Toeta
Otsi

liigirikkus

  • Nälg parema ruumikultuuri järele

    MERLE KARRO-KALBERG

    Kunstiteadlane ja vabakutseline kriitik Karin Paulus on Sirbi lugejaid juba pikka aega kostitanud artiklitega, kus jutuks Tallinna avalik ruum, puuduv identiteediloome ning moodne arhitektuur. Perioodiliselt on saanud siitsamast lugeda ka tema sotsiaalselt tundlikke ja vaimukaid arvamusartikleid. Praegu on avatud kaks tema kureeritud näitust, aasta alguses ilmus rahvamajade kohta raamat, mille kaasautor ta on. Siinkohal räägib ta oma tõekspidamistest ja tegemistest lähemalt.

    Millal said aru, et sind huvitavad arhitektuur, disain ja ruumikunst – et need üldse olemas on ja väärivad uurimist?

    Vahest ikkagi kunstiakadeemias. Olin siiski ka lapsena kultuurihuviline ning mulle pakkusid huvi antiikmütoloogia ja ajaloolised hooned. Näiteks Kadrioru loss tundus ilus, põnev ja romantiline. Kunstiteaduste õpingute ajal mõistsin, et arhitektuur ja disain on distsipliinid, mis mind eriliselt erutavad.

    Kas arhitektuurist ja disainist kirjutamisest elab Eestis ära? Honorar ju liiga kopsakas pole.

    Ei ela. Eks ma osaliselt selle tõttu tegelen ka kõige muuga. Mul on ka vajadus kirjutada, selgitada, see avaldub õpetamises ja näitustes. Teen kõiki asju mõnuga. Minu suur eelis on pere olemasolu. Kui mul tagalat poleks, siis oleks ilmselt raskem.

    Käsitad ruumi laiahaardeliselt: kirjutad arhitektuurist, sisearhitektuurist, isegi maastikuarhitektuurist ja linnaplaneerimisest. Koostad raamatuid, kureerid näitusi, pead loenguid ja õpetad. Mis sind käivitab?

    Ilmselt on mul suur nälg. Ma pole praktik, ruumilooja, aga minu tugevus on see, et oskan vaadata. Näen mõningaid asju, mida teised kohe tähele ei pane, ja soovin loomeinimeste tegemisi vahendada. Kuna Eesti õnn ja õnnetus on see, et inimesi on nii napilt, siis on võimalus olla mitmepalgeline. Sandra Jõgeva ütles kunagi väga kenasti Evelin Ilvese harrastuste kohta, et me pole sageli mitte multitalendid, vaid multidiletandid. Mulle meeldib siiski minna eri suundades ja praegune aeg annab selleks võimaluse.

    Karin Paulus sõnab, et ta on püüdnud n-ö suureks kirjutada nii Põhja-Tallinna, Mustamäe, Haapsalu kui Narva. Foto on tehtud linnamuuseumi näitusel „Mustamäe. Kas unistuste linn?“, mis on avatud kaks aastat.

    Sa oled vabakutseline. Kas sa pole igatsenud rahulikuma olemise järele, mõelnud, et kuskil võiks olla tore vaikne töönurk, kus ühe teema kallal nokitseda?

    Mind köidab vabakutselise töö paindlikkus. Olen üsna sõltumatu. Mõni küll ütleb vabakutseliste kohta, et nad on väga sõltumatud, sest neist ei sõltu mitte midagi … Mulle siiski näib, et see positsioon annab teatud enesekindluse, saan rääkida asjadest ausalt, vabakutselisus tagab mulle eetilise platvormi.

    Julgust oma arvamus välja öelda kultuurivaldkonnas, ka arhitektuuri puhul, palju enam pole: kõik on kõigiga seotud, kellegi sõber, tellimuse tegija, kellegi rahakotil. Kas mõni julge ütlemine on sulle lõpuks bumerangina ka tagasi tulnud?

    Ma eelistan kõikjal ehedust, ka suhetes, ka kirjutades. Loomulikult olen seetõttu kohati ebamugav inimene. See võib olla ka põhjus, miks mul pole tohutult püsipalgaga pakkumisi ukse taga, kuigi sageli võetakse nädalas mitu korda ühendust, et küsida erialast nõu, mõne hoone või ka näiteks andmebaasidest info leidmise osas, või palutakse kaasa mõelda mõne projekti juures. Näiteks paistab, et lähen appi Kohtla-Järve pärandihuvilistele, et sealset modernistlikku ja stalinistlikku hoonestust paremini hoida mõistetaks. Üldse palutakse üpris tihti, et nõustaksin kodanikuaktivistide miljöökaitset ja muid kampaaniaid.

    Ma olen aastaid õpetanud disainiajalugu, rääkinud ka interjöörist ja sisearhitektuurist. Näen, et minu pedagoogiliste võimete ja teadmiste järele on suur vajadus, sestap õpetan praegu kolmes kõrgkoolis.

    Minu laiapindne tegutsemine on küll andnud mulle tööd, kuid võib-olla ka midagi ära võtnud. Praegu tunnen siiski, et tahan olla avameelne.

    Keda kriitika üldse kõnetama peaks? Kas oluline on läbimõeldud tagasiside loojale või kirjutad pigem laiemale lugejaskonnale?

    Ideaalis võiks hea kriitika hõlmata mõlemat aspekti. Kui kirjutada arusaadavalt, on see põnev lugemine nii neile, kelle igapäevaseks huviväärsuseks arhitektuur ei kipu olema, kui ka professionaalile. Oskuslikult saab minna korraga kahte teed. Alati ei pea kasutama erialaseid väljendeid, kirjutaja võiks ikkagi olla avarama pilguga. Intelligentne inimene ei vaja mõtete edastamiseks liigspetsiifilist keeleväntsutust.

    Kas keegi, kelle teost oled kritiseerinud, olgu siis arhitekt, disainer, sisearhitekt vms, on kirjutatu pinnalt ka midagi ütlema tulnud või sinuga edasi arutada soovinud?

    Tänagi rääkisin sisearhitekt Margit Argusega, kelle Põltsamaa lossi restaureerimislahendusest ja ümbermõtestamisest ajakirjas Diivan hiljuti kirjutasin. Ta oli tänulik ja ütles ka, et mu kirjutisi on olnud nauditav lugeda.

    Loomulikult on vastupidiseid näiteid samuti. Minuga on tuldud kirjapandud mõtete üle vaidlema. Siiski on mul hea meel, et Tallinna kesklinnas sai ära hoitud üks Vilen Künnapu büroo maja, mille tituleerisin autori mees- ja naisenergia jutu peale mummulise põllega peeniseks. Minu silmis on soov ajakirjanikke vaigistada äärmiselt räige. Kui alustasin kriitikuna Eesti Ekspressis, siis oli Pirita linnaosavanem väga nördinud, et ma ei pooldanud lehes ideed muuta Lillepi park munitsipaalgolfiväljakuks. Ta pöördus lausa peatoimetaja poole. See oli küll hirmutav, kuid adusin, et sõnal on jõudu. Lahti mind õnneks ei lastud.

    Klassikaline kriitika on nii ehk naa kokku kuivanud. Kas selle järele on üldse vajadust?

    Pean ennast heaks publikuks. Mulle kohutavalt meeldib arvustusi lugeda. Ma olen tohutult tänulik kõigile kirjutajatele, kes ei tegele sisuturundusega, vaid oskavad objekte, näitusi ja raamatuid analüüsida, teha seda tõlgendades, mitte refereerival viisil. See on lugejale dialoogivõimalus, et ideid vahetada ja midagi uut teada saada. Ma rõõmustan hea kriitika üle väga.

    Tõsi ta on, et seda on vähe. Ma näen, et paljud praktikud eelistavad sõbralikku kiitmist. Mulle näib, et lugeja suhtes oleks ausam, kui püütaks endale kirjutamisel veidi ambitsioonikamad eesmärgid seada.

    Milline on su viimatine arvustuse- või kriitikaelamus?

    Hiljuti kirjutasin Areenis Vana-Kalamaja tänava uuest kujundusest ja lugesin sellest tulenevalt huviga teiste kirjutisi sel teemal, vahetasin n-ö nendega mõtteid.

    Mulle meeldib väga, kuidas Jaan Martinson arvustab Päevalehes kriminulle. Ta räägib neist nii köitvalt.

    Nautisin tohutult seda, mida on kirjutanud kultuuriajakirjanik, tõlkija ja kirjanik Boris Tuch Facebooki postituses Vene teatri Bertolt Brechti draama „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ kohta. Tore oli targa inimesega muljeid jagada ja mõtteid vahetada. Viimase aja aruteluelamuse pakkus ETV+, kus käsitleti kampaaniat „Olen venelane“ ja kaasa mõtlesid näiteks semiootik ja teemat lahanud ajakirjanik.

    Oled väga aktiivne ka Facebookis. Ühismeedia on andnud hääle väga paljudele ning hea võimaluse kiiresti mõtteid vahetada, kuid see on ka koht, kus kiiresti polariseerutakse ja radikaliseerutakse, sest vaid nii pälvib tähelepanu. Kuivõrd sinu arvates ühismeedia kriitikat ja mõttevahetust avardab, kuivõrd kitsendab?

    Facebook ja Twitter on mulle vahendid mingilgi määral arutelukultuuri viljeleda. Seda enam et kultuurikäsitlus on suurtes päevalehtedes täiesti kokku kuivanud. Kui vaadata statistikat, siis on vähenenud ka lugejate hulk. Traditsioon, et mingil kindlal päeval ilmub kindel ajaleht või oodatakse rubriigi ilmumist, on kadunud – ühismeedia on selle rolli üle võtnud. Ma pean oluliseks teemade üle arutamist ja selleks ühismeedia sobib. Mõnikord kasutan provokatsiooni, et nähtu üle rohkem mõeldaks, näiteks saamaks aru, et poliitikud – nagu peaminister Kaja Kallas – sugereerivad rõivavalikuga teatud sõnumeid ja alateadlikke seoseid.

    Adun, et ühismeedias avaldamine sööb ühest küljest minu enese leiba, teisest küljest on Facebookis käsitletud teemadel ka paberlehtedesse põhjalikumaid käsitlusi tellitud.

    Mõni aasta tagasi, kui hakati rääkima arhitektuurikriitika kokkukuivamisest ja tagasisidest tunti teravalt puudust ka erialaringkonnas, käidi välja mõte luua üks anonüümne kirjutaja, mille puhul keegi ei tea, kes peitub pseudonüümi taga. See vabastab painest, et kui osutada puudustele ja vajakajäämistele, siis tuleb karta, et raha võetakse ära, kolleegid vaatavad viltu ja sõbrad ütlevad lahti. Mõned sellised kollektiivsed anonüümsed kirjutajad ja arvustajad ka tekkisid. Sina olid samuti ühel juhul seotud. Mis sind anonüümsuse juures paelus?

    See oli mänguline võimalus midagi muud proovida ka mulle. Mind on ühiste arhitektuuriteemaliste ühismeedialehtede juures võlunud pigem võimalus luua teistsugune identiteet, otsida kollektiivseid loomevälgatusi. Mulle on siiski kriitiku ja kirjutava inimesena olulisem, et ma olen tuvastatav. See tundub praktikute vastu ausam ega hävita tasuta sisuga ajakirjanike rahastust.

    Oled kultuuriteemade ajakirjanduses käsitlemist omajagu kritiseerinud, osutanud sellele, et sisu pähe avaldatakse tihti pressiteateid, võidelnud kultuuriuudiste eetrissemineku eest. Millise pilguga vaatad sa praegust kultuuriajakirjandust?

    Nörritab, et Klassikaraadio ja Sirbi tasemel tummisust ei suudeta hoida, et kultuuri jääb ERRi veebilehtedel ja ETV põhikanalil aina vähemaks. Suhtumist näitab ju ka see, kui kultuurisaated rahvusringhäälingu põhikanalilt ETV2 pannakse. Palun vabandust, aga eurolaulude ühisvaatamine ning naljasaadete alla liigituvad mälu- ja laulumängud pole kõrgpilotaaž!

    Meenub ka kõikide minu põhimõte vastane lähenemine ühes Elsbeth Hanna Aarsalu loos, kus kriitik kirjutab, et loobus Julia Augi tükki arvustades kritiseerimisest. Vahest ei peaks halle artikleid, milles aruteluainest ei olegi, siiski avaldama?

    Kultuuriinimesed võiksid ka enam arutelusaadetes kaasa lüüa – ei pea ju „Esimeses stuudios“ olema ilmtingimata Eesti Panga president. Ma olen veendunud, et kultuuriinimesi lihtsalt ei kutsuta, sest toimetused koosnevad töötajatest, kes ei saa aru, et kultuur on meie ühiskonna kese. Eesti on olnud loomeinimeste ja teadlaste nägu, eriti kui mõtleme loomeliitude pleenumi või Balti keti peale. Praegu näib, et meie ühiskonna kese on raha või pigem see, et raha ei ole.

    Sa õpetad ja oled õpetanud väga paljudes Eesti kõrgkoolides. Mis seisus on eesti ruumi- ja disainiõpe?

    See on nüüd küll stereotüüpiline arusaam, aga ma tunnen, et õpetamine on hiilgav võimalus ise uusi asju õppida: see sunnib kaasa mõtlema ja okkalisematele ning põnevamatele radadele minema. Ma olen väga tänulik, et mul on võimalus igal aastal uute noorte inimestega tuttavaks saada.

    Ei saa öelda, et on olnud paremaid või halvemaid aegu, aga järelkasv on alati isesugune, ja mulle see tohutult meeldib. Eesti kõrgkoolid tõmbavad erineva karakteriga persoone ja seda põnevam on võrrelda. Viljandis on tudengitel pussid vööl ja vardad loengul kaasas, kunstiakadeemia on ülimalt valla viimase moe tehnoloogiatele – kõrgkoolidest piilub välja väga mitmekesine maailm.

    Tundub, et see aasta on sulle loomingu mõttes eriti viljakas. Samaaegselt on avatud kaks näitust: „Mustamäe. Kas unistuste linn“ linnamuuseumis ja „Ruumidiplomaatia“ arhitektuurimuuseumis. Koos Egle Kulbok-Lattikuga on sul valmis saanud ka Eesti rahvamajade raamat „Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu“. Kas oled oma sõiduvees?

