Leelo Tungal

Kes Sise-Liivimaalt läbi kuusemetsade Pärnule läheneb ja sinnamaani jõuab, kus mets avaneb ning meri ja linn ühekorraga nähtavale ilmuvad, sellele tulevad kindlasti elavalt meelde paljud alamsaksa linnad ja ta võtab ka seda väikest kaubalinna Pärnu jõe ääres lihtsalt kui üht lüli tolles pikas reas. Avar tasane maa, nõmm ja soopind, endine merepõhi; teispool seda paistmas teravad tornid nagu tasandikku torgatud nõelad; pikad horisontaalsed plaanid; ilma kindla rannajooneta meri uhtumas madalikuala; ei ühtki puud, ainult maanteed ääristamas kõverad kidurad kased, sest meri ja tema võimas hingus ei salli kõrgusse pürgivat taimestikku; paremat kätt on torm kuhjanud kokku liivaluiteid, muutlikke ja kasutuid; veeretakse mööda kirikaiast; eeslinn avaneb laiaks puudega palistatud tänavaks; kaks alleed, mis moodustavad pargi, on veel mõlemad noored; roheliste vallide taha on end kokku tõmmanud linn ise ühes oma punaste katustega. [—]

Pärnu kui kaubalinna tänane eksistents põhineb täielikult lina ja linaseemne väljaveol. Lina ümber keerleb kogu mõtete ja ettevõtete möll, lina annab elatist ja jõukust, ta on üleüldine kõneaine, ta on otsesemalt või kaudsemalt kõike toitev allikas. Pärnul on just nimelt lina väljaveoks sobiv asukoht: tema läheduses asuvad rikkad linapiirkonnad, sellised nagu Vigala, Ruhja, Viljandi, ja linasaak jõuab sügisel piisavalt aegsasti veel lahtisesse sadamasse. Nii nagu väljavedu, nii on ka selle taime kasvatamine näidanud viimastel aegadel tunduvat tõusu ja saanud kogu Liivimaa jaoks määratu tähtsaks. See on kindel rahaallikas; sel ajal kui ülejäänud maaviljelustoodang rahuldub enamjagu omaenese tarbimisvajadustega, olemata isegi selleks piisav, annab linakasvatus talupojale võimaluse oma maksudega toime tulla ja end linnas kõige vajalikuga varustada. Lapike linakasvatusmaad ei pea isegi sulasel puuduma, otsekui taskuraha. Üle kogu maa koristatavaid väiksemaid linakoguseid on siis kerge viia ülesostjatele, kes kogutu omakorda taas suurkaupmeestele üle annavad. Kogu see kaubandus annab tööd paljudele kätele. Mitte ainult linna suurtel majadel pole oma käskjalgu, kes kokku ostes kogu maa igas suunas läbi sõidavad ja üksteist sageli koomilistes kokkupõrgetes kavaluse ja kiirusega püüavad üle trumbata, vaid on olemas ka omaette väikeste linakaupmeeste klass, nõndanimetatud vaheltkauplejad, kes ostes, müües ja spekuleerides moodustavad vaheastme väiketootmise ja hulgiväljaveo vahel. Sellise vaheltkaupleja äri nõuab omamoodi osavust: et kasudega kaubelda, peab ta hästi tundma talupoegade keelt, nendega lähemalt läbi käima, nende kommete, nende kujutelmade tasemele laskuma; sel juhul võidab ta endale nõndanimetatud sõpru (Söbbers), kaubasõpru, saades nende kindlaks kundeks; linade tundmine (erialaväljend) on talle nagunii vajalik. Et saksa nimed talupoegade mälu ja suu tihtipeale proovile panevad, siis tuleb Aisopose maskide varjus naeratades appi fabuleeriv luule; igal maakaupmehel on, nagu romantilise aja rüütlil, mingi sildiloom, kes annab talle nime, mille all ta on ümbruskonna külades ja kõrtsides tuntud: rebane, karu, metsisekukk jne. Kui talupoeg on oma linasaagi sadamale maha kaubelnud ja sellega linna poole sõidab, siis peab politsei tal teraselt silma peal, nimelt et ta tõepoolest sadamasse sisse keerab ja et mõni hunt või ilves teda varasema äripartneri juurest ära ei meelita. [—]

On püsti pandud supelmaja, kus saab võtta sooje mereveevanne, merre on ehitatud teeradu ja supelhütte, on istutatud alleesid, on valmis seatud üürikortereid. Ühte sammastele toetuvasse puust suvemajja, mida nimetatakse salongiks, koondub õhtuti nii võõras kui ka kodumaine ilmaelu; muusikat teeb Prahast pärinev kapell; pinkidel hingatakse sisse suveõhtu rahu; kui päike loojub, seatakse end kaardilaua taha ja tantsumaiad viib kokku improviseeritud ball, mis ei nõua mingit ranget tualetti. Kirglikult oodatud külalisi tuleb nii palju, nagu seda alustuseks just vaja läheb. Meile tundub Pärnu kui supellinn olevat õnnelik kompromiss moodsa suurilmaliku ajaviitekoha elegantsi ja  abitu rannahüti üksilduse vahel. Kui viimane ongi osa supellinna algsest eesmärgist, siis pole ta just igamehe asi; esimesena mainitu aga pöörab tema mõtte pahupidi. Nii on Tallinna lähedal asuv Kadriorg vaid Peterburi elu hiilgav jätk; õmblusmamsel on seal sama vajalik kui suhkrupagar ja revue étrangère [välismaine ajakiri]; jalutajat ei võta vastu mitte vaba loodus, vaid tasandatud puiesteedega park; seltskondlik konventsioon ei anna oma ranguses milleski järele ja vastastikune vaatlus saadab alati ärkvel silmana igaühe samme. Me ei salga, et hooaeg Tallinnas võib sellest osasaajale pakkuda palju seltskondlikku ajaviidet, aga see, kes õhu- ja lainevannides oma haavatud hingele või vaevatud ihule tõelist kosutust otsib, see, kes end mere grandioossest üksindusest luuleliselt inspireerituna tahab tunda, see pöörab neile elegantsetele villadele ja sellele hiilgavale tõllarongkäigule selja. Peatuspaik Pärnus pole loodud selleks, et mõne keskmiselt jõuka rahamajandust sassi lüüa, elamise ja sõidukulud on mõõdukad, ning riietuse väikesed möödapääsmatused ei ületa teatud piire.

