Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Veebikontsertide paradoks

    MARJU RAJU

    Koroonakriisi algusest on mu Facebooki feed täis kutseid veebikontsertidele. Kas rõõmustada, et kultuur tuleb koju kätte, või tunda süümepiinu – veel üks asi, millega ma toime ei tule? Pärast tööpäeva kodukontoris ja veebikeskkonnas peetud koosolekuid ei tõuse käsi kergelt uuesti arvutikaant avama, et veebi­kontserdist osa saada. Leiutan vabandusi, et see pole ikka see ja et kodus pole vaikset nurka, kus saaks segamatult kuulata (see on muidugi samuti tõsi), aga tegelikult olen lihtsalt väsinud: ma ei taha, ma ei viitsi. Olen väsinud sellest, et kogu töine ja muu elu on kolinud samadesse suhtluskanalitesse internetis. Esialgne lootus, et kodusolek säästab ürituselt üritusele liikumisele kuluvat aega, on päädinud sellega, et kuskil pole pääsu: olen kõigist ja kõigest võrdselt ühe klõpsu kaugusel. On selgunud, et asi pole ainult minus: avastasin, et räägitakse lausa uuest vaimse tervise probleemist, mis on populaarse konverentsiplatvormi järgi nimetatud Zoomi-väsimuseks (Zoom fatigue). Lugupeetud meediaväljaanded kirjutavad sellest ja jagavad lausa näpunäiteid, kuidas videokoosolekust viisakalt keelduda.1

    Miks siis ekraani vahendatud suhtlus meid niiviisi kurnab? Inimene on programmeeritud pöörama tähelepanu nägudele. Juba vastsündinud hoiavad tähelepanu pikemalt näol – ja mitte lihtsalt nägudel, vaid nad eelistavad vaadata ilusaid inimesi2 – kui mõnel elutul objektil.3 Kaaslasega vesteldes vaatame talle otsa, aga aeg-ajalt liigub pilk ka mujale. Veebikaamera vahendusel suhtlemise korral on pildil nägu suures plaanis. Muud, millel pilku puhata, polegi õieti ja see on väga väsitav. Alateadlikult analüüsitakse pidevalt kaaslaste nägu ja meie taju on häiritud. Vestluse jälgimise teevad keeruliseks ka tehnilised probleemid, nagu viivitused heli edastamisel, katkev heli ja hanguv pilt, kajad ja häälemoonutused. 2014. aastal tehtud uuringust selgus, et kaugsuhtluse tehnilised probleemid mõjuvad halvasti ka selle inimese tajumisele, kelle sidekanalis need esinevad.4 Enamasti kuvatakse videokonverentsi-keskkondades peale vestluspartneri ekraanile ka rääkija enda nägu ja sellelt peeglilt on veel eriti raske pilku ära pöörata. Peeglisse vaatamist on uuritud ja leitud seoseid enese­hinnan­guga: kui inimesele meeldib, mida ta seal näeb, tõstab enda vaatamine enesehinnangut veelgi ja tekitab häid emotsioone, aga kui oma peegelpilt rahulolu ei paku, süvendab pikem peegli ees olek ebakindlust ja halbu emotsioone. Välja on toodud seegi, et mehed on oma peegel­pildiga pigem rahul või selle suhtes ükskõiksed, aga naised (ka kaunid) pigem enesekriitilised.5

    Pole siis ka ime, et isegi pooletunnine koosolek mu tõeliselt ära kurnab ja võimalus pärast ametlikku tööpäeva lõppu veebikontserdil lõõgastuda ei ahvatle. Muusika ahvatleb küll, aga eelistan seda pigem ainult kuulata (siis ka mõnda tuttavat ja turvalist muusikapala), aga ilma otsepildita arvutiekraanil. Veebi­kontserte tehakse ju selleks, et näha esinejaid ja kuulda reaalajas esitust, et oleks nagu päris. Aga ei ole kaugeltki nagu päris. Isegi kui kontsertidest rääki­des rõhutatakse ennekõike muusika tähtsust, ei ole harjumuspärane kontsert ju ainult heliline, vaid multisensoorne kogemus. Võib-olla tuleb mu tõrge ka sellest, et tunnen peale elus muusika samaväärselt puudust ka kontserdile mineku (kodust välja, mõtelge!) ärevusest, riiete valimisest, hirmust, et jään ehk hiljaks, tuttavatest nägudest, kava ostmisest, lavavalgustusest, veidi ebamugavast toolist, tagapingisosinatest ja mõtetest, mis saavad tekkida ainult seal, päriselt. Arvuti ees vahtimine (lapsed seljas aelemas ja pesumasin undamas) süvendab kontrasti kunagi kogetud elamuste ja praegusest olukorrast tingitud paratamatuse vahel.

    Isegi kui kontsertidest rääkides rõhutatakse ennekõike muusika tähtsust, ei ole harjumuspärane kontsert ju ainult heliline, vaid multisensoorne kogemus. Võib-olla tabas selle eriti hästi ära Jaan Pehk, kes jagas eriolukorra algul populaarseks osutunud veebikontserdil oma tehtud kimtšit.

    Kuulmistaju on hämmastav ja inimene suudab tuttava meloodia kokku panna ka väga piiratud helikvaliteedi juures. Kui aga eesmärk on saada kõrvade kaudu sügavam elamus, mitte pelgalt meloodia ära tunda, tuleks võtta end kokku, otsida siiski üles vastav juhe või pult ning kasutada kontserdiülekande jälgimiseks parimat helisüsteemi, mis kodus võtta on. Füüsikateadmised tulevad kasuks: naturaalsete helide puhul saab ülemhelisid moodustada teoreetiliselt lõpmatuseni (välja kuulata küll mitte, sest meie füüsis seab omad piirangud), aga elektroonilises sidekanalis tõmmatakse siiski ühel hetkel piir ette: heli pakitakse kokku ja selle loomulikku potentsiaali vähendatakse. Samuti tuleb silmas pidada, et muusik ja kuulaja asetsevad erineva akustikaga ruumides ja kui kasutada kõlareid, võib kuulamisruum heli muuta. Ma isegi ei tea, kas kõrvaklapid on parem valik. Võib-olla on seegi minu kiiks, aga ma ei armasta neid eriti. Asi pole vist isegi füüsilises ebamugavuses, vaid imelikus tundes, et muusika kõlab ilma ruumis liikumata: minu peas kõlab muusika, aga see ei ole muusika, mida ma ise ette kujutan, vaid keegi on selle sinna pannud. Päris akadeemilisel kontserdil me ju ka ei istu klappidega. Ja päris bändikontserdil me ei karga lava ees, klapid peas. Kõrvaklappidega on tore luua oma väike mull, aga väliselt on see ka üsna märgiline: jätke mind rahule, ma tahan praegu olla üksi oma helidega. See on aga vastuolus kontserdi kollektiivse olemusega.

    Jõudsin oma mõtetega sinnamaani, et arvutiekraanil kontserdi puhul jääb puudu just praegu nii levinud vajalikust vahehoidmisest esineja ja publiku vahel. Ma ei taha oma lemmikbändi või solisti endale visuaalselt nii lähedale, ma tahan teda imetleda laval. Ja ma tahan n-ö tunda, kuidas heli algab lavalt ja liigub minuni. Ja nagu esinejagi tahan ma publikut.

    Mis see kontsert siis ikkagi on? Mulle näib, et see täidab muusika evolutsiooni teooriate järgi inimeste rituaali­vajaduse, tuues kokku suure hulga inimesi ja tekitades neis sünkroonsuse nii emotsionaalses kui ka sõna otseses mõttes. Muusika paneb massid sekunditega väga orgaaniliselt koos liikuma. Panin Google’i otsingumootorisse küsimuse, miks meile meeldib kontserdil käia, ja sain muljetavaldavad 870 000 000 vastet. Inimesed arutlevad (peamiselt küll popmuusika) kontsertidel käimise üle foorumites ja jagavad oma eredamaid kogemusi. Loomulikult kirjeldatakse muusikat, aga ennekõike just kohapeal tekkivat tunnet, kus suurt rolli mängivad teised kohalviibijad, heli valjus ja kvaliteet, efektne vaatemäng ning sõpradega koos ajaveetmine (nii enne kui ka pärast kontserti), aga ka sellised asjad nagu riietumine esineja nimega särki ja mobiiltelefoniga vilgutamine, koos publikuga sünkroonis hüppamine, plaksutamine ja esinejaga kõva häälega kaasalaulmine.

    Võib-olla on veebikontserdi asemel hoopis parem mõte vaadata mõne päris kontserdi salvestust, kuigi ka see pole vist päris see, millest puudust tunneme. Räägitakse, et veebikontserdid ei kao ilmselt ka pärast kriisist väljumist. Ja tegelikult on see ikka suurepärane, et kultuur tuleb koju kätte, eriti kui päris kontserdile minna võib olla füüsiliselt raske või logistiliselt keeruline või kui lennukid teiste riikide muusikuid enam päriselt kohale tuua ei saa.

    1 Kathleen Walsh, Zoom Fatigue: How to Politely De­­cline a Call During Quarantine. – New York Times 20. II 2020. https://www.nytimes.com/2020/05/20/smarter-living/coronavirus-zoom-facetime-fatigue.html

    2 Alan Slater, J. Gavin Bremner, Scott P. Johnson, Penny Sherwood, Newborn Infants’ Preference for At­tractive Faces: The Role of Internal and External Facial Features. – Infancy 2000, 1(2), lk 265–274.

    3 Alan Slater, Visual perception in the newborn infant: issues and debates. – Intellectica 2002, 34, lk 57–76.

    4 Katrin Schoenenberg, Alexander Raake, Judith Koeppe, Why are you so slow? – Misattribution of transmission delay to attributes of the conversation partner at the far-end. – International Journal of Human-Computer Studies 2014, 72, lk  477–487.

    5 Kate Fox, Mirror, mirror: a summary of research find­ings on body image. Social Issues Research Centre, 1997. http://www.sirc.org/publik/mirror.html

  • Interpretatsiooni kaduv kunst

    KAI TAAL

    Käed värisemas, ühe köite seadsin

    siis puldile, ja äkki seda teadsin,

    mismoodi mõista märke maagilisi,

    nii nagu saladusi unenäos

    me tihti taipame poolmängimisi. [—]

    Piltkirja lugesin ja igas kujus

    ma nägin ühinemist, moondumist,

    mõnd ringi, mis ees laiali taas ujus,

    ja vastseiks ühikuteks koondumist:

    üks sügav võrdpilt teise järel loodi

    kaleidoskoobis lõpmatult niimoodi.

    Hermann Hesse1

    Selle loo pealkiri on taotluslikult kahemõtteline, kui väldetega mängida: interpretatsioon kui õhku haihtuv, tabamatu nähtus ning kunst, mis võib kaduda interpreteerimisse. Mis on interpretatsioon ja kas saab seda üldse nimetada kunstiks? Kas interpreet võib olla geenius? Kas ja miks on praegusel ajal vaja, et õpitaks endist viisi muusikuks, et antaks kontserte (nii veebi- kui ka päriskontserte) ja salvestataks? Kas juba internetis olevast muusikahulgast ei piisa? Kui ei piisa, siis miks? Mis mõte on ülipopulaarseid teoseid ikka ja uuesti mängida ning salvestada, kui suure tõenäosusega ei õnnestu suuri meistreid ületada? Mis ohud kaasnevad sellega, kui muusikutele ei leita rahastust ja päriskontsertide arv väheneb olulisel määral? Kas publikul on muusikuid vaja sama palju kui muusikutel publikut?

