Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • ,

    Taas uksed avav Eesti Kunstimuuseum pakub alanud aastal rikkalikku programmi

    Madalmaade tippmeistritest jaapani kimonoteni – taas uksed avav Eesti Kunstimuuseum pakub alanud aastal rikkalikku programmi

    Eesti Kunstimuuseumi filiaalide uksed avanevad taas 19. jaanuaril. Alanud aastal ootab külastajaid ees tihe programm: avatakse Kumu kunstimuuseumi ja Adamson-Ericu muuseumi uued püsiekspositsioonid ning kõigis filiaalides on ees ootamas mahukad, tõelisi kunstipärleid pakkuvad rahvusvahelised suurnäitused.

    Esimesena jõuab kätte kauaoodatud suursündmus kohaliku kunsti huviliste jaoks, kui 17. veebruaril avatakse Kumu kunstimuuseumi uus püsinäitus „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“. Püsiekspositsioon heidab värske pilgu Eesti kunstiklassikale alates baltisakslastest lõpetades esimese vabariigi aegsete kohalike suurnimedega. Ekspositsiooni on kaasatud ka tänapäeva Eesti tuntud kunstnikud Marge Monko, Tõnis Saadoja ja Neeme Külm, kes on näitusele loonud spetsiaalselt klassikute pärandiga suhestuvad teosed.

    Aprill rõõmustab väliskunstihuvilisi, kui Mikkeli muuseumis avatakse Hispaania ühe tuntuima modernisti Ignacio Zuloaga teoste näitus. Kastiilias asuvast Zuloaga loomingule pühendatud muuseumist jõuab Mikkeli muuseumisse hulk esinduslikke portreid ning mitmeid rikkalikke, hispaania hinge peegeldavaid olustiku- ja maastikumaale, mille vahendusel saab tutvuda Hispaania ajaloo, ühiskonna ja kultuuriga 19. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni. Näitusega tähistab Hispaania suursaatkond ühtlasi Eesti-Hispaania diplomaatiliste suhete loomise 100. aastapäeva.

    Kadrioru kunstimuuseum toob koostöös Belgia fondiga The Phoebus Foundation aprillis siinse publiku ette esmakordselt Madalmaade suurmeistrite – Hans Memlingu, Peter Paul Rubensi ja Anthony van Dycki tööd. Euroopa kunstilugu mõjutanud autorite looming jõuab siia mahuka näituse „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“ raames. Näitus tutvustab Flandria kunsti tippmeistrite kõrval ka tollast maailmapilti, naiskunstnike positsiooni, poliitilist satiiri, teaduse arengut ja eluolu, pakkudes esmakordselt võimalust tutvuda Madalmaade kunsti tippmeistritega vahetult siinsamas Eestis.

    Käesolev aasta toob Kumu kunstimuuseumisse ka Läti rahvusliku kunstiaarde Janis Rozentālsi näituse. Rozentāls oli 19. ja 20. sajandi vahetusel populaarseim ja mitmekülgseim läti kunstnik. Näitus, mille puhul ajastu vaim sulandub kunstniku elutantsuga, toob vaatajani Rozentālsi loomingu rahvaelu stseenidest sümbolistlike nägemusteni. Teosed jõuavad Eestisse Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi kogust.

    Mais jõuab Madalmaade kunst ka Niguliste muuseumisse, kui avatakse näitus „Meeletu Dymphna järele. Lugu tüdrukust, kes ajas keskaegse linnarahva hulluks“, mis toob vaatajate ette The Phoebus Foundationi fondi kuuluva püha Dymphna altariretaabli.

    Põhjaliku uuenduskuuri läbib Adamson-Ericu muuseum, kus uuenevad nii püsiekspositsioon kui ka haridustegevuseks mõeldud ruumid. Märtsi lõpus ehitustöödeks suletav muuseum avab taas uksed juunikuus, kui avatakse efektne jaapani kimonote näitus ja senisest sisulisemalt tarbekunsti kaasav Adamson-Ericu loomingu püsiekspositsioon.

    Kõigi uute näituste ja mitmekülgse publikuprogrammiga saab tutvuda Eesti Kunstimuuseumi kodulehel.

    Muuseum on tõhustanud tervise kaitseks ohutusmeetmeid (muuseumides tagatakse desinfitseerimisvahendite olemasolu, sagedane pindade ja ruumide puhastamine; 50% täituvus). Samuti palutakse külastajatel järgida 2+2 reeglit ja kanda maske, järgimaks valitsuse ja Terviseameti ettekirjutusi ja pakkumaks turvalisi kunstielamusi. Külastaja meelespea ja uuendatud meetmetega saab tutvuda muuseumide kodulehel.

  • ,

    Tänavune MustonenFest jääb ära, kontserdid Harjumaal ja Ida-Virumaal lükkuvad edasi

    Tulenevalt tegutsemispiirangute pikenemisest Tallinnas ja Harjumaal jääb traditsiooniline MustonenFest sel aastal ära, piletid ostetakse tagasi, osa kontserte toimub egiidi all „Mustonenfest esitleb“. Selgunud on ka teiste jaanuaris Tallinnas ja Ida-Virumaal ära jäävate kontsertide uued toimumisajad.

