Kunstiteadus

Naiste osavõtt poliitikategemisest on kahtlemata ka poliitiline küsimus. Aga vähemalt samavõrd, ja ma pean tunnistama, et minule kui ajaloohuvilisele isegi veelgi enam, on see kommete, mentaliteedi arengu, moodide ja uskumuste küsimus. Neid kombeid, moode, uskumusi, eelarvamusi jne saab muidugi omakorda mõjutada poliitiliste otsustega. Aga siin on vähemalt kaks võimalikku, ma ütleksin, komistuskivi. Esiteks on kombed, moed, uskumused ja mentaliteedid midagi sellist, milles on väga raske selgesti näha. Eriti mis puutub enda, oma aja kommetesse. Me kõik, muuseas mehed võib-olla isegi rohkem kui naised, oleme moe ohvrid. Jutt kommete muutmisest on tihti üks uus mood. Ja mitte kunagi pole see päris siiras. Sest ükskõik, kas jutlustame alalhoidlikkust või revolutsiooni, kommete valdkonnas oleme oma südames konservatiivid. See puudutab meie maailmatajumise aluseid ja me tegelikult ei taha, et neid aluseid väga vapustataks. See on liiga valus. Oi kui tihti on revolutsioonilised kõned hoopis muutustehirmu, reaktsiooni suitsukate.

Siit ka teine raskus. Kombed muutuvad väga aeglaselt, mitmete põlvkondadega. Nii et kui räägime naiste osast poliitikas, selle osa muut(u)misest, siis räägime igal juhul pikemast perspektiivist. See ei ole tänase ega homse küsimus. See on inimkonna arengu küsimus. Ma ei ütle midagi vahetu poliitilise aktsiooni vastu, kuid selle kõrval peaks alati olema, eriti kommete valdkonnas ka refleksioon, kommete ja moodide uurimine, vaatlemine, nende arengu analüüs. Moodne sotsioloogia võib siin ju natuke aidata, aga mitte ülearu. Sest sotsioloog oma küsimusepüstitusega on ise tihti moe ohver, moeteemade vang. Vähemalt tuleks sotsioloogia andmed alati paigutada ka ajaloolisele taustale. Lõpuks on ajalugu ainus, mis meile kommete arengut kuidagi valgustada võiks.

Tõsi, ajalooandmed ei räägi tulevikust, kuid just kommete valdkonnas on neil teatav tõeväärtus ka tuleviku suhtes. Asi on minu arusaamist mööda – ja see pole loomulikult mingi originaalne arusaamine – nimelt nii, et kombed ja mentaliteedid ühiskonnas arenevad teatud mõttes kihiti. Ühiskonna valitsevas, jõukamas, haritumas, valgustatumas kihis omaks võetud kombed, elustiilid, rollijaotused jne jõuavad kunagi hiljem välja kõige laiemate rahvahulkadeni. See, mis oli ükskord ülikitsa ringkonna, happy few pärisosa, saab millekski üleüldiseks. Nõnda, püüdmaks aru saada kõige värskematest suundumustest näiteks demokraatias, pole võib-olla üldse paha heita pilk aega, kui alles tekkisid vaimsed eeldused selle demokraatia tekkimiseks, ja keskkonda, mis oli kõike muud kui demokraatlik. Ma pean silmas vana head XVIII sajandit, ancien régime’i aegset aristokraatiat, valgustatud kihti.

Kas XVIII sajandi kõrgklassi mõningad kombed ja eluviisi tahud pole need, mis just nüüd hakkavad viimaks saama üleüldiselt omaksvõetuks, kõigile kättesaadavaks? Ma mõtlen kõigepealt Internetti, mobiilsidet ja kogu seda uut, inimeste suhtlemist kiirendavat ja kergendavat tehnoloogiat. Õigemini seda uut ühiskondlikku ruumi, ühiskondlikku olukorda ja kombestikku, mille see tehnoloogia on sünnitanud. Minu arust oli just midagi sellist olemas XVIII sajandi Versailles’ õukonnas. See suhete, teadete, sõnumite, arvamuste ülikiire ja ülitihe levik, ristvahetus. Muidugi sai see toimida ainult piiratud territooriumil, sisuliselt ühes suures majas, kuhu oli koondunud või kust käis läbi kogu tollane Prantsusmaa eliit. Kui sind polnud seal, siis sind polnud olemas. Päeva jooksul vahetati, levitati, kopeeriti, loeti ette, kommenteeriti ja võltsiti Versailles’s küllap tuhandeid kirju ja kirjakesi, rääkimata suulistest kuulujuttudest ning uudistest. Kas pole tolles seltskonnas armastatud suhtlusvahend, nn billet ehk lühikiri, väike kirjake, tänapäevase meili ja SMSi otsene eelkäija? Muide, nende lühikirjade alal, nagu üldse kirjakirjutamiskunstis olid just naised –  meenutagem Madame de Sévignéd – suurimad meistrid. Tehnoloogia on viimaks teinud kõigile kättesaadavaks selle, mis kunagi võis õilmitseda vaid ühel üliväikesel ja kadestatud saarekesel.

Heakene küll, aga miks kogu see jutt siin. Muidugi tagamõttega. XVIII sajandit on nimetatud ka naiste sajandiks tolle ajastu suurte ja mõjuvõimsate naiste pärast. Ning ka selle elava mõttevahetuse pärast, mis just sellel – valgustussajandil – puhkes naise olemuse ja ühiskondliku rolli ümber. Naiste sajand… Mu daamid ja härrad, kas me ei ela mitte taas ühel ajaloolisel hetkel? Just rääkides naiste osast poliitikas: kas teatav nihe kommetes, arusaamades ja moodides pole jõudnud otsustavasse etappi? Järgmine ja ülejärgmine aasta peavad seda näitama.

Kuid igal juhul on tegemist millegi ülimalt tähelepanuväärsena. Ma pean silmas kahte daami, kes on pürgimas maailma poliitikaeliidi tippu. Ja seda mitte ükskõik kus, vaid Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Ségolène Royal ja Hillary Clinton, üks juba kindel tuleva aasta presidendikandidaat ja täiesti tõenäoline Prantsuse Vabariigi president, teine tõenäoline USA presidendikandidaat.

