liivlased

Sügavasti lugupeetud Maria Keres!

Austatud tipp-suurmeistrid Paul Kerese unustamatust generatsioonist! Eesti Vabariigi malemängijad, male-elu korraldajad ja malesõbrad!

Minule on Eesti Vabariigi nimel usaldatud n-ö riiklik kohustus, mis sedapuhku ja siin aga on ennekõike au ja hingeliselt liigutav võimalus öelda avasõnad esinduslikul rahvusvahelisel kollokviumil, mis on kokku tulnud siin Tallinnas üleilmselt kõige tuntuma eestlase, rahvusvahelise male-suurmeistri Paul Kerese mälestuseks.

Eesti Vabariigi riigikogu nimel tervitan ja tänan kõiki Tallinna saabunud külalisi.

Oleme tänasel jaanuarikuu alguse hommikutunnil kogunenud Eesti Teaduste Akadeemia esinduslikku ja kaunisse saali, akadeemikute pärusmaale. Teaduste akadeemia kutsuti ellu 1938. aasta sügisel ning esimene üldkogu peeti Tallinnas 28. novembril. Kui te otsiksite arhiivist või raamatuhoidlast üles kõik toonased selle kuupäeva Eesti Vabariigi suuremad päevalehed, siis ei teavita nemad mitte sugugi oma esilehekülgedel sellest tähenduslikust sündmusest eesti intelligentsi vaimulelus, vaid suurte tähtedega trükitud peauudistes antakse kõigile teada, et eelmisel päeval on malemängija, 22aastane Paul Keres võitnud Hollandis AVRO turniiri, mis andis talle õiguse olla esimene pretendent tiitlimatšiks Aleksandr Alehhiniga.

Alates AVRO turniirist, mis jääb läbi kogu maleajaloo kõige esinduslikumaks ja tugevamaks, ei ole selle iidse mängu ajalugu enam võimalik kirjutada ilma Paul Kerest meenutamata. Eestlane jääb maletrooni ihaldavate meeste eliitseltskonda ligi neljaks aastakümneks. Keresest saab sümbol, märk ja legend ning meile, eestlastele, rahvuslik iidol.

Eestimaa ja eestlaste ajalugu, kultuuri ning iseseisvate omariiklike ja omakeelsete poliitiliste institutsioonide sündimine jääb Euroopa mastaabis vaadatuna ajaliselt õige lühikeseks. Meil on küll üle neljasaja aasta oma ülikool, 1632. aastal rootslaste asutatud Tartu ülikool, kuid ema- ja omakeelne õpetus algas seal alles aastast 1919. Ja ilmselt küll esimeseks, nagu nüüd öeldakse, uudisekünnist ületavaks informatsiooniks muule ilmale eestlaste võimete kohta said meie rammumeeste kanged teod, kui XIX ja XX aastasaja vahetusel Vene tsaaririigi eestimaalastest alamad Lurich, Hackenschmidt ja Aberg keerasid õlgadele sakslasi ja poolakaid, venelasi ja prantslasi. Kui Kristjan Palusalu tõi 1936. aastal Berliini olümpiamängudelt veel koguni kaks kuldmedalit, oligi fikseerunud kujutelm meist kui silmapaistvateks füüsilisteks pingutusteks suutlikust väikerahvast.

AVRO turniiri võitmisega sügisel 1938 teavitab Paul Keres ülejäänud ilma ka meie vaidlustamatust vaimsest võimekusest. Mitu korda järjestikku, aastail 1956, 1959 ja 1962 jäi Paul Keres MM-tsüklite tsoonidevahelistel turniiridel teiseks, s.o kõige lühema sammu kaugusele tiitlimatšist. Ta ei tule kunagi  maailmameistriks.

(Tõsi küll, Reuben Fine, AVRO kaasvõitja koos Keresega, edaspidi tunnustatud teadlane, on väitnud, et peale Alehhini surma aastal 1946 pidanuks rahvusvaheline maleföderatsioon kuni uue MM-matšini, s.o kuni aastani 1948, kuulutama üheaegseiks maailmameistreiks Paul Kerese ja Ruben Fine’i).

Paul Kerest kutsuti lugupidavalt ja austavalt Igaveseks Teiseks.

Meid ei ole täna kokku toonud niivõrd ainuüksi see eriliselt silmapaistev maleline ja sportlik saavutus, vaid samavõrdselt ja ehk olulisemaltki suurmeister Paul Kerese inimlik olemus ja inimlik saatus, tema käitumise sirgus, mehisus ja väärikus,  tema talitsetud tagasihoidlikkus ja varjamatu elegantsus. Tema kasvatus, tema keeleoskus, tema põlgus vähimagi enesereklaami suhtes. Traagilisel ja keerulisel sajandil ning totalitaarsete ühiskondlike süsteemide toimimisvallas suutis Paul Keres teha oma eetilisi, sportlikke ja poliitilisi valikuid nii, et jäi nii rahvusvaheliseks kui rahvuslikuks iidoliks. Me olemegi kogunenud ennekõike selleks, et jagada ühist uhkust sellise inimese üle.

Me oleme sirgunud talupojakultuurist, mis õpetas austama nii väärikaid elukutseid nagu põlluharija, kalur, tisler ja kooliõpetaja, arst ja loomatohter.

Male oli selles hinnanguskaalas harrastus, meelelahutus, mäng, pelk ajaviidegi.

Paul Keres tõi meile oma pühendumusega, oma igapäevatööks ning elukutseks saanud mänguga usaldatava ja ihaldatavagi ettekujutuse, et male on soliidne tegevus, millega mees teenib leiba endale ning toidab ära perekonnagi.

Tahan veel öelda, et Paul Keres viis male akadeemilisele tasemele. Male sel tasemel, nagu seda mängis Paul Keres ja tema hiilgav generatsioon, kelle parim esindus istub täna siin saalis, ei ole asjaarmastaja kirglik kihu ja õhin oma vastasele karjapoisi matt teha.

Male Paul Kerese tasemel on kõige  otsesemas mõttes tõe otsimine mängus.

Lubatagu mul pisut lihtsustada ja öelda, et matemaatika ja füüsika, loodusteadused ja meditsiin oma jätkuvais süvauuringuis ja tõe otsimises on ju samuti objektiivsetele ja ümberlükkamatutele tulemustele jõudmine nagu male sünnitatud küsimustele vastamine: milline vankrite lõppmäng on võidetav ning millisel juhul piisab võiduks esmakvaliteedist?

Sellise tõe selgitavad välja vaid puhtteaduslikud pingutused.

Ma ei taha teha liialt läbinähtavaid komplimente, aga küsiksin ikkagi täies tunnustusmõttes, kas ei ole Juri Lvovitš Averbahh akadeemik oma fundamentaalsete lõppmängu uuringutega?

