Toeta
Otsi

Kütuseelement

  • Solarises Apollos esitletakse DVD-d “Eri Klas filmides”

    Katrin Maimik

    29. mail kell 17.00  toimub Solarise Apollos DVD “Eri Klas filmides” esitlus. DVD valmis kahe suursündmuse “Anna Klas 100” ja  “Eesti Film 100” tähistamiseks.

    Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti dirigendi ja kõige enam filmimuusikat juhatanud maestro Eri Klasi loominguline natuur on kajastatud loovdokumentaalfilmides „Dirigendi kõla” ja „Pidu vihmas ja päikeses”. Film „Dirigendi kõla“  on muusikaline eluloofilm. Muusikalised episoodid kuulsatest muusikateostest, mis on salvestanud Eri Klasi juhatatud proovides ja kontsertesitustel, on sisulise tähendusega. Heliteoste tekst ja taust, seda nii ajaloolises, poliitilises, kui ka kunstilises kontekstis, omavad olulist osa filmi dramaturgilises ülesehituses avamaks Eri Klasi elukäiku ja maailmatunnestust. „Pidu vihmas ja päikeses” on pühendatud Eesti ülemaalise Üldlaulupeo XXIV-nda aastapäeva legendaarsetele koorijuhtidele, eesotsas kontserdi üldjuhile maesto Eri Klasile, kes ühendasid looduse stiihia laulu võimuga ja korraldasid suurejoonelise vihmaparaadi.

    Esitlusel jagavad muljed ja mälestusi filmi loomisest peakangelane maestro Eri Klas ning autorid Peter Murdmaa ja Helle Karis-Murdmaa. Pidulikul esitlusel on kõikidel huvilistel võimalus omandada soodushinnaga Maestro DVD, kuhu Eri Klas lahkelt ka autogramme jagab.

    DVD valmimist on toetanud Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital ja Reval Auto.

    Teaser:

    http://www.youtube.com/watch?v=MWi9UjynT3U&feature=youtu.be

  • Uusi uhkeid kunstiteoseid, kolleegid Ameerikast!

    Mihkel Mutt

    Suur osa Ameerika ajakirjandusest oli rohkem või vähem Kerry poolt. Tema poolt olid ka haritlased, õppurid ja loovisikuid. Laiast maailmast ei maksa rääkidagi. Kerry leer tundis end juba võitjana. Seetõttu tuli nii suur lihthäälte enamus Bushi kasuks neile külma du?ina. Ei aidanud Sorose poolt isiklikult Kerry kampaaniasse paigutatud 25 miljonit dollarit, Bill Clintoni kaasarääkimine ega midagi.

    Eesti presidendivalimised olid vahendatud erakondade ja valijameeste filtri kaudu, ent siiski-siiski, siingi kajas kokkuvõttes ka rahva häält. Välja pakutud Tulviste, Kelam ja Savi ei tundunud rahvale omad, mõjusid neile nähtavasti ametlikud ja ?haritud?, uue aja härrasrahvana. Ja pöörduti selle juurde, millega harjutud, mis tundus kindel ja stabiilne. Muidugimõista just meie rahva kogemuses ? nagu suur hulk eestlasi seda eelnenud viiekümne annektsiooniaasta mõjul oli hakanud tajuma.

    ?Väikeste lobisejate terane jutt? ei kottinud keskmist inimest ja neile ning neid promonutele anti ninanips. (Tagantjärele tundub, et Clintoni õnnistus Kerryle mõjus samuti nagu Eestis Lennart Mere õnnistus kellelegi paari aasta pärast. Clintonit peetakse ?eurooplaseks?, Meri on ?õpetajahärra?. Mõlemad on ise nii tugeva karismaga, et see murdis rahva alateadliku vastupanu nende võõrapärasusele. Aga see karisma ei kandu nähtavasti edasi. Võimalik, et koguni vastupidi: rahvas nagu ?maksaks? tagantjärele prote?eeritava kaudu kätte.)

     

    Mis õppetunni võiks Ameerika valimistest saada meedia? Kas endale tuha päheraputamine, nagu vaikimisi kutsus üles Priit Pullerits PMis, kirjutades, et keegi ei tohi arvata, et on rahvast targem? (Seda lauset lugedes jooksid mul õudusvärinad üle selja, sest tundsin ajaloo jäist hingust kuklas.) Ei, meedia võib ja peabki olema targem, rahvast ees. Aga ta ei tohi seda olla pealetükkivalt ega üleolevalt, nii et see tekitaks viimases alaväärsust ja sellest johtuvat trotsi. Lihtne inimene kuulab enamasti alati tarka inimest, juhul kui viimane suhtub temassegi lugupidavalt.

    Mul jäi kogu kampaania vältel ajakirjandusest (jutt pole praegu Eesti omast) nadi mulje. Ja mida lähemal 2. novembrile, seda nadim. Mulle ei ole Bush eriti kunagi meeldinud. Olen mõelnud, kuidas on võimalik, et nii intelligentsel isal ja sümpaatsel muhedal emal on niisugune labasevõitu poeg. Olen säärase kehakeele ja kõnemaneeriga mehi igasugustes ?meestekates? piisavalt näinud. Ma muidugi mõistan, et see ongi Bushi laia populaarsuse üks põhjusi. Kerry seevastu meeldis mulle algusest peale. Ent nähes ja kuuldes, kuidas kogu maailma ajakirjandus aina nüpeldab üht meest ja lausa hüsteeriliselt soovib teise võitu, hakkas mu hale intelligendisüda üha rohkem Bushi poole hoidma, sest ta tundus oma lihtsameelses väärtustest kõnelemises kuidagi kaitsetu.

