ELUTÖÖPREEMIAD (preemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest vastavalt Riigi teaduspreemiate põhimääruse § 2 (1))
Valgamaa poisist Mihkel Zilmerist on kujunenud mees nagu arstiteaduse orkester. Tema võime koondada eesliiniteadust ühes haruldase koostööoskuse, sõnaseadmise selguse ja innustava tegutsemisega on andnud tulemuseks nii arvukaid patente, häid õpikuid, palju populaarteaduslikke kirjutisi kui ka kogu ühiskonda kõnetavaid sõnumeid.
Esmavaates on ta sädelev ja mitmekülgne meditsiinilise biokeemia ja neuroteaduste ekspert. Seljataga pikk teaduskarjäär Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, alates aspirandi seisusest (tänapäeval hüütakse seda doktorant-nooremteaduriks) ja meditsiiniteaduste kandidaadi kraadi (praegune PhD) kaitsmisest 1976. aastal. Pühendunud teadustööle noorem- ja vanemteadurina, dotsendina (nüüd kaasprofessor) ja 30 aastat professorina. Peale selle panus õppetooli, osakonna või instituudi juhina. Ei pidanud paljuks 1992. aastal kaitsta veel meditsiinidoktori kraadi, mille mõõdupuu oli omaaegne NSV Liidu teaduste doktori kategooria. Selle kõrval hoomamatu hulk muid tegemisi. Neid vaadates tundub, et tema laual on Harry Potteri lugude ajakeeramiskell.
Diagnoos: meditsiini biokeemik. Välisvaatlejale on teadus olnud Mihkel Zilmeri elu kese. Ligi 200 kõrgelt koteeritud (ehk teiste poolt palju kasutatud) esmaklassilist teadustööd, üle viie tuhande viite, andmebaasi Web of Science h-indeks 40 ning rohkem kui tosin patenti ilmestavad absoluutsesse tippklassi kuulumist. Fookuses kogu aeg meditsiiniline biokeemia ja selle rakendused meditsiinis ja tervisekäitumises. Kolleegid hüüavad teda lausa ainevahetuse professoriks ning peavad ta suurimaks teeneks kliinilise ja baasteaduse ühendamist ning siirdemeditsiini eestvedamist paljude haiguste mehhanismide ja riskide selgitamisel.
Normaalselt talitlevas organismis püsivad aeglast bioloogilist põlemist meenutavad oksüdatsiooniprotsessid (ehk eri ainete ühinemine hapnikuga) ja selle vastandina toimivate antioksüdantide (nt C- ja E-vitamiinid) mõju tasakaalus. Oksüdatsioonireaktsioonid on rakuprotsesside lahutamatu osa. Kui aga need hakkavad domineerima, võib rakk viga saada. Mihkel Zilmeri algatusel hakati Eestis juba ammu uurima just sellise ehk oksüdatiivse stressi mõju eri haigustele ja nende süvenemisele.
Metaboloomika pioneer. Meie rakkudes on hulganisti suhteliselt väikestest molekulidest koosnevaid orgaanilisi aineid, nagu suhkrud, rasvhapped, nende derivaadid või vitamiinid. Neid hüütakse metaboliitideks, nende kogumit metaboloomiks ja neile keskenduvat teadusharu metaboloomikaks. Valdkonna teeb põnevaks taoliste ainete tohutu hulk ja samal ajal väikesed kogused.
Meditsiinilise (kliinilise) metaboloomika uuringute pioneerina nii Eestis kui ka maailmas on Mihkel Zilmer toonud molekulaarse vaate mitmetesse kliinilistesse erialadesse kardioloogiast pediaatria ja psühhiaatriani, eriti aga kardiovaskulaarsetesse ehk südame-veresoonkonna uuringutesse. Nii käsitles ta veresoonte ahenemise või blokeerumise tagajärjel tekkivate kahjustuste ja ennetamise ja ravi võimalusi, verevoolu taastumise ohte, vere- ja lümfisoonte sisekesta ning südame sisepinda katva kihi funktsioneerimise häireid, aga ka arteri lubjastumist, aordis oleva vererõhu referentspiiri täpsustamist ning neuronite toimimise järkjärgulise allakäigu ennetamise võimalusi.
Tegelikult ulatusid ta huvid palju kaugemale: märksõnadeni nagu „uudsete biomolekulide disain“ ja „biokeemilis-neurokeemiline sõelumine“, „transgeensed ja nn antisense biotehnoloogiad“, „ajukoe naatriumpumba regulatsioon“ või „peptiidid kui perspektiivsed kaitsemolekulid“.
Mihkel Zilmer, snd 15. XII 1948, Tartu ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, bio- ja siirdemeditsiini instituut, meditsiinilise biokeemia professor, meditsiinidoktor, biokeemia osakonna juhataja
Meil on need haigused, mida sööme.
Haiguste ravi on Mihkel Zilmeri arvates kaugelt laiem kui tagajärgedega võitlemine. Ainevahetuse eksperdile on ju päevselge, et hulk terviseprobleeme saab alguse ainevahetusest. See omakorda sõltub radikaalselt sellest, millal ja mida sööme. Ravi nüüdisaegne käsitlus peab seega algama inimese ainevahetusepõhisest mõtestamisest, sellest, mis on funktsionaalne toit.
See valdkond puudutab kõiki. Pole siis ime, et temast on kujunenud tunnustatud toitumisspetsialist, kelle arvukad toiduteemalised loengud ja meediaülesastumised teemal „funktsionaalne toit“ on olnud armastatud ja oodatud ning paljud tavakodanikud on neid nõuandeid ka järginud.
Kui tahta midagi muuta, ei piisa targast rääkimisest või eeskuju näitamisest. Sobiv instrument tuleb valmis teha ja toimetada ukselävele või vähemalt poodi. Meie ühiskonnale võib Mihkel Zilmeri kõige otsesem suurtegu olla hoopis lisaväärtuse loomine toidule teaduspõhise arusaama kaudu. Funktsionaalne toit peab arvesse võtma, mis me oleme. Ka selle, et meie kehas on tohutu hulk tehniliselt kehavõõraid organisme, kelleta me siiski funktsioneerida ei suuda. Kõige rohkem on neid seedesüsteemis. Tänapäeva toit neile alati ei kõlba. Seetõttu on mõistlik toidu sisse monteerida neile organismidele sobivaid, meie ainevahetust toetavaid ja tervist hoidvaid elusmikroobe. Olgu see eluskultuure sisaldav jogurt või juust probiootikumide näitena või siis prebiootikumid – meie soolestiku mikroobide abimehed. Mihkel Zilmer mõistis varakult selliste ainete olulisust ning lõi nende arendamisel jõuliselt kaasa. Koostöös Marika Mikelsaarega on tema töölaualt tulnud Lactobacillus fermentum ME-3 ehk Helluse bakterite kultuur, mis on igale eestimaalasele poelettidelt tuttav juba 20 aastat.
Laululoojast õpetaja ja kaasteeline. Mihkel Zilmer on Eesti arstiteaduse üks suurema panusega teadlasi järelkasvu kasvatamises. Tema kui teadlase, õpetaja ja innovaatori loodud kollektiivis on kasvanud üles mitu põlvkonda uusi arstiteadlasi. Tudengite poolehoiu taga on nii inimese biokeemia perfektne tundmine kui ka pikalt treenitud oskus materjali selgelt ja huvitavalt edasi anda ning õppevahenditesse valada. Kolmekümne tema käe all tehtud doktoritöö autoritest on mitmed juba professorid ja oma eriala liidrid, kes kasvatavad tema n-ö akadeemilisi lapselapsi.
Kadestusväärse hooga on Mihkel Zilmer üks väsimatumaid teaduse populariseerijaid kõikvõimalikes meediakanalites. Tema kirjutised ja esinemised kannavad ikka sama pitserit: selgitamise lihtsus läbi teadlase vaateprisma ja teadusliku kvaliteedimärgiga. Professionaalina adub ta juba eos, kust algab pseudoteadus või lausa uhhuutamine. Tippteadlasena oskab ja julgeb ta sellistelt asjadelt kiirelt ja jõuliselt vaiba alt ära tõmmata.
Sama hooga on ta toiminud avalikus akadeemilises elus, nii sõnavõtjana, ideede generaatorina kui ka elluviijana ja vastutajana Tartu ülikooli senatis. Kolleegide lugupidamise ilmingute, mitmesuguste preemiate ja tunnustuste loetelu on kilomeetripikkune. Ta ise sellest tuntavalt muutunud ei ole ning jääb alati muhedalt varju.
Igaviku dimensioonis on kolleegide usust ja inimeste lootusest suurem armastus. Ühiskonna armastuse on ta kuhjaga ära teeninud. Ei, teda ei ole sarnaselt Kohviveskiga laulu sisse pandud. Hoopis tema on loonud armastatud laule. Eestimaa („Tuhanded külad“) on talle tänu võlgu ajaülese inspiratsiooni eest.
Mihkel Zilmer pälvis 1998. aastal riigi teaduspreemia, arstiteaduse aastapreemia tööde tsükli „Oksüdatiivse stressi patogeneetiline aspekt arteriaalse hüpertensiooni, südamepuudulikkuse, sepsise ja ajukahjustuse puhul“ eest kollektiivi juhina, 2002. aastal Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, 2006. aastal Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi aastapreemia, 2013. aastal riigi teaduspreemia, arstiteaduse aastapreemia tööde tsükli „Südame- ja veresoonkonna siirdemeditsiinilised uuringud“ eest koos Jaan Ehaga, 2018. aastal Tiiu Silla elutööpreemia pikaajalise süstemaatilise teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest. 2020. aastal sai temast Tartu aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler.
ELUTÖÖPREEMIA (preemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest vastavalt Riigi teaduspreemiate põhimääruse § 2 (1))
Asta Õimus põimuvad keeleteadlase erakordne pühendumus ning eesti keele uuringute korraldaja süsteemsus ja vastutustunne. Tema panus eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisse läbi aegade koosneb nii keeleuuringute juhi tööst kui ka tervest müriaadist keelevara korrastavatest ja selle rikkust ilmestavatest suurteostest.
Asta Õim on kakskeelse leksikograafia sädelev ekspert, ühtlasi suurepärane ja viljakas meie väljendivara, eelkõige rahvaliku kujundkõne uurija ehk foklorist ja fraseoloog ühes isikus. Tema produktiivsus on erakordne. Ainuüksi raamatute e-kataloogis Ester leiame ta 54 kirjes. Tema pikaajaline, keelekasutajaid abistav ja seni aktiivselt jätkuv tegevus on ühtaegu laiahaardeline ja süvitsiminev. See on suunatud eesti keele sõnavara ja väljendivara analüüsimisele ning hõlmab nii alusuuringuid kui ka nende rakendusi ja populariseerimist, nii keeleteadust kui ka folkloristikat. Köitva esinejana on ta alati juhtinud kuulajat või lugejat keele rikkusi tundma ja kasutama.
Laiem avalikkus tunneb Asta Õimu eelkõige sõnaraamatute koostaja või toimetajana. Tema koostatud suursõnaraamatud ja vestmikud tõid meie kakskeelsesse leksikograafiasse põhjalikkuse ja usaldusväärsuse uue taseme, samal ajal pärssisid nõukogulike mõttemallide imbumist meie ühiskonda. Vene keele ja selle kõnelejate väga hea tundjana on Asta Õim andnud suure panuse eesti keele positsiooni taastamisse ja lõimumisprotsessidesse Eestis. Ta on aidanud ette valmistada ja selgitada esimest keeleseadust, tehes ilmekalt selgeks, kuidas nõukogulikud mõttemallid on peidus keelekasutuses.
Asta Õim, snd 27. XI 1943, Eesti kirjandusmuuseum, keeleteadlane, foklorist
Kaitstes eesti keelt suurkeele surve all. Oma keele sügavust ja suurust adume alles siis, kuni oskame hästi teisi keeli. Võimalik, et just see aspekt andis hoogu ja sisu Asta Õimu eesti keele uuringutele. Kõrghariduse sai ta Tartu ülikoolis 1970. aastal vene filoloogina. Kakskeelse leksikograafia ja keele väljendivara uuringud põimusid tervikuks 1981. aastal Voroneži ülikoolis korraga kahel erialal (vene keel ja soome-ugri keeled), kahe komplekti oponentidega ja laiendatud nõukogu ees kaitstud filoloogiakandidaadi väitekirjas „Sõna semantiline struktuur tõlkesõnaraamatus (vene ja eesti keele põhjal)“, mis on tänapäeval võrdsustatud filosoofiadoktori teaduskraadiga.
Asta Õim oli sisuline juht töörühmas, mis koostas enam kui kahekümne aasta jooksul mitmeköitelised vene-eesti ja eesti-vene suursõnaraamatud. Mõlemad tuginevad soliidsele teoreetilisele taustale ja sisaldavad tänu Asta Õimu erilise tähelepanu all olnud väljendivara põhjalikule tundmisele haruldaselt rikkalikku ja süsteemset keelematerjali – lisaks tänapäeva kirjakeele sõnavarale palju erialatermineid ja kõnekeele sõnavara. Need rõõmustavad ka tänapäeva kasutajat oma põhjalikkuse ja usaldusväärsusega. Asta Õim on koostanud ka mitmeid eri tüüpi ja eri sihtrühmadele, sh keeleõppijatele mõeldud eesti-vene ja vene-eesti sõnastikke ja õppevahendeid. Mõne pealkiri nagu „Ajakirjaniku vene-eesti ohusõnastik“ (1989) on ootamatult tänapäevase alltekstiga.
Eesti keele uuringuid korrastades ja üles ehitades. Peaaegu kolmkümmend aastat oma elust pühendas Asta Õim Keele ja Kirjanduse Instituudile, millest vahepeal sai Eesti Keele Instituut. Tema teadlasetee, mis algas sotsiolingvistika rühma vanemlaborandist, realiseerus direktorina keerulistel, kuid läbimurdelistel 1990ndatel. Instituudi juhina on tal hindamatud teened eesti keele alase teadus- ja arendustegevuse järjepidevuse hoidmisel. Neil aastail ilmus mitu suurt sõnaraamatut, nagu vadja keele sõnaraamat, kirjakeele seletussõnaraamat, murrete sõnaraamat, aga ka uuemaid keelekorralduslikke seisukohti kajastanud kirjakeele normi alus ehk õigekeelsussõnaraamat 1999.
Seda ajajärku ilmestavad teaduskorralduse ebastabiilsus ja kiired muutused. Eesti teadus oli rahahädas, eelmiselt juhtkonnalt sai Keele ja Kirjanduse Instituut päranduseks hulga probleeme. Noore riigi teadussüsteem oli alles kujunemas. Pideva alarahastuse tingimustes ja üha kahaneva koosseisuga tuli täita järjest lisanduvaid ülesandeid. Asta Õimu juhtimise ajal taastus stabiilsus ja instituudi kui teadusasutuse maine.
Tekkis ka selge fookus. Omaaegsest liiduvabariikidele kohustuslikust teaduste akadeemia süsteemi kuuluvast keele, kirjanduse ja rahvaluule uurimisasutusest eraldusid kõigepealt kirjanduse uuringud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks. Seejärel liideti folkloristika Eesti Kirjandusmuuseumiga. Instituut nimetati ümber Eesti Keele Instituudiks. Asta Õimu algatusel asutatud Eesti Keele Sihtasutusest on nüüdseks kujunenud vägagi arvestatav kirjastus Emakeele Sihtasutus.
Exegi monumentum. Asta Õimule omane töökus, sihikindlus ja edasipüüdlik vaim suunasid teda suursõnaraamatute juurest teist laadi leksikograafilise töö juurde. Eesti keele sõnavara tähendussuhete ja sellel põhineva keelevara süstematiseerimise manu liikus ta 1980ndate lõpul. Kuigi siis ei kammitsenud enam tsensuur, olid majanduslikud olud tollal erakordselt rasked.
Direktori kohustuste kõrvalt täitis Asta Õim mitu olulist lünka meie leksikograafias ja keeletunnetuses. On haruldane, et ühelt autorilt ilmub mitu eri tüüpi ükskeelset erisõnastikku: sünonüümisõnastik ja antonüümisõnastik, fraseoloogiasõnaraamat ja selle n-ö pöördvariant „Väljendiraamat“. Selliste erisõnaraamatute järele oli surve alt vabanenud keelel eriti suur vajadus. Kõik koos on need meie keele püsimajäämise ja arengu üks põhiväärtusi. Nende kodumaised eeskujud peaaegu puudusid. Asta Õim on olnud esmategija, kellel tuli läbi käia kogu tee alatest materjali kogumisest ja esituspõhimõtete väljatöötamisest.
Rahvalt kogutud ütluste ja väljendite tohutu varasalve uurimine ja süstematiseerimine on olnud üks Asta Õimu meelisalasid, mis avanes Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnas. Kõnekäände, rahvalikke ütlusi, vanasõnu, keerdküsimusi, metafoore jm väljendivara on ta käsitlenud nii akadeemilistes tekstides kui ka ühiskonnale orienteeritud kirjutistes ja esinemistes.
