Parimate keeletoimetamistalguliste vahel jagati 2500 eurot
2020. aasta talgute parimate väljakuulutamine. Vasakult Elisabeth Kaukonen (eriauhind, TÜ), Mariin Pantelejev (I koht, EMÜ), Liisi Rästa (parima uue tulija auhind), Liina Kahu (II koht).
Reedel, 4. septembril toimus Tartus Delta keskuses Eesti Keeletoimetajate Liidu seminar, kus tunnustati juba kolmandat korda parimaid Vikipeedia keeletoimetajaid. Talgud võitis Eesti Maaülikooli veterinaariaüliõpilane Mariin Pantelejev.
Eelmise aasta detsembrist emakeelepäevani kestnud talgutel keeletoimetasid 17 osalist 716 Vikipeedia artiklit. Kolme aastaga on talgutel toimetatud kokku 1925 artiklit. Parimate väljavalimisel hinnati keeletoimetaja tehtud paranduste asjakohasust ja toimetatud artiklite mahtu. Tublisid keeletoimetajaid tunnustas Tartu Hansa Rotary Klubi 2000 euroga, MTÜ Wikimedia Eesti pani välja 500 eurot parimale uuele talgulisele. Stipendiumi pälvisid Mariin Pantelejev (1000 eurot), Liina Kahu (600 eurot) ja Eve Sooneste (400 eurot). Parimaks uueks tulijaks osutus Liisi Rästa (500 eurot). Miljon+ eripreemia, Tartu Ülikooli meene sai eesti ja soome-ugri keeleteaduse üliõpilane Elisabeth Kaukonen.
Seekord parimaks keeletoimetajaks valitud Eesti Maaülikooli 4. kursuse veterinaarmeditsiini tudeng Mariin Pantelejev on varemgi talgute esikolmikusse pääsenud. „Mulle tundub, et ei ole kuigi palju inimesi, kes oskaksid või julgeksid keeleliselt korrigeerida reaalteaduste valdkonna artikleid,“ rääkis Pantelejev. „Vikipeedia artikleid toimetades saan ühendada oma huvi keele ja bioloogia vastu,“ lisas ta.
Talgute eesmärk oli väärtustada keeletoimetaja tööd ja muuta Vikipeedia artikleid keeleliselt ladusamaks. „Keeletoimetajal on mugav Vikipeediast kiiresti mõnda fakti kontrollida või termini tausta uurida. Hea oli näha, kuidas keeletoimetajad olid omakorda seda väärt abivahendit kohendanud – kes ettevaatlikult ja pisitasa, kes põhjalikult ja põhjendatult –, kuid ikka soravamaks ja usaldusväärsemaks,“ rääkis žürii liige, kutseline keeletoimetaja Airi Männik, lisades: „Entsüklopeedia keelekasutuse toimetamine on vastutusrikas ja sunnib pingutama ning annab seega hea kogemuse.“
Keeletoimetamistalgute žüriisse kuulusid Ann Siiman Tartu Ülikoolist, Airi Männik ja Svea Tarkin Eesti Keeletoimetajate Liidust, Sirli Zupping Haridus- ja Teadusministeeriumist, Helin Kask Tallinna Ülikoolist ning Ursula Erik MTÜ Wikimedia Eestist.
Talguid korraldasid Tartu Ülikool, Eesti Keeletoimetajate Liit ja MTÜ Wikimedia Eesti. Talgud on osa eestikeelse Vikipeedia edendamise projektist Miljon+, mille eesmärk on jõuda eesti Vikipeedias miljoni artiklini.
Müürilehe septembrinumbris kasinusest ja askeesist
Asjade asemel elamused. Füüsiliste ümberpaiknemiste asemel spirituaalsed rännakud. Omamise asemel loobumine. Järjest enam on inimesi, kes oma elus askeetlikke põhimõtteid järgivad. Müürilehe septembrinumber ongi pühendatud kasinusele kui uuele vastuliikumisele keset konsumeristlikku tarbimisküllust. “Kui elu ise on vale, siis õigesti elada ei saa,” sõnastab Hasso Krull numbrit raamistavas intervjuus tänapäeva askeedi lähtekoha.
Sotsiaaliakülgedel selgitab Kristjan Peik, kuidas minimalistliku eluviisi all pulbitseb kapitalistlik kasumiloogika. Kaspar Kruup kirjutab infohügieenist, Andreas Palm kasinuspoliitika õppetundidest, Madis Vasser loobumisega loodavatest valikutest, Aleksander Tsapov koroonast tingitud kultuuridefitsiidist. Teemaosas veel Peeter Sauteri proosapala paastust ja Peeter Lauritsa essee ohverdusest.
Lisaks tutvustab Aleksander Tsapov noorte filmitegijate Romet ja Raul Esko pöörast filmikeelt, Elo Kiivet vaatab tagasi autovabadusele Tartus, Mattias Malk heidab kriitilise pilgu gentrifikatsioonile tööstusaladel ning Tuul Sepp ja Elis Sild tutvustavad lindude elu tehismaastikel.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee.
Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnas välja antava teadusajakirja Mäetagused 77. number on keskendunud vaikimisele kui omalaadsele kommunikatsioonivormile.
Erinumbri koostaja, rahvausundite uurija Reet Hiiemäe kirjutab ajakirja sissejuhatuses, et vaikus on miski, mida keegi välitöödele koguma ei lähe, ent vaieldamatult kuuluvad mitmesugused vaikuseepisoodid välitööde juurde ja võivad kanda olulisi tähendusi. Just seetõttu tuli ka otsus panna kokku ajakirja number just vaikimise number.
„Tänapäeval on vaikimis- ja rääkimisviiside ning nendega seotud emotsioonide (nt häbi, viha) kujundamisel üks olulisemaid rolle meedial ja nn meediareaalsusel, kusjuures mingi teemaga seotud vaikimise ja rõhutatud valjuhäälsuse vaheldumise puhul on täheldatav teatav laineline iseloom,“ kirjutab Hiiemäe.
Konfliktidega seotud teemad, millest on kaua vaikitud, võivad Hiiemäe sõnul võtta äärmusliku kuju, saada väljundi ühe konkreetse päästikjuhtumi ajel prahvatanud stiihilise vägivallana. „Ühe ajendnarratiivi kattevarjus võidakse paralleelselt välja elada paljusid erineva taustaga emotsioone ja sotsiaalseid pingeid (kasvõi 2020. aasta kevadtalve täitnud koroonahirm, aktuaalsed teravnurgad poliitikas, aga ka üldine hirm majandusliku ebakindluse ja ebaturvalisuse pärast), kuid avalikku meediasse jõuavad käesoleval perioodil valdavalt piiratud valikuprintsiibi järgi välja sõelutud sõnumid rassivihast.“
Ka teised ajakirja artiklid nii eesti kui välismaisetelt uurijatelt keskenduvad vaikimise kaasaegsetele ja ajaloolistele kontekstidele ja ilmingutele folklooris, kunstis ja kõnes.
