Külastasin Evald Okast 15. IX 2005. Oleme eelnevalt kokku leppinud, et ta räägib elust sõjaaegses Jaroslavlis. Sellest on möödunud enam kui kuuskümmend aastat ja kindlasti on see aeg kunstnikul kümneid, kui mitte sadu kordi jutuks olnud, ka on ta avaldanud paar mälestustekatket neist aastatest. Kuid kas aastatega ei teki teatud reeglistatud minevikupilt, mida on toitnud sõjajärgsetel kümnenditel kanoniseeritud Jaroslavli müüt, mille taha ei olegi enam kuigi lihtne näha? Ka ei jäta mind tunne, et see, mida me eesti kunstnike toonasest elust nõukogude tagalas teame, on ainult fragmentaarne ja pinnapealne peegeldus seal elatud ning töötatud aastatest, mis on küll siin-seal leidnud sidusa tekstilise väljenduse, kuid mis on vormitud ideoloogilistest eelarvamustest. Okas räägib, mina kuulan.
Jaroslavli saabumist 23. XI 1942. aastal on Okas kirjeldanud ise järgmiselt: “Kell näitas talveöö kolmandat tundi, kui me Moskvast väljunud rong jõudis Jaroslavli. Koos helilooja Edgar Arro ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretäri V. Tellinguga astusime jäisele perroonile ja sisenesime jaamahoonesse, et oodata öötundide möödumist. Kõik ruumid olid rahvast puupüsti täis, polnud kusagil istuda ega astuda. Liiklemine linnas algas öökeelu tõttu ja seega tulid külmad öötunnid kusagil mööda saata. V. Tellingu vahendusel leidsimegi võimaluse peatuda hommikul kohalikus raudtee miilitsajaoskonnas. /—/ Varahommikul seadsime sammud Gigandi poole. Esimesed eesti kunstnikud Jaroslavlis, keda kohtasime, olid Priidu Aavik, Eduard Einmann, Hendrik Vitsur, Jaan Jensen, Märt Bormeister jt. Jensen juhatas ühisateljeesse. See asus ühes endises kaupluseruumis. Kivipõrandaga ruumi keskel oli väike plekkahi üle ruumi ulatuva pika suitsutoruga, mis aknast välja ulatus. Seine ääres riiulid ja kapid.”
See on tähenduslik lõik mitte ainult Evald Okase isikliku biograafia seisukohast, vaid sootumaks laiemalt. Siin on nimetatud kunstnikke (mitte küll kõiki ja ehk ka mitte toona kõige olulisemaid neist), kes mängisid sõjajärgseil aastail nõukogude Eesti kunstielus tähtsat rolli, ära on toodud ka nõukogude eesti kunstiajaloo Jaroslavli müüdi olulised elemendid: kummivabriku klubi Gigant, kaupluseruumis paiknev ühisateljee ja isegi legendaarne plekkahi, mis nagu teisedki olulisemad ühisateljee esemed toodi 1944. aasta sügisel Eestisse kaasa.
Jaroslavli on noore Okase puhul nimetatud põhjendatult (Villem Raam) “sisuliselt eriti suunavaks kooliks”, mille tulemusena ta loomingust kadusid “subjektiivselt ahtad ning sotsiaalselt sisult väheütlevad teemad”. Seal teisenes ning muutus isikupärasemaks ka ta kunstikeel, mida nüüd – see tugines valdavalt 1930ndatel õpitule ja eeskujudele – täiendasid “vene realistlikud kunstitraditsioonid”. Kui ma Okaselt küsisin tema suhete kohta vene kunstiga, kostis ta selle peale, et pole viimasest kunagi eriti midagi pidanud ega seda armastanud.
Ilmselt tahtis Raam ütelda, et just Jaroslavlis omandas Okas toona valitsenud sotsialistliku realismi kaanoni, mis oli edu eelduseks. Jaroslavli jõudnud kunstnike tee sinna oli erinev. Osa nendest olid tegevad juba esimesel nõukogude aastal kunstielu ümberkorraldamisega (Adamson-Eric, Aino Bach-Liimand, Richard Sagrits) ning evakueerusid Venemaale, osa mobiliseeriti. Ka Evald Okas mobiliseeriti 1941. aasta juulis. Ta teekond Jaroslavli oli pikem ning kestis kauem kui mitmel teisel; kui suurem osa jõudis sinna juba 1942. aasta mais ning juulis asutati kunstnike ühisateljee, siis Okas saabus alles novembris. Praegu arvab ta, et rindeleminekust pääsemine ning liitumine teiste kunstnikega sündis tänu Adamson-Ericule, kes teadis teda varasemast ajast ning lasi välja kutsuda. Hästi olla temasse suhtunud ka Nigol Andresen.
