Toeta
Otsi

leksikon

  • Jüri Arrak 24. X 1936 – 16. X 2022

    „Looming ongi see, kus inimene saab aru oma ilmaletulekust ja see annab lootust jäämiseks. On see lohutus? Kui me siin juba oleme, siis, kas see on suur eksitus või ainult läbi loominguklaasi leiame lohutuse, tõe? Vaba aeg mõtlemiseks ja looming annab võimaluse midagi ära tunda. Kui inimene järjest eraldub loodusest peale mõistuse tekkimist, siis vaba looming on ainus, mis võib teda päästa mõistuse hävitustöö eest. Muidugi on palju mõistuse poolt pakutud teid. Näiteks: loodust polegi vaja, loodus oli ainult hüppelauaks. Oli koobas, ürgaeg, pronks, raud … nüüd on aatomisajand ja edasi vaadatakse kõigele sellele kui lapsepõlve lollustele. Tekivad uued inimesed, kes elavad absoluutselt tehismaailmas. Ka vana maakera pole vaja, kõik on inimese looming – pind, kus elatakse, ja eluks vajalik produkt. Ka päikest pole vaja, saab ka see tehtud! Mõistus on ülivõimas relv, hullem kui arvame (või parem?). Kas aga saab ennast mõistuse abil praegu siin välja rebida ja kunstis seda kujutada? Selleks olen võimetu ja kunst on siiski praeguse elu osa, mõistus võib olla tulevik. See ei tähenda, et kunst ei võiks ette aimata tulevikku. Head kunstnikud on alati natuke homse inimesed, tänu oma eriala iseloomule ja oma vaimu ehitusele. Koban, koban arglikult seda tundmatut elu.“

    Jüri Arraku päevik (1976-1977)

    Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu auliige, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige, maali­kunstnik, graafik, metalli- ja lavastuskunstnik Jüri Arrak.

    Jüri Arraku omanäoline ja äratuntav looming ning alati toetav rõõmsameelne kohalolu on meid saatnud juba aastakümneid. Meistri lahkumisega oleme kaotanud mitmekülgse, ammendamatu fantaasiaga erakordse looja ning mõtleja, hea kolleegi ja sõbra.

    Jüri Arrak sündis 24. oktoobril 1936. aastal Tallinnas. Ta õppis aastatel 1951–1955 Tallinna mäetehnikumis ja töötas seejärel, pärast sõjaväeteenistust, aastatel 1958-1959 tehnik-konstruktorina Leningradi (praegu Peterburi) ettevõttes ZPKP, 1959-1960 Leningradi autotranspordi valitsuse I taksopargis taksojuhina ja 1960-1961 Tallinna montaaživalitsuse trustis Elektromontaaž meistrina. Aastatel 1961–1966 õppis Arrak Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (praegu Eesti Kunstiakadeemia) metallehistöö erialal. Pärast ülikooli lõpetamist läks ta kunstnikuna tööle ENSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi Tallinna metallitoodete tehasesse, töötades seal aastani 1968.

    Aastatel 1968-1969 töötas Jüri Arrak kunstnik-lavastajana filmistuudios Tallinnfilm, ajavahemikul 1969–1971 oli vabakutseline kunstnik, et siis uuesti põgusalt naasta filmistuudiosse Tallinnfilm. Neisse aastaisse jääb kunstnikutöö filmidele „Gladiaator“ (1969), „Kihnu Jõnn“ (1971) ja „Metskapten“ (1971). Aastatel 1973-1974 tegutses Arrak ka kunstiteadlasena kunstifondis, 1974. aastast oli vabakutseline kunstnik. Tartu ülikooli kaunite kunstide kutsutud professor oli Arrak 1996. ja 1997. aastal.

    Jüri Arrak oli Eesti Kunstnike Liidu liige 1969. aastast, aastatel 1972-1973 liidu graafikasektsiooni ja aastatel 1982–1987 maalisektsiooni esimees. Aastal 2003 valiti Jüri Arrak Euroopa teaduste ja kunstide akadeemia liikmeks ning 2007 Eesti Kunstnike Liidu auliikmeks.

    Juba üliõpilasena hakkas Arrak metallehistöö kõrval osalema aktiivselt näitusetegevuses, kuuludes kunstirühmitusse ANK 64 ja luues peale ehtekunsti maalikunsti ja graafikat. Olles maalikunstnikuna iseõppija, oli Arrakul julgust läheneda maalikunstile julgelt ja omanäoliselt ning arendada välja oma kunstnikukäekiri, millele on omane kujundlik mõtlemine ning ammendamatu fantaasia. Jüri Arrak osales Eesti kunstis ja kunstielus aktiivselt 1964. aastast, tema loomingulisse pagasisse kuuluvad maalide kõrval joonistused, trükigraafika, metallehistöö, raamatuillustratsioonid („Panga-Rehe jutud“, 1985; Hando Runneli „Punaste õhtute purpur“, 1982; Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestused“, 1984; lavakujundused (Vaino Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“,1975, Vanemuine; Molière’i „Tartuffe“, 1975, Endla), eksliibrised, graafikamapid („Eesti rahvamängud“, 1979; „Kalevala“, 1985), altarimaalid ja monumentaalmaalid (Halliste kiriku altarimaal, 1990; Eesti Usuteaduste Instituudi Püha Risti kabeli kujundus, 2000; Eesti Teatri-ja Muusikaakadeemia oreli tiibade maalid, 2001; Pärnu Endla teatri maalid, 1983). Olulisel kohal Arraku loomingus on ka koostöös Rein Raamatuga 1980. aastal filmistuudios Tallinnfilm valminud joonisfilm „Suur Tõll“ ning näitlejatöö Ants Laikmaa rollis Tallinnfilmis valminud mängufilmis „Jõulud Vigalas“ (1980).

    2003. aastal ilmus Jüri Arraku illustreeritud artiklikogumik „Võsa, aas ja mägi“, seejärel kirjavahetus esseisti, tõlkija ja filoloogi Ilmar Venega („Ilma naljata“, 2016; „Kiri ei peta“, 2017; „Õhtumaiselt“, 2018). Aastal 2019 ilmus biograafiline teos „Jüri Arraku kunstiaed“.

    Mälestame head sõpra ja kolleegi, unustamatut inimest ning loojat.