    „Te kuulsite kohtuotsust. Teil tuleb niisiis harjuda jätkuvalt elu raadiomuusikat kuulama. See ei tee teile paha. Te olete erakordselt nõrgaandeline, kallis rumal mees, aga pikapeale peaks teil siiski olema selgeks saanud, mida teilt nõutakse. Te peate naerma õppima, seda teilt nõutaksegi. Te peate hakkama mõistma elu huumorit, maise elu võlla­huumorit. Aga muidugi olete te kõigeks valmis, ainult mitte selleks, mida teilt nõutakse!“2 Küllap teavad paljud, mis toimub Hesse „Stepihundi“ viimastel lehekülgedel. Peategelase Harry ja helilooja Mozarti vahel leiab aset kirglik vestlus. Mozart paneb raadio mängima ja kõlab Händeli concerto grosso, mis viib peategelase üpris endast välja. Helilooja sõrmed, mida Harry oleks nii meelsasti näinud klaverit mängimas, kruttisid raadiost välja helid, mida oli raske nimetada muusikaks, kuid Mozart kuulis neis jumalate samme ning leidis, et ka seesugune hävitusrelv kunsti vastu ei saa tappa muusika ürgvaimu – see näitab üksnes tehnika abitust ja ettevõtmise piiratust. Õppida saab kõigest ja muusika jääb alati jumalikuks. „Kui te kuulete raadiot, siis kuulete ja näete ürgvõitlust idee ja ilmumi, igaviku ja aja, jumaliku ja inimliku vahel. Just samamoodi, mu kallis, nagu raadio maailma suurepäraseimat muusikat kümne minuti kaupa läbisegi kõige võimatumatesse paikadesse pillub, kodanlikesse salongidesse ja katusekambritesse, vatravate, õgivate, haigutavate, magavate abonentide keskele, nii nagu ta röövib sellelt muusikalt tema vahetu sensuaalse ilu, rikub, kriibib ja ligastab ta ära, suutmata ometi tema vaimu täiesti tappa, just niisamuti loobib elu, niinimetatud tegelikkus, enda ümber maailma suurepärast pildimängu.“3

    Jah, Hesse räägib siin elust, kuid mitte ainult üldistavalt. Ligi sada aastat tagasi kirjutatud teoses on rohkesti assotsiatsioone praeguse ajaga ning niisamuti kirjaniku elus: „ta tundis end elavat „hukkuvas, lagunevas maailmas, mis on muutunud paljudele põrguks, peaaegu kõigile ebaõdusaks ja mille ohustatus pidevalt kasvab“. [—] „Stepihunt“ on totaalse – isikliku, loomingulise ja ajastu – kriisi väljendus, sügavalt autobiograafiline, valusalt irooniline ja tähenduslikult mitmekihiline, salakaval teos, millest ka interpretatsiooni riskantsus.““ Nõnda kirjutab „Stepihundi“ tõlkija Mati Sirkel raamatu järelsõnas.4 Ja kõigest hoolimata peaks naerma õppima – kas tõesti? On see lahendus? Kas Harry Halleri kaeblemine mõjub piinliku või põhjendatuna?

    Täiesti ilma naljata: tunnetasin selle meid praegu valdava kollapsi saabumist ette. Viimased kolm aastat olen väga palju reisinud ning minu sihtkohad on alati olnud metropolide kuulsad kontserdisaalid ja ooperiteatrid. Rikkalik kultuurielu, mis mind igal pool tervitas, pani pea ringi käima – õhtust õhtusse üks lummav kontsert teise järel, üks artist kütkestavam kui teine. Milline gurmee, milline tehniline ja muusikaline kõrgpilotaaž! See, mida endasse ahmisin, oli just nimelt interpretatsioon: ma ei väsinud iial vaimustumast, kuidas väikesed nüansid võivad kontseptsioonile allteksti ja tagamaa anda, kuidas mõnikord selgub alles esituse lõpus mõningate läbivate detailide tähendus ning kokkupandud puslest vaatab vastu ootamatu pilt. Teadsin, et varsti see (vähemalt sel kujul) lõpeb ning see sisetunne andis kogetule erilise fluidumi. Viimasel aastal tegin midagi eriti imelikku: olles leidnud need interpreedid, kelle muusikanägemus on mulle kõige südamelähedasem, käisin kuulamas vaid üht orkestrit, üht dirigenti ja üht pianisti. Süvenesin põhjalikult nende kõigi tegevusse ning õppisin niimoodi muusika ja muusikategemise kohta rohkem kui kõigi eelnevate aastatega kokku. Ühekülgne? Valida Rootsi lauast vaid paar toitu ja süüa seda kuude viisi? Ega keegi sellest aru saanud.

    Vajame meiega sama aega, samu rõõme ja muresid jagavate muusikute tõlgendust. Fotol Tallinna Kammerorkestri tšellist Leho Karin.

    See oli aeganõudev, kulukas ja pööraselt huvitav. Ja see oli tõeline. Teadsin, et kõike seda ei saa ma kogeda plaate kuulates ega arvutist kontserte vaadates. Berliini Filharmoonikutel on kombeks esitada sama kava kolmel järjestikusel õhtul. Lubasin endale seda luksust ja kuulasin ükskord kava kõik kolm kontserti saali eri kohtadest, nautides, kuidas akustika mängib interpretatsiooniga. Enamasti olid Berliini Filharmoonikute kontserdid välja müüdud, s.t kolme õhtu peale kokku oli saalis ligi 7500 kuulajat ja veel tuhanded kuulasid kontserti üle kogu maailma digitaalse kontserdisaali kaudu. Samasugust klassikanälga nägin ka mujal: Viini kontserdimaja saalides, Musikvereinis, Pariisi filharmoonias, Londoni Barbicanis jm. Kuuldused publiku jahedast suhtumisest klassikalisse muusikasse olid suuresti liialdatud! Eriline tunne jagada suure rahvahulgaga samas ruumis ühist kultuurielamust jääb vähemalt mingiks ajaks kättesaamatuks: ka kõige optimistlikumad visionäärid ei näe lähitulevikus võimalust lubada lavale suurt sümfooniaorkestrit ning saali tuhandeid kuulajaid.

    Interpretatsioonikunst on midagi müstilist, suuresti seletamatut. See on kunst, mis tekib ja kaob ajas ning on seega nagu elu ise – katkematult voolav ja mitte kunagi korduv, isegi kui mõnikord tundub teisiti. Kontserti võib võtta kui midagi ületamatult rasket – olla täpsel kellaajal suurepärases tehnilises ja muusikalises vormis, olla loominguline, olla originaalne, luua kontakt publikuga, saada hakkama oma närvide ja mäluga jne. Kontserti võib võtta ka kui üht suurt ja põnevat katsumust mängida mitte ainult muusikat, vaid mängida elu, püüdes nautida iga sekundit sellest. Kõik, kes on kas või lühikest aega mingit pilli õppinud, teavad, kui palju pealtnäha kammitsevaid reegleid kätkeb endas nooditekst. Ette on antud mängitavad helid, tempo, ettekandemärgid, neile lisanduvad veel ettekandetraditsioonid ning ajastule sobiva stiili tabamine. Kui palju jääb siin ruumi loomingule, fantaasiale, omapärale? Ometi erinevad esitused üksteisest väga palju ning just praegusel ajal elava interpreedi suhe romantismi või klassitsismiga on enam kui tarvilik. Vajame meiega sama aega, samu rõõme ja muresid jagavate muusikute tõlgendust. Suurimad interpreedid on minu meelest ühtlasi ka suurimad kunstnikud ja nende hulgas on kahtlemata ka geeniusi. Või oleks õigem nimetada neid klaaspärlimängu meistriteks?

    Kas on mõtet võidelda tegelikkusega? Igasugused kummalised nähtused meie ümber on osutunud viljakaks ning ju see siis on meie aja tõde. Ei ole interpretatsioonikunstki erand. Võiks arvata, et kui mul on nii suurepärased kogemused elamuslikelt kontsertidelt, siis nutan taga möödunud aegu. Pean tunnistama, et siiamaani ei ole seda juhtunud, vähemalt mitte veel. Nautisin reaalsust sellisena, nagu see oli: selles oli nii joovastavat, naerma ajavat kui ka tüütavat. Alati on. „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu,“ on tõdenud Artur Alliksaar.5 Vähemalt veel mõned kuud tagasi valitsenud klassikalise muusika kontserdielus oli ka palju tühist, publikumenule suunatut, oma isiksuse liigtähtsustamist. Ka selliseid kontserte peab nimetama interpretatsiooniks – sest mis muud see ikka on? Klassikaline muusika tegi publikule suuri järeleandmisi, kuna oli kuulajatest väga huvitatud, võib-olla liigagi huvitatud. Muusikutel oli publikut väga vaja ning klassikalisest muusikast taheti teha meelelahutust. Just selleks pean suures osas ka salvestiste kuulamist, kuna seal võib puududa n-ö omaosalus. Muusika saab niimoodi ükskõik mis ajal ära lõpetada ja edasi kerida. „Vanamehed tulevad ja lähevad täpselt nii, nagu mina tahan,“ lausus Karlsson rahulolevalt telekanuppu näppides.6 Aga interpretatsioon on elu võrdpilt ja elu ei saa pausi peale panna. Vaadakem praegust olukorda: väga paljud sooviksid minna mineviku olukorda tagasi või hüpata (loodetavasti paremasse!) tulevikku, kuid elu sellest ei hooli. Olevikuga tuleb tegeleda praegu.

    Klassikalisest muusikast ei saa kunagi meelelahutust, ükskõik kui väga püüda teda selleks taandada – see pole lihtsalt võimalik. Võib olla mitu päeva näljas ning siis kugistada alla gurmeeõhtusöök, suutmata maitseid tuvastada, rääkimata roa välimuse nautimisest. Gurmeetoit sellest ei muutu. Samamoodi ei muutu vähem geniaalseks van Goghi maal, kui viibida selle ees vaid viis sekundit ja registreerida üksnes üldine värvigamma. Kastaalia ei pea olema nartsissistlikult steriilne, see võib anda põnevaid suhestumisi tegelikkusega, muutumata tarbimiseks. Kontserdi ettevalmistamiseks kulub meeletu aeg! Arvestan selle sisse heliloojate aja teoste loomisel (miks mitte ka õpinguteks kulunud aastad?), interpreetide aja pillimängu omandamiseks ja taseme hoidmiseks, konkreetse kontserdikava koostamiseks ja ettevalmistamiseks kulunud aja. Muusika kuulamisest tõelise naudingu saamiseks peab sellesse oma aega ja tähelepanu panustama.

    Paradoksaalsel kombel näen lahendusvõimalusi just praeguses mõneti väga masendavas ajas. Vähemalt mingi aeg võib kontserdielu olla valitute privileeg: saali lubatakse vähe inimesi, kontserte on senisest harvem ning piletihind kõrgem. Paratamatult hakatakse kontserte ka rohkem väärtustama – see pole enam midagi enesestmõistetavat. Kallimas piletihinnas pole tegelikult midagi halba, hea asi peabki kallis olema. Kui kuulaja maksab rohkem, siis ta ka ootab rohkem ning on lavalt kostuva suhtes tähelepanelikum. Siin ongi võti: nii on suurem lootus luua kontserte, kus osalevad publik ja interpreedid võrdselt, mõlemad on nii andja kui ka saaja rollis. Asjade seis on kahtlemata vastuoluline – aga millal see nii pole? Kohati tundub, nagu peetaks muusika- ja teatrietendusi vaat et kõige ohtlikumateks sündmusteks meie elus. Ajal, kui kontserdikorraldajad jälgivad piinliku hoolega 2 + 2 reeglit ja hoiavad desovahendid käeulatuses, käitub näiteks politsei, kes peaks olema ellu kutsutud rahva kaitseks, üpris vabameelselt. Kui rahva tervis on tõesti nii suures ohus, siis millega seletada näiteks Priit Hõbemäele osaks saanud kogemust puhumisreidist, kus politseinikud ei kandnud maske?7 Kui kontserdile tulla on täiesti vabatahtlik, siis politseile allumine rangelt kohustuslik. See on aga vaid üks näide ühiskonnas valitsevatest vastuoludest. Kolmveerandtühjad kontserdisaalid nii Eestis kui ka mujal maailmas on omandanud kummalise ilme. Räägitakse, et inimene harjub kõigega. Võib-olla. Kuidas jääb nautimisvõimega? Kas rohkem on neid, kes tunnevad end kontserdil sotsiaalse distantsi tõttu turvaliselt, või neid, kelles tekitab uuenenud kontserdisaal ebamugavust?

