Toeta
Otsi

Leedu

  • Juua või mitte juua?

    Leo Vallner

    Selle eeskirja kohaselt peavad ELi riigid kaitsma oma veevarusid reostamise ning liigkulutamise eest. Põhjavee seisundi kirjeldamiseks kehtestab VRD vaid kaks hinnet: “hea” ja “halb”, mille saab vees sisalduvate kahjulike ainete kontsentratsiooni ja veevõtu intensiivsuse järgi. Põhjavee väljapumpamine maapõuest ei tohi olla suurem kui looduslik taastumine ega tekitada soolase või muu ebakvaliteetse vee sissevoolu kasutatavasse kihti. VRD nõuab küllalt jultunult kõigi veekogude hea seisundi tagamist aastaks 2015 või mõjuvate põhjuste korral hiljemalt aastaks 2027.

    Brüsseli surve tõttu alustas Eesti keskkonnaministeerium veemajanduskava koostamist VRD vaimus, mille tulemusena valmis 2004. aastal Viru-Peipsi veemajanduspiirkonna hinnang (Andresmaa, Marksoo). Töös osalesid kümme mitmesugust Eesti asjakohast asutust, kohalikud omavalitsused ja Prantsusmaa geoloogiateenistus ning geograafiainstituut. Leiti, et 1154 ruutkilomeetril leviva ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi seisund on halb. See põhjaveekogum paikneb maapinnast kuni saja meetrini ulatuvates paekihtides, millesse on rajatud põlevkivikaevandused ja -karjäärid. Hinnangut põhjendati järgmiselt: “Keemiline seisund halb. Ligi 20% uuritud puurkaevudes või uuringupuuraukudes on SO4 sisaldus üle 250 mg/l, ka bensopüreeni üle joogiveenormi. Kuivendustöödega on kaasnenud põhjavee mineraalsuse 2–3-kordne tõus ning suurenenud vee karedus, ulatudes 10–16 mg-ekv/l, mis piirab vee kasutamisvõimalusi tööstuses (nõuab eelnevat veetöötlust)”. Lisaks sellele toonitati: “Üleujutatud kaevandustes oleva vee kvaliteet tõenäoliselt küll paraneb, kuid selle vee kasutamine joogiveevarustuseks pole võimalik liigsuurte riskide tõttu. Samuti ohustab see vesi olemasolevate kaevude veekvaliteeti ning teravdab kaevandatud alade elanikkonna veevarustuse probleeme”. Sügavate põhjaveekihtide kohta kirjutati: “…suurimaks probleemiks on juurdetuleva vee halvem kvaliteet (soolase vee sissetung) võrreldes praegu väljapumbatava veega”.

    Vee kvaliteedi määramise peensustest mööda minnes märgin, et SO4 tähistab sulfaatiooni nime kandvat väävliühendit, mille looduslik sisaldus samades kihtides (2–10 mg/l) on keskmiselt 25 – 200 korda väiksem kui kaevandusvees.

    Ida-Virus eristatud kaheksa muu põhjaveekogumi seisund on mainitud uurimuse järgi hea, kuid seitsmel juhul siiski riskantne. See tähendab, et on tegureid, mille tõttu võib hea seisund muutuda halvaks. Põlevkivibasseini ordoviitsiumi põhjaveekogumi hea seisundi saavutamist lähema paarikümne aasta jooksul ei peeta võimalikuks.

    Refereeritud järeldused ei kõla põlevkivitööstuse seisukohalt just soodsalt. Näib, nagu oleks just selle tõttu kolmandikul kogu Ida-Virumaa pindalast põhjavee seisund halb. Hoolimata VRD jõhkravõitu sekkumisest meie siseasjadesse, võtsid veega seotud asjaomased keskkonnaministeeriumi üllitatud ilusa ja huvitava raamatu vastu ilma märgatavate emotsioonideta.

    Tormi veeklaasis kutsus aga esile teine töö. Nimelt hakkas meie põlevkivitööstuse kogu eluringi (kaevandamine-töötlemine-energeetika-jääkproduktid-keskkonnamõju) vastu huvi tundma Euroopa parlamendi energeetika ja tööstuse komisjon ning tellis 2005. aastal ka vastava uurimuse. Sama aasta lõpuks kaante vahele saanud aruandes (Gavrilova, Randla, Vallner, Strandberg, Vilu) toetuti 202 varasema uuringu andmetele. Töö põhiväljundiks kujunes väide, et praegune Eesti põlevkivitööstus on suhteliselt väheefektiivne ja kahjustab märkimisväärselt keskkonda. Põhjavee käsitlemisel ei suutnud autorid vältida VRD kriteeriumide kavalalt seatud võrku ja olid sunnitud üle kinnitama keskkonnaministeeriumi uurimuses juba esitatud põlevkivitööstuse halva mõju kontseptsiooni.

    Keerukas matemaatiline mudel, mida kasutasin, näitas VRD järgi lubamatult suurt väljapumpamist ka kõige sügavamatest põhjaveekihtidest, mille tõttu nendesse tungib soolane merevesi. Kokku tähendas see kõigi oluliste Ida-Viru põhjaveekogumite halba seisundit VRD skaalal ja üldisemalt kogu Ida-Viru põhjaveevarustuse suhteliselt kriitilist olukorda.

     

    Sõna saavad asjatundjad

     

    Säärased seisukohad puudutasid ilmselt sügavalt mõningate end keskkonna eest vastutavaks pidavate juhtivate seltsimeeste sisetunnet. Nende väärikuse kaitsmiseks korraldati möödunud kuul kaevandamisega seotud veeprobleemide arutelu.

    Esmalt lubati sõna kokku pooleks tunniks eluringi töö autoritele. Keemiaprofessor Raivo Vilu võrdles põlevkivikaevandamisest ja -tööstusest rikutud vee joomist vene ruletiga. Mina demonstreerisin mitmesuguseid arve ja raskesti mõistetavaid kaarte, püüdes end peita VRD kriteeriumide kilbi taha.

    Järgmise kahe ja poole tunni kestel astusid üles esindajad institutsioonidest, keda polnud märgitud keskkonnaministeeriumi uurimuse teostajate nimekirjas.

    Rakendusgeoloogia asutused selgitasid, et Ida-Viru põhjaveevaru pärast pole mõtet paanitseda. Keskkonnaministeeriumi tööga on küll tõepoolest tunnistatud halvas seisus olevaks suur põhjaveekogum, kuid ümberringi ja allpool leidub veel kenake hulk head põhjavett. Soolase vee sissetungi sügavatesse kihtidesse ei tarvitse karta, sest tõenäoliselt ei toimu see enne rakendusgeoloogide määratud põhjaveevaru arvutusperioodi lõppu, s.o vahemikus 2020 – 2035.

    Mäenduse tunnustatud emeriitprofessor kel on kaevandajatega silmapaistvalt hea vahekord pidas kaevandatud alade maapinna oodatavat ebaühtlast vajumist müüdiks. Altkaevandatud maa enam ei vaju. Ja mis kõige tähtsam: kaevandusvesi on tegelikult sama puhas kui looduslik jõevesi, sest ebasoovitavate komponentide sisaldus selles langeb juba kolme aasta jooksul pärast kaevandamise lõpetamist joogivee sanitaarnormidega lubatud hulgani.

    Eriti mõjus oli tuntud ülikooli ühe instituudi asedirektori etteaste. See väga esinduslik palju reisinud ja VRD köögipoolt põhjalikult tundev härrasmees veenis auditooriumi, et Ida-Viru veekeskkonna ebakohad on kohati Euroopas esineva olukorraga võrreldes vaid “mingi tühine tripper”. Mitmetes Slovakkia, Poola jt riikide jõgedes voolab kaevandusjääkidest paksult reostatud vesi. Vaesed maad ei suuda nagunii VRD nõudeid täita. Ammendatud kaeveväljad kavatsetakse kaitse alla võtta kui rahvusliku tehnoloogiakultuuri monumendid. Ta leidis Ida-Viru kaevandusvee olevat koostise poolest väga sarnase ühe populaarse Itaalia tervisveega, mille pudel tal kaasas oli. Kiiduväärse objektiivsusega ei piirdunud esineja vaid selle tervisvee heade omaduste rõhutamisega, vaid osutas ka võimalikele negatiivsetele toimetele, millest meelde jäi kõhulahtisus. Demonstreerimaks nimetatud tervisvee (ja kaudselt ka kaevandusvee) täielikku joogikõlblikkust võttis oraator pudelist tubli punnsuutäie. Publik kviteeris selle austava elevusega.

    Seepeale küsis riigi üldist veearvestust korraldav daam mõninga nõutusega: mis lahtrisse tuleks siis edaspidi paigutada seni heitveena klassifitseeritud kaevandusvesi? Soovitati kaevandusvett käsitleda tervis- ehk mineraalveena. Koosolijad reageerisid ettepanekule aplodismentide ja naeratustega. Teadusarutelu tulemused summeeris geoloogia-akadeemik, kes tõsiselt hoiatas eluringi töö autoreid kasutamast VRD printsiipe kui ähvardavat malakat ja soovitas neil koosolekul esitatut oma töös tõsiselt arvesse võtta.