    Jüri Arraku ärasaatmine laupäeval, 22. oktoobril kell 14 Kaarli kirikus.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Vabagraafikute Ühendus

    Eesti Maalikunstnike Liit

    Eesti Kunstimuuseum

    Eesti Kunstiakadeemia

    Tartu Kunstimuuseum

    Tartu Ülikool

    Kultuuriministeerium

  • Postitants legitiimsuse ja õilistuse otsinguil

    HEILI EINASTO

    „Behind My Skin“, autor ja lavastaja Diana Harten, dramaturg Anne Türnpu, kunstnik Sarah Nõmm, helikujundaja Jekaterina Viltsenko, valguskujundaja Mikk-Mait Kivi, teksti autor Maria Krugovaja, tõlkija Aare Pilv. Tantsivad Freyja Tralla, Helen Vaikma, Pia Martin ja Kristel Mikkus. Esietendus 17. IX Sakala 3 teatrimajas.

    Diana Harteni lavastuse „Behind My Skin“ („Minu naha taga“) lavaletulekust kõneldakse kui erakordsest sündmusest. Nii kirjeldab seda kui „esimest postitantsule pühendatud lavastust“ mitte üksnes Postimees,1 vaid sama kinnitab kaudselt ka ERRi „Ringvaade“.2 Mis teeb postitantsu erakordseks võrreldes näiteks uue tsirkusega? On see postitantsu minevikuseos striptiisi ning sealtkaudu pornotööstuse ja prostitutsiooniga? Ent prostitutsiooni vari, kuigi vähem teadvustatult, hõljub ju ka klassikalise balleti möödaniku (ja osaliselt ka oleviku) kohal – veel vähem kui sada aastat tagasi võisid rikkad patroonid täiesti ametlikult käia Pariisi ooperis lava taga baleriine kiibitsemas ja endale kallimaid valimas; varjatumal kujul on balletilaval kehamüümist toimunud hiljemgi.3

    Ei saa ju postitantsu „erakordsus“ tuleneda ometi ka posti ümber hööritavast poolalasti kehast – ajal, mil kunsti nime all on nüüdistantsu laval pea­hoovuseks tõusmas mitte üksnes genitaalide paljastamine ja nende demonstreerimine, vaid ka nende publikule lausa näkku surumine koos keha väljutus­toimingute ja selle tulemite eksponeerimisega.

    Või ehk siiski? Balleti maine päästab ajalooline seos kuningliku õukonna ja ühiskonna eliidiga, nüüdistantsu jälle tunnustatud ülikoolide etenduskunstide transgressioone soosiv retoorika, side mainekate teoreetikute tekstidega ja prestiižikate festivalide toetus. Postitants sarnaselt uue tsirkusega jääb aga kummalisse seisu, kus oma kunstiväärtust tuleb tõendada seltskonnale, kellele klaasi urineerimine ja avalik eneserahuldamine on kunst, kuid kehaliste mustrite loomine erisuguste abivahendite toel (nagu toru, kangas või rõngas) on pigem küsitava väärtusega võimlemine ja trikitamine, millel pole ka ette näidata kunstivaldkonna siniverelist sugupuud.

    Muidugi püüab postitantski leida endale väärikat ajalugu, mis teda legitimeeriks ja isegi õilistaks – umbes nii nagu see sündis sada aastat tagasi India klassikalise tantsuga, millele faktide ja fantaasia läbipõimumise teel vormiti soliidne ajalugu. Postitantsu harrastajad eelistavad seoseid striptiisiga vähendada ning viidata postitantsu eelkäijana XII sajandil sündinud liikumisstiilile mallakhamb, mis on segu joogast, võimlemisest ja maadlusest ning mille harjutused sooritati postil. Otseseid tõendeid postitantsu väljakasvamise kohta mallakhamb’ist paraku ei ole.4

    Jäi mõneti arusaamatuks, mis asja need neli heas füüsilises vormis naist vaatajate ees ajasid, olgu siis posti juures või mujal ruumis.

    Lavastuses „Behind My Skin“ on postitantsu siiski vähem kui reklaami põhjal võib arvata. Jah, seda on: näeb vertikaalse metallteiba ümber ja kõrval turnimist ja keerlemist, stiilile omaseid mustreid ja võtteid, mis silmale küll kenad vaadata, kuid mulle jäid need ikkagi omaette nippideks, tõusmata tasemele, mida võiks nimetada kunstiliseks üldistuseks. Pean tunnistama, et ma ei saanud saalis istudes hästi aru, mis asja need neli heas füüsilises vormis naist vaatajate ees ajasid,5 olgu siis posti juures või mujal ruumis. Posti­tantsu raamistasid ja liigendasid postmodernse tantsu klišeed: ikka see tuttav jooksmine (tuleks vist anda auhind tantsulavastusele, kus hoidutakse jooksust), tähendusrikkusele pretendeerivad pikad pausid, raskel sammul kõnd, publikusse vaatamine ning sama võtte kordus, kordus, kordus – mis jääbki korduseks.

    Juba üle kahekümne aasta on nüüdis­tantsulavastuse peaaegu et kohustuslikeks komponentideks saanud videopilt ja sõnaline tekst. Aga teksti, olgu või lavastuses kasutatud Maria Krugovaja oma, mis Harteni kinnitusel oli üks tema peamisi inspiratsiooniallikaid,6 eelistan lugeda kodus, bussis, rannas, tööl jne või kuulata rutiinse tegevuse (koristamine, triikimine, rohimine, niitmine jne) saatel. Teatrisse ei too mind tekst, vaid see, mis jääb tekstist väljapoole; tantsuteatrisse kõik see, mida vahendab liikumisteksti loov reaalne inimkeha.

    Kuigi lavastuses olid olemas nii keha kui ka liikumine, jäi toimuv seosetute sõnade, lausungite ja lausekatkete tasemele, mõtestatud teksti ei sündinud. Oli kauneid, südamlikke, liigutavaid – ja ka tüütuid, lamedaid, tobedaidki – hetki, paraku mulle ei seostunud need nii omavahel kui ka tutvustavate ja teoses kasutatud tekstidega. Küsitavaks jäi ka mitte üksnes pealkirja inglise keel (mis võimutseb kui Sosnovski karuputk), vaid ka tähendus. Miks „minu naha taga“ (behind my skin), mitte „all“ (under my skin), nagu oleks loogiline kõiki lavastusega seotud tekste arvestades? Aga paber kannatab kõike ja kui ülikoolist midagi muud kaasa ei võeta, siis teksti koostamise ja kõlavate sõnade tegemise oskuseta seda ei lõpeta.