    Artikli pealkirjal on ka kolmas tähendus – interpretatsioonil kui niisugusel on oht kaduda. Tõde on see, et tulevik on tundmatu ja see pole enam kaua põhjustanud inimkonnale sellist ärevust nagu praegu. COVID-19 võitmisega ei kao ilmast viirused. Lühidalt, mis saab hirmuepideemiast? Need küsimused on eriti põletavad noortele, kes valivad parasjagu endale elukutset, teiste hulgas puudutavad need ka muusikaõppureid. Tean, et juba pärast paarikuist distantsõpet on osa andekatest noortest hakanud kahtlema soovis muusikuks saada. Küsimus pole ainult distantsõppe keerukuses – et veebikeskkonnas on heliprobleemid, et pole rahulikku kohta harjutamiseks –, vaid ka selles, et pole esinemisvõimalusi, mis muusikuks kasvamisel ja olemisel on ülioluline. Mis saab, kui ei tule peale uusi muusikuid?

    Muusika on inimesi saatnud peaaegu aegade algusest saadik: millegipärast leiutati muusika ja selle vajaduses kahtlejaid ei ole ilmselt palju. Veel paar sajandit tagasi mängiti vaid oma kaasajal loodud muusikat ning midagi ebatavalist ei olnud selles, et ka mittemuusikud oskasid mõnd pilli mängida. Praegu on inimesi ümbritseva muusika hulk tohutu suur ning muusikud peavad orienteeruma väga paljude ajastute ja sadade heliloojate loomingus. Nii kaua kui kestab maailm, kestab ka muusika. Kaduda võib aga interpretatsioonikunst, vähemalt sellisel kombel ja sellisel tasemel nagu viimastel aastakümnetel harjunud oleme. Interpreedid, kes esitavad peamiselt teiste loomingut ja ei ole ise heliloojad, ongi muusikaloos üpris hiljutine nähtus: rohkem kui kahest sajandist ei saa siinkohal rääkida ning maailma ajalugu arvestades on see üpris lühike aeg.

    Lähiaeg näitab, kui väga vajatakse päriselt kogetavat musitseerimist. Kui palju on neid, kes vajavad kontserte? Nii nagu interpretatsioonikunst on noor nähtus, on seda ka digimaailm. Tõsi, inimesed on sellega hirmuäratavalt kiiresti kohanenud ning endile hädavajalikuks kuulutanud. Kuid inimene on siiski bioloogiline olend ning on suurema osa oma ajaloost kogenud tõeluses enda ümber toimuvat. Kahtlemata pole vaja ega ka võimalik minna tagasi kiviaega, kuid praegune aeg, kus nii suur osa tegevusi toimub arvutis, tundub teise äärmusena.

    Interpreetide jälgimine laval paaritunnise kontserdi ajal on kui kontsentreeritud elu. See on aktsepteerimise õppetund – üldjuhul kontserdilt poole pealt ära ei minda ning muuga ei tegeleta, ka siis kui on igav. Kõigest saab õppida! See on süvenemise õppetund. Ükskõik, kas lavalt kostuv on sajanditevanune võõras muusika või hoopis liialt tuttav – oma tähelepanu ei ole tihtipeale kerge selles helikogumis hoida. Kuid see on seda väärt! See on ka psühholoogia õppetund – vaadata, kuidas muusik loob minu silme all kontakti muusika ja publikuga, kas asi toimib või mitte, kas sünnib midagi erilist ja kui sünnib, siis miks. Eriti põnev on seda jälgida sümfooniakontserdil orkestri ja dirigendi omavahelises suhtluses – kuidas erinevad dirigendid võivad ühe ja sama orkestri täiesti isemoodi kõlama panna. Interpretatsioon kontserdil õpetab väärtustama hetke, elama siin ja praegu. On midagi ääretult lummavat hetkes sündivas ja igavikku kaduvas loomingus, mis võib ometi väga kaua kuulaja elu mõjutada.

    1 Hermann Hesse, Unenägu. – Klaaspärlimäng. Tlk Helga Kross. Tänapäev, Tallinn 2005, lk 418.

    2 Hermann Hesse, Stepihunt. Tlk Mati Sirkel. Tänapäev, Tallinn 2002, lk 194.

    3 Samas, lk 191.

    4 Samas, lk 200.

    5 Artur Alliksaar, Aeg. – Päikesepillaja. Koost. Urmas Tõnisson. Ilmamaa, Tartu 1997, lk 407.

    6 Astrid Lindgren, Karlsson katuselt lendab jälle. Tlk Vladimir Beekman. Sinisukk, Tallinn 2010, lk 74.

    7 Kuku Raadio, KESKPÄEVATUND: Politsei ükskõiksus 2+2 reegli suhtes ajab maruvihaseks. – Postimees 30. V 2020.

  • Usk, keel ja sõda

    AIMAR VENTSEL

    Bronisław Malinowski nimi peaks haritud ja lugejale inimesele kas või umbmääraselt tuntud olema. Läänemaailma mõttelukku on ta jälje jätnud nii sotsiaal- kui ka kultuuriantropoloogias, religiooniuuringutes, filoloogias, majandusteoorias, aga ka õigussüsteemi-uuringutes. Raamatusse „Maagia, teadus ja religioon“ on koondatud esseed (õigemini õhukesed raamatud) religioonist, keeleteadusest, psühholoogiast ja sõjaantropoloogiast. Raamat on varustatud Toomas Grossi väga hea järelsõnaga, kus on põhjalikult käsitletud Malinowski elu ja tegemisi ning ka eriarvamusi tema kirjutiste, eriti postuumselt ilmunud päevikute kohta. Ühtlasi on järelsõnas antud ülevaade antropoloogia algusajast ning peamistest uurimismeetoditest.

    Malinowski alustas ajal, kui antropoloogia oli distsipliinina veel häguse sisuga: antropoloogia oli osa ühiskonnateadustest ning kindlapiiriline vahe sotsioloogia, psühholoogia või ajalooga oli alles välja kujunemata. Malinowskile ongi omane vaadata uurimisobjektile laiemalt ning leida seoseid inimkultuuri eri valdkondade vahel. Selline lähenemine erineb suuresti tänapäeva antropoloogiast, kus teadlane uurib mõnd kitsast valdkonda mõnes konkreetselt defineeritud regioonis.

    Esimese maailmasõja ajal jäi Malinowski sõna otseses mõttes Melaneesiasse lõksu, elas kaks aastat Kiriwina (tollal Trobriandi) saartel ja kirjutas hiljem oma raamatutes need saared maailmakuulsaks. Sunnitud viibimise tõttu Lõunamere saartel avastas ta pooljuhuslikult ühe antropoloogia peamise uurimismeetodi, kauaaegse empiirilise välitöö. Omas ajas oli see revolutsiooniline uurimismeetod, sest teised tollased väljapaistvad ühiskonnauurijad (nt Émile Durkheim või James Frazer) ei teinud empiirilist välitööd.

    Kui hakata raamatut „Maagia, teadus ja religioon“ lugema, tuleb silmas pidada, et seal kirjutatut tuleb käsitleda oma aja raamides. Möödunud sajandi alguses valitses mõtlemises kultuurievolutsionistlik lähenemine ehk usk sellesse, et on olemas arenguastmed, kuhu annab paigutada eri arenguastmel kultuurid. Kui tänapäeva antropoloogia üheks aluspostulaadiks on holism, s.t ei saa rääkida rohkem või vähem arenenud kultuuridest, siis Malinowski ajal usuti, et on olemas tsiviliseeritud ja primitiivsed kultuurid. Evolutsionism lööb raamatus pidevalt läbi: lugeja leiab märkusi kõrgemalt või madalamalt arenenud keelte, metslaste ning tsiviliseeritud rahvaste ja metslaste primitiivsest meelelaadist tulenevate primitiivsete usukommete kohta. Ka kumab Malinowski kirjutistest läbi Durkheimi vaim: muud kui Euroopa rahvad elavad lihtsas kogukonnas ning nende kultuurgi on lihtne ning hõlpsasti lahterdatav.

    Teine selle aja teadusmõtte alustala oli funktsionalism ehk usk sellesse, et kultuuri kõigil elementidel on kindel funktsioon ning teadlasel tuleb see vaid üles leida. Esimeses kolmes essees ongi kõne all religioon ja maagia ning funktsionalistlik lähenemine on siin tugevalt tunda. Malinowski seisukohad religiooni suhtes on tolle aja religiooniuuringutele tüüpilised (parim näide on James Frazeri ka eesti keeles ilmunud raamat „Kuldne oks“): uurija peab aru saama religiooni olemusest või tuumast ning siis saab ta ka aru vaadeldava rahva kultuurist. Sellepärast ongi Malinowski võtnud pikalt ette arutleda rituaalide ja maagia olemuse ning vajaduse üle. Tänapäeva religiooniuuringutes nähakse maagiat religioosse käitumise osana, aga tollal käsitleti seda täiesti eraldiseisva nähtusena, mille funktsioon oli manipuleerida loodust.

    Huvitaval kombel võrdleb Malinowski siin „primitiivseid“ uskumusi omaenese katoliiklusega. Puhtteoreetiliselt peaks see olema esimene katse antropoloogias tuua sisse refleksioon, lähenemine, mis on tänapäeva sotsiaal- ja humanitaarteadustes vaata et kohustuslik. Funktsionalistlik lähenemine on ajendanud Malinowskit arutama müütide otstarbe üle. Nii arutleb autor, kuidas kajastub õigussüsteem müütides ja kuidas antakse müütide najal põlvkonnalt põlvkonnale suuliselt edasi sotsiaalne norm – „õiguste harta“.

    Religiooni käsitlevatele esseedele järgneb pikem ja kuivem essee „Tähenduse probleem primitiivses keeles“, kus evolutsionistlik funktsionalism paistab läbi igast otsast. Filosofeerimine selle üle, mida ütleb keele grammatika selle rääkijate mõttemaailma ja kultuuri kohta, on nähtavasti sama vana kui keeled ise. Malinowski on vaadanud asjale jälle kõrgemal või madalamal arenguastmel keelte prisma kaudu, ent tema kõnesituatsiooni ja kõnelemisviisi analüüs võiks sotsiolingvistikahuvilisele mõtteainet pakkuda.

    Omaette osa raamatus on viimane, sõjaantropoloogia käsitlus. Siin on Malinowski võtnud ette arutada (ajendatuna Esimesest maailmasõjast ja Hitleri võimuletulekust Saksamaal) natsionalismi, agressiooni ja totalitarismi üle. Mis sunnib kultuurrahvast teise rahva kõri kallale minema? Kuidas erineb hõimuühiskonna sõda tänapäeva sõjast ja millisel alusel mobiliseeruvad vaenupooled? Malinowski jõuab huvitavale järeldusele: totalitarism tegelikult tapab rahvusluse. Mõne koha peal tundub, nagu loeks mõnda kauaaegse USA diplomaadi, poliitiku ja mõtleja Henry Kissingeri kirjutist. Malinowski meelest on hästi funktsioneeriva maailmakorra alus seesama mis Kissingeri eelistatud Vestfaali põhimõte, kus igal riigil on õigus oma siseasjade üle ise otsustada. Just raamatu viimane osa peaks olema kohustuslik lugemine igale poliitikule. Asi pole selles, et kogu Malinowski väidetu on ülim tõde, ent ta on toonud välja seosed rahvusluse, ühiste normide, populismi ja totalitarismi vahel. Nende üle tasub järele mõtelda. Ning last but not least: kõigel sellel on Malinowski meelest side ka geopoliitilise tasakaaluga.

