üksikisikuid stipendiumidega õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks;
organisatsioone toetustega eesti rahvuskultuuri arendamise, säilitamise ja edasikandmise seisukohalt oluliste projektide algatamiseks ja finantseerimiseks.
Käesoleval aastal tuleb jagamisele 292 tuhat eurot 138-st allfondist.
Esimest korda jagab stipendiume Henn Jõksi fond, mille asutas Allar Jõks oma venna Henn Jõksi mälestuseks. Fond toetab Tartu Ülikooli õigusteaduse eriala üliõpilaste õpinguid ja teadustegevust ning käesoleval aastal tuleb jagamisele 10 000 eurot. Henn Jõksi fondile saab taotlusi esitada kuni 18. septembrini.
Suuremad summad jagatakse seekord järgmistest sihtasutuse juures asuvatest fondidest:
Rain Lõhmuse fondist tuleb jagamisele 36 000 eurot, mis jaguneb erinevate valdkondade vahel noorte annete toetuseks.
teatrivaldkonnas eraldab Kristi ja Siim Kallase fond 10 000 eurot lavastusprojektide toetuseks
noorte lauljate õpinguid välismaal toetab 7 400 euroga Hans Teetlausi fond
lastekirjanduse loomist, mis tutvustab lastele eesti kultuuripärandit, esivanemate eluolu ning rahvatraditsioone toetab 4 500 euroga Härmatali fond
Lastekaitse Liidu fond toetab põhi-ja keskharidust omandavaid andekaid õpilasi. Stipendiume osalemiseks aineolümpiaadidel, konkurssidel või spordivõistlustel; huvi-, spordi- või keeltekooli (ringi) õppemaksu tasumiseks on võimalik taotleda kokku 10 000 euro eest
Eesti ülikoole õppevahendite soetamisel toetab Ernst ja Erica Kesa fond 8 400 euroga
Taotluste vastuvõtu tingimused ja info ning käesoleval aastal jagamisel osalevate allfondide nimekirja leiate meie koduleheküljelt alajaotusest TAOTLEJALE.
Tallinna vanalinnas tegutseva tarbekunstigalerii Kunstiaken aknanäitusel on septembris graafik Kalli Kalde näitus „Öised rändajad“.
Kalli Kalde jaoks on öised rändajad põgenikud. Maailmas on miljoneid põgenikke, kes on sunnitud oma kodud maha jätma kas sõja või looduskatastroofide pärast. Harjumuspärane keskkond on murenemas ja kunstnik küsib, kas kuu varjukülg võiks hingele varjupaika pakkuda?
Kalli Kalde loomingu tundja tunneb piltidel olevad portreed ära – need on digitaalselt töödeldud fotod tema enda modelleeritud skulptuuridest. Graafika tehnika on linoollõige, aga ka arvuti abil lõigatud.
Kalli Kalde on joonistamise, graafika ja maali õpetaja Tartu Kunstikoolis. Ta lõpetas 1986. aastal Tartu Kunstikooli kunstnik-kujundajana ning 1991. aastal Tallinna Ülikooli kunsti- ja tööõpetuse õpetajana.
Oma maalide ja graafikaga esineb Kalli Kalde näitustel alates 1988. aastast. Ta on Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Tartu Kunstnike Liidu liige.
Näitus Vene 20 asuvas galeriis Kunstiaken on avatud septembri lõpuni.
Galerii õnnitleb Kalli Kaldet 6. septembril sünnipäeva puhul.
Kunstiakna galerii tegutseb 2010. aastast Tallinna vanalinnas Vene ja Munga tänava nurgal ja pakub esinduslikku valikut Eesti klaasi-, naha- ja tekstiilikunstnike töid. Samuti keraamikat, moekunsti, ehteid ja graafikat.
Kunstiakna näituse aknal on toimunud ligi 100 näitust.
Eesti kultuuriorganisatsioonide avalik kiri Eesti Vabariigi Valitsusele
Eesti kultuurivaldkonna organisatsioonide avalik kiri Eesti Vabariigi Valitsusele 07.09.2022
Lugupeetud Eesti Vabariigi Valitsus
Kultuurisektor seisab valdkonna palkade ja tegevustoetuste tõusu eest!
Ei ole inimest, keda kultuur ei puuduta. Ainuüksi muuseumikülastuste arv aastal 2021 oli kokku 1,7 miljonit – seda on rohkem kui Eestis elanikke.
Kultuurivaldkonna esindajatena oleme tööandjad nii meile usaldatud organisatsioonides kui ka koostööpartnerid arvukatele loomemajanduses ja väikeettevõtluses tegutsejatele. Kahetsusväärselt ületab tänane palgasurve oma erialal tegutsemise soovi, mistõttu on üha keerulisem motiveerida kõrgelt kvalifitseeritud ja aastaid koolitatud eksperte kultuurivaldkonnas jätkama. Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2022. aasta teises kvartalis 1693 eurot, kultuurisektoris aga 1302 eurot.1
Kultuurivaldkonna toetused on jäänud ammu jalgu tegevuskulude kasvule. Ahelreaktsioonina tabab vahendite puudus ka meie seniseid partnereid, kelle teenustest oleme sunnitud loobuma. Nii väikesed kui ka suured kultuuritegijad on aktiivsed ja olulised kogukondade hoidjad ning regionaalse elu edendajad, sest kultuuriasutuste ning -sündmustega on seotud sajad ja tuhanded teenusepakkujad üle terve Eesti.2
Kultuur – see on meie majanduse ja ühiskonna mootor. Loomemajandus panustab sisemajanduse kogutoodangusse teiste valdkondadega võrdväärselt. See panus on samas suurusjärgus näiteks ehitussektoriga ning oluliselt suurem kui energeetika- või põllumajandussektoris. Samas on kultuurivaldkond ligi viis korda suurem kui katab sellesse Kultuuriministeeriumi kaudu liikuv rahastus.
Kultuurivaldkond hoiab, säilitab ja mõtestab meie ühiseid väärtuseid ning teeb need üldsusele kättesaadavaks, ühendades nõnda oskuslikult minevikku tulevikuga. Samuti on kultuurivaldkond riigile kõige olulisem partner sidususe ja lõimumise vallas. President Alar Karise sõnul on kultuur ainus väärtus, millele saame rahvana täielikult tugineda. „Eesti kultuur, muusika ja teater algasid ammu enne meie omariiklust. Või täpsemini just kultuurist see kõik algas. Kui mõelda tänasele päevale, siis eesti kultuur on ainus, mis meil on. Ainus, mis pole müüdav ega vahetatav,“ ütles president Karis.
Peame hädavajalikuks kultuurivaldkonna palkade ja tegevustoetuste tõstmist eelseisvatel eelarveläbirääkimistel. Oleme valmis aruteluks valitsusega ning põhjendama sealjuures kultuurisektori vajadusi. Rõhutab ju ka kehtiv koalitsioonileping, et kriiside tingimustes tuleb erilist tähelepanu pöörata Eesti kultuuri elujõulisusele ja kättesaadavusele.
Arvo Pärdi Keskus
Eesti Balletiliit
Eesti Etendusasutuste Liit
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Eesti Filmi Instituut
Eesti Filmitööstuse Klaster
Eesti Heliloojate Liit
Eesti Interpreetide Liit
Eesti Jazzliit
Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus
Eesti Kinoliit
Eesti Kontsert
Eesti Kooriühing
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing Eesti Kunstnike Liit
Eesti Meremuuseum
Eesti Muusikanõukogu
Eesti Pärimusmuusika Keskus
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Eesti Tantsuagentuur
Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit
Eesti Teatriliit
Festival Jazzkaar
Forum Cinemas
Ida-Viru Loomeklaster
Kino Artis
Kunstiasutuste Liit
Music Estonia ja Live Music Estonia Muuseuminõukogu
Pärnu Muusikafestival
Rahvusooper Estonia
Tallinn Music Week ja Station Narva festivalid Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival
Tartu Kunstnike Liit
Teater Vanemuine
VLG Filmid OÜ
Von Krahl
1 Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2022. aasta teises kvartalis 1693 eurot ehk 10,1% suurem kui eelmisel aastal samal ajal. Kultuurisektoris (kunst, meelelahutus ja vaba aeg) oli 2022. aasta teises kvartalis keskmine brutokuupalk 1302 eurot, sektorite lõikes oli see oli üks madalamaid tasusid. Haridussektoris oli 2022. aasta teises kvartalis keskmine brutokuupalk 1606 eurot. Tervishoius ja sotsiaalhoolekandes oli 2022. aasta teises kvartalis keskmine brutokuupalk 1851 eurot.
Täpsemad faktid: https://www.stat.ee/et/uudised/keskmine-palk-ii-kvartal-2022
2 Näiteks filmivaldkonnas läheb 67% eelarvest teistesse sektoritesse. SA Eesti Kunstimuuseumi näitel oli aastal 2021 sidustööde kulu üle 2 mln euro, selle summa ulatuses said tööd üle 750 partneri.
Lauri Lagle: „Kogu aeg tuleb juba käigu pealt filtreerida, mis on lavastuse tarvis potentsiaaliga ja mis ei ole. Seepärast peabki tuum olema kohe teada, muidu upuks materjali ära.“
2019. aasta lõpul kutsus Lauri Lagle asutatud Ekspeditsioon koostöös Von Krahli teatriga kolmeks aastaks kokku ühise püsitrupi. Võimaluse selleks andis asjaolu, et Lagle osutus üheks kahest Sakala 3 teatrimaja ideekonkursi lõppvooru jõudnust, kellele kultuuriministeerium määras loominguliste plaanide elluviimiseks kolmeaastase tegevustoetuse. Nüüdseks on ta toonud Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatri ühistöös lavale neli lavastust: „Paratamatus elada ühel ajal“ (2019), „Sa oled täna ilusam kui homme“ (2020), „Tähtede all“ (2021) ja tänavu augusti lõpul Noblessneri valukojas esietendunud „Ainult jõed voolavad vabalt“. Lagle sõnul väsitab teda praegu kõige rohkem teadmatus, mis saab trupist edasi ning kas sama koosseisuga tehakse veel lavastusi või jäi „Ainult jõed voolavad vabalt“ nendega viimaseks.
