Lahkunud on nahakunstnik ja õppejõud Katrin Sasi. Ta sündis 8. oktoobril 1949. aastal Tartus, õppis Tartu Kunstikoolis aastatel 1965–1969 ja seejärel 1969–1974 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis nahkehistöö erialal. Pärast lõpetamist asus Sasi tööle Tartu Kunstitoodete Kombinaati ARS, kus töötas nahaateljees kaheksateist aastat, tegutsedes ka autoritiraaži-kunstnikuna ja valmistades tellimustöid. Aastatel 1992–1994 töötas Sasi AS NET nahakunstnikuna. Aastatel 1993–2000 oli ta Tartu Kunstikooli õpetaja ja raamatukogutöötaja, 2000–2005 Tartu Kõrgema Kunstikooli nahakunsti osakonna nahatehnikate õppejõud. Ta tundis põhjalikult klassikalisi taimparknaha tehnikaid ja tema materjalitundlikud tehnikanäidised on siiani koolis kasutusel. Pärast kunstikooli töötas Katrin Sasi Tartu Linnaraamatukogus. Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige 1992. aastast ja Eesti Nahakunstnike Liidu liige 2002. aastast, samuti Tartu Kunstnike Liidu liige.
Tarbekunstinäitustel esines Katrin Sasi 1977. aastast peale, eksponeerides peamiselt nahkköiteid. Ta võttis osa mitmetest rahvusvahelistest näitustest: „Scripta manent“ Tallinnas (2000, 2005, 2010), köitekunstibiennaalid Prantsusmaal Saint-Jean-de-Luzis (2001, 2003, 2011) ja 2002. aastal Itaalias Assisis. Katrin Sasi valmistatud nahast auraamat kingiti 1993. aastal Eestit külastanud paavst Johannes Paulus II-le.
Katrin Sasi sõbrad meenutavad tema eriliselt aktiivset ja mitmekülgset kultuurihuvi. Ta käis innukalt kunstinäitustel, kontsertidel ja teatris ning aastate jooksul ka rohketel kultuurireisidel väljaspool Eestit. Põlise tartlasena ammutas ta pärast instituudi lõpetamist Tallinnas käikudel süstemaatiliselt kultuurielamusi. Ta oli huvitav ja erudeeritud vestluskaaslane, orienteerudes ka prantsuskeelses kultuuriruumis. Tänu erakordselt suurele lugemusele oli ta hästi kursis ka sellega, mis kirjanduses uut ilmunud või tõlgitud, ning tundis end koduselt ka oma viimasel töökohal raamatukogus, kus sai olla lugemisvara läheduses.
Katrin Sasiga jäeti hüvasti Tartu Pauluse kirikus 12. veebruaril 2024.
Näitus „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“, kuraatorid Anu Allas, Laima Kreivytė. Kumus 29. IX 2023 – 25. II 2024.
Näitusel „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ saavad kokku kolm eraldi võetult väga huvitavat ja eripalgelist kunstnikku kolmest Balti riigist. Maksimaalse üldistusjõuga skeem võiks olla näiteks selline: kolm naiskunstnikku, kelle keskne tegelane on naine ning kõigi põhiline mänguruum on kunstiline maalikeskkond.
Naine
Püüan autorite kaupa seda esialgset üldistust võimalikult kokkuvõtvalt näitlikustada. Malle Leisi (1940–2017) kujutatav on naine, kes mõtleb („Mõtleja“, 1968), ehkki maalidel on ta esitatud maalimise vaatest lilledega samaväärses positsioonis, muu hulgas sobivana teose koloriiti. Võime fantaseerida, mida tähendab lillede puhul mõtlemine. Maija Tabaka (sünd 1939) kujutatav on naine, kes tantsib köiel („Autoportree“, 1981): ta on alati esiplaanil, ka siis, kui maaliruumi täidab piduliste summ. See naine on vaatajaga suhtlev subjekt. Marija Teresė Rožanskaitė (1933–2007) kujutatav on naine, keda nii uuritakse kui ka ravitakse – röntgenikiirte abil („Röntgeniteraapia“, 1977), aga kes ei tundu siiski olevat objekt, sest ta on vaataja pilgule vaid osaliselt või detailiti nähtav. Ta pigem varjub ning peidab edukalt oma saladuse liigendatud maaliruumi.
Lõputu hargnemine
Need kolm autorit on siiski põhimõtteliselt sedavõrd erinevad, et neid ühel näitusel koos vaadata on ülimalt keeruline. Kõigi kolme maalistruktuurid on sedavõrd rikkalikud, paljutähenduslikud ja temaatiliselt sedavõrd harali, et võrdlusniite võib siduda lõpututes kogustes. On tõesti iseäranis huvitav jälgida, kuidas kuraatorid on selle probleemi lahendanud, millise fookuse valinud ja kuidas nad on näituse lavastanud.
Võiks loota, et mitmekesisust ohjeldavad näitusesektoreid liigendavad pealkirjad: „Eneselavastus“, „Liikidevahelised lood“, „Botaaniline kujutlusvõime“, „Muutudes abstraktseks“, „Kosmilised ruumid“, „Võõrastavad territooriumid“, „Aheldatud“, „Ilmsi nähtud uni“, „Omaks võetud vari“, „Rahutu meel“, „Perekondlikud struktuurid“ jt. Pealkirjad võnguvad lähi- ja kaugruumide, reaalsete ning kujutlus-, materiaalsete ja hingeruumide vahet ning teevad seda eri viisil. Ühendused tunduvad katkevat.
Kahju, et näitusel on läbivalt kolm Balti kunstnikku eraldatud erinevatesse sektoritesse, seega ka erinevate sõnaviidete alla. Tekib intrigeeriv huvi mõttes asetada näiteks Tabaka ja Rožanskaitė naised Leisi taimsesse maaliruumi, arendada botaanilist kujutlusvõimet edasi sedavõrd, et kujutleda neid figuure lilledena. Või vaadata hoopis Rožanskaitė raudvoodite sõrestikke kui vangistavaid trelle kõrvuti Leisi monokroomsesse vaikusse suletud maaliväljadega. Kuidas on need ruumid erineval moel võõrad, kosmilised või abstraktsed?
Mingil hetkel hakkame tajuma Leisigi töödes ahistavaid võrestikke ja sulgevaid karpe („Aknal. Autoportree“, 1968). Ja milles seisneb õigupoolest Tabaka maalide fragmenteeritud koduseinte ja Rožanskaitė tööde suletud haiglapalatite erinevus? (Ja kui püsiv on see vaataja tajus?) Kui vaadata neid tõepoolest kõrvuti, siis kas eristumine võimendub või taandub? Kus on rahutu meel? Kas see sugeneb rahutust maalilaadist või vastupidi, kinnisest maalilaadist? Kas nende autorite pintslikäekirjal on ka sisulise sõnumi kaalu?
Kas Rožanskaitė risti, risttee, karkude, surimaski jt kujundeil on mõttelisi ekvivalente Leisi ja Tabaka maailmas, või oleksid need seal täielikult võõrkehad? Kuidas Malle Leisi kellad, alarmilülitid ja maalikaadrisse küünitunud käed toimivad Rožanskaitė ja Tabaka maalisündmuste keskel?
Vaatenurgad
Vaateviiside paljusust võib sõna otseses mõttes leida ka maalidelt eraldi võetuna (Rožanskaitė „Komistab“, 1977). Nii Leisi „Noored inimesed“ (1969) kui ka nende eakaaslased Tabaka diplomimaalil „Noorte kunstnike grupiportree“ (1969) vaatavad eri suunda. Leisi kolmikus liigub portreteeritavate pilk otsevaatest veerandprofiili ja siis kõrvalvaateks. Tabakal on täpselt poole võrra rohkem tegelasi, aga vaatenurki on samuti kolm ning need kattuvad põhimõttelt Leisi noorte vaatamisviisiga. Oluline on, et vaadatakse eri suunda, kuid mitte vastassuunda.
Võib-olla on tegemist pelgalt kunstistuudiumi järelmõjuga – on’s ehk enamasti maalitud modelle just neist vaateist? Muidugi on vaja ka vormiliselt eristada maalil kujutatavaid isikuid. Ent siinkohal sünnib juba puhtast vorminüansist tähendus: tegelased maalil on rõhutatult vabad valima vaatenurka.
Tabaka kujutab nn Prantsuse rühmitust, oma sõpruskonda, kes Läti kunstiakadeemias koondusid, lähtudes ühisest prantsuse kunsti, Cezanne’i, impressionismi ja kubismi huvist. Maalil avaldub see „ühtne huvi“ isikupärastes hoiakutes ja erinevates omavahelistes suhetes. Intervjuus kuraatoritele kinnitab Maija Tabaka, et rühmituse asutajal Bruno Vasiļevskisel „oli kunstis kreedo – tuleb leida oma tee, oma subjektiivne suhe loodusega ja sellega, mis elus juhtub“.*
Fookus
Eelnevaga on kombatud „Raamist lahti“ näituse tähendusväljal vallanduvaid mõtteahelaid. Aga kuidas jääb näituse fookusega? Kuraatorid on andnud mitmeid intervjuusid, kuid seni pole ilmunud näituse kohta ühtegi analüüsivat või kommenteerivat artiklit. Kuraatorite intervjuudes jääb kõlama põhiliselt kunstiajalooline ülevaade. Anu Allas ütleb, et Balti riikide kunstiajalookirjutus on riikide iseseisvuse taastamise järel arenenud – tolle hetke vajadusest lähtudes – àla „rahvuslikud konteinerid“, kuid nüüd on vaja enam keskenduda koostööle. Ka näitus võinuks seda jõulisemalt teha, praegu jääb ekspositsioon Kumus pigem kolmeks üksteisega konkureerivaks isikunäituseks. Erinevate teemade vuajeristlik kaardistamine koormab väljapanekut, muudab selle üksjagu salonglikuks.
Pressimaterjalides mainitakse fookusena eneseesitluse ja ruumiloome viiside väljendumist kunstnike loomingus. See on igati huvitav ja kohane fookus. Mida aga kolm kunstnikku üksteise loomingus selles osas võimendavad või mida uut esile toovad, näitusel ei selgu. Ka see pole lõpuni arusaadav, miks peaks sel juhul piirduma just Nõukogude aja lõpulõiguga, 1970. ja 1980. aastatega. Paradoksaalsel viisil tihendaks ja teravustaks fookust esinevate autorite hulga suurendamine. Ise tundsin näiteks teravat puudust Lola Liivati (Makarova) kaasamisest, sest tema oleks sidusalt, ja tõhusalt laiendavalt, haakunud kõigi kolme praeguse autoriga.