    Eriti ajas mind närvi mu lemmikkanal BBC. Ainult üks näide. Valimispäeva õhtul andis uudisteprogrammi ?The World? saatejuht intervjuud tehes demokraatide leeri kõnelejale kolm korda rohkem aega kui vabariiklasele. Ja kui ta esimese puhul naeratas à la ?kuidas te kavatsete oma võitu kasutama hakata??, siis teise puhul oli ta toon üleolev-sarkastiline à la ?kuidas te nüüd sellest pasast pääsete??. Paistab, et BBC ei ole Huttoni komisjoni raportist üle saanud.

     

    Mul peaks olema hea meel, sest võitis kandidaat, kelle programmis olid väga olulisel kohal ideoloogilised väärtused. Sõltumata isegi sellest, mis laadi need väärtused on. Sest padumaterialistlikul ajastul on see iseenesest palsam hingele, kui keegi kuulutab Ideed kui niisugust, et selle mõjul virgutakse tarbimishullusest ja tegeldakse väärtustega, mis seotud elu, sünni ja surmaga. Iseäranis tore peaks olema, kui seda teeb säärase suure ja võimsa rahva valijaskond nagu ookeani taga. Kas me ei peaks tänupalvet pidama, sest keegi on meelt parandanud? Ent seda rõõmu segab oluline asjaolu: väärtuste kuulutamisel ollakse äärmiselt sallimatu teisitimõtlejate suhtes. Kui mõnikord toob igaveste väärtustega tegelemine kaasa rahu, alandlikkuse ja leebuse, siis siin paistab, nagu oleksime ajas tuhat aastat tagasi läinud. Käibeaforism kõlab, et Kolmas maailmasõda käib juba ammu, ainult me ei saa sellest aru. USA valimised viivad mõttele, et äkki käib juba mõnda aega ka uus ristisõda.

     

    Arvamused valimiste tulemuste kohta jagunevad kaheks. Enamus leiab, et demokraatidel on ees väga rasked ajad. Nad peavad oma identiteedi ümber vaatama, leidma uued juhid ja nii edasi. Ja et vabariiklaste võim võib kaua kesta. Ent on ka vastupidine seisukoht, tõsi, harvem. Ja nimelt, et Bushi võit on vabariiklaste lõpu algus. Sest Iraagis lähevad asjad halvemaks, samuti Ameerika rahanduses ja majanduses. Kui Kerry oleks praegu üle võtnud, siis kantaks need jamad tema arvele, keegi ei mõtle, kust need alguse saanud, sest valijate mälu on lühike. Nüüd aga peab Bush ise oma suppi sööma, nii et nelja aasta pärast saab pimegi aru, kui halvad asjad tegelikult on. Selles mõttes on Kerry kaotus demokraatidele suurim õnnistus. See kõlab ilusti, aga ei pruugi päris nii minna. Kahekümnele protsendile valijaist olid kõige tähtsamad homode, relvakandmise ja kloonimiseküsimused, aga need ei puutu Iraagi sõtta. Ja miks peaks see protsent kahanema?

     

    On moes hädaldada suure lõhe üle Ameerika ühiskonnas. Ent igal asjal on kaks külge. Pessimist ütleb, et klaas on pooltühi, optimist, et pooltäis. Ameerikas on viiskümmend miljonit valijat, kelle aruaam maailma asjadest vähemalt osaliselt kattub eurooplaste omadega. Valimised tõid selle selgelt esile. Kui tore! Mina võib-olla kahtlustasin, et sääraseid on ainult mõnisada tuhat ? professorid, tudengid, Hollywoodi näitlejad. Elame veel!

    Mulle tundub aga huvitav üks teine aspekt. Ameerika ühiskond on polariseerunud. Kogu kultuurilugu tõestab, et mullistuste aeg soosib kultuurielu elavnemist. Eks ole, ?maailm lõhenes kaheks ja lõhe läks läbi poeedi südame?. Seevastu stabiilsus ja rahulolu soosib kultuuristagnat. Ma arvan, et ameerika kultuur on saanud võimsa tõuke. Ehk on meil oodata värskeid ja andekaid filme, raamatuid ja teisi taieseid.

     

  • ERSO hooaeg algas õnnestumisega

    Virve Normet

    Enamus kuulajaid oli ehk seostanud oma suurimad ootused Johannes Brahmsi Kontserdiga viiulile, t?ellole ja orkestrile a-moll. Solistid olid kõrgest klassist: viiulil nooruke Viviane Hagner (Saksamaa), kes on imelapsestaatusest tõusnud soliidsete stuudiumide ning võimalusterohke kontserdielu toel ning teinud endale nime kõikidel mandritel. Kõnekas on fakt, et 1717. aastal valmistatud Stradivariuse viiuli (nn Sasserno stradivaariuse) on andnud talle kasutamiseks Jaapani Nipponi Muusikafond ja seda kaunist pilli võisime nüüd kontserdil kuulda.

    T?ellist Jan-Erik Gustafsson (Soome) on rahvusvaheliste konkursside tiitlitega pärjatud noor muusik. Ka tema t?ello väärib nimetamist, see on 1718. aastal Milanos valmistatud Testore meistripill. Ja selle kõla oli tõesti fantastiline!

    Kes armastab Brahmsi, see ootab tema kaunikõlalise muusika voogavat liikuvust ja siirast muusikatunnetust, mis just sellisena toimib kuulaja vaimsusele. Brahmsi muusika on inimese jaoks, kes tahab ja suudab olla üksi, kes julgeb vaadata iseenda sisse.

    Jan-Erik Gustafsson on kahtlemata virtuoos, aga ta on ka suurepärane ansamblist. Viiuldaja suhtes tundus ta julgustajana, innustajana, dialoogides viiuliga oli t?ello kõlavam, nakatavam ? ja kunstnik ise samuti. Brahmsi topeltkontserdi Andante on üks kaunimaid, aga ka delikaatsemaid muusikalehekülgi. Selle osaga võlusid noored solistid publiku täielikult: nauditav oli nende ansambliline teineteisemõistmine, esituse lihtsus ja loomulikkus.