    Ära jäävad järgmised MustonenFesti kontserdid:

    ·       „Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Hortus Musicuse „Aga vaata aina üles“ 26. jaanuaril kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade Majas

    ·       Läti õigeusu kiriku meeskoori Logos ja Hortus Musicuse kontsert „Ave Maria“ sarjas „Lõunamuusika“ 28. jaanuaril kell 16 Estonia kontserdisaalis

    ·       Aleksei Botvinovi (klaver, Ukraina) ja VJ Videomatics (visuaal) kontsert „Nägemuslik klaver“ 30. jaanuaril kell 19 Tallinna Reaalkoolis

    ·       The Harp Consort kontsert „La isla de la Chacona“ 31. jaanuaril kell 17 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja Valge saal MustonenFest

    MustonenFest esitleb kolme kontserti:

    ·       25. jaanuaril on Art Jazz Quartet kontsert Tartus, kus kõrvuti kvartetiga musitseerivad Heino Elleri Muusikakooli õpilased

    ·       27. jaanuaril toimub Läti õigeusu kiriku meeskoori Logos asemel Hortus Musicuse kontsert Pärnu kontserdimajas

    ·       Marko Ylöneni (tšello) kontsert „Üksnes Bach“ toimub Estonia kontserdisaalis 3. veebruaril kell 19 (varem väljakuulutatud 28. jaanuari asemel).

    Tallinnas ja Ida-Virumaal jaanuaris toimuma pidanud teiste kontsertide uued ajad:

    ·       Johan Randvere soolokontsert sarjas „I nagu interpreet“ on 2. veebruaril Estonia kontserdisaalis (varem väljakuulutatud 19. jaanuari asemel)

    ·       Kontserdisari „Klassikatähed“ – Tähe-Lee Liiv (kalver), Karl Tipp (saksofon) ja Lea Valiulina (klaver) esinevad 4. veebruaril kell 19 Tallinnas Kadrioru lossis ning 20. veebruaril kell 14.30 Mäetaguse mõisas (varem olid kontsertide kuupäevad 23. jaanuaril Tallinnas ja 24. jaanuaril Mäetagusel)

    ·       Löökpilliduo Heigo Rosina ja Tanel Eiko Novikovi kontsert „Songs of the Human Spirit“ toimub 28. veebruaril kell 17 Estonia kontserdisaalis.

    ·       Alvar Tiisleri (bariton) ja Kadri Toomoja (klaver) kontsert toimub 8. märtsil kell 19 Jõhvi kontserdimaja kammersaalis.

    Eesti Kontsert ostab soovi korral piletid tagasi. Pileti saab tagastada meili teel, saates selleks e-pileti või foto piletist ja arveldusarve numbri aadressil tagasiost@concert.ee, või kontserdimajade kassades.

    Tagasiost kestab kuni 28. veebruarini.

    Eesti Kontsert vabandab ebamugavuste pärast!

  • ,

    Tallinna Kirjanduskeskus avab Eduard Vilde muuseumis näituse “Linda Vilde muuseum”

    Linda Vilde

    Alates 19. jaanuarist on Eduard Vilde muuseumis avatud näitus “Linda Vilde muuseum”.

    Näitus on pühendatud Linda Vilde tegevusele iseseisva ajakirjaniku, ühiskonnategelase ja tõlkijana.

    „Möödunud aastal täitus Linda Vilde sünnist 140 aastat ning sellega seonduvalt tahtsime rõhutada tema rolli eesti kultuuriloos,“ sõnas Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino. „Sellest ka väike intriig: paariks kuuks muutub Eduard Vilde muuseum hoopis Linda Vilde muuseumiks. Näituse koostas kunstnik Liina Siib, kelle erakordselt süvenenud ja pühendunud uurimise tulemusel saab näitusel Linda Vilde kohta mõndagi uut teada.“

    Linda Jürmann oli Eduard Vilde abikaasa, sõber ja teekaaslane alates nende tutvumisest 1904. aastal. Nad jagasid ühiseid väärtushinnanguid ja maailmavaadet, üheskoos põgeneti Eestist poliitiliste põhjustel ja veedeti maapaos 11 aastat, üheskoos naasti kodumaale.

    Kunstnik Liina Siib on rohkem kui aasta kestnud ettevalmistuste tulemusena toonud näitusele mitmeid ootamatuid teemasid, näiteks noore Linda Jürmanni unistused.

    „Linda Vilde oli oma aja kommete ja traditsioonide taustal uuendusmeelne inimene,“ sõnas Liina Siib. „Ta huvitus poliitikast ja filosoofiast, võitles naiste õiguste eest, oskas iseõppijana mitut võõrkeelt, töötas tõlkija ja ajakirjanikuna Eestis, Soomes ja USAs ning oli kahel korral valitud Tallinna Linnavolikokku. Oli ka Eduard Vilde nn ärijuht ja tema 33-osalise „Kogutud teoste“ tegelik toimetaja. Linda Vilde isiksus ja roll on jäänud teenimatult tähelepanuta ja loodame näitusega seda tühikut täita.“

    Näitus on jaotatud teemakapsliteks, kus on vaatluse all Linda kohtumine Eduard Vildega, nende vabaabielu ning pikk suhe, Linda poliitiliste vaadete kujunemine ja osalemine poliitilises elus, roll kultuskirjaniku abikaasana ning hiljem mälestuste hoidjana. Lisaks ajastufotodele ja dokumentidele ilmub näituse raames ajaleht „Mis nüüd?“, teemaks Linda Jürmanni ajakirjanikutegevus. Vaadata saab dokumentaalkaadritel rajanevat lühivideot Linda Vildest tema elu viimasel kümnendil.

    Näitus jääb avatuks kuni 27. märtsini.

