looduse taastamine

Edasi liiguti Arvo Pärdi loomingu juurde. Kavas olid „Psalom” ning „Da Pacem Domine”. Esimese loo kõlades esines väike vastuolu kavatekstiga, sest „Psalom’i” asemel esitati hoopis „Zwei slawische Psalmen”, mis algupäraselt on küll a cappella vokaalteos ning ühtlasi ka Pärdi esimene vene ortodoksse teksti seade tintinnabuli-stiilis. Pärdi muusikal on võime panna inimesi kuulama ja kuulatama, tajuma puhast muusikat. Lihtsusega kaasnevad põhjalik süsteem ning kindlad taotlused, kuulama sundiv tihe mõte. Esimese psalmi lõpp tekitas kõnealusel kontserdil veidi kahtlusi autori soovist üle kahe korra aeglasema tempo tõttu. „Da Pacem Domine” oli rahulik, esindas kava harmoonilist poolt.

Béla Bartóki Keelpillikvarteti nr 3 ülesandeks oli liikuda harmoonilistelt tunnetelt energilisematele. Kremerata sekstetist väljunud kvartett esitas teose hästi, sest tegemist on ju hästi mängivate inimestega. Esile tahan tõsta esimest viiulit Rūta Lipinaitytėt, kuigi ka teiste liikmete mängukvaliteet oli kõrgel tasemel. Hämmastav on Bartóki teose kontsentreeritus ja vormiline ökonoomsus, sest umbes viisteist minutit pikk teos, kus kaks suuremat lõiku järgnevad attacca, sisaldab endas palju erinevaid mänguvõtteid, karaktereid, rütme, tämbreid, rahulikke, sünkopeerivaid ja motoorselt haaravaid lõike.

Andres Mustoneni selgitavale sõnavõtule järgnesid kirglikkusele apelleerivad araabia makaamid, mida sekstett oma soovikohases seades ette kandis. Bukletist võis lugeda aga järgmist: „Araabia muusika on ebatavaliselt värvikas, mida me Eestis võib-olla mitte väga tihti ei kuule.” Esitajad olid asjast väga huvitatud, õhina ja põlemisega läheneti nii vokaalselt (Mustonen) kui instrumentaalselt. Sügavamasse analüüsi ma siiski ei laskuks, sest selle kultuuri tundmaõppimine ei käi üleöö, võib-olla isegi mitte üle tuhande ja ühe öö.

Makaamid seljatatud, astus solistina Bachi Viiulikontserdis nr 1 BWV 1041 üles Andres Mustonen, keda saatis sekstett täiskoosseisus. Solisti üleni hingestatud ja emotsionaalselt avala partii saatmisega saadi hakkama. Kuulda võis leidlikke tšembalo-repliike Reinut Teppilt, kes sel kontserdil Bachi teoses esimest ja viimast korda sõnaõiguse sai. Mustonen pani suurt rõhku retoorilisele ja hingelisele tähenduslikkusele: emotsionaalne põlemine toimus laval kõrgete kraadidega. Vahest osakese sellest kuumusest oleks võinud ka publiku hooleks jätta. Rütmistruktuure, pulssi ja fraasikujundust, millest lähtuvad nii teose arhitektuur kui karakter, käsitleti vabalt. Detailid kippusid kuhjuma ning haarav ühtsus jäi tagaplaanile, sekka veel mõningad intonatsioonilised vääratused.

Kontserdi lõpetanud Sofia Gubaidulina Keelpillikvartett nr 4 on helide ja värvivalguste süntees, kus muusikaliselt põimub kolm kihti: kaks on ettevalmistatud salvestisel ning kvartetipartii kõlab reaalselt kontserdipaigas. Teost läbib kummaline ricoche-tehnika, mis saavutatakse pisikese konksu otsa kinnitatud kummipallikesega, mida pillikeeltel poogendamisele lisaks veel põrgatatakse.

Tatarlannast Gubaidulina ideid aktsepteeritaks üldiselt terves maailmas ja tal on kahtlemata isiklik tugev nägemus nii kunstist kui heliloomingust. Kuigi helide seos valguse ja terava laserikiirega jäi selles oopuses kohati arusaamatuks, oli efekti nii teoses kui esituses ikkagi omajagu.