     

    Kõik on kokku äriplaan

     

    Ja alles siis mul plahvatas. Eesti Nokia on lõpuks avastatud!!! Kui mahajäetud kaevandustes peituvad 170 miljonit kuupmeetrit ja sellele lisaks igal aastal kaevandustest välja pumbatud 200 miljonit kuupmeetrit tervisvett maha müüa hinnaga 10 krooni liiter, siis teeks see kokku vaid ühel aastal vähemalt 3,7 triljonit krooni. Mis on ligikaudu 60 korda rohkem kui kogu Eesti riigi aastaeelarve!

    Mida kõike selle eest saaks! Uputatud kaevandusi võiks natuke laiemaks uuristada ja need seestpoolt katta Carrara marmoriga. See tul
    eks suhteliselt odavam kui maapealsed küllalt tugevate kandekonstruktsioonidega ehitised, sest kaeveõõnsused on väga stabiilsed. Nii saaks üsna hõlpsasti luua ulatusliku maa-aluse spaa-basseinide süsteemi, mida võiks kütta seni raisku mineva Narva elektrijaamade jahutusveega. Altkaevandatud Ida-Viru võserike asemele tuleks rajada maapealsete kasiinode, hotellide, pikantsete lõbuasutuste ja laialehiste puudega parkide võrk. Turistide hulgad saabuksid kogu maailmast ning paneksid Ida-Viru elu tõeliselt keema. Ka suvepealinna Pärnusse võiks vedada toru, mille kaudu sinna kaevandustest pumbata elustavat tervisvett. Härra Hanschmidti kavandatav Lasnamäe rõõmukeskus oleks kõige selle kõrval kukepea.

    VRDga ei tasu tõesti vehkida. Kaevandusveeäri lubab EList ka välja astuda, kuid seda tasub teha ainult juhul, kui nii mõnd parteilist tellimust ei täideta.

    Tõsiselt kahju on siiski meie joviaalsest keskkonnaministrist. Nüüd, mil tema alluvate poolt kokku keeratud põlevkivibasseini põhjaveekogumi hinnang osutus teadusarutelul sügavalt eksitavaks, ei jää tal aumehena muud üle kui erru minna. Võib-olla päästaks midagi, kui kõik keskkonnaministeeriumi nimetatud uurimuse eksemplarid kokku koguda ja Jõhvi turuplatsil lihakirvestega (neil on parajalt lai tera) tükkideks raiuda ning ära põletada.

    Mis puutub sügavate põhjaveekihtide sooldumisse, siis ka sellest saab kergesti üle kaevandusvee töötlemisega. Häda korral võiks kasutada ka Narva jõe puhastatud vett. Pikaajaliste kosmoseeksperimentide kogemus näitab, et isegi inimeritistest saab teha head joogivett. Siit ka vastus pealkirjas esitatud küsimusele: kõike võib juua ja pärast ülalmainitud arvutusperioodi lõppu tulgu kas või veeuputus.

  • Näitus “Ääremärkused. Miniraamatud” ETDM-is

    ETDM

    Olete oodatud näituse
     
    ÄÄREMÄRKUSED
    Miniraamatud
     
    avamisele reedel, 27. juulil 2012 kell 17
    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis, Lai tn 17.
     
    Näitus jääb avatuks 23. septembrini K-P 11-18.
     
    Käänulisel kõrvalrajal nauditakse pisikesi üllatusi, millest suurteel sihi suunas liikuja mööda tuhiseb. Ümbritsevast elamuse saamiseks on vaja aeglustada tempot, vahel ka peatuda. Küllap igaüks on lisanud tekstile ääremärkusi. See sünnib hetke ajel, mil loetavale reageerivad omapoolse kommentaariga mõistus või tunne. Miniköide oma detailitundliku formaadiga on võluv vaheldus köitekunstniku tavategutsemises, peibutades tegijat suuremale mängulisusele- väikese raamatu puhul katsetatakse julgemalt
    tehnikaid, kujundusvõtteid, materjale.
     
    Juba mõnda aega tagasi toimunud 6. rahvusvaheline köitekunstinäitus “Knyga/Book 2010. Notes on margins” Vilniuses Kunstnike Liidu galeriis keskendus miniköitele, väikesemõõdulistele töödele, mille kõrgus ja laius ei tohtinud ületada 15 cm. 25 raamatuga Eestit esindanud ja ETDMl näitusel laiendatud ekspositsiooni tutvustatakse esmakordselt kodumaisele vaatajale.
     
    Miniatuurne köide filigraanses teostuses on ideaal, mille püüdmine on olnud eesmärgiks kõigil osalejatel, õnnestumise astme märgistas näitusekülastajate hinnang.
    72 osaleja seast tõi köiteobjekti kategoorias teise koha Eestisse Kaia Lukats. Diplomi pälvisid Luule Maar jaTiina Piisang, tudengi auhinna Kristel Suigussaar Tartu Kõrgemast Kunstikoolist.
     
    Illu Erma
     
    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
     
    Eesti Nahakunstnike Liit
    www.nahakunst.ee

  • Elvise surm – tsirkus kogu raha eest!

    J?n Rooste

    Eile möödus kolmkümmend aastat Elvise surmast. Tollesama, kelle kohta filmis “Men in Black” teavad tulnukaasjatundjad kõnelda, et ta “läks tagasi koju”… Kes olevat osalenud mingis FBI ülisalajases suuroperatsioonis ja siis põranda alla pugenud, ja teda nähakse siin-sääl aeg-ajalt… Võib-olla koguni kolmandal päeval surnuist üles tõusnud… Ometi, see oli kolm kümnendit tagasi, kui ta suri. Kempsupõrandal, püksid rebadel, põsk omaenda okses. Pole just kuigi kuninglik. Kolmkümmend pole ka muidugi mingi number ega asi, Elvise vääriline oleks ainult 100 või 1000 või…

    Aga mul on Elvisega oma lugu, miski oma side, juba väiksest pääle on ta mind saatnud, ta kohalolu mu elus on ajuti tuntavam, siis kuidagi kaugem ja õrnem, nagu kaja, aga alati olemas. See on mulle lihtsalt hea võimalus oma lugu edasi rääkida, lootmata, et ma veel lõpuni, selguseni jõuaks. Miks on Elvis nii pagana tähtis, mis on see tema jälg me/mu universumis, et XX sajandi ajalugu ei saa sest kummalisest mehest – sajandi suurimast monarhist igatahes – ei üle ega ümber ning inimesed jaksavad aastaid ta plaate kedrata ja mõnigi langeb tolle mõtte lummusse – kes pagan see mees oli?

     

     

    Elvise surm on ses Jonesi-Hendrixi-Joplini-Morrisoni rivis kuidagi erandlik, teistmoodi, kuigi kõik nad elasid suuremalt ja vägevamalt kui inimkehale võimalik, koormasid end keemiaga, mis nende loovust-hullust-energiat takka tõukas. Või kammitses.

    Esiteks suri ta liiga hilja: dinosaurusena, mitte noore jumalana. Rohkem kui keegi neist pidi ta taluma juba üsna õelaks läinud kõmupressi kiusu ning muusikaajakirjanduse pidevat tampivat kriitikat. Kuigi, mis sääl salata, ühe õnnestunud kontserdi kohta kolm-neli luhtunut, keskeltläbi tosina loo kohta plaadil kolm-neli inspireeritut ja löövat ta viimaseil aastail, lisaks enamasti ühes suunas hüplev kehakaal, ikka veel pahatihti vahetuvad tüdruksõbrad, piinlikud kokkuvarisemised lavadel, ära jäänud kontserdid, lõpuks ka poolelijäänud tuurid, sagedased haiglaretked…

    Teiseks droogide erinevus: kui hipiajastu esilaulikud kasutasid peaasjalikult hallutsinogeene, siis Elvis pruukis järjekindlalt pigem erguteid, mis võimaldasid tal öid järjest üleval olla ja aiva energiast pulbitseda, ning tuimestavaid-rahustavaid aineid, et magada saaks. Elvis uskus oma loovusse, oma häälde, mida ta pidas jumala kingituseks. Tal oli vaja lihtsalt rohkem, intensiivsemat aega, ta justnagu kartis kaotada elust hetki, naudinguid. Hendrix-Joplin-Morrison otsisid hallutsinogeenidest pigem inspiratsiooni ja pelgupaika… Elvise eneseusk ja -armastus olid ses mõttes suuremad; ta vajas rohkem aega, et endaga olla, mitte niivõrd alternatiivseid maailmu ja nägemusi. Eks osalt seetõttu ta hipipõlvkonnaga kunagi otse jutu pääle ei saanudki: ta kehastas neile vana ameerika kõntsa. Ta oli käinud sõjaväes, talle meeldisid relvad ja šerifimärgid, ta käis Valges Majas Nixonil külas…

    Muidugi, igasugused sõltuvusained hakkavad lõpuks tekitama isiksusehäireid, süvenevat paranoiat, enesepettust. Vaikselt hakkas ta kõiki kahtlustama ja kiusama, vaikselt hakkas ta uskuma, et tema – Elvis Presley – ongi eriline maailmale saadetud kingitus. Seda nimetatakse vist Jeesuse kompleksiks? Kui ta saabus lavale uljalt oma turvamehe seljas ratsutades, kaelas rippumas mänguahv, ning kurtis publikule, et kui sel tema sugulasel peaks tulema tarvidus minna peldikusse, on ta omadega pasas, ei olnud enam kahtlust: ta endisest eneseväärikusest, uhkusest, kuningliku seisuse väärilisest teadlikkusest ja jõust polnud enam midagi alles. Alaline pilvesolu, keemia vägivald närvisüsteemi kallal, oli teinud ta ülekaaluliseks, keskendumisvõimetuks, kõiki kahtlustavaks ja ikka veel oma pidurdamatusse seksapiili uskuvaks, piiritult raha raiskavaks (ta kinkis sõrmuseid ja autosid paremale ja vasakule, soetas endale kolm eralennukit, sõidutas tüdrukute vanemaid ja sõpru ühest maa otsast teise jne) veiderdajaks.