    Koostaja: Liina Siib

    Kujudaja: Kaire Rannik

    Kuraator ja ajalehe toimetaja: Kadi Kesküla

    Ajalehe graafiline kujundaja: Viktor Gurov

    Liina Siib (liinasiib.com) on kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia graafikaprofessor. Teda huvitavad naiste ja tööga seotud teemad ning inimeste igapäevaelu praktikad.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

  • ,

    Rotermanni soolaladu on külastajatele avatud 19. jaanuarist

    Eesti Arhitektuurimuuseum on alates 19. jaanuarist taas avatud näitusekülastuseks, uksed on avatud teisipäevast pühapäevani kell 11-18.

    1. jaanuaril sai muuseum 30 aastaseks ning selle puhul esitleme alates homsest Leonhard Lapini installatsiooni arhitekti töölauast – „Arhitekti tööriistad. Ready made. 2014.“ Leonhard Lapini kingitusega muuseumi 30. sünnipäevaks avame oma kogude tutvustamiseks mõeldud hüpiknäituste sarja ja esitleme iga kuu üht maketti – kas ammuununenud vana või alles hiljaaegu muuseumisse jõudnut.

    Alates reedest, 22. jaanuarist on suures saalis avatud uus näitus „Lõpetamata linn“. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna koostatud väljapanekul on ühte ruumi kokku toodud kihiline kirju pilt Tallinna tänasest seisust linnaplaneerimises ning arhitektuuris, mis aitab heita pilku homsesse päeva. Näidata, kus on Tallinna linnaruumilised ohud ja võimalused pikemas ja lühemas plaanis.

    Muuseumis ootavad külastajaid ka püsinäitused „Elav ruum“ ja „Uuri ruumi!“ ning näitus sisearhitekt Aulo Padari märgilistest töödest. Täienenud on nii muuseumipoe kui ka e-poe valik.

    Muuseumi direktor Triin Ojari sõnul loodi Eesti Arhitektuurimuuseum eelkõige Eesti 20. sajandi arhitektuuripärandi säilitamiseks, uurimiseks ja teadvustamiseks. „1991 oli stardipunkt uue ajale, mis hakkas Eestit uuesti üles ehitama nii otseses kui ka kaudses tähenduses ning nii kvaliteetne uus arhitektuur kui ka pärandi hoidmine muutusid riigi ülikiires arengupalavikus väga oluliseks.“

    Suvel täitub 25 aastat sellest, kui muuseum on tegutsenud suurejoonelises ajaloolises Rotermanni soolalaos, mis torkab hästi silma Rotermanni kvartali uue ja vana arhitektuuri kõrval. „Eesti Arhitektuurimuuseum tegelikult unikaalne, Euroopas võib arhitektuurimuuseume ehk ainult kahe käe sõrmedel üles lugeda,” ütles Ojari.

    Sünnipäeva tähistab muuseum maikuus avatava näitusega „Maja, mida me vajame“, mis tegeleb globaalsele kliimakriisile ehituskunstiliste vahenditega lahenduste otsimisega.

  • Riigi teaduspreemiate kandidaadid

    Selgunud on riigi teaduspreemiate kandidaadid 2021. aastaks.

    Kahele preemiale pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (elutööpreemia) on esitatud:

    • Jaan Aarik
    • Talis Bachmann
    • Irina Belobrovtseva
    • Mihkel Kaljurand
    • Rein Laaneots
    • Viive Rosenberg
    • Jaan Sootak
    • Toomas Andreas Sulling
    • Jüri Talvet
    • Ene-Margit Tiit
    • Asta Õim

    Preemiale vastava teadusala paradigmat ja maailmapilti mõjutava või uut teadusvaldkonda rajava teadusliku avastuse või olulise sotsiaal-majandusliku innovaatilise tooteni viinud teaduslikul avastusel põhineva leiutise või teadus- ja arendustöö eest on esitatud:

    • Arved Vain – Skeletilihase mehaanilise pinge transmissiooni nähtuse biomehaaniliste parameetrite määramise müomeetrilise tehnoloogia leiutamine ning seadmete arendamine.

    Aastapreemiate kandidaadid kaheksas teadusvaldkonnas:

    Täppisteadused

    • Arvi Freiberg (kollektiivi juht), Juha-Matti Linnanto ja Margus Rätsep – Klorofülli fotofüüsikat ja funktsionaalsust määravad vibroonsed vastastikmõjud;
    • Gert Hütsi, Martti Raidal ja Hardi Veermäe – Mustadest aukudest koosnev tumeaine;
    • Jaan Kalda – Juhumuutlikkus ja mastaabiinvariantsus looduses ja ühiskonnas;
    • Yury Orlovskiy, Alexander Vanetsev ja Ilmo Sildos – Nanoskaalas kuvamine, kuumutamine ja termomeetria biomeditsiinilisteks rakendusteks.

    Keemia ja molekulaarbioloogia

    • Tuuli Käämbre – Metaboolse plastilisusega seotud mehhanismid vähirakkude mitokondrites;
    • Enn Lust ja Alar Jänes – Operando meetodite arendamine ja rakendamine poorsete Na-ioon patareide elektroodide ning muude poorsete materjalide ja ühikrakkude süvauuringuteks,
    • Kristiina Tambets, Siiri Rootsi, Lehti Saag, Anne-Mai Ilumäe ja Aivar Kriiska – Eesti alade elanikkonna kujunemisest kaasaegsete inimgenoomide ja vana DNA alusel soome-ugri kontekstis.