    Ei ole laita lugu, nimekirjale võib veel lisada ühe aasta alguses Kaunase südames tehtud näituse, Tartu Kunstimajas kureeritud Tiina Sarapu ja Julija Pociūtė „Tolmu“ jätku. Mustamäe näitus polemiseerib modernistliku linnakäsitluse üle ja pakub mõningaid lahendusi. Ruumidiplomaatia väljapaneku raames on vaadeldud Eesti välisesindusi ja seda, kuidas me Eesti identiteeti väljaspool kodumaad serveerime.

    Ei saa öelda, et need tööd on minuni jõudnud juhuslikult: eks sellel väljal, kus tegutsen, on tekkinud arusaam, mida ma suudan teha, ja reeglina jõuan ka tulemuseni. Muidugi võtab võhmale, kui samal päeval tuleb teha nii näitusel ekskursioon diplomaatidele kui ka trollituuril mööda Mustamäed ringi kaarutada. Aga tore on ka.

    Kui kerge või raske on eri teemade vahel pidevalt hüpata? Paljud su kolleegidest arhitektuuriteadlased on valinud teise tee ja süvenenud vaid valdkonna ühte aspekti.

    Ma olen seda hüppamist kõvasti harjutanud. Eks siin on teatud võtteid: lihtsalt võtad kätte ja hakkad tegutsema. Oluline on ka vaimset vormi toetada kas või ilukirjanduse või luule või jalutamisega.

    Meie väikese ühiskonna suhtes on aus, kui on missioonitunnet. Mind on ju koolitatud selleks, et valdkonda edendada, et ruumi ja arhitektuuri esile tõsta. Miks peaksin ennast siis nii peeneks pidama, et mul ei kõlba tööd teha? Ma pean oluliseks, et iga inimene panustab osa oma tegevusest ühiskonna hüvanguks. Seda võiks teha ka ruumi valdkonnas.

    Paljud spetsialistid ei taha või julge laiemapindselt sõna võtta ja oma valdkonna arengut või taandarengut ühiskonnas toimuva taustale seada. Ometi võiks seda julgemalt ja rohkem teha.

    Üks põhjus selle taga on ilmselt see, et pidevalt korrutatakse, kuidas tuleb oma liistude juurde jääda. Inimene, kes on oma liistude juures väga hea, kardab libastuda. Sageli ei aduta, et kui ise ei suudeta laiemalt ühiskonda tõlgendada, siis ei näe ka ühiskond sinu tegevust rahvale vajalikuna ja valdkond marginaliseerub.

    Ühiskondlikult kasuliku töö alla liigitub siis vist ka sinu tegutsemine poliitikas? Kuulud Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja oled läbi teinud paar valimistsüklit. Kuidas sa poliitikasse jõudsid?

    Asjad võiksid olla paremini ja selle nimel tuleb ka ise panustada. Tavaliselt osaletakse kohaliku elu vormimises sagedamini väiksemates paikades. Ruhnu või Kihnu saarel on kõik kordamööda kohapealse võimu esindajad. Tartus ja Tallinnas see küll nii pole, aga me kõik võiksime julgemalt kaasa rääkida.

    Sain aru, et muutusteks ei piisa ainult kirjutamisest. Kohaliku omavalitsuse tasandil ja riigis tehakse otsuseid poliitiliselt. Näis, et kandideerimine on üks võimalik tee muuta keskkonda ja inimeste elu paremaks.

    On see siis nii?

    Politiseeritus on tugev, aga see on ka mõistetav, sest rahvas annab valimistel ju mandaadi tasuta ühistransporti, rattateid või lasteaedu lubavale jõule. Nii tasub olla kohal, kui parteikontoris valimisprogramme arutatakse ja töörühmad koos käivad. On rumal arvata, et saame kaasa rääkida vaid kaasavas eelarves. Kogu eelarve on meie valikute nägu. Kui vaatan oma kodulinna juhtimist, kusjuures minugi partei on pisikese Peetrina koalitsioonis, on sel siiski vähe ambitsiooni. Ma olen aru saanud, et mõneti on minust kirjutaja ja rääkijana rohkem kasu, kuid poliitika huvitab mind endiselt.

    Mis peaks Tallinna linnaruumis muutuma?

    Oluline on ligipääsetavus, see tähendab, et kõik linased, olgu nad ratastoolis, väiksed või suured, noored või vanad, peavad pääsema igale poole. Ma olen alati seisnud demokraatliku tasuta ruumi eest ja puudujäägid ärritavad mind väga. Tahan kohti, kus ei pea midagi ostma, kus võib niisama logeleda ja viimasel ajal palavatel suvedel varju leida. Me näeme aga, kuidas haljakud muudetakse parklateks, staadionid pannakse lukku, seni keskkonna poolest mitmekesised alad ehitatakse täis. Vastu linlastele suurt midagi ei pakuta. Minu meelest on sant lugu, kui peab rõõmustama selle üle, et meil on uhke Vana-Kalamaja tänav, kus inimesi koheldakse lugupidamisega, kuid linna bussipeatustes ei näe bussisõiduaega, sest graafikud on paigutatud kas liiga kõrgele või madalale, või on teeaugud parandamata. Rohkem võiks olla demokraatlikku ruumikäsitlust.

    Olulised on ka eluasemed. Linnad on segregeerunud: noortel, vanadel ja väiksepalgalistel pole võimalik linnas elukohta ei soetada ega isegi mitte üürida. Linna arendamisel oleks rohkem vaja süsteemsust ja visiooni, ka kontseptuaalset tarkust võiks enam olla. Tallinn on kuulus visioonikonverentside poolest, aga tulemusi pole. Kogu aeg võiksid linna elanikud kaasa mõelda ja linna juhid pingutada, et saada parim tulemus. Dialoog linna juhtijate ja linlaste vahel võiks olla avatum.

    Kuivõrd on võimalik sellel poliitilisel tasandil, kus sina praegu toimetad, midagi muuta? Inimesed võiksid oma kodukandis küll aktiivsemad olla, aga kas see ka mingi tulemuse annab?

    Poliitika on nagu iga teine valdkond. Selleks et midagi muutuks, on vaja rohkem aktiivseid kaasalööjaid, selliseid, kes usuvad oma ettevõtmistesse, kes lihtsalt ei tiksu oma aega ära, vaid tahavad kaasa mõelda, on õppimisvõimelised.

    Mida annab kirjutades ära teha?

    Olen püüdnud n-ö suureks kirjutada Põhja-Tallinna, Mustamäe, Haapsalu, Narva. Samuti võidelnud, mõneti olude tahtel, Nõukogude-aegse arhitektuuri – stalinistlikest hoonetest rahvusraamatukoguni – ja punaminevikuga skulptuuride eest, näiteks Maarjamäe monument. Varasemate ehitiste tutvustamine aitab neid säilitada. Kuna tänapäevast arhitektuurikeelt ei tunta, tuleb kosta ka uue arhitektuuri hea maine eest. Püüan ikka seletada, et meil pole põhjust miskit häbeneda.

    Loe ka Karin Pauluse kureeritud näituse „Ruumidiplomaatia. Eesti välisesinduste interjöörid“ arvustust Tüüne-Kristin Vaikla sulest!

  • Loe Sirpi!

    Pärimusmuusika lõikuspidu

    Sügistuur „Hilissuvi“

    Collegium Musicale 13. sünnipäeva kontsert

    Pealelend. Kristiina Alliksaar, kultuuriministeeriumi kantsler

    Näitus „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“

    VAT-teatri „Kabaree. Põrgu“

    Vene teatri „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“

    Esiküljel Karin Paulus. Foto Piia Ruber

     

  • Sajandi tormi ootel

    KAAREL TARAND
    2010. aasta tormitöö Eismal

    Viimane torm tootis vähemalt sama palju uudiseid kui sõja taaspuhkemine Iisraelis. Tugeva tuule ja saju põhjustatud kahju alles loetakse kokku. Kindlustusseltsid ennustavad, et seekordse tormi kogukahju moodustab lõviosa kogu aasta loodusõnnetustega seotud kindlustusjuhtumitest. Võib-olla kokku tuhatkond, rahas mõni miljon eurot. Seda aga vaid juhul, kui Eestit ei taba lõppeval aastal järgmine ja tugevam torm – aga kuidas saab selles ette kindel olla?

    Kolmapäevase seisuga oli tormi põhjustatud katkestuste tõttu elektrita veel umbes kolm tuhat majapidamist, millest suur osa on sügisel püsielaniketa suvemajad. Seega puudutab otsene häda tühist osa elanikkonnast. Elektrivõrgu eest vastutavale ettevõttele võib alati ette heita, et ei tehta piisavalt palju ja kiiresti, kuid arvata võib ka, et ükski kontori- või teenindustöötaja ei oleks ise võimeline paduvihmas ja pimeduses posti otsa ronima või mootorsaega akrobaatikat tegema. See on hoopis karmim töö kui ussisõdalasena samades ilmaoludes sõjamängu mängimine.

    Kindlustusjuhtumid, katuste, autode ja muu inimeste loodud ning taastatava varaga seotud kahjud, annavad tormi mõjust pooliku pildi. Pigem isegi kõigest killukese. Tormil ei ole eesmärki ja ta ei ründa sihilikult just inimesi ja nende vara. Suurema osa hävitustööst teeb ta loodusvara kallal, eeskätt metsa. Inimene näeb ja teab murtud puid koduõues, linnapargis ja maantee ääres, aga mitte sügavates laantes. Eestis on igal puul ja metsatükil omanik, kuid vaevalt on kõik nad jõudnud oma metsad tormi järel üle vaadata ja kahju kokku lugeda. Mina jõudsin ning tuvastasin, et torm oli mu kümnel metsahektaril pikali pannud kümme puud ehk ühe puu hektari kohta. Olukorda meelevaldselt tervele riigile laiendades võiks öelda, et torm murdis kaks miljonit puud. Tegelikult muidugi vähem, sest tormi ei huvita noorendikud, rabad ega võsad, vaid ikka küpse metsa suured puud, mille hulga kahanemise eest on metsatööstus aastaid usinalt hoolitsenud.

    Kuid ka miljon puud on väga palju. Arvestades ühe suure puu kasutatavaks mahuks pool tihumeetrit, saab öelda, et kui kogu tuule tõugatud materjal õnnestuks metsast küttepuuna välja kanda, jaguks kogu talveks toitu sajale tuhandele ahjule. Ega ju tormimurrust paremat sortimenti kui küttepuu ei saagi. Kuuse võib tuul ka juurtega maast rebida, aga männi murrab pigem pikuti pooleks ja palkmaja juppi või saematerjali temast enam kätte ei saa. Kuidas aga tormitekkeline tooraine halgudeks muutuks ja tarbijani jõuaks, sellele vabaturumajandus vastust ei anna. Kui tegu oleks lausmurruga, tuleks erametsaomanikele appi metsaühistud ja metsafirmad, aga üksikpuude mööda metsa tagaajamisel puudub äriline sisu. Ja nii neist suur osa küllap metsa jääbki.

    Elurikkuse kummardajale on see rõõmusõnum. Langenud ja mädanev puu on loodusmetsa kohustuslik osa, süsiniku salvestaja ja paljude liikide uue elu häll. Metsaomanikud näevad asja aga ka majanduslikust küljest. Puud ei pruukinud langeda seal, kus kangesti tahaks just elurikkust soosida. Teiseks on tuul omaniku eest ise määranud puu kasutusotstarbe ja mitte ainult. Minu kalendrisse kirjutas torm nii umbes neli täistööpäeva, mis kulub selleks, et murtud puud halgudena riita jõuaksid. Natuke kulub ka saebensiinile ja elektrile, kuid päevad füüsilisel välitööl võimaldavad selle kompenseerida ostmata jäävate jõusaali piletite arvelt.

    Häda, millega peab leppima, on vaid selles, et esiteks ei olnud mul neid lisapuid üldse vaja, oma tarbeks on neid liiga palju, kuid müügiks liiga vähe. Teiseks ei murdnud torm üldse neid puid, millele olin mõttes järgmiseks aastaks surmaotsuse langetanud. Need jäävad nüüd kasvama, kuigi metsamajanduslikust seisukohast oleks tarvilik nad ära koristada. Väikese inimese väike mure, mis siiski toidab ka mõtet, et parem oleks olnud suurem torm vägevama hävitustööga. Siis oleks kahju olnud kogu ühiskonna mure.

    Selline torm ei jää tulemata. Väike osa Eesti elanikest mäletab oma kogemusest sajandi tormi 1967. aasta augustis. Minugi mälupilt sellest pärineb pigem vanaemalt, kes tavatses meenutada, kuidas ta kaheaastast mind tormi­järgsel suvel Klooga ranna metsas lebanud männitüvedelt alla hüppama õpetas. Seda oskan tänaseni.

    Kui paar aastat hiljem soetasid mu vanemad Loode-Eestis suvekodu, sattusid nad otse tormi tagajärgede epi­tsentrisse, kus ei olnud enam alles ühtki vana metsa. Tormile olid vastu pidanud vaid üksikud hongad rannaluidetes ja kohalikul metsamajandil ei olnud aasta­kümneid midagi mõistlikku raiuda. Teadjale on 56 aasta taguse sündmuse jäljed looduses praeguseni näha. Pärast seda, kui tormimurd oli Karpaatiast kohale toodud hutsuuli töömeeste jõul üles töötatud (tõsi, osa sellest jäigi välja vedamata ja kulus paarkümmend aastat, kuni loodus puuriidad lõpuni seedis ja neid enam palja silmaga maastikul märgata ei olnud), lükati kännud buldooseriga vallidesse ja istutati uued, praeguseks nooremasse keskikka jõudnud männikud. Riigimetsas on need ehk kohe-kohe raieküpsed, erametsniku silmis aga peavad veel julgelt kolmkümmend aastat kasvama.

    Aga mis siis, kui just enne seda, kui soovin oma kümnendeid väldanud metsa­hoolduse viljad pensionilisaks vahetada, saabub järgmine sajandi torm? Kuskil ei ole kirjas, et XXI sajandi suurim torm peab tingimata ootama aastani 2067. Inimkond on äärmuslike loodusnähtuste ilmnemise tõenäosuse kasvu panustanud nii palju ja katkestuseta, et järgmine suurtorm puhkeb Eestis pigem varem kui hiljem.

