Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Õhkpadi, millelt lendu tõusta

    KARIN ALLIK

    Usutavasti ma ei liialda, kui väidan, et EMTA lavakunstikool on Eestis üks müstifitseeritumaid õppeasutusi. Pinev konkurents, mainekas vilistlaskond ja eestlaste üldine teatriimetlus loovad kooli ümber maagilise aura, mida kannustab ka asjaolu, et õpe toimub küllaltki väikeses ringis ning kahel esimesel aastal publiku silme alt eemal. Nõnda võibki teinekord jääda mulje, et koolis sünnib mingi müstiline metamorfoos: uksest astuvad tavalised noored sisse ning hiljem valmis teatritegijad välja. Tegelikult on lugu palju maisem. „Ilma katkematu tööta iseenda kallal edasiminekut ei toimu,“ ütleb lavakunstikooli XXXI lennu juhendaja Jaak Prints.

    Printsi juhendatud kursuse esimene diplomilavastus „Tiit Pagu“, mis esietendus oktoobris Tallinna Linnateatris, annabki põhjuse heita valgust XXXI lennu õppeaastatele, näitlikustamaks katkematut tööd lavakunstikoolis.

    „Tiit Pagu“ on sinu juhendatavale XXXI lavakunstikooli lennule esimene avalik teatritöö. Kui jälgid neid juhendajana kõrvalt, siis mida tähendab see nii-öelda avalikuks minemine noorele näitlejatudengile?

    Igale kursusele jõuab kätte hetk, mil Toompea koolimaja seinad on turvaliseks, sealsed õppejõud-koolipere tuttavaks saanud. Siis on aeg majast välja minna. Et esimese diplomilavastusega see samm välja mahedamalt kulgeks, oleme tudengeile juba esimese kahe kooliaasta vältel otsinud väiksemaid võimalusi kokkupuuteks publikuga. Ühe näitena mainin lõunaeesti keeltes tehtud lavakõne kava, millega Võrus ja Tartus käisime. Vahetumal kujul teenib sama eesmärki ka „Tiit Pagu“ etenduse-eelne muusikaprogramm Salme kultuurikeskuse fuajees: tudengid ei kohtu publikuga esimest korda mitte suurel laval hämara poole tuhande kohaga saali ees seistes, vaid nad on publikuga, vähemalt osaga neist, fuajees juba tutvunud. Nii laabub kontakti loomine saaliga ladusamalt, võõristust tekib vähem.

    Aga mida tähendab esimese diplomilavastuse välja tulemine … Tudeng ei kohtu selle käigus mitte ainult publikuga, vaid ka ruumiga – tihtilugu suurema saaliga kui seni kooliseinte vahel. Nii mõnelegi ülesandele lisandub keerukusastmeid: töö hääleulatusega, kehaline kehtestamisvõime, mõtte edastamine ja kiirgus, mis peab ulatuma üle rambi, kanduma ka rõdu viimaste ridadeni. Süveneb arusaam, et me ei tee seda üksnes iseendale, vaid meie tegevust jälgib publik, kellega tuleb saavutada energiavahetus.

    Kas see esimene suure lava kogemus muudab kuidagi tudengeid ja nendega töötamist?

    Läheneme kolleegidena, õppejõud ja tudeng lähenevad professionaalsuse astmelt teineteisele. Ennekõike see. Aga kontekstina saatmas ka teadmine, et panused on suuremad, vastutus kasvab. Nüüdsest küsime pakutava eest piletiraha. Muutub ka teadlikkus adresseerimisest, suunamisest – üks asi on partnerile suunamine, temani jõudmine ja temast ammutamine, aga nüüd peab mängu selgelt suunama ka publikule. Mitte ainult saali keskmistele kohtadele, vaid keegi on ju ka maksnud piletiraha rõdul, ees- või tagarea nurgas istumise eest.

    Teisalt ei lase tudengil, tulevasel näitlejal mugavaks muutuda tõik, et igal õhtul on publik uus, situatsioon värske, kohtumine ainukordne. See aitab kogu aeg valvsana püsida.

    Jaak Prints: „Olles ise kuulunud teatri NO99 truppi, pean trupi koosloomet ühiste väärtuste, teatrimaitsete ja püüdluste väljaks. Trupina töötamine on mulle olnud parim teatri tegemise viis.“

    Kursuse tüdrukud jõudsid publiku ette juba veebruaris, kui esietendus Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi „72 päeva“. Kuidas sündis otsus nemad lavastusse kaasata? See oligi siis üks võimalustest, mida soovisid tudengitele publikuga kokkupuutumiseks anda?

    Kursuse tegevus sai algul ikka tavapärasesse rütmi kavandatud – kaks esimest inkubatsiooniaastat, millele järgnevad kaks etendustegevusega täidetud aastat –, aga siis mõnevõrra ootamatult avanes tüdrukutele see võimalus. Plusse ja miinuseid sai hinnatud, ohte ja võite vaagitud. Loomulikult oli riskantne sellises staadiumis kursus paariks kuuks pooleks lüüa, aga loodan, et kokkuvõttes kursuse ühisolemist see ei lõhestanud. Tüdrukud ammutasid „72 päeva“ prooviprotsessist ja etenduste andmisest omajagu, ning poisse, mulle tundub, kasvatas vahepealne isekeskis olemine mitmel moel.

    Igakülgne läbimõeldus kursuse töö korraldamisel on vajalik ja tuleb kasuks, aga seejuures on teater niivõrd momentne kunstiliik, vaat et kõige momentsemgi – tal on hõlpsam kiiresti ja vahetult reageerida ümberringi toimuvale. Sellest teatri tunnusjoonest kantuna näib mõistlik hoida avatud meelt, isegi põhjalikku plaani omades. Teater kui kohanemise kunst.

    Miks on üldse vaja, et need esimesed kaks aastat mööduvadki kooliseinte vahel ja publiku ette tullakse erandjuhtudel?

    Selles on oma loogika, et ametiga tutvumine, ameti katsetamine toimub väiksemas ringis õppejõudude silme all. Samasugustel põhjustel sooritab piloodiks õppiv inimene omi õppelende instruktoriga, mitte lennukitäit turiste Pariisi lennutades. Kui see habras inimene liiga vara avalikkuse ette satub, ei pruugi kõrvaline pilk, kes teda seeläbi arvustama pääseb, seda haprust teadvustada ega hinnata osata. See on noore inimese kaitsmiseks – taime istutad ka välja alles siis, kui on plusskraadid. Selleks hetkeks, mil tudeng publiku ette tuleb, peab ta selle keskkonnaga suhestuma, selles hakkama saama.

    Arvestades, et osa haprusest on veel kolmanda aasta sügisel arvatavasti alles, siis kuidas mõjutab tudengeid kriitika, mida esimesed diplomilavastused pälvivad? Kas kriitikud peaksid diplomilavastusi sinu hinnangul teisiti käsitlema kui kutseliste näitlejatega tehtud lavastusi?

    Osalt vastaksin: ma ei leia, et tudengitele peaks hinnaalandust tehtama. Me oleme nüüd väljal, teiste tükkide seas. Väljas vaatamiseks. Ütlen seda ka teadmises, et sellesse konkreetsesse kursusesse pole ka senise õppetöö vältel pehmenduseks ülemäära polsterdusi toppivalt suhtutud. Teisalt meenub Ivika Sillari vastus küsimusele, mida tähendab (teatri)kriitiku solidaarsus: „Minu ettekujutus kriitikust on tõenäoliselt sinisilmne. Mulle on kriitik üks osa teatrist. Ta peaks olema poolt, muretsev. Hell. Mitte liiga sugulaslik, mitte liiga lähedane protsessidele, see võib pimestada ning varjata hädaolukordi. Õiglane. Aus. Ka iseenda ees.“

    Öeldakse, et iga kursus on oma juhendaja nägu. Millist „nägu“ sa püüad oma kursusele anda? Milliste põhimõtete järgi oled oma kursuse õppetöö üles ehitanud?

    Üks peamine põhimõte on usk ansamblisse, selle väärtustesse. Olles ise kuulunud teatri NO99 truppi, pean trupi koosloomet ühiste väärtuste, teatrimaitsete ja püüdluste väljaks. Trupina töötamine on mulle olnud parim teatri tegemise viis.

    Ikka ja jälle on mõni kursus õpingute edenedes viljelenud noore inimese idealismist kantud unistusi, et võiks kursusega oma teatri luua. Mõnigi teater on nii alguse saanud, aga sedalaadi unistuste teostumise võimalused on aasta-aastalt ahenemas.

    Vaevalt ükski kursus saaks, peaks ega tahakski pärast kooli lõpetamist in corpore kokku jääda. Seda enam võiksime vähemasti nelja kooliaasta vältel, mis meile ühiseks olemiseks antud, toimida trupi põhimõttel. Nii seetõttu, et kellelegi võib see ainsaks ansamblikogemuseks jäädagi, ja ka seetõttu, et kui mõnele saab osaks õnn leida trupp, kuhu ta soovib kuuluda, siis loodetavasti selle kogemuse kaudu on ta end osanud trupikõlblikuks näitlejaks kujundada.

    Ansambli põhimõtte juurde kuulub ka refleksioon, üksteise peegeldamine, tagasisidestamine – kui keegi teeb teiste ees mingi soorituse, siis me arutame seda. Ja kui arutame, siis me ei aruta tema isikut, vaid tema tööd, töölõiku – sellest ei tohiks haavuda, vaid tuleb püüda aru saada, millele konkreetne tähelepanek viitab. Sel moel kujunenud adekvaatsuse kaudu saab ka näitleja minapilt ülevaatlikumaks, võib-olla ka halastamatumaks, kargemaks, mis iseenesest pole üldse halb, mõeldes selle ameti pidajaid pideva ohuna ähvardava eneseimetluse ahvatluse peale.

    Ja loomulikult, ilma milleta ma ei oska: distsipliin, tööeetika. Noored loevad, kuidas juba Stanislavski sellest on rääkinud, aga üks asi on seda lugeda kui igatepidi üha kaugemaks jääva Moskva Kunstiteatri printsiipide kogumit, mustvalgel veidi arhailises sõnastuses, teine on tänasel päeval mõista, miks näiteks on parem tulla proovisaali, ka loenguklassi mobiiltelefonita.

    Ja siis on kuskil see Panso ütlus, et näitleja, see on 99 protsenti tööd ja üks protsent annet – kuidas sellest aru saada? Keegi teine minu eest minu tööd teha ei saa. Ilma katkematu tööta iseenda kallal edasiminekut ei toimu. See on näitleja elukutse praktiline külg.

    Kusjuures plaanisin järgmisena küsida, kuidas avalduvad need põhimõtted „Tiit Pagu“ lavastuses, aga näen juba ka ise siin selget seost. Nimelt tuleb see ansamblimängu põhimõte tõesti välja: trupp on ühtne, kõigil on üsna võrdse kaaluga rollid, keegi ei soleeri ega sära üle teiste. Aga ehk on midagi veel, mida tahtsid lavastuses peegeldada?

    Vaevalt see ainuüksi „Tiit Pagu“ eripära on, et diplomilavastuses avaldub koolis õpitu laiemalt. Tudengid käivad liikumistundides ja õpivad oma keha valdama. Neil on lavakõne tunnid, nad õpivad mõtet edastama, oma häält kasutama. Nad arendavad oma lauluoskust, nii üksi kui ka ansamblis lauldes. Omandatud oskuste esitlemine ei ole muidugi eesmärk omaette.

    Asjaolu, mis näitlejaõppega tihtilugu kaasneb: erisuguste ülesannete samaaegsel täitmisel tõusevad fookusesse märksõnad „komplekssus“ ja „koordineeritus“. Näiteks tuleb mul esitada värss­teksti end samal ajal riidesse pannes. Kuidas täita samal ajal kaht ülesannet nii, et kumbki ei pärsiks teist, vaid hoopis toetaks? Mida saan ma tegevusest üle kanda sõnasse, mida tekstist tegevusse? Saalisistuja võib seda pidada iseenesestmõistetavaks, aga näitleja peab selleks oma koordinatsiooni­mehha­nismi toimima saama.

    Kui valmis see lavastus su peas oli, kui sa tööd alustasid? Kui palju mõjutasid tudengid?

    Kuigi läksin proovidesse oma ettekujutusega, väljendasin tudengitele varakult, et oleks kurb, kui „Tiit Pagu“ jääb üksnes minu lavastuseks – sellest võiks saada meie või teie lavastus. Tahtsin, et minu nägemus kohtuks tudengite nägemusega, sulaks neisse. Olen õnnelik, et noorte mõtted ja panus leidsid ses lavastuses koha – mõnes stseenis tuntavamalt, mõnes märkamatumalt. Etendusi vaadates teeb rõõmu, kui avastan, et keegi on endale midagi uut, tervikut teenivat välja mõelnud.

    Õnnestunud lavastusprotsessides sulanduvad panused kokku, keegi käib välja mõtte, pakub midagi, keegi teine korjab pakutu üles, arendab seda edasi, ja kui hästi läheb, võidavad sellest kõik. Püüdsin kõiki tudengite pakkumisi vaagida, lasta neil oma mõtet edasi arendada. Lisaks kõigele on näitlejal laval ka kindlam olla, kui ta tunneb, et saab oma tehtu, oma mõtte taga seista.

    Mis andis sulle julguse, et sa oma esimese lavastusega lähed Salme kultuurikeskuse suurele lavale?

    Jultumuse?

    Ma mõtlesin julgust, aga kui soovid – miks mitte ka jultumuse.

    Ma kuulsin küll, aga olen endamisi sellest ka kui jultumuse aktist mõelnud, see­pärast seda sõna naljatlemisi pakkusin.

    Kuivõrd kursuse juhendajad võtavad harilikult esimesi diplomilavastusi ise teha, et eelnevas õppeprotsessis omandatu võiks loomulikumalt suurema auditooriumi ette jõuda; ja kuivõrd Jaan Krossi värssromaan „Tiit Pagu“ oma eepiliselt olemuselt suure lava materjalina mind võlus; ja kuivõrd vähemasti üks diplomilavastustest peaks kindlasti suurel laval olema, et tudengid ka selle kogemuse saaksid; ja kuivõrd juhuse tahtel sattus Tallinna Linnateatri mängukavas sellel sügisel sobiv ajahetk olema. Kui eeltoodule lisada asjaolu, et ma polnud varem ühtki lavastust kutselises teatris teinud, võib sellest ka kui jultumusest mõelda. Julgus niikuinii.

    Aga mõtlen, et oli sul ka kindlaid põhimõtteid, tehnikaid, nõuandeid või midagi säärast, mis sind toetasid, kui näitlejakogemuse põhjal nii suure lavastuse ette võtsid?

    Kui nüüd sellises sõnastuses küsid, võib seda ka mõtlematuseks pidada … või ambitsioonikuseks. Peamise allikana nimetaksin ikkagi tudengeid. Ma olin kantud tudengitest ja usust neisse. Samuti lavastusmeeskonna kõigist liikmetest. „Tiit Pagu“ märgib mu esmakordset tööalast kokkupuudet Kristjan Suitsuga, kelle teatrikujunduste arv kerkib peagi kolmekohaliseks ja kes peakunstnikuna hästi Tallinna Linnateatri olusid tunneb. Koreograaf Eve Mutso, kelle olin eelnevalt kutsunud kursuse liikumisõppejõuks, ning kes seeläbi tudengite füüsilisi võimeid põhjalikult tunneb. Tundsin end selles protsessis tõesti hästi toetatuna.

    Hoolimata selle lavastuse mastaapsusest ja pikkusest näeb publik väga harva seal mingeid õmbluskohti: näitlejad, tegevus, tekst voolavad ühest stseenist teise, ilma et üleminekud välja joonistuks. Sellise tulemuse saavutamine nõuab aga lavastamisel äärmist detailsust ja tehniliselt kompleksset tööd. Kaua teil see aega võttis?

    Enne suvevaheajale minekut töötasime kolm-neli nädalat ja alustasime uuesti 8. augustil, kui esietenduseni oli jäänud täpselt kaks kuud. Kuni Tallinna Linnateater mängis veel oma suvelavastust, saime teha proove Salme kultuurikeskuse suurel laval, paar nädalat veetsime teatri tootmiskompleksis Suur-Sõjamäel, kus saime töötada oma spetsiifilise lavaga.

    Kui rääkida tudengite töömahust, siis näitlejaõppele on omane see, et neljaks aastaks sulgutaksegi õpingutesse ja veedetakse kogu päev koolis, proovis, etendusel. Miks on näitleja­õppes niivõrd täielikku pühendumist vaja?

    Palju asju on tarvis jõuda õpetada. Kui sa nüüd selle küsimuse sõnastasid, siis kihvatas ka minu sees ehmatus, et ega ma ei võta noortelt nende noorust ära … või et kool ei võta. Sellist jäägitut oma erialale pühendumist – ainult iseenda, mitte veel laste eest vastutamist – kogeb näitleja ainult need neli aastat. See on üks elujärk selle elukutse omandamisel ja hiljem polegi seda sarnasel kujul võimalik ega vajalik korrata. Aga see kogemus paneb õhkpadja alla, selle pealt saab lendu tõusta.

