Toeta
Otsi

looduskaitse

  • Leho Rubis teadvust tabamas

    ANDRI KSENOFONTOV

    Mõtlemine on üks inimtegevusi, mida kunstis palju kujutatakse. Alates Auguste Rodini mõtleja dramaatilisest mõttepingutusest, mis paneb kunsti­vaataja kikivarvul astum: ära sega tugevat meest, kes üritab üle jõu käivat vaimupingutust; kuni tagamõteteni Mona Lisa peas – mis asja ta muheleb? Isegi sellest ei saa sotti, kas ta üldse muheleb, mis teeb asja seda kahtlasemaks. Kuidas kujutada teadvust, mis mõtleb?

    Mõtlemise kujutamine

    Leho Rubis on avaldanud Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamatus „Idakiri“ (2020) artikli „Kirjeldamatu kujutamine ehk Virgunu mõistmise väljendamine visuaalses keeles minevikus ja tänapäeval“. Virgunu on üks Buddha nimesid.

    Kui väljenduda Lev Tolstoi keelepruugis, annavad Buddha kujutajad kunstis vaatajale edasi tema virgunud teadvuse. Kui kunstis kujutatakse mõtlemist, siis mõte jääb vaataja ära arvata. Niisugune teos virgutab vaataja kujutlusvõimet ja tal on voli ette kujutada ükskõik mida. Ühele kehastab Rodini „Mõtleja“ filosoofi, kes heitleb inimkonna suurte probleemidega, teise arvates üritab kujutatu meelde tuletada PIN-koodi, sõltuvalt sellest, kuidas haakub kunstiteosega vaataja isikupära ja elukogemus. Kuidas seda mõtet ka ei tõlgendataks, on siin üks ühine joon: vaataja hakkab ette kujutama objekti, millest teoses kujutatud subjekt tema arvates mõtleb, aga mitte teadvust, seda asja subjektis, mis mõtleb objektist.

    Rodini „Mõtleja“ ja tema teadvus ei ole üks ja seesama. Peale teadvuse on veel ka keha, mis on keskendunud asendis, justkui abistades teadvust, mis maadleb mingi probleemiga, mis on seatud teadvuse ette. Eitamata inimese terviklikkust, on teadvus, keha ja probleem kolm eri asja. Vaataja vaatab „Mõtleja“ võimsalt modelleeritud keha ja kujutab ette probleemi, millest ta mõtleb, aga teadvus ise, see asi, mis mõtleb, libiseb vaataja tähelepanu alt välja.

    Buddha kujutistega nii ei ole. Nii nagu kristlased on aastasadu selgitanud, et risti löödud lunastaja kehastab passiooni, osavõtlikku kaastunnet inimkonna vastu, nii on ka budistid aastasadu selgitanud, et Virgunu kehastab virgunud teadvust. Keegi ei juurdle krutsi­fiksi ees nagu „Mona Lisa“ puhul: millest ta küll mõtleb ristil? Seda teatakse. Vaataja mõte suunatakse selle teada-tuntud asja juurde, millest kannataja mõtleb – inimkonna pattudest ja looja lunastusest. Ka siin kaob küsimuse alt lunastaja teadvus, see asi või protsess, mis kannab passiooni ja kaastundlikku mõtet.

    Aga Virgunu mõtleb eimiskist. Nagu öeldaks: ta on nirvaanas. Ei, Virgunu on siin meie ees. Tema teadvus on nirvaanas. Tema teadvus teeb mittemidagit. Vaatajal ei olegi eriti midagi oletada, millest Virgunu mõtleb, sest see on olematus. See on tühi hulk, null. Kunstnik on jätnud vaataja päralt ainult Virgunu teadvuse, tema meeleseisundi, mis jääb vaataja tähelepanu valgussõõri.

    Valgustuslikkus

    Leho Rubis. Kolbakandja. Õli lõuendil, 2017.

    Vaim täidab meid ja meie täidame vaimu. Sellest on võimalik rääkida ja seda on võimalik kujutada. Seda tuletab meile meelde Leho Rubise kunst. See ei tähenda, et muu kunst on vaimu­vaesem. See on umbes nii, nagu soolaga kulinaarias. Soolast saab rääkida, kui seda on juba toidule lisatud ja kui seda on võimalik, kuid üsna keeruline toidust taas eraldada. Kuid soolast saab rääkida ka siis, kui see on veel soolatopsis. Piltlikult öeldes serveerib budistlik kunst teadvust ja vaimuseisundit nagu soola soola­topsis (see ei tähenda, et vaimutoit jääb ilmtingimata magedaks).

    Viimati sai Leho Rubise loominguga tutvuda tänavu mais-juunis Esna galeriis. Püstformaadis tööde keskel on inimfiguur, mis on kujutatud pruunikates toonides. Oluline on anatoomilist täpsust otsiv kontuur, mis lisab maalidele joonistuslikkuse. Figuurid võivad olla tardunud liikumatusse asendisse, võivad olla ka dünaamilised, kuid mitte kunagi ei näe Leho Rubise töödes kontrollimatuid emotsioone. Tema figuurid on üles ehitatud paljuski Buddha­de eeskujul.

    Kunsti sõnalisel kirjeldamisel kipuvad sõnad paraku vahendama pigem midagi üldtuntut, mitte üksikut asja või nähtust, mida kirjeldatakse. Senine kirjeldus sobiks ka sotsiaalmeedias levinud new ageʼliku portreetüübi puhul, mis on seatud kosmilisse või muusse müstilisse keskkonda, näol ilme, mis on ühtaegu äraseletatud ja cool nagu mannekeenil. Tahtmata siin new age’i kunstile hinnangut anda, võin öelda, et Leho Rubis on tõepoolest ratsionaalne kunstnik ning teda ei huvita XIX sajandi lõpu intellektuaalide konstrueeritud spiritistlik vaimsus, vaid India traditsiooniline kultuur. Leho Rubis ei ole puhta vuugi budistlik kunstnik ega esita ennast sellena ka ise. Ta on eurooplane, kes on leidnud budistlikust kunstist aine, mis teda huvitab.

    Leho Rubise portreed on filosoofilised, üldistusjõulised. Nende autor ei kehtesta mitte ennast ega oma kaubamärki, vaid kehtestab kujutatud inimese või objekti, võttes arvesse pildivaataja taju ja mõistmise eri tasandeid. Näiteks võib olla pildile lisatud ka mõni tsitaat, mis võib olla niihästi loetav kui ka loetamatu, kuid mis aitab mõlemal juhul autoril suunata seda, kuidas vaataja mõistab ta sõnumit. Leho Rubise maalides võib aimata valgustuslikkust, mida kannavad endas keskaegsed läbimõeldud ikoonid ja renessansi terviklik humanism.

    Leho Rubis ei laena oma kunstiainet meediast, vaid võtab selle otse maailmast. Tema poos on algupärane, mitte teiste pealt kopeeritud. See ei ole mingi määrav asjaolu: ei kopeerimise lõputu progressioon ega regressioon ole kunstis keelatud, vaid kunsti arengu loomulik osa. Kuid tegelemine vahetult maailmaga, selle tõlgendamine sõltumata varasematest tõlgendustest, aitab kindlasti kunstnikul ennast leida.

    Kujunemine

    Kunstniku kujunemist võib mõjutada kõik. Nagu iga inimene, nii hakkab ka kunstnik kujunema sünnist saadik. Mis on selles protsessis määrav, ei ole võimalik ette teada ega saa seda ka täpselt tagantjärele paika panna.

    Oma eluteest räägib Leho Rubis nii: „Olen sündinud 1975. aastal Tootsis, koolis käisin Paide III keskkoolis, kus muu hulgas mängisin ka malet.“ Kuidas male siia puutub? Siin ongi kunstiajaloolasel hetk arutleda, kas määrav on see, et malemäng on pärit Põhja-Indiast, või see, et niihästi kunstitöö loomist kui ka malemängu võib vaadelda kui järjest üles kerkivate probleemide läbikaalutud lahendamist. Rubis jätkab: „Maalikunsti vastu tekkis mul kummalisel kombel sügavam huvi kunstnike elulugusid lugedes. 1996. aasta suvel hääletasin viis päeva Pariisi, et sealsetes kunstimuuseumites käia. Esimese öö veetsin Seineʼi kaldal koos ühe Madalmaadest pärit hääletajaga ja ärkasin Notre Dameʼi kellade helisemise peale.“

    Leho Rubist on mõjutanud ka Uku Masingu raamatud ja õpingud Tartu ülikooli maaliosakonnas, lõputöö kaitses ta 2001. aastal. Maaliõpingute kõrvalt kuulas ta Tartu ülikoolis orientalistikaloenguid. Aasta hiljem astus eksternina Tartu ülikooli kunstiajaloo magistrantuuri. Magistritöö „Kaanonite teke ja areng India budistlikus kunstis“ kaitses ta 2010. aastal.

    2003. aastast hakkas Leho Rubis käima Põhja-India muuseumides budistlikku kunsti joonistamas, õppematerjali kogumise kõrvalt hakkas ta õppima ka India muusikat, tema instrument on bansuri ehk bambusflööt. India muusika õppimine aitab mõista India kunsti ja kogu kultuuri. Kui teadvuse seisund India kunstiteoses on midagi, mis tuleb vaatajal leida, siis India muusikat nimetataksegi seisundimuusikaks. India muusikapaladelt ei nõuta, et need kruviksid kuulaja pinge üles kuni kontra­punktini, millele järgneb lahendus ja rahunemine. India muusik viib kuulaja mingi teadvuseseisundini või meeleoluni ja hoiab publiku selles kuni helitöö lõpuni.

    Oma reisidel avastas Leho Rubis Gandhāra kunsti. Gandhāra jääb tänapäeva Pakistani ja Afganistani territooriumile. Gandhāra kunsti nimetatakse ka kreekabudistlikuks kunstiks. Helle­nistlikud mõjud jõudsid sinna muu hulgas Aleksander Suure vallutustega. Hellenism õitses Baktria kuningriigis, mis ulatus hiilgepäevil Kaspia ja Araali mereni läänes ja põhjas, Pamiirini idas ning Hindukuši ja Makrani mäestikuni lõunas. Baktria keskus asus Pamiiri-Alai mäestikust lõuna pool. Õlimaalitehnika leiutasid Baktria kunstnikud.

    Baktria ja Gandhāra olid naabrid, kelle vahel kulges piir piki Hindukuši mäestikku. Gandhāra on kuum ja poolkõrbeline orgude ala Himaalaja ja Hindukuši mägede vahel, kuid ometi sajab seal küllaldaselt vihma ning mägijõed toovad mullaniiskust juurde – suure­pärased tingimused põllumajanduseks. Gandhāra süda on Peshāwari org. Budistliku kultuuri mõjud levisid Baktriast ja Gandhārast koos religiooniga mujale Aasiasse.

    Buddhad

    Gandhāra kunst paistab silma väljendusrikkuse ja meisterliku materjalikäsitluse poolest. Kui Gandhāra kunst jõudis oma tippu, siis kujutati Buddhasid tuhandeid, aga Buddha ise oli juba palju aastasadu surnud. Keda siis Buddha kujutajad kujutasid? Nagu Leho Rubis osutab oma „Idakirja“ artiklis, ei otsinudki Buddha kujutajad füüsilist sarnasust religiooni rajanud ajaloolise isiku Siddhārtha Gautamaga, vaid kui Hiinast õppima tulnud munk viis budistliku kunstitraditsiooni Hiinasse, läks Buddha seal hiinlase nägu, Buddha Indoneesias hakkas aga üha enam sarnanema indoneeslastega. Kuhu tahes Buddha kujutis jõudis, võttis ta peagi kohaliku rahva näo.

    Leho Rubis. Railausuja. Õli lõuendil, 2019.

    Kõik need tuhanded Buddhad kujutavad täiuslikku virgunud teadvuse seisundit, mille poole püüdlevad budistid. Võib arvata, et nagu Vana-Kreeka ja hellenistliku kunstimaailma omad, olid ka Gandhāra kunstnikud huvitatud oma kaasaegsete väärtuste üldistamisest, mida kandsid kaasaegsed inimesed, et jõuda ideaalini. Hiina Buddhad näevad välja nagu hiinlased just sellepärast, et hiina munk-kunstnik õppis tundma väärtuslikku hiinlastes, Indoneesia Buddhad seevastu nagu indoneeslased jne. Leho Rubis on ideaali otsingus jõudnud järgmisele astmele, sest ei otsi oma ideaali, virgunud teadvuseseisundit, mitte enda ümbert inimeste hulgast, vaid Buddhade seast, kes juba kehastavad omaaegset ideaali. Kõiki Buddhasid tundma õppides õpime tundma ideaalide ideaali. Nagu osutab Parmenides Platoni dialoogides, võib niisugune üldistamine toimuda progresseeruvalt lõpmatuseni.

