Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Elu veereb nagu ratas

    VEIKO MÄRKA

    Ajateatri „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“, autorid Peet Vallak ja Lauris Gundars, lavastaja Peep Maasik, kunstnik Karmo Mende, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, valguskujundaja Teet Orupõld, koreograaf Egely Pruuli. Mängivad Katrin Valkna, Pääru Oja ja Tarvo Sõmer. Esietendus 15. VII Ohtu mõisa tallis.

    Õnn jõudis 1920. aastatel harva kõrvaliste Eesti külade savilöövidesse. Kaks meest ketrasid päevast päeva ühes ruumis pottseparatast, et selle abil jõuda edasi elurattal. Jõudis ainult üks – see, kes vähem pingutas. Töökama ja ettevõtlikuma osaks jäi jõuetu ilkumine. Sellise paradoksaalse, kuid väga inimliku loo on kunagi kirjutanud Peet Vallak. Lauris Gundarsi ja Ajateatri versioon käib algmaterjaliga väga vabalt ümber, ent lõpptulemus on sama.

    Vallaku „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ on dramaatilise süžee ja meeleoluga novell (või lühijutustus). Ent see ei tähenda, et seda oleks lihtne lavale tuua. Tekstis on palju ilmekat ja leidlikku sõnakasutust, mis aga suures osas jääb autoriteksti, mitte dialoogidesse, ning laval mõjuks ilmselt ballastina. Näiteks säärane professionaalset kretinismi analüüsiv lõik: „Nii lahkus meister Pillarpart kuue kuu eest. Jõulu eel olid matused, kääbas sai savine ja vihm peksis ta pealt vedelaks. Nii vedelast savist ei saaks potte.“ Ka paneb autor Niilase mitmel korral järele mõtlema, mida ta oleks pidanud ütlema selle asemel, mida tegelikult ütles; veel rohkem aga järele mõtlema, kuidas ta oleks pidanud tegutsema. Etenduskunstis mõjuksid sellised võtted pidurdavalt.

    Ent lavastus on algusest lõpuni hoogne, haarav ja novelli väärtust edasiandev. Näiteks Epu suhtumine Mihklisse kui valetajasse ning Jassi kui tõtt kõnelejasse, mida Vallak mitme kommentaariga lähemalt selgitab, tuleb lavastuses ka sõnadeta esile. Algmaterjal on teatrisõbralik ka oma mahu poolest – seda jätkub parajasti kaheks vaatuseks, nii et ei pea uusi vigureid juurde mõtlema ega ka midagi kahjutundega välja jätma. Sealjuures lähevad näidendi tegevus ja tekst jutu omast tublisti lahku. Näiteks Mihkli põlvitamine Jassi ees, et see potitehasest kaoks, on uus, kuid ometi lavastuse üks keskne situatsioon.

    Paralleelid ja uuendused

    Algpealkirja muutmine on põhjendatud ning üks dramatiseeringu peamine uuendus kajastubki selles. Punjaba pottide müügiedu saabub koos uue märgistusega TTÕP nende põhjal. See on lühend näidendi pealkirjast. (Novellis võetakse samuti kasutusele kaubamärk, kuid traditsioonilisel kujul „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“.) Teine väline muudatus on see, et Vallak nimetas pott­seppi peamiselt perekonnanimedega – Niilas ja Tiiskäpp. Gundarsi versioonis esinevad ainult eesnimed – Mihkel ja Jass. Aga karakterid ja vastuolud on loomulikult samad.

    Mäletan hästi Priit Pedajase dramatiseeringut ja lavastust „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ Pärnu Endlas. Kavva tuli see 1991. aastal, ise jõudsin ühele viimastest etendustest kas 1996. või 1997. aasta sügisel Tartus. Järelikult pidi olema võimas lavastus, et nii hästi meeles püsib. Seetõttu võin kõiki kolme tegelast mänginud paare võrrelda. Jaan Rekkor ja Tarvo Sõmer (Mihklid) on suhteliselt sarnase ampluaaga näitlejad. Eriti populaarsed on nad meie telesarjade koorekihis agarate, kuid mitte eriti kirka mõistusega politseinike kehastajana. Mõlemad oskavad oivaliselt tänitada – seda on ka selles osas vaja. Nii tekib paralleel iseenesest. Rekkori Mihkel oli mõnevõrra ähvardavam ja äkilisem, Sõmer stoilisem ja kavalam, kuid hästi mängisid mõlemad.

    Pääru Oja ja Heiko Söödi osalahendused olid sarnasemad, ehkki Jass on tunduvalt komplitseeritum ja mitmeti tõlgendatavam kuju kui Mihkel. Jass on noorem ja väljakujunematum, ebastabiilsem ja enesessetõmbunum. Mihkli mõtted ja teod on suunatud väljapoole, täpsemalt rivaalile ja ihaldusobjektile, milleks on savilööv. (Epp on ainult abinõu eesmärgile pääsemiseks.) Jassi karakteril on üks oluline, sissepoole pööratud tahk rohkem.

    Vallak rõhutab Tiiskäpa karakteris tema erakordselt suurt unevajadust. Oja Jass liikuski suurema osa ajast laval nagu somnambuulses seisundis mingite nähtamatute takistustega maadeldes. Mis ometi ei seganud teda realistlikult ja erksalt oma võimeid ja võimalusi tunnetavat Mihklit korduvalt ning lõpuks ka lõplikult üle löömast. Tegutsedes justkui vastu tahtmist, jõudis ta ikkagi paremini sihile kui kindla eesmärgi ja motivatsiooniga Mihkel. Sööt suisa somnambuuli ei meenutanud, kuid vaoshoitud meeleheide oli ka tema mängus ilma sõnadeta arusaadav ja meeldejääv. Igatahes mõjub kahe Jassi sarnasus üllatavamalt kui kahe Mihkli oma.

    Jassi (Pääru Oja) ja Mihkli (Tarvo Sõmer) ellusuhtumine on sedavõrd vastandlik, et pinge selles sfääris kaalub isegi rohkem kui tegevuslikult keskne rivaalitsemine Epu poolehoiu ja sellest tuleneva peremehekarjääri pärast.

    Kuid lavastus tervikuna ei põhine kummagi meistrimehe karakteri eri­päral, vaid nendevahelisel paratamatul pingel, mis puudutab tugevasti ka Eppu. See pinge oli „Tema taevalikus“ vähemalt sama haarav kui „Epp Pillarpardis“. Eriti Oja mängu tõttu, milles välise lihtsameelsuse ja minnalaskmise varjust sähvatas kohati ehtsat kirge. Mihkel oli edu pandi ehk TTÕPi väljamõtleja, virk ja edasipüüdlik töömees. Ometi esindab tema sulasementaliteeti, Jass peremehe oma. („Palu, et ma ära läheksin. Põlvili.“)

    Lavastuses on maailmavaateline konflikt tunduvalt selgem ja jõulisem kui jutus. Lõpplahenduse võib kokku võtta nii: tee tööd ja näe vaeva, lõpuks saad ikka kinga. Meeste ellusuhtumine on sedavõrd vastandlik, et pinge selles sfääris kaalub isegi rohkem kui tegevuslikult keskne rivaalitsemine Epu poolehoiu ja sellest tuleneva peremehe­karjääri pärast. Sõmer ja Oja on vääriline vahetus Endla lavastuses osalenud näitlejatele. Avati ju Endla lavastusega uus epohh eesti teatriloos, integreerides lavaloosse käsitöö elemendid, mis pealegi täiesti materiaalsete pottidena avaldusid.

    Ülesehituselt on praegune „Potitehas“ oma eelkäijast järsem, fragmentaarsem. Stseenid ei tulene eelnevatest, vaid löövad sisse nagu välk selgest taevast. Juba lavastuse algus on ootamatult jõuline ja terav ning kohe plahvatab kõigile mõistetav konflikt. Seda omapära tuleb vooruseks pidada, sest on ju põnevam, kui lavastuses kõlab kümmekond ootamatut pauku, mitte lakkamatu tulevahetus. Endla lavastuses oli laval veel kaks tegelast: vana peremees ja potikaupmees. Nendest ei mäleta ma midagi, kuid võib arvata, et nende koondamine muutis süžee konfliktsemaks ja kon­tsentreeritumaks.

    Epp, kuigi nime poolest peategelane, on teoses suhteliselt kõrvaline. Ajateatri lavastuses veel rohkem kui novellis, sest esimeses ei kajastu tema mõtted ja mälestused surnud abikaasast, mis naise käitumist mõtestavad. Nii jäävad Epu motiivid ähmasemaks kui tema rivaalitsevatel alluvatel. Ka Pedajase lavastusest mäletan, kuidas ma imetlesin laval Liina Tennosaart kui isiksust, aga mingit erakordset Epp Pillarparti mulle ei meenu. Ohtu lavastuse ja Katrin Valkna kohta võib põhimõtteliselt sama väita. Tõsi, kuna Tennosaart olen laval ja meedias näinud tunduvalt rohkem, oli imetlemiseelduste pagas juba siis põhjalikum.

    Epu kuju kahvatus ongi dramatiseeringu suurim puudus. Kas või Mihkli minemaajamine, nagu see toimub novellis, pakuks palju paremaid mänguvõimalusi. Teoreetiliselt on kahju ka mõne novellis kirjeldatud värvika stseeni väljajäämisest. Näiteks naabrilaste ärakasutamine Jassi poolt, et need tema tunniajalise lisauinaku ajal ratast ringi ajaksid. Mis pidi Mihklile jätma mulje tõsisest töötegemisest. Lapsi kasutatakse meil suvelavastustes sageli ja tavaliselt nad üksnes segavad. Siin oleksid lapsed täiesti asja eest väljas olnud, sest see episood väljendab Jassi ja Mihkli mõttemaailmade vastasseisu eriti ilmekalt.

    Taluidülli intiimne miljöö

    Lavastuse visuaalne külg on lummav – vähemalt päikeselise ilmaga, nagu selle õhtu (25. juuli) etendusel juhtus olema. Kas juhuslikult või meelega on mängupaik valitud nii, et avar ukseava lava tagaseinas avaneb läände, õhtupäikesesse, mida dekoreerib muru ja puude rohelus. Loomulik valgus annab hämarale, peamiselt hallides toonides mänguruumile helge ja sätendava kontrasti, mis trükitekstis loomulikult puudub. Peale selle mõjub eredalt oranžikate pottide küllus lava külgseinte riiulitel. Toimub ju loo areng ühes suunas: kellest, kas Jassist või Mihklist, saab nende pottide ainus peremees? („Räägime nagu mees mehega. Kas mina või sina – muud võimalust ei ole.“) Kolmandaks ei meenuta mängukoha miljöö mitte traditsioonilist mõisaparki, vaid pigem taluidülli. Samasugust helget intiimset miljööd, milles publik mõjub enne ja pärast etendust ning vaheajal nagu lilleaasal mäletsev lambakari, olen kogenud Hiiumaal Soonlepas (Theatrumi „Muna“ puhul). Aga Ohtus oli ka näidendi sisu eksterjööriga harmoonilises kooskõlas. Tegevuse paigutamine kahele korrusele ja nendevahelisele trepile mõjub samuti silma rõõmustavalt, ehkki pole nii omapärane võte.

    „See on imeilus!“ ütleb Epp äsja­valminud poti kohta. Sama võib öelda lavastuse kui terviku kohta.

  • Tülpimus naiste saladuslikkusest

    REBEKA PÕLDSAM

    Näitus „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 29. IX

    Tartu kunstimuuseum on võtnud viimasel paaril aastal eesmärgiks teha nn naiskunsti ülevaatenäituseid. Ülemöödunud aasta lõpus avati Kadri Asmeri koostatud näitus „Isekeskis. Naine kujutamas naist“ (2018) ning nüüd on väljas Indrek Grigori ja Šelda Puķīte peamiselt 1920.–1930. aastatele keskenduv fotonäitus „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“.

    Kadri Asmerile oli tähtis oma näituse avakõnes rõhutada, et tema käsitlus pole feministlik, Grigori ja Puķīte väljendavad saatetekstis teatavat ambitsiooni ajaloopilti naissoost autoritega täiendada, mis on feministlikele projektidele tavaks. Ka voldikus avaldatud muuseumipoolne kommentaar annab mõista, kui oluline on institutsionaalselt kogude hämarusse jäänud naissoost autoreid uuesti eksponeerida, nagu seda kogu maailmas tehakse.

    Nüüd aga vigade parandus: esiteks on naisi või teisi kultuuriliselt kõrvale jäetud autoreid ja nende loomingut esile toovad projektid algupäraselt feministliku traditsiooni järgimine, sest just teise laine ehk 1960ndate feministid hakkasid sellist kaevamistööd tegema. Praeguseks kunstiajaloo klassikaks saanud raamatus „Vanad metressid“ (1980) kirjutasid feministid Griselda Pollock ja Rozsika Parker, kuidas Lääne näitusearhiividest nähtub, et naissoost kunstnikud kadusid näitustelt tegelikult XX sajandi alguses vastulöögina naiste valimis- ja haridusõiguse saavutamisele, varem ja hiljem olid naised jälle näitustel oma teostega esindatud. Teisisõnu, patriarhaalne hegemoonia ei ole loodusjõud, vaid reageerib võimu vankumistele. Võtke kasvõi Kai Stahli värske raamat „Ainulaadne sõsarkond“ (Eesti Kunstimuuseum, 2020) õdedest Meidest, kes kunagi Pallase kunstiühingusse ei kuulunud, kuna pärast asutamist 1918. aastal sinna lihtsalt ühtegi naist enam ei võetud ja nemadki astusid skandaaliga välja. Hiljem kujunes sellest naiste diskrimineerimisest eraldi skandaal, mille järel hakati naisi ühingusse värbama mõneti tulutult.

    Teiseks, kui rääkida tundmatutest naistest ajaloos, siis tahaks kõigepealt küsida: kas ajalooliseks saladuseks on naised kui sellised või on saladuseks jäänud, kuidas kasutada arhiive? Igal muuseumil on näitusearhiiv, kuhu on (lisaks juhuslikule visuaalsele dokumentatsioonile) kirja pandud, millised teosed on kunagi olemas olnud ja kes on olnud nende autor, sest alati läheb ports kunstist ajas kaduma.

    „Hõbetüdrukute“ näitusel on iseenesest efektne näitusekujundus, kus väikseid vanade fotode digikoopiaid suurendavad peeglid. Marta Pļaviņa. Peegli ees istuv tüdruk. 1920ndad–1930ndad. Väljatrükk. Aizkraukle ajaloo- ja kunstimuuseumi kogu.

    Kui näiteks Kumu esimestel aastatel vahetuvatel näitustel naissoost kunstnike teoseid ei eksponeeritud, siis püsinäitustel naissoost autoreid siiski leidus ja aja jooksul tehti mitu vahetust, praeguseks on saavutatud teatav sooline tasakaal näituste statistikas. Tartu kunstimuuseumil püsinäitust ei ole, aga sealgi on kindlasti kaheksakümne aasta jooksul väljapanekute sisu dokumenteeritud, kust selgub, et mõned naised on alati näitustel esinenud ja nende teosed on tihti ka tähelepanu pälvinud. Igasuguste muuseumikogude ülevaatenäitustel, mida Tartu kunstimuuseum regulaarselt teeb, tahaks edaspidi lisaks varju jäänud teostele tutvuda ka nende eksponeerimise ja retseptsiooni arhiividega, et paremini aimata üksikute teoste konteksti ning muuseumikogusse kuuluvate teoste ja autorite võrgustikke ja lugusid. Kas selleks on tarvis muuseumisse tööle arhivaari või tuleks näiteks fotonäituse tiimi võtta kogenud fotoajaloolane, olgu iga näitusetegija oma valik.

