8.1.1. Otsime täiendavaid võimalusi eraraha kaasamiseks kultuuri- ja spordivaldkonna rahastamiseks.
8.1.2. Jätkame kultuuriranitsa programmiga.
8.1.3. Jätkame Eesti filmitööstuse arengu toetamist läbi Film Estonia programmide.
8.1.4. Uuendame Rahvusringhäälingu seadust ja analüüsime ERR-i senist rahastusmudelit.
8.1.5. Leiame rahalised võimalused ERR-i uue maja ehitamiseks läbi Eesti Kultuurkapitali rahastusvõimaluste.
8.1.6. Võtame vastu uue rahvaraamatukogu seaduse ja rakendame ühtse raamatukogusüsteemi kõikidele Eesti inimestele.
8.1.7. Võtame eesmärgiks parandada loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi. Kaasajastame loovisikute ja loomeliitude seaduse. Avaliku sektori kultuuriasutused ja avaliku sektori poolt finantseeritud loometöö tasustamise osas võetakse suund töötasuvormidele, millega kaasnevad tööandjapoolsed maksude tasumised ja sotsiaalsed garantiid.
8.1.8. Toetame ja arendame teoste digitaliseerimist, mis on vajalik nii säilimise kui ka kättesaadavuse seisukohast. Selleks arendame kultuuriloome rahastamisvõimalusi, kaasates EL-i rahastust ning soodustame virtuaaltootmise arendamist.
8.1.9. Kaitseme laulu- ja tantsupidude traditsiooni, rahvuskultuuri ja pärimuskultuuri.
8.1.10. Viime läbi muinsuskaitseobjektide inventuuri. Muinsuskaitse peab olema omaniku initsiatiivi toetav ja hariv. Arhitektuuriväärtused ei tohi hävida omanikule seatavate bürokraatlike takistuste ja ametnike põhjendamatute nõudmiste tõttu ega ka omaniku teadmatuse, hoolimatuse või rahaliste raskuste tõttu.
8.1.11. Otsime võimalusi rahvusvaheliste voogedastusplatvormide maksustamiseks ning töötame globaalsete digihiidude õiglase maksustamise nimel.
8.1.12. Lõpetame kultuuri ja loomeettevõtluse riigiametite ja agentuuride silmis teineteisest lahutamise, mis takistab kultuurivaldkonna arengut. Kaasame teadlikumalt erasektori kultuuripoliitikasse ja -strateegiatesse.
8.1.13. Peame vajalikuks tõsta loomemajanduse ja kultuurivaldkonna projektipädevust, et pääseda juhtpartnerina paremini ligi „Loova Euroopa“ ja „Euroopa horisondi“ programmi investeeringutele. Panustame valdkonna võimekusse jõuda Euroopa tugistruktuuride ja uute rahastusvahenditeni.
8.1.14. Toetame kohalike oludega seostunud identiteedikoosluste/kultuuride arengut. Seto, võru, rannarootsi, saare, kihnu, peipsivene jt, aga ka uuslõimuvate kogukondade kultuurilise arengu huvides võimendame nende esinduskogude ja/või institutsioonide (Võru instituut, Mulgi instituut jms) haldus- ja projektivõimekust.
Allikas: „Eesti Reformierakonna, Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusliidu programm aastateks 2023–2027“, Reformierakonna koduleht
Kui ka klooster põleb, ei pea püha üritus veel seisma jääma
MARIA MÖLDER
Eesti muusikaturu fookuspäev 6.IV Erinevate Tubade klubis.
Eesti muusikaturu fookuspäev oli esimest korda 2021. aasta kevadel, kui koroona oli laastamistööd teinud juba aasta jagu ning välisartiste oli Eestisse tuua keeruline. See andis aga võimaluse pöörata pilk koduturule, leida siin ühisosa. Ühtlasi oli muidugi vaja rääkida tollal päevakorral olnud raskustest, mis seostusid koroonakriisis hakkama saamisega. See kõik tuli vägagi kasuks: kui ühed korraldajad olid olukorraga kiiremini kohanenud, sai toimivaid lahendusi jagada ka teistega.1 Mullu oli peateema sõda, ent endiselt ka koroona. Tänavu paistavad aga erakorraldajad olevat juba harjunud, et kriis on valdkonda räsinud ja toimetulek on nutikatele.
Päeva meeleolu seadis paika Tallinna abilinnapea Kaarel Oja avatervitus. Mida lähiaeg toob? Ei midagi head ega kerget. Oja nentis, et vahepeal on läinud selles mõttes hästi, et kontserdisaalid on taas täis ja kultuurikalender mitmekesine – kõigile korraldatakse midagi. Teiselt poolt ei ole aga käärid kultuuriürituste hulga ning inimeste võimaluste vahel sellest kõigest osa saada tema sõnul kunagi olnud nii suured (Oja tõi välja, et u 55% inimestest tahaks kultuuriüritustel käia rohkem, kui on võimalust2). Nõnda siis on tema arvates üks lähiaja katsumusi just kultuuri kättesaadavuse vähenemine, eelkõige majanduslikel põhjustel, sest avaliku sektori kurb rahandusprognoos mõjutab ka erasektorit ja kogu publikut. Kultuuripoliitikat käsitletakse Oja sõnul eelkõige korraldaja vaatest, aga samavõrra peab arvestama publikuga.
Kultuurivaldkonna purgatoorium
Fookuspäeva ajal ei olnud veel täpselt teada, mida toob uue valitsuse koalitsioonileping, kuid oli üsna selge, et midagi ülearu kultuurisõbralikku sealt tulla ei saa, sest umbes üle päeva kurtsid koalitsiooniläbirääkimiste delegaadid meedias, et riigi rahandus on veel palju kehvemas seisus, kui läbirääkimistele minnes oli ette kujutatud.
Avavestlusse „Muusikapoliitika – uus ja vana“ andis ühe sisukama panuse riigikogu kultuurikomisjoni esindanud Heidy Purga. Ta teatas vestlusringis, et tal on pärast koalitsioonirääkimisi juba ette kahju inimesest, kes peab kultuuriministri tooli peal istuma. Ta arvas, et kuna rahaliselt on ehmatav aeg, siis võib-olla peabki kultuurirahastuse fookuse sättima teisiti kui seni ja vaatama, kust raha võtta: investeeringuid on tarvis, aga riigi poolt midagi suurt tulemas ei ole. Ühe võimalusena tõi ta välja ELi fondide raha, mida Eesti ei ole siiani kõige paremini kasutanud. Tähtsana tõi ta esile ka kultuuriekspordi. Purga arvas, et on hea, kui praegused toetused jäävad ja neid ei hakata vähendama. Maksusoodustused ja eraraha kaasamise hõlbustamine võib praegu olla tõenäolisem kui uued toetused. Tema seisukoht on, et investeering peaks minema arendajatele, arendus- ja kompetentsikeskustele, kelle haare on suurem kui üksikisikutel. Ühtlasi leidis ta, et riik peaks peale raha leidma ka muid vahendeid, kuidas tegijaid innustada. Päris mitmendat korda ütles Purga avalikkuses, et kultuuripoliitilised küsimused võiksid rohkem jõuda riigikogu kultuurikomisjoni – ja see on valdkonna enda teha.
Heidy Purga teatas 6. aprillil Eesti muusikaturu fookuspäeval, et tal on juba ette kahju inimesest, kes peab kultuuriministri tooli peal istuma. 8. aprillil sai teatavaks, et just tema selle tooli peal istubki.
Pikk nädalavahetus viskas huvitava vimka: kõigepealt sai teatavaks, et kultuuriministri portfell läheb Reformierakonnale. Arvatavasti pole ma ainus, kes uskus, et see jääb edasi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kätte, sest keda veel võiks kultuurivaldkond sellisel murdelisel ajal üldse huvitada. Aga tõesti, kuna Reformierakonnal on valitsuses kõige rohkem ministrikohti, on selline ebatõenäoline viperuski tõenäoline. Ja kui nii, siis ei oskagi praegu ette kujutada reformierakondlast, kellel oleks kultuurivaldkonnas rohkem süsteemseid teadmisi ja huvi midagi ära teha kui Heidy Purgal. Korraks käis meediast läbi ka Liina Kersna nimi, kuid Heidy Purga on igati loogilisem valik. Muidugi oleks teda vaja ka riigikogus, kuid ta on riigikogu kultuurikomisjonis tegutsenud juba kaheksa aastat ja ilmselgelt on see ennast ammendanud, sest – korrakem – kultuurivaldkond ise ei saada sinna komisjoni arutamiseks piisavalt teemasid, et saaks valdkonda aidata. Millegipärast tegeleb kultuurikomisjon rohkem haridusküsimustega.
Ühesõnaga samad tegelased, kes ajasid enne valimisi kultuuripoliitika aruteludes kõige informeeritumat juttu ja on päriselt asja sees, need olid nüüd kohal ka Eesti muusika fookuspäeval. Ühest sai päriselt kultuuriminister ja teine jätkab Tallinna abilinnapeana. Võiks ka hullemini minna, leian ma. Olgugi et rahaga on ilmselgelt seis väga halb, on praegusel kehval ajal olulisem, et suudetaks käima tõmmata teatud tegevused, mis raha nii palju ei vaja või – mis veelgi tähtsam – toovad tõesti valdkonda raha juurde. Ainult et jääb väheks üksnes hõiskamisest, et toome kultuuri rohkem eraraha. Seda on teoreetiliselt tahetud teha ju kaua-kaua ja tublimad kultuurikorraldajad on erasektoriga partnerlust arendanud väga hästi, kuid raskel ajal on ettevõtted kultuuripartnerluseks tõesti vähem motiveeritud, nii et ehk on aeg teha poliitilisi otsuseid, kuidas seda tõepoolest soodustada.
Kui lugeda koalitsioonilepingut, siis on näha, et sealt paistabki tugevasti Heidy Purga ja lahkuva kultuuriministri Piret Hartmani teadmine ja visioon. Nii mõnedki koalitsioonilepingu punktid on täitsa Heidy Purga teemad, näiteks eraraha suurem kaasamine, samuti erasektori teadlikum hõlmamine strateegiatesse. Tähtsana paistab silma loomemajanduse ja kultuurivaldkonna projektipädevuse tõstmine, et pääseda juhtpartnerina paremini ligi „Loova Euroopa“ ja „Euroopa horisondi“ programmi investeeringutele jm uutele Euroopa rahastusvahenditele (see punkt on rohkesti kõneainet andnud mitmel muusikaturu fookuspäeval ja ka muul ajal).
Veel on koalitsioonileppes punkt, kus seostatakse teoste digiteerimine ELi rahastusega, samuti rahvusvaheliste voogedastusplatvormide maksustamine. Viimase kohta käis avadebatis kiire arutelu. EAÜ tegevjuht Mati Kaalep tõi välja andmed Saksa autorite ühingu (GEMA) uuringust: Spotify või mis tahes muu voogedastusplatvormi 10 eurost jagatakse autorite vahel ainult 81 senti. Filmiplatvormidega seoses püütakse praegu muuta eurodirektiivi, mis kohustaks filmi voogedastusplatvorme maksma siin turul tegutsemise eest (maksuraha saaks suunata valdkonna edendamisse). Sama lahenduskäiku on püütud laiendada ka muusika voogedastusplatvormidele, aga õiguslikult ei olevat see võimalik või on väga keeruline. Siiski võiks lahenduse otsimise protsess olla muusikavaldkonnas samalaadne, s.t ainult EL suudab suurte platvormidega läbirääkimisi pidada.
Kuna kultuuripoliitika debatis oli kuulda murest, et loomemajandus on kultuuripoliitika vaateväljast justkui kadunud, siis toon eraldi välja, et koalitsioonilepingus on ka punkt „lõpetame kultuuri ja loomeettevõtluse teineteisest lahutamise riigiametite ja agentuuride silmis“. Purga lausus, et viimase aasta pilt on selline, et loomemajandus on olemas, aga kultuuripoliitikas ei toetata seda selle potentsiaali vääriliselt. Kuskil on tõrge ja see tuleb kaotada.
Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Ivo Lille kommenteeris, et sõna „loomemajandus“ ei ole küll enam olnud nii aktuaalne, aga mudel ja mõtteviis on sellegipoolest olnud ministeeriumi töö keskmes. Ministeeriumis on Lille sõnul viimasel ajal tahetud kasutada selliseid termineid, mille puhul tunneb terve valdkond, et on selle osa. Igatahes kinnitas ta, et arengukavade „Kultuur 2030“ ja „Eesti 2035“ alusel üritatakse ministeeriumi piiratud vahenditega hoida ja toetada muusikavaldkonna laiapinnalisust. Ta avaldas ka, et taotlusvoorude süsteemi korrastatakse, üritatakse sellele lisada parameetreid, liikuda andmepõhise mõtlemise poole ja saada aru, kas minnakse õiges suunas.
Kõrva hakkas ka selline teema, et 2022. aastal ületasid EAÜ laekumised esimest korda kümne miljoni euro piiri, kusjuures juba umbes pool sellest tuleb audiovisuaalsektorist. Niisiis, üks võimalus rohkem autoritasu teenida on lisada muusikat audiovisuaalkanalitesse. Kui Eesti autoreid ei ole audiovisuaalteostes piisavalt, siis tuleb EAÜ-l selle valdkonna väljamaksed teha välismaale. Üks valdkondlik puudujääk on aga selline, et muusikakirjastajaid (ja siin ei ole mõeldud noodikirjastajaid, vaid muusika sünkroniseerimise spetsialiste), kelle toel võiks see valdkond edeneda, on Eestis vähevõitu.
Music Estonia programmide juht ja muusikamänedžer Marii Reimann tõstatas hea küsimuse: kelle asi on praegu toetus kui arendus ja investeering, mitte toetus neile, kes ei saa hakkama? Probleem on tema sõnul selles, et kui pole tugevaid Eesti plaadifirmasid, mänedžmente, agentuure ja muusikakirjastusi, siis sõlmivad meie artistid lepingu välisfirmadega ja raha liigub riigist välja. Aga tõepoolest, toetusi, et neid tugevaid üksusi üles ehitada, praegu ei ole (Music Estonia on küll panustanud valdkonna spetsialistide arengusse), sest EASini nad veel ei küüni, aga teiste toetuste seisukohalt saadakse n-ö liiga hästi ise hakkama.
Muusikaürituste turg
Fookuspäeval tutvustati 2022. aastal tehtud EASi festivalide uuringut3, kuhu oli kaasatud 28 festivali (peamiselt muusikafestivalid; ankeedi täitis 3650 festivalikülastajat, sh 276 väliskülastajat). Uuring annab väga palju korraldajale ja otsustajale vajalikku infot festivalide majandusliku ja piirkondliku mõju kohta. Näiteks on seal öeldud, et keskmine festivalikülastusega seotud kulu ühe inimese kohta on 178 eurot, nii et festivalide mõju regionaalsele arengule on väga suur. Uuringut on plaanis nüüdsest korrata iga kahe aasta tagant.
Väike koondpilt sellestki, mida räägiti praeguse seisu kohta muusikaturul. Turg on kriisidest räsituna siiani turbulentne. Pärast eelmisel suvel aset leidnud ületootmist ei ole iseseisva ettevõtja puhul suur risk õigustatud. Suurte festivalide korraldajaid muserdab väga, et EAS jättis tänavu välja kuulutamata taotlusvooru, mis oli festivalidele ülioluline meede: see jäi pidama majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, justkui ei saaks ametnikud regulaarsete taotlusvoorude tähtsusest aru. Ehkki jutt käib festivalidest, mille suurima eelarveosa moodustab niigi piletitulu, on festivalide eelarveaugud selle tõttu märkimisväärsed ja puuduv osa peaks tulema publiku või eratoetajate taskust, mõlemad on aga teatavasti juba raskes seisus. Publik teeb juba kvaliteedi järgi raskeid valikuid, millistel üritustel käia, sest endale saab lubada vähem kultuuriüritusi, kui oleks soovi, ja vaba aja veetmise pealt hoitakse kokku esimeses järjekorras. Pileteidki ostetakse korraldajale ebameeldivalt hilja, sageli viimastel nädalatel, nt „Jazzkaar“ müüs mullu 40% pileteid koguni viimasel nädalal, sh päeval.
Kui vaadata erasektori toetajate poole, siis olukorras, kus inflatsiooni mõjul on kõik teenused kallinenud (sama kehtib kontserdikorralduse kohta nii siin kui ka välismaal, kõige kallimad on eriprojektid, kus kogu taristu tuleb nullist üles ehitada) ning erasektoris tõmmatakse üleüldse tegevust koomale, on sealt toetajaid leida ülikeeruline. Ka senised traditsioonilised koostööpartnerid ei taha sageli enam senises mahus kultuurikorraldajaid toetada, ent praegusel väärinfo lokkamise ajal on ohtlik võtta vastu ka kontrollimata taustaga raha. Toetuse eetilisus on tähtsam kui kunagi varem. Tarmo Sikk nentis, et ellu jäävad need, kes väga tahavad, ja tuletas raskes olukorras meelde „Viimset reliikviat“: kui klooster põleb, siis see ei tähenda seda, et meie püha üritus peaks seisma jääma. Kas kõlab piisavalt julgustavalt? Oleks ometi kõik korraldajad sama optimistlikud!
Piletidiskussioon
Huvitavaks kujunes kogu päeva väldanud piletiarutelu. Nimelt tutvustas Kaarel Oja Tallinna muusikalinna noortepileti kontseptsiooni, mida praegu on katsetatud Tallinna Filharmoonias ja mille võtavad ilmselt mingitel üritustel üle ka Eesti Kontsert ja saabuv „Jazzkaar“. Sama päeva hommikul läheb müüki odav noortepilet, et saalid oleksid täis ja kultuur kättesaadavam. See on alles katsetus, ent kui sellest peaks saama standard, siis teeb see teatud mõttes korraldaja elu ka keerulisemaks: publik võibki jääda ootama viimast hetke ega rutta varem piletit ostma.
Kui muusikalinn Tallinn on välja pakkunud viimase hetke sooduspiletite süsteemi, siis pikaajalised erakorraldajad arvavad, et selle rakendamisega tulistaksid nad omale niigi väga kehvas olukorras jalga. Sooduspiletite müümist üleüldse pigem ei toetatud, küll aga kiideti heaks sihtrühmapõhine hinnastamine (nt noorte või pensionäride piletid). Ka harilikuga võrreldes kallimaid toetajapileteid on katsetanud paljud korraldajad, ilmselt mõned edukamalt kui teised. Festivali „Võnge“ korraldaja Tarmo Sikk ütles välja mõtte, et riik oma toetustega dikteerib paljuski, millised hinnad saab ürituse korraldaja kujundada. Tõsi, hinda ei saa tõsta rohkem, kui publiku enamik talub.
Üsna põnevaks kujunes vestlusring „Uued tuuled ja tegijad piletimüügi vahendusturul. Kes pakub mida?“. Ilmselgelt ei ole Eestis olnud kunagi nii palju piletimüügi teenusepakkujaid kui praegu ja nüüd said nad tutvustada oma kontseptsiooni, seniseid saavutusi ja tulevikusihte. Piletilevi andmetel on väidetavalt endiselt 76% Eesti kasutajaid Piletilevis, mida selle müügiesindaja peab siin ainsaks arvestatavat müügiteenust pakkuvaks piletimüügituruks. Kuue piletivahendaja (turul tegutseb kaheksa vahendajat) trikoovooru tulemusena selgus, et ülejäänud piletiturg on väga killustunud ja suurem osa vahendajaid liigub (eri rõhuasetustega) pigem sinnapoole, et piletivahendaja oleks taustal ja tähelepanu keskmes brändina artist või üritus ning et piletiost oleks ostjale võimalikult lihtne (nt Ticketeri esindaja rääkis põlevate silmadega ühest nupust, mis töötab). Samuti on tähtis, et korraldajale oleks vahendustasu Piletileviga võrreldes väiksem või olematu, kuid samal ajal on korraldajale aina tähtsam ligipääs piletiostjate andmetele, et oma publikut tundma õppida ja teha turundamisel ja ehk ka ürituse kujundamisel andmepõhiseid otsuseid.
Mis oli veel päevakorral?