    1967. aasta augustitormist ajakirjanduses mujal kui rajoonilehtedes eriti ei räägitud, sest kommunistid olid ju kõvemad kui loodus ega oodanud sellelt armuande. Ajakirja Eesti Loodus novembrinumbris avaldas Jaan Eilart andmeid tormikahju ulatusest: „Kõike kahju, mis augustikuu torm tegi, ei saagi kokku võtta. Mõnes osas on seda siiski püütud teha. Ametliku arvestuse järgi viis raju näiteks 800 000 ruutmeetrit katuseid, lõhkus 40 000 ruutmeetrit aknaid, kiskus puruks 4938 kilomeetrit elektri- ja 1283 kilomeetrit sideliine, tormist murti üle 3 000 000 tihumeetri metsa.“ Eilarti artiklis on ka värvikas ja tormi juubelimeenutustes tihti korratud seik: „Meriväljal jooksnud üks laps tuppa hüüdega: „Ema, ema! Kanad on õhus ja ei saa enam alla!““.

    Laskem kujutlusvõimel lennata. Mida suudaks sajandi torm nüüd? Aknaid puruneks tõenäoliselt vähem ja kanade asemel läheksid lendu ega saaks enam alla kergemad mootorsõidukid, varjualused, batuudid. Kui oleks suvi, siis välikohvikud, vabaõhu kultuuri­lavad. Kas laululava peaks vastu (1967. aasta tormis sai see vigastada)?

    Võimalik, et tuul juuriks maast pargi­kaupa päikesepaneele ja paneks igal juhul proovile viimaste kümnendite katusemeistrite töö kvaliteedi palju tõsisemalt, kui nüüd EKKMi näitel. Kui tormikindlad on kõik need linna­servade hiiglaslikud plekkmajad, mida nimetatakse tööstushooneteks ja logistikakeskusteks? Meil võib vastavalt päästeameti õpetusele olla igas kodus nädala küünla- ja makaronivaru ning lähiümbruses pommivarjend, aga parimgi päästeplaan jääb poolikuks, kui inimeste vaimne valmisolek loodus­õnnetuse tagajärgedega toimetulekuks on kehvapoolne.

    Üksikult üldisele: suurtorm ei jää tulemata, kuid hea ja julge kliimapoliitika aitab pisutki selle saabumise tõenäosust vähendada. Et vähem asju tormis lendu läheks, tuleb osta kas rohkem nööri nende kinnisidumiseks või peab lihtsalt olema vähem tarbetuid asju (kui Eesti oleks näiteks batuudivaba, ei saaks need naabri kasvuhoonet purustama hüpata). Mets aga hoolitseb lõpuks enda eest ise, tööstuse abitagi.

  • Kaks enneolematult tähtsat läbirääkimist

    KERTU BIRGIT ANTON

    Riigieelarve sai hiljuti riigikogule esitatud ja õhus on lootus, et käredatest eelarvevaidlustest saab järgmise hilissuveni puhata. Silmapiiril terendab aga kaks ajaloolise tähtsusega eelarveläbirääkimist, mis tuleb lähitulevikus läbi teha.

    Esimene proovikivi on Eesti süsiniku­eelarve kokkuleppimine. Üleilmne temperatuuri tõus on otseselt seotud atmosfääri lisatava kasvuhoonegaaside hulgaga: iga 1000 gigatonni süsihappegaasi kergitab Maa keskmist temperatuuri 0,45 kraadi võrra.1 Et kliimasoojenemine jääks 1,5 kraadi piiresse, mis on vajalik ühiskonna kestmise tagamiseks, oli 2018. aasta alguseks jäänud inimkonna ühisesse süsinikueelarvesse umbes 500 miljardit tonni heidet.2 Kui me selle kõik atmosfääri heidame, ületab kliimasoojenemine 1,5 kraadi piiri.

    Kui jagada 500 miljardit tonni võrdselt kõigi Maa elanike vahel, oli igaühe osa sellest umbes 66 tonni. Eesti elaniku süsinikujalajälg on viimasel viiel aastal kõikunud 10–17 tonni vahel, nii et selle aasta alguseks oli üks Eesti elanik oma eelarvetükist kulutanud ära peaaegu 62 tonni. Ülejäänu on käesoleval aastal ära kulunud autoga sõites, kodu küttes ja muid toimetusi fossiilkütuste abil tehes.

    Nõndaks: riigieelarve on miinuses, aga Eesti elanikupõhine süsinikueelarve on täiesti otsas. Kuidas edasi? Ilmselgelt ei saa Eesti kliimaneutraalseks kohemaid, seega jätkame üleilmse süsinikueelarve kulutamist. Kes on nõus meile oma osa loovutama? Mida ta selle eest vastu soovib? Või kas üldse on meelevaldne jagada üleilmne süsinikueelarve inimeste vahel võrdselt? Vahest ongi õiglane, et meie saame teistest suurema tüki?

    See kõik ei ole pelgalt teoreetiline arutelu, vaid vajalik, et Eesti saaks kliimaseaduses eesmärke seada. Kui võtame eesmärgi saada kliimaneutraalseks aastaks 2050, siis kelle süsinikueelarvet me selle ajani saame ära kasutada? Kui keegi ei loovuta meile oma eelarvetükki, siis peame ise lõpetama süsiniku atmosfääri paiskamise palju varem kui sajandi keskpaigaks.

    Teine proovikivi: Eesti kliimareparatsioonide summa kokkuleppimine. Vahest oleks õigem nimetada seda hoopis kliimavastutuseks? Nende läbirääkimiste lähtekoht on, et riigid on kliimamuutustesse panustanud väga erineval määral. Eesti keskmine elanik kuumutab igal aastal kliimat ligi 8 tonni kasvuhoonegaasidega (jättes siinkohal arvestamata metsanduse ja maakasutuse heitme), maailma keskmine on alla viie ja indialane panustab kaks tonni. Samal ajal avalduvad kliimakriisi tagajärjed üle maailma väga ebaühtlaselt. Kui sel suvel sai Eestis nautida meeldivat suveilma ja enamik rahvast ei märganudki põllumajanduses tõsise põua tõttu välja kuulutatud eriolukorda, siis Etioopia ja Sudaan kannatavad neljanda ära jäänud vihmahooaja tõttu veepuudust.

    Nemad, kes maksavad praegu kliima­muutuste eest oma elu ja tervisega, pole pea üldse kliimamuutusi põhjustanud. Meie koos jõukate põhjapoolkera riikidega oleme põletanud fossiilkütuseid ja suurendanud oma varalist rikkust, teades kindlalt, et see toob kaasa kliimamuutused ja kahju üle maakera. Kui üks riik ehitab toru ja kallab oma mürgised jäätmed üle piiri teise maale, siis on ju ilmselge, et ta peab heastama teisele tekitatud kahju. Kui üks riik ehitab püstise toru, nimetab selle korstnaks ja paiskab atmosfääri saastet, peaks ta samuti korvama teistele tekitatud kahju. Seega on ju õiglane, kui me hüvitame kahju, mille oleme põhjustanud maailma riikidele fossiilkütuste põletamisega. Mehhanismid raha jaotamiseks, näiteks ÜRO Loss and Damage Fund, on olemas. Aga kui palju me peaksime maksma?

    Vastus sellele küsimusele peab selguma ühiskondliku arutelu käigus. Meil on vaja jõuda ühisele arusaamale sellest, mis on meie riigi vastutus kliimamuutuste eest. Kas näeme end vaese Ida-Euroopa riigina, kes pole milleski süüdi ja võib kasutada iga võimalust kiireks enesearenguks või oleme vastutustundliku loodusrahva riik, kes tunnistab ühiskonna ja looduse heaolu seoseid?

    Aeg vastuste leidmiseks tiksub halastamatult. Iga päev, mil me jätkame üleilmse süsinikueelarve kulutamist, põhjustame kahju üle maailma. Kokkulepe meie süsinikueelarve suuruse ja kliimavastutuse kohta peaks olema koostamisel oleva kliimaseaduse vundament.

     

    1 IPCC, 2023: Summary for Policymakers. In: Climate Change 2023: Synthesis Report.

    2 IPCC, 2018: Summary for Policymakers. In: Global Warming of 1.5°C.

  • Enne sisu, siis saal

    MARIA MÖLDER

    Iga kord, kui Estonias mõnd ooperit vaatan, mõtlen ahastusega, mis kõik võiks olla paremini, kui vaid oleks tänapäeva nõuetele vastav ooperi- ja balletisaal. Mõistan ruumikitsikust ja akustikamuret täielikult, kuid minust rohkem ootavad seda saali mõistagi muusikateatri praktikud.

    Sellegipoolest ahastan ma ennekõike praeguse olukorra pärast: aasta­kümneid kestnud uue ooperimaja tulutu ootamise ja paljude luhtunud plaanide tõttu on hakatud minema piltlikult öeldes üle laipade. Kui heaga ei saa, siis tehakse kurjaga, lobistatakse ennast sinna, kuhu vaja, otsitakse liitlastest arhitekte-eksperte avalikkuses kallutatult sõna võtma ja nõutakse kõikvõimalike seaduste muutmist, minnes mööda teiste valdkondade vajadustest ja reeglitest. Ooper oleks nagu ühiskonna kroon ja esimene vajadus.

    Ent rahvusooper ei ole ise juba pikka aega täitnud talle pandud ootusi ühiskonnaga aktiivselt suhestuda. Siinse kultuuri arenguks vajaliku eesti algupärase repertuaari tellimisega ei ole rahvusooperis tegeldud juba hea mitu aastat, kuigi see ülesanne on kirjas rahvusooperi seaduses (ROSi § 3 lg 3). Seega tuleks ehk varsti Estonia rahvus­ooperi tiitel üle vaadata ja anda üle Vanemuisele, kus on viimastel aastatel välja tulnud muljetavaldav hulk eesti heliloojate nüüdisoopereid. Mida on vastu panna Estonial? Mõned lastekad, täiskasvanutele viimati Rasmus Puuri „Pilvede värvid“ (2017) ja imaginaarse Manfred MIMi „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ (2018, „EV 100“ koostööprojekt).

    Kahetsusväärselt kukutati viimane algupärase eesti ooperi ideekavandite konkurss 2020. aastal läbi igasuguste tulemusteta, nii et kõik osalenud heli­loojad jäid tühjade pihkudega ja laekunud ideed kuulutati edasiseks tööks kõlbmatuks, sealjuures tegi Arvo Volmer ainesena maha rahvuslikud suur­romaanid (vt Sirp 17. I 2020). Toonasest lubadusest korraldada uus konkurss pole midagi kuulda olnud. Rahapuudus ei saa igavesti olla vabandus. Näiteks 2022. aastal tuli Eestis välja viis uut algupärast ooperit, millest vaid Tõnis Kaumanni lasteooper „Naksitrallid“ Estonias.

    Kahtlemata on tähtis, et üks ooperi­maja tegutseks inimlikes tingimustes, ükskõik kas vaadata seda esinejate, lavataguse personali või publiku positsioonilt. Maksumaksja, kelle taskust rahastatakse Estoniat teatritest kõige heldemalt, peab aga küsima, mida annab uus saal ka sisu mõttes. Kui uue sisu nimel praegu erilist pingutust ei paista – eriti eesti algupärase ooperi arendamisel –, siis miks peaks see tulevikus olema teisiti?

    Samal ajal kui Estonia teater eesti heliloomingule kuigi palju aega, raha ega energiat ei pühenda, sest soomlastest püsipublikut see nagunii ilmselt ei köida, esitab näiteks ERSO igal hooajal väga jõudsalt uudisloomingut ja üldse uuemat muusikat, unustamata loomulikult ka Mozartit ja Beethovenit, kelle looming moodustab näiteks selle hooaja südamiku. Just ERSO koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga tuli mäletatavasti välja mõttega rajada ka uus suur kontserdisaal, millega samuti kandideeriti riiklikult tähtsate kultuuri­ehitiste ritta. Ehkki Tartus ja Pärnus on võrdlemisi viisakas saal olemas, siis pealinnas ei ole praegu kohta, kus esitada tavapärasest suurema koosseisuga (vokaal)sümfoonilist muusikat, nii et muusikutel ja kuulajatel kõrvad pilli ei lööks. Võimas ja tänapäevaga kontaktis muusika ei mahu Estonia kontserdisaali väärikalt ära, seda ei kuule seal nii, nagu helilooja on mõelnud.

    Kuna aga instrumentaalmuusika on ilma lavastuseta abstraktsem väärtus kui ooper, siis pääses riigikogus kultuuriobjektide hääletusel võidule Estonia ooperipoole lobi, ehkki teatrimaja juurdeehituse eeltöö polnud kaugeltki piisav – nagu paljude teistegi esitatud ideekavandite puhul. Nüüd siis tuleb seda suppi helpida või tunnistada, et Estoniaga ollakse tupikus ja muusikavaldkonnal on ka vajalikumaid betooni­projekte.

     

  • Ruumidiplomaatia ja fassaaditagune elu

    TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

    Näitus „Ruumidiplomaatia. Eesti välisesinduste interjöörid“ kuni 15. X arhitektuurimuuseumis. Kuraator Karin Paulus, kujundaja Mari Kurismaa, graafiline disainer Mari Kaljuste.

    Pärast Eesti taasiseseisvumist küdes ühiskonnas ja diplomaatilistes ringkondades idee võtta tagasi endised saatkonnahooned ja taastada nendes vana vaim. Tallinna vana- ja südalinnas paiknevad diplomaatilised esindused tänini suurejoonelistes hoonetes ning ahvatlevad läbi ukseprao sisse kiikama. Elust Toompeal kahe maailmasõja vahel on loonud hubase pildi rootslane Carl Mothander raamatus „Parunid, eestlased ja enamlased“. Ta kirjeldab, kuidas soojadel augustiöödel viidi korvmööbel Kiriku platsile, et seal suurte pärnade all kuupaistet ja vaikust nautida. Toompea kõige uhkemal majal lehvib Soome lipp. Soomlased ostsid saatkonnahooneks Kohtu tänava endise aadlipalee president Konstantin Pätsilt. Põhjanaabrid taasavasid arhitektide Käpy ja Simo Paavilaineni meisterlikult restaureeritud klassikalise interjööri, kuid peamiselt moodsa disainiga saatkonna 1996. aastal. Sealt ei puudu ka Eliel Saarineni mööbel. Toona tekitasid furoori disainer Brita Flanderi moodsad valgustid ajaloolises interjööris. Ta oli mässinud klassikalised kroonlühtrid elegantsetesse valendavatesse n-ö padjapüüridesse. See iseloomustas vana ja uue kokkupuudet. Kui saadik vahetus, vahetati välja ka elegantne, kuid pretensioonikas valguslahendus, tagasi toodi Soome evakueeritud kroonlühtrid.

