30. jaanuaril heisatakse lipud eesti kirjanduse päeva auks
2023. aastast alates on riiklikus tähtpäevade kalendris uus lipupäev. 30. jaanuar on eesti kirjanduse päev, millega väärtustatakse eesti kirjanduse tüvitekste ja tänapäeva kirjandust ning pööratakse tähelepanu kirjanike rollile Eesti kultuuris ja ühiskonnas. Eesti kirjanduse päeval tunnustatakse ka aasta kirjandusõpetajat ning toimub mitmeid sündmusi üle Eesti.
Päev algab lipu heiskamisega Pika Hermanni tornis kell 8.36. Eesti kirjanduse päeva puhul tunnustatakse koostöös Emakeeleõpetajate Seltsiga valitud aasta kirjandusõpetajat. Tunnustuse annab välja president Alar Karis Kuberneri aias pärast lipu heiskamist.
Kultuuriminister Piret Hartman ning haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas avavad kell 11 Narva rongijaamas reisiraamatukogu eesti kirjandusteostega. Raamatukapi sisu hakkab kureerima Narva Keskraamatukogu, esimesed teosed kappi toovad ka kultuuri- ning haridus- ja teadusminister.
Raamatukappi avalikus ruumis esitletakse ka Uus-Veerenni kvartalis. Esimene sealse kogukonna jaoks loodud lugemisnurgale hooandja on neuroteadlane Jaan Aru, kes on ka ise mitme populaarse raamatu autor. Uus-Veerenni pargis asuvast avalikust raamatukapist leiab esmaspäevast alates nii tema enda teose „Loovusest ja logelemisest“ , A. H. Tammsaare loomingut ning Jaan Aru lugemissoovitused.
Eesti kirjanduse päeva puhul on erandkorras esmaspäevasel päeval avatud ka kõik kirjanike muuseumid, kus toimuvad ka mitmesugused sündmused. Tammsaare muuseum Vargamäel avab eesti kirjanduse päevaga oma terve nädala kestva „Kirjanduse pidunädala“, mille programmis on nii kohtumised kirjanikega, konverents kui ka rahvamatk.
Koostöös firmaga Artist kõlavad kaubanduskeskustes ja kauplusekettides eesti kirjanike tsitaadid, mida esitavad Ariadne, Joonas Hellerma, Anu Lamp Lottena, Mihkel Mutt ja Nublu.
Sotsiaalmeedias jagamiseks algatab Vabariigi president sõnumiketi Artur Alliksaare (kelle sünnist möödub aprillis 100 aastat) luuleridade ning üleskutsega jätkata sõnumiketti oma sõnamänguga.
Lastekirjanduse keskuse ja saatkondade koostöös toimub ühislugemine. Sel aastal kutsub Lastekirjanduse keskus üles lugema koos Andrus Kivirähki raamatu „Sirli, Siim ja saladused” 25. peatükki. Kel raamatut käepärast ei ole, siis Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehelt leiab teksti nii eesti, inglise, läti, leedu, sloveenia, ungari, prantsuse, hispaania kui ka vene keeles.
Haapsalus on tõlkija ja luuletaja Adam Cullen kutsunud õhtuks oma raamatupoodi Pagu külla.
Tallinna linn annab koostöös Tallinna Kirjanduskeskuse ja Eesti Kirjanike Liiduga kell 16 Tallinna Raekojas välja Tammsaare romaanipreemia.
Ohtrasti erinevaid sündmusi toimub ka raamatukogudes ja koolides. Enda sündmust sotsiaalmeedias jagades julgustame kasutama teemaviidet #eestikirjandusepaev.
Sündmuste poolest paistab silma Pärnu, kus eesti kirjanduse päeva tähistamiseks on seljad kokku pannud raamatukogu, linnavalitsus ja Pärnu Kirjandusfestival, ühisloomes on korraldatud kohtumisi kirjanikega, kontsert ja mõndagi muud.
Tallinnas lõpetab eesti kirjanduse päeva algusegakell 17.00 eesti kirjanduse disko. Mõte sündis sellest, et eesti kirjandus ei esine meie kultuuris ainult kirjalikul kujul, vaid on alati olnud seotud ka muusikaga, alates regilaulust ja rahvalaulikutest, lõpetades kuulsate “Viimse reliikvia” ja teiste lauludega. Diskol kuulebki eesti muusikat, mis põhineb eesti luuletekstidel. DJ-puldis astuvad üles üles Jan Kaus, Urmas Vadi ja Keiti Vilms.
Millest mõtled? – Küll need maised asjad lahenevad
VERONIKA KIVISILLA
2023. aasta oli vaevalt paar päeva vana, kui seisin Norras Kvernesi püstpalkkirikus. Oli kirgas ja jäine ilm ning sees isegi külmem veel kui õues: maalitud seinad ja laed lausa õhkasid külma, mille auväärne puust hoone endasse oli kogunud.
John Harry nimeline vana mees oli tulnud ja spetsiaalselt meie jaoks kiriku avanud. Ütlesime pärast talle, et olime tänutäheks natuke raha kiriku heaks vipsinud. Tal oli küll hea meel, aga rehmas käega ja lausus: „Ah, küll need maised asjad kuidagi ikka lahenevad!“
Seal külmas kirikus jõudsin lõppenud aasta kiirkorras silme eest läbi lasta. 24. veebruaril kadus usk, et selles me maises korras mingitki loogikat ja lahenemist oleks. Esimesed nädalad kulgesid ängis ja mingis halvatuselaadses seisundis: mis mõttes ma istutan lillekesi või kirjutan lasteraamatut, kui on SÕDA? Oli ka ebamäärane süütunne sellepärast, et meil siin on kõik hästi. Õnneks jõudis ruttu kohale, et peab tegutsema. On terve rida asju, mida siiski on võimalik teha, et need maised asjad liiguksid natukenegi lahenduse poole.
Fragment Kvernesi püstpalkkirikust Põhja-Norras. Hoone on ehitatud arvatavasti 1630. aastal. Norra ainsa pärast reformatsiooni ehitatud püstpalkkirikuna on see omasuguste seas noorim.
Aprilli lõpus olin Islandil ja päris põhjas, Siglufjörðuri külas, räägiti vene oligarhist, kes oli möödunud suvel seal randunud ning terve kuu laianud ja ärbelnud ning küla terroriseerinud. Kui rahahai tütrel oli sünnipäev, lennutati Moskvast Põhja-Islandile eralennukil spetsiaalne tort. Kahjurõõm pole kõige ilusam tunne, aga nüüd hõõrus kogu küla rahulolevalt käsi, kui kuulis, et sellesama oligarhi luksusjaht oli äsja arestitud. Kahjurõõmust parem, päriselt tervendav tunne oli aga see, kui koristasin fjordirandu. Rassisin Islandi karges varakevades ja võitlus ookeaniprügiga sai kuidagi laiema tähenduse.
Meenusid kaks last, kes kelgutasid sõja esimestel nädalatel kodukandis Rahumäel ning ütlesid, et teevad seda Ukraina toetuseks – üks kollase, teine sinise kelguga. Juba siis taipasin, et iga meie samm ja tegevus praegusel ajal saab, peabki olema Ukraina toetuseks, isegi kui sellest pole neile otsest kasu. Nõnda siis korjasin fjordi randadel kokku plastikut ja see oli üks viis võidelda. Jah, tulevad uued talvetormid ja kannavad randa uut prügi, aga see plastik ei murene enam siin miljoniks mikroplastikuosakeseks, mõtlesin, kui lohistasin sajaliitriseid prügikotte.