Pärnu kui supellinna teine eelis seisneb sealse mere erksuses; et laht avaneb edelasse ja valitsevad tuuled puhuvad just sealtpoolt, siis on sagedane tugev lainetus. Sellega seostub muidugi ka üks puudujääk, nimelt püsimatu rannajoon, mis kord kaugemale nihkub, kord jälle tagasi tõmbub, nii et mere sügavus vaheldub sõltuvalt ilmast ja jalakäija ei jõua tihti ei oma teeraja ega supelhütini.

Saksa keelest tõlkinud Jaan Undusk.

(Esseest: V. Hehn, Pernau, eine Handelsstadt und ein Seebad. – Das Inland 5. II 1846, nr 6.)

Ott Kangilaski, “Muhu Linnuse piiramine”. ajaloomuuseumi kogust

Selle nõutu fraasiga juttu alustades püüab Euroopast vaimuvalgust ammutanud Eesti poiss Uru (Ott Sepp) ärgitada apaatset Lembitut (Ain Mäesalu) Eesti maad ja rahvast päästma. Ent nii nagu oleks kunagisel Sakala vanemal raskusi enda äratundmisega rahvusromantilises kangelaskujus, nii ei taha ka filmi-Lembitu pakutud rolli omaks võtta: vaid viimases hädas sõidab ta koos oma lehmaga vastu madisepäeva hävingule. Uru aga käitub euroopaliku äratajana läbi terve filmi, püüdes suunata tegevustikku rahvusliku ajalookirjutuse kaanonisse, kuid peab lõpuks temagi tõdema, et (tänapäeval?) see (enam?) ei õnnestu.

Žanrist tulenevalt ei püüa see film kahtlemata olla palju enamat, kui ta on, ent autorid on siiski tõdenud järgmist: “Tundub, et ühiskond on jõudnud faasi, kus hakatakse oma ajalugu kriitilisemalt vaatama. Ei ole ainult üks, ajalooõpikute tõde, vaid võetakse eri ajalooetapid, mis on seni olnud müütilised, ja hakatakse neid natuke kriitilisemalt lahkama” (EPL 10. IX 2005). Tulemuseks pole aga katse senist ajalookäsitlust ümber mõtestada, vaid – kooskõlas tuntud tõega, et ka võime enese üle naerda annab tunnistust vaimsest tugevusest – paroodia. Kuid kas ei või ka paroodia, mis pöörab senise heroilise ja traagilise jutustuse pea peale, anda tervistavat kõrvalpilku senisele ajaloomälule? On ju olemas Andrus Kiviräha Ivan Orava näide, kelle piiritu Pätsu imetlus ja venelaste viha toimis omalaadse pingelõdvendajana. Keda ja mida on aga võimalik parodeerida muistsest vabadusvõitlusest ja kas see üldse enam huvitab kedagi? Siiski, ristisõdade rahvuslik käsitlus on aidanud defineerida kogu hilisemat ajalugu. See muistne vabadusvõitlus on Eesti ajaloo katalüsaatoriks: siit saab alguse permanentne vabadusvõitlus, vabadusepäeva ja orjuseöö vaheldumine, siia ulatuvad tagasi rahvusriigi juured (rahvusühtsus, vabadus, demokraatia). Seega on ka selle paroodial – tahtmatult või tahtlikult – eeldusi olla võrdlemisi kõnekas.

 

