Toeta
Otsi

liigirikkus

  • Hando Tamme ja Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite näitused Võru Linnagaleriis

    Kätlin Hoop

    Võru Linnagaleriis avatakse 7. jaanuaril kell 18  kaks uut näitust!

    HANDO TAMME maalinäitus “Peitus”

    Tegemist on kunstniku üheksanda isiknäitusega. Seekordne väljapanek koosneb täielikult uudisloomingust, mis maalitud eelmisel aastal. Antud näitust on eksponeeritud Tartus Athena Kultuurikeskuses ning TLKK galeriis.

    Maalinäitus tegeleb teemaga avalik-varjatud. Tänasel päeval on üha raskem jääda “Kõike Nägeva Silma” eest peitu, tegeleda oma asjadega nii, et kedagi ei sega. Ma tean kõigi kohta kõike ja nemad teavad sama minu kohta. Vuajerism on üldlevinud ja heakskiidetud elulaad.

    Mõnd on siiski raske teada saada, näiteks mida maalikunstnik maalib, mida ta on peitnud. Selleks peab minema näitusele, end füüsiliselt koormama. Kas pingutus ka küünlaid väärib, selgub alles galeriis, kuid kindlasti saabub “teadmine”, peitus on läbi, mängijad on leitud. Võib alustada uue mänguga, uute osalejatega.

    Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite kunstiprojekt „Projekt Ruum“

    See projekt on ruumidest meie ümber ja meie sees. Ruumidest, mis on reaalsed ja mittereaalsed, igat mõõtu ja igaks puhuks. Need on ruumid, mis on paljunenud, tükeldunud ja mitmekesistunud. Ruumid, mis on suletud, piiratud, avatud, kõverad. Need on eluruumid ja õhuruumid, aegruumid ja unenäoruumid. Ruumid kulgemiseks.

    Näitusel osalevad Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid Ander Avila, Maria Evestus, Riin Kivisild, Katri Korbun, Paul Kormašov, Liisi Kukk, Mari Kõrgesaar, Kairi Lentsius, Taavi Oolberg, Kadri Riives, Siim Sokk. Juhendaja: Piret Kullerkupp.

    Näitused jäävad avatuks kuni 31. jaanuarini 2013.

    Galerii on avatud tööpäeviti kell 12:00 – 18:30 ning Võru Kandles toimuvate ürituste ajal.

    Näituse külastamine on tasuta.

  • Kõlakoda

    Tiit K?ler,Eesti P?aleht, teadus.ee

    Igaüks peab oma kõlakoda endaga kaasas kandma. Seda kõlakoda, mis on antud inimesele, pole antud ühelegi teisele olevusele siin maamunal. See kõlakoda võimaldab meil laulda. Aga vähe sellest – samalaadset kõlakoda meiega jagavad imetajad suudavad ka laulda. Laulab hobu hirnatades, laulu lööb kass nurrudes. Laulab ka koer haukudes ja ulgudeski, laulab meie lähim sugulane šimpans klähvides. Kuid räägime ainult meie. Ja rääkida ei võimalda meil mitte ainult meie ajus peituv siiani lõpuni mõistetamatu võime. Rääkida aitab meid meie kõlakoda.

    Kui kõrvakuulmine on seotud elektriliste signaalidega, siis hääle tekitamine mitte. Kui mitte arvestada, et elektriliste signaalide abil saabub ajust häälelihastele teade, et nüüd tuleb häält teha. Inimene suudab oma hääleorganeid nõndaviisi valitseda kui ei keegi muu.

     

    Kitarr imiteerib inimest

     

    Tegelikult oleme me kas tahtsi või tahtmatult püüdnud viiulit või kitarri valmistades imiteerida iseenda hääleorganeid. Ühe erandiga – kust tuleb energia hääle tekitamiseks. Meil on kopsud, mis puhuvad lõõtsana õhku hingetorusse. Hingetorus on aga nagu kitarri keeled häälepaelad ehk täpsemini häälekurrud. Nende vibreerimise paneb kajama resonaatorina, kõlakastina toimivad rindkere, suu ja ninaõõne. Vahel aitab kaasa ka pealuu. Need elundid annavad meie häälele kõlavärvingu ehk tämbri.

    Nii et kisakõri on inimese kohta ilmtäpne nimetus. Kisa tekitabki kõri, ja aitab kisa ka levitada. Kui te seote lõdvalt kinni täispuhutud õhupalli, nii et selle suust õhku välja võib pigistada, siis teeb õhupalli suu häält umbes samal põhimõttel nagu inimese häälekurrud. Õhupalli häälekurdudeks on siis selle pooleldi kinni tõmmatud suu.

    Kuid erinevalt õhupallist on inimesel imepärane oskus häälelihastega oma häälekurde nõndaviisi juhtida, et suust võib välja tulla heli, mille kõrgus erineb õige mitme oktaavi võrra. Kui me kõneleme, siis häälekurrud sulevad omavahelise häälepilu, ja kui laulame, siis pingutavad lihased häälepaelu vähemal või rohkemal moel, nõnda et lauluhääl tuleb kas kõrgem või madalam. Hääleseade, mida lauljatele tehakse, pole midagi muud kui kitarri häälestamise õpetamine, et laulja oma häälekurde õigesti valitseda oskaks.

    Ja joodeldajad suudavad neid valitseda nõnda, et hääl peakolu ja kisakõri vahel lainetama hakkab. Freddie Mercury oskas teha suurepärast peahäält, mil häälekurrud on lõdvestunud, ent siiski kontrolli all.

     

    Kastraadi fenomen

     

    Võiks isegi arvata, et joodeldaja on õppust võtnud kassilt. Kuidas kass ometi oskab nurru lüüa? Kass nurrub, kui ta on õnnelik. Või on hoopis stressis. Nurrumine tundub kassi maha rahustavat. Võib-olla isegi kassi valu vaigistavat. “Ma ei ohusta sind,” ütleb ta selle häälitsusega teisalt. Emakass nurrub ka siis, kui kohtab oma poegi. Nii et nurrumise sügavamat põhjust teab vaid kass ise. Nurrumise mehhanismi kohta oli siiani palju võistlevaid teooriaid. Selliseid nagu kassi võltshäälepaelte sisse- ja väljahingamisest tekkinud võnkumine, verehääl aordis, keeleluu võnkumine, kopsudes tekkiv resonants.

    Nüüd arvatakse siiski, et nurrumine tuleb kassi häälepaela aparaadi või häälekarbi rütmilistest impulssidest. Kassi ajus on justkui kell, mis saadab hääleaparaadi lihastele korrapäraseid närvisignaale, mispeale nood mitu korda sekundis sulgevad ja avavad hääleläbikäigu. Nõnda võib kass näuguda ja nurruda samaaegselt, mis on eriti müstiline. Suured kaslased möirgavad, tiiger võib nii nurruda kui möirata, puumad ja gepardid aga ainult nurruvad.

    Lind laulab teisiti kui tema vaenlane kass või teised imetajad. Linnu hääleorgan on laulukõri, mis asub hingetoru põhjas, imetajate häälekurrud asuvad seevastu hingetoru ülaosas. Laulukõri on tehtud kõhredest ja neid ümbritsevatest lihastest. Linnud suudavad eri lihaseid, mida on kuni üheksa paari, juhtida sõltumatult. Ja kahte hingetoru poolt veel omakorda eraldi kontrollida, mistõttu nad saavadki vahel kuuldavale tuua kaks nooti korraga. Mõnedel liikidel on ka hingetoru omalaadse õhukotiga ümbritsetud, mis resoneerib helivõngetele.

    Laps oskab oma hääleorganit valitseda juba kolmeaastaselt nõnda, nagu teeb seda täiskasvanu. Kui viiul kasvab, saab sellest tšello ja lõpuks kontrabass. Kui laps kasvab, siis kasvab tema hääleaparaat ja häälepaelad pikenevad. Mis tähendab, et ta hääl muutub madalamaks. Poistel rohkem, tüdrukutel vähem.

    Oli aeg, ja see polnudki nii ammu, mil perfektseid laulumasinaid valmistati poisslastest, kes ära kastreeriti. Mozarti ooperihuvi toetas tol ajal kuulus kastraat Giovanni Manzuoli. Kõige kuulsam kastraadist ooperilaulja oli Farinelli, “kuulsam veel kui Madonna, Johnny Depp ja David Beckham kokku panduna,” on teda iseloomustanud Londoni Händeli majamuuseumi kastraatide näituse kuraator Nicholas Clapton.

    Farinelli keha maeti 1782. aastal ning tänavu 12. juulil kaevati see Bologna Certosa surnuaial välja. Et uurida, kuidas häälemurde vältimiseks tehtud kastreerimine mõjutas keha luustiku struktuuri. Meessuguhormooni testosterooni puudus peaks limiteerima hääleaparaadi ehk laarünksi kasvu, andes kastraadile lapse hääle, samal ajal kasvavad roided pikemaks, andes ruumi suurematele, mahukamatele kopsudele, mis võimaldab häält paremini kontrollida.