    Olematu, väike ja suur narratiiv. Kui 1990ndatel peeti feminismi postmodernistlikuks projektiks, kus suure narratiivi asemel hinnatakse väikeste paljusust, siis muuseumide nn naiskunsti ülevaatenäituste traditsioon, mis sai hoo sisse 2007. aastal New Yorgis, Pariisis, Viinis ja Londonis, võttis tegelikult eesmärgiks luua mastaapsete väljapanekutega ajalooline üldistav pilt sellest, kuidas vaimustavaid naissoost kunstnikke marginaliseeriti. Tartu muuseumgi on oma näitustega samas tuules, aga kui feministlikku mõttevoolu ja poliitikasse sisuliselt süüvimata jätta, tekivad näitused naiste tehtud kunstist, kus me ei saa suurt midagi teada ei kontekstist, kus naised on töötanud, nende loomingulistest ja elulistest väljakutsetest ega põhjustest, miks nad ajalukku ära kadusid. Näituse ainsaks eesmärgiks jääb formaalne linnuke võrdõiguslikkuse kastis, kriitiline mõtlemine aga jääb ainult vaataja õlgadele.

    „Hõbetüdrukute“ näitusel on iseenesest efektne näitusekujundus, kus väikseid vanade fotode digikoopiaid suurendavad peeglid. Ühelt autorilt on võetud tuletornide pildid, teiselt Haapsalu 1930ndate moodne kodu, kolmandalt selfid läbi kümnendite, neljandalt fotosalongides tehtud portreed, kus pole päris selge, kas pildil on neiu, noormees või pilt dekadentlike sõdadevahelise perioodi ristiriietumise traditsioonist, fotopostkaartide eskiisid, lisaks juhuslikumaid jääke ja kolm nüüdiskunsti­teost, kus polemiseeritakse kaduma läinud ja taasleitud arhiivide üle. Jättes täiesti kõrvale näituse pealkirjas toodud naissoost autorite infantiliseerimise, püüdsin mõista, mis ikkagi oli selle näituse kandev uurimisküsimus?

    Näituse voldikust selgub, et enamik näitusel eksponeeritud Eesti naissoost fotograafidest töötasid Viljandis Jaan Rieti ateljees retušeerijate ja nende abilistena. Jaan Riet on muidugi sama kuulus kui vennad Parikased Tallinnas või Johannes Pääsuke Tartus, aga kahjuks ei ava näitusel eksponeeritud pildid ega saatev voldik sugugi konteksti, mis näitust koos hoiaks. Miks on tehtud tundmatute naiste näitus, kelle elulugudest võiks rahvus- või ajakirjanduse arhiivist midagi teada saada, aga näitusel pole isegi mainitud, miks arhiivist selgust ei leitud? Miks taheti ikkagi nii kangesti püsida II maailmasõja eelses perioodis, kui midagi muud naiste kohta ei leidunud? Miks otsustati kramplikult kinni hoida naiste näituste kvoodist, kuigi näitusel esinenud naiste töö ei ole ilma meessoost fotograafide ajaloota kuigi arusaadav? Naised assisteerisid oma sugulastest meesfotograafe, nii et nende oma looming jäi soiku või pandi parematele asjadele müügi eesmärgil mehe nimega tempel peale – see annab Jaan Rieti mastaapsele pärandile mõneti uue vaatevinkli ja aitab mõista, et üldiselt peaaegu keegi ei tööta päris üksi, ikka leidub keegi, kes aitab tehtut toimetada ja korrastada. Nii ongi üksiku geeniuse müüt murtud!

    Igal juhul pani „Hõbetüdrukute“ näitus mõtlema, kes küll võisid olla need fotograafid, kes pildistasid 1930ndate alguses mu vanaisa lapsepõlvepilte madrusekostüümides vendadest, perepilte Pärnu rannas, restoranides, metsas puhkamas või samal ajal ja veidi varem mu vanaema ja tema ema elu Tartu Ülejõe aguliõues? Nagu Tartu näitusel, on ka mu perealbumites paljud inimesed täiesti anonüümsed ja nende identifitseerimine on vanavanematelgi üha keerulisem. Varsti ei tunne mu vanavanavanemaid pildilt enam keegi ära. Mis jääb siis nende kogude väärtuseks ehk mida teha koduste arhiividega, kui keegi need ajaloo prügikastist mõnekümne aasta pärast välja otsib, et neil ka mingi väärtus oleks linnaruumi või sotsiaalmajanduslike muutuste märkamiseks? Kas arhiveerimisõpetus võiks olla muuseumide ja näituste üks funktsioone, nagu kaasati publiku perearhiive Kumu näitusel „Mood ja külm sõda“ (2012)?

  • ,

    Evald Okase muuseumis avatakse näitus “5 -Kitsed ja Kasemaad”

    Laupäeval 8. augustil kell 17.00 avatakse Evald Okase muuseumis näitus “5 -Kitsed ja Kasemaad”
    Sarjast “Kunstnike perekonnad” on Evald Okase Muuseumis olnud mitmeid näitusi. Tänavune esitab valiku Elmar Kitse, Linda Kits-Mäe, Saskia, Andrus ja Markus Kasemaa loomingust.
    Elmar Kits (1913-1972) oli eesti kõigi aegade peenetundelisemaid maalijaid-koloriste, rikkaliku värvi- ja vormifantaasiaga improviseerija, hõrk hilisimpressionist, kes säras erinevates žanrides ja tehnikates, oli võrdselt isikupärane nii realistlikus kui ka (pool)abstraktses laadis, milliseid võis viljeleda üheaegselt. Tema loomingus juba 1940.aastate algupoolel ilmnenud tendents nägemusliku kujundimaailma poole lahenes plahvatuslikult 1960.aastate ja 1970.aastate alguse õli- ja temperamaalides, arvukates visandites ja skulptuurideski, milles sulasid ekspressiivseks tervikuks kaasaegsest kunstist ja tegelikkusest saadud impulsid.
    Elmar Kitse abikaasa Linda Kits-Mägi (1915 – 1990) oli suurepärane maalija-kolorist, erinevates žanrides huvitavalt töötanud kunstnik, kes suutis E.Kitse kõrval säilitada isikupärase maalimisviisi ja suhte kujutatavaga . Nende eredate isiksuste kõrval kujunes tugevaks maalijaks ka nende tütar Saskia Kasemaa (1945 – 2019), kes aastatel 1974-97 oli ka õppejõuks Tartu kunstikoolis ja ülikooli maaliosakonnas. Oma loometee algul oli E.Kitse loomingust mõjutatud Andrus Kasemaa (1941 – 2016), kelle isiksus end aga 1970.aastatel maksma pani. Alustanud paljutõotava skulptorina, leidis ta oma perutavale, jõulisele ja sugestiivsele sürrealistlikule fantaasiale sobivama väljundi joonistuses. Tartu Ülikooli kunstikabineti juhatajana aastail 1974-93 oli tal oluline osa noorema kunstnikepõlvkonna radikaliseerumises. Isa jälgedes astub teataval määral samuti omapärase fantaasiarikka joonistajana paeluv Markus Kasemaa (1972), kes, õppinud nii skulptuuri kui ka maali, eelistab digikunsti, milles kajastuvad inimese keerulised suhted tehnoloogilise maailmaga.
    Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum on näitusele laenutanud põhiosa Elmar Kitse, Linda Kits-Mäe ja Saskia Kasemaa eksponeeritud teostest.
    Näituse kuraator: Mai Levin
    Näitus jääb avatuks kuni 13.septembrini

    Lisaks toimuvad näituste kuraatorituurid:
    Laupäeval 8.augustil kell 15.00
    Mai Levini kuraatorituur ja loeng „Elmar Kits eesti maalis“

    Pühapäeval 9.augustil kell 15.00
    Mai Levini kuraatorituur ja loeng „Evald Okas raamatukunstnikuna“
    Tutvu muuseumi suvise programmiga SIIN:
    http://www.evaldokasemuuseum.ee/naitused/index.html

  • Tervitused*

    Muusik Olev Muska (2020. a juunis Austraalias):

    „Veljo 62. sünnipäeval seisin temaga Kolga lahe kaldal, ta omas kodus Kaberneemel. Vestlus oli hundikangrutest, esivanemate sammaldunud sängidest, külakiigest, lubjakivist ja liustikest, mitte aga muusikast. Aga Tormise muusikaline looming pärineb just sellest kõigest. Minu jaoks seisnes tema meisterlikkus just selles, kuidas ta oma rahva­laulutöötluste kaudu oskas nii ulatuslikult, suurejooneliselt ja teravalt väljendada kõike, mida tähendab südames olla täies eesti vaimus.“

    Dirigent Aarne Saluveer (2020. a mais):

    „Kõlab ehk veidi pööraselt, aga mulle on tundunud, et Tormis on poolinimene/pooljumal või midagi sellist. See, kuidas ta oma nõukale märkamatute sõnumitega hakkas äratama ja toitma rahvuse enesemääramisusku, on mingi eriline Ärkamisaeg.“

    Helilooja Pärt Uusberg (2020. a mais):

    „Kui mõtlen tema loomingu peale, siis mulle on kuidagi tundunud, et sellele on isegi mõneti kasuks tulnud tema siit ilmast lahkumine. Arvan, et seda küll hinnati kahtlemata ka varem, aga nüüd on sellele vähemalt minu jaoks lisandunud veel mingi eriline jõud. Enam ei ole ju meie seas inimesena Veljo Tormist, vaid ta vaim kajab vastu tema loomingus. Üha enam kuulen Tormise muusika helides peegeldumas Eestimaa loodust ja meie maa vaimu. Pean küll vägagi lugu tema regilaulu seadetest, aga tänasel päeval olen üha enam hakanud imetlema nii-öelda originaalloomingut, milles kuulen ehk isegi veel enam Eestimaa looduse ja vaimu peegeldust.“

    Veljo Tormise 50. sünnipäeva tähistamine Kullamäel 1980. aasta augustis. Juubelikingituste hulgas oli ka sõnnikukoorem.

    Mimi Daitz, raamatu „Veljo Tormis. Ancient Song Recovered“ autor (2020. a juulis):

    „Tervitused New Yorgist Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva tähistamise puhul. Eestlased austavad Tormist tema erakordse muusika pärast, kuid samuti rahvale tema iidse kultuuripärandi tagasitooja erilise rolli pärast. Mitte-eestlastele on aga tema muusika see, mis kõneleb, isegi kui nad vägagi tõenäoselt ei mõista sõnagi eesti või mõnda teist soome-ugri keelt. Koorimaailmas peavad paljud teda XX sajandi teise poole kõige olulisemaks kooriheliloojaks. Üks näide Tormise positsioonist on seegi, et ajavahemikus 2006–2017 kaitsti Ameerika ja Suurbritannia ülikoolides viis tema muusika teemalist doktoritööd.“

    Dirigent Tiia-Ester Loitme (2020. a juulis):

    „Kui Gustav Ernesaks rääkis kogu aeg, et vaikimine kuld ja rääkimine hõbe, siis Tormise lause, mida ta tihti pomises, oli „oh viibi, kaunis hetk“. See juhtus siis, kui salvestamine hästi lõppes või kontsert läbi sai.

    Tegelikult oli Tormis väga õrnahingeline. Natukene nagu erak, natukene nagu metsamees või metsakaru, samal ajal võib-olla ka meremõtteline mees. Teda iseloomustas jonnakus – visaduse jonn – ja sihikindlus, soov asjad lõpuni viia.

    Ma armastan tema muusikat, ma armastan tema visadust, ma armastan õunapabulaid, mida ta tõi tüdrukutele, ma armastan seda, et ta armastas teha meile muusikat.“

    Dirigent Olev Oja (2020. a juulis):

    „Veljo leidis oma näo rahvalaulu väljendamiseks ja see on see, millega ta on meieni jõudnud ja millega ta meiega jääb. Eks tal oli oma nägemus meid ümbritsevast ja selle nägemuse kandis ta loomingusse. Oma heliloominguga ta tähtsustas kõike seda, mida meie eesti rahvas on vanast ajast väärtuslikuks pidanud.“

    * Väljavõtted Veljo Tormise virtuaalkeskusele saadetud tervitustest.

  • Tuttava linna tuled – Ärimees müüb uhket kodu

    ANNA-LIISA UNT

    „Võru koristuspäeval leiti Valgevene viisa ja pildialbum“. „Rannavalvur päästis purjuspäi Tamula järve hüpanud mehe“. „Metsapealinn Võru lõi vanale alleele sae selga“. Kui öelda mitte-eestlasele, et ma elan Tartus, on see vestluskaaslasele enamasti arusaadav. Fakt, et olen pärit Võrust, vajab lisaselgitust. Piirdun enamasti sellega, et „see on seal all“.

    Võrru on raske niisama sattuda, ta ei jää tee peale nagu Tõrva või Türi; sealtkaudu ei saa nagu kusagile. Seetõttu on ta igaühe omamütoloogias kaootiline segu mälu- ja telepiltidest ning pikantsetest juhtkirjadest. Kindlasti on seal suured lehmalaudad ja paneelelamud ja poe taga jalg üle põlve istuvad elukunstnikud, liiga kõhnad või liiga ülekaalulised noored tüdrukud lükkavad titekäru, soe õhk seisab või on natuke kärbseid täis, siin-seal lõõtspillid. Kõik toimub kusagil järve ääres. Kõik on ühekorraga õige ja vale.

    Võru on Katariina II aegne utoopia: selle algne regulaarse tänavavõrgustikuga süda rajati 1785. aastal generaalplaani järgi peaaegu tühjale kohale. Seda vanimat osa hoiab ja tähistab täna üsna ulatuslik vanalinna muinsuskaitseala, millel on kulla väärtus. Madalad punaste, rikkalikult liigendatud kivikatuste ja laia fassaadilaudisega vanabalti elamud on sellises koguses ja terviklikkuses täiesti unikaalne vaatamisväärsus. Väikesed kohaliku lihtrahva hooned on kvartalites segiläbi uhkemate ja puitpitsilisemate majadega, mille n-ö külmad toad renditi puhkehooajal suvitajatele välja. Alati tagasi lõigatud pärnadega tänavad suunavad kas otse alla randa või kulgevad kaldaga risti ja viivad su trepina üles kirikuplatsile tagasi. Ma ei oska soovitada ühtegi kohalikku asutust, monumenti või seiklusparki rohkem kui linnas lihtsalt haake visates ringi lonkimist. Kuna linlaste majandusliku järjega on läbi aja olnud nagu on, pole neid hooneid remondiga enamasti väga ära suudetud rikkuda, kõik on pigem ripakil, aga algupärane.

    Peatänavate maaliliste fassaadide taha ehitati nõukogude ajal tänava­joonest umbes 30– 50meetrise tagasiastega seeria ebaproportsionaalselt suuri korrusmaju, mis mõjuvad vandenõuna. Kas vanad majad olid mõeldud lammutamiseks? Mida nii laiade tänavatega ette kavatseti võtta? Marssimine? Tankid? Lennuväli? Sõjaväeosast otse Tartu ja Tallinna peale? Hea, kui ei tea.