Läti Henriku vari

Kui filmi üks reklaamlause “Lõpuks saab rahvas teada tõe Eesti muistse vabadusvõitluse kohta” viitab ajalooteemaga kaasnevale rutiinsele mürale, siis teine teatab juba täpsemalt: “Läti Henrik valetas”. Lubadus paljastada autoriteetseks peetud allikate valelikkus meelitab reeglina publikut ligi, kuid vihjet, mille kohta Henrik siis ikkagi valetas, näikse vaataja siin nõutult ootama jäävatki. Muidugi, võiks oletada, et laiemalt viitab see igati tervistavale tõdemusele, et ükskõik kui suurele pühadusele pretendeeriv tekst on ikkagi paratamatult subjektiivne. Ent antud juhul polegi niisama lihtne väita, et Henrik valetas, ja parodeerida samal ajal ajalooõpikute tõde. Sest väide Henriku valelikkusest on lahutamatult seotud rahvusliku ajalookirjutuse tõega. Ei ole meil selle kõrvale panna “oma” alusteksti, mis jutustaks meie ajaloo kuulsusrikkast algusest, kuningatest ja lahingutest. Kuid ERMi fuajees kõrguva keelepuu ning töö- ja tavandilaulude kõrval on olemas ka teiste rahvusajalugude eeskuju, mille abil vermida oma suur jutustus. Positiivse tüviteksti puudumisel on rahvuslik ajaloomälu rajatud Henriku väärtushinnangute vastupidiseks pööramisele ja eeldusele, et eestlasi tsiviliseerimata metslastena kujutades Henrik valetas ning, vice versa, tema ainsad erapooletud hinnangud sisalduvad Eesti meeste vapruse ja üksmeele ning külade ilu kirjeldustes. Paradoksaalsel moel kirjutab “Malev” seega rahvuslikule ajalookirjutusele kahe käega alla, polemiseerida soovides oleks filmi pidanud aga müüma märksa vähem efektse hüüdlausega “Läti Henrik ei valetanudki.”

Ka kaadris toimib Henrik (Sergo Vares) eelkõige muistse vabadusvõitlusega seostuva brändina. Ta märgib toimuva hoolega üles, nagu talle Roomas käsk on antud: “Läti Henrik, kirjuta üles.” Filmi lõpus on Henrikust saanud juba enesekindlam autor, kes vangi langenuna pakub eestlastele tehingut: “Jätke mind ellu ja ma kirjutan teist raamatu.” Seega on filmis, mis “klaarib arveid Läti Henrikuga”, suhted kroonikuga põnevalt markeeritud. Neid oleks võinud ehk veelgi arendada (nt mõnda metatekstilist momenti sisse tuues), arvestades eriti asjaolu, et jutustust muistsest vabadusvõitlusest võib suures osas pidada Henriku loominguks. Ent ehkki Henriku kroonika tänavune uustrükk on nautinud menu nagu kõik varasemadki, ei ole selles siiski kuigi palju laiemalt tuntud stseene ja nõnda jääb ka intertekstuaalne suhe napiks. Peamiselt on siin piirdutud mõningate märksõnadega, tema tekstist laenatud vanemate nimede, Raikküla kärajate, Madisepäeva lahingu jmt; samuti on imporditud hoopis Jüriöö-aegne lugu eestlaste kuningate tapmisest. Samas on “malwea” ise üks kroonika väheseid eesti- või liivikeelseid sõnu, ehkki peategelane tutvustab “kõigi eestlaste malevat” euroopaliku uuendusena (siin tekib siiski kiusatus otsida viiteid ka õpilaste töömalevale ja miks mitte filmile “Sigade revolutsioon”).

 

Paroodia

Pooleteisetunniseks naljafilmiks on materjali siiski vähevõitu, ehkki üldine raamistik on olemas. Mida siis ikkagi parodeerida? Leidub hulgaliselt viiteid armastatud rahvuslikule sümboolikale ja Leitmotiv’idele: väsimatult rõhutatakse eestlaste laululusti ja tööindu, tehakse nalja saarlaste ja hiidlaste kulul, kärajatel osalejad meenutavad pigem suveniirnukke ning kõik kannavad rahvariideid. Film algab omalaadse “Meelise” parafraasina (poiss viiakse pantvangi kloostrisse, kus teda pekstakse ja näljutatakse), milles toimub pööre alles tema naasmisega kodukülla, kus lootus eestlasi võitluseks innustada ja rahvuseks ühendada tasapisi kaob. Edaspidi leiab rahvusliku noorsookirjanduse asemel pigem viiteid filmidele “Viimne reliikvia”, “Verekivi” või “Nukitsamees”, mis vihjab, et “Malev” suhestubki eelkõige populaarkultuuri ja eriti filmiga. Siit võib otsida tsitaate “Tähtede sõjast” Tarantinoni ning Méliès’st Buñuelini. Kuigi juba žanrist tulenevalt on film tervikuna üks pikk rämpsfilmide esteetika tsitaat, siis parodeerib see eriti innukalt ajaloodraama klišeesid klassikalisest Hollywoodi eepikast, “Braveheart’ist” kuni aasiapäraste allusioonideni välja. Kõige ohtramalt leiab tsitaate muidugi “Sõrmuste isanda” triloogiast (filmi plakatist, eestlaste-kääbikute küla muretu sagimise ja ordu mustade ratsanike vastandusest kuni peategelase rännakuteni koos kahe sõbraga).

Suhestumist lääne populaarkultuuri mütoloogiatega võib otsida ju ka filmi ingliskeelsest pealkirjast “Men at Arms”, mis toob meelde selle valla korüfee Terry Pratchetti samanimelise teose (e k 2003, tõlkija Kaaren Kaer). Läänemere-äärsete valitsejate ja nende vasallide asemel on niiditõmbajateks saanud paavstikuuria, Templirüütlite ja Saksa ordu ning sekkuma on valmis isegi Tšingis-khaan. Vihje, et siinkohal ei suhtuta asja siiski danbrowniliku tõsisusega, annab juba prantslaste motiiv hankida Eestist konni. Õiged konnad jäävad leidmata, ent ka filmi edenedes saab valdavaks situatsioonikomöödia ja esialgne kontekst kipub kohati käest kaduma. Ent küllap võib universaalsete lahenduste kasutamise põhjuseks pidada ka kohaliku visuaal- ja popkultuuri õblukest kihti – koosnebki see ju suuresti juba nimetatud filmidest ja telesketšidest (uuemast ajast nt Kreisiraadio “Jüri Öö”), üksikutest koomiksitest, fantaasiakirjandusest ja rollimängudest. Autorite suure eeskuju, inglaste “Monty Python’iga” võrreldes teeb see ülesande muidugi oluliselt raskemaks.