    Harten on end nimetanud postitantsu eestkõnelejaks Eestis ning selle soovi ja kindluse on talle vaieldamatult andnud õppimine Tallinna ülikooli koreograafia osakonnas ja selle lõpetamine.7 Just õppimise ajal tekkinud vajadus tõestada valitud tantsuala kunstiväärtust on ärgitanud Hartenit kirjutama postitantsust seminaritöö, mille põhjal valmis artikkel Tantsukuukirja, kasutama postitantsu õppetöö ülesannetes ja astuma sellega üles kooli vilistaste lavastustes.8

    Mulle näib, et postitantsu ühendamine nüüdistantsu tüüpvõtetega, mis kriitikas on tunnustust leidnud,9 pole sündinud mitte Harteni sisemisest veendumusest, et need pakuvad tuge teose kontseptsioonile, vaid usust, et need muudavad postitantsu kunstiväärtuslikumaks. Aga kas seda vajab valdkond, millel juba praegu on kolm põhisuunda (pole sport, pole art, exotic pole dance), mis annavad postitantsule rikkalikuma ja mõtestatuma kasutusvõimaluse kui lavastuses nähtud.

    Jõuan uuesti küsimuseni, miks ikkagi postitants. Mis on see mõte, millele on vaja just seda vertikaalset maa külge kinnitatud teivast, selle ümber ja küljes liikuvat inimkeha? Selle leidmiseks on vaja rohkemat kui meediakära või seni peamiselt põranda all oleva liikumisstiili rambivalgusesse toomist. On vaja mitte ainult väljuda oma mugavustsoonist, vaid enne endalt küsida: mis see üldse mulle on?; kes ollakse siin ja praegu?; mis on see, mille vastu maailm (publiku vormis) saaks või peaks huvi tundma? Vaid siis ilmub idee, mis julgelt väljendub valitud liikumisstiilis, tundmata muret tunnustamise pärast. Vaid siis vormub mõte, mis ei jää pidama üksnes nahaalustesse pindmistesse kihtidesse, vaid tungib luuüdi sügavusse, et lennelda graatsiliselt postil.

    1 Postitantsulavastus etendub Eestis esmakordselt suurel teatrilaval. – Postimees 12. IX 2022.

    2 Vt https://menu.err.ee/1608715858/diana-harten-postitantsul-on-nii-palju-potentsiaali

    3 Deirdre Kelly, Ballerina: Sex, Scandal, and Suffering Behind the Symbol of Perfection. Greystone Publishers 2014.

    4 Diana Harten, Postitants kui unikaalne spordi- ja tantsuala. – Tantsukuukiri nr 116.

    5 Etendus toimus Sakala 3 teatrisaalis nii, et vaatajad istusid kas maas või toolidel etendajatega samal tasapinnal, nii et lava oli praegusel juhul tinglik mõiste.

    6 Postitantsulavastus etendub Eestis esmakordselt suurel teatrilaval. – Postimees 12. IX 2022.

    7 Minu arvamus tugineb asjaolule, et olen Harteni arengu tunnistajaks olnud alates tema sisseastumiskatsetest Tallinna ülikooli, juhendanud tema seminari- ja hinnanud bakalaureusetööd.

    8 Rene Köstri „Veenus.me“.

    9 Iiris Viirpalu, Füüsilised ja vaimsed sinikad. – ERRi kultuuriportaal 23. IX 2022.

  • Mis muud, kui edasi! 

    GRETE TIIGISTE, Eesti arhitektuurimuuseumi kuraator 
    Grete Tiigiste

    Mulle meeldib lugeda mälestusteoseid ja elulugusid, tuhnida isikuarhiivides, olgu need arhitektide, kunstnike või poliitikute omad. Eriti suure huviga tutvun omaelulooliste ülestähendustega Teisest maailmasõjast ja sellele järgnevatest aastatest. Nooremale põlvkonnale on toonastesse oludesse süüvida põnev – kõik on võõras, teistpidi aga hirmutavalt reaalne, kui mõelda ühiskonda halvanud Ukraina sõjale ning idapiiri taguse hirmuterrori taastulekule. 

    Sel suvel saatsid mind arhitekt Ülo Stööri mälestusraamatud, kus autor käsitleb sündmusi tsaariaja lõpust tänapäevani. Stöör kirjutab endast ja teda ümbritsenud inimestest. Lood on eriilmelised, sünged ja kurvad, kõnelevad traagilistest kaotustest Teise maailmasõja keerises ja lähedaste küüditamisest, mis põhjustas kollektiivse kultuuritrauma. Kuid nagu elus ikka, kuuluvad iga epohhi juurde ka lõbusamad seigad.  

    Stöör kasutab sageli väljendit „mis muud, kui edasi“ ja toob niiviisi esile, et kui keeruline ka pole, elu läheb ikka edasi. Mälestusi saadab optimistlik noot ning on tajutav, et selline vaade käis toonase ajaga kokku. 

    Sellest ajendatult mõtlen, et meie riigi sisepoliitilised mured on loomulikult väga tõsised, aga mõned riiud ja sildistamised jääksid olemata, kui mõtleksime tihedamini stiilis „mis muud, kui ühiselt edasi“, rehmates mõnele asjale lihtsalt käega. On paljutki, millega ei saa ega tohi harjuda, kuid on sedagi, mida võib-olla ei peaks täie tõsidusega võtma. Ajad on erinevad, elus püsimiseks tuleb kohaneda ja osata sünge taustal rõõmugi tunda. 

     

     

     

  • Stiilipuhas, nooruslik ja uljas

    ANITA MAASALU

    Kontsert „Autoritund. Jaan Rääts 90“ 15. X Mustpeade majas. Johan Randvere (klaver) ja Jakob Teppo (klaver), Tallinna Kammerorkester, dirigent Rasmus Puur. Kavas Jaan Räätsa muusika.

    15. oktoobril oleks helilooja Jaan Rääts saanud 90aastaseks. Peaaegu kaks aastat tagasi meie seast lahkunud Räätsa ligi 20 aastat kestnud raadio- ja televisioonitöö, sama pikk aeg heliloojate liidu juhina ning üle 30 aasta õppejõuna Tallinna konservatooriumis ja Eesti muusika­akadeemias (praegu EMTA) tegid temast pooleks sajandiks ühe Eesti muusikaelu juhtfiguuri. Märgilise helilooja sünniaastapäeva tähistas 15. oktoobri õhtul Tallinna Kammer­orkester dirigent Rasmus Puuri juhatusel.

    Muusikalised kahekõned

    Tõnu Kaljuste kureeritud kontserdisari „Autoritund“ kõnnib nüüdseks oma teist hooaega ning kuna eesti heliloojate nimekiri on veel pikk, võib sarjale potentsiaalselt ennustada veel palju aastaid. Rõõmustav oleks näha, et „Autoritunnis“ võetaks ette ka mõni meie noorema põlvkonna helilooja: nii ei jääks uus muusika ainult nišivaldkonnaks, vaid jõuaks rohkem ka laiema publikuni. Kui tõmmata siinkohal mõtteline paralleel Jaan Räätsaga, siis oli ta ju 1979. aastal Eesti muusika päevade algataja ning see festival on tänini meie uue muusika kasvulava. Selleks et uued loojad saaksid peale kasvada, tuleb neid aga aeg-ajalt ka üles noppida.

