Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
kultuuriajakirjandus – Sirp
Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Eesti ravimtaimedest XI

    AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

    Taimede väega oleme kõik kokku puutunud. Kas või siis, kui õitsev toomingasalu meid enda juurde meelitab, nii et me arugi ei saa, mis meil arus on. Või paneb väike piibeleht meid käpuli laskuma ja oma õrnasid kellukaid puudutama. Esimest korda puisniidu salasopis kuldkingi nähes läheme täiesti pöördesse. Pole vist mõtet rääkida sellest, kuidas jõulude ajal ümber kuuse tantsime või Tamme-Lauri tamme alla sattudes häält tasandame ja tahtmatult selja vastu igivana tüve sirutame. Mismoodi seda mõõta ja mis on selle ühikuks? Öeldakse, et väikesed mateeriaühikud ongi teadlased välja mõelnud selleks, et ära seletada maailma see osa, mida inimaju ei mõista, aga religioosses maailmas jumalaväena kirjeldatakse.

    Milles iganes taimede vägi peitub, ei oska meist veel keegi kirjeldada, šamanistlikus kultuuris tehakse trummi saatel meelerände vaimuilmas asuvate taimede juurde, et neilt nõu küsida. Aga kasutatakse ka meelt teisendavaid taimeleotisi, et vaimuilmaga üheks saada. Põlisrahvaste juures on see tavaline ja vastuvaidlemisele ei kuulu. Küllap jõuame kunagi selleni, et seda kõike ka seletada.

    „Kui ma kuulen sõna „vägi“ …“

    Nii alustab üks autoritest Ain Raal loengul alati taimede väe mõiste lahtiseletamist. Seda Joseph Goebbelsi lauset „kui ma kuulen sõna „kultuur“, siis haaran revolvri järele“, on kuulnud ilmselt kõik. Kummalisel kombel seostatakse selle autorit aga kellegagi bolševikest ja siin on kindel põhjus. Nimelt olevat propaganda isa lausunud hoopis seda, et kui ta kuuleb bolševikku lausumas sõna „kultuur“, just siis haaraks ta käsi revolvri (mõnes tõlkes kabuuri) järele. Goebbelsile mitte grammigi alla jääv Nõukogude propaganda väänas aga tsitaati endale meelepärasel moel, et fašistidele koht kätte näidata. Ju see nii oli, sest tuntud natsi kaunite kunstide ihalus on laialt teada.

    Igatahes on see lause olnud tänuväärseks allikaks rohketele parafraseerijatele, kes sõnale „kultuur“ kõikvõimalikke asendusi on leidnud. Näiteks tuleb meelde „kaasaegne kultuur“, „moodne kunst“, „Eesti film“ või palju muud. On ka nii olnud, et revolver on hoopiski kellu või mõne muu loomeriista vastu vahetatud. Et mitte eelkäijatest kehvem olla, võiks vahetada „kultuuri“ sõnaga „vägi“. Ravimtaimede puhul. Ja revolvri võiks vahetada erialast tulenevalt ühe teise riistapuu järele. Niisiis: „Kui ma kuulen sõna „vägi“, siis haaran kromatograafi järele.“

    Ravimtaimede sisse minejad teadlased seda ka teevad ja seal on võimalik kohata tohutu suurt ja mitmekesist seltskonda alates klorofüllist, pektiinist ja tselluloosist kuni alkaloidide, lignaanide ja vitanoliidideni välja. Aga ühte ei ole senini leitud – väge. Kindlasti võiks ligilähedaselt sama väita ateistist alpinist või isegi kosmonaut jumala kohta. Küllap nii ongi, et vägi ei paikne mitte (ravim)taimedes, vaid inimese enda kõrvade vahel, hinges ja südames ning muidugi muistse rahva heietustes.

    Huvitav aga on see, et mõnele taimele on „vägi“ külge pandud isegi tema nimena. Ühel neist on vägesid koguni sama palju kui karul meeste jõudu.

    Heietame üheksavägisest

    Muistsete heietuste ehk folkloori radadele taas tagasi tulles leiame meie pärimusest tõesti taimed, mida suisa vägiheinadeks kutsutakse. Üks neist vägiheinade perekonna liikmetest – üheksavägine (Verbascum thapsus) on rahva meelest eriti väekas, aitavat 99 tõve korral ja lisaks temale veidi vähem väekas, aga eelmisega veidi sarnane must vägihein (V. nigrum). Peab siiski ütlema, et kui hakata kirjapandut uurima, siis ei ole vanarahvas siiski suutnud nimetada nii palju tõbesid, mille vastu see taim aitaks, nagu näiteks sada tõbe kadaka puhul, vaid 33 häda suudetakse üles lugeda. Võimalik, et see on mingi väga salajane asi ja vaid erilised taimetargad teadsid kogu tõde, mis on pärandunud suust suhu, aga vanade teadmiste kogujatega pole seda jagatud.

    Väesammas ka maa sees

    Igal juhul on mõlemad taimed kasvult kõrgelt üle ülejäänud niidutaimedest, õitsemise ajal vahel ka üle inimpea sirgudes. Pea kahemeetriseks kasvav üheksavägine on üdini kollaste õitega, musta vägiheina kollaste õite tolmukad on tumelillad. Üksjagu keeruliseks teeb määramise aga see, et aedadesse on ilmunud ka kõrge vägihein ja mitmed hübriidid, aga loodusmaastikus kasvavad eranditult vaid eespool nimetatud. Vägilaste kasvamine on eriline veel selle poolest, et esimesel aastal ilmub seemnest vaid pehme rohelisi vilditükke meenutavate lehtedega leherosett ja alles teisel aastal kõrge õisikuvars, millel õite puhkemine algab altpoolt ja seda väga pika ajaperioodi jooksul, nii et õisi saab noppida ka kõige laisem inimene. Eestisse on viimastel aastatel ilmunud ka üks Riia botaanikaaiast pärit kõrge vägiheina hübriid, mida taimetargad käest kätte jagavad, mille leheroseti laius on ligi pool meetrit, õisikuvarre kõrgus pea kaks ja pool meetrit ja mis … õitseb alles kolmandal aastal. Kas tema vägi ka suurem on, see on saladus.

    Aga loo kangelane – üheksavägine kasvab paikades, kus on vähe vett, seetõttu on tal pikk sammasjas juur, mis peaaegu ei harune ja ulatub sügavale maa sisse. Tema suured piklikud hallikasrohelised lehed on juure suhtes kindla nurga all, et kogu vihmavesi valguks juurele. Lehe karvakesed on hargnenud ja moodustavad vildisarnase kihi, kaitstes nii taime kuivamise eest.

    Pea kahemeetriseks kasvav üheksavägine on üdini kollaste õitega, musta vägiheina kollaste õite tolmukad on tumelillad.

    Habemega vägilane

    Ladinakeelne nimi Verbascum tuleb sõnast verba – „habe“ ja tähendab habemega taime. Thapsus tähendab ’Kreekas asuvalt Thapsose saarelt’. Eesti keeles on asi lihtsam. ’Vägine’ ise tähendab kindlasti väga tugeva mõjuga rohtu ja ta on oma kuldseid kroone meenutavate õite järgi olnud rahva arvates tõesti ravimtaimede kuningas ja seda pidi sisaldama iga ravim. Üheksa olevat sinna ette tekkinud aga sellest, et eriti hästi aitasid üheksat taime sisaldavad rohud „üheksat seltsi rohtusid ja üheksavärvilisi õisi. Nende hulgas pidi olema tingimata ka üheksavägine“ (Ridala). Üheksavägisel on rahva keeles väga kummalisi nimesid: jänesetubak, mäetubak, hundihännad, tornein, turunuiad, ussiüheksa, tülkad. Enamasti jookseb aga nimetüvest läbi „üheksa“ ja „vägine“. Ja kui mõelda, siis samasuguse väe omistas vanarahvas karule, siis võib ehk öelda, et kui kõige vägevam meie loomariigis on karu, siis taimeriigis on see koht üheksavägisel.

    Isuparandaja iseäralikust lilletõust

    Üheksavägist kasutati laialt üle maa. Mihkli kihelkonnas tervendas ta külgenõiutud häda, Amblas arstiti temaga haavu ja sammaspoolt, Kanepis köha ja kopsuhaigust, Palamusel tiisikust, Rõuges südamevalu, Põltsamaal langetõbe, Raplas südamerabandust, Põlvas veetõbe, Tudulinnas venitust, Jõhvis jooksvat, Toilas ninaverejooksu. Korjati peamiselt õite kroonlehti, harvem ka lehti, et leevendada köha ja kopsuhaigusi. Temaga raviti ka värskeid ning vanu haavu ja ohatisi. Värskeid lehti pandi haudunud jalgadele ja varvaste vahele.

    Ja kui söögiisu peaks mingil põhjusel kaduma, siis soovitati head ravirohtu. Lisame, et teise komponendiga ei maksa liialdada: „Kui kõht haige ja sööma tahtmine puudub, siis korjata enne jaani üheksavägiset (iseäralik lille­tõug), ära kuivatada, viina sisse panna ja 9 päeva lasta seista” (Kuusalu). Kopsu­haiguste ennetamiseks võiks aidata lisaks ettevaatusabinõudele usk korstna­pühkijatesse: „Korstnapühkijatee on männikasvud ja üheksavägine. See on niisugune nimi pandud: see võtab hingamisteed ja kõhusoolikad kõik terveks“ (Martna).

    Nii üheksavägine kui ka must vägihein on vanarahva hulgas olnud hästi tuntud, kuid sageli ei tehtud neil vahet – üks vägihein kõik, samamoodi on neid arvatud mõlemaid hädade vastu aitavat. Alles rohuteaduse areng tunnistas musta vägiheina väärtusetuks, üheksavägine sai aga ravimtaimede nimestikku.

    Tunnustatud traditsiooniline ravivahend

    Euroopa teaduslik meditsiin ei põlga teda kaugeltki ära ka tänapäeval ning Euroopa farmakopöa standardib paralleelselt üheksavägisega ka kõrge vägiheina (Verbascum densiflorum Bertol.) ja suureõielise vägiheina (V. phlomoides L.) õisi, mida tervikuna võiks eesti keeles vägiheinaõiteks nimetada. Samas, droogiks ei sobi tõesti must vägihein (V. nigrum L.). Selle taime keemiline koostis on suguvendadest sedavõrd teisem, et tema suurte ja vägevate sekka ei sünni, kuigi kasvu jagub temalgi.

    Vägiheinaõites on looduse tahtel koha sisse võtnud õige erinevad ainerühmad, millest venitab üheksa tükki välja küll: iridoidid, flavonoidid, triterpenoidsed saponiinid, limaained, fenoolhapped, steroidid, eeterlik õli, kumariinid ja karotenoidid. Jääb ülegi. Just polüsahhariididest koosnevad limaained annavad üheksavägisele mähkiva, pehmendava ning kergelt röga veeldava ja lahtistava toime. Kui lisame siia veel juurde hingamisteede põletikke ja limaskestapõletikke leevendava ning mõninga viirusi (mitte koroonaviirust!) hävitava toime, saame juba seitse mõju täis ning nüüd jääb üle veel rahvameditsiinilt neeru- ja nahahaigused laenata ja ongi üheksa toimet täis.

    Euroopa ravimiamet on põhjalikult vaaginud üheksavägise ja teiste nimetatud kahe vägiheina seniseid uuringuid ning tunnustab kõigilt kolmelt liigilt saadavate vägiheinaõite kasutamist traditsioonilise ravivahendina külmetuse ja köhaga kaasneva kurguvalu leevendamiseks. Selleks ei valmistata isegi mitte ekstrakte või erilisi ravimvorme, vaid piirdutakse tavapärase teega, mis valmistatud 1,5–2 grammist peenestatud õitest (lihtsustatult: supilusikatäis) ja mida juuakse kolm-neli tassitäit päevas. Sünnib kasutada ka kurgu loputamiseks ja kompressideks limaskestapõletike leevendamisel.

    Lehmad, hobused ja kalad

    Üheksavägine on meie rahvapärimuses ka taim, mille kohta on vahest kõige enam üles kirjutatud muid tegemisi peale otsese inimese arstimise, suur osa neist nõidused, millest teadus veel midagi ei arva. Küll on ta olnud abiks loomade arstimisel, üheksavägist anti lehmadele, kui nende piimaand vähenes või neil oli luutõbi või kopsuhaigus. Antibiootikumide eelsel ajal valmistati üheksavägisest salv, millega määriti lõhenenud nisasid. Hobuse rautamisel pandi looma jalale üheksavägise keedist. Taime kasutati ka koide tõrjeks.

    Internetist võib leida ka teate, et tema seemneid on kasutatud kalapüügiks, siiski meie pärimuse andmebaasist sellekohaseid viiteid ei leia. Ja karta on, et tänapäeval on tõhusamaid kalapüügimeetodeid, üheksavägise seemneid vajalikul hulgal korjates kuluks selleks 99 aastat. Küll leiab vägiheinade nime põlisrahvaste kalastusmeetodite hulgast: lehed hõõrutakse pudruks, visatakse vette ja otse kala lõpustesse jõudes teeb see nad uimaseks. Ka sel juhul tuleks pigem soovitada õnge või õppida paljaste kätega forelli kõditama – saab kala kindlamalt lauale.

    Nõiavärk

    Kalapüügimeetodite juurest jõuame päris nõiduseni: „Üheksavägine – üle-üheksa rohe.“ „Suitsetatakse nõiduse vastu enne väljaminemist kevadel merele.“ (Kihnu).

    Velise ja Palmse kandis suitsutati jõuluajal loomi üheksatõverohuga – see kaitses kogu aasta vältel igasuguste nõiduste eest.

    Ja muidugi kõige tähtsam: „Nimetan ainult ühte taime. See on üheksavägine. Selle kohta nimetas üks ligi 70aastane inimene, et noorpõlves on kuulnud kõneldavat, et tüdrukud on kasutanud seda selleks, et poisse enda järel „jooksma panna“. Kuidas seda aga tehti, ei teadnud ta lähemalt seletada“ (Koeru).

    Üheksavägise abil ennustati, et kui õied asuvad tihedamalt kobara allosas, siis tuleb varane talv, kui need asuvad ülal, tuleb lumi jaanuaris-veebruaris, kui õieringide vahel on lehti, siis tuleb lumesadusid pikkade vaheaegadega.

    Üheksavägine on vägev ja lootusrikas nimi

    Omamoodi üldistuski, mille loodusfilmide vanameister Rein Maran pani ühele oma teostest – „Üheksavägised“ (2010). Ain Raalil on au olnud selle dokumentaalfilmi valmimisele kaasa aidata ja oma jutuga selles üles astuda. Filmi subtiitrite inglise, vene, saksa ja prantsuse keelde panijad said taimenime mõttelise tõlkimisega hakkama, näiteks inglise keeles on filmi pealkirjaks „Keepers of seven powers“. Hoopis iseasi, kuidas lugeja selle tähendusvälja mõistab. Lugu ise rullus lahti Tartumaal Kiigeoru hiies.

