Leelo Tungal

IMG alt=”” hspace=0 src=”images/stories/201006/2…jpg” align=baseline border=0>

Saaremaa Muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti, olete siin muuseumis töötanud 32 aastat. Linnuse alusmüürikivid on aga seisnud umbes 660 aastat. Küllap on oma elu ja amet paljuski segunenud ja Kuressaare linnus identiteeti kujundanud. Mandrimees on saaremaastunud.

See 32 on hirmutav number küll. Saan ise ka aru, et nii kaua ühe koha peal püsida ei tohiks, seda eriti tänases ülidünaamilises maailmas – võid museoloogist museaaliks muutuda. Kolleegid ja tuttavad siiski lohutavad, et nn mäluasutused ehk arhiivid, muuseumid ja raamatukogud on omamoodi erandiks, kus pika tööstaaži plussid selle miinused üles kaaluvad. Ja unes pole ka linnust õnneks veel näinud…

Ka “saaremaastumisel” on nii oma halvad kui head küljed. Eks provints jää ikka provintsiks ja selle kauaaegne elanik provintslaseks. Nii mõnigi elu kvaliteet on aga saarel etem kui suures linnas. Eelkõige puudutab see inimsuhteid. Inimesed on – ikka veel! – “Harju keskmisest” avalamad, abivalmimad, loomulikumad, rahulikumad, sõbralikumad. Ja näiteks igapäevasele oma füüsilise asukoha vahetamisele kulub indiviidil siin märksa vähem aega. Provintsielu vahest halvim külg on suhtlusringi suhteline ahtus.

Muuseumi tööd võiks laias laastus kaheks jagada: praktiline ja teoreetiline. Muidugi jaguneb see jaotus omakorda paljudeks suundadeks. Mida võiks Saaremaa muuseumis olla rohkem, mida vähem? Mis teeb rõõmu, mis häirib?

Kuna meie majapidamine on väga laialdane, peale põhimuuseumi veel viis filiaali, jääb n-ö teoreetiliseks tegevuseks liiga vähe aega. Rõõmu on teinud Euroopa Liiduga ühinemine, mis on kahtlemata muuseumi arengut kiirendanud. PHARE projekti kaudu õnnestus hankida raha uue püsinäituse koostamiseks ning suurte esemete hoidla ja kindluse avalike käimlate rajamiseks. Euroliitumine mitmekesistas märgatavalt meie külastajate rahvuslikku koosseisu; küllap enne seda meid kaugemal ikka mingiteks kahtlasteks sovettideks peeti.

Häirib see, et muuseumi majanduskuludeks eraldatav raha ei korreleeru sugugi meie riigi rikkuse järsu kasvu ja sellega kaasneva elukalliduse suurenemisega. Häirivad ka iga mõne aasta tagant levivad jutud radikaalsete reformide vajadusest, mille mõttest on raske aru saada. Meie arvates toimib praegune maakonnamuuseumide süsteem rahuldavalt ja neid tuleks rahulikult edasi arendada.

Milline projekt või kavatsus on muuseumi arendamises teile südamelähedane ja ka tähtis?

Nii suur muuseum nagu meie oma areneb eelkõige meeskonnatöö varal. Meil on praegu teoksil kaks väga suurt projekti: Kuressaare kindluse restaureerimine-konserveerimine ja lähiajaloo püsinäituse kujundamise lõpuleviimine.

Kui keskaegne piiskopilinnus on enam-vähem korras, siis sajandite jooksul selle ümber kasvanud kindluse korrastamine nõuab hiigeltööd. Riigivalitsus arvas selle kultuuriobjektide hulka, mille tarbeks taotletakse raha EL struktuurifondidest. Ka ehituslik projekt on valmis ja kui kõik õnneks läheb, särab kindlus 2013. aasta lõpus oma täies hiilguses. Aga ajaloolise tõe huvides ei tohi see ka liialt särada. Kuna kindluse vallid ja bastionid sisaldavad väga erinevate aegade kihistusi, on eelseisvad tööd väga delikaatsed. Tuleb säilitada võimalikult palju autentset (see  läheb eriti palju maksma) ja ehitada võimalikult vähe maketti (mis on osalt paratamatu). Kavade kohaselt saab edaspidi kogu kindluse ka ööseks sulgeda, mis annab uusi võimalusi kultuuriürituste ja mõistlike atraktsioonide korraldamiseks.

Asjahuvilistele on ammu teada Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatud. Nüüd hakkasite välja andma ka Saaremaa muuseumi toimetisi. Paistab, et kirjastamise haru on teie õlgadel. Mis on selles vallas kavas, teos, tulemas?

Olen tõepoolest olnud pea kõigi meie väljaannete koostaja ja toimetaja. Praegu käib kaheksanda kaheaastaraamatu koostamine, toimetisi on ilmunud kolm numbrit. Oleme mõelnud muuseumi kaasabil ilmunud Saaremaal sõdinud Saksa sõjaväelaste memuaarikogumiku “Halten bis zum letzten Mann” eesti keeles väljaandmisele – leiaks ainult sobiva tõlkija ja raha honorari maksmiseks. Kindlasti vääriksid uusväljaandeid ja tõlkeid selliste Saaremaa suurmeeste teosed nagu Martin Körber, Johann von Luce, Jean Baptiste Holzmayer. Alati on lugejad väga tänulikud mitmesuguste mälestusteraamatute eest.

Ponnistused UNESCO suunas ju jätkuvad?

Ega meie lootused kindluse UNESCO maailmakultuuri pärandi nimistusse (WHL) pääsemiseks väga kõrgel olnudki. Need kasvasid siis, kui eksperdina kohal käinud keskajaspetsialist Durdik oma positiivse hinnangu saatis ja meie koostatud dokumentatsiooni eeskujulikuks tunnistas. Kuid komisjon otsustas teisiti, kuulu järgi ei sugugi üksmeelselt…

Uuesti oleks ilmselt mõistlik siis katsetada, kui kogu kindluse korrastustööd on igas mõttes õnnestunult lõpule viidud.

Kas võiks juttu teha Saaremaa muuseumi etableerumisest?

Võib ikka. Ehkki ma sellist sõna sõnaraamatust ei leidnud, arvan taipavat, mida küsija silmas peab. Loodan siiski, et meie ühiskonna ja kogu maailmas pidev kiire areng ei lase sel toimuda. Seda teame küll hästi, et meie töötajate keskmine vanus võiks väiksem olla.

Viktor Kingissepa majamuuseumi enam ei ole, Aavikute oma on veel alles. Paistab, et majamuuseumidele ei leita praegu justkui õiget rakendust ja need kipuvad kaduma. Milline on Aavikute muuseumi positsioon ja mõte suure Saaremaa muuseumi üksusena? Mida seal tehakse?

Ega Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumis eriti palju külastajaid käi, 600 – 700 aastas. Ehkki maja on väike, korraldatakse seal igal aastal kümmekond kirjandusüritust: kirjandusklubi koosolekud, kohtumised kirjanikega, luuleõhtud. Omaette vaatamisväärsus on muuseumi park-aed, mis tänu tublile perenaisele on hiilgavas korras. Aias korraldatakse väsimatu Helgi Alliku juhtimisel igal suvel mitu rahvatantsuetendust, millest vahel võtavad osa ka välismaa tantsijad. Nii et võrreldes mõne teise omataolisega leiab see asutus päris palju kasutamist.

On selliseid majamuuseume üldse tänapäeval vaja? Kes selles muuseumis käivad?

Kõige rohkem käib kohalikke kooliõpilasi ja nn kultuurituriste, kelle seas on üsna palju väliseestlasi. Eks see muuseum ole ka omamoodi Aavikute monument, lugupidamisavaldus nende elutööle. Selle filiaali rajamist ei algatanud omal ajal tegelikult mitte meie muuseum, vaid kultuuriavalikkus. Muuseumi asutamine tähendas ka maja füüsilist päästmist tollaste “arendajate” käest. Kuigi praegustes oludes jäänuks selline muuseum ilmselt asutamata, tunduks selle likvideerimine kuidagi eriti jõhkra ja kultuurivaenuliku teona.

Saaremaa muuseumis ehk Kuressaare lossis on uue ekspositsiooni osana väljas kolhoosiesimehe töölauaga nurgake. See pakub ilmselgelt inimestele huvi. Kas poleks Viktor Kingissepa muuseumi ekspositsioon olnud suurepärane nõukogude ekspositsioonikultuuri näide?

“Viktor Kingissepp” on Eesti ühiskonna jaoks üks erutavamaid meie ajaloo märksõnu, vast ainult “Pronkssõdur” suudab viimasel ajal konkurentsi pakkuda. Niipea kui VK nimi taas kuidagi esile kerkib, on oodata avalikkuse väga laialdast vastukaja, mis ulatub hüsteeriani (sh tapmisähvardused). Viimasel ajal on Saaremaa muuseum koguni kahel korral saanud VKga seotud ebaadekvaatse tähelepanu osaliseks. Kui puhastasime endise VK memoriaalmuuseumi kogusid väärtusetust prahist, süüdistati meid kõikvõimalikes pattudes, ajaloovõltsimiseni välja; kui tegime ettepaneku eksponeerida VK kurikuulus kuju installatsioonina “Neelaku sind maa”, ulatusid süüdistused kommunismimeelsuseni.