Vaikus on alati informatiivne, märgivad erinumbri ühe artikli („Vaikimine, rääkimine ja muud traditsioonilised kõneteod vepsa rahvakultuuris kultuuridevahelises võrdluses“) autorid Madis Arukask ja Eva Saar. Artiklist ilmneb, kui suurel määral võivad inimeste vaikimistavad ja nende tõlgendamine sõltuda konkreetsest kultuurist: läänelikus linnakultuuris kaldutakse vaikimist pidama vaenulikkuse märgiks, seevastu vepsa ja mõnes teises soome-ugri kultuuris esineb olukordi, kus vaikimisse suhtutakse hoopis kui lugupidamise akti.
Ajakirja avaartiklis „ Konfliktipelglik ja kõneosav vaikimine: kõrts kui kommunikatsiooniruum Saksa keisririigis“ tutvustab Pariisi 3. Ülikooli (Sorbonne Nouvelle) ajalooprofessor Armin Owzar uudse uurimisallikana Saksa salapolitsei valveraportite kogu, kirjeldades kõrtsisuhtlust 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Hamburgis. Owzar järeldab ligi 20 000 valveraporti analüüsi põhjal, et erinevate ühiskonnasegmentide vahel ei toimunud toona peaaegu mingit kommunikatsiooni. Suhtluses välditi tavaliselt poliitikat, identiteeti või uskumusi puudutavaid teemasid või katkestati nende pinnal tekkinud lahkarvamuste korral vestlus. Artiklis osutatakse sellise käitumise põhjustele (isolatsioonihirm, hirm poliitiliste repressioonide ees, soov vältida pingeid) ning vaikimise rollile ühiskondlike konfliktidega toimetuleku moodusena.
Samalaadsele käitumismudelile viitab ka Pille Kippari ülevaade praeguste pensioniealiste põlvkonna mahavaikitud ja tabuks peetud jututeemadest.
Teabe hääbumisest või fragmenteerumisest mäletajate kadumise, aga ka elatusalade, maastiku või elupaikade muutumise tõttu räägitakse Mari-Ann Remmeli artiklis “Vaiksed kohad“.
Sellest, kuidas erinevate uurimisalade esindajate vaade võib tingida ühes ja samas keskkonnas tehtud välitööde käigus vägagi erineva materjali väljaselekteerimise ja selle presenteerimise omavahel peaaegu võrreldamatute väljundite näol, pakub juhtumianalüüsi Elo-Hanna Seljamaa artikkel „Etnograafilised välitööd kunsti peeglis“.
Piret Voolaiu ja Liisi Laineste artikkel „Tabust saab kommunikatsioon: dopinguteemaline huumor kultuuride dialoogis“ võrdleb reaktsioone kahele rahvusvahelise mõõtmega dopingujuhtumile (Lance Armstrong 2012 ja Eesti suusatajad 2019).
Taavi Koppeli ülevaade kirjeldab Harjumaa Muuseumi 2019. aasta mälestuste kogumise võistlusele laekunud armastuse-teemalisi mälestusi ning analüüsib vastava kogumisvõistluse korraldamist, et näitlikustada, kuidas isegi kogumisüleskutse sõnastusel võib olla oma roll selle juures, milline materjal laekub ja millistest aspektidest vaikitakse.
Ajakiri annab ülevaate toimunud konverentsidest ja ilmunud erialakirjandusest, koroonatraditsioon kogumisest-uurimisest ja kaitstud väitekirjadest. Artiklitele on lisatud ingliskeelsed kokkuvõtted.
Eelretsenseeritav teadusajakiri Mäetagused ilmub järjepidevalt aastast 1996 ja on veebis loetav aadressil http://www.folklore.ee/tagused/nr77.
Eesti Arhitektuurimuuseum kutsub septembris suve pikendamise näitusele „Suvila! Puhkus ja arhitektuur 20. sajandi Eestis“, külastajaile on Rotermanni soolalaos avatud ka enneolematu arhitektuurikoomiksi näitus „Urbatekt varjatud maailmas. François Schuiteni ja Benoît Peetersi arhitektuurikoomiksid“, 2019. aasta Suure Muuseumiroti pälvinud lastele ja lapsemeelsetele mõeldud avastusnäitus „Uuri ruumi!“ ning püsinäitus „Elav ruum“ koos makettide ja ajaseinaga.
Suvilaehitus on olnud huvitav ja ka populaarne isikliku ruumi loomise võimalus, suurejoonelisele moodsate suvilate ülevaatele lisaks näeb suvituskultuuri-näitusel ka aianduskooperatiive, asutuste puhkekodusid ning lastelaagreid.
Näitustega kaasnevad tegevused:
– 5. septembril kl 14 kuraatorituur suvilanäitusel, näitust tutvustab Triin Ojari.
– 13. septembril kell 11-18 ootame muuseumisse vanavanemate päeva veetma. Aegade sidet aitavad sõlmida Suvila-näitus ja linnaruumis kulgema õpetab otsimismäng „Elava ruumi“ näitusel. Võtke kaasa oma pere ja veetke toredalt koos aega, üllatuseks jagub auhindu. Rotermanni soolalao ette pargitud toidukaravan BEE pakub suvilassegi sobivat sööki.
– 17. septembril kell 17 algab Sandra Mälgu kuraatorituur arhitektuurikoomiksi näitusel.
– 17. septembril kell 19 toimub Arhitektuurikooli Välkloeng.
– 20. septembril kl 14 algab venekeelne tuur „Uuri ruumi“ näitusel.
– 23. septembril kell 18 peab ELAVA RUUMI sarjas loengu arhitektuuriajaloolane ja Suvilanäituse kuraator Epp Lankots.
– 26. septembril kell 12 algab venekeelne tuur „Uuri ruumi“ näitusel.
Muuseumipoes saab soetada nii arhitektuurikoomiksi kui ka Suvilanäituse puhul väljaantud raamatuid ning teisi trükiseid. Mälestuseks ja kingiks on valikus toredaid soolalaole ja arhitektuurile pühendatud meeneid.
NB! 9. septembriks väljakuulutatud kirjanik Benoît Peetersi ingliskeelne loeng „Varjatud linnadest“ lükkub pandeemia tõttu oktoobrisse ja toimub videosilla vahendusel. Täpsema aja teatame edaspidi.
Muuseumi haridusprogammid on alanud ja neid saate valida siit: https://www.arhitektuurimuuseum.ee/haridus/muuseumi-haridustegevus/
Vene Teatri uuslavastuse „Minu veetlev leedi” üks osaleja andis positiivse koroonaviiruse testi. Seetõttu lükkub edasi 5. septembriks planeeritud esietendus.
