Toeta
Otsi

loomade õigused

  • Lustlik lend Kuule

    Tiiu Levald

    Ei mäleta, millal viimati sai ooperit vaadates-kuulates tunda nii rohkelt positiivset ja helget energiat! Peapõhjuseks ilmselgelt ülimalt eluterve ja tänases maailmas lausa teraapiana mõjuv Haydni muusika. Teiseks Tõnu Kaljustest kiirgav positiivsus ja suursuguse elegantsiga juhitud fraseerimine nii orkestrilt kui lauljatelt. Kolmandaks lauljate noorus ning valmisolek kõike seda teostada. Ning muidugi lavastaja Andrus Vaarik ja tema assistendi Ülle Kaljuste ? mõlemad kuuluvad näitlejatena oma tsunfti meistriklassi ? ilmselgelt terane silm ning abistav käsi noorte suunamisel.

    Ilmselt on Tõnu Kaljustet juba aastaid lummanud ooperite lavaletoomise idee. Mäletame aastast 1991 sarja, mille lõpetas lavastuslike elementidega Bachi ?Kohvikantaat? ning Pärdi ?Meie aed?, hooajal 1997/98 Händeli muusika kontsertide sari ?Juhid ja jumalad?.

    Ja nüüd on siis aastast 2004 Nargen Opera. Selle egiidi all on sündinud suurt vastukaja leidnud Tätte draamateos ?Latern?, koostöös Von Krahli teatriga Tormise ?Eesti ballaadid? ning eelmisel sügisel Eesti Draamateatris Haydni ooper ?Üksik saar?.

    Küll tahaks loota, et Tõnu Kaljuste grandioosne plaan viia kogu see ettevõtmine Naissaarele saab teoks. Et leidub selliseid rahakaid kunstihindajaid, kes paneksid õla alla, nagu seda tegi näiteks aastal 1762 Ungari rikkaima aadliperekonna peaks saanud vürst Nikolaus Esterházy, kelle teenistuses oli Haydn kapellmeistrina ligi 30 aastat. Vürst laskis ehitada spetsiaalselt 400-kohalise teatrimaja, kus lavastati aastatel 1780 ? 1790 1038 ooperit, nende seas 67 esiettekandes!

    Tänu Kaljustele on nüüd meie ooperisõbrani toodud ?Elu Kuu peal?, juba teine Haydni seni siinmail tundmatu ooper, mis küllap ka maailmalavadel teenimatult Mozarti varju jäänud. Kui võrrelda Mozarti parimate ooperite (?Figaro pulm?, 1786; ?Don Giovanni?, 1787) loomisaega Haydni omaga (1777), siis tekib III vaatuse uhket ja ootamatult ägedat suurt ansamblit kuulates paratamatult mõte, et Mozart on saanud oma ?Don Giovanni? lõpu suurele sekstetile just siit märgatavat inspiratsiooni.

    Etenduse õnnestumise alustalaks on kahtlemata Tallinna Kammerorkestri väga hea tase: kõik soolod olid nauditavad ja eriliselt tuleb esile tõsta Reinut Teppi klavessiinil, tema fraseerimise nõtkus ning äärmiselt särav klavessiini kõla retsitatiivides on midagi sellist, mida siinmail harva kuulda.

    Retsitatiivid ongi selle ooperi üks salavõtmeid. Ooperis on Haydn kuni III vaatuseni kasutanud autentselt Carlo Goldoni lustliku rahvakomöödia teksti. Goldoni oli suur itaalia teatri uuendaja, oma aja ära elanud commedia dell?arte asendati rahvaliku karakterkomöödiaga, kus näitleja improvisatsioon asendati kindla autoritekstiga.

    Goldonit vaimustasid ilmselgelt ajastuomane Ameerika-lummus, sellega seonduvad valgustusideed ja Kuu-utoopia, mida käsitletakse muidugi mõnusa huumori ja irooniaga.

    On teada, et nii Haydni kui Mozarti itaalia ooperite saksakeelsel esitamisel ei kasutatud secco-retsitatiive lauldes, vaid kõneldes, ilmselt põhjuseks keeleprobleem ? saksa keel ei võimalda sellist nobedust, millist pakub itaalia keel. Kuigi etendusel kõlas tekst väga vaimukas ja lauljaile üllatavalt suupäraseks tehtud Maarja Kangro tõlkes, oli noortel lauljatel sellest hoolimata küllaltki krõbe pähkel pureda. Eesti keeles on tunduvalt raskem laulda juba foneetiliste iseärasuste tõttu ja ega see nobedus ka just meie keelele väga omane ole. Aga tulemus oli enamjaolt üllatav ? kõik sõltub ju kogemustest ja muidugi vokaalsest valmisolekust.

    Kahtlemata on liidripositsioon Mati Turi käes: iga sõna tuli saali, sealjuures äärmise muusikalise ja lausesisese loogikaga. Ei saa märkimata jätta lauljas ootamatult avanenud kelmikust, lavalise liikuvuse tekkimist ning siit tulenevat suurt mängulusti, seda ka aariates ning ansamblites. Eriti nauditav oli III vaatuse duett Claricega.

    Priit Volmer on oma noorusele vaatamata saanud rinda pista juba väga kaalukate rollidega rahvusooperi laval ja peab tõele au andma ? areng kulgeb sümpaatses suunas. On ju antud etenduses vanamehe kehastamine nii noorele artistile juba omaette karidega. Pealegi, kui tegu koomikaga, kus võib maitsevääratustele komistada nii kergesti. Kõik oli mõnusas tasakaalus, küll aga on veel arenguruumi üleminekutes retsitatiivilt laulvusele.

    Rõõmu võib tunda Kädi Plaasi arengu üle kõrgregistri veendunud väljalaulmisel (korduv kolmanda oktaavi re!). Lavaliselt särtsakad ja orgaanilised olid Maris Lilosson ja Helen Lokuta. Viimase retsitatiivid on selged ja valitseb muusikaline täpsus kõiges, kuid kõhkleksin tema hääleliigi määratlemisel. Tundub, et tema vokaalne pärusmaa on siiski soprani diapasoonis.

    Rõõm on näha, et hea rakenduse on leidnud Rainer Vilu, kellel ilus, mehiselt kõlav bariton ja seda just aariates. Ka temal on arenguruumi nii retsitatiivide kui üldise fraasisisese nõtkuse ja dünaamika mõtestatuse otsingul. Küll see tööga tuleb ? laval on sarmikas noor inimene, kelle rollikujunduses sümpaatne kohmakus ja uje pikameelsus.

