aasta keeleteo konkursi peaauhinna pälvisid masintõlketehnoloogia arendamine ning Vikipeedia keeletoimetamistalgud ja vabatahtlik keeletoimetaja Kuriuss. Rahvas hääletas parimaks keeleteoks ALPA eestikeelsed digiõppemängud ja animeeritud rahvaluulevideod.
Laureaadid kuulutati välja 16.03 Kadrioru Saksa Gümnaasiumis toimunud aktusel, auhinnad andis üle Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Renno Veinthal.
Ministritest koosnev žürii valis 32 kandidaadi seast välja kaks peaauhinna-väärilist keeletegu, millega tõstetakse esile keeletoimetamise tähtsust ning Eesti keeletehnoloogia kõrget taset.
Eesti Keele Instituudi keeletehnoloogia kompetentsikeskuse eestvedamisel loodud avaliku sektori valdkondlik masintõlketehnoloogia on suunatud nelja valdkonna tõlkimisele: üldvaldkond, kriisiinfo, õigus ja riigikaitse. Tõlkeid saab teha kolme keelepaari vahel: eesti-inglise-eesti, eesti-vene-eesti, eesti-saksa-eesti. Erinevalt teistest tõlkesüsteemidest on uus süsteem kohandatud tõlkima valdkonnapõhiselt, sest mida kitsama valdkonna materjalide peal masintõlkemudelit treenitakse, seda parem on tõlke kvaliteet. Tõlkida saab eesti keele teksti ja kõnet ning grammatikakontrollija tuvastab tõlgitavas eestikeelses tekstis grammatilisi apsakaid. Tõlkesüsteem jõuab laiema avalikkuse ette aprillis.
Peaauhinna pälvisid ka Vikipeedia keeletoimetamistalgud, mille eestvedaja on Ann Siiman, ning vabatahtlik keeletoimetaja Kuriuss, kodanikunimega Valli Voor. Viiendat korda toimuvate talgute eesmärk on kutsuda kasutajaid ja toimetajaid üles parandama Vikipeedia artiklite keelelist kvaliteeti. Eelneva nelja aasta vältel on toimetatud kokku 2416 artiklit. Vabatahtlikult ja igapäevaselt toimetab Vikipeedia artikleid 42-aastase toimetajastaažiga Valli Voor kasutajanime all Kuriuss. Aastate jooksul on ta eestikeelses Vikipeedias teinud kokku üle 130 000 muudatuse.
Rahvahääletuse võitsid ALPA eestikeelsed digiõppemängud ja animeeritud rahvaluulevideod. ALPA Kids OÜ loob koos Eesti õpetajatega 2-8-aastastele lastele digiõppemänge, kus saab õppida tähestikku, kujundeid, loodust jpm eesti keeles ning kohaliku kultuuri näidete abil. Mänge on juba üle 60, neist suur osa tasuta. Mängudel on üle 45 000 kasutaja, sh üle 300 Eesti haridusasutuse.
Tartu Kunstoksjon toimub 25. märtsil kell 17.00 ja seda viib läbi Reigo Kuivjõgi. Oksjonil saab osaleda nii füüsiliselt kui suhtluskeskkonnas Zoom, telefoni teel või kirjaliku eelpakkumise kaudu.
Oksjonile registreerumiseks tuleb saata kiri aadressile oksjon@kunstimaja.ee hiljemalt 24. märtsiks, kuigi tõsiseid huvilisi ukselt tagasi ei saadeta. Kirjas märkida kindlasti eelistatav osalemisviis.
Oksjonile valiti 50 teost. Osalevad kunstnikud on:
Talia, Lilian Sokolova, Urmas Viik, Nele Tiidelepp, Edgar Tedresaar, Jürgen Vainola, Andres Sütevaka, Toomas Kuusing, Martti Ruus, Marina Nerro, Krista Sokolova, Rein Tääker, Peeter Krosmann, Eva Elise Oll, Lilli-Krõõt Repnau, Maris Tammer, Enn Põldroos, Stina Leek, Teele Ülesoo, Timo Kähara, Tea Lemberpuu, Albert Gulk, Kaur Mäepalu, Külli Trummal, Maik Kalberg, Maris Tuuling, Siiri Jüris, Liisi Örd, Edgar Juhkov, Heikki Leis, Paul Kormašov, Epp Margna, Anu Muiste, Anni Mets, Heleliis Hõim, Meiu Münt, Eike Eplik, Kadri Toom, Margus Kontus, Al Paldrok, Stanislav Antipov, Regina-Mareta Soonsein, Maryliis Teinfeldt-Grins, Enn Tegova, Kiwa, Imat Suumann, Alar Tuul, Maria Sidljarevitš, Mirjam Hinn, Helle Vahersalu.
Teostega saab tutvuda aadressil oksjon.kunstimaja.ee ning näituselt saadavas kataloogis.
Tekstide autorid on Elika Kiilo-Kulpsoo ja Peeter Talvistu. Reprod pildistas Andrus Kannel.
Oksjoni töid tutvustavat näitust saab vaadata 24. märtsi õhtu kella 18.00-ni!
Ülemaailmse noore vaataja teatri päeva sõnum: „Mine lapsega täna teatrisse!
Pühapäeval, 20. märtsil tähistatakse ülemaailmselt noore vaataja teatri päeva. Professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ja teatrispetsialiste ühendava organisatsiooni ASSITEJ president Sue Giles on läkitanud sel puhul tervituse.
aasta noore vaataja teatri päeva sõnum:
Ülemaailmne teatripäev on ASSITEJ tööaasta oluline tähtpäev ning ASSITEJ kutsub kõiki üles: mine lapsega täna teatrisse! Nii tuletame täiskasvanutele meelde nende kohustust luua tingimused selleks, et lastel ja noortel oleks võimalikult palju kokkupuuteid kunstiga.
Kui läheme lapsega teatrisse, saab ta osa etendusest, ideedest ja emotsioonidest, inimlikust suhtlemisest, ning sellega toetame ühtlasi laste ja noorte õigust saada osa kunstist ja kultuurist, toetame nende väljendusvabadust. Laste ja noorte kuulamine on väga tähtis, veelgi tähtsam on neid kuulda võtta ja aktsepteerida, et me vajame muutusi.
Tsiteerides ASSITEJ manifesti: me usume, et väga palju tööd tuleb veel teha selleks, et kõik riigid täidaksid ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklitest 13 ja 31 tulenevaid kohustusi.
Eriti peab see paika praeguse pandeemia valguses ning kriisiolukorras, mida tekitavad paljudes maailma riikides aset leidvad konfliktid, hädavajalik on tagada lastele võrdsus ja võrdsed võimalused, et nad saaks elada kestlikus, turvalises ja tervist toetavas maailmas. Tänu kunstile ja kultuurile saame kujutleda just sellist maailma, mida tahame laste ja noorte jaoks ning koos nendega luua, seetõttu vajame kunsti ja kultuuri, et võidelda paremate tingimuste eest ühiskonnas.
Praegu on teatrit ja etendusi just kõige rohkem vaja, näitamaks, et kujutlusvõime suudab seljatada hirmu. Julgus ja pühendumus, mis on näitlejates ja kunstnikes, kes esinevad lastele ja noortele üle kogu maailma – see annab praegusel raskel ajal võimaluse tunda vabanemist, toob kõikjal lastele ja noortele rõõmu. Oleme näinud leidlikkust, loomingulist lähenemist, suurt pühendumust, meie endi liikmed on suurepärased näited sellest, et tahe pakkuda jätkuvalt teatri- ja kunstielamusi kõige pisematest vaatajatest kuni noorukiteni välja – see tahe pole kuhugi kadunud. Meie kogukond on muutunud veelgi tugevamaks.
Lapsed ja noored tunnetavad, mida tähendab, kui ei saa suhelda, valitseb ebakindlus ja lootusetus – see mõjutab tugevalt ka nende vaimset tervist – otsuste tegijad peavad seda märkama ja sellega arvestama. Meie lapsed ja noored vajavad praegu kunsti, kultuuri, teatrit ning etendusi rohkem kui kunagi varem: need on vajalikud kogemused, mis avardavad silmaringi ja arusaamu, näitavad, et võimatu võib siiski olla võimalik, pakuvad rõõmu ja üllatusi, ilu ja emotsioone; need kogemused on pidepunktiks praeguses kaootilises maailmas ja tuletavad meile meelde, kui tähtsad on inimlikud suhted.
Suurtel sõdadel on varanduslikku kihistumist tasandav tagajärg, on tõdenud Thomas Piketty. Loogiline, sest hävingus jäävad ilma need, kellel enne midagi oli, aga mitte need, kel ei olnud. Ajaloos on see käinud ennekõike sõja purustava jõu vahetute sündmuspaikade kohta, kus maatasa on tehtud linnad, tööstus ja taristu. Nüüdisaja üleilmses majanduses võivad vara kaotajad asuda üle ilma, kaugel sõjatandrist ja pommidest, sest teatavasti on maailma jõukaim miljard inimest otsustanud pidada sõda eeskätt majanduslike vahenditega, sekkudes enneolematult ulatuslike sanktsioonidega. Üleöö liigitusid õigeks ja valeks terved ärisuunad, väärtpaberid ja turud. Kel vara ei ole, saab kaotada ainult töö, aga isegi sel juhul on vaene rikkale arvestuslikult lähemal kui enne. Siiski, ega see teadmine vaesele erilist õnnetunnet tekita.
