Paide teatri ja Pariisi Théâtre de la Ville’i „Poeetilised konsultatsioonid“, telefonil Johannes Richard Sepping, Maria Paiste või Kirill Havanski. Pandeemia algusest saadik on „Poeetilisi konsultatsioone“ Emmanuel Demarcy-Mota juhtimisel viinud telefonitsi läbi rohkem kui 150 näitlejat üle maailma. Paide teatri näitlejad kohtuvad sel viisil oma publikuga alates 20. IV.
Enam-vähem samal ajal, kui kuulsin tollest telefoniteatri külastamise võimalusest, rääkisid noored näitlejad elevuse-põnevusega raadios oma kiriteatriprojektist,1 kus eelnevalt on tarvis täita ankeet ja seejärel käivitub kirjavahetus tegelaskujuga, kes on spetsiaalselt sellele ankeeditäitjale loodud. Too tegelaskuju on pärit sobivast ajastust, vastavate iseloomujoonte ja huvidega, just sellest soost või sootusest, mis vaja.
Mõte paistis põnev ning korra kripeldas koguni soov otsida ühendusteed, ent siis sai minus võitu tunne, et see oleks liiast. Esiteks: mu käekiri on olnud loetamatu ja jäänud loetamatuks (tõsi, oli vist ka arvutivariant). Teiseks: ma mängin sellega niigi kogu aeg, kirjutan mingi(te) väljamõeldud tegelas(t)e mõtteid, kirjutan paberi- ja ajalehtedele ning arvutiekraanile. Kõik see tundus liiga suur vastutus ja kohustus. Ühtpidi tabas mind tänapäeva maailmale nii iseloomulik ilmajäämishirm, seejuures aga mõtlesin, et äkki oleks see hoopis suur koorem: näitleja teeb minu pärast tööd ja ma pean vastama, see on minu kohustus tema ees.
Telefonikõnedega on sama lugu. Ma ei taha võõraste inimestega, õigupoolest tuttavategagi, telefonis rääkida, tihti olen telefoni lihtsalt välja lülitanud või pannud hääletu peale. Aga ikka: ühe telefonikõne pikkune teater ei tundu nii jube. See ei peaks ju olema hullem kui nooruses vintispäi erootikatelefonilt elumõtte küsimine?
Esiteks on küsimus muidugi teatris, teatri olemuses. Tundub, et teatril oleks justnagu palju väljundeid ka meie praeguses erandlikus ajas: näitlejad on sisse lugenud muinasjutte, on leitud uusi videoteatri formaate, nüüd siis telefon ja kirjad – eksperimendid. Need kõik on asendustegevused, teretulnud, meie ajas vajalikud asendustegevused, ent teater muutub teatriks ikkagi selles ühes aegruumis, selles kaduvikus. Teleteater võib küll olla äge – minu põlvkond kasvas veel teleteatrimaailmas –, aga see on ikkagi nagu „film, kust on midagi puudu“, sest eks ole põhjusega televiisorisse seatud teater peaaegu kadunud (või elab edasi nendes sarjades, mille eelarve tubateatrist palju enamat ei luba).
Paide teatri näitleja Johannes Richard Sepping jagab poeetilist konsultatsiooni.
Pille-Riin Purje kirjutas „Poeetiliste konsultatsioonide“ kohta: „Ei, ma ei kuuluta ajalehes, milline luuletus mulle valiti. Jätan tänunaeratusega enda teada ka kirja lõpulause, mille tähenduse avarust alles hakkan mõistma. Ammugi ei raatsi ma kirjeldada sümpaatset telefonikõnet sellesama neljapäeva hommikul, kakskümmend minutit kestnud dialoogi, mis lõppes luuletusega. Ülitäpselt haakus hingeilmaga see luuletus, mille poeetilise konsultatsiooni andja kahekõne käigus välja valis. Mu esimene impulss oligi kirjutada või helistada ajalehetoimetajale ja paluda vabandust, et seekord loobun lubatud vastukajakirjutisest. Võib-olla on see sisetunne võrreldav pihisaladuse hoidmisega: mitte sund, vaid sisemine vajadus. Aga kohe mõtlesin, et ka vaikimine oleks vale.“2
Minu plaan oli alguses grandioossem, palusin mitmelt sõbralt-sugulaselt, et nad ka ennast kõnele registreeriks. Mõtlesin nende muljed ja tajud kokku võtta, olla ise üks katsejänes teiste seas. Lõpuks osales peale minu selles ettevõtmises ainult üks sõber ning tema oli sel hetkel, samuti hommikutunnil (ka minu kõne jäi hommikutunnile, nii et õhtust kogemust mul pole), kuidagi teisel lainel, sain aru, et ta ootas enamat. Aga see on muidugi ka teatriga nii: ootuste määr paneb veidike juba paika selle, mida näed. Väga puhta lehena, väga avatult ei suuda professionaalsedki kriitikud sellesse ruumi astuda.
Muide, sellesarnaseid teraapilisi luuleprojekte olen varemgi näinud. On mõned rändavad, spoken-word-poeedid, kes jutlustavad oma luuletuste ravivat, maailmaparandavat mõju. On kirjandusteraapiaprojekte (Eestiski on neid tehtud, nt Imbi Paju on võtnud selliseid rühmi vedada), on terapeute, kes soovitavad ja esitavad mingeid luuletusi. Olen iseennastki selliseks mõelnud, aga pean endale aru andma, et minu (ja mu valitud) tekstides on liialt tumedust, destruktiivsust, ma pole jõudnud säärasesse valgustatud olekusse (ja võib-olla ei jõuagi), et saaksin garanteerida, et ma luulega kuidagi haiget ei tee või mõnda veidrasse paika ei juhata.
Räägin seda sellepärast, et sarnaselt Purjega oli ka minul sellest kõnest positiivne, isiklik, mingis mõttes teraapiline kogemus. Loodetavasti on nõustamisliinidel, eluliinidel jm tööl vähemasti sama tundliku näitlejavaistu ja -andega inimesed, kuigi ma ei tea, kui palju oli tolles kõnes näitlemist. Mul on tavaliselt paras kaitsekiht peal, võin mängida või varjata või üle pingutada, ning ennast selles kõnes samavõrra kui näitlejat (sest eks olime ju mõlemad rollis) jälgides märkasin, et udutasin kahtlaselt vähe, s.t tundsin ennast selles ruumis turvaliselt, ei ehitanud (väga) mingit varikuju.
Kogu saaga mõte (ma ei reeda siin mingit saladust, sest täpselt nii öeldakse ka Paide teatri veebilehel) on pärast kõnet valida inimesele spetsiaalne luuletus selle protsessi käigus kogunenud või pigem kogutud kataloogist (ma kahjuks ei küsinud sel hetkel, kas igal näitlejal on oma, personifitseeritud luulevalimik või koostasid nad selle koos). Ka jääb saladuseks valikumeetod, oletan, et see on väga subjektiivne, aga vastutus on ju tohutu. Kõne ajal, inimesega rääkides, peab näitleja leidma tolle „õige“ teksti. See on nagu malemäng, et tuleb veidike ette ära nuputada tolle inimese vaimulõkse ja mõttepöördeid, kõnelemise ajal selle luuletuseni jõuda (see annab Paide teatri noortele näitlejatele loodetavasti vägeva luulepõhja).
Mulle sattus, mu arust, üsnagi tumemeelne tekst. Tõsi, mu enese tumemeelsuse vari. Jah, mulle mõjus see teraapiliselt, oli kosutav elamus, aga pärast kõnet, palju hiljem naersin endamisi paranoiliselt: mis siis, kui see kõik on nali, kui kõigile loetakse ette üks ja seesama tekst?
1 Tartu Uue teatri „Nõudmiseni“, truppi kuuluvad Elise Metsanurk, Andreas Aadel, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga ja Ken Rüütel.
2 Pille-Riin Purje, Telefoniteater: luuleread mu aknaklaasil. – Postimees 26. IV 2021.
Vähetuntud eesti ja läti naisfotograafide loomingu suurepärase pealkirjaga näitusest „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ on saanud Tartu kunstimuuseumi näituseprogrammis juba ajalugu (toimus 12. VI – 27. IX 2020). Näitus elab siiski edasi mahukas kataloogis, mille vahendusel saab väljapanekut mõtteliselt külastada veel kaua. Nii näitus kui ka kataloog annavad oma panuse eesti ja läti fotoajaloo uurimisse.
Tartmusist sai korraks Fotografiska. „Meie sooviks oli heita olemasolevale materjalile pilk, mis lähtuks tänasest päevast“, kirjutavad kuraatorid Šelda Puķīte ja Indrek Grigor (kataloog, lk 11). Ja tõsi ta on, ehkki alustuseks vist teistmoodi, kui kuraatorid arvavad – vaataja silm fikseerib esimesena sõna „hõbe“, mis on praegu majandusuudiste kirgi küttev jututeema. Hõbedat seostataksegi fotograafia tehnoloogiatega (ehkki digifotograafia ajastul enam mitte). Praegu pidavat ähvardama selle tööstuslikult asendamatu väärismetalli võimalik otsalõppemine maavarana, kusjuures selle kunstlikult üliodav hind polevat jätkusuutlik.
Ajaloolise fotonäituse kureerimine lähtuvalt praegusest ajast on aga mõistetav valik. Tekstist jookseb läbi sõna „selfie“, mida XX sajandi algul mõistagi ei kasutatud. Üldse on hea vahetevahel revideerida oma kaasaega mineviku peeglis. Kõnealune kataloog annab intelligentse ülevaate näituse algallikatest, varasematest vähestest väljapanekutest ja uurimustest ning ka kureerimispõhimõtetest. Iga fotograafi juures on ära toodud tema eluloo pidepunktid ja kommentaar visuaali kohta. Kataloogi kujundaja on fotodele lahedalt ruumi kinkinud. Näitusel oli esinema kutsutud ka kolm tänapäeva fotopõhiselt töötavat kunstnikku Hollandist, Taanist ja Soomest.