Kuna muusikavaldkonna riiklik rahastus jääb nüüd ilmselgelt taas toppama, siis tuleb üle korrata, et muusika ja üldse kultuuri eksport on möödapääsmatu. Muusikaekspordile oli pühendatud ka üks asjalik fookuspäeva vestlusring (selle teema praktiline käsitlemine on vajalik järjepidevalt, sest uusi tegijaid tuleb valdkonda juurde). Selle alaga juba ammu tuttavana panin sealt kõrva taha TMW kommunikatsioonijuhi Ingrid Kohtla meeldetuletuse, et Eesti muusika vajab kõige rohkem päris muusikatööstuse ülesehitamist: aasta ringi tegutsevaid stabiilseid tegutsejaid, kes hoiavad partnerlussuhted soojas. Talendipuudust meil ei ole, aga kõige rohkem on vaja järjepidevat tuge.
Vestlusringist „Igaühel oma muusikaauhinnad? Kellele ja miks?“ ootasin rohkem sisulist arutelu, aga küllap on auhindade eestvedajatel lihtsalt teistsugused mured kui minul nende jälgija ja analüüsijana. Seekord torkas kõige rohkem silma see, et kõik kinnitasid iseenda ja teiste ürituste vajalikkust ja tehtud muudatuste õiget suunda. Paljuga saab nõustuda, aga see tundus muusikaturu fookuspäeval siiski liiga tugev fassaad. Pani mõtlema, et ühest küljest noogutasid kõik kaasa EFÜ juhatuse liikme ja Eesti muusikaauhindade üleandmisgala peakorraldaja Danel Pandre öeldule, et kui need, kelle nimel seda tehakse (s.t muusikud), ise auhindu ei väärtusta, siis polegi mõtet seda teha. Teisest küljest pühendati just suurürituste nagu „Eesti laul“ ja EMA gala puhul ülipalju tähelepanu sellele, millises sihtrühmas ja kui palju on vaatajaid-kuulajaid (umbes nii, et koduperenaine näeb telekast 5Miinust, kuigi ta seda bändi muidu ei kuulaks), kust neid juurde saada ja kas ka aastate pärast veel keegi telesaadet vaatab. See jutt on pisut vastuoluline, soovitan selle üle veel pisut mõelda. Kas muusikud ikka tõesti väärtustavad neid üritusi praegu piisavalt või on need juba praegu liiga palju suunamudijate karusselli moodi? Kas meie muusikaauhinnad katavad kogu publiku vanusespektri? Võib-olla siin ongi oluline tasakaalustav jõud Areeni ja ERRi kultuuriportaali albumiedetabelitel, mis on väga tähtsad nii muusikutele kui ka albumi kaupa muusika kuulajatele, kes ilmselt jäävad küll aja möödudes aina enam vähemusse. Ühtlasi on albumiedetabelite stiililine mitmekesisus üldjuhul suurem kui „Eesti laulul“ ja Eesti muusikaauhindade puhul – küll aga ei vasta tõele, et neis tabelites figureerib ainult avangard ja äärmus.
Fookuspäeval tutvustati ka Eesti Raskemuusikaliitu. Üksnes veebilehe järgi otsustades on see väga ambitsioonikas ettevõtmine ja kiidan väga, et seltskonnal on hästi sõnastatud eesmärgid ja konkreetsed mõtted, kuidas eesmärke saavutada. Vahel on tunne, et mõni kauem tegutsenud erialaliit võtab oma eksistentsi liiga iseenesestmõistetavalt, et strateegilisele mõtlemisele aega raisata.
1 Maria Mölder, Pärast pikka paid. – Sirp 18. VI 2021.
2 Kultuur, liikumisharrastused ja elukvaliteet. Tallinlaste rahuloluküsitlus 2023. https://uuringud.tallinn.ee/uuring/vaata/2023/Kultuur-liikumisharrastused-jaelukvaliteet-Tallinlaste-rahulolukusitlus2023
Reformierakonna hegemoonia ja Savisaare ajastu teine tulemine
TÕNIS SAARTS
Vaadates 2023. aasta valimistulemusi võib tähelepanelikku vaatlejat tabada déja-vu-tunne – kõike seda on juba varem nähtud. Reformierakonna hegemoonia näib olevat naasmas ning peamine mehhanism, millega seda kindlustatakse, on samasugune nagu varasematel perioodidel: oma peavastane mängitakse julgeolekukaarti kasutades isolatsiooni, aga ennast pakutakse asendamatu partnerina kõikidesse valimisliitudesse. Kirjeldatud loogikal põhinedes püsis Reformierakond järjepanu võimul 17 aastat (1999–2016), kaks kolmandikku sellest ajast peaministriparteina (2005–2016). Muutunud on vaid see, et Edgar Savisaare juhitud Keskerakonna asemel on nüüd EKRE, ning Helmed, kelle käitumine, strateegiad ja isegi toetajaskonna kasvatamisega seotud dilemmad on üllatavalt sarnased omaaegse Savisaare-parteiga (kuigi on ka mõningaid tähelepanuväärseid erinevusi). Niisiis, paradoksaalsel viisil on Savisaare ajastu oma poliitilise loogikaga tagasi, ainult ilma Savisaare endata.
Tagasi normaalellu?
Paistab, et periood 2016–2023, kui Reformierakond polnud võimul või valitsuskoalitsioone sai moodustada ka ilma temata, oli Eesti poliitikas anomaalne ning me liigume tagasi n-ö normaalsusesse. Eesti geopoliitilist asendit arvestades näib paratamatu, et erakond, kes lubab meid kõige usutavamal viisil kaitsta Vene ohu eest, monopoliseerib võimu ka siinses poliitikas. Kui Reformierakond ise suuri vigu ei tee või ei puhke mõnda seninägematut poliitilist või majanduskriisi, siis ilmselt jääbki Reformierakond ka edaspidi valimisi võitma – seda senikaua, kuni idanaabri juures midagi fundamentaalselt ei muutu. Alles ettenägematu pööre lubaks eksistentsiaalsetelt julgeolekukartustelt Eesti poliitika teraviku kusagile mujale nihutada. Samamoodi jääb Eesti ühiskonda kaalukas segment valijaid (20–35%), kes ei tunne end ära Reformierakonna loodud „liberaalse Eesti eduloos“ ega hakkagi kunagi ära tundma. Isegi kui Helmete EKRE peaks mingil ettenägematul viisil ebaõnnestuma, tuleb selle asemele mõni teine partei, kes vastavat elektoraati kõnetama asub.
Kuid mis siis iseloomustab seda poliitloogikat, millel põhineb Reformierakonna hegemoonia ning mille poolest sarnaneb omaaegne Savisaare Keskerakond paljuski EKREga? Oravapartei dominant Eesti poliitikas põhineb sellel, et pikaajalise juhtpartei staatus on saavutatud seeläbi, et suuruselt teine partei muudetakse (ja muudab ka end ise oma käitumisega) parketikõlbmatuks viisil, et ka enamik teisi erakondi välistab ta oma koalitsioonivalikutest. Lihtne matemaatika ütleb, et kui suuruselt teine erakond on permanentselt koalitsioonimängudest kõrvale lükatud, siis on populaarsuselt esimene partei alati halli kardinali staatuses, pälvides endale vabaduse valida või vahetada sobivaid koalitsioonipartnereid.
Sanitaarkordon toimib jälle
Tükil ajal näis, et EKRE oskab vältida paljudele parempopulistlikele parteidele (ka varem Savisaare Keskerakonnale) iseloomulikku nn sanitaarkordonisse sattumist, kus kõik suuremad parteid välistavad ta kui potentsiaalse valitsuspartneri. Viimased valimised tõid siia väga tugeva nihke. Nii Keskerakond kui ka Isamaa on omaks võtmas tõlgendust, et valijad karistasid neid tagantjärele Helmetega valitsusliidu moodustamise eest ning andsid selgelt märku, et ei usalda parteid, kes laseks EKRE taas võimule. Pole mõtet lootagi, et saadud õppetund Isamaa ja Keskerakonna juhtidel mõne aastaga ununeb. EKRE jaoks on see väga suur vahe, kas nad on nimetatud kahe partei esimene valik või järjekorras teine-kolmas ehk siis, et neile esitatakse kutse võimuläbirääkimistele ainult juhul, kui teised meelepärasemad kombinatsioonid välja ei vea. Teisisõnu, kui Helmete partei on nüüdseks ka oma ainukestele potentsiaalsetele liitlastele hädavaliku staatuses, tähendab see sanitaarkordonisse jäämist või paremal juhul sellele väga lähedale liikumist. Olukord võib EKRE jaoks kujuneda veelgi lootusetumaks, kui Keskerakond ja Isamaa vahetavad välja oma praegused juhid (Kõlvart asendab Ratast ning Reinsalu Seedrit). Huvitaval kombel pole EKRE pooleldi koalitsioonikõlbmatuks muutumise teema viimaseid valimisi puudutavatest analüüsidest peaaegu üldse läbi käinud. Ometi on see samavõrd epohhiloov tulem kui Reformierakonna mäekõrgune võit. Täpselt nagu omal ajal Savisaarel piisas ka Helmetel üks periood võimul olla, kui koostöö välistajate read hakkasid tasapisi ületama võimalike partnerite omi.
Edgar Savisaare juhitud Keskerakonna asemel on nüüd EKRE ning Helmed, kelle käitumine, strateegiad ja isegi toetajaskonna kasvatamisega seotud dilemmad on üllatavalt sarnased omaaegse Savisaare-parteiga. Paradoksaalsel viisil on Savisaare ajastu oma poliitilise loogikaga tagasi, ainult ilma Savisaare endata.
Üllatav on nende julgeolekunarratiivide sarnasus, millega omal ajal Reformierakond üritas välistada Savisaart ning nüüd stigmatiseeriti EKREt. Meenutagem seda diskursust, mida kasutati aastaid Savisaare Keskerakonna kohta: kui Savisaar võimule saab, pöörab Eesti selja nii Euroopa Liidule kui ka NATO-le ja orienteerub ümber Putini Venemaale; hüljatakse demokraatia ja turumajandus ning meist tehakse vaene, postsotsialistlik idanaabri vasallriik. Kui detailid kõrvale jätta, siis EKRE võimu all olevast Eestist maalisid oravad samalaadse pildi: suletud ja tige rahvusriik, mis on kaugenenud meie lääne partneritest ja libiseb järjest enam Ungari-suguse diktatuurirežiimi poole. Kirsi pani tordile nn Prigošini skandaal, mis võimaldas ka EKREt näidata venemeelsena ja ohuna julgeolekule. Ring saigi täis: vahepeal nurka tõstetud klassikaline Savisaare-vastane diskursus pühiti taas tolmust puhtaks, piisas vaid siltide vahetamisest ning selle sai taas käiku lükata.
Polarisatsiooni uus tase
Savisaare ajastut iseloomustas poliitiline polarisatsioon ning rahvuslik tööjaotus hääletuskäitumises: omavahel vastandusid nn valged eestimeelsed jõud ning mustad Kremli-meelsed jõud, kumbki pool teineteist ei usaldanud ja püüdis oma valijaid veenda, et teise poole võit tähendab kannatuste rada ning harjumuspärase elu lõppu. Nõnda andis Savisaar venelastele märku, et Reformierakond kehastab pesuehtsat fašismi ning loosungi all „No pasarán“ („Fašism ei lähe läbi“) konsolideeriti oma toetajaskonda. Ansip vastas samal viisil, tehes oma eesti valijatele piltlikult selgeks, et valik on iseseisva Eesti ja Kremli ikke vahel (nt Reformierakonna kuulus valimisplakat 2014. aasta europarlamendi valimistest).
Etniline vastandumine pole EKRE ja Reformierakonna omavahelises mõõduvõtmises arusaadaval põhjusel küll enam teemaks, kuid polariseerumine on veelgi ägedam kui Savisaare päevil. Nimelt ei käsitlenud oravapartei ja Keskerakond teineteist peaaegu kunagi vaenlastena, kellest üks tuleb minema pühkida või lõplikult maha suruda, kui see vähegi võimalikuks osutuks. Teineteist vaadeldi ikkagi kui vastaseid demokraatlikus mängus, kus mõlemal on oma koht ja eluõigus. See on põhimõtteliselt erinev sellest, kuidas EKRE juhid näevad oma liberaalse tiiva oponente, nimetades neid isegi avalikus diskursuses vaenlasteks. Helmete retoorikast võib aru saada nii, et kuna meil on praegu väidetavalt liberaalne diktatuur – riigiaparaat, kohtuvõim ja meedia on liberaalide kontrolli all, sõnavabadust piiratakse ning opositsiooni surutakse ebademokraatlike meetoditega maha –, siis konservatiividel ei jäägi muud üle kui liberaalidele samade meetoditega võimule tulles vastata. Selline hammas hamba vastu mentaliteet on demokraatiale ülimalt ohtlik. Savisaare-Ansipi vastandumine ei läinud kunagi nii kaugele ega tunginud ka rahva ellu, kus vastavalt liberaalset või konservatiivset leeri toetavad ühe pere liikmed ei julgegi enam omavahel poliitikast kõneleda. Seesugune afektiivse polariseerumise teke ja süvenemine näib Eesti poliitikas olevat midagi uut.
Polariseerumise süvenemisega käib kaasas ka radikaliseerumine. Savisaar saatis omal ajal pidevalt signaale, et ükski riigiinstitutsioon, kuni see pole Keskerakonna kontrolli all, ei ole legitiimne. Samal jutusoonel on ka EKRE liidrid, kasutades aga palju tugevamat ning sidusamat retoorikat, kõneldes süvariigist, liberaalsete kohtunike ja ametnike maffiast, europrovintsiks olemise mentaliteedist jne. Sõnum oma toetajatele on aga samasugune: Eesti riik praegusel kujul oma praeguste võimukandjatega on ebalegitiimne, ärge võtke tema võimuinstantside otsuseid ülemäära tõsiselt, kuna need pole õiglased. Erinevus on siiski selles, et Savisaare juhitud Keskerakond ei söandanud kunagi avalikult kahtluse alla panna demokraatia tuuminstitutsiooni – valimisi ja nende tulemusi. E-valimiste osas väljendati muidugi skepsist, kuid juttu, et valimistulemusi võltsitakse ning riigikogu koosseis ei väljenda rahva „õiget“ tahet, ei olnud kunagi. Selle poolest on EKRE astumas – veelgi selgemalt kui Savisaare partei – süsteemivastase erakonna rajale.
Ikka need vanad kasvudilemmad
Kasvava radikalismi ja süsteemivastase retoorikaga käivad kaasas ka omad dilemmad toetajaskonna edasise suurendamise osas. Pärast pronksiööd kaotas Keskerakond üksjagu eestlaste hääli, mida sai kompenseerida vene toetajaskonna järjest kindlama konsolideerumise ja partei taha toomisega. See tekitas erakonnale väljapääsmatu dilemma: eestimeelsemana, Reformierakonna suhtes leplikumana riskiti kaotada venekeelsete usaldus, aga orienteerudes järjest enam vene valijate soovidele, kadusid vaikselt eestlaste hääled. Kuigi unistus oli ühel päeval võtta mäekõrgune valimisvõit, mis sunnib paremerakondi Keskerakonnaga arvestama, siis seesuguses nokk-kinni-saba-lahti valijaskonna kasvatamise olukorras soovunelmaks see jäigi.
Mida aeg edasi, seda enam terendab EKRE juhtide ees samasugune dilemma: tuumiktoetajad, kes ammutavad järjest enam infot partei enda loodud infosfäärist ja kõlakambritest, muutuvad järjest radikaalsemaks ning on väga rahul EKRE stiili ja seisukohtadega; mõõdukaid konservatiive aga peletavad partei liiga käremeelne sõnumiseade ja agressiivne stiil eemale. Muutudes vähem radikaalseks, n-ö viisakaks valmistataks aga pettumus oma tuumikvalijatele, kusjuures pole kindel, et mõõdukast segmendist juurde võidetud hääled seda kaotust kompenseerivad. Kuidas saaks EKREst sellises olukorras loomulik ja esimene valik kõigile konservatiivselt mõtlevatele eestimaalastele ehk konservatiivsele „vaikivale enamusele“ (nagu nad vahel ise oma potentsiaalset valijaskonda nimetavad)? Paistab, et muidu poliitstrateegias taiplikud Helmed ei suuda kuidagi sobivat võiduvalemit sõnastada.
Ürituse teeb lootusetuks tõik, et nii nagu oli omal ajal Savisaare Keskerakonnaga, on ka EKRE puhul: võrreldes teiste erakondadega on kõige suurem nende valijate hulk, kes EKREt selgelt välistab. 20–30% veendunud pooldajast jääb võimu võtmiseks väheseks, kui ülejäänud 2/3 on kindlat vastu. Kui väliskeskkonnas ei toimu drastilist nihet, siis ei avane sellises olukorras võimalust võita parlamendienamusele liginevat häältesaaki kunagi. Kuid Poola ja Ungari eeskuju järgides on just riigikogus enamuse püüdmine EKRE liidrite suurim eesmärk.
EKRE tuumiktoetajad on aga väga pühendunud ning partei sõnumi õigsuses veendunud, mistõttu nii nagu omaaegsel Savisaare Keskerakonnal on ka EKRE-l ususektile iseloomulikke jooni. Kuid ka siin on Savisaare Keskerakonna ning EKRE vahel märkimisväärne erinevus. Esimesel juhul oli toetajate lojaalsus personfitseeritud: erakonnast sai Savisaaresse uskujate kildkond – laiem ideoloogiline sõnum toetas seda, kuid oli teisejärgulise tähtsusega. EKRE puhul on asi pigem vastupidine: jah, Helmete karisma toetab EKRE üritust, kuid peamine on partei ideoloogiline sõnum, mis on selge, koherentne ning lunastuslik. Lunastuslik selles mõttes, et EKRE lubab luua uue, mitteliberaalse Eesti, mis on peaaegu kõigis punktides vastand praegusele Reformierakonna liberaalsele vabariigile. Savisaare Keskerakond lubas midagi ligilähedast, kuid mida aeg edasi, seda ujuvamaks vastav ühiskondlikku transformatsiooni lubav ideoloogia muutus, sest eestlaste ettekujutus „uuest Eestist“ oli paljuski ühildamatu venekeelsete omaga. Selles osas seisab EKRE palju tugevamal maailmavaatelisel vundamendil, kui Savisaare Keskerakond seda eales endale lubada sai.
Peale selle on EKRE sõnum olnud mõneti ka inklusiivsem: rahvuslane ja tõeline patrioot saab olla iga konservatiivselt mõtlev eestimaalane. Seega lubab see ideoloogia tuua kokku nii eestlased kui venelased, konsolideerides need ühise vaenlase – liberaalse lääne vastu. Alles sõda Ukrainas paljastas selle sõnumi olemuslikud vastuolud, kärpides niimoodi EKRE ideoloogilisi tiibu.
Jätkuv ühiskondlik tellimus
Lõpetuseks tuleb taas küsida: miks ikkagi ajalugu kordub? Miks needsamad mustrid, mis vahepealsetel aastatel olid juba unustusse vajunud, taaselustatakse ja lähevad veidi muudetud kujul teisele ringile? Aga seetõttu, et sügavamal Eesti ühiskonnas ja laias maailmas ei ole vahepealsetel aastatel midagi suurt muutunud. Nagu ka sissejuhatuses sai vihjatud, siis ühiskondlik tellimus poliitilisele jõule, kes esitaks väljakutse Reformierakonna pakutud liberaalsele arengumudelile, on alati olemas olnud. Rahvusvahelise julgeolekuolukorra pingestumine aga lisab oravapartei sõnumile, et nemad on kõige kompetentsemad meid idast lähtuva ohu vastu kaitsma, veelgi veenvust juurde.
Muutunud on ehk see, et postkommunistlikus üleminekus varasemad kaotajad (maaelanikud, vanemaealised, vähem jõukad ja venekeelsed) ehk nn teine Eesti tunneb end nüüd ka globaliseerumises kaotajana. Neile ei istu see liialt läänemaailmale avatud, järjest sallivam, mitmekesiste elustiilide ja identiteetidega ühiskond, kus „valge, heteroseksuaalne, lihtne töömees“ polegi enam justkui au sees. Tunnetakse, et varasemad väärtussüsteemid murenevad ja identiteedid on ohus – kõik see toimub paljude meelest liialt kiiresti, tekitades kindlusetust ja segadust.