Haigestunud inimene viibib juba nädal aega haiguslehel ja ei ole selle aja jooksul ühegi teatri töötajaga kontaktis olnud. Siiski, ohutusnõuetest lähtuvalt, lükatakse edasi muusikali „Minu veetlev leedi” esimesed etendused, mis pidid toimuma 5. ja 6. septembril. Samuti lükkuvad edasi 8.ja 9. septembriks planeeritud etendused. Uued kuupäevad tehakse teatavaks lähiajal.
Terviseameti soovituste kohaselt teevad kõik teatri töötajad esmaspäeval koroonaviiruse testi. Pärast tulemuste selgumist otsustab teatri juhtkond edasise tegevuskava üle. Järgmisel nädalal on võimalik täpsemalt teada anda ka edasi lükatud etenduste uued toimumisajad.
Kuni 10. septembrini Vene Teatri suures saalis etendusi ei mängita. Esialgse kava kohaselt algavad etendused suures saalis alates 11. septembrist. Kõik teatri ruumid desinfitseeritakse ja puhastatakse põhjalikult enne külastajate majja saabumist.
Täpsemat teavet ärajäänud etendustele ostetud piletite tagastamise või vahetuse kohta jagab teatri kassa, mis on avatud tööpäeviti kell 11-19 ja puhkepäeviti kell 11-18.
Täiendavat infot avaldame ka teatri sotsiaalmeedia kanalitesja teatri kodulehel.
Eesti Rahvuskultuuri Fondis (ERKF) on alanud järjekordne stipendiumite ja toetuste taotlusvoor.
Vabakutselised ajakirjanikud saavad sel aastal taas taotleda Andres Küngi fondist stipendiumi loomingulise tegevuse toetuseks. Sel aastal on stipendiumi suuruseks 1000 eurot. Taotlus tuleb esitada Rahvuskultuuri Fondile 15. oktoobriks. Taotlusi saab esitada elektrooniliselt e-ankeedi kaudu.
Stipendiumi saaja valib Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) juhatus ja eelistatud on konkreetse tegevusplaaniga taotlused.
Andres Küngi Fond on asutatud 2006. aastal Lili Kaelase (1919−2007) poolt Andres Küngi (1945−2002) mälestuseks. 2019.aastal määras EALi juhatus stipendiumi Hille Hansole.
Lisaks Andres Küngi stipendiumile on ajakirjanikel võimalik taotleda ERKFi kaudu veel stipendiume järgmistest fondidest: vaba ajakirjandust toetavast Ülo Ignatsi fondist (stipendiumifond 600 eurot), Spordiajakirjanikele mõeldud Oskar Lõvi fondist (stipendiumifond 850 eurot), humanistlike taotluste toetuseks asutatud Päevaleht „Kaleva“ fondist (stipendiumifond 1000 eurot), ajakirjandust ning kirjandust toetavast Sini-valgest fondist (stipendiumifond 1000 eurot) ja uuriva ajakirjanduse vallas tegutsevate ajakirjanike enesetäiendust ning ajakirjandusüliõpilaste välisõpet toetavast Agnes Kultase fondist (stipendiumifond 2500 eurot).
Rahvusooperi nõukogu kuulutab välja avaliku konkursi Estonia peadirektori ametikohale
Rahvusooperi nõukogu kuulutab välja avaliku konkursi RO Estonia peadirektori ametikoha täitmiseks.
Peadirektori ülesandeks on tagada Rahvusooperi kunstiliste ja majanduslike eesmärkide täitmine, organisatsiooni igakülgne areng, teatri tegevuse planeerimine ja igapäevane juhtimine. Kandideerima on oodatud motiveeritud ning tugeva visiooniga kandidaadid, kellelt eeldatakse kõrgharidust, kultuurivaldkonna tundmist, majandusalaseid üldteadmisi, arvestatavat juhtimiskogemust ning lisaks eesti keelele paari teise võõrkeele oskust.
Kasuks tuleb ka muusika- ja teatrivaldkonna hea tundmine, valdkondlikud rahvusvahelised kontaktid, hea suhtlemis- ja avaliku esinemise oskus. Kandidaatidel tuleb esitada Rahvusooperi arenguvisioon järgnevateks aastateks.
Valitud peadirektor asub tööle 1. jaanuaril 2021 ning leping sõlmitakse kuni viieks aastaks.
Lisainfot konkursi tingimuste kohta jagab Rahvusooperi personaliosakond aadressil personal@opera.ee.
Läinud sügisel, kui poliitilisse päevakorda ujus mõte hakata riigikogus ja ennekõike selle kultuurikomisjonis taas koostama riikliku tähtsusega kultuuriehitiste pingereastatud nimekirja, hoiatasin, et see on tee, mille lõpul õnnelikke on vähe, haiget saanuid aga palju (Kulka ehitab aina vähem, Sirp nr 43, 1. XI 2019). Hoiatus läks kurtidele kõrvadele ja sel nädalal lõppes ettepanekute esitamine. Kultuurikomisjoni teatel laekus ettepanekuid 29 ehitise või nende kogumi rajamiseks, aga seal hulgas on ka osalisi kattumisi.
Juba praegu on selge, et enamik neist, kes ettepaneku esitamisega vaeva nägid, on juba petta saanud, sest kuigi kultuurikomisjon oli sõnastanud üldsõnalised nõuded, mida ettepanekutes peaks kajastama, ei ole teada, kuidas kavatsetakse parlamendis neid hinnata. „Kultuurikomisjon tutvub esitatud ettepanekutega 2020. aasta sügisistungjärgu alguses ning kavandab edasise protseduuri,“ kõlab lakooniline teade. Järelikult ei tea ükski ettepaneku tegija, millise taseme ja milliste reeglitega võistlusel ta üldse osaleb ja langeb sellega otsustajate täieliku meelevalla alla, sest nad võivad soovi korral otsuse langetada ka hoopis muude kui sisuliste kriteeriumide järgi. Teada on aga see, et riigikogul ei ole kavas muuta ei hasartmängumaksu seadust ega ka kultuurkapitali seadust, millega on öeldud, et nende seaduste järgi kultuuriehitistele antavat raha on soovidega võrreldes väga vähe ning kui pingerida teha ka kolme või nelja nimega, siis on sellega kaetud vähemalt 25–30 aastat tulevikku ja ülejäänud 25 soovijat peavad terve inimpõlve oma purunenud unistuse kilde vahtima.