     

    Reetliku hääle vastu

     

    Hääleaparaatki väsib. Mõnedele lauljatele omast karedat häält seostatakse hääleaparaadi ülekoormamisega. “Avastati, et häälepaelte peale on hakanud ülepingest tekkima mingid sõlmekesed – siis ei lähe häälepaelad enam kokku ja hääl hakkab kähisema,” selgitab Eesti Päevalehes näitleja Elina Reinold. Laulja Tõnis Mägi on intervjuudes korduvalt seostanud oma kähedat häält Venemaa pingelistel reisidel hääle taastamiseks kasutatud Vietnami salvi söömisega. Mine sa tea, mida on söönud Tom Waits. Või pigem küll joonud.

    Paljud on kogenud ehmatust, kui kuulatakse esmakordselt omaenda salvestatud häält. “Ei, see pole mina,” on esimene mõte, “mul on ju hoopis teine hääl.” Jah, nõnda see on – ise kuuled oma häält teistsugusena. Kuidagi kõrgema ja kõlavamana. Seestpoolt häält kuulates on see teisem. Ja üks oluline põhjuse on siin, et ise kuuleme oma häält läbi kolju, mis teadagi on tahke ja kus kõrgemad helid neelduvad vähem, kui juhtub see õhus. Nõnda kuulemegi oma hääletämbris suhteliselt rohkem kõrgemaid helisid, kui kuulevad neid meie kuulajad.

    Hääl võib võluda, aga ka reeta. Omaniku asukoha. Susliku sugulane, keda inglased kutsuvad Beldingi maaoravaks (Spermophilus beldingi), elab avatud maastikul ja kaevab urge, ent veedab suure osa päevast maa peal, olles üsna hea saak kullidele ja teistele röövlindudele. Tema häälitsus on nõnda puhta-tooniline ja kõrge, et on peaaegu võimatu kindlaks teha, kustkohast see tuleb.

    Rohutirtsukontserdil on sama mõju. Mitte ei saa aru, kus see tekib. Kunagi otsisin ei tea kust tuppa sattunud kilki ta laulu järgi taga hulk aega, enne kui ülalt toanurgast üles leidsin.

    Miks peetakse vilistamist millekski madalaks? Miks seda avalikes kohtades taunitakse? Mis kontserdid vilistatakse välja, mitte sisse? Võib-olla seepärast, et vile allikat on raskem kindlaks määrata. Vilistaja on anonüümsem kui laulja.

    Vile tekitamiseks ei vaja me häälepaelu. Nii nagu ei vaja neid ka trompetist, kes teeb häält huultega nagu väikelaps oma juttu põristades.

     

     

  • Kabakov Tallinnas ja Moskvas

    Leonhard Lapin

    ?Tühi muuseum?, sakraalne ja mõjuv installatsioon, sümboliseerib minule just seda muuseumi, virtuaalset ideaalset maailma, mille tarvis nõukogude avangard oma tööd tegi. Bachi muusika, helidesse valatud alkeemia, milles muusika ja matemaatika moodustavad võimsa terviku, rõhutab selle muuseumi igavikulisust. Jah, avangard töötas igavikku, ise tulevasele tunnustusele mõtlemata, sest avalikkuse põlatuna kaheldi ju ka oma tööde püsiväärtuses: igavik oli eelkõige loomisprotsessis endas, selles vabastavas hetkes, mil oldi vaba ahistavast ühiskonnast. Ja seda mitte üksnes riigi, rahvuse või kultuuri, tihti ka isikliku elu tasandil, mis vahel oli ju riikliku elu jätk su enda magamistoas.

    ?Tühjas muuseumis?, hea kui oled üksi, võid meenutada ja vaimusilmas näha kõiki neid kunstiteoseid, kinnistamatut aega ja kohta, sest aeg oli absurdne ning kohta polnud üldse ollagi. Meenutad inimesi ja suhteid, ideid ja kavasid, mis kunagi ei teostunud. Kabakovi loomingu jõud ja tähtsus seisab aga just selles, et ta on aastakümneid kasutanud kõiki võimalusi, et kavatsetu maksimaalselt teostada. Paljudel meist pole sellist indu olnud, pole ka vajalikke vahendeid leidnud ning kavatsetu on jäänudki pooleli. Justkui ootama järgmist elu.

    Kabakoviga sain tuttavaks Moskvas 1970. aastal, just pärast Ülo Soosteri surma, nii et saatuse tahtel viimasega ei kohtunudki, aga viibisin ateljees, mida kasutas edasi Kabakov ning nägin hulka Soosteri töid, mida kadunu abikaasa ning sõbrad meile näitasid. Tänu Soosterile olid eesti kunstnikud Moskvas nii kõrgelt koteeritud, et me saime kõikjale sisse, isegi vaatama Kostakise hästi kaitstud kogu. Soosteri eluajal toimis peaasjalikult Tartu-Moskva kunstitelg ning suhe Tallinnaga sai valdavaks alles pärast kunstniku surma, mil Tallinna suhet hakkas juhtima Tõnis Vint ning Moskvas kujunes vaimseks liidriks just Ilja Kabakov. Viimase tollast juhtpositsiooni vene uuemas avangardis kipuvad praegu unustama ka mitmed Kabakovi omaaegsed verevennad.

     

    2

    Tõnis Vint, kes viis mind Kabakoviga kokku, rõhutas juba siis, et see kunstnik, kes, ületanud tollal levinud popkunsti, ammugi Venemaal valitsenud sürrealismi, teeb midagi täiesti uut, mis saab alles tulevikus tähenduse. Terminit ?kontseptualism? ei kasutanud siis veel keegi, aga Vint aimas kunsti arengut ning Kabakovi rolli prohvetlikult ette.

    Kui kunstnik ise on Soosterit võrrelnud vulkanoloogiga, kes ohtlikku kraatrisse vaadates teeb oma avastusi, siis võin kinnitada, et vulkaan tolles ateljees pulbitses edasi. Kabakov tõstis meie ette lauale sadu ja sadu albumilehti, tekstiga joonistusi, lugedes lahkelt ette venekeelset ja tihti üpris keerulist teksti, kommentaaride ja nende kommentaaridega, lisades veel juurde selgitusi. Sukeldusime erilisse maailma, mis tundus esialgu olevat stengazeta (seinaleht) moodi, ent ainult väliselt. Seinalehe kangelased, aga neil tahvlitel kõneldi ju ainult kangelastest, tõelistest ja antikangelastest, hakkasid järk-järgult moonduma, minetama oma sovetlikku ebakuju ning võtsid vormi, mille puhul võisime juba kõnelda inimesest, tema probleemidest, kannatustest ja õnnest üldisemates kategooriates. Ometigi ei sarnanenud Kabakovi persoonid T?ehhovi, Gogoli, Dostojevski ega Bulgakovi tüpaa?idega. Eriti vale oleks Kabakovi võrrelda Bulgakoviga. Need on kaks täiesti erinevat maailma: rõhutan, et juba ajalooliselt olid II maailmasõja, Stalini diktatuuri ning isegi Hru?t?ovi sula üle elanud vene inimesed, seda enam aga vene intellektuaalid, hoopis teistmoodi venelased kui Bulgakovi-aegsed. Revolutsiooni segadused ning ?helge tuleviku? kõikvõimalikud versioonid olid üle elatud, Saatangi oli minema kihutatud, Venemaa oli koos liitlastega sõja võitnud ning maailmariigiks saanud, isegi vabaduse tuuleiil oli läbi Moskva tõmmanud ning sõjajärgne modernism oma rajumates väljendustes siiagi märgi maha pannud. N Liit oli stabiilne ja parasjagu tugev, jämedat otsa aitas kommunistidel kõva käega hoida nii armee kui ka KGB, kusjuures tihti kattusid parteilised, sõjaväelised ja julgeolekulikud ametid. Kontroll inimese üle oli totaalne ning iga vaba looja oli juba eos nurka surutud ning vaid riigi, eriti Moskva suurus oli see, mis tegi igakülgse järelevalve võimatuks. Ka polnud tänapäevast luuretehnoloogiat. Läbi Vene müüri pragude imbus piskuhaaval kõike nii patusest Läänest, unustatud rikka ajaloo keldritest kui ka uue põlvkonna enda teadvustamata meelest, mis reageeris oma loomulikus sünkroonsuses kõigele maailmas toimuvale. Kontseptualism sündis korraga nii Moskvas, Pariisis kui ka New Yorgis; saksofoniröögatusele Sohos reageeris Starõi Arbati tarakan hüppega Lenini kujudega tapeedilt vinegretikaussi. Jõime Kabakovi ateljeenurgas, kus katusel peesitavad tuvid peksid  tiibadega vastu plekki, teed ja viina ning kõnelesime elavalt, mina Josef K. ja Ilja Ivan P. ootamatust kohtumisest Narvas, teine teisel pool jõge, murega, kuidas Eesti-Vene piiri ületada. Iseseisvus oli tollal veel kauge tulevik, aga mina ei häbenenud kõnelda oma rahva okupeerimisest ning Ilja osadusest kannatava vene rahvaga, kes oli paisatud sellesse kommunistlikku sigadusse. Sedaviisi olime küll oma rahva pojad, aga eelkõige kunstnikud, rahvusvahelised mehed, kes ületasid riigipiire nii unenägudes kui ka nägemustes ilmsi, loomingus, mis ei ole kinni ei rahvuses ega riigis. Kui usklikud uskusid Jumalariiki, siis uskusime me sellal Riiki kusagil seal kõrval.