Neil päevil elustus kunagine heade märkide mäng, mis oli lapsepõlves tavaline, kui mul oli kombeks üht või teist tõlgendada hea endena. Toona lugesin märke, lähtudes ilmselt eelkõige oma väikestest soovidest ja vajadustest, nüüd aga andis jõudu kujutlus seesuguste märkide laiemast mõjust. Väga jõustavalt ja tähenduslikult mõjus kohtumine Vigdís Finnbogadóttiriga Reykjavíkis Islandi rahvusmuuseumis.
Reisimine, tegutsemine, kohtumised inspireerivate inimestega on alati aidanud, kui äng selle me maise elukorra pärast lämmatama hakkab. See on teada asi, et kõik omandab siis kuidagi õigemad proportsioonid. Seda enam ehmatab, kui näed kedagi, kes elab oma kitsa pildi sees. Eriti, kui midagi sellist sellest kellestki ei arvakski. See lugu eelmisest aastast mõjus ilmselt nii, et tuli meelde veel ka uue aastal algul Kvernesi kirikus seistes.
Nimelt, üksikasjadesse laskumata, käituti ühes Tallinna poes kassapidajaga äärmiselt ebaviisakalt ja ebaõiglaselt ning sellesse oli segatud üks tuntud inimene. Ma sekkusin ja astusin kassapidaja kaitseks välja: „See, et klient on kuningas, ei tähenda, et kassapidaja oleks igasuguste õigusteta ori!“ Vastus „Me pole siin Eestis korralikult kliendid olla saanudki!“ võttis sõnatuks. Kuidas on võimalik üsna lähedal toimuva õuduse taustal mitte aru saada, kui hästi meil asjad siiski on?
Muidugi on miljon maist muret, mis ajuti on üleelusuurused. Kui tulin Norrast, avastasin, et suur männioks on lõhkunud osa mu rõdupiirdest. Aga mu kodu oli alles. Ja kelder, mis äsja remonditud, täis küttepuid, moose ja õunu. Kelder, mitte varjend, ja lootus, et sellena seda kunagi kasutama ei pea. Mu kodu on alles ja John Harry sõnad hästi meeles: „Det ordnar seg, alt dette jordiske! – „Küll need maised asjad lahenevad!“
Kalle Eller sündis Võrumaal Vahtsõ-Kasaritsa mõisas ehk Kitsõmõisas, nüüd uue nimega Verijärve külas. Elleri lapsepõlvest on teada, et repressioonide hirmus pidid vanemad tihti elukohta vahetama. Õppimine Tartu ülikoolis 1964–1970 andis inglise ja eesti filoloogi ning ka ajaloolise keeleteaduse tausta.
Elleri perekondlik seotus sõjaeelse taarausuga, fennofiilia ja saksavastasus said tuntuks juba ülikooli ajal. Esseele „Maarahvast“ (1972) järgnes paratamatult sisepagulus 1970. ja 1980. aastatel metsniku kohal Karulas. Elleri võru keele ning rahvusliku ehituse ja puutöö tundmine arenes ja täienes just siin, Laanõ metsnikukohas, sellisele kujule, nagu seda tunti ja osati hinnata tema elu teisel poolel. Kalle Eller ei olnud aga pelgalt jäädvustaja-konservaator. Kuigi sõnades oli oskuste, teadmiste, maausu, keelenähtuste puhul tegemist millegagi, mis on veel säilinud kunagisest terviklikust, ilusamast, harmoonilisemast ilmast, võis kogu selgitust mõista ka teiselt tasandilt: asi on läbi mõeldud ja nii peab see olema. Tingiva kõneviisita, sest tingivas kõneviisis laused esitas Kalle alati markeeritult, vinguja jõuetust osatades.
Kalle Eller ja Kaido Kama olid esimesed, kes ütlesid selgelt välja, et lõunaeesti keel on iseseisev läänemeresoome keel põlise kirjakeele traditsiooniga (Looming 1988, nr 9). Elleri võru keele kirjaviisi põhimõtted olid konservatiivsed: jätkama peab tartu keele traditsiooni parimat osa, mitte püüdma peegeldada kõiki võru häälduse erijooni eesti keelega võrreldes.
Kaitseliidu taastamine 1990. aastal oli ajaloohetk, kus põhimõttekindlust üle kõige hindav Eller sattus olema parim mees õigel ajal õiges kohas. Eesti riikluse taastamisel oli Elleri õigusjärgsuse, kodanikkonna, Tartu rahu piiride ja ajalooliste halduspiiride taastamise ideaal komplekt, mille võtsid omaks paljud, millest osa teostus ja osa on jäänud tänini paremaid aegu ootama. Tähtis on Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu loomine 2004. aastal. See tänaseks küll kahjuks soikus organisatsioon oli esimene keeleliste vähemuste koondaja, mis näitas, et vähemuste huve saab kaitsta ka Venemaa mõjutustegevust eirates.
Võru instituudis andis Kalle Eller oma panuse „Võru-eesti sõnaraamatu“ (2002), „Eesti-võru sõnaraamatu“ (2014) ja praegu teoksil võru keele kirjeldava grammatika loomisel. Sõnaraamatu ja grammatika koosolekute aastakümneid kestev kindel märk oli Kalle, kes saabus Tallinnast bussiga, vestles tasasel häälel mõnega kokkutulnutest, tegi endale kruusitäie kanget kohvi ja asus keeleilmast mõnu tundma. Tema ideaali, kuidas lahendada kirjaviisi, häälikuseaduslike vormide, liidete tähenduse, võõrsõnakirjutuse jpm küsimusi, ei saanud alati järgida, aga see oli justnagu kindel kallas, millest keelejõe muutlik peavool paratamatult mööda läheb. Murõtagu-ei, Kalle, su säetü hääpoolinõ kallas jääs iks paika, lätt taa keelejõgi kohe lätt! Tunnõmi sust puudust, a miä tetä, ku pidit är minemä!
Võru Instituudi ja Võro Selts VKKFi nimel Evar Saar
Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon kuulutas 9. jaanuaril välja noortele tõlkijatele mõeldud ilukirjanduse tõlkevõistluse.
Tänavu saab tõlkida inglise, ukraina ja norra keelest. Lisaks on võistlusel esimest korda nn vabakeelte kategooria, kuhu kuuluvad kõik keeled, millest seni ei ole tõlgitud. Osalejatel tuleb eestindada ette antud terviklik proosatekst. Osaleda võib mitmel keelesuunal:
inglise tekst – Lesley Nneka Arimah, „Light“;
ukraina tekst – Роман Малиновський, „За дві хвилини до півночі“;
norra tekst – Bjørg Vik, „Vårdag med vind“.
Vabasuunal osalejad saavad valida teksti ise. Selle pikkus on 4–5 standardlehekülge ehk u 7000–9000 tähemärki (koos tühikutega).
Osalema on oodatud gümnasistid, tudengid ja kuni 30aastased noored, kellel ei ole trükis ilmunud ilukirjanduslikku tõlkeraamatut. Vanusepiirang ei kehti tudengitele ega neile, kes tõlgivad ukraina ja/või vabasuuna keelest.
Žüriidesse kuuluvad professionaalsed tõlkijad ja toimetajad. Tõlkevõistluse tulemused selguvad 24. aprillil 2023. Parimatele on ette nähtud auhinnad. Võistlus on korraldatud koostöös Eesti Kultuurkapitali ja Postimehega.
Kontsert „Kirgastunud öö“ 12. I Mustpeade maja valges saalis. Jakob Kellermann (kitarr), Tallinna Kammerorkester, dirigent Christian Karlsen. Kavas Ludwig van Beethoveni, Toshio Hosokawa ja Arnold Schönbergi muusika.