Ilmselt ei oska eestlased (nagu vist enamik rahvaid) oma ajalukku kuigi rahulikult ega ratsionaalselt suhtuda.

Kui VK majamuuseumi likvid
eerisime (1991), sain väga hästi aru, kui suurt huvi selline väljapanek võiks tulevikus pakkuda. Kuid pöördelise aja vaim ja rahapuudus muidugi ei lubanud sellisest mõttest kõssatagi. Siiski on tänaseni alles selle muuseumi stendid, nagu ka kõik vähegi huvipakkuvad eksponaadid.

VK kui silmapaistva ja vastuolulise riigikukutaja isik vääriks kahtlemata uut monograafilist ja ilukirjanduslikku käsitlust, tema kui märgi retseptsioon aga sotsiaalpsühholoogilist uurimust.

Kuressaare linnusele lisavad atraktsiooni-vaimu keldris pesitsev luukere ja nähtamatu möirgav lõvi, enamasti on ekspositsioon aga tõsist laadi. Kuidas võrrelda seda näiteks Rakvere linnuse palaganiga? Kui suur on üldse teie muuseumi roll n-ö meelelahutusliku objektina?

Võib-olla on Virumaal nüüd tegemist “muuseumiga nendele, kes muuseumis ei käi”? Külastajate arv on seal igatahes muljet avaldavalt kasvanud. Palagan ja akadeemilisus peaksid mõistlikus tasakaalus olema. Ei piisa show’st, “atraktiivsusest”, disneylanditamisest, “interaktiivsusest”, uusima infotehnoloogia kasutamisest (kuigi ka kõik see on vajalik), vaid tuleb teha ka teaduslikku uurimistööd, avaldada artikleid ja raamatuid, korraldada väliuurimistöid ja teaduskonverentse. Ning mõista, et igasuguse väljapaneku põhituumaks jääb ikkagi autentne originaalasi. Muuseum peaks tootma uut teadmist, mitte ainult teadmisi vahendama. “Kultuuriväärtuslik ei pea alati atraktiivne olema. Ja atraktiivsus ei pruugi alati kultuuriväärtuslik olla” (Peeter Torop).

Traditsioonilise museion’i ajad on muidugi pöördumatult möödas (kuigi mõni sellinegi tuleb säilitada!). Muuseumid peavad karmi kiirusega muutuvas maailmas pidevalt ja vaimukalt säilitama ja otsima oma kohta ning leidma ka uusi funktsioone. Seejuures ei tohi aga liigselt “tõmblema” hakata – tegutsevad nüüdses maailmas muuseumide kõrval ju ka teatrid, tsirkused, lõbustuspargid ja igasugused muud vajalikud asutused…

Meie muuseum pakub kergemat meelelahutust igasuviste Kuressaare lossi päevadega (rüütliturniirid jms), üha populaarsemaks on muutumas linnuses korraldatavad stiliseeritud “piiskopi pidusöögid” ja ekskursioonid “Lossilegendide radadel”. Ja, mis parata, külastajate küsitlemisel pälvib meeldejäävaima eksponaadi tiitli alati seesama “sissemüüritud rüütel”.

Milliseid töötubasid, ringe jms muuseum praegu Kuressaare noortele organiseerib või organiseerima hakata kavatseb?

Saaremaa muuseum on paratamatult orienteeritud peamiselt sise- ja välisturistide teenindamisele, meie kohalik tagamaa on suhteliselt väike. Ja ega meil pedagoogi ametikohta ka pole. See ei tähenda, et me kohalikele noortele midagi ei pakuks. Tänavu sügisel hakkas tööle noorgiidide ring. Üsna palju toimub muuseumi korraldusel või osavõtul loodushariduslikke üritusi: õppelaagrid ja -retked, loodusnäituste puhul ka vastavad töötoad, tänavu näiteks sarjana “Hundist koera aastal”. Meie kogude baasil toimub ametikooli mitme eriala õppepraktika. Lossipäevade ajal tegutseb ajalooteemaline laste mänguõu.

Linnuse juurde rajati kevadel töökodasid. Mis sääl toimub ja kui suure tähelepanu osaliseks kaasalööjate poolest see projekt on saanud?

Sellega sai teoks tehtud üks ammune idee, mille üle on tõsine heameel. Kindluse läänebastioni kolmes keldris töötasid esimest suve ajaloolise hõnguga käsitöökojad, kus ametis sepad, klaasikunstnikud ja keraamikud. Töökodade rajamiseks läks vaja käsitöömeistritest ettevõtjate, linnavalitsuse ja muuseumi kui riigi esindaja sujuvat koostööd. Esimese hooajaga jäid rahule nii meistrid kui ka nende arvukad külastajad. Neis võlvkeldreis saab käsitööliste oskusi hästi lähedalt jälgida, mõne lihtsa asja tegemist isegi proovida ja meelepärast kaasa osta.

On räägitud, et üks Euroopa tulevikuvisioone ongi Vana Maailm kui muuseum: terve Euroopa muutub muuseumilaadseks turismi- ja kultuuriatraktsiooniks, sest ega siin palju muud otse teha olegi. Tooraine kogumine ja töötlemine, üldse igasugune tööstus paikneb suuremas jaos juba mujal maailmajagudes. Milline koht oleks Eestil ja Saaremaal, Kuressaarel ses hiiglaslikus muuseumis? Kui unikaalne on see, mida meil pakkuda?

Üks teoreetik on tabavalt öelnud, et kogu Euroopa juba ongi üks suur muuseum, milles on hulk väiksemaid, mis seda tutvustavad. Eks Saaremaagi elatu üha enam turistidest ja teistest rändureist. Ja inimese rännuhimu ja -võimalused muudkui kasvavad, kui kütusepuudus, käimasoleva “kolmanda maailmasõja” ägenemine või mõni katastroof muidugi sellele lõppu ei tee. “Unikaalne” tundub liiga kõva sõna – eks midagi omapärast ja erilist võib leida igalt poolt. Suure tagasilöögi võib anda see, kui me oma looduse liiga ära kultiveerime, kõik rannaääred täis “arendame”.

Nagu ikka, ei huvita külalist/põliselanikku mitte institutsioonid, vaid programmid. Saaremaal on ajalugu eriti kompaktselt serveeritav ja selle ajaloo nähtav osa, eriti arhitektuuri- ja kultuurilugu puudutav, Eesti parim. Kultuurituristi ei huvita praegused omandivormid, juhtimis- ja struktuuriskeemid, vaid see, et ta saaks võimalikult vähese vaevaga võimalikult tervikliku ja mitmekülgse pildi olnust. Lossi/muuseumiga on asjad enam-vähem korras, võiks öelda, aga kirikutega vastupidi. Pöide on täiesti käest ära, mujal saab sisse nii ja naa, aga praeguses seisus on ajaloolistest kirikuhoonetest koos kõige Eestis vanima ja unikaalsega ikka raske rääkida kui saare ajalootutvustuse loomulikust osast. Kas sel suunal, kuidas haarata kirikud ajalooprogrammi, liigub mingeid mõtteid, on ideid, kuidas ja mida peaks tegema, mingeid ületamatuid takistusi teel?

Saaremaa seitse keskaegset kirikut ja mitmed teisedki on tõepoolest meie ajaloopärandi säravamaid pärleid, kuigi sajakonna sarnasega Gotlandil me muidugi võistelda ei suuda. Nende säilitamine ja eksponeerimine on põhiliselt ikka rahapuuduse taga. Lahendada saab neid probleeme riigi, omavalitsuste ja koguduste koostöös. 2003. aastal võeti vastu riiklik programm “Pühakodade säilitamine ja areng” (vt http://www.kul.ee/index.php?path=657). Seda on aga väga raske ellu viia, kui näiteks tänavu eraldati kõigi (!) Eesti kirikute remondi ja restaureerimise tarvis 14 miljonit krooni. Ainuüksi Pöide kiriku restaureerimise lõpuleviimiseks on vaja mitu korda suuremat summat. Pöide vald on tõsiselt ette võtnud kiriku ümbruse korrastamise, enamat ta ei suuda.

Suvehooajal on sissepääs enamikku väärtuslikumaist kirikuist siiski üsna lahe. Selles osas on väga tänuväärne Eesti Kirikute Nõukogu algatatud projekt “Teeliste kirikud”, millega on ühinenud ka paljud Saaremaa kogudused. See tagab ka külastusteabe parema leviku vastavate bukletite ja Ilmavõrgu kaudu.

Kirikute igapäevasel hooldamisel ja eksponeerimisel võiksid kogudustele suuremaks abiks olla omavalitsused. Kui näiteks hoonete öist illumineerimist kinni maksta ei suuda, siis võiks tasuda näiteks kirikuvalvuri palga.

