Toeta
Otsi

looduse taastamine

  • KÕLAKODA – Inimene ei ole veel planeetide kõla kuulanud

    Tiit K?ler

    Kuid ega siis heli kusagile kao, kui ka õhk minema lipsab. Heli levib ikka edasi läbi vee ja maapinna ja läbi meie pealuu. Neis keskkondades levib heli isegi palju kiiremini ja kaugemale kui õhus.

     

    Deep Purple Veenusel

    Kuulmismeel on inimesele nii oluline, et me ei saa sulgeda käte abita kõrvu, nagu paneme kinni silmad või hoiame kinni hingamise, et ebameeldivat lehka mitte tunda. Nagu me ei pista jälkusi suhu, et ebameeldivusi maitsta. Seda arusaamatum on, et oma uudishimus uurida Päikesesüsteemi teisi planeete oleme helid peaaegu et ära unustanud. Me ei tea, kuidas planeedid helisevad, mulisevad, korisevad või põrisevad – nii nagu kuuleme Maad seda tegemas tuulehoogude, lainelaksude, vihmaladina ja maavärinate ning vulkaanipursete tõttu. Ometi on mikrofon koos helivõimendiga palju lihtsam seade kui digikaamera või puurimissond.

    Helilooja ja astronoomiahuviline Urmas Sisask on oma muusikalise süsteemi üles ehitanud planeetide tiirlemise peale. Õigemini tiirlemissageduste ja nende omavaheliste suhete peale. Muidugi ei kuule me kõrvaga näiteks heli, mis tekib Marsi tiirlemisel ümber Päikese, selleks on see leebelt öeldes liiga madala sagedusega. Meil peaksid olema kõrvad, mis ulatuvad kaugele Päikesesüsteemi taha, et kuulda planeetide helisid, nagu kuuleme kärbse tiivalöökide pininat. Kuid Sisask heliloojana käitub nagu arranžeerija ja transponeerib need äärmiselt madalad sagedused vahemikku, mis on meie kõrvadele kuuldav.

    Esimesed mikrofonid saadeti meie kaasplaneetidele Nõukogude kosmosejaama pardal, mis maandus Veenusele 1982. aastal. Nõnda sai nende abil kuulda, et Veenuse süsihappegaasist atmosfääris puhusid tuuled kiirusega kaks kilomeetrit tunnis. Mikrofonid kuulsid ka mingit müra, mis võis olla äike või keeristorm. Väävelhappevihmade ladinat ei kuuldud, ja ka küsimus, kas Veenusel välku lööb, jäi lõpuni lahendamata. Läbi Veenuse atmosfääri levivad vaid madala sagedusega helilained, see-eest kõrged toonid neelduvad kähku. Louisiana ülikooli teadlane Andi Petculescu nuputas välja kavala akustilise filtri, läbi mille saadetud heli kõlab tema kinnitusel nagu see, mis on Veenusel kilomeetri kaugusele rännanud. Ning ta saatis siis sellest läbi Deep Purple’i loo “Smoke on the Water”. Tulemuseks olid palju sügavamad ja madalamad bassitoonid.

    Viis NASA maandurit on küll Marssi igat moodi pildistanud, kuid Marsi helide kohta ei tea me midagi. 1999. aastal küll lähetati sinnapoole teele mikrofon Mars Polar Landeri pardal, kuid too kosmoselaev läks maandumisel kaotsi. Teadlased spekuleerivad, et Marsil võiks kuulda tuulte ja liivakeeriste helisid. Marsi hõreda atmosfääri tõttu levib karjatus, mis Maal kostuks kilomeetri kaugusele, seal vaid 16 meetrit. Ning helikiirus on madalam, nõnda et kui Marsil kõnelda, siis on efekt vastupidine sellele pardihäälele, mis tuleb kõrist välja, kui hingate heeliumi. Teie hääl madaldub Marsil tunduvalt: õrnast sopranist saab räme bass.

    4. augustil Maalt Marsile lahkunud NASA maandur Phoenix kannab küll endaga mikrofoni, kuid see on mõeldud vaid nende helide püüdmiseks, mis tekivad kosmoselaeval oleva maanduri langevarjuga laskumisel.

     

    Titan kajas vastu

    Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) maandur Huygens, mis jõudis Saturni kuu Titani pinnale 2005. aasta jaanuaris, viis sinna ka mikrofoni, mis jäädvustas laskumisel tekkinud vilet ja mürinat. Projekti aparatuuri teadusjuht John Zarnecki kirjeldas seda kui läbi pilu tuhiseva tuule heli. Huygensi pardal oli ka sonar, mis saatis välja 14,7-kilohertsise sagedusega helisid ja jäädvustas nende tekitatud kaja. See aparaat suudaks mõõta järvede või ookeanide sügavust, kusjuures Titanil ei koosne need mitte veest, vaid vedelast metaanist. Kolmas akustiline seade mõõtis helikiirust laskumise viimase 11 kilomeetri vältel, saates teele kõrgsagedusliku heli impulsse ja mõõtes nende naasmist.

    Zarnecki kinnitab, et edaspidi tuleks saata Titanile mikrofon, mis jäädvustaks metaanivihma ladina. Selle vihma piisad on palju suuremad kui veepiisad Maa vihmas, nii et need sentimeetrise läbimõõduga tilgad vibreerivad kui kitarrikeel, kõlades nagu kellamäng või gongilöögid. Suuremad tilgad teevad madalamat häält, pisemad kõrgemat.

    Muusikahelid kõlaksid Titanil robotilaadsemalt kui Maal. Heli aga kandub seal kaugemale kui meie koduplaneedil. Selle tõestamiseks ehitas Petculescu helifiltri ka Titani jaoks ja laskis sellest jälle läbi Deep Purple’i sama loo. See kõlas tema sõnul tugevamalt ja levis kaugemale kui Maa peal. Nii et võimenduse ja elektrienergia kokkuhoid missugune!

     

    Kõlad annavad infot

    Kuid Kuu peale pole kõlakoda mõtet saata. Kuna seal puudub atmosfäär, siis heli ei levi. Küll aga viisid Apollo astronaudid Kuule 1969. ja 1972. aastal seismomeetrid, mis registreerisid läbi kuukoore kihutavaid helisid. Nõnda registreeriti aastani 1977 suur hulk kuuvärinaid, mõned neist toimusid kuni 700 kilomeetri sügavusel.

    Nii et akustika ei paku mitte ainult lõbu ja esteetilist naudingut. Helilained on tõhus meetod kompimaks planeetide sügavusi, ilma et oleks vaja pinna sisse auke puurida, ning avastamaks atmosfääri parameetreid, millest sõltub heli kiirus. Samas saab mõõta ka sealsete vedelikkogude sügavusi, nii nagu seda tehakse Maa meredes sonaritega. Nende abil mõõdistati mõne aasta eest ka meie Neugrundi madalikul asuv meteoriidikraater. Lõppude lõpuks levib vaalade “muusika” ookeanides sadade, kui mitte tuhandete kilomeetrite kaugusele.

    Nii et kel kõrvad, see kuulgu. Ja mitte ainult Maa muusikat.

     

  • Meie ja nemad kesk seksi ja maastikke

    PEETER HELME

    Häbitus

    Newton poseerib häbitult oma fotograafist abikaasale: daamikübar peas, hommikumantel seljas ja kõpskingad jalas, istub ta hotelliterrassil. Samuti teeb Newton häbituid fotosid alasti Brigitte Nielsenist, ükskõikselt sigaretti süütavast abikaasast, kellel on seljas ärinaise kostüüm, mille avatud dekoltee paljastab rinnad.

