Müüdiloome on kunstniku üks põhieesmärke Erkki Juhandi vestles Olga Tobrelutsuga Olga Tobreluts: „Miski ei tõotanud enne Ukraina täiemahulist sõda tragöödiat, kuid ma ei suutnud lõpetada pinges kehade ja surevate noormeeste maalimist.“ Olga Tobrelutsu näitus „Uus mütoloogia“ Eesti Rahva Muuseumis kuni 16. IV, kuraatorid Erkki Juhandi ja Reet Mark.
Olga Tobreluts (sünd 1970) alustas kunstnikukarjääri Peterburis, ent nüüd elab Ungaris. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud interdistsiplinaarne kunstnik ning tema töid on eksponeeritud Londoni Tate Modernis, New Yorgi Momas, Stockholmi Moderna Museetis ja mujal. Kunstniku töid on omandanud Moma, Mario Testino fond jt mainekad kunstiasutused. Esimest korda sai tema töid Eestis näha 2001. aastal näitusel „Peterburi uus kunst“. ERMi näitusel on väljas maalid, nende seas spetsiaalselt ERMi näituseks tehtud kümneosaline suurmaal „Harmagedoon“, ja videoinstallatsioon.
Mäluarhitektuuri looja. Anu Soojärv vestles Tszwai Soga Tszwai So: „Kollektiivsed emotsioonid on eksistentsi osa ja neil peaks olema koht meie elukeskkonna kujundamises, ka arhitektuuris.“
Tszwai So (s 1981) on Hongkongist pärit arhitekt, kellele on südamelähedane mälupaikade projekteerimine ja mõtestamine. Kohtusin Soga Eesti Mälu Instituudi rahvusvahelisel konverentsil „Kommunistliku terrori nekropol“, kus arhitekt tutvustas oma viimatist suurprojekti: esimese üleeuroopalise XX sajandi totalitarismiohvrite memoriaali kavandit „An Echo in Time“ ehk „Kaja ajas“, mis võitis 2018. aastal Euroopa Mälu ja Südametunnistuse Platvormi korraldatud ideekonkursi. Rääkisime Soga mäluarhitektuurist, mäletamisest ja mälestamisest ega saanud üle ega ümber ka punamonumentide teemast.
Kaplinski luule jõud peitub selle läbipaistvuses. Mathura vestles Gili Haimovichiga Iisraeli tõlkija Gili Haimovich võrdleb Jaan Kaplinski luulet aknaklaasiga, millelt nähakse peegeldumas iseennast – nagu ka armastuse puhul.
Läinud aasta lõpul ilmus Iisraelis Jaan Kaplinski mahukas heebreakeelne valikkogu „Tolm ja värvid“ („אבק וצבעים“). Olin raamatu kaaskoostajana kohal Tel Avivis esitlusel, kus tõlkija Gili Haimovich pälvis töö eest Eesti välisministeeriumi tänukirja, ka teos ise on leidnud juba palju positiivset vastukaja. Vestlesime raamatu esitluse järel selle üle, mida Kaplinski luule praeguses maailmas tähendab ning milline väärtus on üldse luule tõlkimisel.
KADRI SIMM, KAIRI KREEGIPUU, ANDRES SOOSAAR, RAUL KANGRO: Eetiline teadus on hea teaduse eeldus ehk Teaduseetika nõustamise kogemus TÜ näitel
Teaduseetikast räägitakse viimasel ajal sageli nii Eestis kui ka mujal riikides. rahvusvaheliselt. On näha suundumust, et valdkonna eetikastandardid fikseeritakse kirjalikult vastavates dokumentides ning neid püütakse dokumendile heakskiidu andnud institutsioonides realiseerida. See praktika erineb varasemast, kus eetikapõhimõtteid õpiti pigem mitteformaalselt, näiteks autoriteetide eeskuju järgimisega. Eesti hea teadustava võeti vastu 2017. aastal, aga ükski deklaratiivne dokument ei taga iseenesest siinse teaduse eetilisust. Selleks peab see dokument olema elav: seda tuleb teada ja tunda, selles sisalduvaid väärtusi tuleb õpetada alustavatele teadlastele ning tegevteadlaste igapäevane tegutsemine peab neist põhimõtetest lähtuma. Erialaüleste eetikanormide ühtlustamiseks, hea teadustava elluviimiseks ning toetamiseks on Tartu ülikoolis igal valdkonnal oma hea teadustava nõustaja. Võtame allpool kokku oma senise, peaaegu kolmeaastase nõustajakogemuse.
HELI REIMANN: Mees, kes oli sama uudishimulik kui tema kass
Valter Ojakääru 100. sünniaastapäeval tema tegemistele tagasi vaadates saab taas kinnitust väide, et inimvõimetel pole piiri. Tema 93 aasta pikkuse elukaare alla mahtuvate saavutuste loetelu on pikk ja võimatu on nende hulgast välja sõeluda kõige olulisemat. Tegemist oli ajalookirjutaja, raadio ja kirjutava meedia ajakirjaniku ning helilooja ja saksofonistiga, kelle arhiivikogu teatri- ja muusikamuuseumis koosneb 167 kaustast ning kelle nime peale annab ERRi arhiivi otsingumootor 1318 viidet. Kõigi Ojakääru tegemiste ühendav lüli on suuremal või vähemal määral kirg džässi vastu, mis sai alguse lapsepõlves, kui ta kuulis raadiost äsja areenile ilmunud Count Basie ja Benny Goodmani muusikat.
SANDRA JÕGEVA: Millest mõtled? Tee kadunud linna Residentuur Molini di Trioras Põhja-Itaalia Liguuria maakonnas, mis pühendatud Eesti kunstnike Malle Leisi (1940–2017), Villu Jõgeva (1940–2019) ja Andrus Joonase (1970–2021) mälestusele.
21. II, täiesti juhuslikult Malle Leisi ja Villu Jõgeva 54. pulma-aastapäeval, alustasime Frankfurdi kaudu lendu Nizzasse, Põhja-Itaalia Liguuria maakonnas asuvasse Arma di Taggia linnakesse. Eesmärk oli järgmisel päeval, 22. II aset leidev notaritehing, et osta kolme peale Arma di Taggiast 24 kilomeetri kaugusel asuvas keskaegses mägikülas Molini di Triora XIX sajandi lõpus ehitatud majas 80ruutmeetrine kolmetoaline korter. Meie seltskond koosnes erakorralise meditsiini arstist ja Tartu ülikoolis meditsiinitudengeid õpetavast Triinu Keskpaigast (ühtlasi kunstikoguja) ning Malle Leisi ja Villu Jõgeva pärijatest Henrik ja Sandra Jõgevast.
