6. jaanuaril 2022 kuulutas Eesti Filmiajakirjanike Ühing aasta filmiajakirjanikuks Maria Ulfsaki silmapaistva töö eest Eesti Ekspressi filmitoimetajana.
Ulfsakile on see juba teine kord seda tunnustust pälvida, varem sai ta aasta filmiajakirjanikuks valitud ka 2016. aastal. Läinud aasta ja tuleviku filmimõtetest tulebki nüüd temaga juttu.
Oled juba teist korda pälvinud parima filmiajakirjaniku tiitli, palju õnne! Kuidas ise sellesse suhtud, ja kuidas see su kulgu mõjutab?
Aitäh! Hästi suhtun! See tuli suure üllatusena. Ma üldiselt ei veeda aega tugitoolis viskiklaasi taga tähtsa näoga mõtiskledes, mida kõike ma olen korda saatnud. Küll aga teadvustan endale, milline luksus on tänapäeval teha filmiajakirjaniku tööd – saada palka selle eest, et ma käin kinos ja kirjutan filmidest ajalehte, mis lisaks veebile ilmub ka veel paberil ja mida keegi kuskil mõnusasti hommikukohvi kõrvale loeb. See on väljasurev amet: asemele pressivad uksest ja aknast sisuturundajad ja influentserid, veebireporterid, meemi- ja podcast’i-meistrid. Seega olen tänulik iga aasta eest, mil mul seda veel teha lastakse.
Sa oled saanud filmikunsti magistrikraadi Inglismaalt Warwicki ülikoolist. Oma magistritöö kirjutasid Catherine Breillat’ filmidest, toetudes feministlikule filmikriitikale. Kui palju sa filmiajakirjaniku töös sellest akadeemilisest pagasist lähtud? Kas sinu arvates on seda vaja teha?
Ikka mõjutab koolipõlv ja see, mida ja kellelt õppinud oled. Aga sama palju mõjutab mind ka see, et ma Tallinna 21. koolis istusin lõputult Tiina Meeri kunstiajaloo tundides ja õppisin piltide sisse vaatama, skulptuure jälgima, kirikuid imetlema, hakkasin kunstist midagi mõikama. Ja kindlasti see, et ma Tartu ülikoolis ajakirjandust õppisin – olen ikkagi ajakirjanik ja saan aru, kuidas Eesti meediamaastik toimib. Mulle meeldib teha ka intervjuusid või kirjutada teemalugusid, filmikriitika on ju kogu sellest tööst vaid üks fragment. Üldiselt on ajakirjandus praegu vägakonkurentsitihe ja nõudlik, paberlehekesksest mõtlemisest oleme liikunud väga kaugele. Pean Eesti Ekspressi kirjutama ja oskama kaasautoritelt tellida lugusid, mis oleksid laialt loetavad ja huvitavad, olema kursis filmimaailma tendentside ja uudistega nii Eestis kui välismaal. Mitte et keegi sunniks mind veebi mingit „tohoo, vahi Nolani kanni!“ stiilis jura tootma, aga paratamatult olen kursis lugejaarvudega. Üldiselt on ikka nii, et kui kirjutan hea loo, siis ka loetakse. Nii et tuleb pingutada.
Õppimisest ja akadeemilisest haridusest on alati kasu, aga on ju selge, et kui pean parasjagu lehesabasse kirjutama jupikese, kust lugeja saab teada, kas mõnda filmi või seriaali tasub vaadata, siis pole mõtet tuua seal mängu egotrippivat hüppamist ühest võõrsõnu täis hiigelpikast lausest järgmisse, et näidata, kui keerulist teksti ma oskan konstrueerida või milliseid tähtsaid autoreid tsiteerida. Filmiteadus kui akadeemiline distsipliin ja praktiline filmiajakirjandus tiheda konkurentsiga meediaturul kasumit taotlevas börsiettevõttes töötades on ikkagi kaks täiesti erinevat asja. Mis ei tähenda, et ma ei oleks lõputult tänulik selle eest, et olen kuulanud selliste ässade nagu Richard Dyeri, Ginette Vincendeau või Victor Perkinsi loenguid. Võib-olla jäi sealt midagi külge. Vähemalt sain teada, kui vähe ma tean.
Maria Ulfsak: „Mind hirmutavad inimestest avalikult lahtiütlemised, vabandamised oma kunagi tehtud tööde pärast koos „ebasoovitavate“ isikutega või „ebasoovitatavatel“ teemadel.“
Lõppenud aastat on raske ühegi mõõdupuu järgi pidada normaalseks, küll aga huvitavaks. Mis olid aasta tähtsündmused, huvitavamad tööalased seigad ja ülesanded?
2021. aasta Cannes oli super. Pärast kogu seda õudset koroonakevadet oli kirjeldamatult hea minna suurele filmifestivalile ja vaadata mõõdutundetus koguses suurelt ekraanilt suuri filme, ja teha seda koos teistega. See mõjus mu ajule nagu vitamiin, tulin Sean Bakeri „Punase raketi“1 seansilt välja ja hüplesin tänaval suurest rõõmust nagu väike laps. Töö mõttes jäin aastaga rahule – sain mitu täitsa kobedat intervjuud, näiteks Oscari-võitja Chloé Zhaoga või Eestis suvitava tippoperaatori John Mathiesoniga, kellega oli tõesti ka endale väga silmiavav kogemus juttu ajada ja teada saada, kuidas näiteks Marveli suurfilmide võtteplatsil töötatakse või suuri auhindu jagatakse. Hästi pikalt rääkisime ka Taani näitleja Trine Dyrholmiga, lehte kahjuks kõik ei mahtunud, aga sain temalt uurida asju, mis mind ennast tõesti huvitavad – Dogme95 aegade kohta, tema töömeetodite kohta, arutleda ilu ja ka moraali teemadel, mis on eriti näitlejannade puhul olulised, kuid millest harva räägitakse päris ausalt. Intiimkoordinaator Vanessa Coffeyt oli ka äge intervjueerida, maailma filmitööstuses puhuvad ikka pärast #MeTood täiesti uued suunad. Sain valmis ka mõned suuremad teemalood, näiteks sellest, mis kõlbab ETV ekraanile, ja filmilinnaku ning filmide tootmise rahastamisega seotud jamadest – kõik need leidsid ka laiema ühiskondliku kõlapinna.
Aga aastast tervikuna rääkides on siiralt hea meel „Kupee nr 6“ ja „Kapten Volkonogovi põgenemise“2 edu üle, mõlemad on tõesti tugevad filmid – see on ikka Eestile auasi, et mõlema juures meie filmitegijad olulist rolli on mänginud. Mulle avaldas suurt muljet ka „Ivanna elu“,3 mille autor on ju Guatemala režissöör Renato Borrayo Serrano ja mis on samuti Eesti vähemuskaastootmine. See film on samuti väga palju rahvusvahelist tähelepanu pälvinud.
Kui tihedalt suhtled eesti filmiga? Mis on eesti filmi suuremad mured ja rõõmud?
Lihtsalt pea hakkab valutama kõigist nendest rahajamadest. Masendav, et ei suudeta näha, millised oleksid Eesti filminduse tulevikuperspektiivid, kui sinna praegu raha rohkem sisse pumbataks. Inimesed ja oskused on olemas, kahju, et nad peavad nii sageli teiste riikide allhangete jaoks rabama. Ma ei taha hakata jälle jaurama seda banaalset teatriga võrdlemise juttu, aga film on meil patoloogiliselt alarahastatud. Vaja on märkimisväärselt tõsta EFI tootmiseelarvet, vaja on kiiresti valmis ehitada paviljon, tingimata on vaja sisse seada režissööripalk.
Siinse kinoturu monopoliseerumine ning Apollo ja tema kompanjonide toodetavate „rahvafilmide“ pealetulek on ohtlik tendents, mille lahkamiseks siinkohal ei hakkaks ehk ruumi kulutama, sest see vajab eraldi pikemat analüüsi.
Mis sulle kriitikuna meeldib ja ei meeldi maailma filmikunstis? Mida on liiga palju või liiga vähe?
Kui ma nüüd aastale tagasi vaatan, siis mu suurimaks filmielamuseks kujunes Jane Campioni „Koera vägi“4, mille puhul ajas lihtsalt ahastusse, et seda tuli telekast ja Netflixist vaadata. See ülimalt peen film oma nüansseeritud näitlejatööde, mägede, loodusvaadete ja Jonny Greenwoodi külmavärinaid tekitava muusikaga lausa karjus suure ekraani järele. Jah, ühest küljest on hea, et voogedastus võimaldab tipptasemel kinokunstist osa saada, aga mõnda filmi peab ikkagi vaatama kinos.
Sarjade tase on juba mõnda aega olnud üle mõistuse hea, „Pärijate“5 viimase hooaja lõpp oli ikka väga võimas, nüüd ootan „Eufooria“6 uut hooaega. Küllap saame pandeemia mõjusid filmindusele ja audiovisuaalvaldkonnale paremini hinnata mõne aasta pärast – võib-olla see lihtsalt kiirendas protsesse, mis niikuinii olid juba käivitunud. Eks see kokku filmimaailmale ja vaatajate tarbimisharjumustele jälje jätab, aga kui ränga – elame-näeme. Laiatarbekino elab ja õitseb rõõmsasti edasi, aga mis saab arthouse-filmidest ja kas need millalgi ka oma publiku tagasi suure ekraani juurde meelitavad, ei oska veel öelda.
Muret tekitab – mitte ainult filmikunstis, vaid üldisemalt – kogu woke-liikumine ja tühistamiskultuur. Mind hirmutavad inimestest avalikult lahtiütlemised, vabandamised oma kunagi tehtud tööde pärast koos „ebasoovitavate“ isikutega või „ebasoovitatavatel“ teemadel, kohtumõistmine mitte kohtus, vaid Facebookis ja muu selline. Paratamatult tekivad mu peas seosed stalinistlike repressioonidega. Algul heade kavatsustega loodud ühismeedia on justkui saatanast ja osa inimesi peast puhta lolliks ajanud.
Kuigi pooldan igati kaasamist, mitmekesisust ja võrdõiguslikkust, minnakse tänapäeval ikkagi ka üle piiri. Üks näide, mis mind hiljuti rabas, oli see, et Eddie Redmayne vabandas nüüd, et ta 2015. aastal mängis „Taani tüdrukus“,7 kuna on cis-sooline. Jeesus, näitleja on näitleja, see on ju ümberkehastumine, mäng. Mees võib mängida naist, gei võib mängida heterot, hetero võib mängida transsoolist või laps vanamutti – oluline on ju kunstiline tulemus, mitte see, mis sul püksis on!
Milline peaks sinu arvates olema üks hea filmikriitik? Mida soovitad neile, kes tahavad filmikriitikaga kätt proovida?
Ma ei tea. Mul keel ei paindu ennast filmikriitikuks nimetama, see on kuidagi pidulik ja tobe. Arvan, et igaühele, kes midagi kirjutada tahab, tuleb kasuks see, kui ta loeb võimalikult palju, nii tänapäeva kirjandust kui klassikat ja kui ta on kursis ka teistes kunstivaldkondades ning ühiskonnas toimuvaga, sest ega filmid ju kuskil vaakumis sünni. Samuti ei tule üheski eluvaldkonnas kahjuks huumorimeel ja oskus ennast mitte liiga tõsiselt võtta.
Paljud, kes kriitikat kirjutavad, kasutavad sellist mix-and-match-meetodit, et nad loevad filmi kohta ilmunud arvustused läbi ja kujundavad nende põhjal oma arvamuse, virutades siit mõttekese ja sealt lausekese. See on küll kõige mõttetum ja totakam asi üldse. Ise väldin teiste kirjutatud arvustuste lugemist, kui pean mõnest filmist kirjutama, et mulle võõrad mõtted kas või kogemata naha vahele ei poeks. Pärast loen ikka, vaidlen mõttes vastu või oigan, et kuidas ma ise selle peale ei tulnud, aga enne kindlasti mitte.
Mida ootad algavalt aastalt kõige rohkem?
Ma tahaks puhata! Vedeleda kuu aega järjest, teha oma lastele pannkooke, lugeda uuesti otsast lõpuni läbi Tšehhovi kogutud teosed ja ajada sõpradega lolli juttu. Kahjuks 2022. aastal pole mul sellist kuud kusagilt võtta – võib-olla siis 2023. aastal?
Aga töös ootan kõike uut ja põnevat, mis tulemas on: Paul Thomas Andersoni „Lagritsapitsat“, Pablo Larraíni „Spencerit“, Robert Eggersi „Põhjalast“,8 Ruben Östlundi, Kantemir Balagovi, Andrei Zvjagintsevi, Claire Denis’, David Cronenbergi, Triini Ruumeti, Rainer Sarneti jt lemmikute uusi filme.
1 „Red Rocket“, Sean Baker, 2021.
2 „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021; „Капитан Волконогов бежал“, Aleksei Tšupov, Nataša Merkulova, 2021.
3 „Жизнь Иванны“, Renato Borrayo Serrano, 2021.
4 „The Power of the Dog“, Jane Campion, 2021.
5 „Succession“, 2018 – …
6 „Euphoria“, 2019 – …
7 „The Danish Girl“, Tom Hooper, 2015.
8 „Licorice Pizza“, Paul Thomas Anderson, 2021; „Spencer“, Pablo Larraín, 2021; „The Northman“, Robert Eggers, 2022.
Eesti luulemaastikule, mille kohal hõljub madal, tihe ja tasapaks udupilv, on langenud ereda sähvatusega suur meteoriit – 44aastane Lauri Räpp, kelle esikkogu „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus“ püsib juba kolm kuud kohalike raamatumüügi edetabelite tipus, eespool kõigist dieedi-, jooga-, koka- ja seksiraamatutest. Teose esimene – nüüdseks läbi müüdud! – tiraaž oli kuuldavasti neljakohaline ning ette valmistatakse kolmandat trükki.
Asjaolu, et kellelgi on õnnestunud värsse raamatuturul massiliselt eurode vastu vahetada, sünnitab mõistagi imetlust ja imestust. Ning teeb valvsaks, paneb õigustatult küsima: mis pettus on selle triki taga? Aga mingi pettus – või koguni nõidus! – peab ju olema, sest peaaegu iga kohalik kirjanik ja kirjastaja võib oma kurbadest kogemustest nii sõnade, pisarate kui pangakonto väljavõtetega kinnitada, et ausal moel pole Eestis luulet võimalik müüa – iseäranis mitte elusa autori oma!
