Velit accusantium autem consequatur sed ullam laborum. Earum voluptas fugiat labore tenetur mollitia eligendi. Suscipit dolor aperiam voluptas tenetur sit dolores nisi placeat. Deleniti vero tempore rerum eius.
Est autem deleniti sit quasi quis. Qui sed soluta in.
Aut ut harum commodi ipsum quam magnam. Minus libero pariatur atque iste consequatur illo molestias. Quae sed tempore ea veritatis maxime. Fugiat aliquam doloribus dignissimos praesentium.Nulla accusamus est omnis itaque necessitatibus occaecati. Iure possimus quidem porro ratione. Vel architecto quam ea in est nesciunt. Velit maxime dolores dicta et itaque. Voluptatem ipsam dolorum voluptatem deserunt cupiditate hic perspiciatis. Eius rem molestias nesciunt odio sed. Fuga iste cumque laboriosam ut vel est. Dolor rem sed perferendis modi necessitatibus. Ab architecto dolorum autem sint id a. Similique ex quis labore ducimus rerum excepturi non. Quia et possimus voluptatem aliquam et. Nulla eum repudiandae molestias at. Beatae possimus sapiente mollitia consequatur magni. Molestiae praesentium aliquid non. Mollitia ea voluptas mollitia optio porro.
Tammsaare kirjanduspreemiale esitati tänavu 12 teost, mille hulgas žürii valis välja seitse nominenti.
Nominendid on:
Gert Kiiler “Eranuhke ei armasta keegi”
Kristjan Saal “Surnud mehe armastus”
Lilli Luuk “Minu venna keha”
Tauno Vahter “Hea venelane”
Andra Teede “Emadepäev”
Mehis Heinsaar “Kadunud hõim”
Maarja Undusk “Ellen Niit. Heleda mõtte laast”
Žüriisse kuuluvad Koigi kooli direktor Annela Ojaste, Järva vallaraamatukogu Ahula ja Albu raamatukoguhoidja Kaja Leidtrop, Järva vallaraamatukogu Aravete raamatukoguhoidja Ene Lõõnik, Järva vallaraamatukogu direktor Karmen Velitschinsky, Järvamaa keskraamatukogu direktor Jane Kiristaja, SA A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel juhataja Reelika Räim, Järva vallaraamatukogu Peetri raamatukoguhoidja Terje Kruusmann, Koigi kooli eesti keele õpetaja Igor Kotjuh, Järva vallaraamatukogu Imavere raamatukoguhoidja Allika Jüris, Järva valla avalike suhete peaspetsialist Arnika Tegelmann ja Albu kooli eesti keele õpetaja Kadri Kaarlep.
Auhind antakse üle 4. veebruaril, preemiaks on Tammsaare lemmikuks olnud pohla-õunamoos ja rahaline preemia 1500 eurot, mille paneb välja Järva vald. Möödunud aastal võitis Tammsaare kirjanduspreemia Kai Aareleid romaaniga “Vaikne ookean”.
Eesti Filmiajakirjanike Ühing kuulutas välja viis filmi, mis kandideerivad jaanuari alguses 30. korda välja antavale Neitsi Maali auhinnale.
EFÜ aasta parima filmi viis tänavust kandidaati on:
“Kalev”, lavastaja Ove Musting
“Machina Faust”, lavastaja Kaupo Kruusiauk
“Sierra”, lavastaja Sander Joon
“Tagurpidi torn”, lavastaja Jaak Kilmi
“Vaino Vahingu päevaraamat”, lavastaja Rainer Sarnet
“Sel aastal filmiajakirjanikelt enim kiidusõnu pälvinud teosed esindavad Eesti filmi eripalgelisust – kahe täispika mängufilmi kõrvale on mahtunud ka kaks dokumentaalfilmi ja üks lühianimatsioon,” kirjeldas kandidaate Eesti Filmiajakirjanike Ühingu juhatuse esimees Andrei Liimets.
Neitsi Maali võitja kuulutatakse välja 5. jaanuaril koos aasta levifilmi ja aasta filmiajakirjaniku preemiatega. Neitsi Maali auhinnakujule lisandub 2500 euro suurune rahaline preemia Olympic Casinolt.
Eesti kõige staažikamat filmiauhinda Neitsi Maalit antakse välja alates 1993. aastast. Algaval aastal tähistatakse nii preemia kui Eesti Filmiajakirjanike Ühingu 30. sünnipäeva.
Maajaam kuulutab välja konkursi rahvusvahelisele tehnoloogilise kunsti näitusele “Metsikud bitid”
Tehnoloogia- ja kunstitalu Maajaam kuulutab välja teise konkursi, et leida sobivaid teoseid vabaõhu näitusele “Metsikud bitid”.
“Metsikud bitid” on tehnoloogilise kunsti residentuuri- ja näituseprogramm, mis kulmineerub suurejoonelise vabaõhu näitusega 2024. aasta suvel Lõuna-Eesti kuppelmaastike vahel. “Metsikud bitid” on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Esimene konkurss toimus 2022. aastal ning käesoleva konkursi näol on tegemist on viimase avaliku ideekorjega enne 2024. aastal toimuvat näitust.
Maajaam otsib läbi konkursi kunstiteoseid, mis käsitlevad inimese seisundit tänapäeva ühiskonnas ja mis uurivad inimese, tehnoloogia ja looduse kokkupuutepunkte. Näituse eesmärgiks on luua uut tüüpi kogemuslikke olukordi, mis avardaks inimeste mõttemaailma. Teosed peavad vastu pidama välitingimustes ning sobituma Maajaama ümbritsevasse loodusesse. Osalema on oodatud nii eesti kui välisriikide erinevate distsipliinide kunstnikud.
Valitud kunstnikud saavad võimaluse osaleda 2023. aasta suvel Maajaamas toimuvas kolmenädalases residentuuris. Kunstitalu Maajaam üheks põhiliseks fookuseks ongi residentuuride korraldamine. Äsja on valminud uus residentuurimaja ning suuremate teoste jaoks eraldi töökoda. “Loomeresidentuuri formaat on väga hea võimalus, et oma projekti intensiivselt edasi arendada ning ideid vahetada. Oleme viimastel aastatel teinud mitmeid arendusi, et kunstnikke vastu võtta ja neile häid töötingimusi pakkuda.” kommenteerib Maajaama ellukutsuja Timo Toots.