Rikaste riikide seninägematu ulatusega majanduspoliitiline aktsioon nõuab ka Eestis tavatult suurt ja kiiret lühi- ja pikaajaliste plaanide ülerehkendamist. Kas uutes oludes (ajalugu kinnitab, et sanktsioone kehtestada on hoopis lihtsam kui neid hiljem kaotada) ikka on mõistlik ja võimalik teha kõike seda, mis varem otsustatud? Kas avalike kulude väljakujunenud proportsioon peab jääma samaks või sunnitakse kõik muud, tihtipeale niigi juba aastaid alarahastatud, eluvaldkonnad oma osast midagi sõjakassasse ära andma, nagu nõuab praegu lõkkele löönud hurraapatriotism? Poliitiline arutelu ei ole selle üle publiku ehk kodanikkonna ees veel alanud ning poleks ime, kui puhkepäevadeta üleilmset julgeolekukriisi lahendavat valitsust tabaks vajadus riigieelarvet koostada ka tänavu sama suure üllatuse ja ootamatusena nagu sõda ise.
Et olukord majandusliku kihistumisega ei ole Eestis roosiline ning avaliku võimu sõna ja tegu ei lange alati kokku, võis aimata ja kuulda juba enne sõda. Sel nädalal esitas statistikaamet selle kohta ka veenvad tõendid, mis peaks igaüht panema mõtlema, aga otsustajaid ka vastutama. Amet võrdles ja analüüsis ligikaudu 300 000 palgasaaja sissetulekuid 2020. ja 2021. aasta IV kvartalis, et vastata küsimusele „Palgaralli! Huvitav, kellel küll?“.*
Ligikaudu pooltel (51,5%) uuringuga hõlmatutest brutopalk kasvas, veerandil (26,7%) jäi enam-vähem samaks, kuid paraku-paraku tabas enam kui viiendikku töötajatest palgakaotus. Kuu sissetulekust kaotas 50–200 euro jagu 11,7% ning enam kui 200 eurot 10,2% palgasaajatest. „Suurem palgatõus on märgatav ametirühmades, kus palgad ongi üldiselt kõrgemad. Kolmandikul juhtidest ja 36% tippspetsialistidest oli 2021. aasta neljanda kvartali keskmine töötasu üle 200 euro võrra suurem kui 2020. aasta samas kvartalis,“ nendib amet.
Detailsemas vaates on võitjate kõrval ka kaotajad. Juhtide ametirühmas on ülekaalukalt enim palgas kaotanud juhte lastehoiuteenuste alal (52%), neile järgnevad juhid haridus- ja koolitusalal (30%) ja juhid vanurite hooldusteenuste alal (26%). Nagu öö ja päev võrreldes juhtidega tervishoiuteenuste alal, kellest tervelt 77% tabas palgatõus ning palgas kaotajaid olid kokku vaid 14%.
Pilt on samalaadne ka tippspetsialistide kategoorias, kus edetabeli pärapidajad ehk suurimad sissetulekus kaotajad on eripedagoogid (38%), kutseõpetajad (37%), üldhariduskooli vanema astme õpetajad, lasteaiaõpetajad ja muusikaõpetajad (kõik 36%), alghariduse õpetajad, audioloogid ja logopeedid (35%) ning kunstiõpetajad (31%). Kuidagi ühte väravasse kipub see pilt sel maal, kus elab põliselt haridususkne rahvas ning selle üle ilma parimaid PISA teste sooritav noorsugu ja kus valitseb aegadeülene poliitiline konsensus „hariduse väärtustamisest“. Meenutan, et üldise veendumuse kohaselt koormasid kaks pandeemia-aastat meedikute kõrval enim just kõigi astmete ja erialade pedagooge, seda nii töökorralduse (kaugõpe) kui ka laste vaimse tervise järsu allakäigu tõttu. Sõda on juba toonud tuhandeid ja toob sügiseni lasteaedasse-koolidesse veel teadmata hulga võõrkeelseid pagulaslapsi, kelle õpetamise ja kasvatamisega peavad pedagoogid toime tulema kiirenenud inflatsiooni ning valdavalt kahaneva sissetuleku tingimustes.
Kas need faktid väärivad kobarkriisi lahendava valitsuse silmis ka kriisi nime ja kas see on kriis, milles haridusministri meelest tasub elada, kui tuletada meelde tema kunagise ülemuse surematuid sõnu? Jah, need on eelmise aasta andmed ning vähemasti kirjade järgi said pedagoogid uuest aastast palgaraha juurde, kuid ei ole selge, kelleni ja kui palju on sellest ka päriselt jõudnud. Kas ootame aastakese, kuni statistikaamet teeb järgmise analüüsi, või peaks hakkama kohe tegutsema?
Avaliku sektori rahast kõneledes näeb kauaaegne poliitiline tava ette, et kes tahab kulutada, peab näitama ära ka katteallika. Lihtne lahendus oleks maksusüsteemi muutmine nii, et võetaks rohkem neilt, kellel rohkem on, aga praegusest valitsuskoalitsioonist ei paista küll ühtki märki mingigi maksureformi plaani kohta. Maksude alal asendavad plaani juhuslikud, süsteemitud ja lisatulu mitte tootvad uitalgatused nagu elektrišoki võitmise kuulsusrikkad lahendused.
Aga on veel lihtsam lahendus, mis peaks uudiseid lugedes pähe torkama igaühele. Südalinna kultuurikeskuse ehitamine läheb maksma ligi 100 miljonit eurot ning selle rajamine lükkub vähemalt kahe aasta võrra edasi, teatas Tartu linnavalitsus. Iga viies investeering tuleb maha tõmmata, sekundeeris võimsaim ja rikkaim omavalitsus Tallinn. Kuid suurim kinnisvara- ja taristuinvestor on teadagi valitsus, mille plaanidesse ei ole sõda veel ametlikke korrektiive teinud, kuigi peaks, sest kui miski on kindel ja pikaks ajaks, siis see, et Venemaaga aastaid, võib-olla aastakümneid mingit äri ei aeta.
Esmajoones puudutab see juba ennegi hullumeelset megaplaani ehitada valdavalt võõra, kuid osaliselt ka me oma raha eest uus raudteetrass Rail Baltic. Selle omaaegsest ilustatud tasuvusarvutusest, kus oli kirjas, et tervelt kolmandiku vedudest annab kaubavahetus Venemaaga, ei tohiks enam alles olla rohkem kui tolm. Juba räägitaksegi üsna varjamatult, et uuel raudteel on ainult riigikaitse tähtsus, sest ainult seda mööda jõuavad meie idarindele liitlaste tankibrigaadid ja moonaešelonid. Kui nii, siis ehk peakski Rail Balticu kohe kaitseministeeriumile sõjaraudteena üle andma. Enne võiks siiski kindral Heremilt küsida, kas see rööpapaar mahub tema ja NATO kaitseplaanidesse ja kui vältimatu vajadus see on.
Neljarealiste maanteedega on sama lugu. On pikaks ajaks, kui mitte igaveseks, kindel, et Tartu maanteelt kaovad seda ummistanud Venemaale suundunud Mercedeste voorid ja riigi põhimaanteedelt kõik muud transiidikoormad. Lisagem mootorikütuste kallinemisest tingitud erasõitude vähenemine ning vastus saab olla ainult üks: suured uusehitused maanteel tuleb viivitamatult peatada ning kõik, mis pooleli, konserveerida.
Vastuargument võiks olla, et Eesti ehitussektor on suur tööandja ja maksutulu tootja. Kui kängub ehitus, kängub eelarve. Kui aga silmas pidada, et Venemaa mõõtmatute sõjakuritegude tõttu saab Ukrainast lähiaastateks hiiglaslik ehitustanner, mida rahastavad heldelt globaaldoonorid, siis kiire ja nutika tegutsemise korral leidub seal oma nurgake tervele Eesti ehitussektorile, mis loodetavasti juba on kolimisplaani sepitsemisega algust teinud. Kui minna, siis koos ja suurelt, et mitte jääda muu ilma suurkorporatsioonide haledaks ja nööritud allhankijaks.
Ärge siis, kallis valitsus, sel korral head kriisi maha magage, sest vastasel korral loevad teie lapselapsed (kui nad üldse lugeda oskavad) kunagi tulevikus 2022. aasta kohta, et kui Arno oma uue ukrainlasest sõbraga koolimajja jõudis, olid õpetajad juba nälga surnud.
* Kadri Rootalu, Palgaralli! Huvitav, kellel küll? – Statistikaamet 15. III 2022. https://www.stat.ee/et/ uudised/palgaralli-huvitav-kellel-kull
2017. aastal avastasid teadlased Eesti rannikult maailma vanima silma, mis pärineb 530 miljonit aastat vanalt trilobiidi fossiililt.