    Sedalaadi paigad on meie rahval olnud läbi aegade kasutusel kõige muu kõrval ka ravimiseks. Mõningane paradoks on aga see, et hiitest ja teistest looduslikest pühapaikadest ravimtaimi (nagu ka lõikelilli, marju ja seeni) ei korjata. Sellelgi on oma sümboolne tähendus. Eks vanasti usuti sedagi, et arv üheksa annab tervise tarbeks tarvitatavale ravitsevat väge juurde, mistõttu püüti end sageli ravida ühtaegu üheksat sugu rohtudega, mille seas üheksa­väginegi oli.

    Mõnel pool, näiteks Märjamaal arvati, et üheksavägine aitab koguni 99 haiguse vastu, aga sajandat enam ei ravi, sest selleks on surm ise. Pärast filmi esilinastust kirjutas Tarmo Teder nähtu kohta nii: „Pärast elurikka filmi lõppu tekkis kinosaalis paradoksaalne vaikus nagu matustel või sonaadi lõpus, kui võiks kuulda ka nööpnõela kukkumist põrandale. See vaikus oli laetud, kinolinale oli laotatud silmanähtavalt püha ainest, aga vaatajal oli võetud sõnad suust” (Sirp 28. V 2010). Hästi öeldud, nii see oli ja on.

    Võtame loo kokku

    Üheksavägine esindab ravimtaimemaailma vägevust parimal võimalikul moel. See vägevus tuleneb taimedes leiduvatest bioloogilist aktiivsust ja farmakoloogilist toimet kandvatest ainetest.

    Olgu väega kuidas on, aga võiks ju arvata, et vähemalt toimeaineid on üheksavägises üheksat sugu ja teist sama palju toimeidki. On ja ei ole. Ravimtaimede vägevuse skaalal võiks üheksavägise asetada Harju keskmiste sekka, ja sedagi sinna lõunakaarele lähemasse tagasihoidlikumasse serva.

    Tõsisem huviline võib lugeda ülevaateartiklit,* mille autorid teevad kummarduse üheksavägise pikale ja mitmekülgsele kasutamise ajaloole, nähes taimes tulevikuperspektiivi eriti hingamisteede põletikuliste haiguste, neerude ja kuseteede nakkuslike vaevuste ja mõningate nahahädade leevendamisel. Kõige selle juures on üheksavägine oma leebe loomuga ohutu ja ontlik, tekitades probleeme vaid tema suhtes ülitundlikule tarvitajale.

    Olgu selle väega siis nagu on, aga muidu on üheksavägine üks igati sümpaatne taim.

    Üksjagu keeruliseks teeb määramise see, et aedadesse on ilmunud ka kõrge vägihein ja mitmed hübriidid.
    Vägilaste kasvamine on eriline selle poolest, et esimesel aastal ilmub seemnest vaid pehme rohelisi vilditükke meenutavate lehtedega leherosett ja alles teisel aastal kõrge õisikuvars.

    * Arzu Ucar Turker, Ekrem Gurel, Common mullein (Verbascum thapsus L.): recent advances in research. – Phytotherapy Research 12. X 2005.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VIII osa Eesti ravimtaimedest „Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IX osa Eesti ravimtaimedest  „Piparmünt ehk Kuidas Anija mehed vehvermintsi päästmas käisid“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria X osa Eesti ravimtaimedest „Kask ehk Kui hea on soovitus sõbrale „Näri muru!““

  • Ilusal päikesepaistelisel laupäeval veebikontserdil

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Festivali „Klaaspärlimäng“ kontsert „… et hing sees“ 10. IV, veebiülekanne Kadrioru lossist. Kädy Plaas (sopran), Imbi Tarum (klavessiin). Kavas Jean-Henri d’Angleberti, François Couperini ja Joseph Haydni muusika.

    Ilusal päikesepaistelisel 10. aprilli õhtupoolikul andsid Kädy Plaas ja Imbi Tarum Kadrioru lossi barokses interjööris kontserdi pealkirjaga „… et hing sees“. Kui veel aasta tagasi oleksin sellist pealkirja tõlgendanud kui kaunist luulelist kujundit, siis praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus seda lauset saab võtta sõna-sõnalt. Küll aga võib sinna juurde mõelda, mil viisil on hing sees: kas kõige otsesemas mõttes või kunstniku vaatenurgast erialasest küljest? Praegust olukorda iseloomustas ühes intervjuus tabavalt režissöör Marta Pulk, kes leidis, et kunstnikule on kriis hea aines, kuni selle keskel õnnestub ellu jääda.1 Ja nii me elamegi justkui mingi eksperimendi keskel ja ootame-vaatame, kellel ellujäämismäng õnnestub.

    Kogu selles kaootilises kinni-lahti kultuurielu virvarris on haaratud digimaailmast kui päästerõngast. Et seda praegu tehakse, on mõistetav. Palju huvitavam on aga see, milliseks jääb digikultuuri osakaal, kui piirangud kaovad ja avaneb võimalus pöörduda tagasi pandeemiaeelsesse olukorda, s.t taas saab käia kinos, teatris ja kontsertidel. On neid, kes võtavad veebiüritusi kui ajutist hädapärast leevendust ja loobuksid nendest esimesel võimalusel, aga ka neid, kes loodavad, et kvaliteetsed live-ülekanded jäävad kestma ka siis, kui harjumuspärane kultuurielu on taastunud, nagu Erkki Tero eelmises Sirbis.2 Ilmselt paljud jätkavadki nendega, sest veebiülekannete hea külg on kultuuri kättesaadavuse laienemine.

    Siiski tahan digipöörajate hoogu natuke maha võtta, kuna see, mis teoorias kõlab hästi, ei pruugi elus sugugi samamoodi välja kukkuda. Näiteks mina tunnen, et igasuguste veebiülekannete puhul segab kõige rohkem kodune keskkond. Kodus lihtsalt ei ole võimalik samamoodi keskenduda ega ennast õigesse meeleollu viia, eriti puudutab see näiteks pikki teatri- või ooperietendusi. Paljudes aruteludes digikultuurimaailma teemal pööratakse tähelepanu vaid sellele, kuidas ja millisel platvormil üritust kvaliteetsemalt edasi anda, aga kiputakse unustama tõik, et inimene on sotsiaalne olend ning kinos või kontserdil käimine ei ole ainult filmi vaatamine või muusika kuulamine. Näiteks Sten Saluveer väidab oma artiklis „Kas digilõhe või digipööre?“3 kino kohta, et tagasiteed pileti- ja popkorniärile tugineva äri- ja tootmismudeli juurde enam ei ole. Kui aga vestelda nutipõlvkonna noortega, siis väidavad nad, et ei jõua ära oodata, et saaks juba kinno, popkorn käes, kas või viienda järgu filmi vaatama. Just noortele on kultuuri­elamusest veelgi olulisem sündmus ise: kohtumine sõpradega, popkorni ostmine, kontserdirituaal alates riiete valimisest ja lõpetades õhtuhämaruses kollektiivselt muusikarütmis õõtsumisega. Ega vanem põlvkondki maha jää: ka klassikalise muusika kontserdi juurde käivad nii paremad riided kui ka kontserdi vaheajal tuttavate kohtamine ja nendega muljete jagamine.

    Rohked kaunistused jätsid Imbi Tarumi peenetundelises ja stiilses ettekandes erakordselt sümpaatse mulje. Kädy Plaasi pehme tämber ja selge toon sobivad suurepäraselt Briti saarte laulude lihtsakoeliste, ent isikupäraste meloodiatega.

    Eelnevad mõtted tekkisid Imbi Tarumi ja Kädy Plaasi veebikontserti jälgides. Et vähendada segavaid tegureid, saatsin lapse koos koeraga kontserdi ajaks välja. Õnneks ilus ilm soosis seda, aga ei tea, kuidas oleksin toiminud vihma ja tormi korral. Üsna sagedase lossikontsertide külastajana tekkis kohe võrdlusmoment mälestustega elavatest kontsertidest. Hetkekski ei tekkinud kahtlust, kumma poole minu sümpaatia kaldub – põhjusi oli mitu. Kõigepealt tehnilised probleemid (need ikkagi on tähtsad!). Ülekanne oli sünkroonist väljas ning kui klavessiinimängija puhul ei seganud see väga palju, siis laulja puhul tundsin, et aeg-ajalt oli parem kuulata kinnisilmi – nii suur oli heli ja pildi nihe. Ka helikvaliteet ei olnud kõige parem: kõrged noodid, eriti forte’s, läksid „lõhki“ ja iga crescendo’ga kaasnes ebamäärane hirm peatsete plärisevate nootide ees.

    Laupäevase päikesepaistelise ilma head külge juba mainisin, aga kahjuks ei tulnud see kasuks kontserdile, sest üks osa saalist oli nii ülevalgustatud, et pilt läks kaduma. Ka Kadrioru saali akustika ei toetanud esinejaid, vaid tegi kõla õõnsaks ja kumisevaks. Kindlasti vajab paremat läbimõtlemist veebikontserdi formaat: kas ikka on vaja kaamera ees kummardamas käia, kui aplausi ei ole? Sama probleemi olen märganud ka teiste kontsertide puhul: esinejad on sel hetkel alati kohmetud ja väga veenvana selline kummardus ei mõju. Kuigi kui valida kahe halva vahel, siis pigem ebalev kummardus kui emotikonid ja laigid, mida mõned kontserdikorraldajad lugude vaheaegade täitmiseks välja pakuvad.

    Lõpuks siis ka kontserdi muusikalisest küljest. Esinejad olid siinses kontserdielus harva esitatavatest teostest koostanud põneva kava. Kindlasti on kava ülesehitus kuulaja tähelepanu hoidmiseks digikontserdil olulisemgi kui tavakontserdil. Imbi Tarum kandis ette Jean-Henri d’Angleberti klavessiini­süidi g-moll ja François Couperini neli karakterpala. D’Anglebert on laiemale kuulajaskonnale tundmatu, kuid klavessiinimängijatele ilmselt üks tähtsamaid barokkheliloojaid tänu tema koostatud muusikakaunistuste tabelile, mis andis eeskuju ka Johann Sebastian Bachile. Süit algab prelüüdiga, kus puudub taktimõõt ning mis jätab seetõttu improvisatsioonilise mulje. Sellele järgnesid tüüpilised barokksüidi tantsud: allemande, courante, sarabande ja gigue. Iga tantsu karakter oli eredalt välja toodud, veelgi enam jäid aga kõrvu rohked kaunistused, mis jätsid Imbi Tarumi peenetundelises ja stiilses ettekandes erakordselt sümpaatse mulje. Couperini teoste esituses äratas tähelepanu omapärane rütmikujundus, mis nagu lonkas kergelt kogu aeg, aga samal ajal korrastas teost hästi. Couperini palade hulgas valmistas kõige suurema üllatuse viimasena kõlanud mõistatusliku pealkirjaga „Müstilised barrikaadid“, mis eristus teistest lihtsama helikeele ja harmoonia poolest. Kogu lugu oli madalas registris, mis andis sellele mahlaka, aga melanhoolse värvingu ning lõi nostalgilise meeleolu. Tuleb veel lisada, et eesti klavessiinimuusika on praegu küll erakordselt heas seisus. Meil on samal ajal sellised talendid nagu Imbi Tarum, Reinut Tepp ja Saale Fischer – kõik ühtemoodi kõrgel tasemel, aga täiesti eriilmelised.

    Kädy Plaasi kava koosnes Joseph Haydni hilisel perioodil loodud teostest: šoti laulude seadetest ja soolokantaadist „Ariadne Naxosel“. Nii laule kui ka kantaati on esitatud eri instrumentide saatel, sel korral siis klavessiiniga. Ariadne loo puhul ongi see kõige ehedam, kuna teose ettekandel 1791. aastal saatis lauljat klavessiinil helilooja ise. Haydni šoti laule, mida on 400 ringis, ei esitata just sageli, peamine põhjus on see, et neid on vähe trükis välja antud. Šoti laulude seaded ei ole keerulised ja olid arvatavasti mõeldud koduseks musitseerimiseks, mis aga ei tähenda, et neid on lihtne esitada. Kuna nende jutustavate ballaadide teemavalik on armastusest hullumiseni – helged meeleolud vahelduvad traagikaga –, siis on tekstil neis muusikaga võrdväärne roll. Kädy Plaasi pehme tämber ja selge toon sobivad suurepäraselt Briti saarte laulude lihtsakoeliste, ent isikupäraste meloodiatega, samuti on laulja tugev külg tunnete edastamine. Rohkem oleksin aga tahtnud kuulda teksti, kuna selles peitub peamine rahva­laulude iva. Inglise keel ei ole koolitatud häälega laulmiseks kuigi mugav keel, tekstilt mõjuski palju paremini itaaliakeelne „Ariadne Naxosel“. Ka siin oli Kädy Plaasi laia tunnete skaalaga esitus mõjuv, aga üksikutes kohtades sai komistuskiviks tehniline ja intonatsiooniline ebakindlus.

    1 Aleksander Tsapov, Segane aasta. Marta Pulk. – Müürileht 8. IV 2021.

    2 Erkki Tero, Paraja vungiga tähtede poole. – Sirp 9. IV 2021.

    3 Sten Saluveer, Kas digilõhe või digipööre? – Sirp 9. IV 2021.

  • Ääremärkusi teaduse vahelt – Saatuse trepikodades ekslemisest

    LAURI LAANISTO

    Teadlaste elulugusid lugedes kipuvad neid ikka alailma sisse juhatama ja sageli läbiva lõimena tähendusrikkaks siduma lapsepõlve fragmentaarsed mälestuskillud. Kõige varajasemad kujutluspildid teeviitadest hilisemate suurte tegudeni. Umbes nii, et keegi käis viieselt vanematega seenel, meelde jäid hiigelsuured sirmikud ja pärast oligi mükoloog valmis; vanaisa paberite seast leitud künnimasina manuaali sirvinust sirgus insener jne. Teekond lapsepõlve seenemetsast professoritoolini võib küll olla rohkemal või vähemal määral raskustest käänuline, ent alati loogiline ja peaaegu et enesestmõistetav. Või vähemalt näikse see nii paistvat eluõhtul. Ja polegi õieti tähtis, kas see need lapsepõlve mälestuskillud meenutavad aset leidnud sündmusi või on need üksnes ähmastuva mälu kõverpeegli koolutused. David Vseviov armastab ikka tuua näidet, kuidas ajalugu tagantjärele ümber hinnatakse, ja seda mitte ainult üksikisiku tasandil, vaid tervete riikide skaalas – et kui Hiina ülemvõim maailmas veel palju suuremaks kasvab (ja küllap see nii ka läheb), siis seda tähtsamaks verstapostiks Eesti ja Hiina suhetes võib saada daatum, mil Eestis avati esimene Hiina restoran. Ja kommertslikest ajenditest lähtunud tegu saab turjale korraliku diplomaatilise rüü. Sedasorti tähendusrikkust luua, eriti tagantjärele, ei ole keeruline, õigupoolest liigagi lihtne, aga see selleks.

    Jaanus Paali (snd 1947, edaspidi JP) seiklusrohket elulugu lugedes aga midagi sellist ei leia. No kohe üldse mitte! Trepist üles ja trepist alla võrdlus pealkirjas käibki tema enese elukäigu kohta, mis on üks igati kirevate elupaikade ja elanikega asustatud pidevalt lammutatav ja uuesti üles ehitatav paraadna. Ei mingeid nostalgiakillukesi, mis teadusele, sh bioloogiale, kas või vihjavaidki kiiri heidaksid. Ei mingit tagantjäreletarkust, mis kõiges juhtunus tervikut või süsteemi näeks, mälestusi, mis õigele teeotsale suunaksid. Pole isegi mitte hargnevate teede aeda, rohkem nagu kasvuraskuste viljakal pinnal vohav pea läbimatu okastaimede tihnik.