 

Meie ja teised

Omamaise populaarse traditsiooni puudumisel suhtleb film pigem rahvusromantilise ajaloomäluga, mis XIX sajandi nn uutele rahvustele tüüpiliselt projitseerib rahvusriikluse ideaalid tagasi muinasaega, tõlgendades minevikku vastavalt oleviku ideaalidele, ihalustele ja vajadustele. Ent erinevalt nt Soo
mest on see tõlgendus Eestis siiani laialt kasutusel, olles kogunud hoogu uuel ärkamisajal. Politoloogide film markeerib seda pidevalt kõlavate hüüdlausete “vaba rahvas vabal maal”, “peremehed omal maal” jmt, aga ka põhiseaduse katkendite tsiteerimisega.

“Malevas” avaneb kuldajastust äraspidine pilt, kus rukkililledega täidetud maastiku, talumatult sinise mere ja taeva taustal on Lehola muinasparadiisist saanud Soodoma ja Komorra allusioonidega toikaküla, kus sagivad kollaste peade ja siniste silmadega metslased, pikaldased ja aeglased nii mõttes kui teos. Ei ole siin rõõmu, vallatust, tulisust. See valgustus- ja ärkamisaja eelne barbari kuju on uuesti pööratud meie kahjuks ja Henriku kasuks. Kõrgkeskaegse Euroopa laienemine – nagu iga ekspansioon antiikmaailmast uusaegse kolonialismini – tootis hulgaliselt kirjeldusi tagurpidi pööratud barbarite maailmast ning teatud mõttes toetub ka “Malev” ideele lääne tsivilisatsiooni ülimuslikkusest, võrreldes kõigi teiste kultuuridega. Siiski toob metslaste kujutamine sõjaliselt ohututena olulise lahknevuse Henrikust, kelle järgi võisid paganad olla arad või juhmid, kuid alati sõjakad ja julmad. Film aga ei kujuta mitte võitu Ümera all, vaid madisepäeva kaotust ning patsifistlikkuseni passiivseid eestlasi, kes on vaid häda sunnil nõus end kaitsma, kusjuures isegi siis ei tõsta nad mitte mõõka, vaid reha ja hiidkandle – või kavatsevad sakslased hoopis “oimetuks laulda” (kas otsida siit viiteid enese vabakslaulmise loole või pigem tõdeda Eesti ajaloomälus käibivate metafooride igikestvust, on muidugi iseasi).

 

Kombed, tavad, naised

Oluliseks teisesuse märgiks on alati olnud ka seksuaaltabud ja siin on eurooplase pilk taas omistatud peategelasele, kes kohkub nii eestlaste ehalkäimise innust kui esimese öö õiguse tavast. Siin tuleb aga ilmekalt esile ka “Malev” meestekesksus; aeg-ajalt möödavilksatava neidude laulu- ja tantsurühma funktsiooni kohta on Olev Remsu juba rahuolevalt tõdenud, et “naiste himurus on kenasti koomiline” (Sirp 9. IX 2005). Eesti esimeseks feministiks osutub hoopis peategelane, kes vabastab naised patriarhaalsest ahistusest, ilma et allasurutud seda ise veel tahta oskaksid. Keskajaromantika taandab naised enamasti passiivseks austuse objektiks ja kestvate väärtuste kandjaks. “Maleva” kangelanna (Mirtel Pohla) ongi kaunis (ehkki nimelt Ilge), töökas, hea ja rumal – ehk laenates tsitaati ühelt teiselt meeskirjanikult, peategelasele “imetlusväärne armastatu ja jumaldatud abikaasa”. Jõulisem ja vanem naistegelane Lembela (Merle Jääger) on seevastu “Libahundi” vanaperenaise laadis kõike uut ja võõrast umbusaldav naisekuju. Ehkki antud filmis pole ka mehi mõistusega õnnistatud, võib siiski pidada tähelepanuväärseks, et naised jäävad siin statisti rolli ja aktiivse kangelannata nagu ka teistes uuemates identiteedi ja ajaloomäluga suhestuvates poistefilmides “Sigade revolutsioon” ja “Nimed marmortahvlil” (seda kontrasti rõhutab veelgi sitsi ja satsiga reklaamitav “Stiilipidu”).

