Sirbi uus rubriik oma kohast paneb mõtlema. Reaalajas on sageli raske teadvustada kohta või paika kui erilist – kõik on liiga endastmõistetav. Alles tagantjärele selgub, et seal olin ma õnnelik või seal viibimine jääb surmatunnini meelde. Geograafiline, kehaline ja vaimne koht on omavahel seotud, niisiis on teemapüstitus fenomenoloogiline.
Kuna palutakse olla isiklik, siis vastus on ka isiklik: „oma kohaks” võin tunnistada mereranniku. Mererannik tähendab mulle Karepat – Põhja-Eesti ajaloolist kaluriküla, mis kujunes XX sajandil intelligentsi suvituspaigaks. Minu sündimise puhul otsustas isa järgida oma südamehäält ning luua perele suvituskoht Karepale. Ta lasi traktoriga vedada privaatsele krundile etnograafilise kalurihüti ja putitas selle suvilaks. Too väike loodusega ühtesulav hütt on kuulunud minu ellu aastakümneid. Hiljem sai selle lähedusse püstitatud väike saunamaja, kust sai paljajalu kuuma nahaga merre joostud. Iial ei pühitud soolast merevett froteerätikuga, vaid see pidi nahal ise ära kuivama, et meresoolad jääksid ihule. Paljajalu männimetsa all kõndimine masseeris jalataldu ja maandas pingeid. Toonaseid harjumusi on nüüd ka teoorias teaduslikult uuritud.* Meri on vabadus, meri on avarus. Merd ei saa vahetada järve ega jõe vastu. Meres ujumine on eriline. Ning Karepa meri on omasem kui Miami meri, isegi mere värv on siin teistsugune – külm sügavsinine, mitte soe helelilla, milliseks värvivad vee korallid jms sooja kliima eripärased nähtused. Nii et Eesti põhjarannik on minu oma koht.
Kas sinu naaber tuleb sulle appi, kui sul tõesti abi on vaja?
MIHKEL KAEVATS
15 aastat tagasi hakkas üks väike seltskond vana maja restaureerimise talgutel möödujatele tere ütlema. Kõik möödujad ei olnud just vaimustunud ja mõnigi viskas pilgu maha. Mõned aga vastasid tervitusele nii, et tegid kõigi päeva paremaks. Nad nagu oleksid seda pikka aega oodanud. Päev-päevalt oli tervitajaid rohkem, nii mõnigi viskas juba ise esimesena reipa tere. Ka paljud, kes esialgu olid pilgu maha visanud, tõstsid silmad, naeratasid ja tervitasid. Neiski oli miski liikuma hakanud: üks lihtne tere.
Sellest teretamisest sündis Uue Maailma selts, linnakogukondade teerajaja Eestis. Selle ettevõtmise eesmärk ei olnud elavdada elu üksnes Uue Maailma asumis, vaid provotseerida Kassisaba, Kalamaja, Karlova ja Lasnamäe elanikke meist etemini tegema. Võib öelda, et eesmärk on kuhjaga täidetud: naaberasumite elanikud tegidki meist etemini. Kuhjaga rõõmu kõigile.
Miks ma nüüd siis murekirja kirjutan? Asi on selles, et meie tegevus jättis oma sügavaima jälje avalike ürituste ja aktsioonidega. Uue Maailma selts oligi geniaalne avalikkuse projekt, mis suutis ilma rahata täiesti uskumatult pulbitseda. Ent sellel on omad varjuküljed ja need peituvad kogukonnatundes endas.
Väidan, et see lihtne teretamine oli suurem paradigmanihe kui Uue Maailma festival või seltsi muud tuntud aktsioonid, sest tere on igasuguse kogukonnatunde alus. Sellega ei kaasne ühtegi kohustust, aga tekivad võimalused. See loob atmosfääri edaspidi juttu puhuda ning, mine tea, viimati isegi midagi koos teha. Sa tead, et sinu majas või kandis elab keegi, kes ka sinu ära tunneb. Sa ei ole enam üksi võõras keskkonnas. Sa oled veidi oma. See tunne võib areneda millekski sügavamaks, aga võibki jääda vaid tereks.
Kuidas luua arglike eestlaste ja teistegi eestimaalaste vahel alususaldus, mis võimaldaks kogukonnatunde kasvu? Uue Maailma selts oli geniaalne avalikkuse projekt, mis suutis ilma rahata täiesti uskumatult pulbitseda.
Ma loodan, et eksin, ja keegi esitab veenva loo selle kohta, kui põhjalikult ma eksin. Aga mul on tunne, et ühiskonnas täidab linnakogukondade lugu mingi linnukese kuskil vastavas lahtris: kogukond – need on meil „olemas“. Nii-öelda.
Ühes hea mainega Eesti ülikoolis esitas üliõpilane magistritöö plaani kogukonna tugevdamisest. Tema plaan sai hävitava hinnangu, aga mitte selle kvaliteedi, vaid teema pärast. „Miks on kogukonda vaja?“, „… aga meil ju on Kalamaja päevad!“ ja „…mina ei tahagi võõraid inimesi näha!“ andsid õppejõud loomuliku ja ühtse hinnangu. Õppejõud kaotasid tagasisidet andes enesevalitsuse ja noomisid üliõpilast: „Kellele seda vaja on?!“ Ilmselgelt oli teema sedavõrd kohatu, et võimupositsioonil olevad õppejõud pidid mitmekesi juhendatavat üliõpilast alandama.
See lugu pani mind mõtlema. Kui meie arusaam kogukonnast on tasemel „… aga meil on ju Kalamaja päevad!“, siis kuidas saame selles aina ohtlikumas maailmas hakkama? Kuidas paneme seljad kokku, kui meil on tõesti häda käes? Kas helistame politseisse, kui tuleb sõda? Kas kutsume tuletõrje, kui linn on üle ujutatud?
Tõsi on see, et isegi kui igaüks meist tarbib ja nautleb üksi, ei suuda me rasketes olukordades hakkama saada, kui puudub põhiusaldus, et kaasteeline meie kõrval on põhimõtteliselt kena inimene, keda saan aidata ja kes omakorda saab mulle abiks olla. Maalisin siin maailmalõpustsenaariume, aga see tunne, et ümbertkaudu rahvas on kena rahvas, aitab ka rõõmsamat ja paremini toestatud elukest elada.
Oleme eestlastena harjunud ennast kirjeldama individualistidena. Eneseirooniliste naljadena võivad need tõdemused olla asjakohased, tehes meid tugevamaks. Aga selge ja üldtunnustatud eestluse programmina on see enesekirjeldus nukker, ennasthävitav ja alaväärsuskompleksiga. See kirjeldab midagi, mis on puudu. See ei peaks olema õigustus kogukonnatunde puudumisele, vaid peaks olema probleemi kirjeldus, millele tuleb hakata lahendusi otsima. Kuidas luua arglike eestlaste ja teistegi eestimaalaste vahel alususaldus, mis võimaldaks kogukonnatunde kasvu? Mis võimaldaks meil koos tugevamad ja rõõmsamad olla?
Kreekas peeti kogukonnatunnet polis’e põhiliseks eelduseks: kogukonnata ei ole küla, linna, riiki. Sõna communitas tähendab ladina keeles avalikku või jagatud vaimsust. Minu meelest oleme oma enesekujutluses ja avalikus diskursuses – mille alla käivad ka kõik reklaamid ja muu kommertsjutt – liikunud liiga individualistliku heaolu ja tarbimise suunas. See tekitab omakorda sisetunde, et seda lähedast tundmatut – naabrit, kaaslinlast, kaasmaalast – polegi vaja. Ostan ise, mis vaja! Ta on mul ainult ees, nii supermarketi sabas kui ummikus. Kontakt temaga on mingitmoodi ebameeldiv.