Kõnekäänd pole lihtsalt sõnamäng. Asta Õimu arvates on selle funktsioon kujundada üksikasjade kaudu elunähtusi ja võib-olla isegi suunata inimeste ellusuhtumist ja käitumist. Krooniks tema kui fraseoloogi tööle on rahvalt kogutud ütluste ja väljendite varasalvest setitatud kõnekäändude andmebaas ja selle alusel koos varalahkunud tütre Katre Õimuga sarjas „Monumenta Estoniae antiquae“ loodud akadeemiline suurväljaanne „Eesti kõnekäänud“.
Akadeemiline sõltumatus. Teadustöö ei ole Asta Õimule palgatöö. See on kutsumus, võib-olla isegi sõltuvus, mis on vaimustavalt jätkunud ka juba peaaegu kümme aastat peetud pensionipõlves ja mille tempo ei tundu kahanevat. Juba on tal valminud populaarteaduslik raamat teetähistest eesti keele arenguloos. Põnev on mõelda, mis on tal veel sahtlis või mõttelõngadena heljumas.
Natuke nukker, et selle titaanliku töö kajastus ühiskonna liidrite silmis tundub ikka veel peegeldavat nõukogude ajast pärit alavääristavat suhtumist humanitaarteadustesse ja eriti rahvuskesksetesse uuringutesse. Võib-olla isegi kartust meie idanaabri keele surve ees. Mida iganes ka poliitikakujundajad ütlevad või teadustöö korraldajad väidavad rahvuskultuuri uuringute tähtsuse kohta, on väärilist tunnustust leidnud vaid tema sünonüümisõnastik, mille ta avaldas oma kulu ja kirjadega, saades 1992. aastal riigi teaduspreemia. Vabariigi President on leidnud ta olevat Valgetähe V klassi teenetemärgi väärilise (2001). Eesti Teaduste Akadeemia tunnustas medaliga tema tööd Eesti Keele Instituudi juhina. Erialainimesed teavad paremini, mis ta väärt on, olgu see 1992. aasta Eesti Kultuurifondi aastapreemia, 2021. aasta Eesti folkloristika aastapreemia või 2022. aasta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia saamine või Emakeele Seltsi auliikmeks valimine.
Tartu Kunstimuuseumis avatakse näitus „Vaata mind! Kuula mind!“
„Vaata mind! Kuula mind!“
25.02.2023–04.06.2023
Olesja Katšanovskaja „Karantiini mänguplats“ 2020
25. veebruarist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada näitust „Vaata mind! Kuula mind!“.
Näitus „Vaata mind! Kuula mind!“ tutvustab publikule Eestis aktiivselt tegutsevaid venekeelseid naiskunstnikke, kelle sügavmõtteline looming väärib nii kunstiasutuste kui ka publiku tähelepanu.
Ekspositsioon näitab Eesti kunstiskeene mitmekesisust ja toob ühele näitusepinnale autoreid, keda eksponeeritakse harva samades asutustes oma staatuse (kunstiasutuste poolt tunnustatud, karjääri alguses ja keskel, kunstiskeene perifeerias jne), elukoha (Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Cambridge jms), loomingu teemade või karjäärikõvera arengu tõttu.
Näitus ei keskendu ainult rahvusidentiteedile, mis on tihti ainuke teema, mille kohta venekeelsetelt naiskunstnikelt uuritakse, vaid pakub publikule võimalust süveneda laiemasse küsimusse: „Mille üle muretseb venekeelne naiskunstnik?“.
Kunstnikud: Olga Jurgenson, Maria Kapajeva, Natalja Kapaeva, Olesja Katšanovskaja-Münd, Zoja Lebedeva, Tanja Muravskaja, kollektiiv OSA, Daria Popolitova, Ljudmilla Swarczewskaja, Julia Valtanen
Kuraator: Julia Polujanenkova Koordinaator: Kristlyn Liier Graafiline disain ja näituse kujundus: Tnxalatte
Näitus „Vaata mind! Kuula mind!“ jääb Tartu Kunstimuuseumis avatuks 4. juunini.
Tänavuse Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna sai Peeter Päll järjepideva panuse eest eesti keele, kultuuri ja identiteedi kindlustamisse nimeuurija ja keelekorraldajana. Mitu kaalukat tööd on laureaadil ka veel pooleli.
Pälvisid auhinna silmapaistva tegevuse eest nimeuurimises ja keelekorralduses. Kumb valdkond on sulle hingelähedasem? Kummaga oled rohkem tegelenud, kummale oleksid tahtnud rohkem aega pühendada?
See on nagu küsimus lapsele, kas rohkem meeldib ema või isa. Mõlemad on hingelähedased, aga tõsi on, et nimedega olen tegelnud rohkem kui keelega üldiselt. Muide, jätsid nimetamata nimekorralduse, mis ühendab mõlemad valdkonnad. Alati jääb midagi puudu, tegemata; tean, et keelekorraldajailt on pikka aega oodatud keelekorralduse teoreetilise poolega tegelemist. Nüüd lõpuks oleme kollektiivselt ka selle otsa lahti teinud.
Oled tegev olnud mitmes olulises nimekomisjonis ja -kogus. Mida huvitavat seal tehtust ja kogetust on põhjust esile tõsta?
1990ndad ei olnud mitte üksnes segaduste aeg, vaid ka paljude võimaluste aeg. Ühiskond oli avatud muutustele ja see hõlmas ka nimede korraldamist. Tagantjärele võib see tunduda sirgjooneline liikumine, aga mitu asja jäi ka pooleli, nt firmaseadus. Mõnikord oli mingi asja käivitamiseks vaja midagi erandlikku, happening’i-sarnast. Riiklik kohanimekorraldus võis saada algtõuke sellest, kui Võru liikumine taotles võrupäraste kohanimede ametlikustamist, saatis siseministrile märgukirja eesti ja võru keeles, ent ministri lauale jõudis vaid võrukeelne. Minister saatis seepeale asekantsleri EKIsse konsulteerima, selle tulemusena sündis Vabariigi Valitsuse kohanimekomisjon, kes töötas välja kohanimeseaduse (1996), mis hiljem sai ka mitme teise riigi vastavate seaduste eeskujuks. Mine tea, võib-olla oleks see kõik sündinud ka kuidagi muul moel, sest lahendamata probleeme jätkus niigi, nt külanimede taastamine, milleks puudus pädev organ (varem oli see ülemnõukogu presiidiumi otsustada). Kuid siiski oli juhusel tollal kaugelt suurem osa kui tänapäeva hästi korraldatud ühiskonnas.
Midagi samalaadset leiab ka isikunimesid käsitleva nimeseaduse ajaloost. Algul loodeti, et kogu nimede muutmist reguleerivate sätete vajaduse katab ära üks paragrahv perekonnaseaduses. See oli unikaalne paragrahv seepoolest, et jõustas otseselt Pätsi-aegse seaduse ühe osa. Paraku sai tolle aja vaim sellele ka saatuslikuks. Paragrahv nimelt keelas nime muutmise võõrapäraseks, kui nime kandjal oli eestipärane nimi või ta oli eesti rahvusest. See ei sobinud ühele nimemuutjale, kes soovis oma nimes ära näidata aadlisoo tunnused. Tema kaebuse peale asus halduskohus seisukohale, et nimetatud sättega diskrimineeritakse eestlasi. Säte tühistatigi, mistõttu tuli hakata välja töötama uut seadust.
Kuivõrd on Eestis ametlike nimede panek n-ö kammitsatest vaba ja kuivõrd seda piiridesse proovitakse suruda?
See sõltub vaatenurgast ja vaatajast. Laias laastus on kohanimeseadus nimede keelsuse osas rangem kui (isiku)nimeseadus. See peaks olema mõistetav, sest kui isikunimed kuuluvad eeskätt isikule, kes võib nime valikut pidada vaba eneseteostuse väljenduseks, siis kohanimed on avaliku ruumi objektid ja kuuluvad seega eeskätt kohalikule kogukonnale, mitte üksikisikule. Kohanimeks võib olla võõrkeelne nimi üksnes erandjuhul, lapsele võib aga panna mis tahes nime, mis on kusagil maailmas kasutusel.
Wiedemanni auhinna laureaat Peeter Päll: „Paljude rahvaste kohanimesid tuntakse ametliku keele vahendusel, aga on suur vahe, kas nimi on Ufa või baškiiri Öfö, Tšeboksarõ või tšuvaši Šupaškar. Miinimumkava on valmis saada soome-ugri vabariikide kohanimeloendid.“ Pildil Päll kõnelemas 2022. aasta keelekorralduskonverentsil.
„Eesti kohanimeraamat“ on suurteos, mille ilmumise järel võisime uurijatena uhkusega öelda, et valminud on esimene põhjalik kokkuvõte kogu Eesti kohanimedest. Milline on järgmine samm kohanimeteaduses?
Saame nüüd tõepoolest nentida, et eestikeelsed kohanimed on vähemalt niisama ammendavalt läbi uuritud kui Eesti ala saksakeelsed kohanimed. Oli ju selle ajani põhiteos, mida kasutati, Balti ajaloolise kohaleksikoni I osa (1985), mille põhimärksõnad on saksakeelsed. See annab ka sissevaate paljude piirkondade kohanimistusse, mida polnud nii süstemaatiliselt uuritud, nt Järvamaa, Pärnumaa ja Viljandimaa puhul. Eriti keeruliseks osutus Petserimaa, kus nimevariantide suur arv ja kirevus tegi etümologiseerimise pea võimatuks.
Edasi võib ajaloolise kohanimistu uurimisel minna kahel viisil: esiteks laiendada senist märksõnade valikut, hõlmates ka mitteametlikud ning ajaloolised, kadunud külad. Sellele viitas Enn Tarvel kohanimeraamatu esitlusel. Teiseks võib jätkata piirkondlike uurimuste sarja, millele pani aluse Valdek Pall Põhja-Tartumaa kohanimedega. Üks viis ei välista teist.
„Eesti kohanimeraamatu“ trükiversioon (2016) ja veebiversioon (2018) erinevad selle poolest, et esimene kajastab haldusreformieelset ja teine -järgset seisu. Mida saab tagantjärele öelda haldusreformi ja selle käigus tehtud nimevalikute kohta?
Kahju on sellest, et haldusreform sundis külanimesid muutma, sest tekkisid suured vallad, nagu Saaremaa, kus oli palju korduvaid nimesid; samanimelisi aga ei saa ühes vallas olla. Teisest küljest jäi häirima „linna“ kahemõttelisus, nt Pärnu linn kui haldusüksus on märksa suurem Pärnu linnast kui asustusüksusest. Kirjutada kohanimeraamatus seletuseks, et Pärnu on linn Pärnu linnas, ei tundu just eriti mõttekas.
Valmimas on järgmine suurteos: „Eesti perekonnanimeraamat“. Mis on nende kahe teose koostamisel sarnast, mis erinevat?
Sarnane on see, et tegijaskond on suuresti sama mis kohanimeraamatul; tegu on toreda üksteist täiendava kooslusega mitmelt erialalt. Erinev on muidugi ainestik oma eriomaste probleemidega, nt millised nimed lugeda kokkukuuluvaks kui variandid, millised mitte. Rusikareegliks on, et kui nimede kujunemise ajalugu õnnestub lahus hoida, on need eraldi märksõnad; kui aga nimed on omavahel vaheldunud, on tegu variantidega. Näiteks on kokku pandud nimed Aavik, Avik, Haavik ja Havik.
Oled öelnud, et oled natuke nagu hamster, sest sul on alati olnud huvi koguda andmebaasidesse haruldasi andmeid, mida mujalt ei ole lihtne kätte saada. Näiteks on sind huvitanud vähemusrahvuste kohanimed. Samuti tuleb esile tõsta su süsteemiarmastust: andmebaasid, tabelid, tingkoodid, indeksid … et kõik detailid oleksid kirjeldatud.
Mäletan, et koolipoisina vaatasin välismaal ilmunud kaarte, kus oli ka Eestit kujutatud, ega suutnud ära imestada, miks peaks kirjutama nt Kokhtla-Iarve või Piarnou. Õnneks see paranes, kui Eesti sai vabaks, ent tänini vaatame paljude rahvaste kohanimesid ametliku keele vahendusel, osalt muidugi pragmaatilistel põhjustel. Ometi on ju suur vahe, kas nimi on Ufa või baškiiri Öfö, Tšeboksarõ või tšuvaši Šupaškar. Seetõttu olen kogunud materjali, et need omakeelsed nimed vähemalt kättesaadavaks teha. Miinimumkava on valmis saada soome-ugri vabariikide kohanimeloendid, sealt on praegu puudu vaid Komi.
Aga see on pigem kõrvaltegevus, mille kohta aru keegi ei päri. Ametlikud tööülesanded on perekonnanimeraamatu artiklite toimetamine, EKI teatmiku toimetamine ja ühendsõnastiku kohanimekihi koostamine pluss keele-, sh nimenõuanne, ja hulk muid teemasid. Mis puutub süsteemiarmastusse, siis olen kogenud, et süsteem ei saa olla liiga range, muidu see ei hakka tööle. Alati leidub elemente, mis sinna hästi ei sobitu.
Ene Üleoja – helikunsti sihtkapitali elutööpreemia – pikaajalise väljapaistva loomingulise ja pedagoogilise tegevuse eest
„Ene on koolitanud hulga muusikaõpetajaid ja koorijuhte, osalenud paljudes žüriides ja andnud nõu kõigile, kes tema poole mure või küsimusega pöördunud. On hea teada, et Ene Üleoja terav kõrv kuulab senini tulevaste muusikaõpetajate esinemisi eksamitel.“
Tiit Härm – näitekunsti valdkonna elutööpreemia – karismaatilisele ning järjekindlalt pühendunud balletikorüfeele ja legendile, kes põleb ereda leegiga juba pool sajandit. Tantsija, pedagoog ja ballettmeister! 2022. aastal maailmaesietendunud ballett „Õhtused majad“ kannab looja kompromissitud ideaalid uute põlvkondadeni.
Peeter Torop – kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia – Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor ja kauaaegne semiootika osakonna ning filosoofia ja semiootika instituudi juhataja, rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud semiootik, kultuuriteoreetik ja kirjandusteadlane, kirjanduse, tõlkimise ja tõlketeooria mõtestaja, ühtlasi tõlkija ja toimetaja. Õppejõud, kes kogu oma isiku, teadmiste ja tegevusega on olnud väga paljude üliõpilaste ja kolleegide sügavalt haritud ning eetiliseks innustajaks ja toetajaks.
Tamara Luuk – kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia – pikaajalise särava panuse eest kunstielu haaravamaks ja mitmekesisemaks muutmisel. Tema roll Eesti kultuuri esindajana Euroopa Liidu juures, kunstist kirjutaja ja selle mõtestajana on saanud vaimustava jätku Tallinna Kunstihoone kuraatorina. Tuues näitustele kokku erineva põlvkonna ning lähenemisviisidega kunstnikke, nähes seoseid, haakumisi ja viljakaid põrkumisi seal, kus need esmapilgul kätte ei paista, on suur oskus, mis eeldab tundlikku vaatamis- ja vaatlemisoskust. Olles kunstnikele dialoogipartneriks palju laiemalt kui käesoleva näituse produtseerimine, olles kunsti- ja maailmavaateliselt ideede peegeldajaks ja kaasamõtlejaks, on tema mõju olnud peenekoeline ja järjepidev.
Maie Orav – rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia teenekale rahvatantsujuhile ja tantsupedagoogile, tantsupeo üldjuhile ning meeste tantsupeo mõtte algatajale
Kersti Lootus
Kersti Lootus – arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia – jätkuvalt aktiivselt ruumi ja keskkonnaga tegelevale maastikuarhitektile, kelle looming on läbi aja olnud tundlikult kohaspetsiifiline, sekkumised läbimõeldud ja julged. Loe intervjuud Kersti Lootusega käesolevast Sirbist.
Ly Pulk – audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia hindamatu panuse eest Eesti filmimaastikul
Maastikuarhitektuuri traditsioon on Eestis olnud katkendlik: esimesed paar lendu maastikuarhitekte lõpetas kunstiinstituudi aastatel 1944–1954, sellele järgnes pikk paus kuni 1990. aastate teise pooleni. Kersti Lootus kujundas Eesti väliruumi juba siis, kui maastikuarhitektuuri ei olnud Eestis veel ametlikult olemaski. Seda silmapaistvam ja mitmetahulisem on tema panus väliruumi arengusse. Järgnevalt räägib maastikuarhitektuuribüroo Lootusprojekt OÜ asutaja ja tegevjuht oma tööst ja loomingust, aga ka maastikuarhitektuurist Eestis.
