lendorav

1905. aasta sündmuste mootoriks olid VSDTP Tallinna komitee, eesti ja läti revolutsioonilised ja Venemaa sündmustest inspireeritud töölised ning ka maasaadikud, kes läksidki pärast Volta koosolekut Harju- ja Läänemaale mõisaid põletama. Mu oma poisikeseohtu vanaisa istus Lõuna-Harjumaa Kabala mõisa mässukatse tõttu kaks nädalat kinni Paksus Margareetas, kus oli ka osa Pamjat Azova madruseid, kes kõik teatavasti hukati.

Ma pole märganud, kuidas suhtub Eesti ühiskond 1905. aasta sündmustesse tänapäeval, kommunistlikel aastatel anastati ja kompromiteeriti see teema NLKP tegelaste poolt täielikult (Moosberg, Maamägi ja jüngrid). Ometigi on kogu Eesti uuema ajaloo sündmustik ja osalised pärit just sellest aastast. Tuglas, Suits, Kruus, Päts, Noor-Eesti, Tammsaare, Martna, K. Ast jne, jne. 1905. aastal asutati kõik Eesti erakonnad, esimesena Tõnissoni Eduerakond, seejärel sotsid jt. Ju keegi suudab veel midagi leida Tartu ülikooli aulakoosolekust ja Bürgermussest, kus see kõik toimus.

1905. aasta mässu järel tuli väga paljudel läände pakku minna. (Tõsi, karistussalkade hirmus rännati hädaga isegi Venemaale, lihtrahvas peamiselt. Sest mässajad tahtsid maad, mida neile suutis anda alles EW oma maaseadusega.) Aga nooreestilik loosung – saagem eurooplasteks – sellest ainult võitis. Noored sotsid ei saanud hästi läbi vana ja euroopaliku härrassotsi Vildega, aga see häbi jäägu Tuglase ja Suitsu õlgadele.

2005. aastal ei mäletata ei toonaseid erakondi ega nende juuri. Ei mäletata kogu XX sajandi kultuuri ühiskonnavastast trotsivat eelenamlust – ikka 1920ndate algusest peale kuni Vietnami sõja lõpuni. Kõik sotsioloogia- ja filosoofiaautoriteedid, keda ühiskonnateadlased tänapäeval meelsasti tsiteerivad, on ise kas 1930. aastate Kominterni või 1960. aastate new left’i juurikaga. Eriti prantslased, pettunud või mittepettunud kommunistid, aga isegi soomlased. Meil on nüüd oma tänane hilinenud new left ka olemas: taandunud kaitseminister Jaak Jõerüüt, Postimehe ajakirjanikust professor Rein Veidemann ja oma Laari-vihas vististi täiesti marutaudistunud ühiskonnauurija Rein Ruutsoo (tema vajaks küll juba süsti!). Kõik nad on valdavalt mures oma punamineviku pärast, muud muret neil ju tegelikult ei olegi, keegi neid ei ründa (ah soo, näidati kord punast särki küll!). Muidu on nad kõik asjalikud ja haritud inimesed.

1905. aasta sündmusi said isegi 1930ndatel rahulikult ja võimude poolt kimbutamata meenutada Kruus, Martna, Tuglas, Aitsam – see ei tekitanud mingeid probleeme. 1920ndate algul ei hõõrutud kellelegi nina alla, et suurem jagu Vabadussõja komandöridest oli õppinud Tsaari-Venemaa sõjakoolides, suurem osa poliitikutest ja juristidest olid õppinud Peterburis (sest Tartusse eestlasi ei võetud, see oli ju saksa ülikool), kehtis Tsaari-Venemaa aegne nuhtlusseadustik jne. Eelmise elu “patte” rahvuslikkuse mõttes ei nuheldud enam kellegi kaela – Grenzstein oli oma juudiviha ja venearmastusega lahkunud, järglasi tal ei olnud.

Aga mis toimub aastal 2005?

Ühelt poolt tahetakse ajaloos selgust, nõukogulikke kollaborante ei soovita enam riigi eesotsas näha. Arusaadav, aga mitte võrreldav esimese EV algusega, kui tsaaritruudust ei tuletatud kellelegi meelde ja asju selgitavaks piiriks jäi Vabadussõja rindejoon. Sellist rindejoont pole aastal 2005 kuskilt võtta, ei aita ka vihjed Nürnbergile jm. Minu arusaam asjast on see, et eesti kommunistid ENSVs olid pärast rindejoont mäletavaid 1950. aastaid tänase eesti korruptsiooni seemnekartul. Ei olnud 1960ndatest alates enam mingeid kommuniste, vaid sulaehtsad korruptandid, kes on tänaseni võimul. Kolhoosiesimeestest ideoloogiatöötajateni korruptiivsed redised, kel pole ei au ega häbi. Seda pole sageli ka nende lastel ja sugulastel.

