Marko Mägi, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog
Marko Mägi
Neetud, jälle on puud otsas. Alles paari päeva eest tõin kuurist mitu sületäit. Lootsin nendega toa soojana hoida vähemalt nädala. Väike lootus oli, et laiselda saab veidi kauem, sest prognoos oli soodne – sooja lubati peaaegu kümme pügalat. Kuid soe tõi kaasa tuule, mis valjult vastu aknaid paiskudes tuba jahutas. Isegi majasoomukas, kes tavaliselt mind rõõmsalt hommikuti vannitoa põrandal sibades oli tervitanud, konutas lõdisedes ämblikuvõrgu all nurgas; ilmselt ootas, et ma kuuri läheks. Loomulikult läksin, sest ligimest peab aitama.
Möödunud soe talv pani pead murdma: kui palju peaks tänavu puid ostma? Pool kuuri oli vanu puid täis, mõned halud lausa jumal teab millisest aastakäigust. Tean, et need on kusagil tagumise riida alumises kihis, kuid näinud ma neid ei ole, sest ei ole suutnud eelnevatel talvedel piisavalt innukalt puid ahju ajada. Nii need seal lebavad, pehastuvad vaikselt, vabastavad süsinikku ja kütavad enese teadmata salamisi ilma. Võib-olla on nad juba end ära kütnud? Järgmisel aastal kaevan need halud kindlasti välja ja vaatan, mis neist saanud on. Seda kinnitan endale igal aastal.
Ühesõnaga, soojad talved on probleem – ma ei oska prognoosida, kui palju peaks varuma puid, et kõik halud saaks kasutatud. Varem oli lihtsam: topi kuur täis, sest enam-vähem kõik leidsid otsa ahjus. Nüüd aga vestan pliidi ees puidust elevante ja koeri, et halud asjatult seisma ei jääks.
Toon sületäie puid, kütan toa soojaks. Järgmisel hommikul on majasoomukas tühjaks imetud, tühi kest vedeleb ämblikuvõrgus. Säh sulle sooja!
PÖFFi kõrvalprogramm „Põhjusega mässaja“ on ellu kutsutud selleks, et heita valgust filmikunsti äärealadele jäävatele teostele. Belgia filmitegija Boris Baumi film „Bula“ on avangardteos, mis ajab kas närvi või tõmbab endaga kaasa. Pean tunnistama, et esimese pooltunni vältel oli mul raske alla suruda tungivat soovi filmi juurest lahkuda, sest esimese kolmandiku vältel kallatakse vaataja üle rabistamise, meeletu rahvateaterliku ülemängimise ja kõikevaldava anarhiaga, milles on raske teed leida. Kui siiski edasi vaatasin, paistis see olevat strateegia kontrasti loomiseks, aga ehk ka just nende kannatamatute välja sõelumiseks, keda hiljem reisile kaasa ei võeta. Filmi teises episoodis rändab peategelane Marcelo (Matthieu Delaunay) koos onuga Brasiiliasse, et ära tuua isa surnukeha, mis peaks asuma üksikul saarel, kuhu isa oli asutanud dementsete põlisrahva esindajate alternatiivraviasutuse „Hesperia“. Õigemini toimub teine osa veel São Paulo tänavatel, mille dokumentaalne neoonvärvides ööelu meenutab veidi Michael Glawoggeri „Hoorade hiilgust“.* Alles kolmandas osas jõutakse saarele, kus hakkavad lahti rulluma filmi kõige eksperimentaalsemad episoodid ja tugevalt ühiskonnakriitiline alltekst väikerahvaste poliitika aadressil.
Lavastaja Boris Baum oli nõus andma seletusi, sest selle filmi puhul kuluvad need marjaks ära.
Kõigepealt tahan tänada selle eest, et mul „Bula“ ülesehitusega täiesti vaiba alt ära tõmbasite. Kuidas selline ebatavaline struktuur üldse teoks sai ja mis kavatsus teil sellega oli?
Esimeses osas tahtsin väljendada peategelase kujutlusvõimet ja rõhutust. Marcelol on oma ettekujutus sellest, milline maailm on, ja tema maailm rõhub teda. Tahtsin kasutada palju tühja ruumi, kujutada teda seal pisut üksildasena, ja ma ümbritsesin ta tegelastega, kes on kõik natuke suuremad kui elu. Mõneti baroklikud.
Teises osas jõuame Brasiiliasse. Kui Marcelo jõuab seal elule lähemale ja puutub sellega kokku, aktiviseerub ka kaamera. Teine osa on üles võetud peaaegu dokumentalistlikus stiilis. Läksime kaasa kõigi nendega juhtuvate õnnetuste ja intsidentidega, tahtsime mängida kaadris olevate tavainimeste reaktsioonidele ja panna kahe osa erinevad filmikeeled omavahel kõlama.
Ja filmil on veel ka kolmas saare osa. Kuna see on Belgia-Brasiilia koostööfilm, siis tuleb tunnistada, et esimene osa sobib kokku Belgia musta absurdikomöödia traditsiooniga, à la Benoît Delépine ja Gustave Kervern, ning viimane osa meenutab Lõuna-Ameerika filmikunsti oma metafüüsiliste aspektide ja aeglase filmikeelega. Kas nii oligi mõeldud?
Ei, seda ma küll nii ei planeerinud. Püüdsin säilitada vastuvõtlikkust ja aktsepteerida oma loomingus eri hoovusi nii, nagu need ennast ilmutasid. Esimese osa võtsime tõesti üles Belgias ja seal olid võtted täpselt ette planeeritud, Brasiilias oli kõik kaootilisem. Brasiiliasse jõudmise õhtul viskasin käsikirja minema, sest sain aru, et seda ei ole võimalik teostada. Selle tunnistamine avas uued uksed ja võimalused. Tekkinud tunne oli ilmselt tingitud just sellest ootamatust meetodimuutusest. Kogesin, mis tunne on igal õhtul kirjutada järgmise päeva käsikirja. Hea uute oludega kohanemise õppetund.
Boris Baum
Kas Brasiilias filmimine oli ka logistiliselt keerukas?
Vägagi, aga põhiliselt heas mõttes. Brasiilias oli ehk kõige huvitavam see, et mul avanes võimalus töötada koos šamaaniga. Ka osaliste valimine dementsete rolli filmi viimases osas oli väga huvitav, sest püüdsime neile leida uut liikumis-, rääkimis- ja söömisviisi. Kogu unenäoepisood, kus teatris kirjeldatakse oma unenägu, toimus šamaani juhatusel. Tema viis näitlejad transsi, aidates meil eemaldada ajust teadvuse pandud piirangud ja näitlejad jõudsid oma teadvuses palju kaugemale, kui võimalikuks olid pidanud. Näitlejatele oli see raske ülesanne.
Kas peate silmas, et saarel on osa stseene filmitud nii, et näitlejad on šamaani esile kutsutud transiseisundis?
Täpselt nii, aga ilma igasuguste narkootikumideta. Mingeid aineid ei tarbitud, ainult muusika abi kasutades. Hea oli see, et meil oli mõni päev aega töötada 12–14 tundi, selleks et lõpuks jõuaks filmi vaid üks minut materjali. Sellist kogemust tahaksin kasutada ka oma järgmise filmi juures. Väga huvitav.
Aga ma siiski küsiksin: mis on „bula“?
(Naerab.) Bula tähendab mitut asja, aga põhiliselt oli see sõna kasutusel mu lapsepõlves. Bula tähendab mulli ja see oli väiksena mu hüüdnimi, sest ma olin justkui oma mulli sees ja muust maailmast eraldatud. Seda lugu kirjutama hakates kerkis sõna bula millegipärast mulle kogu aeg mõttesse ja otsustasin selle filmi jätta. See sobib ilmselt päris hästi kokku Marceloga filmi esimeses osas.
Jah, räägime veel esimesest osast. Hämmastab, kuidas esimese pooltunni jooksul tutvustatakse vaatajale tervet galeriid värvikaid tegelasi, keda hiljem enam üldse ei näidatagi. Kas polnud kiusatust filmi käigus nende juurde tagasi pöörduda?
Jah, mul on nendega filmitud veel palju materjali ja ma oleksin võinud nad ka tagasi tuua, aga visuaalselt ja esteetiliselt tundus õigem seda mitte teha. Ja filmi liikumine oli ka selline, tagasiminek ei tundunud õige, kuna nad olid liiga värvikad. Kaalusin mõtet teha nende kõigiga mingi realistlikum viimane stseen. Film liigub esimese osa ülepakutud värvidest dokumentalistliku stiilini teises ja fantastikani kolmandas osas, ja algul tahtsin ma üldse lõpetada filmi mustvalge episoodiga, kus värvid on täiesti maha keeratud, aga otsustasin seda siiski mitte teha.
Saarel on asutatud dementsete raviasutus „Hesperia“, kus kasutatakse alternatiivseid ravimeetodeid, ja see toimib omaette kogukonnana. Kas teie arvates on selline utoopia võimalik?
Ahaa, see on natuke nagu lõks, ju sa said asjast aru. Siit koorub vaataja enda kaassüü küsimus, sest kogu saare-episood on kommentaar põlisrahvaste olukorra kohta, vihjatakse sellele, mis Brasiilias praegu toimub. Osa sõnu ja fraase, mida kasutab konsul, kes „Hesperiasse“ neid aitama tuleb, on täpselt samad, mida on kasutanud need, keda on tavaliselt saadetud justkui aitama põlisrahvaid nende raskes olukorras. Tihti on nii, et kedagi aitama tõtates tehakse neile hoopis kahju, sest sel moel segatakse nad hoopis mingisse muusse mängu.
Ka mul oli võimalus teha filmivõtted tõelise suguharuga, aga mulle tundus kaamera asetamine keset põlisrahva asumit olevat vastuolus sellega, mida ma öelda tahtsin. Nii et ma otsustasin ise luua täiesti teistsuguse keskkonna. Ehk lubab kunstlik keskkond meil sellele teemale mõelda hoopis uues valguses.
Boris Baum: „Ka mul oli võimalus teha filmivõtted tõelise suguharuga, aga mulle tundus kaamera asetamine keset põlisrahva asumit olevat vastuolus sellega, mida ma öelda tahtsin.“
Nii et teil õnnestus üksikul saarel luua täiesti oma utoopia?
Kõigepealt jõudsime mahajäetud saarele ja ma pidin hakkama seal tegema näitlejaproove. Tegime rolliproovile suure avatud kutsungi. Kutsusime kõik kohale ja algatasime ühise transiseansi. Mingid osad sellest jõudsid ka filmi. Tahtsime rollidesse saada inimesed, kes leidsid oma vaba liikumise ja oleku. „Bula“ suguharu põhineb Malaisia Senoi suguharul, kes peab unenägusid tõsielust tähtsamaks. Näiteks tuleb neil lapsena veeta pimedas kuus kuud järjest, et nad õpiksid hindama ööd sama palju kui päeva. Siis tuleb neil unenäos võidelda oma kõige suurema hirmuga, näiteks tiigriga, ja kui sellega hakkama saadakse, siis tuleb unenägu edasi rääkida ka teistele. Abielludes ei tohi oma naisega lihtsalt armatsema hakata, vaid tuleb talle enne kirjeldada, kuidas seda on plaanis teha. Me veetsime seal saarel oma kogukonnas kolm-neli kuud, töötades koos ka unenägudega. Lavastajana oli see mulle väga suur väljakutse, sest selles suguharus arutatakse üheskoos kõik öösel läbi. Kõike muud, mida ma päevad läbi olin filminud, ei saanud ma pärast loo edasi arendamiseks kasutada. See oli huvitav, pealegi pidin igal õhtul kirjutama järgmise päeva käsikirja, kasutades kõike, mis mu tegelastega päeva jooksul juhtunud oli. Me otsekui lõimegi „Hesperia“ hõimu, just nagu filmis. Lõpus, kui näeme konsulit suguharu ametlikult Hesperiaks ristimas, olid mõned tegelaskujud sellest uudisest väga liigutatud. Samamoodi nagu võinuksid olla ka tõelised suguharu liikmed.
Filmis on ka üks põgus, aga intrigeeriv stseen konsuli ja pudelitega, millest võib järeldada, et „aitajate“ motiivid polegi heatahtlikud … Kas siin üritatakse neid alkoholiorjusse tõugata?
See põhineb mõnede suguharude lugudel, pärast mingite taimede omaduste avastamist on neid hakatud importima Euroopasse. Selline taimede kommertsialiseerimine on suguharudele olnud tihti lõpu alguseks. Aga ma ei läinud selle liini uurimisega kaasa, kuna niigi oli väga palju otsi lahti. Sisse jäänud lõigust võib, jah, järeldada, et konsulil on plaanis hakata nende varasid massiliselt tootma.
Miks te sellise filmi üldse tegite?
Tahtsin rääkida inimeste erinevusest. Avada meeled varjujääjatele ja veidrikele – inimestele, kes ühiskonda ei sobitu – ja teha film neile. Me filmisime nendesuguseid São Paulos, kus nad asustavad tänavaid. Seal võib ikka kohata igasuguseid hulle. Nende saatus sarnaneb põlisrahvaste omaga. Nad peavad uue ajaga kaasa minema või välja surema.
Ja filmidega on täpselt sama olukord. Nüüd tuleb filmi tegemiseks leida kompromiss, anda mingis mõttes järele keskmisele normile. Film peab vastama mingitele standarditele, põhinema kas või olemasoleval käsikirjal. Nii et põhieesmärk oli kõnetada erinevuse teemat.
Kui Tallinnas linastub teie film alamprogrammis „Põhjusega mässajad“, siis see peaks teile hästi sobima.
Jaa, see on täiuslik! See on hea kategooria ja sealsed teised filmid tunduvad ka väga huvitavad. Me tegime oma filmi umbes 30 000 dollariga. Seda pole just kuigi palju ja me püüdsime hoida vaba joont. Maalikunstnikul on lubatud teha pildi kallal palju tööd ja see prügikasti visata, kui tulemus ei meeldi. Me püüdsime oma filmi samamoodi teha.
