Leedu

Neitsi Maarja sugupuu XIII -XIV sajandi vaimulikus käsiraamatus (fragment). Tallinna Linnaarhiiv, Cm 4, fol. 71v. Marius Peterson

Keskaeg on periood Euroopa ajaloos, mille käsitlemisel ristuvad erinevad huvid ja ootused. Umberto Eco on ühes võluvas essees “Unistades keskajast” eristanud koguni kümmet “väikest keskaega”, mille huvigrupid on endale aegade jooksul konstrueerinud, lisades, et see nimekiri pole lõplik (Vikerkaar 1998, nr 4-5). Nii otsivad keskajast lohutust arvukad passeistid, kes pole rahul praeguste oludega ja projitseerivad oma täitmata unistused ja igatsused sajandite taha; ent samuti taotlevad keskajalt oma veendumustele tuge paadunud modernistid, kelle arvates kehastab see tuhandeaastane ajalõik pelgalt vaimupimedust ja tagurlust. Keskaja on valinud oma teaduslike huvide tallermaaks ka medievistid, kes näevad selles piisavalt kauges, ent samas lähedases ajastus inspireerivat ja paeluvat uurimisvaldkonda. Väikese liialdusega võib väita, et keskajauuringud on olnud viimase sajandi ajalooteaduse üks peamisi mootoreid, kuivõrd selles vallas on ennast teostanud terve rida ajalooteaduse kõige innukamaid uuendajaid. Prantsuse ajaloolane Jacques Le Goff on täheldanud tabavalt, et keskaeg on ideaalne uurimisobjekt nendele, kes hoolivad ajaloo uudismaade harimisest: see on piisavalt “oma” ja jätnud maha küllaldaselt jälgi, mida uurida (erinevalt näiteks antiigist), ent samas siiski “võõras” ja allikate poolest mitte liiga külluslik (nagu näiteks uusaeg), et virgutada ajaloolase kujutlusvõimet ja innustada abi otsima kõrvaldistsipliinidelt.

Mida uut pakuvad keskajauuringud meile tänapäeval? Uutest arengusuundadest ammendavat ülevaadet siinkohal anda pole võimalik, ent kolmel punktil tundub olevat kõige olulisem peatuda.

Keskajauuringute uuenemise üheks alustalaks on teisenenud arusaamad allikate iseloomust ja kasutamisvõimalustest. Ühelt poolt on muutunud medievistide arusaam traditsioonilistest tekstiallikatest: neid ei loeta enam vaid tekstivälise teabe ammutamiseks, vaid käsitletakse ka kirjandusteadlaste ja semiootikute eeskujul eneseküllase maailmana, mille “valmistamisviise” ja sisemist ülesehitust tuleb hoolega eritleda. Teiselt poolt on oluliselt avardunud medievistide tavapärane allikate ring: varem kunstiajaloolastele või arheoloogidele loovutatud teabekandjad (pildid ja esemed) on nüüdsest leidnud tee ka ajaloolase töölauale. Mõisted “visuaalne kultuur” ja “esemeline kultuur” on juurdunud medievistide kõnepruuki ning loonud ühtlasi uue aluse viljakaks koostööks kunstiajaloo ja arheoloogiaga.

Rööpselt allikate ringi avardumisega on pidevalt paisunud medievistika uurimisteemade, täpsemalt küsimuste ring. Sest tuleb tunnistada, et ajaloolane ei uuri mitte teemasid, mida minevik talle pakub, vaid vastab küsimustele, mida ta ise püstitab. Uusi küsimusi on tõstatatud nii üldiseid kui ka üksikuid. Viimased aastad on olnud medievistikas sünteesidele ja entsüklopeediatele soodsad. Ridamisi on paljudes keeltes ilmavalgust näinud uuenduslikud üldkäsitlused ja põhjalikud teatmeteosed. Uut ulatuslikku tähelepanu on leidnud näiteks sellised üldised küsimused nagu aja ja ruumi, maa ja linna, ajaloo ja mälu, keha ja vaimu, pildi ja teksti suhted. Jätkuvalt on üks olulisi teemasid tsentri ja perifeeria vahekord, seda nii geograafilises, sotsiaalses kui ka kultuurilises plaanis. On meeldiv tõdeda, et kasvav huvi Euroopa rajamaade vastu on tõmmanud tavatut tähelepanu ka Läänemere piirkonna keskaja ajaloole. Selle tunnistuseks on pidevalt kasvav inglise-, saksa- ja prantsuskeelse erialakirjanduse hulk, rääkimata piirkondlikust teadustoodangust. Tuum-Euroopa suur huvi Läänemere regiooni kristianiseerimise ja “euroopastumise” vastu on andnud ühtlasi viljakaid süste selle piirkonna keskajauuringute arengusse. Varem vaadeldi kristianiseerimisega kaasnenud protsesse iga rahvusriigi ajaloo seisukohalt eraldi, nüüd analüüsitakse neid enamasti ühe osana kõrgkeskaegse Euroopa laienemisest. Sealjuures, nagu on näidanud šoti ajaloolane Robert Bartlett, etendasid Liivimaa-sugused piirialad Euroopa väljakujunemises võtmelist rolli, sest siin toimunud kultuurikonfliktid ja -vahetused selitasid välja selle, mis on jäänud euroopa identiteedile omaseks tänase päevani.

Selle uue huvi laineharjal on Läänemere piirkonna ajaloost saanud tänaseks kiiresti arenev ja rahvusvahelistuv uurimisareaal. Siin jõuamegi oma ülevaate kolmanda olulise punktini: rahvusvahelise koostöö intensiivistumine. Nii nagu ajaloouurimine üldiselt, pole tänapäeval keskajauuringudki mõeldavad ilma kollegiaalse koostööta Euroopa ja kaugemaski ulatuses. Selle üheks selgeks märgiks on keskajauuringute keskuste laiaulatuslik rajamine mitmel pool maailmas. Läänemere piirkonnas on keskajauuringute keskusi siginenud viimasel ajal sedavõrd palju, et läinud aasta sügisel asutati Põhjamaade keskajauuringute tippkeskus (www.uib.no/ncms), piirkondlike keskaja keskuste katusorganisatsioon. Lähtudes Põhjamaade eeskujust ja soovist senisest rohkem lõimida oma tegevust rahvusvahelise uurimistööga, otsustasid ka Eesti keskajauurijad asutada 2005. aasta oktoobris Tallinna ülikooli ajaloo instituudi struktuuriüksusena keskaja keskuse (www.ai.ee/cms). Keskus liidab praegu tosinat teadlast nii Tallinnast kui ka Tartust, ent nimekiri pole kindlasti suletud. Keskaja keskuse näol on ülesandeks seatud luua Tallinna toimiv ja rahvusvaheliselt arvestataval tasemel teaduskeskus, millest kujuneks Eesti keskajauuringute peamine mootor ja seeläbi üks Eesti ajalooteaduse olulisi edendajaid ja uuendajaid. Esimesed väljakutsed on keskus juba vastu võtnud: augustis toimub Tallinnas koostöös Põhjamaade keskajauuringute tippkeskusega rahvusvaheline doktorikool, millele järgneb Muhu saarel mõni nädal hiljem koostöös Kesk-Euroopa ülikooliga korraldatud rahvusvaheline konverents “Maailma ääred”. Samuti on alustatud tööd keskaega käsitleva “Eesti ajaloo” teise köite koostamisega ning valmistutakse esinduslike rahvusvaheliste teadusürituste korraldamiseks Tallinnas 2008. ja 2009. aastal.