Olgu see kõik nagu on, meil pole muid inimesi võtta. Just koos nende ja teistsuguste inimestega tulebki elada. Ja lasta kõigil üheskoos elada. Muidugi ma võpatan, kui loen Rein Ruutsoo arvamust, et enam-vähem kõik endised tippteadlased ja kirjanikud olevat ekskommunistid, või Eesti Vabariigi kohta, et “Häbi ja väärikus ei jõudnud selles riigikeses (sic!)  juurduda.” See meenutab ikka väga Maamäge, Sõkla ja Naani, Ruutsoo parteikaaslasi.

Rein Veidemann tegi siiski ühe toreda tähelepaneku Balti parunite kohta, et neid me olevat hakanud, erinevalt 1905. aastast, palju tolerantsemalt käsitlema. Mitmed ajaloolaste ettevõtmised on tõepoolest olnud selle suunaga, mu koduküla mõisnik H. Keyserling on juba peaaegu eesti mees. Ei vaidle vastu. Eestiaegne saksaviha on lahtunud. Aga kas Veidemanni märkus ei suuna ühtlasi sinnapoole, et aeg oleks ära unustada ka nõukaaegne kollaboratsioon? Muidugi vihjab. Tollased kupjad, kiltrid ja öördajad tuleks täna ära unustada. Andeks neile anda me ei saa, sest keegi pole ju andestust palunud. Järelikult tuleb nad või nende teod lihtsalt unustada.

Aastaks 1905 oli rahvuslik liikumine oma esimese tõusu järel juba peaaegu surnud,  vahele jäid venestuskümnendid, nooreestlased ei võtnud aga Reimanni, Hurta ja Tõnissoni omaks, pidasid neid eeskätt kultuuri mõttes tagurlasteks, mis vastaski tõele. 1905. aastal algas uus rahvuslik tõus, aga sedapuhku ehtsalt ja tõsiselt poliitiline, erakondlik ja armutu. See kõik käis noorele, demokraatiat propageerinud riigile hiljem, 1920ndail, üle jõu, rahvas vihkas erakondi ja poliitilist lehmakauplemist mitte vähem kui praegu. Ning Päts oli “moodne” mees, vaatas, mis suurtes riikides tehakse. Saksamaal ja Venemaal keelati erakonnad ära ning siirduti ainujuhtimisele, nii tuli siis Eestiski teha. Võimuiha muidugi ka, aga kogu ilusa Eesti aja müüt või mälestus ei põhine mitte 1920ndatel, vaid just 1930ndatel aastatel, Pätsi ajal, mil eesti võid veeti Inglismaale ja taluelu läks ilusaks. Nüüd purustavad Ilmjärv ja Ruutsoo selle pildi, väites, et Päts oli Moskvast indoktrineeritud. Võib-olla oligi, Jaak Valge majandusanalüüsid on üsna veenvad ega piirdu sugugi ainult Pätsiga. Aga see Pätsi-kirumine tekitab sellise fooni, et Lauristin-Barbarus-Ruus jt olid 1940. aastal nagu süütud lambukesed. Et ega nemad 1940. aasta augustis riiki maha müünud, vaid Päts ikka juba juunis. EV “riigikene” oligi seda hukatust väärt!

Selle peale tahaksin küll öelda, et mingu kommarid sinnasamusesse, teie asi ei ole üleüldse neid aastaid ega seda riiki käsitleda! Teie riik on juba ära olnud, selle nimi oli NSVL. Mis eristab nõukaaegset kelnerit, taksojuhti või juuksurit parteitöötajast? Eluvaates küll mitte miski, seda ongi täna EVs iga päev näha.

1905, erakondade asutamise aegu, oli alles veel idealismi, mis teostus aastal 1918. Mõnedele vingameestele aga 1940. Sealt edasi on olnud suhteliselt ühtne korruptiivne moraalilagedus, nii saksa kui ka vene ajal. Moraali ei saa kehtestada kogu ühiskonnale, moraal rajab endale ise teed väikeste saarekeste haaval nagu negentroopiagi. See lootus veel jääb.