    Võru on Katariina II aegne utoopia ja vanalinnal on kulla väärtus. Väikesed lihtrahva hooned on kvartalites segiläbi uhkemate ja puitpitsilisemate majadega.

    Ükskõik, kas vana ja väike või uus ja suur, häid kaltsukaid jagub iga­sugustesse majadesse. Nende võrgustik sõlmib kokku hämarad nurgatagused, esinduslike vitriinakendega äripinnad, pimedad keldrid ja madalad pööningud. Nad ilmuvad üleöö ja on järgmisel hetkel kadunud nagu poleks kunagi eksisteerinud. Alguses, üheksakümnendatel, oli kaltsukaskäik pigem julgetele: kalts oli lavatsitel kuhjatud kergelt lehka­vatesse mäekõrgustesse virnadesse või maetud sügavatesse konteinerimõõdus kastidesse, kuhu tuli vööst saadik sisse viskuda. Nüüd on nad rohkem kaupluste moodi, aga majast majja luusides sa lihtsalt ei tea, kas uks on lõunapausi tõttu suletud või ongi kõik.

    Linna endaga on sama. Iseseisvuse saabumine eeldas kõiges julgust; alustati imelike äridega, tänavatele tekkisid uued lõhnad ja uued suhtumised. Nüüd on kõik normaalne, natuke uinuv ja liiga ohutu.

    Iseseisvus saabus nii riigile kui mulle endale üheaegselt. Kui käisin kolmandas klassis, kolisime vanalinna veevärgi ja kanalisatsioonita puumajast linna äärele vastvalminud nn Tartu maja tüüpi paneelikasse. Kui klassiõdede vanemates paneelkodudes oli elutoas parkett, siis meie oma valmimise ajaks oli nõukogude süsteem endal juba vaiba jalgade alt ära tõmmanud ja sisustus oli pigem barakilik: uksed ja seinakapid olid paljast saepuruplaadist, see oli ka tubade põrandakate; köögis ja esikus oli linoleum. Vannitoa ja tualeti viimistluseks oli konstruktiivne betoonpaneel ise: see moodustas nii seinad, põrandad kui laed; seinad olid vist lihtsalt kollaseks värvitud. Käisin iga päev pärast tunde kusagil ringis või trennis, liikusin omapäi jalgsi või bussiga; vanemaks saades logelesime sõpradega pärast päevaprogrammi niisama ööni linna peal. Sõime päevalilleseemneid, käisime täis­kasvanu nägu tehes pubis ja klubis (oskasin meisterlikult ühte sissepääsupiletit võltsida). Olin vanematega kokku leppinud, et öösel üksi jalgsi ei liigu ja see oligi õudne, aga kodunt saadud takso­raha kulus muude oluliste asjade, näiteks piljardi ja kassettide peale. Liputajad liikusid õnneks ainult päevasel ajal.

    Seda ööajas liikumise magusat, aga halvavat hirmu pole nüüd enam võimalik tunda, vähemalt Võrus ja Tartus kindlasti mitte. Öö on tossike, eriti väikelinna öö, ja tõtt-öelda kõik muud asjad ka. Uus aeg on väiksemad linnad väga ontlikuks silunud: pole ei narkareid ega jõukat allilma, sest kellegi tagant pole midagi varastada. Kõik on su enda keskmises koduses mõõdus. Rahulik, kui see on see, mida sa otsid. Igav, kui see pole see, mida sa otsid.

    Aga ma käin seal ikka, mul on seal oma kohad ja asjad. Käin juuksuris ja hamba­arsti juures, sest olen alati käinud – nad teavad, mida ja kuidas peab tegema – ja see on odav. Käin ujumas ja kartuleid võtmas ja kodustel sünnipäevadel ja surnu­aial. Võru on väga suur linn. Kui tõmmata talle äärest ääreni ring ümber, on ta sama suur kui Tartu – ühest otsast teise umbes 7 kilomeetrit. Linna taga, kujuteldamatult pika jalutuskäigu kaugusel (aga linnapiiride suhtes pea kesklinnas) asub raudteejaam, mille kaudu ei saa kuhugi sõita. Peaks nagu olema lihtsam tulla kui lahkuda.

  • Teadusnõustamise tuleproov

    TARMO SOOMERE

    COVID-19 pandeemia on olnud meie kaaslaseks juba mitu kuud. Euroopa riikide peateadurite foorumi värske eesistuja, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere vahendab Euroopa Komisjoni peateadusnõunike rühma kogemusi, kuidas teadusnõustamine on selliste kriiside puhul toiminud, ja kaalutlusi, kuidas see võiks toimida.*

    Teadusnõustamise kriitilised aspektid

    2019. aasta lõpul tuvastati Hiinas Wuhanis uus raske hingamisteid ja paljusid muid inimkeha organeid kahjustav haigus COVID-19, mida kannab edasi koroonaviirus (ka pärg- ehk kroonviirus) SARS-CoV-2. Rahvusvaheline terviseorganisatsioon kuulutas 11. märtsil 2020 selle pandeemiaks ning kutsus kõiki riike üles täie jõuga kiiresti reageerima. Praeguseks on kogu maailm haaratud tõsisesse rahvatervise kriisi, mis eeldatavasti mõjutab tugevasti Euroopa ühiskonda ja majandust.

    Kõnesoleva haiguse viirus SARS-CoV-2 oli arstiteadusele ja meditsiinisüsteemile varem tundmatu. Seetõttu napib teadmisi nii viiruse, haiguse levikuteede kui ka suure suremuse põhjuste kohta. Kui jätta kõrvale nakkuse leviku laastav mõju, on praegu võrdlemisi piiratud arusaam sellest, kuidas pandeemia kontrolli alla saamise võtted on segi paisanud tervishoiusüsteemid, räsinud majandust ja katkestanud tarneahelad, aga ka sellest, kuidas need aspektid üksteist mõjutavad. Peame arvestama võimalusega, et COVID-19 on veel pikka aega meie kaaslane.

    Kas 3D-prinditud SARS-CoV-2 viiruseosake lauanurgal aitaks teadlastel ja poliitikutel oma soovitusi selgitada?

    Muidugi soovime, et saaksime täielikud teadmised SARS-CoV-2 viiruse kohta kiiresti. Võtab aega, et viiruse käsitlus teaduslike meetoditega jõuaks nii kaugele, et suudame selle haiguse kontrolli all hoida. Sellegipoolest on äärmiselt vajalik, et tervishoiupoliitika põhineks teaduslikel andmetel. Seega peame saavutama, et esmaklassiline teadusteave jõuaks parimal moel Euroopa poliitikuteni ka praeguses olukorras, mil uusi teadmisi lisandub maruliselt ja risk ülisuur, kuid tõendusmaterjal on piiratud ja põhjalikult kontrollimata. Keerukust lisab asjaolu, et määramatust on palju ja see on ebatavaliselt suur. Piiratud tõendusmaterjali alusel tehtud järelduste rakendamine on riskantne. Seetõttu on poliitikute ees rasked valikud ning neil tuleb teha ebapopulaarseid, vastuolulisi otsuseid.

    Kui soovime aidata poliitikakujundajaid COVID-19 mastaabis nakkushaigustega seotud kriisidest jagusaamisel, peab teadusnõustamine silmas pidama tervet rida kriitilisi aspekte.

    1. Tuleb mõista SARS-CoV-2 viiruse ja selle tekitatud haiguse olemust. Kuidas nakatutakse? Kuidas ja kui kiiresti levib haigus ühiskonnas ning inimeselt inimesele? Kui raskelt kulgeb haigus? Milliste tüsistuste ning pikaajaliste tervisekahjustustega tuleb arvestada? Kuidas viirust tuvastada ja kuidas viirus teiseneb (muteerub)?

    Vastuseid seda laadi küsimustele on tarvis pandeemia käigu mõistmiseks ja võimalike stsenaariumide modelleerimiseks. Nende alusel saab soovitada sobivaid sotsiaalse ja füüsilise distantseerumise meetmeid nõnda, et põhilisi inimõigusi riivatakse minimaalselt, et suudame nakatumise kontrolli all hoida ja hoidume tervishoiusüsteemi ülekoormamisest – kõik see kokku säästab elusid.

    Pandeemia algstaadiumis on vajalik teave tavaliselt veel suurte lünkadega ning viiruse ja haiguse teaduslik käsitlus provisoorne. Seetõttu on modelleerimise tulemused ebatäpsed ning sisaldavad ulatuslikku määramatust, mistõttu võivad teadlaste nõuanded pandeemia jooksul paljugi muutuda.

    2. Kriisi haldamiseks ja pandeemiast jagusaamisel on peatähtsusega sellise ravi leidmine, mis surub maha või elimineerib viiruse või vähemalt leevendab haiguse sümptomeid. Kuna uute ravimite väljatöötamine võtab palju aega, kasutatakse olemasolevaid ravimeid. Pikemat perspektiivi silmas pidades töötatakse samal ajal välja konkreetse viiruse vastu sobivat ravi.

    3. Panustatakse vaktsiini väljatöötamisse. Edu saavutamiseks on vaja teada, kuidas immuunsüsteem organismi viiruse eest kaitseb ning kuidas mobiliseerida immuunsüsteemi seda tegema parimal moel. Vaktsiinide väljatöötamine kulgeb aeglaselt, sest neid tuleb põhjalikult testida ja siis tohututes kogustes toota. Võib ka juhtuda, et sobivat vaktsiini ei leitagi.

    4. Tuleb mõista, kuidas nii pandeemia kui ka selle vastu rakendatud meetmed mõjutavad kogu ühiskonda, olgu selleks muude haiguste süvenemine, vajaliku ravi edasilükkamine või elukvaliteet tervikuna, aga ka muudatused poliitikas, majanduse käekäik või põhiõiguste ja -vabaduste riive. Ka selle mõistmine tuleb viia poliitikakujundajateni.

    5. Kindlasti on tarvis süsteemselt käsitleda ühiskonna ja kõnesoleva haiguse vahelist vastasmõju ja tagasisidet. Teisisõnu, mõista, kuidas ühiskond reageerib seda tüüpi haigustest põhjustatud ohtudele ning kuidas viirus omakorda reageerib vastumeetmetele. Pandeemia kulg sõltub nii sellest, kuidas viirus muteerub, kui ka sellest, kuidas toimivad igaühe püüdlused (nt hügieeninõuetest kinnipidamine) ning sotsiaalne ja füüsiline distantseerumine.

    Teadusharuülene multidistsiplinaarne käsitlus

    Suur osa koroonaviiruse kriisi raskusest ja sellega kaasnevast määramatusest tuleneb ositi palavikulisest olukorrast poliitikatandril. Teadusnõustamine tundlikus, et mitte öelda plahvatusohtlikus, olukorras on raske ülesanne. Seda tuleb teha ettevaatlikult. Allpool mõned soovitused, kuidas tõhustada teadusnõustamist teadlastele, poliitikutele ja ühiskonnale ränkrasketes olukordades.

    COVID-19 pandeemia ja selle järellainetus nõuavad multidistsiplinaarseid rakendusi. Teisisõnu, nõuannete koostamisse tuleb kaasa tõmmata paljude teadusharude eksperdid. Peale bioloogia, (bio)meditsiiniteaduse ja arstiteaduse peab kaasama mitte ainult teised loodusteadused ja tehnikateadused, vaid ka sotsiaal- ja humanitaarteadused.

    Pandeemia viroloogiliste, bioloogiliste ja meditsiiniliste aspektide käsitlemise vajadus on iseenesestmõistetav. Füüsikaseaduste põhjal määratakse näiteks, kui kaugele viirust kandvad (mikro)piisad pärast aevastust lendavad. Sealt saame teada, kui kaugele tuleb üksteisest hoiduda ja kui head kaitset pakuvad näomaskid. Tehnikateadlased töötavad välja nii masinaid, mis hoiavad haigeid elus, kui ka seadmeid, mis aitavad hoiduda nakatumisest.

    Teame, et viiruse leviku tõkestamisel on peamine vahend distantseerumine. Selle sotsiaalsed ja majanduslikud järelmõjud on keerukad ja püsivad kaua. Sotsiaalteaduste, majandusteaduse ja käitumisteaduste, aga ka õigusteaduse abiga töötatakse välja meetodeid, mis minimeerivad nakatumisele viivad kontaktid. Kuna neid võtteid võib olla tarvis pikka aega, peab mõtlema ka sellele, kuidas minimeerida nende kahjulik mõju nii üksikinimesele kui ka ühiskonnale.

    Vaid humanitaarteaduste kaasamine võimaldab mõista, kuidas toimivad sellises situatsioonis moraalsete kohustuste süsteem, eetika, psühhosotsiaalsed mõjud, kultuur ja kommunikatsioon. Hästi informeerituna on neid kõiki vaja keerukates olukordades adekvaatsete otsuste tegemiseks. Sest otsustada tuleb, kas COVID-19 põhjustatud surmad on tähtsamal kohal kui muude haiguste ravimate jätmise tõttu lisandunud surmad. Veel keerukam on kõrvutada surmasid majanduslöökidega ja neist tulenevate mõjudega meie kaasteelistele, nende perekondadele ja kogukondadele. Need aspektid ulatuvad otsaga haridusse, vaimse tervise hoidmisse, inimeste väärtushinnangutesse ja sotsiaalsetesse hoiakutesse.

    Teadusharuülene ehk multidistsiplinaarne käsitlus on seega teadusnõustamise orgaaniline osa. Eri valdkondade ekspertide mõttevahetus peab olema hästi korraldatud ja koordineeritud. Väljavaadete spekter on enamasti väga lai ja kaasatud teadlased ei pruugi olla tuttavad sellega, kuidas töötatakseda valdkondade piire ületades. Käsitlusel, millega pakutakse igakülgselt kontrollitud, hästi tasakaalustatud ja eri seisukohtade ühisosana kujundatud head nõu, on omaette väärtus. Selle kaudu suureneb avalikkuse usaldus tehtud otsuste vastu.

    Keerukuse ja määramatuse selgitamine

    Nagu ülal märgitud, on COVID-19 laadi pandeemiate teaduslik käsitlus kriisi algstaadiumis ebakindel ja võidakse ajapikku ümber kujundada. Poliitikutele ja üldsusele keerukust ja määramatust vahendada on ülimalt raske. Seejuures tuleb säilitada usaldus nii poliitikakujundajate otsuste kui ka nende aluseks olevate nõuannete ja nõuandjate vastu. Sel põhjusel soovitame teadusnõustamise puhul kiivalt jälgida, et määramatuse olemasolu oleks selgitatud ja selle piirid adutavad. Teadusnõustajad peavad selgeks tegema, mis on kindlalt teada, mis osaliselt teada, mis veel teadmata ja mida me ei saagi teada.

     

    Teadusnõustamine Euroopas

    Soovitused on koostanud Euroopa Komisjoni teadusnõustamise mehhanismi peateadusnõunike kogu* (sh selle varasem liige prof Janusz Bujnicki), teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa rühm ja Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni erinõunik COVID-19 küsimustes prof Peter Piot.

    Mõlemad kogud nõustavad komisjoni pikemas perspektiivis määravaks osutuda võivate tegurite osas. Üks fookustest on suunatud sellistele keerukatele ja suure määramatusega seotud olukordadele, nagu praegune pandeemia, mille puhul on tarvis korraldada laiaulatuslikke teaduslikke konsultatsioone ja teha süvaanalüüse. Euroopa Komisjoni volinikud toetuvad oma otsustes ja kavatsevad toetuda ka edaspidi nendesse rühmadesse kaasatud ekspertide arvamustele.

