Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Konspiratiivne ratsionaalsus – vandenõuteooriad poliitikas

    OTT PUUMEISTER

    1. Mis juhtus rahvaga?

    Internet on üks mõistatuslik ruum. See ei ole ei avalik ega privaatne. Ühismeedialehed on pakkunud meile võimaluse kujundada end võrguisiksuseks – millel ei pruugi olla midagi pistmist meie võrguvälise isiksusega –, astuda teistega suhtlusse ja sedaviisi moodustada uusi kogukondi. Ses mõttes on internet ühiskondlik ja poliitiline ruum, kuid ka privaatsuse terminites mõistetud ruum, milles oleme harjunud käituma nagu oma kodus. Selles mõttes on internet vägagi isiklik ja intiimne. Kolmandaks on ta muidugi suures osas korporatsioonide suure viisiku (Amazon, Apple, Alphabet, Facebook ja Microsoft) kontrollitud ja hallatav ruum. Seega, ükskõik kas mõistame internetti poliitilise või privaatse ruumina, on see ennekõike äripaik, milles enamik toodetavast informatsioonist rakendatakse kasumi teenimise teenistusse. Tegemist on seega nn järelevalvekapitalismi ruumiga, kus inimkogemus rakendatakse toormaterjalina käitumisandmete loomisse ja selle põhjal on võimalik ennustada tarbimiskäitumist.1 Kui internet ongi poliitika tegemise ja uute kogukondade loomise ruum, siis kohe kindlasti ei ole see arutleva demokraatia ruum. Tegemist on nn reklaamipanoptikoniga, kust inimestele müüakse nende eelneva võrgukäitumise põhjal poliitikuid ja erakondi.2

    Kasumi tagaajamine, kogemuse muundamine andmeteks ja informatsiooniks on uue meedia võimaluste toimeloogika aluspõhi. Teisisõnu, mida võrgukeskkonnas ette võtta ja teha ning kuidas on seal võimalik käituda, lähtub ennekõike kasutajate hulga kasvatamise eesmärgist. Hea – või tõhus – platvorm, nutiseade jne on säärane, mida ei ole võimalik kinni panna, mis nõuab pidevat kasutamist. Üks peamisi kujundusprotsesse, mille kaudu kasutajad teenuste külge haagitakse, on mängustamine – mänguelementide (konkurents, edenemine, afektiivne seotus jne) sisseviimine kõiksugusesse suhtlusse teistega, kogu maailmaga. Lühidalt, argitegevuse mängu­laadseks tegemine. Selle protsessi käigus kujundatakse uue meedia keskkonnad sõltuvust tekitavaks. Kasutajatelt nõutakse pidevat (tagasi)pöördumist seadetesse või platvormidele aina kasvava edukuse, järgneva võidu või järgmise tasandi saavutamise lootuses.

    Seega ei ole üllatav, et ühismeedia ja üldse võrgukeskkonnad kutsuvad esile tugevaid afektiivseid reaktsioone ja ihasid, mis võisid isegi inimese enda eest eelnevalt varjatud olla. Suhtlus ühismeedias saab jõudu ihadest. Ja see iha – muundatult kvantifitseeritavaks informatsiooniks – teenib internetti haldavatele korporatsioonidele tohutuid rahasummasid. Sajandivahetuse utoopiline ettekujutus internetist kui vabaduse/vabastuse ruumist, uute demokraatlike kogukondade sünnipaigast on haihtunud. See kujutlus on asendunud täitmatute ihade rahuldamise jahtimisega. Tõotatud uus võrgurahvas on lahustunud muditavate andmehulkade mereks.

    Tundub, et midagi sellist nagu Jürgen Habermasi pakutud „kommunikatiivne ratsionaalsus“ on tänapäeva ühismeedia keskkonnas täiesti võimatu. Sest kasutajad ei ole inimesed, vaid vahendid, mida kasutada eesmärgi nimel. Seda vähemalt kahes tähenduses. Nad on turundatava informatsiooni allikaks ja tarbitavad objektid ihade rahuldamiseks või selle takistuseks. Ühismeedia ergutab osalust ja suhtlust lähtuvalt „instrumentaalsest ratsionaalsusest“. Habermasi termineis on meil tegemist mitte kommunikatiivse, vaid instrumentaalse tegevusega. Kommunikatiivse tegevuse eesmärk on mõistmine, strateegilise eesmärk on aga mõjutamine isiklike eesmärkide saavutamise nimel. Need kaks tegevust on ühildamatud.3

    Ehkki kommunikatiivne ja strateegiline tegevus on ühildamatud, toitub viimane esimesest: mõjutamine petmise teel saab toimida ainult tõesuse eeldusel. Et saada petetud, peab vastuvõtja eeldama saatja valede tõesust. Kommunikatiivse tegevuse esmasus võimaldab Habermasil kinni hoida usust, et ratsionaalsuse – ehkki teinud mõned eksisammud – abil on veel võimalik demokraatiat päästa. Ja muidugi, et ratsionaalsus ise on midagi päästmist väärivat.

    Frankfurdi koolkonna kriitilise teooria järeltulija ja reformijana kirjutas Habermas intellektuaalses keskkonnas, mis oli ratsionaalsuse maha kandnud ning kinnistanud instrumentaalse ratsionaalsuse poliitilise tegevuse alusena. Pealegi oli valgustusajastust tuttav ratsionaalsus kuulutatud kui mitte surnuks, siis vähemasti katastroofiliselt ohtlikuks. Tänapäeva kriitilised teoreetikud on taas kaotanud usu kommunikatiivsesse ratsionaalsusse ning rõhutavad strateegilise tegevuse esmasust.4 Igasugust suhtlust läbi(sta)vad võimusuhted, seega ei ole lootust leida ühist pinda ratsionaalseks demokraatlikuks aruteluks.

    2. Vandenõuteooriad ja poliitika

    Vandenõuteooriate osatähtsus tänapäevases (võrgu)kultuuris tundub eriliselt rõhutavat kommunikatiivse, arusaamisele suunatud tegevuse võimatust. Tõepoolest, vandenõuteooriaid võib pidada strateegilise kommunikatsiooni näitlikuks vormiks. Ei ole ju kunagi nende eesmärgiks mõistmine, vaid alati vastuvõtja mõjutamine teatud pettekujutluse uskumiseks – ja nende uskumuste järgi tegutsemiseks. Kui leidub teadmine, mida võib õigustatult nimetada põhjendamatuks vääraks uskumuseks, siis on see konspiratiivne „teadmine“.

    Konspiratiivne ratsionaalsus – uskumine, et ajaloo- ja päevasündmuste ning maailmakorra taga seisab kurjust kehastav inimrühm – ei allu faktikontrollile. Faktikontroll ei kõiguta neid, kes vandenõunarratiive levitavad, loovad ja tarbivad (tõendid vandenõuteoorias on tõsikindlad ja vääramatud: isegi tõendite puudumine viitab vandenõu edukusele). Mõelge kas või Donald Trumpi ja hämmastavalt suurejoonelise QAnoni vandenõuteooria vastastikusele sümpaatiale. Vandenõuteooriad on leidnud koha peavoolupoliitikas, ja seda hoolimata tohutust tõendite hulgast, mis nende väidete väärust kinnitavad.

    See ei peaks olema üllatav, sest vandenõuteooria on just nimelt ennekõike poliitiline kõnetegu. Vandenõudel ja vandenõulastel on Euroopa poliitika ja võimumängudes loomulikult olnud tähtis osa juba Vana-Kreekast ja -Roomast alates. Nagu Joseph Roisman atika oraatoreid lugedes nendib, oli ilmselt kogu Ateena elu salajaste vandenõudega täidetud ning neis osalesid ja neid plaanitsesid inimesed mis tahes ühiskonnakihist ja positsioonist.5 Ja vähemasti Vana-Rooma puhul saame rääkida vandenõuteooriatest ses mõttes, nagu me neid tänapäeval mõistame: „Hirm naiste, orjade ja isegi võõramaalaste Rooma-vastaste vandenõude ees püsib alates seitsme kuninga ajast kuni saab kinnitatud võõrvallutustes, mis viivad impeeriumi lagunemiseni. Hilise vabariigi ajal olid rooma kirjanikud juba hakanud nende marginaalsete rühmade negatiivseid stereotüüpe ära kasutama, esitades neid vandenõulastena.“6 Näiteks leidub kujutisi naistest vandenõulastena alates rooma komöödiast kuni Liviuse ajalooni; seega ei ole tegemist sugugi vähetuntud pildiga, vaid populaarse stereotüübiga.

    Seega leidub poliitilis-strateegilist ja identifikatsioonilist vandenõuteooriate loogikat, mis on ka Mari-Liis Madissoni ja Andreas Ventseli raamatu „Strategic Conspiracy Narratives: A Semiotic Approach“ (edaspidi SCN) keskmes, juba Vana-Roomas. Juba vandenõuteooria määratlus laseb aimata, et tegemist on strateegilise vahendi, mitte väidete kogumiga, mille võiks allutada tõeväärtusele. Ühe tabavama määratluse on pakkunud Brian Keeley: „Vandenõuteooria on mingi ajaloolise sündmuse (või ajalooliste sündmuste) seletus, mis lähtub väikese rühma salajas tegutsevate inimeste – vandenõulaste – põhjuslikust agentsusest.“7 Vandenõuteooria eeldab seega süüdlast, kelle õlule võib asetada vastutuse isegi kõige uskumatute sündmuste eest. Nagu ka Madisson ja Ventsel välja toovad, tõusevad vandenõuteooriad esile kriisiolukorras, mil inimestel puudub seletus neid tabanud hädadele.

    Süüdlane – patuoinas – on loomulikult poliitiline vaenlane, mitte see, kellel oleks ka tegelikkuses „seletatud“ sündmustega midagi pistmist. Ning ka teooria tõsikindlus on ennekõike poliitiline. Täieliku tõsikindlusega peavad saama tõmmatud poliitilise kogukonna piirid, teisisõnu, piirid „meie“ ja „nende“ vahel. Kui „nemad“ on süüdi „meie“ õnnetuses, siis peab hakkama „nende“ vastu tegutsema. Poliitiline kõne, nagu rõhutab Bruno Latour,8 ei ole seotud mitte tõesuse ja vääruse, vaid kogukonna loomise ja piiritlemisega: kes on meiega, kes on meie vastu – ja kes üleüldse on see „meie“. Poliitiku esitatud valede hulgal ei ole tähtsust, kui ta valetab asjakohaselt, s.t oma kogukonnale meelepäraselt, selle identiteeti kinnistades.

    Näib, et poliitilist diskursust ja vandenõuteooriat eristab teineteisest üsna peenike joon, mis on Euroopa poliitikat juba ammu mõjutanud ja on samuti peaasjalikult kogukonna piiride tõmbamise vahend. SCNis võib seda tihedat sidet poliitika ja vandenõuteooriate vahel märgata ühes tahtmatus, kuid ilmekas omistuses. Autorid mõtestavad vandenõuteooriat Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe’i alusel: „[V]õime vandenõuteooriat kontseptualiseerida tähendusloome protsessina, mille eesmärgiks on „ühiskondliku suhte muutmine nõnda, et luuakse alluvussuhtes olev subjekt.“ Laclau ja Mouffe kõnelesid tegelikkuses „ühiskondlike võitluste ’poliitilisest’ loomusest“9 üldisemalt. Nad üritasid määratleda, mis teeb ühiskondlikust poliitilise võitluse. Jättes selle detaili mainimata, lähendab SCN poliitilist võitlust ja vandenõuteooriat nii, et peaaegu ei olegi neil enam võimalik vahet teha, ning värbab ’poliitilisuse’ filosoofid (lisaks Laclaule ja Mouffe’ile ka Oliver Marcharti) vandenõuteooriate filosoofideks. Kuid tõepoolest, nii poliitilisele võitluse kui ka vandenõuteooriate jaoks on ohvripositsiooni loomine möödapääsmatu: ainult neil, kelle vastu on oldud ebaõiglane, on õigus tegutseda ja häält tõsta. Aga kuidas siis üleüldse eristada poliitilise diskursuse ja vandenõuteooriate toimeloogikat?

    Üks võimalus oleks rõhutada, et vandenõuteooriad on tihtipeale poliitilise eliidi tööriist – kas nende, kes juba valitsevad, või nende, kes pürgivad valitsema. See on ilmselge juba alates Vana-Roomast ja nõiajahtidest kuni natside antisemiitlike kampaaniateni. SCN rõhutab seda tahku samuti, nimelt et vandenõuteooriaid ei tohiks vaadelda kõigest kui võimutute vastust võimule, vaid ka strateegilise tööriistana võimukandjate (nii valitsuste kui suurfirmade) käes. Selle abil on võimalik veenda inimesi valitsemist delegeerima, tarbima oma tooteid ja ärgitama viha nende teiste, patuoinaste vastu. Seega etendab vandenõuteooria väga eripärast poliitikat, sellist, mille kaudu luuakse vaenlane, kes tuleb hävitada ja kõrvaldada, ehkki see „vaenlane“ on tihti juba tõrjutud või kõrvale heidetud. Isegi kui vandenõuteooriate peakurikael on võimukas – nagu SCNis analüüsitud George Sorosi näide või poliitiline eliit üldisemalt –, on tihtipeale nende sihtmärgiks haavatavad rühmad.