Hiljuti viitas üks tõlkijast kolleeg 3. veebruaril ajalehes Sirp ilmunud Toomas Boltowsky artiklile “Tõlkeraamatute häda ja viletsus”. Suurepärane artikkel ja tugimaterjal igale tõlkijale, kes sõjandusvaldkonnaga kokku peaks puutuma! Selline ekspert ja toimetaja oleks ilmselt iga professionaalse ja südametunnistusega tõlkija unistus! Kuigi ma ei ole seotud ühegi raamatuga, millele artiklis viidati, ajendas see kirja panema mõned aspektid tõlkimistöö tagamaadest, mida lugeja ei pruugi teada. Samas – lugeja ei peagi ehk neid tagamaid teadma. Lugeja peab lihtsalt makstud kõrge hinna eest kvaliteetse toote saama. Kuid ehk aitab tähelepanelike ja keskmisest nõudlikumate lugejate kriitika kaasa ka tõlkekvaliteedi tõusule…

Kirjastus on ettevõte ja

ettevõtte eesmärk on kasum

Tegelikult võikski sellega kõik öeldud olla. Aga vaatame lähemalt. Tõlkija seisukohalt. Võtmata siinkohal ette eestikeelse raamatuturu süvaanalüüsi, on põgusalgi pilgul selge, et Eestis ilmub raamatuid eestikeelse lugejaskonna potentsiaalse arvu kohta uskumatult palju. Tahtmatult tekib küsimus, kuidas on ühildatav eestikeelse turu suurus, sellel opereerivate kirjastuste arv(ukus) ja toodangu maht ehk teisisõnu – kust tuleb kasum, mis lubab eksisteerida sellisel hulgal kirjastustel? Mulle on üldjoontes teada tõlkijatele kirjastustes pakutav keskmine honorar ja raamatu hind müügiletil, pole raske välja arvutada, mitme eksemplari hinnaga on kaetud toote kõige otsesemale tootjale tema töö. Praeguste tõlkehonoraride ja raamatute letihinna juures piisab selleks isegi umbes 80 raamatu müügist…

Raamatute hind vastab juba praegu, erinevalt paljudest muudest kaupadest ja sõltumata keskmise palga erinevusest, raamatute hinnale Kesk-Euroopas. Eestikeelne lugejaskond on küll silmanähtavalt väiksem kui saksa- või prantsuskeelne, kuid raamatute tiraaž pole üldjuhul sugugi vastavalt suurem. Küll on seal aga tõepoolest kordustrükkide ja seega ka kasumi suurem võimalus. Julgen arvata, et enamik Eestis ilmuvast kirjandusest on tõlkekirjandus. Eeldades, et tõlkekirjanduse maht on suurem, saame vastuse küsimusele, kes toodavad kirjastustele (kasumi)materjali. Kui ei oleks tõlgitud teksti, ei oleks tööd toimetajatel, kujundajatel, trükikodadel, müügimeestel, kirjastustel. Seega algab kirjastuse (valdavalt tõlke)raamatust saadav kasum tõlkijast (resp. autorist).

Kogemuse põhjal tean öelda, et tasuks pakutakse umbes 56 krooni lehekülje eest. Aga mida tähendab täpselt lehekülg? Enne, kui arvutustega edasi minna, tuleb täpsustada, et tööhinna arvestuse aluseks on kirjastustel nõukogudeaegne ja ebamäärane autoripoogen, mille täpset mahtu ei oska vahel öelda isegi kirjastuste toimetajad ise. Tõlkebürood kalkuleerivad hindu aga väga täpselt, sama võiksid teha ka kirjastused. Paraku ei tuleks see vist kirjastustele kasuks. Levinud arvestusaluseks tarbetekstide tõlkimisel on Eestis tähemärgid (enamasti koos tühimikega). Hinda võivad tõsta teksti keerulisuse aste, teksti spetsiifika, kasutusotstarve, tähtajad, töö kiirus jms. Siinkohal pruugib vaid heita pilk mõne tõlkebüroo koduleheküljel avaldatud hinnakirjale või teha hinnapäring.

Kui tõele au anda, võtavad bürood väga suure osa vahendustasuks, mis ületab tavapärase vahendustasu määra (5 – 10%) mis tahes muus valdkonnas mitmekordselt. Seega, enamjaolt kasutavad tõlkijaid odava tööjõuna, töösipelgate ja kasumitootjatena ära nii tõlkebürood kui kirjastused. Ametialast solidaarsust veel ei eksisteeri ja ikka leidub keegi, kes on valmis pakutud hinna eest töö “valmis viskama”. Üle kolme kuu kestvat lepingut ei taha kirjastused üldjuhul pakkuda, kuna siis tuleks vormistada see püsivama töösuhtena, mis ei ole kirjastusele kasulik.

Esimesel kandmisel lagunenud kingad võib poodi tagasi viia, aga ma ei tea, kas keegi on püüdnud tagastada kehva tõlget… Tähelepanelikumad ja teadjamad lugejad vahetavad omavahel seltskonnas muljeid värskete “leidude” üle (vt ka ülalmainitud artikkel), naeravad omaette või elavdavad sõprade päevi. Samas tunnistan, et seni, kuni tõlget ei tee ära masin, jääb parimagi tahtmisegi korral mõne inimliku näpuvea võimalus. Tunnen ka oma tööde puhul tagantjärele sügavat piinlikkust mõne näpuvea või arusaamatult kahe silma vahele jäänud rumala apsaka pärast. Isegi mitmekordsest ülelugemisest ja suurepärasest toimetajast pole vahel abi. Pealegi on toimetaja samavõrd alamakstud kui tõlkija ning põhitööna see tihtipeale lihtsalt ei toida. Ja veel ütleb kogemus, et kasulik on tekst mõneks ajaks (paariks kuuks) kõrvale panna ja siis värske pilguga üle vaadata. Seda “luksust” enamasti endale lubada ei saa. Töörütmi muutmiseks nii, et “laagerdusaeg” oleks tööprotsessi programmeeritud, pole ju aga põhjust seni, kuni toodangut niigi ostetakse.

Kehv eneseõigustus?

Tulles tagasi tõlketöö hinna juurde ja eeldades, et professionaalse tõlkija puhul on tegemist pikaajalise praktikaga, üldise eruditsiooniga ning vältimatult kõrgharidusega, võiks eeldada, et tõlkija eeldab oma töö eest kõrgema haridusega spetsialisti palka. Kirjastuste pakutud tööhinna eest peaks tõlkija tootma seega päevas vähemalt 10 lehekülge (!) puhast, korrigeeritud teksti, et saada päevas umbes 500 krooni bruto.  Kes on tõlkinud, teab, et see on püsiva koormusena lihtsalt võimatu. Sellele ei pea vastu ei vaim, silmad ega tähelepanu. Eeldada selle juures erialaseid konsultatsioone, erialaste teoste uurimist, mis peaks loomulikult töö juurde kuuluma, on mõeldamatu. Seda tööd kinni ei maksta ja tellijad ei ole sellest (loe: ilmselt siis kvaliteedist) huvitatud.

Tunnistan, et see kõik võiks kõlada kehva eneseõigustusena, kuid õnneks ei ole siinkohal eneseõigustuseks põhjust ja halbade tõlgete pärast on nördinud ka mitmed tõlkijad. Pigem on tegu laiema probleemiga: tõlkijate töö ilmse alahindamisega ja ärakasutamisega kasumi nimel ja lugeja arvel. Oluline nüanss on ka see, et kuna eestikeelne turg on liiga väike, et tõlgid-tõlkijad saaksid spetsialiseeruda vaid ühele valdkonnale nagu suurte keelte puhul võimalik, peab meie tõlkide-tõlkijate silmaring olema tõepoolest 360°.