    See ei tähenda, et Leho Rubis on loobunud praeguse inimese tundmaõppimisest ja kujutamisest. Me võime pidada end vaimselt kui tahes kõrgelt arenenuks, kui aga meie oma naabrid meile enam korda ei lähe, siis võib kahtlustada vaimse arengu asemel hoopis taandarengut. Üha esoteerilisemaks kujuneval kultuuril on oht jääda elukaugeks ja hingetuks. Kui Baktria ja Gandhāra Buddhadena on jäädvustatud omaaegsed inimesed nende parimatel teadvushetkedel, siis Buddha kuju kui kunstiaare, mis seisab muuseumis punase vanikuga sissepiiratud alal ja mille kindlustushind on röögatult kõrge, ei seostu enam autori kaasaegsetega, vaid lihtinimesele kättesaamatute väärtustega. See kuju, mis tõi meieni Gandhāri kunstniku kaasaegse inimese V sajandist, astub nüüd meie ja autori kujutatud inimeste vahele.

    Kui väärtuslik antiikne kuju üles joonistada või maalida, siis paberil või lõuendil kuju enam ei ole ja inimesel, keda see kuju kujutab, on võimalus kuju kui kunstiaarde varjust välja tulla ja vaatajale taas märgatavaks saada.

    Kui jälgida Leho Rubise publiku reaktsioone, siis leitakse ikka mõni töö, mis läheb vaatajale millegipärast eriti korda. Võluv on tema viimane maal „Südamesuutra“, millel on kujutatud ühte Briti Muuseumi ekspositsiooni II-III sajandi Baktriast-Gandhārast pärit Šākjamuni Buddhat. Ta näib millegi üle tõsiselt mures olevat, laskmata end sellest ahistada: ta justkui tegeleks teadvustatud probleemi olematuks lahendamisega.

    Tühjus

    Ennist sai öeldud, et nirvaanas viibiv teadvus tegeleb mitte midagi tegemisega. Kuid võib öelda ka nii, et nirvaanas viibiv teadvus valmistab ette uut liikumist. Eespool mainitud Parmenides, muuseas, Siddhārtha Gautama kaasaegne, jõudis vastupidise järelduseni: kuna tühjus, eimiski, on sisuliselt vastu­oluline mõiste, mille vastet looduses, kui selline on olemas, on inimteadvusel võimatu ette kujutada, siis tühjusest ega eimiskist ei saa mõelda, seega: suure tõenäosusega ei ole mitteolemist olemas. Linnalegend räägib, et hulgateooria looja Georg Cantor läks hulluks, kui ei suutnud lahendada tühihulga loogilisi vastuolusid. Kuna liikumine on protsess, kus miski tekib sinna, kus seda enne ei olnud, s.t liikuda saab ainult kohta, mis on tühi, siis tühjusest mõtlemise võimatusest järeldas Parmenides, et ka liikumisest on sellest lõpuni aru saades võimatu mõtelda.

    Mida budistid taotlevad? Liikumist täiuse poole. Aga enne kui kuhugi liikuda, peab see koht tühi olema. Nirvaana on end nullini puhastav teadvuse seisund, kuid seejuures aktiivne seisund. „Päris null“ saavutatakse ehk hetkeks, siis jätkub areng uuelt tasandilt. Nagu budistlikus mõistukõnes, kus õpilane tuleb õpetaja juurde jutule ja üritab endast head muljet jätta, demonstreerides talle õpitud teadmisi. Samal ajal õpetaja muudkui valab õpilase tassi teed. Lõpuks peab õpilane oma jutu katkestama, et öelda: „Õpetaja, miks te teed niimoodi raiskate, tass ajab juba mõnda aega üle ääre.“ Õpetaja vastab: „Sa oled juba tarkust nii täis, et mul ei anna enam midagi lisada.“

    Kui räägime sellest, kuidas John Cage õpetas kunstnikke zen-budistlikult mõtlema, kas saame siis ikka lõpuni aru, mis on tühjuse väärtus ja kas see tühjus kui selline on üldse hoomatav? Mis on tühjuse ülesanne? Üks küsimus, millele tulin suheldes Leho Rubise kunstiga, on: kas meie kaasaegne kunst ei ole mitte juba pilgeni tühja täis?

  • Moodsast naiivkonservatismist

    JANAR MIHKELSAAR

    Eesti poliitilist diskussiooni jälgides jääb mulje, nagu pakuksid konservatiivid tõsiseltvõetavat alternatiivi liberaalsele ideoloogiale ja poliitikale. Käremeelselt juhitakse tähelepanu liberaalide valearvestustele, ebakompetentsusele ning silmakirjalikkusele. Alljärgnevas arutluses eeldatakse, et selline mässumeelne konservatism kujutab endast liberalismi populistlikku metamorfoosi.1 Tegemist on ühe võimaliku viisiga, kuidas läbikukkunud liberaalid püüavad taas ennast leida ning kehtestada end tundmatuseni muutunud oludes. Paljusid kütkestav liberalismivaenulikkus kipub seetõttu jääma lühinägelikuks, hambutuks ja liiginimlikuks. Lõppude lõpuks langetakse tagasi selle rüppe, mille vastu tulihingeliselt oli oldud ja võideldud. Uljas naiivkonservatiiv, kes ei mõista iseennast ega oma verivaenlast, ei suuda täita talle pandud lootusi ja ootusi – pakkuda sotsiaalpoliitilist alternatiivi, mille järele olevat ühiskonnas nõudlust.

    Reaktiivsest autentsusetaotlusest

    Moralistidest konservatiivid taotlevad ilma igasuguste plekkideta autentsust, mida soovitakse poliitilisele korrektsusele vastandudes väljendada vahetult ja avameelselt. Nad tahavad isoleerida vooruse pahest, tegelikkuse selle moonutustest, loomulikkuse ebaloomulikust, oma võõrast, ideaalid lodevusest, päristise ebapäristisest.

    Selline autentsusetaotlus on olemuselt tõelisusetaotlus, mis esitatakse igas eluvaldkonnas: kaitstakse tõelist perekonda, kõneldakse tõelisest kodanikuühiskonnast, otsitakse tõelist eestlast, hinnatakse tõelist mehelikkust ja naiselikkust, võideldakse tõelise ajakirjanduse eest, soovitakse tõelist suveräänset rahvusriiki. Kõik, mida nähakse valena ja moonutusena, lükatakse kategooriliselt tagasi ning mõistakse hukka kui loomuseaduse ja terve mõistusega vastuolus olev.

    Selline autentsusetaotlus torkab eriti teravalt silma puhkudel, mil peetakse kaasahaaravaid jutlusi tõelisest demokraatiast. Tõeline demokraatia, vastandatuna liberaalsele demokraatiale, on otsedemokraatia, kus maksab ennekõike rahva enamuse hääl ja tahe.2 Rahvas samastatakse enamusega. Enamus on see, mis peab lugema ja võitma – vähemus taganema ja kuuletuma. Arvatakse, et niimoodi seistakse vastu võõrandumisele ja vähemuse salakavalale diktatuurile.

    Selline autentne demokraatia – ja autentsusetaotlus ülepea – on karjuvas vastuolus moodsa demokraatiaga, mis rajaneb abstraktsetel üldistustel alustades sellest, et ühel kodanikul – olenemata tema sotsiaalsest staatusest, teenetest ja isikuomadustest – on esindusinstitutsioonide valimistel alati ainult üks hääl.

    Moodsa demokraatia üheks ajalooliseks lätteks on tööstusrevolutsioon, industrialiseerimine, mis tõi kaasa talupoegade liikumise maalt linna ning sealt edasi laia maailma. Niimoodi lõigati läbi ajaloolised sidemed elukoha ja traditsioonidega. Veelgi enam, demokraatlikus ühiskonnas pole seda ühte ja ainuõiget autentset eluviisi, mille realiseerimise poole peaks igaüks püüdlema. Modernne demokraatia, mis on täielikult võõrandunud kõigest päristisest, on veel paljudel eri viisidel ja tasanditel vahendatud paljude instantside ning institutsioonide poolt.

    Säärases juurteta, võõrandunud ja vahendatud ehk üdini ebatõelises demokraatias on midagi kohutavat ja perversset, mistõttu on tarvis teha see endale mingil viisil omaseks, vastuvõetavaks ja meelepäraseks. On oht, et selle kodustamispüüdluse kõrvalsaadusena näevad ilmavalgust perverdid.

    Moodsal demokraatial on kalduvus sünnitada perverte. Mässumeelne konservatiiv on üks säärane pervert, kes arvab tõsikindlalt teadvat, mis on ühiskondlik tõde ja hüve. Ta kaitseb tulihingeliselt oma konstrueeritud ettekujutust tõelisest traditsioonist, sest ähvardab oht see minetada. Seepärast protestib ta valju häälega kõige mitteautentse vastu. Seejuures ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et sellistes kütkestavates nostalgilistes mesijuttudes autentsusest on midagi meelevaldset ja kunstlikku.

    Mässumeelsel konservatiivil on vaja teist, kellele vastandudes kuulutada oma tõde ja paljastada vastaspoole silmakirjalikkust, valelikkust ning ebatõelisust. Selle ülesande täitmisega on suurepäraselt hakkama saanud tüüpiline liberaal, kes tahab samuti kõigest väest peale suruda oma eriskummalist arusaama tõelisest demokraatiast. Pildil Martin Helme ja Kaja Kallas.

    Perverdil on ennekõike tarvis teist perverti, kellele vastandudes kuulutada oma tõde ja paljastada vastaspoole silmakirjalikkust, valelikkust ning ebatõelisust. Selle ülesande täitmisega on suurepäraselt hakkama saanud tüüpiline liberaal, kes tahab samuti kõigest väest peale suruda oma eriskummalist arusaama tõelisest demokraatiast. Soovitakse luua tegelikkusele vastavat või vähemalt sellele lähenevat poliitilist representatsiooni kirjust ja rikkast ühiskonnast. Inkvisiitorlikult püütakse tagada, et kedagi ei jäetaks kõrvale, et mitte kedagi ei rõhutaks, et kõik kodanikud oleksid kaasatud. Sotsiaalpoliitilistele tüliküsimustele terendab üks ja seesama hea stamplahendus: kvoodid ning triibulised nimekirjad. Ideaalis peaks see üllas ettekujutus tagama sotsiaalse võrdsuse, rahu ja õitsengu. Üllatus ja nõutus on suur, kui avastatakse, et selline autentsusenõue kutsub üles vastuseisu ja meelepaha.

    Nii konservatiiv kui ka liberaal näevad vaeva, et esitada ennast igal võimalikul juhul ja viisil demokraatia kõige parema sõbrana. Seejuures on mõlemal patroneeriv ja lipitsev ettekujutus, milline on ja peab olema nende hea sõber. Pugedes peitu majoritaarse enamuse ja tehnokraatlike teadmiste selja taha, ei taheta mitte mingil juhul aktsepteerida tõsiasja, et moodne demokraatia ei taotle tõtt ja autentsust – ja et see ei rajane ülepea mingisugusel ettekujutusel tõest ja hüvest. Ses mõttes väljendab demokraatia tõejärgse ajastu vaimu, ja seda kõige jaatavamalt. Meie liberaalid ja konservatiivid, kellele see ei ole vastuvõetav, näitavad oma kidurat, reaktiivset iseloomu.

