Toeta

Laurits Leedjärv

  • Daniel Bergmani patukahetsus ja armastusavaldus

    AIJA SAKOVA

    2019. aasta augusti teises pooles võttis mu raamatu „Elamise julgus. Kirjad Käbile“ kirjastus EKSA paari foto avaldamise asjus ühendust Käbi Laretei (1922–2014) poja Daniel Bergmaniga (sünd 1962). Sain toona ka ise Danielilt vastuskirja, kus ta muu hulgas mõtiskleb: „Tegelikult kirjutan ma ka ise Käbist. Ehkki ma ei ole kindel, kuhu ma sellega välja jõuan. Sellel on rohkem pistmist minu ja mu ema jaheda suhtega, tema surmaga ja minu pojatunnete puudulikkusega, hoolimata sellest, et ta oli publiku silmis nii armastusväärne. Suuresti on selle taga kunstniku ohverdus, otsus pühendada kogu energia oma elu mõttele või kutsumusele, selle asemel et lapsi kasvatada. Vähem kui kaks kuud pärast tema matuseid oleksin ka ise äärepealt arütmia tõttu surnud. Vaevalt et see oli kokkusattumus. Olen tõenäoliselt armastanud teda ilma sellest ise aru saamata.“

    Raamat, mille kirjutamist Daniel Bergman oma kirjas mainib, ilmus rootsi keeles 2021. aasta kevadel ja jõudis mullu Kadi-Riin Haasma tõlkes ka eesti keelde. Ehkki „Süda“ on esmapilgul pühendatud autori tütrele Almale, on see samavõrd armastuseavaldus ka Alma vanaemale, autori emale Käbile. Nime Alma mainitakse raamatus muide vaid ühel korral üsna selle lõpus, kui Farö saare preester autori tütart nimepidi kõnetab (lk 359), Daniel ise pöördub enamasti tütre poole sõnadega „sina“ või „südameke“. Alma on ühtlasi Käbi teine eesnimi ja Käbi ema nimi. „Süda“ on niisiis pihtimus, ehk isegi patukahetsus.

    Raamatus on esitatud Daniel Bergmani elu- ja kujunemislugu alates tema ema Käbi Laretei 1962. aasta raseduseteemalisest päevikusissekandest (lk 11)1 kuni Danieli parameedikuna töötamiseni ja eluohtliku südamerikkega elama õppimiseni. Jutustuse käigus dokumenteeritakse Danieli elu mõned kriitilise tähtsusega eluperioodid: 2011. aasta suvi – diagnoosi saamine2, 2014. aasta sügistalv – Käbi lahkumine ning Danieli esimene eluohtlik arütmiahoog, 2017. aasta november (pühakutepäev) – järgmine eluohtlik arütmiahoog tütre ja Saksa võttemeeskonna silme all Farö saarel3, 2018. aasta – südameoperatsioon, 2020. aasta suvi – tütre järele igatsemine ja tuleviku pärast muretsemine Storholmenil4.

    Just 2020. aastast pärinevad kõik südamepildiga markeeritud kirjad/peatükid tütrele. Kuid ka kõik teised, ajas kaugemad tekstid on vormiliselt pühendatud tütrele, sest Daniel Bergman räägib seal oma vanematest kui „sinu vanaisast“ ja „sinu vanaemast“. Siiski võib tütrele suunatuses näha eeskätt vormivõtet, mis muudab teose kõik tekstid omamoodi kirjadeks tulevikku. Raamat on üles ehitatud liikumisena eri aegade vahel: eluloolised ning kronoloogiliselt järgnevad mälestuskillud vahelduvad hüpetega 2007., 2011., 2012., 2014., 2017., 2018. või 2020. aastasse (on ka üksikuid erandeid). Lõpuosa ehk viimased 60 lehekülge kujutab endast mõne üksiku erandiga liikumist 2014. aasta sügise ehk Käbi surmaeelse aja ning 2017. aasta pühakutepäeva vahel, mil Daniel kohtub Farö saarel Margarethe von Trotta võttegrupiga, kes teeb seal dokumentaalfilmi Danieli isast Ingmar Bergmanist5 (1918–2007). Kohe pärast võtteid tabab Danieli järjekordne eluohtlik arütmia ning tema südamesse paigutatud ICD-masin peab andma kolm elektrilööki, et süda uuesti rütmi tagasi saada.

    Armastab, ei armasta

    Tõik, et raamat on pühendatud tütrele, ei ole tähenduslik mitte ainult vormilt, vaid ka sisult: autorit vaevab ja sunnib kirjutama põlvest põlve kanduva käitumismustri teema ning küsimus, kuidas see katkestada. Daniel Bergman on nimelt veendunud, et tal on samuti raskusi armastamise ja teisele inimesele pühendumisega, nagu ei osanud tema meelest armastada ka tema vanemad Käbi Laretei ja Ingmar Bergman, ei teineteist ega ka teda (lk 204-205).

    Tuginedes isa sõnadele, kirjeldab Daniel Ingmarit kannibalina, keda huvitab teine inimene vaid seni, kuni ta ise temalt midagi vajab.6 Ema viimaste eluaastate armastuseavaldusi7 on Danielil raske uskuda: kõigi teiste silmis nii armastusväärne ema on poja mälestustes olnud talle sageli kättesaamatu, lapsehoidja hoidnud Danieli emast eemal kui „kodulooma“, et ta ei segaks harjutamist (lk 193). 1993. aastal teraapias käies jõuab Daniel tõdemuseni, et ta oli lapsena „hellusenäljas“ (samas) ja et ta vihkab ema (lk 185).

    Tal endal aga olevat samad hädad, mis Käbil ja Ingmaril: ta on „enesekeskne, ainult enda projektidele pühendunud“ (lk 201). Peale selle olevat läbilõigatud sidemed Bergmanide erioskus: „nii sinu vanaisa kui ka mina valdame seda kunsti täiuseni“ (lk 155). Daniel naaseb raamatus korduvalt usaldamatuse ja sellega paratamatult kaasneva üksilduse küsimuse juurde (lk 212). Usaldusega on ta iseäranis sunnitud silmitsi seisma eluohtlikes olukordades ja südameoperatsioonile vastu minnes: „Mul pole muud valikut kui kutsuda endas esile tunne, mis jääb muidu alati kättesaamatuks. Usaldus“ (lk 224).

    Daniel Bergman dokumenteerib „Südames“ muu hulgas oma eluvalikuid: tuntud filmitegija on töötanud ka parameediku ja surnuvedajana.

    Ta tunnistab, et justnagu isa, suhtleb ka tema kõige parema meelega nendega, kes teda armastavad: „imen verd nagu puuk“ ja „enne kui hakkan vastutasuks liiga palju tundma, lasen lahti, hüppan alt ära, tõmban mulla sisse tagasi“ (lk 171).

    Daniel tunnistab tütrele: „Sinu ema pole ainus, kes on öelnud, et ma ei armasta kunagi lõpuni ega lase kunagi kedagi päris ligi. Kas see on pärand, mida ma endas kannan? Sellisel juhul tuleb ahel katkestada, et see ei liiguks mingit arusaamatut teed pidi sulle edasi“ (lk 292).

    See, mida Daniel Bergman oma raamatus teeb, ongi selle vanematelt lastele päranduva alateadliku käitumismustri jälgede ajamine, selle nimetamine ja äratundmine ning võimalike juurpõhjuste väljaselgitamine. See on tema „tõearmastus“ (lk 201), vajadus mõista ja aru saada.

    Autor püüab mõista ja lahti kirjutada oma vanemate armastuse (luhtumise) lugu. Ta toob raamatus ära isa lahutust sooviva kirja emale (lk 194-195), aga ka katke isa eluloolisest raamatust „Laterna magica“ (lk 18). Vestlustes emaga püüab Daniel mõista, miks Käbi ülepea Ingmari valis ja oma eelmise pere jättis ning mida ta temas nägi. Just nagu isa oma „Laterna magica’s“ näib ka Daniel jõudvat seletuseni, et ta vanemad armusid vastastikku teineteise ametisse ja teineteisesse kui kunstnikesse, mitte kui inimestesse (lk 204).

    Samuti huvitab Danieli kunstniku ohverduse küsimus, kuivõrd ka Käbi ise tunnistab vestlustes pojaga, et on võimatu olla ühekorraga hea kunstnik ja hea ema (lk 205). Kunstniku ohverduse, s.t kunsti ja laste vahel valimise keerukust aitavad raamatus mõista ja avada Andrei Tarkovskiga töötamise ajast pärinevad peatükid.

    Kuid Daniel jutustab peale oma ema ja tütre veel kahest talle olulisest naisest: oma esimesest suurest armastusest Melinda vastu, kellele tal ei õnnestu olla truu, ning tütre emast, kelle nime ei mainita, kuid kellele Daniel Faröl otsesõnu armastust avaldab (lk 323). Nii on ka tütar Alma „armastuse vili“, just nagu Käbi kirjeldab Danieli (lk 205).