See viib paratamatult empaatiatunde puudumiseni. Empaatia- ja kogukonnatunde puudumine mõjutab viimsete detailideni meie elu ja rõõmutunnet. Pikas plaanis aga viib see ühiskonna lagunemiseni ühel või teisel viisil. Kui tarbimine enam heaolutunnet ei turguta ning vesi on mingitmoodi ahjus, saab empaatia puudumine kõrvetavalt nähtavaks. Seepärast esitan küsimuse, mis loodan, et resoneerib Sirbi lugejaskonnast kaugemalgi: „Kas sinu naaber tuleb sulle appi, kui sul tõesti abi on vaja?“
Tants on kõige selgem näide kunstivaldkonnast, mida kõik tahavad ise teha ja mitte keegi ei taha vaadata. Selles mõttes ballett või moderntants tolle tantsu alla ei kuulu, neid saab hinnata. Seal on pikad liinid, viimseni välja sirutatud käteulatus, kehaplastika ja tagatipuks veel ka koreograafia, mis korrastab nii aja kui ka ruumi. Tantsijad moodustavad tähendustest tulvil kujundeid. Kujundid jutustavad meile lugusid paarisuhte karidest või indiviidina ühiskonnas olemise võimatusest. See viimane on eriti magus teema. Konflikt on väljendatud ja tulemus näidatud. Suurepärane tantsija väljendab ennast partnerluses, esituses, loomingulisuses, tagatipuks ka muusikasse tantsimises. Tantsus tuleb esitleda tugevust, tasakaalu, paindlikkust ja väledust. Põnevust ilmub tantsu, kui seal on erilaadseid viskeid, lende ja tõsteid. See kõik pakub vaatajale elamuse. Võrdluses iseendaga mõistab vaataja vägagi hästi, et tulemuse taga on raske töö, et mina nii ei oska.
Ja siis tuleb lavale tants, mis näibki ainult ettevalmistusena. Lavaline tegevus ei vasta varem kirjeldatule ega ka üldisele arusaamale tantsust. Liikuvad kehad ei siruta käsi lõpuni välja, tõstavad küll üles, alguses ühe, siis teise järele, aga juba lasevad ka kätel kukkuda, kuidagi poolikult ja ebakindlalt. Vaataja ei mõista, et mis see siis nüüd oli, kujund allaandmisele või tagasihoidlik võidujoovastus, lugu ei jookse kokku. Laval moodustub grupp, aga teema indiviidi raskustest ühiskonnas välja ei joonistu. Laval ei võrrelda enda keha teise omaga, sest võrdlemine on vaimu pärusmaa, siin tegeletakse füüsisega. Rääkimata muusikasse tantsimisest, tavaliselt neil polegi muusikat. Üks kord tõesti nägin imelist tasakaalu, ka väledust olen näinud, aga ainult selleks see jäigi. Lõpplahendust polnud ja katarsis jäi olemata. Keegi ei kaotanud ega võitnud. Arusaamatu ettevalmistus. Aga millele?
Too tants ei vaja mõtlevat vaatajat, ta ei vaja ka mõtlevat tantsijat, pigem keha, kes teeb tegusid. Kindlasti ei ole ta ka kontseptuaalne. Ta tuleb ja on ning siis järsku enam pole. See pole näide maailmast, see ongi see, mis ta praegu on. Tants, mis ise käivitab olukorrad, tants, millele ei ole ette öeldud, mis ta olema peab. Tants, mis loob kogu etenduse, ideaalsel juhul moodustab ka lavastuse.
Kõige parem on seda tantsu ise tantsida. Kujutage ette, et lülitate välja kõik peas olevad geomeetrilised kujundid, isegi matemaatika, tähendused. Loobute konventsioonidest, võtate lihtsalt aega ja siis täidate selle oma kehaga. Lubate kehal moodustada mustreid, liigute koos teistega, kritiseerimata iseennast. Lõpuks hakkab aeg ja ruum organiseeruma, niikuinii hakkab, aga seda ei suuna mitte koreograaf, seda ei suuna ka tantsija, tegijaks on tants. Nii on võimalik kohtuda millegagi, mida veel ei teata.
Too ettevalmistus ei nõua tulemust. Kui varem ärritas tantsuteadlikku vaatajat laval seismine, mis ei olevat tants, siis too ärritus ei ole kuhugi kadunud. Hoolimata sellest, et nüüd juba taas laval liigutakse, näib see kõhkluse ja pausina. Kui tegemist on tantsija ebakindlusega, siis ma mõistan, aga kui keha laval tegeleb kahtlemisega, siis see on tugev tegu, selle kaudu justkui ostetakse aega juurde. Veel ei otsustata, sageli ei otsustata etenduse lõpuni. Kahtluse käigus ei otsita õiget lahendust, vaid töötatakse lahendust välja, alles luuakse ruumi ja tingimusi, ollakse enesekindlalt kahtluses, et miski saaks ilmneda. Tantsija ei oota ega valmista end ette suureks hüppeks, mida oleks vaatajal muidugi põnev vaadata, sest seal saab kaasa elada. Aga kui ei tea, milleks kogu see ettevalmistus, siis kaob ka huvi ettevalmistuse vastu. Too tants, mis on ettevalmistus, pakub tulevikule võimalusi, sest teda ei huvita aja ja ruumi organiseerimine, mis juba olemas on. Ta tegeleb probleemiga, mitte lahendusega. Ta usaldab keha ja tantsu ennast, annab vastutuse lahenduse eest neile.
Iga inimene tahab osaleda olevikus. Too tants pakub vaatajale lahtist tulevikku, et siis vaataja omatahtsi otsad kokku sõlmiks, kasutades täpselt neid otsi, mis talle parasjagu pihku olid jäänud. Sama võimalust tahab tolle tantsu tantsija pakkuda ka iseendale. Luua midagi, mida ta veel ei tea. Muidugi võiks seda teha treeningsaalis ja tehaksegi, aga tolle tantsu välja pakkumine laval küsib abi vaatajalt: kas saaksime koos tulevikku luua, sest kõik, mida me juba teame, kuulub minevikku.
19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Juuripidi räpinlane, pühendas ta oma elust seltsile ning emakeelele üle poole sajandi. Alates 1958. aastast, kui temast sai seltsi töötaja, jätkus teda täitma paljusid ja mitmesuguseid ülesandeid, sageli koos Heino Ahvenaga nagu paarisrakendis. Pikemat aega oli ta seotud murdekeele kogumisega, juhendades korrespondentide tegevust ning koordineerides iga-aastaste murdevõistluste läbiviimist. Need ajamahukad hoogtööd hõlmasid võistluste ettevalmistamist, üleskutsete kirjutamist, küsitluskavade levitamist, hulgalisi kirjavahetusi, nagu ka võistlustööde vastu- ja arvelevõttu. Ent need tähendasid ühtlasi oodatud kohtumisi vanade tuttavate, murdekogujatega, olgu Pöides või Kihnus, Kuusalus, Iisakus või sageli ka Tallinnas. Elavast murdekeelest ja ärksast murderahvast ammutas ta nii rõõmu kui ka energiat. Niisama töömahukad ja rõõmu pakkuvad olid keelepäevad, mida korraldati kümnetes koolides üle Eesti. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga.
Mingis mõttes on seltsi kontor, Helju Kaalu endine töötuba, olnud Eesti keele-elu üks keskseid kohti, olgugi selts oma liikmete näol hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murdekogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooliinimestega, olgu tegu ettekandekoosolekute, keelepäevade või seltsi väljaannetega.
Helju Kaalu järjepidevaks hooleks olid keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Ta hoidis silma peal lisandunud teostel ja korraldas väljaannete vahetust. Vajaduse korral oli ta filoloogi ja murdetundjana abiks nii käsikirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Koos Mari Musta ja Eevi Rossiga toimetas ta trükki korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti“ (2005), „Ennemustitsel Mulgimaal“ (2008) ja „Minevikupärandit Häädemeestelt“ (2012). Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis ta suure hoole ja armastusega. Helju Kaalu enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu pidasid teda seltsi liikmed ja külalisedki seltsi tõeliseks perenaiseks.
Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta Valgetähe V klassi teenemärgi (2008). Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast alates.
