Toeta
Otsi

lendorav

  • Peateemani mööda kõrvalteid

    PILLERIIN RAUDAM

    Mängufilm „Teekond emaga“ („Á Ferð með Mömmu“, Island-Eesti 2022, 112 min), režissöör-stsenarist Hilmar Oddsson, produtsent Hlín Jóhannesdóttir, kaasprodutsent Marianne Ostrat, operaator Óttar Guðnason, monteerija Hendrik Mägar, heliloooja Tõnu Kõrvits. Osades Þröstur Leó Gunnarsson, Kristbjörg Kjeld, Tómas Lemarquis, Arnmundur Ernst Björnsson, Pálmi Gestsson.

    Hilises keskeas Jon (Þröstur Leó Gunnarsson) elab oma emaga (Kristbjörg Kjeld) väikeses Islandi külas, kus peale kalastamise ja ajaviiteks kudumise suurt muud teha pole. Kui ema sureb, peab Jon täitma talle antud lubaduse ja sängitama surnukeha mulda Eyrarbakkis. Tee lõuna­rannikule on aeganõudev ning Joni auto vanaldane ja väike. Mees sätib ema surnukeha tagaistmele reisija kombel istuma, võtab kaasa fotokaamera ja koera Brežnevi ning asub teele.

    Hilmar Oddsson on teenekas Islandi režissöör, kes lavastas oma eelmise filmi aastal 2009. Pärast pikka pausi otsustas ta filmitegemise juurde naasta ning töösse läks Islandi-Eesti koostööfilm „Teekond emaga“, mis võitis 26. Pimedate Ööde filmifestivalil ihaldusväärse grand prix’ ning parima filmimuusika auhinna viis koju Tõnu Kõrvits. Mustvalge pildiga filmi võib pidada ootuspäraseks PÖFFi võidufilmiks – kokku on segatud arthouse, selgelt tajutav eluvalu ja tõsiasi, et vahepeal ei saa hästi aru, mis toimub.

    Mustale komöödiale omaselt viskab Oddsson mõnuga nalja surma üle. Öö enne oma surma on ema jõudnud Jonile meelde tuletada, kuhu ta ilmtingimata matta tuleb. Terve elu ema liialt valvsa pilgu all veetnud Jon taipab aga sõitu alustades ruttu, et isegi surnult võib ema tagaistmel teda edasi kritiseerida ja käsutada. On tunda, et Oddson on nautinud kõikvõimalike absurdsete olukordade realiseerimist, mida laip autos võib tekitada. „Teekond emaga“ on ülesehituselt klassikaline teekonnafilm, ent kõik Joni teele jäänud isikud satuvad omal absurdsel moel taas Joni saatuseringi tagasi.

    Jon (Þröstur Leó Gunnarsson) viib oma lahkunud ema (Kristbjörg Kjeld) viimasele ringreisile. Terve elu ema liialt valvsa pilgu all veetnud Jon taipab aga sõitu alustades ruttu, et isegi surnult võib ema tagaistmel teda edasi kritiseerida ja käsutada.

    Kummastav, et just suvalised möödakäijad kipuvad leidma tee tagasi me ellu, ent need, keda otsime ja taga igatseme, mitte? Jonil on kaasas fotokaamera ja fotoalbum, mille sisu teda painab – ta arvab oma kunagist armastatut nägevat igal pool, kuhu ta satub. See toob filmi eksperimentaalsed stseenid, mida vaatajale lõpuni ei avata, ent võime need ajada Joni segaste tunnete, leina ja väsimuse süüks. Küsimusi tekitavad aga hetked, kus Jon mõjub karakteriväliselt – ta läheb voodisse restoranis ette sattunud suvalise purjus keskealise naisega, ei näita hotellitoas mitte ühtegi (!) emotsiooni välja ja põgeneb kiiresti. Kas seda oli vaja Joni tegelasele või selleks, et meessoost vanemas eas režissöörile tundus see naljakas?

    „Teekond emaga“ loo võlu seisneb selle valus. Oddsson on võtnud ette aktuaalse terava teema. Mida kõike on läbi pidanud elama keskealine mees, kes on terve elu pühendanud emale ning teinud talle kõik ette ära? See on küsimus, millele Oddsson vastab vaatajale Joni elu nukruse ja rutiinsuse näitamisega. Ainuüksi Joni pilkudest ja vastustest joonistub välja tema elamata jäänud elu – umbes viiskümmend aastat pereliikme armukadeduse ja hirmu tõttu elamata elu. Mida kõike varjab ema torisetud lause „ma muretsen su pärast“? „Teekond emaga“ tugevus on teemavalik ja -arendus. Joni tegelaskuju teeb kahe tunni jooksul läbi usutava koomilise arengu, ent kohati tekib tunne, et autorid pole suutnud filmi õigel ajal ära lõpetada.

    Esitan siinkohal julge väite ning ütlen, et „Teekond emaga“ oleks vähemalt veerandi võrra lühemana mõjunud paremini ning jätnud publikule rohkem emotsioone. Film sisaldab humoorikaid inimlikke hetki, ent monotoonne mustvalgel maastikul kulgemine tekitab kiiresti tüdimust. Kaks tundi emotsionaalselt ühetoonilist lugu väsitab viimaks ka kõige suurema arthouse’i fänni. Kolmveerand filmist keskendub Joni suhtele emaga, võttes selle pulkadeks lahti. Vaatajale ilmneb, mis on ema ja poja vahel aastate jooksul valesti läinud ning hetkel, mil Jon taipab, millist elu ta oleks võinud elada, tunneme tema vastu empaatiat. Viimases veerandis keskendutakse Joni seiklustele üksi ning ema surma järellainetusele. Kuigi see osa sisaldab ootamatuid, jaburaid lahendusi, jääb segaseks, miks seda vaja oli. Vaataja on juba Joni ja ema suhte lõpplahenduse saanud ning viimane osa mõjub pika kõrvalteena, kui mööda peateed oleks saanud palju otsemini ja kiiremini.

    „Teekonnas emaga“ on Islandile omaselt rohkelt loodusvaateid nii mägedest kui merest. Mitmekülgne maastik annaks võimalusi mitmekesiseks ja sügavaks pildiks, ent kaadrid on läbivalt ühetaoliselt hallid ning vähese kontrastsusega. Filmi sisu ning emotsionaalset värvingut silmas pidades jääb segaseks, miks on autorid kontrasti kaadrites maha tõmmanud. On ju protagonisti teekond seni tema elu emotsionaalselt üks värvikamaid? Kiitust väärivad udus filmitud stseenid, mis on tehniliselt hästi teostatud ning lisavad müstilist õhustikku.

