Toeta

Laurits Leedjärv

  • Kirjandusgurmee

    MAREN AARE

    Uues läikivas kuues Juhan Kunderi 1884. aastal ilmunud muinasjutt, Jan Kausi „Imelik peegel“, on seda sõna otseses mõttes, sest raamatu kaanelt läigib vaatajale vastu omaenda nägu. Natuke kunstipäraselt kriimuline on kaas samuti, sest tänapäeva inimene tahab ju kõike vähemalt kolmedimensiooniliselt saada. Imelik peegel tõesti, nagu pealkirjas lubatud. Aga on veel teine, aluskuub, kui lubate, mille kiud on vana muinasjutuga nii tihedalt läbi kootud, et katsu sa eristada, mis on siis nüüd uus ja mis vana.

    Kaua tehtud kaunikest hakkas autor kirjutama 2019. aasta suvel1 ja 2023. aasta lõpus jõudis see lõpuks ka lugejani. Välja kasvas teos Raymond Queneau „Stiiliharjutuste“ 2018. aasta lavaversioonist ja enne kaante vahele saamist põikas „Imeliku peegli“ pealkirja all 2020. aasta lõpus üürikeseks ajaks taas lavalaudadele. Eks head asjad võtagi aega. Roomatki ei ehitatud ühe päevaga, korraliku bœuf bourguignon’i tarvis peab liha marinaadis olema vähemalt ööpäeva ja üks õige vein laagerdub kuid, kui mitte aastaid, enne kui pääseb tammevaadist välja pudelisse, et seal siis järgmised aastad või aastakümned joojat oodata. Sellisena, laagerdunult ja marineerituna on huvilisele kätte antud ka see raamat.

    Jan Kausi „Imelik peegel“ tekitab huvi reaalteaduste vastu.

    Niisiis, muinasjutt. Kuningas ja tema kolm poega. On naiste- ja naljamees. On retoorik. Ja siis see kolmas: häbematu, kes julgeb oma peaga mõelda, sunnik selline. Kuningas saadab printsid maailma servale imepeegli järele ja annab neile nipet-näpet kaasa ka, aga seda, kes kui kaugele ja kas üldse jõuab, ma siin välja rääkima ei hakka.

    Mida kaugemale lugu jõuab, seda enam tekitab küsimusi raamatu pealkiri. Kas imelik peegel nagu veider peegel? Või hoopis nagu imelaadne? Üks ei välista teist, seda küll, aga jutu veeredes näib asi kalduvat üha enam imelaadse poole: otsitakse ju ikkagi imepeeglit. Ja kui see imepeegel peaks juhtumisi veider välja nägema, on see lihtsalt kokkusattumus. Või kas on? Kas maailmas on üldse sellist asja nagu kokkusattumus? Leiab ju lehtedelt ka numeroloogiat: muinasjutule kohaselt figureerib siin-seal arv kolm, peatükke on kaksteist ning 12 ristsumma on samuti kolm. Lõpuks on ka Jan Kausi ja Juhan Kunderi initsiaalid samad.

    Jan Kaus ise on määratlenud oma teose kui muinasloo füüsikas ja paigutanud mütoopia žanrisse. Segu muinasjutust, teoreetilisest füüsikast ja filosoofiast, sekka bioloogiat ja matemaatikat – kas peaks reaalteadustest kauge lugeja seda pelgama? Leian, et ei peaks. Tõik, et kõigest aru ei saa, ei sega Kausi raamatu juures sugugi. Teose keel on lihtsalt niivõrd rikas, et kohati näib sisu lausa teisejärguline, termodünaamikast ja lõpmatuse lõputust filosoofiast väsides on võimalik ka lihtsalt eesti keele sees kümmelda. Ning see kümblustünn vahutab ikka korralikult.

    Esimest korda lugedes võtab „Imelik peegel“ muidugi õhku ahmima. Tahaks isegi noorima printsi, selle lambapea kombel ainult küsida, küsida, küsida: et mis see siis nüüd selline on? Tekst on viidetest tiine, seostest ja sümbolitest sõge, kubiseb kalambuuridest ning on arvukate alliteratsioonidega algriimitud. Ausalt öeldes ei kannatagi seda rohkem järjest lugeda kui ainult üks peatükk korraga. Ja kas peakski? Nagu eriti vängelt haisev juust või hõrk kompvek, mõni asi on lihtsalt nii rammus, et seda võikski maitsta vähehaaval, tükike korraga.

    „Keel pole siin mitte ainult vahend, vaid ka eesmärk,“ iseloomustab Kaus ise oma kirjutist ja selle keelerikkust, lisades, et püüdis istutada keelelist spontaansust sõnade tasandile, leida uusi sõnu ja tähendusi tähtede vahetamise, eemaldamise, asendamise või lisamisega, parafraseerides fraseologisme ja vanasõnu: „Kirjutada nii, nagu mängiks džässi, aga instrumendiks on eesti keel.“ Tema enda sõnul on tegu labajala­džässiga.2

    Alalises džässilikus liikumises ei ole siin aga mitte ainult keel, sedasama teeb ka lugu ise. Ühe loo sees on teised lood, muinasjututegelased jutustavad omi muinasjutte: igast elemendist vupsab välja midagi uut nagu lõputust matrjoškast. „Intertekstuaalselt üleküllastunud,“ nendib autor ise.3 Juba esimese peatüki pealkiri „Teele-teele, pojakesed!“ viib mõtted rändlindudele (vrd Friedrich Kuhlbarsi sõnadega laul „Teele, teele, kurekesed“). Ja isegi veel varem: kas teose määratlus „muinaslugu füüsikas“ ei kõla mitte Raimond Valgre häälega? Kuskil triivib Noa laev, hüppab hiir ja kargab kass ning põgeneb vaba laps. Nagu oleks sattunud lõbustuspargist tuttavasse peeglilabürinti: kuhu ka ei vaataks, ikka vahib miski tuttav vastu. Vahepeal Louis XIV, siis juba Prantsuse revolutsioon või hoopis „Viimne reliikvia“, Fjodor Dostojevski, A. H. Tammsaare, Lev Tolstoi ja „Võluv soolestik“. Muinasjututegelastest moodustub terve paraad nagu pärastlõunal Disneylandis: Uinuv Kaunitar, Lumivalgekese kuri võõrasema ja meie oma tahmane Ahjualune, kellele järgnevad juba jõuluvana, vanakurat ja ussikuningas, kõik Suveniiri mandoliinide saatel tammumas. Või hoopis labajaladžässi taktis. Meenub üks norra rahvalaul pirakast juustust, mis kirvega pooleks löödi ja kuidas sealt siis muudkui rahvast välja vooris.4 Pea hakkab lausa ringi käima. Palju neid mahub sinna paarisaja lehekülje peale? Tagatipuks tuleb veel välja, et maailma lõpus polegi kohvikut.

    Kusjuures peaaegu kedagi ega midagi pole esitletud, et nüüd tuleb see ja see, ei, aga ometi on nad kohal, kuskil ridade vahel, viibivad samas ruumis. Tahtmatult tekib paralleel ühe toaga, mida teose lõpus kirjeldatakse, täieliku oleviku toaga, kuhu inimesed ära kaovad, kus aeg seisab, sest on olevikuks kokku surutud. Iga toas viibiv inimene püsib ise ühesainsas ajahetkes – „eks püüdke ise liigutada end ruumis, mis on tihendatud üürikeseks hetkeks“. Niisugune erakordne tihedus võimaldab püstijalu magada, kukkuda pole võimalik (vt lk 178-179). Kogu teose võiks sellesse ruumi taandada: narratiiv, diskursus ja eesti keele rikkus on tihedalt üksteise vastu pressitud nagu tipptunni trammis.

    Ruumid kui sellised on Jan Kausil au sees. Seda teost on ta iseloomustanud kui „tekstiruumi, kus on võimalikud kõiksugu seosed“.5 2023. aasta arhitektuuripreemiate auhinnatseremooniaks valmis tal miniatuuritsükkel „Võimalikud ruumid“, kus ruumiliste ja sõnaliste impulsside põimumisel kangastub 12 (jälle see arv!) iseäralikku ruumi.6 Nende 12 ruumi hulgast sarnaneb „Imelik peegel“ viimasega, ruumiga, kuhu kõik koonduvad, sest sinnagi näikse kõik kokku koondunud olevat: muusikud ja füüsikud ning kogu kirjanduslik kaanon takkapihta.

    Julgen isegi öelda, et kõnealune teos tekitab huvi reaalteaduste vastu. Mina, kes ma omal ajal füüsikatunde silma­otsaski ei sallinud, avasin puht uudis­himust otsingumootori ja vaatasin järele, mis see tumeaine ikkagi on ja mida kujutavad endast termodünaamika, silmus-kvantgravitatsioon ja stringiteooria – need seostusid mul seni ainult „Suure Paugu teooria“7 komöödiasarjaga.

    Kui lugeja pea enam tegelaste virvarrist ringi ei käi, ärkab temas pragmaatik. Missugust toredat statistikat selle raamatu abil teha saaks! Võiks anda tudengihakatistele akadeemilise testi asemel ette ja hakata silmaringi kontrollima. Mitu laulu leiate? Aga lastesalmi? Ajaloosündmust? Müüti? Muinasjuttu? Kirjandusteost? Vanasõna? Rammusas teoses on neid rohkem kui küllalt, ainult märkamise vaev.

    Kirjandusmaiale on siin nosimist kindlasti, väiksema isuga lugeja saab vähehaaval äärest näkitseda ja võhikki võib mekkides nautida. Nagu kuningas imepeeglitki nõudis: kas või kildudena (lk 26). Miks siis mitte 12 päeval endale üks peatükk serveerida – sigareti, veiniklaasi või šokolaaditahvli asemel, vastavalt igaühe uusaastalubadustele.

    1 Loetud ja kirjutatud. Jan Kaus ja Juhan Voolaid. – Vikerraadio 6. I 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609204052/loetud-ja-kirjutatud-jan-kaus-ja-juhan-voolaid

    2 Idem.

    3 Idem.

    4 Vaikivad trollid. Valik norra lastelaule. Koost ja tlk Heljo Mänd. Eesti Raamat, 1971, lk 8.

    5 Loetud ja kirjutatud. Jan Kaus ja Juhan Voolaid.

    6 Jan Kaus, Võimalikud ruumid. – Sirp 22. XII 2023.

    7 Seriaali „The Big Bang Theory“ näidati aastatel 2007–2019 USA telekanalil CBS.

  • Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad 2023

    Emakeelepäeval, 14. märtsil kuulutati välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid 2023. aasta loomingu eest.

