Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti

    ELIN KARD, KADI-ELL TÄHISTE

    Kultuuri rahastamisele on juba aastakümneid omane olnud vaesuse pidev ümberjagamine, kus võidavad need, kel paremad suhted ja kõvem hääl. Oleme kunstivaldkonnas selle kurva tegelikkuse liigagi omaks võtnud. Kui ümberjagamises taas kaotajaks jääme, siis püüame mõista ja vaikselt edasi kannatada, et mõne aja möödudes taas tagasihoidlikult probleemidele osutada. Kuid probleemid üha süvenevad. Näiliselt toimib kõik ideaalilähedaselt: valdkond on inimeste arvult üks suuremaid, kunstinäitused toimuvad, kunstnikud esinevad rahvusvahelistel suursündmustel, neid tunnustatakse lähemal ja kaugemal ning ka publikuarvud on kunstiüritustel igati soliidsed.

    Kuid riigi osalusega asutused meie valdkonnas peaaegu puuduvad. Paljud kunstiasutused püüavad hakkama saada omal käel, mõnel üksikul on väike tegevustoetus. Asutustel, mis võiksid olla kunstnike tööandjad ja seeläbi leevendada nende loovisikute, kel puuduvad töötasud ja sotsiaalsed garantiid, olukorda, pole selleks võimalusi ja vahendeid. Vaesuse piiril tegutsevates asutustes töötavad alamehitatud meeskonnad, mille liikmed tegutsevad läbipõlemise piiril ja valdavalt missioonitundest.

    Olukorda parandaks kultuurieelarves toetuste mahu tasakaalustamine – mitte kelleltki vähemaks võttes, vaid olulisel määral eelarve mahtu suurendades. Muidugi ka (kultuuri)valdkonna tahe probleeme ühiselt ja täpselt sõnastada, võttes sellega võimaluse väheste vahendite järjekordsel ümberjagamisel omavahel vastandada.

    Põgusalt näilisest vaesusest ja tegelikust vaesuspiirist. Viimastel nädalatel on tõusnud seoses era- ja munitsipaalteatrite toetuse ümber tekkinud segadusega teravalt päevakorda ka kunstivaldkonna organisatsioonide rahastus. Mitmel korral on meediast läbi jooksnud, et kunstile on sel aastal eraldatud ca 9,7 miljonit eurot, sama arv vaatab tõepoolest vastu ka kultuuriministeeriumi eelarve kunsti ridadelt. See summa on meil kogu valdkonna peale kokku, muu hulgas sisalduvad seal ka kultuurkapitali (kulka) kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali (kura) vahendid.

    Summat uurides avaneb aga kainestav pilt, sest ehkki oleme sellise toetusega paraku niigi ministeeriumi haldusalas kõige vähem toetatute seas, siis ei ole kogu see raha sugugi ette nähtud valdkonna sisuloomeks ning organisatsioonide tegevuskuludeks ja arendamiseks. Peaaegu poole summast ehk 4,3 miljonit moodustab Tallinna Kunstihoone renoveerimise investeering. See on üle aastate esimene märkimisväärsem tugi valdkonna infrastruktuuri parandamiseks ja tuleb pöidlad pihus hoida, et maja uuendamine saaks lähiaastatel teoks. Praegu on hoolimata rahaeraldisest renoveerimine takerdunud, sest eespool mainitud summast järjest kasvanud ehitushindade juures praegu enam ei piisa ning valitsus otsustas sügisel renoveerimise pausile panna.1

    Nõnda on Tallinna Kunstihoone ehitushanke väljakuulutamine ootel järgmise riigieelarve taga ja loodetavasti täiendavad vahendid leitakse.2 Siin on ka Eesti Kunstnike Liidul hoone omanikuna õigustatud ootus, et riik lubadused täidab, sest liit on sõlminud riigiga pikaajalise lepingu, mille üheks tingimuseks on riigi panus hoone renoveerimisse.


    Kui lahutada 9,7 miljonist Tallinna Kunstihoone investeering ja kulkale edasikantavate maksudena minev osa ehk ligi 3,5 miljonit, jääb alles 1,9 miljonit. Selle sisse mahuvad sel aastal märkimisväärselt tõusnud kunstnikupalgad (ca 550 000), osalemine Veneetsia biennaalil (150 000), aga ka kunstiorganisatsioonide tegevustoetused (kokku ca 1,2 miljonit). Tegevustoetuste real paistab hea näitena silma riigi sihtasutusena tegutsev Tallinna Kunstihoone, mille ca 725 000 euro suurune toetus moodustab üle 60% kogu „potist“.

    Eraõiguslikele kunstikorraldajatele väljajagamiseks jääb seega üle ca 450 000 eurot – summa, millest omakorda 55 000 moodustavad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KEKK) ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) kaudu edasiantavad toetused Eesti kunstnike osalemiseks WIELSi ja ISCPi residentuuris. Tõsi, siia lisanduvad ka kulka tegevustoetused, mille maht on tänavu rekordilised ligi 580 000 eurot.

    Nõnda on kunstivaldkonna era- ja munitsipaalkorraldajate tegevuskuludeks kokku ühe miljoni euro ringis. Arvestades, kui suures mahus kunstivaldkond erakorraldajatele toetub3, on see arv ehmatavalt väike ja sõltumine kulkast ebaproportsionaalselt suur.

    Mõned märkimisväärsed sammud valdkonna rahastamises ja selle korrastamises said tänavu küll astutud, ent pikk tee on veel minna, ja on enam kui selge, et valdkonna rahastus vajab struktuurset remonti.

    Kaks neljast. Möödunud aasta augustis andsime ametisse astunud kultuuri­ministrile ülevaate kunstiasutuste ja kunstnike tihedas koostöös valminud kunstivaldkonna arengukavast „KUVA 2021–2025“ ning esitasime ettepanekud vabakutseliste kunstnike ja valdkonna institutsioonide toimetuleku parandamiseks lähtuvalt nii meie arengukava kui ka kultuuriministeeriumi „Kultuuri arengukava 2021–2030“ ehk „Kultuur 2030“ kattuvatest prioriteetidest.

    Kunstivaldkonna suurim probleem on tööandjate vähesus ja nende piiratud võimalused õiglaste töötasude maksmiseks, valdavalt vabakutseliste valdkonnas tegutsejate töötasude puudumine või nende ebapiisavus ja sellest lähtuvalt ka ligipääsu puudumine sotsiaalsetele garantiidele.

    Kohtumise tulemusena tõusis käesolevast aastast kunstnikupalga saajate arv seniselt viielt lepingult kümnele. Kokku saab kolmeaastase töölepingu alusel praegu kunstnikupalka 20 loojat. Kultuuriministeeriumi ja kunstnike liidu koostöös 2015. aastal alanud kunstnikupalga meetme laiendamine ja palgasaajate arvu suurendamine annab loojatele töörahu, aitab lühiajaliselt lahendada palka saavate vabakutseliste loovisikute tasustamise ja sotsiaalsete garantiide probleeme ning loodetavasti liikuda kogu valdkonnas töö õiglase tasustamiseni.

    Teise muudatusena võib nimetada juba pikki aastaid ministeeriumi, kultuurkapitali ja paljude institutsioonide läbirääkimiste laual olnud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi (ETDM) ja Tartu Kunstimuuseumi (Tartmus) tegevustoetuse väljaviimise kultuurkapitali alt. Sellest pikemalt artikli lõpus.

    Need muudatused on vajalikud ja valdkonnale mõjukad, kuid arvestades teistele kultuurivaldkondadele kultuuriministeeriumist antavaid toetusi, on need kokku võttes pigem marginaalsed ega anna kunstiasutustele toime­tulekuks elujõudu ja turvatunnet. Kohtumisel kultuuriministriga esitasime olukorra parandamiseks veel kaks väga tähtsat ettepanekut.

    Esinemistasude avalik taotlusvoor. Erinevalt teistest kultuurivaldkondadest ei ole kunstivaldkonnas (pärast galeriide toetuste taotlusvooru liigsest halduskoormusest ja rahastuse korrastamise soovist lähtuvat sulgemist kultuuriministeeriumis 2016. aastal) enam ühtegi avalikku taotlusvooru.

    Seepärast tegime ettepaneku luua esinemistasude avalik taotlusvoor, mis aitaks liikuda õiglase tasustamise suunas ja leevendaks ka kunstiasutuste eelarveprobleeme, luues võimaluse taotleda toetust nii kunstnikutasudeks kui ka tööjõukulude katteks. Praegu on suur osa publikuni tasuta või minimaalse tasu eest jõudvatest näitustest loojatele tasustamata või on see tasu pigem sümboolne. Lahendus oleks avalik taotlusvoor esialgu 500 000 euro mahus.

    Loomulikult on vajadus suurem, kuid vooru maht peab ajas kasvama, arvestades nii riiklike kultuuritöötajate miinimumpalga tõusu kui ka lootust helgemale tulevikule, mil me kultuurist rääkides ei pea enam siduma ühes lauses sõnu „miinimumtasu“ ja „kultuur“. Taotlusvooru maht on eelduslik, arvestuse aluseks on võetud, et ühe näituse ettevalmistusperioodi jooksul oleks kunstniku, kuraatori või kunstitöötaja tasu riigi poolt garanteeritud minimaalselt riikliku miinimumpalga suuruses, aga kunstnike tööd ja panust hindavas ning väärtustavas kultuuriruumis tuleb rääkida pigem selle tasu sidumisest kultuuritöötaja (miinimum)palgaga.

    Kultuurivaldkonnas mängib palga­standardite kehtestamisel olulist rolli riik, sest paljude organisatsioonide keskne rahastusallikas on riigieelarve või kulka. Paraku maksavad isegi riigieelarvest rahastatud institutsioonid vabakutselistele loovisikutele alampalgast väiksemaid tasusid.

    Kultuuriministeeriumi praktikas on ka varasemaid näiteid palgatoetuste maksmisest: lisaks juba nimetatud kunstniku- (ja ka kirjaniku-) palgale loodi 2015. aastal sporditreenerite palgatoetus ja 2021. aastal koorijuhtide palgatoetus. Meetmed võimaldavad taotleda riigieelarvest sihttoetust treenerite ning laulu- ja tantsupeo kollektiivide juhendajate töötasuks, et alatasustatud valdkondades töötavad inimesed saaksid kokku igakuise sotsiaalmaksu miinimumi.

    Kultuurivaldkonna töötasud on sageli riiklikust alampalgast madalamad. Vabakutseliste loovisikutega sõlmitakse peamiselt võlaõiguslikke töövõtu- või käsunduslepinguid, mille puhul pole riikliku alampalga standardist kinnipidamine kohustuslik. Samuti puuduvad kultuuriasutustel õiglaste tasude maksmiseks rahalised vahendid. Palgatulu moodustab loovisikute sissetulekutest üksnes väikese osa ja selle kõrval on olulisel kohal stipendiumid, litsentsi- ja autoritasud ning teoste müügitulud. Lisaks on kultuurivaldkonnas tavapärased ajutised töösuhted ja ebaregulaarsed sissetulekud. Seega on riigi toetuse roll töö tasustamise hea tava loomisel määrava tähtsusega.

    Tegevustoetused kunstiasutustele. Teiseks ettepanekuks ministrile oli näituse- ja kunstiasutuste tegevustoetuste suurendamine ja kesksete organisatsioonide toetuste viimine kulkast riigi eelarvevahenditesse, vabastades seeläbi kura sihtkapitali valdkonna baasi toetamise survest, mis omakorda võimaldaks senisest enam toetada loov­isikuid projektitoetustega. Mõlemale teemale on nii muuseumid, kulka kui ka teised osalised tähelepanu juhtinud juba aastaid.

    Kui rääkida kunstiasutuste tegevustoetuste kujundamisest ministeeriumi eelarves, siis ei pääse põikest minevikku. Pärast kunstnike liidu algatatud ja aastatel 2005–2016 toiminud galeriide taotlusvooru jäid ajutise raamlepinguga riigilt tegevustoetust saama kaks asutust: kunstnike liidu galeriid ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM). Eri aegadel on püsitoetuse saajate seas koha leidnud KKEK, Narva kunstiresidentuur, Konrad Mägi SA ja EKKAK. Lisaks muidugi ka Tallinna Kunstihoone, kes tegutseb 2018. aastast riigi asutatud sihtasutusena, seega asub rahastusloogika järgi teisel „riiulil“ kui eespool mainitud eraõiguslikud kunstikorraldajad.

    Esialgu ajutisena plaanitud raamlepingu jätkutegevus paraku rauges, ometi jäi nagu põlistatuks lepingus fikseeritud tegevustoetuse suurus. Nõnda ei ole liidu galeriidel ega EKKMil toetussumma hiljem ühelgi aastal suurenenud. Riigi aasta tugi ühele neljast liidu galeriist – näiteks Hobusepea galeriile – on juba seitsmendat aastat järjest 7500 eurot ja lisaks mahukale omafinantseeringule tuleb toetust juurde küsida kulkast. Ka teiste eraõiguslike korraldajate tegevustoetused ei ole vähemalt neli aastat tõusnud, või kui on, siis on tõus olnud seotud täiendavate ülesannetega, s.t organisatsioonide baasi katmiseks vahendeid lisandunud pole. Viimane näide on WIELSi ja ISCPi residentuurideks mõeldud summad KKEKi ja EKKAKi ridadel alates 2021. aastast. Ehkki näiliselt on nende tegevustoetusesse tulnud lisa, on tegemist sihtfinantseeritud ehk projektitoetusega sarnaneva eraldisega, mida võib kasutada üksnes konkreetseks otstarbeks.