Umbes 100 aastat tagasi hakkas Emile Durkheim huvi tundma, miks inimesed sooritavad enesetappe. Sellest huvist sündis tänase sotsioloogia üks peamisi suundi, mis uurib, kuidas ühiskond mõjutab üksikindiviidi. Ligikaudu samal ajal äratas Sigmund Freudi tähelepanu seksuaalsetes luuludes vaevlev hüsteeriline naine Anna O., keda ravis tema õpetaja Joseph Breuer.  Sellest sündis alateadvuse- ja psühhoanalüüsiteooria.

Kaaseaegsest vaatepunktist valitses enne neid teooriad ja meetodeid tükk tühja maad, millele eelnes… täielik tühjus. Inimesed, kes mingil seletamatul põhjusel olid ohtlikult agressiivsed, löödi lihtsalt maha; teised, keda tabas langetõvehoog või kes muidu oli “saatanast vaevatud”, heideti tuleriidale või aheldati vangikongi, kuhu sattusid ka kurjategijad ja prostituudid.  “Hullumeelsuse ajaloo” autori Michael Foucault’ arvates ei olnud enne XIX sajandit sellist mõistet nagu hullumeelsus üldse olemas. Ühiskond isoleeris ühteviisi kõik, kes selle toimimist segasid: leeprahaiged, süfiliitikud, maniakid.

Kuigi esimene arvatav vaimuhaigla Bethlehem Hospital  rajati Londonis 1247. aastal, jõuti alles XIX sajandil seisukohale, et paljud vägivallatsejad, mõrvarid ja muidu imelikud on tegelikult vaimuhaiged ja nendegi õige paik on raviasutus. Tõsi, meetodid, mida raviks kasutati, olid vägagi radikaalsed. Sajandeid turgutati “nupust nikastanuid” kuuma, külma ja piinamisega, sest tõdeti, et see oli ainus, mis neile üleüldse mõju avaldas. Hea meetod oli näiteks hullude kukutamine spetsiaalse sillakese pealt jääkülma vette, sest usuti, et šokiteraapia raputab mõistuse paika tagasi. See usk piina ja šoki “imepärasesse” mõjusse ei ole päriselt vaibunud praegugi – elektrišokiravi on psühhiaatrias igapäevane nähtus. Tõsi, seda rakendatakse siis, kui miski muu enam ei aita.

Väljapääs peitub inimeses endas

Kuid ka šokiteraapiast on olemas väljapääs. David Servan-Schreiber osutab oma raamatus “Stressist vabaks ilma ravimiteta” (Varrak, 2005), et väljapääs peitub inimeses endas. Autor on veendunud, et depressioonist ja stressist ülesaamiseks pole vaja võtta ravimeid, minna psühhoanalüüsile ega taluda elektrišokke.

Meditsiini- ja filosoofiadoktori kraadiga Servan-Schreiber on õppinud ja praktiseerinud lääne ülikoolides psühhiaatriat 20 aastat, kuid oma veendumuse inimeses endas peituvast tervendavast jõust on ta ammutanud eelkõige tiibeti ja hiina meditsiinist. Ta on ilmselt üks esimesi, kes osutab, et enne kaasaegsete meetodite juurutamist ei olnud mitte tükk tühja maad, vaid inimkonna enam kui kolme tuhande aasta pikkune kultuurilugu, mis seejuures ei alanud hoopiski mitte Kreekast, vaid palju kaugemalt. Tema raamat toimib ühendava kultuurisillana, mis ei pudenda lugejat jääkülma vette, vaid võimaldab tal näha inimene olemise  probleeme ja tegelikult kogu elu uuest vaatenurgast.

Autor tõdeb, et 50 – 75% kõigist arstide juurde tehtavaist visiitidest on ajendatud eelkõige stressist ja et surma põhjustavate riskifaktorite hulgas on stress tõsisem kui näiteks suitsetamine. Kõige enam tarbitakse läänes aga ravimeid stressist tingitud hädade leevendamiseks: need on antidepressandid, rahustid, uinutid, antatsiidid kõrvetiste ja maohaavade vastu, vererõhku ja kolesterooli langetavad ravimid.

Eesti Ekspress (21. VII 2005) osutab ravimiametile viidates, et möödunud aastal müüdi  Eestis iga päev 10,11 defineeritud doosi antidepressante tuhande elaniku kohta ja viimase kümne aastaga on antidepressantide tarbimine kasvanud 6,3 korda. 