    Võtame või kvantitatiivselt. Raamatus on kokku 436 lehekülge, millest viimased sadakond on pühendatud lisadele, nimeregistrile ja ülevaatele tema suguvõsast, mis koosnebki valdavalt vanemate sugulaste mälestustest, mitte JP tekstist. Niisiis, alles jääb 350 lehekülge JP enese elulugu. Leheküljel 139 on ühes lõigus kirjeldatud, miks ta valis ülikooli astudes bioloogia eriala: „1969. aastal tegin uuesti ülikooli sisseastumiseksamid, aga mitte enam arstiteaduskonda, vaid hoopiski bioloogia erialale. Sellega seoses tuli teha ka bioloogiaeksam. Bioloogia oli keskkooli õppekavasse lisandunud alles aasta-kaks tagasi ja mul ei olnud sellest vähimatki aimu.“ Mingit erilist huvi looduse vastu JP eelnevalt ei väljenda, pigem on ta tüüpiline sõjajärgse Tartu linnapoiss. Järgmisel leheküljel aga „lendavad organid juba peale“ (kuna ta kirjandusalmanahhe koostab ja levitab), ning järgmine tõsisem ja järjepidevam kokkupuude bioloogiaga tuleb peategelasel alles alates 265. leheküljest, kui ta vabatahtlikult nendesamade organite terrori eest ja üldse mitte loodusteaduslikest ajenditest lähtuvalt koos perega Karjalasse emigreerus. Tema õpinguidki varjutavad pea täielikult õpinguvälised asjaolud. Sellegi kaheksa ja poole aasta pikkuse Karjala maapao peamisteks meenutusteemadeks on sekeldused nii julgeoleku kui ka kohalike natšalnikutega, samuti elamisväärsete elutingimuste poole püüdlemine. Ülikooli lõpetab JP viimaks alles leheküljel 304. Ja sealt peaks ju alles algama teekond teaduse ja teadlaseks olemise poole …

    Sattumuslikkusest

    Kümmekond aastat tagasi veetsin ka mina mõne aasta emigratsioonis, peamiselt Tšiilis, küll vabatahtlikus ning nüüdisaegsemas, õigupoolest juba normiks saanud vormis ehk järeldoktorantuuris. Töötasin riigi rahastatud tasulises ülikoolis, kus bakalaureusetudeng pidi õpingute eest maksma keskeltläbi paar tuhat USA dollarit kuus. Kõik mu kolleegid, kraadiõppuritest professoriteni, olgu nad pärit Arizonast, Venezuelast, Boliviast või kohalikud, kellega ma vähegi suhtlesin – nad kõik viimseni olid käinud erakoolides, kus olid eriprogrammid, kallakud ja muu sedasorti suunatud pedagoogika, mis pidi viima loodusteadusalase elukutse juurde. Teadusse ei satutud niisama lihtsalt, see oli rangelt elukäiguetappidest vormitud astmetega teekond, mille lõppeesmärk oli paika pandud juba varajases nooruses. Selleks et jõuda professori tiitlini, mis on ühe tegevteadlase positsiooniline kulminatsioon, tuleb sihikindlalt vaeva näha juba tatikast peale. Mitte aga kooliekskursioonil kogemata noaga klassiõde susata (lk 52), koolitundides olemise asemel jõekaldal hüljatud laeval sõbralike sotsmaade veine timmida (lk 67–70) ja arvukaid rahvustevahelisi massikaklusi korraldada, seda nii Eestis kui ka naabervabariikides (lk 70–75). Rääkimata siis Raadil uitmõtte ajel „ühe litsimaja tühjakslöömisest“ (lk 101), mille eest sai JP kaks aastat vabadusekaotust üldrežiimiga laagris (aastatel 1966–1968).

    Geobotaanik, Tartu ülikooli emeriitprofessor Jaanus Paal.

    Sattumuslikkus on üks alatähtsustatud tahk ökoloogias – teaduses, mis uurib elusorganismi ja teda ümbritseva vahekordi. Juba seepärast, et seda põlistavaid tulemusi ei ole teab kui lihtne avaldada, ennustamatust on ju keeruline veenvalt ennustada. Sattumuslikkus pole päris seesama mis juhuslikkus. Sattumuslikkus eeldab küll juhuslikul ajal juhuslikesse kohtadesse sattumist, ent ülimalt kaalukat rolli mängivad ka sattuja enese omadused. Õigel ajal õigesse kohta sattunu võib oma šansid maha magada, olgugi et need tal otse silme all avanevad, ja samamoodi võib valel ajal valesse kohta sattunu siiski puhta nahaga pääseda, kui tal, talle ehk eneselegi üllatuseks, teatud jooned avalduvad. Mõeldes oma bioloogidest kolleegidele kodumaal, siis niisuguseid ühisjooni, nagu ma järeldoktorantuuris kolleegide puhul märkasin, on raske leida. Sõjajärgsel ajal, teaduslikus mõttes eesti ökoloogia alguses, oli veel teatud „klasterdumist“: klassivennad Hans Trass ja Erast Parmasto ja nendega samas poistekambas olnud Harry Ling Nõmmelt panid vastavalt aluse eesti taime-, seene- ja loomaökoloogiale, (sinna juurde veel paar aastat vanem Viktor Masing, kes enam-vähem kõigi eluvormide ja elupaikadega tegeles). Ent praegusel ajal ei ole teadlastel enam justkui mingeid ühiseid jooni – kui, siis see, et erakoolis pole vist keegi käinud. Ollakse nii linnast kui maalt, suurtest peredest kuni üksiklasteni, kuldmedalistidest kolmemeesteni, töölisperedest väärikate teadlassuguvõsadeni. Seega on loodusteadlase karjäär väga sattumuslik, kui ehk välja arvata, et paljusid ühendab kas varajasest noorusest pärit kollektsioneerimise või vaatlemise kirg, või tahe ja soov anda oma panus looduse säilimisse ja kaitsmisse. Kuigi ka need kired ja soovid võivad alguses puududa või pärast hoopis hääbuda. Ehk on selles kobarsattumuslikkuses ka üks põhjusi, miks eesti bioloogiateadus maailma skaalas nõnda üleelusuurune näib?

    Jaanus Paali elukäik tundub üdini ja lausa üleelusuuruselt sattumuslik, täis omavahel koordineerimatult rööprähklevaid ootamatusi, millega on tulnud kiiresti kohaneda. Sestap on raamatu tekst sirgjooneliselt sündmusi ja tegutsemist kirjeldav, pole ei heietusi ega oletusi, et mis võinuks olla. Kui Paalil ongi mingid eesmärgid ja kaugemad püüdlused elus olnud, siis niivõrd katkestusliku ja stohhastilise elu juures polegi mõtet neist heietada, kuna need niikuinii ei realiseerunud ega saanukski seda teha. Või noh, kui – siis mitte kitsalt isikliku elu raames. Küll aga suuremal skaalal, näiteks geopoliitiliselt. Elukutsest ja ametist kohati tähtsamgi tundub JP-le olevat vastupanu Nõukogude okupatsioonile (protestivaimu tugevuse näiteks on ehk see, et tema vana kirjutusmasin on Tartus KGB kongide muuseumi üks eksponaate). Et Eesti tema eluajal uuesti vabaks sai, ongi ehk miski, mille saavutamine võiks talle olla südantsoojendavam kui mis tahes tööalased õnnestumised, eriti veel nähes oma järglasi nautimas neid vabadusi ja võimalusi, millest ta noorena ise suuresti ilma oli jäänud.

    Teisalt näib JP sattumuslik elu tagantjärele peaaegu et kadestamisväärne. Eks selle põhjuseks ole tema kohanemisvõime ja küllaltki edukas hakkamasaamine mis tahes oludes, vähemalt tema enda silmis, nii nagu see ühele mälestusraamatule ikka tavakohane on. Ent kes tänapäeva teadlastest ei igatseks kaheksa aasta pikkust rahastust, et teha tööd ühe konkreetse projekti kallal (JP puhul siis Karjala taimkatte geobotaaniline analüüs), ilma et peaks tegelema samal ajal õppetööga ning ajama kõiksugu administratiivasju. Kusjuures JP-l polnud ju selleks ajaks isegi mitte kõrgharidust. Lugeja mõte võibki nii triivida, ja mul liikuski sinnamaani, et kas see poleks tore. Kuid ei saa unustada, kui suurt erinevust neis toredustes põhjustab see, kas tehakse neid asju vabatahtlikult ja omal soovil või seepärast, et muud võimalused pere ülalpidamiseks on läbi lõigatud. Siiski, JP vintsutused on piisavalt talutavad, et neid ei pea sattumuslikkuse asemel määratlema kertészliku saatusetusena.

    „Trepist üles, trepist alla…“ on kirjutatud ajavahemikul 1973–2018 ning see on žanrilt küllaltki mosaiikne teos. Killustatust põhjustavad varem juba avaldatud lood ning ka mõningad arhiivi­materjalid. Raamatu keskteljeks on minajutustaja nii vormiliselt kui ka sisuliselt ühtne tekstivoog, mis tõmbab raamatu kokku korralikuks tervikuks pidevalt aset leidvate ootamatute elupöörete kiuste. Vahest ainult lk 375–427 esitatud „Perekonnakroonika“ peatükk langeb selles tervikust välja. Nii oma kodanikunime kui ka pseudonüümi J. Laap all 1980. lõpul ja 1990. alul kirjandusajakirjades avaldatud jutud („Armas hällipäev“, „Sic transit…“, „Jumala tuul“, „Viisnurga vari“) on küll täiesti eraldi nauditavad ja ka väga hästi kirjutatud lood, ent sobivad ülejäänud raamatusse nagu rusikas silmaauku. Neis on kujutatud lohutut ja banaalset argielu vangilaagris ja tagakiusatuna ülikooliajal, jõhkrat ja tahumatut ebaõiglust – maailma, kus vastuvaidlemist mittesalliv vali ja ülekohtune sõim endast allapoole oli pigem norm kui erand. Kuid ometigi pakatavad need tekstid nooruslikust energiast, tõmbavad kaasa justkui seiklusjutud, ent sellised, kus peategelase elu ei puhuta vägisi suureks eepiliseks mulliks, vaid kus kõik jääbki naturalistlikuks. Tegemist on ju ikkagi loodusteadlasega.

    Ekstra tore oli seda raamatut lugeda seepärast, et mul endalgi on olnud küllalt pika aja vältel JP-ga rohkem või vähem vahetuid kokkupuuteid. Kui ma 1990. lõpul ülikoolis bioloogiaõpingutega alustasin, oli Jaanus Paal kõige kardetavam õppejõud. Temast räägiti, et ta on vanglas istunud poksija, kes hiljem Venemaal päris metsikuks läks. Kust see info pärines ja tudengiteni jõudis, ei olnud mul aimugi. Kõigi rohelisema bioloogia suuna tudengitele oli kohustuslik tema aine geobotaanika, kus ta keskendus peaasjalikult kõikvõimalikele taimkatte analüüsi meetoditele. Kõik tütarlapsed (poisse oli toona sellel suunal üldse väga vähe) nutsid peatäie selle aine, õigemini õppejõu pärast – kes enne suulist eksamit, kes pärast, ja omajagu oli neidki, kes mõlemal puhul. Mul vedas eksamil: JP küsis mult nõelameetodit, mida olin just terve eelmise suve Kukeranna rannaniidul teha vehkinud. Sain ilma suurema jamata hea kätte.

    JP oli üks väheseid, kui mitte ainus õppejõud, kes tudengite peale valju häälega kärkis. Hiljem, kui ma kraadiõppes mõnda kaitsmiskomisjoni sattusin, sain aimu, et tudengite ees oli ta veel üsna vaoshoitud olnud. Eks midagi oli möödanikust kaasa tulnud. Minule lõppes kõik ootamatult hästi. Jaanus Paal oli mu doktoritöö kaitsmiskomisjonis. Kui oponent mind parasjagu grillis ja kaitsmisel pinge haripunktis, otsustas JP juua võtta. Ta haaras plastpudeli mulliveega, mis tol lämbel maikuu pärastlõunal oli peahoone konditsioneerimata ruumis kõvasti endasse päikesevunki kogunud, ja pritsis end korralikult täis. Niisamuti nagu lahkus pudelist vunk, kadus tänu sellele muigelsuisele katkestusele ka diskussioonist pinge, ja edasine oli juba käkitegu.

    Post scriptum. Tähelepanu filmitegijad!

    Lehekülgedel 95–99 kirjeldab JP niinimetatud piimastreiki, 1966. aasta oktoobripühade järel Tartu kesklinna kohvikus Tempo toimunud elegantset aktsiooni protestimaks selle vastu, et kohvikus oli hakatud valdavalt kohvi ja saiakesi tarbivatele tudengitele eelistama kangemat kraami kaanivaid tööinimesi, kuna neil olid paksem rahakott. Seepärast võeti kohvikusse ettekandjad, kes pärastlõunal üksnes lauast teenindasid ja vaesemate laudkondade peale koha kinnihoidmise pärast turtsusid. Mis võis olla üsna vastik toonase teeninduskultuuri niigi pahurat suhtumist arvestades. Tol oktoobripühapäeva hommikul pani üks punt tudengeid end kokkulepitult viisakalt riidesse ja seejärel mindi üheskoos, JP nende hulgas, kohvikusse, kus hõivati kõik lauad. Joodi üksnes mittealkohoolseid jooke. Kella neljaks, kui tööle pidid asuma ettekandjad, olid kõik alkoholivabade jookide tagavarad otsas. Nii piimad kui mahlad. Palvele, et ehk saaks teed, kähvati leti tagant, et vesigi on otsas. Ettekandjad ei julgenudki üldse saali tulla ja tööle hakata. Mitu korda käisid miilitsad, ka erariides onklid – passisid närviliselt peale, aga midagi teha ka ei saanud. Kohvikukülastajad olid igatepidi viisakad. Lõpuks lahkuti pool üheksa, selleks ajaks oli kogu teenindav personal kohviku tagaruumisügavusse varjunud ega julgenud isegi löögile saanud viinaninasid teenindama hakata. Hiljem veeti arvatavaid piimastreigi korraldajaid (küll valesid inimesi, nagu väidab JP) mööda partei- ja linnakommiteesid, kuna nad olid oma nurjatu alkoholilembusetusega kohviku käibeplaanile korraliku põntsu pannud. Kedagi tuli ju karistada.