Ruumide kujundaja näis olevat haakunud 2019. aastal Tallinnas avatud Fotografiskaga, mistõttu tõi Eesti pinnale meil vähe kasutatud eksponeerimiskultuuri – pime saal fotodega, millele on suunatud kohtvalgus. Nii oli Tartu kunstimuuseumist kujunduse ja kuraatoritöö sümbioosis saanud korraks Lõuna-Eesti Fotografiska.
Sümpaatne on nüüdse Tartu kunstimuuseumi kuraatori Indrek Grigori ainulise elukogemuse rakendamine: on ta ju meie ainuke kunstiteadlane, kellel on pikemaajaline side Läti kolleegidega, mistõttu tunneb ta Riia kunstielu seestpoolt. Võib-olla peakski Tartu kunstielus sagedamini teadvustama ajaloolist Liivimaad ja tegema koostööd läti kolleegidega. Üks edukaid sellekohaseid näiteid oli Eesti Kunstnikkude Ryhm 1920. aastatel. Igatahes pole kahtlust, et näitus sai alguse sisulisest huvist, mitte „rahvaste sõpruse“ ametkondlikust paberimajandusest.
Fenomenoloogilised fotod. Kui naiste jätkuv rõhutamine ja eriline esiletõstmine praeguses kunstielus viitab feministliku kunstiteooria domineerimisele (ka rahvusvaheliselt) ja sellele, et uut teooriat pole peale tulnud, on selline lähenemine pikapeale ühekülgne ja hakkab ausalt öeldes väsitama (feministliku teooria rakendamine siinses kunstielus oli uudne 1990. aastatel). Ometi ei kehti see kommentaar „Hõbetüdrukute“ kohta.
XX sajandi esimese poole naisfotograafide fookusesse toomine keset väga mehist valdkonda on osutunud avastuslikuks sammuks. Seda enam et näitusega ei panustatud võitlevale feminismile (mitmed fotograafid pigem kannatasid punaste võimuletuleku tõttu). Tegemist paistab olevat fenomenoloogilise lähenemisega.
Näitust saatsid kaks ingliskeelset ettekannet, mis on tagantjärele kuulatavad ka Youtube’is: Mari Vallikivi loeng Viljandis tegutsenud Jaan Rieti fotoateljeega seotud naistest1 ja Katrīna Teivāne-Korpa loeng Läti fantoom-naisfotograafidest.2
Metropol Riia ning Eesti väikelinnad. Kuna Riia on sajandeid olnud Baltimaade pealinn ja seal on mis tahes Eesti linnaga võrreldes tunda metropoli eneseteadvust, on sealne suurlinlik glamuur näituse kataloogistki kaugele näha. Lūcija Alutis-Kreicberga (1889–1985) retušeeritud ja koloreeritud hõbeželatiinfotod, mis pärinevad tema Riia fotosalongist Noar, hämmastavad kõrgseltskonna portreedega (riietus, soengud, näoilmed, meik, poosid, rakursid, valgustus). Nagu oleks tegemist Pariisiga, ehkki fotograafi napist elulookirjeldusest Pariisiga seotust ei selgu – side oli tal hoopis Venemaaga. Siiski võib paljude pildistatute taustana aimata nende Pariisi-kogemust.
Teine läti fotograaf Olga Dietze (XIX sajandi II pool kuni XX sajandi I pool) on jäädvustanud keskklassi jõudeelu, kusjuures daamide riietus viitab samuti pigem paremal järjel rahvale. Ilmselt kuulus pildistaja sellesse seltskonda. Tema Tartu-seos (pildistas esimesena Eesti talupoegi väljaspool fotostuudiot) on huvitav, järelikult pidi tema käsutuses fototehnoloogia võimaldama keerukama lähteülesande lahendamist.
Eesti väikelinnades Viljandis, Haapsalus, samuti Hiiumaal tegutsenud fotograafid olid samuti isiksused, pildistades seda, mida ümbruses leida. Hiiumaal eristuvad seniajani nii arhitektuuri kui ka merekultuuri seisukohalt tuletornid, seega pildistas Helene Fendt neid, liikumatuid taevasse pürgivaid kolosse. Viljandis avastas aga Hilja Riet, kuidas ühendada oma vanemate salongis rõõmu ja kasu toov valdkond: tema tegi postkaartide tarbeks tundlikult lilleportreesid.
Naise pilk. Kunstiteaduses räägitakse mehe pilgust ja sellest eristuvast naise pilgust. Millest võiks rääkida meile nonde naisfotograafide valik? Kas ja kuivõrd sõltus see tellijast või nende enda eelistusest? Või ehk käepärasest fototehnoloogiast? Perekondlikust taustast? Mõistvast vaimsest keskkonnast? Vajadusest elatist teenida?
Kui arhiivimaterjali napib, jäävad paljud küsimused vastuseta. Ometi on siin peidus paljude fotode ajalooline kontekst.
Kataloogist leiab Marta Pļaviņa (1896–1956) pildistatud naeratava tudengineiu raamatu ja esemega, mis võib olla kas pliiats või sigarett (lk 106). Selle naisfotograafi elulugu tundub olevat vaba ja moodsa naise unistus: ta reisib ja pildistab, olles läbinud fotokursuse ja saanud ilmselt hea tagasiside osaliseks, samuti toetust oma mehelt.
Viljandiga seotud Anna Kukk oli esindatud näitusel aga fotodega Kaug-Ida Amuurimaa kullapesijatest (1912), kes olid mõistagi vaid mehed. Siin tekib eesti fotoajaloos juba kokkupuude Hiina kultuuriga (lk 73-74), kuna fotoseeriale sekundeerib iga fotot avav päevikutekst. Siin võiks jätkuda rohkelt uurimismaterjali.
Lydia Taremi väikse formaadiga fotod (kataloogis tunduvad need suurena) esindavad juba peaaegu kontseptualismi: ta on pildistanud end ühest ja samast peeglist eri eluetappidel, koos mehega ja ilma.
Külalised Põhjamaadelt. Hollandi kunstniku ja luuletaja Elisabeth Tonnardi roll „Hõbetüdrukute“ hulgas on tuua fotolugu mööda ajajoont tänapäevale lähemale: tema „Raamatukogu“ (2015) käsitleb Teise maailmasõja kaotusi ja leide.
Kopenhaagenis tegutsev Nanna Debois Buhl oli installatsioonis „Tähespektrid“ (2020) ühendanud XIX sajandi ja praeguse aja, nagu ka Soome kunstnik Sami van Ingen, kelle video „Leek“ (2018) on monteeritud 2015. aastal Pariisi arhiivist La Cinémathèque Française leitud 1930ndate filmirulli keskosa põhjal.
Näituse kuraatorite ja raamatu koostajate huvi keskmes on olnud ajaloolise ülevaate andmise asemel unustatud ja kadunud kultuuripärandi roll ning sellisena on „Hõbetüdrukud“ kindlasti täitnud neile pandud ootuse.
Kui Hiinal on tänapäeva maailmas õigustatult oma jõudu tunnetanud efektiivse ja agressiivse, globaalse haardega autoritaarse suurvõimu kuvand, mis ähvardab muuta kogu meie maailmakorda, siis Aasia teine suurvõim – India – on üsnagi Hiina varju jäänud. Peaaegu sama suure rahvastikuga Lõuna-Aasia riik jõuab meie uudiseportaalide esikülgedele peamiselt vaid siis, kui seal juhtub midagi, mis läheb kuidagimoodi ka meile korda. Näiteks Indias vangi pandud Eesti kodanikest laevakaitsjate väljanõudmise pikaleveninud saaga mõni aasta tagasi, või siis praegu lahvatanud koroonapandeemia. Muidu jõuavad India uudised meieni üsna harva.
Huvilisemad inimesed on aga kindlasti pannud tähele, et juba mõnda aega, mil üle kolmekümne aasta maailma riikide majanduskasvu edetabelit juhtinud Hiina hoog on hakanud pikkamööda raugema, on Indiast saanud üks kõige kiiremini kasvava SKTga Aasia riike aastase kasvuga 8% ümber. Vahel kuuleme ka India IT-sektori kõrgest tasemest ja ajude äravoolust läände, eriti Ameerikasse.1 Meelelahutusmaailm ei saa mööda Bollywoodist. Välispoliitikute sagedaseks jutuaineks on aastakümneid kestnud kriis ja sõjaline vastasseis naaberriigi Pakistaniga, eriti kahe riigi vahel jagatud loodeosariigis Kašmiiris. Niinimetatud tasakaalu hoidmiseks, mis on välja kukkunud pigem vastasseisu põlistamisena, on mõlemad rahva üldise elatustaseme poolest väga vaesed riigid punnitanud ennast regionaalseteks tuumarelva valdajateks. USA ja Hiina globaalses konkurentsis kaldub India olema pigem esimese liitlane, mistõttu ikka ja jälle klopitakse tolmust puhtaks ja heisatakse mõne tähtsa läbirääkimise või lepingu puhul India kui „maailma suurima demokraatia“ vana loosung.
Kas ikka maailma suurim demokraatlik riik?
Kui n-ö Aasia sajandi teema raames taas võrrelda praeguse Hiina ja India poliitilistsüsteemi, siis tuleb tõesti möönda, et India on vähemalt pro forma läbinisti demokraatlik maa. Kui Hiinas valitseb jäik hierarhiline kõikvõimas üheparteidiktatuur, siis India poliitikategemine käib demokraatlike reeglite järgi tõeliste valimiste toel, mille reeglid ja protseduur on üsna keerulised. Ametlikel andmetel on Indias koguni 2698 parteid, sealhulgas 8 üleriigilist ja 52 osariigi tasandil, ülejäänud on kohalikud (ringkonna tasandil). 2019. aastal valitud parlamendis (Lok Sabha – rahvakogu) on esindatud tervelt 37, enamik, tõsi küll, vaid mõne üksiku kohaga. Valimisõiguslikke kodanikke on üle 900 miljoni. Selle järgi pole kahtlustki – kõige suurem.
