Indrek Jääts, Ääremaadel kõndija. Reisikirjeldusi soome-ugri aladelt. Toimetanud Karin Kastehein. Kujundanud Ivi Tammaru. Eesti Rahva Muuseum, 2023. 240 lk.
Arvo Valton, Soome-ugri minu elus. Toimetanud Laur Vallikivi, Eva Toulouze ja Urmas Tõnisson. Ilmamaa, 2022. 320 lk.
Alustuseks pean tunnistama üles, et sattusin neid raamatuid lähestikku lugema asjahuvilisena, puhtast uudishimust selliste rahvaste ja paikade vastu, kuhu reisimise õige aeg on mitmeti mööda lastud ja vaevalt et niipea Venemaa avarustesse pääseb või üldse tahtmist on minna. Niisiis ei ole ma mingil juhul kogemuslik asjatundja, kelle osaks oleks õigustatult teha rohkem sisulisi ja kriitilisi märkusi. Soome-ugri maailm on mulle olnud piinlikul kombel kuni viimase ajani võõras ja eksootiline ning küllap selliseks jääbki. 1980. aastate alguse Tartu Riiklikus Ülikoolis oli neile eesti filoloogidele, kes ei lasknud end Paul Aristel meelitada soome-ugri erialale, vähemalt soovituslik, kui mitte kohustuslik vastav lugemisvara populaarteaduslikus sarjas „Mosaiik“ ilmunud Ago Künnapi, Paula Palmeose ja Tõnu Seilenthali raamat „Põhja ja itta“ (1974), sissejuhatavaid loenguid pidasid Paul Ariste ja Ago Künnap. Valev Uibopuu Lundis ilmunud „Meie ja meie hõimud“ (1984) oli siis liiga värske ja kättesaamatu, ehkki seda tunnustavalt tutvustati. Aga kui neist raamatuist-loenguist pärit teadmised pole hiljem praktikas kinnistavat tuge saanud ja idapoolsete sugulasrahvaste juurde asja pole olnud, siis kaobki kõik kuskile teadvuse tagamaile. Seda tänumeelsemana olen valmis lünki oma teadmistes täitma nüüdseks juba mitmekordselt muutunud maailmas ehk eksootikat ületama tugitoolis ja heade teejuhtide raamatute abil.
Praegusaja maailmas näib soome-ugri teemal olevat veel üks nüanss. Vahest ma eksin, kuid ilmselt on omariikluse saavutanud soome-ugri rahvaste hulgast just eestlased need, kes on pööranud sugurahvastele viimastel aastakümnetel eri tasanditel rohkem tähelepanu. (Ehkki praegu oleks vahest just ungarlastel rohkem prii pääsu sinna kanti?) Ma ei mõtle siin niivõrd ülikoolides tehtavat teadust ja akadeemilisi uurimusi, vaid avalikkusele suunatud asjatundlikke publikatsioone, nagu neid Sirbis on ridamisi ilmunud Art Leete ja Jaak Prozese sulest, aga ka muud silmapaistvat, eelkõige sihtasutusega Fenno-Ugria seotud hõimutegevust. Paarikümne aasta taha jääb Rein Taagepera algselt inglise keeles (1999) ilmunud ülevaade „Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis“ (2000), millel aga puudub välitööde ja isikliku suhtlemise hõng. Viimase aja töödest aga paistab silma hoopis Eva Toulouze’i „Minu Udmurdimaad“ (2021), mis on ka pikaajalise kiindumuse ja paljude reiside saadus.
„Soome-ugri reisid“
Udmurdi usundi uurijana on andnud oma panuse teadusse ka luuletajana tuntuks saanud Aado Lintrop, aprillis 2023 Eesti kirjandusmuuseumist emeriteerunud folklorist, kelle viimase aja uudisloomingus köidavad tähelepanu hoopis reisipäevikud Itaaliast, Hispaaniast ja eriti imposantselt mahukas tellis „Tõusta mägede õlule“ (2018) Himaalajast. Rohkete teaduspublikatsioonide järel on tema „Soome-ugri reisid“ kokkuvõte aukartust äratavast hulgast retkedest.
„See raamat on eelkõige reisiraamat, mitte teaduslik või isegi populaarteaduslik pilguheit soome-ugri rahvaste vaimuilma,“ ütleb autor (lk 95), lisades samas viited oma teistele asjakohastele publikatsioonidele. Toeks omal ajal peetud reisi- või välitööde päevikud ja illustratsioonideks rohked fotod, kajastab kaantevahe tervelt 28 reisi aastaist 1977–2003, ajaloo seisukohalt seega justkui läbi mitme formatsiooni ning geograafiliselt lähimaist Vepsa- ja Vadjamaast kuni kaugeima Taimõrini hantide juurde. Kahju, et raamatus ei leidu ühtki kaarti, mis võimaldaks teekondi vaimusilmas paremini ette kujutada. Kuid kirjeldused on ehedad, ehkki võivad järjestikku lugedes kohati minna veidi üksluiseks. Lintrop on reisinud erinevates rollides: olnud fotograaf, operaator, operaatori assistent ja muidugi etnoloog, folklorist ja usundiuurija. Vastavalt sellele on erinenud ka reiside rõhuasetus, näiteks varasemal eluetapil on olulisel kohal filmimiseks vajaliku ja omal ajal defitsiitse materjali hankimine ja kaameraga töötamise kirjeldamine. Sellisel olmeajalool on juba omaette väärtus! „Linnutee tuulte“ ekspeditsioonist 1977. aastal on Lintrop kirjutanud ka Tiit Pruuli koostatud raamatus „Lennart Meri. Rajaleidja“ (2009).
Lintropi raamat on niisiis ühe elutöö kroonikalaadne ülevaade ja kokkuvõte, igati tunnustatav jutustus ühest kadunud ajajärgust ja austusavaldus kõigile kaasteelistele, nagu sissejuhatuses lubatud. Ent, nagu lõppsõnas (lk 336) tunnistatud, kuniks jätkub uudishimu ja tekib uusi küsimusi, jätkub ka töö vastuste otsimisega. Ajaga üha keerulisemaks muutuvatele küsimustele usub Lintrop kergemini vastuse leidvat vabatpõlve nautiva kirjanikuna – ja ehk järgnebki nüüd luulet ja teadust sünteesiv looming, midagi Lennart Mere „Virmaliste väraval“ või Arvo Valtoni „Põhjanaela paine“ laadis?
„Ääremaadel kõndija“
Eesti Rahva Muuseumi etnoloogi Indrek Jäätsi tegudest jääb ilmselt ületamatuks tema retk Kuressaare politseiülema poja, maadeuurija Richard Maacki (1825–1886) jälgedes ja selle tulemusena valminud „Maack Amuuril. Ühe ekspeditsiooni lugu“ (2021). „Ääremaadel kõndija“ sisaldab vähem pretensioonikat retke Vepsamaale 2015. aastal taotlusega korrata pool sajandit varem toimunud Ants Viirese, Evi Tihemetsa ja Aleksei Petersoni välitööde marsruuti, pidades silmas just tollaseid päevikuid ja fotojäädvustusi. Sellistel retkedel on jumet, kuivõrd ehedalt etnoloogilisele lisandub veel üks ajalooline kihistus ja ühtlasi tunnustatakse sellega varasemaid rajaleidjaid. Vepsale ongi keskendatud kogumiku neli välitöid dokumenteerivat reisikirja, põgusa põikega Karjalasse, teistes kolmes käiakse permikomide juures ja Udmurtias ning Lätis lutsi maarahvast otsimas. Kogumik on võetav järjena 2011. aastal ilmunud „Rännakutele ööpoolsetesse maadesse“.
Arvo Valton grupi soome-ugri kirjanikega 22. VIII 2019 Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressil Rumeenias Cluj-Napoca (Kolozsvári) linnas.
Mulle näib siiski, et Jäätsi varasematest teostest saab näiteks „Aafrika kivise südamiku“ (2013) puhul Etioopia kohta rohkem teada kui nüüd „Ääremaadel kõndijas“ asjalikku teavet soome-ugri rahvastest. Olmekirjeldusi ja väikerahvaste nukra hääbumise tunnetust – seda muidugi jagub kuhjaga. Välitööde tervist kahjustav taak tuleb ilmsiks, kui sageli kaasneb viisaka suhtlemisega ka vajadus küsitletavatega koos viina võtta, millest enamasti päästab küll vabandus, et roolis tuleb kaine olla. Kärakas tapabki rohkem loodusrahvaid, pärast päevatööd lõdvestuseks paar õlut võtta on teine asi. Aga kui erinev on see maailm võrreldes karsklase Ariste „Vadja päevikutega“ (2005), kus igasugune alkoholilehk on taunitud! Vahest olid toona vadjalased juba ette hirmul, kui Ariste tulemas?
Dünaamikat siin on, kuid pinge Jäätsi raamatus tekib hoopis mujal. Mitu retke selles köites on Jääts teinud koos folklorist Madis Arukasega, kelle seltskond aga mitte kuidagi ei klapi: üks on ööinimene, teine varajane ärkaja, kui üks huvitub keelest, siis teisel on ükskõik, mis keeles lugu jutustatakse, olulisem on sisu, isegi muusikamaitse on erinev ja ajuti on suhtlemine nagu vägikaikavedu. Milleks välitöödel selline lisastress? Muidugi läheb see kõik üksjagu tüütuks: „Kuradile need välitööd!“ (lk 62). Ehk on siiski tegemist rohkem seltskondliku mänguga, mis peaks päevikule kirjanduslikku vürtsi lisama? Võib näha isegi teatavat arengut: kui algul vastupidiselt Arukasele eelistab Jääts praktilistel kaalutlustel ametlikke, venekeelseid kohanimesid, hakkab ta hiljem üha rohkem kasutama vepsapäraseid. Maanteedel ja maastikul orienteerumiseks vajalikud kaardid on mõistagi venekeelsed. Aga jah – väärt fotomaterjali on, aga selleski raamatus kaardid puuduvad, ja see on tõsine puudus. Muidugi tasub juurde vaadata ka ERMi püsiekspositsiooni ja filme, mis on neil retkedel üles võetud koos kaameramehe Maido Selgmäega.
„Soome-ugri minu elus“
Mainisin eespool Arvo Valtonit ja mitte ilma tagamõtteta. Valtoni kui elava klassiku ja suure proosamehe rolli kõrval on tema panus soome-ugri asja edendamisse avanenud mulle alles pikkamööda, kuni sai plahvatuslikult selgeks 2019. aasta augustis, kui suuresti just tänu temale ja Indrek Kofile oli mul võimalus osa võtta Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressist Rumeenias, täpsemini küll Transilvaanias Cluj Napoca linnas, mis oli Kolozsvári nime all oli kunagi Budapesti järel suuruselt teine linn Ungari kuningriigis. Kongressi teemaks oli soome-ugri diasporaa ja sellest tulenevalt arvati kohaseks, et kõnelen eestlaste Teise maailmasõja järgsest pagulusest. Idapoolsete sugurahvaste rõõmuks pidasin oma ettekande neile arusaadavaimas vene keeles ja sain selle eest ühe sugurahva naissoost esindajalt ka avalikult kiita – siiski koos väikse etteheitega, et kui me just tänu Nõukogude võimule vene keeles üksteist nii hästi mõistame, siis kuidas ma oma ettekandes tohtisin sellesse võimu nii kriitiliselt suhtuda. Selle peale tõusis püsti esireas istunud Arvo Valton ja tegi oma lühikeses ja täpses sõnavõtus „puust ja punaselt“ selgeks, mida me Nõukogude võimule tegelikult võlgneme. Need olid autoriteedi, suure valge mehe sõnad, ja ilmselt veensid publikut.
Valtoni memuaarse koega „Soome-ugri minu elus“ (2022) paigutub kahe tema varasema raamatu konteksti. Mõlemad on ilmunud aastal 2018: esmalt kirjastuselt Hea Lugu ainult eesti kirjanike-kolleegide kirjanduslikke portreid sisaldav sarjaraamat „Ühises hoovuses“, mille sissejuhatuses on samuti põgusalt osutatud soome-ugri rahvaste kirjandusele, ja teiseks ilmumisel üsna märkamatuks jäänud „Vaateid soome-ugri rahvaste kirjandusele“ kirjastuselt Ilmamaa. Viimane raamat on punktiirne ja teaberohke ülevaade sürjakomi, permikomi, udmurdi, mari, mordva, handi, mansi, neenetsi, sölkupi, karjala ja vepsa ning saami ja liivi kirjandusest. Ülevaate kirjutamisse on Valton kaasanud teisigi oma ala tundvaid autoreid. Tutvusin sellega just enne mainitud kongressi 2019. aastal. „Soome-ugri minu elus“ areneb Valtoni enda eluloo taustal tema Siberi-aastaist kuni vahetu kaasajani, andes kireva ja süsteemse ülevaate asjakohastest reisidest ja isiklikest kontaktidest, Valtoni osalusel loodud Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioonist, mille president ta oli 14 aastat, ja selle kongressidest ning ulatuslikust tõlketegevusest, unustamata sooje sõnu kaasteeliste ja abiliste kohta. Tõlgete hulgas on nii eeposi, luulet kui ka romaane. Ainus kummaline asi raamatu juures näib olevat valikuline nimeregister, nii et hilisemal lehitsemisel ei leidnud ma Aado Lintropi ega Madis Arukase nime, kes on olnud mingi tõlke juures kindlasti hõivatud. Raamatule lisatud Valtoni soome-ugri keeltest tehtud tõlgete loetelu äratab aukartust: aastail 1976–2019 on tema sulest ilmunud tervelt 69 nimetust! See on Valtoni jalajälge eesti proosauuenduses silmas pidades teine elutöö, millele pühendumist viimastel aastakümnetel tunnistab ta isegi. Ühtlasi on ta ärgitanud ka eesti kirjanduse tõlkimist: tänu Valtoni algatusele on Ristikivi „Inimese teekond“ täies mahus olemas vähemalt neljas soome-ugri keeles.
Soome-ugri maailmas ajab Valton ilmselgelt sama asja, mida Linnart Mäll omal ajal Esindamata Rahvaste Organisatsioonis. Arvult väikeste sugurahvaste ja nende keelte toetamine või ka velmamine, nagu armastas öelda Paul Ariste, on Valtoni südameasi ja missioon. Vene-Ukraina sõja taustal võib sellisel tegevusel näha erilist tähendust. Tahaksin väga jagada Valtoni usku Venemaa paratamatusse lagunemisse, ent ennekõike huvitab mind, kas ja kuidas muutub mitte optimistlikult öeldes sõja järel, vaid sõja käigus Venemaa demograafiline olukord. Milline koht ja saatus on seal meie hõimurahvastel ja kelle võimuses on seda muuta paremuse poole?