Naispresident või peaminister pole muidugi enam mingi skandaal ega haruldus ja võib-olla on õigus neil, kes ei taha neis üksikutes valitsejannades veel näha tõelist muutust naise olukorras. Aga ikkagi. Igal juhul on siin tegemist ühe äärmiselt huvitava paradoksiga. Just nimelt need kaks maad, mis on ajalooliselt olnud ja tahtnud olla demokraatia ja inimõiguste lipukandjad, maailma valgustajad, on selles vallas, s.o naiste jõudmises kõige kõrgemasse poliitikasfääri, olnud silmatorkavalt tagurlikud. Naisriigipea pole ei Ameerikas ega Prantsusmaal tänini isegi tõsise võimalusena jutuks tulnud.

Prantsusmaal on ette näidata ka ainult üks ja väga lühiajaline naispeaminister Édith Cresson. Ja temagi valitsuse kaunis kurvas saatuses avaldub üks senise meespoliitika erilõbu: lükata naine ette, kui asjad ähvardavad haprasti minna ja võita pole enam midagi. Teatud mõttes poliitiline ohver oli ju ka Margaret Thatcher, kes pidi ellu viima väga ebapopulaarseid reforme ja keda miljonid britid tänini sajatavad. Kuid tema pikk ja edukas valitsusaeg kõneleb minu arust siiski briti traditsiooni ja mentaliteedi suurest erinevusest võrdluses prantsuse ja ameerika omaga. Ometi võiks ju nimelt briti arhailiselt ja konservatiivselt poliitiliselt süsteemilt oodata vastupidist. Kas pole siin tegemist nimelt puht kommeteajaloolise erinevusega, kui võtta Prantsus- ja Inglismaa. Prantsusmaal, erinevalt Inglismaast, pole kunagi olnud valitsevat kuningannat, la reine on alati olnud vaid kuninga naine. Ja teatud mõttes täidab vabariigi president ju sama sümboolset kohta, mis XVIII sajandil kuulus absolutistlikele kuningatele.

Kuid midagi on siin veel. Üldiselt omaks võetud seisukoht seostab naiste tulekut poliitikasse demokraatia võidukäiguga. Kuid see on õige vaid osaliselt, juhul kui vaatame viimaseid aastakümneid. Niipalju kui ma aru saan, siis kõigepealt demokraatia pigem tõrjus naised võimult (niivõrd kuivõrd neil vana korra raamides selle juurde oli õnnestunud jõuda), puhastas poliitilise võimu kogu naiselikust ollusest. Naised võisid küll alustada revolutsiooni, marssides leiba nõudes Versailles’ peale, kuid revolutsioonilistest valitsustest ei leia te ühtegi naist. Ja see paistab olevat muide ühine kõigile revolutsioonilistele valitsustele ja isegi revolutsioonist sündinud kordadele. Nii Prantsuse Vabariigi kui Ameerika Ühendriikide valitsemine on kuni viimase ajani olnud äärmiselt maskuliinne. Ja sama võib öelda ka kadunud Nõukogude Liidu kohta, mis ometi väga kuulutas naiste emantsipatsiooni ning oleks ju võinud kas või propaganda mõttes rohkem naisi kõrgemasse võimuešeloni kaasata. Aga otsige poliitbüroo nimekirjadest naist!

Demokraatia, vabariiklus, eriti muidugi Prantsusmaal, vastandas ennast kõiges vanale korrale. Ja kas pole nii, et kui demokraatia ei tahtnud midagi kuulda naisest võimu juures, siis osalt k
a sellepärast, et poliitilises naises nähti nimelt ühte vana korra, monarhia ohtlikku jäänust. Tavaliselt seletatakse XIX sajandi demokraatiate misogüüniat küll nii, et mehed ei pidanud naisi võimelisteks valitsema või valimagi. Selles on kindlasti oma tõde, kuid selle põlguse teine pool oli kahtlemata ka hirm. Hirm valgustatud naise ees poliitikas, hirm selle mõjuvõimsa – mälestustes kindlasti veel mõjuvõimsama kui tegelikkuses – naise ees, kellest XVIII sajand hulga hiilgavaid näiteid pakkus.

Sealjuures, muidugi, jah, kui vaataksime ainult XVIII seadusandlust, siis oli naine justkui alaealise, eestkostealuse seisundis, tal puudus justkui igasugune võimalus poliitikas kaasa rääkida. Tegelikkuses ta ometi neid võimalusi leidis. Kombed olid, võib öelda, seadustest ees. Vähemalt ühiskonna kõrgkihis. Nüüd, märkigem vahele, on olukord pigem vastupidine: seadusandlikult on naisel kõik võimalused, kuid tegelikkuses takistavad nende realiseerimist pigem kombed. Sealhulgas ka, või just nimelt demokraatia enda kombed.

Sündiv demokraatia hakkas küll järk-järgult laiendama naiste seaduslikke õigusi, kuid selleks, näib, piiras ta kõigepealt naiste senist mitteformaalset osa poliitikas ja ühiskonnaelus. Esiteks, see osa oli kuulunud eelkõige aristokraatlikele naistele.

Aga teiseks – ja veel enam – naiselikkus ei sobinud kokku meeste korrastatud, hierarhiseeritud kujutlusega demokraatia funktsioneerimisest. Et demokraatia saaks funktsioneerida “nagu kord ja kohus”, tuli mehed ja naised kõigepealt ruumiliselt lahutada. XVIII sajandi õukondlik ja rahvalik promiskuiteet XIX sajandi korra- ja progressivaimuga enam ei sobinud. Naine, kuigi valgustatum, haritum ja eneseteadlikum kui kunagi varem ajaloos, tõrjuti poliitikast otsustavalt eemale, võeti temalt ka see võim, mis talle seni oli vaikimisi kuulunud salongis ja õukonnas, aga samuti tänaval ja turul. Prantsusmaa revolutsiooniline valitsus hakkas naistes peagi nägema tülikat elementi, naiste klubid (poliitilised organisatsioonid) suleti seadusega 1793. aastal ja silmapaistvad poliitilised naiskirjanikud Manon Roland ja Olympe Gouge giljotineeriti. Revolutsioonilisest naisest oli saanud oht revolutsioonilisele korrale.