Tundub ka, et n-ö keskmine turist külastab kirikuid harvem kui paarkümmend aastat tagasi, nn kultuurituriste leidub aga suhteliselt vähe. Ja reisijuhil on ju lihtsam viia oma grupp näiteks turule kui 700aastasesse pühakotta.

Olete meenutanud kümne aasta taguseid Saaremaa biennaale kui Saaremaa kõige eredamaid kunstisündmusi. Biennaale oli küll ainult kaks (kõige esimene puudutas ainult fotot ja ka tegijad ei loe seda biennaalide hulka), kuid need on jätnud sügava jälje eesti kunstilukku. Kuidas neid tagantjärele hindate?

Saaremaa biennaalina tuntuks saanud hiigelnäitused “Ajaloo vabrik / Fabrique d’Histoire” (1995) ja “Invasioon” (1997) olid kogu siinse kultuurielu suursündmused. Nad lõid erilise õhkkonna, tõid saarele vaimuinimesi kõikvõimalikest maailma nurkadest, panid kindlasti ka teistes eluval
dkondades idanema nii mõnegi uue idee. Üllatava kiirusega muutus biennaal laialt tuntud “kaubamärgiks”, mis jõudis isegi maailma juhtivate kunstiajakirjade kaanele. (Muide, tollaste peakorraldajate Eve ja Peeter Linnapi nimele laekub muuseumisse postisaadetisi veel kümme aastat hiljemgi!)

Selle ettevõtmise katkemine on tõsine kahju – ja mitte ainult kunstielule, vaid kogu Saaremaale. Tagantjärele mõtlen vahel, et võib-olla saanuksid Kuressaare linn ja Saaremaa muuseum biennaali jätkumisele äratehtust millegi enamaga kaasa aidata. Rahalised võimalused olid tollal üsna nigelad, vahest ei jõudnud ka ürituse kogu tähendus küllalt kiiresti pärale. Ja ega korraldajate – tõelised loovisiksused, nagu nad on – soovid ja ettepanekud iga kord ka eriti konkreetsed olnud…

Kuidas tundub, kas praegu võiks Saaremaal olla mõni tõsiselt võetav kunstiüritus? Kui, siis milline ja millal, sest suvine Saaremaa on turistidega liialt üle küllastatud?

Võiks olla küll, kuid kardan, et muul ajal kui suvel ei kannaks Saaremaa seda välja. Häid mälestusi on näiteks möödunud sajandil Sirje Eelma ja Rait Präätsa kureerimisel toimunud “Kunstisuvedest”.

Maksujõulistele isandatele-emandateleeten­­­da­takse Kuressaare lossis keskaja kostüümides õhtusöömaaegu, aga seal tehakse ka tõsist teatrit. Linnateatri jms projektid…

Väga hästi õnnestus Tõnis Kipperi projektetendusena lavastatud James Goldmanni näidend “Lõvi talvel”, mida mängiti linnuse näidendi vaimuga väga hästi sobivais ruumides üle 20 korra. Ammu oleme mõelnud oma n-ö firmaetenduse vajalikkusest, kas siis vabas õhus, linnuses või mõlemas. Nüüd oleme Kuressaare Linnateatri inimestega sel teemal vestelnud ja nemadki on plaanist huvitatud.

Kapiitlisaalis antakse kammerkontserte, suvel on ooperipäevad ja “Saaremaa valsi” tramburai. Kuidas üldse hindate Saaremaa muusikaelu?

Nii nagu enne sõdagi, orienteerub siinne kultuurielu paratamatult pigem turistile ja suvitajale kui päriselanikele. Silmapaistvad muusikasündmused on iga-aastased Kuressaare kammermuusikapäevad ja Muhus festival “Juu jääb”.

Räägitakse, et linnas avati iganädalane džässiklubi…

Iganädalane see just pole, kuid väga rõõmustav sündmus küll. Nimelt toimus 28. septembril Kuressaare Kultuurivara juhina tööle asunud Villu Veski eestvõttel Raivo Tafenau kvarteti suurepärane kontsert, kus kuulutati välja klubi Jazz del Mar Kuressaar asutamine. Kuna kontsert oli väga menukas ja rahvarohke, loodan väga, et seekord klubist asja saab. Midagi sellist oli Kuressaarele ammu vaja.

Kui veel Eesti ühed olulisemad festivalid “Jazzkaare” ja PÖFFi ka otsapidi saarele meelitada saaks! Nii mõndagi väiksemasse linna on need ju edukalt jõudnud.

Linnus seisab edasi ka pärast meie lahkumist; see koloss mõjutas arhitekt Louis Kahni ja mõjutab ka neid, kes veel siia ilma pole jõudnud tulla. Mida tahad öelda neile tulijatele?

Tulge ja te ei kahetse! Mõnele on see oma endassesuletud massiivsuse ja arhitektuurivormide erakordse ranguse ilus lausa müstiline objekt, mõnele eneseharimise või huvitava ajaveetmise koht. Linnus pakub tõesti igaühele midagi.

Enam Euroopat

Kui ma sel kevadel Kuressaares uitasin, siis oli sääl keskväljakul mingi Euroopa päev, noh, plakatid ja bändid ja infotelk ja säherdune kraam. Oli mai algus, aga imesoe ja päiksepaisteline ilm ning me kõndisime mööda Kuressaare tänavaid, piilusime vaateaknaid ning käisime kohvikuis. Ma mõtlin… tähendab, unustasin hetkeks mõtlemise. Ja siis tekkis kummaline tunne, et ehk on Kuressaare isegi rohkem Euroopa kui Tallinn – selline väike tasakaalus linn. Muidugi, ma ei ole Saare pealinnas kunagi nii kaua olnud, et näha ta pahupoolt, aga sääl on täiesti olemas selline pisikene, kontsentreeritud linnalikkus ning ka väikse koha vaba ja rahulik vaim. Peale paari suurema kaupluste ning baaridega tänava on pisikeste eramajadega kvartalid. Ning muidugi leiab otsija ka nõukogude linnaarhitektuuri jälgi, aga Kuressaare on väike koht. Küll nad need maha tõmbavad. Küll tõmmatakse peagi ka Lasnamäe.

Oli just turismihooaja algus ning grupid saalisid juba tänavaid, oli just kevade esimene tõesti soe päev ning noored ei suutnud toas ega koolis püsida. Ja ometi polnud inimesi sugugi liiga palju. Sellistel päevadel mõtled, et pagan, poleks ma nii oma tööde ja elamise külge seotud sääl mandril, siis tuleks siia… Ära sellest urbanistlikust dekadentsist, mida bakterikogumina kasvav Tallinn endas tekitab. Jajaa, ma tean, Taanilinn pole mingi Njuujork, aga ikkagi. Ikkagi lähevad väiksed paigad, kus on ka linlikku vaimu, aina rohkem hinda. Inimlikum värk ju, eks ta ole.

Kas maamemme kootud

mikikampsun on mainstream

või kontrakultuur? piia ruber

Loomemajanduse (LM) teema on Eestis ülal juba mõned head aastad. Esmakordselt jõudis see laiema avalikkuse ette 2003. aastal, kui Kirjanike Majas korraldati loomeliitude ümarlaud “Kultuuripoliitika ja kultuuritööstus” ning õhus oli suuri lootusi seoses loovisiku seaduse eelnõuga, millega taotleti maksusoodustusi ja sotsiaalseid garantiisid. Viimast, üsna sisukat ja mitmekülgset kajastust võis lugeda Eesti Päevalehe (20. IX) laupäevalisast.

Pärast 2003. aasta ümarlauda on asi arenenud: vahepeal vastu võetud loovisiku seadus pakub sissetulekust ilma jäänud loomeinimestele väikest kriisiabiraha, kultuuritööstuse rauamaitseline nimetus on asendunud pehme, pisut eufemistliku loomemajanduse mõistega, kultuuriministeeriumis tegeleb teemaga palgaline inimene Ragnar Siil ja ministeeriumi tellimusel on valminud kaks uurimust (“Loomemajanduse arendamine Eestis – ettepanekud tulevikuks”, Eesti Tuleviku-uuringute Instituut, 2005 ja “Eesti loomemajanduse kaardistamine ja analüüs”, Eesti Konjunktuuriinstituut, 2005), kus on mitmete maade kogemustele toetudes formuleeritud teemaga seostuv mõisteaparaat ja Eesti olukorra esialgne kirjeldus ning lähemad sihid.