    Lisakeeru annab juurde see, et vandenõuteooriad on tihti need, mille abil teostatakse nn valepoliitikat – luuakse ohvripositsioon eesmärgiga näidata, et just nimelt need, kes on enamuses ja valitsevad, on need nõrgemad ja väetimad, kellele liiga tehakse. Mõelgem kas või selle „kõikvõimsa“ „kultuurilise marksismi“ peale, keda kardavad ja vaenavad võimuerakonnad ja nende toetajad. Siin oleme taas jõudnud otsustamatuse punkti: milline on see „õige“ ohvri­positsioon, rõhumine, allasurutus? Sellele küsimusele võib ilmselt vastata vaid poliitiliselt, mitte teaduslikult.

    3. Strateegilised narratiivid ehk Kuidas teha sõnadega asju

    Vandenõuteooriate mõtestamine strateegilise narratiivina on eriti kasulik, sest võimaldab meil hoiduda lahterdamast internetis üles kasvanuid naiivseteks ja kergeusklikeks, abituteks automaatideks, kelle mõistust on võimalik kontrollida ekraanil sähvivate teadetega. Strateegilise narratiivi mõiste – vastandina nt ähmaselt mõistetud ideoloogia mõistele, mis paratamatult viitab valeteadvusele ja teadmatusele – ei luba poliitilises suhtluses olevaid inimesi alahinnata ega rumalaks pidada. Tuleb meeles pidada, nagu Michel Foucault kunagi on öelnud, et „inimesed teavad, mida nad teevad; ja nad teavad tihti ka seda, miks nad seda teevad; kuid nad ei tea, mida nende tehtu korda saadab“.10 Ja teiseks võimaldab see meil edasi minna tõesuse ja vääruse, ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse raamistusest. SCNi vaatepunkt – ehkki kasutatakse Juri Lotmani kultuurisemiootika mõistestikku, mille keskmes on teksti mõiste ja tekstianalüüs –, keskendub rohkem sellele, kuidas vandenõuteooriad toimivad, milline on nende funktsioon, kui sellele, mida need tähendavad. Tegemist on pragmatistliku vaatega, mis käsitleb tähendust selle praktilises suhtluses toimimises.

    Suurimad probleemid, millega autorid oma analüüsi teostades vastamisi seisavad, lähtuvad uuritava valdkonna – digitaalsed võrgukeskkonnad – spetsiifikast. Neis keskkondades jäävad nii saatja kui ka vastuvõtja tihti nähtamatuks, neile ei ole võimalik ligi pääseda. Seega ei ole võimalik otsest suhtlusolukorda analüüsida. On võimalik vaadelda tekste – semiootilises mõttes kui piiritletud tähenduslikke ühikuid –, millest vandenõuteooriad kokku pannakse, nende tekstide levitamist ja levikut, populaarsust jne. Võib muidugi väita, et nt kommentaaride ja jagamiste kaudu ongi võimalik saatjate ja vastuvõtjate pähe tungida, kuid siis unustataks, et tihtipeale ei ole kommenteeriv isik üleüldse tõeline isik või ka näiteks küüniline troll. Digitaalne etnograafia ei saa piirduda pealispindse tegevuse jälgimisega.

    Need probleemid on SCNis aga efektselt mudellugeja mõiste abil. Umberto Ecolt laenatud mudellugeja viitab tekstisisesele ideaalsele lugejale: milline peab olema teksti vastuvõtja, et ta mitte ainult ei mõistaks, mis on öeldud, vaid ka nõustuks öelduga. Mudellugeja võimaldab „uurijal mõista, milliseid semiootilisi strateegiaid on strateegilisi vandenõunarratiive vastuvõtva publiku konstrueerimisel kasutatud“ (lk 4). SCNis otsitakse kõigepealt sidusat narratiivi, millel on teatud poliitilistele tegutsejatele kasulikud tulemused, ja seejärel ideaalset tekstis eneses loodud lugejat. Seekaudu on võimalik rääkida mudelautorist, kellele on strateegilise narratiivi tagajärjed kasulikud, ja mudellugejast, kelle tõlgendus on samamoodi esimese jaoks kasulik. Niisiis langeb ära otsese teksti looja otsimise probleem. Narratiivi ühtsus ja kooskõla mudelautori ja mudellugeja vahel peitub konfliktis, mida käsitletakse „vandenõuteooriate strateegilise tuumana“ (lk 5). Konflikti artikuleerimise – kurjade vandenõulaste ja nende kasusaajate väljajoonistamine – kaudu luuakse poliitiline identiteet. Selle konflikti olemasolu kinnitava tekstuaalse materjali pidev (taas)tootmine ja levitamine võrgukeskkondades aina kinnistab seda identiteeti.

    Ei ole sugugi üllatav, et need konfliktid on väga vanad ega ole loodud uute digitaalsete tehnoloogiate poolt (nt pärismaalased vs. migrandid, pärismaalased vs. kosmopoliitsed juudid, enamus vs. vähemused jne). Võrgukeskkonnad on aga väga tõhusad, edastades sobivaid sõnumeid õigetele inimestele ning tehes seda vahetpidamata. Selles kontekstis räägitakse SCNis faatilisest kommunikatsioonist, mis Roman Jakobsoni järgi tähendab suhtlust suhtluse pärast – kinnistatakse suhet saatja ja vastuvõtja vahel, kontrollitakse kanali töötamist. Faatiline kommunikatsioon on võrgusuhtluse dominantne suhtluslaad. Teisisõnu, võrgusuhtluse semantiline väärtus on äärmiselt vähene ning tegeldakse peaasjalikult liiase informatsiooni edastamisega (lk 39). Sõnumid, mille kaudu vandenõuteooriaid levitatakse, jõuavad kohale inimestele, kel on juba kalduvus neisse uskuda. Vandenõuteooriad ütlevad väga harva midagi uut. Isegi kõige värskemad taastoodavad väikeste variatsioonidega vanu konflikte. Niisiis võimaldab ühismeedia mobiliseerida õigeid inimesi.

    Jõuame nüüd tagasi kergelt konspiratiivse alguse juurde – suure viisiku ja kasumi teenimise eesmärgi nimel teostatud pideva järelevalve juurde. Andmekogumise ja -müümise abil on võimalik teada saada, milliseid reklaame, veebisaite jne õigetele inimestele saata ja soovitada. Säärane suurfirmade järelevalvetegevus on ise konspiratiivne – salajas teostatud õiguste rikkumine (ehkki praeguseks on tegemist juba avaliku ja dokumenteeritud teabega). Tegemist on muidugi väga sobiva kontekstiga vandenõuteooriate hämmastava populaarsuse jaoks – vandenõu, mille eesmärgiks on saavutada monopoolne kontroll kommunikatsioonivahendite üle. Küsimus, kuidas ja mis põhjustel on need monopoolsed praktikad meie ühiskonnas loomulikuks saanud, oleks edaspidistele uurimustele huvitav ja vajalik küsimus. Siis ei saaks enam piirduda vaid poliitilise diskursuse analüüsimisega, vaid peaks arvesse võtma ka majanduslikku ja tehnoloogilist konteksti, mis kujundab suhtluse võimalikke laade. SCNi mõisteline raamistik keskendatuna sõnumite toimimisele praktilises suhtluses annab edasisteks laiemateks uurimusteks suurepärase tõukelaua.

    1 Shoshana Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. Public Affairs, New York 2019.

    2 Jamie Bartlett, The People vs Tech: How the Internet Is Killing Democracy (And How We Save It). Random House, New York 2019.

    3 vt Jürgen Habermas, “Actions, speech acts, linguistically mediated interactions, and the lifeworld”, rmt-s On the Pragmatics of Communication. The MIT Press, Cambridge, MA 215–256.

    4 nt Byung-Chul Han, What Is Power?. Polity, Cambridge 2019.

    5 Joseph Roisman, The Rhetoric of Conspiracy in Ancient Athens. University of California Press, Berkeley.

    6 Victoria E. Pagán, Toward a model of conspiracy theory for Ancient Rome. New German Critique 103, 2008, 27–49, lk 32.

    7 Brian L. Keeley, Of conspiracy theories. – The Journal of Philosophy 96(3): 109–126, lk 116.

    8 Bruno Latour, What if we talked politics a little?. Contemporary Political Theory 2, 143–164.

    9 Ernesto Laclau, Chantal Mouffe, Hegemony and Socialist Strategy: Toward a Radical Democratic Politics. Verso, London 1985, lk 153.

    10 Hubert L. Dreyfus, Paul Rabinow, Michel Foucault, Beyond Structuralism and Hermeneutics. The University of Chicago Press, Chicago 1982, lk 187.

     

    Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel, mis eesmärki silmas pidades kirjutasite raamatu vandenõuteooriate semiootilistest tahkudest?

    Viimastel aastatel on nii akadeemilised uurimused kui ka desinformatsiooni leviku tõkestamisele keskendunud mõttekojad toonitanud, et vandenõuteooriad on osutunud efektiivseks vahendiks, millega auditooriumi olukorrataju ning käitumist mõjutada. Vandenõuteooriatest ollakse harjunud mõtlema kui ekstremistide või muude marginaalsete tõlgenduskogukondade pärusmaast. Vandenõuteooriate tähendusloomeline eripära ja nendega seotud kommunikatsioonifunktsioonide paljusus, näiteks nende selgituslik, meelelahutuslik ja identiteediloomeline potentsiaal, aga ka võime kultiveerida kollektiivset hirmu ja alarmeerituse tunnet jms aspektid, jäävad sageli varju. Semiootiline lähenemine võimaldab uurida eri žanre ja jutustamiskontekste kombineerivaid vandenõuteooriaid, analüüsida nii tekstilisi kui pildilisi vandenõuesitusi.

    Kas poliitiline diskursus on kuidagi muutunud seoses vandenõuteooriate levikuga?

    Sotsiaalmeedia kujunemine keskseks avalike arutelude areeniks ning populistlike liikumiste tõus on kahtlemata sillutanud teed vandenõuteooriate sagedasele kasutamisele poliitilises retoorikas. Poliitiline kommunikatsioon kasutab iseäranis agaralt n-ö koeravilesid ehk kodeeritud viiteid, mis annavad teatud tõlgenduskogukonnale lisatähendusi, kuid tunduvad laiemale publikule kui tavapärane keelekasutus või juhuslik viide mõnele popkultuuri tekstile. Sellised koeraviled võivad olla nii keelelised kui visuaalsed, näiteks võib sel viisil kasutada kurikuulsat OK-märki või „Matrixi“ filmist tuttavat red-pilled-metafoori, mis on mõlemad kasutusel alt-right-vandenõuteoreetikute veebisuhtluses. Koeravilede kasutamine võimaldab vandenõuteoreetikutele justkui omamehelikult õlale patsutades poolehoidu avaldada, kuid teisalt lubab see poliitilisi sõnumeid esitada kalkuleeritult ambivalentsena.

    Teie raamatus on tähtsal kohal poliitilise suhtluse afektiivne laetus. Vandenõuteooriad toimivad emotsiooni tasandil.

    Sotsiaalmeediaga seoses on hakatud rääkima afektiivsest avalikkusest, mida iseloomustab kiireloomuline, põgus ning suuresti kordustel ning koos kogetud emotsioonide võimendamisel rajanev tekstiloome, mis ei eeldagi põhjalikke arutelukäike ja loogilist argumentatsiooni. Ühelt poolt on info ülekülluses sõnumi olulisuse parameetriks selle tähelepanu äratamise võime. Twitteri-säutsude ja Instagrami-postituste vahendusel ei saa läbi viia eri perspektiive hõlmavat arutelu, küll aga saab neid meediume kasutades edukalt oma ideedele tähelepanu tõmmata ning neile emotsionaalset fooni luua. Teisalt kannab afektiivne sõnum faatilist suhtluseesmärki: sageli on selliste teadete informatiivne uudsus auditooriumile teisejärguline. Need on sageli juba adressaatidele teada ja põhimõtteliselt vaidlustamisele ei kuulu, nende kordamine taaskinnitab kogukonna ühisosa. Vandenõuteooriate strateegilise kasutamise juures näeme sarnaseid funktsioone.

    Kasutate vandenõuteooriate analüüsis Umberto Eco mudellugeja mõistet, mis viitab teksti enese loodud ideaalsele vastuvõtjale – sellisele, kes mitte ainult ei mõista, mis on öeldud, vaid ka nõustub sellega. Milline on üks vandenõuteooriate mudellugeja?

    Vandenõuteooriate mudellugeja tajub ennast sõltumatu kriitilise mõtlejana. Tema tõlgenduspraktikad on kantud veendumusest, et ebameeldivana tunduvate sündmuste või nähtuste, nt koroonapandeemia või rändekriis, peamiseks põhjuseks on pahatahtliku grupi salajane süsteemne tegutsemine. Ta otsib pidevalt tõendeid, mis seda arusaama kinnitaks. Mingis mõttes on ta märgimaniakk – tema meediatarbimist juhib soov leida puuduv lüli, avalikkuse eest varjule jääv tähendusvõti või tõendid, mis vandenõulaste manipulatsioonid paljastaks.