Arvustamisel
Jaan Kaplinski „Teiste jõgede taga. Kolm viimast raamatut“
Valdur Mikita „Mõtterändur“
Elisabeth Heinsalu „Kui ma olin udu“
Thilo Sarrazini „Piirideni jõudnud riik“
Michael Knowlesi „Suletud suud. Kontrollitud sõnad, kontrollitud mõtted“
Daniel Kahnemani, Olivier Sibony ja Cass R. Sunsteini „Müra“
festival „Art of Cello“
kontsert „Kõla ja kõlar“
näitus „Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel“
kogumik „Marge Monko. Veatu, õmblusteta“
Sarah Mooni näitus „Püsipunktis“
Vanemuise „Kirsiaed“, „Sipsik“ ja „Mägede iluduskuninganna“
Jaan Kruusvalli ja Jüri Kaldmaa „Igatsused. Teadagi kelle järele“
Liisi Hindi „Ka vaikus oli väljakannatamatu“ ja Unholy Trinity „So You Think You Can Dance“
mängufilmid „Taevatrepp“ ja „Vaal“
Neljapäeval, 9. märtsil kell 18.00 avatakse HOP galeriis Kanada päritolu kunstniku Gary Markle’i näitus „Sõlmside“.
Oma esimese isikunäitusega Eestis tõstatab Markle küsimusi tuleviku moe ja rõivaste individuaalse väljendusvõime kohta masinatepõhises elus. Ühendades laiendatud moe ja spekulatiivse disaini perspektiivid ning käsitöölised meetodid, kujutleb kunstnik olelus-igatsuslikke narratiive inimjärgsel planeedil, mis on jäetud töötlema inimkonna argiharjumuste poolt tekitatud jääke.
Näituse keskmesse paigutuvad kolm skulpturaalset elementi, mis on põimitud tarbimisjärgsest plastikust, kasutades kunstniku enda valmistatud puidust kudumistööriistu. Kootud pinnad põhinevad “teise naha” kontseptsioonil, nagu seda on riietus, arhitektuur või keskkond kui inimese olemasolu laiendus. Viimase abil uurib Markle mänguliselt inimesteta moesüsteemi absurdset ideed, et vaidlustada hiliskapitalistlikke tarbimismustreid ja inimkeskseid lähenemiseid identiteedile.
Kunstniku enda sõnul on mood oma olemuselt projitseeritud nostalgia vorm – meenutus tulevast, mis on ühtaegu võimatu, kuid väga tõeline. See liugleb kuskil utoopilise ja düstoopilise tuleviku vahel, kuid ei saa hõlpsasti lasuda kummaski vallas. Just selle moele omase sisepinge tõttu sobibki see erinevate olemisviiside uurimiseks. Kudumine kui käsitööline protsess ja rõivaste valmistamise tööriist koosneb korduvate silmuste tsüklitest ning põhineb sageli tingmärkidel, mida saab seostada arvutisüsteemides kasutatava keelega. Kõnealune näitus spekuleerib käsitöö püsivuse ja selle võime üle suhelda tulevikuintellekti avaldumisvormidega.
Gary Markle on Kanadas sündinud, Tallinnas ja Helsingis tegutsev kunstnik, loovuurija ja haritlane, kelle vaatluse all on kanga, kostüümi ja performance’i ristumiskohad. Ta on omandanud bakalaureusekraadi moe erialal Parsons School of Design’is New Yorgis, käsitöö magistrikraadi Nova Scotia Kunsti- ja Disainikolledžis (NSCAD) Halifaxis ning osalenud rahvusvaheliselt paljudel performance’itel ja galeriinäitustel. Markle’i huvid leiavad lisaks isiklikele projektide sageli väljundeid ka koostöödena teiste kunstnike ja kogukondadega. Viimati oli ta esindatud Viljandis, Kondase keskuses toimunud grupinäitusel „Pikem suhe – A Long Engagement” (kuraator: Marta Konovalov). Hetkel töötab Markle moe eriala dotsendina NSCAD’i ülikoolis ning on kunstide doktorantuuri kandidaat Aalto ülikoolis, kus tegeleb enda kunstipraktikast lähtuva disainiuurimusega, mis on kantud küsimusest: Kas meie loome käsitööd või loob käsitöö meid?
Alates 18. märtsist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada kolme uut näitust: teisel korrusel avaneb Paul Kuimeti ja Tõnis Saadoja ühine ekspositsioon „Maastik kulgeb läbi maja“, kolmandal korrusel väljapanek „Armistunud pale“, mis toob vaatajani 1943. aasta pommitamisest pääsenud teosed ning projektiruumi tuleb Noore Tartu näitusesarjas Tõnis Jürgensi projekt „Dreaming of Babylon” / „Paabeli ulmad”. Jätkuvalt on esimesel korrusel avatud Eestis elavate venekeelsete naiskunstnike elulistest, jõulistest ja vaatajat liigutavatest kunstiteostest näitus „Vaata mind! Kuula mind!“.
„Maastik kulgeb läbi maja“
18. märtsil avatakse Tartu Kunstimuuseumis Paul Kuimeti ja Tõnis Saadoja näitus „Maastik kulgeb läbi maja“. Väljapanek ühendab erinevad vahendid, ajastud ja lähenemised, et küsida, mil moel ja kas üldse on võimalik rääkida maastiku kogemisest kunsti kaudu. Paul Kuimeti fotod ja filmid, Tõnis Saadoja maalid ning kunstimuuseumite vähetuntud nurkadest leitud teosed koondavad mittepidulikke vaateid, kus oluline on hetke jäädvustamine ja selle kasvatamine kujundiks. Vaiksed momendid eeslinna taevas. Hääletult liikuvad puud maantee serval. Loojuv või tõusev päike eksinud pilvedes, lõpetamata porilomp, nimetu puu.
Paul Kuimet ja Tõnis Saadoja on töötanud aastaid lähedaste mõtetega ning sarnasel moel, kuid käesolev näitus on nende esimene ühine väljapanek. Tõnis Saadoja sõnul on selle näitusekomplekti kokkupanemine olnud tema jaoks üsna sentimentaalse alatooniga. „Vanad leiud arhiividest on kõik väga poeetilised ning paljud oma poolikuse tõttu ka tahes-tahtmata õrnad,“ ütleb Saadoja. „Materjaliga suhestumiseks olen ma katsunud end maalitehniliselt vanade võtetega kohakuti seada, et tunda mingit vana sentimenti nii autentselt, kui ma suudan.“
Paul Kuimet rõhutab tööde teostusega kaasnevat tähendusvälja. „Minu jaoks on oluline pimiku ja analoogsuurenduse aspekt,“ ütleb Kuimet. „Antud tööd toetuvad valgusele ja värvusele ning võimalustele ja piirangutele, mis analoogtehnikaga kaasnevad.“
Paul Kuimet (s 1984) on fotokunstnik, kelle loodud filmid ja fotod on kõnelenud rahustava melanhoolia võtmes olukordadest, ajast ja ruumidest. Tema teravama tähelepanu all on olnud modernistlik arhitektuur ja see, kuidas me nõnda korrastatud ruume tajume. Tõnis Saadoja (s 1980) on maalikunstnik, kelle viimaste aastate maaliseeriad on käsitlenud inimese ja ruumi suhteid, küsides samas maalikunsti koha ja võimaluste järele pärast pildipööret, mil maailma tajutakse esmajoones läbi piltide. Näitusele on kaasatud teoseid Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kollektsioonidest.
Kunstnikud Paul Kuimet ja Tõnis Saadoja, kuraator Eero Epner. Graafiline kujundaja Kersti Heile, koordinaator Kristlyn Liier. Eriline tänu Darja Jefimova.