    Kindel on, et tegevustoetuste suurenemine ministeeriumi eelarves üksnes nii-öelda kulkast väljumise hinnaga ei täida kaugeltki tegelikku vajadust. Oleme aastaid koostanud eelarveid äärmiselt konservatiivselt. Sellest sõltuvalt on paljud töökohad täitmata ning tegevust vähendatud taluvuse piirini. Ei ole vähem tähtis, et suurem ja pikaajaliste garantiidega riigi panus aitaks peale kohustuste täitmise paremini kaasfinantseeringuid leida ning suurendada ka omatulu teenimist.

    Kulka liigutus. Mis puudutab kulkat, siis üks tänavusi suuremaid arenguid oli kahe institutsiooni, ETDMi ja Tartmusi tegevustoetuse kulkast väljatõstmine. See tähendab, et kultuuriministeerium leidis oma eelarvest vahendeid (seni baastegevuste rahastamisel ministeeriumi kõrval ka kulkale tuginenud) kunstimuuseumide senisest suuremas mahus toetamiseks. See on kaua oodatud samm, mille astumise eest tuleb ministeeriumi tunnustada, sest muudatuseks vajalik summa – 300 000 eurot – ei olnud sugugi kosmeetiline või sümboolne. Iseküsimus on, miks üldse tekkis riigimuuseumidel aastate jooksul vajadus nõnda arvestatavas mahus toetuda allikale, mis ennekõike on mõeldud loovisikute, projektide ja väiksemate algatuste jaoks.

    Nagu ennist mainitud, jäeti muuseumide kõrval kulkast välja liigutamisega kõikide ministeeriumi real olevate organisatsioonide tegevustoetused tõstmata. Anti signaal, et kunsti tegevustoetuste kasv tuleb tänavu kulkast välja võidelda, et kulka niinimetatud liigutust loetigi valdkonna baasi tõusuks. Võrreldes eelmise aastaga tegevustoetused ka tõusid ning kulka seisukohast märkimisväärses mahus: kokku üle 170 000 euro võrra, leevendades sellega väga raskes olukorras olevate organisatsioonide seisu. Seega toimis kulka tänavu nagu hädaplaastrina, et säilitada valdkonna vereringe.

    Ent olukorras, kus kura vahendid tõusid 2021. aastaga võrreldes kokku vaid pisut alla 10% ja samal ajal kui taotlejate vajadused hüppeliselt kasvasid, ei ole muuseumidest vabanenud raha edasi kandmine järgmisteks tegevustoetusteks jätkusuutlik lahendus, sest see ei kergenda kulka tegevustoetuste koormat ega võimalda ikkagi piisavas mahus toetada nimetatud fookusgruppe. Kulka vahendid aastati kõiguvad ja nii ebakindlale alusele ei saa kunstivundamenti laduda. Piiratud on ka uute või end juba tõestanud algatuste ligipääs minimaalselegi stabiilsusele – sel aastal jäid ühtmoodi ukse taha näiteks nii värske residentuuride ühendus LOORE kui ka pikemalt valdkonnas tegutsenud Juhan Kuusi dokfoto keskus, NOBA, Okapi galerii ja veel mitu kunsti- ja loovühendust.

    Teisejärguline ei ole ka tõsiasi, et muuseumide tegevustoetused ei tulnud seni suures osas mitte kura eelarvest, vaid olid 80% ulatuses toetatud hoopis kulka valdkonnaülese sihtkapitali ehk nõukogu vahenditest. Seega eeldab väljatõste kunstivaldkonnas oodatud ulatuses mõjule pääsemine eelkõige suuremate kunstiprojektide ja -algatuste varasemast suuremat toetust kulka nõukogu konkurentsis. Muidu on sisuliselt tegemist kunsti arvelt raha kinkimisega teiste valdkondade suurprojektidele. Tuleb loota, et kunsti sihtkapitali esindajal jätkub nõukogus südikust ja valdkonnas leidub piisavalt projekte, mis nõukogule hindamiseks kvalifitseeruksid, sest taotlejad otse nõukogule oma taotlusi esitada ei saa.

    Nõnda võib resümeerida, et sel aastal tehti õige samm ja asuti parandama pikalt püsinud ebanormaalselt olukorda. Nüüd vajab kulka ja ministeeriumi vahelise dünaamika paika loksutamine mõtestatud jätkusamme.

    Praegu kahe allika vahel jagatud kesksed ja oma olulisust tõestanud kunstiorganisatsioonid – EKKM, kunstnike liidu galeriid, EKKAK ja üsna arusaamatult seni ainult kulka vahenditele tuginev Tartu Kunstimaja – vajavad stabiilset ja tegevuse mahtu arvestavat toetust ministeeriumi eelarvest. Unustada ei tohi ka kunstimuuseume, kellega küll tänavu tehti sammuke suurema ettenägelikkuse ja stabiilsuse poole, aga kelle tegelike vajaduste ja toetuste vahel haigutab ehmatavalt suur kuristik.

    Kuidas edasi? Et mitte piirduda vaid ajaleheveergudel olukorra selgitamisega, oleme teinud kultuuriministeeriumile ettepaneku avada arutelu kunstivaldkonna rahastamise põhimõtete ja tuleviku üle. Kunstnikutasude vooru loomine, kulka ja ministeeriumi dünaamika paika panemine ning tegevustoetuste vajadustega kooskõlla viimine on esimesed konkreetsed sammud valdkonna toetamise struktuursel läbimõtlemisel. Kunst vajab mitmekesisust ja loomingulist vabadust, aga ka elementaarset töörahu ja järjepidevust. Anname endale aru, et mahukad ja kaalutletud muudatused ei saa toimuda päevapealt, aga diskussiooni alustamata ei ole arengut loota.

    Elin Kard on Eesti Kunstnike Liidu president ja Kadi-Ell Tähiste Kunstiasutuste Liidu tegevjuht.

    1 Kallinenud ehitushindade tõttu takerdub mitme kultuuriobjekti ehitus. – ERR 26. IX 2022. https://kultuur.err.ee/1608728935/kallinenud-ehitushindade-tottu-takerdub-mitme-kultuuriobjekti-ehitus

    2 Lagunevas Tallinna Kunstihoones saab pista käe seina tekkinud pragudesse. – ERR 5. X 2022. https://kultuur.err.ee/1608739495/lagunevas-tallinna-kunstihoones-saab-pista-kae-seina-tekkinud-pragudesse

    3 Kunstieelarves on sees ainult üks riigi asutatud sihtasutus, kultuuriväärtuste osakonna realt lisandub kolm kunstimuuseumi.

  • Eesti teatrite rahastamine – eile, täna, homme

    JAAK ALLIK

    Tihti küsitakse, kuidas on Eesti teater tulnud viimasel kolmekümnel aastal ühiskonnas ja kultuuripoliitikas toimunud muutustest välja nii puhtalt ja suuremate kadudeta. Seda eriti riigi toetuste mõttes, võrreldes teiste kultuurivaldkondadega. Selle mõistmiseks peab minema tagasi aastatesse 1992–1995, sest just seal ongi kunstivaldkondade riikliku rahastamise erinevuse juured, mida tihtipeale kultuuriministeeriumile ette heidetakse.

    Lahtiriigistamine. Nõukogude ajal rahastas riik nn kõrgkultuuri üsna heldelt. Oleme ju lugenud, et ühe romaani honorari eest sai osta kaks autot, teame, et suurte teatrite juhtide palk oli tol ajal võrdne ministri palgaga ning kunstiteoste ja heliloomingu regulaarseks ostmiseks olid kultuuriministeeriumi juures tegevad ostukomisjonid. Mõistagi sündis see ideoloogilise kontrolli ja surve all: riik tahtis ja nõudis selle eest n-ö „õiget“ kunsti. Kuivõrd mõjutas see Jaan Krossi, Arvo Valtoni, Kalju Komissarovi või Mikk Mikiveri loomingut, on iseküsimus, ent vaieldamatult rahastati kunsti ideoloogilistel eesmärkidel.

    Kui riigikord vahetus ja asemele astus meie oma Eesti Vabariik, jäi püsima hoiak, et riik on halb, riigi toetusrahaga või koguni riigi tellimusel kunsti teha oleks nagu häbiväärne. Psühholoogiliselt oli see muidugi arusaadav. Riik on halb, sest riik oli vaenulik olnud aastakümneid. Seepärast sai kultuuri­poliitiliseks loosungiks lahtiriigistamine, sooviti saada pahast riigist vabaks. Lahtiriigistamine tähendas kas eravaldusse minekut või munitsipaliseerimist.

    Need kultuurisfäärid, kus leidus inimesi, kes arvasid, et ses vallas tegutsedes võib raha teenida, lahtiriigistati ruttu, sealhulgas kogu kirjastustegevus, ka filmindus ja meedia (Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil õnnetus säiluda vaid euroopalikel väärtustel tugineva ava­õigusliku mudeli ülevõtmise abil). Kui sain 1995. aastal kultuuriministriks, võttis mind näiteks filmimaailmas vastu pilt, et Tallinnfilm oli likvideerimisel ja paarkümmend erastuudiot kujutasid endast telefoniaparaati omaniku voodipäitsis selleks, et nuiata raha. Kirjastustega läks samamoodi. Küll aga jätkus kellelgi tarkust (või ei leidunud erastada soovijat?), et kirjastus Perioodika ehk praegune SA Kultuurileht jäi alles ning seetõttu on siiani säilinud ka riigivõimu toetusel ilmuvad kultuuriajakirjad ja ajaleht Sirp.

    Kui oleks alles jäänud ka üks riiklik kirjastus, eesti ilukirjandusliku omaloomingu väljaandmiseks, võinuks riik maksta palka selle toimetajatele ja doteerida honorare ning kirjanduselu riiklik rahastamine ei seisneks praegu vaid kümmekonnas kirjanikupalgas. Kui oleks jäänud alles riiklik filmistuudio (Tšehhis, muide, jäi Barrandov alguses sellisena alles), siis oleks olnud koht, kus maksta palka ootel filmilavastajatele. Raamatukogud õnnestus üldjuhul munitsipaliseerida, nn maakonnamuuseumide lahtiriigistamine kestab tänase päevani.

    Teatril ja muusikal teine tee. Mis aga jäi risti ette, oli süvamuusika ja teater. Nimelt ei leidunud inimesi, kes oleksid arvanud, et sümfooniaorkestri, rahvusmeeskoori või suurema teatri pealt annab midagi teenida. Eesti Raadio segakoor lihtsalt likvideeriti ning sama saatus ähvardas ka teisi muusika- ja teatrikollektiive.

    Teatrite rahastamisel tuleks praegu Salme kultuurikeskuses tegutsev Tallinna Linnateater paigutada riiklike sihtasutustega samasse pakki.

    1994. aastal, kui olin Viljandi linna­volikogu esimees ja Ugala teatri kunstiline juht, saabus Viljandisse kultuuri­ministeeriumi kantsler, et saavutada Ugala munitsipaliseerimine. Minu juurde ta ei tulnud, kuigi olime vanad tuttavad, vaid läks otse linnapea juurde. Too oli aga hea huumorisoonega mees ning nad arutasid seda, kuidas Ugalast, kus on suured klaasaknad, saaks teha automüügisalongi.

    See saigi tõukeks, miks tulin poliitikasse tagasi, sest 1992. aastal uskusin tõsiselt loosungisse „Plats puhtaks!“, lahkusin poliitikast ja lootsin jäädagi elu lõpuni teatrisse. Meie valimisliit, mida juhtis Tiit Vähi, sai senise suurima valimisvõidu Eesti ajaloos (32% hääli ja 41 kohta parlamendis) ning ma hakkasin kultuuriministriks eesmärgiga peatada kultuuri lahtiriigistamine.

    Mind võttis vastu olukord, kus teatrite rahastamiseks oli 1995. aasta eel­arves 67 miljonit krooni ja seis oli ülimalt raske. Mul õnnestus teha kolleegidele selgeks, et teatrite riiklik dotatsioon peab olema 70% nende eelarvest, nagu see oli Nõukogude ajal ja nagu on üldiselt üle maailma. Maksu- ja toetussüsteemid erinevad riigiti, kuid keskmine piletitulu, mida tõsine teater on suuteline teenima, pole kusagil üle 30% (ooperiteatritel muidugi mitte üle 10%). Kahe aastaga õnnestus tõsta teatrite eelarve 107 miljoni kroonini ja jõudagi selle 70% dotatsioonini, kuhu see on tänini jäänud. Kuna Eestis ei saanud teatreid munitsipaliseerida siis ega saa ka praegu, sest maksude lõviosa ei laeku kohalikku eelarvesse, jäidki teatrid riigiteatriteks, nagu ka Eesti Kontsert, ERSO, RAM ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor riigi ülalpidamisele.

    Eesti teatrisüsteemi selgroog. Just sellest faktist lähtubki igavene etteheide, et ministeerium eelistab rahajaotamisel teatrikunsti (ja muusikat) teistele kaunitele kunstidele. Paraku, ükskõik kes on kultuuriminister ja millist kunsti ise eelistab, seisab ta fakti ees, et teatrites ja kontserdiasutustes tegutseb ligi 2000 riigipalgalist töötajat. Ta peab neile palka maksma või need asutused kinni panema, viimane nõuaks aga juba poliitilist otsust, mis ületab kultuuri­ministri pädevuse.