    Proosa

    Meelis Friedenthal, „Punkti ümber“

    Luule

    Jüri Kolk, „Fuuga“

    Ilukirjanduslik tõlge (võõrkeelest eesti keelde)

    Märt Väljataga – William Butler Yeats, „Sümbolid. Luuletusi ja esseesid“ (tõlge inglise keelest)

    Ilukirjanduslik tõlge (eesti keelest võõrkeelde)

    Enel Melberg – Jaan Kross, „Kolme katku vahel“, I–IV (tõlked rootsi keelde)

    Mõttekirjanduse tõlge

    Kalle Kasemaa – Moses Maimonides, „Teadmise raamat“; Šem Tov Falaquera, „Vaidluskiri“ (tõlked heebrea keelest); Mulla Sadra, „Trooni tarkuse raamat. Metafüüsilisi tõdemusi“ (tõlge araabia keelest)

    Lastekirjandus

    Anti Saar, „Kuidas istuda, kuidas astuda“

    Esseistikaauhind

    Jaak Tomberg, „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime“

    Artikliauhind

    Joonas Hellerma, „Fausti evangeelium“

    Venekeelse kirjanduse auhind

    Andrei Ivanov, „Под ласковой звездой“ / „Hella tähe all“

    Ljubov Kisseljova, „Карамзинисты и архаисты. Статьи разных лет“ / „Karamzinistid ja arhaistid. Valitud artiklid“

  • Ebaõdus tasakaal(utus)

    ANNELI PORRI

    „Tasakaalus(t väljas). Näitus märkamisest ja meelerahust“, kunstnikud Ingrid Allik, Merle Kannus, Flo Kasearu, Karel Koplimets, Urmas Lüüs, Piret Räni, Maret Sarapu, Sigrid Viir, kurator Karin Vicente. Adamson-Ericu muuseumis kuni 13. X 2024.

    Me tuleme ühiskonnast, kus vaimsed häired olid stigmatiseeritud, tekitatud hirm ka vaimse tervise abi ees ning inimene oma toimetulekuga üksi jäetud. Keegi ei analüüsinud, kuidas mõjub tervisele külma sõja propaganda, sõjalise õpetuse tunnid või ebapiisav ja karjuvalt vale info seksuaaltervise kohta. Õnneks on elu muutunud, visalt ja tasapisi, aga selgelt sinnapoole, et pea asjad on olulised ja igaühel on õigus parimale toimetulekule. Teadlikkuse tõstmisel on kunstil kahtlemata oma osa nii keeruliste teemade avamisel kui ka loovteraapilise tegevusena. Nii on ka sellel näitusel eri vanuserühmadele mõeldud teaduspõhised haridusprogrammid ja loengusari vaimse tervise hoidmisest koostöös Peaasi.ee spetsialistidega.

    Näitus „Tasakaalus(t väljas)“ on väike, tihe ja eklektiline, kolme ruumi mahuvad väga erinevad maailmad, kus iga kunstnik tuleb välja oma loo ja vaatenurgaga. „Vaimse tervise“ katusmõiste all hakkavad need lood veel eriti karmilt kõlama ja üksteisele sisse rääkima. Siin on teemadeks lein, üksindus, ökokriis, vaimne vägivald, depressioon, suutmissurve, kohustused … aga ka leppimine olukorraga, teadvustamine, keskendumine positiivsele, paranemine. Pealkiri justkui annaks meile valida, kas näeme näitusel tasakaalu või sellest hälbimist – ilmselgelt mõjutab ka vaataja enda psühholoogiline seisund seda, milline toon näituselt kõlama jääb. Kuraator Karin Vicente on teinud valiku Sigrid Viiri, Karel Koplimetsa, Ingrid Alliku, Urmas Lüüsi, Maret Sarapuu ja Merle Kannuse viimaste aastate tööde hulgast, Flo Kasearu video on 2009. ning Piret Räni fotoseeria 1997. aastast.

    Kõige laiema ja üldisema ühiskondliku tausta annab Sigrid Viiri töö ja puhkusega seotud mõistekaart (suveniir)taldrikutel. See on kokkuvõte majanduslikest ja ideoloogilistest ootustest tänapäeval hästi toimivale ja edukale inimesele, kuid eelkõige kunstniku positsioonist, sellest, kuidas kunstitöötajad kunagi õieti ei puhka ega päriselt ei tööta. Sest mis töö see kunstnikul ikka on, pigem playbour ehk siis mängu ja töötegemise segu. Kunstnikuks olemine ongi töötaja identiteedikriis, vähemalt läbi marksistliku ja majandusliku vahetusväärtuse prisma. See omakorda tekitab ärevust ja tunnet, et sa tegelikult kunagi ei tee piisavalt ei ühiskonna ega rahastaja arvates. Me ei jõuagi kunstiku tööd kunagi kinni maksta. Kunstnikule omakorda tähendab see elu allpool vaesuspiiri, ebakindluses ja ärevuses. Väga ebamugav, ebavajalik ja mõttetu.

    Kunst näitusel „Tasakaalus(t väljas)“ pole tingimata lõpetatud objekti keskne. Pigem on see osa protsessist, hetkest ja väljendusest.

    Väljapaneku „õnnestunud tasakaalu saavutamise“ ossa kuulub kindlasti Ingrid Alliku vaikselt hõljuv keraamiliste ürg- ja algloomi meenutavate keraamiliste objektidega mobiil ja Maret Sarapuu zen-aia installatsioon, samuti tema „Trofeed“, liblikakujulised klaasmosaiigid, kus abstraktsest kompositsioonist hakkavad vaatlemise käigus ilmnema väikesed turvalised argised vaated – jalanõud esikupõrandal, ripptool aias, salatikauss või olmesegaduses köögilaud. Ambivalentsed on Merle Kannuse väikesed kasvuhoonekujulised seest valgustatud majad, mis omakorda koosnevad kasvuhooneid kujutavate fotode detailidest, segades reaalset kumerat ja pildilist nõgusat pinda. Töö nimi on „Vabadus ja orjus“ – vabadus endale toidupoolist kasvatada, taimede eest hoolitseda, kasvamist jälgida, lõõgastuda, kuid millega kaasneb kompromissitu kohustus sellel mini-Vargamäel õigel ajal päevagi vahele jätmata kasvuhoone uksi avada ja sulgeda, vett kanda, kedriklesta ja viljatipumädanikuga võidelda.

    Näituse läbiv tunne on ebamugavus, mida freudismis kutsutakse ka ebaõdususeks (das Unheimliche). Freudil tekkis ebaõdusus sellest, kui tuttavlikku ja harjumuspärasesse maailma sisenes midagi ootamatut või unustatut: teisik, surnu, kummituslik maja, hullus või haigus. Seda rõhutab selgelt veel üks näitust läbiv motiiv, seos koduga, oma lähima elukeskkonnaga.

    Flo Kasearul laieneb see ka kodulinnale, kus kappab valge kummitus- või unistushobune. Piret Räni fotode teibitud suud, Urmas Lüüsi kodused esemed, nõelutud taldrikud, tool ja riidepuu, mis ei hoia enam vormi, vaid on metamorfeerunud lüliliseks ketiks, Ingrid Alliku keraamilised meduusid kilest sabadega ja pliiatsitest elujoon, Karel Koplimetsa betoonist maja-skelett, võõrad vaated aknast sisse ja välja teevad kõik ebakindlaks ja ebausaldusväärseks. Järsku ilmneb, et maailm, mida olen usaldanud, veab mind alt – või vähemalt on tal potentsiaal seda teha. Võib olla siin peitubki selle näituse kõige tugevam sõnum kaasaegse maailma kohta, mida on nimetatud ka nurjatute probleemide ja radikaalse ebakindluse ajastuks?

    Üks kureerimisega seotud aspekt jääb mind painama: ega vaimse tervise teemasse kontekstualiseerimine tee kunstnikele ja teostele liiga? Ehk pannakse nad sellisesse konteksti, milles tööde sisu muutub liiga üheselt suunatuks? Pean tunnistama, et komplektina kõnelevad need tööd minu jaoks liiga erinevates registrites. Kas neid töid saaks vaadelda kui visuaalseid metafoore? Lüüsi lülijalgadega tool ja nõelutud taldrikud nagu lubaksid seda, samuti Koplimetsa korrusmaja betoonkoorik, Alliku pliiatsid kui elugraafik … Teised tööd aga jutustavad oma lugu pigem kujutavate vahenditega. Ehk siis teisisõnu: küsimus on siin selles, millest ja mil viisil need tööd kõnelevad.

    On vahe, kas rääkida probleemist metatasandil või avaldada, tuua probleem töömeetodi abil sisemisest peidukohast valguse kätte. Kaasaegne lähenemine on muutunud, see on just nimelt see, mida seinatekst kutsub üles tegema: märkama ennast, olema enda vastu lahkem, võtma hetke. Kunst ja loominguline tegevus on üks võimalus saavutada tasakaal, olla hetkes, kavandada, katsetada, eksida, luua, mõelda ja tunda kätega, terve kehaga. Seda joont on nii kuraatoripraktikas kui teostes vahetult kasutanud Siim Preiman oma „Hea olemise kunsti“ seerias. Sellist laadi kunst on palju vähem lõpetatud objekti keskne. Pigem on see osa protsessist, hetkest ja väljendusest.

    Seetõttu juhtub ka sageli, et sellised teosed ei kommunikeeri vaatajale sugugi kõike selgelt, jätavad asju pigem hämaraks ja jäävad enesekeskseks, kuid ei nõua ka vaatajalt detailitäpset mõistmist. Sel puhul on teostes ka rohkem autentsust, need on taotluslikult teraapia vahendid.