Mälestame teenekat kolleegi ja sümpaatset inimest ning avaldame sügavat kaastunnet tema omastele.
Helju Kaalu ärasaatmine Tartu krematooriumi suures saalis laupäeval, 28. jaanuaril kell 11.
Imavere on XXI sajandi maalise tööstusasula ilmekas näide. Imavere tööstusettevõtetel on olemas kõik moodsa tööstuse tunnused: protsessid on automatiseeritud, teadmistepõhised töökohad on kõrge profiiliga ning palgatase konkurentsivõimeline. Tehastes kasutatakse keerukaid tulevikutehnoloogiaid.
Tänapäevased tehased ja tänapäevane külaarhitektuur võiksid kaasa tuua maaelu metamorfoosi, nii et see ei seostuks poriste teede, vaesuse, varastamise, alkoholismi ja elu lootusetusega*, vaid konkurentsivõimelise palga, karjäärivõimaluse ning atraktiivse ja ihaldusväärse looduslähedase elukeskkonnaga.
Siinkohal kirjeldan peremudeleid, mille järgi võiks kavandada kõrge kvaliteediga elupindu, et meelitada Imaverre elanikke juurde. Seesugust elamispinda praegu alevis saadaval ei ole.
• Anna on Tartu ülikooli keemiatudeng, kes on Imavere biotehnoloogia katsetehases semestripikkusel õppepraktikal. Iga päev Tartust Imaverre sõitmine pole praktiline ning ajutise elupinnana on ta Imaveres leidnud stuudio tüüpi üürikorteri. Korteris on eraldi tsoonides köök ja elutuba. WC-duširuumi ploki peal on magamiseks lavats, kuid selleks sobib ka lahtikäiv elutoadiivan. Elupinnale lisandub mugavusena hommiku-ja lõunapäikesele avatud terrass-rõdu. Elukohast tööstuskülla ja tagasi saab jalgsi või jalgrattaga.
• Andrese Imaveres elava ema eluruumides tuleb teha kapitaalremont, ka ema ise vajab rohkem hoolt, mistõttu kaalub Andres abikaasaga asulas korteri üürimist. Pere lapsed on Tartus suureks kasvanud ning nende hing ihkab rahulikumat elu, vähem närvilist linnaliiklust ja igahommikusi ummikuid. Imaveres avaneb perel selleks võimalus: plaanitakse alustada uut karjääri kohalikus saeveskis, kus ümberõpe toimub tööga kohanemise osana. Selge edutamisskeem võimaldab soovi korral kiiresti karjääriredelil tõusta. Kaalukeeleks saab aga mõistlike tingimustega avar ja moodne üürielamu. Esimesel korrusel paikneb suure lõunapoolse terrassiga köök-elutuba ja paraja suurusega magamistuba rahuldab igati pere ruumivajaduse. Eraldi sissepääsuga teise korruse väiksesse ühetoalisse korterisse saab elamispinna ka Andrese ema, kes tunneb heameelt, et saab jääda elama kodukanti.
• Teele ja Tarmo on kõrgharidusega noored, kelle perre on üsna pea oodata last. Tartu kesklinnaeluga harjunud noored otsivad oma kahetoalisele korterile asendust, sest nüüd on vaja palju rohkem ruumi. Kahjuks peavad nad loobuma harjumuspärasest eluviisist, sest Tartu kesklinnas ületab sobiliku kodu maksumus nende võimalused. Tarmo töötab puidusektoris ning on pikka aega kaalunud töökohavahetust. Imaveres pakutakse talle tasuvat tööd, mis on ühtlasi karjääriredelil samm edasi. Seal on saadaval ka mõistlikel tingimustel moodsad ja ruumikad üürielupinnad, kusjuures eluviis ei erine sugugi seni kaalukausil olnud äärelinna omast. Pere ja nende esimene laps saavad nautida maaelu, puhast õhku ja tuppa pressivat loodust. Imaveres on olemas nii lasteaed kui ka kool, mis toetavad pere kasvamist ning annavad võimaluse väikeasula ettevõttes karjääri teha.
• Metsatalus elava viie lapsega pere elamispind amortiseerub kiiremini, kui jõutakse remonti teha. Lihttöölistest vanemad ei saa endale suuri ehitustöid lubada. Peatselt on käes aeg, mil uue maja ehitamine või uue kodu otsimine on möödapääsmatu. Suurele perele vajalikke tänapäevaseid eluruume pole maal saada ja linnas ei leidu neid sobilikus hinnaklassis. Tublide töötajatena leiavad ema ja isa töö Imavere-lähedases põllumajandusettevõttes ning pere asub elama nelja magamistoaga üürielamusse Imavere keskasulas. Tööle sõidetakse endiselt autoga, kuid laste igapäevaeluga seonduv saab nüüd aetud elukoha lähedal. Mõistliku hinnaga nelja magamistoa ja ruumika elutoa-köögiga korterit saab pere endale lubada tänu stabiilse sisstulekuga uutele kodulähedastele töökohtadele.
* Mart Kalm, Ons linnaelu maal hea? Majandi keskasula Eesti NSV-s. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2008, nr 4 (17), lk 61.
Tallinna Linnateatri „Revident“, autor Nikolai Gogol, tõlkija Toomas Kall, lavastaja Markus Helmut Ilves, dramaturgid Roos Lisette Parmas ja Markus Helmut Ilves, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Rene Liivamägi, helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Allan Noormets, Elisabet Reinsalu, Maiken Pius, Simo Andre Kadastu, Alo Kõrve, Külli Teetamm, Rain Simmul, Märt Pius, Kaspar Velberg, Mikk Jürjens, Jan Ehrenberg, Mart Toome, Andero Ermel ja Kalju Orro. Esietendus 29. X 2022 Salme kultuurikeskuse suures saalis.
Detailid otsustavad kõik. Salme kultuurikeskuse fuajee laual, kus Tallinna Linnateatri etenduste vaheajal kohvi ja küpsiseid pakutakse, seisab tilluke Ukraina lipp. Sinikollane lepitab mõttega, et sõja ajal Vene kirjandusklassikat mängitakse.
Mõttes olin arvustuse alguse juba valmis kirjutanud. See kõlas enam-vähem nii: Vene klassikat tuleks ikkagi vene keeles mängida. Pribaltiiski aktsent lisaks võluva nüansi suure kultuuriruumi teoste esitamisel tillukeses saksalikus Tallinnas. Nõndaviisi oli kavas ilmutada pahameelt, et Ukrainas käib sõda, aga Tallinna Linnateatris mängitakse Gogolit. Justkui midagi poleks juhtunud, justkui Mariupoli teatri keldrisse polekski jäänud surmalõksu umbes 600 inimest. Teatris hukkunute täpset arvu ei saa kunagi teada, sest kuuldavasti on Vene võimud mõrvatöö jäljed peitnud ja hoone varemed lammutanud.1
Kui nüüd keegi tahab öelda, et kultuur ja poliitika ei ole omavahel seotud, siis lisan veel ühe detaili: Vene okupatsiooniväed pakkisid Mariupoli teatrihoone varemed ehiskangasse (vanale hoonele tõmmati maalitud pildiga riidest fassaad ette). Mariupoli teatri varemeid ehtinud võltsfassaadil olid üleelusuuruses Puškini, Gogoli ja teiste vene kirjandusklassikute portreed. Poliitika ja kunst on tihedalt seotud, tahame seda või mitte.
Ent Tallinna Linnateatri „Revidendis“ pole sõjast haisugi. Ega poliitikast. Vaataja hakkab ise paralleele tõmbama. Nii näiteks hetkel kui linnapealik (Allan Noormets) unistab kindrali auastmest, meenub kohe üks soomerootsi ärimees, kes hirmsasti tahab parlamenti ja sealt valitsusse pääseda, et olla rahandusminister. Valimised on kuu aja pärast, midagi pole parata, et niisugused seosed tekivad.