Mis põhjusel olete siis mässaja-filmitegija?
Põlisrahvaste heaolu on mulle väga tähtis. Hakkasime tegema koostööd organisatsiooniga APIB (Articulação dos Povos Indígenas do Brasil), kes tegeleb Brasiilia väikehõimude õiguste kaitsega. Ja kui seda sõnumit on mul filmiga võimalik levitada, eriti pandeemia ajal, kui pole ravimeid, et viirusega toime tulla. Peaks ka tähelepanu juhtima kolonialismi ja neokolonialismi uutele vormidele, millega seal tegelevad põhiliselt ökoloogid. See sõnum on oluline.
Tundub, et „Bulast“ rääkides on kõik sisukokkuvõtted kas ebatäpsed või täiesti valele teele juhatavad. Oskate äkki ise mulle ühe lause öelda, mille abil oleks seda filmi lihtsam mõista või kirjeldada?
(Vaikib pikalt.) Kas ma võin natuke mõelda ja selle järele saata?
Lõpuks saadab ta mulle filmi pressikomplekti ja palub sisukirjeldusest ise lause võtta. Leian lööklause ehk logline’i, mis on üsnagi lakooniline võrreldes filmi enda ja lavastaja kirjeldusega sellest: „Psühholoogiliste probleemidega teismeline asub uurima oma isa kadumist Brasiilia pingelistes linnades ja müstilisel saarel.“
Mikrotonaalse muusika festival „Sound Plasma“ 19. – 21. XI Tallinnas, kunstiline juht Arash Yazdani.
Kas aatomist on veel väiksemaid osakesi? Aatomid on ju meid ümbritseva materiaalse maailma väikseimad osakesed. Loomulikult teame tänapäeval, et osakestefüüsika standardmudel kirjeldab kirjut kvantosakeste maailma. Samamoodi võiks ju küsida, kas ja kuidas on võimalik jagada pooltooni.
Mikrotonaalsete intervallide ehk intervallide, mis on väiksemad kui õhtumaade muusikas kasutatavad pooltoonid, levik on eri kultuurides laialdane. Näiteks India klassikalises muusikas esinevad raagad või araabia, türgi ja juudi muusikas tuntud makaamid kätkevad endas kõik alternatiivset viisi, kuidas helikõrgusi kategoriseerida. Ka läänemaailma popmuusikat läbivalt mõjutanud bluus sisaldab helikõrgusi, mis ei allu tempereeritud häälestusele. Võib ju ka proovida ette kujutada, millise intonatsiooniga lauldi meie oma iidset regilaulu.
Sellises laiendatud kõlade maailmas toimib ka festival „Sound Plasma“, mis leidis sel aastal aset neljandat korda ning (nagu paljud üritused praegusel ajal) toimus vähendatud kujul, s.t ainult Tallinnas. Varasematel aastatel on festivali korraldatud nii Tallinnas kui ka nüüdismuusika keskuses Berliinis, peale kontsertide on kavas olnud veel meistriklasse ja vestlusringe. Kärbitud mahust hoolimata selle aasta festivalil kvaliteedis allahindlusi ei tehtud: toimus kolm maailmatasemel repertuaariga kontserti. Festivali kunstiline juht Arash Yazdani on kavalehel öelnud: „Muusika pole vaid meelelahutus või luksus, vaid miski, mis ülendab inimkogemust ja hoiab kogukondi koos ka pimedamatel aegadel.“
Spektraalmuusika legend
Ansambel L’Itinéraire (ee suund) tegutseb 1973. aastast ning on asutamisest saati Euroopa väljapaistvamaid nüüdismuusikale pühendunud ansambleid, kes on keskendunud spektraalmuusika teostele. Selle asutajaliikmed olidki tol ajal noored heliloojad Michaël Levinas, Gérard Grisey, Tristan Murail, Hugues Dufourt ja Roger Tessier, kes otsisid võimalusi oma muusikat laiemalt levitada. Kavalehel on kirjas, et koosseisu algusaastaid iseloomustanud seikluslikkus on säilinud tänapäevani: ansambel kompab väljakujunenud ettekandetavade piire, kõrvutades minevikurepertuaari noorte heliloojate esteetikaga. Ansamblil on saanud tavaks tihe koostöö heliloojatega ning peale spektraalmuusika propageerimise kuuluvad nende repertuaari žanriülesed koostööd barokist elektroonilise muusikani.
Muljetavaldav oli Tallinna Uue Muusika Ansambli (dirigent Arash Yazdani) ettevalmistus Georg Friedrich Haasi mammutteose „in vain“ esitusel. Muusikaline materjal on tehniline, tavapäratutes häälestustes ning žanritruult amorfne.
Ansambli L’Itinéraire kavas olid kõik Eesti esiettekanded. Mustpeade maja valge saal, mille akustika võib teinekord mõnele ettekandele mõjuda koormavalt, toetas seekord ansambli mängu suurepäraselt, sidudes sarnased kõlavärvid ühtseks tervikuks ning võimaldades eri muusikaelementidele oma laiuva ruumi. Eriti selgelt võis seda tajuda sooloteoste ajal. Jonathan Harvey „Three Sketches“ ehk „Kolm visandit“ soolotšellole (1989) oli mängutehniliselt meisterlik laiendatud mänguvõtete paraad. Ansambli tšellist Myrtille Hetzel demonstreeris kergusega oma kontrolli nii pilli kui ka muusikalise materjali üle, kuid mulle jäi teos siiski emotsionaalselt kaugeks. Ansambli pianisti Fuminori Tanada teose „Echoing Forest II“ ehk „Kajav mets II“ viiulile ja klaverile (2007) meisterlikult ehitatud kõlamaastik ja mõtteselgus oli isegi ehmatav, kuna igal muusikalisel fraasil tundus võõrandamatult ja isegi kompulsiivse täpsusega olevat oma koht. Kõlavärvid olid hetketi isegi magusad, ilma et need oleksid kunagi lagunenud liialt läägeks.
Sina Fallahzadeh’ teos „Seul reste le désert“ ehk „Jääb üksnes kõrb“ flöödile, tšellole ja klaverile (2020) kõlas maailma esiettekandes. Kõrva haarasid iseäranis unenäolised duubeldatud meloodialiinid, mis moodustasid ühtlaselt rütmiliselt tiksuvalt klaveripartiile mitmesuguseid sonoorsusi. Michaël Levinasi teos „Froissement d’ailes“ ehk „Kortsus tiivad“ sooloflöödile (1975) sillerdas valge saali akustikas säravalt jõuliste vastanduste ning lennukate passaažidega. Kavas oli rohkem aega pühendatud suurkujule Tristain Murail’le. Teoses „Une lettre de Vincent“ ehk „Vincenti kiri“ flöödile ja tšellole (2018) oli helilooja keskendunud suurepärasele fraasitunnetusele, sidudes flöödi kõrge registri tšello kvartflažolettidega üheks kõlavärviks. Teose keskmes oli suuresti kahe pilli kõlalise ühisosa leidmine. Veerandtoonide rakendamine pehmendavas akustikas muutis teose ülevoolavalt unenäoliseks, justkui mängiks kauguses mõni vana mahakäiv lintmakk. Teoses „Feuilles à travers les cloches“ ehk „Lehed läbi kellade“ viiulile tšellole, flöödile ja klaverile (1998) oli Murail ehitanud värvikatele klaveriakordidele teiste instrumentidega laiendatud kõlapinna, mis haaras teose arenedes registriliselt üha rohkem ruumi.
Muljetavaldav oli jälgida kontserdi kestel ansambli kokkumängu. Ettekanded olid täpsed, samal ajal peenetundelised ja hingestatud. Oli tõeline nauding jälgida sellise kaliibriga ansamblit omas elemendis. Publik võttis kontserdi väga soojalt vastu ning ansambel kutsuti aplausiga mitu korda lavale tagasi. Kordusettekandele tuli kava viimane teos „Lehed läbi kellade“. Kontserdi lõppedes avaldasid ansambliliikmed kuulajatele tänu ning selgitasid, et neil pole ammu olnud ühtegi päris publiku ees esinemist. Nad nentisid, et internetiülekanded ei asenda kunagi seda vahetut kontakti ja energiavahetust, mis tekib publiku ning esinejate vahel.
Veerandtoonid klaveritel
Kadri-Ann Sumera on üks mitmekülgsemaid eesti pianiste, kes tegutseb ühtviisi solisti, kammermuusiku, lauljate kontsertmeistri ja pedagoogina ning kelle repertuaar hõlmab teoseid barokist tänapäeva uusima muusikani. Ta on esiettekandele toonud talle loodud teoseid, näiteks Märt-Matis Lille klaverikontsert või Nicolas Gilberti „A rebours“, samuti teinud XX sajandi tähtteoste esiettekandeid Eestis. Sumera eestvedamisel on sündinud ka muusikat ja kujutavat kunsti ühendavaid multimeediaprojekte, näiteks kontsertlavastus „Heli:pilt“. Oluline osa Kadri-Anni repertuaaris on tema isa Lepo Sumera loomingul, aga ka teiste eesti heliloojate muusikal.
20. novembri kontserdiks oli Mustpeade maja valgesse saali kohale toodud kaks klaverit, mis olid omavahel veerandtooni võrra nihkesse häälestatud. Liisa Hirsch on teoses „Quantum Well“ ettevalmistatud klaverile (2020) põhiliste muusikaliste ehitusklotsidena kasutanud trillereid, mis moodustavad lendleva helipilve. Klaveri ettevalmistamine muudab pilli kõla veelgi ebamaisemaks ning saali akustikaga koosmõjus kostsid helid justkui kuulaja alateadvuse hämarusest. Teosel on puhas vorm: trillerid alustavad klaveri kõrgest registrist langemist ja moodustavad ühe suure langeva glissando. Tänu ettevalmistatud klaverile moodustub sellest õrnast langevast helimassist tõeline tämbritulevärk. Madalasse registrisse jõudes algab katkendlike ja murtud fraasidega taas tõus ülespoole. Suurt naudingut pakub autori võime leida suure variatiivsusega kõnekat muusikalist materjali, mis kõik koosneb teose põhilistest algosadest – trilleritest. Kõrgesse registrisse jõudes muusikaline materjal õheneb ning kaob sama märkamatult, kui oli tekkinud.
Esiettekandele tuli Arash Yazdani „Hommage à G. F. Haas“ kahele klaverile (2020). Teos on pühendatud Georg Friedrich Haasile, kes oli Baseli muusikakõrgkoolis Yazdani kompositsiooniõppejõud. Yazdani ja Haasi muusikakäsitluses on palju kattuvusi, näiteks mõlemad põimivad muusikasse psühhoakustilisi ilminguid. Yazdani muusikale omaselt rakendab ta teose alguses valjusid helinivoosid, mille tulemusena tekivad kombinatsioonhelid – helid, mida tegelikult ei mängita, kuid mida on siiski kuulda. Kasutust leiab Shepardi-Risset’ glissando, mis on lõputult tõusva või langeva helirea auditoorne illusioon. Helitöö intensiivsus raugeb järk-järgult ning alles jääb tiksuv klaveripartii, mille kõla laseb aimata mõnd harmoonilist kadentsi. Selline harmooniline hägustumine lõi mulle paralleeli inglise produtsendi Leylan James Kirby (artistinimi The Caretaker) ulatusliku elektroonilise teosega „Everywhere at the End of Time“, kus on kuue ja poole tunni jooksul muusikas kujutatud, kuidas Alzheimeri tõbe põdev inimene oma mälu üle kontrolli kaotab. Yazdani teosest õhkus seletamatut emotsionaalset küpsust: muusika ei põhine üksnes akustilistel fenomenidel, vaid need on peenetundeliselt rakendatud narratiivi jutustamisse.
Õhtu lõpuks oli kavas Georg Friedrich Haasi teos „3 Hommages“ ehk „3 pühendust“ kahele klaverile (1982/1984). Helitöö koosneb kolmest eraldiseisvast klaveripalast, igaüks on pühendatud ühele heliloojale. Igas palas on Haas uurinud selle helilooja väljendusvahendeid läbi Haasi enda muusikalise käekirja. Esimene pühendus on György Ligetile. Muusika koosneb järjepidevast kaheksandike jadast, mis laieneb ühest helikõrgusest alates järjepidevalt. Pikapeale tekib mängitud nootidest ning ruumiresonantsist üks kummituslik heli, mida pianist ei mängi. Paks helifaktuur jättis mulje, nagu häälestaks keegi klaverit, tekitades ühtlasi glissando’sid. Teine osa on pühendatud vähemtuntud austria heliloojale Josef Matthias Hauerile, kes arendas paralleelselt Schönbergiga välja viisi, kuidas rakendada kõik 12 pooltooni. Teos koosneb viienoodilisest helireast, mis pikeneb teose jooksul kaheksanoodiliseks. Väga põnev oli jälgida, kuidas eri registrid ruumis resoneerisid. Teoses kõlas pikalt sama struktuur, kuid oli ootamatu, et kaua kõlanud heliread kumisesid klaverimängu lõppedes kõrvus ikka edasi. Viimane pühendus on Steve Reichile ning põhineb polümeetrial. Selleks oli Kadri-Ann Sumera endale appi palunud pianist Carolina Santiago Martineze. Haasi „3 pühendust“ põhineb tervikuna masinlikel kordustel ja protsessuaalsusel. Teos pakkus tajumängu ning võimaluse keskenduda helisündmustele, mis parimal juhul jäetakse tähelepanuta või mida püütakse vältida.
Kadri-Ann Sumera ambitsioonikas soolokava pakkus palju elamusi ning eksponeeris tema suurepärast võimekust ja haaret. Tema kohanemisoskus ja uudsusejanu annab kindlustunde, et Eestis on uue muusika esitamine kindlates kätes.