Omal ajal lubas Savisaar tagasi pöörata liberaalsed turureformid, tuua ühiskonda sotsiaalset õiglust ning meid lääne kõrval ka ida poole vaatama panna. Niisamuti lubavad Helmed peatada liberaalse väärtusrevolutsiooni, tuua maaelanikele ja tööinimestele tagasi kindluse ja väärikuse ning teha Eestist lääne ripatsi asemel suveräänne rahvusriik. See lubadus resoneerib kenasti küsimusega „kas me sellist Eestit tahtsimegi?“. Vähemalt kolmandik valijaskonnast vastab sellele küsimusele ilmselt jätkuvalt eitavalt. Nende meelest on peaaegu kõik 1991. aastast alates valesti läinud. See Eesti, millest nemad unistasid, oleks pidanud olema sotsiaalselt õiglasem, ennast kehtestavam ja läänest rippumatum – riik, kus tugev liider lööb korra majja, arvestades Brüsseli ja Washingtoni asemel ennekõike oma rahva, s.t konservatiivse enamuse, tahtega.
Paraku on eespool kirjeldatud, poolautoritaarne, isolatsionistlik, ülikonservatiivne ja populistlik visioon väga raskesti ühildatav selle väärtusruumiga, kus elavad meie julgeolekut tagavad liitlased. Sellest lähtuvalt pole Reformierakonnal olnud raske niisuguse ideoloogia kandjad tembeldada Eesti-vastaseks ja meie julgeolekule ohtlikuks, kandku nad siis kas Savisaare või Helme nime. Seda eriti olukorras, kus eksistentsiaalne oht on Ukraina sõja tõttu veelgi ilmselgem ja akuutsem. See võimaldas Reformierakonnal diskrediteerida EKRE ideoloogiat, hoolimata sellest, et erakond mängis end patriootliku ja rahvusliku jõuna välja kõigile konservatiivse väärtuspildiga eestimaalastele, kujutades seetõttu Reformierakonna hegemooniataotlustele palju suuremat ohtu, kui Savisaare Keskerakond seda eales suutis.
Niisiis polegi nii ootamatu, et Reformierakonna hegemoonia on naasmas oma tavapärase välistamisloogika, ühe ideoloogia (neoliberalism) domineerimise ja süveneva poliitilise polariseerumisega. Teades Eesti lähiajalugu, vaadates meie ühiskonna struktuuri ja geopoliitilist asendit ei olegi see nii üllatav.
Uue koalitsioonileppe segaselt kirja pandud ja suhteliselt ambitsioonitus kultuuriosas on ERRi puudutav siiski üheselt paigas: ERRi seadust asutakse uuendama. Selle ettevõtmise parim enne oli küll juba aastate eest, kuid ometi ei ole leidunud Pandora laeka avajaid ei ministeeriumis ega ka riigikogus. Seda enam on oluline, et sügisel alanud seaduse muutmise ettevalmistustöö sai nüüd koalitsioonileppega rohelise tule.
Ometi juhtus möödunud nädalal midagi ootamatut. Kultuuriministeerium, mille portfellis on kogu meediapoliitika korraldamine, sh kõigi asjaosaliste huvidega arvestamine, ja peaks sestap olema ka seadusloomes neutraalne osapool, võttis ühtäkki, enne seaduse kirjutamise päristöö algust, jõulisi positsioone nii teemanõuniku kui ka lahkuva ministri klaviatuuri toel. Ikka ERRi kaitseks ja eraõigusliku meedia positsioonide vastu. Sellega loodi edasisele tööle keerukas foon. Kuna järgnenud mõttevahetus (oma positsioonid sõnastas meediaettevõtete liit ning seda tegi ka ERRi juhatuse esimees) kujunes mõnevõrra kaootiliseks ja küsimuste tegelikku ulatust kitsendavaks, on avaliku mõttevahetuse jätkamise huvides mõistlik käsitletav maastik natuke süsteemsemalt üle vaadata.
Alustan siiski kitsalt, erameedia peamisest etteheitest ERRile: see teeb liiga palju ja ilma avaliku mandaadita. ERR kipub jõuliselt konkureerima nii tasuta veebiuudiste kui ka meelelahutuse vallas ning tasuta pakkumist, näiteks voogedastuskeskkonda Jupiter, võib näha ohustamas erameedia tasulisi teenuseid.
Meediauurijana pean ent tõdema, et seda, kas avaõiguslike ringhäälingute tasuta sekkumine turgudel erameediaga konkureerib ja seda otseselt kahjustab, on korduvalt uuritud ja alati jõutud tulemuseni, et tõendeid selle kohta pole.1 Pigem on tõendust leidnud vastupidine: avaõiguslik meedia täiendab kommertsmeedia pakkumisi2 ning, mis veelgi olulisem, kasvatab viimaste turgu3. Viimane väide võib tunduda ootamatu ning vajab sestap selgitamist. See rajaneb informatsiooniteooria alusideel, et infovajadus ehk huvi ei ole piiratud ressurss, vaid võib olla isekasvav süsteem. Üks kvaliteetne sisendsignaal võib panna otsima järgmist, tekitada huvi. Ühiskonnaelu on keeruline: kultuuril on lõputult tähendustahke ning nähtuste ühekordne kirjeldamine on tavaliselt vaid üks võimalik ja enamasti ebapiisav viis neid esitleda. Baasteenusena toimivat tasuta ja kvaliteetset meediat võib ses kontekstis näha kui sissejuhatust võimaluste maailma, sest see tekitab huvi ja ettekujutuse, mida veel otsida või tahta, aga ka esmase meediakirjaoskuse. On piisavalt tõendust, et tasuta avaõiguslik meedia ei toeta vaid nõudluse kasvu, vaid mõjub pikas perspektiivis toniseerivalt kogu sektori arengudünaamikale, sh ekspordivõimele.
Üle paljude aastate on ERRi teleprogrammides domineerinud vaid ühest riigist, nimelt Ühendkuningriigist, pärinev toodang. Muust maailmast, isegi muust Euroopast pärinevat on vaadata olnud palju vähem. Tasahilju on aset leidnud ka meelahutuse kasv ja kultuuriosa langus programmides. Pildil Crawley perekond kaaskonnaga briti seriaalist „Downton Abbey“.
Viimase klassikaline näide on nii Inglismaa BBC kui ka Taani DRi investeeringud kvaliteetdraama arendamisse. Esimeses järgus sundis see sama tegema ka kommertskonkurente, kogumõjus tõstis aga draamaloome oskusi nois riikides, pannes aluse nüüdseks juba aastaid kestvale Briti ja Taani audiovisuaalsektori edukale eksporditegevusele. Teisisõnu: avaõiguslik institutsioon, eriti kui see tegutseb teadlikult, tõstab üldsüsteemi kvaliteeti, kasvatab tarbijate nõudlikkust ja seeläbi ka tellimust parema ja enama meediasisu järele, rikastades kogu süsteemi ja parendades selle toimevõimekust.
Toogem ka üks kodune näide: teatrikunst. Eestis on see kunstiala kasvanud rahvusvahelises võrdluses silmatorkavalt mastaapseks, seda nii riigieelarve eraldiste kui ka turunõudluse osas. Saalid on täis, pileteid on tihti raske saada. Nõudlus ja tähelepanu on kasvatanud kvaliteeti, see on kasvatanud uut nõudlust, erateatreid trügib aina juurde. Süsteem üha kasvab, jätkub kogu Eesti katmine lavalaudadega.
Niisiis, peaks püüdma ette kujutada meediapoliitikat, mis saavutab samasuguse efekti, süsteemi arengu kasvu, nii et sellest võidavad kõik asjaosalised, kusjuures ERRi funktsioon on seda soodustada.
Enne, kui kirjutan lahti, kuidas selleni jõuda, tõdegem, et oluline on ka see, kuidas süsteemist räägitakse. Kultuuriministeeriumist lähtunud tekste läbib kaks mõistet: „meediaväli“ ja „avalik hüve“. Meediapoliitika kujundab meediavälja ja seal on ERRi roll pakkuda avalikku hüve. Eestis on tõesti nii, et teatud eluvaldkondadest rääkides kasutatakse sagedasti Pierre Bourdieu sotsioloogiast pärit väljateooriat ja sellest tõukuvat metafoori. Tõenäoliselt on selle taga Bourdieu keskne koht Tartu ülikooli sotsioloogiaõpetuses ning selle õpetuse suhteline mõjukus Eesti mõtteruumis. Väljateoorial on mitmeid häid omadusi, aga sellel on ka oma pimenurk. Nimelt on selle teooria keskmes üheselt võimuheitlus ja konkurents „välja“ moodustavate institutsioonide ja teiste teotsejate vahel. Konkurents võib seejuures olla vähem või rohkem destruktiivne. Poliitikaloome eesmärk on seejuures piirata destruktiivseid mõjusid. Kultuuriministeeriumi diskursiivne rõhuasetus rahuliku „duaalse süsteemi“ loomisel näikse olevat kantud just sellest ideelisest raamist. Avaliku hüve (public good) kui mõiste probleem on aga suhtelises suletuses: miski teenus on mõne autoriteedi hinnangul kõigile üheselt hea ja vajalik. Milline on selle hüve tegelik mõju või kuidas on ühiskond kaasatud selle iseloomu üle otsustamisse, ei ole reeglina arutelu objekt.
Eelneva taustal võib kultuuriministeeriumi lähenemist meediapoliitikale käsitleda nii: pakkuda ühiskonnale ettenähtud hüve ja ohjeldada seejärel turukonkurentsi pingeid.
Avaliku hüve mõiste piiratuse tõttu on viimasel paaril aastakümnel avaliku sektori funktsiooni ja mõju kontseptualiseerimiseks võetud kasutusele avaliku väärtuse mõiste (public value). See viitab, et loodavad väärtused on suhtelised, neid võib olla mitmesuguseid ja nende osas võivad vajadused muutuda. Ja sestap tuleb nende osas pidada avalikku arutelu. Teiseks, kui väärtused on ühiskonda paisatud, hakkavad need seal oma elu elama, neist võidab ka erasektor, mis saab neid kasutada ja kasvatada. Kolmandaks, loodava väärtuse saab kokku lugeda, vajadusel ka väärtuse loojale tagasi suunata. Näiteks, kui ülikoolid loovad teadmisi ja innovatsiooni, millest lähtub majanduskasv, siis oodatakse õigustatult, et osa teenitust tagasi suunataks. Või kui avaõiguslik meedia loob väärtusi, mõjub ühiskonna arengule positiivselt, sh kultuurisektori kasvule kasulikult, siis saab selle panust hinnata ja jätkuvalt selle arendamisse investeerida.
Avaliku väärtuse mõiste kasutuselevõtuga kaasneb, et konkurentsi ohjamisele keskenduva väljateooria asemel tuleb poliitikaloomes pigem lähtuda erinevatest süsteemiteooriatest. Kuna meedia ülesanne on ennekõike tuua avalikku sfääri uusi tähendusi ja uut informatsiooni, siis on üha enam hakatud lähtuma nn innovatsioonisüsteemide kontseptsioonist. Need süsteemid koosnevad nii era- kui ka avaliku sektori institutsioonidest, mis vahetavad koordineeritult omavahel teadmisi, tehnoloogiaid ja muid ressursse (nt oskustöötajaid), mis vahel konkureerivad, vahel teevad koostööd, kuid mille vastasmõju tagab uuenduste esiletõusu ja kogu süsteemi arengu ja kasvu. Seejuures on oluline süsteemi sisemine mitmekesisus: erinevalt eesmärgistatud institutsioonid toovad kaasa nii innovatsioonirohkuse kui ka süsteemi parema valmisoleku kriisiolukordadeks.
Eesti meediasüsteemi koostoimeline areng ja kasv peab olema Eesti meediapoliitika aluseesmärk ja ka lähtepunkt ERRi seaduse uuendamisel, sest ERRi ja meie erameedia maadejagamine on siiski tegeliku kõrval mikroprobleem. Oluline on välja selgitada, kuidas võtta turuosa tagasi suurplatvormidelt, kuidas hoida noor Eesti meediatarbija siinses kultuuri- ja inforuumis, kuidas rikastada Eesti meediaruumi sellisel moel, et selle toel saab elada tähenduslikku nüüdisaja elu. Kuigi koalitsiooniläbirääkijad eirasid digielu rahvusvahelisusega kaasnevaid riske Eesti kultuurile, eestikeelse ja -ainelise digikultuuri arendamisele ei pööratud tähelepanu, on see väikeriigis ikkagi nii meedia- kui ka digikultuuripoliitika põhiküsimus. Sellest tuleneb ka küsimus ERRi seaduse kirjutajaile: kuidas kujundada ERRi roll korraga ajakirjanduslikult sõltumatuks ja kultuuriliselt koostöiseks, et sel oleks süsteemi arengule positiivne, edasiviiv mõju?
Sellele vastamiseks ei piisa tõdemusest, et ERRi usaldusväärsuse tase on kõrge ning sestap seome aga selle eelarve automaatselt protsendikesega SKTst. Ei, uue koalitsioonileppe vaimus tuleb uuesti lahti võtta aluseesmärgid ja väärtused, mille tarvis me ERRi peame, ning määratlema need uuesti, arvestades seejuures kõiki võimalikke lähikümnendi arengusuundi nii kultuuriruumis kui ka tehnoloogia arengus. Kui nii mõneski Euroopa riigis juba plaanitakse avaõigusliku televisiooniteenuse sulgemist ning keskendumist vaid internetile, siis meil oleks paslik siit edasi küsida: millist avalikku meediateenust vajame tehisintellekti ja ruumilise interneti (nn metaversumi) ajastul ning mida tähendab interneti detsentraliseerimislaine avaõiguslikule teenusele? Kas on võimalik, et avaõiguslikult saab edasi toimetada ilma osaluskesksete formaatideta, ilma avalikkust aktiivselt kaasamata? Kas on õige, et ERRi juhatuse esimees esineb avalikkuses vaid raha küsimiseks või erameedia kallal aasimiseks, aga mitte selleks, et oma institutsiooni tegemisi selgitada või arutada?
Teisisõnu, selleks et loodavate väärtuste osas eesmärke seada, tuleb esitada aktuaalseid küsimusi ja senisest paremini kaasata omanikke, s.t Eesti elanikke, ning olla aruandluses läbipaistvam. On vaja muutusi juhtimiskorralduses, aga ka andmehalduses ja -kasutuses. Koostöös ERRiga oleme Tallinna ülikoolis näidanud, kuidas ERRi andmesüsteemidest saab andmeteaduse toel juba praegu küllaltki hea pildi väärtustest, mida ERR ühiskonnale pakub.4 Mõningase edasiarenduse järel saaks selle analüüsi ajada aga veel palju täpsemaks. Toon mõne näite.
Meediapoliitika üks põhieesmärke on olnud tagada avaliku sfääri mitmekesisus: vahendada maailma tähendusrikkust, kultuurilist kirjusust ja alternatiivseid tõlgendusvõimalusi. Seda kõike selleks, et võimestada elanikke kultuuriliselt kompleksses maailmas oma elu loovalt juhtima. Meie uuring näitab aga muu hulgas, et üle paljude aastate on ERRi teleprogrammides domineerinud vaid ühest riigist, nimelt Ühendkuningriigist, pärinev toodang. Muust maailmast, isegi muust Euroopast pärinevat on vaadata olnud palju vähem. Erakanalitega võrreldes on ERRi seesugune fookus küll unikaalne, kuid pole selge, miks peab Eesti elanikke võimestama just Briti kultuuriruumi tundmisega. Avastasime ka mitmeid muid tähelepanuväärseid trende, näiteks tasahilju aset leidnud meelahutuse kasvu ja kultuuriosa languse programmides.
On arusaadav, et ka ERRi juhtkonnal pole seni olnud võimalust oma sisupakkumise suurtest trendidest ülevaadet saada, aga edaspidi pakub selline analüüs juhtkonnale korrektuurivõimalusi ning avalikkusele ülevaate pakutavatest väärtustest ning aluse nende üle arupidamiseks.
Meie andmeuuringus sai ka ilmseks, et ERRi telekanalid tellivad silmatorkavalt vähe (viimastel aastatel programmimahust vaid 2%) originaaltoodangut Eesti sõltumatutelt tootjatelt. Sellist tellimist peetakse aga üheks peamiseks viisiks, kuidas ringhäälinguorganisatsioon saab tuua programmi uusi ideid, kaasata oma tegemistesse laiemat kultuurisektorit seda seeläbi ka võimestades ja selle kasvu soodustades.
Põhjus, miks ERR turult kuigivõrd ei telli, on käibemaks: ERR ei saa seda tagasi ning sestap on tellitud toodang alati 20% kallim kui oma maja sees toodetu. Tagamaks ERRi positiivset mõju meedia- ja kultuuriloomesektorile on käibemaksuküsimuse lahendamine ehk olulisemgi kui ERRi üldrahastuse stabiliseerimine. Õnneks on selleks lahendused olemas ja eesmärk peab olema ERRi uude seadusesse kirjutada selgelt osakaal, millises ulatuses tellitakse sisu Eesti tootjatelt.
Seonduvalt ootab ees ka küsimus, kuidas õppida neilt avalikelt ringhäälinguorganisatsioonidelt (näiteks VRT Flandrias või NRK Norras), millel on aktiivne roll ka sektori tehnoloogilise innovatsiooni eestvedajana. See tähendaks selgemat ülesannet koos siinsete partneritega digikultuuri uute vormidega eksperimenteerida, et toimivate lahenduste kasutustelevõtust võidaks Eestis kogu sektor. Näiteks tehisintellekti või virtuaaltootmise rakendamisest sisuloomes või uutest ja tõhusamatest andmehalduslahendustest oleks võita kogu meedia- ja kultuurisektoril, see soodustaks nende koostööd ja võimestaks neid konkurentsis suurplatvormidega.
Sama pakiline on küsimus, milliseid muutusi tähendab paljude muude valdkondade nn meediastumine avaõiguslikule meediateenusele. Näiteks on elanikkonna harimine olnud üks avaõigusliku meedia ülesandeid. Mida tähendab see aga hoogsalt meediastuva haridussektori kontekstis? Milline peaks olema mahuka (ka hariduslikku materjali sisaldava) arhiiviga ERRi suhe e-koolikoti jm haridussisu pakkuvate keskkondadega? Omaette küsimus on regionaalteemade katmine. Kas ERR peaks tegema rohkem või hoopis vähem, et anda võimalusi paikkondlikele lehtedele? Või tuleks leida viis, kuidas ERR saaks piirkondade raskustes väljaandeid toetada (nii nagu BBC Suurbritannias)?
Kokkuvõtteks: kuigi koalitsiooniläbirääkijaid huvitas ennekõike ERRi nõukogu koosseis ning ERRi juhtkonda huvitab peamiselt rahastuse kasv ja selle stabiilsus, tuleb silmas pidada, et seadus tehakse umbkaudu 20 aastaks ning ees ootavad põhimõttelised muutused ses osas, mis üldse on meedia, kas selle põhiosa toodavad inimesed või masinad ning milline peaks seejuures olema avalik teenus. Uue seaduse loomisel on paras aeg mõelda, milliseid väärtusi ja kuidas peaks ERR muutuvas keskkonnas ühiskonnale ja kultuurisektorile pakkuma hakkama. Erameedia ei peaks taotlema Jupiteri või muude ERRi online-teenuste sulgemist (see oleks muutunud meediakeskkonnas silmatorkavalt ebaratsionaalne). Selliste teenuste väärtuspakkumised (näiteks sisu mitmekesisus, kindlate teemade kajastamine) muutuvad aga jooksvalt analüüsitavaks, niisamuti nagu see, milline on ERRi positiivne mõju laiemale kultuuri- ja meediasektorile, selle arengule. Kui vaja, on analüüsist abi ERRi tegevuse korrigeerimisel. Kui aga analüüs näitab, et ka erameedia pakub ühiskonnale olulist avalikku väärtust, saaks ka selle tegevuse kvalifitseerida avalike investeeringute väärilisena. Avaõigusliku meediateenuse mõiste laienemine paljudele institutsioonidele võib lõpuks olla üks ERRi seaduse uuendamise tulem.