Eks üht-teist tuleb aja, praktika, kogemusega, kuid eelkõige on siiski vaja  vastavalt tasustatud reaalset tööaega, et töö käigus tekkivad küsitavused ja probleemid lahendada, välja selgitada, teha endale selgeks detailid sõjandusest meditsiinini, füüsikast IT-valdkonnani, juriidikast põllumajanduseni ehk teisisõnu – ampluaa on piiramatu ja ükski tõlk ega tõlkija ei ole üliinimene.

Tõlketööst äraelamiseks vehitakse enamasti tööd teha nii, et silme ees must, ja ma ei imesta, kui mõni tõlkijaist tunnistaks, et ei jõudnud teksti enne üleandmist isegi üle lugeda. Tõlkijate töö ülelugemiseks ja korrigeerimiseks ongi olemas toimetajad. Aga nemadki on samas seisus. Mõne raamatu puhul on küll tunne, et toimetaja nimi on seal küll kirjas, kuid teksti vaadata pole tal olnud mahtigi. Ja on ka täiesti vastupidiseid kogemusi, kus tõlkija võlgneb oma töö tulemuse kvaliteedi suurelt jaolt kogenud ja äärmiselt pühendunud toimetajale.

Kuid ikkagi, milline on siis paremate tõlkeraamatute saamise alternatiiv? Alternatiiv tõlkijatele on alandava hinnaga tööpakkumisest  keelduda, kui majanduslik olukord seda võimaldab ja kui südametunnistus ei luba kehva tööd teha. Või “seljad kokku panna” ja oma töö väärilist tasustamist nõuda. Paraku ei söandata enamasti hirmust tööpakkumistest ilma jääda sel teemal isegi mitte suud paotada. Seega jääb vaid loota, et euro tulek toob kaasa eurohinnad ka selles valdkonnas, kus näiteks Saksa standardite kohaselt tasutakse tõlkijale 55 märgist koosneva rea eest kuni 1 euro või enamgi, sõltuvalt lisatingimustest. Ja tõlkija ei pea leppima väiksema töötasuga kui
koju tellitud toruparandaja…

Austusega toimetajate ja kirjastuste vastu, kes suhtuvad tõlkijatesse ehk teisiti, ja lugupidamisega lugejate vastu, kes meie piinlikud apsud ehk andestavad.

Ajalooline vastutus, see mitte just viimases järjekorras populistliku kõlaga väljend, on tegelikult jõuetuse avaldus. Vastutus on ajalooline, kui seda tuleb kanda tagantjärele ja nende inimeste ees, kelle heaks enam midagi teha ei saa. Punkt ja kõik? Hoopiski mitte. Niisuguses olukorras, kus me pole võimelised kellegi heaks enam midagi tegema ja meil on kahju oma suutmatuse pärast, oleme ka tänapäeva maailmas, mitte ainult mineviku suhtes. Siin pole vahet. Erinevus on kujutletav näiteks argielu juhuõnnetuse ja poliitilise sanktsiooniga massiterrori ohvrite vahel, ka juhtumuse ja teadliku hävitamise vahel. Kõnelda ajaloolisest vastutusest tundub mõttekas siis, kui ohvritel ei lasta meie ajalooteadvuses, selle faktina, enam teistkordselt ohvriks langeda, nagu oli esmakordselt reaalajaloos. Ohvreid ei saa teha olematuks, muuta saab ohvri meieaegset saatust.

Poliitilise modernsuse ületamine

Moodne kommunism, ütleme, Marxi-Engelsi “Kommunistlikku manifesti” (1848) ning Eduard Bernsteini poolt alles 1914 Engelsi pärandist avaldatud “Kommunismi printsiipe” (1847) populaarse alusena tunnustav doktriin, peab olema teinud läbi evolutsiooni ideest rakenduseni. Alati me ei tea, mida idee kellegagi teeb või kuidas mõtte kiired murduvad. 1858. aastal oli manifest arutusel New Yorgi kommunistlikus klubis, protokolli järgi said rakukese liikmed klassiteooriast aru primitiivselt. Ka manifesti venendajad XIX sajandi teisel poolel (Bakunin, Plehhanov, Uljanov) mõistsid asja sisu omamoodi.

Marxi biograaf Otto Rühle oli 1928. aastal manifestist nii vaimustatud, et ei suutnudki seda analüüsida, vastav peatükk koosneb järjestatud tsitaatidest! Teose lummus oli suur XX sajandi teisel poolel, kui sellest poliitilisest brošüürist sai vasakterrorismi piibel. Ühel tarbetekstil on aegumatu programmiline võim, kui seda trükitakse lisana XXI sajandi alguse raamatuis Venemaal. On see ajalooliselt vastutustundetu ja ohvrite saatuse suhtes ka ebamoraalne või peaksid kõik tekstid olema vabalt kättesaadavad, et nendest ei saaks halva võimu, ametnike suva ega kahtlase moraali pelgupaik? Ma pooldan viimast seisukohta, seda enam, et arutlused vastutusest ohvrite ees lähtuvad teiselt refleksiooni tasandilt.

Sõna “kommunism” on XX sajandi rõhumislugu tähistav abreviatuur, see osutab meie ajal ühiskonna vägivaldsele tasalülitusele, kultuurilise teadmise oluliste sektorite kahjustamisele, mõõtmatutele inimkaotustele. Poliitilise sotsiaalajaloo teemana eeldab ainult Lenini kujutluses eksisteerinud marksism kui “Marxi õpetus” selle tõlgendajate ja juhtnööriks seadjate esiplaanile nihkumist. Idee seletaja ka tingib ja mõjutab poliitikat. Engelsile lähedane Bernstein oli jäiga parteimarksismi vastane juba XIX sajandi lõpul, tema suur rivaal Karl Kautsky atakeeris “Lenini parteid” pärast 1917. aastat korduvalt. Kautsky teosest “Terrorism ja kommunism” (1919) võib leida kõik põhilised argumendid demokraatia kaitseks, mida kommunismi lühiajalood praegu uues kuues esitavad.

Muide, erinevalt Leninist, keda pühitses historiograafiliste artiklite raamat “Leninlik etapp eesti ajalooteaduses” (1970), on Kautsky ajaloolasena, materialistliku ajalookäsituse kontekstis esitatud objektiivsusprobleemi terase analüüsiga väga huvitav ja kaasaegne.

Juhul kui teooria alusväide, et kommunism on “õpetus proletariaadi vabastamise tingimustest”, kätkeb viiteid hiljem arendatud (resolutsioonis taunitud) vaimse ja füüsilise massiterrori vormidele, siis on ideoloog kuritegudega seotud või kuriteod programmiliste teeside ja taktikaliste nõuetega õigustatud. Lenin oli viimasel alal tõeline virtuoos, kuid ta oli oma publitsistikas ka Marxi traditsioonide jätkaja. Nagu Marx lihtsustas Lenin ajalugu ja ühiskonda klassivõitluse skeemiga, mõlemad apelleerisid oma teostes kommunismi idee teostamisele ning olid lakkamatus, ründavas poleemikas kommunismi arvustajatega, “vaenlase” või “reeturi” kehastustega. Kas nad ei tulnud selle peale, et nende kujutluses alati vastandlikeks kujudeks ja leerideks jaotatud maailm, politiseeritud maailmapilt, on sotsiaalse mütoloogia lihtsaim konstrukt? Et see ei anna meile teiste kohta adekvaatset teavet, siis ei ole see kultuuride poolt mitmeti tõlgendatavas maailmas ka usaldusväärne suunis. Teisalt, Marx tahtis olla teadlane, mitte poliitiline variser, ta tegi vahet reaalsetel inimestel ja majanduskategooriate “personifikatsioonidel”, isegi rõhutas seda (“Kapitali” eessõnas 1867). Lenin demagoogina talitas vastupidi, ta taandas inimesed sotsiaalsetele personifikatsioonidele; selle üks jubedamaid näiteid on nn punase terrori kontseptsioon, mis tegi temast lausa timuka.