    Rühmade arvates on nüüd õige aeg õppida pandeemia senisest käigust, kuidas selliste kriiside puhul on toiminud ja kuidas peaks toimima teadusnõustamine ning kuidas rakendada teadusnõustamist parimal moel COVID-19 ohjeldamiseks.

    * Group of Chief Science Advisors (GCSA), https://ec.europa.eu/info/research-and-innovation/strategy/support-policy-making/scientific-support-eu-policies/group-chief-scientific-advisors_en#about-the-advisors

     

    Määramatust võivad tekitada paljud asjaolud, nt andmete ebatäielikkus, analüüsimeetodite piiratus või tulemuste interpreteerimise võimalused. Aga ka see, kas kõik aspektid on arvesse võetud, või see, et eri koolkonnad kasutavad erilaadseid eeldusi või sõnastavad järeldusi erinevalt. Kui näiteks pandeemia käigu prognoosimisel rakendatakse epidemioloogilisi mudeleid, on tingimata tarvis silmas pidada, millise tõenäosusega prognoositud stsenaariumid aset leiavad. Samuti on vaja mõista, milliseid eeldusi mudelis on kasutatud ning mil moel teised mudelid toimivad.

    Selliste aspektide esitamine võib segadusse ajada nii poliitikakujundajad, avalikkuse kui ka teadlased. Siiski on määramatuse tunnetamine, selgitamine ja mõistmine äärmiselt tähtis. Enam ei piisa poliitikute ütlustest, et nad järgivad teadlaste nõuandeid. Otsuste tegijad peavad tajuma teadusliku nõu taga ja sees peituvat määramatust ning määramatuse seost poliitikasoovitustega. Enamgi veel, nad peavad olema valmis ka määramatuse teemal avalikkusega suhtlema.

    Sageli esineb määramatust ka nõustamise juriidilistes ja eetilistes aspektides. Siis tuleb ka need teemad selgitamisel kõne alla võtta. Mõistetavalt on kõik see keerukas isegi kommunikatsiooniekspertidele. Üldiselt on selles vallas harjutatud oskust sõnastada keerukas nõu lihtsa sõnumina. Lihtsad sõnumid ei ole aga head siis, kui rakendatava poliitika taga on keerukad, mitmekesised ja eripalgelised erialateadmised, eriti aegadel, mil määramatus on väga suur – nii nagu COVID-19 pandeemia ajal.

    Usalduse mõõde saab määravaks siis, kui on väga tarvis, et ühiskond usaldaks poliitiliste otsuste tegijaid. Selle üks osa on usaldus teadlaste vastu ja selle vastu, kuidas saadakse teaduslikke teadmisi, eriti ajal, mil nende soovitustele tuleb tõsist tähelepanu pöörata. Usaldus tekib vaid siis, kui on täidetud kolm tingimust: teadlaste nõu tuleb volitatud nõustajalt, on avalik ja läbipaistev ning tugineb parimatele teadmistele.

    Usalduse mõõde saab määravaks siis, kui on väga tarvis, et ühiskond usaldaks poliitiliste otsuste tegijaid. Pildil Chennai politseiametnik koostöös kohaliku kunstnikuga valmistatud koroonakiivriga, millega hoiatab kodunt välja tulemast.

    Kindlasti peavad teadlased ja poliitikud oma soovitusi selgitama. Avalikkus ja läbipaistvus võimaldavad ühiskonnal nii soovituste kui ka nende aluseks olevate teadmiste väärtust ja adekvaatsust hinnata. Nii saab ka veenduda, et poliitikakujundajad võtavad rahvast tõsiselt (ja kui ei võta, siis tuleb neid survestada, et õiged asjad tehtud saaksid).

    Soovituste avalikustamine annab teistele teadlastele võimaluse täiendavalt kontrollida nii soovituste aluseks olevaid andmeid kui ka tõlgendusi. See on sageli vajalik siis, kui parimad teadmised on veel esialgsed, keerulised ja seotud määramatusega. Olukorras, kus teadmised täienevad maruliselt – nagu ikka pandeemia algstaadiumis – on kolleegide esitatud faktide kriitiline läbivaatamine, eri koolkondade ja teaduse arvamusliidrite vaidlus olukorra paremaks mõistmiseks hädavajalik.

    See on ka teaduse üldise toimimise viis. Nii üldsus kui ka poliitikud peavad silmas pidama seda, et teadus areneb ja teadmised täienevad. Nii haiguse sügavam mõistmine, pandeemia sotsiaalsed mõjud kui ka reaktsioon pandeemia mahasurumise meetmetele võivad tõstatada poliitika muutmise vajaduse. Eri seisukohad teadlaskonnas on vahel väärtuslik signaal võimule, et enne otsustamist tuleks veel seisukohti selgitada või üle kontrollida. Selline vaatekoht võimaldab teha otsuseid, mis sünnitavad vähem kahju ja aitavad kiiremini kriisist taastuda.

    Seda kõike on kergem öelda kui teha. Teadlaste lahkarvamused võivad poliitikud ja üldsuse segadusse ajada. Parim lahendus on siiski eriarvamuste olemasolu mitte varjata. Need tuleb tuua avalikkuse ette ja teha selgeks, mis on erinevate arvamuste ja väärtushinnangute taga.

    Kui üldsus ja poliitikud ei tunne end teadlastega suheldes vabalt, mida ikka vahel juhtub, kujuneb olukord keerukaks. (Sageli tekib sama probleem tippteadlastel, kes suhtlevad poliitikute või üldsusega väljaspool oma kitsast eriala.) Sellise olukorra vältimiseks tuleb õigel ajal vaeva näha. Teadusnõustajate ja poliitikute varajase ja sagedase suhtluse organiseerimine aitab teadlastel mõista, kuidas poliitika toimib. See annab ka poliitikakujundajatele aimu, et teadustulemustega kaasneb vahel määramatus ja keerukus.

    Kui poliitikakujundamisel tahta suurendada üldsuse usaldust teaduse vastu, on tarvis arendada mitmepoolset koolituste süsteemi. Sellega parandatakse kodanikkonna informeeritust ning teadlaste ja poliitikakujundajate töist, kompleksideta suhtlemist.

    Omaette lugu on libauudiste, valeinformatsiooni ja vandenõuteooriatega, mis ajavad inimesi hämmingusse ja häirivad teadusnõustamist. Praeguse pandeemia ajal on välja ilmunud isegi sellised kaine mõistusega (teadusest rääkimata) karjuvas vastuolus olevad soovitused nagu desinfektsioonivahendi joomine SARS-CoV-2 vastu võitlemiseks või 5G-side tehnoloogia süüdistamine viiruse levitamises. Sellised ideed levivad nobedasti nii ühismeedias kui ka klassikalistes massimeediakanalites ja väljaannetes. Nendega oskavad manipuleerida poliitikud, kuulsused ja teised prominendid. Teadusnõustajad peaksid sellised ideed pikema jututa põhja laskma, isegi kui sellest peaks tekkima konflikt mõne poliitilise liidriga.

    Nõustamise piir ja otsustajate vastutus

    Teadusnõustamise üks vähem käsitletud kriitilisi tegureid on vajadus teha selgeks, kuidas jaotuvad mandaat ja kohustused teadusnõustamise „ökosüsteemis“. Teadusnõunike soovitused liiguvad sageli mööda pikka ketti või võrgustikku kuni jõuavad poliitiliste liidriteni. Sealt edasi läheb käsuliin tervishoiusüsteemi, mille asutused vastutavad tervishoiupoliitika rakendamise eest. Kindlasti on vaja selgeks rääkida, kus on nõustamise piirid ja kust alates algab otsustajate vastutus. Üle selle piiri ei tohi teadusnõustamine minna. (Kuigi vahel hirmsasti tahaks.) See punane joon peab selgeks saama ka üldsusele. Samuti peab olema selge, kes tutvustab soovitusi ja kes otsuseid. Vaid nii saab vältida, et teadusinfo ei oleks segatud poliitiliste väärtustega ja teadlasi ei kasutata ära poliitiliste otsuste kattevarjuna. Otsuste tegemise mandaat on ju ainult poliitikutel. Tuleb ka aru saada ja selgitada, et poliitikud peavad vahel tegema raskeid otsuseid ja et nad ei saa alati täpselt järgida teadlaste soovitusi. Kui aga nad otsustavad neid sõnumeid mitte järgida, peaksid nad seda selgelt väljendama ja ka põhjendama.

    Koroonaviiruse kriis on näidanud, et suurem osa Euroopast ei olnud selleks valmis. Tänapäeva maailmas levivad patogeenid kiiresti planeedi mis tahes osade vahel. Nendega seotud ohud ja väljakutsed on samas suurusjärgus kliimamuutuste mõjudega. Mitme Aasia riigi kogemus näitab, et erinevalt kliimamuutustest on võimalik seda laadi viirustega tulemuslikult võidelda.

    * The Group of Chief Scientific Advisors of the European Commission. Statement on scientific advice to european policy makers, ISBN 978-92-79-88537-2, https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/research_and_innovation/ege/ec_rtd_joint-covid19-statement.pdf

  • Üleujutatud linnaosa, milles asuvad köögiviljanimedega tänavad

    VAHUR AABRAMS

    Ma ei olnud Supilinna nimest enne eriti mõelnud. Teadsin, mida selle kohta tavaliselt teatakse. Et nimi tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et selles piirkonnas on hulk tänavaid, mis on nime saanud supis kasutatavate köögiviljade järgi (Herne, Kartuli, Oa jne). Teadsin ka, et ei ole selgust, kui vana see nimi on. Mõne arvates alles Teise maailmasõja järgne, mõne arvates eelne. Kirjalikud allikad olevat sellele küsimusele vastuse leidmisel väga kitsid. Supilinna kõige põhjalikumalt uurinud Lea Teedema ütleb oma magistritöös (2010), kus on vaatluse all Supilinna asustuse kujunemine aastatel 1704–1899, et Supilinna nime käibele tulek „ei olegi täpselt teada, allikates seda nimetust ei kohta. Nimetus näib olevat kasutusse tulnud nõukogude ajal“.1

    Ma ei oska anda vastust, millal Supilinna nimi esmakordselt kõnes käibele tuli ja annaalidesse jõudis. Mart Siilivaski 2012. aasta artiklist jääb mulje, et Supilinna nime kasutati kirjalikes allikates esimest korda 1930. aastatel (artikli avalehel seisab joone all märkus: „Nimi iseenesest näib olevat kinnistunud alles 1930. aastail või vähemalt ei ole seda nime varem kirjalikes allikates kasutatud.“),2 ent ühtegi seda tõendavat allikat ei ole seejuures nimetatud. Sellele vastuolule juhtis Supilinna Tirinas (2013) tähelepanu ka Taavi Pae.3 Enn Ernitsa artikli järgi „Eesti kohanimeraamatus“ sai linnajagu endale Supilinna nime „ilmselt Nõukogude ajal“; lisatakse ka, et seda nime hakati „rahva seas“ kasutama „arvatavasti tunduvalt varem“.4 See on ettevaatlikult, aga täpselt sõnastatud, sest sellekohaseid arvamusi tõesti leidub.

    Möödunud sügisel hakkas mulle silma Supilinna saksakeelne nimi. Ma ei olnud seda kunagi enne näinud ega kuulnud. Kuid kes tegeleb Teise maailmasõja eelse Baltikumiga, teab, et siinsetel kohtadel on olnud tavaliselt kaks nimekuju: üks eesti/läti keeles, teine saksa keeles. Nii näiteks on Tartu Ülejõe linnajao kohta olnud saksa keeles käibel omapärane segakeelne nimi Trans-Embach. Supilinna tähistas kohalikus saksa pruugis, nagu osutus, nimi (das) Gemüseviertel.

    Silmasin seda sõna Saksa ajaloolase Verena Dohrni reisikirjas „Baltische Reise“, mis ilmus 1994. aastal Maini-äärses Frankfurdis ja milles on juttu Baltikumi juutidest. Selle väga lugemisväärse raamatu autor oli käinud just Balti riikides ja sõitnud läbi siinsed suuremad linnad, peatunud ka Tartus ja suhelnud kohalike juutidega. Dohrni raamatus on kasutatud ka palju baltisaksa allikaid, muu hulgas omaaegse juristiharidusega tartlase, Saksa kultuuromavalitsuse sekretäri Oswald Hartge (1895–1976) mälestusteraamatut „Auf des Lebens großer Waage“ (Hannover-Döhren, 1968). Näib, et Gemüseviertel’i sõna võiski talle just Hartge memuaaridest tuttavaks saada. Mõeldav on ka, et seda nime kasutas lisaks mõni noistki, kellega ta Tartus, ligi 30 aastat tagasi, kohtus.

    Oswald Hartge sündis ja veetis osa lapsepõlvest otse Supilinna naabruses Laial tänaval, kuhu tema arstist isa 1880. aastatel elama asus. See oli nn Walteri maja, mille taga asus „suur metsistunud aed, mis sirutus üle vana linnavalli ja kraavi“. Hartge kirjeldab Laia tänavat veel: „Pikad aiatarad ja madalad, peaaegu maailmelised majad annavad tänavale aguli iseloomu. Suured lääne­küljel asetsevad aiad kulgevad üle valli ja kraavi Botaanika tänavani, mis juhatab oma XIX sajandil valminud puumajadega juba edasi vähe mainekasse Herne, Oa ja teiste köögiviljade nimesid kandvate, osaliselt isegi sillutamata tänavatega agulipiirkonda.“5

    Linnaosa kui supikauss. Veeta ei ole supist mõtet rääkida. Meloni tänav Tartu Supilinnas varakevadel.

    Kaugemal selgitab Hartge ühes joonealuses Meloni tänava asukohta ja mainib seejuures Gemüseviertel’it: „Meloni tänav kuulus väikestest puumajadest koosnevasse nõndanimetatud „Gemüseviertel’isse“ (Herne, Oa jne tänav), millel oli sealsete salajaste kõrtside ja porduelupaikade tõttu neile mahedatele tänavanimedele vastu rääkiv kuulsus.“6

    Vahemärkusena sobib lisada, et Tartu ülikooli hügieeni- ja kohtuteaduse professor Bernhard Körberi maitse jaoks algas tolsamal, Hartge lapse­põlvega kokku langeval ajajärgul Tartus küla­miljöö mõnevõrra kaugemal — Supilinna piirkonna kõrvaltänavatel ja äärealadel. Ta kirjutas 1902. aastal: „Kõrval­tänavatel ja linna perifeeriale lähenedes kaotab piirkond linna iseloomu ja meenutab pigemini küla.“7

    Neile, kes saksa keelt ei mõista, tuleks muidugi selgitada, mida sõna Gemüseviertel tähendab. See on liitsõna, mille esimene pool Gemüse tähendab köögivilja/aedvilja. Teine pool Viertel tähendab kvartalit (s.o õieti veerand(ik), neljandik) või ka ebamäärasemalt mingit piirkonda, osa mingist alast, enamasti linnast, niisiis linnaosa. Võiks öelda, et Gemüseviertel on piirkond, kus kasvatatakse või näiteks hoopis müüakse (nt turul) köögivilja (mõnes teises Viertel’is võib-olla kasvatatakse lilli, müüakse liha jne).