    Seda peatükki lugedes meenus kohe samast ajast pärinev film – viimane, mille Miloš Forman Tšehhoslovakkias tegi – „„Tuletõrjujate ball“ („Hoří, má panenko“, 1967). Juhtus nii, et Forman läks koos stsenaristide Ivan Passeri ja Jaroslav Papoušekiga Vrchlabí-nimelisse Põhja-Tšehhi väikelinna, et saaks rahulikus provintsis uue filmi stsenaariumi kirjutada. Et vahepeal töötegemisse pisuke paus teha, läksid nad ühel õhtul tuletõrjujate korraldatud peole. See olevat olnud nii absurdne kogemus, et nad otsustasid otsekohe poolelioleva stsenaariumi kõrvale heita ja kirjutasid ühe soojaga uue stsenaariumi tuletõrjujate peoõhtust, sebisidki sellesama linnakese elanikud ja tuletõrjujad filmi näitlejateks ja võtsid Vrchlabís filmi naksti üles kah. Film jõudis kinodesse veidi enne 1968. aasta Praha sündmusi. Enne Praha kevadet kurtsid ainult tuletõrjujad, et film heidab neile halba valgust, aga pärast Praha kevade mahasurumist keelas Tšehhoslovakkia kommunistlik partei filmi igaveseks ära, kuna see heitvat halba valgust kogu riigile.

    Eesti kinodesse on viimasel ajal ilmunud riburada pidi mitu linateost, kus püütakse nõukogude elu absurdihuumoriga näidata. Piimastreigist saaks küllalt hõlpsasti (filmitegemise võhiku hinnangul) teha filmi, kus tolleaegset jaburust näidata konkreetses ja terviklikus, ajaliselt ja ruumiga piiratud ning väga selge konflikti kammerlikus valguses, mis võimaldaks heita pilk mitte üksnes kõike katvale absurdirüüle, vaid ka sinna alla – kogu toonase elukorraldusliku süsteemi mädanevale kehandile. See krutskitega tõsieluline lugu on täiesti varnast võtta, rippudes unustatuna saatuse trepikojas.

    Lauri Laanisto, geobotaanikas hinnatud heaga.

  • Pandeemiast ja poliitikast

    REIN RUUTSOO

    Avaliku elu märgilisi sündmusi kiputakse ikka politiseerima. Maailmas pole ressurssi, mida ei saaks siduda võimu kehtestamise või selle ümberjaotamisega. Kuigi on valdkondi, nt humanitaarabi, kus eetilised kaalutlused peaksid küünilisi võimumänge taltsutama. COVID-19 pandeemia näib kinnitavat, et mida ulatuslikum katastroof, seda suurem on kiusatus sellest profiiti lõigata. Tõdemusele, et COVID-19st on saanud pandeemia ja ainus viis sellest jagu saada eeldab kogu elanikkonna massilist vaktsineerimist, järgnesid kohe hoiatused, et vaktsiinist võib saada geopoliitilise võitluse relv. Selle mõju maailmapoliitikale võrreldi nafta- ja gaasipoliitika mõjuga.

    Donald Trumpi Hiinaga konfronteeriva poliitika üks hüüdlauseid „Paneme Hiina maksma!“ tegi Hiinast pandeemia peasüüdlase. Venemaa püüd selle toel „suurt poliitikat“ teha on demonstratiivne. Esimese Euroopa riigina epideemiast raputatud Itaaliale pakutud humanitaarabi oli eelkõige (jõu)poliitika. Ca 600 hingamisaparaadi tarnijaks valiti Vene relvajõudude keemilise ja bioloogilise sõja eliitüksus, mis pealegi maabus Itaalia lennuväebaasis! 80% tarnitust osutus kasutuskõlbmatuks, kuid propagandistlik efekt oli vaieldamatu.

    Suvel suure käraga USAsse lennutatud humanitaarabil olid kelmuse tunnused. Lõpuks maksis USA administratsioon „humanitaarabi“ dollarites kinni ja saadetis utiliseeriti samadel põhjustel nagu Itaalias. USA esitatud nõuded meditsiiniaparatuuri ohutusele on suurusjärgu võrra kõrgemad ja pealegi on Vene kraamil kalduvus süttida. Epideemiast propagandasõja relva tegemist sai kogeda ka Eesti. Nimelt väitis Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et Eesti olevat keeldunud Venemaa pakutud hingamisaparaatidest. USA survel! Eesti olnud pigem valmis ohverdama oma kodanike elusid.

    Venemaa väited, nagu oleks Sputnik V-ga liitunud pretensioonid lihtsalt russofoobia, on rängalt üle paisutatud. Vaktsiini brändimine Sputnik V nimetuse all kõneleb meditsiini politiseerimisest. Sputniku välja töötanud Gamaleja-nimelise instituudi egiidi all tegutseb Venemaa kaitseministeerium. Väited vaktsiini 90protsendisest tõhususest ei saanud olla teaduspõhised! Sputnik V kliiniliste uuringute esimeste faaside läbipaistmatus vihjas ebaausale konkurentsile. Ka siis, kui kliiniliste uuringute esimesed faasid olid läbitud, ei olnud ilma kolmanda faasita midagi müüa (selle läbimine ei olnud tehniliselt võimalik).

    Venemaa tervishoiuministeerium registreeris 11. augustil Sputnik V-na tuntud vaktsiini. „Esimesena maailmas“ korrutamine rõhus patriotismile. Registreerimise lisaklausel, et tunnustus on ajutine, unustati. Samal ajal eksitati avalikkust, nagu oleks selle tunnustanud Maailma Terviseorganisatsioon. Ravimitootjaile kohustuslikke eeskirju eirati, turunduskeeldu Euroopas aga serveeriti kui russofoobiat. Vaktsiini tootmine ja süstimine tõstatas küsimuse, kas pole tegemist inimkatsetega. Kahtlused tõrjuti kohe kinnitusega, et vaktsiinisüsti saanute seas on ka Vladimir Putini tütar ja kõrvalmõjusid ei ole täheldatud.

    Ravimite turundamise tunnustatud normide kohustuslikkusele tähelepanu juhtinud eriteadlaste kohad vastavates riiklikes komisjonides hõivasid lojaalsed meedikud. Kahtlusi hajutama pidanud Sputnik V-ga seotud uuringute materjalide avaldamine 4. septembril ajakirjas The Lancet tekitas rohkelt küsimusi. Kas uuringu esimese ja teise faasi vahele jäänud ajavahemik oli piisav? Patsientide valim oli ainult 76 inimest, s.t 38 uuringu igas faasis. AstraZeneca kliiniliste uuringute teine faas kaasas üle 1000 patsiendi, aga ei hõlmatud kõrvaltoimetest enim ohustatute rühmi. Peagi pani ligi 40 teadlasest meeskond kahtluse alla ajakirjas avaldatu relevantsuse.

    Oktoobris-novembris hoo saanud turunduskampaania rõhutas, et Sputnik V, mille tõhusus hinnati 91 protsendile, olevat ainus tõhus vaktsiin, osta soovivat 20 riiki ja kokku on tellitud enam kui miljard doosi! Esimesed 2 miljonit doosi tarnitavat Kasahstanile! Aasta lõpuks lubati toota juba 15–20 miljonit doosi. Turunduslik ülepakkumine paistis kaugele. Vajalikke biomaterjale tootev tööstus on Venemaal tagasihoidlik. Defitsiitseks kujunenud ampulliklaasi ja süstlaid-nõelu hiigelkogustes tootvaid ettevõtteid oli kogu maailmas üksnes kolm-neli ja ükski neist ei asunud Venemaal.

    Etteheiteid, et kliiniliste uuringute kolmas, tegelikult kriitiline, faas on läbimata, s.t võimalikud kõrvalmõjud uurimata, tõrjuti viitega praktikale. Sadade tuhandete dooside manustamisel polevat Venemaal märkimisväärseid kõrvalmõjusid! Vastusena Pfizeri vaktsiini loojate sedastusele, et vaktsiini tõhusus küünib 92 protsendini, tõsteti Gamaleja instituudis 24. novembri avaldusega Sputnik V tõhusus 95 protsendile! Mõneti muudetud koostisega vaktsiini tootmine põrkas tõsistele takistustele. Lahenduseks pakutigi nimetuse Sputnik Light all ühe doosi manustamist (tõhusus küll kannatavat).

    Kuid ilma kahe kliiniliste uuringute faasita ei olnud Sputnik V Euroopas turustatav. Nüüd saavutas pressing uue ja kõrgeima mõeldava taseme. Putini telefonikõnede (november 2020) Merkelile ja Macronile üheks teemaks oli Sputnik V, sh abipalve koostööpartnerite leidmiseks (Macronile helistamise avalikustamine kutsus Putinis esile raevuhoo). Pfizeri, sh ka erakliinikuis, manustamine Venemaal keelati (erand tehti Skolkovos resideerivale Iisraeli firmale). Jaanuari algul oli Euroopa Liidu kõrge esindaja Josep Borrell sunnitud avalikult protestima. Venemaa mustamiskampaania ähvardas tõsiselt kahjustada vaktsineerimist Euroopas. Dmitri Peskov on AstraZeneca vaktsiini nimetanud koguni ahvivaktsiiniks.

    Ent Venemaa peab lahendama ka peamise probleemi – tootmisvõimsuste nappuse. Välisturgude hõivamine saaks seega toimuda üksnes oma kodanike vaktsineerimise, s.t tervise, arvel.

  • Kaamerasse joostud maraton

    KARIN ALLIK

    Etenduskunstide festival „Made in Estonia maraton“ 20. III voogedastusplatvormil e-lektron.live.

    „Nagu maraton, võib ka elu mõnikord olla keeruline, keeruline ja esitada takistusi. Kui aga uskuda oma unistustesse ja mitte kunagi alla anda, pöörduvad asjad paremuse poole,“ väideti e-lektroni platvormil festivali „Made in Estonia maraton“ vahetiitrites. See maratoonar Meb Keflezighi tsitaadi konarlik toortõlge kõlab kahtlemata klišeena ja siinses kontekstis isegi irooniliselt, üllatades küllalt sisutiheda festivali publikut ootamatu sisutühjusega. Seejuures on ka festivali sisutihedus suhteline, sest maratonil tihedalt üksteise otsa lükitud kahekümnest etenduskunsti lühivormist poleks mitte kõik eraldi näidatuna mõjunud sisukalt.

    Keflezighi tsitaadist võib alustuseks ühe tera siiski üles korjata – takistused. Tavapäraste „Made in Estonia maratonidega“ võrreldes mõjutas seekordset festivali teatavasti üks uus takistus: lava ja saal olid üksteisest eraldatud, nii publik kui ka osa etendajaid pagendatud oma koju (teine osa etendajaid kandis oma performance’i üle tühjast Kanuti gildi saalist). Seejuures kujunes lühietteastete suhe oma meediumi ehk otsevoogedastusega küllaltki erisuguseks, mahtudes skaalale, mille ühes otsas on sõltumatus meediumist ja teises sellest sõltumine.

    Meediumist sõltumatuse all pean silmas lühivorme, kus ei võetud otsevoog­edastuse eripära märgatavalt mängu ning nähtu toimis justkui ülekanne tavapäraselt festivalilt. Seda skaala serva esindas näiteks Sofia Filippou, Eva Orupõllu, Eline Selgise ja Anni Zuppingu „Põrge“ – Kanuti gildi saali lavale paigutatud esemete ja tagaseina vahel järjest vaibuv etendajate võnkumine, millest lugesin välja (liiga) selge paralleeli praegusele olukorrale. Tõepoolest, rahmeldamine on raugenud ja paigalolek saanud lausa kohustuslikuks – aga mis siis sellest? Seejuures pole ka välistatud, et ühiskondlikult reaktiivse etenduskunsti järele janunev meel korjas paralleeli üles sealt, kuhu kunstnikud seda polnud pannudki. Ühiskondliku sõnumi ootuse juurde tulen peagi tagasi.

    Kanuti gildi saali asemel koduseinte vahel ülesastumisel kasutati seekordse meediumi võimalusi veidi rohkem, ent see ei toonud tingimata kaasa nähtavaid mõjutusi sisus. Kas või Anna Preobra­zhenskaya-Maieri „Vedel valgus“ – müstiline jutt koos ebamäärase sahmimisega – võinuks ülesehituselt aset leida ka tavapärasel festivalil ja laval. Telefoniga filmitud uduse kaadri asemel saanuks publik etteastest vähemalt selge pildi, selget mõtet tõenäoliselt siiski mitte.

    Tabavamalt kasutas lava ja saali(de) eraldatuse ära Liisi Hint etteastega „Iseenda jõujaam“, kus püüti lülitada virtuaalses teatrisaalis viibijad üheaegsesse energialoomesse. Ühteaegu koos, aga siiski üksi, pidid kõik kodus käivitama mõne meelepäraselt ergutava muusikapala ning oma akud täis tantsima, samal ajal kui Hint ekraanil vaikuses reivis. Kui mõelda „Made in Estonia maratonide“ ajaloole, pole publiku liikuma ärgitamises küll midagi uut, ent sedapuhku pääses Hint meeldival kombel kohmetusest, mis nende aktsioonidega muidu kaasas käib.

    Maratoni vanameister Henri Hütt tegeles performance’is „Mängulisus #1“ ekstravertsuse ja ekstsentrilisusega.

    Huvitavaima kaameranurga valis Siim Tõniste etteastes „Kesseeon?“. Loomapuuri paigutatud kaamerasilma tõttu tundus publik lemmikloomana, keda etendaja varbade vahelt aina jõllitas ja meelitas. Heatahtlik nunnutamine muutus aegamisi ebameeldivaks piiramiseks ja usalduse asemel süvenes umbusk – vaataja oli nurka surutud kui kaitsetu koduloom.

    Teine vahemik, kuhu saab „Made in Estonia maratoni“ lühivormid alati paigutada, jääb introvertsuse ja ekstravertsuse vahele. Eelkõige saab sel teljel kirjeldada, kuhu on suunatud fookus: sisse- või väljapoole. Introvertsuse poole kalduvates etteastetes tõuseb põhiliselt esile etendaja enesevaatlus, individuaalne proovilepanek ja sellest edaspidi sündiv arenguhüpe. Ekstravertsena võib seevastu kirjeldada esinemisi, kus etendaja vaatleb pigem maailma, inimesi, publikut enda ümber, kus domineerib hoopis kollektiivne proovilepanek ja (potentsiaalne) ühine areng. Mõistagi saab igat performance’it käsitleda nii introvertsest (mida andis see etendajale?) kui ka ekstravertsest (mida andis see publikule, maailmale?) perspektiivist, kuid sellegipoolest võib esituse käigus kujuneda dominantseks üks perspektiiv. Sestap kirjeldangi introvertsust-ekstravertsust kui skaalat, mitte dihhotoomiat. Ka seekordne festival ei pakkunud puhtaid näiteid kummastki äärmusest.

    Performance’i asukoha määramine sel skaalal on kindlasti tunnetuslik, ent mitte hinnanguline – maratonil evivad mõlemad pooled võrdselt eluõigust. 2018. aastal on Maarin Mürk märkinud väga täpselt: „„Made in Estonia maraton“ on justkui vastupanuruum, kus tasakaalustatakse valitsevaid kultuuritöö mustreid, asetatakse rõhud valmistoote lõplikkuse asemel vahevariantidele, harjutatakse publikuna empaatiat ja solidaarsust.“*

    Valitsevas kultuuritöö mustris ei eelistata introvertsust, sest iseäranis maksumaksja raha eest tehtud etenduskunstidelt oodatakse pigem sotsiaalse tellimuse täitmist, olgu selleks siis parajasti ühiskonnakriitika või puhas meelelahutus. Etendaja sisemaailm on teisejärguline, selle käsitlemine tuleks justkui jätta proovisaali, stuudiosse, tööruumi. Mõjutatuna valitsevast mustrist ootasin ja otsisin küllap ka ise aktsioonidest ühiskondlikke sõnumeid ja väljapoole suunatud fookust. Ometi on see ootus liiane, eriti sel maratonil.