    Võimalik, et noored üldjuhul teavad, mis koormus neid ees ootab, kui nad siia kooli astuvad. Näitlemine ei ole ka ainus eriala, mis täielikku pühendumist nõuab.

    Jah, ma ei tahaks ka üht ametit müstifitseerida. Pühendumine on iseenesest ilus sõna, mille üks sünonüüme on andumine – enda andmine, endast ära andmine millegi suurema nimel. Kui inimesele on antud võimalus tegeleda millegagi, mida ta tõesti oluliseks peab, siis annab ta enese paratamatult selle teenistusse. Mõistmine, et meie ühisest tegevusest sündiv on midagi suuremat kui mina.

    Olen seda meelt, et ametit õpetaval kõrgkoolil lasub lisaks eriala spetsiifika õpetamisele vastutus kujundada ka noorte spetsialistide hingeline side oma valitud erialaga. Muidugi tuleb tähelepanelikult jälgida, et pühendumisega ei kapseldutaks.

    Kuidas selle kõige juures säilitada tervislik tasakaal töö ja puhkamise vahel, et tudengid läbi ei põleks?

    See on küsimus, mida ma endale tihti esitan. Õpinguid alustaval teatritudengil tuleb esmalt kohaneda pikkade koolipäevadega, tal on algul raske, aegamööda ta harjub rütmiga. Kolmanda aasta sügisel diplomilavastuse lisandudes tõuseb koormus taas: kooliülesannete kõrvale sätib end teatritöö oma nõudmistega, esitades ennekõike vaimse väljakutse. Õppekava koostades otsustasin eelmiste lendude kogemuse varal, et viienda semestri tunniplaan, kuhu tavaliselt on paigutatud ka esimese diplomilavastuse esietendus, vajab veidi hõrendamist.

    Olen pidanud tudengitega dialoogi, uurinud, kuidas neil läheb, ja pakkunud võimalust hinge tõmmata, kui keegi on seda vajanud. Minu asi ongi silm peal hoida, et märgata aegsasti ilmingud, millele vahetult tuleb reageerida. Kursuse üldine jõudlus ja kontsentratsioon on kõrgel tasemel, seda on rõõm tõdeda.

    Aga milliseks tööks püüad sa oma tudengeid ette valmistada? Pean silmas, et märkimisväärne osa näitlejaid töötab ju vabakutselisena, sest teatritruppides lõputult ruumi ei ole (ja alati ka ei taheta püsivalt ühe etendusasutuse juures töötada). Kuivõrd saavad tudengid lavakunstikoolist kaasa oskused, millega vabakutselisena teatrimaailmas ellu jääda? Või ei olegi seal mingeid eraldi oskusi, mida õpetada-õppida?

    Kursuse võtmise kavandamise aegu on keeruline näha ette nelja-viie aasta pärast valitsevat turusituatsiooni. Seejuures kuulub trupi vanuselise mitmekesisuse hoidmine repertuaariteatrite mudeli juurde. Muutuvas töömaailmas kohanemist toetavaid õppeaineid on õppekavva ka lisandunud. Usun, et vajalik ülevaade on hetkel sellega tagatud.

    Võib arutleda kursuse suuruse üle. Põhjamaade teatrikoole külastades kohtasin nii mõnelgi pool väikesekoosseisulisi kursusi, tihti olid need kaheksaliikmelised. Sealsed olud erinevad aga nii mõneski aspektis siinsetest. Ja liiga väike õppijate arv kursusel ei soodusta üldiseks arenguks vajaliku taimelava teket, erilaadsete tüpaažide rohkus rikastab.

    Mina soovin, et tudengitel oleks pärast kooli lõppu valik. Et nad oleksid end arendanud niimoodi, et saavad neid puudutavaid tööalaseid otsuseid ise langetada.

    Nii et sinu hinnangul on teatrimaastikul alati ruumi ka uutele tulijatele?

    Kindlasti on soodsamaid ja vähem soodsaid ajahetki. Mõne kursuse lõpetamine võibki sattuda aega, kus teatrite majanduslik seis on helgem ning vajadus noorte näitlejate järele on tugevam. Kooli ülesanne on hoida suhtlust teatritega, anda peatsetest lõpetajatest ülevaade ja uurida, millised on parajasti teatrite vajadused-võimalused. Teisalt tuleb hoida suhtlust ka tudengitega, et aru saada, missugust teatrit nad tahaksid teha, ja siis võimaluse korral huvitatud osapooled omavahel kokku viia.

    Lõpetuseks. Lõpetasid lavakunstikooli 2004. aastal, sinu kursus lõpetab 2024. aastal. Kui võrdled praegusi näitlejatudengeid endaga oma kooli­aastatel, siis milliseid erinevusi ja sarnaseid jooni enda ja nende vahel näed?

    Sarnane on ikkagi see huvi, teadmisjanu, rõõm. Vajadus avastada maailma. Vastuvõtuvõime, haavatavus, tundlikkus­aste. Samamoodi nõudlikkus. Noorena ollakse oma püüdlustes idealismile lähemal.

    Erinevusena oskaksin välja tuua praeguste õppijate suurema teadlikkuse, parema ühiskondliku orientatsiooni. Küllap noore inimese maailmapildi avardamise soovist kantuna püüdsin ka õppekava arendada.

    Näitleja peaks olema teadlik mitte ainult oma kitsast erialaringist, vaid suhestuma ümbritseva ajaga, mõistma-mõtestama ühiskonnas toimuvaid protsesse, et neid oma loomingus väljendada.

  • Loe Sirpi!

    mängufilm „Puuraiduri lugu“

    Narva muuseumi kunstigalerii püsiekspositsioon „Elu või karma? Narva lood“

    Florian Wahli plaat „Katarsis garanteeritud“

    ERSO „Audiospaa“ sarja kontsert „Back to the Future“

    Estonia ooperi „Falstaff“ kontsertettekanne

    almanahh „No More Amber“

     

     

     

     

     

     

     

     

  • Uudistes on võidu märke

    KAAREL TARAND

    Maailm oleks igav koht elamiseks, kui kogu aeg ei toimuks võistlusi. Need on globaalse uudisetööstuse igapäevane leib ja publiku tähelepanu võitmiseks on välja kujunenud kindlad žanrireeglid toidu serveerimiseks nii, et dramaatiline pinge säiliks lõpumeetrite või -sekundite ja tulemuse mõõtmiseni ning et gurmaanid saaksid meeli erutava kasutajakogemuse. USA vahevalimistest osa võtnud kodanikud teenisid sel nädalal oma riigile järjekordse Michelini tärni kenasti välja. Kartus, et USA valijad põhjustavad suurriigi välispoliitikas Euroopale ja eriti Ukrainale kahjuliku kursimuutuse, ei realiseerunud. Valdav osa USA valijatest tõenäoliselt ei teadvusta endale ka pärast valimisi, et tegid midagi suurt ja kogu maailma mõjutavat. Nemad ju püüdsid oma häält ühele või teisele poolele jagades avaldada meelt inflatsiooni, bensiini hinna ja abordiõiguse küsimuses, aga mitte muuta president Joe Bideni valitsuse välispoliitilist kurssi.

    Meelelahutustööstuse poliitilises harus on äriedu eeltingimuseks see, et tulemus ei ole liiga kindlalt ette teada. USA vahevalimistel ja ka äsjastel presidendivalimistel Brasiilias oli põnevust lõpuni, Hiina parteijuhi kolmandaks ametiajaks tagasimonteerimist aga ei olnud kuidagi võimalik kasumlikuks meediasündmuseks keerata. Välispoliitika süvahuvilisel oli raske lõpuni hasarti säilitada ka meie regioonis toimunud valimiste puhul, Rootsis, Lätis ja Taanis ei juhtunud midagi erilist, sest kuidas ka liisk ei langeks ja kui napp ei oleks ühe grupeeringu edu teise ees, rahvusvahelistes asjades suuri muutusi ei toimu. Iisrael võiks siin olla väike erand, sest vana sõjapistriku Netanyahu võimule naasmine kasvatab tõenäosust, et Iisrael valib suhetes Venemaaga senisest järsema, kaudselt Ukrainale kasulikuma positsiooni või kostitab Venemaaga varjamatult flirtivat Iraani mõne raketirünnakuga droonivabriku pihta.

    Kuidagi väga süsteemikindlaks on hakanud muutuma see, et vabade valimistega riikides jäävad või pääsevad võimule Eestile välispoliitiliselt kasulikud jõud. Mitte seetõttu, et valijad seal otsust tehes tingimata just Eesti huvisid silmas peaksid. Siinsetele murelikele, kes on jäänud uskuma kohalike poliitikajuhtide jutte sellest, kuivõrd taibutud, reetlikud ja nõrga iseloomuga on paljud meie parterid ja liitlased ning et nende silmade avamine tõele olevat Heraklese töö, võiks lõpuks kohale jõuda teadmine, et meist kauem demokraatlikku ühiskonnakorraldust harjutanud rahvad ongi meie rahva vähemasti harituma osaga väga sarnased, mõtlevad samamoodi ja oskavad fakte tunnistada ning ratsionaalselt planeerida meist ehk pareminigi.

    Tarvitseb vaid imerelval massiliselt lahinguväljale jõuda ja Venemaa sõjaõnnetus pöördub -õnneks. Vassili Maksimovi maal aastast 1869.

    Kevadel ja suvel oli õhk paks murest, et Venemaa gaasist sõltuv Euroopa majandus ja eriti Saksamaa ei saa, ei oska ega taha sõltuvusest vabaneda ning peab meelekindla sõdimise asemel hoopis Moskvaga pugejalikke telefonikõnesid. Seda pildinurka vahtides jäi muu märkamata, kogu see hall argine töö, mille tulemusena sai Eleringi juht Taavi Veskimägi mõne päeva eest hõisata, et „Euroopa on imet teinud“ ning mingit gaasikriisi sel talvel ei tule. Aga mis imet on selles, et selleks kutsutud ja seatud inimesed teevad plaani ja otsuse ning probleemi ära lahendavad? Mitte vähimatki, see on ju valijate alatine miinimum­nõudmine valitutele, et nad oma töö korralikult ära teeksid. Eriti selles maanurgas, kuhu on kuhjunud kõige rohkem teadmisi ja raha.

    Kui nüüd Wall Street Journal hiljuti kirjutas, et Venemaa liidritega on pidanud telefonikõnesid ka USA presidendi julgeolekunõunik Jake Sullivan, siis ta Eesti poliitikutelt küll reeturi silti kaela ei saanud, aga kahtlane on asi paljudele ikkagi. Miks ja millest ta ikka tegelikult rääkis? Mida lubas, ega ometi seda, et USA sunnib Ukraina Venemaaga rahukõnelustele enne, kui riigi territoriaalne terviklikkus on taastatud? Ainuõige oleks Venemaaga mitte üldse suhelda ja isegi mitte sealseid uudiseid lugeda, sest seal ei olevat midagi tõeväärtuslikku, vaid ainult loll propaganda.

    Rahukõnelused ei puutu praegu üldse asjasse, sest miks peaks eeldama, et tohutuid summasid Ukraina võitu ja Venemaa kaotusesse investeerinud USA (ja teised) need summad raamatupidamises lihtsalt maha kannaks? Vastupidi, tehtud investeering peab end tingimata ära tasuma nii sõjaväljal kui ka kaugemate eesmärkide saavutamise teenistuses, teistel mänguväljadel. Globaalse julgeoleku seisukohalt on tähtsaim neist mõistagi tuumarelvastus. President Bidenil õnnestus ametisse astumise järel meelitada praegusest hoopis tugevam Venemaa pikendama ainsat veel ellu jäänud tuumarelvastuse piiramise ja kontrolli lepingut nelja aasta võrra. Nüüd on otsustatud vinti peale keerata ja Venemaa ongi juba paindunud tuumakõnelusi jätkama situatsioonis, kus USA ei pea enam midagi paluma, vaid saab nõudmisi esitada.

    Eesmärgile jõudmine ei ole kindlasti lihtne, aga sammude loogiline ahel selge. Selleks et rahumeelne maailmakorraldus saaks kehtida, on vaja toimivat ÜROd. Maailmaorganisatsiooni töövõime taastamiseks peab Venemaa koostööle kallutama või tema õigusi ÜROs ja selle julgeolekunõukogus kärpima. Kuni Venemaal on tuumarelv, laseb ta end pigem ÜROst välja heita lootuses ka paariariigina karistamatult tegutseda, kui et oma õigusi ära annab. Järelikult on vaja Venemaa vabastada vananevast tuumaarsenalist. Selleks on kaks viisi: kas kõike hävitav tuumasõda või läbirääkimised ja lepingud Venemaa relvitustamiseks. Kremli kõnepruugis oleks ehk tegu XX sajandi suurima geopoliitilise katastroofi kordusetendusega XXI sajandil, kuid see paistab olevat vene rahva ainus ellujäämisvõimalus.

    Kes vaevub mõttega lugema Venemaalt tulevat uudisvoogu, mille kättesaadavust Eestis kahjuks valikuliselt ja eesmärgitult on piiratud, leiab sealt, et kordusetenduse poole teel ollakse. Venemaa keskpanga ja valitsuse teated majandusarengu väljavaatest ja rubla kursist on endiselt optimistlikud, kuid aina enam irdu krahhi ennustavatest argiuudistest.

    Et jutu toon ei oleks liiga kurvapoolne, toon paar näidet. Ajalehes Izvestija ilmus pikem ülevaade selle kohta, kuidas kõigis regioonides on nii raske- kui ka kergetööstuse ettevõtted aina enam tsiviiltoodangu pakkumise asemel ümber häälestunud armee tellimuste täitmisele (milleks raha tuleb riigieelarvest, kus seda sanktsioonide ja kahaneva toorainete ekspordi tõttu on aina vähem). Küllap loodetakse nii korrata USA majanduse ümberhäälestumise imet Teise maailmasõja ajal.

    Näiteks on Astrahanis suur laevatehas Lootos veesõidukite ehitamise asemel nüüd spetsialiseerunud hoopis buržuikade ehk väliahjude meisterdamisele, kuna mobiliseeritute seas olevat nende järele tohutu nõudlus ning direktori sõnul on iga tehase esmane kohus aidata kodumaa eest sõdijaid. Idee, et primitiivsed raudahjud (eriti kui nende seljas sõita saab ning nad ratsutaja soove täidavad) toovad sõjategevusse otsustava pöörde, väärib Darwini auhinda.

    Epohhiloovad majanduslikud tagajärjed on eeldatavalt ka Venemaa otsusel, et tähtsamad ministeeriumid Moskvas 1. novembrist läksid üle „kodumaise tarkvara“ kasutamisele. Parem olnuks juba otsustada, et kogu rahvamajanduse arvepidamine viiakse tagasi perfo­kaartidele, sest vene tarkvara kasutamine võrdub andmekogude hävitamisega. Kui enne oli kottpime, siis nüüd on veel pimedam.

    Kui kõiges, mida Venemaal ette võetakse, kopeeritakse seda, mis viis N Liidu majandusliku kokkuvarisemiseni, siis mis annaks alust arvata, et nüüd saaks tulemus teistsugune olla? Ahvenauim ja seapõrn veel sõja lõpu kuupäeva ei näita, uudised, kui neid mõttega lugeda, aga vääramatut suunda küll.

  • ,

    Emancipatio

    KAISA LING

    Külastasin hiljuti Ameerika Ühendriike. Väisasin kuut osariiki (Louisiana, Mississippi, Missouri, Arkansas, Tennessee, Illinois), mida ei olnud osariikidena veel olemas 246 aastat tagasi, mil 13 neist end iseseisvusdeklaratsiooniga Briti kuninga­võimu alt vabaks kuulutas: „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.“

    Vähem kui sajandiga selgus, et kõikide võrdsust ei suudetud Ameerika mandril siiski tagada. Üliviljakas ja (valge pilgule) tühi ning neitsilik maa andis võimaluse tegeleda enneolematult suuremahulise majandustegevusega, millega kõikide inimeste vabadus ja võrdsus kokku ei sobinud. Jätkus põliselanikelt maa jõuga võtmine. Selleks et vabadusemootorit käigus hoida, oli tarvis ka väga palju odavat tööjõudu. Eelistatult isegi peaaegu tasuta tööjõudu. Energiahulk, mis muundati orjade abiga lõunaosariikides sulaselgeks rahaks, oli nii suur, et tegi vähem kui kolme sajandiga USAst maailma juhtiva hegemoonia. Hoomamatu hulk tööd, ahnust, surma, kannatusi ja kulda.