    Mõned aastad tagasi EMA lõpetanud Toomas Tohert on meelde jäänud tenorihääle rikka loodusliku potentsiaaliga. Köidab tema äärmiselt julge rollikäsitlus, hea lavaline vabadus, kuid looduse kingitus ehk tenorile omane sära ja kontsentreeritus tuleks üles leida ja panna see oma talendi teenistusse.

    Lõpuks tahan kiita lavastajat ja tema abi, kes on osanud nii lugupidavalt suhtunud põhitegelasse ? Muusikasse! Teatud staatika, mis kippus tekkima I vaatuse da capo aariate tõttu, sai külluslikult tasakaalustatud II ja III vaatuses, kus oli head sõnamängu esiletoomist ja mõnusat ning heatahtlikku huumorit ja koomikat. Vaimukalt mõjus igas kontekstis väga hästi kõlav meeste nelik Eesti Filharmoonia Kammerkoorist.

    Aimates eelarve kitsikust, peab austust avaldama ka kunstnikule (Pille Jänes) ja valgusre?iile (Airi Eras).

     

  • Autorihüvitusmäärusest

     

    Sirp kaldub arvama viimast. Täiuslikku süsteemi on niisuguses valdkonnas peaaegu võimatu leiutada. Halva ja hea (tõlke)kirjanduse vahele piiri tõmbamine on alati subjektiivne. Kes hakkaks teoseid indekseerima? Ja näiteks ka kõrgtasemega tõlk võib vahel ajaviiteks mõne krimka eestindada.

    Need raskused ei tähenda kummatigi, nagu ei võiks mõelda praeguse süsteemi korrigeerimisele. Tagantjäreletarkusega võib öelda, et mõningaid disproportsioone oleks saanud ette näha. Ka hea kujundaja teeb kuus ühe kujunduse ikka, kui vaid tööjärge on. Ja kuigi Kivisildnik avaldab ka iga kuu uue raamatu, siis sureliku kirjaniku keskmine on üks teos aastas. Ja kuigi kujundaja saab raamatu laenutumisest üldjuhul ainult 20 protsenti kirjamehe omast, siis on suhe ikkagi 2,4 korda tema kasuks.

    Autorihüvituse tabel on samamõõtmeline kogu meie avatud ja ultraliberaalse ühiskonnaga, väljendades selle häid ja halbu külgi. Halb on see, et kõik madalakvaliteetne saab takistamatult laiutada. Hea on see, et miski ei keela ka heal esile tulemast, miski ei takista andekate ja humaansete teoste kirjutamist ja nende lugemise kasuks agiteerimist. Seoses sellega on tervitatav eelinfo, et sügisel kavatseb Kirjanike Liit üritusi väärtkirjanduse propageerimiseks väiksemates kohtades.

    Praegu ei leia me nimekirjast üsna paljusid isikuid, kes ilmselt ei viitsinud oma pabereid korda ajada. Kui nad seda nüüd teevad, siis läheb supp tulevikus lahjemaks, välja arvatud juhul, kui leitakse jagamiseks mõned lisamiljonid. Seekord läksid arvesse üksnes kahe suurema linna rahvaraamatukogu andmed. Vastav ring võib laieneda kaheti. Kui lisanduvad akadeemilised raamatukogud, siis kaldub edaspidi vaekauss originaal- ja väärttõlgete kasuks. Kui lisanduvad üksnes rahvaraamatukogud, siis on tõenäone, et domineerima hakkab vastupidine tendents. Üks võimalus olukorda optimeerida oleks hüvitustele piirmäära kehtestamine, mis praegustes tingimustes võiks olla viisteist tuhat krooni.

    See tabel annab meile palju lisainfot. Andmed laenutuste kohta on tihti üllatavad ja paradoksaalsed. Kokku võttes leidis aga kinnitust intuitiivne tõde, et eesti uusi algupärandeid ja väärttõlkeid loetakse tunduvalt vähem kui naistekaid, sopakaid, krimkasid, aime- ja teabekirjandust ning lasteraamatuid. Viimaseid tuleb muidugi vaadelda omaette. Üldiselt aga ceterum censeo. Raamatukogud on riigi ülal pidada. Seetõttu peaks riigi kultuuripoliitika väljenduma ka nende tegevuse suunamises. Kui avalik-õiguslikus meedias puudub reklaam ja ka meelt lahutavad (ükskõik siis kui hästi või halvasti) suurelt jaolt eesti oma tegijad, siis miks peaks raamatukogude komplekteerimine alluma turustiihiale? Miks kulutavad raamatukogud suure osa oma rahast madalakvaliteedilise ajaviitekirjanduse muretsemiseks, samas, kui pole saada väärtkirjandust, eesti algupärandeid ja kultuuriajakirju? Tees, mille kohaselt see, kes täna loeb sopakat, loeb ülehomme vääriskirjandust, teatavasti ei kehti. Sirp ei kutsu mingil juhul üles tsensuuri kehtestamisele ja viletsate raamatute keelamisele. Kes tahab, las ostab neid. Nad on ju isetasuvad. Aga tasuta peaks saama laenutada ikkagi väärtuslikku kraami. Miks ei võiks näiteks kultuuriministeeriumi kirjandusnõuniku üks ülesanne ollagi raamatukogudele soovitusnimekirjade koostamine trükistest, mida nood peaksid muretsema?

  • Eesti tarbekunsti galerii Kunstiaken peab täna teist sünnipäeva

    Penelope Pood

    Kaks aastat tagasi Tallinna vanalinnas Vene ja Munga tänava nurgal uksed avanud Eesti tarbekunsti ja disainigalerii Kunstiaken tähistab täna teist sünnipäeva. Kunstiakna galerii on oma nime saanud nelja suure ja avara vaateakna järgi – see on tõeliselt uhke eksponeerimispind nii klaasikunstile, keraamikale, tekstiilile ja ka graafikale. Sünnipäeva peetakse täna 18. oktoobril, mil on Püha Luuka päeval, kes on kunstnike kaitsepühak.
     
    Kunstiakna ühel aknal on kahe aasta jooksul toimunud Eesti Vabagraafikute Ühenduse liikmete loomingu näitus ja müük. Osalenud on Evi Tihemets,Virge Jõekalda, Sirje Eelmaa, Kadi Kurema, Marje Üksine, Inga Heamägi, Maie Helm, Kelli Valk, Viive Tolli, Silvi Liiva, Naima Neidre, Tõnis Laanemaa, Maret Olvet, Ülle Marks, Tiia Elken, Benjamin Vassermann, Illimar Paul ja Reti Saks. Praeguse Reti Saksa väljapaneku järel on aknal graafikanäituste eestvedaja Loit Jõekalda näitus.
     