„Ainult jõed voolavad vabalt“ on sinu neljas Ekspeditsiooni lavastus, kuid selles teevad kaasa Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv ja Mari Abel, kellega alustasid koostööd juba NO99s või Von Krahli teatris töötades. Kas sulle on see lavastus osa Ekspeditsioonist või algas teekond juba varem?
Tajun seda teekonda võrdlemisi ühtse liikumisena, erilaadsed lavastused on osa ühest pikemast otsingust. Seejuures, need neli Ekspeditsiooni-aegset lavastust koostöös Von Krahli teatriga moodustavad siiski ka omaette mõtestatud terviku. „Paratamatus elada ühel ajal“ oli selle trupi esimene lavastus ja algpunkt, ent proovisaalis lahendatavad küsimused olid hakanud mõtteliselt kerkima juba varem. Või täpsem on vist öelda, et küsimused on arenenud loomulikul viisil siiani, sest mingeid küsimusi ei oska enne esitada, kui pole mingeid etappe nii elus kui ka lavastamise käigus läbinud.
Kas „Ainult jõed voolavad vabalt“ on mingi etapi lõpp?
Sellele saab vastata tagantjärele. Aga kindlasti ei hakanud me tegema seda lavastust teadmisega, et see on selle kooslusega meie viimane lavastus: vorm ega teemad ei olnud kuidagi lõpetamise mõttest tingitud. Kui kellelegi tundub, et lavastus on millegi kokkuvõte, siis teadlikult polnud see nii mõeldud. Kui me jätkata ei saa, siis see kujuneb tõesti lõpuks, aga sellist soovi meil polnud.
Kas lavastuse sõnavaesus ja helirohkus on tulnud orgaaniliselt või seetõttu, et oled teadlikult otsinud teistsuguseid väljendusvahendeid?
Orgaaniliselt. Meie lavastustes on esmalt alati olnud idee ning see omakorda on tinginud vormi, milleks vahel on sõnad, vahel helid ja vahel muud kombinatsioonid. Räägitakse, et teatris helide kaudu lahendatud lavastus on eksperimentaalne, kuid mina nii ei leia. Need on siiski ennekõike vormilised vahendid, mitte eesmärk omaette, nad on millegi muu teenistuses.
Ma ei ole tahtnud vormiga katsetada, vaid olen püüdnud leida mingi sisemise vajaduse, mis peaks olema omakorda väga seotud tolle ajahetkega, ning sellest vajadusest liigume ühiselt edasi, proovides seejärel leida sobivad väljendusvahendid. Ma ei ole kunagi nii mõelnud, et tahaksin tingimata ühte või teist vormi proovida. Kõige alguses on siiski idee, mitte sõna. Või heli. Oli vaja väljendada hetke meeleolust tulevaid tundeid. Usaldada impressioone.
Mulle tundus, et sõnaga ei oska ma praeguses ärevas ja ebastabiilses maailmas midagi teha, sellel pole piisavalt jõudu liigutada. Oli soov koonduda sissepoole. Loobumine sõnast oli sisuline otsus. Aga ilma verbaalse väljenduseta võimalusi olen otsinud varemgi: „Päev pärast vaikust“ (2017) puhul ei kasutatud samuti ühtegi sõna, ka „Portselansuitsu“ (2007) esimesed 24 minutit kulgesid teiste väljendusvahendite kaudu.
Mida tähendab sulle lavastuse idee? Kas idee on väide maailma kohta, lavastuse atmosfäär, tegelaste suhted või midagi muud?
„Sa oled täna ilusam kui homme“ puhul on näiteks peamiseks ideeks küsimus, kas lavalolijate ehk sinna loodud sõpruskonna vahel on võimalik tekitada nii tugev ja sügav side, mis on väärt, et seda kaitsta. Ja siis see katse, mis näitlejatega laval läbi viiakse, järgib seda printsiipi. Eesmärk oli mängida ennast grupina täielikult plindrisse ja siis otsida labürinti mööda väljapääsu. Vaja oli sõpruskonnana kokku jääda. Idee pole seal luuletuste lugemine või sõnavalang, vaid tegelaskujude vaheline energia. Aga seal on veel tasandeid. Ka atmosfäär on mulle tõesti väga tähtis osa lavastusest, kuid mitte ainus. Näiteks „Paradiisi“ (2016) puhul sisaldus kogu tuum taimede igavikulises ülevärvimises, mille jooksul elati ära terve elu. Kuid jällegi, tasandeid oli ju veel.
Oled rääkinud, et koos püsitrupiga on võimalik kõige paremini otsida. Prooviks siiski sõnastada täpsemalt: mida te otsinud olete? Näiteks kui tegid lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt“ läbimänge, siis mida su märkused puudutasid?
Viimastes proovides seda, kuidas kõik muutuks katkematuks. Kuidas teha nii, et tekiks terviklik voolamine. See pole ainult tehniline küsimus, kuidas rütmistada, haarata vaatajat paremini kaasa, vaid et voolamise tunne mõjuks metafoorina ja vaataja kogeks elu teatud võimalusi, mida ta argises olemises ei jõua kogeda. Vool ja kulgemise võlu on see, mida otsisime. Ja kuidas valmistada vaataja ette, et ta tuleks kaasa ka sügavamatesse kihtidesse. Tuleb leida see rada.
Mulle meeldis Nick Cave’i kontserdil Haapsalus, kuidas ta töötas publikuga, et ta saaks kontserdi viimases osas nende kätele toetuda. See ei ole iseenesest mõistetav, et staar hüppab publikusse ja ta püütakse kinni. Ta tegi selle nimel tööd, ütles, et mul on teid vaja. Sellel on suurem mõõde: mitte ainult kätele minna, vaid saavutada sügavam lähedus ja ühendus. Et viia publik kaasa oma plaanidega.
Siis olid veel loomulikult ka märkused detailide kohta ja et igas muusikalises stseenis avalduks selle essents.
Sinu lavastuste algus- ja lõpp-punkt on idee, küll aga vormitasandil olete sageli väga erisugustes kohtades. See, milliste vormidega sa alustad, ei ole see, millistega lõpetate. Millest seekord lavastus alguse sai?
Alustasime mõttest, et on muusikaliste piraatide kommuun, kes on vabanenud ebaolulisest, eraldunud ja keskendub ainult olulisimale. Meil oli ka päris mitmeid tekste ja psühholoogilisi stseene, ent aja jooksul selgus, et selle lavastuse idee neid praegu ei vaja ning jäime ainult bänditeema juurde.
Kohe alguses peale sissejuhatavat faasi oli proovisaal pille täis ning nende valikul ei olnud tähtsust, kes mis pilli mängida oskab. Samuti otsisime mitte kitsalt muusika, vaid laiemalt helide tekitamise võimalust – nii olid lisaks viiulitele ja trummidele proovisaalis ka pesulauad, kaablid, plekkpurgid jms. Iga näitleja võis hommikul kodust kaasa haarata mingi eseme ja vahel oli sellega tekitatud heli väga huvitav. Mäletan näiteks, et Rasmus Kaljujärvel oli kaasas väga põnev kommikarp.
Alguses me ei otsinud kooskõla, vaid vaatasime, mis heli instrumendid teevad. See oli päris väsitav ja pärast esimest nädalat tunnistasid mõned näitlejad, et hakkavad hulluks minema. Siis hakkasime harjutama mõnda kindlat lugu ja helisid kombineerima, rütmistama. Hiljem tegime midagi, mida ise nimetasime piltide tegemiseks: panime muusikalisele atmosfäärietüüdile pealkirju, näiteks „India elevant andis uue hiti välja“, ja vaatasime, mis assotsiatsioone siis see kelleski tekitab, nii liikusime edasi. Siis tulid pikad jam session’id.
Üks impressioon võib kanda palju kauem kui üks lugu ning selle sees võib olla mitu erisugust improvisatsiooni. Kõige keerukam aeg oli mulle see, kui materjali oli kogunenud kümnete tundide kaupa ja tuli hakata tegema valikuid, mida edasi arendada, millistele teemadele tervik ehitada.
Mille järgi valikuid tegid?
Kogu aeg tuleb juba käigu pealt filtreerida, mis on lavastuse tarvis potentsiaaliga ja mis ei ole. Seepärast peabki tuum olema kohe teada, muidu upuks materjali ära. Ei käinud peast läbi võimalust, et valida muusikapalu, mis on meeldivad ja õnnestunud ning laulda ja laduda need ritta – see oli kohe välistatud. Tähtis oli koostada siiski teatud seisunditel liikuv tervikpartituur ehk suurem idee dikteerib, mis sobib ja mis ei sobi. Peamine on, et materjal on vajalik, tihtipeale võib jääda paremik ka vasakule. Ja dissonants erutab.
Enne iga prooviperioodi räägid, et tahaksid seekord kindlat struktuuri, võib-olla isegi alguse ja lõpuga teksti, millele toetuda, ning nii saaks keskenduda rahulikult tööle näitlejatega. Ometi läheb alati nii, et kui mingi struktuur ka alguses olemas on, siis see hüljatakse ning sa toetud proovisaalis loodud näitlejate improvisatsioonidele. Mis sind improviseerimise juures sedavõrd võlub?