Alanud aastal 30. aastapäeva tähistav Tallinna Kammerorkester on hea tervise juures. Seda kinnitavad kõigiti kõrge kunstiline kvaliteet, kirev kontserdigraafik, vaheldusrikas repertuaar ja sagedased kontaktid külalismuusikutega tänapäeva klassikailma koorekihist. Sama kinnitas ka 12. jaanuaril antud kontsert, mille kava raamisid teosed kahelt Viini koolkonna heliloojalt, Beethovenilt ja Schönbergilt, ning mille keskmes oli jaapanlase Toshio Hosokawa orkestriteos soleeriva kitarriga.
Dirigendina seisis orkestri ees rootslane Christian Karlsen, kes on juhatanud pikka rida nimekaid orkestreid ning on tuntud innuka nüüdismuusika poolehoidjana. Kontsert algas Karlseni enda seadega Ludwig van Beethoveni keelpillikvartetist nr 11 f-moll op. 95. Tallinna Kammerorkestri palju kiidetud kõlakultuur ja kammermuusikutele kohane kokkumäng kerkis kohe esile. Christian Karlsen on täpsete ja reljeefsete žestidega ning füüsiliselt aktiivse dirigeerimislaadiga muusik, kelle impulssidele ja kehakeelele orkestrandid ka tähelepanelikult reageerisid. Karlsen ei paista pelgavat dünaamilisi ega artikulatsioonilisi äärmusi: Beethoveni teose esimeses ja kolmandas osas kõlas raputav fortissimo ja teises osas õrnkaunis kantileen.
Rootsist oli pärit ka kontserdi solist, samuti sageli nüüdismuusikat (sealhulgas tellimusteoseid) esitav kitarrist Jacob Kellermann. Tema soleerimisel kõlas jaapani helilooja Toshio Hosokawa „Voyage IX: Awakening“ ehk „IX reis. Ärkamine“, mis on eelviimane osa kümnest teosest koosnevast tsüklist, kus igas osas on kasutatud orkestri ees eri soolopilli. ETV-le antud intervjuus rõhutasid nii dirigent kui ka solist teose erilist orientaalset hingeelu. Kui pidada silmas õhulise helikanga enigmaatilist voogamist ja teatud varjeloori laotumist üle kõige kuulduva, siis võib idamaiseid allusioone luua küll, ehkki selline ajatelje väljavenitamine on sage võte üleilmseski nüüdismuusikas, Eesti heliloojate uudisloomingus.
Kitarrisolist Jacob Kellermann Tallinna Kammerorkestri ees
Otsesemaid Jaapani-seoseid lõid mõningad kitarri mängutehnilised võtted, näiteks keelte venitamine (string bending), mis tõi korraks kõrva jaapani keelpilli koto kõla. Teose detailirohke kitarripartii pole klassikalisele instrumentaalkontserdile omaselt toretsevalt tehniline, vaid pigem integreeritud orkestri klastrilisse kõlavaipa, mida kitarr rikastas mitut laadi mänguvõtete, glisseerivate noodiühenduste ja sagedaste väikeste sekundite või tritoonidega. Solistlikke esileastumisi oli, kuid harva. Pealkirjale kohaselt viis teos veerand tundi väldanud rännakule, mille peamine „toimeaine“ oli avar atmosfäär. „Voyage IX: Awakening“ mõjus kui helidega maalitud taevalaotus ja lõppes sama ebamaiselt, nagu algas, tessituurilise suubumisega kõrgusse. Mõjuv kompositsiooniline võte oli „heliparvede“ rändamine mitte ainult registrite vahel, vaid ka reaalses ruumis, orkestri ühest servast teise.
Kontserdi kulminatsioon nii teose kui ka esituse mõjuvuse poolest oli Arnold Schönbergi „Verklärte Nacht“ ehk „Kirgastunud öö“ (kasutatud on ka pealkirja „Selginenud öö“). Varajane, veel hilisromantismi radu käiv kompositsioon on Schönbergi üks tuntumaid ja hinnatumaid, eriti nende (väga paljude) arvates, kes helilooja hilisemat serialismi ei taipa ega talu. Vaid 25aastaselt kirjutatud ja oopusenumbriga 4 vormistatud teos on ometi väga küps, rikas ja meisterlik. Seda iseloomustavad suur harmooniline ja ka dramaturgiline pingestatus ning pidev dünaamiline ja tempo lainetamine. Ehkki teos on oma põhiolemuselt ekspressiivne, kaasneb või vaheldub sellega ka palju ehtsat ilu.
Nii Schönbergi radikaalne helikeel kui ka teose kirjanduslik taust põhjustasid üle-eelmisel sajandivahetusel ehmatust ja kulmukortsutusi: Richard Dehmeli samanimelises luuletuses satub kuuvalgel jalutav paar (toona publikut šokeerinud, kuid tänapäeval üsna argisena mõjuvasse) suhtesegadikku, kui naine annab teada, et kannab teise mehe last, kuid kirgastav taevasära nende kohal toob abikaasa andestuse. „Verklärte Nacht“ sündis kammerteosena ning selle kandis ette keelpillisekstett (nii on see sageli tänapäevalgi). Hiljem sündinud orkestriversioon kõlab kontserdilavadel sagedamini. Tihti esitavad teost suured sümfooniaorkestrid, kuid Tallinna Kammerorkestri mõõtu 20-liikmeline koosseis on ka igati paras: säilib kammeransamblilik sidusus ja lisandub suurem kõlajõud (ja selle kaudu sisendusjõud). Tunglev ja kaasahaaravate muusikaliste sündmustega teos pakkus orkestri ja Christian Karlseni energilises esituses elamuse.
Schönbergi oma ajast ees helikeel ei pane imestama, et teose esmaesitus 1902. aastal tõi kaasa kordades rohkem kriitikat kui kiitu. Kavaraamatust leidsin lõigu kontserdi retseptsiooni kirjeldusest lehes Neue Freie Presse Wien: „Paljud vaikisid, mõned susisesid, teised plaksutasid, üksikud noored seisukohtadel möirgasid nagu lõvid.“ 121 aastat hiljem Mustpeade majja kogunenud meeldivalt arvukas publik oli üksmeelne – kõik plaksutasid.
Paide teatri „Oaas“, lavastaja Jan Teevet, lavastusdramaturgid Oliver Issak ja Kai Valtna, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, valguskunstnik Siim Reispass, videokunstnik Maria Elisaveta Roosalu. Mängivad Maria Paiste, Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski, Laura Niils, Johanna Vaiksoo, Liisbeth Kala, Germo Toonikus, Jan Teevet, TÜVKA XV lennu näitlejatudengid ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu näitlejatudengid. Esietendus 8.XII2022 Paide muusika- ja teatrimajas.
Teekond. Autode esi- ja tagatuled sädelevad igas suunas nii kaugele, kui silm seletab. Tipptunni värk, tallinlased on õnneks või kahjuks karastunud ja harjunud. Tõdeme sõbraga, et pealinnast väljasõit – Põhja-Tallinna hipsteripiirkonnast linna piirile – neelab sama palju aega, kui kogu ülejäänud 80kilomeetrine ots sihtkohta. Arvestades ees ootava etenduse kestuseks lubatud nelja tundi, on tegemist täiemahulise väljasõiduga – kokku rohkem kui seitsmetunnine trett.
Inimesel on kiire, kogu aeg on kiire. Katkematust tambist annavad märku seierid ja numbrid käe-, telefoni-, arvuti-, seina-, auto- ja kõigil muudel kelladel. Ohverdada kolmandik ühest päevast nõuab seega veenvat põhjendust, liiati veel talvisel ajal, mitte suvel, mille juurde väljasõidud Eesti eri otstes mängitavaid lavastusi vaatama justkui käivadki. Pole seega pisiasi, et Paide teater on selleks põhjust andnud.