1 A. Sehl, R. Fletcher, R. G. Picard, Crowding out: Is there evidence that public service media harm markets? A cross-national comparative analysis of commercial television and online news providers. – European Journal of Communication2020, nr 35(4), lk 389–409. https://doi.org/10.1177/0267323120903688
2 H. Sjøvaag, T. A. Pedersen, T. Owren, Is public service broadcasting a threat to commercial media? – Media, Culture & Society 2019, nr 41(6), lk 808–827. https://doi.org/10.1177/0163443718818354; S. Cushion, Are public service media distinctive from the market? Interpreting the political information environments of BBC and commercial news in the United Kingdom. – European Journal of Communication 2022, nr 37(1), lk 3–20. https://doi.org/10.1177/02673231211012149
3 M. Rodríguez-Castro, C. Noonan, P. Ramsey, Public Service Media Interventions: Risk and the Market. Rmt: M. Túñez-López, F. Campos-Freire, M. Rodríguez-Castro (toim), The Values of Public Service Media in the Internet Society. Palgrave Global Media Policy and Business. Palgrave Macmillan, Cham, 2021. https://doi.org/10.1007/978-3-030-56466-7_10; I. Ibrus, U. Rohn, A. Nanì, Searching for public value in innovation coordination: How the Eurovision Song Contest was used to innovate the public service media model in Estonia. – International Journal of Cultural Studies 2019, nr 22(3), lk 367–382; M. Mazzucato, R. Conway, E. M. Mazzoli jt, Creating and measuring dynamic public value at the BBC. Policy Report (IIPP WP 2020-19); J. Bennett, N. Strange, P. Kerr jt, Multiplatforming Public Service Broadcasting: The economic and cultural role of UK Digital and TV Independents, 2012.
4 I. Ibrus, A. Karjus, V. Zemaityte, U. Rohn, M. Schich, Quantifying public value creation by public service media using big programming data. 14. X 2022. https://doi.org/10.31235/osf.io/hysma
Teatrivaatleja Pille-Riin Purje kutsus hiljutises kommentaaris1 üles kaaluma, kas psühholoogiline teater ei vajaks aastaauhindade määramisel oma kategooriat. Selle taga peitub taju, et teatrilaadile, mis oli aastakümneid vaieldamatu peavool, osutatakse järjest vähem tähelepanu ning kahanenud on ka selle mõistjate ja analüüsijate ring.
Kas psühholoogiline teater vajab pärast hiljutisi ümberkorraldusi rahastuses või seekordseid auhinnanominatsioone tõepoolest juba kaitset, on ilmselt vaatenurga ja ohutunde küsimus. Valitseb vist üksmeel, et kõigis riigiteatrites ja samuti mitmetes erateatrites viljeletakse seda, mida on harjumuspäraselt nimetatud „psühholoogiliseks teatriks“, ning seetõttu ei oska ma näiteks äsjaseid ümberkorraldusi rahastusskaalal näha eksistentsiaalse ohuna psühholoogilisele teatrile, kuna need puudutasid laevukesi, kuid mitte laevu.
Jaatuse ja lisamise kaudu. Seetõttu jätan praegusel juhul rahastuse ja auhinnad kõrvale ning küsin, kas poleks ehk aeg rääkida täpsemalt, mida siiski psühholoogilise teatri all mõistetakse. See küsimus on olnud suuresti väljaspool küsimissfääri, sest justkui teatakse, mis asi see on. Siiski julgen oletada, et viimaste aastakümnete arengusuunad ka etenduskunstis või eksperimentaalsemas sõnateatris pole loonud üksnes alternatiivseid näitlemislaade, vaid on lisanud sellelegi mõistele uusi kihistusi ning nende üle arutlemine oleks ehk viljakas.
Näiteks Tiit Ojasoo uurib juba aastaid Mihhail Tšehhovi juurutatud mõistet „psühholoogiline žest“: ta alustas sellega teatri NO99 lõpusirgel ning on jätkanud uuringuid oma töödes kuni praeguseni2. Ojasoole pakub huvi psühholoogilise impulsi kandumine performatiivsesse kehasse: proovide käigus leiavad näitlejad impulsile vastava žesti ning töötavad sellega intensiivselt edasi, arendades, kasvatades ja luues lisakihistusi.
Adolf Šapiro lavastatud „Kolm õde“ (1973) Draamateatris: Maša – Ita Ever, Veršinin – Mikk Mikiver. Milline žestide täpsus, kehalise impulsi väledus ja suurus, miimika või tämbrimaastike väljendusrikkus, kogu keha haarav performatiivne plahvatuslikkus!
Sealjuures ei tähenda žest pelgalt ühte füüsilist liigutust, vaid soovitavalt kogu keha haaravat performatiivset tervikut, mis väljendub pingestatud ja seega tähendustest laetud hoiakus. Sõna pole sellisel juhul enam nii tähtis, ent mitte ka ebaoluline; pangem tähele, et Ojasoo on töötanud mh Dostojevski ja Shakespeare’i tekstidega ehk psühholoogilise žesti algimpulss ei pruugi tõukuda mitte abstraktsest ideest, vaid sõnast.
Tähtis on siinkohal veel märgata, et Ojasoo on alati suhtunud umbusklikult illustreerimisse ja sümbolismi. Teisisõnu, psühhofüüsilise žesti funktsioon ei ole mingi impulsi võimalikult ilmekas väljendamine, nõnda et žesti nähes saadakse silmapilk aru, millised on algimpulsi kontuurid, vaid eesmärk on leida ambivalentne ja abstraktne ning energeetiliselt täidetud performatiivne hoiak, mis on sõnadega kirjeldatud impulsist juba veidi sõltumatum. Kui tuua paralleel maalikunstist, siis Ojasoo ei otsi realistlikku maalikeelt, aga ka mitte abstraktset maalilaadi, vaid kokkupuutepunkti või omalaadset transiitjaama nende kahe vahel.
Samuti ei saa rääkida sümbolismist ehk olukorrast, kus näitlejate väljatöötatud psühholoogiline žest hakkab sümboliseerima midagi endast väljaspool asuvat. Ojasoo lavastustes on tähenduste loomine viidud näitlejate keha pinnale, tähendused sünnivad seal. Täpsemalt öeldes: on lavastusi, mida võib jälgida kinnisilmi, kuna tähenduskihid avanevad ilma performatiivset keha nägemata sõnade, narratiivi ning näitleja vokaalse võimekuse ja psühholoogilise sõnapingestatuse koosmõjus, millele lisavad tahke rütmid, muusika jne. Ojasoo lavastused kaotavad kinniste silmadega vaatamisel aga igasuguse mõtte, kuna pikad lõigud võivad mööduda vaikuses, sest tähendusi luuakse performatiivsete kehade pinnal.
Selline lähenemine rikastab psühholoogilise teatri mõistmist, kuna psühholoogilise impulsi väljajoonistamiseks on kasutusele võetud näitleja keha. Siiani on psühholoogilist žesti kasutatud peamiselt teatrikoolis ja mõne lavastuse proovide algfaasis, kuid Ojasoo performatiivsem ja lavastusi defineerivam lähenemine liigub siin sammu kaugemale.
Küsimus pole muidugi heas või halvas, vaid erinevuses. Ojasoo on toonud teatri peavoolu uue kihistuse, mis lubab ennast analüüsida mitte vastanduse ja eituse, vaid jaatuse ja lisamise kaudu. Sealjuures võib meenutada Stanislavski sõnu (temast rääkis Ojasoo teatri NO99 aegadel proovisaalis sageli): „Vajadusel saame füüsilise elu kui kergemini tabatava kaudu reflektoorselt esile kutsuda rolli vaimuelu. See on väärtuslik panus rolli psühhotehnikasse.“
Uurimused ja kihistused. Mõnel teiselgi puhul on näha, et psühholoogilise teatri töömeetod pole kaotanud tähtsust. Stanislavski on rääkinud oma teostes näiteks prooviperioodidest, mis võisid kesta aastaid ning mis võimaldasid oma proovimeetodiga kaevuda karakterite psühholoogia analüüsimisse ja näitlejates vajaliku tõetunde tekitamisse. Samasuguseid pikaajalisi uurimuslikke strateegiaid ei kasuta tänapäeval aga mitte niivõrd psühholoogilise teatri etendajad, vaid nüüdisetenduskunstnikud, kellel tavaliselt on küll teistsugused eesmärgid. Ent nendegi huviväljas on ka psühholoogilisele teatrile omast.
Mõtlen siin küsimust, kelle psühholoogiast räägitakse, kui räägitakse psühholoogilisest teatrist. Üldise veendumuse kohaselt räägitakse sellisel juhul väljamõeldud karakteri psühholoogiast, mida näitleja peab mõistma ja avama. Etenduskunstis seevastu imaginaarse personaaži psühholoogia vastu huvi eriti ei tunta, see vastab tõele. Nemad liiguvad väljadel, mida on harjutud nimetama autentseks, kuigi needki autentsused koosnevad teatris lõpuks kokkulepetest.
Vahel väidetakse, et etenduskunstis on näitlejad laval nemad ise, kuigi nad seda kunagi ei ole. Toimub siiski üks teatud astendus ning see astendus on muu hulgas ka psühholoogiline: etendaja ei ole tema ise, aga on ometi tema ise, kuigi mängib kedagi muud, kes ta tegelikult ei ole, kuigi ta tegelikult on. Säärane pidev liikumine eri tasandite vahel ei luba tegelikult vaadelda mitte karakteri psühholoogiat, vaid teatrile omast ontoloogilist psühholoogilist mudeldamist, kus vaataja saab jälgida erisuguseid psühholoogiliste tasandite manipulatsioone.
Olles paljastanud, et autentsus on vaid manipulatsioon, pannakse vaataja küsima, kus on piir autentse ja konstrueeritud lavalise oleku vahel – ja see küsimus on ühtlasi psühholoogiline. Kui näiteks Marika Vaarik laulab Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatri lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“ laval olulise laulu, siis kes ikkagi laulab ja milline on tema psühholoogiline impulss? Ta ei ole ümber kehastunud, aga ometi on.
Tõsi, nagu öeldud, etenduskunstis on lisatud uusi kihistusi, kuid nende kihistuste lisamise käigus on ühtlasi mõningaid kihistusi eemaldatud. Üheks sääraseks kihiks on eemaldumine draamanäitlejast-suveräänist. See tähendab, et laval ei kehastu draamanäitleja kellekski teiseks, kelle psühholoogiat ta vahendab ning selle oma tehnilise meisterlikkuse, emotsionaalse ja intellektuaalse empaatiapagasiga üldinimlikuks üldistab, vaid laval võivad olla inimesed ilma sellise pagasita, kuid ometi psühholoogiaga.
Toon näiteks Kristina Normani „Lighter Than Woman“ („Kergem kui naine“), kus lavastuse peategelasteks on video teel vaatajani toodud Ukraina päritolu koduabilised. Nad on vaatajatega ühes ruumis, s.t laval, ning videotes nad nutavad ja naeravad, räägivad sõprusest, kodumaast ja lastest, igatsevad, loodavad ja kahetsevad. Nad on reaalsuse agendid, kes ei kehasta kedagi teist peale iseenda, ja ometi näeme psühholoogiliste impulsside tihendatud tulevärki. Teisisõnu: ka selline laad laseb ennast tõlgendada mitte küll traditsioonilise psühholoogilise teatri kontekstis, ent kui käsitleda mõistet „psühholoogiline teater“ laiemalt, mingite inimpsühholoogiale omaste tungide performatiivse väljendusvormina, siis võivad sellised etenduskunsti vormid seda mõistet mitte vaesestada, vaid rikastada.
Kas psühholoogiline või realistlik teater? Siit jõuan aga küsimuseni, kas psühholoogilist teatrit mõistetakse Eestis sellisel moel – kui performatiivset meetodit, millega uuritakse inimpsühholoogiat – või teistmoodi. Oletan, et teistmoodi. Täpsemalt: oletan, et Eestis käsitletakse psühholoogilist teatrit kui ühest kindlast teatritraditsioonist võrsunud vormi, kus kesksel kohal polegi niivõrd psühholoogilised impulsid ja nende avaldumised, vaid näitleja ja lugu. Psühholoogiline teater ei sünni siis, kui laval on psühholoogia, vaid kui seal on draamanäitleja-suverään, kes kannab jutustust. Tähendab, me ei räägi mitte psühholoogilise teatri mõningasest kriisist, vaid realistliku teatri kõikumalöömisest – ning need on eri asjad, sest psühholoogia ei tähenda elus ega teatris automaatselt realismi3.
Olgu kärmelt lisatud, et see pole mõeldud kuidagi kriitiliselt ega irooniliselt. Olen saanud ja saan kindlasti ka tulevikus sellisest teatrist väga suuri elamusi: loo jutustamine, narratiiviga töötamine võib olla äärmiselt paeluv nii psühholoogiaga kui ka ilma, ja hiilgav draamanäitleja-suverään suudab kätkeda oma mängu tõepoolest midagi väga isiklikku, aga ka midagi väga üldist.
Ent kui mõista psühholoogilist teatrit näitleja ja jutustuse kaudu, teiseneb kogu praegune arutelu. Siis ei arutata enam psühholoogia kohalolu üle meie teatripildis, sest see on vägagi kohal. Kas näiteks poliitiline teater ei uuri inimtungide psühholoogiat? Kas postdramaatiline dramaturgia ei käsitle psühholoogilisi impulsse? Siis kaitseme hoopis realistlikku teatrit, mis esitab õhtust õhtusse hingestatud ja mõtestatud jutustusi – ning siis tuleb ka küsida põhjuste kohta, miks on realistlik teater, nagu Pille-Riin Purje on tabavalt osutanud, kaotanud senises tähelepanus ja staatuses.
Oletan, et ka siin on põhjused veidi teistsugused kui see, et etenduskunst on esile tõusnud ja asunud seniseid hierarhiaid kõigutama. Mis puudutab lugude jutustamist, siis on teatrile ilmunud viimasel kümnendil sedavõrd palju konkurente eriti seriaalide näol, et teater ei suuda ilmselt enam realistliku loojutustamise varal senist positsiooni hoida. See ei tähenda, et narratiivne teater oleks kuidagi olemuslikult halb või aegunud – kindlasti mitte. Küll aga tähendab, et ainult pelgalt loost koos mõnede teatraalsete garneeringutega enam ei piisa. Loojutustamine ei ole enam antus, vaid valik: see pole enam normaalsus, mida ei peagi põhjendama, vaid huvitav kunstiline otsus, mis vajab uusi mõtestamisviise.
Hea näide on siin Briti teatritrupp Forced Entertainment, kelle lavastused ongi suuresti ja isegi rõhutatult lugude jutustamised, kuid selleks on leitud uusi paeluvaid vorme. Näiteks esitati Shakespeare’i näidendid, kasutades selleks kodumajapidamisest tuttavat atribuutikat. Lear oli ketšupipudel, Hamlet pesuvahend ja Macbeth soolatops. See polnud irooniline ega tühistav projekt, vaid aitas kummalisel kombel välja joonistada nendes lugudes olulisima ja haaras kaasa ka emotsionaalselt. Nad on jutustanud lugusid ka säärasel moel, et keegi alustab looga ning suvalise koha peal jätkab järgmine, keda omakorda katkestab kolmas näitleja, kellelt võtab jutujärje üle neljas – ja nii edasi, tundide kaupa. Vaataja aga tajub, kuidas narratiiv sünnib siinsamas ning tänu näitlejate meisterlikule ettevalmistamisele ei ole tegemist nõrga dramaturgiaga, vaid laetud ja paeluva tervikuga.
Seega ei ole sõna, narratiiv ja jutustamine kaotanud oma loomingulist potentsiaali, kuid etenduskunst on ehk siingi suutnud vahel näidata, et tänapäeva maailmas pole narratiivse teatri võimalused mitte tingimata ja ainult realismis, vaid pigem hoopis teatrile ainuomastes lahendustes: tinglikkuses, performatiivsuses, uutes jutustamisviisides, vaataja fantaasia käivitamises.
Draamanäitleja-suverääni problemaatika puhul ei tahaks samuti nõus olla hinnanguga, et olukord võiks jätkuda senisel moel, kuid kahjuks on etenduskunst röövinud tähelepanu. (Loomulikult ei taha ma olla nõus ka arvamusega, et psühholoogilise teatri kooli saanud näitlejate aeg on möödas ning midagi neist võtta ei ole – vale puha.)
Esmalt on selge, et publikut on mitmesugust ning paljud ihkavad endiselt teatris kogeda korraliku näitlemisega realistlikku lugu – ning sellise ootuse kritiseerimine on ülekohtune, mõttetu ja isegi rõve. Teiselt poolt on praegune diskussioon saanud alguse küsimusest, miks ei pööra nn professionaalsed vaatajad enam tähelepanu teatrile, millele aastakümneid kuulus vaieldamatu juhtkoht. Säärases kontekstis vaadatuna lähen libedale teele, kuid julgen siiski väita, et probleemid ei asu kusagil väljaspool, vaid seespool: teatud letargias, mis on laskunud suure osa realistlik-psühholoogilise teatri peale.
Letargia. Kahtlemata on psühholoogilisel rollilahendusel teatrimaastikul endiselt koht, kuid seegi ei ole enam enesestmõistetav antus, vaid teadlik valik – ja kui antust ei pea pidevalt edasi arendama, uuendama, täiustama, siis valikut küll. Paraku on üpris vähe neid, kes jaksaksid või sooviksid minna psühholoogilise realismi uurimisel tõesti kaugele.
Räägitakse, et proovikultuuri tase on teatrites langenud: proovides harjutatakse, mitte ei proovita. Selle asemel et karakteri ning tema emotsionaalse ja intellektuaalse plaaniga tõesti sügavuti tööd teha, pakkudes proovides uusi võimalusi või vanade võimaluste nüansseeritud variante, lepitakse üpris kiiresti kokku esmastes lahendustes. Kuni esietenduseni hoitakse kokku energiat, aga hoitakse kokku sedavõrd, et teatud staatika nii mõtte kui ka reaktsioonide tasandil jääbki lavastusse sisse. Tean 1990. aastatel alustanud avangardlavastajat, kes käis innukalt riigiteatrites psühholoogilist teatrit vaatamas, seda just nimelt näitlejasoorituste tõttu, sest oli, mida imetleda – kuid juba ammu enam mitte.
Tõsi, kasutasin turumooride sõnavara: „räägitakse“. Ent räägitakse tõesti minnalaskmisest ning – jätan kuulujutud kõrvale – seda on näha ka laval. Tasapisi oleme näiteks eemale nihkunud vene ja saksa teatri eeskujudest, kus psühholoogiasse tõmmatakse kaasa kehalised väljendusvahendid (Ita Ever, Jaan Tooming, Mikk Mikiver, Hannes Kaljujärv, Anu Lamp, Hendrik Toompere ja paljud teised – milline žestide täpsus, kehalise impulsi väledus ja suurus, miimika või tämbrimaastike väljendusrikkus, kogu keha haarav performatiivne plahvatuslikkus!). Oleme lähenenud inglise well-made traditsioonile, kus psühholoogia on üpris tagaplaanil ning kogu aur läheb lõdvalt mängitud realistlikule lookesele, mis pigem räägitakse maha kui näideldakse.
Tunduvalt olevat (jätkan kuulujutu tasandil) vähenenud lavastajate ja teatrite nõudlikkus: tõsine kriitiline dialoog on kärbunud, etenduste tase kõigub, stambid on lubatud ja isegi tervitatavad (need turustavad ennast kergemini), pingutuse asemel hinnatakse stabiilsust ja riski asemel turvalisust, vastastikune nõudlikkus on asendunud heatahtliku perekondliku hoiakuga, mis lepib enam-vähem kõigega ega lase sel kunstiliigil areneda. Kas näitlemise tase on Eesti teatris langenud? Esimene impulss on vastata: jah, on.