Oluline on kontsentreerida tähelepanujust eneseesitlustele ja vastavatele keskkondadele, privaatsetele ja avalikele ruumidele. Mõneti on neid ruume näitusel ka esitatud, kuid mitte võrdlevalt, ja on ka liigselt üksteist kordavaid näiteid. Avaram näitusepind võimaldanuks ühte vaatesse asetada riskantsemaid koloriidi- ja käekirjakontraste. Vägisi paneb ekspositsiooni mahu ja ruumi mahutavuse suhe meenutama Liina Siibi kuulsat statement’i „naine võtab vähe ruumi“. Teiselt poolt lisaks suurem esinejaskond ka vangerdusvõimalusi koloriidiga. Jään põnevusega ootama, milline on väljapaneku installatiivne režii Vilniuse Vytautas Kasiulise kunstimuuseumis, näituse järgmises peatuspaigas.
* Anu Allas, Maija Tabaka, nõukogude krahvinna. – Postimees 22. XII 2023.
Novembris Tallinna ülikoolis toimunud rahvusvahelisel hariduse ja elukestva õppe konverentsil jäi üllatuslikult kõlama, et Soome ühiskonnas on välismaa taustaga eakamad inimesed lausa nähtamatud. Vanemaealistele mõeldud teenuseid on arendatud vastavalt homogeense elanikkonna vajadustele ning arvesse pole võetud Soome vanema elanikkonna mitmekesisust. Vajadusele tunnustada keele- ja kultuurivähemustesse kuuluvaid eakaid on tähelepanu juhtinud ÜRO inimõiguste nõukogu sõltumatu ekspert aruandes Soome valitsusele.
Jamaica päritolu kultuuriteoreetik ja sotsioloog Stuart Hall, kes elas ja töötas Suurbritannias, on kirjutanud minapildi paigast nihkumisest seoses elukohariigi vahetusega. Kui inimene elab oma tavapärases keskkonnas, on ta elu jooksul enamasti omandanud kindla positsiooni. Teise ühiskonda minnes ei tunne teda keegi ja varasemal taustal ei ole enamasti tähtsust.
Niimoodi juhtus Soomes Eva Rönkköga, kelle Tallinna ülikooli diplom ei tähendanud seal midagi. Nii varises Rönkkö minapilt ja enesehinnang langes nulli, Eva liikus ühiskonnas tsentrist piiri peale. „Kui lähed teise ühiskonda, siis teatud juhul, kui mõistetakse ja arvestatakse mitmekesisust, võib su väärtus säilida. Ent enamasti nähakse asju homogeenselt – sinu haridusel ja oskustel ei ole mingit tähtsust. Soomes on see üsna tuntav.“
Eva Rönkkö arvates tekitame kogu aeg sotsiaalseid piire ja määratleme, kes on võõras: kogukonna heaolu nimel tuleb rahvuskesksest eluvaatest loobuda.
Eva Rönkkö on eestlanna, kes lõpetas 1991. aastal Tallinna ülikooli kehalise kasvatuse õpetaja kutsega. Sotsiaalteaduste doktorikraadi omandas ta Jyväskyläs ja on nüüd Soomes mitmekultuurilise töö koordinaator, eakate toimetuleku ekspert ning pühendunud lõhede ületamisele „meie“ ja „nende“ vahel. Antropoloog Steven Vertovecile tuginedes räägib Rönkkö ülimitmekesisusest – see on mõiste, millega tähistatakse riigi elanikkonna mitmekesisuse taset, mis on varasemast oluliselt kõrgem. Rönkkö arvates tuleb loobuda rahvuskesksest vaatekohast.„Balthasar Russow ütles, et tema on tallinlane. Ei olnud sellist asja nagu eestlane.“
„Me ju kogu aeg tekitame sotsiaalseid piire ja määratleme, kes on võõras ja kes oma,“ sedastab Rönkkö.Rahvuskuuluvus on mõistagi vajalik, meil peavad olema juured, leiab Rönkkö, aga ikkagi: „Kuidas me määratleme, kes saab rahvuse hulka kuuluda? Kelle me laseme sinna kujutletud eestluse sisse, kelle jätame välja? Kas varasem sotsiaalne kapital ei võiks uues ühiskonnas olla kohanemisel ja karjääri tegemisel abiks? Nagu eestlastest paadipõgenikud, kellest enamik jõudis Rootsis suhteliselt kiiresti paremale järjele.“
„Soomes aga ei paista välja, et oma päritoluriigis edukas inimene ja seal head karjääri teinud isik liigub Soome ühiskonnas kiiremini edasi. Selgub, et inimkapitali tähendus väheneb ka üle lahe ikkagi drastiliselt, keegi tegelike oskuste järele ei küsi. Kõige tõenäolisemalt ei leia eestlane tööd mitte vastavalt oma kvalifikatsioonile, vaid teeb raha teenimiseks lihtsamat abitööd. Eestlastest eakate arv Soomes kasvab, samal ajal on levinud suhtumine, et kuna Eesti ja Soome on nii lähedal, siis küllap eestlased saavad hakkama ning on hästi integreerunud. Tegelikult on integratsiooni uurijad toonud välja, et eestlased on Soome ühiskonda kõige kehvemad integreerujad,“ väidab Eva.
„On olemas ühiskondlikud normid ja võimusuhted. Kui keegi vastab kollektiivsetele ootustele, siis ta õieti ei märka ega teadvustagi neid norme ja piire, lihtne ja kerge on elada. Aga kui asud n-ö serva peal – oled näiteks mees punaste kingade ja punase seelikuga või Eestis kasvanud, kuid elad Soomes – siis kaasnevad ühiskondlike ootustega sageli piiride tõmbamised, määratlemised. Sõltub iga uurija teadlikkusest, kui palju uurija ise loob oma töödes uusi piire.“ Näitena toob Eva Soome teadlaste vanemate inimeste seas tehtud uuringud, mille puhul on vastuseid küsitud soome- ja rootsikeelsetelt eakatelt, mitte aga somaallastelt või venelastelt. Niimoodi toodetakse arusaama, et Soomes elavadki ainult soome- ja rootsikeelsed inimesed. Uurijad ise võivad kivistada sotsiaalseid seisukohti, jättes tarviliku uurimata või rääkimata.
„Kõiki eakaid ühendab asjaolu, et meil kõigil on ühesugused vananemise protsessid. Alles seejärel vaatame eraldi inimese tausta – kas on tal migrandi või muu vähemuse taust?“ Eva Rönkkö arvates tuleb esmalt – rahvusliku identiteedi asemel – vaadata seda, missugune on kellegi enda minapilt, s.t arusaam, kuhu ta arvab end kuuluvat.Minapilt võib ajas muutuda, inimene võib end identifitseerida erinevate rühmade kaudu, olla n-ö mitmes kohas.Ta toob näite enda põhjal. Pärast 30 aastat Soomes elamist leidub temas nii soomlust kui ka eestlust, lisaks muidki identiteete. Ent kui teda kiputakse Soomes määratlema ainuüksi eestluse kaudu, siis see ei sobitu tema minapilti.
„Küsimus on selles, kas me hakkame inimesi vaatama erinevuste kaudu või pigem mitte? Alati on võimalik näha meid ühiste omaduste kaudu,“ rõhutab Eva. Ta on teinud koos pagulastega seinaronimist ja istunud eakate kirjaoskamatute somaali naistega saunalaval ja kuulnud – tõlgi vahendusel – uskumatult huvitavaid jutte. Selliseid kogemusi ei vahetaks ta millegi muu vastu. „Küsimus ongi selles, kas sa tekitad usalduse või hakkad kohe mingitele reeglitele vastamist nõudma olgu riietuse või muude argiseikade osas. Rönkkö soovitab kõigepealt mõtelda, mis prillid sul peas on, mis raamis maailmale lähened. „Kui ma vaatan enda ees olevat inimest: ahaa, ta räägib vene keeles! Kas mul käib mingi klõps ja ma hakkan teatud moodi käituma? Kas ma teen vahet, kui suhtlen somaali, eesti või soome keelt rääkiva eaka inimesega. Kas mul jäävad samad prillid ette või need prillid vahetuvad – vaat see tuleb enda juures ära tunda kõigepealt,“ arvab Rönkkö.
Eelarvamused tuleb kõrvale visata ja eakama inimesega otsida teda huvitavat ja positiivseid momente, millega edasi minna. Las need poliitikud peavad piiri – piiregi on vaja –, kuid eakatega töötades peab olukorda nägema eelkirjeldatud moel. Kogukonna heaolu ja sidususe nimel töötajad peavad mõtlema mitte kas üks või teine, vaid üksjateine.Nii nagu ühiskond on kompleksne, sisaldub ka ühes inimeses mitmesuguseid oskusi ja kogemusi ja me ei pea sisserändajat hindama vaid ühe sektori, rahvuse, keelekasutuse vms põhjal.
Impeeriumivastase rahvusliku vabadusvõitluse värskeim näide
KARSTEN BRÜGGEMANN
Putin has read about various realms in the past. By calling them „Russia“, he claims their territories for the Russian Federation he rules today. Such nonsense brings war.
Timothy Snyder1
Ajaloolased ei kirjuta tavaliselt sellest, mis pole veel möödas. Ilmselt tänapäeva kõige tuntum Ukraina ajaloolane Serhi Plohhi, Harvardi ülikooli professor, on kirjutanud aga raamatu Venemaa-Ukraina sõja esimese aasta kohta. Pohhi isegi teab, kui ebatavaline see ajaloolase puhul on. Ta mõistab seda raamatut kui panust Ukraina, oma kodumaa kaitsmisse. Ehkki on selge, kellele kuulub autori poolehoid, on Plohhi imetlusväärsel moel suutnud jääda truuks professionaalse ajaloolase analüütilisele stiilile, seda isegi sõjaõudusi kirjeldades.
2024. aasta veebruari seisust vaadates iseloomustab Plohhi raamatut optimism, mida ma isegi jagasin – ja sugugi mitte kaua aega tagasi. Mõistagi pole raamatus sõnagi teise sõja-aasta sündmustest, Prigožini farsist, Kahhovka tammi õhkimisest ega Ukrainat üha enam koormavast kurnamissõjast. Talvel 2022/2023, mil raamat on kirja pandud, ei olnud sõjaväsimus veel aktuaalne teema.
Kordagi ei ennusta Plohhi Ukrainale kiiret võitu: ajaloolasena on ta realist, mitte prohvet. Siiski on ta kindel, et Vene impeeriumi langus on vältimatu – ja seega sõltumatu Ukraina edasine eksistents kindel (nagu oleksid rahvusriigid alati rahumeelsed naabrid). Autorile on see sõda vaid impeeriumivastase rahvusliku vabadusvõitluse kõige värskem näide ja seega lüli pikas sõdade ahelas, mis on saatnud suurte impeeriumide lagunemist XIII sajandi lõpust saadik.
