Alates 8. septembrist on Lastekodu galeriis avatud inglise kunstnike Ed Lehani ja Dean Blunti näitus, kuraator Aliina Astrova. Avamisel annab loengut Miami galerist ja kuraator Clayton Deutsch (Formalist Sidewalk Poetry Club, Miami). Loeng toimub kell 6pm. Kutsume Teid tutvuma näitusega alates 17.
Leelo Tungal
-
Londoni kunstnikud Lastekodu galeriis
-
XXI sajandi helilooja on vaba pingest ja masendusest
Lisaväärtusena on EMA festivali kontserdid omaette finantsiline luksus: väga head maailmakollektiivid eksklusiivse kavaga ja peaaegu olematu piletihinnaga. Turumajandusest vaba piirkond muidu rahanappusest pingelises kultuuripildis – tõeline kingitus.
Teiseks aastate lõikes silma hakanud momendiks on ida ja lääne uue muusika kollektiivide/heliloojate esindatus. Eelmisel aastal köitis Odessa slaavilikult üliintensiivse tšelloduo ja Lyoni ansambli Atelier de XXe siecle esitus- ja repertuaarivõrdlus. Selleks aastaks oli kutsutud lausa keskuste, Moskva ja Viini esindajad. Pierrot Lunaire Ensemble Wien kontserdilt jäi kõige põnevamalt kõrvu 1990ndate esimese poole ja viimase aja muusika erinevus.
Klaus Langi “Die fenster des Universums” (1999) balansseeris vaikuse ja heli piirimail. Imevaiksed ja väikese amplituudiga viiuli- ja tšello-glissando’d lubasid, hoidsid publikut pinge all ootusärevuses, et kohe tuleb midagi – läheb lugu lahti. Pikkade vaikushetkedega pikitud glissando’de järel tundus korraks, et klaver elavneb, aga ei. Nii muutusid muusika osaks ka publiku toolikriiksatused ja muu müra, sest lavalt kostev oli nii habras ja füüsiliselt olematu. Vaimne ruum loo ümber aga täitus ja täitus… kuni lõppes kuhugi jõudmata. Ja just see oligi puänt ning väärtus. Esinejate ülesanne oli pigem mentaalse ruumi loomine kui füüsiline helitekitamine. Ja selles osas olid nad meistrid.
Müllenbachi kvintett “Dream music” (1981/90) oli ajas tagasivaatav teos: viie pilli tihedalt põimuv dissoneeriv materjal; omaette vaimukad klaveriklastrid. Esituseski märgatav aastakümneid kasutuses kaasaegse muusika tüüppagas – teatud neutraalne intensiivsus. Ei midagi uut ega meeldivat.
Ganderi pala “Welcome” (1999) näitas jälle uuemat heliloomingu-paradigmat: elektrooniliste helide naljatlev-leidlik kasutus, hõre faktuur, vaimukas materjaliesitus, laened erinevatest muusikastiilidest – eriti uusimpressionistlikust lüürikast. Nende kahe heliloomingustiili võrdluses torkab silma mentaliteedi erinevus. Varasem muusika on ülitõsine – tihe, dissoneeriv ja raskepärane helikude. Otsapidi ulatub see tagasi XX sajandi maailmasõdade süükompleksini, mis tootis ekspressiivselt masendunud kunsti. Vastukaaluks tekkisid ideetühjad vormi- ja faktuurimängud. XXI sajandi muusika aga laseb jälle hingata, on vaimukam, leidlikum ja psühholoogiliselt vabam. Samas ka neutraalsem. Kuidagi impressionistlikult eemaltvaatav, naljatlev, konstateeriv. Ei köida idee, vaid leidlikkusega.
Kontserdi ja ka XXI sajandi homo ludens’i mentaliteedi tipuks oli lisapalaks mängitud Mittereri “Idee fix”, lugu, kus kasutati suurt hulka laste muusikariistu. Jällegi mängulisus, vabadus, ebakonventsionaalsus. Interpreedid naeravad, improviseerivad laval.
Flöötidest, viiulist, klarnetist, tšellost ja klaverist koosnev ansambel oli laitmatu akadeemilisel tasandil ja samas mänglevalt loominguline: pani oma naljatlevalt artistlike duettide või laste mänguasjade kasutamisega publiku saalis muhelema.
Kui veel korra muusikaloos tagasi mõelda, siis ega barokist peale pole helilooja harmoonilist maailmapilti pakkunud. Viini klassikast algas sonaaditsüklis esinev vastandusprintsiip, siis romantismiaja haige hingega kangelase ülepaisutatud eneseotsingud, väike puhkusemoment neutraalsemas impressionismis ja edasi XX sajandi inimese olemisvalu ning groteski võidukäik.
Mis on filosoofilises plaanis uuslihtsuse ja uue heakõlalisuse taga – ja kuhu see edasi liigub?
-
Ukraina kodusõja jõujooned
Presidendi otsevalimist on suudetud edukalt praktiseerida riikides, kus on täidetud kaks tingimust. Esiteks: kandidaatide ülesseadmisel on kasutusel range eelkontroll, mis tagab, et kandidaadiks ei saa inimene, kelle iseloomus on liiga palju võimuiha või eetikas nõrku kohti. Ukrainas seda ei ole. Teiseks: valimisjärgne n-ö rahvusterviku taastamine, võitja peab suutma võita ka teise poole usalduse. Kuid Janukovit?i eeskavas oli elemente, millega teise poole toetajad ei saa mitte mingil juhul leppida, ja kui niisuguseid lubadusi püütakse täita, siis nad hakkavad vastu. See on ka põhjus, miks panin pealkirja sõna ?kodusõda?, kuigi vastutegutsemine võtab tõenäoliselt teistsugused vormid kui relvastatud vastuhakk.