    Þröstur Leó Gunnarssoni kehastatav Jon on paras pähkel nii näitlejale kui vaatajale. Jon on vähese jutuga, halvas tujus ning ebaviisakas. Tegelaskuju pehmendamiseks on talle juurde pandud koer, kes võimaldab avada ka tema pehmemat poolt. Gunnarsson mõjub kibestunud mehena orgaaniliselt ning tema näkku kirjutatud valu ja ebamugavus on sealt selgesti väljaloetavad. Kinopublikule on Jon aga raske tegelane, kuna hoolimata ema äsjasest surmast on talle raske kaasa tunda. Ekraanil on mees, kes pea kaks tundi järjest toriseb ning käitub kõigiga jämedalt. Kuigi teekonna lõpuks raputab Jon osa taaka endalt maha, hakkab ta tegelasena ennast kordama. Meeldivat värskust toovad tervikusse hääletaja (Tómas Lemarquis) ja pidevalt Joni teele sattuv müstiline naine Bergdís (Hera Hilmar). Mõlemad noored Islandi näitlejad tasakaalustavad hästi Joni pettumust ja tuimust.

    Tõnu Kõrvits on PÖFFi auhinda parima filmimuusika eest igati väärt. Tema loodu on kahtlemata filmi üks tugevamaid aspekte. Kõrvits on Joni heitlustele lisanud müstilise helikujunduse. Läbiva motiivina on kasutatud viiulit, mis rõhutab Joni teekonna kurblikkust ja mõtlikkust, ent absurdsemaid seiku saadavad hoogsamad palad. Lõputiitrite lugu „You Always Hurt The One You Love“ (The Mills Brothers) mõjub paraku ootuspärase valikuna. Võib-olla on Ryan Gosling „Kurvas valentinipäevas“* sama loo nii enda omaks teinud? Lõpuloo valiku klišee murendab Tõnu Kõrvitsa hoolega loodud müstilist helipilti.

    „Teekond emaga“ sisaldab ühtaegu nii ilusaid kui valusaid motiive elust endast – käest lastud armastuse nägemine kõikjal, ema kammitseva pilgu alt välja rebimine ning julguse leidmine, et kõigele ja kõigile viimaks ometi vastu hakata. Otsingute taustaks Tõnu Kõrvitsa kohati müstiline, kohati tempokas, ent alati nauditav helikeel. Need positiivsed jooned aga ei suuda päästa filmi venimast ega visuaali ühesuguseks halliks kogumiks sulamast. Hilmar Oddsson on valinud väga tugeva ja emotsionaalselt laetud teema, mistõttu oleks võinud kinopubliku ette jõuda midagi emotsionaalselt teravamat. Film oli PÖFFi publikule ja žüriile suures osas meeltmööda, ent jääb selguseta, mida keskmine kinokülastaja siit endaga kaasa võtab.

    * „Blue Valentine“, Derek Cianfrance, 2010.

  • „Kadunud hõim“ – lugu rappa jooksnud elust

    JAAN SUDAK

    Salapärase virvatulukesena meelitab „Kadunud hõim“ end kätte võtma ning mässib lugeja kavala ämblikuna juba esimestest lehekülgedest õhkõrna, kuid terastugeva saladusloori sisse. Argise ja muinasjutulise kokkusulatamise kaudu on Mehis Heinsaar talle omasel moel loonud ühelt poolt igapäevaeluga harjumuspäraselt sarnase, kuid samal ajal võõristavalt lummava kirjandusliku maailma. Ta liidab jutuvestjana meisterlikult autobiograafilise ja pärimusliku ainese, võludes tuttavatest, kuid ometi kummalistest ning uskumatutest pintsli­tõmmetest välja muistendilikult veidra tegelikkuse. Teksti stiili toetab kujundaja Marge Nelgi muljet avaldav töö: siia-sinna on puistatud üksikuid kuivanud puu- või taimelehti (kujunduselementidega oleks võinud isegi julgemalt katsetada). Tänu kujundustööle kujutasin raamatut lehitsedes ette, kuidas autor seda kirjutas „Pingeväljade aednikust“ tuttavas hämaras köögis keset looduse ehmatavat embust ning metsas uitavate kohutavate olendite kiuste.

    Romaani käimatõukavaks jõuks on uudishimu. Minategelane Agu Oidjärv, keda autor kirjeldab argliku boheemlasliku vennikesena, seisab valiku ees, kas kuulata oma sisetunnet või lubada ratsionaalsel alalhoidlikkusel end vaos hoida. Isiklikus elus tupikusse jõudnud kolmekümnendate-ohtu mehe hing januneb elu tühisuses millegi suurema järele ning sedaviisi on paljudel hõlbus end temaga samastada. Õige varsti mässitakse ta Soomaalt pärit Põhjasõja-aegsesse nuhka-nähkade lukku, millest võiks autori sõnul paljulubavalt saada võti eestlaste katkust, sõjast ja näljahädadest nihestatud loomuse mõistmiseks. Heinsaare noorusajaga sarnase elusaatusega Agu saab siit jõudu, et rehvida oma hingelaeva purjed ning tõugata end hallist argipäevast salapärase tõe otsingutele.

    Saladustega kord juba on niisugune lugu, et need tuleks targu rahule jätta. Romaan kinnitab, et saladus pole pelgalt intellektuaalne mänguasi, vaid laetud justkui mingi imeliku nõiaväega. Siinkohal jääb üle autoriga vaid nõustuda, et maailmas on palju hämaraid nähtamatuid jõude, mis meid ei sega, kuni me ise oma nina neisse ei topi. Minategelane Agu tunneb oma nahal, et saladusse pühendamine nõuab valmisolekut seda kanda. Sarnaselt peategelasega olen ise mõnel pärimuse kogumise retkel tajunud, kuidas sünged ja hirmsad lood löövad lahti ukse kuhugi elu nurgatagusesse hämarusse. Nii tunnistab ka Agu, et püüab käidud teele tagasi vaadates mõista mõndagi võõrast ja seni seletamatut oma minevikust ning romaani tegevustik hakkab lugeja ees lahti hargnema. Tema isiklik ja siiras jutustus köidab tähelepanu nagu ammused pajatused kusagil leelõuka paistel.

    Kirjanduslik maagia toimibki, kuni maalilises rabavaikuses arenevat tegevustikku hakkab iseloomustama kohatine üksluisus. Teose alguses osavalt üles kruvitud mõnus närvikõdi hakkab hajuma ühes minategelase kohanemisega Soomaa looduses. Ridadesse pikitud peotäie jutustustega on püütud tegevuse väljavenitatust pisut elavdada, kuid erinevalt varasematest kordadest ei ole autor seekord proovinud suurvormi kirjutada lühijuttude kaudu. Need ühtaegu nii virgutavad kui ka pidurdavad sündmuste arengut. Näib, nagu oleks sissejuhatusele liidetud hoopis teistsugune lugu, mille juured on uitmõttes ekskursantidest inimsööja lossis Krakówis. Soomaa metsikut ilu Euroopa kodanliku kultuuriga ühendades oleks traagelniidid võinud siiski osavamalt peita. sest unustatud hõimu jälile sõites viib autor meid hoopistükkis kontserdisaalidesse, kunstinäitustele või restoranidesse. Tekib küsimus, miks jättis autor seekord kiikamata tema varasemat loomingut mõjutanud eesti või soomeugri mütoloogia põhjatusse kaevu, katab lugeja ees aga ikka ja jälle lauad gulinaarseks orgiaks. Nii ei maksa imestada, et vastukaaluks kerkivad mälusopist üles „Pingeväljade aednikus“ nähtud leivakoorukesed kirjaniku köögilaual. Nuhka-nähkadest alanud muistendilikku tegevusliini edasi ei arendata ja küsimus, mis Soomaal mitmesaja aasta eest õieti juhtus, jääb õhku.