Lappan mõttes, mida ma üldse Paidest tean. See pole paks kataloog, rohkem mõne minuti kohvilauabrošüür, pilte rohkem kui teksti. Poleks arvamusfestivali, poleks sedagi. Pealinnamugavuse privileeg ja pimedus, oma mulli nauding ja needus. Ega kõiki kohti peagi muidugi teadma, aga kodumaa südameks tituleeritud linna justkui võiks. Suvine sumin arvamusfestivalil on suhted vähemalt sooja teretutvuseni viinud.
Arvamusfestival on siiski korra aastas, teater aga toonud Paidesse sagedaminigi. Etteheiteid on seejuures rihitud mõlemale samadel koordinaatidel: põhipublik olla needsamad pealinna hipsteripiirkonna elanikud, kõiksugu lillad latelimpsijad, mikropruulijad ja gurmeetajad, kes vaheldust otsides aeg-ajalt üle Eesti küllaltki sama nägu festivalidele ja üritustele valguvad, et ikka samades food truck’ides samu bataadifriikaid mugida ja samast kohvipuhtkast sama latet limpsida. Kohalike kriitiline mass piidlevat pigem eemalt.
Paidelasi on sealne teater ise piielnud kõike muud kui eemalt, pigem ulatanud kutsuvalt ja dialoogi otsivalt käe, võtnud kontakti loomise südameasjaks. Olgu publiku täpse jaotumisega kaardil kuidas on, saavutatut see ei kahanda. Paide on jõudnud kultuurikaardil kohale, millest enamik väikepaiku võiks vaid unistada, ükskõik kui elutähtsates Eesti „organites“ nad ka ei asuks. Küsimus pole ju pelgalt faktilises olemasolus, vaid selles, mille teenistusse olemasolu on rakendatud. Ja Paide teater on otsinud ja proovinud, katsetanud ja uurinud, püüdes kunagise teatri NO99 moel jõuda väljapoole mängusaali neljast seinast.
Otsus teatri sulgemise kohta (õigemini rahastuse kärpimine, mis viis trupi lõpetamisotsuseni, uute eestvedajate otsingud on lõpusirgel) on seega mõjunud kahekordse hoobina. Anatoomilises tundeilmas torkena südamesse kunstiliste ambitsioonide katkemisega ning hoobina kubemesse märgilisemas plaanis. Virutatud pole lihtsalt kunagi selsamal arvamusfestivalil sündinud unistuse pihta Paide teatrist, vaid regionaalpoliitilisele lootusele, et (kultuuri)elu saab kihada ka kuskil mujal, väljaspool Tallinna ja Tartu, parimal juhul ka Pärnu ja Viljandi piire. Olgu, teatreid on tegelikult veel, aga ega ei mäleta, millal üheski neist toimunu olnuks säärane üle omavalitsuspiiride ja meediaveergude vibreeriv happening, nagu on olnud Paide teatri ettevõtmised.
Teekonnale on jäänud suuremaid ja väiksemaid õnnestumisi. Hiljutistest võiks subjektiivsete tundlaväreluste põhjal esimesse kategooriasse arvata näiteks võrratu „Lahinguvälja“, teise alles septembris esietendunud „Übermensch’i“. Ent Paide teater on alati sihtinud kõrgele ja püüdnud teha midagi teist-, uut- ja isemoodi. Isegi kui need katsetused pole alati sihile viinud, väärib julgete ambitsioonide peal libastumine tunduvalt enam imetlust kui mugavturvalise keskpäraga märkitabamine.
„Oaasi“ esimene vaatus pakkus omamoodi popurrii Paide teatri tegevuse käigus käsitletud teemadest, kasutatud vahenditest ja valitud stiililahendustest
Teater. Auto peatub Paide tuttava muusika- ja teatrimaja ees. Hoonest pahvatab vastu kabareeatmosfäär. Nagu tõotavad pealkiri „Oaas“ ja värvikirevad turunduspildid, ei ole tuldud matustele, pigem tähistama. Tehtud on kõik, et külalisel oleks hea. Koridoris kohatud vabatahtlik juhatab saabunu oma kohale, vastu palutakse lavalt julgust tulla hetke ja olla hetkes, täpselt praeguses. See küsimus tõstatatakse õhtu jooksul üha ja üha uuesti: miks istub inimene just praegu just siin teatris? Kõigi nende muude lõputute asjade asemel, mida kogu kiire-kiire-kiire keskel võiks need neli ja rohkem tundi teha.
Mida üldse ootab vaataja tänapäeval teatrilt? Milline on teatri funktsioon, roll, koht Eestis? Teatris käiakse ju tublisti, huvipuuduses kahelda ei maksa, ent – miks see nii on? Kas teater peaks pakkuma meelelahutust? Poeesiat? Olema ühiskonna peegel? Arutelu poliitilise või nõndanimetatud publitsistliku teatri üle näib olevat üks polariseerivamaid ka Eesti teatrikriitikas.
Paide teatri missioonina oli sõnastatud kohtumiste loomine. Selliste kohtumiste, mis aitaksid nii ennast kui ümbritsevat teisiti, teravamalt, rohkem kohalolevana tunnetada, ära tunda. „Oaasil“ antakse külastajale näppu isegi vastav teejuht, käsiraamat „Kohtumiste strateegiad“, kuhu on koondatud väga eriilmelisi tekste nii teatri asjaosalistelt kui ka kirjandus-, filosoofia- ja kultuuriklassikutelt.
Avalehtedelt leiab tõdemuse, et „enamik inimesi väärivad üksteist“. Paide teater on püüdnud luua ruumi, mis tõstaks, valgustaks ja ülendaks, aitaks vastastikku rohkem väärida. Selle nimel on viimaste aastate kõige märgilisemad ettevõtmised murdnud teatrist julgelt välja. Näiteks „33 kõnet“ linna peaväljakul ja tavakodanikke linnajuhtide rolli asetav „Varivolikogu“, mille eest pälvis teater 2021. aasta kodanikuühiskonna tegijate hulgas aasta teo tunnustuse.
On see siis üldse enam teater? Taas, millist rolli teater kandma peaks, miks istub inimene teatris? Vajadus ühe ja lõpliku, arusaadava ja selgitava vastuse järele on inimlik, vastuseid võib aga olla sama palju kui vastajaid. Funktsioonide rikkalikkus ei ole valdkonda rebestav nõrkus, vaid vastupidi, tagab elujõu. Tähenduse peab lõpuks omistama igaüks ise, kelle silmis vormub toimuv, kui laenata rida „Oaasist“, täheks või tolmukübemeks.
Kodu. Kergele miinuskraadile vaatamata on paremat ilma sel õhtul raske soovida. Sumpame ühes kaaslastega läbi lumise Paide. Teatrimaja siluett jääb selja taga vaikselt teiste hoonete varju. Täpsest sihist pole meil aimu, teejuhiks määratud Kaarel loeb alles ootusärevale seltskonnale ette teatrist kaasa antud lühikest kirja.
Kui „Oaasi“ esimene vaatus pakub justkui omamoodi popurrii Paide teatri laval käsitletud teemadest, kasutatud vahenditest ja valitud stiililahendustest, siis teine vaatus ei loo enam lihtsalt ruumi ja võimalust kohtumiseks, vaid juhatab kättpidi nendeni. Saalitäis publikut jaotatakse viie-kuuekaupa rühmadesse, igaüks saab oma kohaliku giidi ja nii siblivadki vandeseltslased eri suunas linna peale. Nagu hiljem selgub, kes kellegi koju, kes tööle, kes muusse teejuhile olulisse paika.