    Erinevused kunstialade riikliku rahastamise vahel tulenevadki sellest, et näiteks kujutava kunsti sfääris (kui muuseumid välja arvata) on meil riigipalgalisi vaid mõnikümmend, filmikunstis ainult filmi sihtasutuse ametnikkond, kirjanduses aga üldse mitte kedagi. Seega tuleks ometi ükskord aru saada, et teatrikunsti ei eelistata kultuuriministeeriumis mitte kui kunstiharu, vaid makstakse lihtsalt ligi 2000 riigi omanduses teatrites ja kontserdiorganisatsioonides töötavale inimesele palka.

    Mulle on ette heidetud, et säilitasin kultuuriministrina Nõukogude-aegse teatrisüsteemi. Paraku polnud see Nõukogude-, vaid tsaariaegne, sest just siis loodi Vanemuise, Estonia ja Endla selts. Eesti Vabariigi algupäevil sündis Ugala selts, seejärel tekkis Tallinnasse Estonia kõrvale teine suur sõnateater, tuli juurde ka Rakvere teater, seega oli Eesti teatrite süsteem põhiosas välja kujunenud juba 1940. aastaks. Pärast sõda lisandusid arusaadavatel põhjustel Vene teater ja Nukuteater ning Vanalinnastuudio kujul ka komöödiateater, mille varemetele tõusis mõneks ajaks Euroopaski tunnustuse pälvinud teater NO99.

    1990. aastatel tekkisid esimesed omanäolised erateatrid (VAT-teater, Von Krahli teater ja Theatrum) ning riik hakkas neidki toetama. Kujunes välja ka maailmas ainulaadne, olulisel määral kultuurkapitali kaudu toetatav projektipõhine suveteatrivõrgustik. Eestis ei ole asustatud punkti, kust oleks kutselisse teatrisse rohkem kui sada kilomeetrit, pluss 70% riiklikku toetust ja tänu sellele keskmine teatripileti hind umbes 1% riigi keskmisest palgast – see ongi Eesti teatrisüsteemi selgroog. Selline kindlale riigitoetusele tuginev professionaalsete repertuaariteatrite võrk koos juba kolmveerand sajandit toimiva kõrgetasemelise näitlejakoolitusega ning seetõttu ka maailmarekordilised teatrikülastusnäitajad ühe elaniku kohta on meie kultuuri uhkuseasi ning pälvinud külla tulnud väliskolleegide imetluse.

    Julgen öelda, et Eesti teatrisüsteem on välja kujunenud, ennast õigustanud, rahva usalduse ja toetuse ära teeninud ning tundub, et ei allu õnneks reformimisele. See tuleb säilitada koos arendamise ja parandamisega, aga mingit põhimõttelist reformi siin teha ei ole vaja ega ka võimalik.

    Seadus ja selle muudatused. Kui nüüd tulla viimastel nädalatel tormi põhjustanud reformikatse juurde, siis meenutan, et 1997. aastal võttis riigikogu vastu etendusasutuste seaduse, kus oli punkt ka teatrite rahastamise kohta. See oli üsna napp. Sätestati, et riigieelarvest etendusasutustele antava riikliku toetuse suurus määratakse vastava aasta riigieelarves. Selle jaotamise korra kehtestab minister määrusega. Oli ka täiesti uuenduslik lause: munitsipaal- ja eraetendusasutus võib saada kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest toetust lähtuvalt tema rahvuskultuurilisest tähendusest. Teatrite eelarve kasvas lähtuvalt üldisest eelarve kasvust aastast aastasse üsna automaatselt ning väiketeatrite toetuse summa oli algul nii väike, et eraldi komisjoni selle jagamiseks vaja ei läinud.

    Küll aga sündis juba siis esimene kohtuasi. Kaarli puiestee keldris tegutses mõned aastad Salong-teater, mida juhtis kadunud Dajan Ahmet. Temale omase energiaga tekitas ta suure laine, ajalehtede esikülgedel olid pretensioonid: miks Salong-teatrit ei rahastata samadel alustel kui Eesti Draamateatrit? Aga kuna seaduses oli punkt, et erateatreid rahastatakse nende rahvuskultuurilisest tähendusest sõltuvalt, siis ei jäänud muud üle, kui palusin Lea Tormist ja Reet Neimarit anda eksperdihinnang Salong-teatri rahvuskultuurilisele väärtusele. Kui õigesti mäletan, võttis Dajan Ahmet kohtuhagi tagasi.

    Järgmine muutus teatrite rahastamises tehti 2003. aastal, kui muudeti etendusasutuste seadust. Uus sõnastus oli põhjalikum ja tõi sisse uue mõtteviisi: toetus etendusasutusele määratakse etenduse või kontserdi külastaja toetusena, millega hüvitatakse etendusasutusele külastaja teenindamise tegeliku kulu ja arvestusliku piletihinna (mille all peeti silmas 1% konkreetse maakonna keskmisest palgast) vahe. Toetuste määramise aluseks on kultuuriministeeriumi tellitav külastajate arv ning uute lavastuste ja kontsertide arv, samuti nende teenindamiseks tehtavad kulutused, mis tulenevad töötajate tasustamisest ja vara haldamisest.

    Sellise sõnastuse, mida pean seni parimaks, mõte oli selles, et ministeerium, s.t riigivõim, peab otsustama, kui palju uuslavastusi (ja teatrikülastusi) ta ühelt või teiselt teatrilt tellib, ning tasub nende eest arvestuslikult täiel määral. Kui teater soovib teha rohkem lavastusi ja pidada palgal rohkem inimesi, võib ta seda omal riisikol loomulikult teha. Selline süsteem oleks sisuliselt võrdsustanud erateatrite ja riiklike teatrite rahastamise alused.

    Paraku oli 2003. aastal ja on ka praegu hirm „riikliku tellimuse“ ees nii suur, et see punkt käiku ei läinudki. Jätkati tegelikult vana süsteemi kohaselt: rahastamisel lähtuti eelmise aasta tasemest, millele lisandus valitsuses kokku lepitud palgatõus. Kuna erateatrite toetussummad kasvasid, siis moodustati nende jaotamiseks nõuandev eksperdikomisjon, mille ettepanekuid korrigeeris mõni minister vastavalt oma poliitilistele eelistustele.

    Raha on alati vähe. Riigikontroll võttis lõpuks asja ette ja märkis õigustatult, et teatritele raha jagamine ei vasta absoluutselt sellele, mis on seaduses kirjas. Kunagisest Salong-teatri juhtumist said ilmselt innustust nii Vana Baskini teater kui ka Vaba Lava ning soovisid oma teatri rahastamise saavutada kohtu kaudu. Hirmust uute kohtuasjade ees võttis ministeerium nüüd ette etendusasutuste seaduse veelkordse muutmise ning kirjutas sinna üsna üksikasjaliku punkti ka rahastamise uute aluste kohta.

    Julgen väita, et ka uus kord poleks üldjuhul põhjustanud ega põhjusta ka edaspidi teatrite rahastamises mingeid olulisi sisulisi muudatusi. Suurte ehk nn riiklike teatri puhul lähtuti ka seekord eelmise aasta tasemest, millele lisandus valitsuses (juba augustis) kokku lepitud kultuuritöötajate (alam)palga tõus ning seekord ka ministri juurde võideldud pisike protsent kommunaalkulude meeletu hinnatõusu katteks. Riigieelarvele kirjutas president alla 15. detsembril ja selle seletuskirja kolmandast lisast võib igaüks lugeda, kuidas täpselt jagunevad kaheksa riikliku sihtasutuse ja avaõigusliku Estonia vahel need umbes 38 miljonit eurot, mille kirjutas ministeerium sinna juba septembris eelarvetaotlust esitades. Nende teatritega mingit probleemi ega kobarkäkki pole, peale selle, et raha on nagu alati lihtsalt vähe.

    Teatritele raha läbipaistvaks jaotamiseks ja uutest kohtuasjadest hoidumiseks kirjutas ministeerium aga kaheksa­teistkümnel leheküljel erakordselt keerulise ja detailse määruse ning oli sunnitud selle alusel mängima ligi kaks kuud mingit tarbetut komisjonimängu, küsima teatritelt 1. detsembriks keerulistel arvestustel põhinevaid taotlusi ja kirjutama nende tagasilükkamiseks põhjendusi. Kultuuriministeeriumi asekantsler nimetas pidulikult, et „komisjon ei jaga mitte raha, vaid hindab teatreid lähtuvalt kriteeriumidest“.

    Juba septembris ministeeriumi poolt riigieelarve seletuskirja lisasse kirjutatud riigi osalusega moodustatud sihtasutustele määratud summad vähenesid selletaolise töö tulemusena 1,25% (317 000 euro) võrra, konkreetsete teatrite osas keskmiselt paarikümne tuhande euro piires. Nii „leitud“ raha olevat kuuldavasti lisatud muusikaasutuste majanduskuludesse. On ka selge, et iga suurem muutus riiklike sihtasutuste rahastamisel tähendaks juba ulatuslikumat koondamist ning otsust konkreetse teatri tegevusmastaabi ja suuna põhimõtteliseks muutmiseks, mis jällegi väljub kultuuriministri ainupädevusest.

    Kobarkäkk. Skandaal puhkes hoopis 3,6 miljoni euro ümber, mis oli riigieelarves määratud munitsipaal- ja eraetendusasutuste toetamiseks. Selle töö tarvis oli ministeeriumil lisaks juba eelmainitud ülidetailsele määrusele välja töötatud ka neljaleheküljeline määruse lisa pealkirjaga „Munitsipaal- ja eraetendusasutuse tegevustoetuse taotluste hindamismetoodika“ ning loodud ka eraldiseisev seitsmeliikmeline komisjon, kuhu peale ministeeriumi kahe töötaja kuuluvad teatriorganisatsioonide esindajad, üldjuhul teatrikriitikud ja -teadlased.

    Metoodika näeb ette taotlejate ja taotluste üksikasjaliku punktipõhise hindamise ning pingerea koostamise. Selle komisjoni tegevuse ja nende soovituste kohta puudub seniajani (veebruari alguse seisuga) avalik teave ning alla kirjutamata on isegi ministri käskkiri summade jaotuse kohta. Eeldada võib, et töö takistuseks sai ühtsete hinnangualuste sobimatus erisugustele teatritele ja nende määratlemise subjektiivsus (mis ühele kriitikule tundub „valdkonna enamusest eristuv“, ei pruugi teisele olla üldse positiivselt eristuv). Või kuidas hinnata „planeeritava etendustegevuse kunstilist taset“, kui teame, et kõlavaid plaane oskavad ju kõik kokku kirjutada? Kuidas saab ausa südamega anda plusspunkte „etendustegevuse piirkondliku kättesaadavuse“ eest, teades, et näiteks Von Krahli teatri ega VAT-teatri tegevusmudelisse pole kunagi kuulunud oma lavastustega mööda külakultuurimaju ringisõitmine? Või milleks tähtsustada „uute algupärandite osakaalu uuslavastuste hulgas“, kui sinna alla mahub ka lavastajate nn omadramaturgia või grupitööd, mida on ehk praeguses teatripildis niigi liiast? Ning kas külaskäik rahvuskaaslaste juurde New Yorgi Eesti Majja on võrdväärne kutsega rahvusvahelisele teatrifestivalile?

    Oligi kuulda, et mitme teeneka ja hinnatud trupi toetussumma kujunes selliste kriteeriumide alusel eelmise aasta omast palju väiksemaks. Hoopiski tõsiseks probleemiks osutus aga see, et 3,6 miljonit asuti jagama 23 taotleja vahel, andmata endale kas tahtlikult või tahtmatult aru, et selle summa hulka kuulub arvestuslikult ka Tallinna Linnateatri 900 000 euro suurune toetus, mis kujutas endast suurt osa selle teatri sadakonna töötaja eelmise aasta palgafondist. Seega oli jagada tegelikult 2,7, mitte 3,6 miljonit eurot. Nagu öeldakse, seisis elevant keset tuba, aga sellest välja ei tehtud ning vähendati punktisüsteemi alusel Tallinna Linnateatri toetust ligi poole võrra, mis tähendab sisuliselt otsust see teater sulgeda. Mõistagi polnud sellist poliitilist otsust aga keegi teinud ja loomulikult ei jäänud tanki pandud ministril üle muud kui leida lisaraha, et Eesti ühe tugevama trupi ja kunstiliselt kõrgetasemelise repertuaariga teater saaks edasi tegutseda.

    Selle taga seisabki tolle käskkirja allakirjutamine, sest loomulikult tuleb leida raha, et möödunud aastaga võrreldes ei väheneks drastiliselt ka teiste tunnustatud teatrite toetus. Seejuures ei sobi aga ka kõrvale heita komisjoni ausameelselt koostatud pingerida, mille alusel sooviti kuuldavasti toetada kahekümne kolmest taotlejast koguni üheksateistkümne ambitsioone.

    Soovitused. Ajakirjandusele on kogu „mittetoimunu“ andnud aga juba õige mitu nädalat ainet tormilisteks aruteludeks, kus on osalenud ka tegelikust problemaatikast üsnagi kaugel seisvad inimesed. Kuidas talitada järgmisel aastal? Minu käest ei küsi seda loomulikult keegi, kuid 45 aasta jooksul eri ameteis saadud teatrite rahastamise kogemusele tuginedes julgen siiski anda mõningad soovitused.