     

     

    Elvis oli tarbimisühiskonna ikoon: tarbija ja toode number üks. Jan Kaus rääkis mulle just ühest filosoofist, kes seletavat me maailma arengulugu geograafiliselt: et mingid leiutised/avastused/töömeetodid levivad ida-lääne teljel, mitte põhjast lõunasse, sest samas kliimavöötmes on kergem sama vahendit/tehnikat kasutada. Eks ole moodne tarbimis-raiskamisühiskondki kummalisel kombel säärane esmalt ida-lääne suunal levinud nähtus, Euroopa ja Põhja-Ameerika asi. Ning Elvis on selle suurimaid sümboleid: meeletu tarbija ja raiskaja, kelle ihal asju/luksust omada, asjade/luksuse kinkimise abil inimesi end armastama, endast sõltuma panna polnud piire ning kes kujunes ise üheks sajandi suuremaks ja tuntumaks kaubamärgiks meelelahutusäris.

    Oma mänedžerile, “kolonel” Tom Parkerile, oli ta alati kaup, raha, äri, “minu poiss”. Ja kui see äri ähvardas kokku kukkuda koos inimesega, kelle pääle see oli ehitatud, sattus kolonel omadega hätta: ühtpidi paistis peol lõpp tulevat, teistpidi ei raatsinud ta loobuda tulust, mida tõi pidev kurnav tuuritamine ja kontsertide andmine. Kolonel müüs vaid paar kuud enne Elvise üsna ettearvatavat surma (bändimehed olid omavahel lava taga arutanud: nüüd jääb tal veel üle vaid hinge heita) ootamatult CBS telekanalile tolle aja kohta ropu raha (750 000 dollarit) eest tele-show: juba aastaid polnud ta seda teha saanud, Elvise välimus ja esitus ei vedanud pääle 1973. aasta ülimenukat satelliidikontserti “Aloha from Hawaii” lihtsalt välja. Ja ei vedanud nüüdki: paari salvestatud kontserdi päält ei tulnud piisavalt korralikku materjali kokku.

    Siiski: säälgi on võimsaid hetki, näiteks see, kui Elvis mängib klaverit ja laulab veidi väriseva, veidi väsinud, aga ometi tundliku, üksildase, meeletu häälega “Unchained Melody’t” – milline uhkus, ülbus, rõõm, sära lööb ta näkku, kui ta lõpus talle liialt keerulise ja kõrge noodi, millega tavaliselt üks taustalauljaist aitas, ise välja võtab!

    Kui Elvis lavalt ära läheb, vajab ta kõndimisel kahe turvamehe tuge. Jah, sest tõtt-öelda oli juba tollal õhus see, mida me täna väga hästi teame: hea tragöödia, kangelase kokkuvarisemine, purki pandud surma hais müüb kõige paremini! Ei aidanud siin ka ta vaimne ja füüsiline distsipliin; aastate viisi süvenenult harjutatud karate, milles ta üsna kaugele oli jõudnud – koguni nii kaugele, et kavandas omaenese karatekooli, kus õpetataks erilist, ameerikalikku karatet. Need olid ta viimaste aastate unistused, ju siis mitte piisavalt head, et nende pärast elus püsida.

     

     

    Rock’n’roll’i sünd. Ameerika uhked mustanahaliste liikumised heidavad veel tänapäevalgi Elvisele ette nende vaimse pärandi, intellektuaalse omandi vargust. Fakt on aga see, et ilma white-trash’i elemendita, ilma hillbilly-sugemeteta poleks rock’n’roll kuskil country and western-muusika ja rütmibluusi kohtumispaigas sündinud: selle tegid lõunaosariikide valged vaesed poisid, kes kasvasid säälsamas mustade getode lähedal, ahmisid endasse musta ja valget gospelit, kirikulaule ja mässumeelset tänavamuusikat. Muidugi ka juba käima lükatud, oma hiigelajaloo alguses seisva moodsa poptööstuse meelaid produkte – need olid Elvis, Jerry Lee Lewis, Buddy Holly.

    Seda ei saa Elviselt enam keegi ära võtta, need kummituslikult kõmisevad ja kajavad Suni stuudio salvestised kaardistavad üksikasjalikult, kuidas sündis too eriskummaline sulam, popkultuuri- ja muusikaajalugu muutev püsimatu vaimukeemiline element. Sam Phillips võis ju öelda, et kui “leiaks valge poisi, kellel on musta hääl, siis teeniks miljon dollarit”, aga siin pole toda raharatta keerlemise mekki veel man. Siin on õõvastavalt hingekraapiv seksuaalne energia ning senikuulmatud sound’id, mis muutsid me arusaamu sellest, mida popmuusika inimesega, ta vaimsete seisunditega, maailmavaate ja elulaadiga teha võib.

     

     

    Rock’n’roll’il, popmuusikal on mõte, suurem ja sügavam eksistentsiaalne eesmärk. Mitte ilmaasjata ei kurda Morrisey: “Burn down the disco / Hang the blessed DJ / Because the music that they constantly play / IT SAYS NOTHING TO ME ABOUT MY LIFE.” Muusika on minu jaoks identiteet, mitte tapeet. Aga Elvis rääkis alatul kombel, et tema on kõigest meelelahutaja, maailma asjadest midagi ei arva, tahab ainult laulda… ning tema puhul peetigi jõulisteks poliitilisteks avaldusteks juba sedagi, kui ta ütles, et talle meeldib mustade muusika. Või laulis laule nagu “In the Gheto” või “If I Can Dream” (Martin Luther Kingi mälestuseks).

    Elvis ju kirjutas ise vaid mõne üksiku laulu, sedagi kellegagi kahasse. Tõsi küll, pea kõik seaded on ta enda omad. Ometi ei ole ta muusika kanapäiselt tühi (kui välja arvata ehk 1960ndate Hollywoodi filmi-soundtrack’ide lõputud lamelood, mida ta oli lepingu järgi lausa sunnitud sisse laulma, kuni “Old MacDonald had a farm’ini” välja).

    Kõige paremini seletas Elvis seda ehk 70ndate hakul ühes kõnes, võttes vastu auhinna ühena kümne tähelepanuväärse Ameerika noore mehe seas: “When I was a child, ladies and gentlemen, I was a dreamer. I read comic books, and I was the hero of the comic book. I saw movies, and I was the hero in the movie. So every dream I ever dreamed has come true a hundred times… I learned very early in life that: “Without a song, the day would never end; without a song, a man ain’t got a friend; without a song, the road would never bend – without a song.” So I keep singing a song!”

    Nagu tõdeb Peter Guralnick oma Elvise biograafias “Careless love. The unmakeing of Elvis Presley”, mida ta kirjutas üksteist aastat ning mis on üks põhjalikumaid ja tähelepanuväärsemaid elulugusid, mis ma lugenud: talle meeldis Elvis algul bluusilauljana ning raske oli kohaneda mõttega, et Elvis tahtis endasse imeda ja enda kaudu taas maailma paisata kogu Ameerika muusikapärandi ja oleviku. Sest tõesti: ta laulab ju rock’n’roll’i, bluusi ja rütmibluusi, kantrimuusikat, vanu ballaade, poppi, disco’t, isegi funky-soul’i (James Brown oli ainuke suur staar, kes tuli Elvise surma järel Gracelandi ja palus luba veidi ta surnukehaga kaksi olla, ta juures istuda), patriootlikke-pateetilisi isamaalaule, aga enim armastas ta gospelit, kirikulaule. See pole sugugi kõik, ma usun – sekka veidi jazzi, svingi… See on see, mis lõppeks järele, meile pihku jääb: ta vaba hääl, ta parimail hetkil lõpuni siiras ja meeletu hääl ja laululaad, armastus muusika vastu. Eriti ta Grammy vääriliseks tunnistatud gospelid, kus ta on just seda, milleks end ajuti pidas: jumala laululind. Lisaks nukrutseb Johnny Cash oma autobiograafias, et Elvis olnud suurepärane kitarrist – see jäi paljudele märkamatuks.

    Selle kõrvale on valus lugeda üht me rock’i-kirjutuse ajaloo kõveramat peatükki, mille tahaks siinkohal sirgeks, kui võimalik, siis lausa olematuks kirjutada: “Võttes kokku Elvis Presley teeneid rock’n’roll’is, selgub, et tema tegelik väärtus ja populaarsus pole kooskõlas. Lauljana ei kujutanud ta endast midagi erakordset, loominguline anne puudus tal üldse, vähemalt osa tema nime kandvaid laule kujutas endast Presley mänedžeri poolt heliloojatele pealesunnitud kaasautorlust. Ei avanud ta ka uusi perspektiive huvitava repertuaarivaliku või ansamblisaate värskuse ja omapära kaudu. Järele jääb tütarlapsi erutanud show ja puusahööritamine, mis tõi talle pisut irooniamaigulise hüüdnime Elvis the Pelvis,” räägib meile Valter Ojakäär raamatus “Popmuusikast” (lk 160).