Haasi mammutteos
Tallinna Uue Muusika Ansambel kandis Noblessneri valukoja Nobeli saalis ette Georg Friedrich Haasi 24 instrumendile loodud mammutteose „in vain“ (2000), mis asetseb oma mastaapsuses orkestri- ja kammermuusika piirimail. Teos kestab üle tunni ning lisaväljendusvahendina on helilooja selles kasutanud valgust ja pimedust. Dirigent Sir Simon Rattle on nimetanud seda teost vapustavaks kuulamiskogemuseks ja üheks XXI sajandi meistriteoseks – ta on lausa öelnud, et midagi sellesarnast ei ole ta varem kuulnud.1 Teos on kirjutatud reaktsioonina sellele, kui sajandivahetuse Austrias moodustati poliitiline koalitsioon, mis lubas võimule paremäärmusliku Vabaduspartei. Otsene programmilisus ei ole aga helitöös omaette eesmärk ning teoses on ohtralt ruumi kuulaja kujutlusvõimele. Teos on struktuurilt ülimalt huvitav ja üsna keerukas. Loo vältel on kasutatud näiteks kaht intoneerimissüsteemi ning neile, kellel on huvi see täpsemalt lahti harutada, soovitan tutvuda Michal Raymond Massoud’ doktoritööga.2
Kuulajana jagan teose vormiliselt kolme ossa. Esimeses osas häälestatakse kuulaja pikalt segamatult triivivate ülimalt peenelt konstrueeritud kõlamassiividega, sealjuures kantakse osa sellest muusikast ette täielikus pimeduses. Muusikaline materjal on kõla ja orkestratsiooni poolest ülimalt paeluv ja kaasahaarav, samal ajal ka hüpnotiseeriv ning hajus, et kuulates jääda oma mõtetes ja kujutluspiltides rändama. Teises jaotuses on keskendutud teose kulminatsiooni ülesehitamisele, muusika liigub valjeneva glissando’ga aina kõrgemaks. See pikk minek oli pärast ulatuslikku „häälestusperioodi“ katartiline ning manas oma intensiivses ilus esile taevasse tõusmise kujutluspilte. Kolmandas jaotuses agressiivselt tekkinud kaunidus lagunes ning kui jätkata eelneva religioosse kujutluspildiga, siis tekkis järsk langemistunne. Tänu teoses kasutatud valgusmängule oli muusika tajumine füüsilise kogemusena tavapärasest veel paljutähenduslikum.
Muljetavaldav oli Tallinna Uue Muusika Ansambli ettevalmistus. Muusikaline materjal on tehniline, tavapäratutes häälestustes ning žanritruult amorfne. Kuna arvestatav osa teosest kanti ette täielikus pimeduses, pidid mängijad muusikat esitama peast ning juhinduma ainult n-ö muusikalistest maamärkidest, mitte dirigendi märguannetest. Ometi õhkus ansamblist enesekindlust. Pärast esitust võis nii publiku kui ka esitajate ilmetest lugeda, et koos oli kogetud midagi erakordset.
Georg Friedrich Haas on kindlasti nüüdismuusika elav klassik ning ka paeluv karakter, kuid tema põneva isiksuse avamiseks selles artiklis ruumi napib. On ülimalt tänuväärne, et tema teosed leiavad ka Eestis taas laiemat kõlapinda. Kui Eesti Riiklik Sümfooniaorkester kandis nelja aasta eest festivalil „Afekt“ ette tema teose „Dark Dreams“, siis tegi festivali „Sound Plasma“ kunstiline juht Arash Yazdani Sirbis heliloojaga ka mahuka intervjuu.3
Festival „Sound Plasma“ pakkus sel aastal palju intensiivseid kuulamiskogemusi ja seda kõige paremas mõttes. Mulle tundub, et ka publik näitas festivali vastu üles suuremat huvi kui varem. „Sound Plasma“ on nelja aastaga leidnud endale kindla koha ning festival ja Tallinna Uue Muusika Ansambel on kohalikele lavalaudadele toonud märkimisväärse koguse spektraalmuusika tüviteoseid. Jääb üle soovida korraldajatele palju kannatust ja jõudu ning loodetavasti kujuneb „Sound Plasmast“ pika traditsiooniga muusikanähtus.
1 Sir Simon Rattle talks about „in vain“ by Georg Friedrich Haas. Berliini Filharmoonikute digitaalne kontserdisaal 8. I 2013; https://www.digitalconcerthall.com/ en/interview/3849-2
2 Michal Raymond Massoud, An Analysis of Georg Friedrich Haas’s „in vain“. Northwestern University, Evanston (Illinois) 2017, 137 lk. https://arch.library.northwestern.edu/concern/ generic_works/t435gd02j?locale=en
3 Arash Yazdani, Heli, poliitika, pimedus ja seks. – Sirp 21. X 2016. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/heli-poliitika-pimedus-ja-seks/
Kirjutasin hiljuti loo inkade impeeriumi nurgakiviks olnud linnusõnnikust.1 Agronoomia taustaga lugeja, kes oli võtnud vaevaks tutvuda ka loo allikaks olnud teadusartikliga, juhtis tähelepanu ühele mu tõlkeapsule ja et olen eksinud ühe termini kasutamisel. Parandasin vead ja tundsin rahulolu, et lisan alati viite algallikale. Kui lugejal ei oleks olnud võimalust teavet kontrollida, oleks väike vale võinud omapäi uitama sattuda.
Teaduse populariseerimine on vajalik, sest oludes, kus teabe hulk on üüratu, on tulemuste virvarris orienteerumine keeruline, sageli võimatu. Appi tuleb teadlane (või hea sule ja teadmistega populariseerija), kel on oskus keerulisi asju selgitada: ta peab ettekandeid, kuulajaks ametnik, asjaarmastaja, õpetaja jne, et keerulised teemad ajaksid juuri (hoidudes siiski ajupesust) ja viiksid lähemale ühiskonda mõjutavate otsuste ja protsesside teaduspõhisusele. Teadlase tegutsemist ühiskondlikus debatis ei reguleeri otseselt seadused, kuid see ei tähenda, et ta tohib endale lubada kõike – kehtivad normid, mis on kirjas näiteks teaduseetika tavades2 ja Eesti teadlase eetikakoodeksis.3
Milline on vastutus, kui asutakse teadust populariseerima?
Ka populariseerija peab lähtuma tõdedest, mille vastu eksimine võib anda soovitule vastupidise tulemi. Näiteks tuleb olla täpne, selge, korrektne, aus, ei maksa liialdada, keerutada, võltsida ega teha liialt kaugeleulatuvaid järeldusi. Loetellu kuulub kindlasti ka oma auditooriumi tundmine, mis määrab suhtlemisviisi – kas ja kui palju on sobilik visata nalja, et sõnumi selgus ei kannataks. Olukord, kus tõsise teema käsitlemine mattub naljade või kalambuuride alla, ei ole probleem esinejale – tema teab, kuidas lood on ja oskab lugeda ridade vahelt. Kuid sõnum võib jääda segaseks publikule ja halvemal juhul kinnistub väär sõnum.
Avaliku esinemise eksimust saab jooksvalt parandada (eeldusel, et eksimusest on aru saadud või tunnistab esineja viga pärast sellele osutamist), aga kirjasõnas on minu arvates vastutus palju suurem – kirjutatu hakkab kiiresti oma elu elama, tagantjärele vigade silumine ei pruugi lugejateni jõuda ja nii võivad eksimused autori tahte vastaselt kiiresti paljuneda. Halvemal juhul saab algsest ideest uhhuu-teaduse kandidaat. Online-meedias on raske vigu vältida, sest kõik toimub kiiresti, paberile trükitud tekstidega on lood veidi teised (on keele- ja sisutoimetajad). Kas ikka on?
Tavalugeja ei pruugi vigadest aru saada, kuid kui teadlasele jäävad vead silma, siis peaks olema tema kohus neist teada anda, kui mitte enda südametunnistuse sunnil, siis teadlase eetikakoodeksist tulenevalt.
Poes on palju raamatuid, nii mõnedki kaheldava väärtusega. Näiteks raamat „Koroona valehäire“, mis jäi silma erialateadlasele Erik Abnerile ning ta esitas Facebookis detailse kriitika raamatu ühe lehekülje väära sisu kohta, kus selgitas, et tegu on teaduskauge raamatuga, mille sõnumid toovad kasu asemel kahju. Kuid riiulitel on ka populaarteaduslikke raamatuid, mis ei ole väära sisuga, ja võivad üldjoontes teenida üllast eesmärki, kuid eksivad reeglite vastu, mida populariseerija ei tohiks teha. Tavalugeja ei pruugi vigadest aru saada, kuid kui teadlasele jäävad vead silma, siis peaks olema tema kohus neist teada anda, kui mitte enda südametunnistuse sunnil, siis teadlase eetikakoodeksist tulenevalt: „Teadlane seisab hea selle eest, et ühiskond väärtustaks teadust; teadlane on valmis kritiseerima kolleegi ebakompetentsust või ebaprofessionaalsust, eriti kui see takistab või kahjustab teaduse ja ühiskonna arengut; edastatav teave peab olema usaldusväärne, teadlane väldib kontrollimata andmete esitamist faktidena.“ Arvan, et neid kriteeriume peab meeles pidama ka teaduse populariseerija, sest tema vastutus ühiskonna ees on mõnel puhul suuremgi kui teadlasel, kelle avastused ja teadmised jäävad sageli siseringis arutamiseks.
Millised karid varitsevad populariseerijat?
Tegelen iga päev lindudega, seepärast jäi silma raamat „Kuidas saada linnuvaatlejaks?“.4 Raamat on saanud nii positiivset kui negatiivset tähelepanu: mina olin väga kriitiline,5 veidi hiljem kirjutas leebema arvustuse6 Rein Kuresoo.
Kriitika vastukajas pidasid vaid üksikud kriitika sisu valeks. Küll aga heideti ette minu käitumist: ei ole ilus lüüa nuga selga gildikaaslasele. Kritiseerisin siiski raamatut, autori isiku, tema renomee ja seisuse gildis jätsin kõrvale, sest need siia ei puutunud. Ma ei sea kahtluse alla raamatu autori linnutundmise oskust – selles vallas on tegu kindlasti ühe Eesti parimaga.
Tegin kriitikas ühe vea – astusin esimese sammu vale jalaga, s.t alustasin vähem tähtsatest detailidest (keelest ja vormist). Peateemade juurde jõudes oli nii mõnelgi lugejal hari punane ning tähelepanu sootuks mujal (ehk minul). Siiski on raamatu keelekasutus vigane – kirjakeel ei ole pelgalt maitse asi, nagu mainis hiljuti ka Aili Künstler Postimehes: „Samuti on kummaline, et seniajani pole suudetud avalikkusele selgeks teha, et kirjakeele norming on olnud ja on vajalik vaid teatud nõudlikkuse astmega tekstide puhul: seadused, ametlik suhtlus, ERRi uudised jms. Ja kirjakeele normingulähedane pruuk kooliõpikutes, teadustöödes, meedia arutlevates saadetes ja artiklites jm seesuguste tekstide puhul, kus põhiline on sisu asjakohane edastamine.“7
Kas avalik kriitika oli õige samm? Kui autor julgeb müüki panna toimetamata ja minu hinnangul puuduliku keeletoimetusega raamatu, siis miks ei peaks olema julgust avalikult arvamust avaldada. Pealegi ei aitaks salastatud kriitika mitte kuidagi neid, kes on juba jõudnud raamatu osta.
Kas passiivsus tähelepanu nõudvas olukorras on õigustatud? Panen silmad kinni ja ei tee välja? Osalt selline mulje mulle jäi – mõnel puhul kaitsti autorit pimesi, raamatuga tutvumata. Minu arvates ei ole see õige. Minu silmis on küsitava kvaliteediga raamatu ilmumine võrreldav joobes juhi liiklemisega maanteel (loomulikult, saate ju aru, et mitte üks ühele) – õnnetust ei pruugi juhtuda, kuid see ei tähenda, et sellist käitumist peaks taluma. Kui te nüüd ütlete, et see võrdlus on täiesti kohatu, sest joobes juhi puhul on mängus elud, teisel juhul siiski midagi muud, siis põhimõte jääb samaks, sest ka kõnealusel raamatul on varjatud ohud. Et edasine oleks kergemini mõistetav, kordan üle raamatu sisulise puuduse – puudub igasugune viitamine teabe algallikatele. Ja see on ohtlik.
Toon näite. Õpilased, kes kirjutavad põhikoolis ja gümnaasiumis uurimistöid, kasutavad esmaste allikatena eelkõige populaarteaduslikke teoseid, sest neis esitatu on lihtsas keeles, kergesti loetav; võõrkeelse teadusteksti lugemiseks ja mõistmiseks ei pruugi õpilasel jaksu ja oskusi olla. Raamat on eestlastele ajalooliselt olnud suhteliselt usaldatava teabe allika mainega ja nende avaldamine oli kuni viimase ajani ainult kirjastuste pärusmaa. Kuna kirjastuse filter on garanteerinud mingigi kvaliteedi, on juurdunud taak raamatuid usaldada visa kaduma. Ka suur osa õpilasi usaldab raamatuid pimesi ja viitab neis leiduvale teabele kõhklusteta.
Aga kui raamatu kirjastamine on ainult ühe nupuvajutuse küsimus, siis ei ole pimesi usaldamine enam kohane ja lugeja peab olema kas äärmiselt teadlik või väga kriitilise meelega. Hea näide on kooliõpikud, mis läbivad eelnevalt range kontrolli (ranguse aste jäägu igaühe enda otsustada). Kuid muu kirjanduse puhul on hea, kui õpetajal on kriitikameelt, et juhtida õpilase tähelepanu võimalikele ohtudele raamatu sisus (terminoloogias, järeldustes, soovitustes jm), mille algallikat ei ole neil võimalik kontrollida.
