VAT-teatri „Oidipus. Antigone“, lavastaja Tanel Saar, kunstnik Pille Kose, dramaturg Mihkel Seeder, helilooja Madis Muul, valguskunstnik Rommi Ruttas. Mängivad Karolin Jürise, Maarja Tammemägi, Margo Teder, Meelis Põdersoo ja Madis Muul. Esietendus 27. IX Tallinnas Sakala 3 black box’is.
Eelmisel kuul korraldati rahvusraamatukogu ehituseelne lõpupidu. Natuke kolimist veel ja uuel aastal algabki remont. Koos suure majakaaslasega kolib ka VAT-teater, kes kuni aasta lõpuni annab veel ka vanas mängupaigas etendusi, kannab osa lavastusi maha ja osa üle uuele ajutisele lavale. Kuigi raamatukogu ja teatri esindajad on andnud teineteisele pühaliku lubaduse jätkata pärast remonti taas sama katuse all, tõotavad just vahepealsed aastad tulla VAT-teatrile murrangulised.
Sellest andis juba aimu Sakala 3 majas ehk VAT-teatri ajutises peatuspaigas esietendunud „Oidipus. Antigone“, millega kombati julgelt suure ruumi võimalusi. Muidugi pole VAT-teater kunagi lasknud rahvusraamatukogu väikese saali lael end piirata, sest reisiva trupi lavastused peavad olema paindlikud, ent omajagu muutusi toovad lähiaastad kindlasti. Tasub silm peal hoida.
„Oidipuse. Antigone“ järgi võib öelda, et Tanel Saarel, kes on VAT-teatri trupi liikmena iga paari aasta tagant lavastajakätt harjutanud, on oma käekiri, mis on hakanud aina rohkem selle teatri ilmet mõjutama. Tema füüsiliselt täpne, minimalistlikult leidlik ja absurdihõnguliselt eneseirooniline lavakeel andis endast märku juba esimeste töödega („Tsaar Saltaan“, 2013; „Aadam ja Eeva“, 2015), kuid on pärast EMTA magistrantuuri lõpetamist võtnud värskeimas lavastuses tõsisema ja sihipärase suuna vaese teatri poole.
Kui tema esimesed tööd olid kõige paremas mõttes katsetused, oma trupiga hullamine, ning nende leidlikkuse ja kasinuse taga oli eelkõige materiaalne piiratus, siis „Oidipus. Antigone“ on juba küps kunstiline valik. Usutavasti oleksid ka tema esimesed tööd või näiteks 2018. aasta lavastus „Blow-up“ toiminud Sakala black box’i laadis saalis hästi, kuid polnud vajadust etenduspaika otsima hakata, sest rahvusraamatukogust leitud remontimata tornisaal andis nende absurdihuumorile oma tahumatusega tuld juurde.
Saare uus vanakreeka tragöödia toimib aga hoopis uuel, puhtamal tasandil, mis enam konarusi ei salli ning suvalisse saali ei mahu. Samaks, kuigi lihvitumal moel, on jäänud emotsionaalselt ja rütmiliselt täpne joonis, kuid lisandunud on süngust, dramaturgilist sügavust ja struktuuri (dramaturg Mihkel Seedri abil) ning ühiskondlikku haaret. VAT-teatri repertuaar on alati olnud väga lai ja selle teened kirjandusklassika viimisel koolinoorteni kindlasti kaalukad, kuid vanakreeka tragöödia pole siiski naljaasi – ei teemalt ega teolt.
Tanel Saare lavastus ei jää materjalile alla. Nõuab omajagu meelekindlust ja veendumust, et rääkida Oidipuse lugu saalitäiele teismelistele. Kogenud teatri- ja kirjandusinimestel tuleb alati meeles pidada, et iga vana lugu on kellelegi uus, iga nägemine-kuulmine-kogemine võib olla esmakordne, ning arvestada tuleb peale uue inimese ka muutunud maailmakorra ja arusaamadega.
Oidipuse lugu tänapäeva noorele ümber jutustada võib olla praeguste väärtushinnangute keskel parajalt riskantne, olgu selle kultuuriline väärtus milline tahes. See, kas ja kuidas uued kõrvad seda lugu kuulevad, sõltub ainuüksi jutustajast: tema suhtumisest, rõhuasetusest ja sageli ka sõnarohkusest. Mütoloogilise loo ja 2021. aasta vaataja kokkutoomine on katkematu tasakaaluharjutus, kus segajaiks on sajad tõlgenduskihid ning eri ajastute kombed, poliitiline korrektsus ja eelarvamused.
Saare lavastuse tugev köis, millel balansseerimine õnnestub, on keha ja empaatia kombinatsioon. Mitte tekst, mis muutub, ühiskonna väärtused, mis samuti muutuvad, ega jumal(ad), kelle tähtsus on devalveerunud, vaid füüsiline, ekslik, ihadega inimene, kes on seni suuresti ikka samasugune. Lavastusest „Oidipus. Antigone“ jääb meelde rabav pilt, kui Antigone (Karolin Jürise) tõstab puhtale valgele lavale peotäite kaupa musta mulda, valusa järjekindluse ja teadmisega, et see tegu saab karistatud. See ei ole mõni ebamäärane antiikne tegelane mütoloogia hämarusest, vaid lihast ja luust õde, kes oma leina muul moel väljendada ei oska. See stseen kannab nii inimlikku kui ka ajaloolist tähendust.