Teosed valib välja kunstiline kolleegium, kuhu kuuluvad Maajaama eestvedajad Timo Toots ja Mari-Liis Rebane, kunstnik Taavi Suisalu ja Linnafestivali UIT korraldajad Kadri Lind ja Marie Kliiman. 2023. aasta residentuuri valitakse välja kolm kuni viis projekti, iga projekt saab autorihonorari ja kaetakse kokkulepitud ulatuses kulutused produktsioonile, transpordile ja ööbimisele. “Metsikud bitid” residentuuri- ja näituseprogrammiga seotud tegevusi kaasrahastavad Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Rahvakultuuri Keskus, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis.
Projektiideid oodatakse kuni 27. jaanuaril 2023 ja tulemused selguvad märtsis 2023.
Maajaam on tehnoloogia- ja kunstitalu, mis asub Lõuna-Eestis, Otepää Looduspargi aladel. Kuppelmaastikule loodud väike kunstikeskus toimib kui traditsiooniline talu, kuid põllumajanduse asemel kultiveeritakse uut kunsti ja uusi tehnoloogiaid. Kunstikeskuse ühes fookuseks on residentuuride korraldamine, mille käigus näituse teosed valmivad. Maajaama veavad kunstnikud Timo Toots ja Mari-Liis Rebane.
Kümme aastat Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskust
Lõppeval aastal täitus Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusel kümme tegevusaastat. Alates keskuse pidulikust avalöögist 2012. aastal New Yorgis on EKKAK seisnud Eesti kunsti rahvusvahelise nähtavuse suurendamise ning kohaliku kunstivälja professionaalse arengu toetamise eest. Meil on olnud rõõm teha koostööd üle 100 kunsti- ja kultuurivaldkonna organisatsiooni ning kunstnike, kuraatorite ja kunstitöötajatega üle Eesti.
Kümne aasta jooksul on EKKAK toetanud 12 kunstiorganisatsiooni osalemist 53 kunsti- ja kunstiraamatumessil. Meie toel on toimunud 26 õppevisiiti 14 riiki, et Eesti kunstikorraldajad saaks tutvuda teiste riikide kolleegide kogemustega, ning 15 valdkonna noort professionaali on saanud end täiendada kaheksas maailma kunstipealinnas kolmekuulisel praktikal rahvusvaheliste organisatsioonide tiimides. Oleme seisnud selle eest, et kohalik kunstiväli oleks rahvusvaheliste kuraatorite ja kriitikute seas nähtav, ja kutsunud Eestisse visiidile 104 rahvusvahelist kunstieksperti.
Rahvusvahelises plaanis oleme pidanud tähtsaks partnersuhete arendamist ja ühisprojekte. EKKAKi üks pikaaegsemaid partnereid on ISCP, kellega koostöös on toimunud kuue Eesti kunstniku ja ühe kuraatori residentuur New Yorgis. EKKAK on produtseerinud Eesti Avatud Paviljoni Performa17 biennaalil New Yorgis (2017), Katja Novitskova näituse Whitechapeli galeriis Londonis (2018), Marianne Jõgi teose esitlemise London Art Nightil (2018) ja mitu Eesti kunsti tutvustamisele pühendatud üritust üle maailma, näiteks New York Timesi veergudelegi jõudnud õhtusöök “Eating the Forest” Milanos (2015). 2018. aastal toimus EKKAKi ja Outset Eesti kutsel Tate Moderni muuseumi kuraatorite ja Ida-Euroopa kunsti ostukomisjoni liikmete visiit Tallinnasse. Visiidi tulemusena kuulub alates eelmisest aastast Tate’i kogusse Eesti kunstniku Anu Põdra teos, mis on esimene eestlasest kunstniku töö selles muuseumis.
EKKAK on kohalikul kunstiväljal kanda kinnitanud valdkondliku koolitus- ja ekspertkeskusena. Meie viiel spetsiaalse suunitlusega Galeristide meistrikursusel on 20 rahvusvahelise lektori käe all teadmisi omandanud 150 alustavat või kogenud kunstitöötajat. Lisaks sellele on üle 300 kunstiprofessionaali arendanud tööks vajalikke oskusi 22 koolitusel, mida on läbi viinud 29 õigus-, kommunikatsiooni-, turundus-, keskkonna- ja finantsvaldkonna eksperti. Organisatsiooni arenguvajadusest lähtuvast personaalsest mentorlusest on osa saanud kümme kunstiettevõtet ning EKKAKi toel on uuendatud üheksa kodulehte.
Lisaks rahvusvahelise nähtavuse parandamisele ja kunstivälja arendamisele on EKKAK oma tegutsemisaja jooksul pannud rõhku ka kunstialase teadlikkuse suurendamisele. Oleme korraldanud 20 üle-tallinnalist galeriiõhtut Tallinna Teisipäev, mille käigus on toimunud 100 külastust 21 näitusepaika ning 27 stuudiovisiiti kaasaegsete kunstnike tööruumidesse üle Eesti.
Alates 2019. aastast korraldab EKKAK Tallinnas asuva Kai kunstikeskuse tööd. Kais on avamisest saati toimunud 15 suuremahulist rahvusvahelist kunstiprojekti 116 kunstniku ja 11 kuraatori osalusel ning hulgaliselt mitmesuguseid kultuurisündmusi, näiteks filmi- ja muusikafestivalid, kontserdid, teatrietendused, moe-show’d, filmivõtted ja palju muud. Alates selle aasta kevadest tegutseb majas kino Sõpruse Kai saal, kus näidatakse filme igal nädalapäeval.
EKKAKi ja Kai kunstikeskuse projektid on saanud tunnustust ja tähelepanu sellistes olulistes väljaannetes nagu Art in America, Artreview, Artforum, artnet, Artnews, The Art Newspaper, The Calvert Journal, Cool Hunting, Forbes, Frieze, The Guardian, The New York Times, Sunday Times, The Telegraph ja Wallpaper ning jõudnud miljonite lugejateni üle maailma.