Trilobiidid (Trilobita) on lülijalgsete hõimkonda kuulunud väljasurnud loomade klass, kellest enamik kuulus põhjaelustiku hulka ja elas madalates rannikumere vetes. Nad tekkisid kambriumi ajastul ja surid lõplikult välja permi ajastu lõpus 250 miljonit aastat tagasi. See ürgolend vaatas tähelepanelikult enda ümber ringi, et ellu jääda. Teadlased leidsid fossiili silma olevat nii hästi säilinud, et järeldasid, kuidas miljonite aastatega on silma ehitus väga vähe muutunud.
Kunagi ürgookeanis toimetanud ja end kiskjate eest peita osanud trilobiit võis näha nii mõndagi põnevat. Kuid millise sõnumi võiks see ürgolend saata meile tänapäeva? Ehk oli ta romantilise hingega trilobiit, kes ütleks, et Eesti on kena koht, ja lobiseks siis edasi, kuidas ta avastas siinse looduse võlud juba miljoneid aastaid tagasi ürgookeanis loksudes? Või tahaks ta meid hoiatada kiskjate eest ja paluks silmad lahti hoida? Me ei saa ilmselt kunagi teada, kas ta üldse mõelda oskas. Väike armas trilobiit toimetas siin miljoneid aastaid enne soomeugrilaste tulekut.
Trilobiit ei olnud aga muistsetel aegadel ainus Eesti fänn. Eesti arheoloogid avastasid Saaremaalt Salmest nii 2008. kui ka 2010. aasta kaevamistelt VIII sajandist pärit laevad – vanimad, mis Eestis eales nähtud. Salme leidude abil said teadlased jälile, et viikingiaeg algas ilmselt varem kui seni arvatud. Paistab, et nii ürgolend trilobiit kui ka hirmuäratavad ja võib-olla natuke armsad viikingid rohkem kui tuhat aastat tagasi on Eestit pidanud väga vingeks kohaks. Viikingitele lõppes Saaremaal käik kehvasti, sest miks muidu leiti nende säilmed laevmatustena.
Trilobiidil läks viikingitest paremini. Keegi teda nahka ei pistnud ja ta sai surra loomulikku surma. Võib-olla aitas tal ellu jääda tema tähelepanelik ja uuriv silm, mis jälgis ettevaatlikult ümbrust. Viikingid oma uhkete laevade ja hõisetega ei suutnud ega ilmselt ka tahtnud jääda Saaremaa rannikul nii märkamatuks kui pisike vaikides teraselt maailma jõllitav trilobiit Põhjarannikul.
Aeg sprindib aga edasi. Ühe päeva või vähem kui nädalaga on kokku kukkunud sõjajärgse Euroopa rohkem kui pool sajandit kestnud turvatunne, aga õnneks mitte veel kogu Euroopa turvalisus. Paljude eurooplaste ja ameeriklaste nägemine muutus Ukraina sõja sündmuste taustal selgemaks. Kui tõlkida see n-ö ürgaja keelde, siis kogu Euroopa trilobiidid on oma silmad avanud ja näevad nüüd kiskjaid nende täies hiilguses. Kiskjad ei saa end enam peita ürgookeanis kaljunuki taha ega süütut nägu teha. Nad on nüüd teinud oma verised lõuad kõigile nähtavaks.
Eesti rahvas on Ukrainas toimuva Venemaa agressiooni ajal hoidnud kokku ja aidanud ukrainlasi nende raskeimal tunnil. Väikesed Tallinna algkoolitüdrukud müüsid sõja esimestel päevadel tänaval möödujatele ema küpsetatud vahvleid ja termosest piparmünditeed, et koguda Ukraina jaoks annetusi. Väikesed Tartu poisid ostsid oma taskuraha eest Ukraina inimestele toiduabi. Eesti inimesed on autode ja bussidega Poola piirilt põgenikke, nii inimesi kui ka nende lemmikloomi, sõjakoleduste eest turvalisse kohta toonud. Eesti ettevõtted on pakkinud kokku humanitaarabiga täidetud kiirabiautosid, rekasid ja busse. Korraldatakse väsimatult kontserte, etendusi ja korjandusi, paljud töötavad ööpäev läbi vabatahtlikena sõjapõgenike vastuvõtukeskustes.
Need katsumused on andnud Eesti ühiskonnale võimaluse oma eneseusk ja enesekindlus üles äratada. Ka ukrainlaste vaprusest ja väärikusest on palju õppida. Oleme väikerahvana juba praegu näidanud, et meil on süda õige koha peal ja oskame raskel ajal kokku hoida. Tasub pingutada, et see väärikas ja südamlik käitumine jätkuks nii üksteise kui ka Ukraina sõjapõgenike suhtes.
Eestis on elatud 530 miljonit aastat. Eesti ei ole enam üksi. Oleme NATOs ja ELis. Kui oleme vaprad ja üksteisele truud nagu viikingid ning hoiame ettevaatlikult silmad lahti nagu trilobiidid, siis oleme kaitstud ka edaspidi.
Muidugi oskavad. Me lihtsalt ei kohta neid kuigivõrd Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule kategooria aastaauhindade laureaatide seas.
Austan žüriide otsuseid, sest sinna kuuluvad eksperdid on kogu aasta luulesaagi (loodetavasti) süvitsi läbi töötanud, seevastu ma ise saan jagada vaid usina lugeja pealiskaudseid muljeid. Ka minu muljet mööda on tänavuse laureaadi Hasso Krulli „Ava“ väga hea teos. Ometi tundub kirjanduse sihtkapitali luulelaureaatide kogu nimekirja vaadates imelik, et 29 auhinnast on läinud meestele koguni 22 ja naissoost autoritele ainult 7.
Naissoost luuletajaid napib juba kandidaatide nimekirjas: eelmisel aastal kuuest üks (Piret Põldver), tänavu kuuest null (Natalja Nekramatnaja nimi on pseudonüüm).
Võidakse ju osutada, et vähemasti Eesti Kultuurkapitali peapreemia läks kirjanduse vallas naissoost autorile, kuid aastate lõikes on naiste osakaal tagasihoidlik ka seal. Hiljuti pärjatud Katrin Välja luulekogu „Kasvab tagasi lindudeks“ koondab seejuures ligi nelja kümnendi vältel kirjutatud tekste – tunnustus ei tulnud seega mitte niivõrd mulluse loomingu, kuivõrd pikaajalise väljapaistva tegevuse eest.
Napp on luulenaiste proportsioon mujalgi: näiteks Gustav Suitsu preemia laureaatide hulgas on naisi täpselt veerand.
Kuidas nii? Kas tõesti on õigus Kristian Jaak Petersonil, kes kirjutas 1818. aastal, et „härgadel on sarved, kabjad hoostellagi, jänesella jalad, karulla on hambad, ujumas on kala, lendmas linnukene, meestella on mõistus“, naistel aga ainult „ilu mõõga asemella“? Kas vahepealne nn eesti suurte naisluuletajate pikk rida oli anomaalia? Või müüt? Viivi Luige kirjanduslooline essee „Seitse naist“ mõjub praegu nagu tore eksootiline muinasjutt, mida vesta välismaalastele. (Eks ta natuke välismaalastele kirjutatigi.)
Soolise peaaegu võrdsuse poolest paistab silma ainult Juhan Liivi auhind, mis antakse aga üheainsa teksti, mitte terve raamatu eest (23 meest vs. 20 naist, mitmekordseid laureaate arvestades 21 vs. 16). Võib-olla on siis naised sedavõrd hõivatud, et neil ei jää mahukamate teoste loomiseks aega? Aga ei, eriti just suurvormide poolest oli naiste aasta: meenutatagu kas või mullust Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlust, mille esikoht läks Juta Kivimäele ja Loone Otsale. Samuti paistsid proosas silma Kai Aareleid, Maarja Kangro, Eva Koff, Piret Raud, Dagmar Raudam jpt. Naised andsid tooni ka Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel.
Kirjanduse sihtkapitali teiste kategooriate kandidaatide seas oli naiste esindatus parem kui luule puhul ning nad noppisid ka mõne auhinna. Ühe žürii esindaja mainis auhinnaõhtul teadlikku sootundlikku lähenemist. Siin ongi konks. Julgustan raamatuid muu hulgas sellest aspektist hindama ka järgmist proosa- ja luuležüriid. Seniks soovitan lugejatele mõned head teosed, mis annavad kinnitust, et naised oskasid luuletada ka 2021. aastal: Aliis Aalmanni „Verihaljas“, Heidi Iivari „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“, Anna Kaare „InteГрация“, Veronika Kivisilla „Helsingi helistikud“, Talvike Mändla „Käed“, Triin Paja „Ürglind“, Triin Soometsa „Pind ajajoone all“ … Pikk rida seegi.
Nagu nii mõnegi teise, aga kaugeltki mitte iga kirjaniku puhul käib Mait Vaigu vibe tema teostest kaugel ees. Olgu selle põhjus tema kuulsus teistes valdkondades, raamatute tumedad kaaned või kirjaniku sünge pilk mõnel silmajäänud fotol – Vaigu raamatut ei valita lõõgastavaks puhkuseks ega unejutuks. Tema uusim, äsja Kultuurkapitali aastaauhinna pälvinud novellikogu „Simulatsioon“ näitab aga taas, et sünge ei pea tähendama lootusetut ja tume pole tingimata raske. Mait Vaigu intelligentne elujaatus on äraspidine, aga kahtlemata tuvastatav, ning sellega saab ta pihta praeguse ajavaimu olulisele tahule.