Sa eksid. Ma ei ole sugugi alati improvisatsiooni töömeetodina kasutanud. Selle võimsa vahendi võimalusi olengi hakanud kompama koos püsitrupiga. Ma räägin kogu aeg, miks on oluline teha järjepidevalt ja püsitrupiga. Sest siis sa saad kutsuda kokku mõttekaaslased ja teha keerulisemaid katseid, rohkem riskida. See nõuab nii palju aega, usaldust, vaatlemist, mõtlemist, kuidas inspiratsioonikraanid lahti saada ja seejuures seda vabavoogu eesmärgipäraselt suunata.
Minu esimesed lavastused ei olnud ka alati ainult tekstipõhised, aga mul polnud ausalt öeldes aimugi, mis improvisatsioon on. Improviseerimisega hakkasin tegelema teatris NO99 oma viimast tööd tehes, aga ka siis ja ilmselt tulevikuski ma pigem kombineerin erisuguseid impulsse – kasutan nii valmis tekste ja kujundeid kui ka proovisaalis otsitut.
Improvisatsioon pole suvaliste assotsiatsioonide pakkumine ilma sisemise plaanita. Näitlejad peavad olema korraga väga teadlikud lavastuse ideest, sellest aru saama ja kinni hoidma, ning oskama seejuures sellest ka lahti lasta, et nad ei hakkaks stseene improviseerides ideed illustreerima, vaid pakuksid uusi ootamatuid olukordi, mis ühtlasi kuuluvad tervikusse, mitte ei hargne kõikjale.
Kui palju te muusikast rääkisite?
Mitte eriti palju.
Seega on sinu arvates improvisatsioonide eelduseks mitte konkreetne ülesanne, vaid ühise mõttemaailma ja seisundi loomine?
Kui improviseerima hakatakse, siis see ei tule kunagi tühjalt kohalt. Lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt“ prooviperioodi alguses istusime neli nädalat koos ja rääkisime erisugustest lavastusega seotud ideedest: mida me otsime, kuidas elust ja maailmast praegu aru saame, mis on lavastuse sõnum, mis seisundeid otsime. Konkreetsematest teemadest käisid läbi nii Ukraina sõda, anonüümsus kui ka eraklikkus jpm.
Mulle väga oluline teema on kooshoidmise oskus. Ent me ei lähtunud ühest konkreetsest teemast, vaid proovisime abstraktsemalt väljendada ja aru saada, mis kohas me praegu oleme, kuidas aega ja maailma tajume. Need vestlused olid väga vajalikud, sest suunasid seesmiselt hilisemaid muusikalisi otsinguid ning tekitasid ka mingi ühise sisemise hingamise, teatud harmoonia. Alles siis saab minna n-ö puhtale lehele tagasi.
Sarnaselt paljudele lavastajatele meeldib sulle töötada trupis kindlate inimestega. Mis sind nende juures paelub?
Neil on sügav vajadus ja huvi otsingute ning trupiteatri vastu. Need kaks omadust on vist kõige tähtsamad. Näitlejad tahavad millestki uuest aru saada ning seda sisemiselt, siiralt. See on neile kindlasti ka kurnav, nad ei saa minna kindla peale välja, ei saa loota eelmisele õnnestumisele, kuid teistmoodi nad ka ei taha. See tähendab, et nad on valmis edasi minema ka siis ega kaota usaldust, kui me kohe pole midagi leidnud. Mulle tundus, et seekord tajusin nende silmis isegi teatavat maniakaalset sädet, mis väljendas sisemist kaifi mõttest, et astume üheskoos veel õhemale jääle. Me ei lähe proovisaali õnnestuma, vaid otsima.
Muidugi soovime lõpuks enda idee ja katse raames õnnestuda, kuid me oleme kokku leppinud, et läbikukkumine proovis on võimalik ja võib-olla isegi vajalik. Ilmselt on see valus, aga nad on selleks endiselt valmis. Neile meeldib ansamblimäng. See tähendab, et idee nimel on nad valmis iseenda soorituse alla suruma – selleks, et proovida sõnastada või kehastada midagi, mis on suurem kui nende individuaalne impulss või taotlus. Inimlikus plaanis nõuab see alandlikkust, oma ego allasurumist. Ja tohutut huvi, uudishimu, julgust.
Kas olete sõpruskond?
Pigem mõttekaaslased. Arvan, et ei ole eeltingimus olla niimoodi töötades sõbrad. On räägitud, et teatrist NO99 jäid inimesed justkui ripakile ning jõudsid Ekspeditsiooni – aga nad ei jäänud kuhugi ripakile, me läksime lihtsalt mõttekaaslastega edasi. Me ei ole sekt, kus inimesed kaotavad oma individuaalsuse ja järgivad mingit ideed või käsku. Iga näitleja soovib leida igas lavastuses oma lähenemisviisi ning minu meelest on lavastaja ülesanne juhtida protsessi nii, et lavastus muutuks näitleja omaks, mitte ei jääks võõraks. Ühendada kõik tervikuks.
Kunagi ütlesid, et kardad teatrit juhtida, sest äkki see muudab sind inimesena. Kas Ekspeditsiooni vedamine on sind muutnud?
Ma ei mäleta, mida ma tookord mõtlesin, enam sellist hirmu pole. Ilmselt olen muutunud hoopis rahulikumaks inimeseks. Ja õppinud ka sujuvamalt teemasid vahetama. Vanasti oli väga häiriv, kui lavastuse peale mõeldes tuli keegi mõne muu küsimusega sisse, aga praegu olen avastanud mustri, mida järgides suudan kaitsta lavastamiseks sobivat seisundit.
Kas sa väsima ei hakka?
Praegu väsitab teadmatus: kas, kus ja kuidas me trupiga edasi teha saame.
Oled sa mõelnud mõne suurema teatri kunstiliseks juhiks kandideerimisele?
Olen mõelnud küll ja ma ka ju kandideerisin Sakala 3 teatrimaja kunstiliseks juhiks.
Kas sa järgmist lavastust kujutad juba ette?
Peaproovide ajal on alati üks huvitav ajahetk, mis on küll üpris lühike, aga kus korraga tuleb mitmeid uusi ideid, ja kui need meelde jätad, siis hea on hiljem nende peale mõtlema hakata. Teinekord, kui avastad midagi, siis mõtled ka selle peale, kuidas järgmises lavastuses jätkata midagi, mis juba viimases lavastuses on mingil moel endast aimu andnud.
Vahel on küsitud, et hea küll, Lagle teeb oma lavastusi, mis põhinevad impulsside kokteilil, aga millal ta teeb Tšehhovit, Strindbergi, mingit valmisteksti. On see imelik küsimus?
Ma ei oska sellele vastata. Kui tuleb idee, miks seda praegu teha, küllap siis teen. Aga miks tahetakse, et ma Strindbergi teeksin? Kas keegi tõesti niisama küsib seda, ma ei usu.
Kas sulle reisimine meeldib ja kuhu sa reisida tahaksid?
Meeldib ikka. Tahaks minna paljudesse kohtadesse, ent ennekõike sinna, kus on võimsad loodusvaated ja nähtused. Vaadata ookeani avarust ja viibida mägedes. Tahaksin sõita autoga mööda kõrbemaanteed ja vaadata kanjoneid.
Millised kunstinäitused sulle mõju on avaldanud?
Viimati Urmas Lüüsi väljapanek „Ülerahvastatud üksindus“ (2022), aga tugevasti on meeles näiteks Hilma af Klinti näitus Kumus (2015), tema abstraktsed maalid. Kiasmas näitusel „ARS22“ meeldis mulle erakute tuba. Ikka pidevalt miski mõjub.
Kas sa üksinda muusika järgi tantsid?
Varem tantsisin rohkem, aga nüüd tantsin koos tütrega. Meil on üks galopeerivate hobustega animafilmi lugu. See tõstab kõrgele. Vahel teeme akna ka lahti.
Keda sa lavastajatest oled huviga jälginud?
Neid on mitmeid nii Eestis kui ka mujal. Huvitav on jälgida, mis teemadega keegi tegeleb, kui lavastaja kirglikult midagi otsib, ning kuidas ja mis vahendeid kombineerides ta püüdleb selle väljenduse poole. Miks keegi üleüldse lavastab?
Oled sa mõelnud, et teeksid midagi muud: kirjutaksid, teeksid muusikat?
Kui oskaksin muusikas end piisavalt selgelt väljendada, siis tegeleksin muusikaga. Filmistsenaariumi kirjutan. Praegu pole olnud nii palju aega, aga seal on mõtted pooleli. Mulle meeldib mõtlemise seisundi erinevus: teatris käib tervikprotsess kiiresti ja intensiivselt, pead olema kogu aeg kõrgetel temperatuuridel, teised kunstivaldkonnad annavad võimalusi ka teistsuguses rütmis ja etapiviisiliseks lähenemiseks. See loob eeldused ka teistsugustes seisundites mõtisklemiseks, lahendamiseks ja sõnastamiseks. Filmi teed nt viis aastat ja rütm on hoopis teine, saab mingi idee üle kauem mõelda, temast mitu ringi üle käia ja ilmselt tulevad vastused seetõttu samuti teistsugused.
Kohe algab sügis. Ootad sa seda?
Vanasti ootasin sügist väga, see oli mu lemmikaastaaeg, nüüd ootan pigem suve. Sügises oli alati mingi tugev tajutav muutumine, suvi tundus kuidagi väga küps ja staatiline – nagu ka talv. Nüüd ma enam nii ei mõtle.