    Kadedaks teeb Malinowski esseistlik stiil, mis on tänapäeva teaduskirjutuses peaaegu võimatu: uurimismaterjal on esitatud polemiseerivalt, ent suhteliselt minimaalselt vürtsitatuna viidetega teiste teadlaste töödele. Selline kirjutamisviis oli omane ka teistele antropoloogia algusaegade suur­kujudele, kelle hulgast olgu nimetatud Franz Boas, Ruth Benedict, Paul Radin, Teise maailmasõja järel ka Margaret Mead, Clyde Kluckhohn või Karen N. Llewellyn. Teatud määral on see seotud sellega, et tol ajal oli ka märksa vähem töid, millel viidata, sest kuni 1940ndateni oligi tegemist distsipliini rajavate teadlastega. Tegemist on aga ka üldise arengusuunaga, kus just ingliskeelne sotsiaal- ja humanitaarteadus on aja jooksul jäänud üha kuivemaks. Malinowski on siiski enda ja teiste teostele viidanud ning need viited on harivad. Leidsin nende hulgast päris mitu huvitavat kirjutist, mida tahan tulevikus üle vaadata. Kui raamat läbi loetud, tuleb nentida, et tegelikult pole „primitiivsel“ ja „tsiviliseeritud“ ühiskonnal suurt vahet: olulised elulised probleemid on samad, üllatavalt sarnane kipub olema ka probleemide lahendamise viis. Vahest juba sellest arusaamiseks tasub esseekogumik „Maagia, teadus ja religioon“ korraks kätte võtta.

  • Tuttava linna tuled – Inimlikult eksitav Elva

    ANTI SAAR

    Eks ole ju teada, et kõige paremad ruumid on need, kuhu saad eksida, kaduda, turvalised ruumid, mis ei anna sind välja, kui sa seda ka ise peaksid soovima. Proovi sa nõiaringi sattuda perpendikulaarse planeeringuga ruumis, Jõgeval või Manhattanil näiteks – ikka leiad end liiga ruttu väljalt, maisipõldude või meretuulte meelevallast. Proovi sa kaotsi minna Matteuse Tähtveres või Haussmanni Pariisis, kus iga võimalik lekkeliin on fikseeritud keskme küljes kinni. Ebakorrapärane maastik kutsub asustama, aga ikka tuleb sel varem või hiljem inimlikule plaanipärale alluda. Käänulised jõed ja ebatasane pinnamood ei sobi praktilise mõistuse standarditega: postiindeksid lähevad segi ja tapeedipaanid otstest harali.

    Muidugi, inimlooma konstitutsiooni kuulub ka ülearuse, orgaanilise ja esteetilise taasleidmisiha, millest kõnelevad Inglise stiilis pargid ja botaanikaaiad, moodsad justkui kaootilised keskväljakuprojektid, kiviktaimlad ja lemmikloomad – et aga saaks korrakski uuesti eksida, kas või pilku või puudutust pidi! Eksimine on inimlik.

    Leidub siiski veel ruume, kus eksimine on võimalik – või veel, mõni tüüp suudab eksida ka omaenese pähe. Aga see võib olla ohtlik, sest korralike tänapäevaste navigatsiooniseadmeteta ei pruugi sealt väljapääsu leidagi.

    Leidub siiski veel linnu, kus kaotsiminek on võimalik, ja üks neist on Elva. Tohutu linn! Kui palju kordi olen ma Elvas ekselnud igasuguse hirmuta niipea mõnele tuttavale tänavale jõuda! Kui kohatu tundub siin küsimus, on see nüüd mets keset linna või linn keset metsa. Kui erutav on seista Pika tänava kuue tee ristil, endise metsamajandi kontori ees, ja pärida taevatähtedelt nõu: lähed otse, saad rikkaks, lähed paremale, saad õnnelikuks, lähed vasakule, saad suusahüppemäele, haiglasse, Jehoova tunnistajate kuningriiki …

    Tõsi küll, mul on Elvas ka soodumus eksida. Ma pole selles linnas üles kasvanud, pole seda sõõr-sõõrilt horisondi edasi nihkudes avastanud. See linn ei tekkinud koos minuga, ma leidsin selle eest. Lapsena elasin mujal. Elan praegugi, aga veel mujal. Elvasse sõideti noil ammustel aegadel kolhoosibussiga, kui mõni asjast teadlik oli hinganud, et Elva kaubamajja on saabunud defitsiitkaupa, mida isegi Tartu kaubamajas nähtud ei ole. Ja sõideti ka eraviisiliselt, suviti, Verevi järve äärde plaažile, kui kibe heinaaeg isa mere äärde ei lasknud. Suur õnn oli supelsillal jalgu kõlgutada ja kollase glasuuriga pulgajäätist limpsida. Suur on ka kadedus, kui mõtlen oma kallima, sünnipärase elvalanna sõnadele, et tema suved sõpradega tolsamal suplussillal kõõludes möödusidki. Aga kollase glasuuriga jäätist nad seal kindlasti ei söönud – see oli defitsiit ja selle järele tuli kaugelt sõita. Vaevalt seda kohalikele tattninadele müüdigi.

    Elvas on veel terve lasu väiksemaid Elvaid, omaette mikromaailmu.

    Nii või teisiti, Elva kvalifitseerus kuurordiks probleemitult, sest nagu mere ääres kõrgusid sealgi majesteetlikud männikud, hoopis pidulikumad kui mu lapsepõlve lodumets. Ja veel praegugi, kui Elvas jala maha panen ja kopsud männilõhna täis vean, lülitub mu aju tänuväärselt puhkerežiimile.

    Jah, olgu veel kord öeldud, minu lähikontakt Elvaga algas romantiliselt, koos lähema tutvusega neiuga, kellest sai minu naine. On vast õnn, et ta elas Elvas, mitte mõnes mõttetus perpendikulaarse planeeringuga linnas, kus männilõhnast haisugi pole!

    Õnn on seegi, et mu suhe Elvaga on jäänud ikka enam-vähem romantiliseks, et mul on korda läinud hoiduda näiteks tüütutest teretutvustest. Tunnen seal vaid käputäit inimesi: ämma-äia, mõnd nende sõpra ja Kajar Pruuli, keda kunagi näha ei ole, mis pole ka üllatav, sest Elva, nagu öeldud, on suur!

    Ja Elvas endas, kõlagu see pealegi kulunult, on veel terve lasu väiksemaid Elvaid, omaette mikromaailmu, millest võõras saab aimu vaid laste hekitaguste kilgete või kanasõnnikut kärutava aedniku löntis püksipõlvede järgi. Urva tänaval tapeti mullu üks inimene. Tema aias kasvab kõige rohkem tulpe. Kõik aedlinnad on lõppude lõpuks iseendast suuremad.

    Kuid see pole veel kõik: Elvas leidub teadupärast koht, kus kaheksasada tööinimest perpendikulaarselt paigutatud ridades nokitsevad päevast päeva trükiplaatide kallal, mis näevad minu ettekujutuses välja nagu ühe teise linna maketid, dubleerides tuhandete miniatuursete eksemplaridena elektroonikute endi töö- ja käsuliine. Enics on selle tööstuslinnaku nimi ning see aina vohab ja laieneb nagu Pulga oja suurvee ajal või metsviinapuu mu naise vanemate terrassil. Ja ikka mahub ta Elvasse ära.

    Räägitakse järvedest, mille põhjas on linn, aga kas ma mainisin, et Elva linnas on neli järve? Ma muide ei imestaks, kui näiteks Arbi järve põhjast leitakse kunagi linn, mis võib omakorda osutuda järvederikkaks jne. Veel paar aastat tagasi seisis selle järve ääres ka silmitute seintega kolossaalne kultuuripalee, mille ehitus seiskus millalgi üleminekuajal: tumm tunnistaja minevikust, mil mõeldi veel suurelt, ja tulevikust, mis iial kätte ei jõudnud. Palee asemel on tänaseks välja ehitatud promenaad maitsekate arhitektuuri väikevormidega, mis nähtavasti alles kompavad oma funktsiooni. Õnneks või kahjuks puudub neis möödunud aegade pretensioonikus.

    Nagu öeldud, soosib Elva murtud joontega tänavavõrgustik ettenägemata kestusega õhuvanne. Murtud maastikul on aga vististi oma osa selles, et kui usaldada mu äia, on suurem osa Eesti praegustest ja endisaegsetest talisportlastest pärit just sealt. Minu arvestuse kohaselt on neist siiski suurem jagu pärit Otepäält, aga mine tea, vahest on neidki, kes siinses jahilasketiirus Tartu maratoni lõpetades tõesti pole viitsinud tagasi sõita ja on Elvat esindama jäänud.

    Kui jutt juba sealmaal, siis mõni sõna ka spordist, mida saab künklikku pinnamoodi trotsides harrastada vaid siledal lauskmaal. Elva jalgpalliklubi mängib vapralt Eesti esiliigas, Kesk tänava äärde ehitati hiljuti keeglisaal ja otse jalkastaadioni kõrval asuvad vabariigi parimad tenniseväljakud, kuhu mu kallim igavese truuduse märgiks mulle ümmarguse sünnipäeva puhul kümme tundi mängukrediiti kinkis. See on romantika.

  • Kelle huvides on seatud eluruumidele nõuded?

    LAURA LINSI

    Margit Mutso kritiseerib oma Sirbis ilmunud artiklis „COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks“1 eluruumidele esitatavaid nõudeid, seda valdkonda reguleerivat määrust ja esitab provokatiivse küsimuse: „Kelle huvides on tehtud selline dokument?“ Võin juba etteruttavalt öelda, et olen nõus Margit Mutso ettepanekuga majandusministeeriumile eluruumide teemasse põhjalikult süveneda. Toetan määruse „Eluruumidele esitatavad nõuded“ täiendamist ning eluruumidele kõrgeid nõudeid, sest need kaitsevad elanike huve, tagavad üldise kvaliteetse keskmise ja ruumilise paindlikkuse, mis omakorda lubab ruumi kohandada elukommetega.

    Ruumi on kahtlemata keeruline standardida, kuid olenemata inimeste ja nende elukommete erinevusest on meil kõigil ka palju ühist. Meie eluruumis peab saama magada, pesta, süüa, istuda, puhata ja oma asju hoida. On muidki koduseid tegevusi, mida enamik meist harrastab, nagu õppimine, mängimine, treenimine ja külaliste võõrustamine. Viimase paaril kuul on paljud pidanud ka kodus töötama. Meie kodud võiksid olla küllalt paindlikud, et seal saaks kõike seda teha. Julia Park on kirjutanud 2017. aastal väljaandes „Sada aastat eluruumi standardeid. Mis nüüd?“: „Kui meie halvasti projekteeritud kodus ei ole küllalt ruumi, on meil kaks probleemi. Kui meie hästi projekteeritud kodus ei ole küllalt ruumi, on meil endiselt probleem.“2 Öelda, et ükskõik missugune kodu on parem kui see, et kodu ei olegi, on allaandmine. Pole põhjust, miks kvantiteet peaks tulema kvaliteedi arvelt.