Igas ideeajaloolises liikumises on ortodokse ja revisioniste, kommunistlik eksperiment aga viis poliitilise, religioosse ning kultuurilise sallimatuse erakordse astmeni. Kui 1841. aasta Preisi tsensuuriedikti vastu kirjutanud Marx elanuks “leninliku kursiga” Nõukogudemaal (Brežnevi-Andropovi politseiriigis), võinuks ta seal olla nii lõikava kriitika eest “Gulagimaale” saatmisega riskiv dissident. Saksamaal osutus võimalikuks teksti kordustrükk 1851. aasta “Karl Marxi kogutud artiklites”.

Meie ajal, kui marksistliku kommunismi kuriteod on rahvalikus ajalooteadvuses, folkloori peeglis, argielu keeles saanud ammu ühese hinnangu, võib ideeajaloolane jääda kaksikpositsioonile. Puhta Marxi-eituse asemel tuleks silmas pidada, kus “Marxi vaim” lahkneb demokraatia ühiskondlikest tingimustest, mis on ajaloolised, ja kus neid toetab.

See tähendab (1) populistliku ajalookäsitluse vältimist, mitte kuriteofaktide mahendamist või ükskõiksust, (2) teadusinfo eelisnõutamist nüüdismarksismi kohta, sest seda tuntakse klassikalisest algkujust piiratumalt, (3) väitlemist Lääne ja Ida-Euroopa marksismi harude kõrval ajaloolist eriasendit taotleva vene uusmarksismiga. Vene uusmarksism teadvustab end poliitilise võitluse teooria projektina, sellele panustav Boriss Kagarlitski “Marksism” (2005) on näiteks väga kompetentne raamat, ja samas Leninit politoloogias rehabiliteeriv teos, mis ilmutab rohkem mõistmist trotskismi kui liberalismi suhtes. Kas pole liberaalse poliitikakäsituse miinimum ehk indiviidikeskset poliitilist korda kirjeldav mudel olnud siiski vajalik kommunistliku “poliitilise kultuuri” testiks?

Püüd teaduslikult lähiajalugu kirjutada on raskem selle tõttu, et (a) marksism-leninism oli paljutähenduslik ja (b) marxilikkus “ismiga” disproportsioonis. Marxi mõtete täieliku pea peale keeramise või hoiakute varjamise juhtumite kõrval (tema russofoobia küsimuses veel 1988) on seal aga samuti tema uhkete kujutluste teokstegemise katsed Lenini ja Ko poolt. Nende hulka liigituvad kõik sotsialistliku kollektivismi vaimus ette võetud isikuvabaduse, kaasarääkimise, osalemise õigusi jämedalt rikkuvad aktsioonid.

On olnud müütiliselt nimekaid ekskommuniste, keda sellised aktsioonid parteisõdurina, vennana Leninis-Stalinis ei häirinud (Garaudy doktoritöös vabaduskategooriast [1955/59] peeti õigusrikkumisi loomulikuks). Kommunism oma “tontliku” minevikunäoga saab olla sisuliselt hukka mõistetud vaid kogu ühiskonna poolt, tsiviliseerivas protsessis, mille kulg harjutab pikapeale austama indiviidide kõiki sotsiaalõigusi.

Tõlgendada ohvri positsiooni

On arusaadav, et “marksismi klassikud” võinuksid jätta mõne lause kirjutamata, aga sama etteheide kehtib üldisemalt. Ideed ei ole tühjalt süüdi, igal pool on lõpuks asja täideviija, võimu keskkonnas tegutseja. Seega on faktorid, on sõltlase psüühika, on uus klass ja selle “kuritegelik meeletus”, kui tarvitada Marxi ütlemist valitsevate klasside poliitika kohta. Ideed ja faktorid pole samuti ainukesed tegijad, on ka võitluse stiihia, Leninile näib see olevat eriti meeldinud. Ent võitluses inimest seovad selle pidamise reeglid ja moodused, teda iseloomustab ala
ti võitluseetika omaksvõtt või hülgamine.

Üks represseeritu, legendaarne kirjandusteadlane Julian Oksman, kelle töövilju omastasid nõukogude “teadlased”, kirjutas pärast oma sõbra Kornei Tšukovski matuseid (1969), kus režiim oli näidanud jõudu: “Võimud – endised ja praegused – ei ole ammust ajast vaevanud end dialoogiga, nad on lihtsalt saatnud kohale täiendavad politseisalgad.” Samu võtteid meenutas ta Pasternaki, Ehrenburgi, Paustovski ja Ahmatova ärasaatmise puhul, kirjeldas julgeoleku tegevust, isikustas selle teod. Tekst avalausega “Suri viimane inimene, keda veel natuke häbeneti” läks trükki 32 aastat hiljem (2001). Špeti ja Bicilli vaenamise dokumendid said raamatusse üle 60 aasta ja ligi 50 aastat pärast nende surma (2000), Lossevite laagrikirjad avaldati tervikteosena ligi 20 aastat pärast pimeda filosoofi lahkumist (2005). Aega häbivääristavate tekstide retseptsioonis on kommunismi kuriteod humanitaarteaduse aine, ja sellised tekstid on ka poliitikaülesed, sest ei ole meenutuskitš.

Teiselt poolt on neil oma valgustav poliitiline mõju, lugejad võivad ajapikku moodustada vaimse polise sarnase koosluse. Selle järelmõju kaudu ületavad nad puhtmälestuslike tekstide staatuse, osalevad juba meie teadvuse läbi historiogeneesi protsessis.

Et me ei suuda möödunust kunagi kaasajastada kõike ja elame tähenduslikkuse alusel meenutusvalikuid tehes, siis ei ühenda meie aega mineviku kuritegude ajaga mingi katkematu jätkuvusliin. Me pigem loome seda aega oma ajast lähtudes. Iga kord. Seega ei saa alahinnata euroopalikku kommunismi taunimist, olgugi “alles” praegu, isegi “lõpuks” ometi. Kui tahetakse arendada üldeuroopalikku ajalooteadvust, siis on hukkamõistu akti fikseerimine ka märk, et haridussüsteemile on tunnistatud legitiimseks võitlus sotsiaalse unustusega (resolutsiooni 7. punkt). Ning see on enamat kui mehhaaniline või rituaalne memoreerimine ühiskonna argisagina vahepeal: õiguse saab uue pinge tekitamine oleviku ja mineviku vahel.

Walter Benjamini (1892 − 1940) müstilise historismi idee järgi on see pilk minevikule koos Ajaloo Ingliga. Benjamin oli ise lühikest aega kommunistliku partei liige, ent muutis peagi oma valikut. Ta ei olnud marksistliku kommunismi apologeet, vaid totalitaarse natsismi eest põgenikuna vabasurma läinud sensitiivne kriitik; maha jäi pärand, mis on teinud temast nüüdisaja ühe tsiteerituma ajaloofilosoofi.

Oma tekstide hermeetilisele laadile vaatamata on Benjamin loonud inglipildiga tugeva missioonikujundi. Mida siis pidas silmas Ajaloo Ingel ja kelle ingel ta õieti on? Benjaminil on välja tulnud euroopaliku kultuuritraditsiooni elementide (juudi müstika ja kristliku baroki) moodne ajalookunstiline sulam: see, mida nimetame tulevikku viivaks progressiks, on näoga mineviku poole pööratud ingli silmadele katastroof. Ingel tahaks ajaloo ohvreid surnuist üles äratada, kuid ta ei saa, progressi torm viib tedagi kaasa edasi tulevikku, mille poole ta on seljaga.