Plohhi arvates töötab seega aeg impeeriumide vastu. Kuid see aeg võib venida: Vene impeeriumi lagunemine algas tema sõnul juba Esimese maailmasõja ajal. Kõnealuse raamatu saksakeelse tõlke ilmumise puhul antud intervjuus tõdeb ta, et pole teada, millal Venemaa lagunemisprotsess viimaks lõpule jõuab.2 Mõistagi jääb seetõttu vastuseta ka küsimus, millal Ukraina iseseisvus kindel on.
Küllap pakuvad mõnelegi lugejale erilist huvi sõja esimesel aastal aset leidnu kompaktsed kirjeldused: sissetungile järgnenud šokk, venelaste veresaun Butšas ja Irpinis, aga ka Ukraina edukas pealetung sügisel 2022. Esile tuleb tõsta ka sõja täpne paigutamine ajaloolisse konteksti, mis on Plohhil suhteliselt piiratud mahu juures eeskujulikult õnnestunud. See on eriti kasulik lugemine neile, kes peavad Plohhi põhjalikku Ukraina ajaloo käsitlust, mis ilmus eelmisel aastal lõpuks ka eesti keeles, liiga pikaks.3
On märgiline, et see 2015. aastal inglise keeles ilmunud raamat tõlgiti eesti keelde alles sõja ajal. Enne 2022. aastat oli soome keelest tõlgitud Johannes Remy „Ukraina ajalugu“ eestikeelsel raamatuturul ainus selleteemaline teos.4 Kui Euraasia uuringutele keskendunud teadusringkonnad arutavad praegu teadusuuringute dekoloniseerimise või detsentraliseerimise vajaduse üle5, võidakse Balti vaatest küll õlgu kehitada ja selgitada, et keegi pole kunagi kahelnudki Vene võimu imperialistlikus, koloniaalses iseloomus. Seejuures keskendutakse siinsetes uurimustes ikka vaid keskuse ja perifeeria suhetele. Eesti puhul võiks detsentraliseerimine tähendada aga põhimõttelist huvitundmist ka Ukraina, Armeenia või Kõrgõzstani vastu.6
Plohhi järgi algab sõja vahetu eellugu 1991. aastal. Rahvusriigi rajamist, mida Ukraina eliit mõistis kui võimalust, nähti Venemaal kui katastroofi: kuidas saab Venemaa olla impeerium ilma Ukrainata? Varakult sai selgeks, et kahe riigi teed lähevad lahku: ühel pool juba Jeltsini ajal alguse saanud autoritaarsed tendentsid, teisel pool aga kõigist raskustest hoolimata demokraatia siht.
Plohhi on Venemaa ja Ukraina ajaloo ekspert. Ta viitab korduvalt Putini kurikuulsatele ajaloolistele ekskurssidele, vastandades need uusimatele teadusuuringutele. Näiteks lükkab ta osavalt ümber Putini teesi, et alles Lenin lõigi Ukraina riigi: impeeriumi institutsioonide hävitamisega pani Lenin aluse hoopis „nüüdisaegsele Venemaale, mitte Ukrainale“ (lk 42).
Plohhi raamatust leiab sõja esimesel aastal aset leidnu kompaktsed kirjeldused: sissetungile järgnenud šokk, venelaste veresaun Butšas ja Irpinis jne. Pildil tänav Kiievis peale 2022. aasta 10. oktoobri raketirünnakut.
Autor analüüsib ka vanu imperiaalseid müüte, mis peaksid justkui toetama Venemaa nõudeid Ukrainale. Ettekujutusele, et Venemaa riiklus sai alguse Kiievis, seab ta vastu asjaolu, et ajaloolised Ukraina alad olid pikka aega Poola-Leedu, tatarlaste või Habsburgide võimu all. Seetõttu ei saavat neid pidada venelaste, ukrainlaste (n-ö väikevenelaste) ja valgevenelaste orgaanilisel ühtsusel põhineva justkui loomulikult legitimeeritud idaslaavi impeeriumi põhikomponendiks.
Ukraina vallutamine Peeter I ja Katariina II ajal – Venemaa seisukohast oli tegemist impeeriumi varem eraldatud osade „taasühendamisega“ – on Plohhi arvates eelkõige imperiaalne ülepingutus, sest just neil vallutatud aladel sattus Venemaa XIX sajandil silmitsi vaenlasega, kellele tal polnud midagi vastu panna – rahvuslusega. Plohhi näitab selgelt, kui suurel määral mõjutavad need müüdid Venemaa teadvust kuni tänapäevani.
Võib-olla oleks tulnud kasuks, kui autor oleks üksikasjalikumalt käsitlenud Venemaa 1917. aasta revolutsioonidele järgnenud mitmel rindel peetud sõdade aega, mil kindral Anton Denikinil ei lasknud tema kinnihoidmine „ühtse ja jagamatu“ Venemaa ideest ühineda enamlastevastase Ukrainaga. Rahvuslik-imperiaalse müüdi visa püsimine kiirendas impeeriumi lagunemist juba siis. Ja Ukraina? Nagu Plohhi teises kohas sedastab, võtsid ukrainlased sõdadevahelisel perioodil üle poolakate koha Euroopa suurima rahvusena, kelle rahvusküsimus oli lahendamata.7
Raamat on ilmselgelt kirjutatud eeskätt Põhja-Ameerika publikule ning Euroopa vaatenurk tuleb esile alles tagapool.8 Ameerika presidendid on aktiivsed tegelased, kuid ka nemad allutavad oma Ukraina-poliitika suhetele Moskvaga: Merkel ja Macron esinevad lühidalt seoses Minski lepetega, Scholz ja Macron on kevadel 2022 edutud rahutootjad. Mõistagi ei puudu Plohhi kirjeldustest suure sõjalise abina reklaamitud 5000 Saksa kiivri farss ega ka viited asjaolule, et vaevalt keegi uskus, et endine näitleja Zelenskõi võiks Ukraina kaitsetahtes niivõrd olulist rolli mängida.
Lisaks Joe Bidenile tõusevad raamatus esile kaks poliitikut: Boris Johnson (kes see veel oli?), kelle otsusekindlus Kiievi toetamisel vastandatakse Macroni ja Scholzi kõhklustele, ja Recep Tayyip Erdoğan, kel õnnestus saada üheks vähestest mõlema poole aktsepteeritud vahendajatest. Samuti rõhutatakse, et Eesti ja Ida-Euroopa naabrid olid need, kes andsid Ukrainale algusest peale oma suurusega võrreldes palju rohkem abi kui vanad Euroopa riigid.
Siiski tunnistab Plohhi eelmainitud 2023. aasta juunis antud intervjuus, et Olaf Scholzi rollis on toimunud muutus. Rääkides küll poliitilisest pöördest (Zeitenwende), üritanud ta esialgu jätkata Gerhard Schröderi ja Angela Merkeli vana poliitikat9, kuid 2023. aasta suvest on ta loobunud enese vahendajana positsioneerimisest ja temast on saanud järjest suurem „Ukraina pühendunud toetaja“.10
Vene-Ukraina suhete tähelepanelikule vaatlejale ei paku Plohhi raamat midagi põhimõtteliselt uut, kuid ajaloolasena on ta toonud selgemalt esile seoseid Putini Venemaa ning tsaaririigi ja Nõukogude impeeriumi traditsioonide vahel. Temagi peab sõja vahetuks ajendiks talvel 2013/2014 Ukraina rahva langetatud otsust Euroopa Liidu ja NATO kasuks, kuna see oli vastuolus Putini Euraasia Liidu loomise plaanidega. See ohustas aga ka sajanditevanust kinnismõtet, et Venemaa saab olla suurvõim üksnes ühes Ukrainaga. Juba 1872. aastal teadis Ukraina sotsialist ja autonoomia pooldaja Mõhhailo Drahomanov, et impeeriumimeelne vene rahvus ei saa ilma Riia, Varssavi, Vilniuse või Kiievita iial rahul olla.11 Selles tõdemuses ei ole kahjuks tänapäevani midagi muutunud.
1 Timothy Snyder, Putin’s genocidal myth. The foolishness of fascism, revealed in the Carlson interview (11. II 2024). URL: https://snyder.substack.com/p/putins-genocidal-myth (vaadatud 12. II 2024).
2 Historiker Plokhy im Interview: „Der Zerfall Russlands dauert noch an“, 25. VI 2023. https://www.n-tv.de/politik/Der-Zerfall-Russlands-dauert-noch-an-article24215890.html (vaadatud 10. II 2024).
3 Serhi Plohhi, Euroopa väravad. Ukraina ajalugu. Varrak, 2023.
4 Johannes Remy, Ukraina ajalugu. EKSA, 2018.
5 Aro Velmet, NSVL-i dekoloniseerimine: saateks. – Vikerkaar 2023, nr 10-11; Joshua A. Sanborn, Venemaa dekoloniseerimine? Mõtteid ja hoiatusi Vene impeeriumi esimese kokkuvarisemise pinnalt. Samas.
6 Karsten Brüggemann, Baltic History after 24 February 2022. The Charm of Transnational Peripheries? – Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung, 71, 2022, nr 3, lk 424–431. https://www.zfo-online.de/portal/zfo/article/view/11229/11091 (vaadatud 10. II 2024).
7 Serhii Plokhy, The Gates of Europe, lk 229.
8 Euroopa perspektiivi kohta vt Gwendolyn Sasse, Russia’s war against Ukraine. Polity Press, Cambridge 2023.
9 Vt üksikasjalikult Reinhard Bingener, Markus Wehner, Moskva köidikud. Schröderi võrgustik ja Saksamaa tee sõltuvusse. Postimees Kirjastus, 2023.
10 Historiker Plokhy im Interview.
11 M. T-ov [Mõhhailo P. Drahomanov]: Vostotšnaja politikaGermanii i obrussenie. – Vestnik Jevropõ 1872, 7 kn. 5, lk 239.
Näitus „Juhan Kuusi portreed. Lähedalt ja isiklikult“, kuraatorid Kristel Laur ja Toomas Järvet. Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 4. V 2024.
Enamiku näitustega on tihtipeale nii, et ega oskagi oodata, mida seekord näha saab. Kerge ootusärevus saadab pea iga uut näitusekülastust. Segu lootusest, et suure tõenäosusega üllatab näitus millegi meeldivaga, samal ajal kui taamal varitseb kerge hirm, et äkki ei meeldi. Ja siis on näitused, mille puhul on juba ette teada, et suure tõenäosusega saab näha midagi väga põnevat.