Kahtlemata ei vasta need üldistused – nagu kõik üldistused – tõele. On oivalisi näitlejaid, nõudlikke lavastajaid ja häid lavastusi. Samuti võib öelda, et ka nüüdisetenduskunstis on letargiat, laiskust, edevust, mugavust jne. Muidugi. Oluline on kindlasti märgata, et klassikalise psühholoogilise teatri juhtinstitutsioonideks peetud Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri juhid teevad pingutusi uuenemise nimel, kutsudes lavastama nt Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo, Juhan Ulfsaki, Kertu Moppeli, Rainer Sarneti, Renate Keerdi jne.
Ent ilma äsjaöeldud provokatsioonita ka ei saa, sest kui räägitakse realistlik-psühholoogilise teatri languse põhjustest, siis kardan, et seda ei saa selgitada ainult poliitika ja muutunud hierarhiatega. Psühholoogiline teater on ilma ühegi kahtluseta endiselt üks võimalikke ja vajalikke teatrimeetodeid, ent kui etenduskunst on pakkunud võimalusi selle uuenemiseks, siis peavoolu siseimpulss enese täiendamiseks on olnud tunduvalt nõrgem. Uus auhinnakategooria ei lahendaks seetõttu probleemi, sest keegi ei näppa sinelit, see on ise ära antud.
Kuni ei räägita, mida psühholoogiline teater tähendab, milliseid võimalusi pakub, kuidas siin näidelda, milliseid potentsiaale on veel võimalik avada, ning kuni ei kasva nõudlikkus ja kriitilisus (see ei tähenda selle laadi automaatset eitamist), seni jätkub psühholoogilise teatri marginaliseerumine. Ütlen pikaaegse teatrisõbrana: mul on sellest sügavalt kahju.
2 Lavastused on loodud koos Ene-Liis Semperiga, ent töö psühhofüüsilise žestiga on olnud Tiit Ojasoo huvi.
3 Samamoodi ei ole kohane monopoliseerida näiteks kontseptuaalse teatri mõistet etenduskunstidele, eriti kui mõelda kontseptuaalsusest väljaspool ajaloolisi stiilimääratlusi. Pean näiteks Lembit Petersoni Eesti üheks kõige selgemaks kontseptualistiks, kuna tema lavastused on aastakümneid nii temaatilisel kui ka vormitasandil esitanud programmiliselt maailmavaatelisi väiteid ja soove.
Mul on võimalus kõneleda läbi mitme Sirbi numbri kogutud teostest. Alustan sellest, kust tarbekunsti või disainina käsitletavad teosed tulevad. Hakatuseks lühike sissevaade materjalikunsti kujunemisse Eestis.
1932. aastal ilmus sakslase Gottfried Andrease raamatu põhjal Rasmus Kangro-Pooli ja Henno Rahamäe toimetatud „Moodsa elu leksikon“. See oli uueneva maailma kombeõpetuse intensiivkursus, mis koosnes juhistest, kuidas väärikalt ja kultuurselt käituda. Moodne sai olla aina suurema ulatusega moodsust kujundavate tegurite mõjutusel.
Materjalidele keskendunud, peamiselt riigi kunsttööstuskooli lõpetanud, aga ka mitmel pool Euroopas hariduse saanud kunstnikke oli selleks ajaks juba sedavõrd arvukalt, et koonduti Rakenduskunstnike Ühingusse. Ühing hakkas propageerima uusi moodsaid suundumusi, et pakkuda omas ajas kordumatult oma ning viia kunstimõistmine rahvani. Seda eesmärki toetasid iga-aastased ülevaatenäitused. Ühendus, nagu ka kool, pidas kunsti tähtsaks majanduse käekäiku mõjutava hoovana. 1937. aasta Pariisi maailmanäituse eel toimunud kolmanda väljapaneku juhtlause oli „Kunst ja majandus käsikäes“. Näituselt sai teoseid kaasa osta, sissemaksuks tuli tasuda pool summast ja ülejäänu maksta enne näituse lõppu. Mitme selleks ajaks eduka ettevõtte toodangu kõrval oli see peamine uut materjalikunsti tutvustav ja levitav algatus.
Tööstuskunst ja disain. 1950ndatel hakati tollal ainsa kunstikõrgkooli lõpetanuid suunama tööstusse, senine „rakenduskunstina“ tuntud mõiste vahetati välja „tarbekunsti“ vastu.
Tarbekunsti mõiste oli käibel kogu Nõukogude aja. Üks tähtsamaid loosungeid oli elujärje parandamine ning nii kujunes keskseks ka laiatarbeesemete valiku suurendamine ja kunstiline täiustamine. Tarbekunstnik, kes oli ettevalmistuse saanud riigi kunsttööstuskoolis, hiljem kunstiinstituudis, suunati tööle eelkõige tööstusse, temast sai rahva maitse kujundaja. Tarbekunstnik ja toode olid otseselt seotud.
See skeem aga ei hakanud tööle kvantiteedile keskendatud majandusmudelis. Niipea kui sai selgeks, et kunstnik lülitub tootmisprotsessi oma tülikate soovidega, suhtumine muutus ja ka see, mida võis näha näitustel ja poelettidel. 1960ndate alguseks oli tarbekunsti staatus muutunud. See, mida seni oli nähtud hüppeplatvormina edukale tööstustootele, sai nüüd ühemõttelise tähenduse – tarbekunst kui elitaarne kunstiliik, näitusekunst.
Tööstuskunsti näitus Tallinna Kunstihoones 1963. aastal
Selgemalt hakati eristama unikaalloominguga tegelevat ja tööstuses tegutsevat kunstnikku. Kauaoodatud tööstustoodang ei jõudnud tarbekunstinäitustele. Sellest sai anonüümsete autorite loodud tööstuskunst.
Tööstuskunstist hakati rääkima 1961. aasta paiku ja seda mõjutas soomlaste disaininäitus Tallinna Kunstihoones. Ühena vähestest eurooplastest püüavad soomlased järjekindlalt hoiduda võõrlaenudest ja anglitsismidest. Nii määratlesid nad Tallinna Kunstihoone näitusel esitatud loomingut taideteollinen muotoilu’na. Kui seda laadi tööstustoodangu puhul oleks ehk meilgi võidud kasutada disaini mõistet, siis ilmselt leiutati oma vaste natuke ka soomlaste mõistekasutuse survel. Tollane keskne tarbekunstist kirjutaja Helene Kuma rõhutas soomlaste näitust analüüsides, et Nõukogude Eestis on seni rõhk olnud käsitöönduslikul tarbekunstil.
Tallinna Kunstihoone esimesel tööstuskunsti näitusel 1963. aastal keskenduti tööstustoodangu tutvustamisele. Näitus leidis ulatuslikku heasoovlikku kajastust ka tollases ajakirjanduses, kus kõige tähtsamana rõhutati eristumist kõikidest eelmistest tarbekunstinäitustest.
Disaini mõistet põhimõtteliselt ei välditud, ajakirjanduses pakuti seda aeg-ajalt tööstuskunsti, tehnilise esteetika ja kunstilise konstrueerimise asemele.
Disaini laienemine. Disaini kui täiesti uue distsipliini õppimine sai kunstiinstituudis võimalikuks 1966. aastal, kui tööstuskunsti erialale võeti vastu esimesed üliõpilased. Sellest sai valdkonna arengu suunamisel traditsiooniliste tarbekunstierialade kõrval määrava tähtsusega ettevõtmine. Keskseks eesmärgiks seati üliõpilaste spetsialiseerumine laia profiiliga spetsialistiks ja orienteerumisoskus laias valdkonnas – tööstustoodangu kujundamisest tootmiskeskkonna ja keskkonna kõige ulatuslikumate probleemide lahendamisest pakendi-, reklaami- ja infograafikani. Osakonna tegevuse tulemusel avardus disaini tegevusväli märkimisväärselt. Erilise võimaluse pakkus Tallinna valimine 1980. aasta Moskva olümpiamängude regatilinnaks ja sellega kaasnenud planeerimistegevus, mille käigus valmis kompleksne olümpiaküla ja ka linna tervikkujundus.
1970. ja 1980. aastatel arutleti innukalt disaini ja tarbekunsti teemadel. Põlvkondlikud ja valdkondlikud vaidlused soodustasid disaini ja disaineri enesepildi kujunemist ning lõid nii teoreetilise kui ka reaalsust peegeldava taustsüsteemi.
1980. aastate keskpaigaks oli kujunenud olukord, kus tööstus tellijana oli ilmselgelt nõrk, disain organiseerituselt aga juba tugev ja perspektiivikas. Tunti isegi muret, et disainerlusest oli saanud tarbekunsti puhul rakendatav hinnanguline kriteerium, mis võinuks kinnistada valearusaama disainist kui stiilinähtusest.
Disainerid tajusid, et nende potentsiaali ei rakendata piisavalt, kui oodati valdkondliku üksioleku ja „sisekõneluse“ laienemist aruteluks (või vähemalt dialoogiks) ja vastukaja teistelt kultuuri peegelduspindadelt. Disaineritele ei jätkunud ühiskonnas tellimust, haridus võimaldas aga rakendada end kunstivaldkonnas ka teisiti, näiteks liikuda maalikunsti juurde.
Näitusekunstist pole enam küllalt. Rahulolematust võis täheldada tarbekunstnike, aga ka kriitikute seas. Tarbekunst oli endiselt näitusekunst, mille võttis kokku iga-aastane ülevaatenäitus. Tarbekunstnikud olid võtnud kaitsva positsiooni, sest nende looming oli mittetiražeeritav unikaalteos, aga kriitikud ei osanud sellega midagi peale hakata. Kõik oli paigalseisu kinnitavalt stabiilne: liiga harilik, kõrvalekalleteta, vaoshoitud, sujuv – keskkond, kus midagi ei juhtu. Valdkonnas nähti küll suurt potentsiaali, sellelt oodati moodsust ja päevakajaliste kunstiprobleemiga tegelemist. Ees ootava vabadusega kaasneva teadmatuse ja muutuste hirmus suunati fookus tehniliste võimaluste puudulikkusele, sellega põhjendati väsimust ja toimetulekuraskusi.
Selline olukord lõi omakorda sobiva pinnase näitusekunstist eemaldumiseks innustatuna 1969. aastal alguse saanud näitusesarja „Ruum ja vorm“ erakordsest menust, ka eksperimenteerimiseks ja uuteks algatusteks, mis 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses lõid segi seni küllalt selge tarbekunsti ja disaini piiri. Käibele võeti mõiste art design, juureldi antidisaini kontseptisooni ja kunstide sünteesi üle, näitusteks loodi kõike hõlmavaid keskkondi.
1989. aastal alustas tegevust toonase noorema põlvkonna, selleks ajaks juba ennast tõestanud tarbekunstnikke ühendav kunstirühmitus ON Grupp. ON Grupi liikmed ei võtnud enam osa tarbekunsti ülevaatenäitustest, tähistades sellega oma sõltumatust varasemast tarbekunstist ja teistest tarbekunstnikest.
Nende otsingud ja eksperimendid ning tarbekunsti kunstina esitleva vaatepunkti kindel positsioneerimine kajas vastu veel aastaid hiljemgi. Eristamaks rühmituse loomingut tollasest elitaarsemast tarbekunstist kasutati „unikaaldisaini“ määratlust. Vahelduva aktiivsusega kooslusena jäi ON Grupp oma tegevuses ambivalentseks, oli ettevaatlik ega võtnud kontseptuaalsuse koormat. Grupist kujunes siiski alternatiiv varasemale, paljuski ilule ja dekoratiivsusele orienteeritud traditsioonilisele tarbekunstile, ent ei puudunud ambitsioon küündida tööstuse võimalusteni.
1990ndatel moodustati väiksemaid loomingulisi liite, mindi üle uuele eluetapile. Tekkis uus kunstnike ja disainerite põlvkond, kellele 1990ndate lõpp kujunes võimalusrohkeks ajaks.
Sellest väljakasvanud nähtustest ja tegelastest lähemalt edaspidi.
XXI sajandi suurim väljakutse on elada koos erisusi arvestades. Inimkonna ellujäämise ja õnnepüüdluse osa on ka inimloodud füüsilise keskkonna arendamine ja seniste vigade parandamine. Viimases Eesti inimarengu aruandes on keskmes vaimne tervis ja heaolu. Siinkohal toon välja selle ruumiplaneerimist puudutavad sõnumid.
Mind on pikka aega huvitanud, kuidas ja miks erineb Eesti linnakultuur sellest, mida olen kogenud Inglismaal, Hollandis või Saksamaal. Eriti see, kuidas on saanud Tallinnast Euroopa kiiremini segregeeruv linn, kus jõukad eraldavad end vähem jõukatest nii ruumis kui ka sotsiaalselt. Uuskeskklass koondub järjest enam ühetaolistesse arendusenklaavidesse, mille reklaamtahvlid lubavad üksteise võidu täiesti tavalist linnalist eluviisi. Kahjuks pole mugav korter ilusas majas ja rahulikus kandis enam elustandard, vaid elitaarne eluviis. Rääkimata spetsiifilistest ootustest eluruumile või piirkonnale, on kinnisvararedelile saamine esmaostjale järjest keerulisem, sest ostujõud ei käi kinnisvarahindadega sama sammu.1
Võib küsida, millal sai normaalsusest luksus?2 Kas muutunud on majad, naabrid, turumajanduslik ühiskond või mina ise? Kas ruumiliselt ja sotsiaalselt segregeeritu saab üldse olla õnnelik? Siiani on kvaliteetse ja tervist toetava planeeritud füüsilise keskkonna seostest vaimse tervisega tehtud Eestis juttu vähe ja pealiskaudselt. Vedamisi teeb viimane inimarengu aruanne otsa lahti.
Kuidas läheb, Eesti vaimne tervis?
Eesti inimarengu aruanne on tunnustatud teadlaste koostöös valminud artiklite kogumik, mis ilmub iga kahe aasta tagant ja peegeldab Eesti ühiskonna hetkeseisu. Märkimisväärne on, et aruanne ilmub eesti ja inglise keeles. See teeb kogumikust väärtusliku alusmaterjali kõigile, kes soovivad siinseid sotsiaal-majanduslikke tingimusi süvitsi uurida, kuid eesti keelt ei oska. Eelmises aruandes on keskendutud linnastunud ühiskonna ruumilistele valikutele ja on seeläbi urbanistidele ja arhitektidele erakordne ressurss. Tänavune kogumik on pühendatud vaimsele tervisele, kuid eraldi on vaimse heaolu seost ehitatud keskkonnaga käsitlenud Helen Sooväli-Sepping, Elen-Maarja Trell ja Sirle Salmistu peatükis „Ruumiplaneerimine ja vaimne heaolu“.
Aruande üks põhisõnumeid on, et Eesti on jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka, kus igapäevaelu põhiküsimus on parem elukvaliteet, mitte pelgalt ellujäämine. Osa sellest pürgimusest moodustab hea vaimne tervis, mida mõjutab nii sotsiaalne kui ka füüsiline keskkond. Kui aruande esimestes peatükkides on keskmes vaimse tervise ajaloo ja elukaare käsitlused, siis kolmas ja neljas puudutavad füüsilisi ja digitaalseid suhtekeskkondi. Füüsilisele keskkonnale on pühendatud viies peatükk, kus arutatakse eraldi kliimamure, õhusaaste ja mürareostuse rolli ning ruumiplaneerimise mõju üle vaimsele tervisele. Keskendun peamiselt aruande viimasele, viiendale peatükile „Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu“, mis puudutab kõige selgemalt linnaruumi.
Linnaruum ja vaimne heaolu
Peatüki sissejuhatuses tuuakse välja, et ehitatud keskkond mõjutab inimeste eluviisi ja käitumist palju rohkem, kui sellele õigusaktides ja avalikes aruteludes tähelepanu pööratakse. Avalikus sektoris pole ka häid mehhanisme uue taristu, ehitusobjekti või planeeringu mõju hindamiseks linlaste vaimse tervise ja heaolu seisukohast. Teisisõnu, meil pole sotsiaalse vastutuse3 raamistikku, mis tagaks, et iga ehitise püstitamisel arvestataks laiema mõjuga linnale, eriti sotsiaal-majanduslikult marginaliseeritud inimestele. Arendajate kasuhimu mõjust rääkimata ei jõua ka olulised avaliku sektori projektid nii täie potentsiaalini või jäävad üldsegi ehitamata.4 Kuigi viimase kümnendiga on kvaliteetse linnaruumi teema saanud aktiivsete urbanistide toel laiema kõlapinna, jääb Eestis hästi toimiva linnaruumi loomine endiselt otsustajate tahtmatuse või saamatuse taha. Sellest annab tunnistust ka linnaplaneerijate tehnokraatlik mentaliteet, millele on aruandes osutatud.
Linnakeskkonna saab teadlikult inimeste läbikäimiseks sobivaks planeerida, näiteks väikevormid on üks paljudest võimalustest. Pildil 2022. aasta Autovabaduse puiestee Tartus.
Planeerijatel on tavaks seada esiplaanile linnataristu tehnolahendused ning jätta inimeste füüsilised, sotsiaalsed ja emotsionaalsed vajadused tagaplaanile. Eriti selgelt paistab see välja linna looduskeskkonna puhul, mida peetakse pigem ebavajalikuks majanduskuluks või teetööde tüütuks segajaks. Seesugune suhtumine on lühinägelik elurikkuse ja mitmete linnaloodusega seotud vaimse tervise hüvede seisukohalt. Puud ja väikesed rohetaskud aitavad leevendada ka kuuma, müra, õhusaaste ja äkkvihmade mõju. Seega peaks isegi arvutustabelitesse kiindunud tehnokraadile olema roheluse väärtus selge. Siiski käib looduse vaesestumine Eesti linnades endiselt sammu autokeskse planeerimisega.
Kuigi juhatasin artikli sisse aruteluga elupindade üle, on just majadevaheline ruum linnalise elu võti. See ei tähenda, et elupind pole tähtis. Vastupidi, turvalisus ja heaolu algab kodust ja siinpuhul vajab Eestis ülevaatamist nii omandisuhete ühetaolisus kui ka riigi ja linna roll elamufondi haldamisel. Siiski, linna teeb erakordseks avalik ruum, mis ei kapselda, vaid kutsub ühiselt tegutsema, olema ja liikuma. Sellise linna alus on kvaliteetne sotsiaalne taristu5, nagu pargid, väljakud, raamatukogud, tänavad, aga ka kohvikud, väikepoed jne, ja mitmekülgsed liikumisvõimalused. Võib-olla kõige huvitavam ja olulisem aruandes ongi füüsilise ja sotsiaalse liikumise seosele pandud rõhk.
Eriti selgelt tuuakse välja vanemaealiste riskid. Füüsilised barjäärid elamus või linnaruumis viivad sotsiaalse isoleerituseni, vaimse heaolu vähenemiseni ja lõpuks füüsilise tervise halvenemiseni. Nn üksildusepideemia mõjutab ilmselgelt ka lapsi ja noori, kelle vaimse tervise arenguks on suhtlemine eriti tähtis. Seetõttu on planeerimises parim taktika püüelda universaalse disaini ehk avaliku ruumi poole, kus tunnevad end turvaliselt, mugavalt ja iseseisvalt nii kaheksa- kui ka 80aastane.6 Sellises linnas saavad hakkama kõik. Eestis on siiski endiselt tavaks planeerida avalik ruum teovõimelise täiskasvanu, peamiselt mehe vaatevinklist. Kvaliteetset avalikku ruumi piirab ka see, et isegi täie tervise juures liikuja eelistab ühissõidukitele, jalgrattale või jalgsi liikumisele autot. Nii piirab ta enda, aga ka teiste liikumisvõimalusi.
Liikumine ja sotsiaalne seotus mõjutavad ükstekst. Esmalt piirab autokeskne planeerimine kõigi teiste võimalusi, suurendab müra, õhusaastet ja täidab linna magistraalide ning parklatega. Asfaldiväljad neelavad kuumust ja üledimensioneeritud tänavad suunavad linlased autodesse. Teiselt poolt kannatab seeläbi ka paadunud autouskne, kel pole muud valikut kui kulutada autosõidule suur osa oma sissetulekust. Autosse kapseldudes kaob tal võimalus avastada oma teekonnal mõni uus lokaal, istuda ilusas väikeses pargis ja kohata endast erinevaid inimesi.
Kogemata, mida võib pakkuda avalik ruum, kus on mõnus jalgsi liikuda, ei oska paadunud autojuht seda enam tahtagi.