Kes julgeb väita, et tal on võrdne intuitsioon ja analüüsivõime Boriss Spasskiga, kuidas haarata initsiatiiv teravas, võrdsete võimalustega keskmängus? Või kes kipuks teoreetilisse duelli prantsuse kaitses Viktor Lvovitš Kortšnoiga? Ma palun austatud kohalviibijaid mitte võtta minu järgmist lauset edevuse või enesereklaamina, aga tunnistan siiski: „Minagi olen akadeemik. Eesti Teaduste Akadeemia liige astrofüüsikas, ühel ja samal erialal Paul Kerese lugupeetud venna Harald Keresega”.

Sellel ülestunnistusel on üks ja ainus eesmärk – ehk on mul akadeemikuna teatud isiklik soodumus ja kogemus, professionaalne eelis aimata ja mõõta, aru saada ja austada kõigi nende pingutuste keerulist kompleksi, kõiki neid enesepiitsutusi ja loobumisi, mida nõuab tõeni jõudmine males akadeemilisel tasemel.

Austusavaldus teile, XX sajandi malekorüfeed, on ka austus teie kolleegile Paul Keresele ning austusavaldus Paul Keresele on kõige sügavam austus teile, kes te oma pühendumuse, põhjalikkuse, järjekindluse ning jonniga tegite malelise edu saavutamise sedavõrd raskeks, et selleks andis võimaluse vaid kereslik ühe jumala, Caïssa teenimine. Keres vääris oma jumalat ja oma usku.

Oma malekarjääri parimail aastail ei jäänud suurmeister Paul Keres õieti kunagi sellisesse ajahätta, et see oleks nullinud eelmiste mängutundide mõttevaeva. 1938. aasta novembrikuu lõpul aga ei osanud AVRO turniiri võitjana kodumaale naasnud noor malegeenius aimata, et tema ise, tema rahvas ja tema kodumaa on XX aastasaja kõige ohtlikumas, saatuslikumas ja traagilisemas ajahädas. Ribbentropi-Molotovi pakti allakirjutamiseni, millega fikseeriti Euroopa jagamine totalitaarvõimude vahel, ei jää aastatki. Müncheni sobing on tehtud, Austria annekteeritud.

Päevil, mil Paul Keres juhtis  noore võiduka kindralina puust tehtud sõjavankreid, pani lahinguratsud kappama ning leidis kõige valusamad tuleliinid teravatele odadele, neil samadel päevil valati kvaliteetsest Saksa terasest uusi ja uusi sõjavankreid ning drilliti miljoneid noori mehi Euroopa vallutamiseks valmistuval Saksamaal ning maailmarevolutsiooni võidust unistaval bolševistlikul Venemaal. Need mehed ei otsinud oma lahingute võitmiseks uuendusi Hispaania avangus ega Caro-Kanni kaitses, nad ei valmistunud kahe etturi ohverdamiseks avangus, vaid miljonite noorte meeste surmaminekuks, nad ei lugenud Laskerit ja Rétit, vaid Clausewitzi ning üleskirjutusi Napoleoni sõjaretkest Venemaale. Maailm seisab XX sajandi kõige verisema sõja ning sellega ka
asneva kõige jälgima kuriteo künnisel: just selle rahva vastu, kes läbi maleajaloo protsentuaalselt ülekaalukalt enim suuri meistreid andnud, pannakse toime Endlösung, Final Solution, holokaust, mille ees tänaselgi päeval kogu maailmas pea langetatakse.

Selle suure sõja ajal mängib okupeeritud Eesti kodanik Paul Keres paaril korral Saksamaal ja okupeeritud Euroopas. Male on ainus töö, mida ta oskab. Tema sõit okupeeritud territooriumidele ei ole okupeerimise õigustuse märk. Aprillikuus 1945, pärast mitut pikka ülekuulamist kurikuulsal Pagari tänaval, kirjutab maailma kõige kõrgemasse maletippu kuuluv mees kirja kõikvõimsale Molotovile, teisele mehele Stalini järel ning kõrval. Male Igavene Teine küsib totalitaarriigi poliitika Igaveselt Teiselt üht ja ainumast: lubatagu tal mängida malet. Moskvast antud „dobro” otsustabki Kerese edasise töö ja mängu.

Paul Keres ei allunud totalitaarsete süsteemide ühele peamisele unistusele tasalülitada kogu ühiskond, panna kõik inimesed ühtmoodi rääkima ja ühtmoodi riietuma, ühtmoodi vaevlema ja ühtmoodi valetama. Stalini halli aja elegantne Keres tuletas meile siin Eestimaal jätkuvasti meelde, mille me olime kaotanud, aga mille me kunagi kindlasti jälle tagasi saame.

Male, nagu väidetakse, on teadus, sport ja kultuur üheaegselt. Ehk just selles ongi male eriline võlu, tema nõrgenematu magnet.

Suure maletajana laiendas Paul Keres jätkuvasti meie üldkultuurilisi ning ka üldgeograafilisi teadmisi. Kõik Kerese pöidlahoidjad – aga selleks olime kogu rahvaga – teavad, kus on Amsterdam ja Haag, Semmerin ja Hastings, Bled ja Curaçao, Mar del Plata, Los Angeles ja Vancouver. Keres tõi meile inimlikult lähemale hiilgava plejaadi oma kuulsaid kolleege ja konkurente ning nende suurmeistrite maleliste saavutuste kõrvalt teame, kui teravmeelsed olid Tal, Najdorf ja Tartakover, kui halastamatult süsteemne ning järjekindel Mihhail Botvinnik, kui töökad Gligorić ja Petrosjan, kui musikaalsed Portisch, Smõslov ja Taimanov, kui elegantsed keskeas Capablanca ning noor Boriss Spasski. Nii kinkis Paul Keres meile ühe hoopis uue, põneva ja kauni maailma. Keres tegi oma märkamatul ja malbel kombel meist siin Balti provintsis maailma mängust ja maailma sündmustest huvitatud inimesed.

Meil ei ole enam võimalik öelda tänusõnu Paul Keresele endale. Eestlaste sünnipärane tagasihoidlikkus takistas meil seda tegemast suurmeistri eluajal. Seda liigutavam on meie tänane võimalus siin elegantses saalis tänada Paul Kerese kolleege ja konkurente, kelle elu ja töö on andnud akadeemilise tähendusega tulemuse. Me oleme teid kutsunud Tallinna just selle sügava lugupidamise tõttu, mida meie, meenutades tänuga oma suurt kaasmaalast, tunneme samaaegselt ka teie vastu, härrasmehed Paul Kerese hiilgavast generatsioonist.

„Gens una sumus” on rahvusvahelise maleföderatsiooni ametlik deviis. Oleme kõik üks pere! Just Paul Keres on meid kõiki ühendanud selleks tundeks täna ja siin. Aitäh, daamid ja härrad!

Kultuuriministeeriumi juhtimisel on viimase kuue aasta jooksul valminud mitmed kultuuripärandi programmid ja arengukavad, nagu näiteks mõisakoolide ja pühakodade riiklik programm, kultuuriruumide toetusprogrammid (Setumaa, Kihnu ja teised saared), Eesti arhitektuuripoliitika ja arhitektuurivaldkonna tegevuskava, kultuuripärandi digiteerimise ning maa-arhitektuuri ja -maastike, tänavu valitsuse poolt kinnitatud Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade arengukavad. Kultuuriministeeriumi kõrval tegelevad meie pärandiga veel mitmed ministeeriumid ja asutused. Nimetame siin näiteks haridus- ja teadusministeeriumi koordineeritavat riiklikku programmi „Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud”, mille keskmes on teadus- ja arendusasutuste kogude digiteerimise ja kasutusvõimaluste ajakohastamine või programmi „Eesti keel ja rahvuslik mälu (2004–2008)”.