    Orjanduse pärast peetud kodusõja järel püüdis president Abraham Lincoln veel kord rakendada neidsamu ideaale, mis olid salvestatud ka iseseisvusdeklaratsiooni. 1863. aasta 1. jaanuaril kuulutas ta „emantsipatsiooniteada­andega“ (Emancipation Proclamation) nii mõneski (mitte kõigis!) osariigis elavad orjad vabaks. Ka selle juhtmõtte rakendamine võttis aega oma sada aastat. Õigupoolest leidub USAs tänini neid, kes selle ajaloolise dokumendi vaimus elada ei soovi.

    Eestisse naastes sain sõbralt kingituseks Ameerika kirjaniku Ernest Heming­way „Mehed ilma naisteta“ (LR 1959, tlk J. Seppik). Novellikogu ilmus originaalis aastal 1928, mil Jim Crow seadused ja lintšimised USA lõunaosariikides olid haripunktis. Kogumiku üks erakordne lugu allub minu silmis põrutaval viisil intersektsionaalse feminismi analüüsile. Nimelt käib loos „Kümme indiaanlast“ noormees Nick, kes elab üksi oma isaga talus, koos naabertalu perega tähistamas 4. juulit ehk sellesama 1776. aasta iseseisvusdeklaratsiooni tähtpäeva, Ameerika iseseisvuspäeva. Teeääred on täis purjus indiaanlasi, kes on vabadust pidada puhke­päeva kasutanud vägijooke tarbides. Koju jõudes väidab isa, et nägi põliselanikust neiu Prudence’it (ingl „kasinus“) ühe teatava Frank Washburniga metsas kurameerimas. Nick tunneb, kuidas ta süda murdub, ja see üllatab teda – lugeja otsustada jääb, kas selle pärast, et Nicki süda on võimeline pärast ema lahkumist veel kord murduma ja ikka edasi tuksuma, või selle, et ta on nii sügavalt armunud Teisesse, indiaani tüdrukusse. Naise ja ühtlasi rõhutud rassi esindaja õigus vabalt armastada on Nickile, valgele Ameerika mehele raputav kogemus. Nick tunneb valu veel ka järgmisel päeval, lüüriliselt, magusalt: „Hommikul puhus tugev tuul ja kõrged lained tormasid kaldale; ta oli tükk aega ärkvel, enne kui talle meenus, et ta süda on murtud.“

    Sõnal „emantsipatsioon“ on kaunis etümoloogia, mis meile, 700aastase orjapõlve läbi elanud rahvale peaks olema tegelikult DNAsse talletatud. Emancipatio tuleneb ladinakeelsetest sõnadest manus ja capere. „Käsi“ ja „kinni võtma, haarama“. Eesliide „e“ on lihtne grammatiline miinusmärk, nagu näiteks sõnas „emaskulaator“ („isasloomade kastreerimiseks kasutatav tangide­taoline kirurgiainstrument“).

    Emantsipatsioon tähistab olukorda, kus võimupositsioonil olev organisatsioon, ühendus, rühm või isik (nt pater) laseb sellel, kes on tema võimu all olnud, näiteks lapsel, naisel või orjal, käest lahti ja lubab tal minna oma teed. Nagu lapse­vanem, kes saadab oma järglased laia ilma ja on alati olemas, kui nad peaksid vajama abi. See vaade emantsipatsioonile ongi American dream’ile keeruline, sest tähendab iseenese võõrandamatute vabaduste ja õiguste reetmist kellegi teise kasuks, kes ei ole mina. Vanas Roomas, kust (e)mancipatio seadus pärineb, oli vabaduse andmine pidulik ja pühalik tegevus, sest näitas enamat paatri enese isiku kohta – suur ja armuline inimene, kes endast ära julgeb anda. Empaatiliselt (vanakreeka ἐμπάθεια tähistas tugevat tunnet, kannatust).

    American dream, võimas, suur, powerful, kiire, on rahajanus jätnud tähele­panuta rahvatarkuse, mida meile, eestlastele on (vahel ka vitsaga) sisse kasvatatud: „väiksematega peab õrnalt käituma“ ja „mitte kunagi ei tohi nõrgemat lüüa“.

     

  • ,

    Võta spits ja pea aru

    TAMBET KAUGEMA

    Septembri algul, kohe pärast seda, kui Tallinna Vene teatri (endine) kunstiline juht Filipp Loss esines Facebooki veergudel ülekohtuse ja solvava postitusega,1 esitas üks režissöör, teatrilavastaja ja stsenarist-näitekirjanik samas suhtluskeskkonnas küsimuse, kas Eesti pealinna Vabaduse platsil peab üldse seisma venekeelne teater. Õnneks pole irooniline meelelaad lõplikult kadunud. Selle tõestuseks vastas sealsamas lõimes muusik, kes aeg-ajalt on ka teatris tegev, et Vene teater sobib sinna küll, ent risti võiks tõesti õhku lasta. Pidades ilmselt silmas seda (järje­kordset remonti ootavat) klaaskäkki, mis kõrgub platsi teises servas. Eesti tõesti väärib Vabadussõja võidule ja seeläbi saabunud vabadusele pühendatud sammast, millel oleks kas või Laidoneri hobuse pikkuse võrragi rohkem kunsti­väärtust kui praegusel, ent lähikümnenditel pole vist loota, et keegi hakkaks uut sambakonkurssi korraldama.

    Vene teatri platsile sobivuse postitusest poleks põhjust rohkem rääkida, kui ei paistaks, et sel teemal on praegu rohkem kaasanoogutajaid. Samuti septembris avaldas Eesti Päevaleht Ahti Kallikormi arvamusartikli,2 mille (vähemalt) teatrit puudutav osa jättis mulje kui sõgedast kaikaga vehkimisest. Vabandust, aga ma ei saa tõsiselt võtta inimest, kes väidab, et tema kui maksumaksja ei ole nõus andma oma maksudest punast sentigi ühe või teise – praegusel juhul Tallinna Vene teatri – ülalpidamiseks. Suurfirma juht kindlasti teab, et maksuraha laialijagamine nii ei käi, et igaüks otsustab ise, kas tema maksud lähevad Pätsi pea püstitamiseks või rattateede tarvis punase värvi ostmiseks – milleks siis selline banaalsus?

    „… miks meile üldse on vaja riigi rahastatud venekeelset teatrit? Kus on soome-, inglise-, saksa- või lätikeelne riigiteater Eestis?“ küsib Kallikorm. Ega siin midagi keerulist ole: kui soomlasi või lätlasi asub Eestisse elama sama palju, kui siin on praegu vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi, siis tulevad ka Soome teater ja Läti teater. Nii nagu Helsingis on Rootsi teater ja Riias Vene teater. Jättes isegi kõrvale selle, et Eestile on kasulik, kui siinsed venelased on kultuurihuvidega ja käivad teatris (tõsi, palju rohkem võiksid nad külastada eestikeelseidki teatreid), siis Vene teatrit läheb tarvis kas või siinse teatripildi mitmekesisuseks. Kas selle liigirikkuse saavutab endisel moel tegutsedes või on vaja muudatusi, on iseküsimus. Võib-olla tõesti oleks abi trupi vähendamisest ja liikumisest suurema projektipõhisuse suunas, nagu soovitas kolmteist aastat tagasi kriitik Margot Visnap,3 või millestki muust, aga Vene teater on praegu paremas seisus, kui oli tookord.

    Kallikorm nimetab Vene teatri loomingulist taset olematuks ja võrdleb selle näitlejaid-lavastajaid Venemaa provintsiteatrite kolleegidega. Venemaa provintsiteatritest on aeg-ajalt tulnud vingeid lavastusi, aga meie Vene teatri trupist julgen küll nimetada mitut väga head näitlejat ja arvestatavat hulka heal tasemel näitlejaid. Mis aga lavastajaisse puutub, siis 2016. aastal pälvis Artjom Garejev lavastusega „Vaenlane“ Eesti teatri parima lavastaja auhinna, eelmisel hooajal lavastasid Vene teatris Elmo Nüganen ja Priit Pedajas jne. Vene teater on praegustes oludes ka hea paik, kuhu kutsuda külalisena tööle Venemaalt emigreerunud teatritippe (tuleval suvel toob Timofei Kuljabin lavale Brechti „Kolmanda Reich’i hirmu ja viletsuse“, mille puhul pole raske taibata paralleele praeguse keerulise ajaga).

    Millised on Vene teatri sulgemist ärgitava suhtumise põhjused? Küllap karjuva ülekohtu tajumine, mida Venemaa julm sõjakäik Ukrainasse on põhjustanud, ilmselt pettumine Eesti venelastes, kellest ehmatavalt suur osa toetab Putini vallutussõda, võib-olla ka üldine ohutunne närvihaige naabri ees. Kindlasti ei aidanud mõistvaid suhteid hoida ka Filipp Lossi sõnavõtt. Ent Vene teatri trupis on õige mitu Ukraina juurtega ja selle riigiga seotud inimest, samuti ports muidu normaalseid isikuid, kelle meelsuses pole põhjust kahelda. Statistiline tõenäosus lubab arvata, et ilmselt on ka Punn-Mutini ihalejaid, aga kuni nad pole oma vaadetega avalikkuse ette astunud, on üllas eeldada vastupidist.

    1 Vt Vene teatri lahkuv kunstiline juht: kõigist pragudest roomas välja mädane ja kõle russofoobia! – Postimees 1. IX 2022.

    2 Ahti Kallikorm: Stalnuhhin leinab tanki ja veerand venelastest toetab sõda. Milleks meile Vene teater? – Eesti Päevaleht 6. IX 2022.

    3 Margot Visnap, Vene teatri rulett Eesti moodi. – Sirp 20. VIII 2009.

  • Dramatiseerimata romaan

    KAUR RIISMAA

    Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli „Tiit Pagu“, autor Jaan Kross, lavastaja Jaak Prints, kunstnik Kristjan Suits, koreograaf Eve Mutso, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Arbo Maran, lauluõpetaja Riina Roose, värsiõpetaja Anu Lamp. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilased Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš. Esietendus 8. X Salme kultuurikeskuse suures saalis.

    „Tiit Pagul“, värssromaanil Salme kultuurikeskuse suurel laval, on nii mitu kihti, et nende eritlemine on aeganõudev, kuigi vajalik töö. „Jevgeni Onegini“ lavaletoomine pole hoolimata puuduvast lõpupeatükist keeruline, hoopis teine lugu on stiili ja ainese poolest tuntud romaanikirjaniku unustatud noorpõlveteose lavastamisega.

    Jaan Kross ja tema „Tiit Pagu“. Oma loomisloos läks Kross värssromaanist mööda, et mitte öelda „vaikis selle maha“. Seega oli enne „Tiit Pagu“ ilmumist lugejaskonnale Krossi kooliaja- või tudengitemaatika pigem seotud „Wikmani poiste“ ja novellidega. Samuti polnud Krossile võõras dramaturgiažanr, seda nii näiteks „Macbethi“ tõlke kui ka „Doktor Karelli raske öö“ või nukunäidendi „Olematu Odysseus“ kaudu.

    Paralleelselt „Tiit Paguga“ töötas Kross Siberis mitme konjunktuursema tööga (sh „Marc Edfordi kaitsekõne“ või 1924. aasta 1. detsembri punamässust jutustav poeem „Pojad“), millest küll trükiks asja ei saanud. Vaevalt võib uskuda, et Kross igatses ennast Hans Leberechti kõrvale pressida, ent soov saada „tunnustatud kirjanikuks“ on noore inimese puhul vägevam kui selle tunnustusega kaasnevate olmade tunnistamine.

    Siberist tagasijõudnuna läkitas Kross Jaan Rummo positiivsest tagasisidest julgust saades „Tiit Pagu“ tuttavatele, luges katkendeid seltskonnas. Katkend „Ühe vabriku lugu“ sai ka 1957. aasta 12. Loomingus ilmuda (stroofid 187–194, viimasest neli rida puudu) ning nende sisu toetas Krossi kui satiiriku renomeed.1

    Siis aga jäi „Tiit Pagu“ lõpuleviimine soiku. Üks asi on kauges Siberis vana kommunisti Alma Vaarmanniga sama katuse all elades uskuda punavalget euroopalikku sotsialismi (või isegi kommunismi), teine asi on kogeda omal nahal okupatsioonivõimu argist julma nahaalsust kodulinnas. Kas „Tiit Pagu“ oleks (isegi lõpetatud kujul) saanud 1950. aastate teise poole ENSVs ilmuda? Ilmselt ei: selleks on tekst liiga ambivalentne, kõige paremas mõttes kirjanduslik. See ei esita ideoloogiliselt kindlameelse mehe elukäiku. Siin pole loogilise lõpuni viidud kodanliku inimjulga ümberkasvamise lugu.

    Satiirik-Kross pole satiiriline ainult 1930. aastate Eesti Wabariigi suunal, tema terava pilgu all saavad pihta kõik. Peale selle on „Tiit Pagu“ liiga ilus: kuidas sellest tehasetööline ennast pärast vahetust läbi näriks? Noormees, te ei mõista dialektikat! Küllap Kross tundis, et targem on uue materjaliga edasi minna ning võtta nooruslikult uljast, tõeliselt keeruka riimiskeemiga värsspoeemi elus ettetuleva paratamatusena. Igal kirjanikul on tekste, mis lihtsalt tuleb ära kirjutada ja siis unustada, et neist õppinuna küpsema loomingu juurde siirduda. „Tiit Pagu“ pole niisiis „Keisri hullu“ või „Professor Martensi“ masti stiili- ja kompositsioonimeistri teos, vaid alustava kirjaniku monumentaalne kavatsus, koos kõigi noore autori hädadega.

    Eelnevat arvesse võttes ei lavasta Jaak Prints päriselt Krossi teksti, vaid n-ö proto-Krossi, autorit, keda meil varem ei olnud. Elamus on võõristav: mingid tegelased, temaatika, suhted tegelaste vahel tuleksid värsilist konteksti arvestades nagu liiga tuttavad ette. Krossi keelekelmused on siin tekstis pigem sünteetilised, riimi ja rütmi loovad, mitte analüütilised nagu tema romaanides, kus ühe sõnamänguga õnnestub kogu tegelase maailma- ja endassesuhtumine ära kirjeldada. Muidugi ei saa mööda minna ka asjaolust, et tegemist on romaani, mitte näidendiga.

    Romaan või näidend? „Tiit Pagu“ peaks vaatama mitu korda, soovitavalt esimesel korral teksti lugemata, teisel korral juba lugenult ning kolmas kord jäägu lavastuse nautimiseks (kui lugeja soovib ohverdada selleks avantüüriks oma elust tosin tundi). XXXI lend esitab teksti truult, intoneeritult ja korraliku diktsiooniga, aga selles tekstipilvede maalimises läheb kaotsi detailipõnevus, mis kodus vaikselt lugedes naudingut pakub.

    Krossi „Tiit Pagu“ on tihe tekst, hoopis tihedam kui näiteks tema „Macbeth“. Näidendis on omad nõksud, mis liigse seletamiseta tegelaste tausta avavad. Romaanis on paratamatult sissejuhatuse ekspositsiooniosa juba kolmteist stroofi (tõdemuseni, et „biograafiline matk / liig lennukat on võtmas põiget“ jõuab ka jutustaja, õigupoolest tuletab ta seda endale vähemalt viiel korral meelde). Ainuüksi Tiit Pagu ärkamine kestab kakskümmend minutit. Aga mida siis võtta, mida jätta? Ei õnnestu ju ka geniaalseimal butafooril luua laval „lumevahu pehmeid kasse / nii mugavalt ja pehmelt keras“!

    Villem Raam kirjutab Krossile 1953. aasta juulis „Tiit Pagu“ esimest peatükki lugenult: „Lugeja igatseb aga konflikti, sisemist dünaamikat, kujude reljeefset esile toomist kontrastidega (kas või Onegin-Lenski).“2 Mitte ainult lugeja, ka kõige intellektuaalsem publik igatseb konflikti, mis aga sellises värssromaani üks ühele lavalepanekus deklamatsiooni ees vaob.

    23. stroofis on ajastut ja suhtumist andev konfliktialge, kui Tiidu concoetur’id Soome vaherahu leinates (Talvesõda) on öö läbi joonud, kuid XXI sajandi noorele inimesele, näitlejale ja – olgem ausad – isegi vanema põlve vaatajale selles vaevalt peitub sisuliselt kõnetav nüanss. Tänapäeval on kõnekam Otto Rammuli kuulumine poliitilisse politseisse (25. stroof), mis arvestades idanaabri riigikorda tekitab põneva, eri ajastuid segava marmoriseeritud virvarri. Oma ajastu konflikti annab edasi ka ümberasujate killavooriga kohtumine, milles Tiit märkab kaasvõitleja Paabot.