Kui me aga süveneme India valitsemisprotseduuridesse ja -tavadesse, riiklike institutsioonide ja kodanikuühiskonna toimimisse ning inimõiguste ja kodanikuvabaduste olukorda, siis hakkab selle suure maa demokraatiakuvand paraku kahvatuma. Toon hakatuseks mõned näitajad, mida maailma riikide kohta regulaarselt välja rehkendatakse. Näiteks inimvabaduse indeksi (Human Freedom Index) järgi on India 162 riigi seas alles 111. kohal (indeks 6,43), võrdluseks on Hiina 129. (6,07), USA 17. (8,44) ja Eesti 8. (8,54) kohal.2 Freedom House’i vabaduse indeksiga 67/100 on India langenud osaliselt vabade riikide kategooriasse. Siin on ta Hiinast (10/100, mittevabade pingerea lõpuosas) küll pika puuga ees, aga nii Aasia kuika lääne vabade demokraatlike riikide hulka kuuluvatest kõvasti allpool (võrdluseks USA– 83/100, Jaapan– 96/100, Eesti– 94/100).3 Maailma ajakirjandusvabaduse indeksi (World Press Freedom Index) järgi on India 180 riigi seas 142. kohal (skoor 46,56), võrdluseks Hiina 177. koht (skoor 78,72).4
Hindutva ideoloogia kohaselt pidi uus India olema hindude India, muslimid ja teiste religioonide järgijad kuulutati võõrkehaks. Pildil natsionalistlike rünnakute käigus 2020. aasta algul põlema süüdatud hoone muslimite elurajoonis Delhis.
Rootsi demokraatiavormide instituudi (V-Dem Institute) analüüside järgi, mis üldse näitavad autokraatia laienemist ja süvenemist ning demokraatia nõrgenemist ja allakäiku maailmas, ei saa Indiat pärast 2019. aastat enam pidada valitavate esindajate kaudu teostatava demokraatia (electoral democracy) maaks, vaid ta on langenud valimiste kaudu toimiva autokraatia (electoral autocracy) maaks. Üldnäitajana arvutatava liberaalse demokraatia indeksi (liberal democratic index) väärtuses on India langenud suhteliselt kõrge 0,57 pealt 2010. aastal 0,34 peale 2020. aastal.5 Selle indeksiga ollakse 179 riigi seas 99. positsioonil (võrdluseks: Hiina oma indeksiga 0,04 on 174. kohal). Langus on paljude näitajate poolest ilmselge peaaegu kõikides valitsemise ja kodanikuühiskonna valdkondades, eriti sõnavabaduse, pressivabaduse, usuvabaduse ja elanikkonna mitmete rühmade diskrimineerimise osas.
Kõik see on andnud analüütikutele põhjuse küsida: kas Indiat saabki enam demokraatlike riikide hulka arvata?6
Kas süüdi on Modi?
India autokraatia kasvu viimastel aastatel on seostatud riigi võimuka ja karismaatilise peaministri Narendra Modi isikuga. Kui 2014. aastal tuli võimule tema juhitud India Rahvuspartei (Bharatiya Janatha Party, BJP), mida kvalifitseeritakse rahvuslik-parempoolseks, võeti seda pigem kui kaua oodatud sammu. Vasakule kaldu Kongressiparteis, mis oli väiksemate vaheaegadega võimul olnud 1947. aastast ehk suurema osa iseseisvusajast (kokku üle 54 aasta), oldi pettunud. Vaatamata Mahatma Gandhilt üle võetud õilsale sarvodaya (tõlkes kas ‘üleüldine edenemine’ või ka ‘kõikide heaks’) põhimõttele, mis pidi teenima kõigi, eelkõige aga ühiskonna vaesema ja tõrjutuma osa heaolu kasvu, ei olnud Kongressipartei poliitika Indiat ei seest ega väljast suureks ja jõukaks teinud. Plaanimajanduse läbikukkumine, bürokraatia ja korruptsiooni vohamine, vaesuse laienemine ning haldussuutmatus olid selle peamised „saavutused“. Oma suure toetaja Nõukogude Liidu äralangemisega kaotati ka peamine väline orientiir. India vajas nii ideoloogilist kuika majanduslikku pööret.
BJP7 oli olnud India poliitikas juba aastakümneid ja paaril korral isegi valitsenud (1977–1980 ja 1998–2004). Läänepoolsest Gujarati osariigist pärit ja selle valitsusjuht olnud Narendra Modi suutis 2014. aastal erakonna pooldajad mobiliseerida uue poliitika lubadustega ja viis oma partei suurele võidule, saades üle India ligi kolmandiku valijate hääled ja 282 esindajat 543kohalises parlamendis. Viie aasta pärast suurendas BJP oma esindatust 303 kohani.
Niisiis tegi Modi seda, mida üks edukas poliitik peab tegema: ta viis oma partei võidule ja riiki valitsema, täitma valitsedes oma partei programmi ja rahva tahet. Viimastel üldvalimistel hääletas BJP poolt juba üle 37% indialasi ning ta on võimul ka 12 osariigis 28st, koalitsioonipartnerina veel 6 osariigis. Seega on tema taga suur osa Indiast. Niisiis, küsimus ei ole võimuletulekus, mis on toimunud täiesti demokraatlikul ja seaduslikul teel, vaid Modi ja BJP ideoloogias ning võimu teostamise viisides.
Hindutva
Modi partei ideoloogiat nimetatakse sageli hindu natsionalismiks ehk India omasõnaga hindutva. Sõnad hindu ja hinduism on meile enam-vähem tuttavad. Esimene on indialase sünonüüm, kitsamas tähenduses hindude usu ehk hinduismi järgija. Sellega sai ka teine defineeritud. Seega on enamik indialasi hindud, aga mitte kõik: India muhameedlased, kristlased ja budistid, ilmselt ka džainistid ja sikhid jäävad kitsama määratluse järgi hindu mõiste alt välja. Natuke ette rutates – siit praeguse India sisepoliitika probleemid peale hakkavadki.
Hindutva etümoloogia on peaaegu sama, mis sõnal hinduism: sõnale hindu lisatud sanskriti-hindi järelliide -tva annab talle üldistav-abstraktse tähenduse, nagu meie -ismvõi-sus. Kuna esimene on juba reserveeritud hinduismile, siis vahetegemiseks võiks hindutva täpne vaste eesti keeles olla midagi selletaolist nagu ‘hindusus’ või ‘hindulikkus’ (inglise keeles hinduness). Pragmaatilises tähenduses on see poliitiline ideoloogia, mis on parema puudusel defineeritud hindu natsionalismiks.
Siinse kirjatüki piiratud mahu tõttu ei ole võimalik pikemalt pajatada hindutva mõiste ajaloost ja rakendamisest. Piirdun vaid nendinguga, et mõiste ilmus käibesse iseseisvusliikumise ajal 1920ndatel ja selle autoriks peetakse liikumise radikaalsema tiiva juhtkuju Vinayak Damodar Savarkari (1883–1966). Savarkar ja tema mõttekaaslased lähtusid brittidelt õpitud lääne rahvusluse ideedest ning sõnastasid hindutva alussammastena riigi (rāṣṭra), rahva (jāti) ja kultuuri (saṃskṛti), muidugi India omad. Nii et tegemist on suurel määral läänest imporditud konstruktsiooniga, mis poogiti India alusele ja seal jõudsasti võrseid ajas.
Kuigi Savarkar oli rõhutatult ateistlik ja tema idee järgi pidi hindutva’st saama sekulaarne rahvuslus, läks siiski teisiti. Algusest peale oli põhiküsimuseks suhtumine muslimitesse. Muslimid olid omal ajal India vallutanud ja muslimi dünastiad sajandeid maad valitsenud kuni brittide tulekuni. Umbes viiendik indialasi oli selleks ajaks astunud islamiusku. Hindutva ideoloogia kohaselt pidi uus India olema hindude India, muslimid ja teiste religioonide järgijad kuulutati võõrkehaks. Veelahe seati niisiis ikkagi sisse usukuuluvuse järgi, sest rahvuslikku piiri hindudest ja muslimitest indialaste vahel ei ole; muslimeid leidub kõigi India rahvaste seas üle kogu India.
Nagu teada, jaotati India iseseisvumisjärgselt kaheks riigiks samuti usujoont mööda: alad, kus hindud olid enamuses, läksid India, muslimite enamusega alad Pakistani koosseisu (selle idapoolsest osast sai hiljem Bangladesh). Erandiks oli tänini kestev pingekolle Jammu ja Kashmir, muslimi enamusega piirkond, mis aga hindust maharadža valikul läks India koosseisu. Pakistan vallutas kohe selle läänepoolse osa, India kindlustas oma võimu idapoolses osas ja nii see ongi jäänud. I-le pani punkti Modi valitsuse 2019. aasta samm, millega osariik kaotas senise eristaatuse ja läks liiduterritooriumina otse keskvalitsuse kontrolli alla.
India Rahvuskongressi Partei teostas oma valitsemisajal sekulaarset poliitikat ja hindutva organisatsioone hoiti kontrolli all, kohati keelati mõned isegi ära ja käredamad aktivistid pandi vangi. BJP asus aga võimule tulles kõiki neid ideoloogilisi punkte ellu viima ja teravik on taas suunatud muslimite vastu, keda on praeguse India elanikkonnast 14%. Indias süveneb omamoodi apartheidipoliitika. Näiteks keelatakse muslimi meestel abielluda ja isegi suhelda hindu naistega – sellise „kuriteo“ eest võib vangi sattuda.