    Iseenesliku seose armastuse viljaks olemise ja armastatud olemise vahel seab Daniel Bergman 1993. aastal vestluses emaga siiski kahtluse alla: „Armastuse vili ei tähenda, et seda armastatakse. See on aksessuaar, millega näidata armastust, mida ei tunta“ (lk 205). Ühtlasi väidab ta siis emale, et temast ei saa kunagi lapsevanemat, kuna ta ei suutvat ise kedagi armastada. Lugejatena mõistagi teame, et nii ei ole läinud. Vastupidi, armastusest tütre vastu saab Danieli jaoks see ainus miski, mida ei saa välja lülitada (lk 258). Armastus tütre vastu ja soov olla osa tema elust hoiab Danieli küll elus (lk 7), kuid hirm tütart (ära surres) alt vedada ajab justkui omakorda südame rütmist välja: „Kas armastus sinu vastu on tegelikult see, mis südant „karistab“?“ (lk 235).

    2018. aastal jõuab Daniel oma otsingutega Käbi terapeudi Tore juurde, õigemini võtab viimane temaga ise ühendust. Vestlustes Torega jätkab Daniel oma mustrite ja seoste otsinguid. Ta on veendunud, et Käbi surma ja tema enda südame haigestumise vahel peab olema mingi seos ja selgitus, ehkki teadusel on omad piirid, „mis puudutab psühhiaatriliste ja füsioloogiliste seoste leidmist“ (lk 290).

    „Räägin Torele, et arvan nägevat seost sinu vanaema surma ja oma haige südame vahel, aga ei saa aru, mismoodi, kuigi vanaema on justkui võtme kätte andnud. Kirjutanud kaheksa raamatutäit lugusid oma elust. Mul on kõik minu mälestused ja mul on ta kirjad, ta on loominguliselt ennast väga suurelt avanud. Aga mul pole temaga kunagi lähedast kontakti olnud“ (lk 291-292).

    Julgus valida

    Kui Daniel emale tunnistab, et ta teda vihkab, ütleb Käbi, et alati on inimese enda valik, kuidas ta otsustab olemasolevaga ümber käia ning et kibestumise vältimine nõuab suurt julgust. „„Sa saad valida, kas olla olude ohver või olla elus,“ ütleb ta. „Armastuse vastand … jah, eks see olegi viha?““ (lk 205). Ta hoiatab poega, et kibestumine ja viha võivad talle maksma minna elu. Kibestumisest hoidumiseks aga tuleb olla julge (lk 205).

    Üsna raamatu lõpus küsib Daniel, et kas Käbil ei olnud siiski õigus, kui ta üritas selgitada Danielile tema vihas peituvaid ohte: „Võib-olla ei hoiatanudki ta mind omaenda meeleheite pärast mu sõnade üle? Võib-olla üritas ta hoopis päästa mind oma kogemustega, kui ütles, et kibestumine teeb haigeks“ (lk 363). Varem on Daniel välja toonud Käbi päevikukatke 1969. aastast, kus Käbi soovib, et talle antaks pikk elu ja et ta saaks elada 90aastaseks, et näha olulist ja mõista. Selleks soovib ta endale järgmist: „Jätkuks mul ometi alandlikkust ja tugevust!“ (lk 300).

    Nii jõuab ka Daniel päris raamatu lõpus (lk 364) tõdemuseni, et võib-olla ei tekitagi kibestumine iseenesest südamele eluohtlikku kahju. „Pigem hoopis see, kui sa ei taha kunagi:

    Kellestki sõltuda.

    Abi paluda.

    Tunnistada oma kurbust.

    Tunnistada oma nõrkust.

    Tunnistada oma häbelikkust.

    Tunnistada oma närvilisust.

    Tunnistada elu põhialuseid.

    Öelda pigem jah kui ei.“

    See loetelu mõjub kui patukahetsus. Nende asjade ülestunnistamisena, mis on ehk alateadliku pärandina temale kaasa tulnud ja mille olemasolu iseendas ta ei ole julgenud varem tunnistada. See on tema viis tunnistada oma kõrkust.

    „Süda“ algab saksa bändi Ramm­steini laulusõnade tsitaadiga: „Kallid lapsed, pange nüüd hästi tähele. / Mina olen hääl padja seest. / Ma tõin teile midagi. / Rebisin selle endal rinnust.“

    Hääled padjas, mida ka Daniel paaril korral raamatus mainib (lk 258, 259), on ärevuse ja hirmude väljendus. Kui aga häältega tegelemise strateegiaks on mitte tunnistada nende olemasolu ja need välja lülitada (lk 258), siis on sellel oma tagajärjed ja oma hind.

    Ehkki „Süda“ ei paku lugejale Daniel Bergmani leppimist Käbi Lareteiga ega rõõmusta ka peategelase müstilise tervenemisega, sest see ongi raamat n-ö elust enesest, pakub see ometi armastuseavalduse nii emale kui ka tütrele. See on Danieli avalik pihtimus ja patukahetsus, iseenda julgusetuse tunnistamine, seega elujulguse otsing. Muu hulgas dokumenteerib raamat ju ka tema enda eluvalikuid filmitegija elukutsest (lk 252, 265) parameedikuks õppimiseni (lk 257) ning ka surnuvedaja ameti läbiproovimise. Kõik selleks, et elada, mitte jääda maskide ja mängu taha.

    Kui Käbi on saanud insuldi ja kaotanud kõnevõime, suhtleb Daniel temaga käepigistuste kaudu, et mõista, mida ema soovib (kuidas voodi sättida, kas raadio sisse või välja lülitada jms). Siin panebki Daniel äraspidisel moel kirja ka oma armastuseavalduse emale: „Nüüd, kui ma tean, et ta saab minust aru ja isegi teab, et ma olen olemas, peaksin ehk ütlema, et armastan teda?“ (lk 345).

    1 Ilmunud ka Käbi Laretei raamatus „Kuhu kadus kõik see armastus?“ (SEJS, 2008, lk 93).

    2 Daniel Bergmanil diagnoositakse hulgiskleroos ning südameklapi rike. On huvitav märgata (ehkki ta seda ise ei maini), et mõlema diagnoosi kahtluse teate saab ta 14. juulil 2011 ehk oma ema Käbi Laretei 89. ja isa Ingmar Bergmani 91. sünniaastapäeval (lk 34).

    3 Farö on saar, kus elas Ingmar Bergman ning kus ka Käbi Laretei pärast nende lahkuminekut ometi suvitamas käis.

    4 Storholmen on saar Stockholmi linnas, Danieli kodukoht.

    5 Margarethe von Trotta, „Ingmar Bergmani otsinguil“ (2018).

    6 Daniel nimetab oma terapeudiga rääkides Ingmari instinkti elu „kannibaliseerida“ (lk 170), aga ka vestluses Käbiga mainib ta, et Ingmar ise nimetab end kannibaliks (lk 204).

    7 2012. aastal ehk kaks aastat enne ema lahkumist saab Daniel emalt armastuskirja (lk 293).

  • Rohkem elavat muusikat elavatelt heliloojatelt

    ÄLI-ANN KLOOREN

    ERSO sarja „Audiospaa“ kontsert „Heroes“ 26. I Estonia kontserdisaalis. Lauri-Dag Tüür (kitarr), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Lepo Sumera ja Philip Glassi sümfoonia.

    Minu ilmselge lemmik ERSO kontserdisarjade seas on „Audiospaa“, mis eristub ülejäänutest oma esituskohtade, repertuaari ja ka hilisõhtuse alguskellaaja poolest. Seekordne „Audiospaa“ kontsert oli eelmistega võrreldes siiski tavapärasem: toimus Estonia kontserdisaalis, algas kell seitse õhtul ja kavas oli nii traditsiooniline žanr nagu sümfoonia. Olari Eltsi juhatusel tuli ettekandele kaks neljandat sümfooniat, kusjuures dirigendi sõnul ei olnud siin tegemist mingi numbrimaagiaga, vaid kokkulangemine oli juhuslik. Kõlasid Lepo Sumera „Serena borealis“ ja Philip Glassi „Heroes“ ning ERSO koosseisu täiendasid EMTA tudengid.

    Mis siis ikkagi seob seda kontserti „Audiospaa“ kontseptsiooniga? Ilmselt õhtu sisustamine kahe suhteliselt uue, 1990. aastatest pärit teosega, kus ei puudu ka kergema muusika elemendid: Sumera sümfoonias elektrikitarr ja Glassi toetumine rokkmuusika ikooni David Bowie albumile „Heroes“. Selle kontserdi puhul ei saa küll rääkida elavate heliloojate teostest, aga kuna Lepo Sumera lahkus meie hulgast ebaõiglaselt vara, oli see ikkagi sisuliselt kontsert meie kaasaegsete loominguga ja seda ei leia sümfooniaorkestrite kavas just liiga tihti.