    Kaamera ette on jäänud arvukad noored naismodellid, kellest õhkub depersonifitseeritud tühjust, XX sajandi väsimust või siis hoopis esteetilist lahtiütlemist oma minast. Olenemata sellest, kas tegu on aktifoto, sadomasohhistliku stseeni või hoopis kurguni kinninööbitud ülikonnas patjadel lebaskleva ja monoklit kandva Karl Lagerfeldiga, üks jääb kõikjal samaks: need inimesed on nukud, antropomorfid, mitte lihast ja luust, hinge ja vaimuga inimesed.

    Mis see muud on kui neoklassitsistlik esteetika oma puhtaimal ja samas kauneimal, utoopilises mõttes ihaldusväärseimal kujul? Vaat et kõige täiuslikumal kujul ilmneb see fotol ?Violetta? (1979): voodil lamab noor alasti naine, suitsetades mõtlikult (või just tuimalt) sigaretti, kusjuures tema paksult värvitud huulte vahelt siugleb valge sigaretisuits. Räiges kontrastis õhustikult Ingres?i subtiilset ?Suurt odaliski? meenutava tööga on daami parema käe paljastatud karvane kaenlaauk. Räige? Häbitu? Just nimelt. Kuid ka irooniline.

    Nagu Leni Riefenstahli ?Olümpias?, on siingi tegu füüsilise ilu kummardamisega, mille hinnaks on indiviidi ületamine. On siiski üks oluline vahe, erinevalt Riefenstahlist või natsi-Saksamaa esikujurist Arno Brekerist on Newton sõltumatu ja irooniline. Kõige tugevamalt tuleb see esile ühes ca 150×150 cm autoportrees, kust vaatab vastu kergelt muigvel, vahest lausa veidi lihtsameelse ilmega mustas polosärgis juut. Ei, mitte mingisugune elutark juudi rabi või kirjanik a la Singer või Bellow, vaid pigem entertainer nagu Leonard Cohen, kahtluseta intelligentne, kuid ka süüdimatu ja rõõmsameelne. Kuid kas ainult?

    Väsimus

    Paljudes Helmut Newtoni töödes valitsevas umbses, pärastlõunase pilvituse all uimaselt ägavas maailmas on oma kehastuse leidnud juba ülal mainitud XX sajandi väsimus. Selle üks paremaid näiteid, mis toob ühtlasi ka silme ette ?American Psycho? õõnsa maailma, on ?Office Love? (1976). Nagu läbi lukuaugu piilutud kontoris on töölaual selili alasti naine, kelle peaaegu täiuslike rindade kohale on kummardunud ðiki ülikonnaga noormees. Kahtlemata kaunis stseen. Kuid nagu paljudel Newtoni piltidel on siingi üks ?aga? ? kõigest hoovab staatilisust, tundub, nagu oleks kontori õhk köhima ajavalt tolmune ja kogu stseen liiguks aeglaselt kleepjas siirupis.

    Kuid see pole siiski kõik. Lisaks kummalistele, seksuaalperverssustele vihjavatele situatsioonidele või lihtsalt toorele liha demonstreerimisele hakkas Newton vanuigi tegema ka merevaateid. Nagu enamik näitusel eksponeeritud töödest, on needki mustvalged. Mitmed on öised, neist peegeldub vastu igatsust, troopilist soojust ja intiimsust. Eksponeerituna näituse teises osas ?Us and Them?, moodustavad need meeldiva kontrasti hiiglaslikele paljastele ihudele ning nende veelgi hiiglaslikumaks suurendatud detailidele. Tekib tunne, et selle hollywoodliku õudusunenäo kõrval on olemas ka teine, kena ja armas maailm, kus ilu, soojad tunded ja romantilised õhtud on veel võimalikud.

    Selles mõttes eksivad need, kes peavad Newtonit ainult tiiraseks vanameheks, kes surmatunnini lasi noortel naistel end kaamera ees alasti võtta. Pigem tundub, et Newton oli kogu elu süüdimatu, hõljus kõige selle kohal, tundis ilmselt lapsikut, kuid kindlasti mitte erotomaanlikku rõõmu teda ümbritsenud naistest. Sellele näivad viitavat ka mitmed pildid tema abikaasast June?ist (kunstnikunimega Alice Springs) ja mitmed viimase enda ülesvõtted Helmut Newtonist. See häbitus või hoolimatus vaataja suhtes leiab groteskse väljenduse fotos, millel on kujutatud hingamisaparaadi all lamavat Helmutit koos oma pea tema laubale surunud June?iga, tehtud vaid mõni tund enne kunstniku surma käesoleva aasta 23. jaanuaril. Pildi pealkirigi sobib suurt osa Newtoni elust haaranud mängu tähistama: ?Us?, ?Meie? näitab lausa üksüheselt, et Helmut Newtoni arvates polnud tähtis ei publiku ega kriitikute arvamus, vaid ainult rõõm ühiselt elatud elust. Elust, mille sisuks oli fotokunst.

  • Ingliskeelse kunstiajakirja Estonian Art uus number väljas!

    Eesti Instituut

    Trükist tuli Eesti Instituudi ajakirja “Estonian Art” 2012.a. kaksiknumber.

    Eesti ainus ingliskeelne kunstiajakiri, mis ilmub aastast 1997, käsitleb kunsti, arhitektuuri ja avaliku ruumi suhteid, autoriteks kunstnikud ja kunstiteadlased nii Eestist kui mujalt.

    2012 numbri juhatab sisse Kai Kaljo artikkel Eesti kunsti suurest ja väikesest pildist. Tõnis Vindist kirjutab Kumu kuraator Elnara Taidre ja Jevgeni Zolotko 5-osalist projekti „Asjad” Tartu Kunstimajas tutvustab Indrek Grigor. Eelmisel aastal rahvusvahelisse fookusesse sattunud noorte kunstnike trio Visible Solutions OÜ loomingust teeb ülevaate Hanno Soans. Timo Tootsi interaktiivsest installatsioonist „Memopolis”, mida pärjati digitaalse kunsti festivali „Ars Electronica” Kuldse Nica preemiaga, kõneleb žürii liige Ksenia Feodorova.

    Festivalide osas on juttu ART IST KUKU NU UT 2012. a festivalist Tartus (Tanel Rander) ja Margit Säde kureeritud näitusest „And So On And So Forth” Riias (Rebeka Põldsam). Jaak Tombergi essee ulmekirjandusest ja valgusest seostub Kumu näitusega „Pimeduskiirus ja teised lood”. Margus Tamm arutleb Tarbekunsti- ja Disainimuusemis aset leidnud graafilise disaini näituse „Sisu ja Vorm I” kureerimise ja seda saatnud kataloogi koostamise printsiipide üle. Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalile on pühendatud Triin Ojari ülevaade ning Kesk-Euroopa kunstniku ja teoreetiku Marina Gržinić’i essee ideoloogiast ja arhitektuurist Ida-Euroopas, mida saadavad fotod Eesti väljapanekust „How Long Is The Life Of A Building?”

    Monumentaalkunstist on kirjutisi kaks – Koeru kiriku arhitektuurses stiilis seinamaalingutest kiriku valmimisajast (Anneli Randla). Gregor Taul vaatleb monumentaalkunsti Eestis kui avalikku ruumi – artikli kirjutamist on ajendanud Tõnis Saadoja laemaali valmimine NO99 teatris 2012. a detsembris.

    Muuseumiblokis uurib Eero Epner Elin Kardilt, kuhupoole on liikumas algselt projektiruumina käivitunud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. EKKMis toimunud neoist Istvan Kantori näituse tagamaid avab Kantori „maaletooja” Kiwa. Viimastel aastatel Eestit tabanud muuseumide kaasajastamise buumile teeb ringi peale Mariann Raisma, nimetades toimuvat näituserevolutsiooniks.