    Kõigepealt tuleb muidugi elevant toast välja viia ning paigutada Tallinna Linnateater riiklike sihtasutustega samasse pakki, kus teda juba ootab temast kümme korda väiksem Kuressaare teater. Kas õnnestub murda Tallinna linnavõimu aastatepikkune vastuseis Tallinna Linnateatri sihtasutuseks muutmisele, seda peavad näitama kultuuriministeeriumi ja linnavõimu kiired läbirääkimised. Alternatiiviks on muidugi Tallinna Linnateatri kogu rahastamise võtmine Tallinna kanda.

    Erateatrite rühmast tuleks eristada kuus kuni kaheksa kollektiivi, kus on olemas nii autoriteetne kunstiline juht kui ka alaline trupp ning kes on endale aastate pikku võitnud kindla koha meie teatrimaastikul. Nendega tuleks ministeeriumil sõlmida mitmeaastased lepingud, mis tagavad teatri kestliku toimimise ning jätavad kultuurkapitalile nende suhtes teha vaid erakordse toetuse määramise otsused.

    Ülejäänud erateatrid peaksid jääma kultuurkapitali eksperdikomisjoni projektipõhiste eraldiste hoolde. Kuidas toimida etenduskunstikeskustega (Sõltumatu Tantsu Lava, Kanuti gildi saal, ka Vaba Lava), mis kujutavad endast tegelikult kogemustega produktsioonifirmasid, peaks jääma ministeeriumi ja kultuurkapitali kokkuleppe objektiks.

    Et viia riiklike sihtasutuste ja erateatrite rahastamine kaua oodatud võrdsele alusele, tuleks paratamatult pöörduda siiski riikliku tellimuse juurde, mis võimaldab lõpuks rakendada ka teatriliidu juba aastaid nõutud AITA (arvestusliku inimtööaasta) rakendamist teatrite rahastamise alusena.

    See printsiip on sisse kirjutatud ka 2022. aastal vastu võetud etendusasutuste seadusesse, kuid jäi sel aastal rahapuuduse tõttu tegelikult arvesse võtmata. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et ministeerium nõuab kõigilt riiklikule rahastusele pretendeerivatelt teatritelt nende järgmise aasta uuslavastuste plaani ning külastajate ja etenduste kontrollarvu koos keskmise piletihinnaga – ja ei midagi muud.

    Kultuuritöötaja keskmisest palgast lähtudes ja teades, milline riigieelarveline rahasumma on ministeeriumil kasutada, lepitakse kultuuriministeeriumi ja teatriliidu vahel kokku AITA arvestuslik rahaline ekvivalent konkreetseks aastaks ning riik otsustab (vajadusel erialaekspertide abiga), kui mitu uuslavastust ta ühelt või teiselt teatrilt tellib, ning maksab ka oma tellimuse arvestusliku inimtööaasta valemi alusel taies mahus kinni. Tellimusülene tegevus saab ja peab toimuma juba teatri enda riisikol.

    Loomulikult jääks riigi kanda ka sihtasutuste omanduses (riigile kuuluva) kinnisvara ülalpidamine. Kui riikliku sihtasutuse tegevuse tulemus tellijat ei rahulda või plaan osutub blufiks, on ministeeriumil seadusjärgne võimalus teatri juhtkond päevapealt välja vahetada, erateatrid riskivad aga riikliku toetuse nimekirjast väljakukkumisega. Igal juhul oleks selline süsteem igale teatritöötajale ning isegi teatrikülastajale arusaadavam kui sel aastal rakendunud mudel, mille läbinärimiseks vajanuksid teatrid (ajakirjandusest rääkimata) lausa lisatööjõudu.

  • Miks toetame rikkaid rohkem? Miks toetame kahjulikku?

    RAIVO SOOSAAR

    Energiahindade suur hüpe ja inflatsiooni paisu tagant väljapääsemine on pannud valitsusi nii meil kui mujal tegelema leevendusmeetmetega. Kahjuks pahatihti ei ole astutud sammud1 kuigivõrd õnnestunud ei majanduslike stiimulite (energiasäästu) ega jaotuslike mõjude poolest. Jaotamise puhul on põhiküsimused, kui adekvaatsed ja kättesaadavad on meetmed kõige rohkem abi vajavatele ning millised tulurühmad kõige rohkem võidavad. Toetusmeetmed võib orienteerituse järgi jagada kolmeks: toetused madalama sissetulekuga majapidamistele (või indiviididele), toetused kõrgema sissetulekuga majapidamistele (või indiviididele) ning universaaltoetused, mille puhul kõik saavad võrdselt ühepalju.

    Ülemääraselt kahjustab inflatsioon kõige enam vaeseid, s.t madalama sissetuleku saajaid. Vaestel puuduvad säästud või on need nii tagasihoidlikud, et neist ei ole abi elujärje säilitamisel. Rikastest rohkem hoiavad nad oma sääste tulu teenimata sularahas või madala intressiga pangakontol. Vaesematel on tavaliselt ka kehvemad oskused läbirääkimistel reaalpalga säilitamine välja võidelda.2 Vaestel ei ole enam võimalik üle minna odavamatele alternatiividele, sest nad nagunii ostavad juba kõige soodsamaid tooteid ja kaubamärke.3

    Bruegeli mõttekoja analüütikud jälgivad, kui palju erineb Euroopa Liidu riikides kõige vaesema viiendiku ja kõige rikkama viiendiku inflatsioon seeläbi, et tulukvintiilidel on erinev tarbimismuster. Näiteks vaestel on esmatarbekaupade osakaal tarbimiskorvis suurem. Kui rohkem kasvavad nende kaupade hinnad, siis on vaeste inflatsioon kõrgem kui rikastel. Andmed näitavad, et Eesti pole esirinnas ainult inflatsiooni määralt, vaid ka inflatsiooni lõhelt: oktoobris 2022 oli vaeste inflatsioon 4,7 protsendi jagu kõrgem rikaste inflatsioonist. Kõrgem oli see näitaja vaid neljas ELi riigis.4

    Olemuselt jagunevad toetusmeetmed hinnapoliitilisteks ja sissetulekupoliitilisteks. Hinnapoliitikas kasutatakse näiteks otseseid hinnasubsiidiume, kaudseid makse, (aktsiiside ja käibemaksu) maksumäärade vähendamist ning piirhindu ehk hinnalage. Tulu- ehk sissetulekupoliitika instrumentaariumi kuuluvad teenustena ja rahalised siirded indiviididele, majapidamistele ja firmadele.

    Finantseerime sõjategevust

    Energiahindade subsideerimine, sh energiamaksude vähendamine, on niru väga mitmes plaanis. Selle abil toetame oma maksumaksja rahaga välismaiseid energiatootjaid. Kas nafta- ja gaasiriikide vastavad tööstusharud vajavad meie abikätt? Kui ebameeldiv seda tõdeda ka pole, energia subsideerimisega finantseerime tegelikult sõjategevust.

    Subsiidiumid võimaldavad müüjatel küsida kõrgemat hinda ning see suurendab majapidamiste ja ettevõtete toetamise vajadust. Leevenduseks subsiidiumi suurendamine lubab omakorda hinda kergitada ning nii võib käivituda hinna ja subsiidiumi tõstmise vastastikune pikk ahel.5 Sealjuures ei tee kukrut kergitav riik kahju ainult enesele, sest subsiidiumi põhjustatud tarbimise kasv selles riigis kergitab hinda kõikide riikide tarbijatele. Mida suurem riik, seda suurem on mõju.

    Energia tarbimise doteerimine töötab risti vastu kliima- ja keskkonnapoliitilistele eesmärkidele. Sealjuures ei soodusta me mitte ainult fossiilkütuste tarbimist, vaid anname hoogu ka fossiilkütustel tuginevate kestuskaupade kasutamisele,6 s.t pikas perspektiivis on selline lahendus veelgi kulukam, kui esialgu paistab. Toetusskeemidest on poliitiliselt raske loobuda, kui kriisi hajudes on vajadus nende järele kadunud.

    Nii energiamaksude kärped kui ka otsesed hinnasubsiidiumid on suunatud rikkamatele. Vaesed kulutavad küll sissetulekust suurema proportsionaalse osa energiale, ent rikkamatel on suuremad energiaarved ning seega saavad absoluutsummas ka suurema toetuse. Luke Haywood on juhtinud tähelepanu, et ka firmade toetamisest võidavad rikkamad vaestest enam, sest neil on rohkem ettevõtteid.7

    Kehtestanud vanast hinnast lähtuva subsiidiumita hinnalae, hakkab nõudlus ületama pakkumist, tekib heaolukadu, kuna tarbijate maksevalmiduse seisukohalt toodetakse liiga vähe, defitsiit tekitab jaotamise (normeerimise) tarviduse. Laega tõrjutakse uusi pakkujaid, kes võiksid hinda alla tuua.

    Ökonomistide poolehoid kuulub üldiselt sissetulekupoliitikale. Needki stimuleerivad energia tarbimist, kuid seda ainult sissetulekuefekti kaudu, sest asendusefekti nende puhul ei teki: energia teiste kaupade suhtes ei odavne. Kas sissetulekupoliitilised toetused peaksid vajaduspõhiselt olema suunatud vaestele või olema universaalsed? Universaalsed toetused on küll suurusjärgu võrra kulukamad ja paljudele arusaamatud – miks peaksid veel midagi juurde saama need, kes hästi toime tulevad –, ent neil on ka omad võlud. Universaalsed on lihtsamad ja nõuavad vähem bürokraatiat, kuna ei nõua vajaduse väljaselgitamist. Säästame nii taotlejate kui ka menetlejate aega ja närve. Erinevalt vajaduspõhistest ei ole probleemi, et kõik, kes abi vajavad, seda ei saa. Vajaduspõhiste puhul ei teata oma õigustest, ei suudeta või ei osata taotlust esitada, ei soovita näidata ennast hädapätakana. Isegi kui õnnestub vajaduspõhised toetused andmebaaside abil automaatseks teha, s.t taotlemise kadalipp kaotada, siis jääb neid ikkagi kummitama pingutamist mittemotiveeriv vaesuslõks: sissetuleku kasvades toetus kaob või väheneb. Kõigil muredel ei ole õnneks erilist alust. Kui katte otsimine n-ö normaalselt maksustada, siis rikkamad universaalsele maksustamisele üleminekul maksude poolt arvesse võttes tegelikult midagi juurde ei saaks. See, kas on võimalik rikkaid veelgi rohkem maksustada, on juba omaette teema.

    Kui sissetulekutoetuste asemel hinnasubsiidiumi mingil põhjusel ikkagi kasutada, siis võiks seda teha koguse piiranguga, nt limiteerida, et subsiidiumiga kaetakse vaid kuni 90% varasemast energia tarbimisest. Paraku meil sellist tüüpi lage energiakulude leevendamise hüvistel ei ole. Näiteks elektri puhul on subsiidiumil hinna maksimumväärtus: valitsus hüvitab kodutarbijatele 31. märtsini automaatselt üle 8 sendi minevalt kWh hinnalt kuni 5 senti.8

    Vahendid endi taskust

    Tihtilugu ununeb, et subsideerimisvahendid tulevad riigi eelarvesse meie endi taskust. Teisisõnu, helde doteerimise korral tasume kõrgemaid hindu teisel viisil kas kõrgemate maksude või väiksema hulga avaliku sektori teenuste kujul. Valitsusel ei ole mingit võlukepikest, millega ilma finantseerimisallikateta (isegi kasutades maksude asemel „rahatrükki” tingimustes, kus majanduses on täistööhõive, tuleb kodanikel tasuda kopsakat nn inflatsioonimaksu) mitte millestki toetusi välja vibutada. Populistid lubavad meile efektseid käike, mida ei ole võimalik teha või millest pole tolku. Peame leidma lisavahendid uutes oludes kõigile absoluutse elatusmiinimumi tagamiseks, suunates täiendava maksukoormuse neile, kel on seda kõige kergem kanda.

    Õigupoolest peaksime energia- ja transpordimaksude alandamise või tõusude tühistamise asemel neid hoopistükkis tõstma. Suhteliselt värskes seniseid teadustöid kokkuvõtvas uuringus tuuakse välja, et tootmiskuludele lisanduv keskkonna- ja sotsiaalne kulu ehk nn väliskulu elektri tootmisel on 2018. aasta hindades keskmiselt 7,1 USA senti kWh, kõrgeimate väliskuludega on prügi (14,6) ja kivisüsi (14,5), üksjagu väliskulusid põhjustavad näiteks ka päikesepaneelid (5,3) ja tuulikud (3,0).9 Väliskulud on peidetud kulud. Uuringu autorid kriipsutavad alla, et me maksame väliskulud varjatult kinni suurema haigestumuse ja suremusena, suurema tervishoiusüsteemi koormusena, rikutud maastikena, kõrgemate kindlustuspreemiatena, liiklusõnnetustena, ummikutena ja muul säärasel kujul. Odavat energeetikat, eriti kui selle all silmas pidada fossiilkütustel baseeruvat, pole olemas.

    Korrigeerivad maksud ja tasud aitavad vähendada meile ja keskkonnale kahjulikku tegevust ning nende kulusid ühiskonnale optimaalsel tasemel ning tagada üllas põhimõte, et saastaja maksab. Sealjuures jääb meilt kogutav raha ju meile alles: eelarvesse laekuvate vahenditega saame alandada teisi makse, parandada taristut, tõsta õpetajate, päästjate, kultuuritöötajate jt palku, suurendada toimetulekutoetusi, teha keskkonnainvesteeringuid või mida iganes.