Reeglite puudumise tõttu ei olnud toimunud viisil võistluse korraldamine ühegi osavõtja suhtes aus ja nii tekkis esitatud ideede võiduvõimaluste ebavõrdsus juba stardihetkel. Esiteks on eelis kauem ette valmistatud ning põhjalikumalt läbi töötatud projektidel, mille puhul on selleks kasutatud ka avalikku raha ja asjatundjate teadmisi. Näiteks on muuseumide ühishoidlate projekt (mille vajadus meie vanavara säilimise tagamiseks on ilmselge) olnud kultuuriministeeriumi all töös juba mitu aastat. See sisaldub arengukavades ja tööplaanides ning jääb vaid küsida, miks see veel mingit parlamendi otsust vajab. Teiseks, kui otsitakse midagi, millel on riiklik, ülemaaline tähtsus, siis on loomulik eelistada projekte, mis on töös riigiasutustes, mitte omavalitsustes. Kuid mis kõige tähtsam, reeglite puudumise korral võib määravaks osutuda hoopis iga projekti suhtekorraldustöö, lobitöö parlamendi liikmetega. On määratu vahe, kas riigikogu kultuurikomisjoni ette ilmuvad hüpnotisöörina näiteks Tõnu Kaljuste ja Arvo Pärt või Olustvere kooli direktor Arnold Pastak ja Oleviste vanempastor Siim Teekel. Või siis hoopis mõnda põlualusesse opositsioonierakonda kuuluv abilinnapea. Mida suurem (ja riiklikum) on institutsioon ettepaneku taga, seda rohkem punkte ta parlamendis kogub.
Asjaosaliste silmadega vaadates on igal pakutud mõttel sisu, aga püüdkem kujutleda, mismoodi hakkavad püstitatud ülesannet käsitama ja lahendama riigikogu liikmed esmalt kultuurikomisjonis ja hiljem täiskogu istungil. Seadusandja ei pääse mööda juriidilistest definitsioonidest ja otsust langetades peab kõigile rahvaesindajatele olema ühtviisi selge, mida tähendab otsuse aluseks seatud tingimus, et nimekirja pääseb „ehitistega, mis on olulised kogu Eesti kultuurile, aitavad kaasa Eesti kultuuri, sealhulgas rahvuskultuuri järjepidevuse tagamisele ja kultuurivaldkonna terviklikule arengule ning soodustavad kultuurivaldkondade vahelist koostööd“. Peaksid olema mingid mõõdetavad tunnused, mille alusel ehitised tabelisse panna. Aga millise joonlauaga mõõta kaasaaitamist Eesti kultuuri, sealhulgas rahvuskultuuri, järjepidevuse tagamisele? Ja kui on öeldud „sealhulgas“, siis millise protsendiga kaaluda rahvuskultuurilist komponenti? Milles avaldub kultuurivaldkondade vahelise koostöö soodustamine? Kas mõõdetakse ürituste või külastuste-kontaktide arvu? Ning lõpuks: kus on tuleviku tarbeks selgelt kirjeldatud kultuurivaldkonna tervikliku arengu vajadused, kui töö valdkonna põhisuundade arengukavaga on juba raugenud ning parlamenti ei paista see dokumendikavand iial jõudvat?
Kõik eelöeldu tõendab, et riigikogu liikmed hakkavad pingerida koostama pimedast peast, meeldimise järgi. Kindlasti mõjutab valikuid ka teadmine, kui suurt rahasummat otsust tehes jagatakse. Muu meelelahutustööstuse kõrval on ka hasartmängurlus tänavu kõva hoobi saanud, nagu näitab maksulaekumine. Olen varemgi osutanud, et Eestis ei ole juba aastatetagusest finantskriisist saadik erilist mängukirge märgata. Mille alusel võiks riigikogu või miks mitte ka rahandusministeeriumi analüütikud teha ennustuse, et hasartmängimine pöörab tõusuteele ja mis aastal see juhtub? Kui loota uutele põlvkondadele, siis peaks hasartmängimise propageerimise ja õpetamise nii kiirelt kui võimalik lülitama üldhariduse õppekavadesse ning teisalt toetama igakülgselt mängimist pakkuvaid ettevõtteid, et neist kujuneks meie tulevikumajanduse selgroog. Kuni mängurlus ja vastavalt ka maksulaekumine kiratseb, ei saa ette näha, et kui kultuurkapitali kaudu praegu finantseeritavate ERMi ja EMTA hoone kulu mõne aasta pärast tasa saab, siis oleks järgmise kahe jaoks võimalik kulutada rohkem kui 8–10 miljonit eurot aastas. Seda on täitsa palju, kui järjest rahastada rahaliselt väiksemaid projekte. Niipea kui pingerea etteotsa nihutada üks suur ja kallis, tähendab see järgmisele ooteaega kümme või enam aastat ka siis, kui projekt on juba hästi ette valmistatud. Nii kaua ootel olev projekt aga jõuab vananeda nii arhitektuuriliselt kui ka insenertehniliselt. Rääkimata potentsiaalse kasutaja-külastaja ootustest.
Kõige problemaatilisem kogu eesseisva menetluse puhul on selle võimalik ideoloogiline laetus. Nagu ikka, peaksid riigikogu liikmed ka kultuuriehitiste pingerida koostades kasutama oma vabamandaati, ise otsustama, ja miks ka mitte oma väärtushinnangute ning valdkondlike tarbimiseelistuste alusel. Tegelikkuses aga määravad parlamendis sündivat endistviisi fraktsioonide ja sedakaudu erakonnajuhtide suunised ning valimiseelsed kalkulatsioonid, milline on „meie“ ja milline „nende“ sihtrühm. Tähendab, kuigi täitevvõim püüab selgi korral tõenäoliselt seletada, et tegu on parlamendi algatusega, millesse valitsus ei sekku, sekkub ta varjatult vägagi ning väga mitme valimistsükli ajaks võetav kohustus saab olema praeguse valitsuskoalitsiooni nägu. Mille alusel võiks loota, et võimumängude püsitavad kõrvale heidetakse ning kõigi erakondade konsensust mitte ainult ei otsita, vaid see ka leitakse? Pole erilist kahtlust, mida võimukoalitsioon eelistab, kui valida on usuorganisatsiooni ja nüüdiskunsti pühakoja rahastamise vahel.
Riigikogu kultuurikomisjonil on enda tekitatud probleemide ületamiseks ka nüüd, kui ettepanekud koos, häid võimalusi. Näiteks võiks arutada, kokku leppida ja teada anda, et ideede hulk lausa karjub mitte senistes raamides otsuse, vaid seadusandliku initsiatiivi järele. Ma olen 20 aastat kuulnud jutte sellest, et kultuurkapitali seadust ei saa ega tohi selle tõttu puutuda, et tarvitseb vaid seadus muutmiseks avada, kui kõik ära vussitakse. Prooviks siis õige järele, kas ikka nii läheb. Kultuurkapitalilt läbi aja abi saanute hääled annavad kokku mitu kohta parlamendis ja põhiosas (ehituskomponendi erandiga) toimiva süsteemi lõhkujad võivad juba järgmisetel valimistel kandideerimise unustada. Teiseks võiks õppust võtta maailmas toimuvast ja kohalikust kogemusest kaasava eelarve tegemisel. Praktika kinnitab, et esindusvõimu juurde nõuandjaks kutsutud rahvakogud (kodanike assambleed) võtavad oma tööd tõsiselt ja on konsensuse otsingul palju leidlikumad kui rivaalitsevad erakonnad. Praegu on kultuuriehitiste sõelumisse kaasatud valdavalt ainult pakkuja, aga mitte praegune ja tulevane tarbija-nautija ehk nõudluse pool. Teist poolt ära kuulamata saab parimalgi juhul teha ainult pooliku otsuse ja siis seda terve inimpõlve kestel pommina jala küljes kaasa vedada. Milleks?