Kuna erialalt olen loomaökoloog (linnud on kitsam huvi), toon näite loomariigist, kus kvaliteedi garantiiks on hind. Looduses on väga palju kummalist: näiteks suured sarved, säravad suled, erilised kehamoodustised, mis kuidagi ei tohiks soosida isendi ellujäämist, kuid näitavad võimalikele partneritele, et sellise tunnuse kandja on kvaliteetne ja suudab tasuda tunnuse hinna, milleks on risk lõpetada kiskja hambus, surra nakkushaigusesse vms. Ka raamatute kirjastamise puhul on minu arvates kehtinud pikka aega sama. Raamatu kirjastamise hind on olnud suhteliselt kõrge ja seetõttu ei ole see olnud kõigile jõukohane: kirjastused maksavad küljendajale, keele- ja sisutoimetajale, hindavad väljaandmisega kaasnevat riski (kui eksin, siis parandage). See makstav hind tagab enamasti (või mõnikord) kvaliteedi. Kuid oludes, kus kirjastamine on kättesaadav kõigile ehk põhimõtteliselt võib kõik eelmainitud tööd teha üks isik või need sammud üldse tegemata jätta, ei ole raamat kui selline enam kvaliteedi garantii. Ja see teeb mulle tõsist muret. Soovitan lugeda ka teemaga haakuvat: „Mis kasu on meediakirjaoskusest ehk meediataibust?“8, „Milliseid vorme valeinfo võtab ja kuidas see levib?“.9 Tänapäeval on kõikvõimaliku kvaliteediga teavet väga palju ning seda enam peab ka populaarteaduslikes tekstides korrektselt viitama teabe allikale!
Ma ei räägi tühjalt kohalt, sest olen kümmekond aastat retsenseerinud õpilaste teadustööde konkursi uurimistöid ja tean, et kõnealuse autori eelnevad raamatud on õpilaste seas väga viidatavad. Ja nad teevad seda pimesi, sest tuntud nimi ja raamat formaadina tekitavad usaldust, väiteid usaldatakse (minu arvates sageli põhjendamatult). Seepärast on mul põhjus eeldada, et ka käsiraamatut „Kuidas saada linnuvaatlejaks?“ ootab sama saatus. Märgates sellist ohtu, pean teadlasena vajalikuks reageerida, kui tahame, et me ise ja meie järeltulijad saavad haritud väärt teadmistega, ja kui tahame elukorraldusse teaduspõhisust. Olen veendunud, et avalikult reageerimine oma valdkonnas toimuvale on teadlase kohus (osaliselt on see sedastatud ka teadlase eetikakoodeksis3).
Mina ei soovi, et vilets keelekasutus, vormistus ja sisu saaksid etaloniks. Pole määrav, kes on autor, milline on tema maine, kes on tema sõbrad – see ei saa kuidagi õigustada küsitavusi, mis võivad end kiiresti kopeerima hakata. Halvemal juhul võin neid kohata õpilaste uurimistööde tänavusele konkursile laekunud uuringutes (kui mulle edaspidi liigse kriitilisuse tõttu üldse töid retsenseerida usaldatakse). Viitamisprobleemide puhul tekib küsimus, kuidas sellised eksimused saavad juhtuda, sest viitamine, varasemate autorite tööde tunnustamine on üks esimesi töövõtteid, mille ülikoolis lõputööd kirjutades peaks omandama. Märksa tõsisemaks läheb asi siis, kui autori puuduliku viitamise tõttu kanduvad eksimused ülikooli lõputöödesse, sest tudengid võivad omistada talle andmeid/väiteid/teadmisi, mis kuuluvad kellelegi teisele – kahjuks ei ole sageli võimalik tuvastada kellele. Sellist olukorda peab vältima!
Seepärast kavatsen ka edaspidi häälekalt sõna võtta seal, kus näen vajakuid. Laiemas plaanis on see meie teaduskirjanduse, -kultuuri, -keele ja ka -eetika küsimus. Seepärast leian, et ka populaarteaduslike tekstide korrektsus ja sisu peab olema kvaliteetne ning selle tagamisel on eriala teadlastel tähtis osa. Pigistada silm kinni oludes, kus ühemehekirjastusi tuleb kui seeni pärast vihma, on libe tee, võimalik, et lausa liumägi kuristikku, mis halvemal juhul loob soodsa pinnase uhhuu-teaduse võrsumiseks.
Lool on veel üks tahk. Neilt, kes arvavad, et tegin „Kuidas saada linnuvaatlejaks?“ kritiseerides autorile liiga, küsin: kas kiidate heaks netipiraatluse (muusika, raamatute, filmide, mängude allalaadimise vms)? Mina ei kiida, sest tegu on loomevargusega. Ilmselt ei aduta, kui suur sigadus on viitamata jätmine raamatus, mis teenib autorile tulu (pole vahet, kas kaudselt või reaalselt). On kahetsusväärne, kui ei respekteerita teiste teadlaste/autorite pingutust näiteks andmete kogumisel, teadmiste levitamisel kas omavahelises suhtluses või ilmunud artiklites-raamatutes. Sageli ongi ainus teadlase (või harrastusteadlase) saadav tasu tehtud töö eest viide teise autori artiklis või raamatus, sest see kajastub tema teaduslikus bibliomeetrias. Selle esinduslikkus võib aga olla kaalukeeleks, mis määrab teadlase edasise rahastuse ehk tema sissetuleku (ja mitte selle, kui suur on sissetulek järgmise kahe-kolme aasta jooksul, vaid selle, kas sissetulekut üldse on). Seega ei saa viitamata jätmist kuidagi heaks kiita ning seda nukram on lugeda raamatu kohta kommentaare, et ei ole sel häda midagi, sest see teenib siiski üllast eesmärki, ning väidetakse, et näen tonti seal, kus seda pole (tonte näen, kui loen „Rehepappi“).
Eesmärke, mida populaarteaduslik raamat teenima peab, saab parandada raamatut toimetades. Olen nõus, et headel, valdkonda hästi tundvatel sisu- ja keeletoimetajatel on hind ning olles head ja tunnustatud nad ka valivad, millist tööd ette võtta. Kuid autorilt, kes on eelnevalt avaldanud mitu populaarteaduslikku raamatut, tuleb nõuda keskmisest kõrgemat taset! Sarnaselt teadlaste eetikakoodeksiga võiks koostada ka teaduse populariseerija eetikakoodeksi, mis on üsna lihtne – teadlase eestikakoodeksis tuleks sõna „teadlane“ asendada „teaduse populariseerijaga“.
PS. Teadaolevalt ei ole raamatus „Kuidas saada linnuvaatlejaks?“ kasutanud minu osalusel valminud uuringuid/vaatlusi, seega ei ole mul isiklikku põhjust keelt teritada.
Marko Mägi on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog.
1 Marko Mägi, Linnusõnnik – inkade impeeriumi nurgakivi. – Linnuvaatleja 10. XI 2020.
Kuidas tõlkida teadusinnovatsiooni humanitaaria keelde?
AIJA SAKOVA, MARTIN BRISTOL
Innovatsiooni või teadus- ja arendustegevuse puhul kerkib esimesena silme ette midagi tehnoloogia või meditsiini vallast. Ka teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus1 sätestab innovatsiooni kui toote-, turu-, protsessi-, organisatsiooni- või personalijuhtimise alase uuenduse. Arendustegevuse all mõistetakse sellessamas seaduses uuringute ja kogemuste kaudu saadud teadmiste rakendamist uute materjalide, toodete ja seadmete tootmiseks, protsesside, süsteemide ja teenuste juurutamiseks või nende täiustamiseks.
Kuid milline on innovatsioon humanitaarias? Milline on humanitaarteaduste teadus- ja arendustegevus?
Teadus ning teadus- ja arendustegevus
6. novembri Sirbis ilmus innovatsiooni edendaja Indrek Tammeaiaga põhjalik intervjuu,2 kus selgitatakse innovatsiooni ja väärtusloome põhiprintsiipe. Tammeaid põhjendab, kuidas teadus ning teadus- ja arendustegevus erinevad põhimõtteliselt ning on naiivne oodata ja loota, et teadusest sünnib iseenesest ka uue teadmuse rakendamine ehk teadus- ja arendustegevus. Ei sünni. Millegi uue otsustava muudatuse või uue väärtuse tekitamiseks on vaja eraldi tööd, eraldi tähelepanu ja panust.
Teisisõnu ei piisa enam sellest, et teadus on midagi uut avastanud või teada saanud. Teadmine sellest ei jõua iseenesest kasutusse. Seepärast on teadlasi hakatud koolitama ja nõustama avalikkusega suhtlemises; doktorandid peavad juba mõnda aega olema võimelised oma uuritava ainese ka ajakirjandusele koostatud artiklis kokku võtma või suisa liftikõnena esitama. Eesti teaduste akadeemia presidendina on Tarmo Soomere mitte ainult teadustööst avalikkusele arusaadavas keeles kõnelemise eest seisnud, vaid seda ise ka järjekindlalt teinud. Selline tegevus ei tähenda teadustöö lihtsustamist või labastamist, vastupidi, see on tõend sellest, et otsides kokkupuutekohti ja ühisosi on ühe valdkonna inimene valmis suhtlema teise valdkonna esindajatega. See on dialoogi algatamine.
Tammeaid selgitab erinevust teaduse ning teadus- ja arendustegevuse vahel mitmel moel, paralleelselt selgitab ta ka strateegiate ning nende rakendusplaanide erinevust ja vajadust. Ta ütleb, et Eestis on innovatsiooni valdkonnas ilusaid dokumente, aga pole arusaama, kuidas seda teoks teha. Sageli puudub meil süsteemne oskus ja kogemus, kuidas uuendusi ja muudatusi ellu kutsuda.
Algselt Viljandi kultuuriakadeemias ja siis juba Tartu ülikooli humanitaarvaldkonnale välja töötatud ettevõtlusõpe on näide humanitaaria valdkonna innovatsioonist – see on uut moodi tegemine ja selle väärtus võib ilmneda ka alles aastate pärast. Pildil Viljandi kultuuriakadeemia.
2015. aastal töötati haridus- ja teadusministeeriumis välja meede ettevõtlikkuse ja ettevõtlusõppe süsteemse arendamise kohta kõikidel haridustasemetel3 koos hulgaliste metoodiliste juhenditega. Selleks aga, et vastav õpe oma erialal käima läheks, on vaja esmalt mõtestada ettevõtlusõppe olemus ja vajalikkus konkreetse valdkonna sees. Et õpetada humanitaar- ja kunstide valdkonnas ettevõtlikkust, mis on vaieldamatult vajalik igas valdkonnas, ei saa õppes piirduda äriplaanide ja kasumiaruande õpetamisega, samuti ei saa palju abi start-up-maailmast. Vaja on valdkonnaspetsiifilist rakenduslikku metoodikat.
Viljandi kultuuriakadeemia
Hea näide, kuidas juurutada valdkonnale eriomast ettevõtlusõpet uuel, uut väärtust looval moel, on see, kuidas Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemial õnnestus 2016. aasta üliõpilaste protestist ettevõtlusõppe vastu (s.t kriisist) jõuda 2019. aastal Tartu ülikooli parima õppekvaliteedi edendamise auhinnani. Kui kujunenud olukorda kultuuriakadeemias lahendama asuti, selgus ruttu, et oli küll teooria ja soov teadmisi teoreetilisel viisil vahendada, kuid puudus humanitaar- ja kunstide valdkonna eripära arvestav rakenduslik metoodika, kuidas ettevõtlusõpe ja selle tulemusena saavutatavad õpiväljundid valdkonna vajadustest lähtuvalt üliõpilasteni jõuaksid. Seega oli tegemist nii arendustegevuse kui ka valdkondade vahelise tõlke puudulikkusega. Liikudes humanitaarvaldkonna ja majanduse terminoloogia ja mõistete vahel, ei piisa majandusest tuleneva üks ühele rakendamisest, vaid üle toodav tuleb kunstide ja humanitaaria kontekstis uuesti lahti mõtestada. Ettevõtlusõpe ei ole asi iseeneses, vaid tööriistade kogum, mis peab teenima oma valdkonna huve ja eesmärke. See ei ole pelgalt äri- või riskiplaani koostamine või raamatupidamise põhialuste omandamine – see on õppimine, kuidas seada eesmärke, määrata mõõdikuid, otsida optimaalseid lahendusi, juhtida protsesse jpm ning mis on samavõrra vajalik igale asjatundjale valdkonnast olenemata.
Loovus ja loominguline mõtlemine, seega ka innovatsioon on oma sügavaimas tuumas individuaalsed. Viljandis ja hiljem Tartus tõi ettevõtlusõppe humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas mõtestamisse läbimurde mõttelaadi muudatus, millega tavapärase geniaalse idee ja kellegi teise probleemidele ühise lahenduse otsimise asemel tõsteti õppe keskmesse üliõpilase individuaalse võimekuse kasv, ja seda olenemata õpitavast erialast. Ettevõtlusõppe vahendid rakendati humanitaaria ja kunstide valdkonna teenistusse, ja seal määrab just nimelt iga üksik, kellest võib kujuneda eesti kultuuri mõne valdkonna kandev jõud – meister, eestvedaja või uuendaja. Mingis valdkonnas oma ala tipuks või meistriks saamine ei ole kunagi üksnes ande, vaid ka ajaloolise, mõtteloolise ja kultuuriloolise tausta ehk oma valdkonna põhjaliku tundmise ning visa tegutsemise tulemus. See kõik on oskuste, teadmiste ja kogemustena omandatav ning aitab loomingul ja unistustel teoks saada.
Algselt Viljandi kultuuriakadeemias ja siis juba Tartu ülikooli humanitaarvaldkonnale välja töötatud ettevõtlusõppe rakendamine valdkonna kontekstis on näide humanitaaria valdkonna innovatsioonist – see on uut moodi tegemine ja selle väärtus võib ilmneda ka alles aastate pärast. Praktilisemalt poolelt ehk õpet hallata aitava efektiivse tagasisidestamise süsteemi tehnoloogilise lahenduse väljatöötamisel on mõistagi kohene mõju õppejõudude tööaja kokkuhoiule. Seda vastukaaluks pessimistidele, kes ei näe võimalust pakkuda praeguste ressursside juures üliõpilastele äärmiselt vajalikku individuaalset tähelepanu. Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas said need muudatused toimuda üksnes juhtide, sh eeskätt toonase dekanaadi otsustavuse ja julguse ning elluviijate leidlikkuse ja põhimõttekindluse toel. Lahendamatuid probleeme ei ole, küsimus on tahtes.