Muidugi on näituse sisu ja autori headuse üle otsustamine alati subjektiivne, aga näiteks ei tekkinud mul 2018. aastal Berliini biennaali ajal mööda linna ringi kolades hetkekski küsimust, kas ma ikka pean minema C/O Berlini uksest sisse vaatama Irving Penni „Centennial’i“ näitust. Samuti ei pea ma pikalt mõtlema, kas astuda Tallinnas Fotografiskasse, et vaadata sealset Peter Lindberghi näitust. Täpselt samamoodi ei pea ma hetkekski kõhklema, kas pista nina dokfoto keskuse ukse vahelt sisse ja vaadata ära näitus „Juhan Kuusi portreed. Lähedalt ja isiklikult“. Täiesti võimatu, et võiksin selles näituses pettuda.
Seda kahel põhjusel. Esiteks on dokfoto keskus mind alati suutnud üllatada ja teiseks on selle institutsiooni nimetus ikkagi Juhan Kuusi Dokfoto Keskus. Võimalus, et nende seinte vahel Juhan Kuusi näitus alt veab, on olematu. Võrdlus Penni või Lindberghiga pole siin üldsegi kohatu, sest ma ei leia, et Juhan Kuusi looming neile kuidagi alla jääks, ükskõik kui palju kuulsamad kaks esimest ka poleks. Kõik nad on äärmiselt tugevad portreefotograafid. Täpsemalt, kõigi kolme loomingu puhul on läbiv teema ikkagi inimene.
Juhan Kuusi isikunäituse avamine temanimelises dokfoto keskuses.
Juhan Kuus omakorda asetub dokumentaalfotograafias konfliktifotograafide alamkategooriasse. Kuusi võime liikuda nii füüsiliselt kui vaimselt inimesele lähedale on oskus, millest enamik fotograafe vaid unistada võib. Siinkohal jõuame selleni, miks Juhan Kuusi looming mind köidab. Selleks tuleb lühidalt peatuda millelgi, millel ma muidu üldse peatuda ei tahaks, nimelt fotograafia tehnilisel küljel.
Portreede puhul mind üldiselt ei huvita, mis kaamerat või objektiivi on kasutatud – enamasti ei muuda fototehniline pool fotot ei paremaks ega halvemaks. On väga spetsiifilisi olukordi, kus on parem kasutada üht või teist objektiivi ning ei saa öelda, mis on õige, mis vale. Ent kui rääkida Juhan Kuusist, kes oma loomingus kasutas valdavalt 35 mm ja 28 mm objektiive, on objektiivide teema peaaegu et kohustuslik. Imelik oleks kirjutada Jeanloup Sieffist ja mitte mainida 21 mm objektiivi (ja 28 mm, mida ta samuti kasutas) või Garry Winograndist, kelle nimi on peaaegu et 28 mm objektiivi sünonüüm.
Inimeste pildistamise puhul lainurga abil on kolm aspekti, mida jälgin ja mida iga alustav fotograaf peaks mõistma. Esiteks võimaldab lainurk kaasata kaadrisse keskkonna. Dokumentalist Juhan Kuusi puhul on seesugune objektiivi valik enam kui loogiline, nn „pea ja õlad“ fotod siin kõne alla ei tule.
Teine aspekt on füüsiline lähedus. Ma ei arva, et fotograaf peaks Bruce Gildeni kombel kellelegi nina ette hüppama, vaid seda, et lainurgaga tõeliselt hea portree saamiseks peab pildistatav fotograafi usaldama, ta endale lähedale lubama. Rõhk sõnal „lubama“. Fotograafia on inimeste pildistamisel halastamatu: kui pildistatav pole läheduseks valmis, saadakse foto inimesest, kellel on silmis ärev kohmetunud pilk. See ärevus tapab kõik muu, mis seal silmis muidu olla võiks.
Kolmas aspekt on aeg. Objektiivi kasutuses ei laiene see faktor ainult lainurgale, vaid kõikidele objektiividele. Kui keegi pildistab aastaid ja aastaid sama objektiiviga, teab ta une pealt, milline tulevane pilt välja näeb. Ilma pildiotsijasse vaatamata on juba ette teada umbkaudne kadreering. Objektiiv muutub fotograafi keha pikenduseks. Ja see on vaat et kõige olulisem. Pärast pikki aastaid fotograaf selle peale enam ei mõtle.
Kuusi portreed ei ole head ainult sellepärast, et ta kasutas üht või teist objektiivi. Nagu eelnevalt mainitud, hindan väga tema võimet pugeda inimesele lähedale. Ta on tuntud sellepoolest, et ta ei valinud pooli. Juhan Kuus on üks vähestest fotograafidest, kes põhimõtteliselt kogu elu järgis Robert Capa maksiimi „kui su fotod pole piisavalt head, siis sa pole piisavalt lähedal“. Konfliktide vastaspooled lasid ta endale usalduslikult lähedale. Siit ka põhjus, miks on kõik tema pildid usutavad. Usaldavad silmad ei valeta. Vahet pole, kas neist õhkub uhkust, ülbust, muret, leina, teatavat leppimist ja apaatsust või siirast rõõmu. Kõik need tunded on tõelised ja tõelisi tundeid on enamasti raske fotole püüda.
Loomulikult on näitus täis ilusaid fotosid. On rõõmsamaid ja vähem rõõmsamaid hetki, kuulsamaid ja vähem kuulsamaid pilte. Siinkohal kutsun üles vaatama kuulsatest piltidest mööda. Ma saan aru, et Nelson Mandela ja Bill Clintoni kaksikportree, mis on tehtud Robbeni saare vanglas Mandela endises vangikongis, on silmapaistev ja tuntud. Kuulsad näod müüvad, aga minu arvates on Kuusi loomingus tähtsamad tavalised inimesed. Soovitan kolada mööda nurgataguseid, täpsemalt, nurgast nurka. Hoolikas otsija avastab sedasi pildi või pildipaari, mis võtab kokku nii hea portree kui ka selle, mille pärast meil üldse fotograafiat, eriti dokumentaalfotograafiat vaja on.
Ühes nurgas on kaks pisikest mustvalget fotot. Mõlemast on võimalik väga kiiresti üle või mööda vaadata, aga ei peaks. Üks kujutab rühmas suitsetavaid valgeid mehi, ilmselgelt millegi ootuses. Õhus on ehk kerget ärevust, kuid üldiselt on mehed enesekindlad. Teine, selle kõrval olev pilt kujutab mustanahalist ema väikese pojaga. Poisi püksid on rebadel ja tema tagumik ja reied oleksid nagu millegagi kaetud. Kummardudes pildile lähemale avastab vaataja õõvastusega, et tegemist on armidega. Naise näoilmet on võimatu siinkohal kirjeldada. Sellist lootusetuse tunnet, mis on ema silmades, ei ole ma veel fotol näinud.
Siinkohal peangi kahjuks nentima, et hea foto ei tähenda alati teps mitte head sündmust. Fotograafiliselt on tegemist väga hea fotoga. Või siis fotode paariga. Igas muus kontekstis oleks ema ja poja pilt võrreldav igati tavalise portreega, kus tabatud hetkel on laps keeranud korraks fotograafile selja ja piilub üle õla. Paraku pole see nii. Tänases ühiskonnas, kus tihtipeale kiputakse fotosid keelama või siis nentima, et üks või teine foto ei ole sobilik (näiteks fotod kodututest, mida on samuti näitusel meeletult palju) peaks rohkem tähelepanu pöörama sellele, et pildil kujutatud olukord ei oleks üldse tohtinud fotograafi ees avaneda.
Ehk et küsimus ei tohiks üldse olla, kas sellist pilti tohib teha või seda avaldada, vaid kuidas me saaks ühiskonnana areneda nii kaugele, et midagi sellist enam ei juhtuks. Mitte ükski kirjeldus ei suuda edasi anda, mis tunne on seda fotot vaadates, ning seda tunnet, mis on ema silmades. Inimese valu ei ole võimalik lavastada, seda valu ei ole ka alati võimalik adekvaatselt sõnadega kirjeldada, kuid iga inimene, kellel on kas või grammikenegi empaatiavõimet, on suuteline seda tundma, kui ta seda fotot vaatab.
Igal juhul soovitan kindlasti seda näitust vaadata, ja vaadata pikemalt, kui võib-olla tavaliselt üht fotonäitust vaadatakse. Ja veel kord: vaadake silmi! Juhan Kuus on meister inimeste pildistamisel ja inimese silmad ei valeta.
Eesti Draamateatri „Lähenemine“, autor Mark O’Rowe, tõlkija Krista Kaer, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Kaido Mikk, videokujundaja Tauno Makke. Mängivad Harriet Toompere, Hilje Murel ja Tiina Tauraite. Esietendus 20. I väikeses saalis.
Alati, kui olen käinud Eesti Draamateatris näidendi esimesel lugemisel, on see mind köitnud. Näitlejad istuvad reas laua taga, tekstiraamatud käes. Näidendi mõte jõuab kohale ja kogenud esitajalt saab emotsiooni kätte. „Lähenemise“ lavapilt sarnaneb sellega. Pole küll tekstiraamatuid, aga misanstseen meenutab esimest lugemist.
Kolm naist järgemööda kahekaupa kohvikulaua taga. Tee- või kohvitass ees ja juttu jätkub … mitte väga kauaks, sest naised elavad oma elu ja kokkusaamised on pinnapealsed. Põhjus lihtne: pole millestki omavahel rääkida. Stopp! Nii see ometi ei ole. Nad on koos koolis käinud, on olnud armunud, läinud lahku, matnud mehe, alustanud uut suhet, sünnitanud lapse. Pagas missugune. Äkki mõistavad vanad tuttavad üksteist poolelt sõnalt ja mina vaatajana olen see kõrvaline, kellel hakkab piinlik, et olen sattunud sellist juttu pealt kuulama.
Kui oleksin mees, torkaksin sarkastiliselt, mis naiste plära see olgu, meie, mehed, küll sedaviisi ei lobise, vähemalt jalgpalliteemaga päästaksime päeva. Kui olen naisena eas, kus paarisuhte uuendamine pole enam päevakorras ja laps üles kasvatatud, muutun eriti kriitiliseks: mida kuradit te veeretate seda juttu üle kivide ja kändude, minge oma eluga edasi, milleks sellised kokkusaamised? See on esmamulje „Lähenemisest“, mis on osutunud publiku seas ülipopulaarseks, väike saal on välja müüdud hooaja lõpuni. Nii et leidub palju neid, kes seda naistejuttu vajavad.