Eurokantseliidi kastmes ideoloogis

Nagu vist iga kõikehõlmava katuskontseptsiooni puhul, on ka LM kontseptsiooni tugevuseks ja nõrkuseks selle udune ja propagandistlik loomus ning sellega seoses – väljundite ennustamatus. Ei ole põhjust kahelda kriitikute väites, et LM on uusliberalistliku majanduspoliitika projekt, mis püüab hõlmata ja ratsionaliseerida üht tabude ja metafüüsiliste kujutluste kaitse alust valdkonda. LM teemat ümbritseb ja ergutab tõepoolest ja varjamatult eurokantseliit, võiks öelda, et Lissaboni protsessi sõnavara: jätkusuutlikkus, teadmistepõhisus, innovatsioon, ettevõtluspoliitika, efektiivsus, koostöö jne. Eesrindlik majandusretoorika moodustab otsekui läbistamatu kaitsekihi, mis välistab kriitika ja kujundab hoiakuid. Propagandistlik külg ehk teadlikkuse kasvatamine ongi lausa üks LM kontseptsiooni omaette eesmärke. Seejuures on tegemist mitmetahulise protsessiga. Ühest küljest, väärtustades loovust kõige avaramas mõttes, näib LM kontseptsioon inimsõbralik ja lootustandev ning ületab “kõrge” ja “madala” kultuuri kurikuulsa vastuolu. Teisest küljest, piiritult loovuse mõistet laiendades surub too retoorika ühte suurde majandusloogika katlasse väga erinevad asjad – ka selle osa loometegevusest, mis sünnib spontaanse, intiimse, inimeselt inimesele suunatud eksistentsiaalse kõnetusena, millel ei ole midagi pistmist turutrendide, jätkusuutlikkuse ja muu majandusfundamentalistliku ilukõnega. Ent LM üks aspekt võib ehk isegi paradoksaalselt positiivseks osutuda: jutt loomemajanduse (ükskõik, mida see siis ei tähendaks) rahavoogudest ja selles hõivatud inimressursist võib tõsta kultuuri majandusliku pragmatismi kontekstis kaotsi läinud autoriteeti. Näib siis, et LM kui mingi mõtteline ühiskatel ja püüd ühtlustada kultuuri eri liikide ja ilmingute kirjeldusviise ja hinnangukriteeriume on kahe teraga mõõk.

Ka mujal toimuv ei ole kuigi lootustandev. Viidatud Päevalehe lisas kirjutab Ando Keskküla sellest, et Euroopa Liidu kultuuripoliitikas süveneb suund toetada pigem loomemajandust kui mittetulunduslikku kultuuri ja et kultuuri kaasamine kapitalismi on kaotanud selle kriitikavõime. Kunstikriitik Maarin Ektermanni arvates on selle tagajärjel oodata Euroopa kultuurivälja paratamatut polariseerumist meelelahutuslikuks kultuurituruks ja kontrakultuuriks, mis hõlmab näiteks aktivismi ja alternatiivset haridust. Ehk peaks ka meil loomemajandust kui riikliku kultuuri- ja majanduspoliitika sünnitist juba ette üksnes tõrjuma? Paraku ei ole alternatiivina mõeldav kontrakultuuri idee tervikule rakendatav ja ka kuigi veenev. On ju eitusel ja ideoloogilisel ning poliitilisel rõhutusel põhinev identiteet üpris sõltuv ja iseseisvusetu ning pealegi ka juba tüütult kaua läbi mängitud projekt. Kõigele lisaks kipub mis tahes kontrakultuur sisaldama sedavõrd palju igavat primitiivsust, et see tähendab otsekui nullpunktist alustamist (mis muidugi on vaid ühe, “keeruka” ja “saladusega” kunsti austaja kitsas isiklik vaatepunkt). Kontrakultuur on siiski vaid üks võimalus. Seepärast, kui suur plaan on teoksil, riiklik huvi ja ehk (nüüd või tulevikus) ka vahendid tulemas, siis tasub igal juhul vaagida LM võimalikke positiivseid külgi ja jälgida, mis toimub.

Pragmaatika: statistika ja klastrid

Üks LM positiivsetest külgedest on kindlasti tähelepanu valdkonna vastu ja püüd saada mingi pilt kultuuri majanduslikust toimimisest ja haardest. Muidugi on tegu üksnes finantsmajandusliku ja organisatsioonilise informatsiooniga. Muidugi on statistika metoodilised alused vaieldav asi. Kuigi tegelikult ei ole ju nii kultuuri kui ka loomemajanduse loomulik osa üksnes ilusad asjad, müüdid, väärtused ja kujutlused, vaid ka toosama kvantitatiivne informatsioon ehk faktid, arvud ja andmekogud. Aga siin positiivsed küljed esialgu ka lõpevad. Kultuuri statistikaga on eespool toodud uurimustes algust tehtud, aga eksisteerib terveid valdkondi, mille kohta infot lihtsalt ei ole. Tehes ise kaasa paljude eri funktsioonidega koormatud Eesti Muusika Infokeskuse töös, võin öelda, et võimatu on saada informatsiooni näiteks selle kohta, kus, kes, millal ja kui palju (välja arvatud mõned tuntud nimed) mängib eesti muusikat. Autorikaitse vahendab küll honorari, kuid ei ole seotud esitusinformatsiooni vahendamise kohustusega. Või korduv küsimus infokeskusele: ega teil juhtumisi ei ole kõikide eesti muusika salvestuste ammendavat või näiteks viimaste kümnendite nimekirja? Kui vene ajal võis selle informatsiooni veel kuidagi kokku panna, siis just viimastel kümnenditel, mil eesti muusika on jõudnud laia maailma, on see peaaegu võimatu. Mis imenipiga küll tekiks püsiv ja ammendav infovool lugematutest plaadifirmadest ja maailmanurkadest Eestisse…?

LM teema on alles algstaadiumis. Statistilise pildi täiendamine seisab alles ees. Ka väga täpseid sihte pole formuleeritud. Kõige konkreetsem tundub selles siiski klastri mõiste. Sisu põhjal võiks klastrit vist ka lihtsalt koostööks nimetada. Tõsi, selle all ei mõelda niivõrd üksikisikute kuivõrd institutsioonide koostööd. Klastri mõistel tundub olevat ka ohtlikku potentsiaali. Kui LMist peaks saama mingi kultuuripoliitikat suunav “õpetus”, siis, eeldades või nõudes loomingulist sünergiat, oleks klastriteoorial jõudu sundida näiteks (ka konkureerivaid) loomemajanduse institutsioone oma ressursse ühendama, optimeerima või (dubleerimise korral) lihtsalt kinni panema. Mis sellest, et LM üldise retoorika alusel peaks klasterdumine olema loometöötajate ja institutsioonide loomulik ja spontaanne, altpoolt tulev initsiatiiv. Ka on klastriteooria vaikimisi eeldus ju see, et koostöö on väärtuslik vaid siis, kui selle tulemusena sünnib uus toode või uus kvaliteet. Kokkuvõttes peidab peen, pealtnäha haaramatule ja metafüüsilisele loovuse mõistele tuginev klastri mõiste endas puhast ja julma, ideaalis võimalikult suurele süsteemile rakendatavat majandusloogikat. Ja kui sihiks on suur süsteem, siis ei tõota see sageli midagi head üksikisiku heaolule ja eneseteotusele. Päris ilmselt ei saa loomemajandus olla mingi eriline supp, mida keedetakse liberalistliku turumajanduse paja teises servas.

Kes vana asja meelde tuletab…

Koostöö ja totaalse loovuse retoorika kõrval on loomemajanduse kontseptsioonis natukene juttu ka vanadest ja tuntud asjadest nagu maksusoodustuste, sotsiaalsete garantiide ja autorikaitse teema. Arvesse võttes, et neist asjust on räägitud kaua, kuid poliitiline ta
he ei ole toonud mingeid erilisi muutusi – miks peaks arvama, et loomemajanduse statistika korrastamine ja täiendamine annavad põhjust nimetatud teemade positiivseks lahendamiseks? Veel vähem annavad selleks lootust ka võtmeisikute avaldused. Päevalehes toob kultuuriministeeriumi loomemajanduse spetsialist Ragnar Siil loomemajanduse teema puhul positiivsete näidetena disaini ja turismi, räägib kultuuritehastest ja inkubaatoritest ning sellest, et tegelikult peaks asjaga tegelema hoopis majandusministeerium. Üsna asjastunud kujutlus ja puhtaid rahavooge esindavate alade eelistamine ei mõju kuigi julgustavalt, mõeldes kultuurialadele, millel on tähtis roll inimese vaimses elus või kohalikus elus. Kuidas saavad majandusinimesed aru sellest, kes on kelle ja mis mille jaoks, sellest andis üsna kõneka pildi ka Audentese ülikooli loovmajanduse lektor Veiko Jürisson, kes väidab juba viidatud Päevalehe numbris, et loomemajanduse kaardistamine on vajalik selleks, “et suunata üksikuna tegutsevaid loovüksusi või isiksusi koostööle ja ühiseid püüdlusi toetava majandusklastri kujundamisele”. Suunamiste üks tõhusamaid hoobasid on kindlasti raha – toetused või eelarve. Ja majandusklastrisse suunamine tundub olevat hoopis üks teine asi kui LM propagandistlik sõnum, mis räägib loovuse üleüldisest ergutamisest ja toetamisest. Kõneldes loomemajandusest, toob Jürisson esile elamusmajanduse, sümbolite ja reklaamide tarbimise. Arusaamine kultuuri ja inimese suhtest väljendub arvamuses, et “samas pole loomingul kunagi olnud nii suurt tarbijaskonda, alates kultuurinautlejatest kuni elustiilifännideni…” Kas pole elustiil (sotsiaalse staatuse asjastamine) ja nautlemine vaid kultuuri kaks, sealjuures nüriduseni üleekspluateeritud  funktsiooni paljudest, mille hulgas olulisemad on näiteks ühiskonnakriitika või eksistentsiaalse inimliku osaduse loomine… Ju saabki LM kontseptsiooni rakenduses määravaks see, kuidas selle elluviijad määratlevad teatud baasmõisteid…