    Nüüd aga lähemalt kõnealusest kontserdist. Sedapuhku oli Tallinna Kammerorkestri kava mitmekesistatud klaverimuusikaga, nii et keelpilliorkestri teoste vahel kõlas „24 marginaali“ kahele klaverile Johan Randvere ja Jakob Teppo esituses. Pianistid ning orkester asusid nõnda (esitamata küll ühtki teost üheskoos) kõlalisse ja ruumilisse dialoogi, mis mõjus seda terviklikumalt, et teoste vahel aplaus ei kõlanud. Pärast esimese orkestriteose lõppu võtsid pianistid teate­pulga orkestrilt nii loomulikult üle, et hea tahtmise juures võinuks seda kirjeldada kui üht suurt concerto grosso’t, kus muusikaline materjal on kord orkestri, kord solistide ansambli käes.

    Jaan Räätsa tuntuim oopus, esimene kontsert kammerorkestrile, kanti dirigent Rasmus Puuri valitud peadpööritavas tempos ette imetlusväärse kergusega.

    „24 marginaali“ oli kavas jaotatud kaheks osaks. Randvere ja Teppo duo mõjus marginaale esitades võrdsete partneritena: nad lõid kõrvale harmoonilise ansambli, kus ei tekkinud küsimust, kelle käes on parasjagu üks, kelle käes teine hääl. Nende miniatuuride omapära peitub minu arvates selles, et need on justkui Räätsa kogu loomingu miniatuurne versioon: paariminutiliste katkenditena saab ülevaate kõigest, mis on tema loomingule iseloomulik. Mõtteliselt võikski kujutleda neid kui ääremärkusi või kommentaare Räätsa teostele ja seepärast sobisid need kavas hästi ka just orkestripalade vahele.

    Truu stiilile, ustav rütmile

    Klaverimuusika kavasse lisamine oli leidlik valik. Räätsa muusika niivõrd iseloomulik ja äratuntav autorikäekiri, mida Eino Tamberg on nimetanud lausa ex libris’eks1 ning mis poolteist tundi kestva kontserdi puhul võinuks kujuneda mõneti etteaimatavaks ja üheplaaniliseks, sai kompenseeritud žanrilise vaheldusrikkusega. Räätsa kohta näib kohane kasutada väljendit „kiire muusika meister“. Tema leivanumber oli tempokas, motoorne instrumentaalmuusika, millest ei maksa otsida hella tundelisust ega filosoofilist allteksti, küll aga pakatab see energiast ja pulbitseb rütmikast. Ka tema teoste aeglastes osades on allasurutud energiat, mis ootab väljasaamist. Olgugi et tähistame Räätsa 90. sünniaastapäeva, on tema muusikas midagi igihaljalt nooruslikku.

    Avastasin sel kontserdil muuseas ka Räätsa lüürilisema ja meloodilisema poole. See avaldub eriti ilmekalt keelpilliorkestriteoses „Divertisment“ op. 54, mida on võrreldes ülejäänud kavaga esitatud võrdlemisi vähe, kuid teenimatult, sest nii mõneski mõttes oli tegu õhtu kõige põnevama oopusega. Teose algul vaikusest välja kasvanud lüürilises tšellosoolos ja sellele järgnenud aeglases sissejuhatuses võib aimata rahvalaulu intonatsioone. Selles on midagi melanhoolset ja igatsevat, mis suundub peagi taas tormilisse töötlusse. Muusikateadlane Ofelia Tuisk on öelnud, et Räätsa muusika laulab harva, kuid see-eest kõneleb kirglikult.2 Pärast seda kontserti tahaksin öelda, et Räätsa muusika küll laulab harva, kuid kui ta seda teeb, siis samuti kirglikult, sisemise põlemisega.

    Loominguline läbilõige

    Seekordse autoriõhtu kavas olnud neli teost iseloomustavad nelja kümnendit Räätsa loomingus, kusjuures oli tehtud nutikas otsus liikuda uuematest vanemate poole. Eino Tambergi sõnul on Räätsa loomingu periodiseerimine küllaltki tinglik, sest talle iseloomulikud jooned on äratuntavad nii esimestes kui ka viimastes oopustes ning kanduvad järk-järgult ühest perioodist järgmisse.3 Nii sai publik ühe õhtu jooksul justkui Räätsa muusika portree, alustades küpsema ja rafineeritumaga ning lõpetades noorusliku ja uljamaga. Ühtlasi sai tõenäoliselt igale kuulajale hästi selgeks tema loomingu stiilipuhtus.

    Kontserdi kava raamisid Räätsa kaks kontserti kammerorkestrile op. 16 ja op. 78, mida lahutab ligi veerandsada aastat. Tallinna Kammerorkester on mõlemad kontserdid ka salvestanud ja oma 25. tegevusaasta puhul vinüülplaadil välja andnud, rääkimata arvukatest kordadest, mil need teosed on figureerinud orkestri kontserdikavades. Nii on need kaks teost Tallinna Kammerorkestril sisuliselt veres ja raske oleks kujutleda teist kollektiivi, kelle repertuaari need paremini sobituksid ning kes neid paremini esitaks. Avateosena kõlanud teist kontserti on sealjuures esitatud vanemast vennast hulga harvem, kuid selle võrra oli see mulle isegi põnevam kuulamine.

    Täispikk kontsert Räätsa muusikaga oli kui sõit karussellil, millelt maha astudes puperdas süda veel motoorsete rütmide taktis, kuid mõte uuele ringile minekust tekitas meeldivat elevust. Seda enam et kontserdi viimase teosena kõlas Räätsa tuntuim oopus – esimene kontsert kammerorkestrile, mis kanti dirigent Rasmus Puuri valitud peadpööritavas tempos ette imetlusväärse kergusega.

    1 Tsitaadist kontserdi kavalehes.

    2 Evi Arujärv, Meenutades Jaan Räätsa. – Sirp 8. I 2021.

    3 Evi Arujärv, Helilooja Jaan Rääts. Eesti Muusika Infokeskus, 2008, lk 45.

  • ,

    Liina Lelovi “Ei taaskasutusele” Hop galeriis

    Liina Lelov
    EI TAASKASUTUSELE
    21.10.-15.11.2022

    Neljapäeval, 20. oktoobril kell 18.00 avatakse HOP galeriis ehtekunstnik Liina Lelovi näitus „Ei taaskasutusele“.
    Ehtekunstnik Liina Lelov tõdeb, et ühiskonnas on hetkel kuumaks teemaks taaskasutus, aga seda liiga ühekülgselt. Hop galeriis saab näha tema eheteks vormunud mõtisklusi sellel teemal.