    Tehnikateadused

    • Maarja Gossberg ja Jüri Krustok – Uute 2D ja 3D mitmikpooljuhtide optiline spektroskoopia;
    • Indrek Must – Looduskaaslejad pehmerobotid terviserakendustele;
    • Eduard Petlenkov, Juri Belikov ja Aleksei Tepljakov – Murrulistel tuletistel põhinevad meetodid juhtimisteoorias;
    • Jaan Raik – Usaldusväärsete ja turvaliste arvutisüsteemide projekteerimismeetodid ja arhitektuurid 2017-2020;
    • Dominique Unruh – Infoturve kvantarvutite ajastul.

    Arstiteadus

    • Eero Vasar (kollektiivi juht), Mario Plaas, Mari-Anne Philips ja Liina Haring – Siirdeuuringud neuropsühhiaatrias: geneetiliselt muundatud katseloomadest skisofreeniaspektri häireteni inimestel;
    • Katrin Õunap – Uute haruldaste haiguste avastamine ja nende levimuse uurimine.

    Geo- ja bioteadused

    • Aveliina Helm ja Tsipe Aavik – Maastikuskaalalised protsessid elurikkuse ja loodushüvede hoidmisel ning taastamisel;
    • Kaja Kasemets – Metalliliste nanoosakeste antimikroobsed omadused ja toksikoloogilised riskid;
    • Hannes Kollist ja Ebe Merilo – Taimed muutuvas kliimas: õhulõhed ja veekasutuse regulatsioon põua ja muutuva CO2 tingimustes;
    • Jonne Kotta – Mereelustik kliimamuutuste tõmbetuultes;
    • Urmas Raudsepp – Läänemere seisundi kompleksne analüüs kasutades Copernicus Mereteenuste suurandmeid.

    Põllumajandusteadused

    • Kaarel Adamberg – Tervist toetava toidu arendus seedetrakti mikrobioomi põhjal;
    • Eve Veromann – Innovaatilise RNAi tehnoloogia arendamine ja looduse hüvede rakendamine jätkusuutlikus põllumajanduses.

    Sotsiaalteadused

    • Veronika Kalmus, Marju Lauristin, Anu Masso, Signe Opermann, Peeter Vihalemm ja Triin Vihalemm – Eesti ühiskonna transformatsioon: analüüs ja mõtestamine;
    • Merike Sisask – Vaimse tervise ja heaolu ning sellega seonduva riskikäitumise (eelkõige suitsiidikäitumise) sotsiaalsed mõjutegurid;
    • Karsten Staehr – Ülemaailmse finantskriisi makroökonoomika: taust, tagajärjed ja poliitikad;
    • Uku Vainik – Ülekaalu psühholoogia süstematiseerimine ja teooriate testimine.

    Humanitaarteadused

    • Epp Annus – Sotskolonialismi filosoofilis-teoreetilise paradigma väljatöötamine, nõukogude ühiskondade ja kultuuride uuringud;
    • Siobhan Kattago – monograafia “Encountering the Past within the Present: Modern Experiences of Time”;
    • Timo Maran – monograafia “Mimicry and Meaning: Structure and Semiotics of Biological Mimicry”; lühimonograafia “Ecosemiotics. The Study of Signs in Changing Ecologies”;
    • Kersti Markus – monograafia “Visual Culture and Politics in the Baltic Sea Region, 1100-1250”;
    • Marek Tamm – uurimistööd keskaja uuringute ja ajalooteooria valdkonnas;
    • Andreas Ventsel – Poliitikasemiootika ja infomõjutustegevuste semiootiline analüüs.

    Riigi teaduspreemiate komisjon ootas ettepanekuid 16. detsembriks 2020. Ettepanekuid preemia määramiseks võivad esitada ülikoolide ning positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutuste teadusnõukogud, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikud, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Teenusmajanduse Koda.

  • ,

    Pariisis avatakse Mare Vindi näitus „Nothing but Time“

    Mare Vint “Telliskivimüür” (1977) Litograafia, Eesti Kunstimuuseum.

    Pariisis asuvas galeriis Goswell Road avatakse 22. jaanuaril Eesti avangardi klassiku Mare Vindi isikunäitus „Nothing but Time“, mille kuraator on Francesco Tenaglia. Näitus valmib koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega. See on Mare Vindi esimene isikunäitus Pariisis.

    Näitusel on väljas läbilõige Mare Vindi graafikast, alates 1970ndatest kuni uue sajandini. Oma loomingus kujutas Vint enamasti „ideaalmaastikku”. Tema töödes võib maastikku vaadelda kui sümbolit, mille kaudu väljendab kunstnik igatsust täiusliku ja harmoonilise eksistentsi järele. Vindi loodud ajatu maailm võis eksisteerida nii tulevikus kui minevikus. Kuraator Francesco Tenaglia kirjeldabki näituse ideena ajaloo ja mälestuste subjektiivsust, mida ta Mare Vindi teostes näeb. „Meil on vaid see maailm, ja pildid, millest see koosneb, on selle hetkelise püsivuse tõestus paberil,“ kirjutab kuraator. Näitus on avatud 5. veebruarini ning sellega kaasneb trükis.

