Toeta
Otsi

looduse taastamine

  • Pealelend: Jaan Toomik

    Tarmo Teder

    Pead silmas psüühilist raputamist, šokeerimist?

    Ei, ei, pigem on vaja jõuda teise vaimsesse olekusse ja selle kaudu ootamatuseni, piirsituatsiooni. Ekstraordinaarse käitumisega on võimalik trafaretseid asju hoopis teistmoodi näha ja lahendada. On vaja igapäevasest tasakaalust välja viia, et inimene läbiks pealiskihi, ainelisele informatsioonile tugineva teadvuse, jõuaks aluskogemuseni. Aga see kõik käib ikka mängu vormis, ega ma saa ka väga laamendada, meie õppesüsteem ei võimalda selles vallas süstemaatilist pühendumist. Interdistsiplinaarne kunst tegeleb siiski kõigega ja leiab ainest kus tahes. Igatahes on erakordseid valdkondi, kust ammutada uut energeetilist inspiratsiooni.

    Millal on teil plaanis benji- või langevarjuhüpped?

    Me ei teadusta oma plaane kunagi ette. Väga palju oleneb võimalustest, ega Eesti olud ole nii rikkalikud kui mujal, aga samas on siin veel ikka sellist kaootilist energia liikumist. Kõik pole nii determineeritud nagu, ütleme, läänes, kus tuleb kõik kangesti ette ära fikseerida ja kooskõlastada. Meil võib veel mänguliselt ja ulakamalt neid asju teha.

     

     

  • Rahvastikuvananemine

    Kalev Katus

     

    Mis on rahvastikuvananemine?

     

    Kasvavast tähelepanust hoolimata hõlmatakse rahvastikuvananemise mõistega sageli erinevaid nähtusi. Üks segaduse tekitaja on individuaalne vananemine, mille kaudu inimene läbib järjestikused, oma eripära ja tähendusega elufaasid. Teatud etapist alates käivitab vananemine organismi elujõu degradatsiooni, mis lõpeb surmaga. Rahvastikuvananemine on teist laadi protsess. Esiteks on see inimkonna ajaloos esmakordne nähtus. Teiseks ei too rahvastikuvananemine kaasa rahva eluvõime ja jõuvarude miskipidist alanemist, vaid pakub ühiskonna arenguks uued võimalused ja sotsiaalkorralduse mitmekesistumise. Ühe sõnaga, tegemist on demograafilise ülemineku tulemiga, mis viib elanikkonna koostise ? ja ennekõike vanuskoostise ? kooskõlla taastetüübi uue demograafilise tasakaaluga. Selles lihtsas määratluses on ehk kõige olulisem see, et rahvastikuvananemine on pöördumatu. Kindlasti pole tegemist tülika asjaoluga, mis tuleb üle elada, vaid inimkonna homse olukorraga aastatuhandeteks.

    Euroopas ühendab rahvastikuvananemine kolme aastasada: ühiskonna ette kerkiv sotsiaalse elukorralduse muutmine jääb peamiselt käesolevasse, rahvastikuvananemise sügavam aluspõhjus aga XIX sajandisse. Paratamatusele pole sobiv hinnangut jagada, aga vananemisele nii sageli omistatav negatiivne värving sunnib ikka ja jälle meenutama rahvastikuteaduse vaatenurka ses osas. Juba pool sajandit tagasi kirjutas Frank Notenstein: ?… vaadates asjale tervikuna, pole vananemisprobleem üldsegi mitte probleem. See on hoopis pessimistlik vaatenurk tsivilisatsiooni suurimale triumfile.? Tõepoolest, kui (vana)vanaisa ja (vana)vanaema elavad kauem, on see ikka omaste rõõm, mitte mure. Miks peaks see valitsuse ja riigikogu tasandil siis teistmoodi olema? Tõsi muidugi, vanamoodi enam ei saa ning rahva ees seisvad uued võimalused ei avane iseenesest, vaid tuleb ühiskonna teenistusse sobitada.

     

    Rahvastikuvananemine Eestis

     

    Rahvastikuvananemist on lihtne määratleda mõne sobiva kvantitatiivse näitaja aegrea abil. Sagedasti on kasutatud eaka rahvastiku, eelkõige 60+ vanuerühma suhtarvu kogurahvastikus. Rahvastikuvananemine väljendub siis tolle rühma osakaalu kasvus ajalooliselt mittekogetud kõrge tasemeni. Teine kasutatum vananemise üldnäitaja on rahvastiku keskmine vanus, mis mõistagi tõuseb. Mõlemad näitarvud on kajastatud joonisel Eesti esimesest rahvaloendusest 1881. aastast alates ja lugeja märkab, et vananemisprotsessi kirjeldavad need üsna ühtemoodi.

    Eesti  rahvastiku vanuselises koostises leidsid suuremad muutused aset juba XIX sajandi teisel ja XX sajandi esimesel poolel. Baltoskandias ja ka Eestis tõusis rahvastiku keskmine vanus ja kasvas vanurite osakaal ühtlases tempos ning rahvastikuvananemise poolest oli Eesti enne Teist maailmasõda kümne eelkäija hulgas Euroopas (ja maailmas). Eestis katkestas tüüpilise arengu Teise maailmasõja järgne suur sisseränne: saabujad on tuleku ajal ikka enamasti noored.

    Intensiivne sisseränne, aga ka suremuse seisak hoidsid vanurite osakaalu Eestis küllaltki stabiilse ligikaudu neli kümnendit, kuni 1990. aastateni. See on Eesti tähelepanu vääriv omapära. Mõistagi taastus vananemise protsess, kui esimese sisserändelainega saabunud ise ületasid 60 eluaasta piiri. Eestis langes see ajaliselt kokku riigi taasiseseisvumisega. Juba ca viisteist aastat ja sama palju või mõnevõrra kauem vananeb rahvastik Eestis rekordilise tempoga, just sellesama suure sisserände tõttu. Järgmiste kümnendite jooksul jõuab Eesti rahvastiku vananemise poolest järele teistele samas demograafilises seisus arenguga rahvastele. Vananemise kiiret tempot esitab asjaomane joonis, kus Eesti vannub hetkel alla ainult Itaaliale, kuigi keskmises elueas kipub vahe jääma kümne aasta juurde, mõistagi Itaalia kasuks.

    Hüppeline rahvastikuvananemine koos madala sündimusega põhjustab Eestis liigvananemise ajajärgu, mil eaka elanikkonna osakaal tõuseb üle n-ö loomupärase taseme. Muidugi leiab samaaegselt aset depopulatsioon ehk rahvastiku vähenemine. Eestis on seda oodata jällegi omaaegse eriti kiire sisserände tänase mõju tõttu. Lisaks on selge, et välispäritolu rahvastiku vanuripõlvkonnad erinevad põlisrahvastikust nii oma vajaduste kui toimetulekuvõimaluste poolest. Eriti tähelepanuväärne on nende teistsugune leibkonna- ja perekonnakoostis. Liigvananemist võib tõega negatiivseks hinnata ja seda saanuks ka ära hoida, kui vene ajal sisserännule vähegi piir oleks suudetud panna.