Naistel on alati olnud võime oma teiselaadse suhtlemisgeeniusega meeste poolt suure vaevaga üles ehitatud hierarhiaid rikkuda, lõhkuda, neist lihtsalt mööda vaadata. Klassikaline demokraatia on aga oma olemuselt – ükskõik, millisena ta ennast ka ei esitle – väga rangelt hierarhiline ehitis, kus mehed nii-öelda ronivad mööda avalikku ja nähtavat võimuredelit, küll partei liinis, küll mööda kohalike ja üleriigiliste ametipostide korrastatud süsteemi. Ülejooksiklus, kokkuleplus, üldse leplikkus, vastaspoolega mingi liini ajamine on selles meestemaailmas üldiselt negatiivse märgiga. Vertikaalne kuuletumis- ja käsuliin on tähtsamad kui horisontaalne suhtevõrgustik – sest viimast on väga raske kontrolli all hoida.

Naised aga on nimelt üsna “halvad” hierarhiliste struktuuride ülevalhoidjatena, kuid väga tugevad horisontaalsete suhtevõrgustike loojate ning kujundajatena. Kuid kas pole nimelt “horisontaalsed võrgustikud” viimase aja moesõna? Eks soodusta nende arengut ja osatähtsuse tõusu vertikaalsete ja suletud struktuuride kõrval nimelt need moodsad suhtlemisvahendid, millest juba juttu oli ja mistõttu sarnaneb minu meelest meie ühiskond mõneti XVIII sajandi Versailles’ õukonnaga. XVIII sajand ulatab XXI-le käe ja mitte ainult selles. Kui XVIII sajandit võis naiste sajandiks nimetada ehk vaid kujundlikult ja suurte reservatsioonidega, siis võib-olla saab XXIst sajandist see hoopis tõsisemas mõttes?

Lõpuks aga peatuksin ühel tolle kauge valgustusaja huvitaval fenomenil, et oma jutule veidi konkreetsemat tausta anda. Sest üks asi oli naiste roll õukonnapoliitikas, mida on võib-olla kerge alavääristada, nähes selles vaid mingeid Madame de Pompadouri intriige, valitsemist nii-öelda magamistoa kaudu, kuigi kindlasti polnud alkoov õukonnanaiste ainus tee poliitika juurde ja võib-olla on alavääristav suhtumine nende daamide rolli nimelt hilisemate, revolutsiooniliste kriitikute pärand. Meenutagem kas või vabariiklike ajakirjanike poolt valla päästetud nõiajahti, millega nad hävitasid Marie-Antoinette’i ja mille tulemusel on “austerlanna” ajalooõpikute lehekülgedel endiselt vaid mingi eluvõõras, küüniline naiivitar, kes soovitab rahval leiva asemel kooke süüa. Ajaloolaste tööd on näidanud, et päris selline ta just polnud ja küllap ootavad rehabiliteerimist veel nii mõnedki XVIII sajandi mõjukad daamid.

Kuid jätame õukonna ja selle võimumängud ning vaatame korraks ühte teist XVIII sajandi olulist vaimset institutsiooni, nimelt valgustatud vaimuinimeste kokkusaamispaika, salongi. Muide, tänapäeval toimib salongisarnaselt ehk mõni elitaarne Interneti-list.

Salongi eripäraks oli teatavasti see, et seal käisid koos põhiliselt mehed (kunstnikud, kirjanikud, teadlased ja poliitikud, tol ajal tihti veel mitut ühes isikus), salongi pidasid, seda juhtisid aga naised. Kusjuures salongi asutamine, selle kokkupanek ja tööshoidmine oli kahtlemata väga teadlik ja suurt intelligentsust nõudev tegevus, mitte mingi juhuslik seltskonnakapriis.

Kuidas nimelt funktsioneeris aga too kuulus XVIII sajandi Pariisi salong ja milline spetsiifiline roll oli neil naistel, kes salongi ellu kutsusid ja sellele oma nime andsid, selle kohta leidsin väga huvitavaid ja nüüdisaja kontekstis mõtlemapanevaid viiteid hiljaaegu eestindatud Michel Vovelli ajalookogumikust “Valgustusaja inimene”. Ja seda mitte artiklist “Naine”, vaid hoopis Roger Chartier’ kirjutatud artiklist “Kirjamees”. Ta toob muuhulgas ära ka mõnegi salongiskäija-kirjamehe tunnistusi. Näiteks kirjeldab Marmontel Madame Geoffrini kahte salongi, kusjuures reljeefselt avaldub ka selle meesintellektuaali kahetine suhtumine salongiperenaisesse.

“Olles küllalt rikas, et teha oma kodust kirjanike ja kunstnike kogunemispaik, ning nähes, et sel viisil ümbritseb ta end oma vanuses toreda seltskonnaga ja tagab väärika eluviisi, asutas Madame Geoffrin oma kodus kaks salongi, ühe esmaspäeviti kunstnikele, teise kolmapäeviti kirjanikele. On äärmiselt tähelepanuväärne, et see naine, kel polnud õrna aimu ei kunstist ega kirjandusest ja kes oli oma elu jooksul kõike vaid pinnapealselt õppinud, ei jäänud kummaski seltskonnas sugugi võõraks, vaid tundis end seal hoopis väga mugavalt. Siiski jätkus tal peenetundelisust rääkida alati ainult sellest, mida ta väga hästi teadis, ning loovutada muus osas sõna haritud inimestele, kes olid alati viisakad ja tähelepanelikud, ilmutamata sealjuures vähimatki tüdimust, kui ta jutust aru ei saanud. Kuid veel osavamini oskas ta mõlemat loomu poolest vaba seltskonda juhatada, valvata ja ohjes hoida – ta tundis nende vabadust piiritleda ja taastada sõna või käeviipega nagu nähtamatut lõnga: “Noh, jätame selle nüüd sinnapaika,” kutsus ta oma külalisi tavaliselt mõõdukusele.”

Samas suunas lähevad ka mälestused Mademoiselle Lespinasse’i ja teiste naiste juhitud salongide kohta. XVIII sajand oli teatavasti väga tormiline uute ideede kujunemise ning ideelise võitluse aeg. Paistab, et salongi pidanud naiste eriline poliitiline roll selles ideelises käärimises oli nimelt eri leeride ja tõekspidamiste kokkuviimine, intellektuaalse diskussiooni käigushoidmine, lõhenemise, tüllimineku vältimine. (Juba mainitud Madame Roland, kes hukati 1793. aastal, paistis revolutsiooni algpäevil silma nimelt sellega, et tema salongis kohtusid poliitiliste äärmuste esindajad.)