EKKAKi on toetanud EAS/Euroopa Regionaalarengu Fond, Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Nordic Culture Point ja Outset Eesti.
Täname südamest kõiki EKKAKi partnereid ja toetajaid sisuka kümne aasta eest ning ootame põnevusega tulevast koostööd!
Nulla quos aut quia repellat. Totam sint dolore minima non qui accusantium. Voluptates cumque neque provident molestiae totam quisquam. Quis soluta ullam libero suscipit aut maxime quis.
Praesentium numquam et deserunt est hic. Aut aut minus omnis quisquam numquam aliquam vel. Assumenda modi distinctio mollitia id laudantium pariatur adipisci vel.
Sunt est ipsa pariatur ex eius. Ut sint aut aut ut assumenda autem. Qui alias eos in et explicabo exercitationem omnis inventore.Vel doloribus reiciendis eligendi blanditiis cum enim sint. Voluptatibus eaque veritatis dolor accusantium suscipit impedit. Nihil hic aut illo voluptas. Facilis labore maxime eos esse eaque sint. Et nam tempora incidunt ad est est. Ut iusto ut neque natus quos qui ut. Dolores qui ad dicta placeat id. Iste temporibus explicabo minima reiciendis voluptas veritatis quod. Possimus qui asperiores recusandae vel cupiditate repudiandae. Est similique sapiente rerum autem hic cumque. Non mollitia consequatur alias voluptates quia aut voluptas. Unde voluptatem eum cupiditate harum. Sunt doloribus distinctio magni voluptates placeat repellendus.
Mare Mikofi näitus „ … ja seitsmes“ 17. 12. 2022 – 25. 01. 2023.
Avamine 21. detsembril kell 17 Vabaduse galeriis.
Mare Mikofi väljapanek „ … ja seitsmes“ on kunstniku eelmisel aastal Arsi projektiruumis eksponeeritud isikunäituse „Mare ja teised tüdrukud“ jätk ja ühe loominguetapi sümboolne lõpp. Ka seal olid väljas ainult naisefiguurid, mida kunstnik on teinud paari viimase aastakümne jooksul ja mida võib vaadata autoportreedena. Ta on ise naljaga pooleks öelnud, et just niiviisi saab ta ennast ideaalina esitada. Idealiseeritus ei ole Mikofile kunagi tähendanud veatust, piiridesse sobitumist, vaid piiridest üleastumist. Enda või talle lähedaste naiste kaudu on ta saanud julgemalt eksperimenteerida kui (mehe)portreede või avaliku ruumi teoste puhul.
Kui „Mare ja teised tüdrukud“ juhatas mõtteliselt sisse „Mare“ (1995, Tartu kunstimuuseum), mis oli selle näituse ainus autoportreena esitatud ja pealkirjastatud teos. Veerandsajand tagasi loodud lühikestes traksidega pükstes naisefiguur ei vastanud ei siis ega vasta ka nüüd tunnustatud (nais)kunstniku kuvandile, tegemist on triksteri tüüpi iseteadliku poisitariga.
Skulptuuridele omast staatilisust lõhkus ja mõtestas Arsi projektiruumis lavastaja ja kirjanik Sveta Grigorjeva tantsulise performance-skulptuuri, hommage’i – õigemini küll femmage’iga Mare Mikofile ja tema loodud naisekujutisele. Performance’i juurde kuulus Grigorjeva tekst, unenäo (või soovunelma) kirjeldus, kus Mare Mikoff ja tema grotesksed, sisemiselt tugevad, võimsad tüdrukud otsustasid tungida välja Arsi projektiruumist, et ühisskulptuurina, gerilja-tüüpi amalgaamina tsentrifuugida Vabaduse väljakule inimeste sekka. Vabaduse galerii on väiksem kui Arsi projektiruum ja ega külastajate arvgi ole seal palju suurem, kuid see asub linna keskel kiviviske kaugusel Vabaduse ristist ja teistest igavesti kivisse raiutud suurmeeste figuuridest, monumentidest. Hiljaaegu lisandus sinna Konstantin Pätsi pea. Grigorjeva mõistulugu lõpeb luuletusega, mille viimastes ridades peitub soov, et „millal jõuab kätte aeg / kui avalik ruum/ ei koosnegi peamiselt vaid / meestest ja ei / ma ei räägi / ainult kivist kujudest.“
Arsi projektiruumist on Vabaduse galeriisse jõudnud tüdrukud 4 ja 5. „Tüdruk 4“ (2020) on inspireeritud Kersti Kaljulaiu tarmukusest ja sõnakusest, figuuri „Tüdruk 5“ (2021) tegi kunstnik eelmise aasta näitusele, tinglikult võib valgesse skafandrit meenutavasse turvalisse kostüümi rõivastatud endasse pööratud pilguga figuuri nimetada „Reedaks“ (erakogu). Uue teosena on lisandunud „Tüdruk 7“, viimase aja töödest kõige otsesemalt autoportreena mõjuv figuur, seljas tuulepluus, peas pilotka ja käes skulptori tööriist steka. Igavesti nooruslik ja parajasti krutskeid täis poisitar. Numbrimaagika on kunstnikule ka varem tähtis olnud ja seetõttu pealkirjastas ta autoportree seitsmenda tüdrukuna. „Tüdruk 7“ lõpetab sümboolselt Mare Mikofi tugevate iseteadlike naisefiguuride etapi. Teha jääb „Tüdruk 6“, idee on juba olemas ja küllap teostuski tuleb.
Mare Mikoff (1941) on 1970. aastate esimesest poolest praeguseni tegutsenud aktiivselt kunstnikuna. Ta õppis skulptuuri kunstiakadeemias (tollal Eesti Riiklik Kunstiinstituut) 1961–1971 (vaheaegadega) ja ajalugu Tartu ülikoolis 1962–1964. Enamiku elust on ta olnud vabakutseline kunstnik, kuid on töötanud restauraatori, kunstikombinaadi ARS monumentaalateljee peakunstniku ja Tallinna linnakunstnikuna ning on õpetanud skulptuuri kunstiakadeemias ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.