    See õhtu oli nii võimas ja raputav, et taas läksid mu mõtted klassikalise muusika konservatiivsusele ja sissejuurdunud hoiakutele. Seal valitsevat n-ö surnute kultust ei kohta kirjanduses ega ka kunstis. Loomulikult ei tähenda see, et varasemaid loojaid neis valdkondades ei hinnataks, kuid põhitähelepanu on siiski tänapäeva tegijatel. Klassikalise muusika kontsertide repertuaari muutumist on oma 2008. aastal ilmunud raamatus „Muusikalise maitse suur muutus. Kontserdikavad Haydnist Brahmsini“ põhjalikult uurinud USA ajaloolane, California osariigi ülikooli professor William Weber.1 Töötanud läbi tuhandeid kontserdikavu ajavahemikus 1750–1875, toob Weber välja elavate ja surnud heliloojate teoste vahekorra statistika. Kui 1780. aastal oli Leipzigis ette kantud muusikast 90% elavate heliloojate oma, siis 1870. aastate keskpaigaks oli jõutud selleni, et surnud heliloojate teosed moodustasid suurimate Euroopa muusikakeskuste kontserdikavas 70–95%. Jõuvahekorra muutuse tõttu võeti XIX sajandi lõpus kasutusele mõiste „nüüdismuusika“ (varem puudus selleks vajadus), millele hakati pühendama eraldi kontserte ja festivale.

    Kindlasti on tehtud samalaadseid uurimusi ka hilisema aja kohta ning karta on, et suurt muutust neis suht­arvudes ei ole. Põhjenduseks tuuakse väljakujunenud muusikakaanon, kuhu kuuluvad ajaproovile vastu pidanud teosed. Siiski ei tundu usutav, et XX sajandist peale on loodud nii vähe head muusikat, nagu seda orkestrite kava järgi võiks oletada.

    Lepo Sumera neljandas sümfoonias avaldas eriti muljet Lauri-Dag Tüüri esitatud kitarrikadents, mis oli varasemate esitustega võrreldes põnevam, teistest mäekõrguselt üle.

    Oma arusaama klassikalise muusika kaanoni kujunemisest on esitanud raamatus „Eurooplased“ Orlando Figes. Kui teda uskuda, ei väljenda see kaanon sugugi ainult teoste väärtust, vaid selle tekkimisel on suur roll olnud ka paljudel muudel tegijatel, nagu rahal, rahvusel jne.2 Pealegi kasvame me, klassikalise muusika tegijad, üles peamiselt ühtede ja samade teoste najal, mille headuses kahelda ei ole sobilik, ja nii täidavadki need interpreetide-orkestrite repertuaari ning uutel heliloojatel on raske oma loominguga sellest müürist läbi tungida. Mingil määral võib see isegi kergem olla eksperimentaalset muusikat loovatel heliloojatel: kuulajate ring on küll kitsam, kuid seda entusiastlikum ja pühendunum. Sümfoonilises muusikas läbilöömine on tunduvalt keerulisem: nagu kirjutab Tom Service BBC Music Magazine’is, on klassikalise muusika valdkonna läbiv moto „kuulake, mida olete varem kuulnud“.3 Service leiab, et publik on see, kes saaks olukorda muuta, minnes kuulama just uut muusikat – siis ei jää ka esitajatel üle muud kui hakata sellega tegelema järjest enam. Enne tuleb muidugi uut muusikat ette kanda, et oleks, kus kuulajad oma meelsust näidata saavad. Nii et kõik taandub igipõlisele küsimusele, kas enne on muna või kana.

    Sellise olukorra valguses tuleb eriti hinnata Olari Eltsi ja ERSO viimaste aastate tegevust, kuna vana hea klassika kõrval on kuulajateni toodud järjekindlalt uuemat muusikat ning tellitud heliloojatelt ka uudisteoseid. Peamiselt kõlab seda liiki repertuaar ERSO sarjas „Audiospaa“, mis on eriline maiuspala neile, kes ei soovi kuulata ainult seda, mida on juba kuulnud. Seekordses kavas olnud Philip Glassi neljas sümfoonia kõlaski Eestis esimest korda ja ega ka Lepo Sumera neljandat ole just väga tihti esitatud, kui välja arvata selle kasutamine Ojasoo-Semperi lavastuses „Macbeth“.

    Sumera ja Glassi sümfooniad sobisid oma sarnasuses ja erinevuses ühte õhtusse suurepäraselt ning tänu sellele moodustus teineteist täiendav tervik. Nii Sumera kui ka Glass paigutuvad stiili poolest minimalistide ritta, kuigi Glass eelistab oma loomingu puhul väljendit „korduvate struktuuridega muusika“. Seejuures on need kaks sümfooniat loomealgelt ja ülesehituselt täiesti erinevad. Sumera on oma teoses järginud mingil määral klassikalise sümfoonia põhimõtteid: siin vahelduvad meele­olude ja tempode poolest vastandlikud osad, mis kõik kannavad endas tervikteose seisukohalt mingit olulist arenguetappi. Kuna Glassi sümfoonia aluseks on lood David Bowie albumilt „Heroes“, ei saa siin rääkida tavapärasest sümfoonilisest arendusest, vaid iga osa ongi kui iseseisev pala.

    Sumera viieosaline sümfoonia ei ole pealkirjale „Serena borealis“ vaatamata programmiline ning helilooja on kuulajale jätnud muusika tõlgendamiseks vabaduse. Teos algab orkestri meeletu stiihiaga, mille järel teevad teine ja kolmas osa dünaamilise ja meeleolulise täispöörde: muusika on peaaegu kuulmatu ja liikumatu, vaid kolmanda osa kitarri ja löökpillide improvisatoorne kadents tekitab hetkeks teatud emotsionaalse puhangu. Kadentsile järgneb masinlik, justkui nürimeelselt millegi kättesaamatu poole rühkiv neljas osa, mis lõpeb suure krahhiga. Sumera pidas seda osa sümfoonia kõlaliseks kulminatsiooniks ja viimast, viiendat osa, introvertseks kulminatsiooniks, mis hääbubki olematusse.

    ERSO esitus oli suurepärane: energilised osad mõjusid võimsalt ja kaasahaaravalt, rahulikes osades säilis hoolimata teatud staatilisusest pinge, mis ei lasknud tähelepanul hajuda. Eriti muljetavaldav oli Lauri-Dag Tüüri esitatud kitarrikadents. Sumera kirjutas selle akustilisele pillile, kuid hiljem on seda hakatud esitama elektrikitarril. Raske on ette kujutada, kuidas kõlaks see partii akustilisena – elektrikitarri spetsiifiline ruumiline kõla tundub siin asendamatu. Kuulasin huvi pärast ka kadentsi teisi esitusi ja Tüüri versioon, mille puhul ei saa kuidagi mööda assotsiatsioonist Jim Jarmuschi filmiga „Surnud mees“4, tundub kõige põnevam, võiks isegi öelda, et see on teistest mäekõrguselt üle.

    Kontserdi teises pooles kõlanud Philip Glassi 1996. aastal loodud „Heroes“ on üks tema kolmest David Bowie Berliini triloogia albumitele tuginevatest sümfooniatest (lisaks ka esimene „Low“ ja kaheteistkümnes „Lodger“). Bowie salvestas need albumid aastatel 1977–1979, mil ta elas Lääne-Berliinis, kusjuures salvestusstuudiost oli Berliini müürini vaid 500 meetrit ning selle akendest nägi müüri valvavaid automaatidega vene sõdureid. „Heroes“ on üsna sünge ja tumeda atmosfääriga album, eriti käib see kolme plaadil kõlava instrumentaalloo kohta, mida võib nimetada lausa kurjakuulutavaks. Bowie salvestas ka neljanda instrumentaalpala „Abdulmajid“, mis jäi lõpuks plaadilt välja, küll aga valis Glass selle oma kuueosalise sümfoonia teise osa aluseks ning see on üks teose põnevamaid.

    Glass on Bowie lugudega käinud ümber üsna vabalt. On osi, kus ta on kasutanud algmaterjali lõike üsna täpselt („Neuköln“, „Sense of Doubt“), ja on osi, kus side algse looga on peaaegu hoomamatu („Heroes“). Bowie albumile omane süngus on Glassi muusikas paljuski kaduma läinud, pigem valitseb siin teatud tõsidus, ning loomulikult suubuvad kõik Bowie tsitaadid glassilikesse trioolidesse. Kuigi Glassi muusika on alati meeldiv ja rahustav, siis mängijatele on selle rütmitäpsuse hoidmine ja faktuuri puhtuse saavutamine paras katsumus. Kui mõned üksikud loksumised ja puhkpillide ebatäpsused avataktide intonatsioonis välja arvata, tulid ERSO ja EMTA tudengid sellega hästi toime, kusjuures tuleb kiita noorte mängijate sulandumist orkestrisse. Eraldi tahan esile tõsta Soo-Young Lee ja Mihkel Peäske kristallpuhtad klarneti- ja flöödisoolod. Õhtu kõige säravam täht oli siiski Olari Elts: seda nii kava valiku tõttu kui ka oma võimega panna orkester mängima nii kõrgel tasemel ja nii nakatava energiaga, nagu tegid seda ERSO ja tudengid.