„Simulatsioon“ koondab endas 14 novelli, jutustust ja miniatuuri, enamik neist on avaldatud esimest korda. Kogumiku avateos „Tööpäeva lõpp“ loob silla 2014. aastal avaldatud samanimelise koguga, mille nimilugu polnud aga teps mitte sama lugu, ja annab esimese häälestuse. Tõepoolest, selles loos on olemas kõik, mida ma otsekui ootasingi: keskealine mõõdukalt probleemses abielus meesterahvas, poes õlle järel käimine, rõhuv igapäevarutiin ja kergelt irooniline kõrvalpilk sellele kõigele. Neid elemente kohtab eri kombinatsioonides ka kõigis teistes lugudes, kus lisandub veel paar korduvat motiivi (esikohal vaieldamatult autos suitsetamine). Leidub humoorikaid lühivorme ja esseistlikumat laadi mängulisi sissevaateid, on blackmirrorlik düstoopia ja idamaiste sugemetega müstiline rännak. Tuum aga püsib. „Simulatsiooni“ lugude keskmes on ikka inimene ja tema Ebamäärane Soov.
Püüan sellele soovile läheneda lugejale lahkelt pakutud pidepunkti abil – pealkirjaks pandud simulatsiooni mõiste kaudu. Esiteks tahab Vaigu juttude inimene, et tema igapäevaelu oleks rohkem nagu simulatsioon. Ta igatseb võimalust pääseda väikestest, tüütutest, mõttetutest asjadest, mis ei lase tegeleda olulisemaga. Nimiloos kirjeldab jutustaja oma kiindumust lennusimulaatoritesse, põimides simulaatoris nähtut reaalsete mälestuste ja igatsustega. Tema simulaator on juba väga tasemel, seal on aknal sumisev kärbes, raadiosides vahelduvad hääled ja võimalus, et süda läheb õhus trikke tehes pahaks – selle kõige vastu pole jutustajal vähimatki, vastupidi. Küll aga on see kõik päriselust palju töökindlam ja usaldusväärsem: „päris asjad lagunesid, nagu heaks arvasid, külmutuskapid-pesumasinad-fotoaparaadid, kõik, millel oli mingi nupp, läks kindlasti hingusele“ (lk 175).
Igapäevaste asjade ebausaldusväärsust esindab loost loosse korduv poeskäik. Miks ma ei võiks olla kindel kapis ootavale viinapudelile ja kord juba ostetud nõudepesuvahendile? Ikka ja jälle tuleb end püsti ajada: „Pikk maa oli minna, jalgratas katki ja teisega oli lapsevanem tööle vändanud, noormees pidi ennast mõned hetked koguma ja väravat vaatama. Vahel tuli sellest koguni pisar silma, eriti siis, kui ta oli sunnitud enne kaupluse sulgemist, talvel ja tuisus ja just ärganuna, tormama“ (lk 159-160). Pealegi võib teel poodi kohtuda inimestega, kellega parema meelega kohtuda ei tahaks, olgu see kerjuseplika („Tööpäeva lõpp“), veidrikust luuletaja („Jäätisekohviku ees“) või õemees, kes raha ei laena („Tulemüür“). Ebameeldivused, millega polnud võimalik ette arvestada.
Mait Vaik pälvis 14. märtsil jutukoguga „Simulatsioon“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna.
Lugusid ühendab soov ära saada, reaalsusest põgeneda, kui vaadelda reaalsust just läbi argisuse ja ebakorrapärasuse prisma. Lennusimulatsioon pakub võimaluse lennata tervisetõendit ja sertifikaate uuendamata, kartmata, et pilvise ilma tõttu allpool avanevat maastikku ei näegi, kohustuseta teisest maailma otsast taas tüütut koduteed ette võtta. Ka selle viimasega on Vaigu tegelastel pärismaailmas raske leppida: alati tuleb koju tagasi minna ja see teekond pole enam pooltki nii huvitav kui ärasõit. „Jumal, palusin ohates, viska mind siit neetud linnast ja hullumajast otseteed mu sassis tuppa. Ilma et ma peaksin kedagi nägema, kellegagi hüvasti jätma [—], bussis loksuma, vaatama aknast möödalibisevat vihmamärga halli ja kidurat loodust“ (lk 49). Tavaliselt jumal ei viska. Veelgi enam, ta ei anna endast üldse erilist elumärki, isegi kui palud esimest korda elus ja seetõttu väga härdalt.
Palve toob Ebamärase Soovi teise, muidugi vastupidise pooluse juurde, millele esimene on õigupoolest omamoodi sümptomiks. Simulatsioonis on eraldusjoon kogeja ja ümbritseva vahel palju tugevam kui päriselus, sest kui kogu asja korraks kõrvalt vaadata, istutakse ikka selles samas simulaatoris ja mida mängus ka ei tehtaks, ei muudeta midagi ega pälvita mängu looja isiklikku tähelepanu. Vaigu tegelased igatsevad seda kontakti üle kõige – et elu oleks vähem nagu simulatsioon, et lõppeks see igavene võõritus.
Seda võõritust leevendavad, teadagi, tubakas ja alkohol. Kui autosõit hakkab üleliia simulatsioonina näima, läidetakse sigaret ja protesteeritakse sellega omal vaiksel moel kontrollimatu kulgemise vastu. Kui kodus käib kõik jälle liialt üle pea, võib võtta viskiklaasi ja end sellega maailma keskpunkti kujutleda. Kuid suuremad jooma-aastad on paljudel tegelastel juba möödas, see on järele proovitud ja perspektiivituks tunnistatud. Mida veel teha saab? Motorolleri võib hankida, ja tunda seda juhtides oma subjektsust ja vastu vihisevat tuult („Motoroller“), töölt võib ära tulla („See raske, raske aasta“) või keelatud muusikat kuulata („Jäätisekohviku ees“).
Soovis juhtimine enda kätte võtta ei ole aga ambitsiooni ise jumalaks hakata. Teiste inimeste ja asjade eest vastutamist on igapäevaeluski liiga palju, tahaks vaid endaga ise toime tulla ja loomulikuna maailmasse sulanduda: „Elust endast ei saa sõltuda, kõik, mis on loomulik, ei talu sõltuvust, sõltuvus on loomuse vastand, sõltuvuse missioon on ebaloomulik, nihestatud, lõhutud, sõltumata sõltuvuse vormidest“ (lk 149). Eksistents nii, nagu tegelased seda tunnevad, seisneb aga just nimelt selles sõltuvuses. Sõltuvuses ka sellest jumalast, kelle otsused alati ei meeldi, aga kelle asemel ise olla ei tahaks, ning kellele oma rahulolematuse näitamine on sama väikese kaaluga kui lennusimulatsiooni looja sõimamine internetifoorumis.
Kus on aga selle kõige juures väljakuulutatud elujaatus? Esiteks selles loomuliku sõltumatuse lootuses, mida pole minetatud. Kui välja paistaks vaid põgenemissoov, poleks enam midagi teha, aga Vaigu tegelane pole veel otsustanud, kas põgenemine on tõesti ainus tee: „Lõplik küsimus saab olla ainult ja ainult selles, kas olemine ise kaalub üles kaasneva viletsuse ja küsimus olla või mitte olla tuleb alles pärast seda“ (lk 151). Küsimus püsib – nii et võib-olla tõesti kaalubki? Võib-olla piisabki olemisest enesest?
Ja teine, järgmise tasandi lootuskiir seisneb muidugi kirjanduses. 14 lugu „Simulatsioonis“ annavad võimaluse seda küsimust 14 nurga alt läbi mängida, püsides ise ohutus kauguses. Üheski põgusalt kohatud tegelases pole võimalik ennast täielikult ära tunda, nii et fookuse saab suunata probleemile enesele, mis avab igas järgmises loos järgmise tahu. Vaik on ise oma tegelaste jumal ja mängulooja, lugeja jällegi tema sõber, ja nii me nüüd koos vaatamegi, mida me sellest simulatsioonist oma maailma kohta teada saime. Saime nii mõndagi, ilma diivanilt tõusmata.
Suitsu nurk XIV – Hasso Krulli „millal emme koju tuleb“
JOOSEP SUSI
Aastaauhinna pälvinud kogus „Ava“ on Hasso Krullil luuletus, kus lausuja-tegelane kõnnib närviliselt läbi toa ja märkab arvutiekraanil teadet Jaan Kaplinski surmast. Ta on nimelt alati mõelnud, et „postkaplinskilik aeg on üks teine aeg“. Sellest tõukub luuletuse üks põhiküsimusi: kuidas see teistsuguste puude ja põõsastega, teistsuguste sääskede ja pilvedega teistsugune aeg ära tunda, kui lausuja ise on ju ikka seesama?