    Kas on võimalik avalik diskursus ilma strateegiata, mõjutamiseta, petmiseta jne?

    Jah, põhimõtteliselt võime siin kergesti langeda tautoloogiasse: igasugune kommunikatsioon mõjutab informatsiooni saajat mingil viisil. Seega tuleb täpsustada, mida strateegilise kommunikatsiooni all mõistame. Meie eesmärk oli tuvastada avalikes sõnumites korduvad võtted, mille kaudu kujundatakse ühtset eesmärki ja sihtauditooriumi. Enamasti viitavad need ka tekstiloome taga olevale strateegilisele autorile, kelle huve see teenib. Kindlasti ei ole igasugune strateegiline kommunikatsioon alati seotud petmisega. Kui kasutame mõjutamise asemel sõna veenmine, siis paistab see kommunikatsioon palju paremas valguses.

    Nüüdisaegset infokultuuri kujundavad osalusmeedia vormid on kindlasti mõjutanud traditsioonilist arusaama avalikkusest, mille funktsioonina nähti ühiskonna vajaduste kriitilis-ratsionaalselt vandamist. Elame ähmaste piiridega poolavalikus-poolprivaatses kommunikatsiooniruumis, kus ühiskondliku konsensuse saavutamise asemel juhivad suhtlust hoopis teistsugused eesmärgid, näiteks selgete, mõnikord ka antagonistlike eristusjoonte tõmbamine.

    Üks võimalus on käsitleda avaliku diskursusena teemasid, mis äratavad võimalikult suures auditooriumis vastukaja. Mõned teemad tuleb agendasse seadmiseks huvitavana pakendada. Vandenõuteooriad on kindlasti üks võimalus seda teha, kuna enamasti rõhutakse neis inimese sotsiaalpsühholoogilisele identiteedivajadusele. Luuakse tugev vastandus meie kui kannataja ja kannatusi põhjustava kurja vandenõulaste grupi vahel. Samuti pakuvad vandenõuteooriad kõikehõlmavat seletust, miks meiega halba juhtub. Seda, kuidas ühiskondlikes aruteludes esile kerkivatesse vandenõuteooriatesse suhtuda, tuleb otsustada juhtumipõhiselt. Kindlasti ei pea vandenõuteooriaid a priori taunima, kuna need võivad esineda ka ühiskonnakriitika vormina ja mõnikord tõstatada õigustatud küsimusi, mis aitavad väljakujunenud seisukohti murendada.

    Viimaks: vandenõuteooriate peamised funktsioonid on just nimelt poliitilised – identiteedi ja kogukonna loomine. Kuid kas võib mõelda ka vastupidi: kas poliitika on vähemalt teatud määral alati konspiratiivne?

    Ideaalis ei tohiks ju olla, sest avalike otsustusprotsesside puhul peaks info olema kõigile osalistele kättesaadav. Tõsi, mitte igas olukorras, nt sõjaseisukorras, pole see kõige parem otsustusprotsessi kvaliteedile. Kui õiguslikul tasandil lubame (Eestis reguleerib seda näiteks riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus), et mingi osa infost peabki salajane olema, siis tunnistame, et konspiratiivsus on poliitika loomulik osa. Pigem ongi siin küsimus määras ja selle salajase infoga toimetamise eesmärkides. Küll aga ei arva me, et vandenõuteoreetilised seletused, näiteks viited süvariigile, on parim viis poliitika konspiratiivsuse piiride üle arutlemiseks.

    OTT PUUMEISTER

     

  • Kontrollige oma soorituspinget

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Hiljuti tabas mu ajaleht Pealinn salakavalalt reipa tänavaküsitlusega: mida kavatsen koolivaheajaga peale hakata? Jäin vastusega esialgu jänni, sest tõepoolest – mida? Koolis ma enam ei käi (midagi peab elus hästi ka olema), kooli­ealisi järeltulijaid mul pole, õpetajana ei tööta. Võiksin ju sellest seosest täiesti loobuda, aga … Soorituspinge ei luba. See küsib vaikselt ikka kuklas edasi: mida siis? Ja mõne aja pärast: MIDA?

    Üks lemmiktegelane, kellega üldse samastuda tahaksin, on Priit Pärna multifilmist „Aeg maha“ rohelise peaga rohelisetriibuline kass, kes ei suuda filmi algusepisoodis kuidagi oma hommikusi vajalikke toiminguid õigesse järjekorda sättida ja nii ta siis ekslebki toas ühest nurgast teise – lamp-prillid-rätik-hari-taburet-kell –, ise nendesse argisekeldustesse tasapisi ära lahustudes. lampprillidrätikharitaburetkell. Linnastressi tekkepõhjusi võiks sellisena ette kujutada küll.

    Kodune vaba päev peaks ju välja nägema täpselt vastupidine, s.t ülima tegevuslikkuse vastand peaks olema täielik tegevusetus, aga ei ole. Kui manipuleerida veidi kiirusemuutjaga ja reguleerida ülikiire „aeg maha“ kiiruse pealt üliaeglase peale, siis milline on tulemus? Lähemal vaatlusel täpselt sama: tahaksin vaadata kaks osa halba seriaali ja siis, pärast teepausi ja aknast väljavahtimist vaadata veel kolmandagi, sest ma olen nõrk inimene. Tahaksin lõpuks ometi põrandalt ära koristada selle osa plaadivirnast, mis hakkab mulle jalgu jääma, osa asju tuleks viia keldrisse ja panna õige koha peale ja … hm, tuleb natuke taas järele mõelda, kuidas täpselt. … Mida ma tegema pidingi?

    Sellise aeglustamise puhul on tegevuse skeem küll sama, aga efekt täiesti vastupidine. Lahustumise asemel leiab aset mingi selginemine. Jõuab kohale arusaam, et koduses miniuniversumis on kõik asjad täiesti põhjendatult vale koha peal. Põhjuse-tagajärje ahelad on asjade teise kohta liigutamisel veninud kohati nii pikaks, et nende lahti harutamiseks (või vähemalt selle kaalumiseks) ongi vaja üht korralikku vaba päeva. Ja mõtte vabastamiseks tuleb vahele lugeda mingit jampsi. Ja et aju töötaks, süüa üks võileib.

    Kuidas nüüd siis vormida entusiastlikule lugejale see vastus lööklausesse, et alltekstiks oleks üks hea õppetund aja funktsionaalsest kasutamisest? Meenuvad sõprade-elupõletajate kunagised üleskutsed üliaktiivse elustiili propageerimisel à la „Ela vaid pool päeva korraga“ või „Elu tuleb elada kiirusega 500 krooni tunnis“. Seda võidu­jooksu pole ju võimalik võita. Soorituspinge tahab mulle jätta illusiooni, et ööpäevas on rohkem kui 24 tundi. Ja mulle tundub, et kogu seda puhkuste ja vaheaegade diskursust valitsevad need inimesed, kellel on tavaks öelda „mul on jube kiire“ või „mul pole üldse aega“. Mis alust on meil arvata, et nad puhkuse ajal suudavad maha rahuneda? Puhatakse täpselt samamoodi: tegevusrohkelt ja finišilint silme ees.

    Ärge muretsege, kallid puhkajad! Küll see finiš ükskord tuleb, tahate või ei taha. Aga kui pärast viimast finišeerimist Peetrus peaks küsima: kuidas puhkasite?, siis tahaksin talle – hakkamata ette lugema kohti, kus ma käisin või mis ma tegin – vastata lihtsalt: hästi.

  • Puhkuse puuslik

    KARIN PAULUS

    Koolivaheaeg on üks issanda vits. Siis kulmineerub surve midagi teha ja kuhugi minna. Nimelt peab millegi­pärast puhkusel olles tingimata vahetama asukohta, minema kas või maale, olema liikumises, tegema vähemalt remonti või aiatöid.

    18. X õhtune „Aktuaalne kaamera“ näitaski püüdlikke lapsevanemaid, kes korralike inimestena on puhkamist programmiliselt võtnud ja läinud toruküllasematesse spaadesse. Kuressaare, Pärnu, Narva-Jõesuu, siit me tuleme! Teised tublid on välja otsinud kõikvõimalikud linnalaagrid, kus otsitakse kummitusi, voolitakse midagi savist, tantsitakse või väisatakse muuseume. Varem käis kõik see mees muidugi välismaal. Piiri taha kippumine on omandanud pea et patoloogilise mõõtme ja kõrvaltoimete kiuste ollakse nõus osalema vaktsiinide katsetustes, nõutakse otselende viiruskolletesse. Objektiivses mõttes ei jää tavaturist ju millestki ilma, sest aega veedetakse täpselt samamoodi nagu kodumaal: ujutakse või suusatatakse, süüakse ja juuakse, käiakse poes, harvem looduses. Kuid ilmselt on staatust solvav tarbimispaast nii raske, et kopra saba hakatakse kalana tõlgendama.

    Kuid kas ei võiks just paiksust veidi kelmikamalt mõeldes õilsamaks pidada? Näiteks Mesopotaamia ja Egiptuse tsivilisatsioon hakkasid edenema siis, kui küttide-korilaste või rändkarjakasvatajate kombel enam ringi ei traavitud. Paiksus sundis nutikamalt maad ja muid ressursse kasutama, edenesid matemaatika, füüsika, astronoomia jm teadusvaldkonnad, tekkis sügavam huvi maailma ning iseenda mõtestamise vastu. Sunnitus teeb oiukaks. Vaadakem kas või koroonaaja muusikavideoid: pistad pea aknast välja ja laulad või filmid ennast ja pruuti mööda teed tatsamas. Üliõpilasi vaadates tekkis sel sügisel küll tunne, et tänu paljude kiusatuste kadumisele (raha napib, saab õppida) oli keskendumisraskusi vähem ega olnud enam tunnet, et loengutes tähele­panu köitmiseks tuleb kostüüme vahetada.

    Muidugi on ka inimesi, kelle elu edeneb kenasti. Käisime eelmisel nädalal puitarhitektuuri žüriiga vaatamas Raplamaal Maidla mõisahäärberi juures asuvat loodusvillat (arhitekt Mari Hunt, 2020). Villa on sisu poolest kämpingumaja: instagrammilikult fotogeeniline astmestikuga majake, kust avaneb suurepärane vaade soisele maastikule. Kuigi ööbimine maksab ligi 300 eurot, pole vaba päeva võimalik kalendrist ühe ropsuga leidagi. Pipedrive’i, Transferwise’i ja Skype’i moodi mängunurkadega eksklusiivbüroodes töötavale IT- ja idurahvale mõeldud luksusonne on Põhjamaades muidugi veel – seal saab hügieeniliselt ja hedonistlikult metsikust kogeda.

    Selline elamusturism on üldse järjest arenev ala ja retki, kus laternatega endistes vanglates ja mujal ringi luusitakse, porikuul jätkub. Mõni on päris maitsetu: „Klooga koonduslaager – põrgu maapeal!“, „Maardu – 90ndate mõrvapealinn!“, „Sõjatehas ja Sitsi litsid“.

    Omaviisi väärtuspõhist kooli­vaheaja ajaveetmist pakuvad ka demonstratsioonid. Pühapäeval olime gümna­sistiga abieluvõrdsust nõudval heameele­avaldusel, reedel on preilil plaanis kliimastreik. Isamaaline meele­lahutus on näiteks Margus Paju stiilse põneviku „O2“ vaatamine, kus tegevustikus puuduvad kodumaiste filmide leitmotiivid letargia ja häbiväärsus.

    Ometi võiks tegusa tarbimise kõrvale jääda eluõigus ka molutamisele, lesimisele, lugemisele, joonistamisele, ühismeedias ringivahtimisele ja välisõhus sõpradega mõnulemisele, üleüldse mitte nii kasulik olemisele. Ja teisalt, kui sul on töö, mida armastad ja mis ongi sinu identiteet, siis ei pea tingimata inimest sundkorras puhkekodusse panema. Puhkus ei pea muutuma fetišiks, puuslikuks, mida nürimeelselt austada. Liigne nõudlikkus tekitab stressi, komplekse, ei lase kulgeda omasoodu, omatahtsi, leida midagi stambivaba.

    Vastandumise asemel võib hea tahtmise juures siduda taoismi moodi isiklikke otsinguid, mööda kiira-käära radasid vaimses liikumises olekut ka realistliku aktiivpuhkusega. Eks ole tubli puhkajagi eesmärk õnnelikum elu, sisemine rahu ja harmoonia.

  • Iseloomuga tegelane

    KOIT OJALIIV

    Saue vallamaja. Arhitektid Karli Luik, Johan Tali, Mae Köömnemägi ja Heidi Urb, insenerid Laur Lõvi ja Triin Sigus, Maarja Gustavsoni haljastuskontseptsioon, sisearhitektid Eeva Masso, Katrin Tammsaar ja Jaana Albert. Ehitaja Embach Ehitus OÜ. Avati selle aasta septembris.