“Aastal 2005 kirjutavad Eesti arstid patsientidele meeleolurohtusid rohkem kui eales varem – ainuüksi esimeses kvartalis jõudis Haigekassasse 44 865 täiskasvanute ja 1299 alaealiste välja ostetud antidepressandiretsepti. Kui suund samamoodi jätkub, on jõuludeks tänavuse aastanumbri sees Eestis antidepressante välja kirjutatud vähemalt 180 000 korral – vähemalt, sest kui palju retsepti saanuid teel apteeki ümber mõtleb, jääb teadmata,” kirjutab ajaleht.

Selle kõige taustal on Servan-Schreiberi raamat kui hüüdja hääl kõrbes: pääsemine ei ole mitte antidepressantides, vaid meis endas. Otsigem üles iseenda sisemine jõud või leidkem meetodid, kuidas oma psüühikat positiivses suunas mõjutada, veenab ta.

Emotsionaalne ja kognitiivne aju

Üks meeliköitvaimaid osi kõnealuses raamatus on kaose ja koherentsuse teooria, mis tugineb Portugali kaasaegse neuroloogi Antonio Damasio töödele emotsionaalse ja kognitiivse aju toimemehhanismidest. Kui emotsionaalse ehk limbilise aju ülesanne on tagada inimese ellujäämine ja soo jätkamine, siis kognitiivse aju eesmärk on juhtida inimese tegevust mõttetegevuse abil. Teatud piirsituatsioonides, kus inimese elu on ohus, võtab ohjad üle emotsionaalne aju, mis annab kiiresti vajalikud käsud ja suunab verre vajaliku koguse adrenaliini. Sellises olukorras on mõttetegevus pea täielikult välja lülitatud.

Sama asi juhtub inimesega, kes on väga tugevas stressis: pea on tühi, mõte ei tööta, hing valutab. Emotsionaalne aju lämmatab täielikult mõttetegevuse. Tihti juhtub see pärast ränka psüühilist traumat, kuid selleni võib viia ka kestev stress.

Stressi tulemuseks võivad omakorda olla häired südamerütmis ja infarkt. Servan-Schreiber toob näiteks patsiendi, kes suri infarkti 32aastaselt. Autori väitel üritas ta eelnevalt patsienti veenda, et too vajab stressi raviks ka psühhiaatrilist abi, kuid patsient ei soostunud abi vastu võtma. Infarkti põhjuseks võis meediku hinnangul olla stressist põhjustaud kaos südamerütmis.

Kaose vastandiks  on normipärane harmoonia ehk koherentsus, mille saavutamiseks soovitab meedik jälgida oma südame rütme ja tegeleda näiteks idamaise meditatsiooni või joogaga. Lääne psühhofarmakonidest paremaks peab autor ka hiina nõelravi ja Tiibetist tuntud homoöpaatilisi meetodeid. Elektrišokid soovitab ta aga välja vahetada kalaõli ehk oomega-3 vastu, mis tugevdab ta kinnitusel aju- ja närvirakke.

Servan-Schreiber teenis ta enda kinnitusel ära paljude oma kolleegide halvakspanu ja on enam kui selge, et tema raamat on rünnak ka medikamente tootvate suurkontsernide vastu, sest kui inimesed hakkaksid pillide neelamise asemel joogaga tegelema, sureks tulutoov antidepressantide tootmine välja.

Kõnealuse raamatu võlu peitub pigem siiski katses ületada lõhet erinevate kultuuride vahel ja julguses otsida vastuseid sealt, kus vaimse tasakaalu edendamisega on järjepidevalt tegeletud juba aastatuhaneid. Midagi olulist on lääne psühhiaatrias kindlasti nihkunud, kui doktorikraadiga, maailma kõige mainekamates lääne ülikoolides õppinud ja töötanud arst söandab oma töös tsiteerida Buddhat ja leiab, et inimolemise kõige täiuslikum harmoonia väljendub Buddha naeratuses.

Poliitikud, kes seda peavad otsustama, elavad olevikus, nad ei pea olema ajaloolased ega muu ala asjatundjad, sest neil on raha, mille eest nad võivad seesuguseid endale nõunikeks palgata. Aga ega nad ei pruugi neid kuulama jääda. Kuid ajalugu on kasulik tunda. Sest jõud, mis on läbi sajandite kujundanud ühe riigi ajaloo, toimivad ka tänapäevas ja veel tulevikuski. Enamasti on need jõud tegusamad kui poliitikute subjektiivsed soovid ja arvamused.