     

    Väljakutse ühiskonna kohanemisvõimele

     

    Ühiskonnavananemisega teiseneb kogu ühiskond koos oma põhiseostega. Kerkib tarvidus niisuguse ühiskonnapoliitika järele, mis kohandaks elu erinevad tahud uuele rahvastikuolukorrale. Seda laadi uut, rahvastikuarengule reageerivat poliitikat (population-responsive policies) tuleb eristada tavapärasest, rahvastikuarengut mõjustada püüdvast poliitikast (population influencing policies). Eesti keeles on seda uut poliitikat nimetatud vananemispoliitkaks, mille eesmärk on suunata ühiskonnakorraldust nii, et paratamatu ja pöördumatu rahvastikuvananemine ei pärsiks arengut, vaid vastupidi ? tooks kasutusse uued arenguressursid.

    Vananemispoliitika on uus tegevusvaldkond iga rahva jaoks. Pole siin ju tegemist niivõrd üksikute meetmete rakendamisega, vaid ühiskonna kui terviku, pensioni-, tervise-, elamu-, maksu-, transpordi-, info-, regionaal-, sotsiaalteenuste-, sotsiaalkaitse- jms poliitika sihipärase kohandamisega uutele oludele. Nõnda tähendab vananemispoliitika rahvastikukeskset lähenemist ühiskonna poolt teostatava poliitika olulistele suundadele, üheks võtmeküsimuseks kujuneb kindlasti majandussihtide allutamine inimarengu eesmärkidele.

    Kui kehvapoolsest vanuripoliitikast annab sageli teada vastava sihtrühma nurin, siis nõrga vananemispoliitika tõttu langeb kogu ühiskonna efektiivsus. Probleemi tunnetavad kõik, aga konkreetset häda nagu pole ja keegi ei oska osutada lahendustele. Võimalikuks saab see üksnes tõsisele andmeanalüüsile tuginedes, pealegi mitte hetke-, vaid kahte-kolme põlvkonda hõlmava analüüsi abil, kuivõrd vananemispoliitika on suunatud pikema aja peale ette. Esimene tõsine samm riigi vananemispoliitika väljatöötamisel on seda laadi keerukat ühiskonnaanalüüsi võimaldava, erinevaid elufaase ja põlvkondade seoseid hõlmava andmestiku kogumine.

    Ebaefektiivse vananemispoliitika korral nähakse sageli lahendust inimeste (tööjõu) sissetoomises, millega loodetakse säilitada ühiskonna senine struktuur. Selles nähakse justkui rahvastikuvananemise alternatiivi. Ometigi on Eesti enese kogemuse näitel ilmne, et niisugune variant ei toimi: välispäritolu rahvastiku osakaal on Eestis Luksemburgi järel suurim, aga probleemi pole see lahendanud, vaid pigem teravdanud.

     

    Kolmas elufaas

     

    Rahvastikuvananemise üks olulisi tunnuseid on uue, nn kolmanda elufaasi ehk lisandunud paari-kolmekümne eluaastaga etapi teke. Kolmandasse elufaasi jõudnud rahvastikuosa etendab edaspidi tähtsat, kui mitte otsustavat rolli ühiskonnaarengu tulevikusuundade kujunemises. Arvutused Euroopa riikide kohta kinnitavad, et kolmas elufaas ei domineerinud enne demograafilist üleminekut kuskil, selle protsessi läbimise järel on see tüüpiline aga kõigile.

    Ühiskonna areng sõltub paljuski sellest, kuivõrd edukalt suudetakse kolmandasse elufaasi jõudnud rahvastikuosa ühiskonnamudelisse lõimida. Tuleb tähele panna, et aastatuhandete malli kohaselt on pigem püütud selle rahvastikuosa teenitud vanaduspõlve korraldada, selle asemel et välja arendada earühma eriomaseid sotsiaalfunktsioone. Asjakohase rakenduseta muutub kolmandasse elufaasi jõudnud rahvastikuosa ühiskonnale ülisuureks koormaks, eelkõige majanduslikult. Sellisel juhul oleks tänaseks saavutatud elustandardi säilimisvõimalus ka kõige rikkamate
    s riikides enam kui kahtlane. Halvimal juhul võib tekkida koguni püsivastuolu kolmanda elufaasi ja muu rahvastiku vahel.

    Igatahes paneb aeglane, aga pöördumatu rahvastikuvananemine proovile ühiskonna juhtide perspektiivitunde. Maailm näeb veel üks kord riikide ja rahvaste ümberrivistumist ning uue võimsusjärjestuse kujunemist, kus nurgakiviks saab uudselt jaotuva inimpotentsiaali efektiivne rakendamine. Sellel ajajärgul on tähtis, et rahvast juhiksid riigimehed.

  • Artist talk Johnson & Johnsoniga Tartu Kunstimuuseumis

    Triin Tulgiste

    ART IST KUKU NU UT haridusprogramm:

    2. novembril kell 17.00 toimub Tartu Kunstimuuseumis artist talk kustnikepaariga Johnson & Johnson, vestlust juhib kirjandusteadlane Jaak Tomberg.

    Johnson ja Johnsoni moodustavad kaks skulptoriharidusega kunstnikku Taavi Talve ja Indrek Köster, kes alates 2005. aastast on koos produtseerinud lühifilme, videosid, ruumiinstallatsioone, skulptuure, objekte ja kontekstispetsiifilisi aktsioone. Nende tegemistes võib täheldada neokontseptuaalset institutsiooni- ja meediakriitikat, vasakpoolset vastuhakku turukapitalismile ning melanhoolset fatalismigi.

    Jaak Tomberg töötab Eesti Kirjandusmuuseumis teadurina, on tõlkinud ilukirjandust ja kirjandusteooriat, kirjutanud näidendeid ja kirjanduskriitikat.

    Sissepääs muuseumi piletiga.

  • Maagiliselt ja provotseerivalt

    Igor Garšnek

    Oleme rikas rahvas, kuna meil on mitmeid kõrgetasemelisi nüüdismuusika kooslusi – eelmisel neljapäeval sai kuulda ansambel U: esinemist. Hästi huvitav uue muusika kava oli kokku pandud põhimõttel, et päris uued teosed ikka Eestist ja pisut vanemad mujalt, Soomest ja Suurbritanniast.