Kuidas te arhitektina maastikuarhitektuuri juurde jõudsite?
Kui toonases kunstiinstituudis 1971. aastal kuulutati, et avatakse maastikuarhitektuuri õpetus arhitektuuri teaduskonna õhtuses osakonnas, siis hakkasin seal vabakuulajaks. Samal ajal õppisin arhitektiks. Diplom ongi mul arhitekti oma. Mul on tööstaaži 52 aastat ja tegelikult olen kõik need aastad olnud ühel või teisel moel seotud olnud maastikuarhitektuuriga.
1971. aastal alustasin tööd Eesti Metsakorralduskeskuses vanema põlvkonna maastikuarhitekti Lydia Pettai käe all. Alustasime maastike kujundamisega vastloodud Lahemaa rahvuspargis ajalooliste mõisaparkide piiritlemise ja nende seisundi hindamisega. Tegime seda koos siiani tegutseva dendroloogi Aino Aaspõlluga. Töötasin Eesti Maaehitusprojektis, seejärel uurisin ja koostasin mõisaparkide korrastamise projekte riiklikus uurimis- ja projekteerimisinstituudis „Eesti Ehitusmälestised“.
1991. aastal alustasin Tallinna linnavalitsuse haljastuse ja linnakujunduse ametis tööd linna peaaednikuna. Soovitan maastikuarhitektidele: töötage ametnikuna, sest see annab projekteerimise protsessist selgema pildi. Ametnik tohib aga olla nii kaua, kuni surnud kala nägu pähe tuleb. Kui muutud selliseks, et näost on näha, et ärge mulle lähenege, siis tuleb kiiresti lahkuda.
2002. aastal sukeldusin eraettevõtlusse. Olen viimased 21 aastat olnud Lootusprojekt OÜ tegevjuht. Selle aja jooksul olen näinud, kuidas objektid sünnivad, kuidas need vastu võetakse, kasutatakse ja kuidas need hääbuvad.
Väga hea on, et maastikuarhitektide õpe Eestis on taastatud. Vahepealne auk selle eriala spetsialistide koolitamises annab ennast siiani tunda. Samal ajal on mul kahju, et maastikuarhitektuuri õpetatakse praegu ainult maaülikoolis ja õpetamine nii kunstiakadeemias kui ka tehnikaülikoolis lõpetati.
Maastikuarhitektuuris saavad kokku loodusteadus, kunst ja ka tehnilised teadmised. Maastikuarhitektide õpet peaks korraldama koos arhitektide õpetamisega. Arhitektid ja maastikuarhitektid võiksid esimestel kursustel üldaineid koos tudeerida ja siis spetsialiseeruda. Ka arhitektide teadmisi loodusseadustest oleks vaja tõsta. Selline õpetusviis looks nende erialade vahel tihedama sideme.
Võib-olla on tänapäeval (maastiku)arhitektide probleem see, et liiga kiiresti hakatakse üksinda töötama ja siis ei leitagi enam head meeskonda.
Jah, aga projekteerimine on meeskonnatöö ning koostöö on väga oluline.
Aastaid tagasi oli Tallinnas haljastajate klubi, kus vahetati informatsiooni, kuulati loenguid, tutvustati üksteisele käsilolevaid töid. Toimusid talveseminarid ja suvised väljasõidud. Sinna kuulusid maastikuarhitektid, projekteerijad, haljasalade rajajad ja hooldajad, loodusteadlased, dendroloogid, aga ka kultuuritegelased. Näiteks Jaan Kaplinski oli haljastajate klubi aktiivne liige. Proovisime Tallinnas seda traditsiooni taaselustada, aga ei õnnestunud. Puudus huvi. Jääb mulje, et nüüd on kõik konkurendid. See pole siiski konkurentsi küsimus, vaid kollegiaalne infovahetus. Tundub, et Tartus hakkab nüüd midagi analoogset tekkima.
Väga aktuaalne ühiskondlik teema on rohepööre. Maastikuarhitektuuris räägitakse palju säilenõtkest ruumist, s.t ruumist, mis kohaneb muutustega, aga võib leevendada ka negatiivseid mõjusid. Olen kuulnud, et maastikuarhitekt peaks projektides olema juhtpositsioonil, et rohepööret suunata. Kas meid kuulatakse selleks piisavalt?
Muidugi, maastikuarhitekt peaks neid protsesse juhtima või olema vähemalt meeskonnas, kus nende probleemidega tegeletakse. Nendes omavalitsustes, kus on tööl maastikuarhitektuuri suhtes lahtise silmaga inimene, läheb keskkonnal tunduvalt paremini.
Kas meil on pädevust? Kas meil on häält? Pädevust tuleb süstemaatiliselt tõsta! Hääletoru? Peame lihtsalt rohkem kirjutama ja sõna võtma.
Selge on see, et kui eriala on pikka aega varjusurmas olnud ja õpet alles hakatakse üles ehitama, siis see võtab aega. Enda nähtavaks tegemine ja kehtestamine on aja küsimus. Kliimaga seotud probleemid muutuvad ju üha tõsisemaks ja kuhjuvad.
Kui rääkida linna haljastusest rohepöörde valguses, siis peaks selle üle rohkem mõtlema. Näiteks, kas elurikkus on liigirikkus ja kas liigirikkus on elurikkus? Milliseid haljasalasid me vajame ning kus ja millise hooldustasemega haljasalad linnaruumis paiknevad? Näiteks Piet Oudolfi looduslähedastes projektides vahetatakse ligi kümme protsenti taimedest hoolduse käigus välja, see on päris ressursimahukas ja kulukas. Kokkuvõtlikult, peab olema nii hooldatud alasid kui ka looduslikke paiku, kus elurikkus saaks tekkida.
Kersti Lootus: „Väliruum peab harima, toetama loovust ja õpetamist.“
Maastikuarhitektuur on ka ise suure jalajäljega …
Jah, ma olen ka sellele mõelnud ning projektide tegemisel püüame maksimaalselt rohekeskkonda säilitada. Proovime, kus võimalik, taaskasutada nii ehitus- kui ka taimmaterjali. Näiteks Tallinna botaanikaaias on meie kujundatud sõnajalgade org, kus kasvavad põhiliselt ehitusplatsidelt päästetud taimed.
Kui rääkida ehitusmaterjalide taaskasutusest, siis näiteks Narva-Jõesuu promenaadi ehitamisel kasutasime ära vana rannahoone vundamendi ja plaadistuse, mis olid väga kaunid. Ka vanad piirded tegime korda, kuigi see tekitas tellijas esialgu mõningast võõristust. Siin on jälle küsimus, kus ja kui palju – kõik peab olema väga konkreetses kontekstis. Korrastatud ruumi peab ka ikkagi olema, küsimus on korrastatuse astmes ja ulatuses. Äkki on tasakaal nii, et maal on korrastatud ruum viis meetrit ümber maja ja siis algab looduslikum, linnas on korrastatud ruumi ulatus pisut suurem.
Digitaliseerimine on toimunud kõikides valdkondades. Arhitektuuris on üle mindud BIM-projekteerimisele ja varsti peaks ilmselt iga istik olema 3D-mudelis. Julgen väita, et digioskuseid vallata ja hallata ei ole lihtne. Käsitsi joonistamine ja maketi ehitamine pole enam iseenesestmõistetavad.
Kui lahendus on ühel hommikupoolikul käsitsi valmis joonistatud, siis pannakse seda nädal aega arvutisse. Arvuti aga kiirendab tööd, kui on vaja teha muudatusi, parandusi, täiendusi.
Tegime koos Esplan OÜga Zaha Hadidi arhitektide kavandatud Rail Balticu Ülemiste terminali projekti. Loominguline osa oli üsna väike, kogu lahendus oli 3D-mudelis nii palju, kui üldse olla saab. See, mis praegu meie linnaruumis toimub, tulenebki osaliselt sellest, et käe tunnet on vähe. Inimlik mõõtkava kannatab.
Tihti tehakse endale monumente. Ei taheta samastuda ümbritsevaga, vaid eristuda ilma konteksti jälgimata.
Asjal on veel üks külg. Tallinna lauluväljaku ideekonkursist võtsime osa koos 3+1 arhitektidega. Meil, maastikuarhitektidel, ei olnud selliseid võimsaid arvuteid ega vastavaid visualiseerimisprogramme, meil poleks ilma koostööta olnud võimalustki sellel võistlusel osaleda. Tekib küsimus, kas kõigil on vaja nii võimsat arvutiparki. Kas osad jäävadki seetõttu konkurentsist eemale?
Teie töid iseloomustab väga hea kvaliteet, just materjali kasutamise poolest. Kuidas tagada maastikuehituse kvaliteet? Tihti tunnen, et loodusliku materjaliga töötades peaks seda ise kasvatama ja katsetama, et tõeliselt tunda, kuidas üks või teine taim eri kasvukohtades toime tuleb.
Koduaias katsetamine ei oleks piisav, sest linnaruumi istutatav materjal satub teise keskkonda. Seda kasutatakse kordades intensiivsemalt ja tema eest hoolitsetakse kordades vähem. Kvaliteedi aitavad tagada kogemused, mis tulevad aastatepikkuse katsetamisega. Samuti on kvaliteedi taga usaldus ning koostöö tellija, projekteerija ja ehitaja vahel. Praktika on kõige olulisem. Kvaliteet on mõneti ka ägeda võitluse tulemus. Me muutume teatud mõttes oma eriala kretiinideks. Kvaliteet tuleneb sellest, et oleme pidevalt kohal.
Ka töö inimestega on väga oluline. Näiteks Männi pargi kavandamise ajal tegime kohalikele elanikele kümneid tutvustusi ja nõupidamisi.
Teie töödes on ka kontekstitundlikkust. Tajuda on suur kogemus muinsuskaitseobjektidega.
Mind haris ja mõjutas kümme aastat töötamist ehitusmälestiste projekteerimise instituudis koos väga entusiastlike ja tarkade ajaloolaste-uurijatega.
Näiteks Vastseliina piiskopilinnuse väliala korrastamise projekt oli muinsuskaitse mõttes kõrgpilotaaž, väga eriline protsess. Seda projekti võib iseloomustada ütlusega „mida vähem, seda parem“. Linnuse territoorium oli arheoloogia mõttes ülitundlik, kaevetööd sisuliselt välistatud.
Eesmärk oli linnus maastikus esile tuua, et inimesed leiaksid selle küngaste ja metsade vahel üles. Kompleksi väljavalgustamine oli seega ülioluline. Samas pidi lahendus olema delikaatne. Piiskopilinnuse kabeli lugu on seotud helendava ristiga ja selle me sinna ka kavandasime, et see hakkaks juba kaugelt palveränduritele silma. Tahtsime haakumise tõttu kindlasti kasutada roostekarva corteni terast, mida kasutati palverändurite maja juures. Meie eesmärk oli luua ühtne tervik.
Soovisime tornide ja kabeli põhjapinda eksponeerida ning markeerisime need maapinnal. Müürid, mis olid seintest säilinud, jäidki põrandat ümbritsema ja markeerivad kabeli säilinud kehandit.
Sattusin sel talvel Vastseliina, kui kabelis mängis õrn muusika. See oli väga hõrk elamus.
Reidi tee on Tallinnas tohutu avaliku ruumi projekt. Teie projekteeritud väliruum nomineeriti maastikuarhitektide liidu 2021. aasta preemiale. Palun rääkige sellest projektist ja projekteerimisprotsessist.
Reidi tee ehitamisega me, linlased, kaotasime midagi, aga võitsime ju ka. Me saime 13 hektarit mereparki, seda küll aktiivsesse liiklusruumi. Reidi tee sai nii palju kriitikat, õigustatut ja vähem õigustatut. Osaliselt nõustun sellega, aga tegelikult seda ruumi ju kasutatakse. Inimesed jalutavad linnast mere äärde, teevad seal sporti, naudivad päikeseloojangut. Seda ruumi oli vaja korrastada ja organiseerida. Eriti väärtuslik oli see, et linlased, kes olid esialgu tuliselt promenaadi vastu, liitusid hiljem taimede istutamisega. Praegu tulevad nad mulle vastu ja küsivad näiteks, miks seda või teist taime tagasi lõigatakse. Nad hoiavad silma peal. See on nende park.
Mida ma ise tundsin? See oli väga kiire, väga intensiivne ja väga võitlusrohke projekteerimisprotsess. Oleks tahtnud rohkem aega, projekti lõpplahendust puhastada. Tegelikult peaks ruumi kavandamisel jääma aega ka settimiseks, et üleliigsest loobuda. Projekt on valmis siis, kui sealt enam midagi ära võtta ei saa. Aga seda aega ei olnud. Viimasel hetkel, kui projekt oli põhimõtteliselt valmis, selgus, et sinna tuleb Eesti suurim sademeveepumpla ja suured ventilatsioonikorstnad. Siis me küll mõtlesime, et kui nad tulevad, siis olgu vähemalt ilusad! Võtsime punti skulptor Kalle Pruudeni, kes juhindus meie visioonist – ventilatsioonikorsten kui allveelaeva periskoop – ja mõtles välja linnaskulptuurid.
Reidi tee projekteerimise ajal otsisime kandvat lugu. Kui saime meremuuseumilt näituse „100 laeva“ paberlaevade skulptuurid ja merenduse teemadega tekstid stendidele, siis oli küll heureka!-moment. Naljaga pooleks ütlen, et Reidi tee väliruum on justkui meremuuseumi laiendus, selle väliekspositsiooni ala. Inimesed jalutavad, vaatavad, loevad koha kohta. Mere põhjas olevate laevavrakkide lugu, Härjapea jõe lugu jne. Seda väliekspositsiooni võiks pikendada kuni Piritani välja. Tegelikult on meil potentsiaal rajada 30 kilomeetrit pikk jalutatav ja mitmekesine rannapromenaad Miidurannast Tabasaluni.
Valik Kersti Lootuse ja Lootusprojekti tehtud töödest
Pärnu rannapromenaad, 2006
Pärnu Vallikääru park, 2011
Haapsalu rannapromenaad, 2010
Haapsalu linnusehoovi temaatiline erikujundusega mänguväljak, 2008. Teostasid Tartu kõrgema kunstikooli lõpetajad. Praeguseks lammutatud.
Narva-Jõesuu promenaad, 2014
Kohtla-Järve rahvapark
Narva lossipark, 2008
Kadrioru pargi rekonstrueerimisprojektid
Jaapani aed Kadrioru pargis, 2011
Maarjamäe lossi väliala, 2017
Vastseliina piiskopilinnuse väliala, 2018
Kuberneri aed Toompea lossi kõrval, 2020
Kitseaed Tallinna vanalinnas, 2019
Reidi tee, 2019
Keila keskpark, 2020
Männi park Tallinnas, 2019
Teie ampluaa on hästi lai, alustades jaapani aiaga Kadrioru pargis ja lõpetades Reidi teega. Kas mõni projekt on teile eriti südamelähedane olnud? Mispärast?
Loomingus on hädavajalikud kolm komponenti: missioon, kontseptsioon ja kompositsioon. Mul oli missioon võtta osa Tallinna lauluväljaku ruumilise tervikvisiooni ideekonkursist. Mõtlesin, et kui me sellel võistlusel ei osale, siis me pole maastikuarhitektuuri büroo.
Meile sattus kätte Viljandi kultuuriakadeemia uuring Eestimaa kiigekultuurist. 300 aastat tagasi sai see kultuur mõisatest alguse ja XIX sajandiks oli igas külas oma kiigeplats. Koguneti kiigele, kiikuda võidi terve päev, lauldi ning mängiti kiigemänge. See oli meie laulupidude alus. XIX sajandi lõpus kasvas kiikumisest välja esimene laulupidu. Sellest sai meie võistlustöö kandev kontseptsioon, mis viiski meie ühistöö arhitektuuribürooga 3+1 võiduni. Lauluväljaku telg on meie nägemuses triibuvaip, mis saab alguse mere äärest ja mäe pealt ning juhib rahva laululavale. See telg ühendab kaks tugevat maastikuelementi: mere ja mäe. Lauluväljakut aga ümbritseb rada, mis on kiige tee ehk siis laulupidude tee, kus on kiiged ja kiigemängud, nii nagu kiigeplatsil paarsada aastat tagasi.
Kuna tegemist oli visioonikonkursiga, mille alusel hakatakse detailplaneeringut koostama, siis lõpptulemuseni on veel pikk tee. Ma unistan, et meie visiooni rakendatakse ning see võetaks edasise projekteerimise aluseks. Mulle tundub, et eriti paremini ei saa, sest me jõudsime välja laulupeo narmasjuurestiku ja väga sügava kontseptsioonini.
Te lähtute oma loomingus seega missioonist, kontseptsioonist ja kompositsioonist. Kas on veel midagi märkimisväärset?
Kindlasti ka funktsioon, esteetika ja ökonoomia, sealhulgas ka jalajälg loodusele.
