Leelo Tungal

NYYD ENSEMBLE ning solistid Kaia Urb, Iris Oja, Tiit Kogermann, Mati Turi,

Uku Joller ja Allan Vurma OLARI ELTSI juhatusel teatris NO99 4. III.

Kõnealune vene muusikaline muinasjutukava “Skazki. Mõistujutud” haakub oma puhtalt stiilimängult NYYD Ensemble’i 2002. aasta revüüteatri etendusega “Variete” (Mauricio Kageli teostest). Toonase Kesk-Euroopa dekadentsi asemel (vaimustav osatäitmine Ardo Ran Varreselt) oli nüüd laval vene rahvakultuuri naljatlev õpetlikkus. Eks mõistujutte ole kirjutanud mitmete maade autorid, aga Ivan Krõlov on viinud vene valmikunsti siiski täiesti suveräänsele kõrgusele, ja ega see pole tühjalt kohalt tulnud. Ju on see maa, kus filosoofiliste traktaatide asemel asju läbi kukkede ja lillede öeldakse.

Ansambli XX sajandi klassika ääremaadelt kokku pandud kavade (Reich, Bryars, Kagel) juures on parim see, et need on ühtaegu nii muusikaliselt avastuslikud kui vormilt põnevad. Ning teatraalsus on saavutatud detailidega à la kõvakübar ja revolver “Variete’s” ning loomakostüümides peaosalised Stravinski “Rebases”.

Muusikaliselt kõditav on nendes kavades n-ö kõrge ja madala, tõsise muusika ja rahvakunsti ühendamine. Antud juhul aitas sellele kaasa ka Stravinski huvi Ameerikast pärit uue stiili, jazzi eelkäija ragtime’i vastu. Eesti kontekstis on Olari Elts veel ühe vindi peale keeranud ja kasutanud ära meil tegutseva, sügavuti vene folkloori tundva Galina Grigorjeva heliloojaande. Nii kujunes ühtne kava, kus nii XX kui ka XXI sajandi helilooja on kasutanud oma teostes arhailise vene rahvamuusika intonatsioone ja laulmisstiili.

Seni palju õigeusu vaimsuses sügavalt mõtlikku muusikat kirjutanud Galina Grigorjeva tuli publiku ette armsalt teatraalse esiettekandelise helitööga “Sipelgas John J. Plenty ja rohutirts Dan” (1991/2007). Avamäng, aastaajad suvest kevadeni ning epiloog olid kantud lihtsameelsest siirusest ning teostatud helimaalinguliselt. Stravinski teadliku muige – kogenud inimese pila ja stiilimängude kõrval oli siin tunda talle endale uudse maailma avastamist. Kord kõlas lasteetenduse stiilis lihtsake, kord ooperikoloratuuride trillerdamine, kord häbenematult ilus muusika. “Sügis” tõi udused akordid ning teksti “viiul muudkui laulis” juures soleeris kontsertmeister Lasse Joamets mahlaka tooniga. “Talv” tuli väikeste kellade ja harfi üksikute helidega, “Kevad” aga kakofoonilise ringisebimise ja ohjeldamatu rõõmuga. Loodetavasti annab see lugu heliloojale tõuke uues žanris ja suunas edasi otsida. Tema tunde- ja mõttesügavuse teatraalse vormi ning meloodialoomise oskuse ühinemisel, võib veel midagi suurt sündida.

Lisaks Grigorjeva enda teosele oli kavas ka tema Stravinski lool “Kuidas seened sõtta läksid” (originaalis bassile ja klaverile) orkestratsioon, mille ta oli seadnud mitte ansamblile, vaid lausa kammerorkestrile. Siin säras solist Allan Vurma, kelle tihe vokaalpartii võttis läbi pea kõik seeneliigid, lauldes nii “eideliku” häälega kaseriisikaid kui sügava bassiga kindral-puravikku. Tema vene keele hääldus oli sedavõrd hea ja diktsioon selge, et ei pidanud isegi ekraanile lastud tõlkest abi otsima – sai niigi aru. Teos ise kandis mitmekihilist huumorit: muusikaliselt meenutas revüüteatrit, tekstiliselt naeris välja folklooripõhjalist sõjaväest eemalehoidmist (helitöö on kirjutatud Vene-Jaapani sõja ajal).