    Ajakirja vahelehel käivitub uus rubriik An Education, mis kajastab Eestist pärit ja välismaal kunstihariduse saanud noorte loomingut. Esimesena näeb Yale’i Ülikoolis USA-s magistrikraadi omandanud Terttu Uibopuu fotosid.

    Ajakirjast leiab ka väikese ülevaate hiljuti ilmunud kunstiraamatutest, kirjastusest Lugemik ning tulevatest näitustest.

    “Estonian Art” 2012 toimetajad on Liina Siib ja Eero Epner, kujundaja Angelika Schneider.

    Ajakiri on saadaval Tallinna suuremates kunstikeskustes ja galeriides, Eesti välisesindustes ja Eesti Instituudis ning lehitsetav veebilehel: http://www.estinst.ee/est/estonian-art/

  • Esimese Nõukogude okupatsiooni esimene lähivaade

    Enn Soosaar

    Talvesõda, mis algas 1939. aasta novembrikuu lõpul, ei vajanud mehi mitte ainult rindele. Juba oktoobris oli Soomes asutatud Riiginõukogu Teabekeskus (hilisema nimega  Riigi Teabeteenistus), mille esmaülesandeks määrati välispropaganda ja riigisisese avaliku arvamuse kujundamine. Muu hulgas kutsuti sinna mehi ja naisi, kel oli sõnaseadmise oskusi ning kogemusi. Kaaluka panuse, et riigi propagandatalituse töö kandis Talve- ning Jätkusõja ja vaherahu aastatel head vilja, andis ka Mika Valtari, endale juba nime teinud noorkirjanik.

    Ta oli aktiivne ning produktiivne kaasalööja, sadade ajaleheartiklite kirjutaja, mitme olulise  raamatu autor või toimetaja. Vahel kasutas ta oma nime, sageli aga pseudonüümi. Toonasest laiast toodangust huvitab meid praegu siiski vaid üks teos, väike raamat, mis kannab pealkirja „Tõde Eestist, Lätist ja Leedust”. See ilmus 1941. aastal, tõenäoliselt suve hakul. Tiitelleht märkis avaldamiskohaks Rootsi (võimalik, et konspiratsiooni kaalutlustel) ja autoriks Nauticus. Pikka aega teadsid üksnes vähesed asjassepühendatud, et ülevaate tegelik kirjutaja oli Mika Valtari. Teabekeskuse töötajana oli tal kasutada nii kaitsepolitsei, salaluure ja diplomaatide ettekandeid kui ka Nõukogude Liidu ning Baltimaade ajakirjanduse ülevaateid ja pealtnägijate usutlusi ning tunnistusi.

    Valtari silmatorkavalt hea kirjutamise ning üldistamise oskus on kirevast ning ebaühtlasest materjalilasust teinud ülevaatliku ja tasakaaluka informatsiooniallika selle kohutava tragöödia kohta, mis leidis Balti riikides aset hilissuvest 1939 varakevadeni 1941. Eessõna kirjutamise ajaks on märgitud aprill 1941. Kui paaril kuul, mil käsikirjast sai raamat, tehti veel täpsustusi, siis jäid need kohendusteks. Juuniküüditamisest nagu ka Hitleri-Saksamaa kallaletungist Stalini-Venemaale ei ole ridagi.

    „24. augustil 1939 tabas kui  välk selgest taevast maailma teade, et Nõukogude Liit ja Saksamaa on sõlminud mittekallaletungi lepingu, mis sai maailma saatuse otsustajaks,” kirjutab Mika Valtari (lk 26). Samas peatükis iroonitseb ta sovettide kahekeelsuse üle, meenutades, et „18. septembril teataski Nõukogude Liit pidulikult ja kirjalikult, et peab tähtsaks ja austab igati Balti riikide erapooletust”. Lisaks kinnitas välisasjade rahvakomissar Molotov, et Balti riikidega  „varem sõlmitud mittekallaletungi leping jääb riikidevaheliste suhete aluseks ja sellest lepingust kavatsetakse kinni pidada” (lk 27) . ‘

    Ent üllatavalt ei leia me ühtegi viidet Molotovi-Ribbentropi sobingu salaprotokollile, mis oli Poola vallutamise ning kahe agressori vahel tükeldamise, Talvesõja alustamise ja Baltimaade okupeerimise tegelik lubakiri. Soome ja Saksamaa  liitlassuhted olid lõimetumas, ja kas mitte too asjaolu ei tinginud siin-seal „sõnavalikut”? Ühel või teisel põhjusel ei maininud Valtari ka Tallinnast Helsingisse sõitnud Soome reisilennuki Kaleva allatulistamist punalendurite poolt 1940. aasta 14. juunil.

    Muid kummastusi ma ei märganud. Vastupidi – hämmastab haarde ulatus ja teabe  mitmekülgsus. Jah, muidugi, kui kirjeldatud kahele saatuseaastale vaatame tagasi nende teadmiste põhjal, mis on täna meie käsutuses, leiame näpuga rida vedades nii mõnegi ebatäpsuse või faktinihke. Aga ei midagi enamat. Pilt on oma halastamatuses ja suurriikide reetlikkuses rabavalt adekvaatne.

    Tegemist on ajaloodokumendiga. „Meie, soomlased oleme praegu niisuguses olukorras, kus meid võib aidata tõde ja ainult tõde, mille põhjal võime teha oma järeldused ja mis annab meile vajaliku õppetunni,” tunnistab Valtari (lk 19). Ühelt poolt on raamat julgustus ja tunnustus kaasmaalastele – hoiatav näide, mis oleks juhtunud, kui Soome „1939. aasta sügisel andnuks järele Nõukogude Liidu nõudmistele”. Teiselt poolt on see kinnitus ja lohutus ka meile: kes tõde teada tahtis, sellele oli see kättesaadav juba toona. Muide, aasta hiljem ilmus varjunime Jaan Siiras all Soomes  teinegi raamat, mis kõneles Eesti vägivaldsest sovetiseerimisest julma tõtt. Selle koostaja ning kirjutaja oli meie tuntud kirjandusteadlane August Annist.

    Mika Valtari võttis vaatluse alla umbes kahekümne kuu pikkuse ajalõike. Ta käsitles oma ülevaates tolle perioodi kõiki tähtsamaid poliitilisi suundumusi ja nende tulemusel muutunud ühiskondlikke olusid. Läänemere idakalda kolm iseseisvat ja avatud noort vabariiki  „mattusid pimedusse” pärast nõukogude võimu kehtestamist. „Nõukogude Liit rikkus kõiki Balti riikidega sõlmitud lepinguid ja murdis neile antud lubadusi,” oli veendunud meile kaasatundev põhjanaaber. „Kohe algusest peale oli Nõukogude Liidu eesmärk hävitada Balti riikide iseseisvus ja need annekteerida” (lk 127).

    Kõige jahmatavam, pidi Valtari tunnistama, oli siiski „viimane vaatus” ehk see, kuidas hakkasid  käituma ja mida rääkima sovetiseeritud „vabariikide” esindajad 1940. aasta teisest poolest alates. „Eesti, Läti ja Leedu tehtud avaldused ja sõnavõtud äratasid oma alandliku keelekasutuse ja lömitava hoiakuga üksnes kurbiroonilist hämmastust, kuidas võisid kolm vaba, iseseisvat riiki lühikese ajaga nii madalale alanduda” (lk 83).

    Kurbirooniline – et mitte öelda rängemalt – oli ja on ühe jao eestlaste lipuvahetus 1940.  aastal ning sellele järgnenud poolsajandi võõrvõimu teenimine paljudele meist tänapäevani.