Au ja õnn saada nimepidi nimetatud ja hukka mõistetud kõigi suuremate ajalehtede juhtkirjas langeb osaks vähestele Eesti elanikele. Väikese rahvaarvuga riigis on tõenäosus juhtkirjadesse pääseda palju suurem kui Hiinas või Indias, aga siiski jääb see vaid iga ala tippude pärusmaaks, 99,9% inimestest jõuab kalmistule, pälvimata elu jooksul kordagi juhtkirjanike tähelepanu. Juhtkirja pääsemiseks peab tegema midagi erakordset, näiteks tulema olümpiavõitjaks või saama Nobeli preemia laureaadiks. Poliitikutel, sportlastel ja kultuuriheerostel on muude aladega võrreldes eelis, aga ka maailma parim metsalangetaja või elektrik võib juhtkirjas nimetamisest ainult unistada.
Juhtkiri on iga väljaande kaalukaim tükk, kus ajalehe toimetus, täpsemalt selle juhtivad ja otsustavad figuurid annavad teada oma seisukoha ja poolevaliku ühiskonnaelu hetkel tähtsaimas küsimuses ning üritavad mõjutada oma auditooriumi asuma samale seisukohale. Või siis mõjutada mõnd otsustuskogu, olgu selleks valitsus, mõne ettevõtte või ühingu juhtorgan, langetama toimetuse juhtidele meelepärast otsust, kuigi kui tahes hästi informeeritud ajakirjanikud kujundavad oma seisukoha alati puudulikuma faktikomplekti alusel kui need, kellele nad oma seisukoha dikteerivad. Juhtkiri on anonüümne, autori(te) nimeta, mistõttu saab lugeja selle kohta, kas tegu on peatoimetaja, osakonnajuhatajate enamuse või hoopis õhtuse valvekirjutaja vaatega, teha ainult oletusi. Mõistagi ei ole lugejal ka erilist aimu, milline on toimetuse juhtimise argipäev ning kui demokraatliku ja enesetsensuurita protsessi käigus juhtkirjas avaldatud seisukohad kujunevad. Juhtkiri on ajakirjanduse võimu instrument, mida selleks, et mitte kellelegi põhjendamatult kurja teha ega ka väljaannet ennast naeruväärseks ja ebausaldusväärseks muuta, peab kasutama vastutustundlikult.
Viimaste nädalate juhtkirjatähtedeks Eesti suuremates lehtedes on olnud välisluureameti juhi kohalt riigimetsanduse alale siirdunud Mikk Marran ja Ida-Virumaalt korduvalt riigikogu liikmeks valitud nüüdseks endine keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin. Miks ja kuidas nad küll selle õnne ära teenisid? Ühel juhul oli tegu täiesti tavapärase juhtumiga inimese tööelus, tööandja vahetamisega, mille juures tööülesanded jäid sisuliselt samaks, sest juhtimine on juhtimine. Olukord peaks olema tuttav ja arusaadav ka peaaegu kõigile ajakirjanikele, kes on suuremate meediamajade vahel edasi-tagasi jooksnud, eriti aga üht, kaht või koguni kolme väljaannet peatoimetanud meediaveteranidele. Samuti ei peaks kedagi üllatama tõsiasi, et kindrali palk on alati suurem kui reamehe oma. Teisel juhul suvatses poliitik ühismeediasse postitada täiesti ootuspärase arvamusavalduse, millel puudus uudisväärtus, sest staažika poliitiku meelsus on avalikkusele aastaid teada. Ta kasutas seekord küll erutavat rämeregistri sõnavara, kuid ühismeedia poliitilised nurgatagused kubisevad samas stiilis ja sisuga mõtteavaldustest, millest vaid üksikud ja otse seadusevastased pälvivad politsei, aga mitte toimetajate tähelepanu.
Seega, kui kummalgi juhul ei olnud tegu suure uudisväärtusega sündmusega ega ühiskonnaelu tähtsaima küsimusega, siis millest kogu kära? Millise probleemi toimetused juhtkirjade abil ära lahendasid ja millised jäid Marrani otsustele ning Stalnuhhini ütlustele pühendumise tõttu tähelepanu ning seisukohavõtuta? Küsimus ei ole ju ainult juhtkirjades, vaid kogu neid ümbritsenud vahus, millega päevade kaupa auditooriumi tähelepanu püüti. Eriti Marrani puhul. Hasartseimate „uurivate“ reporterite fantaasia läks kohati sedavõrd lendu, et lugejaile loodi mulje, nagu istunuks mõni neist riigisekretäri saunas lava all stenogrammi kirjutamas ajal, mil tähtsad mehed leilitamise vahele riigi julgeoleku tuleviku määrasid. Kuigi mõnes juhtkirjas on tehtud ka katseid jõuda üksikult üldisele, on need jäänud poolikuks ja vastavalt ka avalik arutelu persooni- mitte probleemikeskseks. Keskerakonna juhatuse tuulelipud survestati edukalt Stalnuhhinit erakonnast välja arvama, kuid nagu arvamusuuringutest teada, jagab tema seisukohti tubli neljandik Eesti venekeelseist. Keskerakonna liikmetest on venekeelseid vähemalt kolmandik, järelikult peaks järjekindel meedia nõudma järjekindlust ka erakonna juhatuselt ehk sadade Stalnuhhiniga samameelsete meelsusroimarite erakonnast väljaheitmist, sõltumata sellest, kas nad on videopostitusi ühismeediasse teinud või mitte.
Ühesõnaga, juhtunu näitab, et toimetuste kaalutlemis- ja otsustusvõimega on midagi põhjalikult mäda. Korduvat läbikukkumist peaks vist süsteemseks nimetama. Ja kui on nii, siis ei pea ühiskonna arengusuundumustega rahulolematud esmajoones muretsema selle üle, kuidas valitakse ja nimetatakse suurte asutuste ja ettevõtete juhte ning kuidas mõni aastaid avalikult Eesti elukorraldust vaenanud kodanik suud pruugib. Mureks annab pigem põhjust demokraatlikule ühiskonnale hädavajaliku nn neljanda võimu otsustusvõime ja tegevuse kvaliteet, millest meediajuhid pidulikel hetkedel nii kaunisõnaliselt pajatada mõistavad, kuid mis igapäevases leheteos vormub müraks ja võimuliialduseks keskaegsete rituaalide vaimus.
Eesti vabas ajakirjanduses juurdus nimekate inimeste personaalne nuhtlemine tavapäraseks juba sajandi algusaastatel ning 2006. aastal vermis Hans H. Luik nähtusele nime „meediapeks“. Meediapeksul oli toona ka oma positiivne pool, sest nii mõnigi kriminaalne lugu ei saanud juriidiliste trikimeistrite osavuse tõttu kohtus avaliku ootusega kooskõlalist ja esitatud tõendusmaterjalist järelduvat lahendust. Üksikjuhtumite kajastamisel võidi paksu värviga küll liialdada, kuid eesmärk aidata kaasa õigusemõistmise kvaliteedi parandamisele oli üllas. Nüüdseks on sõltumatu kohtusüsteem palju edasi arenenud, nagu ka uurimisorganite võime tõendeid koguda ja korruptante püüda, meediapeks aga on samal ajal edenenud nurisuunas.
Toimetustest on kujunenud lintšikohtud, mis oma käskivas kõneviisis otsused igal hommikul ajalehe juhtkirjaaknasse naelutavad täiesti ükskõiksena selle suhtes, kas hukkamõistetu tegevuses midagi süülist leidus või mitte. Järgmine loogiline arengusamm oleks protsessi demokratiseerimine ohvrite valikul: juhtkirjarubriigi Nädala Poksikoti valimisest peaks saama osa võtta kõik lugejad. Siin on ka element ärimudelisse, sest sarnaselt igale verisele vaatemängule on suur osa publikust valmis ka meediapeksu lõbu eest maksma. Tasuline hääletamine, miks ka mitte?! See oleks kõigest väike samm edasi sellest, mida lehtedes arvamust avaldada julgevate inimestega veebikommentaariumis niikuinii tehakse. Võimalik, et kui asi õigesti eesmärgistada, saaks sellest kasulik ülemaaline immuniseerimisprogramm. Läbipeks juhtkirjas ja mõnitus kommentaariumis teeks igaühe täiesti tundetuks mis tahes solvangu, põhjendamatu süüdistuse ja muidu räuskamise suhtes ning kõik elaksid kokkuvõttes õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu.
Millest aga juhtkirju kirjutada? Ühe veel tõenäoliselt aastateks püsti jääva, kuid ometi kiiret lahendust nõudva teema, millel juhtkirjade vool ei tohiks vaibuda, leiab siinse lehe 38. küljelt. Meediamajad on osa kultuurist. Ainus väärtus – andke tuld!
Minu ema Signe, kes oli alustanud veidi üle 30 aasta tagasi tööd eesti keele ja kirjanduse õpetajana, esitas hiljuti miljoni euro küsimuse: „Kuidas mõjutada riiki maksma õpetajale Eesti keskmist palka?“ Vastasin talle ausalt, et ei tea, kas on ühtki hooba, mida õpetajad saaksid tulemuslikult vajutada…
Augustikuus nägin, kuidas 500 000 elanikuga Edinburgh Šotimaal kasvab maailma suurima alternatiivsete etenduskunstide festivali Edinburgh Fringe aegu üle poole suuremaks, sest samal ajal toimub veel kunsti-, muusika-, filmi-, kirjandus-, gastronoomia-, televisioonifestival ja veel mitu väiksemat festivali. Tänavust Fringe’i varjutas aga ebasünnis asjaolu, nimelt oli Edinburgh prügisse mattunud ja haises üpris vängelt. 18. augustil oli alanud Šotimaa jäätmekäitlejate 12 päeva pikkune streik ning prügikastid linnatänavatel hakkasid vaid mõne tunniga üle ajama. Hulganisti karastusjooke ja take-away-teenuseid tarbivad festivalikülalised ning kriitpaberile trükitud reklaamlehti jagavad artistid valasid tund-tunnilt õli tulle juurde.