    Minu kokkupuude eluruumide projekteerimisega Eestis on olnud väike. Vahetu kogemuse olen saanud hoopis Londonis, kus töötan arhitektuuribüroos East. Tegelen enamasti avalikul tellimusel eluruumide ja avaliku ruumi projekteerimisega. See valdkond on Londonis väga politiseeritud ning vastavalt ka reguleeritud. Samuti on ranged ruumi suurusele esitatavad nõuded. Olenemata sellest, et olen korduvalt kolleegidega kurtnud ühe või teise standardi jäikuse üle ning hoolimata sellest, et mõnikord paistavad need nimme olevat loodud arhitektide loovuse tapmiseks, olen siiski veendunud nende vajalikkuses eelkõige seetõttu, et need kaitsevad tulevaste elanike huve ning aitavad kaasa eluruumide kvaliteedi parandamisele. Standardite olemasolu on eelkõige vajalik elanikele, kuid ühtlasi toovad need kasu arendajale ja eluasemeturule.

    Londoni standardid

    Londoni territoorium jaguneb võrdlemisi autonoomseteks linnaosadeks, mille linnaplaneerimise osakond vastutab muu hulgas ehituslubade väljaandmise eest. Süsteem on keeruline ja mitmetasandiline, sellest võib leida nii puudujääke kui ka väga hästi välja arendatud aspekte. Igal juhul peab projekt ehitusloani jõudmiseks vastama õigusaktidega paika pandud nõudmistele. Vastavust eluruumidele esitatavatele standarditele kontrollivad osakonna spetsialistid. Kontrollimiseks nõuavad mitmed linnaosad isegi tegevustsoonidega, möbleeritud korteriplaanide väljajoonistamist. Sellega soovitakse tagada, et eluruumid oleksid lihtsalt ja mugavalt kasutatavad, ka vaegliikujale sobivad või vähemasti külastatavad.

    Elamispinnale esitatavatel nõudmistel on Inglismaal pikk ajalugu, mis ulatub Londoni suure tulekahjuni XVII sajandil. Siis kehtestati esimesed õigusaktid katastroofiliste tagajärgedega tulekahjude ärahoidmiseks. Regulatsioonideni, mis otseselt puudutasid eluruume ning nende suurust, jõuti umbes sada aastat tagasi pärast Esimest maailmasõda,3 mil peamine eesmärk oli korterite üleasustuse vähendamine. Pikka aega puudutas regulatsioon peamiselt avaliku sektori elamuehitust.4 Aastaid esitasid kohalikud omavalitsused elamutele iseseisvalt oma nõuded. 2015. aastal kehtestati aga üleriigiline eluruumide standard,5 millega esitatakse nõuded kõikidele korterelamutele, olenemata sellest, kas need kuuluvad riigile, kohalikule omavalitsusele või on hoopis eraomandis. Londoni omavalitsustes on selle standardi nõuded ehitusloa taotlemiseks kohustuslikud.6

    Londoni elamispinnanõuded

    Eluruumide netopindadele esitatavad nõuded on ainult üks regulatsioonikomplekt, millele ehitusloa taotlemiseks elamu või elamupiirkonna projekt peab vastama. Linnaosad reguleerivad ka seda, millises vahekorras eri suurusega kortereid peab arenduses olema ning kui suur osa neist peab olema sotsiaal- ja taskukohaseid,7 kortereid. Elamispindadele esitatavate nõudmiste puhul ei ole korteri suurus seotud tubade, vaid n-ö magamiskohtade arvuga, mis omakorda väljendub magamistoa nõutavas pindalas.

    Hackneys asuv Kings Crescent nimetati 2018. aastal Londoni parimaks taastamisprojektiks. Arendus oli 2000. aastal pooleli jäänud. Kui projektiga edasi mindi, otsustati kõiki hooneid mitte lammutada, vaid keskenduti naabruskonnale, et majad ümbritsevaga paremini siduda.

    Londonis ja Tallinnas võib kahetoaline korter vastata väga erinevatele parameetritele. Londonis on reguleeritud korterite pindala ning iga korteri juures peab olema ka väliruum. Näiteks kahetoalise ja kahele elanikule mõeldud korteri suurus peab olema vähemalt 50 ruutmeetrit, millele peab lisanduma vähemalt viieruutmeetrine rõdu, terrass või muu väliala; neljatoalise viie elanikuga korteri suurus peab olema vähemalt 86 ruutmeetrit, millele lisandub üheksa ruutmeetri suurune väliala. Iga lisanduva elaniku kohta arvestatakse juurde üheksa ruutmeetrit, mis koosneb kahest ruutmeetrist elu- ja söögitoale ning köögile, poolest ruutmeetrist asjade hoidmisele, neljast ruutmeetrist magamiskohale (juhul kui tegu on jagatud magamistoaga) ning kahest ja poolest ruutmeetrist, mis lisandub liikumisruumi ning siseseinte arvelt. Igale lisanduvale elanikule peab olema tagatud ka ruutmeeter väliruumi.8 Kehtestatud on miinimumsuurus ühe inimese magamistoale, mis on sarnaselt Eestis kehtiva määrusega 7,5 ruutmeetrit, ning kahe inimese magamistoale, mis on 11,5 ruutmeetrit. Sellisesse kahe inimese magamistuppa mahuvad paarisvoodi, väike kirjutuslaud, kummut ja riidekapp. Muu hulgas on sellisesse tuppa võimalik kodus töötamiseks ka töölauake üles seada. Vähese süvenemisega on võrdlemisi kerge aru saada, millest nõutavad suurused tulenevad.

    Suurem osa Londoni linnaosi nõuab ehitusloa taotlemiseks korteriplaani, kus on selgelt välja joonistatud tegevus­tsoonid. Tegevustsoonid on standardsetele mööbliesemetele, nt paarisvoodi, määratud mõttelised piirkonnad, mis peaksid jääma muust mööblist vabaks, et tagada selle konkreetse mööblieseme mugav kasutamine. Näiteks mainitud paarisvoodi puhul on tegevustsoon 40 sentimeetri laiune ala mõlemal pool voodit ning voodi jalutsis. Sellised ettekirjutised võivad esmapilgul tunduda tähenärimisena, kuid nende eesmärk on tagada, et tube saaksid kasutada mitmesuguste vajadustega inimesed. Näiteks vanurid, kellel on raske voodi ühelt küljelt teisele poole ronida. Sellist tsooni on vaja ka siis, kui elanik kasutab põetaja abi. Loomulikult ei hakka keegi kontrollima, kuidas täpselt oma kodu sisustatakse, kuid nii on kindlustatud, et korteris jätkub ruumi erisugusteks olukordadeks ja püütud tagada eluruumi pikaaegne kasutus ning optimaalne mugavus, mis vähendab ostjate soovi soetada suurema arvu tubadega korter, kui tegelikult vajatakse.

    Ruumi möbleerimisest ning kasutusest lähtuvalt jõutakse miinimumväärtusteni, mis määravad, et magamistoa laius peab olema vähemalt 2150 millimeetrit, paarismagamistoa laius vähemalt 2750 millimeetrit ning rõdu sügavus 1500 millimeetrit. Sellised väärtused ei ole tekkinud tühjalt kohalt. Kehtestatud standardid on aastakümnete pikkuse uurimistöö vili. Neis on kokku saanud turu-uuringud, ostjate ja üürnike rahulolu-uuringud ning peamiste murepunktide analüüs, samuti ka arhitektide süsteemsel vaatlusel põhinevad uurimistööd hästi toimivate eluruumide mõõtude määramiseks.

    See ei tähenda, et kõik majad on kehtestatud täpsete nõudmiste tõttu ühesugused. Loomulikult on Londonis, kus ehitatakse väga palju kortereid ning surve uusehitustele on tohutu, olemas ühtlaselt keskmine nn uuselamu tüüp, mis ei sära tähena arhitektuuritaevas. Nende kõrval on silmapaistvalt häid projekte, Hackneys näiteks osaliselt renoveeritud Kings Crescent või passiivmaja sertifikaadiga 30 korteriga elamu Agar Grove’is Camdenis.9 Nende projektide head omadused varieeruvad, kuid need on projekteeritud eelkirjeldatud nõuete raamistikus. Hea, et nii vähem kui ka rohkem säravate ehitiste puhul on tagatud miinimumnõuded eluruumide suurusele. Surve Londoni elamispindadele on väga erinev Eestist ning siinkirjutaja eesmärk ei olegi väita, et sealne süsteem Eestisse sobib. Londoni survestatud elamuturul kehtivate standardite vaatlemine võimaldab uurida, mis põhjusel sellised nõuded on kehtestatud ja miks neid laialdaselt aktsepteeritakse, ning võrrelda neid Eestis nõutavaga. Miks ei peaks Eestis, kus inimeste tihedus on Ühendkuningriigiga võrreldes tunduvalt väikesem, vähemalt samaväärset või isegi paremat ruumikvaliteeti nõudma?

    Selgete põhjendustega paremate nõuete poole

    Ruumilistest nõuetest üksi on kvaliteetse elukeskkonna tagamiseks vähe kasu. Eluruumid, nende paiknemine, projekteerimine, omanditüüp ning nende eest vastutamine on keeruline valdkond, mille lahkamine peab ulatuma arhitektuuri valdkonna hägustest piiridest kaugemale. Paratamatult on see teema nii intiimne kui ka poliitiline. Ükskõik millisest vaatepunktist vaadatuna on raske leida põhjendust, miks ei peaks eluruumidele esitatama miinimumnõudeid. Kahtlen, kas ruumi miinimumnõuded, millele suudetakse vastata teistes riikides, on süüdi Tallinna ülekuumenenud elamuturul pakutavate korterite ebaproportsionaalselt kõrges hinnas, nagu Margit Mutso oma artiklis väidab.10 Kes ei sooviks olukorda, kus turg on tasakaalus ja ehitatakse ning müüakse just nii palju ja just selliseid eluruume, nagu inimesed vajavad? Kui on kahtlus, et eluasemele esitatavad nõuded on süüdi selles, et inimesed ei saa endale kodu lubada, peaks riik olukorda suhtuma täie tõsidusega ning tegema asjakohase uurimistöö, mis hüpoteesi kinnitaks või ümber lükkaks, ning vastavalt tulemustele käituma.

    Loomulikult ei saa nõuete kehtestamisel toetuda üksnes ühe arhitekti vaatlusele, et kusagil on rõdud alakasutatud, või teise arhitekti vaatlusele, et rõdusid kasutatakse just vastupidi, väga aktiivselt. Nõuete kindlakstegemiseks on ikka ja ainult üks viis: teemasid süsteemselt uurida nii üürnike kui ka ostjate, arendajate kui ka ehitajate vaatepunktist ning kokku panna tõendusmaterjalide kogum, mis informeerib sellest, milliseid nõudeid on üldse asjakohane õigusaktidena kehtestada, ning milline peaks olema esitatavate nõuete sisu.

    On arusaadav, et pole mõtet kehtestada nõudeid, mis muudavad igasuguse elamuehituse ettevõtjale ebamõistlikuks. Mul puudub asjakohane ülevaade, kuid avalikkusele avaneva pildi põhjal näib Eesti elamuehitus veel vägagi rentaabel ettevõtmine. Heauskselt loodame, et arendajad ja arhitektid, kellega nad töötavad, seisavad hea ruumikate, mõistlike lahendustega korterite projekteerimise eest. Seega ei tohiks olla ka probleem, kui projektid peavad vastama põhjaliku uuringu alusel kehtestatud nõuetele, mis ei erine kuigi palju Euroopas kehtestatud eluruumidele esitatavatest nõudmistest, sh suurusest. Enamik arendajaid ei peaks oma tegevuses midagi muutma, kuid samal ajal on võimalik hoiduda olukorrast, kus mõni ahnemat sorti elamuehitaja liiga väikeste eluruumide ehitamisega suuremat kasu loodab saada. Briti elamuehitajad näevad kehtestatud standardite positiivse küljena seda, et lihtsam on hinnata krundi mahutavust ning teha paremini läbi mõeldud enampakkumisi maa soetamiseks.

