Toeta
Otsi

Laurits Leedjärv

  • Kinos Sõprus jätkub “Eesti filmi salatoimikute” sari

    Kino Sõprus

    Kinos Sõprus jätkub ürituste sari “Eesti filmi salatoimikud”. Seekord on uurimise all Leida Laiuse film “Ukuaru”.

    Milles peitub Elle Kulli sarmi saladus? Kuidas saab raamatust film? Milline on Lembit Ulfsak ekraanipartnerina? Milleks peab valmis olema filmikunstnik?

    See kõik selgub 20. aprillil  kell 13 kinos Sõprus, kui „Ukuaru” toimikut avavad näitlejanna Elle Kull, stsenarist Mats Traat ja filmi kunstnik Halja Klaar.

    Vestlust juhib Kadri Naanu.

    Pärast vestlust saab näha ka filmi ennast.

    Filmitutvustuseks: Jälgides noore eesti maanaise Minna julget eneseteostust sotsiaalsete ja isikliku elu raskuste kiuste, heidavad filmi autorid väljakutse virisevale, kibestunud ellusuhtumisele. Film jälgib Minna elusaatust kuni Suure Isamaasõja puhkemiseni. Filmi helilooja on Arvo Pärt, operaator Jüri Garšnek. Osades Elle Kull, Lembit Ulfsak, Velda Otsus, Jüri Järvet, Helene Viir, Oskar Liigand, Antanas Barcas, Malle Koost.

    Piletid (hinnaga 4 eurot) müügil Piletilevis ja pool tundi enne ürituse algust kinos Sõprus.

  • Välispoliitika jääb teiste varju

    Toomas Alatalu

    Piiriülestes ettevõtmistes on alati oluline lahenduse pakkumine positiivse eeskuju kaudu. Sestap jääb vaid imestada, miks näiteks Eesti hoiab vaat et saladuses siinse soome kultuurinõukogu valimist mullu maikuus. Loogika on ju lihtne: kui ühel vähemusrahval on võimalus n-ö siinpool piiri organiseeruda, siis miks ta ei saa seda teha teispool piiri? Rääkimata tehtus kätketud veelgi olulisemast sõnumist: kultuurinõukogu valimisega tõestati, et Eesti vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus ikkagi töötab, ehkki kohalike venelaste nimel rääkima harjunud seltskonnad väidavad kümnendat aastat vastupidist. Teade soome kultuurinõukogu valimise (14. ? 16. V 2004) kohta avaldati aga vaid kahes maakonnalehes ja seda teistele riikidele eeskuju andvat edusammu Eesti vabariigi rahvuspoliitikas polnud kirjas soome-ugri rahvaste kongressil levitatud propagandamaterjalides.    

    Mainitud valitsuskomisjoni poolt lähikuudeks kavandatu (allakirjutanu on kuulanud ka selle esimehe Paul-Eerik Rummo selgitusi) tõstab paratamatult küsimuse meie meeste mõttelennu piiratusest, sest pea kõik ettevõtmised teatud ajaloo lehekülgede õiglase mõistmise vaimus peavad silmas vaid Eesti-Läti-Leedu osalust. Jääb mulje, et me oleme teadlikult otsustanud jääda Vaira Vīķe-Freiberga kontinentaalse haarde varju. Seda kontrastsemalt on mõjunud mitme Eesti juhtpoliitiku viimaste kuude kilgatused: oi, meil on ju selles küsimuses liitlane Poola näol. Tegelikult teeb Poola president sama, mida Läti president ? aga mis sa teed, kui pole kombeks lätlasi kiita!?

    Arnold Rüütli ja Valdas Adamkuse otsus Moskvasse mitte minna on küll kõva sõna, ent muu maailm pöörab ? ehkki asjad on omavahel seotud ? selle asemel tähelepanu hoopiski Läti presidendi läkitusele koos kinnitusega, et ta läheb Moskvasse. Võib muidugi rääkida eriarvamustest Kadrioru ja välisministeeriumi vahel, ent kujunenud olukord peegeldab nii või teisiti ammu teada vajakajäämisi Eesti välispoliitika tervikpildis ja selle kavandamises.

    Rohkem kui kümme aastat kestnud jäärapäine pürgimine Lääne-Euroopa riigiks (vt 21. I Sirp) tähendas paratamatult (eeldatavast) väiksemat tähelepanu Ida-Euroopa vastu. Välispoliitikas paraku ei saa ainult ette ja paremate lahenduste ja piirkondade poole vaadata, vaid tuleb ka minevikuga arvestada, kuni sellega seotud probleemid on lahendatud. Sestap pidanuks koostöö või siis vähemalt teatud sammude koordineerimine Balti riikide ja teiste Ida-Euroopa riikide vahel olema alati midagi enesestmõistetavat. Paraku kõneleb palju vastupidisest. Kui isegi Eesti vabariigi ministritest koosnev komisjon peab piisavaks vaid Eestis, Lätis ja Leedus toimunuga ära seletada Teise maailmasõja algust Ida-Euroopas (1939-40), siis on see tegelikult toimunu põhjendamatu pisendamine ja enda positsioonide teadlik  nõrgendamine. Molotovi-Ribbentropi paktis oli ju ikkagi mainitud kuut toona eksisteerinud NSV Liidu piiririiki (Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia). Venemaa tänast ühekülgset propagandat (rääkigem vaid Teise maailmasõja lõpust ja mitte sõnagi selle algusest!) arvestades olnuks igati omal kohal mainitud kuue riigi avaldus seoses MRP sõlmimise 65. aastapäevaga. Seda ei tehtud, ehkki ootamatult tekkis selleks igati soodne olukord, sest johtuvalt Varssavi 1944. aasta ülestõusu aastapäevast tõstis Poola valitsus augusti algul täie teravusega küsimuse hinnangust nii Stalini kui Churchilli (ei avaldanud piisavalt survet Stalinile, et Punaarmee läinuks ülestõusnuile appi) käitumisele toona. MRP 65. aastapäeva kasutas suure poliitika tegemiseks vaid Läti president?

    Poola kaasalöömise väärtus võitluses Teise maailmasõja õigesti mõistmise asjus sai Balti riikide poliitikutele selgeks alles veebruaris 2005. Tuletaksin meelde, et Ida-Euroopa tänane peategija Euroopa Liidus ja NATOs ? Poola hakkas 2001.-2002. aastal end üha sagedamini määratlema Balti riigina (nii nagu 1920ndatel, mil oli viis Balti riiki ? Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola), mis pidanuks silma jääma Eesti välisministeeriumile eriti meelepärastes Läänemere maade Nõukogus ja Põhjamaade Nõukogus (mille koostööpartnerite hulka kuulub samuti Poola). Kahjuks ei jäänud. Nii ajasid kolm Balti riiki veel pool aastat oma ajaloolist tõde taga ja seda igaüks omaette ning ka Poola ajas taga oma ajaloolist tõde, kuni nende teed ristusid.

    Kokkuviijaks oli Venemaa, kes pingutas selgelt üle Jalta konverentsi (4. ? 11. II 1945) 60. aastapäeva tähistamisega.  9. mail Moskvasse sõitmise-mittesõitmisega niigi tähelepanu orbiiti sattunud Balti riigid püüdsid mitte meenutada seda Teise maailmasõja järgset maailma ümber jaganud konverentsi, ehkki põhjust oli enam kui küll: Peterburis on valmis Zurab Tsereteli hiigelskulptuur Stalinist, Churchillist ja Rooseveltist, mis pidi paigutatama Krimmi. See kutsus esile pahameele Jaltas, Kiievis, Moskvas, ent mitte… näiteks Tallinnas. (Kaks nädalat tagasi otsustati, et kolmik pannakse püsti hoopis Volgogradis).