Kaarel siirdub lähikonna kortermajja ning juhatab meid seal oma hubasesse elutuppa, kus ootab tema ema ühes sooja tee, biskviitide ning sõbraliku ja uudishimuliku koeraga, kelle tähelepanu tuleb külalistel küll biskviidiga jagada. Mõtlen, kuidas saab üks olukord olla korraga nii kohmetu ja seejuures soe. Eestlase suurim hirm olla keset etendust lavale tirimine, aga nüüd on kogu lava suisa kadunud. Kas etendus kestab veel? Kes etendab? Mida?
Osalusteater pole midagi uut. Selle vahest kõige julgemaks edendajaks on sel sajandil olnud Berliini Rimini Protokoll, kes on oma eksperimentidega korduvalt ka Eestit väisanud, kaks korda mullugi. Paides ei käi sel hetkel aga seesugune eksperiment: keegi ei jälgi ega dokumenteeri, katseta ega kommenteeri. Ongi lihtsalt kohtumine, veidi kobav, aga läbinisti ehe. Kaarel ja tema ema küsivad, kes me oleme ja kust oleme tulnud, mida Paide kohta teame. Jagame vastakuti põlvnemislugusid, muljetame selle põgusa kohtumise jooksul üsna harali moel maast ja ilmast.
Meenub, et kunagi mõtlesin, kui tore võiks olla nutirakendus, omamoodi sõbra-Tinder, mille kaudu saaks võõrad kaasmaalased üksteist õhtust sööma kutsuda, vahelduseks meediapealkirjadele ja poliitilistele lõhedele nende taha surutud luust ja lihast inimestega enda kõrval – või ka teises Eesti otsas – tuttavamaks saada. Taipan, et just see siin praegu juhtumas ongi: mul ei ole aimugi, keda selle hetke jagajad valivad, mida kooseluseadusest või vaktsineerimisest arvavad, aga koos küpsiseid süüa ja üksteise kohta pärida on ikkagi tore.
Hetk. Kui naaseme, on teatrimaja muutunud: kabareest on saanud salong. Tuled on maha keeratud, ülakorrusel mängib 20 aastat tagasi siinsamas Paides asutatud rokkansambel Ans. Andur. Näitlejad ja teised asjaosalised – lisaks Paide teatri tuumikule TÜ Viljandi kultuuriakadeemia XV lennu ja lavakunstikooli XXXI lennu tudengid – saalivad rõõmsalt mööda hoonet.
Korraks lüüakse lava ja publik siiski veel lahku. Pidu ei saa kesta igavesti ja kolmas vaatus ootab oma aega, et lahti rulluda. See koosneb vaid ainsast muusikapalast, aasta alguses lahkunud Meat Loafi hitist „I’d Do Anything For Love (But I Won’t Do That)“, mis vältab vaatuse kohta olematud, kuid ühe loo kohta siiski mammuti mõõtu tosin minutit. Armastuse nimel kõige tegemise sõnumi saatel lasevad asjaosalised end laval täielikult vabaks, viimast korda lendavad värvilised kangad, saali läbib ärev teadvustamine, et ekstaatilise lõpusirge järel ongi läbi.
Lõppmäng on klišee, lõppmäng on melodramaatiline, aga lõppmäng on ka relvituks tegevalt suur ja siiras. See on ülim hetkesse tulek, endast selles hetkes kõige lavale lubamine ja jätmine. Kõige puhtam teatri ime, mis kipub kaduma mõnikord nii tegijate tülpinud liinitöös kui ka vaataja analüütilises ja kalestunud kriitikas – meenutus, et see kõik on siin ja praegu ning omamoodi kordumatu. Ja kuigi iga hetke ei jõua märgata, kui sellele muusikalist võimendust peale keeratud ning suurt punast silti otsaette kinnitatud pole, on küllaga põhjust olla tänulik nende hetkede ja nende kohtumiste eest, mida just see loominguline kooslus just neile vaatajatele, olgu nad Paidest, Tallinnast või mujalt, läbi aastate on pakkunud.
Tuulikki Bartosiki albumi „Playscapes“ esitluskontsert 14.I Tallinna Fotografiskas.
Äsja ilmus muusiku, helilooja, akordionisti ja multiinstrumentalisti Tuulikki Bartosiki sooloalbum „Playscapes“. Albumitäit uut muusikat tähistati suurejoonelise plaadiesitluskontserdiga Tallinna Fotografiskas. Plaadi tutvustuseks on Bartosik öelnud, et see kõneleb üle maailma saadud kogemustest ja sügavatest muljetest. Teisest küljest on see tema teekond iseendani ja oma helikeeleni: need on mängud identiteedi ja mõtetega, kusjuures tugevate eesti juurte kõrval on mängumaaks kogu maailm.
Värske album on Tuulikki Bartosiki muusikalisel teekonnal märgiline. Kolmanda sooloalbumiga on ta jõudnud sootuks uue helikeeleni, proovinud vabalt ühendada mitmesuguseid muusikastiile, mille vastu huvi tunneb. Nende hulgas on klassikaline muusika, pärimusmuusika, aga ka techno ja metal ning akustiliste instrumentide ja hääle kõrval on seekord mängu kaasatud ka elektroonika. Albumi kaasprodutsent on laia spektriga muusikaprodutsent ja helilooja Sander Mölder.
Albumi „Playscapes“ valmimisprotsess vältas ligi kaks aastat. Füüsilisel kujul oli see nii Eestis kui ka Rootsis saadaval ainult vinüülplaadina esitluskontserdi päeval ehk 14. jaanuaril. Digikujul on albumit võimalik kuulata alates 21. jaanuarist. Esitluskontserdil mängis Tuulikki Bartosik meloodiabassidega akordioni ja väikekannelt ning lõi kõlamaastikke hääle ja elektroonikaga (sama teeb ta ka albumil). Temaga koos oli laval Sander Mölder, kellega koostöös on valminud „Playscapes“ ja kes tegutses elektroonika taga. Kontserdi lahutamatu osa oli muusika juurde kuuluv video, mille kunstnik on Piret Parrest, hoolikalt läbi komponeeritud ja tervikliku õhtu õnnestumiseks oli silmnähtavalt suurt tööd teinud ka Backstage Recordsi meeskond.
Enne Tuulikki Bartosiki ja Sander Möldrit astus külalisesinejana lavale laulukirjutaja ja popmuusikaartist Khai. Bartosiki sõnul sai ta Khaiga kokku plaadi tegemise ajal, neil tekkis lähedane side ning nõnda pakkus Bartosik talle sel kontserdil esinemisvõimaluse. Khai koosseisu kuulusid Kristel Kolkanen, Uku Kübar ja Claus Heinrich Riismaa. Kui mälu ei peta, lõpetas Khai esinemise looga „Play You“, mille pealkiri lõi seose Tuulikki Bartosiki albumi pealkirjaga ja sidus seega otsad mõtteliselt kokku. Esimese esinejana pani Khai omamoodi paika õhtu õhustiku ja selle, mida järgnevast oodata. Ja oodata oli palju.
Tuulikki Bartosiki loomingus on mitmed lood algimpulsi saanud maailma eri paigus tehtud helisalvestistest, milles peituvaid tundeid ja mõtteid on lugudes vahendatud ja edasi arendatud.