1970ndad ei olnud Eesti kunstis ainult suurte modernistide ja neist välja kasvanud kontseptualistliku lähenemisega meeskunstniku aeg. Just siis hakati rohkem kui kunagi varem kõnelema noorte naiskunstnike plejaadist, seda eelkõige skulptuuris ja ka graafikas. Lausa selleni välja, et kogu tollast kunsti süüdistati pehmuses, isegi feminiseerumises. Kuigi Mare Mikofi loominguski esineb juba päris algusest peale naisekujutist, ei ole tema kunsti kunagi seostatud naiselikkusega. Tema kujundiloomise viis ega ka tema enda kuvand – isepäine ja – teadlik poisitar – ei mahtunud (ega mahu) selle määratluse alla.
Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko OÜ.
Ei oleks kunagi arvanud, et saan oma iidoliga turul käia. Minu iidol on terav ja sädelev Vilja Kiisler, Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanik, ning me külastasime koos Tallinna Raekoja platsi jõuluturgu. Midagi niisugust teistel turgudel ei näe: triibulised pulgakommid, neljast lihast vorstikesed, merevaigust kaelakeed, kahar kuusepuu, karussellid … Väheke jabur küll, kuid siiski tugev sümbol, nii et ma ei imesta, kui karusselli ees tehtud foto valitakse Sirbi esiküljele. Kokkusaamise ajend oli hoopis kriitika, mitte turg: Vilja Kiisler pälvis eile, 15. detsembril Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna. Tunnustuse teenis ära tema Maarja Kangro novellikogule „Õismäe ajamasin“ kirjutatud arvustus „Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa“.1 Nüüd on hea võimalus uurida, mida arvab laureaat kriitikast, kultuurist, ajakirjandusest ja Eesti elust.
Palju õnne veel kord! „Vilja Kiisler on võimas Heideggeri tõlkija, kuid saatus on ta viinud ajakirjandusse,“ märgib igatsusega mu hea kolleeg Valle-Sten Maiste. Ometi olete viimastel aastatel taas Heideggerile lähemale nihkunud: kas või Sirbis on tänavu ilmunud neli teie raamatuarvustust, sh auhinnatekst, Eesti Päevalehe lisas LP intervjueerite sageli loomeinimesi jne.
Olen Heideggeri rahule jätnud ja loodan, et ka tema on minu rahule jätnud. Lühike periood mu elus, mil Heideggeriga tegelesin ja väga tugevalt tema mõju all olin, mõjutab kindlasti siiamaani. Ega see ei ole midagi, mida tahaksin olematuks teha. Küllap viis, kuidas Heidegger kunsti ja kirjandust näeb, on mulle siiski mingil viisil jäänud omaseks, aga ei saa öelda, et iga kord midagi kirjutades või mõne loomeinimesega intervjuud tehes Heideggeri peale mõtleksin või püüaksin talle uuesti läheneda – ei.
Eesti parim kirjanduskriitik töötab väljaandes, mis sulges kaks aastat tagasi oma kultuuritoimetuse ja kus raamatuarvustusi ilmub haruharva. Pisike saatuse vingerpuss seegi.
Mul on kahju, et Eesti Päevalehes ilmub kirjandusarvustusi vähem. LPs, mis praegu kultuuri katab, neid ju ikka leidub. Ja Ekspressil on Areen. Postimees annab kultuurile päris palju ruumi, kuid eraldi kultuurilisa ei ole ju neilgi. Suures pildis, ajakirjandus ei näe ennast kuigivõrd kriitikaedendaja või loomeinimeste tutvustaja ja ülendajana. Kipub olemaajakirjanduse ja ajakirjandusväljaande paratamatus, et kultuuri millegipärast ei peeta seksikaks. Kultuuriinimesed – kunstnikud, kirjanikud, heliloojad – ei pääse nii tihti esiküljele, kui näiteks mina tahaksin neid seal näha. Ajakirjandusväljaandeid kannustab ikkagi kasumi teenimise soov ja paremini saab müüa neid lehti, mille esiküljel on mõni niisugune persoon, keda absoluutselt kõik tunnevad. Lugu alles alustavast noorest loojast, kes on kindlasti tulevikutegija ja teeb juba praegu üliägedaid asju, ei pruugi alati lehte minna suures mahus ja jõuda esiküljele.
Selles mõttes sammub ajakirjandus justkui surnud ringis. Me tahaksime, et meil oleks persoone, keda panna esiküljele ja et see leht müüks, aga samal ajal panustame väljaannetena liiga vähe sellesse, et ise uusi staare ka kultuurivaldkonnas peale kasvatada. Toimetused võiksid sellele rohkem mõelda, kuid ma ei näe, et sellest surnud ringist saaks kergelt välja murda.
Kaamos ei ole fotokunstile unistuste aeg, kõik on ühtlaselt hall ja hämar. Õnneks ei saa samade sõnadega iseloomustada meie külalist. „Tahaksin nüüd teiega üleval toas ära käia,“ teatab Vilja Kiislerile fotograaf Piia Ruber, „mulle hirmsasti meeldib, kui koos on punane ja sinine värv, ainult et see kooslus ei ole praegu just soositud …“ – „Aga mina mõtlen sinise ja punase puhul esimesena hoopis David Lynchi filmidele,“ vastab Vilja Kiisler. „Käisin just retrospektiivis uuesti tema „Sinist sametit“ vaatamas, vaimustav!“ Niisiis üles, potisinisesse tuppa!
Siiski on muutus märgatav. Kas või Eesti Päevalehes toimus siis, kui sinna tööle läksite, kultuurikajastuses hüpe: ühtäkki tuntakse huvi Mudlumi, Lilli Luugi ja teiste kirjanike tegemiste vastu. See rõõmustab.
Siin ei ole minu teenet – LP võttis kultuuri enda hõlma alla. Mul on alati hea meel, kui mul on võimalik teha lugu mõnest kirjanikust. Teeksin neid meelsasti rohkem, kuid mu põhitöö on tegelikult mujal: intervjuud poliitikute ja avaliku elu tegelastega ning saated.2 Kultuurist kirjutamine on töö toredam osa, kuid võtab palju aega ja sageli mul seda lihtsalt ei ole.