Näitus jääb avatuks kuni 27.08.2023.
„Armistunud pale“
Alates 18. märtsist on Tartu Kunstimuuseumis avatud näitus „Armistunud pale“, mis toob vaatajani 1943. aasta pommitamisest pääsenud teosed.
2023. aasta jaanuaris möödus 80 aastat Tartu pommitamisest, milles sai raskelt kahjustada Lai tänav 17 asuv hoone. Vaid mõni päev varem oli see saanud Tartu Kunstimuuseumi uueks koduks. Pommitabamuse tagajärjel kokku varisedes mattis maja rusude alla kõik sinna viidud kunstiteosed. Avanenud vaatepilt oli trööstitu ega pakkunud erilist lootust, et kasvõi osa kunstikogust oleks hävingust pääsenud.
Näitus toob vaatajani teosed, mis asusid pommitamise hetkel Lai 17 hoones ning suuremate või väiksemate kahjustustega siiski hävingust säästeti. Paraku kutsub Ukrainas kestev sõda mõtlema sellele, kas ja kuidas on Eesti kunstivarad kaitstud praegu. Ühtlasi mõtisklema ka selle üle, kas oskame hinnata Eesti kunsti ja selle rolli meie kultuuriidentiteedi ning enesekuvandi kujunemises? Mida teeksime, kui sellest ilma jääksime? Kuidas peaksime tagama kunstivarade kaitse, nähes nende sihilikku hävitamist kui kultuuri hävitamise taktikat?
Näitusel esindatud kunstnike hulgas on Adamson-Eric, Peet Aren, Aino Bach, Andrus Johani, Aarne Miikmaa, Karl Pärsimägi, Linda Sõber, Anton Starkopf-Rea, Salome Trei, Nikolai Triik, Aleksander Vardi ja Eduard Wiiralt.
Kuraator: Mae Variksoo
Näitus jääb avatuks kuni 27.08.2023.
Tõnis Jürgensi näitus „Dreaming of Babylon” / „Paabeli ulmad”
18. märtsist 2023 on Noor Tartu näitusesarja raames Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis avatud Tõnis Jürgensi näitus „Dreaming of Babylon” / „Paabeli ulmad”
Näituse peamiseks lähtepunktiks on viimaste aastate trend, une digitaalne mõõtmine. Oma argielu harjumuste jälgimist võimaldab üha suurem valik tavakasutajatele pakutavaid seadmeid: nutikellad, -võrud, -sõrmused, -kõlarid, -matid, äpid jpm. Need aparaadid jälgivad kasutajat ka siis, kui too magab, kogudes tasahilju andmeid tema uneharjumuste ja -tsüklite kohta.
Näitusel „Dreaming of Babylon“ / „Paabeli ulmad“ käsitleb Tõnis Jürgens nii jälgimisühiskonnas kogutavate andmete kui ka üleskirjutatud unenägude järelelusid. Näituse keskmes on butafoorne magamistuba, mida täidavad kellegi elu jäljendid. Toas linastub film – stseenid inimtühjadel maastikel kõrguvatest serverikastidest –, mida saadavad ainiti muutuva narratiivina unenägude kirjeldused. Kord on need kunstniku enda päevikusissekanded, kord viimaste põhjal tehisintellektiga kahasse kirjutatud ulmad.
Tõnis Jürgens (snd 1989) on projektsionist, kirjutaja ja tühjusehuviline. Ta on omandanud bakalaureusekraadi kultuuriteaduse erialal Tallinna Ülikoolis ja magistrikraadi uusmeedia õppetoolis Eesti Kunstiakadeemias. Täiendavalt on ta veetnud aasta vahetusõpingutel Praha Kunsti, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemias (UMPRUM). Näitus on jätk Jürgensi käimasolevale loovuurimusele Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis.
Frankofooniakuul märtsis jõuab Sõpruse ekraanile valik viimaste aastate prantsuskeelse filmikunsti paremikust! Linastusi korraldavad Prantsuse Instituut Eestis, Wallonie-Bruxelles ning Kanada ja Šveitsi saatkondade esindused. Kõik filmid linastuvad märtsi teisipäevadel kell 18.00 prantsuse keeles ja ingliskeelsete subtiitritega. Sissepääs on tasuta.
Frankofoonia filmikuu avab 7. märtsil Prantsuse Instituut Bruno Dumont’i draamaga “France”, mille peaosas astub üles Léa Seydoux. 2021. aastal Cannes’i filmifestivali ametlikus võistlusprogrammis linastunud “France” on ühtaegu portree naisest, teleajakirjanikust, riigist ja meediasüsteemist. Seansi juhatab sisse ERR-i ajakirjanik Maarja Merivoo-Parro.
Kava jätkub 14. märtsil Kanada režissööri Geneviève Albert’i filmiga “Noémie ütleb jah” (2022). 21. märtsil linastub belglase Laura Wandeli film “Mänguväljak”, mis võitis2021. aastal Cannes’i filmifestivali programmis “Un certain regard” rahvusvahelise pressiauhinna. Filmikuu lõpetab Šveitsi režissööri Delphine Lehericey film “Last Dance” (2022).
Müürilehe vägivallale keskenduv märtsinumber ei ole lihtne lugemine. Vaatame nurgatagustesse, millest oleme harjunud sammu kiirendades mööda kõndima.
Lastemajateenuse juht Anna Frank ütleb intervjuus Henri Kõivule, et alaealiste seksuaalne väärkohtlemine sünnib kollektiivse pingutuse tulemusena. Arno Lauk kirjeldab lähisuhtevägivalda politsei pilgu läbi. Maia Tammjärv annab ülevaate punastest lippudest, mis eelnevad esimesele siniseks löödud silmale.
Aet Kuusik kirjutab sõnavägivallast, Mariliis Mõttus tõsielukrimi buumist, Sanna Kartau kättemaksupornost. Kadri Taperson otsib agressiooni loomariigis, Marju Raju muusikas, Vilja Kiisler poliitikas ning Märten Rattasepp ja Piret Tänava arvutimängudes.
Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt ja Karin Bachmann jagavad juhtnööre elurikka linnaruumi loomiseks. Saara Mildeberg teeb ülevaate Berliini filmifestivalist. Kultuurikülgedelt leiab vestlusringi naistevahelisest sõprusest ja kunstist. Lisaks meeleoluka fotogalerii Müürilehe 15. sünnipäevast.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
Kaido Ole näitus „MDF, metall, kumm ja värv“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 12. III.