Innovatsioon humanitaarteadustes
Hädavajalik on tõlkida Indrek Tammeaia mõtted humanitaaria keelde või vähemalt need selles kontekstis lahti mõtestada, sest nagu mainitud, võib esmapilgul tunduda, et kui räägitakse teadusest ning teadus- ja arendustegevustest ning sellealaset innovatsioonist, mis loob majanduskasvu, siis on kogu humanitaarvaldkonna teadustegevus justkui välja jäetud. See on nii vaid esmapilgul, sest kui öelda teaduse asemel teadmus – seda sõna kasutab ka Tammeaid – ning mõelda majandusliku kasu kõrval ka ühiskonnale loodud kasust, sh tulevikus ilmnevast väärtusest, siis on pilt teine. Küsimus on oskuses sõnastada (ja mõõta) seda kasu, mida iga üksiku inspireeriva, iseseisvalt mõtleva (originaalse) ja oma ala tundva mõtleja või meisterliku rakendaja olemasolu ühiskonnale (tulevikus) annab.
Väga kõnekas on ka Tammeaia kriitika kontrolliva funktsiooniga toetuste, loomist võimaldava keskkonna ning ka organisatsioonide ja tegevuse strateegilise eesmärgistamise ja juhtimise puudulikkuse kohta. Teadusrahastuse süsteem näib vaevlevat esimeses lõksus ning teadus- ja arendusasutused, sh humanitaarvallas, jällegi eesmärgistamise ja strateegilise mõtlemise, otsustusjulguse ja juhtimise puudulikkuses. Tegutsemis- ja otsustamisvabaduse delegeerimine üksikisiku tasandile ei ole organisatsiooni arengu ja kasvu seisukohast sugugi õige valik. Hea süsteem ei saa toimida, kui selle üksikud osad ei ole omavahel sünkroonis, kui nad ei toeta teineteist. Iga üksik võib küll tunda end väga mugavalt ja vabalt, kuid suurt muutust ega mõju ühiskonnas nii ei saavutata. Ei piisa üksi teadmistest, neid tuleb ka rakendada. Innovatsioon ning selle loodud lisandväärtus (mitte alati rahas mõõdetav) sünnib teadmiste rakendamisest uuel moel.
Humanitaarteaduse ja kunstide valdkonna innovatsioonis tuleb eeskätt pöörata tähelepanu indiviidile, tema arengu toetamisele niimoodi, et ei pärsita loovust, vaid soodustatakse selle esile kerkimist. Meistriks ja mõtlejaks saamine on pikaajaline protsess, investeering tulevikku.
Tegutseval humanitaarteadlasel tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas ja kuivõrd osatakse mõista teiste erialade keele- ja mõistekasutust. Majanduse ja tehnoloogia valdkonna terminoloogia kartmine ei ole lahendus, vaid tuleb õppida sõnumeid eri valdkondadele vahendama.
Ka organisatsioonide tasandil ei maksa alavääristada innovatsiooni hädavajalikkust ning kriisi kui võimalust vaadata olemasolevat uue pilguga ning otsida ja sõnastada soovitud tulevikustsenaariume.
Aija Sakova on kirjandusteadlane, sündmuskorraldaja ja kommunikatsioonispetsialist. Ta töötab Eesti Kirjandusmuuseumis vanemteadurina.
Martin Bristol on ettevõtja ja alates 2016. aastast Tartu üikooli Viljandi kultuuriakadeemia ettevõtluse konsultant.
1 Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus. – Riigi Teataja I, 19. III 2019, 92.
2 Margus Maidla, „Teadus“ ning „teadus- ja arendustegevus“ pole üks ja seesama. – Sirp 6. XI 2020.
Tiit Pääsukese näitus „Nostalgiata“ Tartu kunstimuuseumis kuni 25. IV 2021. Kuraator Joanna Hoffmann, kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Valter Jakovski.
On raske leida teist elavat maalikunstnikku, keda saadaks niivõrd universaalne imetlus ja austus nagu Tiit Pääsukest. 1970. aastate keskpaigast on Pääsukese maalikunstile kriitilist kuldraami pununud plejaad lugupeetumaid kunstikriitikuid Mai Levinist Ants Juskeni. Näiteks 1982. aastal on Jaak Olep Sirbi veergudel märkinud, et „mõni tema maal meeldib igaühele, kel maalikunsti vastu huvi“.1 Mulle Tiit Pääsukese kunst üldiselt pigem ei meeldi. Teenigu see ülestunnistus siinse arvustuse intriigi.
Mänguline mitmetimõistetavus. Joanna Hoffmanni kureeritud Pääsukese retrospektiivnäitus „Nostalgiata“ kulgeb läbi Tartu kunstimuuseumi kahe korruse kronoloogilises tagurpidisuunas (à la Benjamin Button). Näitus algab veel värskete 2020. aasta maalidega ning lõpeb enam kui poole sajandi taguste koolipõlvetöödega. Näituse pealkirja on kätketud mänguline kahetimõistetavus – Viltune maja oli Pääsukese kunstikooliaegne ühiselamu ning nii võib sõna „Nostalgiata“ mõista nii nostalgia puudumise kui ka nostalgia apoteoosina (vrd appassionata).
Pealkirjas sisalduv krutski väljendab ühtlasi midagi Pääsukesele omast. Pääsuke on kunstnik, kes armastab paradokse, dissonantse, lahtisi otsi ja mitmetimõistetavusi. Kui Henri Matisse sõnastas kunsti eesmärgiks võimaldada väsinud tööinimesele vaimset tugitooli, kus lõõgastuda, siis Tiit Pääsukese kognitiivselt nõudlik kunst esindab selle lähenemise vastandit. Pääsuke õppis noorukina Tartu kunstikoolis impressionistlikult valgust maalima, ent hilisem teekond viis ta järjekindlalt prantsuse kunstist eemale. Nii näivad tema kunstilised eeskujud pärinevat pigem klassikaliste itaallaste hulgast. Kui pidada koloristliku rafineerituse ja hea maitse etaloniks Renoiri, Matisse’i, Bonnard’i ja Dufyd (jah, paljastan siin oma maitse), siis leidub Pääsukese värvikasutuses igatahes üksjagu veidrat ja silmakriipivat. Muide, näituse kataloogist selgub, et Pääsuke pole Pariisi isegi külastanud.
Olev Subbi ütles mulle kunagi, et hea maalikunstniku puhul ei ole võimalik öelda, milline on tema lemmikvärv või lemmikvärvikooskõla. Nii Subbi ise kui ka Pääsuke on selle kriteeriumi järgi head maalikunstnikud, kuigi väga erinevad (Subbi asetaksin kahtlemata pariislike esteetide-hedonistide ritta). Kui püüda Pääsukese väga avaralt paletilt siiski välja tuua kõige iseloomulikum, siis on selleks ühelt poolt mustad, valged ja kreemjad (beežid, hallid) ning teiselt poolt kärtsud ja tehislikud oranžid, roosad, rohelised, kollased, lillad toonid, tihtilugu ka teatav kahvatu sinine. Pääsukese värvikasutus on fovistlikult meelevaldne, ta armastab kontrasti ja dissonantsi. Ise on ta oma maalijatemperamenti nimetanud hispaanialikuks (selles puudub küll hispaanialik eleegilisus).
Tiit Pääsuke. Avar maastik II. Õli, vineer, 1973. Tartu Kunstimuuseumi omand.
Pääsuke maalib enamasti paksu värviga ja tihedalt, tihti hõõrub värvi lõuendile ka sõrmedega (ta seostab seda õrnusega). Sageli on esile tõstetud tema maalide faktuurilist mitmekesisust. Erinevalt mõnest nimekast kaasaegsest on Pääsuke ka hea joonistaja. Mõned joonistuslikud vormid on talle lausa signatuursed, näiteks kalaselja või linnutiiva siluetti meenutavad laugjad-teravad kujundid. Iseäranis varasemal perioodil on talle meeldinud lõuendile manada nõudliku vormi ja keerulise faktuuriga esemete plastilist materiaalsust. Ometi ei ole temast saanud omaenese virtuoossuse pantvangi, eriti käesoleva aastatuhande töödes on figuurid vahel antud Mudistit meenutava naivistliku tunnetusega. Iseloomulik on ka detailsete passaažide ja suuremate värvipindade, maalilise vabaduse ja geomeetriliste elementide kombineerimine.
Maal maalis. Inimese kujutamine oli Pääsukese kunstis iseäranis keskne varasel perioodil, mil eriti tema naisekujutistes nähti kinnitust kunstniku erilisest estetismist. Võrreldes Subbi ajatult kaunite modellidega ei ole Pääsukese maalide naised minu meelest ajaproovile alati nii hästi vastu pidanud. Pääsuke on öelnud, et maalis ei ole võimalik elada – vähemalt tema enda maalide õhuta ruumi tardunud kohati topislike inimeste puhul vastab see tõele. Samas lubab mõni fragment arvata, et Pääsukeses on kaduma läinud suurepärane aktimaalija. Inimese kujutistel puudub Pääsukese kunstis muude kujutistega võrreldes tähenduslik eelisseisund. Inimese kõrval esineb Pääsukese kunstis äratuntavaid kinnismotiive – linnud, topised, kosed, härjapead jms.
Toetudes varjamisi klassikalisele kunstiajaloole, esindab Pääsuke kahtlemata nüüdismaalikunsti (kuigi ma ei usu, et ta oleks kunagi punnitanud olemaks moodne). Ühelt poolt on kunstniku pildimõtlemine läbivalt abstraktne (isegi kui pildid seda enamasti pole). Teiselt poolt väljendub moodsus muidugi maalikunsti konventsioonide trotsimises. Näiteks ei leia me temalt vist ühtegi puhtalt mõnda maalikunsti traditsioonilisse žanrisse (portree, maastik, natüürmort jms) liigituvat tööd – ikka ja alati on tegemist žanripiire ületavate hübriididega. Pea läbivalt kasutab kunstnik „maal maalis“ mänge kujutamise metatasanditega, kusjuures vahel murravad tema maalid traditsioonilisest maaliristkülikust ka füüsiliselt välja. Need võtted ei ole iseenesest teab mis unikaalsed, vastates pigem perioodi valitsevale arusaamale moodsast maalikunstist.
Kirjutasin, et Pääsukese kunst on kognitiivselt nõudlik. Sada aastat tagasi kuulutas Marcel Duchamp sõja rumalale retinaalsele maalikunstile. Ütleksin, et mingil tasandil Pääsuke jätkab seda võitlust – paradoksaalselt, olles paljude tunnuste poolest ise maalikunstnik par excellence. Paar täpsustust: esiteks näib Pääsuke niivõrd rahumeelne inimene, et rääkida tema puhul üldse mingist võitlusest tundub kohatu. Teiseks, Pääsukesel ei ole kana kitkuda maalikunsti kui sellise, vaid mõttelahja hedonismi ja estetismiga. Ja pigem pole isegi kana kitkuda, vaid ta lihtsalt esindab alternatiivset sisutiinet, mõtte- ja tundetihedat versiooni XX ja XXI sajandi maalikunstist.
Põlvkondade vahel. Siin tahaksin kunstniku asetada eesti XX sajandi teise poole kunsti põlvkondlikule teljele. 1941. aastal sündinud Pääsuke paigutub justkui kahe põlvkonna vahele, olles ühelt poolt kümmekond aastat noorem kui Subbi, Sarapuu, Põldroos, Maran, viis aastat noorem kui Arrak, aga teiselt poolt kümmekond aastat vanem kui Tolts ja Keskküla, kellega ta pikale veninud õpingute tõttu siiski umbes samal ajal kunstiellu astus. Pääsukese lähimateks põlvkonnakaaslasteks on maalikunstnikest Jüri Palm, Peeter Mudist ja Toomas Vint. Kokku moodustavad need kunstnikud hiilgava plejaadi, kellega meie kunstiajaloos võistlevad vaid 1930. aastate „pariislased“.
Tiit Pääsuke. Rabelev tarvas. Õli, lõuend, 2020. Autori omand.
Pääsukese asend põlvkondade vahel avaldub minu meelest vahepealolekus teljel, mille ühes otsas on eelmise põlvkonna ülitugeva kunstnikumüüdi ja iseäranis reljeefse käekirja või spetsiifilise temaatikaga autorid ning teises otsas järgmise põlvkonna ambivalentsemad ja kameeleonlikumad kunstnikunatuurid. Ilmselt kattub see suuresti kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate põlvkondade erinevusega. Siinkohas esitangi hüpoteesi, et teatav pingestatud lävelisus ja hübriidsus on iseloomulik kogu Pääsukese kunstile. Olgu tegemist Pallase ja ERKI, looduse ja linna, idealismi ja iroonia, meelelisuse ja kontseptuaalsuse, kujutamise ja abstraktsooni, plastilisuse ja maalilisuse, uuendamise ja traditsiooniga – Pääsuke ei ole või keeldub olemast üks või teine, olles alati nii üks kui ka teine (või siis ei üks ega teine). Seetõttu on tema kunstile minu meelest kõigi nimetatud kolleegidega võrreldes kõige raskem nii-öelda sõrme peale panna.
Pääsukese kunst on oma kaasaegsetega võrreldes mängulisem ja eklektilisem, aga ka hermeetilisem ja krüptilisem. Arvatavasti pigem tagasihoidliku inimesena hoiab ta ennast oma kunstis meeleldi tagaplaanil – niivõrd kuivõrd see võimalik on. Igatahes sisaldab Pääsukese kunst suhteliselt vähe autori omamüüdiga pildile lisanduvat tõlgendusabi või taaka (eriti kui võrrelda näiteks Sarapuu või Arrakuga, kes mõjuvad oma loomingu elava maskotina). Autoripositsiooni ambivalentsus, sõnumi krüptilisus, irooniline mäng maalikunsti kui meediumi piiridega (ja nende piiride sees) ühendab Pääsukest pigem järgmise, Keskküla ja Toltsi põlvkonnaga, ent nendega võrreldes tundub jälle Pääsuke romantiline, traditsiooniline, maaliline.