Lähis-Ida meediauuringute instituut (Middle East Media Research Institute – MEMRI) on 1997. aastast tegutsenud Washingtonis baseeruva peakontoriga mõttekoda, mille eesmärgiks on vahendada Lähis-Ida meediaruumi Lääne huvilistele keelebarjäärist hoolimata. MEMRI avaldab ingliskeelseid tõlkeid nii araabia-, pärsia-, urdu-, puštu- kui türgikeelsetest telekanalitest, ajalehtedest ning populaarsetest sotsiaalmeediakanalitest. MEMRI tõlked ja kokkuvõtted võivad esmalt paista komöödiasaatena. See ei ole aga mõttekoja eesmärk.
Mis parata, kui saadete sisu paistab vaatajatele pigem humoorika kui tõsiseltvõetavana. Ilmselt jõuavad koomilise sisuga saated suurema hulga inimesteni, sest neid lihtsalt jagatakse sotsiaalmeedias rohkem. Tõlkimiseks valitakse peamiselt värvika sisuga telesaateid, mille osalisteks on enamasti usufanaatikud ja mahlaka keelekasutusega arvamusliidrid ning analüütikud. Kuigi mõned (peamiselt Lähis-Idas baseeruvad) kommentaatorid on projekti kritiseerinud valelike tõlgete eest, on tõlked vaatamata esinenud ebatäpsustele enamjaolt tõesed.
Võimalik Iisraeli propaganda tööriist
Vandenõuteoreetikud näevad MEMRIt kui Iisraeli propagandatööstuse käsilast, kes üritab veidraid dialooge ja äärmuslikke vaateid edastades jätta mulje, et kõik araablased ongi sellised. Endine ajalehe The Guardian Lähis-Ida korrespondent Brian Whitaker ütles 2002. aastal, et „MEMRI eesmärk on leida islamimaailmast kõige hullemad tsitaadid ning neid võimalikult laialt levitada“.
„MEMRI lood näitavad araablasi halvas valguses ja/või edendavad mingil moel Iisraeli poliitilist agendat. Ma ei ole ainus, kes nii tunneb,“ lisas Whitaker. Tuleb tõdeda, et MEMRI asutajateks olid juudid, endine sõjaväeluure ohvitser Yigal Carmon ja Iisraelis sündinud USA analüütik Meyrav Wurmser.
Suur osa MEMRI tegevusest seisneb tagurlike ning antisemiitlike seisukohtade kajastamises. Lugematul hulgal on tõlgitud islamivaimulike sõnavõtte, kus siunatakse juute ja homoseksuaale ning õigustatakse naistevastast vägivalda. Eriti levinud on ka noortele suunatud indoktrineeriva materjali tõlkimine. Gaza sektorit valitseva terroristliku rühmituse Hamas telekanali Al-Aqsa TV lastesaade „Homse pioneerid“ oli eetris vahemikus 2007–2009 ning selle saated olid pidevalt MEMRI huviorbiidis.
Hiir Farfour: „Me taastame islamikogukonna varasema võimsuse ja vabastame Allahi tahtel Jeruusalemma ning Iraagi ja kõik moslemite riigid.“
Tänu MEMRI kajastusele sai ülemaailmselt tuntuks hiir Farfour, kelle välimus meenutas väga Miki-Hiirt. Näiteks ütles Farfour kord kaastegelasele: „Sina ja mina laome vundamenti maailmale, mida juhivad islamistid.“ Teisel korral oli tema retoorika veelgi jõulisem: „Me taastame islamikogukonna varasema võimsuse ja vabastame Allahi tahtel Jeruusalemma ning Iraagi ja kõik moslemite riigid, mis on mõrtsukate poolt vallutatud.“ Samuti on Farfour saate eetris jäljendanud automaatrelvast tulistamist ja granaatide viskamist.
Farfouri tegelaskuju leidis oma lõpu, kui ta peksti surnuks ühe juudi poolt, keda ta terroristiks kutsus. Farfouri asendas saates tema nõbu, mesimumm Nahoul, kes lubas jätkata Farfouri teekonda, mis hõlmas „kangelastegusid, islamit ning märterlust“. „Homse pioneeride“ tegelaste hulka kuulus ka lõvi Assoud, kes elas eelnevalt Liibanonis, kuid naases Palestiinasse, et „vabastada oma kodumaa ja juutidele lõpp peale teha“. Oma surivoodil andis ta vaatavatele Palestiina lastele juhised, et vabastada on vaja Haifa, Tel Aviv ja ka teised Iisraeli linnad. Assoudi surma järel täitis tema koha karu Nassur, kes kandis oma teledebüüdil relva ning lubas ’Izz Al-Din Al-Qassami brigaadide eest džihaadi pidada.
Samuti vahendas MEMRI 7-aastase tüdruku esinemist Palestiina raadiosaates, pärast mida ta kutsuti kohtuma Palestiina haridusministriga. Tüdruk esitas luuletuse, mille üks värss kõlas järgnevalt: „Jeruusalemm on meie, islam on meie relv ja pojad me laskemoon“. Pärast luuletuse lugemist jätkas tüdruk: „Ütlen Trumpile ja igale teisele vihasele sionistile: Jeruusalemm on ja jääb meie pealinnaks.“ Veel ühe Iisraeli-vaenuliku video näol kajastas Gaza TV lasteaia lõpuaktust, kus lapsed etendasid relvastatud džihadiste, kes võtsid pantvangi Iisraeli sõduri. Lapsed jätkasid laval „esinemist“ ning kõlaritest kostus Yasser Arafati kõne. Tegu polnud ühekordse sündmusega, sama lasteaia lõpuaktustel on korduvalt sama stsenaariumiga etendused aset leidnud.