Sõjaaegse kunsti raamid
Alanud sõda oli katkestanud kavandatud kunstielu ümberkorraldamise. 4. I 1943. aastal asutati Jaroslavlis Gigandi ruumes kunstnike liit, selle asutamiskoosolekul kordas toonane kunstide valitsuse juhataja Johannes Semper tagasivaatelises sõnavõtus üle need printsiibid, millest peaks lähtuma äsjaasutatud loomingulise liidu liikmete tegevus: “Nõukogude Eesti ajal tekkinud muutus kujutavas kunstis oli aeglane ja mitte täielik. Temaatika – töö- ja töötava inimese motiividega ja probleemidega. Oli sihikindlust töös, eriti seoses ettevalmistatava kunstide kaadriga Moskvas. Kuid oli ka kobamisi ja viljatuid otsinguid. /—/ Kunstnike kollektiivne eluvorm on palju ja sügavalt mõjunud vormidesse ja töötulemustesse, mis näitab ilmekalt seda, et ollakse õigel teel. Koostöö on seltsimehelik ja ergutav. /—/ Kunsti tuleb viljastada ja edasi viia uue ühiskonna tähtsa tarbena.” Muidugi oli see esinemine suhteliselt üldsõnaline, kuid mida konkreetset pidanuks Semper siis veel soovitama? Küsimus oli siin pigem üldsuunitluses kui milleski muus. Küll oli toonastel (ja hilisematelgi) kõrgetel funktsionääridel kalduvus jagada konkreetseid õpetussõnu, nagu tegi seda Nikolai Karotamm aasta hiljem oma uusaastatervituses kunstnikele: “Mulle näib, et nii värvide kui joonistuste alal suurel enamusel meie maalikunstnikest veel väga palju tuleb tööd teha. Ma arvan, et ei ole õige see, kui mõnelt poolt püütakse põhjendada meie maalide tumedavormilist koloriiti meie rahva iseloomu, Eestimaa looduse jm. Need põhjendused ei pea paika. /—/ Tahaks näha rohkem hääd värvirikkust, koloriiti meie kunstnike maalides! Vaadake meie rahvariideid, kui palju on seal värvilist! See on, nagu mulle näib, väga tõsine vastuväide halluse “ideoloogidele”. See värvitumedus või hallus (muidugi pole see just täpne termin!) kipub sageli küünima, võiks öelda sopaste toonideni. Rohkem värvipuhtust! Ka väga peenedki värvinüansid võivad olla puhtad ning selged.”
Karotamme suunis ei olnud enam kaugeltki mitte üldsõnaline ja puudutas see ka Okast, sest veidi enam kui pool aastat varem (2. IV 1943), mil Jaroslavlis arutati “Jüriöö” näitusele saadetavaid töid, jõudis kunstnike kollektiiv ta esitatud tööde suhtes järelduseni: “Üldmulje: ühtlaselt tumedana mõjuv. Soovitav muuta värve elavuse saavutamiseks.” Samas lisatakse, et “sm Okas ei eksponeeriks enam joonistega, vaid viiks alatud tööd viimistlemiseni, sellejuures tuleb tähele panna värvide kombinatsiooni, mis praegu segipaisatud.” Paistab, et Okase kiire ja sageli tehtut uuesti ümbertegev tööstiil jäi ta toonastele kaaskunstnikele tabamatuks. “Evald Okas oli hommikupoolikul ühe suure maali peaaegu valmis teinud. (Naised lehvitamas sõidukile) Kange mees! Kuid Rihi [Ricard Sagrits – T.V.] arvab, et see olevat Okase viga, ruttu teha, kuid pääliskaudselt, ta ei süvenevat töösse, teeb 10 korda ringi, möllab värvidega, kuid töö ei rahulda teda ennast ega teisi,” kirjutab oma päevikus 1943. aasta 1. X Alice Kõrver. Muidugi ei saanud kriitika osaliseks kaugeltki mitte ainult Evald Okas, vaid ka kõik teised kunstnikud. Tarvitseb vaid vaadata Sõjasarve esimest numbrit (1943), kus Nigol Andresen puudutab konstruktiivse kriitikaga kõiki näitusel “Suur Isamaasõda” osalenud eesti kunstnikke. Okase kohta kirjutab ta, et “tema esimene suurem teos, mis kujutab punaarmeelasi vagunis rindele sõitmas (Andresen peab silmas Okase esimest suuremat Jaroslavlis valminud maali “Rindelesõit” – T.V.), annab rea tüüpilisi iseloomusid ja portreede kaudu realistliku kangelase tõlgitsuse, kuid veel ei ole valgus läbi töötatud, ei ole värvide meisterlikkust”. Pole vist liiast arvata, et Andresen seisis ka selle kriitika taga, mida öeldi välja tööde omavahelistel aruteludel ühisateljees, rääkimata siis sellest, mida kirjutas Karotamm. See on mõistetav, sest lihtsalt maalida ja joonistada armastavaid kunstnikke toona ei vajatud: “Arusaamine sellest, mida kunstnikud sõjaolukorras peavad looma esimeses järjekorras,” kirjutab Andresen, “kuidas kunstnikud peav
ad sõjaolukorras elu kujutama ja kujundama, annab kunstitegevusele mõtte.” Neid tuli õpetada.
“Jüriöö” näitus, mille teema oli ju üsna kavalalt valitud, kuid mille tähendust järgnevail aastakümneil ilmselgelt ideoloogilistel kaalutlustel üle tähtsustati, sai asjaosaliste endigi poolt realistliku ning osaliselt väljavabandava hinnangu. Juhatuse koosolekul 24. IV 1943 leiti, et maaliekspositsioon jäi selliseks, nagu ta välja pandud sai, seepärast, et “maalijate kollektiiv on ebaühtlane kooli, staaži, kvalifikatsiooni ja maalikogemuse poolest; tarvitusel olnud maalimaterjal on olnud oma omadustelt võõras, ei olnud küllaldaselt assortimente ja kvaliteeti; maalide teostamisel on olnud takistavaks asjaoluks ruumide nappus, talvine valgus ja viletsad kütteolud, mille tõttu ei suudetud täita plaani vajalikus ulatuses kvaliteedis, vaid töid tuli välja lasta pooltoorelt.” Veerand sajandit hiljem arvab Adamson-Eric, et “ei ole mõtet näitust kunstiliselt üle hinnata, sest tingimused selle ettevalmistamisel olid erakordselt rasked ning enamik esinejaist alles esimesi samme astuvad kunstnikud, kuid ometi jääb see kindlalt püsima meie kunstiajaloo lehekülgedele kui temaatilise kompositsiooni esimene arenguline suurtähis”. Adamson-Ericul oli õigus mõlemas punktis: näitusel eksponeeritud tööd ei kuulu kindlasti mitte meistriklassi, kuid näitusest endast saab aastakümneteks Jaroslavli müüdi keskne osa. Seda ennustab 1944. aastal tegelikult ette juba Semper, kes kirjutab Sõjasarve viimases numbris, et “Jüriöö tsükli puhul võiks kõnelda isegi mingist “Jaroslavli koolist”, mis baseerus ühisel ateljeel ning valmivate tööde ühistel aruteludel.
Täna on muidugi raske kindel olla, et see näitus eesti kunstiajaloo lehekülgedele kindlalt just sellisena püsima jääb.
Kui “Jüriöö” näitus on toonastest väljapanekutest kõige tuntum, siis oli mitmeid teisigi näitusi, millest meie kunstnikud osa võtsid. 1942. aasta 7. XI avatud juba nimetatud “Suur Isamaasõda” Tretjakovi galeriis oli neile omamoodi lävepakuks: kunstnike liidu asutamisel said hääleõiguse mitte ainult need kunstnikud, kes olid kuulunud veel Eestis kunstnike nimestikku, vaid ka need, kelle tööd olid sellel näitusel eksponeeritud. Nii sai asutajaliikmeks ka Evald Okas. 1943. aasta lõpupoole avati Tretjakovi galeriis üleliiduline näitus “Kangelaslik front ja tagala”. Lisaks veel mitmeid väiksemaid, kus ka Evald Okas osales.