    Mehis Heinsaar liidab jutuvestjana meisterlikult autobiograafilise ja pärimusliku ainese.

    Suurema tähelepanu all on minategelase arengu kujutamine ning soo või raba kasutamine nii sümboli kui ka tegevuspaigana on autoril õnnestunud valik. Juba romaani alguses jõuab minategelane omadega hingeliselt rappa: ta on kui soe, läbivooluta ja tumeda veega tiik, kelle elu möödub suurt mitte midagi tehes. Väliselt peegeldab tema sisemist paigalseisu Emajõe niisketele kallastele rajatud Tartu, mida Heinsaar kujutab kui väikest ja kinnist linna, kus heitliku loomuga inimene võib kergelt kaotada olemise mõtte, langedes halvimal juhul minategelase unenäos linnaalustes käikudes ringi uitava hiiglasliku sookonna ohvriks. Ahistav ohvritunne ning paigalseis jäävadki Agu Oidjärve saatma, seda väljendab ka Marge Nelgi tehtud sünge kaanepilt. Maailm, kuhu ta välja jõuab, on samasugune lootusetu hingevangla. Letargiast aitavad tal välja murda vaid üksikud retked kuhugi ära (neis kangastuvad Heinsaare enda loetamatud eksirännakud mööda Eestimaa metsikuid paiku). Tänu viimastele leiab romaanist detailitundlikke looduskirjeldusi, mis teevad piltilusa rabamaastiku ning Raudna jõe filmilikult elavaks.

    Hingelist sood aitab minategelasel kuivendada armastus, ennekõike seksuaalne, mehelikult erootiline ja lihalik armastus, mille purunemine tõukab ta paažina meeleheitesse. Ta leiab mitu ihaldusväärset naist, kelle õrna tähelepanu all oma isiksust paitada. Kohtumine Leega mõjub erinevalt armuloost Mariaga tuttavana neile, kes lugenud Tuglase novelli „Maailma lõpus“. Mõlemat ühendab kusagil tuntud maailma piirialal meeleliselt tugeva naise ning nõrga mehe kohtumine, mida saadab meeletu ja kurnav kirepalang. Heinsaar kirjeldab armastust raamatus sünni ja surma kõrval kolmanda suure jõuna, mille ees inimene tunnetab oma tühisust. Hingelis-füüsilise külgetõmbejõu kõrval toob Heinsaar võrdluseks platoonilise armastuse võimalikkuse deemonlikult lummava Jaagupi kaudu. Armastus on Heinsaare romaanis vägi, mis võib lihtsureliku tõsta õnne tippu või viia hävingu äärele, saatanlik võõras kasutab seda aga vaid oma salajaste tahtmiste ning plaanide teostamiseks.

    Laiemas mõttes paistabki Agu Oidjärve elu vajuvat jõupingutustest hoolimata vesiliiva, millest ta küll otsib, kuid ei leia pääsemist. Tiivustava armastuse kaotamise järel pillab ta kätte võidetud õnnetunde tuhandeks värviliseks killuks. Rabelemine võib küll kammitsate haaret lõdvendada, ent ei tee neid siiski olematuks. Ta jääb nõrgaks, emotsionaalselt sõltuvaks ja ebaküpseks inimeseks, rappa jooksnud eluga meheks, kellest saab taas näide, et välise heaoluga ei pruugi käia kaasas sisemine rahulolu. Minategelane õpib elama märkamatu, ara ja kuulekana, kaotamata sisemist vabaduspüüdu, igatsedes ängistavast argitegelikkusest päästvat muutust, kuid jäädes mõistatuseks nii iseendale kui ka maailmale. Nii laseb autor tal kohe romaani alguses öelda, et ta vaatab oma elule tagasi kui mingile imelikule ja pikaleveninud, ühtaegu kohutavale ja vaimustavale, painajalikule unenäole.

    Romaanist leiab piisavalt mõtteainest eksistentsiaalsete teemade kohta, kuigi erinevatest loomeimpulssidest kokku pandud teos jääb kohati tervikuna hapraks ning kipub laiali pudenema. „Kadunud hõim“ kõnetab oma salapära ja süngusega, kuigi nõudlikumale lugejale jääb kõhedust tekitavast õhustikust veidi väheks. Tunduvalt selgemalt joonistuvad välja eneseületamine, tõeotsingud ja küsimus, kuidas olla inimene. Selle kohta on autoril lugejale oluline sõnum: kuula oma südamehäält, ära lase mõistusel end eksitada. Õige asja eest tuleks anda viimnegi, mitte kahelda, vaid sukelduda tõeotsinguil põhja välja. Vaid vaba inimene suudab võita oma deemonid, viha, hirmu ja ängistuse. Arg süda ja hirmutatud mõistus hävitavad inimese, sünnitavad paigalseisu, vaikse ja halastamatu hääbumise hingelises mädasoos.

  • In memoriam akadeemik Ülo Lille 16. IX 1931 − 2. I 2023

    Vähem kui üks aasta jäi akadeemik Ülo Lillel puudu neljakümnest aastast teaduste akadeemias. Iidsetes tekstides on seda ajavahemikku kasutatud igaviku, lõpmata pika aja tähenduses. Olgu see Moosese 40 aastat Egiptuses või juudi hõimude 40 rännuaastat. Klassikalises numeroloogias viitab see tervele põlvkonnale, väga pikale ajale, mis sümboliseerib vaimset uuestisündi.

    Nii pikk ja ülimalt viljakas teaduselu andis talle haruldase võimaluse liikuda pärast hoopis uuele alale siirdumist ja seal teaduslikus mõttes suureks kasvamist tagasi nende probleemide juurde, millest ta alustas – põlevkivi olemuse juurde.

    Kui ta juba kord keskkooli kuldmedaliga ja ülikooli cum laude diplomiga lõpetanult asus Ida-Virumaale, siis alustas ta põlevkivi pürolüüsist – põlevkivi struktuuri lõhkumisest kuumutamisel ilma õhu juurdepääsuta. Nõnda saab teha nii vedelkütust kui ka mitmesuguseid gaase. Eduka lõhkumise eest sai tulevane akadeemik teaduste kandidaadi kraadi, mis sama kange kui praegune filosoofiadoktor.