    Suurim kiitus dirigendile saabki osaks siis, kui ta muutub musitseerimisprotsessis iseenesest justkui olematuks, sulandudes solistide ja orkestri märkamatuks partneriks. Just sellisel erakordse delikaatsuse tasandil dirigeeris Nikolai Aleksejev Brahmsi topeltkontserti.

    Nikolai Aleksejevi kui dirigendi süda ja hing olid aga siiski ?ostakovit?i päralt! Tekkis isegi tunne, nagu oleks orkester olnud sootuks teine. Kui Brahmsi kontserti mängides kattis solistide väljapaistev esitus edukalt ära orkestri suuremad ja väiksemad patustused, siis ?ostakovit?i muusika nõudis absoluuti. Ja kohati jõuti sellele väga-väga lähedale. Helilooja kirjutas oma 15. sümfoonia aastal 1971 selginenud elutunnetusega inimesena. See ongi sõnum inimesele ja helilooja on ise seletanud ka teose ülesehituse mõtteparalleele inimese elu ning kujunemisprotsessiga. On selge, et sõna võib jutustada mida tahes, tegelikult kõneleb muusikateos ise, elades oma elu iga dirigendi ja orkestri nägemusele ja võimetele vastavalt.

    ERSO näitas end parimast küljest. Eriline tänu dirigendile, kelle käe läbi tekkis rahustav tunne, et kui muusikale läheneda teeskluseta, ambitsioonideta, lastes kõlada vaid sellel, mis partituuris kirjas, siis lihtsalt ongi kõik paigas ? nagu muusikud ise ütlevad. Samas võis mõista, et sellel, kohati hapral ja heitlikul kõlamaastikul tuli liikuda äärmise ettevaatlikkuse ja pieteeditundega. Ja siin olid dirigent ja muusikud tegelikult Meistri tasemel…

    Kontserdiõhtu sisuline kulminatsioon sündis sümfoonia II osa esitusega. Et t?ello heli on inimhäälele lähim ja võib olla hingetukstegevalt kaunis, siis ?ostakovit? annab II osale peaaegu t?ellokontserdi tähenduse. T?ellorühma kontsertmeistri Pärt Tarvase mäng oli igati kõrge solistitase, kutsudes salamisi teadvuses välja võrdluse kontserdi esimeses pooles kuuldud Gustafssoniga ? ja mitte Tarvase kahjuks! Õhtu tugevaima elamuse pakkuski see osa kogu oma samm-sammult kaasakiskuva arendusega kuni vapustava fortissimo-kulminatsioonini. III osa näitas kaleidoskoopiliselt suurt sulamit ?ostakovit?i kujundimaailmast, kuid sümfoonia finaal viis meid taas kaasahaaravalt inimelu hapruse ja traagika lõpututele väljadele.

    Selline hinge vapustav teos ei anna võimalust lisapalaks. Saal tänas pika-pika aplausiga orkestrit ja dirigent Nikolai Aleksejevit ning kokkuvõttes võib kinnitada, et tema neljas hooaeg ERSO ees algas väga tõsise ja õnnestunud kontserdiga.

  • Vanalinnapäevadel toimub filmimuusika galakontsert

    Katrin Maimik

    30. mail kell 21 toimub Tallinna Vanalinna päevade raames Raekoja platsis filmimuusika galakontsert.

    Esineb Üle-Eestiline Noorte  Sümfooniaorkester, dirigent Jüri-Ruut Kangur, solistid Gerli Padar ja Uku Suviste. Kontserti juhib Ilmar Raag.

    Ettekandmisele tuleb muusika Tallinna vanalinnas filmitud linateostest nagu näiteks  „Viimne  reliikvia“, „Verekivi“, „Don Juan Tallinnas“,„Teisikud“,  „Mary Poppins“,  „Arabella, mereröövli tütar“, „Varastati Vana Toomas”  jpt.   Filmimuusikat illustreerivad  katkendid eesti filmidest, mille on kokku pannud Margit Ossipova.

    Seekordsed 30ndad Tallinna Vanalinnapäevad toimuvad  26. maist kuni 2. juunini. Nagu ikka täituvad vanalinna hoovid, platsid, tänavad ja kohvikud neil päevil muusika, kunsti, teatri ning mitmete teiste suuremate ja väiksemate ettevõtmistega. Uudistatakse, mis on vanalinna hoovides peidus, taaselustatakse viivud vanalinna pikast ja kõnekast ajaloost. Sajandite rõõmud-mured seotakse inimeste eluga siin ja praegu.

    Lähem info:
    www.vanalinnapaevad.ee

  • Pettumuspohmelus suure armastuse järel

    Mihkel Mutt

    Mõrv on tõstatanud põhimõttelisi küsimusi demokraatliku ühiskonna toimimisest. Näiteks, kuidas tohib ikkagi pruukida sõnavabadust? Van Goghi film ?Allaheitmine? kritiseerib meie seisukohalt kahtlemata barbaarset kohtlemist, mis saab kodus osaks paljudele moslemi naistele. Kas selle vastu võitlemine tuleks katki jätta? Ei mitte. Iseküsimus, kas seda tuleb teha üleolevas ja isegi mõnitavas toonis.