    Hingekosutavast (anti)globalismist

    Mis on see, mida nimetatakse globalismiks? Jaak Valge on andnud ühe võimaliku vastuse, mis seostub globalismi vasakliberaalsete väärtustega.3 Pärast külma sõja lõppu levis veendumus, et kõigi ühiskondade areng peab paratamatult jõudma välja ühte lõpp-punkti – liberaalsesse demokraatiasse. Sellele valitsemisviisile ei nähtud maailmas leiduvat mitte ühtegi tõsiseltvõetavat vastast ja alternatiivi. Globalisti arvates on läänelikud väärtused ülimad ja ainuõiged, mistõttu teised ühiskonnad peavad need omaks võtma, ja seda hoolimata geograafilisest, ajaloolisest, kultuurilisest ja traditsioonide eripärast. Säärane mõtteviis ühtlustavat ja nivelleerivat meelevaldselt kõik tolle, mida peetakse tõeliseks, omaks, heaks ja eripäraseks. Globalist eeldab, et liberaalsed väärtused kehtivad universaalselt kõigile ühiskondadele – konservatiivist rahvuslane eeldab seevastu väärtuste ajaloolis-geograafilist partikulaarsust.

    Kas globalism on tõepoolest rajatud liberaalsetele väärtustele? Tõenäoliselt mitte. See, mida mõistetakse liberaalsete väärtuste all, ei saa kohe mitte kuidagi olla universaalne. Ajalugu näitab, et liberalismil on palju eripalgelisi ja vasturääkivaid värvinguid. Nii võime muu hulgas rääkida liberaalsest imperialismist (Briti impeerium), autoritaarsest liberalismist (Pinocheti Tšiili), liberaalsest populismist (Macron, Trump ja Eesti 200), Saksamaa ordoliberalismist, jne. Liberalism, mis samastatakse mingi spetsiifilise väärtusega, ei saa kohe mitte kuidagi olla globaalne.

    Liberalism on nagu kameeleon, kes on võimeline kohanema ja võtma mitmesuguseid, isegi vasturääkivaid värvinguid sõltuvalt seostest, ajaloost ja muudest tingimustest. Liberaalse maailmavaatega võivad olla väga eripalgelised inimesed ja riigid. Seetõttu on ekslik väita, et globalism on rajatud universaalsetele väärtustele. Toimunud sotsiaalpoliitiline areng osutab hoopis vastupidisele.

    Meile väidetakse vastu, et Euroopa Liidust on ometi kujunenud hiiglaslik, kohmakas ja bürokraatlik monstrum, mis tahab nn progressiivseid väärtusi peale suruda täiesti erinevate traditsioonide ja kogemustega liikmesriikidele. Teatud piirini on sellel vastuväitel tõepõhi, ent ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et ELi integratsiooni aluseks on ikkagi majanduslik motivatsioon. Põhifunktsiooniks on tagada vabaturumajanduse toimimine, inimeste ja kaupade vaba liikumine liikmesriikide vahel.

    Mida võib tõsikindlalt väita, on see, et liberalism õigustab ja kaitseb vabaturumajanduse ideed. Seda ideoloogiat on saadud õnnestunult üle kanda maailma riikidesse, kusjuures ei ole takistuseks olnud kultuuriline eripära, arengutase ega režiimi iseloom. Selle peale esitatakse meile vastuväide, et konservatiividel on jätkunud ainukesena tahtmist ja julgust kritiseerida röövellikke rahvusvahelisi korporatsioone, suurpanku ja spekulantidest suurärimehi nagu George Soros. Selline kriitika, mis seostab majandusliku liberalismi suurfirmade või mõne üksikisikuga, jääb olemuselt kesiseks, vildakaks ja piiratuks – puutumata jäetakse turumajandus kui süsteem.

    Veelgi enam, tulihingeliste antiglobalistide sõnad on karjuvas vastuolus reaalpoliitika ja tegudega. Seda illustreerivad ilmekalt Suurbritannia ja USA populistidest riigipead. Teatud osa Ühendkuningriigi Konservatiivse Partei liikmeid nägi ELi regulatsioonides piiravat ja pärssivat mõju Suurbritannia majandusele. Et tagada majanduse ülemaailmne konkurentsivõime, arvati, et on tarvis lõdvendada keskkonnanõudeid, vähendada tööliste õigusi ja tagatisi. Suurbritanniat soovitakse näha uue tõusva Singapurina. Samasugustest eeldustest lähtus Donald Trump, kes oma presidendiks oleku ajal alandas rikaste makse, lõdvendas keskkonnanõudeid ja tööliste garantiisid.

    Radikaliseerunud konservatiividel on õnnestunud anda üleilmastumisele värske kuvand ja õigustus. Liberaalide hingekosutavad tiraadid inimõigustest, õigusriigist ja demokraatiast on asendatud ilukõnedega rahvusriigist ja suveräänsusest. Ent selline nihe väärtushinnangutes ei paista sugugi muutvat asja tuuma. Liberaalsel mõtteviisil on ka muutunud oludes õnnestunud suhteliselt edukalt realiseerida oma strateegilised eesmärgid. Seepärast pole mingi ime, et tulihingelised antiglobalistid kipuvad paradoksaalsel kombel olema eesrindlikud globalistid.

    Konservatiivide põhisõnumi võib kokku võtta nõnda: kodumaised globalistid on paremad kui internatsionaalsed globalistid. Rahvusvahelise haardega korporatsioonid rõhutavad, toetavad nn vasakliberaalseid väärtusi ja viivad kapitali välja – kodukootud globalistid tegutsevad „oma väärtuste“ egiidi all ja patriootlikult. Konservatiiv laseb meid parema meelega ekspluateerida Margus Linnamäel kui George Sorosil.

    Vasakliberalismi tondist

    Vasakliberaalset mõtteviisi hurjutada on moeasi. Sildiga „vasakliberalism“ tähistatakse laialivalguvalt kõike seda, mida tunnetatakse ja arvatakse olevat Eestis valesti ja vajaka. Seda nähakse kõige kurja juurena. Ohtlikke vasakliberalismi idusid otsitakse ja kisutakse päevavalgele igast sopist: ajakirjandusest, riigiaparaadist, ülikoolist, koolist ja voodi­linade vahelt. Pole kohta, kuhu vasakliberaalne ideoloogia pole salakavalalt oma räpaseid kombitsaid ajanud ja edasi arenenud nagu vähkkasvaja. Selle varjatud kohalolu tunnetatakse kõikehõlmavana, koguni totalitaarsena. Vasakliberaalsus tahtvat hävitada rahvusriigi, tallata jalge alla „traditsioonilised väärtused“, kaotada abieluinstitutsiooni, ütelda lahti õigusest suveräänsele enesemääratlusele, piirata sõnavabadust. Tüüpilist vasakliberaali kujutatakse reaalsustaju minetanud progressivistina, kellel ei ole õrna aimu, millistes sotsiaalkultuurilistes oludes elatakse ja tegutsetakse.

    Et anda hinnang sellele karikeeritud koondportreele, tuleb see asetada Eesti taasiseseisvumisjärgse liberaalse majanduspoliitika konteksti, mida konservatiivide lipulaev Isamaa koos parempoolsete erakodade ja sotsiaaldemokraatidega on ühel või teisel moel toetanud valimistest valimisteni. Küsimus ei ole mitte ainult ettevõtluses või ettevõtlikkuses. Nii riiki kui ka rahvast soovitakse valitseda ja juhtida lähtuvalt ettevõtlusprintsiipidest. Selline käsitus ei tunne ega tunnista ühtegi erandit. Konkurentsivõime on too alusdogma, millele rajatakse inimeste suhted, riigijuhtimine ja institutsioonide töökorraldus.

    Edumeelne konservatiiv on aidanud eluvaldkondi kujundada ettevõtlusloogika järgi. Kõiki poliitilisi otsuseid kaalutakse ja hinnatakse kulupõhiselt, kasumlikkust ja efektiivsust silmas pidades. Seda tüüpi konservatiiv ei ole mitte mingil juhul nõus maha jääma täiskiirusel edasi kihutavast tehno-kapitalistlikust progressirongist. Vastupidi, ta üritab ennastsalgavalt ja innukalt trügida innovatsiooni etteotsa. Ta tahab kuulda kiidusõnu ja tunda uhkust!

    Traditsioon ja identiteet tõmbuvad silmapilkselt teisejärguliseks, kui kaalul on püha lehm konkurentsivõime. Identiteediküsimusi nähakse majandusküsimusena. Sellest tulenevalt nõutakse elukestvat õpet, paindlikkust, ettevõtjalikku ellusuhtumist. Identiteet peab olema plastiline ja voolav, indiviidi võimete piire kompav, selleks et pidada sammu pidevalt muutuvate tööturu nõudmiste ja oludega. Säärased nõudmised meenutavad paljukirutud vasakliberalismi.

    Ent Lauri Vahtre sugused konservatiivid ei taha või ei suuda ennast ära tunda Jevgeni Ossinovski sugustes sotsiaaldemokraatides. Ossinovski väljanägemine, käitumine ja jutt mõjuvad talle täiesti võõrana. Ta ei tunnista isadust! Ta protestib! Ta eitab kõike!

    Pärast pikka ja rasket töörügamist on edumeelne konservatiiv õõvaga avastanud, et kõik ei ole läinud nii, nagu oli plaanitud ja ette kujutatud. Kohe mitte kuidagi ei suudeta leppida oma poliitika sotsiaalpoliitiliste ja kultuuriliste tagajärgedega. Oma on ühtäkki kauge ja võõras. Konservatiiv on meeleheitel, sest ta ei suuda ennast kuidagi ära tunda oma loodud „vasakliberaalses“ reaalsuses.

    Selle eituse tulemusena ongi sündinud vasakliberaalsuse tont, kelle kaela saab mugavalt veeretada kõik hädad, möödalaskmised ja probleemid. Edumeelsetel konservatiividel nagu Lauri Vahtre ei jätku enesekriitilisust ja julgust tunnistada, et liberaalidele omistatav hävitamistung pärineb tõenäoliselt konservatiivide poliitikast ja ideedest.4 Seepärast oleks ehk ausam olla uhke omaloodud konformistliku lapse üle!

    Hüve türanniast

    Varro Vooglaid teab tõsikindlalt, mis on ja peab olema hüve ja hea elu. Ta võitleb ennastsalgavalt kõige vastu, mis ähvardab vähimalgi määral kompromiteerida tema kitsarinnalist arusaama autentsusest ja voorusest. Ühiskondlik elukorraldus soovitakse rajada etteantud hüvele, järeleproovitud printsiipidele.

    Nimetatud printsiipe tavatsetakse seostada nn traditsiooniliste väärtustega nagu perekond ja kristlus. Kahtlemata on sellised väärtused elulised, ent sellegipoolest tuleb pärida, mis köidab Vooglaiu-suguseid nn traditsiooniliste väärtuste juures. Need printsiibid kirjutavad ette loomuliku hierarhilise elukorralduse mehe ja naise, enamuse ja vähemuse, oma ja võõra, päristise ja mittepäristise vahel. „Traditsiooniliste väärtuste“ ilusa sildi all propageeritakse traditsioonilisi võimusuhteid, mis tühistavad üheainsa hoobiga moodsa demokraatia sümboolse võrdsuse.

    Sama arusaam ilmneb selles, mil viisil suhtutakse riigiametnikesse. Avaliku sektori töötajaid alates õpetajatest nähakse otsustava tähtsusega instrumentidena, kes peavad täpselt täitma nendele ette kirjutatud ja ette antud funktsiooni. Hea instrument on töökindel ja allub jäägitult peremehele. Ta ei esita üleliigseid, kiuslikke küsimusi. Ta täidab kõik korraldused kiiresti ja tulemuslikult. Ta ei mõtle õiglusest ja õigusest.

    Kõigest hoolimata on sellisel mõtteviisil arvestatav ühisosa liberalismiga. Nii liberaal kui ka konservatiiv on nimelt veendunud, et vabaturumajandus on ühiskonda loov alusprintsiip ja tagab „loomuliku“ õigluse. Turumajanduslik ühiskond on isereguleeriv, spontaanne ja vahetu. Selline ilus, hüveline ühiskond on orgaaniline kogukond, mille liikmetel on oma loomupärane koht ja funktsioon. Igasugune jutt domineerimisest mõjub sellisest perspektiivist vaadatuna asjatundmatu, liialdatud või kiuslikuna.

    Mida hinnatakse ja propageeritakse, on „loomulik“ kodurahu ja sotsiaalne harmoonia. Lõppu soovitakse teha tühikargamisele, ebaproduktiivsele tülitsemisele. Sellises ilusas ühiskonnas ei ole kohta poliitikale, mis õõnestab hüvelisust ja on sunnitud tegema kompromisse. Terve mõistus ja teadus teavad, mis on ja peab olema hüve. Tülikad mõjud tulevad võõrsilt imporditud ideoloogiast, mis politiseerib töövõtjate ja tööandjate suhteid, sugude vahelisi suhteid ja tavakeelt.