    Paar aastat hiljem kavandasid arhitektuuribürood Kersten + Martinoff ning Künnapu & Padrik Toom-Kuninga tänavale klaaskatuse ja puitfassaadiga Saksa saatkonna. Sakslaste tammised avatäited ja põrandad ning kollaka peitsi alt läbikumavad männisüüga aknapõsed nüüdisaegsetes kantseleiruumides on mällu sööbinud kui harmoonilise terviku musternäide. Taanlased ehitasid moodsa saatkonnahoone Wismari tänavale riigikoguhoone, Pika Hermanni ja Nevski katedraali vahetusse lähedusse. Kui pärast selle valmimist külastasime maja disainerite liidu liikmetega, tähendas Taani arhitektide Bøje Lundgaardi ja Lene Tranbergi looming meile absoluutset tipptaset, väikest Taanit Hirvepargis.

    Näitusesaali toodud saatkondades kasutusel olnud toolid, lauad, serviis ja teised füüsilised esemed annavad fotodele palju juurde.

    Varajasest noorusest meenuvad mõnevõrra pingelised külaskäigud Peterburi USA saatkonna viisaosakonda, Tallinna Soome konsulaati, Turu Nõukogude konsulaati. Need on unenäolised meenutused ülikontrollitud ruumidest – pikkadest sabadest, ruudulisse kaustikusse kirja pandud elavast viisajärjekorrast –, kus õhk oli kahtlustest tiine ja füüsilise ruumi märkamiseks tähelepanu ei jagunud.

    Nüüdisaegse poliitilise ruumi loomise kogemus tekkis 2017. aastal Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ruumide kujundamisel Tallinnas ja Brüsselis. Üks humoorikas seik meenub Brüsselist: Euroopa maja läbirääkimiste toa ehteks olid Lutheri vabriku painutatud mustrilise vineerpõhjaga toolid ja arhitektuuriraamatud, kuid lisaks markeerisime seintel eestipärasust vanasõnadega. Näiteks: rääkimine hõbe, vaikimine kuld või julge hundi rind on rasvane. Saadiku palvel tuli need siiski eemaldada, sest diplomaatilisel pinnal pole sedasorti otsesõnu ütlemised kombekad. Konteksti tundlikkus tuli taas esile, kui eksponeerisime arhitektist fotograafi Arne Maasiku mustvalgeid „Pusa“ seeria fotosid kodumaisest võsast. Selgus, et eurooplane võõristab tihedat metsamaastikku, seeni ja söödavaid taimi ei korja, sest need teadmised ei ole enam kultuuri osa.

    Kõik need mälupildid jooksid filmilindina mu silme eest läbi „Ruumidiplomaatia“ näitusel, kus avaneb ajalooliste materjalide põhjal ülevaade Eesti saatkondadest ja konsulaatidest enne Teist maailmasõda ja põgusalt ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Nii taasiseseisvumise algusaegade kui ka verivärskelt valminud saatkondade esinduslikud ruumilahendused on eksponeeritud peaasjalikult läbi sisearhitekti pilgu, mille saab lühidalt kokku võtta möödunud sajandi modernisti Charlotte Perriandi ütlusega: „Ma ei kujunda kunagi mööblit, pigem arhitektuurilist mahtu täpse vajaduse järgi, võtan arvesse ruumi harmooniat ja tervikut. Ma ei ole disainer, olen arhitekt.“

    Näituse kuraator on eesti sisearhitektuuri mõtestaja Karin Paulus. Näitusel on nauditav uurida kavandeid ja materjalinäidiseid meisterlikest villavaipadest vanameistritelt Peeter Kuutmalt ja Anu Raualt (Aivi Valliste teostuses), nii ka noorematelt kunstnikelt. Samuti Portugali portselanist vapiserviisi, Peeter Lauritsa Ackermanni altarifiguuride röntgenülesvõtetega lambivarje, Siim Karro seenemütseelist tumbasid. Need on asetatud kõrvuti suursaadik Ernst Jaaksoni kirjutuslauaga, mis asus New Yorgis Rockefelleri keskuses. Sedasorti füüsilised esemed annavad fotodele väga palju juurde.

    Igal välisesindusel on oma lugu ja kontekst. Haaravalt annavad seda edasi Antti ja Ave Häkli filmid Moskva saatkonnast, ka varasemad diplomaatidega filmiklipid aitavad ajastuga suhestuda. Konteksti lisab moskvalanna, noor arhitekt Olga, kes räägib doominomängust ja arbuusi söömisest linna suletud hoovides. Pildi ühiskonnast ja nõukogudeaegsest eluolust loovad David Vseviov ja Neeme Raud. Nüansse lisavad Tretjakovi galerii noore kuraatori Sergei Fovanovi ja Vilen Künnapu meenutused Eesti NSV ministrite nõukogu Sahara-kollase eklektilise linnavilla juurdeehitisest Moskvas (1982).

    Viivi Luik keskendub oma poeetilises reisiromaanis „Varjuteater“ Roomale, kuid vilksamisi saame lugeda ka elust Berliinis ja Helsingis. Ta kirjutab diplomaatilise töö taustast, Eesti riigist, abikaasa diplomaaditööst ja sellest, kuidas kohad ja inimesed on tihedalt põimunud. Lugeja hoomab ruumi kirjeldustes nüansse, mis loovad õhustiku ja kujundavad inimsuhteid ja mille osakaalu ei maksa diplomaatilistes kõnelustes alahinnata.

    Ruumivaldkonnas on nii EXPO kui Veneetsia arhitektuuribiennaal olnud pikka aega paigad, kus saab Eestit näidata, kus keskendutakse eestlusele, püütakse ruumiliselt avada ajalugu, poliitilisi tõmbetuuli, asukohta, kliimat ja aastaaegade vaheldumist.

    Kõik see paneb küsima, mis jääb „Ruumidiplomaatia” näitusel eksponeeritud esinduslike fassaadide taha, kuhu näitus meid juhib. Mis on eestlus nii pidu- kui argipäeva mõistes ja kuidas me seda tõlgendame?

    Riik on saatkondade ruumi tellijana teinud ära tänuväärse töö. Jään huviga ootama, kuidas kohanevad Eesti esindusruumid kiirete kultuuriliste muutustega tulevikus. Usun, et siinsed mõttekäigud võib kokku võtta Prantsuse arhitekti ja disaineri Charlotte Perriandi sõnadega: „Ma olen õnnelik, et sain töötada sellistes tingimustes koos nii tähelepanuväärsete inimestega.“

    Kommentaarid

    Saatkondade ruumid on valminud peamiselt kutsutud sisearhitektuurivõistluste kaudu, erandid on vaid Pekingi ja Riia saatkonnahooned, millele lahenduse leidmiseks korraldati avalik rahvusvaheline võistlus. Uurisin ruumiloojatelt, kuidas nad konstrueerivad Eesti kuvandit.

    Mis tõi teile võistlusel võidu? Milline raamistik seati? Millised arutelud toimusid meeskonnas? Kuidas valmisid visandid ja vormusid lõpuks võidutööks?

    Andres Põime, Pekingi saatkonnahoone arhitekt:

    2008. aastal toimus rahvusvaheline arhitektuurivõistlus. Ega me ju väga täpselt tea, mis meile võidu tõi. Olin mõned aastad varem käinud Pekingis, näinud oma silmaga sealset ülikiiret arengut ja mõõtkava. Olin külastanud Vilniuses valminud saatkonnahoonet, kuulnud, mis seal väga hästi toimis ja mis mitte nii väga.

    Meie saatkonnahoone mastaapi arvestades polnud mõtet vigurdama hakata. Andsime endale aru, et kavandame n-ö tikutopsi kingakarpide vahele. Panime rõhu põhjamaiselt selgele funktsionaalsele kontseptsioonile. Sellest tulenes nii maht kui ka seda toetav materjali-, värvi- ja õuelahendus.

    Peking on seismiline piirkond ning sellest lähtuvalt oli paigalvalubetooni kasutamine enam kui loogiline. Betoonitööd olid ehitusel võtmeküsimus. Kultuuriruumis, kus konstruktsioon kaetakse pea alati millegagi, oli äärmiselt keeruline selgitada, et raketisest väljatulev betoon jääbki lõppviimistletud pinnaks.

    Ülo–Tarmo Stöör, Riia saatkonnahoone arhitekt:

    Enne Riia saatkonna võistlust osalesime Pekingi saatkonna võistlusel, seega oli lähteülesanne tuttav. Korra olime seda juba lahendanud. Krunt ja ehitusala olid täpselt nii suured, et sinna sai teha vaid kompaktse hoone ja tegemist oli n-ö pakkimise ülesandega. Lisaks tuli arvestada Riia vanalinna struktuuriga, kuhu hoone pidi hästi sobituma. Hoone arhitektuuriline mõte oli väga lihtne. Maapinnal pidi hoone fassaad olema kaarjas, katuse servas aga sirge ning järgima ehitusjoont. Esisein ühendas kaare ja sirge. Selle tulemusel tekkis tänavaruumi tagasiaste, laiem koht. Tahaksin seda pidulikult nimetada majaesiseks väljakuks, kuid loomulikult väljak see polnud. Lootsime, et selline avaram ala mõjub pidulikumalt ja tõstab saatkonda esile.

    Jan Skolimowski, Helsingi saatkonnahoone arhitekt:

    Olin väga põnevil, sest mu vanaema töötas saatkonna algusaastatel sealsamas majas. Teadmine, et nüüd on mul võimalus töötada maja kallal, mille treppidel vanaema pea sada aastat tagasi kõndis, muutis ülesande erakordselt isiklikuks. Lähteülesandes oli ühe lausega kirjeldatud, millega tuleks välja paista ja mis peab kajastuma saatkonna uues ruumikontseptsioonis. Hiljem õnnestus meil veel mõnel kutsutud konkursil osaleda ja see nõue oli alati sama: „Eestis eksisteerivad koos puhas ja puutumata loodus ning maailma kõige digitaalsem ühiskond. See on koht iseseisvalt mõtlevatele inimestele, kus julged mõtted tehakse teoks.“ Juba siis arutleti ühiskonnas metsade lageraiete ning RMK kui riigiettevõtte rolli kohta selles. Kohatu oli rääkida puutumatust loodusest, kui riik ise samal ajal ilma südametunnistuse piinadeta tuhandete hektarite kaupa metsa maha raiub. Pigem tuleks mõelda kahe riigi oma­vaheliste suhete, ajaloo ja inimeste peale. See oleks Soomes asuvale saatkonnale personaalsem lähenemine. Kui mõned asjad tulevad raskelt, siis Helsingi saatkonna puhul ei läinud meil palju aega, et jõuda Eestit ja Soomet ühendavani – mereni. Meri on see, mis meid lahutab ja samal ajal ka ühendab. Meri, mis on meid tuhandeid aastaid toitnud ning võimaldanud kahel riigil ja kultuuril põimuda.

    Mari Hunt, Singapuri saatkonnahoone arhitekt:

    Arhitetkuuribürool B210 on väga hea kogemus näituste ja sündmusruumide kujundamisega. See oli põhjus, miks saime võimaluse konkursil osaleda: Singapuris ei ole ainult saatkond, vaid ka EASi showroom. Konkursitöö raames kogusime ideid eri valdkondadest ja katsetasime veidi teistmoodi ajurünnakut. Tööpäeva lõpus valmistasime kontoris paella’t, valasime veinid välja ja kutsusime külla just õiged oma ala eksperdid. Eri taustaga inimeste teadmistest oli väga palju abi. Tol õhtusöögil saime tutvustada oma ideed ja seda üheskoos edasi arendada. See on formaat, mida tahaksin kindlasti selliste konkursside puhul veel katsetada.

    Mis on saatkonnahoone fassaadi taga sellist, mida lihtsurelik ei näe?

    Mia Tamme, Souli saatkonnahoone disainer:

    Kuidas tuua ruumi seda rahu, mida annab edasi rändrahnu vahtimine merekaldal? Olen seotud visuaalse kommunikatsiooni valdkonnaga ja rõhusin aruteludel sellele, et ruum peab kandma Eestile loodud brändi identiteeti, mitte ainult eesti kultuuri. Souli saatkonnal pole ainult esinduslik eesmärk, see on üks esimene äridiplomaatia keskus ning kuna neid hakkab üle ilma veel tekkima, on oluline, et neid seoks ühtne kommunikatsioonikeel.

    Mari Hunt, Singapuri saatkonnahoone arhitekt:

    Soovisime Singapuri tuua võimalikult palju Eesti õhustikku ja disaini. Ärikeskusse sisse astudes tervitavad külalisi Eesti haavapuu koorest valmistatud dekoratiivsed paneelid, mis on metsatööstuse jääk. Need jõudsid Singapuri RMK metsadest – puudelt, mis olid niikuinii raiesse määratud. Koosolekuruum loob erilise efekti männimetsast, kuna seinad ja lagi on kaetud männiokstega, mis toimivad akustiliste paneelidena.

    Jan Skolimowski, Helsingi saatkonnahoone arhitekt:

    Soklikorrusel, saunaruumide lähedal on maa all allikas, mis on seal alati vaikselt voolanud ja mida sulgeda pole õnnestunud. See jookseb põranda all, graniitkalju massiivi vahel, on nähtav vaid umbes ühe ruutmeetri ulatuses ja siis kaob nägemisulatusest. Varasemalt oli see ruumis lihtsalt üks märg pime koht, nüüd valgustasime allika välja ja panime käidava klaasi selle peale kaitseks. Nii muutsime vee loomulikuks hoone osaks. Allikas on ilmselt seal olnud enne, kui hoone rajati, ja see on tema õigus seal olla.

    Kuidas sa kunstnikuna saatkonnahoone tellimustööd täitsid?