    Kuraator Francesco Tenaglia tutvus Mare Vindi teostega Los Angelese kunstikriitiku Andrew Berardini kirjutatud artikli kaudu Mousse’i ajakirjas („Secret gardens“, 2019). „Ma olen väga tänulik Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajale Maria Arusoole ja KKEKi tiimile võimaluse eest tutvuda niivõrd ainulaadse kunstniku Mare Vindi teoste ja tema arhiiviga,“ kommenteerib Tenaglia, „Näitus sai alguse faktist, et olen pidanud vajalikuks pidevalt Vindi teoste juurde tagasi pöörduda: neis on ütlematagi selget veetlevust ja samas on neid väga raske üheselt määratleda. Ma loodan, et näitus Goswell Roadis aitab panustada sellesse, et imetabane maailm, mille Mare Vint lõi, jõuaks ka laiemasse rahvusvahelisse teadvusesse.“

    Mare Vint (1942-2020) oli graafik, kes tuli kunstiellu 1960. aastate lõpul, olles üks Eesti toonase kunstiavangardi võtmefiguuridest. Kuulumata otseselt ANK kunstirühmitusse, oli ta nendega siiski tänu sõprussuhetele seotud. Esimene litotõmmis valmis Vindil 1973. aastal ja edaspidi jäigi litograafia tuši ja värvipliiatsijoonistuse kõrval tema loomingus valdavaks. Tal on olnud arvukalt isikunäitusi, nt Pori Kunstimuuseumis (1982), Eesti Kunstimuuseumis (1979), Kunstverein Sentmaring Münsteris (1998), Toompea lossi kunstisaalis (2001, koos Sirje Rungega), Hobusepea galeriis (2010, koos Vilen Künnapuga), Vabaduse galeriis (2012), Kumu kunstimuuseumis (2017, koos Jaanus Sammaga). Mare Vint osales korduvalt välismaistel biennaalidel, kuigi Nõukogude Liidus oli keelatud töid riigist välja saata. 1972. aastal võitis Vint Rijeka rahvusvahelise joonistusbiennaali preemia, 1975. aastal Ljubljana rahvusvahelise graafikabiennaali preemia ning aastatel 1977, 1986, 1989, 1992 Tallinna graafikatriennaali preemia. 2015. aastal autasustati Mare Vinti Valgetähe neljanda klassi ordeniga. Varasemalt on Mare Vint esinenud Pariisis ühe korra, koos Andres Toltsiga ühisnäitusel „Struktuur ja natuur“ Eesti saatkonnas (2008). Loe Mare Vindi kohta rohkem Eesti kunstnike andmebaasist.

    Francesco Tenaglia (1974) elab ja töötab Milanos kriitiku, kuraatori ja õppejõuna, õpetades Milano Uues Kunstiakadeemias kunstikriitikat. Ta oli kaasaegse kunsti ajakirja Mousse peatoimetaja aastatel 2016 – 2020. Ta on kirjutanud kaasaegsest kunstist erinevatele rahvusvahelistele väljaannetele, sealhulgas Esquire Italia, Rolling Stone, Page 99, Domus, Il Tascabile, Berfroisning kureerinud näituseid Los Angeleses, Ateenas, San Remos ja Zürichis.

    Goswell Road on kunstnike loodud mittekommertslik galerii ja kirjastus Pariisis, mille lõi 2016. aastal prantsuse-briti kunstnike duo Ruiz Stephinson.

    KKEK on vanim kaasaegse kunsti ekspertkeskus Eestis, mis on 1992. aastast tegelenud Eesti kunstnikele ja kunstiväljale võimaluste loomisega ning korraldab Eesti paviljoni Veneetsia biennaalil. KKEK osaleb aktiivselt Eesti kunstielus näituste ja teiste kunstisündmuste kureerimise ja korraldamisega ning veebiajakirja väljaandmisega. Rohkem infot leiab siit.

    Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti saatkond Pariisis, Gristel Mänd, Elnara Taidre, Ivar-Kristjan Hein, Ava Express

  • ,

    Ilmunud on unikaalne fotoalbum uurali rahvastest

    ERMi kirjastamisel on ilmunud fotoalbum „Rahvas – see tähendab inimesi. Soomeugrilased ja samojeedid vanadel etnograafilistel fotodel“ täis unikaalseid ja enamasti avaldamata pilte. Raamat on heaks sissejuhatuseks veebruaris ERMis avatavale näitusele ning sel aastal Eestis toimuvale soome-ugri maailmakongressile.

    Pildid pärinevad 19. sajandi teisest poolest ja 20. sajandi esimestest kümnenditest. See oli aeg, mil õpetatud mehed ilmutasid elavat huvi talurahva vastu ning rahvastik süstematiseeriti nende keele- ja kultuurieripäradest lähtudes rahvasteks. Rahvad koosnevad muidugi inimestest, kuid üksikisik oli tollaste etnograafide jaoks pigem oma rahva enam või vähem tüüpiline esindaja kui iseseisev uurimisobjekt.

    Fotoalbumi koostaja Indrek Jääts: „Tubli raamatu mõõtu teos tähendas tublit tükki tööd. Raamat sündis koostöös Venemaa Etnograafiamuuseumiga. Lõviosa fotosid ei ole varem Eestis avaldatud. Lisaks Venemaa Etnograafiamuuseumi kogudes olevatele fotodele sai lisapilte otsitud ka Ungarist, Soomest ja meie oma Eesti Rahva Muuseumist.“

    Raamatusse valitud fotoseeriad on mõeldud väikeste ekskurssidena ühelt poolt etnograafia ning teisalt pildistatud rahvaste ajalukku. Vanimad pildid, sh Charles Borchardti seeria eestlastest, pärinevad 1867. aasta etnograafianäituselt Moskvas. Peale fotode leiab raamatust näiteid omaaegsetest etnograafilistest kaartidest.

    26. veebruaril 2021 avatakse ERMis samal materjalil põhinev näitus „Rahvas – see tähendab inimesi“. Koos näituse avamisega toimub ka raamatu ametlik esitlus.

    Raamat on kolmekeelne: eesti, inglise ja vene.

    Raamatut „Rahvas – see tähendab inimesi“ saab osta ERMi e-poest, poest ning raamatupoodidest.