    Selles valguses on paradoksaalne, kui konservatiivid satuvad eraettevõtete ebasoosingusse, nt Facebooki ja Twitteri keeld Trumpile. Omal nahal saadakse tunda, et tsiviilühiskond ja erasektor pole ilmtingimata vabaduse kants, nagu tavatsetakse ette kujutada.

    Mässumeelsetel konservatiividel on õnnestunud meisterlikult ära kasutada klassikaliste liberaalide riigivastast retoorikat, keerates sellele peale uue vindi sääraste argumentidega nagu totalitarism, süvariik, ametnike riik ja bürokraatia. Niiviisi etendatakse meile liberalismi eneseparoodiat, mis ähvardab pikemas perspektiivis tühistada konservatiivide tõsiseltvõetavuse.

    1 Didier Fassin,The Blind Spots of Left Populism. Krisis: Journal for Contemporary Philosophy Nr. 1: 86–90, 2019.

    2 Jaak Valge, Liberaalne demokraatia, demokraatia ja otsedemokraatia. https://jaakvalge.net/2020/03/21/liberaalne-demokraatia-demokraatia-ja-otsedemokraatia/

    3 Jaak Valge, Mitte isside mäss, vaid globalism versus rahvuslus. https://jaakvalge.net/2019/12/23/mitte-isside-mass-vaid-globalism-versus-rahvuslus/

    4 Lauri Vahtre, Liberalismi viletsusest. – Postimees 2. XII 2020.

  • Lamemaalase kiri peretohtrile

    VALLE-STEN MAISTE

    Ühtevalu kuuleme, kuis pandeemiaga kõik muutub. Paljude töö- ja elu­korraldus on saanud uue aluse. Vaktsiini­sõdades langevad kauaaegsed tervishoiuametnikud. Meditsiinisüsteemi kohta, mille kaanetüdrukuks on saanud üks toredake, ent siiski veidi edev ja agressiivne perearst, esitatakse aga vähe küsimusi.

    Kas pole aga just see vald oma paindumatuse ja kroonilise kättesaamatusega eeskoda šahtile, kust algab allavool kahtlejate ja posijate rüppe? Perearsti propagandistlikult vali nüanssidest, küsimustest ja üksikutest surmadest üle sõitmine à la „teadus on ohutum kui aspiriin“ ei vähenda umbusklike skepsist. Jaapani näitel teame, et just nii tekitatakse väga arenenudki ühiskonnas aastakümneid püsiv vaktsiinivastasus.1

    Moodsa meditsiini hädad on Robert Mendelsohni, Ivan Illichi, (end kardetavasti moraalselt täis teinud) Michel Foucault’ jpt õpetustes ammu välja joonistunud. Arstide kõiketeadja kuvand ja patsientide enesekindlusega liialdav kohtlemine, instrumentaliseeritud, seoste- ja kontekstivaba lähenemine kehale jne. Toore äriga põimunud ja raskesti kättesaadav tervishoiusüsteem on aga kriitikast mööda vaadanud.

    Nii tehakse sulle jätkuvasti suvaliselt mingi ninalaiendusopp, kuid su LOR-hädad ei taandu, sest põhjus pole ninakujus. Siis proovid tervislikumaid eluviise, pallimängu ja (tali)ujumist. Kurguvalud kaovad, ent ühel hetkel kipub hüppetreeningutest krooniliselt valutama selg ning meres veedetud tundide tõttu vaevab põis.

    Meestekliinikus määratakse sulle peale näpu tagumikku torkamist aasta aasta järel fraasi „väike põletik“ taustal kuudepikkusi antibiootikumikuure. Lõpuks tuvastatakse su merelembus ja keelatakse ujumine. Suvel komistad siiski taas vette, rohtudest väsinuna loed läbi paar meditsiiniraamatut, mille toel võtad Youtube’is ette vaagnaharjutused ja võid taas ujuda ka jääs, toitmata antibiootikumitööstust.

    Seljahädadest püüad meditsiinis näpud kõrvetanuna mööda vaadata, kuid kui need aastaid järeleandmatult püsivad, lähed lõpuks ikka arstile. Neurokirurgid ja ortopeedid määravad opioide ja operatsioone. Sama valu seletab üks väljasopistunud, teine olematuks kulunud ja asendamist nõudva lülivahekettaga. Valu täielikku kadumist ja pallimängujõu tagasitulekut ei julge ükski lubada. Nii hülgad kirurgid ja usaldad segaduses ketserarst John Sarno2 jooksumeetodit. Ja seljavalu kaob, veereta või kive.

    Meditsiini usaldusväärsust ei tõsta standardiseeritud, kehaosi seosteta objektina käsitlevate lahenduste pealesurumine, kui tuleks läheneda individuaalselt ja suunata hädalisi ise mõtlema oma keha, isiku ja elustiiliga seonduvate murede peale. Seda ei tee ka arstide kõigeteadja mängimise püüd olukordades, kus oleks paslik küsiv ja otsiv vaim. Kui süsteem ei võta vastutust, laiutab käsi või vaid teeskleb osavõtlikkust, pead ise pihta saama, mis su hinge või kehaga toimub. Pole võimatu, et mõnestki, kel on arstidega eeltoodud kogemus, saabki vaktsiini- ja kõige­eitaja.

    Populaarne viirus on iseäranis vimkaga. Suuredki õpetlased on pannud segast ja pidanud seisukohti revideerima. Teaduspõhisusega kelkivalt tohtrilt eeldaks nüüd rahulikku kahtlevat vagurust. Arst ei pea kõiketeadmist teesklevalt hüplema nagu poliitik. Skeptikute lahmiva mustamise asemel võiks populaarne peretohter innustada kolleege kahtlejatest patsientidega ükshaaval kohtuma. Kui silma vaadates hoolides uurida, kuidas on kujunenud umbusk vaktsineerimise ja meditsiini suhtes, siis äkki need veidrused lähevad üle …

    Tervisealaseid jm tagasilööke talunud perearstinimistu liikmete süvitsiminev ärakuulamine on ajakirjanduses edvistamise kõrval muidugi Augeiase tallide puhastamine ja eriti võimatu ELi ühe väiksema tervishoiurahastusega riigis. Kuid ehk oleks just nüüd, kus „iga vaktsineeritu on nii oluline“, aeg taotleda rohkem raha individualiseerituma, hoolivama ja kaasavama meditsiini jaoks? Lamemaalastest lajatades lahti ei saa – EKRE toetus ju vaid tõuseb.

    1 Vt nt https://www.asiapacific.ca/publication/japans-vaccine-hesitancy-implications-covid-olympics

    2 John Sarno, Seljavalust tervenemine. Ersen 2013.

  • Aeglase ja kalli elu igatsus

    ELS HEINSALU

    „Ma ei taha kohe. Ma tahan nüüd ja kohe,“ teatab iseteadlik pesamuna aeg-ajalt irooniliselt, sest teadagi, mida see lastevanemate „kohe“ tähendab. Õnneks tahab ta kõigest, et keegi temaga tegeleks ehk tähelepanu ja armastust. Selle soovi täitmise ökoloogiline jalajälg on minimaalne.

    Täiskasvanute soovid on veidi teistsugused (isegi kui nende taga on seesama tähelepanu- ja armastusvajadus ja -puudus) ja nende „nüüd ja kohe“ tulemusel on tekkinud kiirsöök, kiirmood jne. Suured hoonemürakad kerkivad peaaegu üleöö nagu lõunamaa muinasjuttudes ja inimene, kes hommikul oli ühes paigas, on õhtul juba teisel pool maakera. Maailm muutub ja inimesed elavad tohutul kiirusel, iga päev tuleb turule rohkem kui üks uuenduslik toode (kuigi suur osa innovatsioonist ei ole midagi rohkemat kui teine kuju või värv). Elu eesmärgiks on saanud „rohkem“, „kiiremini“, „kulutõhusamalt“ (ehk „odavamalt“). Kasv.

    „Rohkem“ on meid viinud juba selleni, et eelmise aasta lõpust on maailmas rohkem inimeste tehtud asju kui elusloodust. Võib-olla ei olekski see nii hirmus, kui suur osa (tõenäoliselt lausa suurem osa) sellest ei oleks prügi ja asjad, mida ei ole üldse vaja. Paljud inimesed imestavad ise ka mingil elu hetkel, kui palju ebavajalikke asju neil on kogunenud.

    Mulle, kes ma kannan riideid, kuni need on veel viisakad, ja valin mööblit mõttega, et see oleks kogu eluks, on suhteliselt arusaamatu, et inimesed müüvad asju, eriti mööblit, mis on „peaaegu uus“ või lausa „kasutamata“. Miks nad need asjad endale üldse muretsesid?

    Valesid otsuseid tehakse enamasti kiirustades. (Poliitikaski tuleb teha tihti otsuseid kiirustades ja enamasti on need siis tõesti kehvad.) Kiire ei ole üksnes tootjatel. Ka tarbijatel on kiire. Esimene toodab viletsat kraami, mis peagi laguneb, teine ostab asju, mille soetamist üsna varsti kahetseb. Aga pole hullu, sest hind oli ju suhteliselt odav, nii et võib mingi hetk uue vastu vahetada.

    Teadlased räägivad valgusreostusest ja selle kahjust nii keskkonnale kui ka meile endile. Hoolimata sellest särab maakera üha enam, sest teiste teadlaste välja mõeldud uuenduslikud lambid kasutavad nii vähe energiat, et rahakulu nende põlemisel on tühine. Kas kulutame summa summarum energiat vähem või rohkem, on iseküsimus.

    Asjadega on sama lugu: need on liiga odavad. Liiga odavad, et küsida, kas see asi on just selline, mida ma tahan omada, ja kas mul on seda tõesti vaja. See viimane küsimus on esmatähtis.

    Nii et see, et maailmas on liiga palju rämpsu, on seotud sellega, et kõik käib liiga kiiresti ja on liiga odav. Ümbertöötamise udujutt on ilus küll – aga mis on selle tegevuse hind ja mõju? See ei käi ju võluväel.

    Slow food ehk aeglane toit sai alguse 1980ndatel ja loomulikult Itaalias. Sealt on riburadapidi välja kasvanud aeglase elustiili liikumine. Ent väga raske on aeglast elustiili omaks võtta, kui oled harjunud maast madalast kõike saama nüüd ja kohe. Ka mina olin üllatunud, kui Taanis öeldi mulle poes, et need toolid, mis ma soovin osta, saan kätte kahe kuu pärast. Mis mõttes? Ma tahan ainult nelja tooli! Kas päriselt ka ei ole laos nelja tooli valmis?! No ja ei olnud: neid toole hakati valmistama alles siis, kui keegi need tellis. Sealjuures olid need üsnagi kallid. See oli esimene kord, kui mul tekkis arusaamine, et hea asja nimel olen nõus ootama ja maksma kõrgemat hinda kui mu rahakott tahaks. Kaks kuud sõime püstijalu, aga kümme aastat hiljem istume ikka veel nendel toolidel – ja ilmselt kahekümnegi aasta pärast.

    Aeglane eluviis ei pruugi seega alati olla just kuigi mugav, ent pikas plaanis on see kindlasti palju kestlikum kui kiire elamine. Kiirus tapab. Nii liikluses kui ka mujal. Kiire elu ei hävita üksnes meid endid – meie vaimset ja füüsilist tervist –, vaid kõike meid ümbritsevat. Pärast tänavust ehmatavalt lõunamaist suve võiksime õppida hindama ka lõunamaist aeglast eluviisi. Elada väärtuslikult, mitte kiirelt. Sest elu on kallis. Mitte üksnes meie elu, vaid Elu. Jättes kliimamuutuste arutelu kõrvale … iseenda sita sees surra on ka päris kole.

    Kiirus tapab. Nii liikluses kui ka mujal.

  • Koomiksikangelaste verisem uuendus

    LAURENCE BOYCE

    Mängufilm „Suitsiidisalk. Uus missioon“ („The Suicide Squad“, USA-Kanada-Ühendkuningriik 2021, 132 min), režissöör-stsenarist James Gunn, operaator Henry Braham, heli­looja John Murphy. Osades Idris Elba, John Cena, Viola Davis, Joel Kinnaman, Margot Robbie, Peter Capaldi jt.