Paralleelselt toimisid ka teistsugused, puht meeste intellektuaalsed kogunemised, lõunasöögid jms. Nende peamiseks erinevuseks salongidest oli kaasaegsete kirjelduste põhjal nimelt see, et toon seal oli küll vabam ja talitsematum, vaidlused tulisemad ja ka huvitavamad, kuid ka tülid olid kergemad tulema. Võib ehk öelda, et kui
need meeste klubid olid tulevaste poliitiliste parteide kasvulavaks, siis naiste juhitud salongid kuulutasid ette XXI sajandil nii tähtsaks kujunevat parteideülest koostööd, rahumeelset ja viisakat intellektuaalset ning poliitilist mõttevahetust.

Mis aga puutub juba mainitud uue aja kuulutajatesse maailmapoliitikas, Hillary Clintonisse ja Ségolène Royali, siis märkigem kummagi puhul veel üht paradoksi, mis neis demokraatia troonipärijates omal kombel XVIII sajandi ning täiesti demokraatiavaba ancien régime’i mälestuse ellu äratab. Hillary puhul on selleks tema päritolu: paljas asjaolu, et riigijuhiks pürib endise riigijuhi naine, meenutab kuidagi kahtlaselt neid väga kaugeid aegu, kui päritolu oli veel kõik. Prantsuse sotsialistide presidendikandidaadi juures aga meenutab neid aegu iroonilisel kombel just nimi. Madame Royal! Ma kahtlustan, et veel paarikümne aasta eest poleks sellise nimega inimene kuidagi võinud Prantsuse Vabariigi presidendiks saada. Ja veel viie aasta eest poleks tal olnud korrektset ametinimetust: la Présidente oli prantsuse keeles alles mõeldamatu vorm, nii nagu Diderot pidas “kodanikku” puht meessoost sõnaks (mis ei olnud küll päris korrektne, sest la citoyenne linnakodaniku mõistes oli ka XVIII sajandil täiesti olemas).

Ajalugu tohib korduda alles siis, kui ta on juba piisavalt unustatud.

Ettekanne Pärnus 24. XI 2006

konverentsil “Naise koht – kas pliit või poliitika?”

Paljude otsuste hulgast (igas valdkonnas vähemalt seitse kuni kümme otsust) jäi kõlama kolm: tervendada riigi rahanduspoliitikat, vähendada erakondliku poliitika survet ja mõju haridus- ja kultuurielule ning ühistegevusele, elavdada sisemaist tööstust, vähendades samaaegselt kaupade liigset sissevedu.

Tõnissoni juhtkirjade sihitus erakondliku omakasu, killustamise ja võimuiha vastu lähtus eelkõige tema enda hoiakust ja tegevusest riigimehena: talle olid need jooned täiesti vastuvõtmatud ja võõrad, ometi olid need riigi poliitikaelus nii võimu võtnud, et sundisid Tõnissoni juhitud valitsuse detsembris 1928 lahkuma ja palju olulisi asju pooleli jätma.

9. detsembrist 1927 kuni 4. detsembrini 1928 oli Tõnisson juhtinud rahvaerakondlastest, põllumeestekogude ja asunike esindajaist koosnenud valitsust. Kinnitades valitsusjuhina igas oma esinemises, et see, mis rahvast edasi viib, on väsimatu töö ning et iseolemine tähendab vajadust ise ka teha ning vastutada, rakendas ta tärkava tööpuuduse vastu tööle riiklikud komisjonid teede-, põllutöö-, kaubandus-tööstus- ja haridusministeeriumi juurde.

See aasta oli Tõnissonile riigivanemana olnud väga töine ja hilissügiseni ka edukas aasta. Lisaks mitmete oluliste seaduste (kaitseväe reform, maanteeseadus, siseveetee seadus, lennuväe loomise seadus jt) ettevalmistamisele ja vastuvõtmisele oli ta olnud aktiivselt tegev endistele mõisnikele tasu maksmise küsimuse lahendamisel, riigi maanteede ja raudteevõrgu korraldamisel, Peipsi järve veepinna alandamisel jm. Suursündmustest jäid just sellesse aastasse Eesti Vabariigi 10. aastapäeva tähistamine, VIII laulupidu Tallinnas ning riigivisiit Rootsi kuninga juurde.

Saabuva kriisi esimesed tundemärgid lahvatasid riigikogu istungil 9. novembril 1928. aastal, kui põllumeestekogude esindajad süüdistasid põllutööministrit. Järgnes asunduskapitali seaduse tagasilükkamine põllumeestekogude ja sotside poolt, Harju Panga protsess – ja J. Tõnisson valituse juhina esitas tagasiastumispalve enne umbusalduse avaldamist.

Teiste ajalehtede (Päevaleht, Vaba Maa, Kaja) vastukajas kiideti küll Tõnissoni riigimehelikku sammu, kuid süüdistati teda põllumeeste huvide ignoreerimises (Kaja), suutmatuses valitsust juhtida (Päevaleht), riigikogu ja valitsuse vahekordade ja võimu hägustamises (Vaba Maa). Tõnissoni meelest polnud see kõik muud kui vaid rühmahuvidest juhitud võimuvõitlus, mis segas rahva ja riigi elu ja tööd. Kuid just tööd oli vaja teha.

Vaevalt et keegi vastu vaidleks, et on vaimselt väärikas ja ülev, kui erakonnad ja valijad pööraksid pilgu materiaalsetelt hüvedelt tervikut hõlmavate ja harmooniliste ühiskondlike visioonide poole. Ometi, kuigi iial pole ainelised lubadused olnud nii mõõdutundetud, annab kõige heldemate lubajate võit mõista, et “ratsa rikkaks ja pärast meid tulgu või veeuputus” ongi eestimaalaste ühisteadvuse dominant. Pole aga kindel, kas seda ikka peaks kvalifitseerima vaid keskmise valija lolluse ja ahnusena (nagu arvab Anvar Samost Päevalehes). Sest peale lubatud hüvede eksisteerivad ju ka üldised kujutlused. Ja nähtamatud asjad on tihti hoopis tugevamad kui materiaalsed.