Ega Räpp, täies elujõus mees, ole ometi poeesia pähe pakkunud midagi muud, midagi kasutuskõlblikumat, lugejasõbralikumat, tervemõistuslikumat; midagi, mille kunstisisaldus on kas pimeda juhuse või kalkuleeritud ärimudeli tõttu sedavõrd väike, et saab seeditavaks ka vastava humanitaarse väljaõppeta lugejatele?
Teame, et luule on Eestis olnud juba pikemat aega, nii umbes taasiseseisvumisest peale, suuresti üksnes luuletajate siseasi – neid täiskasvanutele kirjutavaid autoreid, kelle värsked värsid oleksid pälvinud massitiraaže ja laialdast lugejahuvi ning jõudnud seega „lihtsate“ inimesteni väljaspool kitsast kirjandusringkonda, ei leidu meil peaaegu üldse. Ka need vähesed, kelle puhul võib seda eeldada ja loota – Hando Runnel, Indrek Hirv, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu, Kristiina Ehin, saigi vist nimekiri läbi? – on ikkagi „lihtsa“ inimese jaoks liiga ehmatavalt elitaarsed, keerulised, literatuursed. Ehk teisisõnu: liiga luule, selleks et olla loetav.
Lauri Räpi loomingu puhul ükski kolmest üle-eelmise lause lõpus loetletud epiteedist ei kehti – tema tekstid on lihtsad, üldarusaadavad, kergestiloetavad. Ja seda sellisel moel ja määral, et need asetsevad oma sisulise ja vormilise vähenõudlikkuse tõttu otsapidi väljaspool valitsevat kirjanduskaanonit. Ega allugi eriti kriitikale. Pole saladus, et kutseliste kirjandusinimeste ja humanitaarse eriharidusega lugejate ringkondades suhtutakse Räpi esikkogusse halvasti varjatud intellektuaalse üleolekutundega (miks, sellest pikemalt allpool). Olen sellise hoiaku virvendusi märganud ka enda puhul, ehkki pean end muidu totaalseks antielitistiks.
Liiga lihtne, et olla luule?
Ometi on igale mõtlevale inimesele ilmselt selge, et Räpp peab olema kirjanikuna teinud midagi väga õigesti ja hästi. Aga mida täpselt? Eeldame hetkeks, et see ei ole kirjandus. Aga mis see siis olla võiks? Ta pole teinud suurt turunduskampaaniat. Pole poseerinud (pool)alasti seltskonnaajakirjanduses. Ega konverteerinud mõnel muul elualal saavutatud tuntust ja staatust kirjanikurenomeeks. Hoopis vastupidi: tema nimi on avalikkusele siiani olnud peaaegu tundmatu, Räpp näib nii inimese kui ka autorina hoidvat suhteliselt madalat profiili.
Ent kui guugeldama hakata, selgub, et ta on varem avaldanud paar reisijutu- ja Tartu-raamatut ega olegi mees metsast. On hoopis ühismeediast, täpsemalt Instagramist – sealt, kus pole eeldatavalt ja arvatavalt kirjandusele (nagu igasugusele kõrgkultuurile) kohta, ent on lõputu hulk potentsiaalseid lugejaid. Näib, et Räpp on skandaalselt suure osa neist oma postitustega üles leidnud – praeguse seisuga on tema kontol ligemale 21 000 jälgijat. Kuuldus sellest, et raamatu „Lihtsate asjade tähtsus“ ettetellijate arv oli üle poole tuhande, osutab, et tal on õnnestunud kasvatada oma virtuaalsetest klemmidest lojaalsed kliendid, konverteerida laigid reaalseks käibeks.
Aga ka see seletus on kuidagi poolik. Sest veebis on püütud kirjandust levitada ja turustada juba pikemat aega, ent märkimisväärset edu sealse sisu muutmisel müügisuutlikeks raamatuteks on Eestis saavutanud vaid väga vähesed (mulle meenuvad üksnes Liina Tammiste, Keiti Vilms ja Nete Tiitsaar). Ning seega jõuame Räpi luule ebaloomulikult suurele menule põhjuseid otsides pika ringiga ikkagi tagasi varem kergekäeliselt välistatud võimaliku kahtlusaluse – kirjanduse – juurde. Kas tema tekstid on tõesti sedavõrd head või koguni geniaalsed, nagu võiks järeldada müüginumbrite põhjal? Tunnistan ausalt (ja põhjendan allpool): minu meelest ei ole.
Või seisneb nende väärtus pooleldi paradoksaalsel ja iroonilisel moel hoopis väärtusetuses? Ei, ja veel kord ei – Räpp ei ole kohe kindlasti camp-kirjanik. Või kui on, siis mitte nende inimeste silmis, kes andnud tema talendi kinnituseks hääle kõigist võimalikest valimissedelitest kõige legitiimsematega: rahatähtedega. Ja kui palju suudaks camp-luule müüa? Senine elu on näidanud, et mitte eriti. Sest sellesse kategooriasse langeb suurem osa arvukatest harrastusluulet sisaldavatest kogudest ja nende müügiarvud on – söandan spekuleerida – sageli ühekohalised.
Lauri Räpp esitlemas luulekogu „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus“, mis püsib juba kolm kuud raamatupoodide müügiedetabeli tipus.
Või kehtib vanasõna, mis ütleb, et ameeriklaste maitse alahindamisega pole veel keegi pankrotti läinud, ka eestlaste puhul? Ning nüüd on viimaks leidunud keegi, kel piisavalt oidu, pealehakkamist ja küünilist meelt, et katsetada selle väite paikapidavust kõigist kunstilise eneseväljenduse vormidest selles, mida on oma potentsiaalilt peetud üheks kõige ebakommertslikumaks: luules? Kas Räpp on püüdnud teha kirjanduses sama, mida näiteks heliloojad oma loominguga „Eesti laulul“ ja Eurovisionil? Ei tea. Aga isegi juhul, kui see oleks nii, ei tohiks üksnes proovimine automaatselt edu tagada.
Lauri Räpi looming on kindlasti luule inimestele, kes muidu luulet ei loe. Sarnaselt insta-poeesia rahvusvahelise suurkuju Rupi Kauriga ei pelga ka Räpp oma loomingus triviaalsust. Tema luule on kohati nii sisult kui vormilt sedavõrd lihtne, et mõjub kirjandusliku snobismi positsioonidelt hinnatuna peaaegu labasena, solvab „head“ maitset ja intellekti, rikub värsiseppade mõttelise tsunfti mõttelist mundriau.
Sedasorti helge tundetooniga kergekaaluline, isikupäratu ja vormilt vähenõudlik riimluule, mida Räpp viljeleb oma esikkogu kolmest stilistilisest kihistusest kõige valdavamas, on eesti harrastusluules alati olemas olnud. Kuid ikka justkui sahtlitesse ja salmikutesse surutult. Iseäranis Nõukogude ajal, mil riiklik kirjastuspoliitika sel raamatukaante vahel ilmuda ei lasknud. Peale ideoloogilise tsensuuri töötas tollal ka esteetiline tsensuur ning selline luule hinnati kunstiliselt väheväärtuslikuks ning heideti kõrvale kui diletantlik taidurlus.
Ühismeedia ja vabaturumajandus on andnud harrastusluulele nüüd platvormi, mida see on kogu aeg mitte üksnes vajanud, vaid võib-olla ka väärinud; platvormi, mis on rippumatu kirjanduslike snoobide, elitistide ja modernistide kultiveeritud (ning seega rikutud?) maitsest. Kui muusikas, teatris, kujutavas kunstis, filmis, proosakirjanduses jm on „kõrge“ kunsti kõrval olnud alati ka „madalam“ ja rahvalikum kihistus (mis enamikus valdkondades – ja iseäranis filmis – „kunstiküpsema“ loominguga võrreldes koguni kommertslikult edukam), siis eesti luules mina varasemast midagi sellist ei mäleta. Kas seda nähtust peaks tervitama?
Vähenõudlikkuse diskreetne võlu?
Lauri Räpi luulekogu pealkiri „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus“ kannab eneses manifestilaadset programmilisust. Selles puudub väljapeetud moel nii kõrgkultuursuse kui kunstilisuse pretensioon, see sisaldab implitsiitset lubadust rääkida tähtsatest asjadest lihtsalt. Antud lubadusest peab Räpp neil lehekülgedel ausalt kinni. Olgu Räpi luule, mis ta on, aga see on suhteliselt stiilipuhas: nii autorihoiak, keelekasutus, kujundiloome kui isegi teemavalik püsivad üsna hästi ühes registris. Ja see on midagi, mida me esikkogudes ja laiemalt harrastusluules (ning viimasel ajal üha sagedamini ka kutseliste kirjanike auhinnatud kogudes) eriti ei kohta.
Tema looming – läbisegi vabavärss, esseistlikud proosaminiatuurid ja silprõhulised riimluuletused – on intellektuaalse pretensioonikuse ja poeetilise kõrgstiili koturnidelt maha astunud. Kõik on võimalikult kõnekeelne, otseütlev, suhteliselt kujundivaba. Kui tema tekstid oleksid nt mütsid, kindad, sokid või retuusid, võiks nende tooteinfot sisaldavale lipikule kirjutada one size fits most, sest vanus ja lugemus pole nende mõistmiseks olulised – ka kõige laisem, taipamatum ja kirjanduskaugem lugeja saab ilmselt kõigest (samamoodi) aru.
Mida ta neist sisulises plaanis „saab“, on mõistagi iseküsimus. Mina, humanitaarharidusest ja „väärt“-kirjandusest rikutud hing, ei saanud peaaegu mitte midagi. Tundsin end kui puhast viskit jooma harjunud inimene, kellele pakutakse napsi pähe šampoonimaitselist alkoholivaba siidrit. Aga seda enam hakkasid mind huvitama arvamused neilt inimestelt, kes kuuluvad Räpi loomingu sihtgruppi.
Küsisin siit ja sealt, kolasin vastuseid otsides mööda veebi ning kohtasin mitmel korral suhteliselt identses sõnastuses tõdemust, mis mõeldud positiivse hinnanguna: „ta kirjutab täpselt seda, mida olen isegi mõelnud!“. Ma ei tea, kui kaugele siinkohal üldistamisega võib minna, aga kui seda vabadust endale natuke siiski võtta, jõuame vältimatult tõdemuseni, et „lihtne“ lugeja otsib luulest eelkõige võimalust samastuda, näha värsiridadelt oma tunnete ja mõtete võimalikult täpset ning üldarusaadavat vastupeegeldust.
Lauri Räpi luulet võib parema definitsiooni puudumisel määratleda kui uuslihtsust, sest seda iseloomustab väljapeetud siirus ning vormiline ja sisuline läbipaistvus. Kuid näilise vähenõudlikkuse taga pole siin tõenäoliselt mitte niivõrd autori tehniline ja vaimne küündimatus, vaid teadlik ning otsapidi koguni programmiline soovimatus (meenutagem teose pealkirja).
Konkreetse esteetilise ideaali, mida Räpp näib järgivat, on teatud nurga alt juba 1960. aastatel sõnastanud meie luuleklassik Betti Alver (olgugi et tema enese looming sellele peaaegu ühestki otsast ei vasta): „Räägi tasa minuga / siis mu kuulmine on / ergem. / Räägi tasa minuga, / tasa taibata on / kergem. // Inimrõõmu, hingehärmi / tunnen-taban läbi tuule. / Ainult surnud sõnalärmi / kuuldeski mu kõrv ei kuule“.
Lauri Räpi luules pole „sõnalärmi“: keeleväänamist, vabu assotsiatsioone, krüptilisi kujundeid, poeetilisi liialdusi, sürrealistlikke sõnasööste tähendusetagusesse ürgpimedusse, efektitsemist ja originaalitsemist, uuskeelendite ja võõrsõnadega veiderdamist, naasklina torkivat subjektsust, tattipritsivat sõimlemist sotsiaalsetel teemadel. Tema luulemina hoiab madalat profiili, selle subjektsus on tasane, pehmete servadega. Väljendatud mõtetel, tunnetel ja kujutlustel on justkui käsipidur peal.
Kas see lihtsus on näiline ning seega petlik? Mulle tundub, et ei ole. Räpp ei „peta“ oma lugejaid: tema luuletuste primitiivse välise vormi taga ei peida end keeruline sisu. Inglise keeleruumis on juba aastakümneid käibel akronüüm WYSIWYG, mis lahtikirjutatuna tähendab what you see is what you get. Minu silmis kehtib see ideaalilähedaselt enamiku Lauri Räpi tekstide puhul. Lugeja saab sealt seda, mida ta näeb – miski ei lähe kaduma keerulise koodi või liiga lopsaka sõnavaliku tõttu.
Neis tekstides puuduvad muuhulgas nii iroonia kui mängulisus, mille varju autor ja/või mõte võiksid peituda. Ühtlasi ei kohanud vähemalt mina seal enesele äratuntaval kujul tsitaadilisust, mis võiks venitada teose tähendusvälja väga laiaks ning eeldada selle mõistmiseks mingite muude tekstide tundmist. Samuti hoidub Räpi luule poeetilisest ambivalentsusest, mis võiks lugejale anda kätte rohkem tõlgendusvabadust, kui see ära kasutada soovib või suudab.
Kuid milline on sedasorti lihtsa ja läbipaistva luule kirjanduslik toiteväärtus? Tunnistan, et vähemalt minu jaoks jäi see kahjuks selgelt liiga madalaks. Räpi tekstid on vaimutoiduna üsna kalorivabad ning annavad lugedes parimal juhul nojah-efekti.
Meie kirjandusklassik (:)kivisildnik kirjutas aastate eest, et luule on aju jõusaal. Minu silmis on see ühtaegu nii tabav definitsioon kui ka üks võimalik kirjandusteose kvaliteedi ja sihtgrupi määramise kriteerium. Rakendades seda Räpi tekstidele pean tunnistama, et nende pakutavat „trenni“ tehakse väga väikeste raskustega – sõnahantlid on siin mitte rauast, vaid plastmassist. Koormus, mille lugeja ajulihased saavad, on parimal juhul aeroobne.