    Kommertsfilmide tootmise vallas on praegu peamiselt levinud seisukoht, et koomiksifilmid peaksid olema mõeldud väga laiale vaatajaskonnale. Kuigi superkangelase-žanri kirjeldamiseks ei sobi enam silt „mõeldud lastele“, sest nn nohikukultuur on multimiljarditesse küündiv täiskasvanutele sihitud tööstus, on ka lihtne näha, et koomiksifilmid on loodud kaasama võimalikult ulatuslikku publikut. Aeg-ajalt võidakse küll filmidesse lisada täiskasvanute rõõmuks mõningast vürtsi – mõni juhuslikult pillatud vandesõna või seksiviide –, aga see on kõik piisavalt talitsetud, nii et ka noored lapsed võivad õnnelikult linastust nautida ja vanematele pinda käia, et nood kulutaksid mitmesuguse filminänni soetamiseks üüratuid rahasummasid.

    Ometi on viimasel ajal märgatavalt kasvanud huvi selgelt vaid täiskasvanutele mõeldud koomiksifilmide tootmise vastu. Kui Christopher Nolani „Pimeduse rüütli“ triloogia kaldus ka sinnapoole – küllastades seda žanri sünge realismiga –, siis filmides „Deadpool“ ja „Logan“1 nauditi vanusepiirangut nõudvat sisu juba tõeliselt. Mõlemas on pilgeni verist vägivalda ja roppu keelekasutust ning mõlemast said kassahitid, mis tõestas ainult täiskasvanutele suunatud koomiksifilmide kaubanduslikku potentsiaali. Nende filmide lähenemisnurk oli äärmiselt erisugune: „Deadpool“ toetus enesekindlatele, ent lapsikutele naljadele ja metahuumorile, „Logan“ oli aga toonilt pigem morn ja tume. Mõlemale sai aga peale kassaedu osaks ka soodne kriitikute tagasiside. Mõneti oli hea vastukaja tingitud tõsiasjast, et mõlema filmiga üritati teha midagi žanri väljakujunenud reeglitest teistsugust ajal, kus koomiksifilmid olid muutunud stamplikuks (need on seda enamasti praegugi) ja püüti dekonstrueerida mitmesuguseid žanriklišeesid.

    Pärast David Ayeri algse „Suitsiidi­salga“2 suhtelist ebaõnnestumist tekitas teatud huvi teadaanne, et kavas on loo nn pehme uuendus (reboot), millele antakse R-reiting (restricted). Kas Ayeri filmi probleemid tooni tasakaalustamatusest kuni ebaühtlase karakteriloomeni võiksid laheneda täiskasvanulikuma vaatenurga korral? Intrigeeriv oli ka teade, et seda hakkab lavastama Marveli „Galaktika valvurite“ filmide3 režissöör James Gunn, sest ta oli tõestanud, et suudab teha suure-eelarvelise filmi kommertsfilminduse seatud raamides ning oskab ühtlasi näitleja- ja karakteriansambli hästi kokku sobitada. Kauaaegsemad fännid oskasid meenutada ka tema filmi „Super“ (2010) – äärmiselt sünget ja vägivaldset superkangelase-žanri käsitlust – ning püüdsid ette ära arvata, kas Gunn toob sama stiili ka tegelastesse, kes on alguse saanud DC Comicsi koomiksite lehekülgedelt.

    Täpike (David Dastmalchan), Rahutooja (John Cena), Veresport (Idris Elba) ja Rotipüüdja 2 (Daniela Melchior) hävitamas tervet külatäit inimesi moel, mis jätab isegi märuližanri standardeid arvestades suhu veidi halva maitse.

    Suitsiidisalk. Seda nime kannab nn superkurikaeltest koosnev valitsuse erisalk, mida sunnitakse osalema Ameerika ohtlikes missioonides, vastutasuks lubatakse vähendada liikmete vanglakaristust. Filmis lähevad õnne otsima Veresport (Idris Elba), Rahutooja (John Cena) ning pärast ülesastumist nii originaalfilmis ja kõrvalfilmis „Röövlinnud (ja Harley Quinni erakordne vabanemine)“5 ka Harley Quinn (Margot Robbie). Neil tuleb tungida väikesele Corto Maltese saarele, kus on mõne aja eest aset leidnud riigipööre. Valitsusametniku Amanda Walleri (Viola Davis), kes võib nad iga hetk kaugjuhtimise teel hävitada, ähvardava pilgu all tuleb neil imbuda sisse salajasse baasi ja koguda infot seal vangis oleva maavälise olendi kohta. Missioonil kohmerdades aitavad nad ka kohalikke mässajaid, kes soovivad Corto Maltese uut režiimi kukutada. Püüdes olla nii juhid kui ka kangelased tuleb neil aga leida ka omaenda sisemine moraalikompass. Kuid kes on selles olukorras tõelised pahalased? Kelle poole otsustavad kõik lõppude lõpuks valida?

    Filmi sihik on paika seatud juba vägivaldsetes avastseenides. Kui rühm Suitsiidisalga liikmeid (nad osutuvad hiljem peibutisteks) saare rannale tormab, tapetakse nad mitmesugusel võikal moel: ühel lastakse pea otsast, teine pannakse põlema. Ohvriks tuuakse isegi mõned DC koomiksifilmidest tuttavad tegelased. Sellega püütakse luua ohu ja ebakindluse õhustikku. „See siin erineb tavalisetest koomiksifilmidest,“ püütaks meile justkui öelda. „Me kõrvaldame teie lemmikud – mis tahes eemaletõukaval moel.“

    Algul see lähenemine ka toimib. Reipus, millega siin filmis võetakse ette vägivald ja must huumor, on esialgu väga kaasakiskuv. Üle kahetunnise pikkuse juures hakkab aga filmist energia otsa saama. Kõigi selle žanri filmide – kuigi „Suitsiidisalka“ on koomiksifilmidega võrdselt mõjutanud ka sõjafilmid – elu ja saatuse määrab see, kuivõrd suudetakse pakkuda liialduste vaatemängu. Ka „Suitsiidisalgas“ püütakse teha sama, aga lisakoguse vere ja tapatalgutega, mis muutuvad filmi edenedes üsna ontlikuks. Mitte et Gunn ei suudaks pakkuda selliseid vaatemängulisi võttekohti, mida selles žanris nõutakse. Kindlasti suudab. Ja iseenesest on märulistseenid hästi tehtud: koos kohustusliku akrobaatika, muljetavaldavate eriefektide ja kondiväänamisega, millega publik on nüüdseks harjunud. On ka mitmeid halva maitse eksponeerimise momente – inimpea, mis enne alla neelamist veel silmi pööritades ringi vaatab –, mida tuleb tunnustada vähemalt julguse eest. See kõik tundub aga pinnapealne ja näib põhinevat visuaalsel ärritusel, kuid ei lähe emotsionaalselt korda.

    Tonaalsuselt tundub film kohati pisut tõrges ja allumatu. Gunn ei suuda päriselt ära otsustada, kas soovib lõpuni minna koomiksilike liialdustega või kõrvutada žanriklišeesid realismiga. Episood, kus Rahutegija ja Veresport tapavad terve külatäie inimesi, ent avastavad alles hiljem, et need olid mässajad, keda nad pidid aitama, on algul süngelt koomiline. Samas jätab selline sujuv vabanemine nimetutest tegelastest isegi märuližanri standardeid arvestades suhu veidi halva maitse. „Suitsiidisalgas“ püütakse seda teemat isegi edasi arendada: hiljem sureb üks kõrvaltegelane ja salklaste vahel tekib konflikt, kui mõned neist ei suuda teda isegi meenutada. Veel üks tegelane hüppab rõõmust üles-alla, kui tal õnnestub esimest korda käituda superkangelasena, aga seepeale litsutakse ta kohe ka laiaks. Need hetked lahutavad meelt, aga siiski jääb mulje, et filmis ei ole suudetud valida, kas lõhkuda žanrile iseloomulikke jooni siiralt või huumoriga.

    Ometi olgu öeldud, et näitlejaansambel teeb tasakaalu saavutamisel head tööd ja mängib omavahel hästi kokku. Kuigi filmi emotsionaalne kaar on algfilmiga umbes samasugune – salk pahasid püüab endas leida inimlikkuse alget –, mängivad kõik oma osa uljalt. Ei jää muljet, nagu peaksid näitlejad materjali neile sobimatult madalaks. Elba kehastab maailmast väsinud seiklejat, kuid Cena, kelle üheplaaniline rollilahendus tabab kümnesse, mängib Rahusobitajat nii, nagu oleks Kapten Ameerika mingi ultrapatriootlik jobu. Robbiele antakse teha võrdlemisi vähe, kuigi ta tegelaskuju renomee on publiku silmis võrdlemisi kuulikindel. Teistel tegelastel nagu Rotipüüdja 2 (Daniela Melchior) ja Rick Flagg (Joel Kinnaman) on veidi suurem emotsionaalne kaal. Kuninghai (häält loeb Sylvester Stallone), antropomorfne haikala, hoolitseb koomiliste vahepalade eest ja toob ka paar tõeliselt tundelist momenti.

    Pole kahtlust, et „Suitsiidisalk“ on väga meelelahutuslik ja üks DC universumi paremaid filme. Ometi ei saa lahti tundest, et liiga palju aega kulutatakse tõestamisele, et film on märksa trans­gressiivsem ja uuenduslikum, kui see on välja kukkunud.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „Deadpool“, Tim Miller, 2016; „Logan“, James Mangold, 2017.

    2 „Suicide Squad“, David Ayer, 2016.

    3 „Guardians of the Galaxy“, James Gunn, 2014; „Guardians of the Galaxy Vol. 2“, James Gunn, 2017.

    5 „Birds of Prey: And the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn“, Cathy Yan, 2020.

  • Samal ajal Hiiumaal …

    TOOMAS VELMET

    Pühalepa muusikafestival 6. – 8. VIII Hiiumaal, kunstiline juht Endrik Üksvärav.

    Hiiumaal leiavad aset meistrikursused ja festivalid, mis võivad huvi pakkuda. Teatavasti on mandri-Eesti ja „naaberriik“ Saaremaa suviti tihedasti pikitud samalaadsete ettevõtmistega ja nüüd nad kõik toimusidki. Pühalepa muusika­festival on Hiiumaa kammermuusika­päevade ja festivali „Homecoming“ kõrval noorim, aga see-eest kohalikust algatusest Kerema Kultuurikojast sündinud ja praeguseks kümneseks saanud ettevõtmine.

    Pühalepa muusikafestival on sündinud soovist põlistada enne Teist maailmasõda tegutsenud Pühalepa kiriku organisti, muusikaelu mootori ja vallavanema Gustav Liidu (1886–1941) mälestus. Kerema Kultuurikoja tegijad Kristel Üksvärav, Tõnis Peikel, Tiiu Tulvik ja festivali kunstiline juht Endrik Üks­värav on seadnud ettevõtmisele üsnagi kitsad ja konkreetsed raamid. Alguses taheti esitada kõrgel rahvusvahelisel tasemel varajast muusikat ja Erkki-Sven Tüüri teoseid, praeguseks on aga mõte kristalli­seerunud ja festival seisab kolmel sambal. Esiteks peab festivalil kõlama Hiiumaa nüüdishelilooja Erkki-Sven Tüüri looming, teiseks kõrgetasemeline klassikaline muusika samaväärses esituses ja kolmandaks on kogu festivali algne kandev idee toetada Pühalepa kirikut, Hiiumaa vanimat pühakoda.

    Kümneaastase tegevuse juures avaldab sügavat muljet festivali keskendumine eesti muusikale ja selle suur­kujudele, kusjuures mitte üksikteoste, vaid kompaktsete läbikomponeeritud kavadega. Üldjuhul on need olnud seotud juubelitega ja neid on meil ju külluses. 2020. aasta oli seotud Veljo Tormisega, 2019. aastal oli põhjust esile tõsta Tõnu Kõrvitsat ja Erkki-Sven Tüüri, 2018. aastal oli kohaliku, aga ka kogu eesti muusika alustala Rudolf Tobiase sünniaastapäev ja nii tagasi. Sel aastal pöörati põlisautori Tüüri kõrval tähelepanu Alo Mattiisenile: igavesti nooreks jääva helilooja sünnist on möödunud juba 60 aastat. Tänavune festival on muster mustris nende kujunenud kriteeriumide tõestus. Vaatlen siinkohal festivali põhikontserte 6., 7. ja 8. augustil ning jätan kõrvale nn erikontserdid: ERSO ülesastumise 12. juulil ja Maria Fausti „Maarja missa“ 17. juulil Kärdla kirikus.