Eesti kultuuripärandi hoidmise ja väärtustamise arengukava aastani 2030 koondab olemasolevad kultuuripärandiga seotud programmid ja arengukavad ühtse katusstrateegia alla. Sellest peaks saama dokument, mis pakub n-ö taustsüsteemi nii täna kui tulevikus tehtavatele kultuuripärandit mõjutavatele riiklikele otsustele.

Loomulikult tuleb ka planeerida vahendid eesmärkide saavutamiseks, vältides dubleerimist ning tagades piiratud ressursside mõistliku jagamise. Ühiskonna ootused selle osas, millises mahus riik panustab kultuuripärandiga seotud tegevusse, on olnud siiani (ning kahjuks on ka lähitulevikus) suuremad kui ressursid võimaldavad. Seda nii rahaliselt kui ka inimjõu ja oskusteabe osas. Kultuuriministeeriumi kogemused kultuuripärandi toetustprogrammide elluviimisel näitavad, et toetuskõlblike taotluste hulk ületab alati mitmekordselt toetussumma. Seetõttu on eriti oluline, et oleksid määratletud rahastamise prioriteedid. Lisaks sellele on osa valdkondi toetusprogrammidega üldse katmata. Kas ja milliseid programme oleks vaja lisaks, missugune võiks olla nende käivitamise ajagraafik ja millised on riigi eelarvevõimalused uuteks algatusteks, sellele antakse vastus arengukava koostamise käigus.

Arengukava ülesehitus ja eesmärgid

Arengukavaga plaanitakse hõlmata kõik mälu hoidmisega seotud valdkonnad: arhiivindus, muinsuskaitse, muuseumid, raamatukogundus ja rahvakultuur. Omakorda läbib seda kõike kolm horisontaalset teemat: kogumine, uurimine, dokumenteerimine ja säilitamine ning juurdepääs ja väärtustamine.

Eesmärk 1: riigil on terviklik ja adekvaatne ülevaade kultuuripärandi hulgast ja seisundist.

Kultuuripärandit ei ole küll võimalik selle mitmekesisuse ja pideva muutumise tõttu kunagi lõplikult hoomata, kuid on hädavajalik teada, mis meil on ja mida tahame kaitsta. Evides terviklikku ülevaadet riikliku kaitse all mälestistest, arvel museaalidest, rahvusteavikutest, arhivaalidest, mälupaikadest, ohvriallikatest, hiitest ja muust Eesti ja eestimaalastega seotud pärandist, saame määratleda rahastamise prioriteedid ning pikaajalised eesmärgid.

Eesmärk 2: kultuuripärandi väärtustamine on meie igapäevaelu loomulik osa.

Tihtipeale alahinnatakse kultuuripärandi ühiskondlikku tähtsust ning ei teadvustata, et kultuuripärandi hoidmine on iga ühiskonna mitmekülgse arengu eeltingimus, mis mõjutab meie elukvaliteeti, kultuurilist identiteeti ja majanduslikku arengut. Kultuuripärandit ei osata näha igapäevase elu loomuliku osana, kultuuripärandi väärtustamist tunnetatakse hoopis piiranguna ja arengu pidurdajana. Kui ühiskond ise väärtustab kultuuripärandit ja on kursis mälestiste puhul kehtivate nõuetega, siis on kultuuripärandi elujõulisus ja arenguvõimalused tagatud kõige paremini.

Eesmärk 3: kultuuripärand on säästva (taas)kasutamise korral integreeritud aktiivselt ühiskonnaellu.

Kultuuripärand ei ole midagi omaette, väljaspool meie igapäevast elu seisvat, vaid on, ja peaks veelgi rohkem olema integreeritud säästva (taas)kasutamisega aktiivselt ühiskonnaellu. Muuseumid, arhiivid, raamatukogud ja kõik teised avalikud institutsioonid tegelevad iga päev meie kultuuri uurimise ja pärandi kättesaadavaks tegemisega. Kogu nende tegevus peaks aitama kaasa parema ligipääsu tagamisele nende asutuste hoidlate varandusele: rohkem esemeid näitustele, rohkem dokumente kättesaadavaks Internetis, rohkem informatsiooni hoonete ja loodusobjektide kohta. Seda kõike saab teha ainult olemasolevasse säästva suhtumise korral. „Konserveerimine, ennetav säilitamine, digiteerimine” on need võlusõnad, mida tänapäeval kasutame. Milline valik teha, et tagada meie kultuuriväärtuste säilimine olukorras, kus ressursse ei jätku kõigeks? Valiku tegemisele peab kaasa aitama koostatav arengukava.

Kindlasti saavad siin loetletud pikaajalised eesmärgid oma lõpliku sõnastuse arengukava ettevalmistamise käigus. Arengukava kestuseks on valitud periood kuni aastani 2030, kuna kultuuripärandi valdkonnas ei toimu järske suunamuutusi väärtushinnangutes ning pikaajaliste eesmärkide püstitamisel. Küll aga võivad muutuda vahendid eesmärkide saavutamiseks, näiteks tehnoloogia, ning sellest johtuvalt koostatakse rakendusplaan, kus tuuakse välja konkreetne tegevus koos vastutajate, tähtaegade ja kuluallikatega lühemas ajaperspektiivis, s.o neljaks aastaks.

Kultuuripärand kui igapäevaelu loomulik osa

Kuigi kultuuripärandi arengukava koostamise eest vastutab kultuuriministeerium kui museoloogilise tegevuse, raamatukogunduse, rahvakultuuri ja kultuurimälestiste kaitse probleemide lahendamise eest vastutav valitsusasutus, valmib arengukava paljude koostöös. Kultuuripärand ei ole ainult kultuuriministeeriumi ASI, vaid meie kõigi ASI. Ning olgem ausad: kultuuripärandi kaitse ja säilitamise küsimusi ei saa lahendada ainult arengukavade, seaduste või määrustega. Kui oskaksime märgata ja hinnata meid ümbritsevat kultuuripärandit; mõistaksime, et see on meie kõigi ühine rikkus ning meil lasub kohustus anda see edasi tulevastele põlvedele, siis hoiaksime ja hooldaksime seda pärandit ilma sunni ja järelevalveta.

Vabariigi valitsuse 2008. a 6. juuni korraldusega nr 254 kiideti heaks „Eesti kultuuripärandi hoidmise ja väärtustamise arengukava aastani 2030” koostamise ettepanek.

Too teine diplomaat ilmselt vabandanud pole. Ja miks ta peakski? Eks väljendanud ta ju ausalt oma valitsuse seisukohti ning ausus on sageli diplomaatilisest viisakast keerutamisest etem.