„Revident“ on oma kõrge kunstilise tasemega sedavõrd hea, et tegelikult ei ole põhjust teha märkusi stiilis, et milleks vene näitemäng sõja ajal. Kultuur on universaalne ega sõltu sellest, milliseid tähendusi poliitikud püüavad sellele anda. Ega Gogol ole selles süüdi, et …
Lavastuse õnnestumise hing ja telg on Allan Noormetsa linnapealik. Tema kõrval seisab Andero Ermeli politseiülem, taamal Märt Piusi Dobtšinski ja Kaspar Velbergi Bobtšinski.
Lavastuse õnnestumise hing ja telg on Allan Noormetsa näitlejatöö. Igaühel on oma slepp, temaga on nii, et nagu näed, nii kohe tuleb meelde „Armastus kolme apelsini vastu“. Noormets ei pea midagi tegema, aga naer tuleb peale. Kui ta hakkab mängima groteski paisutatud võimukat, aga ka pugejalikku, rumalat ja seejuures agarat linnajuhti, siis on enam kui pool lavastusest juba tehtud. Eesti väikelinnades leidub nii mõnigi samasuguste iseloomujoontega linnapea. Küllap on neid ka mujal maailmas, sest Gogoli mudel, mille kaudu ta näitab inimhinge allakäiku, kui hingekesele on antud peaaegu kontrollimatu võim teiste üle, on universaalne igal ajastul ja iga riigikorra tingimustes.
Keerulisem lugu on petturist seikleja Hlestakoviga (Mikk Jürjens), kelle linnakese valitsejad tähelepanu ja rahaga üle külvavad. Põhjus, mis sunnib teda olukorda ära kasutama, jääb laval hämaraks. Siin on lavastaja ja näitleja jõud lõppenud enne vastuse leidmist. Hlestakov on väike sehkendaja, kes topib kõik taskusse, mis talle teele jääb. Kes aga end pakuvad, nende südame ta murrab või rahakoti tühjendab. Aga mis on motiiv, mis sunnib teda niiviisi käituma?
Tallinna Linnateatri puhul kirjutada näitlejate meisterlikkusest on klišee. Toon ühe detaili. Rain Simmul mängib postiülemat. Viimases pildis ta sosistab oma sõnad. Istun eelviimases reas, pingutus Simmuli sõnade kuulmiseks on nii suur, et kõrvad peaagu valutavad, aga kuulda on iga kui silp. Kehvem näitleja ei võtakski sellist lahendust ette, sest ta ei saaks sellega hakkama. See ilmselt ongi Tallinna Linnateatri saladus, põhjus, miks publik teatrit kiindunult armastab – istud saalis ja vaatad oma ala meistreid.
Õpetatud kriitikud enne seda arvustust on kirjutanud prügist, mille keskel Tallinna Linnateatri „Revidendi“ tegelased askeldavad.2 Mina sain lavastusest küll hoopis teistmoodi aru. Lava servad on ümbritsetud kilekottide virnadega. Näitlejad poevad lavale ja ära läbi kilekotimägedesse uuristatud urgude. Esiteks ma ei armasta selliseid võrdlusi, et prügi halb, inglitiivad hea. Teiseks ma ei näe, et laval oleks prügi.Näen kilekotte, õhku täis puhutud kilekotte. Prügi see pole, sest ei haise ega ole vastikult raske. Kottidesse kukutakse, neid loobitakse – lendavad kui udusuled –, nende alt poetakse läbi ja nende kohal troonib kogu tegevus. Finaalis aga hakkavad õhku täis kilekotid lendama laiali – illusioon visiseb tühjaks.
Mulle on see nagu õhuloss. Kuna see on väike ja vaene provintsilinn, kus linnaametnikud pole oma töös kuigi osavad, siis nende mõtteline õhuloss pole kõrgemaks kerkinud maadligi vallist, milles paar urgu. Õhuloss seostub ka täitumatute unistustega. Linnapealiku ja tema abikaasa keskne elumotiiv on fantaseerimine, et olla keegi teine kusagil mujal. Minu meelest on lavastaja Markus Helmut Ilves loonud „Revidendi“ õhulossis.
Vaatajana olen õnnelik, et kunstnik ja lavastaja on loonud groteskse, unistuste helge ilma. Tooni annab lavakujunduse keskne element, flaami kunstniku Jacob Jordaensi maal „Viimne kohtupäev“, mis on töödeldud heledamaks. Algselt surmakarva pruunil põhjal väändunud inimfiguuridele on lisatud helesinine taust. Viimase kohtupäeva aruandekohustusest on saanud viimse kohtupäeva lootuskiir.
Olingi mures, et kuhu jäävad Kristjan Suitsu kunstnikukäekirjale iseloomulikud erksad värvid. Tegelaste rõivad olid üsna ühetoonilised, kui linnapealiku neoontossud välja arvata, aga eredad toonid olidki koondunud lava tagaseina hiiglaslikule valgustatud kulissile.
„Revidendi“ lavastuse tugevaim külg on kahtlemata näitlejate töö, tervik ja kooskõla. Vaataja lahkub ülendatuna, kuigi on näinud inimloomuse tumedat ja vastikut poolt mitu tundi jutti. Näidendi sisu on ju teada, see võiks olla igav, sest lõpp on ju ammu enne algust ette määratud, aga osatakse mängida nii, et justkui polekski varem „Revidenti“ lugenud. Kas tõesti finaalis saabub tegelik revident pealinnast provintsilinna korda looma? Mõistus teab, aga ometi tajun vaatajana üllatust.
Sõda kauges Ukrainas justkui polegi olemas. Või mis õigus on mul teha märkusi vene näidendite lavastamise kohta. Mitte mingeid. Kunstnikel on vabadus valida. Veel on, sest Vene maailm püsib Peipsi taga.
1 Mariupol theatre demolished „to hide Russian crimes“, aide says. – BBC News 23. XII 2022.
2 Karin Allik, Uus revident ilmub prügihunnikust. – Postimees 7. XI 2022.
Mängufilm „Peter von Kant“ (Prantsusmaa 2022, 85min), režissöör-stsenarist François Ozon, operaator Manuel Dacosse, kunstnik Katia Wyszkop, produtsent François Ozon, põhineb Rainer Werner Fassbinderi filmil „Petra von Kanti kibedad pisarad“ („Die bitteren Tränen der Petra von Kant“, 1972). Osades Denis Ménochet, Isabelle Adjani, Khalil Ben Gharbia, Stefan Crepon, Hanna Schygulla, Aminthe Audiard.
Esimest korda nägin Fassbinderi filmi esimesel kursusel. Tema loomingule oli pühendatud filmikoolis terve nädal ja algas see „Katzelmacheri“ ehk „Tülitekitajaga“ (1969). Seal on stseen, kui noored inimesed sisenevad õllekasse ja istuvad lauda. Istumine kestis mõne minuti. Inimesed valisid toole, istusid ringi, tõusid jälle püsti, vahetasid kohti ja kaaslasi. Taustaks vaid toolikolin. See oli omamoodi tants ilma muusika, dialoogi ja koreograafiata, filmitud ühe staatilise kaadrina. Stseenis endas oli muusika. Sellest stseeni nägemisest peale olen ma Fassbinderi fänn. Musikaalsus kaamera ja näitleja liikumises, pauside ja sõnade väljapeetud rütm iseloomustab kõiki Fassbinderi filme. Need on kui poeetilised menuetid, kus liikumine ja lausutud sõnad loovad ise omaette muusika. Fassbinderi filme võib lõputult vaadata ainuüksi selle musikaalsuse ja rütmi pärast. Kord ütles üks Petseri munk, et tema hindab filmides kaadri ja muusika kooskõla, filmi ilu. Fassbinderi filmides ongi see kooskõla. Kuid Fassbinderil on kõrva ja kuulmist veel ühe asja peale: ta oskab leida inimese isiklikus elus sündmuse, mis puudutab tervet ühiskonda. See oluline taju ja oskus on tegelikult haruldane. Kui palju on sotsiaalseid filme, mis on pigem tüütud kui huvitavad. Fassbinder ütles, et ta väldib nn probleemfilme, tema sotsiaalsus pole otsene ega ühene. Ta valib oma tegelase elus täpse sündmuse, mis viib tegelase vastuollu ühiskonnaga, sest inimese isiklikud väärtused ei lange kokku ühiskonna väärtustega. Nii on see ikka olnud. Ainult imelik võib imestada, et miks siis. Hanna Shygulla rääkis, et Fassbinderi erilisus polnud tema intellektuaalsuses, vaid selles, et ta küsis asjade kohta, mida peeti enesestmõistetavaks. Ta oli ootamatult aus.