Marten Esko kirjutab Kaido Ole näituse „MDF, metall, kumm ja värv“ tutvustuses, et Ole uutel piltidel figureerivad elemendid, olgu need siis realistlikumad või sürreaalsemad, „on omavahel mingisuguses reivlevas suhtes ning see suhe on just see, mida võiks siinsete maalide puhul pidada nende abstraktsuseks“. See on tabavalt öeldud: Ole maalide abstraktsus ei väljendu mitte ainult kujutatud objektides või objektidel, vaid ka (või lausa ennekõike) objektidevahelistes suhetes. Enamgi. Ole kujutab objektidevahelisi suhteid kui pooleliolevaid. Ta kujutab suhteid kui aktiivseid, aktuaalseid, kujunemisjärgus protsesse, mis pole veel kaugeltki läbi. Kõik kujutatu on „tabatud“ suhete ja sedakaudu olukordade muunduvas kestmises. Seetõttu julgen nimetada Ole abstraktsionismilaadi „vormuvaks“. Vormuva abstraktsionismi eesmärk pole kujutada niivõrd mingit olekut, kuivõrd osutada igasuguse oleku olemusele, milleks on saamine.1 Konkreetne ese Ole maalil – näiteks pliiats – võib tunduda staatiline või vähemalt stabiilne (sellel on kindlad piirjooned ja kujutamisviisist võib järeldada, et ka kindel asukoht ja mass), ent eseme olukord – pliiatsi otsast väljuv karikatuurilik välgunool – on kõike muud kui staatiline.
Kihilisus. Kaido Olele omast vormuvat abstraktsionismi iseloomustab kihilisus. Selline abstraktsionism lihtsalt ei kujuta vormumist, vaid on ka ise mitmel tasandil vormuv. See puudutab nii tööde vormilist kui ka sisulist dünaamikat. „MDFi“ maalidel vormub nii see, mida piltidel kujutatakse, kui ka see, kuidas midagi piltidel kujutatakse. Peale selle on vormumisel kaks kihti: universaalne, s.t kujutamise fakt kui niisugune, ja konkreetne, s.t iga konkreetne kujutis. Püüan rääkida kõigest lähemalt.
a) Ole loomingu vastuvõtmise puhul kerkib esile üldisem mõju ja tõlgenduse küsimus. Nende vastastikune pinge meenutab kaht magnetit, mis küll tõmbuvad teineteise poole, aga ei taha asetuda hästi kohakuti. Ole kompositsioonide mõjuvus on otsekohene ja otsene, sest on seotud tasanditega, mida üks abstraktsionismi suurkujusid Vassili Kandinsky on nimetanud „maalikunstile ainuomasteks väljendusvahenditeks“2 – värvi ja vormiga. Sel tasandil on Ole tööd tavaliselt selged ja helged. Ehk siis meisterlikult teostatud ja kujutatud objektid on konkreetsed, detailsed ja teistest objektidest eristuvad. „MDFi“ pildid on värvirikkad, teosel „Abstraktsioon alumiiniumiga III“ on näha lausa metallraamiga südant (või õieti südame abstraktsiooni), mille pinna täidavad kolm põhivärvi, neist kaks ringid ja üks ruut. Pole kahtlust: autori süda kuulub vormile ja värvile. Tõlgenduse tasandil on aga selgusega teised lood: mis on nende rõõmsasse sürrealismi kalduvate, sageli argiseid ja absurdseid elemente irooniliselt ühendavate kompositsioonide sõnum? Millele pilgar viitab? Mõnes mõttes probleemi pole: tõlgendusootus või -vajadus on lihtsalt üks mõju avaldumise vorme ja seega võib teos mõjuda ka ilma et seda oleks vaja kangesti tõlgendada. Ent maalidel kujutatud esemete kummastavat koosmõju pole inimlikul teadvusel – vähemalt sellisel, mis on otsustanud liikuda kunstinäitusele – just kerge ignoreerida. Kui tahtagi piirduda näiteks „MDFi“ piltide lihtsa mõjuvusega, tuleb vaatajal teha selleks eraldi pingutus, püüda intellekt galeriiukse taha jätta, saata ta Noblessneri vahele millegi muu üle mõtisklema. Aga Ole loomingu puhul pole kerge seda teha. Miks? Sest teostuse ja kujutatu vahel miilab konflikt, mida Eero Epner on nimetanud „täieliku maksimalisti ja lõputult naeruväärse kombinatsiooniks“.3 Ma mõistan seda nii: värvi ja vormi kasutamises on Ole maksimalist, kes suhtub oma töösse ülima tõsiduse ja professionaalsusega. Aga teine asi on sellega, mida värvi ja vormi abil kujutatakse. Siin võiks parafraseerida Jaan Kaplinskit: „Peaks siiski kunsti tõsiselt võtma. Aga seda, et võtad kunsti tõsiselt, ei pruugiks tõsiselt võtta.“4
Kaido Ole. Abstraktsioon II, 2020.
Täpsustan. Ole maalide performatiivne tasand, s.t nende teostus, satub kummalisse, sütitavasse vastuollu nende diskursiivse tasandiga, s.t sellega, mida meisterlik teostus kujutab. Teostus on tõsine, kujutatu pigem koomiline, alati kõiges kahtlev, kõiki otsi lahti jättev, absurdseid elemente võimendav. Kui Ole joon oleks kuidagi vabam, rohmakam, lohakam, kooskõlas teostel kujutatud rõõmsa anarhiaga, (enese)irooniliste seostega, pildimaailma totaalse dünaamilisusega, siis väheneks ka tema maalide küsima ja kahtlema ajendav mõju. Ole abstraktsionism vormub tehnilise tõsiduse ja sisulise koomilisuse piiril ning tekitab tunde, et piltidel kujutatud maailm on ühtaegu lihtne ja keerukas. Lihtne mingi sisemise vabaduse tõttu: tekib tunne, et ükskõik missugune objekt – või ükskõik missuguse kujuga objekt – võib astuda interaktsiooni ükskõik millise teise objektiga, vikerkaare tagant võib paista laminaat ning Ole maailmas ei mõju see mitte kummastavalt, vaid loomulikult. Öeldakse, et luuavarrest võib tulla pauk. Ole maailmas olekski luuavars määratud pauku tegema. Keerukalt võib mõjuda aga see, et vabadusetunne on nõnda hoolikalt teoks tehtud, viidud ellu tehnilise ranguse tingimustel, et võib tekitada küsimuse: kas vabaduse teostamine eeldab selle piiramist? Küsimus pole kergete killast, olgugi et vabadus ideena pole kellelegi võõras ega arusaamatult kauge. Ole maailma kohta võiks üks võimalik vastus kosta umbes nii: ka vabadus pole midagi staatilist, vaid protsess, mille eesmärk avaneb selle vormumises, vabaduse piiride kompamises, sh abstraktse vabadustunde konkreetsesse kujutisse vangistamises.
Sedasi illustreerivad aga Ole pildid laiemalt kunsti paradoksi ja jõudu: pilt mitte lihtsalt ei näita, vaid ka kõnetab, ühendudes sedasi aktiivselt teadvusega, mis pilti kogeb, vaataja pilguga, mis kohe, kui ta midagi näeb, hakkab seda ka mõtestama, et aistinguid mõteteks vormida.
b) Veelgi huvitavam on see, kuidas Ole mõju ja tõlgenduse pinget lahendab, millise isikliku vastuse ja vastutuse universaalsele küsimusele välja pakub.