 

Identiteet ja Euroopa

Kui eestlaste puhul on pööratud vastasmärgiliseks pilt kuldsest kangelasajast, siis Euroopa külaliste puhul on siin rahvusliku ajalookirjutuse vaenlase kuvandit pigem veelgi võimendatud. Kena absurdini jõuab see eriti nõukogude ajal juurdunud Saksa orduvendadega röövvallutaja kujus, kelle selja taga troonib kurjakuulutav Reich’i kotkas ning mõtetes lõimub Drang nach Osten (seegi alles XIX sajandi mõiste) ja Lebensraum’i nõudmistega. Ka katoliku kirikut on kujutatud kurjuse, kahepalgelisuse ja ahnuse kantsina, ehkki stseenid libekeelse piiskop Albertiga (Raivo E. Tamm) meenutavad eelkõige “Viimse reliikvia” stilisatsiooni. Kui nii rüütliordude kui katoliku kiriku demoniseerimise juured ulatuvad usupuhastuse aega, siis on märksa kergemate stereotüüpidega pääsenud fabritseeritud vaenlased ehk prantslastest (tavaliselt vägagi müstifitseeritud) templirüütlid, kes lihtsalt ei suuda oma väikestele pahedele vastu seista (“Rahu on ka tore, aga meil on konni vaja”). Muus osas on film aga rahvusteemadel kas sümpaatselt neutraalne (v.a Kaupo kujutamine mooramaa mehena) või siis proovib neid totaalse Eesti-kesksusega sootumaks vältida, näiteks puuduvad siit venelased, kelle tulekust ainult räägitakse (nagu ka venekeelsed subtiitrid).

Lõpetuseks võib ju ka küsida, kas see film euroopastunud eestlase naasmisest kodumaale ütleb midagi ka eestlaste identiteedi ja eurooplaseks saamise kohta. Kui surev peategelane saadab oma naise-lapse kodumaalt minema, sest on pettunud oma rahvas, kes ei vasta tema rahvusromantilisele nägemusele, siis oleks siit ehk õppida vähemalt niipalju, et Urule saatuslikuks saanud ideaalide ja tegelikkuse lõhe vältimiseks oleks viimane aeg loobuda rahvusromantilisest käsitlusest ka ühiskondlikus ajaloomälus ja kooliõpikuis. Kahtlemata on Eesti keskaja tõlgendamisel ruumi uutele kõnekamatele probleemiasetustele, selle asetamiseks laiemasse konteksti ning küsimiseks Eesti Euroopa identiteedi lätete järele, eriti arvestades, et Euroopa identiteet oma tänapäevasel kujul kujunes suuresti välja just piirialade dünaamilise arengu käigus. Ent kahtlemata tuleks veel kord küsida ka nende ihade ja projektsioonide järele, mis panid muinasajas otsima eelkõige rahvuse ja rahvusluse juuri, ning seda minevikupilti lähemalt kaardistada.

 

 

Indrek Schwede, spordiajakirjanik

Jalgpalli levikule andsid hoo kolm põhjust: tööstusrevolutsioon XIX sajandi Põhja-Inglismaal, tekkinud töölisklass, kes vajas ajaviidet, ja transpordi areng. Jalgpall oli ainus pallimäng, mis enam-vähem tänapäevasel kujul toona olemas oli. Ja olemas oli ta tänu oma lihtsusele! Ta oli ikka nii olemas, et oma õpiaastatel Sidney Sussexi kolledžis (1616 – 1617) oli tuntud mängija ka Oliver Cromwell. Inglased on avastanud, et juba 1514. aastal kirjutas Alexander Barclay 20realise luuletuse jalgpallist. Veelgi enam, Shakespeare’i 1593. aastal kirjutatud “Vigade komöödias” on neli rida, milles on sümbolistlikult kasutatud jalgpalli (mänguvahendi tähenduses) kujundit.

Jalgpall, mis enne oma võidukäigu algust 150 aastat tagasi oli Inglismaal umbes 30 korral ära keelatud, kujunes linnadesse kogunenud meestemassile oluliseks toetuspunktiks. Maaelu hüljanud inimesed olid harjunud ajast aega kestnud tavadega, mis andis neile kindlustunde. Nüüd asendas seda kõike lojaalsus kindlale klubile. Igal meeskonnal kujunes välja oma stiil, publik sai igal nädalavahetusel kaasa elada samadele mängijatele ning üheskoos mindi läbi vedela ja paksu. Jalgpall pakkus vaheldust üksluisele  tööle ja aitas unustada toimetulekuraskused. Jalgpall andis võimaluse kuuluda kuhugi, samastuda kellegagi.

Täna pole jalgpall sugugi pelgalt meelelahutus, millena ta sündis. Jalgpall tähendab identiteeti ja lojaalsust. Jalgpall pole ammu enam töölisklassi mäng: tänapäeval on maailmas 200 miljonit mängijat, kellest 40 miljonit on naised. Inglise kirjamees Hunter Davies kirjutas kaks aastat tagasi, kuidas ta naudib kuulumist jalgpalliühiskonda: “Sel nädalavahetusel vaatas Inglismaal liigamänge 1 334 000 inimest, number, mis on umbes 300 000 võrra suurem sellest hulgast, kes käis Inglismaa kirikutes, jalgpallifännid on nõnda riigi suurim kogudus nädalas.”

Mõnigi mõtleja on pidanud jalgpalli relvaks, millega pärast Teist maailmasõda poliitilise võimsuse kaotanud Inglise impeerium on suutnud oma mõju säilitada. Võib-olla see polegi vale – jalgpalliusku on pööratud ju terve maailm!