Võtame tema filmi „Kaupmees neljaks aastaajaks“ või siis „Hirm närib hinge seest“.1 Need on väga kaugel glamuurist, mida Fassbinderiga tavaliselt seostatakse. Tegelikult on ka neis filmides glamuuri, alamklassi glamuuri, mida võib nimetada ka lihtsa inimese väärikuseks. Inimese väärikus iseloomustab minu arust üldse head (filmi)kunsti, kus inimese puudustele ja pattudele vaatamata ei naeruvääristata teda, võetakse tema kannatusi tõsiselt ja jäetakse alles ta väärikus. Fassbinder oli filmiajaloos esimene, kes ei kujutanud ka homoseksuaalseid inimesi koomiliste kõrvaltegelastena, nagu seda oli tehtud varem, vaid kui tavalisi inimesi, kellel on oma rõõmud ja mured, kellel on hing.
Enamikus Fassbinderi filmides on peategelasteks naised, omamoodi Fassbinderi alter ego’d. Ka „Petra von Kanti kibedate pisarate“ peategelane on naine. „Peter von Kantis“, selle filmi François Ozoni vabas tõlgenduses, on peategelane aga mees, tegelikult Fassbinder ise. Loomulikult ei saa Ozoni „Peter von Kanti“ vaadata iseseisva filmina, lahus Fassbinderist kui inimesest, kui filmitegijast. Kõik toetub talle, tema varasematele filmidele.
Ozon ilmuski ju 22 aastat tagasi orbiidile Fassbinderi näidendi „Veepiisad kuumadel kividel“2 filmiversiooniga3. Ka filmi stiil ja värvid pärinesid Fassbinderilt. Oma hilisemates filmides on Ozon samuti varjamatult toetunud suurtele klassikutele: Luis Buñuel, Douglas Sirk, Jacques Deray. Siiski on Ozon täiesti oma tunnetusega lavastaja ega kopeeri kedagi mehaaniliselt. Tema käekirjaks on õhuline pehmus ja huumor.
Peter von Kant (Denis Ménochet) ja Sidonie (Isabelle Adjani)
Ozon kasutab „Peter von Kantis“ samu detaile, mis Fassbinder „Petra von Kantis“ (plaadimasin ja mannekeenid, seintel baroksed maalid), kuid sellist kaameratööd, mida tegi Michael Ballhaus, Ozonil ei ole. Kõik on lihtsam, kergem ja muretum. Ka „Peter von Kanti“ näitlemisstiil on dialoogis Fassbinderi filmide näitlemisega, kuid toimib hoopis teistmoodi. Kui Fassbinder lõi koos kaamera ja näitleja liikumisega oma tumma koreograafia, kus iga lausutud sõna kõlab kui poeesia, siis Ozon loob paroodia. Poeesia ja paroodia kooskõla on muidugi omane ka Fassbinderile endale. Tema melodraamatiline ülevus pole kunagi pateetiline, vaid kerge. Õigemini on Fassbinderi näitlejad vabad mängima mitmes registris korraga: otse kaamerasse suunatud pilk, mis lõhub illusiooni, siis õrnemast õrnem puudutus ja kohe otsa tehtud poos. Sellist laadi näitlemist valdas kõige paremini Fassbinderi põhinäitlejanna Hanna Shygulla. Alati usutav ja veenev, kuid lahkub justkui kohati rollist, saates vaatajale kurb-armsa naeratuse. Inimese, mitte näitlemise mõju, on Fassbinderi filmidele omane. Ükski võõritus ei lõhu mõju ja ilu, naer ja kõrvalpilk hoopis süvendavad inimese mõistmist. Paljud Fassbinderi matkijad on meistrile alla jäänud just selles osas. Matkides küll Fassbinderi võõritatud stiili, ei jää nad südames tõsiseks ja väärikaks, mida Fassbinder suutis.
Ozonil on minu meelest see õnnestunud ka selles vallas. Ta lisab Fassbinderi alusloomingule omapoolse tõlgenduse. Peter von Kant, keda mängib Denis Ménochet, on loomulikult Fassbinder, enfant terrible, geikoletis. Kuid Ménochet’ kehastuses näeme me ülekaalus kohmakat meest, kes proovib kõik oma tähelepanekud elust filmidesse panna. Dialoog, mis on kohati sõna-sõnalt võetud „Petra von Kantist“, kõlab Ozonil teistmoodi: see pole tegelase Peteri, vaid Fassbinderi enda hääl, kaugeltki mitte enesekindel, vaid kahtlev, tegelikult lähedust otsiv lapsiku lihtsameelsuse hääl. Ozoni paroodia, mis võtaks justkui Fassbinderi dialoogilt üleva poeetilisuse, viib selle lähemale Fassbinderile endale, temale kui inimesele, kes polnud kaugeltki nii glamuurne. Selline lähenemine teeb aga Fassbinderi inimlikumaks ja nii säilitab ka Ozon oma südames väärikuse, nagu tema suur eeskuju. Teistsugusel, Fassbinderist pisut kergemal moel jõuab meie ette terviklik film inimese uhkusest ja alandlikkusest. Nagu „Petra von Kant“ räägib ka Ozon loo manipuleerimisest, Fassbinderi lemmikteemast, kuidas tugevam kasutab nõrgemat, tehku tugevaks positsioon, anne, noorus või külmem süda.
Lugu on sama, mis Fassbinderil, kuid vahetatud on nais- ja meestegelaste rollid. Moedisainer Petra von Kanti asemel on filmirežissöör Peter von Kant. Petra teenijanna Marlene (Irm Hermann) asemel on kurb arlekiinlik noormees Karl (Stefan Crepon). Mõlemad on võrdväärselt kummalised ja koomilised allaheitlikkuse kehastused, kes varjavad kättemaksutuld. Vaikiv teener loob kohe tausta, mis tutvustab Peter von Kanti kui isevalitsejat, teener Karli aga kui tema ohvrit. Lihtne ekspositsioon on Ozonil selgelt koomiline. Fassbinderi Marlene on pisut salapärasem, keegi, kes on ka ise võimeline oma perenaisega manipuleerima. Ozon loobub aga kohe salapärase manipuleerimise pingest ja asub kujutama Fassbinderit kui inimest. Ka loo edenedes, kui siseneb Peteri sõbranna, näitlejanna Sidonie (Isabelle Adjani), ei rõhu Ozon manipuleerimise teemale ja loob pigem koomilise atmosfääri. Režissöör Peter von Kanti aforismid ja tähelepanekud elust on Sidonie meelest pisut tüütud vaimukused, mille peale viisakalt noogutada ja naeratada. Isabelle Adjani ja Denis Ménochet mängivad mõlemad kerge koomilise võõritatusega, mis on kogu filmi võti. Peter von Kant on pigem väsinud lavastaja, kes üritab luua oma järjekordset filmi. Ozon paneb Peter von Kanti tüdinult ohkama, et filmide tegemine on läinud tüütuks: otsi ideid, räägi ära näitlejaid, pärast põe läbikukkumise pärast. Rohkem kui neljakümne filmi autor Fassbinder võis kindlasti niimoodi tunda. Ozon kujutab Peter von Kanti antipoeetiliselt koomilise ja abitu mehena, kes vajab särtsu ning kelle ellu astub noor Amir (Khalil Ben Gharbia). Nende armulugu on algusest peale lootusetu ja ebavõrdne. Peter kasutab oma lavastajapositsiooni ja lubab Amirist näitleja teha. Sarmikas ja võimukas lavastaja Peter von Kant muutub aga haavatavaks ja nõrgaks, kui armub Amiri kõrvuni. Rollid pöörduvad: tugeva isendi asemel on nüüd nõrk, kaitsetu olend. Noored ei mõista sõna „alandlikkus“, ütleb Peter von Kant noorele Amirile. Ozoni versiooni keskmes ongi alandlikkus, mida Fassbinderi algteos nii tugevalt välja ei too. Mahajäetud ja alandatud Peter von Kant lõhub meeleheites korteri, sõimab läbi Sidonie, tütre (Aminthe Audiard) ja ema (Hanna Schygulla). Ozon on pannud Sidonie suhu sõnad, mida paljud fännid Fassbinderile samamoodi näkku karjuksid: oma filmides hoiad sa nõrgemate poole, aga elus oled tugevamate poolel. Sa oled hea kunstnik, aga halb inimene. Kui kõik on Peteri hüljanud, jääb temaga vaid ema. Oli ju Fassbinderil oma emaga väga lähedane suhe. Shygulla kui Fassbinderi põhinäitleja režissööri ema rollis toob filmi uue reaalsustasandi. Shygulla vaatab Peter von Kanti, nagu oleks ta jälle kahekesi koos oma režissööriga. Peter von Kant lamab voodil, ta on loobunud soovist omada noort armukest. Ema lohutab poega: elus on vaja jumalat ja lootust. Ei ole jumalat vaja, vaja on isetut armastust, ajab poeg vastu. See on ju üks ja seesama, leiab ema.