Kuidas suhtutakse Eesti Päevalehes muudesse väljaannetesse kaastööde kirjutamisse? Ühes teises päevalehes vaadatakse oma töötajate nn kõrvalehüpetele kuuldavasti viltu. Oleme Sirbis muidugi meelitatud sellest, et meid konkurendiks peetakse…
Kui läksin Delfi Meediasse tööle, teavitasin algul peatoimetajat iga kord, kui mult telliti mõni retsensioon, kuni õige pea sõlmisime kokkuleppe, et tohin kirjutada kultuuriväljaannetele, kes tegelikult ei ole Eesti Päevalehe konkurendid. Kuna teen seda oma vabast ajast, nädalavahetustel, ning ei jäta ühtegi põhitööülesannet täitmata, siis ei ole seda kunagi keelatud. Olen tohtinud arvustusi kirjutada ka teistes väljaannetes töötades.
25. novembri LPs ilmus iga-aastane mõjukate edetabel. Esikohal on peaminister Kaja Kallas. Kõige mõjukam kultuuriinimene, edetabelis 55. kohal, on Kristiina Ehin. Kas loomerahvas on tõesti nii vähemõjukas?
Mul on hea meel, et vähemalt üks luuletaja selles nimekirjas on, kuid eks neid võiks olla rohkem. Tabel tabeliks. Igaüks võib ju lasta ennast inspireerida ja mõelda selle üle, keda tema peab mõjukaks. Eesti Päevalehe mõjukaid ei saa võrrelda näiteks Äripäeva rikaste edetabeliga, kus kaalutakse, kui palju on kellegi investeerimisportfell või maine vara väärt. See on ühe toimetuse ajakirjanike hinnang.
„Meil on palju kriitikuid, on põnevaid kriitikuid, aga ei ole elukutselise arvustaja ametikohta,“ kurdab ajakirjas Looming Jürgen Rooste. „Võib-olla on sellele kõige lähemal Alvar Loog, aga temaga on sama häda nagu näiteks Mihkel Kunnuse või Maarja Vaino või Leo Luksi kirjutistega, vahel Vilja Kiislerigi [—] kirjanduskriitikaga – ma tunnistan, et neid on põnev lugeda, ülipõnev, aga sealjuures tunnen peaaegu alati, et suurem jagu neist ei ole lugenud sama raamatut (vaadanud sama ühiskonda) mis mina või siis kogunisti mingi kujuteldav kõrvaline, „objektiivne“ lugeja, kui sellist on.“3
Tundub, et tsitaati kannab teatav rahulolematus kriitikaga. Seda võib igati mõista, sest arusaadavalt on loojal oma ettekujutus sellest, kuidas tuleks mõista tema teoseid või siis ka teiste autorite kirjutatut. Kui Jürgen Rooste ütleb, et viidatud kriitikud ei ole lugenud samu raamatuid, siis mõtleb ta ilmselt, et nad saavad raamatutest teistmoodi aru kui tema.
Jürgen Rooste on ka Facebookis korduvalt väljendanud rahulolematust kriitikaga ja sellega, et arvustusi ilmub liiga vähe. Tema on üks neist paljudest viljakatest autoritest, kelle teosed jäävadki teenimatult tähelepanuta just selle pärast, et ta kirjutab ja avaldab palju. Kunagi arutasime Alvar Loogiga, et kergem on võtta arvustada debütandi teos, sest selleks tuleb läbi lugeda kõigest üks raamat. Palju raskema südamega võtan mina ja eeldatavasti ka teised, kes kirjutavad arvustusi, ette neid autoreid, kelle looming on erakordselt mahukas. Arvustamine tähendab iseenesest seda, et läbi tuleb lugeda kogu autori looming. Kui toimetaja ootab arvustust kiiresti, siis ei ole selleks võimalust. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks paljude viljakate autorite 17. või 25. teos pälvibki vähem retsensioone.
Tsiteeritud artiklis on veel üks ilus mõte: võiks olla kriitikaportaal. Ajakirjandusväljaanded ei panusta ilukirjanduse arvustamisse piisavalt – Sirp panustab, Looming ja Vikerkaar, ka Müürileht, ehkki viimasel ajal vähem, mujal ilmub näpuotsaga. Neid kohti võiks ju rohkem olla. Iseasi, kas leidub küllaldasel hulgal professionaalseid lugejaid, kes annaksid sellist tagasisidet, mis ka Jürgen Roostele meeldiks ja kohane tunduks.
Tsiteeritud artikkel ilmus sarjas „Mõttevahetus: XXI sajandi kirjandus“. Missugune paistab teile XXI sajandi eesti kirjandus ja kriitika? Kui palutaks niisugune artikkel kirjutada, siis millest seal juttu tuleks?
Loodan, et minu käest ei küsi keegi sellist artiklit. Kui kellelgi tuleks pähe see tellida, siis loobuksin kirjutamisest, sest mul ei ole selleks piisavalt pädevust. Minu arvustused on siiski asjaarmastaja omad, kirjutan neid hobi korras, ainuke õigustus võiks olla ehk see, et haridus sobib – olen eesti filoloog. Valin endale jõukohased ülesanded ja ütlen ära need, millest jõud üle ei käi. Üldistused jätaksin kindlasti professionaalide teha, mina nende hulka ei kuulu. Need tekstid peavad kirjutama Märt Väljataga, Johanna Ross, Elle-Mari Talivee, Hasso Krull, Aare Pilv …
Kas söandate teha üldistusi XXI sajandi ajakirjanduse kohta? Või siis vähemalt mulluse kohta? Ajakirjanduses on n-ö huvitavad ajad, osutas hiljuti Ragne Kõuts.4
Korra pakuti mulle võimalust kirjutada XXI sajandi ajakirjanduse ühe kümnendi kohta, aga ma ei võtnud seda ette, sest mu ajalooline mälu ei ole selleks piisav. See ei ole ülesanne, mida lahendada käigupealt või isiklike märkmete pinnalt. Vaja on süvenemist: suhtlemist väga paljude inimestega, meenutamist, arhiivis käimist. Nii et ma ei ütleks midagi tervikuna XXI sajandi ajakirjanduse kohta. Valmistuksin pikalt selleks, et mõne lausega kokku võtta, mis kõik on toimunud.