    Kui majandusteadlased on peaaegu ühel meelel ja väga tugevalt väliskulude suurusele rakendatud keskkonnamaksude poolt, siis avalik toetus on tagasihoidlik. Rohepöördest kitsast isiklikku kahju saavate huvigruppide lobi on tugev ning neil on edukalt korda läinud rahva südamed enese poole võita.

    Teadlased on võtnud avalikkuse kasina poolehoiu täpsemate põhjuste ja lahenduste uurimise tõsiselt käsile. Prantsusmaal tehtud uuringu10 põhjal leiti, et inimesed on liiga pessimistlikud enda ja vaeste kasude suhtes, kui kehtestataks süsinikumaks ja sellest saadav eelarveressurss dividendidena inimestele tagasi jagataks. Kui arvutuslikult võitis rahaliselt pakutud meetmest 70%, siis küsitluses uskus kasusaamist vaid 14%. Keskkonnamaksude vastuvõetavaks tegemise juures on kompenseerimise ja informatsiooni jagamise kõrval tähtis selle nimetus (nt „CO2 tasu ja dividend” on hoopis teine tera kui „CO2 maks”) ja kasu nähtavus (siirded majapidamistele või avalikud investeeringud võivad olla nähtavamad kui maksukärped).11

    Energiamahukate ettevõtete rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamiseks tuleks kasutada sama põhimõtet: harult kogutud keskkonnamaksud harule tagasi jagada. Tootmisühiku kohta rohkem saastavad firmad maksavad rohkem, kui tagasi saavad, ning vähem saastavad vastupidi. Erinevalt praegu kasutatavatest maksusoodustustest säilib sellise skeemiga energia kokkuhoiu motivatsioon.

    Daniel Gros12 pakub gaasi käsitledes ebapopulaarse maksustamise aseaineks gaasi säästmise (talvel vähem tarbimise) subsideerimise. Kui seda teha, siis ilmtingimata Euroopa Liidu tasandil, sest esinevad nn ülevoolud: riik kannab kogu fiskaalse kulu, aga kogu Euroopa võidab madalamatest hindadest. Säästmise subsideerimise tulemusena saadud madalamad impordihinnad tasuvad subsiidiumi ise suures ulatuses.

    Toetusena on energiakriisis omal kohal veel nt likviidsusabi ettevõtetele, et nad tuleksid toime suurte hinnakõikumistega (ajutiselt kõrgete hindadega). Samuti suuremahulised toetusmeetmed energiatõhususe parandamiseks, nt hoonete soojustamine, tootmise moderniseerimine jne. Ühe majandusüksuse energiasäästust võidavad kõik, seda nii tarbimise vähenemisest tulenevast hinnalangusest kui ka keskkonnaalaselt ja maksumaksja raha kasutamine on hästi põhjendatud nii õigluse kui efektiivsuse aspektist. Kasutusse tuleb võtta sissetulekutoetuste automaatne tarbijahinnaindeksiga indekseerimine, selleks et tagada järjepidevalt nende reaalväärtuse säilimine. Toetuste finantseerimise seisukohalt on asjakohased erakorralise kasumi maksud (windfall taxes), mille puhul „ei karistata” pingutust ega kahjustata investeerimist, kuna maksustatakse vaid sülle kukkunud õnne.

    Maksulangetus tekitab küsimusi

    Analoogselt energiaaktsiiside ja energia käibemaksu alandamisega tekitab jaotuse küsimuse ka toiduainete käibemaksu vähendamise soov. Maksumäära 20%-lt 5%-le langetamine tähendab seda, et riik hakkab maksma iga toidule kulutatud euro kohta tagasi 15 senti. Näiteks kui vaesem Peeter ostab kuus 200 euro eest toidukraami, siis riik toetab teda 30 euroga. Ent rikkamale Peetrile, kes kulutab poes söögile 400 eurot, tõttab riik appi 60 euroga. Miks sellisel moel 90 eurot riigieelarvest laiali jagada on etem kui mõlemale Peetrile maksta peo peale võrdselt 45 eurot? Kui palju sellest käibemaksu vähendamisest sihtkohta ehk tarbijani jõuab, on iseasi.

    Jaotuse aspektist eraldi on üks tähelepanu vääriv fenomen selle aasta algusest jõustunud vanaduspensionäride tulumaksuvaba osa tõstmine 500-lt eurolt 704 euroni. Uue piiri aluseks on keskmine pension. Seda ning sellest rohkem saava pensionäri puhas- ehk neto- ehk kättesaadav pension tõusis selle meetmega 40 eurot ja 80 senti.13 Mida keskmisest väiksem on pension, seda vähem netopension tõusis. 500 või alla selle saaval pensionäril selle meetmega pensioni ei tõstetud. Miks ei jäetud tulumaksuvaba piiri tõstmata ning sellest saadavat täiendavat maksutulu pensionäride vahel võrdselt ei jaotatud, et kättesaadav pension oleks tõusnud ühepalju, mitte kõrgema pensioni puhul rohkem?

    Maksusüsteemi kaudu toetamine kipub olema regressiivne. Vaestel ei ole piisavalt tulusid, millest maksuvabastust või -vähendust saada. Alati on tähtis jaotamise mõjud selgelt välja tuua. Näiteks traditsioonilistele lapsetoetustele tulumaksusüsteemi (täiendava maksuvaba tulu) kaudu makstavate lapsetoetuste eelistajad võiksid tuua tabeli või joonise, kust on näha lapsetoetuse tõus sissetuleku kasvu puhul.

    1 Bruegelil on andmebaas Euroopa riikide energiahindade leevendamise meetmetest: Giovanni Sgaravatti, Simone Tagliapietra, Georg Zachmann. National policies to shield consumers from rising energy prices. Bruegel Datasets, first published 4 November 2021, https://www.bruegel.org/dataset/national-policies-shield-consumers-rising-energy-prices

    2 Grégory Claeys, Lionel Guetta-Jeanrenaud, Who is suffering most from rising inflation? Bruegel Blog Post, 1 February 2022. https://www.bruegel.org/blog-post/who-suffering-most-rising-inflation

    3 Evangelos Charalampakis, Bruno Fagandini, Lukas Henkel, Chiara Osbat, The impact of the recent rise in inflation on low-income households. ECB Economic Bulletin, Issue 7/2022. https://www.ecb.europa.eu/pub/economic-bulletin/html/eb202207.en.html#toc18

    4 Grégory Claeys, Conor McCaffrey, Lennard Welslau, Does inflation hit the poor hardest everywhere? Bruegel, Blog Post, 20 November 2022. https://www.bruegel.org/blog-post/does-inflation-hit-poor-hardest-everywhere

    5 Daniel Gros, The simple economics of consumer subsidies for natural gas (and why it matters for Putin’s war). VoxEU.org, 22 September 2022. https://cepr.org/voxeu/columns/simple-economics-consumer-subsidies-natural-gas-and-why-it-matters-putins-war

    6 Janos Varga, Ruben Kasdorp, Åsa Johannesson Lindén, Björn Döhring, Arianna Cima, Gerrit Bethuyne, Targeted income support is the most social and climate-friendly measure for mitigating the impact of high energy prices. VoxEU.org, 6 June 2022. https://cepr.org/voxeu/columns/targeted-income-support-most-social-and-climate-friendly-measure-mitigating-impact-0

    7 Luke Haywood, Energy bills: direct payments needed, not fossil subsidies. Social Europe, 22 November 2022. https://www.socialeurope.eu/energy-bills-direct-payments-needed-not-fossil-subsidies

    8 Lihtne näide Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kodulehelt: kui tarbija ostab elektrienergiat kuu keskmise hinnaga 15 senti kWh, siis kompensatsiooni abil on tarbija poolt makstav hind 10 senti kWh.

    9 Benjamin K. Sovacool, Jinsoo Kim, Minyoung Yang, The hidden costs of energy and mobility: A global meta analysis and research synthesis of electricity and transport externalities. Energy Research & Social Science 72 (2021) 101885. https://doi.org/10.1016/j.erss.2020.101885. Täpsemad ja põhjalikumad võrdlusandmed energiakandjate osas leiab selle artikli tabelist 1.

    10 Adrien Fabre, Thomas Douenne, Public support for carbon taxation: Lessons from France. VoxEU.org, 1 May 2022. https://cepr.org/voxeu/columns/public-support-carbon-taxation-lessons-france

    11 Kahe viimase osas: David Klenert, Cameron Hepburn, Making carbon pricing work for citizens. VoxEU.org, 31 July 2018. https://cepr.org/voxeu/columns/making-carbon-pricing-work-citizens

    12 Daniel Gros, ibid.

    13 = 0,2*(704–500)

  • Tubane ümbermaailmareis kaheksa reisikaaslasega

    JAN KAUS

    Nagu teada, oli teoloog püha Hieronymus ka tõlkija. Temalt pärineb piibli ladinakeelne versioon vulgata, kusjuures vana testamendi vahendamisel olevat ta eelistanud algupärast, heebreakeelset versiooni, mitte kreekakeelset septuaginta’t. Seega oleks olnud ülimalt raske leida paremat isikut nimetamaks maailmakirjanduse klassika kvaliteetset eestindamist ja kommenteerimist praktiseerivat tõlkeprogrammi ja sarja, mille taga on Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon.

    Austria kirjaniku Thomas Bernhardi teostes võimendab jutustaja kriitilist, ajuti lausa misantroopilist hoiakut palavikuline, manav, voolav stiil. Foto on tehtud 1987. aastal.

    Sissejuhatuseks põlveotsastatistikat. 2022. aasta oli „Hieronymuse“ programmi1 seni viljakaim: sarjas avaldati mullu kaheksa ilukirjandusteost, sealhulgas kõige kaugemale ulatuv XI–XV sajandist, kõige uuem 1984. aastast. Kaheksast viis on ilmunud algselt XX sajandil (kolm sajandi esimesel poolel), üks XVIII sajandi lõpul. Sekka on sattunud ka kahest osast koosnev teos, mille esimene pool avaldati XIX sajandi eelõhtul, teine aga sama sajandi kahekümnendatel. Prantsuse ja inglise keeleruum on esindatud kahe tõlkega (viimase puhul nii inglise kui ka ameerika haruga), ülejäänud neli teost on eestindatud saksa, poola, pärsia ja sanskriti keelest.2 Nii et viis autorit on pärit Euroopast, üksainus Ameerikast, kuna aga üks teostest on vormunud Vana-India kultuuriruumis, mistõttu puudub temaatiliselt seotud, legendi ja muinasjutu väljendusvahendeid koondaval jutukogul selge autorsus, on Aasiast pärit autorite arvu võimatu öelda.

    Selletaolise ajaloolise ja geograafilise haarde taustal tekib küsimus, kas nimetatud raamatutel on ülepea midagi ühist. Vastus on jaatav, aga jaatus tõukub triviaalsest tõdemusest, et hea kirjandus on küll oma ajastu nägu, ent (taas)esitab ajastu keelelis-kultuuriliste koodide kaudu ajatuid, üldinimlikke küsimusi. Neid küsimusi pisut kirjeldangi.

    Marcel Proust, Õitsvate neidude varjus. Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, toimetanud Leena Tomasberg. Sarja kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2022. 622 lk.

    Alustan Marcel Proustist, oma vanast lemmikust, kelle jõgiromaani „Kadunud aega otsimas“ teise osa „Õitsvate neidude varjus“ on eesti keelde tõlkinud väsimatu Anti Saar. Oma saatesõnas ütleb tõlkija põhjapanevalt, et sarja „Kadunud aega otsimas“ puhul on tegu „romaaniga, mis analüüsib end ise“ (lk 604). Sellele võimsale väitele järgneb Saare tagasihoidlik märkus, mille kohaselt püüab ta lisada Proustile „nii vähe kui võimalik“. Ometi järgneb lubadusele peaaegu kakskümmend lehekülge tihedat analüüsi. Sama dilemma ees olen minagi. Võiksin nõustuda, et jah, Proustile omane kadunud aja otsing on nõnda eneseküllane, et iga lisandus sellele on pisendus, iga sissevaade vaid väljalõige, iga üldistus jõuetu fookustamine, tuleks lihtsalt romaanile alluda ja sellega kaasa minna. Jõe voolujõust ei saa aimu, kui sellest klaasiga vett ammutada. Kui aga Prousti suurteose jõud seisneb eneseanalüüsis, siis kas pole loogiline, isegi paratamatu, kui analüüsi jõuga kaasaminev lugeja reageerib sellele omapoolse mõtestamiskatsega, sooviga analüüsi analüüsida?

    Saar lõpetab oma järelsõna küsimusega Prousti kirjelduste eneseküllase otstarbetuse kohta: „Või vastavad needki mingile praktilisest kõrgemale eesmärgile?“ (lk 622). On raske küsimust eirata, kui see pealegi vastuseta jäetakse. Jaatav vastusevariant, mis mulle romaani „Õitsvate neidude varjus“ lugemise käigus pähe tuli, on lihtsakoeline: Proust kirjutab muutuvusest. Ta tahab muutuvuse kaardistada, visandada paika kõik muutuvuse elemendid ja nüansid. Selle peale saab muidugi kosta, et milline kirjanik siis muutuvusest ei kirjutaks. Iga vähegi tundlik inimene tajub ju muutuvuse jõudu, tõsiasja, et muutuvus on vahest ainus asi maailmas, mille eksistentsi tõsiasi ei muutu, mille konstantsus tekitab pidevaid pöördeid? Sellele saab omakorda vastata, et Proustile omane muutuvuskirjeldus ei sarnane ühegi teisega. Proustil on kasutada ja põimida kindlad muutuvust ilmestavad temaatilised fookused – ennekõike tahtmatud mälestused ja seltskond.