    18. veebruari Venemaa välisministeeriumi kommentaaris teatati üheselt, et Jalta konverentsi eesmärgiks oli ?tugeva, vaba ja demokraatliku Poola loomine?. See tõi kaasa poolakate, k.a Poola presidendi Aleksander Kwasniewski terava reageeringu. Muu hulgas tegi Kwasnewski Euroopa Parlamendile ettepaneku anda hinnang Teise maailmasõja tagajärgedele Ida-Euroopas. Nii astuski Poola ühte rivvi Balti riikidega, kes juba mõnda aega on üritanud muule maailmale tõestada, et Teise maailmasõja tulemusena tekkis ka uus okupatsioon, sest üks totalitaarsetest re?iimidest jäi püsima.

    Poolakate uus aktsioon langes ajaliselt kokku Läti presidendi alustatud ponnistusega teadvustada lääne juhtidele Ida-Euroopas sõjajärgselt tekkinud eriolukorda ja seda ka president George Bushile. Igal juhul teatas  USA president kolm päeva enne kohtumist Putiniga oma soovist selgitada viimasele Balti presidentide eriarvamust II maailmasõja tulemuste kohta. Putin jõudis samuti enne tippkohtumist anda märku, et valdab teemat, ent kukkus intervjuus Slovaki televisioonile MRPd õigustama kui NSVL huvide ja julgeoleku tagamiseks ettevõetud sammu. Tippkohtumise järel ajas Putin õnneks (Bushi mõju?!) juba teist juttu ? tuleb suhtuda ?austusega nende Baltimaade inimeste arvamusse, kes leiavad, et II maailmasõja lõpp on seotud riikliku iseseisvuse kaotamise tragöödiaga.?

    Mõistagi ei saa neid sõnu pidada vabanduseks ajaloolise ülekohtu pärast ? asi, mida Moskvalt ammu oodatakse (kui meenutada, et Saksamaa hakkas Ida-Euroopa ees vabandama 1970. a ja Jaapan Hiina ees 1972. a). On kindlalt teada, et Jeltsin vabandas Katõni tapatalgute pärast Poola ees 1993. aastal ning väidetavalt ka t?ehhide ja ungarlaste ees. Putini puhul on teada tema käik Mannerheimi hauale, mida peetakse lepitus?estiks.

    Tänavuste sündmustega ühenduses tasub teada Kremlis 17. II kõlanud Putini vastust Ungari peaministrile Ferenc Gyurcsanyle, kui too oli tänanud Nõukogude armeed Ungari vabastamise eest fa?ismist. Putin ütles, et ?me ei unusta ka teisi meie ühise ajaloo lehekülgi, ei unusta 1956. aastat.? ?Olen veendunud, et suudame arendada meie suhteid sel moel, et see enam kunagi ei kordu.? Võib öelda, et see arusaam koos ?teatud Baltimaade inimeste arvamuse austamisega? on hetkel lagi, mida ajaloos halba tehtu pärast vabandamiseks lubab endale Venemaa tänane president.

    Ometi võib sellele lisa oodata, sest märts andis mõnegi huvitava arengu juurde. Ukraina president Ju?t?enko on tänaseks oma Moskvas viibimise toonud ?paarilt tunnilt 9. mail? üle sootuks 8. maile, ent sama kaalukaks tuleb pidada ka tema mõttemõlgutusi nende ukrainlaste austamisest, kes viimases ilmasõjas sõdisid sootuks teisel rindel (ja kellest enamus on pärit Lääne-Ukrainast, mis tagas Ju?t?enko valimise presidendiks). Veelgi kaugemale läks 18. märtsil Moldova president kommunist Vladimir Voronin, kes andis korralduse maksta juubeliraha nii võitjate kui ka kaotajate poolel sõd
    inutele. Ring sai n-ö täis: Teise maailmasõja lõpu kohta on sõna võtnud kõik Molotovi-Ribbentropi pakti ohvririikide juhid (sõjaaegset seisu arvestades kõneles Moldova president ka Rumeenia nimel). Kõik iseseisvalt, ent kahtlemata julgust saatusekaaslaste käikudest ammutades ja nii, et maailm märkas. Lõpptulemusena on kõik omamoodi kenasti välja tulnud. Samas, säärast asjade seisu teket Ida-Euroopas oli ju võimalik ette näha! Tulemus võinuks ju selgelt olla parem.

    P. S. Moskvasse ei lähe ka Jaapani peaminister Koizumi (mäletatavasti oodati veebruaris tulutult Putini Jaapanisse sõitu, mis võinuks anda Venemaa-Jaapani rahulepingu koos mõnede Kuriili saarte tagastamisega Jaapanile.)

    P. P. S. Eeloleval suvel ja sügisel jõuavad kätte uued Teise maailmasõja aegse ja järgse ajaloo mõistmisega seotud ümmargused daatumid. Neist lähim on USA aseriigisekretäri Sumner Wellesi kuulus 23. VI 1940 Balti riikide okupeerimise mittetunnustamise deklaratsioon.

  • Hea muusika heast südamest

    Toomas Velmet

    Nii oli pealkirjastatud ERSO heategevuskontsert Tallinna lastehaigla toetuseks ja see toimus 17. XII Estonia kontserdisaalis, dirigendipuldis Olari Elts. Kui puldis on Elts, siis võib mürki võtta, et programm on huvitav ja mõtestatud. T?aikovski Sümfoonia nr 1 g-moll op. 13 ?Talveunelmad?, kontserdi peateos, ei ole mängukavas kuigi sageli mitmel põhjusel. Esiteks on ju autoril veel viis sümfooniat ja nende seas ka IV, V ja VI sümfoonia, millised on ju iga dirigendi ja ka orkestri meelisteosed. Teiseks on noore T?aikovski 13. oopus hästi mahukas, vormiliselt äärmiselt keerukas ja ka meeleolult selline pastoraalne unelm ilma selgelt karakteriseeritud konfliktita ning seda probleemsem interpretatsiooniliselt.

    Kindlasti on sümfooniat varemgi Eestis esitatud, kuigi ei meenu konkreetsemalt, kelle poolt ja millal. Ka väike küsitlus kuulajate ja orkestrantide hulgas andis sama tulemuse. Ju siis eelmised ettekanded ei olnud liiga märgilised või ei ole juhtunud lihtsalt kuulama.

    T?aikovski nägi oma esimese sümfooniaga palju vaeva. Loodud 1866. aastal ja üsna põhjalikult parandatud 1874, ilmus Jürgensoni kirjastuselt 1875. aastal lõplik variant, kus algsel kujul on ainult kolmas osa Scherzo. Ning selles lõplikus redaktsioonis toimus ettekanne aastal 1883 Moskvas ja 1886 Peterburis, seega pea kahekümneaastane teekond kirjutuslaualt lavalaudadele. Selleks ajaks oli autori loomingu hulgas juba neli sümfooniat ja ?Manfred?.

    Esimese sümfoonia kujundite ring on küll programmiliselt suunatud talvisele loodusele, kuid täis autori isiklikku suhet ja kindlasti mitte illustratiivne. Vist on õige, kui arvan, et kandma jääb teise osa programmiline pealkiri ?Sünge maa, udune maa?. Eltsi ja ERSO ettekandes oli just see osa braavot väärt, kus hetkekski ei hägustunud selle osa keerulise vormi piirjooned. Osa vorm on aga nii keeruline, et tasub siinkohal ära tuua. Niisiis on tegemist sonaadivormiga, mis on läbi põimunud rondolikkusega, ja seal on olemas topelt kolmeosalise või kolme-viieosalise vormi elemendid. Sellistele järeldustele on tulnud vormianalüüsi spetsialistid, mis küll ei vähenda ega suurenda teose muusikalist väärtust.