     

    3

    Pean Kabakovi 55. albumit tema hilisema loomingu baasiks, kunstniku loomingu tipuks. See on arvatavasti vene, aga ka maailma kontseptualismi üks alusteoseid, mille tähendus kasvab aastatega ning mille mõistmist soodustavad kunstniku viimasel kümnendil ehitatud installatsioonid. Albumid algavad küll konkreetse looga, ent kui vaadata neid kõiki koos, ei ole neil algust ega lõppu, nad on mitmemõõtmelised spiraalid, kus isikud, teemad ja kujundid loovad lõputuid mitmetähenduslikkusi. Mind isiklikult vapustas albumites kehastunud tühjuse-kontseptsioon, asjade ja sündmuste sündimine ei kuskilt ning sulamine ei kuhugi. Olin tühjust enne kogenud Malevit?i teostes, tema kosmilistes kompositsioonides, kus tühjus viib meid uutesse, olematutesse maailmadesse, tänase teaduse valgusel multiversumisse ? paralleelsetesse universumitesse. Kui Malevit?i maailm on aga reaalsusest lahti rebinud kosmiline ilm, revolutsiooniaegne unelm, siis Kabakov toob  tühjuse kommunaalkorterisse, ühiskööki, pannile, kus babu?ka turska praeb: see on stagnatsiooniajastu reaalsus, kus ainus argielust pääsemise viis oli uputada see tühjusse. Suurem osa rahvast tegi seda viina juues; ühiskonna poliitiline ladvik end suletud linnaosadesse peites, Lääne filme vaadates ja konjakit juues; avangardne kunstnikkond omailma sukeldudes, sinna kõrvale ka viina juues. Viinavõtmine ning lausropendamine olid levinumad vabaduse vormid, vaimuinimestel oli sellest vähe, loodi ümbritsevast sõltumatu omailm, milles elati tõelist elu. Ning eri rahvusest avangardkunstnike suhtlus oli erinevate, ent samal lainepikkusel toimivate, omailmade suhtlus.

    Tühjuse esiletõus loomingumudelis ühendab neid kaht vene modernismi suurkuju: pole siis ime, et on toimunud näitusi ja välja antud raamatuid ?Malevit?ist Kabakovini?. Nad on võrreldavad suurused, üks Nõukogude riigi algusest, teine lõpust: ühe looming sündis otsinguis enne satanistlikku riiki, teise looming lõpeb uue vene riigi otsinguis. Sümptomaatiline on, et mõlemat vene kunsti suurkuju hinnatakse välismaal rohkem kui kodumaal, nii on ka Kabakov oma kulu ja kirjadega esindanud Venemaad Veneetsia biennaalil ja paljudel teistel tähtsatel kunstifestivalidel ning kinkinud teoseid kodumaa kogudesse. Võib arvata, et kunagi hakkavad Vene muuseumid raske raha eest Kabakovi läänest tagasi ostma. Või ei hakkagi, sest meistri näituse vastu ei ilmutanud vene saatkond mingit huvi.

    Tallinnas käis Kabakov 1970. aastatel tihti, Tõnis Vint oli üks tema nõustajaid, sest ta
    oskas hinnata vene kunstniku originaalset loomingut just Lääne tollase kunsti foonil. Paljudele hiljem läände läinud vene põrandaaluse kunsti staaridele sai saatuslikuks tõsiasi, et nad tegelesid Venemaal kunstiga, mis oli Läänes juba möödanik.

     

    4

    Kabakov, kelle albumid olid piltidena juba ruumilised ning kes oli luues jõudnud iseseisva ruumilise kontseptsioonini, omaruumini, läks pinnalt hõlpsasti üle ruumi, installatsioonidesse. Vaevalt et tema keerulisi ja venekeelseid albumeid oleks installatsioonidega sarnane edu saatnud. Just installatsioonides, viimastel aastatel koos abikaasa Emiliaga, saab ta suurema loomingulise rahulduse. Just seepärast, et too omailm ja omaruum, kuhu nõukogude tülgastava elu eest põgenes, on nüüd teostatud ruumilistes objektides, mis on küll vormistatud ?sotsialistlikult?, ent see on vaid pelk  isiklik väljendusviis, sovetile iseloomulik arhetüüpne vorm, mille all pulbitsevad süvakihid.

    1984. aastal külastas Kabakov mind mu Õismäe korteris. Pilte vaadanud, otsustasime järve äärde sööma minna, aga kogu  linn, vilets teenindamine ja toit, kuidagi hale meeleolu hakkas võimust võtma meie keskustelu ülevuse üle, meie omailmad pudenesid justkui koost ning Kabakov ohkas: ?Nad on siis ka Eesti Venemaaks muutnud!? Seepeale otsustas ta ka järgmisel päeval Tallinnast lahkuda, külastades õhtupoolikul veel vaid lähedasi sõpru. Tema kujutelm Nõukogude Läänest, milleks Tallinna Venemaal peeti, oli lõplikult rusudeks varisenud. Jäid veel vaid suhted sõpradega posti teel või juhuslikud kohtumised siin-seal Läänes, kui Eesti lõpuks vabaks sai ning meiesugusedki reisima pääsesid. Nägin Kabakovi uusi töid mitmetel rahvusvahelistel näitustel või muuseumides ning sirvisin ta uusi raamatuid ja katalooge, mida sigines üha rohkem kunstikirjanduse lettidele, üht-teist saatis ta mulle ka postiga. Tajusin, et vana hea Kabakov tegutseb oma loomingu kõrgtasemel edukalt edasi ning temaga kakskümmend aastat hiljem siin Tallinnas kohtudes tundsin, nagu oleksime lahkunud alles eile; sedavõrd tihe on läbi aastakümnete olnud meie vaimne side. Sama kinnitas ka Kabakov.

    Audoktori tiitlit kunstiakadeemias vastu võttes sõnas Kabakov, et kõik see, mis toimub, näib unenäona, aga hirmus oleks ka ärgata taas Moskva Stretenski bulvari pööningukambris. Minagi eelistan nüüdseid kohtumisi vabas maailmas, kus riik küll loovat tööd eriti ei soosi, aga ei sega ka. Kunst ei peagi arenema meediakäras, tal on oma sala-asjad ajada; kunstnik osaleb tasahilju elu märkamatult muutvates protsessides, tõustes esile vaid siis, kui riigil ja rahval on kas väga halb või väga hea. Mida muudab üks pilt, üks installatsioon, üks skandaal ? mitte midagi, aga pidev loov protsess, mis liidab loovaid inimesi siin Eestis, on see, mis muudab ühiskonda ja seeläbi ka inimest päevast päeva tasapisi. Selle taustal on just Kabakovi loovus see, mis on meile täna õpetlik. 

  • Duncan Robertson “Blooming war! / Õitsev needus” Hop galeriis

    Hop

    Duncan Robertson 
    BLOOMING WAR! / ÕITSEV NEEDUS
    4.01. – 22.01.2013 
    Hop galerii 
    Tallinn   

    näituse avamine neljapäeval 3. jaanuaril kell 17.00.     

    Duncan Robertson on šoti skulptor ja performance´i kunstnik, kes laveerides üldiselt  pronksivalu, fotograafia ning vars-ja ristpiste vahel – esitab käesoleval näitusel oma  sõja- ja vägivalla vastase visuaalse statemendi nõela ja niidi abil.  Pöörates tikkimise kui meditatiivse kuid siiski üldarusaamade kohaselt feminiinse tehnika  abil piste-pistelt irooniliselt pea-peale maskuliinse agressiivsuse kujundid nagu seda  sõjatehnika (samamoodi üldarusaamade kohaselt) on.   