2019. aasta põhiseadusemuudatus piirab ka India kodakondsuse taotlemise õigust usulisel alusel, sest muslimid jäävad sealt välja. Kriitikud ütlevad, et see käib vastu India põhiseadusele, mille järgi India on ilmalik riik ja kõik usundid on võrdsed. Kirdes asuvas Assami osariigis on selline separatsioon juba aktiivselt käimas Bangladeshist 1970ndate algul sõja käigus Indiasse ümber asunud islamisusuliste seas, keda suletakse spetsiaalselt selle tarvis rajatavatesse kinnipidamislaagritesse.8
Kui siia juurde võtta hindu ühiskonnas visalt püsiv tavaõigus, mis lubab iidsete seisuste ja kastide väliseid inimesi ehk dalit’eid (vahetegemine on seaduse järgi keelatud) kohelda teisejärguliste kodanikena ja neid otseselt taga kiusata9, ning üha sagedamini rakendatavad repressioonid valitsuse kritiseerijate vastu (ajakirjanike arreteerimine)10, siis kõik see kokku ongi viinud selleni, et India kui maailma suurima demokraatliku riigi kuvand on pehmelt öeldes kõikuma löönud.
Kuhu India kuulub?
Kuid kõikuma võib olla löönud ka Modi kui võimeka kindlakäelise juhi ja visionääri kuvand, isegi hindude seas. Üheks löögiks on kindlasti hiljuti lahvatanud hukatuslik koroonalaine. Kogu 2020. aasta näitas India ennast justnagu eduka riigina pandeemia tõrjumisel ja peaminister ei olnud kitsi enesekiitusega, et tema valitsuse poliitika üks põhiloosungeid – iseseisev ehk ise hakkama saav India (ātmanirbhar Bhārat) – on leidnud siin võimsa väljenduse. Piisas vaid pandeemial võtta kriisi mõõtmed, kui selgus, et India ei saa ise hakkama ja olukord kipub kontrolli alt väljuma.11 Nii Indiale kui ka kogu maailmale õnnistuseks ülistatud ātmanirbhar Bhārat osutus õhulossiks. Siin ei saa ka kõige radikaalsemad hindud enam muslimeid süüdistada. Viirus ründab kõiki usust küsimata. Ja kui sinu kõrval surevad päevast päeva lähedased, ei veena enam ükski ideoloogia. Näpuga näidatakse ikka – nagu meilgi – valitsuse poole.
Üha küsitavamaks võib saada ka India rahvusvaheline maine. Tänu Modi edukale majanduspoliitikale ja konkureerimisele Hiinaga on temast saanud USA üks põhiliitlasi Aasias. Vastukaaluks Hiina „vöö ja tee initsiatiivile“ algatati 2017. aastal koos Jaapaniga kolmepoolne koostööraamistik „Vaba ja avatud India ning Vaikse ookeani ruum“ (Free And Open Indo-Pacific – FOIP). India kuulub ka USA juhitavasse neljapoolsesse (lisaks Jaapan ja Austraalia) julgeolekuliitu (Quad Alliance ehk Quadrilateral Security Dialogue). Modi oli ka üks esimesi riigijuhte, kellega Biden pärast ametisseastumist telefonikõne pidas.
Analüütikud muretsevad aga selle pärast, kas India on enam usaldusväärne partner, kui USA ja demokraatliku alliansi etteheidetele Hiina suunas sealse inimõiguste rikkumise, genotsiidi ja rahvusvahelise mõjutustegevuse pärast võib Hiina küsida, mille poolest teie suur liitlane parem on. 12 Tähenduseta ei ole ka see, et nii India kuika Pakistan kuuluvad Hiina ja Venemaa juhitavasse Shanghai Koostöö Organisatsiooni (Shanghai Cooperation Organization – SCO). Nii et kõik rauad on tules?
Siiski üks hea asi on. India poliitiline süsteem välistab igal juhul selle, et üks mees, isegi maailma suurima partei juht, saaks ennast eluks ajaks juhitoolile istuma seada, nagu see on võimalik Hiinas.
7 BJP on oma 180 miljoni liikmega (13,3% India elanikkonnast) maailma suurim partei, jättes teisele kohale Hiina Kommunistliku Partei ligi poole väiksema liikmete arvuga („ainult“ 92 miljonit ehk 6,6% Hiina elanikkonnast).
Nagu kõike muud, lükati ka XVII Veneetsia arhitektuuribiennaali üleilmse COVID-19 laine tõttu mitu korda edasi. Kestvatest reisipiirangutest ja karantiininõudest hoolimata otsustati, et biennaal siiski avatakse ja seda saab külastada 22. V – 21. XII. Seekord on biennaali peakuraator Liibanoni arhitekt ja õpetlane Hashim Sarkis, kes on osalejatele esitanud aktuaalse küsimuse „Kuidas me koos elame?“ („How will we live together?“). Olukorra kiuste avatavast biennaalist räägib lähemalt Eesti ekspositsiooni komissar, arhitektuurikeskuse juht Raul Järg.
Milliseid muudatusi on üleilmne pandeemia biennaali toimumisse toonud?
Raul Järg: Kõige silmatorkavam on see, et võrreldes eelnenud toimumiskordadega on XVII Veneetsia arhitektuuribiennaalil avanädalal väga vähe külalisi. Biennaal toimub mitmes ruumis korraga, mis tähendab, et paljud rahvuspaviljonid avavad näituse virtuaalselt või siis hübriidüritusena, millest kohapeal saavad osa võtta vähesed. Seega suurejoonelisi üritusi, melu ja suhtlemist, mis seni on alati olnud biennaali osa, maikuus oodata ei ole. Optimistlikult on aga paljud riigid teinud plaane sügiseks. Nii tahame ka meie koos mitme teise riigiga võõrustada Veneetsias 23. – 24. septembril külalisi, korraldada üritusi ning anda võimaluse kogemuste jagamiseks.
Seekordsel biennaalil on riigid tavapärasest rohkem panustanud digitaalsesse nähtavusse: paviljonide avamised toimuvad virtuaalselt. Keeruline olukord on innustanud komissare ja kuraatoreid koostööd tegema. Näiteks on komissaride ühine ettevõtmine Eesti arhitektuurikeskuse initsiatiivil loodud platvorm biennalepavilions.com. See koondab info 20 rahvuspaviljoni kohta, veebis saab vaadata paviljonide avamisüritusi ja vestlusi. See kõik annab võimaluse biennaalist, küll väikesel määral, osa saada ka neil, kes seekord Veneetsiasse ei lähe.
Eesti paviljonis avatakse näitus „Plats! Väärikas kahanemine“. Seekordne ekspositsioon keskendub kahaneva elanikkonnaga väikelinnade elukeskkonna kvaliteedi parandamisele. Näituse kuraatorid on Jiří Tintěra, Garri Raagmaa, Kalle Vellevoog, Martin Pedanik ja Paulina Pähn.
Viimane aasta-poolteist on muutnud palju ning ma loodan ja usun, et mõnest muudatusest saab norm. Et ka edaspidi tehakse niivõrd tihedalt koostööd ja jagatakse kogemusi. Ilmselt jääbki tugev digitaalne-virtuaalne aspekt biennaali osaks.
Milliste erinõuetega tuleb kohapeale minnes arvestada?
Kel vähegi soovi, saab Veneetsiasse biennaalile minna, kuid on selge, et külastajate hulk ei ole võrreldav eelmiste aastatega. Prognooside kohaselt tuleb tavapärastest külastajatest kohale umbes kolmandik, 300 000 asemel 100 000 inimest. Täiendavaid erinõudeid Veneetsias ei ole, nagu ikka reisimisel tuleb arvestada sihtriigis kehtivate piirangute ja nõuetega.
Kuigi veebist võib sel aastal ilmselt leida biennaali kohta rohkem infot kui kunagi varem, siis ega see biennaali külastamise kogemust ei asenda. Virtuaalse avamise ja uudislugude kaudu saab ehk maitse suhu, kuid näitusel kohapeal käimine on midagi muud. Loodan, et võimalus biennaalist veebi kaudu aimu saada innustab veelgi enam kohale sõitma.
Biennaali üldpealkiri on seekord „Kuidas me koos elame?“ („How will we live together?“). Milliseid vastuseid sellele küsimusele biennaalil antakse?
Kokku on biennaalil esindatud pea 60 riiki ja kõik on biennaali peateemat tõlgendanud oma seisukohast lähtuvalt. „Kuidas me koos elame?“ on teemana väga aktuaalne ning pandeemia on ajakohasust veelgi võimendanud, üle aasta oleme ju pidanud mõtlema sellele, kuidas me üheskoos muutunud olukorras toime tuleme ja kuidas tegutseme. Sellele võib vastata mitutpidi.
Riikide peateema tõlgendust mõjutavad väga tugevalt kohalikud olud, riigi taust ja kogemus. Nii ongi näitused, mis teoreetiliselt vastavad ühele teemale, väga eriilmelised. See teebki Veneetsia biennaali eriliseks: võimalik on näha ühe teemapüsituse lahendust eri lähtepunktidest. Näiteks kui võtta ette USA, Luksemburgi ja Põhjamaade vastused seekordsele peateemale, kohtamegi kolme eri vaatenurka.
Oma mõju avaldavad globaalsed teemad. Näiteks mõne aasta eest avaldas biennaali näitustele suurt mõju tollane rändekriis.
Kuidas eestlased on seekord esindatud? Kus saab tutvuda virtuaalse väljapanekuga, kuidas see on korraldatud? On meil endiselt oma paviljon ja mida seal näha saab?
Eesti paviljonis avatakse näitus „Plats! Väärikas kahanemine“ („Square! Positively shrinking“ – www.positivelyshrinking.ee), kus keskendutakse kahaneva elanikkonnaga väikelinnade elukeskkonna kvaliteedi parandamisele. Näituse kuraatorid on Jiří Tintěra, Garri Raagmaa, Kalle Vellevoog, Martin Pedanik ja Paulina Pähn. Ekspositsioon avatakse nii Arsenales kui ka veebis.
Näituse kuraatorite sõnul on rahvastiku kahanemise põhjused globaalsed, kuid tagajärjed lokaalsed. Nad selgitavad, et üks viis, kuidas selle nähtusega võidelda, on keskenduda elukvaliteedi parandamisele ning kodukohatunnetuse ja -identiteedi tugevdamisele. Kvaliteetsel linnaruumil on selles võitluses tähtis osa ning selle heaks saavad linnad ja arhitektid palju ära teha.