Denise’i (Tiina Tauraite) ja Anna (Hilje Murel) käes on konflikti võti, õed ei ole omavahel suhelnud pikki aastaid.
Teatriloos on tegu kõneka sündmusega: kokku on saanud kolm kursusekaaslast Priit Pedajase XVIII lennust ning maestro on oma 70. sünnipäevaks lavastanud nendega iiri näitemängu. Mäletan seda kursust Madis Kõivu „Peiarite õhtunäituselt“ (1997) Eesti Draamateatri suurel laval, kui auväärt koht ootas neilt lahtilaulmist. Oli andekas lend, kes nüüdseks on oma laulu leidnud nii Von Krahli teatris kui Eesti Draamateatris. Nüüd tuleb kolmel neist oma näitlejameisterlikkus proovile panna olukorras, kus pole abi ei laulust, tantsust, liikumisest ega mõttemahukast tekstist. Ole ja mängi tühja jutu ajamist ning leia sealt iva, miks seda teatris tehakse. Pole kergete killast ülesanne.
Tekst on ülimalt kõnekeelne. Laused jäävad poolikuks, tuleb ette mõttekordusi, täitesõnu, üksteisele pealerääkimist, kaasanoogutamist. Näib, nagu autor oleks suulise jutuvooru salaja salvestanud ja siis näidendiks kirjutanud. Siit see salaja pealtkuulamise tunne. Tekstiraamatut lugedes sain aru, et Krista Kaer on selle tõlkimistembuga väga hästi toime tulnud. Ainult pealkiri on tuim. Lähenemine – mine-lõpp mõjub eesti keeles kohmakalt ja puiselt. Või ongi see peen vihje tuimale tekstile ja hingetule olukorrale. No sel juhul on tegemist juba kõrgema pilotaažiga.
Kui inimsuhted laval ei köida, tegelgem keeletasandiga. Sel puhul oleksin pidanud ootama, kui näitlejad jutu suupärasemaks ja rollid selgepiirilisemaks vormivad. Teksti on sisse kirjutatud üksteisele sisserääkimised ja igasugused ühmamised, saalis aga arvan, et näitleja pusserdab. Iga mängukorraga läheb jutuvoor kindlasti enesekindlamaks ja lisandub ka näitleja kõrvalpilk rollile. Hea surakas irooniat kuluks sinna lavaruumi marjaks ära.
Praegu on kõige täpsem Hilje Mureli Anna. Selline enesekindel bitch, välimus hoolitsetud, olekus 200% enesekindlust pluss paras annus teesklevat osavõtlikkust. See, millest ta räägib, on temaga juhtunud, vähemalt rääkimise hetkel ta ise usub seda. Mis omakorda ei sega teda teises olukorras risti vastupidist väitmast. Kui Hilje Mureli Anna on teravate kontuuridega, siis Harriet Toompere Cora pigem hajuv akvarell. See tegelane on märsilohistaja tüüpi, kaaslastest ebakindlam, seejuures ei saa aru, kas ta luiskab ja on oma armuloo välja mõelnud või on see tõestisündinud. Ta on aeglasema jutuga, seltskondlikus plaanis kuulaja tüüp, mõjub üksiklasena või kirjanikuna, kes on materjalikorjel. Kõige maisem on Tiina Tauraite Denise – välispidiselt poisstüdruk ja lapse ema, Anna õde. Ta esindab praktilise naise tüüpi mõningase soovmõtlemise ilmingutega.
Naistekolmik on olnud nooruses väga lähedane, aga kokkusaamisel hüpatakse teemalt teemale, justkui kuulatakse üksteist ja toetatakse emotsionaalselt, jutt voolab nagu taustamuusika – kuulasin, rääkisin, unustasin. Muidugi pakub olukord publikule äratundmist, olgu siis kraanikausivahetus või sünnituskogemus, liigne kehakaal või trennitegu, nõme töökaaslane või eluarmastus, koer või ämm. Või on see jutt üks suur asendustegevus, naised on kokku saanud, suusoojaks meenutatakse eluseiku, aga valusaid teemasid puudutatakse vaid riivamisi. Jutud algavad poolelt sõnalt ja lõpevad poolelt sõnalt, kokku saadakse ehk jälle aasta pärast. Ja ikka kahekaupa, mitte kordagi kolmekesi.
Loo konteksti arvestades on Anna ja Denise’i käes konflikti võti, õed ei ole omavahel suhelnud pikki aastaid ja seda mehe tõttu, kes nüüdseks surnud. Aastatepikkune konflikt näikse lahenevat kerge pealiskaudse loba saatel. Aga kuidas on lood lähenemisega? Kas õed saavad koos edasi minna? Väikesed ja suuremad luiskelood ähvardavad siin taas kord plahvatusega lõppeda. Näidendi lõpus näikse autor nalja viskavat nii publiku kui ka oma tegelaste arvel, kõik läheb järgmisele ringile, taaskasutus on ju moes, olgu siis ristsõna või kohvikujutu kujul. Kust neid uusi mõtteid ikka võtta on.
„Lähenemine“ on kui ristsõna, mis ei anna ennast kätte. Minu lemmiklause selles näidendis kõlab Tauraite Denise’i suust elukaaslase surma järgselt: „Ma ei olnud nii rööpast väljas, aga kuradima rööpast väljas olin ma küll.“ No anna abi! Kes aitaks inimesel kuulata seda, mida ta mõtleb ja suust välja ajab. Äkki teater ongi see koht? Tuled teatrisse ja vaatad peeglisse. Näed, et kellelgi on valu, mis võib olla sinu valu moodi, näed, kuidas kellegi hing karjub lohutuse järele. Denise pihib, kuidas ta mängis vapustatud partneri rolli, sest seda talt oodati. Tegelikult plaaniti lahku minna, sest oldi üksteisest tüdinud, aga surm jõudis ette. Väga tõsine ülestunnistus. Keda siin lohutada? Selline peegel pannakse nina alla: vaata, milline sa oled! Või hoopis: vaata, millised nemad on! Peeglike-peeglike seina peal, mina küll nii tasakaalutu ei ole. On ju!
Ei oska aimata, kuidas lavastaja Priit Pedajas ennast sellel naistefoorumil tundis. Ju võttis elukogenud inimesena teadmiseks, et ahhaa, sellised teemad siis. Vaevalt ta lasi ennast rööpast välja viia, ehk pidas peent naeru, et vaatame, kuidas tüdrukud välja ujuvad. Tänuliku vaatajana jään meenutama Kõivu-Pedajase aega, „Lähenemise“ kontekstis just „Peiarite õhtunäitust“, ja miks mitte ka „Suurt kohvijoomist“, mis minu tundeilma harisid ja täislausetega rääkima õpetasid. Kuulugu need pealkirjad minu ristsõnasse. Kes „Lähenemist“ näinud, saab aru.
„Lunaarsed episoodid ja luhtaminekud mitmes vaatuses“, idee autor ja teostaja, heli- ja ruumikujundaja Katrin Essenson. Esietendus 10. I Kanuti gildi saali keldrisaalis.
Katrin Essenson on oma kunsti materjali sageli ammutanud iseendast. Kunstnikud muidugi teevadki nii, aga meetodites saab siiski teha korruste kaupa eristusi, ja Essensoni korrus on tavaliselt kusagil äärmuslikus üksiolekus. Temast ei jää muljet, et see enesele suunatus oleks enesekeskne. Ta ongi iseenda materjal, sest ta tunneb seda materjali hästi.
Tema looming on immanentsel tihendusel põhinev väljendus, mis tekitab enda sees olevast tegelikkusest väljaspoolset tegelikkust. Mõneti sobib Essensoni loomingulise meetodi kirjeldamiseks hästi deleuze’ilik kujutlus pingeväljast, kuhu aeg-ajalt ilmuvad tähenduslikud punktid ja väljendumise koondumiskohad, ning siis nad kaovad ja ilmuvad mujale, aga milline jõud neid käivitab, seda teada ei saa. See on liiga sissepoole pööratud. Aga ta toimib kogu aeg, ka siis, kui teda näha ei ole – selle märkamiseks pole vaja pingutada.
Eks see on muidugi liiga üldine kirjeldus ja Deleuze on ka tänapäeval liigselt käepärast kõigil, kes midagi sisulist tahavad öelda, nii et ma lähen kohe konkreetsemaks ja toestan sama väite näidetega.
Kunagi ammu korraldati Jõhvi kontserdimajas loominguline aktsioon „Jõhvi kunstnik“. See asetus kuhugi visuaalkunsti, teatri ja kontserdi vahealasse, tänapäeval ütleme selliste projektide kohta „esituskunstid“ ja kõik saavad aru (kuigi mitte tingimata ühtemoodi). Aktsioonil oli küll üsna vähe vaatajaid, aga kes nägid, mäletavad siiani Katrin Essensoni tehnikamuusemi ekspositsiooni ja giidituuri. Tehnikamuuseumi pani kokku Essenson üksi ja selle printsiip oli (nagu ta ise ütles), et kuna ta tehnikast midagi ei tea, siis räägib külastajatele äärmise põhjalikkusega, mida mingi masin teeb või ei tee. Loomulikult mõtles ta kõik käigu pealt välja ja mitte ükski asi ei teinud nende kirjelduste järgi seda, mida tegelikult teeks.
„Lunaarsete episoodide“ vaatajatel tekib küsimus, kas see üldse on enam teater ning kus nad on ja mida nad vaatavad.
Tänuliku kuulajana olin tookord hämmingus sellest kiirusest ja detailsusest, millega Essenson andis elektroonikale ja mehaanikale täiesti uued funktsioonid ja võimed. Ta lõi mingi uue idiosünkraatilise maailma ning sellist maailma ei saanud tulla kusagilt mujalt kui Essensoni peast. Mulje oli selline, nagu oleksin sattunud ajas tagasi kuhugi sellisesse plahvatavasse perioodi, kus uute asjade ja seoste loomine oli sage tegevus, sest midagi ei olnudki veel õieti olemas.
„Lunaarsetes episoodides“ on just samasugust maailmaloomise tunnetust. Et seosed on küll mingis pooluinuvas olekus juba olemas ja asjadel on ka poolenisti läbipaistvad kontuurid tekkinud, aga sidusat maailma neist veel kogunenud ei ole. Ja siis tuleb kreatiivne jõud ja hakkab seda pilve koondama. Ta teeb seda vaikselt, märkamatult, väldib teadlikult igasugust suurt mastaapi, sädemeid ja dramaatikat. Kõik see lihtsalt kasvab tema seest välja.