Oluline on suurendada parkide õppefunktsiooni. Näiteks Männi pargis kasvavad kaitsealused nõmmnelgid, seal elavad metsakuklased jne. Tahtsime näidata, et männid ja nende all olev kooslus on erilised ning seda ei tohi tallata. Just selleks läbib parki tõstetud tee, et kaitsta seda tallamisõrna kooslust ja kaitsealuseid nelke.
Hädavajalik on laste loodusteadlikkust tõsta. III ja VI klassi õppekavas on ka linnapargi teema ja me teeme 32. keskkooliga koostööd, et linnaparki ja selle olemust tutvustada ning loodust lastele lähemale tuua. Taolist õppekavast lähtuvat õpet võiks läbi viia kõigis Tallinna parkides.
Näiteks Hirvepargis on puudel nimesildid. Neid tuleks panna ka teistesse parkidesse, see aitab teadlikkust tõsta.
Mis on teid enim inspireerinud maastikuarhitektuuris, s.t milline on hea väliruum? Milline on meie väliruumi seis?
Väliruumiga vähemasti tegeldakse ja tundub, et üha rohkem. On igasugust väliruumi, paremat ja halvemat. Inspiratsioon sõltub asukohast, koha loost ja seda mõjutab uus funktsioon.
Räägime Tammsaare pargist. Kas pärast pargi rekonstrueerimist jäi alles park või tuli linnaväljak? Mille me saime? Minu arust oleks tulemus pidanud olema pargilikum, sest me räägime ju Tammsaare pargist. Päevakorras on Estonia teatri laiendamine ja selle laienduse tegemisel tuleks arvestada ka vana turuhoone varemetele ehitatud pargipaviljoni proportsioonide ja funktsioonidega. Kas mitte juba enne paviljoni parki planeerimist ja projekteerimist poleks pidanud arvestama vajadusega teatrihoonet laiendada?
Ma olen suhteliselt kahtlev ka programmi „Hea avalik ruum“ raames rajatud väikelinnakeskuste asjus. Ajalooliselt on linnasüdamed tekkinud protsessi tulemusena, need on koha identiteedi kandjad.
Praegu kujundatakse neid kampaania korras, hetke moevooludest lähtuvalt, enam-vähem samast materjalist. Uute keskväljakute hooldamine käib omavalitsusel tihtipeale üle jõu ja tõenäoliselt see ruum ka amortiseerub enam-vähem samal ajal. Püüan neid vaatamas käia, et näha, kas ja kuidas linlased neid kasutavad. Neid tehakse ju kohalikele, neist ei tohiks kujuneda monumentaalsed kivikõrbed.
Inimesed tahavad tegelikult ka rohkem ruumist teada. Olen Männi pargis teinud üle kümne ekskursiooni. Kord oli paduvihm, aga inimesed olid lõpuni kohal. Oli paks lumi, tallasin rajad sisse, et huvilistega jalutada. Tihti esitatakse küsimusi. Kerge on vastata nendele, mis puudutavad otseselt funktsiooni. Keerulisem on selgitada, et näiteks ringid asfaldil on mõeldud lastele, et ärgitada neid joonistama, või kuna tegemist on Männi pargiga, siis rohelised kepid on stiliseeritud männiokkad, mis annavad möödasõitjale märku, et siin toimub midagi.
Väliruumi hariduslik pool on äärmiselt vajalik. Männi pargis on laanekuklaste pesad ja seetõttu kavandasime sinna käänulisi sipelgaradu, mida liigendavad kivid. Olime põnevil, kas lapsed leiavad need rajad üles ja oskavad neid kasutada. Nad leiavad ja uurivad ja kasutavad. Väliruum peab toetama loovust ja õppimist.
Milline on maastikuarhitektuuri tulevik Eestis? Millised on teie erialaseid eesmärgid?
Mind painab ikka see maastikuarhitektuuri õpe. Kui saaks need ülikoolid ikka sõbralikult koostööle suunata ja arutada, kes ja kuidas saaks panustada. Ma olen kogenud maastikuarhitektuuri õpetuse täielikku nullseisu. Selles mõttes oleme palju edasi läinud.
Olen kõikidele noortele maastikuarhitektidele öelnud, et see on amet, millega ei saa töötuks jääda. Probleemid muutuvad ainult aktuaalsemaks. Peab ainult leidma oma niši. Kui kohtan mõnes kohas maastikuarhitekti ametit pidavat inimest, siis on see puhas rõõm.
Tahan tõstatada ka hääletoruks olemise teema. Karismaatilisust on vähe. Energiat on juurde vaja. Eks see tuleb aastate ja kogemustega.
Võistluste žüriides maastikuarhitekte tihti pole või kui on, siis pole neil hääleõigust. Miks aga ei taheta aidata maastikuarhitekte: kui sa näed, et ta ei oska üht või teist, siis toeta, õpeta, mitte ära ignoreeri. See on kurb ja inetu.
Uuest aastast asus Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonna dekaani ametisse õppejõud ja arhitekt Sille Pihlak. Kunstiakadeemia noorim dekaan lubab avardada eriala piire, siinkohal räägib ta lähemalt õppimisest, õpetamisest ja arhitektuurist.
Sind võib pidada kogenud õppuriks. Alustasid EKA sisearhitektuuri osakonnas, liikusid sealt Viini rakenduskunstiülikooli arhitektiõppesse, käisid aasta Lõuna-California arhitektuuriinstituudis (SCI-Arc) ja doktorikraadi kaitsesid jällegi EKAs. Millised mälestused ja kogemused õpingutelt dekaanitöösse kaasa võtad?
Alustan heast, millest ei saa rääkida halvata. Toon välja palju materdatud staararhitektidele tugineva õppe. See on oma aja ära elanud, kuid olen ise selles mõtteviisis õppinud ning pean tõdema, et staararhitektid olid väga kirglikud. Nad pühendusid arhitektuurile ihu ja hingega. Esiteks inspireerisid nad tudengeid, aga teiseks olid õppejõud, kes tegid õpetamise ajal arhitektitööd edasi. Viinis õppisin Zaha Hadidi, Wolf Prixi, Hani Rashidi ja Greg Lynni käe all. Akadeemiline ringkond täiendas nende arhitektuuriloomingut ning oli tihedalt seotud büroode uurimissuundadega.
Arhitektuur on sotsiaalne, poliitiline ja majanduslik nähtus ning lõimitud paljudesse valdkondadesse. Oluline on hoida end kursis kehtivate arusaamadega ja tuua need akadeemilisse õppesse. EKAsse naastes nägin, Eestiski juhendavad tudengeid arhitektid, kes tegutsevad ja nopivad auhindu – inspireerivad. Loodan samuti dekaanitöö kõrvalt praktiseerimisega, eriti just teadustööga jätkata, et ei tekiks vaakumit. On ilus mõelda, et õppejõud inspireerib oma üliõpilasi.
Kas su õppima asumist, toonaseid soove ja väärtushinnanguid annab võrrelda praeguste tudengite omadega?
17 aastat tagasi ei vaadatud probleeme globaalses, isegi mitte planeedi mõõtkavas: minu ambitsioon oli pakkuda hoonega ruumielamus. Praegu räägivad noored sisseastumiseksamitel, et meil on vaja päästa planeet ja tegeleda kliimaküsimustega. Mul on hea meel, et väärtused on muutunud, see peegeldab ühiskonnas toimuvat. Kui gümnasistid ülikooli astudes nende väärtustega viieaastasele arhitektiõppe teekonnale asuvad, püüame neid eri meetoditega toetada.
Arhitektuuriteaduskonna dekaan Sille Pihlak usub, et meie väiksusest ja eripärast kooruvad arhitektid, kes on võimelised nii rahvusvahelisel kui ka kohalikul tasandil kaasa rääkima – ja valjemini, kui loota julgesime.
Minu õpetamiskogemus Londoni püha Martini kolledžis on näidanud, et praegune teise ja kolmanda kursuse tudeng on poliitiliselt palju teadlikum, kui olin ise selles vanuses. Kas saad sama öelda EKA tudengi kohta?
Esimese kursuse lõputöid ja nende lähtekohti vaadates võib nii öelda küll. Need räägivad üldkasutatavusest, ligipääsetavusest, vähemuste õigustest, loomade ja lindude toetamisest. Tudengid tõstatavad väga huvitavaid sotsiaalseid, aga ka poliitilisi teemasid, seisavad väärtuste eest, mida arhitektid pole varem ehk esmatähtsaks pidanud.
Hiljuti vestlesin arhitektuuripreemiate üleandmise galal ühe teise valdkonna doktorikraadiga spetsialistiga tudengipreemiale nomineeritud töödest. Ta pidas neid kõrgetasemeliseks, rõhutas tööde uurimuslikkust, kuid ka selgeid erialaseid piire. Samal ajal oli ta üllatunud, et professionaalide töödes, sh laureaatide omas, näis selline kvaliteet puuduvat.
Siin tuleb välja arhitektuurivõistluste probleem. Ühest küljest on võistlus väga demokraatlik viis arhitektuuri teha, aga lähteülesandes puudub paindlikkus. Võistlustel osalevad edukad bürood teavad täpselt, mida võitmiseks teha ning mida mitte. Lähteülesandes ei tasu kahelda, sest see tähendab parimal juhul vaid eripreemiat. Kutsun arhitektuurivälja jokkeriühiskonnaks, sest iga noor saab arhitektuurivõistlustel osaleda ja oma büroo asutada. Võistlusi on metsikus koguses ja see paneb kohe tegutsema. Meie noorte arhitektuuribüroode hulk on harv nähtus ja ses mõttes on meil hästi läinud.
Mõtlema peaks sellele, kuidas hästi tehtud ja uuritud magistritöid edasi arendada doktoriõppes. Oluline on, et arhitektuur muutuks teaduspõhisemaks, loovuurimuslikuks, et rohkem teadust jõuaks praktikasse.
Olen ka ise EKAs magistristuudio juhendaja. Arvan, et parimad magistritööd praeguse aja arhitektuuriloomesse ei sobitugi. Kui palju lähtub praegune EKAs tudengitele õpetatav tavapärasest arhitektuuripraktikast?
Muutused on tulemas. Energiakriisi, tervisekriisi jms silmas pidades peab lähenemine muutuma uurimuslikumaks. Kümne aasta pärast on tavapärane arhitektuuripraktika midagi muud kui praegu. Selleks et murrang poleks nii valulik, on oluline, et saaksime puitmajatootjate ja materjalitootjate ning ehitusfirmadega välja pakkuda, kuidas asju teisiti teha.
Neli aastat kestnud „Lõpetamata linna“ uurimisprojekt koos kinnisvaraettevõttega Kapitel ning nüüdne koostöö termopuidu tootja Thermoryga näitab, et erasektor soovib oma tegemistesse innovatsiooni. Praegu on meil veel vähe doktorikraadiga lõpetanuid, keda rakendada, kuid näiteks Lääne-Euroopas on väga levinud, et firmasse võetakse tööle teadur. Teeme täna kõik selleks, et EKAst sirguksid teadurid, kes valdkonda edasi viivad.
Arhitektuuribürool, kes peab end pinnal hoidma pidevalt võistlustel osaledes, neid võites ja objekte projekteerides ning ehitades, pole uurimisruumi. Välismaa praktikud on mulle soovitanud, et iga hinnapakkumise juures peaks arvestama kümme protsenti uuringutele, et peaksin selle põhimõtte oma büroo töös rakendama. Mind aitab puitarhitektuuri kompetentsikeskus ehk PAKK, mis toob kokku arhitektuuriloome ja uurimuse. See on oluline puutepunkt, sest peame ehitusmaastikku arendama ja nüüdisajastama. See on üks mahajäänumaid valdkondi Eestis ja akadeemia võiks olla see, kes sinna innovatsiooni siirdab.
Sa laiendad arhitekti tegevusvälja. Senini on arhitekti nähtud eelkõige majade projekteerijana, nüüd näen omaealisi arhitekte ametnikuna või mujal, kus ollakse lähteülesandele lähemal. Kas see on praeguse aja nähtus või on see alati nii olnud?
Omavalitsuste tasandil koondati ruumiloomeosakonnad ja strateegiakeskused suurematesse linnadesse. Nii majandus- ja kommunikatsiooni- kui ka rahandus- ning kultuuriministeeriumis näib maksvat arusaam, et avaliku sektori arhitekti positsioon peab olema tugevam. Me pole ehitusprojektide alla kummitempli lööjad, vaid ruumivisionäärid ning sellisena vaatame tervikut laiemalt. Oleme liiga vähe koolitanud arhitekte, kes tahaksid minna omavalitsusse ja seal suure pildiga tegeleda. Samamoodi pole omavalitsused alati sellise visionääri tulekuks valmis. Proovime koolis seda mentaliteeti muuta. Näiteks büroopraktika kõrval võiks minna ka omavalitsusse. Tuleb leida meede, mis toetaks arhitektuuritudengite praktikat ka väljaspool Tallinna.
Millega hakkavad tulevikus tegelema järgmisel õppeaastal EKAs alustavad arhitektuuritudengid?
EKA arhitektuuriteaduskonna lõpetanu on nagu pipratera praetud munal. Illustreerin seda küll väga piltlikult, kuid mõtlen nii, et munavalge häguse piiriga osa on ühiskond. Tudeng on see, kes oskab ühiskonnateemadel kaasa mõelda, tajub kultuuriruumi, sotsiaal- ja keskkonnaprobleeme. Munakollane on konkreetsem erialaväli, kus avaldub tema kompetentsus. Pärast viit aastat õppimist teab ta, millised on tema võimed, kohustused ning tööriistad ja kuidas sel väljal hakkama saada. Me oleme temas arendanud oskust kaasata ja meeskonnas töötada. Ta oskab eri sfääre vahendada, suudab hallata grupitöid, luua seoseid, ta on kohusetundlik, oskab ümbritsevaga suhestuda ning ühiskonnas kaasa rääkida. Hästi vürtsitatud praemunasid on Eestile väga vaja.
Milline on üks võimalikke arhitekti tulevikuametite loeteludest?
Ruumivisionääri tööpõld on lai: büroos hoonete kavandamise kõrval võiks ta näiteks olla ka riigiarhitekt, brunelleschilik leiutaja, gehrylik ruumiskulptor, kuid ka süsteemiarhitekt. Näiteks võttis Disney SCI-Arcist igalt kursuselt tööle mõne tulevikumaailma visionääri. Levinud on ka töö süsteemi- ja mängulahenduste kallal. Arhitektuuriväli on laienemas ning on oluline, et laiendaksime EKAs pidevalt selle piire.
Sa näed maailma optimistlikult, kuigi aastaid on domineerinud pessimism, et arhitektuurist on saamas ainult fassaad või finantstööriist. Modernismivaimus treenitud arhitektide seas näib levivat veendumus, et arhitektuuriga on lõpp.
Olen käinud, töötanud ja õppinud paljudes riikides ning näen, kui oluline on, et arhitekt oleks ühiskonna osa. Otsisin kunagi doktorantuuriprogrammi ja käisin Ivy League’i ülikoole vaatamas, nt Princetonis ja Harvardis. Olin üllatunud, et doktorantuuris õppiv arhitektuuritudeng võib olla keldris peidus ja mitte tegeleda ümbritsevaga. Seetõttu sobis mulle EKA praktikapõhine lähenemine, mis oli tihedalt seotud arhitekti igapäevatööga. Me õpime siin ruumikultuuri, mis on palju laiem vaade. Noore ja noorusesse uskuva ühiskonnana on Eestis ruumi suureks arenguks. Innovatsioon ei tohiks jääda ainult ekraanidele, vaid peaks väljenduma ka ruumis.
Umbes kümme aastat koolitab EKAga samaväärselt arhitekte ka Tallinna tehnikaülikool. Kas EKA ja TTÜ arhitektuurihariduse eesmärgid erinevad?
Eelmisel aastal oli mul ainukordne võimalus osaleda kõigi Eesti arhitektuurikoolide lõputööde komisjonides. EKA magistrandid paistsid silma sellega, et on võimelised ise endale lähteülesande koostama. Lihtsustatult, kui keegi tuleb ja ütleb, et siia on vaja uut väljakut, siis küsivad EKA tudengid, kas teil ikkagi üldse on vaja väljakut, kas seda on vaja just siia ning mis see kaasa toob, kui teha siia kohta väljak.
TTÜs nägin palju konkreetsemaid lähteülesandeid, näiteks parklahoone fassaad. Selle ülesande siis tudeng magistritöös lahendaski, aga ei küsinud, kas maailma on üht uut garaaži üldse juurde vaja. Seega, lähteülesandes kahtlemine, materjaliga töötamine, digitööriistade loominguline käsitlemine otsinguks ja eksperimentaalse vormini jõudmiseks, filosoofia ja teooria rakendamine – nendele asjadele lähenetakse EKAs teise nurga alt.