Publikumenule teeb panuse teema: tegemist on sama kirjandusliku alusega kui Andrew Lloyd Webberi muusikal ja selle põhjal tehtud Joel Schumacheri filmil „Ooperifantoom”. Libreto ja muusika aga on teistelt meestelt. Nii kuulsa teema puhul pääseb mingi teine variant mõjule vaid siis, kui tegemist on tõesti erakordselt ereda tulemusega. Lavastusmeeskond võttis endale raske ülesande. Publikuhuvi on garanteeritud, aga need, kes ei viitsi või ei taha süveneda sellesse, et miks ja kuidas teine variant, pettuvad juba põhimõtteliselt. Nüüd peab lavastus hakkama neid niivõrd köitma, et ikkagi plusspoolele jõuda. Mõneti see ka õnnestub, vähemalt 30. XI etendusel aplodeeris publik püsti seistes.

Nüüd teise kandi pealt. Seekord on muusikali libedale, aga säravale lavale astunud Eesti ainus noor koolitatud ooperilavastaja. Liis Kolle on saksa kooli ja meelega lavastaja, kellel eeskujudeks filosoofilisi ja tõsiseid oopereid kujundavad Götz Friedrich ning Joachim Herz. Mehed, kes otsivad ooperist sisulisi seoseid, teevad kaasajas kõnelevaid lavastusi ja tõstavad ooperilavastuse tõsiseltvõetava teatrikunsti tasemele. Nii et suund on tõesti parim, mida leida annab. Liis Kolle esimesed lavastused („Sevilla habemeajaja”, „Senjoor Bruschino”) mõjusid värskelt oma lustlikkuse ja ereduse, ka teatud ülepakutuse tõttu. Nüüd aga, muusikaližanris, kus kõik vallatused ja pöörased ideed just lavale võiks karata, on näitejuht vägagi akadeemiline. Algus on kuidagi kulunud – võib-olla taotluslikult, ikkagi vana ooperiteater.

Aga teisest vaatusest hakkab köitma tõsidus ning sügavus. Vaat mis parameetrid muusikalilaval! Ent tegemist on ka muusikali kohta erakordselt sünge süžeega, mis keerleb vana teatrihoone keldrites elava, moondunud näoga noormehe ümber. Ema pettumusvalu on vajutanud ta näkku sellise pitseri, mis teeb võimatuks Erikul teiste inimestega suhelda, selline teatraalselt romantiline liialdus. Pidevalt ju kohtame inimesi, kelle suhtlemine välisilmaga on takistatud nende hinges peituva valu tõttu. Ent näo moondumiseni see üldjuhul ei jõua.

Teise valu paneb põgenema

Romaani autor on aga Erikulegi (Chalice) andnud võimaluse armastada ja olla armastatud. Christinet (Hanna-Liina Võsa) tõmbab tema poole salapära, sisemine sügavus ja dramaatilisus. Piiblitemaatikast tuntud ja samuti ooperiks kirjutatud Simsoni ja Delila loost on tuttav naise oskus mehe saladuse jälile saada. Ja nii nõuab ka Christine Erikult näomaski mahavõtmist, ei kannata muidugi avanevat pilti välja ja põgeneb. Põgeneb, sest armastus saab otsa, kui näeb nii suurt, teises inimeses avanevat valu ja häda. Võimetus armastada tõsiselt endaga hädas inimest on kunstis harva kirjeldatud, aga väga palju võimalusi pakkuv teema. Sellega haakub ka viimase PÖFFi publikumenukamaks filmiks tõusnud „Negatiivse mõtlemise kunst”. Muusikalis aga kihutavad sündmused Eriku kinnivõtmise ja nüüd juba ainsa lahenduse poole oma isa kuul toob pääsemise.

Selles konfliktiarenduses saab praegune lavateos tiivad ja seljatab senimaani kummitava „menufantoomi”. Nüüd saab ka aru lavastaja soovist kogu teos tõsiselt ja kargelt, ilma muusikaliliku glamuurita esitada, kuigi ka siin on jäädud poolele teele ning filosoofilisest sügavusest jääb puudu. Ega tekst seda võimaldagi, aga mingite muude lavastuslike dimensioonide ja taustsüsteemide sissetoomisega oleks vahest võinud jõuda kõrgemate järelduste ja sügavamate hingekihtideni. Oleks toiminud ja mingil määral toimiski üllatusmoment, et publik on tulnud muusikali pärast ja leidnud end tõsist psühholoogilist teatrit vaatamas.