    Muidugi – armastust, iha, imetlust on võimatu kellelegi pääle sundida, aga sama rumal on tümitada ja maha teha midagi, mida ei mõisteta, mida seletada ei suudeta. Elvis on üks neid märke maailmas, mille olulisust on maiste ja lihtsate vahenditega raske põhjendada.

     

     

    Kuskil sääl tee pääl unustas ta, kuidas armastada. See on nii kerge, tead, kui sul on kõike liiga palju. Naisi, raha, asju, sõpru, laule, muresid, rõõme, tundeid, raamatuid, küsimusi… Rock’i-kriitik Lester Bangs (vt Sirp 2005, nr 7, “Kus olid sina, kui Elvis suri?”) kirjeldas ta 70ndate esinemisriideid: Elvis nägi välja nagu prints kosmosest! Kui sa oled prints kosmosest, tulnukas, rock’i-kuningas, siis pead sa sellele ootusele vastama. Ja see ei pruugi olla liialt kerge, eriti, kui sul endal on näiteks hetkel tunne, et tahaksid olla muhe, priske kantrilaulja. Või hoopis karatetreener. Või Casanova, universumi armuke. No ja siis sa oledki seda kõike, aga esmalt ikka rock’i-kuningas. Ja kui sa enam ei mäleta, kuidas armastada, siis sa tõesti sured ära. Tapad end ühel või teisel viisil. Siis saab tervislikest eluviisidest kõige aeglasem ja piinarikkam suitsiidimoodus.

    Elvis rääkis, et ta ema oli vahel olnud üsna karm, domineeriv, ülehoolitsev. Ja seejuures armastas ta oma ema piiritult, see tunne oli tal meeles, sellele otsis ta vastet, pääle ema surma üha meeleheitlikumalt. Kuni unustas, mis see oli, mida ta otsis, kuidas see pidi tunduma. Aga ta vähemasti oli armastanud – need, kes seda üldse ei oska, võivad kadestada, lähedust oma emaga ei asenda ses elus just palju asju!

    Ning kui see tunne lakkas, kadus, jäi ükskõiksus, hoolimatus, mida vaid muusika suutis vahel veel murda; inimesed, mida edasi, seda vähem. Camus’likus mõttes Elvis ebaõnnestus. Ta elas suurema joonega, vägevamalt kui keegi teine planeedil, tal oleks pidanud olema see põhjus, see motivatsioon, see iha olemas olla. Aga ei olnud.

    Muidugi, traagikat, surma, hävingut, absurdi ostame me parema meelega: see paneb meid tundma, et meiski on suuremad tunded, me oleme üllamad, kui me isegi arvame! Ses mõttes: me saime ju tsirkust kogu raha eest. Nüüd tuleb üles otsida üks kummaline ja suhteliselt vähe tuntud Elvise laul – “The Edge of Reality” ning kõlgutada selle absurdi kohal, ilma serval, hetkeks koos ta uitava häälega jalgu. Mis mõttes ei mäleta, kuidas armastada? Tule taevas appi!

     

  • Miks me kõik armastame Fukuyamat?

    Valle-Sten Maiste

     

    Fukuyama viimasele eestindusele ei pruugikski tähelepanu osutada. Uuel aastatuhandel on elevus Fukuyama ümber olnud tingitud selgelt välistest märkidest, mitte mõtlemise sisulisest sügavusest. Fukuyama kutsub üles hääletama Bushi vastu ja on tekitanud neokonite ridadesse lõhe. Fukuyama vaatab kriitiliselt Iraagi sõjale. Fukuyama näeb auke turufundamentalistlikus mõtteviisis. Need on põhjused, mille tõttu Fukuyama on esmajoones tähelepanu pälvinud.

    Osutatu näib tähenduslik olevat ka Toomas Hendrik Ilvesele, kelle “Riikluse ehitamise” tutvustus läinud kevade Diplomaatias (nr 18/19) mõjus põnevamana kui raamat ise. Süvenevat neoliberalismi ja turufundamentalismi vigade analüüsi Fukuyama ei paku. Konkreetsete ühiskondade edusse või ebaedusse toimiva riigi ülesehitamisel ei kaevuta. Fukuyama analüüs piirdub sageli nappide märkustega  nagu “Taani mudel ja see, mille poolest arenguraskustes riigid Taanist erinevad, on meile ju enam-vähem teada” või “Uus-Meremaal asendati tulumaks liberaalsemate meetmetega, kuid samas tugevdati  haldussuutlikkust”. Kübaratrikid on aga Fukuyama profiil ning vanameister võlub vaevata nöörijupist jänese. Süvenematust üksikasjadesse põhjendab suurtele ahistoristlikele visioonidele spetsialiseerunud Fukuyama sellega, et universaalseid mudeleid maailmaasjade käsitlemisel ei ole! 

    On selge, et ka prohvetid ja pühamehed ei saa oma ajastu saatusest märkimisväärselt üle olla, kuid tulihingeline korranõudleja Fukuyama torkab ka meie paljulubaval ajal silma mõttekäikude korrastamatusega. Fukuyama väited kasvavad sageli välja ei tea kust ja jäävad pikema põhjenduseta. “Riikluse ehitamises” antakse mõista, et turufundamentalismi ja globaliseerumise hammasrataste vahele jäänute probleem on selles, et nad ei mõistnud oma rumalusest, et päris kõike ei tule ikka maha parseldada ja turule tuua ( lk 15). Kas hansapankurid kinkisid Fukuyamale ta Eesti külastusel Kaval-Antsu lood? 

    Häirib, kuidas mõtleja, kes ohjeldamatult ja lakkamatult lobiseb sidususest, individualistlike eksperimentide kahjulikkusest ja sellest, kuidas “kultuur on tähtis”, käib kultuuri ja identiteediga ümber halvimate postmodernistlike identiteediristamise mallide kohaselt. Kui tootlikkuse suurendamine või ühiskondliku korra tagamise vajadus nõuab, konstrueerib Fukuyama peedist pesumasina trumli, kõrtsist palvemaja ja mida tahes, kõheldes selliste sulatuste võimalikkuses vaid moepärast. Fukuyama varasematest raamatutest meenuv kergekäeline usk indiviidide ja ühiskondade tavade ümbertahumise võimalikkusse paneb kahtlema, kas Fukuyama suudab olla kannatlik, empaatiavõimeline ja tegeliku olukorra mitmetahulisusesse süüviv arenguriikide probleemide lahendaja.

    Kas ei põhine ka “Riikluse ehitamine” kirvemeetodil? Mida turufundamentalism ei suuda, sellest aitavat üle kapitalistliku organisatsioonikäitumise alane teave ja juhtimistarkvara. Fukuyama eelviimane visioon (uuemates räägitakse juba nation-building’ust) seisneb selles, et just kapitalistliku organisatsiooniteooria virgutav mõju tõstab arenguraskustes Trashcanistan’i jalule. Kardetavasti on seegi teoreetiline konstruktsioon, mille auke tuleb peagi lappida (kui visiooni uute pealetulemise tuhinas lihtsalt ei unustata). Fukuyama tegelik teene seisneb turufundamentalismi ja agressiivse välispoliitika osas suuremale kriitilisusele ja kaalutlevusele manitsemises ja meeldetuletamises, et neil poolteisel tosinal korral, kus USA on üle-eelmise sajandi lõpust sõjaliselt sekkunud, pole ülesehitustööst õigupoolest kordagi asja saanud. Mõjuka ja varem nii mõneski mõttes vastupidiste seisukohtade lipulaevaks olnud autori poolt ei ole see muidugi väike panus.

    Üldtuntud monument on Fukuyama kahtlemata olnud, mis ongi küllap visionääri grand prix, ülim võimalik saavutus. Kui külma sõja järgseks globaalse kapitalismi triumfi kuulutajaks ei oleks pürginud Fukuyama, oleks ta tulnud välja mõelda ja küllap olekski mõeldud. Fukuyama näol said kõik, kes mingeid probleeme teadvustasid, omale vaenlase kuju. Mitte ainult rahvusvaheliste probleemide, keskkonna ja feminismiga tegelejate poleemikas, vaid ka selliste filosoofiliste mõttekäikude nagu “tegeliku poliitika puudumine”, “globaalne kapitalism kui ainus mäng linnas” ja “free world, mis enam vabadust ei vaja” väljakäimise tagant aimab Fukuyama lapsesuud.

    Fukuyama järgmised raamatud aga räägivad probleemidest usalduse ja sotsiaalse kapitaliga. “Suure vapustuse” loosung näib olevat ajaloo lõpu kui rahuliku igava aja visiooniga karjuvas vastuolus. Suures plaanis jääb Fukuyama siiski järjekindlaks, fabritseerides kõlavaid, kuid sugugi mitte kõikjale sobivaid ühisnimetajaid ning otsides tüüpilise juudivandenõu skeemi järgi õõnestusi, millega põhjendada oma ideoloogilise süsteemi (ajaloo lõpp) järjekindlusetust. Näpuga näidatakse lõbujanuliste ja kunstiharrastajate, aga ka paariariikide, üksikemade ja neegrinaiste peale. Fukuyama ise küll mingi äärmuslik ja hull ei ole. Ta usub, et nagu varasemategi suurte ühiskondlike muutuste järel kujuneb ka ihakapitalismi tõmbetuultes elamisväärne maailm. Amet lihtsalt nõuab dramaatilisi stsenaariume ja suuri konflikte.  