Esiteks on oluline, et tema maalid mõjuvad nagu väiksed mängud – või väljavõtted mingist suuremast mängust, umbes nagu kõikehõlmava malepartii üksikud käigud. Sellisele mängulisusele ja mänguga kaasnevale olukordade aktiivsele vormumisele viitab Ole korduvalt täiesti otseselt, koomiksitest laenatud esteetiliste võtetega, näiteks esemete ümber maalitud kaartega, mis markeerivad mingi objekti liikuvust. Mitmel maalil on kujutatud ka mõnest avausest kerkivaid mulle, nirisevaid-purskuvaid-pudisevaid värve (või värvilisi substantse), sekka ka plahvatuste siksakke. Need elemendid võimendavad taotlust, et maal peaks mõjuma millenagi, mis pole lõpetatud, tunduma nagu väljavõte mingist suuremast, parasjagu pooleli olevast sündmuste ahelast. Kunstiteos osutab seega mitte ainult iseenda ideaalile, mingile tulemusele, aga ka protsessile, mis tulemuseni viib. See oleks umbes sama, kui teatripublikul lastaks peale valmis lavastuse vaatamise visata mõni pilk ka proovisaali.
Kui kasutada filmikunsti paralleeli, siis saab „MDFi“ abstraktsioonide kogumit vaadelda kui kaadrite jada. Oleks täitsa huvitav – ja ka loomulik – kujutada Kaido Olet ette animafilmide autorina. Seega on vormuva abstraktsionismi üks teostumisviise täiesti konkreetne: see võimaldab kujutada mingi olukorra vormumist ning mitte ainult kujutatavate objektide konkreetseid trajektoore, vaid ka nende olemuslikku liikuvust. Nii et kui värv kuivab paigale, pole värviga loodud objektide olemus nende olekuga enam kooskõlas. Ole maalidel kujutatud olukorrad on vormuvas olekus ning saaksid lõppeda ainult mõneks teiseks olukorraks vormumisega.
Liikuvus on Ole meelelaadile omane. On huvitav, et Ole ühe kõige tuntuma seeria teoste pealkirjades kordub sõna „vaikelu“. Ometi kujutatakse nimetatud seerias objekte ratastel. Tavaliselt on objekti või mitmest objektist koosneva konstruktsiooni all üksainus ratas, mis jätab mulje, et seadeldis seisab püsti ausõna peal. Absurdsed, kohati konkreetsed, kohati abstraktsed asjandused mõjuvad sageli neid kandvate rattakeste kohal massiivselt või siis hoopis väga õhuliselt, nii et ühegi kompositsiooni tasakaaluasend ei tundu füüsiliselt väga usutav. See võimaldab Eero Epneril öelda, et Ole loomingu üks keskseid motiive on „tasakaalu otsimine“.5 Sellega saab ainult nõustuda. Tõsi, laiendaksin Epneri tähelepanekut, mille kohaselt huvitab Olet „tasakaal kui säärane“. Mu meelest oleks täpsem öelda, et Olet huvitab pigem tasakaalutus kui säärane, tasakaalu saavutamise raskus – või suisa võimatus. Kuna Ole on ise kasutanud „vaikelu“ mõistet irooniliselt, hakkasin mõtlema, et adekvaatsem oleks määratleda tema teoseid kui „võnkelusid“. Seda ka „MDFi“ seeria puhul. Kõik need välgunooled, kukkuma asuvad tilgad, kerkivad mullikesed ja pudenevad graanulid, liikuvust markeerivad olevused või aparaadid osutavad kujutatu rahutusele – sellele, et kui kunstnik oleks otsustanud maalida sama olukorda, aga oleks asetanud selle oma mõtetes näiteks sekund hilisemaks või varasemaks, poleks välgunoolt enam või veel näha ning graanulid oleksid kadunud pildipinnalt juba sellel kujutatud lehtri suhu. Näha oleks teistsuguseid välgunooli, teistlaadi mulle, teistes kohtades, teistes konstellatsioonides. Tasakaalu kõige olemuslikum joon on see, et see on määratud alati nihkuma, paigast võnkuma.
c) Ole rahutu vaim läheneb vormumisele veelgi otsesemalt. Ta lihtsalt ei kujuta vormuvaid kujutisi, vaid on võimeline kujutama ka kujutamise vormumist. Ere näide sellest on „Kompositsioon sulanud alumiiniumiga I“. Siin on esiplaanil üks „MDFi“ läbiv võte, maalipindade ilmestamine alumiiniumist ja vasest vormidega. Kasutatud metallmaterjalid mõjuvad pisut kaootiliselt, jättes mulje, justkui pärineksid need kusagilt nurgatagusest kuhilast, kuhu on kokku pühitud mõne tootmisprotsessi ülejäägid. Kõnealusel maalil on Ole kasutanud kolme alumiiniumist lätakat ja pannud need kompositsioonil meenutama disainlauakesi. Kõige huvitavam element avaneb aga „lauakeste“ all – seal on näha lätakate heidetud varje. Ent varjud pole saavutatud mõne tumedama värviga, vaid aluspind on jäetud värvimata. See tekitab vastaka „piirkonna“, mis mõjub ühtaegu läbimõeldult ja poolikult. Mu silmis osutab see kunstniku enda vormumisele – tema enda taotluste lõpetamatusele. Sellele, et kui miski on Ole kunstnikuelus stabiilne, siis on selleks stabiilsuse puudumine (tehniline meisterlikkus välja arvata).
d) Ole abstraktsete piltide vormumine pole muidugi seotud ainult materjalivalikuga ja kompositsioonivõtetega. Õieti võivad tema kompositsioonid tekitada ka laiemaid küsimusi. Kui minna korraks tagasi fantaasiamängu juurde, justkui võiks „MDFi“ seeria koosneda animafilmi kaadritest, saab ühtlasi küsida, mis sellises filmis siis õieti toimuks. Vastust võib aimata, kui püüda kompositsioonidel kujutatut kuidagi süstematiseerida. Ühelt poolt näeme elemente, mis seovad kujutised kodu ja kodususega – näiteks disainiajakirja esteetikat jäljendavaid või parodeerivaid (puit)pindu. „Kompositsioonis sulanud alumiiniumiga II“ on kujutatud riiulit, millele on iluelementidena asetatud alumiiniumlatakad. Selliste elementide mõjul võib vasest ja alumiiniumist vorme (või õieti vormitusi) käsitleda omamoodi ehitusmaterjalina, justkui oleks parasjagu pooleli koduse õhkkonna loomine. Peale selle leiab piltidelt kas konkreetsemaid või abstraktsemaid objekte, mida saab samuti seostada koduse ruumiga või siis laiemalt argise rutiiniga, näiteks remondiga: lehtrid, torud või torujupid, pumbad, dušiotsik, värvirull, kõrvaklappi meenutav detail jne. Ühe varre otsas ilutseb objekt, mis tekitab seose nii lille kui ka praemunaga.6
Tõsi, sageli asuvad äratuntavad elemendid loogilise ja absurdse piiril. „Abstraktsioonil alumiiniumiga I“ näeme propellerit, mis on sätitud pooleldi abstraktse, pooleldi värvi tilgutavat mensuuri meenutava metalltorustiku otsa. Ühesõnaga, objektide „seisund“ pole sugugi ühene ega rahulik, nende ümber või nende enestega toimub midagi. Asi pole ainult mullides ja välgunooltes, vaid ka objektide vahepealsuses: „Kompositsioonil sulanud alumiiniumiga III“ näeme (vist) lusikat meenutavat objekti, mille keskel asetseb alumiiniumlatakas. Objekt ise võngub seega sürrealistliku ja abstraktse kujutamislaadi vahel, on vormumas kas ühele või teisele poole, aga samal ajal häirib justkui oma vormi otsiv alumiiniumpind koduse objekti algset mõtet. Sedasi tekib pinge, milles asetuvad vastamisi kodusus ja kontrollimatus. Mis saab, kui torujupile tekivad käed ja jalad ning ta hakkab mööda parketti ringi kõndima, võib-olla isegi udupasuna kombel võnkuma? Ole maalid võivad seetõttu jätta ühtaegu hubase ja pineva mulje. Mõnedki elemendid mõjuvad üldisest abstraktsusest hoolimata koduselt, ent ometi on piltidel pooleli omajagu absurdseid liikumisi, mis tekitavad mulje, et hubane olukord on ühtaegu õhus ja ohus.