    Antagu mulle andeks, aga tunnetuslikult ei olnud Saue linna minu jaoks pikka aega olemas. Sattusin siia esimest korda millalgi 2015. aasta sügisel. Rattaga. Tegin autokooli teooriaeksamit. Ja tunnetuslikult ei saanud ma sellest linnast esimesel korral suurt midagi aru. Kuskil oli kobar armast väikelinna, kuskil meeletu ürgmets, kuskilt paistis miski mõis ja selle kõige vahele oli end surunud võrdlemisi suur lahmakas kaootilist tööstusmaastikku, mis need nunnud ruumilised olukorrad üksteisest lahutas. Ei saanud aru, kus on selle linna kese ja kus selgroog. Kus on tema värav. Tunnetuslikult.

    Asja tagantjärele uurides on selgunud, et umbes samal ajal koostasid Linnalabor ja OÜ Väike Vasak Käsi koos Saue linnavalitsusega innukalt linna keskosale tulevikuvisiooni. Teele Pehk, üks visiooni lõpparuande koostajaist, pakkus isegi, et ka Tallinn võiks oma avaliku ruumi mõtestamise samamoodi ette võtta. „Koos planeerimise protsessi juhtis abilinnapea ning selles osalesid ärksamad elanikud, maaomanikud, volikogu liikmed ja kohalikud noored. Linnalabori konsultantide abil korraldati jalutuskäike, küsitleti elanikke, arutleti ja visioneeriti töötubades, esitleti vahetulemusi ja otsiti kompromisse. Kõige tulemusel valmis Saue keskusala planeeringule lähteülesanne ja tuleviku­stsenaarium kogu linnale, mille alusel asutakse uue keskuse planeeringut koostama.“1 Ei saa muud kui nõustuda. Kuuldavasti pole mahukas dokument kahjuks suurt kasutamist leidnud. Eraomanike huvid ja õigused prevaleerivad avalike üle. Demokraatia!

    Vallamaja võistlus

    Niipalju ehk visioonist omal ajal siiski abi oli, et 2016. aastal korraldati Saue keskuse ala arhitektuurivõistlus. Esitati kaks tööd ja välja otsustati anda ainult ergutuspreemia minu hinnangul igati tublile tööle „Kvartett“ (arhitektid Pelle-Sten Viiburg, Egon Metusala ja Liis Uustal). Saue linnaarhitekti Urmas Elmiku sõnul võis „konkursi lugeda läbikukkunuks: võitjat ei selgunud vähese võrdlusvõimaluse tõttu, sest on raske öelda, kas esitatud tööd on tipptasemel või mitte“.2 Selle väitega meenub meeletu hulk meeme, kuidas tellija soovib ikka vähemalt kolme kavandit, et üks hea välja valida …

    Kolmnurkne Saue vallamaja organiseerib kõige tugevama ruumilise dominandina justkui ise ümbruskonda.

    Visioonivõistlusele järge ei tulnud, kuid mõne aja pärast korraldati Saue vallamaja arhitektuurivõistlus. Tõenäoliselt sai projekt hoo sisse pärast Kernu, Nissi ja Saue valla ning Saue linna ühinemis­lepingu heakskiitmist, mille käigus otsustati, et pärast omavalitsuste ühinemist oktoobris 2017 hakkab uue Saue valla inimesi teenindama ja vallaelu korraldama üks ametiasutus. Enesekindlust lisas seegi, et suur osa uue administratiivhoone ehitamise kuludest plaaniti katta riigi ühinemistoetusest.3

    Proovisime meiegi (Kuu Arhitektidega) sellel võistlusel osaleda, kuid pärast pikki ja tagantjärele mõeldes üsna sisutuid vaidlusi ei suutnudki me lahendust kokku saada. Põhiliseks takistuseks sai justkui tõdemus, et Sauel ei ole ühtki piisavalt selget ja tugevat ruumilist tõuget, mille pealt saaks veendumusega edasi liikuda. Olime piisavalt lambad mõistmaks, et kui seda tõuget pole, tuleb see ise luua.

    Kolmnurkne sajajalgne

    Võistluse võitsid 2017. aastal Molumba arhitektid tööga „Triangel“. Molumba oli sel ajal äsja Karli Luige ja Johan Tali loodud ja siinsel arhitektuurimaastikul kuidagi eriliselt värskelt mõjuv arhitektuuribüroo. Kui Salto taustaga Karlile võis päriselt kuskil JMKE kontserdil õlleklaasiga otsa joosta, siis Viini kooli taustaga Johani klappides kõlas ehk pigem pisut reserveeritumalt lihtsalt Daft Punk. Mingi mõnus keemia nende vahel tekkis ja toorest punki ja ideid on mõlemas minu meelest siiani.

    Igatahes lajatasid nad Saue pidetu keskuse keskele ühe kolmnurkse sajajalgse tegelase, mis võitis žüriisse kuulunud arhitektide Ott Kadariku, Pelle-Sten Viiburgi, Indrek Saarepera ja Egon Metu­sala südame. Leiti, et „tegu on käesoleva võistluse kõige julgema ideega, ruumilises mõttes omapärase ja silmapaistva lahendusega“. Ja kuigi töö oli poolikult vormistatud, oli „olemas tugev selgroog, millega edasi minna“.4 Tahangi siin eelkõige kiita žüriid, kes julges hinnata ideed, mitte valmis projekti, nagu viimasel ajal tundub pahatihti juhtuvat. Kallid tulevased arhitektuurivõistluste žürii liikmed, kinnitan, et kõiki neid „skemaatilisi asendiplaane“, „poolikuid plaane“, „puuduvaid evakuatsioonilahendusi“ jms saab edasise töö käigus täpsustada. Võiksime arhitektuurivõistlusele oodata ikkagi silmapaistvat ruumilahendust, mitte valmis tuleohutuse skeeme!

    Niisiis hakkas Molumba kolmnurkne maja justkui ise enda ümber olevat keskkonda organiseerima ja suunama, muutus ise kõige tugevamaks ruumiliseks dominandiks. Parklapoolses küljes on mängitud ka maastikuga: tekitatud on haljastatud küngas, mille abil on ühtlasi lahendatud veenvalt evakuatsioon teiselt korruselt. Kõige irriteerivam element on kogu maja ümbritsev piksliline sammastik. Selle otstarve on pakkuda päikese ja sadevee eest varju, kuid kuskil Molumba paralleelmaailmas oleks justkui toimunud mingit sorti ruumi ja tühjuse plahvatus, mis on seda sammastikku kujundanud üsna tugevalt. Võib olla, et võistlusel välja pakutud kaarjas sammastik tuli ehk kasutatava puitmaterjali tõttu veidi ümber mõtestada, kuid ilma selle taustinfota tundub mulle, et on loodud mingi uut laadi dekoor, kui lubate. Seda võiks võtta puhta ruumikunstina, mis võib mõnel juhul panna kulmu kergitama, kuid antud moel toob suule rõõmsa muige. See igal juhul mõjub kuidagi. On tähelepanuväärne, et ehitaja on selle kõik ka väga hästi teostanud.

    Hoone sisemus on organiseeritud ümber keskse kolmnurkse tuuma, mille sisse on pandud kinnisemad nõupidamisruumid, trepid, tehnilised ruumid jms. Esimesel korrusel paikneva kõige suurema nõupidamisruumi kohal on haljastusega palistatud õhuruum, mille kõrvale on asetatud astmeliselt teise korruse väiksemad koosoleku- ja nn kõneruumid. Nii et pikslite maailm jätkub natuke ka hoone sees.

    Vallamajas on tehnoloogia peitmiseks kasutatud Eestis veel üsna vähe levinud tõstetud põrandaid. Selle tõttu on peamise ehitusmaterjalina kasutatud ristkihtpuit kenasti vaadeldav ka laes. Sisearhitektuur mängib välisega mõnusalt kokku. Välditud on pindade lamineerimist. Eelistatud on liistuvabasid lahendusi. Kui tavaliselt võib ehituse puhul tähendada see eri pindade ja avade ühenduskohtades kahe sentimeetri paksusi silikoonribasid, siis Sauel on tänu ülitäpsetele ristkihtpuitpaneelidele kõik need vuugid filigraansed. Kui perimeetris paiknev avatud kontori osa on pigem hele ja naturaalne, siis südamiku ruumidesse on toodud julgelt ka värve.

    Liikuvate töökohtade kõrval (töötajatel pole kinnistunud töökohta) on majas ka väike avalikkusele avatud n-ö vaheruum, mille funktsioon ja võimalused ei ole paika pandud. Need tekivad aja jooksul ja on muutuvad. Seda võiks pidada igas vallakeskuses justkui elementaarseks, kuid paraku ei ole see seda mitte.

    Saue linn on minu jaoks praegu eelkõige uue vallamaja tõttu – ta on tugeva iseloomuga tegelane. Kui varasemad ponnistused linna keskust visioonidokumentide ja võistlustega korrastada on mõnes mõttes liiva jooksnud, siis tundub, et uuel vallamajal on potentsiaali avalikku ruumi mõtestada ka veidi laiemalt. Kui tehakse midagi nii head, siis hakkab see ümbruskonda mõjutama. Mul on selline tunne ja ma usun seda.

    Leonhard Lapin on öelnud, et viimase aja Eesti ja kogu maailma arhitektuuri kõige suurem probleem on isiksuste puudumine. Mulle tundub, et Molumbas on need isiksused olemas.

    Hoone sammastikku võiks võtta puhta ruumikunstina, mis võib mõnel juhul panna kulmu kergitama, kuid antud moel toob suule rõõmsa muige.
    Esimesel korrusel paikneva kõige suurema nõupidamisruumi kohal on haljastusega palistatud õhuruum.
    Hoone sisemus on organiseeritud ümber keskse kolmnurkse tuuma, kus paiknevad kinnisemad nõupidamisruumid, trepid, tehnilised ruumid jms.

    .

    1 Teele Pehk, Kalaranna romanss ehk Kuidas Helsingi ja Saue eeskujul Tallinn merele avada. – Eesti Päevaleht 2. VIII 2014. https://epl.delfi.ee/arvamus/mereaareblogi-teele-pehk-kalaranna-romanss-ehk-kuidas-helsingi-ja-saue-eeskujul-tallinn-merele-avada?id=69462937

    2 Saue linna keskuse konkurss ebaõnnestus. – Harju Elu 29. IV 2016. https://www.harjuelu.ee/saue-linna-keskus-konkurss-ebaonnestus/

    3 Saue Valdur, Uus vallamaja Saue linna keskusesse valmib loodetavasti 2020. aastaks. – Saue Valdur, nr 3, veebruar. http://sauevald.ee/documents/17893729/18388598/SV_veebruar_I_veeb.pdf/48a90d1e-11a3-43a0-b438-75a67e0d6b53

    4 Saue vallamaja arhitektuurivõistluse žürii protokoll. http://www.arhliit.ee/arhitektuurivoistlused/saue_vallamaja_arhitektuurivoistlus/

     

  • Auhind – Kultuurimõtestaja preemia pälvisid Aivar Kull ja Henri Kõiv

    21. oktoobril selgusid Ene Mihkelsoni kultuuripreemia tänavused laureaadid. Auhind läks Aivar Kullile ja Henri Kõivule.

    Aivar Kull

    Aivar Kulli puhul tõsteti esile kirjandusklassika järjepidevat tutvustamist ja kultuuritööd ERRi kultuuriportaalis. Žürii esindaja Ragne Kõuts: „Aivar Kulli raadiotekstid on põnevad ja faktirohked. Entsüklopeediline teadmine jõuab rahvani, sest autor on hea jutuvestja, räägib kirjandus­klassikast ja kultuurist haaravalt. Tema järjekindel kultuuritöö avaldab muljet.“

    Henri Kõiv

    Henri Kõivu puhul sai määravaks Tartu külje alla tselluloosivabriku rajamise küsimuse kajastamine ajakirjas Vikerkaar (2020, nr 3): „Henri Kõiv läheb oma analüüsiga väga süvitsi. Kõiv vaatab, kuidas tekkisid meemid, väärtused – see on kultuuri süvauuring. Esile tõstame käsitluse uudsuse ja sügavuse. Ajakirjandusdiskursuste süvauuringuid võiks rohkem ilmuda. Oluliseks peame ka Henri Kõivu tegevust Müürilehes, mille kaudu jõuab ühiskonna kriitiline ja tähelepanelik käsitlus laiema lugejaskonnani.“

    Ene Mihkelsoni nimelise kultuuri­mõtestaja preemia žüriisse kuulusid Merle Karusoo, Ragne Kõuts, Brita Melts ja Marju Lauristin. Auhind asutati 2019. aastal ning selle esimene laureaat oli Joonas Hellerma. Auhinna kohta saab lähemalt lugeda aadressil www.enemihkelsoniselts.ee.

     

  • Ikka Võšgorodiga!