Räpi luule annab end nii sisu- kui vormitasandil ära kuidagi liiga lihtsalt ja jäägitult, selles puudub sisemine saladus, suurem sõnadetagune ruum, tõlgendusvõimaluste paljus ei löö end lehvikuna lugeja ees lahti. Tema värsiread pole mitte hämarad sõnatihnikud, milles endale rada rajav lugeja ei tea kunagi kindlalt, kuhu ta viimaks on sattunud (või oleks sattuma pidanud), vaid suhteliselt sirged, laiad ja hästivalgustatud teed, mis tõmmatud justkui joonlauaga. Tunnistan, et lugejana on mul sellistel teedel turvaline, aga igav – pealegi osutuvad need alati kole lühikeseks, sest minemahakkamine tähendab peaaegu alati kohe kohalejõudmist.
Poeetilises vormis eneseabi- ja elustiiliõpik
Lauri Räpi luulemina on peaaegu täielikult allutatud meeleolule. Tema tekstide tundetoon ja minapilt vastavad standardile, mida on luules stereotüüpselt – ja mõistagi ekslikult – peetud naiselikuks. Tänapäeva Eestis kohtame seda mitte niivõrd naiste kirjutatud ja naislugejatele mõeldud kirjanduses, vaid naiste kirjutatud ja naislugejatele mõeldud ajakirjanduses, eelkõige vastavates elustiiliajakirjades ja veebiportaalides, milles avaldatud tekstid jutlustavad oma püsilugejate emotsionaalsetele ja vaimsetele erivajadustele vastu tulles peaaegu igas tekstis: enesearmastuse imperatiivi, vajadust teha rahu oma minevikuga, kergelt debiilsena mõjuvat don’t worry, be happy hoiakut ning suhteliselt põhjendamatut (ent etteulatuvalt verifitseerimatut) usku sellesse, et kõige kiuste läheb kõik hästi.
Räpi luule on püüdlikult (ja seega peaaegu kliiniliselt) iroonia- ja neuroosivaba, selles kohtab melanhoolse varjundiga tüünet ja tänulikku elurõõmu, kirgastunud helgust, iseenese nunnutamist … Siin on üksnes sellised sõnad, mis teevad pai. Sõnad, mis ei peta, ei vingerda, ei varja midagi, ei kutsu lugema ridade vahelt või tagant. Sõnad, millesse on püütud pakkida võimalikult palju hingesoojust – usku, lootust, armastust.
See hääl mõjub mulle sümpaatselt. Liiga sümpaatselt. Ebaloomulikult sümpaatselt. Ning on oma vastupandamatus sümpaatsuses õige väsitav ja ärritav. See kuulub justkui mõnele argipühakule – selles pole õieti ei elu ega isiksust. Isiksus on siit koos kõige halvaga välja destilleeritud, koos mustapesuveega minema visatud. Seega on Lauri Räpi tekstide luulemina suhteliselt läbipaistev – iselaadne „omadusteta mees“, peaaegu täiuslikult ümarate ja pehmete servadega karakter, kes – kui laenata kujundit temalt endalt – käib kikivarvul mööda elu ja hetki (lk 52). Teda defineerivad peamiselt eneseusk, eneseküllasus ja sisemine rahu.
Ühes oma esikkogu algusesse paigutatud tekstis, mida võib tinglikult käsitleda kirjandusliku autoportreena, kirjutab Räpp: „ma pole ilus / ega kole / ma olen lihtne / ja lihtsalt olen // aus ja ehe / mitte libekeelne / enamasti rõõmus / harva kurvameelne // kiindun suvepäikesesse / tuisulumme / ma olen / elus olemise tunne“ (lk 15). Siin annavad tooni peamiselt puhas olemine, õige peremeheta elurõõm ja eksistentsi faktist tõukuv tasane ekstaas. Ning vormiline ja sisuline läbipaistvus ning vähenõudlikkus, mida ei kohta sedavõrd puhtal ja primitiivsel kujul enam isegi mitte meie lasteluules.
Aastakümnete jooksul minu lugemislaualt läbi käinud kohalike autorite loomingust meenutab Lauri Räpi luule mulle mitmeski mõttes kõige enam Virve Osila värsse (ainult selle suure vahega, et Räpi tekstides pole eriti loodusmotiive – ta on täiesti linnapoeet).
See on „hea“ inimese luule, mis mitte üksnes ei pühitse oma autorit (resp. luulemina), vaid kannab eneses õpetlikke ja maailmaparanduslikke taotlusi. Ning seega on „Lihtsate asjade tähtsus“ otsapidi kui poeetilises vormis eneseabi- ja elustiiliõpik, mis innustab saama lugejaid selleks, kes „päriselt“ ollakse. Räpp külvab lugeja hinge uute lootuste seemneid, julgustab elama ja unistama, suunab otsima ja väärtustama ehedust, õpetab märkama argiimet. Ning rõhutab korduvalt, et kõik oluline on olemas meist igaühe enda südames.
Lauri Räpi looming eristub oma tundetooni ja eluhoiaku poolest peaaegu täielikult õhtumaade luulet viimastel aastasadadel valitsenud romantilisest kaanonist, mille keskmes on peamiselt hingeliste läbielamiste ja kannatuste poetiseerimine ja heroiseerimine. Räpp hoiab elu tumedama poolega võimalikult turvalist pikivahet ning soovitab seda teha ka lugejatel. Üks suvaline tekstinäide: „kui näib / et elu / koosneb / külmadest / duššidest // tuleb / nende all / lihtsalt / laulma õppida“ (lk 207).
Elame ajastul, kus elustiiliõpetus näib end tasapisi pakendavat ka poeesia vormi, üha enam kohtab luuletajaid, kes räägivad oma tekstides guruliku hoiaku ja tooniga. Räpi autorihääl pole just ülemäära autoritaarne, kuid selle didaktiline mõõde on möödavaatamatu. Ta ei tee suuri pühalikke sõnu, kuid kristalliseerunud elutarkuse paatos põleb tema tekstides tüüne, ent jõulise leegiga justkui igavene tuli mõne sõjakangelastele püstitatud memoriaali ees.
Lauri Räpi esikkogu on oma mahult justkui mõni koond- või valikkogu: kokku ligemale 250 lehekülge. Lähikontaktis ta nii mahukas ei tundu, sest eelloetletud põhjustel läheb lugemine kiiresti. Luuleraamatu kohta harjumatult kiiresti. Kompositsiooniliselt kannab see kogu väga hästi, sest riimluule, vabavärsi, proosaminatuuride ja illustratsioonide vaheldumine pakub rütmi- ja tempomuutusi. Subjekt nende tekstide taga on äratuntavalt sama. Teatud motiivide ja kujundite (kohati sõnasõnaline) kordumine põimib eri tehnikas kirjutatud tekste omavahel tervikuks ning rõhutab väljendatud mõtete didaktilist taotlust.
Need tekstid on ilmselt kirjutatud pikema perioodi vältel, nagu esikkogude puhul enamasti. Iseäranis suurt heasoovlikkust ja vähenõudlikkust eeldavad lugejalt silprõhulised riimluuletused, mis on peaaegu eranditeta silmatorkavalt küündimatud ja ebaoriginaalsed ega peaks minu ideaalses maailmas leidma teed kaugemale kui gümnaasiumi kirjandusalmanahhi.
Olen alati arvanud, et luulekogu õigustab oma olemasolu siis, kui selles on vähemalt kümmekond korralikku teksti. Räpi raamatus on see kogus olemas isegi kahekordsel hulgal, ehkki kipub ülepaisutatult suurde mastaapi natuke ära kaduma justkui pakitäis frikadelle keedupotis, millega tehakse suppi kogu polgule. Minu silmis väärisid lugemist eelkõige mõned vabavärsis lühiluuletused ja poeetilised mõtteterad, kus autor astub aforismide, kalambuuride jms kaasabil kitšist kaugemale (nt lk 11, 12, 19, 26, 28, 82, 86, 103, 137, 139, 158, 164, 166, 167, 179, 195 ja 202) või on leidnud lihtsate mõtete ja tunnete edastamiseks sobivalt lihtsa sõnastuse (nt lk 45, 50, 61, 62).
Kui visata nende kaante vahelt välja silprõhulise riimluule ning inertsist veel üht-teist, saaks üle keskmise korraliku debüütkogu, mida kannataks ahastusse ja/või minestusse langemata lugeda ka nõudlikumatel ja haritumatel kirjandussõpradel.
Halb luule või žanriluule?
Kuid mida arvata ikkagi selle teose märatsevast müügiedust – faktist, et luule on lennanud massidesse võrdlemisi alatoidetud Pegasusel? Kas seda nähtust peaks tervitama? Või tuleb selles näha meie kultuuriruumi kohal kõrguvasse mõttelisse taevasse ilmunud metsalise märki, mis kuulutab õhtumaade (sh eesti) kultuuri ja inimese jätkuvat allakäiku, selle alates antiigist kestnud müütilise protsessi jõudmist uude, katastroofilisse (taand)arengujärku?
Mina tervitan seda tendentsi, sest usun, et meie kirjandustraditsioon ja see osa (potentsiaalsetest) lugejatest, kellega värsiturul seni üldse arvestatud pole, vajavad luules peale kõrgkultuurikihistuse, mis seni on olnud ainuvaldav, midagi „madalamat“, rahvalikumat ja vähenõudlikumat; midagi, mis on küll luule, aga võimalikult väikese kunstisisaldusega. Nii nagu Arvo Pärdi ja teiste temasuguste kõrval – ja justnimelt kõrval, mitte all! – on muusikas enesestmõistetavalt näiteks Kihnu Virve, Ivo Linna, 2 Quick Start, Jaan Tätte jt, vajab meie kirjandus Ilmar Laabani, Artur Alliksaare, Jaan Kaplinski, Juhan Viidingu jt kõrvale selliseid autoreid nagu Lauri Räpp. Sest kultuuritarbijate maitse, võimekus ja vajadused on isikuti väga erinevad.
Kas Räpp on tulnud meie luule põlve uueks looma, kaanonit ringi kirjutama, ehitama laia silda eesti luule ja eesti lugejate vahele? Hetkel näib küll nii. Sest müügiarvuga ei saa vaielda. Ta on nüüdseks tõestanud, et märkimisväärselt ja möödavaatamatult suur hulk lugejaid ei tahagi luules tingimata „kõrget“ – isikupärast ning keerulise koodi ja nõudliku sisuga – kunsti, vaid värsse, millest nad aru saavad, ning luulemina, millega suudavad ja soovivad samastuda. Tuleb välja, et vähenõudlik lihtsus ja läbipaistvus (teisisõnu: kommunikatiivsus) on luules suurem voorus, kui seni üldiselt arvatud.
See tõstatab omakorda küsimuse kultuuri „kõrgete“ ja „madalate“ kihistuste antagonismist, mis on vist peaaegu kõigis peamistes inimese kunstilise eneseväljenduse žanrites peale luule viimastel aastakümnetel sõbraliku lahenduse leidnud. Räpi raamatu lugemine pani mind endamisi arutlema: kas see on halb luule? Või žanriluule, mis lihtsalt ei allu luule hindamiseks harjumuspäraselt rakendatud kriteeriumidele? Ilmselt natuke mõlemat.
Eesti luules on rohkem kui viimased sada aastat implitsiitselt vastandatud eelkõige kõrgkultuuri ja rahvakultuuri. Viimase alla on mõtteliselt – ning üsnagi eelarvamuslikult ja hukkamõistvalt – liigitatud nn harrastusluule: tekstid, millel akadeemiliste standardite järgi puudub kas kunstiline taotlus ja/või kvaliteet. Mulle paistab, et Lauri Räpp ja mõned temasugused peamiselt ühismeedias tegutsevad uued autorid pole selle binaarsuse piires klassifitseeritavad. Sest nende hoiakud, taotlused ja esteetika tõukuvad otsapidi popkultuurile omasest eetosest, mis ei tunnista kunsti ja kitši (ning ühtlasi ka kunsti ja kommertsi) klassikalist vastandust, kuna on selle täielikult ületanud.
Ning seega vajaks see žanr ideaalis (potentsiaalsete) lugejate eelduste ja ootuste suunamiseks eraldi nimetust. Näiteks: popluule, light-luule, dieetluule, motivatsiooniluule vms. Aga vähemalt minule teadaolevalt midagi sellist veel käibel ei ole. Kõige lähemal on käibiva žanrimääratluse staatusele ilmselt mõiste „instaluule“ (ingl Instapoetry), mis kannab eneses osutust vastavate tekstide sisu ja vormi (suhtelisele) vähenõudlikkusele, ent piirab nende (algse) levikuala paraku üksnes ühe konkreetse ühismeedia platvormiga.
Lauri Räpi luulekogu menu üks komponent on ilmselt osav turundus. Autor on aktiivne ühismeedias, raamatu kirjastaja teeb sooduspakkumisi ning lisaks pakutakse Räpi loomingu austajatele müügiks sõnumitega käevõrusid ja kaelakeesid: „Täiesti eriline“, „Näe head“, „Ilu on elus eneses“, „Usu, imedel on tõsi taga“, „Kuuni ja ei kunagi tagasi“, „Jäta südamele tantsuruumi“.
Millest mõtled, kirjanik? – Baskerville’ide must koer
PAAVO MATSIN
Tänavu sügisel saab sada aastat Eesti Kirjanike Liidu asutamisest. Siinses juubelisarjas uurime, mis mõlgub mõtteis meie praegustel kirjanikel.
Paavo Matsin artiklikogumiku „Kirjandus ja alkeemia“ esitlusel korp! Fraternitas Liviensise konvendis Tartus.
Vene kirjanikul ja tõlkijal Jevgeni Golovinil on laul „Baskerville’ide must koer“, mis sobib päris hästi iseloomustama praegust hirmuühiskonda: keegi neab su nime, seinalt kukub pilt, õues on õudsed porised jäljed, keegi kuulab kogu aeg seina taga Bachi, kuskil haugub koer, ka naine peab sind hulluks, ja pealegi, tal on ka hirmutavalt mustad juuksed!
Ühelt poolt räägitakse pidevalt sallivusest ja humaansusest, teiselt poolt ümbritseb meid üks kõige halastamatumaid epohhe inimkonna ajaloos – ja just nii luuaksegi „negatiivse sõnamaagia paradoks“ (Golovini mõiste). See on keelekasutuse negatiivne maagia: mida rohkem räägitakse rahust, seda lähemal on tegelikult sõda. On külmade tähtede ja tumedate agressioonide aeg, nagu ütleb Golovin samas laulus.