Erinevalt totalitaarsete režiimide masinlikust käigust, mis seiskab autorid ja tekstid, katab nad unustuse looriga, toimub siin hoopis teistsugune mõtteline seisatus: Ajaloo Ingel seisab inimese möödumatuse eest. Benjamini pädevaim tõlgendaja Gershom Scholem, kelle poeetikast filosoofi inglikujund osaliselt lähtub, on nimetanud seda Ajaloo Inglit ka “heeroldiks”, kelle tegevus nurjub, sest ta ei suuda oma missiooni täita (purustatut jälle terveks teha), see on jõukohane vaid messiale. Scholem rõhutab, et seetõttu on ingel “põhiliselt melanhoolne kuju”. Kuid mulle tundub, et isegi väljaspool ajalooteoloogia konteksti pole inglikujund, profaanselt võetuna, tähendustühi: kujundi võimuses on äratada meid pildiga, suunata meie teadvus ohvritele.

Tõsi küll, olen kuulnud, kuidas Põhjala ajaloolased on oma Eesti kolleegidele ette heitnud asjade vaatlemist “ohvri positsioonilt”. Need etteheited pole ajalookogemuse uurimise aspektist tõsiseltvõetavad, vaid väärivad metodoloogilist kriitikat. Enamgi, ma nimetaksin ajaloolaste sellist hoiakut kultuuriliselt puudulikuks, puht “tehniliseks”, mitte “mõtlevaks” ajaloosse suhtumiseks. Kõikjal ajaloos, kus on võimusuhete kuritarvitusel põhinevat inimeste väärkohtlemist, kerkib ajaloouurija ette ohvri probleem.

Inimlikum ajalookultuur

Ohvrit ei ole ju olemas omaette, see keegi “teine”, kes pole ellu jäänud, on oma eluga ajaloo ohvriks langenud, eksisteerib ainult suhtes nendega, kes on elus, jäänud ellu, üle elanud. Viimaste aastate nn uues ajaloofilosoofias on sellega seotud mitmeid ideid, näiteks Burkhard Liebschi esituses, ühele neist tahaksin osutada. Liebsch argumenteerib selle kasuks, et ohvrite palge ees on ellujäänud mõistetud kandma nende eest tagantjärele vastutust. Ja nimelt sellepärast, et ohvri mõiste juurde kuulub meie teadmine tema elu äärmisest, kõige äärmuslikumast haavatavusest, mida on võimalik mõelda. Siin pole meil tegemist ajaloosündmuste moraliseeriva käsitlemisega, nagu seda Marxi ja Lenini mõte hegeliaanliku traditsiooni kohaselt eitas, vaid teise, inimlikuma ajalookultuuriga.

Näiteks kuulub selle kultuuri alustesse veendumus, et genotsiid ei saa teenida “progressi vabaduse teadvustamises”. Teisisõnu, miljonite ohvritega hävitussüsteemi puhul ei saa eeldada, et sel koledusel on “ajaloo vaatekohalt” suurejoonelist mõistuspärast mõtet.

Ajaloolises mõtlemises klassikajärgsel ajastul toimunud suur muutus on see, et ajalookultuuri idee teoreetiliseks aluseks ei võeta spekulatiivse ajaloofilosoofia eksimusi sisaldavat progressi kontseptsiooni.

Pole õige, et eurooplaste koloniaalkuriteod on (nagu väitis ka Marx 1853) “ebateadlik ajaloo tööriist”, mis soodustab inimkonna absoluutset emantsipatsiooni. Nii nagu kultuurilis-majandusliku imperialismi teod Hindustanis, olid kommunistlike režiimide teod XX sajandi maailmas, sealhulgas Baltimaade kultuurides, “ulatuslikud inimõiguste rikkumised” oma küüditamise ja orjatööga (vrd resolutsiooni 2. punkt). Vabam ühiskond, võimu monopolita, bürokraatliku diktatuurita, väikese riiklike käskijate kihi totaalse omavolita enamiku üle toimiv ühiskond, initsiatiiviühiskond, ei ole teostatav kommunistliku ideoloogia kui ajaloolis-parteilise metafüüsika baasil.

Poliitilise sotsiaalajaloo teooriat praktilise filosoofiaga siduva käsitlusmentaliteedi ehk ajaloohuvi muutuse indikaator on ka ohvri ja trauma probleemide esiletõus. See aga ei tähenda sugugi modernse historiograafia pärandi ajaloo prügikasti viskamist.

Jacob Burckhardti ideede äsjane rakendamine holokausti uurimisel Jörn Rüseni algatusel on ühtlasi tõend kriitilise historismi kui ajalookirjutuse paradigma esinduslikumate teoste humanistlikust potentsiaalist. Peale selle on Baseli eraku kohatine antihegelianism Marxi liini otsene ideeline vastand. Et hajutada kommunismi lummust, mis põhineb täieliku sotsiaalse õigluse tõotusel, on vaja teha omaseks ka Marxi-eelsed autorid, kes kohaldasid sotsiaal-poliitilisele maailmale “kodanikedialoogi” ennetavaid tõlgenduse kategooriaid. Näiteks on Kanti republikanismi traditsioonis (Friedrich Schlegeli poolt 1796) tarvitusele võetud “poliitilise kultuuri” mõiste.

Marksistlik revolutsiooniline humanism loovutagu kommunismijärgselt esikoht postmodernse ajalookultuuri eelkäijate skeptilistele mõtetele kõverpeegli-humanismi vastu. Kas polnud kommunistlik režiim kuritahtlikult sallimatu sellegi poolest, et üritas suruda kõik tema kaanonist erineva kultuuri ilmingud avalikkuse sfäärist põranda alla, salatud maailma, kust ta ise kord alustas?

Oluline oleks luua ühendus, mille põhiülesandeks oleks jälgida inimtegevust eetilisest vaatepunktist. See võiks olla valitud kõige erinevama taustaga inimeste hulgast. Kuna niisugusel seltsingul ei saa olla poliitilist jõudu, ei saa tema seisukohad seaduslikult millekski kohustada. Aga just tänu oma sõltumatusele võiksid need esindada maailma südametunnistust, omada moraalset autoriteeti.

Tema Pühadus dalai-laama

Jakob von Uexkull saabub, nagu alati, sekundipealt, hõlmad lehvimas, nõustub tänulikult tassi Pu-Erhi teega ja võtab hoogsalt istet UNESCO kontori sohval, varmas seletama ja valgustama.

Doris Kareva: Jakob, sa oled üks kõige pöörasemaid, sihikindlamaid ja tasakaalukamaid inimesi, keda olen kohanud. Kui sinu ettepanek Nobeli auhinna žüriile 1979. aastal luua juurde preemia ökoloogiliste lahenduste ja aktiivsuse eest arengumaades tagasi lükati, rajasid oma väärtuslikku margikogu maha müües “alternatiivse Nobeli”, Right Livelihood Award’i. See tundus paljudele tol ajal täiesti utoopiline idee, aga toimib praeguseni nii seest kui väljast vaadates igasuguse korruptsioonita ja omab uskumatut kõlajõudu. Aastatel 1993 – 1997, tormilisel murranguperioodil, andsid välja Eesti Taassünni auhinda, mis Eesti elu ja väärtushinnanguid tõepoolest mõjutas. Nüüd oled võtnud ette midagi veel radikaalsemat.