Kui erakondade pakutud hüved on üks ja seesama, erinedes vaid summade ja tähtaegade poolest, siis “ajalooga” kuvandid, mis erakondadega kaasas käivad ja milles segunevad juhtunud tõsiasjad, avaliku ruumi “ilustused” ja inimeste lootused ning hirmud, on erinevad. Koos moodustavad need virtuaalse teatrilava, kus on esindatud ellujäämisvõitluse põhilised positsioonid: siin tegutsevad võitjad, vastalised ja hüljatud, valged ja mustad jõud. Tolle kujuteldava teatrilava märgistus lähtub kõige lihtsamatest sotsiaalpsühholoogilistest kuuluvuse või samastumise refleksidest, mille alusel ilmselt üsna paljud ka valivad.

Ühiskondliku murrangu paratamatusena tõusid uue Eesti alguses esile vastandid võitjate ja rõhutute (millele on elujõudu lisanud isandapositsioonilt tõugatud vene kogukonna kohanemisprobleemid) kuvand ja erakonnad. Et tänaseks on võitjate ja rõhutute erakond pikalt ühist, pragmaatilist, enamasti suure raha huvides ja ka seaduslikkuse piiril laveerivat poliitikat teostanud, näitab vastuolu kujutluste ja tegeliku elu vahel. Pole kahtlust, et mõlemad enim hääli saanud parteid esindavad ka vana head konformismi, mida iseloomustab ideoloogiline paindlikkus ja praktilisele kasule orienteerumine. Toetuse ulatus ütleb, et ka valijate enamuse moodustavad heaolu hindavad mugandujad. Selle taustal näib, et viimasel ajal vahule klopitud pilt “ärkamisest” ja eetilisest revolutsioonist on ilustatud ja/või teenib propagandistlikke eesmärke.

Muidugi – õnneks või õnnetuseks – leidub ikka veel inimesi, kellele on tähtsad aated, visioonid ja sümboolsed väärtused. Seekord tulid visiooniga välja rohelised. Paraku hõivatakse uue visiooniga alati ka sellised protestihääled, kelle arvates on võimalik ühe maakera sisse teine, natukene suurem sokutada. Üldiselt tabasid ka pragmaatikud seekord siiski ära, et hingelisest alandusest sündinud sotsiaalsetes tunnetes peitub suur jõud: pronkspoiss ja eestlaste muserdatud ajaloopilt kõlbasid mitte ainult “lääne tarkade” ettekuulutatud isamaalaste, vaid ka juhtiva rahaerakonna ree ette. Rahvusliku identiteedi väärtustamine ja kaitsmine, mis peaks olema valitsuse pikaajaline, kõiki eluvaldkondi haarav põhieesmärk, sai teoks populistlikus peibutusmängus.

Seekordsete valimiste eripära oligi, et see pakkus ohtralt nii vasak- kui ka parempopulismi, kusjuures kummalgi pole palju ühist majandusloogikaga, mis tegelikult määrab meie heaolu ja enesetunde järgmistel aastatel. Et suure tõenäosusega ka aastal 2007 valiti mütoloogiliste vastasseisude kaudu, s.o võitjate, kannatajate või protestijatena, tundub olevat natukene tõsisem asi. Mõeldes sellele, kui oluliselt sellist samastumist põhjustab etteantud tähendusväli, tekib küsimus, kas tänane demokraatia – või ka demokraatia üldse – võimaldabki “valgustatud” valikut. Aga ehk pole vajagi mingit valgustust, sest parima ühiskondliku positsiooni ja enesetunde garanteeribki vaid konformism ja lihtsate reflekside (vali võitjad!) järgimine.

Terminoloogiatöö komisjon on moodustatud

Praeguseks on moodustatud eestikeelse terminoloogiatöö korraldamise komisjon peamiste terminiarendusega seotud institutsioonide Justiitsministeeriumi, Eesti Keele Instituudi, Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli, Emakeele Seltsi, Eesti Rakenduslingvistika Ühingu, Eesti Terminoloogia Ühingu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatest. Komisjonil on kaks ülesannet: anda n-ö jooksva töö korras positiivne impulss sellel aastal tehtavale terminoloogiatööle ning koostada aasta lõpuks kogu Eesti terminiarendustemaatikat hõlmav kava aastateks 2008–2012. Kui viimase ülesande täitmisest saab loodetavasti rääkida aasta lõpus, siis esimese ülesande juurde on töörühm juba asunud (vajalikud lepingud on ettevalmistamisel) ja kavandatavat saab lähemaltki kirjeldada.

Ministri käskkirjaga moodustatud töörühm ei alusta tühjalt kohalt. Enne tegevuse algust toimus kaks esinduslikku, kuid mitteametlikku seminari, oli pikki ja kohati üsna teravaid vaidlusi. Tulemuseks on  see, et komisjoni töö on käivitunud oodatust hõlpsamini ning 2007. aastal keskendutakse järgmistele valdkondadele.

Spetsialistid ja õpikud on tulekul

Terminoloogiatöö ei ole ühe päeva ettevõtmine ja seetõttu on oluline, et selle tegemiseks jätkuks, st koolitataks spetsialiste. Tartu ülikoolis möödunud aastal avatud keeletoimetaja eriala (terminoloogiakomisjoni poolt 2007. aasta sügissemestril nn käivitusrahaga toetatav) laieneb märgatavalt, hakates sisaldama terminoloogia, õigus- ja halduskeele, majanduskeele, teadus- ja tehnikakeele erikursusi. Nendele kursustele lisanduvad terminoloogiateemalised seminaritööd ning mittefiloloogiliste erialade  (ajakirjandus, õigus, majandus, politoloogia, haldus) põhialused eesti keelt õppivatele üliõpilastele. Toetatakse ka terminoloogiateemaliste seminaritööde juhendi koostamist. Järgmisel aastal on kavas alustada HTMi toel analoogilist terminoloogiakoolitust Tallinna ülikoolis.

Õppetöö läbiviimiseks on vaja õpikut ning seegi on Tiiu Erelti töö tulemusena selle aasta jooksul valmimisel. “Terminiõpetuse” väljaandmist on kavas toetada. Lisaks on plaanis rahastada terminoloogiatemaatikaga tegelemiseks nii üliõpilaste kui õppejõudude sihtstipendiume ja doktorikoolide kaudu korraldatavaid üleriigilisi terminoloogiaseminare ja -konverentse.