    Etendaja introspektsioonina paistis seekord silma näiteks Nele Marie Tiidelepa „Actually you need to wear a mask in here“ („Tegelikult peate siin maski kandma“). Rõhutades esitust saatnud jutuski harjutuslikkust ja visandlikkust, püüdis Tiidelepp seitsme minuti jooksul modelleerida kipsist autoportreed. Kuigi performance’i lõpuks kipspea oma kunstnikku veel ei meenutanud, polnud tegu läbikukkumisega, vaid teadlikult sooritatud eneseanalüütilise katsega. Võrreldes omaette harjutamisega, lisas virtuaalse publiku kohalolu arvatavasti uue kihi etendaja enesevaatlusele ja komplitseeris muidu tuttavat olukorda.

    Nele Marie Tiidelepp püüdis performance’is „Actually you need to wear a mask in here“ („Tegelikult peate siin maski kandma“) seitsme minuti jooksul modelleerida kipsist autoportreed.

    Samamoodi veeretati isiklikku proovikivi Ursula Rummeli „Elemendis“ ning Helina Karvaku, Liis Konsapi ja Kirte Jõesaare lavastuses „Existing on the left side to create portals to appear on the right side“ („Et ilmuda paremal, tuleb olla vasakul“). Kui Rummel katsetas oma võimekust kehastada tantsu kaudu nelja elementi – õhku, tuld, vett ja maad –, siis Karvak, Konsap ja Jõesaar uurisid, milliseid kujutisi õnnestub peegliefektiga videos luua. Ennekõike ilmnes neis aktsioonides etendajate soov panna proovile oma loovus ja kaardistada kasutatava materjali (keha ja video) võimalusi just enda, mitte kellegi välise tarvis. Nende etteasted näisid seega kui lõigud teekonnalt, mitte kui sihtkohad – hinnanguta tähenduses vahevariandid.

    Ekstravertsusega (ja ekstsentrilisusega) tegeles taas maratoni vanameister Henri Hütt. Lühikokkuvõte: Hütt küpsetas prožektoril plaksumaisi, puhus kannikate vahelt lavatossu ja lasi oma silmad peenisega punaseks värvida. Tõsi, eelnev lause sobiks suurepäraselt rikastama netikommentaatorite näitevaramut tõestamaks, et nüüdisaegne (etendus)kunst pole enam mingi kunst, vaid palagan ja purkisittumine. Ometi ei tegutsenud Hütt pelgalt efekti nimel, vaid selgitas ekraanile ilmudes oma ideid ja eesmärke, mis puudutasid erinevalt tema varasematest töödest kohati lausa poliitikat.

    Mis puutub nüüdisaegse etenduskunsti sildistamisse, siis on küllap just lühivormidel suurem oht langeda jonnaka vaataja ma-ei-saa-aru-mentaliteedi ohvriks. Kui vaatajal ei õnnestu esituse kestel selle mõtet tabada, lendab teos tihtipeale n-ö prügikasti kui väärtusetu jant – see jäi ajuti silma ka virtuaalse „Made in Estonia maratoni“ vestluskastist. Kuna lühivormist arusaamiseks antud aeg on üürike, võibki mõistmatust ette tulla kergemini kui täispika etteaste puhul, kus jätkub aega kunstniku käekirjaga kohanemiseks, toimuva tunnetamiseks ja mõtestamiseks.

    Enamasti on etenduskunstimaratoni publik siiski heatahtlikult häälestatud ja hoiab etendajatega kokku. Nõnda meenutavadki Kanuti gildi saalis korraldatavad „Made in Estonia maratonid“ oma atmosfäärilt pigem loomelaagris tehtu ettenäitamist kui tavapärast festivaliõhtut: kõik ruumis viibijad tunnevad siirast vastutust ettevõtmise õnnestumise eest ning kooskohalolu omandab eriliselt sooja temperatuuri. Hõreda koosolekutundega virtuaalmaratonil ei saavutatud muidugi võrdväärset õhustikku. Teadlik poolikus ja vahepealsus, publiku poolehoid ja ühine vastutustunne siiski jäid – ning mõned värsked voogetenduskunsti lahendused tulid.

    * Maarin Mürk, Fännikiri „Made in Estonia maratonile“. – Sirp 20. IV 2018.

  • Teekond ja selle näiline juhuslikkus

    KAI TAAL

    ERSO sarja „Romantika“ III kontsert „Teekond“ 9. IV, veebiülekanne Estonia kontserdisaalist. Martin Kuuskmann (fagott), Indrek Vau (trompet), Liina Žigurs (vioola), keelpillikvartett (Linda-Anete Verte, Egert Leinsaar, Sandra Klimaitė, Theodor Sink), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Tõnu Kõrvitsa ja Philip Glassi muusika.

    Viimane aasta on tõsiselt raputanud valdavat enamikku maailma rahvastest ning nende arusaamu elust. Mida aeg edasi, seda teatraalsem toimuv tundub. Mida uskuda, mida tõsiselt võtta? Paindlikkus ja kohanemisvõime on hädavajalikud, kui tahetakse ellu jääda. Loomulikult võib oma tõe nimel elu ja heaoluga riskides ka barrikaadidele minna. Igaühel oma mäng, ükskõik kui surmtõsiselt või naljaga pooleks keegi seda võtab.

    ERSO 9. aprilli kontsert illustreeris eelnevat ilmekalt. Veebikontsertides ei ole enam ammu midagi üllatavat ning sellest on saanud uus normaalsus. Kui paljud veel üldse usuvad kontserdielu taastumist sellisel kujul, nagu see oli aastakümneid meie elu loomulik osa? Pidev muutumisvalmidus on vist parim, mida koroonaaeg on meis esile kutsunud ja süvendanud – ei ole midagi kindlat ega jäävat. Võib ju seada sihte ja panna tähtaegu, kuid elu naerab selle üle. Nii on loomulikult ka kontserdielus ja muusikutega – teekond punktist A punkti B on ettearvamatum kui kunagi varem.

    ERSO teekond kontserdi kavaga oli väga lühike. Veel paar päeva enne kontserti lubati publikuni tuua hoopis tšehhi muusikat Mihhail Gertsi dirigeerimisel: ettekannet ootasid Antonín Dvořáki viies sümfoonia ja Bohuslav Martinů intermetso. Erkki-Sven Tüüri muusika austajad ootasid kindlasti Martin Kuuskmanni esituses helilooja fagotikontserti, mis kõlas Eestis viimati kümmekond aastat tagasi ning mida kahjuks ei ole võimalik kuulata ei Youtube’i ega Spotify vahendusel. Tegelikult oli aga 9. aprilli õhtul Tõnu Kõrvitsa sünnipäevakontsert – sisuliselt autorikontsert ühe värvika kõrvalepõikega Philip Glassi maailma. Taas oli elu plaanid pea peale pööranud. Ehkki mul on tuline kahju, et ei õnnestunud kuulata Tüüri teost (loodetavasti avaneb selleks lähitulevikus siiski võima­lus), ei tekitanud kujunenud olukord minus pettumust. Vastupidi.

    Kõige tugevamalt mõjus kontserdil kõlanud teostest Tõnu Kõrvitsa „Puudutus“ Martin Kuuskmanni esituses – see mitte ainult ei puudutanud, vaid haaras, lausa vangistas.

    Kontserdi pealkiri „Teekond“ annab mitu tõlgendusvõimalust. Tõnu Kõrvitsa kui helilooja teekonda iseloomustasid tema kaheksa teost, neist kolm kirjutatud soolopillile (esitasid Indrek Vau trompetil, Martin Kuuskmann fagotil ja Liina Žigurs vioolal), neli keelpilli­orkestrile ning üks keelpillikvartetile. Ehkki need on pärit eri aastakümnetest, ei ole teosed liialt eripalgelised ning see ei olnud arvatavasti kava valides ka eesmärk. Kontsert ilma publikuta ka ei toimunud: saalis istusid nii sünnipäevalaps kui ka ERSO peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts, kes kõnelesid lugude vahel Tõnu Kõrvitsa loomingust. Ehkki Kõrvits on üks eesti populaarsemaid ja armastatumaid heliloojaid (kui mitte kõige populaarsem ja armastatum) ning tema elust ja tegemistest on palju juttu olnud, lisasid nende lühikesed dialoogid muusika vahele omajagu värskust ja vaheldusrikkust.

    Kontsert toimub muusikute ja publiku vahel. Publik võib viibida arvuti taga või raadio juures ning kogeda seda ka päevi või nädalaid hiljem. Publiku, vastuvõtjata ei saa aga toimuvat nimetada kontserdiks. Kontserdikava, mis muudeti kõigest päevaga, kõnetas sel hetkel palju tugevamini, kui seda oleks teinud kuid tagasi välja mõeldud programm. Möödunud nädalal jõudsid eestlaste seas levivad ärevad meeleolud väljenduseni meeleavaldustes: vabaduse eest võitlevad kodanikud olid kogunenud tänavatele ja väljakutele ning nii revolutsioonilist õhkkonda pole Eestis enam ammu kogetud. Reede õhtul edastas aga ERSO TV muusikat, mis on vägivallast nii kaugel kui üldse võimalik. Kiiruga koostatud ja pealtnäha juhuslik muusika­valik oli just see, mida hing vajas. Mulle mõjus see kui palsam.

    Elus on väga palju minevikus ja olevikus ekslemist, liiga vähe olevikus ja praeguses hetkes olemist. ERSO kontserdi pealkiri tõi esiplaanile teekonna kui niisuguse, tuletas meelde, kui kergelt ja kiiresti võivad seatud eesmärgid muutuda. Kõrvitsa muusika arendas seda näilist juhuslikkust talle ainuomaselt leebel ja sugestiivsel moel edasi. See ei ole sugugi esimene kord, kui kontserdil Kõrvitsa loomingut kuulates tekib käesoleva hetkega tugev seos ning muusika justkui kommenteerib nähtavat nähtamatu avamise kaudu. Umbes kaks aastat tagasi kogesin midagi sarnast, kui ettekandele tuli tema „Sei la luce e il mattino“ ehk „Sina oled valgus ja hommik“, mis on minu meelest Kõrvitsa loomingus kõige valusam teos, kohati lausa rusuv ja ängistav. Aasta oli siis 2019 ning kestis veel õnnelik koroona­eelne aeg. Ometi oli midagi juba õhus ja mäletan seda ehmatavat äratundmist kontserdil. On vist loomulik, et kunstnikel on kuues meel, mille abil tajutakse veel nähtamatut ja kuuldamatut.

    Kõrvitsat ei saa esmapilgul kuidagimoodi nimetada poliitiliseks ega ajakajaliseks, tema tundlik ja romantiline muusika loob justkui omaette maailma, nähtavast harmoonilisema. Või kas on ikka nii? Kus lõpeb põgenemine ja algab suhestumine ning kas oskame neid üldse eristada? Mõtlesin selle üle palju pärast poolteist tundi kestnud kontserdi lõppu. Meditatiivse kõlamaailma abil oli reaalsusega loodud tervendav kontakt – selline rahu, mis ei löö kõikuma ühismeedia käras ega muserdavates pandeemiapiirangutes. Kõrvitsa muusika aitab näha puude taga metsa. See rahustab, aga ka lohutab ja annab lootust. Tema muusika nostalgia ei ole igatsus mineviku järele, vaid kindel teadmine ja usk, et kõik kordub või ei olegi veel kadunud. Käidav teekond ei ole sageli see, mis nähtaval, ning tõelised sihtpunktid on mõnikord teada vaid alateadvusele.

    Kõige tugevamalt mõjus kontserdil kõlanud teostest „Puudutus“ Martin Kuuskmanni esituses – see mitte ainult ei puudutanud, vaid haaras, lausa vangistas. Tugeva emotsionaalse laenguga esitus oli nüansside ja kõlavärvide poo­lest rikas. Ka teised sooloteosed, „In the Shadows“ Indrek Vau ja „Rändaja laul“ Liina Žigursi esituses, pakkusid suure kuulamisnaudingu. Keelpilliorkestri esituses jäi kõige rohkem meelde „Lahkumine Caprilt“, mis on kirjutatud austusavaldusena Konrad Mäele ja inspireeritud tema loomingust. Loo kõlamaailm oli eriliselt soe ja habras, nukrus ja nostalgia leidis väljenduse väga kaunilt esitatud meloodilistes liinides.

    Keelpillikvarteti esituses kõlas peale Philipp Glassi viieosalise keelpillikvarteti nr 5 Kõrvitsa „Lenda üles kurbtusest“ tsüklist „Neli eesti vaimulikku rahva­viisi“. Selle sugestiivsus oli rabav. Oli näha, et muusikud mängivad Kõrvitsa muusikat rõõmu ja naudinguga: väga head taset näitasid nii solistid, kvartett kui ka orkester. Kontserdi viimane lugu oli ainus, kus muusikud vajasid dirigendi abi: Olari Elts juhatas kaks osa tsüklist „Thule eleegiad“ keelpilliorkestrile ning selle loo ja ühtlasi kontserdi lõpp oli ääretult mõjuv. Kogu see kontsert ei ole kuhugi kadunud, seda saab järele vaadata ja kuulata ERSO TV veebisaidil. Soovitan. Soovitan väga.

  • Kõrgtehnoloogia ja koonduslaagrid

    MÄRT LÄÄNEMETS

    Uue lootuse Hiina kiiremaks ja tõhusamaks lõimumiseks vaba maailmaga andis interneti ja digitehnoloogia levik. Läänes usuti, et internet avab seni autokraatliku riigi kontrolli all olevatele hiinlastele ja teistele Hiina rahvastele akna maailma, vabastab nende mõtlemise ning riigil ja kommunistlikul parteil ei jää muud üle, kui liberaliseerimisega kaasa minna, et rahva vaba mõtlemine neid minema ei pühiks. Levinud kõnekäänu järgi olevat ju interneti kontrolli alla saamine sama lootusetu ettevõtmine kui püüda tarretist seina külge naelutada.

    Hiinasse hakkasid voolama investeeringud IT-ettevõtete arendamiseks. Iroonilisel moel tegelesid 1990ndatel investeerimise ja tootearendusega Hiinas peamiselt Taiwani firmad, kellele, hoolimata poliitilises läbikäimises raudse eesriide püsimisele mandri ja saare vahel, anti roheline tee Hiinasse tulekuks, sest pärast 1989. aasta Tianan­meni veresauna oli enamik lääneriike kehtestanud Hiinale tehnoloogia­tarnete alased sanktsioonid. Neid hakati aga vargsi lõdvendama ning üha enam maailma elektroonikafirmasid viis oma tootmise Lõuna-Hiina Shenzheni ja Pärli­jõe delta arenduspiirkondadesse, mis nüüdseks on kujunenud maailma suurimaks superlinnastuks ja tehno­loogiate powerhouse’iks.