Põhjalikumal uurimisel on muidugi võimalik tuvastada nii mõnegi ühisateljees valminud pildi sünnilugu. 24. XI 1943: “Ateljees valmivad detsembri näituseks suured maalid. Kõik on hästi suured formaadid. Okasel on 3 maali pooleli – “Mahtra mehed ajavad opmani taga” /…/ ja kaks suurt “Rongkäik Vabaduse väljakul”, foonil Kunstihoone ja “Mahtra mehed sõjas”. Mõni päev hiljem (29. XI): “Hilda ateljees poseerimas. Okase “Juubelipidustused Võiduväljakul” – tütarlapsed sammumas rahvarõivais rivis on puha Hilda Sutt. Ta ise sammub rõõmsana naeratavana kõige ees, tema selja taga Alas, samuti on tunda maalil Aavik hästi lontis, siis Okas ise mustas torukübaras, Adamson palja päälaega, Vaino tema kõrval ja sääl näen Pilarit, kes sarnaneb oma musta lodumütsiga hästi Krulli töölisele.”
Osalemine rindebrigaadides (toonases kõnepruugis enamasti küll frondibrigaad) kuulus samuti Jaroslavlis tegutsevate kunstnike põhiülesannete hulka. Ideoloogiliselt oli see mõistetav ega vaja siinkohal enam ülekordamist. Juba vähem kui kuu pärast kunstnike liidu moodustamist otsustati komplekteerida esimene kunstnike rindebrigaad koosseisus Aino Bach, Eduard Einmann ja Evald Okas. Bach langes siiski kõrvale ning konkreetseid juhiseid jagati Einmannile ja Okasele. Rõhutati, et viimased “koordineeriksid oma koostöö põhimõttel ja et kogutud materjal oleks kasutatav teistele kollektiivi liikmetele vajaduse korral.” Erilist vajadust teistel sellelt väljasõidult saadud materjalide järele polnud, sest ülesannet oli enne lahkumist veel kord täpsustatud ning kunstnikele “tehti ülesandeks jäädvustada maalis fašistliku saksa garnisoni ülema oberstleitnant parun von Sassi vangistamine.” Sama aasta 22. V komplekteeriti suurem I rindebrigaad koosseisus Vitsur, Alas, Jensen, Okas, Randel, mis sõitis 26. V 7. Eesti Laskurkorpuse diviisi juurde Toropetsi rindele. (II brigaad – Aavik, Bormeister, Lepp, Burman – lahkus Jaroslavlist 28. V.) Esimese brigaadi rindelkäik jäi väga lühikeseks, sest nad ei saanud kohapeal olla nädalatki, kui kaugelt tulnud kunstnikud mingite lubade puudumise tõttu minema kupatati, ühtlasi konfiskeeriti ka kohapeal valminud tööd. Kui need lõpuks Jaroslavli jõudsid, toimus 14. VII “frondibrigaadi tööde läbivaatus”, millel osales ka Johannes Semper. Okas esitas 62 tööd, mida oli rohkem kui teistel rindel käinutel. Aga ta töötaski kiiresti ning oli joonistamises omandanud kadestamisväärse meisterlikkuse. Semper konstateeris Okase koha pealt, et “igas seerias on selgelt välja toodud eluline külg. Need visked võimaldavad kas või näituse korraldamist. Materjal on väga eluline, ilma et oleks olnud dokumentaalne joonistus.” Kahtlemata mõistis Semper kunsti märksa enam kui teised kõrgeis ameteis olnud nõuandjad ja Oksase joonistused võib arvatagi ta tolleaegse loomingu paremikku. Okase viimane rindebrigaadis osalemine jäi 1944. aasta aprilli, mil ta koos Einmanni, Hoidre ja Sagritsaga viibis Narva rindel. Lisaks tehtud tööle ja sellele, et see päädis mais näitusega Leningradi hotelli Oktoober ruumes, oli sel rindelkäigul asjaosalistele ka oma sügavam emotsionaalne tähendus: üle mitme aasta jõuti nüüd taas Eesti territooriumile. (See oli küll Narva-tagune maa-ala.) Okas ise kirjutas sellest, et “sõjameeste iidse kombe kohaselt tõime kaasa peatäie kodumaa mulda.” Jaroslavliski tekitas see elevust: “Einmann ja Okas tõid kaasa mulda Eesti pinnalt, samuti igasugu taimi. Olid 7-me kilomeetri kaugusel Narvast viibinud, linna tornid olid selgelt paistnud.” Nad kõik samastasid end laskurkorpuse meestega, kes olid Eestit vabastamas sakslastest. Teisiti ei oleks see olnud isiksuse lõhenemiseta võimalikki.