Tehniline aspekt on pliiats, mida õpitakse käsitsema, aga see ei joonista lahendust sinu eest valmis.
Sinu ja arhitekti ning praeguse arhitektuuriteaduskonna teadusjuhi Siim Tuksami asutatud arhitektuuribürool PART on selged lähtepunktid ja põhimõtted. Teie ehitised on äratuntavad ja projektid selles mõttes järjepidevad. Kui palju tahad omaenda valikuid EKA õppekavasse sisse tuua?
Käekirja mõttes ei ole me kunagi nõudnud, et tudengid asju samamoodi teeksid kui meie. Oleme küll alati püüdnud avada oma lähenemise tagamaid ja palunud, et nad esitaksid oma versiooni. Seega on tegu pigem disainimetodoloogia tutvustamisega, millest võib, aga ei pruugi saada hea loomeraketis.1 Mind on treenitud disainer-arhitektiks. Usun, et arhitektid peavad suutma ruumiga tegeleda ka esteetiliselt, vormiliselt ja kompositsiooniliselt. Disain suudab nihutada piire ja paneb ihaldama midagi enamat. Disain ei välista looduslähedust, jätkusuutlikkust ega materjalipõhist lähenemist, sotsiaalsetel teemadel arutamist, see ei välista isegi ehitamata jätmist. See aitab luua visiooni, mis paneb meid uskuma muutuse vajalikkusesse. EKA lõpetanud arhitekt, isegi kui ta otsustab tulevikus mitte projekteerida, vaid töötada hoopis avalikus sektoris, on lisaks argumenteerimisoskusele saanud koolist kaasa julguse vormiga katsetada. Kõige hullem on valge lehe sündroom, mentaalne blokk, selles seisundis ei hakka hargnema ükski niidiots. Loodan, et EKA üheksa erialastuudiot läbinud arhitektidel on käes vähemalt üheksa erinevat arhitektuurile lähenemise meetodit. Edasine on juba elu, mis õpetab neid oma kokteili kokku segama.
Kuivõrd oled sa vormi suhtes avatud? Näiteks Vilen Künnapu projektid on eripalgelised, kuid nende vormikeel on siiski äratuntav. Mubat, Kadrioru Plazat ja Sookurge poleks saanud teha üks ja sama arhitekt. Kas pole nii, et mingi arhitektuuri- või disainikeel on siiski arhitektidele omane ning see on sageli seotud just tööriistadega?
Meid Siimuga treeniti geomeetriapõhiselt mõtlema, looma ruumielamusi ning seadma kahtluse alla kehtivaid arusaamu. Tööriistad aitavad meie büroos kaasa pigem loomeprotsessile, aga muidugi vastab neile ka teatud ruumi identiteet. EKAs on eesmärk komplekteerida arhitektide tööriistakast viie aasta vältel võimalikult mitmekesiselt. Juhendan koos Siimuga bakalaureuseõppe n-ö lõpustuudiot, mille keskmes on muu hulgas puiduinnovatsioon ning uute ruumiliste lahenduste ja tööriistade leidmine. Mulle tundub, et meie tööriistad suunavad valima pigem koostöövorme ja materjalikasutust ning muud aspektid vormikeelt.
Tuleme tagasi rahvusvahelisuse ja kuulumise küsimuse juurde. Oled maininud intervjuudes Baltimaade arhitektuuri tugevdamise ning tihedama koostöö vajadust. Kas selleni jõudmiseks on mingi kindel viis?
Elame praegu kui õnnepalulikus piiririigis, mis tähendab, et meil on hoopis teistsugused linnaehituslikud probleemid ja võimalused kui nendes paikades, kuhu oleme harjunud vaatama. Näiteks, mind on haritud lääne arhitektuuriteooriaga, vaadates samal ajal ihalevalt Põhjamaade disaini poole ning kurvastades, et meil pole oma Aaltot. Siiski on meil maailmas olulisuselt teisel kohal arhitektuuribiennaal, väga kõrgel tasemel arhitektuuriharidus ja noore riigi värsked ilmingud, olgu see siis taristudisain või digilahendused.
Arhitektuuriõppes vaadatakse juhendamise osas just Balti- ning Põhjamaade poole. Hiljuti kokku kutsutud Põhjamaade Bauhaus on samuti konsortsium, mis vaatleb puitarhitektuuri Rootsis, Soomes ja Eestis. Eesti on üks suuremaid puidu eksportijaid ja tootjaid. Meil on võimalus lisaks lihtsalt meeldimisele ka võimendada oma erilisust, regioonipäraseid ja kontekstitundlikke lahendusi. Tallinnas on säilinud paljud ajaloolised ning omapärased kihistused: sajandivanused puitasumid, kolmekümnendate herbertjohansonlik paekivifunktsionalism ja praegune eksperimentaalne arhitektuuribiennaal. Meil on, mille üle uhke olla.
Sul endal on lai rahvusvaheline suhtlus- ja tugivõrgustik. Kas ka EKA arhitektuuriteaduskonnal on rahvusvaheline ambitsioon?
Kindlasti on. Loodan tihendada koostööd ülikoolidega, kus olen ise õppinud. Meil on palju rahvusvahelisi juhendajaid ja tahan nende hulka veelgi kasvatata, et tekiks rohkem peegeldamise võimalusi. Meie praegused kultuurimekad, nagu ERM, Kumu ja Pärdi keskus, on projekteerinud välismaa arhitektid ning ka Tallinna arhitektuuribiennaal on juba mitmendat aastat rahvusvaheliste kuraatorite siinse olukorra peegeldus. Mõnikord on hea saada sisend väljastpoolt, kas või selleks, et paremini aru saada, kes me oleme. Ma ei arva, et suured olulised hooned peavad olema välismaa arhitektide kavandatud, aga see pole ka probleem.
Aga EKA ja Eesti arhitektide panus väljaspool? Kas siinsed eksperdid võiksid töötada ka mujal?
Eesti kohta küsitakse palju. Arhitektuurikeskus on hoogustanud Eesti büroode rahvusvahelistel võistlustel osalemist, aga arusaadavalt tahetakse osa võtta pigem siinsetest võistlustest, kus osalejate ring on väiksem, arhitektid on oma keskkonnas palju kompetentsemad. Seega tekib küsimus, kas välisvõistlustel osalemine peaks üldse olema eesmärk omaette. Sellest olulisem on, et lisaks projektidele oleks võimalik rahvusvaheliselt ka akadeemilisi teadmisi tutvustada. Olen käinud loenguid pidamas ja arhitektuuriõpet tagasisidestamas Bostoni MITist Londoni Bartlettini. Näiteks hiljuti saadeti mulle pilt EKA vanemteadurist Rene Puusepast, kes annab tundi Bangkoki Rangsiti ülikoolis. Meil on teadureid, kes tõstatavad teemasid. Rene räägib moodulipõhisest projekteerimisest ja see on isegi mahlasem arhitektuurieksport kui välismaale projekteerimine.
Nagu arhitektuuriteaduskonna teadusjuht Siim Tuksam nendib, on EKA roll erialamaastikul luua pragmapoeesiat2, tulla välja lineaarinsenerilikust mõtlemisest ja luua radikaalset innovatsiooni ning paremat elukeskkonda. Usun, et meie väiksusest ja eripärast kooruvad arhitektid on võimelised nii rahvusvahelisel kui ka kohalikul tasandil kaasa rääkima – ja valjemini, kui loota julgesime.
1 Raketis loomingu tegemiseks.
2 Pragmapoeesia (termin filosoof Eik Hermanni doktoritööst) puhul on pragmaatilised kaalutlused viljakas tasakaalus poeetilistega või lausa nendest eraldamatud.
Sadeq Hedayat, Lunastust lootes. Valik jutustusi. Koostanud ja pärsia keelest tõlkinud Üllar Peterson, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2022. 198 lk.
Inimlike kujutluste irratsionaalsus määrab ka Iraani kirjaniku Sadeq Hedayati mitme loo tegevustiku. Jutustuste kogumik „Lunastust lootes“ annab hea ülevaate ajavahemikus 1930–1942 avaldatud neljas novellikogus ilmunust, tõlkijaks Hedayati loomingu eestindaja Üllar Peterson, kes – nagu „Hieronymuse“ sarjale tänuväärselt omane – on lisanud tõlgitule põhjaliku, mahult iga Hedayati lugu ületava järelsõna.
Hedayati kogumikust leiab novelle, mille tegelased lihtsalt ei tekita irratsionaalseid olukordi, lihtsalt ei satu nendesse, vaid irratsionaalsus on neis endis juba eos olemas, see käivitab nad ja juhib neid nagu saatuslik, paratamatu jõud, vaimne mootor. Ühe mu lemmikloo „Ḥāğī Murād“ nimitegelane on kirglik, raske käega mees, kes arvab tänaval ära tundvat omaenda lihase naise ning kuna naine ei tee teda tundma, läheb mehel arvatava abikaasa ebaviisakuse tõttu „silme eest puha mustaks“, nii et virutab naise „varjatud näolapi pihta korraliku kõrvakiilu“ (lk 59). Kui selgub, et Ḥāğī on teinud vea ning saanud karistuseks viiskümmend piitsahoopi, otsustab ta oma süütule naisele kätte maksta. Seega määratleb tegelast kolm irratsionaalset impulssi: ekslik eeldus, selle väljendamine füüsilise vägivallaga ning absurdne kättemaks oma eksimuse eest.
Kui lugeja, kes ei taha näha irratsionaalsuses üldist jõudu, võib lahterdada Ḥāğī Murādi tüüpiliseks moslemiks, siis näiteks novelli „Mannekeen eesriide taga“ keskmes on Prantsusmaal õppiv Mehrdādi-nimeline noormees, kes on igati usin ja äärmiselt kombekas. Võiks isegi öelda, et irratsionaalselt kombekas, sedavõrd, et väldib igasugust armuimpulssidega seotud irratsionaalsust sellisel määral, et vältimine ise osutub irratsionaalseks. Nimelt armub noormees riidepoe vitriinil seisvasse portselanist mannekeeni. Esmapilgul tundub, et armumise põhjus on omamoodi mõistlik: kuna Mehrdād pelgab lihast ja luust inimesi, tundub jahe ja osavõtmatu mannekeen talle ihaldusväärne. Kui noormees aga satub mõtlema, „kas oleks võimalik see mannekeen endale saada“ (lk 113), hakkab ilmnema tema kalduvuse mõistusülesus. Küsimus pole siin mitte niivõrd armumise põhjustes, kuivõrd selle teostusviisis. Juba mannekeeni ostmisele lõviosa oma säästudest kulutava Mehrdādi kartus, et „keegi võib temast ette jõuda ja nuku ära osta“ (lk 115), liigitub irratsionaalsete impulsside hulka. Irratsionaalne on aga ennekõike asjaolu, et Mehrdād, kes pelgab elavate inimeste soojust, ei saa aru, et tahab ise just sedasama soojust mannekeenile peale suruda. Lugu sellega ei piirdu, Mehrdādi mõistusülesele käitumisele sekundeerib novelli lõpus tema endise kihlatu Deraķšande mõistusülene käitumine, mis viib traagilise konfliktini.
Laurence Sterne, Tristram Shandy elu ja arvamused. Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt, toimetanud Kai Nurmik, klassikaliste keelte konsultant Janika Päll. Varrak, 2022. 750 lk.
Inimliku meele irratsionaalsusest, sealhulgas armastuse omast, pole mööda vaadatud ka inglise klassiku Laurence Sterne’i kaheksaosalises suurromaanis „Tristram Shandy elu ja arvamused“: „Oma kehas viibides ei suuda ükski inimene õigesti mõelda, pimestatud nagu ta on oma vastavatest kehamahladest“ (lk 479).
Muidugi, Sterne’i romaani tuntakse pigem selle poolest, et selle kirjutaja oli oma ajast ees. Aastatel 1759–1767 valminud teoses on kasutatud läbivalt võtteid, mida seostatakse paarsada aastat hilisema postmodernismiga. Ise rõhutaksin ennekõike metafiktsionaalsust, mis võimaldab mitte ainult jutustada lugu, vaid jutustada lugu sellest loost, mida jutustatakse, sealhulgas jutustada loojutustajast, mis tähendab, et autorist võib kujuneda jutustuse objekt, tegelaskuju, kes tegevustikku sekkub, selle käivitab või seda häirib. Laurence Sterne on olnud selles võttes väsimatult leidlik. Autor mitte ainult ei keera juttu jutustajale ja tema jutulaadile, vaid kasutab jutu keeramiseks mitmekesist võttestikku. Sterne/Shandy selgitab, juhatab, palub vabandust, noomib, ironiseerib, enamasti aga lükkab jutustamist edasi, suundub mujale, katkestab. See kõik on teadlik, autor ise nimetab oma meetodit „meisterlikuks oskuseks kalduda kõrvale“ (lk 80). Raamat peaks jutustama meile Tristram Shandy elust, aga nimitegelase sünnil peatutakse põhjalikumalt alles IV köite XXXII peatükis. Autori eessõna asub 197. leheküljel. Mõnevõrra hiljem kirjutab Shandy: „.. olen, nagu märkate, jõudnud peaaegu selle raamatu neljanda köite keskele, – kuid mitte kaugemale kui minu eluloo esimene päev ..“ (lk 288).
Tundub, et katkestamine oli Sterne’i (ja muidugi ka Shandy) lemmikvõte.1 Toon siinkohal ära paar näidet romaanis „Tristram Shandy“ esinevatest autoripoolsetest katkestustest:
„Kujutlege ise, – kuid jäägu see kõik parem järgmise peatüki algusesse“ (lk 113).
„Teadke, et minu ema, – ent esmalt on mul veel viiskümmend asja, millest ma teile teada pean andma ..“ (lk 238).
„Ma vabandan, et ma selle lubaduse andsin, – sest see oli kõige mõtlematum lubadus, mis kunagi on inimesele pähe tulnud – Peatükk vuntsidest!“ (lk 334).2
Selliste lugejat kiusavate võtete kasutamine tingib õnneks autori eneseiroonia:
„.. me oleme nüüd saanud läbi need viis köidet (võtke sel komplektil istet, härra, – see on ju siiski parem kui mitte midagi) ..“ (lk 399).
„.. miks ma seda üleüldse mainin? – Küsige seda mu sule käest, – tema valitseb mind, – mitte mina teda“ (lk 406).
„Nimelt usun ma, et kõigist arukatest viisidest raamatut alustada, mida praegu teadaolevas maailmas kasutatakse, on minu oma parim. – Igatahes olen kindel, et see on kõige jumalakartlikum – sest alustan kirjutamist esimesest lausest, – ning usaldan juba teise lause Kõigevägevama hooleks“ (lk 530).
Asjale lisavad vaimukust kirjakohad, kus need kaks võtet, katkestamine ja eneseiroonia, kokku saavad:
„Aga sellessinases maailmas ei leidu midagi, mida ma jälestaksin rohkem kui katkestust loo pajatamisel – ja just sel hetkel rääkisin ma parajasti Eugeniusele üht õige labast lugu nunnast, kes kujutas ette, et on koorikloom, ja mungast, kes neeti ära rannakarbi söömise eest, näidates Eugeniusele ühtlasi kätte protseduuri alused ja õiguslikud küljed, mis – ..“ (lk 465-466).
Loomulikult on sedavõrd eneseiroonilise loojutustamise sidumine pelgalt postmodernismiga pisut kitsendav. Sama hästi haakub „Tristram Shandy“ Menippose satiiri traditsiooniga, selle hoovusega, mida Mihhail Bahtin on nimetanud karnevalikirjanduseks ja groteskseks realismiks – ning Sterne ei tee ka saladust, kuivõrd on teda inspireerinud Lukianose, Cervantese ja Rabelais’ looming. Loojutustamise reeglite pea peale pööramine moodustab „Tristram Shandys“ vaid osa suuremast ümberpööramisest, mille kohta kirjutab Bahtin järgnevalt: „Groteskse realismi põhilisi iseärasusi on madaldamine, s.t kõige kõrge, vaimse, ideaalse ja abstraktse toomine materiaal-kehalisele tasandile, lahutamatus ühtsuses oleva keha ja maa tasandile.“3 „Tristram Shandys“ kirjeldatakse mitmeid „probleeme“, mis keerlevad ümber inimese kehalisuse – nii et kehaga seotu tundub Shandy vaates vaat et olulisemgi kui vaimuga seotu. Romaani üks olulisemaid motiive on seotud minajutustaja ninaga, mis puruneb sünnitustangide vale kasutamise tõttu ja põhjustab Tristrami isale tõsist meelehärmi. Sellest tulenevalt leiab romaanist omajagu ninateemalisi arutelusid. Ühel hetkel satuvad lugejad lausa metafüüsilisele vaidlusele „ninalaste“ ja „antininalaste“ vahel: „Jumal suudab panna aine mõtlema, väitsid ninalased. / Niisama vähe kui teie suudate seakõrvast sametmütsi valmistada, kostsid antininalased“ (lk 266).