  • Kirjanik sõjaretkel

    TOOMAS HIIO

    „Tõlgina idas“ ilmus esimest korda 60 aastat tagasi baltisaksa kirjastaja Harro von Hirschheydti väljaandel.1 Autor Siegfried von Vegesack (1888–1974) on praegu üks tuntumaid baltisaksa kirjanikke Eestis ennekõike triloogia „Balti tragöödia“ pärast, mille tõlkis 2009. aastal eesti keelde Tiiu Relve (II trükk 2022). Möödunud aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Vegesacki jutuke „Jaschka ja Janne. Armastuslugu vanast Tartust“. See on aga vaid väike osa Vegesacki loomingust, mida ei taasavasta ainult baltofiilsed eestlased. Saksa kirjastused Morsak ja Lichtung on hiljuti avaldanud mitu tema raamatut. Mõlemad kirjastused tegutsevad Baieri metsas, mäestikualal Tšehhi piiri lähedal, üks Grafenaus ja teine Viechtachis. Baieri metsas elas Baieri kirjanikuna suurema osa oma elust ka Vegesack. 1918. aastal ostis ta seal Regeni linna lähedal2 Weißensteini tornlinnuse (Burg Weißenstein),3 mille korrastamine ja pidamine nõudis palju vaeva.

    Ajaloolane ja kirjanik

    Esimesed teated Vegesackidest Vana-Liivimaal pärinevad Narvast ja Tallinnast XV sajandi lõpust. Thomas Vegesack oli XVI sajandi I poolel Tallinna bürgermeister. Poola kuningas Zygmunt III tõstis Riia bürgermeistri Konrad Vegesacki 1598. aastal aadliseisusse, kuid maa-aadliga liitusid Vegesackid alles peaaegu kaks sajandit hiljem, kui ostsid Liivimaal esimesed mõisad. Sieg­fried von Vegesack sündis Valga maakonna Lobērģi mõisas (Blumbergshof, 20 km Smiltenest ja 40 km Harglast). Tema isa Gotthard (1844–1900) oli õppinud Tartus õigusteadust ja abiellunud paruness Jenny von Campenhauseniga (1849–1932). Ta pidas Lobērģi mõisa ja tegi karjääri rüütelkonna maaomavalitsuses, olles sillakohtunik ja hiljem kreisisaadik. Siegfried von Vegesack lõpetas Riia linnagümnaasiumi, õppis aastatel 1907–1912 Tartus ajalugu ja täiendas end 1912–1914 Berliini, Heidelbergi ja Mün­cheni ülikoolis. Tartu ülikooli lõpetas ta kandidaaditööga, mille põhjal valminud pikem artikkel „Wolter von Plettenbergi saatkonnad Moskva suurvürstide juures 1494–1497“ ilmus Riia aime- ja teadusajakirjas Baltische Monatsschrift.4 Oma ülikooliaega ei matnud ta ainult õpikutesse, raamatutesse ja ürikutesse. Vegesack kuulus korporatsiooni Livonia, kus olid ees tema viis vanemat venda; ta oli Livonia oldermann ja hiljem seenior. Vegesack kandis terve elu monoklit, sest oli mensuuril oma vasakut silma vigastanud.

    Balti ajaloolast Vegesackist ei saanud. 1914. aastal naasis ta koos Münchenis kohatud rootslanna Clara Nordströmiga (1886–1962) korraks Riiga ja kavatses ajalehetoimetajaks hakata. Kuid I maailmasõja alguses läksid nad Rootsi, et vältida Siegfriedi Vene sõjaväkke kutsumist, ja abiellusid Stockholmis 1915. aastal. Perekonda sündis kolm last. Noorem tütar suri kohe pärast sündi, poeg Gotthard langes ülemkapralina 21aastaselt 1944. aasta kevadel Ukrainas. Mõnda aega tegutses Vegesack Berliinis Saksa Idapoliitika Ühingu sekretärina ja oli muu hulgas Saksa välisministeeriumi teenistuses, kuid kolis peagi Baierisse, kus rentis talu. Pärast sõda oli ta vabakutseline kirjanik ja paljude ajakirjade kaastööline. Aastatel 1928–1938 reisis Vegesack Euroopas ja Lõuna-Ameerikas, temast sai tunnustatud reisikirjanik. Ta lahutas Clarast ja naitus 1940. aastal Gabriele Ebermayeriga, kellega tal oli poeg.

    Maailmasõjas idarindel

    „Tõlgina idas“ põhineb Vegesacki märkmetel ja mälestustel teenistusest idarindel aastatel 1942–1943. 1941. aastal vabatahtlikult sõjaväkke astununa oli ta rindeteenistuseks juba liiga vana ja temast sai Sonderführer. Need olid mehed, kellel polnud ametikohale vastavat sõjaväelist väljaõpet, kuid keda rakendati erialaspetsialistidena. Vastavalt ametikohale ja haridusele olid Sonderführer’id allohvitseri, veltveebli, nooremohvitseri, kapteni või vanemohvitseri staatuses ning kandsid vastavat vormi, kuid spetsiaalsete eraldusmärkidega. Vegesack oli veltveebel ja tema asjatundmine perfektne vene keele oskus. Alludes Wehrmachti Ida sõjamajandusstaabile (Wehrwirtschaftsstab Ost), mis vastutas okupeeritud idaalade majandusliku ekspluateerimise eest sõjaväe huvides, külastas ta põllumajanduse ja metsandusega tegelevaid sõjaväeasutusi okupeeritud aladel. Ta oli tõlk, kuid mitte ainult: Vegesacki ülesanne oli teha tähelepanekuid tohutule territooriumile laiali pillatud asutuste tegevuse kohta ja neist oma ülemaid teavitada.

    Raamatus on 16 ladusalt kirjutatud iseseisvat jutustust eri paikadest okupeeritud idaaladel ja seal kohatud inimestest. Kõige lõppu lisas ta oma aruande Ida sõjamajandusstaabi ülemale jalaväekindral Otto Stapfile (1890–1963). Okupatsioonipoliitika suhtes väga kriitiline aruanne on dateeritud 17. juuliga 1944, mõni päev enne atentaati Hitlerile. Atentaadi tõttu puhkenud segaduses jäi see saatmata, mistõttu Vegesackile sellest suuremat tüli ei tõusnud, ehkki Gestapo kuulas üle tedagi.

    Siegfried von Vegesack. Oma ülikooliaega ei matnud ta ainult õpikutesse, raamatutesse ja ürikutesse. Vegesack kuulus korporatsiooni Livonia.

    Vegesack reisis Sise-Venemaal, Ukrainas, Krimmis ja Põhja-Kaukaasias, Venemaa ja Valgevene piirialal ning Eestis (vt kaardid raamatu sisekaantel). Ta oli Ponõris 80 km Kurskist põhja pool ning pooleldi partisanide võimu all metsas Fateži lähedal Kurski oblastis, kus jõi viina ja arutas vene hinge üle endisest tsaari kaardiväeohvitserist metsnikuga, kes oli suutnud oma minevikku varjata. Samuti külastas ta suurt puuviljanduse katseaeda Ukrainas Melitopoli lähedal Zaporižžja oblastis. Vegesack oli vaimustuses Ukraina mustmullast ning ajastuomased on tema avaramadki vaated viljakusele: „Siin on rahvas nii primitiivne ja terve, et lapsed sünnivad maailma lihtsatest looduslikest tungidest. Nii nagu muld seemnest ilma väetiseta, nii sünnitab naine lapse erilise ajendita: kuna ta tahab sünnitada. Viljakas, sünnitav maa ja viljakas, sünnitav rahvas!“ Vegesacki suhtumine vene ja ukraina inimestesse on sõbralik, kuid üleolevalt paternalistlik. Heasoovlikkus ei laiene bolševikele, kuid ta tunnustas NSV Liidu edusamme tööstuse arendamisel ning teaduse ja hariduse vallas. Vegesack heitis Saksa tsiviilokupatsioonivalitsuse ametnikele ette Venemaa ja Ukraina elanike alavääristamist, alates peksukaristuse kehtestamisest – Tsaari-Venemaal polnud gümnaasiumides peksukaristust, kirjutab ta5 – ja lõpetades brutaalse inimjahiga, et saada töölisi Saksa tööstuse jaoks, ning idatööliste inimväärikust alandava kohtlemisega.

    Melitopoli lähedal käis ta Molotšna jõe ääres saksa kolonistide külades, mille elanikud olid pärast sõja algust itta küüditatud. Pärast sõdu Osmani riigiga XVIII sajandi teisel poolel kutsus Katariina II Saksamaalt asunikke Venemaaga liidetud Krimmi khaaniriigi maadele Musta mere põhjakaldal. Tulijate seas oli luterlasi, katoliiklasi ja mennoniite. Nad olid lahkunud kodumaalt, kus ülerahvastatus ja sõdades raskesti kannatanud põllumajandus oli jätnud paljud näljapajukile. Venemaal ehitasid nad üles õitsvad külad ja tugevad kogukonnad, mis 1941. aastal hävitati. Osa sakslasi, kes küüditamise ajal kodus polnud, leidis Vegesack siiski oma küladesse naasnutena.

    Sõvaši limaan lahutab Ukrainat Krimmi poolsaarest, selle kaldal juhatas ta mõnda aega üht kolhoosi. Vene kolhoosielust ja soveti asjaajamisest saab lugeja selge ülevaate. Sealsamas lähedal külastas ta üht Euroopa vanimat, Askanija-Nova looduskaitseala. Mitmes kohas rõhutab ta vajadust likvideerida kolhoosid ja jagada maa talupoegade vahel, sest nood hariksid omanikena oma põlde palju paremini kui kolhoositöölistena. Krimmis tutvus ta siidiussikasvatuse ja veinitootmisega. Selle peatüki mõned lõigud, kus ülistatakse võitluslikus optimismis okupatsioonipoliitika saavutusi, oleks justkui pärit mõne sõjaväe propagandakompanii töölaualt. Põhja-Kaukaasias elas ta kabardide ja karatšaide juures ning jõudis Elbruse jalamile, Pjatigorski lähedal külastas aga kohta, kus Lermontov duellil langes. Luuletaja viimases elukohas sisse seatud muuseumis meenus Vegesackile Lermontovi luuletus, mille ta sealsamas saksa keelde tõlkis – ja avastas hiljem, et selle oli tõlkinud ka Rilke. Eesti lugejal on nüüd võimalik võrrelda mõlemat tõlget ning kõrvutada neid venekeelse originaali ja Marie Underi tõlkega, mis on joone all.