Tänapäeva materialistlikul inimesel on raske elada, tal ei ole mingeid konkreetseid orientiire. Sõitsin ükspäev Tartus taksoga kurikuulsasse Ümarlaua baari ja vestlesin auto-Führer’iga – ka taksojuht arvas, et kohe on venelane sees. Selline arvamine on muidugi eestlasel õigusega veres. Kui jõuluajal näidatakse jälle ETVs järjepanu „Kevadet“, „Suve“ ja „Sügist“, ei pea olema eriline mõttehiiglane, et tegelasi jälgides aru saada: me elame keerulises geopoliitilises asukohas, kus riiklikud formatsioonid on ajaloos olnud muutlikud päris rütmiliselt.
Ja siis on ka kirjanikud, kes seda kõike oma teostes võimendavad. Halb, kui seda tehakse traagiliselt, nutuvõruga suu ümber, ilma lugejat päästva katarsiseta. Minu arust on palju parem kogu see hirm välja naerda, isegi kui surm seisab silme ees, muuta düstoopia koomiliseks ja iseenda paroodiaks.
2021. aasta novembri lõpus külastasin üle mitmekümne aasta jälle Berliini, et esineda kirjandusürituste sarjas „Europe Readr“ toimunud kirjandusõhtul, mille teema oli Stanisław Lemi 100. sünniaastapäeva puhul tulevikulinnad ja elu tulevikulinnades. Maskistatud Berliin (lubatud on ainult FFP2 respiraatorid, mitte eesti kodukootud lillelised ja muud) tundus tõelise tulevikulinnana, kus valitses suhteline õhtune tänavapimedus (pidavat olema sõjast jäänud traditsioon) ja võimutsesid rotid. Hackescher Markti jaamas S-Bahnilt väljudes avanes suurepärane võimalus jälgida päris korralikke rotimanöövreid nii põõsaste kui ka tänavakohviku toolide all! Ütleme nii, et rotid olid Berliinis võrdlemisi tugevalt sees! Käisin neid reisi ajal päris mitu korda vaatamas. Nad olid võrdlemisi prisked ja kartmatud! Vaatasin imestusega ka üleni kalleid Halti riideid kandvat kerjust, kes oli end miski sildikesega väljakuserva istuma sättinud. Ööseks ta, jeesusejuustega flegmaatiline hipi, ilmselt lahkus, sest muidu oleks küll tänavarotid ta nina ära söönud!
Üritus ise oli aga üle ootuste huvitav, sest kohal oli futuroloogide raskekahurvägi USAst ja Poolast, kaks vägagi erudeeritud professorit, ning sealse meediakunstile pühendatud muuseumi direktor, pingiridades istus ka saadikuid, Berliini kõige olulisemate kirjandusinstitutsioonide juhte jne. Ega tänapäeval ju väga aru ei saa, kes on tähtis, sest kõik käivad kampsuni või siis oversize-riietega justkui depressioonis teismelised. Seda panin aga küll tähele, et ühel mehel olid ilusad kalossid ja väärikas ristlips nagu vanal parunil. Tahtsin temaga pärast veidi juttu ajada, aga tänav oli liiga hämar … Jäin kogu õpetatud kirjandusvestluse ajal seisukohale, et meil küll ei ole erilist tulevikku, kuid sellegipoolest tuleb igasugused düstoopilised moolokid pigem välja naerda. Üldjoontes oldi minuga nõus, kuid kohati keerati ikkagi jutt harjunult kuhugi progressi peale.
Jevgeni Golovinit meenutades võib tõdeda, et see meie hulgast nüüdseks kahjuks lahkunud vene erudiit oli väga õpetlikult alkeemilise arusaamisega. Nimelt ei uskunud ta ei katseklaasilaste võimalikkusesse või vajalikkusesse, ameeriklaste Kuul käimisesse ega ka aatomipommi olemasolusse. Moodne inimene võib nüüd naerda seda vana Moskva alkeemikut ja pidada lollikeseks. Kuid … Golovin ei uskunud ka surma olemasolusse! Paganluse pooldajana – tema haual kõrgub võimas menhir-kivisammas, ilma ühegi kirjata – oli ta seisukohal, et surm on paljas abstraktsioon. Inimesed, kes usuvad surma, on sama rumalad nagu need, kes peavad sarnaseks lendavat flamingot ja vibunoolt, seda lihtsalt välise sarnasuse tõttu. Surm pidi Golovini arvates olema küll järsk pööre inimese elus, aga mitte midagi lõplikku, sest ka teadvusetu inimene on ju laibaga sarnane! Ta rõhutas ikka, et ei tohi alluda keele negatiivsele maagiale, kui mingi sõna läheb meie psüühikasse ja tekitab hirmu, nagu näiteks ka sõna „aatomipomm“! Ja et ei ole midagi katki, kui me tõesti peaksime surma saama!
Aga enne surma tuleb muidugi ka kirjutada, ja seda on alati parem teha naerdes, mitte nutuvõruga ümber suu! Mul tuligi just trükist välja artiklikogumik „Kirjandus ja alkeemia“. Paar viimast aastat olen kirjutanud ka romaani „Gogoli disko“ järge pealkirjaga „Lenini valss“, mis peaks nüüd jaanuaris ilmuma. „Lenini valsi“ tegevus toimub düstoopilises Tartus, mille on vallutanud Soome ja kus ökoleninistidest linnaelanike üle valitsevad põhiliselt dändilikud kassijõugud. Üheks peategelaseks uues romaanis on aga Lenini vend Dmitri, kellel oli kunagi Tartus isegi oma muuseum! Lõpetangi oma mõtiskluse pisikese tsitaadiga „Lenini valsist“: „Väikese Vanemuise pargis ehk Patriarhi tiikide juures pikutasid kasakassid ehk kasak-barokk-kassid, üks siinse kandi värvikaim kassijõuk, madala tataripärase laua ümber. Nende seast üks, loomulikult naissoost, oli elevandiseerunud ehk tiine ning sõimas parajasti teiste kasakasside toodud pilsnerit heinaks. Kizjaki, loomasõnniku suits, mattis siin hinge. Et jõuda raamatupoodi Düstoopia, pidi Dmitri Iljitš Ištar sellest seltskonnast mööda hiilima, ning oli võrdlemisi jabur loota, et ülikoolipedellid just täna nii kaugele korda pidama viitsisid tulla. Pealegi oldi teda juba märgatud, nii et tiine-kasak-kass saatis talle kaks oma alluvat, kes olid mustad nagu rotid, kallale.“
Elame veel, sõbrad! Kohtume pärast sõda Ümarlaua baaris!
Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni „Tähtede all“, lavastaja Lauri Lagle, kunstnikud Liisi Eelmaa ja Lauri Lagle, helikujundaja Jakob Juhkam, valguskunstnik Siim Reispass. Mängivad Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Katariina Tamm, Markus Truup ja Marika Vaarik. Esietendus 15.XII 2021 Von Krahli teatris.
„Tähtede all“ on Lauri Lagle viimane lavastus Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni ühise egiidi all, vähemalt selle grandi raames, mis kolm aastat tagasi Laglele ja eˉlektronile Sakala 3 ideekonkursi tulemusena määrati. Kuigi Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni koostöös sündinud Lagle lavastusi „Paratamatus elada ühel ajal“ (2019), „Sa oled täna ilusam kui homme“ (2020) ja „Tähtede all“ (2021) ei ole esitletud otseselt triloogiana, ei ole lavastaja nendevahelist kontseptuaalset seotust eitanud. Kuna võrdlusmoment on paratamatu, meenutan siinkohal ka esimest kaht lavastust, et kirjeldada Lagle selle loomeperioodi teatrilaadi ning viimase rakendumist spetsiaalselt kokku kutsutud näitetrupi puhul.
Kolm aastat tagasi vastas Lagle intervjuus Heili Sibritsale oma loomeplaanide kohta: „Fookus oleks sellistel teemadel ja nende tõstatamisel, mille kohta võiks öelda, et neist on üleval alles kerge vine. Aga asi poleks vaid n-ö kanaarilinnuks olemises, ka näiteks paljud teaduse valla avastused on teemadena väga inspireerivad. Tahaks jõuda olmelisest metafooride, kujundite, ideede sfääri. Olla üldinimlik ja ühtaegu ka käesolevas elusas ajahetkes. See on muidugi raske, aga see tasub püüdmist. Tahaksin luua autoriteatrit ja luua võimaluse ka teiste kunstnike autoriteatriks. Eesmärk peaks olema luua rohkem algupärandeid kui ükski teine Tallinna teater. Ja algupärand ei tähenda ju mitte ainult näidendit, vaid uut mitmesuguste autorite loodud lavastustervikut“.1
Trupi tegevus on vahepealsel kolmel aastal põhjustanud erisuguseid ootusi ja hinnanguid. Andku kolleeg Sibrits mulle andeks, et kasutan üldistusena tema Facebooki-postitust (15. XII 2021), mis tehtud lavastuse „Tähtede all“ esietenduse järel. Mitte vastuplõksimiseks, vaid kuna selles kajastub ka mujal väljendatud arvamusi, on see kaalukas hinnang, mis väärib vastukaalu. Sibrits ütleb: „See on nagu vanasse tuttavasse baari minek, kus mingi seltskond jaurab juba ei tea mitmendat aastat, sina ja maailm aga on edasi pöörelnud. Sellele vaatamata on baari pimedas nurgas armas jälgida, kuidas need teised pole muutunud, see armsus võib seguneda haletsuse, kadeduse, imetluse jms inimlike varjunditega. [—] Huvitav on vaadata, naerad, elad kaasa (mõtled vähem nende tekstimängule ja öeldud tõdedele, aga mõtled ikka), kõik on nagu olemas, aga miski on puudu, sest seda kõike on juba nähtud, kogetud, vaadatud. Mis juhtuks aga siis, kui see kamp koos Lauri Laglega teeks täna näiteks „Kuningas Leari“? [—] Täna Krahli saalis istudes tundsin väga selget igatsust Krahli „Mefisto“ järele, kus NEED näitlejad saaksid kehastada kedagi, kes pole fragmentide kogum neist endist ja lavastajast, kus nad astuks sammu iseendist kaugemale ja nad ei peaks alustama nullist ja kuduma võrku argihetkede ilust (mida nad suudavad suurepäraselt teha). Võtkem näiteks kas või Krahli enda „Fundamentalisti“, mis „Mefisto“ kõrval on minu selle aasta suurim teatrielamus, need mõlemad lavastused on põnevad ka just seepärast, et lavastaja on lähtunud tugevast dramaturgiast, loost, mis kannab ideed ning mida on katsetavate ja iseseisvalt mõtlevate ning füüsilisust mitte pelgavate näitlejatega ühiselt vormitud. Alati ei piisa iseenda mõtetest, mis siis, et tulemuseks on read, mis kannavad.“
„Tähtede all“ võib esmalt tõepoolest tekitada tunde, et Lauri Lagle meetodit ei ole seekord rakendatud mingile suuremale teemale. Fotol Marika Vaarik.
Lisaks tunnustusele väljendub ses tsitaadis kaks täitumata igatsust või ootust, mida kriitikute-teatrivaatlejatena kipume aeg-ajalt tundma – ja ma ei oleks kasutanud siin Sibritsa hästi sõnastatud arvamust, kui oleksin ise sellest patust puhas. Pigem püüangi aru saada, miks ja kuidas oma ootusi suuname, mida üldse teatrilt ootame ning kuidas Lauri Lagle teater meie ootustele vastab. Kui tuleb ette möödarääkimist, siis kelle probleem see on?
Esiteks, meediatarbijate või selle kaasloojatena oleme kuidagi ära otsustanud, et hea tähendab suurt ja mastaapset. Päevalehtede nädalalõpulisades on mõnel intervjuul juures tähis „suur lugu“. Kas see tähendab tarbijakaitselikku kvaliteedimärki, et see ei ole lihtsalt intervjuu mõne tubli inimesega, palume mitte segamini ajada, sest see on eriliselt oluline lugu eriliselt olulise inimesega. Kellegagi, kes ei tegele teemadega, millest „on üleval alles kerge vine“, vaid kes on selle vine koos tuulesuunaga juba ära nuusutanud ja ka pakendanud. Nutame taga „suurt romaani“, arvates, et meie igapäevases ambivalentses meediakillustatuses on selle järele mingi karjuv vaimne vajadus, ehkki kõlakambrite kategoorilisus ja endassesuletus annab märku just vastupidisest ajastu nõudest: rohkem kuulata, märgata pooltoone, tajuda vinesid.
Samal põhjusel mõjub mõneti anakronistlikult Urmo Soonvaldi mure selle pärast, kuhu on kadunud kultuuriinimeste mõju.2 Võib-olla igatsen ka mina igasse päeva näiteks Heinz Valgu (või hoopis Tõnis Mäe?) turvatunnet tugevdavat lubadust (valguse?) võidust, kuid kus ta peaks seda väljendama? Kas Soonvald leiaks talle leheruumi Raul Rebase mõne filipika refräänina, n-ö seotud loona? „Pigem ei!“ Kunstnikul on „paratamatus elada ühel ajal“ ja see paratamatus tingib ka vine, millele kanaarilind peab reageerima.
Ma ei taha väita, et Lagle teeb kuidagi erakordselt täiuslikku teatrit, mida ei tohi kritiseerida. Ei, tema ebatäius seletab nii tema kontseptsiooni kui ka meetodit. Naasen taas nende „suurte lugude“ juurde ehk teisisõnu selle juurde, kuidas end mitte neist pimestada lasta, vaid märgata kanaarilindu. Lagle on oma debüüdist („Portselansuits“, Eesti Draamateater, 2007) saadik loonud 15 aasta jooksul 12 lavastust: kolm Eesti Draamateatris, viis teatris NO99 ja neli Von Krahli teatris (esimene oli enne Ekspeditsiooni perioodi 2016. aastal „Paradiis“).
Kõik tema lavastused on olnud kunstiliselt tähenduslikud ja olulised, olemata seejuures meediasündmused selle sõna kõigis võimalikes tähendustes. Lisaks tema enda kunstnikusõnumile peame olema tänulikud ka Pedajale-Semperile-Ojasoole, kel on olnud tarkust lasta ühel tundlikul tüübil laboratooriumis vinet tajuda ja sellele väljendumisvorme otsida. Kes ei ole öelnud: „Viisteist aastat ja veel ei ühtki „Kuningas Leari“ ega vabariigi aastapäeva kontsertaktust, kuis siis nii?“ Noblesse oblige: tark teatrijuht lavastab vajadusel ise aktused, kuid märkab ka neid, kes on ekspeditsioonil.