Stravinski naljalood ühendasid niisiis ragtime’i (peaaegu et jazzi) talle iseloomuliku sarkastilis-militaarse kõlapildi ning vene arhailise folklooriga. Viimases loos võttis kogu see kombinatsioon aina kiiremaid pöördeid, muutudes millekski unenäoliselt absurdseks. Ebatõelisust võimendas lauljate eestipärane aktsent. Tekst tablool vahetus nii kiiresti, et enam lugedagi ei jõudnud. Mati Turi (tenor) kostüümi kukehari värises kiirest diktsioonist, nelja muinasjutuliselt kostümeeritud tegelase repliigid kiilusid üksteise vahele järjest tihenevas rütmis. Stravinski muusika militaarne plärtsumine läks aina intensiivsemaks. Tundus, et oled kuskile keerisesse kistud, mis viib pinna jalge alt. Aga äkiline lõpp tõi maa peale tagasi ja ülesköetud publik plaksutas välja ka lisapala.

Iga üksiku liikme pühendumise ja energiaga mänginud ansamblit oli nii professionaalne kui inimlik rõõm kuulata-vaadata. Ka maksimalistist dirigent Olari Elts tundis end vabalt ja juhatas tuhande detaili asemel lõbusat muusikat suurte mõnusate žestidega.

Igatahes oli see Eesti praeguse muusikamaastiku pingetest ja rahulolematusest küllastunud õhkkonnas väga tervislik kontsert.

Naistepäeva puhul puhkes Eesti muusikamaastikul õige mitmeid üllatavaid õisi, tavapärasest erinevaid kontserte. Leiti üks ilus põhjus teha südamlikke kavu: 5.–8. III käis mööda Eestit Maarja-Liis Ilusa, Koit Toome ja Tallinna Kammerorkestri tuur, 8. III sai “Diplomaatiliste nootide” sarjas kuulda Puerto Rico ja teiste Ladina-Ameerika maade klišee-arusaamast erinevat muusikat ning 9. III oli kõnealune noorte “ooperimeeste” gala.

Mehed ei häbenenud õrnust

Kõiki neid kontserte ühendas meeleolult häbenematu õrnus, kuigi maad erinevad. Kõlas eesti, ladina-ameerika ja XIX-XX sajandi läbilõikekava. Kõige kargem oli üllatuslikult Puerto Rico kava, pakkudes oma sürrealistliku luule ja kriipiva helikeelega erinevat pilti harjumuspärasest – kommertslikult magus-ägedalt müüdavaks rõhutatud ladina-ameerika muusikast. Tegelikult on nende maade lauludes üllatavalt palju mõtlikkust, vastuolulist tagasihoitust ja kirjandusringkondades tuntud kibedusega ibero-ameerika sürrealismi. Ja seda ise Puerto Ricos sündinud Daniel Bonilla-Torres muidugi teadis ning tõi julge tõsidusega ka publiku ette. Hingelist haprust rõhutasid samuti Kristo Käo kammerlikud kitarriseaded.

Ilusa ja Toome kavas oli “loomuseks” läbi aegade tuntud eesti lugudest (Oit, Rannap) tehtud orkestriseaded. Meeleolult kasvas aga üle selle ja töötas laval siiski enim noorte enda romantilise suhtlemise liin. See, kuidas Koit Toome lisaloos pintsaku seljast viskas ja orkestrisolisti rollist alla astudes ise klaveri taha nende “loo” alguslugu mängima hakkas, tõstis publiku püsti.

Millega astusid aga publikukonkurentsi rahvusooperi akadeemilised noored? Varustus oli neil kõige uhkem – Mozarti Leporello aariast tuntud operetiviisideni. Ja see töötas küll, väikesearvuline publik reageeris lausa tormiliselt. Meeldiv oli ka kontserdi vorm, mitte uhkeldavalt akadeemiline pidupäevagala, vaid veidi abitu (“Priit, kus sa noodid panid?”) mehelik südamlikkus. Kõige tipuks üllatav lisalugu, kus Priit Volmer tõi kitarri ja saatis “Hulkuri valssi”. Ka siin keeras viimase vindi peale ooperinoorte vaba loomingulisus, kuigi lugu oleks ka ise töötanud. Kui esimese salmi laulis publikusse n-ö solistina tenor Urmas Põldma, siis teise salmi kitarriga Volmer vaid tagasihoidlikult retsiteerides, enda ette ja poolihääli. Näha ooperilauljaid pjedestaalilt alla astumas ja vaikselt kitarri sõrmitsemas on kogemus, mida publik tavaliselt ei saa.