Kindlasti peitub LM ideestikus positiivseid impulsse. Suhtumisi muutes võib see ehk tasakaalustada idealismi ja pragmaatika suhet kultuuris. Väärtustades loovust kõige üldisemas mõttes, tõstab LM ehk ka kultuuri kui erilise nähtuse tuhmuvat autoriteeti. Kui aga asi peaks jõudma seaduste ja eelarveni, konkreetsete projektide, hinnangukriteeriumide ja organisatoorsete ümberkorraldusteni, siis  on loomeinimestel ja institutsioonidel igati põhjust kohal olla – selleks, et optimeerides ja klasterdades jääks ikkagi kesksele kohale looja kui üksikisik. Ja veel enam selleks, et elustiili ja naudingute tootjate kõrval jääksid ellu ka need, kes vahendavad (näiteks) kibedaid või kummalisi sõnumeid siinilmas inimesena olemisest.

Intervjuu filosoofi ja tõlkija Margus Otiga Henri Bergsoni “Essee teadvuse vahetutest andmetest” ilmumise puhul.

Henri Bergson, Essee teadvuse vahetutest andmetest. Tõlkinud Margus Ott. Ilmamaa, 2006. 192 lk.

“Avatud Eesti raamatu” sarjas äsja ilmunud Henri Bergsoni “Essee teadvuse vahetutest andmetest” on sul juba teine Bergsoni tõlge pärast “Loovat evolutsiooni”. Kas see on olnud juhus või teadlik valik? Kas kavatsed samas liinis jätkata ja edaspidigi seda filosoofi eestindada?

Bergson on mind tõesti juba mõnda aega huvitanud. Bergsoni mõtlemine on mind värskendanud ja ma loodan, et see võib ehk ka teisi värskendada. Bergsoni kirjutatust peaks lähitulevikus ilmuma Akadeemias artikkel “Sissejuhatus metafüüsikasse” ning edaspidi ehk veel midagi. Kunagi kuulutati Loomingus välja artikkel, mille Bergson oli kirjutanud Nobeli kirjanduspreemia kättesaamise puhul peetava kõne asemel (kuna tal polnud võimalik haiguse tõttu Rootsi sõita), kuid see tõlge jäi ilmumata. On olemas ka kokkulepe “Aine ja mälu” tõlkimiseks ja ma loodan, et see järgmisel aastal ka trükivalgust näeb. Siis oleks Bergsoni neljast põhiteosest kolm tõlgitud, mis on päris hea saavutus mu meelest.

Millise koha need kaks tõlget sinu arvates eesti kultuuris täidavad? Kas Bergson on ka tänapäeval aktuaalne?

Nad täidavad eesti kultuuris koha, mille filosoofia kultuuris täidab. Kui järgida Deleuze’i-Guattari ideed, siis on filosoofia koos kunsti ja teadusega üks arhetüüpne loominguvald. Looming aga pole pelgalt kultuurifakt, vaid eeskätt eksistentsiaalne sündmus ehk nagu Bergson ühes oma essees kirjutab, võib see õpetada meid “paremini elama”. Paremini eeskätt selles mõttes, et olla tihedamalt ehk läbipaistvamalt vahekorras iseendaga, teiste ennastega ja Ise endaga. Bergsoni kestusemõiste võib selles suhtes teeotsa kätte näidata.

“Loovat evolutsiooni” teavad kõik vähemalt pealkirja järgi. Kas “Essee teadvuse vahetutest andmetest” täiendab kuidagi meie arusaama Bergsonist?

Bergsoni neli põhiteost “Essee teadvuse vahetutest andmetest” (edaspidi TVA), “Aine ja mälu” (AM), “Loov evolutsioon” (LR) ja “Moraali ja religiooni kaks allikat” (MR) moodustavad kaunis ühtlase terviku. Muidugi on Bergsoni mõtlemine neljakümne kolme aasta jooksul, mille sisse mahub nende raamatute ilmumine, nüansseerunud, ent kõik nad voldivad lahti Bergsoni keskset kestuse-intuitsiooni. Kestusemõiste esitab Bergson TVAs, oma esimeses teoses, ja arendab selle alusel kahe (ruumilise ja kestusliku) paljuse ideed, mis on Bergsoni edasises mõtlemises kesksel kohal ning mis on ka teisi filosoofe oluliselt inspireerinud, näiteks Deleuze’i. 

XX sajandi alguse Eestis tundsid ärksamad haritlased Bergsoni “Loovat evolutsiooni” tänu venekeelsele tõlkele. See olla päris palju ka meie vaimuelu mõjutanud. Rääkimata prantsuse ja muu Euroopa kirjandusest – olgu või Prousti ajakäsitus, kui mõni palju leierdatud näide võtta. Mitte alati ei huvitu loomeinimesed filosoofiast. Mida siis Bergson neile ikkagi nii revolutsioonilist ütles?

Mis puudutab Bergsoni mõju, siis tuleb siin mängu kaks tegurit. Esiteks tema stiil ja sõnavara, mis on ligipääsetavad ka ilma filosoofiaalase eelhariduseta – mida ei saa just iga filosoofi kohta ütelda. Anti Bergsonile selle eest ju Nobeli kirjanduspreemiagi. Nõnda pääsesid haritlased talle suhteliselt kergesti ligi ning see lõi mõju avaldamiseks või huvi tekkimiseks soodsa keskkonna. Teiseks aga on oluline Bergsoni intuitsioon rääkida kestusest ja sellega seotud teemadest (vabadus, mälu, aru, tunne jne), mis on üleajaline. Bergson puudutas ja puudutab (nagu iga ehtne filosoof) midagi inimese eksistentsi tuumast, ja ta tegi seda (nagu iga ehtne filosoof) uuesti algusest alustades. Bergson ütles: “Kogege oma tegelikku kestmist” ja näitas, mis sellest tuleneb. Kestmine tähendab seda, et lisaks järgnevale hetkele on mul “meeles” kõik eelnevad seisundid, iga järgnev hetk põimub läbi kõigi varasemate hetkedega, sest vastasel juhul poleks kestmist, vaid ainult hetkelisus, kus üks hetk kõrvutub teise hetkega, moodustamata üht tervikut. Nõnda põhineb kestus ontoloogilisel mälul, millest psühholoogiline mälu on saadud teatava kitsenduse teel: mälutervik miinus kõik see, mis mind eksistentsiaalses mõttes “ei huvita” (sellest räägib ta AMis). Iseenesest on mul kogu aeg kõik meeles, aga teadvuslikult on mul parasjagu meeles ainult nii palju, kui haakub minu kehalise tegutsemisega või seda laiendava vaimse tegevusega. Nõnda on eksistentsil kaks plaani (TVA “süvamina ja pindmina”): vaimline kestus ning kehaline tegutsemine, teadvusseikade läbistumine ja kehaline kõrvutumine. Siit edasi minnes saab näidata, kuidas need mõlemad (kestus ja keha-tegutsemine) on Kestuse kaks külge. Sellega tegeleb Bergson juba põhiliselt LEs.

Revolutsiooniline võis olla see, kuidas Bergson näitas olendi tuuma, mis ei sõltu keelest, kultuurist ega ühiskonnast (neil viimastel on oma roll teeviitadena, aga need pole tee ise). Muidugi oli oma osa vulgariseeringutel, tekitasid need siis negatiivseid või positiivseid reaktsioone, kuid see ei puutu enam asjasse. Siinkohal tahaksin anda filosoofia puhul ühe soovituse: kui vähegi võimalik, lugege filosoofi ennast, mitte tema kohta kirjutatud juttu mõnest teatmeteosest või õpikust. Viimastel pole pahatihti filosoofi mõtlemisega mingit pistmist.

Oled lõpetanud Eesti humanitaarinstituudi filosoofina ja õppisid sealsamas ka prantsuse keelt. Selline teadmiste kooslus on meie oludes üsna haruldane. Oled vist ideaalne inimene prantsuse filosoofilist mõtet vahendama? Kas praegune ülikooliharidus loob sinu arvates piisavalt selliseid kultuurisildu, et keeleoskaja inimene on ühtlasi ka mingi muu ala spetsialist?