    Duncan Robertsoni installatiivse väljapaneku füüsiliseks keskteljeks on objekt „Camp“ / “Laager“,  seinu katab näituse nimitöö „Blooming War!“ / „Õitsev needus*“.  Distantsilt barokne satiinist pulmakleit keset näitusesaali ümbritsetud ümara raamistusega lillepiltidest;  lähemal vaatlusel rammib igat lillemotiivi tikitud tank, kleitki on tegelikult sõduritelk…  Sarnane kahesus valitseb ka kunstniku enese loomust – mees oma parimais aastais neid samu tanke  lillede vahele tikkimas, või järjekordse performance´i käigus pruutkleidis tormisel kaljurinnatisel kõlkumas…   

    Tikandiseeria „Blooming War!“ idee on Duncan Robertsoni poolt omamoodi Esimese Maailmasõjaaegsete  tervituskaartide ülekanne tänasesse päeva. Nimelt – lummatuna tikitud lillemotiividega tervituskaartide albumist,  mille Duncan sai oma vanaemalt mälestuseks kui kogumi isa (Duncani vanavanaisa) poolt  sõja vältel  Prantsusmaa rindelt oma tütrele saadetud tervitusist.  Duncan Robertson: 
    „Selles on midagi üli-liigutavat – neis niivõrd õrnades tikitud lillepiltides, mis on saadetud Prantsusmaa lahinguväljalt.  Olen kunstnikuna võtnud oma ülesandeks muuta kombatavaks sääraste kujundite liigutava olemuse.“   

    Oma töödes mitmetähenduslikkusele ning emotsioonide kombatavaks muutmisele rõhudes ootab kunstnik  ka käesoleval näitusel vaatajapoolset sekkumist – nimelt objekt „Camp“ / “Laager“ on avatud sisenemiseks.   

    *Pealkiri „Blooming War!“  sõnasõnalises tõlkes „Õilmitsev sõda!“ ei anna edasi väljendi tähendust, eestikeelset vastet otsides  – leidsime (kaasates helgemaid päid keele ja kirjanduse rindelt), et kunstniku enese ja tema tööde loomusele omaselt annab  nii poeetilisemal kujul kui ka täpsemalt tähenduse edasi pealkirja tõlge „Õitsev needus“.   

    Pressiteksti koostas:  Silja Saarepuu   

    Näitust toetab Kultuurkapital.   

    Tänud:  Kerttu ja Peeter, Maria, Villu, Kaarel

  • Muinsusvõimetus, kuid mitte lootusetu

    Carl-Dag Lige

     

    Lagunevad mõisad ja talukompleksid

    Olukorras, kus riigi abi mälestiste omanikele on vaid sümboolne ning asjaajamises valdab ametnike nõudlik toon, on üsna kerge mõista muinsuskaitsealuse hoone omanikku, kes ei soovi oma vara korrastama hakata. Restaureerimistehnoloogiad on ehituse omadest palju töömahukamad, aeganõudvamad ning seepärast ka kulukamad. Mälestiste ülalpidamiskulud on samuti suuremad kui nii-öelda tavaliste majade puhul, sest ajaloolistes  hoonetes pole alati võimalik ega ka sobilik kasutada standardseid soojusisolatsiooni-, ventilatsiooni-, kütte- ja sanitaartehnilisi lahendusi. Muinsuskaitse valdkonda reguleerivatest seadusandlikest aktidest tulenevalt on mälestise omanik kohustatud tellima/koostama põhjaliku dokumentatsiooni kõigi mälestisel teostatavate tööde kohta. Kui arvestada nii projekteerimis- kui ehitustööde mahtu ja hinda, siis võib muinsuskaitsealuse hoone korrastamine kujuneda tavaremondist või -ehitusest mitu korda kallimaks.

    Kuivõrd mõisahooned on üldjuhul suured ja enne restaureerimist  halvas seisus, siis nõuab nende ülestöötamine väga suuri investeeringuid. Neid omanikke, olgu firmad või eraisikud, kelle jõukus lubab mõisahoone kohandada oma koduks või residentsiks, on Eestis väga vähe. Veidi rohkem on vahest neid, kes sooviksid oma mõisa siduda ärilise tegevusega, mis tõenäoliselt seisneks ennekõike rekreatiivse iseloomuga teenuste pakkumises (hotellid, puhke- ja konverentsikeskused). Mahukad investeeringud, mis halvas seisus hoonete puhul on kõrge riskifaktoriga, sõltuvad kaalutletud visioonidest ja konkreetsest äriplaanist ning eeldavad asjatundlikku planeerimist. Eesti üks ilmekamaid juugendehitisi – Neeruti mõisa peahoone – on iseloomulik näide sellest, kui keerukas on ajaloolist mõisahoonet korras hoida ja toimima saada. Hoone omanikud on pikka aega plaaninud hoone restaureerimist, kuid pole sellega siiani kahjuks suutnud alustada. Eestis on aga mitusada lagunevat mõisa, mis kõik vääriksid restaureerimist.

    Sajad taluhooned on viimaste kümnenditega hävinud ainuüksi seepärast, et tühjaks jäänuna pole neil hooldajat. Osa rehielamuist küll kohandatakse aastaringseks elamiseks või suvekodudeks, kuid vanadele abihoonetele on seda raskem  kasutust leida, kui loomi-linde enam ei peeta ega maad harita. Isegi kui leidub aktiivseid talunikke, kes hindavad algupärast arhitektuuri, ei vasta vanad hooned enam tänapäeva nõuetele. Oma põllumajandusliku funktsiooni kaotanud vanadel taludel on suhteliselt vähe võimalusi enda ülestöötamiseks. Üks võimalus on turismitalu, teine muuseumi asutamine. Kuid kas on alternatiive musealiseeritud näidistalule?

    Urbaniseerumisprotsessiga kaasneb elu hääbumine maapiirkondades ning sealsed hooned jäävad tühjaks ja hakkavad kiiresti lagunema. Avariiliste arhitektuurimälestiste nimekiri  koosneb suuresti maal või väikeasulates paiknevatest objektidest, kuid ka linnades on palju probleemseid mälestisi. Näiteks on suur hulk muinsuskaitsealuseid korterelamuid halvas seisukorras. Tihti on sellistes majades erastatud korterid ning puudub üks kindel omanik, kes kogu hoone eest hoolt kannaks. Paremal juhul (tavaliselt suuremates kortermajades) on olemas ühistu, mis lahendab hoone haldusküsimusi. Ent ühistu olemasolust sõltumata pole väikese sissetulekuga ning tihtilugu eakatel korteriomanikel ilma riigi või kohaliku omavalitsuse rahalise toetuseta võimalik hoonet restaureerida. 

     

    Muinsuskaitse ja avalik arvamus

    Institutsionaalsest vähesuutlikkusest hoolimata jääb mulje, et viimastel aastatel on muinsuskaitse maine meedias ja laiemas avalikkuses tunduvalt paranenud. Kui varem näis domineerivat suhtumine muinsuskaitsesse kui arengupidurisse, siis tänu väga põnevatele ja paljusid paeluvatele juhtumitele (näiteks Tallinna Vabaduse väljaku ja Raekoja platsi arheoloogilised kaevamised), on meedia kõnetoon muinsuskaitse suhtes märgatavalt tunnustavam ja aukartlikum. See on subjektiivne hinnang, nõustun, kuid usun, et kui korraldada rahvastikuküsitlus muinsuskaitse  maine ja usaldusväärsuse kohta, siis oleksid praegu tulemused palju paremad kui 5-6 aastat tagasi.

    Ent avalikkuse suhtumine ei ole võrdelises seoses muinsuskaitse institutsionaalse professionaalsusega. See, kui muinsuskaitse maine avalikkuses on positiivne (või varasemaga võrreldes positiivsem), ei tähenda, et muinsuskaitseamet ja temaga seotud üksused toimivad efektiivselt. Mitmete poliitikute ja ametnike poolt väljendatud ning meedias kõlama jäänud kultuuripärandi kaitse idealistlik käsitlus on teravas vastuolus tegelikkusega, mida kajastab riigikontrolli teostatud audit. Muinsuskaitseamet ei toetu oma praeguses tegevuses tänapäevastele haldus- ja organisatsioonikultuuri põhimõtetele, mis rõhutavad kodaniku teenindamist, info kättesaadavust, avalikku ja läbipaistvat tegevust ning võrdväärset kohtlemist. Kuigi ametis on viimaste aastate jooksul tehtud mitu struktuurireformi, on organisatsiooni ideeliste toimimisprintsiipide kriitiline analüüs jäänud tegemata.

     

    Muutused on vajalikud

    Eesti riikliku muinsuskaitse ümberkorraldamise vajadusest annavad märku mitmed asjad, tähelepanuväärseim neist  on Eesti muinsuskaitse ümarlaua teke selle aasta kevadel. Ümarlaud koondab mitmeid spetsialiste ning avaliku sektori esindajaid, kes käsitlevad töögruppides muinsuskaitse seadusandlust, mälestiste nimekirju, rahastamist, haridust, muinsuskaitseameti töökorraldust ja teisi küsimusi. Ümarlaua üks peamisi eesmärke on Eesti kultuuripärandi kaitse tõhustamiseks vajalike toimingute väljaselgitamine ning nende ettevalmistamine. Teiseks tuleb muinsuskaitse tegevuse muutmisel olulisena mainida uue muinsuskaitseseaduse väljatöötamist, mis on kestnud juba mitu aastat ja millega tegeletakse ka ümarlauas. 