    Pressist loetu põhjal võiks Theo van Goghis olla jooni meie Andres Maimikust (vabameelne filmimees, kellele pole võõras edevus ja ?okeerimine), Ervin Õunapuust (usutemaatika käsitlemine) ja ehk ka Kivisildnikust (andekas ropendaja). Van Gogh nimetas trükisõnas prohvet Muhamedi ?kitsenik…jaks?. Raske öelda, mille eest talle rohkem nuga anti. Teise tagapõhjaga inimeste puhul tuleks esmalt püüda mõista, miks nad on säärased, nagu  on, ja alles siis valida vahendid nende ümberveenmiseks ? kui see ikka vajalik tundub.

    Sõnavabadus ei ole mingi patentravim. Jah, meil on vastav põhiseaduslik õigus, aga seda õigust tohib kasutada ainult vastutustundlikult. Keel ei tohi lõdvaks minna. Sellele peaksid iseäranis mõtlema loov- ja muud haritlased, kui nad käsitlevad multikultuurset ühiskonda just kõige igapäevasemates eluavaldustes.

     

    Holland ? esimene pääsuke?

     Paljudes Euroopa riikides on tekkinud parempoolsed parteid, mille üks jooni on vastuseis immigratsioonile. Veel mõni aeg tagasi võis arvata, et riigi suhtumine immigrantidesse on tingitud tema minevikust. Et näiteks endised koloniaalriigid lasevad oma vanade asumaade elanikke vabamalt sisse, sest tunnevad süümekaid nende rõhumise pärast. Aga praegu paistab, et säärast seost pole. Inglismaa püüab sisserännet küll karmistada, aga suisa vastalist parteid pole. Seevastu Prantsusmaal on Le Pen. Austrial oli küll impeerium, aga see koosnes eurooplastest. Ometi on seal Haider. Hollandil oli impeerium, aga Taani müüs oma riismed saja viiekümne aasta eest Ameerikale. Ometi on Taaniski paremäärmuslus pead tõstmas. Jne.

    Kokkuvõttes paistab, et riigid, kes olid algul väga immigrandisõbralikud, põevad nüüd pohmelust ja tagasilööki. Hollandi sallivus oli tuntud. (Praegu küll kostab sealt arvamusi, et tegemist oli rohkem ükskõiksusega). Näib, nagu oleks tulpide maal elatud tükk aega imelikus illusioonis. Ühelt poolt ei olnud juttugi tulnukate hollandiseerimisest, nad ei pidanud isegi õppima hollandi keelt. Seega jäeti neile täielik võimalus olla vaimselt omaette. Igasugust väljaütlemist immigrantide aadressil peeti poliitiliselt ebakorrektseks. Samas vist kujutleti, et mingil imelisel viisil tulnukad siiski integreeruvad hollandi ühiskonda ja mingeid pingeid ei teki. Teatava piirini ei tekkinudki. Nii et algul oli ühiskonnas (eeskätt muidugi linnades) suur sümpaatia surinamlaste, marokolaste ja teiste vastu. Ent kui nähti, et vastuarmastuse ja tänulikkuse asemel hoiab külaline omaette ning koguni ilmutab pererahva vastu sallimatust, siis hakkasid pinged kohuma. Iseenesest kerkib küsimus, kas poleks olnud õigem algul vähem armastada, sest siis polnuks pettumus nii suur? Kas kainus ja realism polnuks etemad? See on Hollandi seisukohalt muidugi tagantjäreletarkus. Aga kas poleks sellest midagi õppida riikidel, kes nagu Eesti hiljem mängu tulnud?

     

    Isamaaliit kui rahvusliku ekstremismi ennetaja

    Eestlased võivad öelda, et on karastunud, kuna on elanud pool sajandit muulastega, ja et meil probleeme ei teki. Aga tekivad ometi, sest me ei kujutle ega saagi kujutleda olukorda, kui (proportsionaalselt Hollandiga) meil elaks

    80 000 marokolast või türklast. Sellele rühmale lisandub venekeelsete oma. Kindlasti oskab nende järgmisest põlvkonnast suur hulk ka eesti keelt. Aga see ei tee neid kaugeltki ?eesti inimesteks?. Me jääme kaheks eraldi sotsiaalseks grupiks, kuigi ei kakle. Eestlaste arv väheneb jätkuvalt. Nende tegurite tõttu tunnetavad eestlased paratamatult suuremat ohtu oma identiteedile. Sellepärast ei ole sugugi välistatud, et meil võivad tekkida marurahvuslikud liikumised. See ei tundu praegu aktuaalne, aga võib selleks saada. Sellepärast on kasulik, kui mõni erakond ka praegu rahvuslust mõjukalt propageerib. Rahvuslik agenda võib vahel tunduda elukaugena nagu kangelasajastust pärit turvis. Aga ajad võivad muutuda.

    Ameerika valimiste aegu mõtlesin, et küll Isamaaliidul võiks Ameerikas lööki olla. Nemad ju ka räägivad patriotismist, usust, perekonnast ja teistest traditsioonilistest väärtustest. Noh, abordikeeldude ning kloonimisvastasuseni meil ei minda, ka homoseksualismist ei räägita, sest kuidas sa ikka Euroopas? Aga muidu on IL (konservatiivsete) väärtuste selge väljendaja. Kontingent, kes neid armsaks peavad, pole kunagi suur, aga ei kao ka ühiskonnast kunagi. Minu meelest tasuks ILil oma nägu hoida, mitte kunagist liidrikohta taastada püüdes võimu nimel kellegagi ühineda. Võib-olla on väärikam olla lugupeetud üksik eakas daam kui ülepeakaela mõne rikka noorsandiga pulmitama hakata. Ja kui veel mõelda Theo van Goghi tapmisele, on ILil tulevikus võib-olla oluline funktsioon, sest ta olemasolu hoiab ära rahvusliku ekstremismi tekke Eesti ühiskonnas. Nii et ärgu koligu Ameerikasse ühti.