Ukraina lõheneb
Ukraina lõheneb, nagu näitas valimise käik, neljas valdkonnas: ajaloolisi piire, postsovetliku ajastu majandusprobleeme, sotsiaalseid probleeme ja keelelis-kultuurilise identiteedi probleeme mööda. Eriti tõsiseks teeb aga asja see, et need eraldusjooned suurel määral kattuvad.
Kui tõmmata Ukraina kaardil sirgjoon riigi edelanurgast kagusse, Harkivi linna peale, siis kõikjal sellest joonest põhja ja lääne pool sai enamuse hääli Ju?t?enko, joonest ida ja lõuna pool aga praegune peaminister Janukovit?. See on täpselt sama joon, mis jaotab Ukraina ühelt poolt ajalooliseks vanemaks osaks (Dnepri parema ja vasakkalda Ukraina, Poola piiri pool asetsevad Galiitsia ja Volõõnia jt), teisel pool aga on kunagised kasakate asualad ja sealt edasi Musta mere äärsed alad ja Krimm (kust järelejäänud põliselanikkond küüditati Teise maailmasõja lõpus), mille praegune asustus tekkis mitte niivõrd Ukraina kolonistidest kui suurvene ümberasujate baasil.
Mõnede oblastite uskumatult ühekülgne hääletustulemus on seletatav ainult paikkondliku identiteediga, näiteks Donestki oblastis sai Janukovit? 96,2 % häältest, Ternopoli oblastis aga Ju?t?enko 93,5% häältest. Taas on kerkinud küsimus, kas Ukraina saab ja peab olema üks riik. Poliitiline probleem ei ole küll mitte niivõrd erinevas ajaloos ja etnilises koosseisus kui selles, et need erinevused on määratlenud kohaliku eliidi. Lääne- ja põhjaosade vaimsuse on kujundanud sealsed haritlased ja vaimulikud, eliidi juured lähevad tagasi kunagise aadlini. Kuid kes on Ukraina teise poole eliit ja mida nemad tahavad?
Rikas kant
Ajalooliselt asustasid Musta mere poolseid maa-alasid karjakasvatajad ja sealne paikne asustus oli üks hilisemaid Euroopas. Uusasukad võtsid endale rohtlarahvaste vaba meest tähistava nime ? kasakas. Nende elulaadil oli vähe ühist muu Ukrainaga, kus enamik maaharijaid oli sügavas sõltuvuses suurmaaomanikest. Rohtlamaadel kujunes Dnepri kärestike tagune (Zapori??ja) anarhiline vabariik, kus ei olnud linnu ja mille keskus asus laagris mõnel Dnepri jõe saarel. Riigi põhitegevuseks oli röövretkede korraldamine igasse suunda. Kui põhjast tugevnes Vene keisririigi ekspansioon, muutus see vabariik vallutamisest pääseda püüdva Krimmi toetajaks ja Türgi liitlaseks. Aastal 1775 võttis Venemaa ette nende lõpliku hävitamise. Zapori??ja väed ja eliit taandusid Türgi valdustesse ja said lõpuks omale elukoha Musta mere rannikul tänapäeva Rumeenias, kus nende järeltulijad elavad praegugi. Sellest hetkest jäi Ida-Ukraina ilma oma ajaloolise poliitilise eliidita. Põgenike maad jaotati uuskolonistidele.
XIX sajandil avastati, et kunagiste rändrahvaste parimad rohtlad on Euroopa üks kõige maavaraderikkam kant. Seal ei olnud mitte ainult kivisütt ja rauda ? kaht XIX sajandi tööstuse põhimaavara, vaid ka palju mitmesuguseid teisi maavarasid, eriti metalle. XIX sajandi lõpuks oli Ida-Ukraina juba kaetud kaevandustega ja rauasulatusettevõtetega, neisse tuli tööle inimesi nii Ukraina ajaloolistelt aladelt kui suurvene aladelt ja kunagine kasakaasustus (mis peaaegu hävitati Nõukogude ajal) jäi vähemusse, seda ka põllumajandustegevuses. Massiline industrialiseerimine toimus siiski alles Nõukogude ajal. Ida-Ukrainas kasvasid hiiglaslikud miljonilised tööstuslinnad ? Dnipropetrovsk, Donetsk, Krivõi Rig, Harkiv, Zapori??ja. Nõukogude ajal arendati siin masinaehitust ja kujunesid tipptasemel tehniliste ja ehituslike teaduste kõrgkoolid. Ida-Ukrainas toodeti peaaegu kõike, mida vajas NSV Liidu rasketööstus, eriti sõjatööstus. Sealt tulid, muuhulgas, nii tankid kui ballistilised raketid.
Tänapäeva Ida-Ukrainas osatakse ehitada ükskõik milliseid masinaid ? ainult et peaaegu mitte ükski seal tehtav masin ei ole konkurentsivõimeline kusagil mujal maailmas. Edukas on tootmine allhanke korras ? näiteks Boeingu lennukitele osasid ? või kellegi litsentsi alusel tarbekaupu ? nagu näiteks Korea sõiduautodele Zapori??ja autotehases. Elatustase on kolm korda madalam kui meil Eestis, madalam ka kui naabruses Venemaa osades ? ja see on solvav. Eriti vanema põlvkonna hulgas elab ?vana hea Nõukogude aja? nostalgia ja unistatakse niisuguste aegade tagasitulekust, kus kõik tehased jälle töötavad, kus Venemaa taas vajab sealsetes tehastes valmistatavaid tanke ja rakette või aitab neid maailmas müüa. See on peaminister Janukovit?i, kelles siin nähakse viimaste aastate suhtelise stabiilsuse allikat, toetamise peamine poliitiline mehhanism Ida-Ukrainas. Tegelik seis on siiski niisugune, et see, kas Ida-Ukraina tehased homme üldse töötavad, sõltub Vene maagaasi ja nafta kohaleveost ja nende hinnast.
Venelased ja rahvuslased
Ida-Ukraina praegune eliit on kunagisest kompartei ladvikust ja vabrikute direktoritest väljakasvanud ülirikkad kapitalistid.