Oma vankumatu usu ja tegutsemisega on Arvo Valton teinud igatahes kõik, mis tema võimuses, ja rohkemgi veel.
Sel kevadel ilmus Cambridge’i ülikooli kirjastuse mainekas sarjas „Ideas in context“ Eva Piirimäe raamat „Herder and Enlightenment Politics“ – monograafia, mis põhineb aastate pikkusel uurimistööl. Tervitan seda juba puhtalt teaduspoliitilistel põhjustel. Niivõrd kaalukas ning tiheda eelretsenseerimissõelaga kirjastuses avaldatud teos on Eesti teadusele märgilise tähtsusega. Käsitledes maailma ajaloos olulist mõtlejat, panustab see kõige otsesemalt rahvusvahelisse teadusdiskussiooni. Ent nüüdsetes oludes tuleb eraldi esile tõsta ka monograafia formaati kui sellist: monograafia – ühe autori ühe uurimisteema sidus käsitlus – on meie teaduses järjest haruldasem. Loodus- ja sotsiaalteaduste eeskujul on ka humaniora’s üha rohkem loobutud doktoritööna kaitstavast monograafiast ja esitatakse doktorikraadi saamiseks kolm teadusartiklit, mis on ilmunud rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetes. Neid raamib küll teoreetiline katuspeatükk, kuid sellelt kogumilt ei eeldata monograafilise käsitluse sügavust ega haaret. Kui juba doktoritöö on artiklite põhine, kust siis üleüldse omandab noor teadlane oskused ühe teema laiahaardeliseks ja süvenenumaks käsitluseks? Kui doktoritööks monograafiat ei esitata, ei koostata sellist kunagi, sest monograafia nõuab teistmoodi mõtlemist, süvenemist, planeerimist ja teistsuguseid oskusi kui artikli kirjutamine. Seda ei asenda ka (enamasti teadlaskarjääri lõpul) kokku kogutud varem ilmunud artiklid, mis on Eesti humanitaarteadustes levinud praktika.
Eva Piirimäel on need oskused olemas. Kõnealune raamat ei koosne üksikutest artiklitest, vaid on tõepoolest Herderi poliitilise mõtte sidus ja süsteemne käsitlus. See on välja kasvanud autori 2006. aastal Cambridge’i ülikoolis monograafiana kaitstud doktoritööst, kus ta käsitleb Saksa XVIII sajandi mõtleja Thomas Abbti poliitilist mõtet, tema arusaama patriotismist ja mõju saksa rahvusluse ideestiku kujunemisele. Doktoritöö publitseerimiseks plaanitud ühest lisapeatükist, mis pidi käsitlema Abbti mõju Herderile, sai alguse uus uurimus, mis nüüd on 350 leheküljel raamatus, lisaks veel kirjanduse nimekiri ja registrid.
Eesti lugejale on Herder tuttav kultuuriajaloolasena, keelefilosoofina, rahvalaulu mõiste kontseptualiseerijana1, kes pani aluse rahvusteadustele (folkloristikale, antropoloogiale, etnoloogiale, kultuuriteadustele). Sellisena oli Herderil mõistagi ka poliitiline mõju – Euroopa väikeste rahvaste eneseteadvuse äratajana ja nende rahvusliku enesemääramise ärgitajana.
Piirimäe uurib Herderit kui poliitilist mõtlejat, kellel oli oma arusaam Euroopa poliitika olukorrast ja võimalustest, ettepanekud poliitika kujundamiseks nii kodumaal Saksamaal kui ka Euroopas tervikuna, samuti Venemaal ja Baltimaades, mille poliitilist arengut oli tal aastatel 1764–1769 Riias elades soov edendada. Herderi panusele valgustusaegsesse poliitilisse debatti on senises uurimuses vähem tähelepanu pööratud, kuigi viimastel kümnenditel on teaduslik huvi Herderi vastu suur ja paljud varasemad seisukohad ümber hinnatud. Muu hulgas on käsitletud ka Herderi poliitilisi vaateid, kuid ühtset arusaama neist pole kujunenud. Põhjus on selles, et Herder ei manifesteeri üheski teoses oma poliitilisi vaateid süsteemselt, ta ei keskendu kusagil ainult poliitikale, samuti muutuvad tema vaated aja jooksul vastavalt sellele, kellega ta parajasti polemiseerib ja kuidas kulgeb laiem debatt uusaegse Euroopa poliitiliste väljavaadete ja -kutsete üle sel pöördelisel ajal, mil Euroopa ühiskonnad liikusid ancien regime’ist modernsesse ühiskonda, tõstes esiplaanile uued väärtused – üksikisiku enesemääramise, poliitilised vabadused, vabakaubanduse, rahvusvahelise konkurentsi, demokraatia, patriotismi. Arutelu nende väärtuste üle on Herderi teostes kesksel kohal.
Eva Piirimäe käsitleb õigupoolest Herderit nii, nagu Herder ise näha soovinuks, püüdes tabada ajastu vaimu ja sellesse sisse elada.
Võttes vaatluse alla nii Herderi lühemad kirjutised eri loomeperioodidest kui ka suurteosed, uurib Piirimäe Herderi poliitilise mõtte arengut kontekstuaalselt, dialoogis teiste oma ajastu mõtlejatega, neile vastamas ja tihti ka vastandumas, neid sünteesides ja kooskõlastades, selitades ja kujundades nii oma arusaamu uusaegse ühiskonna väärtustest. Rousseau, Montesquieu, Kant, Abbt, Ferguson, Iselin, Hume, Möser, Hamann, Browne – need on vaid mõned nimed, kelle teosed arutellu kaasatakse. Piirimäe lugemus, Herderi kaasaegsete autorite tundmine on muljetavaldav.
Kontekstuaalse käsitluse põhimõtteks on arusaam, et ajaloolisi ideid ei saa tõlgendada anakronistlikult, vaid need on esile kerkinud konkreetsetes kultuurilistes, ühiskondlikes, poliitilistes oludes. Uurija ülesandeks on rekonstrueerida vestlus, milles antud tekst oli osalenud. Selleks on tarvis vaimus siseneda uuritava autori intellektuaalsesse ja poliitilisse maailma, püüda seda mõista tema kaasaegsetest ja mitte tänapäeva moraalsetest, ideoloogilistest, poliitilistest ettekujutustest ja hinnangutest või teoreetilistest mõistetest lähtuvalt. Nii talitades käsitleb Piirimäe õigupoolest Herderit nii, nagu Herder ise näha soovinuks, püüdes tabada ajastu vaimu ja sellesse sisse elada: „Tunne end kõige sees olevana – vaid siis oled sa teel sõna mõistmise poole,” 2 on Herderi mõistmisjuhis ja Piirimäe mõtteloolasena (ehk koolkondlikult – intellektuaalajaloolasena) jagab sellist empaatilist ja historistlikku lähenemisviisi. Piirimäe meetodi eeliseks on, et ta suudab ka oma koolkonnast palju laiemale lugejaskonnale uurimisteema selgeks rääkida ja lähedale tuua. Ta ei painuta oma uurimisobjekti moodsatesse teoreetilistesse teoreemidesse, vaid uurib Herderi mõistete semantilist välja omas ajas.
Piirimäe eesmärgiks on Herderi poliitilise mõtte arengu „terviklik nüansseeritud ajalooline rekonstruktsioon“ (lk 12). Käsitlus on liigendatud pikemaks sissejuhatuseks teemasse ning kaheksaks peatükiks, mille keskmes on mõni Herderi tekst, milles väljenduvad tema poliitilised vaated. Teose lõpetab lisaks kokkuvõttele Herderi vastuolulist retseptsiooni käsitlev epiloog.
Sissejuhatuses on põhjalikult käsitletud senist uurimisseisu nii inglise kui ka saksa keeles. Erilise tähelepanu all on Herderi arusaamad rahvuslusest ja kosmopolitismist, samuti tema asend valgustuslike mõtlejate seas ning suhe (poliitilise) romantismiga, mida uurijad on eri aegadel väga erinevalt hinnanud. Samuti on eraldi lahti kirjutatud senine debatt Herderist kui poliitilisest mõtlejast. Piirimäe nõustub nende tõlgendajatega, kes rõhutavad Herderi puhul kosmopoliitseid jooni, kultuurilise mitmekesisuse austamist ja vastuseisu igasugusele agressiivsele natsionalismile. Ta näeb Herderit valgustajana (mitte antivalgustajana), kes arvas, et ainult poliitilisi ja ühiskondlikke institutsioone parandades ei saa luua humaansemaid riike ja saavutada rahvusvahelist rahu – vaja on ka süsteemset tundekasvatust. Ta rõhutab, et Herderi jaoks ei piirdunud valgustus ratsionaalse aruteluga, vaid hõlmas ka õigete moraalsete hoiakute ja tunnete kultiveerimist. Herder andis suure panuse XVIII sajandi keskpaiga arusaamadesse psühholoogia, füsioloogia, tunnete ja meelte osatähtsuse kohta inimlikus mõistmises, millega tema teostes seondub ka inimese loomulike sotsiaalsete vajaduste – inimese kui sotsiaalse, mitte niivõrd individualistliku/egoistliku olendi – rõhutamine. Tundmused (solidaarsus, perekonnavaim, kogukonnatunne, keeleline ja kultuuriline identiteet) mängivad otsustavat rolli ka tema poliitilises mõtlemises.
Käsitlus on üles ehitatud kronoloogiliselt, alustades varasematest relevantsetest tekstidest, et oleks võimalik jälgida Herderi poliitilise mõtte arengut vastavalt ajaloolise konteksti (ja diskursuse, kuigi Piirimäe seda sõna foucault’likus tähenduses oma raamatus ei kasuta) muutumisele. Herderi teksti kaudu haaratakse diskussiooni teised tekstid, millele uuritav tekst reageerib, ja kuna mäng käib kõrgelt, s.t Herder suhestub väga paljude, sealhulgas oma ajastu tähtsaimate Euroopa valgustuslike mõtlejatega, avaneb lugejale üleeuroopaline diskussioon Euroopa minevikust, olevikust ja tulevikust, sõjast ja rahust, rahvaste enesemääramisest, riigivalitsemisest ja humaansema ühiskonna võimalikkusest. Peatükid jaotuvad omakorda kolme rühma vastavalt Herderi eluperioodile ja huvidele. Esimeses kolmes peatükis tegeldakse Herderi Riia-perioodi (1764–1769) ideestikuga, mis on tugevasti mõjutatud Rousseau ja Montesquieu vaadetest (sarnasustele ja erinevustele on pühendatud alapeatükid), kuid osutavad ka Thomas Abbti, David Hume’i ja Johann Georg Hamanni lugemusele. Tema poliitilised ideed on sel perioodil seotud Vene impeeriumi ja Riia linna, samuti Saksamaa oleviku ja tulevikuga. Järgmistes kolmes peatükis võetakse vaatluse alla Herderi 1770. aastate kirjutised. Sel ajal Herder lahkus Riiast, võttis ette Euroopa-reisi, asus elama Alam-Saksimaa väikelinna Bückeburgi ja seejärel Weimarisse. Samal perioodil peab Herder dialoogi šoti ja saksa valgustajatega ning tema poliitilised mõtted keerlevad Saksa Rahva Püha Rooma riigi, aga ka Euroopa kui terviku ümber. Viimases kahes peatükis keskendutakse Herderi 1780. ja 1790. aastate peateostele („Mõtted inimkonna ajaloofilosoofiast“, „Kirjad humaansuse edendamiseks“, „Aru ja kogemus. Metakriitika puhta mõistuse kriitikale“, „Kalligone“), mille keskmes on tema poleemika Immanuel Kantiga. Need kajastavad Herderi poliitilisi vaateid Prantsuse revolutsiooni ajal ning mõtisklusi Saksamaa tuleviku üle.
On võimatu edasi anda selle tiheda uurimuse keerulist ideestikku ja arutluskäike, pidada sammu Herderi ja Piirimäe erialade vaheliste ja üleste rännakutega valgustusajastu mõttelukku. Piirdugem seetõttu vaid mõne peamise mõiste kontureerimisega, mis on Herderi teostes ja järelikult ka Piirimäe käsitluses läbivad.
Herderi poliitilise mõtte keskmes on isamaa-armastus (Vaterlandsliebe) ja patriotism (Patriotismus). Arutlusega nende mõistete üle algab ja lõpeb Herderi kahes ühe pealkirjaga essees, mille vahele jääb 30 aastat ja mis justkui raamivad Herderi poliitilisi arutlusi: need on Riia kohtuhoone (mis rajati Põhjasõjas kannatada saanud ja taas ülesehitatud Riia raekojas) avamiseks 1765 kirjutatud kõne ja 1795. aastal ilmunud essee pealkirjaga „Kas meil on ikka veel avalikkus ja isamaa, mis oli vanasti?“. Isamaa-armastus on Herderile loomulik tunne ja ühtlasi moraalne väärtus, mis on riigi ühiskondliku sidususe ja ühtlasi rahvusvahelise suhtluse aluseks. Tõsi, hilisemas essees mõtiskleb Herder ka selle tundmuse varjukülgede üle, arutleb, kuidas vältida patriotismi muutumist „rahvuslikuks eksituseks“ („isamaa-, religiooni, soo-, esivanemateuhkuse hulluseks“), liiga enesekeskseks ja potentsiaalselt agressiivseks rahvuslikuks üleolekutundeks, selle imperialistlikuks või koloniaalseks kuritarvituseks. Eristudes sellisest eksiteele sattunud patriotismist, võtab Herder kasutusele nn puhastatud (geläutert) ehk enesekriitilise (eneserefleksiivse ja ajalootundliku) patriotismi mõiste.