 

Indrek Kannik,

poliitik

Jalgpall on nii populaarne seepärast, et ta on demokraatlik. Edu võivad saavutada nii pikad kui ka lühikesed, üsna noorukesed kui ka spordi mõttes üsna vanad, nii vaesed kui rikkad. Kui tänases mõistes jalgpall XIX sajandi teise poole Inglismaal tekkis, siis kujunes see põhiliselt töölisklassi harrastuseks. Tänaseks on pilt kardinaalselt muutunud: jalgpalli armastavad ja mängivad ühtmoodi nii väga vaestest peredest pärit lapsed Aafrika külades kui meie mõistes päris jõukad Ühendriikide (ja seda riigis, kus jalgpallitraditsioonid mitu korda nõrgemad kui Euroopas või Ladina-Ameerikas) kõrgema keskklassi lapsed. Ameerika poliitikas on isegi tuntuks saanud termin Soccer Moms, s.o valgenahalised ja haritud kõrgema keskklassi naised kolmekümnendates ja neljakümnendates eluaastates, kelle pojad ja tütred käivad vutitrennis ning kes suuremate parteide hinnangul on just see valijate grupp, kes määrab valimiste lõppsaatuse.

Jalgpallimeeskond on mõnes mõttes väike ühiskonnamudel: ka seal tekivad oma liidrid. Jalgpalli meeldiv eripära on aga see, et kui liider kipub muutuma staaritsevaks tegelaseks, kes meeskonna huve enam ei arvesta ja rohkem iseennast naudib, siis suunab iga vähegi kogenud treener selle mehe peatselt varumeestepingile oma elu üle järele mõtlema. Ühiskonnas see paraku alati nii ei lähe.

 

Jaan Tootsen,

Eesti Raadio “Ööülikooli” toimetaja

Ma ei saa öelda, et ma ei ole kunagi jalgpalli mänginud, aga need mängud on jäänud kõik lapsepõlve  reaalkooli ahtakesele palliplatsile, kus suurem osa ajast tuli üle müüri lennutatud palle autode vahelt päästa. Kui koolivendadest sirgusid mehed, sain ma aru, et jalgpall on väga valus mäng ja mul on siiamaani natukene hirm palliga pihta saada.

Mu ema on kirglik jalgpallisõber, tal on oma lemmikmeeskonnad ja mängijad. Neid sibavaid mehi, kes kõik on ühtemoodi riides, tunneb ta nime- ja nägupidi.  Tema jaoks on  jalgpalli vaatamine püha üritus, mis katkestab mis tahes tegevuse. Mina vaatan ka, aga eristan teiste seast ainult kiilakat kohtunikku.

Ma ei tea, mis on jalgpalli fenomen, milline nähtamatu vaim ühendab maailma jalgpallisõpru. Miks mängivad nii poisikesed kui filosoofid?

Sellest, kuidas eesti mõtleja mahutab jalgpalli oma elu- ja ilmapilti,  saan rohkem teada sel pühapäeval kell 19 Tallinna Kunstihoones, kui toimub raadio “Ööülikooli” jalgpalliteemalise ümarlaua avalik salvestus. Jalgpalli kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast kõnelevad kultuuriloolane Esta Tatrik, itaalia filoloog ja luuletaja Ülar Ploom, kunstnik Jaan Toomik, semiootik Alvar Loog jt.

 

Esta Tatrik,

kultuuriteoreetik ja fänn

On üks mis kindel, jalgpall on tänapäeva maailma kõige olulisem sfääriline keha. Ilmselt on asi jalgpallikultuuri haardeulatuses ja mahutavuses. Ühtpidi massiivne, kohati globaalne vaatemäng, teisalt popkultuuri aksessuaar. Identiteetide laenukontor, kuuluvuse vormilahendus. Kas jalgpalli ees on kõik viimseni võrdsed – nii mängu kultuurilistesse tähendustesse sobitav teoreetik kui ka teise fänni suunas kiirendatava rusika omanik? Jalgpalliga kohtumine ei pruugi turvaline olla kummalgi juhul. Oma regulaarsuses sisaldab jalgpall alati ootamatuse osiseid.

Kõneldes jalgpallist kui (sub)kultuurist, kunstist või sotsiaalsest fenomenist, ei saa unustada mängu ilu. Kes on kord mängu esteetikat ja kombinatoorikat lugema õppinud, selle maailm ei saa enam kunagi päriselt jalgpallivabaks. Jälgige mängu.