Sotsiaalne ruum
Sõjaaegne elu on sootumaks midagi muud kui see, mis kulgeb rahupäevil. Ent selgi juhul on inimestel erinevad võimalused. Kõikjal on sõjaaegsed piirangud, kuid eri paigus on need erinevad. Nii erines ka Jaroslavli saanud kunstnike elu sellest, mida elasid läbi inimesed rindel, aga see polnud ka kuigi sarnane sellega, mida kogesid paljud teised kaasmaalased mujal Venemaa tagalapiirkondades. Kuigi aeg-ajalt kannatasid kunstnikud puuduse käes, oli neile tagatud enam-vähem kõik vajalik.
Juba järgmisel päeval pärast kunstnike liidu moodustamist aga otsustati kunstnike loomingulise toetuse küsimus. Liidu juhtkonda kuuluvatele inimestele nähti ette 1000 rubla, kuna enamus liikmeist, sh Okas sai 700 rubla kuus. (Võrdluseks olgu öeldud, et koristaja tasu oli toona 200 rbl ringis kuus.) Üldiselt arvatigi Jaroslavlis, et kunstnikud elavad teiste loominguliste inimestega võrreldes kõige paremini; Eugen Kapp “sai oma sümfoonia (“Patriootiline sümfoonia” – T.V.) eest ainult 6000 rbl, tegi seda aasta otsa. Ka luuletajad kurdavad! Näiteks Semper rääkis, et tema saanud oma kogutud luuletuste eest 2000 rbl! Öelnud, et mis maalijail viga, teeb keskmiselt 2 näd. pilti ning saab 7 – 8000 rbl. Sagrits Okasega algasid täna oma ühismaali kavandit,” kirjutab Kõrver 15. XII 1943. aastal oma päevikusse.
Et kunstnikud olid riigi ülapidamisel, siis oli nende töö suures osas korraldatud nii, nagu ka muu riigi majanduselu: neil tuli varakult esitada nn tööplaane. Tulemused ei tarvitsenud ehk küll plaanitule täpselt vastata, kuid ometi näitavad needki kui mitte midagi muud, siis toona valitsenud temaatilisi suundi. Nii kavandab Okas veel enne “Jüriöö” näituse avamist (
17. IV 1943) suveperioodiks alljärgnevalt: “Joonistusi sportlastest ja spordivõistlustest. Portreejoonistusi avaliku elu tegelastest ja kangelastest. Sügisese Punaarmee näituse tööde jaoks ettevalmistavaid etüüde loodusest. Ajaloolisel ainel joonistusi linoollõigete tegemiseks.
Joonistusi ja akvarelle sõjaaegse tagala elust.”
Paralleelselt kunsti suunamisega peeti võimustruktuurides oluliseks “kunstnike liidu liikmete ideelis-poliitilise ja professionaal-teoreetilise taseme tõstmist”. Neile oli ette nähtud iseseisev töö kirjandusega ning ka vastavate referaatide kirjutamine. Nii leidis liidu juhatus, et 1944. aasta hilissuvel tuleb ette kanda kolm referaati: Bachilt oodati ettekannet Ilja Repini loomingust (5. VIII), Einmannilt kolmest XIX sajandi vene kunstnikust (19. VIII) ning Sagritsalt dialektilisest materialismist (2. IX). Kindlasti pidas oma ettekande 30. VIII kell 6 Einmann, mille kohta üks kohalolija leidis “nitševoo”! Bachi ja Sagritsa esinemiste kohta pole midagi teada. Ilmselt jäid need lihtsalt ära.
Okas näib olevat olnud sellistes ühiskondlik-poliitilistes ettevõtmistes passiivne. Ta ei kuulunud juhatusse ega osalenud ka selle koosolekutel; paistab, et ta katsus üldse kõrvale hoida igasugustest koosolekustest: vähemasti ei ole leida tema nime ühelgi ühiskondlik-poliitilise koosoleku registreerimislehel, kuna enamus ta kaaskunstnikest ühest või teisest sellisest üritusest alati osa võttis. Nüüd, kui selle kohta temalt küsisin, meenutas ta, et eelistas sellistele asjadele oma tööd: “Tegin, mida oli vaja teha, aga muud – ei!”