    Esimese loona kõlaski soomlase Lauri Kilpiö (1974) “Duo in a sonata form” (2002) klarnetile ja klaverile. Kuigi kavaraamat tutvustab seda kui “üsna traditsioonilist sonaati”, tuleb sellesse määratlusse suhtuda teatud reservatsiooniga. Lugu käivitus lausa plahvatusliku intensiivsusega fortissimo’s ja kiires tempos, ent muusika järgmine faas tõi kaasa mõneti järelemõtlikumaid meeleolusid. Selline algus annaks traditsioonilise pea- ja kõrvalpartii mõõdu välja ehk küll. Järgnev muusikaliste piltide üsna kiire vaheldumine lõi siiski püsitu, pigem süitliku atmosfääri, mille nii klarnet (Meelis Vind) kui klaver (Taavi Kerikmäe) mängisid isikupäraselt ja artistlikult aktiivseks. Puht kompositsioonitehniliselt jäi kõrvu nimetatud pillide faktuuride komplementaarsus – seda nii rütmilises kui tämbrite-registrite plaanis. Muusikas endas, tõsi, oleks ehk oodanud vähe suuremaid kontraste dünaamikas ja tempodes.

    Tauno Aintsi (1975) esiettekandeline “1film” ansamblile mõjus põnevalt: pikad meditatsioonid ühel la-noodil ja sellega piirnevatel helidel kõlasid tämbraalselt irriteerivalt. Võiks öelda, et isegi ambient’likult. Neid heljuvaid helivärve hoidis koos mehhaanilise järjekindlusega tuksuv rütmipulss. Pikapeale tekkiski sellest kõlameditatsioonist hoopis midagi šamanistliku rütmimeditatsiooni taolist. Lõpuks kõla kadus, ent rütm jäi. Loo üks voorusi (paljude teiste seas) on kindlasti minimalistlikult selge ning sellisena ka julge kompositsiooniline idee.

    Esa-Pekka Salonen (1958) on mõistagi tuntud ühe kuulsama soome dirigendina, ent kõik lugejad ehk ei tea, et ta on ka väljaõppinud helilooja, kes tudeerinud Einojuhani Rautavaara ja Franco Donatoni käe all. Saloneni “Yta I” (1982) altflöödile on interpreedilt kahtlemata suurt mängutehnilist pagasit nõudev teos. Eriti kui mõelda kõikidele nendele murtud liikumistele ja suurtele hüpetele äärmiste registrite vahel, lisaks veel efektsetele mänguvõtetele nagu üle- ja kahisevatele “alapuhumistele”. Tarmo Johannes esitas seda lugu kohati isegi mitte niivõrd muusiku- (seda niikuinii!), kuivõrd näitlejameisterlikkusega. Tõesti efektne “muusikateater”, millest aga n-ö filosofeerivat süvatasandit ilmselt otsida ei tasu.

    Märt-Matis Lille (1975) “Mu nuttev hääl on sügistuul” (2005) kammeransamblile on kavaraamatu andmeil kirjutatud mõeldes kahele noorele muusikule, kelle kopterisõit mullu sügise hakul lõppes merepõhjas. Teose esimestest taktidest rullusid lahti täiesti müstilised, maagilistena mõjuvad kõlavärvid ning tundus lausa uskumatuna, et need polnud saavutatud mitte elektrooniliste, vaid akustiliste instrumentidega. Tumedalt kaikuvad löökpillid (Vambola Krigul) nagu võbelevad varjud iidse groti seintel, puhkpillide “ohked” justkui loodusvaimude hääled… Kõik see materialiseerus helideks mingites apokalüptilistes meeleoludes, kuni saabus kirgastumine kõlalise “helenduse” läbi, mis mattus lõpuks siiski kõrvulukustava gongi-tremolo nagu laviini alla. Muljetavaldavalt sisendusjõuline teos!

    Viimasena tuli kontserdil ettekandele inglise helilooja Cornelius Cardew’ (1936 – 1981) “Tiger’s mind” (1967) sekstetile. Pisut tavatu, John Cage’i vaimus lugu selles mõttes, et esmalt näitas Kerikmäe publikule teose partituuri, millel polnud ainsatki noodimärki. Paaril paberilehel oli kirjas vaid sõnaline tekst, mis kirjeldas sümboltegelaste (Tiiger, Puu, Tuul jt) omavahelisi suhteid. Nii et läheb aleatoorikaks, mõtlesin, ja läkski ning ansambel U: musitseerimine-improviseerimine kujunes igati atraktiivseks helipildiks, mis näitas U: muusikute sõnadetagi selget üksteisemõistmist ja kirevat kollektiivset fantaasialendu. Ega huvitavaks koosmusitseerimiseks pole vist tõesti ettevalmistatud noodimaterjali alati vaja?

    Nii või teisiti, igatahes ansambel U: kava tervikuna mõjus kontsentreeritult, kohati maagiliselt (M.-M. Lill) ning lõpus pisut provotseerivaltki.

     

  • Impeerium marssis minevikku

    Kaarel Tarand, Eesti Päevaleht

    Miks Venemaa valitsejad oma rahvast kartsid? Sest see rahvas pole võimule enam ?oma?,  riigi mitmes nurgas peab võim rahvaga rohkem või vähem avalikku sõda. T?et?eenia pole ju ainus. Aga igal juhul on Kremlist mõistlik arvata, et ellujäänud riigialamad ei oska oma sõprade ja sugulaste mõrvamise eest jumalast antud võimule piisavat respekti ja tänutunnet osutada. Seega ? mingu ja tuhnigu parem oma ogorod?ides, mida Moskva ümbruse metsades-soodes ja eriti kõrgepingeliinide all miljonitele jagub.

    Hirm näidata, et der?aava vägevuse alus, võitmatu armee, pole töökorras, oli ehk veelgi suurem. Seetõttu ei veeretatud välja  tanke ega rakette. Mine tea, äkki ei lähe käima! Mõned lennukid ikka lendasid üle, aga Venemaa mõõtkavas on see samasugune ?väike, aga tore? sündmus, nagu Eesti kaitseväe lennuki tiir Tallinna Vabaduse platsi kohal 24. veebruaril. Hästi, kui sõjaväel pole enam töökorras rasket rauda,  siis peavad platsil olema raudsed mehed. Armee tugevust saab juba Rooma leegionide päevist hinnata  rivisammu järgi, sest rivikord on sõjaväelise distsipliini alus. Nii on see isegi demokraatlike maade pealtnäha pehmetes ja ümaravõitu armeedes. Putini järgi  on Venemaa alles asumas demokraatia teele, seega ei või pehme rivikord veel kuidagi  olla  normiks saanud. Kui midagi ongi muutunud, siis ehk see, et aukompaniidesse on tagasi toodud tsaariaegseid rivielemente (hobused), muu toetub järjepidevalt nõukogude rivimäärustikule. Ja mida see ette näeb, tean ma täpselt. Nõukogude armee ajateenistuse seersandina treenisin ise kümneid kõverama ja sirgema jalaga poisse Moskva-lähedase Ljubertsõ külje all ja hiljem Vorkutas poolteist aastat seda määrustikku täitma.