    Nimetus Gemüseviertel on heas kooskõlas Supilinna tekkelooga. Lea Teedema on näidanud, et Supilinn kasvas põhiosas välja tartlaste kunagistest väljaspool linnamüüri asunud aiakruntidest, mille struktuur sai XVIII sajandi lõpuks üldiselt paika.8 Kruntide hoonestus aegapidi muudkui tihenes, kuid aiapidamine ei kadunud siiski kuhugi. XIX sajandi keskpaiku oli „[p]ea kõigil kruntidel […] lisaks elamule rohkelt kõrvalhooneid (sh ka loomapidamishooneid) ja lisatulu andev juur- või puuviljaaed“.9 Körber mainib samas 1902. aastal ilmunud teoses, et sealsed „[a]iad (80%) on väga suured, rajatud enamasti köögivilja kasvatuseks“.10 Elamuid lisandus, aiamaad jäi vähemaks, tänavate nimed talletasid piirkonna kunagise peaotstarbe.

    Hartge ei ole ainus, kes on sellest piirkonnast kirjutades mõistet Gemüseviertel kasutanud. Seda leidub ka sõjaeelses Eesti vabariigis ilmunud saksakeelses ajakirjanduses. Ja igal kasutuskorral on selge, et mõeldud on just nimelt Supilinna piirkonda. Leidsin kolm näidet: Revaler Bote 1. III 1927, nr 48; Dorpater Zeitung 19. I 1931, nr 14; Dorpater Zeitung 27. IV 1931, nr 93. Aga vaevalt on need ainsad.

    Revaler Bote 1927. aasta 1. märtsi numbris on juttu Emajõe kalda hädaabi korras kindlustamise töödest, mida tehakse linnavalitsuse korraldusel selleks, et „Tähtvere tänavast allpool paiknevat niinimetatud Gemüseviertel’it üleujutuse ohu vastu kaitsta“.

    19. jaanuaril 1931 ilmunud Dorpater Zeitungis teatatakse, et jäälõikajad leidsid Emajõelt ühe jääaugu juurest maaler August Posti kirja, millest võis järeldada, et mees on enda uputanud. Post elas Tartu Gemüseviertel’is („im Dorpater Gemüseviertel“). Et tegemist on seejuures Supilinnaga, selgub eestikeelsest ajakirjandusest, milles sama juhtumit kajastati. Supilinna nime seal ei kasutata, kuid antakse teada, et Post elas Oa tänaval. Niisiis on Dorpater Zeitungis Gemüseviertel’iga mõeldud just Supilinna. Ja et seda ei ole artiklis täpsustatud, viitab sellele, et Gemüseviertel oli lugejatele niigi selge sisuga. Muide, hiljem selgus, et tegemist oli Posti naljaga, ta oli joomise pärast naisega tülli läinud ja kavatsenud end jääaugus tappa, kuid viimasel hetkel ümber mõelnud (Postimees 20. I 1931, nr 19). (Jäälõikajad, kes ta soni ja kirja leidsid, varustasid õlletehast Livonia jääga, moodsaid külmutusseadmeid ju ei olnud.)

    27. aprillil 1931 ilmunud Dorpater Zeitungis on juttu üleujutusest, mis oli nädala eest Tartut tabanud. Vee alla olid jäänud „[k]a Botaanika tänav ja osa Gemüseviertel’ist“.

    Ajaloolane Georg von Rauch (1904–1991), kes 1927. aastal Tartu ülikooli lõpetas, kirjutas ühes oma 1985. aastal ilmunud artiklis Häädemeeste hingekarjasest Ernst Jaeschest (1867–1945). Jaesche, kes 1939. aastal Eestist lahkus, elas 1932. aastast peale emeriitpastorina Tartus, „ühes noist iidvanadest väikestest majakestest Jakobi ja Botaanika tänava nurgal, mis olid veel elanud üle suure, peaaegu kogu linna 1775. aastal hävitanud tulekahju“. Rauch nimetab Jaesche maja taga asunud piirkonda Gemüseviertel’iks: „Saatus tahtis, et Jaesche maja taguses linnajaos, mida vastavate tänavanimede tõttu Gemüseviertel’iks kutsuti, elasid lihtsad inimesed tagasihoidlikes oludes. Just neid aitas Ernst Jaesche meeleldi; ta tegi seda, nõudmata selle eest honorari.“11 Lea Teedema uurimusest teame, et Jaeschedel oli Supilinna veeres Botaanika (Kroonuaia) tänaval ammust ajast oma krunt, kuhu ehitatud elamu oli sel tänaval asuvatest toredaim: „Tänava uhkem elamu kuulus professor Jäsche pärijatele, kelle krundil oli 13 eluruumiga maja.“12

    Selle kõigega ei tahtnud ma väita, et Supilinn oleks Gemüseviertel’i tõlge või vastupidi. Selleks on need nimed ka liiga erinevad. Mõlema nime „loogikas“ on aga ühisosa, nende nimede lahti­seletamisel on mõlemas keeles viidatud sellele linnajaole tüüpilistele „köögiviljalistele“ tänavanimedele. On ka ilmne, et saksakeelses nimekujus tuleb see seos esile selgemini kui eestikeelses. Kui neid nimesid veel võrrelda, siis võiks öelda, et Gemüseviertel on Supilinnast ilmselt vanem nimi, sest on mõttekalt kasutatav ka siis, kui sellega tähistatavas piirkonnas elumaju ei ole, vaid on ainult aiamaad, kus kasvab köögivili.

    Niisiis on Supilinnal olnud oma nimi ka saksa keeles. Ja minu teada ei ole Supilinna nime üle peetud arutlustes seda veel seni nimetatud. Aga küllap võiks. Tallinna ajaloolase Paul Johanseni uurimusest „Saksa kohanimedest Eestis“ (1930)13 tuleb hästi välja, kui tihedalt ja mitmeti on Eesti (ja ka Läti) kohanimedes eesti (resp. läti) ja (peamiselt) saksa keel põimunud. Mistõttu tähendab Eesti kohanimede uurimine sageli ka nende keeltega seotud tõlkeanalüüsi.

    Siin lõpeb see, mis tahtis olla faktoloogia, ja algab spekulatsioon. Ütlesin, et ma ei tea, millal Supilinna nimi käibele tuli. Vanimal kirjapandud kujul olen näinud Supilinna sõna ühes 1955. aasta artiklis, mis ilmus New Yorgi nädala­lehes Vaba Eesti Sõna. Artiklis „Tolmune idüll Tartust” (21. VII 1955, nr 29) vahendatakse Kodu-Eesti raadiosaatest kuuldud kirjeldust Tartu eluolust. Muu hulgas on raadiosaates olnud juttu „vette uppuvast „supilinnast“ (Oa, Herne jne. tän.)“. Tõenäoliselt oli tegemist saatega „Mikrofoniga ümber Eesti – Tartu“, mis oli eetris teisipäeval, 5. juulil 1955 kell 19.30. Sest ehkki Vaba Eesti Sõna artiklis raadiosaate pealkirja ei nimetata, öeldakse seal, et seda laadi kirjeldusi on raadios antud veel „tervest reast muudestki linnadest ja paikadest“. Ja tõesti, sama nädala raadiokava lubab samast sarjast saated lisaks Tartule ka Vana-Kastrest ja Alatskivist/Kallastest. Legendiloomele võiks olla huvipakkuv (eriti juhul, kui tõesti oli tegemist Supilinna nime esmakasutusega avalikkuses) tõsiasi, et Tartust rääkiva saate autor oli Paul Ariste.14

    Üleujutatud linnaosa, milles asuvad köögiviljanimedega tänavad … Just see paistab andvat kujundile arusaadava aluse. Linnaosa kui supikauss. Veeta ei ole supist mõtet rääkida. Ja siiski on see kõik kokku ikka nagu liiga keeruline ja kistud, ja kuidagi natuke ka liiga ilus, tähendab – liiga rahvaetümoloogia taoline, eriti kui võrrelda seda Supilinna saksakeelse nime Gemüseviertel lihtsusega.

    Kui ma 1982. aastal kooli läksin, oli Supilinna nimi juba kasutusel. Kool asus Laial (tollal küll Mitšurini) tänaval ja meie kooliõu läks sujuvalt üle Kroonuaia (Komsomoli) tänava äärsete majade aedadeks. Ka minu klassi lastest elas mõni Supilinnas, kuid ühtegi neist ei tundnud ma nii hästi, et oleksin neil rohkem kui mõnel harval korral külas käinud. Ma ei tea, millal Supilinna nimi käibele tuli, kuid olen hakanud selle sõnaga seoses järjest rohkem mõtlema ühest teisest sõnast, milleks on supellinn.

    Seda sõna kasutati sõjaeelses Eestis palju, sellel on mingi eestiaegne maik ja kõla. Tegemist on tõlkelaenuga saksa keelest (Badestadt). Enam seda sõna peaaegu ei kasutata, või kui, siis ainult ajaloolises kontekstis. Praegu öeldakse kuurort (mis on samuti laenatud saksa keelest – Kurort, s.o koht, kus ravitakse) või ka suvituslinn ja suvepealinn. Kuid eriti 1920. aastatel nägid mitmed Eesti linnad vaeva enda profileerimisega supellinnana. Sellised olid Pärnu ja Haapsalu ja mõned teised. Hanno Kompus pühendab oma meisterliku süsteemsusega kirjutatud reisijuhis „Maaliline Eesti“ (1939), mis siseturismi vast üksjagu virgutas, Pärnule, Haapsalule ja Narva-Jõesuule (oma Villa Capriccioga) ka omaette peatüki „Kolm supellinna“.

    Vastav nimekasutus Tartu linna või mõne linnajao puhul sai olla ainult irooniline. Sest Tartus oli oma supel­asutus (Badeanstalt) ju küll, siinne Emajõe ujula koos supelhoonega (Badehaus) asus Supilinna piirkonna vastas Ülejõel, ent Tartu ei olnud muidugi ka tollal linn, kuhu esimese valikuna suvitama tuldi. Arutelud supellinnade üle, nende omavahelised mõõduvõtmised pidid Tartus, mida tollal, eriti 1920. aastatel, ridamisi üleujutusi (mis eriti Supilinna kandi, nagu ka Ülejõe pärmivabriku ümbruse veeväljaks muutsid) kimbutas, tekitama, ütleme, (enese)iroonilisi reaktsioone.

    Seda laadi hoiakuga on näiteks Postimehes 7. juulil 1938 (nr 180) ilmunud artikkel „Tükike „Petserit“ Emajõe „kuurordis““, milles nimetatakse Tartut pilketoonil kuurordiks, milles eristuvat kaks supelrajooni, teine teises linna otsas: „Kui võrrelda Emajõe „kuurordi“ supelrajoone, siis intelligentsema rahva rajooniks on tavaliselt ujula ja Tähtvere-alune. Sellevastu harilik ja alam surelik leotab oma patust keha Ropka ja Annemõisa all Emajõe ääres.“. Viimases „supelrajoonis“ märgatakse venemõjulisust, millest tulenebki artikli pealkiri. Ja Tähtvere-alune oli omakorda termin, millega tähistati Supilinna piirkonda.

    Olgu ka öeldud, et Teise maailmasõja eelses Eestis oli minu meelest pigem erandiks, kui ajakirjandus Petserimaad, kui see jutuks tuli, ja selle elanikke sugugi ei pilganud. Nii oli ka selles artiklis avalduv üleolev suhtumine Petserisse tollal päris tavaline ega pannud eesti lugejat ilmselt kulmu kergitama. Tükike Petserit Tartus ei teinud Tartule au. Muu hulgas see oli selle artikli mõte. Ja Ülejõegi pilkamises ei olnud midagi erakordset. Ülejõelaste kohta kasutati saksa keeles ka nimetust „die Überflüssigen“, mis on päris leidlik sõnamäng: „über“ on üle, „Fluss“ on jõgi, kuid kõik kokku tähendab see hoopis: ülearused. Originaalne see küll vaevalt olla sai, seda on kasutatud ka Pärnu Ülejõe elanike kohta, samuti on see käibel olnud Riias.

    Kokkuvõttes võiks öelda, et kui Supilinna nimi ongi läinud laiemasse käibesse sulaajal ja lähtub irooniliselt mõeldud supellinna tiitlist (nihestatud mälestusena sõjaeelsest Eestist), siis aeg on teinud oma töö. Sellest, mis võis olla pilkenimi, on saanud tähtis osis Tartu identiteedis. Ja globaalsete liikumispiirangute ajal on hea mõelda, et pikki, sisukaid, meeleolukaid huvireise saab ette võtta ka koduümbruses, kas või elektrilistel tõukeratastel. Eespool jutuks võetud Oswald Hartge tegi veidi aega enne seda, kui Eestis 1934. aasta keeleseadusega pidid võõrkeelsed kohanimed avalikkusest kaduma, menuka lauamängu „Rund um Estland“ („Reis ümber Eesti“),15 mis püüdis hoida saksa vähemusrühma noorema põlve kohamälu ja turgutada paigavaimu. Uuem aeg pakub reisimiseks rohkelt võimalusi ka e-Eestis, kus saab rännata mitmes keeles ja ajas, leides teekaaslasteks ka inimesi, kes ei ole meieaegsed ega -keelsed, kuid kellel võib olla meile midagi öelda.

    Ülejõel 1. augustil 2020

    1 Lea Teedema, Supilinna asustuse kujunemine 1704–1899. Magistritöö. – Tartu Ülikool, Tartu 2010, lk 4.

    2 Mart Siilivask, Supilinna hoonestuse ja linnaruumi kujunemisest (18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni). Toim Nele Nutt. – Tallinna Tehnikaülikool, Tallinn 2012, lk 37.

    3 Taavi Pae, Supilinna koguteos ja Supilinna nimi. – Supilinna Tirin 2013, nr 11, lk 3.

    4 http://www.eki.ee/dict/knr/

    5 Oswald Hartge, Auf des Lebens großer Waage. Erinnerungen 1895–1939. Harro von Hirschheydt, Hannover-Döhren 1968, lk 9–10. Saksa allikatest pärit tsitaadid on selles artiklis esitatud minu tõlkes. – V. A.

    6 Samas, lk 285. Originaalis: „Die Melonenstraße gehörte zu dem aus kleinen Holzhäusern bestehenden sog. „Gemüseviertel“ (Erbsen – Bohnen – usw. Straße) die wegen der dort vorhandenen geheimen Kneipen und Unzuchtstätten einen den sanften Straßennamen widersprechenden Ruf hatte.“

    7 Bernhard Körber, Die Stadt Dorpat (Jurjew) in statistischer und hygienischer Beziehung. Jurjew: [s.n.], Tartu 1902, lk 222.

    8 Vt lisaks magistritööle ka Lea Teedema, Supilinna varasem asustus 18. sajandi keskpaigast 1860. aastate alguseni. Aastaraamat. – Tartu Linnamuuseum, Tartu 2010, lk 69–80.

    9 Samas, lk 76; vt ka Lea Teedema, Supilinna asustuse kujunemine 1704–1899. Magistritöö. – Tartu Ülikool, Tartu 2010, lk 63.

    10 Bernhard Körber, Die Stadt Dorpat …, lk 222.

    11 Rauch, Georg von, Ernst Jaesche (1867–1945). Der Pastor von Gudmannsbach in Livland. – Kirche im Osten. Studien zur osteuropäischen Kirchengeschichte und Kirchenkunde. Hrsg. von Peter Hauptmann. Vandenhoeck & Ruprecht Göttingen 1985, lk 14–15.