    Sageli arvatakse, et standardid pärsivad arhitektide loomingulist väljendusvabadust. Kuigi see tunne on mulle tuttav, tundub kõige õigem olevat oma uhkus alla neelata ja hästi järele mõelda, milline võiks olla projekti rõhuasetus veel tundmatule tulevasele elanikule projekteerides. Arusaadavalt on erandlikke olukordi, mõnda neist mainib Margit Mutso oma artiklis, näiteks katusealuse toa projekteerimine või renoveerimisprojekt, mille puhul peaksid põhjendatud kõrvalekalded olema võimalikud. Standardlahendused on üks lihtsam ja kindlam viis eluaseme taskukohasena hoidmiseks. Piisava suurusega toad aitavad ära hoida vajaduse soetada ülearuste tubadega elukoht ning optimeerida eluasemeturgu. Lõppude lõpuks on madala kvaliteediga ning liiga väike eluruum ikkagi kallim: heidab elamuehitusele halba varju, ei rahulda elaniku vajadusi ning on lühikese elueaga.

    1 Margit Mutso, COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks. – Sirp 8. V 2020.

    2 Julia Park, One Hundred Years of Housing Space Standards. What now? 2017, lk 77. Kättesaadav: http://housingspacestandards.co.uk/assets/space-standards_onscreen.pdf

    3 Julia Park, One Hundred Years of Housing Space Standards. What now? 2017, lk 16–53.

    4 Briti avalikus sektoris, peamiselt kohalike omavalitsuste tasandil on elamuehitus tavapraktika.

    5 Inglise keeles „Technical housing standards – nationally described space standard“.

    6 2015. aastal ei võetud selliseid nõudeid kasutusele esimest korda. Sellesarnased nõuded kehtisid paljudes linnaosades juba varem, kuid neis paiguti esinevad erinevused tegid nende järgimise asjaosalistele mõttetult keerukaks ning üleriigilise standardiga ühtlustati ebakõlad.

    7 Ingl affordable housing. See on üüri- või omandimudel, mille eesmärk on hoida noori peresid ja väiksema sissetulekuga peresid, kes ei kvalifitseeru kandideerima sotsiaalkorterile, kuid kelle sissetulekud ei võimalda turuhinnaga kodu osta.

    8 Julia Park, One Hundred Years of Housing Space Standards. What now?, 2017, lk 90.

    9 Rowan Moore, Council Housing: How Hackney has Raised the Game. – The Guardian 23. IX 2018.

    10 Margit Mutso, COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks. – Sirp 8. V 2020.

  • 94 minutit, täis värvilist tühjust

    ANNE VETIK

    Dokumentaalfilm „Jean-Paul Gaultier, šikk friik“ (Prantsusmaa 2018, 94 min), režissöör-stsenarist-operaator Yann L’Hénoret, helilooja Stéphane Lopez.

    Moefilmižanris, mille najal püsib näiteks Eesti festival „Moekunstikino“, järgitakse kindlat malli. Kui soovid teha moefilmi, võtad ette suure nime ja puhud nime taga oleva persooni loo veelgi suuremaks. Näitad arhiivikaadreid, uhkeid rõivaid, intervjuusid peategelase kaasaegsetega, parimal juhul hoiab asja koos kerge draama kas vaimsete kannatuste või õnnetu armastuse näol. Ja ongi olemas. Daamid kinosaalis sosistavad üksteisele kõrva: „Nii ilus!!!“ ja plaksutavad, kui jõuab kätte lõpudefilee – selleta on moefilm nagu vatitupsukeseta apelsinimahl nälgivale modellile. Mis siis, et ammu surnud moeheeros ei kuule plaksutamist. Ta võib ka istuda oma vandlitornis kusagil New Yorgis või Pariisis ja teda huvitavad Eesti daamid vaid siis, kui nood jaksavad osta ulmehindadega käekotte ning parfüüme.

    Muidugi on ka teistsuguseid moefilme. Seal avatakse mõne elustiili tagamaa või mõtestatakse moodi sotsiaalse nähtusena, nt feminismi raamistikus. Säärane oli näiteks viimasel PÖFFil linastunud „Minu ema kadumine“,1 fantastiline meditatsioon naiserolli teemal: suurtest loojatest meeste (abikaasad, disainerid, fotograafid) maailmas anti neile võimalus võtta sisse koht tagareas – ja mitte üks piuks! Pikantsust ja Oidipuse kompleksi vürtsi lisab asjaolu, et selle filmi lavastaja on kangelanna, endise supermodelli ning praeguse ülikooli õppejõu poeg, kusjuures ilmselgelt tema sünnitanud naise suhtes obsessiivne või vähemalt soovinud selline näida. „Minu ema kadumine“ tekitas rohkelt mõtteid ja küsimusi, millele pole ühest vastust. Sama ei saa öelda moefilmi „Jean-Paul Gaultier, šikk friik“ kohta, mida vaatasin esimese filmina kinos pärast karantiiniaega.

    Õudus, film

    Seda arvustust kirjutades olen kogu aeg võidelnud sooviga hakata kõnealusele filmile puid alla panema, püüdmatagi seda kuidagi analüüsida või kultuurikonteksti paigutada – lihtsalt nii halb on, noh. Võtan end siiski kokku, et väljendada end pühapäeva-filmikriitiku vääriliselt.

    Kõigepealt naasmisest kinosaali pärast kaht kuud pausi. Seda soovitan soojalt kogeda kõigil filmisõpradel, kui nad pole juba kinno jõudnud. Mõistagi tuleks valida nii värviline ja vali (või siis tume ja pahaendeliselt sosistav) film kui võimalik. Põhiline on maksimaalne ekstreemsus ja võimalus nautida psühhedeeliat hallutsinogeene tarbimata. Värvid, valgus, heli ja üleelusuurused figuurid võtavad üle kinotooli surutud keha ja pakuvad vaimse kõrval füüsilise kogemuse. Kui tore (või siis jube) oleks olnud pärast pikka pausi vaadata „Šiki friigi“ asemel korraliku õudukat!

    Mitte et „Šikk friik“ poleks omamoodi õudne. Siin on olemas nii mõnigi žanrifilmi element ja osa tegelasi passiks hästi David Lynchi või Dario Argento stsenaariumisse, näiteks Gaultier’ Folies Bergère’is etendatava lavastuse režissööri Tonie Marshalli purjus ilukirurgi käe alt tulnud nägu, zoofiiliaga koketeerivad tantsivad mõmmid, lavastuses esinevate tantsijate ebainimlikustamine jms. Viimaseid on kasutatud nii filmis kui ka filmile jäädvustatud etenduses justkui ohverdatuid, kelle noorusest, jõust ja ilust toituvad lavastaja, koreograaf ja Jean-Paul ise. Neile ei ole antud häält, neile ei ole lubatud tunded. Vaid ühel korral pöördub Gaultier kummalise naeratusega ühe mustanahalise tantsija poole, uurides, ega tolle kingad ei hõõru. Siin võiks näha paralleeli tantsuõudukaga „Suspiria“2 ja leppida kokku, et Gaultier on madame Blanc või siis lausa Mater Suspiriorum isiklikult ja eesmärgiks on, et ta elaks igavesti, et tema kultuse jõud ei raugeks – seda kas või moeajaloos.

    Formalism kui rassism

    Zoofiiliaga koketeerivad tantsivad mõmmid Jean-Paul Gaultier’ eluloolavastuses.

    Filmis järgitakse kirjutise alguses mainitud vormelit: Gaultier on moe suurkuju, lausa moelooja arhetüüp. Me oleme kaasatud tema viimasesse ja suurimasse etendusse, meile serveeritakse tema lapsepõlv erakordse ja märke täis ajana. Tema juurest astuvad läbi kuulsad näod (tuntuim nende seast on ehk Madonna), keda on plastilise kirurgia teenuse tõttu (jälle skalpelliga igavese nooruse eest võitlev naine) küll raske ära tunda. Madonnat seob Gaultier’iga pikem suhe. Jean-Paul disainis Madonna ikoonilised koonusrinnahoidjad ja sellest ajast saati tegid nad korduvalt koostööd.

    Madonnat on tihti süüdistatud pealiskaudsuses ja kultuurilises apropriatsioonis, Jean-Pauli samuti. Kumbki ei ole lasknud end etteheidetest segada, vaid jätkanud laenamise ja mugandamise mustrit oma loomingus tänase, ülimalt poliitkorrektse päevani. Eks see ole ju „kõigest“ mood, need on „kõigest“ riided, „kõigest“ soengud. Tegelikult on tegu kehale kõige lähema viimase kaitsekihiga, mis meid maailmast eraldab ja eristab ning kinnitab meie identiteeti ja erilisust. Valge inimesena on keeruline kujutada ette tunnet, kui sinu kultuuri üleolevalt suhtuv klass järsku otsustab, et tegelikult on rastapatsid päris ägedad ja neid võiks isegi kanda. Tuleb ainult veidi India päritolu inimese juukseid juurde osta, sest oma lakast ei piisa.

    Oma loo jutustamisel on kõikvõimalikel suurkujudel privileeg kasutada teisi pelgalt dekoratsioonina, kasvatada ning kujundada oma mütoloogiat. Seda nii laval, näitlejate-tantsijate kui ka ka eraelus kohatud persoonide puhul. Gaulter’ filmis on kaevatud klassikalist moefilmi skeemi järgides üles tema kunagine armastatu François, kes, kui lühidalt rääkida (mitte küll lühemalt kui filmis), köitis Jean-Pauli oma iluga ning suri siis aidsi. Selle looga sai panna ära ristikese lahtrisse „dramaatiline armastus = piinatud geenius“. Check, voilà, lähme mööda catwalk’i edasi – ja ole palun hästi fierce.

    Iseenda vang

    „Kõik, mis sa teed, teed sa endale,“ laulis kunagi Ines ja tal oli ja on õigus, eriti nartsissistliku isiksuse puhul. Iga ikooniks saanu liigutus peab vastama tema enda loodud standardile: ei olda enam inimene, vaid midagi enamat. Keegi ju ei osta 80eurost kellegi nime kandvat parfüümi selleks, et lõhnata nagu inimene. Parfüüm on mõeldud just nimelt inimese lõhna varjamiseks. Seega, moe-umwelt’i asununa tuleb jälgida igat oma sammu, et mitte lasta oma inimlikkusel välja paista. Tuleb sügavkülmutada oma nägu, õigemini, mürgitada näolihased, et jääda igavesti selliseks, nagu oldi kuulsuse rüppe astudes. Tuleb korrata ühtesid ja samu trikke, neile küll järjest kanguskraade lisades. Tuleb olla alati meelelahutuslik – ära ole Proust, ole Netflix!

    „Šikk friik“ on märkimisväärne film selle poolest, et näitab moemaailma suurkuju näitel iseendale monumendi ehitamist kogu selle tegelikus kurbuses. Inimene ei suuda leppida oma surelikkusega, sellega, et ta peab lahkuma, et ta ei saa alati võita, et kõik ta naljad ei pruugi olla naljakad ja maailmas on olulisemaid asju kui korsetid ja hästiistuvad teksapüksid. Alati ei tööta kognitiivse psühholoogia trikk „naerata endale peeglisse 10 minutit ja tuju läheb paremaks“. Nägu võib hoopis krampi minna ja naeratuse asemel salvestub näkku agressiivne irve, mida ei varja enam ka neoonvärvides helendavad reklaamid ja kilomeetrite kaupa õhulist tülli.

    1 „Storia di B. – La scomparsa di mia madre“, Beniamino Barrese, 2019.

    2 „Suspiria“, Dario Argento, 1977.

  • Jaak Viller 5. I 1949 – 9. VI 2020

    Lahkunud on teatrijuht ja teatriloolane Jaak Viller, väsimatult kultuuri- ja teatriväljal tegutsenud avara pilguga juht ning teatriloo talletaja ja mõtestaja.