Palgavaesuses elavad šoti prügikäitlejad ei ole enneolematult kõrge inflatsiooni ja elukalliduse tõusu olukorras enam rahul kohalike omavalitsuste palgatõusuettepanekutega. Hoolimata sellest, et pärast kahtteist räpast päeva nõustus Šotimaa kohalike omavalitsuste liit COSLA prügikäitlejate 5% palgatõusu ja ühekordse lisatoetusegagi, ei saavutanud streikijad kõiki oma eesmärke ning 7. septembril sai alguse uus tööseisakute laine.
Augustis-septembris toimuvad kõikjal Ühendkuningriigis streigid, milles osalevad nii prügikäitlejad, raudteesektor, laevandus, juristid, posti-, meditsiini- ja haridustöötajad. Jõudude ühendamine laiendab mõju ning juhib suurema hulga ametkondade, otsustajate ja meedia tähelepanu sellele, et kui soovitakse säilitada harjumuspärane elukvaliteet, tuleb ühiskonna toimimiseks hädavajalikku tööd tegevaid inimesi keerulises olukorras aidata.
Elukvaliteet hakkab halvenema ka Eestis, kuid streigikultuur on siinmail veel poisike. Me ei ole harjunud endale valju häälega hüvesid nõudma, isegi kui need on elutähtsad. Õpetaja netopalk on 1400 eurot, samal ajal leidub töökohti, kus spetsialist saab töötasu 11 000 eurot kuus! Kas haridustöötajad, kes iga päev meeletu ülekoormuse all ägades eestlaste järeltulijate tuleviku eest võitlevad, väärivad vähem raha?
Praegu ähvardab Eesti Haridustöötajate Liit juba avalikult streigiga,1 kuid pärast pikka suvevaheaega ja kaht koroona-aastat ei pruugi laste üheks päevaks või nädalakski koju jätmine ühiskonda piisavalt raputada. Pole kindel, kas kõik seda isegi märkavad, sest erinevalt prügist, mis kuhjub tundidega, jääb rahvas vaimupimedusse tasapisi, nagu rõhutas ka teaduskeskuse Ahhaa juht Andres Juur taasiseseisvumispäeval presidendi roosiaias peetud kõnes.2
Prügimajandus ja haridus on muidugi väga erinevad elualad: ühes on hõivatud rasket füüsilist tööd tegevad töölised, kes ei vaja pikka ettevalmistust, teises magistrikraadiga erialaspetsialistid, kes on ametit aastaid õppinud ning osalevad regulaarselt täiendustel. Tavaolukorras on mõlemad üpris nähtamatud. Prügi kaob vaikselt tänavatelt ja lapsed viibivad koos õpetajatega suurtes koolimajades, kus meie nende tegevust ei näe, mistõttu on lihtne neid töid alahinnata.
Kuid mina näen, kui rasket ja vajalikku tööd teeb minu ema. Seepärast toetan streiki täielikult. Usun, et haridustöötajad peaksid tegema südame kõvaks, leidma koha, kust king kõige valusamini pigistab, ning just sinna vajutama nagu Edinburghi jäätmekäitlejad. Streikima peab pikalt, tähtajatult, nagu on valmis tegema Läti õpetajad.3 Streikima peaks strateegiliselt, näiteks vahetult enne riigieksameid – jumal hoidku selle eest, kui meie tulemused rahvusvahelistes edetabelites langema hakkavad! Streike tuleks ajastada koos külgnevate elualade esindajatega, kes töötavad samuti ebamõistlikult suure koormusega ja sandikopikate eest. Lasteaiaõpetajad, koolipsühholoogid, abiõpetajad, transpordi- ja noorsootöötajad jpt annaksid üheskoos strateegiliste tööseisakutega mõista, et meie tulevik ehitatakse meie olevikule.
Eelmisel kümnendil tekkis palju neid, kes kuulutasid paberraamatu peatset unustusse vajumist ning raamatute kolimist mobiili-, tahvli- või sülearvutiekraanile. Tegelikult on see protsess käinud kaunis aeglaselt. Eesti raamatuturust moodustavad e-raamatud ikka veel kõigest paar protsenti. Aga sirgunud on tegus vähemus, kes valiku korral eelistab raamatut ekraanilt lugeda ning ostab ja loeb e-raamatuid, enamasti ingliskeelseid.
Paberraamatu isiklikul omamisel ja raamatukogust laenamisel on suur vahe. Ostetud raamatu saab panna riiulisse tuba kaunistama, selle saab sõbrale edasi kinkida või järeltulijatele pärandada. Laenutatud paberraamatuga midagi sellist teha ei anna, selle toomiseks ja tagastamiseks tuleb jalad selga võtta. Ostetud e-raamat seevastu tuba ei kaunista ja kinkeobjektiks ei kõlba. Seetõttu pole erilist vahet, kas e-raamat on ostetud või raamatukogust tasuta laenuks saadud.
Kui kõik Eestis publitseeritavad e-raamatud muutuvad sarnaselt paberraamatutega kohe raamatukogude e-laenutussüsteemides lugejatele tasuta kättesaadavaks, siis sureb niigi vaevaliselt edenev e-raamatute kirjastamisäri kiiresti välja. Kui iga kell on võimalik e-raamatukogust e-raamat tasuta e-laenutada ja kui laenuraamatu lugemiseks ei pea isegi võrguühendust olema, siis kes enam e-raamatute peale oma isiklikku raha kulutama hakkaks?
Autoriõiguse seadus teeb siiski paberraamatu ja e-raamatu laenutamise vahel vahet. Termin „laenutus“ käibki õieti ainult esimese kohta. Raamatukogudel on õigus paberraamatuid lugejatele koju laenutada ning riik on kohustunud selle eest maksma autoritele laenutustasu. Viimasel ajal oleme saanud palju kuulda, kuidas riik ehk kultuuriministeerium on selle kohustuse täitmisega hakkama saanud.
E-raamatutega raamatukogud praegu samamoodi toimida ei saa – et ostavad kirjastuselt või poest ühe eksemplari e-raamatut ja laenutavad seda siis lugejatele tasuta nii kaua, kuni eksemplar vastu peab. Seaduse mõttes ei ole raamatute e-laenutamine tegelikult üldse laenutamine, vaid teenus. Raamatukogud ostavad e-raamatu litsentsi paarikümneks laenutuskorraks ja kui paarkümmend lugejat on seda lugenud, peab raamatukogu litsentsi uuendama ehk sooritama uue ostu. Autor ei teeni selle pealt neidki nirusid sente, mille kultuuriministeerium on paberlaenutuse eest talle ühepoolselt tasuks määranud – kui just e-laenutuste punkt pole kirjastuse ja autori vahel sõlmitud lepingus spetsiaalselt lahti kirjutatud.
Kultuuripoliitikale, nagu igasugusele poliitikale, on ikka olnud iseloomulik, et jahitakse sädelevaid ja kõlisevaid asju, mille paistel saavad otsustajad end meedias tegusate ja edumeelsetena näidata. Sageli tähistatakse neid asju prefiksitega e– ja digi-. Kui aga tekivad küsimused, kas suured kavad on seadustega kooskõlas ja kas nende käigushoidmiseks jätkub raha, siis vastust on raske saada. Meenutatagu kas või seda, et hoolimata korduvatest algatustest ei ole riigil õnnestunud veebis käima lükata ühtegi püsivamat kultuuriinfoportaali – sest selline töö nõuab sädelevate ja kõlisevate asjanduste presenteerimisest püsivamat rahastust ja igavamat pusimist.
Nüüd on aastavahetuseks kavas käivitada riiklik e-väljaannete laenutusteenus. Aga selle kohta, kuidas korraldatakse ettevõtmise autoriõiguslik pool, on info hämar, mõnikord vastuoluline. Üks võimalus on, et seadust ei muudeta ja raamatukogud hakkavad kõvasti raha juurde saama, et omandada e-raamatute kasutuslitsentse. Sel juhul peaksid autorid, sh ka tõlkijad, kandma hoolt, et nad nõuaksid autorilepingutes kirjastustelt oma osa e-litsentsidelt saadavast tulust. Teine võimalus on kasutada poliitilis-seadusandlikku teerulli ning võrdsustada e-raamatute laenutamine paberraamatute laenutamisega. Sellisel juhul sureb e-raamatute kirjastamisäri tõenäoliselt välja, kui just ei nähta ette suurt raha e-raamatute tasuta laenutamise hüvitamiseks kirjastustele ja autoritele.
Siiski tundub ja pigem õnneks, et kavas on haarata esimesest võimalusest. See tähendab, et seadust ei muudeta ja e-laenutuseks hakatakse kirjastustelt litsentse märksa suuremal hulgal kokku ostma. Sellisel juhul peaksid autorid valvsalt jälgima, et nad saaksid kirjastustelt kätte õiglase osa litsentsitulust. Aga ometi ei tea keegi praegu umbkaudugi, kui palju e-väljaannete laenutussüsteem hakkab e-raamatu litsentside soetamiseks raha saama. Halvimal juhul juhtub nii, et valmib peen e-laenutussüsteem, aga midagi selle kaudu laenutada polegi.
„Ainult jõed voolavad vabalt“ on praeguse seisuga Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatri viimane koostöölavastus, Lauri Laglel selle egiidi all neljas.
Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatri „Ainult jõed voolavad vabalt“, lavastaja Lauri Lagle, helirežissöör Jürgen Reismaa, kunstnik Arthur Arula, valguskujundaja Siim Reispass, muusikaline konsultant Artjom Astrov, dramaturg Eero Epner. Mängivad Mari Abel, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Sander Roosimägi, Simeoni Sundja, Katariina Tamm ja Marika Vaarik. Esietendus 25. VIII Noblessneri valukoja Nobeli saalis.