    Siinkohalgi on sobiv Villem Raami kriitika: „Kaalu veelgi teravamalt proportsioone kompositsiooni huvides ja pea veelgi jonnakamalt meeles, et ühe ajastu elu on suur organism, teda tuleb aktsentueerida laia operatiivsusega, aga – kokkuhoidlikult. Siin ei aita olukorrast välja tabavariimiline protokoll, vaid kunstilise vormi primaarne spetsiifika – emotsionaalsus, mis elab ridade vahel, levib marginaaliatele ja hõlmab lõpuks terve teose.“

    Kui vaatajal ei ole isiklikku suhet ümberasujatega nach Vaterland (kellel meie ajal enam nii väga on?), siis jääb see situatsioon pelgalt tooni andvaks passuseks. Seda enam, et Paabo kujuga pole ei lugeja ega vaataja varem kohtunud: temaga pole tekkinud suhet ja teda ei tuletata hiljem ka meelde.

    Lavakunstikooli XXXI lend esitab „Tiit Pagu“ teksti truult, intoneeritult ja korraliku diktsiooniga, aga selles tekstipilvede maalimises läheb kaotsi detailipõnevus, mis kodus vaikselt lugedes naudingut pakub.

    Mäng teksti kiuste. Kross on kirjutades olnud nii vaimustunud ajastu detailidest, et ei märka: tegevust käivitav sündmus leiab aset alles 52.–53. stroofis, lavastuses viiekümnendal minutil! Kuld Tiigis kohtub Tiit Lo Tarveliga (Lauren Grinberg või Kristina Preimann) ja selle tausta seletamiseks kulub seitse stroofi (42–49). Näidendi puhul oleks pea tuhat rida teksti publiku suhtes andestamatu, aga värssromaani vaikse lugemise puhul isegi ehk loomulik.

    Ometi saab tegevus nüüd hoo sisse. Tiit kohtub metsas Otto Rammuliga (Herman Pihlak), kelle kohta on meile juba vihjatud, et ta on poliitilise politseiga seotud. Situatsioon oleks teravam, kui alles metsas selguks, miks Otto aeg-ajalt öösiti müstilisi pikki retki ette võtab. Siin ongi Raami soovitatud Onegini-Lenski konflikt: Tiit tapab Otto küll raevuhoos, kuid tahtmatult. Tiit jõuab tagasi Tartusse seks ajaks, kui jutustaja on jõudnud lahti seletada, mismoodi Lo Tarvel isa kaotas ja Marxi lugema hakkas. Lo toas kahekesi olles kuuleb Tiit, et Enn Karrus (Markus Andreas Auling), kellele ta Lo kirja viis, on kommunist. Et me seda eelmise stseeni taustapõikest juba teame, ei aita dramaturgilise pinge loomisele sugugi kaasa.

    Hoopis eredamalt kui ideoloogilised allusioonid, hakkab näitlejate mängus tööle konflikt mehe ja naise vahel: kui Tiit tahab Lod ja tema kaaslasi kaitsta, aga kiindumus ju motiveerib, peab ta naise juurest ära minema, hoiduma „muidugi te teelt“. Kahjuks jääb see traagiline vastuolu näitlejatel lõpuni mängimata. On iseloomulik „Tiit Pagu“ tekstile, et niipea, kui sündmus käivitub, lisab autor vahepala olustiku- või ajaloolise situatsiooni kirjeldusega – see tõmbab kohe tempo maha (nagu autor 264. stroofis tunnistab: „… lugejad, te vabandage / siin oma saamatut poeeti, / sest tempo pole teps mu ala“).

    Lisaks tempole kukub tagant ära ka näitleja, kellel pole midagi mängida. Kui Lo Kuldses Tiigis Tiiduga räägib, kui suhtlevad omavahel mõnus-satiiriline praost Vagavesi (Karl Birnbaum, vist lavastuse õnnestunuim roll) ning Jaak Pagu – need on stseenid, kus näitlejad oma tõelisi võimeid demonstreerivad. Teisal jälle matab jutustus sõna otseses mõttes näitleja mängu: esimeses vaatuses käseb Enn Karrus Mallel Tiidule piima ja einet tuua, aga Mall ei liigu paigast, vaid jutustab edasi. 99. stroofis tõmbab Tiit Lo püsti „nagu suruks / ta aju viimseis kurudes / kõik aru riismed nimme puruks, / näo uppudes ta juustenões“, aga näitlejad seisavad vastastikku pulkas nagu kaks mantlivarna öises kohvikus.

    Puuduv dramaturg. Iga romaani lavale­toomisse kaasatakse dramaturg (või lavastusdramaturg), kes teksti uuele meediumile vastavaks kohendab (või libreto kirjutab). „Tiit Pagu“ lavastusel dramaturgi ei ole (vähemalt kavalehel pole märgitud) ning nõnda, kuna teksti esitatakse üks ühele, laieneb Villem Raami kriitika ka lavaversioonile. Kõik Krossi vead on ka lavastuse vead: „Mind huvitab, mille nimel Sa kirjutad. Kunst oma põhijoonelt on võitlev – poliitika, maailmavaade, inimene – kirjuta loosungile mida tahad. Pealelõunal muusikat kriipseldada pole mõtet. Iga kunsti – hea ja suure kunsti sisu on inimene – viimane on aga dünaamiline, kas teadlikult või alateadlikult võitlev, konfliktist konflikti tunglev nähe. Ainult taimed vegeteerivad impressionistlikult.“

    Teksti esitamises saab just inimese, tegelase dünaamika kõige rohkem kannatada. Näitlejad ei lase ohje vette, on väga andekaid leide – kui proua Vagavesi ülejäänud tralli taustal põrandalt Jaagu pillutud kroone näppab! – ning ka tekst tuleb kadudeta saali, aga lõpuks jääb see ikkagi … „impressionistlikuks“. Näitlejad ei vegeteeri, kaugel sellest, kuid teravust ei ole: aukartus Krossi ees on osutunud Aristotelese korralekutsuvast pilgust vägevamaks.

    Raam luges küll ainult esimest peatükki, aga Kross oleks nagu vedu võtnud ning „Tiit Pagu“ teine osa (ja teine vaatus) on märksa elavam: siingi prevaleerib sündmust katkestav tagasivaatav jutustus, kuid see-eest on sündmusi rohkem. Piduõhtu Pagude juures, kui Jaak Pagu oma poega koju ootab, on valdavalt olevikus jutustatud, ja ka laval toimuv hakkab hoopis uutmoodi hingama. Isal on tarvis, et poeg veenaks oma voodirõõmu Iira Kõhu (Emili Rohumaa) kaudu tolle meest Carolus Kõhki (Richard Ester) Jaagule soodsat tehingut sõlmima.

    Ootab lugeja, ootab publik. Ja siis: politsei. Hetkeks pole teada, kas Tiidu pärast – see on põnev ja pinev hetk. Tullakse aga hoopis Carolust arreteerima. Mille eest? Mõne aja pärast naaseb püstivihane Carolus ning selgub – arreteerima tuldi Tiitu. Politseinikud olid arvanud, et Iira embuses meelisklev Carolus on Tiit. 149. stroofis sigineb ka abieluintriig Marta ja Jaagu suhetesse: ilmselt selleks, et markeerida juba siin Pagude pereelu psühholoogilist tausta, mis võib-olla pidi tegevust kujundama kirjutamata jäänud peatükkides.

    Dramaturgiliselt oleks tekst hoopis pingestatum ja näitlejatelgi rohkem mängida, kui Jaak Pagu kohtuks praost Vagavee (vrd piiskop Rahamägi) ja linnapeaga esimeses vaatuses. Jaak kirjutab pojale kirja, et too tulgu õhtul kindlasti koju, ja lugeja-publik ei tea, kas Tiidule kiri kohale jõuab (peab Tiit ju oma korterist suusad tooma). Samuti tekiks sel juhul põnev vastuolu Tiidu kahe nais-huvi vahel: kumb jääb peale, meeleline Iira Kõhk või salapärane Lo Tarvel?

    Pagude piduõhtu lõpeb lavastuses videoprojektsiooniga: Tiit (selles stseenis Markus Andreas Auling) on jõudnud Tallinna ning otsib Jaan Raua (Herman Pihlak) korterit. Samal ajal neab isa Jaak Pagu (Juhan Soon) oma poega. Isa viha ja maailma üksi jäänud poja pilk on võimas kontrast, mille rikub kohe ära Juhan Soone muundumine jutustajaks. Pinge kukub maha ja jääb elutult lebama.

    Lenin Tombis. Noore Krossi fabu­leerimis­oskus vaibub, kui Tiit Pagu valenime all tehasesse tööle läheb ning lõpuks, Lenini „Riik ja revolutsioon“ pea all, magama jääb. Nii värssromaani kui ka lavastuse puhul kehtib veel üks lõik Raami kirjutatud kriitikast: „Sinu puhul ootan põnevusega ühte, pole teda siiani veel avastanud [—] Seda kohta, kas tead, kus Sul süda kipitama kisub, päris valutama, kus läbi muige hakkab särama pisar [—] kas suurest rõõmust või valust [—] Kas mitte sellelt joonelt ei tuleks otsida ehtsa kunsti suurt sisu ja suurt vormi – hinge sündi, ilma milleta ei eksisteeri kunstnik.“

    Seda südamekipitust ei leia teise vaatuse teisest poolest, kui Kross kirjeldab Pagu tööd vabrikus ning tema ümberkasvamist klassiteadlikuks nooreks. Näib, et kui esimese vaatuse burši­stseenid on autoril veel värskelt-nostalgiliselt meeles, siis töölisnoorte maailma kirjeldades ei käi Kross lihtsalt teemast üle, ei oska selles sotsialistliku realismi kaanonis päriselt orienteeruda. Ka noored näitlejad jäävad siin kommunismi teooria, praktika ja ajaloolise konteksti osas jänni. Näitlejad-tehasetöölised monteerivad proletaarse sihikindlusega lahti pöördlava, aga lavaline olek ja kohati pudruseks kippuv diktsioon laseb aimata sisulist nõutust. Ei puudutanud vabrikutemaatika õieti Krossi, ei puuduta ka näitlejaid – teise vaatuse teises pooles on tuim tekstiesitamine kõige piinavam.

    Muidugi on „Tiit Pagu“ lavastus kooli­töö, milles esiplaanil näitlejate võimete demonstreerimine. Sellises formaadis tulebki tulistada kõigist torudest ja nii valjult, kui ainult annab. Aga natukene dramaturgipilku oleks tekst, seda enam, et lõpetamata ja tihendamata, siiski ära teeninud. Lavakunstikooli kodulehelt selgub, et XXXI lennus drama­turge ja lavastajaid ei olegi. Just „Tiit Pagu“ dramatiseerimine oleks olnud ühele veidi puhevil sõõrmetega noorele dramaturgihakatisele õige sellitöö selle kõige paremas mõttes.

    1 Vt Olev Jõgi, Eesti nõukogude kirjandus 1956. – Looming nr 4, 1957.

    2 Villem Raami kiri Jaan Krossile 13. VII 1953. Siin ja edaspidi tsiteeritud Jaan Unduski järelsõnast „Tiit Pagu“ väljaandele: Loomingu Raamatukogu nr 1–3, 2020.

  • Vene ühiskonna põhivektor on apaatia

    VALLE-STEN MAISTE

    „Venemaaga seonduvalt kogeme praegu palju raevu ja agressiooni ja tulevik on tume. Režiimi langemise tõenäosust võib võrrelda maavärinaga: igal ajahetkel on ta äärmiselt vähetõenäoline, kuid ometi see mõnikord juhtub,“ arvab vene filoloog Mihhail Trunin.

    Politiseeritud ajalookirjutus pole pelgalt Venemaa pahe. Orlando Figes usub siiski, et ükski teine maa pole olevikupoliitika nimel minevikku nii tihedalt ümber kirjutanud. Eisensteini Nevski filmi saatus on selle mikromudel – kord taiest ülistatakse, siis keelatakse, siis näidatakse jälle hommikust õhtuni. Tunnetad sa seda kaost? Kuidas see venelaste identiteedile on mõjunud?

    Eisensteini filmi loomise, ärakeelamise ja selle järgnenud vaatajate ette naasmise lugu pigem just ei ole eriti huvitav, sest seda saab kergesti seletada poliitilise konjunktuuri muutumisega. Mulle tunduvad siin huvitavamad kaks aspekti. Esiteks püüe kujutada ajalugu rahvuskangelaste panteonina ja epohhi loovate sündmustena. Eisenstein muudab Stalini tellimusel Liivi ordu rüütlite ja novgorodlaste vahelise üksiku relvastatud intsidendi, nagu neid oli XIII sajandil palju1, suurlahinguks, mis mõjutas maid ja rahvaid, aga võidukast vürstist teeb eepilise kuju2. Ja teiseks – et on olemas „õige“ vaade mingitele ajaloosündmustele ja soov pookida see külge võimalikult paljudele inimestele – eelkõige massikultuuri või kooliõpetuse kaudu. (Tuletan meelde, et teaduslik lähenemine ajaloole ei ole „õigesti tõlgendatud“ faktide kogumi teadmine, vaid mõtlemisviis, oskus leida üles esmaallikad ja eristada fakte tõlgendustest, ja mis peamine – see on alati kutse diskussioonile, mitte viimse instantsi tõde.) Kogu oma arhailisusele vaatamata ei ole stalinlik-eisensteinlik lähenemine ajaloole kaotanud Venemaal aktuaalsust tänini. Putini kirg ajaloo vastu näis juba enne sõda haiglaslikuna, nüüd on see juba paranoiline. Kuid ma ei söanda väita, et see on spetsiifiliselt Venemaale iseloomulik.

    XIX sajandi lõpus väitis prantsuse filosoof Ernest Renan oma klassikaks saanud essees „Mis on rahvus“ põhjendatult, et rahvuslik identiteet on eelkõige oma mineviku teadvustamine ning et konsolideeritud vaade ühisele minevikule kasvatab riigile lojaalseid kodanikke. Pärast Ukraina sõja algust lugesin Niall Fergusoni seisukohta, et USA strateegia Ukraina suhtes kordab külma sõja iganenud loogikat ja ilmselt ei vii Venemaa režiimi langemiseni. Ferguson meenutab: „USA kaitseminister Ashton Carter märkis kunagi, et võimukoridorides ei räägita majanduse või poliitika, vaid ajaloo keeles.“3 Teisisõnu: mõjukas poliitik vaevalt et hakkab mingi probleemiga kokku puutudes mõtlema kristlikest käsusõnadest või Kanti kategoorilisest imperatiivist, pigem küsib ta endalt: aga kuidas käitunuks tema asemel armastatud ajalooline tegelane? Iseasi on, et demokraatlikes riikides on palju mõjukaid poliitikuid, kellel on erinevad lemmiktegelased. Autoritaarsel juhil aga, keda häirivad mineviku ajaloolised „eksimused“, ei ole vastukaalu ja ta on otsustanud neid „parandada“ suurtükkide, tankide ja verega. Ja see on tõeline tragöödia.

    Kuidas sa isiklikult tajusid lapsepõlve pärast „XX sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi“? Ka parimad vene kirjanikud Pelevinist Võrõpajevini näevad Jeltsini ajastus ju tublit küünilisust, nõukaaegse nihilismi ja väärtuskao mitmekordistumist? Oli see sulle ühemõtteliselt lootusrikas vabaduse ja avatuse aeg?

    „Üheksakümnendail tapeti inimesi ja kõik jooksid ringi absoluutselt alasti“4 – need on laulja Monetotška irooniast tulvil read, kus esitatakse stereotüüpset ettekujutust tollest ajast. Monetotška sündis 1998. aastal, s.t tema jaoks ei ole üheksakümnendad aeg, mida ta ise võiks mäletada, vaid juba märkimisväärselt mütologiseerunud ajalugu. Mina olen sündinud 1985. aastal – see on Gorbatšovi võimuletuleku aasta – ja kooli läksin 1992 – mõni kuu pärast seda, kui Gorbatšov teatas NSV Liidu eksistentsi lõppemisest. Kui ma olin 8–10-aastane, oli mul olmenostalgia Nõukogude Liidu suhtes: mulle tundus, et „varem oli parem“, sest me olime vanematega iga suvi lennanud Anapasse (suvepuhkus mere ääres jätab ju lapsele väga tugeva mulje), aga uues tegelikkuses me seda teha ei saanud, lugesime kopikaid, nagu enamik mu sõpru ja klassikaaslasi … Sellest suhtumisest kasvasin välja loomulikul viisil, kui sain täiskasvanuks.

    Mida mäletan nüüd, eriti võrreldes sellega, mis toimus 2000ndail ja 2010ndail? Raha oli inimestel tõesti vähe, elati tagasihoidlikult. Kuid esiteks oli olemas reaalne huvi poliitika vastu (tollal ma muidugi ei saanud aru, et olen tunnistajaks ennenähtamatu poliitilise kultuuri kujunemisele Venemaal): ei 1996. aasta presidendivalimised ega Riigiduuma valimised kuni 1999. aastani polnud demokraatia labastamine varem ette teada tulemusega, vaid peegeldasid tollaseid keerulisi poliitilisi protsesse. Teiseks oli see meedia kuldaeg: ei varem ega hiljem pole Venemaal olnud sellist hulka ajalehti ja telekanaleid, mis esitasid erinevaid vaatepunkte, mille eest ajakirjanikud ei kartnud seista. Tollal hakkas Runeti „asutaja-isa“ Anton Nossik (1966–2017) üksteise järel käivitama internetiväljaandeid.