Karmis ja tahumatus laadis olid valitud ka tegelased. Chalice ja Tõnis Mägi moodustasid oma eheda kareduse ja mehelikkusega muusikalilaval harva nähtava tandemi. Kusjuures Chalice’i vähene lavakogemus lasi tal mõjuma hakata just lauludes. Tema karune olek oli keldrisse sulgunud nooruki kohta vägagi veenev, kaikuv hääl aga andis aimu allasurutud mehe igatsevast hingest. Elamuseks oli see, et oma sisendusjõu ja häälega valitses Chalice lava, vaatamata näitlejaoskuste vähesusele.

Tõnis Mägi tema isa rollis oli professionaalselt oskuslik ja sisemiselt võimas, ent kohati tekitas küsitavusi laulumaneer. Kui Mägi püüdis oma ülesannet täita teatrilauljana, oli see veidi ebalev ja otsiv. Kui maandus oma enda loomulikku ja harjumuspärasesse hääletekitamisse, sai kõik paika. Veidi harali see vokaal trupil oli, ja mingil määral on see muusikaližanri puhul paratamatus – liita tuleb ju erineva vokaalkogemuse ja -harjumusega inimesed.

Hanna-Liina Võsa oli selles mõttes maksimaalselt oma rollis. Tema vokaalsed võimed on hämmastavad (eriti selle kohustusliku „ettelaulmise” valguses) ja paljulubavad, aga maksimaalse vabaduse ja kandvuseni aitaksid veel mõned tunnid hea õpetaja juures. Muusikali Fantoom küll ütleb, et mul pole enam midagi sulle õpetada, aga Hanna-Liina Võsa materjal on ilmselt rikkalikum kui romaaniautoril silme ees oli. Eriti etenduse alguses annab tunda lihtsakoelise kellestki-millestki ülekarjumise fenomen. Nagu poleks saalis hiirvaikselt kuulavad eestlased, vaid hiidtuuride pakse värve ootav Ameerika väikelinnade publik.

Orkester Erki Pehki käe all oli rikkalik, võimekas ja kandev, mängides välja nii laenatud ooperinumbrite tõsiseltvõetavuse kui suured dramaatilised stseenid. Kõrgtasemel muusikateatri vääriline oli Kaire Vilgatsi (Carlotta) ansambel fagoti ja viiuliga „On see mu paik”.

Neeme Järvi juhatas taas Mahleri „Ülestõusmissümfooniat” New Jersey SO ja Westminster Symphonic Choir’ ees (solist Twyla Robinson ja Nancy Maultsby) kuni 2. XII. Sümfoonia eelmine suursündmuslik esitus Järvi käe all New Yorgi Riverside’i kirikus 2006 jõudis DVD-kaasandena ka tema tänavusse juubelialbumisse.

Juhatanud 6.-7. XII Frankfurdi RSOd Alte Operis (Mahleri „Blumine”, Schuberti VI ja Brahmsi II sümfoonia), viis Paavo Järvi Deutsche Kammerphilharmonie turneele (17. – 23. XII): Berliini Filharmoonia, Treviso Teatro Comunale ja Napoli San Elmo katedraal Itaalias ning Kölni Filharmoonia, kavas Sibeliuse „Rakastava”, Beet­hoveni „Coriolanus”, Viiulikontsert (solist Viktoria Mullova) ja VI sümfoonia.

Esmakordsel Luxembourg’i (Euroopa kultuuripealinn 2007) festivalil dirigeeris 16.-17. XI Münsteri teatri I kapellmeister Hendrik Vestmann luksemburglanna Camille Kerger’i ooperi „Fitzenzauber” maailmaesiettekannet.

Kristjan Järvi juhatas 28.– 30. XI Luxem­bourg’i FOd, koostöös trupiga Dance United olid Rotunda’s publiku ees Stravinski „Vene skertso” ja Adamsi „Harmonielehre”.

Eri Klasil on Moskva Novaja Operas 26. XII juhatada Donizetti „Armujoogi” esietendus ja 27. XII etendus „Opera@Jazz”.