Mis puudutab keeletundmist ja “alatundmist”, siis on vist pigem niipidi, et mingi ala inimene oskab ka võõrkeeli, ja see on Eestis ilmselt paratamatu. Ka filoloogide koolitamise puhul on äärmiselt oluline, et nad ei kapselduks ainult tõlkimise tehnikasse, ainult keelde ega isegi ainult kirjandusse. Eluoluline on avatus teistele valdadele, kuigi ülikoolide muutumine tööstusharuks (jah, läänes muutub kõik tööstuseks, ka haridus…) seda ei soodusta. Ma õppisin EHIs ja seal oli õnneks tihe läbikäimine väga erinevate alade inimeste vahel – kuuldavasti on see praegugi säilinud.

Mis puudutab konkreetselt filosoofiat ja prantsuse keelt, siis EHIs on veel terve hulk inimesi, kes on mõlemat õppinud: filosoofide poolelt näiteks Mart Kangur, Eik Hermann, Margus Vihalemm, filoloogide poolelt näiteks Heete Sahkai, Jaanika Sild, Heigo Sooman jt. Osa neist on ka prantsuse filosoofiat eesti keelde vahendanud.

Bergsoni eestindamine on mõnes mõttes lausa eesti filosoofiatõlkekultuuri arengu sümbol. Nagu tean, alustati “Loova evolutsiooni” tõlkimist juba kümmekond aastat tagasi, tegijateks tollased üliõpilased. Tookord ei saanud asjast asja, kuid inimesed arenesid, tõlkekultuur arenes ja nii jõutigi viimaks õnneliku lõpptulemuseni. Ja areng on jätkunud, sest “Essee teadvuse vahetutest andmetest”, oma teise tõlke oled varustanud juba kommentaaride ja sõnastikuga.  Kuidas kogu seda arengut kommenteerid?

Üks neid toonaseid üliõpilasi, kes tõlkis poole raamatut, oli Heete Sahkai, kellest on praeguseks saanud viljakas keeleteadlane ja tõlkija. Tema toonane noore tõlkija töö tahtis üksjagu toimetamist, aga teine pool raamatut oli toimetamiseks üldse liiga kehv – sa ise tegid toona küll toimetajana tubli tüki tööd ära, aga asi jäi lõpuks ikkagi soiku. Hiljem liikus raamat Kuprast Ilmamaasse ning minu huvil ja Ilmamaa toetusel sai asi taas üles võetud ning nii ma tõlkisin-toimetasin LE valmis. Siinkohal soojad tänusõnad Ilmamaale ja konkreetselt Mart Jagomäele
, et nad on nii palju filosoofia tõlkimist soodustanud (see on kaunis erandlik nähtus), millest annavad tunnistust arvukad “kirjud” raamatud, lisaks “Eesti mõtteloo” sarjale.

Sõnastik oli tegelikult ette nähtud juba LE juurde, aga jäi siis miskipärast välja. Nüüd sai see viga parandatud ja ka LE sõnastik pandud TVA tõlke juurde.

Kas see sõnastik on su omalooming või hakkab prantsuse filosoofiatõlgete sõnavara ka juba ühtlustuma?

Suuresti on see omalooming, osalt koostöös kaasvõitlejatega. Tõlkeid on siiski veel vist liiga vähe, et sõnavara väga jõuliselt ühtlustuks. Ikkagi peab iga tõlkija veel ise sõnu leiutama. Pealegi pole välistatud, et mõned tõlkevasted edaspidi tõlkijate poolt paremate vastu välja vahetatakse.

Annad EHIs praegu prantsuse filosoofia tõlkimise kursust. Kas tahad tekitada järelkasvu? Kas oled meie filosoofiatõlgetega rahul või on see asi ikka veel lapsekingades?

Ma ei tahaks tekitada järelkasvu selles mõttes, et inimesed kasvaksid minu järgi. See oleks väga halb nii neile kui mulle. Küll aga võib-olla etümoloogilises mõttes järel-kasvu, s.t et loengu järel, loengust saadud impulsi ajel inimene kasvab, iseenda järgi, nii õppejõud kui üliõpilane.

Filosoofiatõlgete kohta ei oska ma anda üldhinnangut. Eestkätt on muidugi väga hea meel, et ikka tõlgitakse. See loob eeldused, et tulevikus kirjutatakse ka rohkem algupärandeid, kus mõeldakse asjast endast lähtuvalt. Filosoofia traditsiooni on hea tunda selles mõttes, et vastasel juhul on kerge langeda liiga primitiivsetesse mõttekonstruktsioonidesse. Traditsioon on impulsiks mõtlemise nüansseerimisele, see on trampliin. Ja kui lugeda midagi emakeeles, mõjub see ikkagi tugevamini ja vahetumalt kui võõrkeeles.

Prantsuse filosoofilisest mõttest on tänu “Avatud Eesti raamatule” siiski mõningane ülevaade olemas. Mis vajaks veel (esmajärjekorras) tõlkimist?

Gilles Deleuze. Tõlgitud on ainult üks tema Félix Guattariga kahasse kirjutatud raamat, mis on küll huvitav, aga mitte keskne. Ometi on tegemist ühe üldse kõigi aegade suurima filosoofiga. Võiks tõlkida ka Raymond Ruyer’d. Nimesid on tegelikult palju rohkem, kui vahest arvatakse. Prantsuse kultuuriruum on terve omaette tsivilisatsioon tohutult põnevate mõtlejatega, kellest paljud on paraku väljaspool tundmatuks jäänud.

Milline on sinu kui filosoofi suhe prantsuse poststrukturalismiga või sellega, mida parema ühise nimetaja puudumisel selle alla paigutatakse? Prantsuse mõtteloost paistab just see suund tänapäeval eriti huvi pakkuvat. Bergson pole kaugeltki nii populaarne, kui seda sõna filosoofi puhul kasutada sobib.

Bergsoni kohta võib ütelda, et ta on viimasel ajal üha rohkem jälle esiplaanile tõusnud. Tema retseptsioonile mõjus halvasti, et temast ei jäänud järele rikkalikku arhiivi (oletatakse, et ta naine olevat Bergsoni enese tahte kohaselt suure osa tema paberitest ära põletanud), mida uurida ja mille alusel uudseid järeldusi teha. Aga suuresti just tänu ühele “poststrukturalistile”, nimelt Gilles Deleuze’ile, on Bergson hakanud taas oluliseks muutuma ja ta on “põranda alt” välja tulnud. Bergson oli XX sajandi alguses erakordselt populaarne, sajandi keskpaigaks aga väga ebapopulaarne. Nüüd on ehk jõudnud kätte paraja retseptsiooni aeg.

Filosoofina teatavasti ei töötata. Kas tõlkimine on sulle filosoofihariduse hea praktiline väljund?

Filosoofiahariduse kõige parem praktiline väljund on elu ise ja elamise eest tõesti üldjuhul palka ei maksta. Aga kui inimene on ülikoolis filosoofiat õppinud, siis tema erialane eneseväljendus on õpetamine, kirjutamine, tõlkimine. Eesti oludes on viimasel rubriigil tõepoolest üsna oluline roll.  

Mida oodata rahvusvaheliselt konverentsilt “Kultuurijuhtimine muutuvas keskkonnas”, mis 23. ja 24. novembril Tartus aset leiab? Kindlasti palju huvitavaid ettekandeid, kultuuripoliitiliste visioonide kirjeldusi ja kultuurijuhtimise praktilisi näiteid. See, mida me sellest õpime ja kuhu õpituga edasi liigume, on juba meie teha. Kas me üldse saame aru, kus me praegu oleme? Milline on meie kultuuripoliitika, milline on iga inimese roll selles, kui sidus ja pidev see roll on ja kui kindlad on igaühe väärtushinnangud?

Ses osas on pilt õigupoolest väga segane. Kultuuris osalejad – kogejad, loojad, vahendajad, ametnikud ministrini välja – võivad oma eelistusi ja hoiakuid mõne päeva jooksul ümber mõtestada; mitte ehk isegi niivõrd kasu eesmärgil, vaid lihtsalt seetõttu, et kõik teised muudavad pidevalt oma suhtumist. Ühte või teise ehitisse, autorikaitse finessidesse, võimusuhetesse, elatusvõimalustesse. See ta on, see “muutuv keskkond”.

Ju on sajandid võõrvõime õpetanud meid laveerima ja vigurijutte puhuma, üksteistki üle kavaldama, ja nii ei saa ükski vastandus päriselt välja kujuneda ega ka laheneda, ükski ideoloogia ega poliitiline meedegi kunagi täielikult teostuda. Kultuuri kogemine, loomine, vahendamine ja juhtimine tänases Eestis on kui üks mättalt mättale hüplemine uduses soos.

Mõnikord pakub elu ka siiski üllatavalt selgeid kultuurikaemuslikke vastandusi, mis kätkevad püsivate väärtushinnangute põrkumist, mitte pelka positsioonisõjakest; aga seda juhtub siiski harva, sest selleks on vaja inimesi, kes on oma tõekspidamistes lõpuni kindlad. Näiteks eestivenelaste hulgas tundub sagedamini ette tulevat inimesi, kes oma kindlaid tõekspidamisi kartmata kuuldavale toovad, ehkki (või just kuna) nende pinnalt tegutsemine vähemasti selles ilmanukas neile veel raskemaks võib osutuda. Sõna ise ongi juba kultuuriline tegu.