    Eltsil on iga järgmise tulemisega midagi uut tagavaraks. Seekord üllatas ta allakirjutanut just vene muusika pastoraalse hinge tabamisega nii manuaalselt kui mentaalselt. ERSO reageerib Eltsile enamasti adekvaatselt, seekord vahest pisut ettevaatlikult ning see puudutab otseselt skertsot (Allegro scherzando giocoso), mille tempo remark partituuris ütleb, et kaheksandiknoot = 160. Kes seda nüüd täpselt mõõtis, aga mulje jäi aeglasem ja lõbusus (giocoso) kukkus välja pingutatult. Muidu kenasti meeldejääv ettekanne tekitas järgmise mõttekäigu, et millest nii sümpaatsel paaril kui Elts ERSOga võib selline kerge kramp tekkida. Kas perfektsionistist dirigendi nõudlikkus ületab orkestri võimekuse või on jõulukuu koormus muusikute võimete piiril? Pigem viimane, sest esimene lihtsalt ei ole vastuvõetav.

    Kontserdi teine pool jätkus programmiliselt vokaalteostega: Samuel Barberit ?Knoxville: 1915. aasta suvi? ja Richard Straussi ?Kolm püha kuningat hommikumaalt?, solist noor sopran Sinéad Mulhern Iirimaalt. Kui Barberi põneva teose ettekandel sai selgeks Mulherni sümpaatne materjal ja kõrgprofessionaalsed ametioskused, siis Straussi esitus lõi ausalt öeldes päris pahviks. Siin oli üllatavalt vabalt tulvavat häälevõimsust ja enam ei tundunudki, et diapasooni madalam osa ei kanna piisavalt. Tekkis suur huvi võimekat vokalisti meil veel mitmeid kordi nautida. Jään lootma, et Elts ja ERSO tulevad vastu kuulajate tungivatele soovidele ja meile seda võimaldavad.

    Kontserdi lõpuks kanti selleks hästi sobivalt ette Erich Wolfgang Korngoldi (1897 ? 1957) ?Beebi serenaad?. Maailm on avastanud Korngoldi ja toonud selle Viinist pärit imelaps-helilooja kontserdilavadele. Elu viis ta 1934. aastal Hollywoodi ja standardiseeris tema käekirja sealsete nõuete kohaselt. Aga kaks Oscarit filmimuusikas on ka tulemus. Kontserdipublikule on hindamiseks toodud nüüd sellelt autorilt palju muudki, nende seas teenivad tunnustust näiteks T?ellokontsert ja Sonaat viiulile ja klaverile ning veel mõndagi sümfoonilises ja kammer?anris. Viieosaline ?Beebi serenaad? on heakõlaline ja kergesisuline meeleolumuusika, mis sobis suurepäraselt seekordse ERSO kingituskontserdi lõpunumbriks.

  • Tartu Linnaraamatukogu tähistab Eesti filmi 100. juubelit

    Katrin Maimik

    Kõigepealt “Karu süda” ja seejärel “Vigastest pruutidest Idioodini” 

    Tartu Linnaraamatukogus tähistatakse Eesti filmi 100. sünnipäeva 13. aprillil kell 17 algava pika filmiõhtuga, mille külaline on režissöör Arvo Iho filmiga “Karu süda”. Viis päeva hiljem, 18. aprillil kl 16 avatakse raamatukogus filmiaastale pühendatud näitused “Vigastest pruutidest Idioodini: kirjanduse ekraniseeringud Eesti filmis” ja “Eesti filmiplakat 1960test kuni 2000teni”. 

    Filmiõhtul 13. aprillil näidatakse linnaraamatukogu saalis Arvo Iho 2001. aastal valminud filmi “Karu süda”, mis põhineb Nikolai Baturini samanimelisel romaanil. Filmile eelneb kohtumine filmimeeskonna liikmete režissöör Arvo Iho ja kunstnik Silver Vahtrega. Vestluses osaleb filmi meedias analüüsinud TÜ semiootikaprofessor Peeter Torop. 

    “Karu süda” on film noorest mehest Nikast (Rain Simmul), kes eneseteostuse teekonnal alustab põnevat kütielu Siberi taigas. Algselt 3tunnise mängufilmi ja 6osalise teleseriaalina planeeritud “Karu süda” jõudis lõpuks ekraanile 2tunnise kinoversioonina ja oli valmimise hetkel Eesti kõige kallim film. 

    Arvo Iho on filmioperaator ja -režissöör, kes sai filmihariduse Moskvas. Tema tuntuimad filmid operaatorina on “Tuulte pesa” ja “Ideaalmaastik”. Režissööridebüüdi tegi Iho Leida Laiuse kõrval filmiga “Naerata ometi”. Üks Arvo Iho tuntuimaid filme on “Ainult hulludele ehk halastajaõde” (1990) Margarita Terehhovaga peaosas. Iho on Eesti filmiõpetuse alusepanijaid ning õpetab tänagi Balti Filmi- ja Meediakoolis filmirežiid ja operaatoritööd. 

    18. aprillil avatav näitus “Vigastest pruutidest Idioodini” annab ülevaate umbes sajast kirjandusteose ainetel valminud Eesti filmist.Esimene kirjanduse ekraniseering “Vigased pruudid” valmis 1929. aastal. Filmiajakirjanike valitud sajandi 10 parimast eesti filmist koguni seitse põhinevad kirjandusteosel. Lisaks raamatutele ja filmitutvustustele on näitusele välja pandud mõned filmistsenaariumid, Tootsi ja Kiire kostüümid ning palju muudki. Näitusele teeb sissejuhatuse kirjanik ja stsenarist Toomas Raudam. 

    Näitusel “Eesti filmiplakat 1960test kuni 2000teni” on eksponeeritud 16 erinevatest aastakümnetest pärit filmiplakatit. Esindatud on kunstnikud Alfred Saldre, Ants Säde, Ülo Emmus jt. Kommentaari näitusele kirjutas Silver Vahtre, kes on ennekõike paljude teatriplakatite kunstnik. Siiski  on koostöös Ignar Fjukiga valminud plakat filmile “Metskannikesed”, mida võib näitusel uudistada. Plakatid on trükitud jäigale re-board materjalile ning lähevad linnaraamatukogust rändnäitusena edasi Tartu maakonda, Võrru ja Põlvamaale. 

    Filminäitused on linnaraamatukogus avatud 19. maini. Järgmine filmiõhtu tuleb kirjandusfestivali Prima Vista vabaõhukinos 11. mail, kaks kohtumis- ja filmiõhtut on planeeritud sügiseks.

  • jukebox – kuuekümnendad – the everly brothers

    Vello Salumets

     

    Everly vennad, 1937. aastal sündinud Isaac Donald ja kaks aastat noorem Philip, moodustasid enne biitlite võimuletulekut rock’n’roll’i ajastu ühe menukama lauluansambli. Nad olid Buddy Holly kõrval kesksed kujud rock’n’roll’i nn valges harus. Everlyte ajastut pole siiski mõtet mõõta vaid hititabelite ja plaadimüügi järgi, kuna nende meloodiaist tulvil suurepärane ansamblilaul oli eeskujuks ja uurimisobjektiks paljudele hilisematele duodele nagu John Lennon ja Paul McCartney, Simon & Garfunkel, Peter & Gordon, aga ka ansamblitele The Beach Boys, The Byrds, The Hollies ja The Mamas & The Papas.