    „Tavaliselt peetakse taaskasutuse all silmas materjalide ümbertöötlust või paremal juhul teise ringi riiete ja toidunõude kasutamist. Samas inimestena me pidevalt taaskasutame ideid, emotsioone ja märke. Kõik kordub aastast aastasse, sajandist sajandisse“, arutleb Lelov. „Köögilaua taga räägitakse ikka samu jutte, kuigi aastanumber muutub. Me räägime sõjast, põgenikest, elektrihinnast ja kuulsuste eraelust – kas üldse midagi on siin maailmas muutunud? Hiljuti oli Euroopas taas tulistamine kus tulistaja kordas oma manifestis varasemate massitulistajate ideid. Me taaskasutame kõike, mõtlemata selle mõjule ja laiemale taustale. Kas kunagi on üldse lootust taaskasutuse lõpule? Mulle tundub, et mitte ja tulevik näib mustem kui varem“, ütleb kunstnik.

    “Ei taaskasutusele” on jätkuks kunstniku eelmisele näitusele “Unistus lendavatest autodest”, kuid seekord on tema ehted täidetud kurbusega. Inimestena astume eemale loodusest, katame, sünteesime ja segame seda lühiajalise rahulduse saamiseks, vaid selleks, et taastoota kõlvatut tsüklit, mis halastamatult kisub meid ebakindluse ja ennustamatuse suunas. See konflikt on esil ka Lelovi ehetes, väljendudes materjalikonfliktis fotopolümeeri ja kummi ning looduslike materjalide vahel.

    Liina Lelov (1983) on raamatukoguhoidja hingega ehtekunstnik kes hetkel omandab magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias. Tema tööd on põhiliselt seotud ühiskonna valupunktide, aga ka unistustega helgemast tulevikust. Liina Lelovi töid on eksponeeritud mitmetel näitustel nii Eestis kui ka välismaal.

    Tänud: Valdek Laur, Lauri Reimann, Vivian Siirman, Fred Truus.
    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

    HOP galerii
    Hobusepea 2, 10133 Tallinn
    N–T 11.00–18.00
    hopgalerii.ee

  • Sel reedel Sirbis

    Tee ilu ja tõe juurde vabastab. Kadri Asmer vestles Juhan Maistega
    Juhan Maiste: „Olen kahtleja ja autoriteetide suhtes nii mõnigi kord tõrges. Siiani ei oska ma vastata küsimusele, kelleks tahan saada.“
    Augustis täitus Juhan Maistel 70. aastaring, millest poole sajandi jagu aastaid on möödunud kunstiajaloo tähe all. Laia pintslikaarega tõmmates võib öelda, et tema teadustöö keskmes olnud kolm pealiini – muinsuskaitse, mõisad ja maastikuarhitektuur –, mille vahele mahub hulganisti uurimusi antiigist kuni Tartu ülikooli arhitektuuriansamblini. Kui kõike seda tervikuna hoomata tahta, näib Maiste loometöö tuum olevat inimvaimu ja selle ideede sünnipaiga otsimine ehk soov mõista, kes me oleme ja kust me tuleme.

    Krutskeid täis kanepibetoon. Grete Tiigiste intervjueeris Hannah Segerkrantzi
    Noor disainer Hannah Segerkrantz on astunud disainipüünele tootesarjaga Kiukivi. Ta võitis äsja Bruno disainiauhindade konkursil publikulemmiku preemia. Segerkrantz kasutab oma loomingus kanepibetooni – ökoloogilist materjali, mis ehituses on küll levinud, kuid disainivaldkonnas uudne. Segerkrantzi sõnul on Kiukivi süsinikunegatiivne tooteseeria tehtud jätkusuutlikust ehitusmaterjalist kanepibetoonist, mis koosneb kanepipuistest, lubjast ja veest.

    PRIIT-KALEV PARTS: Linnasissi metsaviljelus. Huligaanne essee
    Demokraatlik enamus näeb elurikkas ja viljakas haljasalas selle õunte, pähklite, okste, lehtede ja lindudega ebameeldivat probleemi.
    Sissiaianduse all peetakse enamasti silmas istutamist ja viljelemist sellisel maal, kus seda seaduslikult teha ei tohi. Sissiaiandus on laiemalt tuntud geriljaaiandusena, aga kuna see inglise keelest ja selles omakorda laenatud hispaaniakeelne sõna tähendusele midagi juurde ei anna, räägin sissiaiandusest, sissimetsandusest, sissiviljelusest ja sissikarjandusest. Sageli kannab see poliitilist sõnumit, näiteks protestitakse kehtivate omandisuhete, autostumise vms vastu. Siiski mitte alati pole sissiviljeluse taga poliitika.

    ANDRA TEEDE: Kas ja kui sotsiaalne siis on „Õnne 13“?
    Stsenarist Andra Teede vahendab telesarja „Õnne 13“ pikaajalise kirjutamise kogemust ja vastab mõnele kriitikanoolele.
    Septembri viimasel laupäeval läks eetrisse teleseriaali „Õnne 13“i kolmekümnenda hooaja esimene, üldarvestuses 855. osa. Minu esimene oli 601., ilus ümmargune arv, mis laseb mul kiiresti peast oma skoori arvutada. Sel nädalal kirjutan juba oma 269ndat, uskumatu. Algas minu üheksas aasta sarjaga ja kuna ma ei ole veel 35aastanegi, siis olen „Õnnega“ koos olnud umbes veerandi ja kolmandiku vahel oma elust.

    ÜLLE MADISE: Eesti keel on põhiseaduse kaitse all
    Põhiseadust saab ju muuta, ent vaevalt nõustub rahvas eesti keele taandamisega üleilmakeele (praegu lihtinglise) kohalikuks murrakuks – rahvahääletuseta kirjakeele normist lahti ei saa.
    Kas meil on tarvis õigekeelsussõnaraamatut ja sõnade kokkulepitud tähendusi, lauseehituse reegleid ja kirjakeele kasutamise nõuandeid? Kas vajame keeletoimetajaid ja oma emakeele õpetajaid? On ehk õpetaja palve panna koma sinna, kus sellest on teksti mõistmisel tuge, või keeletoimetaja soovitus asendada näiteks täiskasvanu võtmepädevused ja ahi õhib soojusti täpsete sõnadega tõesti ajast ja arust?