Olgugi et Krull ajab muidugi oma ökopoliitilis-pärimuslikku asja, olgugi et tema luuletused on lahutamatud mängulis-kontseptuaalsest ja sageli tugevalt intertekstuaalsest filosoofilisest Krullist, tuleb peaaegu iga tema viimase aja luuletuse puhul meelde mõni Kaplinski tekst. Iseäranis kohal on „Õhtu toob tagasi kõik“, millest pärineb ka järgneva luuletuse algus:
Hakkasime pojaga koju tulema.
Hämardus juba. Läänetaevas
seisis noor kuu ja tema kõrval
üksik täht. Ma näitasin neid pojale
ja ütlesin, kuidas kuud tuleb teretada,
ja et see täht on kuu sulane.
Kui me kodu juures olime, ütles ta,
et kuu on kaugel, niisama kaugel
kui see koht, kus me käisime.
Ma ütlesin, et kuu on palju, palju kaugemal,
ja rehkendasin ise: kui käia
kümme kilomeetrit päevas, kuluks
Kuuni jõudmiseks ikka ligi sada aastat.
Aga seda ta ei viitsinud kuulata.
Tee oli juba peaaegu tahe.
Lüüriline lausuja-tegelane naaseb õhtul koos pojaga koju, kodule üha lähenetakse ja luuletuse lõpuks jõutakse juba päris koduõuele. Käidud on omajagu maad: lapsele tundub see terve igavik, seljataha jäänud teekond on ju niisama pikk, kui teekond kuu peale. Ja nii ongi, sest see teekond ongi nii pikk. Aga mitte täiskasvanule, sest tema suudab seda tagasitulekut kirjeldada vaid väga formaalselt, ta on ju koolis käinud ja tudeerinud palju tarku raamatuid. Tema suudab kohe välja arvutada, et kui iga päev käia kümme kilomeetrit, jõuab sajandiga kuu peale. Aga mis sest teadmisest tolku on, kui kuu on niisama kaugel, kui see koht, kust tullakse??? Kaplinski luuletuse pingestatust rõhutab muu hulgas paus, vaikus: hakatakse üheskoos minema, täiskasvanu õpetab midagi ja laps vastab sellele alles tüki aja pärast. Kui ollakse juba peaaegu päral.
Hasso Krulli luuletus „millal emme koju tuleb“ kirjeldab võrdlemisi samasugust äratuntavat olukorda. Täiskasvanu ja lapse dialoog on ühtaegu koomiline ja traagiline, lihtne ja keeruline, argine ja igavikuline, lüüriline ja filosoofiline. Nagu Krulli puhul ikka, moodustub midagi pesalaadset, kus eri kihistused asetuvad üksteise peale, põimuvad nõnda, et kõik väiksemad osad on seotud kõigi teistega. Laps küsib korduvalt (näiteks isalt), millal emme koju tuleb. Aga kuidas vastata, kui laps ei mõista aega samamoodi?
Sarnaselt Kaplinski luuletusega vastanduvad kaks maailmakogemust, erinevat aja ja ruumi tunnetamisviisi. Neid pooluseid võib määratleda mitut moodi. Bergsonlikult võib eristada näiteks ruumiliselt kontseptualiseeritud mehaanilist aega ja kestust. Vastavalt võib eristada ka ajaloolist/käesolevat aega ja mütoloogilist/väesolevat aega. Nad ei saa teineteisega päris hästi hakkama ja just lapse isiklikult läbitunnetatud aeg peab jääma peale! Kui võtta arvesse luulekogu kui tervikut – mida Krulli kontseptuaalselt läbimõeldud raamatud ju ikka nõuavad –, võime luua seoseid ennekõike Nietzsche tsüklilise aja ja igavese taastuleku ideega. Juba pelgalt visuaalse paigutusega luuakse lakkamatu algusse naasmise efekt: iga stroofi viimane värss jõuab trepimademele. Lõpp ongi algus.
1 millal emme koju tuleb
2 ma ei tea
3 aga millal ta koju tuleb
4 umbes kahe tunni pärast
5 kas kahe minuti pärast
6 ei ikka kahe tunni pärast
7 ma ei jõua oodata
8
9 millal emme koju tuleb
10 umbes pooleteist tunni pärast
11 kui kaua on pool tundi
12 poolteist tundi on umbes sada minutit
13 kas saja tunni pärast
14 ei saja minuti pärast
15 ma ei jõua oodata
16
17 millal emme koju tuleb
18 no paarikümne minuti pärast
19 kas ainult kümme minutit
20 jah kümme ja siis veel kümme
21 see on liiga pikk aeg
22 ei ainult kakskümmend minutit
23 ma ei jõua oodata
24
25 millal emme koju tuleb
26 ma ei tea
27 aga millal ta koju tuleb
28 mbes paari minuti pärast
29 kas paari tunni pärast
30 ei ainult kahe minuti pärast
31 ma ei jõua oodata
Aga pangem kõiksugused taustsüsteemid vahelduseks narkoosi alla ja laskem luuletusel endal kõneleda. Las ta kõneleb lõpuni ja pärast lõppu saame juba edasi vaadata!
Luuletus esitab end kui eri tasandite kordustel põhinevat lapse ja täiskasvanu dialoogi. Juba esimese värsireaga on põhitraagika selge: laps igatseb ema. Kunas ta tuleb? Veel mõne aasta eest, võib ette kujutada, oli lapsuke õige pisikene ja ema iga lahkumine tundus igavene. Aga nüüd teab laps, et emme tuleb tagasi. Nii kangesti tahaks juba emme juurde! Aga millal ta tuleb? Laps on kuulnud palju erinevaid ajamääruseid. Ta tunneb selliseid tähistajaid, nagu minut ja tund, aga mida nad õigupoolest tähistavad, pole täpselt selge, sest kõik need vastavad samale määratlusele „see on liiga pikk aeg“. Tahaks emmet!
Kui üritada seda tunnet edasi anda, selgitada, siis vahest aitaks üks katkend „Hingede ööst“, kus Ristikivi võrdleb ootajat vabaduse kaotanud vangiga.
Emakeelepäeval, 14. märtsil jagati Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Parima 2021. aastal ilmunud luuleteose autorina pärjati Hasso Krull.
„Kõige lihtsam on ootamine, kui see on ainult aja küsimus, kui me teame, mis tuleb, ja enamasti ka, millal see tuleb. Selles vanglas on meil teataval määral tegutsemisvabadus säilinud, võib võtta raamatu või ajalehe ja lugeda. Või kui ei ole midagi lugeda, siis on enamasti võimalus minna ajalehekioski juurde ja midagi osta. Me teame, millal rong läheb, ja võime sellepärast ooteaega vabalt jagada ja seaduslikes piirides kasutada.
Raskem on ootamine, kui me ei tea aega, kui rong võib tulla viie minuti, aga ka viie tunni pärast. Või ei tule hoopiski. Sel puhul olemegi jõudnud ootamiseni, kus küsimuses on kas jaa või ei, vasak või parem. Siis hakkavad tähed raamatus tantsima ja suutäis suus ringi käima. Siis kaob jõud kätest, just nagu seoksid neid nähtamatud käerauad. Sealt edasi surmamõistetu üksikkongi on ainult üks samm.“
Nagu öeldud, jõuab iga stroof algusse tagasi. Siin selgineb ootamise iseloom („ma ei jõua oodata“). Lõputult veniva ootamise talumise jõud on otsakorral, aga samal ajal on ootamisega ka tohutult kiire. See on kannatust tekitav kärsitu ootamine. „Kes kannatab, see kaua elab,“ öeldakse, aga laps ei kannata sedamoodi, sest tema ei oota surma, vaid emmet. Lapse kärsitu küsimustelaviin näib meile ütlevat: „Ma ei jõua enam oodata (kannatada), olen ootamisest nõrkemas, ma ei jõua oma ootuse otsa, kuidas tahes ma sinna ka ei kiirustaks.“
Laps on mõistetud ooteruumi, kus ootamise pikkust ei ole võimalik määratleda üldtuntud kokkuleppeliste objektide abil. Aga äkki teab siis issi, millal emme tagasi tuleb? Issi ei võta seda küsimust just kui tõsiselt, vaid vastab ükskõikselt „ma ei tea“. See ükskõiksus ei tulene sugugi teadmatusest ega hoolimatusest (küllap ta teab, millal emme tuleb), vaid sellest, et issi juba teab, et lapsele ei ütle need kellaajalised vältused midagi. Ehk ei võta issi last piisavalt tõsiselt, sest laps ajab ajakategooriad ju nagunii sassi. „Mis sa pärid nii palju,“ tahaks ta tegelikult vastata, „ma ei oska seda sulle öelda!“
Sellest, et issi ei tea, millal emme koju tuleb, peabki järelduma igati loogiline („aga“) küsimus: millal siis emme koju tuleb? Nüüd ei jää issil küll muud üle kui vastata juba konkreetsemalt, aga see konkreetsus on väga umbmäärane („umbes“), sest ega neist ajamäärustest pole ju nagunii midagi tolku. Niisiis ütleb issi teise küsimise peale, et emme tuleb „umbes kahe tunni pärast“. No aga mida laps selle peale tegema peaks? Kaks tundi võib ju olla küll, aga küsimus oli hoopis muus. Küsimus seisnes ju, jumal küll, selles, millal emme koju tuleb. Nii väga igatsen emmet! Laps tahab nüüd ikkagi mingit täpset määratlust, mida see „umbes kahe tunni pärast“ endast kujutab. Ehk on see „ainult“? Võib-olla laps juba teab, et minut ei ole väga pikk, nii et võib-olla see tund ongi see minut või midagi sellist (rida 5)? Issi ei viitsi eriti seletada ja piirdub tõdemusega, et minut ja tund on ikka ju kaks ise asja. Ühesõnaga, talumatult pikk on see ootus.