Ent „Tristram Shandy“ teeb eriti võluvaks tõsiasi, et killurebimise kõrval loob autor peaaegu et vürst Mõškini masti kaastundlikkust ilmutava tegelase, minajutustaja isa venna, onu Toby. Ühelt poolt on Toby muidugi koomiline kuju – kuna ta sai lahingus kubemesse haavata, tekitab tema haav talle peavalu ja sekeldusi daamide juures. Aga kuigi ta kube ei kära just hästi, hingab ta hing täiel rinnal. Minajutustaja hüüd „Oo, Toby! Mis maailma nurgast otsin ma sulle võrdset?“ (lk 440) mõjub ühtaegu irooniliselt ja empaatiliselt. Raamatu lõpulehekülgedel laseb Sterne/Shandy kõlada peaaegu ülevatel sõnadel: „Loodus oli onu vorminud parimast ja lahkemeelseimast savist, – oli tempinud seda omaenda piimaga ja hinganud sellesse leebeimat vaimu ..“ (lk 623). Toby leebe vaim võibki jätta lugejasse sama sügava jälje kui kogu see jutustamispilgar, mis vürtsitab Shandy isa ja Toby tegemisi-jutuajamisi. Samuti ei saa eirata, et Toby ellusuhtumisest leiab samasugust avangardsust kui Sterne’i jutustamistehnikast: „Miks siis, andke andeks, peaks kohtlema musta tüdrukut halvemini kui valget?“ (lk 598).
Kuningas Vikramārka elukäik ehk Lõvitrooni 32 juttu. Sanskriti keelest tõlkinud Martti Kalda, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2022. 304 lk.
Leebuse motiivi võib kohata ka XI–XV sajandi Indiast pärinevas jutukogumikus „Kuningas Vikramārka elukäik ehk Lõvitrooni 32 juttu“: „Ausa inimese loomus säherdune: / lahke olla, leebe kõnes ..“ (lk 224). Varakeskaegse Guptade dünastia kuninga Candragupta II Vikramāditya isikust ja legendidest ammutava lookogumi on eesti keelde tõlkinud ja põhjalikult kommenteerinud Martti Kalda. Kuna tema India kultuuriloo alane eruditsioon võimaldab tal Vikramārka lugude konteksti risti-põiki läbi valgustada, piirdun pigem lihtsureliku lugeja mõtisklustega klassikalise sõnakunsti muutuvast kontekstist, s.t peatun korraks teemal, kas ja kuidas on nõnda kaugest ajast ja teistsugusest kultuurist pärit tekstikogum võimeline kõnetama praeguse aja lugejaid – kui lugeja esmaseks eesmärgiks pole ennast nimelt kultuurilooliselt harida. Mitte et Vikramārka lugude valgustuslik tasand poleks mind üldse kõnetanud – vastupidi! Raamatust leiab küllaga kirjakohti, kus kultuuriloolised mõtted pidama jäävad. Üks näide. 246. leheküljel kommenteerib Kalda jumalaid pilavaid värsse, mis olid tema sõnutsi „kummalisel kombel“ lubatud juba „Ṛgveda“ aegadest. Seega oli Menippose satiirile lähedane võttestik tuntud ka India vanemas kultuurikihis ja sellesse pealegi sügavalt juurdunud.
Vikramārka lugude ülesehitus on žanriliselt dünaamiline: kuninga seiklustest ja õilsatest tegudest jutustavad, omavahel sarnase struktuuriga proosalõigud vahelduvad õpetlike värssidega. Viimased esitavad enamasti üldistusi üldinimlikel teemadel, seetõttu pole raske sattuda luuleridadele, mis sobivad ka praegusse maailma. Proosavormis lood asetuvad luuleridadest selgemalt kindlasse aegruumilisse konstellatsiooni, mille osised eeldavad põhjalikke seletusi, jutukesi ilmestavad värsivormis moraalisõnumid mõjuvad aga sageli ajatult. Miks mitte tuletada meiegi riigijuhtidele meelde sotsiaalset ideaali: „Teiste hüvanguks voolavad jõed, / teiste hüvanguks lüpsavad lehmad, / teiste hüvanguks viljuvad puud, / teiste hüvanguks toimivad ülikud“ (lk 90)? Praeguse maailma keskkonnapingete taustal mõjus sümpaatselt puude austamine (toonases) India kultuuris: „Tõest, puulatvgi nõnda / suvekuuma talub tulipalavat, / et saaks oma varju peita, / keda leitsak lämmatab“ (lk 242). Sellega korreleerub Kalda joonealune osutus: „Maailma suurim viigipuu Thimmamma Marrimanu heidab varju 19 000 ruutmeetri suurusele alale“ (lk 250). Samuti leiab raamatust kaastunde ja hingetarkuse kohta ohtralt tabavaid mõtteid, mis näitab, et mingite sõnumite akuutsus püsib aastatuhandest teise. Siin-seal annab Vikramārka silmad ette tänapäevastele eneseabiõpikutele – universaalsed sõnumid on esitatud viimastest palju huvitavamas ja harivamas sõnastuses.
Kui aga juba keskenduda Vikramārka lugude ajatule kestvusele, võimendub mõningate hoiakute sobimatus meie ajastu ootustega. Ennekõike hakkasid need silma naissoo iseloomu ja sotsiaalse rolli kujutamisel. Kõnekalt mõjub järgmine värss: „Parem nurisünnitis, / parem jätta jätkamata sugu; / parem surnult sündinu, / parem isegi, kui sünnib tütar ..“ (lk 197). Sellest tulenevalt puudub ka naisel igasugune iseseisvus: „naine järgneb isandale / – poolearusedki teavad, tõest!“ (lk 249), või: „Mis kasu naisukese elust, / on närune see isandata ..“ (lk 250). Võib korraks kujutada, mis juhtuks meessoost luuletajaga, kes homme mõnel Eesti laval sellise hoiakuga värsse tõsimeelel ette kannaks. Loodetavasti ei juhtu midagi liiga tõsist, demokraatia ikkagi.
Xavier de Maistre, Reis ümber oma toa. Öine retk ümber oma toa. Prantsuse keelest tõlkinud Andres Raudsepp, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2022. 140 lk.
Kui juba hakata mullu „Hieronymuse“ sarjas ilmunud raamatuid järjepanu lugema, siis – kui kasutada mitmekäigulise pidusöögi metafoori – sobiks magustoiduks XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul kirjutanud Xavier de Maistre’i „Reis ümber oma toa. Öine retk ümber oma toa“. See raamatuke mõjub kui ülistuslaul kujutlusvõimele, kusjuures meloodia ei muutu õnneks korrakski liiga magusaks. De Maistre suudab balansseerida humoorika ja südamliku hoiaku vahel, ühendades empaatia (enese)irooniaga.
Nagu ütlevad juba teoste pealkirjadki, reisib de Maistre’i minajutustaja pigem hinge kui kehaga. Mitte et füüsiline liikumine hinges reisimisel sootuks puuduks, see lihtsalt võimaldab näha voodis sündmust ja peeglis imet. Raamaturiiul kangastub sellises vaates kui „rikas maa“ (lk 54) ja „avar väli“ (lk 55). Lugev keha liigub ja liigutab minimaalselt, vaim aga rändab ajas ja ruumis kaugele, viib kokku kadunud aegade „kuulsate varjudega“ (lk 73). Tubane rändamine muudab maailmaga kontakteerumise paradoksaalsel moel ühtaegu distantseerituks ja intensiivseks, de Maistre leiab ühest väiksest ruumist „kõik maailma hüved ja rikkused“ (lk 73). Kodu on talle koht, kus juhtub sama palju kui ükskõik kus mujal. Kodugi on põnev reisisihtkoht.
On huvitav jälgida, kuidas kaks sarnase pealkirja lugu, mille kirjutamise vahele jäi rohkem kui kakskümmend aastat, üksteisest erinevad. Hilisem teos „Öine retk ümber oma toa“ on seinataguse maailma suhtes palju avatum kui „Reis ümber oma toa“. De Maistre satub suhtlema oma naabritega, ennekõike kütkestab ta meeli kaunis naabrinaine ning tolle toatuhvel, mis tekitab minajutustajas eneseiroonilise paralleeli mao ja tolle pilgust võlutud ööbikuga: „Niimoodi mõjus minule toatuhvel, ilma et ma samas kindlalt mõelda oskasin, kumb oli madu, kas tuhvel või mina, sest vastavalt füüsikaseadustele peab ligitõmme olema vastastikune“ (lk 104). Toatuhvli obsessioon kasvab aga kauniks, kõikehõlmavaks, kõiki naisi ülistavaks armutunnistuseks, mis omakorda paisub armastuskirjaks maailmale: „Armastan puid, mis pakuvad mulle varju, ja linde, kes sädistavad lehestikus, ja öökulli öist huikamist ja vihmavalingut – armastan kõike … armastan Kuud!“ (lk 111). Viimases hüüatuses on juba tunda virvendamas (enese)irooniat.
„Öise retke“ XXIV peatükk, kus minajutustaja kujutab, kuidas ta päästab kusagilt Rooma linnast elusalt maetud Vesta neitsi, lisab varasematele meelelistele vinjettidele ligimesearmastust: „Tule, õnnetu piiga, ilmu tagasi maa peale! Sünni uuesti valgusele ja armastusele“ (lk 110). Need pole aga ainsad de Maistre’i iroonilist üldtooni tasakaalustavad passaažid – nagu selgub tõlkija Andres Raudsepa järelsõnast, ammutas de Maistre inspiratsiooni ka „Tristram Shandyst“ –, vaid „Öises retkes“ suunab minajutustaja pilgu koguni tähistaevasse ja pakub läbinägelikke arutlusi lõpmatusest ja ajast. Muide, aja olemuse hindamisel tõestab autor, et oli oma ajast ees. Rääkides minevikust ja tulevikust kui kahest olematusest, „mille vahel hoian tasakaalu nagu noateral“, aimab jutustaja, et „aega ei olegi tegelikult olemas ning see, mida niimoodi nimetatakse, ei ole mitte midagi muud kui mõistuse karistus“ (lk 129). Tänapäeva teadlased on jõudnud sarnastele järeldustele, neurobioloog Dean Buonomano kirjutab näiteks nii: „Erinevalt nägemisest või kuulmisest puudub meil meeleorgan, mis tuvastaks aega. Aeg ei ole energiavorm või aine lahutamatu omadus, mida oleks võimalik füüsilise mõõtmisega tuvastada. Ometi tajume teadlikult aja möödumist ..“ ja selle möödumise tunde loob just nimelt inimese aju.4
De Maistre oskab väga hästi põimida omavahel rõõmu ja meelenukrust, sapisust ja südamlikkust, kehalisust ja metafüüsilisust, mistõttu sobivad tema toareisid alustama ja lõpetama nii vaimset kui ka kehalist püsivust eeldavat lugemismaratoni, sealhulgas siinset, ajaleheessee mahtu proovile panevat ümbermaailmareisi. Tõesti, matkamine „Hieronymuse“ sarja seltsis liigitub vaimseks luksusreisiks – seda enam, et ekskursioonid ilukirjandusliku sõnaornamentika lätetele peavad mahutuma üha erksamalt vilkuvate piltide maailma.
Laurence Sterne’i suurromaan „Tristram Shandy elu ja arvamused“ oli oma ajast ees: aastatel 1759–1767 valminud teoses on kasutatud võtteid, mida seostatakse postmodernismiga. William Hogarthy joonistatud ja Simon François Ravenet’ graveeritud illustratsioon „Tristram Shandy“ IV osas (1761).
1 Olgugi et sellist võtet kasutatakse lõviosas iroonilises võtmes, tunneb iga ilukirjandust kirjutav inimene sellega seoses ära ka ühe universaalse paine: „.. iga kirjatäht ütleb mulle, millise kiirusega mu sulele järgneb Elu ..“ (lk 603).
2 Sterne kasutab ka üht metafiktsionaalset nõksu, millega on postmodernistlikus ilukirjanduses eriti ohtralt mängitud – tegelaste sekkumist autori jutustusse. Aeg-ajalt katkestavad lugusid autori asemel ka tegelaskujud: „Elas kord üks kuningas Böö-öö – / Sellal kui kapral oli just sisenemas Böömimaale, palus onu Toby teda siiski hetkeks peatuda ..“ (lk 550). Sterne/Shandy jätab siiski kasutamata võimaluse asetada tegelaskuju ja autor vastamisi, nagu juhtub näiteks John Fowlesi romaanis „Mantissa“ (1982) või J. M. Coetzee romaanis „Aeglane mees“ (2005).
3 Mihhail Bahtin, François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur. (Väljavõtteid). Rmt: Valitud töid. Koost Peeter Torop. Tlk Mall Jõgi, Astrid Kabur, Pärt Lias, Linnart Mäll, Malle Salupere. Eesti Raamat, 1987, lk 194.
4 Vt Dean Buonomano, Aju on ajamasin. Neuroteadus ja aja füüsika. Tlk Tiina Randus. Postimees, 2022, lk 26.
Probleeme Eesti vanema maalikunsti ümber. Ääremärkusi I
EERO EPNER
Olla perifeeriasse tõugatu või alistatu (siiski kaks eri asja). Olla ripats üle lauaserva ulatuva suure laudlina ääre küljes, isegi kui laudlina on hakanud tuhmuma. Olla see, mida psühholoogias kutsutakse „koolutatud teadvuse sündroomiks“ (mõtlesin selle ise välja). Korraga mõnuleda ja vaevelda mõjuängi ogalikus pesas. Umbes säärastesse paratamatustesse näib olevat mõistetud Eesti vanem kunstiajalugu.
Midagi veel. Kui peab kronoloogilisi sulgusid tõmbama, siis tõmmakem näiteks säärased. 1912. aasta märtsis on kolm Konrad Mäe maali väljas Pariisis Salon des Indépendants’i hiigelnäitusel (6000 tööd!). Sellest orgiast paistavad need kolm (portree, dekoratiivne maastik ja eskiis) siiski silma, kimbus mõne teise autoriga vaatab nende töid Chronique des Arts ja kirjutab nii: „Välisriikide kunstnikud lähtuvad vaguralt endistviisi meie põhimõtetest; paljudele meist on need meeltmööda seepärast, et me leiame uhkusega nende teostes jälgi omaenda õpetustest; saab selgitust tõik, et nad on meie uuenduste suhtes sedavõrd tundlikud, sedavõrd osavad neid mõistma ja sedavõrd altid neid jäljendama.“ Need sulud saagu vahepeatuse rohkem kui sada aastat hiljem, mil Mäe näituse kohta Norras Lillehammeris leitakse: „Tema pildid on näide modernismi mõjust perifeeriale.“ Sulud sulguvad hääletult.
Nagu ikka elus: kritiseerijate õelaim vastane on neis endis, kuid torget nad ei tunne. Euroopa kunstiajaloo kirjutus on viimased sajandid kandnud endas peale faktoloogia valmispunumise, seoste näitamise või paljastamise, psühholoogiliste, eksistentsiaalsete, sotsiaalsete või tontlike kontekstide avamise alati midagi veel. Kirjeldusande puudumisel nimetagem seda valguse heitmiseks, õigluse võidutsemiseks, sooviks teha maailma mingil moel paremaks. Paremaks võiks tähendada kõige muu hulgas võrdsust ja vendlust. Näidata inimeste ja kultuuride võõrandamatut õigust autonoomiale ning suhtuda neisse autonoomiatesse lugupidavalt – noh, ja nii edasi.
Kuid see midagi veel on jäänud suuresti retooriliseks, deklaratiivseks, paatoslikuks. Umbes nagu kõige kangemas vasakpoolses lülitub midagi ümber, kui tuleb hakata täie lauluga makse maksma. Enam-vähem samamoodi on siiani kirjutatud ka XX sajandi esimese poole Euroopa kunstiajalugu: kogu kena sõnavahu tagant ei ole siiamaani hakanud paistma mitte ainult üksikute kunstnike, vaid tervete kultuuride ja piirkondade kunst. Euroopa kunstiajalugu kirjutatakse siiamaani kolonialistlikult.
Tõsi, elu pole läbinisti halb – on juba silmatorkavaid erandeid. „Kuidas on võimalik, et ma pole temast mitte midagi kuulnud!“ kirjeldas Lillehammeri kunstimuuseumi direktor Nils Ohlsen hiljuti oma reaktsiooni, kui nägi esimest korda Konrad Mäe teoseid. Ohlsen on hinnatud Saksa kunstiajaloolane, tegelenud aastakümneid modernismi ajalooga ning olnud hästi kursis Põhjamaade kunstiga, iseäranis Edvard Munchi loominguga. Ometi oli tema laia haardega radaril olnud hiiglaslik pimetähn, mis varjas terveid riike ja alasid ning seetõttu ka diskursusi. Kuidas saavutada pimetähnide kadumist? Mis takistab?