Iseseisvusaastate jooksul on Ukrainas toimunud ukrainiseerimine, ukraina keel on nüüd loomulik ja kasutatav ka Ida-Ukrainas. Muidugi on sellele ka reaktsioon, mida aktiivselt toetab massiline poliitiline mõjutamine Venemaa poolt, küll Vene riigi poliitikana, küll Venemaa massiteabevahendite kaudu. Janukovit?i valimisvõitluse üheks keskseks elemendiks oli lubadus kehtestada Vene-Ukraina topeltkodakondsus ja vene keel teise riigikeelena. Need lubadused tõid tema taha ilmselt suure hulga Ukraina venelaste ja venestunud ukrainlaste hääled ? ja vastavalt kasvatasid rahvuslaste vastasseisu temale.
Vene ambitsioonid
Venemaa areng on praegu jõudnud omapärasesse postsovetlikku reaktsioonifaasi, kus avalikult on tõstetud kilbile Nõukogude Liidu territoriaalse ja poliitilise taastamise idee, seda küll enamasti vene rahvusriigi ideaali variandis ? et taastada venelaste kui riigirahvuse domineeriv positsioon igal pool, kus neid elab. Siin on mitu sisemist vastuolu. Esiteks, praeguse postmodernistliku imperialismi põhimeetod on teiste riikide vaikne majanduslik ja poliitiline ülevõtmine seestpoolt, mille puhul ülevõetava formaalne iseseisvus koos selle juurde kuuluva atribuutikaga säilitatakse. Teiseks, avalikuks ülevõtmiseks vajatakse praegu ülevõetava maa elanike heakskiitu valimistel. Kolmandaks aga, mis ehk kõige rohkem räägib Ukraina ? või ka ainult mõne Ukraina osa ? ülevõtmise praktilise teostatavuse vastu, on see, et siis peaks Venemaa suutma tõsta sealsete elanike elatustaseme vähemalt iseenda tasemele, mis aga isegi praeguste erakordselt kõrgete naftasissetulekute puhul ei tundu olevat reaalne.
Putin kampaanias
Ometi andis Vene riik avalikult oma poliitilise ja organisatsioonilise toetuse Janukovit?ile. Valimiskampaaniat käis Ukrainas mitmel korral isiklikult tegemas ka president Putin. Esimese vastutasuna sai ta Janukovit?ilt kinnituse, et tema valimisvõidu korral ei püüa Ukraina liikuda NATO ega Euroopa Liidu poole.
Ukraina ajaloos on üha kordunud juhtumid, et maa mõne osa valitseja on oma võimu säilitamise nimel siirdunud mõne naaberriigi alamaks. Nendest näidetest tuntum ja kõige traagilisemate tagajärgedega oli Bogdan Hmelnitski juhtum, kes viis poole Ukrainast Venemaa
kontrolli alla. Eesti rahvuslikes huvides on aga iseseisev Ukraina riik, mis ei anna ei inim- ega materiaalseid ressursse suurvene imperialismi käsutusse. -
Leonhard Lapini arhitektuursed joonistused Plate tornis
Hea kunstisõber!
Olete oodatud külastama näitust „Leonhard Lapini arhitektuursed joonistused“ Plate tornis (Suurtüki ja Laboratooriumi tänavate nurgal).
Näitus on avatud 5. septembrist – 19. septembrini tööpäevadel kell 10-12 ja 18-21 ning puhkepäevadel kell 12-18.
Galerii Vaal
****
Pressiteade
Leonhard Lapini teekond arhitektina on olnud veidi varjatum kui tema ettevõtmised kujutavas või tegevuskunstis. Palju uuritud, räägitud ja eksponeeritud Lapini kohta, kes on viimased nelikümmend aastat olnud Eesti kunsti- ja arhitektuurimaastikul kui institutsioon iseeneses, pole seda ehk siiski õige öelda. Lapini kui ehituskunstniku elulugu algas 1971. aastal Kunstiinstituudi arhitektuuri eriala lõpetamisega, sellest alates on ta aktiivselt projekteerinud ja viimasel kahel kümnendil ka õpetanud tulevasi arhitekte.
Sel näitusel esitatud arhitektuursed joonistused on väike, samas selge kokkuvõte Lapini varasest loomeperioodist 1970ndatel, mil kandvaks ideeks oli vaimustus Vene konstruktivismist ja üldisemalt 20. sajandi alguse avangardidest. Lapini jaoks on arhitektuuri kunstiline väljendus joonistuse või graafilise lehena ainult üks etapp ehituskunsti sünnis. Arhitektuur algab kõige abstraktsemast vormist – sõnast, filosoofiast, mis liigub edasi paberile ja saab hea õnne korral ka valmis ehitatud. Viimane pole Lapini järgi kvaliteetse arhitektuuri tekkeks kohustuslik, sest kui kahes esimeses järgus on looja suhe loominguga vahetu(m), siis projekti realiseerimisel on vaja teha järeleandmisi, mis pole talle vastuvõetavad: „Hea ehitamata arhitektuur on parem kui halvasti ehitatud arhitektuur.” („Arhitektiks olemine”, 1994)
Näitusel eksponeeritud tööde seas leidub nii lennukamaid ruumilisi ja linnaehituslikke kontseptsioone kui ka konkreetsete majade projektidega seotud joonistusi, üdini lapinlikke elamute aksonomeetriaid ja näiteid tuntud „Masin-arhitektuuri” sarjast. Lapini suure hulga monumentide ja arhitektoonide kavandite hulgast on esitatud kaks („Õhkutõusev arhitektoon”, 1973; „Arhitektoon Pärnusse”, 1976). Arhitektoonid on objektid, millel on kokkupuutepunkte nii kunsti kui ka arhitektuuriga, kriipsutades alla konstruktivismi mõjusid tema tolle perioodi loomingus. Näituse kõige hilisem töö – „Eesti arhitektuurisajandi male”, 1986 – kuulub juba järgmisse loomeperioodi, mil 1970ndate radikaalset avangardisti on postmodernismi mõjud pannud ajalukku tagasi vaatama ja esitama 20. sajandi Eesti arhitektuuri üldpilti. Malelaual on esitatud Lapini nägemus ehituskunsti panteonist, kuhu klassikute kõrval (Karl Burman, E. J. Kuusik, Herbert Johanson jt) kuuluvad ka nn Tallinna kooli arhitektid, Lapini enda sõpruskond.