Kui pisut aega mööda läheb, valdab last jätkuvalt kange igatsus emme järele. Võib-olla teab issi, millal emme tuleb? Issile on see küsimus tuttav. Aga mida nüüd vastata? Enne ütlesin, et kaks tundi, no ütleme siis, et „umbes pooleteist tunni pärast“. Laps ei saa täpselt aru, mida kujutab endast see poolteist tundi, rääkimata veel sellest, et tegu on „umbes“ pooleteise tunniga. Ühesõnaga, kas sa mõistad ka üldse, mida ma küsisin: millal emme tuleb? Ega 90 minutit ütleks ju lapsele midagi, võib vastata kuidagi umbes, et umbes poolteist tundi on „umbes sada minutit“. Aga kuna emme-igatsus on niivõrd tugev, tahab laps aru saada, kui kaua see „sada minutit“ siis ikkagi on. Kui enne oli kaks tundi, siis kas nüüd on see ooteaeg sada tundi? Kas aeg on läinud hoopis suuremaks? Siin opereeritakse üksnes tõsises filosoofilises registris. Paraku ei näi need küsimused niisama eksistentsiaalsed issile. Tema ei viitsi pikalt seletada, vaid postuleerib nõdrameelse väite, et sada minutit ei ole sada tundi, vaid sada minutit. Olgu kuidas on, aga üldse ei kannata enam oodata …
Kui pisut aega veel mööda läheb, valdab last jätkuvalt kange igatsus emme järele. Võib-olla teab issi, millal emme tuleb? Aga issil on tõtt-öelda juba päris siiber sellest jauramisest („no“). No mida ma räägin sulle, kui sa nagunii pihta ei saa? Tuleb, kunas tuleb! Igatahes on emme tagasitulek kolmandaks stroofiks jõudnud juba märgatavalt lähemale. Paarkümmend minutit veel. Laps tahab aga kangesti kuulda, et emme on juba kohe-kohe kohal. Kas siis need paarkümmend minutit on „ainult kümme minutit“? Ah soo, paarkümmend minutit on natukene segane, aga kui öelda nii, et see on kümme minutit ja siis kümme minutit, tulebki kokku ju paarkümmend minutit. Saab asja kaelast ära. Siin teeb issi põhimõttelise prohmaka. Ta ei mõista, et enne oli ooteaeg „kaks“ ja „sada“, mis olid mõlemad kaks silpi, aga nüüd on aeg muutunud veel pikemaks: emme tagasitulekuni on „kümme ja siis veel kümme“! Issi võib ju öelda küll, et see „kümme ja siis veel kümme“ on rohkem „ainult“ kui varasem „kaks“ või „sada“ olid „ainult“, aga ikka on emme tagasitulek lõputus kauguses. 21. värsirida võtab selle kõige selgemalt kokku: sa võid öelda, mida tahad, aga „see on liiga pikk aeg“.
Nagu öeldud, põhineb luuletus eri tüüpi kordustel. Kordub stroofistruktuur, lapse küsimus, vastused, umbes-ainult määratlused, stroofi lõpp. Viimane stroof peegeldab seejuures esimest. Nüüdki pärib laps emme kojutuleku kohta ja taas vastab issi „ma ei tea“. Kui esimeses stroofis võiski see nii olla, siis nüüd annab vastus taas mõista, et issi ei saa sellise ajatajumisviisiga lihtsalt hakkama. See käib üle tema võimete! Ta ei jaksa enam, ta loobub. Ta vastab „ma ei tea“, sest ta ei tea, kuidas seda lapsele seletada. Aga kui issi ei tea, millal emme koju tuleb, siis siit peab järelduma taas igati loogiline küsimus: millal emme siis koju tuleb? Mängitakse läbi sama küsimuse-vastuse dünaamika nagu esimeses stroofis (kaks tundi ja kaks minutit), aga nüüd vastupidi: tuleb välja, et ka „umbes paari minuti pärast“ pole päris selge, sest juba enne oli ju kaks tundi vist sama, mis kaks minutit – kui ma õigesti mäletan. Seega, kas emme tagasitulekuni on jälle kaks tundi? Nüüd rahustab issi, et kaks tundi pole ikka seesama, mis kaks minutit, ja et emme tagasitulekuni on aega „ainult“. Jama on selles, et jube igatsus on peal! Kangesti tahaks emmet!
Samaaegselt esineb mitut tüüpi kliimakseid ja antikliimakseid (nt issi vastustest moodustub emme tagasituleku lähenemine: kaks tundi, poolteist tundi, paarkümmend minutit ja kaks minutit). Luuletuse eri kihid on igatahes peenelt välja mõõdetud, ajamääratlused üksteise otsa paigutatud, üksteisest läbi sulatatud – ja samal ajal kehtestatakse äratuntava dialoogi kaudu peaaegu kogu Krulli arusaam mütoloogilisest ajast. Täiesti geniaalne luuletus!
Hasso Krulli luulepartituuri põhiolemuse võtavad suures osas kokku Märt Väljataga sõnad Kaplinski luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik“ kohta: „Need luuletused on vonklevad teekonnad punktist A punkti B, mille kulgu pole lugema asudes kunagi võimalik ette aimata. Korduvateks teemadeks on uni ja ärkvelolek, elavad ja surnud, aeg ja ajatus, sõnad ja asjad, olemine ja saamine ning nendevaheline piir, sekka argiaskeldusi, leheuudiseid või poliitilist kommentaari.“ Mul on igatahes tunne, et Krulli viimased luulekogud käivad varasemast veelgi enam kaplinskilikel radadel, tõukuvad kaplinskilikust arhitekstist ja algupärast. Vahest kõige hõlpsamini annavad sellest aimu korduvad motiivid, nagu meri, jõgi, meel, silm, muna, valgus, kuu, tuul jne. Avanevad äratuntavad argihetked (seejuures ka narratiivsed killud noorusest ja lapsepõlvest), milles piir lausuja ja tegeliku autori vahel on rõhutatult minimaalne nagu alates nullindatel nn uussiiruse vaimus kirjutatud tekstides. Üha enam kehtestatakse piire ja üritatakse neid tühistada, üha võimendub pürgimus millegi igavese naasmise poole. Rääkimata siis kompositsioonilisest ja maailmavaatelisest lähedusest.
„2021 oli teatris naiste aasta,“ ütleb Valle-Sten Maiste eelmist aastat kokkuvõtvas „Teatrivahi“ saates.1 Eero Epner kirjutab Sirbi „Uue teatri“ sarjas ilmunud artiklis „Noored naised“,2 et korraga on tekkinud Eesti teatrisse noorte naiste agentsus, seda eelkõige etenduskunstnike kaudu. Kaja Kann lisab: „see, et naised on laval, ongi enesestmõistetav, kuna statistikaameti andmetel moodustavad naised poole rahvastikust.“3
Olulised naisloojad. Raske oleks nendega väidetega mitte nõustuda. 2021. aasta üks kaalukamaid lavastusi oli Kertu Moppeli „Mefisto“ Eesti Draamateatris ja tähelepanuväärsete lavastuste hulka kuulub ka Laura Jaanholdi „Ma teenindasin Inglise kuningat“ Endlas. Samuti esietendusid mullu Laura Kalle ja Liis Aedmaa „Kui sa tuled, too mul lilli“ Ugalas ning Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Teises toas“ Eesti Noorsooteatris, kus käsitletakse koduvägivalla valusat probleemi, mis tabab enamasti naisi ja palju vähem mehi. Ka lavakunstikooli üliõpilase Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist“ Von Krahli teatris oli meeldejääv debüüt, mis loodetavasti ei jää vaid säravaks sähvatuseks. Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse viiest auhinnatud näidendist neli on kirjutanud naised.
Ja miks vaadata naiste kui loojate tegevust ainult aasta lõikes? Eesti parim näitleja, soolisele aspektile tähelepanu pööramata, on Marika Vaarik – ja see pole lihtsalt minu subjektiivne arvamus, minuga nõustujaid on nii naiste kui ka meeste hulgas. Mari-Liis Lillest on saanud hinnatud lavastaja, kes oma töödes käsitleb marginaalsete ühiskonnarühmade teemasid ning keda avalikkus mäletab tema loomeliitude pleenumi XXV aastapäeva tähistamisel esitatud küsimuse „Mis on sellel pildil valesti?“ põhjal. Eero Epneri mainitud noored etenduskunstnikud Maria Metsalu, Netti Nüganen, Jette Loona Hermanis, Karolin Poska, Elina Masing ja Keithy Kuuspu ongi tegijad, mina lisan veel Liisa Saaremäeli. Loomulikult ei saa kõrvale jätta rahvusvahelise haardega Ene-Liis Semperit.