    Suur hulk inimesi tänapäeva õhtumaal usutavasti ei ihale ei lunastust ega jumalaid globaalse kapitalismi  kõrval. Kuid ei vajata ka mingit erilist härdust ja fanaatilisi truuduserituaale tema sees. Ei peeta vajalikuks majanduskasvu nimel(ises) kirikus käia, kuid sama vähe soovitakse takistada mehhanisme, mis initsieerivad ja võimaldavad meditsiini jt tehnoloogiate arengut. Niisugustele inimestele on Fukuyamal kahjuks vähe öelda. Fukuyama näib tahtvat lihtsalt teatrit teha, selle tarvis on aga vaja tavalised asjad fundamentaalseteks, ideoloogilisteks ja religioosseteks muuta ning neile revolutsioonilist kaalu külge luuletada.  

    Miks me kõik armastame Fukuyamat? Meest, kes täiesti süüdimatult loobib mõtteid, mida meie reformipartei söandab vaid häbenedes ja jõulumoosi sees välja öelda: ”…ebaratsionaalsed normid võivad olla vägagi funktsionaalsed, näiteks juhul kui religioossed veendumused toetavad ühiskondlikku korda või majanduskasvu” (“Kultuur on tähtis”, Pegasus 2002, lk 102). Miks armastatakse Fukuyamat mitte ainult liberaalide ja konservatiivide, vaid ka sotside seas (Ilves)? Loomulikult mitte sõnumi pärast, et ajalugu on lõppenud. Vastupidi. Kahtlemata seetõttu, et ikka on veel olemas üks laia kõlapinnaga fanaatik, kes usub, nagu võiks mingite ratsionalistlike vahenditega maapealse paradiisi konstrueerida. Fukuyama-armastuse taga on usk ühemõõtmelisse inimloomusesse ja selle toel mõistuspäraselt ümberkorraldatavasse ideaalsesse ellu. Pole liialdus väita, et Fukuyamas elavad edasi utopistlikud-marksistlikud ideaalid ja seda tüüpi unistused ja lootused.  Selle nimel hoorasid nunnadeks ning pordumajadest palvelaid vorpida on vaid tehnika küsimus.

    Paradoksaalselt on Fukuyama meil inspireerinud Lauri Vahtre ristikäigu marksismi vastu (vt Vahtre Fukuyamale toetuvat ja temast inspireeritud intrigeerivat raamatut “Suur pettumus”). Ärevaks teeb aga konservatismi tiitli alla pugev poliitika, mis üritab populaarsust koguda taktikaga, mis esitab Fukuyamast ja üldse neokonitest inspireeritud ideid seismas traditsioonide, kodusoojuse ja pereväärtuste kaitsel. Fukuyama ja neokonite perekäsitlus on masinlikult funktsionaalne ja (vanemate ja laste või abikaasade) kirka emotsionaalse sideme nimel ei kõnelda. Pere ja suhted tuuakse tootlikkusele kahtluseta ohvriks (“Riikluse tekkimine”, lk 79). Armastust selliseid tehnilisi termineid nagu “tundeelamuslik surutis” pruukiv Fukuyama küll ei ülista. Oma nostalgiates näeb ta naist pigem emaslooma ja lapsi traktorina ning unistab materiaalsel allutatusel põhinevatest peremudelitest.

    Fukuyama ei ole ka mingi traditsioonide armastaja, vaid, nagu öeldud, postmodernist p
    ar excellence, kes ideid, identiteete ja kultuure kirvega raiub ja lambist sulatab. Ideed ei tule kontekstist, vaid peast, ütleb ta intervjuus Märt Väljatagale (Areen 17. I 2001). Fukuyama lemmiknäide on Jaapani firmatruu ja puhkust põlgav töökultuur, mis ei põhinevat mingitel traditsioonidel, vaid on XIX sajandil “omandatud”.

    Eestis tõotavad mingid tegelased täna neokonitest inspireeritult ja konservatiivsuse sildi all inimestele ja ühiskonnale õnne tuua, jagades maid nn ebatüüpiliste ja -traditsiooniliste suhetemudelitega. Konservatiivsus, korra ja seadusearmastus ei pruugi aga tingimata seonduda mingite kindlapiiriliste atribuutidega. Kardetavasti saavad need ikka olla vaid rohkem või vähem vägivaldselt esile manatud ja just traditsioonis liikumine on nende konserveerituse parim õõnestaja. Meenutagem Ernest Renani klassikalist tõdemust unustuse ja ajaloolise eksimuse osast identiteetide tekkimisel. Seadust ja korda ei pruugi toestada ei igavene traditsioon ega tootliku tulu lootus, nagu on unustamatult esitanud Mark Herman filmis “Brassed of”. Lacanlik uskumus, et sümboolne kord ei saa iialgi hõlmata reaalset totaalselt ja vastuoludeta ning just lõhe sümboolses korras alles teebki vabaduse võimalikuks, on tinginud kantilikult formaalse konservatiivsuse-kontseptsiooni.

    Viimase mõistja ei kipu eluilma lõhkuma, kuna ei usu reaalsuse totaalsesse idealiseeritud hõlmamisse. Säilitades teadmise ühiskonna sümboolset ülesehitust ümberstruktureeriva radikaalse akti võimalikkusest (mida fukuyamalik lunastuse ideoloogia fanaatiliselt välja juurida püüab), ei kiputa korda kõrvale heitma, kuna ei olda idealistlikust lunastusest lummatud. Radikaalsus on kui lapsetapp Toni Morrisoni “Armsas”, mis võetakse ette vaid väljapääsmatus olukorras. Neokonid, keda Fukuyama isegi kirjeldab kui loovat hävitust kultustavaid revolutsionääre (The Wall Street Journal 24. XII 2002), on kindlasti pigem idealistlikud purustajad kui alalhoidlikud säilitajad. Lacani uurija Gilbert D. Chaitini sõnutsi: vaidlus ei käi enam kommunismi ja kapitalismi, vaid mõistuspärasuse ja fundamentalismi vahel, mis tunneb igatsust reaalse originaalsete ilmutuste järele. Just sellist fundamentalismi on esindanud lähikümnenditel Fukuyama ja neokonid.

  • Ivar Saki tüpograafia-alase doktoritöö kaitsmine Eesti Kunstiakadeemias

    Gregor Taul

    28. augustil kell 16.00 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis Ivar Sakk doktoritööd teemal monograafia “Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu” kontseptualiseerimine / Conceptualization of the monograph “From Aa to Zz. The concise history of typography”. Kaitsmine toimub Rüütelkonna hoone (Kiriku plats 1, Tallinn) suures saalis.

    Doktoritöö juhendajad on prof dr Mart Kalm (Eesti Kunstiakadeemia) , eelretsensendid prof dr Virve Sarapik (Eesti Keele Instituut) ja prof dr Merle Talvik (Mainori Kõrgkool), oponent prof dr Marcel Bencik (Bratislava Kunsti- ja Disainiakadeemia).

    Ivar Saki doktoritöö koosneb kahest osast: näitusest “Laboratori di carattere”, mis toimus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 30. aprillist kuni 7. augustini 2011 ning monograafiast “Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu”, mis ilmus 2011. aasta detsembris.

    Loomingulise doktoritöö fookuses on tüpograafia ajalugu, selle uurimine ning uurimistulemuste esitamine visuaalselt adekvaatses ning uuenduslikus vormis. Autor on loonud disainiobjekti, mille sisu ja vormi sünkroonses käsitluses võimenduvad disaineri-uurija ning disaineri-praktiku tugevad küljed. Monograafias on tüpograafia ajaloo tuttavamate peatükkide kõrval käsitletud seni väheuuritud teemasid: totalitarismiperioodi kirjakasutust natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus, 1970. aastate tüpouuenduslikku tegevust Letraseti ja International Typeface Company poolt ning 21. sajandi tüpograafiaskeenet. Esmakordselt Eestis on kaetud kodumaine tüpograafia ajalugu alates esimese eestikeelse raamatu ilmumisest kuni digitaalse fondiloomeni.

    Olulisim osa on artefakti – raamatu “Aa kuni Zz” kujundusel. Ergonoomilistest parameetritest lähtuvalt on monograafia saanud vormi, kus tekst, illustratsioonid, makett, tüpograafia, paber, köide ning trükitehnoloogia lähtuvad peamisest eesmärgist – informatsiooni edastamise funktsionaalsusest.

    Monograafiaga “Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu” on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus aadressil Estonia pst 7, Tallinn.

    Kaitsmine toimub inglise keeles. Kaitsmisele on oodatud kõik huvilised.

  • Kohalik ja kohatu

    Kaur Garšnek

    Kohalik ja kohatu

    Seksoundi plaadifirma kümnes väljalase, kogumiku “Kohalik ja kohatu” teine osa toob meieni läbilõike eesti popmuusika peavoolu kõrval jõudsalt kulgevatest hoovustest. Seejuures läheneb mõnigi neist juba mainstream’ile, ent on siiski suutnud säilitada identiteedi. Plaadikaanel seisev “independent music” võib žanrimääratlusena küll olla eksitav, sõna-sõnalt aga iseloomustab kompilatsiooni hästi. See on tõesti muusika muusika enese pärast.