Aga tõsi, on olnud väga turbulentsed ajad. Viimaste aastate poliitilised pöörded on raputanud ka ajakirjandust. Märgiline on 2016. aasta, kui britid hääletasid Euroopa Liidust lahkumise poolt, USAs valiti Trump presidendiks ja Eesti poliitikas sai hoo sisse EKRE-nimeline erakond. Siis muutus ka ajakirjandus väga palju. Mitte ainult siin, vaid terves maailmas tekkis teatav segadus, mida ajakirjandus peaks kajastama ja mida mitte. Kas kajastada poliitikute valeväiteid? Kas me mitte ei võimenda äärmuslaste sõnumeid, kui me neist kirjutame?
Need on keerulised küsimused, millele ei ole lihtsat vastust. Võib-olla võiks vastata niimoodi: seni, kuni niisugused jõud ei kujunda riigi poliitikat jõupositsioonilt, s.t ei kuulu valitsusse, on ignoreerimine võimalik ja võib-olla isegi kohane, aga niipea, kui need inimesed hakkavad juhtima riiki, ei ole võimalik seda kahe silma vahele jätta või mitte kajastada. Kui EKRE sai valitsusse, siis seda paratamatult kajastati. Eesti avalik ruum muutus siis väga palju, ma ei pea silmas ainult ajakirjandust. Arusaam sellest, mida peetakse kohaseks öelda ja mismoodi midagi tehakse, nihkus täiesti teise kohta. Kui nüüd EKRE peaks uuesti võimule tulema, siis ei šokeeriks meid enam kõik see, mis šokeeris toona. See omakorda tähendaks, et esitada võib veel väga palju suuremaid valesid, solvata ja mõnitada veelgi rohkem, sest ühiskonna taluvuse piir on juba teise kohta nihkunud. See teeb mulle muret.
Valik, mis seisab Eesti ees tuleval kevadel, on põhimõtteline. Sellest, kes moodustab valitsuse, sõltub ülimalt palju.
Mida arvate ajakirjanike liikumisest poliitikasse ja vastupidi? Kas teid on ka juba kutsutud?
Mind ei kutsu keegi, ilmselt on näost näha, et ma ei sobi poliitikuks. Pealegi ei tunne ma ühegi partei vastu nii palju sümpaatiat, et seda kaaluksin. Mul ei ole poliitiku veregruppi.
Ajakirjanike liikumine poliitikasse ja vastupidi on umbes viimase 10–15 aasta nähtus. Varem oli täiesti võimatu, et ajakirjanik läheb poliitikasse ja tuleb veel tagasi ka. Oli mõeldamatu, et ajakirjanik kuulub mõnesse parteisse ja jääb endiselt toimetuse liikmeks. Samuti oli mõeldamatu see, et tippajakirjanik kandideerib valimistel, ei saa soovitud tulemust ja naaseb oma endisele, kui mitte kõrgemale ametikohale mõjukas ajakirjandusväljaandes. Isegi see ei tulnud kõne alla, et minnakse mõne partei või riigistruktuuri teenistusse ja tullakse ikkagi ajakirjandusse tagasi. Praegu seda kõike tehakse ja ma ei oska õieti öelda, kas see on hea või halb. See lihtsalt on nii.
Tegelikult usun, et poliitikas ära käies või riigistruktuurides töötades nähakse maailma teisest küljest ja see on hea. Need kogemused, mis sealt tuuakse, on kindlasti väärtuslikud ja mõnes mõttes silmi avavad. Ennast ma ei näe seda kaalumas, ent kunagi ei tasu öelda „mitte kunagi“, sest sageli peavad need, kes seda ütlevad, oma sõnu sööma.
Ajakirjaniku veregrupp on teil küll priima. Teid on nimetatud Eesti kõige kurjemaks ajakirjanikuks, kuid minu hinnangul on teil ka imetlusväärne oskus pääseda inimese hinge lähedale, pisarakanaliteni. Küsitletavad avanevad, lugudes on emotsioon. Kas midagi on vahel välja ka jäänud?
On ikka, aga pigem sellised küsimused-vastused, mis intervjuule midagi juurde ei anna. Taotlen alati seda, et intervjuu oleks terviklik teos. Ei ole ette tulnud, et inimene, kes on minuga kõneledes avanud neid uksi, mida ma ei lootnudki avada, oleks pärast öelnud, et seda ei tohi lehte panna. Vahel öeldakse üht-teist off the record ja see muidugi lehte ei lähe. Küll aga on ette tulnud, et oleme pikalt vait ja isegi nutame koos. Olen südamest tänulik nendele inimestele, kes on avanud uksi, millele vahel ei julge koputadagi, sest see on võimaldanud mul näidata neid sellest suurepärasest inimlikust küljest, millest neid ei ole enne võib-olla nähtud. See on imeline, kui inimene on valmis näitama oma inimlikkust. Nende hetkede nimel tasub seda tööd teha ja need jäävad meelde väga pikaks ajaks.
Missuguse artikli või saate üle olete eriti uhke?
Kui lugu on valmis, kustutan selle. Niipea kui see on toimetajale üle antud, on mõte juba uute intervjuude ja uute lugude juures. See ei ole nii, et mis silmist, see südamest – mõni imeline hetk jääb meelde aastateks. Ma ei murra aga pead selle üle, mida mäletab keegi teine, ega mõõda, missugune lugu on kõige parem. Ma ei oska sellele küsimusele vastata.
Kui siiski meenutate Maarja Kangro „Õismäe ajamasina“ arvustust – kuidas see tekst sündis?
Kui see auhinnaüllatus mind tabas nagu välk selgest taevast,võtsin loo Sirbist uuesti lahti ja vaatasin, ei olnud pärast ilmumist selle teksti peale kordagi mõelnud. Kirjutasin seda küll natuke teistmoodi kui teisi arvustusi. Tavaliselt on mul arvustus kõhus valmis, kui kirja panema hakkan, koos pealkirjaga. Olen teadlikult läinud autori mõju alla ja lasknud tema tekstidel saada oma vereringe osaks, nii et teada on ka tundetoon, stiil ja rütm, milles hakkan liikuma, ehkki sõnu veel ei ole. Püüan arvustuse valmis kirjutada ühe hooga, et see mõjuks terviklikuna.