  • ?Credo? pakkus palju, pani tahtma veel enamat

    Heili Vaus-Tamm

    Festivali ?Credo? avakontsert (23. IX) Niguliste kirikus: Orthodox Singers Valeri Petrovi dirigeerimisel, kavas Püha Johannes Kuldsuu liturgia õigeusumaailma varajaste viiside põhjal.

    Orthodox Singersi kontsert nimetusega ?Liturgia? (terviklik jumalateenistuse vorm) viis mõttele, et kui Eesti muusikapildis on selline väärtus nagu õigeusu muusika festival, võiks see ka näidata antud religiooni mõju selle võimsas mitmeplaanilisuses ja arengus üle ajastute; lisaks puhtmuusikalisele ka laiemalt mõjuvat pakkuda ? nii väljendusvahendite mitmekesisuse kui ka sisuliste paralleelide osas.

    On ju õigeusu rituaalides küllalt palju komponente: liikumist, visuaalselt mõjuvat, lõhnaelamusi. Kui maailm liigub muusika aina suurema visualiseerimise poole, oli 23. IX kontserdil mitmemõõtmelisest etendusest (mis muud see jumalateenistus siis on) publiku ette toodud vaid puhas muusika. Miks mitte nii, aga miks mitte pakkuda ka vastupidist. Valeri Petrovi juhitud juba XI festival püsib rangelt akadeemilistes ja ka traditsioonilistes vormides: lisaks vanamuusikakontsertidele kõlas 25. IX kontserdil Peterburi ja Moskva nüüdisheliloojate religioosne helikunst ja galakontserdil esitasid kõik kollektiivid muusikat keskaja viisidest romantismiaegse ja XX sajandi algul kirjutatuni. Praegusel festivalil peab hindama esitajaid: lisaks Eestis tegutsevatele Sankt-Peterburgi Kammerkoor ja mungakloostri Optina Pustõn ansambel. Samas võimaldaks materjal nii väljendusvahendite kui ka ajastute põnevaid vastandusi ja ühendusi. Veidi eksperimenteerivat vaimu lisaks kanoonilistele vormidele, värskust ja üldistusjõudu. Kas või tuua vana ja uus muusika kõrvuti ühele kontserdile ? näidata seoseid ja muundumisi ajas.

    Eelnenud katsetused

    Analoogilisi katsetusi on Eestis tehtud, õigeusu festival suudaks oma kogemuste ja materjalivalikuga sealt kindlasti veel sammu edasi minna. Mõni aasta tagasi liitis Norra naistrio Trio Mediaeval huvitava eksperimendina ühtseks missaks XIII ja XIV sajandi laulud ning tänapäeva heliloojate keskaegsel helikeelel põhinevad lood. Church Composition Group (Helsingi) ja Andrus Kallastu tahtsid ühendada oma kontserdil Laurentsiuse maali ?Jeesus Kristus? ja valgusre?ii, panid publiku kuulama seinalt tagasipõrkuvat kooriheli ? justnagu tulnuks see vaimude koorina seina seest. Andres Mustonen tõi ülestõusmispühade ajal Katariina kirikus publiku ette helilooja Vladimir Martõnovi vanaslaavi helikeelel põhineva loo. Etenduses ?Apocalypsis? andsid lisaks muusikale tooni tallenahad, küünlad ja liikumine. Sisuliselt riituslikena mõjuvad kontserdid on olnud ? seda küll juba nn uue kirikumuusika vallast ? John Taveneri ?Ultimos Ritos? Andres Mustoneniga Olevistes ja James MacMillani ning Arvo Pärdi muusika Tõnu Kaljustega Metodisti kirikus.

    Praegusest Valeri Petrovi vokaalansambli Orthodox Singers kontserdist jäi aga lummavalt meelde inimvõimete piiril imeühtlane ansambli-piano ja vene ning bütsantsi varajase muusika huvipakkuv erinevus. Mõjuv oli kontserdi ülesehitus: sisuliselt kulges see Kristuse sünnist tema maise teekonna lõpuni, vormilt ääristatud karmi ja tugevatoonilise znamennõi mitmehäälsusega, keskel õrnemad bütsantsi ja kreeka viisid. Sai jälle kord veenduda kliima mõjus varajasele muusikale: põhjapoolsema vene muusika raskemeelsele karmusele vastandusid bütsantsi rõõmsameelsed ja heledad, valdavalt naishäälte figuratsioonidel helisevad viisid, graatsilised nagu vaasimaali graafika.

    Viirukisuits ja habras arhitektuur

    Kontsert toimis meditatiivselt: suur osa muusikaõhtust oli niivõrd vaikne, et pani igapäevases mürafoonis nüristunud kõrva püüdma iga kõla, helid vibreerisid Niguliste pikas kajas ja imesid kuulaja kogu tähelepanu endasse. Imevaiksed akordid sulandusid märkamatult, soolohääled kerkisid akordimassist ja lõppedes kadusid sellesse.

    Tegemist on vokaaltehnikaga, mis erineb tuntavalt nii samal ajal läänes olnust kui hiljem kasutuselevõetust. Põhikomponendid on ahelhingamine ja eriliselt voolav-pehme legato. Ka vene fokloorile iseloomulikku kurguhäälset laulmist esines vaid ühes laulus, znamennõi stiilis ?Meie isa palves?. Kuigi sõnu eraldada oli võimatu, mõjus esitatu visuaalselt kirikurituaali esile manavalt: kord eraldus üksik naisehääl ja hõljus melismaatiliselt viirukisuitsuna, kord kerkis kooriburdoonilt arhitektuuriliselt tajutav ehitis. Selline laulustiil on omaette fenomen, mis annab meeltega tajutava nauditava elamuse.