    Jaak Viller sündis Tartus, lõpetas 1967. aastal Tartu 5. keskkooli ning aastal 1973 vene filoloogina Tartu ülikooli. 2004. aastal lisandus omandatud kõrgharidusele Tartu ülikooli magistrikraad kultuuri­korralduse alal.

    Pärast ülikooli lõpetamist sattus Jaak Viller 1970. aastate alguses Vanemuise teatrisse ning see määras kogu ta tulevase elu. Aastatel 1972–1973 oli ta Vanemuise kirjandusala juhataja, Vanemuise murranguliste teatriuuendusaastate ajal 1973. kuni 1980. aastani aga teatri korraldaja­direktor ning teatrijuht Kaarel Irdi parem käsi. 1980. aastal lahkus ta Vanemuisest ning töötas seejärel mitme­sugustel juhikohtadel: aastatel 1980–1981 oli ta Tartu linna täitevkomitee esimehe esimene asetäitja, 1981–1987 kultuuri­ministri asetäitja, 1987–1988 EKP kultuuri­osakonna juhataja asetäitja.

    Kes aga on korra elus sõrme teatrile andnud, see tahab teatrisse tagasi – nii sai ka Jaak Villerist taas täiskohaga teatriinimene. Aastatel 1988–1994 oli ta Estonia direktor, seejärel naasis aga oma teatri­tee alguse juurde ning töötas 1994–2003 Vanemuise teatri juhina. 1991. aastal oli ta Eesti Teatrijuhtide Liidu (praeguse Eesti Etendusasutuste Liidu) üks asutaja. 1996. aastal algatas ta Vanemuise juhina Tartu teatrifestivali, millest kasvas välja iga-aastane Eesti teatri festival „Draama“. Aastatel 2005–2012 oli Jaak Viller haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna juhataja. Juhiamet sobis Villerile: tema tasakaalukas ja kindlakäeline juhtimisstiil, töökus ja süvenemisvõime tegid temast hinnatud juhi ning spetsialisti.

    Elu lõpukümnendi pühendas Jaak Viller teatriajaloole, pöörates oma teatritöödes uue lehekülje. Kartmata suure aja- ja töömahuga uurimistööd, koostas ja kirjutas ta raamatud „Eesti teatri­bibliograafia 1944–1959“ (2014), „Kandiline Kaarel Ird“ (2009) ja „Erich Kõlar: kuulake ennast muusikasse“ (2012) ning korrastas, süstematiseeris ja digiteeris Vanemuise arhiivi. 2019. aasta sügisel ilmus pealkirja all „Teatrist. Vanemuisest ja vanemuislastest“ tema koostatud raamat kauaaegse Vanemuise kirjandusala juhataja Evald Kampuse mälestustest. Möödunud aastal jõudis ta lõpetada Eesti Teatriliidu (Teatriühingu) ajaloo käsikirja. Talle määrati Kaarel Saha nimeline preemia (2005) ning 2020. aasta märtsis sai Jaak Viller oma teatriuurimuslike tööde eest Eesti Teatriliidu aastapreemia, Priit Põldroosi nimelise teatriuurija auhinna.

    Langetame sügavas leinas pea.

    Teater Vanemuine

    Rahvusooper Estonia

    Eesti Teatriliit

    Eesti Etendusasutuste Liit

    Tartu Linnavalitsus

    Kultuuriministeerium

  • Autoriehe on kandjale proovikivi

    KATRIN KIVIMAA

    Näitus „Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019“ Tartu kunstimuuseumis kuni 28. VI. Kuraator Ketli Tiitsar, kunstnikud Linda al-Assi, Katrin Amos, Jüri Arrak, Tiiu Aru, Igor Balašov, Kätrin Beljaev, Liidia Elken, Sofia Hallik, Nils Hint, Piret Hirv, Leida Ilo, Anu Ivask, Pilleriin Jürisoo, Rainer Kaasik-Aaslav, Aino Kapsta, Merle Kasonen, Annika Kedelauk, Marje Kerem, Kristiina Kibe, Edda Kingu, Keiu Koppel, Triin Kukk, Leili Kuldkepp, Ede Kurrel, Ülle Kõuts, Mari Käbin, Tiina Käesel, Ive-Maria Köögard, Kadi Kübarsepp, Julia Maria Künnap, Õie Kütt, Urve Küttner, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Liina Lelov ja Valdek Laur, Claudia Lepik, Epp Linnaks, Lilian Linnaks, Eve Lokk, Marita Lumi, Urmas Lüüs, Tõnis Malkov, Eilve Manglus, Eve Margus-Villems, Rein Mets, Maire Morgen-Hääl, Kadri Mälk, Maarja Niinemägi, Hans-Otto Ojaste, Anu Paal, Kristi Paap, Jaanika Pajuste, Helge Pihelga, Villu Plink, Darja Popolitova, Jaan Pärn, Mari Pärtelpoeg, Haivi Raadik, Kaire Rannik, Ane Raunam, Salme Raunam, Mari Relo-Šaulys, Edith Riidas, Tõnu Riit, Mari Rääk, Anna-Maria Saar, Laine Sinivee, Ilme Soonsein, Vaida Suits, Kärt Summatavet, Adolfas Šaulys, Anneli Tammik, Heljo Tassa, Emilda Trepp, Kertu Tuberg, Lia Tüür, Juta Vahtramäe, Maria Valdma, Ene Valter, Hanna-Maria Vanaküla, Tanel Veenre, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn ja Ülle Voosalu.

    Ehtekunsti valdkond on justkui omaette maailm Eesti kunstis: pikkade koolkondlike traditsioonidega, kõrgete kunstiliste ja tihti kunstifilosoofiliste ambitsioonidega ning kõige selle juures nii kitsamas pühendunute ringis kui ka laiema publiku hulgas armastatud.

    Ülevaatenäitusel „Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019“ on esitatud kronoloogiliselt Eesti ehte ajalugu, kusjuures kasutatud selleks ehtekunsti kõige privilegeeritumat meediumi – autoriehet. Kuna näitusele on valitud üle 300 teose 86 autorilt, pakub väljapanek avastamis- või äratundmisrõõmu erialaspetsialistile, aga ka kunstiarmastajale.

    Ajalooline vaade. Ehtekunstnik, näituse kuraator Ketli Tiitsar on määratlenud autoriehte unikaalse, kunstniku valmistatud objektina, mille „ambitsioon on olla individualistlik, pakkuda kandjale autori maailmatunnetuse ja omapära kaudu valikuvabadust ja inspiratsiooni“.* Autoriehe on ehtekunstniku ainulaadne meistriteos. Neid ehtekunstnikke, kes nende kõrval väikeseeriaid või ka tiražeeritud ehteid ei loo, on siiski suhteliselt vähe. Väljapanek näitab, kuidas on autoriehte olemus, materjalieelistus, vormikõne ja funktsioon aja jooksul muutunud. Kui varasemate kümnendite ehteid iseloomustavad klassikalised materjalid, filigraanne teostus, stiilipuhtus ja dekoratiivne funktsioon, siis hiljem on saanud üha olulisemaks originaalsus vormikõnes ja ehte tähendus. Olgu tähenduseks rituaalne aspekt, rõhuasetus sümbolitele või kontseptsioonidele või ehte kommunikatiivse ja sotsiaalse funktsiooni peegeldamine.

    Eve Margus-Villemas. Fillius Ficta. Rinnanõel, 2004. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

    Peale ajaloolise ülevaate andmise tutvustatakse väljapanekul ka erialast konteksti näituste ja haridusloo kaudu. Professionaalse hariduse ajalugu on pikk: praegune Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakond on kasvanud välja 1925. aastal Riigi Kunsttööstuskoolis avatud metalliosakonnast. Ehtekunsti eksponeerimisel on samuti pikk ajalugu nõukogudeaegsetest tarbekunstitriennaalidest praeguste eksperimentaalsete grupi- ja isikunäitusteni välja. Valdkonna organiseeritusest ja populaarsusest kõneleb kas või tõsiasi, et A-galerii on ehtekunstile spetsialiseerunud ja regulaarseid ehtenäitusi korraldatakse ka mujal.

    Kuidas aga vaadata näitust siis, kui võtta eest kunstiajaloolase ja -kriitiku prillid? Mida näitusekülastajana ehte juurest otsida? Ja miks?

    Isiklik vaade. Kõige tavalisem ehte funktsioon on olla dekoratiivne: ehe kaunistab, kaunistab kandjat. Seetõttu vaadataksegi ehet eelkõige potentsiaalse kandjana: kas mina seda kannaksin? Selles küsimuses on tähtsad kaks aspekti. Kas ma pean seda objekti ilusaks, originaalseks, põnevaks? Ja kas seda saab kanda ja kui mugav on seda teha?

    Kuigi autoriehe on põhimõtteliselt kantav objekt, ei pruugi kõiki autoriehteid olla mugav või lihtne kanda. Näituseruumis on väljas EKA ehtekunsti professori ja valdkonna juhtiva kunstniku, EKA professori Kadri Mälgu ehtekollektsiooni esitlev värskelt ilmunud raamat „Hunt. Kadri Mälgu ehtekogu“. Seal portreteeritud inimesed, kes on ühel või teisel viisil autorile olulised või temaga seotud, on valinud rikkalikust kollektsioonist välja neid kõnetanud teose. Mitmed neist ehetest teeksid igapäevased tegemised või liikumise keeruliseks: mõned ongi eelkõige eksponeerimise või portreepildi ehted, mitmed objektid dikteerivad kandjale, kuidas too ennast eksponeerima peaks.

    Oleks huvitav uurida, kui tähtis on autoriehte tellimise ja omandamise puhul kantavus, kas või alateadlikult. Ja mida inimesed kantavaks peavad? Kas ehe kui kunstiline objekt laseb mul olla, nagu ma tavaliselt olen? Või ehk ongi paljude tänapäevaste autoriehete üks eesmärke muuta meie harjumuspärast tajumis- või toimimisviisi? Kas ehe peaks meis midagi muutma või meie identiteeti vaid kinnitama ja peegeldama? Valik on kandja teha.

    Ehte omanikule, selle kandjale, on ehte sümboolne tähendus alati tähtis, isegi siis, kui ta seda ei teadvusta. Mõned vormid, materjalid, kunstiline lahendus tõmbavad meid enda poole rohkem kui teised. Osalt on see kultuurilis-kollektiivse, osalt individuaalse maitse küsimus, osalt aga vormide ja materjalide sümboolse tähenduse mõju. Mulle näiteks ei meeldi kanda kulda. Ma võin seda vaadata kas näitusesaalis või kellegi teise küljes, aga endale külge ei riputa. Olen seda maitse eripära analüüsinud ning üks järeldusi on selline: kullaga kaasnevad väärtushinnangud on mulle iseenesest võõrad. Tartu näitusel küsisin endalt: millistel juhtumitel võib ehe kandja identiteeti (ajutiselt) muuta? Ja milline kandja on selleks valmis? Taas on valik kandja ja mitte kunstniku teha.

    Näituse kuraator Ketli Tiitsar on määratlenud autoriehte unikaalse, kunstniku valmistatud objektina, mille ambitsioon on pakkuda kandjale autori omapära kaudu inspiratsiooni.

    Olen nii-öelda amatöörautoriehte loomeprotsessis korra osalenud. Tegemist oli 2011. aastal korraldatud eksperimendiga, mille raames viidi kunstiteadlased kokku ehtekunstnikega. Sellest sündis terve hulk (kaasautorsuses) teoseid ja näitus „Eheteoor“. Minu kunstnikust kaaslane selles projektis oli Rainer Kaasik-Aaslav ja tänu temale sain aimu, kuidas sünnib autoriehe kui kunstiline objekt. Kuivõrd mina tegin ehte iseendale, siis autori ja kandja identiteet kattusid ega olnud karta, et valmis teos osutub kandjale liiga suureks väljakutseks. Tavaliselt see ju nii ei ole. Olgu tegemist tellimustöö või valmis autoriehte omandamisega, ikkagi võtab kandja omaks killukese teise inimese, autori kujutlusmaailmast.