Koroonaviirusest jutlustavad vaimulikud
Sarnaselt ülejäänud maailma meediasisule on ka Lähis-Ida ajaleheveergudel, telesaadetes ning sotsiaalmeedias olnud viimase poole aasta jooksul ulatuslik koroonapandeemia kajastus, mida MEMRI tõlkinud on. Näiteks ütles märtsikuus Jeemeni telekanalil üle kantud jutluses õpetlane Ibrahim Al-Ubeidi, et koroonaviirus on osa juutide ja ameeriklaste plaanist Meka ja Mediina üle kontrolli võtmiseks. Al-Ubeidi lisas, et Saudi Araabiat valitseva Al-Saudi perekonna liikmed on salajuudid, kes soovivad islami pühad linnad rüvetada. Pandeemia tõttu suletavad pühad mošeed olevat sellel teekonnal esimeseks sammuks.
Juba eelnevalt mainitud Al-Aqsa TV kanalil üle kantud šeik Jamil Al-Mutawa jutluses nimetas vaimulik koroonaviirust kriisi algusfaasis Allahi sõduriks. Al-Mutawa avaldas rõõmu, et viirus oli tabanud juba kõiki USA osariike, nähes selles jumalikku kättemaksu Jeruusalemmas asuva Al-Aqsa mošeesse ligipääsu piiramise eest. Al-Mutawa lisas: „Moslemeid nakatub kõige vähem. Gaza sektoris pole mitte ühtegi nakatunut.“Al-Hawli põgenikelaagrist tehtud reportaaž näitas, et seal elavate ISISe sõdurite abikaasade arvates koroonaviirus neid ei mõjuta, sest sellest surevat ainult uskmatud. Ühes Iraagi telekanalis esines poliitanalüütik, kelle hinnangul on koroonaviirus ameeriklaste ja juutide vandenõu maailma rahvaarvu vähendamiseks.
Ka sotsiaalmeedias on jagatud islamistlike vaimulike sõnavõtte koroonaviirusest. Aprillis avaldas Egiptuse jutlustaja viirusele tänusõnu: „Aitäh, et viirus sulges kinod, kohvikud ja hooramajad. Et Allah kasutaks viirust, et hävitada šiiidid ning uskmatud.“ 24. juulil peetud jutlusel ütles aga üks Iraani vaimulik, et koroonaviirus on loodud inimeste poolt eesmärgiga juhtida ühiskonda sekulaarsuse poole. Oma väidet tõestas ta asjaoluga, et sekulaarsed ühiskonnaelemendid üritavad pühapaiku – mošeesid ning prohvetite hauakambreid – inimmassidele sulgeda. Video jutlusest laaditi üles populaarsesse Iraani veebikeskkonda Aparat.
Kaklustega lõppevad teledebatid
MEMRI on huvilistele vahendanud kümneid teleekraanil aset leidnud kaklusi. Näiteks debateerisid paar aastat tagasi Liibanoni telekanalil OTV Süüria presidendi Bashar al-Assadi suhtes kriitiline Bilal Daqmaq ning Assadi toetaja, Liibanoni parlamendiliige Ahmad Shlash, kelle nõbu hukati eelneval päeval ISISe poolt. Daqmaq keeldus Shlashile kaastunnet avaldamast, millele järgnes meeste karjumisvõistlus. Vaidlus läks füüsiliseks ning mehed läksid teineteisele kallale, vahetati hoope ning visati veeklaase.
Süüria sõda küttis kirgi ka ühes Jordaania teledebatis, kus kaks analüütikut läksid poliitiliste erimeelsuste tõttu rüselema. Kaks aastat hiljem toimus Egiptuse LTC TV stuudios vastakate arvamuste tõttu kaklus advokaadi ning vaimuliku vahel. Kaklusele eelnenud dialoogis kutsus üks osapool teist vaimuhaigeks, teine vastas esimese uskmatuks sildistamisega.
Lisaks kaklustele on MEMRI kokkuvõtetes läbivaks teemaks ka kingaga löömisega ähvardamine. Nii näiteks ütles üks Jordaania parlamendiliige: „Soovin seista Iisraeli sõduriga vastamisi, et talle näkku sülitada ja teda kingaga lüüa.“ Egiptuses peetud sunniitliku-šiiitliku teledebati ajal ütles üks mees teisele: „Kui ma ei oleks austusväärne mees, lööksin ma sind kingaga näkku.“ Teine vastas: „Ja ma lööksin sind 30 kingaga vastu.“ Kui saatejuht üritas vestlusega jätkata, kordas esimene: „Ma vastan talle ja tema emale kingaga näkku,“ mille peale teine ähvardas taas esimese häbematusele vastata 30 kingahoobiga. Kingaga löömine on araabia kultuuriruumis ülim solvangu vorm, sest king puudutab maad ja on seega räpane.
MEMRI on vahendanud ka meelelahutussaateid. Nii jagati tõlget ühe Egiptuse telekanali kokasaatest, kus toidu valmistamise kõrvalt vastas kokk helistajate küsimustele. Kõnealuses saates helistasid kokale aga korduvalt šiiitlikud vembumehed, kes tegid sunniitliku koka suhtes halvustavaid kommentaare. Kokk läks endast veidi välja ning meenutas: „Õige islamistliku režiimiga teid enam ei eksisteeriks, Allahi tahtel. […] Iraagis elatud aastad olid mu elu parimad, Allah halastagu Saddam Husseinile, ta poleks teiesugustel lubanud sõnagi lausuda.“
Omaette elu elavad MEMRI-meemid
Meediakokkuvõtete ja analüüsidega paralleelselt on populaarseks saanud ka MEMRI tõlgetel põhinevad meemid. Näiteks alam-Redditil /r/MemriTVMemes on mõne aastaga kogunenud pea 50 000 jälgijat. Kasutajad postitavad segamini nii fototöödeldult muudetud tsitaate MEMRI tõlgetest kui toovad esile värvikaid MEMRI tõlkeid muutmata kujul. Samuti seostatakse kontekstiväliselt MEMRI tõlgitud tsitaate asjasse mittepuutuvate rahvusvaheliste sündmustega.
Näiteks Türgi presidendi Erdogani otsusele muuta Hagia Sophia taas mošeeks jagati kogukonnas menukat tsitaati Liibanoni ministrilt Wiam Wahhabilt, milles ta kutsus presidenti arbuusimüüjaks. Samuti on USA presidendivalimiste debatte võrreldud Lähis-Ida debattidega („Ma raiun su keele maha, kui sa julged Saddamist rääkida.“ – „Söö sitta, ma räägin Saddamist.“*). Uudistele Iisraeli anneksiooniplaanidest Palestiinas on vastatud pildiga imaam Hussein Abu Ayada jutlusest: „Siduge mind raketi külge ja laske see Tel Avivi suunas! Ma olen valmis!“
Peab tõdema, et osa internetiavarustes ringlevatest piltidest ning meemidest, mis näevad välja nagu MEMRI tõlked, on siiski inimeste omalooming ning ei vasta tegelikkusele. Kuigi üks Kuveidi vaimulik hoiatas 2011. aastal, et Käsna-Kalle multika näol on tegu homopropagandaga, on populaarselt levinud ka tsitaat – „Peategelane elab hiiglaslikus ananassis. Kuidas ta selle maja sai? Läbi džihaadi!“ –, mida vaimulik tegelikult ei öelnud. Võiks arvata, et seesugused fabritseeritud tsitaadid on kergelt tuvastatavad, kuid aastate jooksul on MEMRI vahendanud suurel hulgal absurdsena kõlavaid ütlusi, seega on tõest ja väära eristada keeruline ülesanne.