    Põhikontserdid toimusid vastavalt Pühalepa, Kärdla ja taas Pühalepa kirikus. Oma suureks kurvastuseks ei olnud mul võimalik külastada esimest Pühalepa kontserti ja seda hoolimata nii kava kui ka esitajate ahvatlusest. Esines 2011. aastast tegutsev gambakvartett Jaye Consort Helsinki. Teiste seas mängib seal pikka aega Soomes esinenud ja õpetanud vioolamängija Arvo Haasma, kes on nüüd maandunud Hiiumaale, kus õpetab ja juhib direktorina Kärdla muusikakooli. Erilist huvi pakkus gamba­kvarteti kavas Bachi „Fuugakunsti“ esitus ja see nauding jääbki nüüd vist unistuseks. Kahju!

    Alo Mattiiseni sonaadi tšellole ja klaverile esitasid Johannes Välja ja Johan Randvere. Nende interpretatsioon oli vanema põlvkonna esitustega võrreldes täiesti teistsugune – ning ka nii täiesti aktsepteeritav.

    7. augustil ootas mind Kärdla kirikus ees tõeline üllatus, kui lavale astus noor kollektiiv Hiiumaa Kammerorkester. Kavas oli Alo Mattiiseni ja Erkki-Sven Tüüri, ea- ning mõttekaaslaste muusika. Alo Mattiisenile jättis Tüür oma koha ansamblis In Spe, kui akadeemiline looming hakkas võimsalt prevaleerima. Loomulikult võis kammerorkestri koosseisu tuvastada visuaalselt, kuid koosseis oli ka kavalehel korralikult ära toodud. On kirjutatud, et orkester koosneb professionaalsetest Hiiumaaga seotud muusikutest ja ka lihtsalt Hiiumaa sõpradest. Üks sõpradest oli kaugelt hoomatav, aga sugugi mitte kontsertmeistri kohal, vaid teises puldis. Nimelt Peterburi Filharmoonikute, s.t Venemaa ja ka maailma tipporkestri kontsertmeister Lev Klõtškov istus teise puldi vastutaval kohal. Tõsi, ta on olnud paljude Eesti orkestrite kontsertmeister, seega on ta tõepoolest meie suur sõber.

    Kava on keeruline komponeerida, kui Alo Mattiisenil on vaid üks teos kammerorkestrile ja teine teos kammermuusikažanris on sonaat tšellole ja klaverile (1986). Viimasega kontsert algaski. Eesti muusika infokeskuse andmetel on käsikirjas olemas ka Eino Tambergi seade tšellole ja kammerorkestrile. Kas ei olnud kättesaadav või? Olen originaaliga hästi tuttav, seda isegi avalikult esitanud ja selle salvestanud, ning sama hästi tuttav ka esmaesitaja Egmont Väljaga, kes kandis teose ette koos Piia Rannaveer-Paemurruga vahetult pärast teose kirjutamist.

    Seekord esitasid teose Johannes Välja ja Johan Randvere. Johannes Välja suundus 2013. aastal Münchenisse ja jätkab seal praegugi. Sonaadipartner Randvere on üks oma põlvkonna eredamaid pianiste, on kirjutatud kavalehel. Teos on väga hea: lühike, aga lööv. Välja-Randvere interpretatsioon oli vanema põlvkonna esitustega võrreldes täiesti teist­sugune – ning ka nii täiesti aktsepteeritav. Ainuke, mida kirik ansamblis ei aktsepteeri, on tänapäeva klaver. Sooloinstrumendina on klaver kirikus vastuvõetav, aga ansamblis mitte. See ei kahanda aga teose ja esituse väärtust – vähemalt minu hinnangul, kes ma sonaati tõesti tunnen. Soovitan kõigile tšellistidele, kel on huvi eesti tšellomuusika vastu, teos omandada ja avalikult esitada – te ei kahetse. Alo Mattiiseni süit kammer­orkestrile (1990) on kirjade järgi viieosaline. Mingil põhjusel esitati ainult prelüüd, menuett ja sarabande. Põhjused pole teada ja polegi vaja, igatahes polnud asi ajapuuduses ning teos oli ka nii terviklik ja väga hea. Huvitava tumeda koloriidiga jäi meelde menuett. Kogu teoses jäi kõlama midagi ellerlikku, ilmselt on asi kõlalises viimistlusastmes. Kindlasti peaks teos olema meie kammer­orkestrite püsirepertuaaris – jääb üle vaid imestada, miks ei ole.

    Ja siis Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert nr 2 „Angel’s Share“ ehk „Ingli osa“ (2018). Tõsiseid kõlalisi, mängutehnilisi ja virtuoossusele nõudmisi esitav 25minutine suurteos muudab aja kulgu nii, et teose lõppedes valdab vaimustus, aga ka pettumus. Autor sõnas, et teosel on hea minek: praeguseks maailmas üle kümne ettekande. Solist Robert Traksmanni esitus olla autori hinnangul neist virtuoosseim. Teose partituur on visuaalseltki põnev: mõned leheküljed on vaadeldavad kui graafilised lehed, seda enam põnevad kõlaliselt. Kammerorkestrit rikastavad löökpillid: vibrafon, gran cassa, tamtamm, crotales ja temple blocks. Kõik päris arusaadavad ka eesti keeles, v.a crotales. Need on väikesed vasest kettakesed, mis on häälestatud kromaatiliselt kahe oktavi ulatuses ja kõlavad kirjutatust kaks oktavit kõrgemal. Helilooja on vibrafoni, krotaale ja templiplokke kasutanud väga vaimukalt – ja mitte ainult, nad on minu meelest olulistel kohtadel tähtsad vormiaktsendid.

    Teose esitus oli igas aspektis väga kõrgel tasemel. Hämmastav, kui ökonoomselt – ja mitte ainult seda teost – juhatab Endrik Üksvärav. Järgmine kord palun luba istuda orkestrisse, et teada saada, kuidas on see võimalik. Kontserdi partituur ei ole lihtsate killast, kuid kõik oli perfektne. Robert Traksmann oli oma esitusega vaimustavalt veenev, mis pole värske helikeelega teose puhul sugugi iseenesest mõistetav tulemus. Braavo kõigile teostajatele, alates heliloojast ja lõpetades gran cassa’ga. Ah jaa, mõni sõna teose pealkirjast. Angels share on see viski osa, mis vaadis laagerdudes kaob, umbes kaks protsenti aastas. Mida vanem ja parem viski, seda suurem on see ingli osa. Autorile meeldib mõelda, et ka inimesed annavad vananedes oma ebavajalikud omadused inglile ning lähevad aina paremaks ja paremaks. Heliteos ja selle esitus Kärdla kirikus tugevdavad seda lootust. Seda tegi mõjuvõimsalt ka Endrik Üksvärav, lauldes kontserdi lõpuks Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi laulu „Lootuses“ (1988). Kuigi Kärdla kontserdil oli kirikutäis publikut ja vastuvõtt ülihea, tuleb seda kava kindlasti esitada ka mandri suurtes ja väikestes saalides. See oli sündmus.

    Festival lõpetati taas Pühalepa kirikus Collegium Musicale kontserdiga „Laurentsiuse lugu“. Kavas oli kaks heliloojat: Pärt, Arvo ja Pärt Uusberg, sh Uusbergi teose „Laurentsiuse lugu“ esiettekanne. Kaheosaline teos on pühendatud Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetajale Jaanus Jalakale ja kammerkoorile Collegium Musicale. Teksti autor on Doris Kareva. See teos on või saab maamärgiks kõigi aegade eesti heliloomingus: neid kahte osa („Jutustus“ ja „Luuletus“) hakatakse laulma koos ja eraldi, tekst ja heli on kui ühe looja loodud. See oli väga õnnestunud festivali üliväärtuslik finaal.

    Endrik Üksvärav tuletab meelde vana lugu muusikust, kellelt küsitakse: aga mis amet sul ka on? Üksvärav on lõpetanud kaks muusikakõrgkooli meil ja mujal, ta on dirigent, laulja, trompetist ja metsasarvemängija ning ikkagi otsustas edasi õppida Suuremõisa ameti­koolis – veel üks kõlav „braavo“.

  • Järeltöötlus nõuab haamrilööki

    ALEKSANDER METSAMÄRT

    Dokumentaalfilm „Riigikogu direktor“ (Ekspress Media, Eesti 2020, 75 min). Režissöör Toomas Lepp, stsenarist Hannes Rumm, operaator Indrek Mänd, monteerija Margus Vetik.

    Kadrioru väliskunstimuuseumis on parasjagu võimalik kohtuda portreekunsti ühe suurima meistri, Anthonis van Dycki loominguga. Näituseterviku üheks lemmikuks on omaaegse, Brüsseli õukonna suurte ninade seas palavalt armastatud laulja Heinrich Liberti portree. Van Dyck on maalinud muusikut pea modernistlikus kainuses. Muusikuametile viitab noodileht ta käes, üle õla ripub kohaliku valitseja kõrgeima tunnustusena kingitud kolmekordne kuldkett, riietus on lakooniline ning näol geeniusetüpaažile kohane ilme „ah, ma olen sellest kõigest nii üle“. Ning ometi moodustub kõigist neist elementidest kokku midagi palju enamat kui pelk sarnasus. Kasinusest paistab meieni isiksus oma lõputus keerukuses ja inimsuses.

    Esindusportree

    Dokumentaalfilmist on vististi kujunenud portreemaali koha pärija. Presidentidest tehakse loomulikult tänini esindusportreesid, kuid see on juba rohkem staatuse küsimus. Kui soovida, et inimene säiliks igavikulises plaanis, tasub ta ikkagi kinolinale, mitte lõuendile püüda. Sestap on kohane hinnata üksikisikule keskendatud dokumentaalfilme portreena.

    Ülo Nugis on portree jaoks – olgu see maal või dokumentaal – täielik maiuspala. Nugis on märgiline isik Eesti ajaloos: olulisemat haamrilööki kui 30 aastat tagasi ülemnõukogu istungil siinmail ei leia. Nugisest veel väljapeetumaks riietujaks võib kohalikus poliitikaloos vististi pidada ainult Lennart Merd. Ning ega ta polnud ka suu peale kukkunud mees. Teisisõnu, temast rääkiva dokumentaalfilmi puhul oleks igavus lausa surmapatt.

    Igavuses õnneks Hannes Rummi juhitud projekti süüdistada ei saa. Sündmused on piisavalt pöördelised, isik põnev ja film tänuväärselt lühike, et kinos istudes ei tulnud tahtmist kella piiluda või haigutama hakata. Kahjuks pean siinkohal filmi kiitmise lõpetama. Kuigi „Riigikogu direktor“ pole igav film, on see kohati segane, hüplik ning filmitehniliselt kaheldavaid otsuseid täis teos, mis tundub olevat tehtud ennekõike neile, kes saatusliku augustikuu sündmusi veel ise mäletavad.

    Vabandage, mind polnud siin

    Minul oli rakukobarast maailmakodanikuks saamiseni jäänud veel viis aastat, kui Nugis oma poliitilise tähetunni ja krestomaatilise haamrilöögihetke läbi elas. Teisisõnu, vaatasin filmi positsioonilt, kust tunduvad talongid ja mineraalveeautomaadi korduvpestav klaas tahes-tahtmata juba kauge jutustusena möödanikust. Ja minusuguseid on siia ilma tehtud veel 30 aastat pärast filmi sündmusi. Juba hea poolteist põlve on sündinud juurde neid eestlasi, kellele on vaja päris palju selgitustööd ja kontekstiloomet, et nad mõistaksid filmis kajastatavaid sündmusi.