e) Tuttavlikkuse ja aimamatuse omavahelisest vormumisest pole mu meelest ebaloogiline liikuda laiema küsimuseni, mis võimaldab mõtiskleda Ole kompositsioonide sotsiaalsest tähendusest (ja selle tähenduse vormumisest). Pakun ühe võimaliku küsimuse: kas kuuluda mingisse ühiselt mõistetavasse (kunstilisse) ruumi või kõõluda selle piiril? See küsimus kerkib kohe, kui hakata rääkima kunstniku või kunstiteose originaalsusest – seda enam et tänapäeva maailmas on saanud originaalsuse taotlusest midagi väga ebaoriginaalset. Sellele dilemmale on Ole juba mõne aja eest ise osutanud. 2007. aastal avaldatud intervjuus ütleb ta nii: „Ma pasundasin originaalsusest tükk aega, sest ta oli mulle väga oluline ja ma püüdsin teda veelgi kindlustada, teha originaalselt veel ja veel, et tõestada asja mittejuhuslikkust. Tänaseks olen ma oma nõudmises järjest järele andnud.“7
Isedus ja osadus. Laiemalt on originaalsuse ja mõistetavuse küsimus oluline meie kõigi elus: kuidas lahendada isiklikkuse ja ühiskondlikkuse dilemmasid? Mil viisil ühendada oma isedus osadusega, muundada üks teiseks, kuidas säilitada iseduse tuuma ja jätta osadusele oma osa? Kuidas kohaneda ja kuidas jätta selle käigus ellu valmisolek seiklusteks? Kuidas ennast ühiskondlike ootuste taustal vormida – ning kas ja kuidas annaks üksiksikul omakorda vormida ühiskondlikke ootusi? Sedakaudu võib Kaido Ole vormuv abstraktsionism suunata meid jälgima iseendi abstraktsete eluideaalide vormumist. Ole, kes pole ainult andekas kunstnik, vaid kelles on mu hinnangul peidus (ah, mis peidus – pinnal, täiesti pinnal) ka täiesti arvestatav sõnastaja, on selle kohta ilusti kirjutanud, kuidas „vastuolu algab vist eelkõige sellest, et inimesel puhtfüüsiliselt puudub vajalik jumalik pilk, mis suudaks hoomata maailma selle tohutus detailsuses ning samal ajal säilitada ülevaade toimuvatest protsessidest.“8 See ei tähenda muidugi, et pole mõtet vaadata. Oluline on vaid küsida, kuidas seda teha, kuidas püsida vaatamises. Ja Ole vastus tundub pakkuvat, et tuleb ikkagi pidevalt üle vaadata; vormida oma pilku tõsiduse ja rõõmu, veendumuste ja neid proovile panevate olukordade, konkreetse ja abstraktse, argise ja sürreaalse, hubasuse ja ohu vahealal; korrastada küll nähtut, aga olla ühtlasi valmis igasugusteks ootamatusteks. Ole maalide vormiline filigraansus osutab universaalsele ihale kontrollida elu, aga nendel toimuv pilgar, elementide võnkelu tähistab rõõmsat leppimist asjaoluga, et täielik kontroll on võimatu. Inimese elu vormubki ju teadvuse korrastamisiha ning reaalsuse kontrollimatu dünaamilisuse vastasmõjus.
Kaido Ole. Abstraktsioon sulanud alumiiniumiga I, 2022.Kaido Ole. Abstraktsioon alumiiniumiga II, 2022.
1 Poleks raske rääkida Ole vormuvast abstraktsionismist ka täiesti otseselt – teatud kujutamislaadina, mis võngub abstraktsionismi ja sürrealismi piiril, seda ka üksikute motiivide ja elementide tasandil. Umbes nagu sammuke Yves Tanguy maailmast Salvador Dalí maailma poole. Jätan kunstiloolise tasandi ruumi- ja teadmiste nappuse tõttu käsitlemata, aga puudutan meetodi olemust siinse loo neljandas osas.
2 Vassily Kandinsky, Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal. Tlk Krista Simson ja Mall Ruiso. Ilmamaa, 2020, lk 35.
3 Eero Epner, Masinana inimeste keskel. Kaido Ole enesekujutised. Rmt: Kaido Ole ¾. Koost Kaido Ole ja Anneli Porri, lk 533.
4 Originaal kõlab nii: „Peaks siiski elu tõsiselt võtma. Aga seda, et võtad elu tõsiselt, ei pruugiks tõsiselt võtta.“ Vt Jaan Kaplinski, Usk on uskmatus. Vagabund, 1998, lk 178.
5 Vt Kaido Ole ¾, lk 536.
6 Raamatus „Kaido Ole 2007–2012“ kirjutab Ole nii: „Veeretan peas oma suurnäituse ideid, kuid maalimiseni pole veel jõudnud. Läksin hoopis Raplasse oma vana karmavõlga likvideerima ja vanemate vannituba remontima.“ (Vt Kaido Ole 2007–2012. Koost Maria-Kristiina Soomre, Kaido Ole. Temnikova & Kasela Galerii, 2012, lk 49.) Tõsi, remontimises ei näe minajutustaja midagi hubast ega mugavat, see ajab hoopis kiruma. Kirjakoht on kõnekas lihtsalt seetõttu, et Ole ei lükka argielu kunstielust kuidagi eemale, vastupidi, nende ühendamine tundub metoodiline. 2007. aastal ilmunud kataloogis ütleb Ole näiteks nii: „Ma tahaksin, et kunstiga ikkagi inimest rohkem argipäevaks ette valmistataks. Sest kõige põhjas või lõpus on ikkagi argipäev, sajab vihma, inimene istub oma lollis korteris, mis on nõmedas linnajaos. Ja selleks peab valmis olema.“ (Vt Kaido Ole. Eesti Kunstiakadeemia, 2007, lk 113.)
7 Vt Kaido Ole. Eesti Kunstiakadeemia, 2007, lk 104.
Seekordne valimine on kõige Rootsi-pärasem, mis Eesti ajaloos ette tulnud. Erakondi võib olla palju, kuid valida on siiski ainult kahe bloki vahel, mõlema sees maksavad vaid tähtsusetud maitsepeensused. Politoloogide aastatepikkuse usina veenmise tagajärjel on erakonnad ka ise hakanud uskuma, et põhiline eristumine nende vahel käib nn väärtusteljel. Kõigi meediakanalite pakutavad valimiskompassid, -mootorid ja hääleandjad aitavad valijal endas pigem avastada liberaali või konservatiivi, mitte enam parem- ja vasakpoolset, kuigi viimastki mõõtev telg veel kasutu pimesoolikana pilte ilmestab.