  • ,

    Kuressaare Raegaleriis avatakse Eesti Looduskaitse Seltsi kunstikogu valiknäitus

    Alates 16. jaanuarist on Kuressaare Raegaleriis avatud Eesti Looduskaitse Seltsi (ELKS)  kunstikogu valiknäitus „Jaan Eilarti hoitud maailm“, mille korraldajaks on ELKS-i Saaremaa osakond ja eestvedajaks Reet Viira.

    Eesti Looduskaitse Selts asutati  4. novembril 1966. Seltsil on arvukas liikmeskond üle riigi ulatuvas osakondade võrgustikus.

    „Suuri teeneid seltsi asutamisel ja selle kiirel tõusmisel massiliseks rahvaliikumiseks oli Jaan Eilartil (1933–2006), meie loodus- ja kultuuriloo suurmehel,“ ütles Reet Viira, kelle sõnul tänu Eilarti suurtele teadmistele, organisaatorivõimetele, suurepärasele kõne- ja kirjamehetalendile oli seltsi asutajate hulgas väljapaistvaid kultuuritegelasi, nagu Fr. Tuglas, G. Reindorff, M. Laarmann, L. Rummo, A. Lauter, V. Panso, D. Vaarandi, V. Tormis jpt, kelle innustusel kasvas selts eestimeelseks 23 000 liikmega rahvaühenduseks.

    „Jaan Eilartit tunti nii botaanikuna, fenoloogina, taimegeograafina, bioloogina, looduskaitsjana, kultuuri- ja teadusloolasena, aga ka bibliofiilina, publitsistina, kodu-uurijana ja kunstihuvilisena,“ rääkis Reet Viira, lisades, et Eilart sidus oskuslikult looduskaitse ja kultuuri kodumaa tundmisega. „Eesti Looduskaitse Selts  koos muinsuskaitse liikumisega mõjus kaheksakümnendatel Eestis rahvuslikke protsesse käivitavalt.“

    Jaan  Kaplinski on Jaan Eilarti kohta kirjutanud: „Eestis on vähe inimesi, kes raskel ja keerulisel nõukogude ajal suutis nii palju teha meie rahvuskultuuri hoidmiseks, inimeste teadlikkuse tõstmiseks oma maast, ajaloost ja kultuurist. Jaan Eilart kuulub kahtlemata eesti suurmeeste ritta koos selliste inimestega nagu Jakob Hurt, Villem Reiman ja Jaan Tõnisson.“

    Tänavu tähistab  Eesti Looduskaitse Selts oma 55. sünnipäeva, mille üheks avaürituseks on Kuressaare Raegaleriis kunstinäitus „Jaan Eilarti hoitud maailm“, millele järgnevad aasta jooksul näitused ja üritused Eesti eri paigus. Näitus baseerub Eesti Looduskaitse Seltsi kunstikogul, mille aluseks on Jaan Eilarti poolt seltsile pärandatud teosed.

    ELKS-i kunstikogusse kuulub suurusjärgus 250 teost, sealhulgas ligi 200 graafilist lehte ja arvukalt  eksliibriseid, mille autoriteks on  Kaljo Põllu, Ilmar Torn, Vive Tolli, Herald Eelma jpt. ELKS-i maalikogust võib leida Aleksander Suumani, Juhan Muksi, Elmar Kitse, Hans Viidalepa ja paljude teiste eesti tuntud autorite teoseid.

    Näituse korraldajad tänavad Eesti Looduskaitse Seltsi Tallinna osakonda ja ELKS-i juhatuse liiget Toomas Tiivelit märkimisväärse panuse eest kunstikogu korrastamisel ja süstematiseerimisel ning Saaremaa Vallavalitsust abi eest näituse ettevalmistamisel. Eriline tänu tehnilise abi eest kuulub Andi Roostale.

    Näitus jääb avatuks kuni 13. veebruarini 2021.

  • ,

    Noorte tõlkevõistlus 2021

    Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon on kuulutanud välja ilukirjanduse tõlkevõistluse noortele tõlkijatele.

    Osalema on oodatud gümnasistid, tudengid ja kuni 30aastased noored, kellel ei ole trükis ilmunud tõlkeraamatut. Võistlusel tõlgitakse neljast keelest: inglise, prantsuse, portugali ja hiina.

    inglise tekst – Bryan Washington, „Katy“
    prantsuse tekst – Laurent Binet, „La septième fonction de langage“
    portugali tekst – José Eduardo Agualusa, „O Paraíso e Outros Infernos”
    hiina tekst – Gao Xingjiian, „Língshān“

    Tööde esitamise tähtaeg on 22. veebruar 2021.

    Võistluse täpsemate reeglitega saab tutvuda ja tekste alla laadida Eesti Kirjanike Liidu veebilehelt: http://www.ekl.ee/tolkijad/sundmused-koolitused/tolkevoistlus/

    Žüriidesse kuuluvad professionaalsed tõlkijad ja toimetajad. Tõlkevõistluse tulemused selguvad aprilli lõpuks. Parimatele on ette nähtud auhinnad. Võistlus peetakse koostöös Eesti Kultuurkapitali ja Postimehega.