Patriotism tähendab Herderi jaoks moraalset otsustust pühenduda üldisele hüvele ning eeldab nii indiviidi kui ka rahva (kogukonna, mida ühendab keel ja kultuuritraditsioon) enesemääramist (Selbstbestimmung). Selleni võib jõuda (ja peaks jõudma) iga rahvas (ka seni allasurutud rahvas). Patriotism kui moraalne tundmus ei teki mitte ülalt, valitsuste poolt ettekirjutatuna, vaid altpoolt, inimeste sotsiaalsetest vajadustest, kokkukuuluvustundest ajendatuna. Selle tekkimiseks on vajalik (nii rahvusliku kui ka rahvusvahelise) avalikkuse (das Publikum) olemasolu. Ta sisustab uuesti vanadelt kreeklastelt laenatud „kõlbelise isamaa“ (moralisches Vaterland) mõiste, mis kujuneb välja põlvkondade vältel ja saab üksikindiviidi jaoks alguse esimesest väikesest inimeste ringist meie ümber – perekonnast. See loomulik perekondlik vaim laieneb kogu rahvale. Armastades oma rahvast suudab rahvas tunnustada ka teisi rahvaid, mistõttu patriotismile tuginedes on võimalik Euroopas saavutada heaolu, stabiilsus ja rahu. Herderile on tähtis Euroopa ühtsuse idee, mille alusena ta näeb ühistel kristlikel väärtustel põhinevat moraalifilosoofiat, mis lähtub uut laadi inimarmastusest (ligimesearmastusest). Sellel on Herderi arvates potentsiaali inimeste ja rahvaste vaheliste suhete kujundajana.
Teise ühendava jõuna näeb Herder kaubandust kui rahvaste ja indiviidide vahelise suhtluse vahendit ja vahendajat, Euroopa üldise vaimu ja ühise identiteedi kujundajat ja sellisena rahvusvahelise rahu tagajat. Ajaloolisi eeskujusid näeb ta Vana-Kreeka kaubandusvabariikides ning keskaegses Hansa linnade võrgustikus. Just Hansa liitu pakub ta võimaliku eeskujuna tulevasele Euroopa riikide liidule.
Nii indiviidi kui ka rahva enesemääramise tekkel on Herderi järgi oluline osa keelel ja kirjandusel. Küsimus keele, kirjanduse, kultuuritraditsiooni päritolust, selle suhtest loodusega ning kultuuride võrdlev vaatlus on Herderi teostes keskne ja ka käsitlus Herderi poliitilisest mõttest ei saa ilma selleta. Varastest kirjutistest peale rõhutab Herder seoseid eri rahvaste keele, mõtlemisviisi ja kommete vahel. Ta toonitab luule kujundavat jõudu, et näidata inimkonna võimalusi ja loovat potentsiaali. Keel ja kirjandus, mis kannavad rahva järjepidevust ja identiteeti, kujundavad ka tema kõlbelisi väärtusi, komberuumi, erilist rahvuslikku (üldrahvalikku) vaimu ja loovad ühiskonnas sidusust, mis on rahvusliku enesemääramise ja riikluse alus. Kõige kõrgemalt väärtustab Herder luulet, mis on inimese keele- ja kunstivõimekuse esmane ja kõige olulisem väljendus, võimaldades inimlike tundmuste sügavaimat vahendamist. Olles kriitiline oma kaasaegse „õpetatud“, klassitsistliku kirjakultuuri suhtes, kuna see on kaugenenud rahvast ja loodusest, soovitab Herder uurida rahvaluulet, milles väljenduvat rahva mõtlemisviis, kombed ja seadused kõige elavamal moel. Rahvalaul kätkeb endas inimese algupärast loomingulisust, ühendades endas erinevat laadi kognitiivsed püüdlused (religiooni, filosoofia, kunstid, teadused), mis hilisemas kirjakultuuris lahknesid. Herder soovitab rahvail õppida tundma oma rahvalaulu uuendamaks selle abil kaasaegset kirjandust.
Kuna kirjandus väljendab inimlikke tundmusi kõige vahetumal moel, on ta ka võimeline inimest sügavalt puudutama ja mõjutama. Seetõttu rõhutab Herder kirjanduse tähtsust, kuna kirjandus kujundab moraalseid tundmusi, kombeid ja väärtusi, millel põhinevad seadused. Sellisena on kirjandus üks mõjukamaid sotsiaalse sidususe ja patriootiliste tunnete tekitamise vahendeid. Just kirjanikel on Herderi järgi võime inimest kõlbeliselt kasvatada, juhatada teed vabaduse ja enesemääramiseni – osaleda (koos vaimulike ja filosoofidega) eneserefleksiivse „puhastatud“ patriootilise eetika loomisel ja ühtlasi üldise humaansuse edendamisel, mis on Herderi järgi igasuguse poliitilise tegevuse põhieesmärk.
Rõhutades keele ja kultuuri osa rahvaste enesemääramisel määratleb Herder uutmoodi riigi ja rahva(ste) suhte. See avas võimaluse Euroopa väikestele, allasurutud rahvastele, kelle rahvuslik „ärkamine“ on Herderi poliitilisele mõttele tänuvõlgu.
Herder nägi selgelt oma kaasaegse Euroopa poliitilisi ja ühiskondlikke probleeme: bürokraatlikku, hoolimatut riigimasinat, individualismi, moraalset silmakirjalikkust, poliitilist apaatiat, kolonialistlikku majandust, suurriikide imperialismi, sõdu. Piirimäe uurimus näitab, kuivõrd pühendunult otsis Herder viise, kuidas oma kaasaegset rikutud ühiskonda parandada, seda humaansemaks muuta. Ta oli veendunud, et pole olemas kõikidele riikidele üldist ja õiget poliitilist korraldust, vaid et riikide reformimisel tuleb arvestada nende ajalooliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete eripäradega. Tema reformiideed olid eelkõige seotud Venemaa, Riia linna ja Saksamaaga, kuid ta mõtiskles ka selle üle, kuidas luua terves Euroopas (ja kogu maailmas) uut laadi poliitiline ja rahvusvaheline korraldus, mis ühendaks uusaegse vabaduse, inimliku solidaarsuse, sotsiaalse sidususe, kultuuritraditsiooni, enesemääramise ning tagaks rahvusvahelise rahu. Ta unistas ühendatud Euroopast kui rahumeelsete, humaansete, majanduslikult ja kultuuriliselt seotud rahvaste perest, kes peab oma riiki „omaks“, ollakse selle patrioodid, kuid sama ajal tunnustatakse üksteist vastastikku, õpitakse üksteise keelt, vahetatakse kaupu, teadmisi ja kultuuri. On hämmastav, kuivõrd aktuaalne on see unistus endiselt, nii nagu tasub endiselt õppust võtta ka Herderi poliitilistest tähelepanekutest, hirmudest ja soovitustest. Ka Herder ise uskus, et tuleviku ennustamisel on ajalugu parim õpetaja.
Herderi hilisem mõju ja vastuvõtt ei ole Piirimäe käsitluse teema. Ta ei soovi(ta) anda Herderi poliitilistele ideedele hinnanguid hilisematest arengutest lähtuvalt. Raamatu epiloogis siiski Herderi poliitiliste vaadete hilisemale retseptsioonile osutatakse. Piirimäe käsitlus aitab mõista, kuidas on võimalik, et Herderist on saanud inspiratsiooni väga erinevad poliitilised teooriad, samal ajal kui see tõrjub ka moonutavaid käsitlusi, näiteks katseid seostada Herderit agressiivse natsionalismiga. Põgusalt on juttu Herderi poliitiliste vaadete peegeldusest Baltimaade mõtlejate seas. Kui arvustaja autorilt midagi soovida tohib, siis kõigepealt lugu sellest, kuidas Baltimaade mõtlejad Herderi poliitilise mõtte omaks võtsid (või ei võtnud). (Mõnes varasemas artiklis ja ettekandes on Piirimäe seda teemat ka juba käsitlenud.) Teiseks võiks soovida, et raamatu autor jõuaks peagi ringiga tagasi oma doktoritöö peakangelase Thomas Abbti juurde ja avaldaks oma teisegi monograafia. Kolmandaks – Kanti ja Herderi suhte, millele arvustaja tähelepanu pöörata ei jõudnud ega suutnudki, kuid millest raamatus on nii palju juttu (ja millest Piirimäe on avaldanud ka ingliskeelse artikli), võiks autor ise Sirbis kord ära klaarida, näiteks Kanti 300. sünniaastal. Nii et on, mida alanud aastalt oodata.
1 Vt põhjalikumalt Jaan Unduski järelsõna „Moodsa inimkonna arhitekt“ Herderi eestikeelsele tõlkekogule „Torm ja tung. Valik varaseid kirjatöid“ (Ilmamaa 2022), Eva Piirimäe järelsõna Herderi peateose „Mõtteid inimkonna ajaloofilosoofiast“ eestikeelsele tõlkele (Ilmamaa 2029), samuti siinkirjutaja artikleid „Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust“ (Keel ja Kirjandus 2019, nr 10 ja 11) ning „Herder keelest ja kirjandusest“ (Keel ja Kirjandus 2016, nr 1)
2 J. G. Herder, Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit. Beitrag zu vielen Beiträgen des Jahrhunderts. – Hanser II, 1987, lk 612.
Kanuti gildi saali kaasproduktsioon „Mure staatuse pärast“, autorid Kertu Moppel, Arthur Arula, Lauri Kaldoja, Maria Lee Liivak, Elina Reinold ja Markus Truup, lavastaja Kertu Moppel, dramaturg Maria Lee Liivak, kunstnik Arthur Arula, helikujundaja Lauri Kaldoja, valgustuskunstnik Raimond Danilov. Etendavad Kertu Moppel, Elina Reinold, Lauri Kaldoja ja Markus Truup. Esietendus 16. XII 2023 Kanuti gildi saalis.
„Mure staatuse pärast“ on loenglavastus staatusest, selle säilitamisest ja säilitamisponnistuste jaburusest. Inspiratsiooniallikaks briti mõtleja Alain de Bottoni 2004. aastal ilmunud samanimeline teos. Vaid pisut enam kui tunniajase etenduse jooksul räägitakse staatuseprismast lähtuvalt sõjast, koduvägivallast, sotsiaalsest liikumisest #metoo, valgete heteroseksuaalsete inimeste privileegipimedusest, hoolimatusest looduse suhtes, vananemisega kaasnevatest muutustest, haritusest ja harimatusest, kasuahnusest, kunstnike soovist olla korraga nii väikekodanlane kui ka anarhist jne.
Pärssiv eksimishirm. Kõik on käsitletud, kõik on korrektne, kuid publiku pihkudest nirisevad teemaarendused läbi nagu liiv. Lavastuse fragmentaarsuses ilmneb tegijate hirm jätta midagi olulist arvesse võtmata. Olen täiesti veendunud, et autoritel on nende teemade kohta palju rohkem öelda, kui lavale jõuab, sest nad on tundliku ühiskondliku närviga targad inimesed ja väärt kunstnikud, kuid iroonilisel kombel jäävad paljud seisukohad laval välja ütlemata just staatusemure tõttu – süvitsi minekut pärsib hirm eksida.
See on tingitud perfektsionismisurvest – staatuseängist, mis piinab kogukonnasiseselt. Meil on täielik loominguline vabadus (vähemalt teatris, vähemalt seni), kuid sellest hoolimata on meie peade kohale vaikselt, kuid kindlalt, tõusnud enesetsensuuri hall pilvekiht. See ei tule välisest, vaid sisemisest survest: mitte jääda kolleegide ees häbisse, mitte rikkuda kirjutamata kokkuleppeid, mitte minna vastuollu nendega, keda peetakse sõbraks.
Tarbetu on rääkida aastal 2023 Kanuti gildi saali laval äärelinna eramajast kui staatuse sümbolist. Loomulikult võib see olla unistuseks, verstapostiks elukvaliteedi parandamisel, ent ma ei tea kedagi, kellele see oleks kaasinimese väärtuse hindamisel määrav asjaolu. Oleme liiga privilegeeritud selleks, et tegeleda niivõrd triviaalsete küsimustega. Samamoodi on tarbetu kõige olulisemaid teemasid – sõda, koduvägivald, kliimakatastroof, vähemuste olukord – käsitleda möödaminnes, remargi korras.
„Mure staatuse pärast“ (fotol Lauri Kaldoja, Kertu Moppel, Markus Truup ja Elina Reinold) on loenglavastus staatusest, selle säilitamisest ja säilitamisponnistuste jaburusest.
Seega, siinne artikkel-mõtteharjutus on kantud siirast igatsusest teatri järele, mis astub sammu kaugemale, ütleb välja ebamugavad tõed ja paneb vaatajais tööle mõtteprotsessid, mille kaudu sõnastada ideed, mis võib-olla juba ammu mingi õrna eelaimusena kuklas on tiksunud. Kuna selles soovis pole midagi originaalset, siis kasutan võimalust ning püüan leida põhjusi, miks (sise)poliitiline teater – selle teravas ja otseütlevas laadis – on meie lavadelt olnud juba peaaegu terve kümnendi kadunud. Etteruttavalt: vastuseid mul ei ole, küll aga mõned aimdused.
Levinuimad seletused, mille kohaselt eesti teatritegijad ei soovi ühiskonnaga suhestuda ja maad on võtnud üleüldine mõttelaiskus, näivad liialt lihtlabased, et olla tõsi. Nii on vaikselt, kuid kindlalt juurdunud eelhoiak, et ühiskondlik-poliitilisi teemasid käsitledes on ebaõnnestumine garanteeritud, sest tõde, mis ühendaks, ei ole, ning paratamatu läbikukkumisega seotud kriitika on armutu. Mis paneb tegijad niivõrd skisofreenilisse olukorda, et vaid hullud või lollid julgevad sellele vastu astuda?
Palju jääb laval ütlemata. „Mure staatuse pärast“ trupp on leidnud vägagi mõjuvaid kujundeid, mis seda kätest-jalust seotuse tunnet illustreerivad. Pehmel „raadiohäälel“ kõneldud käibetõed podcast’i salvestusel, Molotovi kokteilide valmistamine õdusas piknikumeeleolus, Oscari võitmine iga esmapilgul olulise, kuid lähemal vaatlusel sisutühja „rahu maailmale!“ sõnavõtu eest, hangud ja vikatid vana maailmakorra eest seisjate vastu, võimatu balansseerimine vertikaalsel redelil ning viimaks hiigelsuur täispuhutav maakera, mis laval oleva lämmatab ja laval olija armutult enese alla matab.
Kuigi eeltoodud metafoorid on kahtlemata mõjusad, on hoopis märgilisem see, kui palju jääb laval ütlemata. Sisetunne ütleb, et proovis rakendati väga palju, enamasti ilmselt ebateadlikku, enesetsensuuri. Ma ei usu, et tegijate algne eesmärk oli korrata üle vanu tõdesid, nagu ütleb Kertu Moppel nii Eesti Päevalehe intervjuus1 kui ka etenduse käigus Kanuti gildi saali laval. Staatusesurve on kasvanud kogukonnasiseselt, ja see ei kätke kuigivõrd seda, millest räägib de Botton ehk raha ja ühiskondlikku positsiooni, vaid arukust. Aga avalikult arukas olla on üha raskem ning libastuda aina lihtsam. On võimatu olla lõpuni veendunud oma seisukohtade õigsuses (või õigemini – õigluses). Piisab ühest valesti sõnastatud mõttest Twitteris või ühest mõtlematult jagatud Facebooki-postitusest, rääkimata siis „maksumaksjate raha eest“ loodud lavastuses, et pälvida kogukonnasisese staatuse langus. Hukkamõist neilt, kellega jagame alusväärtushinnanguid ning oleme harjunud ühiskondlikes küsimustes enamasti ühel pool rindejoont olema.