Peatükk tabab märki ka sellega, et linnaruumi omaksvõtmiseks ja selle aktiivsema kasutuse tagamiseks on oluline kaasata ruumi kujundamisse piirkonna elanikud. Siin on tähtis ruumihariduse edendamine ja urbanistidest kogukonnajuhtide eeskuju. Siiski, kuni otsustajad näevad kaasamises tüütut nõuet,7 pole suuri muutusi avaliku ruumi planeerimises oodata.
Kuidas edasi?
Linnakeskkonna saab teadlikult suhtlemiseks planeerida. Peatükis „Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu“ tuuakse selle kohta erinevate väikevormide näiteid Hollandist: paviljonid, avalikud malelauad ja luuletustega kaunistatud pingid. Pistelised sekkumised on mitmekesise linnaruumi oluline osa ning sellist lähenemist võib nimetada taktikaliseks urbanismiks.
Tekstis pakutud lahendused loovad võimalusi veeta avalikus ruumis aega koos teistega ja ka üksinda. Sealjuures on oluline, et pole survet midagi tingimata osta või tarbida. Tallinnas on selliste ruumisekkumistega silma paistnud MTÜ Elav Tänav, Tartus „Kureeritud elurikkuse“ projekt, Aparaaditehase paranduskelder ja isegi linnavalitsus. Taktikaline urbanism on efektne suhtlemisvõimaluste ja -eelduste loomisel, kuid selle mõju on nii ajas kui ka ruumis piiratud. Samuti sisaldub taktikalises urbanismis oht kasutada linnaruumi aktiveerimiseks loodud väikevorme n-ö plaastrina, mis jätab vaid mulje, et probleemiga tegeletakse. Tallinna Euroopa rohelise pealinna tiitel on sellise tegevuse ilmekas näide.
Aruanne teadvustab, et väikevormid on üks paljudest võimalustest linnaruumi kvaliteedi tõstmisel. Oluline on parandada ka üleüldist ligipääsetavust ja liikumisvõimalusi. Eestis osutab planeerimise puudujääkidele väga suur autostumine ja vähene sotsiaalne seotus. Kuigi teksti rõhuasetust kvaliteetsele taristudisainile tuleb kiita, leiab sealt süsteemse inimkeskse planeerimise näiteid vähe. Ning isegi need kuuluvad pigem tehnokraadi töövõtete hulka: äärekivid, fooritsüklid, pingid ja tualetid. Eeldanuks rohkem arutelu kvaliteetsete teenuste, töökohtade ja avaliku ruumi võrdse jagunemise üle. Ka eluruumide kättesaadavusest, gentrifikatsioonist, alternatiivsetest omandivormidest ja avaliku võimu vastutusest elamufondi haldamisel on juttu vähe.
Viimane inimarengu aruanne, eriti selle viies peatükk, on planeerijatele siiski kohustuslik lugemine. Teksti peasõnum on selge: planeeritud elukeskkonnal on vaimsele tervisele suur mõju, ent Eesti avalikus sektoris puudub kvaliteetse keskkonna loomise hea tava. Probleemi sisuliseks mõistmiseks ja tähenduslike muutuste tegemiseks soovitan aruandega paralleelselt lugeda Georg Simmeli sajanditagust teksti linnaruumi ja vaimse tervise seostest.8
Simmel väidab, et linnastunud ühiskonnas ellujäämisvõitlus ei kao, vaid teiseneb. Linnastumisega on kaasnenud inimsuhete kasvav reguleerimine rahas. Selle tulemusena on modernne eluviis ja seda kujundav linnaplaneerimine järjest kalkuleerivam ja ratsionaalsem. Vaimselt terve ja õnneliku linnaelu planeerimiseks tuleb aga mõelda rahas mõõdetavast tööst ja tulemusest kaugemale. Vastasel juhul taandame kogu elukvaliteedi küsimusele „kui palju see maksab?“. Tuleb otsustada, et saame endale paremat linna lubada.
1 Merle Purre, Balti riikide elukondliku kinnisvara hindade dünaamika ja mõjutegurid. TTÜ magistritöö, 2011; Anneli Kährik, Annika Väino, Nüüdisaegsed elamistingimused – kelle privileeg? Rmt: Eesti inimarengu aruanne. Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping. Eesti Koostöö Kogu, 2020.
2 Liina Soosaar, Millal sai normaalsusest luksus? – Sirp 13. XII 2019.
3 Sotsiaalse vastutuse mõistest kirjutab Isabelle Doucet, Understanding social engagement in architecture: Toward situated-embodied and critical accounts. – The Routledge companion to Architecture and Social Engagement, 2018. Planeerimise kontekstis on sel teemal kirjutanud Jenny Donovan, An introduction to socially responsible planning and urban design. – Environmend design guide, 2010.
4 Näiteks Rail Balticu Ülemiste terminali planeerimisprotsess. Mattias Malk, Delayed arrival: planning, competition and conflict in the Rail Baltic terminal project in Tallinn, Estonia. – European Planning Studies 2022. Samuti Vanasadama trammi planeerimine. Siiani on ehitamata Tallinna peatänav ja puudulikult ellu viidud rattastrateegia.
5 Sotsiaalse taristu mõttest ja potentsiaalist on kirjutanud Eric Klinenberg raamatus Palaces for the People: How Social Infrastructure Can Help Fight Inequality, Polarization, and the Decline of Civic Life, 2018.
6 Jan Gehl, Life between buildings: using public space. 2011.
7 Mattias Malk, Avalik arutelu Tallinna moodi. – Sirp 21. I 2022.
Kunstiakadeemia puitarhitektuuri kompetentsikeskuses PAKK on Renee Puusepa juhtimisel neli aastat arendatud mustermaja ehitussüsteemi. See tähendab ruumilisi puidust mooduleid, mida saab kokku panna paindlikul viisil eri tüüpi hooneteks. Tehases tootmine hoiab ehituskulud madalamal. Praeguseks on jõutud esimeste ehitamisvalmis tulemusteni. Eelmisel aastal toimus arhitektuurivõistlus Põhja-Tallinna kavandatava musterlasteaia rajamiseks. Hiljuti lõppes ehitushange, millega leiti ehitaja mustermaja süsteemis Elektrilevi koolituskeskuse püstitamiseks.
Järgnevalt räägib Renee Puusepp lähemalt mustermaja süsteemist, sellest, kuidas see süsteem mõjutab arhitektuuri ja ehitussektorit ning arutleb, kuidas arhitekti tööülesanded teisenevad.
Meil on omajagu tehaseid, kus toodetakse samuti puidust mooduleid ja elemente, millest hiljem mõne päevaga saab ehitusplatsil valmis maja. Mille poolest mustermaja süsteem juba turul olevatest lahendustest erineb?
Peamine erinevus on mustermaja süsteemi avatus, see on vabavara, mida kunstiakadeemia küll arendab, kuid mida võivad tasu maksmata kasutada kõik. Mustermaja koosneb tehases toodetavatest elementidest, kuid neist elementidest saab kokku panna väga erinevaid hooneid. Paljudel tootjatel on juba oma mustrid ja moodulid olemas. Neid kasutatakse ainult ühes konkreetses tehases, enamasti on need mustrid üsna jäigad ning mõeldud kindlale hoonetüübile, näiteks soojaku mustrid. Sellist tüüpi moodulit on väga lihtne ja efektiivne toota, kuid mitte nii paindlik kasutada ning eri tüüpi hooneid rajada.
Renee Puusepp ütleb, et ehitussektori uuendamisele peab akadeemiline ringkond õla alla panema. Mustermaja projekteerimissüsteem on üks viis, kuidas jõutakse säästliku ehitamiseni.
Otsime oma arendustöös tasakaalupunkti, kus moodulid oleksid efektiivselt toodetavad, kuid säilib eriilmelise ruumi loomise võimalus. Ehitussoojakud on igal pool ühesugused, neid saab laduda riita ja panna ritta, kuid neid pole võimalik muuta kohaspetsiifiliseks või kohandada tellija soovidele. Mustermaja süsteemi saab krundi oludele ja kasutaja vajadustele vastavaks timmida.
Muidugi on ka mõned Eestis toodetavad tehasemajad väga paindlikud, n-ö rätsepa-tehasemajad, kuid neid projekteeritakse teistmoodi. Kõigepealt teeb arhitekt projekti, see antakse tootjale, kes võtab hoone osadeks ja vaatab, mida tehases on võimalik toota. Mustermaja pannakse kokku tükkidest, mis eeldatavalt on toodetavad, s.t hoone osad on tootmiseks juba läbi projekteeritud ning nendest laotud hoonet tootmiseks enam muutma ei pea.
Mustermaja idee hõlmab paljusid mustreid, millest oleme jõudnud välja töötada kaks. Esimene oli muster 369, mida rakendati Põhja-Tallinna lasteaia Päikene arhitektuurivõistlusel. Sellest edasi on arendatud 3cycle-süsteem, millest valmib peagi Elektrilevi koolituskeskus.
369 mustri projekteerimisel tuvastati teatud puudused. Selles süsteemis on moodulite pikkused kolm, kuus ja üheksa meetrit. Katsetuste ja arvutuste käigus on selgunud, et üheksa meetrit on konstruktiivselt liiga nõrk ning kasutada tuleb kolme- ja kuuemeetriseid mooduleid. Uuendatud 3cycle-süsteemis võetakse arvesse hoone eluiga. Hoone on komponentidest hõlpsalt kokku pandav ja sama hästi ka lahti võetav ning ehituskomponendid saab ringlusse suunata ilma vajaduseta materjale liigiti eraldada. Praeguste ehituste suur miinus on see, et hoone lammutamisel ei ole alati võimalik materjale üksteisest eraldada, tekib suur hulk kasutuid segaehitusjäätmeid.
Mustermaja süsteem on vabavarana kättesaadav kõigile. Miks olete otsustanud selle vabaks anda ajal, mil kõik püüavad leiutada midagi uut ja seda patendiga kaitsta?
Avatud lähtekoodiga süsteeme on teisigi, Suurbritannias näiteks väiksemate elumajade rajamiseks mõeldud Wikihouse. Vabavara arendamine on viis, kuidas ehitustööstust saab uuendada. Ühe mustri väljatöötamiseks ja prototüüpimiseks kulub palju aega ja raha. Selle kallal töötab palju arhitekte, tootjaid ja insenere. Väiksemad ja isegi suuremad tootjad ei saa seda endale lihtsalt lubada. Vabavaralisusega tagame süsteemi elujõu. Me teeme otsa lahti ja alustame, sealt edasi saavad kõik huvilised panustada või mustrit enda tarbeks või tootmise eripära arvestades kohandada.
Näiteks Elektrilevi koolituskeskuse ehitushanke võitja Estnor võtab projekti enda kätte ja teeb läbi, kuidas saab mustrit toota. Saadud kogemuse ja teadmised toome arendusprotsessi tagasi ning mugandame mustrit vastavalt esile kerkinud kitsaskohtadele. Kui see oleks kinnine ja litsentseeritud süsteem, siis poleks võimalik seda nii ulatuslikult arendada. See on EKA arhitektuuriteaduskonna panus sektori uuendamisse. Meid aitavad akadeemilised grandid, mille toel töötame välja idee ning anname sellee ehitusettevõtete kasutusse.
Eks kogu mustermaja süsteemi taga on ka küsimus, kes peaks ehitussektoris digi- ja rohepööret vedama. Tootjatel endal puudub selleks võimekus. Ainus võimalus midagi ette võtta ongi see, kui avalik sektor õla alla paneb.
Ehitussektori CO2 jalajälg on märkimisväärne ning eelkõige on see tingitud materjalikasutusest. Oleme võrrelnud betoonist ja puitmoodulitest ehitatud lasteaia jalajälge. Betoon- ja puitmajal on viiekordne massi vahe. Ressursside kestlik kasutus on aga üks rohepöörde aluseid.
Me ei ütle, et mustermaja rajamine ei avalda keskkonnale mingit mõju. Seda mitte. Me ütleme lihtsalt, et selle mõju on väiksem kui senistel ehitusviisidel. Kestliku keskkonna võti on ka teistmoodi ehitamine. Me peame mõtlema, kuidas oleks kõige otstarbekam hoonefondi renoveerida ja vajaduse korral uuesti renoveerida, kuidas vahetada välja hoone osi nii, et see kulutaks vähe ressurssi ja oleks kiiresti teostatav. Praeguses ehituses sellele ei keskenduta. Kui mõtleme juba projekteerimise ajal, kuidas hoone juures hiljem midagi välja vahetada, kuidas see osadeks lahti võtta ja pärast jälle kokku panna, ehitussektori CO2 jalajälg väheneb.
Kui kaugel te oma arendustööga praegu olete? Kas lõpusirge paistab ja saate mustrid peagi üle anda?
Me oleme alles arendustöö alguses. Kõigepealt on idee, seejärel prototüübid, millele järgneb hoone. 400ruutmeetrise Elektrilevi koolituskeskuse hoonega oleme jõudnud järgmisse etappi. Meie peame saama tagasisidet ja teadmisi, mis on valesti, mis on õigesti, mida peaks tegema teistmoodi. Kavandatav koolituskeskus aitab meil seda teavet koguda. Ehituses pole neli aastat ju pikk aeg.
Elektrilevi koolituskeskuse projekteerisid läti arhitektuuribüroo Nomad noored arhitektid, kes lähtuvad oma töös säästliku ehitamise ja arhitektuuri põhimõtetest, on katsetanud lammutusmaterjalidest ehitamist ja mõtlevad ka arhitektuuris ringmajandusele. Nad usuvad, et hoone tuleb kokku panna just nii, et seda saab hiljem lahti võtta ja materjalid on taaskasutatavad. Eesti arhitektide seas pole ringmajanduse suund vist kanda kinnitanud.
Ka Päikese lasteaia arhitektuurivõistlusel ei saanud paljud žüriiliikmed aru, miks on vaja üldse mõelda hoone osadeks lammutamisele, millal peaks maja kasutatavateks materjalideks lahti võtma ja kuidas. Siiani pole seda ju tehtud. Ka osas võistlustöödes oli näha, et sellele kuigi palju tähelepanu ei pöörata.
Nomadi arhitektid on ringmajanduse seisukohast läbi projekteerinud nii suvemaja kui eramaja, neil on keskkonnaalast mõtlemist ja tahtmist laiemalt ringi vaadata.
Tihti räägitakse kõlavate loosungitega. Näiteks, et kõige parem maja on ehitamata jäänud maja. Sellega ma nõustun. Sealt edasi öeldakse, et renoveerimine on alati parem kui uue maja ehitamine. See on aga liigne lihtsustus. Kas igasuguse maja, ka ahervare, elamiskõlblikuks tegemine on tõesti parem? Säästlik ehitamine, mille puhul peetakse silmas materjalide taaskasutust ja madalaid ülalpidamiskulusid võib olla mõnikord siiski kestlikum valik.
Läti arhitektuuribüroo Nomad projekteeris Elektrilevi koolituskeskuse mustermaja süsteemis nii, et hoone saab pärast eluea lõppu hõlpsalt osadeks lahti võtta ja materjalide kaupa sortida.
Kas mustermaja süsteemi kasutamine eeldab ka arhitektilt oma töö ümbermõtestamist ja harjumuspärastest võtetest loobumist?
Kindlasti eeldab see uutmoodi lähenemist. Juba musterhoone loomise juures on mitu arhitekti. Kõigepealt see, kes mõtleb välja süsteemi, ja seejärel see, kes kasutab süsteemi konkreetse hoone projekteerimisel.
Uusi mõttemalle kasutades mõeldakse juba projekteerimise ajal, kuidas hoone valmis ehitatakse. Praegu on arhitektid ära lõigatud ehitamisest ja eelarvestamisest. Arhitekt teeb projekti, kuid tal ei ole kontrolli ehitushinna üle, ta ei tea, mis midagi maksab. Mustermaja süsteemis projekteerimine toob selle nüansi ruumiloomesse tagasi. Kokku pandud tükkide kogumaksumus on laias laastus kohe teada, ka on teada, kui palju midagi kaalub, kui palju ja mis materjali kuskile kulub jne. Vastavalt sellele on võimalik ka otsustada, kus midagi välja vahetada või kuhu juurde panna.
Selle kalkuleerimise ja juppide kokkupanemise töö võiks ju tulevikus ära teha hoopis tehisintellekt. Tellija kirjeldab, mida tal vaja on ning arvuti paneb moodulitest kokku just selle, mida küsiti. Kas tehisaju on oht või võimalus?
Ma arvan, et tehisintellekt on võimalus. See tähendab arhitektile töötundide kokkuhoidu, kuid ma ei arva, et arvuti projekteerimise üle võtab. Masinad ainult soovitavad ja vähendavad hiireklõpsude tegemise tööd. Projekteerimine võiks toimuda nii, et klient sõnastab oma vajadused, näiteks kahekorruseline nelja magamistoaga avatud köök-elutoaga kodu. Koos tehisintellektiga on võimalik kiiresti luua mitu lahendust, mis vastavad tellija ootustele. Kindlasti ei suuda tehisaju praegu sobivaid lahendusi üksinda välja töötada.
Mul oli hiljuti huvitav kogemus juturobotiga. ChatGPT on igati hea partner näiteks teadusartikli koostamisel, aitab kaasa mõelda ja esitab küsimusi. Soovisin, et ta annaks mulle mõned allikad, kus lahatakse moodulehitiste võimalusi ringmajanduse arendamisel. Kiiresti leidis ta ajakirja ja sobiva pealkirjaga artikli. Selgus aga, et artikli sisu oli hoopis midagi muud, kui mul vaja oleks olnud. Juturobot leidis küll väga tõsiseltvõetava viite, aga sellel ei olnud mingit tõepõhja all. Mis saab siis, kui tehisaju paneb kokku kliendi ootustele vastava maja, aga valmis ehitades selgub, et see ei seisa püsti?
Luule pole ainult autori sõnaosavus ja pädev kirjanduslik bränding. See elustub alles sihtkohas, mingist salapärasest kokkukõlast lugeja silmis, meeles ja sydames ning laiendab tema elukogemust. Tõeliselt suure poeedi ande kontuur ilmub sama selgelt ka tema elusaatuses. Artur Alliksaar (15. IV 1923 – 12. VIII 1966) teadis, et „kunstnik profiteerib kõigelt, millega ta satub vahetusse kokkupuutesse“,1 ning muutlik ja raskustekyllane ajastu ja inimsuhete panoptiline džungel jagasid talle heldelt nii madalikke kui mäetippe.2 Kõik toimus intensiivsusega, mis ta enneaegu läbi põletas. Aga leegi kuumus lõi jällegi laulud, mille lyyriline rikkus ja inimlik tõepära eesti luulele siiani käsitamatuks jääb.