Keeruline kunstnik. Kuid millest siis Pääsukese kunst kõneleb? Mul on seda raske öelda, kuna mind see väga palju ei kõneta. Kunagi seitsmekümnendatel on Mai Levin Pääsukese maalides täheldanud „kaasaegset, probleemidest pakitsevat elutunnetust“,2 kaheksakümnendatel on Evi Pihlak kõnelnud „püüdlusest defineerida tänapäeva inimese vahekorda elukeskkonnaga“.3 Pääsukese viimase kahe-kolme aastakümne loomingus on minu meelest sedalaadi ajakajalist sotsiaalsust vähem. Teemadeks on loodus, müüt ja maalikunst (muu hulgas kunstniku enda varasem looming, aga mitte kunagi otseselt ta ise kui maalikunstnik). Rõhutatult maalilises vormis ning tihti sümbolite ja allegooriate kujul on kunstnik esitanud neil teemadel privaatset laadi hõllandusi ja kujutluspilte, emotsioone ja kommentaare.
Pääsuke on keeruline kunstnik. Teda ei huvita üksiti ei mudistilik eksistentsiaalne sõnum ega sarapuulik absurd, ei arrakulik sürrealism ega põldroosilik sensuaalsus, ei subbilik harmoonia ega keskkülalik konflikt. Mulle tundub, et teda huvitavad need kõik ja sealjuures tihti mitu asja korraga samal maalil. Nii võib maal kujutada mitut (või tervet rida) üksteisest eraldatud kujundit, mis mõjuvad üksteisega hägusalt seostuvate mõttevälgatustena. Pääsukese kunstile kõige iseloomulikum, kõige pääsukeselikum ongi see teatav fragmentaarsus, dissonants, katkestatus, sisemine pingeseisund. Sellise laadi eeliseks on võimalus mahutada pilti palju visuaalset informatsiooni. Nõrkusteks on üksikkujundite lahtumine pilditerviku külluses ning eelkõige tervikmõtte hoomamatus. Õlekõrreks kunstniku kavatsuse dešifreerimisel on pildiallkirjad, mis on aja jooksul muutunud poeetiliselt kõnekamaks.
„Nostalgiata“ on hästi kokku pandud näitus, mis annab Pääsukese kui eesti nüüdiskunsti klassiku loomingust hea ülevaate. Kujutan ette, et iseäranis Pääsukese kunsti rohketele austajatele on see tõeline maiuspala, ülejäänutele huvitav peatükk eesti nüüdiskunsti lähiajaloost. Muide, näituse tihe ja korrapärane riputus manab esile kujutluse ajast, mil Viltuse maja ruumid olid veel tõepoolest Pääsukese ja tema koolivendade umbsevõitu ühikatoad. Ideaalis vajavad kunstniku intensiivsed maalid siiski avarust ja suuri seinapindu, mida Viltuses majas paratamatult napib. Nii et ceterum censeo, Tartu vajab tänapäevast kunstimuuseumi!
1 Jaak Olep, Tiit Pääsuke ja nähtamatud. – Sirp ja Vasar 19. XI 1982.
2 Mai Levin, Maalija Tiit Pääsuke. – Sirp ja Vasar 27. VI 1975.
3 Evi Pihlak, Igaüks on keegi. – Kunst 1984, nr 63 /1.
Krüptodetektiiv saab lõpuks aru, kui reetlik on reaalsus
KURMO KONSA
Järgmise taseme, mida krüptodetektiiv kutsub ka Gödeli maailmaks, struktuuride ehitusüksusteks on inimeste üksikud mõtted. Sarnasuse tõttu Leibnizi monaadidega nimetab krüptodetektiiv neid mõtteid monaadideks.
Esimene probleem, millega nende ideede esitaja silmitsi seisab, on ühelt poolt lihtne, kuid teisalt jällegi tõeliselt fundamentaalne. Nimelt – kui maailmas on esmane inimese mõte või vaatlusseisund, laiendatud ja abstraktsemal kujul, siis keerab see pea peale meile harjumuspärase maailmapildi ja seab sõltuvusse vaimuseisunditest. Filosoofias tuntakse sellist käsitlust solipsismina. Tundub, et midagi kokkusobimatumat tänapäeva teadusega on raske leida. Ometigi on just teoreetilises füüsikas ilmunud ideid, mis uuel kujul rehabiliteerivad solipsismi.
Me elame materiaalses maailmas, mis vastavalt füüsikaseadustele muutub pidevalt. Nii lihtsalt saabki kokku võtta teadusliku maailmapildi. Kõik edasine on juba täpsustused ja seletused, mis muidugi ei ole kaugeltki lihtsad. Nagu sellest väitest näha, ei mängi inimene või täpsemalt öeldes vaatleja siin mingit erilist rolli, materiaalse objektina on ta osa maailmast ning allub samadele füüsikaseadustele. Inimese minal ja teadvusel ei ole teaduslikus meetodis mingit keskset osa. Teadus küll uurib neid, aga täpselt samamoodi kui näiteks musti auke või kvarke.
Lõppude lõpuks on selline lähenemine olnud üle ootuste edukas. Religioossete ilmutuste ja autoriteetide, subjektiivsete arvamuste ja spirituaalsete ennustuste asendamine skeptilise ja kontrollitava teadusliku protsessiga on toonud meid demokraatlikku ja tehnoloogilisse ühiskonda. Ilma igasuguse kahtluseta on modernistlikud väärtused, nagu demokraatia, inimelu hindamine, tööstuse arendamine, majandusliku heaolu tagamine, teaduse arendamine jpm taganud inimkonnale seni olnutest parimad tingimused. Seda ei tohi hetkekski unustada.
Ometi on kusagil midagi loksuma hakanud. Ja seda mitte uusvaimsuse segastel väljadel, vaid füüsikas endas. Füüsikalises maailmapildis on ilmnenud probleeme, mis osutavad võimalusele, et ülalkirjeldatud klassikalist arusaama tuleks võib-olla täiendada. Klassikaline füüsikaline vaade maailmale on lühidalt kirjeldatuna järgmine. Inimene vaatleb füüsikalist maailma ning tuginedes kindlaks tehtud seadustele suudab ta anda tõenäosuse hinnanguid selle kohta, kuidas maailm järgnevalt toimib. Kui ma asun Maal ja lasen raamatu käest lahti, siis see kukub tänu gravitatsioonijõule maapinnale. Tõenäosus selle sündmuse toimumiseks on peaaegu täiesti kindel (tõenäosus on väga-väga lähedal ühele). Seega kasutab inimene füüsikaseadusi, et ennustada seda, mida me mingis olukorras kogeme. Tegemist on kogu teadusliku protsessi alusega – me püstitame teooria, mis ennustab midagi ning neid ennustusi kontrollitakse omakorda katsetega.
Google Braini projekti „DeepDream“ käigus õppis tehisintellekt täitma piltidele jäetud tühikuid, arvates ära, mis peaks olemasolevast tulenema.
Tegelikus elus toimib selline maailmapilt vägagi hästi. Esimesed probleemid ilmnesid koos kvantfüüsika arenguga. Selgus, et füüsika ei tegelegi enam sellega, „milline maailm tegelikult on“, vaid ütleb ainult seda, milliseid vastuseid, ja millise tõenäosusega, saame esitatud küsimustele. Vastused sõltuvad küsimustest ja võivad ka üksteisele vastu käia.1 Kõik see on viinud tuntud loosungi „Sooritamata eksperimentidel pole tulemusi“2 püstitamiseni ning varsti juba sada aastat kestnud vaidlustele kvantfüüsika tõlgenduste üle. Klassikalise vaate seisukohalt osutus kvantfüüsika vägagi imelikuks ja üllatavaks. Kuulus Ameerika füüsikateoreetik John Wheeler (1911–2008) on kirjutanud: „Kvantmehaanikas ei ole midagi hämmastavamat kui tõsiasi, et see võimaldab täiesti tõsiselt kaaluda vaadet, et universum võib ilma vaatluseta olla eimiski, täpselt samuti, nagu mootor on surnud ilma elektrita.“3 Albert Einstein, kes pooldas objektiivse välise reaalsuse olemasolu, ei eitanud siiski ka teistsugust võimalust: „Füüsika aluseks on eeldus, et eksisteerib reaalne maailm, mis on sõltumatu tajudest. Kuid ega me seda täpselt ei tea. Oma teaduslikes püüdlustes võtame seda programmina. See programm muidugi eelneb teadusele ning juba meie tavakeel põhineb sellel.“4
Üheks väljapakutud võimaluseks on käsitlused, mis seavad esmaseks või fundamentaalsemaks teadvuse või mõtted. Ehk siis maailma asemel alustatakse inimese minast. Lihtne võib selline asendus tunduda ainult esmapilgul, tegemist on ju ikkagi teoreetilise füüsikaga! Mis juhtub aga füüsikaga siis, kui võtame esmaseks vaate maailmale esimese isiku perspektiivis? Tegelikult on see ju kõige loogilisem eeldus üleüldse. Mis meile maailmast antud on? Eks ikka kogemus maailmast ja alles sellest tuletame välise maailma olemasolu koos kõige sinna kuuluvaga. Füüsika teooriad räägivad sellest, mida me näeme (kogeme), ja mitte sellest, mis tegelikult olemas on. Väline maailm on kahtlemata olemas, aga tuleneb sellest, mida me kogeme. Mingist aspektist võib öelda, et klassikaline maailmakäsitlus keeratakse tagurpidi, esmane on info maailma kohta ja sellest tuleneb emergentselt füüsikaline reaalsus ise.
Millise tõenäosusega tõuseb päike homme?
Selliseid esimesest isikust lähtuvaid füüsikateooriad on loomulikult püütud luua ka varem, kuid ükski neist ei ole leidnud laiemat omaksvõttu ja tunnustust. Nüüd on Markus P. Müller5 esitanud sellisele maailmakäsitlusele tugineva teooria, mis põhineb tehisintellekti ja masinõppe uuringutes rakendataval algoritmilisel infoteoorial.6
Kuidas see siis võiks käia? Esmalt on vaja määratleda vaatleja seisund kindlal ajahetkel. Seda võib ette kujutada kui aju informatsioonilist olekut nii koos kõikide tajude ja mõtete kui ka mälestustega. Seda seisundit saab esitada binaarse arvujadana (100111100000 … ). Vaatleja seisundid muutuvad, mõne aja pärast on üks seisund muutunud teiseks. Kui klassikalise käsitluse korral eeldame seda, et see seisundimuutus on tingitud välises maailmas toimuvatest protsessidest, siis antud korral see nii ei ole, kuna vaatleja seisundid on alati esmased. Sellisel juhul sõltub vaatleja järgmine seisund tinglikust algoritmilisest tõenäosusest (conditional algorithmic probability).
Matemaatilisi keerukusi kõrvale jättes võib algoritmilist tõenäosust mõista kui tõenäosust, et juhuslikult valitud arvutiprogramm annab meile täpselt samasuguse bitijada, mis vastab järgmisele vaatlusseisundile. Algoritmiline tõenäosus, tuntud ka Solomonoffi tõenäosusena, on meetod, mis võimaldab omistada eelneva tõenäosuse mingile kindlale vaatlusele. Selle töötas välja matemaatik Ray Solomonoff (1926–2009) 1960. aastatel. Peamine põhjus, miks kasutada just algoritmilist tõenäosust, tuleneb Solomonoffi induktsioonist (tuntud ka kui universaalne induktsioon).
Teatavasti mõistetakse loogikas induktsioonina tõenäosusel põhinevat järeldamise viisi. Kui meile on antud mingi eeldus, siis sellest saadud järeldus on mingi tõenäosusega tõene. Kuna päike on seni igal hommikul tõusnud, siis võib üsna suure tõenäosusega väita, et päike tõuseb ka homme. Loomulikult ei ole see sajaprotsendiline tõenäosus, kuid on igal juhul märksa suurem tõenäosusest, mille võiksime omistada väitele „homme päike ei tõuse“. Jällegi väga lihtsustatult öeldes sõltub see, mida näeme homme, sellest, mida me nägime eile. Ja mida pikema ajavahemiku kestel on päike igal hommikul tõusnud, seda tõenäolisem on see, et ta tõuseb ka homme. Solomonoffi induktsioon käsitlebki seda, kuidas tuginedes eelmistele vaatlustele x, x1, x2, … xn, leida neile järgnev vaatluse tulemus (y). Protsessist, mis neid vaatlusi tingib, ei tea me seejuures mitte midagi.
Kujutlege näiteks arvutiekraani, mis iga kindla ajahetke tagant esitab kas 0 või 1. See, milline programm neid numbreid tekitab, on seejuures meile teadmata. Tuginedes Solomonoffi induktsioonile on meil võimalik leida, millise tõenäosusega tuleb järgmisena 0 ja millise tõenäosusega 1. Selle tõenäosuse leidmiseks tuleb võtta kõik võimalikud algoritmid, mis tekitavad vaadeldud järjestuse ja vaadata seejärel, kui palju on algoritme, mis tekitavad võimalikud y-väärtused. Peale algoritmide arvu võetakse arvesse ka nende lihtsus. Selline meetod võimaldabki ennustada, milline on kõige tõenäolisemalt järgmise vaatluse tulemus. Algoritmilises infoteoorias määratletakse selline tõenäosus kui „universaalne aprioorne tõenäosus“. Mida pikem on vaatluste seeria, seda täpsema tulemuse saame.