    12 Lea Teedema, Supilinna asustuse kujunemine 1704–1899. Magistritöö. – Tartu Ülikool, Tartu 2010, lk 52.

    13 Paul Johansen, Saksa kohanimedest Eestis. Rmt: Paul Johansen, Kaugete aegade sära. Koost Jüri Kivimäe. Ilmamaa, Tartu 2005, lk 24–49.

    14 Eeloleva nädala raadiosaated. – Sirp ja Vasar 1. VII 1955.

    15 Reet Bender, Mäng ja mälu: baltisaksa mälupaigad Otto Pirangi kaardimängus „Baltisches Heimatquartett“. Aastaraamat 2017. – Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2018, lk 50–52.

  • Õndsaks eristunud venelased

    TIIT RIISMAA

    Kui Nürnbergis lähiminevikust kokkuvõtteid tehti, siis üks surmamõistetuist, ajalehe toimetaja Julius Streicher peatunud hetkeks oma maise teekonna lõpul ameeriklaste rühma ees ja käratanud, et kord poovad bolševikud neidki. Aga hoolimata sellest, et venelastele sigines tuumarelv, ei tahtnud maailmarevolutsioon edeneda. Venelasi kardeti ja ehk seetõttu püsis õhtumaa kangekaelselt ja visalt turumajanduse siledal, kuid nagu nüüd on selgunud, kitsal ja käänulisel rajal. See oli tõenäoliselt turumajanduse kuld­ajastu. Võõrast ei himustatud, aga oma ka ära ei antud.

    Venelaste edasised valikud määras seevastu ära nende saamatus kaubatootmisel. XIX sajandi lõpul oli alanud tööstusrevolutsioon. Andekuses, s.t prototüüpide loomisel ei jäänud venelased lääne kolleegidele alla. Aga kui need prototüübid oli vaja masstootmisse viia, sõltus kõik üldisest haridustasemest. Siin venelased läänega konkureerida ei suutnud. Juba niigi hõredaid ridu olid bolševikud veel hõredamaks harvendanud. Põgenema pääsenud vene insenerid ehitasid omi konveiereid ja tootmisliine Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

    Venemaal tuli ellujäämise nimel võtta kurss, mis kõrvaldaks konkurentsi. Tuli luua teistsugune süsteem – selline, mis läänega ei ühildu. Nende kõrgeima kategooria märksõnaks sai eristumine. Venestamine oli alles teisel kohal. Vastandumine kui suurim mõeldav eristumine pole võimalik. Loogika reeglid ja loodusseadused siin päikese all on kõigil ühised. Paralleelmaailmad ilmutavad end ainult pehmetes tekstides. Korrutustabel ei ole parteiline, selle kasutamine pole vesi Kremli veskile. Mutrid ja poldid on kuuekandilised nii idas kui läänes. Lihtne kvantitatiivne eristumine konkurentsi ei välista. Eristumine pidi olema põhimõtteline, fundamentaalne, kvalitatiivne, mittenumbriline. Lihtsaim viis konkurentsi välistamiseks oli riik muust maailmast isoleerida. Raudne eesriie selle kõik tagas. Tööstusrevolutsioon lõi maailma kahte harru – lääs sai kuullaagrid, venelased Gulagi laagrid.

    Koostööks, vastupidi, on vajalik sarnastumine. Kõik peavad mängima ühte ja sedasama mängu. Pole mõeldav palliliiga, kus mängitakse mitut eri mängu. Kuigi mängutase, elatustase võivad tõesti erinevad olla. Teisiti öeldes: erinevused võivad olla ainult kvantitatiivset laadi. Koostööaldis lääs saab suurepäraselt hakkama omasugustega, aga jääb lootusetult hätta teistsugustega. Seegi kord ei osata Euroopasse imbuvate teistsugustega midagi peale hakata. Ka asteekide ühiskond oli heal järjel. Aga ühel päeval saabus Euroopast käputäis teistsuguseid, kes asteekidega sarnastusid selliselt, et neile oma verise mängu peale surusid. Asteekide lõpp oli kiire ja kurb. Ka Põhja-Ameerika koloniseerimine näitas, et teistsuguste alistamiseks tuleb hävitada kogu nende populatsioon. Omasugustest jagusaamiseks pidid bolševikud tapma või minema kihutama iga kümnenda.

    Pärast raudse eesriide lagunemist hakkasid venelased osa saama lääne tööstusrevolutsiooni viljadest. Lõpuks said ka nemad Ferrari ja Porsche maitse suhu ja ei ole nõus sellest enam loobuma. Läänel on tohutult vedanud, et venelased ei oska valmistada luksuskaupa. Toimus paradigma muutus. Lääs sai venelastele kasulikuks. Esimest korda ajaloos oli õhtumaa oma tööstustoodangu kaitse all. Võib arvata, et perestroika aegadel venelased loobusid lääne ülevõtmise plaanidest. Neile oli lõpuks selgeks saanud, et selle rammusa hane sees valmis kuldmune pole ja tema praevardasse ajamine ei ole mõistlik. Kõigil on hästi meeles, kuidas pärast Teist maailmasõda sõjasaagina Venemaale toodud tehastest sai vanaraud. Eesti kasulikkus Venemaale on muidugi paraku ülimalt tagasihoidlik. Peale rahapesu ei meenu suurt midagi. Aga ka ebaseaduslik rahu on parem kui seaduslik sõda.

    Lääs oma pommiaukudes kinni

    Võib arvata, et just perestroika ajast alates hakkas Pentagoni ja NATO mõju kahanema. Kindralite külma sõja aegse hiilguse taastamiseks tuli midagi ette võtta. Paljudele näis, et perestroika’st nõrk Venemaa on võimalus status quo muutmiseks. Kurikuulus heidutus­artikkel 5 tekkis justkui rahu kaitseks. Selle sisu oli, et agressor saab kambaka. Selline sündmuste kulg paneb ka kõige sõjakamad mõtlema. Kuid mõiste agressor, nagu palju kordi varemgi, jäi seegi kord määratlemata. Ei ole teada millest algab artikkel 5. Kas siis, kui toimub sõjategevuse üle otsustamine, või tekivad liitlaskohustused alles siis, kui sõjategevus juba käib? Nimetatud asjaolu võimaldab artiklit kuritarvitada.

    Mõistlik oleks, et kõik artikli osalised ühiselt arutavad, mida ette võtta ja alles pärast seda tegutsevad koos. Aga kõike seda on võimalik väänata sõja eskaleerimise instrumendiks – tõsta riikidevaheline konflikt süsteemidevaheliseks. Üks omapead alustab sõda ja teistel on kohustus osaleda ainuüksi sellepärast, et ollakse isegi mitte artikli osalised, vaid ainult umbmäärased ja abstraktsed liitlased. NATO artikkel 5 on näide, kuidas demokraatia olemus – arutluste vabadus ja tegutsemise ühtsus – on pea peale pööratav. Sellest võib saada tegutsemise vabadus ja arutluste ühtsus. Õelutsedes, kui nad oleks taibanud ka akadeemilised ringkonnad sisse mässida, siis avalikkus ilmselt teaks Lähis-Ida sõdu mitte kui missioone, vaid kui teaduslikke ekspeditsioone.

    Ameerika on oma olemuselt kaubatootmise ühiskond. Nende hoog hakkas ilmutama raugemise märke, kui kaubatootmise kõrvale sigines ka muid rahategemise viise. Juhtus see kõik, kui Kapitooliumi künkale ilmus liiga palju erukindraleid ja süvariigi endisi kõrgeid ametnikke. Mingil ajal nad ikkagi võtsid tsiviilkontrolli üle. Hiiliv sõjaväeline süvariigipööre see ei olnud – kõik oli seaduslik – kuid sõjaväe mõju riigis muutus ebaproportsionaalselt suureks. Et protsesse edukalt juhtida, on vaja teada seaduspärasust, mille järgi need protsessid kulgevad. Hoolimata sellest, et Ameerika kubiseb kõikvõimaliku legaalse ja illegaalse teabe hankimise ametkondadest, alustati Lähis-Ida sõdu turisti tagasihoidliku tarkuse pealt. Arvati, et see kant on umbes sama mis lääs, ainult et alaarenenud ja vaene ning seetõttu kerge saak.

    Aga jälle läks teisiti. Kujundlikult – kui nende tugev korvpallimeeskond Lähis-Itta jõudis, siis selgus, et seal pole ei korvirõngast ega tagalauda. Palli polnud kuhugi visata. Nii see verine viigiseis püsib juba poolteist aastakümmet. Kvantiteet siiski mõõdab ainult seda kvaliteeti, mille kvantiteet ta on ega mõõda võõrast kvaliteeti. Lääs mõõdab võõraid süsteeme oma süsteemi parameetritega ja imestab, miks need võõrad juba alistunud pole. Lääs justkui oleks hakanud tollipulgaga aega mõõtma. Neil justkui oleks vee keemistemperatuur täisnurgaga segamini läinud. Parteiloogika järgi ja demokraatia kära varjus võib see kergesti juhtuda, sest erinevus on ainult kümme kraadi.

    Võib olla, et Iraaki, Afganistani ja palju muud tuligi pommitada, kuid seda oli mõistlik teha tööstustoodanguga, kodumasinatega. Aga nüüd istub lääne sõjamasin nende oma pommiaukudes kinni ja ei ole isegi näha, kuidas selle nägu kaotamata ära saaks tuua. Ilma midagi vastu saamata olevat ainuüksi ameeriklaste senised kulutused Afgani­stanis kolmekümne viie miljoni inimese elu pahupidi pööramises suurusjärgus triljon dollarit. Kui see arv peaks õige olema, siis on kulutatud 30 000 dollarit iga afgaani kohta ehk 1,5 miljonit dollarit iga ruutkilomeetri peale.

    Eesti kiitis Iraagi afääri ilma väiksemagi kriitikata heaks juba selle esimesel päeval. Seega tuleb edaspidigi arvestada, et järgmiselgi korral ei küsita meilt nõu, vaid jälle sõdureid. Tony Blair on Lähis-Ida sõdades osalemise pärast Suurbritannia nimel vabandanud – tegijal ikka juhtub. Imelik, et Adolf Hitler selle peale ei tulnud, vaid lasi oma laiba bensiiniga üle kallata ja põlema pista. Kui palju ikkagi võib tappa, et piisab vabandamisest?

    Perestroika pettemanööver

    Juba Archimedes teadis, et ilma toetuspunktita ei juhtu midagi. Et inimesi hoiavad teerajal teised inimesed, riike riigid, suurriike suurriigid. Lääne ühiskondi hoidis turumajanduse teel hirm venelaste ees. Need kaks süsteemi võimendasid teineteist. Venemaa oli see toetuspunkt, mille pealt Ameerika Ühendriigid end maailma juhtriigiks pingutasid. Perestroika võis olla algusest peale pettemanööver, mille käigus tekitati illusioon, et nüüd nõrk Venemaa sarnastub läänega ning temast on siis võimalik jagu saada. Ettevaatamatu õhtumaa lasi end jälle ninapidi vedada, ning loobus turumajanduse tugevaimast trumbist – ekvivalentsest kaubavahetusest. Läänes hakkas süvenema võimupõhine tulude jaotus oma lugematu arvu erineva aluse, kõrguse, tõusunurga ja massiga rahajagamise püramiidiga. Tekkis liiga palju inimesi, kes ise võisid endale sissetuleku määrata.

    Aga väärtuste loomine ei ole võimupõhine. Liiga palju raha voolas sinna, kuhu ta ei oleks tohtinud voolata. Elutähtsad organid kippusid kuivale jääma ja tekkis gangreenioht. Barack Obama on sedasorti tulude jaotuse kokku võtnud ühteainsasse sõnasse – ahnus. Kui verevaeguse vastu aitab 5% keedusoola lahus, siis majandusgangreeni ennetab rahatrükk. Seni oli vaja jälgida, et majanduskasv oleks positiivne – kahanevat majandust ei osata juhtida. Nüüd lisandus sinna teinegi kohustuslik parameeter – rahatrükk. Mida suuremaks paisub ahnus, seda rohkem on vaja trükkida. Seda protsessi pole võimalik peatada. Kätte võideldud eesõigustest ei loobuta vabatahtlikult. See on nagu ventilaator, mille lüliti asub tiiviku peal.

    Venelased tegutsevad mitterefleksiivsuse mõõtmatutel avarustel. See on hoopis keerulisem maailm kui paljuräägitud hübriidtegevus. Läänele veel müstilisem ja arusaamatum kui üle-eelmine Venemaa. Tekkis justkui mingi uus nähtamatu eesriie, millele kuskilt küüsi taha ei saa. Kaader Viktor Pelevini romaani „Generatsioon P“ põhjal tehtud Viktor Ginzburgi samanimelisest filmist.

    Kuid kontrolli alt väljunud perestroika viis ka venelased kehva seisu. Segadus oli riigis nii suur, et Jaapani majandusimet kordava Hiina valitud tee ei olnud Venemaal enam võimalik. Võib arvata, et paljuski just seetõttu nimetavad nad pere­stroika kaost XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Polnudki muud varianti kui kõrvaldada Boris Jeltsin ning valida vana ja äraproovitud kvalitatiivne eristumine. Sellepärast ei saa nad lääne tüüpi demokraatiat üle võtta, sest see oleks eristumise ühest põhikomponendist loobumine ja liiga pikk samm sarnastumise suunas.

    Pealegi, juba rohkem kui sajand on nii ida kui lääne üksmeelne hinnang, et lääne tüüpi demokraatia slaavlastele ei istu. Sellepärast lääne katsed teha Venemaast demokraatia ja inimõiguste abil nõrk omasugune, ei hakkagi vilja kandma. Venemaa strateegia tähendab, et ta maadleb Paul Keresega ja maletab Kristjan Palusaluga. Sotsialistlik riik küll lagunes, kuid see ei muutnud jõudude vahekorda lääne kasuks. Venelased mängivad endiselt süsteemikeskset kahtlast mängu, kuid teevad seda järjest paremini. Lääs, vastupidi, mängib küll inimkeskset turumajanduse mängu, kuid teeb seda järjest halvemini.

    Riigipiiride kaotamine oli maa-ala kaitsest loobumine. Kuid terrorismiks nimetatud nähtus osutus nii mõjukaks, et igaühele eraldi tuli silm peale panna. Maa-ala kaitsest sai mees mehe kaitse. Heausksus, millel õhtumaa senine edu põhines, asendus pahausksusega. Kõikidest said kahtlusalused. Teistsugustele hakati kehtestama sanktsioone. Kui seni oli lääne poliitika allutatud majandusele, siis sedasorti käeväänamine tähendas majanduse allutamist poliitikale. Sisemise loogika järgi arenev turumajandus sellist alluvuse vahekorda ei talu. Majanduskasvude võrdlus näitab, et kommunistlik Hiina asub turumajanduse reeglitele lähemal kui lääs ja on nüüdseks demonstreerinud, et parimad majandusmehed ei asu enam Wall Streetil.