  • 5.-15. maini toimunud Eesti mäluasutuste esimesed digitalgud läksid korda

    Kadri Tüür

    Lühidalt ja ümardatult võib tulemused kokku võtta nõnda: 10 päeva, 100 pilti, 1000 fänni.

    Täpsemalt võib öelda, et digitalgutel osales 18 mäluasutust kokku 130 tuvastamist või täiendavat infot vajava pildilise infokandjaga (fotod, maalid, postkaardid, aerofotod, videod).

    Ühise pildivaatamisega hoidsime kokku suure hulga riigi raha ja töötajate üksildasi töötunde arhiivikaustade seltsis. Talguliste abiga tuvastati enam kui kaks kolmandikku piltidest; paljude puhul andsid kommenteerijad väärtuslikke vihjeid, mida muuseumitöötajatel on piltide kirjeldustega varustamisel edaspidi hea kasutada. Muuseumitöötajate üksikasjalised kommentaarid ja tagasiside talgulistele on üleval Digitalgute Facebook’i lehel (facebook.com/digitalgud); samuti leiduvad seal loosiauhinna saanute nimed. Lisaks mäluasutuste meenetele pani eriauhinnad välja Tallinna firma ArtPrint, kes vormistab kolmele talgulisele kvaliteetsed fotolõuendil väljatrükid nende lemmik-digitalgupildist. 

    Äsjalõppenud talgute materjalid koos kommentaaridega jäävad talgute lehel nähtavaks kaustas Digitalgud 05.-15.05.2012. Kuna esimeste digitalgute kogemus oli väga positiivne, on kavas selliseid ettevõtmisi korraldada ka edaspidi. Oodatud on ka inimeste ettepanekud järgmiste talgute teemade osas!

    Digitalgutoimkond:

    Kadri Tüür, Anneli Sepp, Vahur Puik, Birgit Nurme, Margit Meltsas, Edith Eskor

  • Kohtumiseni vanadekodus!

    Mihkel Mutt

    Kunagised elumustrid on ühiskonnas ammu purunenud.  Sugulaste vahel on sidemed palju lõdvemad. Kui vanasti elas kolm-neli sugupõlve suurperedena üheskoos, siis nüüd enam ammu mitte. Igaüks tahab olla eraldi. Ameerikas oli juba mitukümmend aastat  tagasi  laste ja vanemate normaalse läbisaamise vormel järgmine: kord nädalas telefonikõne, kord kuus kiri, kord aastas lastelastega küllasõit. Järjest enam inimesi tahab elada vanematest eraldi ka siis, kui majas või korteris jätkuks ruumi. Sest kõiki peibutab imelik senitundmatu vabaduseiha. Aga igal asjal on hind, nii ka vabadusel. Sest kui häda käes, siis pole kedagi appi kutsuda, siis ole üksi oma vabadusega. Ja elu lõpul nii juhtubki.

    Mis teha, kui jõud ütleb üles ja ihuhädad tulevad kallale? Mis teha, kui trepist ronimine ajab hingeldama ja rohelise tule alt ei jõua küllalt kiiresti üle tee poodi, et endale toidupala tuua. Elukaaslane on hauas või on ta samasugune tudike. Hea küll, vahetad maja korteri vastu, kus on vaja end füüsiliselt vähem pingutada. Kodus hakkab käima sotsiaaltöötajast hooldusõde, naabrid aitavad jne. Aga kauaks?

    Maailma vaeseimates riikides teevad vanemad palju lapsi eeskätt selleks, et vanaduses oleks, kellele toetuda. Lapsed ongi sotsiaalhoolekanne. Ka eesti talupojaühiskonnas oli loomulik, et vaarema või -isa elas lõpuni oma tagakambris, oli see Ülesoo Andres või keegi teine.  Praegu ei saa laste peale loota. Esiteks võivad nad elada teises ilmajaos, teiseks on kõikidel tänapäeval omagi eluga liiga palju tegemist. Mitte et need lapsed oleksid vanematega tülis või iseäralikult halvad inimesed, vaid elu lääne ühiskonnas on lihtsalt sääraseks kujunenud. Ja meie liigume paratamatult sinnapoole. Seda süvendab mõistagi asjaolu, et paljude heaoluriikide elanikkond lihtsalt vananeb, ja kui lapsi pole  olnudki, siis kust nad siis peaksid appi tulema.

    Siis ei jää üle muud kui hooldekodu. See sõna ei tohiks kedagi kohutada, sest hooldekodu pole tänapäeval sama, mis oli kunagi vaestemaja. Lääne-Euroopas, kus  elanikkond aina vananeb, tekib juurde ka vanadekodusid. Ainuüksi Prantsusmaal on neid 60 000. Nende tase kõigub kõvasti, kõik sõltub rahakotist. On võimalik elada väikest ridaelamu boksi meenutavas korteris kauni järve kaldal, kus hooldustöötajad sinu eest lakkamatult hoolitsevad, kus laual on head söögid ja vein. Aga on ka sääraseid, kus tuleb elada mitmekesi ühes toas.