Vähetuntud eestlastest nõksuga operetini

Ülejäänu oli akadeemilisem kava. Alustati vähem tuntud eesti heliloojate Vello Lipandi ja Paul Tammeveski lugudega. Itaaliapäraselt suure emotsionaalse fraasiga lood lasid meeste häälel kajada. Schuberti “Liebesbotschaft” näitas samas Põldma hääle õrnemat poolt. Ralf Taali klaveripartii oli esitatud kõigis lauludes laitmatu tunnetusega, aga ka sellise delikaatsusega, et kogu kavas omaette väärtusena kahjuks kordagi esile ei kerkinud.

Mart Saare “Vaikus” oli Volmeri poolt esitatud hea süvenemisega, kuigi vokaalselt veidi laialivalguvalt. Itaallase Tosti romanss “Suukene” aga fokuseeris ta bassihääle kandvalt särama, omaette väärtus oli ka tavatult salmide vahele loetud tekstil. Mitte et see naiiv-südamlik tekst mingit ennekuulmatut kirjanduslikku väärtust oleks evinud. Märkimisväärne oli, et lauljad seda nii julgel viisil tegid ja niivõrd teksti ning muusika kooslust väärtustasid.

Vene muusikast tõusis kauni häälduse ja sügava tunnetusega esile Volmeri lauldud Gremini aaria Tšaikovski “Jevgeni Oneginist”. Kohe astus aga samaväärselt kõrvale tenor Põldma Cavaradossi läbielatud hüvastijätuaaria Puccini “Toscast”. Kuigi galakontserdil nii kontekstist välja rebitult aariaid esitada-kuulata tundub mulle ülespuhutud ja kõle, oli nende katkendite ettekanne tõeliselt kunstiline elamus. Leporello aarias Mozarti ooperist “Don Giovanni” oleks võinud olla ehk rohkem kergust ja muusikalise nalja mõistmist, “Tõotuse laulus” muusikalist “Mees La Manchast” jällegi voolavamat kantileeni. Sisuliselt sobisid aga need kava pealkirja “Armastusega naistest” järgi lauldud aariad konteksti hästi.

Üldse oli kava üles ehitatud ja valitud delikaatselt ja samas hea vormi- ning karakteritunnetusega. Lõpuks lauldi veel naljaduetti hiidlasest ja saarlasest Ernesaksa “Tormide rannast”. Enne kui lisaloos tõdeti, et “jah, ilma naisteta on külm maailm”. Sellistes numbrites võiks muidugi arendada velloviisimaalikku sarmi – ainuomast galantset ja šikki operetistiili. Miks mitte.

Selle tõelise salongikontserdiga kinnistusid Urmas Põldma ja Priit Volmer kindlalt oma kuulajate südamesse. Nüüd on, keda nimeliselt teatrisse vaatama minna!

Trio Wanderer koosseisus Vincent Coq (klaver), Jean-Marc Phillips-Varjabédian (viiul) ja Raphael Pidoux (tšello) mängis 10. III õhtul raekojas täissaalile. Avanesid Brahmsi, Dvorˇáki, Liszti ja Šostakovitši maailm. Võib tõdeda väga lihtsalt: kuulaja jaoks oli see kõikide ootuste täitumine, klassikaline kava koosnes vaid aja kullaprooviga teostest nagu Brahmsi Trio nr 1, Liszti “Tristia” ning Šostakovitši Trio nr 2. Lisapalaks mängisid kunstnikud Dvorˇáki “Dumka”.

Klaveritrio kui ansambel on oma väljendusvõimaluste poolest rikas, lausa lõpmatult sümfoonilisusele lähenev ja teosed, mis sellele loodud, on mängijate poolt äärmiselt tõsiseltvõetavad ning võivad kuulajaile olla väga nauditavad.