Alliksaarel, kes eluajal oma luulekogu käes hoida ei saanud, on hiljem olnud lugejate manu otsetee. Ilmamaa kirjastuse Urmas Tõnissoni tehtud koondkogust „Päikesepillaja“ (1997) on ilmunud yheksa trykki, mida on myydud umbes 13 500 eksemplari. Paul-Eerik Rummo enne ja Margit Mõistliku hiljem koostatud väljaanded veel lisaks. Elitaarne luule, millel on lai levik – Alliksaare kumu on sel puhul võrreldav Dylan Thomase elu lõpupoolel Inglismaal ja Ameerikas lahvatanud populaarsusega. Ja Caedmon Recordsi jälgedes käies ihkaks yhte head vinyylplaati ka Arturi luule valikuga, yhel pool näiteks Aarne Ykskyla ja teisel Tambet Tuisk lugemas. Alliksaare looming pole vajanud yhegi tõlgendaja seletusi või ringkonna õigustusi. Neis värssides ja seda saatvas taustas on vaimusangarlust ja legendi loovat väge. Ning mõistagi on teda palju lauldud. Mainin vaid esmalt meenuvaid – Erkki-Sven Tyyri progene „Antidolorosum“, Alo Mattiiseni loodud ja Riho Sibula lauldud õrn „Tuul eukalyptuse puus“, Urbide igavikulised „Unuvad õhtud“ ja Vanemõega koos välja manatud saatanlik funk „Välgud peeglis“, Mylleri Sassi tuumapohmaka bluus „Õnnetus ei hyya tulles“, Heilo Aadla laulusari ja veel kymneid väga eri tasemel viisistusi. Yhe tegin mullu isegi („Avaldus armastuse alusel“). Eva Eensaar ja Maria Peterson laulavad „Lootust peab pälvima“. Kärt Johansoni ja Tõnis Mäe viimastel plaatidel leiduvad suurepärased Alliksaare tõlgendused. Mis muud saab selle mõju taga olla kui heakõla, avar tundeamplituud, osavõtlikkus, vaimukus ja fantaasia. Keele vaesumise ajastul oleks Alliksaarelt põhjust sõnade tunnetamist, loova paradoksi ja mõttevälgatuse kunsti õppida. Teda mõistavad nii romantiline nooruk, yksildane daam, kyps muusik, allakäinud bakhant, allusioone jälitav kirjandusteadlane, zen-budist kui erudeeritud vanahärra. „Kõik näevad mind omamoodi ja ükski ei eksi.“3
Mälu ja luule
Eks ta oli vist algusest peale yks uudishimulik, ulakas ja tundealdis hing. Treffneri koolis veedetud aastad andsid tugeva vundamendi kirjanduses, seal õpetas teda underiaan Voldemar Metsamärt. Koolist jäi kylge ka luuletuste pähe õppimine ja esitamine, teravdatud tähelepanu keele meloodika suhtes ja treenitud mälu. Leo Metsar väitis koguni, et „Artur Alliksaar nii-öelda ei luuletanud paberil. Tänu oma suurepärasele mälule küpsesid luuletused tema peas aastaid. Kui nad olid valmis, kirjutas ta nad lihtsalt maha“.4 See julge väide võiks ehk kehtida riimluule puhul ja tolle aja kohta, mil poeet vangilaagris harva rahus kirjutada sai. Hilisemad parandustest kirjud käsikirjad lykkavad selle ymber. Alliksaare käsikirju vaadates näeme mõtte erakordselt kiiret lendu ja pidevaid vaimukaid muudatusi. Madis Kõiv tähendas, et kui Arturile ulatati ta eelmisel õhtul kirjutatud luuletuse masinakirjas koopia, siis parandas ta tingimata midagi ja eri eksemplaridel võisid need parandused olla erinevad. Milline variant kanoniseerida, polegi lähilugemisel nii ilmne. Olen leidnud alternatiivsetest versioonidest enda meelest paremaid ridu kui need, mis raamatusse raiuti.
Sõjaaeg jättis Alliksaare kõrgharidusest ilma, kuid ta korjas kitsikuse kiuste hoolikalt ja lakkamatult kokku mitmekylgse ja avara vaimuilma. Tema värssides on peale tunnete ja nalja ka väga palju mõtteid, mis ei ole luule puhul sage.
Homme, 15. aprillil täitub sada aastat Artur Alliksaare sünnist. Alliksaarel, kes eluajal oma luulekogu käes hoida ei saanud, on hiljem olnud lugejate manu otsetee. Mis muud saab selle mõju taga olla kui heakõla, avar tundeamplituud, osavõtlikkus, vaimukus ja fantaasia. Alliksaar Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist pärineval fotol (B-37-4564).
Alliksaare eluloos leidub valgeid laike – päris selge pole Saksa okupatsiooni aeg. Ta yritas sõjajärgses segases olukorras võimalikult palju nihverdada, aga Nõukogude võim oli järsk ning valvsad kaaskodanikud nägid ilmselt läbi ta sotsiaalse initsiatiivi puudumise ykskõik millisel juhuslikul töökohal. Teda huvitas elu mängulisus ja helgus, mida synk olustik harva pakkus. Seepärast elaski Artur nii, nagu sõber Rein Sepp teda iseloomustas: tema soovid olid alati võimatud. Aga ega ta seepärast soovimata jätnud. Läbi Narva vangilaagri ja seitsme Siberi aasta, kus polnud teada, kas ta jääb ellu, kas naaseb veel kunagi Tartusse, kas armastab uuesti ja kas teeb kybetki teoks oma loomingulistest lootustest, miilas temas ikkagi yks väga kärsitu lõke. Ta janunes kontakti järele maailma poeesiaga, mis sõjajärgses Euroopas ja Ameerikas juba tasapisi uuenes. Kuid Artur elas infosulus, kus ainus yhendustee oli mällu jäänud värsivaramu ja yksikud sõber Eino Lainvoo saadetud raamatud, millest mõjukaim oli Rilke valimik. Syda igatses naissoo kaunemaid vilju, kuid kirjadele tuli aastate jooksul mõni yksik vastus endiselt kallimalt, kahtlustavalt Viljandi noorikult või naaberlaagri luulehuviliselt naisvangilt. Lootusi luhtus. Yllast vastupanust hoolimata syvenes vahel melanhoolia, sest „on raske rahustada kord käärima puhkenud südant“5. Igale laulule eelnes valu „nagu kuninga ilmumist kuulutav heerold“6. Sõnade voogamine mälestuste kohal oli ta ainsaks opiaadiks.
Selline ummik tootis sõjaeelses laadis traditsioonilisi värsse, mis olid pisut ta noorpõlvelemmikute Underi, Talviku ja Rilke omade pikendused, aga siiski kõvasti etemad kui ENSV perioodikas ilmuvad oodid katelseppadele ja kangelaspioneeridele. Artur eiras sotsrealistlikku argipäeva, eelistades olla vanamoeline, kuid värsi nõtkuses ja mõtteerksuses ta järeleandmisi ei teinud. Oma õnnetu armastuse kammitsast hyyatas ta vahel tõesti minnesingerite kombel. Tema armastuse mõistmine on mitmekesine. Vahel on see hingede igavikulisest sidemest vestev, siis trubaduurlikult kurtuaasne ja jumaldav, teisal juba kiimaliselt meelas – oma osa on selles ka dekadentide tumedusel ja traagikal, aga ka dändide kergel iroonial ja mängleval flirdil.
„Nimetu saar“
Kui poeet kirjutab näidendi, võib sellest midagi erakordset syndida – nii kujunes Dylan Thomasel ta elu lõpul „Piimmetsa vilus“ (1954).7 Sellised teosed loovad osalt luuleliste vahenditega lummutava omailma. Kuuekymnendate eesti kirjanduses kihelesid Tartu sallitud poeedid näidendeid kirjutama, sest oli avaldamislootust – Paul-Eerik Rummo ja tema järel Mati Unt olid Vanemuise dramaturgid. Lavale jõudsid näiteks Kaalepi „Antimantikulaator“, Rummo „Tuhkatriinumäng“ ja Kaplinski „Neljakuningapäev“. Kuid kõik see juhtus juba pärast Arturi surma. Alliksaarel oli vaevalt lootust, et tema tehtu lavalaudu näeb. Tema kujutlusilm elas pigem Rein Sepa „Viimse yksiklasega“ (1960) sarnasel utoopia lainel. Alliksaare näidend „Nimetu saar“8 lavastatigi alles Peeter Jakala diplomitööna Tudengiteatris kakskymmend aastat hiljem, 1987.
On kuidagi nii kujunenud, et minu teater on rohkem lugemisteater ja eesti näidendeist (Madis Kõivu omade kõrval – siin seostub muidugi „Lõputu kohvijoomine“) on jäänud lemmikuks just „Nimetu saar“. Olen seda palju kordi yle lugenud ja „lavastan“ seda oma peas igal korral pisut erinevalt. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis hoitavas algkäsikirjas on põnevaid muudatusi ja väljajäänud osi.9 Selle näidendi avastseeni esitati autoripäraselt ka Andres Keili lavastuses „Audiovisuaalne A“ (Otto teater, 1995). Põlevat ajalehte hoidev Lugeja oli mu vana sõber ja nyydne Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk. Mina lugesin vahe-episoodides Alliksaare Siberi-kirju ja see lavastus sulatas mind Arturi teemaga eluks ajaks yhte … Paul-Eerik Rummo sõnas näidendi kohta, et „See on tõesti üks ilmatu tore asi. Kogu oma tulevärkluse ja ühekorraga sajas suunas hargnevuse juures täitsa terviklik ja kuidagi loomulik ja endastmõistetav, ainumõeldav. Ja muidugi on alati hea meel mõelda, et A. vähemasti sellegi trükist ilmumise jõudis ära näha, peret toetada, sõpradele välja teha. Suht viimasel minutil küll oma maiste elupäevade mõõtkavas, aga siiski“.10
Näidend mõjub mõistatuslikult läbikomponeerituna – osalt burlesk, osalt antiutoopia, osalt mõrvamysteerium. Ja kuriteo koosseis ei selgu näidendi lõpuski. Alliksaare paberite hulgas on lahtine leht, mis puudutab tegelast, keda peetakse pidevalt kellekski teiseks. „Hommikul nägin admiral Miroxit. Ta seisis Kustumatu Lootuse Väljaku ja Peidetud Pettumuse Avenüü nurgal stereolehe ekraani ees. Ta ootas mind. Tal oli seljas violetne tooga ja ta näis väga rahulolevana. Linnas kõneldi veel, et meie laev hukkus sellepärast, et kontorisse oli pandud põrgumasin.“11
Meetod, veto ja tõlked
Võib arvata, et Tartusse naasnult kasutas Alliksaar iga võimalust, et oma elujanu kustutada ja luulet laiendada. Ta teadis, et aega on vähe, kuid ta vaba vaim leidis kiiresti sõpru nii kunstnike, fyysikute kui vagabundide hulgast, muusadest ja kaaspoeetidest rääkimata. Kultuuri yldine loidus tekitas temas paradoksaalse kiirenduse – enne minevikuhõllandustes elanud mees sööstis sputnikuna ilmaruumi, tulevikku või igavikku, kuidas soovite. Ta leiutas uue lähenemise vabavärsile, pani keele ise kõlasid ja allusioone pidi karglema nagu tulvavees oja yletava lapse. Ka mõtterikkus jäi parematesse improdesse alles, selles oli tähendussõnade tuuma ja välkuvaid pilkeid.
Kuidas see stiil tekkis, pole ikka veel selge. Oma ettevalmistav osa võis siin olla Elmar Muugi õigekeelsussõnaraamatu džässilikul lappamisel, erakordsel keeletajul, ergul assotsiatiivsusel, Walt Whitmani „Rohulehtedel“12 ja kohatud eluabsurdi äärtel. Yks lähteid võis peituda ka kõnekeeles – endise vangi peetud entusiastlikes vestlustes, kus mõte perutama pistis ja fantaasiapilte pilluti yhelt rääkijalt teisele nagu viserdavat palli. Inimesed jagunesid Alliksaare silmis mõnelgi korral kaasaunistajateks ja vaenlasteks. Ta oli kartmatu ja terav, klähvis avalikel aruteludel vahele, ytles kultuuriminister Lausile halvasti ning sai ametkondlikult maffialt keelu peale. Looming hakkas ta luuletusi avaldama alles siis, kui autor oli juba teada surija. Edasist puudus Alliksaare nimi aastatel 1961–1965, tema parimal loomeperioodil. Tõlkeid sai ta avaldada oma naise Linda Alamäe nime all. Ja mitte ainult tõlkeid.13 Artur osales Lindana vahel ka kirjandusvõistlustel („Me ei lase sind lahkuda“ sai 1961. aastal teise preemia). Naisel oli varem jutte ja luuletusi ilmunud, kuid Paul-Eerik Rummo nõustus minuga, et mitmed tollal Linda Alamäe originaalluulena avaldatud palad on usutavasti Arturi kirjutatud: „Lindal, usun, polnuks põhjust püüda Arturi laadi järgi teha, eriti kui eesmärgiks oli iga hinna ja leivaraha eest avaldatud saada.“14
Avaldamisraskusi oli Arturil õieti juba varemgi. Edasis jõudsid 1958. aastal ilmuda romantiline „Kevadmälestus“15 ja kaks tähtpäevalaulu, siis sai toimetus teada autori isiku ebasoovitavusest. Olaf Utt asus leheveergudel Alliksaare võistlustöid sarjama16 ja teenis välja sooja koha ajaloo prygikastis. Tookord oli ta hinnangul mõju. Proovides aja maitsele kõhklemisi sammukest vastu astuda, katsetas Alliksaar paaris tekstis töise ja romantilise laadi liitmist („Rehepeks“ ja „Ilus kevadpäev oli…“) ning tulemus suundus kuhugi Ilmi Kolla kanti. Originaalluule ei läinud läbi, aga tõlkeid vahel ilmus. Eriti keeluajal proovis ta neid kõikjale sokutada ning Edasi toimetus, mille mõni liige kõrgemalt poolt peale pandud veto pärast ehk kerget syymepiinagi tundis, avaldas neid päris mitmeid: Lugovskoi, Jevtušenko, Inber, Rainis, Meriluoto, Jebeleanu ja nõnda edasi. Kurioosumina leiduvad Edasis indoneesia töölispoeedi Dolong Dživapradža „Tykk kylavaheteed“17 ja Ilja Selvinski kosmiline pala „Nägijaks saamine“18.
Tõlgete hõrkus võis vahel originaali oma yletada. Alliksaare Jessenini-vahendused on „Loojumatu tunni“ kaudu tõlkeklassikasse kinnistunud, kuid plaanitud Rilke-valimik jäi paraku teostamata.
Artur ja Linda
Vahel on nii, et kaks luuletajat ei mahu yhte perre ära. Eriti siis, kui yks juhtub olema geenius. Varem yht-teist avaldanud Linda olevat abiellunult kirjanduslikust tegevusest loobunud, pyhendudes Arturi säilitamisele. Kõigil masinakirjutajatel on vilkad käed ja pehme pilk. Nii temalgi. Suluseisus Alliksaar suhtus avaldamiskeeldu leidlikult. Põhiliseks jäi endiselt sõpradele ette loetav ja nende paljundatav kõrgeksperimentaalne laad, kuid ka nn rahaluule oli mõistuse vabakäigul hõlpsasti tehtav. Aga ainult tingimusel, et selle eest sai pere hea kõhutäie ja paki aromaatset kohvi. Või sooja kasuka väiksele Jyrgenile, kes Issi käsikirjade veertele pruuni pliiatsiga krigulle tegi. Yks luuletus, „Aknal“, ongi pojale pyhendatud.19 Vaesus muidugi jäi, aga pisku honorar ja sõprade annetus tõrjus selle Vikerkaare tänava vigvamist mõneks õhtuks eemale.
Variisiku nimel avaldatud palad olid pisut ka kommunismiehitaja helget argipäeva kujutava nõukaluule tögamine, kus meelega kasutatakse natuke tobedaid paisutusi, nagu: „Me naeratame rõõmsalt, / kes me läheme uuel sillal, / meie kõik: / vanamees, kellel äsja saadud pension on alles peos, / kelmikas kolhoositar kenas kevadkübaras, / viis vadistavat pioneeri, / kellest väikseim on kindlasti väga vallatu, / ja mina, kelle meele see pilt teeb nii kergeks“.20 „Sa oled ruttavate sammude kaja tööpäeva hakul / ja traktori mürisev minek üle mustava maa. / Sind kiidab tärkavate linnade luule / ja hiigelsildade võlvkaared [—] väsimatult töötavate käte jõuga / tahame sinu eest võidelda päevad ja ööd, / et sind väärida.“21
Ma ei tea, kas mystifikatsioonidele aldis Artur kohandas oma laadi ka pisut autorist eelduva naiselikkuse järgi. Sinnagi ulatunuks ta empaatia ja ulm. Temas, vaenava impeeriumi vaba vaimuga kodanikus elas synteesi lootus. Isegi Siberi vintsutustest kirjutas ta: „pean kõigiti mõeldavaks rahvuslike ja kosmopoliitsete tendentside, sotsialismi ja kapitalismi, vanade religioonide ja mõistusekultuse muutumist ühtseks orgaaniliseks tervikuks“.22 Sellel taustal tasandab autori ja ajastu lahknevused kevade helgus, armastus, tegelik töörõõm, avatud usk ja mingi laiem humanism, millesse Alliksaar valitseva ideoloogia märksõnu integreerida pyydis. Vahel saabub sel kiigelaual ka tasakaal.
Olgu Arturi sajandi äärjoonena ära toodud see omistuslik pala, mis ehk peegeldab toda kauget aega sisustanud kummalist luulesaatust.
Tuttaval teel
Ükskord me läksime siit
ja Sa hoidsid mu kätt, sest ma kartsin.
Kitsas rada vooreveerul põdurate põllulappide vahel
on juba ammu kustunud aja hangedes …
Öö tuleb ja laotab oma heledad tiivad üle kõikide teede.
Hämarus
ümiseb
suve ja soojuse laulu:
sosistab, siis hõiskab
tuhandeid ärevaid rõõmusõnu,
mis salaja puhkesid meie südameis.
Metsatukk puistab tulevihke,
pillutab oma pimedast hõlmast pimestavat sära:
hiline „Ikarus“ sööstab mööda magistraali sinna poole,
kus linn läitis kojukutse-küünlad,
südikalt saadab teda tolmupilves pikk punane buss;
nende kannul tuhnib tusane traktor teerinnakut.
Pilvi püüdes ringutavad kõrgepingemastid taamal kolhoosiküla taga.
Veoautod
veeretavad heinakoormaid,
lõhnavaid, kuumast päikesest hõngavaid koormaid
keskuse poole laial teel uute lautade vahel.
Sealt sõitsid Sa kunagi tähevalgel,
nääpsukese hobusega tõustes mäkke
konarlikul rooparajal.
Taas tuiskavad tuled maanteel.
Elu võimas hääl kasvab, kõmiseb ja kutsub
ja pelglikult põgenevad mõtte pildid,
et teisal taas tulla.
Voore nõlval suures kanalas kõõrutab kaks tuhat valget tibu
hõõglampide kumas end unele.
Mulle tuleb meelde, et Sul oli kuus kanakest.
Mõlema peoga puistasid Sa neile teri.
Su naeratus on tark ja hell …
Tänane öö tõi ta mulle tagasi.
Linda Alamäe (Artur Alliksaar)
Edasi 11. VIII 1963
1 Kiri Eino Lainvoole 6. II 1954. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes. Koost Henn-Kaarel Hellat. Ilmamaa, 2007, lk 8.
2 Pikemalt vt Leo Metsar, Saateks Alliksaare luulekogule „Olematus võiks ju olemata olla“. – Akadeemia 2023, nr 3.
3 Artur Alliksaar, Olematus võiks ju ka olemata olla. – Loomingu Raamatukogu 1968, nr 9-10, lk 12.
4 Leo Metsar, Saateks …, lk 445–456.
5 Kiri Eino Lainvoole 29. IX 1955. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes, lk 29.
6 Kiri Eino Lainvoole 8. IX 1955. Rmt: Artur Alliksaar mälestustes, lk 27.
7 Eesti keelde on näidendi tõlkinud Paul-Eerik Rummo (Loomingu Raamatukogu 1970, nr 42). – Toim.
8 Vt Loomingu Raamatukogu 1966, nr 7.
9 EKLA, f 316, m 7:3.
10 Paul-Eerik Rummo Facebooki-kommentaar 27. II 2023.
11 Artur Alliksaar, Luuletuste käsikirjad (mustanditega), EKLA, f 316 m 5:1.
12 Walt Whitmani 1855. aastal ilmunud luulekogu „Rohulehed“ jõudis 1962. aastal Boris Kaburi vahendusel eesti keelde. – Toim.
Ligi sada aastat on (kodu)eesti kirjanduselu olnud oma kesksete asutuste poolest üsna tsentraliseeritud. Seda saab kujutada kolme ringiga: esiteks kirjandus ise, s.t autorid ja teosed; teiseks kirjanike liit ning kolmandaks selle ajakiri Looming. Need kolm on moodustanud murdmatu liidu – arvatavasti tihedama süsteemi kui muudes väikekultuurides. Sirje Olesk tsiteerib oma raamatus paar korda Paul-Eerik Rummo 1998. aasta lauset selle kohta, et Nõukogude režiim sulatas kirjanduse ja liidu „väga kuuma tulega ja väga kõvasti kokku“. Sulami algained olid aga eestiaegsed ja saadud amalgaam kestab mõnel moel tänini.