Kaks saatkonnahoonet

Ausust ja täpsust kohtame ka Henning von Wistinghauseni mälestusteraamatus. Kohati kohtame ka vabandamist. Näiteks selliste asjade eest, et Saksamaa majandusringkonnad ei osanud pöörata tähelepanu tillukese koosseisuga Tallinna Botschaft’i asjalikele majandusaruannetele Eesti kohta. Mis omakorda võis olla üks põhjusi, et Saksamaa investeeringute määr ja edukus jäid Rootsi omadele siinkandis alla. Ja säärane fakt peabki ühe õige riigi esindajat kurvastama. Eriti kui investeeringutes jäädakse alla tema enda esivanemate sünnimaal.

Ausat lähenemist Wistinghauseni mälestuste puhul võiks illustreerida ka järgmine lõik: „…oli ta püsivalt Eestis, kuid ei suutnud siin orienteeruda ja tundis ennast kommunistidest ümber piiratuna. Sama lugu oli ka teistega nende mitte just väga paljude väliseestlaste hulgast, kes pärast Eesti taasiseseisvumist Eesti riigile parimate kavatsustega ühel või teisel viisil oma teeneid pakkusid. Nende seas on muidugi ka kiiduväärt erandeid”. Võib-olla peab autor siinjuures just Ilvest silmas? Diplomaadid on tihti seda sorti kavaldajad. Kuid, nagu öeldud, mulle tunduvad Wistinghauseni mälestused väga siirad.

Üheks kindlaks tunnismärgiks on Tallinnas vahetult pärast iseseisvuse taastamist alustanud välissaatkondade ruumiprobleemide kirjeldused. Kuidas ikka koos Eesti välisministeeriumi noorukitega EKP keskkomitee majas korruseid jaotati ning kuidas lõpuks õnnestus Kurt Glintenkampi abiga saavutada suursaadiku residentsi renoveerimine Lossi platsil. Lugedes neid ridu (lk 175–185) sain kinnitust tõsiasjale, et ehkki Toivo Klaar viibis alati kõikide kohtumiste juures, ei olnud sellest enamasti mingit kasu. Näib, et ka tookord jäi tema eesmärk – saavutada välissaatkondade arvelt paremad töötingimused Eesti välisteenistusele – täitmata. Ning veel meenus, et residentsi ja saatkonnaruumide probleemi lahendamisel tekkinud erimeelsused Saksa välisministeeriumi sees ilmnesid vaimuka puändina veel aastaid hiljem. Nimelt ühe minister Kinkeli visiidi ajal kirjeldas sõbralik Saksa delegatsiooni liige ministri üllatust seoses eelseisva kohustusega panna saatkonnahoone nurgakivi (või oli see juba saatkonna avamine). Kinkel olla hüüatanud „Aga meil on ju Tallinnas juba saatkond!”. Ent ta polnud lihtsalt peensusteni informeeritud, sest saatkonda veel polnud, küll aga oli ilusti remonditud Deutsche Botshaft-Residenz. Nii et Wistinghausen ja Glintenkamp kavaldasid oma bossid üle.

Konsul lendab madalal

Ka Eesti ja Venemaa suhete kirjeldamisel ning meie sisepoliitilise arengu käsitlemisel püüab von Wistinghausen olla aus. Imestama paneb tema omaaegne usinus kõikvõimalike märkmete tegemisel, millest raamatu kirjutamisel on abi olnud. Mitte kõik diplomaadid pole nii pühendunud, et pärast kolleegi ärasaatmist Eeslitallis veel öötundidel lõppenud päevasündmuste emotsioone ja detaile üles tähendada. Võimalik, et see ongi omasem konsulaarkogemusega inimestele. Ning me teame, et tihti sattus Tallinna akrediteeritud esindajate hulka just Leningradi konsulaatides teeninud konsuleid. Konsulaarteenistus on mitmes aspektis vägagi maalähedane ning materiaalselt asjalik. Iga punkt ja koma on nii-öelda arvel. Sestap on konsulitöö vähem lennukas ja luuleline kui poliitikadiplomaadi oma. Leningradi konsulikogemus, aga ka teenistus Venemaa pealinnas Moskvas on minu hinnangul mõjutanud väga paljusid Lääne diplomaate. Ning seda mõju võime leida ka Wistinghauseni memuaarides. Ikka ja jälle leiab ta mõne positiivse aspekti Venemaa müstilises riikluses ning oskab kriitiliselt suhtuda Venemaa naaberriikide taotlustesse, juhul kui taotlusi esitatakse Venemaad provotseerival või ärritaval moel. Mööngem, et Wistinghausenil leidub häid sõnu ka eestlaste kohta, kelle psühholoogilisest seisundist okupatsiooni tagajärgedega tegelemisel ta end aru saavat ütleb. Ma arvan aga, et kui Wistinghausen oleks Ilvesega kohtunud oma saadikutöö esimestel aastatel, siis kirjeldataks meie tänast presidenti vastutustundetu radikaalina. Ei, pigem siiski mitte, sest üldiselt on autor kõikide eesti tollaste tegijate suhtes aupaklik ja viisakas.

Aupaklikkus Venemaa ja siinsete venelaste poliitika suhtes on läänes laialt levinud arusaam nagu diplomaatias on soovitus konflikti korral teise mehe susse jalga proovida. Sestap on eriti tunnustusväärne ja meiesuguse väiksema rahva jaoks väga oluline, et keegi läänest on meie olukorra ja arusaamad suurtest asjadest endale peensusteni selgeks teinud ning esitab neid viisil, mis võiks lääne lugejat veenda ja tema teadmisi suurendada. Sest me olimegi radikaalsed ja teatavas psühholoogilises seisundis ka kindlasti. Kuid meil osutus olema õigus. Wistinghausen tunnistab ausalt, et 1990ndate algul ei oleks keegi lääne diplomaatidest osanud Peterburis arvata, et Putin nii kõrgele tõuseb. Ei osatud jah, vaatamata sagedastele kohtumistele selle Sobtšaki lühikesekasvulise abiga. Juba siis kaotasid lääne diplomaadid Putiniga vesteldes enesekontrolli, kuid lahkusid „heas vastastikuses mõistmises” (lk 197). Kuid tulevikku ennustada nad ei osanud. Ja sestap oligi konsulite järgmine teenistuspost Tallinnas väga oluline, kuna Eesti kodakondne, kirjanik Mihhail Veller, oskas neid asju ennustada ja ennustaski. Lugegem näiteks raamatut „Nulltund” lehekülgedelt 353-366: „Berezovski tõmbas telefonitorude alt välja mapi, võttis puhta paberilehe ja hakkas sellele ruute joonistama, kujundades nendest püramiidi. Kõige tippu kirjutas P tähe. Ka perekonnanimi on geniaalne. Sajaprotsendiline tabamus. Putin. Put. Putnõi. Millised suurepärased assotsiatsioonid! Kollektiivne alateadlik poolehoid kuulub juba meile. Kõik, emban!”.