    Eesti riiklik muinsuskaitseline tegevus vajab kõigepealt ideoloogilist ja alles seejärel struktuurireformi. Institutsionaalsed ümberkorraldused peavad looma võimaluse selgete strateegiliste eesmärkide sõnastamiseks. Eesti riikliku muinsuskaitse peamiseks eesmärgiks ei saa olla muu kui kultuuripärandi säili(ta)mine, mis on otseselt tuletatud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist. Selle põhimise strateegilise eesmärgi saavutamiseks valitavad vahendid peaksid järgima demokraatliku ühiskonna alusprintsiipi: riik on rahva jaoks, mitte rahvas riigi jaoks. Avalik haldus tänases Euroopas  ei saa lähtuda muust kui sihist tagada igale inimesele väärikas elu nii vaimselt kui materiaalselt mitmekesises elukeskkonnas. Riigi ülesandeks on rahva, mitte iseenda võimu teostamine ning parim viis selle ülesande täitmiseks on kodaniku asjatundlik ja paindlik teenindamine. Muinsuskaitseamet koos oma allüksustega peaks tulevikus kujunema läbipaistva juhtimisega organisatsiooniks, mille eesmärgipärane tegevus on eelkõige suunatud mälestise omanike professionaalsele nõustamisele ning igakülgsele teenindamisele.

     

    Teadlikkus kui võtmetegur 

    Üldise muinsusteadlikkuse kasv ja avaliku hoiaku paranemine muinsuskaitse suhtes annab hea võimaluse selgitada muinsuskaitse sisereformide teostamise vajadust. Olukorras, kus inimesed on vaimse pärandi kõrval üha teadlikumad ka materiaalse kultuuripärandi väärtusest, on kergem teha institutsionaalset kriitikat kui olukorras, kus valitseb ükskõiksus pärandi säili(ta)misvajaduse suhtes. Kuid loomulikult pole ameti töö ümberkorraldamine ainus, mis tagab kultuuripärandi parema säilimise.

    Öeldakse, et iga rahvas väärib oma juhte. Edumeelsel ja haritud rahval on selle lähenemise järgi intelligentsemad ja vastutustundlikumad juhid kui enesekesksel matsirahval. Laskumata vestlusesse teemal, kas eesti rahvas väärib oma juhte või mitte, võiksime tuua hoopis metafooritasandi paralleeli ning väita, et iga rahvas väärib oma kultuuri. Laia silmaringiga, eneseteadlikul, sallival ja kriitiliselt mõtleva
    l rahval on mitmekesisem ja palju rikkalikum kultuur kui rahval, kes on alistuv, ambitsioonitu, individualistlik, ebatolerantne ning ühekülgse kriitikameelega. Kultuurimälestise omanike seas on palju neid, kelle suhe oma varasse piirdub pelga huviga objekti kinnisvaralise  väärtuse vastu. Mitmed omanikud, kelle seas hulk kinnisvaraarendajad, ei soovi mitte ainult oma majale kohalduva kaitserežiimi lõpetamist, vaid otseselt hoone lammutamist. Paari aasta eest pöördus Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna poole ettevõtja, kes oleks hea meelega lammutanud Tallinna Lillepaviljoni, objekti, mis kuulub Eesti olulisemate modernistlike arhitektuurimälestiste hulka ning mille on projekteerinud Valve Pormeister 1950. aastate lõpul. Ärimehe kasinad teadmised arhitektuuriajaloost viisid ta olukorda, mis mõnes lääneriigis oleks talle lõppenud ülima piinlikkusega,  kuid Eestis andis õiguse küsida, miks üldse konkreetne ehitis tähtis on. Teadmatus on esmajärjekorras harimatus, alles seejärel ükskõiksus ja hoolimatus.

    Eesti kooliharidussüsteem on liialt keskendunud patriootilisele kodanikukasvatusele. Liiga vähe on meie koolide õppekavades filosoofia, religiooniõpetuse, kunsti- ja arhitektuuriajaloo tunde. Meie noored haritud täiskasvanud on liialt kitsa maailmapildiga ning jäikade väärtuskategooriatega, mis on enamasti konstrueeritud lähtuvalt Eesti kui rahvusriigi enesekesksest minapildist. Selline hoiak ei võimalda mõista globaalseid  probleeme ning hinnata kultuurilist mitmekesisust. Veelgi enam, selline rahvuskultuuriline enesekesksus ei luba piisavalt hinnata ka kohalikku kultuurilist mitmekesisust, sest oma identiteet ehitatakse üles ainult sobivatest kultuurilistest ja ajaloolistest ehitusklotsidest.

    Eestis ei hinnata endiselt piisaval määral kohalike rahvusvähemuste mitmepalgelisi, nii ajaloolisi kui tänapäevaseid kultuuriilminguid, olgu nendeks baltisakslaste mõisakultuur või vene suvitusarhitektuur. Eestlased suhtuvad leigusega isegi omaenda muistsesse taluarhitektuuri. Valitsev kultuuriline  kitsarinnalisus ja suhteline ükskõiksus teeb keeruliseks ka kultuuripärandi kaitsmise. Selleks, et Eestis elavad inimesed, olgu eestlased või vähemusrahvused, siin asuvat rikkalikku kultuuripärandit senisest rohkem hindama hakkaksid, oleks vaja haridusja kasvatussüsteemi, mis tagaks mitmekülgse, kogu elu kestva kultuuri- ja väärtuskasvatuse.

    Olgu filosoofia ja arhitektuuriajalooga kuidas on, aga muinsusteadlikkus on õnneks kasvamas. Nii eraomanikele kui ärimeestele on hakanud selgeks saama, et oma maja muinsusväärtus võib pikemas perspektiivis tuua ka majanduslikku kasu. Inimesed on üha teadlikumad sellest, et autentsuse ehk algupärasuse ja eheduse printsiip on oluline tegur kvaliteetse elukeskkonna kujundamisel. Detailid ja originaalaines määravad materjalikasutuse ja viimistlusvõtted. Kommete, tavade ja muu vaimse pärandi kõrval on algaines see, mis jutustab vana aja lugu ja kinnistab meie pärandit eheda ja käegakatsutava mateeriana. Tehismaterjalid ei kasva ajas, nad ei vanane loomulikult ega suuda kanda pärandi „koormat”. Kvaliteetne restaureerimine tagab hoonete pikema eluea kui ajutised lahendused ja trendimaterjalid. Euroremontide aeg hakkab tasapisi  mööda saama.

     

    Muutuv pärand

    Iga hoone ja keskkond vananeb, küpseb, laguneb ja sünnib uuesti unikaalsel moel. Regulaarset hoolt vajavad nii uuemad kui vanemad mälestised. Vägisi pole mõtet kaduvat hoida ega ka hiljem taga nutta, parem oleks suunata oma energia pärandi paremasse hõlmamisse meie tänasesse ellu. Pooldan pigem vana konserveerimist ja uue ehitamist sinna kõrvale/juurde, kui kadunud asjade rekonstrueerimist. Elu muutub ajas. Maaelu hääbub, linnad kasvavad, tehnoloogia aina areneb, hoonete  kasutusviis teiseneb. Ellu jäävad need majad, mida kasutatakse. Paljud mõisakomplekside ja taluansamblite hooned ei näe tõenäoliselt enam kunagi oma algseid funktsioone. Kuid ongi hea, kui vanale asjale saab uue kasutuse leida. Päris kindlasti pole mõtet kõike musealiseerida. Pigem püüdkem leida loovaid inimesi ja sallida mitmekesisust mälestiste uut viisi hõivamisel.

    Ülimalt oluline on ka toetada traditsioonilisi asumis- ja elamisviise ning selleks vajaliku keskkonna säilitamist. Peaksime enam teadvustama halvas seisukorras olevate arhitektuurimälestiste väärtuse ning selle, et nende lõpliku hävinemise vältimiseks on  vaja nii riigi- kui erasektori kiiret ja heatahtlikult motiveeritud sekkumist.

    Carl-Dag Lige on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal, töötanud Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis ja Eesti Arhitektuurimuuseumis ning on praegu Helsingi ülikooli magistrant.

  • Jukebox – viiekümnendad – the platters

    Vello Salumets

     

    1953. aastal Los Angeleses moodustatud  The Platters oli 1950. aastate mustanahaliste lauluansamblite hulgas edukaim, sest lisaks rassikaaslastele nautisid Mills Brothersi ja Ink Spotsi jalajälgedes astunud Plattersi stiili ka väga paljud valged. Milles seisnes siis selle doo-wop-stiiliga alustanud ja peagi üle 53 miljoni eksemplarise plaadimüügiga hiilanud kvarteti edu saladus? Muusikakriitikute arvates oli selleks bändi mänedžer, juristi haridusega ja muusikaelu pulssi hästi tabav Samuel “Buck” Ram (1907 – 1991).