siin see maja, ehitis, paik, hotell seisab keset linna, kahe tähtsa tänava nurgal ning kõik selge, tähtis, vajalik ja tavaline, kõik hämar, ebaoluline, iseäralik ja kahtlane toimub öös, sest öös on asju, öös on kõik võimalik; oleksin võinud tegelikult juba üleeile ära sõita, aga vihm oli siis juba alanud ja ma ei pääsenud enam hotellist välja; ka hotelli öös on kõik võimalik, alatasa sõidavad hotelli ette taksod, neist pudeneb inimesi, kuuldub kõnelusi ja hüüdeid erinevates keeltes, muusika mängib all vestibüülis, hotelli ammuli lõugade vahel, mängib pikkades koridorides, mängib tuhandes toas, mängib kõigi korruste baarides, juuksuri-, rätsepa- ja kingsepatöökodades, koristajate ruumides, ladudes, pesukodades, keskküttekeldrites, büroodes, ning siis tõuseb tuul ja algab vihm, kõlab lause ja laul, paugub püstol ja prožektor, ilmneb aja ja koha ühtsus, äng ja ilu, naiivsus ja nihilism, ilmub lõputu tinane vihm, anonüümne, kõle ja ootel labürint, milles võnguvad tangod, püssipaugud, punane valgus; tulija kaob hotelli nagu sipelgas pessa, nagu metsloom öösse; hotelli uksed on avatud päeval ja öösel, hotell on alati valmis meid vastu võtma; kuid kõigepealt: alguses oli muusika, siis saabus viimnepäev ja tõi küsimuse: kus toimub muusika? muusika, mis üleüleline, ime- ja eluline,  kõikehaarav keeris, südamessesulav laava, kõikjalolev salapärane stiihiline substants, koguv ja kiirgav kangas; ja vastus sai: ta on oleolelises kohas, kus kohtuvad sünnivalu, eluküsimus, surmapatt ja stiil, kus nad räägivad ja vaikivad, kus veereb igavene punane lõngakera, mis mässib ja köidab ühte selle vaimude tunni, piirab ja raamib ta selles maailmas või teises, vastus sai: hotell; saagu ta, ja ta sai; siis usuti ja küsiti, keerles suits, nii leidus ja sobitus kirjandusteos, nii ilmus via regia, nõnda iseeneslikult algas ja hargnes kummardus klassikule; autor on surnud, elagu ta! Üks neist, kes olnud me võlausaldajad, me võlg saab täide siin, kus toimub täna meie sügisball; sellega said ühte juhus ja vajadus, loomulik leidmine, jõujoonte jõudmine, kirgede kulg: kohtumispaigaks kuraditele ja kuningatele kasvas hotell; siin leiame kuldse kümnendi kirkad kaigud, koldsete aastate rajukaja, mis keelitab ja keevitab, kõdib kuulmekäiku, kõlab kõrvas, see mahajäänud ja ikka siinne ajastu, mis on meie graal, mis kerib, keerutab, erutab, toob kokku ja ülendab, kannab ja annab ikka veel, jätkuvasti, on lõpmata kuu nagu kustuv päike; ka brecht tuleb öhe; ning minevakevadise deemoni kustumatutes jälgedes eksleb siin nüüd mattias, kes armastab, ei armasta, peidab, sosistab, jookseb, meelitab, mõrvab, heitleb, vaagub, loobub, vingerdab, karjub, otsib ja mäsleb, revolver vabalt ja julgelt paremas käes, ja hotell kahel pool teed hoidis hinge kinni.

 

Nõndanimetatud professionaalsed poliitikud on demokraatia võimalikkuse tingimus tänapäeval, kus vanakreekalik otselõugamismudel ei tule kõne alla (välja arvatud netikommentaarides). Millegipärast arvatakse, et demokraatliku poliitilise süsteemi eriomaseks tunnuseks on võimu kuulumine rahvale. (?Demokraatia? sõna etümoloogiagi justkui viitaks sellele.) Teisisõnu: võim on rahva käes ja ainult puhttehnilistel ja efektiivsust silmas pidavatel kaalutlustel on poliitikud need, kes teostavad rahva tahet riigijuhtimise küsimuses. Kokkuvõttes rahvas kontrollib olukorda, tema tahe maksab ning poliitilis-filosoofiline debatt keerleb ainult selle ümber, kuidas peaksid olema korraldatud ühiskonna institutsioonid, et seda tahet paremini realiseerida. Demokraatia puhul peab diskursus jääma avatuks, poliitiline süsteem peab kuni oma (filosoofiliste) aluspõhimõteteni olema väljavahetatav, kui seda peaks soovima rahvas. Kui Jürgen Habermas kritiseeris John Rawlsi tolle eest, et viimase teoorias jääb kokkuvõttes siiski filosoofi otsustada, milline on õiglane institutsionaalne korraldus, reageeris alati reserveeritud ja akadeemiline Rawls sellele üpriski emotsionaalselt. Loomulikult ta tõrjus tolle süüdistuse ning rõhutas, et tema kontseptsioonis on algusest peale otsustajad ?sina ja mina? ning ?kõik kodanikud?. Sest mis saab ühele vabadust ja võrdsust jutlustavale demokraatlikule teoreetikule olla suurem etteheide, kui et otsustab tema, mitte rahvas. Selletõttu on demokraatliku teooria loogiline staatus paradoksaalne: sa pead suutma öelda midagi mõistlikku, ent samas peaks see ütlus tulema justkui rahva suust ? sinu hääl peab olema ka ?jumala hääl?, sest muidu pole see legitiimne. Rawls ei väsinud rõhutamast, et poliitilises filosoofias pole eksperte.