Tühjal pöörleval laval tegutseb neli näitlejat (Karolin Jürise, Meelis Põdersoo, Maarja Tammemägi ja Margo Teder), nende kasutada on mõned rekvisiidid ja kostüümid, muusikaga toetab Madis Muul, lisaks valgus (Rommi Ruttas) ja aeg-ajalt mikrofon. Rohkem polegi vaja, sest lugu ise on tegelikult lihtne: lapsed ja lapselapsed püüavad parandada vanemate vigu, küll oma elu ja soovide kõrvalt. Kliima-, tervishoiu- ja poliitikakriisi ajal ei pea kaugele vaatama, et see tuttav tunduks.
VAT-teatri kauaaegse austajana tekitas mõnusat kõdi teadmine, et trupil on mõneks ajaks kasutada kõrge black box ja väike pöördlava, ning naerma ajas mõte, et ju see on maja lähiajaloo mõju, et kaks poolalasti meesnäitlejat etenduse esimese paari minuti jooksul teineteist punase vedelikuga üle kallasid. Samuti kerkis küsimus, kas polnuks mõttekam paigutada publik mitmesse külge, kuna väike mängulava pöörleb pidevalt ja sealne tegevus ei katke hetkekski. Need tehnilised uitmõtted suures plaanis siiski kaalu ei oma.
Märkimisväärsem on fakt, et suurest teismeliste hulgast, kellega koos oli mul au etendust jälgida, sättis osa mässumeelsemaid end etenduse eel istuma nimme tahapoole, oma täiskasvanud saatjaist eemale, et juttu ajada, kui tahtmine tuleb, kuid tagaridadest kostus vaid hüüatusi – nende tähelepanu püsis katkematult laval.
Jürgen Rooste: „Sääraste minitruppidega on olulisim vast sünergia – ja see on siin olemas. Igatahes Margo Tedre tark ja poliitilisest paratamatusest lähtuv „pahalane“ Kreon on täiskasvanulik, Meelis Põdersoo Oidipus poisikeselikum-tulisem-juhitamatum, Maarja Tammemäe Iokaste (ja Ismene) laetud just selle püha ilu traagikaga. Karolin Jürise kohta ei pea ma vist eraldi ütlema, et ta on üks uue põlve andekamaid näitlejaid, lavaline nähtus mu jaoks. Siin siis Antigone (ja ennustaja Teiresias). Selle napi aja, mis näitlejatele antakse oma tegelaste avamiseks, kasutavad nad täpselt ja mõõdetult ära. Füüsiliselt on kohalolu selge, piirjooneline.“*
Füüsilise ja tantsuteatri eelis on, et koos prooviperioodi läbinud trupp on enamasti kehaliselt ühel lainel – ja see on tajutav. Teineteist tunnetatakse terve kehaga, usaldatakse vaatamata, puudutust tervitatakse kui lausejätku, mitte katkestust. Võib-olla peitub ka kehaliselt üksteisega lähedase trupi vaatamise naudingus mingi tänapäevataudi sümptom, interaktiivsusest küllastunud puudutusenälg, aga nauding on see sellegipoolest. Füüsiline kontakt ilma kohatu agressiivsuse või seksuaalsuseta on haruldasem, kui see olema peaks, nii elus, ekraanil kui ka laval. Seda suurem on siis ka nälg selle järele ja lummavam selle esinemine.
VAT-teatri meespere füüsiline võimekus on nii kaua olnud esiplaanil, et see peaaegu enam ei üllata, aga seekord hakkas silma Margo Tedre tõlgenduse pehmus. Kreon, keda on tõlgendatud enamasti negatiivse tegelasena, on Tedre kehas pigem murelik, soe ja isegi kahtlev. See Kreon ei soovi halba, kuigi võim kohustab, ja inimlikkus sillutab tee vanemlikule empaatiale, mis püüab ühtaegu mõista, armastada ja kasvatada põikpäist teismelist.
Eriliselt jäi silma ka Maarja Tammemäe Iokaste, kelle sõnaline osa on küll väike, kuid füüsiline kohalolu ja läbielamine ülimõjuv. See, milliste detailitäpsete füüsiliste liigutustega suutis Tammemägi väljendada Iokaste üleinimlikult valusaid eluetappe armumisest seksi ja lapse sünnini, uue armumise ja tragöödia mõistmiseni, on imetlusväärne.
Eks see ole maitse asi, nagu iga asi, aga raske on öelda põhjapanevalt ja põhjendatult Tanel Saare „Oidipuse. Antigone“ kohta midagi halba. Vana loo aus ja inimlik kehastus: soe keha teeb vana banaalse loo taas inimlikuks. Ei saa öelda, et sõõm värsket õhku – pigem on see painav nagu sügisene külm udu, aga seda kõige paremas, poeetilisemas mõttes. Uus maja, uued ajad.
*Jürgen Rooste, Klassika mõjusalt tänapäevane tõlge toob vana kooli teatri noorele publikule lähemale. – Maaleht 7. X 2021.