Naisküsimus teatris. Eero Epner kirjutab juba mainitud tekstis kuidagi ebalevalt „naisesusest“ ning küsib, kas „võiksime sellest sildist ükskord ometi vabaneda ja rääkida kunstist üleüldse“.4 Muidugi võiks, kui diskussioon „naisesusest Eesti teatris“ oleks üldse kunagi avatud. Võib-olla räägitakse „nendel teemadel“ teatrite tagatubades, aga lavale või (kultuuri)ajakirjandusse see ei jõua.
Siinkohal on huvitav tõmmata paralleel kirjandusega, kus naisküsimus on juba maha käinud, pigem otsitakse „uut hingamist veidi ära väsinud küsimuseasetusele naiskirjandusest“.5 Kuigi selle väite autor, kirjanduskriitik ning ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja Johanna Ross nendib, et „ei tahaks pidada nii oluliseks seda, kes on mõne teksti kirjutanud“, siis on „naiskirjandusel või vähemasti selle andunud ootajatel siiski veel mingid ambitsioonid, mingi valu ja vaev, mingi kustumatu iha“.6
2021. aasta üks kaalukamaid lavastusi oli Kertu Moppeli „Mefisto“ Eesti Draamateatris.
Kas samasugune ootus naistele on ka teatris? Või saab olukorra kokku võtta Kaja Kannu sõnadega: „Ja siis saavad need noored naised vanemaks ja kaovad lavalt. Nad saavad teadlikumaks traditsioonilise teatri allhoovustest, astuvad dialoogi kõigi nende Maestrote, Erakute ja Isandatega ning väsivad. Olles teadlikum oma kehakuvandist, ei taheta enam olla väljanäitusel, kui endiselt nähakse rangluus, puusades või perses metafüüsikat ning naises vaid lahtimuukimise objekti. Ikka ja ainult mehe jaoks.“7
Kogu seda pikka sissejuhatust võib võtta provokatsioonina. Kui arutasin sõpradega, kas peaks sel teemal üldse kirjutama, oli nii neid, kes ütlesid, et see on äärmiselt vajalik, kui ka neid, kes arvasid, et midagi uut öelda on raske, olukord on teada ning nagunii on mingeid konkreetseid ettepanekuid teha keeruline, isegi mõttetu.
Siinses artiklis ei keskendu ma mitte sellele, kuidas naist või milliseid „naiste teemasid“ lavale tuuakse või kuidas neid kujutatakse, vaid vaatlen hoopiski meeste ja naiste tööalaseid võimalusi. Aga kas need ei ole mitte omavahel seotud?
Pikemas versioonis saab neil teemadel lugeda sotsiaalministeeriumi väljaandes „Teel tasakaalustatud ühiskonda“,8 kus koos kaasautori Liis Jõhvikuga avaldasime artikli teemal „Kas etenduskunstid ja audiovisuaalne kunst Eestis loovad naistele ja meestele võrdsed võimalused?“.
Otsustajad eelkõige mehed. EENCA üleeuroopaline uuring9 soolisest võrdsusest kultuuri- ja loomevaldkonnas osutab, et etenduskunstides tihti ei nähta naisi ebavõrdses olukorras olevana, kuna nad on ju nähtaval, s.t laval. Kui vaadata kas või Eestis tegutsevate riiklike sihtasutuste truppide soolist jaotust, siis on mehi ja naisi nende hulgas pooleks. Veelgi enam, repertuaariteatri loogika – hoida mängukavas korraga mitut lavastust mitmele sihtrühmale – nõuab nii eri vanusest kui ka soost inimesi. Piltlikult öeldes peab trupp koosnema näitlejatest, kelle hulgast saab valida nii Julia kui ka Romeo, nende mõlema vanemad ning amme ja vend Lorenzo.
Siiski näitab see uuring, et arusaam võrdsusest etenduskunstides on petlik, sest laval olek ei tähenda kohe tähelepanuväärseid peaosi või loomingulisi juhtrolle. Vaatamata näilisele võrdsusele on otsustajate seas (loomingulised juhid, lavastajad, näitekirjanikud, kelle teosed lavale jõuavad) eelkõige mehed. Samasuguseid suundumusi näeb ka Eestis.
Meie teatrite kunstilised juhid on suures osas mehed, kusjuures ka erateatrites (nt Von Krahli teater, VAT-teater, Theatrum, Tartu Uus teater jt). Riigiteatrite peanäitejuhtide kohad taasiseseisvunud Eestis ongi olnud vaid meeste pärusmaa: ainuke naine selles ametis on olnud Merle Karusoo Eesti Draamateatris aastatel 1998–1999. Tähelepanuväärne, et isegi veel hiljuti loodud teatrid nagu Kinoteater või Paide teater koosnesid oma loomisel ainult meestest (Paide teatrisse lisandus eelmisel aastal siiski kaks naist). Erandlikena paistavad silma Oma Lava, mida juhivad kaks naist, ning Must Kast, kus neljast juhatuse liikmest kolm on naised. Kaua tegutsenud erateatritest on naisjuhiga kultuuriloolistele lavastustele keskendunud Varius.
Must Kast on tähelepanuväärne sellegipoolest, et seal ka lavastavad peamiselt (noored) naised, sest kui vaadata lavastajate soolist jaotust sõna- ja muusikateatris, siis on see selgelt meeste poole kaldu. Nüüdistantsu ja etenduskunstide puhul on olukord võrdne või isegi vastupidine, aga sellest hiljem.
Üheksas suuremas riikliku püsitoetusega sõnateatris10 on kas osalise või täiskohaga tööl 19 lavastajat. Neist vaid neli on naised, kellest kaks töötavad, muide, Endlas. Muidugi võiks siin arvestada ka teatrite naisnäitlejaid ja -dramaturge, kes samuti on (kodu)teatris lavastusi välja toonud, aga siiski näitavad andmed, et uuslavastustest keskmiselt vaid 25% on teinud naised.11 Kusjuures peaaegu olematu on naislavastajate osakaal muusikateatris, mis on teatriliikidest kõige ressursimahukam ja kus liiguvad tänu sellele ka kõige suuremad rahasummad.
Kokkuvõtvalt: lisaks koosseisulistele lavastajatele kasutatakse ka külalistena rohkem mehi kui naisi. Lavastajate soolist jagunemist meeste kasuks kinnitab erialaliit: Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu liikmetest 72 on mehed ja 42 naised, kusjuures naiste hulka on suurendanud dramaturgide liitumine, mis toimus alles mõni aasta tagasi.
Kust leida lavastajaid? Voldemar Panso küsis pool sajandit tagasi, kust leida teatrisse režissööre, ning hoiatas sealjuures: „Hoidku jumal naiste eest. (Eranditega ei tõesta midagi).“12 Sellest ajast oleme loodetavasti mõne sammu edasi astunud. 2020. aasta kevadeks oli EMTA lavakunstikoolis lavastajaõppe lõpetanud viis naist ja 15 meest. Lavastajaid on muidugi lisandunud sama kooli dramaturgi- ja näitlejaõppest, kusjuures samuti asuvad neist lavastama eelkõige mehed, mõne erandiga.
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna on 2020. aasta kevade seisuga lõpetanud 15 lavastajakutse saanut, koos harrastusteatri lavastaja erialaga isegi 19 (neist kümme naist ja üheksa meest). Naised on nende hulgas kõik vabakutselised, mõned mehed on (osalise) lavastajalepinguga tööl riiklikes sihtasutustes, ülejäänud vabakutselised. Praxise uuring vabakutseliste loomeinimeste sotsiaalkaitsest ja toimetulekust13 näitas, et vabakutseliste põhiprobleem on sotsiaalne toimetulek (nt tervisekindlustus), kuna sissetulekud on ebaregulaarsed. 70% vabakutselistest loovisikutest on naised.
Huvitava faktina võib märkida, et kui Lääne-Euroopas asuvad kunstialadel (rakendus)kõrgkoolides õppima rohkem naised kui mehed (mehed tõusevad ka nendes riikides kergemini juhtivatele kohtadele), siis Eestis võetakse lavakunstikooli jätkuvalt veidi rohkem poisse kui tüdrukuid. Erandiks on TÜVKA, kus viimastel aastatel õpib mehi ja naisi võrdselt. Meesüliõpilaste eelistamist seletab ehk Tallinna Linnateatri endise peanäitejuhi Elmo Nüganeni ja Eesti Draamateatri endise peanäitejuhi Priit Pedajase kinnitus, et klassikalises näitekirjanduses ongi rohkem rolle meestele ning seega tuleb mehi eelistada.14 Usun, et ka see suundumus muutub: viimastes lavakunstikooli lendudes on mehi ja naisi olnud võrdsemalt.