    Siin peitub filmi esimene ja suurim viga. Kohe pärast algustiitreid tutvustatakse meile Ülo Nugist kui Estoplasti direktorit. Hea alguspunkt, kuid kust peaks kahekümnendates aastates või noorem inimene teadma, mis on Esto­plast või milline oli kunagi selle tähendus. Tean midagi disainiajaloost ja oskan seetõttu öelda: „Jah, oli selline firma, tegi vist lambikupleid.“ Kuid sellega ka minu informatsioon suuresti piirdub. Filmis suheldakse vaatajaga nii, nagu teaks igaüks, mis on Estoplast, milles seisnes Rahvarinde ja Töökollektiivide Liidu konflikt ning kuidas ja miks käisid omaaegsed tootmisdirektorid Moskvas. Ajaloolisest isikust filmi väntamine neile, kes selles ajahetkes ise elasid ja kohal olid, on küll tervitatav, kuid paneb küsima, miks on Ülo Nugis liidetud portreefilmi nii hüplikult. Alustame tema karjääri ühelt tõusulainelt, liigume edasi ajaloolise hetkeni, mille kohta puudub piisav selgitus neile, kes on nooremad kui 20 ning pole tundnud vajadust süveneda NSV Liidu tööloogikasse. Siis heidetakse äkitselt pilk Nugise isiklikule elule. Selline rütm ei soosi kahjuks mõistmist ega sujuvat vaatamiskogemust, kuna tooni annavad äkilisena mõjuvad tempovahetused. Vabandusena võib öelda, et antud rütmikas oli siiski tunda oma loogikat, kuid kõnealusest ajaloohetkest kaugemal seisvale publikule jääb kõik vähe segaseks.

    Kaheldavad otsused

    „Riigikogu direktor“ ei kujuta endast õnneks siiski täielikku tohuvabohu. Keskne metafoor Ülo Nugisest kui direktori musternäidisest joonistub ilusti välja. Suurepärane materjal on saadud vestlustest kaasaegsetega. On näha, et intervjuud on teinud keegi, kes suudab inimestest hingestatud lood kätte saada, ja see pole väike võit. Veidemannist Muulini ning Jõerüüdist Lauristinini räägivad kõik kaamera ees avameelselt ja silm säramas. Nugis elustub filmis ennekõike kaasteeliste juttude kaudu.

    Nugise taaselustamiseks on filmi valitud väljalõikeid tema kirjutistest ja leitud arhiividest juurde toredat ja kohati seni nägemata videomaterjali. Filmi trumbiks on toonaste sündmuste piisav ajalooline laetus, mistõttu on neid vaadates võimatu apaatseks jääda. On leitud tasakaal augustikuu närvilise õhkkonna ja sündmustiku Nugise-poolse tõlgenduse väljajoonistamiseks. Silma paistab ka filmitegijate tugev sümpaatia portreteeritava vastu. Olles vaid ühe päeva pärinud vanematelt kaaskodanikelt aru Nugise ja tema tegevuse kohta, olen küllaltki kindel maalitu idealiseerituses. Õnneks on see portreede puhul väljavabandatav või natuke tervitatavgi. Kangelasi on alati tarvis.

    Tervitatav pole aga mingil moel puhas filmitehniline ebakompetentsus. Eriti häiris helikujundus, mis pööras filmivaatamise kohati farsiks. Filmitreileritest leitavad tuuba ja lõbusõidulaeva heli ristsugutised on kasutusel kõikjal. Umbes 40 minuti juures saabub hetk, kus lõikamise rütmis astub plärisev ja liigimposantne heliefekt üles pärast iga lauset ja nii umbes minuti jooksul. Hetk muutub koomiliseks ja ajab naerma, mõjudes mõne Youtube’i videoparoodiana üle vindi keeratud dramaatilisusest. Ülo Nugisena haaraks mu käsi juba au riivamise pärast haamri järele.

    Selliseid hetki leiab veelgi. Ivo Linna laulmas sellest, kuidas ta jätkuvalt eestlaseks jääb, soojendab esimesel korral südant, kuid kümnendal korral teeb samast salvestusest lõigatud kaader kohmetuks. Ajalooline hetk kaotab äraleierdamise tõttu osa oma laetusest. Samuti on osa filmi jõudnud fotomaterjalist lubamatult kehva kvaliteediga. Pikslihunniku-resolutsioonis fotod oleks äkki olnud parem üldse näitamata jätta. Filmis jagub kamaluga veel hetki ja otsuseid, mille kallal saaks põhjendatult nokkida, kuid sellest ei võida küllap keegi.

    Naasen toonase Toompea sündmustelt Kadriorgu, seisma vastakuti van Dycki portreega, ent tasub ka ümber pöörata, et vaadata vastasseina riputatud Jacob Jordaensi püha perekonda kujutavat maali, mille pinnal jookseb peaaegu nähtamatu lõhe. Mõni aeg pärast teose lõpetamist sai Jordaens aru, et pildiga pole kõik nagu päris korras. Lahendusena õmbles kunstnik maalile hea tüki lõuendit juurde, et lisada kontrapunktina töötav inglike ja pilt seeläbi korda saada. Midagi samalaadset tasub soovitada ka selle filmi tegijaile.

    „Riigikogu direktor“ koosneb suurepärasest toormaterjalist ja toredatest intervjuudest, kuid tervik on segane ja kohati lihtsalt kobistav. Halvimatel hetkedel ei suuda teost päästa ka see, et filmitegijatele on ettevõtmine ilmselgelt isiklikult korda läinud. Kui käia film ühe korra montaažilaualt koos normaalse helirežiiga üle, võiks tegu olla ühe hea pilguheiduga toonastesse pöördelistesse sündmustesse. Praegu on film jäänud segase heietuse tasemele.

  • Balletigala kui postdramaatiline tantsulavastus

    HEILI EINASTO

    Suveöö balletigala, kunstiline juht Sergei Upkin, direktor Galina Rohumaa, produtsent Danza Estonia. Etendused 31. VII ja 1. VIII Estonia teatrisaalis.

    Galad, eriti rahvusvahelised, annavad pildi, mis on balletiilmas parajasti esil: milline klassika, millised XX sajandi autorid on õppimist ja esitamist väärt ning millised võib „unustada“. XX sajand oli mälusajand: esimene kord, mil kõrvuti oma aja tantsuteostega lavastati ka vanu, eelmistest aastakümnetest (ja sajandist) pärit koreograafiat. XX sajandit võib balletis pidada isegi elurikkuse sajandiks, sest artistide riigipiiride tõttu piiratum liikumine suunas teatrijuhte ja koreograafe kasutama kohalikku ressurssi ning truppide püsi- ja ajutist repertuaari vormisid väga erilaadsed koreograafilised visioonid.

    Nüüdne sajand seevastu on läinud ühtlustuse teed: kõrvuti tantsutehnilise võimekuse kasvuga käib koos ka soov osata kõike, mille tulemus on kehatehniline ja koreograafiline monokultuursus. Seda mitte üksnes balletis, vaid ka nüüdiskoreograafias: tantsukunstniku etniline, rahvuslik ja kultuuriline taust kuigivõrd loomingus kaasa ei räägi ning lavateost vaadates on raske seda seostada mõne kindla geograafilise piirkonnaga. Ühelt poolt on see ju tore, toonitades kõigi kuuluvust maailmakodanike sekka, teiselt poolt aga soodustab selle maailmakultuuri pärandist väljajäetu unustamist ja koreograafilise ühetaolisuse vohamist.

    Balletigalade hulgas on nüüdseks neli korda toimunud Suveöö balletigala mõnevõrra erandlik. See on Tallinnas korraldatava rahvusvahelise balletisuvekooli pidulik lõpp, kus osalejatel, kellest enamik veel artistiks pürgivad õppurid, on harukordne võimalus õpitut ja oskusi näidata suurel ja väärikal laval – tegu on ikkagi (mis sest, et ühe väikese riigi) rahvusballeti ruumidega. Sellist võimalust täiendkoolitused üldjuhul ei paku.

    Ja kõrvuti maailmaklassikaga, enamasti Marius Petipa mahukatest ballettidest võetud lõikudega, saavad noored tantsijad siin kogeda, mida tähendab lavastamine just neile, ideaalis nende keha ja võimeid arvestades. Seekordselt galal olid nendeks abstraktne vormimäng „Sweet“, mille koreograaf Viki Psihoyos kui Balanchine’i loomingu akrediteeritud lavastaja tõi sügisel Estoniasse „Serenaadi“; „Zoom out“ meie Triinu Upkinilt ning „Juured“ Šveitsi taustaga Nacho Duato trupis tantsinud Fabrice Edelmannilt.

    Triinu Upkini teosed (mida olen näinud) lähtuvad alati nüüdisaja aktuaalsetest teemadest: sedakorda siis pandeemia sünnitatud uute suhtlusvormide teke (sh ka tantsuõppimine virtuaal­kanalite kaudu lavastuses „Zoom Out“) on lahendatud balletile sobivate liikumistega, mille juurde kuulub oskuslik ja kõnekas ruumikasutus. Teemale vastavalt olid kehad ja liikumised ekraanil ning lavapõrandal maas oma ruudukeses, üksteist puudutamata. Rühm oli koos ja ometi eraldi ning Galina Grigorjeva kummastav muusika tekitas ajastule omase ärevusfooni, milles on nii õõva kui ka lummust.

    Sergei Upkin (Lode Devosi „Täitke mu klaas!“) võlus mitte üksnes täpsete, lihvitud liigutustega, vaid ka sellega, kuidas see oivaline kehavaldamine oli sisu teenistuses.

    Viki Psihoyos, kes oli Tallinna suvekoolis juba mitmendat korda õpetamas ja lavastamas, andis süidiga „Sweet“ naisrühmale võimaluse näidata oma oskusi. Sinna oli lõimitud ka duett (Vlada Kotter ja Nathaniel Lillington), mis seekord näitas ehedalt kätte ühe abstraktse tantsu kitsaskoha – rolli ja teema puudumise tõttu esineva lavalise suhtlemispuuduse. Noor naissolist oli ilmselgelt pabinas (mõistetav ja andestatav), kuid keskendumine ainult iseenda liikumismaterjaliga toimetulekule ning partneri kasutamine tugipuuna, vaatamata noormehe püüetele temaga kontakti saada ning silmsidet võtta, tekitas küsimuse, miks peavad neid mustreid sooritama elavad inimkehad, kui robotid tuleksid sellega paremini toime ning mõjuksid ehedamalt. Abstraktseid mustreid võib täita elava hingusega, muuta need millekski muuks kui muusika sammudega illustreerimiseks – aga see eeldab kehalist ühistunnet (mida väga lühikese ajaga on erisuguse taustaga tantsijatel raske saavutada) ning ka austust lavapartnertite vastu, mitte keskendumist üksnes iseendale.

    Noorte tantsijate vähene lavakogemus tõi niisiis esile ühe nn rahvusvahelise balletitrupi nõrga külje: kui iga tantsija on huvitatud üksnes oma karjäärist ning trupp on vaid hüppelaud järgmistele, prestiižsematele ja/või meeldivamatele, on raske saavutada artistide üheshingamist ning koosluse oma nägu.

    Fabrice Edelmanni „Juured“, milles on kasutatud Lõuna-Itaalia rahvamuusikat, Monteverdi (oletan, et Claudio, sest Giuseppe Monteverdi nimelist heliloojat ei leidnud) ning bändi Hedningarna loomingut, tõi välja rahvusvahelistunud koreograafia puuduse. Pealkirjast hoolimata oli see juuretu ning mulle sageli ka põhjendamatu, eklektiline segu eri tantsustiilidest: võis näha grahamlikke keha kokkutõmbeid kõrvuti Humphrey-Limóni kiigutuste ja põrgatustega, Nacho Duato loomingule omaseid postkyliánilikke jäsemete flekse ning üksikelemente „rahvatantsudest“ (mitte konkreetse etnilise rühma liikumismaterjalist). Lisagem siia küsitava suhte muusikaga, mida võib nimetada sisemiseks ebamusikaalsuseks, kuigi rütmiliselt ja noodijoonise järgimisel koreograaf ei eksi. Kuid tants on muusikast sisemiselt mööda, kuigi tegu pole ka muusika kui taustatapeedi kasutamisega, nagu see sageli kaldub olema nüüdistantsu poolel. Seda Edelmanni tantsu võib nimetada rahvusvaheliseks koreograafiaks, millel puuduvad konkreetsed juured, aga on mõjutusi mitmest ilmakaarest.