    Moskva garnisoni tehti poiste pikkuse ja sammu järgi omal ajal erivalik, et üldpilt oleks ilusam. Nüüd ehk mitte, sest Vene riigil on oma noormeeste sõjaväkke püüdmisega ületamatuid raskusi niikuinii. Aga ega mullegi omal ajal eliitmaterjali  antud. Sellest seltskonnast, kes esmaspäeval väliskülalistele oma oskusi näitas, poleks iga kolmas 20 aastat tagasi kõige tavalisemat polgu ülevaatust positiivse hindega läbinud.

    No mis see olgu: jalakesed kerkisid vaid paarkümmend sentimeetrit ehk poole normini, jalalabad välja sirutamata, tõusev jalg põlvest kõverdatud! Rääkimata siis käte (eriti sõrmede) asendist nii liikumistel kui püksiõmblusele fikseeritult. Või pead! Lõuad tõstmata, kaelad kõverad. Kui juba individuaalsed oskused puuduvad või on roostes, pole midagi kõnelda ka üldpildist. Ega nad ei julgenudki üldse 20×20 kolonne moodustada nagu vanasti, kõige laiemad olid 12mehelised rivid. Ja igaüks võib fotodelt vaadata,  et need olid kõverad kui vaevakased.

    Seega, Vene armee tõestas Punase väljaku paraadil sedasama, mida T?et?eeniaski, s.o täielikku teovõimetust. Ja pole armeed, pole riiki. Näed, milleni on KGB/FSB mehed Venemaa vägevuse viinud. Nüüd on see häbi dokumenteeritud ja üleilmselt avalik. Ja pole siis ime, et pärast sellist fiaskot president Putin ainuüksi Eesti tüdruku nägemisest pressikonverentsil täielikult närvid kaotab.

    Samal teemal vt ka Tarmo Tedre arvamust lk 16.

    ,

  • ?veitsi uus arhitektuur

    Urmas Oja

    ?veitsi uusima arhitektuuri näitus ?A Matter of Art? Rotermanni soolalao arhitektuurimuuseumi saalis kuni 12. XII.

    ?veitsist on viimastel aastatel saanud üpris mõjukas arhitektuuririik. Sealt on pärit sellised ülemaailmsed staarid nagu Herzog & de Meuron, Diener & Diener ja Peter Zumpthor. ?veitsile mõeldes tuleb esimesena meelde rahu ja rahulikkus, ei ole seal möllanud sõjad ega tekkinud analoogseid ideoloogilisi katkestusi arhitektuuri mõtestamisse nagu mujal Euroopas. Just rahulikkus ja järjepidevus loovad aga ideaalse keskkonna loominguliseks mõttetööks. Nii ongi arhitektuurimuuseumis avatud ?veitsi uusima arhitektuuri näituse nimi ?A Matter of Art?. Kunsti küsimus arhitektuuris tõstatub siin varasemast tugevamalt.

    Kui Eestis on hea, kui arhitektidel õnnestub tellija, büd?etiga jms võideldes mängida välja siiski loetav arhitektuurne idee, siis ?veitslaste uute tipparhitektuuriga majade juures näib arhitektidele suisa vabad käed antud olevat. Tegelikult päris nii muidugi ei ole. Ajalooline traditsioon on midagi muud, kaasaja võimalused ja nõudmised seal hoopis teised, kuid eelkõige siiski põhjalikkus ja loominguline projekteerimise protsess on muutnud sealse majategemise hoopis sügavamaks. Maju tehakse ?veitsis inimestele ja analüüsitakse ühe tähtsaima aspektina, kuidas hooned, plaanid, mahud, ruumid ja materjalid mõjuvad inimesele, kuidas ta arhitektuuri tajub. Majad ei suhtle mitte ainult omavahel ega moodusta inimtegevusele fooni, vaid arhitekt üritab need tuua inimesele võimalikult lähemale. Tõepoolest, hoone kui kunstiteos peab panema  vaataja ja kasutaja mõtlema, millega on siis õigupoolest tegu.

    Riikliku toetusega 2001. aastal kuraator Jacques Lucani poolt kokku pandud rändnäitusi on eksponeeritud 16 ajavahemikul 1997 ? 2000 valminud hoonet ja ehitist. Nende seas on koolimaju, elamuid, kuid leidub ka üks elegantne sild. Näituse eesmärk ei ole anda totaalset läbilõiget ?veitsi kogu viimaste aastate arhitektuuripärandist, vaid see on pigem subjektiivne väljapanek sellest, mis näis koostajaile oluline, uus ja mõjukas. Arhitektide ja majade tutvustuste kõrval on eraldi välja toodud plaanid, materjalid ja mahud, mis illustreerivad ilmekalt ?veitsi kaasaegse arhitektuurimõtte avatust. Näitust saadab mahukas kataloog ja päevapikkune filmiprogramm.

     

    Plaanid, mahud ja materjalid

    Majade plaanilahenduse tekkimisel on juttu kahest projekteerimisvõimalusest: personaalsed ja keskkondlikud plaanid ning avatud, koridorideta plaanid. Esimesed võivad esmapilgul näida läbimõtlematud. Ei ole loetavat kompositsiooni ega ole aru saada, mis tuba on hierarhiliselt kõrgemal positsioonil ja mis ruumiosa madalamal. See ei ole siiski mingi mäng, et tekitada lõbusalt seinu voltides võimalikult sürrealistlik plaanilahendus. Projekteerimisel on lähtutud võimalikult täpselt tellija ruumivajadusest, igal objektil on arvestatud konkreetseid soove ja need tuleb plaanil lahendada personaalselt. Et inimeste (ja asutuste soovid) muutuvad, peab arvestama ka kombineerimise ja lihtsa liigendamise võimalusega. Tekkiv kärg on küll ka huvitav paberil vaadata, kuid valmisruumide mõju on hoopis teistsugune tavalisest ruumilahendusest.

    Teine viis on näiteks valitud Liechtensteini kunstimuuseumi juures, kus puuduvad üleüldse igasugused liikumisteed ruumide vahel. Koridore ja vahekäike ei ole, vähesed suured ruumid paiknevad üksteise kõrval. Ka nii kaob ruumide hierarhiline järjekord. Eeliseks on siin see, et kuhugi jõudmiseks ei tule läbida ettenähtud radu, alati ollakse  n-ö põhiruumis, kohal, mitte teel, kuhugi jõudmas.

    Plaanidega on otseselt seotud mahud. Ka nende puhul tuleb välja kaks analoogset suunda. Üheks on minimalistlik ja võimalikult geomeetriliselt perfektne vorm, mis muudab maja lihtsaks, taotleb ajatust ja eraldub enesesse pöördudes kontekstist. Teiseks näiteks on sellised mahud, mis esmapilgul võivad näida eputavalt ekspressiivse või täiesti suvalisena, kuid mis tegelikult tulenevad hoone plaanilahendusest ja keskkonnast ning on sageli hoopis jõulisemad kui kuup- või risttahukas. Maja paigutatakse krundile just sinna, kuhu maastik võimaldab, loogeldes piinlikult puude ja põõsaste või juba ehitatud majade vahel. Selline keskkondlik arhitektuurimõte on juba levinud ka meil: imeliku kujuga majad looklevad näiteks ümber puu, mis kinnisvarakülade kõleduses võib sageli krundil ainukenegi olla. Kahjuks ei kipu uushoonestus vanu maju samaväärse keskkonnaosana väärtustama.