    Nagu näha, toodi Hiinale taas kõik vajalik kandikul kätte, tal võimaldati välja töötada oma brändid, lahendused ja tootmine, luua digiteenuste infrastruktuurid ja tõusta maailma juhtivate digiriikide ja -ühiskondade sekka. Nüüdseks on ta juba ammu saanud vastuvõtjast andjaks, s.t oma tehnoloogiate ja teenuste eksportijaks.

    Kõik võinukski olla kõige paremas korras ja Hiina edulugu ka maailma edulugu. Kissingeri visioon võinuks olla tõeks saanud ja Hiina igapidi hõlmatud tänapäeva maailma kui „aus mängija“ ja võrdväärne partner. Digirevolutsioon võinuks olla viimaseks sammuks Hiina kaasamise protsessis. Kuid … lääs tegi järjekordse valearvestuse, alahinnates Hiina kommunistliku partei autokraatliku traditsiooni tugevust ja jäikust ning tema juhtide võimekust protsesse ohjata. Lääne juhid omakorda, pimestatuna kasumiihast ja soovmõtlemisest lihtsalt ei osanud või ka ei tahtnud nende eesmärke läbi näha.

    Olles omandanud tehnoloogilise võimekuse ning teinud interneti ja muud digiteenused hõlpsasti kättesaadavaks suurele osale rahvast, terendas juhtidele hiilgav võimalus hakata seda rakendama inimeste veelgi tõhusamaks kontrolliks ja jälgimiseks. Suhteliselt primitiivsest internetipolitseist ja tulemüüridest teatud „tundlike“ ja „hiina moraaliga kokkusobimatute“ teemade blokeerimiseks on jõutud sinnamaani, et sõna otseses mõttes igaühe iga samm ongi jälgitav. Iga inimene tahab kasutada kõiki teenuseid, mida digitehnoloogia võimaldab, kuid teeb sellega ennast ka täiesti „läbinähtavaks“. Nutitelefonide rakendused ja isikutuvastustehnikad on ühendatud jälgimiskaamerate süsteemiga jne.1 Põhiline on see, et igaüks teab, et teda pidevalt jälgitakse ja igale valesammule võib järgneda reageering. See on võimaldanud Hiinas sisse seada nn sotsiaalse punktisüsteemi, kus kodanikud saavad vastavalt käitumisele pluss- või miinuspunkte ning karistusi või boonuseid.2

    Jälgimise ja hirmutamise pikk ajalugu

    Hiinas on sellel, kuidas valitsus riigi terviklikkuse ja võimsuse huvides rahvast jälgib ja hirmu all hoiab, väga pikk ajalugu, mis ulatub kurikuulsa Esimese Keisri (Qin Shi Huangdi) valitsemisaega III saj e.m.a. Ka sotsiaalse punktisüsteemi aluseks oleva karistuste ja autasude süsteemi juured ulatuvad tagasi tollesse aega. Kuid kõik senised riigi kohustuslikus korras kehtestatud ja rakendatud vastastikuse jälgimise, üksteise järel nuhkimise ja pealekaebamise viisid, ringkäendus, salapolitsei jne on ju lapsemäng selle kõrval, mis võimalused annab jälgimiseks ja manipuleerimiseks digitehnoloogia, kui seda haldab ilma igasuguste moraalsete ja legaalsete piiranguteta üks kõikvõimas süsteem. Hiinas on see suuresti teoks tehtud ning 5G, tulevikus 6G ja veel võimsamad levisüsteemid annavad kõigele kordades võimsama mõõtme. Peagi olemegi kõik „pilves“, kust süsteemi haldaja saab iga inimese kohta hetkega kätte kogu vajaliku info, mis teda iganes võib huvitada. Nii lihtne see ongi. Kui Hiina tehnoloogiad, mille tootjad, tarnijad ja teenindajad on kõik partei- ja riigiaparaadiga seotud, levivad, on varsti nõnda jälgitav kogu inimkond. Seda ohtu on hakatud pikkamööda läbi nägema ja sellest tulenevad lääne valitsuste viimase aja meetmed piirata Hiina operaatorite turule tulekut. Küsimus ei ole siin enam mingile teiste riikide salajasele infole ligipääsemises, vaid tõepoolest kogu planeedi elanikkonna totaalses jälgimises ühe – Hiina – võimu poolt.3 Kuna tehnoloogiate väljatöötamises on lääneriigid siiski Hiinast veel ees, hoogustab Hiina laialdast teadusspionaaži.

    Totaalne, nii digitaalne kui ka tavaline, jälgimine on vaid nähtuse üks külg. Teine ja õõvastavam külg on kommunistliku Hiina eesmärk ja praktika panna kogu riigi elanikkond ühtemoodi mõtlema ja käituma ning ühe – Hiina kommunistliku partei – eesmärgi nimel tegutsema. Ja siin jääb virtuaalsetest vahenditest väheks, sest iga inimest tuleb töödelda ja murda eraldi. Totaalne jälgimine ja kontroll on siin ühitatud füüsilise ja vaimse surve meetoditega – vabaduse võtmine, sunnitöö, ajupesu, piinamine –, mille võib kokku võtta kui võimude pideva sanktsioneeritud omavoli ja vägivalla teatud elanikkonna gruppide vastu.

    Need elanikkonna grupid on eelkõige Hiina riiki (enamasti juba enne rahva­vabariigi aega) inkorporeeritud mittehiina rahvad, samuti religioossed ühendused (budistid, kristlased, muslimid). Mittehiina rahvad, keda juba ammu alavääristatakse mõiste „vähemusrahvad“ kasutamisega (kokku on neid Hiina RV rahvastikust u 8%), on olnud represseerimise ja ümberrahvastamise (loe: hiinastamise) objektiks kommunistliku riigi algusest saadik. Eriti julmaks ja süstemaatiliseks on see läinud aga viimasel kümnendil. Ja siin ei ole tegemist mingite sporaadiliste ega valikuliste karistusoperatsioonide, vaid süsteemse ja kindla eesmärgiga rahvuspoliitikaga. Eesmärk on sulatada kõik mittehiina rahvad suurde hiina (hani) rahvasse. Selleks tuleb aga elimineerida kõik rahvustunnused: keel, kultuur, rahvuslik mentaliteet ja mälu. Hiinas räägitakse nn esimese ja teise põlvkonna rahvuspoliitikast: „Enne Xi’d viljeletud vähemustepoliitika saranes suuresti Nõukogude Liidu lagunemisele kaasa aidanud NSVLi kultuurautonoomiaga. Teise põlvkonna vähemustepoliitika on seadnud eesmärgiks tugevdada riiklikku identiteeti rahvusliku identiteedi arvelt, lähtudes sulatusahju põhimõttest. Ühelt poolt tähendab see vähemustele antud eriõiguste (ülikooli sisseastumisel, pereplaneerimisel, keeleõppes) vähendamist ja teisalt riikliku identiteedi tugevdamist, rõhudes neljale ühtekuuluvusele: isamaa, hiina rahvas, hiina kultuur ja sotsialismi tee.“4

    Lääne omakasupüüdlik leigus

    Erilise, genotsiidini ulatuvate repressioonide alla on sattunud tugevama rahvustunde ja -kultuuri ning ajaloos ka iseseisva riigi kogemusega rahvad – tiibetlased, uiguurid ja mongolid. (Mitte et teiste rahvaste suhtes oldaks leebemad, aga väiksemad ja nõrgema vastupanuga väikerahvad on suuresti tasalülitatud ja ümberrahvastatud juba esimese põlvkonna rahvuspoliitika laines ega kujuta enam „progressile“ erilist ohtu.) Viimastel aastatel on löögi all just uiguurid ja teised Ida-Turkestani ehk Xinjiangi islamiusulised rahvad, keda Hiina võimud näevad iseäranis suure ohuallikana nii oma enesemääramistaotluste kui ka strateegilise asukoha tõttu nn uuel siiditeel ning nafta- ja gaasirikastes piirkondades. Kõigi kolme rahva vastu toime pandav süsteemne vägivald on pideva rahvusvahelise jälgimise all ning ülevaateid ja raporteid ilmub pidevalt,5 kuid Hiina valitsusele on see nagu hane selga vesi, sest ollakse kindel – majandushuvide tõttu lääneriigid midagi kardinaalsemat niikuinii ette ei võta. Ja ei võtagi. Hiljutistele piiratud sanktsioonidele mõne Xinjiangi genotsiidi eest vastutava isiku suhtes vastas Hiina omapoolsete sanktsioonide ja süüdistustega. Nii et midagi ei muutu.

    Xinjiangi genotsiidi on nimetatud juba ülemaailmseks inimõiguste kriisiks, kuna lääne leiguse tõttu ei ole Hiina poliitika suhtes midagi ette võetud. Mõne raporti kohaselt kuulub ligi 400 koonduslaagrisse suletud uiguuride sunnitööga toodetu enam kui 80 lääne firma tarneahelasse.6 Kas see ongi uus normaalsus?

    Kui paarkümmend aastat tagasi peeti hoiatusi Hiina kohta mõistmatute inimeste piiratud vaateks, siis praegu ei ole liialdus öelda, et Hiina kui lääne demokraatia suurima ohu kohta ilmub uusi uurimusi ja raamatuid iga nädal. Peaaegu jumaliku nägemuse staatuses olnud Henry Kissingeri Hiina vaade pälvib üha sagedamini kriitikat ja seda nimetatakse koguni rumaluseks,7 kuigi 97aastane vanahärra ikka veel ka ise Hiinaga heale läbisaamisele manitseb.

    Mida siis teha? Alla anda ja kohaneda uue normaalsusega? Või üritada Hiinat korrale kutsuda? Üks varasemaid kriitilisi Hiina-analüütikuid Ross Terrill sõnastas probleemi juba 2000ndate algul: „Hiina autokraatia pole probleem mitte seepärast, et ta on „Hiina oma“, vaid seepärast, et ta on autokraatlik.“8 Siin peitubki võti: me ei pea võitlema Hiinaga, vaid sundima Hiina kommunistlikku parteid oma poliitikat muutma. Kuidas? Ühtse poliitikaga, mis peab tuginema loobumisele merkantilistlike kaalutluste ülimuslikkusest ja tõstma ka reaalpoliitikas esiplaanile humanismi, inimõigused, võrdsuse ja vabaduse. Siinkohal on meil Hiina iidsest traditsioonist palju õppida, laskmata ennast praegusest kommunistliku konfutsianismi hübriidretoorikast eksiteele viia. Riigid, valitsused ja mõttekojad on ärkamas, seda tunnistavad mõningad märgid ka meil Eestis.9

    Võib ju öelda, et maailmakorra muutused on paratamatud, nagu ka selles kirjatükis eespool mõtisklesin. Et ükski maailmakord ei kesta igavesti. Jah, ka inimkond ei kesta igavesti. Aga kas me selle teadmisega peame loobuma kättevõidetust ja loodust? Mõtlen isikuvabadusel ja universaalsetel inimõigustel põhinevat maailmakorda. Võib-olla on siit kuhugi veel edasi minna? Kas siis peame vabatahtlikult tagasi minema?

    1 Vt: Charlie Campell, ‘The Entire System Is Designed to Suppress Us.’ What the Chinese Surveillance State Means for the Rest of the World, Time, 21. XI 2019. https://time.com/5735411/china-surveillance-privacy-issues/ (vaadatud 27.III 2021).

    2 Vt näiteks: Steven Foster, China’s new ’social credit system’ is a dystopian nightmare, New York Post, 18. V 2019. https://nypost.com/2019/05/18/chinas-new-social-credit-system-turns-orwells-1984-into-reality/ (vaadatud 27. III 2021)

    3 Põhjaliku analüüsi Hiina digiarengute ja nende ekspansiooniga kaasnevatest ohtudest annab David P. Goldmani raamat „You Will Be Assimilated: China’s Plan to Sino-form the World, Post Hill Press“, 2020; kokkuvõtet saab lugeda: https://www.nationalreview.com/2021/01/you-will-be-assimilated-chinas-plan-to-take-over-the-global-economy/ (vaadatud 26. III 2021)

    4 Frank Jüris, Hiina teise põlvkonna vähemustepoliitika: massilisest jälitustegevusest sundsteriliseerimise ja genotsiidini. Diplomaatia, nr 204, veebruar 2021. https://diplomaatia.ee/hiina-teise-polvkonna-vahemustepoliitika-massilisest-jalitustegevusest-sundsteriliseerimise-ja-genotsiidini/ (vaadatud 27. III 2021)

    5 Üks põhjalikumaid on hiljuti ilmunud Newlines Institute’i raport The Uyghur Genocide: An Examination of China’s Breaches of the 1948 Genocide Convention. https://newlinesinstitute.org/uyghurs/the-uyghur-genocide-an-examination-of-chinas-breaches-of-the-1948-genocide-convention/ (vaadatud 27. III 2021). Vt ka Uiguuride ekspert: Xinjiang võib kujuneda Hiinale pikemaajaliseks probleemiks, Postimees, 8.IV.2021: https://www.postimees.ee/7219692/uiguuride-ekspert-xinjiang-voib-kujuneda-hiinale-pikemaajaliseks-probleemiks.

    6 Frank Jüris, op. cit.

    7 Vt näiteks: Bradley H. Trayer, Lianchao Han, Kissinger’s folly: The threat to world order is China. The Hill, 19. IV 2020. https://thehill.com/opinion/international/491507-kissingers-folly-the-threat-to-world-order-is-china (vaadatud 27. III 2021).

    8 Ross Terrill, Uus Hiina impeerium, Ilmamaa, 2006, lk 427.

    9 Näiteks võib tuua selles kirjatöös palju viidatud Välispoliitika Instituudi ja ajakirja Diplomaatia kõrgtasemel analüüse. Vt ka Eesti Välisluureameti raport 2021 „Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas“, lk 69–79. https://www.valisluureamet.ee/pdf/raport/2021-EST.pdf (vaadatud 27. III 2021) ja Kaitseuuringute Keskuse direktori Indrek Kanniku kokkuvõtet „Traditsioonilised ohud ei ole maailmast kuhugi kadunud“, kus ta Hiina kohta toonitab: „Hiina puhul peavad nii Lääs tervikuna kui ka Eesti arvestama sellega, et liiga tihe integreerumine majandusvaldkonnas võib muuta meid sõltuvaks ja haavatavaks. Tuleb arvestada, et pea kõik suured Hiina investeeringud on Hiina riigi ja kommunistliku partei kontrollitavad. Hiina erakapital ja ärimehed ei ole oma käitumises vabad.“ ERRi uudised, 23. III 2021. https://www.err.ee/1608152170/indrek-kannik-traditsioonilised-ohud-ei-ole-maailmast-kuhugi-kadunud (vaadatud 27. III 2021).

  • Uus teater – Publik

    KAJA KANN

    Olen aru saanud, et sõna „publik“ ei ole hea kasutada, sest sel juhul on etenduse vaatajad justkui passiivne hall mass. Kõlab lugupidamatult. Siiski on see hea üldnimetus teatrivaatajale, -kuulajale, -kogejale, -osalejale, -tarbijale jne, olgu ta teatriarmastaja või kolleeg. Seega jätkan mõistega „publik“, mis sisaldab kõiki teatri kogemise vorme. Siin tekstis on see, kellele näitleja uues teatris ettepaneku teeb, publik.