Esmalt takistavad needsamad hoiakud, mis on aegade algusest alati toitnud eelarvamusi: isikliku kontakti puudumine. Vähe on neid Euroopa muuseumide direktoreid või kunstiajaloo kirjutuses olulisi autoreid ja kuraatoreid, kellel oleks mitte ainult kokkupuude, vaid huvigi umbes poole Euroopa vastu. Kui Eesti suursaadik Itaalias Celia Kuningas-Saagpakk soovis Roomas Galleria Nazionale d’Arte Moderna juhtidele tutvustada Konrad Mäe loomingut, ei võetud teda isegi jutule. Alles siis, kui Kuningas-Saagpakk oli läbi käinud muuseumi nõukogus vegeteerivad üksikud vanainimesed, sai ta lühikesele audientsile muuseumi direktori juurde, kes tõrkus ometi laua peale asetatud Mäe portfooliot isegi avamast. Elavnemiseks oli vajalik meie paljukannatanud rahva viimane päästekaart: öelda, et eestlane on ka Arvo Pärt. Portfoolio avati ja umbes aasta pärast toimus Roomas esimene Mäe suurem välisnäitus.
Lillehammeri kunstimuuseumi Konrad Mäe näitust „Konrad Mägi. Eesti maalikunsti suurkuju“ reklaamitakse kunstniku „Norra tütarlapse portreega“ (1909). Näitus on avatud 2. aprillini.
Poliitiline samm. Säärane muster on olnud hoolimata meeldivatest eranditest valdav: esmalt tõrjuv suhtumine, kolonialistlik või ka puhtisiklik mugavus, sest kõik on juba Euroopas justkui olemas, kõik on seal justkui niigi valmis – ja ammu. On kogunenud väike kollektsioon kirjakesi, kus Euroopa kunstiinstitutsioonide juhid ei soovi mitte näitust, vaid ei soovi meie kunstiajaloost ega Nikolai Triigist või Kristjan Rauast üldse kuuldagi. Veel suurem kollektsioonike on vastustest, mida kunagi pole saabunudki. Inimestel on kiired ajad, vaja on tegeleda elektriarvete ja fondihoidjate kapriisidega ning pakkumisi „tundmatute perifeeriakunstnike“ tutvustamiseks Louvre’i peasaalis tuleb iga nädal. Ent selline käitumismuster näitab, et kolonialistlikud alushoiakud ei ole mitte ainult Euroopa välis-, vaid ka Euroopa kultuuripoliitikas kuhugi kadunud.
Praeguseks on Eesti iseseisvumise taastamisest möödas üle 30 aasta ning vanal heal argumendil „nõukogude ajal ei olnudki võimalik“ on hakanud kuluma juba ka kõige viledamad servad. Raske on näha, milliste sisuliste tõlgendusmudelitega on võimalik veel praegugi eirata Euroopa äärealadel loodut (kuigi mille poolest on näiteks XX sajandi alguse Krakówi juutide kultuur rohkem Euroopa ääreala kui Brüsseli ähmastes koridorides tehtu) – kuid seda eiratakse. Kuna veenvaid sisulisi väiteid ei ole kõlanud, siis ei jää üle muud kui teha järeldus, et Eesti vanema maalikunsti väljajätt Euroopa kunstiloost on poliitiline samm, kus „poliitiline“ tähendab isiklike eelarvamuste, silmaklappidega hoiakute ja hariduse (imestamine, et me pole venekeelne riik, pole Euroopa kuulsas intellektuaalikaadris kuhugi kadunud), aga ka laiemate ühiskondlike stereotüüpide ning kolonialismi vanast liitlasest turumajanduslike valikute keerukat võrgustikku, sest muuseumide direktorid on sunnitud mõtlema siiski ka publikuhuvi peale. Selle nimel eelistatakse panna peale pigem kindel šlaagriplaat kui midagi uuenduslikumat. See aga tähendab, et Eesti vanema maalikunsti tutvustamine ei ole mitte spetsiifiliselt kunstilooline, vaid poliitiline samm.
Käisin eelmisel aastal mõned korrad Ukrainas ja sealsete poliitikutega rääkides ei jäänud kahtlust: kui Ukraina oleks suutnud ennast varem Euroopa kultuurilukku õmmelda, siis oleks tema integreerumine Euroopaga olnud kiirem ja, jumal teab (kui temagi, ta on ennast selle sõjaga näidanud näotust küljest), ehk oleks sõda jäänud olemata. Tõmmata otsene joon Oleksandr Bohomazovi ja HIMARSi vahele kõlab hüsteeriliselt, kuid ometi see nii ei ole. Loota, et Eesti juba on Euroopas ning meie sääraseid meeleheitlikke samme ei vaja, kõlab mõistlikult, kuid ometi see nii ei ole. „See oli väga kena sõit,“ ütles ühe suure Itaalia muuseumi direktor, kui olime sõitnud temaga mööda uhiuut Tallinn-Tartu maanteed Tartusse meie vanema kunstilooga tutvuma. „Kuid tagasi võiksime sõita mööda normaalset, euroopalikku kiirteed.“
Konkreetsed sammud. Kuna on moodne esineda üldiste soovitustega, nagu „Eestile pikem visioon“ või „Maha tarbijahinnaindeks“, siis proovin seekord esitada mõned konkreetsemad ettepanekud. Esmalt: Eesti vanema maalikunsti (aga muidugi ka nüüdisaegsete kultuurivormide) tõeline, sisuline põimimine Euroopa publiku teadvusse ei tohiks olla spetsiifiline kultuurilooline amüsantne meelelahutus, vaid laiapõhjalise riikliku strateegia osa. Praegu see nii ei ole. Maksimumi on andnud muuseumid, on mõned üksikud eelarveread kultuuriministeeriumis, usinad inimesed välisministeeriumis, fanaatikud institutsioonides ja nii edasi – tehtud ja saavutatud on, kuid nüüd oleks vaja midagi enamat.
Küsimus ei ole siinkohal isegi tingimata rahaline, vaid mõttemustrite ja eelistuste valikus, sest just neist sõltub jällegi raha suurus. Nii on näiteks summad, mida Eestis eraldatakse kultuuridiplomaatiaks, üpris naeruväärsed ning kui siis toimuvad vaid väheolulised väljapanekud nurgatagustes galeriides kusagil, kuhu viib pealinnast vaid tolmune rada, on punktid ja linnukesed justkui kirjas, kuid mitte mingit nihet pole toimunud ega toimugi. Loomuliku tagajärjena panustavad diplomaadid seetõttu oma väheseid ressursse mujale, teevad kohvi välja pigem inimestele, kellest midagi sõltub. Kultuuri edendamine ei ole ühe kogenud suursaadiku sõnul diplomaatilise korpuse esimene instinkt, sest nii palju muud peabtegema ja väike akvarellinäituski on lisakohustus, milleks pealegi napib võimalusi. Jah, muidugi on erandeid – suurepärane Londoni saatkonna kultuuriesindaja võtab vähesest maksimumi –, kuid puudub üldine riiklik strateegia, mida teha igal aastal, mida kümne aasta lõikes, kuhu soovitakse jõuda kahekümne aasta pärast. Teisisõnu: mis on selle kõige mõte? Minna mööda tolmust rada tipa-tapa – see rada ei vii ju kuhugi.
Soome alustas oma kultuuri teadlikku ja laiahaardelist tutvustamist Euroopas kohe pärast iseseisvuse saavutamist ning sinna olid juhtivana kaasa tõmmatud välisministeerium ja diplomaatilised esindajad.1 Paar aastat tagasi vastu võetud Eesti välispoliitika arengukavas on kultuurile pühendatud üks üleüldine punktike („toetame mainet“ jms), lehekülgede kaupa aga räägitakse vajadusest arendada välismajandust. See on kahtlemata äärmiselt oluline, kuid lähtumine saksalikust printsiibist Wandel durch Handel ehk julgeoleku kindlustamine majandussidemete kaudu on näidanud Ukraina sõja puhkemisel sügavat ebapiisavust, sest elame ajastul, kus igasugust poliitikat kujundavad identiteediotsused. Usun (ja spetsialistid on seda kinnitanud), et Euroopa kurssi määravad inimesed, kes on harjunud lapsest peale käima Orsays või Lenbachhausis. Kui nad ei ole seal kunagi näinud Oderi jõest idas sündinud kunstnikke, ei ole nende kultuurikihistusse ladestunud ka teadmist, et see siin on tõesti Euroopa – ja mitte odavate pooljuhtide manufaktuur.
Teiseks: kõige veenvam argument on kunst ise. Muidugi on oluline ka vana hea eesti komme iseennast kangesti kiita, rääkida seda ja toda, kuid paljunäinud kuraatoreid ja publikut see ei veena. Ent Lillehammeri kunstimuuseumi publikuteenindaja tunnistas, et läheb igal õhtul koju tundega, nagu ta oleks „pilves“, sest inimeste reaktsioonid Mäe, aga seeläbi laiemalt Eesti vanemale kunstile on sedavõrd kirglikud, kuid ka üllatunud. „Meie õppetoolis vaadatakse kunstiajalugu läbi toru,“ oli talle öelnud üks pealinnas õppiv kunstiajaloo tudeng. Ta polnud kuulnudki kultuuridest, milleni toru ei ulatu. Norra rahvusringhääling valis näituse kaheksa kõige tähtsama kunstisündmuse sekka möödunud aastal ja nii edasi. Tuleb välja, et nn perifeeriates valminud kunst ei ole vastupidi Chronique des Arts’i kõrgi arvustaja arvamusele sugugi nn keskuste käepikendused ja pole muidugi ka midagi täienisti uut, kuid on keerukate ühiskondlike, kultuuriliste ja isiklike kombinatsioonide mänguväljak, mis isegi sada aastat pärast valmimist ootab endiselt mitte niivõrd avastamist ja hindamist, vaid kaasamist Euroopa kunstilukku, et rikkamaks saaks just nimelt too betoneerunud kunstilugu ise.
Ei enesekoloniseerimisele! Kuna peamine argument on kunst ise, siis „maine toetamise“ (jms) tegevuste asemel tuleks järjepidevalt tekitada hetki, kus Euroopa kultuuriloolased seisavad meie autorite teoste ees. See nõuab järjepidevat tööd, kuid – olgem ausad – selle töö tegijaid ei ole. Siinsed kunstimuuseumid on ülekoormatud ja alamehitatud, vanema kunsti spetsialistid on eakad ja järelkasv puudub täielikult. Seega ikkagi paradoks: sääraste hetkede loomine on tohutult tähtis, aga hetkede loojaid ei ole. Samuti ei ole üpris varsti enam mitte kedagi, kes kirjutaks selle perioodi kohta uurimusi ja monograafiaid, näitaks seoseid ja komplekssusi. Võib-olla ma eksin, kuid tundub, et „Euroopa“ mõiste lõplik kultuuriline vormumine toimus Euroopa teadvuse tarvis just XX sajandi esimesel poolel ning seetõttu oleks seda aega uurivaid spetsialiste Eestis vaja nii kunstilisest kui poliitilisest aspektist. Kes tegeleks? Kes kutsuks? Ka see peaks olema riikliku strateegia murepunkt.
Kolmandaks: kui meil endal ei ole kedagi, keda huvitaks Eesti vanem kultuurilugu, siis hakkab küll hinges kõle, kuid on ehk võimalik huvilisi leida välisriikidest. Nils Ohlsen või EMMA muuseumi direktriss Pilvi Kalhama või Ateneumi peakuraator Timo Huusko, kes on isegi eesti keele selgeks õppinud, on suurepärased näited üksikisiku rollist kunstiajaloos. Nende kirg Eesti kultuuriajaloo vastu on harvanähtav ning sellel on tõesti tulemused: toimuvad näitused, ilmuvad artiklikogumikud, korraldatakse väljamüüdud loenguid ja ringkäike, on isegi jõutud selle lävele, et Euroopa suured muuseumid hakkaksid oma kogudesse soetama Eesti kunsti. Proovitakse murda patroneerivaid hoiakuid, avatakse silmad, tunnistatakse vajadusel iseenda senist piiratust. Euroopa uurijate tähelepanu äratamine ei saa olla ainult ühe institutsiooni ülesanne, vaid laiem riiklik katse, mida peaksid tegema … Jah, kes? Taas see umbisikuline „võiks“, „peaks“ ja „on ehk võimalik“.
Neljandaks: peaksime leidma viise ja võimalusi, kuidas loobuda enesekoloniseerivast käsitluslaadist. „Konrad Mäe meeled on suunatud sellele, mis liigub suurlinnades nagu München, Viin ja Pariis ning ta kannab pidevalt uusi vibratsioone üle enda loodud maalidesse,“ kirjutati hiljuti ühes Norra ajalehes. Säärase käsitluslaadi eest kannavad seega hoolt juba teised, meie eesmärk võiks olla midagi muud, kuna enese liigitamine pelgalt üheks juugendiks teiste seas, tsentrumi käepikenduseks, ei enamat, pole poliitiliselt kasulik ega sisuliselt õige.
Loomulikult ei mõtle ma, nagu siin oleks loodud midagi välismõjudest sõltumatut või nagu kasvaksid puravikud ainult Eesti metsades – muidugi mitte. Praeguses polariseerunud maailmas lülitutakse üha enam närviliselt ainult kahe pooluse vahel: olla saab üks või teine, aga olla kahe keerukas kombinatsioon, vastuoluline ja ambivalentne, seda enam olla ei tohi. Seega on vaja ka meie uusi tõlgendusmudeleid, rakursse, kontekstualiseerimist, sest muidu võime stiiliajaloost lahtihaakimise tulemusel sattuda ühte teise sohu, mille kraavid kaevati valmis juba valgustusajastul.
Larry Wolff on näidanud, kuidas „Ida-Euroopa“ mõiste ei loodud mitte pärast Teist maailmasõda, vaid humanismi ja valgustuse õitseajal sajandeid varem. See ei olnud neutraalne mõiste, vaid Ida-Euroopaga hakati seostama metsikust, tsiviliseerimatust, räpakust, et Lääne-Euroopal oleks võimalik defineerida end vastupidisena. „See polnud loomulik ega isegi mitte süütu erisus, vaid loodi kultuurilise ja intellektuaalse kavalusena, ideoloogiliselt egoistliku ja ennastupitavana,“ kirjutab Wolff. Kui kasutad tsentrumi sõnavara, oled kolonialistlik. Ja kui ei kasuta, leiutad oma sõnavara, võid kukkuda täpselt samasse lõpu ja otsata sohu. Kogu selle mõttejada loogiline käepikendus oli mõned aastad tagasi Orsay muuseumis toimunud suur Baltimaade vanema maalikunsti näitus, mis koondas kõik tööd katusmõiste „sümbolism“ alla ning mille pealkiri oli … „Metsikud hinged“.
Olin selle näituse avamise ajal Pariisis. Sitsisin teisel pool uhket muuseumi võimsa Seine’i kaldal, üle jõe näha parginurk, kus käis maalimas ilmselt ka Konrad Mägi. Ootasin, kuni see hetk saabus. Korteež peatus, Emmanuel Macron väljus ning tõttas metsikute inimeste näitust avama. Töövõit oli justkui saavutatud, Euroopa poliitiline ladvik jalutas, käed selja taga, Kristjan Raua nägemuste ees. Kuid mida mõtles Macron? Mõtles ta nii, nagu ta on viimasel aastal mõelnud Ukrainast: „Tore riik, kuid kuidagi metsik, kuidagi siiski mitte päris meie?“ Või mõtles ta: „Parfois elle s’imagine sous la lumière des projecteurs / Sur la scène à recevoir les compliments et les jets de fleurs“2Lallalalaa. Lallalalaa.
Eero Epner on Konrad Mägi Sihtasutuse juhatuse liige.
1 Kuidas saatkonnad ja ministeeriumid aitasid tutvustada näiteks Jean Sibeliuse loomingut ja kuidas seeläbi konstrueeriti pilt Soome identiteedist, võib lugeda näiteks siit: https://research.fng.fi/wp-content/uploads/2017/01/fngr_2017-1_paloposki_hanna-leena_article1.pdf
2 Vahel kujutleb ta end tähelepanu keskpunkti / lavale, komplimente ja lilli vastu võtma. Prantsuse räpiduo Bigflo & Oli laulust „Dommage“.
Jaan Krossi lõpetamata jäänud värssromaani „Tiit Pagu“ lavastus Jaak Printsi käe all ja EMTA lavakunstikooli õpilaste esituses on kultuurikoridorides esile kutsunud elavaid vaidlusi. Põhiliselt on üles kerkinud kaks küsimust.