Türgi puhul on kasulik alustada sellest, et see riik ehk rahvas alustas liikumist Aasiast läände juba tuhat aastat tagasi ja praegune soov pääseda Euroopa Liitu on lihtsalt selle liikumise jätkumine. Oma geopoliitilise asendi ja ajaloo poolest on Türgi mõneti võrreldav Venemaaga. Mõlemad on olnud seotud Euroopaga, kuid on olnud liiga suured ja enesekesksed, et sellesse kuuluda. Mõlemad on tuhandeaastase Bütsantsi riigi järglased, türklased pärisid Bütsantsi maa ja rahva, venelased usu ja kiriku, nad mõlemad on võidelnud teineteisega selle pärandi pärast nagu ka ülemvõimu pärast Euraasia südamaal. Venemaa lõunapiir Kaukaasiast Siberini on piir türgi keeli kõnelevate rahvastega. Sõda türgi rändrahvastega, Türgiga ja unelm Konstantinoopoli vabastamisest on Venemaa ajaloo püsikomponent. Kui Venemaal on edu olnud, on Lääne-Euroopa toetanud Türgit, kui Türgi on ohustanud Euroopat, on Euroopa teinud panuse Venemaa peale. Seega Euroopa jaoks on Türgi küsimus vahetult seotud Vene küsimusega.

Türgi geopoliitiline asend Euraasia südamaal on peamine tegur, mis teda läänega seob. 1916. aastal sõlmitud Inglise-Prantsuse-Vene nn Sykesi-Picot’ leping nägi ette Türgi riigi kui sellise likvideerimise. Kui Euroopa suurriigid sellest ideest üsna peatselt loobusid, arvas Kreeka, et lööb Türgit üksinda. Oleks peaaegu löönudki, kuid tema vastas oli kindral Kemal Paşa, pärastine Atatürk, kelle juhtimisel kreeklaste rünnak löödi tagasi. Kasutades oma isiklikku võimu, kehtestas Atatürk uue poliitilise süsteemi ja pööras maa lõplikult näoga lääne tsivilisatsiooni poole. Türgi demokraatia on sisuliselt valitseva poliitilise ja sõjaväelise eliidi valik ega ole sugenenud rahva enamuse tahtest. Viimane elab ikka veel traditsioonilise agraarühiskonna tõekspidamiste järgi. Ainult vastukaaluna kommunistide ohule on võimud lubanud usuorganisatsioonide avalikku tegevust.

Ka Euroopa sisetülides on olnud Türgi alatine kaasarääkija. Kui XVI sajandil poleks Türgi sidunud katoliiklike Habsburgide sõjajõudusid, oleksid need kerge vaevaga surunud maha Lutherit pooldavate Saksa vürstide ülestõusu. Ilma Türgita poleks olnud usupuhastust. Pärast Viini piiramist 1684. aastal pole Türgi aga enam Euroopa riikidega sõdinud. Tulpide ajastul (1700 – 1730), kui Euroopas tõlgiti “1001 öö” jutud, hakkas Türgi eurooplaste meeles kehastama eksootilist imedemaad orienti. See unelm püsis I maailmasõjani ja vabariigi kehtestamiseni, kui Türgist sai vaene ja igav Balkani ääremaa. Sajandi lõpuks on Türgi taastanud oma maine turismi- ja puhkusemaana. Vana romantilist orienti enam küll ei ole, kuid Türgi müüb eurooplastele nüüd sinist merd ja suvesoojust.

Geopoliitiline turvalisus, mis kaasneb Türgi lähenemisega Euroopa Liidule, peaks olema üks põhilisi argumente Türgi kasuks, see muudab jõuvahekordi kogu Euraasias. Kõik teised poolt- ja vastuväited on sellega võrreldes suuresti teisejärgulised. Viited ajaloos esinenud ülekohtule ja väärtushinnangute ühitamatusele on põhjendatud, kuid tasub meenutada, et ka kristlik Euroopa pole kunagi olnud õigluse ja headuse kehastus, alles inimpõlv tagasi pidasid eurooplased omavahel maha ajaloo ohvriterohkeima sõja. Euroopa kõneleb poolteise miljoni armeenlase tapmisest, Türgi kuut miljonit juuti, kelle eurooplased tapsid, meelde ei tuleta. Pigem üksnes seda, et natside eest põgenenud saksa ülikoolide professorid ehitasid üles Türgi praeguse kõrgharidussüsteemi.