    1943. aasta suvel oli Vegesack Ida-Valgevene metsades Magiljovi oblastis Mstsislavi lähistel ning väisas Venemaa vanimat, Horki põllumajandusinstituuti. Seal kohtas ta ülikoolikaaslast rittmeister von zur Mühlenit.6 Baltlasi teenis Venemaal rohkesti. Ta tutvus ka kirgliku jahimehe parun Maydelliga, kes oli ühe tugipunkti ülem Brjanski oblastis Velikaja Topali suurkülas. Kuid Saksa sõjaõnn oli pöördumas. Võim Vene ja Valgevene metsades oli läinud partisanide kätte. Pidevalt rünnati raudtee-ešelone, sakslaste tagalaasutused paiknesid kindlustatud tugipunktides ja neid turvasid sõjavangilaagritest värvatud venelastest formeeritud idapataljonid, mis olid rinde lähenedes üha vähem usaldusväärsed, ning Omakaitse-taoline kohalik korrakaitseteenistus (Ordnungsdienst). Mõnikord tapsid idapataljonid oma sakslastest ohvitserid ja allohvitserid ja läksid partisanide poole üle.7 1943. aasta sügisel saatis Saksa väe­juhatus kõik vene idapataljonid läänerindele. Partisanidega sõdisid Valgevene metsades sakslaste ja ida­pataljonide kõrval veel prantsuse ja hispaania vabatahtlikud – neist Vegesacki vestluspartnerid eriti lugu ei pidanud – ning ungarlased.

    Sõda ja poliitika

    Raamatu järelsõnas nimetab Meelis Maripuu, et Vegesack ei kirjuta poliitiliste ja rassiliste vastaste hävitamisest. Sellel on mitu põhjust. Esiteks jäi suurem hävitustöö, ennekõike juutide massimõrv, 1941. aastasse. Teiseks oli see reeglina SSi ja politsei, politsei­pataljonide ning vähemal määral ka välisandarmeeria ja sala-välipolitsei ülesanne, tavalist sõjaväge kaasati harva. Ja kolmandaks oli see teema, millest 1960. aastate alguses veel palju ei räägitud. Suuremad süüdlased olid hukatud, natuke väiksemad vangis või juba vabastatud, kuid paljud, kes olid asja käsutäitjatena kaasa teinud või ka ainult pealt näinud, püüdsid kõike unustada.

    Raamatuid sellest, mida tehti sõja ajal valesti ja kuidas oleks tulnud õigesti teha, ilmus pärast sõda palju.8 Vegesack teab samuti, milliseid vabadusi tulnuks okupeeritud alade elanikele võimaldada, et nad rõõmuga töötanuksid. Tema teenis sõjaväes, kuid okupatsioonipoliitikat okupeeritud idaalade ministeeriumi alla antud aladel teostas tsiviilvalitsus, mis oli Ukraina riigikomissari Erich Kochi (1896–1986) võimu all eriti jõhker. Ühelt poolt konkureerisid tsiviilvalitsus ja sõjavägi okupeeritud alade ressursside pärast. Esimene pidi toetama okupeeritud maa armutu ekspluateerimisega ka Saksamaa tööstust ja elanikke, teise majandusasutused aga varustasid miljoneid idarindel võitlevaid mehi. Teisalt ei olnud ei tsiviil- ega sõjaväe okupatsiooniasutuste eesmärk Ukraina, Venemaa ja Valgevene inimeste elujärje parandamine ning mittebolševistliku Venemaa taastamine. Ida oli tulevane eluruum ja kuigi välksõda oli nurjunud, ei tühistanud see veel lõppeesmärki – võitu. Kõik kompromissid okupeeritud alade elanikega kuni nendest relvaüksuste formeerimiseni teenisid ainult Saksamaa võitu ning olid suunatud riigi ja võitleva väe varustamisele tooraine, vilja, toiduainete ja tööjõuga.

    Eestis

    Kohe pärast sõjaväkke astumist, 1941. aasta suvel, oli Vegesack korra Eestis, Viljandis ja Tartus, nagu ta kirjutab. Tõlgi ja majandusametnikuna teenis ta tõenäoliselt 18. armee peakorteri juures, mis oli Viljandis 27. juulist 17. augustini. Läti alal kasvanuna ja Riias kooli lõpetanuna ei pruukinud ta eesti keelt osata ning teda vajati rohkem vene keele oskuse pärast ning Venemaal oli seda rohkem vaja kui Eestis. Samuti ei tahtnud Saksa poliitikakujundajad eri põhjustel, et baltisakslased teeniksid okupeeritud Eestis ja Lätis tsiviil- või sõjaväelise okupatsioonivõimu asutustes, nagu paljud neist soovisid. Mõnel see siiski õnnestus, tuntuim neist oli ajaloolane Hellmuth Weiss (1900–1992), Eestimaa kindral­komissa­riaadi kultuuripoliitika osakonna juhataja. Vegesack käis Tallinnas ja Narvas uuesti 1943. aasta varakevadel. Hoolimata viiest aastast Tartu ülikoolis polnud ta kummaski varem käinud – kubermangupiir eristas siinsed baltlased liivimaalasteks ja eestimaalasteks. Ta kritiseerib tsiviilokupatsioonivõimu oskamatut suhtlemist eestlastega ja kiidab Eesti saavutusi: „Kui ma enne Esimest maailma­sõda Tartus tudeerisin [—] olid vaid eesti talupojad, käsitöölised ja väikekodanlased, kes kõik paigutati mõiste „kulled“ alla – intelligentsi algmed olid veel võrdlemisi algsed ja puudulikud. Nüüd istusid minu vastas kõrgelt haritud härrad ja daamid, kes rääkisid soravalt saksa, inglise ja prantsuse keelt, kellega võis hiilgavalt vestelda kirjandusest, muusikast ja poliitika kultuurilistest küsimustest [—].“ Vaatamata tsitaadi positiivsele põhi­helile – kui hinnangu üleolevus kõrvale jätta – ei mõistnud Vegesack eestlaste ja lätlaste taotlusi, vaid tunnustas nende omariiklust kui sündinud fakti. Tema Balti kodumaa oli minevikku kadunud. Selleks olid Lääne­mere provintsid, kuhu ta esivanemad olid toonud euroopluse, vaimuvalguse ja ristiusu. Selle maa eest olid Vegesackid võidelnud muu hulgas Rootsi kuninga Karl XII väes Narva all Peeter I vastu, aga veidi hiljem tema sisse­marssi Narva linnapeana tervitanud, nagu ta kirjutab. See oli nende maa, mida nad teenisid, ja need olid selle maa valitsejad, kellele nad olid truudust vandunud. Eestlased ja lätlased ning nende kaotatud omariiklus oli seal kuskil taustaks.

    Vegesacki keel on ladus ja seda on ka tõlge. Agur Benno on ajaloolane ja eruohvitser. Teema hea tundmine koos tõlkijavilumusega on andnud peaaegu veatu tulemuse. Kahjuks pole tõlkeraamatus originaali fotosid, kuid seda arvatavasti tehnilistel põhjustel ja mitte soovimatusest need avaldada.

    1 Siegfried von Vegesack, Als Dolmetscher im Osten: ein Erlebnisbericht aus den Jahren 1942–43. Mit 12 Bildern nach Aufnahmen des Verfassers. Verlag Harro v. Hirschheydt, Hannover-Döhren 1965.

    2 Regeni reaalkool kannab tema nime.

    3 Linnuse pildi leiab huviline Google’i kaardirakendusest.

    4 Siegfried v. Vegesack, Die Gesandtschaften Wolters von Plettenbergs an den Grossfürsten von Moskau in 1494–1497. – Baltische Monatsschrift, kd 75 (1913), lk 315–340.

    5 Alamate seisuste peksukaristus tänapäeva mõistes halduskaristusena kaotati tsaari ukaasiga 1904. aastal, kuid 1905. aasta revolutsiooni mahasurumise ajal peksti süüdistatavaid sellegipoolest, vastavalt sõjaseisukorra seadusele.

    6 Autori ea- ja korporatsioonikaaslane Max von zur Mühlen (1888–1946), kes õppis Tartus põllumajandust ja hiljem samuti Münchenis ning kellel oli rittmeistri auaste. Ta suri Nõukogude sõjavangilaagris.

    7 Nii juhtus ka Vegesacki noorema korporatsioonikaaslase, Rogosi (Ruusmäe) mõisa pidaja ja Vabadussõja veterani Sonderführer Guido von Glasenappiga (1897–1943), kelle tema vene ratsaeskadroni mehed enne partisanide poole üleminekut Oudova lähistel ära tapsid.

    8 Näiteks veidi Eestitki puutuvalt Otto von Bräutigam, So hat es sich zugetragen … Ein Leben als Soldat und Diplomat. Holzner, Würzburg 1968. Eesti keeles Peter Kleist, Mahamängitud võit. Välis-Eesti, Stockholm 1952 jt.

  • Olgem vahetud, non serioso

    ERKKI TERO

    Eesti Kontserdi ja ERSO kontsert „Tetzlaff ja Brahms“ 8. III Estonia kontserdisaalis. Christian Tetzlaff (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Mihhail Gerts. Kavas Sven Grünbergi sümfooniline pilt „Hoovused“ (2024, esiettekanne) ning Johannes Brahmsi, Claude Debussy ja Maurice Raveli muusika.

    Kirjule ja infoküllasele ajale omaselt on levinud võte haarata mitmekülgsete huvidega muusikakuulajaid ettekannetele, kus on tervikuks seotud pealtnäha määramatutes kaugustes asetsevad teosed, mille sidusus ja läbiv ühtsus saavutab ideeselguse alles kohapeal, kontserdi­saalis. Klassikalise muusika ligipääsetavus on meie kontserdielus tehtud kuulajaile väga lihtsaks: enamikule ettekannetele on piletid hõlpsasti saadaval, kontsertidele võib sisse hüpata otse tänavalt hetkeemotsiooni ajel või nautida otseülekandeid ja järelkuulamist ka Klassikaraadio vahendusel. Seekordne mikstuur tõi kokku viiulikunsti kuldrepertuaari kuuluva Brahmsi viiulikontserdi, Debussy ja Raveli koreograafilised sümfoonilised teosed, millele lisas tänapäevast tooni Sven Grünbergi verivärske sümfoonilise pildi esiettekanne.