Ses mustvalges poolevalikus näib küsitluste järgi võistlus üsna tasavägine. Mulle meeldiks kahe halva vahel valides pigem liberaalse bloki võit, illiberaalse võit tõenäoliselt meeldiks rohkem Victor Orbánile. Aga kumb blokk valimistel ka enamust ei saavutaks, mõlemale ühtviisi langeb kohustus moodustada koalitsioon lähemate mõttekaaslastega, aga mitte enamust kindlustava vähima liidetavate arvu järgi. Valijad ei saa küll oma koalitsioonieelistustest hääletuskabiinis ühemõtteliselt teada anda, kuid tõenäoliselt on üsna vähe neid hääletajaid, kes mõtleksid: „Peaasi et minu omad on valitsuses, olgu siis või vanakuradi endaga!“
Ühesõnaga, kellelgi ei ole valimiste järel mandaati suvakombineerimiseks ja nagu ajalugu kinnitab, on ilmavaatelise ühisosata koalitsioonide elu tülirohke, iga lühike ja saavutused juhuslikud ning vastuolulised. Ministrid valitsuses asenduvad uutega enne, kui on ameti selgeks saanud, ja vastutuse mõiste on poliitilisest elust peaaegu kaotsi läinud. Vaevalt see poliitikutele endilegi meeldib. Seega on valimiste järel just sobiv hetk proovida teistsugust viisi, see tähendab valimistulemuse proportsioone ja maailmavaatelist lähedust arvestavat valitsuse koosseisu ning eesmärgina stabiilset valitsemist läbi nelja-aastase tsükli. Kuid isegi neil põhimõtetel moodustatud valitsuse ees on karisid, millest aitab mööda vaid varakult ja avalikult kokkuleppimine läbi aegade koalitsioone käärima pannud või lammutanud personaliküsimustes, olgu selleks presidendi valimine või mõnele Euroopa Liidu tähtsale ametikohale kandidaadi nimetamine.
Kui liberaalne blokk võidab, moodustab järgmise valitsuse praegune peaminister Kaja Kallas. Paraku on valimiskampaania ajal aga jäänud täielikku pimedusse küsimus, kes on ülejärgmine peaminister. Potentsiaalsete peaministrite uuringutes antakse inimestele ette vaid erakondade praeguste esimeeste nimed ja seda vaikimisi eeldusel, et need inimesed on täis tahet juhtida täitevvõimu terve nelja-aastase valimistsükli jooksul. Euroopa ja ka Eesti demokraatlike protseduuride kalender kehtib aga vääramatult ja seal seisab, et 2024. aasta kevadel toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ning 2026. aastal valitakse Eesti järgmine president.
Järgmine volinik ja ülejärgmine peaminister jäid sedapuhku valimispäevaks kübarast välja tõmbamata.
Presidendi valimine tundub veel kauge muusika, kuid mida varem on selge, millist teed minnakse, seda vähem see koalitsiooni kulutab. Lahendusi on kaks. Esimene ja turvaline on rääkida president Alar Karis nõusse jätkama ka teise ametiaja jagu. Liberaalse koalitsiooni päästaks see uue kandidaadi piinarikkaist otsingutest ning ühtlasi sunnist leiutada põhjendusi, miks kunagi toetatud inimene enam ametisse ei sobi. Teine variant oleks ette võtta presidendi valimise korra ammu lubatud täiendamine nii, et protseduur taas piinlikuks ei muutuks.
Euroopa asi aga jõuab varem kätte. Hea või halb, aga vabariigi valitsuse seadus sätestab, et Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadi esitab valitsus ja parlamendile jääb otsustamise asemel rõõm kuulata kandidaadi ettekannet ning küsimusi esitada. Eesti traditsioonis kuulub komisjoni voliniku ametikoht valitsust juhtivale erakonnale, kes valib kandidaadi omade hulgast. Kui võimul on Reformierakond, siis keegi sealt, aga otse küsides saab tõenäoliselt vastuseks, et meil on mitu suure rahvusvahelise töö kogemusega poliitikut ning nende seast parimat ei ole veel välja selgitatud ega kokku lepitud. Kui aga valitsust peaks juhtima EKRE, on olukord täbar, sest esiteks ei ole neil kedagi tõsiselt võetavat välja pakkuda. Ja teiseks: miks peaks Euroopa Liitu põlgav erakond mõne oma väärika liikme sinna üldse sunnitööle saatma? Kui omasid ei leidu, peaks koha väiksemale koalitsioonipartnerile andma, aga seda ei tehta mõistagi vastutasuta ja siin jääb üle vaid fantaseerida, milliseks põhimõttelagedaks aktiks Isamaa või Keskerakond selle kohakese eest valmis oleks.
Sõda Ukrainas on andnud Eestile Euroopas kõvasti kaalu ja mainet ning isikustatult on see peaminister Kaja Kallase saavutus, mis aastaga ei lahjene ka juhul, kui optimistliku lootuse järgi sõda Euroopa Parlamendi valimise ajaks on Ukraina võiduga läbi saanud. Loogiline ja Eestile hea oleks teenitud dividend maksimaalseks kasuks pöörata ehk saata järgmiseks komisjoni volinikuks Kaja Kallas ja eriti seetõttu, et välisasjade ajamine näib talle endalegi siseasjadest hoopis enam meeldivat. Kedagi teist ei tunta Euroopa poliitilises tipus sama hästi, mistõttu võiks Eesti sel juhul loota ka mõnele pärisportfellile komisjonis praeguse naljateo asemel. Isegi sel ebatõenäolisel juhul, kui komisjoni moodustamise reegleid peaks muudetama nii, et iga liikmesriik seal enam kohta ei saa, oleks Kallasel head võimalused ka vähendatud koosseisu sisse pääseda.
Aga enne kui nii kaugele jõutakse, on teel rida hädasid, mille vastu parim rohi on varane ja avalik kokkuleppimine selles, kuidas peaministri (ja sellega koos terve valitsuse) ametist lahkumine ja voliniku kandidaadiks nimetamine siseriiklikult koalitsiooni tervist kahjustamata läbi viiakse. Kümne aasta eest juhtis toonane peaminister Andrus Ansip sama protsessi üsna kindlakäeliselt, äpardus tabas teda ainult erakonnasiseselt järeltulija leidmisel. See sai aga hiljem saatuslikuks ka erakonna valitsusvõimule ning muutis otsustavalt Siim Kallase karjäärikõverat.
Lähimast otsast alustades: kõigepealt peab Reformierakonnal olema valitsuses piisavalt kohti, et vajadusel oleks võimalik volinikukandidaat nimetada ka häälteenamuse, mitte konsensuse alusel. Tuleks kasuks, kui koalitsioonipartnerid teaksid Reformierakonna järgmise esimehe nime võimalikult vara ja ideaalis peaks see inimene kuuluma valitsuse koosseisu, sest sel juhul oleks partneritel temaga juba koostöö harjumus ning valitsuse töö saaks jätkuda tõrgeteta, ei oleks vaja järjekordset sisseelamise aega. Lisaks välistaks varane teadmine koalitsioonis kiusatuse hakata ametikohta komisjonis mingi erakondliku omakasu vastu kauplema.