Näitus Plate tornis on Vaal galerii iga-aastane eriprojekt (varem oleme esitlenud Siim-Tanel Annuse, Vive Tolli, Jaan Klõšeiko ning Tõnis Laanemaa loomingut), mille eesmärk on teadvustada Tallinna vanalinna üht ainulaadset ja seni vähe kasutatud ajaloolist hoonet võimaliku näitusepaigana.
Sissepääs tööpäevadel kell 10-12 ja 18-21 ning puhkepäevadel kell 12-18.
-
Avangard sööb iseennast
“NYYDi” kavas “WARP Works ja XX sajandi meistrid” olid kokku köidetud aastakümneid nüüdismuusika interpreteerijana ilma teinud London Sinfonietta (kaheksateist instrumentaalsolisti ja kaks Sound Intermedia elektroonikut) ning elektroonilise klubimuusika firma Warp. Kunstiliseks sihiks oli igikestev XX sajandi projekt: helikunsti(de) “piiriületus” ja dialoog.
Avangardi meistritest olid kavas György Ligeti (“Sümfooniline poeem 100 metronoomile”, Kammerkontsert), Conlon Nancarrow (Etüüd), John Cage (sonaadid ettevalmistatud klaverile), Karlheinz Stockhausen (“Spiraal” saksofonidele, lühilaineraadiole ja live-elektroonikale) ning Charles Ives (“Vastuseta küsimus”).
Traditsiooni lihvimisel ja arendamisel põhineva “meistrikultuuri” alla ei tahaks neid muusikamängureid siiski paigutada. Ühel või teisel moel vaidlustasid nad ju “meistrikultuuri” põhialused: muusikalise aja, kõla, vormikujunduse ja materjalivaliku põhimõtted ning kontserdirituaali. Iseasi, kas piiriületuse põhjuseks oli iga kord mingi intellektuaalne vaimuvälgatus või hoopis kultuuriinerts, näiteks väga tavaline “loomulik” diletantism, kaubanduslik populism või multikultuursusest tulenev eksootikalembus.
Sellise algloomulikkuse esindajaks võib pidada minimalismi eelkäijat Conlon Nancarrow’d, kelle etüüdid mehhaanilisele klaverile on oma lihtsameelsete intonatsioonide ja riukaliku rütmimustriga tänagi väljakutse muusika ülevuse ja arenduslikkuse põhimõtetele. Intonatsiooni hüljates rikkus reegleid ka György Ligeti “Sümfoonia sajale metronoomile” (1962), mille kord lonkav, kord ühilduv tiksumine võttis publiku vastu juba saali sisenedes. Hulk inimesi ilmselt ei teadvustanudki kohe, et tegemist on “teosega”… Ligeti Kammersümfoonia (1969/70) mikropolüfoonilised põimingud hülgasid veel ühe traditsiooni, vertikaali ja horisontaali koordinatsiooni põhimõtte. Eksootilisi tämbreid ja rituaalmuusika rütme matkivad John Cage’i sonaadid õõnestasid tuntud žanrit seestpoolt.
“Meistrikultuuri” hõngu oli ehk vaid Karlheinz Stockhauseni teoses “Spiraal” (klarnetile lühilainesaatjaga, 1968), mille melanhoolselt laulev klarnetipartii, elektroonilised kõlapilved ning tardunud maastikke näitav videopilt lõid eksistentsiaalse aja- ning ruumitunde. Või ka Charles Ives’i “Vastuseta küsimuses”, mille kontseptuaalset tähendusrikkust rikastas veel ka vana intoneerimiskultuur.
Akadeemilise avangardi loetletud tähtteoste sekka kõlasid inglise komponistide Morgan Hayesi ja David Horne’i arranžeeringud pseudonüümide taha peitunud klubimuusikafirma Warp autorite teostest: Squarepusheri, Aphex Twini ja Boards of Canada lood ning Mira Calixi “Nunu”, elektroonikat ja akustilisi instrumente ühendav “putukamuusika”. Kontserdikavaga koos ja pika vaheaja täiteks olid muusikavideod.
XX sajandi avangard on üht-teist suutnud. Muusika ei ole enam ja üksnes intuitiivne ning empaatiat eeldav “tundekultuur”. Muusika võib olla filosoofia, esteetiline vingerpuss, tehnoloogiline eksperiment, ideoloogia, narkootikum massidele, ideaalne valem või mis tahes. Tõstes esiplaanile “leiutatud” kõlad ning hüljates traditsioonilised muusikalised “psühhologismid”, muutis avangard sügavuti ka esitustraditsiooni.
Analüütiline, leiutav või muusikat multimediaalsesse tervikusse integreeriv kõlakäsitlus on iseloomulik nii vanale avangardile kui ka tänasele elektroonilisele tarbemuusikale. Nii mõeldes võib projektis “WARP Works ja XX sajandi meistrid” tõesti sõlmumispunkte leida. Paraku on hädadki ühised: leiutuslikkus ja tehnoloogiline vahendatus tähendab muusika “elususe” kaotsiminekut. Warpi ja London Sinfonietta ühisprojekt oli veelkordne näide, et intonatsiooni elususe puudumist ei kompenseeri helivõimendus või võimalus vallutada kuulajat mitut meelekanalit pidi – lisaks helidele ka videopildiga.