    Kui Little Richardi hääl kraapis nagu raspel, siis Everlyte kooslaul sahises kui peen liivapaber. Phil laulis veidi kõrgemalt, sametiselt võrgutavalt, Don jälle pisut madalamalt ja kähedamalt. The Everly Brothers näitas kuulajale, et rock’n’roll ei pruugi tingimata olla lärmakas ja brutaalne, vaid ka pehme ja meloodiline, kuid siiski erinev kliistrisarnasest mooride-vaaride lööklaulust. Everlyd ülistasid oma lugudes armastust sama põikpäiselt kui Buddy Holly. Mõni võib küll väita, et need palad ei erinenud milleski traditsioonilistest Tin Pin Alley šlaagritest. Võib-olla vormilt mitte, küll aga energia ja võtete poolest. Everlyd ei projitseerinud armastust taevasse, vaid see oli just praeguse hetke asi. Nad otsekui objektiveerisid armastuse, tehes sellest aate või idee. Oma lauludes olid nad unistajad, kes ei ajanud taga ideaalnaist, vaid pigem ideaalset vahekorda.

    Everlyd ei lõõritanud uhkeldavalt mõnest lehtsabast ega nuuksunud ingli järele. Nad laulsid kas siis avalikult solvununa või energiliselt võidukana sellest tähtsaimast inimsuhtest. Nende usus armastusse ei olnud naiivsust, see oli täis sitket elastsust ja nõtkust. Everlyd näitasid oma järeltulijatele, et tõeline bänd on alati midagi enamat kui üksikute osade summa. Kui Don ja Phil laulsid, polnud tulemuseks enam kaks, vaid kolm!

    The Everly Brothersi karjäär ei alanud juhuslikult. Nende kodulinnas Brownis tuntud kantriartistidest vanemate õlul olid kohalikus raadiojaamas igahommikused pooletunnised saated, kus koos isa-emaga tuli stuudios istuda ka lastel. Kui Don sai seitsmeseks, oli temalgi pühapäevahommikuti oma veerandtunnine raadiosaade “The Little Donnie Show”. Kui 1950ndate algul murdis sisse televisioon, öeldi Everlytele tööleping üles. Muusikast nakatunud Don ja Phil otsustasid pakkuda oma andeid kantrimekas Nashville’is. Algus ei tõotanud midagi head. Siis aga tuli appi poiste isa Ike, kes tundis produtsendist kitarristi Chet Atkinsit. See lubas vendasid tutvustada Archie Blayerile, kes oli just avanud New Yorgis uue plaadifirma Cadence ning otsis uusi talente. Blayer sõlmis 1957. aastal Don ja Phil Everlyga plaadilepingu ning pakkus esiksingliks laulu “Bye Bye Love”. Juttude järgi polnud see lugu seni kolmekümnele artistile kõlvanud. Everly vennad aga niisugust luksust endale lubada ei saanud ja nii purgitatigi see abielupaar Felice ja Boudleax Bryanti kirjutatud üllitis vastuväideteta. Lõpptulemusena jõudis singel Billboardis 2. ja Briti tabelis 6. kohale.

    Pärast esimest õnnestumist paluti Bryantidel kirjutada Everlytele uusi laule, järgmiseks plaadistuseks pakkusidki nad välja “Wake Up Little Suzie”. Suzie-laulust kujunes suurhitt, mis tõusis 1957. aastal nädalaks Billboardi tippu. See oli The Everly Brothersi esimene nn neiuhitt, mida edaspidi jätkasid sellised menupalad nagu “Claudette”, “Take A Message To Mary” “Poor Jenny”, “Lucille” ja “Cathy’s Clown”. Lauluautoritest Bryantidest, saidki nüüd vendade n-ö õukonnaheliloojad. On kokku arvestatud, et Everly Brothersi 18miljonilisest plaadimüügist on 11 miljonit sellised, kus peal Bryantide kirjutatud hitid.

    The Everly Brothersi uus üllitis “All I Have To Do Is Dream” oli taas pärit Bryantide sulest ja esitajad on seda nimetanud üheks oma tähtsaimaks salvestiseks. Hoolimata sellest, et juttude järgi olla autorid kirjutanud pala valmis 15 minutiga. Oli kuidas oli, kuid singel vallutas 1958. aasta kevadel USAs neljaks ja Inglismaal tervelt seitsmeks nädalaks poptabeli tipu. Laulu populaarsusest räägib seegi, et “All I Have To Do Is Dream” on olnud mitmete artistide esituses tabelihitt neljal aastakümnel.

    Pärast sellist edu tundus, et nendele suurepäraselt laulvatele vendadele pole enam miski võimatu. Veel samal aastal sai The Everly Brothers kuldplaadi singlite eest “Problems” ja “Bird Dog”. Aasta hiljem aga kullati üle singlid “Take A Message To Mary”, “(Till) I Kissed You” ja “Let It Be Me”.

    Koos Everly Brothersi eduga hakkasid aga ilmnema probleemid Cadence Recordsiga. Tüli põhjuseks oli, teadagi, autoritasu, mis vennaste meelest polnud piisav. Kui filmitootja ja plaaditootmisega algust teinud hiigelkontsern Warner Brothers pakkus Everlytele kümneks aastaks miljonidollarilist plaadistuslepingut, polnud mõtlemiseks pikalt aega ja The Everly Brothers kirjutas sellele alla. Loomulikult oodati vendadelt otsekohe superhitti, kuid see oli üpris raske tulema. Don ja Phil salvestasid uues firmas kaheksa laulu, kuid vaid “Cathy’s Clown’ist”, otsustati avaldada singel. Pikisilmi suuredu oodanud Warner Bros. selle ka sai: “Cathy’s Clown” vallutas 1960. aastal USAs viieks ja Briti tabelis seitsmeks nädalaks poptabeli tipu. See oli popmuusika ajaloos esmakordne, kui üks plaat oli samaaegselt nii Billboardi kui Briti tabelis esikohal.

    Ent 1960ndate algul hakkas publiku huvi duo vastu raugema. Vaid mõned nende singlid jõudsid tabeli esikümne hulka. Languse põhjusi oli mitmeid. Esiteks tuli vendadel süüa pool aastat kroonuleiba, kuid veelgi hullem tagasilöök tuli 1963. aastal Inglismaa turnee ajal, kui Don Everlyt tabas närvišokk ja Phil pidi tuuri üksi lõpetama. 1960ndate keskel oli The Everly Brothers juba selles staadiumis, et pidi vastu võtma igasugused pakkumised, pubidest koolipidudeni välja.

    1970ndate algul sõlmisid Everlyd uue lepingu RCAga, kuid come back sai kurva lõpu, sest Phil Everly viskas 1973. aastal ühel esinemisel kitarri põrandale puruks ja kadus lavalt. Don aga teatas publikule, et The Everly Brothers suri juba kümme aastat tagasi ega esine enam kunagi.

    Vennad sukeldusid sooloprojektidesse ja hakkasid teiste artistide tarbeks laule kirjutama. Murrang saabus 1983. aasta sügisel, kui Everlyd astusid duona Londoni Royal Albert Halli lavale. Sellest esinemisest valmis topelt-LP “The Reunion Concert” ja videosalvestis. The Everly Brothers kõlas taas selliselt kui 25 aastat tagasi. Lauluharmooniad olid lihvitud viimase peale ja ansambli kuulus akustiliste kitarride sound oli täpselt sama kui alguspäevil. Oli see nostalgia? Loomulikult. Kuid peab nõustuma ka kriitik Tim Rice’iga, kes kirjutas plaadiümbrisele järgmised read: “See album on rohkem kui üks suurepärane kontsertsalvestis. See on plaat mõnusast õhtust, kus kaks andekat Kentucky poissi meenutavad sõpradele ja fännidele, miks nad on kaks kõige rohkem mõjutusi andnud lauljat XX sajandil.”