Kogu protsessist juba enne selle algust peab olema täielikult informeeritud ka president Karis, sest valitsuste vahetamine käib ikka Kadrioru kaudu. See on lihtne. Kuidas aga tagada, et uue esimehe valimisel erakonna sees kõik plaani järgi läheb ning ka erakonna valijaskond uue juhi pahandamata omaks võtab? Mingi aimduse potentsiaalsete kandidaatide ringist saab valimistulemusest. Neil, kes on erakonna tuntud tippude hulgast ja koguvad valimistel palju hääli, vähemasti isikumandaadi jagu, on kergem kampaaniavankrit ehitada ning pälvida ka valijaskonna mõistmine ja toetus. Aga vaja on ka erakonna juhtkonna soosingut. Ja lõpuks, kas tahtjaid üldse leidub? Kui viimati Kaja Kallas esimeheks valiti, siis talle vastaskandidaati üldse üles ei seatudki ja seega on soovijate võimalused erakonna sees värskelt läbi proovimata. 2017. aasta kandidaatide Hanno Pevkuri ja Kristen Michali uuesti sadulasse ajamine ei pruugi olla lahendus, mida valijad ostaksid.
Valimised on kohe läbi ja vastust Reformierakonna tuleviku kohta me nende käigus ei saanud. Aga ikkagi tahaks väga ja võimalikult kohe teada saada ülejärgmise peaministri nime. Seda ei ole kunagi liiga vara välja öelda, kui sellega aga hilineda, jääb erakonnast paratamatult mulje kui heinaritsikast, kes õigel ajal talvele ei mõtle.
Portselanist koer kuulsa USA kunstniku Jeff Koonsi „Õhupallikoera“ seeriast kukkus 16. veebruaril Miami kunstimessil kildudeks. Kellel poleks tass või veiniklaas puruks kukkunud? Ikka juhtub.
VIP-külalistele korraldatud üritusel nõjatus üks kunstihuviline väidetavalt kogemata vastu läbipaistvat postamenti ja 42 000 dollarit väärt koer purunes kildudeks. Kunstiteos oli küll kindlustatud, ent selleks et kaitsta portselankoera inimliku kohmakuse eest, polnud ettevaatusabinõusid tarvitusele võetud. Kui kutsuda kallite ja hooletult paigaldatud kunstiteostega näitusele tähtsaid inimesi kokteili jooma, siis võib kergesti tekkida olukord, nagu oleks elevant portselanipoes.
Elevil inimesed kogunesid kilde mobiiltelefoniga filmima ja kohe tahtsid mõned huvilised tükikesi ära osta. Peagi askeldas kildude ümber juba kaks koristajat, kes pühkisid keset näitusemelu kunstiteost osavõtmatu näoga kokku, nagu oleks purunenud täiesti tavaline veiniklaas. Kunstnik ei näe oma teose katkiminemises suurt traagikat: „Meil veab, et purunevad kõigest esemed. Neid saab asendada. See on lihtsalt portselan.“
Kilde osta soovijate agarus on ehk seletatav faktiga, et Koonsi sama seeria töödest üks suurema formaadiga koer „Balloon Dog (Orange)“ müüdi New Yorgi oksjonimajas Christie’s 58,4 miljoni dollari eest. Kunstnikul on õigus, et skulptuurist endast on olulisem selle idee ja eriline teostus, mida saab kunstikogujatele müüa üsna kopsaka summa eest. Koons on loonud veel 798 õhupallikoera eksemplari ning igaühe hind on tõenäoliselt purunenud koeraskulptuuri tõttu ainult tõusnud.
Moodsa kunsti maailmast võiks õppida, kuidas näidata iseend, oma ettevõtet või riiki ja rahvast väärtusliku ja asendamatuna. Selleks et mitte olla kergesti purunev portselankoer väriseval postamendil, on igal riigil vaja liitlasi. NATO kui maailma suurim kaitseallianss pakub Eestile artikkel 5 kaudu tuge, et riik väljastpoolt rünnatuna kildudeks ei puruneks ning juhul kui see peaks siiski juhtuma, pakub sõjalist võimet Eestit kaitsta ja kiirelt killud kokku korjata. Kui peaksime aga Eesti demokraatia iseenda kohmakuse, rumaluse või halva õnne tõttu kildudeks kukutama, siis selle vastu NATO ei kaitse ja killud peame siis ka ise kokku korjama. Hoiatav näide on Ungari ja Türgi, kes mitte just eriti demokraatlike riikidena loobivad Soome ja Rootsi NATOga liitumisele kaikaid kodaratesse. Sisemiselt kildudeks kukkumist me endale praeguses heitlikus julgeolekuolukorras lubada ei saa. No jah, saame, aga kas on ikka vaja Türgi ja Ungari arusaama demokraatiast omal nahal järele proovida?
Riigikogu valimised on 5. märtsil. Sel päeval on Eesti valija natuke nagu elevant portselanipoes. Kaalul on Eesti kurss järgmisel neljal aastal Eesti vabariigile ohtlikul ajajärgul. Kas Eesti jääb maailmale avatuks või tõmbub endasse? Kas hoiame lääne või ida poole? Kas hoiame liitlastega kokku või solvame neid? Kas kasutame Vene-Ukraina sõjaga Eesti ühiskonnas tekkinud ootamatut ja värskendavat ühtsustunnet, et valmistuda koos võimalikeks raskusteks, või veedame lähiaastad oma kätega Eesti demokraatiat ja seega ka oma vabadust lammutades?
Loomulikult ei ole elu mustvalge ja häid inimesi jagub kõigisse erakondadesse. Eesti Vabariigi kodanikuna on mõistlik kasutada oma põhiseaduslikku õigust valida, head inimesed valimisnimekirjadest üles leida ja neile oma hääl anda. Kes valimispäeval valima minna ei soovi, saab hääletada elektrooniliselt ja eelvalimistel 27. veebruarist 4. märtsini.
Kui valimistest kõrvale viilida ja mõelda, et „ah, mis minust ikka sõltub“, või nentida resigneerunult, et „kõik poliitikud on sead“, siis on risk, et meie kõigi silme all puruneb kildudeks või praguneb Eesti vabariik – demokraatia ja võimude lahusus, nii nagu oleme seda seni nautinud ja iseenesestmõistetavaks pidanud.
Idanaabri pealt on näha, mis juhtub rahvaga, kes arvab, et poliitikaga pole vaja tegeleda, valimas käia ega inimõigustest ja vabadustest hoolida. Vabadus ei ole lihtsalt asendatav portselan. Vabadus on täiesti asendamatu. Oleme parem vastutustundlikud ja graatsilised elevandid oma sinimustvalges portselanipoes. Kõik killud ei too õnne.
Müüdiloome on kunstniku üks põhieesmärke Erkki Juhandi vestles Olga Tobrelutsuga