„Õismäe ajamasina“ arvustus ei olnud kõhus valmis. Märkmetes leidus vaid mõni sõna, hakkasin lihtsalt kirjutama ja mul oli lõbus, sest Maarja Kangro on üleni vaimustav. „Õismäe ajamasin“ on ju sündinud lustist ja lõbust ja see nakatab. Niimoodi tuligi see tekst ilma suurema ettevalmistuseta ja täpsema teadmiseta, sündis kaasaelamisrõõmust. Maarja Kangro tunnetus on mulle lähedane: elada tuleb täiel rinnal, ka piinlikud asjad kuuluvad elu juurde, kõige üle võib naerda. Kangro irooniline hoiak oma autorimina suhtes on samuti sümpaatne. Arvan, et ei pea kõike alati kohutavalt tõsiselt võtma – kirjandust, ajakirjandust, arvustamist, oma elu üldse …
Aga jah, kui asjaarmastaja arvustus saab Orase preemia, siis võib-olla on põhjust eesti kirjanduskriitika taseme pärast muret tunda?
Või vastupidi: isegi asjaarmastajate tase on nii hea! On põhjust rõõmustada!
Ei tea, no ei tea.
Tänan pika jutuajamise eest. Mida soovite aasta lõpu eel meie kenadele lugejatele?
Sirp on tore leht. Ärge lugege seda ainult veebis, ostke ka paberväljaannet. Kultuuriajakirjandust on toredam lugeda paberilt. Lugemine on üldse hirmus tähtis: kui inimesed kirjutavad rohkem, kui nad loevad, siis nad tasapisi metsistuvad, lähevad sõgedaks kätte. Võiks lugeda kas või natukene ilukirjandust iga päev – see hoiab inimesena.
Eesti Päevaleht on uurinud emakeeleõpetajatelt ja mõjukatelt isikutelt, missugused raamatud peaksid olema kooliprogrammis. Mida arvab sellest aga EPLi ajakirjanik ja auhinnatud kriitik Vilja Kiisler?
„Ülim, mille koolist võib kaasa saada, on armastus raamatute ja lugemise vastu. Tähtsam kui see, mida loetakse, on see, et üldse loetakse. Niisiis, kui saaksin kooliprogramme kokku panna, hülgaksin vähemalt põhikoolis ajaloolise lähenemise. Lapsevanemana olen näinud, kui raskesti annab ennast koolilastele kätte vanem kirjandus. Las loevad siis tänapäeva kirjandust! Las loevad kas või libaraamatuid ja raamatulaadseid tooteid, peaasi, et püsib huvi raamatu vastu.“
Paberile trükitav ajakirjandus ei kao ka digiajastul kuskile, on ikka ja jälle ka sel sajandil kinnitanud nii väljaandjad kui ka ajakirjanduse akadeemilised uurijad. Elati üle raadio ja televisiooni saabumine, elatakse üle ka netivõlud. Toimetuslikult poolelt vastab see väide endistviisi tõele ja muukeelne maailmgi pakub kinnitust paberlehe elujõule. Trükimeedia on lugejate silmis endiselt mäekõrguselt usaldusväärsem kui digimeedia, sest sinna eksivad libauudised vaid tööõnnetusena, mitte normina. Reklaam paberlehes jõuab tarbija ajus digireklaamiga võrreldes õigematesse, suuremat ostuindu käivitavatesse ajukurdudesse. Tõusvas joones haarab vastureaktsioonina ekraaniküllastusele paberi järele ka noorem sugupõlv. Ühesõnaga, ühe algus ei ole teise lõpp, lahendus on vastastikku kasulik kooselu.
Eestis, kus eesti keele oskajate piiratud arv koosmõjus hajaasustusega põhjustab linnastunud suurrahvastega võrreldes trükiajakirjanduse vabaturul suuremaid tõrkeid, pilt nii ilus ei ole. Pingutagu toimetused, meediamajade ärijuhid ja paberlehtede tellijad ühiselt, palju tahavad, must murepilv surmasõnumiga trükiajakirjandusele taevarannalt ei kao, vaid muudkui läheneb. Asi pole viletsas ärimudelis, vaid põhjus on tegevuskeskkonda kujundava riigivõimu vastuoludest kubisev tahe küsimuses, kuidas, millal ja millise hinnaga peaks jõudma ajaleht toimetusest, täpsemalt trükikojast tellijani.
2019. aasta oktoobris pöördus ajakirjanduse väljaandjaid ühendav Eesti Meediaettevõtete Liit valitsuse, riigikogu ja riigiettevõtte Eesti Post poole palvega „kutsuda kokku osapooli hõlmav arutelu leidmaks pikaajaline lahendus kojukandeteenuse probleemidele“. Kolm aastat hiljem ei ole pikaajalisest lahendusest endiselt lõhnagi ja allakäigu nõiaringist välja ei saa. Lahenduse üks element pidi olema riigile kuuluva Eesti Posti ja kunagi häda sunnil lehekontsernide loodud ning tiheasustusega piirkondades kojukandeteenust pakkuma hakanud Express Posti ühendamine, mille tagajärjel kahe postiljoni asemel kandnuks lehti üksainus ning kahe kahjumi asemel pidanuks tekkima üks kasum.
Tänavu märtsis jõudsidki kaks ettevõtet lepinguni, mille kohaselt riigifirma pidi ära ostma 100% Express Posti aktsiaid. Kuna tehingu tagajärjel oleks Eesti Postist saanud monopoolne tegija kojukandeturul, pidi lepingu maksimaalselt viie kuu jooksul kinnitama konkurentsiamet. Läks seitse kuud ja võta näpust: konkurentsiamet keelas koondumise, nagu ta oli teinud samasuguse taotluse puhul ka 2011. aastal. Kõigile kahjumlik konkurents, teenuse vähenemine või kadumine sel piiratud ja kahaneval turul on riigiameti arvates endiselt väärtuslikum kui monopoolse ettevõtte tõenäoliselt siiski toimiv teenus.