Uue muusika ja homsete mõtete festival Tallinn Music Week 27. – 30. VIII Tallinnas.
27. – 30. augustil pealinna vallutanud Tallinn Music Week’i kava pimestas valikutega. Festivali külastajal tekkis tunne, et TMW püüdis justkui popurriina ühendada kõik eriolukorra all kannatanud muusikaüritused: pisikeste 40minutiliste portsukeste kaupa sai möödunud nädalavahetusel ära peetud Viljandi pärimusmuusikafestival, „Jazzkaar“ ja „Positivus“, sekka mõni segment ka kammerkooride festivalist.
Esimene suur küsimus oligi sobiva kava koostamine. Kuigi TMW veebisait annab võimaluse oma kava kokku panna, tekib vajadus mingisuguse maatriksi järele, mis mahutaks piiratud ajaaknasse ära kõik soovitud artistid. Peab lisama, et telefonist veebisaidi kaudu isiklikku kava jälgida on üsnagi tülikas. Väga umbusklikult App Store’i „TMW“ sisse trükkides leidsin rõõmuga, et üritusel on oma rakendus – eelmise aasta kavaga. Pole vist tarvis mainida, et tundsin end kui väike laps, kellelt on just uus ja särav mänguasi ära võetud.
Ansamblile Pillikud aplodeeris publik veel ka siis, kui bänd naasis kontserdi lõppedes lavale pille kokku panema.
Kuulajana tundus, et artistidele on ajakavast kinni pidamisel antud väga selged juhtnöörid: 40 minutit ja mitte rohkem. Ja jumala eest – ei ühtegi lisalugu! Mõned reedeõhtused kontserdid selle luhta läksidki: kui artist ei hakanud kohe oma kava üles ehitama ja publikut soojendama ning raiskas liialt aega vahetekstidele, jäi ka kontsert leigeks. Olgem ausad, festivalipublik on ju tänamatu. Juba enne kontserdi lõppu hakkavad pooled külastajad jakke selga panema, et järgmise kontserdi alguseks teise linna otsa jõuda. Selleks, et kogu kontserdi ajaks publik paigale naelutada ning lasta kuulajatel teised artistid ära unustada, on tarvis kontserdi ülesehitus ja haripunkt päris hoolega ette valmistada. Ei aita paljalt sellest, et kõige suurem hitt lõppu jätta. Sama tänamatu on festivali vorm, mis ei anna esinejale võimalust oma ausalt väljateenitud tasu – aplausi – kuulama ega nautima jääda ega seda enda sisse jäädvustada, sest juba tuleb pillid kokku panna, et järgmisele, veel kuumemale artistile ruumi teha.
Samamoodi mõjub festival kuulajale. Selleks, et emotsioone talletada, on vaja nende seedimiseks aega võtta. Kiiresti vahelduvad kontserdid tekitavad kuhjumise, mis kasvavad õhtu lõpuks küllastumiseks. Tallinna külmast ööst koju jõudnuna tunnen, et emotsioonid on omavahel niivõrd segunenud, et ei oskagi neid enam järjekorda panna. Mõned artistid suutsid siiski ka sellest virvarrist meelde jääda.
Aus Eesti asi
Mulle oli festivali kõige ehedam leid ansambel Pillikud. Nii minu kui ka teiste kuulajate näole ootamatult suure naeratuse toonud noortele aplodeeris publik veel ka siis, kui bänd naasis kontserdi lõppedes lavale pille kokku panema. Kuulates seda põhjakonnalikus võtmes omanäolist segu ansamblitest Curly Strings ja Estonian Voices, tekkis mu peas mitmeid küsimusi. Esiteks, kui palju eri instrumente mahub ühte ansamblisse? Esmamulje põhjal veidi segadusse ajava nimega koosseisus võis laval näha viiulit, kitarri, basskitarri, trumme, saksofoni ja vilesid. Ilmselt unustasin mõne instrumendi ka ära. Kui lisada veel mesimagusalt ühtesulavate häältega vokalistid, võrdselt panustav trummar, haaravad kitarri- ja puhkpillisoolod, siis tekkis järgmine küsimus. Kuidas on küll ansamblis rollid nii võrdselt jagatud, et kõik saavad särada? Ja mitu muusikastiili mahub ühte palasse? Pillikute kontserdi ajal suutsin peaaegu leppida õues lädistava ja festivalipublikut laiali ajava vihmavalinguga, sest nüüd on mul midagi, mida talveõhtusse kaasa võtta. Hiljem avastasin rõõmuga, et ansamblil on juba ilmunud debüütplaat nimega „Metsaunelm“, ent ees ootava pika talve valguses (õigemini pimeduses) loodan, et koosseis toodab ruttu muusikat juurde.
Ausa Eesti asja auhinna võitis minu arvates EiK – Timothée Chalamet’ oleku, kuid jooseptootsiliku konkreetsusega artist, kes võlus publiku enda poolele esimesest laval viibitud hetkest. Ta on artist, kellele tundub eneseväljendamine laval tõesti siirast rõõmu pakkuvat, kes koristab isekontserdi lõppedes enda järelt laulutekstid ja veepudelid ära ning kelle tekstid on kelmikad ja head – ja samal ajal sündsad, väga viisakad! Mõnusa vaheldusena pole selle räppari catch phrase’id kellegi teise laulust näpatud. EiKi kuulates olin sunnitud mõtlema, et ei tea, mis hetkel artistid sünnivad. Kui juba kümmekond aastat tagasi räägiti, et Ott Lepland on uus Ivo Linna, siis minu meelest sai sel õhtul F-hoones endale mantlipärija Jarek Kasar.
Üllatajaid oli veelgi. Ootamatult võimsate live-arranžeeringutega tabas naelapea pihta Anett ning väga südamlikult mõjusid Mari Kalkuni üksindusest ja ajast inspireeritud palad „Õunaaia albumilt“. Kevadised klaveriga saadetud rahvaviisid mõjusid vihmase atmosfääriga Telliskivi loomelinnaku folgilaval õdusalt ning tekitasid vaprates vihma trotsivates kuulajates igati sooja tunde.