  • JUKEBOX – KUUEKÜMNENDAD – THE kinks

    Vello Salumets

    Aga mida rohkem püüdis bänd end amatööridena näidata, seda suurem kultusobjekt The Kinksist sai. Ansambli kaheteistkümnest esimesest singlist jõudis koguni üksteist Briti tabeli esikümnesse, kolm lausa tippu. Isegi siis, kui Ray Daviese kirjutatud laule poleks saatnud kaubanduslik edu, peab rääkima temast kui ühest oma aja suuremast laulumeistrist. Daviese sarkastilisi, tihti musta huumoriga vürtsitatud ja ühiskonna elu kommenteerivaid palasid loetakse õigustatult kuuekümnendate popmuusika pärliteks. Tema parimad lood sobisid konkureerima Lennoni McCartney, Jaggeri Richardsi või The Who vaimse liidri Pete Townshendi loominguga.

    Townshend, kes on end avalikult nimetanud Kinksi fänniks, on raamatus “The History of Rock’n’Roll” avaldanud järgmise mõtte: “The Kinks mängis Inglismaal palju olulisemat rolli, kui arvata võib. Ma olen alati mõelnud, et Ray Davies peaks olema loorberitega kroonitud Poeet. Ta leiutas popmuusikale uue poeesia ja lausa uue keele, mis on mõjutanud mind päris algusest peale”.

    The Kinksi laulusolist ja rütmikitarrist Raymond Douglas Davies (1944), tema soolokitarristist vend David Russell Gordon Davies (1947), bassimängija Peter Quaife (1943) ja trummar Michael Charles Avory (1944) õppisid Hornsey kunstikolledžis, kuid kuuekümnendate algul otsustasid moodustada popansambli The Ramrods. Varsti saadi laulja Robert Wace’i taustabändiks ja võeti uueks nimeks The Ravens. Siis aga otsustas Wace teha laulmisega lõpparve ning hakata hoopis bändi mänedžeriks. Esineti Londoni klubides, kuni sellest rütmibluusi mängivast ansamblist sai haisu ninna mänedžer Larry Page, kes pakkus bändi välja Pye plaadifirmale ja mõtles ansamblile uueks nimeks The Kinks.

    Bändi esiksinglina ilmunud Little Richardi kaver “Long Tall Sally” ei tõotanud kaubanduslikus mõttes midagi head – seda suudeti müüa vaid 127 eksemplari! Ehk mängis siin oma rolli asjaolu, et veidi enne seda oli The Beatlesi salvestatud sama kaver saavutanud väga hea vastuvõtu. Aga see oli ka esimest ja viimast korda, kui Kinksi singlite A-poolel nähti heliloojana mõnd teist, mitte Ray Daviese nime. Ent kui ka bändi teine singel “You Still Want Me” osutus samasuguseks fiaskoks, hoiatas plaadifirma Kinksi, et kui see juhtub ka kolmandat korda, tuleb poistel hakata uut leivaisa otsima.

    Ei oska täpselt öelda, millist osa see ähvardus mängis, kuid sel kolmandal korral tabas Kinks igatahes täpselt kümnesse. Ray Daviese sulest pärit omapärasele kitarririfile ehitatud ja tollal veel üsna tundmatu hard rock’i tunnustega “You Really Got Me”, millest nüüdseks on saanud rock-muusika klassika, tõusis 1964. aasta sügisel Briti tabeli tippu ja Billboardis TOP 10 hulka. Soolokitarrist Dave Davies kommenteeris: “Ma polnud üldse hea kitarrist ja seepärast jäi mul üle katsetada salvestuse ajal vaid sound’iga. Kasutasin stuudios väikest võimendit, mis kippus plärisema ja moonutama”.

    Aga ehk just sellest “rohelisest kastist” on ilmselt pärit ühed rock-muusika esimesed plaadile salvestatud power chords. Seda heli hakati peagi kutsuma fuzz’iks ja muusikatööstuses kukuti vorpima kitarri jaoks mõeldud spetsiaalseid fuzz-karbikesi, mis sellist plärisevat ja ületüüritud kõlaefekti tekitavad. Kuna eeskuju oli olemas, siis hakkasid imeriista nobedalt kasutama ka paljud Kinksi tollased rivaalid, olgu näiteks toodud sellised lood nagu biitlite “Day Tripper” või rollingute “Satisfaction”. The Kinks, kelle väljanägemine pärines otsekui mingist Dickensi romaanist: pikad juuksed, punased jahikuued ja jahisaapad ning valged žaboodega pluusid, sai aga esmakordselt oma kolmanda singliga maitsta miljonilist plaadimüügi edu.

    Ega järgminegi hitt lasknud end kaua oodata, sest juba kuu aega hiljem ilmus tabelisse Kinksi üllitis “All Day And All Of The Night”. Saavutuseks jäi küll tabeli 2. koht, kuid selle vea parandas 1965. aasta veebruaris Ray Daviese eelmistest erinevalt komponeeritud rahuliku tempoga ja meloodiline “Tired Of Waiting For You”. Inglismaal läks müügiks veerand miljonit plaati, ent kuna pala saavutas populaarsuse mujalgi Euroopas, siis ületati peagi ka see maagiline miljoni piir.

    Nagu eeltoodust järeldada võib, ilmusid Kinksi singlid kiires tempos, mis oli ka eesmärk. On raske öelda, kui palju seda märgati, kuid bändi algusaja singlid moodustavad omamoodi “jätkuseriaali” ja kokkuvõttes ühtlase terviku. Nii on “You Really Got Me” armastava mehe spontaanne tundepurse, “All Day And All Of The Night” on tunnete kaine analüüs, mis peegeldab usku ainulaadse igavese armastuse kestvusesse, “Tired Of Waiting For You” aga räägib juba suhte rebenemisest ning “Everybody’s Gonna Be Happy” on jutt lootusetuna tunduvast üritusest uskuda, et asjad lähevad paremaks kuni õnneliku lõpuni.

    1965. aasta mais ilmunud Kinksi singel “Set Me Free” aga näitab, et kadunud on ka lootused ja kõik on pöördunud pea peale. Samal suvel ilmunud idamaiste kõlavärvidega singel “See My Friend” on aga kindel märk selle ainulaadse suhte lõppemisest, naasmisest argipäeva ja taaskohtumisest vanade sõpradega, mis mõnes tõlgenduses võis tähendada isegi homoseksuaalsust. Sellega too “seriaal” ka lõpeb, kuigi ka edaspidi võib Kinksi singlitelt hea tahtmise korral leida sama “seriaaliga” seotud vihjeid. Olgu selle näiteks kas või 1965. aasta lõpus ilmunud krobeliselt rokkiv ja Kinksi esikplaatide malli järgiv pala “Till The End Of The Day”.

    Kinksi plaate osteti kui kuumi saiu, mille hulgas ka üks, mis tõusis taas Briti tabeli tippu. 1966. aastal ilmus müügilettidele Kinksi üheksas singel “Dedicated Follower Of Fassion”. See üllitis oli üsna kaugel Ray Daviese senisest loomingust, sisaldades üsna tugevat sotsiaalset sarkasmi momendil Inglismaal moes olnud noorte moevoolu modismi aasressil. Oma laulutekstis pilab Davies valget pluusi, musta ülikonda ja lipsu kandvaid kontorirottidest moenarre ja dändisid, kelle hulka võis vabalt paigutada ka tema enda ja suure osa Kinksi publikust. Vaatamata iseenda kaussi sülitamisele, läks bändi uus singel üsna hästi müügiks.

    Ei möödunudki palju aega, veel samal aastal nägi ilmavalgust Kinksi singel “Sunny Afternoon”, mille sõnum oli juba otseselt ühiskonnakriitiline. See muusikaliselt üsna laisa loksumisega, samas mõrult iroonilise tekstiga suvelaul tõusis kiiresti Briti tabeli tippu. The Kinks oli sattunud korralikku sõiduvette.