    BARBI PILVRE: Karjala saatus Soome ja Venemaa vahel
    Fenno-Ugria hõimupäevade konverentsil Kirjanike Maja musta laega saalis 14. X arutlesid eesti ja soome ajaloolased ja keeleteadlased Karjala teemadel. Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes sõnastas konverentsi lähtekohad nii: Karjala on andnud soomlastele „Kalevala“, „Kalevala“ aga meile „Kalevipoja“. See on märk ja ühtlasi sild Eesti ja Soome vahel. Mis aga on Karjala – maa, mis asub Venemaa ja Soome vahel, nihkudes kord siia-, kord sinnapoole? Mõlemal riigil on Karjalas ja karjalaste puhul oma huvid. Kas soomlastele on Karjala kultuurilise iseolemise häll ja venelastele pelgalt geopoliitiline vallutus? Millised huvid on aga karjalastel endil? Kas üldse on enam vastajaid?

    JOHANNA ROSS: Tartus loeti Reed Morni ja muudki
    Naiskirjanikud ei ole tegutsenud vaakumis. Nende teoseid on loetud ja neile on reageeritud; nemad ise on kursis olnud ja kaasas käinud oma aja mõttesuundadega.
    Konverents „Kas sa Reed Morni oled lugenud? Naised ja proosakirjandus 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eestis“ Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis 12. X.
    Möödunud nädalal toimus Eesti Kirjandusmuuseumis XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse naiskirjandusele pühendatud konverents. Tõuke sai üritus Eret Talviste veetud lugemisgrupist, kus trobikond huvilisi eelmise akadeemilise aasta jooksul luges ja arutas eesti naiskirjanike teoseid – autorite ring ulatus Elisabet Aspest Kai Aareleiuni. Konverentsi õrritav pealkiri „Kas sa Reed Morni oled lugenud?“ ühes kutsetekstigai ilmestab probleemiasetust: naiskirjandus kipub jääma unustusse, mattuma ajaloo lademete alla, kust seda ei leia alati üles isegi asjast huvitatud inimesed.

    JOHANNES SAAR: Oleviste raamatukogu – kurioosum või kalliskivi?
    Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu lugemissaalis avatakse täna, 21. oktoobril valiknäitus, mis on koostatud Eesti vanima avaliku teadusraamatukogu, 1552. aastal rajatud Oleviste kirikuraamatukogu kõige vanema osa alusel. XVI ja XVII sajandi vaimuliku ja ilmaliku teaduskirjanduse, ilukirjanduse ja poeesia kaudu avatakse läbilõige ühe tollase siinse haritlase lugemiseelistustest, mõttemaailmast ja raamaturinglussidemetest Lääne-Euroopa juhtivate teaduskeskustega.

    ANDRES KUUSK: See hea, odav ja turvaline tuumaenergia
    Viimasel ajal on hoogsalt propageeritud tuumajaama rajamist Eestisse. Sellel teemal on sõna võtnud nii energeetikud kui füüsikud. Et seda teeb MTÜ Eesti Tuumajaama tegevjuht Kalev Kallemets, kes mõistagi loetleb ainult tuumajaama voorusi,i on igati mõistetav, aga füüsikuilt ootan süsteemsemat mõtlemist.

    Avastamisväärne klassikalise muusika instrument akordion. Natali Ponetajevi intervjuu Momir Novakovićiga
    Klassikalise akordionimuusika teemadel arutleb Momir Novaković, kes on Eestis elav Serbiast pärit klassikalise muusika akordionist, Eesti muusika- ja teatriakadeemia akordioni õppejõud, Lasnamäe muusikakooli akordioniõpetaja ning „Accordionfest Estonia“ kunstiline juht. Juttu tuleb klassikalise akordioni repertuaarist, akordionile kirjutatud uudisloomingust, klassikalisest akordionist, selle õpetamise seisust Eestis ning tulevikueesmärkidest. Ühtlasi avab Novaković akordioni ajalugu ning pilli ehituse ja eripära.

    Artishoki biennaalil maailma teisest otsast. Ann Mirjam Vaikla intervjuu Leslie Moody Castroga
    VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ on toonud Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. Näitus on vaadata oktoobri lõpuni.
    Leslie Moody Castro, sõltumatu kuraator ja kirjutaja, elab Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides. Tema erialane fookus on seotud piirialade mõtestamisega ning loominguline praktika põhineb rännakutel ja koostööl. 2021. aastal viibis ta Narva kunstiresidentuuris, ent esimene kokkupuude Eesti kunstiväljaga oli tal juba 2016. aastal, kui ta külastas Tallinna Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse kutsel. Praegu on Castro Las Crucese New Mexico Ülikooli kuraator-stipendiaat.

    TÕNIS TATAR: Huvitavalt sõlmitud kunstnik
    Jüri Arraku universumi looja on nüüd lahkunud, paljud jäävad temast puudust tundma. Kuid tema universum ise jääb meiega ja võime olla tänulikud.
    Jüri Arrak oli inimesena erakordselt terviklik ja monoliitne. Temas näis puuduvat see lõtk, mis lahutab rolle, inimese tegelikku olemust sellest, milline ta tahab olla või näida. Arrak oli iseendaga identne, oma väärtusest vaikimisi ja pealetükkimatul moel teadlik. Tema enesekindlus avaldus ilusasti sundimatu sõbralikkuse, vahetu väljendustahte, joviaalse huumorina. Arhetüüpse kunstnikuna oli Arrak ka teatud määral edev, ta armastas väga filosofeerida, oli huvitatud oma loomingu avaldamisest. Arrakust ei paistnud midagi võltsi, ka mitte teeseldud tagasihoidlikkust.

    JÜRI KOLK: Tuttava linna tuled. Minu Puka
    Peksa sain Pukas õigupoolest ainult kaks korda. Või, noh, see ka mõni peks. Kolisime sinna perekondlike keerdkäikude tõttu, kui olin 13aastane. Olin jõudnud veel ära näha Merle Karusoo „Olen kolmeteistkümne aastane“. Meeldis, tundus kohane, aga ei mäleta suurt midagi. Peaks üle lugema.