Meestelt naistele. Kui mõelda, et tüüpilise teatripubliku moodustavad keskealised, kõrgharitud naised, siis olemegi olukorras, kus keskealised mehed (ja nende valitud lavastajad) teevad teatrit keskealistele naistele. Võib-olla sellepärast tegeletakse laval just „üldinimlike teemadega“, mille kehastamiseks sobivad millegipärast meestegelased. Loomulikult on kõrvalekaldeid (vt artikli algust), ent peab arvestama, et suurem osa (keskealisest nais)publikust jõuab suurtesse meeste juhitud riigi repertuaariteatritesse.
Kas peaksime kehtestama kvoodid, vahetama välja poole loomingulistest juhtidest ja asendama mehed naistega? Küsimus on selles, kas me teame, miks naised ei vali lavastaja eriala, ei kandideeri teatri peanäitejuhiks, ei raja erateatreid. Või kui ka valivad, siis kas nad saavad võimaluse õpitut ja omandatut rakendada, on nad teatrites oodatud ja nende ambitsioone toetatakse? Või on ikka veel levinud uskumus, et juhirolli (mida nii lavastamine, aga veelgi enam loominguline juhtimine on) sobivad eelkõige mehed? Minu meelest võiks kultuuriministeerium panustada ka sellistesse uuringutesse, kus ei keskenduta kvantitatiivselt väljendatavatele tulemustele (kes ja kui palju?), vaid küsitakse, kuidas grupid ennast ühes või teises olukorras tunnevad.
Tunnustus. Üks indikaator, mis samuti illustreerib loomingulisele tööle antavaid hinnanguid, on auhinnad. Mis te arvate, mitu naist on iseseisvuse taastanud Eestis saanud parima lavastaja auhinna? Õige vastus: mitte ükski. Kui mitte lugeda siia hulka 1991. aastal Kaarin Raidi, aga kui auhindu anti 27. märtsil, siis sel ajal olime alles Nõukogude Eesti. Kurb on seegi, et näiteks 2005. aastal läks lavastajaauhind Tiit Ojasoole lavastuse „Julia“ eest, kuigi Eesti Draamateatri kodulehel on Ene-Liis Semper märgitud kui kunstnik-lavastaja.
Kunstnikuauhinna saajate hulgas on naisi rohkem kui mehi, aga traditsiooniliselt on see olnud ka rohkem naiste amet (võib kas või vaadata Eesti Lavastuskunstnike Liidu soolist koosseisu). Viimastel aastatel (õigustatult) levima hakanud suundumus, et kunstnikuauhinnale nomineeritakse kunstnike gruppe (nt lavastus-, valgus-. videokunstnik jne, kes ühiselt loovad visuaalse ja ruumilise terviku) on aga viinud selleni, et kunstnikuauhinna preemiasumma jaotatakse mitme vahel, aga lavastaja (mees) saab selle üksinda endale.
Nagu varem mainitud, on tantsu- ja etenduskunstides naiste osakaal palju suurem ning nad leiavad ka rohkem tunnustust (on nomineeritud ja saavad laureaadiks). Põhjus on kindlasti see, et etenduskunst on tihedalt seotud nüüdistantsuga ning tantsijaks õppijate seas ongi rohkem naisi, mis loogiliselt väljendub ka tunnustuses. Seejuures hindab nüüdisaegne etenduskunst palju rohkem teistsuguseid organisatoorseid suhteid kui klassikaline repertuaariteater: etenduskunstiks nimetatavaid lavastusi luuakse palju rohkem trupiga ühiselt, koosloomemeetodil. Etenduskunstis on ka tavaline, et lavastuse looja on ühtlasi selle esitaja, mis tähendab, et etendaja ei pea ootama, et teda truppi valitakse, ning ka lavale ja lava taha jääva loomingulise meeskonna saab ta ise valida.
Tervitatavad nihked. Paremini läheb administratiivsetel ja loov-tehnilistel aladel. Tänu Viljandi kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia õppekavale on paranenud valgus- ja videokujunduste tase, teisalt on nendesse valdkondadesse lisandunud ka naisi. Siiski on mehed need, kes saavutavad valguskunstniku taseme, aga naised jäävad valguskujundaja või -meistri tasandile. Seejuures pole näha, et mehed liiguksid tööle kostüümi- või grimmialale.
Ka lavastusalajuhataja kohale on tõusnud (noored) naised: taas amet, mis traditsiooniliselt on olnud meeste haldusala. See on siiski juhtunud olukorras, kus ka teatrijuht on naine. Veebruarist sai Eesti Etendusasutuste Liit esimest korda naisjuhi, Vanemuise direktori Kristiina Alliksaare. Naissoost teatridirektoreid on nii riiklikes sihtasutustes (nt veel Garmen Tabor, vastvalitud Svetlana Jantšek), samuti erateatrites (Tiina Rebane, Triinu Aron, Ruta Rannu, Musta Kasti naisjuhtkond).
Raske on kommenteerida, milline on palgalõhe etenduskunstide valdkonnas. Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk on määratud (alates 2022. aastast 1400 eurot bruto) ning sellega peavad riiklikud sihtasutused arvestama. Erateatrid on tihti palgamaksmisel veelgi halvemas olukorras. Muidugi on teatav struktuurne palgavahe, mis tuleneb sellest, et juhtivatel kohtadel on mehed, kes juba oma töö iseloomu tõttu saavad kõrgemat palka. Küll räägitakse, et vabakutselised meesnäitlejaid julgevad küsida suuremat tasu kui vabakutselised naisnäitlejad. Teadusuuringud kinnitavad, et mehed on paremad palgaläbirääkijad kui naised.
Erilaadsed vaatenurgad. Nendime koos kaasautor Liis Jõhvikuga sotsiaalministeeriumi kogumikku kirjutatud artikli alguses, et kunstivaldkonda peetakse avatuks, mitmekesiseks ja boheemlaslikuks, seal ollakse jäikade ettekirjutuste vastu, seal saab teha meelepärast tööd, mis on loominguline ja egalitaarne. Seejuures on aga näha, et kunstivaldkonna toimimine ei erine ühiskonna üldistest suundumustest – on ju teada, et võrreldes Põhjamaadega on meil soolises võrdsuses arenguruumi küll.
Usun, et muutused algavad igast inimesest ning seega peaksin saama ka ise midagi ära teha: õppejõuna Tartu ülikooli teatriteaduse õppetoolis saan rohkem keskenduda naislavastajate ja -dramaturgide loomingule, „Draama“ festivali korraldajana valin teadlikult programmi naisloojaid.
Peagi kuulutatakse välja teatriaasta auhinnad ning seekord on nominentide hulgas rohkelt naisi: lavastajaauhinna puhul on sel aastal viiest nominendist kolm naist ning üks mees-naine partnerlus, kunstnikuauhinnale kandideerivad ainult naised, samuti tantsuauhinnale. On tõesti olnud naiste aasta. Loodan, et see ei jää erandiks.
Aga mida teha üldisemal tasandil? Tuleb olukord läbi mõelda ning aru saada, kas see üldse on meile problemaatiline. Kas me üldse tahame, et naistel oleks etenduskunstide valdkonnas rohkem või teistsuguseid võimalusi? Võib-olla on tõesti nii, et naised ei tahagi tõusta loomingulistele juhtivatele kohtadele, aga mind huvitab sellisel juhul küll, mis on selle põhjus. Käesolevaga pakkusin vaid ühe sissevaate teemasse, teatri „naisesust“ saab muidugi uurida ja analüüsida erilaadsete nurkade alt. Loodetavasti leidub nii noori teatriuurijaid kui ka teisi, keda need teemad huvitavad.
1 Teatrivaht. Teatriaasta 2021. – 2. I 2022 https://vikerraadio.err.ee/1608453569/teatrivaht-teatriaasta-2021
2 Eero Epner, Uus teater – Noored naised. – Sirp 15. X 2021.
3 Kaja Kann, Uus teater – Naised. – Sirp 29. X 2021.
4 Eero Epner, Uus teater – Noored naised. – Sirp 15. X 2021.
5 Johanna Ross, Inventuur soos ja proosas. Mõttevahetus: XXI sajandi kirjandus. – Looming detsember 2021.
6 Samas.
7 Kaja Kann, Uus teater – Naised. – Sirp 29. X 2021.
8 Liis Jõhvik, Hedi-Liis Toome, Kas etenduskunstid ja audiovisuaalne kunst Eestis loovad naistele ja meestele võrdsed võimalused. Rmt: Teel tasakaalustatud ühiskonda III. Naised ja mehed Eestis. Marling, Raili; Käthlin Sander, Marju Raju, Marion Pajumets (Toim.). Tallinn 2021: Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, lk 200−220.
9 EENCA, Gender gaps in the cultural and creative sectors (with the exception of the audio-visual sector). European Expert Network on Culture and Audiovisual (EENCA 2020).
10 Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater, Eesti Noorsooteater, Vanemuine, Endla, Ugala, Rakvere teater, Vene teater, Kuressaare teater.
11 Näiteks 2015. ja 2017. aastal olid naised kõigist uuslavastustest lavastanud vaid 26% (Tiia Sippol, Eesti Teatri Agentuur).
12 Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, minu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium II. Varrak 2020, lk 301.
13 Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus“, Praxis 2021.
14 Heili Sibrits-Bondarenko, Eesti repertuaariteatrite koosseisulised näitlejad 2014. aasta kevadel. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool 2016.