    1967. aastal kirjutas Ray Davies pala “Waterloo Sunset”, mida paljud Kinksi fännid peavad üheks popmuusika ajaloo kaunimaks pärliks. Aastatel 1968-69 salvestas Kinks singleid, mis mõeldud peamiselt Briti ja Euroopa turgudele. Suuremat osa nendest ei võtnud plaadifirma Reprise isegi vaevaks USAs tutvustada. Olgu siin mainitud kas või “Autumn Almanac”, “Days”, “Plastic Man” ja “Apeman”. Sama puudutas ka The Kinksi albumeid.

    Alles 1969. aastal otsustas USAs asuv Warners/Reprise lõpuks avaldada kohalikes alternatiivajakirjades tasapisi kirjutisi sellest briti kultusbändist, kuni lõpuks ilmus leheküljepikkune stoori muusikaajakirjas Rolling Stone pealkirjaga “God Save The Kinks”. Vastutasuks lubas bänd, et on nõus minema USAsse kontserdituurile juhul, kui sealne Muusikute Föderatsioon tühistab nende nelja-aastase esinemiskeelu.

    Kinksi uus turnee ookeani taha ei kujunenud just hiilgavaks, kuid jättis kahtlemata märgi maha. Seda tõestas ka USA turgudele paisatud uue konseptsioonalbumi “Arthur (Or the Decline and Fall of the British Empire)”, mida nimetati lausa rock-ooperiks, üsna korralik müük. Kuid tõeline läbilöök, mis aastal 1970 taastas The Kinksi maine USAs, oli transvestiidist rääkiv pala “Lola”. Nüüd olid sellele bändile avatud nii Carnegie Halli kui Madison Square Gardeni lavalauad. The Kinks oli edukalt astunud uude aastakümnesse.

     

  • Kraftwerk meie peas

    ANDRES LÕO

    Alltoodu on vaid episood pikemast 7. mail Von Krahli teatri väikeses saalis toimunud jutuajamisest. Ürituse organiseerisid veebiajakirja looming.org ning raadio ?Ööülikooli? meeskond. Ette võeti Kraftwerki fenomeni popi- ja kunstimaastikule jäetud jäljed, rehitsedes kultuurilises kolikambris ja nuuskides Kraftwerki mõjusid meie ümber, kohtades, kus neid ehk oodatagi ei oskaks. Kas Kraftwerk on midagi enamat kui popansambel? Kui Kraftwerk on robot, kes siis oleme meie? Bändi-identiteet kaasaegses kunstis?  Pulseeriva rütmi kaanon? Mis on saanud Kraftwerki kodustatud masinatest? Mõtiskleti teemadel nagu moodne ja iidne muusika, loop, kordus ja lihtsus, ring ja kant, popp, metaväli, märgilisus, uus-ðamanism ja tehnokultuur, algallikad, transs, maagilised algoritmid ja mis-kõik-veel.

    Andres Lõo: Mina olen Andres Lõo, minu vasakul käel istub Tõnis Kahu ja me räägime Kraftwerkist. Ühest enim tähelepanu pälvinud tänapäevasest popmuusika fenomenist, bändist, mis on mõjutanud tuhandeid ja miljoneid inimesi. Sealhulgas artiste nagu Einstürzende Neubauten, KLF, Pan sonic, David Bowie, Laibach. Isegi Elton Johni on nende seas mainitud? tõepoolest, ükskõik keda veel. Nende mõju kaasaegsele muusikale on olnud tohutu. Tõnis, milline oli sinu esimene kokkupuude Kraftwerkiga?

    Tõnis Kahu: Arvatavasti juhtus see tänu Eesti Raadiole. Tagantjärele võin öelda, et see muusika võidi valida sinna juhuslikult, aga selle saate nimi rääkis sellest, mis Kraftwerk minu arvates eelkõige on (algselt oli juttu saatest ?Piirist piirini?, mille signatuur Kraftwerk oleks võinud samuti vabalt olla ? A. Lõo). See räägib liikumisest, mis jääb piirist piirini liikumise vahele? Või tegelikult, see saade oli siiski hoopis ?Maailm täna??

    A. L.: Jah!?

    T. K.: Mina küsiksin, kui piirideta Kraftwerki liikumine ikkagi on olnud? Kui piirideta on olnud liikumine, mida nende muusika sümboliseerib? Milline motoorika kaasneb liikumisega? Ega ilmaasjata ei pannud David Bowie pärast esimest kohtumist Kraftwerkiga oma plaadile nimeks ?Station to Station?. Seega otsene jätk Kraftwerki liikumise teemale. Raadiosignatuur oli Kraftwerki ?Trans Europe Express? ? väga dünaamiline, motoorne. Helisignatuurid on tavaliselt tunduvalt kontsentreeritumad ja staatilisemad, neist ei jää muljet, et signatuur võib kesta edasi. Selge see, et liikumise kujund on minusse juba ?Maailm täna? signatuuriga istutatud ja Kraftwerk kannab seda ideed endas siiani.

    Kujutlus, mis Kraftwerkiga seoses on, vaadates nende masinasarnast esteetikat? Nad tulid eikusagilt, olid popmuusika normidega vastuolus, kui ei eitanud neid, ja kehtestasid end kui erandi. Mis muide ei ole absoluutselt tõsi. Kraftwerk on selge jätk ja kommentaar sellele, mis toimus Ameerikas. Maailmas on olnud kaks maad, kaks riiki, kus on võimalik rääkida popmuusikast seoses liikumise kujundiga ? USA ja Saksamaa. Mitte mingil juhul Suurbritannia, mis on üks pisike ja üleasustatud saar, samuti mitte teine suur tehnoutoopia Jaapan. Ka kõige rikkamad inimesed elavad seal ühetoalises korteris, seal on ruumipuudus.

    Ameerika põhiolemus on rajatud ekspansioonile ja uute territooriumide vallutamisele. See on nii olnud läbi aegade. Ka selle riigi popkultuur kannab seda ideed ? ühe kummalise detailiga. Nimelt, selline klassikaline liikumine nagu põgenemine. Võtame näiteks Bruce Springsteeni loo ?Born to Run?, mis räägib sellest, kuidas peategelane tungib välja oma kestast, et leida teatud vabaduse illusiooni, seda sealjuures leidmata, sest nagu ta ütleb ?there?s no place left to hide?? ? kõik on asustatud, kõik on tsiviliseeritud. Ameerika probleem seisneb selles, et tsivilisatsiooni rajamisega vähenes riigi sisemine vabadus. Raudteede rajamisega, mis tegi Ameerika Ühendriikidest superriigi, lõppes ka sealne sisemise ruumikus, mis andis inimestele vabaduse ja pideva avastamise illusiooni. Ameerika Ühendriikide rahvusteadvuse probleem on selles, et ükskõik kuhu sa ka ei läheks, leiad ainult asju, mis on juba kellegi omad, mis on kellegi kaardistatud ja fikseeritud. ?Easy Rider? on sellise mentaliteedi üks parimaid näiteid. Eestis aga ?Põgene, vaba laps?, mis oma muusikaliste kliðeede poolest on pärit samast vesternite maailmast, või Metallica lugu ?Whereever I May Rome?, mis taas räägib avatud ruumi ihalusest ?

    Tahan öelda, et Ameerika liikumiskultuur on kirglik ja nõudlik. Ja Saksamaa Autobahn?i-kultuur, sealne maanteekultuur, on samuti olnud väga kirglik. Hitler rajas 1930ndatel raudteede võrgustiku. Oli vaja saada ühendus Euroopas vallutatud punktidega. See, mis algas Berliinis, pidi lõppema näiteks Stockholmis. Hitleri idee oli kanda Autobahn Saksamaalt välja, mitte jätta see sisemiseks liiklemiseks.