    1983. aastal kanti The Everly Brothers Rock’n’roll’i Kuulsuste Halli nimekirja. Pärast seda salvestasid vennad kolm stuudioalbumit. “EB 84”, esimese tootis The Everly Brothersi suur austaja, inglise rockabilly-staar Dave Edmunds. Singlina avaldati pala “On The Wings Of A Nightingale”, mille autoriks Everlyte teine suur fänn Paul McCartney, kes on nimetanud vendi tabavalt: Foreverly Brothers.

     

     

  • Kas sõnadest saavad teod?

    Valle-Sten Maiste

    Teie reaktsioonid kriitikale on sageli olnud keskmisest tundlikumad. Ministriametis saaksid aga inglidki tümitada. Kas suudate tasakaalu säilitada?

    See on täiesti ülekohtune hinnang. Olen tegelikult väga paksu nahaga. Ma ei tunne ennast meedia praegustest hinnangutest eriti puudutatuna.

    Anvar Samost ja Hannes Rumm väidavad, et olite saates ?Olukorrast riigis? tehtud kriitikat valmis lausa rusikatega klaarima?

    Rumm ja Samost ei kuulu isikute ringi, kellele ma üldse vastaksin.

    On kardetud, et teete kultuuriministeeriumist propagandaasutuse. Alustaksin kaugemalt. Kuidas hindate linnaosalehti Edgar Savisaare ajal ja hiljem?

    Arvan, et linnaosalehti on vaja teatud infovahetuseks. See, et mõningad kodanikud püüdsid panna igasse lehte kolm oma pilti, on lihtsalt rumal. Meedia uurijana väidan, et sellel ei ole loodetud mõju. Oma piltide riputamist ja labast propagandat, mis neis lehtedes oli, võib pidada ainult kahetsusväärseks. Aga see ei ole ainult linnaosalehtede probleem. Sama häda kimbutab ka erakonnalehti ja nende propagandistlikkus näitab hoiakut.

    Kui olite valmis meedias tehtud kriitikat rusikatega õiendama, siis kas ei peaks kartma, et kui kriitika teis taas n-ö üle keeb, reageerite sellele võimupositsiooni kasutades?

    Seda probleemi ei ole. Ei kee siin midagi üle. See on nüüd tüüpiline näide, kuidas üks kommunikatsioon tekitab teise. Te tegelete pseudoprobleemiga. Ma ei taha absoluutselt midagi arutada Rummi ja Samostiga seoses.

    Teie suhtute ju Euroopa Liiduga ühinemisse poolehoiuga?

    Otse loomulikult.

    Mis tunne teil oli, kui Keskerakond tuli välja ambivalentse hoiakuga?

    Ei olnud mingeid erilisi emotsioone. Ma ei pidanud sellist käitumist isiklikult õigeks. Eestis aga nähakse erakondi natuke nagu sekte või kitsaid ideeparteisid. Tänapäeva erakonnad ühendavad kõikjal maailmas väga erinevaid inimesi. Suur erakond ei pea olema ühtemoodi mõtlevate inimeste kogu. On täiesti loomulik, et suur erakond koondab endas erinevaid vaateid. Siin ei saa rääkida mingist ideoloogilisest kriisist.

    Kas te ei karda, et teil tekivad Savisaarega samad probleemid, mille tõttu lahkusid erakonnast Kreitzberg, Tõnisson, Mikser, Õunapuu jt. On ju tegemist idealistidega, kes soovisid parimat?

    Need inimesed on mulle väga sümpaatsed. Minu arvates on see seik kahetsusväärne. Kui see minust sõltuks, siis mina kutsuksin nad tagasi.

    Paljudele teevad muret Keskerakonna seisukohad keele- ja kodakondsuspoliitika osas?

    Selles osas, mis puudutab keeleküsimuste liigset riigipoolset reguleeritust ja järelevalvet, näen ma laiemalt kogu tsiviilühiskonna probleemi. Mis puudutab kodakondsust, siis otsused, mis on kujundanud tänase situatsiooni, on tehtud 1990. aastate alul või keskel. See on demokraatia probleem. Inimesed, kes on maksumaksjad ja kellele laieneb riigivõim, peaksid olema ka selle võimu subjektid. Robert Dahli järgi ei saa ilma selleta rääkida demokraatiast. Muidugi on meil eripärane situatsioon, kuid on eestlaste ja mitte-eestlaste ülesanne leida viis, kuidas me koos elame. Mind on aidanud kasvatada venelanna, kelle mees oli valgekaartlane, kes hukkus Piirissaarel punaarmee vastu võideldes. Ideaalis on see minu nägemus siinsest muulaskonnast. Me võtame riiki liiga kitsalt. Maailmas on nation state ikkagi nende inimeste riik, kes elavad sellel territooriumil. Mina pean oluliseks, et need inimesed oleksid Eesti riigile lojaalsed, oskaksid eesti keelt ja tuleksid oma eluga siin toime.

    Koalitsioonileppe kultuuriosa tundub küll vaid kohatäide olevat? Kuid nagu omal ajal Paet, ei osalenud küllap ka teie selle koostamisel? Teie hiljem välja öeldud programm on ju võrreldamatult jumekam.

    Ei osalenud. Kuid ärge käsitlege lepet oma eelarvamusliku skeemi kohaselt. Ma ei näe selles leppes ühtegi kohta, mille puhul tahaksin öelda, et seda ei ole vaja või see on rumalus.

    Vastupidi, leppes lihtsalt pole midagi. Peale Eesti Rahva Muuseumi ehituse alustamise on veel neli-viis kultuuripoliitika juba ammust eesmärki ebakonkreetsel kujul. Võrreldes eelmise koalitsioonileppe kultuuriosaga on see täielik plank.

    ERMi ehitamisega tegelemine on siin majas juba käivitunud. Veab seda Anton Pärn. Ajaloolasena on raske ette kujutada, et meie rahvusliku pärandi säilitamiseks saaks ära teha veel midagi enamat kui selle ehituse läbiviimine.

    Aga kust te loodate leida raha? Kumu küll valmib, kuid võlg ja intressid on aastateks.

    Kogukond peab seadma endale prioriteedid ja on ka seadnud. Minge tänavale ja küsige eestlaste käest, kas ERMi on vaja. Olen nõus kihla vedama, et kümnest kaheksa ütleb, et on vaja.

    Siiski, mille arvelt? Kui küsida tänaval, kas pensionitõus või ERM, siis ei ole vastus enam kümnest kaheksa.

    Küsimus ei ole, kas seda või teist. Perekonnas ka ei ole nii, et üks või teine asi. Mõlemad on olulised asjad ja korraga tehakse mitmeid olulisi asju.

    Olete öelnud, et kultuuri rahastamise osakaal eelarves on langenud, ja lubanud sellesse pöörde tuua?

    Veel aastal 2002 oli kultuuri rahastamise protsent 4. Praegu on see 3,17. Mina lähtun ei millestki muust kui põhiseadusest, kus on kirjas meie riigi põhiline mõte ja ülesanne: rahvuse ja kultuuri säilimine ja arendamine. Kui me seda ei tee, pole millelgi mõtet. Mina tahan oma paksu keha jõuga (naerab) hakata seda asja lihtsalt suruma.

    On teil erakonna sees selleks toetus? Kas Savisaar on ka nõus kaasa suruma reaalse raha leidmisel kultuuri nimel?