    Tundub, et ruumide ja mahtude planeerimise küsimused on ?veitsi tipparhitektidel nii põhjalikult läbi lahendatud, et materjalid ja hoone visuaalne vormistamine kerkib üles ühe tähtsama teemana. Meil on need enamjaolt suisa tahaplaanile tõrjutud. Materjali suhtuvad arhitektid erinevalt. Osa näeb selles eelkõige vahendit, teised, nagu näiteks Peter Zumpthor ja Herzog & de Meuron, peavad seda aga kogu hoone üheks tähtsamaks osaks, isegi hoone alguseks. Tundliku materjalikäsitluse poolest on tuntud Peter Zumpthor, kes peab tunnetuslikku aspekti ja meeleolu arhitektuuris olulisimaks. Tema projekteeritud termid Valsis (1990 ? 1996) on hea näide, kuidas tavalisest materjalist, antud juhul kivist, on suudetud komponeerida pigem heliteosena tundesügav tervik. Siin ei olegi enam nii tähtis materjal ise kui selle mõju totaalse ruumi loojana. Tavaliste ja looduslike materjalide kombineerimine ja nende kasutamine nii, et tekiks peaaegu uus materjal, on iseloomulik eelkõige Herzogile & de Meuronile, kelle siiditrükis sügavad klaasfassaadid muudavad nende hooned elavaks ja muutuvaks. Sellest võttest on saamas nende kaubamärk ja kihilistest fassaadidest justkui kvaliteedi garantii. Eestiski on leida juba mitmeid hooneid, kus on kasutatud metalli või millegagi töödeldud puhast betooni. Rääkimata puidust, mille võimalusi ka usinalt avastatakse. Sellised efektsed ja dekoratiivsed lahendused saavutatakse sageli üsna lihtsate vahenditega.

     

    Planeerimine

    Diener & Diener on ?veitsis peamine planeerimismõtte uuendaja. Nende järgi ei tohiks kvartalite ja linnaosade planeerimisel lähtuda niivõrd totaalsest kõikehõlmavast maatriksist, mis kõikide tänavate vahelised alad ühe loogika kohaselt ära määrab, vaid asjadele tuleks läheneda personaalselt ja keskkonda analüüsivalt juba planeerimise staadiumis. Planeerimine on mingis mõttes nagu opereerimine, kus ellujäämisel on tähtsaimad olemasoleva organismi osad, detailid.

    Kui on tegemist suhteliselt kaootilise linnaosaga, siis ei hakka seal hästi töötama ükski klassikaliselt tänavajoont järgiv kvartal. Tuleb analüüsida seda olemasolevat kaootilist kudet, et leida see miski, mis sellist kvartalit iseloomustab, et luua selliste kvartalite vahele kaootilisest koest lähtuvaid mahte. Ei saa istuda vanale tööstuslinnakule pähe ja planeerida sinna totaalselt teistsuguse loogikaga hoonete gruppi, põhjendusel, et see on kaasaegne ja tore. Selline enesekeskne plokk ei sula iialgi miljöösse ja mõjub kogu linnaosale halvasti, sest ei vasta konteksti identiteedile.

    Samas on kogu ?veitsi arhitektuurile iseloomulik mõte, et keskkonda tuleb küll väärtustada, ent uus maja peab olema ikkagi uus ja avama linna või asula uutele väärtustele. Arhitekt Roger Dieneri moto on: loo paigas kord ühe ehitisega. Tema planeeritud Berliini Vee-ettevõtte kvartali juurdeehitus on hea näide, kuidas üks grupp uusi hooneid täidab kvartalis haigutanud augu, kuid ei hakka vastu enne teda seal valitsenud meeleoludele, vaid täiendab neid. Nii saab väärtustatud nii vana aines kui uus ehitis. Võidab kontekst, kuid majad on ka iseseisev väärtus.

     

    Kunst

    Eestist vaadates võivad ?veitslaste tegemised näida ideaalmaailmana, võib tunduda, et nii loomingulise projekteerimisprotsessini ei ole meil võimalik küll kunagi jõuda, sest pole lihtsalt selliseid tingimusi. Eks ?veitsiski ole omad
    probleemid ja jamad, nagu igal pool, kus tegu inimestega. Näitus eksponeerib ju ka ainult tippe. Õpetlik on just see innukus, millega projekteerimisprotsess on täidetud. Majad sünnivad tõesti osalt nagu kunstiteosed ning eks mingil määral ole need ka võib-olla ülepingutatult efektsed, kuid siiski kuidagi sõbralikud ja inimlikud. Tähtis on see, et nende majade tagant paistavad arhitektid.

    ?veitsi uusimat arhitektuuri kannavad märksõnad, millest tavaliselt ainult räägitakse, kuid mida reaalsuses kohtab harva: kontekstuaalsus, keskkonnasõbralikkus, ökonoomsus, ökoloogilisus, detailitäpsus, lihtsad vormid ja materjalid ning personaalsed lahendused. Eemalt vaadates võib näida natuke uskumatu, et kellelgi kuskil need mõisted ka reaalsete tööriistadena käes on. Nii võib tõesti jääda mulje, et tegemist on puhtalt kunstiga, et arhitektuur on ?veitslastele eelkõige a matter of art.

    Näitust saadab nonstop-filmiprogramm:

    kl 11 ? 11.15 Peter Märkli; kl 11.15 ? 11.30 Gigon/Guyer; kl 11.30 ? 11.45 Vincent Mangeot; kl 11.45 ? 12 Theo Hots; kl 12 ? 12.15 Roulet ja Brodbeck; kl 12.15 ? 12.30 Miroslav ?ik; kl 12.30 ? 12.45 Mario Campi; kl 12.45 ? 13 Gion A. Caminada; kl 13 ? 13.15 Mario Botta; kl 13.15 ? 13.30 Paolo e Franco Moro; kl 13.30 ? 13.45 Livio Vacchini; kl 13.45 ? 14 Herzog ja de Meuron; kl 14 ? 14.15 Marcel Meili, Markus Peter; kl 14.15 ? 14.30 Matter & Galetti; kl 14.30 ? 14.45 Angélil/Graham/Pfenninger/Scholl; kl 14.45 ? 15 Luigi Snozzi; kl 15 ? 15.15 Giraudi & Wettstein; kl 15.15 ? 15.30 Bearth & Deplzes; kl 15.30 ? 15.45 Ivano Gianola; kl 15.45 ? 16 Jürg Gonzett; kl 16 ? 16.15 Devanthéry & Lamunière; kl 16.15 ? 16.30 Diener & Diener; kl 16.30 ? 16.45 Miller & Maranta; kl 16.45 ? 17 Alder, Müller, Naegelin; kl 17 ? 17.15 Deville/Anzevui/Landecy; kl 17 ? 17.30 Raffaele Cavadini.