Miks? Sellele küsimusele on võimatu ammendavalt vastata, aga pakun välja ühe võimaliku versiooni. Tajume, kuidas demokraatliku, võrdsust ja vabadust väärtustava maailmakorra säilitamine osutub üha võimatumaks ja vastutuskoorem raskemaks. Võitlus paremäärmusluse pealetungi ning sellega kaasneva ebaõiglusega on ühelt poolt vältimatu, ja teisalt võimatu. Ükski loogiline argument ei pea paika ja mõtestatud aruteluga pole enam palju peale hakata, sest vastaspool seda ei kasuta ning koos sellega oleksime justkui kaotanud ka omavahelise diskuteerimisvõime.
Üha rohkem hoitakse keelt hammaste taga, lihtsam on keerulisi teemasid üldse mitte otsesõnu puudutada. Just selleks, et säilitada see kogukond, kellega aastaid on külg külje kõrval humanismi ja headuse eest seistud. Nõudmised arukusele on muutunud nii kõrgeks, et on peaaegu võimatu, et üks inimene oleks suuteline neid kõiki täitma – kuidas ollagi korraga kõigi poolt, kõigi vastu ning lisaks ka neutraalne …
Võib-olla on just see põhjus, miks kunstnikel on üha keerulisem olla pajats, kes kuningatele külakeeles – ilma klassikute katva kaitseta – tõe välja ütleb? Kanuti gildi saalis räägitakse palju, aga öeldakse väga-väga vähe. Lavastuse „Mure staatuse pärast“ kohal on seesama eelmainitud hall pilvekiht, mis autorite mõtteid looritab ja mahendab. Veendumuste ja vaatepunktide paljusus on saanud normiks ning patuks see, kui avaliku arvamuse esitaja ei suuda kõikide võimalike ühiskonnagruppide ja üksikisikute erisusi ning keerukusi arvesse võtta, igal sõnal ja teol on potentsiaal kedagi ebaõiglasse valgusse asetada. Et sa tead liiga palju, oskad vaadelda küsimusi liiga paljudest lähtepunktidest. Ja kuidas formuleerida arvamust, kui hinge jääb kahtlus, et äkki on veel mõni aspekt, mõni nüanss, mille oled kogemata unustanud? Libastumine võib toimuda millisekundi jooksul, ka nendega, kelle „paberid on puhtad“.
Ühiskonnakriitiline kedagi solvamata. Neliteist aastat tagasi kõlas teatri NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ märgilisimas monoloogis: „Käi perse, sa ignorandist koristaja, kes sa tuled pärast etendust lava koristama, ja vaatad Ansipi pilti ja küsid, miks meil presidendi foto on seina peal. Ja raisk, sellepärast sa oledki koristaja, et sa ei tee vahet Ansipil ja Ilvesel. Et sa kurat ei loe luulet …“.2
Nüüd, peaaegu poolteist kümnendit hiljem, tekiks kindlasti kahtlus, kas on ikkagi kena nõnda öelda, sest arukas inimene võtab arvesse kõikvõimalikud asjaolud, mis selle konkreetse koristaja sellisesse rumalasse olukorda on asetanud – ehk kasvas ta lastekodus ja kasvatab nüüd ise viit last, kellest üks vajab ööpäevast hooldust, ning peab üleval vägivaldset alkoholiprobleemiga abikaasat. Kes oleme meie, et neile inimestele öelda, et te peate lugema luulet ning hoidma end kursis päevapoliitika miljonite nüanssidega, kui igavene olelusvõitlus võtab kogu energia.
Jah, me peame selle kõigega arvestama. Arvestama ka sellega, et kui me ei tihka enam kaaskodanike ignorantsusega tegeleda, siis ei saa me ka imestada, kui seesama koristaja valib üha konservatiivseid poliitikuid ning kutsub kaasa omakohutule nende üle, kes on temast erinevad. Nende inimeste staatusemure ei väljendu arukuses, vaid võitluses ellujäämise nimel. See näide on loomulikult meelevaldne ja kahtlemata utreeritud, aga seejuures … tõele märksa lähemal, kui sooviksime.
Seega on teatritegijatel ees võimatu ülesanne: olla ühiskonnakriitiline kedagi solvamata. Kui ühiskonnaelus, perekonnas ja ametialases asjaajamises on viisakusnõue mõistetav, siis kunstis tähendab see kunstnikuvabaduse surma. Teatripildi tasapaksust. Kui suurtes teatrites võiks neutraalse joone hoidmist ja oma sihtrühmaga mitte pahuksisse minemist põhjendada vajadusega hoida publikut, teenida vajalikul määral omatulu jne, siis Kanuti gildi saalis lavastust välja tuues ei kehti ükski neist argumentidest.
Seega jääb üle vaid järeldada, et „Mure staatuse pärast“ on omaenda staatuse kammitsais, piiratud hirmust pälvida siseringi – kõige lähemate kaasvõitlejate ja -mõtlejate – hukkamõistu. Hirmus eksida, öelda midagi lolli, öelda midagi välja nii, et jääb kahtlus, kas kõik argumendid nii arvamiseks on ikka läbi kaalutud ja analüüsitud. Loomulikult ei ole see kriitika pelgalt selle trupi, vaid kõigi kohta, kes moodustavad selle „progressiivseima osa“ meie teatripildist.
Kuidas siseringkonna staatusemurest vabaneda? Vähem nende hukkamõistmist, kelle õlatunnet vajame, sest vastased ründavad niigi, ja rohkem koondumist tõeliselt tähtsate teemadega tegelemise ümber. Ja miks mitte lõpetada käesolev mõtteharjutus reaga Artur Alliksaarelt: „Ma nagu kangelasi vaatan neid, kes sooritanud mõne siira patu. Kesköiti emban templikünniseid ja kujutlen, et olen sõltumatu.“3
1 Valle-Sten Maiste, Kertu Moppel: kõigil on tunne, et maailm põleb natuke. Ole kes tahes ja oma mida tahes – su elu võib päevapealt uppi minna. – Eesti Päevaleht 20. XII 2023.
2 Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, NO75 Ühtne Eesti suurkogu. Andres Mähari monoloog „Käi perse!“, 2010.
3 Artur Alliksaar, Autoportree. Olematus võiks ju ka olemata olla (koostanud Paul-Eerik Rummo). Loomingu Raamatukogu nr 9/10, 1968.
Tartu Uue teatri ja EMTA lavakunstikooli „Päva lõpuks, kiigu“, autor, lavastaja ja kunstnik Renate Keerd, teksti autorid trupp ja Renate Keerd, muusikalised kujundajad Renate Keerd ja Karl Birnbaum, valguskujundajad Renate Keerd ja Kärt Karro. Etendavad Alice Siil, Astra Irene Susi, Edgar Vunš, Emili Rohumaa, Hanna Jaanovits, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Juhan Soon, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Kristin Prits, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Markus Andreas Auling, Rasmus Vendel ja Richard Ester. Esietendus 29. IX 2023 Tartu Uues teatris.
Renate Keerdi lavastus „Päva lõpuks, kiigu“ Tartu Uues teatris kätkeb endas nii Keerdi kui ka lavakunstikooli XXXI lennu tugevaid külgi. See on õnnelik ühendus, kus lavastaja ja trupp on ilmselgelt koostööd nautinud ning fantaasialendu ei ole piiratud.
Alates esimestest lavastustest Kompanii NIIga iseloomustab Keerdi käekirja tugev kujundiloome, kus keelemäng on teisendatud füüsiliseks ja ruumiliseks kujundireaks, mida kannab kindel teema, on selleks siis kodu loomine („Lävi“), riietumisrituaalid („Ült“) või midagi muud argist, mida „absurdikirurgia“* abil poeetiliselt väärindatakse.
Sel kevadel lõpetav lavakunstikooli näitlejate lend on end näidanud eri žanrites ühtlaselt tugeva trupina, kus igaüks on võimeline kiireks ümberkehastumiseks, psühholoogiliseks rolliloomeks ning etenduskunsti füüsiliselt intensiivseks ja kontekstitundlikuks soorituseks. Kursus on saanud etenduskunsti võttestiku valdamist näidata intrigeerivas „72 päevas“ (lavastajad Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, Giacomo Veronesi) ja „Komöödias“ (lavastaja Mart Kangro), mis sarnaselt Keerdi lavastusega võimaldavad noortel täita ruumi ning liikuda ühest stseenist teise, kaotamata lavalist pingestatust.
Lavastuses „Päva lõpuks, kiigu“ ei anta pikka aega kätte ühtki juhtmotiivi, mille arengut saaks vaataja jälgida. Etendus algab tühja lavaga, mida kõigepealt täidavad üksikud veerevad pingpongipallid, seejärel kummalises poosis üle lava kappavad näitlejad. Juba järgmises stseenis kehastavad tegelased rõõmsaid kopraonusid, kelle vägivaldsed suhted ei sega tõdemust, et on mõnus päev. Olukord teiseneb ühest absurdsest situatsioonist teise, ühtlasi otsitakse taga kedagi Kiirat ja Pauli, kelle kohta jagatakse alustuseks vaid ebamäärast infot, et nad on silla all.
Lavastuses „Päva lõpuks, kiigu“ saavad lavakunstikooli XXXI lennu tudengid end näidata nii ühtse grupina kui ka individuaalselt, nii koos tegutsedes kui ka üksteisele vastu töötades.
Näitlejad saavad end näidata nii ühtse grupina kui ka individuaalselt, nii koos tegutsedes kui ka üksteisele vastu töötades. Nad õrritavad vaatajat soolise ambivalentsuse, kasvu ja kehaehitusega mängides, ootamatute agressioonisööstude, parodeerimiskunsti ja rokkstaari karismaga. Oleks ebaõiglane kedagi eraldi esile tõsta, kuna olulisem on trupi koosmäng, mille käigus ei kardeta näidata oma keha ka poolalasti, lubades vaatajatel jälgida kuueteistkümne eripärase selja ühes rütmis, kuid siiski iselaadset võnkumist. Vahelduvate kujutluspiltide tarvis väliseid vahendeid peale pingpongipallide, mõne puuhalu ja suure hulga munarestide õieti ei kasutatagi.
Keerdi senisele lavastajakäekirjale omaselt on „Päva lõpuks, kiigu“ kindlasti füüsiline teater, seejuures ka tugevalt näitlejateater, kuna luuakse kiiresti lavatüüpe, kasutatakse oma häält eripärasel viisil (siinkohal peab mainima pinksipalli-koprapõskedega tausta-„ümisejaid“ Richard Esteri kõrgehäälsele soolole „Stand by me“), pakutakse efektseid misanstseene ja mängitakse välja konflikte.
Lausa linnaehitusliku mõõtme saavutab mäng munarestidega, mis laotakse kõrgusesse, seejärel lükatakse üle lavapõranda laiali, et kaootiline hunnik omaenda elu elama hakkaks. Munarestidest torni ehitamise stseen sisaldab endas kindlasti enim soorituspinget, millele publik ärevalt kaasa elab: kas õnnestub saavutada tasakaal ja torn jääb püsima? Sest ootamatult võtab juhtimise üle üks naisnäitlejatest (nähtud etendustel Hanna Jaanovits või Hele Palumaa) ning nõuab aina kõrgemat torni, kuni see oma raskuse all ümber kukub. Jaburuseni argistest esemetest luuakse terve maailm. Muutumise või muundumise kõval on lavastuse keskne märksõna kindlasti tasakaal. Pealkirjas väljenduv kiikumise motiiv ei avaldu lavastuses kordagi otseselt, osutatakse hoopis eri pooluste vahelise tasakaalu otsimisele ning mängulisele pendeldamisele tõuke- ja tõmbejõudude vahel.
Kujutluspildid üksi ei tähenda midagi, kui neile ei teki võrdlusalust, mille abil vaataja oma peas pildi kokku paneb. Keerdi käekirjale omane ootamatutest seostest ja muundumistest tekkinud absurd on selles lavastuses tihedalt tsitaate täis. Eespool mainitud paroodilisus (imiteeritakse David Vseviovi, Juhan Viidingut entusiastlikele raadioreporteritele eksistentsialistlikke vastuseid andmas) põimub popkultuurile omaste viidetega, millest eredaim on Chris Isaaki „Wicked Game’i“ taustal loodud mäng pimeduse, punase valguse ja juustega (valguskujundajad Renate Keerd ja Kärt Karro, muusikalised kujundajad Renate Keerd ja Karl Birnbaum). See on tõeline popkultuuri leekiv armastus – maagiline ja klišeelik.
Kui Keerdi lavastuste süvastruktuuri kandvaim tala on täpne keeleline kujund, mis avaldub kehakeeles ja kujundimängus, siis „Päva lõpuks, kiigu“ on erand. Laval kõneldakse rohkem kui tavaliselt, stseene saadavad lood Kiirast ja Paulist, hirmudest ja haigustest. Selget pilti neist kahest tegelasest ei saagi, sest nende identiteet on pidevas muutumises. Erinevalt abstraktsest ja kujundiküllasest lavategevusest on Kiira ja Pauli lood detailiküllaselt argised, hargnevad laiali ning lõpevad tüünes rahulolus elu ja iseendaga. Nagu öeldud, on lavastuses valla lastud pöörane fantaasialend, kuid viimastes stseenides oleks ära kulunud kärpimine: ideeküllasele koosloomele tüüpiliselt on lavastusel mitu lõppu. Viimased stseenid jäid seni tehtut sõnaliselt üle kordama, kinnitama muutumise mantrat, mis mõjus rohkem moraalilugemise kui lavastuse lõppakordina.