    Mul ei ole ühtegi märki, et Savisaar oleks kuidagi negatiivselt meelestatud minu plaanide vastu. Olen täiesti kindel, et nii Savisaar, minu erakond kui ka teised erakonnad toetavad mind siin.

    Kas jutt käib 2006. aasta eelarvest?

    Jah. Ma väga loodan, et nii saab see olema. Kultuuri alarahastamine on olnud pidev. On väga konkreetsed asjad, mis tuleb lihtsalt ära lahendada. Alates sellest, et maakondade tasandil ja muuseumides pole inimestel arvuteid, kinovõrgu ülesehitamiseni välja. Meil on üks suur ettevõtte, mis kontrollib väga ulatuslikult kogu filminäitamise turgu. Probleemiks on kultuuritöötajate palgatase. Kui eelarve numbrid jäävad selliseks, nagu nad praegu on, ei muutu siin midagi.

    Kultuuriministrite seas on valitsenud konsensus selles, et oma plaane realiseeritakse Kultuurkapitali iseseisvuse vähendamise arvel. Kuidas teie sellesse suhtute?

    Ma ei taha mingil juhul seda, et haldusvõimu roll poliitiliste otsustuste tegemisel suureneks. Nüüdisaegne demokraatia on ikkagi osalusdemokraatia ja saavutatud kokkuleppe realiseerimine. ?veitsis seadustab parlament juba need kokkulepped, mis varasemates aruteludes on saavutatud. Ma arvan, et minister ei ole tsiviilühiskonnas see, kes kõike teab. Kogukond lepib kokku. Poliitik valib vaid prioriteedid. Kui haldusvõimu osa otsuste tegemisel kasvab, siis on see liikumine vales suunas.

    Kui kultuuri rahastamise langustrend ei ole 2006. aasta eelarves tõusuks pöördunud, kas tunnistate siis oma töö luhtaläinuks?

    Oleksin sellisel juhul äärmiselt kurb. Kuid ma ei ole allaandja.

    Kuidas te loovtööstust turgutada kavatsete?

    Pean silmas kõikvõimalikku kultuuriga seotud tootmist, alates pisikestest asjadest nagu rahvariiete tootmine ja kannelde tegemine valdades kuni show business?ini välja. Kuna me aga oleme väike rahvas, tuleb siin maksumaksja rahakotist peale maksta. Siin tuleb katsuda Euroopa Liidu raha sisse tuua, millega praegu on lood üsna halvad ja mis enne 2007. aastat ka ei parane. Teine asi on turgutada turgu. Paljud kinoga seotud arengud seisavad selle taga, et turg lihtsalt ei toimi.

    Asi jäi minu jaoks segaseks?

    See jääbki segaseks. Ma ei saa rääkida detailselt praegu. Meie majas ja majandusministeeriumis on käimas uuringud selles osas. Me peame looma omale pildi, milline on loovtööstuse osa SKTs ja millised on siin probleemid. Karla Agan meie ministeeriumist kirjutab antud
    teemal magistritööd ja juhib seda tegevust praegu. Mina püüan lihtsalt asja intensiivistada.

    Milles seisneb selle teie nägemuses eksisteeriva meediat reguleeriva organi erinevus tänasest Ringhäälingu Nõukogust?

    Tahan luua täitevvõimust sõltumatu organi…

    Kas praegune Ringhäälingu Nõukogu on sõltuv?

    Ei, ei ole, kuid siiski on pidevad probleemid sellega, et üks või teine tahaks justkui juhtida. Kuid põhiline mure on selles, et meil eksisteeriv regulatsioonimudel tekkis analoogtehnika ajastul, kus lainealad ja litsentsid olid suhteliselt piiratud. Nüüd aga kõikjal maailmas kanalite arv suureneb ja ühte asja reguleeritakse ühes ja teist teises kohas. See aga kanalite laienemise ajastul ei toimi. Küsimus on selles, et kõik need erinevad kohad panna ühe kontori alla. Selle kohta on muuseas olemas ka Euroopa Liidu direktiiv. Tahan luua organi, kus tegeletakse nii litsentside jagamise kui ka reklaamide pikkuse mõõtmise ja sisu seadustele vastamise kontrollimisega. Praegu on nii, et ühe asjaga tegeleb Kultuuriministeerium, teisega Ringhäälingu Nõukogu, kolmandaga sideamet.

    Uute juhtidega kaasnevad ikka kaadrimuudatused ja Keskerakonnal on oma ametkonna kaasamisel pikad traditsioonid kuni pereliikmete töölevõtmiseni välja.

    See on teie stereotüüpne käsitlus.

    Kas näiteks oma tütre ja selle poiss-sõbra töölevõtmine Savisaare poolt on see ideaal, mida te Robert Dahli tsiteerides silmas peate?

    Ma ei saa päris hästi aru, mida te küsite?

    Isegi Paet tõi sõber Urmas Klaasi Perioodika nõukogusse. Teile on sellised asjad absoluutselt võõrad?

    Mul puuduvad hetkel sellised kavatsused. Ma ei taha teeselda, et ma olen ilmatu tark ja orienteerun kõikidel aladel, et seejärel hakata luuaga pühkima. Ma ei tee nii. Olen aru saanud, et tegu on professionaalsete, oma ala armastavate inimestega.

     

  • Marje Taska installatsioon laieneb EKL aastanäituselt Vabaduse väljakule

    EKL

    Marje Taska installatsioon ”Pluralistlik kevadkülv” laieneb Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäituselt Tallinna Kunstihoones kirikukellade helina saatel linnaruumi – veel 15. aprilli õhtuni on kevadnäituse külastajatel võimalik odraseemnete pottidesse külvamisega üritusele kaasa lüüa. Paar päeva pärast kevadnäituse sulgemist, 19. aprillil kell 15.00, toimub installatsiooni jätk – suur odrakülv Vabaduse väljakule.

    ”Selle interaktiivse installatsiooni idee sai alguse kutsest osalema Kunstnike liidu kevadnäitusel ja mõtisklusest küsimuse üle: mis on kevad?
    Iga aastaga muutub kevad minu jaoks tähendusrikkamaks. Kas pole imetlusväärne, kuidas kogu loodus justkui varjusurmast üles ärkab ja kuidas eranditult kõik päikese valgusele ja soojusele reageerib ning elu poole pürgib!
    Soovisin selle tööga väljendada mõtet, kuidas meie, inimesed, suures plaanis kõik omavahel kokku kuulume, (tahame me seda siis või ei taha) ja üheks osaks sellest loodusest oleme.
    Minu jaoks on tähtis, et installatsioonil oleks mitu dimensiooni, mida annaks üha uuesti avastada. Kunstihoone avaratel akendel võrsuv oder on vaid üks installatsiooni dimensioon. Aknaklaasidel tõusev päike on teine, millest koorub välja energia jäävuse seadus. Inimeste soovid, mis on kirjutatud pliiatsiga seintele, on veel omaette dimensioon.
    Ja siis on tähtis ka see, mis sellest kõigest edasi saab. Mis juhtub edasi? Seda näemegi Vabaduse väljakul 19. aprillil, kui Kadrioru pargi juhataja Ain Järve käe all suur odrakülv teoks saab.”

    Marje Taska, kevad 2012

    Toetajad:
    Eesti Kunstnike Liit, Kadrioru park, Jaani kirik, Briban Invest (Rootsi).