    EKATERINA VELMEZOVA

    Nomina sunt odiosa, nimed on vihatud – kuid ikka mitte alati. Hiljuti avaldas Tallinna kirjastus Vene Entsüklopeedia kirjandus-, kunsti- ja ühiskondlik-poliitilise ajakirja Võšgorod „Nimeindeksi“ aastatest 1994–2019. See sündmus on tähelepanuväärne, kuigi – peab tunnistama – kurvavõitu. Eelmisel aastal tähistas ajakiri oma 25. aastapäeva. Ajakirja peatoimetaja Ljudmila Gluškovskaja sissejuhatav artikkel Võšgorodi viimases numbris kandis pealkirja „Nägemiseni“ („До свидания“). Sõna „nägemiseni“ ei mõju vene ega eesti keeles sama lõplikuna kui „hüvasti“ („прощай“). See jätab lootuse, et ajakirja ilmumist jätkatakse. Isegi „Nimeindeksi“ koostamine võib sellele viidata. Kuid „Nimeindeksi“ sissejuhatuses, mille on kirjutanud Tallinna ülikooli professor ja Võšgorodi toimetuskolleegiumi liige Irina Belobrovtseva, tehakse selgeks: „Ajakiri Võšgorod on oma tegevuse lõpetanud. Nüüd on selle koht vene kultuuri ajaloos.“

    Avaldatud „Nimeindeks“ on hoolimata indekseis ikka esinevatest lünkadest ja ebatäpsustest vajalik mitte ainult ajakirjanumbrite hõlpsama kasutamise huvides (kuigi ainuüksi sellel on suur tähtsus: 25 aasta jooksul avaldati 147 numbrit ehk 99 annet). See annab väga hea ülevaate Võšgorodi sisust. Sissejuhatavas artiklis öeldakse, et ajakiri kajastas algusest peale selle loojate Ljudmila Gluškovskaja ja Juri Zotovi (Nil Nerlini) maailmavaadet, veendumusi ja väärtusi ning need vastasid tolle aja vaimule – 1990. aastate algusele, vaba Eesti vaimsele õhkkonnale. See vabadusevaim on tõepoolest selgelt märgatav juba ajakirja esimestes numbrites. Võšgorod on ainus tollest ajast pärinev suhteliselt pikaealine venekeelne kultuuriajakiri Eestis. Kaks teist tuntud venekeelset ajakirja – Tallinn ja Raduga – olid olemas juba varem. Ajakiri Tallinn asutati 1978. aastal ja ilmub siiani, kuid on praegu algsest väga erinev, Raduga hakkas ilmuma 1986. aastal ja lõpetas ilmumise 2006. aastal. Ilmumise on lõpetanud ka ajakiri Plug (2009–2019).

    Irina Belobrovtseva märgib, et ajakiri Võšgorod toetub esimesest numbrist peale kolmele vaalale, „XX sajandi kolme silmapaistva inimese eluloole, teostele ja isikule“: need inimesed on Juri Lotman, Aleksandr Men ja Aleksandr Solženitsõn. „Nimeindeksi“ järgi otsustades on paljud Võšgorodis avaldatud tekstid tõesti seotud just nende kolmega. Kes veel moodustasid Võšgorodi „kuldse fondi“? Kelle tekste trükiti ajakirjas kõige enam?

    Võšgorodis avaldati nii vene keeles kirjutavate autorite kaastöid – sõltumata sellest, kas nad elasid Eestis, Venemaal või mõnes muus riigis – kui ka tõlkeid vene keelde teistest keeltest, peamiselt muidugi eesti keelest. Nende seas oli nii klassikuid („Antoloogiline leht“) kui ka algajaid. Peale väärtuslike kirjandustekstide avaldas ajakiri filoloogiaalaseid artikleid ja intervjuusid kultuuritegelastega, kirjandusülevaateid, esseid ja memuaare, epistolaarset pärandit, „täiskasvanute“ ilukirjandust täiendati mõnikord edukalt lastele mõeldud tekstidega … Avaldati ka erinumbreid, mis olid pühendatud Lotmanile, Solženitsõnile, Menile, David Samoilovile, Paul Keresele … Eraldi märkimist väärivad kunstnikud: mäletan näiteks, et minu esimene mulje Võšgorodist, mida nägin esmakordselt 2010. aastal Tallinna ülikoolis korraldatud Lotmani päevade ajal, oli … esteetiline. Rõõm oli käes hoida maitsekalt kujundatud ajakirja – juba ainuüksi see kutsus lugema! Kokku on nimeindeksi 30 leheküljel mainitud üle 1000 nime!

    Ajakirjanumbri lõpus trükiti tavaliselt luuletekste, mille autoriks oli üks ajakirja asutajatest ja peatoimetaja asetäitja Juri Zotov (Nil Nerlin). Tähtis koht on ajakirjas Ljudmila Gluškovskaja ette valmistatud tekstidel: tema tegevus oli mitmetahuline, ta polnud üksnes ajakirja alaline peatoimetaja, vaid tegi ka Võšgorodis ilmunud intervjuusid, kirjutas esseid ja tõlkis kaastöid vene keelde.

    Ajakirja Võšgorod viimased numbrid

    Nagu mainitud, olid ajakirja vaimsed suunaandjad Aleksandr Men, Aleksandr Solženitsõn ja Juri Lotman. Ajakirja heaks tegi palju selle esimene kujundaja Vladislav Staševski (graafilised tekstid, illustratsioonid ja ajakirja kaanekujundus). Üks Võšgorodi armastatumaid kirjanikke oli Boriss Krjatško, kes ei saanud Nõukogude Liidus oma tekste avaldada, hiljem ilmus temalt kirjastuses Vene Entsüklopeedia ka proosaraamat. Teine sageli avaldatud autor oli kriitik ja kirjanik Dmitri Pen.* Ajakiri avaldas ka palju luuletaja Vladislav Penkovi ja NSV Liidust emigreerunud kirjanike Vitali Amurski ja Juri Družnikovi tekste. Ajakirja peatoimetaja tunneb viimase numbri eessõnas uhkust Võšgorodis avaldatud Tamara Miljutina mälestuste üle, ajakirjas ilmusid ka tema teised tekstid. Kaastöid kirjutasid sageli Lola Zvonareva ja Boriss Egorov, kes olid ühtlasi ajakirja toimetuskolleegiumi liikmed. Avaldati palju ka Larissa Volperti ja Sergei Issakovi tekste. Võšgorodi kõige armastatumate eesti autorite seas olid toimetuskolleegiumi liikmed Rein Veidemann ja Ülo Tuulik, samuti üks tänapäeva kuulsamaid eesti luuletajaid Jaan Kaplinski. Tõlkijate hulgas, kelle tõlkeid Võšgorod kõige sagedamini avaldas, on eesti keelest vene keelde tõlkimise klassik Svetlan Semenenko, aga samuti Vera Prohhorova, Tatjana Teppe ja Ljudmila Simagina. „Antoloogilises lehes“ ilmus kõige sagedamini Aleksandr Puškini surematuid luuletusi …

    Iga lõpp paneb tahtmatult meenutama, kuidas see kõik alguse sai. Ajakirja Võšgorod esimese numbri avanud tervitus „Meie lugejatele“ lõpeb järgmiste sõnadega: „Uuel ajakirjal Võšgorod on kõige maisemad ja pakilisemad mured. „Vene emigrantide“ intellektuaalse keskkonna taasloomine Eestis. Pöördumine päritolu, oma sugupuu poole. Tõusmine lihtsate ja vanade – nagu maailm, – tõdede juurde.“ Ajakiri on oma lubadusi pidanud.

    Nüüd ilmunud Võšgorodi nime­indeksi sissejuhatuses nendib Irina Belo­brovtseva: „Kahju, et kogu seda rikkust [tulevikus] enam ei ole.“ Ta tsiteerib lõpetuseks Vassili Žukovskit: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были“ („Ära ütle igatsusega: neid pole, / Vaid tänuga: nad olid“). Ajakirja koht ei ole nüüd aga pelgalt vene kultuuri ajaloos. Kultuuripiirid on väga tinglik mõiste ja Võšgorod moodustas kahtlemata osa ka Eesti kultuurist, peegeldades teatud ajalõiku, mil said alguse suured muutused. Muidugi on Võšgorod ka osa üldinimlikust kultuurist.

    Ajakiri oli ja tänu talle selle eest! Mingil määral eksisteerib ta vaatamata sulgemisele teatud mõttes tänapäevalgi. Tehtud sai palju – ja nüüd võib iga hetk võtta ajakirja ja tehtut lugeda. Pealegi ei tähenda ajakiri ainult paberil trükitut, vaid ka selle taga olevaid inimesi. Mitmed neist, kelle tekstid ilmusid Võš­gorodis, avaldavad oma loomingut jätkuvalt – ja võib-olla just tänu ajakirjale tekkis neis usk oma loomingujõusse. Jätkuvalt avaldatakse ka nende tekste, kes ei ole enam meiega … Nagu kirjutab peatoimetaja Ljudmila Gluškovskaja ajakirja viimases numbris: „Tundub, et me ei ütle hüvasti, vaid nägemiseni, sest me tõesti loodame, et ajakiri Võšgorod on nõutud koolides, raamatukogudes ja ülikoolides.“

    Kuigi Võšgorod enam ei ilmu, on võimatu rääkida sellest ajakirjast minevikuvormis. Tahaks öelda: ikka, ikka Võšgorodiga!

    * Dmitri Pen on kirjutanud Võšgorodi 22. aastapäevaks oma lemmikajakirjast artikli:

    http://www.relga.ru/Environ/WebObjects/tgu-www.woa/wa/Main?textid=4553&level1=main&level2=articles

  • Džässi kaar kevadest sügisesse

    JOOSEP SANG

    Rahvusvaheline festival „Jazzkaar“ 9. – 15. X Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

    Kohanemise, kombineerimise ja kärpimise kolmnurka kammitsetud 2020. aasta „Jazzkaar“ – ta toimus siiski! Juba pool aastat elu varjutanud ettearvamatuse atmosfäär tingis selle, et paljusid kevadesse planeeritud artiste ei õnnestunud sügisel esinema saada ning ka vahetult festivali eel tuli kavva muudatusi, eelkõige mahakriipsutustena. Džässisõber sai siiski osa vaheldusrikkast programmist, milles olid ehk rohkemgi kui varem esil kodumaised muusikud. Kuid „Jazzkaar“ oli ka uhkelt rahvus­vaheline. Reisi- ja karantiinipiirangute sunnil andsid tooni põhjamaised muusikud, kuid nende seas oli mitu esinejat nüüdisdžässi esimesest ešelonist. Siinne ülevaade peab jätma kõrvale festivali nimekaima esineja, lauljatar Dee Dee Bridgewateri kontserdi koos Estonian Dream Big Bandiga, mis toimub alles 3. novembril. Samuti lükati viimasel hetkel edasi Rootsi popiliku power jazz’i trio Dirty Loops kontsert (toimub 27. XI), millest on kindlasti palju oodata. Oli muidki vangerdusi.

    Eesti esinejatest alustades torkab silma põlvkonnavahetus – ei teagi täpselt, millal see on toimunud. Esile on kerkinud seltskond aktiivseid ja mitmekülgseid noori muusikuid, kes liiguvad ansamblist ansamblisse ja ühe stiili juurest teise manu. Põlvkondadest rääkides on vahetus ka sõnaotsene: esines Tafenau, aga mitte Raivo, vaid Ramuel. Laval oli Remmel, aga mitte Taavo, vaid Joel ja Heikko (koos või kordamööda). Koduste koosseisude kontsertidest avaldasid kõige rohkem muljet seitsmendat aastat Eestis elava trompetisti Jason Hunteri uue plaadi esitluskava ja trummar Ramuel Tafenau ansambli etteaste mulluse plaadi „Gather Around“ muusikaga. Hunteri omalooming on parimate Ameerika džässi traditsioonide vaimus ning oli füüsilisuse, aktiivsuse ja energia poolest partneritele (Aleksander Paal, Holger Marjamaa, Peedu Kass, Ahto Abner) katsumus: materjal on tehniliselt keerukas ja bänditunnetus ärkvel-ärgas. Tafenau muusika on teisest kangast – selgete romantiliste allhoovustega ja ka teatud fusion jazz’i elementidega, kuid siiski selgelt peavoolu nüüdisdžässi osa. Uusi esitlusi oli veel: trio Sooäär-Yaralyan-Ounaskari tuli välja värske albumi „Goodbye July“ muusikaga ja Kadri Voorand uue kavaga, kus džäss­ansamblile oli liidetud keelpillikvartett. Esimest ei õnnestunud kuulata, nagu ka esitluskontserti, kus esinesid duo Peedu Kass ja Theodor Sink ning ansambel The Free Musketeers (kuid kuulsin, et mõlemad kontserdid pälvisid festivalile saabunud välisajakirjanikelt palju kiidusõnu), Vooranna pikkade poognate saatel heljuvat kava kuulasin Klassikaraadiost. Kontserdi andsid ka lauljatarid Ivi Rausi ja Laura Põldvere, kes pakkusid muusikat albumilt „Aitäh, Uno Naissoo!“.