Töörühm loodab aktiviseerida Eesti Terminoloogia Ühingu (ETER) tegevust. Oskussõnavara loomise hetkeolukorra analüüsile toetudes kavatsetakse ETERi kaudu toetada aktiivsemaid terminikomisjone, kus töö on senini käinud suuresti missioonitundest lähtuvalt. Paralleelselt kaalutakse võimalusi, kuidas ministeeriumid võiksid hakata süsteemsemalt ja piisavamalt toetama oma valdkonna terminikomisjonide tegevust. ETER peaks hakkama saama ka viimastel aastatel ilmunud oskussõnastike kriitilise ülevaate üllitamisega.

Terminisõnastike universaalsüsteem

Tegevus, mis peaks andma käegakatsutavaid tulemusi juba sellel aastal, on ühtse terminoloogiasõnastike koostamise, toimetamise, küljendamise ja ka levitamise keskkonna loomine. Selle olemasolu võimaldab tulevikus nii üks- kui mitmekeelseid terminisõnastikke koostada senisest palju hõlpsamini. Projektile lisab praktilist väärtust see, et esimeseks valdkonnaks, mille oskussõnavara sõnaraamatuks koondamist loodava universaalsüsteemi raames katsetatakse, on valitud haridus.

Ilmselt ühe atraktiivsema ettevõtmisena on kavas terminoloogia piltsõnastiku koostamine. 2010. aastal lõppema planeeritud projekti raames tõlgitakse “Oxford-Duden Pictorial English and German Dictionary”, asendades saksa keele eesti keelega. Kavandatava väljaande maht on 28 000 märksõna, raamatu illustratsioonid kujutavad kõiki terminitega tähistatud objekte.

Terminoloogiatöö edendamiseks selleks aastaks kavandatud rahast jätkub veel mõnede oskussõnastike Internetti panekuks, kaalumisel on 5 lihtsama struktuuriga sõnastikku: lihanduse, metalliõpetuse ja metallide tehnoloogia (3 osa) ning metsa- ja puiduerialade sõnastik.

Reformid “eurosuunal”

Väljaspool kõnealuse töörühma tegevusvaldkonda on elavnenud tegevus n-ö eurosuunal. Loomulikult ei saa öelda, et eurokeelega (nagu muu terminoloogiat puudutavagagi) ei ole seni tegeldud. Eriti ulatuslik oli sellealane töö Euroopa Nõukogu direktiivide eesti keelde tõlkimise ajal. Tuleb siiski tunnistada, et pärast Justiitsministeeriumi juures asunud Eesti Õiguskeele Keskuse likvideerimist on sellealane töö aktiivsuses kaotanud ning vastutuski on hajunud. Eesti Keele Instituudi juurde kolinud EÕK järglane, eesti terminoloogia keskus, ei ole veel kavandatud tasemele jõudnud.

Edasi saab minna keskuse ja EKI keelekorraldajate koostöös. Kuidas ja kuhu, selle kavan­damiseks on planeeritud kaks ühis­arut­elu Soome kodumaa keelte uurimiskeskuse spetsialistidega (tutvumiskäik märtsis ja ühisseminar septembris). Mõlema maa keele tõlke ja tõlkijaid töötab Euroopa Liidu struktuurides kümneid, nende koostöö (vähemalt Eesti osas) emamaaga võiks aga olla tihedam. Teema on suhteliselt delikaatne, sest tõlkide tegevusele kehtestab oma reeglid tööandja, s.o Euroopa Liit. Soomes on suudetud keel ELi bürokratismidest suhteliselt puhas hoida ning see on meiegi eesmärk.

Kavas on tekitada Eestiski olukord, kus on olemas pädev spetsialist eesti eurokeele arengu jälgimiseks ja arendajate nõustamiseks kõigile osapooltele vastuvõetaval kujul.

Oskuskeelekorraldus pole asi omaette

“Eesti keele arendamise strateegias” on oskuskeelekorralduse osas 11 konkreetset üles­annet. Hea meel on tõdeda, et eespool kirjeldatuga on hõlmatud need kõik. Küsimus on loomulikult hõlmamise määras. Kindlasti on terminoloogia-alane tegevus terviku osa ja siingi on põhjust rõõmustamiseks. Eesti (eriala)keele kõikidele üliõpilastele õpetamise kursuses on suur osa sellest seotud, üldkeele kontekstis, oskussõnavara loomise, mõistmise ja kasutamisega.

Teine valdkond, mis on ülalkirjeldatuga tihedalt seotud, puudutab eestikeelseid kõrgkooliõpikuid. Terminoloogiat ei tehta sõnaraamatusse  tegevusetult seisma, vaid ikka kasutamiseks. On selge, et olulisemaid kohti, mille kaudu tänapäevane oskussõnavara levib, on oma ala praeguste tippspetsialistide poolt tulevastele spetsialistidele kirjutatud õpikud. Sellegi tegevuse suunamiseks on moodustatud juhtkomitee (koosneb avalik-õiguslike kõrgkoolide, Tallinna Tervishoiukõrgkooli, Teaduste Akadeemia ja HTMi esindajaist) ning käimas on teadusvaldkondade ekspertkomisjonide moodustamine ja tegevuse protseduurireeglite väljatöötamine.

Oluline on ka üldine kontekst, kus kõike plaanitut tehakse või teha kavatsetakse. Eelkirjutatut ei pea sugugi mõistma nii, et nüüd kavatseb riik missioonitunde (puudumise) rahaga kinni maksta. Eesti teaduskeele arendamiseks – ja terminoloogiatöö on selle eeldusi – on vaja nii raha kui missioonitunnet. Esimesest oli juttu eespool.

Lõppkokkuvõttes ei pane aga mitte keegi ei õppejõudu ega üliõpilasi korralikku eestikeelset terminit kasutama, kui peetakse paremaks pruukida võõrkeelest tehtud abitut ja eesti keelde sobimatut toortõlget. Tahtmist eestikeelset terminoloogiat eestikeelses kõrgkoolis loomulikuks pidada peaks suurendama riikliku väärtusprogrammi koostamisele asumine. Esimesed sammud sel teel on tehtud.

Paabeli torn, tundmatu flaami kunstniku töö (1587). REPRO

Kogu Kesk-Euroopa piirkond jättis Euroopa Liiduga lõimumisprotsessi käigus tähelepanuta keelelise ettevalmistuse.

Lugesin sügava huvi ja poolehoiuga möödunud aasta 22. detsembri Sirbi numbris ilmunud Aili Künstleri artiklit “Keel on võimu instrument”. Oma kirjutises – tõsi küll, pisut hilinenult – soovin jätkata tema mõttekäiku.