    Kunstnike looming, mis Kunstiakna galerii väljapanekusse on toodud, on näha veebilehel www.kunstiaken.ee. On nahast vaipu ja ehteid,  villaseid vaipu ja siidimaale, keraamilisi vaagnaid ja vaase ja klaasist nõusid ja  ehteid ja metallitööd, samuti portselanimaali, mis sobivad kingiks endale ja teistele, Eestisse ja kaugemalegi. Galerii müüb vaid Eesti kunstnike loomingut, ühe erandiga – müügil on Eesti klaasikunstnike suure sõbra leedulase Remigijas Kriukase looming.
     
    Kunstiaken (äriregistris Penelope pood OÜ) on avatud iga päev kell 10-18 aadressil Vene 20.

  • Rõõm ja lihtsameelne loomingulisus

    Heili Vaus-Tamm

    Paul Hillieri kava Taani vokaalansambliga Ars Nova Copenagen oli üllatav alternatiiv tema Eesti Filharmoonia Kammerkoori tsüklile ?Baltic Voices?. Ka taanlaste kava koosnes (ühe erandiga) Läänemere maade tänaste heliloojate loomingust: Einfelde, Pärt, Augustinas, Nørgård, Vasks, Gudmundsen-Holmgreen. Ja kuigi dirigent oli sama, erines käekiri diametraalselt.

    Vastandina ?Baltic Voices?e? lohutamatult kurbadele kavadele, mis näitasid meie regiooni heliloojaid sügavuti mineva tunnetusega melanhoolsete natuuridena, mõjus seekordne kava ootamatult rõõmsameelselt. Tundub, et Hillier on väga stiilipuhas kunstnik: Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses lausa lõikas perfektselt esitatud kurbus, Ars Nova kompleksivaba esitus aga sobis pea ainuvõimalikuna just sellises meeleolus lauludega.

    Mõjus ka kahe vokaalkollektiivi erinev statuut: EFK on koor ja Ars Nova nimetab end vokaalansambliks. Nimetust ei määra siin aga lauljate arv. Vokaalansamblid (eesotsas oma teerajaja The King?s Singersiga) on pea alati vokaalhumoristid. Samas on muusikalise huumori väljalaulmine EFK kui koori kõige tähelepandamatum külg. Kuigi märkimisväärset sammu selles suunas vähemalt koori ansamblite tasandil on võimaldanud Nargen Opera lühiooperid, eriti viimane, s. o ?Elu kuu peal?.

    Sel kontserdil täitis Ars Nova nii koori kui ansambli rolli. Meeleolu määravaks ja õhtu vormi lõi aga tänavahäälte matkimine kontserdi avaloos ?Londoni hüüded? XVII sajandi alguse Inglismaalt ning lõpulaulus ?Kolm lava? XXI sajandi Kopenhaagenist. Heliloojad vastavalt Gibbons ja Gudmundsen-Holmgreen. Hästi huvitav leid, kuigi kava oli väheke balansist väljas seetõttu, et pärast ühtainust inglise teost suunduti terveks ülejäänud õhtuks meie areaali. Siin oli justkui kahe kava kandvad ideed kokku pandud.

    Vokaalansamblite esinemisega kaasneb teatud teatraalsus, nii ka nüüd: ?Londoni hüüdeid? alustati publiku vahel turumüüjatena hõiskeldades ja atraktiivsemate kontserdikülastajate poole isiklikult pöördudes. Lisapalas jalutas ansambel ridamisi Hillierist mööda ja saalist välja, vokaalselt ikka sama hästi koos püsides kui dirigendi käe all. Lõpulaul oli ka eriliselt satiiriline lugu, kus ironiseeriti saksakeelse areaali põhiväärtuste üle. Kaunis ja siivas vararomantismi stiilis meloodia kandis sõnu ?Der Herr ist verrückt? (?Jumal on meelest ära?), erilise irvitava intonatsiooniga lauldi aarialaste püha mõistet Vaterland (isamaa). Sakslastel on küll piisavalt maailmasõdade-järgset enesekriitilist kunsti, lausa oma põhiväärtuste üle irvitamisega (eriti tõsinaljatlevas vormis) pole aga kokku puutunud. Sellegi teose autor oli taanlane Per Nørgård.

    Kahe läti, ühe eesti, leedu ja taani helilooja humoorikast, meditatiivsest või omapäraselt mitmekihilisest muusikast oli kunstiliselt mõjuvaim Peteris Vasksi ?Czeslaw Miloszi kolm poeemi?. Vasksi helikeeles on heakõlalisus ühendatud tugeva emotsionaalse dramaturgiaga. Arendus on tihe. Muusikalise materjali rohkus pole koormavalt suur, aga ei lase ka tähelepanul hajuda, vaid toidab pidevalt millegi uuega. Keskaegsed intonatsioonid, hällitav või kaasahaarav meloodia, tihe meloodiline areng esimeses osas ?Aken?. Karjed ja susinad-sosinad, meeletuseni paisuv dünaamika ning katkemine, värelevad klastrid, klastrite pikalt üles või alla liuglevad glissando?d teises osas ?Nii väike?. Hääle üleminek vileks (!) kolmandas osas ?Kohtumine?. Kõik see välisel loetelul eklektilisena tunduv on Vasksi sulatusahjus valatud uskumatult kompaktseks, kuid ikkagi ääretult ekspressiivseks skulptuuriks.

    Ja esitatud vaba sundimatusega. Isegi mitteakadeemiliselt erinevaks nivelleerimata ansamblihäälte, mitte just filigraansel inglise keele häälduse (saksa oma oli parem), sõnalõppude ja alguste veidi karvase ?täpsusega?, see-eest aga rõõmu ja lihtsameelse loomingulisusega.

     

  • Postsovetlik tegelikkus baltlase perspektiivis

    ARUNAS GELUNAS

    Oletan, et vähemalt emotsionaalses plaanis erinevad ?postkommunismi rahvuslikud variandid? kolmes Balti riigis märkimisväärselt. Leedu roomakatoliiklik ja romantiline taust võis mõjutada oma riigi ?kaasaegsete institutsioonide? kujunemist ja radikaalsete elumuutuste tajumist eri viisil mitte üksnes küllaltki kaugest Eestist, vaid ka oma ?keelesugulasest? Lätist, mis mõlemad on protestantliku taustaga. Veel pean ütlema mõne sõna oma ?metoodika? kohta: kuigi minu jaoks oli ääretult raske analüüsida teatud aspekte ?rahuliku erapoolikusega?, otsustasin ma pigem kirjeldada ja tsiteerida, kui anda väärtushinnanguid.