    Lõpuks ka mu kooliajast. Ma arvan, et meie põlvkonnal Venemaal vedas kõvasti, et saime koolis õppida kõige suurema vabaduse perioodil üheksakümnendail. Nõukogude ideoloogia oli haihtunud, uut polnud tollal õnneks veel välja mõeldud. Kõigil koolis oli ükspuha, millised on meie „kõlbelis-moraalsed orientiirid“ ja „ühiskondlik positsioon“. See on ilmselt iga ajaloolise turbulentsi paratamatu tagajärg. Koolis ei puudutanud mind ükski ideoloogia, seepärast õppisin iseseisvalt määrama oma positsiooni mis tahes olulises küsimuses – see polnud lihtne, kuid ühtlasi oli see ka väärtuslik vaktsiin vabaduse ja tervisliku künismi näol.

    Mihhail Trunin: „Mind ärritab ühtmoodi nii see, et Venemaa poolt kinnitatakse „ma olen väljaspool poliitikat“, „ärge küsige minult, sest ma ei vastuta Putini tegude eest“ kui ka see, et lääne poolt kõlab mõte, et ärme laseme neetud venelasi Narva-Jõesuu ja Saint-Tropez’ randadele, kukutagu kõigepealt oma Putin!“.

    Oma suurepärases loos „Koorega late“ (Sirp 13.05) kirjutad, et Venemaa on sulle osa suurest maailmast, kellega püüelda vabaduse ja avatuse poole. Siiski oled sunnitud tõdema, et enamikul su rahvuskaaslastest pole sellist suhtumist tekkinud. Kas asi pole selles, et Venemaa ajalugu ja vaimne pärand teevad su ideaalide kohaselt liikumise väga raskeks?

    Jah, nii see on. Mulle näib, et see on Venemaal toimunud pikkade protsesside otsene tagajärg. Tegelikult oli juba üheksakümnendail poliitikuid, kes kultiveerisid ühiskonnas nostalgiat nõukogude mineviku järele, esitades selle oluliste plussidena „rahu“ ja „stabiilsust“. Kui aga 2000. aastal sai presidendiks Putin, hakkasid Venemaa võimud seda nostalgiat oma huvides ära kasutama. Sõltumatut meediat hakati kontrolli alla võtma, diskrediteerima või sulgema. Valimisseadusi karmistati, valimistulemusi võltsiti, võideldi väljapaistvate opositsiooniliste ajakirjanike ja poliitikutega – sageli läks see kuni füüsilise kõrvaldamiseni. Putin, kes oli monopoliseerinud Venemaa avaliku poliitilise sfääri, depolitiseeris riiki täiesti teadlikult: kui kodanike enamuse positsiooniks on „mind poliitika ei huvita“ (teisisõnu „mul on ükskõik“), võib nende vaikival nõusolekul teha mida tahes – ja seda me täna õudusega näemegi.

    Ilmekas on ka suhtumine üheksakümnendaisse: tänapäeva Venemaa võimude vaatepunktist pole see vabaduse aeg, turumajanduse ja sõltumatute ühiskondlike institutsioonide kujunemise aeg, vaid üleüldise vaesuse ja Venemaa rahvusvahelise „alandamise“ aeg. Seda mõtet taotakse mu kaasmaalaste enamuse pähe propagandakanalite kaudu, paljud jäävad seda kergesti uskuma. „Koorega lates“ rääkisin just sellest, et näiteks Moskvas kujunesid ka teistsugused narratiivid, mis erinevad riigi omadest. Ja mulle tundus, et need ei ole nišinarratiivid, s.t et neid ei toeta mitte ainult progressiivse maailmavaatega haritud inimeste kitsas rühm, vaid et neil on palju laiem publik. Ja olgugi Meduza, Holodi või Doždi auditoorium (kuid olid ju veel sellised sõltumatu ajakirjanduse veteranid nagu Aleksei Venediktovi Ehho Moskvõ ja Jevgenia Albatsi The New Times) väiksem kui Pervõi kanali oma, kuid me jääme ausalt seisma oma väärtuste ja oma maailmavaate tähenduslikkuse eest – ja küll me siis vaatame, kes peale jääb.

    Ukraina sõda näitas, et Putini võim oli vastasseisus erimeelsetega juba ammu endale võidu kindlustanud, nagu ta saavutab ebaausal viisil võidu kõigil valimistel. Järele jäänud sõltumatul venekeelsel meedial (see elas lõpliku puhastuse läbi siis, kui võeti vastu nn Vene armee diskrediteerimise seadus, s.t kui riigis viidi praktiliselt sisse sõjatsensuur) pole sajandikkugi sellest mõjust tavakodanikele (kes „poliitikat ei jälgi“ või kui jälgivad, siis valeliku propagandistliku šõu kaudu), mis on Venemaa riiklikul propagandistlikul meedial.

    Sajandeid ei peetud Venemaad läänes arvestatavaks jõuks, vaid barbaarseks kolkaks. Venemaal kujutleti end samal ajal lääne kaitsjaks asiaatide vastu, kristlike väärtuste tegelikuks kandjaks, lääne mandumisele vastanduva antimaterialistliku hinge kodumaaks. Kas see pole mitte jätnud vene vaimulaadile äraspidist jälge, tekitanud kompleksi, mis ei lase läänega käsikäes kosmopoliitse üleilmastumise rada astuda.

    Jaa, alaväärsuskompleks ja solvumistunne on siin muidugi võtmesõnad. Kurikuulus ressentiment, millest praegu paljud seoses Venemaa ja venelastega räägivad, tähendabki ju solvumist. Sotsioloogide hulgas on levinud põhjendatud arvamus, et Venemaa tänane kujutlus oma „erilisusest“ (või „erilisest teest“) on endasse usu kaotanud inimeste kaitsereaktsiooni tulemus. Keegi ei taha end tunda mitteprogressiivsena ja, ütleme, Euroopa rahvuste klubisse sobimatuna. Aga kui Venemaa ei ole Euroopa, siis tähendab, midagi on korrast ära mitte meiega, vaid nendega. On olemas Levada keskuse küsitlused, mille kohaselt 2008. aastast 2021. aastani on nende venemaalaste hulk, kes peavad oma maad Euroopa osaks, langenud 52%-lt 29-ni, aga nende hulk, kes end isiklikult eurooplasena identifitseerivad, 35-lt 27-ni.5

    Kuid ilmselt on kõige huvitavam lugu nn erilise teega. Siin toetun artiklikogumikule „„Eriline tee“: ideoloogiast meetodini“ («„Особый путь“: от идеологии к методу», 2018), mille koostasid mu suurepärased kolleegid Timur Atnašev ja Mihhail Veližev.6 Seal on näidatud, et „erilise tee“ kontseptsioon tekkis XIX sajandi lõpus – ja on iseloomulik, et mitte Venemaal, vaid Saksamaal. Venekeelne sõnaühend особый путь on otsetõlge saksa sõnast Sonderweg, mille abil Saksamaa ajaloolased kirjeldasid oma maa arengu spetsiifikat vastandina tollastele etalonidele, eelkõige Suurbritanniale ja Prantsusmaale. Saksa publitsistid ja poliitikud, kes rääkisid Saksamaa „erilisest teest“, vastandasid Saksa poliitilist süsteemi lääne demokraatiale: XIX sajandi teise poole Saksamaa tundis end, nagu Venemaagi 1990.–2000. aastail, „Euroopa tagahoovina“.

    Kuid nende vahel on siiski oluline erinevus. Mainitud raamatus on näidatud, et Saksamaa jaoks polnud kõige tähtsam mitte oma poliitilise või kultuurilise erilisuse kinnitamine, vaid majandusliku mahajäämuse ületamine. Parlamendidemokraatia puudumine andis XIX sajandi lõpu Saksamaale eelise majandusvallas: ravikindlustus, pensionid ja muud sotsiaalsed garantiid üheskoos efektiivse bürokraatiaga, mida britid ja prantslased taotlesid parlamendi kaudu („altpoolt“, kui kasutada seda levinud ruumilist metafoori), viidi Saksamaal ellu lihtsalt valitsuse poolt (s.t „ülaltpoolt“). Just majanduskasv ja riigi sotsiaalne orientatsioon, mitte abstraktsed kujutelmad „saksa vaimust“ või „saksa traditsioonilisest perekonnast“, moodustas Sonderweg’i.

    Tänapäeva Venemaa elanikud seos­tasid sellesama Levada keskuse küsitluste andmeil „erilise tee“ mõiste majanduslike raskuste ületamisega. Kõige populaarsem vastus küsimusele, millega seostub Venemaa „erilise tee“ mõiste, oli: „Riigi majanduslik areng, kuid suure hoolitsusega inimeste eest, mitte „elu peremeeste“ kasumit ja huve silmas pidades“7. Kuid mida näeme tänapäeva Venemaa tegelikkuses? Ei riigi retoorikas ega praktikas pole juttu sellest, et läbimurdeline majanduskasv peaks olema tegur, mis muudab riigi perifeerset asendit. Vähe sellest, Venemaa majandust juhivad senini inimesed, kes üheksakümnendail viisid läbi liberaalseid reforme selle integreerimiseks maailmamajandusega (ega otsinud „erilist teed“), või nende õpilased ja järgijad8. Putin ja teda teenindav propaganda kultiveerivad venemaalastes kujutlust nende „erilisusest“ eranditult ideoloogilises sfääris: venelasi teeb „suurrahvaks“ kimp otsekui ainult neile omaseid omadusi – neidsamu „traditsioonilisi väärtusi“, mida Vene võimud lakkamatult üle kinnitavad ja mida on otsekui vaja pidevalt kaitsta mis tahes vahenditega, sõjalisteni välja.

    Millised võiksid olla „oma teed“ suunduva Venemaa identiteet ja väärtused? Praegu on domineerimas revanšism, jõult suur olemise soov, maailma natsismist ja dekadentsist päästva lunastaja kujutelm, naaber- või nn vennasrahvastest kultuurilise üleoleku kujutelm. Kas oleks kujuteldav slavofiilne Venemaa ilma imperialismi, šovinismi ja agressiivsuseta?

    Ma alustan levinud aforismiga: pole midagi vähem ainulaadset kui kujutlus oma ainulaadsusest! Inimesed küll tahavad olla erilised, mitte kellegagi sarnaneda. Ja kui ei õnnestu edu saavutada reaalsetes eluvaldkondades, jääb üle õigustada enda kordumatust mingite mentaalsete ja psühholoogiliste joonte olemasoluga. See on väga kõikuv pinnas, sest siin jõuame mitte empiiriliselt kontrollitavate kriteeriumide ja faktide, vaid ideoloogia sfääri.

    Püüame siiski küsida, mida tähendavad – olgugi et seda laadi mentaalsed konstruktid on väga hägused – kurikuulsad „traditsioonilised väärtused“, mida praegu venemaalastele aktiivselt omistatakse. Otsustades selle põhjal, millist ideedekogumit edastab praegune Venemaa võim, käib jutt ainult pere- ja seksuaalsuhete konservatiivsest kontseptsioonist. Kuid seegi kontseptsioon, nagu ka „erilise tee“ idee, pole tekkinud Venemaal, vaid „vihatud Läänes“, eelkõige USAs. Ameerika konservatiivid reageerisid 1960.–1970. aastate piiril aktiivselt vabaarmastuse idee, feminismi, geikultuuri ja muu sellise levimisele. Selle reaktsiooni tipuks sai Ronald Reagani presidendiaeg, kelle jaoks traditsiooniliste väärtuste kaitsmine oli samasugune riiklik prioriteet kui liberaalne majanduspoliitika. Aga kui USAs presidendid vahetuvad ja nende vahetumine peegeldab kuidagi ühiskondlike jõudude tasakaalu (varsti pärast Reaganit sai presidendiks Bill Clinton, kes oli nooruses ise olnud hipi ning teda toetasid geiõiguste kaitsjad), siis Venemaal on viimase 20 aasta jooksul ühiskond depolitiseeritud ja võimu ei saa ümber vahetada. Tuleb välja, et kõik Venemaa ideoloogilised konstruktsioonid – „eriline tee“, „vastasseis Läänega“, „traditsioonilised väärtused“ – on esiteks laenatud ja ebakorrektselt ümber mõtestatud, teiseks ei kanna endas mingit positiivset sisu ning kolmandaks on vajalikud riigisisese elu range reguleerimise vahenditena ja võivad, nagu me kahjutundega näha võime, saada isegi täiemahulise sõja õigustuseks.

    „Revanšism“ on muidugi raevuemotsioon. Putin peab NSV Liidu lagunemist Venemaa lüüasaamiseks. Kuid sissetungi Ukrainasse kirjeldatakse praegu mitte ainult revanšismi, vaid ka irredentismi termini abil: Putin püüab kokku koondada, nii nagu ta seda on enda jaoks määratlenud, n-ö ühtse rahva, s.t venelased ja ukrainlased, ühe riigi piiresse. Vene keeles on kõnekäänd – „armastust ei saa sundida” (насильно мил не будешь). Tegelikkuses on Putin sellega vastuolus, surudes end agressiivselt ukrainlastele peale. Olevikus näeme palju raevu ja agressiooni, kuid tulevik on tume.

    On iseloomulik, et sõda alustades ei suutnudki Putin formuleerida, millised on ta eesmärgid, ja et alles sõjategevuse neljandal kuul (nagu sain teada Meduza tekstist Sergei Kirijenko kohta, kes kureerib Kremlis praegu annekteeritud territooriume9 – ma mäletan teda veel noorte reformaatorite meeskonna liikmena 1990ndail) hakati Moskvas mõtlema selle üle, milline on Venemaa kuvand pärast sõja lõppu. Ja otsustades selle põhjal, mida teatavad Meduza allikad, kasutavad Venemaa võimud jätkuvalt ikka sedasama mõttetute stamplike ideologeemide kogumit läbisegi kummaliste fantaasiatega: Venemaa kui „vabaduse kontinent“ ilma geiparaadideta ja USA mõjuta; Orbán, Berlusconi ja teised Euroopa äärmusparempoolsed – EKRE esindajad võivad siinkohal laialt naeratada – on parimad sõbrad jne. Pilt on korraga nii hirmutav kui ka fantasmagooriline.

    Kas oled viimasel ajal tundnud, et russofoobiaga on läänes ka liiale mindud? Nt lugedes Eero Epneri vahendatud Balti riikide julgeolekutegelaste seisukohti?

    Eero Epner on teinud ära suure töö (pole ju sugugi lihtne saada rääkima vastuluure töötajaid!), aga kui sellele läheneda kvaliteetajakirjanduse standardite seisukohalt, saab selgeks, et tekst on saanud ühekülgne. Tõsisele ühiskondlikule probleemile pühendatud pika artikli puhul peetakse tavaks, et hoitakse kinni põhimõttest audiatur et altera pars, Epneril on aga teksti tegelased valitud nii, et nad räägivad unisoonis sellest, et venelased on agressiivsed barbarid, kellega on võimalik suhelda ainult jõupositsioonilt. Ei saa eitada, seal on öeldud palju õigeid asju. Aga kui venelaste ohtlikkuse üle arutlevad avalikul väljal riikliku julgeoleku organite töötajad, kelle töö ongi tajuda venelasi vaenlastena, peab silmas pidama, et pilt tuleb paratamatult tasapinnaline. Et pilt saaks stereoskoopiline, peab küsitlema ka teiste ametialade esindajaid, kes on olnud viimase 30 aasta jooksul üht- või teistmoodi Venemaaga seotud – on ju ka kultuuris, teaduses ja hariduses töötavad inimesed, on ärimehed, on lõpuks ju ka segaperekonnad.

    Eesti valitsus, mis on võtnud kursi võidelda Venemaaga, on samal positsioonil riikliku julgeoleku organitega. Kuid valitsus ei vastuta riigis ainult julgeoleku, vaid ka teiste elusfääride eest. On selge, et käib sõda, kuid isegi see traagiline tõsiasi ei pea tähendama, et vastutus muutub personaalsest kollektiivseks.

    Üldistuse tee tundub mulle ohtlik, sest viib lõppkokkuvõttes rassismi ja ksenofoobiani. Võtame sellise näite: statistika järgi rikuvad USAs mustanahalised sagedamini seadust. Aga kujutame nüüd ette Ameerika riigisekretäri, kes avalikult teatab, et sel alusel tuleb kõigi mustanahaliste õigusi vähendada?! Või USA haridusministrit, kes teatab avalikult, et mustanahalistel pole USAs midagi õppida, seepärast tuleb keelata nende vastuvõtt Ameerika ülikoolidesse?! Tähtis pole isegi mitte see, et taolise poliitiku karjäär lõpeb juba järgmisel päeval, vaid ka see, et kui avalikud isikud lubavad endale selliseid avaldusi ja algatusi, siis on see tohutu samm tagasi sallivuse ja avatuse ideaalidest, mille poole tsiviliseeritud maailm on palju aastakümneid püüelnud.