Tasub aga meenutada, et ütluses ?vox populi vox Dei? on Jumal juba mõnda aega surnud. Demokraatia on sekulariseerunud. Rahvas lihtsalt pole piisavalt mõistlik adumaks moodsa riigi väga keerukat toimimismehhanismi. Seetõttu on riigimeestest saanud poliitikud. Poliitikal aga ei pruugi olla midagi pistmist seaduste väljalaskega, administratiivsete meetmetega jne. Riigijuhtimine võib olla poliitika tagajärg, kõrvalnähe, vahel isegi tõhus strateegia, mitte kunagi aga eesmärk. Kes need asjad segi ajab, kaotab poliitikas üsna pea. Poliitika eesmärk on valijate häälte kogumine ja demokraatia on re?iim, kus see käib vabaturu põhimõttel; ning on loomulik, et mitte pakutava kauba kvaliteet (erakonna programm), vaid marketing, reklaam ja presentatsioon otsustavad ostja (valija) eelistuse. Sellepärast pole demagoogia, manipulatsioon, populism, labaste reklaamivõtete kasutamine mitte demokraatia väärnähtused, vaid võimalikkuse tingimused. Allapoole vööd kampaaniad arenenud demokraatiamaades kehastavad äratundmist, et see on ainus võimalus ?rahvast võimu juurde tuua?. Ja ainus põhjus, miks võimukoalitsioon ei saa teostada poliitikat täielikult ilma riigijuhtimiseta, on too, et vahelejäämise korral läheks võibolla mitmeid kordi kulukamaks selle pahameeleallika kustutamine valija ?havimälust?. (Põhjus on niisiis puhttehniline). Vahelejäämise eest hoolitseb esmajärjekorras opositsiooni marketing, mis tol hetkel on täielikult keskendunud ?paljastuste? müügile, kuna ei pea riigi juhtimist isegi mitte teesklema. Loomulikult võib olla poliitikuid, kes isegi siiralt (mitte oma töö huvides) sooviksid siinkohal vastu vaielda, aga samas ei maksa unustada, et võib olla isegi ajakirjanikke, kes tõesti usuvad, et nad teenivad avalikkuse huve; või ärimehi, kes leiavad, et firma eesmärgiks on inimeste vajaduste rahuldamine.

Nii või teisiti ei kipu selline ühiskonnaelu pilt meeldima Erik Kuehnelt-Leddihnile, demokraatliku võrdsusprintsiibi ägedale kriitikule, liberalismi ja demokraatliku egalitarismi kokkuühendamise kompromissitule vastalisele. Tema vasteestindatud ?Demokraatia analüüs? võiks olla kohustuslik käsiraamat igale poliitikule, kuna aitab luua demokraatia põhivoorustes seeläbi suuremat selgust, et esitab neid demokraatia põhipuudustena. Iseenesest on ju see suuresti tundevarjundi küsimus, kas me kirume toda, et riigi saatuse otsustavad rahva valitud diletandid, või tunneme rõõmu selle üle, et valimiste salajasuse tõttu ei saa meid vastutusele võtta ?meie tahte? teostajate tekitatud jamade eest.

Põhimõtteliselt juhib raamat tähelepanu asjadele, mida enam-vähem kõik teavad, kui nad teema vastu huvi on tundud ja järele mõelnud, ent mis enamasti maha vaikitakse, olgu põhjused poliitilised või ajendatud tõsiseltvõetava alternatiivi puudumisest. Me kõik ju teame, et inimesed pole võrdsed, kuid ometi oleksime täiesti sallimatud kõikvõimalike poliitiliste privileegide andmise vastu näiteks andekamatele või teenekamatele. See kujutaks ohtu demokraatiale. Me ju kõik teame ka seda, et nn. tõelist demokraatiat, kus valitseks rahvas, mitte enamus, ei ole kunagi olnud ega saagi olema. Me kõik teame ka, et valimisturul moodustavad enamuse vakantsest kapitalist nende inimeste hääled, kel puudub enam-vähem igasugune ettekujutus ühiskonna ja riigi põhistruktuurist. Millegipärast tahab Kuehnelt-Leddihn, et riiki valitseksid mitte poliitikud, vaid riigimehed, kes peaksid eelkõige mõtlema riigile, mitte järgmistele valimistele. See tähendaks aga demokraatia likvideerimist. Või õigem oleks ütelda: demokraatia lõppu kuulutab Kuehnelt-Leddihn juba ette, sest ?demokraatia on ilusa-ilma-ühiskonnakorraldus ja ilusale ilmale järgneb paratamatult kunagi halb ilm?. Demokraatia lõpp ei ole aga tema jaoks sama, mis tõeline demokraatia alternatiiv. Lõpp tähendaks seda, et ?ilm? läheks nii koledaks ? olgu siis näiteks mõne majanduskrahhi või terroriakti läbi ?, et ?rahva tahtel? saaksid võimule poliitilised jõud, mis ei kõrvaldaks mitte ainult demokraatia, vaid ka liberaalsed vabadused ja õigusriigi põhimõtted, mis pole kumbki demokraatiaga paratamatult seotud. (Tuntuim näide on muidugi natside võimulesaamine 1933. aastal.)

Tõelise alternatiivina näeks Kuehnelt-Leddihn ikkagi mõistuse, kogemuse, teadmise jm. autoriteedi kehtestamist populaarsuse üle, olgu selle põhimõtte konkreetsed teostused millised tahes (monarhia, mandarinaat). Ainult et siin põrkume klassikalise probleemiga: kes suudab garanteerida, et kõikvõimalike kutsesobivustestide, kompetentsuseksamite ja mõistuse foorumite kaudu koostatud valitsejaskond ei korrumpeeru sama ruttu kui valimiskampaania kaudu moodustatud poliitikute kamarilja? Kui me ei usu Sokratese kombel, et inimene teeb alati seda, mis on õige, kui ta teab, mis on õige, siis ei ole mõistuse valitsuse puhul mingit garantiid, et mõistus ka tõesti valitseks. Oleks inimene mõistlik, saaks teda ka mõistlikult valitseda või, mis teeb sama välja, teda ei oleks vajagi valitseda. Seni aga jäägu demokraatlik diskursus avatuks. Ning sama olulised kui konstruktiivsed ettepanekud selle süsteemi sees on ka destruktiivsed programmid selle süsteemi kõrvaldamiseks.