Sõja-aegne seltsielu kandis nagu terve muu elugi sõja pitserit, kuid see võis olla ka vaba neist piirangutest, mida rahuaeg kipub ette seadma. Kuid olgu nende konventsioonidaga, kuidas oli. Igal juhul on jäänud asjaosaliste mälestustest mulje, et toonane elu oli kunstnike aeg-ajalt tabavatele kitsikuseperioodidele vaatamata lõbu- ja lustirohke. Nad kõik olid noored ja üksikud, kas siis vallalised või perede juurest eemale kistud inimesed. Nõnda peeti 10. XI 1943 ateljees mardipäeva, mille tarvis toodi turult hani, “osanikud – Okas, Pilar, Aavik, Sagrits, Kõrver. Otsisime praadimise võimalust Bristolis, aga et Evdokiat sääl polnud, ei lasknud kokk meid praadida ja nii tõime hane ja kooritud kartulid ateljeesse tagasi, kus tegin pliidil ja ahjul hane kastrulis. Kapsaid moorisime veeämbris ja kartulid (6 kg) saime ka valmis. Sai hüva roog. Katsin laua. Okas riietus minu sinisesse kleiti, roosa sall turbaniks, vildid jalas. Oli küllalt koomiline, aga piltilus tüdruk. Pilar oli Pat, vana Vitsuri pintsak seljas, Aaviku kaap pääs, kruntimise pintsel suleks. Nägu grimeeritud ja kepi otsas hane jalg, millega kogu aeg Evaldile pähe kopis. Jubedus ise. Priidu Aavik oli vana vene kaupmees, padi kõhuks, särk pükste pääl, kasukas pahupidi seljas ja karvamüts pääs. Tühi viinapudel taskus, millest kogu aeg rüüpas. Sööming oli haruldane, loosisime koivad, tiivad ja tagumise otsa välja. Pilar, kes kirgliselt viimast armastab, saigi loosi teel selle omale. 2 tükki liha, mis veel üle jäi, loositakse veelkord välja, said need muidugi Okas ja Pilar. Viimased tegid lauas pöörast nalja abielupaarina, sõid üksteise eest ära, suudlesid jne. Siis läksid Gostinnitsa No 1-te, kus käisid martidena toast tuppa. Suurim menu oli neil 20-das Suti toas. Sääl kukkusid naised voodisse pikali ja ei toibunud tükil ajal pöörasest naerust! Aavik kargas kohe naiste kallale, kuna Okas ja Pilar vaikivat pantomiimi esitasid. Okas mängis õrna ja koketset naise osa suure koomilisuse ja graatsiaga. 36-dast jooksid tüdrukud neile karjas järgi, pärides “öelge, kes te ometi olete?” Igatahes oli edu kolossaalne.”
Siinkohal pole oluline üritada kirjeldada kõiki neid lõbustusi ja seltskondlikke ettevõtmisi, millesse Jaroslavlis oldud aja vältel eesti kunstnikud sukeldusid. Küll aga tahaks juhtida tähelepanu vaid ühele aspektile, mis ka ülaltoodud lõigust selgelt välja tuleb – nimelt Okase teatraalsusele. Kui natukenegi terasemalt vaadata ta maale, siis pole kuigi raske märgata neil lavastuslikke elemente. Ja ega Okas ole isegi salanud oma armastust teatritegemise vastu.