Lavastuses „Tähtede all“ paneb Lauri Lagle kõik need hädavaresed Mika Kaurismäki kombel „Öö annab armu“ („Yö armahtaa“) kohvikupihtimussituatsiooni ja lisab iroonilis-paroodiliseks kontekstiks Robert Rodrigueze „Desperaado“. Fotol Rea Lest ja Ingmar Jõela.
Me aplodeerime püsti seistes Tartu Uue teatri „Kremli ööbikutele“ ning „Serafimale + Bogdanile“, kuid oma suurusele vaatamata on need kunstilises mõttes juba lõpp-produktid, teadlikud oma turuväärtusest. Ekspeditsioon on selleks hetkeks juba läbi. Seejuures on teatrijuhtidel tarkust lasta oma laboris laamendada Renate Keerdil, Kadri Noormetsal ja Elise Metsanurgal. Seal on käimas ekspeditsioon, kus veel täpselt oma lõppsihti ja ühiskonna hinnangut ei teata. Noor Toompere on „Lehman Brothersi“ ja „Mefistoga“ visanud Eesti Draamateatris mitu täistabamust, kustutanud meie suurte lugude janu, kuid paar järgmist nimekate külalisjõududega loodud uuslavastust sealsamas majas sunnivad küsima, kas kunstniku kohus on olla kuldvasikas või kanaarilind – ja mis jääb alles kunstnikule, kui temalt oodatud „toode“ ei „tööta“.
Pikk jutt on läinud põhiteemast, lavastusest „Tähtede all“, mõnevõrra kõrvale, ent tahtsin rõhutada, et me ei kustutaks oma glamuuriihaluses teatrit kunstiliikide nimekirjast ega hindaks seda kvantitatiivsete kriteeriumide alusel. Sellega seondub teine Sibritsa tõstatatud probleemikimp: autoriteater vs. kvaliteetdramaturgia lavastamine.
Konservatiivina pole ka mulle võõras mõttekäik, et milleks ise punnitada, kui Shakespeare ja Tšehhov on ju ometi olemas ja pealegi pooleldi ava(sta)mata. Kui „Paratamatuses elada ühel ajal“ olid pidevalt läheduses paradiis ja põrgu, surm ja igavik ning „Sa oled täna ilusam kui homme“ andis võimaluse tunda, kuidas luule üldse meie igapäevaelus toimib ja tekib, siis „Tähtede all“ tekitab esmalt tõepoolest tunde, et Lagle meetodit ei ole rakendatud mingile suuremale teemale: materjal ei osuta vastupanu, me ei kanaliseeri oma ootusi ja tunge justkui mingile kehtestatud teemale. Erinevalt eelnevast kahest triloogia lavastusest on justkui piirdutud vaid etendaja ängidega.
Kui aga sisenemisel Lagle saloon’i Tähtede All on tunne, et seal jaurab juba mitmendat aastat seesama seltskond, kuigi maailm on koos sinuga edasi pöörelnud, kuid ometi on armas näha, et need teised pole muutunud, tekib küll küsimus, mis kasu on siis olnud kõigist neist seni lavastatud „Kuningas Learidest“ ja „Ivanovitest“, kui suhtume igasse „väiksesse“ inimesse „suure“ loo tasandilt. Kas arvame päriselt, et oleme muutunud (mis suunas?), aga nemad seal mitte? Olgugi et ma ei suhtunud laval toimuvasse sama hinnanguliselt, jõudsin minagi mõelda, et kui Lagle tegeleb nii tšehhovlike inimeste ja nii tšehhovlike olukordadega, miks ei rakenda ta oma meetodit mõne Tšehhovi näidendi peal. Loodan, et varem või hiljem ta seda ka teeb.
Kui meenutada kas või Lagle lavastusi, mille aluseks on dramaturgide valmistekstid, on ta alati neis laval suureks mänginud just harali olukorrad, tühikud, lahknemispunktid, kus me veel ei tea, kes on võitja, kes kaotaja. Kui vaatame Tšehhovi näidendi lavastust ning tunneme, et laval on kas kangelased või luuserid, siis on vist mõlemal juhul midagi valesti. Kummalgi juhul ei tunne me vist sedasama vinet, mida nood inimesed seal laua taga, olgu siis oma unistusi või kaotusi resümeerides. Lagle on oma viieteistkümne lavastaja-aasta jooksul andnud meile võimaluse tunda neidsamu küsimusi.
Lavastuses „Tähtede all“ paneb ta kõik need hädavaresed veel Mika Kaurismäki kombel „Öö annab armu“ („Yö armahtaa“) kohvikupihtimussituatsiooni ja lisab iroonilis-paroodiliseks kontekstiks Robert Rodrigueze „Desperaado“ (piirdun siinkohal vaid tüvitekstide mainimisega). Lahterdamine ja sildistamine ei toimu vaid sellesuunaliselt, et me ei kuula teise inimese sisekorinaid (ehk teisisõnu, pole kunagi aru saanud, mida Tšehhov või Shakespeare meile öelda tahab), vaid ka meie ootuste pinnalt. Lagle lavastus loob konteksti, kus saame küll teise inimese ära kuulata, kuid seejuures ka provotseerida teda asetuma rolli, kus tahame teda ise näha. Nii ei toimi vaid meediameistrid, vaid me kõik oma igapäevastes suhtlusolukordades. Need on endiselt valusad ja läbi uurimata teemad. Kas oleme valmis vaatama neid suurel laval?
1 Heili Sibrits, Lauri Lagle: nüüdisaegset sõnateatrit tuleb arendada. – Postimees 17. IV 2019.
2 Urmo Soonvald, Kuhu on kadunud kultuuriinimeste mõju? – Eesti Päevaleht 25. XI 2021.
Rakvere teatri poeetiline jõululugu täiskasvanutele
KAJA KANN
Rakvere teatri „Ingel“, lavastajad ja koreograafid Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk, kunstnik Kalle Aasamäe, helilooja Valentin Siltšenko, valguskujundaja Roomet Villau. Tantsivad Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Volli Käro, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg ja Imre Õunapuu. Esietendus 8. XII 2021 Rakvere teatri väikeses saalis.
Rakvere teatril hakkab kujunema traditsioon tuua jõulude ajal välja üks tavarepertuaarist erinev ja väga eriline lavastus. 2019. aastal oli selleks Urmas Lennuki „Made in China“, sel aastal Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku tantsulavastus „Ingel“. Institutsioon ehk teater ja tema tagatuba, kes tavapäraselt repertuaari valivad ja oma publikut väga hästi tunnevad, teevad jõululavastuse valikuga julge käigu, lähevad hea õnne peale välja ja üllatavad publikut harjumuspäratuga.
Eks jõulud olegi imede aeg. Seejuures maandab riske jõuluaeg ise oma kulla ja karraga, teemadeks ikka inglid, armastus, ja kõike seda siiras, veidi pühalikus võtmes. Nii publik kui ka tegijad soovivad olla kõrgendatud olekus ning samal ajal see maandab riski, sest jõulud on ka andeksandmise aeg. „Ingel“ oli Rakvere teatri väike jõuluime, mis sundis vaataja väljuma ratsionaalsest maailmast, lubas tal tunda end lapsena ja kutsus piiluma iseenda salailma.
Kuna nüüd on käes uus aasta, argielu tungib peale ja on vaja hakata taas tööle, siis võtan ette asjalikuma analüüsi. Antagu ka mulle nüüd andeks mõningane ime paljastamine. „Ingel“ tõestab, et tantsulavastuse tegemine on imelihtne. Esiteks tuleb valida hea lavastuskunstnik (Kalle Aasamäe), sest võimsad kujundid loovad lavastuse maailma, teiseks hea valguskunstnik (Roomet Villau), kes vastavalt vajadusele valgustab need kujundid välja või varjab, kolmandaks helilooja (Valentin Siltšenko), kes hoiab etendust koos ja abistab tantsijaid, ning viimaseks koreograafid (Ollesk ja Nõmmik), kes korjavad kokku tantsuliigutused, sätivad need koregraafilisse jadasse, seejärel etendajad treenivad kõik selle kehasse ja õnnestumine ongi garanteeritud.
Lavamaailma tõstetus ja pühalikkus oli loodud kuldse sädelusega tagaseina abil, mis lavastuse lõpus püüdis muutuda tiibadeks, kuid maandus ikkagi seelikuks. Näitlejatel seljas baroksed trikood ja peas parukalaadsed tooted, mis etenduse edenedes vahetusid moderntantsule omaste, argiste hallide viigipükste ning valge triiksärgiga. Dramaturgiliselt siis imede maailmast tavamaailma minek. Etendajatest said küll argised inimesed, kuid valgus tuletas lavastuse lõpuni meelde imede võimalikkust.
„Ingel“ oli ühtlasi pühendatud vanameister Volli Käro (kes astus vaatajate ette lavastuse lõpuosas) 81. sünnipäevale.
Lavastuse kommunikatsioonis ei rõhutatud asjaolu, et ühtlasi oli „Ingel“ pühendatud vanameister Volli Käro (kes astus vaatajate ette lavastuse lõpuosas) 81. sünnipäevale. Võib-olla oleks võinud seda julgelt teatada, kartmata, et see vähendab lavastuse üldistust ja sügavust, sest lavastuse lõpus tekkinud dramaturgiline segadus vähendas paljuski varem tekkinud mõju. Järsku hakkas aju raginal tööle: mis see siis on? Kas Käro ongi ingel? Kas ta on surnud? Kas too graatsiliste kätega vana kaunis mees on see, kes varem istus teiste etendajate õlgadel? Või pole siit vaja tähendusi otsida? See lõpustseen on lõpmatult kaunis ja ehk ütleb hoopis seda, et me armastame ja väärtustame inimesi, kelle igas kortsus on salvestunud meie kõigi ajalugu. Ei tea.
Selleks et analüüsida seda kõige olulisemat, koreograafiat ja tantsu, on hea alustada Heili Einasto Postimehele kirjutatud artiklist.1 Juba pealkiri ütleb kõik: „Näitlejad teevad tantsijatele tantsus pika puuga ära“. Samasugust võtet on varem kasutanud Jaak Allik, vastandades füüsilise teatri õpinguid siirale mängulaadile,2 nüüd siis ka Einasto. Vanema põlvkonna kriitikutel on kummaline komme tõestada midagi, mis on hea, teiste mahategemise kaudu. Kuidagi nõrk argument. Einasto võrdleb küll kaht konkreetset lavastust, millest üks on teostatud tantsijate ja teine näitlejate poolt, ent otsekohesuse tõttu mõjub see paikapaneva üldistusena. Mina pole näinud Taani koreograafide lavastust STLis, seega ei saa neid artiste kaitsta ega ka rünnata, pigem püüan silme ette manada ideaalilähedase tantsuetenduse, milles tantsivad tantsijad ja mida ma kindlasti olen viimase kahe aasta jooksul Eestis näinud. Olgu siis tegijateks näideteks Keithy Kuuspu, Karolin Poska, Liis Vares, Karl Saks või Raho Aadla.
Väidan, toetudes Mårten Spångbergi eristusele, et Rakvere teatri lavastuses oli tantsu vähe, koreograafiat aga omajagu. Spångberg defineerib koreograafiat kui tehnoloogiat ja võimaluste kogumit.3 Koreograafia loob meie korratus maailmas korda, n-ö kodustab liigutust. Justkui eelnev oleks korratus ja järgnev kord. Järelikult liigutus, mida tantsija teeb, on metsik, kuid koreograaf kodustab selle. Koreograaf asetab liigutused konteksti, sätib rütme, moodustab kobaraid, kordab või korrutab, muudab tuttavaks või tekitab kummastust, kommenteerib järgnevalt eelnevat või hoopis tühistab selle. Seda kõike olid koreograafid „Inglis“ teinud. Eelkõige koreografeeriti lavastuses sümfonismi võtete abil aega, veidi vähem ruumi.
Kuna Spångbergi väitel saab koreograafia teel luua ükskõik mida, olgu selleks linnaruum, raamat, film või tants, siis see jätab alati tulemuse lahtiseks ja annab võimaluse süveneda konkreetsete koreograafide taotlustesse. „Inglis“ jutustati armas lapsik lugu ning tänu näitlejate rikkalikule eneseväljendusele saime teada, kes millal on kannataja rollis, kes võitleb veheldes vastu, nägime, kuidas üks näitleja märkab ja teine ignoreerib, üks väljendab oma tahet katsetada midagi muud ja teine on olukorraga rahul. Laval visatakse isegi tähendustest tulvil spagaati, öeldes, et ma ei ole vana, ma tahan ja suudan.
Einasto nimetab seda kehavaldamiseks ja kohaloluks, millega mina ei saa kuidagi nõustuda. Näitlejad valdasid keha küll, kuid kohalolu jääb puudulikuks just liigse püüdluse tõttu mõtet väljendada ja tähendusi luua. Einasto ütleb: „Näitlejate kehaline artikulatsioon, suutlikkus säilitada pinget kogu etenduse vältel, pauside kõnekus ületasid mitmete sel aastal nähtud tantsukunstnike saavutused.“ Tõsi, alguses pinge tekkis ja pausid olid, aga neid tekitasid lavastajate näitlejale antud ülesanne ja näitleja mõistus, kes loob rolli põhjuse kaudu.
Konkreetsemalt lavastusse sisse vaadates väidan, et lavastuse esimesed kakskümmend minutit, mil liiguti grupis ning usaldati keha ja liigutust, anti vaatajale võimalus vaistlikult tajuda tantsu kaudu teadmatut. Sel hetkel, kui algasid soolod, nt liikumine piiratud alal ehk kapis, klassikaline tants tooliga või lausa inimese ja puhuri vastuolu väljendav etüüd, ei tekkinud enam koreograafia teel tantsu. Siis loodi sõnastatav sisu. Kahjuks jäi too sisu õhukeseks.
Metsiku tantsu (mis on rolliloome ja kohalolu põhiline eristus) tekkimise tingimuseks on keha usaldamine, ükskõik, millest see räägib. Ideaalis peaks tantsust subjekt ja tema tahe kaduma. Tantsus ei ole tegelasi, vaid on kehaline intuitsioon ja vaist. Veel sõnastamata seisund. Palju on räägitud mõtlevast kehast, aga keha mõtleb ja mäletab teisel viisil kui aju. Fine 5 rõhutab, et nad tegelevad somaatilise tantsuga, mis laias laastus tähendab, et tantsul on midagi pistmist kehaga, väljendatakse end keha kaudu. Nii nad teevad, aga rõhk kipub minema sinna väljendamise poole.