Kuuskümmend aastat tagasi alustas UNESCO enam-vähem samadest ideaalidest. Mil viisil suhestub Maailma Tuleviku Nõukogu tegevus tänase UNESCOga?

Jakob von Uexkull: Paralleelid on olemas, aga UNESCO, rääkimata ÜROst, on muutumas üha enam valitsustevaheliseks organisatsiooniks. See, et raha tegevuseks peab tulema väljastpoolt, algatused pälvima valitsuse heakskiidu, seab minu arvates võimalustele liiga kitsad piirid. Suurepäraseid ideid leidub küllaga, mittesiduvaid deklaratsioone ja soovitusi töötatakse välja kogu aeg, aga see ei tähenda, et valitsused nendega alati kaasa tuleksid, riskantsemad ja radikaalsemad kavad teoks teeksid. Maailma Tuleviku Nõukogu on ennekõike reaalsele tulemusele, ideede elluviimisele orienteeritud algatus, tema eesmärk on avardada poliitiliselt võimalikuks peetu piire. Tahaksin loota, et sellest kujuneb omalaadne X-faktor globaalpoliitikas, püsiv nõuandja ÜRO-le ja UNESCO-le.

D: Tõepoolest. Valencia deklaratsioon, mis sinu algatusel 1998. aastal UNESCOs kinnitati, on hea näide. See inimkohuste ja -vastutuse deklaratsioon oli loogiline jätk inimõiguste deklaratsioonile, väga vajalik samm. Mulle teada olevalt ei ole aga ükski valitsus selle vastu huvi tundnud, enamgi veel, ka dokument ise on viisakalt ära unustatud.

J: Jah, just nähes, mis toimus Valencia deklaratsiooniga, saingi ma aru, et kõige suurem lünk, puuduv lüli praegu seisnebki hea tahte ja arukate plaanide reaalses elluviimises. Samal aastal kõnelesin Saksa raadios üleilmse nõukoja, ekspertkogu vajalikkusest, mis keskenduks inimkonna ees seisvatele tõsistele globaalprobleemidele ja peaks läbirääkimisi valitsustega. Olin valmis ka tagasilöögiks, ennekõike ÜRO poolt, ootasin vastust, et kõike seda juba tehakse. Aga vastupidi, tolleaegne peasekretär Boutros Boutros-Ghali toetas ideed vägagi innukalt. Valmistusin futuristide kriitikaks. Aga küsimuse asemel “Milleks on meil vaja veel üht tulevikuorganisatsiooni?” sain kõigilt asjaosalistelt vastuseks küsimuse: “Millal võiks meie koostöö alata?” Oletasin, et mittetulundusühingud suhtuvad umbusuga nii mastaapsesse ja väga küsitava rahastamisega ettevõtmisse. Seevastu kutsuti mind kõnelema ühele nende konverentsidest ja tagasiside oli vägagi positiivne. 

D: Kohustus ja vastutus ongi sinu tegevuse jätkuvad märksõnad, usaldus alus, millelt kõik lähtub. Ja kogu oma ratsionaalsuse juures jätad sa alati ruumi imele, vaikse muigega märkides, et oled possibilist. Imed aga juhtuvadki seal, kus nende jaoks valmis ollakse. Mismoodi on sul üldse õnnestunud kõik need kakskümmend kuus aastat rahastada Right Livelihood Award’i, millele toetudes riskeerid ette võtta nii hulljulge projekti nagu Maailma Tuleviku Nõukoda? 

J: Seal, kus raha on vastus, tuleks ikka küsida: mis oli küsimus? Loomulikult on filantroopiale rajatud ettevõtmised alati seotud riskiga. Samas on olnud niipalju üllatavaid ja liigutavaid kogemusi – nagu näiteks kiri ühelt Põhja-Rootsi raamatukoguhoidjalt, kes oli juhtumisi võitnud loteriil peavõidu: “Elan üksi, eluvajalik on mul olemas. Mulle on teie algatus südamelähedane, tahaksin annetada oma võidusumma Teie fondi.” Annetusi on tulnud täiesti ootamatutest kohtadest, ka väga vaestest riikidest. Mis omakorda kinnitab, et ühisväärtustele rajanev eetika, nii Right Livelihood Award’i kui Maailma Tuleviku Nõukoja nurgakivi on enam kui oluline, et see puudutab väga paljusid.

D: Kas sult ei küsita sageli, milleks seda Maailma Tuleviku Nõukoda õieti vaja on?

J: Muidugi. Esiteks sellepärast, et kõik muutub väga kiiresti. Praegused institutsioonid ei suuda enam vastata järjest kasvavatele globaalsetele väljakutsetele, tagada tulevaste põlvkondade turvalist vabadust. Maailm on klimaatilises kaoses, naftavarud lõppemas, värsket vett ja looduslikku toitu asendavad rämpstooted. Poliitikute argus ja ärimeeste ahnus, lühinägelikud väheste heaolule suunatud otsused ei paku mingit kindlusetunnet, rääkimata lahendustest. Asi pole mitte rahas, asi on alati jõus. Ja et sellele vastu astuda, on vaja luua vastujõud.

D: Lisaks arvukatele rahvusvahelistele komisjonidele nagu Greenpeace ja Transparency International oled tegutsenud ka Euroopa Parlamendis.

J: See oli väga sisukas kogemus, aga tundub, et muudes vormides suudan rohkem ära teha. Ennekõike on see usalduse küsimus. Tänaseid poliitikuid usaldatakse üha vähem, väidab statistika. Mida vähem neid usaldatakse, seda vähem on neil võimalust tegutseda. Mida vähem nad tegutsevad, seda suuremaks kasvab umbusaldus. Igasugune juhtimine – olgu siis eesmärkide kavandamine, strateegiliste valikute tegemine, väärtuste kinnitamine, motivatsiooni pakkumine – kõik see saab põhineda ainult usaldusel.

D: Loomulikult. On inimesi, keda usutakse ja usaldatakse, ilma et nad kedagi veenda, midagi tõestada püüaks, mingeid lubadusi jagaks. Nende ühendamine üheks võrgustikuks on vaimustav väljavaade, aga kuidas sa seda reaalsuses ette kujutad?

J: Kõik on ju omavahel seotud, üks kohtumine juhatab edasi teise juurde. Mina olen ennekõike generalist, katalüsaator, ja mul on praeguseks üsna palju sidemeid üle maailma.  Pöördud ühe kogukonna poole ja küsid: keda te usaldate? Järgmiseks: kes neist on valmis ja võimeline kultuuriüleseks koostööks? Globaalseks koostööks? Ring jääb järjest ahtamaks. Need inimesed on olemas, neid pole ega peagi olema palju, kogu küsimus on üleminekus ühistelt arusaamadelt konkreetsele tegutsemisele.

D: Juba esimene nõupidamine Salzburgis 2001, kus värvikas seltskond indiaanipealikust itaalia miljonärini innukalt sinu ideed arutas, jättis sügava mulje. Kui suureks sa Maailma Tuleviku Nõukoja oled kavandanud?

J: Idee oli tuua kokku sada inimest, hõimuvanematest noorte radikaalideni, väga erinevad inimesed, keda ühendavad moraalne autoriteet ja eetilised põhiväärtused, kes on valmis aktiivseks koostööks ja kes on suutelised leidma alternatiivseid lahendusi. Algust teeme kahekümne viie liikmega, kes mõne aja pärast valivad järgmised kakskümmend viis, need koos omakorda uued viiskümmend. See rahvusvaheline võrgustik hõlmab ka aktiviste, läbirääkijaid, seadusandjaid, parlamentääre ja on omakorda seotud palju suuremate organisatsioonidega. Praeguseks on kindlaks määratud ka kakskümmend neli põhiteemat, millega tegelemiseks moodustatakse eraldi
ekspertkomisjonid.  