  • Tallinna 6. rakenduskunsti triennaalile „KOGUMISE KUNST” eelneb tihe seminariprogramm

    Maris Hellrand

    Rakenduskunsti triennaali peanäituse avamise päeval, 23. novembril toimub Kanuti Gildi SAALis kogu Euroopast kokku tulnud kunstnike ja žüriiliikmete osalusel seminar „Kogumise kunst“.

    Seminar algab kell 10 ning on avatud kõigile huvilistele. Esimeses pooles esinevad triennaali kuraator Love Jönsson Rootsist, žüriiliikmed Monika Auch Hollandist ja Morten Espersen Taanist. Seminari teises pooles jagavad oma mõtteid ka triennaalil osalevad kunstnikud Sayaka Abe (Jaapan/ Holland), Kari Steihaug (Norra) ja Karin Johansson (Rootsi).

    Love Jönsson on õppinud kunstiajalugu, kirjandust, filosoofiat ja ideede ajalugu. Ta on tarbekunsti- ja disainikriitik ning kirjutab regulaarselt nii Rootsi kui ka välismaistele päevalehtedele ja ajakirjadele. Ta on Rootsi kunstiajakirja Paletten vastutav väljaandja ja alates 2012. aastast Röhsska disainimuuseumi kuraator.

    Monika Auch on Saksamaalt pärit kunstnik, kes enne Gerrit Rietveldi Akadeemiasse kunsti ja tekstiili õppima asumist õppis ja praktiseeris Amsterdamis arstiteadust. Alates 2001. aastast töötab ta visuaalkunstnikuna. Auchi loomemeetod põhineb käteosavusel ja hästi hoolikal ning tundlikul materjalikasutusel mis ulatub kõrgtehnoloogilisest kiududest kirurgiliste torude ja arhailiste hobusejõhvideni.

    Morten Espersen on Taani keraamik, kes on õppinud Duperré kõrgemas tarbekunstikoolis Pariisis ja Taani disainikoolis Kopenhaagenis. Ta on õpetanud Koldingi disainikoolis ja töötanud professorina Göteborgi Ülikooli disaini- ja tarbekunsti instituudis.

    Sayaka Abe on Jaapani päritolu, Amsterdamis Rietveldi akadeemias ja Sandbergi instituudis õppinud kunstnik, kes on tutvustanud end loojana läbi kaasaskandmise kogemuse.

    Kari Steihaug on õppinud Oslo ja Bergeni kunstiakadeemias ja Manchester Metropolitan University’s. Tema töiseks väljundiks on enamasti installatsioonid, milles ta kasutab kangafragmente või leidobjekte, tegeledes neis aja, mööduvuse, mälu ja ajaloo teemadega.

    Karin Johansson on ehtekunstnik, kes on lõpetanud Göteborgi ülikooli ja on aastast 2007 samas ehtekunsti eriala külalisprofessor. Kunstnikuna iseloomustab ta end kui igapäevaelu asjade ja kujundite kogujat. Tema tööks on aarete otsimine nende asjade ja ideede keskelt, millest lõpuks saavad ehted, mida ihaldatakse, kantakse, küsitavaks peetakse või armastatakse.

    Seminar toimub inglise keeles ja on kõigile tasuta. Palume registreerida oma osavõtt aadressil kristi@trtr.ee hiljemalt 19. novembriks.

    24. novembril kell 11-14 astuvad triennaalil osalevad kunstnikud üles Eesti Kunstiakadeemias (Suur-Kloostri 11)

    Triennaali eelprogramm algab juba 19. novembril kell 10 USA keraamiku ja õppejõu Michael Strand’i loenguga Eesti Kunstiakadeemias (Estonia pst. 7). Päev hiljem toimub samas ka kunstniku töötuba. 21. novembril kell 17.30 toimub Kunstiakadeemias (Estonia pst. 7) Briti kunstniku Mah Rana avalik loeng.

    Kunstnikest lähemalt Facebookis: https://www.facebook.com/TallinnAppliedArtTriennial

    Tallinna 6. Rakenduskunsti triennaali toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia, Göteborgs Slöjdförening, Rootsi Saatkond, Taani Saatkond, Ameerika Ühendriikide Suursaatkond, Asuurkeraamika, Saaremaa Vodka, IASPIS, Puumerkki AS, Proplastik OÜ.

    Näituse kujundus: 3+1 Arhitektid (Markus Kaasik, Andres Ojari, Ilmar Valdur)

    Graafiline kujundus: Tuuli Aule, Jaan Evart

    Näitus on avatud kuni 3. veebruarini 2013.

    www.trtr.ee

  • Jukebox – viiekümnendad

    Vello Salumets

    Little Richardit loetakse rütmibluusi (R&B) artistiks, shouter’iks ja screamer’iks, kuid tegelikult oli ta rock’n’roll’i algataja ja arhitekt. 50ndate keskel pani ta oma kuulsa “awop-pop-a-loo-mop-alop-bam-boom’iga” aluse ja kehtestas reeglid uuele muusikavormile, mida hakati kutsuma rock’n’roll’iks. Ajakirjale Rolling Stone antud intervjuus on ta öelnud: “Algul üritas plaadifirma teha minust R&B-artisti. Mina aga pärinesin perest, kus sellist muusikat ei hinnatud. Seal kuulati vaid Bing Crosbyt ja Ella Fitzgeraldi. Teadsin, et kuskil on üks sell, kes on neist palju parem, kuid ei teadnud, kustkohast teda otsida. Siis äkki taipasin, et otsimiseks polegi põhjust. Otsitav olen ju mina ise!”

    Little Richard, ristinimega Richard Wayne Penniman, sündis 1932. aastal USAs Maconis. 1951. aastal võitis Väike Riks noorte talentide lauluvõistluse ja sai võimaluse salvestada paar laulu, üks neist pealkirjaga “Get Rich Quick”.

    Rikkaks saada on ilmselt kõikide karjääri alustavate artistide soov, kuid Little Richardile oli see teatud põhjustel lausa kinnisidee. Rock’n’roll’i algupäevil võis tihti näha esinemas transvestiite ehk sugupoolte piiride ähmastajaid. Kuigi rock’n’roll’i peeti üldiselt maskuliinseks muusikaks, esines sealgi kõrvalekaldeid. Naiseks riietunud, ennast üles mukkinud artistid peegeldasid suurlinna sürrealismi, eeskujuks New Yorgi Harlemi lõbustuskvartalites tegutsenud mustanahaliste kupeldajate ja homode riietus.