Vaatajatel tekib küsimus, kas see üldse on enam teater ning kus nad on ja mida nad vaatavad. Muidugi pole see mingi uus meetod, aga etenduskunstides enamasti hoitakse mingi eraldusjoon paigas. „Lunaarsetes episoodides“ see peaaegu kaob. Olukord siiski ei taandu vaikseks tubaseks tegevuseks, kus juuakse teed, süüakse banaanileiba ja kõigil on hea olla. Kuigi tegevuslikult just nii on. Kuidagi õnnestub Essensonil maailmaloomise mõõtkava selles seisundis sees hoida.
Sellega ta lahustab žanrimääratluse küsimuse. Võimalik, et ta pole seda niimoodi isegi planeerinud, aga igatahes žanri mõiste muutub „Lunaarsete episoodide“ käigus küsitavaks. Muidugi ei ole žanri määratlemine enam ammu nii oluline, nagu see varem oli. Aga Essenson läheb kuhugi kaugemale, kuhugi suuremate kategooriate kadumise suunas. Kohal olles ei saa äkki enam selgelt aru, kas see on teater või olen Essensoni juures külas ja ta räägib mulle, millist lavastust ta kavatseb tegema hakata. Enam-vähem see olukord (kuigi teadlikult väikses mastaabis), et territooriumi kohal on kaart, mis on territooriumiga identne, ja neid ei ole võimalik teineteisest eristada, sest kaart on territooriumiga sel määral kattuv, et on isegi samast materjalist. Mõnda vaatajat võib see ärritada, aga mulle on niisugune olukord väga huvitav, sest enamasti tahan ma kunstis näha kehtestatud piiridest väljaliikumist, nende hägustamist sellisel moel, et liigutakse kuhugi uude kohta, mida eelnevalt ei olnudki olemas (ja mitte mõnele teisele eelnevalt juba tuntud alale).
„Lunaarsete episoodide“ helikeskkond on küll keskne komponent mänguruumi seisundite häälestamisel, aga selles puudub esiletungivus. Ambient-muusika ei püüagi tavaliselt väga esile tulla, aga seejuures on ta kogu aeg kohal nagu laine, millesse vajud ja mille alt ei tahagi välja tulla. Omaette atraktsioon oli Vaskjala akustilise keskkonna inimmõõduline kõlariring, millesse võis seisma minna (see tuli pähe panna). Kui tehniliselt edasi mõelda, siis üks võimalik arendus oleks anda igale külalisele isiklik kõlariring koos personaalse helivalikuga.
Isiklike asjade ja märkmete võrgustik on „Lunaarsetes episoodides“ üleüldse väga tähtis ning see loob poolläbilaskva eraldusjoone erisuguste reeglitega ruumide vahel (mis siinsel juhul on ühes ruumis koos). Aga teatri ja külasolemise eristamine ei kao hoopis sellepärast, et teise inimese (kodu)territooriumil kehtivad alati mingid oma reeglid, mida tundlik külaline püüab ise ära õppida. See kuulub külasolemise juurde. Kuna need selgelt ei ole tavalised teatrireeglid, siis hoiavad vaatajad-külalised ise selle kontaktpinna oma parema äratundmise järgi paigas. Ja muidugi see muutub, sõltuvalt külalistest.
Aga miks uni edasijõudnutele? Aga sellepärast, et tuleb kasuks, kui külaline on elus juba piisavalt palju teatrit vaadanud, installatsioonikunsti näitustel käinud ja saab aru, millist selgetest määratlustest kõrvalelibisemist talle pakutakse. Talle pakutakse tõepoolest und, aga on õigem jääda siiski osaliselt teadvusele, mitte täielikult unne libiseda. Kuigi aju tegeleb ümbrusega eeldatavalt ka magades, siis kohalolu unes ikkagi laguneb ja detailid lähevad kaotsi. Aga Essensoni lunaarsed episoodid põhinevad detailidel.
Ja ei tohi unustada kassi. Essenson rääkis, et tema kass on vägagi „Lunaarsete episoodidega“ seotud. Kass oli vana, tal oli raske. Teda oli vaja pidevalt ravida. Aga kassi olekust oli võimalik õppida ja niimoodi on kass „Lunaarsetes episoodides“ kohal. Nagu üks tegijatest. Kassi pole enam meie hulgas, aga ta on oma panuse andnud ja see on just see liikidevaheline koostöö, mida ma igalt poolt kunstist otsin. Ma ei ole selle kassiga kunagi kohtunud, aga nüüd tean temast midagi olulist. Pealegi, kes oskaks paremini õpetada une ja ärkveloleku vahel libisemist kui kass.
Endla teatri „Tõde ja õigus V“, autor A.H. Tammsaare, dramatiseerija, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, lauluõpetaja ja laulusõnade autor Feliks Kütt. Mängivad Märt Avandi, Andrus Vaarik, Kleer Maibaum, Tambet Seling, Ando Loosaar, Karin Tammaru, Kadri Rämmeld, Kaido Torn, Priit Loog, Jaan Rekkor, Ireen Kennik, Inger Lilles-Nestor ja Ago Anderson. Esietendus 2.II Küünis.
„Üldse aitaks kahe inimese eluks, kui nad milleski teineteist mõistavad, sest siis poleks nad enam päris pakk-kastid, mis täidetud tundmatu kaubaga, löödud naeltega kinni ja pandud üksteise kõrvale või laotud virna. Aga inimene on uudishimuline, tema ei lepi sellega.“ (A. H. Tammsaare, „Tõe ja õiguse“ V osa, XXVII ptk.)
Ergastavad muusikaiilid. Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks. Päris punktiirseks on kärbitud Vargamäe noorte armuseiklused. Sestap on Oskar ja Ott laval pigem „kehad“, kellena astuvad nutika valikuna üles Endla teatri vanemlavameister Ando Loosaar, tema ka musitseerib, ning dekoraator-butafoor Kaido Torn. Kolmanda mittenäitlejana sulandub hästi ansamblisse turundusjuht Inger Lilles-Nestor uhke hoiakuga elujulge Oru Juuli rollis.
Vanaaegse inimesena, kellele algab teater tänini kavalehest, imestasin esimese hooga, et miks seekord nii õhuke kava: kõigest osaliste nimed. Kava tagaküljel on aga kirjas Vargamäe Eespere ja Tagapere sugupuud, mida põnev uurida. Kuigi „Tõde ja õigust“ on elus kümneid kordi loetud, tahaks jälle nii Mäe Andrese kui ka Oru Pearu järeltulijad romaani lehekülgedelt üles otsida ja leida. Kindlasti on lavastuse „Tõde ja õigus V“ valge kavaleht lavastaja teadlik valik, puhas leht kui teatriloo slepi ja krestomaatiakoorma hülgamine.
Tiina (Kadri Rämmeld) oma puhtsüdamliku unistusetruudusega näikse olevat Indreku (Andrus Vaarik) kaitseingel.
Kava saab seostada ka laululehega, tore oleks laval kõlavaid Feliks Küti laulutekste lugeda (et üllatus ei kaoks, võiksid laulusõnad oodata publikut alles pärast etendust). Veel üks vanamoodne idee: kui Endla teatri musikaalne trupp üllitaks lauludega helikandja, miks mitte koos meloodilise draama „Suvitajad“ lauludega.
Lavastuse „Tõde ja õigus V“ mõlemad vaatused algavad laulmisega. Eelreklaamitud on eksootilist Aafrika ja Brasiilia muusikat, laulusõnad aga suhestuvad kaasakiskuvalt ja kujundlikult Tammsaare romaani-ilmaga. Harduseni tõsine avalaul suurest puust, eeslauljaks Jaan Rekkor, äratab hinges isiklikud mälu- ja kujutluspildid, eks ole igaühel meist oma Vargamäe, oma hingepaik ja lapsepõlvemaa; seejuures kandub mõte „Tõe ja õiguse“ kui tüviteksti püsivusele. Lüürilist laulu tuulest alustab Karin Tammaru ja sellega liituvad naishääled, see paneb puuoksad õõtsuma. Kolmas laul lisab üllatusekrutski, seda enam et laulavad Andres ja Tiina – sest Märt Avandi ja Kadri Rämmeldi duetis oleks kummagi tegelaskuju nagu selgemini kohal, Rekkor ja Tammaru justkui ei olnudki veel Oru Karla ega Mäe Elli. Pealegi läheb laul veidrast võõrast olendist sama hingetõmbega üle Andrese ja isakoju naasnud Indreku kahekõneks.
Mitmekihilise tekstiga laulu esitab Tambet Seling (Mäe väimees Sass), sesse sõnumisse tahaks üksipulgi süveneda. Teise vaatuse avalaule kannab kompromissitu naiste vägi. Saunalaulus, solist Inger Lilles-Nestor, on tugevaid Vargamäe võnkeid, aga ka värskeid iroonialeili sahmakaid, taustaks meeste vahvad kohmetud mühatused. Kleer Maibaum (Mäe Maret) lõpetab mahlakalt ja konkreetselt „muusikali“. Lisaks elavas esituses lauludele pakub Vihmar temale nõnda iseloomulikke laulukatkeid n-ö raadiomuusikana, rohkem lauldakse emakeeles, ent sekka võõraski. Muusikaiilid ergastavad vaataja vastuvõtlikkust ja teravdavad taju, raputavad kulunud mõttemallidest lahti.
Avardavad mälupildid. Vihmari lavastus(t)es on kunskoppi. Kuidas timmida vastuvõtjana tundeid ja mõistust, see on tema loomingu puhul aina kütkestav küsimus. Liigpüüdlik, Andrese kombel jonnakas tähenduste otsimine võib teadagi viia sohu ja rappa, aga kui see tõe ja õiguse kirg tasakaalustada Pearu hasartmängurliku verega, on saalis pidevalt põnev.
Teine mõnus ja õrritav küsimus on, mil kombel vaagida näitlejate rollisooritusi, kuidas jookseb, vonkleb, siugleb karakteriloome ja distantseerumise piir. Vihmar on sõnastanud eesmärgi puhastada lavailm olustikulisest ning vabastada tegelased tarbetust tundlemisest. See tulebki laval hästi välja. Näiteks kui Maret peidab näo kätesse, tähistab see nuttu, enamat pole vajagi. Kõige markantsem moment on, kui Pearule tuuakse korraks kargud ja Priit Loog demonstreerib pikaldast vanameheliipamist: et vaadake nüüd ära, ma oskan küll karkude najal longata nagu Kaarel Karm muiste. Aga Pearu olemus pole ju selles, vaid ikka mõtteilmas ja hingeelus.