Aga mis on sel kõigel tegemist kobrastega? Kobras on loom, kes korraga nii ehitab (tammi) kui ka lammutab (metsa) ning looduse ümberkujundajana sobib ta Keerdi lavastajakäekirja iseloomustama nagu valatult, eriti Emajõe-äärses teatris, kus tudengite avastusretked Tartus olid olnud lavastuse ettevalmistusprotsessi osa. Kevaditi võib Emajõe sildade all näha usinalt kodu ehitavaid kopraid, kaarsilla alt oli toodud teatri fuajeesse ka etenduse lõpus tsiteeritava Kairo teose „Ka sinu lähedane võib põdeda maasikamaaniat“ koopia. Kodu ja paarisuhe on korduv teema teisteski Keerdi lavastustes, kuid teiste samu teemasid varieerivate lavastuste kõrval on „Päva lõpuks, kiigu“ Keerdi töödest sentimentaalseim, millest oleks lõpuosa selgema väljapuhastamisega võidud pääseda. Kui moraal kõrvale jätta, siis näib, et Paul ja Kiira on leidnud endale õdusa kodu Tartu subkultuuris, kus ühtaegu osatakse olla nii väikekodanlik kui ka igasuguse normaalsuse suhtes pentsikult nihkes. Eks seegi on muhe kiikumine äärmuste vahel.
* Enriko Mäsak, Keeleõendus ja absurdikirurgia. – Teater. Muusika. Kino, märts 2021.
Kanada hõimuema laulab paavst Franciscusele suu sisse, mida ta arvab Euroopa viiesaja-aastasest tsiviliseerivast missioonist.
Lakota indiaani aktivist Russell Means tõdeb oma kuulsas kõnes „Üks ja sama laul“*, et Euroopa ootab alati ärevalt mingit lunastajat, olgu too siis Jeesus Kristus, Karl Marx või Albert Einstein. Meansil on lihtne rusikareegel: „Euroopaliku revolutsioonilise õpetuse tõelist olemust ei saa hinnata selle järgi, milliseid muutusi ta lubab teha euroopalikus võimustruktuuris ja ühiskonnas. Seda saab hinnata ainult selle järgi, milline on selle õpetuse mõju mitte-Euroopa rahvastele. Sest iga revolutsioon Euroopa ajaloos on tugevdanud Euroopa kalduvust ja võimekust eksportida hävingut teistele rahvastele, kultuuridele ja keskkonnale.“
Filosoof Slavoj Žižek, kes paistab pidavat revolutsiooni mõõdupuuks indiviidi vabastamise lubadust ja ehedat tegu, jutustab loo Austria patsifistist, kes olevat sattunud Jugoslaavia sõdade ajal serblase ja albaanlase väitluse juurde. Patsifist püüdnud osapooli lepitada, kutsudes üles läbirääkimiste teel vägivallatut lahendust otsima. Žižek tabanud serblase ja albaanlase kiire pilguvahetuse, mis ütles: „No on idioot, me ju ainult manipuleerime etniliste narratiividega, asi on võimus ja rahas.“
Et lugu hinge- ja ihulähedasemaks muuta, kujutame ette, et eestlane või lätlane olevat juhtunud Molotovi-Ribbentropi pakti läbirääkimiste aegu kuulma Hitleri ja Stalini vaidlust. Hitler ja Stalin kiitnud kumbki oma revolutsiooni, üks rahvaühtsust, teine võrdsust. Eestlane püüdnud neid lepitada, mille peale Hitler ja Stalin vahetanud pilgu: „No on idioot, me ju ainult manipuleerime revolutsiooniliste ideoloogiatega, asi on võimus ja rahas.“
Nüüd maname silme ette mõne värskema kultuurisõja, ütleme, väärtuskonservatiivi ja sallivuslase mõõduvõtmise. Sekkub heasoovlik kaunishing: „Otsige alust solidaarsuseks!“ Kas väärtuskonservatiiv ning sallivuslane ei vangutaks tähendusrikkalt pead ja vahetaks kiirpilku: „No on idioot, me ju ainult manipuleerime moraalilugudega, asi on võimus ja rahas.“
Kas väärtuskonservatiivi või sallivuslase revolutsioon jätab uraani või kildaõli, vase või liitiumi või fosforiidi põlisrahvaste jalge alla, olgu siis Põhja-Ameerika tasandikel, Kongo vihmametsades või Lapi tundrates? Kas see tagab traditsiooniliste kogukondade tegeliku kontrolli viimaste neile jäänud maade ja vete üle? Kas nende järelpõlved saavad edasi kanda oma maailmavaadet, traditsioone ja väärtusi? Kas see vähendab kaevandamist või metsaraiet Eestis, nii et traditsioonilised maaelatusalad põllumajandusest ja kalapüügist palkehituseni kestavad põlvest põlve?
Kui vastus on pikk ja keeruline, on asi klaar – ikka ja jälle seesama vana laul.
Maailma üks juhtivaid budismiuurijaid professor Richard F. Gombrich pidas lõppenud aastal 14. kuni 16. novembrini Tartu ülikoolis kursuse „Budismi lugu“ raames kolm avalikku loengut.
Olete andnud suure panuse budismiuuringutesse. Mis pani teid sellest valdkonnast huvituma?
Poleks arvanud, et budismist saab minu peamine teema. Ma ei usu, et saan end budistiks nimetada, sest ma ei usu taassündi, aga imetlen Buddhat väga ja pean teda kahtlemata üheks kõige olulisemaks inimeseks, kes on kunagi elanud. Maailm oleks lahkem, leebem ja õiglasem paik, kui lastele õpetataks koolis budismi ja inimestel oleks teadmisi Buddha kohta, kelle ma paigutaksin samasse kategooriasse Platoni ja Aristotelese ja veel paari uuema aja filosoofiga. Kindlasti oli ta suurem filosoof kui näiteks Karl Marx.
Paljud Buddha ideed (mitte tingimata religioossed ideed, sest piir religiooni ja mittereligiooni vahel pole budismis kuigi selge) on andnud suure panuse inimkonna mõttelukku. Neid on inimestele ka üsna lihtne seletada, kui selleks võtta piisavalt aega. Buddha oli esimene, niipalju kui mina tean, kes arvas, et mehed ja naised on täiesti võrdsed. Ta küll ei rääkinud sellest palju, aga ta kirjeldas universumit, lähtudes eeldusest, et kõik elusolendid on ühtmoodi võimekad, nende arengupotentsiaal on sama.
Mingis mõttes oli tegu juhuse ja vedamisega, et ma budismi juurde jõudsin. Pidin läbima riikliku ajateenistuse. Mind saadeti Saksamaale, aga õnneks polnud mingit võimalust, et mind oleks arvatud tegevteenistusse. Jumalale tänu, sest ma ei suuda end ette kujutada kedagi tapmas. Ülemused armees arvasid nähtavasti, et olen ohtlik oma poole meestele. Kui mulle tulirelvadega ümberkäimist tutvustati, osutusin ma väga kobaks, küll mitte sihilikult, aga ma olen tõepoolest täiesti lootusetu juhtum. Nii et pärast esimest korda keelati mul tulirelva kasutada.
Richard F. Gombrich: „Budistlik eetika on eelkõige enesepiiramise eetika: ära valeta, ära varasta, ära tapa, isegi mitte putukaid. Sellised asjad on enesekontrolli küsimus.“
Aga mind saadeti Saksamaale Hannoverisse, seda küll juba siis, kui Briti armee valmistus sealt lahkuma, sest Saksamaast pidi saama NATO liige. Minu kunstiajaloolasest isal olid seal mõned kolleegid, kellest ta teadis, et nemad olid natsismisüüst puhtad, nagu üks väga tore mees, kes juhtis Hannoveri kunstigaleriid. Isa kirjutas sellele muuseumidirektorile, keda ta küll väga hästi ei tundnud, aga teadis, et ta on tubli ja korralik mees, kes oli olnud sõjavang. Too tutvustas mind oma perekonnale.
Natsi-Saksamaal sõjaaja pinge all elades oli selle mehe naine, sakslanna, kel ei olnud idamaiseid juuri, avastanud budismi. Umbes kord kuus tulid teised budismihuvilised tema majja ja nad õppisid koos budismi tundma, süvenesid selle olulisematesse tekstidesse. Seal ma õppisin palju budismi kohta. Ma avastasin, et mulle meeldib suurem osa sellest, kuigi ma polnud ka kõigega täielikult nõus.
Kuidas on teie elukogemused ja taust mõjutanud budismi uurimist ja mõistmist? Milline on olnud teie isiklik teekond?
Mu pikas ja aktiivses elus on olnud palju tõuse ja langusi. Mu isa Sir Ernst Gombrich oli ülikooli professor, kunstiajaloolane. Viimaks sai ta kõige kõrgema autasu, mida Suurbritannias välja antakse, teeneteordeni (Order of Merit), kusjuures selle ordeni kandjaid saab korraga olla vaid kuni 24 elavat inimest. Olen selle üle väga uhke. Meie maja oli raamatuid täis. Kui keegi tuli külla ja mu isal arenes temaga põhjalikum vestlus, siis võis ta allkorrusel istudes tahta viidata millelegi, mis oli mõnes raamatus tema töötoas teisel korrusel. Ta ütles siis: „Palun minge mu töötuppa. Vasakult teises raamatukapis on kolmandal riiulil rida punaseid raamatuid. Selle rea keskel on halli kaanega teos. 36. lehekülje teisest lõigust leiate tsitaadi, mida ma äsja mainisin.“ Selline oli mu isa tüüpiline kõnelemis- ja suhtumisviis.
Mu isa ja ema ütlesid alati, et mul on täielik vabadus oma eluga teha just seda, mis ma tahan. Meie peres oli küll palju akadeemikuid, aga see ei tähendanud veel, et ka minust peab saama akadeemik. Kuid ka mina valisin üldjoontes akadeemilise tee. Huvitaval kombel olen ma uurinud asju, mida mu isa vältis. India ei huvitanud teda üldse. Mind huvitas India väga, ehkki ma ei üritanud teadlikult tema huvialasid vältida.
Isa huvitasid vägagi hiina kultuuri paljud küljed, eriti just hiina kunst. Ta oli päris rahul, kui ma kaalusin võimalust uurida Hiinat doktoriõppes. Tollal valitses Hiinat aga veel Mao Zedong ning välismaalasi ei lubatud riiki uurimistööd tegema. Kurb oleks uurida kõrgkultuuri maal, mida ei saa ise külastada. Mul oli mujalgi palju teha ja ma kahetsen, et ma ei õppinud hiina keelt selgeks, aga mul polnud selleks lihtsalt aega, sest tegelesin India klassikaliste keeltega, sanskriti ja paali keelega.
Kui läksin Oxfordi ülikooli, kus mul oli stipendium ladina ja kreeka keele õppimiseks, siis veidral kombel polnud seal võimalik õppida budismi, aga sanskriti keele õpetamise traditsioon oli olemas. Sanskriti keelega tegelemine ei tähendanud veel, et selle käigus saanuks õppida midagi budismi kohta. Valikaineks sai võtta paali keele. Ma tegingi seda, kuid tegelikult pidin seda endale ise õpetama, sest ülikoolis polnud tollal selleks kedagi palgale võetud.
Ja seda olen ma kahetsenud, sest võin kinnitada, et ise ei saa olla endale parim õpetaja, eriti veel valdkonnas, millega tegelevad vähesed, ja nii oli ka paali keele puhul puudu heal tasemel sissejuhatavast kirjandusest. Küpse õpetlasena olen avastanud, et suur osa sellest, mis ma budismi kohta alguses teada sain, on lihtsalt vale, sest pidin piirduma nende teostega, mis mulle kätte juhtusid, ja mul polnud võimalik tõelistelt asjatundjatelt lugemissoovitusi saada.
Olete Oxfordi budismiuuringute keskuse asutaja ja direktor.
Jah, minu lõpueksam Oxfordis oli väga veider, sest ülikool asus uurima, keda mulle eksaminaatoriks kutsuda, ja keegi soovitas parima budismiõpetlasena Edward Conzet, sakslast, kes oli pagenud natside eest Inglismaale. Ta oli endale nime teinud varajase mahajaana budismi uurijana, eriti just tiibeti budismi. Kuid on selgunud, et tema tõlked olid paljuski ekslikud. Teatud teemade puhul andis ta budismiuuringutele vale suuna. Tema eksamilehel oli kümme küsimust ja mina pidin välja valima kolm, millele vastata. Lugesin need kõik läbi ja vaid ühe puhul sain pihta, millest üldse jutt käib.
Kõige esimese küsimusega lootsin hakkama saada. See käis erinevate budismivormide kohta ja neist ma ikka midagi teadsin, seega kulus mul kolm tundi sellele vastuse kirjutamiseks. Sel küllaltki kaootilisel ja ettekirjutustest vabal õpetamismeetodil, mida Oxfordis ja Cambridge’is vähemalt kunagi kasutati, on ka mõned eelised, sest sellest ei tehtud üldse välja, et ma polnud vastanud kolmele küsimusele, ja ma sain eeskujuliku hinde. Mulle pakuti tööd ning sain viimaks sanskriti õppetooli juhiks ja seetõttu mingil määral ka õppekava kujundada, nii et kui keegi tahtis, võis ta valikainena võtta paali keele ja ka midagi budismi kohta. Mina olen suuremas osas iseõppija.
Mu isa oli filosoof Karl Popperi parim sõber. Oma metodoloogia, kuigi me ei kasutanud kunagi seda kohutavat sõna, õppisin ma selgeks Popperi ja mingil määral ka oma isa käest, kes ütles küll alati, et pole olemas sellist asja nagu metodoloogia, et tema edasijõudmise meetodiks oli arutada asju oma kolleegidega. Oleksin tahtnud ka rohkem seda võimalust kasutada, aga suuremal osal mu akadeemilise karjääri ajast ei olnudki mul kolleege, sest olin ülikoolis jätkuvalt ainus inimene, kes õpetas paali keelt või budismi. Olukorra parandamiseks panin lõpuks ameti maha ja rajasin Oxfordi budismiuuringute keskuse.
Paljud arvavad, et kuna see paikneb Oxfordis, on see osa ülikoolist, aga ei ole. Ainult selles mõttes on see ülikooli osa, et mul oli vaja sõna „Oxford“ kasutamiseks ülikooli luba, mida me koos ühe juristiga taotlema hakkasime. Muidu oleks see olnud lihtsalt budismiuuringute keskus ja keegi poleks teadnud, et sel on mingi seos Oxfordiga. Kuigi tegelikult sel polnudki Oxfordiga erilist seost, sest ülikoolilt loa saamiseks pidin allkirjastama dokumendi, kus oli kirjas, et ma ei hakka ülikoolilt kunagi raha küsima. Ja selle aja jooksul, mis ma seal olin, ei maksnud ülikool pennigi.