    Little Richard koges juba lapsena, mis tähendab olla transvestiit. Tal olid sündimisest saadik parem jalg ja käsi vasakust lühemad, pea ebaloomulikult suur ja silmad kui teine teisest paarist. Ümbruskonna lapsed tembeldasid selle veidra välimuse ja naiselikult õõtsuva kõnnakuga kaaslase juba noorena homoks. “Kui pärisin emalt oma puuete kohta seletust, sain vastuseks: “Pea suu ja pese nõusid!” Aga mina tahtsin selgust saada”, on Richard meenutanud.

    Little Richard unistas noorena, et ta oleks pidanud sündima tüdrukuna või et hakkab jutlustajaks, kes saab teda aasivatel inimestel kirikus suu lukku panna. Aastate pärast õnnestus Little Richardil oma kunagised unelmad ühendada: temast sai laulja ja rock’n’roll-bändi liider. Lapsepõlve tagasilöökidest kujunes välja stiil: Richard pani selga kireva mantli, jalga siidkotti meenutavad püksid, muutis oma pea kõrge pompadour-soenguga endisest veelgi suuremaks, vedas kulmupliiatsiga nina alla elumehe teravad vuntsid ja värvis silmalaud hästi mustaks. Laval olles liialdas ta oma õõtsuva kõnnakuga, pööritas silmi sellisel moel, mis meenutas kõigiti tsirkuses esinevaid transvestiite, ja laulis häälega, mille peale kirikujutlustajad võiksid kadedad olla.

    1954. aastal saatis Little Richard oma demolindid Speciality plaadifirmasse. Robert Blackwell, kes otsis toona bluusilauljat, kuulas lindid läbi ja kutsus Little Richardi salvestus-sessile. Blackwell meenutab: “Olin maksnud stuudio üürimise eest palju raha, kuid salvestamisest ei tulnud midagi välja. Oli vaid üks korralik ülesvõte. Probleem seisnes selles, et Richard nägi välja nagu Tarzan, aga häälitses kui Miki-Hiir. Need ei sobinud omavahel kuidagi kokku. Ma ei teadnud, mida teha. Ei saanud ju minna bossi juurde ja öelda, et mul pole talle pakkuda mingit kaupa.

    Tegime pausi ja läksime lähikonna kõrtsi väikesele dringile. Seal oli Little Richard otsekui uuesti sündinud. Kõrtsis istusid noored poisid ja plikad ja ma taipasin äkki, et Rickile on vaja kuulajaskonda, kelle ees esineda. Ta istus kõrtsis klaveri taha ja teadustas kriiskaval häälel: “Nüüd laulan ma teile ühe oma kõige sisutihedama laulu “Awop bop a loo mop a alop bam boom – tutty frutty, all rootie”.”

    Just seda oli Blackwell oodanud. Kõik tormasid stuudiosse ja 15 minutit hiljem võis uut laulu juba lindilt kuulda. “Tutty Frutty” singlit oli peagi müüdud üle 3 miljoni eksemplari, mis näitas, et teismeliste meeltes oli selle veidra laulja hääl liigutanud midagi äärmiselt tähtsat.

    Little Richardi laulustiili põhijooned moodustasid omapärase kombinatsiooni ekstaatiliste jutlustajate pühast mõminast, mustanahaliste traditsioonilisest pilast valgete härrade üle ja seksuaalsest hälbest tulenevast raevust.

    1958. aastaks oli Little Richard salvestanud Speciality firmale 14 hitti, nende hulgas niisugused hilisemad rock’n’roll’i klassikasse kuuluvad palad kui “Long Tall Sally”, “Slippin’ & Slidin’”, “Rip It Up”,“Lucille”, “Jeanny Jeany”, “Good Golly Miss Molly”, “Keep A Knockin’”, “Oh, My Soul” ja “Baby Face”.

    1957. aastal käis Little Richard kontserditurneel Austraalias. Seilates sealsetes rannavetes, tormas ta äkki laeva pardale, rebis sõrmest oma briljantsõrmuse ja heitis merre. USAsse naasnud, astus ta Huntsville’i teoloogiakolledžisse, mis koolitas nelja aastaga välja jutlustajaid. See on müüt number üks. Teine müüt pajatab sellest, et Richard läks usuteadust õppima, kuna hakkas kartma kosmosesse lastud venelaste sputnikut, mis pidi tähendama maailmalõppu. Kolmanda müüdi kohaselt sai usklikuks hakkamise põhjuseks põlema süttinud lennukimootor. Lennukis istunud laulja oli lubanud jumalale, et loobub patusest rock’imaailmast. On ka neljas müüt, seekord maisem: Little Richard läks usumeheks, kuna oli kuulnud, et jutlustajad on tulumaksust vabad. Seega oli ta tõeline müütide mees.

    Enne Little Richardi tulekut oli mustade muusika jagunenud kitsalt bluusiks ja gospeliks. Bluusi all tunti elu tusapoolt manavat, üksildast, hädaldavat, iroonilist ja üsna ilmalikku muusikat. Püha gospel toimis vastupidiselt: see väljendas taevas ootavat õnne peaaegu orgasmilaadse innuga. Gospel oli otsene, kollektiivne, välja- ja ülespoole suunatud muusika. Gospelilauljad ja nende kuulajad hüplesid ning vallatlesid kirikutes, bluusilaulja konutas üksi nurgas.

    Artistid nagu Ray Charles, James Brown ja Little Richard otsustasid selle jaotuse meelevaldselt kokku segada. Nad esitasid bluuse gospeli stiilis ja vastupidi. Vanad vaimulikud laulud said ilmalikud, isegi patused sõnad, bluusiga liideti kiriklik kollektiivsus, avatus ja rõõm. Tulemuseks saadi muusikavorm, mida hakati kutsuma souliks. Soul polnud enam alistuv, enesehalastuses ja -iroonias püherdav kultuur, vaid uhke, tunnetes ja isikupäras sitkelt kinni muusika.

    Kui Little Richard 1960. aastate keskel pärast usulist pööret show-maailma naases, polnud seal tema “Bamalama-Bamaloo” tüüpi lauludele enam kohta. Esimene britibuum oli The Beatlesi näol Ameerikas keerlemas ja valged bändipoisid olid Little Richardi relvad enda kasuks keeranud.

    Kuid enesekindlusest pole Little Richardil kunagi puudust olnud. Ta on teatanud ühele kuulsamale rock’iajaloo uurijale David Daltonile nii: “Mina olin see, kes andis biitlitele võimaluse veel enne nende esimest plaati esmakordselt esineda, sest mina ju viisin nad Hamburgi Star-klubisse. Mina olin see, kes võimaldas Rolling Stonesile nende esimese kontserdireisi. Kas tead, et mina saatsin James Browni show-bisnisesse, kuigi ta pole iial minu nime maininud. Mina juhatasin Jimi Hendrixi show-maailma, sest algul mängis ta ju kaks aastat minu bändis. Tänu mulle kohtus The Beatles Billy Prestoniga!”

    Little Richard on Rock’n’Roll, ta on Rhythm & Blues, kuid eelkõige on ta jutlustaja, kuulutaja, mees müsteeriumide maailmast, lihaks saanud muusikaline vimm ja kihk – ehk kokkuvõttes: ta on kõigi soul-artistide ema.