Oleski jutustus ENSV Kirjanike Liidust aastatel 1943–1991 räägib seega ühtlasi kogu (kodu)eesti kirjanduselust: olulisemad väitlused, arengusuunad ja nähtused kirjanduses tõusevad esile ka organisatsiooni ajaloos. Isegi nähtustega, millel liiduga otseseost ei olnud – pagulaskirjandus või omaalgatuslikud almanahhid – pidi liit kuidagi suhestuma.
Raamat seisab laial allikabaasil: liidu juhatuse ja parteiorganisatsiooni protokollid, kirjandustegelaste avaldamata ja avaldatud kirjavahetus, mälestused ja ajaloouurimused. Läbi viie aastakümne laiuvat ainet valitseb autor kindla käega, oskab selles hoida mõõtu, proportsioone ja hinnangute tasakaalu ning valdab jutustamistempot. Enam-vähem kümnendipikkusi ajajärke puudutavad peatükid liigenduvad kirjanduslike vaidluste, juhatuses ja parteialgorganisatsioonis käsitletud küsimuste, kirjastamist ja klassikat puudutavate teemade järgi. Peatutakse tsensuuril, välissuhtlusel, kontaktidel pagulaste ja noortega. Võtmetegelastest on omaette kastides portreeartiklid. Suhteliselt õhuke ülevaade ei jäta ülelibisemise ega detailidesse takerdumise muljet. Tekstis, millesse toovad vaheldust isiklikud mälestused, nükked ja oletused, on välditud akadeemilistes hilissotsialismiuuringutes juurdunud žargooni kirjandusväljadest ja vastupanudiskursustest. „Aegade lugu“ on saadud esseistikaauhinda igati väärt.*
Mõni lugeja on juba kurtnud kongresside ja juhatuste loendite üksluisuse üle, aga ega organisatsiooni ajaloole olekski saanud anda seiklusromaani kuju. Nagu hea raamatu puhul ikka, tõstatab see küsimusi, tekitab tahtmise edasi mõtelda ja rohkem teada saada. Küsimused puudutavad ühelt poolt seda, mis jääb Sirje Oleski pilgu alt madalamale, liidu olmelist argipäeva, ja teiselt poolt seda, mis jääb kõrgemale, kirjanike liidu kohta nõukogude tegelikkuse suures pildis.
Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu asutamine 1943. aastal Moskvas. Pildil asutajaliikmed. Istuvad (vasakult): August Alle, Minni Nurme, Aira Kaal, Debora Vaarandi, Johannes Vares-Barbarus. Seisavad: Ralf Parve, Paul Rummo, Arnold Tulik, Erni Hiir, Aadu Hint, Mihkel Jürna, Jaan Kärner, August Jakobson, Oskar Urgart, Paul Keerdo, Mart Raud, Johannes Semper ja Eduard Päll.
„Suunised saadi Moskvast“?
1943. aasta oktoobris Moskvas loodud Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, hiljem ENSV Kirjanike Liit, oma põlvnemist 1922. aastal loodud Eesti Kirjanikkude Liidust ei tunnistanud. Kui ta seda 1988. aastal tunnistama hakkas, sai organisatsioon ka oma praeguse nime, Eesti Kirjanike Liit. Eesti- ja Nõukogude-aegse liidu järjepidevust jäid siiski kohe kandma nii mõnedki tähtsad tegelased: asutajad Barbarus, Semper, Andresen, Jakobson, Alle ning sõja lõpul liitu arvatud Eesti-aegsed autorid, kes olid Saksa ajal kodumaale jäänud. Olesk spekuleerib selle üle, kuidas Nigol Andreseni ja August Jakobsoni tüli markeeris Eesti parteijuhtide Karotamme ja Käbini vastuolu, nood omakorda kuulunud vastavalt Ždanovi ja Malenkovi leeri. 1940ndatel, nn järel-Eesti ajal, ei saanud isegi kaasajooksmisvalmid eesti kirjanikud, näiteks Paul Viiding ja Paul Rummo, sugugi aru sellest, mida võim neilt täpselt ootab. Nad jätsid romaanivõistlusel Hans Leberechti „Valguse Koordis“ auhinnata! Alles siis, kui Stalin isiklikult oli teost Karotammele kiitnud, hakati selle tähtsust mõistma (lk 72–74). See episood kinnitab Boris Groysi jt teooriat, et klassikalise sotsrealismi põhisisuks oligi Stalini soovide äraaimamine. Neil, kes elasid Kremlist kaugemal, kulges see algul vaevaliselt.
Raamat juhatab meid läbi 1950. aasta suurpuhastuste, mille käigus paljud heideti liidust välja ja saadeti vangi, mida kõik üle ei elanud. Ennast juba võimu lähedale sisse seadnud kirjanikud-kriitikud nahutasid edaspidigi uustulnukaid – eriti kui nood tulid tagasi Siberist ja söandasid kirjutada kas apoliitilises või kahemõttelises võtmes. Esile tõusevad mitmesugused isiklikud vahekorrad ja muundumised Saulustest Paulusteks, mõnikord ka tagasi Saulusteks. Mõni stalinistlik tümitaja leebus, isegi kahetses ja sai tümitatult andeks – tundub, et näiteks Beekman Kaalepilt või Remmelgas Krossilt. Teised ei arenenud, kirjutasid elu lõpuni EKP-le ja Moskvasse kaebekirju vabameelsete tendentside peale. Sääraste pahalastena figureerivad Endel Sõgel ja Ants Saar, kes kumbki kirjanik polnudki. Pikki aastaid oli liidu fassaadkujuks Juhan Smuul, kuid ülevaatest paistavad määravamate tegelastena Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman, vastandliku isikutüübiga andekad romaanikirjanikud. Miks noorkommunistidel viimaks 1983. aastal Kuusbergi-Remmelga valitsemine üle viskas ja nad palusid kõrgematelt võimudelt esimeheks Beekmanit – see on jäänud siiani salapäraseks.
„Aegade loos“ kordub refräänina fraas „suunised saadi Moskvast“ (lk 131, 192, 251). Aga mida see täpsemalt tähendab? ENSV Kirjanike Liit kuulus koos teiste loomeliitudega 1930ndatel Stalini rajatud NSV Liidu loomeliitude süsteemi. ENSV Kirjanike Liidu liikmed kuulusid ühtlasi NSV Liidu Kirjanike Liitu: Eesti liidul oli Moskvas oma „kuraator“, Eesti autorid said kasutada NSV Liidu kirjanike puhkekodusid Krimmis ja mujal. Aga raamatust ei paista, et Moskva liit oleks Eesti liidule suuniseid jaganud. Stalini ajal selgemaid, hiljem umbmäärasemaid vihjeid jagas pigem bolševike partei, millel oli liidus oma rakuke. Võib-olla jäidki sidemed Moskvaga ja „suure kodumaaga“ ENSV kirjanike organisatsioonis tühisteks. Levinud legendi järgi eristanud eestlasi – võrreldes näiteks lätlastega – Nõukogude ajal pööratus sissepoole: erinevalt tsaariajast enam impeeriumi pealinnas karjääri teha ei tahetud.
Muidugi, kui Stalini ajal ilmusid keskkomitee otsused ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta, tuli neid arutada ja analoogilisi hukkamõistuprotseduure korrata ka Eestis: leida üles omad Ahmatovad, Zoštšenkod ja Sosjurad, dekadendid, kosmopoliidid ja natsionalistid. Karikatuurne patuoinas kujundati Andresenist, kes mürgitanud kõiki oma kuratliku mõjuga. Aga kui Hruštšovi ajal mõisteti hukka Pasternak, tuli küll kaasa ulguda, aga eesti Pasternakke leiutada polnud tarvis. Brežnevi-aegne NLKP keskkomitee tegi otsuseid, mis puudutasid küll kriitikat, küll tööd loomingulise noorsooga. Aga need sisaldasid nii üldsõnalist mula, et suuniseid oli sealt raske hea tahtmisegi korral võtta. Neid kasutati ettekäändena, et korraldada arutelusid (kas süüa pakuti?), survestada kirjastusi, võidelda välja raha ja töökohti. Leheküljel 192 öeldakse „üha rohkem hakati loomingulisi liite juhtima parteiliste otsustega“, aga lehekülg hiljem korratakse poolehoiuga Boris Bernsteini väidet, et neid suuniseid ei märganud keegi. Kuidas siis tegelikult oli? Võib-olla on asi parameetrite erinevuses: elu üldised kontuurid määras ära Moskva, aga nendega ette antud piiride sisustamisel askeldati oma äranägemist mööda? Enamiku tagurlikke samme kirjanduse vallas aga astusid kohalikud pugejad omal algatusel.
Delikaatne käsitlus
Perioodi 1943–1991 mahub paatosetüübi poolest mitu ajastut. Stalinismi aeg kestis vähemalt 1957. aastani, edasi jätkus nn hilis-Nõukogude aeg. Kumbki neist jaguneb omakorda: esimene järel-Eesti ajaks, kui kommunismimasin polnud veel hoogu sisse saanud, ning kõrgstalinismiks, mille märke võib leida veel hilisemas Niidu, Kaalepi, Krossi ja Oskar Kruusi materdamises. Hilis-Nõukogude aeg jaguneb lapsikuse faasiks („kuldseteks kuuekümnendateks“), mis kestis 1970ndate alguseni, ja sealt edasi täiskasvanumaks-küünilisemaks faasiks.
Sellest, et Nõukogude võim pakkus loomeliitude liikmetele privileege ja soodustusi, on saanud käibetõde. Kahjuks „Aegade lugu“ seda teemat peaaegu ei puudutagi – pigem vist delikaatsusest kui allikate puudusest. Usun, et liidu protokollide ja muude paberite põhjal annaks luua rikkalikuma pildi. Kortereid, autoostulube, välisreisituusikud või Kuku klubi pääsetki liit ju ometi vahendas – ja mitte ainult kõige ülemisele ladvikule, kuhu parteilaste kõrval kuulusid autoriteetsed „parteitud tegusad kirjanikud“ (lk 284). Kui keegi toiduahela tipus sai parema korteri, liikus mõni boheemlikum tegelane temast vabanenud pinnale. Vähemalt folkloori on jäänud selle kohta jälgi ja vaevalt need dokumentidestki puuduvad.
Võib-olla seetõttu, et Olesk peab ENSV Kirjanike Liitu kokkuvõttes „ideoloogiliseks organisatsiooniks“ (lk 282), ta madalale olmetasandile ei lasku. Ka liidu aparaadi igapäevatööst suurte ürituste vahepeal raamatust kuigi tihedat ettekujutust ei saa. Kas Harju ja Õpetaja tänava kontorites käidi iga päev tööl? Mida seal tehti? Kas joodi kohvi, tähistati sünnipäevi, võeti koos napsu? Kelle käest pidi liit nõutama oma ettevõtmiste jaoks raha, kas partei keskkomiteelt, rajooni parteikomiteelt, täitevkomiteelt, ministrite nõukogult? (Lk 42 on trükitud ära Jaan Kärneri ja Oskar Urgarti allkirjaga palve ENSV kaubanduse rahvakomissarile eraldada 1944. aasta novembris toimunud „tagalast“ naasnud ja Eestisse jäänud kirjanike tutvumisõhtuks 35 kg kartulit, 20 liitrit viina, 5 kg kompvekke ja muud head-paremat.) Stalini ajab paistis liidu ametnike seas olnud suureks probleemiks joomine (Eduard Männik, August Alle, Magnus Mälk jt), parteiorganisatsioonis arutati ka abieluprobleeme (Ita Saks-Smuul-Vaarandi).
Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu asutamise 40. aastapäeva koosolek 1983. aasta oktoobris. Vasakult: Arnold Rüütel, Debora Vaarandi, Minni Nurme ja Erni Hiir.
Omal algatusel kirjanike liitu pürgimist kuni Nõukogude aja lõpuni ei sallitud. Hans Luik, kes 1968. aastal seda etiketti rikkus, pidi jääma kuni 1974. aastani ootele. Huvitav oleks teada, kui paljud liidu liikmed said endale lubada vabakutselisust. Selgesti ilmneb parteilaste osakaalu pidev langus liikmeskonnas. Näib, et pärast 1954. aastat liidust enam kedagi välja ei visatud. (Lisas esitatud nimekirjade põhjal paistab kummalise erandina Richard Alekõrre väljaheitmine 1961. aastal.) Viimastel aastakümnetel osutas liit pahandustesse sattunutele pigem abi.
ENSV Kirjanike Liidu lõpukümnendil käisid liidu sekretäri kohad sõbralikult käest kätte. Sellest ajast saan tuua kaks isiklikku anekdooti liidu inimnäolise külje ja üritatud väikeste heategude kohta. 1983. aastal, mil seisis ees ülikooli esimeselt kursuselt sõjaväkke saatmine, käis tollal sekretäri kohta pidanud Paul-Eerik Rummo välja plaani hankida mulle liidu kaudu tõlkijakoolitusstipendium sotsialistlikku Jugoslaaviasse. Arutasime teemat Humala õllekas Paul-Eeriku ja Peeter Oleskiga, kes resümeeris: „Mina eelistaksin küll Jugoslaaviat Nõukogude armeele“. Kui ma kaks aastat hiljem siiski juba armees olin, tuli Paul-Eerik välja mõttega kutsuda mind liidu blanketti kasutades teenistuspuhkusele. Nii saabuski väeossa Vladimir Beekmani allkirjaga kriitpaberil venekeelne dokument, mis teatas Tallinnas toimuvast rahvusvahelisest konverentsist „Kunstiline tõlge ja tõlkija internatsionaalne kohus“, millest reamees Väljataga osavõtt on äärmiselt möödapääsmatu. Kirja menetleti täie tõsidusega, enne kui saadeti vastus, et seoses õppustega Väljatagat puhkusele lasta ei saa. Ajastule iseloomulikult olid mõlemad sündmused – nii konverents kui ka õppus – fiktiivsed.
Need lood illustreerivad ühtlasi liidu mõjuvõimu piire. Piirid tulevad ilmsiks ka sellest, kuidas pidevast pressingust hoolimata ei suudetud kirjastust Eesti Raamat paremini tööle panna – eriti pärast Aksel Tamme kõrvaldamist peatoimetaja kohalt. Kirjastuse töötajad said oma laiskuse õigustuseks pugeda alati paberipuuduse ja müstifitseeritud kõrgemapoolse tsensuuri taha.
„Aegade loo“ kohta Keeles ja Kirjanduses nürivõitu arvustuse avaldanud Olaf Mertelsmann märgib üldistavalt: „Kirjanike jaoks oli nõukogude kirjanike liitu astumise oluline ajend avaldamisvõimalusega kaasnev teenimisvõimalus. Kirjanike liidu liikmetel oli nimelt võimalus saada tulusaid honorare, ilma liikmestaatuseta olnuks see keeruline. Sellest tulenevalt oli ka liidust väljaheitmine nii valus.“ Niisugust ilma ajamäärusteta ja tõenditeta juttu on raske hinnata. Oleski raamatust selgub, et veel 1960ndate algul arutati avaldamisele minevad raamatud tõepoolest liidus enne läbi, sest need pidid pälvima seal heakskiidu. Hiljem avaldas kirjastus sageli ka autoreid, kes liitu ei kuulunud. (Ja väljaheitmist pärast Stalini aega liidus ei praktiseeritudki.) Kas leidub andmeid, et kirjanikel, kes liitu ei kuulunud (Ilmi Kollast kuni Endla Tegova ja Silver Annikoni), olnuksid honorarid märkimisväärselt väiksemad kui liidu liikmetel?
Peenhäälestatud aurusurveregulaator
Kui suure pildi juurde tulla, siis oli 1922. aastal loodud moodustisel Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit omapärane rahvuspoliitika. Õigemini, selles aeti eri aegadel ja ka ühel ajal korraga mitut poliitikat. Seetõttu on moodustist kirjeldatud täiesti vastandlikult. Levinud arusaamise järgi olnud ametlik internatsionalism ja rahvaste sõprus kõigest loosung, millega teha suitsukatet tegelikele venestamisplaanidele või kavadele sulatada kokku üks nõukogude rahvas. Seevastu Yuri Slezkine on klassikalises essees NSV Liidust kui ühiskorterist kirjeldanud seda riiki „etnofiilse“ moodustisena (Vikerkaar 2012, nr 10–12). Kui venestamine, vähemuskeelte ja etniliste iseärasuste kaotamine NSV Liidu territooriumilt olnuks bolševike juhtkonna siht, oleks see suudetud ka ellu viia. Sel juhul meid, eestlasi, praegu ei oleks või vähemalt ei räägiks me eesti keelt.
Praegu näiteks üritataksegi Ukrainas puhtakujulist genotsiidi, ühe rahva hävitamist. Siin-seal, sh Ukrainas 1930ndatel, tegid bolševikud sellesarnaseid katseid, aga üldiselt neil genotsiidiga kiiret ei olnud. Nende seas konkureeris kaks-kolm suundumust: internatsionalistlik ja etnofiilne (avalikult) ning suurvenelik (varjatumalt). Bolševike riigi rajajad eesotsas Leniniga olid ju kõike (suur)venelikku jälestanud ja see pärand elas NSV Liidus lõpuni edasi.
Niisiis see, et pärast võitu Teises maailmasõjas ei asunud bolševikud eesti keelt ja kultuuri likvideerima, ei tulnud ainult sõjaväsimusest ja nõrkusest, vaid ka tahtmise puudumisest. Likvideerimisele kuulusid küll teatavad klassid ja kümned tuhanded üksikisikud, kuid mitte rahvus. Ideaalpildis pidi NSVL kujutama endast 14–15 „sisult sotsialistliku, vormilt rahvusliku“ planeediga päikesesüsteemi. Sedamööda, kuidas „sotsialistlik sisu“ ja „kommunistlik tulevik“ 1960. ja 1970. aastatel hägustusid hoolekanderiigiks ja karjerismiks, jäi domineerima „rahvuslik vorm“ – eriti Baltimaadel, kus sel ajaloolised juured sügavamad. Režiimi lõpukümnendite kliimat on Slezkine iseloomustanud nii: „.. kui poliitikud pidid mängima rangete aparaadireeglite järgi, siis rahvusliku intelligentsi peamiseks funktsiooniks oligi rahvuskultuuri tootmine. Tsensuur seadis võimalustele piirid, kuid kultuurtreegerlust kui niisugust pidasid legitiimseks nii parteilised sponsorid kui kohalikud tarbijad. Rahvuslik intelligents koosnes professionaalsetest ajaloolastest, filoloogidest ja literaatidest, kes [—] andsid välja mitmeköitelisi rahvusajalugusid, ehitasid rahvuslikke genealoogiaid, puhastasid rahvuslikke keeli, säilitasid rahvuslikke aardeid ning kurtsid rahvusliku mineviku kadumise üle.“
Kollektiivse identiteedi väljendamise kõrval toimis kultuur ka auru väljalaskmise ventiilina, kuhu suunata ühiskonnas kogunevad pinged: pinged ideaalse ja reaalse, vana ja uue, eestlase ja venelase, tõe ja vale, haritlase, töölise ja kolhoositari, mehe ja naise vahel. Võimukandjate seisukohalt jäi muidugi püsima oht, et kultuur ei lase ainult riigivastaseid mürgiaure süsteemist ohutult välja, vaid toodab neid ise juurde. Ühe peenhäälestatud aurusurveregulaatorina toimis küllap ka ENSV Kirjanike Liit.
* Olgu joone all mainitud paar silmajäänud näpuviga või küsitavust. Kas on vähimatki põhjust kahelda Barbaruse enesetapus (lk 25)? Aimée Beekmani loomingulise kõrgaja paigutamine aastatesse 1960–1970 (lk 198) on eksitav, küllap on mõeldud 1960. ja 1970. aastaid. Lk 216 võib „40 kirjale“ allakirjutanud kirjandusinimeste loetelust jääda vale mulje, nagu nad kõik olnuksid tollal juba liidu liikmed. Foto all, mis kujutab Joel Sanga, Juhan Viidingut ja Mati Unti suitsunurgas, peaks tõenäoselt olema hilisem aastaarv kui 1976 (lk 248). Mihkel Looduse surma-aasta on märgitud tervelt 30 aastat varasemaks kui õige (lk 289).