    Ma ei taha muidugi väita, et tänapäeval poleks lapsi, kes vanemate eest eeskujulikult ei hoolitseks. Ja kindlasti suudab osa vanureid ise enda eest lõpuni hoolitseda, enne kui n-ö jala pealt kukuvad. Ent karm tõde on, et enamikul praegustest keskealistest tuleb elulõpp veeta kusagil hooldekodus. Seda ka Eestis. Ja mida rohkem raha on selleks ajaks kogutud, seda  parem. Sest valida on ainult selle vahel, kas lähme kehva, korralikku või  heasse vanadekodusse. Läänes on inimesed ammu õppinud vanaduspäeviks raha säästma. Nad teavad juba, et ega neid keegi ei aita peale nende endi. Ma pole kindel, kas Eestis sellele mõeldakse. Meil on ikka vasikavaimustuse tunne, et nüüd saab kaupa osta ja reisida? Eriti tõsiselt tuleb vanaduspõlvele mõelda neil, kelle sünniaasta oli liiga kaugel, et pankade pensionifondidega liituda. Elu lõpp on  väga tähtis asi. Mis kasu on toredast kevadest ja suvest, kui novembrist alates tuleb hakata viletsust kannatama? Ometi on oht, et Eestis võib mõnekümne aasta pärast päris paljudega just nii juhtuda. Kõlab küüniliselt, ent  ka hoolitsust tuleb osta. Nii nagu meil on kõik läinud teenuste pakkumise peale, läheb ka siin. Nii nagu on õpetamisteenus ja armastusteenus, halastus- ja õrnuseteenus, nii on ka teenus, mis pakub tuge vankumisel elu fini?iruudustikus, kus surm hoiab valget linti.

    Sel on head ja halvad küljed nagu enamikul asjadel. See on  kindla peale minek, sa ei sõltu kellegi armust, sest kaup on kaup.  Aga hea kaup on kallis!

  • ?Aida? kui lähikaadriteta ajalooline film

    Heili Vaus-Tamm

    Tennisehalli ?Aida? on eliitkultuuri viimine massidesse ja peab sellisena vastama ka massikultuuri parameetritele. Ooperi lavaletoomine tuhandete istekohtadega tennisekeskuses tõstab selle võrreldavaks nähtuseks ?Spartacuse? filmi või Gibsoni Jeesuse-looga. Näitab seda kui ajaloolist panoraami, nagu filmi sündmustest, millest muidu huvituks vaid kitsam ring.

    Ja ajaloolise filmi tingimused on uhkelt täidetud: suurejooneline vaatepilt tõetruu ajaloolise olustikuga, pompöössed ehitised, värvikad massistseenid ja lõpukaadri hauakambri moodustumist arvestades mõjuvad tehnilised efektid. Publikumagnetina särab nimiosas kaunis ja võimekas, saatuslike naiste kehastajana tuntud ameeriklanna Cynthia Makris.

    Aga massikultuur eeldab ka melodraamat ja see jääb juba nõrgemaks. Sü?eeliselt on traagilise armastuse lugu igati olemas: Egiptuse väepealik Radames on armunud vaarao tütre juures orjatarina teenivasse vangistatud Aidasse. Varsti ihaldab noort väepealikut aga ka vaarao tütar Amneris ise.

    Edukalt sõjaretkelt Aida kodumaa vastu toob Radames kaasa ka neiu isa, Etioopia kuninga, kes nõuab Aidalt, et Radames avaks neile sõjasaladuse. Kolmiku põgenemine luhtub ja Radames mõistetakse surma riigireetmise eest. Aida otsustab surra koos armastatuga ja hiilib salaja hauakambrisse, kuhu Radames elusalt müüritakse.

     

    Armastusliin jääb kahvatuks

    Kõige nõrgemaks lüliks jääbki Aida-Radamese liin. Osalt seetõttu, et vahemaa vaataja ja lava vahel on nii kauge, et intiimsus ja finessid, kas või näitlejate miimika, publikuni ei jõua. Kujutage ette armastusfilmi ilma ühegi lähikaadrita! Tekib vajadus suurüritustel ikka kasutatava videoekraani järele. See jälle aga lõhuks lava tervikpilti ja killustaks publiku tähelepanu. Lai ja suur lavapilt on aga iseenesest tõesti suursugune, ka seda täitev ja taustana kulgev linnaelanike liikumine köidab visuaalselt ning loob meelolu. Kui veel lisada lavakujunduse pompöössed sambad, templi esiosa ja hiidmõõtmetega vaarao näokuju, mis kõik veel liiguvad ja loovad eri lavaruume, on põhjust imetleda lavastaja ning kunstniku koostööd.

    Loomulikult võib väita, et tundeid ja intiimsust kannab muusika. See on ikkagi ooper, mitte draamaetendus. Väga õige, aga kui muus osas on visuaalne pilt isegi väga mõjuvaks keeratud, siis inimtunnete traagika kujutamisel seda lihtsalt pole. Vahest oleks ikka leidnud ka lavastuslikke võtteid Aida ja Radamese tunnete visuaalselt publikuni toomiseks ? mingeidki poose ja liikumisi, mis vähegi midagi väljendanus. Kui Cynthia Makris täitis oma rollijoonise loomuliku sarmiga, siis tenor Roman Muravitski puhul jäi silma vaid kätelaiutamine. Korra oli lavastaja ta ka Aida ette põlvitama pannud ? see oli tundeskaalast kõik.

    Kuigi kahe kivimüüri pöördumine hauakambriks vaarao näokuju ümber on leidlik ja efektne, tõeliselt meeldejääv tehniline lahendus, välistab see armastajate hukkamisstseeni räiguse. Muusikasse on sisse kirjutatud viimase dueti hääbumine õhupuudusse ? järjest lühemad, järjest hapramad fraasid. Ooperimaailma kohutavamaid surmastseene! Aga siin on lahjalt helge lõpp, armastajad laulavad oma dueti ja kõnnivad siis rahulikult hauakambrisse. Mitte et mul midagi õnneliku lõpu vastu oleks, aga sellisena pole see lihtsalt veenev.

    Kahetsusväärselt vähe lavastuslikke värve on kasutatud ka vangide toomises: kõnnivad ja seisavad rahulikult linnarahva vahel. Kellega üldse tegemist, selgub vaid tekstist. Mõlema stseeni puhul on märgata, et lavastaja tahab loobuda tavalistest ja kli?eeks kulunud lavastusvõtetest, aga ta pole täitnud neid tühimikke ka uue sisuga.