     

  • Kaks Teise maailmasõja müüti

    Mart Nutt

  • ?emjakin kui märk

    Reet Varblane

    Mihhail ?emjakin on vaieldamatult üks tuntumaid vene-ameerika kunstnikke. Ka Ilja Kabakovi tuntust ei saa kahtluse alla panna, kuid neid hinnatakse eri sfääris, eri tasandil.

    Kabakov on hinnatud eelkõige kui  biennaalikunstnik, ta on kriitilise diskursuse esindaja ? tõlgendaja, kunsti kaudu kogetud olukordade ja nähtuste meenutaja, uute situatsioonide looja.  Ka ?emjakin on kriitiline mõtestaja, kuid aktsepteeritud kunstidiskursuse sees. Leningradis 1960ndate teisel poolel noore ?emjakini ümber koondunud rühmitus uuris vene XX sajandi alguse ja ka XVIII sajandi kunsti, ?emjakini huviorbiidis oli juba teismelisena müstik Filonov, kuid kõrvale ei jäetud ka lääne klassikat ? Rembrandti, Vermeeri, Velazquez?t. ?emjakini tollane kunstikreedo oli: ?Kunst, mis eitab ilu, on nagu vari, mis eitab seda isikut, kelle vari ta on?. ?emjakin on selle kreedo juurde jäänud ka praegu, 40 aastat hiljem  tunnustatud kunstniku ja ühiskonnategelasena; keda on pärjatud nii Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa kui ka Venemaa kõrgemate aumärkidega; kelle töid mitte ainult edukalt ei osteta, vaid kellele on tehtud mitmeid ettepanekuid oma muuseumi loomiseks; kes on mitmete kunsti- ja teadusakadeemiate auliige ja mitmete fondide looja. Noore ?emjakini kunstikreedo põhines tema oma filosoofial, metafüüsilisel süntetismil, mis oli tugevasti omakorda seotud kristliku, eelkõige vene õigeuskliku elutunnetusega, ka ikoonimaaliga. Sügav religioosne tunnetus oli aga tollases Nõukogude Liidus ohtlik nähtus, kohe nii ohtlik, et KGB tegi ?emjakinile ettepaneku vabatahtlikult eksiili minna. Nüüd on ?emjakin meenutanud, et tollased noored KGB ohvitserid, kes pidid tema tööd näitustelt maha võtma ja hävitama, tunnistasid talle avalikult, et neile tema kunst meeldib, aga sõjaväelisele käsule tuleb alluda.

     

    Klassikal põhinev metafüüsiline süntetism

    Nii läkski ?emjakin 1971. aastal Pariisi, taskus vaid 50 dollarit, et võita maailm. Maailma ta ka võitis. Just nii nagu XX sajandi alguse magusates Ameerika unelmates, kus igast ettevõtlikust (ja õnnesärgis sündinud) ajalehepoisist sai miljonär. ?emjakinile on üleüldise heakskiidu toonud monumendid ja teatrikujundused-tõlgendused, sest ka need, kes tema graafikat-akvarelle praeguse kriitilisusega kas liiga minevikuliseks sürrealismiks või mitte-nii-värvitundlikuks hindavad, leiavad, et monumendid on lahedad, vinged, sõnumiga, väljapaistvad. Tema Peeter I monument Peterburi Peeter-Pauli kindluses on kahtlemata kriitiline nii tsaari kui ka isikule püstitatud ausammaste diskursuse suhtes, kriitiline ja vabastav, sest Peeter-Pauli kindluses valitsev hosianna suurele tsaarile mõjub ahistavalt, samuti ka isikumonumendi aktsepteeritud  diskursuse truualamlik järgimine. ?emjakin ei järgi ka etteantud esitusviise, kuigi viitab selgelt lähtepunktidele: midagi on ta saanud El Grecolt, midagi Berninilt, midagi Giacomettilt, midagi Soutine?ilt, midagi Hoffmanni ilustamata sürreaalsest elutunnetusest. Tulemus on ?emjakini sügavalt oma ?metafüüsiline süntetism?.

    Kuid erinevalt Kabakovist ei ole ?emjakin kriitiline kunstniku positsiooni suhtes, ta ei vaeva ennast selle mõtestamise või tõlgendamisega XXI sajandi medialiseerunud maailmas. Tema positsioon on selge: põrandaaluse avangardistina oli tema ülesanne oma tõde otsida ja sellele lõpuni truuks jääda, tunnustatud kunstnikuna seisneb tema ülesanne heategevuses. Seetõttu toimib  kunstnik ?emjakin praeguses kunstisituatsioonis märgina, kelle loomingut saab kas armastada või vihata (või täiesti teises kunstisfääris tegutsejana ka ajutiselt kõrvale jätta, kuid mitte ignoreerida). Võimsa märgina, keda president Putin vajas kohtumisel president Bushiga kui suur-Venemaa sügava kultuuri kandjat: presidentide kohtumise ajal etendati Washingtonis Peterburi Maria teatri ?Pähklipureja? balletti, mille libreto oli kirjutanud ja kujundanud Mihhail ?emjakin, lavastanud legendaarne Gergiev.

     

    Linnagalerii näitus kui retrospektiiv

    Seetõttu toimib ka praegune Tallinna Linnagalerii näitus mitte ainult kresto­maatilisena, vaid ka retrospektiivsena, toob vaatajani vahetu ja vahendatud kogemuse kaudu kultuuriliselt korrektseid mälupilte. ?Pariisi kõhu? seeria loomisel veetis kunstnik enam kui aasta öösiti Montmartre?il Pariisi keskturul, sest armastas Zola romaani ?Pariisi kõht?, oli õnnelik, et sattus sinna lähedale elama ning teadis, et Pariisi ?kõht? kaotatakse õige pea. Tema öise tegevuse tagajärjel sündis rohkem kui 500 fotot ja joonistust, nende põhjal litosari, hommage Pariisi lihakerekandjatele, Hoffmanni vaimus kummastavale ning õudustäratavale graatsiale. Tallinna näitus esitab tulemuse fragmente: natuke ?Peterburi karnevali?, natuke ?Surmaingleid?, natuke Võssotski sarja. Vahest põnevamgi veel oleks näha protsessi: Pariisi ?kõhu? fotod kõrvuti joonistuste ja litodega, juurde veel filigraanset skulptuuri. Ehk teinekord, siis, kui paljastaks märgi varjust pisut ka isikut.

    Publik vajab märki ja märgi pildilist väljundit: Tallinna Linnagaleriid külastas paari esimese näitusepäeva jooksul üle 3000 inimese, enamik neist kõneles omavahel vene keelt. Nii et pole mingit põhjust kurta, et meil puudub vene kultuuri(kunsti)publik: nad tuleb kodustada, sest nad lausa janunevad kunsti järele.

Sirp