  • Lõppes koorifestival “Tallinn 2007”

    Kaie Tanner, festivali korraldaja

     

     

    Enamik auhindu läks Eestist välja

     

    Festivali peavõit ehk grand prix läks Ameerikasse, Delaware’i Ülikooli Segakoorile (dirigent Paul D. Head). Mõneti oli see üllatav, sest sama koor jäi nii segakooride, vanamuusika kui kaasaegse muusika kategoorias teiseks. Kuid grand prix’l eelmiste voorude tulemusi arvesse ei võetud, konkurss algas nullist. Ning suur Ameerika segakoor (65 lauljat laval) oma rikkaliku vokaali, mitmekülgse kava ja emotsionaalsusega edestas siin selgelt oma konkurente.

    Rootsi meeskoor Svanholm Singers (dirigent Sofia Söderberg Eberhard) võistles samuti kolmes kategoorias ning saavutas esikoha nii kaasaegses kui vanamuusikas, nais- ja meeskooride kategoorias pidi aga tunnistama meie Ellerheina (Tiia Loitme) ning Revalia Kammermeeskoori (Hirvo Surva) paremust. Lundis resideeriv koor oli festivali koormatuim kollektiiv: neljapäeval esitlesid nad muusika- ja teatriakadeemias oma uut (viiendat) CDd Veljo Tormise muusikaga, laulsid festivali avakontserdil Estonias ning öökontserdil Mustpeade majas, reedel andsid lisaks konkursile kontserdi Gustav Adolfi gümnaasiumis ning pühapäeval sõitsid laulma Kuusallu. 20 suurepärase vokaali ja tehnikaga lauljat esitasid veenvalt eri ajastute muusikat, väikse väsimuse nais- ja meeskooride kategoorias kompenseeris tugev esinemine stiilikategooriates.

    Laste- ja noortekooride kategoorias esikoha saanud Austraalia Marryatville’i keskkooli noortekoor jättis sügava mulje oma värske ja emotsionaalse esinemisega. Koolilapsed laulsid keerulist muusikat fantastilise kaasaelamisega ning saavutasid väga hea tulemuse, jäädes konkursi finaalist vaid napilt välja.

    Väga suurt rõõmu tegi Tartu Ülikooli Kammerkoori hea tulemus: parim tulemus ja II koht kammerkooride kategoorias (esikohta välja ei antud). Koori dirigent Triin Koch pälvis žürii üksmeelse otsusega ka festivali dirigendipreemia. Minu arvates tuli tartlastelt ka parim kohustusliku laulu, – Poulenci “Trimor et tremor’i” ettekanne. Säravalt esinesid ka Eesti Lastekoor (dirigent Lydia Rahula) laste- ja noortekooride kategoorias ning Tallinna Kammerkoor (dirigendid Darja Pastušenko ja Aivar Leštšinski) vanamuusika kategoorias, mõlema tulemuseks hinnatav III koht – osales ju mõlemas kategoorias vastavalt seitse ja kuus koori.

    Rahvusvahelise žürii liikmete Gary Gradeni, Eri Klasi, Josep Pratsi, Marjukka Riihimäki ja Alfonsas Vildžiūnase hinnang festivalile oli kõrge, eriti tunnustavalt mainiti ära just osalenud kooride väljapaistev tase. Eestlase jaoks on sellel tunnustusel aga kaks otsa. Loomulikult on suurepärane, et laias maailmas tuntud ja nimekad koorid üle aasta Tallinna festivalile kokku sõidavad – see lisab nii meie riigile, linnale kui kultuurile oluliselt mainekujunduslikke plusspunkte. Samas pole meil kellelgi ilmselt hea meel selle üle, et enamik auhindu läheb Eestist välja. Ehk nagu üks festivalil osalenud koori dirigent ka väljendus: “Eesti kooridel pole Tallinna festivalil varsti enam midagi teha.”

     

     

    Meie kooridel on silmapaistvalt head dirigendid

     

    Seekordne festivalitulemus oli tõepoolest pretsedent – ainus kord, kus üle kolmandiku preemiatest on Eestist välja läinud, on seni olnud kõige esimene Tallinna koorifestival 1972. aastal. Siis said auhindu loomulikult vennasvabariikide koorid. Viimase 25 aasta jooksul oleme aga harjunud sellega, et suurem osa festivaliauhindu jääb siia, saame pärast igat konkurssi endale taas õlale patsutada ja tõdeda, et Eesti on koorilaulumaa.

    Loomulikult ei anna ühe festivali tulemused veel põhjust eriliseks ahastuseks, kuid mõtlema panevad küll. Eesti koorid, kes osalesid äsjasel festivalil, on kahtlemata kõik kõrgel tasemel ning vajaksid oma tegevuseks suuremat toetust, kui meie ühiskond neile praegu pakkuda suudab. Need, kes praegu auhindu võitsid, on väljapaistvalt tublid, kuid ka meie koorid, kes tulid napilt neljandaks või viiendaks, on oma edukust rahvusvahelisel areenil korduvalt tõestanud. Enamasti on selle tulemuseks (paremal juhul) lühiuudis ajakirjanduses, kuidas aga koor võidukate konkursside vahel hakkama saab, on nende enda asi.

    Eelmisest aastast tulnud riigitoetus noortekooridele ning mõnede omavalitsuste toetus oma territooriumil tegutsevatele kooridele (võtku kõik teised ka ometi Tallinnast ja Tartust eeskuju!) on suurepärane algatus – kui see vaid kõigini jõuaks! Ja seda enne, kui koori juht rahapuuduse tõttu tasuvama ameti otsib. Sest nagu ütles festivali žüriis Eestit esindanud Eri Klas: meie kooridel on silmapaistvalt head dirigendid.

    Ausalt, mul pole kahju Delaware’i Ülikooli Segakoorile 95 000 või Svanholmi meeskoorile 50 000 krooni auhinnaraha välja maksta. Aga pean pöialt, et järgmisel koorifestivalil “Tallinn 2009” läheks juba näiteks 40% auhinnafondist eesti kooridele. Ja seda mitte osalevate väliskooride väiksema arvu või viletsa taseme tõttu, vaid sellepärast, et eesti koorid on kahe aasta pärast veelgi paremad.

  • Kergitab kulmu

    Evi Arujärv

    Intervjuus Postimehele iseloomustas uus kultuuriminister Raivo Palmaru oma valdkonna ühe sihina loovtööstuse ideed: ?See tähendab kõike, mis on äris. Bisnises. Tehakse seda, mida turg tegelikult vajab.? ?Turul on väga palju positiivseid omadusi. Toetab vastutustunnet, innovatiivsust, paindlikkust. Loomulikult on turg ka amoraalne. Müüa võib kõike. /?/ Kastekannumehed koos tegijatega leiavad üles need murulapid, mida tuleks niisutada.?

    Kultuuritööstusest on kultuuriametnikud ja -tegijad ennegi kõnelnud. Seni on mõiste ulatuski udune. Kas kultuuritööstus on juba muistsest ajast eksisteerinud väärtuste ja tähenduste vahetus? Kõik klassikalised ja kaasaegsed tegevusvaldkonnad, millel loovusega tegemist? Kogu tänane kultuuri loomist ja müümist toimetav võrgustik, sõltumata institutsionaalsest ja majanduslikust alusest? Või tõesti majandusharu, mis varustab turgu teatud spetsiifiliste kaupadega ? puhas äri?