  • Süstal tarvitseb propagandisti

    KAAREL TARAND

    7. jaanuaril 1821 (vkj) ilmus pärast pikka tsensorilt loa ootamist esimene number Marahwa Näddala-Lehte, mida peab endistviisi pidama regulaarse eestikeelse ajakirjanduse alguseks, kuigi paar katset eestikeelse perioodika vallas oli tehtud juba enne Otto Wilhelm Masingut. Juubel missugune! Tartu ülikool tähistas sündmust aasta lõpul Valve-Liivi Kingisepa elutöö „Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Lehe sõnastiku“ väljaandmisega. Kultuuriministeeriumi mõte kasutada sündmust traditsioonilise teema-aasta alusena aga luhtus. Kuna ajakirjanduse praegused tegijad juhindusid Masingu valgustustöö asemel hoopis XIX sajandi lõpuosas Eesti meediailmas tooni andnud väljaannete omavahelise võitluse ja poliitilise kraaklemise mustrist, jäi koostöö sinnapaika.

    Masingu väljaande väärtust see muidugi ei vähenda, sest tema nädalalehes avaldatud õpetlikes lugudes on hulgi teri tänapäevagi jaoks. Vähe on uut päikese all ja teadmiste valgus jõuab inimesteni endistviisi sama vaevaliselt nagu kahe sajandi eest, mil keisri antud talurahvaseaduste alusel värskelt priiuse saanud talupoegadele tasapisi lugemist ja kirjutamist õpetama hakati. Nüüdseks on Eestis bakalaureuse tiitliga kirjaoskajaid arvult sama palju kui Masingu ajal Eestis elanikke, kuid pahatihti ei päästa 15 kooliaastatki pimedusest, ei anna oskusi toime tulla kättesaadava infotulvaga ega leida õiget vastust lihtsatele küsimustele.

    Uus aasta tõi kaasa nihke väidetavalt inimkonda hetkel vaevava suurima mure ehk pandeemia avalikus käsitlemises, kriisikommunikatsioonis. Mullu domineerisid kriisikirjelduses sõja metafoorid, käis võitlus elu ja surma peale, peeti lahinguid, toodi ohvreid ja korraldati strateegilisi manöövreid. Sõja võitmiseks nõudsid juhid rahvalt erakorralist patriootilist ühispingutust, rindelõikude komandöre tunnustati aumärkide ja uute pagunitega. Hetkest, mil turule ja esimeste õnnelike soontesse jõudis päästev vaktsiin, muutus ka käsitlusviis ja kõnepruuk. Sõja metafooride asemel läksid käiku spordi omad, hävingu ootuse asendas meelelahutus.

    Vaktsiiniväljakutel ja -saalides käib tihe sportlik rebimine, süstimisralli MM-võistluste käigu kohta raporteerivad riigid iga vahefiniši tulemusi (Iisrael juhib, aga niikuinii sohiga!), riigisiseselt ehk kohalikes liigades võtavad omavahel mõõtu haiglad ja hooldekodud. Õige pea hakatakse iga päeva parimate tähistamiseks välja jagama ka üldliidri kollast, sprinteri rohelist, mäekuninga kirjut ja noorsportlase valget särki. Kasutusse jõuavad fännitooted laias sortimendis, tähistades üheülbalise maskikultuuri lõppu. Paraku peab kahtlustama, et nii nagu tippsport ei haara iial kaasa kogu elanikkonda, jääb osa sellest külmaks ka vaktsineerimisvõistluse suhtes. Või mis siin kahtlustada, vastuseis vaktsineerimisele on sama vana kui vaktsiinid ja uus sidetehnoloogia pakub vaktsiine vastustavale vähemusrühmale oma veendumuste levitamiseks hoopis laialdasema võimaluse kui seni.

    Aasta enne koroonaviiruse starti Hiinas kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon vaktsineerimise tarvilikkuses kõhklemise üheks kümnest suuremast globaalsest terviseriskist. Küsitluste ja uuringute alusel selgus, et kuigi vaktsineerimisest jäägitult keeldujaid on vähe, ei suudeta immuniseerimiskavas seatud eesmärkideni jõuda just jõukamates ja harituma elanikkonnaga riikides, kus keeldujatest hoopis suurem rühm inimesi hoidub iseenda või oma laste vaktsineerimisest kahtluste tõttu, mis tekkinud kas infopuuduse või vastukäiva info ülekülluse tõttu.

    Läinud suvel 19 riigi elanike hulgas läbi viidud küsitluse andmetest selgus, et vaid kolmes riigis, nimelt Hiinas, Brasiilias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis, nõustub vaktsineerimisega COVID-19 vastu üle 80% elanikest. Teises äärmuses on Venemaal ja Poolas vaktsineerimiseks valmis vaid napilt üle poole elanikest. Eriti lääneriikides seostub soodne suhtumine vaktsiini haridustaseme ja riigivõimu usaldusväärsusega: mida haritum ja valitsust usaldavam ollakse, seda tõenäolisemalt lastakse end ka vaktsineerida. Inimesed, kes usaldavad valitsust, täidavad umbusaldajatest hoopis parema meelega tööandjate tahet, kui nood vaktsineerimist nõuavad.

    Valitsuse usaldamine on tähtis seetõttu, et ravimid ja vaktsiinid on riigi range kontrolli all, samuti tuleneb vaktsineerimise kohustuslikkus vaid riigivõimu otsustest. Inimesed tajuvad vaktsineerimist kui suhet riigiga. COVID-19 erakorralisus seisneb selles, et heaoluriikides on vaktsineerimine aastaid seostunud eeskätt lastega, täiskasvanute lausvaktsineerimise kogemust ei ole ja on vaks vahet, kas kaalumisel on oma lapse tervis või iseenda oma. Seega peavad valitsused elanike informeerimisel ja veenmisel tegema ka tavalisest hoopis suuremaid jõupingutusi, rakendama mitmekülgsemat ja tõhusamat kommunikatsioonistrateegiat.