    Krista Leesi, Pekingi ja Brüsseli saatkonnahoonete tekstiilikunstnik:

    Arhitekt pöördus minu poole, et kogu majale tuleb leida üks tunnus, n-ö eestilik kardinadisain. Pakkusin mõned ideekavandid. Välja valiti eestlaste eesnimedega kangas. Eemalt mõjuvad pikad nimede tulbad lihtsalt kui triibud, meenutavad kodumaa kasetüvesid. Lähemalt uurides saab imetleda, kui palju põnevaid nimesid meil on. Nimede read on ka klaasist vaheseintel. Seda kujundust kasutati ulatuslikult.

    Brüsselis on vaip, mis valmistati ühe minu varasema kavandi järgi. Vastavalt sisearhitekti ettekujutusele ja suurematele mõõtmetele tuli kavandit veidi kohendada. Seda vaipa olen näinud vaid fotodel.

    Mis jäi tegemata ja kripeldab?

    Liisa Põime, Pekingi saatkonnahoone sisearhitekt:

    Toona polnud nii mastaapseid välis­esindusi veel rajatud. Ametnikel oli seetõttu nii mõnegi materjali ja lahenduse vastu põhjendatud hirm nende praktilisuse ja kestvuse osas. Näiteks õhukesest vineerist ripplaed, mis pidid ajas kõveraks tõmbuma, asendasime komposiitmaterjaliga, mis kindlasti säilitab algse kuju ka aastate pärast.

    Mia Tamme, Souli saatkonnahoone disainer:

    Saatkondade planeerimisel on alati teatav vastuolu: kultuur sünnib ju keskkonnast endast ning selle teisele poole maailma viimisel on omad head ja vead. Minul jääb selliste projektide puhul nii füüsiliselt kui ka meeleliselt kripeldama kaugus. Keerukas on tabada kohalikku eripära ja tajuda, kuidas kultuurid omavahel mänglevad ning sümbioosis midagi hoopis uut loovad. Ruum kasvab pärast valmimist omasoodu: eestikeelsete tekstide kõrvale ilmub korea kiri ning Eero Jürgensoni toolidele tuuakse Stella Soomlaisi kottide asemele hoopis Korea tippdisainerite käekotid. Mind huvitab just see saatkonna argine muutumine ja kultuuriline segu, mis tekib Eestis loodud ruumis teisel pool maailma. See kripeldab alati, aga kõige positiivsemas mõttes.

    Ülo–Tarmo Stöör, Riia saatkonnahoone arhitekt:

    Riia saatkonna võistlusest sai alguse ka meie büroo Öö-öö Arhitektid. Hoone jäi ehitamata, aga büroo sünd oli tore. Muidugi on kahju, et maja ei valminud, me ei jõudnud isegi projekteerimiseni. Eks siin oli kõvasti ebaõnne.

    Jan Skolimowski, Helsingi saatkonnahoone arhitekt:

    Vana hoone, mida on korduvalt ümber ehitatud, peidab endas tohutult üllatusi, mis tabavad loomulikult kõige ootamatumal hetkel. Sellest tulenevalt tuleb ümber projekteerida, kompromisse ja lisakulutusi teha.

    TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

     

    Loe lisaks: „Nälg parema ruumikultuuri järele“, Merle Karro-Kalberg vestleb Karin Paulusega

  • Tort portfellis

    PRIIT PENJAM

    Eelmise aasta lõpus ilmus „Avatud Eesti raamatu“ sarjas Jaak Panksepa ja Lucy Biveni teos „Vaimu arheoloogia“, mille on inglise keelest tõlkinud Krista Kallis ning mida on sisuliselt aidanud toimetada psühhofarmakoloog ja käitumise regulatsioonimehhanismide uurija Jaanus Harro. Viimane on kirjutanud eestikeelsele väljaandele ka väga südamliku järelsõna. On täiesti kindel, et see suurepärane raamat on leidnud laiemas avalikkuses teenimatult vähe tähelepanu.

    Andrus Kiviräha või Valdur Mikita müügitiraažideni on peaaegu tuhandeleheküljelisel teosel nagunii raske jõuda. Seda enam et kui raamatut poeletil sirvite ja selle suvalisest kohast lahti lööte, võite sattuda näiteks lausele: „Ometi on oluline rõhutada, et ajukoorepoolne töötlus on terve rea subkortikaalset seisundit kontrollivate protsesside kontrolli all, näiteks nende, mis kontrollivad atsetüülkoliini, dopamiini, noradrenaliini, oreksiini ja serotoniini taset ees­ajus, mis iga kognitiivse teo puhul toimivad käsikäes alati kõikjal leida olevate glutamaadi ja GABA närvirakkudega“ (lk 381).

    Kui nõnda toimides on õnnetuseks satutud just mõne seda tüüpi lause või anatoomiaõpikute kõrgpilotaaži meenutava joonise juurde, võib tekkida ka keskmisest tublimal lugejal soov see 927 leheküljega raamat võimalikult ruttu käest panna. Aga ärge tehke seda! Lähtuge parem raamatule sissejuhatuse kirjutanud dr Daniel J. Siegeli soovitusest lugeda seda raamatut rahulikult, justnagu romaani. Ärge muretsege esialgu tundmatute terminite pärast ning ärge püüdkegi kõiki allikaid kontrollida või fakte meelde jätte, vaid „järgige seda põnevat lugu sedamööda, kuidas ta kulgeb!“ (lk 37). Kui nii teete, saate osa põnevast mõtterännakust, mis võtab kirglikult kokku erudeeritud teadlase elutöö ja kuvab veendunud ning laiahaardelise pildi inimloomusest selle kõige laiemas plaanis. Samasugusest tavalugeja arusaamisest ja sellest lähtuvatest mõtetest on kantud ka siinne mõtisklus.

    Jaak Panksepp Tartu ülikooli audoktoriks promoveerimisel 1. detsembril 2004

    Panksepa vajadus oma erialane maailmapilt kokkuvõtlikult kirja panna saab selgesõnalise kinnituse ka autorilt endalt. Selgitades posttraumaatilise stressi võimalike uudsete mittefarmakoloogiliste terapeutiliste ravimeetodite tööpõhimõtteid, annab Panksepp isikliku näite varal ülevaate ka oma keerulisest elukäigust. Sellesse mahtus väikelapsena põgenemine üle mere läände 1944. aastal, tütre hukkumine autoavariis, nii tema enda kui ka abikaasa füüsilised ja emotsionaalsed kannatused mitmesuguse vähiraviteraapia ajal jpm. Kirjeldades katsumusi võitluses järjekordse vähiravikuuri ja sellest tekkinud tõsiste tüsistustega, mil ta elu rippus sõna otseses mõttes juuksekarva otsas ning samas seisus oli parasjagu ka ta abikaasa, paneb ta oma prioriteedid selgelt kirja: „Olin surmani tüdinud ka meditsiinilistest emotsionaalsetest kõrvalmõjudest .. tundes sageli hirmu, et võin kaotada oma naise, oma elu ning võimaluse lõpetada see raamat“ (lk 770).

    Vaimu arheoloogia

    Filosoofias ja psühholoogias on pikka aega valitsenud ilmselt teoloogilise aluspõhjaga ajaloolis-kultuuriline diskursus, et „looduse kroon“ maailmas – inimene – on ainus mõtlev teadvuse ja hingega olend, vaid instinktidel baseeruva käitumisega loomade vastand. Kuna hinge, emotsioone ja eneseteadvust on peetud omaseks vaid inimliigile, on psühholoogias (aga ka filosoofias, pedagoogikas, sotsioloogias jne) inimaju uurimisel ja inimloomuse mõtestamisel olnud peamiselt tähelepanu keskpunktis ajukoore funktsioonid, mis tagavad meile loomariigist eristuvad kõrgemad kognitiivsed võimed. Panksepa elutöö, mis kõige suuremas osas seisnes loomkatsete käigus loomade aju ja käitumise uurimises, on aga veenvalt tõendanud, et inimene on tegelikult teiste imetajatega oma aju funktsioonide poolest märksa lähem, kui seda ollakse harjunud arvama. Inimene ei ole maamunale tekkinud eikusagilt, vaid on pika evolutsiooni vili, mistõttu on ka meie aju pigem teiste imetajate aju natuke edasi arendatud versioon, mitte täiesti uus ja teistsugune toode.

    Nõnda ongi Panksepp ette võtnud „aju arheoloogia“ ja loomade aju ning käitumise uurimise kaudu üritanud välja selgitada kõigile imetajatele ühiseid aju kihte, mille otsa on piltlikult öeldes istutatud inimese ratsionaalne mõistus. Panksepp tegi seega kannapöörde varem rakendatud lähenemisviisis ja jõudis nii paljude põnevate avastusteni, mida on mahukas teoses ka tavalugejale täiesti jõukohases vormis efektselt kirjeldatud. Tema järeldus on, et kõigil uuritud imetajatel (sh inimesel) on seitse liigiüleselt väga sarnast peamist emotsioonisüsteemi: otsingu-, raevu-, hirmu-, iha-, hoolitsuse-, paanika- ehk kaotusvalu- ja mängu­süsteem. Need emotsioonisüsteemid toimivad ka inimaju n-ö vanemates kihtides ning on peamiseks sisendiks meie ajukoore kõrgematele mõtteprotsessidele. Neid emotsioonisüsteeme detailsemalt uurimata ja mõistmata ei vaatle me oma aju tervikuna ning nõnda jäävad meile kättesaamatuks ka paljude probleemide ja küsimuste juurpõhjused, olgu uuritavaks siis depressioon, ATH, narkootikumi­sõltuvus või lihtsalt õnne otsimine siin elus.

    Siinse artikli formaadis ei ole kuidagi võimalik kokku võtta kõigi nende emotsioonisüsteemide detailsemat olemust ja toimimist, mistõttu keskendun vaid mõnele mõttearendusele, mis mul teost lugedes tekkisid.

    Lõputu pürgimine õnne suunas

    Tänu Panksepa ja Biveni uuringutele on saanud lõpuks teadusliku kinnituse, et evolutsioon on kujundanud inimese igavesti rahulolematuks otsijaks. Teisisõnu oleme looduse poolt seatud kogema suurimat õnne- ja rahuldustunnet keerulisi ülesandeid edukalt lahendades, kuid meil pole kunagi lootust mingi eesmärgini jõudes n-ö lõplikult õnnelikuks saada või jääda. Tuleb välja, et autorite „Otsingu“ emotsioonisüsteemiks ristitu on meie ajus see evolutsiooni jooksul arenenud ja geenide kaudu edasi antav mehhanism, mis paneb meid tundma mõnu väljakutsuvate probleemide edukast lahendamisest ning tundma vajadust avastada maailma enese ümber. See jõud on suur. Loomkatsetes on näidatud, et laborirotid on selle emotsioonisüsteemi ergutamise nimel valmis ennast surnuks töötama, unustades söömise. Ja eks ole samamoodi läinud ka nii mõnegi julgema maadeavastaja, alpinisti ja kosmonaudiga.

    Tahame või ei taha, parimaks osaks jääb alati unistuse poole püüdlemine, mitte ihaldatu kättesaamine. See on ju eri sõnastuses üks kõigile teada käibetõdesid, kuid ometi on tore näha veenvat tõestust: me ei saagi sinna midagi parata, et see bioloogiliselt just nii on seatud. Ratsionaliseeri palju tahad, et elus on kõik hästi ning peaksin nüüd rahul ja õnnelik olema – ikka ja jälle ajab mingi ärevus uutele tegudele.

    Raamatu järelsõnas on Jaanus Harro kirjeldanud, et veidi enne oma surma oli kolmandat ringi vähiga võitlev Panksepp saatnud Põhja-Eesti regionaalhaigla konverentsile oma videotervituse ning Jaanus juhtus seda koos oma väikse poja ja tütrega vaatama. Muidu ikka kannatamatu mitte veel kolmeaastane tütar Elise-Mare vaatas seda ingliskeelset tervitust rahulikult ning teatas siis kindlalt: „Tahan temaga rääkida!“ (lk 902). Kahjuks see soov jäi aga täitmata, sest üsna pea selgus, et Panksepaga saamegi suhelda ainult temast maha jäänud arvukate teoste kaudu. Seega saab ainult fantaseerida, missuguse elutarkusega oleks see tore onu kasvavat Elise-Maret võinud varustada. Kuidas siis saab inimene elus õnnelik olla? Jaak seletanuks talle ilmselt, kui tüdruk natuke kasvanud on: „Tuleb otsida endale eesmärk, mille poole püüdlemise teekond pakuks pidevalt väikeseid vahefinišeid, aga ükskõik mitmendasse jõuad, on ikka veel kuhugi järgmiseks edasi püüelda.“ Tundub, et Hesse on „Klaaspärlimängus“ raviplaaniga päris õigel teel …

    Inimene kui sotsiaalne loom

    Mahukas teos jätab väga palju ruumi edasiarenduseks ja enesepeegelduseks lugejale endale. Autorid rõhutavad peaaegu igal sammul, et inimese aju täpsest toimimisest on ka tänapäeva tippteadusel veel suhteliselt ähmane ettekujutus. Pealegi tegeletakse siin ainult n-ö madalamate aju kihtide hallatavate afektide ja emotsioonide uurimisega ega vaadelda süviti ajukoore kognitiivsete võimekuste sisse. Seejuures ei ole aga kahtlust, et inimese puhul omavad ka need kõrgemad protsessid, mille abil õpime elu jooksul ratsionaalselt oma emotsioonidest lähtuvaid tunge paremini juhtima, lõpptulemuses olulist rolli.

    Nõnda jääb näiteks täiesti lugeja enda edasiseks mõttetööks, kas ja kui palju esitatud uus ja värske pilk inim­olemusele aitab seletada ühiskonnas ilmnevaid fenomene meie ümber, mida päevast päeva näeme. Panksepp ütleb, et kirjutas raamatu lõviosas aastal 2009 ja teos on originaalis ilmunud aastal 2012. Seetõttu ei leia raamatust ka mitte ühtegi viidet ühismeediast tingitud muutustele ühiskonnas või näiteks nutitelefonide mõju kohta laste arengule. Mõistagi, esimene nutitelefon Iphone tuli Ameerikas müügile 2007. aasta lõpus ja oli esialgu kättesaadav vaid väga vähestele (ja kindlasti mitte igale lapsele) ning näiteks aastal 2008 oli Facebookil maailmas alla 200 miljoni kasutaja (tänaseks üle kolme miljardi), mistõttu need probleemid ei olnud raamatu kirjutamise ajal veel sellisel kujul pead tõstnud.