Berliinis õppiv Kristiina Poska dirigeeris üleeile Humboldti ülikooli Cappella Academica (peadirigent aastast 2006) jõulukava Berliini Püha Risti kirikus, kavas ka Mozarti Viiulikontsert nr 5 (solist Michael Barenboim) ja „Sinfonia Concertante”.

Mihkel Kütson juhatas Bergi „Wozzecki” etendusi (kuni 28. XI) Schleswigis, Flensburgis ja Itzehoes Schleswig-Holsteini teatri muusikadirektorina.

Arvo Volmer juhatas Oulu SOga 13. XII ka Tubina „Sümfonietti eesti motiividel”, samas Aho Kontsert kahele tšellole ja Beethoveni VIII sümfoonia. 19.-20. XII oli ta Finlandia-talos Helsingi LO ees, koos Turu katedraalikooriga, kavas Beethoveni IX sümfoonia.

Kristjan Randalul sooloõhtud ja jazzikursus Karlsruhes, esinemised duos saksofonist Peter Leheliga, kvintetiga Transatlantic Collective Luxembourg’i festivalil. Kristjan Randalu Kvartett esines novembris veel Madridis Zaragoza festivalil, Stuttgardi jazzipäevadel jm Saksamaal ning Baselis. 17. XII mängis ta isa Kalle Randalu ja Karlsruhe KMK kammerorkestriga (dirigent Nachum Erlich) Gottesaue lossis: kavas Mozarti Klaverikontsert A-duur KV 414 ja Kontsert kahele klaverile KV 365 ning Kristjani enda „Nach dem Anfang vom Ende”.

Mati Turi oli Hannu Niemeläga kõrvuti 19. XII Bachi „Jõuluoratooriumi” soliste Kokkolas Keski-Pohjanmaa KOga, juhatas Juha Kangas.

Ain Anger laulis Viini Riigiooperi solistina sel kuul kuus õhtut Wagneri „Valküüri” Hundingina, partnereiks Nina Stemme, Juha Uusitalo, Johan Botha (dir Franz Welser-Möst).

Juhan Trallal on Aacheni teatris Mozarti „Mitridates, re di Ponto” nimiosas oktoobrist jaanuarini kokku 11 etendust, dirigeerib Marcus R. Bosch.

Alfia Kamalova laulab Giesseni teatris 25. XII viimase, kaheksanda õhtu Mozarti „Don Giovanni” Zerlinana.

Annely Peebo esines Napoli San Carlo teatris viiel õhtul (kuni 15. XII) Wagneri „Parsifalis” kahes väiksemas osas (Silva ja Hääl ülalt), dirigent Jeffrey Tate.

Andres Uibo mängis 30. XI Peterburi Filharmoonia suures saalis sarja „Maailma nimekaid organiste” avaõhtu: Buxtehude, Uibo enda „Apocalypsis Symphony” ning Bachi „Toccata ja fuuga dooria laadis”. 2000-kohaline saal oli välja müüdud ja Uibo sai tagasikutse järgmiseks hooajaks.

Clarion Records (USA) andis välja CD Veljo Tormise lauludega (esmakordselt) ingliskeelses tõlkes („Veljo Tormis On American Shores”). Laulab Portlandi Riiklik Kammerkoor, dirigent Bruce Browne: 25 pala „Jaanilauludest” kuni „Lauliku lõpetussõnadeni”.

Ajakirja Gramophone Editor Choice’i on pälvinud Ester Mäe CD „Orchestral Works” (Toccata Classics, London) koos Guy Rickardsi tunnustava arvustusega „suurepärasele, väga nauditavale” plaadile (ERSO, dirigent Arvo Volmer, Mihkel Kütson).

Erkki-Sven Tüüri kahest uusteosest. 12 kontserdil Canberrast Sydneyni kõlas (autor kaasas) „Whistles and Whispers from Uluru” flöödile ja kammerorkestrile Austraalia Kammerorkestrilt Richard Tognetti juhatusel (solist Genevieve Lacey). Oma tellimusest „Questions…” tegid esiettekanded 5.–9. XII Frankfurdi Alte Operis, Müncheni Prinzregententheateris, Ravensburgis, Amsterdami Musikgebouw’s ja Eindhovenis Hilliard Ensemble ja Müncheni Kammerorkester (dirigent Alexander Liebreich).