Loomemajanduse letikesed

Nõnda ilmneski üks selge vastandumine tänavuse kirjandusfestivali “Prima vista” Narva päeval, kui sealsed lugejad leinasid suletud Radugat ja sekkusid aktiivselt literaatide ümarlauda mõtteavaldustega, kuidas eestivene kirjanikud oma loomingut nüüd peaksid avaldada saama. Jõulise ja teatraalse soologa astus üles kodanik A: heledais riietes ja stetsoniga, musklis ja kiilaspäine – nagu Kaur Kender oma parimail sinekuuripäevil. Sõnum: lõpp halale, ma õpetan teid projekti kirjutama ja ennast turustama, me anname midagi kogukonnale ja saame ka ise rikkaks.

Talle vastas kodanik B: habetunud ja elatanud, ilmsesti dissidentliku taustaga haritlane, lihtsa olemise ja iroonilise muhelusega. Mida me kuuleme? pilkas ta. Poeedid anuvad võidu: andke mulle letike! Andke mulle letike, millel ennast müüa! Kui ometi on kirjanduseks piisanud ka pliiatsist ja paberist – ja ülejäänu on juba midagi muud…

Ehk ei mäleta ma enam päris täpselt kõiki repliike – tüpaaže ja eluhoiakuid aga küll. Ja õigupoolest olid mõlemad oma kategoorilisuses sümpaatsed. Õigupoolest mindi lahku üsna sõbralikult, selginenud eluhoiakuid vastastikku tunnustades.

Eestlased, nagu öeldud, ajavad asjad märksa keerulisemaks. Siunavad tihtilugu kuluaarides üksteise karjerismi ja samas haaravad ise ahnelt igast pakutud eduvõimalusest. Tahaks ju mõlemat head: olla uhke, aus ja vaba, ent ka toidetud, katetud ja pärjatud. Kui ka mõlemat korraga ei saa, siis kuidagi ikka peab saama. Ja nii me siis juba mõnda aega arutleme “loomemajanduse” võimalikkuse üle. Eesti Päevaleht avaldas 30. septembril lausa selleteemalise eri-laupäevalisa ning 3. novembri Sirp võttis seda ka mitme kirjutaja abiga kommenteerida; mõtteid-märkmeid on olnud ka Postimehes.

On tähelepanuväärne, et selles arut­elus leidub küll jaopärast radikaalseid eitusi (Kivisildnik mainitud laupäevalisas, Peeter Laurits Sirbis), ent tulised jaatajad on üllataval kombel kas kõrvale jäänud või kõrvale jäetud. Tõnis Paltsu huvi Richard Florida teooriate vastu sai ilmsesti otsa koos tema linnapeastaatusega (ja varikirjutajate koostöötahte kadumisega); Urmas Kõivult või Riho Rõõmuselt pole arvamust küsitud. Juba meedium ise suhtub loomemajandusse teatava kahtlusega ja jätab nõnda jälje ka arutelule.

Mitte et ma selle vastu väga protestiksin – olen ka ise sügavalt skeptiline kultuuri turunduskeelde tõlkimise osas (vt Sirp 25. VIII) , ent seda huvitavam oleks kuulda tõsiseltvõetavat argumentatsiooni. Eesti Päevalehes esinevad loomemajanduse apologeedid räägivad end aga pidevalt puntrasse.

Eriti põnev on jälgida ministeeriumi palgalise loomemajandaja Ragnar Siili intervjuud: ma pole kuskil mujal täheldanud kahe diskursuse lõhe niivõrd värvikat avaldumist. Ta pole kindlasti kaugeltki rumal ega paha mees – aga ju ta isegi tajub, et peab vastastikku tõlkima keeli, mille kõnelejad üksteist sugugi ei usalda. Ühelt poolt arutleb ta: “Miks see ei peaks olema osa haridusest, kuidas ennast müüa, kuidas turustada? [—] Ma küll ei usu, et oleks kunstnikke, kes ei tahaks osata oma loovuse või intellekti najal paremini ära elada.” Teiselt poolt vastab ta küsimusele, kas loovuse najal äraelamine peakski olema kunstnike eesmärk: “Ei peaks! Ma ei arva, et peaks! Kindlasti ei peaks!” Ühelt poolt “tegelikult on vaja kahe valdkonna suuremat integratsiooni”, teiselt poolt aga “õpetada majandusinimestele loovusaineid ja – veelgi olulisem – anda loovatele inimestele majandusaluseid” (rõhk minult – B. V.).

Veiko Jürisson üritab samas lehes ületada lõhet maagilisel viisil, ilu- ja võlusõnadega: “Elu on näidanud, et loomemajanduse mõiste jääb paljudele loomeinimestele võõraks, võib-olla isegi vastuvõetamatuks. Neil on kindlasti õigus, kui nad ütlevad, et majandusega sidumine devalveerib loomingu mõistet, eriti ainukordse individuaalse loomingu seisukohalt vaadates. Samas pole loomingul kunagi olnud nii suurt tarbijaskonda alates kultuurinautlejatest kuni elustiilifännideni, kes võivad samas ise olla loojad teadmistepõhises majanduses, külvates innovatsiooniga igasse eluvaldkonda üha enam loovust.” Sulnis, aga mida me siis nüüd sellest teada saime? Vili voogab, vasar taob.

Me majandame siiski

See ongi tolle loomemajanduse-laupäevalisa suurim puudus: palju leheruumi on kulutatud loomemajanduse idee üldsõnalisele õigustamisele, ilma et sellega hakkama saadaks, positiivsetele näidetele tegelikust kultuurielust (näiteks Mart Niineste ja Rein Fuksi repliigid alternatiivmuusikast) on aga jäetud ruumi jaopärast ja viiluti. Domineerima jäävad kriitilised hääled, eriti kunstivaldkonnast (Ando Keskküla, Maarin Ektermann, Rael Artel). Kunstiinimeste võit? Aga… me majandame ju siiski. Ja sageli mitte just edutult.

Nõnda võikski püstituda üks tuleva kultuurijuhtimiskonverentsi keskseid küsimusi: mil viisil ja mis ajenditel loomemajandus Eestis ometigi toimib ja areneb? – just ennekõike omaalgatuslikul tasandil, kuivõrd teatritele-orkestritele-muuseumidele pole ju majandusliku toimetulemise imperatiiv tegelikult mingi uudis. Teine keskne küsimus: kas praeguste võimutaotlejate kultuuripoliitika on valmis toetama kultuurilist väikeettevõtlust või plaanivad selleski osas selget vahet? (Kui sa pole turuliider, siis sa oled saast; edukaim saab kõrgesti privilegeeritud ülemvasalliks, teised suretatakse välja.)

Kuskil pole loomemajandus, kultuurijuhtimise ja kultuuripoliitika dilemmad praegu nii selgelt esil kui Tallinna Kultuurikatla juures. Väärt kodanikualgatus ja Tallinna linn rääkisid üksteisest mõnda aega mööda, kuni leidusid lobistid, kes katla ja kultuuripealinna edupotentsiaali ühte sidusid – ja tuligi suur erarahasüst, peeti ilusaid kõnesid ja tehti suuri (äri)plaane.

Ent edulootustest tulenev retoorika teeb ettevaatlikuks: paremal juhul on see sisult vägagi ambivalentne. Kultuuritehase rajaja Mad
is Mikkor deklareerib: “Praegune Kultuuritehas jätab avalikkusele pigem alternatiivse kultuurikeskuse mulje, aga kuna selle asukoht on nii tsentraalne, hakkab siin ilmselt käima nii turiste kui ka kohalikke ning nii konventsionaalsemat kui ka alternatiivsemat kunstipublikut. Seetõttu tahab linn siin näha vastuvõetavat keskust, ilusat ruumi, et poleks mitte vaid head näitused koledas ruumis, aga ka sisukas kultuuritegevus hästi renoveeritud tööstushoones” (Sigrid Laev, “Kultuurikatlamaja saab viie aastaga korraliku remondi”, Eesti Päevaleht 24. X).