    Paratamatult viis emotsioonisüsteemide ja neist lähtuva käitumise demonstreerimine mõtlema ka noile uuematele nähtustele. Nutitelefonide kasutamine tekitab tõestatult (eriti väikelaste puhul) otsest sõltuvust. Biokeemiliselt väljendub see aju dopamiini­taseme tõusus, mis tekitab ajus heaolu- ja õnnetunde. Panksepa järgi ei ole aga seesugune tõus midagi muud kui eelkirjeldatud „Otsingu“ emotsioonisüsteemi biokeemia: naljakate või üllatavate videoklippide vaatamine või suhteliselt lihtsakoeliste mänguülesannete edukas lahendamine nutitelefonis käivitab aju kõige nakatavama emotsioonisüsteemi ning polegi enam vaja alpinistiks või kosmonaudiks hakata. Panksepp käsitleb põhjalikult ka mängusüsteemi olulisust, eriti laste kasvamisel, ning seostab vähese füüsilise mängu (müramise) lapsepõlves otseselt tähelepanuhäirete ja ATH-diagnooside arvu kasvuga lääne ühiskonnas. Tuleb vist nentida, et nüüdseks on see probleem ainult süvenenud ja ilmselt on nutitelefonide laial kasutusel sellele päris suur mõju olnud.

    Jaak Panksepp käsitleb põhjalikult mängusüsteemi olulisust, eriti laste kasvamisel, ning seostab vähese füüsilise mängu (müramise) lapsepõlves otseselt tähelepanu­häirete ja ATH-diagnooside arvu kasvuga.

    Ühismeedia edukas pealetung viimastel aastatel on ilmekalt välja joonistanud, et inimesed on erakordselt motiveeritud saavutamaks positiivset tähelepanu. Ilmselt on seegi määratud evolutsiooniga: meile on väga oluline meie prestiiž. Igale ühismeedia kasutajale meeldib vaadata, mitu meeldimist ja jagamist on osaks saanud tema viimasele postitusele, ning vaimukuse peale tulles või erakordsete sündmuste tunnistajaks sattudes tekib kohe kiusatus haarata telefon filmimiseks või postitamiseks, et mind ikka tähele pandaks ja neid meeldimisi tuleks. Sama tungi ajel matkivad ka noored edukaid ühismeediastaare, teinekord narruseni, motivaatoriks ilmselt ikka need potentsiaalsed ihaldatud jagamised ja meeldimised.

    Niisiis, kas see, kui oluline on igale inimesele tema „sotsiaalne positsioon karjas“ ja selle kinnituseks saadav positiivne (ühismeedias suisa mõõdetav) tähelepanu, on samuti tingitud mõnest ürgsest seni veel avastamata emotsioonisüsteemist? Või on see pigem juba kirjeldatud süsteemide ja meie kultuuri koosmõju produkt? Igal juhul tundub nende fenomenide kütuseks olev käitumismuster nii ühtne ja tugev, et ju see pärineb samuti mõnest aju vanemast osast, mida me ratsionaalselt liiga palju mõjutada ei suuda.

    Seejuures usun, et ühismeedia on vaid efektiivne vahend, mis selle evolutsiooni soodustatud käitumismustri ilmekalt välja joonistab. Ka enne ühismeedia tulekut tahtis iga nooruk olla edukas ja kuulsaks saada – olgu siis laulja või näitleja, sportlase või teadlasena, vaatamata sellele, millises ühiskonnas ta üles kasvas. Või vaadelgem kriitiliselt iseennast: mis motiveerib mind siin seda artiklit praegu kirjutama? Kindlasti on see väga hea viis lugemisel kogunenud mõtted ka enda jaoks korralikult süstematiseerida, aga küllap on siin midagi siiski veel …

    Vaba tahe ja inimese hing

    Kõik teavad, et peab toituma tervislikult ja rohkem liikuma, tegema teistele ainult seda, mida tahame, et meile tehtaks, mitte suitsetama ega alkoholi tarbima, rääkimata kangematest mõnuainetest. Samuti teame, et ei lotopileti ostmine ega kasiinos käimine lahenda meie finantsprobleeme ning tundide viisi nutitelefonis midagi tarbides raiskame vaid oma lühikese elu väärtuslikku aega. Ratsionaalselt võttes teame kogu aeg, mida oleks mõislik teha või peaks tegema, aga miks ometi erineb siis tegelik elu sellest kõigest nii põhjalikult? Kas me siis ei tahagi kõiki neid häid asju?

    Vaba tahe on klassikalise filosoofia käsitluses, alates Descarte’i sedastusest „Mõtlen, järelikult olen“, selgelt ülepaisutatud illusioon inimmõistuse ratsionaalsest kõikvõimsusest. Tõsi, vaba tahe ja võime oma käitumist suunata esineb ajukoore kõrgemates kognitiivsetes mõtteprotsessides. Seejuures kohtab seda ilmselt ennekõike inimeste puhul, kes on iseenda käitumist rohkem analüüsinud ja kõrvalt vaadanud. Kuid Panksepp näitab veenvalt, et lõviosas määravad tegeliku käitumise ära imetajate evolutsiooni jooksul arenenud emotsioonisüsteemidest tingitud käitumismustrid, mis antakse geenidega kaasa, ning vaba tahte osa on keskmise inimese elus palju väiksem, kui ollakse harjunud arvama.

    Näiteks vaba tahte küsimust mõtestanud populaarne tänapäeva mõtleja Yuval Harari on jõudnud loodusteadlaste uuemate avastuste sõiduvees loogilisele järeldusele, et mida targemaks saadakse nende fenomenide osas, kus vaba tahe on pigem näiline ja aju on programmeeritud käituma teatud sisendite korral kindlal viisil, seda kehvemini toimib ka lääne demokraatlik ühiskonnakorraldus. Mis vabadest valimistest saab enam rääkida, kui kellegi käes on algoritm, mille abil oma soovide järgi ühiskondliku arvamuse kaudu valijate vaba tahet programmeerida. Parimal juhul tekib nende mõjutajate vahel konkurents, aga siis on ju tegemist algoritmide võistluse, mitte demokraatiaga.

    Ka Eesti ühiskonnas on sel suvel olnud kõneks Salga tegevus viimaste valimiste eel, kuid tuleb siiski mõista, et tegu on vaid esimeste statistikal baseeruvate katsetustega, mille peale meenub anekdoot teadlasest, kes järeldas, et kui kirbul kõik jalad alt ära tõmmata, jääb ta kurdiks, sest kui talle öelda „hüppa“, siis ta enam ei hüppa. Mis saab aga siis, kui mõni ChatGPT, või veel hullem, Tiktok, Facebook või Elon Musk selle päriselt käppa saab?

    Raamatust leiab ka muid väga põnevaid hüpoteese ja kõrvalepõikeid. Millal võis evolutsioonis hakata tekkima organismidel enese kui autonoomse üksuse tunnetus, mida nimetame arenenumal kujul nüüd oma hingeks või egoks ? Kellel hing tegelikult loomariigis peale meie veel olemas on? Kus hing meie kehas füüsiliselt asub? Mis on uni ja milleks seda vaja on? Kuidas paremini aidata ATH-diagnoosiga last? Kuidas aidata patsiendil vabaneda ärevushäiretest või koguni posttraumaatilisest stressihäirest? Kui Panksepal ei ole anda igale küsimusele teaduslikult tõestatud selget vastust, pakub ta vähemalt välja põneva hüpoteesi, mille paikapidavust võiksid uurida tulevased põlved.

    Kokkuvõte

    Kas inimesel on üldse teoreetiliseltki võimalik iseenda aju toimimist lõpuni mõista? Esmapilgul tundub selline perspektiiv ka hirmutav: kaoks ju sellega kogu inimolemuse salapära ja mõistatuslikkus, mis on kogu meie kultuuri ja elu alus. Aga lähtudes paradoksist, et universumi viimase detailini täpseks kirjeldamiseks ja modelleerimiseks läheb paratamatult vaja teist vähemalt sama suurt universumit, tundub, et kogu oma nüansirohkuses ei ole see üksikindiviidi tasandil nagunii võimalik.

    Kui tulla lõpetuseks tagasi Jaagu ja nüüdseks juba natuke suuremaks saanud Elise-Mare hüpoteetilise vestluse juurde, tundub küll, et Jaak on meile kinkinud ühe ideaalse puntra küsimusi, mida Elise-Mare ammendamatuseni uurida saab, kogedes teel ikka ja jälle neid võimsaid rahuldust pakkuvaid vahefinišeid, kus kõik saab justnagu selgemaks, kuid mille juurest on ikka ja alati ka kuhugi kõrgemale edasi pürgida. Panksepa enda sõnul: „Nagu tunnistas Charles Darwin, on teadmistel, mida ammutame, sügavad järelmid inimeseks olemise mõistmisel. Liigina on meil enda kohta veel palju teada saada. Mida me ootame?“ (lk 814).

    Omalt poolt julgen lisada, et ilmselt aitaks Elise-Marel eluga rahul olla ka suurem avalik ja erialane tunnustus, mida Jaagul oma elu jooksul ehk veidi nappis. Nii see omas valdkonnas korraliku kannapöörde teinud talentidega ikka olema kipub. Jaak Panksepp on endast maha jätnud ühe paadunud bibliofiili mahuka nahkportfelli, mille lähem uurimine võib esialgu ehk isegi natuke hirmutada. Julgematele, kes söandavad siiski portfelli sisse piiluda, vaatab suure ja põneva paberikuhila seest vastu ka üks vägagi maitsev ja pika säilivusajaga tort. Head maiustamist!

  • Salapärane Fosse, värske nobelist

    SIGRID TOOMING

    Norra senised kirjandusnobelistid on Bjørnstjerne Bjørnson (1903), Knut Hamsun (1920) ja Sigrid Undset, kes pälvis auhinna pea 100 aastat tagasi (1928). Ja nüüd Fosse, kes ei kirjuta isegi bokmål’is, vaid nynorsk’is! Nobeliga pärjati seega esimest korda murdekeelt nynorsk’i!

    Rootsi kultuuriajakirjandus pahvatas kohe pärast auhinna väljakuulutamist: Nobel läks valele norralasele! Õige norralane oleks olnud Dag Solstad, ammune favoriit.

    Norral on praegu kolm kirjandustippu, kes on olnud võimalikud Nobeli kandidaadid. On pakutud välja Dag Solstad’d, kes näib juba loorberitel puhkavat, tõsielukirjanikku Karl-Ove Knausgårdi, keda peetakse veel liiga poisikeseks, ja Jon Fosset, keda peeti veel hiljuti ka liiga poisikeseks (ta on 64aastane). Aga siis, aastatel 2019–2021, kirjutas ta kolmeköitelise „Septoloogia“ ja temast sai hetkega küps raskekaallane, ehkki kogu maailm juba mitukümmend aastat tema näidendeid mängib.

    Siiski ei julgenud Norra kultuuri­avalikkus (enam) loota, et ta tänavuse Nobeli pälvib. Ootus kestis 22 aastat ja Fosse kirjastuses Samlaget ei olnud seekord isegi šampanjat külmkappi varutud.

    Norra kirjaniku Jon Fosse sulest pärineb nii lühiproosat, luulet ja lasteraamatuid kui ka esseistikat ja näidendeid. Eesti keeles on Eha Vainu vahendusel ilmunud tema romaanid „Pelgupaik“ ja „See on Ales“ ning kolmest lühiromaanist koosnev „Triloogia“. Sigrid Toominga vahendusel jõudis äsja eesti keelde kunstnikuromaan „Teine nimi“ – Fosse tippteoseks peetava „Septoloogia“ esimesed kaks osa. Fosse on Euroopa teatrites üks enim lavastatud tänapäeva näitekirjanikke, mitmed tema näidendid on jõudnud ka Eesti lavadele. Jon Fosse 2021. aastal Rootsis Stockholmis.

    Nobeli kirjanduspreemial ei ole pikka ega lühikest nimekirja, õhk on oletustest paks, kandidaat otsustatakse kinniste uste taga ja rõhk on õnneks kirjandusel, mitte poliitikal ega nahavärvil. Seetõttu sobis Fosse kandidatuur hästi.

    Kui Solstad on poliitiline autor (omaaegne vasakradikaal, maoist, kes kutsus Norras üles relvastatud riigipöördele, et ehitada kommunismi), aga ülimalt kirjanduslik, imeväärne stilist ja nauditavalt misantroopiline, siis Fosse on ajatu ja müstiline. Ta on loonud oma universumi, kus kõik toimub fosselikult.

    Fosse puhul tuleb rääkida tema stiilist. Kui elegantse-mängleva-sarkastilise Solstad’ väänduvale põimlausele norra kirjandusest võrdset ei leia, siis Fosse stiil on pikaldane, kordustega, takerduv ja ringlev, täis pause, ega leia me ka tema lausele norra kirjandusest võrdset. Fosse ei kasuta punkti, tema lause jätkub lõpmatuseni. Selles lauses on kõike: lapsepõlve, noorust, armastust ja selle kaotust, inimelu nõrkust ja kahetsust, kahetsust, sekka sähvatanud mälupilte, mis jäävad õhku, kunstnikukutsumust, usulohutust ja üksindust, ja kõik see kokku moodustab inimese mastaapse elu algusest lõpuni. Teisikud annavad aimu, milline see elu võinuks olla. Aga kõige süngemas pimeduses paistab valgus.

    „Septoloogia“ esimene köide „Teine nimi“ ilmus kirjastuselt Eesti Raamat sel aastal. Romaan koosneb maalikunstnik Asle sisemonoloogist. Asle on saamatuvõitu üksiklane, kelle mõtted tegelevad valguse ja varjuga ja kes liigub ka justkui varjumaailmas, nii et alati ei tea, mis on tõeline ja mis kujutluses. Valitseb süütu, heatahtlik, hoolitsev ja tõsine meeleolu, aga selles tõsimeelsuses ja pühalikkuses võib välgatada huumorit.

    Fosse loomingus kohtuvad kirjandus ja religioon. Ta on katoliiklane ja tema proosa kõlab missalikult. Seda nimetatakse liturgiliseks. Asle, kelle ootamatu mõte viib ärevusse, rahustab end roosipärga lugedes, sest selles korduses tekib rahuseisund.