    Kuivõrd on praegune kuvand Venemaast Putini väänamiste ja vusserduste tulemus ja kuivõrd peegeldab see siiski venelaste enamiku suhtumist?

    Tõepoolest väga keeruline küsimus: mil määral Putini võimu tegevused peegeldavad venemaalaste enamuse tahet? Miks sajad tuhanded inimesed pole senimaani tänavaile tulnud ja nõudnud Ukraina sõja lõpetamist? Või miks hukkunud sõduri vanemad tänavad valitsust kompensatsiooni eest (mille eest ostavad „poja mälestuseks“ auto!10), selle asemel et meelepaha tunda ja protestida? Selliseid näited võib kahjuks palju tuua. Kusjuures, nagu juba ütlesin, on Venemaa ühiskonna põhivektor apaatia ja ükskõiksus, sugugi mitte sõjakus. Avalikku poliitikat pole Venemaal juba üle kahekümne aasta ja järelikult pole ka poliitilist keelt selle kirjeldamiseks. Selle keele puudumise tõttu tehakse katseid kirjeldada Venemaa poliitilist tegelikkust populaarpsühholoogia keeles.

    Sellised terminid nagu „õpitud abitus“, „väärkohtlemine“ või „gaslighting“ tunduvad hästi sobivat kirjeldama Vene riigi suhteid ühiskonnaga. Võimud teadlikult eitavad või moonutavad toimuvat (juba enne sõda soovitati gaasiplahvatust nimetada meedias „pauguks“ (хлопoк); niinimetatud sõjalise erioperatsiooniga seotud eufemismide hulk on praeguses keeles väga suur), pisendavad kodanike probleeme, ei täida lubadusi, kasutavad ähvardusi, survestamist ja vägivalda. Pole kahtlust: psühholoogilised terminid kõlavad Venemaa poliitikale rakendatuna värskelt ja originaalselt. Vägivaldsete suhete projitseerimine Venemaa ühiskonnale ja võimule teeb ühiskonnast ohvri, kelle suhtes tuleb tunda eelkõige empaatiat. Ühtlasi aga võimaldab see mudel vältida ebamugavaid küsimusi: väärkohtlemise ohvrit pole kombeks hurjutada, et „ta on ise süüdi“ selles, et on astunud mürgitavaisse suhetesse. Nii on ka Venemaa ühiskonnaga: kui ta on Putini autoritaarse ja valeliku süsteemi ohver, siis küsimused olematutest protestidest, reaalsest ühiskonna toetusest Ukraina sõjale ja üleüldse sellest, kes kannab vastutust selle eest, et Venemaa on, nagu laulis Jegor Letov juba 1987. aastal, „sügavas perses“11 – need küsimused langeksid otsekui ära.

    Soovimatus võtta vastutust enda peale ongi minu arvates praegu toimuva õuduse nurgakivi. Kuid ma ei tea, milline oleks universaalne viis olukorda parandada. Kuivõrd on totaalne kõrvalehoidmine vastutusest spetsiifiliselt venelik joon, või on see omane enamikule maakera elanikest? Seepärast ärritavad mind ühtmoodi nii see, et Venemaa poolt kinnitatakse „ma olen väljaspool poliitikat“, „ärge küsige minult, sest ma ei vastuta Putini tegude eest“ kui ka see, et lääne poolt kõlab mõte „ärme laseme neetud venelasi Narva-Jõesuu ja Saint-Tropez’ randadele, kukutagu kõigepealt oma Putin!“. See tähendab kõigele muule lisaks, et mitte keegi maailmas ei tea tegelikult, kuidas teha lõpp sellele kuritegelikule ja koletislikule sõjale.

    Kuidas kujutad ette Venemaa lähitulevikku, enda lähitulevikku vene identiteedi kandjana?

    Minul isiklikult on muidugi kergem kui paljudel mu Venemaa sõpradel, kelle pärast tunnen siiralt muret. Ma elan Eestis juba kolmteist aastat, vähem kui kuu aega tagasi andsin põhiseaduse tundmise eksami (keeleeksami tegin mitme aasta eest): mul on ammu aeg saada Eesti kodakondsus. Mis puutub identiteeti, siis see on keeruline fenomen, ja vene kultuur, millega ma professionaalsel tasandil tegelen, on selle tähtis, kuid mitte ainus osa. Aga tööd teen ma kolmes keeles ja ei kavatse ühestki neist loobuda.

    Mis puutub Venemaa tulevikku, siis ennustamine on tänamatu töö, pealegi pole ma ei ametilt ega vaimulaadilt futuroloog, vaid kultuuriloolane. Kuid mulle tundub tõesti vältimatuna kas või lühidalt esitada sündmuste arengu võimalikud stsenaariumid, mööndusega, et need pole mu isiklikud oletused, vaid kompilatsioon sellest, mida olen lugenud venekeelsest meediast, mida ma usaldan ja mis jätkavad sõjast hoolimata kangelaslikult oma tööd.12 Kuid kõigepealt kaks postulaati, mis on mulle selged ka ilma futuroloogia-ekspertideta. Esiteks, nii Putini võim Venemaal kui ka Ukraina sõda võivad kahjuks kesta veel mitu aastat. Teiseks, nii Ukrainat kui teda toetavat läänt rahuldab ainult Venemaa täielik sõjaline lüüasaamine, s.t Vene vägede väljaviimine ja Ukraina piiride taastamine 2014. aasta alguse seisuga.

    Esimene stsenaarium järgib Korea mudelit, s.t lõputu sõda. Venemaa on annekteerinud osa Ukraina territooriumist, seejärel aga tõmbab „eraldusjoone“, ei vii enam läbi aktiivset ründetegevust ja hakkab koguma jõudu sõja uue ringi jaoks, teravdades aeg-ajalt olukorda rindel. Ukraina omakorda hakkab samuti ainult vastama lokaalsetele löökidele ja vältima suuremastaabilist ründetegevust, et vähendada oma kaotusi.

    Teine stsenaarium on niinimetatud virtuaalne sõda. Kui Ukraina jätkab edukat vastupealetungi, on lahinguväljal alla jäävad Venemaa võimud probleemi ees: kuidas venemaalastele läbikukkumist seletada. Väljapääsuks sellest olukorrast võib saada kaotuses „süüdi“ olevate sõjaväejuhtide (nt Šoigu, Kadõrovi ja/või Prigožini) avalik karistamine, aga pärast seda peab tulema sisepoliitiline sula, mis aitab ühiskonnas pinged maha võtta. Siis püüab Moskva ka välispoliitikas lääne sanktsioone pehmendada, kuid lõplikule leppimisele ei lähe ta ei Ukraina ega läänega. Sõda muutub virtuaalseks ja jätkub retoorilisel tasandil – tunnistades lüüasaamist de facto, ei tunnista Venemaa seda de jure.

    Kolmas stsenaarium on sõja eskaleerumine, milleks kõige lihtsam viis on väike provokatsioon, näiteks mõne NATO riigi territooriumi tulistamine. Kremli põhiline arvestus võib olla see, et NATO ei julge Venemaaga sõdida, vaid püüab läbi rääkida mingisugusegi rahu osas. Sel juhul nihkub sõda Ukrainas automaatselt tagaplaanile ja läbirääkimistel püüab Venemaa midagi välja kaubelda – näiteks Krimmi kui Vene territooriumi ametlikku tunnustamist. Selline lahendus aitab säilitada Venemaa ühiskonna ja valitseva klassi kõrge konsolideeritusastme.

    Lõpuks viimane võimalik stsenaarium – riigipööre Venemaal, mille taustal on Ukraina täielik ja tingimusteta võit rindel. Riigipööre tundub igapäevaelu vaatepunktist tavaliselt võimatuna. Kolleegid, kes mäletavad nõukogude võimu lõpule järgnenud Ida-Euroopa sotsialistliku bloki kokkuvarisemist, kirjeldavad oma tundeid nii: „Kui 1989. aastal kuulsin raadiost kommunistlike režiimide langemisest Varssavi lepingu maades, siis alguses mõtlesin, et see on kuuldemäng, sest nii lihtsalt ei saa juhtuda. Tundus, et nii jääb alatiseks, ja äkki oli see lõppenud”13. Režiimi langemise tõenäosust võib võrrelda maavärinaga: igal ajahetkel on ta äärmiselt vähetõenäoline, kuid ometi see mõnikord juhtub.

    Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

    1 Vt selle kohta nt siit: https://arzamas.academy/mag/1039-nevsky

    2 Vt selle kohta siit: https://arzamas.academy/materials/348

    3 https://meduza.io/feature/2022/03/27/istorik-nil-fergyuson-putin-ploho-razbiraetsya-v-istorii-amerikantsy-k-sozhaleniyu-tozhe

    4 https://www.youtube.com/watch?v=n4h-WpSsXVw

    5 https://www.levada.ru/2021/03/18/rossiya-i-evropa-2/

    6 https://www.nlobooks.ru/books/intellektualnaya_istoriya/861/review/19236/

    7 https://www.levada.ru/2016/12/12/derzhavnost-i-osobyj-put-rossii/

    8 https://meduza.io/feature/2022/06/27/kryshka-groba-zakryta-i-zakolochena

    9 https://meduza.io/feature/2022/06/08/vitse-korol-donbassa

    10 https://meduza.io/feature/2022/07/18/v-pamyat-o-syne-kupili-novenkuyu-mashinu

    11 https://youtu.be/iH-UVrgVcLY [Jegor Letov (1964-2008) oli üks vene punkmuusika alusepanijaid. Tlk.]

    12 Ennekõike Meduza sees ilmunud projektid nagu Signal (https://getsignal.news/) ja Kit (https://getkit.news/).

    13 Igor Pilshchikov. «Люди делают свою биографию в той или иной степени сознательно» [Intervjuu haridusportaalile Arzamas]: https://arzamas.academy/mag/1090-pilsh. Tsitaadi viimane lause on viide antropoloog Aleksei Jurtšaki raamatule „See oli alatiseks, kuni lõppes“ („Это было навсегда, пока не кончилось”), mis rääkis NSV Liidu viimastest kümnenditest.

  • Mitte tuhkatriinulugu, vaid antiiktragöödia

    PILLE-RIIN LARM

    Hea ajaloolise romaani vältimatud komponendid on kindlasti haarav narratiiv ja ajalooline usutavus, aga ka ajatu sõnum ja autori keeleanne. Leedu autori Kristina Sabaliauskaitė diloogia „Peetri keisrinna“ puhul on kõik need tingimused täidetud. Vähe sellest: lisagem uudne vaatenurk pealtnäha tuttavale teemale, teksti ebatavaliselt tugev aistingulisus, üha kasvav päevakajalisus ja veel mingi sõnastamatu koostisosa. Mis siis imestada, et „Peetri keisrinnast“ on saanud nähtus. Tiina Katteli vahendusel on nähtusele osaks langenud ebatavaline menu ka Eestis. Uurisin romaani fenomeni kohta selle autorilt Kristina Sabaliauskaitėlt.

    Lubage hakatuseks avaldada nii kahetsust kui ka soovida õnne. Nimelt vestlesime nelja aasta eest teie tetraloogiast „Silva rerum“ ning Baltimaade kultuurist.1 „Silva rerum“ ei ole minu suureks kurvastuseks veel eesti keeles kättesaadav. Seda soojemalt on diloogia „Peetri keisrinna“ vastu võtnud nii kriitikud kui ka lugejad.

    Jah, minu opus magnum on tetraloogia „Silva rerum“ – ühe pere lugu läbi nelja põlvkonna, 150 aastat Rzeczpospolita ehk Poola-Leedu ühisriigi aja- ja kultuurilugu. See on väga mahukas teos, mis nõuab väljaandjalt ja tõlkijat pikaajalist pühendumist. Kuid praktika näitab, et kui kusagil piiri taga on ilmunud „Peetri keisrinna“, järgneb sellele ka „Silva rerum“. Kaheldamatult on „Peetri keisrinna“ mu kõige edukam raamat, millest on saanud taasiseseisvunud Leedu suurim bestseller ning mis oma aktuaalsuse tõttu on välisriikideski leidnud suurt vastukaja. Olen rõõmus, et seda loetakse ja et see on soojalt vastu võetud ka Eestis, aga ma ei ole üldse õnnelik, et see on, kahjuks, poliitiliste sündmuste tõttu nii aktuaalseks muutunud.

    „Peetri keisrinna“ essents on tabavalt sõnastatud teie veebilehel: „Aeg. Vägivald. Tema lugu: ida ja lääne kokkupõrge ühes mürgises abielus.“2 Tema on mõistagi Katariina I, Venemaa tsaari ja esimese keisri Peeter I abikaasa ning hilisem valitseja. Kuidas jõudsite Katariina I tegelaskujuni?

    Kirjutades 2011. aastal ilmunud „Silva rerumi“ II osa ja uurides Peeter I ning August II Tugeva kohtumise kohta Biržais, jäi mulle silma, et Peeter I naine oli leedulanna. Mõtlesin, et vaat kui huvitav, kui aega on, tuleks asja uurida. Tegin umbes kümme aastat tööd. Lugesin teaduskirjandust, hiljem teisi allikaid ja ausalt öeldes otsisin põhjusi temast mitte kirjutada: on see ju selline Peeter I temaatikal loodud telesarjades, populaarsetes ajalugu käsitlevates ajakirjades ja romantikakirjanduses ärapeetud „sensatsiooniline“ biograafia. Voltaire nimetas teda XVIII sajandi Tuhkatriinuks, ainult et mina nägin tema saatuses ja abielus Peeter I-ga mitte muinasjuttu, vaid kreeka tragöödiat, kus leidub kõike: lapsetapp, inimese tegudest solvatud jumalad, igaveste arhetüüpide konfliktid. Katariina on nii Niobe, Rhea, Kybele, Semiramis kui amatsoon. Selles teemas oli näha ka kultuuride, mentaliteetide ühenduspunkti – aga ma olen ju kunsti- ja kultuuriloolane …

    Mida rohkem ma ajaloolisse materjali süvenesin, seda enam mõistsin, et ei andesta endale, kui ma sellest ei kirjuta. Peeter I ja Menšikovi hääled on väga hästi kuulda nende korrespondentsist, aga Katariina oli kirjaoskamatu, ta dikteeris oma kirjad ning hiljem kustutati ta üleüldse Venemaa ajaloost. Seepärast tahtsin talle hääle anda, avada tema isiksust ja jutustada see lugu naise positsioonilt. Panin portree kokku dikteeritud kirjadest ja kaasaegsete tunnistustest Katariina ja tema käitumise kohta erinevates olukordades.

    Katariina I päritolu suhtes puudub üksmeel. Teatakse, et tema pärisnimi oli Marta ja et ta pärines lihtrahva seast. Tõenäoliselt sündis tulevane keisrinna praeguse Läti alal, ent teda on omaks pidanud ka eestlased ja poolakad. Teie romaanis on ta leedu päritolu.

    Marta Skowrońska päritolu varjutavad paljud moonutused, see on fragmentaarne. Üks põhjustest on see, et kuni XX sajandi alguseni häbenes Romanovite dünastia tema päritolu, varjas ja peitis seda arhiivides mitmel moel, sest pidas teda genealoogiliseks häbiplekiks, mis segab teiste Euroopa dünastiatega abielude sõlmimist. Tuginesin vaid faktidel, mis on allikates kinnitust leidnud. Esiteks on tema ees- ja perekonnanimi Marta Skowrońska tõepoolest teada, sest on fikseeritud veel tema eluajal, kui Peeter I andis salajase käsu otsida ta pereliikmeid, aastatel 1721–1723 korratakse seda tsaari kantselei dokumentides seoses tema vendade ja õdedega. Hiljem, 1726. aastal, toob Katariina nad Tsarskoje Selosse ja kindlustab nad rahaliselt. Keisrinna käsul anti 1727. aastal tema õe Kristina perele Gendrikovi (Heinrichov) ja vennale Karolile Skowroński krahvitiitel.

    Teiseks – kui võtta kätte aastate 1682–1684 (sel ajavahemikul sündis Marta Skowrońska) Euroopa kaart ja otsida sealt Lätit, siis saab selgeks, et Marta Skowrońska sünnikoht Jakobstadt asus toona Kuramaal, Leedu suurvürstiriigi läänis.

    Kolmandaks ei kujuta ma ette, millele tugineb väide, et ta oli pärit lihtrahva hulgast: Skowroński on kõrgest seisusest Mõlema Rahva Vabariigi genealoogiates fikseeritud oma vapiga aadlisuguvõsa nimi. Veelgi enam – ka Marta sugulaste perekonnanimed Hahn (ema neiupõlvenimi) ja Wiesiołowski (onu ja tädi) on sinivereliste nimed.