    2023. aasta novembris tegi Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel Estonia kontserdisaalis Grünbergi 1988. aastal ilmunud plaadi „OM“ elava ettekande. Tookordne kihiline, uuele hingamisele toodud teos väärinuks lausa taassalvestust. Nüüd aga oli valminud Grünbergi esimene teos sümfooniaorkestrile, täpsemalt sümfooniline pilt „Hoovused“. Helilooja sõnul on vastava helikeelega teoste loomist takistanud nii tehnilise teostuse piirangud kui ka ainuautorina muusika kirjutamise ja esitamise eelistus läbi aegade. Perfektsionistina ja puhtalt omailma peegeldajana oli Grünbergil orkestriformaati sukeldumine kindlasti paras eneseületus, kuid muljete põhjal kinnitan, et koostöö ERSOga sujus üllatavalt hästi. Juba varem kõlanud sõnavõttudest on kõlama jäänud helilooja soov mitte külvata maailma juurde muusikalist segadust ja ärevust, vaid tonaalsust ja tuge, mis aitaks ka rasked ajad üle elada. Samuti on meelde jäänud tema mõte, et alati ei ole vaja luua midagi uut ja lammutavat.

    Viiuldaja Christian Tetzlaffi esitus mõjus ka esmakuulajale naelutavalt, just võimega kõnelda tänapäevaselt möödunud aegade kaudu.

    Seega ongi teosesse „Hoovused“ koondatud tänapäeva maailma positiivsete ja negatiivsete sündmuste konstantne virvarr, liikudes tasahilju kulgevast sissejuhatusest dramaatilise finaalini. Äratuntavalt kõlasid Grünbergi loomingut läbivad meditatiivsed pildid ning lausa otsesed laenud „Hingusest“, „OMist“ ja mitme filmi muusikast. Ehmatavalt lühikese (veidi üle 10 minuti) formaadi põhjal tekkis ülekuhjatuse moment, kus vihjed ja meeleolud ajasid kiirustades üksteist taga, jättes tulemuse küsimärgina õhku rippuma. Ja tõsi ta on: väga tumeda kõlaga jõudramaatika pole Grünbergile lihtsalt omane.

    Liikudes 145 aastat tagasi, Johannes Brahmsi ainsa viiulikontserdi juurde, sai kuulda juba tõelist viiulikunsti meistri­klassi, kui lavale saabus oma ala üks tuntumaid virtuoose Christian Tetzlaff. Brahmsi omaaegne teos sündis tormaka industrialiseerimisperioodi, Euroopa vastasseisude ja rahvuslike liikumiste ajajärgul ning oli romantilis-klassitsistlikus laadis muusikaliselt juba siis tagasi­vaatav, igatsuses kaunite aegade järele. Teravad ajad väljendusid ka muusikas, ennustades ette aina pöördelisemaid tulevikusündmusi. Omaaegsed helivõnked ei mõjugi nüüdisajas museaalsena: ümbritsev kaoselaadne sagin annab Brahmsi muusikale aina uusi võimalusi meie ellu sulandumiseks.

    Christian Tetzlaffi esitus mõjus ka esmakuulajale naelutavalt, just võimega kõnelda tänapäevaselt möödunud aegade kaudu. Mulle sümpatiseerisid tema intervjuus öeldud mõtted: pühkida interpretatsioone kattev paks tolmukiht, minna dünaamika ja improvisatsiooniga piiri peale, olla vahetu ja mittekeeruline – non serioso. Kõiki solisti voorusi ja iseloomustusi kokku lugedes oli hea meel, et laval ei olnud revolutsiooniliseks pakendatud klassikakeigar, vaid vaba kehakeelega musitseeriv solist. Õhtu ja ehk ka alanud aasta klassikaelamus sündis siin kindlasti.

    Kontserdi teine osa liikus ajas veelgi rohkem edasi, XIX-XX sajandi vahetuse impressionistlike, suisa eeldekadentlike muusikaliste hoovusteni: kõlasid Claude Debussy koreograafiline poeem „Jeux“ ehk „Mäng“ (1912) ja Maurice Raveli süit nr 2 koreograafilisest sümfooniast „Daphnis ja Chloé“ (1913). Sajandi­vahetusel moodi läinud tennisemängust inspireeritud „Jeux“ on algselt loodud lühiballetina, aga tänapäevase hi-tech-spordimaailmaga oleks seda teost tulutu sobitada. Pigem võis ette kujutada ammuseid flirtivat laadi maastikumänge, kus moodsa aja tennisepall oli lihtsalt käitumiskammitsais tegelaste suhtlusvahend. Niisiis on teose taustalugu isegi põnevam kui tulemus.

    Raveli „Daphnis ja Chloé“ tõi kontserdi­õhtu lõppu vaikse tuule­puhangu: see on armulugu ajast, kus igal sõnal ja žestil oli tuhat varjundit ja need jõudsid ka muusikasse. Kaht noort karjust tabavad küll peadpööritavad katsumused, aga kui algne kontekst kõrvale jätta, illustreerib teos vägagi ilmekalt Esimese maailmasõja eelset plahvatuslikku olukorda. Ajad ei ole muutunud ja just loodud ajatelg Brahmsist Grünbergini mõjuski ERSO esituses magnetiseerivalt.

    Ei aita siin AirPods Pro’d ega Spatial Audio – parima klassikaelamuse saab siiski ainult kontserdisaalis. Tuleb end kokku võtta ja tänavalt sisse astuda.

  • Seelikukandjate kõlade lõikuspüha

    LISANNA LAANSALU

    Eesti naisheliloojate konkursi lõppkontsert 8. III Mustpeade majas. Kammerkoor Voces Tallinn, dirigent Kristi Jagodin. Kavas heliloomingu konkursi lõppvooru pääsenud heliloojate (Katrin Aller, Viktoria Grahv, Sirje Kaasik, Merike Kulli, Pille-Riin Langeproon ja Triin Samuel) uudislooming.

    Naistepäeval kogunes käputäis publikut Mustpeade majja, kus selgitati välja naisheliloojate heliloomingu konkursi võitja. Novembri alguses kuulutas kammerkoor Voces Tallinn välja konkursi, kuhu saadeti 22 võistlustööd. Ettevõtmise eesmärk oli anda naisheliloojatele võimalus, et nende loomingut esitataks ja populariseeritaks, jäädvustada Eesti heliloomingut ning anda panus siinse koorimuusika arengusse.

    Žürii, kuhu kuulusid René Eespere, Riho Esko Maimets ja Lydia Rahula, valis saadetud teoste hulgast välja kuus. Kontsert osutus ühtlasi heliloomingu konkursi lõppvooruks, kus kanti anonüümselt ette Katrin Alleri, Viktoria Grahvi, Sirje Kaasiku, Merike Kulli, Pille-Riin Langeprooni ja Triin Samueli uudisteos.

    Konkursi aktuaalsus

    Mäletan, kui Triin Koch ütles kaks aastat tagasi Tartu Ülikooli kammerkoori juubelikontserdil, et meie oma naissoost heliloojate kooriloomingut on kahetsusväärselt vähe. Olukord sai Kochile ilmsiks, kui ta tahtis kontserdi­kava esimese poole kokku panna just naisheliloojate teostest. Naisheliloojate põhjendamatult vähesest esindatusest kontserdikavades on kirjutanud eelmisel aastal pikemalt ka Gregor Kulla.*

    Kooride püsirepertuaaris on naisheliloojatest peamiselt näha vaid Ester Mägi nime: temal on Miina Härma kõrval peaaegu ainsana väga kogukas koori­muusika portfoolio. Niisiis on naiste vähese esindatuse probleem koorimuusikas pigem seal, et enamikul naissoost heliloojatel on ette näidata vaid üksikud kooriteosed. Kui konkurss novembris välja kuulutati, siis leidis see dirigentide ja heliloojate vestlustes suure kõlapinna ning tekitas elevust.

    Žürii peapreemia sai konkursil kõige rohkem kompositsioonilist põnevust pakkunud teos „Su looriäär üle läve“, mille autor on Viktoria Grahv. Fotol on noor helilooja žürii liikmetega: Riho Esko Maimets, Lydia Rahula, Viktoria Grahv ja René Eespere.

    Kahemõtteline reklaamikujundus

    Veebruari algul tuli ühismeedias välja kontserdiplakat, millel on kujutatud kenas haldjakleidis tüdruk laua taga istumas. Mis saaks küll naisheliloojate puhul tabavam olla? Visuaali autor Janno Saft oli lisanud ka olulise detaili – tagurpidi noodi neiu ees. Viimane tekitas pulbitsevat huvi, missugune uus muusika on nüüd naistel valminud, kuid ühtlasi mõjus reklaam ka naisi alandavalt.

    Finaalteosed

    „Tantsima kutsub sind elu“. Laulupeolik ning kaheksandiktaktimõõdus kulgev laul käsikäes selge refrääniga oli koorile nauditav laulda. Teose tekst oli lauldud väga selgelt, kuid kohati vokaali arvelt. Esimese võistlusteosega tulid esile ka esimesed vokaalsed probleemid. Kammerkoor nimetab end poolprofessionaalseks kooriks, kuid siiski oli viiel sopranil kuue mahlaka aldi kõrval end raske balansseerida. Soprani vokaal jäi kõrgemas tessituuris taha ja kitsaks ning see segas nii rühmasisest kui ka üldist häälestumist.

    „Kaugete kuningate hääl“. Teose avavad kenad krigullikud harmooniad ning vahepeal sai esile tulla väga täidlase II aldi kõla. Teose keskel varjutasid kulminatsiooni tenori ja soprani omavahel kriipiv häälestumatus. Palju on teoses kasutatud m-häälikut, mis oli vaid poolel lauljatest avar ja volüümikas ning see andis kohe ka koori kõlas tunda.

    „Saalomoni ülemlaul II“ – žürii eripreemia. Intonatsiooniliselt väga keerukate käikudega üle valatud Katrin Alleri teose osa on koorile katsumus, millega saadi viisakalt hakkama. Tekkinud komplitseeritud harmooniaid oleksin tahtnud prooviruumis veel häälerühmade vahel dünaamiliselt ühtlustada, sest akordikõlades ilmnes ebaproportsionaalsust.