    Festival algas kontserdiga, mis pakkus ühe eredamatest elamustest. Laval olid kauaaegsed muusikalised partnerid Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik, kelle kava kandis seekord pealkirja „Kooskõla lahkhelid“ ja sisaldas Epliku laule eri aegadest, aga ka Randalu pala ja üht osa Jaan Räätsa „Marginaalide“ sarjast. Randalu fenomenaalne klaveri valdamine, nii mängutehnika, harmonisatsioonide-faktuuride loomise kui ka improvisatsiooni mõttes, ning Epliku anne heliloojana (ja lauljana) on komponendid, mille liitmisel sündis mõjuv, läbimõeldud tervikkava.

    „Jazzkaarel“ oli oma õhtune vöönd, kus astusid üles funk’i ja džässi kokku segavad Siim Aimla Funk Band ja JT Conception, vana Motowni souli peegeldav Rita Ray ning akustilise kavaga esinenud NOËP. Need kontserdid, nagu ka kitarrist Raul Ukareda tribuut Jimi Hendrixile, jäid külastamata. Küll aga olin kohal kahel kontserdil, mis langesid samuti stiililt džässi sõõrist välja. Liisi Koikson taaskülastas 15 aastat tagasi ilmunud albumi „Väike järv“ repertuaari. Selle plaadi mitu lugu on praeguseks eesti popmuusika kuldvara. Kontsert oli oma kõikides komponentides keskeltläbi kena kuulamine, paraku ilma suuremate elamusteta. Laulud olid saanud uued seaded, kuid neist ei püüdnud midagi väga erilist kõrva. Samuti ei pakkunud kuigi palju lauljatar Aneti kontsert. Anett on väga hea vokalist, aga tema esitatud laulud olid liiga lihtsad ja üheplaanilised – pigem poplood, kuigi Aneti vokaalstilistika on selgelt nu soul’i mõjutustega.

    „Jazzkaare“ väliskülalised tõid tuuli ja tervitusi Põhjamaadest, imestades eestlastest rohkemgi võimaluse üle vabalt esineda, ja veel nii arvukale publikule. Norra külaliste seas olid sellised nordic jazz’i ikoonid, nagu Bugge Wesseltoft, Arve Henriksen ja ka nende lauljatarist kaasmaalane Silje Nergaard, kellel on seljataga pikk karjäär tundliku laadiga popdžässi esitajana. Nergaardi repertuaar on oma kondikava poolest popmuusika, aga tema vokaalstiil ning arranžeeringu- ja produktsioonieelistused lisavad lugudele selge džässitunnetuse. Tallinna kontsert oli otsast lõpuni kammerlik-intiimne ning selle lumm kasvas õhtu edenedes. Palju panustas ka lauljatari saatnud pianist Espen Berg – pigem vaoshoitud laadiga mängija, kuid maitsekate ja huvitavate muusikaliste valikutega.

    Klahvpillimängija Bugge Wesseltofti uus ansambel Rymden on tõeliselt tähine trio, kuhu kuuluvad veel kadunud Esbjörn Svenssoni ansambli E.S.T. bassist Dan Berglund ja trummar Magnus Öström. „Jazzkaare“ bukletitekstis voolasid ülistused üle ääre, tutvustades muusikuid kui „Skandinaavia maagilise supergrupi helivõlureid“ (ansambli veebisaidilt saab ka teada, et see muusika on „justkui Chopin kirjutaks doom metal’it“). Katsu sa mitte plaksutada! Kuid ei – kontsert oli nauditav, eriti paelus Wesseltofti ja Öströmi konventsiooni­vaba pillipargi käsitus. Üllatas, et trio muusikas oli väga tugevalt esil rokilikkus ja (kuri)kuulsat põhjamaisust oli kuulda hoopis vähem.

    Boreaalseid motiive oli rohkem pianisti-elektrooniku Niklas Paschburgi soolokontserdil, mille kava on sündinud polaaröises Põhja-Norras veedetud loomepagenduses. Minimalismi ja ambient’i maiku muusika oli materjali poolest napp, kuid oli paeluv jälgida, kuidas muusik lõi üksinda klahvpillide, akordioni, löökpillide ja elektroonika vahel liikudes kauneid kõlakihte, mille repetiitne iseloom lõi looduspildi­lähedasi seisundeid.

    Looduspildid olid tõstetud peaaegu peaossa „Jazzkaare“ lõppkontserdil „Antarktika 200“, millega tähistati lõuna­kontinendi avastamise aastapäeva. Kinoekraanil näidati purjelaeva Admiral Bellingshausen reisil salvestatud filmikaadreid, mida illustreeris Raun Juurika loodud muusika tema kokku kutsutud koosseisu esituses. Ambitsioonikas ettevõtmine tekitas kahetisi tundeid. Visuaalne materjal ei avaldanud mingit muljet, ometi haaras ekraan suurema osa ruumist, jättes muusikud kinokanga alaserva pimedusse toimetama. Oleme vapustava kaameratööga loodusdokkidega ära hellitatud ja seekord näidatud pildirida – droon maa ja vee kohal tiirutamas – pakkus üsna vähe. Minu meelest võinuks video olematagi olla. Muusikal on ju võluvõime ise pilte maalida. Raun Juurika elektroonika, Brian Quinni tundlik trummimäng ning eriti olulisena Arve Henrikseni jäljendamatu trompetikõla (sosinatest peaaegu madalregistris flöödi tämbrini) suutsidki paiguti luua hoopis värvilisemaid pilte. Tervikelamus jäi siiski saamata, kaheldav valik oli ka kohati kõikuva kvaliteediga esinenud koori kaasamine.

    „Jazzkaar“ ei vea kunagi kuulajat alt. Küllap selle pärast ongi festivalil püsi­ustav publik, kes väärtustas sel korral kindlasti eriliselt Anne Ermi ja tema tiimi pingutusi korraldada takistuste kiuste kõigiti esinduslik džässipidu. Järgmise festivali kuupäevad on paigas ja siis toob „Jazzkaar“ taas kevade.

  • Naked Island on võimatute erilahenduste kompleks

    KADRI LAAS-LEPASEPP

    Paljassaarele rajatavat töökodade kompleksi Naked Island võib pidada Eesti üheks suuremaks eraalgatuslikuks kunstitaristu arendusprojektiks. Ligi 1300 ruutmeetri suuruses töökojahoones, mis avatakse 2021. aasta kevadel, ootavad kasutajat mitmesuguste tehniliste võimalustega töölauad, täisfunktsionaalne metalli- ja puidutöökoda, professionaalne värvikamber, välitööala ning mitmeotstarbeline projektiruum. Korraldatakse koolitusi ja loomeinimesed saavad kasutada ka meistrite teenuseid. Eesmärk on luua terviklik kompleks, kus igasuguse idee saab teostada lõpuni. Kohtusin Naked Islandi asutajate Rael Arteli, Bruno Kadaku, Flo Kasearu ja Tõnu Narroga, et uurida, miks nad pidasid Naked Islandi projekti vajalikuks ja mida see nendele tähendab.

    Olete loomeinimestena kõik tihedalt kunstivaldkonnaga seotud, kuid siiski eri nurga alt. Kindlasti on teil Naked Islandiga omad eesmärgid, plaanid ja vajadused. Palun rääkige, mida tähendab teile Naked Island ja miks te seda teete.

    Tõnu Narro: Naked Island on töökodade kompleks. Äratundmine, et sellist kohta on vaja, tuli suheldes loomeinimestega, kes soovisid paljusid asju teha, kuid minu stuudioruum oli väike, head tingimused puudusid. Oli selge, et toimiva töökoja järele on suur vajadus. Sellise projekti puhul on tähtis luua toimiv unistuste töökoda. Töökoda, kus koos teistega saab lahendada põnevaid ülesandeid.

    Bruno Kadak: Naked Islandi idee sai alguse siis, kui sattusime aastaid tagasi ühe laua taha asju arutama. Piisas ainult ühest sõnast ja nii see idanema läks. Oleme kõik töötanud õppejõuna, oleme kunstnikud, pea- ja alltöö­võtjad ning seega leidsime kiiresti ühise keele. Otsus osta hoone, kuhu Naked Island rajada, tuli idee väljakäimisest juba kuu aega hiljem. See oli aastal 2016. Otsekohe olime jõudnud meeldiva äratundmiseni, et sobime seda projekti koos vedama. Mul on ääretult hea meel, et meil on kokku tulnud niivõrd tugev tiim.

    Flo Kasearu: Esmase idee lükkas käima meie oma vajadus. Brunol oli Tallinnas stuudiot vaja, Tõnu vajas paremaid töötingimusi ning minul pole siiamaani oma stuudiot. Olin käinud mitut stuudioruumi vaatamas, kuid sobivat ei leidnud. Selle peale tekkiski mõte, et kui renditavad ruumid ei sobi, siis tuleb ise teha. Meie vajame paindlikkust, näiteks võimalust mõne projekti tegemiseks laieneda õuealale.

    Rael Artel: Naked Island on eelkõige võimalus teha midagi väga suurt, teistsugust ja põnevat, mille täit potentsiaali me praegu veel võib-olla ei tajugi. Loomulikult on füüsiline ruum, unistuste töökoda ja praktilised lahendused kunsti- ja disainivaldkonnas töötajale tähtsad, kuid selles projektis näen just nimelt võimalust teha midagi täiesti uut ja unikaalset. Üritan ka teoreetiliselt määratleda, kuidas hoonest ja sellest, mida seal tehakse, üldse mõelda ja rääkida. Kõik etapid – äriprojekt, megahanked, ehitusperiood, teenusedisain, kasutajate kaasamine – on põnevad olnud, loodetavasti seda põnevust jätkub.

    Kadak: Oleme need neli aastat kasvanud koos selle projektiga ja kogu aeg saanud teada midagi uut. See, kust idee algas ja kuhu praeguseks jõudnud oleme, on eri asjad.

    Narro: Praeguseks on oma töökoda selle projekti juures väike osa. Maja tervikuna on juba tähtsam kui see, et saame endale stuudiod või töökojad. Protsess on laienenud suuremaks ja võimsaks.

    Peatungi korraks tiimil. Olete varem koostööprojekte teinud ning kõigil teil on selle kõrval eraldi palju toimumas: näitused, uued teosed ja teised projektid. Kuidas te olete oma Naked Islandi tiimi üles ehitanud? Kas on juba välja kujunenud, kes mille eest vastutab?

    Artel: Määrasime need rollid EASile esitatud äriplaanis ja suuresti on see nii ka jäänud.

    Kadak: Valikud said tehtud ka varasemast kogemusest. Kuna Raelil on varasem (projekti)juhtimiskogemus ja dokumendihaldusoskus, siis EASiga suhtlus, aruandlus ja äriplaani temaatika on tema peal. Tõnu on tehniliselt tugev, oskab lugeda jooniseid ja suhtleb ehitajatega. Flo aitas teha küsitlusi, kliendi­uuringuid, tegeleb EASi protokollide ja hinnapakkumise hankimisega ning kodulehega.

    Artel: Bruno haldab Naked Islandi finantside poolt.

    Narro: Üldjooned on meil seega paigas, kuid tekkinud on suur hulk küsimusi ja teemasid, mida peamegi lahendama koos. Aeg-ajalt peaks tegema koosoleku, kus arutada, millised on kõik järgmised vajalikud koosolekud. Praegu on hoog sees ja neljakesi ühiselt vastutades haarame endale juba hoo pealt ülesandeid, sest teame, et probleemid lihtsalt peavad lahendatud saama.

    Kadak: On väga hea, et meil on erinevad tugevad küljed, ja seega sobime hästi kokku. Kuna tunneme üksteist juba kaua, siis on ka see suur tugevus, et teame üksteise tugevusi ja nõrkusi.

    Kasearu: Mina näiteks ei võta seda oma kunstiprojektina. See on täiesti eraldi asi, kus ma vastutan omanikuna ka raha eest. See kõik toimib teistmoodi kui mu kogu ülejäänud kunstipraktika. Selle kaudu ka õpin ja arenen. On väga hea, et oleme erinevad, sest siis me ei dubleeri tehtud tööd ja võetud ülesandeid. Ainult nii jaksame seda teha.

    Kas olete ka selle peale mõelnud, et kui kompleks valmis saab, kuidas ise sellega seotuks jääte? Kas jääte Naked Islandi töötajaks või palkate juurde meistreid?

    Kadak: Mina tahan olla nõukogu liige, kes tuleb kord kuus kohale ja vaatab, mis on tehtud ja mis on valesti. (Naerab.)

    Narro: Selle küsimuse peab tõenäoliselt poole aasta pärast uuesti küsima. Oleme praegu ehitusfaasis, kus seinad vaikselt kerkivad, ning järgmine faas algab talvel, kui hakkame korralduslikku poolt paika loksutama.

    Kadak: Kindlasti tuleb tööle võtta Naked Islandi tegevjuht, kes vormib seda asutust oma näo järgi. Praeguses faasis nelja omanikuna panustame oma aega, raha ja oskusi, kuid edaspidi soovime tööle võtta inimese, kes Naked Islandi tööd juhib. See on omamoodi väljakutse, et maja hakkaks iseseisvalt tegutsema ega segaks meie isiklikku tööd. Kui mõni meist tahab seal majas töötada, siis ka see on võimalik.