     

    I motiiv: Nostalgia dramaatilise elemendi järele

    Üks mõjukamaid Leedu kunstikriitikuid, Alfonsas Andriuðkevicius tavatses alustada oma loengusarja Nõukogude Leedu kunstist rõvedavõitu naljaga. Ta tsiteeris oma vanaldast maaliprofessorit, kes tõi sotsrealistliku kunstiteose loomuse välja nõnda: ?Dramaatilise elemendita kunstiteos on nagu tissideta tüdruk.? See Nikita Hruðtðovi stiilis vulgaarne nali pole käepärane mitte üksnes nõukogude kultuuri ?pseudoheroilise? kalduvuse analüüsil. Küllaltki teistsuguses vormis ?dramaatilise heitluse elemente? võis leida nendegi töödes, kes võitlesid selle süsteemi vastu. ?Heitlust? võib mõista ka kui inimlike põhiväärtuste ? mida kujundikeeles sagedasti maskeeritakse ? kõrvutamist Nõukogude süsteemi pinnapealsete ja poolikute väärtustega. Sümboolsel 1991. aastal kirjutatud lühikeses, kuid olulises essees ?Ideoloogilisest nohust? teeb Alfonsas Andriuðkevicius ettepaneku võtta nõukogude aja kunstiteose hindamisel aluseks ?kõrgeimate inimlike väärtuste (ja ennekõike ? metafüüsiliste)? olemasolu või nende puudumine. Pelgalt mõne aastaga muutus see olukord radikaalselt. Nõukogude süsteem kadus, kujundikeel kaotas oma vajalikkuse, mässaja ja ?varjatud vaimse aristokraadi? roll muutusid naeruväärseks. Ja mis kõige tähtsam: ?Kurjuse? konkreetne ja selge kuvand haihtus ning selle asemele tuli ?Uue Kurjuse? keerukas ja mitmetahuline kuvand ? massikultuur ja läänelik tarbijamentaliteet. ?Heitlust inimlike põhiväärtuste pärast? tuli pidada veelgi keerukamates tingimustes, sest tärkava ühiskonna paljud liikmed ei pidanud uut kurjust sugugi kurjaks. Intellektuaale, kes jutlustajate kombel püüdsid hoiatada ühiskonda lääneliku tarbijamentaliteedi apokalüptiliste ohtude eest, naeruvääristati sageli kui vanamoelisi ekstsentrikuid.

    Massikultuur polnud mitte ainus kurja juur. Tekkis uut tüüpi kunst. Kaasaegne lääne kunst kõigi oma aastakümnete pikkuste keerukate trajektooridega ja stilistiliste vormide mitmekesisuses kerkis äkki Leedu areenile kui parima maitse musternäidis. Sel polnud mingit pistmist ei tarbijamentaliteedi ega massidega ning see oli märksa enam ?elitaarne? kui ?populaarne?. Kuid kuna see tugines täiesti uuele ?grammatikale?, oli see ?täielik abrakadabra? traditsioonilise koolkonna kunstnike jaoks, kes kunagi olid pidanud endid modernistideks ja ?eesrindlasteks?. ?Meil pole selle hindamiseks kriteeriume,? ei suutnud hiiglaslikku installatsiooni nähes varjata oma segadust üks Vilniuse kunstiakadeemia vanaldasi professoreid. Mitte kusagil mujal ei ilmnenud paremini põlvkondade erinevus.

    Suur hulk vanema põlvkonna esindajaid tundis, et uued kultuurivormid ohustavad nende väärtusi ja õõnestavad nende identiteeti. Teised jälle kiitsid uued kultuurivormid heaks, kuid pidasid kultuurimuutust siiski liiga kiireks. Kunagised mõjukad vanema põlvkonna kunstnikud, luuletajad, näitlejad ja akadeemikud ei suutnud taluda tunnet, et nende saavutusi enam ei vajata ja et nagu nõukogude ajal, on rahvuskultuur taas ohus. Kuulus vanema põlve luuletaja ja kujundikeele ületamatu meister Marcelijus Martinaitis kurtis hiljuti esinemises ?Intelligents ja selle roll poliitikas?, et kultuuriinimeste ?aura? on kadunud ja nende suunava moraalse jõu tähtsus ühiskonnas vähenenud. Martinaitise väitel rikuti iseseisvusajal häbitult kõiki moraalseid tabusid ning vargus muutus legaalseks. Kunstnikku enam ei vajatud. Martinaitis ütles, et isegi nõukogude ajal oli kultuuriinimene huvitavam olla. ?Oli võimalik riskida ja tunda end [nõukogude] süsteemist eraldi seisvana. Oli huvitavam ja ohtlikum. /?/ Intelligentsil oli ühiskondlik aura.?

    Pean tõrjuma tugevat kiusatust tsiteerida siin Umberto Eco 1964. aastast pärit artiklit ?Apokalüptilised ja integreeritud intellektuaalid?, kus ta asetab vastakuti kultuuri, ?mis vastandub rahvamassi vulgaarsusele?, ja kultuuri, ?mis on kõigile kättesaadav?. Lubage mul seeasemel võtta kokku muutused kultuurisüsteemis. Enne: rangelt hierarhiline süsteem, kus [okupatsiooni]valitsus oli ainus otsustaja ja kus kultuurielu tähendus oli tihedasti seotud põneva vastupanuga sellele jõule. Pärast: [väga lühikese aja jooksul asendus see] väga horisontaalse kultuuriareeniga, kus igaüks võis karistamatult öelda mida tahes ja kus ?heitluse? viis ? kultuuridebattide ja veenmiste külm ning ratsionaalne meeleolu ? polnud sugugi dramaatiline ega heroiline. Järeldus: süsteemimuutus oli väga äkiline vajadus muuta sügavalt juurdunud harjumusi ja seetõttu raske trauma. Siit jõuame järgmise ja veelgi dramaatilisema motiivi juurde.

     

    II motiiv: Kultuuripoliitika: toetuste süsteem või turumajandus? Haridusstrateegia: muuseum, laboratoorium või supermarket?