    Eesti põlevkivi on mitmes mõttes unikaalne. Selle struktuuri kallal pusisid ja vaidlesid teadlased üle saja aasta. Põlevkiviõli koostis oli põhiosas selge juba pea saja aasta eest. Millest ja kuidas see tekib ning kust ja kuidas moodustuvad õli põhikomponendid alküülresortsinoolid, sai Ülo Lille põhiline teadusprobleem. Põlevkivikeemia arendamise eest tunnustati teda Nõukogude Liidu teaduste doktori ehk „suure doktori“ kraadiga. Nagu see akadeemikute puhul tihti on, väga noorena. Üldiselt jõuti selle kraadini pensionieelikuna, tema aga kriips üle neljakümnesena.

    Minevikus on põlevkivi lihtsalt põletatud. Et me sooja ja elektrit saaksime. Tegelikult on põlevkivisse seotud lausa ühendite varasalv. Alküülresortsinoolid on elusorganismides ehk kõige enam tuntud antioksüdantide grupp. Nendel on lai tegutsemise spekter ja kui need on kohal, ei muutu tavaline rakk niisama lihtsalt vähirakuks. Eluslooduses on need ühendid võrdlemisi haruldased. Siiski leidub neid lausa meie toidulaual, igapäevases rukkileivas. Ülo Lillele võis olla seetõttu päris põnev küpses eas teada saada, et need ained annavad arheoloogidele teada, mida inimesed väga vanasti sõid.

    Kuigi tema karjäär liikus kiiresti üles, teaduse säravate tippude poole, tuli kannapööre. Põlekivi asemel ilmus fookusesse elus inimene ja selle keerulised sisemised protsessid. Uus väljakutse – looduslikud bioregulaatorid prostaglandiinid – on ülimalt keerukad ja äärmiselt aktiivsed looduslikud molekulid. Need tekivad organismis väikestes kogustes, võivad olla võimsad ravimid, aga toimivad lühikest aega ja siis lagunevad.

    Esimesena kuuendikul planeedist ja teerajajate seas kogu planeedil õppis Ülo Lille juhitud rühm neid aineid sünteesima. Mõne aastaga sündis ime: plaanimajanduse kiuste loodi ja käivitati tööstuslikus mastaabis prostaglandiinide tootmise biotehnoloogia. Sellest kasvasid välja teadussuunad, mis arenevad oma loogika järgi praegugi. Tema käsi ei värisenud ei sünteesi laboris katsetades ega Nõukogude aja kadalippu läbi tehes. Ei värisenud ka siis, kui sünteesitud ained tuli formeerida ravimiteks, nii inimestele kui ka loomadele. Loodi vastavad preparaadid prostenoon ja estufalaan. Kõik see oli tema biotehnoloogia vallas teaduste akadeemiasse valimise oluline argument. Akadeemikul peab olema terav silm eesmärgi valimisel ja käsi ei tohi väriseda nende realiseerimisel.

    Teine kannapööre viis ta tagasi noorpõlve huvide – põlevkivi orgaanilise osa struktuuri – juurde. Nüüd juba hoopis teisel tasandil varustatuna biokeemia teadmistega. Kerogeen on põlevkivi orgaaniline aine, mis on sadu miljoneid aastaid maapõues laagerdanud. Puhtana lõhnab see nagu värske õun. Aga keegi ei teadnud, kuidas see on ehitatud.

    Ülo Lille loobus katseklaasist ja lahendas seda ülesannet tuumamagnetresonantsi abil ning arvutis. Isegi kui keeruka molekuli sisse on raske näha, suudab arvuti, täpsemalt molekulaarne simulatsioon, anda inspireeriva pildi, milline see molekul üldse olla saab. Sest ka selles skaalas, kus komplekt aatomeid moodustab suure molekuli, kehtivad ranged reeglid. Kuni Ülo Lille tegeles prostanoididega, arenesid tohutult edasi nii füüsikalised analüüsimeetodid, arvutite võimsus kui ka arvutuskeemia meetodid. Nüüd kirjeldab põlevkivi kerogeeni struktuurmudel, Lille-Blokkeri mudel, kuidas on orgaanilised ühendid põlevkivis seotud. See võimaldab kerogeeni muundamist kavandada struktuuripõhiselt, mitte katsetuse ja eksimuse meetodil.

    Tema mõte ulatus oma kunagiste meelis­objektide kaudu ka materjaliteaduse valdkonda. Sealt liikus ta päris küpses eas, sügavas pensionieas, oma üheksandas aastakümnes, uuesti prostaglandiinide maailma. Ta võttis ette – ja jälle edukalt – nende ensümaatilise sünteesi mõnede saladuste lahtimuukimise.

    Ülo Lille kaasteelised mäletavad teda väga töökana, aga ka sõltumatuna, julgena, ettevõtlikuna ja õiglasena. Kõike seda saatis võrratu huumor ja optimism. Sellele kuvandile lisandub tema sirge selg, võib-olla isegi teatav kõrkus madaluse, keskpärasuse ja mugandumise suhtes. See on tal alati lubanud hoida pea püsti, toimida õigesti, ajastute üleselt. Aga ka võimaldanud Nõukogude ajal valitsevasse erakonda kuulumata edukalt oma töö ära teha. Ta ise on öelnud, et temast oleks saanud hea taluperemees, kuid Nõukogude võim võttis talu käest ja lausa sundis teisale, linna, teadlaseks, professoriks, akadeemikuks.

    Jääme teda meenutama südamliku kolleegina, kellel oli alati hea meel oma nooremate kolleegide edusammudest ning kes juba kraadiõppurina mõistis, et teadust juhitakse ideede ja informatsiooniga, mitte administreerimisega. Mis on ehk isegi suurem sõnum mahajääjatele kui kogu tema aukartustäratav teaduspagas.

    Eesti teaduste akadeemia Ülo Lille ärasaatmisel 6. I 2023

  • Murdumiste vastuoluline ilu

    LIZA SEDLER

    Näitus „Teisel pool suure unustuse mõõgalööki“ Narva kunstiresidentuuris kuni 5. II, kuraator Maria Helen Känd, kunstnikud Urmas Lüüs, Angela Maasalu, Eike Eplik ja Manfred Dubov.

    Maria Helen Känd on pealkirjastanud Narva residentuuri näituse Jaan Kaplinski luuletusest laenatud reaga „Teisel pool suure unustuse mõõgalööki“. Kunstnike Urmas Lüüsi, Angela Maasalu, Eike Epliku ja Manfred Dubovi maalidest ja installatsioonidest moodustatud kooslusega paljastatakse inimhinge valukohti ning uuritakse elu dramaatilisi üleminekuid ja nende tagajärgi. Teoste valikuga osutatakse elegantselt sümbolismile, mille poeetilisus ja mõistatuslikkus on leidnud praeguste kunstnike töödes uutmoodi väljenduse.