Põhjus on lihtne: avangard sööb iseennast, leiutamise ja intrigeerimise lõpp sisaldub neis endis. Teatud mõttes on mis tahes avangard, olgu juba hangunud või see tõeline, surnud juba sünnihetkel. Elus on see, mis suudab edasi anda inimkeha tukseid ja hinge värelusi.
-
Kaks Ukrainat
Võimalik, et kui poleks tekkinud Moskooviat, poleks ka Ukrainat. Idaslaavi tsivilisatsioonile ei oleks esitatud imperialistlikku väljakutset, mis sundis identiteedi nimel võitlema. Ent Moskoovia tekkis Euraasia impeeriumi hingusena ning sundis Ida-Euroopa rahvaid enesekaitsele. Põlis-Ukraina asukad osutusid esimeseks saagiks, kelle hingede pärast asusid impeeriumid võitlust pidama. Moskoviitide, poolakate, türklaste ja austerlaste ristteele jäänud rahvas ei saanud sajandite vältel teostada enesemääramist. Hmelnitski, Mazepa, Bandera ja Vinnit?enko püüdlused tõid kaasa karistuse. Kümne miljoni ukrainlase surnuksnäljutamine Moskva ambitsiooni rahuldamise nimel ei ole pälvinud isegi tõsiseltvõetavat hukkamõistu.
Tänane iseseisev Ukraina on mõnes mõttes osa suuremast plaanist, mida võiks iseloomustada Karl Marxi parafraseerides: ukrainlased ei tahtnud enam vanaviisi, Moskva ei saanud enam vanaviisi. Moskva oli sunnitud riskeerima impeeriumi ümberkorraldamisega ja Ukrainale näilist iseseisvust pakkuma. Enesestmõistetavalt arvestusega, et näiline iseseisvus ei muutu kunagi tegelikuks. Sergei Karaganov arvestaski 1991. aastal, et aastaks 2005 on impeeriumi vasallid Moskva rüpes kenasti tagasi, Balti riigid ehk välja arvatud, kuid Ukraina kindlasti. Kut?ma sobis vasalli rolli igati täitma ja Moskva võis arvestada, et Ukrainas läheb pikemas perspektiivis nii, nagu peab. Jeltsini aja Venemaal, kus olid hinnas vähemasti illusioonid demokraatiast, oli muudki teha kui Ukraina kantseldamisega vaeva näha. Putini Venemaal, kus der?aava on ainus lubatav väärtus, on ise otsustav Ukraina mõistetavalt pinnuks silmas. Võib arvata, et tänasele Moskvale on isegi Kut?ma ülemääraselt radikaalne rahvuslane.
Euroopat ohustab totalitaarse suurvõimu teke
Demokraatlikule Venemaale ei oleks iseseisev ja demokraatlik Ukraina mingi probleem. Pigem oleks see liitlane, kes aitaks Venemaal oma raskustega toime tulla. Diktaatorlikule Venemaale on aga sõltumatu Ukraina riik loomupärane surmavaenlane, kelle kõrval kahvatuvad ajalooline vaenlane Poola ja Venemaa ajaloo konnasilm Balti riikide näol. Venemaal ei ole lihtsalt võimalik totalitaarset riiki hinges hoida, kui tema naabruses on demokraatlik Ukraina. Seepärast on Ukraina presidendivalimistest, mis on pealtnäha teisejärguline nähtus, saanud suursündmus, mis on vallandanud ?külma sõja? Venemaa ja Euroopa vahel. Ukrainast on saanud proovikivi, kas Putinil õnnestub saavutada võimuulatus, mis kuulus Stalinile, või mitte. Samavõrd on see proovikivi Euroopale, kas suudetakse erinevalt 1918. ja 1933. aastast ära hoida totalitaarse suurvõimu teke, mis ohustab rahu kogu maailmas.
Ukrainat lõhki kiskuvatele tõmbetuultele annab muidugi toitu Ukraina ise. Riigis, mis on lõhestunud vähemalt kahe identiteedi vahel, on keeruline ühtsust saavutada. Selles mõttes on Ukrainas asjad paremad kui Moldovas, kus õigupoolest keegi ei ole omariiklusest huvitatud, kuid halvemad kui Gruusias. Viimati mainitud paigas põrkuvad teisejärgulised huvid ja nõrgestavad seeläbi riiki, kuid seal ei kahtle keegi, et iseseisev Gruusia on rahvusele parim väljendusvorm. Ukrainat iseloomustab äärmuslike seisukohtade paljusus, millest üks avaldub Lvivis, kus vene keeles kõnelemine on avaliku korra rikkumine, ja teine Dnepropetrovskis, kus ukraina keeles rääkijat peetakse fa?istiks. Mentaliteedikonflikt on sedavõrd suur, et lõhenemist ja kodusõda on kardetud riigi tekkimisest peale. Ühtaegu aga tundub, et Ukraina ühtsusest on kõik teised Euroopas ja mujal rohkem huvitatud kui ukrainlased ise.
Uus riik tähendab peavalu
Euroopa poliitikas ei kardeta ajaloolistel põhjustel midagi rohkem kui uute riikide teket. Eurooplase arusaama järgi tähendab uus riik uut sõda. Küllap on Euroopa riigid valmis silma kinni pigistama ka kõige ebademokraatlikuma Ukraina ees, kui selle hinnaks on lõhenemise ärahoidmine. Vaevalt, et Ukraina jagunemist sooviks ka Venemaa. Venemaa ambitsioon on hoida oma kontrollriba nii läänes kui võimalik. Omaaegne NSV Liidu läänepiir on see joon, millest Moskva ei ole mingi hinna eest nõustunud taanduma. Balti riikide libisemisega Euroopa Liitu ja NATOsse on üks valus tagasilöök saadud ja seda elatakse üle ebaloomulikult valuliselt. Ukraina lõhenemine tähendaks kindlasti Moskva kontrolli kadumist Lääne-Ukraina ja ilmselt ka Kiievi ja Zaporo?je üle. See oleks Moskvale sedavõrd suur katastroof, et seda ei elaks üle isegi Putini diktatuur.