    Mida siis vajab turg tegelikult? Tegelikult on tahtega varustatud turg üsna mütoloogiline elukas. Turg ju ei vaja ega taha. Ärimehed või oma kauba müüjad tahavad kasu saada. See eeldab ökonoomset tootmist ja käivet. Kasu nimel turu ehk inimeste vajadusi kujundatakse ja luuakse ka uusi. Kõige odavam on uusi vajadusi tekitada, mingi vana vundamendi peale, mitte tühjale kohale. Vundamendiks on inimese kõige ?ürgsemad?, instinktiivsed, seksuaalsuse ja surmaga, ürgveetluse ja eksistentsiaalse ohutundega seotud soovid ja hirmud. Tõsine kultuuritööstus ehk showbiz võtab seda arvesse. Toode peab otse märki (seksuaalsust või surmahirmu) tabama. Seepärast on juhtival positsioonil meeletajude hierarhias kiireim ja võimsaim ? visuaalsus. Ideaalne kultuuritoode välistab ka pikaajalise ja/või kuluka tootmisprotsessi või spetsiifilised treeningud. See läheb kalliks. Lubamatu on ka traditsioonilist kõrgkultuuri sageli iseloomustav keerukas stilisatsioon või sõnumi ülimäärane ?salastatus?, keerukad kunstilised koodid. Varjatud või keeruliselt kodeeritud tähendusmaailmade asemel on eelistatud ühetähenduslikkus ja ürgsed kehalised tegevused. Turg ?tahab? standardeid, kiiret, odavat ja massilist tootmist. Muidu ei saaks ju rääkida kultuuritööstusest, vaid mingist näputööringist.

    Kultuur kõige üldisemas tähenduses on tähenduste ja sümbolite vahendamine ? iidne asi. Tänane, kõigile armas ja silmakirjalik loomevabaduse idee teatavasti ei luba siin mingit suunamist. Loojad loovadki täiesti vabalt. Hiljuti võitsid mitmetel filmifestivalidel preemiaid mõned filmid, mille ainestik oli üsna sarnane: kusagil hotellis kohtuvad nimetuna mees ja naine, et sotsiaalsetest ja moraalsetest köidikutest vabana armurõõme maitsta. Mõne aja pärast ?taasavastavad? nad endas isiksuse, siduva identiteedi ning sellega koos ka kannatuse.

    Edumeelsete kunstitoodete esmatasand teostabki seda, mida turg ?tahab?: ängistavast sotsiaalselt konstrueeritud ?isiksusest? vabanemine on kogu meelelahutustööstuse süvaprintsiip, alates ?mässavast? noortemoest ja lõpetades pornofilmidega. Selle, mida idealistlik loomevabaduse printsiip keelab, teostab sakraliseeritud ?turunõudlus? täna mängeldes. Ka meie kohalik kultuur kommertsialiseerub tasapisi ilma eriliste kontseptuaalsete ponnistusteta. Ja vastupidi, kogu kaubandusmaailm rakendab mängeldes esteetiliste väärtusmaailmade märke ja suhtlusmudeleid. Üleüldse: art is everywhere.

    Kui estetiseerunud kaubandus ja kommertsia­lisee­runud kunst niikuinii uksest ja aknast sisse tulevad, mis funktsioon jääb siis kohalikule kultuuritööstusele? Mis võimalused on riigil eelistada mingit laadi kohalikke initsiatiive, kui ühtsed ?suure turu? reeglid on ülimuslikud ja ka loomevabaduse idee ei luba sekkumist? Tegemist saab olla siis ehk mingite kaudsete ja üldiste loovuse toetamise süsteemidega, mis ei orienteeru kiirele majanduskasule. Aga sel juhul on tegemist doteerimist nõudva ettevõtmisega ja sõna ?kultuuritööstus? on kuidagi ebaadekvaatne. Küsimusi jätkub. Ju selgub edaspidi, missugused murulapid vajavad kastmist. Ja kas kultuuritööstus on mõeldud üleüldise loovuse ergutamiseks, kollektiivse katarsise jaoks, riikliku siseprodukti kasvatamiseks või hoopis selleks, et grupp kasuahneid aktiviste ?maksumaksja? raha mütoloogilise turunõudluse päratute lõugade vahele kühveldama pääseks. Lõppsiht ongi tähtsaim.

  • Erakordne portselani- ja moenäitus Palmse mõisas

    Ungari Instituut

    Reedel, 4. mail kell 14.00 avatakse Palmse mõisas Ungari kuulsaima ja vanima portselanimanufaktuuri Herendi ja moedisainer János Héjja ühisnäitus moešõuga „Kuningate portselan ballikleidil”.

    2006. aastal esitleti Héjja esimest Herendi portselanist inspireeritud kollektsiooni, milles ta kasutab manufaktuuri serviisidel tuntuks saanud dekoratsioonimotiive. Sellest ajast saati valmivad neil igal aastal uued kleidid. Palmses esitletav näitus annabki ülevaate sellest 6 aasta pikkusest koostööst. János Héjja moesalong alustas oma tegevust 1990. aastal ja tegeleb põhiliselt pulma- ja peorõivaste disaini ja õmblemisega. Moedisainer ise on oma kleitide kohta öelnud, et tema soov on muuta naiste erilised sündmused täiuslikuks, mis pole ju sugugi võõras eesmärk ka Herendi portselani puhul.

    Herendi portselanimanufaktuur rajati 1826. aastal ühe lihtsa keraamiku eraalgatusel. Rahvusvahelise tunnustuseni jõuti esimesel maailmanäitusel 1851. aastal Londonis, kui Inglise kuninganna Victoria tellis endale Herendi serviisi. Sest ajast peale kannabki hiina lille- ja liblikamustriga serviis Viktória nime. Ettevõte osales ka mitmetel hilisematel maailmanäitustel ja võitis auhindu nii New Yorgis (1853), Pariisis (1855, 1867, 1900) kui Peterburis (1901). Prominentsete tellijate hulka kuulusid veel näiteks Austria keiser Franz Joseph, tsaar Aleksander II, Itaalia kuningas Victor Emanuel jpt. See traditsioon pole tänaseni katkenud, 2011. aastal kingiti prints Williamile pulmadeks Inglise õukonnaga seotud serviis.

    Mainitud õukondlikud serviisid leiavadki nüüd väärilise näitamiskoha Lahemaa pärliks peetavas Palmse mõisas, mis pälvis 2011. aastal kultuuriministeeriumi tunnustuse eheduse ning stiilipuhtuse eest ja mida aastas külastab pea 90 000 turisti. Korraldatava näituse eesmärk on teadvustada külastajatele, et kunagi vaid valitsejate ja ülemklassi privileegiks peetud luksuslikkus on tänapäeval kättesaadav oluliselt suuremale publikule.

    Selle suurejoonelise näitusega tähistab Ungari Instituut oma 20. tegevusaastat taasiseseisvunud Eestis. Ungari Kultuuriesindus, mille õigusjärglane on praegune Ungari Instituut, alustas tegevust 13. septembril 1992. aastal Eesti Keele Instituudi ruumides. 2003. aastal aga koliti uude asukohta Piiskopi tänaval, Toompeal. Nende 20 aasta jooksul on Ungari Instituut edendanud Ungari ja Eesti vahelisi kultuurikontakte, korraldanud kirjandusõhtuid, loenguid, näitusi, klassikalise, jazz- ja rahvamuusika kontserte, konverentse, löönud kaasa tantsuetenduste korraldamises, panustanud ungari kirjanduse eesti keelde tõlkimisse, toetanud raamatute väljaandmist, filmifestivale ning muid Ungari kultuuriga seotud üritusi üle Eesti.

    Palmses avavad näituse moedisainer János Héjja, Herendi portselanimanufaktuuri peadirektor Attila Simon, Ungari suursaadik Erik Haupt ning Ungari Instituudi direktor Urmas Bereczki. Ürituse õnnestumisse andsid oma panuse SA Virumaa Muuseumid ja Ungari Suursaatkond.

    Näitus jääb Palmse mõisas avatuks 30. septembrini 2012.

Sirp