D: Nagu ma su e-parlamendi mõttest aru saan, toimub koostöö peamiselt virtuaalselt, sekretariaat koosneb vaid mõnest inimesest ja esinduskulud suureks ei kujune. Praegune kontor on küll tibatilluke tuvipesa, kuigi auväärse aadressiga Trafalgaril.

J: Jah, peale minu töötab seal veel üks noormees, sekretärineiu ja vahel vabatahtlikke. Tulevikus on kavas rajada maksimaalselt kolm kuni neli kontorit üle maailma. Üks peaks kindlasti olema Euroopas, üks Aasias ja siis kas Aafrikas või Ladina-Ameerikas. See sõltub suuresti ka sellest, millised riigid huvi tunnevad. Väga sümpaatseks kujunes kohtumine Tallinna linnavalitsuses. Kui Tallinn püüdleb Euroopa rohelise pealinna staatust ja on valmis siin Maailma Tuleviku Nõukoja kontori avama, siis miks mitte – põhimõtteliselt võiks meie peakorter ju ka Tallinnas olla.

D: See teeks Tallinnale küll au. Saan aru, et septembris naased juba Eesti roheliste kutsel, kõnelema “Ööülikoolis”. Ehk kuulevad siis sind needki, kel UNESCO märtsikuisele üritusele Teaduste Akadeemias polnud võimalik jõuda. Ja ehk leidub kuuljate seas neidki, kes võivad ühel või teisel moel Maailma Tuleviku Nõukoda toetada.

J: Olen selles üsna veendunud. Victor Hugo on öelnud, et pole midagi võimsamat kui idee, milleks aeg on küps. Kui tingimused on loodud, hakkavad asjad uskumatult kiiresti liikuma. Jeeriku müürid tundusid ühevõrra igavesed nii nelikümmend sekundit kui nelikümmend päeva enne varisemist – kunagi ei tea ette, millal aeg kätte jõuab. Aga kui ta käes on, siis tuleb see ära tunda ja tegutseda.

Vaata, tunne, tegutse: www.worldfuturecouncil.org; www.rightlivelihood.org. Jakob von Uexkulli ning Herbert Girardet` kokkuvõtlik teos “Kujundades tulevikku” (“Shaping Our Future”) on ilmunud saksa ja inglise keeles, netist leiab selle hispaania keeles ning mais peaks ilmuma araabiakeelne variant.

Repro raamatust “Seks ja võim”.

Seks ja võim. Armuelu Eestis läbi aegade. Koostanud Karmen Kirke.  Suur Eesti Raamatuklubi, 2006. 235 lk.

Raamatu “Seks ja võim” autor on teinud ära suure töö eestlaste seksuaalelu puudutavate materjalide läbitöötamisel ja refereerimisel. Oleksin küll soovitanud raamatule mõnd teist pealkirja nagu “Eestlaste seksuaalsus ajastuprismas” või midagi sellesarnast. Usun, et seksuaalsuse ja võimu teema on siiski jäänud avamata ning vajaks täpsemat selgitamist, seonduvalt ka seadusandluse ja sellest tulenevate piirangute ja kitsendustega. Eestis on näiteks homoseksuaale ja prostituute kriminaalkorras karistatud. Milles see eri ajastutel täpselt seisnes, on jäänud ebaselgeks.  Kuulda on olnud homoseksuaalsuse ravimise protseduuridest nagu alkoholismi võõrutusravi korral, saatmisest paranduslikele töödele jne. Mis meil siin toimus, kui Põhjamaades, Ameerika Ühendriikides ja mujal Euroopas sundsteriliseeriti vaimuhaigeid ja vaimsete puuetega inimesi? Missuguste repressiivmeetoditega raviti eneserahuldamist, missuguseid karistusi kanti vahekorra eest saatanaga jne, selle kohta sellest raamatust vastust ei saa. Loodetavasti on võimu ja seksuaalsuse vahekordade selgitamine ajastuprismas meil veel ees. Enesepuhastumise eesmärgil on see kindlasti väga oluline.

Raamat sisaldab katkeid kirjutistest, mis ilmunud eestlaste (vähem ka teiste kohalike elanike) seksuaalelu kohta, alates vanemast perioodist kuni kaheksakümnendate aastateni. Torkab silma, et baltisaksa kirjamehed kujutasid eestlasi enamasti kui häbituid endassetõmbunuid olevusi, kes ei loobunud paganlikest rituaalidest. Sama moodi on kirjeldatud ka mõisnikke ja nende endi kombeid, tihti manitsuse vormis. Päris põhjalikult on kirjeldatud eestlaste pulmakombeid ning viljakuse ja seksuaalsusega seostuvat, mainitud on eriliste sündmuste toimumist jaanipäeva ja muude pidustustega seoses isegi sellises kohas kui Pirita kloostri piirkond.

Talurahvas kiimaorjuses

Mõningaid noppeid, mis võiksid iseloomustada raamatus kirjapandut. J. Chr. Petri kirjutab: “Üks teine mõisnik tarvitas ikka saunas käies oma talutüdrukuid, üht teise järele pesijaks, kus ta nende puhtuse oma lihahimule ohverdas. Üks nendest, kelle kätte järg tuli ja kes härra kurja nõu ette aimas, võttis omale terava noa ligi, millega ta härrale, kui see ta pääle tungis, nii sügavalt kehasse torkas, et see saadud haavadesse suri”, aga ka “Suvel ja talvel käivad nad häbita üheskoos saunas vihtlemas ja jões suplemas – ja ei mõtlegi teineteisele oma alastust varjata. Neil ei tule mõtetki, et siin midagi viisakuse vastast on… Kiimalus on eestlaste keskel valitsev ebavoorus. Nad orjavad teda väga ja vast enam tooremal kujul kui ükski teine Euroopa rahvas…. Ja siis ime on, et sarnased asjad tihti ette tulevad, kui tüdrukud, poisid ilma vahita ühes toas, heinaküünis, tihti nendesamade õlgede peal nagu paradiisis lamavad…” (lk 27 ja 30).

K. E. von Baer annab mõista, et pole paha olla eesti titt (lk 34): “Vastsündinud eestlastele saavad osaks hoopis paremad tingimused kui temaga samaealisele saksa päritolu lapsele, sest temale antakse looduse poolt määratud toitu ja teda ei võta oma rinnale selleks palgatud naisterahvas. Väga harva juhtub, et eesti naise rind oleks imetamiseks kõlbmatu, mille all saksa naised nii sageli kannatavad… Eesti naistel on kombeks oma lapsi väga kaua imetada. Enamasti tehakse seda poolteist aastat, mõnikord antakse aga rinda veel kolmandalgi aastal. Sellele, kes katsub niisuguse kombe kahjulikkust seletada, vastatakse: kogemused on õpetanud, et hästi kaua emapiima saanud lapsed on tugevamad.”