Minu elu tegi see palju raskemaks. Oxfordi budismiuuringute keskus vaevu hingitseb veel. Pärast mu pensionile jäämist hallatakse veel mõningaid projekte, millega olin alustanud, kõige tähtsam on aga keskuse ajakiri. Seal on avaldatud artikleid autoritelt kõikjalt maailmast ja see on andnud budismiuuringutesse suure panuse. See ilmub edasi, oleme suutnud ajakirja müüa, kuigi tellijaid pole kerge leida. On siiski ülikoole, mis seda edasi tellivad. Keskuse tulevik on aga kahtlane, sest meil puudub sissetulek. Selles tuleb süüdistada eelkõige mind, sest järgides India traditsiooni, nii religioosset kui ka akadeemilist, ei võta ma õpetamise eest raha. Kui mul paluti kuhugi loengut pidama tulla ja uuriti, mis ma selle eest küsin, siis teatasin, et palun vaid reisikulud katta.
Milliseid muutusi olete märganud budismiuuringutes oma karjääri jooksul?
Suurbritannias juhtus umbes 25 aasta eest äkitselt selline asi, et valitsus andis teada kärbetest orientaaluuringute puhul ja hoiatas, et järgmise kümne aasta jooksul tulevad igal aastal uued kärped. Briti budismiuuringud on väga kurvas seisus, sest, nagu ma juba ütlesin, ei saanud keskus ülikoolilt nagunii üldse raha. Muidugi ei seisne mingi valdkonna rahastamine vaid õpetamise eest maksmises. Tegelikult on vaja – ja budismiuuringute puhul see üldiselt nii ei ole – abiraha või stipendiume.
Budismiuuringutes on toimunud väga oluline nihe. Varem keskenduti eelkõige theravaadale ja paali keelele, sest teerajajad juhtusid pärinema riikidest, kus järgiti theravaada budismi. Nüüd on aga selgelt liigutud mahajaana, eriti just uuema mahajaana uurimise suunas, paljud huvituvad sellest. Varem polnud Suurbritannias ka ühtegi ülikooli, mis oleks pakkunud Tiibeti-uuringuid. Kardinaalne muutus tuli geopoliitilistel põhjustel, kui Hiina vallutas Tiibeti.
Mõnes mõttes soodustati sellega tahtmatult budismiuuringuid, kuna paljud õpetlased ja vaimsed liidrid põgenesid sealt ja kolisid paikadesse, kuhu nad said elama jääda ja kus leidsid rahalist toetust: peamiselt USAs, aga ka mõnedes Euroopa riikides jm. Tiibeti budismi polnud ülikoolides võimalik uurida siis, kui mina olin selleks sobivas vanuses. Nüüd on see võimalus olemas. Võiks öelda, et just tiibeti budism on see budismi haru, millest huvituvad enim nii õppejõud kui ka tudengid. See on oluline muutus. Aga mina ei tea tiibeti budismist midagi ja olen ka liiga vana, et tiibeti keelt õppima hakata. Kui veel üldse oma vajakajäämistega midagi ette võtta, siis alustaksin hiina keelest.
Milliseid raskusi kohtate budistlike tekstide tõlkijana? Kuidas tõlkida muistseid tekste nii, et need oleksid tänapäeva lugejaskonnale arusaadavad?
Budistlike tekstide või ükskõik milliste võõrkeelsete tekstide tõlkimise kohta räägitakse palju rumalusi. Budismi uurides kohtab olulisi läbivaid termineid, nagu näiteks „dukkha“, mis on tõlgitav mitmeti, kuid mis tähendab seda, et elu ei paku rahuldust. Arvatakse, et see on väga oluline, millist sõna kasutada, aga tegelikult ei anta tähendust edasi vaid ühe sõna kaudu.
Kui tekst räägib dukkha’st, mida budismi uurides sageli ette tuleb, siis tuleb see otsast lõpuni läbi lugeda ja endalt küsida, mida selle teksti autor silmas peab. Siis tuleb kirjutada oma keeles lõik, mis annab edasi sama sõnumit. Pole ühtegi põhjust, miks peaks tõlkima sõna-sõnalt, kui originaaltekstis väljendab esimene lause üht mõtet ja teine lause teist mõtet, aga näiteks inglise keeles kõlaks teistpidi paremini – tuleb järgida inglise keele vaimu. Tuleb kirjutada nii, et inimesed sellest aru saaksid. Ja budismis pole midagi, mis teeks selle võimatuks.
Mul oli õnne lähemalt tutvuda suure Sri Lanka budistliku munga ja õpetlase, auväärse Walpola Rahulaga, kes on kirjutanud raamatu „Mida õpetas Buddha“ – see tilluke raamat oli paljudele sissejuhatus budismi tollal, kui ta veel elas. Rahula rõhutas, et on täiesti ebavajalik ja lausa suur viga arvata, et budismi õpetamiseks tuleb tingimata kasutada algkeelte, sanskriti ja paali termineid. Kui ta õpetas ingliskeelsete maade ülikoolides, kasutas ta vaid inglise keelt. On siiski mõned sõnad, mida on vaja teada, kuna neid kohtab budistlikes tekstides.
Sanskriti ja paali keelt ei ole väga lihtne õppida, kuigi paali keel on siiski sanskritist palju lihtsam. Saksa keel on palju raskem, sest on palju rohkem grammatikareegleid kui paali keeles. Paljud varajase budismi tekstide tõlked on XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest, kui paali keelt oli väljaspool budistlikke riike väga vähe õpitud. Tõlkijad on teinud palju vigu, mille võib aga neile andeks anda, sest kust nad ikka seda infot saada oleksid võinud, kui neil polnud võimalik neisse riikidesse reisida. Mulle tundub, et kahjuks tuleks peaaegu kõik juba tõlgitud tekstid uuesti tõlkida, kuigi vahest polegi see nii halb, kui on võtta mõne olulise teksti kaks tõlget. Kuna need mõnes kohas teineteisest erinevad, on kohe näha, et seda kohta võib tõlgendada mitmeti. Ja kumb tundub loogilisem?
Ma olen paali keelt kaua õpetanud ja nüüd annan väga vähe reegleid, mida on paalikeelse teksti mõistmiseks kindlasti vaja teada. Tuleb tekst lihtsalt ette võtta. Ja kui tuleb sõna, mida ei tea, vaadake seda paali-inglise sõnastikest, mis on päris head, eriti veel see kõige vanem. Kui avastate, et olete seda sõna juba otsinud, siis võib ju endale öelda, et jah, oleksin pidanud mäletama, ent ei tasu enda vastu liiga karm olla. Kõige parem viis sõna ära õppida on seda sõnastikust otsida, ja mitte üks kord, vaid kümme korda. Siis jääb see meelde.
Mille poolest võiks budismi uurimine teie arust oluline olla kaasaja ühiskonnale, seda nii akadeemiliselt kui ka üksikisiku ja kogukonna tasandil?
Akadeemilises plaanis polegi vaja sellele küsimusele vastata, sest on nii vähe inimesi, kes kuulevad budismist midagi akadeemilises kontekstis. Neid on 0,000001% rahvastikust. Aga mida võiks budism anda indiviididele ja ühiskonnale? Tuleb aru saada budistliku eetika alustest. Budism, eriti just varajane budism, toetub eetikale. See räägib eetikast. Kõik elusolendid, sealhulgas mõlemad sood, naised ja mehed, on võrdsed, ja seda tuleb Buddha puhul alati meeles pidada. Buddha oli mõnes mõttes esimene feminist. See on väga oluline!
Siis vägivallatus. Aga enne kui vägivallatuse juurde minna, tuleb silmas pidada, et Buddha ütleb, et kõik tahtlikult sooritatud teod on olulised. Kuigi on ka asju, mida võidakse tahtlikult teha, kuid millel pole mingit eetilist tähtsust. Kui ma oma nina kratsin, siis vaevalt on sel mingit tähtsust. Aga me ei räägi sellest. Peab vältima halba ja tegema head, ja eelkõige aru saama sellest, et sul lasub vastutus. Iga indiviid, kuigi see ei kehti vaid inimolendite kohta, vastutab oma tegude eest. Isegi kui tehakse midagi vaid seetõttu, et õpetaja käskis. Kui ülemus sõjaväes ütleb, et pead kellegi maha laskma, siis see on sinu otsustada, kas teed seda või mitte.
Viimasel juhul peab küll olema vapper ja üpris erakordne inimene, sest lihtsam oleks teha, mis kästi. Maailm oleks palju parem ja õiglasem, kui inimesed saaksid aru, et nad vastutavad kõigi oma tegude eest. Seepärast saab Buddha küll anda kõikvõimalikke eetiliselt hiilgavaid nõuandeid, aga ta ei saa kellegi heaks midagi ära teha. Ta võib ju selgitada, millist kurjust sünnib sellest, kui täidetakse kindralite käske, aga oletame, et ka sina allud sellisele kindralile. See on jube, aga olukord on selline, kui just ei õnnestu armeest jalga lasta ja põgeneda mõnda teise riiki.
Budistlik eetika on eelkõige enesepiiramise eetika: ära valeta, ära varasta, ära tapa, isegi mitte putukaid. Sellised asjad on enesekontrolli küsimus. Budistlikud õpetajad, nagu teistegi maailmareligioonide omad, on üht-teist öelnud ka sugulise karskuse kohta. Aga Buddha ütleb seksi kohta lihtsalt seda, et pead endale tunnistama, et vastutus sugulise väärkäitumise vältimise eest lasub sul endal. Nüüd võib küsida, et mida tähendab suguline väärkäitumine? See on igaühe otsustada, mida ta selleks peab, ja kui mõni teine ütleb, et see on väärkäitumine, aga sa saad siiralt väita, et ei ole, siis olgu peale, lase käia.
Kui tudengitele budismi õpetate, siis kuidas teete budismi õpetused ja ajaloo arusaadavaks neile, kellele see teema uus on? Milliste raskustega seisate silmitsi klassiruumis?
Ainus väljakutse on mu enda teadmatus. Kui mulle esitatakse küsimus, millele ma ei oska vastata, siis vabandan ja üritan end teemaga kurssi viia. Ma ei näe põhjust, miks seda peaks olema eriti raske õpetada. Näiteks kristlust, kus olulised küsimused, näiteks see, mis juhtub pärast surma, jäävad täiesti vastamata ja täielikuks mõistatuseks, oleks palju raskem õpetada. Inimesed võivad ju öelda, et nirvaana on neile arusaamatu idee, seda on kindlasti raske õpetada. Probleem tekib sellest, et Buddha leidis nagu müstikudki, kuigi ma Buddhat müstikuks ei nimetaks, et seda ei saa sõnadega seletada.
Tal oli keele kohta väga põhjalik ja minu arust ka veenev teooria. Ta ütles, et nirvaanat ei anna kirjeldada. See ei jää tavakogemuse piiresse. Keel puudutab vaid tavakogemusi ja seega ei saa nirvaanat keele abil kirjeldada. Küll aga saab öelda, mida see ei ole. Ja mida see ei ole, on iha: kõiksugused ihad, ka positiivsed ihad, seksuaalsed ihad, iha süüa rohkem jäätist, mis tahes iha. Sama halvad on ka kõik vihkamise ja agressiivsuse vormid ja negatiivsed ihad. Neist tuleb vabaneda. Ja on veel kolmas võimalus, millest on kõige raskem vabaneda: intellektuaalne segadus, võimetus asju selgelt näha.
Kas teie karjääri jooksul on ette tulnud eriti põnevaid või ootamatuid avastusi?
Arvan, et ma olen teinud päris mitmeid avastusi. Paljud neist on seotud faktiga, et Buddha oli pragmaatik. Ta annab inimestele pidevalt mõista, et ei tasu esitada küsimusi, mis neid vaimsel teel edasi ei aita, ja sageli pole neile küsimustele ka võimalik vastata. Näiteks, kui talt küsiti „Kuidas maailm tekkis?“, siis ütles Buddha: „Ma ei suuda seda kindlaks teha ja soovitan teil mitte selle küsimuse üle juurelda. See paneb teil vaid pea valutama.“ Ta ütles, et selliseid asju on päris palju, mida keegi kunagi välja ei uuri, ja need küsimused tasuks unustada. Ta oli pragmaatik.
Kuna ma olin professor sanskriti keele alal ja pidin paali keele kõrval õpetama ka sanskriti keelt, sain aru, et paljud asjad, mis sisalduvad paali kaanonis, kus on kirjas Buddha algõpetused, on vastus sanskritikeelsetes brahmanistlikes pühakirjades öeldule. Seal sisalduvat on sageli vääriti tõlgendatud, kuna Buddha on nende pühakirjadega küll pidevalt dialoogis, aga ei ütle seda selgelt välja: „Poisid ja tüdrukud, nüüd lükkan ma ümber selle või tolle tekstikoha.“ Tollal ei tehtud niimoodi, osalt ka seetõttu, et raamatuid ei pandud kirja. Tekstid olid olemas vaid inimeste peas. Seega polnud mõtet öelda: „Nüüd ma lükkan ümber midagi, mis sisaldub brahmanistlikes tekstides“, sest brahmanistlikele tekstidele oli ligipääs vaid vähestel inimestel.
Üks oluline asi, mis ta ütles ja millest võib palju järeldada, oli see, et võib kasutada ükskõik millist keelt, mis meeldib, kuni see pole sanskriti keel. Miks ta ei tahtnud, et kasutatakse sanskriti keelt? Sest see oli haritud braahmanite keel, kus ei pandud rõhku teksti mõistmisele. Braahmanitele oli oluline vaid teksti säilitamine päheõppimise teel. Ma olen kohanud Lõuna-India braahmaneid, kes õpivad seniajani antiiksel meetodil, näiteks käivad peaaegu iga päev oma onu juures, kes neid oma toas õpetab. Oli üks mees, kellele 17aastaselt öeldi, et ta on õppekava nõudmised täitnud ja võib koju minna. Aga tal polnud kunagi lubatud esitada küsimusi, mida tekst tähendab, ja 17aastaselt mõtles ta, et mul on pähe õpitud tuhanded tekstiread, aga ma saan väga vähestest aru – kuidas ma küll niiviisi edasi elada saan? Ning ta läks ja otsis endale mõned modernistlikuma suhtumisega õpetajad ja hakkas neilt õppima, mida need tekstid tähendada võiksid.