    Ühelt poolt tahab Proust kirjeldada, kuidas kadunud aegade äkiliste meeleliste naasmiste, inimhinges „ootamatult turgatavatest mälestustest tingitud heitlikkuse“ (lk 192) kaudu ilmneb elamise kui muutuvuse diapasoon. Teiselt poolt aga püüab muutuvust katta seltskond, salong, mis laotab elu püsimatute süvahoovuste ette üle tuhandete lehekülgede ulatuva eesriide, aga sellestki kumab läbi rekvisiitide ja kostüümide kulumine, puudri pudenemine, parukate takkuminek. Suurim erinevus tahtmatute mälestuste ja seltskonna vahel seisneb muutuvuse suunas: mälestus paiskab mäletava inimese elu olemuslikule püsimatusele lähemale, seltskond, selle seisused ja rollid, aga pigem lahutavad inimesi sellest.

    Tõsi, „Õitsvate neidude varjus“ fookustab veel ühele muutuvuse jõule: noore inimese meelelisele, irratsionaalselt tunglevale armastusele. Romaani minajutustaja kohtab rannal lõbusate neidude kampa ning armub neist vaat et igaühte, ent kõige olulisemaks saab talle Albertine Simonet’ nimeline neiu, kellega läheb lahti tõeline kassi-hiire mäng. Minajutustaja ei varjagi, kuidas neidude ilmumine ta ellu teda muudab, sest neiud ise on eas, mil kõik pidevalt uusi vorme omandab: „seetõttu me kogemegi noorte neidude juures seda värskust, mida pakub lakkamatult teisenevate vormide vaatemäng, muutlike vastasmõjude spektaakel, mis tuletab meelde seda looduse algelementide igavest taasloomist, mida me imetleme, vaadates merd“ (lk 546). Praeguse lugeja silmis võivad Prousti armastuse ja muu suhtluse pidevalt kuju muutva jõu kirjeldused ulatuda kohati borgeslike varjunditeni: „Täpsuse huvides peaksin ma endale võtma erineva nime iga korra kohta, mil ma edaspidi Albertine’ile mõtlesin; peale selle peaksin ma andma erineva nime igale Albertine’ile, kes mulle end ilmutas, mitte kunagi ühe ja samana ..“ (lk 591). Need kujumuutused tingivad muidugi armastuse (käest)libisevuse ning armastajate püsivad rahutused ja rahulolematused.3

    Ühes kirjakohas pakub Proust otsesõnalise muutuvuse määratluse „inimene ei ole kunagi nagu sirge tee, vaid üllatab meid oma iseäralike ja mööda­pääsmatute loogetega, mida teised ei pruugi märgata, millest meil aga on raske läbi pääseda“ (lk 535).4

    Olgu kohe täpsustatud, et muutuvuse looked ei mängi rolli ainult Marcel Prousti kirjutuses. „Hieronymuse“ sarja 2022. aasta teosenimistu teine prantsuskeelne autor, Proustist sadakond ja enamgi aastat varem kirjutanud Xavier de Maistre tõdeb „Öises retkes ümber oma toa“: „Oo, kui kurb on olla inimene, igavesti võimetu leidma midagi kindlat, millesse võiks kasvõi natuke kiinduda!“ (lk 83). Aga Maistre’ist pisut hiljem.

    Stefan Żeromski, Õhus on kevadet. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2022. 318 lk.

    Prousti kirjeldatud noore armastuse irratsionaalne jõud mängib suurt rolli ka poola XX sajandi romaanikunsti suurkuju Stefan Żeromski teoses „Õhus on kevadet“. Selles Hendrik Lindepuu tõlgitud loos lööb mäslema lausa armastuse nelinurk, mille keskmes romaani peategelane, noor ja rahutu Cezary Baryka. Temasse armub kolm kaunist neidu, Cezary ise neist vaid ühte, ent sellest on küll, et Żeromski saaks kirjeldada armastuse mõistust häiriva jõu avaldusi, sealhulgas ka armukadedust. Viimast nimetab autor „hulluse kuristikuks“ (lk 212), mille servale sattunult on Cezary ühel hetkel sunnitud meeleheitest ulguma. Ühe Wanda Okszyńska nimelise armunud neiu vastamata armastus väljendub selles, et tema mõistus „lakkas funktsioneerimast, seda kattis must udu“ (lk 177).

    Armastuse mõistusülesuse kõrvale asetab Żeromski ühiskondliku irratsionaalsuse, täpsemalt revolutsiooni. Teose käivitab Cezary liitumine oktoobrirevolutsiooniga, sotsiaalse kataklüsmiga, mis pühib üle Bakuu linna ja selle elanikkonna, nõudes endale teiste hulgas Cezary vanemate elu. Żeromski näitab veenvalt, kuidas revolutsiooni (justkui) ratsionaalne ideaal – sotsiaalne õiglus – teostub irratsionaalses, kaootilises pöörises, kus üks ebaõiglus asendatakse teise, veelgi suurema ebaõiglusega. Selle kohta ütleb Cezary isa Seweryn tabavalt: „Tulutult püüavad väljapaistvad komissarid laibalehka peletada progressi parfüümidega“ (lk 87). Revolutsioon ei kaota ebaõiglust, vaid hoopis võimendab seda.5

    Żeromski seob revolutsiooni ja vägivalla, viimasest saab esimese „saadik“, aga selgub, et vägivallaga võib põimuda ka armastus. Cesary allub armastuse asotsiaalsele tungile, nii et inimesed tema ümber – sealhulgas armastatu Laura – kannatavad nii hingeliselt kui ka füüsiliselt ning kui need kannatused ei puuduta otseselt tema võimalusi oma armastust teostada, jätavad need ta ükskõikseks. Vastamata armastus suunab Cesary aga revolutsiooni vägivaldsesse rüppe, ajab ta sotsiaalse idee teenistuses antisotsiaalselt ja ennast hävitavalt käituma. Seega seob Żeromski omavahel armastuse ja surma. Meenutagem, mida on kirjutanud Jaan Undusk, käsitledes armastuse ja surma seoseid A. H. Tammsaare loomingus: „igaüks, kes tahab ellu jääda, peab suutma armastusest üle olla“6 – „Õhus on kevadet“ mõjub selle väite kinnitusena.

    Kui aga tulla korraks muutuvuse juurde tagasi, võib öelda, et Żeromski kirjeldatud maailmas ilmneb muutuvus peaasjalikult hävinguna: „Ta vaatas raamatuid, mõtles sellest, et kõik on ebakindel, korratu, mööduv, allub metsikule hävitamisele. Kus on isa raamatud, kus on kodu, kus on isa ja kus on ema? Tapetud kui koerad, mingi pärispatu pärast – aetud kraavi kui koerad!“ (lk 148). Revolutsioon ja armastus on mõlemad hävitav jõud, erinevused väljenduvad hävingu haardes ja suunas.

    Thomas Bernhard, Metsaraiumine. Erutus. Saksa keelest tõlkinud Heli Mägar, toimetanud Külli Habicht. EKSA, 2022. 198 lk.

    Võib öelda, et Żeromski hävingupoeetika mõjub üsna illusioonivabalt: inimesed ei oska õieti ei õiglust jalule seada ega ka armastada. Samalaadne illusioonitu vaateviis iseloomustab austria kirjaniku Thomas Bernhardi lühiromaani „Metsaraiumine“, mille minajutustaja põrutab Heli Mägari tõlkes otse: „Meie käsutuses on vaid ebaõiglus“ (lk 93).

    Żeromski ja Bernhardi teoste ilmumise vahele jääb täpselt kuuskümmend aastat: esimene ilmus 1924, teine 1984. Osaliselt sellest tulenevad ehk ka erinevused illusioonitu vaateviisi väljendamisel. Bernhardi teostes võimendab jutustaja kriitilist, ajuti lausa misantroopilist hoiakut palavikuline, manav, voolav stiil, justkui vaimne kõhulahtisus. Heli Allik on nimetanud Bernhardi laadi tabavalt „viljakaks sõimuks“. Tõepoolest, paljudki minajutustaja mõtted sarnanevad sõimuga, ent romaan ei pruugi mõjuda sugugi eemaletõukavalt. Milles ilmneb sellise sõimu viljakus?

    Esiteks võib vastata n-ö üldpsühholoogiliselt, väita, et meis kõigis on peidus kibedad mõtted ning samasuguste mõtete intensiivne lugemine võib aidata lahustada lugeja sappi.

    Teiseks mängib Bernhardi mana juures olulist rolli selle dünaamilisus, vaatepunkti muutuvus. Bernhard tundub mulle nimelt olevat emotsionaalse paradoksaalsuse meister. Ta hakkab võimendama üht hoiakut, osutades korduvalt mõne inimese naeru- või jälestusväärsusele, ent põlastavate väidete seestunud kordamisest võib hakata kasvama välja midagi sootuks vastupidist. „Metsaraiumine“ on selles osas eriti filigraanne. Selgitan.

    Teose tegevus leiab aset minajutustaja noorpõlvesõprade Auersbergerite kodus. Viimased on korraldanud „kunstilise õhtusöögi“, mille peakülaline on keegi Viini Burgtheateri näitleja, kel on parasjagu kanda Ekdahli roll Ibseni „Metspardis“. Minajutustaja istub toanurgas – üks tihemini korduvaid lause­osi romaanis on „mõtlesin tugitoolis istudes“ –, jälgib näitlejat ning jälestusväärset seltskonda. Ta ise leinab kunagi samasse seltskonda kuulunud, hiljuti enesetapu sooritanud Joana-nimelist naist. Romaani esimestel lehekülgedel liigitab minajutustaja Burgi näitleja „vaimuvaeste lõugajate“ (lk 19) hulka, tsipa hiljem nimetab teda „ennast täis teatraalseks lollpeaks“ (lk 80). Ent mingil hetkel selgub just tänu näitleja väljendatule romaani pealkiri: „Tuleb minna metsa, sügavale metsa, ütles Burgi näitleja, heita end täiesti metsa rüppe – see mõte on teda alati jälitanud –, olla vaid osa loodusest. Mets, põlismets, metsaraiumine, see mõte on mul alati olnud, ütles ta äkki ägedalt ..“ (lk 170).7 Just sõnade „mets, põlismets, metsaraiumine“ kordamisega muutub Burgi näitleja minajutustajale kui mitte sümpaatseks, siis igatahes sümpaatsemaks. Võimalik, et ta tunneb nendes sõnades ära talle endale omase igatsuse kõigest eemale tõmbuda, igatahes mõtleb ta korraga nii: „Lõpuks olin nii-öelda võlutud sellest inimesest, kes tükk aega oli olnud mulle vastumeelne; kes oma eemaletõukavuse ja ainuüksi oma edevusega oli mind ärritanud ning koguni vihale ajanud; ma polnudki enam vihane ega ärritunud, vaid võlutud“ (lk 173).

    Sellised emotsionaalsed ümberpöörded pole Bernhardi loomingus juhuslikud. Austria, sealhulgas pealinn Viin, mida minajutustajad sõimavad igas Bernhardi teoses,8 mida olen lugema sattunud, osutub „Metsaraiumise“ viimasel leheküljel korraga „taas siiski parimaks Viiniks, minu parimaks Viiniks“ (lk 180). Pealispinnal liigub kõik algusest lõppu samas lainetuses, voogavas, hoogsas, ühtaegu metoodilises ja irratsionaalses stiilis, ent muutuvus ilmneb minajutustajat tabavates tundepööretes, mille põhjal saab üldistada, et ehk tuleb meile kõigile kasuks, kui suudame aeg-ajalt ennast oma lampkastist välja mõelda.

    John Dos Passos, 1919. USA triloogia. II. Inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Ilme Rääk. Koolibri, 2022. 494 lk.

    Revolutsiooni hävitavat jõudu on selgelt tajuda John Dos Passose 1932. aastal ilmunud romaanis, „USA triloogia“ teises osas „1919“, mille on eesti keelde vahendanud Olavi Teppan. Muu hulgas väljendub see voolava vere motiivina, näiteks siis, kui tsaariperekonna „segunenud veri ei katnud ainult hukkamisruumi põrandat, vaid jooksis ka ojadena mööda koridori“ (lk 263). Kõige selgemalt ajab romaanikoe fluktueerima Esimene maailmasõda.