    Väga lühikese aja jooksul leidsid ekskommunistid, eks-antikommunistid ja pragmaatiline noorus tee ühise otsuste tegemise ümarlaua äärde. Kantiaanlikku küsimust ?Mida ma pean tegema?? tuli võtta täie tõsidusega, sest enam polnud Moskvat, kust saada juhiseid. ?Maksumaksja raha? ? täiesti uus ja senikuulmatu mõiste ? tuli kasutada parimal võimalikul viisil, mis sobiks maksumaksja vajadustega. Vastust vajas veel uus pakiline küsimus: ?Millised on need uued kultuurivormid, millega Leedu peaks end tutvustama rahvusvahelisel areenil?? Kõik need küsimused on viinud ühe põhiküsimuseni: ?Mis on kvaliteedi kriteeriumid?? Kuidas otsustada, missugused kultuurialgatused on ?kommertslikud?, suudavad turul läbi lüüa ja milliseid peaks toetama riik? See küsimus pole tänapäeva maailmas mingiski mõttes haruldane, kuid selle teeb eriti keeruliseks asjaolu, et seda küsitakse väga kitsas asjatundjate ringis, riigis, kus on 3,5 miljonit (Lätis ja Eestis isegi vähem) elanikku, kes tunnevad üksteist eesnime pidi. Võimetus jõuda ühisele otsusele tingis sageli rahvusvahelise ekspertiisi vajalikkuse. (Kui näiteks ülikoolide õppeprogramme hindasid eksperdid naaberülikoolidest, kes võitlesid sellesama riigieelarvelise raha pärast.)

    Samuti mängis oma osa eespool mainitud põlvkondade erinevus. Mulle räägiti ühest küllaltki huvitavast sündmusest, mis käesoleva esinemise kontekstis võiks omada mõningast tähtsust. Leedu peaminister, seitsmekümnendates eluaastates mees, kutsuti ühe kaasaegse kunstiðõu vernissaaþile. Ühe ?kõige julgema? taiese ees olevat ta lausunud: ?Kas selle peale me raiskamegi maksumaksja raha?? Kõik olid nõus, see oli hea küsimus.

    Kuid oli teinegi väljakutse ? ?uue tsentralismi? väljakutse. Pealinna kultuuribürokraate süüdistati Vilniusest ?Uue Moskva? tegemises. Paljud märkasid, et paljud kultuurikaubad (raamatud, kontserdid, näitused, jne.) ei jõudnud Vilniusest väljapoole ja et ülejäänud linnavalitsused olid selgelt alafinantseeritud. Üks inglise kunstnik rääkis mulle, et teda olevat mitmeid kordi veendud mitte lahkuma Vilniusest ?perifeeriasse?, kuna seal ?pole midagi näha?. See ?tsentrumi ja perifeeria? vaidlus lahvatas uue jõuga hiljutise ?presidendiskandaali? ajal, mil täiesti ?intellektuaalide? poolse toeta president Paksasest (kes hiljem oli sunnitud kohtulikule vastutusele võtmise tõttu tagasi astuma) sai Leedu maainimese silmis rahvuskangelane ja ?korrumpeerunud eliidi? vastu võitleja. Selle skandaali järeldus oli selge: on olemas ?kaks Leedut? ? ?esimene? ja ?teine? Leedu. Küsimus, millele tuleb vastus leida niipea kui
    võimalik, kõlab: ?Kuidas on võimalik tihedam dialoog?? Ma usun, et see olukord, kus on vajalik ?kultuur kõigi jaoks?, lähendab meid probleemidele, mis on olnud ja seisavad endiselt lahendamata Rootsis, kes kujundab oma kultuuripoliitika prioriteete.

    III motiiv: Ennustused

    Kas uus, Euroopa Liidu kultuuriruum suudab muuta neid otsuseid lihtsamaks? Pean lõpetama üsnagi skeptilises toonis. Leian üha enam, et kultuuris radikaalselt erinevate väärtussüsteemide rahuliku kooseksistentsi idee on üks väga keeruline probleem. Ajalugu, sealhulgas kunstiajalugu, kubiseb näidetest selle kohta, kuidas ?eripärasuste kooseksisteerimise? musternäidised on jõuliselt asendatud lihtsamate ning selgemate hierarhiliste mudelitega. Neil erinevate väärtussüsteemide kokkupõrgetel võib olla teatud sümboolset võlu, nagu Berliini müüri langemisel, ja nad võivad ka tekitada surmahirmu, nagu hiljutised rünnakud Madridi raudteel. Mõtteloolased meenutavad meile sageli, et maailmaareenil on alati valitsenud kas hierarhia, kus tugev keskus ehk ?tempel? annab mõtte kaugemale perifeeriale, või siis sõda, kus mitmed tugevad keskused ehk ?hertsogkonnad? püüavad saada ainukeskuseks. Vastastikuste kultuurimõjutuste kogu mitmekesisust ja peenust ?hierarhia või sõja? dihhotoomiale allutada on küllaltki skemaatiline, kuid hiljutine ?pendli liikumine tagasi? nostalgia suunas ?fundamentaalsete väärtuste? ja ?hierarhia? järele teeb mind väga ärevaks ?paljuhäälse? süsteemi tuleviku suhtes, kus ainus lubatud heitlusviis on debatt.

     

    Arunas Gelunas (sündinud 1968) on Vilniuse Kunstiakadeemia Kaunase Instituudi professor, õppinud kunsti, muu hulgas ka Jaapanis, ning filosoofiat. Tõlkija, esseisti ja humanitaarteadlasena on ta tegelenud kunstiantropoloogiaga ning lääne ja kaasaegse Jaapani filosoofia võrdlemisega. Tal on olnud 12 personaalnäitust nii kodu- kui välismaal.

  • Õppetund viieks aastaks

     

    Sirp arvab, et kindlasti on mitmed ETV vastuargumendid põhjendatud. Aga siiski on kahju, et laulupeo üks kulminatsioonihetk jäi otsepildis eestimaalasteni toomata. Laulupeorongkäigus valitsev ühtsustunne ja unikaalne meeleolu oleks seda väärinud. Ja kindlasti ootasid tuhanded televaatajad oma kodudes sellest osasaamist. Nüüd tuli laulupeo rongkäigu asemel vaadata, kuidas läheb Kristjan Rahnul ja teistel eesti sprotlastel Euroopa karikavõistluste superliigas, teadmisega, et samal ajal marsib Tallinna tänavatel kümme tuhat kaasmaalast. Millegipärast ei seganud vihm spordivõistluse ülekannet? Kui arvestada, et laupäevaõhtust kontserti jälgis 259 000 vaatajat, pühapäevast kontserti aga 151 000 inimest, siis olnuks laulupeo rongkäigu potentsiaalne vaatajaskond aukartustäratav. Fakt, et laupäevaõhtuse kontserdi vaatajaskond ületas ligi 40 000-ga järgmisel õhtul üle kantud jalgpalli EMi finaalmängu vaatajate hulga, tõestab, et eesti televaataja huvi rahvuspeo vastu oli suur.

    Nüüd on siis viis aastat aega õppida, kuidas suurt ETV-laeva kiiremini pöörata. See, et eesti rahvas ilmastikutingimustele alla ei anna, on juba teada.