Linnade kahanemine kogu Euroopas on laialt levinud probleem. Üleminekuperioodil, aastatel 1989–1991 toimunu tagajärjel on see mõjutanud tugevalt postsotsialistlikku Ida-Euroopat, kus linnastumis- ja äärelinnastumisprotsessid on avaldanud rohkem mõju kui väljaränne ja väike sündimus. Nii on alates 2000. aastast 47 Eesti linnast 45st kadunud märkimisväärne osa elanikkonnast.
Näitusel, kus peaosa on videoesitlustel, keskendutakse „EV 100“ arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum“ raames valminud projektidele. See on tähelepanuväärne näide kahanevate linnade linnaruumi sekkumisest. Eesti 100. aastapäeva puhul ellu kutsutud algatuse eesmärk oli anda 2020. aastaks uus nägu 15 Eesti linna keskusele ja avalikule ruumile. 2018. aastal valmisid Tõrva, Põlva, Valga ja Rapla keskväljak, 2019. aastal uuendati Võru ja Kuressaare keskväljak ning 2020. aastal valmisid Elva ja Rakvere keskväljak.
Eesti näitust tutvustatakse reedel, 21. mail kell 15.30 biennalepavilions.com platvormil, kui eetrisse läheb veebisaade „Space me up: borderless living“. See toob arhitektuuripubliku ette koos Eestiga veel viie riigi – Läti, Leedu, Šveitsi, Suurbritannia ja Soome – ekspositsioonide videotutvustused ja kuraatorite vestlusringi. Vestluses otsitakse vastust küsimusele, kas XXI sajandi arhitekt on ruumispetsialistina ka psühholoog, sotsioloog ja kosmoseteadlane. Milline on arhitekti osa ühise elamisruumi kujundamisel ning kuidas arhitektid panustavad üleilmsete kriiside lahendamisse?
Oma mõtteid jagavad paviljonide kuraatorid Jirí Tintěra (Eesti), Jan Boelen (Leedu), Philip Tidwell (Soome), Manijeh Verghese ja Madeleine Kessler (Suurbritannia), Elīna Lībiete (Läti) ja Mounir Ayoub (Šveits). Saade jääb biennalepavilions.com platvormile järelevaadatavaks.
„Suur suleaeg“ on Livia Viitoli neljas luulekogu. Teos sisaldab luuletusi aastatest 1986–2020. 34 aastat on pikk aeg ja maailm selle jooksul palju muutunud, eripalgelistest ilmadest pärit luuletuste tervikuks sidumine tundub esmapilgul päris keeruline ülesanne. Abiks on siin olnud luuletuste rühmitamine.
„Suure suleaja“ esimene osa sisaldab enamasti ühiskonnakriitilise tooniga luulekangastusi, mille vahele on põimitud helgemaid, pisut unenäoliselt mõjuvaid mälestuspildikesi. Märksõnad nagu „mälestus“, „tagasivaatamine“, „mõlgutus“ kirjeldavadki kogu luulekogu olemust. Teise osa luuletustes on keskendutud rohkem sisetundele, mis on nii sügaval südames salaja (lk32) ning kuidagi järele eianna (lk33). Kolmandas osas need tundmused eskaleeruvad ning pääsevad valla– nemad on kogu aeg õhus,/ võnguvad/ nagu elektritraadid tuules (lk49). Ekstaasini siiski ei jõuta, sest juba tuleb jätta hüvasti: viimase osa luuletused on suuresti lahkumisteemalised, sidudes kokku kõik, mis oli, on, mis tuleb (lk66).
Õigupoolest mõjubki „Suur suleaeg“ melanhoolse, magus-nukra teosena, mis Livia Viitoli puhul sugugi ei üllata. Magusat nukrust õhkub juba tema esikkogust „Pääl ja sees“ (1991). Need kaks teost sarnanevad ka visuaalselt: mõlemad on kujundanud Inge Kudisiim. Kujundaja on taas teinud vaimustava töö– „Suur suleaeg“ on erakordselt ilus raamat. Hulk „Suure suleaja“ luuletusi on kirjutatud samal ajal kui „Pääl ja sees“, 1980.aastate lõpus ja 1990.aastate alguses. Paratamatult mõjub pöördumine luuletajatee algusesse ühtaegu igavikulise ja ka justkui luigelauluna.
Luigelaulule viitab ka luulekogu esikaas, kus on kujutatud valget linnutiiba: lugejale kangastub naiselikku ilu ja pehmust sümboliseeriv graatsiline luik. Hüvastijätmise tunne süveneb teose kõige hilisemas, 2020.aastal kirjutatud luuletuses „Kas?“, milles luulemina vaeb oma otsuseid ning püüab selgusele jõuda, kas on elanud õigesti (lk61). Luuletuse algusread– Kas ma olen suutnud vältida / seitset surmapattu?– ning lõpuvärss– Kas mul on lootust?– annavad luuletusele palve või isegi viimse sakramendi dimensiooni. Tegu on sügava ja väga puudutava mõtisklusega. Hea möödub ja halb möödub,/ aga hea jäljed on need, mis lepitavad.
Luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane Livia Viitol pälvis mullu Friedebert Tuglase novelliauhinna.
Viitoli luulekeel ja -stiil on läbi aja jäänud samaks. Varasemate aastate luuletused ei mõju uuemate kõrval võõrastena. Püsinud on ka sõna täpsus ja teravus, lummav kujundikasutus ning luule kaudu loo jutustamise oskus. Esile tuleb tuua elavad hingestatud looduspildid: Talle meeldib seista su selja taga,/ lasta räägul käristada lõhki/ augustiöö, mida sa armastad,/ teravaks ihuda kuusirp su silme kohal./ Tema on su vöö, ülased üle öö,/ sõnajalgade rivi su akna all (lk53). Sellegipoolest ei ole „Suur suleaeg“ öökapiraamat, mida enne uinumist muigutada, kuna teos nõuab kiirete pildivahetuste tõttu pingsat kaasamõtlemist.
Viitolile on omane rääkida sümbolite vahendusel ning viidata teiste autorite tekstidele, millest mööda vaadates võib palju kaduma minna. Korduvalt vihjab Viitol näiteks Hans Christian Anderseni muinasjuttudele ja piiblilugudele. Leidub osutusi ka muusikale, maalikunstile, ajaloole, keeleteadusele. Omamoodi taustsüsteemi loovad luuletuste alla märgitud aastaarvud, eriti kui mõnd teksti on kirjutatud mitukümmend aastat („Põrguvärk“): ühelt poolt kinnitab see, et mõni teos vajab settimist, lihvi ja aega, teiselt poolt on aja kulgemine luuletusele, mis kõnelebki aja ja elu voolamisest, ilmselt olemuslik.
„Suurt suleaega“ lugedes turgatas korduvalt pähe Clarissa Pinkola Estési teose „Naised, kes jooksevad huntidega“ mõiste „ürgnaine“. Estési teoses kirjeldatud ürgnaiselik jõud ja teravus on Viitoli sõnadeski selgelt tunda, eriti tugevalt kerkib see esile 2000.aastatel kirjutatud luuletustes. Tulisust võib tajuda ajaloo teemal, nt luuletus „Arhiiv õhus“ (lk49): Ajalugu mängib peitust,/ varjab sündmuste tegelikku kulgu,/ kisub kirjadelt daatumid,/ kaotab dokumente ja näopilte,/ poolitab aastaarve,/ jättes alles vaid sajandid. Toona, 2009.aastal, vaieldi Eesti ajalookirjutuse üle. Ökokriitilise luuletuse „Puhast leiba ja vett“ (2019) kirjutamise aegu kogusid Eesti ühiskonnas hoogu „Roheline reede“ ja kliimastreik.
„Ürgnaine“ tähendab ka teadjanaist ehk naise teadlikkust endast ja end ümbritsevast, oma vaimumaailmaga pidevas ja lähedases kontaktis olemist. „Suur suleaeg“ peegeldab ühe ürgnaise luulevaimu sügavust ja avatust: Me kirjutame kergeks ennast,/ vaim jääb avatuks,/ käsi suletuks (lk6). Teoses on hoogsat fantaasialendu, mõtete mõlgutamise lusti: Nüüd üle taeva ujub/ hõrk vesiroos,/ ta kõrval pikavurruline säga–/ kas mitte armunud nad pole–/ miks muidu rändavad kahekesi koos? (lk14). Vahest on end luuletusse „Hääl“ (lk38–39) peitnud ürgnaine ise? Kaseladvas keegi emand–/ tema juba ammu elab sääl kui erak…
Livia Viitoli „Suur suleaeg“ paigutub hästi kahe teise mulluse luuleraamatu, Maimu Bergi luulekogu „Vanaema paneb vihmavarju kinni“ ja Piret Põldveri „Alati nii järsku“ kõrvale. Kõik kolm teost on nostalgilised ja kalduvad hõngama igatsust, kuid äratavad lugejas ühtlasi äratundmise. Neis kogudes on voolavust ning (luule)lugude jutustamise kergust, nii et lugedes vormub vaevata vaimupildikesi. Olgugi et need teosed erinevad oma tonaalsuselt, ühendab neid sõna teravus, mõtte sugestiivsus ning keelekujundite graatsia. „Suurt suleaega“ maitsed keeleotsaga, muigutad (lk8)– ning oledki lummatud.
Mulkide Selts kutsub osa võtma Hendrik Adamsoni murdeluulekonkursist.
Võistlusele oodatakse luulevalikuid vähemalt viie luuletusega, mis on kirjutatud autori lemmikmurdes. Täiskasvanute ja õpilaste (kuni 19aastased) loomingut hinnatakse eraldi. Konkurss kestab 1.septembrini.
Konkursi eesmärk on elustada murdeluulet ning tunnustada ja tutvustada üldsusele murdeluule autoreid, kelle looming on kaasa aidanud murdeluule loomisele ja levitamisele, murde hoidmisele elusana. Ettevõtmine sai alguse 1994.aastal Nikolai Baturini eestvedamisel, esimene auhind otsustati anda Mats Traadile.
Hendrik Adamsoni 130. sünniaastapäevaga seoses on tänavu konkursi juurde asutatud ka loomestipendium.