    Olen Dos Passose triloogia algusosa „42. laiuskraadi“ arvustuses väitnud, et teoses on kaks keskset teemat: raha (ja selle puudumine) ning üleüldine rahutus, mis ei lase millelgi paigal püsida ja mis muudab kõik suhted efemeerseks, ühendumine eeldab ühenduse katkestamist, paigalseis on võimatu.9 Sama motiiv määratleb ka Dos Passose triloogia teise osa. Põhiline seisund on liikumine, mida ajendab nälg uute kogemuste, uute suhete, uute kohtade järele. Sõda vaid võimendab ameeriklaste sisemist rahutust: „„See sõda, J. W., oli ikkagi kohutav,“ ütles Eveline. „Aga on hea aeg elamiseks. Midagi on lõpuks ometi teoksil““ (lk 326). Sõjaga kaasnev rahutus viib romaani kangelased seiklema Euroopasse, enamasti Prantsusmaale ja Itaaliasse, lugeja saab teada, et Rooma oli kuulsa ettevõtja J. P. Morgani lemmiklinn ning et Woodrow Wilson oli esimene president, kes „lahkus oma ametiajal Ameerika Ühendriikide territooriumilt“ (lk 253). Tegelased ihkavad merele, mere taha, sealt tagasi ja jälle sinna tagasi.

    Dos Passose rahutusekirjelduste põhjal saab teha paar üldistust. Esiteks: romaani tegelaste rahutust ajendab pigem intuitsioon kui intellekt, nad on rohkem tegutsejad kui mõtlejad, irratsionaalsus ilmutab end romaani kesksetes tegelastes ikka ja jälle. Ajakirjandustudengit ja abiteenistuslast Anne Elizabeth Trenti peetakse „väheke hullumeelseks“ (lk 292). Kunstnikku ja Punases Ristis teenivat Eveline Hutchinsit nimetatakse „kohutavalt ettevaatamatuks“ (lk 333). Luuletaja, sõjaväes kapteni auastmeni jõudev Richard Ellsworth Savage on nõnda „kärsitu, et läks sõtta juba enne, kui tema kodumaa sinna jõudis“ (lk 363). Seega pole imestada, et mõnigi tegelane leiab oma irratsionaalsevõitu kärsituses – ja kärsituse tõttu – üsna ootamatu ja mitte ka eriliselt üleva lõpu.

    Siit jõuan teise üldistuseni: Dos Passose tegelaste elus puudub suurejoonelisus. See tuleneb sama palju nende endi intuitiivsest rahutusest kui Euroopas möllavast sõjast: on loomulik, et relvakonfliktide tegelikkus ei paku midagi suurejoonelist, isegi kui kujutlused sõjast (ja Ameerika osalusest selles) või revolutsioonist seda teevad. Dos Passose hoidumine ülevusest tundub olevat programmiline. Isegi sõja lõpp ei kõla uhkelt: „sest mida kuradit sõda on läbi / vanaraud“ (lk 474).

    Rahutus hoiab kõiki ja kõike liikumises, miski pole paigal, kõik suhted ja asetused on muutuses, aga ometi on kogu see rapsimine tulutu, miski ei saa selgemaks ega vormu paremaks. Inimesed vibreerivad muutuvuses, suuresti ise seda oma irratsionaalsusega luues, õigemini irratsionaalsusele alludes. Inimesed ületavad ookeane ja riigipiire, aga mitte iseennast.

    Ja see ületamatus on universaalne, kordub ikka ja jälle. Juba mainitud Xavier de Maistre nimetab omaenda vaimu irratsionaalset poolt naljatlev-hellitlevalt „loomaks“, kes ähvardab pidevalt ratsionaalset elukorraldust: „Ja kui minu hing sel hetkel näiteks koosviibimist järsult ei lõpetaks, kui ta jätaks teisele aega silmitseda kauni roomlanna ümaraid ja graatsiaküllaseid vorme, siis kaotaks mõistus haledalt oma ülimuslikkuse“ (lk 39).10 Aga Maistre’ist pisut hiljem.

    Jätkub järgmises Sirbis.

    1 2019. aastast välja antud sarjas on ilmunud 25 tõlget.

    2 Sarjas on praeguse seisuga esiotsas saksa keel viie, järgneb prantsuse keel nelja tõlkega.

    3 Prousti-uurija Roger Shattuck on sidunud rahulolematuse ja rahutuse motiivi Michel de Montaigne’ilt laenatud mõistega erreur d’âme, mille võiks tõlkida „hingehäireks“. See viitab seisundile, „mis teeb meile eriti raskeks hinnata seda, mis meil on, ja suunab meid nägema mõistatuslikkust ja mõju selles, mis meile ei kuulu“. Vt Roger Shattuck, Proust’s Way: A Field Guide to In Search of Lost Time. W. W. Norton & Company, 2000, lk 238. Öeldu tundub kehtivat nii inimsuhete kui ka aja osas: ikka ihaldatakse kättesaamatut ja tüdinetakse käesolevast.

    4 Ei saa mööda tähendusrikkast, osaliselt lausa sõnasõnalisest paralleelist, mis pärineb samuti XX sajandi maailmakirjanduse varasalvest. Boriss Pasternaki kangelase Juri Živago luuletuse „Hamlet“ viimane rida kõlab nii: „Elu pole üle välja sirge tee“. Vt Boriss Pasternak, Doktor Živago. Tlk Jüri Ojamaa, luuletused tlk Marie Under. Eesti Raamat, 1999, lk 513.

    5 Meenub, kuidas teooriat ja praktikat vastandav motiiv annab tooni samuti „Hieronymuse“ sarjas ilmunud Gustave Flaubert’i sapises romaanis „Bouvard ja Pécuchet“, kus esimene nimetatuist küsib tabavalt: „Kas sina usud, et maailm .. mõne härra teooriate peale muutub?“. Gustave Flaubert, Bouvard ja Pécuchet. Tlk Andres Raudsepp. Ilmamaa, 2019, lk 186.

    6 Jaan Undusk, Armastus ja sotsioloogia. Sissevaade Tammsaare omailma. Rmt: Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, 2016, lk 453.

    7 Mulle meeldib, et „metsaraiumist“ saab lugeda kahetiselt: lasta kõlada liitlause esimesel osal sisseütlevas käändes, mis on mu arust Burgi näitleja öelduga suuremas kooskõlas kui iseenesest loogilisem omastav kääne.

    8 Siinkohal üksainus näide: „Tegelikult on viinlased Euroopa räpaseimad inimesed ja on teaduslikult kindlaks tehtud, et viinlane kasutab vaid kord nädalas seepi, nagu on niisama teaduslikult kindlaks tehtud, et ta vahetab vaid kord nädalas aluspükse nagu särkigi kõige rohkem kaks korda nädalas, ja enamik viinlasi vahetab voodipesu ainult korra kuus, ütles Reger.“ Vt Thomas Bernhard, Vanad meistrid. Tlk Mati Sirkel. Varrak, 2013, lk 85.

    9 Jan Kaus, Rahatus ja rahutus. – Sirp 16. IV 2021.

    10 Mõistuse võitlus irratsionaalsusega on ajatu motiiv, mistõttu pole selle mõjuvaid sõnastusi ka „Hieronymuse“ sarja teistest teostest raske leida. Kas või „väärtussüsteemil pole mingit muud otstarvet, kui varjata ja vaos hoida kõike irratsionaalset, mida kannab maine empiiriline elu“. Vt Hermann Broch, Kuutõbised. Tlk Mati Sirkel. EKSA, 2019, lk 728.

  • Kaduge, vanemlikud tunded!

    MARIA MÖLDER

    Giuseppe Verdi itaaliakeelne muusikaline draama „Giovanna d’Arco“ ehk „Jeanne d’Arc ehk Orléans’i neitsi“ 3. (esietendus) ja 5. II rahvusooperis Estonia. Libreto autor Temistocle Solera Friedrich Schilleri näidendi „Orléans’i neitsi“ ainetel. Muusikajuht Arvo Volmer, dirigent Kaspar Mänd, lavastaja Marco Gandini, dekoratsioonikunstnik Italo Grassi, kostüümikunstik Anna Biagiotti, valguskunstnik Rasmus Rembel, koreograaf Mehis Saaber, dirigendi assistent Guido Gualandi, videokunstnik ja dekoratsioonikunstniku assistent Ludovico Gandellini, koormeister Heli Jürgenson. Osades Elena Bražnõk või Olga Mõkõtenko, David Esteban või Mehis Tiits, Rauno Elp või Leonardo Neiva, Raiko Raalik või Priit Volmer, Mart Madiste või Heldur Harry Põlda, rahvusballeti Estonia tantsijad, rahvusooperi Estonia koor ja orkester.

    Lüüriline draama „Jeanne d’Arc ehk Orléans’i neitsi“ valmis Verdil 1845. aastal, vaid mõned aastad pärast „Nabuccot“, millega seda võib ka Verdi tuntumatest lavateostest võrrelda. Mõlemad on numbriooperid ja kooril on tegevuse mõtestamisel suur roll. Mõlema ooperi juured on ajaloosündmustes (isegi libretist Temistocle Solera on sama) ning lood on ilmselt valitud tõstma moraali ja rahvuslikku ühtsustunnet 1840. aastate Itaalias, kus parasjagu käis (selleks ajaks juba aastakümneid) risorgimento ehk väikeste riigikeste ühendamine Itaalia kuningriigiks.

    Erinevalt „Nabuccost“ ei mainita „Jeanne d’Arci“ Verdi eluloos kuigi sageli. Vahest seepärast, et selle võttestik ei mõju neli aastat pärast „Nabuccot“ enam värskena, kuid ehk ka selle tõttu, et 1840ndatel kirjutas helilooja tervelt 14 ooperit. Nii pöörase töötempo juures ei saanud kõik need ooperid olla ei helilooja ega lavastuse poolest sama säravad, et osutuda ühtviisi õnnelikuks ja leida oma kindel koht muusikaloo õpikus.

    Jeanne d’Arc ehk Orléans’i neitsi elas XV sajandi algupoolel. Kuna ta nägi väidetavalt ilmutusena ette Saja-aastase sõja kulgu, võttis Prantsuse sõjaväe juhtkond teda kuulda ja laskis tal vägesid juhatada mitmes märgilises lahingus. Ooperis esitatakse Jeanne d’Arci lugu vararomantismi prisma kaudu. „Giuseppe Verdi ooperi „Giovanna d’Arco“ peategelane kannab sama nime, mida kandis sajandeid tagasi Orléans’i neitsi. Kuid see on hoopis teine inimene. Neid kahte inimest ei saa ega tohigi omavahel võrrelda,“ kirjutab kavaraamatus Lauri Leesi. Jeanne d’Arci eluloost teada sündmused on vaid lähtekoht ja inspiratsiooni­allikas, skelett, millele on kasvatatud uue loo liha.

    Näiteks ei sure Jeanne (ooperis it Giovanna) tuleriidal, kuigi teda sellega ähvardatakse, vaid kangelasena lahinguväljal, olles päästnud kuningas Charles VII elu (Carloga lõõmab tal ka väike armuleek). Üleüldse ei ole ooperi keskmes lahingutegevus (see on pelgalt kammerliku põhiloo taust), vaid Jeanne kui noor naine oma aja kohta ebasobivas rollis. Ta on ülimalt jumalakartlik, kuid tema moraal seatakse sellegipoolest kahtluse alla – ja seda teeb tema enda isa. Põhilisena ongi libretos välja joonistatud Jeanne’i ja tema isa liin: isa süüdistab teda saatanaga lepingu sõlmimises ning kahtleb, kas Jeanne on süütu ja puhas.

    Libreto sündmustik on lihtsustatuna maha vehitud Friedrich von Schilleri näidendist „Die Jungfrau von Orleans“ ehk „Orléans’i neitsi“, ehkki Solera seda kunagi üles ei tunnistanud. Schilleri eluajal oli see tema kõige sagedamini esitatud näidend, nii et ooperipublik juba tundis süžeed. Eestis tuli ooper „Jeanne d’Arc“ lavale esimest korda. Miks? Kas ooper on hea? Kui tausta uurida, on lugu segane: öeldakse, et 1845. aasta esietendus oli üliedukas, kuid teatud allikate järgi olevat kriitikud olnud tõrjuvad, ent publik võtnud ooperi vastu „ekstaatiliselt“. Verdi arvates oli lavastus valminud lohakalt, pealegi oli La Scala direktor püüdnud helilooja selja taga kirjastajalt ooperi õigusi ära osta. Helilooja lõi ooperimaja ukse pauguga kinni ja hoidis La Scalast eemale suisa 1881. aastani, kui esietendus „Simon Boccanegra“.

    Veel on põnev teada, et kolm kuud pärast Milano esiettekannet tuli Rooma esiettekande jaoks paavsti tsensori nõudel eemaldada süžeest igasugused otsesed viited religioonile. Seega sai ooper mõneks aastaks uue pealkirja „Orietta di Lesbo“ ehk „Lesbose Orietta“: tegevus viidi Prantsusmaalt Kreeka saarele Lesbosele ja nüüd Genova päritolu kangelannast sai türklaste vastu sõdivate Lesbose elanike juht …

    Igatsus tinglikkuse järele

    Kas see materjal kõnetab publikut siin ja praegu? Üks ühele lavale pandult minu meelest mitte. Küll aga oleks ooperilibretos piisavalt materjali, mida tänapäeva konteksti asetada, kui selleks oleks ainult tahtmist (ka Verdi ja Solera tegid ju Jeanne d’Arci loo oma ajastule söödavamaks). Marco Gandini ei ole aga ilmselgelt lavastaja, keda see võinuks huvitada. Tema on rohkem ajastutruu lavastuse koolkonnast – seda on ta korduvalt toonitanud. Lavastuse stiilimuutust on Gandini võrrelnud liigse jumestusega: „Lavastuse puhul võib see vihjata lavastaja suutmatusele mõista või väljendada teose tõelist mõtet, oskamatusele oma kujutlusvõimet looga sidusalt rakendada.“1 Niisiis, tema eelistus on turvaline lavastusmeetod, mis ei tekita vaidlusi ja rahuldab arvatavasti suuremat publikut kui vastuoluline viis ooper lavastuse kaasaega tuua.