Filmi „Bluusivennad“ („The Blues Brothers“, 1980) ilmselt enim tsiteeritud stseenis saavad peategelased Jake (Jim Belushi) ja Elwood (Dan Aykroyd) kirikus valgustuse, kui pilvede taha varjunud päike tungib oma kiirega korraks läbi akna ning James Browni kehastatud pastor küsib: „Kas te näete valgust?“ Jake vastab: „Bänd!“ See sõna määratleb oma elu muutnud peategelaste puhul kõik selle, mis neid nende edasises elus ootab – bänd ongi nüüdsest nende identiteet.
Jälgides lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt“ nii suusõnalist kui ka kirjalikku retseptsiooni, jääb kohati mulje, et siingi on „bänd“ märksõnana justkui ettevõtmise iseväärtus. See pole tekkinud muidugi tühja koha peale, kas või Peeter Jalakas on ka varasemaid Von Krahli truppe kirjeldanud bändi põhimõttel toimiva teatrina. Aga siiski, kas bänd kui lavastuse aluskontseptsioon ongi juba lõpptulemus, mida nautida, või alles vahend, mille varal tahetakse kuhugi välja jõuda?
„Ainult jõed voolavad vabalt“ on praeguse seisuga Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatri viimane koostöölavastus, Lauri Laglel selle egiidi all neljas. Kui kolm eelmist – „Paratamatus elada ühel ajal“ (2019), „Sa oled täna ilusam kui homme“ (2020) ja „Tähtede all“ (2021) – mõjuvad teatava esteetilise ühtsuse mõttes isegi triloogiana, siis kontsertlavastus „Ainult jõed voolavad vabalt“ oleks justkui manifesteerivalt teises võtmes, markeerides ühe loomeperioodi lõppu. Siiski saab selleski lavastuses näha Lagle seniste otsingute variatsioone ja suubumisi.
Kui märksõnaks on „bänditegemine“, siis kõneles Lagle loomebiograafias sellest juba tema teine lavastus „Sinul on meretäis hirmu“ (Eesti Draamateater, 2009). Ei taha küll kunstniku otsinguid sel moel kammitseda, kuid nõnda seoseid ja pidepunkte otsida tundub ikkagi kuidagi kõnekas. Lagle ei ole kunagi olnud programmiliselt ühiskondlik, sotsiaalne või poliitiline, kuid salvestab ja väljendab ju temagi omamoodi hapra ülitundlikkusega õhus olevaid impulsse, isegi kui väljenduslaad mõjub autistlikult eneseküllasena. Enamasti hõljub ta lavastuste kohal just see apokalüptiline eelootus, kriisitunnetus, mitte paanika, vaid just valmisolek, mis jääb sammukese ettepoole, teadmine, et inimese elu ongi pidev kriisiolukord ning kunst saab seda toetada just profülaktiliselt, mitte ajakirjanduse andmeid hilinemisega taaskasutades.
Lagle viimased lavastused ongi sattunud just sellisesse konteksti. Õhus on ärevust, paanikat, kindlustunne on kadunud, meediat ei saa usaldada, ent vaatajat valdavad laval olijatega samad tunded, sest Lagle lavastuste tegelased on enamjaolt alati väikesed inimesed. Tšehhovlikud ehk? Isegi kui mitte kaotajad, heidikud, siis vähemalt inimesed, kes tajuvad, et maailm on meist suurem ning sellega suhestumiseks on vaja alandlikkust ja valutaluvust, kuid see toob kaasa ka apoteoosihetki.
Ma ei mäleta, et „Sinul on meretäis hirmu“ kandnuks endas kuidagi tollase majanduskriisi meeleolusid. Kui mitte arvestada seda lavale loodud konteinerelamute keskkonda, kus noored elluastujad oma hirme ja unistusi just bändivormis tahtsid väljendama hakata. Kasinus ja vaesus oli olustikuline kontekst, kuid otsekui materjali vastupanu ületades tõusis lavastuse põhiteemaks noorte iha oma senisõnastamatu sõnum kuuldavaks orkestreerida. Erinevalt Lagle järgmistest lavastustest oli „Meretäies“ isegi üsna palju sidusat dialoogi ja psühholoogilisi suhteid, ent seejuures anti laval mõista, et maailm ei piirdu sellega ning otsitavad helid panevad seni kehtinud seosed ja seadused kahtluse alla.
„Ainult jõed voolavad vabalt“ on sellesama voolu põnev vahepeatus. Lagle laval ei ole ju olnud küll alati bändi, kuid ta on ometi järjekindlalt otsinud neid tähendusi, mis tärkavad pärast sõna või sõna kohal. Näiteks teatris NO99 tehtud lavastuses „Päev pärast vaikust“ (2017) käsitleti seda, millised helid või lausungid väärivad salvestamist ka siis, kui inimtegevus maailmas ammendub. Selles lavastuses tajusin teatavat vastuseisu digitaalglobaalsele heli- ja ideearhiivile: lavastuses möllati analoogtehnoloogia ja füüsikaseadustega, eirates tõsiasja, et kõikvõimalikud sämplerid tahavad juba ammu meie elu lihtsamaks muuta.
Lagle lavastuste läbiv hoiak ongi mitte võtta vastu lihtsamat elu: ta otsib materjali, mille vastupanu ületamine protsessina on poeetiline. See poeesia on ühtaegu nii performatiivne kui ka referentsiaalne. Üks ei välista teist. See tajukesksus andis endast juba märku teatris NO99 tehtud lavastustes „Untitled“ (2010) ja „Suur õgimine“ (2012), kuid programmiliselt on see otsing lahti hargnenud just Lagle Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatri lavastustes.
Ta ei pühitse esoteeriliselt vaikust kui mingit retriitimerohtu: vaikus võib endas sisaldada rohkem kui dialoog, kuid selleni tuleb jõuda. Ja kui meie ühiskond on mölakeskne, siis ei saa lihtsalt meelevaldselt ja arrogantselt teha katkestust ja väita, et astusime sealt n-ö valguse ja vaikuse poolele, vaid peame vaikuse saavutama möla ületades, seda vaibuma pannes. Umbes nii, nagu toimiti luulelavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“.
Kogu seda sleppi arvesse võttes on lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt“ lähteülesanne igati intrigeeriv ning asetub loogiliselt Lagle otsingute järgmisse etappi: kaotadagi sõna peaaegu täielikult ära ning rakendada etendajate lavaline kohalolu ruumi täitmisele helidega. Füüsika ja muusika on üsna sarnased valdkonnad, maailmaga suhestumise abivahenditeks on siinkohal heli tekitavad objektid. Samm-sammult on ta kõigi eelmiste töödega sellise bändilavastuse poole liikunud, kuid mida saavutati seekord ekspeditsiooni mõttes?
Retseptsioonis on räägitud bänditunnetusest kui iseväärtusest. Kas see, kui üks teatritrupp saavutab sellise kooskõla, et sellest saab rääkida kui bändist, väärib rohkem esiletõstmist kui selle bändi konkreetne performatiivne ja referentsiaalne sooritus? Möönan, et melomaanina erineb kuulaja positsioon bändi loomingut vastu võttes kontserdil või plaadilt. Kontserdil – tahame või ei taha – muutume ilmselt paratamatult kõik natuke groupie’deks, kuid see ei tohiks tühistada nende bändide loomingut sõnumi ja helimaailma mõttes. Bändi olemus ei avaldu üksnes kontserdil, vaid selle sõnumit ja helikeelt saab ka eraldi hinnata. Mitte et bändi sisu peaks kontserdisituatsioonist eraldama, vaid tuleks meeles pidada, et bänditegemine ei peaks olema kunagi lihtsalt bänditegemine, vaid selle taga võiks olla samasugune impulss, nagu lavastajal lavastust, näitlejal rolli, kirjanikul romaani või heliloojal sümfooniat luues. Nobeli saalis ei kutsutud inimesi kontserdist osa saama, vaid nad sunniti siiski teatripublikuna neljanda seina taha. Me ei saanud lava ees näppu visata ja hüpelda, vaid lavastaja soovis, et hakataks tõlgendama esmalt Arthur Arula loodud lavaruumi ning seejärel bändi loomingut kui iseväärtust.
Mulle meeldib Lagle eesmärk kaotada verbaalne dramaturgiline kude ning taasluua see puhtalt materjali vastupanu ületamise kaudu, sedapuhku siis näitlejatena pillide taga. Aga mind häirib see „bändi“ märksõna markeeriv üheülbastamine. Kui romaanis, filmis, isegi näidendis otsime loodud maailmu, kas siis bändi puhul eeldame, et neid ei tekigi, et oleme lihtsalt kergesti kätte saadud publik. Kas ei pakkunud instrumendid sel korral näitlejatele piisavat materjali vastupanu, mida ületada, või kulus näitlejate energia just pillidele, kuid poeetilisi kujundeid tekkis valdava müra kohale harva.
Arula stsenograafiast algab üks maailm. See on mingil põhjusel roosa WCga korter. Näidatakse üht korteris toimetavat perekonda, kuid pole veel teada, kas see on idülliline Laikrete perebänd või Sonny & Cher, kus võib ette tulla lähisuhtevägivalda, või The Beatles, kus laulja abikaasa ülejäänud bändis närvi ajab. Aga lavastaja ja trupp on, võttes vaatajatelt ära kontserdipubliku hoiaku, aktiveerinud kriitilise teatrivaataja positsiooni ja nii hakatakse otsima laval toimuvast lugu, loodud maailmu.
Etenduse alguses puhub Mari Abel pasunat. See mõjub nagu teatrikõll. Peagi saadakse aru, et see on osa kompositsioonist. Nagu siis, kui tundmatu laul algab mingist rifist, millele hakkame kaasa elama, kuid siis mõistame, et tervikus olid tema rõhud hoopis mujal, tajume, et teos on meist suurem. Selliseid orkestreeritud hetki on aga lavastuses vähe.