Kogu Kesk-Euroopa piirkond (nimetan Kesk-Euroopaks 2004. aastal liitunud riikide vööndit, mis ulatub Baltimaadest kuni Alpide-Aadria regioonini, poeetilisema nimetusega merevaigutee vöönd) jättis Euroopa Liiduga lõimumisprotsessi käigus tähelepanuta keelelise ettevalmistuse. Selle vööndi riikides on inglise, saksa ja prantsuse keeles rääkivaid poliitikuid ja spetsialiste, kuid neid peaaegu ei ole, kes oskaksid oma emakeele ja mainitud maailmakeelte kõrval ühtlasi vähemalt ühte Kesk-Euroopa keelt. Loomulikult kerkib see probleem üles ka mõne vanema ELi liikmesriigi, näiteks Soome, Portugali ja Kreeka puhul. Sellepärast oleks ehk mõttekas ühiselt tegutseda rahvuskeelte huvide parema esindatuse ning nende keelte staatuse ja prestiiži tõstmise nimel.

Rahvuskeelte õigused peavad kajastuma praktikas

Kuigi Euroopa Liidus on sätestatud, et iga liikmesriigi keel on ametlik suhtluskeel ja seetõttu piiramatult kasutatav ELi igal tasemel (nõupidamistel, plenaaristungitel jne), on tegelik olukord sellest kaugel.

Majanduslike põhjuste ja sobivate spetsialistide (tõlkide ja tõlkijate) nappuse tõttu luuakse kontakt “väikeste” keelte vahel ainult vahendajakeele kaudu (enamasti on see inglise keel). Kui näiteks Eesti saadik kasutab oma õigust Euroopa parlamendi plenaaristungil eesti keeles sõna võtta, on ungari kaassaadikul kaks võimalust: kas kuulata ungarikeelset või ingliskeelset tõlget. Kogemus näitab, et enamus valib inglise keele, kuna nii läheb sisu vähem kaduma. Ungarikeelne tõlge – sama toimib ka vastupidises suunas – sünnib ingliskeelse põhjal, kuid ajaline hilinemine on nii suur, et tõlk ei suuda iga lauset, iga mõtet, edasi anda. Sel viisil võib eesti saadiku sõnum kaotsi minna. Seega valitakse vahendajakeel.

See situatsioon võib aga endaga kaasa tuua mitmesuguseid kõrvalmõjusid. Ülalpool mainitud praktilistel põhjustel kaotatakse varem või hiljem tõlge kolmandatesse keeltesse, kuna see on mõttetu ja ka kulukas. Seetõttu langeb ka “väikeste” keelte prestiiž. Niikuinii suhtlevad juba praegu nii saadikud, poliitikud kui ka spetsialistid ELi foorumitel mingis “kolmandas”, enamasti inglise keeles.

Selline olukord on ärevust tekitav. Kõiki vahendeid kasutades peab saavutama selle, et rahvuskeelte õigused taastatakse, ja mitte ainult sõnades ja määrustes vaid ka praktikas. Sellega õnnestuks vähendada üleilmastumise kahjulikke mõjusid keeltele ja kindlustada väikse kasutajaskonnaga keelte tulevikku.

Selle sammu järele on meil tungiv vajadus. Teame – sealhulgas ka Venemaa soome-ugri keelte saatuse näitel –, et kui keel mõne valdkonna keelekasutusest välja tõrjutakse, hakkab see sellest hetkest pidurdamatult manduma.

Kogeme mitmetes teadusharudes, eelkõige tehnika-, arsti- ja loodusteadustes, et inglise keel on haaranud ülemvõimu ning rahvuskeelsetel publikatsioonidel – näiteks Ungaris – ei ole teaduslikku kaalu. Selle tagajärjeks on, et suurem osa teadlastest, osaliselt ka mõistetavatel põhjustel, lõpetab emakeeles publitseerimise. Seetõttu seiskub valdkonna terminoloogia areng ning pikapeale muutub emakeel teaduses kasutuskõlbmatuks.

Mõned noored, nagu kinnitab lühem eesti ja ulatuslikum ungari tudengite seas läbi viidud uurimus, on juba valmis inglise keelt ette kujutama isegi oma maa ametliku keelena. See tendents tuleb peatada, välja töötada seda pidurdavad rahvusvahelised programmid. Ühe sellise programmi kava soovingi järgnevalt tutvustada.

Loomisel on Kesk-Euroopa kõrgkoolide virtuaalne võrgustik

Minu juhitud õppetool alustab Kesk-Euroopa kõrgkoolide virtuaalse võrgu väljaehitamist. Sellesse võrku saab lülituda üks ülikool piirkonna igast riigist.

Projekti eesmärgid:

 ühise Kesk-Euroopa kõrghariduspiirkon­na väljakujundamine, s.o kavandatakse ja käivitatakse (kasutades Interneti võimalusi) ühiselt magistritaseme, edaspidi doktoritaseme ühiskraadi (joint degree) programmid; prioriteediks on Euroopa uuringute (European Studies) eeskujul välja töötatud Kesk-Euroopa uuringute (Middle-European Studies) programm, mille raames koolitame Kesk-Euroopat tundvaid spetsialiste, aidates kaasa sellele, et ELis sünniksid otsused meie kohta tõeste andmete, mitte eelarvamuste põhjal;

 luua keeleõppekeskused, kus õpetame Kesk-Euroopa riikide keeli neile, kes juba oskavad kõrgtasemel inglise ja/või saksa keelt, aidates sel viisil kaasa ELi ootuste täitumisele, et iga ELi kodanik räägiks kolmes keeles (emakeeles, ühes maailmakeeles ja ühes “väikses” keeles) – sellega kindlustaksime ka ELi institutsioonid tööjõuga, kes suudaks keelte vahel vahetuid kontakte luua;

 luua Kesk-Euroopa piirkonna tutvustamise eesmärgil Kesk-Euroopa raamatukogu üheaegselt nii elektroonilisel kui traditsioonilisel kujul; esimene samm selles suunas oleks kaheksa uue liikmesriigi ajalugu, kirjandust, kultuuriajalugu tutvustavad lühimonograafiad, samuti väikse leksikoni koostamine (riigi kohta seega neli raamatukest) ja nende tõlkimine kõnealuse piirkonna keeltesse, seejärel inglise, saksa ja prantsuse keelde; järgmine samm oleks Kesk-Euroopa piirkonna keeli erinevalt kombineerides välja antav sõnastiku- ja keeleprogramm.