Tuulikki Bartosiki loomingus on mitmed lood algimpulsi saanud maailma eri paigus tehtud helisalvestistest, milles peituvaid tundeid ja mõtteid on lugudes vahendatud ja edasi arendatud. Elektroonika kasutamisel lähtutakse Bartosiki soovist, et loo ülesehitamisel oleks heli algallikas akustiline või – väikeste mööndustega – Sander Möldri esituses mõnel elektroonilisel klahvpillil sisse mängitud. Et tuua kuuldavale kõikvõimalikke helisid, kasutab Tuulikki Bartosik akordionil eri mängutehnikaid, muu hulgas näiteks perkussiooni akordioni registritel, mida on veelgi avardatud pedaalide ja teiste elektrooniliste võimaluste kasutamisega.
Albumil kõlavate lugudega on rännatud läbi Rootsi, Soome, Eesti, Jaapani ja Ühendkuningriigi. Kontserdi ajal Bartosik ettekandele tulnud lugude kohta üksikasjalikke selgitusi ei jaganud. Üldjoontes oli küll teada, et lood kõnelevad autorile olulistest paikadest, kuid viited neile tuli videopildist kinni püüda kuulajatel endil. See polnud kuigi keeruline, kuna mustrite kõrval jooksid ekraanidelt läbi tuttavlikud kaadrid ja lihtsasti haaratavad motiivid, nagu Tallinna kilukarbivaade või helikopter, mille sabas lehvib Rootsi lipp. Neil, kes on Tuulikki Bartosiki tegemistel (ühis)-meedias silma peal hoidnud, oli pilt veelgi klaarim. Albumi valmimise telgitaguseid tutvustavate videote kõrval sai novembri keskpaigast alates jälgida Bartosiki Facebooki-lehel päevikusissekannete stiilis videoklippe ja lugusid sarjast „Tuulikki’s Loggbok“, mis avab tema seose nende paikadega.
Tegelikult kõlas kindlate tekkepaikade ja usutavasti ka tähenduslugude olemasolust hoolimata kontserdil väga vähe autori kommentaare. „Playscapes’i“ esitluskontsert oli jaotatud kaheks osaks, millest esimene vältas ligikaudu pool tundi. Lood kulgesid sujuvate üleminekutega üksteise järel ning ka hetkelise vahepausi tekkides täitis ruumi äraootav vaikus. Ainult nii, muusikal enda eest kõlada lastes, sai kontsert kujuneda tõeliseks rännakuks. Killud videopildis andsid just nii palju juhiseid, kui tarvis, et helilooja idee publikuni jõuaks, kuid jätsid kuulajatele ruumi liikuda omi mõtteradu mööda.
Juhtusin tagantjärele lugema, mida ütles Tuulikki Bartosik vahetult enne kontserti ilmunud singli „Robertsfors“ saamise kohta. „Tekkis tunne, et ka meie räsitud maailmas on kõik võimalik,“ kirjeldas Bartosik telkimist Põhja-Rootsis Robertsforsi rannal, kus taustaks männimetsad ja lummav päikeseloojang.* Täpipealt niisuguse tunde andis minu meelest edasi kogu kontsert. Läbitud teekonnal oli tunda helgust ja kergust, muusika sisaldas lootust ja avastamisjanu.
Kontserdipaigaks valitud Fotografiska klappis hästi kõlanud muusikaga, lennukate ideedega, aga ka inimestega, kes võiksid selles kandis ringi liikuda ja keda see muusika võiks kõnetada. Eksperimenteerimise, elektroonika kasutamise ja loomingulise julgusega saavutatud mitmekihilises, ent kerges kõlapildis, mis paneb kontserdil toolil istudes vähemalt pea kaasa õõtsuma, on midagi universaalset ja kõikehõlmavat. Ilmselt pakub see huvi küllaltki laiale kuulajate ringile. Tundus, et ka eri artistide kaasatus oli toonud kontserdile kokku mitmesugust rahvast. Oli Tuulikki Bartosiki fänne, teised olid tulnud huvist akordioni kui instrumendi vastu, oli neid, kelle oli meelitanud kohale Sander Möldri nimi või elektrooniline muusika, ja neid, kes on Khai loomingu austajad või kelle oli tõmmanud ligi kontserdipaik – võimalusi kui palju.
Esinejad asetsesid pisut kõrgemal, nii et videoekraanid olid paigutatud lava ette siksakikujuliselt lookleva ääre külge. Isemoodi nurga moodustas ka Sander Möldri ja Tuulikki Bartosiki omavaheline asetus. Sõltus, millise külje pealt vaadata – lava ees olid tooliread ning külgedele paigutatud mõnusamaks äraolemiseks kott-toolid –, kuid vähemalt otsevaates oli Mölder kuulajate poole seljaga ning Bartosik näoga. Publiku poole seljaga olek võis tunduda mõnevõrra veider, kuid tõenäoliselt oli esinejatel niiviisi mugav omavahel laval suhelda. Asja üle juureldes leidsin, et muusikute seesugune paiknemine oli sakilise lava mõtteline jätk.
Muusika ja video olid omavahel imetabases balansis, millist koostoimet kohtab harva. Uue loo alates oli video sageli kui film, mis hakkas sammhaaval tõelisuse elementidega mängima, moodustades abstraktseid mustreid ja liikuvaid pilte. Samal ajal kandis see värvide mäng ühtlaste moondumiste kaudu muusikat edasi. Videopildist käisid läbi ka Kristi Kongi värviküllased maalid, mis kaunistavad albumi kaasi.
Minu lemmikuks albumilt sai „Reval:Pettäsaamislugu“, milles põimuvad kannel, võrukeelse tekstiga laul ja salvestatud helimaastikud, tekitades rütmilise ja pisut salapärase kõla. Ühe Jaapanist jutustava loo puhul näidati ekraanil kihavat metroojaama. Mõte lõi võrdluse seesuguste „vaikuse hetkedega“ filmides, kus ekraanil toimub meeletu ja lausa ärevust tekitav sagin, kuid rahulikult kulgev muusika lennutab vaataja sellest hääletult läbi. Midagi sellesarnast tekkis ka kontserdil muusika ja videopildi dialoogis: muusika summutas pildi ärevuse ja tekitas kuulajas kõrvaltvaataja tunde. Siis rollid pöördusid: videopilti ilmusid mõõdukas tempos vahelduvad mustrid ja muusika võttis üle rahutu pulbitsemise.
Albumi „Playscapes“ muusikas on akordionil kanda oluline ja vastutusrikas roll ning Tuulikki Bartosik nihutab seal akordionimuusika piire tavapärasest mitu sammu kaugemale. Plaadiesitluskontsert oli kokku pandud läbimõeldult, julgelt ja maitsekalt. Koostöö ja avatus nii muusikas, esitlusõhtu kontseptsioonis kui ka kunstide põimimisel oli igati edukas, nii et kuulajana oli rõõm osa saada professionaalsest ja elamuslikust muusikalisest rännakust.
* Muusik Tuulikki Bartosik tuli välja uue looga „Robertsfors“. – ERRi kultuuriportaal 10. I 2023.
Pealelend – Kristiina Radevall, Vernissage’i galerii juhataja
Vernissage’i galerii tegutseb juba üle kahekümne aasta. Kunsti vahendamise ja oksjonite korraldamise kõrval on kogu selle aja ka näitusi tehtud, kuid tuntud on see ennekõike edukate oksjonite poolest. Nüüd on galerii aga otsustanud ennast näidata ka läbimõeldud programmiga näitusepaigana, kus on keskendutud abstraktsele kunstile.
Miks abstraktne kunst ja just praegu?