  • Eksperimentaalsed performance’id Tallinnas

    Sandra Jõgeva

     
    Performances (Tallinn):
    Aili-Maarja Mäeniit, Tanel V. Kulla, Hannes Mets (performance kunst, Eesti)
    Alan Bulfin (performance kunst, Irimaa)
    Andy Best, Merja Puustinen, Ulla Koivisto, Leila Kourika (improviseeritud digitaalheli/tants, Inglismaa/Soome)
    Annukka Majamäki (performance kunst, Soome)
    Bistu ryx (heli ja performance kunst, Kolumbia)
    Chokra (multi sensoorne performance heli, lõhnade, algorutmilise video ja performance kunstiga, Araabia Ühendemiraadid)
    Cristina Brooks (aktsioon, Inglismaa)
    Davide Panizza aka P o P _ X and the Nasty Power Bitch (performance kunst/elektrooniline muusika/kabaree, Itaalia, Prantsusmaa)
    Destruction Factory / Fabryka Destrukcja (destruktiivne improvisatsioon, Poola)
    Evi Pärn, John W.Fail, Lilli Tölp, Eerik Kändler, Hannes Aasamets (heli ja performance kunst, Eesti)
    Evita Birule (tantsu performance, Läti)
    f.r.u. Studio, Agnieszka Bronowska, David Evans (audiovisuaalne performance, Poola/USA)
    Geert Vaes (performance/film/fotograafia, Belgia)
    GoBe Dance Company (kohaspetsiifiline tantsu performance, Ungari)
    Hana Vojackova (fotograafia installation, Tšehhi/Inglismaa)
    Hiroko Tsuchimoto (performance kunst, Jaapan)
    Jasmin Schaitl (kontseptuaalne performance kunst, Austria)
    Ji-Eun Lee (performance kunst, Lõuna-Korea)
    Kaia Otstak (performance kunst, Eesti)
    Koala Yip, Dale Kaminski (performance kunst/video installation, USA/Hiina)
    Labo DSN Selim Aydogdu (tants/kehamaaling/elektrooniline muusika, Belgia)
    Liisa Pentti +Co (tants/performance, Soome)
    Mäeniit/Sigrid Viir/Erik Alalooga/Andreas W (helikunst, Eesti)
    Marita Lumi (heli performance kunst, Eesti)
    Meri (Pauliina) Nikula (häälepõhine performance liikumine, Soome)
    Miss Universe (performance kunst, Türgi/Austria)
    Rocio Boliver La Congelada de Uva (performance kunst, Mehhiko)
    Postinstrumentum-Tanel V.Kulla/Urmas Lüüs/Hans-Otto Ojaste/Aili-Maarja Mäeniit/Sigrid Viir/Erik Alalooga/Andreas W (helikunst, Eesti)
    Roberta Orlando ; r0. (performance kunst, Itaalia)
    Sandra Jõgeva (performance kunst, Eesti)
    Sally Doughty (tantsu performance, Inglismaa)
    Simon Longo aka DITHERNOISE (audiovisuaalne muusika, Itaalia/Inglismaa)
    Stefanos Mondelos, Spyros Zoupanos, Nafsika Tzanou (performance/poliitiline kõne, Kreeka)
    Steve Vanoni (performance kunst, USA)
    Taika Ilola (60-120’, public performance kunst/street art, Soome)
    Terho Sire Sulkala aka Triste Sire (performance kunst, Soome)
    “TS-TS-P-P” – Sten Saarits, Helmi Marie Langsepp, Taavi Rei, Kati Saarits, Anna-Maria Lapin, Helena Keskküla (performance kunst, Eesti)
    Vaida Tamoševičiūtė & Daina Pupkevičiūtė (performance kunst, Leedu)
    Valentin Tszin/PoemaTheatre (tantsu butoh, Venemaa)
    VJ Eletroiman aka Ricardo Cancado (audiovisuaalne performance, Brasiilia/Hispaania)
     
    Ürituse toimumiskohad
     
    Sokos Hotel Viru
     
    Viru väljak 4, 10111 Tallinn, Eesti
    http://www.sokoshotels.fi/en/hotels/tallinn
     
    Belushi’s/St. Christopher
    159 Rue de Crimée , 75019 Pariis, Prantsusmaa
     
    http://www.belushis.com
     
    Kultuuritehas Polymer
    Madara 22, 10613 Tallinn, Eesti
     
    http://kultuuritehas.ee
     
    Kumu kunstimuuseum
    Weizenbergi 34/ Valge 1, 10127 Tallinn, Eesti
     
    http://www.kumu.ee
     
    www.dimancherouge.org – https://www.facebook.com/events/401258379941539/
     
    NB!
     
    Tasuta töötoad ja ümarlaud 20. oktoobril  Kultuuritehases Polymer
    (Registreerimine ei ole vajalik!)
     
    Töötoad toimuvad 3. korrusel
    14-15
    VJ Eletroiman aka Ricardo Cancado (Brazil) / Teema: Audiovisuaalsed platvormid: Festival Visual Brasil and Proyecto Hibridos and Telenoika Open Creativity Community /Inglise keeles
    15-16
    Dale Kaminski / PakaPaka Lightshow (USA) / Teema: VJ Interface design: A Formal Approach / Inglise keeles
    14-15
    Valentin Tszin/PoemaTheater (Venemaa) / Teema: butoh-tants/Vene ja inglise keeles
    15-16
    Ji-Eun Lee (Lõuna-Korea/UK) / Teena: Koreatantsu narratiiv /Inglise keeles
     
    Ümarlaud
    Bariruum 3. korrusel
    14-15
    Dimanche Rouge (erinevad riigid) / Teema: Eksperimentaalsete tegevuskunstiürituste organiseerimine / Inglise keeles

  • Tegevuskunstifestival ?Diverse Universe?, esimene

    Siram, operatiivintellektuaal

    Open Space performunion (Berliin).

    Mai alguses tabab Eesti ja Soome vabariiki tegevuskunstilaviin, mis oma intensiivsuselt on lähiajaloos võrreldav vaid jaanuari üleujutustega ning hiljutise valitsuse kukkumisega. Mitmelt poolt maailmanurkadest (Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Lõuna-Korea, Kanada, Hispaania, Eesti) voolab kokku performance?i-kunstnikke, kes pakuvad lahkelt meie erudeeritud kaasaegse kunsti publikule oma loomingut. Mõtlemisainet pakutakse kehamüümise, töölisliikumise, protesti, kangelaste, idiootliku edevuse, prügiohvrite, skisofreenia, diplomaatia, spordi, loomade, meditsiini, maskeeringu, julguse, valu, inglite ja paljudel muudel teemadel.