Buddha arvas, et pähetuupimine on täiesti jabur, ning ta tahtis, et tema õpilased ja kuulajad selliste lollustega ei tegeleks. Kõige tähtsam on muidugi teksti tähendus. Kui tegin välitööd Sri Lankal, avastasin, et külaelanikud, kes muidugi olid kõik theravaada budistid, polnud üldse paali keelt õppinud, kuid kordasid sageli selles keeles käitumisjuhiseid, mida neil pole lubatud teha: minu kohus on hoiduda tapmisest, varastamisest ja nii edasi. Neid küsitledes avastasin, et nad ei tea iga tekitatud heli tähendust, kui nad paalikeelseid lauseid kordasid, aga nad teadsid väga hästi, mida lause üldjoontes tähendab.
Budism on levinud üle maailma, kohandunud eri kultuuridega. Kuidas on budismi globaliseerumine teie arust mõjutanud selle religiooni tõlgendamist ja praktiseerimist? Millised väljakutsed ja võimalused sellega seonduvad?
Arvan, et budismi seis pole kiita. Esiteks tuleb meeles pidada, kuigi paljud sellest aru ei saa, et meie ajal – selle all pean silmas viimast sadat aastat – on suur osa maailma budistidest olnud hiinlased. Muidugi teatakse, et kommunistlikud valitsused on olnud väga usuvaenulikud. Varem oli juba juttu valitsuse rahastusest, et see kõigub üles-alla, ja pigem üha väheneb. Samamoodi on kõikunud ka Hiina valitsuse suhtumine budismi ja kristlusesse ning muudesse religioonidesse. Alates 1930ndatest, kui Hiinasse tungisid jaapanlased, tekkis paras segadus ja paljud teadmised läksid kaduma.
Oletame, et budism jõuab riiki, kus on olnud väga vähe budiste, küll aga on seal kindel enamuse religioon, näiteks nagu USAs. Jah, ma tean, et on olemas mitmesugust tüüpi kristlust, aga üldiselt kõnelevad need ju enam-vähem sama asja. Muidugi on kristlusel olnud suur mõju religioonist mõtlemisele, eriti just haridussüsteemis, nii et läänes on paljud riigid nüüd piisavalt valgustunud, et pidada vajalikuks tutvustada koolilastele religioone. Kuid leitakse, et see on lastele liiga raske, ja ma arvan, et ka paljudel õpetajatel on raske aru saada sellest, mida religiooni all mõeldakse. Kristluses ja budismis tähendab see ju eri asju. Kristlastele on budistid mingid veidrikud, sest nemad ei usu Jumalasse. Aga budistid küsiksid, mis on usul Jumalasse religiooniga pistmist? Religioon on seotud vaid sellega, mis toimub su meeles. Jumal võib seal üleval ju olemas olla, vahest ta ka ise arvab nii, lasku aga käia. Aga kuidas see minuga seotud on? Jumal võis ju käskida, et tehku ma seda ja toda, aga mina ei pea seda heaks mõtteks.
Teisest küljest arvan ma, et igasugust arengut tuleks uurida mingil määral paralleelselt rahvuslusega. Muidugi on rahvuslik budism, eriti just Kagu-Aasias, ka palju halba kaasa toonud. Tai koolides – usun, et see mõte on kopeeritud kristlusest, kus iga päeva alustatakse meieisapalvega – alustatakse päeva kuninga ülistamisega. Minu arust on see vastik. Ja muidugi ei lähe see kokku budismi põhimõtetega. Nii et võiks öelda, et igas riigis on erinevad lood. Ma arvan, et budismil läheb kõige paremini seal, kus riik ei ürita seda rahvale peale suruda. Kuid selle õppimise traditsioon on olemas ja paljud teavad, et selle kohta tasub küsida munkadelt ja nunnadelt, mitte kooliõpetajatelt.
Kui tulevikku vaadata, siis millised budismiuuringute valdkonnad võiksid teie arust väärida põhjalikumat tähelepanu? Kas leidub mingeid spetsiifilisi küsimusi või teemasid, mida loodate järgmise põlvkonna õpetlaste huviorbiiti tõusvat?
Ma usun, et just varajane budism väärib enim uurimist. Tähtis on selgeks teha, mida Buddha tegelikult oma sõnadega silmas pidas. Sellest peaks olema selge arusaamine. Tuleks uurida budismi koolkondi nende tekkimise riikides, sest edaspidi levis budism aja jooksul geograafiliselt. Kõige olulisem oli muidugi, et budism vallutas Hiina. Peaaegu kõigis kohalikes harudes tekkisid õpetuste erinevad tõlgendused, eriti just erinevad karmatõlgendused, kui näide tuua.
Seda võib vaadelda nagu puud. Kõigepealt tüvi. Mida tüvi tähendab? Ja sealt jõuab budismikoolkondadeni, kõige hullem on muidugi California oma. Pean küll ütlema, et ka Birma oma on praegu päris kohutav. On võimalik kindlaks teha, kuidas nii on läinud, ja aru saada, millised neist on kõrvale kaldunud sellest, mida Buddha tegelikult on öelnud. Mõnikord selle kohta ju valetatakse, et mida ta ütles. Seega maksab uurida kõige varajasemat budismi, millele saab läheneda vaid paali keele, mitte sanskriti keele kaudu, ja sealt on veel tulemas uusi avastusi.
Praegu ma kirjutan seda juttu siin. Liigendan siin mõtteid, juhin mõttehoogu, sulatan üles mõtlemise ja olemise tardumusi, liigun iseenda ja maailma sulaolekusse, elan intensiivsemalt ja ehtsamalt.
Kuid kas ei peaks ma hoopis lapsega rääkima? Sõbrale helistama? Trenni tegema? Raamatut lugema? Tantsima? Puulusikat voolima? Mediteerima? Arvuti taga istudes ja siinset lugu kirjutades jään ühekülgseks. Ma pean end mitmekülgsemalt arendama, maailmaga rohkematel viisidel lävima.
Kuid kas see tähendab siis, et ma ei saagi ühegi asjaga tegeleda, vaid pean kohe järgmisele tegevusele liikuma? Aga nii ma ju õieti ei teeks midagi. Siis ma rapsiksin, rahmeldaksin, sahmiksin ilma midagi saavutamata. Ilmselt peaksin praegu natuke veel kirjutama, ja alles siis arvuti kinni panema ning kas lapsega rääkima, sõbrale helistama, trenni tegema vms. Ma peaksin ikkagi vähemasti mõnda aega praeguse tegevusega tegelema ja sellesse süüvima, enne kui ma edasi järgmise tegevuse juurde liigun.
Ometi ei jõua ma süvendatult tegeleda kuigi paljude asjadega. Igaüks võtab ju aega, aga minu aeg on piiratud. Kas see tähendab siis, et ma peaksin välja valima mingi tegevushulga, millega ma vaheldumisi põhjalikumalt tegelen, jättes ülejäänu tähelepanu alt välja?
Banksy. Yellow Line Flower Painter. London 2007.
Kas niimoodi ei jää ma ikkagi ühekülgseks? Ühe tegevuse asemel on mul küll mitu, kuid ometi on neid tegevusi kaunis piiratud hulk. Niimoodi olen ikkagi piiratud.
Kuid hoolikamalt järele mõeldes on ju nii, et mis tahes asjaga tegeledes on selle taustal olemas ka kogu mu ülejäänud teovõime. Seda lugu siin kirjutavana olen ma ka lapsega rääkinu, sõbraga suhelnu, trenni teinu jne. Lapse ja sõbraga rääkimine, trenni tegemine on siinse kirjutamise taustal justkui sisse voldituna, sisse pakituna. Kui tõusen püsti, lähen teise tuppa ja räägin lapsega, siis jällegi on selle taustal mu siinne kirjutamine, sissepakituna.
Ükski tegevus pole siis eraldi ega teistest lahutatud, vaid kõik, millega ma iganes tegelenud olen, on mu praegu käsil oleva tegevuse taustal, selle sisse pakitud. Minu siinne kirjutamine on teistsugune kui sinu kirjutamine, kes sa oled tegelenud teiste asjadega, nii et su kirjutamise ja lugemise taustal on mõneti teistsugused asjad. Kuna minu tegevus on seotud teiste asjadega, mis on seotud omakorda teiste asjadega, ja samamoodi ka sinu tegevus, siis kuskil nad alati ka kohtuvad, nii et sinu tegevuse taust pole ka täiesti teistsugune kui minul.
Igasugust tegevust iseloomustab niimoodi pühendumuse ja rahutuse dialektika. Pühendun sellele asjale, mis mul käsil on, ja pakin oma teovõimet lahti just sellel moel. Aga taustal urab alati ka rahutus, mis varem või hiljem tõukab mu teise asja juurde, kisub mu lahti käsilolevast ja tõmbab teise tegevusse, milles taas pühendunult oma teovõimet ennastunustavalt lahti pakin. Selle vahetusega aga pakin lahti oma teovõimet suuremal skaalal, laotan laiali terveid teovõime rubriike.
Mu keha on mu kõige lähem asi, jagan teda vähestega. Õppekaaslaste puudutused on aga nii mõnegi lähedase inimese puudutustest objektiivselt mõõtes palju intiimsemad – kehale aga tähenduseta. Intiimsustunnetus tõmbub kokku ja isiklik ruum kahaneb olematuks, kuigi puudutajad ei ole arstid, kellele toimingud kehadega on vaikimisi lubatud.
Lahingpaarilise käsivars on turvaliselt soe. Veresooned on suured, tumedad, hästi näha ning tunda. Mu enda käed on rahulikud, usaldan meie kehi. Hirmust ja häbelikkusest lahtilaskmine kaaslaste keha kompimisel, protseduuridel, lahtiriietamisel on edukaks harjutuseks vajalik. Valmistume mängides ja loodame, et õpitut kunagi vaja ei lähe.
Sõrm tunneb soont, see on eeskujulikult suur, eksida pole võimalik. Puhastamine, žgutt. Lahingpaariline vaatab kõrvale, ta pole üleliia entusiastlik oma kehasse nõelte torkamise asjus, aga kui tahad harjutada, pead oma keha ka teistele kasutada andma. Mulle, vastupidi, meeldib: jälgin lähedalt ja lõpuni, kuidas ja mida kaaslased teevad. Mõnikord ei saa pihta, käed värisevad, hirm haiget teha ja piinlikkus ebaõnnestumise pärast, ebakindel nõel otsib ja otsib õiget kohta, läbistab ärevusega soone – selleks korraks on kõik. Sinikas katab pärast poolt käsivart, aga seegi on vajalik osa mängus.
Panen vasaku käe paarilise käsivarrele, jälgides, et ei katsuks puhtaks tehtud nahka. See puudutus on pooleldi paitus, rahu ja usalduse ülekanne. Võtan süstla ja meenutan, mis kuju ja suurusega tema soon enne sõrme all tundus ning kuhupoole naha all pööras. Torkan. Mitte kiiresti, mitte kobistades, rahulikult. Nõel läheb õrna (pigem kujuteldava) raginaga läbi nahapinna ja sooneseina. Ei tohi torgata liiga sügavale ega ka liiga pinna lähedale. Muudan nõela nurka, veri voolab kehast kanüüli tagaotsa – kõik on õige. Nõel on paigal, lükkan kanüüli lõpuni soonde. Sõrmega soon kinni, žgutt lahti, nõel välja, kork peale, soon lahti, kanüül plaastriga naha külge kinni. Instruktor jälgib. Ta ei ütlegi eriti midagi, sest suuri vigu ju keegi enam ei tee, üksteise verd tilgutatakse nüüd klassipõrandale väga harva.
Mängufilm „Unenäo stsenaarium“ („Dream Scenario“, USA 2023, 102min), režissöör-stsenarist Kristoffer Borgli, operaator Benjamin Loeb, helilooja Owen Pallett. Osades Nicolas Cage, Julianne Nicholson, Michael Cera, Lily Bird jt.
Ma ei mäleta kõiki neid filme, millest vanemad 1990ndatel telekanaleid läbi klõpsides rääkisid, ent lapselegi oli selge, et see oli Nicolas Cage’i kümnend. Üheksakümnendate alguses kandis Cage püütoninahast tagi ja tegi Laura Sternile silma („Metsikud südamed“1), keskel sai ta allakäinud stsenaristi rolli eest Oscari („Lahkumine Las Vegasest“2) ning aastatuhandevahetuse paiku mängis John Travolta kõrval märulis „Kahevõitlus“3, mis on tõenäoliselt kulumiseni peas igaühel, kes eelmise sajandi lõpus piisavalt palju teleka ees istus. Nullindate teine pool tõi megastaarile kapitali põlemise nii kinnisvara-4 kui ka filmiturul (vahemikku 2014–2018 jäävad paljude seas sellised kaheldava väärtusega märulid nagu „Mahajäetud“, „211“ ja „Väljaheidetu“5), ent sellele järgnenud eneseiroonia laine („Üüratu talendi talumatu taak“6) tõestas, et vanameistri leek pole kustunud. „Unenäo stsenaariumis“ on möödunud pühapäeval 60. sünnipäeva tähistanud Cage kehastunud bioloogiaprofessor Paul Matthewsiks. Alguses oli roll küll mõeldud teisele karjäärirenessansi poolel teel 90ndate plakatipoisile Adam Sandlerile, ent asjaolude kokkulangemise tõttu sai rolli Cage, kes on tabanud osatäitmisega naelapea pihta.
Paul Matthews on sümpaatne, aga silmapaistmatu ameeriklane, kelle signatuurriietuseks on beežid püksid, flanellsärgid ja nukralt pahupidi turritava kapuutsiga parka (kostüümikunstnik Natalie Bronfman). „Märkimisväärne eikeegi,“ kirjeldab Matthewsi endine armsam õhtusöögil oma eksi, lisades, et näeb teda viimasel ajal kogu aeg unes. „Mul on sama lugu,“ sõnab teine lauas istuja. Välja otsitakse müstilise unenäokülalise pilt. Seal ta on: naerusuine, tumehallis pulloveris, kergelt kiilanev Matthews, tõenäoliselt poseerimas haljendavas koduaias oma Facebooki profiilipildi jaoks. Õhtusöögilaudkonda tabab vaikus. Järgmistel päevadel selgub, et bioloogiaprofessor on igaöine külaline tuhandete teistegi ameeriklaste unenägudes. Pärast avastust ei ole Matthewsi elu enam kunagi endine. Unenäoepideemia kangelasest saab sensatsioon isegi tema tavaliselt apaatsete õpilaste seas. „Mis tunne on olla viraalne?“ küsib üks tudengitest elavalt. Endalegi üllatuseks on Paul Matthews – põnevamast elust unistanud alalhoidlik äärelinna issi – äkitselt populaarne. Matthewsist saab täht telesaadetes, turunduskampaaniates ja õhtusöökidel, kuhu teda enne poleks kunagi kutsutud.