See, milliseks kujuneb Ukraina homne päev, mõjutab rahvusvahelisi suhteid pikaks ajaks. Kui Ukrainas taastatakse Moskva täiemahuline kontroll, toob see kaasa suhete teravnemise Moskva ja Euroopa Liidu vahel. Kui Ukrainas õnnestub päästa demokraatia, takistab see Venemaal diktatuuri süvenemist ja säilitab lääneriikide lootuse, et Venemaaga saab asju ajada. Ukraina lõhenedes hakkab aga lääneosa kindlasti mõne aja pärast kuuluma NATOsse ja Euroopa Liitu, idaosast aga kujunevad Venemaa oblastid.
Ühtne Ukraina on kahtlemata väärtus omaette, kuid iseseisev Ukraina on siiski suurim väärtus.
-
Võru Linnagalerii uudikiri!
3.-27. septembrini 2012 saab näha Võru Linnagaleriis:
Ungari fotograafi István Csaba Sánta näitust „Jazzonance“. Aastaid vabakutselise fotograafina tegutsenud kunstnik on pildistanud muuhulgas ka mitmed Jazzkaarel esinenud kuulsusi.
István Csaba Sánta (1978, Sepsiszentgyörgy) kolis Transilvaaniast Budapesti, kus lõpetas 2002. aastal fotokooli. Samal aastal kohtus ta prantsuse fotograafi Henri Cartier-Bressoniga ning hiljem tšehhi fotograafi Josef Koudelkaga, kes suuresti mõjutasid Sánta elukutsevalikut.
2004. aastast kuulus István Csaba Sánta Ungari Pressifotograafide Liitu, praegu on ta Ungari Ajakirjanike Assotsiatsiooni liige. 2008. aastal võeti ta jazzifotograafina Ungari Jazziföderatsiooni liikmeks. Fotograafi tööd on osalenud mitmetel näitustel ning võitnud erinevaid auhindu. 2007. aastal võitis ta Ungari Pressifoto auhinna kunsti kategoorias Aafrika jazzlaulja Simphiwe Dana fotoga.
———————
Eesti kunstnik ja kirjanik Marje Ernits´a siidimaali näitust „Raamimine“ . Ernits on õppinud Tartu Riikliku Ülikooliajalooteaduskonnas. Kunstihariduse on saanud Tartu Kunstikoolist, mille lõpetas ta 1972. aastal. Diplomitööks oli vasekohrutustehnikas seinapannoo, mida juhendas Aleksander Suuman. Autori kunstiloomingust moodustab suurema osa maal (pastell, akvarell, õli), millega on ta esinenud näitustel nii Eestis kui ka väljaspool.
Kunstnik Ernits eksponeerib näitusel siidimaali tehnikas töid, uurimaks sobivusi, kuidas oleks võimalik kujutavat kunsti raamimine (vormistamine) nii, et see muutuks tarbekunstiks (tarbitavaks) ja oleks samal ajal ka kunstniku vaba looming (kujutav kunst).
———————-
Võrumaalt pärit skulptor Marju Vaher´i isiknäitust “Poiss ja tüdruk”. Marju Vaher on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseõppe skulptuuri erialal, täiendanud end Stuttgardi Riiklikus Kunstiakadeemias keraamika erialal, Eesti Kunstiakadeemia õpetajakoolituses ja Valencia Polütehnilises Ülikoolis, Hispaanias. 2009. aastal kaitses Marju Vaher magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia erialal.
Marju Vaher tutvustab enda näitust nõnda:“ Inimesed peegeldavad üksteist, mistõttu valime me enda lähedusse enamasti neid, kes peegeldavad meile just me parimaid jooni. Seevastu need, kes peegeldavad meile me halvimat külge, heidutavad ja vihastavad meid. Ent kui me koosnemegi teiste inimeste peegelduste manifestatsioonidest, siis mis meis üldse on päris ja kui suur osa meist oleme me ISE, kui mitte arvestada teiste kaudu defineeritavat olemust? Või kas me üldse peakski püüdma sellesse süveneda? Niikuinii tuleb meil ju ka leppida inimese sotsiaalse olemusega (st me ei peegelda mitte ainult üksteist, vaid ka ühiskonnas toimuvat).
Ent siiski – kui palju peegeldub minu elus rolli mängivate inimeste portreedes mind? Kas nende inimeste – olgu nad siis poisid või tüdrukud – peegelduste kogum peegeldab ka mind ennast? „
Näituste külastamine on tasuta! E- R 12.00- 18.30. Liiva 13, Võru.
-
Teel tunnetamise lõpmatusse
Brett Dean.REPRO
Tallinna Kammerorkestri õhtu Estonias toimus Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ning kava kandnuks justkui tema enese otsiva vaimu pitserit: Erkki-Sven Tüüri “Rada ja jäljed”, Brett Deani lood ning kontserdi kulminatsioonina Carlo Gesualdo di Venosa kolm madrigali, mille orkestriseade on Tõnu Kaljustelt ja mis läksid vahetult üle Gesualdo muusikast ja saatusest inspireeritud Brett Deani teoseks “Carlo”.
Kontserdi eel sai pea tund aega tutvust teha “NYYDi” ühe põhihelilooja, austraallase Brett Deaniga (1961) Erkki-Sven Tüüri vahendusel. Ingliskeelne vestlus andis nii mõndagi teada mõlema helilooja kohta. Vaatamata Tüüri mitmel korral kompositsioonitehnikale juhitud küsimustele, sukeldus vastaja ikka ja jälle tundelisematesse sfääridesse. Avanedes heliloojana, kes laseb end rohkem juhtida improvisatsioonilis-emotsionaalsest kui intellektuaalsest-konstruktiivsest algest. Jäi mulje, et Tüür päriselt teda rahuldavaid vastuseid ei saanudki, kuna Dean püsis rohkem populaarse jutu tasandil. Sellisena mõjus ta küll väga sümpaatselt, ent heliloojana on Brett Dean palju põnevam kui kõnelejana.