    Autoriehte eelistamise taga on kindlasti ka soov olla originaalne. Autoriehe võimaldab esile tulla kandja individuaalsusel – meie kultuuris olulisel identiteedikategoorial. Ühtlasi osaleb kantav objekt kandja individuaalsuse kujundamises: arvan, et valin ehte iseenda järgi, kuid ometi kujundab valitud ehe mind. Identiteedi muutudes – ja mis tahes identiteet muutub ajas – võib varem mind kõnetanud ja minu iseenda maailmale esitlemise protsessis olulist rolli mänginud ehe oma emotsionaalse tähenduse kaotada. Minu suhe temaga muutub: nüüd on ta esteetiline ja nostalgiline objekt.

    Praegu kiputakse unustama ehte iidset funktsiooni kaitsja või rituaalse objektina. Usk ehtele eelmodernsetes kultuurides omistatud maagilisse jõudu pole siiski täielikult kadunud, vaid asendunud kujutelmaga kandjale olulisest, emotsionaalselt ja tähenduslikult laetud objektist. Ehe teostab oma maagiat meie kallal edasi. Miks meid muidu ehtekunst nii väga haarab ja kõnetab? Vaatajal on võimalus seda mõju kogeda: näitusel saab endale lemmikehte valida ja vaimusilmas end selle kandjana ette kujutada. Omandamis- ja omamisiha tuleb seekord kõrvale jätta, sest neist ehetest on (enamasti) saanud juba museaalsed objektid.

    *Ketli Tiitsar näituse kaastekstis ja voldikus. Tartu Kunstimuuseum, 2020.

  • Longero

    ANNA-LIISA UNT

    Parema ilmaga tahaksin toast välja. Kevad vindus ja nüüd tundub tööl ja kodus istudes, et jään kindlasti millestki ilma – teistel on kusagil väga hea olla, nad ajavad juttu, naeravad, saavad pruuniks, momentidest sünnivad ühised lood, mida hiljem koos pikaks ajaks taaslooma jäädakse, aga mina olen kõigest kõrvale jäänud. Kas ja kui palju sõltub hea õuesolek ümbritsevast sotsiaalsfäärist ning kui suur osa on ruumi kvaliteedil? Mis see kvaliteet on, kui igaüks otsib oma? Kas on universaalset kvaliteeti?

    Õuesoleku õnnestumiseks peab majadevahelises ruumis olema parajalt intriigi. Üks linnaruumi ehituskivi peale (hoone)mahtude ja nendevahelise protsessivoo on vahekohad ja poorid: ehituskivide puudumine ja logisemine. Selliselt annab linna nagu anumat täita sisu ja mõttega, mis on võimatu, kui kõik on kohe tihke. Keskkond on meeldiv, kui see vastab ootustele, mängib kaasa. Muutub, sütitab, teinekord osutab vastupanu. Heas ruumis on tagatud tingimused eneseteostuseks, aktiivseks eluviisiks, sotsiaalseteks kontaktideks. Kvaliteet ongi see, kui keskkond on tegevusruumina läbi mõeldud, aga samal ajal ka juhuste, üllatuste ja võimaluste tekkimise tõenäosuse poolest rikas. Selleks peab kõige muu vahel mitte millegi konkreetse, vaid mitte millegi tegemiseks mõeldud õhuauke olema.

    Kiirendus, näiteks isiklike ambitsioonide täitumine ja majanduskasvu võimalikkus, ja aeglustus, näiteks kohad vait olemiseks, venimiseks ja eksimiseks, vajavad linnas õiget tasakaalu. Aeglustus ei ole kindlasti kiirenduse vastand, see ei ole pidur, vaid sidur, mis on nagu hingetõmme enne uut käiku. Ilma selleta lendaks kõik laiali. Väike paus või üks korralik molutamine on täiuslikus edus vältimatud. Mida selleks linnaruumilt nõuda tuleb?

    Pietà

    Esmalt peab olema võimalik olla linnaga väga lähedases ja vahetus kontaktis: panna sellele käed ja jalad külge. Kõndida, pikutada, katsuda; autoga mööda sõitmisest ei piisa. Selliselt on tempo aeglane ja kõike on võimalik kuulda, näha, hinnata. Selliselt on inimene linnaga nahk naha vastu aus ja lähisuhe testib, kas sobite või mitte.

    Jalgsi käimine on üks selle näide: see eeldab mingil määral alandlikkust (mitte alandust!) ja askeetlikkust, vist ka natuke põhimõttekindlust, mis tuleb loomulikult, kui ruumiga on kõik korras. Transpordivahendita (ka näiteks vihmavarjuta) õues liikumine on keskkonna vastu kena lugupidav žest, aga ruum peab olema selleks valmis. „Sõitke vähem autoga!“ on kehtetu soovitus, kui jalgsi ei jõua kuskile, kui see on võimatu ja vastik.

    Aeglasel käigul liikumine eeldab läbimõeldud linnaskeemi, kus funktsioonid on lähestikku ja segiläbi, aga oma õigetel kohtadel. Kus ruumi raiskavad suured ühikud on linna servas ja pisikesed igapäevased keskel kompaktselt koos ning elamine igal pool nende vahel. Kus jalgsikäigul on eeldused ja eelised: tänavad ja neid välja joonistavad hooned on parajate mõõtmetega, kõigi liikumisviiside kiirus lubab käia, nina maas või taevas, ning keskkonna liigendus ja mööbel annavad kokku täpselt sellise tegevuspaiga, nagu parasjagu tarvis on. Ruum on korraldatud selliselt, et see peab minust lugu ja mina temast.

    Tarretis

    Aeglasest liikumistempost järgmine ajapikenduse tase on kõrvaleastumine ja seisatamine. Selleks on voolavasse ruumi vaja võpatusi, kus saab peatuda ja ühe olukorra teiseks venitada. Paigal olla saab nii eesmärgiga – kedagi või midagi oodates, millegagi tutvudes, suitsu tehes, maal puhates –, kui ka eesmärgita, aga selle sihita oleku peale on raske tulla ja seetõttu sünnib seda harva. Kuna selle võiks siiski aeg-ajalt ette võtta, on hea, kui keskkond pakub sundimatult ja nagu muu seas väikesi vihjeid (pink, välikohvik) või lotendab-narmendab pisut (tühi krunt, ehitusest laokile jäänud materjalikuhi, torupiire tobedas kohas). Ringiliikuja ülesandeks on signaal üles korjata ja korraks kinni pidada.

    Tänavafestivalid ja muud ajutised ümberkorraldused on aja venitamise meistriklass. Molutamisvõimalusi pakuvad nad mitmel tasandil: panevad märkama muidu märkamatuks jäävat tänavaruumi, soosivad lonkimist ja vedelemist, annavad võimaluse kokku saada ja teha selles kohas midagi muud kui muidu.

    Kõrvale astumise võimalus leitakse igal juhul üles, selle järele on kogu aeg nõudlust. Muuseumis-, teatris- ja suvilaskäiku, reisimist või kodulinna kaugemates kantides uitamist ei võeta ette kasu pärast. Vastupidi, selle ajaga saaks korda saata midagi kasulikku: koristada, sporti teha, poolik töö lõpetada või teha midagi oma tavalisest tööst pisut põhjalikumalt või paremini. Ei, seda normaalsust asutakse hoopis lõhkuma ja seda peab saama teha.

    Peale ruumiliste eelduste võiksid heade kõrvalepõigete huvides olla täidetud ka muud tingimused. Hea ajaveetmine võiks aset leida mitte kella- ja aastaaegade kiuste, vaid nende toel. Kui praegu saab nagu muuseas õues olla, kui just väga kõvasti ei saja, siis kohutav ilm või öö kitsendavad võimalusi. Ruumi saab küll mõnevõrra parandada, näiteks pakkuda vihmavarju ja valgustada, aga õuehooaja pikendamiseks peab ruum olema eriliselt võluv. Sündmus, mille keskele kogemata satutakse, uus söögikoht või see vana urgas, kus alati midagi juhtub, on eeldused, mis veenavad mitte ainult vabal päeval jalutuskäiku ette võtma, vaid panevad iga kell viletsad olud unustama. Mida kirevam on ümbritsevate olude variatsioon, seda parem – mida suurem linn, seda lihtsam. 24/7 tänavakultuur on Eestis veel põlvepikkune, aga edeneb iga päevaga. See niisama jõlkumine ei ole ruineeriv, vaid aitab ennast ja ümbritsevat paremini märgata, mõista ja mõtestada.

    Rahapuu

    Linn ei saa kunagi valmis, aga seda ei tohi ka liiga tõsiselt valmistada. Teadmata aegadel on nii ambitsioonide teostamiseks kui molutamiseks tarvis igasugust ruumi, üks olukord peab üle minema teiseks, üks koht sobima mitmeks asjaks korraga. Hoolikalt paika seatud funktsioonide vahel peab olema ruumi, mis pole otseselt millekski mõeldud. Need kohad viibivad ise nii pikalt, et ühest olekust või ajast teise liikumine on neis keskkondades selgesti näha. See on aja venitamise ülivõrre. Need kohad on rahule jäetud, aga nad pole sisutud, vaid vastupidi, sisaldavad kõike. Nende tekkimiseks on läinud tarvis vaevumärgatavat juhust ja mitte mingit või vähe ressurssi, aga neist kasvab lõputult kasu.

    Mingil kujul ja mingis koguses on need määratluseta vahekohad linnas meeldetuletuseks alati olemas. Olgugi et need on kõik tehiskeskkonnad, on juhuslikkuse või vabaduse element neis selgesti loetav. Inimene on need kohad kunagi loonud, aga siis lasknud neil oma teed minna. See vabaks andmine avab kohad vabaks tõlgenduseks, see on spetsialiseerimise tagasipööramine, mis võiks endalegi meelde tuletada iseenda aeg-ajalt rahulejätmist.

    Kogu see aja mahavõtmise partii pole igaühele kogu mahus alistamiseks jõukohane, pole vajalikki, aga hea, kui see on linnas võimalusena olemas. Kõige meid ümbritseva ja selles ümbritsevas aset leidva rahulikult mõtestamine ja proovilepanek on nagu peegel, mis lubab aeg-ajalt kontrollida, kas ikka olen olemas. Korraliku pausipidamise pärast süüd tunda ei tohiks – see pole aja surnukslöömine, vaid inimeseks olemise osa. Pikendatud aeg mahutab rohkem mõtteid ja sündmusi. Molutajaks ei sünnita, aga pikapeale võib selle selgeks õppida.

  • Loe Sirpi!

    Paavo Matsin, „Peterburis nina otsimas“
    Marju Raju, „Veebikontsertide paradoks“
    Kai Taal, „Interpretatsiooni kaduv kunst“
    Haavades, kuid endiselt lummav New York. Intervjuu New Yorgis tegutseva kunstniku ja Eesti kultuuriesindaja Jaanika Peernaga
    Näitus „Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019“ 
    Nukuteatrist saab Eesti Noorsooteater. Intervjuu Nukuteatri kunstilise juhi Mirko Rajasega
    Nii et hurraa, Hollywood? – minisari „Hollywood“
    Laura Linsi, „Kelle huvides on seatud eluruumidele nõuded?“
    Ivo Pilving, Pihel Kuusk, „Kas Rail Balticu mõju on ikka võimatu hinnata?“
    Hekdur Sander, „Kui „kastanid“ õitsevad – hobukastanite lugu“

Sirp