Selle žanri meister on Brahms, kes oma kolme trioga justkui joonistab kogu oma elu ja arengut läbiva kaare. Tema Trio nr 1 on ikka kutsunud esile mõtteid seotusest helilooja noorusega. Tõsi, teose nooruslikkuse, muusikaliste “algtõdemuste” siira lihtsuse, sealjuures imekauni ja kohati äärmise dramatismini viidud arendusest kõrgub juba suure kunsti valusaltõnnestav aura. Just III osa on kaugel noore inimese isiklikust lüürikast: siin on pigem maailmavalu, mis läbib suurt muusikat kõikidel ajastutel. Kuigi helilooja oli seda triot alustades vaid kahekümnene! See on just see kaunis nooruse võlu, mis Turgenevi sõnastatuna ei seisne mitte võimaluses kõike teha, vaid võimaluses mõelda, et sa kord kõike teed. See on Brahmsi aeg ja maailm, mis hoiab meid ligi 40 minutit oma kütkes.

Kuulates tekkis kummaline mõte, et Trio Wanderer mängib seda teost nii, nagu looksid nad seda ise – praegu, ühe emotsionaalse pingeseisundiga, äärmiselt terviklikuna. Samal ajal võime ju teada, et Brahms istus oma trio kallal ikka tunde ja päevi ja nädalaid. Ja 35 aastat hiljem on ta sellest veel meistripilguga üle käinud. Ette rutates ütlen, et samasuguse äärmiselt loogiliselt areneva, lausa kokkuseotud terviku suutis ansambel välja mängida kõikide teoste puhul. Eriti imetlen seda Šostakovitši trios, kus äärmuslikud kontrastid, justkui sootuks eri meelt ja masti teemade kõrvuti esinemine ja nende sisemine loogika ei olnud mingi probleem. Iga muusikaline mõte kasvas märkamatult, iseeneslikult välja eelmisest, iga arendus kujunes mingi sisemise energialaengu kantuna mitte lihtsalt oodatuks, vaid paratamatuks. Trio poolt pakutud arendusjoon oli nii sugestiivne, et võttis sind veenvalt kaasa, kui sul ka varem olid teosest omad ja teistsugused kujutelmad. Nagu oleks kuulnud seda muusikat esmakordselt.

Üllatusteos oli Liszti “Tristia, Vallée d’Obermann”. Tavapäraselt teame Liszti virtuoosseid klaveritranskriptsioone mis tahes žanris teostest, kõnealune on vastupidine näide. Trioseade tegi Weimari õukonna muusikadirektor Eduard Lassen, kuid helilooja vaatas selle ka ise üle ning lisas isegi mõnel määral uut muusikalist materjali. Ligi poole tunni vältel oleme tema maailmas, mida vahendavad triomängijad. Kuidagi märkamatult hakkad justkui soolopillina tajuma võrratut tšellot, kelle hääl oleks nagu helilooja enda pateetiline kõne. Maalingud ja dramaatilised elamused – ülivaiksetest piano-teemadest jõulise kõuekõminani.

Liszti teos kannab küll pealkirja ja n-ö programmigi kõige üldisemas mõttes. Nagu ka Dvorˇáki “Dumka” ja isegi Šostakovitši Trio nr 2, millele tavatsetakse lisada mingi alltekst-programm, mis tuleneks nagu loomisaastast 1944. Muusikaliselt jutustab aga iga teos lihtsalt taas ja taas üht lugu omas ajas. Ning tahtmatult mõtled, kas see lugu ei johtu ka kuulaja puhul eelkõige tema oma kultuuritajumusest, silmaringist ja kuulamiskogemusest. Kõik muu, mis programmiga seotud, on pigem sõnasport. Ka Šostakovitši trio on ju puhas muusika, mis ei vaja mingeid selgitusi või viiteid, vaid lihtsalt suurepäraseid mängijaid.

Wandereri trio kontserdi puhul on mõttetu hakata loetlema superlatiive tervikute ja detailide või ükshaaval mängijate kohta – kõik oli täiuslik. Tegin vaid ühe praktilise järelduse: eeldades head kontserti, võta kaasa vähemalt ühe heliplaadi jagu raha. Praegu kirjutades kuulan ma taas Brahmsi triosid, kõiki kolme, ja Šostakovitši triot. See on suur nauding.