    Kaks stiilinäidet.

    … ei, ma ei taha tema peale rohkem mõelda, mõtlen ma ja siis mõtlen ma jälle, et ma oleksin pidanud tema poolt läbi astuma, üksi nagu ta on, kehvas seisus nagu ta on, oleksin pidanud teda vaatama minema ja küsima, kas läheks ja võtaks seltsis klaasikese, jah, tema oleks võtnud klaasi õlut ja selle kõrvale pitsi kangemat ja mina tassi piimaga kohvi, sest ma ei joo enam õlut, ei joo enam õlut, veini ega kangemat, sestsaadik kui ma karsklaseks hakkasin, just nii oleksin pidanud tegema, sest kui Asle juua saaks, hakkaks tal kergem ja tema värin kaoks, ta taltuks, kui ta vaid juua saaks, raskus temas läheks vähemaks, kivi kergemaks, jah, tema kivi nihkuks ehk pisut, nii et temasse pääseks tibake valgust ja õhku, siis oleksin ma viinud ta kuhugi, kus on teisi inimesi, kus teised käivad joomas, kus teised leiavad seltsi ja hingetröösti …

    See on Fosse, tema lõppematu ringlev lause, mis kordab sama motiivi, sama paigalseisu, sama hingepiina. Maalikunstnik Asle piinleb oma sõbra, maalikunstnik Asle pärast, kes on tema teine mina, teisik, varjukuju. Ajuti jääb mulje, et teist Aslet ei ole, ta on pettekujutlus ja üks mees elab kahe mehe elu. Aga selgust me selles ei saa.

    … sest see, mida ma tean, jah, mida ma tahan jagada, mida ma tahan näidata, jah, see ei lase end mõistagi välja öelda, aga laseb end ehk nähtavaks teha? vähemalt natukenegi? ja nii palju kui võimalik, tahan ma seda nähtavaks teha, sest see on tõde, sest ma olen selles kindel ja sest ma tean, et see on hea, hea minule ja hea teistele, ja sellel, mille ma nähtavaks tahan teha, on seos valgusega, samuti pimedusega, on seos helendava tumedusega kogu oma eimiskisuse külluses, jah, nii võib inimene mõelda, sääraseid sõnu kasutada, ja ma näen ka midagi pildist enda sees, kui ma näen midagi, mis minusse kinni jääb ja millest ma enam kunagi ei vabane, rodude kaupa pilte, aredaid pilte, mis on jäänud mulle mällu ja mind piinavad, jah, tõsijutt …

    See on Fosse, nii mõtleb Asle, nii mõtleb ja kirjutab Fosse. See on Fossele ainuomane stiil.

    „Teist nime“ ei olnud kerge tõlkida. Väärtkirjandust ei peagi olema kerge tõlkida. Aga mingil hetkel kandis Fosse voog mu kaasa ja juba varsti tundsin, et olen armunud, sest kõik, kuhu tõlkides sattusin, kajas hinges vastu ja võimendus vaimustuseks. Säärast salapära ilu ja väljaütlematust olen seni kohanud vaid ühel norra autoril, Tarjei Vesaasil tema „Jäälossis“ ja „Lindudes“.

  • Selline õudne ja tavaline

    HANNA LINDA KORP, JOOSEP NORMA

    Kõige tänapäevasem eesti kirjanik on Andrus Kasemaa. Tema kolm viimast proosateost – „Vanapoiss“ (2019), „Ema tuba“ (2022) ja „Au kolhoosikorrale!“ (2023) – moodustavad temaatilise terviku, mille ühendavaks lüliks on ülim kaasaegsus. Kasemaa südameasjaks paistab olevat portreteerida iga neljandat eestlast ehk inimest, kes kuulub nende 300 000 hulka, kelle elatustaset iseloomustab mõiste „suhteline vaesus“. Tema raamatute tegelased on ilma jäänud või ilma jäetud taasiseseisvunud Eesti eduloost, nad elavad kusagil ääremaal koledates lagunevates majades, teenivad miinimumpalka või ei käigi tööl. Aina kasvavate elamiskulude valguses on aina vaesemaks jäävast eestlasest kirjutamine tõepoolest asjakohane, seda enam, et Kasemaa on üks vähestest autoritest, kes ultraliberaalse majanduspoliitika hammasrataste vahele jäänud inimestest üldse kirjutab.

    Andrus Kasemaa annab hääle kõigile neile, kelle elu pärast Eesti taasiseseisvumist oluliselt paremaks ei läinud. Kirjanik 2018. aastal Tallinnas.

    Reaalsuse pärmitainas

    Napp retseptsioon on Kasemaa uue romaani puhul täheldanud mineviku­ihalust, mida ärgitab mõistagi ka teose bravuurikas pealkiri. Näiteks kirjanik Mae Lender kõrvutab seda 2012. aastal ilmunud „Leskede kadunud maailmaga“, seejuures ühendab teoseid „austus vanema põlvkonna vastu, oskus ja tahe neid ära kuulata, nende lugusid talletada, see on mõlemas raamatus sarnane“.1 Karl Martin Sinijärve sõnul on „Au kolhoosikorrale!“ aga koguni „julm sissevaade inimeste siseilma, kes täiega ongi kolhoosiaja kuldseks muinasajaks kujutlenud“2, Martha Rattuse arvates on teose kõige kandvam emotsioon just nimelt nostalgia.3

    Ehkki jutuaeg on tänapäev, võib raamat esmalugemisel oma kohati pisut totrana tunduva kolhoosikorra ülistamisega tõepoolest tekitada tunde, et see ongi ainult minevikku suunatud ning kõik need kõrvale- ja sissepõiked oleviku-Eestisse, näiteks Päästeameti pressi­esindaja hingeellu ja mõtiskelu­desse voodist välja kukkunud hädas vanainimeste ajataju üle on lihtsalt kogemata teksti potsatanud – või õigemini voolanud. Nagu kaht eelmist romaani, iseloomustab sellegi teose narratiivi hüplikkus ja spontaansus, kuid kui „Vanapoisis“ kompenseeris katkendlikkust peaaegu et vägivaldselt mõjuv sugestiivsus ja „Ema toas“ sügav ja valus häbi, siis siinsest eklektikast juhtlõnga leida proovides jääbki esialgu kätte vaid minevikuigatsus ja nõuka­nostalgia. Seda muljet süvendab ka tõik, et erinevalt eelmistest raamatutest ei puuduta Kasemaa siin peaaegu üldse identiteediga, eriti geiks olemisega seotud küsimusi – oluline on miski muu. Hea tahtmise korral on „Au kolhoosi­korrale!“ võimalik lugeda ka vastulausena president Kersti Kaljulaidi palju kõmu ja pahameelt tekitanud tõdemusele, nagu Nõukogude Eestis ei oleks saanud olla helget lapsepõlve.4 Kasemaa näitab selle raamatuga – küll tublisti liialdades –, et sai küll! Veelgi enam: isegi okupatsiooni­ajal elanul võis olla ka tore noorus-, töö- ja pensionipõlv.5

    Nagu öeldud, ei peaks „Au kolhoosikorrale!“ assotsiatiivne ja elliptiline narratiiv ega absurdini ulatuv hüperboolsus Kasemaa pikaajalisemaid lugejaid eriti üllatama. Kasemaa proosateoste retseptsioon paistabki lisaks teemade konteksti asetamisele keskenduvat sellele, kuidas kirjutatu muudkui vohab6 ning kuidas seda vohamist üleliia tõsiselt usaldada pole mõtet7. Tekib küsimus: kui lasta tekstil omasoodu kasvada, paisuda ja kerkida nagu pärmitainal, siis milliseks muutub kujutatu? Tõelisemaks, hüper­tõlgendatavaks? Ja milliseid lugemisvõimalusi raamat sel juhul pakub?

    Toome välja mõne olulisema. „Au kolhoosikorrale!“ on:

    1) adekvaatne sissevaade vaesusesse ja ebavõrdsusesse, mis kasvatab privilegeeritud lugeja empaatiavõimet;

    2) läbinisti koomiline romaan, mis näitab, et huumor aitab ületada kõiki raskusi;

    3) läbinisti traagiline romaan, mis visandab meie olevikust ja tulevikust väga morni pildi;

    4) hoiatusromaan, mis näitab, kui paljud inimesed on kodumaa narratiivist võõrandunud;

    5) teos, mis annab sõnaõiguse ka teisitimõtlejatele;

    6) teos, mis seob end lahti konservatismi ja liberalismi teljest ning näitab, et üheaegselt on võimalik mõista hukka küüditamist ja Vene imperialismi, aga samal ajal uskuda solidaarsemasse majanduspoliitikasse.

    Kuid nii teose poeetika kui ka teemade valguses tuleb romaanist välja veel midagi sellist, mis ühendab Andrus Kasemaa Lilli Luugi, Carolina Pihelgase ja Mudlumiga ehk praegusaja eesti kirjanduse paremikuga. Nimelt kirjutavad nad kõik möödanikust ajaloolise nõrgema, nurkasurutu positsioonilt. Kui Luuk, Pihelgas ja Mudlum annavad hääle eesti ajalooproosast peaaegu täiesti kõrvale jäänud naisjutustajale, siis Kasemaa kõigile neile, kelle elu pärast taasiseseisvumist oluliselt paremaks ei läinud ning kes on vara ja hüvede ebavõrdse jaotamise tulemusel kaotanud sotsiaalse mobiilsuse, tervise, ligipääsu kultuurile ja kõigele muule, mis paljudele elu loomuliku osana tundub. Seega ei ole see romaan ainult mineviku igatsemisest, vaid ka sellest, mis toimub praegu – ja nii võib „Au kolhoosikorrale!“ lugeda kui paeluvat kõverpilti Eesti elust aastal 2023.

    Vaesuse hais

    Kui vene ajal olevat elu raske olnud, siis on nüüdki raske minu arust, ütles ema. Kõige raskem nüüdsel ajal on lõputu mure, kust jälle raha saada (lk 43).

    Emal on muidugi õigus. Tema teab seda eriti hästi, sest naised saavad Eestis 2023. aasta seisuga keskmiselt 15% madalamat palka kui mehed8. Keskmine töötav eestimaalane teenib kuus 1524 eurot, millest arvele laekub 1259 eurot9. Ida-Viru, Valga, Võru, Põlva, Hiiu ja Saare maakonna mediaanpalgad jäävad 1200–1264 euro vahemikku, ehk siis pool nende piirkondade töötajaist teenivad sellest summast vähem. Viimastel andmetel elab Eestis ligikaudu 300 000 inimest suhtelises vaesuses, neist kaks kolmandikku püsivas suhtelises vaesuses, olles allpool vaesuspiiri olnud viimasest neljast aastast vähemalt kolmel10. Absoluutses vaesuses elab umbes 18 000 inimest – nende sissetulek ei võimalda tasuda minimaalse toidukorvi, eluaseme, ravimite, transpordi vms elus püsimiseks tarviliku eest.11

    Huvitav kokkusattumus on see, et kui vaeseim 60% elanikest ei võida Reformierakonna eestvedamisel ellu viidavast tulumaksureformist praktiliselt midagi (kuue detsiili peale kokku kõigest 9 miljonit aastas), jääb universaalse maksuvaba miinimumi tõttu kõige jõukamale 10%-le inimestest taskusse 68 miljonit eurot aastas.12 Kui see 68 miljonit hoopis absoluutses vaesuses elavate inimeste toetuseks kasutada, oleks võimalik neid kõiki aidata umbes 315 euroga kuus ning absoluutne vaesus Eestist täielikult kaotada! Jah, võib nõustuda, et senise tulumaksusüsteemi astmed olid ajale jalgu jäänud, aga seniste lävendite kergitamise või astmelise tulumaksu kehtestamisega oleks saanud keskklassi toetada ka nii, et jõukama 10% tulumaksupanus ei kahane. Fakt on see, et 2018. aastal Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Isamaa poolt kehtestatud maksuvaba tulu reform aitas ebavõrdsuse kasvu pidurdada, kuigi see on endiselt kasvutrendis.13

    Aga poes on kõik kallim jah. Kui näen, kuidas inimesed on vaesemaks jäänud ja lausa jooksevad tormi 50 protsenti allahinnatud toodetele, siis ma saan aru, et elu on läinud halvemaks ja vaevalt ta enam paremaks läheb. Vähemalt tükil ajal enam mitte (lk 87).

    Jah, poes on kõik kallim, inimeste ostujõud on inflatsiooni tõttu kahanenud ja samal ajal tõstab Reformierakonna juhitud valitsus käibemaksu, et katta tulumaksureformiga tekitatud eelarvepuudujääki. Teatavasti mõjutab käibemaksu tõstmine kõige rohkem just madalapalgalisi, kellel kulub kogu sissetulek esmatarbekaupadele ja eluasemele. Eestis on käibemaksu osakaal madalama sissetulekuga inimeste tuludest 17,7%, samal ajal kui suurima sissetulekuga detsiilis moodustab käibemaks tuludest vaid 7,8%.14 Käibemaksumäära tõusuga suureneb leibkondade toimetuleku risk ning madalapalgalised ei saa maksuvaba tulu tõusust piisavalt kasu, et korvata käibemaksutõusu.15 Eriti valusalt mõjutab käibemaksu tõstmine madalapalgalisi veel seepärast, et kui enamikus Euroopa Liidu riikides kehtib (kõigile või osadele) toiduainetele soodsam käibemaksumäär, siis Eesti on üks neljast liikmesriigist, kus toiduainetele käibemaksusoodustust ei ole.16

    Kui kellelegi tundus, et praegusest veelgi enam majanduslikku ebavõrdsust süvendavat rahanduspoliitikat pole võimalik ette kujutada, siis septembri lõpus vihjas Kaja Kallas, et Reformierakond eelistaks käibemaksu veelgi tõsta, samal ajal kui koalitsioonipartnerid vaatavad pigem solidaarsemate variantide poole, nagu astmeline tulumaks või varamaksud.17

    Kõikjal on vaese maarahva hais. 21. sajandi Eesti hais. Selline õudne ja tavaline (lk 59).