Erkki-Sven Tüüri “Rada ja jäljed” (2005) on helilooja oma kommentaari kohaselt inspireeritud Kreetal kuuldud suurejoonelise jumalateenistuse, iidse kreeka kiriku traditsionaalse laulu ülevast mõjust. Tsiteerin kavalehelt Tüüri sõnu: “Vioolade ja tšellode do-keelte ülemhelid moodustavad läbiva teljestiku, mille ümber keerdub kogu muu materjal. Kompositsioonimeetodina olen ka siin kasutanud paaril viimasel aastal mulle omaseks kujunenud vektoriaaltehnikat.” Võib vaid lisada, et ka teose loomise “tellingutega” tuttavaks saamisel ei kao selle muusika emotsionaalne toime: ei sellesse kätketud valu ja igavikutunne, ei otseselt kuuldav ilu kui asi iseeneses. See ongi Tüüri fenomen!
Kui pisut viriseda, siis ehk esituse mängutehnilise taseme üle. Teritanud kõrva ülemhelidele ja emotsionaalse pinge kasvamisele, mis toimus justkui üha hääbuva helikoega pöördsuhtes, heli hajumisele n-ö “teispoole piiri”, tekkis igatsus kuulda tõepoolest lõpuni täiuslikku… Siin, nagu edasi ka Deani teoste puhul, jäi orkester dirigendi ja heliloojate taotlustele mõneti alla, sest näiliselt palju lihtsust ja läbipaistvust kätkevad, aga ka kiiret rütmilist reaktsiooni nõudvad teosed eeldavad ülimeisterlikku pillivaldamist ja kõlakultuuri. Sõnaga: siin on noortest muusikutest koosneval orkestril veel palju arenguruumi.
Täiuslikku oma teose esitamist võisime aga nautida Brett Deanilt, kui ta mängis soolovioola pala “Intiimsed otsused” (1996). Austraalia Kammerorkestri tellimusel loodud viis pala “Lühikesed lood” keelpilliorkestrile (2005; “Hõõguvad söed”, “Komarovi viimased sõnad” jt) olid aforismilaadsed, igaüks oma pealkirjast lähtuva karakteriga ja nõudlikud iga pisima kui heli ja liikumiseni välja. Võib nõustuda või mitte, ent aeglased helitööd või nende osad kannavad endas helilooja isiklikku, intiimset ja vaimset poolust. Liikuvad, dramaatilised ja suurte kõlamassiividega opereerivad teosed (osad) on aga laiema maailmapildi ja maailmavalu peegeldus.
Brett Deani kui emotsionaalse muusiku dramaatiline pool sai väljundi teoses “Carlo” (1997), kus keelpilliorkestrile lisandus suurima pingearenduse momentidel koor (lauldud linti “Nargeni festivali” koori poolt). Eellooks “Carlole”, justkui Carlo Gesualdo di Venosa (1564 – 1619) isiksuse muusikaliseks portreeks mängis orkester kõigepealt tema kolm madrigali Tõnu Kaljuste orkestriseades. Need olid kaunid, puhtad ja üllatavad oma helikeele värskuselt. Vahetult madrigalidest edasi voolav “Carlo” sisaldas n-ö Deani võtmes ühe dramaatiliselt kulgenud inimelu ilu ja valu. Suurepärase vioolakunstnikuna on helilooja keelpilliorkestrile andnud aeg-ajalt suure kollektiivi massiivse kõlajõu ja ekspressiivsuse, tema pillitehniliste võtete arsenal on hämmastav, aga sama suurepärane on tema dramaturgi-psühholoogi taju nii suure kui väikese vormi kujundamisel. Dean mõistab Inimest! “Carlo” mõjujõud oli kõike seda, mida ikka ootame nii heliloojailt-klassikuilt kui romantikuilt ja hindame kõrgelt oma kaasaegsete puhul.
Ja siin tahangi öelda sõnakese kõigi nende kaitseks, kes on varmad otsima-leidma oma nišši ja käekirja, oma valemit või oma jumalat, ükskõik kas emotsioonidest või eksperimentidest lähtuvalt. On kummalinegi, et nüüdismuusika puhul valdab heliloojaid-mängijaid-arvustajaid suur tahe kõneleda: selgitada, lahata, põhjendada. Kas seda kõike analüüsimiseks nimetada võib, on kahtlane. Kas see kuulajaile alati kasuks tuleb, on samuti küsitav. Aga ei tahaks nõustuda pessimistliku väitega, et “teatud mõttes on mis tahes avangard, olgu siis hangunud või tõeline, surnud juba sünnihetkel” (vt Sirp, nr 39). Me elame juba pikemat aega maailmas, kus teadused samm-sammult ja vahel ka hullumeelsena näivate hüpetega liiguvad aina kaugemale ning sügavamale nii makro- kui mikrokosmose lõpmatusse.
Analoogne on protsess ka muusikas. On päris ootuspärane leida muusikat kõiges, mis meid ümbritseb. Sama ootuspärane on ka “heli sisse minek”, võimaluste kasutamine heli olemuse lahustamiseks, analüüsiks, muutmiseks-töötlemiseks. Avastused võivad olla subjektiivselt eemaletõukavad, samas ka hämmastavad – tulemuse määravad kunstis ikka loovus ja isiksus. Kordan Gérard Grisey sügavat mõtet: “Muusika pole mitte ainult kontrapunkt, vaid ka helid.”
Ehk oleme praegu lihtsalt teel. Kuhugi…
-
Kes võib ja kas tasub?