Paul Matthewsil (Nicolas Cage) ei jää muud üle, kui astuda oma raamatu turundusplakatil üles õudusfilmide hirmu Freddy Kruegerina.
Pinev helikujundus (helilooja Owen Pallett on teinud muusika näiteks ka filmile „Temake“7) annab aga juba märku, et naeratus ei jää päevakangelase näole kauaks. Sõbralikust öisest külalisest saab üleöö pahalane, kes asub õudusunenägudes inimesi kollitama. Matthewsi muutunud kuvand viib peresuhted karile ja endised fännid teraapiasse ning professorilt eufoorias tellitud elulooraamat ilmub tõenäoliselt vaid seetõttu, et rahaveskid on juba käima lükatud. Isegi entusiastliku kampaaniameistri (Michael Cera) ponnistustele vaatamata ei jää Matthewsil seejuures üle muud kui astuda oma raamatu turundusplakatil üles õudusfilmide hirmu Freddy Kruegerina. Ei pane imestama, sest peale legendaarse stuudio A24 on „Unenäo stsenaariumi“ taga Ari Asteri stuudio Square Peg, mis on muuhulgas aidanud välja tuua tema „Jaanipäeva“ ja „Kõik Beau hirmud“8.
Inspiratsioon meelelahutustööstusest
„Unenäo stsenaariumi“ režissöör ja stsenarist on Los Angeleses toimetav norrakast filmimees Kristoffer Borgli, kes žongleerib oma loomingus alatihti sügavmusta huumori ja tabudega, inspireerudes selle linna elustiilile kohaselt tihti just meelelahutustööstusest. Reklaamilavastajana alustanud Borgli naljad on sedavõrd karmid, et paari aasta eest Adidasele tehtud tossureklaami „Olend“9 peeti käikulaskmiseks „liiga häirivaks“. Geniaalses täispikas mängufilmidebüüdis „Iseendast kõrini“10 lahkab Borgli aga ülekäte läinud nartsissismi, keskendudes ühismeediamodellile Signele, kes võtab tähelepanu saavutamiseks drastilised meetmed. „Iseendast kõrini“ promo osana tõi Borgli välja lühifilmi „Intervjuu“11, kus satub oma Los Angelese häärberis intervjuud andes tulistamise ohvriks. Oma teise täispika filmiga „Unenäo stsenaarium“ jätkab Borgli tonaalsuselt tuttavatel radadel, ajades vaataja ühteaegu naerma ja toolil ebamugavusest nihelema.
Paul Matthewsi kiire tõus ja langus on vaadeldav tühistamiskultuuri allegooriana: Borgli analüüsib sürreaalse loo näitel massipsühhoosi ja ühiskonna kitsarinnalisust. Matthews lüüakse risti teiste alateadvuses toimuva eest, ent enese kaitsmine on isegi süütuna masside veendumuste tõttu võimatu. „Unenäo stsenaarium“ ei ole siiski pelgalt tühistamiskultuuri kriitika, vaid portree XXI sajandi inimesest, kelle enesehinnang sõltub ennekõike välisest heakskiidust. Selles osas ei erine keskealine bioloogiaprofessor just kuigi palju „Iseendast kõrini“ ühismeediamodellist – mõlema südamesoov on olla märgatud. Unistus olla nähtud ja ära kuulatud on ajastuülene. Meediaühiskonnas on teiste tähelepanust saanud aga kinnismõte, mille toitmiseks ollakse sageli valmis isegi ebaeetilisteks võteteks. Kiire tähelepanu kaasnähtusena on inimesed varmad pjedestaalile jõudnud põhjalikuma alalüüsita poodiumilt alla kiskuma. Tulemuseks on paranoiaühiskond, mille painetest ei anna „Unenäo stsenaariumi“ näitel puhkust isegi uni.
Sisemise rahu puudumise sajandi kõverpeeglina on „Unenäo stsenaarium“ kohati häiriv vaatamine. Filmi rahutuks tegev jõud ei peitu seejuures mitte Cage’i öistes ilmumistes, vaid viledas teravuses, millega Borgli analüüsib praegust ühiskonda, olles sellest loojana üksjagu paelutud ja ka tülgastunud. Kõige südantsoojendavam on seejuures, et eluteel kogetud raha-naiste-karjäärimuredele vaatamata hoiab loolõnga koos just Nic Cage, kes suhtub näitlejana kirega nii meistriteostesse kui ka trilleritesse, mille IMDb-profiilil särab keskmine hinne 3,1. Nagu üritab meile öelda „Unenäo stsenaarium“, hinnangud ongi nõrkadele. „Unenäo stsenaarium“ on meeleolukas lisandus Nicolas Cage’i filmimaratonile, mille võiks ikka aeg-ajalt korraldada, et legendi kümnete paremate ja halvemate osatäitmistega kursis olla. Ühe praeguse aja põnevama näitleja hiljutise ümmarguse sünnipäeva tuules on paslik see maraton ette võtta just nüüd, alustades „Unenäo stsenaariumist“.
1 „Wild at Heart“, David Lynch, 1990.
2 „Leaving Las Vegas“, Mike Figgis, 1995.
3 „Face/Off“, John Woo, 1997.
4 Halvad investeeringud kinnisvaraturul viisid Cage’i pankroti äärele.
5 „Left Behind“, Vic Armstrong, 2014; „211“, York Alec Shackleton, 2018; „Outcast“, Nick Powell, 2014.
6 „The Unbearable Weight of Massive Talent“, Tom Gormican, 2022.
7 „Her“, Spike Jonze, 2013.
8 „Midsommar“, Ari Aster, 2019; „Beau is Afraid“, Ari Aster, 2023.
9 „The Creature“, Kristoffer Borgli, 2022– , https://vimeo.com/749413262
„Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“ taasavaldati kaks Jorge Luis Borgese jutukogu. Tolle argentina kirjaniku austajale paras pettumus. Seitsmekümne kuue aastase „Liivaraamat“ ja kaheksakümne nelja aastase „Shakespeare’i mälu“ ei küüni neljakümne viie aastase „Fiktsioonide“ ja viiekümneaastase „Alephi“ meisterlikkuseni. Klaarika Kaldjärve saatesõnas korduv mõiste „ideed“ on raugastunud Borgesel ammendunud, fall’n into the sere, the yellow leaf, nagu ta ise tsiteerib „Macbethist“. Täpselt tabab seda kurbloolust pealkiri „Liivaraamat“. Tõepoolest, need jutud pole enam „Hargnevate teede aiast“, „Kunsttükkidest“ ning „Alephist“ mällu sööbinud kaunid kassikangad, vaid „soolikad, täis liiva“ (nagu öeldi Seneca stiili kohta), õigupoolest: puistliiva. Selle kuldraamatu motoks sobib lause: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger“ (lk 88).
Saatesõna on kirjutatud Borgese teemade loetelu vormis. Jätkakem!
Autor on raamatukoi, mitte ladinaameerika macho, aga liigub meeste maailmas, jäädvustades puhuti lausa filmilikke fragmente: „Igal laupäeval istusid sõbrad ühes ja samas kõrvalises lauas Café del Globos, nagu kohane nendesugustele vaestele ja korralikele noormeestele, kes teavad, et ei saa teisi koju kutsuda, või siis püüavad sealt põgeneda. Nad kõik olid pärit Montevideost; alguses oli neil raske sõbruneda Arredondoga, kes oli pärit sisemaalt ja ei lubanud endale südamepuistamist ega esitanud küsimusi. [—] Ta oli vait ka siis, kui teised naersid tema üle ja nimetasid teda kitsipungaks“ (lk 69). Ent eakohaselt räägib Borges enamasti vanameestest.
Tema peamine element on mälu. Mosaiiksed või lausa juhuslikud tsitaadid („Mitu päeva hiljem habet ajades laususin peegli ees terve rea sõnu, mis üllatasid mind ja mis, nagu üks kolleeg mulle teatas, olid pärit Chauceri luuletusest „An ABC“. Ühel õhtupoolikul Briti Muuseumist väljudes vilistasin lihtsat meloodiat, mida ma kunagi varem polnud kuulnud“, lk 107–108), reministsentsid (Maeterlincki „Pimedad“, lk 74), ka enesekordused. Nonde seast torkab silma kummaline liigitus, mis äratas tähelepanu juba Borgese jutus „John Wilkinsi analüütiline keel“ (1952), kus leidub loomade jaotus „keisrile kuuluvateks, balsameerituteks, dresseerituteks, emisteks, näkkideks, mitmesugusteks, hulkuvateks koerteks, sellesse klassifikatsiooni kuuluvateks, hullumoodi värisevateks, loendamatuteks, väga hea kaamelikarvadest pintsliga joonistatuteks, ülejäänuteks, äsja lillevaasi lõhkunuteks, eemalt kärbest meenutavateks“. Nüüdses kogumikus: „järgnevatel [lehekülgedel] olid labürindid, noad, mees, kes usub, et on kujutlus, peegeldus, mis peab end tõeliseks, öös hiiliv tiiger, lahingud, mis on veres, pime ja saatuslik Juan Muraña, Macedonio Fernándeze hääl, surnute küüntest ehitatud laev, õhtuti korratud vanainglise keel“ (lk 88).
13. detsembril 2002 kirjutas Sirbis kunstiteadlane Reet Varblane: „Meil viimasel ajal õige mitmel korral tsiteeritud Borgese teistsugususe määratlus kõneleb Hiina entsüklopeediast ning sealsest meie, euroopaliku mõtlemise tarvis õige kummalisest loomade klassifitseerimisprintsiibist .. Harvardi ülikooli kirjandusdoktor hiinlane Zhang Longxi näeb selles eurooplaste seas (käibele läinud eelkõige Foucault’ kaudu) populaarses teistsugususe määratluses järjekordset teistsugususe kõverpeeglit – nii jabur klassifitseerimine pole hiinlastele omane, rääkimata siis sellisest entsüklopeediast.“
Mulle aga puutus kätte üks hiina kunsti ajalugu, mis juhatas järgmistele jälgedele. Põhja-Songi dünastia keiser Hui-tsung (1082–1135) paistis vähem silma poliitiku kui maalikunstnikuna.
Ühelt tema kaasaegselt pärineb kirjeldus: „Pikal rahu ning õitsengu ajal saabus iga päev asju, mis toovad õnne. Kõik pandi hoolikalt kirja. Lindude ja loomade seas olid punane vares, valge pärdik, põhjapõder, Jaava varblane. Neid peeti lossiaias. Taimede hulgas leidusid kadakas, purpursed seened, liiliad, iirised, oranžikas-kuldsed topeltbambused, melonililled – kõik väga haruldased… Keiser valis viisteist haruldast liiki ja joonistas need värviliselt albumisse… Ta joonistas lillat bambust, mida katab sulnis öine kaste, valge varese, punase jänese, papagoisid, lumivalgeid hanesid ja pika lohiseva sabaga faasaneid, noori föönikslinde, kelle suled särasid nagu jaspis, hiilgavate silmadega kilpkonni, kelle seljal kiirgasid Suure Vankri tähed, siis veel kerratõmbunud draakonite ja fööniksite – nonde pikaealisuse sümbolite – kujulisi kive, banaane, mis kasvasid välja ühest varrest koos kahekordsete lehtede ja läbipõimunud okstega. Ka see andis kokku albumi. Seejärel joonistas ta ühekaupa üles kõik helevalged loomad ja linnud aias, ja sellestki sai album. Ta aina lisas joonistusi, kuni kokku tuli tuhandeid albumeid…“ (Т. А. Пострелова, Академия живописи в Китае в Х–ХIII вв. Москва: Искусство, 1976, lk 68–69.)
Võimalik, et tohutu eruditsiooniga Jorge Luis Borges tundis toda ülestähendust – „keisrile kuuluv“ ja „väga hea kaamelikarvadest pintsliga joonistatud“ tema tekstis osutavad hiina eeskujule otsesõnu. „Teatav hiina entsüklopeedia“ võibki olla ajendatud keiser Hui-tsungi albumitest. Ega muud kui entsüklopeediat need endast ju kujutagi!
Rõõmuga loen: „Kui kolm pluss üks võib olla kaks, aga võib olla ka neliteist, pole mõistusega enam midagi teha“ (lk 96) – see tuletab meelde mu Borgese-kirjutist „Lõpmatu 14“ (Akadeemia 2002, nr 10, lk 2122–2129).
Mälu irratsionaalsust seob Borgesel reaalsusega konkreetne kronotoop: „See juhtus 1897. aastal Montevideos“ (lk 69), „1961. aasta lõpus oli mul Austinis, Texase ülikoolis võimalus vestelda pikemalt ühega neist meestest, doktor Ezra Winthropiga“ (lk 63). Konkreetsust loovad riburadamisi mainitud argiseigad, mis iseenesest pole mainimisväärsed, aga lisavad loole usutavat reaalsust.
„Trükkimine .. oli inimkonna üks suurimaid pahesid, kuna kippus mõttetuid tekste pead pööritama panevates kogustes paljundama,“ kirjutab bibliotekaar ja biblioduul Borges (lk 59). Tema enda raamatud paljundavad juttu raamatutest. Varasemates Loomingu Raamatukogus ilmunud kogumikes pakuvad omaette mõnu, harivat naudingut eestindaja Ott Ojamaa entsüklopeediliselt silmaringi avardavad kommentaarid. Neist võib puudust tunda „Liivaraamatut“ ja „Shakespeare’i mälu“ lugedes. Viimasel ajal epideemiliselt levivad mälumängusaated näitavad, et „Gulliveri reisid“ ja „Summa Theologica“ (lk 58) võiksid lahtiseletust vajada, ammugi siis lause: „Nagu Daniel Defoe, olid külamehed meistrid kaudseid tõendeid leiutama“ (lk 92) või „roomlaste must luik“ (lk 95); väljendi absences dans l’infini juures viitab autor ise Victor Hugole, aga samas piirdutakse ondoyant et divers puhul pelga joonealuse ümberpanekuga (lk 109).
Tõlge (hispaania keelest Kai Aareleid) on silmapaistvalt eestikeelne („viipasin mehe istuma“, lk 76). Päris mõtlema pani lause: „Ilu kogemise pattu, mis on inimsoole keelatud and“ (lk 51). Kas patt on ilu või kogemus? Kas and on ilu, kogemus või patt? Kas keelatud on ilu, kogemus, patt või and?
Seda teavad ainult Jumal ja Borges. Võib-olla ka mina.
Aado Lintrop, Soome-ugri reisid. Kujundanud Pille Niin. EKM Teaduskirjastus, 2022. 336 lk. 