     

    Kuraatori sürrealistlikud-dadaistlikud mõttehüpped enne suurürituse algust:

    Enne kui jõuame märgata, kiiresti-kiiresti, appi tõttab operatiivrügement. Kellel on kuljused kaelas, kellel on kaelas kuljused, mis põlevad. Te vajate ravi ja samas ka juhendamist, kuidas kõige kiiremini ja efektiivsemalt silke puhastada. Mõnikord tuleb end selleks eelnevalt raseerida, kuid parem on siiski kanda spetsiaalseid kindaid. Mitte neid sõrmedeta, siis võib küünemust sattuda ebasoovitavatesse kätesse. Saladust tuleb siiski hoida. Inimesed peavad aru saama, et see on kõigest ühekordne tegevus, mis ei kohusta hiljem millekski. Tõnu teeb pinksilaua all kiireid ringe. Augukaevajad on tegevuse lõpetanud, ei pannudki tähele, kas nad matsid end maha või ronisid välja. Nende hauda ehib killustik Poola lippudega või on need Läti omad, ei saa kaugelt aru, aga ei ole ka aega, et lähemalt vaadata. Üks lugupeetud kultuurikriitik käis siin hiljuti lähemalt vaatamas ja see lõppes pikaajalise depressiooniga. Keskmine tulu kasvas aastaga 12 protsenti. Eesti keelt mitteoskav inimene kinnitati seda osakonda juhtima, kuna keegi ei ole kursis, kuidas see osakond toimib. Passiivsete elanike hulk on kasvanud, näen neid iga päev latentses seisundis tänavatel lebamas, turvamehed käivad neid jalaga togimas, aga puudub institutsioon, kes nad ära kannaks. Tuleks pöörduda munitsipaliteedi poole, aga see on juba suletud, järelikult tuleb pöörduda homme, homseks võib see juba ununenud olla, ma mõtlen munitsipaliteedil. Juba hakkas suitsu tõusma, küllap keegi süütas sigareti või midagi muud. Turu poolt lähenevad kaks särgiväel yuppie?t mappidega ja ilma lipsudeta, joostes. Ei tea, kuhu nad jooksevad, kindlasti seal jagatakse midagi, on jäänud veel 3 päeva ja siis tuleb Paidesse sõita, et teada saada, kas pappkaste on ikka 500 kilo või on vähem. Samal ajal kihutab odav lennuk mingite sakslastega Eesti poole, ei tea, mis sellest saab, kas jälle mingi Anschluss. Nimi ei ole ju oluline, kui tegu ei ole staariga. Aga võib-olla on, mine tea, seda peaks küsima sellelt eesti keelt mitteoskavalt osakonnajuhatajalt, aga mis keeles siis küsida, keegi ju ei öelnud, kas on ka mõni keel, mida ta oskab. Paidest tuleb sõita Tallinna, kus on erilist tähelepanu pööratud vanuritele. Selleks ajaks on loodetavasti kohal juba ka prantslased, jänkid, quebeclased, pilusilmad ja teised vähemusrahvuste esindajad. Kuigi suitsu tuleb endiselt pahvakutena, ei ütle see endiselt midagi selle kohta, mis keelt nad siis ikkagi oskavad. Enam ei tea isegi. Kui me lõpuks Pärnu jõuame, siis on augukaevajate auk ilmselt juba valmis ja nad on ehk iseennastki sealt välja kaevanud. See võiski olla põhjus, miks yuppie?d särgiväel olid ? mõnedel rahvastel on valge leinavärv. Muidugi midagi õudsemat kui teekond Pärnust Tartusse ei saa olla, sest seal on see tilgakujuline järv vahepeal. Loodetavasti ei pea me jälle selle kolmerattalisega sõitma. Tartus pidi müüdama kurepesasid kuskil, vanasti vähemalt oli nii. Aga pärast seda saadame nad Soome. Peakski kiiresti kiiresti kullerile helistama …

    http://www.nongrata.ee/dv/diverse_universe.html

     

  • Kiiduväärt ettevõtmine

    Johannes Jürisson

    Tähistada kontserdiga Artur Kapi 127. sünniaastapäeva polnud laulja Mati Palmile kohustus ei rahvusooperist ega muusikaakadeemiast, kus tubli mees palgalehel. Pigem oli see solisti sisemine vajadus oma rahvuskultuurile tähelepanu osutada ajal, mil mõne ringkonna vaatevinklist pole möödunud sajandi eesti muusikal Euroopa kultuuri kõrval erilist väärtust. Selle arvamuse kummutas tema soolokontsert 28. II Suure-Jaanis, kavas 18 soololaulu kolme helilooja Kapi loomingust.

    Suure-Jaani kultuurilembeline linnavalitsus on oma kodukandi heliloojate mälestust püüdnud visa järjekindlusega au sees hoida. Hoolimata väikelinna vaesusest ? elu näitab, et hea tahtmise korral polegi raha otsustava tähtsusega. Sealsed kultuurijuhid, eesotsas hiljuti manalasse varisenud linnapea Rein Valdmaga, on hea sõnaga osanud oma linna patriootideks meelitada mitmeid pealinna muusikuid, kes Suure-Jaani ettevõtmistes valmis nõu ja jõuga kaasa aitama. Tulemuseks traditsioon: aasta ringi toimuvad kontserdid, kus oluline koht kodukandi heliloojate loomingul. Ka viimaste sünniaastapäeva on pidevalt tähistatud. Vahel on selleks kontserdid, teinekord mälestusõhtud, vahel isegi näidenditaolised ülesastumised, nagu seda oli Villem Kapi kirjade põhjal koostatud kava ?Tüdruk helesinises kleidis?.

    Seekordne kontsert Mati Palmiga oli aga eelmistest tükkis tüsedam. Vaevalt, et mõni teine eesti lauljaist oleks riskinud sellise ettevõtmisega turule tulla ? terve õhtu üksnes Kappide soololaul. Arvatakse, et teadagi: eesti muusika, pealegi veel eelmisest sajandist, kes seda kuulata tahab. Selliseid n-ö ühe eesti helilooja vokaalloomingu kontserte on minevikust tõepoolest vähe leida.

    Pilk ajalukku ? sensatsiooniline oli lauljatar Made Pätsi esinemine 1923. aastal Tallinnas. Eelmisel aastal oli Mart Saar tähistanud oma 40. sünnipäeva ja temale need kaks kontserti olidki takkajärele pühendatud. Esimene kahasse Karl Viitoliga: Made Päts laulis 36 ja Karl Viitol viis Mart Saare soololaulu. Teisel kontserdil esitas Made Päts üksi 41 Hüpassaare meistri vokaalteost. Rahvast oli murdu.