Ülikooli ajal õpetati meile retsensiooni kirjutamisel kindlalt osutama ka raamatu kvantitatiivsetele näitajatele. Olgu siis nüüdki nii: Wistinghausen käsitleb kaks korda pikemat perioodi Eesti ajaloos, kui seda teeb Edgar Savisaar raamatus „Peaminister”; sealjuures püsib tema raamat viimasest veidi kergemini käes ning on märksa sisukam.

Kirjastuses Tänapäev välja antud Pierre Bourdieu’ „Visandusi eneseanalüüsiks” võib esmapilgul tunduda autori loomingu terviku seisukohalt veidi marginaalse teosena ja lühiduse põhimõttest lähtuva tõlkevalikuna, asetudes niimoodi ühte ritta oma eestindatud eelkäijatega „Meeste domineerimine” (Varrak, 2005) ja „Televisioonist” (Perioodika, 1999). Kui „Praktilised põhjused” (Tänapäev, 2003) välja arvata, on selle väidetavalt maailma enim tsiteeritud sotsioloogi toekamad teosed seni ju tõlkimata. Teiselt poolt on aga „Visandusi…” suurepärane teos tutvumaks traditsiooniga, millesse Bourdieu ning üldse prantsuse postmodernistlik mõte õieti paigutub. Bourdieu’ enese sõnul: „Mõistmine algab eelkõige selle välja mõistmisest, mille sees ja millega vastandudes me oleme välja kujunenud”.

Just vastandumine on Bourdieu’ enesemõistmisel olulisem positiivsetest mõjudest, mis omakorda eeldab distantsi oma traditsiooni ja iseenese suhtes. Selles mõttes on kujukas ka fakt, et raamat ilmus esmalt Saksamaal aastal 2002, samal aastal, mil Bourdieu suri, ning polevatki olnud mõeldud prantsuse publikule. Vaidlusi on tekitanud ka see, kas tegu on tõepoolest visandiga, milles öeldut ei maksa võtta Bourdieu’ lõplike veendumuste pähe, või igati lõpetatud tekstiga – kuigi Bourdieu pani selle kirja vahetult enne surma, olevat see siiski pikemaajalise mõttetöö vili. Sama segased on lood žanrimääratlusega. Raamatu tutvustuseks valivad toimetajad ikka ja jälle Bourdieu’ väite, et tegu ei ole autobiograafiaga. Selles näeb Bourdieu’ kauaaegne mõttekaaslane filosoof Didier Eribon soovi suunata teksti retseptsiooni ja küsib, mida muud see siis ikka on kui mitte autobiograafia. Tõsi küll, palju Bourdieu’ jaoks pöördelise tähtsusega sündmusi ja isikuid olevat teoses maha vaikitud ning autori lähenemine püüab vältida igasugust psühhologiseerimist – enda sõnul tahab Bourdieu vaid objektiveerida objektiveerivat subjekti ehk siis analüüsida ennast lähtuvalt sellest samast metoodikast, millega ta on ise lähenenud oma uurimisobjektidele. Kuid teaduslikust keelekasutusest hoolimata pole teos sugugi ainult kuiv sotsioloogiline analüüs, vastupidi, see on üks neid väheseid, kus seni rangelt teadlasena tuntud isik avab end inimesena. Ja olgu öeldud, et mulje Bourdieu’st kui inimesest on loetu põhjal ülimalt positiivne, mõjuv oma inimlikkuses.

See, mida Bourdieu ilmselgelt ei salli, on elitaarsus, ja sellises varjamatult iroonilises võtmes avab ta lugejale prantsuse intellektuaalse maailma telgitaguseid. Analüüsides, kuidas temast sai sellise „vulgaarse” distsipliini nagu sotsioloogia esindaja, kirjeldab ta prantsuse eliitkõrgkooli École normale supérieure’i rituaale, masinavärki, millega ränga konkursi läbinud „ilmikud” pühitsetakse eliidi sekka kuuluvaks ja kellelt omakorda oodatakse filosoofi staatuse auväärsuse põlistamist. „Totaalset intellektuaali, kelle kuju Sartre oli välja mõelnud ja maksma pannud, ahvatles õpetus, mis pakkus mitmesuguseid aineid, nagu filosoofia, kirjandus, ajalugu, antiikkeeled ja tänapäeva keeled, ning mis toitis /…/ enesekindlust, mis sageli polnud kaugel võidukas-süüdimatust rumalusest.” Iroonia objektiks nende filosoofide puhul langeb muu hulgas ka nende „usk retoorika kõikvõimsusse” – nending, mis küllap pakub rahuldust paljudele lugejatele, kes püüdnud end läbi murda tänapäeva prantsuse filosoofilise mõtte ülekuhjatud ornamentikast. Või siis muudessegi eluvaldkondadesse hästi rakenduv analüüs collusio illusio’st ehk kokkumängust kollektiivses illusioonis, „mis annab igale rühma liikmele minakultuse kogemuse, mis on rühma kujutluspildi kui enese võlutud kujutluspildiga samastumises tekkinud solidaarsuse aluseks”.

Sartre’i kriitika

Lisaks aitab Bourdieu’ eneseanalüüs paigutada traditsiooni sisse mitmesuguseid aktuaalseid moeteemasid, nagu näiteks võimuküsimus, millest rääkimist võimaldanud alles 1968. aasta üliõpilasrahutuste šokk, ning heita harjumuspärasest erineva pilgu näiteks Sartre’i isikule ja tegevusele. Langeb ju Bourdieu’ aktiivse teadustegevuse algus ühte eksistentsialismiperioodiga, ajaga, mil kogu prantsuse intellektuaalne elu keerles ümber Sartre’i, keda võidi küll kritiseerida, kuid kes kedagi ükskõikseks ei jätnud. Ka mitte Bourdieu’d, kes on oma antipaatias selgesõnaline. Kõige rohkem häirib teda see, et Sartre püüdis teha sotsioloogiast avaliku intellektuaali tõukeplatvormi, kasutada sotsioloogiat ära poliitilise võitluse huvides, suruda peale mingit üleüldise intellektuaali ideed, milles samas puudus kriitiline enesevaatlus. Vastuoluliseks teeb selle Sartre’i-kriitika muidugi tõsiasi, et oli ju Bourdieu ise tänapäeva mõjukamaid avalikke intellektuaale ja sellisena Foucault’ mantlipärija, kellega neil oli küll väike vanusevahe, kuid kellest tal õnnestus elada kaheksateist aastat kauem.

Niisiis rõhutab Bourdieu igati enda erinemist tüüpilisest prantsuse intellektuaalist. Erinevus algab juba tema tagasihoidlikust päritolust, jätkub, nagu öeldud, tema valikuga ebapopulaarse ainevaldkonna kasuks, kollektiivse töö soosimisega erinevalt üldiselt au sees üksikindiviidi loova töö glorifitseerimisest, huviga ühiskonna põletavate küsimuste vastu, suurema empiirilisusega teadustöös, sümpaatiaga nende filosoofide vastu, kes kunagi laval särada pole tahtnud; ühesõnaga, maalähedusega, mis vastaste leeris ka „vulgaarsuse” ja „robustsuse” nime võis kanda. Siit ka mingi aimatav märtri hoiak, teadlikkus sellest, millega ta riskib, asetades end rünnakute märklauaks, „mille eesmärgiks on hävitada põhimõtteliselt, see tähendab isikuna tema terviklikkuses, tema vooruses, keegi, kes oma seisukohtadega paistab elava etteheitena, kuid kellele pole midagi ette heita”.