Tagasi koju
Ilmselt ei kahelnud keegi sõja ajal Venemaal tagalas olnutest, et ühel päeval jõutakse tagasi Eestisse. See sõltus küll sõjasündmustest rinnetel; iga vähemagi suurema nõukogude vägede edu puhul ennustati, millal ollakse tagasi kodus. Jaroslavli kunstnike seas pakuti selleks välja küll 1943. aasta lõppu, küll 1944. aasta algupoolt. Asjade käik ei sõltunud muidugi tagalas tehtud ennustustest või sõlmitud kihlvedudest, ent 1944. aasta alguseks oli selge, et kodumaale tagasijõudmine ei ole enam kaugel. Sõjasarve toimetus oli kolinud Leningradi, samas trükiti Rahva Häält nagu ka lendlehti, et neid siis veel sakslaste käes olevas Eestis levitada. Okas oli nende kujundamisest varemgi osa võtnud ja 1944. aasta veebruaris määrab kunstnike liidu juhatus, pidades silmas peatset reevakueerumist, ta koos Aaviku, Jenseni ja Hoidrega kujundusbrigaadi, mis tegutseb vastavalt korraldustele. Jensen, kes oli jõudnud Rahva Häälega juba varem Leningradi, kirjutab 29. III 1944. Adamson-Ericule, et nüüd, mil “laiema üritusena on siin lendlehtede mitmevärviline ja põhjalik kujundamine, üldse kogu väljaantavate asjade välisilme tõstmise aktsioon”, oleks vaja kedagi Jaroslavlist abiks. Ta arvab, et “operatiivsem ja elastsem mees nagu Okas oleks muidugi üsna tervitatav.” Jõudnud koos Einmanniga Leningradi, et sealt siirduda Narva rindele, pandi Okas koos äsja armeest vabanenud Hoidrega veel enne seda “lendlehti joonistama” ning “samuti tegid nad ajalehele Rahva Hääl igasse numbrisse päevakohaseid illustratsioone”. Agitatsioonitööl, mida peeti kõrgemal pool sel perioodil kunstnike kõige tähtsamaks ülesandeks, hoiti hoolikamalt silma peal. Kunstnike liidu juhatuse 19. VII käskkirjast selgub, et ka siin oli Okas väga viljakas: “EK(b)P KK ettepanekule ENSV vabastatud rajoonide tarvis plakateid valmistada, on ENK Liidu liikmed väga nõrgalt reageerinud. Kuid üksikud autorid, nagu Okas, Vaino ja Aavik andsid rohkesti materjali, siis sellevastu professionaalgraafikud, peale Hoidre, ei ole senini esitanud ainukestki kavandit.” Samal suvel lõpetab Okas ka kõige tuntuma sõjaaegse maali “Eesti kunstnikud Jaroslavlis”. Adamson-Ericule olla mõte sellest pildist meeldinud ning nii saigi see tehtud, ehkki kõiki mehi polnud kohal, mäletab Okas ise tagantjärele.
Kuid enne Eestisse tulekut toimus veel üks oluline sündmus, nimelt kunstnike liidu peakoosolek 17. VIII 1944. Moskvas. Adamson-Eric on seda tagantjärele nimetanud tagalaelu viimase perioodi kõige olulisemaks sündmuseks, ehkki ta ise jäi chef’i kohale, nagu teda Jaroslavlis kutsuti, tagasi valimata. Saamata siinkohal Sobinovski tänaval toimunul pikemalt peatuda, peaks vaid ütlema, et just sellel koosolekul programmeeriti osaliselt sisse ka need vastuolud, mis lahvatasid 40ndate lõpust teadaolevates sündmustes. Kunstnike liidule valiti uus juhatus, siia kuulus nüüd peale F. Sannamehe, P. Aaviku, A. Bachi ja R. Sagritsa ka Okas, esialgu jäi ta ametita, kuid augusti lõpupoole otsustatakse ta määrata kunstnike liidu “majandusküsimuste eest vastutavaks isikuks”. See polnud oluline amet. (Ei siis ega hiljemgi panustanud Okas oma kunstnikukarjääril administratiivsetele ametikohtadele, vaid eelistas tegutsemist ajastutundliku kunstnikuna.) Kuid koju jõudmisega läks veel aega, kuna kõik Jaroslavlis olijad kipuvad Leningradi, Eestile lähemale. 28. VIII lahkub Okas lõplikult Jaroslavlist, kuid ei sõida tagasi Leningradi, vaid koos mitme teise mehega Võrru, kuhu jõutakse 6. IX – linna, millest on saanud ligi kuuks Nõukogude Eesti pealinn. Seda on vaja “elustada” plakatitega.
Ja siis lõpuks – Tallinn, kuhu enamus Jaroslavli omadest jõuab se
ptembri lõpus või oktoobri alul. Kes siin alles, kes siit läinud? 2. X: “Okas tuli (Kunstihoonesse – T.V.), tema naine on talle 3 aastat truu olnud ja Evaldi vanematega ning vennaga koos teda oodanud. Evald ütleb, et oma naine on ikka oma naine ja on endaga rahul.” Oli alanud uus aeg. See pidi tulema edukas – Jaroslavlis oldud aastad oli selle tarvis kindel alusmüür.