Aga kas kehal endal on ka midagi rääkida? Karl Saks on Teater. Muusika. Kino vestluses filosoof Eik Hermanniga rõhutanud, et ta ei tegele millegi loomisega, ta soovib midagi olemasolevat, aga veel teadvustamatut ja sõnastamatut välja tuua – ning selleks sobib kehaline mõtlemine imehästi.4 Kui lavastaja tahab öelda, et inglid on olemas, siis võib selleks väga hästi kasutada koreograafiat, ja seda tõestas „Ingel“ suurepäraselt.
Fine 5 ja Rakvere teatri koostöö oli õnnestunud sellepoolest, et kasutati ära kõik riigiteatri võimalused. Lavastustervik oli võimas ning väheste vahenditega hakkama saav tantsuteater võis ometi kord vallatleda koos täismeeskonnaga. Ometi kord ei pidanud kõike väljendama ainult koreograafiaga, väga olulist osa mängisid valgus, kostüüm, lava, heli ja näitlejad. See, et koreograafia teel ei loodud tantsu, pigem jutustati sõnateatrile omaselt lugu, ei ole etteheide, vaid selgitab kriitikute ja vaatajate soovimatust võtta kunsti vastu intuitiivselt. Rakvere teater oli seekord julge, ootan põnevusega, mis saab siis, kui ka järgmine kord astuvad sõnateatrit armastava ja alati lugu otsiva publiku ette metsikud tantsijad.
1 Heili Einasto, Näitlejad teevad tantsijatele tantsus pika puuga ära. – Postimees 15. XII 2021.
2 Jaak Allik, Kas tõde või usk? – Sirp 3. XII 2021.
Näitus „Eesti Energiad. Harjumuse jõud“ Tartu kunstimuuseumis kuni 30. I. Kuraator Indrek Grigor, kunstnikud Jüri Ojaver, Jaan Paavle, Paul Rodgers ja Jaan Toomik. Jaan Paavle ekspositsiooni kujundaja on Peeter Krosmann ning graafiline disainer Andres Tali.
Tartu kunstimuuseumi näitusel „Eesti Energiad. Harjumuse jõud“ on vaatajate ette toodud Eesti Energiate nime all varemgi koos esinenud Jüri Ojaveri (sünd1955), Paul Rodgersi (1952), Jaan Toomiku (1961) ja Jaan Paavle(1940–2010) looming. Neid kunstnikke tuntakse kunstiväljal pigem individuaalselt tegutsevate-loovate-eristuvate autoritena, kel igaühel isikupärane käekiri ja kunstikeel. Nende ühine näitusetegevus on siiski üsna pika ajalooga: see sai alguse Rotermanni soolalaos 1999. aastal toimunud näitusest „Eesti energia“. Tõsi, koos esineti ajavahemikul 2001–2013 ainult välismaal ning siinses kontekstis on Tartu näitus kõigest teine kollektiivne etteaste – omamoodi „kakskümmend aastat hiljem“.
Tõlgendustaak
Esimese rühmanäituse puhul seostati nende nelja kunstniku loomingut korduvalt maskuliinsuse rõhutamise ja „valge keskealise mehe“ identiteediga.1 Selline – ja veidi trafaretne – tõlgendus tulenes osalt siinse kunstielu debattidest, mis sundis mõned meessoost kriitikud kaitsepositsioonile asuma, ning vaid osalt sellest, millega (tõepoolest keskikka jõudnud) meeskunstnikud oma loomingus tegelesid. „Harjumuse jõu“ kuraator Indrek Grigor rõhutab näituse tutvustuses2 eelkõige isiklike sõprussuhete rolli ühise näitusetegevuseni jõudmisel, kuid domineeriva mehelikkuse kriisi tunnetust ei saa temagi mainimata jätta. Seoses Jüri Ojaveriga tuletab Grigor meelde 1999. aasta Eesti Veneetsia biennaali paviljoni juhtteemat „middle-aged, married, male“.3 See löökfraas peegeldab siiski eelkõige tolle ajahetke (isiklikku) frustratsiooni ega vii meid kuidagi 2021. ja 2022. aastal „Harjumuse jõu“ mõistmisele lähemale (seda enam et autorite eraelulised positsioonid varieeruvad). Isegi ühisnimetaja „mees/mehelikkus“ mängib käesoleval näitusel eri kunstnike teoses erineva osakaaluga rolli.
Kuid meesenergia „purskeid“ – enim Paavle ja loomulikult ka Toomiku töödes – oli siis ja on ka praegu nii otseses kui ka sümboolses vormis piisavalt, et sellest saaks küll lihtsustatud, kuid domineeriv tõlgendusraamistik, mille tõttu teised nüansid pälvivad vähem tähelepanu. Ka sõnapaari „Eesti energiat“ on mõningate teoste tugevalt seksuaalse sümboolika tõttu peetud eelkõige isikliku loome- ja seksuaalenergia tähistajaks. Siiski ei maksaks unustada rühmitusele nime andnud Jaan Paavle iroonilist hoiakut riikliku rahvuslusdiskursuse ja selle majandusliku aspekti suhtes. Ja kuhu on jäänud tõdemus, et Toomiku ja Paavle teostes on alati mänginud olulist rolli püüd transtsendentaalse poole, mis annab mõistele „energia“ täiesti uue dimensiooni?
Erinevus
„Harjumuse jõud“ toob esile nelja kunstniku selgelt eristuvad keeleregistrid ehk isikupärase väljendusviisi. Kõige autobiograafilisemalt ja jätkuvalt eksistentsiaalsest ängistusest kantult kõneleb Toomik. Tema loomingu siseloogika ilmneb kõige paremini ajalises muutumises: selle juhtniidiks on üks isiksus koos kõigi oma mõttemaailma-elukäigu mustrite ja üleelamistega. See ei tähenda, et neid teemasid ei saaks nimetada üldinimlikuks. Sügavalt isiklik maailma kogemise viis kohtub tema loomingus mütoloogiliste viidetega nii kristlusele kui ka antiikmütoloogiale. Toomik on ka omamütoloogiameister. Elusuurust urineerivat autoportreed – skulptuur „Rituaal“ (2020) – saadavad huumor, viited Toomiku varasemale loomingule, elu paratamatuse tunnetamine, eneseiroonia. Ja see on tohutult aus. Nagu on seda tema lumemaadluse videogi, näituse üks emotsionaalselt kaasahaaravamaid teoseid, millest pikemalt allpool.
Jüri Ojaveri kontseptuaalset skulptuuriloomingut on alati iseloomustanud isikupärane rohmakas huumor, nagu on tabavalt märkinud kuraator Grigor. Selles, kuidas Ojaver maailma näeb ja kirjeldab, on midagi nii nooruslikku ja rõõmsat, et tema looming ei allu kuidagi eelkirjeldatud tõlgendustaagale. Tema suhestub kõige enam meid välismaailmas ümbritsevate tekstidega, olgu selleks kultuuri, poliitikat või muid ühiskonna rituaale (nt matus) puudutavad sõnumid. Masin-skulptuuriga „Viirus sureb viimasena“ (2020) vaatleb ta läbi absurdihuumori meid kõiki painavat tervisekriisi. Üleelusuurused lipsud (2021) on suurepärane näide, et Ojaver ei väsi absurdseid objekte maailma juurde loomast. Need omakorda toodavad rõõmu.
1990. aastate algusest Eestis elav briti-eesti kunstnik Paul Rodgers on sel näitusel kõige poeetilisem. Poeesiat ei loo niivõrd teoste pealkirjad või teema, vaid pigem vanade esemete ja looduslike materjalide taaskasutusega kaasnevad tähenduskihid: siin on teatud annus nostalgiat ja leppimist looduse ringkäigu paratamatusega. Skulptuur „Talvine külaline“ (2021) on tehtud päevalilleseemnetest ja kuivadest okstest, mis annavad teosele tugeva sümboolse laengu ning ehk on siin pistmist ka tänapäeva ökokunsti püüdlustega. Kultuur ja loodus kohtuvad fotol „Nimeta raamatukogu“ (2020), kus on kujutatud vanadest raamatutest rajatud tammi voolaval jõel.
Kõige tugevamal kujul väljendub kunstiloome ja seksuaalenergia metsik ühendus Jaan Paavle (nüüdseks juba ajaloolistes) naivistlikes maalides ja low-tech videotes, mis on mälestusnurgana paigutatud eraldi saali. Erinevalt Toomikust, Ojaverist ja Rodgersist liikus Paavle eluajal peamiselt kunstimaailma äärealadel ja sai kõigepealt tuntuks Toomiku performance’ites ja videotes osalemise kaudu. Paavle ja Toomiku loominguline ühisosa väljendub lisaks seksuaalsete kujundite kasutamisele ja transtsendentaalsete ideede mõjule ka huvis antiikmütoloogia vastu.
Kõige tugevamal kujul väljendub kunstiloome ja seksuaalenergia metsik ühendus Jaan Paavle (nüüdseks juba ajaloolistes) naivistlikes maalides ja low-tech videotes.Jüri Ojaver ei väsi absurdseid objekte maailma juurde loomast. Need omakorda toodavad rõõmu.Paul Rodgersi skulptuur „Talvine külaline“ (2021) on tehtud päevalilleseemnetest ja kuivadest okstest, mis annavad teosele tugeva sümboolse laengu.Jaan Toomiku video „Talimaandlemine“ mõjub omapärase austusavaldusena meeste sõprusele ja seda valitsevale võitlusenergiale.
Sõprus
Jaan Toomiku uuema maaliloomingu üks keskne kujund on titaanide võitlus. Sama motiiv kandub üle tema uusimasse videosse „Talimaandlemine“, kus näeme kahte alasti vanemapoolset meest, kõht ees ja habe hall, lumeväljal maadlemas. Üks on kunstnik, nagu Toomiku autobiograafilises loomes tavapärane, ja teine tema kirjanikust sõber Tarmo Teder. Video mõjub omapärase austusavaldusena meeste sõprusele ning (justkui?) seda valitsevale võitlusenergiale, mida tuleb rähklemisega maandada, et siis jälle sõbralikult külg külje kõrval, mantel seljas, maha istuda. Omaenda keha – ja ehk ka vaimu – vananemise aus tunnistamine on samuti miski, mida vaatajal on raske märkamata jätta.
Seekordne nelja kunstniku näitus „Harjumuse jõud“ sai pealkirja väidetavalt tõdemusest, et vanemas eas saab kunstitegemisest paratamatus ja harjumus, mis asendab nooremas eas iseloomuliku eneseteostusvajaduse. Võib-olla pole aga harjumuse jõud sugugi vähem tähtis kui ambitsioonikas eneseteostus. Peaaegu 98. eluaastani, kuni elu lõpuni, kunsti teinud tark naine Louise Bourgeois on väidetavalt öelnud, et kunst tähendabki elamist, see puudutab elu ennast – ja mitte kunsti kui sellist.
1 Ants Juske, Eesti Energia suundub kunsti. – Eesti Päevaleht 25. VIII 1999.
Jeremy Shaw’ näitus „Phase Shifting Index“ ehk „Faasi nihestamise indeks“ Kumu suures saalis kuni 20. II. Näituse meeskond Jeremy Shaw stuudiost arhitekt Thilo Reich, helitehnik Titus Maderlechner, videotehnik Kai Müller ja stuudio juht Cuno Andréhn Bärtås ning Kumust koordinaator Kati Ilves, graafiline disainer Tuuli Aule, tehniline koordinaator Aleksander Meresaar ja projektijuht Inga Jaagus.
Jeremy Shaw (1977) on Berliinis elav Kanada päritolu visuaal- ja helikunstnik, kes erinevate meediumidega töötamise abil on loonud isikupärase tervikliku ja vaatajat liigutava kunstiilma. Kumu suures saalis eksponeeritud mastaapne videoinstallatsioon on tagasivaade inimestele ajal, mida veel ei ole olnud. Enne Kumu on näitus olnud väljas New Yorgis Šveitsi instituudis, Montréalis kaasaegse kunsti muuseumis, Frankfurter Kunstvereinis ja Pariisis Pompidou keskuses. Pompidou keskuse väljapaneku põhjal valis kunstiajakiri Frieze selle 2020. aasta Euroopa kümne parima näituse sekka.
Communitas1 ja aegruum
„Phase Shifting Index“ on mokumentaalne teos XXII sajandi maailmast, kui tulevikuhirmud hakkavad tõeluseks saama. Seitsmel ekraanil antakse edasi tuleviku ajalugu. „Tsükliline kultuur“ („The Cyclical Culture“), „Null-ühed“ („Zero Ones“), „Tagasinõutajad“ („Reclaimers“), „Joondumisliikumine“ („The Alignment Movement“), „Violetne valgus“ („The Violet Lux“), „Tagasiloendajad“ („Countdown“) ja „Kvantmodernid“ („Quantum Moderns“) olid alternatiivseid kehalisi tegevusi harrastavad liminaalsed grupid.
Omal moel püüdles iga Shaw’ videotes uuritud communitas inimlikkuse ja masinlikkuse samastumisega leppimise kaudu kollektiivse vabanemise poole. Nihet ühelt olemisviisilt või -astmelt teisele kutsusid nad esile tantsuliste rituaalidega, mida nähti ühendusena XXII sajandiks sakraalsesse staatusesse jõudnud füüsikalise sfääriga.
Jeremy Shaw’ teistegi teoste läbiv teema on müstilised kogemused ja teadvuse seisundid. Vastureaktsioonina XXI sajandil domineerivale individualismile toob Shaw spirituaalsuses välja selle ühiskondliku mõõtme. Vaimse tervise küsimusi ei käsitleta sageli koos kultuuri ja tehnoloogia põhjustatud probleemidega, Shaw aga on pööranud pilgu just inimeses ümbritseva avaldumisele (nt meie meta-laadne „Ühik“ („The Unit“), mille kõikehõlmavus on põhjustanud virtuaaltrauma „Tagasiloendajatele“). Kollektiivse vaimsuse kadumises on Shaw näinud ka tulevikuühiskondade võimalikku valupunkti. Vastureaktsioonina virtuaalsele eraldatusele ja individualistlikule enesekaitsele olid „Phase Shifting Indexis“ tutvustatud kogukonnad otsustanud pöörduda ühisesse usaldusse ning üritasid aegruumi nihestamise abil päästa inimkonna ja maailma vaimne tervis.