    Need kaks riiki, kaks rahvuskultuuri, mis on endas kandnud juba piiblisse ulatuvat müüti uute territooriumide vallutamisest ja valitsemisest, on mõlemad suurel määral olnud tehnokraatlikud riigid. Nende valitsemine on olnud tehnoeliidi valitsemine. Need riigid on püüdnud üles ehitada bürokraatiat ? masinavärki.

    Probleem, mis eristab USAd ja Saksamaad, kujundlikult teljel Bruce Springsteen/Kraftwerk, mis võib Kraftwerki mingis mõttes ka ðamanistlikuks teha, on see, et Kraftwerki kohus oli eemaldada kirglikkus Autobahn?i-kultuurist. Kogu sõjale järgnenud elus (Kraftwerki liikmed Hütter ja Schneider on sündinud sõjajärgsetel aastatel) on Saksamaa sisemine mehaanika ja poliitiline teadvus tegelenud kirglikkuse ning anastamise soovi kaotamisega. See kõik on Ameerikas siiani alles, mille tunnistajaks me praegu oleme. Aga Saksamaal oli see keelatud, toimus denatsifitseerimine. Kraftwerk kannab seda vaimu. Tema idee on muusikast välja ajada kirglikkuse kujundi keel.

    A. L.: Kinnitades ja kokku võttes: loop, kordus, korduvus kui Kraftwerki muusika üks põhilisi komponente, igiliikuvuse kandja ? minu jaoks tähistab see pigem staatilisust, paigalseisu, mitte edasitungimist.

    T. K.: Just. Kraftwerki liikumine ei ole liikumine punktist A punkti B, see ei ole tulemuslik liikumine. See on liikumise motoorsus iseeneses.

  • Kreutzwald Virumaa rahvarõivastest esitlused Virumaal

    Reimo Rehkli

    Eesti Rahva Muuseum esitleb raamatut meie lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Alutaguse rahvarõivaste kirjeldustest ja joonistest aastast 1842. Kreutzwaldi käsikiri valmis 170 aastat tagasi Õpetatud Eesti Seltsi algatusel, mis kutsus üles kirjeldama ja joonistama Eesti kihelkondade rahvarõivaid, olles üks esimesi terviklikke rahvarõivaste ülevaateid Eestis.

    Raamatut trükiti 500 numereeritud ja signeeritud eksemplari. Muuseumipoes maksab raamat 15 eurot.

    Esitlused toimuvad:
     
    22.01 Iisaku Muuseumis kl 13
    22.01 Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuses kl 16
    27.01 Simuna raamatukogus kl 12
    27.01 Rakvere Kultuurikeskuses kl 16

    Käsikirjale on lisanud kommentaarid etnograaf ja Eesti tunnustatuim rahvarõivauurija Aino Voolmaa.

  • Sügavamale talveunne

    Hasso Krull

    Niisugusest mõnusast talveunest võivad põhjamaa inimesed praegu veel ainult unistada. Meie evolutsioon on kohmakas, me lihtsalt ei ole jõudnud oma sotsiaalseid harjumusi, bioloogilisi vajadusi ja klimaatilisi tingimusi  õigesse vastavusse viia. Selle asemel sebitakse ikka agaralt kandiliste majade vahel, mis on vooderdatud tihedamalt kui koopad ja köetud ülearu soojaks; kui võimalik, rännatakse hoopis lõunasse justnagu rändlinnud, aga mitte nii organiseeritult, mitte kõik üheskoos kauniste ridadena, vaid kaootiliselt, igaüks isemoodi ja omal ajal. Kõik see pole kuigi energiasäästlik ja jätab meid pealegi ilma pikkadest unenägudest, mida me hiberneerudes nädalate kaupa võiksime jälgida.

    Asi võib olla halvemgi. Üleköetud pesadesse kobides  võidakse anduda intellektuaalsele talveunetusele, lõpututele mõttekäikudele, selgitustele ja vaidlustele, mis üksnes väsitavad ega vii iialgi tegudeni. Ehk nagu kunagi kirjutas Theodor Adorno essees „Autentsuse žargoon” („Jargon der Eigentlichkeit”, 1964): „Inimesed lohutavad end, või lasevad end lohutada mõttega, et kui nad on küllalt rääkinud sellest, mis neid rõhub, siis ongi juba midagi ära tehtud. Arutlemine pole enam abinõu, et milleski selgust saada, vaid muutub iseenda eesmärgiks ja asendab selle, mis sisuliselt oleks pidanud talle järgnema.” Kardan,  et just nõnda reageeritakse Eestis kõigele, mida üldsõnaliselt on hakatud nimetama „rasketeks aegadeks”, mis on meile justkui kusagilt pilveservalt kaela kukkunud, ilma et me ise selles kõige vähematki süüdi oleksime. Võtame oma saatuse vastu, hädaldame, haliseme ja räägime hästi palju, ja las valitsusse kogunenud parempoolsed, paremparempoolsed ja veel parem-paremad parempoolsed kasutavad juhust ja teevad ära viimasedki toredad tembud, mis neil seni tegemata on jäänud. Küll me kõik kinni maksame, oma elu ja vaevaga. 

    Keegi võiks ju tulla mõttele, et kui Eesti riigil on raske, siis võiksid talle rohkem maksta need, kes riigi olemasolust kõige rohkem kasu saavad. Miks ei võiks me taastada juriidiliste isikute kasumi tulumaksu? Mis kentsakas pühadus see on, mis 2000. aasta 1. jaanuaril korraga lihtsalt jõustus ja mida ei liiguta nüüd enam paigast ei ussi- ega püssirohi? Mis õnne see ainulaadne seadus meile on toonud? Kas see on meid säästnud ühestki majanduslikust hoobist? Kas see on veidigi leevendanud kroonilisi probleeme, mis meie hariduselu või tervishoidu lakkamatult  kummitavad? Ei ole. Aga iga parempoolsete poliitikute vusserdis on meile püha.

    Mõtelda võiks veel kaugemalegi. 1998. aastal loodi Prantsusmaal rahvusvaheline liikumine ATTAC, mille eesmärk on saavutada demokraatlik kontroll rahaturgude üle ning maksustada börsitehingud, et luua kodanike aitamise fond. ATTAC tegutseb rohkem kui neljakümnes riigis, tegeldes nüüd juba terve rea muudegi küsimustega, võitleb näiteks pensionifondide ja tervishoiuasutuste erastamise vastu. Eestisse pole see liikumine seni jõudnud, kuigi  minu meelest on selleks küll viimane aeg. Õieti piisaks alguses väga vähesest. Me peaksime lihtsalt nõudma, et Eesti riik, mis on oma kodanikke õnnistanud nii avangardsete ja unikaalsete parempoolsete seadustega, millegi eest ometi ükskord ka vastutaks.

    Aga võib-olla on seda siiski liiga palju nõutud. Võib-olla peaksime ikkagi mõtlema sellele, kuidas talveunne jääda, et kõik ebameeldivad asjad hiberneerudes mööda saata. Teame ju, et teadlased teevad selles suunas juba pingutusi. Ja milleks magada üksnes talvel, kui suvel võib jätkuda  sama jama? Kõige parem oleks tukkuda aasta läbi. Ja kuni see veel teostatav ei ole, hädaldame ja kurdame lihtsalt niisama, ja las poliitikud teevad oma tegusid edasi.

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Paavo Järvi avas hooaja oma Frankfurdi Raadio SOga 6.-7. IX Alte Operis, juhatades Erkki-Sven Tüüri IV, löökpillisümfooniat “Magma”, solistiks Evelyn Glennie. Osaleti ühtlasi Alte Operi festivalil “Auftakt”, kus Tüür oli valitud portreeheliloojaks. Frankfurdi RSOga teeb 28. IX debüüdi ka Anu Tali, esitades oma kavas Saksa esiettekandes Tõnu Kõrvitsa “Tuulde lauldud”. Oma Cincinnati SO hooaja avas Paavo Järvi 14.-15. IX (Wagner, Beethoven), teine kava täna-homme, kus Mozarti II flöödikontserdi solistiks Sharon Bezaly. Sel kuul juhatab P. Järvi veel kolme kontserti Amsterdami Concertgebouw orkestri ees.