    1 William Weber, The Great Transformation of Musical Taste. Concert Programming from Haydn to Brahms. Cambridge University Press, 2008.

    2 Orlando Figes, Eurooplased. Kolm elu ja kosmopoliitse kultuuri sünd. Tlk Kristiina Raudsepp. Postimehe Kirjastus, 2022, lk 400–402.

    3 Tom Service, Finding Joy in the Present. – BBC Music Magazine 2023, nr 11.

    4 „Dead Man“, Jim Jarmusch, 1995.

  • Aime ja Ulme heitsid jälle ühte

    JOHANNES SAAR

    Meelis Friedenthali proosaloomingu paiknemine aime- ja ulmekirjanduse vahemaailmas ei tekita kahtlusi, küll aga ainitisi küsimusi fakti ja väljamõeldise vahekorra kohta. Et küsijaks peab olema ajaloolane, näikse samuti väljaspool kahtlust. Kirjaniku jutustuste ja romaanide aegruum on ajalooliste rekvisiitidega pealetükkivalt dekoreeritud, teada-tuntud isikunimedega pikitud – vaetagu seda siis ajaloolise romaani kaaludel! Ent siin paneb ulme käe ette – ajaloolise tõe(pärasuse) jäljekütt peab pettunult ja mõistagi ka uskmatuna tagasi pöörduma allmaailma lävelt, sest just sinna kaovad Friedenthali kirjandusliku kosmose peategelased. Mõni naaseb sealt kuraditest närituna, teine saab sealt niisama teateid ja elujuhiseid. Kolmas, leinast ja kaotusvalust räsitud, on lihtsalt solvunud, et temale surmavallast ühtegi postkaarti pole kirjakasti potsatanud. Suurem sats äratatakse korduvalt surnuist ja kupatatakse rindele revolutsiooni eest surema. Mõni aga kasutab modernse teaduse saavutusi, et murda vaikuse müür ning tuua meelelise maailma lehviva kardina tagant usku kinnitavaid sõnumeid teispoolsusest. Nagu näiteks eesti juurtega maalija ja filmirežissöör Friedrich Jürgenson (1903–1987), Friedenthali vastse romaani kauge prototüüp.

    Ent ka elulooromaani liistudele ei mahu kõnealune uudisteos, eesmärgid on kõrgemad ja avaramad, õigupoolest vaid aimatavad lehviva kardina tagant. Historiograafid ei jää siiski hätta. Mentaliteediajalugu ja kultuurimälu uurimise eri koolkonnad annavad kokku sobiva garderoobi, kui võtta eesmärgiks Friedenthali proosa riietamine teaduseks. Mälu-uurijatele on ajalugu vaid mäletamise vorm, heitlik ja ajalooliselt antud, kirja pandud enamasti oleviku vajadustest lähtudes. Mentaliteediajaloolastele on möödanik aga vaid maailmavaadete, tajumisviiside ja argimõtlemise kollektiivne konglomeraat, koloriitne fluidum, millest otsib tõetera vaid positivismitõbine psühhopaat. Sestap see relativistlik ja kultuurilooline lähtekoht ongi sobiv Friedenthali määratlemiseks (ka) ajaloolasena, kollektiivse vaimse pärandi uurijana. Ent ta on ju ikkagi teoloog ja kirjanik, kuidas muidu oleks „Punkti ümber“ ilmavalgust näinud, pealegi just niisugusena – kõõritamas laia panoraamvaadet, milles siblivad surelikud mutukad. Andkem tulemusele siis ka kirjanduslik määratlus – ajasturomaan, sissevaade ühte ajalõiku meie ühises möödanikus. Ent ajastuks ja peategelasteks on valitud näitlejad, kes suudavad edendada parimal võimalikul viisil teoloogist kirjaniku ketserlikku agendat – spiritualismi ja okultismi legaliseerimist eesti vaimukultuuri pärandina ja (kunsti)ajaloosündmuste seletajana, mis jumala abiga laseb „tõde jälle sedapidi paista“, nagu olevikul parajasti tarvis on. Olgu siis jutuks Liivi sõda või Aime ja Ulme amoraalne ühteheitmine.

    Kiire püsiühendus teispoolsusega

    Friedenthali romaane läbib orfistlik pendeldamine üla- ja allmaailma vahel, kui saab sellist vahet üldse teha. Tegelased on sageli ühtaegu elus ja surnud, nagu see kuulsaks kiiritatud laborikass, kes ääremärkusena on ilmunud hetkeks ka vastsesse romaani. Kass, olgu samas öeldud, on Friedenthali kirja­sõnas varemgi elavat surnut etendanud. Jutukogus „Kõik äratatakse ellu“ ilmub ta lugeja ette vilka, ent nälginuna katkust ja sõdadest puretud Rootsi-aegses Eestis, et lõpetada elupäevad süüfilisest ja vaesusest puretud inimeste supipajas. Ometi lõpeb ta maine teekond hoopis Emajõe servas Meltsiveski allikas, saadetuna peategelase Hennu juhusurmast. Surma lävel kõõluvad tegelased ka romaanis „Punkti ümber“. Mõni kukub üle läve, teine libiseb tagasi. Peategelane teeb suisa mõlemat: käib unustuse jõe ääres asjatamas, ent pöördub rahapuuduse ettekäändel tagasi, sest polevat millega maksta ülevedajale. Saab küll lõpuks reisiraha kokku, ent enne ja pärast ülesõitu kibeleb juba tagasi – elu jäänud pooleli, õpingud, armastus, mis kõik veel. Ja on isegi teisel kaldal veendunud, et ta pole surnud. Alles pilguheit tagasi üle jõe, elatud elule, toob kriitilise distantsi eluga, mõistmise; elu oli vaid kardinatagune varjumäng, et siinpool kardinat on ka olemine olemas, isegi mingil sügavamal ja tõelisemal viisil. Ka õnnelikumal viisil – taasleitud armastatu seltsis kaminat küttes, vihma tibamist kuulatades, sügiseses aias uidates ning elavate rahmelduste nukuteatrit võõristades.

    Meelis Friedenthali vastse romaani kauge prototüüp Friedrich Jürgenson 1920.–1930. aastatel. Maailmakodanikust multitalenti teati Eestis ooperilauljana. EAA.2111.1.7571.1 (AIS).

    Seda loostruktuuri saadab sobiv ajakäsitlus – aeg ei olegi lineaarselt kulgev kronoloogia, pigem spiraalina aina minevikust naasev ja simultaanne. Kõik olnu on olevikus alati kohal, ka nn kadunukesed ei kao ning nn kadunud maailmad püsivad. Ja teisalt elavad … no kui elusad nad ikka on – elavad näoga surma poole, mõtlevad surmast, kogevad ja tunnistavad seda kolossaalsetes kogustes ning igatsevad aina taasühinemist „kalliste kadunukestega“. Morbiidsed tüübid, koolnulembijad. Ka nelja tuule peal laperdav peategelane Verdi saadab kadunukeste seltsist oma elavale kaksikminale kardina taha sõnumeid, üritab tema maist teekonda juhatada eemale elu sügavamatest mülgastest ning too, tuulepäine surelik, paljas kui püksinööp, tõstabki kesk ilmalikku rähklemist pilgu ja jääb tühjusse põrnitsema – nagu oleks midagi kuulnud. Ja tahtmist kuulda ja hankida sõnumeid teiselt kaldalt jagub ses raamatus kogu portreteeritud ajastule, küllaga. Spiraalina keerlev või mitte, aeg oli XX sajandi alguskümnendite Lääne-Euroopas tõesti selline – kõikjal näisid avanevat portaalid meelteülesesse maailma. Spiritistlikud seansid, hüpnoos, teosoofia, okultism, poltergeistid, meediumid, metafüüsikud ja füüsikud, šarlatanid ja skeptikud, kommunistid ja fašistid jõudsid kõikjale. Kogu see üksteisest üle karjuv ja eksalteeritud kamp on koondatud uues romaanis sõdadevahelise Lääne-Euroopa õllesaalidesse, kohvikutesse ja salongidesse, mille vadin pole veel toibunud Esimese maailmasõja šokist ning otsib pääsu ränkadest sõja­traumadest ja -mälestustest, haarab kinni kõige hullumeelsemast messianismist, svingist, džässist, kabalast, abstraktsest kunstist, naiste emantsipeerumisest, fordismist, avangardsetest tuleviku­utoopiatest.