    Teos on eespool käsitletud lauludega võrreldes lühike (kaks ja pool minutit), konkursi miinimum oli kolm. Hiljem selgus, et tegelikult oli „Saalomoni ülemlaul“ kaheosaline teos, mille žürii ka esitamiseks välja valis. Kontserdil esitati koheosalisest teosest vaid teine. Komponist oli sellise lükke pärast üsna üllatunud, sest tema kunstilises taotluses olid need lahutamatud. „Isegi taktinumbrid lähevad edasi,“ sõnas ta mulle. [Helilooja esitas teose „Saalomoni ülemlaul“ kaks osa konkursile tõesti eraldi ja oli vahetult enne kontserti üllatunud, et kavas on ainult teine osa, kuid ei heida koorile tehtud valikut sugugi ette. – toim] Loodan, et teiste väljavalitud teostega sellisel kujul ümber ei käidud.

    „Unelaul“ – koori lemmiku preemia. Eesti üks vanemad regilaule on Kuusalus salvestatud Anna Paalbergi unelaul, mis lauliku esituses algab b-mollis laskuva tertsi käiguga. Triin Samueli koorilaul meenutas mulle kõlamise ajal sedasama rahvamuusikute seas ülipopulaarset unelaulu. Teos algas veidi muudetud sõnadega samade meloodiakäikudega pool tooni madalamas helistikus. Selles olid mitmed unelaulude tekstid justkui kokku sulatatud ning kirjutatud suure kulminatsiooni poole liikuvasse kooriseadesse.

    Teos tundus õpilaslikult meeldiv kuni lõpuni, kus hakati valjult sosistama veel kestva tertsikäigu saatel „Mina olen uni“. See mõjus kohatult ja ebavajalikult. Regilaulude kasutamisel ja eriti vaimupärandi tekstide kokkupanu korral tuleb olla kontekstiteadlik ja väga ettevaatlik. Eelmisest sajandist pärit võtteid, nagu sosistamine, tuleb kasutada kohaselt ja maitsekalt. Kui heliloojal ei ole olnud rahvamuusikaga kokkupuudet, siis soovitan pöörduda meie kirjandusmuuseumi väga abivalmite folkloristide poole, kes oskavad kindlasti stiilinõu anda.

    „Su looriäär üle läve“ – žürii peapreemia. Konkursil kõige rohkem kompositsioonilist põnevust pakkunud teose autor on Viktoria Grahv. Laul mõjus heliloomingu poolest meisterlikult, eri võtetega käsikäes vahelduvalt ja terviklikult. Selles teoses tuli aga kõige selgemini välja koori vokaalne puudus: soprani katkendlik kitsus kõrges tessituuris. Samuti oli rühma tutti-kohtades erinevate vokaaltehniliste lähenemiste pärast välja kuulda üksikuid eristuvaid hääli. Väga meeldiva üllatuse pakkus teose lõpus Kaarel Telgmaa väike soolo, mis pani loole meeldiva punkti.

    „Sirelite aegu“. Pärast kaalukat Grahvi teost ei pääsenud laul sirelite ilust publikus just eriti mõjule. Laul möödub lihtsakoelises armsuses, ilutsemises ja heasoovlikkuses. Teose lõpupoolel ilmnes aga muusikaliselt väga kenasti kujundatud kohti. Häälestumis- ja vokaalprobleemid tulid aga ikka ja jälle esile.

    Meesteta ei saa

    Ka naistepäeval ei saa naistele pühendatud kontsert mööduda ju meeste loominguta. Koori püsirepertuaari kuuluv René Eespere teos „Voces musicales“ kõlas koori esituses eelnevaga võrreldes viimistletult ja tasakaalustatult. Kontsert lõpetati kooride populaarmuusika valdkonda kuuluva Pärt Uusbergi lauluga „Mis on inimene?“. Dirigent Kristi Jagodin dirigeeris teost meeldivalt inspireeritult ning muusikat liigutavalt.

    René Eespere ütles kontserdi lõpus tabavalt, et meesheliloojate teosed repertuaaris olid kaks tõrvatilka meepotis. „Peaks olema naistepäev ja naisheliloojate muusika. Kas ma pean sellest järeldama, et Eespere ja Uusberg on kõige naiselikumad meesheliloojad, või milles asi oli, et me siia kavasse sattusime? Aga suur tänu ettekande eest.“

    ***

    Kammerkoorilt Voces Tallinn ei ole ma varem vokaaltehnika poolest nii lihvimata esitust kuulnud. Kas prooviperioodi planeerides ei oodatud mõne laulu puhul sellise raskusastmega partiisid? Igal juhul on esiettekanne alati heliloojale oluline sündmus ning loodetavasti on poolprofessionaalne kollektiiv nüüd edaspidi plaane tehes targem. Siiski on tagasi vaadates rõõm ettevõtlikkuse üle, et selline konkurss üldse korraldati ning (ka uutele) heliloojatele kirjutamisvõimalus anti.

    * Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.

  • Erakordselt suur annus ellerlikkust

    AARE TOOL

    Sten Lassmanni klaveriõhtu „Kodumaised viisid“ 7. III EMTA suures saalis. Kavas Heino Elleri (1887–1970) „Liblikas“ (1935), „Muusikaline hetk“ fis-moll (1915), „Fauni tants“ (1917), „Karjase laul“ (1917), „Põhjala neid“ (1919), prelüüdide II vihik (1920), klaverisonaat nr 2 (1939-1940), kuus pala klaverile („Eesti süit“, 1946), „Episood revolutsiooniajast“ (1917), klaverisonaat nr 4 (1957-1958) ja „Eesti tants“ (1934). Kontserdile eelnes Heino Elleri kogutud klaveriteoste terviksalvestise esitlus EMTA kammersaalis.

    Liblikaefektiks (või liblikatiiva efektiks) nimetatakse kaoseteoorias seda, kuidas ka kõige väiksemad muudatused alg­andemetes võivad põhjustada ettenägematult suure erinevuse lõpptulemuses. Nagu täheldas 1960. aastatel piltlikult matemaatik ja meteoroloog Edward Lorenz, piisab mõnikord vaid liblika tiiva­löögist, et maailma teises otsas vallanduks selle õhuvõnke tagajärjel orkaan.

    See, et Sten Lassmann valis Heino Elleri pala „Liblikas“ oma mahuka ellerliku klaveriõhtu avalooks, on niisiis mõneti sümboolne. On ju omad „liblikatiiva löögid“ mängus selleski, et ta on olnud pikka aega pühendunud just Heino Elleri klaverimuusika uurimisele, mille tulemusena sai hiljuti täies mahus teoks pianistliku elleriaana terviksalvestis üheksal CD-l.

    Sten Lassmanni enda tõdemusel algas üheksa plaadini viinud lugu õigupoolest 1938. aastal Londonis, kui Heljo Sepp (1922–2015), Heino ja Anna Elleri õpilane, võitis peapreemia Briti Nõukogu korraldatud konkursil. Võiduga käis kaasas stipendium kolmeks õpingu­aastaks Londonis Kuninglikus Muusika­akadeemias, ent 1939. aasta sügisel vallandunud sõda paiskas plaanid segi. Eesti NSVs kujunes Heljo Sepast see-eest Elleri klaverimuusika tegus eest­kõneleja. Britid polnud aga vahepeal oma tõotust unustanud: õpinguid, mis Sepal toona pooleli jäid, valiti Londonis ligi seitsekümmend aastat hiljem jätkama Sten Lassmann. Sellega oli asi otsustatud: temast pidi saama elleriaan.

    Lassmanni plaadisarja eelmistest väljaannetest on olnud juba üksjagu juttu nii meil kui ka välisajakirjanduses. Repertuaar on jaotatud nii, et tuntumad ja kaalukamad teosed on igal plaadil vaheldumisi obskuursematega. Nõnda leidub alati mõni „kõrvauss“, aga ühtlasi ka niisugust, mis aitab ette kujutada ellerliku loometee kujunemislugu ja käänakuid. Üheksale plaadile tagasi vaadates on see lähenemisviis olnud ainuõige.

    Nagu niigi mahukast ja nõudlikust Elleri-kavast olnuks vähe, esitas Sten Lassmann kuulajate pealekäimisel veel peaaegu poole tunni jagu lisapalu.

    Londoni plaadifirma Toccata Classics üllitatud plaadisari pole ju sugugi mõeldud vaid eesti elleriaanidele, vaid ka neile, kellele kõik Eestiga seonduv näib kui paras eksootika. Seepärast oli vaja võita kuulaja tähelepanu juba sarja esimese, 2011. aastal ilmunud plaadiga, millel on talletatud Elleri loomingu säärased võtmeteosed nagu prelüüdide esimene vihik (1914–1917), tokaata h-moll (1921), „Kellad“ (1929) ja sonaat nr 2 (1939-1940). Ellerluse põhijooned võõbatud, sai hakata järgmiste plaatidega lisama pildile varje ja varjundeid.

    Pinge püsib ka üheksandal plaadil. Suure osa sellest hõlmab Elleri loomingu varane varia, igasugused väikesed tempo di marcia’d, valsid ja lüürilised meeleolupalad. Nendesse lugudesse ei peaks sugugi suhtuma nii, et nad on salvestatud pelgalt väljaande kompromissitu terviklikkuse huvides. Mõni kuulaja võib nende seast leida just oma ellerliku lemmiku, sarnaselt sellega kuidas Arvo Pärdi loomingust tellitakse soovikontsertidel kõige rohkem „Ukuaru valssi“. Lõppude lõpuks pole ju ka „Kodumaine viis“ muud kui üks niisugune juhuslik meeleolupala, millele on saanud osaks järelpõlvede eriliselt pateetiline tundevarjund.