    Plattersi algkoosseisu moodustasid tenorid Tony Williams ja David Lynch, bariton Alex Hodge ja bass Herbert Reed. 1953. aasta lõpus kohtusid need autoparklas töötanud ja rohkem oma lõbuks laulnud noormehed impressaario Buck Ramiga, kes oli juba kümmekond aastat askeldanud üsna mitmel rindel. Ta oli komponeerinud jazzteoseid, tegutsenud arranžeerija, orkestrijuhi ja trompetistina ning lisaks proovinud kätt ka uute talentide otsingul. Mõne aja möödudes sõlmis Ram Plattersiga lepingu, vahetas seadusega pahuksisse läinud Alex Hodge’i välja Paul Robiga, sokutas uueks bändiliikmeks 15aastase neiu Zola Taylori ja organiseeris ansamblile plaadistuslepingu General Recordsiga. Esimese singli tarbeks otsustati plaadistada Buck Rami ja Ande Randi kirjutatud “Only You (And You Alone)”. Hurraatamist aga miskipärast vastukajaks ei tulnud. Kuid plaadistused jätkusid ja vaatamata sellele, et Plattersil polnud ette näidata isegi mitte ainsat pisihitti, suutis Ram mingi nipiga kruvida Plattersi esinemistasu üsna kõrgele.

    Siis pakkus oma abi Los Angelese kuulsaima raadiodiskori Hunter Hanckocki sekretärina töötanud Plattersi tenorilaulja Tony Williamsi abikaasa. Ta andis salvestist kuulata oma bossile, kes seda otsekohe raadioeetris mängima hakkas. Saadet juhtus kuulama Seattle’i raadiojaama diskor Bob Salter, kes hakkas pärast singli omandamist “Only You’d” tutvustama ka oma raadiosaadetes. Sellest oli kasu. Kohe tekitas laul paljude raadiokuulajate huvi, mille tulemusena kerkis Plattersi esiksingel 1955. aasta sügisel Billboardi tabelis 5. kohale.

    Buck Rami komponeeritud uuest palast “The Great Pretender” sai taas miljonihitt, mida kroonisid esikohad nii Billboard Disc-Jockey, Juke-Boxi kui TOP 100 tabelis. Kuid see kõige tähtsam tipp, The Best-Sellers, jäi ka seekord vallutamata. Kuigi Buck Ram oli kirjutanud Plattersile juba kaks miljonihitti, tuleb tema auks öelda, et ta ei kavatsenud jääda neid elu lõpuni nikerdama. Ramile meeldis väga prantslase Georges Boulanger’ 1939. aastal kirjutatud “Avante de Mourir”, mille pakkus Plattersile plaadistuseks välja Jimmy Kennedy, kes oli laulule kirjutanud ingliskeelse teksti pealkirjaga “My Prayer”. Ansambel laulis loo küll linti, kuid tulemust kuulates oli plaadifirma juhtkond siiski arvamusel, et sellest palast hitti ei tule. Buck Ram meenutab: “Mercury Records ei soovinud üldse “My Prayer’it” avaldada, ent kui saadi teada, et ka Decca firma soovib seda plaadistada ansambli The Four Aces esituses, hakkas Mercuryl Plattersi uue singli turulepaiskamisega kõva kiire. Hea vaist uute hittide leidmisel ei petnud Buck Rami ka seekord. 1956. aasta 4. augustil tõusis “My Prayer” Billboardi tippu ja püsis seal viis nädalat. Kuid sellega ansambli hitikett veel ei katkenud.

    The Platters on jätnud plaadistusajalukku oma jälgi üsna mitmel moel. Kui “My Prayer” vallutas USA poptabeli tipu, oli see esimene kord, kui selle saavutusega sai hakkama mustanahaliste lauluansambel. 1958. aastal ilmunud Plattersi uus üllitis “Twilight Time” aga tähistas muusikaturunduses ühe ajastu lõppu ja täiesti uue algust. Selle singli kõige kuumemal müügiperioodil teatas Mercury Records, et kavatseb lõplikult loobuda 78 kiirusega plaatide ehk savipätside valmistamisest ja alustada 45 kiirusega singlite tootmist. Kolmandaks uuenduseks rütmimuusikaäris võib pidada Mercury tellimusel “Twilight Time’ist” vändatud kolmeminutilist filmiklippi, millest tehti erinevate telejaamade jaoks 200 koopiat. Teisisõnu, The Platters valmistas kaubandusliku “muusikavideo” ammu enne pärisvideo leiutamist.

    “Twilight Time” polnud ameerika publikule tundmatu, sest loo autorid Buck Ram, Al ja Morty Nevins ning Artie Dunn plaadistasid oma ansambliga The Three Suns pala juba 1946. aastal ja sellele plaadile leidus üle miljoni ostja. Plattersiga aga kordus sama, mis eelmiste plaatidega. Taas ei uskunud Mercury Records, et nii vanast loost võib uuesti saada hitt. Firma paigutas laulu Plattersi uue singli “Out Of My Mind” B-poolele ning otsustas välja jätta kuulsast Dick Clarki tele-show’st. Samal ajal Austraalias tööreisil viibinud ja otsust kuulnud Buck Ram helistas plaadifirmasse ning teatas, et plaanib koju saabudes ettekavatsetud mõrva, kui telesaates ei kõla “Twilight Time”. Kuid seegi ei aidanud. Siis haaras ohjad oma kätte Buck Rami abiline Jean Bennett. Ta helistas saatejuhile Dick Clarkile ja mängis laulu telefonitsi ette. Reaktsioon oli välkkiire: “Kurat, see on ju superhitt! Loomulikult lükkan selle kavva!”. Saatejärgsel hommikul oli Mercury telefonikeskus uue plaadi tellimustest umbes. Buck Ram tõestas taas, mis ainetest tuleb Plattersile hittpala valmistada.

    “Twilight Time” tõusis Billboardi tippu 1958. aasta aprillis ja jõudis briti tabelis 3. kohale, mis tõi Mercuryle sisse miljoneid dollareid. Seda silmas pidades tundub üsna kummalisena asjaolu, et kui Buck Ram pakkus Plattersi jaoks uue pala, muusikalist “Roberta” (1933) pärit Jerome Kerni ja Otto Harbachi kirjutatud “Smoke Gets In Your Eyes”, astus plaadifirma juhtkond jälle risti teele ette, püüdes selgitada, et ansambel peaks vanade estraadilaulude asemel hakkama plaadistama kaasaegsemaid. Kaval Buck Ram ei viitsinud firmaga enam kembelda ja salvestas Plattersi uue singli hoopis Euroopa turneel Pariisis. Miljonimüügi piir purunes kiiresti ja 1959. aasta jaanuaris ilutses “Smoke Gets In Your Eyes” kolm nädalat nii USA kui briti tabeli tipus.

    Siis aga hakkasid ansamblit tabama üllatavad tagasilöögid. Suvel 1959 arreteeris politsei Cincinnatis bändi neli meesliiget, kahtlustades neid seotuses uimastite ja prostitutsiooniga. Mehed pääsesid kohtus küll puhta nahaga, kuid paljud Ameerika raadiojaamad viskasid Plattersi laulud oma mängukavast välja ja mitmed kontserdilavad tühistasid lepingud. Asi läks veelgi hullemaks, kui ansambli põhitalaks olnud tenor Tony Williams ja bariton Paul Robi ning Zola Taylor teatasid, et lahkuvad ansamblist. Asendajad küll leiti, kuid Plattersi fluidum oli juba kadunud. Viis aastat kestnud suurepärane karjäär, mis sisaldas kolme esikohahitti, üheksat kuldplaati ja 53 miljonilist plaadimüüki, hakkas vajuma minevikku. Kuigi uue koosseisuga salvestatud vana evergreen “Harbor Lights” jõudis 1960. aastal veel edetabeli 8. kohale, algas Plattersi allakäigutee, mis suubus vaikusesse.

    Popmuusikamaailmale osutatud teenete eest pääses The Platters ühena esimestest doo-wop-ansamblitest Rock And Rolli Hall of Frame’i. Aastanumber oli siis 1990.

     

  • Kunstnike liidu suurkogu

    KATRIN KIVIMAA, SIRJE EELMA

    Selline tulemus ning EKLi üldine vanusestruktuur, kus neid ?noorliikmeid? on ca 1000 liikmest vaid 70, räägib üsna selget keelt selle organisatsiooni uuenemisega seotud probleemidest. Liikmeskonna uuenemine võiks olla üks küsimusi, millele EKL peaks senisest edaspidi rohkem tähelepanu pöörama, sest esiteks sõltub sellest organisatsiooni jätkusuutlikkus, teiselt poolt aga soodustab see mingitegi sotsiaalsete garantiide andmisega ? kui see roll EKLil muidugi tekib ? eesti noorema kunsti arengut.