Kirjanike Hendrik Adamsoni ja Nikolai Baturini austamine, loomestipendiumide väljakuulutamine ning konkursil osalejate tunnustamine leiab aset 9.oktoobril.
Vahur Afanasjevi (Laanoja) lahkumine on miski, millega näib olevat võimatu leppida. Ta oli parimas loomeeas – surmapäevaks ajakirjas Looming veel ilmumata tosin võrratut lühilugu, mis tähistasid järjekordset pööret ta loomingus, ja uue luulekogu käsikiri trükki minekut ootamas. Aga veel vastuvõetamatum on see neile, kellel oli õnn temaga elus kokku puutuda, tunda teda kui kindlat, elujaatavat sõpra. Ja sõpru on tal palju, mitte lihtsalt tuttavaid, vaid inimesi, kellele on Vahur siiani väga lähedane.
Vahur Afanasjev õppis aastatel 1986–1995 Tartu 10. Keskkoolis, 1995–1998 Tartu 12. Keskkoolis ja 1998–2004 Tartu Ülikoolis majandust.
Aastal 1998 liitus Vahur Afanasjev, kes kasutas juba kooliajal kirjanikunime DJ Jumal, Noorte Autorite Koondise ehk NAKiga. Ta alustas uljalt riimitud luulega, pöördus aga varsti vabavärsi poole. Vahur Afanasjevi esimesed luulekogud – kui mitte arvestada veel varasemaid, omakirjastuslikke – on „Kandiline maailm“ (2000) ja sõnamängulise pealkirjaga „kaantega viin“ (2004), nende vahele mahtus esimene jutukogu „Kanepi kirik“ (2002). Romaan „Kastraat Ontariost“ (2005) tähistas uut kvaliteeti tema loomingus. Vaimukalt portreteeritud tegelaskujude ja ettearvamatute sündmustega lugu, mis leiab aset veenvalt edasi antud provintsilinna õhustikus, sobib kõrvuti postmodernistliku maailmakirjandusega. Veel võimsamalt tõuseb esile luulekogu „Katedraal Emajões“ (2006), mille ilmumisest alates kuulub Vahur Afanasjev eesti luule tippude hulka, kes valdab sõnatäpset, tugevate originaalsete kujunditega intelligentselt iroonilist vabavärssi.
Samal aastal liitus Vahur Afanasjev Eesti Kirjanike Liiduga, jäädes aga alatiseks truuks NAKi sõpruskonnale. Järgmine teos – jutustus „Kaadrid otsustavad“ (2007) on vaimukas, pöörane absurdilugu, kust ei puudu ka tabavad sotsiaalsed torked. Romaan „Kosmos“ (2008) oli taas midagi uut – üllatava lõpplahendusega teekonnalugu. Järgnesid kõrgel tasemel luulekogud „Eesti vaarao“ (2013), „Kuidas peab elama“ (2014) ja „Tünsamäe tigu“ (2015). Neist viimane pälvis Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna. Ka tema varasemaid luuleraamatuid oli selle auhinna nominentide hulka arvatud.
Aastail 2005–2010 töötas Vahur Afanasjev Brüsselis euroametnikuna. Sellest eluperioodist ajendatud raamat „Minu Brüssel“ (2011) tõi talle Go Travelilt parima reisikirjaniku aunimetuse.
Vahur Afanasjevi kiindumus Peipsiveere looduse, inimeste ja kultuuri vastu, mis sai alguse lapsepõlvest, mil Tartu poiss koos vanematega seal kandis suvitas, kasvas mahukaks romaaniks „Serafima ja Bogdan“ (2017). Romaani käsikiri võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii üksmeelsel otsusel esikoha, järgnes Eesti Kultuurkapitali aastaauhind samale teosele, samuti Virumaa kirjandusauhind ja Elise Rosalie Auna nimeline Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia.
Kauaoodatud suur romaan eesti kirjanduses pälvis ka lugejate hulgas ülisuure menu, teosest sündis lavastus ja mängufilmi stsenaarium, mille kirjutamises Vahur Afanasjev hingega kaasa lõi. „Serafimast ja Bogdanist“ valmisid tõlked, millele väliskirjastaja otsimisega autor aktiivselt tegeles. Siin tulebki välja Vahur Afanasjevi kui looja üks olulisi tahke: ta ei olnud paluja ega ootaja, vaid otsis lahendusi, olles maailmale avatud ja kursis selle arengutega. Tema eesmärgiks oli neid arenguid oma loomingus kajastada, olulist välja tuua. Lähitulevikku käsitlevas romaanis „Õitsengu äärel“ tuleb see suundumus selgelt esile. Minevik, kaasaeg, tulevik – Afanasjevi loomingus moodustasid need lahutamatu terviku. Sageli valib kirjanik endale meelepärase valdkonna ja jääbki sellesse püsima. Vahur Afanasjev liikus sundimatu kergusega mitmes žanris ja mitmes ajamõõtmes, aga selle taga oli põhjalik uurimistöö, ainesesse sisseelamine, mis on osa romaanikunstist. Andekus, töökus, ettevõtlikkus, julgus katsetada senikogematut – talle olid kõik need antud. Vahur Afanasjevi romaanid on modernsed selle sõna parimas tähenduses, aga tema viimane luulekogu „Hõbehundi laulud“ (2020) tähistab tagasipöördumist riimide juurde. Autori sisemise vabaduse kohta ütleb see nii mõndagi.
Aastal 2010 valis Liivi muuseum Vahur Afanasjevi aasta kirjanikuks, aastal 2018 määrati talle stipendium „Ela ja sära“ ning aastal 2019 oli ta Tartu linnakirjanik. Olles asunud elama Peipsi äärde Kasepää külla, anti talle 2019. aastal ka Peipsiääre valla aukodaniku tiitel.
Vahur Afanasjevist rääkides ei saa mainimata jätta tema kirge muusika vastu. Luulekogu „Katedraal Emajões“ vahel oli tema projekti tra_art CD, lisaks tegi ta muusikat nimede Kurluk Ulica ja Kannibal Elektor all. Ta saatis kitarril ka teiste hääli, mida muu hulgas võib kuulda CDl „Lutsuvad kivid“. Viimastel aastatel osales ta nii pillimehe kui vokalistina ka teistes bändides, samuti on ta kirjutanud laulutekste.
Kõikide nende aastate jooksul oli Vahur Afanasjev alati oma sõpradele innustajaks nii loomingulistes väljendustes kui ka tugevaks toeks kõikvõimalikes elulistes küsimustes. Ta oli nende jaoks alati olemas, kaasa mõtlev, empaatiline, kuulav, nõu andev, tunnustav. Temas endas oli väga palju elu ja ta jagas seda teistega. Välise kuraasi varjus oli tundlik, hooliv ja sügava õiglustundega inimene.
Vahur Afanasjevil oli avarilma kogemus ja oskus näha suuremat, globaalset pilti, aga ta süda armastas kodukohta. Ta oli Peipsiveere autor, kirjanik, kelle loomingus sai üks veekogu millegi helge ja toitva, eneseteadvust ja lootust andva, aga samas ka stiihilise ja hävitava jõu sümboliks.
Kõik meie, kellele Vahur on andnud nii palju head, oleme mõtetes tema armastatud tütre, abikaasa ja emaga.
Eesti Kirjanike Liit Looming Loomingu Raamatukogu Vikerkaar Sirp Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse toetajad Tartu NAK Nafta Films Eesti Kirjanduse Selts Liivi Muuseum Kultuuriministeerium
„Randevuu Nellyga. Eduard Wiiralti looming Juhani Komulaineni kogust“ Tartu Kunstimuseumis
Tartu Kunstimuuseumis avaneb 22. mail legendaarse kunstniku Eduard Wiiralti loomingul põhinev näitus „Randevuu Nellyga. Eduard Wiiralti looming Juhani Komulaineni kogust“.
Eduard Wiiralti tegevus kunstnikuna on Tartu ja Tartu Kunstimuuseumi jaoks olulise tähtsusega. Lõpetas ju oma eluajal rahvusvahelise tuntuse pälvinud graafik 1924. aastal Tartus tegutsenud Pallase kunstikooli esimese lennu. Värske vilistlasena õpetas Wiiralt veel põgusalt Pallases, ent suundus juba 1926. aastal elama ja töötama Pariisi.
Näitus „Randevuu Nellyga“ tutvustabki Komulaineni kogu põhjal Wiiralti üht eluetappi Prantsusmaal ning esitlemisele tuleb meisterliku graafika kõrval palju just selliseid kordumatuid teoseid nagu joonistused ja monotüüpiad, mida tiražeerida pole võimalik ja seega varem siin muuseumis näidatud ei ole.
Komulaineni kollektsiooni põhiosa koosneb 2002. aastal Pariisi oksjonilt soetatud terviklikust komplektist, kuhu kuulub Wiiralti loomingut Strasbourg’is veedetud aastatest 1931—1933. Kokku 58 originaalteose seas on palju unikaalseid akti- ja figuurijoonistusi, portreesid ja visandeid ning joonistustesari „Pühakud“. Tõenäoliselt on see kollektsioon kuulunud kunstnikule, kollektsionäärile, muusikule ja poeedile Nelly Stulzile, kelle kutsel Wiiralt Strasbourg’is viibis. Hiljem on Komulainen oma kogu sihipäraselt täiendanud peamiselt Wiiralti loominguga perioodist 1926—1939, mil kunstnik elas Prantsusmaal.
Näituse ühe kuraatori, Tartu Kunstimuuseumi direktori Joanna Hoffmanni sõnul on konkreetse kollektsiooni terviklik säilimine tõeline ime: „Juhani Komulainen sattus Nelly Stulzile kuulnud kollektsioonile Pariisi oksjonil juhuslik. Osa teoseid oli juba müüdud erinevatele ostjatele. Komulainenil õnnestus soetada endale kogu müümata komplekt ning hiljem ka suurem osa neist teostest, mis olid eraldi maha müüdud. Jumalik sekkumine, kui nii võib öelda.“
Juhani Komulaineni kogu on varem põhjalikult uurinud ja analüüsinud kunstiajaloolane Mai Levin. Ka käesolev näitus on suuresti üles ehitatud just tema kogutud teadmistele nii selle kogu kui ka Wiiralti kohta laiemalt. Väljapaneku kuraatorid on Mare Joonsalu ja Joanna Hoffmann.