    Valim tundub seejuures väga mitmekesine ning ei anna end naljalt määratleda ühegi konkreetse tunnuse järgi. Stiilimääratluste kaudu see näiteks ei õnnestukski. Sest seal leidub nii rock’i kui folki, nii ilusat indie’t kui müramuusikat, lisaks romantilist elektroonikat, IDMi, psühhedeeliat, lõbusat ska’d ning äraolevas üksinduses unelevaid autistlikke impressioone, mida võiks kutsuda post-rock’iks, parema meelega aga jätaks üldse sildistamata.

    Teisipidi võttes on üldine helgus ja “heaolulisus” küll läbivaid jooni. Ent esineb ka huvitavaid hälbeid, millest tahaks eriti välja tuua The Dildosi loo “Nice Room”. Viimane püsib kõigi dissonantside kiuste koos mingil täiesti arusaamatul moel ning mõjub pelutavalt-peibutavalt nagu hea õudusfilm. Võiks peaaegu arvata, et muusika autor Rainer Jancis on seks puhuks kuradiga lepingu sõlminud. Sügavamates teadvusekihtides tuhnimist võib igal juhul aimata.

    Vastavalt vaatele võib aga tegelikult iga pala esile seada omamoodi erilisena ning mina ei oska ette kujutada inimest, kes tollelt plaadilt enda jaoks üldse midagi ei leia.

     

    Sisekaemuslik süüvimisobjekt

    Kaido Kirikmäe album “Lintprii” mõjub nii pretensioonitult kui pretensioonikalt. Kompositsioonid on iseenesest väga lihtsad – lausa naivistlikud – ning hõlpsasti haaratavad. Faktuur ja ülesehitus sedavõrd kerged, et annavad tulemuseks pigem sisekaemusliku süüvimisobjekti kui muusikalist ratio’t järelekatsuva heliteose. Tegu on kaheldamatult seisundimuusikaga ning analoogiaid leiab siin selliste esitajatega nagu Biosphere ja Boards Of Canada. Kuulaja tähelepanu pöördub üha omaenda siseilma, koondudes heakõlaliste harmooniate ja hüpnootiliselt korduvate motiivide vastuvõtuks, registreerides samas filigraansemaidki muutusi. Emotsioonid rahunevad ses ühtlases pehmes valguses, millel aimata ka tumedamaid varjundeid.

    Samas võivad palad rahutuma natuuri jaoks tunduda veidi üksluised – siit nõudlikkus kuulaja suhtes. Ka kostab paiguti muidu nii vastuoludevabast kõlapildist välja teatud juhuslikkus, mis osalt vist tingitud sämplitud materjali alistumatusest helilooja tahtele.

    Sämplitud instrumentidest kuuleme läbivalt puhtahelilist “provintslikku” kitarri, mis ühes loos meenutab hämmastavalt Neil Youngi helitausta filmile “Surnud mees”. Lisanduvad kõnekatked eesti filmidest, vanamoodsalt suhisevad süntesaatorifoonid avaras kajaruumis ning soojalt surisevad bassisagedused. Minimalistlikult ambient’likule pildile annab liikumise illusiooni Lähis-Ida mõjutustega modernne breakbeat-rütmika. Tegelikult aga ollakse alati juba kohal.

    Album on saadaval vaid helikassetina (!) poodides ning wav-failidena Internetis. Üsna pretensioonikas trikk, ent ideena huvitav ja tähendustest tiine. Näiteks tekib siin kontrast ajatuna näiva sõnumi ning ajalike tehnoloogiate vahel, mis toob mõlemad aspektid erilisse paistvusse.

     

    Grimass kõverpeeglisse

    Kuidas iganes ka kirjeldada-hinnata Kreatiiv­mootori albumit “Irratsionaalne”, mällu sööbib see küll, kõrvuti etableerunumate lähenemistega mõjub vabastavalt ning provotseerib oma veenvalt järjepidevas ekstsentrilisuses ka küsima muusika loomuse järele. Sest enam kui kord kerkib kuulamisel küsimus: “Mis see on?” Vahest mitte niivõrd muusikateos kui hoopis performance?

    “Lällutamine,” kostab solist Roomet Jakapi ise albumi naljaka nimiloo “mõtte” kohta – see tundub ka ansambli loominguterviku suhtes sisukam üldnimetaja kui lihtsalt “veiderdamine”. Sest Kreatiivmootori meetodit iseloomustab laiemalt võttes teatud eba- ning pudikeelsus – kord teravalt krõmpsuv, kord iirisena veniv glossolaalia. Justkui “esmane” maailma kategoriseerimise või ilmsussetuleku viis, milles asjadel võib olla mitmeid vastukäivaid ja kattuvaid nimesid, ent päris nimetamata ei jää miski.

    Keeledeformatsioonid väljenduvad otsesemalt muidugi lüürilises absurdis: “Niiske kääbik mudib traati kogu öö,” “Imik, imik, ära vigasta mind!” jms häälutused. Kohati naiivselt robustsed, teisal enda ülitundlikkuses väändunud. Kuigi lood on üldiselt vokaalikesksed, puudub sõnades valdavalt ometi intelligiibel, enam-vähem üheselt mõistetav ideelisus. Pealegi eelistab kuuldavalt viisakate võimetega vokalist laulupartiidele hoopis sünge lõbususega esitatud kiunatusi, kräunatusi jm vokaalseid uperpalle. Tegu ei ole iluvõimlemisega, kuivõrd nii tuleksid mängu juba standardid ja normid – pigem seatakse esitaja ja kuulaja harjumuspäratusse, paiguti isegi piinlikku olukorda.

    Viimane kehtib ka muusikalise tausta kohta. Vaheldumisi kasutatakse erisugust sõnavara ja grammatikat, ilma end õieti millegagi sidumata – nii välditakse ka terviklausete moodustamist ning jäetakse jutt pooleli niipea, kui võiks hakata koitma mõistuse valgus. Mängitakse nii elektroonilise kui rock-muusika elementidega, sämplitakse äratuntavaid motiive, lastakse raadiost eetrimüra jpm. Lood algavad ilma sissejuhatuseta ning lõpevad samuti nagu noaga lõigatult.

    Eraldi paistavad muusikapalad ehk lihtsakoelised, ent neid noteerida oleks keeruline. Ilmnevad pidevad ebareeglipärasused, arütmia, motiivide vahetusseminek ning ajastuse nihkumine – tundub, et ühtaegu nii taotluslikult kui ka paratamatult. See toob meelde kategooriad nagu musique concréte ja “avangard”, laiemas mõttes aga “müra”. Igal juhul on tegu hämartsooniga, mida valdav osa muusikutest juba enda kutsest tulenevalt väldivad.

    Lõpetuseks, eks ole me kõik väiksena peeglisse lõustu teinud. Kreatiivmootori lugusid kuulates ning samal ajal peegelduvalt plaadiümbriselt oma deformeerunud näokujutist vaadates tuleb mulle see tunne jälle meelde.

     

  • Kolmas maailmasõda ja inimülesusega seonduvad tõekspidamised

    Ilmar Vene

     Suured sõjad, alanud peaaegu märkamatult, on oma ebatavalised nimed saanud alles tagantjärele. Mis on selles siis usutamatut, kui Kolmas maailmasõda, mille võimalikkusest ju aeg-ajalt on räägitud, algab veelgi salapärasemalt?

    Huvipakkuvaks võib pidada ka tõdemuse teist poolt, terroristide usulist kuuluvust. On tõepoolest küsitav, kas ilmalikustunud eurooplaste seas leidub kuigivõrd inimesi, kes oleksid valmis mõne idee nimel surma minema. Tuletagem meelde, missugusel toonil on Camus rääkinud “revolutsionääridest”, kes oma veendumuste ehedust tõendasid elust loobumisega. Elu ühekordsus käibib meie vaimses olustikus säärase trafaretsusena, et ühes Tarkovski filmis mainitakse seda isegi sarkastiliselt (“Neil on ju ainult üks elu.”). Veel rohkem tuleb meelde näiteid selle kohta, kuidas elu ainukordsusest on räägitud pateetilisel toonil. Iga Nõukogude Eesti kunagine kooliõpilane peaks teadma, et vaenuliku dzoti laskeava ette viskunul oli kangelase tiitel sama hästi kui kindlustatud. Ja ühtaegu koolis õpetati, et nii on see olnud peaaegu alati. Kes siis poleks kuulnud, kuidas käitus kolmsada spartalast Leonidase juhtimisel? “Rändaja, teate las saab Lakedaimon su käest, et me siin kõik puhkame, järgides nii sünnimaa seadusi truult.” See kõik paneb arvama, et enese ohverdamisega soostujaid suudaksime Euroopa päriselanike seast leida vaid erandkorras.

    Küsimus budismi tunnistavate terroristide võimalikkusest on keerulisem; seda tõendab juba “terrorist-kamikaze”, mida meie meedias mõnikord kasutatakse. Enesetapul on jaapani kultuuris nii iseäralik seisund, et võõramaalane sellest midagi ei taipa. Kõige soovitavam tundubki piirduda viitamisega teistsugusele traditsioonile, mis ühisuse praeguse terrorismiga näib välistavat. Paraku on teada ka juhtumid, mis lähendavad Jaapani seisundit praegusele üldolukorrale. Loobugem siis võimalikkuste oletamisest ja piirdugem nähtustega, mille tõesus ei jäta kahtlust.