    Kuid selline põlvkondliku lõhe ja umbusalduse ületamise protsess ei saa olla ühepoolne. Kahjuks on EKLil kujunenud noorema põlvkonna silmis ?vana? organisatsiooni maine, mida viimased volikogu valimised ainult kinnitasid. Nooremad või nooremapoolsed (loe: keskealised) radikaalid süüdistavad sellises olukorras ?tädisid?, ?mutte? ja ?moore?, milliste sõnadega tähistatakse ilmselt kõiki ?vanureid? ja ?mitteradikaale? nende vanusest ja soost olenemata. (Võibolla saab minustki selle artikli kirjutamise tagajärjel ?tädi?.) ?Tädi? märgib nende minu eakaaslaste ja heade kolleegide ? nii ?tüdrukute? kui ?poiste? ? sõnavaras vanameelsust, alalhoidlikkust ja ebaprogressiivsust.

    Kahjuks ei anna noorem põlvkond endale aru, et sellise halvustamise kaudu taastoodavad nad, ennast radikaalideks ja edumeelseteks tegijateks pidavad inimesed, Eesti ühiskonnas levinud kahte inimvaenulikku ideoloogiat: misogüüniat ja vanemate põlvkondade marginaliseerimist. Sellise suhtumise puhul polegi vaja eriti imestada, et vanem põlvkond ? nii ?tädid? kui ?onud? ? nooremaid tegijaid endiselt umbusaldab. Kui EKL peaks mõtlema, mida ette võtta noorte kaasamiseks liidu tegemistesse ja juhtimisse, siis meie, noored, peaksime omakorda loobuma solvavast halvustamisest ning mõtlema, kuidas lammutada seda müüri, mille varakapitalistlik Eesti ?noorte? ja ?vanade? vahele nii edukalt ehitanud on. Võibolla peaksime ühiselt alustama nimetatud sotsiaal-psühholoogilise vastanduse ja selle tekkepõhjuste analüüsist? Sest ?mutid? ja ?ätid? saavad meist kõigist varem või hiljem nagunii.

     

    Suurkogu kumu

    Eelmise letargilise ja siseheitluslike suurkogude taustal enne seda oli viimane koosistumine palju ühendavam. Välja koorus ühine mure kunsti s(t)aatuse pärast meie praeguses pragmaatilises ühiskonnas. Richard D. Lewise määratluse põhjal ilmnes igatsus feminiinse kultuuri järele: ?Maskuliinsetes kultuurides on peamisteks väärtusteks edu, raha, tunnustus, asjad ja omand. Feminiinsetes peetakse tähtsamaks inimestevahelisi suhteid, elukvaliteeti, keskkonda, teenindust, hoolitsust ? lühidalt, ühiskonda, mis inimeste eest hoolitseb.?

    Kunsti ümber tekkinud negatiivne aura surub visuaalsed kultuurid välja meediast ja rahastamisskeemidest. Sel kõhedust tekitaval aural on omadus hõredas kultuuris hästi levida. Kõige selgemini sõnastas selle Johannes Saar, aga nii Elkeni, Käeseli, Arraku, Tegova, Haini, Lapini, Kivi, Unduski, Meele, Sobolevi kui Liivranna sõnavõtus kajas sama valulik teema. Ehk tõesti on just nüüd saabumas hetk, mil olemas valmidus mõelda ja ka tegutseda koos? Armastust kunsti vastu söandas mainida vaid Jüri Hain, aga soovi positiivsuse ja publikusõbralikkuse järele oli tunda paljudes sõnavõttudes. Hea, et positiivsel on samuti võime end reprodutseerida ja levida. Seda on lihtne kontrollida ja alustada võiks kasvõi kolleegi kiitmisest õnnestumise puhul. Olenevalt igaühe võimetest ja võimalustest, eelkõige aga soovist, saab selle vähesegi territooriumi omavahel jagamise asemel seda hoopis laiendada. Pole mingit põhjust kunstiruumi kokku hoida, pressides uue põlvkonna eelmise asemele, kui üksteise kõrvale asetudes hõivaksime palju suurema ala. Suurendades koos kunstimõistmise pinnasega visuaalset keeleoskust, võib kunagi saabuda päev, mil peetakse kohatuks samastada kunstnikku luuseriga ning üks kunstimuuseum ja neli palgalist kunstitoimetajat riigi kohta tundub kõigile liialt vähe.

    Kuidas lahendada olukord, kus kõrgharitud kunstiteadlasi on palju ja ometi on sel alal samavõrd palju tegemata tööd? Kes looks ?taktika, mis sildaks kontakti publikuga??(J. Saar) Samas on Saar neist neljast ainus, kelle sõna levib päevalehe formaadis, s.o. laia publiku hulgas. Kui igale leiduks võimetekohast tööd, ei pruugiks ta kulutada oma kirglikku ?sisemist põlemist ja kalligraafilist hoolikust? seal, kus seda ei vajata. Veel enam, kus see isegi soovitav pole. Massidele suunatud lehe kunstitoimetaja peaks järjekindlalt juhatama oma lugejat kunsti juurde ja teadlikult hoiduma peegeldamast negatiivset omas vallas.

    Saar küsis, kuidas suhtuda käesse, mis ulatab meile raha. Kas seda hammustada või lakkuda? Targem on käsi vastu sirutada, võtta raha ja tervitada koostööpartnerit. Sellega võib tekkida olukord, kus mõlemad pooled on nii andjad kui saajad. Sama skeemi arendades võiks meediaesindaja eneselt küsida: kuidas suhtuda käesse, mis ulatab avalikkusele oma taiese? Seni on siingi kehtinud peamiselt hammustamise-lakkumise seadus ja siingi rikastaks koostöö mõlemaid pooli. Pealegi tundub, et pooli ongi vaid üks. Omavahel haakuvaid mõtteid oli sel päeval palju ja see saalitäis kunstirahvast tundus olevat valmis sallima. Üksteist, publikut? iseennast.

    Lõpetuseks sellest, mida ei saa teiste hooleks jätta. Kuna valmidust ?peredvi?nikluseks?, millega ?Kunstisuvi? on tegelenud 10 aastat, aimdus nii paljudest ettekannetest, tulid ka paljud probleemid nii armsalt tuttavad ette. Needsamad ? tolerants ja positiivsus, kunstniku ja publiku väärtustamine, püüd tõsta kunsti prestii?i sponsorite silmis, usaldus ja koostöö eri valdkondade vahel on tegelikkuses laiendanud mõistmise pinnast ?Kunstisuve? kümnes linnas, nimetatagu seda siis kunsti regionaalpoliitikaks või milleks tahes. Ka selle ehitusinvesteeringutelt oodatava 1 protsendiga meenus tõsiasi, et seegi on kord tehtud. 1997. aastal avatud hoonesse Tallinnas Mustamäe tee 18a sai Hannes Starkopfi skulptuur, mis seisab seal tänaseni. Skeem oli lihtne: ehitusfirma Skanska projekteeris sujuvalt tellija eelarvesse ka kunstiteose maksumuse ja andis selle hoone avamisel üle kui kingituse. Kõik olid rahul: uus omanik sai oma keskkonda väärtustava taiese, ehitusfirma tõstis oma mainet ?kingitust? tehes ja sai rpeklaami kataloogi, skulptor sai oma töö eest tasu ja ?Kunstisuvi? sai sellest osa näituse korraldamise jaoks. Tõsi küll, tolleaegne Skanska juht oli Rootsi kogemusega väliseestlane ja hiljem, kui ametisse astus kodueestlasest juht, see skeem enam ei töötanud.

    Ometi toimivad ka edaspidi pea kõik asjad inimesi pidi, kes soovivad koos midagi teha. Algatuseks piisab ehk sellestki, kui käituda ise nii, nagu toimikski ümberringi juba kultuurilembene ühiskond ja mõistvad kolleegid? Jõudu koostööks, ilma milleta me oma oksa peal varsti enam istuda ei saa.

  • Näitus “Ilu oletus”

    Galerii Noorus

    Reedel, 4. jaanuaril kell 17.00 avatakse galerii Noorus keldris Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna IV kursuse näitus ILU OLETUS. 

    Maal kui kaunite kunstide üks ehedaim vorm on ilu mõiste ja küsimusega väga tihedasti seotud. Nelja aasta jooksul on õpitud samade juhendajatega samu põhimõtteid ja tehnikaid. Arusaamine ilust on kujunenud iga kunstniku jaoks aga erinevaks. Enne kooli lõpetamist püüame igaüks individuaalselt seista silmitsi ilu probleemiga. 