Soodsa keskkonna ülikooliaristokraatiale vastandumiseks loob Bourdieu’le tema sotsioloogitöö Alžeerias ning kuna käimas on Alžeeria sõda, on tegu olukorraga, kus igasugune intellektuaalse huvi rahuldamine tähendab ühtlasi riskimist eluga ning kohtumist ebaõigluse ja kohaliku rahva kannatustega. Sotsioloogilise uurimuse läbiviimine sõjaolukorras nõuab psühholoogilist andekust, kiiret reaktsiooni, paindlikkust ja paljusid muid isiksuseomadusi, mida kabinetiteadlasel või turvalisest kodanlikust miljööst pärit eliitkoolikasvandikul olla ei pruugi.

Bourdieu’l on seega piisavalt ainet huvitavaks autobiograafiaks, väitku ta selle žanri või oma range objektiivsuse kohta autorina, mida tahes. Lapsepõlve juurde jõuab ta küll alles teose lõpus ning sealne internaadipäevade masendav kirjeldus ei erine kuigivõrd näiteks sajanditagusest eesti itkust hallide, maad ligi suruvate olude üle – ainult et mida ei ole, on itk, on hoopis mulje, et säravaks isiksuseks saab ehk tõesti vastandudes sellele „väljale”, mis meid on kujundanud. Lapsepõlves mässaja, hilisemas elus oma eetilistes valikutes lõpuni järjekindel vastumõtleja – selline on mulje, mille Bourdieu endast loob ja mille analüüs ei rõhu sugugi ainult keskkonna poolt determineeritusele, vaid samavõrd indiviidi valikuvabadusele.

Mõni autor on ka elus

Raymond Aron olevat öelnud Bourdieu’le juba tolle nooruses: „Te olete nagu Sartre, teil on liiga varakult oma mõistete süsteem”. Lugeja, kes ei otsi teadlase tagant inimest, nagu siinses kirjutises valdavalt tehtud on, vaid huvitub eelkõige süsteemist, kohtab „Visandustes…” tuttavate mõistete nagu habitus, sümboolne kapital, väli jne igati metoodilist rakendust, olgugi et sellises heitlikus keskkonnas, milleks autorile on tema enese elu. Praegu, mil Barthes’i idee autori surmast ei ole veel oma atraktiivsust kaotanud, on siiski hea tõdeda, et mõni autor on oma teoses vägagi elus ning mitte ainult selles teoses. Bourdieu ei analüüsi kaugeltki ainult „välju”, vaid ikka ka inimesi nendel väljadel, põhjusi, miks nad toimivad
nii, nagu toimivad. Sellist tähelepanu subjektile ja tema tegutsemismotiividele ei leia prantsuse postmodernistlikust mõttest just eriti sageli, kui just Lacani psühhoanalüüs välja arvata. Viimast aga nimetab Bourdieu kõige peenemaks, puhtamaks vaimseks tegevuseks, omamoodi spiritualismiks, mis on seega sotsioloogia täpne vastand.

Ei pääsenud Bourdieu’gi igasuguse autobiograafia puhul tekkivast üldinimlikust probleemist, milline kirjatükis puudutatud isik millegi peale solvuda võib, mida võib kirjutada ja mida mitte. Foucault’d olnuvat ta valmis sedavõrd kurjalt kritiseerima, et Eribonil tulnud teda tagasi hoida ja veenda rõhutama pigem sarnasusi Foucault’ga kui vastuolusid. Mida Bourdieu siis ka tegi, ainult et lõpuks jõudis ikka vastuolude ja kriitika juurde. Nii kohtab „Visandustes…” palju tuntud ja vähem tuntud filosoofide nimesid ning mõningaid huvitavaid elulisi fakte nende iseloomustamiseks. Niisiis, lugemismõnu oleks garanteeritud, kui vaid lõputute kiil- ja kõrvallausete rägastikus ära ei eksiks ja vahel üle mitme lehekülje ulatuvate lausete mõte ikka esimese korraga kohale jõuaks. Ei mingit kõrgelennulist ilukõnet, küll aga panustamist prantsuse keele selgele struktuurile, mis sellise katsumuse ikka kuidagi ära kannatab, kuid eesti keelele tõsise väljakutse esitab.

Andrei Hvostov on autor, keda pole kerge käsitleda. Mitte sellepärast, et tegemist oleks kirjanduse kõrgklassi kuuluva rafineeritud teosega, mis keerab lugeja ajud krussi, vaid seepärast, et Hvostov defineerib end ideoloogina. Siin on risk sattuda libedale ja hoopiski kirjandusvälisele pinnale. Ideoloogina määratleb Hvostov end Postimehes 14. juunil ilmunud usutluses.

Hvostovi ideoloogia võib ilmselt ära tabada tema väites, et „Eesti ajaloost saab vabalt kirjutada, ilma et eestlasi mainiksid”. Seda on Hvostov oma raamatus „Võõrad lood” ka teinud: eestlasi seal (üks erand välja arvatud) eriti ei mainita, tegelasteks on eelkõige venelased ja sakslased. Raamatu tagakaanel märgib Hvostov, et vaatamata nende inimeste vene või saksa emakeelele on nad omad, „sest nad on jätnud Eesti ajalukku suurema või väiksema jälje”.

Teine ideoloogiline lähtepunkt peitub Hvostovi küsimuses, mis tingimustel ja millise aja kestel muututakse Eestis elades põliseks. Hvostov pärib nõudlikult: „Kui mina ei ole „oma”, siis kes on?” (PM 14. VI 2008). Sama küsimuse esitab ta ka „Võõrad lood”  tagakaanel: „Kas Eestis sündinud ja siin kasvanud venekeelne inimene on „meile” võõras, samas kui vabas Läänes sündinud ja Ameerikas kasvanud väliseestlane on „oma”?”.

Tolle „oma” väliseestlasena näib Hvostov silmas pidavat eelkõige president Toomas Hendrik Ilvest, kellele ta on ka oma raamatu pühendanud. Tema pühendus on iseenesest ju paljutähenduslik: „Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud THI-le”.  Iseenesest on see ju huvitav eesmärk kirjutada presidendile raamat. Et ta saaks teada, mida Hvostov mõtleb. THI, kas lugesid raamatu läbi?