    Kasearu: Kindlasti peame puidu- ja metallitöökotta palkama meistrid.

    Narro: Kindlasti on meil vaja värsket verd, sest siiamaani on see olnud üks pikk maraton ja vajame ise ka puhkust.

    Kui rääkida nüüd hoonest endast, siis teie viimasest teatest lugesin, et ehitus käib ja varsti kerkivad ka seinad. Ligi 1300 ruutmeetri suuruses töökojahoones hakatakse kevadest pakkuma koolitusi ja meistriteenust. Esimesed koolitused Naked Islandi nime all toimuvad juba sel sügisel. Kus te neid korraldate ja miks juba nüüd?

    Bruno Kadak: „Tegelikult olemegi neli hullu, kes mõtlevad, rügavad ja tegutsevad. Kõigil on kõik võimalused alati olemas, tuleb see õige üles leida.“
    Flo Kasearu, Tõnu Narro, Rael Artel ja Bruno Kadak Naked Islandis möödunud suvel.

    Artel: Praegused koolitused toimuvad valmiva Naked Islandi kõrval asuvas hoones, kus tegutseb Bruno skulptuuri­koda Tormis Disain. Esimesed koolitused toimusid tõesti juba oktoobri alguses, kalender on tihe ja tegevust jätkub detsembri alguseni. Otsustasime koolitustega alustada varem, et avalikkust Naked Islandi olemasolust teavitada, õpetada oskusi iseseisvaks tööks töökodades ning valmistada ka ennast ette koolituste korraldamiseks. Ühistöökoda, paindlikult renditavad töölauad ja masinad on ka kunstiavalikkusele uus unikaalne teenus, mis turule tuleb. Võtame praegust koolitustegevust kui maja avamiseks ettevalmistavat faasi. Oleme ka ise põnevil, et teada saada, keda see kõnetab, millistest oskustest on puudu, millised on ootused nendele teenustele ja kui palju me saame ootustele vastu tulla. Seda peaksidki lähikuud näitama.

    Kadak: Oli selge, et me ei soovi maja valmis ehitada ning siis oodata ja vaadata, kas ja kuidas töö käima läheb. Me vastutame isiklikult ja mõtleme pidevalt, kuidas saaks juba varem alustada, plaanidest rääkida ja tegevusse asuda.

    Peale koolituste hakatakse Naked Islandis pakkuma väga palju muid teenuseid. Nende seas on näiteks meistrite abi kasutamine, ruumide, töökodade ja seadmete rent, stuudiote lühiajaline kasutamine. Kellele need teenused peamiselt mõeldud on?

    Artel: Sihtgrupp on loomeettevõtjad, kunstnikud, disainerid, rakenduskunstnikud. Meie kõrvale tuleb filmilinnak, kellel oma territooriumil töökojaruumid puuduvad, restauraatorid, käsitöölised, arhitektid. Kindlasti on veel sihtgruppe, kelle peale me praegu ei oskagi mõelda. Praeguste koolituste puhul on välja joonistunud see, et osalejate hulgas ei näe me kuigi palju kujutavaid kunstnikke. Muus osas on kogemus veel liiga väike, et põhjapanevaid järeldusi teha.

    Kasearu: Kindlasti ei piira me Naked Islandi kasutajaskonda kunstivaldkonnaga. Ootame huvilisi, kes soovivad midagi uut õppida. Tahaksime koolitada kõik eestlased keevitama, pronksi valama ja puidutööd tegema.

    Artel: Selle lühikese koolituskogemuse põhjal, mis mul praegu on, võin järeldada, et rohkem ollakse huvitatud lühikestest kiire sissejuhatusega koolitustest, et selgeks saada esmased töövõtted ja/või masina käsitsemise oskused. Sellelt pinnalt saab igaüks omal jõul edasi liikuda. Koolitused, mida praegu korraldame, on mõeldud algajale ja on praegu väga hästi toiminud. Mida aeg edasi, seda rohkem kursusi läbitakse ja neile saame pakkuda iseseisvaks tööks ruume ja seadmeid.

    Mina olen ka aru saanud, et peale loomeisikute saavad teie teenuseid kasutada kunstiasutused, muuseumid ja teised institutsioonid.

    Kasearu: Absoluutselt.

    Kadak: Juba mõnda aega on nii, et kui näeme kedagi mõnest muuseumist, näituseasutusest või muust sellelaadsest institutsioonist, siis räägime neile Naked Islandis tekkivatest võimalustest. Enamjaolt ollakse meeldivalt üllatunud, muuseumid võivad saata oma meistrid meie majja, kus nad saavad abiteenuseid juurde osta, ning tulemuseks on terviklik teos või näituselahendus.

    Kasearu: Naked Islandi ruumid on mõeldud ka väliskunstnikele, kes tulevad Eestisse oma projekti teostama, kuid neil ei ole püsivat stuudiot. Ühes hoones saab kõik vajalikud etapid teose valmimiseks läbi käia ja uksest väljubki juba terviklik teos või objekt.

    Kadak: Meil on meistrid, kes on harjunud tegema just eriprojekte. Oleme ise ka erilised fanaatikud, kes tahavadki eriprojekte teha.

    Artel: Naked Islandi teenused on tasulised. Toetus ja laen võimaldavad kompleksi valmis ehitada, kuid töökodade käigus hoidmine nõuab maksvaid kliente. Ka EAS on omalt poolt meile seadnud väga konkreetsed raamid: teenused, mida pakume, peavad olema turuhinnaga ja demokraatlikul alusel võrdselt kättesaadavad kõigile soovijatele. Ei tohi olla huvigruppide eelistamist ega diskrimineerimist.

    Kunstivaldkonnas on pidevalt juttu koostöö tugevdamisest ja mõnevõrra ka konkurentsist. Millisena näete oma erinevust või tugevust näiteks Arsi kunstilinnaku, Valge Kuubi töötoa ja näituseasutuste kõrval?

    Narro: Kui konkurentsist rääkida, siis Naked Island on täiesti unikaalne projekt. Meie suur pluss on ruumid, mida kuskil mujal ei ole, näiteks värvikamber, sisustusega töökojad, metallitöökoda ja puidutöökoda. Mujal on küll ruume, kuid enamjaolt ilma tööriistadeta. Arsi eripära on keraamikatöökojad ja selles täiendame teineteist. Konkurents meie meelest ei karju, pigem võiks seda rohkem olla.

    Kadak: Üldiselt mulle konkurents kui selline meeldib, sest see hoiab heas sportlikus vormis. Kõike ei peagi ise tegema, midagi võime ka partneritega koos teha.

    Narro: Arsiga näiteks on meil väga põhjalik koostöö ja ka minu enda töökoda on praegu seal. Põhimõtteliselt täidan praegu Arsis sama rolli, mis mul on Paljas­saarel.

    Kui minna tagasi teie nelja aasta eest vajadusest tekkinud idee juurde, siis kas olite midagi sellist mujal juba märganud? Kas Naked Islandi töökodade kompleksi taga on olnud ka kogemused välisriikidest, mõned eeskujud samalaadsetest keskustest?

    Artel: On küll näiteid. Oleme ka mõnda neist külastanud. Näiteks Berliinis käisime sealse kunstnike liidu analoogilises töökojas. Skaala ja dimensioonid on küll teised, kuid visiit sinna oli äärmiselt huvitav ja õpetlik. Näiteks toetab sellise töökeskkonna toimimist Berliini linn, mis on ise huvitatud, et kunstnikkond linnas tegutseks. Samuti olen jälginud sellesarnaseid kohti Londonis ja Kopenhaagenis. Eestis, Baltimaade kontekstis on tegemist unikaalse projektiga, maailma mastaabis on selliseid keskusi aga päris palju tehtud. Tihti jõuavad lihtsad ideed Eestisse palju hiljem.

    Kadak: Meil on lähiregiooniga võrreldes ka hinnaeelis. Rootsist ja Soomest tulles on Eestis sellise töökodade kompleksi kasutamine kordades odavam kui nendes riikides. Samuti on meistrite puudus. Ka see annab meile eelise.

    Naked Island on üks suuremaid eraalgatuslikke kunstitaristu arendusprojekte, mille maksumuseks on ligi 1,5 miljonit eurot. Naked Islandi töökojakeskkonna loomist ja seadmete soetamist toetab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) Euroopa Regionaalarengu Fondist. Kuna taristutoetusi antakse Eestis kultuurile äärmiselt harva ning mainitud toetusvoorud on juba lõppenud, siis millised olid põhitingimused selle toetuse saamiseks? Miks te arvate, et just see projekt osutus rahastamise vääriliseks?

    Artel: Miks meie? Sest meil oli lihtsalt nii hea ja oluline projekt, mis avaldab kogu kultuurivaldkonnale väga tugevat mõju. Kunstiteose ja loovobjekti loomise ahelas on alates järgmise aasta kevadest kõik lüngad täidetud. Projekt on suure mõjuulatusega ja paljudele vajalik.

    Kasearu: EASi avatud konkurss pani meid ka suuremalt ja julgemalt mõtlema. Tänu sellele julgesime nii suurelt planeerima hakata. Kirjutasime väga põhjaliku projekti, sest võtsime asja tõsiselt ette. Oluline oli ka koos taotlema minna. Oleme nii erinevate oskuste ja taustaga, kuid projektile on see ainult kasuks tulnud. Projekt on tugev selle poolest, et me ei tee midagi, mille puhul me ei tea, kas seda kellelegi vaja ka läheb.

    Artel: Ka teised rahastatud projektid olid sellised, mille tulemust hakkavad kasutama paljud loovisikud. Oluline on lai auditoorium ja palju kasusaajaid.

    Kadak: Ka kohustused EASi ja panga ees sunnivad meid mõtlema suuremalt.

    Avalikest materjalidest on näha, et kaasrahastajana on õla alla pannud Luminor. Milles see koostöö seisneb?

    Kadak: Positiivses laenuotsuses. Ka pank nägi, et tegemist on tugeva projektiga, kuid väljakutseks osutus finantside pool. Luminori tiim viis end valdkonnaga kurssi ja mõtles aktiivselt kaasa, kuidas seda projekti on kõige mõistlikum finantseerida. Me vahetasime mitukümmend näidete ja eelarvetabelitega kirja. Laen aitab peale omavahendite ja EASi toetuse katta selle osa, mis eelarvest veel puudu oli.

    Te leidsite ka ehitaja täpselt õigel ajal.

    Kadak: Oleme töödega ilusasti graafikus. Olen teinud ka väikese analüüsi, et koroonakriis on meile hoopis kasuks tulnud. Kui kriisi ei oleks tulnud, siis oleksid ehitushinnad meile liiga kõrged olnud. Seega ajastus oli hea, saime õigel ajal nüansid läbi rääkida ning praeguse ehitajaga, Tallinna ehitustrustiga, on meil väga hea koostöö. Ehitajate tiim mõtleb kaasa, on iga päev kohal ja püüab meid aidata. Neilegi on see huvitav koostöö, mitte ainult üks projekt teiste seas. Siin oleme võitjad meie, sest ehitusprojekte ongi vähem ja tähelepanu jagub meile rohkem. Meil on õnne olnud mitmes etapis.

    Lubate, et Naked Islandi kompleksis saab valmis teha ka kõige võimatuma kunstiteose, erilahenduse või unikaalobjekti. Siiski, kus on teie piirangud? Nüüdseks täpselt aasta aega Kai kunstikeskuses tegutsenuna võin öelda, et kusagil võib kellelegi ukse suurus või lifti kandevõime piirid ette seada.

    Narro: Piiridest saab alati üle astuda. Füüsiliselt saab kõike teha, piirid saavad arvatavasti olema rahalised.

    Kadak: Kõike saab lõpuks teostada. Kui idee on läbi mõeldud, siis on kõik võimalik. Meie meistritena oleme ise ka omanikud, seega oleme huvitatud lahenduste leidmisest. Me ise vastutame, ise tegutseme ja oleme motiveeritud loomeinimeste eri ideedega tegelemiseks. Ka see on suur tugevus sellise töökoja toimimiseks.

    Paljassaare kinnisvaraarenduste kohta on viimasel ajal palju lugeda. Kas kesklinnast eemal asumine ja ligipääsetavus Naked Islandile mõjutab?

    Artel: Oleme väga teadlikud kõikidest asukohast tulenevatest miinustest ning oleme sellega ka tegelenud. Kirjutan sel teemal Tallinna linnavalitsusse peaaegu igal kuul. Oleme Kopli tänavale ja trammipeatusele küll väga lähedal, aga meil puudub praegu korralik tee ja sujuv ligipääs. Kui Tallinna Tööstuspargid hakkasid arendama filmilinnakut Tallinn Film Wonderland, kohtusime nendega, et teha koostööd ümbruse ja ligipääsu osas. Kuigi filmilinnak erineb oma kinnisuse poolest, siis praeguseks on vastu võetud piirkonna planeering, kus Paljassaare teel on planeeritud ka kergliiklusteed. Linnaplaneerimise ametile teeb kogu see piirkond peavalu, sest omandisuhted on keerulised, krundid on väikesed, omanikke on palju, olemasolevad ehitised on juhuslikud. Süsteemne lahendus seni puudub.