    Peadirigent Neeme Järvi avas Haagi Residentie orkestri hooaja (13. – 15. IX) Hendrik Andriesseni “Ricercare’ga”, Šostakovitši I viiulikontserdi solistiks Baiba Skride. Lisaks veel “Printsessipäeva kontsert” 18. IX (kavas ka W. van Otterloo ja A. Diepenbrock), kolmas kava täna-homme, kus Antti Siirala mängib Beethoveni II kontserti ning peateoseks Mahleri Sümfoonia nr 5.

    Tõnu Kaljuste tegi 14. IX Bremeni festivalil Lera Auerbachi “Vene reekviemi” (tekstid Puškin, Blok, Mandelštam, Ahmatova) maailmaesiettekande, mis on festivali tellimusteos. Esitasid Bremeni FO, segakoor Latvija ja Rahvusooper Estonia poistekoor. 15. IX esines festivalil taas Kristjan Järvi Absolute Ensemble, kavas “Das Parfum der Musik” James MacMillani “As others see us” (Henry VIII, T. S. Eliot) ning Franz Hackli ja Gene Pritskeri esiettekanne.

    Tõnu Kaljustel ja Eesti Filharmoonia Kammerkooril on käsil (21. – 24. IX) reis Iirimaale, kus kahel korral (Mayo, Dublin) kavas Arvo Pärdi “Kanon Pokajanen” ning kahel (Galway, Drogheda) Toivo Tulevi (“Rejoices…”), Cyrillus Kreegi (kolm teost), Veljo Tormise (“Jaanilaulud”) ja Arvo Pärdi (neli teost) loomingut.

    1.-2. IX juhatas Paul Mägi Uppsala Kammerorkestri ees Uppsala uue kontserdimaja avagalakontserte, sisse juhatamas Hugo Alfvéni “Festmarsch” op. 41, solistiks Inger Dam-Jensen Taanist. Orkestri hooaja avakontsert anti Paul Mäe juhatusel eile (kavas Grieg, Elgar, Sibeliuse V sümfoonia, mis kõlas ka meistri surmahetkel 20. IX 1957).

    Olari Elts juhatab Orchestre de Bretagne’i avakontserte 26. – 28. IX (Ravel, Sibeliuse VII sümfoonia ja “Lemminkäise süit”, solist Claire-Marie Le Guay) Quimper’is ja Rennes’is.

     

    Põnevat teistest dirigentidest

    New Yorgi Filharmoonia Orkestri uueks peadirigendiks Lorin Maazeli järel saab 2009. aastal põline newyorklane, vaid 40aastane Alan Gilbert, kes on endale nime teinud eeskätt Euroopas. (Praegugi mängib NYFOs ta viiuldajast ema Yoko Takebe.) Aastast 2000 on ta tegutsenud Stockholmi Kuningliku FO peadirigendina, samas ka USAs Santa Fe ooperiteatris. Ta juhatas äsja Schleswig-Holsteini festivali lõppkontserte ning sel kuul “Carmenit” Viini Riigiooperis. Gilbertiga koos astub ametisse esimese külalisdirigendina Riccardo Muti.

    London Philharmonic Orchestra andis oma esimesed kontserdid uue, noore peadirigendi Vladimir Jurovski (35) käe all, kes briti publikule aastaid tuntud eeskätt Glyndebourne’i ooperifestivali juhina. Kohe on orkestri kavas ka põnev maailmaesiettekanne John Taveneri viiulikontserdist “Lalishri” (26. IX), mida tuleb mängima Nicola Benedetti.

    Washingtoni National Symphony Orchestra uueks peadirigendiks saab Leonard Slatkini järel aastal 2008 Iván Fischer, kes praegu juhatab Budapesti Festivaliorkestrit. Tema vanem vend Ádám Fischer, Eisenstadti Austria-Ungari Haydni Orkestri juht, alustas juulis Budapesti Riigiooperi muusikadirektorina.

    2009. aasta jaanuarist asub kolmeks aastaks Sydney SO peadirigendi postile Gianluigi Gelmetti järel Vladimir Ashkenazy, kes on probleemide pärast kätega peaaegu lõpetanud esinemised pianistina.

    Londoni Royal Philharmonic Orchestra peadirigendiks saab Daniele Gatti järel järgmise hooaja algusest Šveitsi maestro Charles Dutoit, viimati pikemalt Montreali SO ees.

    Hamburgi Riigiooperi muusikadirektori ja Hamburgi linna GMDna väga menukalt tegutsenud austraallanna Simone Young, ajakirja Opernwelt aasta dirigent 2006, pikendas seal oma lepingut aastani 2015.

    Soome noor dirigent ja viiuldaja (ka Inkinen Piano Trios) Pietari Inkinen (27) asub Uus-Meremaa SO peadirigendiks jaanuarist 2008. Väga oodatud ja kõikjal menukas (kõrge tunnustus 2007. aastal ka American Symphony Orchestra League’ilt), tegi ta seal debüüdi 2006. aastal ning sel suvel juhatas taas kaheksat kontserti viiuldaja Leila Josefowicziga solistina.

    Järgmist Viini Filharmoonikute uusaastakontserti  Musikvereini suures Kuldses saalis dirigeerib prantsuse maestro Georges Prêtre, kes 1960. aastail oli regulaarselt Viini Riigiooperi külalisdirigent.

     

    Soome muusika pidustused Londonis

    Jean Sibeliuse 50. mälestusaasta puhul korraldatakse Londoni mitmes saalis üle aegade suuremaid soome muusika tutvustusi. Kokku 23 kontserti (12. IX – 5. XII), küll enamjaolt kammerplaanis, lähevad nimetuse all “Sibelius & Beyond”, sealhulgas kuue esiettekandega, lisaks loengusari ja filmiprogramm. Ettevõtmise taga on Soome Instituut Londonis.

    Sel puhul mängib Barbicanis Los Angelese FO Esa-Pekka Saloneni juhatusel, solistideks Anu ja Piia Komsi, English Chamber Orchestra astub üles oma juhi Ralf Gothóni käe all, Leif Segerstam juhatab Kuningliku Muusikaakadeemia orkestrit, solistid on veel tšellist Arto Noras, pianist Paavali Jumppanen, lauljad Mari Palo, Jorma Hynninen, Jussi Myllys, ansambleist Inkinen Piano Trio, Helsinki Brass Quintet, kvartett Meta4 jt.

    Loengusarjas on põnevaks teemaks (“The Profound Logic”) Gustav Mahleri ja Jean Sibeliuse kohtumine Helsingis aastal 1907, Folke Gräsbeck tutvustab Sibeliuse klaverimuusikat (helilooja on loonud kokku 221 pala!) ja esitab sellest valikkava. Sibeliuse kõrval kõlab Londonis ka A. Sallineni, E. Rautavaara, M. Lindbergi, E.-P. Saloneni, L. Kilpiö, L. Seger­stami (ta uus Sümfoonia nr 173) jt teoseid ning maailmamuusikat. Septembris antakse viis kontserti, koguni 16 muusikaõhtut saab teoks novembris, pidustusi tuleb detsembris lõpetama Tampere FO John Storgårdsi käe all tervenisti Sibeliuse kavaga.