    Arvustamisel
    Lilli Luugi „Minu venna keha“
    Aro Velmeti „Pasteuri impeerium“
    kontserdid „Autoritund. Jaan Rääts 90“ ja „Volmer ja Faust. Arvo Volmer 60“
    I Tallinna noortekooride festivali kontsert Tallinna Jaani kirikus
    Baltimaade kunstifestival New Yorgis
    Diāna Tamane isikunäitus „Poolarmastus“
    Marten Esko ja Mihkel Ilusa lavastus-näitus „T2“
    Ugala teatri „Kolm ahvi“
    Rakvere teatri „Ki(i)vi südamel“
    tantsulavastused: „Külli Roosna ja Kenneth Flaki „Singulaarsus“ ning Diana Harteni „Behind My Skin“
    mängufilm „Amsterdam“
    dokumentaalfilm „Machina Faust“

  • ,

    Kaks uut näitust Uue Kunsti Muuseumis

    20. oktoobril kell 16.00 avatakse Uue Kunsti Muuseumis kaks uut näitust:

    ELO LIIVI ISIKUNÄITUS USEFUL (AB)USE
    ja
    Sirje Eelma BOTTOBAAPA vol 3 +

    ELO LIIVI ISIKUNÄITUS
    USEFUL (AB)USE
    #usefulabuse

    21.10 – 20.11.2022

    Skulptor ja installatsioonikunstnik Elo Liiv avab neljapäeval, 20. oktoobril Pärnu Uue Kunsti Muuseumis isiknäituse „Useful (AB)use“. Tegemist on valikuga Liivi vanematest ja uuematest teostest, mis käsitlevad visuaalsete lühivormidena vägivaldse ja pahatahtliku manipuleerimise viise oma lähedaste ning ümbritseva maailma #kasulikku (#useful) #ärakasutamist (#abuse).

    Elame maailmas, kus igale tootele antakse kaasa mitmekeelsed kasutus- ja hooldusjuhendid, aga elamiseks koos oma lähedastega tuleb igaühel justkui ratast leiutada ning leida tee õnneliku suhteni vahel liigagi valusate katsumuste kaudu. Maailm on ohtlik paik, kus vägivallatsejal jätkub alati õigust ja põhjendusi ning ohvrid omandavad jumaliku ande transformeerida kõik heaks. Ohvrite metamorfoosne väljumine vägivaldsetest suhetest, ühiskonnas aktsepteeritud ja aktsepteerimata sotsiaalsetest ootustest ja normidest läbi närimine ning iseenda üles leidmine, armastusel ja hoolel rajanevate suhete hoidmine on ordeneid vääriv kangelastegu.

    Samasugust kangelastegu sooritavad kollektiivselt igapäevaselt genotsiidi all ägavad sajad erinevad rahvad, aga ka inimühiskonna haardes olev looduskeskkond. Iga inimkonna katse muuta maailma paremaks lõppeb fiaskoga seni kuni me ei tegele #abuseri äratundmisega iseendas, oma suhetes, kollektiivis. Kuni #abuse ehk kuritarvitamine pole muutunud vastastikku kasulikuks kasutuseks (#use), on meie päästerõngas graniidist, mis põhja vajudes tõstab vaid abivajaja ümber olevat vett.

    Elo Liiv on tuntud eelkõige skulptori ja õppejõuna, aga teda seostatakse ka inimõiguste, rohelise maailmavaate ning pärimuskultuuri edendamisega. Tema loomingut iseloomustab mitmekülgsus, installatiivsus ja eksperimentaalsus. Rääkides tõsistest teemadest, õnnestub autoril esile tuua hinge kriipivate olukordade absurdsust, langemata samas meeleheitesse, vaid kutsudes leidma võtit väljapääsu leidmiseks ning andes edasi austust kõige elava suhtes.

    Kunstnik tänab toetajaid ja häid abilisi: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, UKM, OÜ Kunst ja Pärimus, MTÜ Valgusklubi, Ava Ekspress, Morpheus Dreamworks OÜ, OÜ Kivi ja Kunst, MTÜ Toomteater, Mare Abner, Anne Türnpu, Lauri Kaldoja, Terje Lehtla, Michelle James, Reet Sink, Ülle Paltser, Karin Juhani, Teele Kiisk, Olga Dmitrijeva ja Angelina Potšijenkova.

    Sirje Eelma BOTTOBAAPA vol 3 +

    21.10 – 20.11.2022

    Sirje Eelma ja külalised:
    Rait Prääts – klaasobjekt
    Terje Ojaver – kivid
    Joanna Prääts & Mihkel Mikk – video
    IMEDEPÕLD 4×4 reisiseltskond

    Viis aastat tagasi oli tütar koos ekstreemse reisiseltskonnaga Karjalas ja saatis sõnumi: „Täna läheme Botobaapasse“. No mis koht see veel on!?
    Selgus, et kui sõna BOTTOBAAPA lugeda eesti keeles, saame kentsaka sõna. Aga kui lugeda seda vene keeles, saame soomekeelse kohanime VOTTOVAARA. Vottomägi.
    Iidsete saami jumalate püha mägi. Suured kivid, alt nagu lihvitud, toetumas väikestele kividele ja seismas võimatul kallakul. Ma pole seal kunagi käinud ja ei lähe ka kunagi, aga fotod jätsid sügava mulje.
    Laplaste ja saamide nüüdsed alad on palju enam põhja pool ja olen seal korduvalt käinud. Inari–äärne karune loodus, tundrud, kivijõed, kidur taimestik, see eriline õhk ja inimesed. Paik, kus väärtused saavad õigesse järjekorda.
    Aga sellel näitusel oleks kõik „nagu valesti“. Alates nimest. Ja et saami jumalate Karjala-kodu asub nüüd Venemaal. Ja kuidas kivimürakad saavad seinal püsida. Kes on lihvinud kivid ja asetanud suured kivid väikestele? Kuidas saab kivimägi lahkuda? Lisaks valeperspektiiv, kus pildirida koondub hoolimata ruuminurgast…
    Sirje Eelma

    + selle näituse nimes viitab vahepeal valminud uutele teostele „ Uuskasutus“ 1,2,3. See oli kummaline tardunud aeg nagu üks pikk kaamos. Oli aega mõelda ja sahtleid koristada. Graafika trükkimisel oli mul tekkinud palju lõpetamata või ebaõnnestunud tõmmiseid. Rebisin need ühesuurusteks tükkideks ja aegamööda leidsin neile uue elu. Siin on eksponeeritud kolm suurt kompositsiooni.
    ¤ Selle näituse esmaesitlus oli Tallinnas Vabaduse galeriis 2019 ja teine Türi Kultuurikeskuse Galeriis 2020.

    Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus

    Uue Kunsti Muuseum

    Alates 20.10.2022 on Uue Kunsti Muuseum avatud

    K-P 11-18.00
    Rüütli 40a, Pärnu
    www.mona.ee
    tel: 4430772

  • ,

    Hõimurahvaste programmi rahvusteaduste auhinna pälvis Roza Laptander

    Hõimurahvaste programmi rahvusteaduste auhinna pälvis sel aastal neenetsite vaikimist uurinud lingvist ja antropoloog Roza Laptander. 