    Helen Veidebaumi „… kas sa tuled tagasi?“ Pärt Uusbergi laulule „Õhtu ilu“, mis loodud paar aastat tagasi Tallinna balletikooli õpilastele ning milles on olemas rahvuslik tunnetus püüdeta jäljendada rahvatantsu, oli välismaistele noortele tantsijatele ilmselgelt paras pähkel. Mitte liikumiskeele tõttu, milles oli neile palju tuttavat, vaid selle sisemise rahvusliku tunnetuse tõttu, mille tabamine nõuab enamat kui vaid tantsusammude ära õppimist. Aus püüdlus ja vaieldamatult kasulik kogemus – ka vaatajatele, kes mõlemat esitust näinud. Ja veel kord võimendades rahvusvahelise balletitrupi võimalikku ohukohta: see, mis ühes kultuuris kasvanuile ei vaja seletamist ning on kiiresti selgeks õpitav, nõuab teistest kultuuridest tulnuile veenvaks esituseks täiendavat aega ja energiat.

    Stseen Jevgeni Gribi balletist „Valgus aknas“ oli seevastu kogu televiisorit vaatavas maailmas tuttav teema (sinisel ekraanil olev pilt on mehele ahvatlevam kui lähedal olev seksikas naine) ning leidis küpse esituse Olga Morguletsilt ja Nathaniel Lillingtonilt.

    Publikumagnetiks kutsutakse tavaliselt mõni välismaine artist, sel korral Chloë Réveillon Baieri riigiballetist ja Timothy van Poucke Hollandi rahvusballetist. Nende esitatud Hans van Maneni Prokofjevi muusikale loodud „Sarcasmen“ oli nüansi- ja väljendusrikas mehe-naise äge arvamusvahetus intiimelu teemadel, millesse oli kaasatud ka pianist Nicolas van Poucke. Artistide kehakeel oli sedavõrd väljendusrikas, et peale nähtavaks tehtud tunnete virvarri võis lausa kuulda nende teineteisele väljapursatud lauseid.

    Klassikaline number, efektne pas de deux balletist „Don Quijote“, jäi hoopis lahjemaks: keerukad tõsted, baleriini tasakaalu demonstratsioon ning mehe muljetavaldavad hüpped ei ole tantsulaval piisavad elamuse vormimiseks. Puudu jäi liikumismaterjali fraseerimisest, täpsetest lõpuaktsentidest, viimistletud detailidest suurte liikumiste vahel. Quiteria variatsioon mõjus kiiresti, ühe hingamisega teostatud lapse loetud luuletusena, mitte enesekindla, oma sarmist teadliku hispaanlanna etteastena.

    Nii jäi hoopis enam meelde Sergei Upkin kahe Jacques Breli laulule loodud soologa (Lode Devosi „Täitke mu klaas!“ ja Triinu Upkini „Valss tuhandele“), mis võlus mitte üksnes täpsete, lihvitud liigutustega, vaid ka sellega, kuidas see oivaline kehavaldamine oli sisu teenistuses ning veenis tantsu kui liikumiskunsti võimus näidata liikumismustrite kaudu inimese omailma mitmekülgsust, valu ilu ja ilu valu.

    Seekordset balletigalat vaadates tekkis paralleel projektiteatriga: mõlemad on ühekordsed ettevõtmised (paremal juhul mõne ettenäitamisega), millele eelneb küllalt lühike intensiivne ettevalmistustöö. Erinevalt nüüdistantsust, mis liikumise ilu ja keha füüsilist võimekust näib sageli kartvat kui vanapagan välku, on balletis see žanrile iseloomulikult esiplaanil ning gala üheks eesmärgiks ongi artistide tantsutehnilise võimekuse näitamine, nende lavakarisma (nüüdistantsus tähistab seda „kohalolu“) rõhutamine kas siis just neile artistidele loodud või klassikalistest ballettidest väljatõmmatud numbrite kaudu. Ja kuigi nüüdistantsu maailm eelistab end sageli balletist (ja liikumismustreid kasutavast tantsulise väljenduse ilmast) kui anti-intellektuaalsest lahti haakida, toob gala esile ka nende sarnasust: üksiknumbril või -stseenil võib olla sisuline sidusus, kuigi teiste numbrite ja stseenidega seda ei ole, üritus tervikuna on postdramaatiliselt episoodiline, mittenarratiivne ning artistidele keskenduv. Mõtteainet pakuvad soovi korral mõlemad.

  • ,

    Soome-ugri animism kultuurievolutsionistliku teooria allikana

    ART LEETE

    Soome-ugri animism köitis XIX sajandi teaduskorüfeede tähelepanu ja oli üks kultuurievolutsionistliku teooria ehituskive. Evolutsionistide jaoks esindasid soomeugrilased Põhja-Aasia rahvaste arusaamasid, aga võrreldi ka soomeugrilaste endi arenguastmeid. Uurali rahvaste usundi kohta saadi andmeid mitmesugustest allikatest, aga praegu käsitlen ainult Johann Gottlieb Georgi ja Matias Aleksanteri Castréni töödest laenatud kirjeldusi.

    Kujutelmad loomadest, hingest ja surmast

    Evolutsionistide arust ei teinud soomeugrilased vahet kodul ja metsal, loomadel ja inimestel ega elul ja surmal. Metsloomad olid lihtsalt natuke teistmoodi koduloomad. James Frazer väidab Castrénile viidates,1 et Soomes peeti „metsloomi metsajumal Tapio ja tema väärika ning kauni naise kariloomadeks“. Inimeste elu usuti olevat seotud esemete, taimede ja loomadega. Frazeri andmetel „on võime hinge niimoodi kehast välja võtta ja mõne looma sisse tallele panna sageli võlurite ja nõidade eriline privileeg“. Šamaanidel endil olid samuti loomakujulised sugulashinged, kelle surres lõppes ka šamaani maine teekond:

    „Turuhhanski piirkonna samojeedid usuvad, et igal šamaanil on metskuldikujuline sugulashing, keda ta talutab maagilise lõa otsas. Metskuldi surres sureb ka šamaan ise; ja pajatatakse lugusid võitlustest võlurite vahel, kes kõigepealt saadavad võitlusse oma hinged ja alles siis ise kokku lähevad.“

    Veel kirjutab Frazer hantide karupeietest, mille käigus püüavad „metslased“ loomi lepitada ja paljundada, uskudes „alamate olendite“ surematusse, sest „metslase jaoks ei kujuta surm endast looduslikku paratamatust, vaid kahetsusväärset õnnetust või kuritegu, mis ilma tema sekkumiseta võinuks jätkuda igavesti. [—] Kui ma algelise inimese mõttekäike nõnda tõlgendades ei eksi, siis meenutab metslase arusaam elu olemusest üllataval määral nüüdisaja teaduse doktriini energia jäävusest.“

    Georgile osutades kinnitab Edward Tylor,2 et Põhja-Aasia „madalaima arengutasemega“ rahvaste seas on levinud ohvriloomade sisikonna järgi ennustamine. Castréni materjalile viidates kirjeldab Tylor soome-ugri matustega seoses hobuste ohverdamise tava. Surnud ei lahku elavatest kaugele, nende vaimud hõljuvad maapinna kohal. Eriti kardetakse surnud šamaanide hingi, kelle pahategude ärahoidmiseks tuleb neile pidevalt ohvreid tuua. Samas peab Tylor „Kalevalale“, Castrénile ja Homerosele viidates soomlaste arusaamasid Tuonelast ja kreeklaste kujutlusi Hadesest analoogseteks. Tylor tõdeb soomlaste hingekujutelmade palju kultuursemat taset võrreldes neenetsite ja hantide samalaadsete uskumustega (need omakorda kannatavad võrdlust Uus-Meremaa, Põhja-Ameerika ja Lääne-Aafrika põliselanike kujutelmadega hauatagusest elust). Osutades nii Castrénile kui ka Georgile kinnitab Tylor, et antiikmütoloogilise moraalse kättemaksu teooria on põhjamaiste soomeugrilaste juures varjatud „primitiivsemate doktriinidega tulevase elu kohta“. Põhjas asub allilm maapinna lähistel ja inimeste elu muutub pärast surma ainult pisut.

    Jumal

    Tylor viitab ka Castréni esile toodud Ukkole kui soome taevajumalale, kes ilmestab usundi arengut kõrgemate jumalate tekkimise kaudu ning kannatab välja võrdluse Zeusi või Jupiteriga. Georgile ja Castrénile osutades märgib Tylor, et maakultus on laialt levinud Põhja-Aasia rahvaste, aga ka soomlaste ja eestlaste seas ning et taevase isa partneri Maaema austamine on kunagise kogu looduse jumaldamise jäänuk.

    Toetudes nii Castrénile kui ka Georgile kirjutab Tylor, et samojeedide puhul küündivad esile arusaamad kõrgeima taeva, Numi kohta. Num on samojeedide hajusate mõtete kohaselt kõikjale tungiv jumalus. „Olles loodusekummardajad äärmuslikus mõttes, kujutlesid need algelised hõimud oma vaime, haldjaid, deemoneid ning maa ja õhu kõrgemaid jõude, aga ka inimesi kõikvõimsa ja endasse haarava jumaliku taeva valdusesse kuuluvatena.“ Tylor tunnistab, et Castréni kontseptsioon jumaliku taeva doktriinist oli soome-ugri rahvaste (eeskätt samojeedide, saamide ja soomlaste) etnograafiliste andmetega hästi põhjendatud.

    Üldine arenguküsimus

    Tylor kasutab Castréni andmeid ka oma peamise arenguväite põhjendamiseks. Põhja „metslased“ esindavad Tyloril inimkonna algelisimat seisundit. Täpsemalt osutab Tylor Castréni märkmetele kivikultuse, muude loodusobjektide, päikese ja tule austamise, ohverdamisrituaalide, metsavaimude ja hiite, jumalikustatud taeva, hinge ja „metslasi“ haarava „deemonliku seestumuse“ kohta. Seoses šamaaniameti õppimisega põhjapoolsete soomeugrilaste seas viitab Tylor Georgi andmetele ning kasutab šamaani trikkide kirjeldamisel Castréni abi.

    Tylor tunnistab, et Castréni mõtted on liikunud tema enda animismiideega samas suunas, viidates seoses mitmesugustes esemetes ja loomades sisalduvate vaimudega Castréni „fetišiteooriale“. Tylor leiab, et fetišism on animismi „allosakond“, kus tegeletakse teatud objektides kehastuvate või nendega seotud vaimudega. Muude asjade seas võib see väljenduda hantide harjumuses korjata üles väikesed eripärase kujuga kivid või saamide arusaamas, et kivid võivad olla omavahel abielus ja saada lapsi.

    Frazeril ei joonistu välja eraldi soome-ugri lugu, tema kirjutistes oleme lihtsalt üldise arengu osalised. Soome-ugri näited moodustavad Frazeri uurimusest väikese osa. Tylori põhiteos on aga soome-ugri juhtumeid täis. Tylor tõmbab paralleele samojeedide, hantide, saamide, eestlaste, soomlaste ja ungarlaste uskumuste vahel. Ta peab saame, hante ja samojeede moodsa aja metslasteks, aga soomlasi ja ungarlasi esitleb „enam-vähem kõrge kultuuritaseme“ esindajatena. Tylor kasutab selleks palju Castréni süsteemi ja natuke Georgi muljeid.

    1 Frazeri tsitaate vt: James George Frazer, The Golden Bough: A Study in Comparative Religion. In Two Volumes. New York, London 1894. James George Frazer, Kuldne oks: uurimus maagiast ja religioonist. Varrak, 2001.

    2 Tylori tsitaate vt: Edward Burnett Tylor, Primitive culture: Researchers into the development of Mythology, philosophy, religion, language, art, and custom. Vol. 1. London 1920. Edward Burnett Tylor, Primitive culture: Researchers into the development of Mythology, philosophy, religion, language, art, and custom. Vol. 2. London 1871.

    Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

  • Loe Sirpi!

    dokumentaalfilm „Riigikogu direktor“

    Karin Hallas-Murula, „Kuidas arhitektuurimuuseum Rotermanni soolalattu sai“ 

    Tartu Uue teatri „Serafima + Bogdan“

    kogumik „Armastus pärast ja teisi lugusid“

    Pühalepa muusikafestival

    Tallinna vanasadama promenaad

    Suveöö balletigala

    Müüdud Naeru „Godot’d uutõn“

    Art Leete, „Soome-ugri animism kultuurievolutsionistliku teooria allikana“

Sirp