Bändis on ilmselgelt kaks muusikalise haridusega liiget: Sander Roosimägi ja Simeoni Sundja. Nad lahendavad oma muusikalise üleoleku dramaturgiliselt ja režiiliselt erinevalt: Roosimägi tõmbub distantsile, mõjudes üleolevalt,* Sundja seevastu justkui tühistab oma oskused, hakkab nende kulul nalja tegema. Kõik need hoiakud on väärtuslikud. Kuid tundub, et lavastaja on sel hetkel, kui leidis oma senistele otsingutele kujundikeelse väljundi, loobunud teadmisest, et kogu see bänd on endiselt teatrilaval, luues nii tajuimpulsse kui ka tähendusi.
Nii nagu Marika Vaariku saksa keele õpiku esimeste lehekülgede baasil loodud „Einmail“ ehitas üles terve maailma, tegi seda märkamatult ka Jörgen Liigi kõlari vastas vilesse aetud kitarr, kuid dramaturgiliselt toimis üks neist sõnumina, aga teine mõjus suvalise mürana. Seda riskantsem on panna Roosimägi avanevate katusekardinate all laulma Farinelli häälega Georg Friedrich Händeli „Lascia ch’io piangat“. Kas nähakse siis valgust või ei nähta, sõltub vaatajast, ent lavastaja on selleks hetkeks terviku orkestreerimisest loobunud. Laval ongi lihtsalt bänd kui asi iseeneses ning sellest tõsiasjast peab publikule piisama.
* Kaja Kann, Jõed voolavad vabalt küll, aga ikka ja alati sängis. – Edasi 27. VIII 2022.
Ukraina on valinud sõjas Vene okupantide vastu pikaajalise kurnamistaktika ja seadnud sihiks neutraliseerida vastase võitlusvõime. Lääne sõjatehnika tehnoloogilise ülekaalu toel tehakse sissetungijate kallal süstemaatilist hävitustööd. Lõuna-Ukrainas Dnepri paremkaldal paiknev Vene väekontingent on logistikast sisuliselt ära lõigatud ja Ukraina relvajõudude eesmärk on sundida seal paiknevad väed kas alistuma või need lõplikult purustada. On näha ka edukat ründetegevust elavjõuga, siin-seal on Vene kaitseliinidest läbi murtud, kuid aktiivsem pealetung seisab ees küllap siis, kui on saavutatud piisav tehnoloogiline ülekaal. Viimane sõltub lääne relvaabist ja 1. oktoobrist käivituvast lend-lease’ist, millega finantseeritakse edasisi relvatarneid. Sõja lõppemisse veel sel aastal ei usu enam ükski sõjandusekspert, pigem nähakse ette pikka positsioonisõda ja otsustavaid muutusi võib oodata ehk järgmise aasta kevadsuvel.
Vaenlase käes on ent jätkuvalt Zaporižžja tuumaelektrijaam ja õhus ripub tuumakatastroofi oht. Euroopat kimbutab sõjast tulenev energiahindade tõus ja sellega kaasnevad majandusraskused, mille võib kokku võtta poliitilise tüüplausega „Euroopa on mures“. Siiski on lääneriigid võtnud praeguse seisuga enam-vähem selge hoiaku, et ebaõiglast rahu Ukrainale peale ei sunnita ja eesmärgiks on seatud võit Venemaa üle. Seesugune seisukoht kõlab vähemasti avalikus ruumis. Väidet ei toeta aga Ukrainale eraldatav relvaabi, mis ei ole kiireks eduks piisav. Ennekõike pole nn vana Euroopa otsustajad endas selgusele jõudnud ja ka tuumaoht ei ole seda neile selgeks teinud. Kui Ukraina poliitikud on kõnelenud, et Zaporižžja tuumajaamaga toimuv on otsene terroritegevus kogu Euroopa ja sealsete NATO riikide vastu, mis peaks käivitama NATO lepingu viienda artikli, siis NATO otsustajad pole seda seisukohta toetanud. Ka selle ohu taustal on NATO jäänud kõrvaltvaataja positsioonile.
Kui palju raketiheitjaid on palju?
Tänu mitmikraketiheitjaile on Ukraina saavutanud tasakaalu Venemaaga relvade tulejõus, hävitatud on hulganisti laskemoonaladusid, halvatud vaenlase logistika ja juhtimine. Ukraina presidendi kantselei juhi nõunik Oleksi Arestovõtš ütles hiljuti vestluses Mark Feiginiga, et kui Ukrainal oleks HIMARSeid kaks korda rohkem ehk senise kahekümne viie1 asemel viiskümmend ning veel ka kakssada haubitsat, määraks see ka sõja käigu.2 Siis lahendataks ka Zaporižžja tuumajaama küsimus, saaks vältida sõja ülekandumist talve ning ära hoida olukorra, kus Euroopas peab hakkama lahendama kriisi, mis on seotud Venemaa energiašantaaži ja eurooplaste külma toaga. Need 25 mitmikraketiheitjat, mis peataksid Venemaa pealetungi, võiksid Arestovõtši sõnul otsustada Euroopa saatuse ja määrata edasise ajaloo. Tema hääle intonatsioon ja kehakeel ütlevad seejuures, et see on vaid pool rehkendust. Ukraina kaitseministri Oleksi Reznikovi hinnangul on tegelikult vaja kuni 150 HIMARSit ja MLRSi: 50 selleks, et peatada Vene pealetung, ja veel 100 selleks, et muuta mängu ning minna vastupealetungile.3
Tõsi on, et Euroopal ei ole kohe käepärast anda Ukrainale piisavas koguses raketiheitjaid, kuid haubitsaid, tanke, õhutõrjesüsteeme ja laskemoona oleks pakkuda küll. Eriti tankide osas on vana Euroopa riigid olnud kitsid ja oma Leopardid ja Challengerid kiivalt endale hoidnud.
Vajalikus koguses HIMARSeid saaks Ukrainale kiires korras tarnida ehk vaid USA. Military Today viidatud andmeil on USAs valmistatud siiani 540 HIMARSit, millest on Jordaaniale müüdud 12, Singapurile 18, AÜE-le 20 ja Ukrainale antud 16 ehk ära antud 66.4 Seega poleks veel 25 või isegi 100 HIMARSi eraldamine Ukrainale ületamatu raskus ja seisab pigem poliitilise otsuse taga. Mitmikraketiheitjaid on Ukrainale lubanud anda ka Saksamaa, kuid need on alles tootmises.
Kallis jumal HIMARS
Sõjajumala esimene kärgatus Ukrainas Zaporižžja lähistel 4. juulil 2022.
HIMARSist ehk raketisüsteemist on saanud Ukraina sõjajumal, palsam haavatud hingele. HIMARSite edulugu ja hävitustöö okupantide kallal on Ukraina uudiskanalite igapäevane teema, HIMARSi võitude üle tuntakse rõõmu ja vaenlase kaotustest kahjurõõmu, HIMARsist koguni lauldakse: „Ameerikast tuli meie usaldusväärne sõber./ Saage tuttavaks – HIMARS./ Toss väljas venemaalastel – HIMARS. / Lala-la-lalaa – HIMARS …“5 Laulu autor on Tarass Borovik, kes on juba äratanud tähelepanu ründedroonist Bayraktar kirjutatud lauluga, mis kujunes tõeliseks hitiks sõja esimesel perioodil.
HIMARSi eeliseks Vene raketiheitjaga Uragan võrreldes, nagu osutab Military Today, on suurem laskeulatus ja suurem täpsus. Ka jäävad HIMARSi väiksema laskeulatusega (Ukraina kasutuses kuni 80 km) ja ülikiired raketid tabamatuks Vene õhutõrjele, kuna neil puudub vajalik võimekus. Erandiks on ATACMSi ehk taktikalise raketisüsteemi raketid, mille lennuaeg ja lennukaugus on suurem, nii et ka Vene õhutõrjesüsteem on võimeline neile reageerima. ATACMSi kasutamine eeldab Vene õhutõrjesüsteemi hävitamist või häirimist, nagu seda tehti ristleja Moskva uputamisel, kui laeva radareid eksitati droonidega. See, kas ATACMSid on jõudnud ka Ukraina relvajõudude kasutusse, on jäänud esialgu saladuseks.
Mitmikraketiheitjad on kallid – ja mitte ainult Ukraina hingele, vaid ka hinna poolest. Military Today andmeil maksab üks HIMARS (2014. aasta andmeil) 5,1 miljonit dollarit ja üks selles kasutatav rakett (GMLRS) 160 000 dollarit. Kuivõrd süsteemi on võimalik laadida kuus raketti, on ühe kogupaugu maksumus (toonastes hindades) ligi miljon dollarit. Üks ATACMSi rakett maksis sama allika andmeil aga 820 000 dollarit. Seega, sõda on kallis, isegi ülikallis. Ainuüksi USA on andud Ukrainale sõjalist abi juba ligi 13 miljardi dollari ulatuses, sellest 10 miljardit 2021. ja 2022. aastal.6 Sellele hakkavad lisanduma lend-lease’iga finantseeritavad tarned, mille rahaline maht on mitu korda suurem. Teise maailmasõja ajal kujunes USA lend-lease’i maksumuseks 50 miljardit dollarit, mis praegustes hindades, kui kasutada USA inflatsioonikalkulaatorit,7 on üle 800 miljardi.
Tavalisele maksumaksjale on sõjaks kulutatavad summad ilmselgelt astronoomilised ja võib arvata, et see on üks neid põhjusi, mis pärsib sõjalise abi andmist Ukrainale ning paneb mingi osa poliitikuid, enamasti populistid või need, kes valitsusega opositsioonis, selle vastu hääletama.