Kõige üldisemalt kehtib maksiim, et streigiga ähvardaja võib olla oma nõudmiste rahuldamises seda kindlam, mida vajalikum on tema töö elanikkonna kõige laiematele kihtidele.
Vaevalt kahtleb keegi, et arstid on äärmiselt vajalikud, sest nendeta me kooleksime kiiremini. Seevastu toidukaupade müüjate streik halvaks elu ainult natukeseks ajaks. See-eest teab igaüks, mis paanika tekib asutuses, kui arvutitega on midagi lahti. Järelikult võiksid patsidega poisid ühiskonnale oma soove peale sundida küll. Aga neil on tavaliselt niigi hea palk, liiati töötab suur osa neist erasektoris. Juristidega läheks ka elu segamini, eriti jõukamal rahval, aga juristid teenivad üldjuhul veel paremini kui arvutimehed ja nemadki on erasektoris.
Politseid on vaja, aga nemad ei tohi streikida. Õpetajad olid nõukaajal vastastikusest vahetussüsteemist (igaüks varustas althõlma kedagi millegagi) välja jäetud. Enam mitte. Vanemad on aru saanud, et lastele hea hariduse andmine on investeering tulevikku. Liiati tõstab prestii?i, kui võsukesed käivad mõnes public school?is. Nii et õpetajad võivad streikida küll.
Kui kunagi olid suhteliselt edukad põllumeeste nõudmised valitsusele (ehkki seda ei saanud otseselt streigiähvardusena käsitleda), siis mitte niivõrd sellepärast, et eesti rahvas ei võiks endal elu sees hoida Poola õunte ja Ameerika kanakoibadega, vaid et põllumajandus on osa regionaalpoliitikast ja kuulub meie (osalt juba mütologiseeritud) elulaadi. Aga, mis peamine: maal elab suhteliselt väga palju inimesi ja nende nõudmisi pidi valitsus arvestama.
Lillemüüjatel on asi keeruline, sest lilledeta saab läbi. Ja lilleseadjatel on hoopis hull. Aga kuidas on kunstirahvaga, kui hakkaks ka pihta? Siin on väiksed erinevused. Kui streigi kuulutavad näitlejad, siis lööb see repertuaari natuke sassi. Ja kuigi viimastel aastatel on mitmeid päris korralikke näitlejaid lahti lastud, ei saa asendajaid üleöö, pealegi on enamik parematest siiski teatrites tööl ning rahvas tahab oma lemmikuid näha. Nii et natuke mõikaks küll. Sama kehtib ooperilauljate kohta, sest rahvas tahab esietendustel käia ja uusi riideid näidata. Aga laulukunst ja muusika üldisemalt on rahvusvahelised ja keeleülesed, seega saab lauljaid ja pillimehi sisse tuua niihästi Riiast, Peterburist kui Helsingist.
Aga kas märkaks keegi, kui eesti maalikunstnikud otsustavad streikida? Ütlevad, et kui nii edasi kestab, siis meie enam ei maali? Hr Elken kutsub üles mitte üht sammu taganema ja korraldab molbertirevolutsiooni? See ei avaldaks erilist mõju, sest milleks rahvale kodumaine maalikunst, kui see juba kunstiakadeemiaski on marginaliseerumas. Ometi, mõni galerist kannataks mõningaid kahjusid, ning nende näol lisanduks Maalikunstnike Liidu sadakonnale liikmele mõnikümmend streikijat.
Aga kui eesti poeedid ütleksid homne päev, et siitmaalt ja mitte kaugemale? Meie enam ei luuleta, sest meie tööd tasustatakse nii nigelalt? Pandagu juurde, siis vaatame. Kas see kotiks kedagi? Ainult mõningaid kirjandushuvilisi-asjaarmastajaid. Sest raamatupoodides on tõlkekirjandust küllaga ja riiulid eesti autorite müümata teostest pungil. Las nad streigivad peale, öeldakse kabinettides kõrgemal pool. Las laps streigib, peaasi et ei nuta!
Ja streikida võivad ka eesti heliloojad, filmitegijad ja kes kõik veel, see ei läheks kellelegi korda. Kui ikka ei küüni ühiskonna vereringet välja lülitama, siis pole mõtet. Siis ei võeta tõsiselt. Seepärast see loovisikute seaduski niisugune sai. Ei, ärme streigime.
-
KUNSTINÄITUS “ESTONIE-FRANCE” EESTI JA PRANTSUSE LOSSID
KUNSTNÄITUS OLUSTVERE MÕISAS, KLAASI- JA KERAAMIKAKOJAS 3. 09-30. 09. 2012 AVAMINE 3. 09. KELL 16.00 ESTONIE-FRANCE/ EESTI JA PRANTSUSE LOSSID ÕLIMAALID SEERIAST AEGRUUM, AKTIJOONISTUSED. KUNSTNIKUD KÜLLIKE PIHLAP JA TÕNIS LAANEMAA. MUUSIKA TAAVI LAATSIT.
MÕISATES JA LOSSIDES ARENES EESTIS EUROOPA KÕRGKULTUUR. TALUPOJAD NÄGID UUT, HARITUD ELU. MUUSIKA, TANTS, ETIKETIKUNST, KEELTEOSKUS,ARHITEKTUUR, KIRJANDUS, LUULE, PARGIKULTUUR,KUNST KÕIGIS VORMIDES JÄTSID JÄLJE RAHVA MÄLLU. LOUIS IV-PÄIKESEKUNINGA ENNENÄGEMATU KUNSTIARMASTUS SAI TÄHISEKS SAJANDEIKS TERVELE MAAILMALE. HANSA LINNAD-TALLINN ,TARTU, NARVA, PÄRNU-ON VÕETUD MAAILMA KULTUURIPÄRANDISSE. ÕLIMAALID AEGRUUM -XIX–XXIII ON 2012 AASTA LOOMING. AKTIJOONISTUSED ON VALMINUD 2010-2012.