     

    Cynthia kiirgab ohtlikku võlu

    Seekordse ?Aida? kunstilise elamuse tipu moodustavad valgus ja muusikaline esitus. Valgusre?iis panevad imetlema toonivalik ja detailid ? suunad, helgid, muundumised. Meelde jääb rembrandtlik palett: pimeduses hõõguvad kuldne ja punane. Kollases on kõrbeliiva ja tuhmi kulla raskust, valgus mängib kuldsetel turvistel. Põhiline tundeväljendaja valitsejanna Amnerise ja süüdimõistetud Radamese lahkumishetkel on valgus, mis värvib templisambaid järk-järgult kuni tühja külma kahvatuhallini.

    Tennisehalli akustika on väga hea ja orkester esimese suure projektina uue loomejuhi dirigent Arvo Volmeri käe all kandev ja kõlav. Selgelt üle (mööda) pingutasid vaid fanfaarid-trompetid. Oma lauljatest hoolimisena imponeerib peaosades laulmise võimalus Pille Lillele ja Vello Jürnale. Pidevalt etenduses osalevatest estoonlastest on vokaalselt külalistega igati võrdsed Mati Palm, Leonid Savitski ja Heli Veskus. Jassi Zahharovil jäi esietendusel puudu küll voolavast kantileenist, ent see-eest mängis ta end publiku südamesse. Tenor Roman Muravitski Suurest teatrist polnud ka esietendusel oma parimas vormis, mida tõestas see, et esimesed sisseastumised olid hulga kehvemad kui hilisemad. Kahjuks ei köitnud ka ta tämber.

    Marianna Tarassova Peterburist aga laulis nii, et seda võis juba ooperielamuseks nimetada. Üllatava kõnekusega meenuvad tema kätejoonised. Veenev, aga oma raamidesse jääv oli ka ta tegelaskuju vaarao tütar Amneris, mis lasi eredalt esile tõusta Cynthia Makrise meelelisel Aidal. Siin rõhutas seda ka riietus: orjatari paljad jalad ja tuunikas paljaks jäetud õlg versus valitsejanna kotkatiibu meenutav võimukas kostüüm. Aida vokaalne esitus oli aga selline, mille pärast üksi tasus juba tulla. Makrise häälel on ainult üksikutele antud harv omadus: iga heli on kantud sellise tiheda ja hõõguva vibrato?ga, mis muudab tooni teistest järsult erinevaks ja isegi füüsiliselt nauditavaks. Tema vokaali sära on nii ere, et paneb tahtmatult ainult teda jälgima, kuigi Aida osa ei andnud lavastajapoolset ainet tema dramaatilist annet maksimaalselt välja mängida.

    Võrdlusena meenub näiteks suvel Savonlinna festivalil nähtud fataalse mänguri, hiina printsessi Turandoti täpne ja raudne, kõnekate detailideni paigas roll. Aga Cynthia Makris täidab lava oma sensuaalsusega. Ta ei peagi selleks midagi eraldi tegema, temast lihtsalt kiirgab sügavat, ohtlikku, meelelist võlu.

  • RYTM FESTIVAL 2012 : 25.-27. MAI, TALLINN

    Ave Habakuk

    Mono- ja polürütmilise muusika festival RYTM toob kolmel päeval Tallinna muusikafanaatikuteni killukesi Düsseldorfi hiilgavast muusikalisest minevikust ning isepäiselt tulevikku vaatavast olevikust. Kolme päeva jooksul kuuleb Tallinnas paljude kriitikute ja melomaanide lemmikuid The Durian Brothers, Harmonious Thelonious ning mainekas eksperimentaalkvartet Insitut fuer Feinmotorik.

    25. mail võõrustab tallinnlaste meelispaik F-hoone festivali avapidu, mille peaesinejateks on paljude kriitikute ja melomaanide lemmikud The Durian Brothers ning Harmonious Thelonious. Vennad Durianid nimetavad oma muusikat polürütmiliseks para-funk’iks (loe: hüpnootiline kraam), millesarnast ei viljele euroopa muusikamaastikul mitte keegi. Harmonious Thelonious on saksa elektroonilise muusika vanahärra Stefan Schwanderi uusim projekt, milles lõimuvad euroopa sequencing, ameerika minimalism ning aafrika trummid. BBC muusikakriitik Louis Pattison on tema loomingu võtnud kokku lausega “Konono no.1 meets Steve Reich for a sweaty techno all-nighter!” Enam ürgsemaks ei saa rütmid minna!

    27.mail, pühapäeva hommikul kell 12:00 on retrokohvikus Must Puudel võimalik sügavama muusikahuviga inimestel tasuta kuulata parmaid palasid kahe Düsseldorfi muusikakoguja plaadikogust. Verinoor ning äärmiselt karismaatiline Jan Schulte ning elektroonilise muusika professor Marc Matter on lubanud osutada erilist tähelepanu rariteetsetetele perkussioonipaladele igast kümnendist ja igalt kontinendilt. 

    Festivali lõpetab äsja 15ndat tegevusaastat tähistanud eksperimentaalkvartet Institut fuer Feinmotorik, kes annab koostöös festivaliga Improtest kontserti Kanuti Gildi Saalis 27. mail kell 19:30, soojendab Eesti Elekter (pun intended). IFF toob kuulajani laineid löönud helieksperimendi Octogrammoticum, mis hõlmab kaheksat grammofoni ning lugematul hulgal muid vidinaid, mida heli tekitamiseks manipuleeritakse.

    RYTM festival on kaasaegne kultuur teadlikule ja uudishimulikule publikule ning kõigile neile, keda võlub maailma mitmekesisus. Mokassiinid jalga, sest suvi on kohe siin!

    Festivali kava: www.instituut-y.org

Sirp