    Roza Laptanderit tunnustati 2020. aastal Rovaniemis Lapi ülikoolis kaitstud doktoritöö „When we got reindeer, we moved to live to the tundra: The Spoken and Silenced History of the Yamal Nenets“ (“Kui me saime endale põhjapõdrad, kolisime tundrasse elama: Jamali neenetsite suuline ja vaikitud ajalugu”) eest. Ekspertkomisjon (koosseisus Art Leete, Madis Arukask ja Sven-Erik Soosaar) tõi esile, et Roza Laptanderi kultuuritundlik uurimus on neenetsi ja laiemalt Uurali rahvaste teaduse kontekstis väga oluline saavutus, millel on ka rahvusvaheline kõlapind. Monograafia keskmes on tundraneenetsite suuline ajalugu – kuidas jutustamisviisid ja teatud sündmustega seotud vaikimise reeglid peegeldavad individuaalse ja kollektiivse ajaloomälu kujunemise mehhanisme. 

    „Aitäh, et mõistate mu uurimuse eesmärki. On oluline rääkida Siberi põlisrahvaste vaikimisest ja vaigistamisest,“ on Laptander tunnustuse üle õnnelik. „See, mis ja miks jäetakse välja ütlemata, on väga tähendusrikas. Olenevalt olukorrast võib vaikimine olla nii mäletamise kui ka unustamise vahendiks. Ühelt poolt on vaikimine seotud isikliku vastutustunde ja kogukonna sisemiste vajaduste ja huvidega, aga teisalt ka poliitiliselt peale surutud süsteemi ja kultuuriga“. 

    Laptander on järeldoktorantuuris Hamburgi ülikoolis Saksamaal ning külalisteadur Lapi ülikoolis Rovaniemis. „Minu jaoks on see olnud pikk ja käänuline tee, et leida oma koht paljurahvuselises keskkonnas. Kui ma ühel hetkel mõistsin, kui tugev on mu side oma perekonnaga, siis ei olnud mul muud valikut, kui jääda neenetsiks. See ongi mind ajendanud uurima süvitsi neenetsi keelt, kultuuri ja ajalugu – et ma saaksin neenetsi inimestele nende lood tagasi anda.“ 

    Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi rahvusteaduste auhinnaga tunnustatakse Uurali rahvaste rahvusteaduste (kirjandusteadus, keeleteadus, ajalugu, arheoloogia, etnoloogia, folkloristika) alast teadustööd. Rahvusteaduste auhinda antakse hõimurahvaste programmi raames välja alates 2012. aastast ja sellega tunnustatakse Uurali omariikluseta põlisrahvaste teadustöid. Auhinnale saab nomineerida monograafia, kogumiku või koguteosena ilmunud töid, mille ilmumisaeg jääb viimase nelja aasta sisse. Laureaadid valib ekspertidest koosnev hindamiskomisjon ning kinnitab hõimurahvaste programmi juhtkomisjon. Auhinna suurus on 1250 eurot. Tänavu esitati konkursile 8 kandidaati. 

    Konkursi teises, hõimurahvaste teadusauhinna kategoorias, millega tunnustatakse Uurali keeltes avaldatud teadustöid, seekord auhinda välja ei antud.

  • TUUM tuleb taas!

    Sel nädalavahetusel toimub juba üheteistkümendat korda kokkuvõttevõistlus TUUM.

    21. ja 22. oktoobril toimuv TUUM on võistlus, kus iga osaleja saab panna proovile oma oskuse teha kuni 200-sõnaline kokkuvõte žürii antud tekstist. 

    «Tänapäeva maailmas on oskus teha lühikesi ja  selgeid kokkuvõtteid eluedu üks olulisi aluseid. See omakorda nõuab head tekstide lugemise ja mõistmise oskust,» ütleb Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur ja žürii juht Tiit Hennoste.

    Võistlema on oodatud kõik: õpilastest õppejõududeni, ajakirjanikest kirjanikeni, ametnikest ministriteni. Esimene preemia 300 eurot, lisaks mitu väiksemat preemiat, 150 ja 100 eurot. Pairmatele kooliõpilastele on eripreemiad.

    Teksti ja kokkuvõtte esitamise keskkond asub Eesti Keele Instituudi veebilehel https://eki.ee/tuum/.

    Teksti teeme avalikuks 21. oktoobril kell 7.00. Vastamise viimane tähtaeg on 22. oktoober kell 19.00.

    Võistlust korraldavad Eesti Keele Instituut ja TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituut koos Emakeele Seltsiga.  Võistlust toetab Haridus- ja Teadusministeerium.

  • ,

    Oodatud on ettepanekud riigi kultuuristipendiumide määramiseks

    Kultuuriministeerium ootab kuni 14. novembrini ettepanekuid riigi kultuuristipendiumide määramiseks. Stipendium on mõeldud toetamaks peamiselt õpinguid välisriigis ning võimalusel kaalukaid kultuuriprojekte ja loomingulisi tellimusi. Sel aastal antakse veel välja 6 stipendiumit suurusega 2300 eurot.

     „Välismaal õppides saavad meie kultuuritudengid rahvusvahelise kogemuse, mis nende siinse elukogemusega segunedes rikastab meie kultuurielu. Stipendium aitab seega elavdada rahvusvahelist kultuurikoostööd ning mitmekesistada meie kultuuriruumi,“ ütles kultuuriministeeriumi kunstide osakonna juhataja Katre Väli.

    Stipendiumide määramisel peetakse peamiselt silmas terve õppeaasta jooksul toimuvat magistri- või doktoritaseme õpet välismaa kõrgkoolis või teadusasutuses. Taotluses toodud tegevuse puhul hinnatakse valdkondliku mõju olulisust. Ettepanekuid stipendiumile võivad teha loomeliidud, omavalitsused ning teised juriidilised isikud ja asutused, kelle tegevus on seotud kultuuri või haridusvaldkonnaga. Soovitatav on lisada ka kooli kinnituskiri, mis tõestab käimasolevaid või algavaid õpinguid.

    Stipendiumi võib saada nii füüsiline kui ka juriidiline isik või asutus, kuid füüsilised isikud iseennast stipendiumile esitada ei saa. Ettepaneku kultuuristipendiumide määramiseks teeb kultuuristipendiumide komisjon ning käskkirja stipendiumide määramiseks allkirjastab kultuuriminister.

    Ettepanekud tuleb esitada Kultuuriministeeriumi Toetuste Menetlemise Infosüsteemis. Avaldused peavad olema laekunud 14. novembriks 2022.

    Stipendiumide määramine tuleneb riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seadusest ning lähemalt saab stipendiumide kohta lugeda Kultuuriministeeriumi kodulehel.

Sirp