Esmapilgul võib kogu see matemaatiline värk tunduda elukauge, aga tegelikult on eespool kirjeldatud järeldusmeetodil maailmas ka kasutusvõimalusi. Kui olemasolevad füüsikateooriad teevad ennustusi maailma kohta, siis need langevad kokku algoritmilise tõenäosusega. See tähendab, et pärast suurt vaatluste arvu viib Solomonoffi induktsioon õigetele ennustustele füüsikalises maailmas. See kehtib muidugi siis, kui vastavalt Turingi-Churchi teesile on füüsikaseadused tõepoolest arvutatavad. Järelikult saaksime me teha tõenäosuslikke ennustusi füüsikalise maailma kohta, lähtudes vaid Solomonoffi induktsioonist, ilma et oleks vajalik otseselt tugineda mingitele füüsikaseadustele. Seda võimalust on mõistlik kasutada siis, kui olemasolevad füüsikateooriad jäävad mingite nähtuste seletamisel jänni.
Markus P. Müller püstitab aga veelgi julgema teesi: järsku ongi Solomonoffi induktsioon selleks kõige fundamentaalsemaks ja ainsaks loodusseaduseks ning füüsikaseadused ja vaadeldav regulaarsus, sealhulgas väline füüsikaline maailm meie ümber, tulenevadki ainult sellest? Peale vaatlusseisundi ja selle muutumise vastavalt algoritmilisele tõenäosusele ei olegi midagi muud maailma seletamiseks vajalik. Nii füüsikaline maailm kui ka selle kooskõlalised kirjeldused vaatlejate poolt tekivad vastavalt Solomonoffi induktsioonile. Maailma seletamiseks on seega vajalikud vaid kaks postulaati, esiteks meie poolt kogetavad järjestikused vaatlusseisundid, mis on ju ainus, milles saame kindlad olla, ja teiseks, ennustused tulevaste vaatlusseisundite tõenäosuse kohta. Mingeid veelgi lihtsamaid postulaate oleks raske välja mõelda. Seega sarnaneb maailm tõepoolest Ameerika füüsikateoreetiku John Wheeleri (1911–2008) pakutud ideega „seadustest ilma seadusteta“, mille kohaselt igasugused fundamentaalsed füüsikaseadused puuduvad ja maailma koosneb juhuslikest, võib-olla isegi kaootilistest kvantsündmustest.
Vaatlusseisund on määratletud algoritmilise tõenäosusega, mis iseenesest on väga keerukas ja irregulaarne ning ka arvutamatu. Ometigi näitab Müller, et pikema ajavahemiku pärast kogevad vaatlejad lihtsaid, tõenäosuslikke füüsikaseadusi, mis toimivad nn välises maailmas. Ehk siis mingi aja pärast ilmneb vaatlejale, et peale tema enda vaatlusseisundite on ka suurem dünaamiliselt arenev süsteem, millele tal puudub otsene ligipääs. Selle suurema süsteemi arvestamine teeb vaatlejale lihtsamaks tulevikus toimuvate vaatluste ennustamise. Olemegi saanud täiesti solipsistlikust ideest, et maailm põhineb vaatlusseisunditel ja nende muutumisel lähtuvalt algebralisest tõenäosusest, meie tegelikkuse. Vaatleja tunneb ennast asuvat välises maailmas, mis areneb vastavalt lihtsatele, arvutatavatele ja tõenäosuslikele seadustele. Tegemist on aga ikkagi veel maailmaga, mis ilmneb ühele vaatlejale. Kuidas on siis lugu teiste inimeste või vaatlejatega? Nagu Mülleri arvutused näitavad, liginevad piisavalt pika aja kestel vaatlejate maailmad üksteisele ning nad hakkavad andma tulevastele vaatlustele ühesuguseid tõenäosusi. Seda võib võtta kui tekkivat konsensusliku maailma, mille omadustes on kõik vaatlejad üksmeelel.
Reaalsus on see, mis on meile kasulik
Selle mudeli kohaselt on tõeliselt fundamentaalsed ainult vaatlused ja meile tuttav väline maailm koos kõikide objektide ja nähtusetega on vaid väga sobiv ja mugav väljamõeldis, mis aitab ennustada tulevikus toimuvaid vaatlusi. Esmapilgul võib ju tunduda selline vaatenurk kummaline. Müller ise räägib samuti „fundamentaalsuse noole ümberpööramisest“.7 Aga õigupoolest on ju inimese tajud ja loogika ainsad nähtused, mis meile otseselt on antud. Kõik muu on vaid nende tuletis. Samuti tajub inimene või mõni muu vaatlusi sooritav entiteet vaid seesugust regulaarsust, mis on oluline tema olemasolu seisukohalt. Võib tekkida kiusatus väita, et evolutsiooniliselt on kõige kasulikum tajuda maailma nii, „nagu see tegelikult on“, aga see oleks selge eksitus. Nagu näitab Donald Hoffmani (California ülikool) ja Chetan Prakashi (California riigiülikool) arendatud tajumise kasutajaliidese teooria (the interface theory of perception), ei pruugi reaalsus üldse vastata meie tajumustele, kuna need ei ole ette nähtud reaalsuse kogemiseks.8 Tegelikkusel ei pruugi sellega, mis on organismile kasulik, olla mingit seost. Keskkonna tajumine on organismilt suuri kulutusi nõudev tegevus, nii et ilmselgelt eelistab looduslik valik selliste tajusüsteemide kujunemist, mis otseselt mõjutavad ellujäämist ja edukat paljunemist. Reaalsust kajastaval teabel pole sellega midagi pistmist. Hoffmani ja Prakashi arvutisimulatsioonid näitasid, et kui selline keskkonna objektiivseid omadusi kajastav mudel isegi tekkis, jäi see kohe alla kohasusele orienteeritud mudelitele.
Teooria ongi saanud nime viitest arvuti kasutajaliidesele, mis peidab kogu tegelikkuse (kiibid, vooluringid, masinkood) arvutikasutaja eest ära ja pakub talle mugavaid kasutajasõbralikke ikoone. Selline ikoon arvutiekraanil on ülimalt kasulik ja kergendab arvuti kasutamist, kuid see ei kujuta sõna otseses mõttes „reaalsust“. Ikoon esindab mingit faili, kuid ikooni nähtavad tunnused, nagu kuju, värv ja asukoht ei viita mingilgi moel faili tunnustele. Nii nagu ikooni eesmärk on kasutamise lihtsustamiseks toimemehhanismi varjata, on ka inimese tajusüsteemi eesmärgiks varjata reaalsust ja esitada seda lihtsustatud, evolutsioonilise kasulikkuse kujul. Aeg ja ruum, inimese „mina“ on ülimalt kasulikud maailmas toimetulekuks, aga neil ei pruugi tegelikkusega, kui midagi sellist üldse olemas on, midagi pistmist olla.
Mülleri väitel kujunesid füüsikaseadused ja keskkonnas ilmnev regulaarsus täpselt samamoodi, nagu arvutisüsteemid püüavad õppida tundma keskkonda ja anda õigeid vastuseid näiteks näotuvastussüsteemides. Ta selgitab: „Seadused kipuvad stabiliseeruma ja inimene näeb enda ümber korrapärasusi ning maailma koos looduseadustega. Mõlemad on ühesugust matemaatilist algupära.“9
Loomulikult ei väida esitatud teooria seda, et füüsikalist reaalsust pole olemas, vaid seda, et see tekib millestki märksa fundamentaalsemast, nimelt vaatlusseisunditest. Ja loomulikult matemaatikast, eeldab ju Mülleri teooria iseseisva matemaatilise reaalsuse olemasolu. Aga selle olemasolus veendus krüptodetektiiv juba siis, kui ta matemaatikasse lõksu jäi.10 Nii oleme saanud reaalsusele kaks erinevat vaadet, mis ometigi sobivad nagu valatult kokku. Ühelt poolt oleme näidanud, et vaatlusseisunditest tekib füüsikaline väline reaalsus, aga teiselt poolt saab seda füüsikalist reaalust käsitleda lähtuvalt senistest füüsikaseadustest ja sellisena on see jällegi vaatlusseisundite põhjustaja. Lõpptulemusena saame omalaadse aine ja vaimu silmuse, iseennast vaatleva universumi, mis on tuntud John Wheeleri kuulsalt skeemilt.11
2 Asher Peres, Unperformed experiments have no results. American Journal of Physics, 1978, 46(7), 745–747; https://doi.org/10.1119/1.11393
3 John Archibald Wheeler, At Home in the Universe. American Institute of Physics, New York 1994, lk 39.
4 Arthur Fine, The Shaky game: Einstein, realism and the quantum theory, 2nd ed. University of Chicago Press, Chicago 1996, lk 95.
5 Ta töötab Viini kvantoptika ja kvantinformaatika instituudis ning Kanadas teoreetilise füüsika perimeetri instituudis. Teooria tutvustamisel lähtun järgmistest artiklitest: Markus P. Müller, Law without law: from observer states to physics via algorithmic information theory. 2020. https://arxiv.org/pdf/1712.01826.pdf ja Markus P. Müller, Mind before matter: reversing the arrow of fundamentality. A. Aguirre, B. Foster, and Z. Merali (eds.), What is Fundamental?, Springer, 2019, lk 63–74.
6 Selle kohta vt lähemalt: Ming Li, Paul Vitányi, An Introduction to Kolmogorov Complexity and Its Applications, Springer, 1997; Marcus Hutter, Universal Artificial Intelligence, Springer, 2005.
7 Markus P. Müller, Mind before matter: reversing the arrow of fundamentality. A. Aguirre, B. Foster, and Z. Merali (eds.), What is Fundamental?, Springer, 2019, lk 63–74.
8 Donald D. Hoffman, Chetan Prakash. Objects of consciousness. Frontiers in psychology. 2014, 5, 6, Article 577; Donald D. Hoffman, The case against reality: how evolution hid the truth from our eyes. Allen Lane, 2019.
9 Sophie Hebden, Could Mind Forge the Universe? 2019; https://fqxi.org/community/articles/display/232
10 Kurmo Konsa, Krüptodetektiiv satub matemaatikasse lõksu. – Sirp 13. VII 2018.
11 John Wheeleri kuulsat osalusuniversumi pilti võib vaadata siit: John Archibald Wheeler, Participatory universe. The Library, 1983. https://www.organism.earth/library/document/participatory-universe
Kord ülikooli teisel kursusel otsustasime koos sõpradega lõplikult selgeks teha, milline on hea luule. Ja leidsime kindla kriteeriumi: kui poeetilises tekstis esineb kas või korragi sõna „perse“, siis on tegu tõeliselt hea luulega. Kui seal juhtub aga leiduma ka vängemaid vene sõnu, siis on tegemist vaata et geniaalse poeesiaga.
See lugu meenus mulle Vikerkaare kümnendigallupi puhul. Kümnendi parimaks algupäraseks teoseks valiti Maarja Kangro romaan „Klaaslaps“ (2016) ning parimaks debüütteoseks Sveta Grigorjeva luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ (2013).
Viimase 15 aastaga on mu kunstimaitse muutunud sama vähe kui kiilaspäise lauljatari soeng, küll aga on muutunud mu lähenemine kirjanduslikule materjalile. Nooremana tähendasid obstsöönsused mulle epateerimist või siis tugevat kontseptsiooni ja radikaalseid otsinguid, olgu kirjaniku üleinimlikku missiooni või vähemasti tema püüdu sarnaneda mõne oma suure eelkäijaga (esineda publiku ees nagu Majakovski, kollektsioneerida putukaid nagu Nabokov või vähemalt suitsetada nagu Brodski). Praegu olen veendunud, et kirjaniku loomulik elukeskkond on ennekõike keel ühes kõigi selle ilmingute ja stiiliregistritega, aga mitte mõistatuslikud vaimusfäärid või palju kordi läbi mängitud rollimudelid.
Eesti kirjandusest on mulle viimastel aastatel kõige võimsama mulje jätnud Maarja Kangro luulekogu „Tuul“ (2019). Ega siis sõna „perse“ seal ilmaaegu korduvalt esine! Kuid mõistagi ei ole asi ainult selles. Esiteks manifesteerib Kangro luule mulle lähedast autorimudelit: kirjanik sellepärast kirjaniku nime kannabki, et tema „märk ja pärg“ (Afanassi Feti väljend) on kirjutada, s.t luua võimalikult täiuslik sõnatoode, kus uudsust ja julgust tasakaalustab meisterlikkus. Teiseks, seesinane meisterlikkus ei avaldu mitte ainult süžeeliste olukordade verbaalse väljenduse adekvaatses valikus (võtame kas või Kangro külajoodiku, kes ütleb mitmel erineval moel „не учи отца ебаться“ ja „tripperino garantino“), vaid ka selles, mida Jan Mukařovský on nimetanud „poeetilise väljenduse endale suunatuseks“. Niisugust eheda luule kohustuslikku omadust on hakatud nimetama metakirjanduslikkuseks. Ka Maarja Kangro mõtiskleb selle üle, missugune luule on hea ja mida tähendab olla luuletaja. Ja teeb seda harmooniliselt, tasakaalustades radikaalseid kirjutamistehnikaid (olgu see sõna „luuletaja“ mitmuse grammatilise paradigma ammendamine või lapse käega sisse toksitud tekst) kõikide elementide läbimõeldud jaotamisega kogu poeetilise teksti ulatuses.
Maarja Kangro raamat tõstab professiooni lati nii kõrgele, et seda pole suuteline ületama kaugeltki mitte igaüks. Viimastel aastatel loetud debüütkogumikest ületas selle lati hiilgavalt Triin Paja luulekogu „Nõges“ (2018). Nõges kasvab teadupärast peaaegu igal pool, kuid mitte igaühele pole antud oskusi see esteetiliseks objektiks muuta. Ent eks koosne ju ka kirjandus sõnadest, mida me laias laastus kõik iga päev kasutame. Triin Paja kavaldab armsalt, väites, et ta ei rohi oma aeda. Rohib, ja veel kuidas! Kuid siin ongi näha meistri kätt (veel üks Paja lemmiksõna). Värvikaid kujundeid kuhjata võib igaüks, aga katsutagu kirjutada 10–20 rida aknast avanevast vaatest või jalutuskäigust ümbruskonnas. Triin Paja oskab seal märgata ebaharilikku ja leida nähtule ebahariliku kunstilise lahenduse: ühest tekstist teise voolavad lindude, puude, taeva, udu ja muru kujundid. Paja luule ei peegelda näilist loodusearmastust ega demonstreeri kultuurivaldamist, vaid selles väljendub siiras, peaaegu intiimne suhe looduse ja kultuuriga. Selliste luuletuste kohta öeldakse, et need ei räägi mitte värvidest, vaid varjunditest – sellest ka nende võimas energeetika.