    Üks on see, milliseid tundeid äratab Eller Eestis, teine aga see, kuidas tajutakse tema muusikat mujal. Seetõttu on alati põnev lugeda välisajakirjanduses ilmunud plaadiarvustusi, kus Ellerit püütakse võrdluste varal „kodustada“. Inglaste kõrvus kõlab Elleri maalähedane helimaaling mõneti kui Frederick Delius või Ralph Vaughan Williams; mainimata ei jäeta muidugi ka Griegi, Sibeliuse, Debussy, Rahmaninovi, Skrjabini või Prokofjevi loomingut. Samavõrd kerge on öelda, kelle moodi Eller ei olnud. Skrjabini stiil võis olla küll eeskujuks, aga säärast egofuturistlikku enesehävitust ja ekstaasini küündivat sisemist põlemist Elleri muusikast eriti ei leia. Samavõrd läks Ellerist mööda orientaalne eksootika ja antiigiteema (erand on küll pala „Danse du Faune“), nagu seda võib kohata näiteks poolaka Karol Szymanowski puhul. Võrrelda Elleri klaveriloomingut muusikalise päevikuga on paljude palade intiimsust silmas pidades vägagi tabav, seda enam et päevikupidamise juurde kuulub ka teatav endasse süüviv eskapism.

    Siiski jääb tõsiasjaks, et Elleri tähtsust mõistab vaid see, kes tunneb eesti kultuuri­loo kulgemise rütmi. Selles, et Ellerit on hakatud tunnetama ehteestilikuna, väljendub ühtaegu nii tema loominguline kordaminek kui ka traagika. Modernistlik närv ilmnes Elleri loomingus juba varakult, Esimese maailmasõja ajal loodud prelüüdide I vihikus. Kui 1920. ja 1930. aastatel teenis Eller endale modernisti (või toonases kõnepruugis impressionisti) loorberid, siis mitte eesmärgiga kanda Eestisse „enam euroopalist kultuuri“, vaid hoopis selleks, et murda ise välja Eesti kitsastest oludest Euroopa avarustele. See tal toona paraku ei õnnestunud. Selle asemel sai Eller 1940. ja 1950. aastatel tunda omal nahal ehedat nõukogulikku absurdi. Elleri loomingus kätketud „suur lugu“ on sellest, kuidas jääda kainelt iseendaks tingimustes, kus aeg ja olud on seadnud väljavaadetele piiri.

    Sten Lassmanni plaadisari on viimase paarikümne aasta üks huvitavamaid muusikalisi ettevõtmisi ja klaveriõhtu EMTA suures saalis lõppakordina igati selle vääriline. Kel kõrvus helisemas plaatidel kuuldud interpretatsioon, tajus kontserdiolukorras veelgi joovastavamat virtuoosset hoogu. Nagu niigi mahukast ja nõudlikust Elleri-kavast olnuks vähe (sh sonaat nr 2 ja nr 4!), esitas Lassmann kuulajate pealekäimisel veel peaaegu poole tunni jagu lisapalu. Sellest mängust piisas, et pöörata saalis ka kõige tuimem inimeseloom jäägitult Elleri usku. Kodune töö on igaühele teada: võtta kätte ja kuulata läbi üheksa CDd. Nõuannet järginule saab osaks (pianisti enda sõnu kasutades) „erakordselt suur doos ellerlikkust“.

  • Öö ku(u)lub lõpmatusse

    KÄRT KELDER

    Näitus „Kellele kuulub öö?“, peakuraator Karin Leivategija. Eesti Rahva Muuseumis 17. II 2024 – 24. II 2025.

    Väljapaneku „Kellele kuulub öö?“ keskmes on Eesti avalik ja poolavalik linnaruum hämaral ajal. Peakuraator Karin Leivategija on selle kohta öelnud, et tõenäoliselt on tegemist maailma suurima seda teemat käsitleva näitusega. Mahukat väljapanekut saab pidada pretensioonikaks, kuna ööd on esitletud mitmest vaatepunktist.

    Näitus on jaotatud mõtteliselt kaheks osaks: ERMi galeriis näeb Eesti linnaöö ajalugu ning muuseumi fuajees ja keldrikorrusel temaatilisi installatsioone. Etteruttavalt ütlen, et kui tahta kõik ruumid korralikult läbi käia, jääb kahest tunnist väheks.

    Kus on linna kuumim koht?

    Galerii on jaotatud omakorda kolmeks ruumiks koos kahe lisaruumiga. Näitus kulgeb kesk- ja varauusajast 2000. aastate alguseni. Esimeses ruumis kinnistub tõdemus, et kui ajad muutuvad, siis inimeste olemus seda ei tee. Pimedust (ja seeläbi ka ööd) on kardetud tõenäoliselt aegade algusest saati ja kuna öös on asju, on võimuorganid alatasa püüdnud ööelu oma kontrolli all hoida. Nii saab siin näiteks teada trahvidest neile, kes kella üheksasest õhtusest öörahust kinni ei pidanud. 1460. aastal pandi vangi majateener Bartel, kes jooksis öösel maskiga ringi ja lõi inimesi. 1550. aastal pidi Jurgen Antfelt maksma ühe marga, kuna ööbis linnast väljaspool. Öövahid pidid aga vahipostil laulma saksakeelset viisijupikest kindlal kellajal tõestamaks, et on ärkvel.

    Hämara aja kirjeldamise juures torkab näitusel silma valgustuse tagasi­hoidlikkus. Teksti lugemisel peab galeriis appi võtma telefoni taskulambi, mistõttu tekkis mõte, et kui tegemist on taotlusliku valikuga, miks mitte anda näitusekülastajatele kätte vahendid, millega nad saaksid hämarates kohtades paremini lugeda.

    Tõsi, esimese ruumi lõpus vaatab küll vastu suur valgusti, kuid seda hoopis eksponaadina tehasekultuuri käsitlevas osas, mis viib külastaja nii eelmise sajandi alguse Eesti vabariigi kui ka tänapäeva linnaelule lähemale. Siin lisanduvad teemadena tuttavad probleemid, nagu „lustipulber“ (mõnuained), alkohol ja „linnukesed“ (seksitöötajad), mille kohta saab lugeda omaaegseid ajaleheväljavõtteid. Need on näituse üks huvitavamaid eksponaate: ei ole sõnalist kureeritust, vaid ajastu vaimu ning öö paheliste külgede otsene peegeldus.

    Nõukogude ajale on pühendatud pigem vähe ruumi, kus saab lugeda tol ajal kehtestatud keeldude, taksojuhtide ja disko kohta. Kui kureerimisest juba rääkida, siis hakkab silma teksti kordumine eri teemade juures. Osaliselt kinnistab see mõtet ööst kui aastasadu paheliseks peetud ajast, teisalt jätab aga õhku küsimuse, kas teemad võinuks ehk siduda hoopis mineviku ja oleviku vahel sarnasusi leides. Kui lugesin taksojuhtide kohta, kellel polnud Apple CarPlayd, Google Mapsi või muud tehnoloogilist vidinat orienteerumiseks, hakkasin mõtlema, et ma pole enam ammu näinud, et autojuhid leiaksid linnas tänava või asupaiga mälu järgi üles. Uudishimu pole aga kuhugi kadunud. Kui vanasti olid taksojuhid põhiinformaatorid, kes pidude asupaiku teadsid, siis tänapäeval olen mitmele juhile ise selgitanud, miks olen juba viies või kümnes, kes palub end mingisse kõrvalisse asukohta ära visata. Miks mitte suvel proovida, paluda taksojuhil end linna kuumimasse kohta viia? Äkki läheb täppi?

    Seksitöö ja peokultuur

    Näituse teises, Eesti iseseisvuse taastamise järgset aega käsitlevas ruumis saab näha populaarsete ööasutuste galeriid: baarid, restoranid, klubid jm. Ajastu hõngust annavad taas aimu ajaleheväljavõtted, mis peegeldavad juba pealkirjadega 1990ndate mahlakust ja metsikust: „Striptiis hamburgeriletil“, „Taksomaffia Tallinnas“, „Tundmatu viskas kauplusesse pommi läbi korstna“. Mäslevat ja lääne poole pürgivat riiki iseloomustab relvakapp ning märge, et klubisse minnes ei tohi relvaga siseneda. Vitriinist vaatab vastu AK-47, mille keegi klubi Parlament külalistest oli kappi unustanud.

    Peokultuurile pühendatud ruumis saab lugeda nii eestiaegse kabaree kui ka RETi reivide kohta, samuti tolle ajastu ühest metsikumast Vibe-peost.

    Seksitööle, mille kohta on õnneks viimastel aastatel negatiivse alatooniga artiklitele lisaks arutlevamaid kirjutisi ilmunud, on pühendatud eraldi pisem ruum. Seksitööd käsitletakse pigem selgitaval kui hukkamõistval toonil ning videost saab kuulda naistöötajate vastuseid küsimustele nende ameti kohta. Videos ilmneb nii eesti- ja venekeelsete töötajate vastuste kui ka klientide eesti- ja venekeelsetesse töötajatesse suhtumise erinevus.

    On tähelepanuväärne, et seksiteenust ostnud meeste tsitaadid pärinevad aastast 2007. Kas 2023. või 2024. aastal võiksid olla klientide põhjendused samasugused? Eriti mis puudutab väidet, et seksitöötajat on endale lubada odavam kui naisepidamist? Kas ainult mina loodan optimistlikult ja naiivselt, et ühiskonna suhtumine on mingi protsendi võrra muutunud? Nõuame ju naistele võrdseid tingimusi ja palku, leiame ühiskonnana, et naine ei peaks sõltuma kellestki teisest kui iseenda soovidest ja vajadustest. Üha rohkem räägitakse patriarhaalse maailma kontekstis vajadusest iganenud soorolle murda ning et ka meestel on vaja oma tunnetest rääkida. Tsitaadid kinnitaks justkui vastupidist.

    Kui näitusest kaks kolmandikku liigub narratiivses joones, siis galerii viimane ruum on teemakeskne. See on pühendatud peokultuurile ning siin on infot tihkemalt kui eelmistes tubades. Lugeda saab nii eestiaegse kabaree kui ka RETi reivide kohta, samuti tolle ajastu ühest metsikumast Vibe-peost. Oma koht on ka legendaarsetel baaridel nagu Tartu Zavood, mille melu salvestust saab kuulata kõrvaklappidest. Kuna Nõukogude aega ja taas iseseisvat Eestit käsitlevates ruumides on juttu nii diskost kui ka reivikultuuri algusest, tekkis küsimus, kas ajastute asemel polekski võinud kogu näituse teemapõhiselt üles ehitada. Ööelu on niivõrd lai teema ja praegu jäi mõni alapeatükk väljapaneku teemarohkuse tõttu vähem silma (näiteks sõda öösel) või siis kippus korduma (muusikapeod).