    Tasakaal ilma võrdusmärgita

    Sarnastumine ja samastumine on teatavad nn ekvivalentsi suhted, kus peab kehtima kolm tingimust – refleksiivsus, sümmeetria ja transitiivsus. Refleksiivsus tähendab, et iga asi on sarnane iseendaga. Sümmeetria omakorda, et kui üks asi on sarnane teisega, siis see teine on sarnane ka esimesega. Transitiivsus jällegi, et kui üks asi on sarnane teisega, see teine sarnane kolmandaga, siis esimene on ka sarnane kolmandaga. Paraku, eristumine ei ole ekvivalentsi suhe. Ta ei ole refleksiivne – ükski asi ei eristu iseendast. Sümmeetria siiski kehtib: kui üks asi eristub teisest, siis teine eristub ka esimesest. Eristumise suhte korral transitiivsus võib kehtida ja võib ka mitte kehtida. Eristumine loob ühe keerulise topoloogiaga süsteemi, mis igapäevaelust kvalitatiivselt erineb. Talupojatarkuse, Wikipedia, elukutseliste parteilaste ja ülikoolide propagandafakulteetidega seal hakkama ei saa. Millegagi sarnastumise variante on ainult üks. Eristumise võimalusi on lugematu arv.

    Pärast Jeltsini kõrvaldamist tegutsevad venelased mitterefleksiivsuse mõõtmatutel avarustel. Seal ei sõida ei Abramsi tankid ega lenda ka kõige paremad droonid ja tiibraketid. See on hoopis keerulisem maailm kui paljuräägitud hübriidtegevus. Läänele veel müstilisem ja arusaamatum kui üle-eelmine Venemaa. Tekkis justkui mingi uus nähtamatu eesriie, millele kuskilt küüsi taha ei saa. Venelaste järel pole mõtet isegi nuhkida, sest nad ise ka täna veel ei tea, mida homme teevad. Tõenäoliselt tõmbavad oma homse loosirattast enam-vähem võrdsete variantide hulgast. See ei pruugi olla parim, kuid ootamatuse tõttu tasub ära.

    Lääne rahvad, vastupidi, on oma ratsionaalse käitumise orjad – nende erinevused on liiga sarnased ja iga nende samm on ette teada. Selliseid pole kuigi raske õige nurga taga kaikaga varitseda. Kuid kvalitatiivsel eristumisel on ka sarnastumise omadusi ja tunnuseid. Kvalitatiivne eristumine loob tasakaalu. See on tasakaal ilma võrdusmärgita. Läänega mitteühilduva reeglistiku abil taastas Venemaa oma vahepeal kaduma kippuva pooluse. Nad taastasid umbkeelsete dialoogi, mille lõppseis on teatavasti sama mis algseis. On loomulik, et eristumist saadavad vastastikused sajatused – korvpallur süüdistab jalgpallurit jalaga mängimises, jalgpallur korvpallurit käega mängimises.

    Nappide vahenditega viigini

    Asjaolu, et venelased nii nappide vahenditega perestroika kaosest pärast paari­kümneaastast kangutamist viigiseisuni jõudsid, näitab, et parimad poliitikud söövad endiselt Kremli leiba. Lääne hirm nende ees on taastunud külma sõja aegsele tasemele. Paraku ei piisa sellest lääne tagasipööramiseks turumajanduse teele. Ahnus ei lase. Tulude jaotust silmas pidades on lääs venelaste abiga manööverdatud Tsaari-Venemaa teele. Kuni selline tulemus Venemaad rahuldab, ei kavatse nad midagi muuta, vaid maletavad Kristjan Palusaluga edasi. Eristumisele rajatud tasakaal rahuldab mänguteooriast teada nn Vilfredo Pareto tasakaalu tingimusi: pole teist olukorda, mis oleks ühele parem ja teistele mitte halvem. Teisiti öelduna: igaüks saab oma seisundit parandada ainult teiste arvel.

    Niisugune vägagi mõistlik asjade seis peaks kõiki osalisi rahuldama, sest eristumisele ehitatud tasakaalu muutmiseks on seni teada ainult üks tee. Peab sarnastuma ja alustama hoopis uut mängu, kus kõik vähemalt alguses end suurteks meistriteks peavad. Aga siis, paraku, ei maksa enam ei kuld, dollar, euro ega jüaan, vaid kehtib jälle tina õige kurss. Tegelikult on eristumine universaalne tee, kuidas juba selles ilmas õndsaks saada. Põrgupõhja Jürka valik oli põhimõtteliselt vale – sarnastus Kaval-Antsuga – õigupoolest hakkas ta Paul Keresega maletama ja muidugi kaotas.

  • Ühendatud killud

    KAISA LING

    Näitus „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ Tartu kunsti­muuseumis kuni 29. IX. Kuraatorid Šelda Puķīte ja Indrek Grigor ning kujundaja Aleksei Muraško. Läti varajased fotokunstnikud Antonija Heniņa (1897–1979), Minna Kaktiņa (1876–1949), Lūcija Alutis-Kreicberga (1889–1985), Emīlija Mergupe (1885–1972) ja Marta Pļaviņa (1896–1956);

    Eesti varajased fotokunstnikud Olga Dietze (XIX sajandi teine pool – XX sajandi esimene pool), Helene Fendt (1896–?), Anna Kukk (1885–1979), Hilja Riet (1905–2006) ja Lydia Tarem (1904–1979) ning praegused fotokunstnikud Nanna Debois Buhl, Sami van Ingen ja Elisabeth Tonnard.

    Eesti Kunstimuuseumi 100. tegevusaasta tähistamiseks korraldatud näitus „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“, mis oli Kumus väljas selle aasta esimesel kolmandikul (ja mida kahjuks segas küll pandeemia), lõi toeka vundamendi, millele najal on Tartu kunstimuuseumi näitust „Hõbetüdrukud“ vaadata äärmiselt mugav. Kui „Eneseloomine“ oli keelpillisüit, siis „Hõbetüdrukud“ on kui sädelev harfi­akord, mis võib asetuda eri ilmega suurteostesse, kuid on ka eraldi nauditav. Kuraatorinäitusele, mida ilmestab meeldiv nappus, on jõudnud Šelda Puķīte ja Indrek Grigori valikul teosed, mis jätavad tähenduse vohamisele mängulist ruumi ja aega, ilmuvad märkamatult ega sunni ennast peale, vaid isegi üllatavad.

    Hõbe. Lõikuvate tähendustasandite seas, mida näitusel võib kogeda, peab esimene olema loomulikult hõbe. Ühena seitsmest antiikmetallist on see element inimkonnale tuttav olnud juba varasest pronksiajast ning ligikaudu 90% kogu maapõuest välja kaevatud hõbedast on ikka veel ringluses.1 Kuna hõbe oli ka üks esimesi raha­metalle, on sellesse tuhandete aastatega ladestunud suurel hulgal sümboolset kapitali. Hõbe kui lunaraha (hambaraha) on osaline staatuse muutumise, üleminekurituaalide, sünni, ristimise puhul, pulmades ja matustel. Hõbeda nanoosakeste antibakteriaalse toime tõttu on seda juba ammustest aegadest kasutatud välispidiselt näiteks nahahaiguste ravis. Tänapäeval on antibakteriaalne hõbe leidnud aga kehva koha kummalise seespidise desinfitseerimissuundumuse tõttu kurikuulsa MMSi kõrval, sest kolloidhõbedat, mida neis ringkondades kutsutakse hõbeveeks, kasutatakse kõikvõimalike haiguste ravis alates aidsist kuni herpese ja vähini. Neid omadusi sellel lahusel tõenäoliselt siiski ei ole, kuid see-eest võib regulaarse kolloidhõbeda manustamise tagajärjel hõbe, mis ei reageeri kuigi varmalt teiste keemiliste ühenditega, lihtsalt kehasse, eriti nahka, ladestuda ning viia argüüria-nimelise tõveni, mille tagajärjel läheb inimese väljanägemine pöördumatult hallikassiniseks.

    Kogu see tähendusrikkus turgatab pähe „Hõbetüdrukute“ esimesse, hämaralt valgustatud saali astudes, kus fotosid tuleb vaadelda läbi mitmekordse peegelduse. Ülesvõtteid, mis on loodud tänu fotosensitiivsete hõbedasoolade reaktsioonidele, saab tajuda veel ühe iidse hõbeda rakenduse, peegli abil. Iga valgustatud fotoplaadi kujutis on monteeritud peegli ette, nii et nähtaval on vaid koopia peegelpilt, füüsilist pilti näeb küljetsi vaid siis, kui nina konstruktsiooni vahele pressida. Seetõttu muutuvad fotograaf Lydia Taremi (1904–1979) viis peegli abil tehtud eneseportreed mitmekihilisteks, suisa värelevateks kujunditeks – peegelpilt fotol, mis omakorda peegeldub peegelpildi peeglis.

    Kui siia lisada veel toredad mõtted retušeerimisest ja fotograafia olemusest, näiteks Roland Barthes’ilt, W. G. Sebaldilt, Susan Sontagilt, Walter Benjaminilt või Agnes Neierilt, on tulemiks arusaam, et näitus, mis Tartu kunstimuuseumis on, samal ajal nagu ei ole ka.

    Soome kunstniku Sami van Ingeni film „Leek“ (2018) on nagu dekadentlik epiloog, põlev raamatukogu, mis mehaanilise reprodutseerimise ajastul rõhutab veel kord kunstiteose ambivalentset olemust.

    Aeg. Peale Lūcija Alutis-Kreicberga, Marta Pļaviņa, Emīlija Mergupe, Minna Kaktiņa, Antonija Heniņa, Lydia Taremi, Hilja Rieti, Anna Kuke, Olga Dietze ja Helene Fendti ülesvõtete on näitusse kaasatud ka kolm tänapäeva kunstnikku, kes on ajaloolist materjali uuteks teosteks remiksinud ja juhtinud tähelepanu mõningatele teemadele. Need on head tõlked, taaskirjutus (reécriture), sealjuures aupaklik, vanemate autorite ja nüüdisaegsete sujuv koostöö, mida on meeldiv vaadata ka väga pikka aega. Tagantjärele tundub, et pisukese pettumuse valmistas Elisabeth Tonnardi teos „Raamatukogu“, mis on paigutatud esimese saali tagumisse seina, kus kontrastsete ajalooliste fotode varjus võib hapra mustriga graafika erutunud näitusekülastajal kahe silma vahele jääda. Seda enam mõjub soome kunstniku Sami van Ingeni film „Leek“ nagu dekadentlik epiloog, põlev raamatukogu, mis mehaanilise reprodutseerimise ajastul rõhutab lõpetuseks veel kord kunstiteose ambivalentset olemust. Hüpnootilised kaadrid hävivast ja moonduvast tselluloidist naelutavad vaataja hämaras kinosaalis paigale.

    Tähed. Kõnealuse näituse rütm avaldab muljet. Fotosid on vähe ja nende ümber on ruumi. Kahe fotoväljapaneku saali vahele jääb galerii, kuhu on püstitatud taani visuaalkunstniku Nanna Debois Buhli aeglane ja samuti hüpnotiseeriv installatsioon „Tähespektrid“, mis samamoodi puudutab aega ja selle suhtelisust. Briti varajaste naisastronoomide teedrajav töö on talletanud valgusaastate kauguselt tuleva vana tähevalguse, millest tänu üleskirjutustele ja tõlgendajatele on osakesi jõudnud ka käesolevasse aega.

    Miks on minevikust mõtelda nii mõnus ja miks pakub see nii palju rahuldust? Sajanditagune aeg tundub nüüdisaegsetele ebaõiglane, vägivaldne, raske ja valus mitte üksi Eestis, vaid kõikjal maailmas. Kuid tsüklilise ajakäsitluse pooldajaile näib alati, et see kõik on juba olnud ning tuleb kindlasti taas. Mida rohkem ladestusi tekib, seda huvitavam, seda nauditavam. Kõik kihid võiksid lihtsalt korraga olla nähtaval ja taas kasutatavad.

    Tüdrukud. Anu Allas nendib „Eneseloomise“ näituse tööprotsessi kirjeldavas tekstis nüansirikkalt, kuidas eranditult naiskunstnikke käsitlevad näitused saavad tihtipeale vastuolulisi reaktsioone, eelkõige heidetakse neile ette igakülgset liigset lihtsustamist ja konteksti mahasalgamist.2 Kuid selge on ka see, et meie ajalugu on kirja pandud patriarhaadi tingimustes: „Samas pole muidugi kuigi viljakas strateegia see, mis lihtsalt lisab naiskunstnike teosed meeskunstnike loodud kaanonitesse ja narratiividesse ning jätab tähelepanuta asjaolu, et on terve hulk spetsiifilisi kunsti tegemise viise, mis on omased nimelt naiskunstnikele – mitte tingimata nende soo tõttu, vaid tänu nende ühiskondlikule positsioonile, maailma kogemise viisidele ning rohkem või vähem ette kirjutatud võimalustele selles maailmas toimida.“3

    Siinkirjutaja seisab tihtipeale sama kitsaskoha ees, uurides „Hõbetüdrukutes“ käsitletavat perioodi, üle-eelmise sajandivahetuse ümbruse USA mustade bluusilauljataride pärandit, mis on parimal juhul fragmentaarne, sest kõikide pärssivate tegurite tõttu on sellest säilinud vaid riismed. Kuna ka kümnest fotograafist, kes „Hõbetüdrukute“ näitusel fookusesse on võetud, on ajaloo eripära tõttu säilinud vaid pudemed ja killud, rohkem teadmatust kui fakte, on lohutav näha, kuidas kuraatorid ning kolm nüüdiskunstnikku on need killud üles leidnud, neid väärtustanud ja vääristanud, hõbedaga ühendanud nagu vilunud kintsugi-meistrid. Igalt autorilt on näitusele valitud vaid viis vähem või rohkem marginaalset ülesvõtet, mis kindlasti ei suuda anda ülevaadet nende käekirjast või temaatikast, kuid need on tunnistähed vähemalt sellest, et need naisfotograafid on olemas olnud.

    „Hõbetüdrukute“ näituselt ei selgu küll üksikasju, kes fotokunstnikest just milliseid valikuid tegi või siis ilmneb see tervikut vaadates kaudselt. Esmajoones on tähtis see, et ajalugu nagu fototki on alati kellegi pilk kadreerinud, ka need kümme naist tegid seda mingil hetkel.

    1 https://www.voimagold.com/insight/how-much-silver-is-above-ground

    2 Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis. Koostanud Anu Allas, Tiina Abel. Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, Tallinn 2019, lk 9.

    3 Samas.

  • Kõik on imeline

    ANDREI LIIMETS

    Mängufilm „Lõputusest“ („Om det oändliga“, Rootsi 2019, 78 min), režissöör-stsenarist Roy Andersson, operaator Gergely Pálos. Osades Bengt Bergius, Anja Broms, Tatiana Delaunay, Göran Holm jt.

    Alan Moore’i kuulsast koomiksist „Valvurid“ („Watchmen“, 1986–1987) pärineb järgnev Ruggero Leoncavallo traagilisest ooperist „Pajatsid“ („Pagliacci“, 1892) ainest saanud anekdoot. Mees läheb arsti juurde ja räägib, et on depressioonis, elu näib karmi ja õelana ning ta tunneb ennast üksinda hirmuäratavas maailmas, kus kõik eelseisev on ähmane ja ebakindel. Arst ütleb, et ravi on lihtne: linnas esineb veel samal õhtul kuulus pajats, mingu mees toda vaatama. Mees hakkab seepeale nutma ning ütleb, et aga doktor, mina olengi pajats.