    Hoolimata sellest, et uue teatri tegijad korrutavad ühest suust, et neid publik ei huvita, kunstnik loob seda, mida süda ütleb, nemad teevad teatrit ega pea vaataja pärast kompromissile minema, hakkama meelelahutajaks, on publik siiski väga tähtis etenduse osa ja veel tähtsam osa lavastamises.

    Lavastusprotsesse on loomulikult mitmesuguseid, sageli alustatakse vormist, mingist tehnilisest jubinast, koreograafialõigust, lavaruumist või atmosfäärist, harvem, aga ka seda juhtub, on alguspunktiks mõte, mida ei taheta veel publikule öelda. Lavastajal on hämar mõte, mingi mure või tunnetus. Ei ole vist vaja üle kinnitada, et valmisnäidendist nad lavastamist kindlasti ei alusta. Korraga on hulk materjali koos, kõhutundega tajutakse, et siin midagi on. Mis see täpselt on, ei olda kindlad.

    Sageli kutsub trupp publiku saali juba protsessi keskel, selleks et katsetada oma ettepanekut ja kontrollida argumentide paikapidavust. Peab lisama, et need inimesed ei osta piletit, vaid tulevad tööle. Publikul on tähtis roll lavastuse valmimisel, nad mõjutavad lõpptulemust. Seepärast valitakse ka publiku liikmeid hoolikalt, arvestades nende tausta. Näiteks kui kõhutunne on toonud protsessi ruumi nihutamise idee, siis kindlasti kutsutakse nüüdiskunstnik, või kui on olnud salajane soov moodustada lugu fragmentidest, on publiku seas ka keegi asjatundlik loojutustaja.

    Valitud publikuliikmed on väikestviisi dramaturgid. Siin ei ole publiku töö öelda, kas meeldis või mitte. Trupp kuulab tagasiside ära, vaidleb vastu, minnakse tülli, aga protsess jätkub proovidega. Tegijatele saab üha selgemaks, mida nad tahavad. Kas see jõuab pärale. Näiteks võib tagasiside olla ühe konkreetse koha kohta rõõmsalt heakskiitev, tuuakse esile väga naljakas koht. Etenduse kontekstis on see hea, aga kui tegijad leiavad, et see ei olnud nende eesmärk, siis muudetakse hea koht veidi halvemaks (vähem naljakaks), alati vastavalt algsele ideele.

    Võib ka juhtuda, et koos publikuga läbimänge tehes tuleb täiesti uusi mõtteid, mida tegijad pole mõelnud, ent on siiski laval teinud. Vahel need haaratakse protsessi, vahel mitte. Igal juhul timmitakse oma mõte täpsemaks ja nüüd juba hakatakse arvestama teose mõjuga, mitte enam kõhutunde väljendamisega. Nädala pärast kordub sama. Esietendus juba läheneb. Sel ajal on palgatud dramaturgi peamine ülesanne juba truppi julgustada, teha pisimuudatusi, selleks et saavutataks kindlustunne. Aga see valitud publik on tagasisides taas karm. On olnud juhtumeid, et pärast publiku protsessi kaasamist tehakse lavastus täielikult ümber. Visatakse välja kuus näitlejat ja etendatakse sama ideed duetina või otsustatakse, et muusikaline kujundus tirib fookuse ideest kõrvale. Välja! Teeme vaikuses. Esietendus.

    Lavastamisprotsess jätkub ka siis, kui pileti ostnud publikuliikmed tulevad saali, sest laval on ju näitleja, kes teeb oma rollisoorituse, tunneb meetodit ja teab lavastuse ideed. Ta on performer. See on ka põhjus, miks žüriid ei suuda uues teatris esile tuua pea- ja kõrvalosatäitjaid. Uues teatris on publikut hädasti vaja, sest lavastus moodustub koos nendega. Siit võib järeldada, et publik on ikka väga tähtsalt kohal, mitte meelelahutuse või kompromissi mõttes, vaid täpsema mõju saavutamiseks.

    Need trupid, kes teevad koos vahetu publikuga paar läbimängu (vanasti nimetati neid kontrolletendusteks) eesmärgiga materjali lihvida ja anda terviklik etendus õiges ruumis, kalduvad tegelema traditsioonilisema teatriga. Nende katsepublik on passiivne, kuid tegijatele kasulik selleks, et nad enese kokku võtaksid ja logistika­vead esile tuleksid. Seejärel esietendus. Vahel ka kaks. Edasi liigub valmisteos repertuaari.

    Aga on ka vahepealseid meetodeid. On truppe, kes lähevad esietendusele katsetama ja proovima. Nendel juhtudel osaleb pileti ostnud inimene etendusel, mis ei ole teadlikult valmis tehtud. Lavastuse mõju jäetakse lahtiseks, olgu mis on. Vahel seda ei olegi.

    Näiteks koreograaf X ei soovi protsessis publiku osalust, tema idee on kindel. Y vajab seda vägagi, sest sageli ta ei tea, mida otsima läheb, kuid enne esietendust tahab teada saada. Samuti vajab publikut koroonaajal töötav kunstnik Z, veel enam, tema ehitab veebi- või telefonikeskkonna ainult selleks, et publik karantiinis istudes teatrist ikka osa saaks, ning läheb selle kontseptsiooniga vahel publikuga kompromissile, lahutades koduseinte vahel meie närbunud meelt.

     

  • Ere kujund, elitaarsus ja totalitarism

    TAAVI HARK

    Viiuldajast helilooja Mihkel Keremi loomingu toekasse hulka kuulub kolme­kohaline arv teoseid. Kõige rohkem on ta komponeerinud kammermuusikat, milles on kesksel kohal keelpillid. Sümfoonilise muusika ja instrumentaalkontsertide kõrval on Kerem kirjutanud koguni kümme keelpillikvartetti, sonaate viiulile ja klaverile, sonatiine sooloviiulile ning peotäie klaveriteoseid. Viiele sümfooniale tuli hiljuti lisa: seljataguse nädala lõpus sai Venemaal Kislovodskis esiettekande Keremi kuues sümfoonia.

    Hiljaaegu vormus Mihkel Keremi ärevalt äratusliku teose „1984“ põhjal ekraniseering, mis esilinastus märtsi lõpul Hollandi rahvusringhäälingu telekanalil. Helitöö tšellole, lugejale ja ansamblile esitab seal New European Ensemble helilooja juhatusel. See sündmus on paras põhjus, et vestelda nii laiadel kui ka kitsamatel teemadel.

    Ajad on ärevad. Kuuldavasti kaaluvad mõnedki muusikud lausa kutsumusliku suuna vahetamist. Mil määral on sellist trendi tajuda teie tutvusringis?

    Natuke on. Minu otseses tutvusringis mitte kuigi palju, aga tean, et päris mitu muusikut hakkasid juba aasta tagasi tegelema millegi muuga. Kuna Inglismaal on peaaegu kõik muusikud eraettevõtjad ja kogu kontserdimajandus pandi lukku – juba aasta aega pole suurt midagi toimunud –, siis olen kuulnud ka muusikutest, kes on läinud näiteks pakikandjaks. Aga õnneks pole sellisest saatusest sageli kuulda. Paljud pillimängijad ka õpetavad, seda tööd on saanud vähemalt osaliselt jätkata.

    Kuidas jääb siis kutsumusega? Olete kaua tegutsenud helilooja ja interpreedina. Kas need konflikti ei satu?

    Kutsumuse puhul on ikkagi selline tunne, et seda lihtsalt peab tegema, aga lõpuks on meil kõikidel vaja maksta ka elukoha ja söögi eest. Õnneks ei sega helilooja ja interpreedi amet teineteist. Isegi kui teenin interpreedina rohkem raha, võin ju samal ajal öösel muusikat kirjutada. Olen hakanud ka dirigeerima. Tegelikult on see kõik mingis mõttes sama asi.

    Kas praegusel ajal ongi muusikul enam võimalik spetsialiseeruda? Kas see on vajalik?

    Muusikul on ainus võimalus spetsialiseeruda – see töö on tehniliselt nii raske. Peab ju pühenduma aastakümneid, enne kui üldse saab professionaalina välja astuda, sest tase on üle maailma nii kõrge. Spetsialiseerumiseta ei tuleks midagi välja. Sellega seoses on tõesti probleem, et kui tekib soov ka midagi muud teha, siis tuleb sageli langetada karm otsus, kas jätkata muusikuna või valida see muu. Muusiku töö on üsna ööpäevaringne. On ka erilisi inimesi, kes suudavad ühildada kadestusväärselt palju rolle, aga need on väga suured erandid.

    Teie enda algus muusikas oli küllalt varajane, ka loomingus.

    Tegelikult on see täiesti tavaline alguse aeg. Hakkasin neljaselt natuke pilli katsuma, kuueselt hakkasin korralikult õppima. See ongi õige aeg, sest kõrgkooli ajaks peab olema pillimäng nii selge, et saab hakata ise tööle ja õppida kasutama oma aju nii, et suudaks end kogu ülejäänud elu edasi täiendada.

    Mihkel Kerem Orwelli raamatu „1984“ põhjal loodud heliteose kohta: „Läbi aegade on kirjanikud meid sellise maailma eest hoiatanud. Nüüd on tunne, et osalt ongi see teoks saanud.“

    Kui tähtis on heliloojale õpetaja? On ju ka selliseid isepäiseid loojaid, kes arenevad igasugusest suunamisest küllalt sõltumatult. Kuidas kujunes teie areng?

    Selle kohta ütles mu kadunud õpetaja Jaan Rääts, et heliloomingut ei ole üldse võimalik õpetada. Õpingud on teatud hetkel lihtsalt tore võimalus ühel heliloojal teisele midagi sisukat öelda, sest pärast, kui olete juba mõlemad professionaalid, siis ei julge keegi teise loomingu kohta liiga avatult arvamust avaldada. Heliloojana olen väga õnnelik, sest mu esimene õpetaja Mati Kuulberg oli vähemalt mulle tõesti väga hea ja sobilik õpetaja. Ka William Mival, mu viimane juhendaja Inglismaal, on suurepärane õpetaja: teda huvitas just see, mida mina tahtsin teha, ja siis ta aitas mind. Olen aru saanud ja teistelt kuulnud, et selliseid õpetajaid on suhteliselt vähe.

    Õpetus on väga oluline! Mis sellest, et tänapäeval peaaegu ühtegi sellist vana tehnikat ei kasutata. Neid tunda on siiski ülimalt kasulik. Üks asi on mitte teada, teine asi on teadlikult eirata. Teatud mõttes kvaliteedivahe on loomingus tunda, kuigi sellest on väga raske rääkida, sest iga indiviid on isesugune. Ega tehnika ei ole siis paha pärast. Muidugi võib tehnilisi asju ka ise uurida, aga kui keegi oskab otseselt juhendada, on palju parem.

    Haaran Mati Kuulbergi nimest. Ta pole praeguses aegruumis paraku eriti tuntud ega mängitud, aga tema looming on vähemalt mulle pakkunud mitmeid põnevaid avastusi.

    Jah, Mati Kuulberg kirjutas väga palju muusikat. Eluajal oli ta vägagi tunnustatud nimelt interpreetide hulgas, sest ta kirjutas huvitavalt, pillipäraselt ja kiiresti. Võib-olla üks õnnestunum ja laiemale kuulajate ringile sobiv teos on Kuulbergi neljas sonaat sooloviiulile, mida olen ka ise palju mänginud. See teos näitab väga hästi, mismoodi ta aju töötas, kuidas ta oskas igast küljest leida huumorit, olla muusikas ühtaegu väga tõsine või lüüriline, aga ka tantsuline. Kõige tähtsam on tema muusika juures karakter. Ka minu käest nõudis ta alati, et oleks ere kujund. Sellega meil oli ikka suur probleem, sest seda leida oli väga raske.

    Huvitav, mis see ere kujund küll olla võiks? Sama küsimusega murravad kogu aeg pead ka luuletajad.

    Kui oskaks öelda, ehk siis oskaks ka teha! Eks ta ole midagi, mis on ühtlasi meelde­jääv ja paljuütlev. Nii kui üritada seda ammendavalt sõnadesse panna, on juba eredus kadunud. Kui ongi tunne, et teosele on see ere kujund leitud, siis mõne aja pärast teose juurde naastes võib olla vastupidine tunne. Seda otsid eluaeg.

    Kuidas suhtuda aeg-ajalt üles kerkivasse mõttesse, et klassikaline muusika olevat elitaarne? Eesti muusikaüldsusele mõeldes ei meenu küll peaaegu ainsatki „kõrgesti sündinut“, sageli on väga head muusikud hoopis küllalt lihtsat päritolu. Nad on end sellesse mõneti eksklusiivsesse valdkonda kergitanud oma võimete ja vaevaga. Kas süvamuusika on siis eksklusiivne ja elitaarne?

    Asi ongi ses sõnas „elitaarne“, justkui oleks klassikaline muusika üksnes rikaste ja eriliste teadjate jaoks. Muidugi on klassikaline muusika mõneti eksklusiivne, sest ainult vähestele on antud jõudu seda suure süvenemisega õppida. Eks ta ole elitaarne ka seetõttu, et on eriline. Kindlasti pole klassika elitaarne sellest seisukohast, mida üritatakse sellele süüks panna – justkui ei tahetaks hõlmata kõiki inimesi. Vanasti pidi tõesti olema tohutu varandus, et suurest kunstist osa saada, kuid need ajad on ammu möödas!

    Küsimus on selles, mida inimene tahab oma elus teha. Siis on muidugi kehvasti, kui umbes kuueaastaselt ei tea, et soovid kõrgel tasemel pilli mängida. Osalt teebki klassikalise muusika elitaarseks see, et muusikud saavad nendest, kes teavad, või siis nendest, kelle vanemad lapse pilli õppima panevad. Mõni teine mõtleb palju hiljem, et tahaks pilli mängida, aga siis on sageli hilja, et kujuneda professionaaliks.

    Kontserdikorraldajad mõtlevad päevast päeva, kuidas tuua süvamuusika rohkearvulisema kuulajaskonna südamesse. Tõsi on see, et kõik katsed klassikalist muusikat lahjendada näivad töötavat vastupidises suunas. Crossover’i või žanrilise kõikehaaravuse abil õnnestub harva orkestri või ooperimaja menukust kasvatada. Näen siin mingeid mõttelisi paralleele usu ja kirikuga …

    Kõigile justkui meelepärase crossover’iga kedagi kontserdimajja juurde ei too ja need, kes enne seal käisid, enam ei tule. Suur probleem ongi see, kui üritatakse minna tänavale inimestele ütlema, et tulge ja armastage meid. Ma ei ole kogenud, et mõni, kes pole klassikalist muusikat enne kuulnud ja on sattunud kontserdisaali, jookseks sealt ära ja et talle süvamuusikaelamus poleks meeldinud. Muusikas ja kunstis on ju põhiline emotsionaalne sõnum. Kui see on olemas, ei lahku keegi saalist pettunult.

    Hiljuti esilinastus teie muusikaga videoprojekt „1984“. Mis see on? Kas see on film, millel on muusika, või hoopis muusikafilm? On see wagnerlikus vaimus Gesamtkunstwerk?