No kui juba jutt Pearu Murakale läks, siis olgu kiidetud selline rollijaotus, halleluuja! Ja ma ei pea silmas menu- ja peibutustasandit, kuigi eelreklaamijad haarasid õhinal Loogi filmislepist kinni. Parasjagu tragikoomilinegi, kuis Märt Avandi ja Priit Loog „Ringvaate“ diivanil ontlikult vastavad, mismoodi on saanud Tanel Toomi suurfilmi „Tõde ja õigus“ (Allfilm, 2019) Andresest laval Pearu. Tahan siinkohal, võib-olla mõne meelest ketserlikult, kuulutada, et suurfilmi tegelik teene Priit Loogile on tema edasine areng teatrinäitlejana. Ilmselt ei oleks Loog ilma Andreseta saanud mängida Raimond Uusküla rolli Ivar Põllu lavastuses „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus teater, 2021) ega nüüd Pearut.
Ent natuke melanhoolseks teeb see „film igavene – teater kaduv“. Keegi ei märka mäletada, et Märt Avandi on mänginud viienda osa Indrekut. Nimelt Eesti teatri aastal 2006, lavastuses „Vargamäe kuningriik“ („Tõe ja õiguse“ V ja I osa põhjal dramatiseerinud Urmas Lennuk, lavastaja Jaanus Rohumaa, Endla ja Rakvere teatri ühistöö). Nõnda seisab Avandi nüüd, vana Andresena, justkui iseendaga silmitsi. Just teatriajaloo seda laadi seosed äratavad mälestusi ja mälestuste mälestusi – enne küll tõdesin, et valge kavaleht ei tegele möödanikuga – ning vaataja isiklikud mälupildid muudavad lavastuse avaramaks ja osasaamise rõõmsamaks.
Näiteks kui laval kohtuvad praegu vana Andres ja Tiina, kui Andres nagu kogemata Tiinaga viivuks õige ligistikku seisab, tulebki meelde, mismoodi Avandi oli Indrek ja tema Tiinaks oli Karin Tammaru. Ja ma näen armastusest väsinud Tiinat inglite kätel, ehkki praegu mängib Tammaru hoopiski Ellit, kuidagi teistmoodi väsinu või varavanana. Nüüd aga keerleb Kadri Rämmeldi Tiina oma unelmais, Indreku tehtud jalad all, otsekui kannaksid inglid tedagi kätel. Ja seda vaatlevad nii Avandi Andres kui ka Andrus Vaariku Indrek.
Ja veel: „Vargamäe kuningriigis“ Albu vallas mängis Ago Anderson laheda lustiga koer Pollot. Nüüd on tema rolliks Oru Eedi. Anderson kujutab seda peast haavata saanud lolli poissi täiesti stambivabalt, ootuspäratult. Oma vagusa tõsiduse varjus mõjub Eedi hiilivalt ohtlikuna.
Tegelaste suhteline vanus. Vihmari lavastuses ei kattu rolli ja näitleja vanus, aga tuleb välja, et see ei eksita põrmugi. Kõik loksub paika selsamal hetkel, kui õde Maret ütleb Indrekule, et küll on vend vanaks läind, mispeale isa Andres kostab: mina olen varsti ainus noor Vargamäel. Just see vanuste suhtelisus aitab jälgida elu Vargamäel eelarvamusvaba pilguga.
Kui veel katsuda kõrvutada Andrest ja Pearut, näikse lavastus olevat Pearu suhtes poolehoidvam. Vanaperemehe kiusakas, ent siiski siiras mure vahmiili ja Oru pärija pärast on ühtaegu surmtõsine ja läbinisti mänguline. Veel üks nauditav mälutasand tekib tänu Jaan Rekkorile, kes Oru Karla osas – on ju Rekkor olnud kord noor Pearu („Tõde ja õigus I“, Margus Kasterpalu dramatiseering, lavastaja Andres Noormets, Ugala teater Vargamäel, 1997), sestap kumisevad veart kellad temagi kuulmetes. Olgu Rekkori Karla kuitahes möhmus, partnerluses Pearuga pragiseb sädemeid, tuntav on mängu ilu. Üks kõrghetki on isa ja poja sõnaduell, mis puudutab Krõõta.
Märt Avandi tabab peenelt Andres Paasi tõredust, jonnakust, kibedust, valmis mõeldud seisukohti. Andrese arutluskäikudes on laval paratamatult kärpeid, iga tema lause taga piiritu mõtteruum, milles ütlematajätmised üliolulised.
Sama kehtib Indreku puhul, vist lausa mitmekordselt. Nähtud kahe etenduse põhjal (13. ja 14. veebruaril) oligi vahest kõige keerulisem lugeda Andrus Vaariku Indreku siseilma. Küllap on ses rollis üks põhiülesanne vältida liigagi tuttavate tekstikohtade paatost, lausuda mõtteid nii lihtsalt kui võimalik, neutraalselt, isegi hooletult. Kuni kuulsa tekstini Krõõda riidekirstu juures – see monoloog mälestuste mälestustest kumiseb ju kaasa Voldemar Panso häälega. Aga sedasinast ütlematajätmise ruumi või näitleja sisemist mängurõõmutuju, vaat seda aimus Vaariku lavaelust kitsimalt, kui Indreku puhul igatseks. Kiiduväärt, et Endla teatri mängukavas on kõrvuti kaks klassikut: Vilde ja Tammsaare. „Mäeküla piimamehe“ Ulrich von Kremeri roll on Vaarikul nauditavam kui Indrek Paas, aga eks mängureeglid ole ka võrreldamatud.
Üks lahe moment on Andrese mikrofoni võimendatud ohkamine: „Ja ikka veel ei tule viimnepäev.“ Poeg Indrek kordab seda isa kajana. See on niivõrd vihmarlik moment: siin võngub paroodia, aga ka midagi tuumakamat.
Kadri Rämmeldi Tiina oma puhtsüdamliku unistusetruudusega näikse olevat nii Indreku kui ka Andrese kaitseingel. Tiina kui võõras teeb Andrese meele justkui pehmemaks kui tütretütar Elli õunapuuõieoksaga, eks omade vastu oldagi vimmakam.
Tegelaste vanuste suhtelisus aitab jälgida elu Vargamäel eelarvamusvaba pilguga. Pearu, Oru vanaperemees – Priit Loog; Karla, Pearu poeg – Jaan Rekkor.
Andrese surmastseengi oleks nagu halastuseta proosaline: et võtab oma palginoti ja kõnnib teispoolsusse. Kontrastiks Pearu efektne surm, muigavas stiilis „ja siis tulen mina, üleni valges!“, puändiks veel ootamatu žest naabrimehe aadressil. Kui põhjalikumalt mõelda, on Pearu suremise rituaal justkui etendus, Andrese minek aga loomulik ja rahulik. Ja seegi sobib mõlema vintske vanamehe olemusega.
Mis puutub kostüümidesse, siis naiste kleitide maalähedus näikse toonitavat väärikat kestmisjõudu. Meeste riietus on eklektilisem, iseäranis Andrese tänapäine välisilme segab mõnda aega, nõuab ülemäära arutlemist, et miks just nõnda.
Autoritruu lavastus. Lavastuse „Tõde ja õigus V“ plakatil on kaks naist: Maret ja Ida. Kleer Maibaumi Maret, Krõõda tarmukas tütar, kasvab tasahaaval aina olulisemaks tegelaseks, püsikindlaks koduhoidjaks. Maibaumi Maret ja Selingu Sass mängivad iseäranis sümpaatseks abielurahva ühtehoidmise, ollakse tihtipeale ligistikku, arutatakse asjad läbi, kuulatakse ja mõistetakse teineteist, kuitahes argisel viivul kumab läbi hellus.
Teisepere Karlal ja Idal on koosolemise hetki kasinamalt, aga ka Ireen Kennik liigub Ida rollis järjekindlalt suurde plaani. Esimese vaatuse lõpu pineva arupidamise mängivad Rekkor ja Kennik murelik-vaimukaks. Ida ja Juula koosolemise hetked Pearuga on sündmusi määravad.
Lavakujundus on lakooniline. Asjalikud tellingud näikse viitavat ehitusele – Vargamäe tulevikule? Hallika läbipaistva vahe-eesriide taga, kuhu Margus Vaiguri valguskujunduse kiired lisavad päikselist soojust, näeme Krõõda riidekirstu. See on kestmise kese nagu avalaulu suur puu.
Vihmari lavastus kinnitab, et Tammsaare elutunnetus ja inimesekäsitus ei ole kuidagiviisi aegunud. Kuigi laulud ja mõned üllatused lisavad ulakaid knihve, on lugu vägagi autoritruu. Saab mõelda noortele ja vanadele, inimesele ja jumalale, äraminekutele ja tagasitulekutele. Ja sellele, kuidas miski ei lähe nii, nagu mõtled. Tammsaare on ikka nii üdini oma. Vargamäe puutüvesid, õunapuuõisi ja tuulepuhanguid taas kogedes ei ole me üksteise kõrval kui tundmatu kaubaga täidetud ja naeltega kinni löödud pakk-kastid, vaid uudishimulised inimlapsed. Lootuses, et oskame avada üksteist ka purustamata.
Lavastuse lõpp saabub järsku. Kõik hõikavad Oskarit. On neis hüüetes rohkem ärevust või ühtehoidmist? Küllap mõlemat. Igal juhul kumiseb kaasa romaani eelviimane lause. „Jah, nii see siinilmas on,“ vastas Indrek alistunult, „ikka kannatab kusagil keegi, kui sünnib õnn.“
KRISTA KODRES: Sirje Helme – hoidja ja uuendaja Tugev kunstiajaloolase identiteet ja tahe oma töö vilju jagada on Sirje Helmet saatnud läbi kõigi juhiametite, millest igaühe kaudu on ta Eesti kunstiellu jätnud mõjurikka jälje.
Muidugi on inimest võimatu määratleda üksnes tema kahe – pealegi näiliselt vastuolulise – loomupärase hoiaku kaudu. Sirje Helme puhul kõlavad need kaks siiski hästi kokku, tõestades (veel kord), et suured teod kultuuriväljal saavadki sündida ühelt poolt olemasolevat pärandit hoides ja teisalt seda oma kaasajas aktualiseerides.
JANIKA KRONBERG: Arvo Valton. Märkmeid ja märksõnu Olles endale püünel koha välja kirjutanud, võivad klassikud nüüd teha täpselt seda, mida süda soovib. Nende sõnum on aga ikka selge ja elutöö kõrgeimat tunnustust väärt.
Kui algaja kirjandushuviline võtab pähe alustada tutvust Arvo Valtoni loominguga tema „Kogutud teostest“, võib teda üsna pea tabada äng. Kahaneva lugemisvalmiduse juures näib juba sellise mahu läbilugemine olevat elutöö. 24-köiteliseks kavandatud „Kogutud teoseid“ on aga praeguseks ilmunud 30.