    Neljandaks pole ma kordagi kuulnud, et Poola ajaloolased oleksid nimetanud Marta Skowrońskat poolatariks.

    Seepärast ei kujuta ma ette, miks peaks kahtluse alla seadma tema Leedu päritolu või perekonnanime, kui see kõik on veel tema eluajal dokumentides fikseeritud. Oletan, et küllap on Katariina eestlastele lähedane tema hilisema eluperioodi tõttu, kui ta koos Peeter I reisides sageli praeguse Eesti linnu külastas ning abikaasa talle vallutatud territooriumil valdusi kinkis ja talle imelise Kadrioru lossi ehitas.

    Kristina Sabaliauskaitėle on „Peetri keisrinna“ ennekõike raamat Ajast.

    Olete tõdenud, et traditsiooniline ajalooteadus põhineb faktidel ja huvitutakse ennekõike arengu seaduspärast, kuid see on mõnevõrra puudulik, kui kõne all on emotsiooni osa ajaloosündmuste käigus: „Sellest arusaamiseks on vaja empaatiat ning ajalookirjanik võib siin avastada huvitavaid asju.“3 Missugune tundmus on keskne „Peetri keisrinnas“? Võib-olla hirm?

    Ei, ütleksin, et võimuihalus, võimu­ahnus, võim kui narkootikum. Just iha võimu ja vägevuse järele sunnib tegema kompromisse oma südametunnistusega, see õgib lõpuks nagu vähk ja muudab isiksuse tundmatuseni. Ellujäämine ükskõik millise hinna eest – kas see on tõesti alati väärt selle eest makstud hinda? Ja lõpuks, mis siis alles jääb? Seepärast on romaanis väga oluline teine, Katariinaga paralleelne õhkõrn saatuseliin, mille jätsin vaevu nähtavaks, tähelepanelikule lugejale märkamiseks. See on Loviisa von Burghausen, kes oli täpselt samasugune sõjavang nagu Katariina, kuid valis teise tee – mitte kunagi harjuda kurjuse ja vägivallaga, hakata vastu iga oma olemuse killuga. Elada oma elu ilma südametunnistuse kompromissideta lihtsalt märtrina ja jääda ellu, jätta endast maha memuaarid ja olla barbarite vägivallaajaloo tunnistajaks tulevastele põlvedele. Jätan need kaks paralleelset saatust lugeja pilgu alla ja oletagu tema, nagu Katariina, millisele Memlingi „Viimse kohtupäeva“ kaalukausile nad satuks.

    Aga tegelikult on see raamat lihtsalt Ajast – selle kogemusest, ajaloost, tsüklilisusest või sirgjoonelisusest, selle metafüüsikast … Kogu Peeter I draama oli seotud sooviga ajast üle hüpata, seepärast oli ta natuke nii Kronos, kes oma lapsed alla neelas, kui ka Janus, kes vaatab minevikku ja tulevikku. Lõik, kus Katariina mõtiskleb jumal Januse kuju üle, paljastab selle draama.

    Kas jälgite oma teoste retseptsiooni ja mil määral see riigiti erineb? Kas miski „Peetri keisrinna“ eesti, läti, hollandi või sloveeni tõlke vastuvõtu puhul on üllatanud?

    Ei, teose vastuvõttu ma eraldi ei jälgi, mulle antakse ainult teada kordustrükkidest või kohast bestsellerite edetabelis, aga vahel jõuab see lihtsalt ise minuni, kui sõidan teise riiki ja puutun sellega otseselt kokku. Nii oli Madalmaades, kus viibisin neli kuud pärast raamatu ilmumist ja kuu pärast Ukraina sõja puhkemist. Nägin, et raamatut loetakse väga palju, tsiteeritakse ühismeedias, selle üle arutletakse ülikoolides, see kajab vastu ajalehtedest ja meediast ning aitab hollandlastel sügavamalt mõista vene kultuuri ja mentaliteeti. Hollandis on juba ilmunud neli kordustrükki kümnetes tuhandetes eksemplarides ja see on kurvastavalt aktuaalne, sest terved romaani lõigud on justkui praegustest pealkirjadest võetuna – Ukraina linna Baturõni maatasa tegemine, põletatud maa taktika ja vägivald, vägivald, lõputu vägivald ja inimeste alandamine … Mul endal on praegu raske lugeda neid mõne aasta eest kirjutatud sõnu, sest kirjutades arvasin, et see venelaste julmuse ja vägivalla DNA ehk tasapisi hääbub, et ehk jäid venelaste viimased teiste rahvuste vastased kuritööd, genotsiid ja vägistamised Teise maailmasõja aega … Kuid raamatut loetakse praegu ka nagu aktuaalset ajaloolist dokumentalistikat, kahjuks.

    Hiljuti ilmus Eesti Ekspressis põhjalik artikkel, kus antakse edasi Eesti, Läti ja Leedu julgeolekuasutuste juhtide ja töötajate vaade Venemaale. Artikli autor Eero Epner märgib, et Baltimaade eriteenistused ei räägi talle mitte Putinist, vaid meenutatakse hoopis Peeter Esimest, kes lasi tappa kõik rootslasi pooldanud venelased: „„Peksa omasid, et võõrad kardaksid,“ alustab Arnold Sinisalu ja lõpetab Aleksander Toots venekeelse põhimõtte. „Vägivald on nende ajalooline muster ja see ei muutu,“ lisab Sinisalu rahulikult oma ümmarguste prillide tagant. „Inimelul ei ole seal mingit väärtust.““4

    Siin ehk peitubki Katariina I isiksuse erakordsus. Vähemalt teie romaanis püüab ta tasakaalustada märatsevat tsaari ning säästa inimesi. Iseasi, kas seda osati hinnata. Kas Venemaa ajalooline muster – vägivald – on ka teie hinnangul muutumatu?

    Kõigepealt ei nõustu ma mingil juhul Peeter I ja Putini võrdlusega. Teadagi tahaks Putin end kõrvutada selle tähendusrikka isikuga Venemaa ajaloost. Kuid selleks pole mingit alust: Peeter I jaoks oli lääs alati imetluse ja sinnapoole pürgimise objekt, tema kujuteldav missioon oli „ajast üle hüpata“, et Venemaa jõuaks oma mahajäämusest Euroopale järele ja saaks täisväärtuslikuks, tsiviliseeritud riigiks. Pealegi ei sallinud Peeter I silmaotsaski korruptsiooni, riigikassa afääre, võitles nende vastu, valides ise üsnagi tagasihoidliku ja spartaliku eluviisi. Tema ideaal oli hollandipärane töökas, konsensuslikul printsiibil toimiv kogukond. Seega oli ta hoopis teist laadi inimene. Peeter I kavatsus oli üllas ja visionäärlik, kuid tema probleem oli see, et olles ise vägivalla produkt (piisab vaid lapsepõlves nähtud ja teda traumeerinud julmuste meenutamisest), üles kasvanud pidevas vägivallas, polnud tal vahendeid ja oskusteavet, kuidas seda ellu viia, tahtis ta ju kümnendiga saavutada selle, mille teised rahvad olid saavutanud sajanditega. See oli omamoodi võimatu võidujooks ajaga, seepärast keskendus ta ise vägivallale.

    Katariinal oli teatav selgroog, moraalne kompass ja tunnistajad kirjutavad, et ta ei kartnud otsustavatel hetkedel nõrgemate eest välja astuda, Peeter I-le vastu hakata. Mõistagi läbis ta Peeter I-ga koos elatud 24 aasta jooksul teatava moraalse transformatsiooni – ega ma ilmaaegu räägi „hinge kõõrdsilmsusest“. Kuigi ise degradeerunud, siiski tühistas ta pärast Peetri surma oma lühikese valitsusaja jooksul küllaltki paljud tema julmadest seadustest, tegi need humaansemaks. Kuid nagu näitab ajalugu: oli juba liiga hilja. Elu Peeter I-ga oli Katariinal nagu romaanis kirjeldatud maamehel – lõpuks eemaldati tal hiigelsuur kasvaja ja selgus, et ilma selleta ei suuda ta elada.

    Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel

    1 Pille-Riin Larm, Leedu asjade mets. – Sirp 20. IV 2018.

    2 „Time. Violence. Her Story: the clash of the East and the West in one toxic marriage“. – sabaliauskaite.com

    3 Leedu asjade mets.

    4 Eero Epner, „Inimelul pole seal mingit väärtust“: vastuluure juhid räägivad avameelselt Venemaa julmusest. – Eesti Ekspress 5. X 2022.

    Loe ka Kristina Sabaliauskaitė diloogia „Peetri keisrinna“ arvustusi: esimesest osast on Sirbi veergudel kirjutanud Aleksandra Murre, teisest osast Andra Teede.

  • „Peetri keisrinna II“ – suurepärane ja ebameeldiv

    ANDRA TEEDE

    „Värelevad küünlaleegid, tahiving, sulava mesilasvaha kollakus, viiruk ja mürr, kergelt roiskunud liha ja, kui palju ka ei peseks – vaevu tuntav sitalõhn. Nii lõhnab surm.“ Nõnda kirjeldab Katariina Esimese sisehääl oma Peeter-Pauli kindluses surnuks pekstud kasupoja Aleksei Petrovitši viimaseid hetki (lk 202). Olukord on Katariinale küllaltki ebameeldiv, sest ise on keisrinna hetkel „seitsmendat kuud lapseootel ja pohmellis“ (lk 203). Üldse on Katariina sõnul Peeter Esimese troonist ilmajäetud esmasündinu surmaga seonduv problemaatiline, näiteks selle pärast, et Peeter lubab küll Aleksei Petrovitši puusärgi juurde mõned leinajad, kuid need kohkuvad tagasi, sest piinamise käigus ära tulnud sõrmeküüned, mis parema mulje nimel vahaga tagasi liimiti, kukuvad jälle ära. No ja kes seda siis näha tahaks.

    See seik Kristina Sabaliauskaitė diloogia „Peetri keisrinna“ teise osa üpris lõpus kirjeldab väga hästi tervet teost. Esiteks on kunstiajaloolasest ja Vilniuse kunstiakadeemia doktorist autori iga peatükk täis põrutavaid ajaloolisi sündmusi – isegi Venemaa kirju ajaloo kohta on ikkagi märkimisväärne, kui valitseja mitte ainult ei jäta oma esimest poega troonist ilma, vaid võtab vaevaks ta ka surnuks piinata –, aga mis veel olulisem, Sabaliauskaitė suudab neid sündmusi edasi anda kuidagi isiklikuks pisendades, mis teeb nad lugejale palju lähemaks. Kuidas lõhnas ja maitses, kas oli palav või külm, kas oli õudne või armas? Eks kuningate ja kuningannadega on ikka nii, et üks asi on nende kohta entsüklopeediast lugeda ja neist paraadkostüümis tehtud maale vaadata, aga hoopis teine asi on pääseda fassaadi taha isiklikku sfääri. Mida prouad-härrad sõid, mida nad magamistoas tegid ja kuidas end hästi mängitud kalkuse taga päriselt tundsid? „Peetri keisrinna II“ näitab meile kogu pilti ja rohkemgi kui vaja, kõige viiruki, mürri, liha ja sitaga.

    Sabaliauskaitė on öelnud, et just „Peetri keisrinna“ teise osa kirjutamine oli talle kohutavalt raske, sest see sattus pandeemia ajale. Leedulanna kirjeldab, kuidas ta pidi kõigist oma varasematest kirjutamisharjumustest loobuma, võitlema töötundide eest ja vaevu endale püstitatud eesmärgid täitis ning neid täites iseendal juuksed halliks ajas. „Kirjutamise teekond on mind vanemaks teinud. [—] Ma ei ole kindlasti sama inimene, kes enne selle raamatu kirjutamist.“1

    Aeg on üldse tähtis nii motiivi kui ka võttena selles raamatus, sest terve romaan, mis ühelt poolt sirutub enam kui kümne aasta pikkuseks, alates meenutusega 1715. aastast, mil üks kahest Katariina ja Peetri ellujäänud lapsest oli seitsmeaastane ja poseeris alasti Veenusena kõlvatule maalile, lõppedes 1727. aastal Katariina surmaga, kestab tegelikult ainult 12 tundi.

    Kell 9 hommikul, kui Katariina ärkab oma surmaagoonias verd köhides ja oksendades, on tema surmani üks pikk päev täis teadvusetuse piiril kõikumist ja elu üle järele mõtlemist. Sabaliauskaitė on nummerdanud peatükid kellaaegadega, mis tekitab kerget segadust, sest peatükile 12 järgneb 1 ja korraks käib lugejal peast läbi mõte, kas tegemist on kirjaveaga. Lisaks sellele on autor ka kõik peatükid ühepikkused kirjutanud, ajades käsikirjas taga täpselt 24leheküljelisi tsükleid ja saavutades sellega mingis mõttes reaalaja. Kirjutades mõistis Sabaliauskaitė, et arv 24 on ka suuremas mõttes sümboolne, sest Katariina tutvumisest Peetriga tema surmani möödus täpselt 24 aastat. 24 aastat, palju pisaraid, viina, puuvilju, austreid, verd, higi ja kümme surnud last.

    Muidugi, viimases kaheteistkümnes tunnis viibime proportsionaalselt väga vähe, sest enamiku sellest ajast, mil vana ja haige Katariina keha on pandud kui puuslik troonvoodile ümmardajate keskele, lendame koos tema meenutustega kaasa Peetri sõjaretkedele, Euroopa reisidele ja pidustustele värskelt valminud Peterburis. Nimetades raamatu just „Peetri keisrinnaks“, on Sabaliauskaitė võtnud kasutada suurepärase sõnamängu, sest võiks ju arutada, kas Katariinast sai keisrinna tänu Peetrile või oli ta lausa Peetri tehtud, mis on ja ei ole tõsi, sest kuigi Peeter ei olnud otseselt Katariina trooniletuleku vastu, ei nimetanud ta Katariinat ametlikult oma järglaseks.

    Mulle aga tundub, et pealkiri ütleb meile midagi, mida me võib-olla ei taha kohe uskuda: see raamat räägib rohkem Peetrist kui Katariinast. Jah, Katariina on minategelane, aga tema mina on nii tihedalt seotud Peetriga, et raske on leida lehekülge, mis ei räägiks mehest.

    Tänapäeva feministlikus mõtteviisis on see ärritav ja nii mõnigi kord tahaks lugedes autorit suunata, et ta peatuks ka Katariinal endal ilma Peetrita. Kuid, nagu kaanelt saame lugeda, ei olegi Sabaliauskaitėle Katariinat ilma Peetrita ja sama hästi võib see ka tõsi olla. Kes oli see naine enne Venemaa troonipärijaga abiellumist? Orb, teenija, seksori, ehk siis omas ajas mitte keegi. Nii halva taustaga, et kui tema räbalates õde Kristina Skowrońska läbi ime paleesse keisrinna ette jõuab, laseb Katariina ta esmajoones valvuritel võimalike atentaadirelvade leidmiseks läbi kombata ja siis ei jõua „higi, suitsu ja lehmasõnniku“ (lk 249) järgi lehkavat naist küllalt kiiresti endast eemale peletada.

    Tsaariperekond Grigori Musikiiski maalitud medaljonil: Peeter I, tema naine Katariina, nende tütred Anna, Jelizaveta ja Natalja ning Peetri lapselaps Peeter. Email, vask, u 1720.

    Aleksander Murre avaldas Sirbis „Peetri keisrinna“ esimest osa arvustades lootust, et teises, kui aeg sinnamaale jõuab, peatutakse pikemalt ka Eesti Kadrioru ja Maardu mõisa rollil valitsejate elus. „Kaudsetest teadetest võib järeldada, et Venemaa valitseja armastatud abikaasa veetis Maardus koos lastega päris palju aega,“ kirjutas Murre2 ja ma tõepoolest ootasin tüüpilise eestlase õhinaga, et mida meist siis räägitakse. Mida Katariina Eestis ka tegi? Kas neile meeldis siin? Vastus on, et peaaegu mitte midagi. Möödaminnes Katariina vaid mainib, et Peeter ehitab talle Revalis Katarinenthali palee, mis on „armastuse kingitus“ (lk 228). Järgneb taas üks detailne, isegi obsessiivne arutelu valitsejapaari isiklike suhete tõusude ja mõõnade üle – kas oli hea periood ja Peeter oli malbe ning tasane või halb ning käis mööda armukesi ja vägivallatses oma kaasa kallal. Kord, näiteks, kägistas Peeter Katariinat enne visiidile jõudmist nii, et naine pidi laduma kaela pärleid täis ja ootama laevast väljumiseks pimedani, et sinikaid tema heledal nahal näha poleks.