    Ajaloo viledad dekoratsioonid

    Ent esiti nagu ei kipu eriti kiitma ajaloolise miljöö ja dekoratsioonide kujundust. Kardinad ja eesriided on viledaks kulunud, käinud käest kätte nagu Viljandi ordulinnuse tellised pärast langemist ja suust suhu nagu postmodernismi äranätsutatud mõiste. Sergei Eisenstein, Marie Curie, Vassili Kandinsky, Guglielmo Marconi, Kazimir Malevitš, Conan Doyle, Axel Munthe, Edvard Munch jt – need on äratrööbatud käibenimed, mis ei too värskust uutesse romaanidesse, küll aga loovad episoodiliste ilmumistega teksti mingi libastruktuuri, mis justnagu võiks lisada ajaloolist konteksti, ent ometi on praeguseks liialt taaskäideldud common knowledge, tähendusest tühjaks valgunud märgid, mis ei suuda enam tähistada midagi, ammugi mitte ajaloolist isikut. Küll aga moodustavad nad ühest ajust teise loksuva vabavara, the lowest common denominator’i, roa, mida mõistab mäluda ka vähenõudlik lugeja. Globaalsete fenomenidena ei suuda nad piiritleda spetsiifilist ja regionaalset – ühe idaeurooplase eksirände sõjajärgses Euroopas. Pigem teevad seda metafüüsikuist abstraktsionistid František Kupka ja Hilma af Klint, kelle tuntus on mingil põhjusel seisma jäänud koduregiooni piiril. Ja Eduard Viiralt, kelle „Põrgu“ ilmub äratuntava kirjeldusena Verdi unenäolisel päralejõudmisel Eestisse. Teisalt, kirjanik on piisavalt tark, et ennetada hukkamõistu name dropping’u pärast, ja laseb raamatu lõpu poole enda eest kõnelda Lukianosel – kogu tekstilooming ongi ju eelnenu, surnu kombineerimine uuteks elavateks variatsioonideks, kompilatsioon ja plagiaat, parafraas ja pastišš, mash-up ja remix, kui soovite.

    Sestap pole ka eelmainitud eestisaksa-vene tõugu idaeurooplane kogu oma segaverelisuses ja kodumaatuses romaani keskne teema. Tema kaudu kõneleb üks teine tekstikogumik, mille hääled ja kõlad ei ulatu meieni enam teab kui selgelt. Jah, süžee tasandil on ta küll surnute meedium, ent tema repliigid annavad kokku spiritualismi ja alkeemia avarama interteksti, selle metafoorid ja mugandumise modernses kultuuris. Huvi selle valdkonna vastu ühendab erineval määral ja põhjustel ka eelnimetet äranätsutatud isikuid Friedenthaliga, sellest ka eelistused tegelaste valikul. Kirjanik lihtsalt keerab kulunud mündid teisele küljele ja näitab nende varjatud palet. Ent kui juba läks spiritualistide nomenklatuuri koostamiseks, siis miks ei leia me sellest abstraktsionisti ja teosoofi Piet Mondriani? Ka tema elu- ja ajataju keerles suisa teokarbina „punkti ümber“, mis näis tõotavad spirituaalset vabanemist, looride langemist silmilt ja akent olemuste maailma. Vahe Malevitši musta ruudu ja Kupka punktiga on vaid formaalne, kujunduslik.

    On teisalt aga selge, et proosa ei peagi ajaloolaste ja teiste inkivisiitorite ees tunnistama. Minugi mure on mujal. Need õpetlikud ja harivad vahelugemised kuulsate leiutajate, teadlaste ja kunstnike esoteerikahuvidest on konspektiivsed referaadid, mis tõmbavad jutustuselt hoo maha, vähendavad jutustuse ilukirjanduslikku maagiat, kuuluvad pigem üldharivasse aimekirjandusse. Kõlavad hooti liiga dotseerivalt, jutustus muutub järsku jutluseks. Ka keeleregister muutub valgustuslikuks. Kirjanik on korraga kantslis ja kõneleb ex cathedra … Olgu siis peale, ei ole mina Aime ja Ulme sõnaseadja.

     

  • Kurjuse kapsel

    MARIS JOHANNES

    Endla teatri „Kurjus“, autor Jan Guillou, tõlkija Vladimir Beekman, dramatiseerija Anne-Ly Sova, lavastaja Laura Jaanhold, kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokujundaja Mikk-Mait Kivi, valguskujundaja ja videooperaator Ivar Piterskihh. Mängivad Nils Mattias Steinberg, Karl-Andreas Kalmet, Carita Vaikjärv ja Janek Joost. Esietendus 29. XI 2023 Endla teatri suures saalis.

    Laura Jaanhold on teinud Endla teatris noortelavastuse „Kurjus“, kus kahe noormehe suhtlusvooru kaudu jõuab publikuni räige kodu- ja koolivägivalla juhtum – seda heal järjel keskklassi peres, heaolu paradiisis.

    Ent kurjus jääb kurjuseks ja seda jagatakse tänapäeval kapaga. Nii filmikunstis, kirjanduses, teatris kui ka elus. Loen Jonathan Littelli „Eumeniite“, vaatan PÖFFil Jonathan Glazeri „Huvivööndit“. Olen pead- ja jalgupidi holokaustis koos nendega, kes selle õuduse korraldasid – olgu see siis Auschwitzi surmalaagri komandant Rudolf Höss või SS-Obersturmbannführer Max Aue, kui nimetada filmi ja raamatu peategelasi.

    Siis aga meenutab PÖFFi kaaskinoline mulle „Huvivööndi“ taustal, et needsamad „Eumeniidid“ on juba meil laval olnud: „Heasoovijate“ (2017) pealkirja all Tiit Ojasoo lavastuses, üks teatri NO99 viimaseid lavastusi. Ma ju ometi nägin seda, mäletan ämbritäite kaupa verd, mida Tiina Tauraite ja Gert Raudsep üksteisele pähe valasid, õe-venna intsest oli õhus ja räägiti süüst. Keegi publikust pidi osalusteatri vormis poomisnööri hoidma, et markeerida kollektiivset süüdimatust. Holokaust mind toona ei painanud, hirmu asemel oli nõutus, pigem otsisin seletust lavastaja enda hingeseisundile ja tegudele. Tragöödia kogu oma ilus ja õuduses ärkab Ojasoo käe all ellu alles „Macbethis“ (2023) ja tema järgmises lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“ (2023), kui sõda on saanud meie elu pärisosaks ja kurjusel on nimi. Kuri aeg on meid teinud tragöödiatundlikuks, teatris hakkab toimima kollektiivne alateadvus.

    See on taust, mis painab, kui lähen Pärnu Endlasse vaatama lavastust „Kurjus“, alapealkirjaga „Retk vägivalla südamesse“. Ei mõista mõelda ennast 14aastaseks koolipoisiks, kes seda lugu jutustab, aga elan talle täiega kaasa koos suure saalitäie teismelistega. Kujuteldav sündmuspaik heaolukants Rootsi, tinglik aeg 1950. aastad. Tegu on Rootsi kirjaniku Jan Guillou 1981. aastal ilmunud noorteromaani dramatiseeringuga. Eesti keeles anti „Kurjus“ välja 2000. aastal Vladimir Beekmani tõlkes ja kuulub kuuldavasti koolide soovituslikku lugemisnimekirja.

    Kurjuse ja vägivalla südames või südamel on kaks koda: kodu ja kool. Peategelane Erik Ponti on koduvägivalla ohver, koolis aga kõva löömamees. Kuidas tal on õnnestunud sellest vägivallakatlast välja ronida, sellest ta meile jutustabki. Endla teatri laval tähendab see olukorda, kus kaks tegelast Erik (Nils Mattias Steinberg) ja tema sõber Pierre Tanguy (Karl-Andreas Kalmet) seisavad silmitsi publikuga ja meenutavad juhtunut. Sündmustest räägitakse, neid ei mängita läbi. Rääkimise laad on ülirahulik, analüüs ratsionaalne, aga vägivallastseenid, mida nad kirjeldatavad, on jõhkrad. Kaks noormeest eeslaval, dialoogis meiega, partneritena teineteist toetamas, lavasild ulatumas poolde saali. Rahutu publik kuuletub ja – mis ime – kuulab. Tegelaste mässumeelne olek ja sõnavara köidab vaatajat, kelle tublid õpetajad on klasside kaupa teatrisse toonud. Mulle oli väga huvitav näha, kuidas näitlejad saavad publiku kätte – lugu kuulama.

    Nils Mattias Steinbergi Erikus on üksjagu lapsemeelsust ja õhinat, kordagi ei luba ta endale peataoleku või allaandmise tunnet.