Videod on salvestatud siseruumides ühegi nähtava viiteta välismaailmale. Ruumid, kus grupid on kokku saanud, paistavad seetõttu universaalsete paikadena, mis võiksid asuda kõikjal, kas või kõrvaltoas. Kuklas on aga teadmine, et neid kohti pole kusagil, sest need paiknevad ajas meie elu ulatusest väljaspool. Üle ekraanide ühendab gruppe ka tulevikus kõneldud lingua franca – loomulike keelte elemente imiteeriv ja seetõttu tuttavalt kõlav tehiskeel, mille semantiline tähendusetus on näitusekülastajale ingliskeelsete subtiitritega tähenduslikuks tõlgitud.
Nihestamisriitused: eraldumine
Kujutatud XXII sajandi kollektiivid tegelesid seisundi nihestamisega tantsulistes riitustes, mis põhinesid gruppe määratlevatel teaduspõhistel uskumustel. Näiteks „Tsükliline kultuur“ teisendas oma seisundit embrüonaalse arengu taasõppimise ja „Null-ühed“ masinliku liikumise jäljendamisega. „Kvantmodernid“ ehk „K-modid“ arendasid intuitsiooni ja imiteerisid tantsus kvantpõimumise nähtust, nn „kauget tontlikku sündmust“2, kus kaks osakest tajuvad ja peegeldavad teineteise habrast liikumist ka siis, kui viibivad eri aegruumis.
Jeremy Shaw’ Kumu suures saalis eksponeeritud mastaapne videoinstallatsioon on tagasivaade inimestele ajal, mida veel ei ole olnud.
Kui viimasel ajal iseloomustab praegust aega ärev teadmatus tehnoloogia arengu mõjust tulevikule ja inimkonna vabadusele, mida kunstis käsitletakse tihtilugu võõristuse võimendamise kaudu (nt Katja Novitskova tühjad robothällid), siis Shaw on lähenenud teistpidi: ka domineerivalt tehislikus maailmas on keskmes inimkeha. Masin-DNAga inimestes on tavalisest enamgi inimlikkust, sest inimene on nad loonud.3 Sellega seob Shaw tehisliku inimlikkusega, milles tehislik pole enam külm ja kauge, vaid rõhutatult osa inimesest, inimese loodust.
Keha on ka põhiline vahend, millega Shaw’ lugusid etendavad tantsijad nihestavad ruumi ja loovad kollektiivset sümbioosi. Etendajad liiguvad eri aegade ja ruumide vahel justkui koreograafi käe all, matkides muu seas mineviku esteetikale truult möödunud sajandist tuttavlikke liigutusi (nt lühikeste pükste ja valgete põlvikutega Hitlerjugendi poisid „Joondusliikumises“ või ennastunustav hip-hop mosh-pit „Tagasiloendajate“ anarhias). Näitust külastades nakkab korporeaalne korrastatus ka ekraanilt väljapoole ning kohati tundub, et videoinstallatsiooni klippide näol on tegemist hoopis treeningvideotega, millega tahaks liigutusi matkides kaasa minna. Selline võimalus avaneb lastele näituse haridusprogrammis. Kehalist kogemust toetab ka näituseruum: pretensioonitu värviga pehme vaipkate võtab külastaja enda rahulikku embusesse. Loodud on toetav turvaline keskkond, kus võib sisse võtta mugava asendi, kas või pikutada, et kollektiivselt ja konstruktiivselt otsida lahendusi Shaw’ eri valdkondi (antropoloogia, sotsioloogia, füüsika) ühendavale tõlkimatule teemapüstitusele.
Üleminek
Jeremy Shaw ei ole määratlenud tulevikku enneolematu kaudu, vaid on edastanud selle tuttavas, isegi nostalgilises pildikeeles. Tulevikuennustuste kui ajaloolis-antropoloogiliste uurimuste näitamiseks on kunstnik kasutanud kavalalt ära harjumuspäraselt minevikku kujutavat esteetikat. Iga videoklipp on filmitud mõne möödunud sajandi salvestustehnikaga 16 mm filmist VHSini.
XX sajand kui tulevikku vaatav, pidev muutuste ja progressi aeg on oma hüppeliselt arenenud salvestusvahenditega mõjutanud seda, kuidas me minevikku ette kujutame. Shaw on katkestanud ajastute kujutamise ja tehnoloogia tüüpilised ühendused ning sobitanud tuttavlikku vormi midagi sisult täiesti uut. Ajastute (ette)kujutamise mängimisega on ta rõhutanud, et aeg ei ole lineaarne, vaid et ajalugu ja kultuur kulgevad tsükliliselt, olnu ja tuleva pidevas ühenduses. Nii on võõras tulevik tehtud vaatajale pealtnäha tuttavaks. Kohati katkendlikud kaadrid seostuvad mälusilmas lausa koduvideote kaadritega. Absurdsete nimedega „Tagasiloendajad“ ja neoonvärvi trikoodes „Violetne valgus“ võiksid samahästi olla tegelased vanemate pulmavideos või naabrimehe näärivana külaskäigus. Masin-DNAga süstitud inimkehas tehisintellektid ei tekita seetõttu võõrastust. Shaw’ teos on kui võte häälestamaks nägema kauget tulevikku mitte ulmeliste, vaid olmeliste seoste kaudu. Nii on võõras saanud tuttavaks, tuttav aga võõraks. Shaw’ teos on nõnda kui kaasahaarav kummastusvõte, mille „eesmärk ei ole oma tähendust meie arusaamisele lähendada, vaid kutsuda esile objekti eriline tajumine, nägemus temast, mitte äratundmine“.4
Ühinemine
Nagu rituaalse tegevuse puhul sageli, nii kulmineerub ka näitus katarsisega. Tipphetk läheneb teose iseseisvate osade järkjärgulises sünkroniseerumises. Subkultuure seob esmalt kokku taustaheli, mis annab ka vaatajale ettevalmistava vihje sündmuse algusest. Ruumi ühendavale helile lisandub aegamööda ka samasugust mustrit jälgiv liikumine.
Shaw’ audiovisuaalsest meisterlikkusest pakatav kulminatsioon kestab üsna kaua, kujunedes vaatajale kehaliseks elamuseks ehk isegi meditatiivseks kogemuseks. Külastaja saab aimu meeleseisundist, mida selles „kokkujooksmises“ võisid läbi elada XXII sajandi olendid, kellega ühise kogukonnana seda olevikuhetke Kumus jagatakse. Pinge kasvab veelgi, videopildid pikselduvad, inimkujude liikumine aeglustub, kuni toimub vabanemine ja ekraanidel kujutatud inimesed moonduvad sagedusteks, masin-DNA hõljumiks, mis surisedes lainetab lahustumiseni. Seejärel mattub saal taas vaikusesse ning 36minutilise teose lõpust saab algus, salvestised algavad otsast peale – tsükliline kulg jätkub. Piiride hägustumine ja eraldava funktsiooni asendumine ühendavaga loob uusi olemisviise, millest ka kujutatud tulevikuinimene üle ega ümber ei saa: hing ihkab ikka puudutust ja nii oli XXII sajandiks kvantmehaanikastki saanud vaimne õpetus.
Külastuselamust mõjutab kindlasti see, millisel hetkel näitusesaali astutakse. Teekonda katarsisesse oleks ideaalne alustada siis, kui tulevikumineviku subkultuurid oma rituaalseid liikumisi selgitavad ja alles otsivad lahendusi. Teose pinge kasvamise juures olles saame ülevaate eri tehnikate ja ajastute kokkusulamisest, mineviku ja tuleviku koondumisest praegusel hetkel jagatud aegruumi. Minevik ja tulevik on alati vaid siin olnud ning tulevikust saab alati minevik, kuigi see ei ole iseenesestmõistetav.
On mõttetu hakata piiritlema üksikuid küsimusi või vastuseid, millele Shaw erinevaid tehnikaid ja distsipliine siduvas teemakäsitluses osutaks, sest nagu kunstnik isegi intervjuus on öelnud, ei taha ta näitusega ilmtingimata midagi öelda. Teos ei ole siiski suvaline kaos, vaid organiseeritud fiktsionaalseid ja reaalseid elemente põimiv kaasahaarav lugu. Just see teose mitmetimõistetavus ja tõlgendusvõimaluste lõpmatus, mitte konkreetsele teemale fikseerumine, on ju ka üldisemalt inimolendite tugevuseks ja ühenduskohaks. Vahest võikski näha tulevikku turvalise piirideta maana, kus vaipadest ümbritsetuna „Null-ühtede“ eeskujul matemaatiliselt mediteeritakse mineviku ja oleviku teemadel.
1 Victor Turneri mõiste (1969) sotsiaalsetes suhetes oleva liminaalse kogukonna tähistamiseks.
2 Albert Einstein on nimetanud müstilist kvantpõimumise nähtust tontlikuks kaugmõjuks (sks spukhafte Fernwirkung, ingl spooky action from a distance).
3 Jeremy Shaw’ filmis „I Can See Forever“, 2018.
4 Viktor Šklovski, Kunst kui võte. Tlk Boris Kabur. – Kogumikus „Kirjandus kui selline. Valik Vene vormikoolkonna tekste“. Toim Märt Väljataga. TLÜ kirjastus, 2014, lk 29.
2019. aastal tegi Eestis ilma hiphopartist Nublu looga „Für Oksana“. Peale silmapaistva ja kohati provokatiivse video on sel lool veel üks omapära: see on vist esimene kakskeelne ja just vene-eesti-keelne lugu, mis sai tõeliseks hitiks (nõukogude terminoloogias „lööklauluks“). Asi polnud ainult selles, et loos teeb kaasa ka Haapsalu-Tallinna räppar Gameboy Tetris, vaid et Keila eestlane Nublu räpib loos peaaegu aktsendita vene keeles. Gameboy Tetrisel on varuks teisigi Eesti väikekohti põimivaid lugusid („Soolane Värska“ Villemdrillemiga) ja tema eesti keel on ideaalses vormis. Mis siis erilist?
Eestis on ennegi tehtud eesti-venekeelset hiphopmuusikat, nii Tallinnas kui ka Rakveres. Mõlemas linnas elab koos suur hulk eestlasi ja venelasi ning on tugev hiphopi subkultuur. Nii on Tallinnas tehtud lugu „Tänavate sümfoonia“, mille esitajad on Noizmakas koos Põhjamaade Hirmu, Jiljo ja Skazoga. Rakverest on pärit tuntud RLV Massive, kelle 2011. aasta plaadil esinevad nii eesti- kui ka venekeelsed räpparid. Vähem kuulus on rokkansambli Winnie Puhh koostöö Rakvere vene tüdrukuteansambliga Mia. Maailma popmuusikast leiab mitmeid vähemalt kakskeelseid lugusid ja ka mõningaid mitmes keeles laulvaid artiste, kusjuures ühes loos segatakse sageli eri keeli. Kakskeelseid lugusid tehakse eri žanrides ja žanride kaupa on neil ka eri tähendus. Kui peavoolu raadiomuusikas on keeli kokku segades ennekõike eesmärk tekitada loole rohkem tähelepanu ja seega ka kommertsedu, siis mitmes underground– ja alternatiivmuusika žanris on mitmekeelsusel teistsugune tähendus.
Semiootikud on tõdenud, et keeltevaheline tõlge on iidne tegevus ja spekulatsioon selle üle, mis tõlke ajal juhtub, milline on parim tõlketüüp, kuidas tähendust edastatakse, siiratakse ja võib-olla tõlke käigus muudetakse, on arvatavasti sama vana kui loomulike keelte eluiga. Õpetatud tõlgete kõrval on sama vanad keelemängud ja keeletõsidus, mis iseloomustavad sünnilt mitmekeelset loomingut, mis osalt kattub underground’i eesmärkidega ja osalt mitte.
Sotsiolingvistikas nimetatakse mitme keele vahel žongleerimist koodivahetuseks (code switching) ja seda peetakse keelte hierarhilise suhte väljenduseks. Nii näiteks võib kaks- või enamkeelne inimene teisele keelele üle minna, et rõhutada oma väljenduse autoriteetsust või hoopis lähedust vestluskaaslasega. Koodivahetus on eriti tüüpiline migrantide hulgas, kes valdavad enam-vähem võrdselt nii asukohamaa keelt kui ka emakeelt. Koodivahetusega võidakse ületada ka olukord, kus ühes keeles pole vajalikku väljendit. Samuti võib suhtluses ja intervjuudes näha ka vastupidist olukorda, kus oma prestiiži tõstetakse jutu sekka võõrkeelseid sõnu põimides. Kuid koodivahetus pole ainult kõnekeele nähtus.
Los Angelese hiphopkollektiivi Cypress Hill lood on tuntud näide koodivahetusest underground-muusikas. Loos „Latin Lingo“ räpitakse läbisegi hispaania ja inglise keeles. Los Angeleses ja USA lõunaosariikides on tohutu cholo-subkultuur. See USAs elavate mehhiklaste tänavakultuur on seotud tänavajõukude kultuuri ja kuritegevusega. Cypress Hill on selle loo pannud just nimelt cholo-kultuuri konteksti, rõhutades seda ka videos demonstreeritava riietusega. Mehhiklased või ka hispanics (hispaania keele- ja kultuuritaustaga rahvad ja riigid – toim) on USAs diskrimineeritud ja marginaliseeritud vähemus ning „Latin Lingo“ rõhutab demonstratiivselt bändi Mehhiko juuri. Videos tõstetakse nii sõnas kui ka pildis esile cholo tänavajõugukultuuri. Selliselt kuulsalt grupilt nagu Cypress Hill on see provokatiivne žest, millega pannakse proovile valge peavoolukultuur. Tänavakultuuri esteetika on muidugi hiphopile väga iseloomulik, ent mõnel juhul võib sealt leida ka sotsiaalpoliitilise sõnumi.
Nublu ja Gameboy Tetrise „Für Oksana“ (video režissöör Marta Vaarik) puhul saab igaüks sellele oma teadmiste ja rikutuse kohaselt tähendusi anda. Näiteks, mida tähendab hiiglaslike kristallkingakestega unistuste printsess valgel hobusel?