    Kuidas Eesti selles pildis välja paistab? Oktoobrikuises küsitluses (Turu-uuringute AS) uuriti elanikelt, millistel tingimustel nad ennast uue viiruse vastu vaktsineeriksid. Igal juhul soovis vaktsiini 32% elanikest ning lisaks 25% juhul, kui vaktsineeritakse tasuta. Kindlasti ei vaktsineeriks end 24% ja 19% ei olnud veel seisukohta kujundanud. Kui samad hoiakud tänavu realiseeruvad, ei ole valitsusel erilist lootust jõuda eesmärgini vaktsineerida sügiseks kuni 60% elanikest ja „võimaldada seda kõigile“.

    Takistuseks võivad osutuda tõrked tarnetes, logistika, meditsiinisüsteemi ülekoormus jms. Kõik see on aga pisiasi suurima komistuskivi kõrval, milleks on riigivõimu esindajate usaldusväärsus. Täpsemalt, nende vastu usalduse puudumine, nagu selgus läinud nädalal avaldatud Kantar Emori küsitlusest, kus hinnatavate nimekirja kuulusid 24 tuntumat riigi- ja erakonnategelast. Nende keskmine usaldusväärsus on –9 punkti ehk umbusaldajaid on usaldajatest rohkem. Valitsuse liikmetest on usaldajad ülekaalus vaid neljal juhul: positiivse ja negatiivse hinnangu summeerimisel sai Tanel Kiik tulemuseks +25, Jüri Luik +14, Urmas Reinsalu +3 ja peaminister Jüri Ratas +2. Aga näiteks Martin Helme tulemus on –40 ja Helir-Valdor Seedri oma –19. Järelikult ei sobi suurem osa poliitilisest eliidist massilise vaktsineerimise eestkõnelejaks ega ka innustavaks eeskujuks, kui laseb end eelisjärjekorras ja näitliku õppevahendina süstida.

    Vaktsineerimise pooldajaid ei ole vaja veenda, nagu on ka võimatu ümber veenda Telegrami või muid udulehti lugevaid marginaale. Järelikult peaks kogu energia minema sellele, et kallutada vaktsineerimise poolele praegused kõhklejad ja ükskõiksed. Sotsioloogiline üldküsitlus ei anna piisavalt detailseid teadmisi selle kohta, kes ja millisel põhjustel vaktsineerimise mõttekuses kahtlevad, kuigi on teada, et keskmisest umbusklikumad on vaktsineerimise suhtes noored ja terved vanuserühmas 25–34 aastat ja pigem naised kui mehed. Kuidas nendeni jõuda, kes on kahtlejate silmis usaldusväärsed, kes autoriteetsed arvajad? Sellekohast teadmist valitsusest ja terviseametist praegu välja ei paista, kuigi ei ole ju raske Eesti traditsioonist meenutada tarkust, et teadlased, loomeinimesed ja popkultuuri iidolid on üldrahvalike kampaaniate edu taganud läbi aegade. Tarmo Soomere ja Liisi Koiksoni, Krista Fischeri ja Jaagup Kreemi, aga miks ka mitte ERSO ja Draamateatri kollektiivi näidis- ja eelisvaktsineerimine oleks tuhat korda tulemuslikum tee kõhkluste hajutamiseks ja ühiskonna normaalellu jõudmiseks kui poliitikute ebausutavad maratonkõned ja manitsused.

    Rõugedest

    Rõugid tunneb igaüks, ja teab missugust tapmist ja kahju nemad ilmas teinud, ja kuida nemad meiegi maal mitmele korrale tuhande kaupa lapsi ärakoristanud. Sedasinast hirmsad tõbe ei olnud enne­muiste Euroopa-maal ei kogoniste teada, vaid teda toodi, mõni sada aastad teed, Aasia-maa põhjast Euroopa-maale, ning tuli siis viimaks ka meilegi. Abi nende vasto ei olnud ühegi viisiga leida: nende viha nenda kuri külge hakkamas, kui katkogi viha. [—]

    Paakimine* ei ole suur kunst. Võta nõelu­kene, kasta tema õtsa lima sisse, ja pista sellega mõistlikult käevarre sisse, et lima nõela otsast veresse läheb; siis on töö tehtud: aga lima võtmist peab inimene targa tohtri käest õppima, nõnda et ta teda õige parajal ajal teaks võtta: sellepärast, et kui lima veel alles noor, ja liig vedel, tema mitte ei hakka; ja kui tema enam ei kõlba, siis teeb küll vistrikaid, aga ei ole neist ühtegi abi, sest et nemad rõugede eest ei varja. Sealt ap see nii mitukord tulnud, et lapsed, kellele uusi rõugid panti, pärast rõugesse saivad ja surivad.

    See sündis nenda: kui sitked** inimesed, kes aga eneste meelest targad, tohtrile kopikad ei raatsind anda, oma rumalusega ehk isi läksid lima võtma, ilma et oleksid õskand mõista, kas ta jo, ehk kas ta veel kõlbav; ehk kui nemad seda töed oma veel rumalama toapoiste, ehk veel peälegi, oma kööginaeste kätte uskusid. Seältap see siis tuli, et rahvas mito kord kurtnud, ja uusi rõugid äralaitnud. Ei! Uued rõuged varjavad küll, kui lima võtjad ja paakijad aga seesugused, kel seda senna juure tarvitatavad tundmist ja tarkust on.

    *pookimine

    **kitsid, kadedad

    Maarahva Nädalaleht nr 18, 4. V 1821

Sirp