Rootslased seksi reguleerimas

Mulle üllatuslikult nähtub sellest raamatust ka Rootsi riigi katse korda luua eestlaste seksuaalelus.  Tundub, et läbi ajaloo on see rootslastele tüüpiline, mõelgem kuuekümnendate aastate vabameelse seksuaalelu pooldajate, aga ka tänaste prostitutsiooni keelustajate peale. Huvitav, mis tuleb järgmiseks. Nii selgub, et XVI sajandi lõpus viidi läbi isegi ametlik küsitlus seksuaalelu kohta Eestis. Kas on üldiselt levinud “metsikud abielud”, milline pruuk vaeste mittesakslaste hulgas pikka aega on valitsenud? Kas ei jäeta lapsi ristimata? Kuidas peetakse pulmi: kombekad tantsud olid lubatud, igasugune luksus aga keelatud? Eestimaa Piiskop Joh. Rudbeck pidi veel aastal 1627 kurtma: “Rohke kõlbmata elu valitseb alama  rahva keskel; mitmed võtavad naisi millal ja keda aga tahavad. Nad pühitsevad pulmi ja elavad nendega nii kaua kui nad tahavad, ilma seadusliku laualatuseta. Paljudel on mitu naist ühekorraga vahetuseks. ”

Sama ajajärku on kirjeldanud Villem Reiman: “Kirikukaristuse alla käisid iseäranis sugulikud eksimused. Hooraja ja abielurikkuja sai esmalt Liivimaal maakohtus või Tallinnas manricht’is vitsu ehk pidi end rahaga välja lunastama ja kohtukulud kandma. Siis istus ta oma kodukirikus iseäralises kohas häbipingis (in dem Hurenschmel), (lk 36). 

Üldiselt jääb mulje, et põhiliseks repressiivorganiks oli kirik, kuid seda suurema eduta. Leheküljel 63 on kirjeldatud: “Seda tuleb küll kiriku arvesse panna, et kõiki lapsega tüdrukuid ühe mõõduga hakati mõõtma ja et naesterahvale, kes peigmehe juures valju karskuse nõude unustas ja liig vara naeseks sai, niisamuti hoora nimi anti kui teisele, keda hõbeda läige pimestas. Rahvas ise mõistis vahet teha ja tegi seda… Chr. Petri pani tähele, et rahvas eksinud tüdrukute vastu kahte mõõdupuud tarvitas. On tüdrukud talupoisiga eksinud, pole seda tähelegi pandud ja see tüdruk saanud kergeste mehele; kui aga tüdrukust teada saadud, et ta sakslase ehk venelase juures maganud oli, langenud ta raske põlgtuse alla ja temal ei olnud mehelesaamise lootust. On ka neid juhtumisi, et tüdrukuid laulatatakse, kes teisest raskejalgsed on. Ja harva tõstab noor abielumees tüli, kui ta seda kuuleb; kõige rohkem mis ta teeb – sõimab vähe, hoiab aga oma abikaasat, armastab teda niisama nagu oleks puutumata olnud ja toidab teda ja võõrast last.”

Põhjalikult on vanemat ajalugu puudutavas osas kirjeldatud ehalkäimise ja õitsilkäimise kombeid, vahele on pikitud huvitavamat rahvaluulet.  F. J Wiedeman on pannud siin kirja Muhu pulmalaulu “pruudi vend”:

Aitüma neiu venda,

Neiu venda neitsi venda

Aitüma, au-kübara,

Mulle munni andmasta.

Ma’p pole munni teilt palunud

Üldiselt jääb mulje vanadest eestlastest kui suhteliselt selge talupojamõistusega inimestest seksuaalsusesse suhtumises, kes erinevad  modernsetest ja teistest lähikonna rahvastest, kellele keskkond on vaimse ja füüsilise surve näol pitseri vajutanud. Vanemat Eestit puudutav osa oli ka mulle kõige huvitavam, näha on selle koostamise asjatundlikkust.

Päris huvitav on kirjeldus prostitutsioonist Eestis, tuleb välja, et ikka ja jälle ajaloos on proovitud seda pahet välja juurida, ikka ja jälle tulemusteta. See osa nagu kogu raamat peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile valdkonda sekkuda soovijatele. Huvitaval kombel pakuvad 1900. aastate alguspool ja vabariigi aastad sellist retoorikat nagu tänapäevgi. Suhtumises eestlaste arvukusse ja moraaliküsimustesse on nägemusi polügaamiast kui rahva ellujäämise suurest võimalusest kuni kontratseptsioonini välja. Kindlasti on üks huvitavamaid välja toodud näiteid Jaan Tõnissoni idealistlik kõne rahvastikuministrile.

Seksuaalelu näpunäidete osas näeme peamiselt arstide manitsussõnu, mis tulevad peamiselt eri rahvusest arstidelt ja sisaldavad just nimelt manitsust ja suisa ähvardusi eriti naiste seksuaalsete liialduste ja onanismi kohta. Pole ka ime, sest samal ajal tegutses maailmas vägagi erilisi
friike: nii soovitas mr Kellogs poiste eneserahuldamise vastu eesnaha operatsioone, mida Ameerikas kasutatakse laialdaselt tänapäevalgi.  isegi tänapäeval propageeritakse Ühendriikides seksuaalharidust abstinence only ning esinevad eneserahuldamise-vastased liigad. Venemaal kaks aastat tagasi loengut pidamas käies kuulasin kohaliku meditsiiniautoriteedi loengut, kes väitis, et poiste eneserahuldamine ei kahjusta tervist (ses suhtes tegime vigu), kuid naiste eneserahuldamine on viide hüperseksuaalsusele ja seda tuleb ravida. Niisiis sarnaneb vägagi kaasaegsete riikide poolametlik poliitika kohati muhameedlike maade poliitikaga tänapäeval, mida siis veel kolmekümnendate juhistest tahta. Eesti tundub kolmekümnendatel kohati olevat isegi progressiivne, kuigi tänapäevased arvamused on ikkagi hoopis midagi muud.

Hirmu jõud on masendav

Hoolimata väga vastuolulistest sõnumitest kolmekümnendail aastail, tunduvad need siiski helgemad kui nõukogude aja algusaastad oma totaalse eitamise ning topeltmoraaliga, periood, kus seksuaalsus oli määratud pimedasse ja teki alla, periood, kus rasestumisvastastest vahenditest ei räägitud, kuid kus abort oli valikkontratseptsioonimeetod, periood, kus kõik noored olid alkoholi pruukinud jne.

Tore, et oli inimesi, kes julgesid nõukogude perioodil hakata teki alla piiluma, nendest tõusevad esile eriti Heiti Kadastik ja Tõnu Ots (alias dr. Noormann) – kes julgesid ja kel oli võimalik rääkida. Ka nende sõnumid pidid jälgima seda, mis lubatud ja mis mitte, kuid ka üldse rääkimine oli julgus. Huvitav on seda kõike lugeda, kuid kui palju on aja jooksul inimesi hirmutatud ning inimene iseendaga võidelnud, see on ikkagi hämmastav. Hirmu jõud on masendav. Hirm ei kao niipea, ilmselt see jääb mõjutama veel pikalt põlvkondade alateadvust, meeste ja naiste, laste ja lastevanemate suhteid. Võimalusi hirmude ületamiseks on ilmselt vähe – need tuleb selgeks rääkida. Kes teab, missuguseid hirmusid meie arstidena, teiste seksuaalsusega tegelevate spetsialistidena, järgmiste põlvkondade inimestes süvendame ning kuidas need ajaloo kõverpeeglis järeltulevatele põlvkondadele paistavad.

Kindlasti on see raamat vaja läbi lugeda kõigil, kes seksuaalsusega kokku puutuvad oma töös, et ei korrataks jadana vigu või vähemalt mõeldaks sellele võimalusele. Maailm muutub ja meie ühes sellega, selge talupojamõistus tundub olevat üks oluline meie rahva tunnus, erinevad õpetused aga tulevad ja lähevad. mis on jääv ja meile ainuomane? Igal juhul on meeste ja naiste suhted meie kultuuriruumis ajaloolisest vaatevinklist lähimaade omast päris palju erinenud ning seda tuleks ka tähele panna. Mudelite kopeerimine maailmast meie sugudevahelise suhtlemise konteksti tundub väga primitiivne, isegi ohtlik ja mõttetu.