    Laval ei vilgu, ei plingi midagi, kõva mussi pole. Kena koduke elutoa, magamistoa, lastetoa ja söögitoaga (kunstnik Illimar Vihmar) tiirleb suurel laval jõhkrate juttude foonil. Maalid seinal, raamaturiiulid, lillepotid sealsamas, pitslina laual, klaver nurgas. Idüll missugune! Asjatamas näeme sätitud soenguga ema (Carita Vaikjärv), kes on välimuselt õige pisut Käbi Laretei moodi. Kodune proua pühib tolmu, katab lauda, ootab oma meest koju, saab mehelt kingituseks kõrvarõngad.

    See foon pole teismelistele, see on täisinimestele mõeldud. Et saaksime imestunult küsida: kas tõesti sellises kodus tümitatakse lapsi? Peks olla lausa rutiin, kindel alustala papsi (Janek Joost) kasvatussüsteemis. Ema ei sekku. See ei ole mingi eluheidikute uberik, kus inimesed ei mõista üksteisega kõnelda. See on viks ja viisakas, heal majanduslikul järjel kodu, kus isa peksab süstemaatiliselt poega: see on nagu osa peretraditsioonist, nagu vangivalvur tümitab vangi.

    Ja see Eriku kodu jääbki taustale pöörlema, kaamera jälgib isa-ema toimetamisi, pilt tuleb lava kohale ekraanile. Kodused jutud publikuni ei jõua, meie ees on täiuslikud tummstseenid. Kiire paralleel „Huvivööndi“ filmistseeniga, kus saksa gemütlichkeit laiutab otse Auschwitzi väravas: inimesed põlevad ahjudes, aga komandandipere peab lapse sünnipäevapidu iluaias koonduslaagri müüri taga. Pereema ei välju oma koduste hüvede keskelt mõlemal juhul. Tõsi, Carita Vaikjärv on näitlejana liialt sooja natuuriga, tal esineb osavõtlikke hetki, aga Janek Joosti kehastatud paps on algusest lõpuni stiilipuhas tümikas, sobiks küll koonduslaagriülema rolli.

    Pojal on peksu talumiseks omad meetodid, mida ta meile ka kirjeldab. Seejärel läheb ta juba ise kooli teisi peksma ja ennast kehtestama. Selline argielu. Tristan Priimägi on kirjutanud „Huvivööndist“, et mida normaalsem on õudus, seda õudsem on normaalsus. Ei oska ma ise täpsemini öelda, täpselt see kehtib ka „Kurjuse“ puhul.

    Kui konflikt laes, saadetakse Erik internaati, see on kool heal järjel perede lastele, nagu me neid tunneme inglise kirjandusest. Pääsenud isa türanniast, otsustab poiss mustrit muuta ja uues koolis konflikte vältida – et ei kakle enam. Aga siin peab ta läbi tegema tõsise ellujäämiskursuse. See on kui koolikiusamise leksikon – mida kõike noorukid on võimelised välja mõtlema oma haige fantaasiaga. Kuulata seda on raske, ja tunnistan, et näha ma seda ei tahaks. Õpetajana ei peaks ma sellises koolis päevagi vastu. Erik tuleb sellest põrgust läbi ja jääb ellu, säilitades väärikuse igasuguste eumeniitide kiuste.

    Kui oleksin põhikooli lõpetaja, peaksin ilmselt arutama teemal, kuidas murda vägivalda, olla targem, tugevam, elukogenum. Valida on tegelikult ainult kahe halva variandi vahel: kohaneda või põgeneda. Nõrgem tüüp hoiab kõrvale niipalju kui võimalik ja lõpuks lahkub, nagu teeb seda Eriku sõber Pierre. Vanemad võtavad ta sellest koolist ära. Peategelane kui vaimult ja kehalt tugevam peab koolis õppeaasta lõpuni vastu, tõestades endale ja teistele, et selles hammas hamba vastu olukorras saab ta hakkama oma mängureeglite järgi. Ja kuhu tal minna olekski? Pärast sellist meistriklassi internaadis on isaga suhete klaarimine küllap juba palju lihtsam. Arvata võib, et pedagoogilises plaanis ei ole see teab mis elegantne analüüs. Teater ja kultuur ongi aga koht, kus ekstreemsed olukorrad läbi mängida, et vaataja saaks oma hea ja halva skaala paika timmida.

    Endla teatri trupp mängib hästi. Nils Mattias Steinberg on eesliinil, veab etendust. Tema tegelases on üksjagu lapsemeelsust ja õhinat, kordagi ei luba ta endale peataoleku või allaandmise tunnet. Isegi siis, kui ta kirjeldab, kuidas pulbitsevat viha ja kurjust endas maha suruda, isegi sellises olukorras jääb ta usutavaks. Karl-Andreas Kalmeti tegelases ei ole nii palju bravuuri, loomult on ta tagasihoidlikum ja väga korrektse välise kuvandiga: ülikonnas, prillidega, juuksed värskelt lõigatud. Hea kontrast veidi sagris sõbra kõrval. Poisid on suutnud säilitada omavahelistes suhetes suure annuse südamlikkust seal kõledas vägivalla südames.

    Neid kuulates tuleb meelde William Goldingi romaan „Kärbeste jumal“, mis ilmus umbes samal ajal, kui toimub „Kurjuse“ tegevus, 1950. aastate alguses. Metsikuse astet mõõtmata võib leida mõlemas loos mentaalset sarnasust. Kas või see, mis juhtub laste ja noortega, kui täiskasvanud nad hülgavad. Ja mis juhtub noortega, kes kooli lõpetades satuvad sõtta – nagu sellest jutustab Ugala teatri lavastus „Meie klass“ –, kui kius saab toitu poliitilisest vaenust ja vägivald on kiire tulema. Meid on tänaseks hoiatatud väga mitmel moel. Loodame, et me ei kuku läbi.

    Lavastaja Laura Jaanhold ei ole läbi kukkunud. See on tõsine ja pühendunud töö, mida Pärnu laval näeb. Mulle lavastaja Jaanhold meeldib, seda nii teemavaliku kui ka käekirja poolest Ta ei ole ühe teema tegija, ampluaa on lai. Alles sai lustida Jaanholdi suvedokumentaaliga „25° C ja päike“, kahjuks ei näinud ma tema religioonilugu „Issanda loomaaed“, mis oli samuti dokumentaalavastus. Nüüd „Kurjus“, mille puhul on ta ise ka dramatiseerija koos Anne-Ly Sovaga. Reas on usk, päike ja kurjus. Ja sõnum, et kurjusele tuleb vastu hakata.

     

  • Tartu Kunstimuuseumi vastulause Krista Piirimäe artiklile

    JOANNA HOFFMANN

    Seoses Krista Piirimäe artikliga* selgitan Tartu Kunstimuuseumi direktorina mõningaid seal tõstatatud küsimusi.

    Tartu Kunstimuuseumi programm on mitmekesine, publiku ette tuuakse nii klassikalise kunsti kui ka nüüdis­autorite loomingut. Kunstnikud tegelevad aktuaalsete teemadega, mille seas on soolise ja seksuaalse identiteedi küsimused ning kehalised kogemused laiemalt. Muuseumi haridusprogramm on koostatud noorte külastajate vanust arvestades ning pole ühtegi põhjust, miks kooliõpilased muuseumisse tulema ei peaks. Kui laps satub koos vanemaga näitusele, kus käsitletakse keerulisi teemasid, on vanemal võimalik teha valik, kas vältida teost või kasutada võimalust kunsti abil arutleda tekkinud küsimuste üle.

    Muuseumid ja galeriid tõepoolest näevad vaeva, et näitused oleksid atraktiivselt kujundatud, sest miljöö on meeleolu ja külastajakogemuse loomisel tähtis. Tartu Kunstimuuseumi näituste kujundused on enamasti baastasemel – igal juhul teeme värviparandusi, kui eelmise näituse järel on seina tekkinud augud. Mõnikord värvime seina mõnd huvitavat tooni, samuti ehitame ning eemaldame lisaseinu vastavalt vajadusele. Ei ole häbiasi, kui näitused näevad professionaalsed välja – vastupidi. Pigem näeksin probleemi selles, kui muuseum ei suuda püsida tasemel ega paku külastajatele oodatud elamust. Samuti on meil hea meel, kui on võimalik mõne projekti raames pakkuda inspireerivat tööd ja väljundit siinsetele sisearhitektidele ning näitusekujundajatele.

    Meie võimalused näituseid korraldada ja kujundada lähtuvad meie eelarvest, mis ei ole kuigi suur. Püüame võimalikult palju ära teha nende ressurssidega, mis on meile kättesaadavad. Varem toetas Tartmusi näitusetegevust kultuurkapital, nüüd on selleks vajalikud vahendid meie põhieelarves riigi poolt enam-vähem olemas. Tänavu paneb Tartmusi projektidele õla alla ka Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, mille teenistuses on sel aastal kõik meie näitused.