    Tegelikult ei ole ühtegi veenvat põhjust, miks peaks XXI sajandi Eestis olema niivõrd palju vaesust ja ilmajäetust. 2023. aastal ei tohiks olla võimalik, et täistööajaga töötajale makstakse vähem kui 50% mediaanpalgast ehk 725 eurot (praegune miinimumpalk). Ebavõrdsuse ulatus on sotsiaalne ja poliitiline kokkulepe: võrdse kogutoodangu ja -jõukusega riikides võib olla täiesti erinev ebavõrdsuse tase.18

    Andrus Kasemaa kirjeldatud vaesus ei ole miski, mis tuleb vaestel lihtsalt ära kannatada, kuni riik rikkaks saab. See on seniste majandus- ja rahanduspoliitiliste otsuste tulemus, et meie ebavõrdsuse tase on euroala riikide seas üks kõrgemaid: jõukaim 5% leibkondadest omab Eestis 48% jõukusest.19 Kuni vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamine ei ole ühiskonnas ja poliitikas prioriteet, kuni peaministripartei arvates on mõistlik maksustada madalapalgaliste tarbimist, mitte jõukama 5% kätte akumuleerunud jõukust, on meil vaja kirjanikke nagu Kasemaa, kes kirjutavad empaatiliselt, hinnanguvabalt ja sooja huumoriga inimestest, keda maksuküüru kaotamine sugugi ei lohuta.

    Ja mul on tunne, nagu ma oleksin inimestele lähemale saanud. Nende muredele, rõõmudele. Et neis lugudes on rohkem ilu ja lihtsust kui mingites järje­kordsetes õelates poliitilistes kommentaarides (lk 18).

    Varalise ebavõrdsuse tase on Eestis euroala riikide võrdluses üks kõrgemaid: rikkaimale 5 protsendile leibkondadest Eestis kuulub pea pool kogu jõukusest. Eesti Panga Facebooki-postitus leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu 2021. aasta tulemuste kohta (26.V 2023).

    1 Vt https://www.goodreads.com/book/show/195475561-au-kolhoosikorrale

    2 Karl Martin Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: Andrus Kasemaa „Au kolhoosikorrale!“ rabas jalust. – ERRi kultuuriportaal 25. VIII 2023. https://kultuur.err.ee/1609076810/sinijarve-raamatusoovitused-andrus-kasemaa-au-kolhoosikorrale-rabas-jalust

    3 Martha Rattus, Ega elu koosne vaid kangelaste kannatuslugudest. – Postimees 30. IX 2023.

    4 Georgi Beltadze, Kersti Kaljulaid: mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv. – Postimees 4. X 2017. https://arvamus.postimees.ee/4265367/kersti-kaljulaid-mul-on-raske-moista-kui-inimesed-utlevad-et-neil-oli-noukogude-eestis-helge-lapsepolv

    5 Soovitame lugeda kogumikku „Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad“ (EKSA, 2019, koostanud Epp Annus ja Brita Melts).

    6 „Järgemööda aina veidramatest nüanssidest pulbitsevaid ideid Kasemaa ei kammitse ja fantaasialend toidab üha võimenduvat oletustel põhinevat jutustust [—],“ kirjutab Brita Melts aastal 2015 „Minu viimasest raamatust“. Vt Brita Melts, Kas arveteklaarimine Poeedirahuga? – Sirp 16. I 2015.

    7 Vilja Kiisler, Lumehelbeke laseb lollakatele krae vahele. – Sirp, 14. VI 2019.

    8 Meeste ja naiste palga erinevus. II kvartal 2023. Andmed Statistikaameti palgarakendusest, vt https://palgad.stat.ee/

    9 Mediaanpalk. II kvartal 2023. Andmed Statistikaameti palgarakendusest.

    10 Suhteline vaesus. Vt https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/suhteline-vaesus

    11 Absoluutne vaesus. Vt https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/absoluutne-vaesus

    12 Tulumaksumuudatused jätavad riigieelarvesse püsiva augu. – ERR 26. IV 2023. https://www.err.ee/1608960034/tulumaksumuudatused-jatavad-riigieelarvesse-pusiva-augu

    13 Vt Siim Espenberg, Eesti leibkondade maksukoormuse jaotus ning maksuvaba tulu reformi mõjuanalüüs. [Uuringu kokkuvõte.] Tartu Ülikool, 2023. https://www.fin.ee/media/8773/download

    14 Vt käibemaksuseaduse eelnõu seletuskiri, 11. V 2023. Vt käibemaksuseaduse muutmise seadus 147 SE. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fa4c510e-bdc4-4248-8fe1-1f6bb21ad1c6/kaibemaksuseaduse-muutmise-seaduse-eelnou-147-se-i.-arutelu-teemal-majutusteenuste-kaibemaksuerandi-kaotamise-ettepanek.-huvigruppide-kaasamine

    15 Samas.

    16 Vt Toiduainete käibemaks on Eestis Euroopa Liidu kõrgemaid. – Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda 16. II 2022. https://epkk.ee/toiduainete-kaibemaks-on-eestis-euroopa-liidu-korgemaid/

    17 Madis Hindre, 400 miljoni leidmine: Reform võtaks vaesematelt, Eesti 200 ja sotsid rikkamatelt. – ERR 21. IX 2023. https://www.err.ee/1609107740/400-miljoni-leidmine-reform-votaks-vaesematelt-eesti-200-ja-sotsid-rikkamatelt

    18 Thomas Piketty, A Brief History of Equality. Harvard University Press, 2022.

    19 Vt Jaanika Meriküll ja Tairi Rõõm, Mis selgitab varalist ebavõrdsust Eestis? Varakomponentide, leibkonna suuruse ja piirkonna mõju. Teemapaberid 2/2023. – Eesti Pank. https://www.eestipank.ee/publikatsioonid/teemapaberid/2023/22023-mis-selgitab-varalist-ebavordsust-eestis-varakompo­nentide-leibkonna-suuruse-ja-piirkonna-moju

  • Omaeluepisoodid ja sõnamängud

    PEETER SAUTER

    Kaks luuleraamatut, kõvakaanelist, ilusat. Kaur Riismaa on kujundanud Maarja-Liis Möldri kogumikud „Miks teisi ei lööda“ ja „Meesinine“ suure poole­hoiuga, põhjalikult ja oskuslikult. Väärikas debüüt.

    Oli kuulda, et teisele raamatule ei tulnud kulka toetus kähku ega kergelt, see-eest tuli hiljem aastaauhinna nominatsioon. Mäletan tunnet, kui minu esimese raamatu ilmumine venis. Teadmatus. Jah, on teada, et ilmub, aga mis ta on või pole, ei tea, kuni raamat pole pihus olnud. Ise ei tea.

    Ilmumine on autorile tagasiside ka siis, kui keegi raamatu kohta midagi ei ütle. Raamat ise on tagasiside, annab uue vaate tehtule: kas oli tegemisest tolku või ei, mida peaks tegema teisiti, kas liikusin edasi või hoopis tagasi? Alguseotsas on kirjutaja areng kiire, oma käekiri, hääl alles kujuneb välja, avaldamise venides jõuab raamatust ammugi tüdineda. Kui see lõpuks tuleb, võib tunduda võõraski, eilne päev. Sest liigutud on juba mujale – või käega löödud.

    Kirjutajat need mõtted muidugi ei aita, et sama on tundnud teisedki.

    Vahele – sattusin hiljuti lugema Andres Ehini ja Nikolai Baturini esimesi kogusid, „Hunditammi“ (või „Hunditamme“?) ja „Maa-aluseid järvi“. Jõudis kohale, et ega need mehed elus suurt muutunud, luules. Kõik hilisem oli olemas algusest peale. Vihud ilmusid, kui autorid olid kolmekümne tuuris, ja küllap ootasid nemad 1960. aastatel oma teose ilmumist palju kauem kui praegused algajad, kelle tekstid ei pea läbi saama Glavlitist ja toimetuskolleegiumidest.

    Sestap on üsna ükstapuha, mida ma Maarja-Liis Möldri tekstidest arvan. Ükstapuha tekstidele. Tekstid lähevad oma rada ja ongi juba läinud. Autor ei pruugi muutuda, kui ei taha. Ta on juba olemas sellisena, nagu on. Arvamine on vaid kauge viibe, nending, et lugesin, mõtlesin või vähemalt püüdsin kaasa mõelda.

    Möldri kaht raamatut kannavad eneseiroonia, valu peitmine, varjamine, valu nii enese kui ka teiste pärast. Iroonia aitab vältida noorluuletaja liigset sentimenti ja tundepaisutust, mis ei tähenda, et sordiini all tundeid pole. Ei lugenud kokku, aga võimalik, et esimese kogu kõige sagedamini esinev sõna on „süda“. (Nagu teada, on hispaania keeles vähe laule, kus poleks sees sõna „corazon“, ja selge, et see viitab armastusele, enamasti traagilisele.) Südamega võib aga luules lugu olla nii, et vanaema annab Maarja-Liisile nõu palja pea ja südamega välja mitte minna.

    Maarja-Liis Mölder 3. märtsil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule ja proosa aastaauhindade kandidaatide õhtul „Meesinist“ lugemas. Mikrofoni hoiab Wimberg.

    Tekstid jagunevad abstraktseteks tunde-mõtteuperpallideks ja konkreetseteks mälestusepisoodideks (mulle tugevam portsjon), vahele mõni aforistlik-minimalistlik kalambuur või epigramm. Siin-seal puänteeritakse, tihti sõnamänguliselt, ja mängitakse sedaviisi irooniavajadusest teravmeelitsedes luuletuse tõsidus ja puudutus vahel maha. Olen „kill your darlings“ hoiaku pooldaja – vaimukus rikub tihti teksti terviku (kui pole just vaimuvälkudel põhinev tekst või läbiv sõnamäng). Aga küllap on lugejaid, kellele sobib.

    Mõned sõnamängud kõnealustest kogudest: maateeavastajad, vihasööjabakterid, armastuse säilivusaeg väheneb, kui armastust ei hoita ettenähtud tingimustes, kapillaarides kajab hemolupiin, Plii Ats pole rahategija, üksind-uss on kerinud ümber kaela, armastajatel on yin ja jonn. (Inetu on muidugi kontekstist välja rebida.) On kohti, kus sõnamängulisus töötab hästi ja sisuliselt: „palun / pane komasid / kõvasti ja / valesti .. aga ära / palun pane / punkti“. Või: „eile jäi meil / teineteise seltsis veel / õhust puudu // täna / on teda me vahel / nii palju / et lõikame tast / pakse viile / kohvi kõrvale“. Puänteeritud: „ema / mul on / sulle uudis .. kas / tal on / ikka korralik / töö .. muidugi / ta on / õhulossi / uksehoidja“.

    Hästi töötavad konkreetsed lood, kus näiteks hooldekodus lamav naine väsimatult kordab: „aga emal ei ole, kallis laps, emal ei ole“, sest pidevalt meenub, kuidas tütrele jäi ostmata kallis nukk, kogu raha oli niigi lapsele kulunud. Või on 86aastane vanaproua uhke ja rõõmus, et ta mees on valmis armukadedusest kirvega autot lõhkuma, kui daam on pisut kauemaks Lätti jäänud. Või püüab vene mees bussis kinni kukkuva Maarja-Liisi, aitab koos käimisraamiga bussist välja, uurib, kas kõik on nüüd korras (on tusk, et vene keeles, aga mis siis). Vägev on lugu, kus isa tuleb üle hulga aja külla, laulab tütrele „oo, on vast naine – / poeem ebamaine“ ja jääb vinti, aga hiljem arvab, et kokakoolapudeli ajas ümber tema, mitte ta tütar, ja koos asutakse koristama, mõlemal oma südamepiin. Ühes sõnamängulises episoodis on noormees pakkunud end läbi vihma saatjaks, ühtäkki teatab aga, et pöörab ära, ja pöörabki koos varjuga minema, ärapööranu selline, ja neiu, kes oli valmis ei tea milleks, peab minema hoopis vihmavarju ostma. Olgu peale, nukker naljalugu. Veidi otsitult mõjub, et orhidee pole aastaid õitsenud, kuna luuletajal on armastusepuudus ja ta kastab orhidee üle.

    Pealkiri „Miks teisi ei lööda“ peaks avanema luuletuses, kus koolis mitte lööma manitsetud poiss jääb kodus unelema: kunagi teenib ta nii palju, et saab isale osta kojusõidupileti – ja isa tulebki, ütleb, millal poiss suureks saab, ja seletab, miks teisi ei lööda. Ehk siis manitsetu on kodus palju rängemalt lüüa saanud, kui ise koolis lõi. Ma ei ole siiski kindel, et seosest õigesti aru sain.

    Teises kogus on konkreetsete eluseikade pildistusi vähem. Domineerib abstraktsem lüürika, millega saan kehvemini kontakti. Tekst jääb hermeetiliseks, ilmselt puudub mul funktsionaalne lugemis­oskus. Mõned konkreetsed lood äratavad siiski poolehoidu: kriidisöömine koolis, kõrvenõgese tegemine lasteaias, sõbra uppumise meenutus ja memme surma lugu. Toredasti on kirjeldatud külaskäiku Pirita kloostrisse, kus jutustaja paneb kogemata pihta kadunud Vello Salo rulaatori. Kõlab anekdootlikult, ent ei ole seda mitte. Vähemalt mitte ainult.

    Esimeses kogus on pühendusluuletused August Gailitile ja Karl Ristikivile, teises Juhan Liivile, aga need on lihtsalt sõbralikud viiped.

    Möldri luules korduvad nõuandva vanaema, hoolitseva ema, kadunud ja tagasi pöörduva isa motiiv ning kujuteldavad õpetussõnad lapselapsele.

    Esimese raamatu on toimetanud Jürgen Rooste ja Kaur Riismaa, teise Veronika Kivisilla. Möldril on toetajaid, innustajaid. On tunda, et ta on astunud loomuldasa eesti kirjanike hulka. Tore!

    Ehk tulevad uued tekstikogud trükist nobedamini, et peas järgmistele ruumi teha. Ja luuletamise kõrval võib võtta vahest muidki kirjandusega seotud tegemisi, kohustusi, mis tõmbavad ja sobivad. Vahelduse mõttes. Nii on teinud ka kolm nimetatud abimeest.

    Avalikke etteasteid on juba olnud ja küllap need sagenevad, sest Maarja-Liisi kutsutakse meelsasti kampa. Kambavaim on kirjanduses tihti oluline. Me vajame üksteise tuge.

Sirp