    „Vitsu, kaigast ja rooska pidas ta ainsateks headuse õpetamise vahenditeks,“ ütleb Katariina Peetri vaadete kohta oma rahva valitsemisel (lk 89) ja see jäi mulle kuidagi eriti ebameeldivalt kõlisema. Ilmselt ka selle pärast, et sattusin Sabaliauskaitė romaaniga paralleelselt üle lugema Eduard Vilde „Mahtra sõda“, kus mõisniku käest peksa saav ori kasutab sama alandavat sõna.3 Talurahva füüsiline karistamine oli omas ajas norm, kirjeldatud episood mõjub mulle kui lugejale kindlasti läbi tänapäeva filtri. XVIII sajandil ei oleks ehk keegi Katariina kaelamurele ega tühiste talupoegade kannatustele pikemalt mõelnud.

    Sabaliauskaitė on varemgi oma ajaloolise detailirohkuse ja täpsuse eest kiita saanud. Ta mõistab, et ei ole ainult kirjanik, vaid on ka teadlane, ning võtab vastutuse oma ajalooliste romaanide ajastutruuduse ja täpsuse eest. Iga lugu, mida „Peetri keisrinna“ raamatust loeme, on autori sõnul ajaloolise allikaga kaetud, ka kõige pöörasemad neist, nagu pildid tormisel merel tünnis hulpivast maimukesest, Katariinast vana aasta öösel purjus peaga trepist alla kukkumas või teenijanna Maria salarasedustest ja beebide tapmisest.

    Üldse hakkab selles laibatihedas teoses kõige rohkem silma ikka surnud laste rohkus. On teada, et Katariina sünnitas Peetrile kaksteist last, kellest täiskasvanuks said kaks tütart Anna ja Jelizaveta. Teised surid nii, et mõne puhul saame lugejana ainult kaudselt teada, et proua oli vahepeal õnnistatud olekus ja siis jälle ei olnud. „Mõistsin, et koos meie laste neljanda surmaga harjus Peeter ära, et lapsed surevad, ja otsustas oma tervist taganutmisele enam rohkem mitte kulutada,“ ütleb Katariina (lk 94) ja, nagu sõltuvussuhtele ikka omane, võtab samuti oma mehe meeleolu üle. Ta küll põhjendab seda murega, et kuna surnud on juba nii palju lapsi, tuleb igaühe näo eraldi meelde jätmiseks ja segamini minemise ennetamiseks neile võimalikult vähe mõelda. Eks Peterburi ilm oligi heitlik ja külm, lohutab ta ennast, aga paleed nii suured, et seal valitses tõmbetuul. Pole siis ime, kui haigused kallale kipuvad.

    Pean ausalt tunnistama, et Vene-Ukraina sõja taustal on vene kultuur ja ajalugu ning selle heerosed ja anekdoodid muutunud mulle vastumeelseks. Eks selle üle on diskuteeritud juba palju, kas genotsiidisõda kuulub ainult Putinile või kogu rahvale ja kas saab tühistada tervet kultuuri või ainult kremlimeelset osa sellest. „Peetri keisrinna“ II osa ilmus Leedus 2021. aasta veebruaris ehk terve aasta enne täiemahulise sõja algust ja Sabaliauskaitė on täiesti ammendavalt põhjendanud, miks ta endale sellise teema valis. Kuid ikkagi, tõlgeteni jõuti tänavu ja sel aastal on kõik Venemaaga seonduv juba hoopis teine. Ega paralleelset maailma vaadata ei saa, aga täitsa huvitav oleks teada, kas ilma Ukraina sündmusteta oleks Sabaliauskaitė raamatul paremini või halvemini läinud. Kas inimesed tahavad lugeda XVIII sajandi Venemaa õukonnaelust, kui nad näevad iga päev päris- ja ühismeedias XXI sajandi Venemaa tegude tagajärgi? Eks müügi- ja laenutusnumbrid nüüd näita.

    Kindlasti avab Sabaliauskaitė Katariina meile Vene meelt ja mentaliteeti, paralleele tolleaegse ja tänapäevase korralageduse ning julmuse vahel võib tõmmata lõputult, kuid ehk on see jutt kurtidele kõrvadele? Ma pidin ise küll lugema hakates korraks proovima teadlikult üle saada tundest, et ei taha seda maailma enda sisse lasta. Ärge saage valesti aru, tegemist on suurepärase teosega ja Sabaliauskaitė on võrratu kirjanik, teda on nimetatud üheks Euroopa parimaks ajaloolise romaani autoriks. Asi ei ole „Peetri keisrinnas“, asi on Venemaas. Kuid tõesti, kui saaks valida, siis ma loeks iga kell sama autori uurimustööd näiteks mõne Leedu ärkamisaja tegelase kohta. Loota ju võib, et ehk saavad tõlkijad järgmiseks ette võtta Sabaliauskaitė debüütromaani „Silva rerum“, mille tegevus leiab aset Leedus ja mis on samuti palju kiidusõnu pälvinud.

    1 bernardinai.lt/k-sabaliauskaite-apie-petro-imperatore-ii-sita-knyga-yra-irista-mano-zilais-plaukais/

    2 Aleksandra Murre, Elav ajalugu. Kiidulaul ühele ajalooromaanile. – Sirp 14. I 2022.

    3 Eduard Vilde, Mahtra sõda. Eesti Raamat, 1972, lk 18.

    Loe ka intervjuud Kristina Sabaliauskaitėga.

  • Hea venelane on eestlane, aga kes seda usub

    VILJA KIISLER

    „Kõiges on süüdi juuksur.“ – See kõlab peaaegu sama hästi kui „Veri, ei mingit kahtlust!“. Ja kuigi Tauno Vahteri raamatu peategelasel pole Kalle Blomkvistiga peale enam-vähem sama vanuse ja eaomase seiklushimu ehk teab kui palju ühist, on „Hea venelane“ võrreldavalt käestpandamatu, just sobiv ühesse kõledasse novembripäeva, mil kõigest on kopp ees ja raamatuga omaette olemisest paremat ei tea. Ainuke oht on teos ühe ampsuga alla neelata ja siis vurre lakkudes kahetseda, et oli küll hea rasvane, aga otsas ongi. Ah jaa, tulemata ei jää ka mõrvad.

    Vahter on hea jutustaja. Kui tahta autori esitusviisi ühe sõnaga iseloomustada, kipub esile „lobe“, seda ühemõtteliselt heas tähenduses ja omadussõnarea „sorav, muhe, lahe, kobe, sundimatu, vaba“ kokkuvõttena. Vahter, tundub, ei võta ennast ega kirjandust liiga tõsiselt ja see mõjub sümpaatselt, jätab sundimatu mulje. Naerda saab palju, kuigi käsiteldavad probleemid on ajastuomaselt ehedad ja fookusesse võetav aeg keeruline. Huumori nihutamisega esiplaanile teeb autor lugeja elu lihtsaks, intellektuaalset pingutust temalt ei nõuta, ent kindlasti naudib teost rohkem see, kellel endal on mälestusi aastast 1993. Autor joonistab ajaloolise tausta siiski välja, olles eeldatava arhiivitöö ja omaaegsete lehtede läbikammimise vaeva oskuslikult peitnud. Nii saab järje peale ka noor lugeja, kes ilmselt naerab küll teiste asjade peale kui autori põlvkond.

    Osava jutustaja ja naerutajana on Vahter end näidanud ka eelmistes raamatutes. 2020. aastal ilmunud „Pikaajalisse kokkusaamisse“ koondatud novellide hulka kuulub ka Tuglase preemia saanud „Taevas Tartu kohal“, mida tähelepanelik lugeja mäletab juba Loomingust. Kultuuriajakirjandusest jäi kohe ilmudes meelde teisigi Vahteri hästi puänteeritud novelle, nii et ühtlaselt tugeva jutukogu kokkupanemine oli ainult aja küsimus. 2021. aastal ilmunud ja Vilde preemiaga tunnustatud „Madis Jeffersoni 11 põgenemises“ demonstreerib Vahter juba tuttavat traagilise ja koomilise ühendamise oskust, lisades eri ajastutesse sisenemise mõõtme. Tahes-tahtmata osutub elujõulisest diletandist ja maailmaparandajast peategelane sümpaatseks. Sõbralikku naeru jagub „Heasse venelasse“ heldemaltki kui eelmistesse teostesse.

    See oli hull aeg

    1993 oli pöörane aeg. Mart Laari esimese valitsuse ees seisid hirmrasked ülesanded. Meil oli lõpuks oma riik ja isegi oma raha, aga viimasest oli esiti rõõmu vähe, sest ehkki poes oli jälle nii süüa kui ka muud eluks tarvilikku, leidus vähestel küllalt kroone, mille eest seda osta. Laari valitsus püüdis üksteist taga ajavaid hädasid leevendada kurikuulsa rublamüügi ja Iisraeli relvatehinguga. Vene sõjaväelased ei olnud Eestist veel lahkunud ning Narva ja Sillamäe referendumi aegu ei olnud verinoorel riigil end kehtestada kerge. 1993. aastasse jääb ka Pullapää kriis, vastasseis end alles igal sammul tõestama sunnitud verinoore riigi ning sõjaväelise struktuuri vahel. Kuritegevus lokkas nagu Rakvere raibe ning igat mõõtu kriminaalide omavahelised arveteklaarimised moodustasid elu tavalise osa. Okupatsiooni alt pääsenud ühiskonna vaimse seisundi haprus väljendus ühelt poolt ristimis- ja leeritamislaines, teiselt poolt pöördumises tervendajate ja ravitsejate poole ning uhuumajanduse võidukäigus, sest sellised asjad ei olnud enam keelatud.

    Tõsi, uhuumajandus oli kommunistliku partei vaikival heakskiidul lubatud, kui mitte lausa soosingus juba Nõukogude Liidu kõdunemise aastatel. 1989. aastal vallutas Kesktelevisiooni ekraanid Ukrainast pärit psühhiaater Anatoli Kašpirovski, kes oli tuntud ja armastatud ka Eestis. Mitte üksnes seniilsed mutikesed, vaid ka igati tervemõistuslikud täiskasvanud koos lastega klammerdusid kirglikult teleekraani külge, kui sugestiivse pilgu ja hüpnotiseeriva häälega ravitseja eetris oli. Soov igapäevaelu raskustest eemalduda summutas kriitikameele ning isegi need, kes sedasorti tervendamisviisidesse ei uskunud, lasksid end tunnikeseks uinutada maailma, milles imed olid võimalikud.

    Teleravitseja Anatoli Kašpirovski Tallinnas.

    Enne peadpööritavat telekarjääri 25 aastat Vinnitsa psühhiaatriahaiglas töötanud Kašpirovski on muide tegus siiamaani. Tal on oma Youtube’i kanal, mida jälgides saab igaüks omal nahal järele proovida, kuidas mõjuvad läinud aegade megastaarist tohtri ülesastumised nüüd. Ühte lõiku rohkem kui 30 aasta tagustest hiilgeaegadest näitas 2016. aastal ERR.1 1993. aastal käis Kašpirovski Eestis ja veel 2007. aastalgi nähti imetohtrit seansse läbi viimas Narvas.

    Ikkagi inimesed

    Ajaloofaktid „Hea venelase“ taustas on õiged ja nende kujutus adekvaatne, lugu ise ja selle tegelased aga puhas ilukirjandus. Peategelane Artur on 15aastane nagu autorgi 1993. aastal, ent mingit isiklikku lugu raamatust otsida ei tasu, kuigi loomulikult on autor peategelase loomiseks saanud tarvitada isiklikke mälestusi. Koomika sugeneb teosesse muu hulgas sellest, et teismelisest peategelase minajutustus on esitatud täiskasvanule omases eritlus- ja arutlusviisis. Sama võtet on Vahter varem kasutanud näiteks suurepärases novellis „Intsident 43. lasteaias“, milles kasvatajate vastu mässavad lapsed mõtlevad, räägivad, arutlevad ja tegutsevad nagu täiskasvanud. Muidu võiks ju kahelda, kas üks 15aastane poiss ikka laseks end emal ja tema sõbrannadel silmini-kõrvuni esoteerilistesse ettevõtmistesse mässida, ent just kirjeldatud pseudorealistlik jutustamisvõte õigustab süžeed. Pealegi huvitab Arturit raha ja ainult raha, mitte kolmanda silma avanemine, ravitsemine ise või sellega kaasas käiv kuulsus kontingendi seas, kus üks normaalse vaimse arenguga noormees vaevalt tuntud olla sooviks.

    Arvestades seda, missuguse kirega Tauno Vahter on aastate jooksul arvamuskirjutistes esoteerikat paljastanud ja põhjanud, võiks eeldada, et valitud teemas kujuneb satiir teravaks ja halastamatuks, aga ei, autor jääb ikka varasemast tuttava heatahtliku kujutamisviisi juurde. Nii soolapuhujad kui ka nende publikust vanamutikesed leiavad pigem inimlikult sooja karikeerimist kui sarkastilist põrmustamist. Lõppude lõpuks on mõlemad Arturi vanemad õpetajad ehk siis kõrgharidusega inimesed. Nimelt ema on see, kes Arturi traagilis-koomilisse seiklusse tirib. Isale kogu see värk ei meeldi, aga otseselt ta seda ei takista, enne kui alles päris lõpus, mil poega ähvardab peale üle-eestilise kuulsuse karjäär Venemaa avarustes.

    Praegu, kui juba selline pealkirigi nagu „Hea venelane“ mõjub skandaalselt, sest sõjaaja mustvalges maailmas tohivad venelased olla ainult pahad, võiks huviga jälgitav olla integratsiooni­teema kajastus napilt kaks aastat taasiseseisev olnud Eestis. Arturi ema on eestlane ja isa venelane. Nende laps on läbi ja läbi kompromisside tulemus: emapoolsete sugulaste tarvis on Arturi nimes rõhk esimesel, isapoolsete tarvis aga teisel silbil. Tollased venelaste mured kodakondsuse ja keeleoskuse pärast on kujutatud empaatiliselt, mis võiks ehk praeguses pingetest tulvil asjaseisus mõjuda … rahustavalt. No et kõik on kõigepealt inimesed ning alles siis eestlased ja venelased, mitte tingimata ühed head ja teised pahad.

    Pooletoobisus ei taandu

    Hea venelase kujul on Eesti arvamusruumis oma koht olnud juba enne seda, kui Vene-Ukraina sõda puhkes. Ajakirjandusväljaanded on meelsasti avaldanud endale sobivate vene autorite kirjutisi, aidates nõnda omalt poolt kaasa nn vitriinivenelaste kujunemisele. Nüüd kalduvad head venelased tihtilugu ütlema, et kõik venelased on halvad, sest seda soovitakse siinmail kuulda. Artur ja tema nõbu Darja osutuvad kergemate pätikalduvustega keelekoolitaja meelest headeks venelasteks aga paljalt selle pärast, et ei pane talle pahaks põhitöö tegematajätmist ega teata kuhugi tema kahtlastest äridest. Artur õigupoolest eesti keele õpet üldse ei vajagi ja peab ennast eestlaseks, aga keelekoolitaja silmis jääb ta sellegipoolest heaks venelaseks.

    Kui läksin „Head venelast“ raamatupoodide edetabelitest otsima, vaatas sealt vastu hoopis Mai-Agate Väljataga. Nojah, vähemasti mitte nõid Nastja, kes oli veel mõni aasta tagasi kõige edukam kirjanik Eestis. „Mõtleme selle üle korra veel: tänavune kõige edukam Eesti kirjanik on nõid Nastja,“ kirjutas Vahter aastal 2018.2 „Meie vaimne pärand on endiselt mõjutatud nõukogude ajast ja siin on näha halvas mõttes vene maitse domineerimist. Ilmselt on üks oluline põhjus siiski tõesti meie nõukogude minevik, kuigi esineb ka teatud nn uuspimedust.“ Paari aasta eest tuntuks saanud lamemaalased, MMSijoojad, äärmuslastest süstivastased ja alles tuntust koguvad kärbseseenesööjad ei jäta küll kuigi palju lootust, et võiksime õilmitsevat pooletoobisust nõukogude pärandi süüks ajama jäädagi.

    Kirjastaja Tauno Vahter on rääkinud, talle olnuvat juba ammugi selge, et ühel päeval hakkab ta ilukirjandust kirjutama. Nüüd on tal kolmel järjestikusel aastal raamat ilmunud ja kui ta peaks säärases tempos jätkama, siis on oht, et juba kümne aasta pärast on raske talle arvustajat leida. Eestis käivad asjad ju nii, et esikteoseid võimendatakse retseptsioonis üle, sest debütantidest kirjutada on lihtne ja mugav, aga viljakate autorite puhul võib hea teos kriitikas täiesti peegeldamata jääda, eriti kui on tegu näiteks viieteistkümnenda või kahekümnenda luuleraamatuga. Mida viljakam autor, seda kindlamini teda ei arvustata, kui pole just tegemist staariga.

    1 menu.err.ee/292578/vaata-uuesti-27-aastat-anatoli-kaspirovski-raviseanssidest

    2 kultuur.err.ee/866096/tauno-vahter-esoteerika-vabariik

Sirp