    Kadak: Naked Island annab ka linnale ajendi probleemi lahendama hakata, sest enne ei olnud konkreetset põhjust selle piirkonnaga nii detailselt tegeleda. Ootame linnalt samme raudaedade eemaldamiseks ja uue ligipääsutee valmimiseks.

    Artel: Oleme oma avalikkusele suunatusega selles piirkonnas pioneerid. Teised asutused, näiteks serveripargid ja autoremonditöökojad, ei vajagi selliseid ligipääse ning tundub, et mehaanikud on harjunud, et klient lõpuks nad üles leiab.

    Kasearu: Kui nendest probleemidest mööda vaadata, siis meil on siiski super asukoht. Rohelust on palju ja piirkond areneb. Trammipeatusest saab jala hõlpsasti kohale, autoga tulles peab ainult väikse jõnksu tegema.

    Usun, et linnaplaneerimine teile takistuseks ei saa. Nagu ka ise mainisite, siis kokku on saanud motiveeritud tiim, kes kõrvale vaatamata teostab neli aastat tagasi idanema pandud mõtet.

    Kadak: Peame tegema võimalikult vähe valesid otsuseid …

    Kasearu: Ja õnn peab meid saatma sellel teel …

    Kadak: Õnn käibki kaasas nendega, kes on julged ja panustavad ise meeletult energiat. Tegelikult olemegi neli hullu, kes mõtlevad, rügavad ja tegutsevad. Kõigil on kõik võimalused alati olemas, tuleb see õige üles leida.

  • Loe Sirpi!

    Ekaterina Velmezova, „Ikka Võšgorodiga!“ 
    Piret  Põldveri „Alati nii järsku“

    Soomeugrilaste keele-elu. Jaak Prozes, „Meid ühendavad keeled ja mured“

    Koolinoorte arhitektuurivõistlus 
    Saue vallamaja

    Kadri Laas-Lepasepp  vestleb Naked Islandi asutajate Rael Arteli, Bruno Kadaku, Flo Kasearu ja Tõnu Narroga
    Piret Karro, „Võim ja sugu. Kes saab endale lubada erialast tööd?“ 

    Ele Arder vestleb tudengi-Oscari  võitnud German Golubi ja Peeter Simmiga
    Mängufilm „Suveniir“
    Mängufilmi „Põleva tütarlapse portree“

    Tartu Uue teatri „Ümarlaud“ 
    Külli  Roosna  ning Kenneth  Flaki tantsulavastus „Two  Body  Orchestra“ 

    Rahvusvaheline festival „Jazzkaar“
    Viljandi kitarrifestival

    Eesti ravimtaimedest VII osa. Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai

     

     

     

     

     

  • Kitarrifestival kui suguvõsa kokkutulek

    PRIIT PAJUSALU

    Viljandi kitarrifestival 15. – 18. X, kunstiline juht Ain Agan.

    13 aastaga kujunevad festivalil välja oma nägu ja traditsioonid. Oktoobri keskpaigas tasub veeta Viljandi maalilises keskkonnas värvika kontserdikavaga meeleolukas nädalalõpp. Meeleolu tabas kunstnik Mauri Gross oma ühepildinäituse „Suguvõsa II“ avamisel, öeldes, et tegu on justkui suguvõsa kokkutulekuga.

    15. oktoobril algas festival Rüki galeriis laiemale publikule. Alustas ainus välisartist Mikko Iivanainen, kes eristub põhjanaabrite džässiskeenel maitseka ja põneva kitarrikäsitsusega, samuti heliloojana. Tema lood olid kui Põhjala road movie saatemuusika: oli uhkeid põikeid laia ilma, luuperisse tuksuma jäetud flamenkolikule rütmipõhjale mängiti meloodiliseks pealiskihiks valtserit. Hästi kontrolli all dünaamika, peidetud atakid, valitud muunduriplokid – kõik see aitas soomlasel kõlada omanäoliselt.

    Mõne aasta eest noore artisti preemia pälvinud Paul Neitsov on elektri­pillilt siirdunud akustilisele, suure eeskujuna kumab tema mängust kõigi picking-stiili kitarristide iidol Tommy Emmanuel. Pauli näpuosavus on märkimisväärselt kosunud ja „limpsatused“ tükki veenvamad. Lisandunud on omi poplugude seadeid ja lauluhimu (siingi arvan Tommyst eeskuju võetavat) ning publikuga suhtlemise lobedust. Jääb vaid soovida rohkem oma nägu.

    Eelmisel aastal premeeritud Johannes Laas, kes seni seostus romantilise muusikaga, oli seekord kutsunud appi kunagised Elleri kooli koolivennad (teisel elektrikitarril toeks Kristen Kütner, saksofonil Tobias Tammearu, bassil Karl Tammaru ja trummidel Martin Petermann) ning siirdus jõuliselt-käredalt fusion’i ja džässroki teed. Mängiti ka vaiksemaid lugusid, kust aimdus progejuuri. Kõigile jagus soleerimisruumi, mootor töötas: oli meloodilisust ja dünaamikat – preemiakontsert sai uhke.

    Aidas oli end lavale seadnud Viljandi Guitar Trio, akustilised kitarrid kvinthäälestuses. Folgitaust segunes mitmel moel ambient’i ja klassikalisema džässiga. Sõbralik omavaheline aasimine, pisuke koketerii publikuga – suur esinejakogemus on neid karastanud ning Jalmar Vabarna, Jaan Jaago ja Argo Vals olid laval igaüks omal moel. Kõik trio liikmed andsid panuse autorina. Külaliseks paluti ka akadeemiaaegne õpetaja Robert Jürjendal, kes tõi esinemisse lisavärvi. Lisalood plaksutati välja ja trio sai Tõnu Tubli ootele seatud cajón’ilt põneva rütmitoe.

    Triona tulid lavale ka Mari Jürjens oma lauludega, kitarr saateks, Liis Viira harfil ja Robert Jürjendal kitarril. Aeg on Mari lauluhäält kosutanud ning sellesse on lisandunud sügavust ja kandvust. Laulud olidki selle kontserdi dominant, kitarrid ja harf hõljusid tagaplaanil, Roberti kajarohke kitarriudu kippus kaotsi minema ja seepärast kõlas kontsert pisut üheplaaniliselt. Lisalugudeks lavale tulnud Ain Aganalt said aga lood põnevat lisa ja värvi, nii elektrikitarril kui ka fretless-kitarril mängitu andis uue mõõtme.

    Klassikalise kitarrimuusika öökontsert toimus Kondase keskuses ja maalinäitus avati selle soojenduseks. Esines noor, kuid juba kogenud kitarrist Priit Peterson, kelle esinemiskavas oli hispaania klassikaline muusika. Tema mäng oli ülitehniline ja maitsekas, toon kerge ja õhuline. Priidu oma pill oli rännates kahjustada saanud, mistõttu esines ta laenatud pillil. See olla üsna raske iseloomuga ja mitte just mugavaim mängu­vahend, kohanemiseks oli olnud vaid päeva jagu aega. See julgustükk päädis aga nauditava kontserdiga.

    Kitarrimeistrite päev kujunes ühemehe-show’ks: Riho Sinisalu tutvustas võimalusi pille remontida, kohendada ja käepäraseks seada. Noore kitarristi preemiaga kaasnes ka meistri lubadus laureaadi pillidel aasta jagu silma peal hoida.

    Marek Talts näitas soolokavas, et ta pole oma trotsivat ja uudishimulikku vaimu kaotanud. Kontsert oli kui Priit Pärna animafilm „Ja teeb trikke“.

    Nukuteater on kujunenud kontserdi­paigaks, kus mängida oma soolokava publikule väga lähedal. Marek Taltsi pagasis on postpunki, poppi, rahvamuusika mõjusid, aina rohkem ka džässi­koosseise. Soolokavas näitas Marek, et ka tema trotsiv ja uudishimulik vaim pole kaduma läinud. Kontsert oli kui Priit Pärna animafilm „Ja teeb trikke“: kõik, mida pillikäsitsuses või kõlamaailmas kuulda lootsin, pöörati elegantselt pea peale, kõik kõlas ootamatult ja teistmoodi, luuperid ja muundurpedaalid füüsilisele kitarriposimisele toeks. Ka puhastuslapp võimaldas luuperisse kiuksuva rütmitausta meelitada, peale selle toetas hästi tooni minimalistlik scat. Samal ajal oli kogu see tulevärk allutatud muusikalisele loogikale ega olnud pelk poosetamine. Ehk veenis see esinemine Ain Aganat lõplikult, et tuleva aasta kitarrilaagri ja -orkestri eestvedaja leping tuleb sõlmida just Marekiga. Minu meelest oli see kontsert tänavuse festivali mõjusaim.

    Kitarriorkestri kontsert on alati oodatud sündmus. Noor kaardivägi õpib kogenud juhendaja käe all nädalaga kava selgeks. Orkestris oli tänavu mitmeid varasemast tuttavaid, kelle pillimänguoskus ja -tunnetus on aastaga tublisti kosunud. Mart Soo eestvedamisel mängiti Parkerit, Morriconet ja lõpuloona tuli ettekandele Focuse „Sylvia“, mis on juhendaja sõnul paras pähkel ja õnnestus eri proovipäevil kuidas kunagi. Kontserdil oli parim esitus! Olgu lisatud, et Mikko Iivanainengi juhendas noori.

    Festivalikavas on alati olnud eri­projekt, sedakorda viieosaline kontsert „Sui“ ansamblile GuitArte (Jaak Sooäär, Mart Soo, Robert Jürjendal, Andre Maaker ja Ain Agan). Iga mees oli kirjutanud oma osa, kuid tervikuna mõjus see ühtse ja hästi sobituvana. Maian Kärmase haikud moodustasid kandva mõttetelje ja tulemus meenutas mõneti filmi „Surnud mees“ heliriba: kõige kaduvus, kolletumine, kuhtumine, põhjamaine ängiaimdus. Ka taustaks kujundatud video oli mustvalge ja meenutas Kaljo Põllu graafikat. Ülihea heli ja esitusega projektil oli kirbe dekadentsi mekk.

    Erki Pärnoja, kel samuti laureaaditiitel ette näidata, esitles täisbändiga (Joonas Kaarnamets kitarridel, Peedu Kass bassidel, Kristjan Kallas trummidel, Marti Tärn löökriistadel ja Tarvi Kull klahvpillidel) nii viimast plaati „Leva“ kui ka varasemat heliloomingut. Kontsert oli kitarrirohke ja kõlav, hästi sätitud heliga, igapidi tantsuline ja popp, kõnetas nooremat põlvkonda. Mulle oli sest kavast huvitavaim üks Aasia hõnguga pala.

    Festivalil antakse välja Tiit Pauluse nimeline noore kitarrimängija preemia. Sedakorda sai selle Karl Madis Pennar, kes on olnud aktiivne ja nähtav kitarrist ning väsimatu jämmija nii väljaspool festivali kui ka kohapeal. 1000 eurot preemiaraha lubas Karl Madis kasutada plaadi väljaandmiseks. Laureaat kiitis festivali ja eriti selle kitarrilaagrit, mis olevat aasta sisukaim ja tulemuslikem õppenädal.

    Jämmid on olnud festivali pärisosa. Veinibaar Mulks jäi juba esimesel õhtul kitsaks, seepärast koliti edasised mängud Rüki galeriisse, mis pakkus sama maja esimesel korrusel lahkesti oma ruume. Tahtjaid jagus trummide ja klaveri taha, kitarriste, saksimehi, kontra­bass lisaks. Noorem seltskond, eriti kitarrilaagri kursandid, oli agar, aga ka õpetajad ja vilunumad ei põlanud võimalust koos musitseerida.

    Otste kokkutõmbamise päeval oli Andre Maakri ja Laura Kalle juhitud lastehommik – populaarne kogupereüritus. Viimane kontsert leidis aga aset lahke Holstre rahva magasiaidas, mis on kohandatud mõnusaks esinemispaigaks. Riho Sibul mängis Ain Agana toel ette oma lauluvaliku raudvara. Olen Riho kontserte kuulnud ja näinud kordi, lood ja vahetekstid on peas. Laulusalm „Uusi tutvusi ei sõlmi, vaid vanu kirju loen …“ võttis kokku kontserdi, mis kandis läbi kauni ja värviderohke sügise – küpsemise ja kõdunemise. Taustaks mängitud Aini kitarripartiid olid kui voogav udulaam, mis kujundab tuntud maastiku uueks ja põnevaks ning korraldab tähelepanu ja rõhkusid ümber. Kaks meest on koos laval olnud ammusest, kuid lugude mängimise lust ei ole lahtunud – publik nautis etendust.

    Kõhkluste ja ebakindla aja kiuste ette võetud festival hoidis taset ja järjepidevust, festivali täitma on kasvanud hulgaliselt tugevaid kitarriste. Kiitus kuulub ka toimkonnale, kes hoiab masinavärki käigus märkamatult ja sujuvalt.

Sirp