Uusooperid publiku ees

New York City Opera tõi esiettekandele Grammy võitnud helilooja Richard Danielpouri (1956) ooperi „Margaret Garner” Toni Morrisoni libretol tema Pulitzeri preemiaga romaani „Beloved” põhjal. Hooaja avaõhtuna tehtud lavastust dirigeeris George Manahan, seitsmel etendusel laulis nimiosas mustanahaline Tracie Luck.

La Plata Teatro Argentinos tuli lavale filmiheliloojana tuntud (nt 1996–2007 loonud 35 filmi muusika, 1996 saanud Oscari), Itaalias elava argentiinlase Luis Bacalovi „Estaba la madre” („Stabat mater”) sündmuslik esiettekanne autori sünnimaal ja kogu Lõuna-Ameerikas. Helilooja ise dirigendipuldis, tegi lavastuse Carlos Branca, peaosades Cecilia Diaz, Alejandra Malvino.

Bordeaux’ Rahvusooperis toodi 25. XI uudisena välja ungari helilooja László Tihanyi (1956) nelja peategelasega perekonnadraama „Genitrix” (Mauriaci romaani järgi), siingi autoriga dirigendipuldis.

Jonathan Harvey viimane ooper kannab pealkirja „Wagner Dream” ja selle said esimestena Luxembourgi Grand Théâtre ning Hollandi Ooper Amsterdamis (lavastaja Pierre Audi, dirigent Martyn Brabbins). Õnnelikuna sündis kolmas lavastus Prantsusmaal Nanterre’i Agora festivali avaõhtuna. Filosoofilise, budistliku libreto (Prakriti ja Ananda armastuse lugu) autoriks on Jean-Claude Carrière – Harvey tegi teoks Wagneri elulõpu unistuse kirjutada ooper ka budistlikul ainel(!).

San Francisco Ooperi hooaja tippuudiseks on Philip Glassi „Appomattox’i” esmalavastus. Lugu Ameerika kodusõjast põhineb Christopher Hamptoni libretol, dirigendiks Glassi asjatundjana Dennis Russell Davies, peaosalise kindral Robert E. Lee’na praegu New Yorgi Metis sageli esinev bariton Dwayne Croft.

Müncheni biennaalil (1997, „Helle Nächte”) oma ooperitega silma paistnud Moritz Eggert (1966) tõi Beethoveni festivaliks Bonni Ooperisse oma uue lavatüki „Freaks” (1933. aasta filmi aineil).

Chicago Lyric Opera toob välja kaks John Adamsi viimast ooperit: sel kuul etendub „Dr. Atomic” (esietendus 2005. a San Franciscos), kevadel Viini Mozarti aasta festivaliks Peter Sellarsi tellitud „A Flowering Tree”, autor ka ise dirigendiks. Mõlema ooperi libreto on Peter Sellarsilt.

Maailmaesietendus novembri lõpupäeval: Gerhard Stäbleri „Letzte Dinge” Würzburgi Mainfrankeni kammerlaval (’konzertante Aktion’ USA kirjaniku Paul Austeri apokalüptilise romaani „In the Country of Last Things” järgi), autor dirigendina, kaks õhtut ka detsembris.

Uus teos Rooma Ooperis: Marco Taralli „La Maschera di Púnkitititi” (esietendus 18. XII, viis õhtut kuni jõulureedeni) kolmes stseenis, tegelasteks Volfango, Corinna, Madame Bernardaky jmt Vittorio Parisi juhatusel.

Veel üks Pinocchioga ooper Carlo Collodi järgi: Jonathan Dove’i (12 ooperi autor, seni populaarseim lennujaamakomöödia „Flight”) „The Adventures of Pinocchio” Leedsi Grand Theatre’is (esietendus 21. XII) kaheksa õhtut laval: dirigendiks David Parry, nimiosas Victoria Simmonds. Eriliselt nõutud tükk valmis koostöös Chemnitzi ooperiga Saksamaal, aga Inglismaal pärast Leedsi veel viiel laval.

Ooperiajaloo pikima teose, nädal aega etendatava tsükli „Das Licht” (kirjutatud 1977–2005) kuulus autor Karlheinz
Stockhausen lahkus 5. detsembril 79aastasena.