Shygulla mängib lõpustseeni kergelt, õrnuse ja peene huumoriga. Tema teab kõige paremini, milline vigurivänt Fassbinder oli ja millist tooni oleks õige hoida. Ema laulab Peter von Kantile saksa keeles hällilaulu, silitades poja pead. See on küll parasjagu koomiline, kuid loomulikult tulevad fännil pisarad silma: kohtuvad ju selles stseenis Fassbinder ja Shygulla uuesti.
Ozon lõpetab filmi leppimise ja alandlikkusega, mis oli Fassbinderile võõras. Ohver peab ajama selja sirgu ja hakkama vastu ekspluateerijatele, leidis Fassbinder. Leppimine on vale. „Inimene on brutaalne, ta talub kõike!“ See kuulus lause kõlab nii „Petra von Kantis“ kui ka Ozoni uusversioonis. Ozon astub aga Fassbinderi võitluslikkusest sammukese eemale, leppimise ja alandlikkuse suunas. Kui inimene ei lepigi endaga, võiks ta leppida vähemasti teise inimesega.
Kuigi Ozon on teinud pehme huumoriga filmi alandlikkuse leidmisest, siis ometi, kui mängus on Fassbinder, jääb miski torkima. „Peter von Kanti“ tänane kontekst on Vene agressioon Ukrainas ja aeg, mil Iraanis, Ungaris ja Venemaal keelatakse filme ja kiusatakse taga režissööre. Fassbinder oleks neis riikides täna mõeldamatu – ja mitte ainult homoseksuaalsuse pärast. Diktatuur ei salli inimest nii, nagu ta on, sallitakse ainult paraadportreed. Kui Eestis oleks parempoolne diktatuur, oleks ka siin Fassbinder, Pasolini ja Godard mõeldamatud. See võimalus on meil aga jätkuvalt olemas ja sellest ka Fassbinderi aktuaalsus.
1 „Händler der vier Jahreszeiten“, Rainer Werner Fassbinder, 1972; „Angst essen Seele auf“, Rainer Werner Fassbinder, 1974.
2 „Tropfen auf heiße Steine“, Rainer Werner Fassbinder, 1964.
3 „Gouttes d’eau sur pierres brûlantes“, François Ozon, 2000.
Kontsert „URR-36: Jonathan Harvey“ 17. I ERRi 1. stuudios. Ansambel U: koosseisus Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Taavi Kerikmäe (klaver) ja Vambola Krigul (löökpillid). Kavas Jonathan Harvey looming.
Jonathan Harvey muusikale pühendatud kontserdikava liikus kronoloogiliselt läbi eri kümnendite: publik istus justkui ajamasinas, mis aeg-ajalt peatus ja võimaldas ansambel U: kogenud teejuhtide vahendusel jälgida ühe põneva looja teekonda.
Esimene peatus: 1973. aasta ja kvantfüüsika. Harvey oli paari aasta eest tutvunud Princetoni ülikoolis helilooja ja matemaatiku Milton Babbittiga, kelle serialistlik looming avaldas talle sügavat mõju. Veelgi tähenduslikumaks võiks aga pidada tema kohtumist uute muusikatehnoloogiliste vahenditega, mis määrasid paljuski tema edasise loomingulise trajektoori. Teose „Quantumplation“ tarvis on Harvey ammutanud ainest kvantfüüsikast, ennekõike algosakeste ennustamatust liikumisest ümber oma tuuma. Tuuma ja protsesside käivitaja rollis oli seekord Vambola Krigul, kelle mängitud tamtamm paiskas algosakesed kohe orbiidile (see oli ainus teos, kus kogu U: koosseis oli korraga laval). Teose puäntillistlik ja mänguline karakter kõlas ansambli esituses vägagi veenvalt ja juba see on omaette saavutus, sest Jonathan Harvey teosed on tuntud nõudlikkuse poolest. See nõudlikkus puudutab aga ennekõike mängijaid ja tehniliselt õnnestunud ettekande puhul ei tohiks publik nende pingutusi märgata. Ega märganudki.
On imekspandav, et maailmas ülipopulaarse helilooja Jonathan Harvey muusika kõlab Eestis nii harva. Ilmselt on osaliselt süüdi tema ülinõudlikud partituurid, mis mõjuvad võib-olla liiga heidutavalt. jonathanharveycomposer.com
Teine peatus: 1984. ja 1987. aasta. Harvey on juba mõnda aega tegutsenud Pierre Boulezi kutsel IRCAMi keskuses. Valminud on mitu kompositsiooni lindile ja akustilistele instrumentidele. Kui eelnenud linditeostes võib teataval määral märgata Karlheinz Stockhauseni mõjutusi, siis teose „Ricercare una melodia“ puhul on helilooja heitnud pilgu hoopis minevikku ja pöördunud meloodiaotsinguil vanamuusika võtete, ennekõike kaanoni poole. Ühele instrumendile kirjutatud teoses kasutati mitmehäälse kaanonifaktuuri saavutamiseks algselt nelja lintmakki. Tänapäeval jookseb selle asemel arvutis Maxi visuaalne programm. Tabasin end mõttelt, et autentse ajahüppe huvides oleksin tahtnud kuulda just nimelt lintmakkidega loodud kaanonit. Leian, et tehniliste vahendite valik võiks n-ö elektroonilise vanamuusika esitamisel olla sama oluline kui ajastutruude pillide kasutamine näiteks barokkmuusika puhul. Enamasti trompetil või tšellol esitatav teos kõlas Tarmo Johannese esituses hoopis flöödil ja see asjaolu pöördus viimases kolmandikus ka ootamatult trumbiks: taasesitatud materjali lihtsate aeglustus- ja madaldusvõtetega töötlemisel laienes flöödi kõlaspekter märgatavalt, omandades kohati madalamate puupuhkpillide laadseid tämbreid ja mõjudes kohati lausa ansambliteosena. Niisama efektselt mõjus ka lihtne kvadrofooniline spatsialisatsioon, kus iga taasesitatud kaanonihääl kõlas omaette kõlarist.