    Geograafilisel ja poliitilisel piiril seisev, suuri ajaloomurranguid üle elanud Narva kunstiresidentuuri hoone on efektne taust näitusele, kus käsitletakse kokkuvarisemist küll väiksemas, isiklikus mõõtkavas, kuid väga tõsiselt. Kunsti­teosed tunduvad ajaloolises hoones võõraste uusmoodustistena, tuletades meelde, et surevast võrsub paratamatult midagi uut. Eike Epliku installatsioonide tuletaelad ja vikerkaarevärvilised silikoonlombid justkui parasiteerivad maja kulunud pindadel. Urmas Lüüsi pitsid katavad ämblikuvõrguna ruumi põranda, sundides külastajat selle niitidest ettevaatlikult üle astuma. Angela Maasalu ja Manfred Dubovi maalidega avatakse portaale esoteerilisse teispoolsusse.

    Kõiki esitatud teoseid ühendab piiride ületamise ja sellega seotud seisundi muutumisega kaasnevate haavade paratamatuse teema, kuid kunstnikud on lähenenud trauma läbielamise kujutamisele erinevalt. Angela Maasalu on otsinud valu visuaalseks edastamiseks efektset võrdkuju, häirides otsekohesusega ja meelitades erootilisusega. Maalil „Südametu“ on lillakates ja roosades toonides naise rinna kujutis, mis mõjub häbitult flirtivana. Kehalisena esitatud hirm ja hingevalu on eksponeeritud justkui lihasaali vitriinil. Ihaldatava lähedusega pahatihti kaasnev kannatus kordub motiivina ka maalides „Armuvalu“ ja „Soojus“. Figuuride ebaloomulikud liigutused, alasti kehade moonutatud anatoomia, põrgulikud leegid, kiskjaküünised, nukra klouni mask ja torkavaks nooleks saanud peenis võimendavad draama lausa kitšiks, sundides vaataja osalema sadomasohhistlikus naudingus.

    Manfred Dubovi maal „Helendajad“ ja Eike Epliku installatsioon „Nimetu“.

    Manfred Dubov on süvenenud esoteerikasse ja on loonud oma maalides müstilisi maailmu. Pintslilöökide suunamuutuse ja värvikihi paksuse vaheldamisega on kunstnik tekitanud dünaamilisi maastikke kosmilisse tühjusse viivate portaalide, varjude, peegelduste, virmaliste ja valgushelkidega, mis hakkavad saalis viibiva külastajaga justkui kaasa liikuma. Selgete kontuuride ja kontrastide vähesus maalidel „Laskuja. Tõusja“, „Läbi“ ja „Helendajad“ tekitab mitmetähendusliku väljaütlematuse, kuid käivitab vastu­võtja kujutlusvõime. Peas joonistuvad välja gooti õuduste vaimus infernaalsed kujutelmad, mis panevad otsima lõuendi­pinna udusesse tausta peidetud inimfiguure või hoopis kummitusi.

    Eike Epliku installatsioonide elurõõmsalt sädelevates triibulistes, ruudulistes ja täpilistes biomorfsetes muidu­sööjates ei puudu loodusjõudude halastamatus. Seened ja küütlevad värviloigud nugivad ja kristalliseeruvad näituseruumi pindadel ning ka teisi liike kujutavatel vormidel. Installatsiooni „Õhtu varjus“ paljastatud hammaste, õhku täis ninasõõrmete ja pungis silmadega kipshobuste pead, mis meenutavad oma valge suursugususega antiiktempli skulptuure, illustreerivad suurepäraselt muutumise kannatusi. Tundmatute eluvormide söömapidu põhjustab pelgu ja hirmu, kuid sellega on arendatud uusi ökosüsteeme ja antud lootust edaspidisele, kummalisele elule.

    Urmas Lüüsi installatsioonid „Teatud piiride poorsusest“ ja „Suur unustus“ koosnevad hoopis ilmalikest, argistest asjadest, mis nagu vaidleksid Maasalu ekstaatiliste ja Dubovi müstiliste teostega. Lüüsi muutustele järgnev uus elu on käega katsutav ja lähedane. Kriimustatud ja tuhmunud, justkui maavärina üle elanud, kuid ikka veel äratuntavad katkiste taldrikute ja tasside lillekestega killukesed, tehasetemplid, kullatud äärised, suuremad ja väiksemad sangad, nupud ja kaaned on olnud kellegi eluseltsilised. Kunstnik ei ole piirdunud ainult seda laadi valupunktide eksponeerimisega, vaid on kannatlikult sorteerinud kilde ja taasloonud ootamatul moel materiaalse pärandi, näiteks nõelunud kokku katkisi taldrikuid. Vaatamata mateeriavormide haprusele ja lühiajalisusele, on punase villase niidi pistetega kujundatud uusi vuuke keraamika pindadel ja päästetud elav mälu märkamatust tolmuseks ajalooks muutumisest.

    Näituse nimestikus on viimasena toodud Manfred Dubovi õrnades toonides maal „Muteeruja“, mis peaks rahustama külastaja õuduste ja draamadega erutatud meeli. Roosad, helesinised ja pastellrohelised laseeritud pinnad mõjuvad helgelt. Pehmete kontuuridega on antud edasi kodune interjöör ukseava ja tapetseeritud seinaga. Lihtne, isegi banaalne stseen vastandub aga maali keskel kujutatud salapärastele figuuridele, mis on, nagu Dubovil tavaks, kaetud poolläbipaistva udulooriga. Maali näiliselt elujaatavale sisule vaatamata osutab autor pealkirjaga muutumisvaevale ja selle ületamise kibemagusale maitsele.

    Kas näituse „Teisel pool suure unustuse mõõgalööki“ puhul on tegemist kunstiteraapia ehk inimese peidetud tumedate külgede ja haavade teadvustamisega või hoopis dekadentliku esteedit­semisega? Kuraatoritekstis on Maria Helen Känd osutanud võimatusele avada sõnaliselt näituse eesmärk, selle koostamise protsessi on ta nimetanud poeetiliseks katsetuseks ja töömeetodit taju­põhiseks. Väljapaneku teoste kooseksisteerimisest tekkinud efekt puudutab vaataja hinge ja toob esile varjatud tunded, kuid näitust võib vaadata ka kannatuste ja lagunemise ilu nautimise patuse soovi sõnatu süüdistusena.

  • Sel reedel Sirbis

    Tallingu indeksi talletaja. Merle Karro-Kalberg vestles Martin Siplasega
    Martin Siplane: „Poolik arhitektuur on kõige hingekosutavam. See on justkui vaimutoit. Tihedad struktuurid ja õigesse kohta koonduvad perspektiivid sunnivad kohal olema“.
    Martin Siplase fotosid teavad Eesti arhitektuuriringkonnas paljud. Kõik, kes on kunagi teinud arhitektuurinäitust, -artiklit või -kataloogi, on lõpuks ikkagi üht- või teistpidi jõudnud tema loominguni. Inimest fotode taga tunnevad aga vähesed. Ta on eelistanud hoida tagasihoidlikumat joont, nimetab ennast veel praegugi pigem amatööriks ja algajaks. Tal on hea meel, et on andnud oma panuse ruumimälu hoidmisse.