Tallinna illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“ rahvusraamatukogus kuni 30. XI. Korraldajad on kujundusgraafikute liit, lastekirjanduse keskus ja rahvusraamatukogu, kuraator Viive Noor.
Žürii Ali Boozari (Iraan), Yahel Frankel (Argentina), Kai Zhan (Hiina), Rosi Aragón (Mehhiko), Kristina Andres (Saksamaa) ja Alessia Bravo (Itaalia, grand prix’ võitja 2017) andis tänavuse grand prix’ Mehhiko kunstnikule Amanda Mijangosele, kümme võrdset diplomit said Kadi Kurema (Eesti), Viive Noor (Eesti), Regina Lukk-Toompere (Eesti), Marco Somà (Itaalia), Joanna Concejo (Poola), Ana Juan (Hispaania), João Vaz De Carvalho (Portugal), Natalie Pudaov (Iisrael), Chao Zhang (Hiina) ja Manon Gauthier (Kanada). Rahvusraamatukogu eriauhinna pälvis Regina Lukk-Toompere (Eesti), lastekirjanduse keskuse eriauhinna Katrin Ehrlich (Eesti), kunstnike liidu eriauhinnad Anu Kalm (Eesti) ja Xiaofei Yue (Hiina) ning rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu eriauhinna Manon Gauthier (Kanada).
Juba kuuendat korda toimuva triennaali näol oli algselt tegu Läänemere maade silmapaistvamate illustraatorite näitusega, nüüdseks aga on esindatud kunstnikud üle maailma. Kokku saab näha 79 autori töid.
Milleks kirjutada illustratsioonidest? Lasteraamatute piltidest? Kas see pole mingi naiste värk: nemad joonistavad muudkui oma lilli ja liblikaid. Suured õied põiki üle terve paberi, punased ja lookas, aga keset pilti veab mingi kummaline loom, arvatavasti rebane, kättpidi suure pea ja kõõrdis silmadega poisikest. Maalitud on ju eeskujulikult, akvarelli üleminekud on filigraansed, joonistus täpne ja meisterlik, aga no ikkagi. Näha kaugelt, et naise tehtud.
Tallinna rahvusvahelisel illustratsioonitriennaalil on enamik töid naiskunstnikelt. Sest kes siis veel peaks lasteraamatutesse pilte joonistama? Ega ometi mitte päris kunstnikud. Naised joonistagu. Neil on see lastevärk niikuinii looduse poolt kaasa antud. On teada, et naised tahavad ikka muudkui nokitseda ja talitada. Ja kui mõni neist nii väga tõesti tahab kunstnik olla, las siis maalib pealegi ilusaid lillepilte või joonistab lasteraamatutesse karusid ja jäneseid. Mõni ärksam kirjandushuviline poiss jääb siis küll võibolla täbarasse olukorda, kui peab raamatutest ainult naiste tehtud pilte vaatama, kuid õnneks saab triennaalil siiski ka mõnd meesillustraatorit näha. Ühes näitusesaalis olid kõigis neljas seinas eranditult naiste teosed, erandiks saali keskel olev post, mis kuulus mehele.
Rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu eriauhinna pälvinud Manon Gauthier’ rõhutatud kaheplaaniline kujutis mõjub värskelt ja võluvalt.
Veel ühed maailmad. Teosed on isikupärased ja tugevad. Need on sissevaated erinevatesse maailmadesse, mis kõik on omanäolised: mõned rohkem klassikalised, teised modernsemad ja eksperimenteerivamad. Niikuinii omistab vaataja pildimaailmale oma isikliku ja ainulaadse tähenduse, sest illustratsioonikunst pakub välja lõputu valiku tõlgendamisvõimalusi. Ole ainult mees ja haara sabast kinni. See maailm võib olla olla sünge ja helge, värviline või mustvalge, tasaplaaniline, sügavikku ulatuv, realistlik, muinasjutuline, hirmuäratav, koomiline. Illustratsioone on näitusel väga erinevaid. Nagu vaataks kellegi unenägudesse: fantastilised paigad ja kummastavad tegelased, paberist välja lõigatud konarlike jäsemetega loomad, hiiglaslike peadega lapsed, kallutatud ja väänutatud maastikud ja linnavaated, pea peale pööratud perspektiivid. Triennaali reklaamplakatil kõnnib suurte puutaimede all kollane mardikas Buba, tutt peas, punane seljakott seljas. Tõugust sirgub liblikas.
Ka tehnikaid on seinast seina. Esindatud on akvarell, tušijoonistus, linoollõige, arvutigraafika, koomiks jne. Paljud on kasutanud segatehnikat: enamasti on arvutigraafika kombineeritud käsitsi joonistatu ja/või maalituga. Üsnagi levinud on kollaaž. Rõhutatult kaheplaanilisi töid, mille lamenukkude moodi tegelased mõjuvad värskelt ja võluvalt, on päris mitmeid. Näiteks rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu eriauhinna pälvinud Manon Gauthier’ töö hundist ja punamütsikeset, kus mõlemad on välja lõigates saanud üsna vildaka ja konarliku kuju ning on kohati nagu lapse käega värvitud. Sellist taotluslikult lapsejoonistuslikku stiili ja kollaaži segatehnikat kasutavad ka näiteks Juri Skomorohhov, Svetlana Minkova, Elena Selena, Eesti autoritest Kertu Sillaste ja Anne Pikkov.
Ka seekordne laureaat Amanda Mijangos on kaugenenud traditsioonilistest illustratsioonitehnikatest. Näituse kuraator Viive Noor nendib, et nii mõnigi võib imestada, miks ometi just need tööd kõige kõrgema tunnustuse said. Ruudulisest paberist välja rebitud mägi, mis on kleebitud teistele, tundub et üsna suvalistele paberitükkidele. Mäe otsa on omakorda joonistatud pisike kaamel, kes peaks justkui olema teel mäkke, aga kes lähemal vaatlemisel osutub siiski hobuseks. Oma olemuselt meenutab see kõik pigem Karlssoni väga üksildase väikese kuke pilti. Või näiteks Mijangose teine töö – käärilõige, mis kujutab poeedi profiili ja millest jääb mulje, et keegi ulakas nagamann tindipottide ajast on mõnda aega seda oma näppude vahel hoidnud. Julgus eksperimenteerida ja erineda, näiline organiseerimatus ja minnalaskmine. Amanda Mijangosele tõid need grand prix’i.
Laps või suur. Liiga sageli tundub, et illustratsioon on ikka pigem lasteraamatute teema, mitte tõsiseltvõetav kunstivaldkond. Põhjus, miks nii kipub olema, on ilmselt selles, et täiskasvanutele mõeldud raamatute illustreerimiseks ei jätku tavaliselt lihtsalt raha. Millest on kahju. Ka triennaalilt meenuvad paraku vaid üksikud suurtele suunatud tööd.
Rahvusraamatukogu kuuendalt korruselt leiame Renáta Fučíková Kafka-ainelised illustratsioonid. Mustavad kraapeplaaditehnikat ja joonistust miksivad tööd, ühel neist Kafka enda pea harali kõrvadega maja katusest välja kasvamas. Saali teises nurgas arutlevad kaks külastajat Xiaofei Yue erootilise alatooniga teoste ees omavahel, et selle paneks koju seinale küll. Yue tundlikud akvarellid pälvisid ka kunstnike liidu eriauhinna.
Võiks arvata, et paljudele autoritele sobiks võibolla isegi rohkem teha täiskasvanutele suunatud illustratsioone. Kuid õnneks on paljud lastele mõeldud illustratsioonid nauditavad kõigile.
Pilt ja sõna. Et illustratsioon on paratamatult suures osas teksti saatja, oli pisut kahju, et vaid üksikud teosed olid esitatud koos tekstikatketega. Oleks tahtnud rohkem näha, kuidas pilt ja sõna koos mõjuvad. Õnneks olid eraldi vitriinides väljas ka valitud trükised. Huvitav oli tõdeda, kuidas mõni töö mõjus raamatus koos tekstiga vaadates teosena hoopis teisiti. Vabalt võib olla, et see, mis seinal väga meeldib, ei pääsegi raamatus niivõrd esile ja vastupidi.
Eriti tore, kui tööde juurde kuuluksid väikesed sünopsised, mis annaksid aimu, milliste lugudega tegu on. Näiteks mis teema on Lena Revenko puu otsas istuvate ja kaarte mängivate Frida Kahlo kulmudega kass-ahvidega, taustaks kollasest ajalehepaberist kollaaž? Millest räägib Anton Lomajevi ülidetailne ja vanaajahõnguline lumesajune tornidelinn kesk jääminekut ja tumedat vett – klassikalise detailse muinasjutuillustratsiooni meistritöö. Või miks kujutab Aljoscha Blau tervet seeriat veidraid kiitsakaid mehi, kes proovivad selga tohutuid skafandreid? Sünopsis oleks aidanud mõista, kui palju on lähtutud tekstist ja millistes aspektides väljendub visuaali loomisel kunstniku tõeline leidlikkus ja loomingulisus.
Raamatukogunäituse hõng. Kuna keskkond määrab mõnes mõttes ka näituse kujunduse, jääb näitus paratamatult natuke raamatukogukeskseks. Raamitud pildid seintel on korralikult ritta seatud. Traditsiooniline lahendus on tõenäoliselt tingitud ruumist ja eelarvest. Siiski võiks kaaluda võimalusi, kuidas materjali põnevamalt esitada, et näitus ka lapsed külastajatena endasse haaraks ning vastuvõtu neile jõukohasemaks teeks.
Amanda Mijangos on kaugenenud traditsioonilistest illustratsioonitehnikatest. Julgus eksperimenteerida ja erineda, näiline organiseerimatus ja minnalaskmine töid talle grand prix’i.Teostele oleks võinud lisada väikesed sünopsised, mis annaksid aimu, milliste lugudega tegu on. Lena Revenko teos puu otsas istuvate ja kaarte mängivate kass-ahvidega jääb üsna krüptiliseks.
Mikkeli muuseum toob vaatajani tuntud Eesti kunstnike seni erakogus varjul olnud tööd
28. novembril Mikkeli muuseumis avataval näitusel jõuab esimest korda laiema publiku ette Külli ja Peeter Värniku kogu, mille tuumiku moodustavad maastikumaalid Pallase kunstikooliga seotud autoritelt.
Perekond Värniku kunstikogu nurgakiviks sai 1999. aastal soetatud Aleksander Vardi maal „Sügis“. Järgnenud kümne aasta jooksul kujundati intensiivse kogumistegevuse käigus kollektsioon, kust leiab näiteid Oskar Kallise, Konrad Mägi, Ado Vabbe, Kristjan Tederi, Richard Sagritsa ja teiste tuntud kunstnike loomingust.
Näituse „Silmates maastikke. Perekond Värniku kogu“ ülesehitus viib vaataja mööda aastaringi rännakule Eesti maastikes. Näituse fookuses on maastikumaal kui reaalsete paikade ja vaadete jäädvustaja ning teisalt autori loojanatuuri väljendaja. Nii on mitmed Lõuna-Eesti vaated pakkunud kogujatele äratundmisrõõmu ja kodusust, kehastades samas konkreetse kunstniku isikupärast maailmataju. Oma kogusse kuuluvate maastikumaalide puhul on perekond Värnik väärtustanud teostesse kätketud rahulikku ja positiivset energiat. Omaette alateema moodustab valik graafikat, milles domineerivad inimeste ja loomade kujutised.
Huvi modernismi eri ilmingute vastu ning soov omada võimalikult laia ülevaadet Pallase koolkonna autoritest on toonud kollektsiooni tuntud kunstnike iseloomulikke teoseid, aga ka ootamatu ja huvitava käekirjaga töid. Taiese kollektsiooni jõudmisel on Värniku pere jaoks alati tähtsat rolli mänginud üks kriteerium: kunstiteos peab kõnetama mõlemat omanikku ning sellega peab olema meeldiv jagada eluruumi ja -keskkonda.
„Ehkki kunsti kogumine on kindlasti investeering, ei ole perekond Värniku kogusse kuuluvad teosed soetatud hoidlasse kogumiseks, vaid igapäevaselt eluruumide seintel pere, sõprade ja külaliste rõõmustamiseks. Enne Teise maailmasõja puhkemist ei olnud Pallase koolkonna kunst eesti kodudes elitaarne nähtus, vaid kunsti keskel ja kunstiga koos elamine oli kultuurse eluviisi norm. Selle tõdemuse foonil võib öelda, et perekond Värniku kogusse kuuluvad teosed on jõudnud tagasi oma loomulikku konteksti – rikastama ja esteetiliselt vääristama elukeskkonda ning nüüd ka rõõmustama näitusekülastajaid,“ iseloomustab näituse tausta ja teoseid kuraator Kerttu Männiste.
Näitus on avatud 28.11.2020–28.03.2021. Näitusega kaasnevad kuraatori ringkäigud ja publikupäev. 28. novembril aset leidva publikupäeva raames toimub eestikeelne kuraatorituur kell 13 ja venekeelne kell 15. Lastele on avatud näitusest inspireeritud joonistamisnurk. 12. detsembril kell 13 saab kunstipublik kohtuda kollektsiooni omanike Külli ja Peeter Värnikuga. Vestlust modereerib kuraator Kerttu Männiste.
Kuraator: Kerttu Männiste
Näituse kujundus ja graafiline disain: Exporabbit