Kolmas peatus: 1994. aasta ja budism. Juba mõnda aega on Jonathan Harvey teoseid suunanud budistlik mõtteviis. „Advaya“ lähtepunktid on vastandite ühtsus, tegelikkus ja illusoorsus. Tšellole, sämplerile ja live-elektroonikale kirjutatud teoses esindab akustiline tšellopartii tegelikkust ja kogu elektrooniline partii näilisust. Kõik alghelid pärinesid kontserdil tegelikkusest ehk tšellost, k.a Taavi Kerikmäe perkussiivsed sämplid. Levi-Danel Mägila esitatud tegelikkus oli täpne ja seisis kindlalt kahe jalaga maa peal. Elektrooniline kõlalainendus mõjus kohati vägagi eeterlikult, ilmudes ja kadudes sama ootamatult. Tänu harmonizer-tüüpi efektile moondus instrumendi kõlaspekter kohati tundmatuseni ja neid metamorfoose oli põnev jälgida. Samal ajal tundus, et teatud kõlaesteetilised valikud olid oma aja pitseri seekord ehk liigagi jõuliselt külge jätnud.
Neljas ja viimane peatus: 2012. aasta. On Jonathan Harvey viimane suvi ja tema keha ei allu enam kontrollile. Kõrged kiudpilved ja tantsisklev valgus pakuvad talle veel lohutust. „Cirrus Light“ on akustiline sooloteos klarnetile. Helena Tuulingu ülitundlik esitus haaras publiku endaga otsekohe kaasa. Ka kõige vaiksemad ja delikaatsemad helid olid pingestatud ja kohati näis isegi aeg seiskuvat. Tehislikult loodud elektrooniliselt laiendatud kõlaruumid olid nüüd kadunud – oli vaid klarnet. Jonathan Harvey oligi klarnet, otsimas oma viimast meloodiat.
Pärast kontserti tabasin end mõtisklemas Taavi Kerikmäe ja Tarmo Johannese esitatud vahetekstide mõju üle publikule, seda ennekõike kava viimase teose puhul, mille kõrgendatud emotsionaalne laetus oli mingil määral kindlasti seotud eelnevalt avatud taustaga. Inimene märkab esmajoones ikka seda, millele tähelepanu juhitakse. Ka Jonathan Harvey on mitmes intervjuus nentinud, et muusikas ei ole võimalik väliseid tähendusi täielikult vältida. Miks mitte neid siis mõnikord ka teadlikult kasutada?
On imekspandav, et maailmas ülipopulaarse helilooja Jonathan Harvey muusika kõlab Eestis nii harva. Ilmselt on osaliselt süüdi tema ülinõudlikud partituurid, mis mõjuvad võib-olla liiga heidutavalt. Ometi, nagu ansambel U: liikmed kontserdile eelnenud intervjuus arvamust avaldasid, ei nõua helilooja ilmselgelt võimatut ja kogu tehnilises keerukuses on tegemist siiski äärmiselt läbimõeldud ja -kirjutatud teostega. Kontserdi vaherepliikidest käisid korduvalt läbi sõnad „põnevus“ ja „huvi“. Need kaks märksõna võiksidki olla Jonathan Harvey muusika avamise võti ja tundub, et helilooja teosed on leidnud omale ansambel U: näol veel ühe avatud ja mõistva partneri.
VAT-teatri „Vivaarium“, lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Johannes Valdma, videokunstnik Sander Põldsaar, helilooja Villem Rootalu, valguskujundaja Rommi Ruttas, arendaja Helena Väinmaa. Mängivad Maarja Tammemägi, Merilin Kirbits, Meelis Põdersoo ja Tanel Saar. Esietendus 18.I Sakala 3 teatrimajas.
„Vivaariumi“ mängitakse veel täna ja viimast korda homme, 28. jaanuaril, nii et kui on võetud pilet neile etendustele, siis on targem jätta see arvustus praegu lugemata. „Vivaariumist“ on ilmselt võimatu kirjutada eksperimenti ära rikkumata. „Vivaarium“ on just eksperiment, kus kombineeritakse lavastuslikke võtteid, erisuguseid tehnoloogiaid ja algoritme, mitte niivõrd teatrilavastus.
Vivaarium: elu pärast. Etenduses osalemiseks läheb tarvis nutiseadet, mille abil lavastuse maailmas orienteeruda. Esimene ülesanne ootab osalejat Sakala teatrimaja teise korruse fuajees. Seintel on umbes poolsada QR-koodi: nende skaneerimisega saab valida endale üheksa asja, mille võtaksid kaasa pikale reisile. Valida saab näiteks Rubiku kuubiku, 100 liitrit viskit, revolvri, villased sokid, lõhnaküünla jpm.
19.15 avaneb saaliuks. Nüüd näeb reklaamvideot, mis ees seisvat pikka reisi natukene selgitab. Tegelikult mingit reisi ei tule. Hoopis vastupidi. Teadlased on leidnud, et kui sulgeda 70 protsenti maailma elanikkonnast 23 aastaks väikese maja mõõtu kapslitesse, siis annab see planeedi loodusele taastumiseks vajaliku hingetõmbepausi. Kapslid kaitsevad üleujutuste ja metsatulekahjude, kas või tuumatalve eest. Eesti jaksab osta vaid neli kapslit, mis muidugi tekitab kohe küsimuse, et kui kapslisse mahub umbes veerandsada inimest, siis kes jääb välja. Või mis seal mõelda? Ole õnnelik, et ebatavalise ja ähvardava looduse kätte ei jää.
Inimesed jagunevad nelja kapslisse maailmavaate alusel. Maailmavaate paikapanemine algab juba fuajees: djembe ja viiruki valinu satub veidi teistsugusesse seltskonda kui too, kes valis eesti naisluule antoloogia ja tühja märkmiku. See meenutab interneti psühholoogiateste, kus peab tegema valiku „kas kitarr või viiul?“, „kass või ahv?“ ning vastuseks saab teada, kas oled introvert või ekstravert. Seepärast lastakse rakenduses vastata veel mõnele jah-ei küsimusele. Näiteks, kas inimene on planeedi viirus, Jumal on kodumaa nägu või kas tähtis on fakt, mitte emotsioon?
Nelja eri värvi kapsli uksel ootavad publikut kaptenid Merilin Kirbits, Meelis Põdersoo, Maarja Tammemägi ja Tanel Saar.
Nüüd on algoritm küllalt teada saanud ning oskab inimese paigutada ühte neljast kapslist: esimeses on pereväärtuste eest seisjad (nende kapteniks Merilin Kirbits), teises rohelised (kapten Meelis Põdersoo), kolmandas tehnoloogiaentusiastid (kapten Maarja Tammemägi) ja neljandas Eesti patrioodid (kapten Tanel Saar). Igal kapslil on oma värv: vastavalt violetne, laim, türkiis ja hõbevalge.
Mina sattusin neljandasse kapslisse ja tegelikult ei tea, mis täpselt toimus ülejäänud kolmes, aga tundub, et muster on sama.
Oled teinud oma valiku, nüüd jätkavad kaptenid ajupesu loosungite, ideede ja küsitlustega, mis lähevad järk-järgult absurdsemaks. Esialgu on kõik naljakas ja põnev: videosild teiste kapslitega annab võimaluse kiigata naabrite ellu. Violetne grupp maksab lapsesaamise eest, rohelised maksustavad selle. Türkiissinine grupp, firmaidandajad, on loonud generaatori, mis toodab laipadest elektrit. Hõbevalged lahendavad maailma energiakriisid karude ja siilide kombel talveunne jäädes.
Muinasjutu lõpp. Ideoloogilised küsimustikud muutuvad kiiresti kurjakuulutavaks. Näiteks tahetakse nüüd teada, kas laulupidu kuulub vaid eestlastele või mitu riigikeelt peaks Eestis olema. Lõpuks on valikud päris karmid: „Kinnisvara omamine on Eestis võimalik vaid vähemalt viiendat põlve eesti rahvusest ja kehtiva Eesti kodakondsusega inimestele.“ Kaptenid näevad vastuseid ning kuna kohe tekivad mõned „vastutöötajad“, pannakse hääletusele, mis nendega peale hakata. Tegelikult kaptenid luiskavad narratiivi huvides: väidetavalt on minu kapslis kaks inimest, kes arvavad, et Eestis võiks olla mitu riigikeelt, ja viis inimest leiavad, et need kaks võiks hukata. Nii hirmus see muidugi ei ole, kui kapten väidab, aga jääd uskuma ja kõhe hakkab küll.