    Krista Piirimäe tõi muu hulgas välja, et projektiruumis toimuva Barbora Kleinhamplova videonäitust „Vastupandamatu“ pani üles neliteist inimest kümme päeva. Ma ei oska öelda, kust need arvud on võetud. Arvestades, et tegu on 30ruutmeetrise galeriiga, ei ole sellised arvud realistlikud. Näitust pani üles kaks-kolm inimest ning aega võttis see umbes kaks tööpäeva.

    * Krista Piirimäe, Kujutlusvõime mitmekesine aas. – Sirp 26. I 2024.

    Loe ka intervjuud Rael Arteliga

  • Loe Sirpi!

    Meelis Friedenthali „Punkti ümber“

    Daniel Bergmani „Süda“

    ERSO sarja „Audiospaa“ kontsert „Heroes“

    Tallinna Linnateatri „Kolemees“

    Endla teatri „Kurjus“

    Tartu Kunstimuuseumi vastulause Krista Piirimäe artiklile

    Esiküljel Sulev Keedus. Foto Piia Ruber

  • ,

    Heikki Leis Tartu Kunstimajas

    Reedel, 2. veebruaril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Heikki Leisi isikunäitus „Elu alles ees“.

    Tegemist on keskkonnateemalise näitusega, kus kunstnik tahab tähelepanu juhtida paljudele probleemidele, mis meid ümbritsevad ja millega tema meelest ei tegutseta piisavalt. Kas on veel mingi on võimalus päästa meie loodus, et ka meie lapsed saaksid siin normaalselt elada?

    „Planeet maa kihutab kuristiku poole ja selle asemel, et pidurit tõmmata, pannakse hoopis gaasi juurde ja kiirusenäidik visatakse aknast välja. Meid tabanud kliimakatastroof on kindlasti inimkonna üks suurimaid väljakutseid, aga paljudele pole see veel kohale jõudnud,“ selgitab kunstnik.

    Tere, kallis! Tule ja istu korraks minuga siia. On sul mugav? Tahaks sulle midagi rääkida, see ei võta kaua. Tahad sa midagi juua?
    Võta korraks hetk ja vaata enda ümber ringi. See kõik siin ümber on tänu meile. Oleme naba paigast tõmmanud ja rabelenud, et oleks midagi lõpuks ometi kõrvale panna. Teie elu peab ju tulema parem kui meie oma, mis selle asja mõte muidu üldse on. Leib lauale, riie selga, katus pea kohale. Natuke raha kontole. Ei taha ju elada viletsuses ja vaimupimeduses. Tänu meile on teil internet, lennukid ja normaalne võimalus laenu võtta. Tänu meile ei pea te põhimõtteliselt vett jooma ega jala käima, sest viipemaksega saab hinge ilusti puhtaks küürida. Ja ma ei taha kuuldagi mingit türastanud hipsteripaska, et kustutan tule ära oma kodus ja sõidan bussiga. Ega ma idioot ei ole!
    Anna andeks, kallis. Läksin vist natuke teravaks. Vahel on lihtsalt tunne, et te ei oska meie panust piisavalt hinnata. Vaata ringi! Selle kõik tahame me jätta teile. Ole lahke, kallis! Tänada pole vaja, aga nüüd edaspidi peate ise hakkama saama. Meid ei pruugi alati kõrval olla, et nõu anda, kuidas oleks parem talitada, aga ühel hetkel tuleb elujärg ikkagi paratamatult usaldada noorte kätte. Sest noored on meie tulevik!

    Näitusel tulevad esitlusele uus fotosari ja viis suureformaadilist pliiatsijoonistust. Ühte väiksemasse saali tuleb ka installatsioon ning näitust saadab heliline taust.

    Heikki Leis (s 1973) on Tartus elav ja tegutsev vabakutseline kunstnik, kes hariduselt on skulptor, aga tuntud oma fotorealistlike joonistuste ning fotode poolest. Fotograafina tegutsenud üle 20 aasta. Tema suurimaks kireks on analoogfotograafia ning enamus oma kunstilistest projektidest pildistab just filmile, nii ka seekordse projekti puhul. Ta on välja andnud kaks fotoraamatut – 2017 a. “Afterlife” ja 2018 a. “Eesti meister”. Leis on teinud kümneid isikunäitusi ja osalenud rohketel grupinäitustel nii kodus kui välismaal. Teda on pärjatud ka mitmete fotoauhindadega ja 2019 a. sai ta Ado Vabbe preemia Tartu Kunstimaja näituse „Ringvaade“ eest.

    Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Pühaste Pruulikoda, Plantarium, Karl Bilder OÜ, Raamikoda OÜ, Seri Disain OÜ, Saviukumaja OÜ
    Kunstnik tänab: Kristin Leis, Evelin Zolotko, Christer Veide, Margus Sootla, Tristan Priimägi, Magnus Andre ja kõik lapsed, kes osalesid projektis

    Publikuprogramm:
    10.02.24 kell 16.00 toimub vestlusõhtu „Kas maailma lõpus on kohvik“. Jutuajamises osalevad Heikki Leis, Peeter Laurits ning Aveliina Helm.

    Näitus jääb avatuks 3. märtsini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel Sulev Keedus

    Vaba jälgija Sulev Keedus. Johannes Lõhmus vestles Sulev Keedusega
    Tänavuse Rotterdami filmifestivali retrospektiivprogrammis „Cinema Regained“ („Tagasi saadud filmikunst“) linastusid eelmise nädala lõpus kaks Sulev Keeduse hiljuti restaureeritud mängufilmi „Georgica“ (1998) ja „Somnambuul“ (2003). Mõlema puhul oli värske digikoopia rahvusvahelise esilinastusega ja mõlemad (esi)linastusid Rotterdamis juba teist korda, sest nende filmide festivaliteekond algas omal ajal just sealt, Rotterdamist. „Georgica“ oli 1998. aastal iseseisva Eesti esimese rahvusvaheline läbilöögifilm, mis sündis ajal, kui Eestis tehti rahapuudusel üldse väga vähe filme. Tänu Rotterdamiga seotud Hubert Balsi fondi toetusele leiti aga puuduolev rahastus filmi lõpetamiseks ja rahvusvaheliseks leviks.
    „Georgicast“ on saanud meie julge sümbolistliku autorikino nurgakivi. Vestleme Sulev Keedusega tema loomingu märkimisväärsetest tahkudest.

    KRISTIINA DAVIDJANTS: Süüdi selles, et oli vaba
    Sergei Paradžanov elas elu, mis andis võimaluse avada end täiesti unikaalse autorina, ent sulges tema ees väga mitmed uksed.

    EKKE JANISK: Autentsus nüüdispärandis Anu Põdra näitel
    Nüüdiskunsti klassiku teoste konserveerimine osutus eeldatust keerulisemaks ning tekitas rea filosoofilisi probleeme.
    Esimene rahvusvaheline Anu Põdra isikunäitus „Anu Põder – Space for My Body“ avati 3. jaanuaril Šveitsis, Suschi külas ja seda kureerib Cecilia Alemani, kunstimaailma rahvusvaheline superstaar.

    MARIA MÖLDER: Muusikud hindavad tähelepanelikku ja eelarvamusteta publikut
    Prooviruumi on end enne ühiseid kontserte sisse sättinud Curly Stringsist tuntud pärimusmuusika taustaga mandoliinimängija ja kitarrist Villu Talsi, ERSO tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink ning džäss- ja popbassist Peedu Kass. Koos mängivad nad muusikat, milles on kõigile midagi tuttavat ja midagi võõrast. Uurisin, kas ja kuidas on see nende suhtumist muusikasse mõjutanud.

    MAARJA MALMET: Kontsertmuusikat ja elustiili
    Hirm jaanuarikuu kontserdipubliku vähese aktiivsuse pärast oli üldjuhul asjatu, ehkki mitmelgi korral sattus kutsuvaid kontserte samale päevale.
    Jaanuari peetakse kontserdikorralduse vaates kehvaks kuuks: publik tahtvat pärast advendi-, jõulu- ja aastavahetuskontserte natuke hinge tõmmata. Siiski polnud jaanuaris sugugi vähe muusikasündmusi, mitmelgi korral sattus kutsuvaid kontserte lausa samale päevale.

    ANN IDEON: Kuidas võiks Eestis aastal 2050 ruumi kasutada?
    Uue üleriigilise planeeringu koostamisega on selgunud, et maa hakkab Eestis otsa saama. Olukorra lahendamise üle arutavad planeeringu eestvedajad.
    Koostama on asutud uut üleriigilist planeeringut, mis on Eesti olulisim ruumilist arengut suunav dokument. Üleriigiline planeering vaatab ette aastani 2050 ja paneb paika, kuidas maismaad ja mereala edaspidi kasutatakse. Täpsemalt määratleb see kogu siinse asustuse, taristu, energeetika, transpordi, liikumisviisid ja ruumilise rikkuse, nagu rohevõrgustik, väärtuslikud maastikud jms ruumilise arengu suunad. Uute teemadena esinevad planeeringus läbivalt julgeolek ja kliima.