Kuid sõda on ikka peetud rahasummale vaatamata. Pealegi annab paisuv sõjatööstus tööd paljudele inimestele ja kasvatab riigi maksutulu. Pigem võivad Ukraina sõjalist abistamist pärssida ettevaatlikkus ja otstarbekus. Relvaabi andmisel Ukrainale on lähtutud olukorra vajadustest, Ukraina armee võimekusest üleantavat tehnikat kasutama õppida ja otstarbekalt rakendada, strateegilistest plaanidest ja poliitilistest seisukohtadest.
Kui esmalt lähtuti relvade tarnimisel partisanisõja vajadusest, siis nüüdseks, kui Ukraina armee on oma usaldusväärsust tõestanud, on jõutud kõige modernsema ründetehnikani. Ukraina relvastamine sarnaneb mõneti arvutimänguga, kus mängujuht jagab sõdivatele pooltele relvi vastavalt soovitud tulemusele. Ukraina puhul seisneb küsimus selles, kas mängujuht soovib patiseisust ka edasi minna või jääb pigem ettevaatlikuks, mis tähendab jätkuvat paigaltammumist. Kindel on see, et Ukraina võiduks tuleb suurendada nii relvastuse hulka kui ka valikut.
Nagu osutavad üheksateist USA sõjandusspetsialisti ja diplomaati oma avalikus pöördumises president Joe Bideni poole8, on Ukrainale antud sõjalist abi vaid sel määral, et tekitada patiseis, kuid mitte piisavalt Venemaa territoriaalsete edusammude tagasipööramiseks. Allakirjutanud märgivad, et liigsest ettevaatlikkusest sõja eskaleerumise ja tuumaohu pärast võib Bideni administratsioon loovutada initsiatiivi Ukraina vastu peetavas sõjas Venemaale ja mängida võidu Putini kätte. Allakirjutanute seas on teiste hulgas endised NATO Euroopa vägede ülemjuhatajad erukindral Philip M. Breedlove (2013–2016), erukindral Wesley K. Clark (1997–2000) ja erukindralleitnant Ben Hodges (1995–1997).
Kuskil istuvad koos strateegid ja poliitikud, kes peavad otsustama, kas lasta patiseisul edasi kesta või teha midagi, et saavutada otsustav läbimurre. Muu hulgas soovitakse vältida olukorda, kus sõda võib Ukrainast väljuda ja paisuda millekski laiemaks, näiteks maailmasõjaks. See on n-ö kalkuleeritud arvutimängu uus faas, kus tuleb otsustada, kui palju ja missuguseid relvi Ukrainale juurde anda, et saavutada just see või teistsugune tulemus. Suurema selguse tõi ehk Saksamaal Ramsteinis toimunud (8. septembril) NATO Ukraina kontaktgrupi kohtumine, mille kutsus kokku USA kaitseminister Lloyd J. Austin.
Jumal on USA kontrolli all
Ukraina edule kaasa aitamaks otsustas USA augustis koos kolme miljardi dollari suuruse relvaabi paketiga lähetada Ukrainasse ka oma sõjalise missiooni, et korralda Ukraina sõdurite treeninguid ja koordineerida sõjalise abi andmist.9 Kuivõrd peatselt käivituva lend-lease’i rahastusperiood kestab kaks kuni kolm aastat, kõneleb USA missiooni lähetamine ühelt poolt soovist kogu Ukraina sõjalise abistamisega seotud protsess formaliseerida, millega nimetatakse ametisse missiooni juhtivad kindralid ja pannakse paika bürokraatlikud mehhanismid, kuid teiselt poolt tingib seda vajadus tagada relvaabi süsteemsus vastavalt täpselt kalkuleeritud eesmärkidele ning ka kontroll selle üle, kui otstarbekalt tarnitud relvastust kasutatakse. USA missiooni tegevus kindlustaks ka relvaabiga seotud toimingute usaldusväärsuse ja teeks mõttetuks Venemaa propaganda võltsuudised, nagu müüks Ukraina relvi edasi või et osa abina saadud raketisüsteemidest on juba hävitatud.
Kuid missiooni taga võib näha ka USA julgeolekupoliitilisi huve: Ukrainast koos oma moderniseeritud armeega ja mingis lähemas või kaugemas tulevikus tõenäoliselt NATO liikmena võiks saada üks olulisi julgeoleku garante, millega väheneks USA ja kogu NATO koormus piirkonnas.
USA huvid on välja toodud ka eelviidatud avalikus pöördumises, millele alla kirjutanud osutavad, et Moskva imperialistlik sõda Ukraina vastu ei ole mitte ainult genotsiid eesmärgiga Ukraina rahvas maailmakaardilt minema pühkida, vaid see on ka selge oht USA julgeolekule ja heaolule, sest kui Venemaad ei suudeta vaos hoida, järgnevad rünnakud NATOsse kuuluvate Balti riikide vastu. See aga tähendab, et ka USA peab oma liitlasi kaitstes kandma ohvreid. Seega tuleb tulevane sõda NATOga võita praegu ja Ukrainas, leiavad nad, märkides, et kui see õnnestub, ei pea USA sõdurid tõenäoliselt USA lepingulisi liitlasi kaitstes oma eluga riskima. Allakirjutanud kutsuvad Bideni administratsiooni üles saatma Ukrainale relvi vajalikul määral, sealhulgas HIMARSeid ja ATACMSi 300kilomeetrise laskeulatusega rakette.
Ühelt poolt näitab niisuguse pöördumise üldse vajalikuks osutumine, et USA strateegilised eesmärgid ja reaalpoliitika ei lange veel üheselt kokku. Või siis vajab Bideni administratsioon suuremat avalikku toetust, et oma Ukrainat puudutavad otsused ellu viia. Teiselt poolt kõneleb USA missiooni käivitamine Ukrainas sellest, et USA võtab Ukraina armee ümberrelvastamist tõsiselt ja asub seda koos 1. oktoobrist käivituva lend-lease’iga ka lähiaastatel ellu viima. Küsimus on niisiis ajas: Ukraina vajab abi kiiresti, kuid relvaabi tiksub palju aeglasemas ajagraafikus, kui see on sõja kiireks võitmiseks vajalik.
Ukraina, julgeoleku puhver
Praegune sõda osutab, et Ukrainast on saanud Venemaa ja muu Euroopa vahel jõuline puhver. Kas see puhver säilib ja kui hästi ta täidab oma eesmärke, selgub sõja tulemustest. Siitki tuleneb oluline järeldus, et kas või globaalsetest julgeolekupoliitilistest huvidest lähtudes ei tohi lääneriigid lasta Ukrainal sõda kaotada ega ka mitte praegust olukorda külmutada. Juba nüüd tagab Ukraina sisuliselt Moldova julgeolekut, kuivõrd tänu Ukrainale on läbi kukkunud Moskva plaan luua maismaakoridor Transnistriani, et seejärel annekteerida tõenäoliselt kogu Moldova.
Tugeval Ukrainal on suur mõju ka Valgevene edasisele käekäigule. Võib arvata, et Ukraina ei saa ei praegu ega tulevikuski lubada, et Valgevenet kasutatakse ründetegevuseks Ukraina vastu, mis tähendab, et rahutingimused peaksid sisaldama ka Vene vägede väljaviimise Valgevenest. Ukraina sõja tulemus otsustab tõenäoliselt ka Lukašenka režiimi ja üldse Valgevene saatuse. Seni on Ukraina Valgevenet säästnud ega ole sooritanud selle vastu ühtegi piiriülest lööki, et end Vene raketirünnakute eest kaitsta, seda eesmärgiga säilitada Valgevene oma tulevase liitlasena.
Kuid see, mida lääneriigid lõppkokkuvõttes kõige rohkem pelgavad, on Venemaa võimalik lagunemine ning sellest tulenevad konfliktid keskvõimu ja rahvusriikide vahel, millega kaob kontroll Venemaa tuumarelvade üle. Stabiliseeriv jõud Venemaa ja Euroopa vahel on seega suisa vältimatu. Tugev ja teovõimas Ukraina on Euroopale suur kingitus. On viimane aeg näidata ka omalt poolt üles suuremeelsust ja tagada Ukrainale kiiresti relvaabi, et hiljem juba välja töötada midagi Marshalli plaani taolist ja Ukraina uuesti üles ehitada.
1 Augusti seisuga oli Ukrainal 16 M142 HIMARSit ja 9 M270 MLRSi. Military Today, http://www.military-today.com/artillery/himars.htm
2 Feigin Live 25. VIII 2022, https://www.youtube.com/watch?v=MOix1b0TwHk&t=14s
3 „Ukraine’s defense minister: With the right weapons, ‘Russia can definitely be defeated’“, by Dan Peleschuk. Atlantic Council, 19. VII 2022 https://www.atlanticcouncil.org/blogs/new-atlanticist/ukraines-defense-minister-with-the-right-weapons-russia-can-definitely-be-defeated/
4 Vt 1. viide.
5 Ukraina keeles: „Із Америки приїхав наш надійний побратим./ Познайомтеся із ним – HIMARS./ В росіян зі сраки дим – HIMARS.“ https://lyricstranslate.com/ru/himars-himars.html
6 U.S. Security Cooperation with Ukraine. U.S. Department of State, 19. VIII 2022. https://www.state.gov/u-s-security-cooperation-with-ukraine/
7 U.S. Inflation Calculator. https://www.usinflationcalculator.com/
8 US must arm Ukraine now, before it’s too late. – The Hill 17. VIII 2022. https://thehill.com/opinion/national-security/3605064-us-must-arm-ukraine-now-before-its-too-late/
9 U.S. Pledges Another $3 Billion for Ukraine Defense, the War’s Largest Aid Package. – Wall Street Journal 24. VIII 2022. https://www.wsj.com/articles/u-s-to-send-nearly-3-billion-security-aid-package-to-ukraine-11661342606