Arvestades, kui läbipõimunud on narratiiv nutiseadme, kõrvaklappide, videoprojektsiooni jm tehnoloogia kasutamisega, on väike ime, et kõik sujub tõrgeteta. Viivuks osalejate vastused hilinevad, aga siis täidab kapten oma jutuga pausi ära. Tanel Saar sobib oivaliselt mulla- ja vereusku patrioodiks, ehkki tema jutt kisub vahepeal koomiliseks. No ei võta tõsiselt inimest, kelle iga teine väljend on „ai-tsih-ai-tsah“. Aga marurahvuslased mõjuvadki koomiliselt (huumor võib olla ka lihtsalt minu kaitsereaktsioon).
Lavastuse puänt on tehniline rike patriootide kapslis: see täitub otsast otsani tossuga ning kapsli elanikud peavad otsustama, mida teha. Kas põgeneda ja assimileeruda teiste kapslitega või võtta toimivad kapslid jõuga üle? Rohelistel, violetsetel ja türkiissinistel on vastavasisuline küsimus: kas kuulutada sõda hõbevalgetele või võtta nad vastu? Kaptenid seovad vastuse usaldusega: kapten läheb sõtta ja kui sa pole temaga, oled tema vastu.
Valiku klaustrofoobia. Märtsi algul peavad Eesti kodanikud tegema valiku djembe ja teibirulli vahel ning seejuures uskuma, et see valik on kõigile kasulik. 13 aastat tagasi Saku suurhallis peetud „Ühtse Eesti suurkogu“ oli oma aja laps: lipud, marsimuusika, suurejooneline valgus-show ja vihmavarjutüdrukud. „Vivaarium“ esitab samu küsimusi ning opereerib samade vastustega, lihtsalt aeg on muutunud ning tänapäeval valime VR-prillide, äppide, Zoomi-kõnede ja nutiseadmete abil. Mäletan seda elevust, helgema tuleviku ususööstu, kui olin „Ühtse Eesti suurkogul“ valmis hääletama fosforiidikaevanduste poolt. Mis seal salata: suur osa Eesti poliitilisest eliidist lootis ja kartis, et „äkki teevadki erakonna ära“.
„Vivaarium“ on meie aja nägu: väiksem ja halastamatum. Lavastus ei mudelda mitte ainult riigikogu valimisi, vaid mängib võimalusega, et ehk me ei peagi kümne aasta pärast kandidaadi poolt häält andma. Algoritmid tunnevad meid märksa paremini kui me ise: eelistame ju mõne negatiivse iseloomuomaduse maha vaikida, endale valetada. Teha õilsaid sõnu inimelu puutumatuse kohta – ja hääletada seejärel kellegi hukkamise poolt. Palju mõnusam oleks teha kodus pikem psühholoogiline test ning algoritm annaks minu vastuste põhjal ise hääle. Mina rullin samal ajal telos kassimeeme edasi.
Elame ajal, mil algoritmi- ja tehnoloogiavaimustus hakkab asenduma kerge kõhedusega. Tehisaru kirjutab tekste ning maalib pilte (tegelikult küll kombineerib inimkunstnike loodud pilte). Ühismeedia algoritmide tagant paistavad reklaamimüüjate tähelepanelikud kikkis kõrvad. Jõuad vaevalt mõelda rosinasaiale ja juba reklaamibki Google sulle kohalikke pagareid.
„Vivaariumi“ lõpul räägivad dramaturg Mihkel Seeder ning lavastuse tehniline aju Helen Väinmaa teistest etendustest. Küsitakse, mis tekitas publikus õudu, mis nad teada said ja kuidas publik oma kapsliga rahule jäi. Seeder räägib, et „Vivaariumi“ trupil on unistus, mis ei ole veel täitunud: kõik kapslis hääletavad oma kapteni vastu. See tähendab, et ükski kapsel pole nõus teiste vastu sõtta minema. Seni pole seda veel juhtunud. Võib-olla viimasel etendusel juhtub.
Teatame kurbusega, et 91 aasta vanuses lahkus muusikajuht, klaverisaatja, repetiitor ja pedagoog Viive Ernesaks.
Riina Roose: „Viive oli kuni viimse viivuni vitaalne. Ikka oli tal huvi elu vastu, alati oli tal lugemiseks käsil mingi huvitav raamat, mida soovitada sõpradele, mille üle arutleda. Ise on ta ütelnud, et teda on elus edasi viinud uudishimu. Küllap see nii oligi ja kindlasti oli üheks oluliseks pikaealisuse saladuseks huumorisoon. „Umbrohi ei hävine!” tavatses ta enda kohta ütelda. Tema särtsust ja elaanist sai osa põlvkondade kaupa näitlejaid. Ta oskas süstida inimesse usku ka siis, kui viis viltu vedas. Tähtis ei olnud õige noot, vaid õige suhe, mõte, hoiak. Viive oleks nagu sündinud klaverit mängides. Ükskõik kui armetu ja häälest ära mõni nurgas seisev klaver oli, muusika ta sealt oma kätega välja võlus, too „isehakanud Ernesaks“.
Viive oskas hinnata ka vaikust, loodushääli, ega ta muidu päramisse Perakülla poleks linnakärast pagenud. Nüüd on vaikus täielik.“
Viive Ernesaks (aastani 1961 Säga) sündis 27. märtsil 1931 Tartus. Klaveriõpinguid alustas ta Tartu muusikakoolis Aleksandra Sarve käe all, 1950. aastal lõpetas Tallinna 7. keskkooli ja 1951 Tallinna muusikakooli (Erna Saare klass).
Ernesaks töötas 1956–1958 Tallinna koreograafiakooli ning 1959–1966 Estonia teatri balleti ja opereti kontsertmeistrina, 1966–1977 Noorsooteatri (praeguse Tallinna Linnateatri) ja 1977–1990 Draamateatri muusikaala juhatajana. Aastatel 1966–1988 tegutses ta vaheaegadega ka TRK lavakunstikateedri õppejõuna. Oma pika staaži jooksul lõi Ernesaks muusikalisi kujundusi kõigis Eesti teatrites, lisaks Soomes ja Lätis.
Viive Ernesaks oli muusikajuht või muusikaline kujundaja mitme Eesti teatriloo märgilise lavastuste juures, näiteks Voldemar Panso „80 päevaga ümber maailma“ (1966), „Hamlet“ (1966) ja „Kevade“ (1969), Adolf Šapiro „Kirsiaed“ (1971, koos Olav Ehalaga) ja „Kolmekrossiooper“ (1997, koos Riina Roosega), Kalju Komissarovi „Oliver ja Jennifer“ (1972) Noorsooteatris / Tallinna Linnateatris ning Voldemar Panso „Inimene ja inimene“ (1972), Adolf Šapiro „Kolm õde“ (1973, koos Olav Ehalaga), Mikk Mikiveri „Pilvede värvid“ (1983) ja Evald Hermaküla „Torm“ (1988) Draamateatris. Samuti tegutses ta repetiitorina Estonias, mh lavastuste „Minu veetlev leedi“ (1963), „West Side’i lugu“ (1964) ja „Kabaree“ (1984) juures.
Ernesaks tegi üle 150 muusikakujunduse Eesti Televisioonile („Kuulsuse narrid“, 1982) ja Eesti Telefilmile („Pisuhänd“, 1982) ning Eesti Raadio kuulajad teadsid teda aastakümneid hommikuvõimlemise klaverisaatjana. Aastal 1996 algatas Ernesaks Nõva vallas Perakülas suveteatri ja on lavastanud seal kohaliku ajalooga seotud näidendeid. 2006 avaldas ta mälestusteraamatu „Viiv“.
1981. aastal nimetati Viive Ernesaks Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks ja 2001 pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