    Esitame oma oletuse ilust iroonilisel, siiral ja labasel moel. Pigem küsime kui vastame. Pigem vihjame kui osutame. Pigem varjus kui valguse käes. Keldris. 

    Näitusel on eksponeeritud nii maale, graafikat kui installatsioone. Näitus jääb avatuks 19. jaanuarini. 

    Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11. Galerii on avatud T-L 11-18.

    Näituse külastamine on tasuta.

  • Kullakatal

    Lõuna-Eesti pärimuse portaal
    Kullakatal

     

    Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu  sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära.

    Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju  vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: „Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale  ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle.” Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud.  Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga.

    Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest.

    Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees  muidugi.

    Lõuna-Eesti pärimuse portaal (www.folklore.ee/lepp). Halliste kihelkond, Kaarli, Jaak Sõggel, 1895.

  • Muusikamaailm: Uus muusika Stuttgardis: “grenzenlos” ja uus tunnustus Helena Tulvele

    Priit Kuusk

    Kuidas moodustus festivali programm? Stuttgarti saadetud 518 teose partituurist valis välja ca 30 oopust autoriteetne žürii: Wolfgang Rihm, George Benjamin, Unsuk Chin, Pascal Dusapin, Julio Estrada, Hans-Peter Jahn ja Vladimir Tarnopolski. Sellele lisasid rahvuslikud sektsioonid oma ettepanekud ja Stuttgarti tuli ettekandele teoseid üle 60 maa heliloojailt. Rohkelt muusikateatri, muidugi eriti kammerplaanis kavadega, toimusid muusikapäevad grenzenlos’i tähe all ja nende kokku 111 (!) ürituse hulgas vaid kolm sümfooniakontserti.

    Esimesel neist, festivali avaõhtul, oli koguni avateosena ettekandel Helena Tulve “Sula”, autor ise Theaterhaus T1 saalis kohal. Tulve teose esitus oli tema Pariisi 2004. aasta rostrumil saavutatud üldvõidu järelkajasid, SWR Stuttgardi Raadio SO ees juhatas seda Lucas Vis, Tulve teose kõrval kavas veel soomlase Jukka Tiensuu ja egiptlase Amr Okba oma. Muusikateatrit nägi-kuulis iga päev: Stuttgardi Riigiooperi “Forum Neues Musiktheater” võttis oma ürituse keskmesse Fausto Romitelli (1963 – 2004) video-ooperi “An Index of Metals”, samas veel Rootsi iisraellase Dror Feileri tükk “Avenir! Avenir!”, Julio Estrada etendus “Murmullos del paramo” ja Gérard Pessoni ooper “Pastorale” Younghi Pagh Paani kammerooperini “Moon shadows”.

    Riigiooperi foorum toimus mitme seansina koos etendusnäidete ja diskussioonidega, esiettekandel selleks spetsiaalselt loodud “NewMediaPocketOpera”. Ridamisi tehti kohtumisi heliloojatega ning kontserdieelseid vestlusi, teadussümpoosion korraldati teemal “Globalisation and the Freedom of Arts”.

    Üldse märkas autorite seas väga suurt hulka tundmatuid nimesid, Baltimaadelt veel vaid Vykintas Baltakas Leedust teosega “Ouroboros” ansamblile, elektroakustilisi teoseid oli märgatavalt vähem kui varem. Esitused olid valdavalt saksa oma jõududelt: Ensemble Recherche, Neue Vocalsolisten ja SWR Stuttgart Vocal Ensemble, Ensemble Modern (kes seal samuti oma akadeemia korraldas ja esines samas koos india muusikutega), Neue Musik Berlin, musikFabrik, Ensemble ascolta (kavaga “Frank Zappa Late Night”), Ensemble Aventure, Quartet New Generation jt, mujalt veel Arditti Quartet (UK), Ensemble Antipodes (Šveits), Ives Ensemble (Holland), noor briti pianist Rolf Hind. Autorikontserdid said iirlanna Jennifer Walshe (“passenger” keelpillidele esiettekandes Stuttgardi Kammerorkestrilt), prantsuse kreeklane Georges Aperghis (“Wölfli Kantata”), nähtaval ka ukrainlanna Alla Zagaikevitš, venelased Sergei Nevski, Anton Safronov, lõppkontserdil kavas ka meie Tatjana Kozlova õpetaja Fabio Niederi “Due lumi” koorile ja orkestrile, Stuttgardi raadioorkestrit dirigeeris Mark Foster. Ja nagu suurfestival algas eestlanna teosega, lõpetati samuti naishelilooja oopusega, Pariisi jaapanlanna Misato Mochizuki (1969) orkestripalaga “Ima, koko”.

    Festivali lõpp tõi Eestile veel ühe üllatuse: Helena Tulvele anti festivali ainus preemia – ISCM-CASH Young Composer Award 2006. Preemia on ISCMi ja Composers and Authors Society Hongkongi ühisprojekt, mida antakse välja 2002. aastast. Selle pälvis maailmafestivalil tänavu ette kantud parim teos kuni 35aastaselt autorilt ja see sisaldab endas eritellimuse uuele kammeransambliteosele, mis tuleks esiettekandele teisel mainekal Internationale Gaudeamus Musikwochen’il Amsterdamis.

     

    Salzburgi suvefestival Mozarti aastal

    Festival tõi publiku ette tänavu 22 ooperilavastust (kõik Mozartilt), 10 draamalavastust ning 67 kontserti. Programmi on kokku pannud kunstilised juhid Peter Ruzicka (viimast aastat) ja Martin Kusej. Avalavastuse “Figaro pulm” tegijaiks, kelle töö jõudis ka raadioülekandes kogu maailma (ka meieni Klassikaraadio vahendusel), olid dirigent Nikolaus Harnoncourt, lavastaja Klaus Guth, solistid Bo Skovhus, Ildebrando D’Arcangelo (nimiosas), Dorothea Röschmann või Juliane Banse, Anna Netrebko, Christine Schäfer jt koos Viini Filharmoonikute ja Viini Riigiooperi kooriga. 26. VII avaõhtule järgnenud kuus etendust said läbi 13. VIII. Pidustuste muusikateatri osa jääb lõpetama 26. VIII “Võluflöödi” seitsmes etendus, kus Pierre Audi lavastust dirigeerib Riccardo Muti.

    Üllatavalt moodsa kava toovad festivali lõppu Berliini Filharmoonikud Simon Rattle’i käe all: Kaija Saariaho, Brett Dean, Matthias Pintscher, Mark-Anthony Turnage, siis veel Henri Dutilleux, Hanspeter Kyburz ja Debussy, valdavalt esmaesitused Austrias, ja noorema põlve heliloojad; teise kavaga 29. VIII lõpetab orkester oma esinemised Mozartiga.

    Nähtav oli ka Kremerata Baltica, kes Gidon Kremeri soleerimisel ja juhatusel esitas Mozarti kõik viis viiulikontserti (11. VIII); teisipäeval mängis siin Deutsche Kammerphilharmonie Bremen peadirigent Paavo Järvi juhatusel, kavas Mozarti Sümfoonia C-duur KV 200 ja “Haffneri serenaad” D-duur KV 250, nende vahel Wolfgang Rihmi Tšellokontsert festivali tellimusena maailmaesiettekandes, solistiks Steven Isserlis. Külalisena annab viimase kontserdi Amsterdami Kuninglik Concertgebouw-orkester Maris Jansonsi käe all (31. VIII), kus Mozarti teoste vahel ka Hans Werner Henze uus orkestripala “Sebastian im Traum” ning Mozarti solistiks Alfred Brendel, kel samas ka oma sooloõhtu Viini kavaga.

     

    Põhjamaade muusikapreemia 2006

    Põhjamaade Nõukogu muusikapreemia (350 000 Taani krooni) tänavune võitja on üllatuslikult noor norralanna, 1972. aastal sündinud Natasha Barrett oma elektroakustilise teosega “…fetters…”. Ta on ka varem preemiaid toonud elektronmuusika konkurssidelt Linzist ja Prantsusmaal Bourges’st. Põhjamaade preemia nominentteoste hulgas oli elektroakustilise muusika osakaal tänavu silmanähtav, nominentideks olid Ake Parmerud ja Klas Torstensson (ooperiga “The Expedition”) Rootsist, Ivar Frounberg ja Kenneth Knudsen (Taani), Kimmo Hakola ja Juhani Nuorvala (Soome), Tróndur Bogason (Fääri saared), Mads Lumholt (Gröönimaa), Puridur Jónsdóttir (Island) ja Kim Hiorthøy (Norra). Preemia anti pidulikult üle Bergeni festivalil, ja õnnelikult sedakorda oma maa heliloojale. Norralased on alati edukad olnud: eelmise aasta interpreedipreemia võitis norra uue muusika grupp Ensemble Cikada, 2003. aasta preemia mäletatavasti aga norra lauljatar Mari Boine.

     

Sirp