    PÄRTEL-PEETER PERE: Linnaehituslik visioon põhjamaisest Tallinnast
    Eesti linnad saavad nõuda linnaüürikorterite ehitamist linnamaale nagu tehti Pätsu ajal ja tehakse praegu mujal Euroopas. Küsimus on, kuidas koos ettevõtjatega paremat linna luua.
    Kuidas saame aidata ehitussektoril kasvada ilma riiki võlaspiraali tõukamata? Mida teha, et linnas oleks rohkem inimesi, rohkem kliente, et hoonete tänavakorrused elaksid? Et oleks põhjust tihendada ühistranspordi- ning koolivõrku? Kui kinnisvarahinnad linnas ületavad tavalise, keskmise sissetulekuga inimese ostujõudu, siis mida teha kasvava ebavõrdsusega? Kuidas lahendada olukorda nii, et keskkonnajalajälg ei suureneks? Siin on mõned lahendused.

    Euroopa meister on küll tore olla, kuid tähtis on miski muu. Pille-Riin Larm vestles Joonas Veelmaaga
    ma luuletaja olen olen luuletaja
    loov inimene
    loovaid mõtteid täis
    Nii algab Joonas Veelmaa luuletus, mis tõi talle esmalt Eesti ja nüüd ka Euroopa luuleprõmmu meistritiitli. Ajalooline saavutus, kahtlemata.

    JANNO ZÕBIN: Ühe oblasti kultuuriministri tõus ja langus
    Murmanski oblasti endise kultuuriministri ja Arktilise teatri (Арктический театр) juhi Jevgeni Gomaniga (44) vestleme arvutis. Esimest korda kohtusin Gomaniga mullu suvel. Aitasin läbi viia Põhja-Tartumaal Kadrina mõisas suvekooli, mis kandis pealkirja „Häbi ja süü soome-ugri rahvaste kultuuris“. Goman on muu hulgas intervjueerinud Venemaal Lovozero piirkonna saame ja teinud selle põhjal tõsielulise lavastuse.

    KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK: Tehisarutusest aruka mulje jätmise peidetud inimhind
    Tehnoloogia võimu, sh selle ülemäärase või inimese kontrolliulatusest välja jääva võimu üle, on kaua diskuteeritud. Küberneetika isaks tituleeritud Norbert Wiener arutles oma 1964. aasta teoses „God and Golem, Inc.“ („Jumal ja golem“) murelikult selle üle, kas võib saabuda hetk, mil masinad moonduvad folkloorist tuntud golemiks – olendiks, mille inimene küll ise savist valmis vormis, kuid mille üle kaotas savimassi ellu ärkamisel kontrolli.

    KURMO KONSA: Kas juturobot mõtleb?
    Arvuti on üks imelik masin, sest see teeb midagi, mis on ainuomane vaid inimesele. Selleks on muidugimõista mõtlemine, ehkki milles mõtlemine seisneb, on seni veel lahtine küsimus.
    Olgugi et mitmesugused tehisaru rakendused imbusid meie ellu juba varem, oleme juturobotite ulatusliku kasutamisega astunud justkui uude ajastusse. Kui antropotseen tähendab kogu füüsilise maailma ümberkujundamist vastavalt inimese soovidele ja vajadustele (aga ka lollustele), siis tehisaru vihjab tehismaailma tungimisele kõige salajasemasse kohta, inimmõistusse. Kümned ja sajad miljonid inimesed hakkasid peaaegu korraga tehisaru kasutama ning neile avanes võimalus piiluda masina „mõistusesse“.

    JAANIKA ANDERSON: Alati aktuaalne antiik
    Vanade kreeklaste ja roomlaste kultuur pole kuhugi kadunud ning võib teinekord ilmutada end ootamatutes kohtades.
    Antiikkunst, täpsemalt Vana-Kreeka ja -Rooma kunsti- ja arhitektuuripärand, nagu ka kirjandus ja kultuur, pakub endiselt uurimishuvi, seda imetletakse ja see inspireerib. Antiiki eksponeerivad muuseumid on jätkuvalt rahvast täis ning antiigist kantud teostega võib põrkuda kõige ootamatumates kohtades.

    AURORA RUUS: Muinaslugu muusikast. Kuraatorituur muusika(teoste) vabaõhumuuseumis
    Muusikateoste muuseum ei piirdu enam ammu siseruumidega, vaid on laienenud vabasse õhku ning hakanud oma eksponaatidega palju interaktiivsemalt ümber käima.

    Arvustamisel
    Carl Schmitti „Poliitilisuse mõiste“
    Mattias Desmeti „Totalitarismi psühholoogia“
    Daniel Bergmani „Süda“
    Meelis Friedenthali „Punkti ümber“
    ERSO sarja „Audiospaa“ kontsert „Heroes“
    Bunkeri ja Kanuti gildi saali kaasproduktsioon „Fun Fact“
    Tallinna Linnateatri „Kolemees“
    Endla teatri „Kurjus“
    dokumentaalfilm „Vara küps“

    Esiküljel Sulev Keedus. Foto Piia Ruber

  • ,

    Tartu Kunstimuuseum tähistab sihtasutuseks saamist tasuta sissepääsu ja tuuridega

    Tartu Kunstimuuseum

    Tartu Kunstimuuseum tähistab sihtasutuseks saamist 1. veebruaril tasuta sissepääsuga muuseumisse ning tasuta tuuridega.

    Tartmus ootab kõiki huvilisi tasuta giidi- ja kuraatorituuridele kahel näitusel. Esimene giidituur algab kell 13.00 näitusel „Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel“, mida viib läbi näituse koordinaator Kristlyn Liier. Teine tasuta tuur toimub kell 18.00 koos kunstikoguja Margus Punabi ja kuraatori Indrek Grigoriga näitusel „See oli üsnagi mitmekesine aas. Kunst Margus Punabi kogust“.

    Muuseumis on kogu päeva jooksul avatud näitused: Esimesel korrusel „See oli üsnagi mitmekesine aas. Kunst Margus Punabi kogust” ja teisel ning kolmandal korrusel väljapanek „Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel”, mis keskendub Tartule kui Eesti maalikunsti pealinnale. Projektiruumis on külastamiseks avatud videokunstiteos Barbora Kleinhamplová „Vastupandamatu“, mis portreteerib USA kväär-domina’t Mistress Velvetit.

    Tartu Kunstimuuseumi muuseumipoes ja e-poes on 01. veebruaril kõik tooted –40% soodsamad! 02.02–04.02 on kogu kaup –20%.

    Tartmusi e-poe valikuga tutvu siin: https://pood.tartmus.ee/

  • Teaduste akadeemia kuulutab välja globaalmuutuste akadeemiku valimised

    Eesti teaduste akadeemia kuulutab välja uue teaduste akadeemia liikme valimised globaalmuutuste valdkonnas.

    Nii maailma kui ka Eestit on viimastel aastatel raputanud mitmed globaalsed kriisid ja suured konfliktid. Neile sekundeerivad sellised aktuaalsed teemad nagu kestlik areng, rohepöörde realiseerimine, kliimamuutusega kohanemine või leppimatuse süvenemine ühiskonnas. „Nendele reageerimine vajab piiride- ja valdkondadeülest lähenemist globaalsete muutuste olemuse lahtimõtestamiseks ja Eesti kontekstis interpreteerimiseks. Sellist tüüpi väljakutsed puudutavad kõiki teadusvaldkondi,“ selgitas teaduste akadeemia president Tarmo Soomere.

    Teaduste akadeemia liikmeks võivad saada Eesti kodanikest teadlased, kel on väljapaistvaid saavutusi uurimis- ja arendustöös ja kes on oluliselt arendanud teadust oma valdkonnas, ning väljapaistvad Eesti loomeisikuid, kes on andnud olulise panuse Eesti vaimukultuuri.

    Uus akadeemik valitakse teaduste akadeemia üldkogu istungil, valimisel on õigus osaleda kõigil akadeemikutel. Akadeemikukandidaatide esitamise õigus on akadeemikutel, Eesti ülikoolide ning positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutuste teadusnõukogudel või nende funktsioone täitvatel esinduskogudel, teadusseltsidel ja loomeliitudel.

    Teaduste akadeemia ootab kandidaatide eluloolisi ja tähtsamate teadustööde materjale ning sobivuse põhjendusi 10. märtsiks 2024. Esitatud kandidaadid avalikustatakse pärast nende kinnitamist akadeemia juhatuse poolt. Ajavahemikul 1.–10. aprill toimub konverents, kus kõigil kandidaatidel on võimalus ennast ja oma teadustööd avalikkusele tutvustada. Valimised toimuvad 17. aprillil.

    Rohkem infot leiab veebilehelt https://www.akadeemia.ee/akadeemia/akadeemikute-valimine/.

Sirp