Esiteks, kas „Tiit Pagu“ on ikka nii-öelda Krossi südameverega kirjutatud teos, umbes nagu tema hilisem luule ja proosa, või on tegu osalt ka tarbetekstiga, mida endine poliitvang püüdis kasutada nõukogude korravalvurite peibutamiseks, et teenida välja kirjanikupaberid ja kindlustada oma edasisi avaldamisvõimalusi? Teiseks, kas „Tiit Pagu“ kärbeteta lavaletoomine oli mõistlik tegu ja kas selle lavaletoojad suutsid ikka asetada poliitilisi aktsente nõnda, et need ei teeks liiga Krossi teosele ega kahjustaks tema kirjanikumainet? Kuvandiloomefirma Juur & Kivirähk ongi teatrietenduse põhjal (värssromaani enne lugemata) avaldanud arvamust, et nii „punast“ teost pole Eesti laval enam ammu nähtud. Seda laadi muljeid on olnud teistelgi.
Kõigepealt värssromaan ise – milline koht võiks sellel olla Krossi loomingus? Kui välja jätta vabas Eestis sündinud noorpõlvekatsetused, siis tegutses Kross parimail aastakümneil oma elust ehk umbes 70aastaseks saamiseni tsensuuri kontrollitud kirjandusruumis. Tema kui kirjaniku üheks enesele seatud ülesandeks kujunes juba 1950. aastail poliitilise lubatavuse piiride kompamine. Ei tohi aga unustada, et Kross oli kehalist ja psüühilist vägivalda autoritaarsete võimude vangina juba piisavalt tunda saanud ning see kogemus istus tal lõpuni nahas. Nii näiteks elas ta veel 1991. aasta kiiresti nurjunud augustiputši läbi hoopis isiklikumalt kui paljud teised, kes aimasid selles algusest peale farsi tunnuseid.
Poliitilise lubatavuse piiride kompamine tähendas ka seda, et tuli vältida atraktiivseid alastiriske, mis võinuksid kahjustada peamist ehk kirjanikutööd. Minategelane Mati Undi „Tühirannas“ (1972) manab oma silme ette stseeni, kus ta provotseerib mereäärses piiritsoonis nõukogude piirivalvureid sellega, et paneb tasku rootsi-eesti sõnastiku, pillab piirivalvurite rajale kaardi oma põgenemisteekonna tähistusega ja vehib luiteharjal kätega, justkui tehes märke merel lähenevale läänemaisele kaatrile. Ta lastakse kohapeal maha kui potentsiaalne riigireetur. Kuidas selline stseen 1972. aastal trükki pääses, on omaette mõistatus. Aga kindlalt võib väita, et Kross ei oleks tol ajal hakanud millegi sellisega – tema arust ilmsesti rumalalt – riskima. Väikese võidu pärast suurt asja rikkuma. Kui Unt läks oma kangelasega sõna otseses mõttes piirile, siis Kross otsustas jääda piiride arukaks kompajaks.
Värssromaanina kavatsetud „Tiit Pagu“ oli Krossi kõige suurem kirjanduslik ettevõtmine Jossif Stalini aegses Nõukogude Liidus, mis oli okupeerinud teiste riikide seas ka Eesti. Ta jätkas seda teost täie pingega paaril Stalini surma järgsel aastal nii Siberis kui ka juba tagasi Eestis olles ning „Tiit Pagust“ pidi saama tema monumentaal-virtuoosne läbilöögiteos. Nn nõukogude eesti luulet kroonisid tol ajal Juhan Smuuli poeemid, millest viimane ja ulatuslikem oli „Mina – kommunistlik noor“ (raamatuna 1953). Selle kohta kirjutas Kross 1954. aasta suvel 12 lehekülje pikkuse tihedas kirjas arvustuse, mis muidugi trükki ei jõudnud (Smuul oli Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees), aga mille pealkiri „Luuletehnilisi märkmeid Juhan Schmuuli poeemist „Mina – kommunistlik noor“ ütleb ära, kuhu oli sihitud Krossi üsnagi kihvtine kriitikanool. Peaaegu rida-realt võtab ta läbi Smuuli nigelad riimid ja sõnastusliku ebatäpsuse, tehes alles viimases lõigus positiivse möönduse autori „ainulaadsele siirusele“.
Just tol ajal rühkis Kross ise Tallinnas „Tiit Paguga“ hoogsalt – ikka paarkümmend värsirida päevas – edasi ja pole kahtlustki, et tema keerulise riimiskeemiga, vormilt absoluutselt puhas, sõnaseadelt üllatustest kubisev teos pidi andma vastulöögi Smuuli hooletule poeesiakoolile ning saama omamoodi ületamatuks eeskujuks igale tulevasele eesti keeles kirjutatavale lüroeepilisele tekstile.
Jaan Kross 1938. aastal
Kuid ikkagi: milline vahekord oli Krossil endal sellesama „siirusega“, milles ta nägi Smuuli ande ainulaadsust? Smuuli autobiograafilist poeemi ja Krossi „Tiit Pagu“ sarnastab nende paarikümneaastane, ideeliste otsingutega kimbus peategelane. Kui 1922. aastal sündinud Smuuli teoses saabub võidukas puänt 1942. aastal kommunistlikku noorsooühingusse astumisega, siis kaks aastat vanema Krossi teos katkeb 1940. aasta suvel, mil raekoja seinal lehvivad üheskoos sinimustvalge ja veripunane lipp ning peategelane pole veel oma poliitilist otsust ühe või teise võimu kasuks teinud. Muuseas mõjub ka Smuuli poeemis komsomoli astumine just enne Velikije Luki laastavaid lahinguid pigem deusex machina’na, kiire lõppmänguna, millega olukord enam-vähem siivsalt katuse alla viia. Võib-olla leitakse kunagi Krossi teose edasine järg, mis toob kaasa teisi järeldusi. Niikaua, kuni seda pole juhtunud (arvan, et ei juhtugi), peab võtma teost sellisena, nagu ta praegu avaneb: mitte ainult füüsiliselt katkenud, vaid ka sisuliselt lõpetamata jäänud tekstina. Ja meie jaoks on „Tiit Pagu“ sisuline lõpetamatus programmiline, kontseptsiooni loov. Krossil jäi ta pooleli, sest ta ei osanud peategelase karakterit edasi arendada nõnda, et oleks sellega ise rahule jäänud ja et teos ühtlasi trükikõlblikuks osutuks. Nüüdseks on see lõpetamatus kasvavalt tähenduslik. Nii nagu on aja jooksul üha tähenduslikumaks saanud Krossi teose suure eeskuju, Puškini „Jevgeni Onegini“ lõpetamatus.
Lühike vastus selle loo algul sõnastatud esimesele küsimusele on niisiis järgmine: Kross kirjutas „Tiit Pagu“ täie pühendumusega kui endale olulist, võib-olla isegi kui epohhi luua suutvat debüütteost. Ta pidas end sisimas juba 1950. aastate algul parimaks luuletajaks, kes tollasest Eestist oli võtta, ja „Tiit Pagu“ pidi seda maailmale tõestama. Ei ole mingeid tõendeid vastupidise kohta. Kross ei oleks iial käinud „Tiit Pagu“ peatükke lugemas lähemate sõprade ringis, kui need oleksid olnud mõeldud maskeraadina. Et tegu polnud mingi peibutuskaubaga, mida silmakirjaks võimudele ette sööta, seda kinnitab juba värssromaani algelemendi – salmi – tehniliselt ülikeerukaks konstrueeritud struktuur: 18realine nelikjambis stroof riimiskeemiga a3Ba3BcDcDEEFgFghIIh, kus a3 tähistab kolmsilp- ehk daktülriimi, suurtähed kakssilp- ehk naisriime ja väiketähed ükssilp- ehk meesriime. Riimid on puhtad kui allikavesi ja osalt algupärased. Luuletehniliselt on „Tiit Pagu“ üleüldse Krossi kõige pretensioonikam üritus ja ühtlasi silmapaistvaim saavutus. Mitte ükski terve mõistusega kirjanik ei hakkaks pelgalt ideoloogiliseks petuks higistama nii vaevanõudva vormi kallal.
Muuseas, seda peibutuse- ehk petumomenti võib Krossi Siberi-aegses toodangus mujal ja teataval määral siiski oletada. Külma sõja puhkedes koostati 1949. aasta märtsis NSV Liidu kompartei keskkomitee ülesandel suunis Ameerika-vastase kihutustöö tõhustamiseks. Juhtivad kirjanikud pidid soovitavalt mõne kuuga valmis vorpima uusi Ameerika-kriitilisi näidendeid. Eestis oli selle žanri esinumber August Jakobson, kes avaldas 1951. aastal Loomingus „Šaakalid (Ameerika elulaad)“, oma ainsa näidendi, mille tegevus toimub USAs. Kross luges seda Siberis, ja kas selle mõjul või mitte, aga sai 1952. aasta alguseks põhiliselt katuse alla täispika Ameerika-teemalise näidendiga „Marc Edfordi kaitsekõne“, mis on säilinud käsikirjas. Oma konflikti laadilt meenutab see kõigi nõukogude Ameerika-kriitiliste näidendite suurt eeskuju, Konstantin Simonovi „Vene küsimust“ (eesti keeles 1948). „Marc Edfordi kaitsekõne“ – iseenesest ju igati korralik lavatükk – jäi ilmselt Krossi kõige kaugemale ulatuvaks katseks sobituda stalinistliku kirjanduse triviaalsüsteemi. Seejuures võimaldas Ameerika ainestik paradoksi korras käsitleda küsimusi, mida nõukogude olustikus ei olnud võimalik avalikustada, näiteks meediakanaleis toodetav totaalne valskus. Olgu nii või teisiti, Kross saatis näidendi Siberist Tallinna teatrikriitik Huko Lumetile, kes tollase ilmakujundajana andis sellele hea hinnangu ja isegi lootusi lavalejõudmiseks. Aga et Kross ise võis vaadata oma teost irooniliselt distantsilt, sellele vihjab tema 1954. aasta kevadel saadetud värsskiri teisele siberlasele, Villem Raamile: „Võibolla, kolkima mind peaks – / kuid igatahes kriitik Lumet / mu näidendit peab üpris heaks. / Mul ees kas seisab avastus, / et ta on loll – veel rohkem: et ta / on fraasidega loopija / või, kui ta end ja mind ei peta, / pean uskuma, et lavastus / ehk polegi utoopia“ (Looming 2020, nr 5, lk 740).
„Tiit Pagu“ kohta säärane autoriseeritud iroonia ei kehti: värssromaan on poliitilise lubatavuse piiride täiesti tõsiseltvõetav kompamine, niisiis ka omas ajas ehtne Kross. Aga muidugi omas ajas – vaadatagu vaid, mis enne Rudolf Sirge „Maad ja rahvast“ (1956) avalikkuse ette oli jõudnud. Selles oleks „Tiit Pagu“ sillerdanud nagu tõeline pärl. Juba teemad ja motiivid, mis Tiidu loos esile kerkivad, on mainimist väärt, kui arvestada, et nõukogude propaganda üks põhivõtteid oli mahavaikimine. Või meenutagem peategelase esimesi lugemismuljeid stalinistlikku kompartei ajalugu sirvides: „Ta siit-säält tsipa lehitses. / Tekst halli, tuima mulje jättis … / Ning äkki pilk tal rehitses / säält sõnu – koletised … jätis … / rämps … värdjad … nuhid … sabarakud … / Ta nördis – –: „Kui see poripõim, / väärt kommunism, mis sa siin pakud, / on teadus – mis on siis veel sõim?!“ Muidugi peab see hinnang loos edaspidi leevenema, aga paberile on ta kord juba pandud. Peategelase viimases monoloogis rinnastatakse „pursui“ ja „punasärk“, niisiis kodanlane ja kommunist, kes kumbki ei vasta Tiidu maitsele: „Ah, kõigesse ja igal alal / saab selgelt suhtuda vaid see, / kes seisab kindlalt kahel jalal – / nii nagu, näe, see paks pursui, / kes sülitades matust vaatas, / või punasärk, kes sääl hurraatas / ja kaasa marssis naerul sui …“. Ja seejärel üsna pea lugu katkeb. Vaikuses jääb õhku mingi kolmas võimalus „punasärgi“ ja „pursui“ vahel, mida ei sõnastata, aga mis vaikimisigi on kõnekas – nii kõnekas, et tekst sellisena avaldamisele ei kuulunud. Trükki jõudis sellest 1957. aasta lõpul vaid üks tervikust irduv ajaloolis-kirjeldav katkend („Ühe vabriku lugu“). Arvan, et selline „Tiit Pagu“ oli tollal ehtne Kross. Mõnes väljaütlemises ju radikaalsem kui oma 1960. aastate vabavärsilises luules.
Laval eeldab „Tiit Pagu“ minu meelest mingi võõritusefekti loomist, nagu see Bertolt Brechti eepilise teatri teoorias ette nähtud. Vaataja peab tajuma, et talle jutustatakse lugu, millel on juba olemas ajalooline moraal: näe, oli kord aastal 1940 üks kodanlikust kihist pärit noormees, kes armus töölisneiusse ja püüdis tema elutundega kohaneda, tappis kogemata kombel politseiagendi ja oli seejärel sunnitud end varjama töölismiljöös, kus tutvus marksismi-leninismi alustega, milles oli nii mõndagi mõtlemisväärset; kui aga needsamad marksismi-leninismi tõde kuulutavad inimesed võimule tulid, siis ei suutnud ega suutnud ega suutnudki ta valida poolt … Loo moraal on selles, et Tiidul on valida Pätsi-Eesti ja Stalini-Eesti vahel ning ta ei suuda teha otsust kummagi kasuks. Tema vaikimisi eeldatud soosik oleks ilmselt Tõnissoni-Eesti, kuid seda ei oleks võinud Kross isegi poststalinistlikus (hruštšovlikus) ühiskonnas avalikult välja öelda.
„Tiit Pagu“ ei saa mõista kui 1990. aastate Jaan Krossi poliitilise kreedo kunstilist kehastust. Kirjanikuülesandena oli see omas ajas pigem aus katse lepitada demokraatlikku ellusuhtumist ja nõukogude võimu, aga tulemuseni see ei viinud. Iga aus tekst on otsing, lend tundmatusse, mille kohta ei oska isegi autor öelda, kuhu see täpselt välja jõuab. See teebki tekstist reaalsuse ja kirjanikutööst reaalsuseloome. Autor alustab, aga reaalsus võtab võimust. Ja seejärel saab ka autor ise teada, mis tema teoses tegelikult toimuma hakkab. Kross koges „Tiit Pagu“ paberile pannes ilmselt üha süvenevat fiaskot. Ta alustas hea tahtega ja ponnistas loo teises pooles kõvasti punast värvi ideedega, aga et ta tegi seda ausalt, siis võttis reaalsus temalt võimu üle ning asi jäi katki. Sellest katkisest asjast Kross hiljem enam juttu ei teinud, ta ei armastanud allajäämisi.
Praegu näeme seda kõike juba samm kõrgemal tõlgendustasandil ehk õpetliku loona Krossi kirjanduslikult kurvilisest arengust. Seejuures äärmiselt kõneka loona, mida tema loomingulise biograafia kirjutajad enam edaspidi eirata ei saa. Jaak Printsi lavastus on ajaliselt üsna pikk, ent ma saan aru tema keeldumusest teksti kärpida. Krossi ülima hoolega punutud värsslugu lõikuma minna võib kultuuritundlikule inimesele mõjuda pühaduseteotusena.
Minu meelest on Printsi lavastuses sisseelamise ja võõrituse tekitamise proportsioon päris hästi paigas. Brechti nõutud eepilise esituse taju aitab juba enne etenduse algust sisse juhatada 1930. aastate laulurevüü teatri fuajees. Palju oleneb muidugi näitlejate ja publiku varjatud vaimsest koostööst, vaatajate ettevalmistatuse astmest. Need, kellel nõukogude aeg valutab hinges, võivad pahaks panna punast propagandat. Noored, kes ei tunne punase terrorismi ohte, peavad paljut lihtsalt meelelahutuseks. Et tegu on ühtlasi kollektiivse koolitööga, siis peab tihe sebimine laval näitama kõige muu kõrval ka õpilaste professionaalset liikumisoskust, füüsilist painduvust, jõudu, vastupidavust ja graatsiat. Kõike seda on lavastuses küllaga. Nii mõnelegi jäävad need näitlejaelu mesinädalad kunstiliste kavatsuste kõrgpunktiks, pole midagi parata. Aga niikaua kui kestab olevik, on seda ilus vaadata.
Lavastuse õnnestumise otsustav lüli on selle kujundlikult lahendatud lõpp, peategelase tiirlema jäämine ümber elutelje, otsustamatus. Tiit Pagu ideoloogiline peapööritus, millele järgneb südamepööritus ja viimaks eksistentsiaalne iiveldus. Ma usun, et see iiveldus võtab hästi kokku teose algsesse plaani mitte kuulunud, kuid sellest kirjutamise käigus välja koorunud idee.