Äritegevuse jätku võimalust oodates ei võinud Eesti Post niisama tukkuda, sest teda rõhub ja kohustab kehtiv postiseadus ning riigi kui omaniku ootused, mis valitsus regulaarselt kinnitab. Kõigilt riigile kuuluvatelt äriühingutelt ootab valitsus tegelemist „valitud valdkonnas kasumliku ja efektiivse majandustegevusega, mis tagab riigile optimaalse ja stabiilse omanikutulu“, nagu omanik tänavu aprillis taas üle kinnitas. Perioodika kojukanne kuulub seaduse järgi posti universaalteenuse sisse, mis on mitmel põhjusel juba aastaid kahjumlik ning ajalehtede levitamisele maapiirkondades makstakse riigieelarvest igal aastal dotatsiooni, tänavu koguni 4,5 miljonit.
Paberlehe lõppu nägi Postipapa geniaalne tütar ette juba 150 aasta eest, kui kirjutas: „So linnud und mull’ laulavad, mo põrmust lilled õitsetad“.
Omaniku ootuse järgi peaks kahjum ja dotatsioon kaduma. Kui see on juhtunud ning universaalset postiteenust ei pakuta enam taskukohase, vaid kulupõhise hinnakirja alusel, hakkab valitsus kaaluma osaluse võõrandamist Eesti Postis. Kulupõhise hinnani jõudmine on võimalik ainult hinda tõstes, mida Eesti Post on aastast aastasse ka vilkalt teinud. Traditsiooniliselt ajal, mil tellimiskampaaniad järgmiseks aastaks on enamasti lõppenud ning kojukande hinnatõusu ülekandmine lõpphindadesse enam võimalik ei ole, kui ka tellijad selle välja kannataksid.
Viimati lajatas riigifirma 8. detsembril väljaandjatele teatega, et tõstab kojukandeteenuse hinda minimaalselt 22%, aga kui teenuse maht peaks vähenema, siis miks ka mitte 30%. Ja seegi ei katvat kasvanud kulu. Kuni õigusruum ei muutu, jätkub hinnaralli ka järgmistel aastatel. Väljaandjad reageerisid sellele esialgu ettevaatlike kommentaaridega, et püüavad ikka hakkama saada, aidates paberlehte digitellimuste tulu arvelt. Allakäiguspiraali see aga ei murra. Kasvab tellimishind, kahaneb tellijaskond, mis kasvatab omakorda automaatselt ja kiirenevalt kojukandeteenuse hinda ning paneb loobuma järgmise portsu tellijaid.
Nii jääb, kuni kojukanne kas kaob või riik muudab postiseadust. Suur asi on seegi, et kehtiva postiseaduse viletsus on teadvustatud ning tänavu 25. märtsil saatis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kooskõlastusringile postiseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse. Pikas sõnastuses on peidus sõnum, et mingigi muutuseni võib mina veel aastaid. Valitsuse suvise vahetumise järel näitabki riigi eelnõude infosüsteem, et kavatsus on hangunud ja hea õnne korral võetakse teema uuesti üles pärast valimisi.
Kui lehte enam koju tellida ei jaksa, jääb paberlehe armastajale veel üle võimalus osta leht regulaarselt üksikmüügist. Aga see on veelgi kallim ja siingi vaatab väljaandjale vastu sisuliselt monopoolses, kuid konkurentsiameti meelest kõigest turgu valitsevas seisundis hulgimüüja, kes pakub teenust hindu maitse ja tunde järgi kergitades. Seda, kuidas kaubamajade ja kioskite lehelettide peremees äri teeb, iseloomustavad hästi suvine otsus esmaspäeviti ajalehti enam mitte levitada või ka hiljutine koostöö katkemine ühe suure tanklaketiga.
Teisel, väljaandjate suunal avaldub hea koostöö levitamise alal nii, et kui väljaanne paneb üksikmüügi lehele hinda juurde selleks, et katta kasvanud palga- ja honorarikulu, saab ta levitajalt vastutasuks üsna pea teate, et senise 40% asemel maksab levitamine nüüd 50% lõpphinnast. Näiteks (käibemaksu kõrvale jättes), kui senisest 2eurosest lõpphinnast läks levitajale 80 senti, siis uuest hinnast 2.60 võtab ta endale 1.30 ehk hinnatõusu 60st sendist 50. Ei ole eriline mõistatus, millised on sellise äri mõjud ajalehtede sisule ja väljanägemisele.
Niisiis toimub paberlehtede väljaandmine levimonopolide haardes ja õigusruumis, mille kohta postiseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuses nenditakse: „Seega, tänane perioodika kojukande regulatsioon ja korraldus ei taga teenuse jätkusuutlikkust ning on halvav teenuse kvaliteedile, mis omakorda tõstab teenuse kasutajate (lehelugejate) rahulolematust ja kiirendab teenuse mahu langust.“ Kas see võiks olla „põletav päevaprobleem“ või midagi tavapärast ja korralist, millega võib-olla saab tegeleda alles erakorraliste aegade lõppemise järel ehk pärast sõda?
Hädapäevad ei ole ainult kommertsalusel tegutsevatel päeva-, nädala- ja maakonnalehtedel, võimu otsustamatus halvab samamoodi ka riigi doteeritud kultuuriajakirjanduse väljaandmist. Sellele antakse küll ühe käega natuke juurde, aga võetakse teise võimuharu kaudu veel rohkem ära.
Ükski tulevane kultuuriminister ei ole valmis enesetapjalikuks otsuseks lõpetada näiteks sajandivanuse Loomingu või 82aastase Sirbi paberil ilmumine, kuid sama tulemuseni saab kaude ja poliitiliste ohvriteta jõuda ka majandusministri määruste ja riigiettevõtte nõukogu otsustega, mis teevad SA Kultuurilehe põhikirjaliste ülesannete täitmise võimatuks.
Tänulikuna kõigile oma autoritele, lugejatele ja eriti tellijatele – õigem oleks neid nimetada püsiannetajateks – jätkab Sirp paberlehena loomulikult uuel aastal tõrgeteta ilmumist. Mitu aastat veel, sõltub seadusemeistritest ja nende otsustamistahtest.