Kas seda ei tuleks mõista nii, et linn ja ka riik toetab alternatiivset kultuurikeskkonda vaid siis, kui see on “ilus” ega peleta eemale konventsionaalsemat publikut? Võrdluseks Ragnar Siil loomemajanduslehes: “Palju on räägitud Tallinna kultuuritehasest või kultuurikatlast. See on koht Tallinna kesklinnas, vanalinna müüri ääres, aga see on praegu kinni, linlasele suletud.” Nagu poleks olnudki festivale, kontserte, ruumi ennast kui võimalust…  Ruum pole ju olnud füüsiliselt suletud; aga keegi kehtestab ülevalt mingisuguse esteetilise piirangu, millest edasi ei tohi kultuurikeskkond enam kodanikele vastuvõetav olla ning mille väärtusi ja eeliseid isegi ei vaevuta selgitama. Ei – saage ilusaks, siis laseme lapsukestel teie juurde tulla. Ja katlakütjad ise on sellest aru saanud ning mängivad kaasa…

Ideid muutusteks kultuurirahastamises

Võib-olla lähebki kõik hästi. Nagu loodab 3. novembri Sirbi esikaanel Jürgen Rooste: “Sellest peab tulema linnakodanikele avatud ruum, selline paik, kus saaks käia, olla ja teha. Viru keskus tühjeneks siis vähemasti osaliselt hängivast seltskonnast, kellel oleks uus koht, loovat vaimu erutav paik, kus edasi hängida. Sotsiaalse funktsiooniga (aga muidugi ka rahvusvahelist kõrgkultuuri ahvatleva) kultuuriasutusena oleks projektil juba jumet. [—] Sakala keskuse kohale kerkib uus Coca-cola Plaza ja Viru keskuse laadne kultuuri- ja ärikeskus (eks aeg näita, kumb), seega võiks sadama ligi olla säärane veidi boheemlaslikum, mugavam, avatum, räpakam pesa, kus lipsuga mehed noori bändipoisse ära ei ehmata…” (“Kultuurimajade aeg”).

Kui läheb nii, siis teeb Tallinn nimelt seda, mida kogu Euroopa kultuuris just praegu hädasti vaja on: taasloob vabaks sotsiaalseks suhtluseks vajalikku avalikku ruumi (vt intervjuud kultuurijuhtimiskonverentsi ühe peaesineja Milena Dragičević Šešićiga). Ent kas Kultuurikatla glasuurimise käigus jääb (usutaval ja ärksal moel) alles too alternatiivkultuuriline säde, mis kultuuritehased on sünnitanud – või toimub edaspidi vaid avangardse mõtte turvaline simuleerimine maksuvõimelistele turistidele ja meelelahutust otsivale väikekodanlusele?

Küsigem ka – ja see on kolmas oluline küsimus kultuurijuhtimise konverentsiks –, kas Kultuurikatel on üks märk sellest, et ometi kord hakatakse rahalisi ressursse panustama ka loojatesse ja nendesse, kes uues avatud ruumis tahavad loojaiks saada (kõigi selle valusate vaimsete järelmitega, kohustusega austada ka toitvat kätt). Või on suurim võitja taas mõni ehitusmagnaat, kes hiilgab  meedias majandusgeeniusena, aga ei häbene ikka ja jälle linnale-riigile tunnistada, et näe, selle objekti kulude kalkuleerimisel panime mõne või mõnekümne miljoniga puusse ja et ehk saaks siis natuke raha juurde (tõepoolest, ma ei tea ainsatki näidet nii saamatult majandavast kunstiinimesest!)

Mitte et ma siin põhimõttelist rikkaviha propageeriks. Vastupidi – metseenid vajavad ka riigilt palju suuremat tänu ja tunnustust, kui nad seni on saanud. Näiteks rikastelt rikastele ümberjagamise süsteemi kaudu. On selge, et looduserüüstajate ja laevavägistajate käest peab riik suured rahad kiiresti ja jõuga ära võtma, muidu on nad ohtlikud endale ja teistele. Ent selle asemel, et pudistada see mõne poliitkampaania korras laiali neile, kes raha paari pudeli või odava teleka peale ära kulutavad, tuleb see anda nendele, kes hoolitsevad rahva suuremahulise kultuurilise harimise eest.

Ehk siis – kui näiteks Manitski, Kilk või Kuulmann teeb suure annetuse kultuurile, siis saab ta selle summa ebakultuurseid sigadusi teinud Kruuda või Pandi hiigelvarandusest tagasi. Karm, kuid õiglane süsteem, ühtaegu julgustab ja ohjeldab neid, kellele meeldib end Eesti eliidiks pidada.

Et miks mitte jagada seda raha otse kultuuriinimestele? Praegu saame ju häbematult väikesi stipendiume? Ning mööngem, et meie rahvusvaheliselt eeskujuliku Kultuurkapitali bürokraatia muutub üha talumatumaks ja alandavamaks. Iga paarisaja krooni kasutamist täpsustatakse mitu korda üle – kas oli ikka tähtajaline ja sihipärane? Kulla ametnikud, kui me, kultuuriinimesed, oskaksime raha vasakule toimetada, teeksime seda tunduvalt suuremas mahus (ehkki majandusmees Viioli tasemele vaevalt keegi jõuab).

Sellepärast teen Kultuurkapitalile ettepaneku: lõpetame aja, paberi ja hoiustusruumi raiskamise ning teeme õige nii, et kuni 50 000-kroonise eelarvega projektide puhul piisab aruandeks toetatud raamatu  või plaadi saatmisest, näituse või kultuurisündmuse puhul fotode saatmisest. Loojale jääb rohkem aega ja energiat põhitegevuseks ja ametnikele aega valvata nende üle, kelle puhul tõesti suured summad ja finantsvilumus mängus.

Kuidas inimesehakatisest inimene teha

Tõtt-öelda ei toeta ma ka loomeinimeste elatamist pelgalt stipi najal, kui seda ei tingi just tervislikud põhjused. Mil määral motiveerib sinekuur tööd tegema? Mitte ennekõike püsiva ja õitseva majanduskasvu tagamiseks ega isiklikuks äraelamiseks, vaid tööks iseendaga, enese ärksas vaimses tegevuses hoidmiseks – pidevaks otsimiseks ja leidmiseks, millel kultuuri elujõud ju püsibki? Sest ärgem küsigem, kui hästi mujal Euroopas loomeinimesed elavad, küsigem, kui palju luuakse suurt, inimestele eluliselt vajalikku ja nõnda üle aegade püsivat kunsti? Või pole see ammu enam eesmärk ja igaüks ongi määratud oma õnne kallal nokitsema?

Miks ka mitte. Kinnisvaraarenduse kõrval ja kiuste areneb üha ka produktivaba kunst: linnaruumi varjatud paikade, piltide ja helide tajumine, sensoorne loovus, poeesia ja pidu sinus eneses. Pole ilmtingimata vaja hoonet ega haldamist, pole vaja turundust ega siis toetustki. Loomemajandust on sellele pea võimatu rajada, kuid paljugi põnevaimat ja lootustandvaimat toimib just sellises, kõige sõltumatumas kultuuri osas.

Ent on ka arusaadav, kui sellest paljudele loojatele ei piisa – sest sellest ei ela ära, ei kehaga ega enesehinnanguga. Inimene vajab ju identiteeti, oma iseolemise õigustamise ideoloogiat – ja “kirjanik” või “kunstnik” tekitab kaaskodanikes siiski vähem lolle küsimusi (või küsimusteta ärapõlgamist) kui “lillenuusutaja” või “tuulekuulaja”.

See enesehinnangu, ise-olla-lastuse küsimus on paljudele mu tuttavatele loomeinimestele palju olulisem rahast – keegi ei ütle ära lisatulust, kui ei pea seejuures oma hinge ja elukaemusega vastuollu minema. Seda peab silmas pidama ka iga kultuurijuht ja kultuuripoliitik. Peab silmas pidama ka arenev Kultuurikatel kui loomemajanduse katsetehas. Sellel on mõtet, kui see on inimkeskne, kui see annab väljundi neile loojatele, kes meil olemas on, ja on valmis maksma neile kursuste eest, kus nad õpetavad just seda, milleni ise oma kunstilistel otsingutel ja elukogemises on jõudnud (teadvustades muidugi, et õpilased peavad leidma oma tee).

Kui Kultuurikatla õpitoad hakkavad sihiteadlikult täitma “tööturu tellimust”, värvates loovisikuid ametnike poolt konjunktuuriuuringute põhjal kehtestatud “õppekavu” täitma, või siis pakuvad loovinimeste tolastamise kaudu pelka närvelõdvestavat taidlustegevust neuroosis kontoriametnikele, siis on asi untsus. Loomeinimesed ei pea ära tegema ülikoolide ja psühholoogiliste nõustamiskeskuste tööd. Me saama olla meie ise – jääma meiks endiks, saama m
eiks endiks. Selles oleme kõige andekamad ja ühiskonnale kõige kasulikumad.

Ja isegi kui kõik see õnnestub, tekib küsimus – miks peab selleks eraldi maja ehitama? Miks ei võiks see juba täna toimuda Eesti koolides? Mida on haridusministeerium teinud selleks, et õpilased õpiksid midagi ka elusalt kirjanikult, kunstnikult või näitlejalt, ja mitte ainult ühekordse “vaadake, kes külla tuli”-tunnikese raames, vaid püsivalt? Minu teada mitte tuhkagi. Veendagu mind vastupidiseks.

Tõstaks või haridus- ja kultuuriministeeriumi kokku tagasi. Ainult et jah – kust võtta vajalikul hulgal mõlemas vallas võrdselt kompetentseid inimesi (kelle jaoks tegelikult ei ole “mõlemat valda”, vaid üks teadmine, kuidas inimesehakatisest inimene teha)?

Seegi on küsimus tulevasele kultuurijuhtimise konverentsile ja edasistele sellesarnastele.