Näitus „Randevuu Nellyga. Eduard Wiiralti looming Juhani Komulaineni kogust“ jääb Tartu Kunstimuuseumis avatuks 3. oktoobrini.
Niguliste muuseumi näitus pöörab kirikukunsti kaudu tähelepanu vaimsele tervisele ja naiste õigustele
Niguliste muuseumis 21. mail avatav näitus „Meeletu Dymphna järele“ toob vaatajate ette erilise väljapaneku, mis tutvustab 500aastast teost, räägib Iiri printsessi Dymphna kurvast eluloost ning avab teose äsja lõppenud konserveerimistööde tulemused ja uued avastused. Näitus pöörab tähelepanu ka laiematele, ühiskondlikult olulistele küsimustele vaimsest tervisest ja naiste õigustest. 20. mail kell 17 saab jälgida näituse veebiavamist Niguliste muuseumi Facebooki lehel.
Näituse keskmes on hiliskeskaegne kaheksast maalitahvlist koosnev altariretaabel, mis kujutab Iiri printsessi, neitsist märterpühaku Dymphna elu ja kannatuslugu. Teos kuulub Belgia suurima erakunstikogu The Phoebus Foundationi kollektsiooni. Erilise pildiprogrammi ja põneva ajalooga teose maalis 16. sajandi alguses Goossen Van der Weyden, kuulsa Rogier Van der Weydeni pojapoeg. Varase Madalmaade maalitraditsiooni värvikaks näiteks olev erilise pildiprogrammiga teos oli pikka aega Antwerpeni Kuningliku Kaunite Kunstide Muuseumi püsiekspositsioonis.
Teos oli tellitud Geeli lähistel asunud Tongerlo kloostrikirikusse (tänapäeva Belgias). Iiri printsess Dymphna suri märtrisurma Geelis ja teda austatakse selles piirkonnas alates keskajast kui vaimsete häirete vastu aitajat. Geelist kujunes seetõttu keskajal märterpühaku austamise keskus ning armastatud palverännukoht. Vaimse tervise muredega palverändurid leidsid oma tee Geeli ning linnakesest kujunes meelehäiretega inimeste hoolduse keskus. Halastuse linnaks kutsutud Geel on tänapäevani tuntud oma ainulaadse vaimse tervise muredega inimestele loodud perehoolduse tõttu. Seitsmesaja-aastane Geeli linna hoolekandetraditsioon on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Näitusega kaasneb noortele suunatud vaimsest tervisest kõnelev haridusprogramm koostöös MTÜga Peaasi. Sügisel toimub vestlusõhtute sari, mis keskendub vaimse tervise ja naiste õiguste teemadele. Lisaks toimuvad näitust tutvustavad kuraatorituurid ja Madalmaade hiliskeskaegsele kunstile ja teose sisule pühendatud loengud. Näitus jääb Niguliste muuseumis avatuks 31. oktoobrini.
Teose lugu, tähendust ja äsja lõppenud konserveerimistöid esitlev väljapanek tuleb Eestisse koostöös The Phoebus Foundationiga, mis on üks olulisemaid ja suurimaid Belgia kunsti erakogusid maailmas. Maalitahvlid konserveerisid The Phoebus Foundationi konservaatorid kolm aastat kestnud koostöös Belgia ja rahvusvaheliste ekspertidega. Konserveerimistöödega kaasnesid põhjalikud tehnilised uuringud, mis andsid uusi teadmisi altariretaabli tähenduse, päritolu ja valmimisprotsessi kohta.
Kuraator: Katharina Van Cauteren (The Phoebus Foundation) Koordinaatorid: Merike Kurisoo, Niels Schalley (The Phoebus Foundation)
„Animist“ – meie oma animafestival. Tristan Priimägi vestles Mari Kivi ja Priit Tenderiga
August tundub Eesti festivalimaastikul tulevat väga tihe. Traditsiooniliselt toimub augusti alguses, 2. kuni 7. augustini, Tartu armastusfilmide festival „Tartuff“. Nüüd leiame augustist ka teist korda oma toimumisaega edasi nihutanud HÕFFi ehk Haapsalu õudusfilmide festivali, mis leiab aset 13. kuni 15. augustini. Kohe HÕFFi järel on toimuma planeeritud üks uus algatus, mille mõte, tõsi, on olnud õhus juba mõnda aega. 18. kuni 21. augustini on Tallinnas võimalik osa saada verivärskest animafilmide festivalist „Animist“.
Sellest, mis loom see on ja kuidas ta täpselt ellu kutsutakse, räägivad festivali tegevjuht Mari Kivi ja kunstiline juht Priit Tender.
PEETER LAURITS: Kunsti roll ühiskonnas ja biosfääris Kunst pole mitte ainult teistsugune kommunikatsioon, vaid annab ka võimaluse teisiti mõelda nendest kogemustest, millest otsesõnu rääkida ei saa.
Alustuseks nendin, et mõiste „kunst“ all pean silmas loomingulist spektrit kõige laiemas mõttes, nii muusikat, teatrit, kirjandust kui ka visuaalseid kunste. Papa Marx pidas inimühiskonna aluseks tootlikke jõude ja majandussuhteid, kultuur oli n-ö pealisehitis. Sama meelt on ka liberaalne kapitalism. Lääne kultuuriruumis laialt levinud hoiaku kohaselt on kunst luksuskaup, perifeerne meelelahutus, jõudeaja täiteks mõeldud trall.
Kui üritada ettevõtjaportaalis registreerida loomeettevõtet, siis tuleb rahvusvaheliselt ühtlustatud tegevusalade klassifikaatoris määrata oma ettevõtte tegevusala. Meiesugustele on seal ette nähtud jaotus R90: kunst, meelelahutus ja vaba aeg. See hõlmab – tsiteerin – elanikkonna kultuuriliste ja meelelahutuslike huvide ning vaba aja veetmisega seotud tegevusi, k.a lavakunst, muuseumide tegevus, hasartmängud, sporditegevus jm vaba aja tegevused. Sealjuures mõõdetakse kunsti edukust tarbijaskonna hulga ja läbimüügi näitajate ehk tiraaži, piletitulu, edetabelite või oksjonihinna alusel.
MARTIN AIDNIK: Ökosotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat Eeldati, et koroonapiirangud teevad protestimisele lõpu. Selle asemel on konfliktid süvenenud. Koos Prantsusmaaga on USAst saanud sotsiaalses käärimises maailma liider.
Sotsialism kuulub maailma tähelepanuväärsemate ühiskonnavisioonide hulka. Kerkinud esile industrialiseerimise algusaegadel pärast Prantsuse revolutsiooni, seisneb sotsialismi tuum koostööl põhinevas võrdses ühiskonnas. Kesksel kohal on inimväärikuse tagamine. Sotsialismi voole iseloomustab emantsipatsioon, s.t sootsiumist rõhumise ja sunduse väljajuurimine. Käesolevas artiklis vaatleme traditsioone, kus rõhuasetus on utoopial, kapitalismil ja keskkonnal. Sel viisil jõuame tänapäeva maailma ja COVID-19 pandeemia juurde, mis on levinud kõikjal, tunnistamata riigipiire ja Suurt Hiina müüri. Sotsialismi aktuaalsus on taas suurem kui esmapilgul paistab. Sotsialismi potentsiaali ei ammenda kaugeltki pikaleveninud Nõukogude eksperimendi ebaõnnestumine. Kulunud ettekujutused sotsialismist tuleb kõrvale heita ja teha ruumi kujutlusvõimele.
JAAN KAPLINSKI: Vajame looduskeerulisemat ümbrust Oleme liiga korralikud, see aga tähendab elutust, eluvaenulikkust, karptube kastmajades, rohelisi kõrbeid, linnulauluta kevadeid ja kiiruga alleel jalutatavaid koersõpru.
Favela, slum, bidonville – halval lapsel mitu nime. Räpasus, raskused elektriga, puhta veega, kuritegevus, narkootikumid, tulekahjud … Ent kord, kui vaatasin internetis favela pilte, taipasin üht lihtsat asja. Favela kõrval seisis kaks kõrghoonet, peaaegu pilvelõhkujat, kõrget enamvähem siledat valkjat kasti. Jäin mõtlema, kus siis ikkagi inimestel on parem elada, kas favelas, oma jõududega juhuslikust materjalist kokku pandud majakeses, vahel päris hurtsikus, või sellises valges kastis, kus kindlasti on elekter ja vesi, tõenäolikult isegi soe vesi. Sain aru, et ei ole vastuses kindel. Jah muidugi, mugavused on suur ja oluline asi. Ent on midagi, mis uue aja ökonoomselt ehitatud majades ja linnades puudub. See on mitmekesisus, oma kodu ehitamise-kujundamise võimalus, võimalus ehitada ja elada ilma eeskirjade ja ametnike, ent ka arhitektide, linnaplaneerijate diktaadita. Ja mitmekesine ümbrus. Favelades on kreatiivsust, mis uutel elurajoonides puudub, on surutud kitsastesse siseruumidesse, mille seinugi ei saa inimene oma vajaduste ja arusaamade järgi nihutada.
TUI HIRV: Järelemõtlemise aeg Kultuur on nii mõtestaja kui ka mõtestatav, avab, aga seda on ka vaja avada. Aga et see oleks üldse võimalik, peab ta kõigepealt olema relevantne. Ansambel U: „Residentuu:r. Muusikakriitika“. Neli arutelu 4. II – 27. IV veebis.