    Nüüdse Artur Kapi 127. sünniaastapäeva kontserdi kavas olnud Kappide vokaallooming hõlmas ligemale saja-aastase vahemiku. Soololaulu kui ?anri pioneeriks tuleb pidada A. Kappi, tema XIX sajandi lõpuaastail loodud teosed on esimesed professionaalsed näited eesti muusikas. 1904. aastal ilmusid trükis ka esimesed soololaulude kogumikud temalt ja Aleksander Lätelt, lauludest kaalukamad olid muidugi A. Kapi teosed. Näitena võiks märkida tema aariataolist filosoofilise karakteriga laulu ?Kütkes? (K. E. Sööt) või siis igavesti igihaljast ?Metsateel? (K. E. Sööt). Need olid ka Mati Palmi Suure-Jaani kontserdi repertuaaris. Ajavahemiku teises otsas olid Eugen Kapi viimased vokaalteosed.

    Suure-Jaanis tunti A. Kappi kui suurt hambameest ja võllarooga. Helilooja on ise öelnud, et temas peitub kaks erinevat isikut: üks see, mis seltskonnas näha, ja teine, mis ilmub tema loomingus. Seda tõestavad ka tema intiimtunnetest ja -mõtetest kantud soololaulud. Palmi esitatud üheksa teose hulgas kuulsime lüürilisi armastuspihtimusi (?Üks ainus kord?, ?Sa oled mu südame suvi?), satiirilist pilti tossikesest talupojast (?Sõitis kosja õlekubu?), patriootilis-poliitilist vabaduseootust (?Kaugel kumab?) jt.

    Eugen Kapi viiest soololaulust oli tüsedam Mehise aaria ooperist ?Tasuleegid?. On saanud kahetsusväärseks tavaks vaadata E. Kapi loomingule kui nõukogudeaegse kojalauliku omale. Ometi on see vaid üks pool helilooja teostest. Palmi esitatud Eugeni laulud ei erinenud oma kunstilise väärtuse poolest karvavõrdki Arturi ja Villemi omadest. Seesama Arturi sügavmõttelisus (?Mets?, J. Liiv), Villemile omane meloodiline südamlikkus (?Armastan maad? ja ?Armastuse pidu?) või siis filosoofiline mõtisklus laulus ?Lilled? (A. Koeney).

    Villem Kapi loomingust laulis Mati Palm neli kontrastse iseloomuga laulu. Helilooja üks visiitkaartidest on kindlasti populaarne ?Kui lõpeb suvepäeva viimne vine? (J. Sütiste). Sellele lisaks rütmikas ja rahvalik ?Sina kena tammekene? (rahvaluule) ning kaks dramaatilisemat ja suurema arendusega laulu (?Vang? ja ?Rannal? tsüklist ?Õnnelik päev?).

    Eemalt vaatajal võiks ju tekkida kahtlus, nagu poleks intiimne väljenduslaad ja kontserdi repertuaar tugeva häälega ooperilauljale sobiv. Asjatu kahtlus. Teenekas solist valitseb oma hääle tugevust ja tämbrit niivõrd, et leidis veenvad, kontrastsed karakterid ühest äärmusest teise. Olgu see siis õrnahingeline A. Kapi ?Emakene? või heroiline ?Kaugel kumab?.

    Solisti saatis klaveril Merike Käver, asjakohaste kommentaaridega esinesid V. Kapi poeg Andres Kapp ja muusikateadlane Johannes Jürisson. Arvukas publik võttis kontserdi suure aplausi ja soojade sõnadega vastu. Mine ütle siis veel, et kes neid möödunud sajandi eesti laule kuulata tahab.

  • Peata eestlane

     

    Pantvangidraamadest on harilikult tehtud maailma hirmutamiseks mõeldud amatöörvideod, mida näidatakse kõigepealt mõnes araabia telekanalis. Oleks ikka hirmus, kui näeksime ühel õhtul, kuidas Kohilast või Kanepist pärit seotud silmadega noormees istub maskidega automaaturite vahel ja pobiseb hirmust pea meelemärkuseta talle suhu pandud sõnu. Ei tea, kas see midagi aitaks, kui eesti noormees oskaks niipalju inglise keelt, et suudaks araablastele jutustada, kuidas Eestit on okupeeritud ja annekteeritud? (Naerukoht.) Vangistajate nõudmine on selge: Eesti kutsugu oma mõnikümmend meest ja paar pommikoera tagasi. Eesti seda ei tee ja ülejärgmine päev näitab Al-jaziira telekanal noormehe peata keha. Korjus leitakse linna tagant tühermaalt ja pannakse lennukile. Sündmus on mõistagi meie mõlema päevalehe esikaanel. SL Õhtuleht pakub lugemiseks intervjuu hukkunu tüdruksõbra, üheaastase plikatirtsu emaga, samuti noormehe isaga, kes ütleb, et ?ta oli alati tubli poiss?.

    Kogu Eesti, nii esimene, teine, kolmas kui neljas on kahtlemata ðokis. Sest see on midagi muud kui langemine kuuli läbi ? viimane kuulub sõja juurde. Nädala pärast näeme AKs, Uutes ja Seitsmestes uudistes, kuidas Kohilas või Kanepis on matused, millest võtab loomulikult osa USA uus suursaadik? Jne.

    Kõige jubedam, et pole üldse välistatud, et just nii lähebki. Pole võimatu, et kui bin Ladeni Euroopa riikidele esitatud ultimaatumi tähtaeg täis saab, siis hakkavad Vanasse Maailma saabuma (kui nad siin juba ei ole) enesetaputerroristid karistusaktsioonideks. Sirbi meelest on kahjuks loomulik ja loogiline, et nad tulevad ka Eestisse. Lõpmatuseni ei saa loota, et kõik maailmas Islandi ja Estlandi segi ajavad. Meie riik on väike, piisab ühest või kahest terroristist. Tõenäoselt saadetakse üks Tallinna, näiteks Lühikese jala treppidele, kus on suviti alati palju turiste, teine Tartusse raekoja ette emblevate tudengite skulptuuri õhkima.

    Eesti riigil pole terroristidega toimetulemiseks veel mingeid kogemusi, aga juba me oleme rahvusvahelisel areenil. Õppimiseks on hirmus vähe aega. Kahjuks on tõenäone, et tuleb maksta valuraha. Sirbi meelest jääb ainult paluda Taaralt avitust, et see karikas meist siiski mööda läheks.

Sirp