Loomulikult tuleb seoses kõrghariduse programmiga silmitsi seista mitmesuguste raskustega. Lahendada tuleb rahvusvahelise akrediteerimise küsimus, kuna haridusküsimus on praegu ELis iga liikmesriigi siseküsimus. See võib olla küll kena põhimõte, aga kui mitme liikmesriigi institutsioonid koonduvad ühise koolituse läbiviimiseks, on riigiti erinev akrediteerimissüsteem kohmakas ja ilmselt ka mitte sihile viiv lahendus. Seepärast peaks loodama ELis rahvusvahelise akrediteerimise võimalus.

Suurim probleem on programmi finantseerimine. Oleks hea, kui iga riigi ja rahvusvahelised fondid ning eelkõige EL peaksid seda programmi oluliseks ning kuulutaksid oma lipukirjaks.

Kesk-Euroopa kuulub Lääne-Euroopa kultuuriruumiga tihedalt ühte, kuid on siiski oma eripäraga piirkond. Seda on väidetud, alates Kundera arutlustest ja lõpetades kas või Toomas Hendrik Ilvese kõnede ja kirjutiste kogumikuga “Eesti jõudmine” (mõned selle kirjutised andsime ungari keelde tõlgituna välja just Eesti iseseisvuspäeval, õppetoolis publitseeritava 12 sarja hulgas Euroopa Liidu küsimustele keskenduvas hEUrékas; samas sarjas ilmus muuhulgas ka eesti keele strateegia). Sellega võib ka täiel määral nõustuda. Olen organiseerinud juba poolteist aastakümmet selliseid teaduslikke ja teadmisi populariseerivaid programme, mis aitaksid kaasa ikka veel terra incognita staatuses ala paremale tundmaõppimisele. Selleks oleme välja andnud eesti-ungari sõnaraamatud (eesti-ungari väike sõnaraamat, ungari-eesti väike sõnaraamat, eesti-ungari vestmik, eesti-ungari ELi sõnastik) ja grammatika ning ka esimese läti-ungari sõnaraamatu ja läti grammatika, publitseerime kakskeelset kirjandussarja kõnealuse kultuuriruumi tutvustamiseks ja nii edasi. Kuid pärast osaprogrammide läbiviimist tuleb tutvustada Kesk-Euroopa piirkonda ka ühe suurejoonelise raamprogrammi kaudu meile endile ja välismaailmale. Sel viisil saaksime aidata lahendada ka Sirbis tõstatatud probleeme.

Omast ja võõrast

Eesti keel on viimase pooleteise kümnendi jooksul laenanud kõige rohkem sõnu inglise keelest, teistest keeltest tulnud laenude puhul on inglise keel olnud sage
li vahendaja. Kuigi osa sõnu on tarvilikud, leidub paraku rohkesti niisuguseidki, mille asemel saaks hõlpsasti kasutada omatüvesid või varasemaid laene, mis on paljudele tuttavamad. Vaadelgem mõnda näidet.

Keeletarvitajad on vahel nõutud, kas inglise banner kirjutada eesti keeles banner või bänner. Eestlastele on arusaadavamad siiski liitsõnad reklaamiriba ja ribareklaam (vahereklaami, hüpikreklaami ja teiste Interneti-reklaamide kõrval).

Spordiala, mis ühendab suusatamist ja märkilaskmist, on eesti keeles tähistatud liitsõnaga laskesuusatamine, mis sobib koos murdmaasuusatamise ja mäesuusatamisega hästi ühte sarja. Seega pole vajadust uue võõrsõna biatlon järele, mida on viimasel ajal tarvitama hakatud.

Köögis kasutatakse abivahendit, mida mõni nimetab sõnaga blender. Taas on selgem vanem laen mikser, millele saab lisada masina kuju iseloomustava täiendi kann. Eesti keeles on olemas nuimikser ehk saumikser, mis on samuti saanud oma nimetuse kuju järgi, seega peaks samal viisil moodustatud kannmikser sobima. EKI keelenõuandesse on paar korda pöördutud küsimusega, kas võib kasutada tegusõna blenderdama. Siingi on parem läbi ajada verbiga mikserdama või kirjutada pikemalt, nt segada kannmikseris.

Vaba aja harrastustest on populaarsust kogunud tegevus, mida inglise keeles märgitakse sõnaga snorkel(l)ing. Eestikeelsetes tekstides on seda kirjutatud vahel snorkeldamine, teinekord snorgeldamine. See on ujumine, milles on oluline koht täita õhutorul. ÕS 2006 ongi pidanud paremaks liitsõna toruujumine, millest saame moodustada verbi toruujuma. Võib väljenduda ka pikemalt: toruga ujumine. Sõna väljamõtlejad pole sugugi keelekorraldajad, vaid seda on pakkunud üks keelenõuandesse helistaja.

Inglise sõna brand tarvitavad meil paljud kujul bränd. ÕS 2006 eelistab eesti liitsõna tootemark. Bränditoote asemele pakub sõnaraamat margitoodet. Mugand bränd läheb segamini jooginimetusega brändi. Näiteks, kas brändisˇokolaad on sˇokolaad, mis sisaldab brändit, või margisˇokolaad? Keelenõuande küsimused näitavad, et inimesed on murdnud pead sellegi pärast, mida teeb isik, kelle ametinimetus on brändijuht. Bränding on eesti keeles margindus, margiloome, margi loomine, brändija on margilooja.

Mida tähendab kreatiivsus? Selle taga on inglise creative, mis on eesti keeles loov ja loominguline. Kreatiivsuse asemel on selgemad eesti omasõnad loovus ja loomingulisus, need on pikema traditsiooniga.

Enne toorlaenude kasutuselevõttu tasuks kaaluda, kas uue mõiste tähistamiseks ei piisa juba keeles leiduvate sõnade kombineerimisest uudsel viisil. Mõelda tuleb sellele, et tihti on liitsõna selgem kui võõrapärane tüvi. Kui eelistame võõrale oma, on lootust, et teeme end mõistetavaks paljudele keelekasutajatele, mitte ainult väikesele osale.

Argo Mund