Enam kui kahekümne tegevusaasta jooksul oleme oksjonitegevuse kõrval pidevalt püüdnud ikka pakkuda ka näitusi, seda eriti nüüd, kui galerii tegutseb uutes väärikates ruumides Tallinna vanalinnas (Olevimägi 16). Selles mõttes on Vernissage täiesti klassikaline galerii, mis on keskendunud Eesti kunstile. Alustasime sel aastal abstraktse kunsti tutvustamisega, sest see on mind alati võlunud. Abstraktsioonid on omal moel ajatud. Praegusel keerulisel ajal on tegemist tunnetusliku otsusega, sest abstraktne kunst annab tõlgendusvabaduse ja tundub olevat praegu publiku huviorbiidis, sobides dekoratiivse elemendina suurepäraselt nii büroodesse kui ka kodudesse. Pealegi on XX sajandi alguses ning keskpaigas valminud abstraktsioone väga vähe säilinud ja need, nagu ka 1960. ja 1970. aastatel valminud tööd väärivad tõsist tähelepanu. Vano Allsalu näitus „Nurk ja aed“, näitusesarja edukas avalöök, osutas, et mõttel on jumet.
Rääkige oma selle aasta näitustest lähemalt. Miks just selline kunstnike valik? Kuidas see on kujunenud?
Muidugi ei pühendu me sel aastal täielikult abstraktsele kunstile, kuid see näitusesari kulgeb kindlasti läbi mitme eeloleva aasta. Järgmisena näiteks avame veebruaris Eduard Wiiralti 125. sünniaastapäeva puhul tema loomingu suure, erakogudel põhineva ülevaatenäituse. Aprillis tuleb järjekordse kevadoksjoni näitus. Edasistest plaanidest niipalju, et läinud aasta alguses kuulutas Vernissage’i kunstigalerii välja näituste konkursi, kuhu tuli meeldivalt palju projekte. Nende hulgast oleme teinud oma valiku. Meil on plaanis korraldada Virge Jõekalda, Regina Mareta Soonseina, Kristiina-Maria Ulase, Bruno Sõmeri ja Marje Taska isikunäitus.
Kas saab rääkida ka kunstnikest, keda Vernissage’i galerii esindab?
Koostööd teeme väga paljude kunstnikega, olgu siin mainitud Ludmilla Siim, Raul Meel, Mari ja Uno Roosvalt, Jüri Kask, Sirje Runge, Evi Tihemets, Regina-Mareta Soonsein, Enno Ootsing, Marje Taska, Virge Jõekalda ja paljud-paljud teised. Kahtlemata on meie galeriis aukohal ka lahkunud klassikute teosed, nt Jüri Arraku, Mare ja Tõnis Vindi, Kaljo Põllu, Maret Olveti, Vive Tolli, Peeter Mudisti, Andres Toltsi, Evald Okka, Eduard Wiiralti, Richard Uutmaa ja paljude teiste looming.
Kellerteatri „Skiso“, autor, lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla-Keller, koreograaf-lavastaja Kristina Paškevicius, valguskunstnik Rene Topolev, maskikunstnik ja butafoor Sandra Lange, grimmikunstnik Evelin Sulg. Mängivad Meelis Kubo, Liis Haab ja Elina Reinold. Esietendus 27.XI 2022 Kellerteatris.
Pärast „Skiso“ vaatamist pole põhjust kahelda: hirm on terviseks. Muidugi ainult siis, kui hirmutajaiks on missioonitundlikud ja osavad spetsialistid. Kellerteatri lavastus sellist kvaliteetjubedust pakubki. Carmen: „Aga see oli selline hea hirm, magus hirm.“
„Skisol“ on lisaks lavalt pakutavale lai eksistentsiaalne tagapõhi – nähtus, millest mõeldakse kindlasti palju, aga räägitakse vähe. Surnud jäävad segama neid mäletavate elavate elu nii kaua, kuni viimane neist on samuti surnud ja pole enam kedagi segada. Seni pole nad lõplikult surnud ega jäta lõplikult rahule kedagi, kes neid tundsid. „Skiso“ Emily on selle kurva tõe ehe näide, ere eksemplar.
Sündmustikus leidub paralleele Alfred Hitchcocki filmiga „Psycho“. Pealkirjadki on sugulaslikud. Kuid sarnasused on üldised ja pealiskaudsed. Pahaaimamatu neiu (Carmen, endine Claire) satub üksildases paigas saladusliku ja ilmselt psüühiliselt ebastabiilse mehe (Lee) majja, kus too elab koos oma emaga. Täiesti võimalik, et surnud emaga, ehkki laiba kohta on viimane üllatavalt vitaalne, paras trikster. („Aga nüüd on asjad nii, et sa pead ta ära tapma.“) Põhimõtteliselt leidub sellise süžeega teoseid, kus pahaaimamatu ohver või ohvrid satuvad üksikusse isoleeritud majja ning pererahvas muudab nende olukorra jubedaks, ju palju. Neist on kujunenud lausa õuduslugude arhetüüp, võtame kas või Oskar Lutsu „Nukitsamehe“. Tõsi, „Skiso“ lõpustseen on ilmne austusavaldus just Hitchcockile ja tema linateosele.
„Psychost“ täiesti erinev on aga „Skiso“ dialoog: mänguline ja utreeritud, ent täiesti realistlik. Hitchcock oli vana kooli režissöör, kes nalja ei mõistnud. Täpsemalt: mõistis küll, aga ei võtnud seda oma õudusfilmide tähtsaks komponendiks. Tema ja üldse samas žanris loojate eesmärk on panna publik „tervendavast hirmust kriiskama“, kui tsiteerida Hillar Palametsa.* „Skiso“ tekst mängib hoopis teisel tasandil: analüütilisel, paradoksirikkal ja meelt lahutaval. See on publikule nagu klassiekskursioon ohtlike vaimuhaigete maale, kus kõigil osavõtjail turvavestid seljas.
Lee (Meelis Kubo) roll on psühholoogiliselt isegi komplitseeritum kui ema oma, sest erinevalt kindlameelsest ja sirgjoonelisest Emilyst (Elina Reinold) vaevleb ta pidevate kahtluste ja otsustusvõimetuse küüsis.
Muidugi on tekstil juba põhimõtteliselt teatris vahetum ja intensiivsem roll kui filmis ning visuaalil seevastu kahvatum. (Selles lavastuses eriti, sest Kellerteatri silmapaistvalt askeetlik lava ei luba kuigi pööraseid efekte.) Elaval näitlejal elava publiku ees mootorsaega pea otsast saagimist kujutada pole sügavat mõtet – mõjuks kohmakalt. Filmis võib sellest täiesti usutava illusiooni luua. Ent Vahur Kelleril ja tema trupil on sõnaline osa õnnestunud eriti hoogsalt, vaimukalt ja täpselt. Siin pole tegu lihtsalt põnevuse ja salapära tekitamisega, vaid filosoofiliselt mõtestatud õudusnäidendiga.
Eriti põnev roll on Elina Reinoldil Lee ema Emilyna. Kujutada üksnes skisofreeniku ajus elavat surnut on näitlejale nagunii teretulnud vaheldus ja huvitav ülesanne, Reinoldil tuleb see aga eriti eredalt ja usutavalt välja. (Kui tahaksin olla küüniline, ütleksin, et see roll on otsekui talle loodud.) Pealegi tuleb arvesse ka võimalus, et ema ei eksisteerigi üksnes Lee kujutlustes, vaid askeldab tõesti köögis ning sekkub aeg-ajalt ka noorte tegemistesse. Puänti võib tõlgendada mitmeti, ka ainult illustratsioonina õudusfilmiklassikale.