Meie kultuurimaastik on väike ja kirju. Ühelt poolt on see noor: kutseline muusikaelu ja omakeelne muusikateadus on meil vanade riikidega võrreldes üsna hiljutine. Teiselt poolt on enamik väljaandeid, mis diskussiooni jätkuvalt ülal hoiavad, päritud eelmisest riigikorrast. Põhiseaduses seisab selgelt – ja seda võetakse oi kui tihti üles –, et Eesti kultuuripoliitika ülesanne on tagada eesti kultuuri säilimine. Ma ei tea, millal selle kultuuri „parim enne“ tähtaeg on, mis ainetest see tehtud on, kui kaua see on mõeldud säilima ja mis võtetega seda on mõtet veel kauem säilima panna, aga igatahes jääb eemalt vaadates selline mulje – et keskne mõte on säilitamine. Säilitatakse kultuuri ja muusikat ennast, asutusi, maju, väljaandeid, žanre, käsitlusi ja hoiakuid. Miks säilitatakse? Enesemääratlemise pärast. Milles see enesemääratlemine seisneb? Küllap selles, et on rahvas, kes tajub ennast eestlastena, väljendab ennast eesti keeles ja eesti kultuuri tegemise, tarbimise ja sellest rääkimise kaudu. Aga kas selline homogeensus on üldse võimalik, eriti tänapäeva infotulvas?
JUHAN HELLERMA: Tähelepanekuid 2020. aasta luulest Aja kujustamine, paigavaim, inimlik lähedus, sõprus ja armastus – mitmeid möödunud aastal ilmunud eestikeelseid luulekogusid läbivad just universaalsed teemad.
Aare Pilve põhjaliku eestikeelse luule ülevaate järgi ilmus 2020. aastal ligi sada algupärast uudisteost (vt Looming, nr 4). Kui lisada tõlkeluule, kordustrükid ja kogumikud, saab see arv veelgi suurem. Tervikpildis moodustavad siin vaatluse alla tulevad teosed möödunud aasta luulesaagist üpris väikese kimbu, kuid võimaldavad ehk siiski välja pakkuda mõningaid eristusi ja rühmitusi.
KARIN PAULUS: Fassadism – kas väärastav või vääristav kompromiss? Pärand pole ainult „Kalevipoeg“, vaid ka vanad majad. Ka vanades majades, nagu vanades inimesteski, ei tohiks näha ühiskonnale koormat, vaid tänu nendele on meie maailm rikkam.
Tallinnas on saanud viimastel kuudel imetleda, kuidas üpris tempokalt on tühjaks õõnestatud kunagise teaduste akadeemia maja nurk Estonia teatri vastas. Tänava poolt on pilt enam-vähem sama – stalinistlik esindusarhitektuur –, ent õue poolt on näha, et tegu on fassaadi, toestatud välisseinaga, aga ülejäänud hoone on selle tagant kadunud. Kohe-kohe peaks vaakumi täitma Andres Alveri kobeda büroo looming. Nimevalikuga – Teatri Maja residents – on arendaja teinud projektile turvalise ja sovetlikku minevikku kustutava (teadus ei eruta ostjat?) otsuse.
AARE TOOL: Muusikakriitika – muusikaelu kuri vaim Muusikakriitika on lakkamatus kriisis, aga ilmub siiski. Selle funktsioon on määratlematu, adressaat selgusetu ja kõlapind kaheldav.
Ei ole midagi näotumat kui kritiseerida ja olla seejuures ise väljaspool kriitikat. Seepärast on muusikakriitika ajalugu ühtlasi lugu rahulolematusest kriitikaga. Lausa tsüklilise järjekindlusega peetakse seminaridel ja ümarlaudadel aru muusikakriitika olukorra üle Eestis, ja kriitika kriisi tunne on olnud õhus lakkamatult. Mis on muusikakriitika ülesanne, kuidas see toimib ja kes seda veel üldse loeb? Heal kriisil ei tohi lasta raisku minna, mistõttu ajendagu see siinkohal asetama probleem ajaperspektiivi.
MÄRT LÄÄNEMETS: Aasia sajand III. Kas Indiat saabki enam demokraatlike riikide hulka arvata? Indias süveneb apartheidipoliitika. Muslimi meestel keelati abielluda ja isegi suhelda hindu naistega.
Kui Hiinal on tänapäeva maailmas õigustatult oma jõudu tunnetanud efektiivse ja agressiivse, globaalse haardega autoritaarse suurvõimu kuvand, mis ähvardab muuta kogu meie maailmakorda, siis Aasia teine suurvõim – India – on üsnagi Hiina varju jäänud. Peaaegu sama suure rahvastikuga Lõuna-Aasia riik jõuab meie uudisteportaalide esikülgedele peamiselt vaid siis, kui seal juhtub midagi, mis läheb kuidagimoodi ka meile korda. Näiteks Indias vangi pandud Eesti kodanikest laevakaitsjate väljanõudmise pikaleveninud saaga mõni aasta tagasi, või siis praegu lahvatanud koroonapandeemia. Muidu jõuavad India uudised meieni üsna harva.
KERTTU MÄNNISTE: Kuidas portreteerida telefonikõnet? Teatrid pöörduvad lavastusteks tehnoloogilisi vahendajaid otsides vahel telefoni poole, sest ekraaniküllastumuse ajastul mõjub see turvalise, nostalgilise ja inimlikumana.
Mulle ei meeldi telefonikõned. Telefonikõne on nõudlik, sekkub minu füüsilisse, mentaalsesse ja emotsionaalsesse aega ja ruumi, tahab tähelepanu ja reageerimist kohe. Räägitakse, et see olevat isiklikum ja intiimsem meedium, vestluskaaslase hääle kuulmine loovat meie vahel ehedama ja vahetuma ühenduse. Seejuures jätab telefonikõne meid siiski ilma enamikust suhtluse mitteverbaalsetest komponentidest – miimikast, žestidest ja kehakeelest, üldisest kehalisest kohalolust.
JONAS NAHKOR: Vahtranina lend Vanapagana kaudu teame, ei olegi mingisugust tuld, mis inimese puhtaks põletaks, vaid ikka tuleb oma hingega ise hakkama saada.
Kord on nii, et autol tuleb maanteel sõites üks rattapolt lahti ja kukub küljest. Kui rattapolt kukuks ära ühe korra, siis ilmselt me ei oota temast enamat, kui et ta tee äärde ära mädaneks. Kui ta kukub ära tuhat korda tuhat korda, kas siis võiks polt teeäärses mullas õppida rattaks või koguni uueks autoks kasvamise? Nii et temast viimaks tekiksid uued autode liigid – rekad, vormelid ja põrnikad?
SIRGI SAAR: Nemad ongi leegion Antropotseenis ei seisa inimkond eraldi kõigest muust elavast, taimede oskustele ja ökoloogilistele seostele tasub pöörata tähelepanu varem, enne kui nad ise esiplaanile tungivad.
Nad jälgivad oma tuhande silmaga. Ei, mitte meid – mitte ilmtingimata meid, vaid valgust ja üksteist. Neil pole üht fookust, erinevalt meist on nad rööprähklemise maailmameistrid. Sügavad ja haaravad oma tuhande sõrmega. Valu neid ei huvita, selle tundmine ei annaks neile mingit eelist. Liigseid kannatusi tuleb siiski vältida, need on objektiivselt halvad ja vajavad ratsionaalseid lahendusi. Kõlab nagu mingi müütiline koletis?
AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest XII osa. Lugu kõige kangemast rohust ehk Eesti otsib superstaari
Sarja viimast lugu kirjutama asudes mõtlesime, mis võiks olla see eriline taim, meie ravimtaimenduse lipulaev, millest kirjutada. Või nagu noorem rahvas kõneleb: Eesti otsib supertaime.
Veeretasime taimekesi siia- ja sinnapoole ning paistis, et kõik kanged on juba eelnenud üheteistkümnes osas lahti seletatud. Arutasime kuldvuntsi, eelmiste aastate moeröögatust, mis pidavat viima vähktõve ja hommikul sööduna andma ülienergia. Aga mis Eesti taim ta on, kui peame teda akna peal potitama? Või petersell, mille rohelist nii maitse- kui ka ravimtaimena pruugitakse ja mille kohta juba vanarahvas ütles, et päevas ühe lehekese söömine viib väsimuse sootuks. Mida kõneleda taimest, mille lõhn on paljudele täiesti vastuvõtmatu? Korra vilksatas ida poolt isegi uhke ženšenn, mille heades omadustes vist keegi ei kahtle. Kuid mida rääkida taimest, mis meie rohtudesse ja taimesegudesse alati vaid kuivatatult ja pulbrina jõuab? Muidugi on viimase aasta jooksul palju räägitud ingverist, mis alistavat isegi koroona, selle maailma lukkukeeraja. Tema headus on küll teada, aga palju sellest headusest võib olla hoopiski uskumuse teene.
PIRET KARRO: Võim ja sugu. Palestiina vabadus on feministlik küsimus
Eelmisel laupäeval, 15. V oli Nakba – palestiinlaste mälestuspäev, mis märgib 1948. aastal toimunud katastroofi, kui Palestiinas sunniti sajad tuhanded araablased lahkuma oma kodust. 14. V 1948 oli asutatud Iisraeli riik. Praegu pommitab Iisrael Gazat. Seda vägivaldset vastasseisu nimetatakse Eesti meedias välisallikate eeskujul konfliktiks ning toimuva vähesed kajastused on peaasjalikult kontekstivabad otsetõlked ERRi ja Postimehe veebisügavustes. Jõudude ebavõrdsust võib aimata arvudest: „Gaza sektoris … on nädal aega kestnud pommitamises hukkunud 174 inimest. [Nende] seas 47 last“ ning „Iisraelis [on] saanud surma kümme inimest“
Kuidas me koos elame? Merle Karro-Kalberg intervjueeris Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni komissari Raul Järge
Arvustamisel
Mart Kanguri „Armkude“
Livia Viitoli „Suur suleaeg“
näitus „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“
näituse „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ kataloog
Kaose Koguduse „Kaose käsiraamat“
Paide teatri ja Pariisi Théâtre de la Ville’i „Poeetilised konsultatsioonid“
voogedastusplatvorm Mubi