     

    Uusooper Zarah Leanderist

    Folkoperas, Stockholmi teises muusikateatris Kuningliku Ooperi kõrval, sünnib ülehomme uue ooperi “Zarah” oodatud maailmaesiettekanne, muusika autor on Anders Nilsson (1954, olnud uusteosega “Lamento” kavas ka 2004. aasta Oistrahhi festivalil, tema vokaalsümfoonilise “Jordens drömmar gröna” Carl Linné mälestuseks tõi kevadel Uppsalas esiettekandele Paul Mägi).

    Ooper “Zarah” on Rootsi kuulsa diiva Zarah Leanderi elust, libreto autor ja lavastaja Claes Fellbom. Tosina tegelasega etenduses laulab nimiosalist sopran Ulrika Tenstam, peaosades bariton Olle Persson (Florian), sopran Madeleine Wibom (Judith) ja tenor Henrik Holmberg (Joseph Goebbels). Ooperit dirigeerib Joakim Unander, kaastegev on teatri koor.

    Teater annab uue lavastusega läbi sügise viis etendust igal nädalal. Ilmselt hakkavad ooperi katkendid või eraldi süit käima ka orkestrite kavades, eeskätt Rootsis. Kevadeks 2008 on Anders Nilsson valitud Stockholmi Kontserdimaja maineka Composers weekend’i heliloojaks.

     

  • Toomik ja teised

    Teet Veispak

    Jaan Toomik. Koos-olek. Akrüül, lõuend. 2005.   Ellu Maar

     

    Kas on üldse võimalik kirjutada näitusest, millest on juba ette eeldatud, et seal esitatud töödest ei saa õigupoolest rääkida, ilma et “ei libastuks õõnsatesse sõnakõlksudesse või eufemistlikku eneserahustusse, kaitses end sõnadega valusalt ausate tööde vastu, mida kunstnik esitab”?  Kui nii, siis piisaks rahulikult vaid Toomiku tööde vaatamisest, ilma et üritakski neid kuidagi verbaliseerida. Ometi sõnastame endi tarvis iga kunstniku töid. Seda teeme enamasti tahes-tahtmata ka siis, kui ei ürita nendest kirjutada.

    Toomiku näitus Vaalas pakub  sõnaliseks interpretatsiooniks palju võimalusi. Seda enam, et ei ole ta varasemadki näitused  tekkinud plahvatuslikult lihtsa hetkeimpulsi mõjul, vaid on selgelt kalkuleeritud, ilma et see tähendaks hetke-emotsioonide puudust. Toomiku tööd on sündinud konkreetsetest meeleseisunditest, mis on domineerinud just ühel või teisel ajahetkel; sellest tuleneb ka ta maalide  värvikäsitlus. Just nende ajahetkede analüüs võiks anda vähegi kindlama tõlgendusviisi ka sellel näitusel eksponeeritud töödele.

    Kas Toomiku praeguste maalide puhul on erilist põhjust rääkida ängisündroomist, mida tema puhul ikka jälle esile tuuakse? Minu arvates mitte, ehkki ta ekspressiivne maalistiil ja tume tonaalsus (kuigi see pole kaugeltki  nii kõikide kunstniku maalide puhul!) pakuvad sellise tõlgendusvõimaluse kiire pilgu heitnud vaatajale. Ent Toomik pole kaugeltki üheülbaline: temas pole kaugeltki mitte ainult ängi või eufooriat. Ta tööd on kõik märksa mitmetahulisemad.

    Võtame vaadelda maali “Koos-olek”. Esiteks tuleks pöörata tähelepanu töö pealkirjale “Koos-olek”, mis ei ole sugugi vähetähtis. Töö nimetus pole mitte “Koosolek”, nagu oleme harjunud tarvitama. See on “Koos-olek” ja sel on maali täiendav olemuslik tähendus: koosolek tähendab midagi, kus ollakse tõeliselt koos, kus midagi arutatakse, lähtudes pariteetseilt alustelt… Aga, kui vaatame seda tööd natuke terasemalt,  ja muidugi mõtleme sõnaühendile “koos-olek”,  siis näeme sellel teisigi kunstnikke, kes moodustavad tausta esiplaanil domineerivale ning žestikuleerivale kunstnikule, Toomikule. Teised sellel maalil kujutatud – neid teame juba “Eesti Energia” projektidest saati – on Ojaver, Paavle, Rodgers – moodustavad omamoodi statistide rühma. Nimetatud kunstnikud on juba pikka aega moodustanud Toomiku kaaskonna. Mõni neist on kahtlemata ka ise dominant enda loodud maailmas, kujundanud oma isikupärase, teisi kaasa kiskuva kiiluvee, mõne puhul on saanud takistuseks piisava jõulisuse puudumine. Kes teab, kes hindab? Igal juhul on Toomiku töö kunstiajalooliselt tõsiselt huvipakkuv.

    “Lamavas figuuris” võib tõesti näha kunstniku ängi. Selles  on soov pöörduda tagasi embrüonaalsesse faasi. Hoopis mitmetähenduslikum on Toomiku maal “Nimetu”, kus kunstnik toetab oma pea natuke imaginaarse või ka reaalse ema rinnale. See võib olla tema ema, kes on lahkunud, kes on leidnud endale uue mehe; ema, kelle järele poeg ikka ja jälle igatseb. Siingi on tõlgendamisvõimalusi laial rinnal, kuid välja tuleb valu või igatsus selle järele, millest ollakse ilma jäänud ning mida jätkuvalt igatsetakse.

    Toomik on aus kunstnik, aus, nagu seda võimaldab meie aeg; ilmselt isegi palju rohkem, nii nagu seda nõuab kunstniku loomus. See kõlab tänasele  ruttavale näitusekülastajale ehk küll raskesti arusaadavalt, kuid ausa kunsti tunneb ära, see puudutab vaatajat vahetult. Ja Toomiku kunst seda kahtlemata on, ehkki omal moel ettearvestavalt ja ratsionaalselt: ta ei tee tühja-tähja uite ajel, ta arvestab ka oma potentsiaalse vaatajaga. Toomik teab, mida ja kuidas teha – mul on küll mõningane kahtlus, kas ta perfektse realistliku maaliga hakkama saaks –, kuid ta on ajastutundlik hetke nõudmiste suhtes ega unusta end selle juures mitte hetkekski.

    Kui Vaala I korrusel eksponeeritud kolme maali võiks tinglikult nimetada “Kunstnik Toomik ja teised”, siis neljas maal “Istuv figuur”,  lõtvunud kehaga vana mees taevasse haihtuva peaga, on üleminekuks II korrusele.  Kunstniku tulevikuprojektsioon?

    II korrus paljastab Toomiku sügavama olemuse. Seal on esitatud “4 etüüdi 96/2 taktimõõdus”. Kajakad, kes liuglevad tuules eri kõrgusel. Tuleb kiita heliloojat Rainer Jancist, et ta suutis tabada ära Toomiku mõtte ning kanda erinevad tasandid täpselt helisse. Neid nelja etüüdi võiks kutsuda isegi helimaalideks (sõnasoerd selline!), aga täpsemini ei oska neid nimetada. Heli on Toomiku kunstis (installatsioonid, performance’id) alati olnud oluline. Miks siis ka mitte maalides? Neis maalides on seletamatu kulgemise vägi (ega asjata ei maininud Vaala projektijuht Ellu Maar oma pressitekstis Toomiku näituse verbaalse sõnastamatuse võimatust), mis laseb kunstnikku käsitleda igavikulisemast perspektiivist. Need linnud, tahtmata laskuda triviaalsetesse kirjanduslikesse paralleelidesse, osutavad ta mõtlemise sügavusele.  Nii võikski Toomiku näitust vaadata kui mitmetähenduslikku ekspositsiooni, kus põimuvad ekspressiivselt väljendatud hetkeemotsioonid ja episoodilisest kaaslased ning alati temaga kaasas käiv igavikutunne.

Sirp