Peamine ongi lavastuses see, et isegi kui Emily on surnud, mõjub ta elavalt ja särtsakalt. Näiteks tema iseloomustus Carmeni kohta: „Ilus, armas ja peast täiesti segane.“ Mis omakorda võimendab Lee niigi raskekujulist vaimuhaigust ning muudab selle eriti intensiivseks ja tajutavaks. Ema nõuanded pojale on nii loogilised ja praktilised, et hirm tuleb peale. Füüsiliselt võib ta ju surnud olla, ehkki see milleski ei avaldu, vaimselt on ta aga vägagi vitaalne ning maistes probleemides (oma poja saatuses) kinni. Juba tema kategooriline käsk „Tapa ära!“, mis formaalselt sihitud ainult kärbse kohta, asetub sisuliselt olnud ja tulevaste mõrvade konteksti.
Küllaga elutervet surmahirmu leidub ka Carmeni (Liis Haab) ja Lee (Meelis Kubo) mõttevahetustes. Juba esimene neist, kus teise ujedus peab võitlema esimese tungiva sissepääsunõudmisega tema privaatsfääri, tõstab pinge üles. („Minu nimi on Lee, ja sa ei saa siia jääda.“) Ning see jääb nii lõpuni, sest Carmen tõepoolest ei tohiks „sinna“ jääda, ehkki ta ei tea sellest veel midagi.
Meelis Kubo roll on psühholoogiliselt isegi komplitseeritum kui ema oma, sest erinevalt kindlameelsest ja sirgjoonelisest Emilyst vaevleb ta pidevate kahtluste ja otsustusvõimetuse küüsis. Kas kuulata ema sõna või usaldada oma südamehäält? Kui emale endale on küsimus, kas ta on elus või surnud, üksnes formaalne, siis pojale piinavalt eksistentsiaalne. Kuigi Kubo tuli kutselisse sõnateatrisse mustkunsti vallast, on tal nüüd juba nii suur vastutusrikaste rollide kogemus, et pole enam põhjust professionaalsuse pärast mööndusi teha. Ega peagi.
Igati paigas ja hästi toimiva rolli teeb ka Liis Haab, lõpuks saab sellest küll kaksikroll. Carmen ei ole mingi naiivitar ega ohvritall, vaid täiesti tõsiseltvõetav noor neiu, kellel psüühiliselt kindel pind jalge all. Ei viinaravi, vangla ega hullumaja pole teda jalust maha löönud. Et ta end võõras kohas ja võõra meesterahvaga veidi ebamugavalt tunneb, on loomulik. Aga muidu mõjuvad tema uljus, seksikus ja ootamatu otsekohesus elustava valgusena selles sõna tõsises mõttes surnud majas. („Vabandust, mul on lollid naljad. Pead nendega leppima, kuni ma siin olen.“) Eriti põnevad ja ootamatud on Carmeni ja Emily dialoogid. See, et nad Lee väga haiges ajus koos eksisteerivad, on ränga skisofreenia produkt, aga see, et nad ka ilma vahetalitajata oma asju ajavad, mõjub selles niigi kummastavas näidendis ülikummastavalt.
Britt Urbla-Kelleri lavakujunduses on oivaliseks leiuks justnagu läbipaistmatu, ent siiski aimatavalt läbipaistev kile, mille taga ema enamasti askeldab – elusate ja surnute riigi vaheline hämarala. Ja see ongi ju näidendi keskmes. „Skiso“ avardab tublisti üldpilti surnute missioonist elavate seas, seejuures ilma tarbetu nostalgia või jubeduseta. See, kuidas muistsed inkad kindlustasid inimese kestvuse sellega, et valmistasid tema kõhunahast trummi, või see, kuidas Lee pikendab inimeste eksistentsi näiteks sellega, et valmistab tapetute pealuudest sööginõusid, on ju ilus, ehkki hirmus. („Emme, see, mida nad tegid, on ju ilus! Ükski inimene ei kõmaks muidu niimoodi üle kogu maa.“) Lee kuju on suurepärane, ehkki haruldane näide edukast lõimumisest elavate ja surnute maailma vahel – ta tunneb end koduselt mõlemas.
Kellerteatri miljöö sünges vanas kivihoones on nagu kahe teraga mõõk. Kui lavastus on kaasakiskuv, hakkab see kaasa mängima, harmoneerub laval nähtavaga ja toetab seda. Kui ebausutav, mõjub hoopis dissonantsina ja häirib. „Skiso“ esindab esimest.
* Hillar Palamets, Superid, vesternid ja staarid. Eesti Raamat, 1972, lk 74.
Reedel, 20. jaanuaril kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Kadri Toomi, Külli Suitso, Kalli Kalde, Tuuli Puhveli ja Anne Rudanovski grupinäitus „Salaaed“. Näituse kuraator on Kalli Kalde.
Näitusel ootab vaatajat jalutuskäik salaaia seni sissetallamata radadel ja turvalisemal kultuurmaastikul.
Koroonaaja eraldatus juhatas meid hinge sisemaailma tundmatutesse labürintidesse. Ootamatud kohtumised salajase aia ristteedel toovad valgust tunnete ja instinktide haprasse, kuid samas jõulisse maailma, lasevad näha ootamatuid võimalusi ja seoseid. Mõned olevused on kultuurse valehäbi poolt pagendanud salaaia hämaramatesse soppidesse, kus nad ootusrikkalt elus püsivad.
Kuraator Kalli Kalde: “Tahtsin teha grupinäitust, sest viimastel aastatel on olnud palju isolatsiooni ja üksiolemist. Tundsin, et nüüd on aeg koostegemiseks, igatsen koostööst tekkivat inspiratsiooni ja sünergiat. Kõik näitusel osalevad kunstnikud tegelesid erinevatel ajahetkedel üksteisest sõltumatult sarnaste teemadega. Sisemine salaaed ongi põhjuseks, miks me kokku saime.”
Näitusel osalevad: Kadri Toom, Külli Suitso, Kalli Kalde, Tuuli Puhvel ja Anne Rudanovski.
Kadri Toom (s 1984) on lõpetanud bakalaureusekraadiga maalikunsti eriala Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (2006) ja graafika magistriõpingud Eesti Kunstiakadeemias (2009). Pärast õpinguid on ta viibinud erinevates residentuurides, osalenud mitmetes rahvusvahelistes kunstiprojektides ja töötubades. Isiknäitusi on tal lisaks Eestile olnud Lätis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Šveitsis ja Tšehhis.
Külli Suitso (s 1974) lõpetas 1996. aastal Tartu Ülikooli maaliosakonna ja liitus samal aastal Kursi koolkonnaga. Aastatel 2001–2004 töötas Tartu Kõrgemas Kunstikoolis peale mida asus elama Taani, kus annab Århusi Kunstiakadeemias maalikursuseid.
Kalli Kalde (s 1967) on maalikunstnik ja graafik, kes on lõpetanud Tartu Kunstikooli kunstilise kujundamise eriala (1986), seejärel omandanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi kunstiõpetuse ja tööõpetuse õpetaja kutse (1991) ning töötab alates 1991. a. Tartu Kunstikoolis joonistamise ja graafika õpetajana. Ta on Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Tartu Kunstnike Liidu liige.
Tuuli Puhvel (s 1966) on lõpetanud Tartu Kunstikooli kunstilise kujundamise eriala (1985) ja Tallinna Kunstiülikooli maali ja monumentaalmaali eriala (1993). Ta on Kõrgema Kunstikooli Pallas maaliosakonna õppejõud, Eesti Akvarellistide Ühenduse ja Tartu Kunstnike Liidu liige.
Anne Rudanovski (s 1964) on skulptor ja kunstiõppejõud, kes on hariduse omandanud Eesti Kunstiakadeemias (1984–1990). Ta on professor Kõrgema Kunstikooli Pallas skulptuuriosakonnas alates aastast 2014. Paberimuuseumi asutaja (2010) ja Eesti Origami Keskus SATORI asutaja (2020).
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital. Näitus jääb avatuks 19. veebruarini.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta. Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