    Eks ta ole kõike. Nüüd on ta muidugi film. Muide, suuresti pandeemia tõttu tuli sellest film, kuigi algselt pidime eelmisel sügisel tegema teosega ringreisi. Kirjutasin teose „1984“ umbes neli aastat tagasi. Tahtsin kirjutada loo, kus muusika viib teksti edasi: midagi pole korratud, muusika jutustab lugu, seal, kus muusikat pole, räägib tekst edasi ja vahepeal saavad nad kokku. Koos New European Ensemble’iga hakkasime uutes oludes mõtlema, kuhu see muusika nüüd panna. Kuhu ta mahub? See on ooper, kus keegi ei laula, tšellokontsert, kus on näitleja …

    Äraspidisel moel olen pandeemia tõttu kehtestatud piirangutele isegi natuke tänulik, et me ei saanud plaanitud kontserte teha. Seetõttu otsustati teha film. Varsti valmib ka ingliskeelne versioon, mis pannakse uuesti filmiks kokku. See ongi nüüd säärane uus kunstivorm, kus kõik inimesed ei pea olema koos, et teha tervik.

    Millist rolli täidab tervikus skandaalse kuulsusega Edward Snowden?

    Meil oli kohe päris algusest küsimus, mismoodi kogu seda teost üldse tutvustada. Kas äkki kontserdi teises pooles? Kõik variandid tundusid kuidagi traageldatud ja kummalised. Lõpuks mõtlesime, et keegi võiks ju pidada loengu, kõnelda raamatust „1984“ ja ka laiemalt järelevalvest. Keegi tuli välja mõttega, et miks mitte küsida Edward Snow­denilt. Me kõik naersime. Meie suureks üllatuseks saime temaga ühenduse ja ta oli kohe nõus! Ta valmistas ette meile loengu ja mängib ka filmis. Oleme talle tõesti väga tänulikud.

    Miks on Orwelli „1984“ ühtäkki nii aktuaalne? Viimastel aastatel kuuleb viiteid sellele teosele aina sagedamini, kusjuures väga erinevate avalike intellektuaalide ja kultuuri­vaatlejate vahendusel. Kas lääne ühiskond on siis jõudmas mingi täiesti uue totalitarismi lävele? Mingit hirmu ja painet on justkui tunda …

    Kui seda teost kirjutasin, siis mõtlesin, et oleme nagu sinnapoole teel. Nüüd on vaja vaid aknast välja vaadata, et mõista – me olemegi seal sees. Küsimus ei ole ainult inimeste konstantses ja totaalses jälgimises, vaid ka selles, et tõde ei ole enam.

    Mäletan, kui mu isa luges kunagi George Orwelli raamatut „1984“ ja rääkisime, et see on ju puhas Nõukogude Liit. Kui ise esimest korda Orwelli raamatut lugesin, oli hirmus tunne, aga veelgi hullem löök tabas mind seda teist korda lugedes. Kui raamat läbi sai, mõtlesin, et miks ka mitte, väga hea, nii peabki olema. See äratabamine oli ehmatav, tahtsin siis klaveri alla pugeda ja natuke väriseda. Kui lihtne on iga inimese mõistust moonutada ja väänata! Tabamus tekitas päris suure hirmu ja ajendas ka seda heliteost uuesti välja tooma.

    Läbi aegade on kirjanikud meid sellise maailma eest hoiatanud, aga ikka on kiputud aktiivselt selle nimel tööd tegema, et seesugune maailm saaks tõeks. Nüüd on selline tunne, et osalt ongi see teoks saanud.

    Totalitarismipainet on kuulda ka teie varasemates teostes, näiteks kolmandas sümfoonias, millega mälestate kommunismiohvreid. Kas see on millegi tõttu teie loomingus refräänina naasev teemaring?

    Tuleb tõesti nii välja, kui ausalt fakte vaadata. Oma elu elades ja teoseid kirjutades küll ei mõtle, et see teema mind kogu aeg saadab. Kolmandat sümfooniat kirjutama ajendas mind inimese mõistuse ja mälu probleemistik. Tõuke andis see, et nägin oma kaasmaalasi – eestlasi – juba kümme aastat pärast vabaduse saabumist unustamas seda, mis oli enne, isegi seda taga nutmas. Nüüd ajendas kõik mu ümber võtma taas ette Orwelli „1984“ ja sellest uue teose kirjutama. Vahetevahel on hea säärased mõtted enesest välja kirjutada, justkui mingist needusest vabaneda.

    Heliloojate teoseid läbi vaadates on huvitav märgata, kuidas suhtutakse pealkirjadesse. On heliloojaid, kelle pealkirjad on kirjeldavad, lennukad või atmosfäärilised, ja on neid, kellel on aina kas sonaat, sümfoonia või kontsert. Teie näite kuuluvat sellesse teise liiki. Kas seda on ka kuidagi võimalik põhjendada või on tegu juhuste jadaga?

    Mul lihtsalt puudub igasugune kujutlusvõime! Tunnen väga tihti suurt kadedust nende heliloojate vastu, kes suudavad häid pealkirju välja mõelda. Aga on ka neid, kes nähtavasti töötavad põhiliselt pealkirja kallal ja vähem muusikaga. Kui on hea muusika ja hea pealkiri, mis tõesti kokku lähevad, on fantastiline. Kuna olen ise muusik ja orkestrant, siis on süidid, sümfooniad ja kontserdid mul kogu aeg silme ees, nii-öelda samastan end nendega. Ma kuulen, näen, tunnen ja maitsen muusikat kogu aeg, aga sõna mitte nii palju.

    Keelpillikvarteti žanris on teil juba kümme nummerdatud teost ja veel hulk väiksemaid helitöid kvartetile. Millega see žanr ja koosseis köidab, et olete nii suurel hulgal neid teoseid meisterdanud? Mida sellest suurest hulgast esile tõstate, kui peab piirduma paariga?

    Kogu minu muusika on tegelikult väga praktiline: mille sees ma ise olen, seda ka kirjutan. Mängisin ligi kaheksa aastat Tallinnas ja umbes seitse aastat Inglismaal kvartetis. Kuna Levon Chilingirian, minu viiuliõpetaja Inglismaal, on kvarteti­mängija – sedakaudu ma üldse Eestist ära läksin –, siis kvartetimuusika on mul väga hinges. Eks seepärast olen ka nii palju keelpillikvartette kirjutanud. Kindlasti soovitan kuulata oma kõige viimast kvartetti, sest see on kõige uuem. Aga nii mängijatele kui ka kuulajatele pakub ilmselt kõige rohkem pinget „Expressions Suite“, mis on Alban Bergi „Lüürilise süidi“ omamoodi antidoot. See on kuueosaline, lühikestest paladest kokku pandud süit, kus on loodetavasti isegi mõned eredad kujundid.

    Tahtsin kirjutada juugendstiilis, nii et muusika oleks selge, aga mitte väga läbipaistev, vaid sõna parimas mõttes natuke väärastunud. Teiselt poolt tahtsin kirjutada midagi, mis oleks mängijatele Alban Bergi ääretult keerukast süidist natuke lihtsam. Juugend on arhitektuuris ja kunstis stiil, mis kõneleb väga tugevalt minu hingega.

    Lõpetada võiks ühiskondliku kadentsiga. Mingi üksmeele taandumine on tuntav, üksteise vastu ülesässitamist soosiv kultuurifoon paistab aina laienevat. Ehk vajame nüüd „1984“ eeskujul üht tõsist armastuseministeeriumi? Või peitub lahendus hoopis mujal?

    Ja milline jõud see armastuseministeerium Orwelli teoses oli! Püüdsin tegelikult olla väga tähelepanelik, et minu tehtud „1984“ versioonist jääks välja peaaegu kõik ilus või romantiline. Eks see oleks omal moel ka tänapäevase maailma peegeldus. Oleme muutunud masinateks, meilt oodatakse seda ja – mis kõige hullem – me nagu ise lausa soovime olla masinad. Ehk tuleks püüda indiviidina teadlikult sellele vastanduda.

  • Võim ja sugu. Kuidas patriarhaat mehi rõhub

    PIRET KARRO

    Ohvri süüdistamine on üks kahjulik tendents vägivallakuritegude käsitlemisel, sellele on Eestis viimasel ajal üha enam tähelepanu pööratud. Aga-mis-tal-seljas-oli-tüüpi küsimustest salakavalamadki on tihti näiteks autoavariisid kajastavad pealkirjad: „Naine jäi auto alla“, selle asemel et pealkirjastada „Joobes mees ajas naise alla“.1 Sama on lähisuhtevägivalda kajastavate artiklitega: piltidel on tihti oma nägu löögi eest kaitsev naine, selmet lööja mees. Hiljuti välja tulnud üleeuroopalise ohvriuuringu põhjal võib väita, et umbes kümnendik Eesti meestest on vägivaldsed.2 Kes nad on? Vägivallapandeemia lõpetamiseks tuleb tegeleda kuritegude toimepanijatega.

    Kuidas aga nendega tegeleda? Ohvri­uuringu lohutuid protsente vaadates tekib tunne, et seaduste karmistamisest ei piisa, kurja juur on kuskil mujal. (Lähisuhtevägivalla kuritegude menetlused võiksid muidugi minna kõvasti efektiivsemaks ja ohvreid rohkem aidata.) On tõsi, et ka mehed kogevad vägivalda – enamasti teiste meeste poolt. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht Jako Salla kommenteerib mainitud uuringut, et mehed, kes ei oska oma suhteid agressioonita lahendada, on 20ndates eluaastates eelkõige vägivaldsed oma sookaaslaste vastu, hiljem aga oma naise vastu ning siis juba korduvalt ja süstemaatiliselt.3

    Vägivald saab ühiskonnas niimoodi levida siis, kui see on mingil tasandil normaliseeritud. Rusikahoop on vaid jäämäe tipp: elame kultuuris, kus arusaam mehelikkusest sisaldab agressiivse käitumise aktsepteerimist kui enesekehtestamise viisi. See on seotud toksilise maskuliinsusega – sundus end pidevalt tõestada nii-öelda karja juhina, oma tundeid mitte välja näidata, konflikte vägivallaga lahendada, väljenduda misogüünselt ja homofoobselt. Toksiline maskuliinsus laseb rusikate tõstmisel paista negatiivset tähelepanu mittevääriva tegevusena, rusikas tõstetakse tihtipeale just seetõttu, et mehelikkuse vormiga sobituda.

    See mitte ainult ei pane mehi naisi ähvardama, ahistama ja peksma, vaid kahjustab ka mehi ennast, nende vaimset tervist, suhteid perekonnaga ja omavahel. Selleks et naistevastane ja perevägivald taanduma hakkaks, peaksid mehed hakkama tegema tööd iseendaga, et lahutada agressiivset käitumist ja arusaama meheks olemisest. Püsivam efekt saab ilmselt alles tulla (mitme) põlvkonna järel.

    Eduard Wiiralt. Töölised. Linoollõige, paber, 1920. Eesti Kunstimuuseum

    Üks mu Berliini sõber algatas grupi „Men’s Feelings“ („Meeste tunded“), kus käisid koos ainult tema meessoost sõbrad. Naised teevad niigi palju tundetööd, et suhetes tekkivaid pingeid tasandada ja lahendada – kuulavad mehi, toetavad neid, ise samas mahus tuge vastu saamata. Mu sõber ütles, et ta on pidanud palju vaeva nägema, et oma tunnetest sotti saada, osata neid sõnastada ning mitte nende seedimise koormat mõne naise õlule seada. Tõsi, naistele on justkui lubatud palju rohkem omavahel lobisemist – mis toimibki tunnete sõnastamise trennina, emotsionaalse toe pakkumise praktikana, kogemuste jagamise koolina. Mehed peavad olema the strong and silent type, samuti läbistavad ka nende omavahelisi vestlusi kõvasti rohkem seltskonna hierarhiline struktuur ja sundus olla „mehelik“. Nii juhtubki, et mehed võivad tunda puudust vajalikust sõnavarast, millega keerulisi kogemusi väljendada või neile pole õpetatud seda sotsiaalset skripti, mis aitaks üksteist empaatiliselt toetada.

    Poolas on paar aastat koos käinud üks rühm nn meesteringis, mille eesmärk on luua turvaline ruum, kus omavahel jagatakse, mis tunne on olla mees nüüdis-Poolas. Rühma esindajad on öelnud, et koos naistega marssides tahtsid nad astuda sammu patriarhaalsest võimust eemale ja solidaarsusele lähemale.4 Traditsioonilised soorollid, kuigi seavad mehed naiste ees eelisseisu, rõhuvad ka neid, kuna seavad neile pideva sooritussurve raha teenida, lihaseid kasvatada, mitte nutta, mitte eksida, olla hetero – vastata hegemoonilise maskuliinsuse ideaalile. Siit võib otsida põhjusi, miks on Eestis meestel suurem suitsiidirisk kui naistel5 või miks on meeste eeldatav eluiga madalam.6

    Mehed, kes ei suuda või ei taha hegemoonilise maskuliinsuse taktikepi järgi sammu pidada ning kellele ei näi olevat ka muid ühiskonnas tunnustatud rolle, on lihtne saak radikaalsetele võrgustikele.7 Need võivad pakkuda liitujatele näiliselt toetavat alternatiivset väärtussüsteemi, aga treenivad neist misogüünia etturid, kelle tegevus kahjustab hiljem naisi ja geisid, nagu oleme näinud nt abordiõiguse ja kooseluseaduse vastu oleva SAPTKi lobitööst.

    Kui olin natuke üle kahekümne, taipasin, et mul on harjumatu näha, kui mehed omavahel kallistavad. Ma ei mõistnud seda hukka, vastupidi, aga ma taipasin, et see vaatepilt on haruldane. Kui mõni mu heteromehest sõber teist samasugust tervituseks-hüvastijätuks embas, mõtlesin vaikselt, et küllap ta on välismaal elanud või peodrooge kogenud. Märkan neid enda ümber üha rohkem – mehi, kes ei taha olla homofoobid ega rassistid, kes toetavad võrdõiguslust, kes tüürivad teadlikult eemale mürgisest mehelikkusest. Tundub, et koos uue põlvkonna peale kasvamisega murrab vaikselt sisse uus ajastu.

    1 Kes soovib pealkirjastamise soolisi tahke lähemalt analüüsida, võib alustada nt paljudest näidetest Facebooki grupis „Virginia Woolf sind ei karda!“, näiteks https://www.facebook.com/groups/WoolfEiKarda/permalink/3893938230634422/

    2 Anna Teele Orav, Julm tõde: Eestis esineb rohkem perevägivalda kui mujal Euroopas. – Eesti Päevaleht, 5. IV 2021.

    3 Samas.

    4 Claudia Ciobanu, Polish men question role as government reasserts patriarchal notions. – Reporting Democracy, 22 III 2021.

    5 Vt Sanna Kartau, Üks mees minutis. – Müürileht 16. XI 2016.

    6 Vt Christian Veske, Mehelikkuse soorituse paine. – Müürileht 30. X 2017.

    7 Taavi Minnik, Poola vilepuhuja: traditsioonide ja perekonna kaitsjateks värvatakse noori luusereid. – Eesti Päevaleht 2. IV 2021. Selle artikli keelekasutus toetab narratiivi, et mehed, kes ei tee karjääri ja kes ei seksi naistega, on luuserid.

Sirp