Rahvustundeta vaatlus

Ka Hvostovi ajaloovaatlus on huvitav. Ta uurib Eesti ajalugu just nagu erapooletu teadlase kombel – kaugvaates läbi teleskoobi, võttes vaatluse alla ühe lapikese maakera maad. Juhtumisi on selle geograafilise lapikese nimi Eesti, aga on sel tõsiasjal siis nii väga tähtsust? Sellisel viisil ajalugu vaadeldes on ajalugu väga sarnane igal pool, olgu vaatluse all mis tahes tükk Euroopast, Ameerikast või Aasiast. Ikka on nii, et selle tüki peal käivad mingisugused tapatalgud. Sama üldine tendents on see, et sellel maalapil tavaliselt juba elab keegi, on seal tihti elanud juba pikemat aega ja peab seda maad enda omaks. Aga see ei tähenda midagi. Kui nüüd vaadata asju kaugelt läbi teleskoobi, siis on näha, et võõraid horde tuleb sellele maalapile nii paremalt kui ka vasakult, nii põhjast kui ka lõunast. Tapatöö meie poolt vaatluseks valitud maalapil on peaaegu pidev, vaid üksikute katkestustega. Ütleme siis, et see on objektiivne ajalugu. Ilma igasuguse rahvustundeta ja inimliku mäluta. Kristallpuhas. Geograafiline ajalugu, sündmuste kronoloogia või mis tahes seesugune.

Eesti ajalugu selles kristallpeeglis on samasugune: vaenlasi tuli vasakult ja paremalt, tuli sakslasi, taanlasi, rootslasi, venelasi… Materdati vastastikku üksteist ja tapeti maha ka kohalikke. Küsimisega, kas Eesti ajalugu saab kirjutada ilma eestlasteta,  ei ole Hvostov sugugi originaalne. Eesti ajalugu ongi enamjaolt kirjutatud ja ka tehtud ilma eestlasteta. Eestlased ja nende riik ilmusid maailmakaardile alles 1920. aasta paiku. Eriti jõuliselt soovis ilma eestlasteta ajalugu „kirjutada” Venemaa, nii et pärast Liivi sõda ja Põhjasõda ei jäänud pärismaalasi enam kuigi palju järele. Sakslased ja rootslased olid palju säästlikumad. Sestap kõneldakse ka heast Rootsi ajast, mis Põhjasõjaga paraku lõppes.

Põhjasõda käsitleb Hvostov oma kogumi loos pealkirjaga „Must jõgi”, kus ta kirjeldab Vene vägede rüüsteretki erilise mahlakusega. Selles loos on Hvostov eestlaste kohta kasutanud eufemismi „siinsed inimesed”, kellel on „külmad kalasilmad ja nurgelised näod” (lk 156). See on mõistagi vallutaja vaade. Selle loo jutustajaks on kasakapolkovnik Moissei Murzjonok, kes pajatab noist külmade kalasilmade ja nurgeliste nägudega inimestest järgmist: „Aga veri on neil punane ja soe, valgetele kirikuseintele pritsides aurab ilusasti. Ja naistel on nabaalune sama pehme kui meie omadel” (ss lk 156).

Murzjonoki suu kaudu saame teada ka seda, kuidas toimus Rakvere ja selle ümbruse rüüstamine: „Sellest linnast edasi saatis vürst (Šeremetjev – Ü. M.) kolmes suunas partiad laiali, et need laastaks maad nii palju kui võimalik. Ega me end tagasi hoidnud, põletasime, raiusime ja röövisime nii kuis jaksu” (lk 156).

Ka venelased kannatasid

Hvostovi loo teravik näib olevat suunatud siiski vene vanausuliste küla hävitamisele Peipsi ääres, kus julmustega samuti kokku ei hoitud. Mis on selle loo ideoloogia? Kas üritatakse mõista anda, et ei tapetud vaid eestlasi, vaid ka venelased kannatasid? Aga seegi osundus ei ole midagi uut. Vene ajalugu ju paistabki silma selle poolest, et ka enda rahvast ei hoita. Kui mõni Eesti ajaloolane või poliitik viitab näiteks Stalini-aegsetele repressioonidele Baltikumis, saame Vene ideoloogidelt väga tihti vastuseks tõdemuse „a nas tože ubili” või et „vene rahvas kannatas veelgi rohkem”. Ma ei tea, kas need argumendid kuuluvad ka ideoloog Hvostovi instrumentaariumisse, aga selline mulje kipub jääma.

Sama instrumentaariumi näib kasutavat  näiteks Hvostovi „Projektijuht Posse” (LR 2008, nr 6), kus tegevus toimub XV sajani algupoolel. See teos osutab, et Venemaa sõjalise võimsuse kasvu ja hilisema Liivi sõja põhjuseks oli muu hulgas tõsiasi, et Hansa kaupmehed müüsid Venemaale keelust hoolimata strateegilisi kaupu, eelkõige relvade ja laskemoona valmistamiseks vajalikku rauda ja tina. Nõnda siis oli Hansa Liit ise süüdi, et Venemaa neilt hiljem suure tüki küljest ära hammustas. Sami  vinovatõ!

Aga, jah, ma olen unustanud ennast kirjutama ja jätnud tähelepanuta tõsiasja, et „Võõrad lood”, mida ma ju siin arvustan, on ajendatud 2007. aasta aprillirahutustest Tallinnas. Missugune on nende kahe asja, raamatu ja tolle kevadputši ideoloogiline seos, seda saab samuti vaid oletada. Mässu põhjuseks näib olevat seesama dilemma: nad (venekeelsed) on siin võõrad, neid ei ole võetud omaks, neid on koguni ignoreeritud, nagu polekski neid olemas, ja seetõttu nad hakkasidki mässama. Samas, nagu märgib Hvostov oma Postimehe intervjuus, on nad vägagi olemas. Hvostovi sõnul ei taha ta oma lühipaladega kellelegi midagi lähedasemaks teha, vaid ainult tegelikkust kajastada. Nõnda siis näib nende kahe asja seoseks olevat püüd näidata mässu põhjustanud tegelikkust. Vene hinge, nende alateadvust.

Seda tegelikkust kajastades ei ürita Hvostov siinseid „hüljatuid” kuidagi ilustada. Siin oleks õige koht ära märkida, et raamatu neljast loost on „Kommunist” ja „Sinised mäed I” ühe isiksuse kujunemislood, „Sinised mäed II” ja „Mustas jões” on süvenetud rohkem ajaloolistesse teemadesse. Seega kõnelevad tänase hilismigrandi mõttemaailmast eelkõige kaks esimest. Neist kirjanduslikult küündivam ja silmapaistvam on „Sinised mäed I”, mis pälvis ka 2008. aasta Tuglase novelliauhinna. See on südamlik lugu Sillamäel nõukogude sõjaveteranide keskel kasvavast väikesest tüdrukust Juliast. Lugesin seda juba Loomingus (2007, nr 6) ja pean märkima, et see lugu läks mulle korda ja paljugi sai mõistetavamaks. Võiks koguni öelda, et selline Hvostov mulle meeldib, kuigi see maailm on mulle võõras. Aga selle inimlikkus ja südamlikkus mõjub.