    Missugused need oleksid? Kõigepealt tuleks meenutada, kui vähe kooskõlastuvad praegused terroristid meie kujutlusega eneseohverduse ülevusest. Asi on muutunud nii tavaliseks, et plahvatuse toimepanija surma mainitakse otsekui endastmõistetavust. Ja mis kõige kummalisem: süüdlastena ei tule nad peaaegu üldse arvesse; iga terroriakti järel kõigepealt oodatakse, missugune organisatsioon “vastutuse” enda peale võtab, ja kui oodatut ei järgne, siis lähtutakse arvatava süüdlase nimetamisel tõenäosusest. Kuid mitte kellelegi ei saa tulla pähe hakata süüdlasi nägema nendes, keda enam ei ole. Kelleks neid õieti pidada?  Meie silmis on nad enam-vähem süüdimatud ega tule arvesse.

    See niisiis, mida oleme läbi aegade pidanud ülimaks, on viimaste aastakümnete jooksul muutunud millekski tavaliseks. Kuid veelgi kummalisemaks kujuneb kogumulje siis, kui peatuda terroristliku võitlusviisi peamisel iseärasusel: tapmise anonüümsusel. Ei saa öelda, et võitlused senise ajaloo jooksul oleksid alati toimunud otseste vihameeste vahel; küll ja küll on tulnud kannatada ka kõrvalseisjail, kes pole justkui üldse tahtnud võitlustest osa võtta. Juba aastatuhandeid tagasi olid lisaks otsestele käibel ka kaudsemad võitlusviisid: võeti või anti pantvange ja suuremat järku sõnamurdmiste korral läksid käiku nn karistusoperatsioonid. Ometi oli ka sellisel kaudsusel alati äratuntav seos otsese võitlusega. Pantvange võeti ju selleks, et otsevõitlusi ära hoida, ja isegi karistusoperatsioonid olid ennekõike suure otsevõitluse kaudsemat laadi täiendused. Terroristliku võitlusviisi puhul aga jõuab see kaudsus oma võimaliku ülempiirini; terrorist tapab, ilma et ta oma ohvreid kunagi oleks näinud ja ilma et ta neid eales saaks näha.

    Kuidas saaks see kooskõlastuda religiooniga? Eitada seost täielikult ilmselt ei tohi. Mõistagi pole usulist laadi motiivid ainsad; kui räägitakse tulevaste eneseohverdajate “värbamisest”, siis päris kindlasti tuleb seejuures arvestada muidki tegureid. Leidub ju sääraseid, kelle arenenud õiglustunnet teravdab viha ja meeleheide: miks mitte langeda võitluses, kui surma ootamine on niikuinii pärisosaks saanud? Ometi peaksid alustpaneva tähendusega olema inimülesusega seostuvad tõekspidamised. “Värvata” saab ainult inimesi, kes peavad maisust millekski ajutiseks ja ebatõeliseks. Seesama käib ka “värbajate” kohta. Kuidas üldse kujutleda elust loobumisele keelitamist, kui seda elu peetakse tõsimeeli ainsaks?

    Niisamuti ei tuleks religioosset momenti kõrvale jätta ka terroristliku võitlemisviisi, see tähendab tundmatuks jäävate inimeste tapmise puhul. Eneseohverdusega soostuja saab jõudu elu igikestvusest, sellal kui terroristi, kes paneb raadiosidet kasutades toime plahvatuse kuskil turuväljakul, toetab veendumus oma toimimisviisi õigsuses. Ta peab ju suurepäraselt mõistma ka ise, et võitlusviis, mille kasutamise korral tapetakse täiesti tundmatuid inimesi, ei saa olla laitmatult kõlbeline, aga on mingi kõrgem, inimülene jõud, mis nullistab seda laadi kahtlemised. Igapäevasemas ja ilmalikus keeles nimetatakse säärast ilmingut fanatismiks. Fanaatik on oma tõekspidamiste kehtivuses veendunud nii täielikult, et selle kehtivuse vaagimine ei saa tulla kõne allagi ja nii jääb ta tervemõistuslikkusest lähtuvale selgitustööle lähenematuks. Selline lähenematus aga annab õiguse rääkida religioossusest.

    Terroristlikus võitluses, kui läheneda kõige üldisemalt, väljendub ennekõike protest tugevama õiguse vastu. Täielikult pole see ju ühelgi ajal lakanud, kuid alles XXI sajandil on ilmunud tingimused, mis lasevad sellel protestil võimenduda tõeliselt ülemaailmseks võitluseks. Eriline osa kuulub antud juhul islamile; eks ole tegemist usundiga, mis on puhastatud kõigi varasemate religioonide eksimusist ja mille varem või hiljem peavad omaks võtma kõik uskumatud. Paraku tuleb ühtaegu tunnistada kaasnähtust: osa inimkonnast, kes näib võtvat kõikvõimsa Jumala käske käegalööva üleolekuga, tunneb end maailma isandana ja tahab oma tahtmisi peale suruda ka kõikvõimsa Jumala teenijaile. Kolmas maailmasõda on ilmalikkuse sõda religiooniga, loodusteadusliku maailmapildi võitlus sõnalise maailmapildiga. Selle kulg ja sümboolne lõpetus, mis ehk kunagi edaspidi saab teatavaks, võiks olla epohhaalse tähendusega.

  • ‘we LOOV exhibition’ toob kohale nelja Soome kunstniku loomingu

    Loov galerii

    Tartus sündinud ‘we LOOV exhibition’ toob Soome ja Eesti kunstnike näitused Telliskivi Loomelinnakusse 

    Augusti ja septembri kuu jooksul saab Telliskivi Loomelinnakus näha kokku kuut näitust, kus osalevad neli Soome ja kolm Eesti kunstniku. Näitustekava on koostanud ‘we LOOV art’, mis kuni läinud aasta lõpuni tegutses Tartu Loomemajanduskekuses LOOV Müügi- ja kunstigaleriina. 

    Kahe kuu jooksul tuleb koostöös Telliskivi Loomelinnakuga näitamisele maale, fotograafiat, tekstiilikunsti ja skulptuure. Kolme noore Eesti kunstniku kõrval saab näha ka nelja Soome kunstniku väljapanekut Kaija Hinkula ja Hanna Peräkylä, Oona Tikkaoja ning Jari Heinoneni loomingut.

    LOOV alustas oma tegevust Tartu Loomemajanduskeskuses müügi- ja kunstigaleriiga 2009 aasta augustis ning osutus 2011 aasta detsembris peale 50 näituse korraldamist keskuse esimeseks vilistlaseks. Keskusest lahkumise järel on ettevõte jätkanud tegevust ürituste ja töötubade korraldajana, lisaks arendatakse ‘we LOOV origami’ nimelist ehete kollektsiooni. Täpselt kolm aastat peale esimest näitust Tartus pöördub ettevõte tagasi näituste korraldamise juurde täitmaks eelmisel aastal Soome kunstnikele antud lubadus nende looming Eesti kunstihuviliste ette tuua. 

    Rohkem infot LOOV tegevuse kohta leiab blogis loovgalerii.blogspot.com ning tulevaste näitustega saab ennast kursis hoida FaceBooki ürituse lehel – http://www.facebook.com/events/118711668272684/?ref=ts 

    Augusti kuu näitused ja kunstnikud on järgnevad:

    2.-31.august   Kaija Hinkula ja Hanna Peräkylä maalide ja tekstiilinäitus  Second ground ,  http://kaijahinkula.blogspot.com/, http://www.hannaperakyla.com/

    2.-17.august   Pia Pikkor maalinäitus  Aktid , http://piapikkor.com/

    20.-31.august   Oona Tikkaoja installatsiooni-skulptuurinäitus They versus Us , http://www.vikuri.com/

  • Fraktaalne algoritm

    Toomas Velmet

    Mulle tundub, et ma saan õigesti aru, kui ma kompositsioonitehnikas seletaks seda meetodit nii: pealiskaudselt kuulates (aga nii me tegelikult ju kuulame) tundub kõik olevat lihtne ja selge. Mida rohkem süveneda, seda rohkem selgub vastupidine – tegemist on hoopis juhuslikkuse ja kaootilisusega. Oli aeg, kui juhuslikkust muusikas konstrueeriti algoritmidega. Nüüd siis vastupidi.

    Oslo filharmoonikute kontsert algaski Rolf Wallini teosega “Act” (2004). Suurepärane teos kontserdi alustamiseks, demonstreerides orkestri (ka dirigendi) ansamblimeisterlikkust. Oslo filharmoonikute peadirigendiks on möödunud sügisest meil hästi tuntud soome maestro Jukka-Pekka Saraste. See on mees, kes tegelikult viis Soome esindusorkestri, Raadio Sümfooniaorkestri maailma nii salvestiste kui turneedega.

    Wallini “Act”, vaatamata oma konstruktsiooni keerukusele või siis just tänu sellele, meenutas mulle eelkõige autorist paar aastat noorema Erkki-Sven Tüüri käekirja, kuigi mulle tundub, et Tüüri suur orkester on kõlaliselt huvitavam. Wallin on produktiivne ja tema teosed maailmas üha mängitavamad, näiteks tänavu augustis toimus tema teoste ettekandeid maailmas üheteistkümnes paigas, mis haarasid Skandinaavia ja Eesti kõrval ka Inglismaa. Lähemalt uurides ulatub Wallini teoste ettekannete geograafia Singapurist USAni.