    PELLE-STEN VIIBURG: Võisteldes läbi aasta
    Keerulisest ajast hoolimata ei näita arhitektuurivõistluste korraldamise ega ka nendel osalemise populaarsus vähenemise märke.
    2022. aastal korraldas või kooskõlastas Eesti Arhitektide Liit kokku 24 arhitektuurivõistlust, millest valdav osa olid avalikud ning vaid väike osa eelkvalifitseerumise või kutsutud osalejatega tüüpi võistlused. Võistluste koguarv oli küll veidi väiksem kui varasematel aastatel, kuid neid on ikkagi rohkem kui enamikus naaberriikides ja Põhjamaades ning tase on meil endiselt ühtlaselt kõrge. Toimunud võistlustega otsiti lahendusi mitmele suure tähtsusega objektile, võistlusi korraldati suuremaid ja väiksemaid ja need olid eriilmelist laadi – installatsioonidest planeeringuteni.

    ENELI KINDSIKO, TEA DANILOV: Eesti andmeühiskonna tulevik
    Euroopa ja Eesti (andme)majanduse võtmeküsimuseks saab inimeste valmidus oma andmeid hallata ning motivatsioon neid teadlikult jagada.
    Maailmas on üle 5 miljardi aktiivse internetikasutaja ja üle 4,7 miljardi ühismeedia kasutaja. Mida nad teevad? Ühes ööpäevas tehakse keskmiselt 8,5 miljardit Googleʼi otsingut. Saadetakse 333 miljardit e-kirja ehk 3,5 miljonit e-kirja sekundis.Ühes minutis kirjutatakse Facebookis rohkem kui 500 000 kommentaari. Iga viies ost tehakse veebis, globaalselt populaarseim e-ostlemise keskkond on Amazon. Kõigest sellest jäävad maha andmed.
    Andmed on järjest ulatuslikum lisandväärtuse allikas, kuid koore riisuvad globaalsed tehnoloogiaplatvormid, suurem osa lisanduvatest andmetest ei leia kasutust ning andmetest on saamas planeedi suurimaid saastajaid.

    IVAN LAVRENTJEV: Eesti ajaloost vene keeles
    Kui paneme riiulile kõrvuti seisma Tartu ajalooprofessori ja Vene vandenõuteoreetiku raamatud, teeme lugejale karuteene.
    Poliitikutele, humanitaaridele ja muidu arvajatele alati palju kõneainet pakkunud siinsete venelaste arusaamad lähiajaloost on tänavu taas rambivalgusse tõusnud tänu Nõukogude sümboolika agarale julgeolekustamisele ühes saladuslooriga kaetud komisjonide tegevuse ja tempoka monumentide mahavõtmisega. Ei ole vähem oluline ka jätkuv Venemaa sõda Ukraina vastu, kus propagandas on läbisegi kasutusel Vene keisririigi aegsed kontseptid ja eredad Nõukogude punalipud.

    AHTO LOBJAKAS: Maailm Taiwani ja Ukraina vahel
    Tuumariigi staatus võimaldab Hiinal igas vaidluses argumentide ritta lisada kogu maailma hävingu.
    I
    Venemaast ja Hiinast on saanud XXI sajandi alguse mõistatused. Võimalik, et maailma jaoks saatuslikud mõistatused. Tegemist on impeeriumidega, mis XX sajandil ei lagunenud. Konventsionaalsest seisukohast kujutab Venemaa ja Hiina jätkuv eksistents endast patoloogiat. Kui nii, siis möllab haigus intensiivsusega, mis seab küsimärgi alla tervise tähenduse – ja konventsionaalse vaate Westfaali maailmakorralduse teleoloogiale.

    RUTH TAMMEORG, MARTIN AIDNIK: Vajame kollektiivlepinguid individualiseeritud töösuhete asemele
    Euroopa Liidu liikmesriikides, kus kollektiivläbirääkimistega hõlmatus on kõrge, on madalapalgaliste töötajate osakaal väike ja miinimumpalk rahuldav.
    Euroopa Liit on asunud võitlusse palgavaesusega. Brüssel soovib näha liikmesriikide majanduses tugevamat sotsiaalset mõõdet. Lähtutakse Euroopa sotsiaalhartas sätestatud eesmärkidest, mille hulka kuuluvad õiglane töötasu, sotsiaalkaitse ja tööturu osapoolte dialoog. Direktiivi järgi vajab sotsiaalharta ellurakendamine sektoritasandi kollektiivlepingute sõlmimist. Eestile on direktiiv vajalik, sest oleme kollektiivlepingutega hõlmatud töötajate osas ELis viimasel kohal (6%) ja parem pole meie seis ka miinimumpalgaga. Madalapalgaliste töötajate heaolu tagamisel on tõesti palju teha.

    ELEN LOTMAN: Filmihuvilise palvela
    Alates 2014. aastast on BFMis salvestatud intervjuusid Eesti filmitegijatega, et jäädvustada eelkõige just vanema põlvkonna filmitegijaid, kes on veel meie hulgas.
    Hiljuti on Eesti filmi tuleviku, mineviku ja oleviku kohta kuulda ja lugeda olnud tervitatavalt paljudest erinevatest seisukohtadest. Kuna Eesti filmiharidus asetseb nende arvamusavalduste ristteel, on mul väga hea meel, et selle vestluse aeg käes on. Kired lõi lõkkele värskelt Eesti Filmi Instituudi juhiks tagasi valitud Edith Sepa väide, et filmikoolis koolitatakse vaid mõnda režissööri. Sellele kirjutas vastulause hiljuti filmikooli lõpetanud režissöör German Golub, öeldes, et probleemiks pole koolitatudrežissööride puudus, vaid see, et neile ei anta võimalust filmi teha. Sama kinnitab minu Eesti Filmi Infosüsteemi (EFIS) andmete analüüsimise põhjal Teater. Muusika. Kino eestikeelse filmihariduse 30nda aastapäeva erinumbri jaoks kirjutatud artikkel. Mõttevahetust jätkas Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) direktor Birgit Vilgats, rõhutades tudengifilmide olulist rolli terves Eesti filmitööstuses. Ka filmikriitikud märkasid diskussiooni. Värskete filmikooli lõpetanute filme arvustades kirjutab Mart Noorkõiv: „Jättes kõrvale mure noorte režissööride jõudmisest Eesti tööturule, tahan puhtalt filmide pealt öelda, et tulevik on helge“.

    HEILI EINASTO: Riikliku Koreograafilise Kooli esimesed lennud
    Tänavu täitub 70 aastat Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli (hiljem Tallinna Balletikool) esimese lennu ja 69 aastat teise lennu lõpetamisest. Neist on mõtet rääkida koos, sest esimene oli neidude ja teine noormeeste lend – kummagi lõpetas kuus noort. See on teetähis eesti professionaalse tantsuhariduse ajaloos: Iraida Generalova, Aime Leis, Maire Loorents, Aigi Rüütel, Signe Tamm, Ülle Ulla (ja koos nendega alustanud, ent Leningradi Vaganova-nimelise balletikooli lõpetanud Helmi Puur) ning Heino Aassalu, Verner Loo, Uno Puusaag, Peeter Roos, David Šur ja Aleksei Tšugai olid esimesed süsteemse balletihariduse omandanud tantsijad Eestis.