Jutustus „Kommunist” jääb eelmisest kaugele maha ja on liiga deklaratiivne. Tõsi, see aitab mõista, kuidas käis nõukogudeaegsete ideoloogiatöötajate ajupesu; kuidas nad kaugelt N Liidust siia sattusid; milline oli nende motivatsioon ja mis võiks neist olla saanud nüüd. Võib-olla aitab mõista ka nende tänast vaenu. Selles loos on Hvostov siiski „eksinud” ka oma põhiideoloogia vastu ja toonud sisse eestlasest tegelase. Selleks on marksismi-leninismi õhtuülik
ooli lektor Valts, kes teeb parteitööle suunduvast kuulajast Muza Arkturovnast oma armukese ja hiljem hülgab ta, kui saabub perestroika ja naisest on tüdimus peal. Valts on vastik tüüp, kes levinud klišeele kohaselt näeb vene naises eelkõige midagi eksootilist nagu  „slaavi kaunitari kuumaverelisus” või siis köidab teda naises n-ö asja perverssem pool –  „rahvaste sõpruse edendamine” või „töölisklassi esindamine” (lk 16).

Midagi inimlikku ja kahte rahvust ühendavat selles suhtes ei ole. Pigem vastastikune vastikus ja tülpimus. Autor vaatleb sündmusi siiski  Muza  kaudu ja Muza poole kaldu, kuid  eriti südamelähedane pole Muza ilmselt ka autorile endale; ta vaid üritab teda mõista ja püüab näidata, kust Muza-sugused tulevad. Kuna perestroika ja glasnost löövad ajupestud Muzal pinna jalge alt,  saab temast see, kes saab –  bomž, inimene märkega „bez opredeljonnovo mesta šitelstva” –, kelle „Aleksandra Kollontai välimusest pole enam küll suurt midagi järel, /—/ alati valmis teistele enda ümber peale käratama, valades nad rõveda sõimuga üle isegi siis, kui nad tema poole ei vaata” (lk 40).

Lõplik kokkuvõte kunagise kirgliku parteitöötaja raskest saatusest on enam kui kurb: „Endise daami sõimus puudub elujaatav alge; prinkide mahlakate suguelundite asemel, mille nimetusi tema emakeel võimaldaks ammendamatus mitmekesisuses kasutada, manab ta ümbritsevaid ketendavate munnide ja kuivusest pragunenud vittudega. Tema valjuhäälne sõim on hall, lame ja lõtv. Selles puudub kunagine kirg, on jäänud vaid kohustus” (lk 40-41).

Võimalik, et see pinnatus ja kibestumus, jäägitu vaen ja ropp sõim on just need kujundid, millega Hvostov püüab edasi anda aprillirahutuste ajal tänavale tulnud inimeste meeleheite sügavamat kvintessentsi. Selles väljendub ehk siinsete vene keelt kõnelevate inimeste väidetav õigusetus ja protest. Aga võib-olla ka nende kodutus, nende isamaatus, mis paneb nad end tundma bomžidena võõral maal.

Hvostovi eripäraks on tõesti see, et ta ei ürita asju ilustada. Pigem vastupidi. Ta näitab asjade koledat poolt. Ilmselt see ongi Hvostovi tõde, tema tõene pilt maailmast. Objektiivsuse nimel ei pelga ta kujutada lahinguid Sinimägedes teiselt poolt vaadatuna, pannes lugeja kaasa elama Saksa rasketankide meeskonnale („Sinimäed II”). Kuigi venelasi nimetatakse selles loos halvustavalt iivaniteks, äratab viimaste südikus sakslastes siiski respekti, ja ilmselt ka Hvostovis. 

Kindlasti ei ole „Võõrad lood” Hvostovi ajalookäsitluse parim näide. Hvostovi steriilset, rahvustundeta kaugvaadet esindab hoopis paremini „Mõtteline Eesti” (Vagabund, 1999), kus eestlased on täpselt niisama head või niisama vastikud kui muudki rahvad. Seda väidet pisut täpsustades näib mulle siiski, et Hvostovi eesmärk, olgu siis teadvustatud või teadvustamata kujul, on eestlasi provotseerida ja nende ajalugu tegelikult ju naeruvääristada. Kui Hvostov kirjutaks vene keeles, siis ilmselt ei provotseeriks ta kedagi: Vene vägede julmused Eestis Liivi või Põhjasõja ajal ju vene hinge eriti ei puuduta, pigem tunnevad nad nende sõdade üle uhkust. Täpselt niisamuti nagu nad tunnevad uhkust Teise maailmasõja võidu üle, olgugi et selle käigus küüditati ja tapeti punavägede poolt ka kümneid tuhandeid süütuid inimesi. Kahetsuse asemel oleme ju üpris sageli pidanud kuulma ütlemist „mala vas ubili”.

Oleks eestlasi rohkem tapetud ja küüditatud (nagu näiteks ingerlasi või vadjalasi), laiuks siin Läänemere kallastel suur Venemaa, riigikeeleks oleks vene keel ja ajalugu oleks võimalik lõpuks ometi kirjutada ilma eestlasteta. Tuleks vist öelda: vastikute külmade kalasilmade ja nurgeliste nägudeta eestlasteta. Ning ilmselt ei peaks tulnukad siin tundma end bomžidena, nii nagu neil pole seda vaja teha ka endistel ingeri aladel, kus täna laiub juba „põline” vene maa ja asub üks Venemaa pärleid – Sankt Peterburg.

Kes on oma?

Hvostovi ideoloogia ja ajaloonägemus meenutab vägagi seda, millisena nägid ajalugu Indiasse tunginud aarjalased. Võtan siin abiks ühe teise ajaloo asjatundja Martti Kalda kirjutatu: „Kaheksarattaliste hobusekaarikute ning kvaliteetsetest pronksisulamitest relvade abil alistati või tapeti Indias sadu tuhandeid või koguni miljoneid pärismaalasi. Röövimine ja orjastamine vajas õigustust, vallutuste legitimiseerimiseks vaenlane demonologiseeriti. Aarja mütoloogia kujutab India pärismaalasi kuradite ja kollidena, kaose jõududena, kellele aarjalased oma äikesetormi- ja sõjajumala Indra ning tulejumal Agni abiga vastu astuvad. Võitlus õilistas aarjalasi, endanimetus (sanskr ārya) hakkas tähistama üllast isikut, samas kui pärismaalasi tähistavad terminid (sanskr dāsa, dasyu) vastavalt orja ja röövlit” (LR 2008, nr 7-8, lk 5-7).

Eesti, kuid samuti Läti ja Leedu demonologiseerimine on seejuures ka Venemaa ametlik ideoloogia. Näidates Eestit vastiku inimõigusi rikkuva riigina, on võimalik vaikida iseenda hirmutegudest ja õigustada oma ajaloonägemust. Ma ei usu, et ideoloog Hvostov end Vene ametliku ideoloogiaga kuidagi samastab, seda enam, et ise on ta end tituleerinud valgevenelaseks. Küllap ta ei samastagi, lihtsalt eesmärgid on samad.

Hvostovi demonologiseeritud mütoloogiates on peidus ka vastus küsimusele, miks tema ei ole „oma” ja THI on. Eestlasena sündinud THI-l on eestlastega samasugune ajalooteadvus, Hvostovil on üks teistsugune. Nii nagu see on teistsugune ka neil, kes aprillirahutuste ajal mässule tõusid, poeaknaid lõhkusid ja marodööritsesid.