    Peoruumist võib kiigata vaata et liigagi osavalt ära peidetud kõrvaltuppa, kus saab vaadata Kadri Nikopensiuse ja Rebeka Põldsami lühifilmi „Lillade õuduste öö“. Lühilinateoses esinevad mitmed tuntud kohalikud LGBT+kultuuri eestkõnelejad. Film laveerib 1930ndate ja tänapäeva, kabaree, BDSMi ja drag’i vahel. Tsiteerides Kaisa Ling Thingi bluusiloo sõnu: „See juhtus, et sa Pätsu ajal. Vaikiv aeg. Veel polnud jõudnud tulla valge laev. Kui saabus tõekuulutaja. Seksuoloog. Kes homodelgi lubas olla vaikselt koos. Kui Magnus Hirschfeld laval avas suu ja Estonia ja Vanemuine õhkas „Veel!“. Eesti rahva huvi oli suur, sest teemaks olid armastuse eksiteed ja seksualiteet ja kriminaliteet ja kurikalduvuslikud huvid, ka kolmas sugupool ja identiteet.“ Ööelu, sealhulgas LGBT+sõbralikud klubid, on alati olnud olulised selle kogukonna inimeste jaoks. See on sfäär, kus saab päevased maskid minema heita ning tunda ennast omade seltsis hästi ja turvaliselt.

    Nüüdisaegse klubikultuuriga haakub enim näitusegaleriist väljas paiknev installatsioon „Leitud ja kaotatud“, kust leiab Anastassia Tšerkassova dokumentaalfilmi pea poolteist aastat Põhja-Tallinna tööstuskompleksis tegutsenud Uue Loomingu Majast (ULM). See video võtab kenasti kokku subkultuuri märksõnad: kogukond, vabadus, turvalisus, muusika. Infoboksist ja selle kõrval asetsevalt tahvlilt leiab nimistu baaridest ja klubidest, mis on märgi endast maha jätnud, kuid nüüdseks suletud. Klubikultuur on Eestis kohati hapras seisus.

    Kuna näituse galeriis oli juttu öö ohtlikkusest, paneb veidi imestama, et klubikultuuriga seoses pole arutletud selliste ka tänapäeval tavaliste ohtude üle nagu ahistamine või homofoobia, ega puudutatud mõnuainete teemat või räägitud kahjude vähendamisest ööhaldjate näitel. Narkootikumid on konfliktne teema, kuid kui näituse põhiruumis on juba algus „lustipulbritega“ tehtud, võinuks ju teema taas tänapäeva tuua ning käsitleda seda umbes nii, nagu seksitöö ruumis – otsest seisukohta võtmata.

    Näituse galeriist väljaspool pole enam tegemist narratiivse kulgemisega, vaid erinevate installatsioonidega, mis suhestuvad tänapäevaga otsesemalt. Põhisaalist väljudes otsisin konkreetset ruumi ning seda alguses leidmata hoidsin silmad lahti kõikvõimalikele viidetele. Seetõttu jõudsingi treppidest alla minnes Piibe Kolka, Élisabeth de Bézenaci ja Natalie Marri installatsioonini „Ma kajan“, aga mu kaaslastel jäi see paik üles leidmata. Ööelus võib ära eksida, see on mõistetav, kuid mõned viidad, mis juhataksid kunstiliste väljenduste asupaikadeni, oleksid kindlasti abiks.

    Keldrikorruse õhulisus on põhisaali inforikkusele kontrastiks. Klaasseina taga paiknev magamistuba peegeldab öö hubasust, ruumi lõpuosas on värvilised WC-kabiinid ja jukebox, mis viitavad avaliku-privaatse ruumi piiridele. Kunstiliselt osutub huvitavamaks põhikorrusel paiknev installatsioon festivalist Bling. Dekoratsioonide värvirohkus, jõulukalendrilaadsed kapiuksed koos sisuteksti, fotode või esemete ja tehnoloogiliste lahendustega demonstreerivad selle kogukonna mängulisust ürituste ja festivalide korraldamisel. Kuigi võiks küsida, miks just see subkultuur on näitusel põhjalikumalt lahti seletatud, on Bling hea näide sellest, kuidas püsivam kogukond üles ehitada. Eestis on alati häda, et inimesi on vähe.

    On inimesi, kes eelistavad ööd

    Kohati tundub ka tänapäeval, et kui 1990ndate alguses toimusid esimesed peod vanalinna keldrites, siis nüüd on vaja lisaks muusikale ja keskpärasele helisüsteemile panustada ka dekoratsioonidesse ning üles ehitada täiesti uus või privaatne maailm. Vanad baarid jäävad tolmu koguma, sest nüüdisajal ei piisa alati pilsnerist ja vana kooli puitmööblist, mida saab näitusel nostalgiliselt vaadata Andra Rahe fotogalerii vahendusel. Tema pildistatud Tartu ööelu tõi taas meelde Anders Peterseni fotod Hamburgi sadamabaarist Lehmitz, mis on olnud ka fotograafi inspiratsiooniallikaks. Kuigi Peterseni kaamera ette sattusid enamjaolt madrused ja seksitöötajad, siis Rahe fotodelt vaatab vastu omamoodi täidetud vaikus või endisaegne öine melu õlleklaaside, kõhukate meeste ja puidust sisekujundusega. Vana kooli lokaale elustavad värvikad kirjeldused Paavo Matsini sulest.

    Ööelu on üha enam käsitletud teema, alates selle turvalisusest, kultuursusest ning lõpetades transpordiga. Klubikultuur tähistas mullu kolmekümnendat eksisteerimisaastat, eelmise aasta lõpus sulges aga uksed legendaarne kontserdi- ja peopaik Sveta Baar ning küllaltki samal ajal asutati Eesti Ööelu Liit, et rääkida avalikult piirangutest, mis ööelu patiseisu asetavad. Sõitma on hakanud ööbussid ning elu käib ka hämaruses. On inimesi, kes eelistavad ööd, ning ka neid, kellele meeldib päevane aeg rohkem. Kuigi hämaruses võib nii mõndagi juhtuda, on ööl palju inimestele õpetada. Meenub vestlus tehnoklubi Tresor asutaja Dimitri Hegemanniga, kes kirjeldas mulle Berliini ööelu enne ja pärast müüri langemist. Sellest vestlusest jäi kõlama mõte, et öö on aeg, mil inimesed saavad end vabalt tunda ja mõtteid vahetada. Nendest kohtumistest võib sündida midagi uut ja inspireerivat.

    Kellele siis kuulub öö? Loodetavasti mitte neile, kes sellele pidevalt reegleid ja piiranguid peale suruvad. Pigem tahaks loota, et öö kuulub loomingulisusele, mida demonstreerib ka kõnealune näitus. Teema laiahaardelisuse tõttu kipub kohati tekkima tunne, et öö ku(u)lub lõpmatusse. Teemade kitsendus või kokkupõimimine ei teeks näitusele paha, kuid on tänuväärne, et hääle on siin saanud erinevad loojad ning käsitlemist vajavad teemad.

  • Loe Sirpi!

    Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad 2023

    Jan Kausi „Imelik peegel“

    Siegfried von Vegesacki „Tõlgina idas. Jutustus aastatest 1942–1943“

    Eesti naisheliloojate konkursi lõppkontsert

    Kaisa Ling Thingi naistepäevatuuri „Rind ette!“ kontsert

    Eesti Kontserdi ja ERSO kontsert „Tetzlaff ja Brahms“

    Sten Lassmanni klaveriõhtu „Kodumaised viisid“

    näitus „Kellele kuulub öö?“

    näitus „Tasakaalus(t väljas). Näitus märkamisest ja meelerahust“

    Esiküljel Endla teatri näitleja Nils Mattias Steinberg. Foto Priit Loog

  • ,

    Tartu Kunstimuuseumis avaneb Eesti esisürrealisti Ilmar Malini näitus

    Ilmar Malin. Kõnelus maaga. 1987

    Alates 16. märtsist on Tartu Kunstimuuseumis avatud sürrealismiteemalisse programmi kuuluv näitus „Ilmar Malin. Igaviku hõõg”, mis toob vaatajani valiku teoseid Eesti esisürrealisti Ilmar Malini iseäraliku käekirjaga loomingust.

    2024 tähistatakse saja aasta möödumist ühtaegu nii sürrealismi kui ka Ilmar Malini sünnist. Neile tähtpäevadele pühendatud näitus „Ilmar Malin. Igaviku hõõg” keskendub kõige pikemale perioodile Malini loomekarjääris. 1960. aastate keskpaigas toimub kunstniku loomingus murrang, mille järel ta pühendub sürrealismile ja esile kerkib talle iseloomuliku käekirjaga kujundikeel. Seda iseloomustavad suured kontrastid – ühes kompositsioonis kohtuvad hõõguvad kumad, pimedad tühimikud, hetk ja igavik, bioloogilised mikro-struktuurid ja kosmiline avarus.

    Sürrealismi uueks luues ühendab Ilmar Malin oma loomingus huvi alateadvuse vastu ja kaasaegse teaduse avarduvad horisondid. Lisaks mõnedele kunstniku tuntumatele maalidele pakub näitus võimalust tutvuda teostega, mida pole varem avalikult eksponeeritud.

    Kuraator: Mae Variksoo

    Näitus jääb avatuks kuni 21.07.2024.

    „Ilmar Malin. Igaviku hõõg“ kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi. Näitus on osa Tartu Kunstimuuseumi korraldatud laiemast näituseprogrammist „Sürrealism 100“, mis on pühendatud sürrealismi manifesti 100. juubelile. Näituseprogrammi kuuluvad veel Tartu Kunstimuuseumis eksponeeritavad Kris Lemsalu isikunäitus „DONATELLA. Elukeeris“ ja Eesti karikatuurikunstile keskenduv „Initsiatiiv altpoolt. Eesti 80ndate karikatuur“. Lisaks avatakse 4. aprillil Eesti Rahva Muuseumis rahvusvaheline näitus „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood …“.

     

     

     

     

     

     

Sirp