Eesti kooride hingeelu
28. augusti õhtultoimusid Kalju kiriku LED-lampidega ehitud risti valguses segakoori HUIK! ja Tallinna Tehnikaülikooli akadeemilise naiskoori kontserdid, kus esitatut oli mul TMW nimilause „Uue muusika ja homsete mõtete festival“ kontekstis keeruline mõista. Kuidas paigutub kava, milles figureerivad Härma, Ernesaks ja Veevo teosed, uue alla? Ent kui enne kontserti hakkas kõlaritest üürgama tekst „Lugupeetud külastajad, palume teil hoida vahet nii lava ees kui järjekorras …“, siis jõudis minuni tõdemus, et need on küll homsed mõtted. Ja tänased. Ja eilsed. Õhtu päästevestiks osutusid Ivo Lille elektroonilised interlüüdid, mis pakkusid eesti kooriklassikale vaheldust ning andsid kontserdile kontseptuaalsemad raamid. Hingestatud koorilauljaid jälgides mõistsin, et nii nagu tänapäeva maailmas ei tuhmu enam eales väljendid „hoia vahet!“ või „desinfitseeri käsi!“, ei tuhmu ka ühe paadunud eesti koorilaulja armastus Härma, Ernesaksa ega Veevo vastu. Mõningane püüe elektroonikat ja koorimuusikat siduda andis sajandi-, kohati kahe sajandi tagusest muusikast koosnevale kavale siiski veidi värskema ilme. Edaspidi võiks Lille ja kooride koostöö jätkuda veelgi julgemalt ning traditsioonidest vabastavamalt.
Laupäeva õhtul andis Kai kunstikeskuses järgmise eesti koorimuusikast pakatava kontserdi kammerkoor Collegium Musicale. Vahemärkusena avastasin, et Kai on arvestatava akustikaga, sobiva suuruse ja hea asukohaga ruum, mida koorid võiksid kontserte korraldades edaspidigi kaaluda.
Kohati veel noodis liigagi kinni koor sai näidata, et kõlas pole ebatavalise kevade tõttu kaotatud, õige kooritunnetuse tagasi saamisega läheb aga veel aega. Tormise aasta valguses ekspluateeritud „Raua needmine“ kõlas äraolevalt ning imestama pani, et tavaliselt kuni 40 kontserti aastas andva koori lauljad vajavad Tormise „Lõpetuse ja kojumineku“ ajaks ette turvatunnet pakkuvat nooti. Kava muutsid lünklikuks vahetekstid, mis kõlasid festivali külastajaid ignoreerivalt vaid emakeeles, ning ka kavalehel leidus infot vaid eesti keeles. Kaasa ei aidanud Uusbergi „Õhtu ilu“ tormakas tempovalik ega saali vaheseina taga liigvaljult juttu ajavad pudelitega kolistavad joogimüüjad.
Ootamatult kriipsutan aga nüüd maha kõik need ebaõiglaselt kõlavad märkused ning toon välja hoopis midagi tähtsamat: oluline on, et mainitud koorid on kriisist toimivana välja tulnud. Küll on aega veel oma ühine hingamine üles leida. Collegium Musicalel see ajuti ka õnnestus, näiteks tuli kontserdil (mandri)esiettekandele Erkki-Sven Tüüri värske teos „Canticum Canticorum Caritatis“, mis kõlas esimest korda kolm nädalat tagasi Hiiumaal. Nii näidati, et suvehooajal on uue teose omandamisega tööd tehtud, ning soov publikule värsket muusikat pakkuda on igati tänuväärne.
Põgenemine muusika eest
Tundsin seda esmalt laupäeva hommikupoolikul, kui lootsin Põhjala tehase poole suundudes mõnusalt Karjase Saiast võetud saiakest ja kohvi nautida. Mind tabas seal aga järgmine festival, festival festivalis. TMWga koostöös korraldatav „Koplifest“ oli alanud ning inimesed seisid keset Põhjala tehase sisehoovi tugevalt külg külje kõrvale surutult ringis, et õhku ahmides lindilkõndija Jaan Roose trikitamist jälgida. Mõne aja pärast leidsin end tehase tagant tomatikasvuhoone kõrvalt kivi pealt istumast. Oma käitumise üle naerdes leidsin, et pole midagi eestlaslikumat kui tulla festivalile ja otsida seal nurka omaette olemiseks. See oli esimene märk, et põgenesin festivali eest.
Hiljem Balti jaama taga plaadilaata külastades tundsin, kuidas mind tõmbab hoopis kõrval toimuvale ühe euro raamatulaadale. Mõte võtta sealt esimene ettejuhtuv raamat, maha istuda ja endassesulgunult raamatusse sukelduda tundus vastupandamatu.
See olukord pani mind mõtlema, kas vajamegi pärast koroonat endisel kujul festivale. Olen varem kindlasti nautinud rahvasumma ja festivaliatmosfääri, kuid kas tunduvad suurlinnalikud kaadrid New Yorgist, kus inimesed hordidena tänavatel liiguvad, kunagi veel ahvatlevana? Kas veel üldse kunagi tundub rahvast täis festivalisaal turvaline paik? Võib-olla õpetas eriolukord meile just seda, et vajame emotsioonide setitamiseks aega, sest üksteise peale kuhjuvad emotsioonid, eriti muusikaelamused, on ju tegelikult väsitavad. Toredad, aga siiski väsitavad. Selle üle mõtisklenuna tundus TMW veebilehel ilutsev uudistekst pealkirjaga „Koplifest tuleb TMW tuules veelgi võimsamalt“ isegi natuke irooniline. Püüe rahuldada iga inimese maitset erinäoliste artistide, kirju toiduprogrammi, arvamusfestivalilaadsete jutunurkade ja tiheda konverentsiprogrammiga on tõesti suurepärane. Selles mõtteviisis on aga mõra: inimene ei ole füüsiliselt ega emotsionaalselt võimeline kogu aeg ainult võimsaid kogemusi vastu võtma. Nii tulekski lahti mõtestada, kas festivalil pakutav kirgastab inimesi kultuuriliselt – või äkki hoopis väsitab?
Näeme praegu, kuidas kõikjal püütakse kriisieelset olukorda taastada. Selline tegevus vaatab vastu tõesti igalt poolt, alustades festivalidest, laatadest, kontsertidest ja turismist ning lõpetades kooliaasta avaaktustega, mida korraldatakse süüdimatult suurtele rahvahulkadele, just nagu poleks vahepeal midagi elumuutvat toimunudki. Samal ajal kasvab nakkuskordaja iga päev. Me kõik teame, et peame õppima koos viirusega elama. Ja see on õige – me peamegi. Aga kas siis ongi mõtet püüda kõike viiruse-eelset taastada? Oleks mõistlik mõelda, kuidas saame üritusi edasi nautida, kartmata oma tervise ja nakatumisohu pärast. Leian, et postkoroonaaegne festival võiks liikuda hoopis sinnapoole, et anda inimestele aega kõike kogetut analüüsida, enda sisse talletada ning samal ajal tunda end tervelt, elamustest kirgastunult ja turvaliselt.