    Roy Anderssonile see nali ilmselt meeldiks. Tema filmid on kui lõputu variatsioon samast tumedast absurdihuumorist. Lavastaja kodumaal Rootsis juba mullu sügisel ekraanidele jõudnud värskeimas töös „Lõputusest“ on pajatsi rollis preester, kes on kaotanud usu ning läheb seetõttu psühhiaatrilt abi otsima. „Ehk ei ole Jumalat olemas?“ pärib psühhiaater. „See oleks kohutav,“ ahastab preester. „Millesse siis uskuda?“

    Millesse ses ähmases ja ebakindlas maailmas siis uskuda, küsibki Andersson läbi oma eksimatult äratuntavate elavate piltide ning rohkete õnnetuvõitu tegelaste. Ka omaenda teed on tänaseks 77aastane rootslane pikalt otsinud. Pärast kiidetud ning auhinnatud debüüti „Rootsi armastuslugu“1 1970. aastal põrus üle eelarve läinud, publiku külmaks jätnud ja kriitikutelt kolki saanud „Giliap“ (1975) viis aastat hiljem täielikult. Vahepeal depressiooniga maadelnud Andersson trumpas seejärel üle isegi Ameerika kino salapärase eraku Terrence Malicki ning kadus filmimaailmast terveks veerandsajandiks.

    Seda aega, mil katsed mõne täispika filmi jaoks rahalist toetust leida ebaõnnestusid, ei istunud Andersson käed rüpes, vaid asus olude sunnil tegema telereklaame kindlustusfirmale. Vaimukad ja meeldejäävad, halastamatu huumoriga kõiksugu õnnetuvõitu seiku inimeste eludes kujutavad lühiklipid muutsid ta kiirelt reklaamivaldkonna üheks nõutuimaks nimeks. Just nende reklaamidega ning mitme vastuolulise lühifilmiga, nagu jalustrabav „Maailma hiilgus“2 (sarnaselt reklaamidele täiesti tasuta Youtube’ist vaadatav) hakkas vormuma varasemast realismist oluliselt erinev käekiri, millest on saanud uue sajandi kahe esimese kümnendi üks äratuntavamaid kogu kinomaailmas.

    See pole hüperbool. Küllap on ühe käe sõrmedel kokku loetavad lavastajad, kelle töid võib esimesest nähtavast-kuuldavast kaadrist täie kindlusega autorile omistada. Malick, Quentin Tarantino, Wes Anderson – isegi niivõrd eksklusiivses seltskonnas paistab Andersson silma. Tema neli selle sajandi linalugu ei jäta lavastaja nimetamises hetkekski kahtlust. Anderssoni maailmas ekslevad kaamete nägudega tegelased tühja- ja hallivõitu maastikel, väljendavad nappe nukraid mõtteid ning satuvad absurdsetesse olukordadesse. Ei mingeid montaažilõikeid ega kaameraliikumisi.

    Anderssoni filmides pole lugu kui sellist, on vaid teemad ja ideed, millega lavastaja stseen stseeni haaval mängib. Omavahel hajusalt seostuvad pikad stseenid on pisima detailini läbimõeldud, kuude viisi ette valmistatud ning kümnete võtete kaupa lihvitud. Eriskummalist aegruumi aitab luua asjaolu, et kogu tegevustik on üles filmitud stuudioseinte vahel. Enamik kõikvõimalikest tema filmides nähtavatest taustadest joonistatakse Anderssoni pikalt kogutud reklaamirahade eest püsti pandud ettevõtte Studio 24 seintele. Nõnda võtab iga filmi valmimine ka tavatult palju aega. „Laulud teiselt korruselt“3 linastus 2000. aastal, „Teie, kes te elate“4 2007 ja elavate triloogiaks ristitud kolmiku viimane osa, Veneetsia filmifestivali Kuldkaru võitnud „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“5 aastal 2014. Senist tempot arvestades on „Lõputusest“ valminud lausa gepardi kiirusel!

    „Ehk ei ole Jumalat olemas?“ pärib psühhiaater. „See oleks kohutav,“ ahastab preester. „Millesse siis uskuda?“

    Anderssoni misanstseen pole klassikalises mõttes kaunis, kuid on esteetiliselt nauditav oma eripärasuses, mõjuvas koostoimes vormiga, meeldejääv sombuse kõverpeeglina argitegelikkusest. Lavastaja suurimaks visuaalseks teenäitajaks on seejuures maalikunst Pieter Bruegel vanemast Francisco Goyani ja Edward Hopperist Otto Dixi ning George Groszini. Neilt on ta saanud muuhulgas inspiratsiooni esi- ja tagaplaanil toimetavate kujude suhte, töölisklassi kujutamise, tegelaste üksinduse, realismi ja groteski segamise osas. Intervjuudeski eelistab Andersson sageli rääkida rohkem maalidest kui filmidest.

    Ka lavastajate nimistu, keda Andersson on mõjutajatena välja toonud, on võrdlemisi lai. Itaalia neorealistist Vittorio De Sicast ja Federico Fellinist Hispaania-Mehhiko sürrealisti Luis Buñueli ja prantslaste Alain Resnais’ ja Jacques Tatini. De Sica sotsiaalne närv ning Buñueli poliitilisus aitavad lahti harutada ka Anderssoni sageli mõistulugudena mõjuvate filmide sotsiaalseid lähtepunkte ning maailmavaatelisi seisukohti. Elavate triloogia käsitleb muu hulgas heaoluühiskonna laisaks muutvat mugavust, materialismi ja edukultuse paineid, loomade väärkohtlemist, Euroopa koloniaalminevikku ja kollektiivset süüd.

    Vormiliselt märksa täpsemate võrdluspunktidena võiks nimetada hoopis kaht Skandinaavia kinomineviku suurkuju: taanlast Carl Theodor Dreyerit ning Rootsi kinokunsti majakat Ingmar Bergmani, kelle napp väljenduslaad ning introspektiivsed mõtisklused Anderssoni stiilile teed on rajanud. Bergmani käe all õppis Andersson muide ka filmikoolis, ehkki hiljem on õpipoisil jagunud mentori kohta üsna krõbedaid sõnu nii lavastaja kui inimesena.

    Teadlikult või seda teadvustamata võlgneb Anderssoni loodud maailm Bergmani kõledatele interjööridele ning emotsionaalsele minimalismile teatava ajatuse. Tema maailma on raske nii kaardile kui kalendrisse paigutada. Kuigi „Lõputusest“ käivad läbi mõningad selged sümbolid ja viited – näidatakse Hitlerit, mainitakse Siberit – ei saa Anderssoni ometi pidada satiirikuks või sotsiaalkriitikuks nende sõnade tavatähenduses. Tema lähenemine on kaudsem, aimatavam, üldisem, filosoofilisem.

    Ometi on „Lõputusest“ äärmiselt sobilik just meie liigestest lahti näivale ajale. Ajale, mil ühiskonnad on killustunud ja lõhestunud, mil igaüks võib luua endale meelepärase sotsiaalse ruumi ja infouniversumi, kuid suudab seda vähem suhestuda kõige teistsugusega. Mil erinevatest traditsioonilistest autoriteetidest jäänud tühimikku on asunud vabas maailmas noolima kõiksugu reaktsioonilised jõud. Mil kiriku kadunud rolli püüavad täita paljud tõekuulutajad, tehnoloogia vääramatu võidukäigu entusiastidest vandenõuteoreetikuteni ja globaalsest utoopiast unistavatest liberaalidest peatset maailmalõppu kuulutavate uuskonservatiivideni välja. Mil miski pole tõde ja kõik on võimalik. Mil ümbritsev on üha enam labürintlik simulaakrum. „Ma ei tea, mida ma tahan,“ korrutab üks eksinud tegelastest filmis südantlõhestavalt kaaskodanikele.

    Taas, millesse siis uskuda? „Lõputusest“ tegelased on justkui nihestatud oma ajas, ruumis ja kehas ning vastamisi olemise suurte küsimustega, aga võimetud leidma vastuseid. „Mida ma olen valesti teinud?“ korrutab suurt risti mööda tänavat vedav preester õudusunenäos. Paraku sulavad Anderssoni maailmas košmaarid ning tegelikkus kokku. Hõlpu ei paista esmapilgul kusagilt ja sageli klaustrofoobsetena mõjuvates stseenides ei leidu ühtki jõudu, kes nõutuile tegelastele appi tõttaks.

    Pole isegi selget algust ega lõppu. Stseenid vahelduvad ilma selge järgnevuse või loogikata. Mõned karakterid (nagu usu kaotanud preester) naasevad mõnes järgmises stseenis, enamik mitte. Mõnedel stseenidel on puänt, mõnedel ei ole. Mõned stseenid on kohutavalt irreaalsed ja fantaasiarikkad, mõned rõhutatult argised. Teiste seas kohtab vaataja naist, kel oli kingaga probleem, meest, kes tahtis naist lõunasöögiga üllatada, kuid kohtas vana koolivenda, kommunikatsioonijuhti, kes polnud võimeline häbi tundma ning poissi, kes polnud kogenud armastust. Kõiki neid tutvustab monotoonne, ent mahe jutustajahääl.

    Lugu kui selline, nagu mainitud, puudub. Mõneti on tegemist Rorschachi testiga: näed seda, mida oma mõtetes ja tunnetes juba olemasolev sealt välja lugeda lubab. See muudab „Lõputusest“ vaataja jaoks kohati ebamugavalt isiklikuks kogemuseks: kaasa on siit võtta täpselt nii palju kui oled valmis ise ühes võtma. Napi 78 minuti sisse mahub terve universum. Või siis mitte midagi. See on juhuslikkuse, või nagu Andersson ise on öelnud, triviaalsuse filmikunst. Maria Ulfsak nimetas Eesti Ekspressis ilmunud arvustuses „anti-kinoks“,6 aga kohasem oleks ehk kirjeldada antinarratiivina. Paljud kujutatud hetkedest on ootamatult tavalised, igapäevased. Aga kui sageli võtame neid tavalisi hetki märgata või mõtestada, neis kohal olla? Endagi puhul, teistest rääkimata.

    Anderssoni on kõige sagedamini liigitatud eksistentsialistiks. Sellele kirjandus- ja filosoofiavoolule omistatud äng, segadus ja ärevus suure ning kohutava maailma ees on Anderssoni loomingus kahtlemata kesksel kohal. Olemise talumatu kergus. Kuigi selle terminiga kirjeldatakse ka paljusid varasemaid kultuuritegelasi, kujunes eksistentsialism prantsuse filosoofi Jean-Paul Sartre’i eestvedamisel välja II maailmasõja ennenägematu hävingu järel. Sõja vari on pidevalt lähedal ka Anderssoni loomingus. „Teie, kes te elate“ lõpeb pommitajate jõudmisega linna kohale, „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“ sisaldab stseeni sõdurkuningas Karl XII-ga, filmi „Lõputusest“ üks meeldejäävamaid hetki on reklaamplakatitelgi kujutatud paari lend üle varemetes linna, mille aluseks Marc Chagalli maal.

    Sõja kõikehõlmavus ja laastavus on justkui kontrastis tegelaste väikeste ja sageli jaburate argimuredega, millest hüsteeriasse satutakse. Selline see inimlik totrus paraku on: valmis saatma miljoneid lahinguväljadele surema, aga suutmatu otsustama pisikeste igapäevaste asjade üle ning omamata selgust oma elunatukesegi õigest ja valest.

    Üks „Lõputusest“ märksõna on kahtlemata surelikkus, kaduvus. Kui elavate triloogia aluseks oli ennekõike füüsilisest maailmast leitav absurd, siis nüüd küsib iga filmiga üha metafüüsilisemaks muutuv Andersson rõhutatult igavikulisi küsimusi mõttest ja tähendusest. Ehkki surm on kohal kõigis tema filmides, on see tema kõige otsesemalt lõpu (või lõputusega!) tõtt vaatav linalugu.

    Eksistentsialismiga seonduvad sageli küünilisus, pessimism, nihilism. Maailm on suur ja hirmus, elu lühike ja tähtsusetu – mida selle kasutu inimeseks olemisega siis üleüldse peale hakata? Tekib tahtmine käed taeva poole heita ning alla anda. Musta huumorit jagub Anderssoni filmidesse rohkelt, nagu tumedust ja ängigi, kuid tema eksistentsialism pole nihilistlik nagu Lars Von Trieri, Nicolas Winding Refni või Gaspar Noé filmides.

    Andersson võib olla kriitiline ja irooniline, aga tema filmidest ei leia põlgust. Ta näeb inimese abitust ja nõrkust, kuid ei võta kõrgemat positsiooni ega irvita niivõrd selle üle, vaid püüab muuta nalja ühiseks, näidata piinu ja raskusi kõigi poolt jagatud kogemusena. Tema filme läbib usk, et kuivõrd ekslikud ja totrad me ka poleks, püüame üldiselt ikkagi oma võimaluste piires parimat. Ja kuivõrd kindlad me milleski ka poleks, lahmime lõpuks ikkagi üsna huupi. Sellises nägemuses inimolemisest on väga palju mõistvust ja kaastunnet.

    Elavate triloogias oli lootust justkui vähe, ent vaatajale oli hõlbuks tubli kogus kuiva nalja, elu absurditeatrit. Kuigi Anderssoni maailm võib olla külm ja karm, on ta sageli ka hüsteeriliselt vaimukas. „Lõputusest“ stseenides on tahtlikku koomikat vähem, ent lootuskiiri paistab ootamatul moel rohkem. Need avalduvad väikeste rõõmsate hetkede, surelikkusest ilmneva ilu, ajalikkusest tabatud mõtte, kaduvusest leitava vabaduse näol. Kusagilt külmast koloriidist paistab helge humanistlik lootuskiir, mis meenutab hoopis Kurt Vonnegutti. Ka kuulsa Ameerika kirjaniku loomingus olid alati kohal kosmiline määramatus, inimese abitu pisidus ja sõjatraagika armid. Nende vahelt jäi aga alati alles soov olla inimesena nii hea kui võimalik, lootmata selle eest tasu siin ega sealpoolsuses.

    Ehk siis ole sa nats või sots, katoliku või täiesti ükskõikse Jumala kiriku kummardaja – elu on ühtmoodi üürike. Kosmosetolmust oled sa sündinud, kosmosetolmuks pead sa saama. Nii moodustub ka pealkiri „Lõputusest“ filmi alguses taevatähtedest. Me oleme energia ja energia on lõputu, seepärast ei saa see kunagi kaduda, ainult muutuda, mõtiskleb üks tegelastest termodünaamika esimese seaduse üle ning lisab, et teoreetiliselt võivad meie energiad kohtuda miljonite aastate pärast kartulitena. Või tomatitena. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Võibolla siis aedviljadena.

    Veel kord, millesse siis ikkagi uskuda? „Ehk olla lihtsalt rahul, et oled elus,“ mõmiseb psühhiaater usu kaotanud preestrile. Kogu filmi meeldejäävaim stseen on aga hoopis jõuluaja helgust edasi andev hetk kohvikus. „Kas pole mitte imeline?“ hüüatab üks mees ühtäkki. „Mis asi?“, küsib osavõtmatu kõrvalseisja. „Kõik. Kõik on imeline.“

    1 „En kärlekshistoria“, Roy Andersson, 1970.

    2 „Härlig är jorden“, Roy Andersson, 1991.

    3 „Sånger från andra våningen“, Roy Andersson, 2000.

    4 „Du levande“, Roy Andersson, 2007.

    5 „En duva satt på en gren och funderade på tillvaron“, Roy Andersson, 2014.

    6 Maria Ulfsak, Unenäoline anti-kino ehk „Lõputusest“ jõuab viimaks Eesti kinodesse. – Eesti Ekspress 29. VII 2020.

Sirp