Praeguses muusikas leidub lugusid (ansambel Hunt ja nende lugu „Essa“), kus laulu teine pool kordab esimese poole teksti vene keeles – ilmselt ühe väiksema eelarvega efektse video taustal on näha äsja valminud Tartu raudteetunnel. Mõlema keele valdajad võivad tõdeda, et vene keeles kõlavad samad väljendid tundelisemalt, vähemalt eestlase kõrvale.
Muusikalises koodivahetuses leiduvad peaaegu kõik koodivahetuse võimalused alates ühesõnalistest kordustest (neid on keeles ka rohkem kasutuses) fraaside, lausete, refräänide ja salmideni. Praeguse üleilmastuva ühiskonna kui sotsiaalkultuurilise ja keelelise ülikirevuse (superdiversity) eestkõneleja Jan Blommaert on korduvalt juhtinud tähelepanu, kui mõjukas on inglise keel kultuuristandardina, mis surub teised keeled kõrvale ja vähendab nende elujõudu. Võime siia lisada muusikakultuuri tähtsuse, mis on üks indikaator, kas (noored) keelekasutajad peavad keelt ägedaks või mitte. Kuna suurte keelte mõjupiirkonnas paiknemine on olnud Eesti tunnusjoon ja selle jäljed on kuuldavad ka muusikakultuuris, annab see ühtaegu teadmise ootamatute pöörete kohta keele- ja kultuurimõjudes. Ingliskeelsesse muusikaruumi on sisenenud ja ennast seal keskmesse murdnud marginaliseeritute stiilid, kaks- ja mitmekeelsed laulud koos oma sotsiaalsete sõnumitega on üks võimalusi sinna siseneda. Ei saa mainimata jätta ka kavalaid nippe, kui vaid kohanimesid loetledes jm lihtsate võtetega luuakse mulje justkui peavoolu keelekasutusest.
Tuleme korraks tagasi Nublu ja Gameboy Tetrise „Für Oksana“ juurde, arvestades et tänapäeval lisavad muusikapalale võimsust kontserdid, alternatiiv- ja ametlikud videolavastused jms. Tekstilt on tegemist huvitava keelelise pirukaga, millele igaüks saab sõltuvalt oma teadmistest ja rikutusest tähendusi anda. Oksana „särab nagu paabulind ja ründab nagu kotkas“. „Ma tean, see Georgi lint su juuste sisse / jäädavalt on põimunud, kui murumängud toimunud / ja sina-mina lõimunud.“ Mängus on ka madalama taseme infokillud Eesti kultuuriruumi sündmustest, nt suure vaatajaarvuga Moskva sarjast „Selgeltnägijate tuleproov“, mille võitis Aleksandr Šeps. Juhupiiga sattumises armastatu rolli pole Gameboy Tetrise repertuaaris ja lauludes midagi uut. Nagu pole uut ka viidetes rahvuslikele (või hoopis üleüldistele tänapäevastele?) stereotüüpidele. „Vaibad sinu seinal, gin ja roosat värvi Schweppes, / ma nägin seda ette nagu Aleksandr Šeps.“
Nublu ja Gameboy Tetrise laulu rõhutab oskuslik video, kus on näha agulit, garaažikultuuri, linnakeskkonda, Georgi linte, rasket kulda, kasukaid, hiiglaslike kristallkingakestega unistuste printsessi valgel hobusel (viide animest innustunud lauljatele või unistustele üleüldiselt, kuid pisikese iroonilise nihkega – printsi asemel läheneb printsess). Kahe andeka laulja „Für Oksana“ videot vaadates on palju tõlgendusvabadust, kuid on selge, et paljudest kuumadest probleemidest rääkimiseks on laulud ja nende videod väheseid legaalseid võimalusi, nagu on lahe ka iroonia ja skepsise kasutamine. Kumbki pole kergelt mõistetav, kuid annab tõlgendustehteid juurde. „Für Oksanat“ on võrreldud Noizmakazi „Tänavate sümfooniaga“, kusjuures peale kakskeelsuse on sarnane ka karikeeritud venelane, keda videos esindab Skazo tüüpilise gopnik’u riietes.
Koodivahetus annab tänapäeva muusikas võimaluse väljendada marginaliseeritud või diskrimineeritud gruppide identiteeti ja olemasolu üldse. Kui eelmainitud hiphoplugusid võrrelda, siis selgub, et vähemuse identiteet tuuakse seal välja provokatiivsete kujundite abil: cholo, Georgi lindid, gopnik’ud, vene kitš. Ka Hunt oma teise Eesti esteetika ja alatooniga asetub siia ritta (vt ka lugu „Eestlane“). Muusika on areen, kus on lihtne mängida sotsiaalse ja poliitilise kriitikaga, kusjuures sõnumit edastada on kerge. Kui inglise keele laulu sisse pikkimine on omalaadne snobism, siis teiste keelte kaudu demonstreeritakse justkui kaadritaguste gruppide olemasolu ja sageli pannakse sellega proovile kehtiv ühiskonnakorraldus.
Artikkel põhineb ettekandel „Koodivahetus tänases muusikas“, mis peeti rahvusvahelisel konverentsil „Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100“ 10. detsembril Eesti kirjandusmuuseumis.
Kui on mingit põhjust rääkida eestlaste visadusest, siis ühed esimestest, keda sellega seoses tasub meenutada, on kaks luuletajat, kaks kauget sugulast, kaks emigranti – Ivar Ivask ja Jüri ehk Juri Ivask.
On lausa imekspandav, kuidas üks sugupuu on andnud kaks nii anderikast ja töökat loojat. Meenutagem. Mõlemad on eestlased üksnes isa kaudu: Jüri, vanem, sündis Moskvas (kas 1907 või 1910), tema ema neiupõlvenimi Živago viitab, et seda on kasutatud kirjanduses – kui Juri oleks juhtumisi võtnud ema nime, oleks ta Boriss Pasternaki romaani kangelase nimekaim.
Ivar, pisut noorem, sündis Riias (1927), tema ema oli lätlanna. Isaga rääkis Ivar eesti keelt ja emaga läti keelt, kui aga pere kogunes, siis oli ühiseks vestluskeeleks saksa keel. Küllap just selline varajane mitmekeelsus oligi põhjuseks, miks Ivarist kujunes polüglott.
Pärast revolutsiooni opteerus Juri perekond Eestisse, siin astus noormees Tallinna vene gümnaasiumi. Ivar õppis sel ajal veel algkoolis, kusjuures, sõltuvalt sellest, kus pere hetkel asus, vahel eesti, vahel läti ja vahel saksa koolis.
Alates viimastest sõja-aastatest hakkas kahe Ivaski elukäik kulgema üllatava sarnasusega. Mõlemad põgenesid 1944. aastal Eestist Saksamaale, mõlemad õppisid sealsetes ülikoolides, Juri Hamburgis, Ivar Marburgis, mõlemad emigreerusid ühel ja samal 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse, mõlemad töötasid end uuel kodumaal üles kirjandusteadlasena. Jüri Ivask kaitses doktoritöö Pjotr Vjazemski tegevuse kohta kirjanduskriitikuna, Ivar Ivask – Hugo von Hofmannstahli loomingu teemal. Mõlemad toimetasid kirjandusajakirja: Juri, küll üsna lühidalt, kolme aasta vältel, New Yorgis välja antud ajakirja Опыты, Ivar Ivask hulk aastaid maailma kirjanduselu tutvustavat, mõjurikast ajakirja World Literature Today.
Olemasolevatel andmetel kaks kauget sugulast vanemas eas ka kohtusid korra. Võib kujutada ette, kui palju oli neil teineteisele rääkida – ja küllap katkestasid nad teineteist alailma hüüatustega „Nii ka mina!“.
Kas võib kahe sugulase saavutusi lugeda eestlaste visaduse väljenduseks? Arvan, et küll. Visadus on eestlaste püsiomadus, ilma visaduseta poleks meil, ühemiljonirahval, elus millelegi loota, kuid Ivaskite visadus paistab silma isegi kogu rahva taustal.
Seejuures pole õige nimetada nende edusamme karjääriks – see oli võitlus ellujäämise nimel, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Võõrsil on läbi lüüa määratult raske. Mõlemad Ivaskid tulid sellega toime, kuid pole välistatud, et neil tuli tuua ka ohvreid. Mõlemad armastasid luulekunsti, mõlemad kirjutasid luuletusi, ja väga võimalik, et oleksid eelistanud elada vabakunstniku elu. Emigratsioonis oli see paraku võimatu.
Sellest hoolimata moodustab just luule nende vaimse pärandi olulisima osa.
Juri on viie luulekogu ja ühe poeemiga kirjutanud end jõuliste tähtedega vene kirjanduslukku. On huvipakkuv, et poeemis, mis kannab pealkirja „Играющий человек“/„Homo ludens“, kõlab ka eesti keel:
Иначе душенька моя чудинкой
Взовьется üle aja и ее
Едва я вижу. Узенькой тропинкой
Из белой ноченьки – той valge öö,
Уже несется taeva-taeva, тая,
U-ü – я тоненько. За нею стая
Весенняя, и выше небеса.
Произношенье тоже трудновато:
Замысловато горловое õ.
Оно не ы славянское … Раскаты
Весенние, резвятся, рвутся: õnn
Ja rõõm. И русского солдата трели
Я слышу ласковые: vaike preili
Звени, вызванивай ее: лелей!
Ka Juri kuulsaim, lühiluuletus kannab eesti keele mõju:
Kas panite tähele, selles luuletuses pole ainsatki susisevat häälikut?
Ivar Ivask on kirjutanud luulet kolmes keeles: saksa, eesti ja inglise keeles. Tema sulest on ilmunud üle kümne luulekogu. Üks Ivari luuletus on nii teemalt kui ka kompositsioonilt väga lähedane äsja tsiteeritud kauge sugulase värsile:
Paar lauda ja hällib häll
Paar lauda ja paindub paat
Paar lauda ja valmib veranda
Paar lauda – kirjutuslaud
Paar lauda – kirst ja haud.
Küllap võib selles ühtelangevuses näha lisaks paralleelsele elukäigule ka sarnaste geenide mõju.
Ivari üleminek inglise keelele on andnud tema ehk tähtsaima luuletsükli „Baltic elegies“ („Balti eleegiad“). Teine keel – tean omast käest – on nagu teine noorus. Alustatakse taas algusest, kuid – kaasas on elukogemus. Kui Ivar Ivaski eesti keeles kirjutatud, enamikus suhteliselt lühikesi luuletusi võib pidada millekski luulevormis päevikumärkmete sarnaseks, siis Balti eleegiad on otsekui lugulaul kolme rahva saatusest:
Kui te vaid viitsiks end Baltikumi poole
kallutada, kostaks teie kõrvu
mesipuu kaebelaul ja
allveekontuuridena
silmaksite merevaigutuba,
mille seinteks ahastuse õietolm.
(Paul-Eerik Rummo tõlge)
Kummalisel kombel olen minagi kaudsel viisil seotud mõlema Ivaskiga, Ivariga sel moel, et kirjutan luulet mitmes keeles, ja Juriga, sest olen vene keeles kirjutanud terve kogu nii-öelda eesti luulet, ilma ainsagi susiseva häälikuta.
Veel olen harjutanud umbes samasuguseid vokaliise, nagu Juri Ivask oma ülal osundatud luuletuses, näiteks: „vägimees eksib, kui hakkab vagameheks“ või „kurjus kerjab karjudes“; ja ka Ivar Ivaski osundatud luuletusega „paarist lauast“ leidub ühiseid jooni minu luuletuses „Ööbikute isamaa“: „Et jõuda nurgavoodist surivoodi, tuleb astuda vaid mõned sammud üle elutoa.“
Tänan Ivar Ivaski mälestusfondi halduskogu liikmeid mulle osutatud au eest. Pühendan selle auhinna mu esseede ja kõigi muudegi teoste esimese lugeja ja kriitiku Gohari mälestusele.
Kalle Käsper Ivar Ivaski mälestusfondi stipendiumi vastuvõtmisel Eesti Kirjandusmuuseumis.
Vaid 51aastasena suri Pärnu aktiivsemaid performance’i- ja maalikunstnikke Andrus Joonas.
Joonas omandas kunstihariduse Sütevaka gümnaasiumis ja Academia Gratas ning hiljem ka õpetas seal. Ta oli Non Grata tegevuskunstirühmituse liige (1998–2007) ning korraldas ja kureeris kakskümmend aastat Pärnu moodsa kunsti näitusi. Tema kunstnikukarjäär algas Pärnus ja selle lähistel maanteenäitustega. Ka tema esimene isikunäitus oli Pärnus Graniidi galeriis 1995. aastal, viimane suur retrospektiiv „Meelesurfar“ aga möödunud talvel Pärnu muuseumis. Andrus Joonase viimast isikunäitust „Zjem-a, Daur-a“ sai vaadata Tallinnas Vabaduse galeriis.
Andrus Joonas oli isepäine kunstnik: tema looming ei mahtunud etteantud piiridesse, olgu siis paiga, suundumuste või mõtteviisi mõttes. Tema robustselt naivistlikke maale on võrreldud autsaiderite või art brut’ kunstiga, püütud neid mõista ka rahvakultuuri kõige ehedamate nähtuste abil. Justkui piiride sunnist lahtiütlemiseks kuulutas kunstnik 2000. aastal ühismeedias, et loobub CVst ehk ütleb lahti ametlikust kunstikarjäärist. Seitse aastat hiljem ta küll tundis, et see ei toiminud, kuid talle oli selgeks saanud, et elu koos CVga või ka selleta on suur illusioon ega kinnita seda, kes ta tegelikult on.
Andrus Joonase kogu loomingus korduvad kaks omamütoloogilist mõistet: „kollane huntmees“ ja „aledoia“. Esimene teda ennast iseloomustava tegelase, ürgmehena, keda juhivad vaid ürgsed instinktid, teine teda ümbritseva kõiksusena.
Andrus Joonas esines installatsioonide ja performance’itega Eestis, Lätis, Saksamaal, Soomes, viimasel ajal Venemaal, eelkõige Volga ääres Samaras ja Udmurdimaal. Tema töid on Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Pärnu Uue Kunsti Muuseumis ja mitmetes erakogudes üle maailma.
Andrus Joonas oli veendunud, et kunstile võib alati loota, sest kui kunsti tõsiselt teha ning on midagi öelda, siis ei jäta kunst tegijat maha ja asi lihtsalt tuleb välja. See on paratamatus.