    MARGUS OTT: Argidialektika XIV. Elukaaslus
    Puutudes kokku meeldiva inimesega tahame olla temaga aina rohkem ja rohkemas koos. Kui tema tunneb samamoodi, siis võimegi hakata koos elama, saada elukaaslasteks, astuda abiellugi, nii et teine on meil elus kaaslane ja me pakume teineteisele abi. Nõue olla koos aina rohkem ja rohkemas seab meid mõlemaid tohutu pinge alla: see nõuaks justkui, et teine sobib meiega kõikides mõõtmetes: seksuaalses, intellektuaalses, emotsionaalses, sotsiaalses; et me naudime koos samu asju: looduses olemist, teatriskäimist, kunstinäituse vaatamist, teatud kolmandate inimestega lävimist; et me mõlemad vaimustume Medtnerist, ibn Ḥaldunist, Littellist, minu kassist Miisust ja tema koerast Murist jne.

    Arvustamisel
    Anti Saare „Sõnaraamat“
    Mehis Heinsaare „Kadunud hõim“
    Andrei Kurkovi „Hallid mesilased“
    Mari-Leen Tammela „Jaan Teemant. Biograafia“
    Endel Püüa „Saaremaa muuseumi ajalugu“
    Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusiku 2022 kontsert
    Eesti Kontserdi ja Rémy Martini uusaastakontsert
    Ansambel U: vana-aasta uue muusika kontsert
    Hessen-Kasseli muuseumi ja Kadrioru muuseumi ühisnäitus „Rooma 1810. Balti metseeni von Blanckenhageni kunstiostud“
    näitus „Teisel pool suure unustuse mõõgalööki“
    Reimo Võsa-Tangsoo „Postapokalüptiline LOOP“
    Von Krahli teatri „Libahunt“
    2 × Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi „Cowbody“
    mängufilm „Teekond emaga“

  • ,

    Giulia Cacciuttolo “See oli kunagi nii / T’was ever thus” HOP galeriis

    Giulia Cacciuttolo

    SEE OLI KUNAGI NII / T’WAS EVER THUS

    Kuraatorid: Osservatorio Futura (Francesca Disconzi ja Federico Palumbo)

    13.01.-7.02.2023

    Neljapäeval, 12. jaanuaril kell 18.00 avatakse HOP galeriis kunstnik Giulia Cacciuttolo näitus „SEE OLI KUNAGI NII / T’WAS EVER THUS“.

    Giulia Cacciuttolo uurimust võib visuaalselt määratleda ja tõlkida kui “nostalgiast ja mälestustest koosnevat tähtkuju, mis on pärit minevikust, ent mida tuleks vaadelda tuleviku perspektiivist”. „See oli kunagi nii“ on omavahel intiimselt ühendatud objektide kogum, mis näivad kui käegakatsutavad märgid erinevatest avastustest. Galeriis muutuvad need uurimis- ja arhiivinäidisteks. “Arhiivi” motiivi ei peaks siin tõlgendama formaalselt, vaid pigem kui end alles avava metodoloogiana, millest saavad alguse lõputud võimalused. Sama põhimõte on aluseks ka loovuurimusele ja on käesoleva näituse kontseptsiooni ja struktuuri käivitajaks.

    Cacciutolo töötab piirialadega, mis avalduvad meie elus ja selles, kuidas me neid alasid isiklikult tajume. Piirialade all on mõeldud materiaalseid või mittemateriaalseid kohti või ruume, mis on kahe oleku – ruumi ja aja – vaheline lävepakk või üleminekuhetk. Neid iseloomustab mitmetähenduslikkus ja nad avalduvad ideaalselt plastilise ja kohanduva elemendina. Need võivad olla nii reaalsed kui ka fiktiivsed paigad, mis on muudetavad ja piiritletavad – nagu näiteks isiklik ja kollektiivne mälu.

    Mis see kollektiivne mälu lõppude lõpuks muud on kui üks hiiglaslik intiimsete mälestuste mosaiik? Mõistagi on mõned neist ilmselt varjatumad kui teised, aga nende kõigi ühine eesmärk ühel või teisel viisil on kollektiivse mälu moodustamine. Näitus on üks kunstniku poolt valitud avaldumisviis võimalikest, isikliku mäluga seotud sünteesidest, mis oma teel tõe poole muutub samaaegselt ka kollektiivseks. Seega segunevad omavahel orgaaniline ja kunstlik, tekib segadus ning tulemus muudab vääramatult oma kuju. See on dekonstrueeritud ja uuesti kokku pandud tõde. Vaataja saab intuitiivselt oma kogemuse proovile panna nuhutades vaid ninaga õhku ja iga liigutust mõõtes, liikudes samas iseenda tõe poole.

    Selles peitub selle kunstilise misanstseeni jõud. Misanstseen on mõistena kahemõtteline: see võib tähendada nii kunstiteose näitusepinnal näitamise reaalset akti kui ka fiktiivseid akte, milles sisaldub vale. Mälu toimib tihti samal põhimõttel ning kunst, mis on jõuline ja filtreerimata, jälitab iseenda füsiognoomiat, vahet tegemata, on see vale või praktiline, dramaatiline või enesega rahulolev akt: See oli kunagi nii.

    Giulia Cacciuttolo elab ja töötab Londonis. Ta on õppinud maalikunsti (BA) Rooma Kaunite Kunstide Akadeemias ja kaitsnud kaks magistrikraadi – ühe maalikunsti alal Wimbledoni

    Kunstikolledžis (Londoni Kunstiülikool) ja kaunite kunstide alal Central Saint Martinsi Kolledžis (Londoni Kunstiülikool). Cacciuttolo uurib oma kunstnikupraktikas mälu, keskendudes sealjuures nüüdisaegstele arhiividele ja arhiveerimisviisidele. Kunstnik püüab vastuseid leida küsimusele, mis on mälu ning mineviku roll meie kui üksikisikute kui ka ühiskonna jaoks ning mida tähendab pärimuse mõiste tänases kontekstis. Viimasel ajal köidavad teda mälu, ruumi ja maastiku vahelised füüsilised suhted, millesse kunstnik suhtub kui arhiivi või ajalugude ja kogukondade mälestuste kihistustusse. Samuti huvitub ta hetkel nii teoreetilises kui materiaalses mõttes maastike piiri- või/ja äärealadest ning üleminekumomentidest. Cacciuttolo uurimust on alati toetanud tugev tehniline ning visuaalne kunstnikupraktika ning ta rakendab erinevaid trükitehnikaid taolistele materjalidele nagu lateks, siid ja vaha. Samuti kasutab ta oma töös analoogfotograafia vahendeid ning erinevaid valutehnikaid.

    Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

    HOP galerii

    Hobusepea 2, 10133 Tallinn

    N–T 11.00–18.00

    hopgalerii.ee

  • ,

    Sirbi loetuimad lood 2022, II osa

    11. Kaarel Tarand, Kuu lõpuks on kõik surnud
    12. Hent Kalmo, Vene üksindus
    13. Katrin Tiidenberg, Nemad vä? Nemad saadame tuleriidale
    14. Viivi Luik, Kogemuse vääramatus
    15. Margus Lattik, Pärast koroonakriisi. Teaduse vastutusest ühiskonna ees
    16. Aro Velmet, Kaitsedemokraatia ohvrid
    17. Mait Jüriado, Maapealne paradiis
    18. Madis Kolk, Lavastus, mille puhul tekkisid nii mõnedki eetilised küsimused
    19. Contra, Välgukiirusel läbi väikese Antsla
    20. Kaisa Ling, Sõda on naise nägu

  • ,

    Sirbi loetuimad lood 2022, III osa

    21. Kaarel Tarand, Sõja kasulik pool
    22. Pille-Riin Purje, Kas vale saal, vale etendus?
    23. Ülo Mattheus, Ukraina sõda ja müüdid
    24. Arnold Unt, Raadi memoriaali kujunemise ülevaade aastast 2010
    25. Mihhail Trunin, Koorega late
    26. Kaarel Tarand, Porikuu kestab kevadeni
    27. Maarin Ektermann, Airi Triisberg, Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks!
    28. Lauri Laanisto, Teaduskirjastamisnurjatused
    29. Hille Saluäär, Sõnadest ei saa isu täis ehk Elukestva emakeeleõppe kaitseks
    30. Katrin Aller, Avalisüli valgusse

     

  • ,

    Eesti Arhitektuurimuuseumi uus näitus “Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel”

    Leonhard Lapin „Monument Tallinnale“

    Eesti Arhitektuurimuuseumi uus näitus on 1960.–1980. aastate piirideta arhitektuuri ehk tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunktidest

    Reedest, 20. jaanuarist on Rotermanni soolalaos avatud suurnäitus “Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel”, mis uurib tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunkti 1960.–1980. aastatel. Mitmeid taasavastatud Ida Euroopa ja lääne autoreid koondaval näitusel on väljas tööd, mis tõukusid uuest sõjajärgsest tehnilisest reaalsusest, ent viisid seda edasi ootamatutesse suundadesse.

    Näiteks ennustati arvutiseerunud ühiskonnas töö asendumist mängude ja kollektiivsete lõbudega, pöörduti masina loogikast lahti öeldes müütide ja romantilise inimesekujutuse juurde või otsiti kosmose vallutamise asemel jälgi sealsetest tsivilisatsioonidest. Mõõdetavuse ja teadusliku planeerimise, elu ja töö lahutamise utoopia vahetas välja terviklikkuse taotlus masina ja looduse, mõistuse ja keha vahel. Need projektid on tehnoloogiakeskse maailma edasiarendused, iroonilised ja absurdini viidud olukorrad, mis kritiseerivad ratsionaalset maailma ja kõnelevad hilismodernse ühiskonna vastuoludest, näidates samas selle ideelist horisonti – millest üldse saab fantaseerida.

    Näitusel on teiste seas esindatud arhitektid, kunstnikud ja rühmitused: Archizoom, Yuri Avvakumov, Alexander Brodsky & Ilya Utkin, Igor Dřevíkovský & David Vávra, Dviženie, Stano Filko, István B. Gellér, Anna Halprin Jozef Jankovič, NER, Tiit Kaljundi, Jevgeni Klimov, Mari Kurismaa, Kai Koppel, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Hardijs Lediņš, Avo-Himm Looveer, Kirmo Mikkola, Stefan Müller, Jüri Okas, OHO, Ain Padrik, Alessandro Poli, László Rajk, Toomas Rein, Sirje Runge, Superstudio, Tõnis Vint jt.

    Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul asetab näitus Eesti 1970.-1980. aastate arhitektuuri esmakordselt rahvusvahelisse konteksti ja teeb seda visuaalselt väga mõjusalt, kõrvutades meie kunstnike ja arhitektide töid lisaks Vene paberarhitektidele ka Poola, Tšehhi, Itaalia, Läti ja mitme teise maa autoritega. Näitusel hajub piir kunsti ja arhitektuuri vahel, sest mõlemad panustavad tuleviku kujutamisse võrdsel moel.
    „Arhitektuurimuuseumi jaoks on olnud tegu erakordselt laenutusterikka protsessiga, sest eksponeeritavad tööd pärinevad ligi 30 erinevast nii riiklikust kui ka erakollektsioonist Euroopas ja Kanadas ning kõigi niitide kokku viimine on kuraatoritele olnud tõeline detektiivitöö,“ ütleb Ojari. „Hea meel on tõdeda, et meie arhitektuurimuuseum on usaldusväärne partner mitmele maailma tippmuuseumile nagu Tate, Nürnbergi Neues Museum, Canadian Centre for Architecture, Drawing Matter Collection Ühendkuningriigis ja Museum Folkwang Essenis.“
    Näituse kuraatorid on Andres Kurg ja Mari Laanemets ning assistent Kristina Papstel. Kujunduse lõi Kaisa Sööt ning graafilise kujunduse Indrek Sirkel. Näitus valmib koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga, sellele eelnenud uurimistööd on rahastanud Eesti Teadusagentuur (PRG530). Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Laanemets ja Kurg on varem koos kureerinud näitused “Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid: Tallinna kooli arhitektid 1972-1985” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2008) ja “Me metamorfne tulevik: Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus” (Vilniuse rahvusgalerii ja Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum, 2011-2012). Andres Kurg on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur ja arhitektuuriteooria professor. Tema uurimistöö fookuses on 1960.-1980. aastate Nõukogude Liidu arhitektuur ja disain, selle seosed tehnoloogia ja igapäevaelu muutuste ning alternatiivsete kunstivooludega. Mari Laanemets on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur. Tema uurimisteemad on 1960. ja 1970. aastate alternatiivne kunst Nõukogude Liidus ja selle lõikumine arhitektuuri ja disainipraktikatega, sõjajärgne abstraktsionism ja moderniseerumise esteetika Ida-Euroopas.

    Näitus Rotermanni soolalaos on avatud 30. aprillini ning näitusele toimuvad ka kuraatorituurid.

  • ,

    Sirbi loetuimad lood 2022, IV osa

    31. Jüri Saar, Oluline uurimus Putini Venemaa kohta
    32. Peeter Hõrak, Miks eesti mees ei saa evolutsioneeruda suuremaks ja haritumaks
    33. Ülo Mattheus, Elu vaimsel prügimäel
    34. Katrin Tiidenberg, Läänetargutus ja ida-Twitter
    35. Mariell Aren, Öökuninganna aaria pakub ikka pinget
    36. Kaarel Tarand, Liiga palju sõjaraha
    37. Andra Teede, Normaalselt kole film
    38. Pille-Riin Purje, Harilik teatriaasta oma väheste tippudega
    39. Kaarel Tarand, Punahing paelaga kaelas
    40. Aveliina Helm, Kaovad väärtused, kaob kõik

Sirp