MARIA MÖLDER: Läki lauldes sinna pillerkaarile! Hoolimata töömahust, mida Olav Ehala lugude õppimisse pannakse, tehakse seda muusikat suure hoole ja lustiga, sest see on imeilus ja kogu vaeva väärt.
Olav Ehala muusika võib eesti heliloojate hulgast eksimatult ära tunda. Tema lugudel on eriline värv, iseomased hoogsa joonega meloodiakäigud ja katsumusi pakkuv rütmimuster. Võib kahtlustada, et selline ainulaadne kombo on kujunenud siinse estraadi ning 1960ndatel ja 1970ndatel kireva lääne kiiresti muutuvate muusikastiilide rägastiku mõjul. Kogu selle pillerkaari on ta teinud enda omaks ja saanud sellega oma rahvale armsaks.
Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind
TIIT HENNOSTE: Kellele kuulub keel? ehk Kuus kildu Hando Runneli Wiedemanni auhinna puhul Kas ei ole Runnelil just nimelt õnnestunud ületada see keelelõhe – projektkeel vs. rahvakeel ehk lobakeel – ja saavutada süntees, kui mitte mõtetes, siis igatahes luules?
„Kellele kuulub keel?“ küsib Hando Runnel oma 1978. aastal Tapa keelepäeval peetud kuulsas kõnes ja sellest ilmutatud essees. Ja pärast keeletarkade, kirjanduse ja keelt rääkiva rahva kõrvalejätmist pakub vastuseks lihtsa tõe: „.. inimese olu on elamine keeles, et inimene ja keel on kaksainsus, neid ei saagi lahutada ega vastandada, üht teisele eelistada“. Sealt liigub luuletaja edasi keeleõiguse ja keelepoliitika juurde ning leiab, et keel määrab rahva, rahvas keelelisel alusel riigi ja riik peab keelt teenima, keelt kaitsma. Ehk siis: keel, rahvas ja riik on kolmainsus, kes/mis on olemas üksteise tõttu ja üksteise pärast.
Teaduse elutööpreemiate laureaadid
Organismi raudrüü tuunimise virtuoos Raivo Uibo
Immuunsüsteem on kui organismi kaitseks jõud ühendanud kaitsevägi, politsei, päästeamet ja arstiabi. Kuidas see kõik toimib ja mida tähendab organismile, kui midagi selles süsteemis peaks viltu minema, teab alati Raivo Uibo, üks viiest akadeemikuks valitust kuulsast Tamme gümnaasiumi ehk vanasti Tartu 5. keskkooli 1967. aastal lõpetanud keemiaklassist.
Kulumiskindluse meister Jakob Kübarsepp
Mis liigub, see kulub. Mehaaniliste masinate ajastul on kulumiskindlus pikaealiste seadmete loomise peaülesandeid. Osaliselt saab seda lahendada määrimisega või hoides mõnel muul moel detailide pinnad teineteisest eemal, näiteks magnetvälja või suruõhu abil. Need võtted sobivad siiski harva.
+ Riiklikud kultuuri ja teaduse aastapreemiad 2023 + Eesti Kultuurkapitali peapreemiad ja elutööpreemiad 2023
Aus ja sõbralik filmimees madude orust. Kaspar Viilup vestles Priit Vaheriga Priit Vaher: „Mõtle, et inimene on 45aastane ja tema karjäär lõpeb. Ma sain siis just asja enam-vähem selgeks. Ma arvan kindlasti, et minu parimad tööd jäid tegemata.“
Filmikunstnik Priit Vaher kuulub kahtlemata Eesti filminduse varju jäänud legendide hulka. Tema filmograafias joonistub lahti rikkalik pilt 1970. ja 1980. aastate filmikunstist alates „Metskaptenist“ ja „Suvest“ kuni selliste klassikuteni nagu „Hukkunud Alpinisti hotell“, „Ideaalmaastik“, „Arabella, mereröövli tütar“ ja „Keskea rõõmud“. Vaheri aktiivsem töö filmikunstnikuna lõppes 1993. aastal Marek Piestraki filmiga „Saatana pisar“, hiljem on ta töötanud produtsendina. Filminduse kõrvalt on ta aktiivne maalikunstnik, loonud sadu eksliibriseid ning olnud muuhulgas Eesti Eksliibriseühingu esimene president.
Mõni aasta tagasi tunnustati teda HÕFFil elutööpreemiaga ning koos tunnustusega toodi uuesti publiku ette Piestraki seiklusfilm „Madude oru needus“, mille üle on Vaher praegugi väga uhke. Üks tunnustus ei jäänud teiseta: ka kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital pärgas teda tänavu elutööpreemiaga.
Jaan Krossi auhind Rein Veidemannile
19. veebruaril, Jaan Krossi 104. sünniaastapäeval selgus temanimelise auhinna tänavune laureaat: tunnustuse pälvis Rein Veidemann raamatuga „Järjehoidja“ (EKSA, 2022). Teosesse on koondatud valik aastatel 2000–2022 perioodikas või kogumikes ilmunud arvustusi, loomingulisi portreid, pühenduskõnesid, ettekandeid ja järelehüüdeid.
PILLE TEKKU: Mees, kes leevendas suurt kirjanduskultuurilist lünka Kuidas keegi lihtne talupoeg ja tööline otsustab järsku, et õpib ära saksa keele, tõlgib Nietzsche „Zarathustra“ ning teeb seda korralikult?
Tõlkija Juhan Pallast (1889–?) adekvaatse ettekujutuse saamine on raske ülesanne, kuna tema kohta on leida väga vähe infot, isegi eluaastate kohta ei ole täpseid andmeid. Omaaegses ajakirjanduses on ilmunud vaid üksikud raamatureklaamid Pallalt ilmunud tõlgete kohta ning üks artikkel. Peamiselt on teda mainitud seoses Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ tõlkega eesti keelde, mis ilmus 1932. aastal.
JAAK-KRISTIAN SUTT: Maailmapilti uuendades elujõulisse tulevikku
Galileo ja Newtoni aegadel hakkas levima mehhanistlik maailmakäsitlus, mille järgi oli loodus Jumala konstrueeritud keeruline masinavärk, mis kord käima panduna kulgeb oma rada. Selle mõju on moodsas mõtteviisis tunda tänini, mistõttu on visa kaduma arusaam, justkui oleks loodus masin, mida saab parandada ja millele tekitatud kahju vajadusel heastada. Selline vaatenurk toidab omakorda vankumatut usku tehnoloogiasse kui probleemide lahendamise universaalsesse vahendisse. Eks usuta seetõttu meilgi, et põlevkivitööstuse saab kestlikuks muuta süsinikdioksiidi püüdma hakates või põlevkivikeemiat arendades.
KAIRI TILGA: Ankur hoiab elu paigas Avalikel asutustel on võimalus kujuneda kohaliku elu edendajateks, kui koostöö elanike, koolide, raamatukogude, kirikute jm asutuste vahel on hea.
Kujutage ette ühte paneelmajade vahel asuvat koolimaja, mille köögis käib õhtutundidel ja nädalavahetustel tippkoka juhendamisel restoranivääriliste roogade valmistamine. Tuntust kogunud sotsiaalsel ettevõttel on juba päris palju kliente, kes hindavad selle toidu lugu ja tellivad kooliköögis tehtut kodustele pidulaudadele. Osa tulust jagatakse kooliga. Ettevõte pakub ka kooliõpilastele ja soovijatele toiduainete ülejääkidest toiduvalmistamise töötubasid, seisab toiduraiskamise vastu ja väärtustab kohalikku toorainet. Pärast koolipäeva muidu jõude seisev täisvarustusega köök on rakendatud kohalike elanike teenistusse, annab koolile uue hingamise ning võimaluse veidi lisaraha teenida.
TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA: Ikka ja jälle pühitakse maamärgid tolmust puhtaks Hüljatud hooned ja suhtumine arhitektuuripärandisse on kerkinud arutelude keskmesse nii meil kui mujal.
Hiljuti linastus Kumus värske dokumentaalfilm „Utoopia jõud“,i mis harutas lahti Le Corbusier’ ja teiste tema kaasaegsete 1950. aastatel Indiasse kavandatud Chandigarhi hiidlinna loo. Filmist õhkub uhkust arhitektuurilegendi kohalolu üle, kuid ka globaalse arhitektuurikeele teatavat haavatavust, mis Euroopa modernismist välja kasvanuna ülerahvastatud värvilises Indias ei toimi.
JÜRGEN KARVAK: Millised on ojad ja jõed? Kui lai on jõgi? Kas saunatagune jõgi on alati selline olnud? Mida teha vette kukkunud puutüvedega? Kaldad on kitsaks jäänud. Milline on oja ja jõe nägu ja olemus?
Maastik jalge ees on languses, õhus on tunda niiske mulla lõhna. Astud edasi, puud ja alustaimestik asenduvad sangleppade, laialehiste saarte, pärnade, jalakate, väänleva humala ja kõrgete sõnajalgadega. Selja taha jäänud palavus asendub niiske ja jahedama kosutava õhuga. Proovid üle hüpata märgadest kohtadest ja saapad kuivana hoida. Juba kõlab veevulin ning päike sillerdab jooksval veel. Astud kõrgema kaldavalli peale, ohkad ja oledki kohal. Vees on hajusalt kive ja siin-seal vette langenud puutüvesid. Vesi keerutab nende ümber. Siin on hoopis teistmoodi maailm.
ELLE-MARI TALIVEE: Reisikiri. Kuu aega ekvaatori all
Rändasin hiljuti sõpradega Ecuadoris, mille põhiseaduses tunnustatakse 2008. aastast esimest korda maailmas loodust õigussubjektina. Ehkki praegu keerulises olukorras, on see mitmes mõttes vaimustava ajalooga riik: kohalikud astusid raevukalt vastu nii inkadele kui ka hispaanlastele, Lõuna-Ameerika mõõtkavas väikeriik iseseisvus aastal 1822 ja sai vabariigiks 1830.
Arvustamisel
Serhi Plohhi „Vene-Ukraina sõda“
D. Nurkse „Hääled üle vee“
Una Corda kontsert „Külmking“
näitused: „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“, Liisa Kruusmäe „Mälestused Altai kraist“ ning „Juhan Kuusi portreed. Lähedalt ja isiklikult“
Endla teatri „Tõde ja õigus V“
Eesti Draamateatri „Lähenemine“
Katrin Essensoni „Lunaarsed episoodid ja luhtaminekud mitmes vaatuses“
mängufilm „Elu ja armastus“
Esiküljel filmikunstnik Priit Vaher. Foto Taavet Kirja