    Järgmine teos, Sibeliuse Viiulikontsert, tõi meile norra viiulisolisti Henning Kraggerudi (35). Viiuldaja kuulub IMG Artistsi viiulikunstnike nimekirja, mille iseloomustamiseks võiks nimetada sinna veel kuuluvatest kas või järgmisi: Joshua Bell, Sarah Chang, Itzhak Perlman ja Vadim Repin. Tuleb tunnistada, et Sibeliuse nimetatud teos seisab minu lemmikute hulgas hästi kõrgel kohal, kuid millegipärast tekkis tunne, et küll teda ikka mängitakse meil palju. Pinnapealse uurimise järgi selgus, et mitte sugugi rohkem kui Brahmsi või Beethoveni viiulikontserti. Seega ainsaks põhjuseks sellise mulje tekkimiseks võis olla igav ettekanne. Standardne igavus oli paika pandud äärmise korrektsusega ja see kehtib Allegro moderato’st Adagio molto’ni.

    Viimane osa Allegro ma non tanto oli aga hoopis huvitavam, sest finaal mängiti solisti dikteerimisel ma non tanto’t arvestamata. Viimane osa oli huvitav just seepärast, et tekkis põnevus, kas nad (orkester ja solist) püsivad lõpuni koos, ja ka seetõttu, et nimetatud “kiirsibelius” on mulle küll seedimatu, aga mitte igav. Siin avaldus, muide, esmakordselt ka maestro Saraste kui partneri meisterlikkus, s.t olulistes punktides olid esitajad absoluutselt koos, vaatamata sellele, mis vahepeal toimus. Viiulikontserdi finaal äratas ka publiku ja Henning Kraggerud esitas lisaks sooloviiuli teose, mis osutus tema enda loomingust pärit “Kadentsiks”. Kontsertmõistatuse puhul oleks autoriks pakkunud Eugene Ysaÿet ja olekski alt läinud.

    Teine kontserdipool oli huvitavam ja hasartsem. Béla Bartóki muusika balletist “Puust prints” op. 13 (1917), rääkimata juba lõpunumbrist, milleks Raveli “Valss”, olid nii dirigendi kui talle kuuletuva orkestri kõrgtaseme demonstratsiooniks hästi valitud ja heal tasemel esitatud. Lisaks kõlasid loomulikult Griegi surematust loomingust “Anitra tants” ja “Araabia tants”. Nii et kõik oli korras ja korrektne, kuid küllap tulnuks ka kogu kontserdile läheneda fraktaalteooriast lähtudes.

     

  • Kas põlistame lõhestatud ühiskonna?

    Mart Nutt

    Hiljuti avalikustatud rassismi ja sallimatuse vastase Euroopa komitee 2005. aasta Eesti raportis pälvis muu hulgas kriitikat ebapiisav ja ühekülgne venekeelset elanikkonda hõlmav integratsiooniprotsess. Hoolimata nii mõnegi ametimehe vastusest, et kõik on parimas korras ja integratsioon edeneb nagu mühin, tuleb tõdeda, et 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist ja 17 aastat pärast keeleseaduse vastuvõtmist oleme olukorras, kus haridussüsteem on jätkuvalt lõhestatud õppekeele alusel ning venekeelsed noored (sic! kes on sündinud iseseisvas Eestis) väidavad, et nad ei suuda puuduliku riigikeele oskuse tõttu omandada haridust eesti keeles. Kui see ei ole must valgel näide, et integratsioon on toimunud üksnes paberil, aga mitte reaalses elus, siis mis see on?

    Venekeelset kooli on solgutatud pikka aega. Arusaamine, et gümnaasiumiharidus peab muutuma järk-järgult eestikeelseks, valitses otsustajate peas juba 1990. aastate alguses. Sellest ka kava aastaks 2000 sellele üle minna. Oli see realistlik või mitte, igatahes ettevalmistusi üleminekuks isegi mitte ei alustatud. Selle asemel lükati tähtaega 7 aasta võrra edasi. Siis tõlgendati, et eestikeelne haridus tähendab 60% eestikeelset õpetust, ja hiljem jõuti tõdemuseni, et 2007. aastaks mitte ei minda üle, vaid üksnes alustatakse üleminekut. Iga paari aasta järel on venekeelsete koolide õpetajatele ja õpilastele antud signaal: pole mõtet rabeleda, üleminekut eesti keelele niipea ei tule.

    Esmaspäevases Postimehes (“Haridusreform tekitab venelaste seas kõhklusi”, Postimees, 27. II) paljastab haridusministeeriumi nõunik, et tegelikult hakatakse eesti keeles õpetama üksnes eesti keelt ja kirjandust. Teisisõnu, mingit üleminekut tegelikult ei tule, sest eesti keel on kuulunud venekeelse kooli õppekavasse ju kogu nõukogude okupatsiooniperioodi. Formaalselt? Seda küll, kuid mille poolest on asi praegu ja ilmselt ka aasta-kahe pärast parem? Antud on järjekordne signaal, mida halvimal juhul võiks tõlgendada nii : eesti keelt pole tegelikult mõtet õppida, sest seda ei lähe vaja. Tekib ainult küsimus, milleks siis silmakirjalikult näha venekeelses põhikoolis ette riigikeele eksam, kui ei eeldatagi, et selle sooritanu valdaks eesti keelt edasiõppimiseks vajalikul tasemel?

    Kui puudub soov haridusreformi ellu viia, siis on ju selge, et otsitakse õigustusi ja põhjendusi, miks seda teha ei saa. Eesti keel olevat nii raske, et selle õppimine nõuab erilisi pingutusi. Füüsikat ja keemiat ei saavatki eesti keeles õppida. 2000. aastal käivitatud keelekümblus paraku on näidanud, et saab keele selgeks küll ning päris lihtsalt. Jutt eesti keele keerukusest on puhas motivatsiooni puudumine.

    Äraleierdatud väide, et ei jätku eesti keelt valdavaid õpetajaid, kõlab aasta-aastalt õõnsamalt. Kui kõrgharidusega õpetaja ei suuda 15 aastaga riigikeelt selle võrra ära õppida, et selles keeles suhelda, siis tekib teravalt küsimus, kas selline koolmeister üldse tohib õpetada, kuna tema võimed ei ole ilmselgelt piisavad andmaks tasemel haridust. Või on küsimus lojaalsuses ning suhtumises Eesti riiki ja keelde? Kui nii, siis kasvatame me maksumaksja raha eest vaenlasi! Õpilaste arvu vähenemine toob kaasa eesti koolide eestikeelsete õpetajate jäämise tööta. Mida oleks tark teha – kas lihtsalt koondada nad ja jätta ripakile või aidata neil kohaneda õpetajatööga venekeelses koolis? Aga miks seda ei tehta?

    Raske on kujutada ette alatumaid võtteid kui laste kasutamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Ei pea olema asjatundja teadmaks, et lapsed ei ole pädevad otsustama, mida õppida ja mis keeles õppida. Haridussüsteem peab valmistama lapsed eluks ette ja õpetama seda, mida vaja, mitte aga loobuma hariduse andmisest, kuna lapsed äkki ei taha õppida. Kohustuslik kooliharidus ei tekkinud ju mitte laste kiusamiseks, vaid nende läbilöögivõime tagamiseks. Kas pole mitte vastutustundetu manipuleerida laste arvamusega, et saada meelepäraseid vastuseid? Mõne aasta tagune uuring näitas, et enamik venekeelsetest lastest ja nende vanematest toetab eestikeelset õpet, vastu on aga venekeelsete koolide õpetajad ja neile meeldida püüdvad poliitikud. Arvate, et Läti noorterahutused olid laste spontaanne vastuseis läti keeles õpetamisele? Ei, need olid täiskasvanute poolt manipuleeritud üritused eesmärgiga peatada üleminek osaliselt lätikeelsele gümnaasiumile. Võib-olla need täiskasvanud ei elanudki kõik Lätis?

    Haridusreformiga venitamine (loe: selle peatamine) lööb kõige valusamini just neid inimesi, kelle huve näiliselt kaitstakse. Sellega surutakse suur hulk venekeelseid noori nišši, kus nad ei saa eestikeelse kooli lõpetajatega konkurentsivõimeliseks ei edasiõppimisel ega soovikohase töö leidmisel. See tähendab aga lõhestatud ühiskonna põlistamist. Ühiskonna keeleline lõhestatus kandub ühemõtteliselt üle nii rahvuslikule, sotsiaalsele  kui ka majanduslikule lõhestatusele. Pole siis mõtet imestada, kui venekeelsete noorte hulgas kohtab inimesi, kes peavad kodumaaks Venemaa Föderatsiooni, presidendiks Putinit ning Ukraina Oranži revolutsiooni põhjuseks USA imperialistide õõnestustegevust.

    Tulles tagasi Euroopa raportite juurde, oleks sobilik meenutada, et teravalt kritiseeritakse riike, kelle haridussüsteem soosib elanike lahterdamist. Saksamaa ja Rootsi kui musterriigid ei loo näiteks türklastele eraldi türgikeelseid koole, vaid õpetavad neid koos teiste lastega ja riigikeeles. Põhjus on selge: ühiskond, mis toodab pingeid, käitub enesetapjalikult. Eesti riik, lahterdades õpilased keele alusel erinevatesse koolidesse, kuulub paraku separatsiooni süvendavate riikide hulka.

Sirp