    Ooperi keskmes on Jeanne d’Arc (Elena Bražnõk) kui noor naine oma aja kohta ebasobivas rollis. Vaatamata jumalakartlikkusele seatakse tema moraal kahtluse alla – ja seda teeb tema isa (Leonardo Neiva).

    Väga traditsioonilist, autentsuse poole püüdlevat lavastust võib põhjendada ka sellega, et „Jeanne d’Arc“ on võrdlemisi vähe tuntud ooper ja Eestis suisa esmalavastus, nii et kõigepealt peabki ehk publik harjuma sellega n-ö alasti kujul, enne kui lisada teosele uusi kihte. Kui seda algkujul ei tunta, ei osata ehk ka algteost lavastaja lisandustest eristada.

    Algul vaatasin, et lavastajal peab olema päris võimas soovmõtlemine, et nimetada peategelast tänapäeva „kaasaegseks naiseks“, nagu on kirjas kavaraamatus. Ent lugesin tähelepanelikult üle ja leidsin, et seda kuvandit surub siiski (lausa Gandiniga tehtud intervjuu pealkirjas) peale rohkem rahvusooperi turundustiim. Lavastaja leiab siiski, et rõhk on Jeanne’il kui naissõdalasel patriarhaalses ühiskonnas, kusjuures tugev naine seisab silmitsi ebakompetentsete meeste institutsionaliseeritud maa­ilmaga, mis heidab naise kõrvale kohe, kui ülesanne saab täidetud. Just see teeb teema lavastaja meelest tänapäevaseks.

    Lavastus koos lavakujunduse, video ja kostüümidega jätab minu meelest liiga vähe ruumi fantaasiale, et ise tõlgendustega mängida saaks. Tinglikkust on lavastuses vähevõitu, liiga palju on lavakujunduses ette antud. Kui mõtlen, miks läheb publikule nii väga korda tänavune teatri- ja muusikaelu tippsündmus, Semperi ja Ojasoo lavastus „Macbeth“, siis seal on otse vastupidi. Näitlejad tegutsevad tühjal catwalk’il, äärmisel juhul abiks mõni rekvisiit (tool, pistoda). Sealjuures võivad lavastuse sõlmpunktid aset leida hoopis mujal, mitte laval – just sellega pääsevad muusika ja tekst koos nõnda tugevalt mõjule.

    Kui juba on mindud traditsiooniliste dekoratsioonidega muinasjutulise lavakujunduse teed, siis kerkib ikkagi küsimusi. Miks ei ole laval näha korduvalt tekstis kohtumispaigana mainitud püha tamme, aga on kivid ja kaljud, mis ei ole süžee seisukohalt nii tähtsad? Kas võib olla, et kivimürakad on maha viksitud mõnest teisest, üsna samalaadse võttestikuga lavastusest?

    Õukonda märgib väga värviline lapitekilik kujundus koos lippudega, samuti sätendavas stilisatsioonis hiliskeskaegsed rüüd – see mõjub laval uhkelt.

    Lavakujunduses on tähtsal kohal ka veidrad räbaldunud käed. Üks peopesa on otsekui almuse palumiseks välja sirutatud, teine sirutub vastu ülevalt (taevast, deus ex machina võte) ja pakub justkui abi ning viib lavastuse lõpus Jeanne’i kaasa. Lavastajal on olnud nende kätega sügavamõtteline plaan, aga tulemus meenutab nõrka nüüdiskunstinäitust, kus kogu kontseptsioon kajastub vaid kunstniku selgitustekstis, mitte teoses eneses.

    Minu paneb sügavalt ohkama ka Gandini lavastusvõte tuua tantsijate abil nähtavale Jeanne’i või kuningat piinavad-hoiatavad deemonid ja inglid. Asi pole koreograafias (Mehis Saaber), vaid ikka selles, et lavastaja on tahtnud publikule kõik puust ja punaseks teha. Naise ümber ilmuvad tantsivad deemonid kui teda kutsuvad pahed (jutt võib käia näiteks armumisest, sest inglid on teatanud: „Ent häda sulle, kui tervitad südames maiseid ihasid!“). Kaljude otsas väänlevad deemonid meenutavad väga lapsepõlves õõva tekitanud „Kivinõia“ tegelaskujusid, aga on veel vastikumad.

    Kahjuks on rahuldunud lavastaja sellega, et koor on laval võrdlemisi staatiline ja liigub ainult siis, kui hädasti tarvis. Õige küll, ega Estonia laval olegi suurt ruumi liikuda. Nii ei ole ka kooril muud teha kui tõmmata end koomale lava servadesse ja teha solistidele või tantsijatele lava keskele ruumi.

    Kostüümid on selle lavastuse kõige sümpaatsem osa, juhul kui olla juba leppinud, et valitud on lihtne lastesaatelik formaat, mitte midagi ulmelist, kus dekoratsioonid või kostüümid suunavad fantaasiale hoogu andma. Need on värviküllased ja detailirohked. Oleksin eelistanud abstraktsemat lavastuskontseptsiooni, ehk ka rohkem videokasutust. Video ülesanne on praegu üksnes näidata metsas õõtsuvaid puid või sõjatandril lehvivaid rebenenud lippe.

    Sõnade värv

    Muusikaliselt on selline kammerlikuma orkestrikoosseisuga ooperiteos Estonia praegustele kitsastele tingimustele sobilik. Kahese koosseisuga orkester mängib lihtsa, ent kauni ja südamliku harmooniaga muusikat, kus jagub palju lüürilisi teemasid, väljendatakse ka halvaendelist dramaatikat ja leidub võidukaid marsiteemasid. Kõlapildi teeb nii rõõmus kui mures teravamaks pikoloflööt, mis dubleerib sageli teisi pille. Eraldi ansambel on lava taga (see figureerib näiteks unenägudes-ilmutustes) ning ka koor laulab vahepeal kulisside vahelt. Mõlemat minu nähtud etendust dirigeeris tundlikult ja täpselt muusikaline juht Arvo Volmer.

    Ehkki lavastus jätab võrdlemisi mannetu mulje ja palju võimalusi on jäetud kasutamata, saavad solistid selles lavateoses imeliselt särada. Marco Gandini ongi väga lauljakeskne lavastaja, kes töötab proovides solistidega eriti põhjalikult, et leida igale sõnale õige värv – see õige viis, kuidas sisu muusikas kõlama panna. Ta nimetab seda protsessi klaveriga lugemiseks.2

    Tegu on Verdi varajase numbriooperiga ja soliste on ooperis vähe, kooril aga kandev roll: Prantsuse ja Inglise sõduritena, Prantsuse õukondlastena, külaelanike ja aadlikena. Solistid saavad laulda tõepoolest kaunist lüürilist muusikat, milles on ka kamaluga dramaatilist pinget. Rõõmu teevadki solistide maitsekalt kujundatud fraasid ja hoolikalt valitud sõnarõhud, nii et isegi minusugune itaalia keeles algaja kuuleb tuttavad sõnad välja. Eriti meeldejäävad muusikalised hetked on need, kus orkestripartii piirdub paari pilli ansambliga (nõnda juhatatakse sisse näiteks Jeanne’i aaria Reimsi õu­konna­aias), meenub veel üks stseen, kus Jeanne’il on lüüriline duett klarnetiga.

    Süžee põhiraskus on kolmel rollil: Jeanne d’Arc ehk Giovanna (Elena Bražnõk või Olga Mõkõtenko), tema isa Jacques ehk Ciacomo (Leonardo Neiva või Rauno Elp) ja kuningas Charles ehk Carlo (David Esteban või Mehis Tiits). Teised rollid on pisikesed, kuid kenasti tehtud. Jeanne’i osas sümpatiseeris mulle rohkem Elena Bražnõk, kes tegi nii kirka hääle kui ka näitlemise poolest usutavaks, et on teismeline tütarlaps. Samuti vaimustava hääletehnilise toega Olga Mõkõtenko tuleb rolliga kenasti toime, kuid tema tume häälevarjund ei anna edasi peategelase noort iga. Kuninga rollis olid usutavad ja nauditavad nii külalissolist David Esteban kui ka Mehis Tiits, Estebani temperament ehk lisas särtsu nii häälevärvile kui ka lavaolekule. Vokaalselt erinevamad, kuid ühtviisi usutava rolli tegid isa osatäitjad Leonardo Neiva ja Rauno Elp, viimase vokaal kippus küll olema ebastabiilne. Vokaali hea võrdlusmaterjal oli Jeanne’i, kuninga ja isa trio. Esimeses koosseisus oli see selge ja läbipaistev, teises koormas ansamblit aga liigne vibraato, mis ei lasknud kõrval hääli eristada.

    Religioon vs. tänapäevane naiskangelane

    Kogu ooperi sündmustik hargneb religiooni mõjul, see ei oleks religioonita võimalik ega religiooni ajalugu tundmata arusaadavgi. Taeva, neitsi Maarja ja jumala poole pöördutakse süžees niigi ette ja taha, selge see. Ma ei tea, kas Verdi ooperi „Jeanne d’Arc“ valis Estonia repertuaari kunstiline juht ja peadirigent Volmer või lavastaja Gandini, kelle kodumaa katoliiklik kultuurikiht on meie omast väga teistsugune. Ma ei tea, kas Gandini on kursis, et Eesti on üks religioonileigemaid riike ja viimase rahvaloenduse andmetel on järjest rohkem inimesi, kes ei pea omaks ühtki religiooni (ehkki EELK juht ja mõned teisedki oskavad teha kõva häält ja kirikut hästi pildil hoida).3 Nii et ma pole küll kindel, et usu nimel tegusid tegev ja ühtlasi meeste lükata-tõmmata tütarlaps on see, mida tänapäeval naiskangelaselt oodatakse.

    Kannatavad naisisikud on lavale alati teretulnud olnud, kuid selle asemel et näha Jean d’Arcis feminismi alget, saab seda ooperit vaadata hoopis kui hoiatuslugu religiooni liigse võimu teemal. Kui palju on religiooni sildi all tehtud halba ja tehakse jätkuvalt! Ärme seda enam luba.

    Mis moraali see lugu praegu edastab? Ma ei tea. Ja see piinabki, sest iga korraga, kui vastus on „ei tea“, saab rahvusooperist ühiskonna silmis järjest museaalsem asutus. Kui alla 40aastast (isegi alla 50aastast) ooperipublikut on saalis silma järgi väga vähe ja ometi on kuulda sosinat, et lavastus on vanamoodne, siis on selge: kohustuslike laste­etendustega ei tee ära kogu tööd ooper atraktiivseks muuta.

    Ent mõne paralleeli lubab ooper tänapäevaga tõmmata siiski. Kõige enam tekitasid judinaid kolmanda vaatuse sündmused, kus isa kaebab Reimsi katedraali väljakul oma tütre peale ja rahvamass läheb sellega otsekohe kaasa. Millised ideaalid on tänapäeval tähtsamad kui perekond, lähedased? Poliitika? Meditsiin? Kas see ei meenuta ehk küüditamist ja nõukogudeaegset pealekaebamiskultuuri(tust)? „Kaduge, vanemlikud tunded!“ laulab Jeanne’i isa. Kas nii laulavad ka need konservatiivid, kes arvavad nii hästi teadvat, mis nende lastele õige ja hea on, et soovivad kuni 18. eluaastani otsustada oma järeltulijate kõigi füüsilist ja vaimset tervist puudutavate valikute üle, pidamata noore inimese arvamust millekski? Kas need vanemad kuulavad nagu Jeanne’i isagi ükskord oma lapsed ära ja tunnistavad oma eksimusi?

    1 Auri Jürna, Pühendumus ja (vaimu)toit. – Sirp 10. VIII 2018.

    2 Samas.

    3 Rahvaloendus. Usku omaks pidavate inimeste osakaal püsib muutumatuna, õigeusk on jätkuvalt levinuim. – Statistikaamet 2. XI 2022. https://www.stat.ee/et/uudised/rahvaloendus-usku-omaks-pidavate-inimeste-osakaal-pusib-muutumatuna-oigeusk-jatkuvalt-levinuim

  • Hing täis valgust ja lootust

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Eesti Kontserdi „Mustonenfest“ 26. I – 3. II Tallinnas, kunstiline juht Andres Mustonen.

    „Mustonenfest“ on üks vanemaid Eestis järjepidevalt toimuvaid muusikafestivale, mida on eri nimetuste all korraldatud 1989. aastast. Festivali algaastatel keskenduti barokile, ajapikku on aga muusika ajaline ja geograafiline areaal laienenud: viimastel aastatel ei ole piirdutud üksnes õhtumaade muusikakultuuriga ning kontserdid on aset leidnud ka Iisraelis. Aga tähtsam kui märge „üks vanimaid festivale“ on hoopis teadmine, et igal aastal millalgi jaanuari lõpus, veebruari alguses, saab kuulata heal tasemel ja mitmekesist muusikat. Selgi aastal tulid ettekandele teosed renessansist tänapäevani ning lõppkontserdil kõlas hoopis idamaine muusika. Nii mõnegi kontserdi kava valikut mõjutas kindlasti Ukrainas peetav sõda, kuid ülekaalus oli siiski helge ja elurõõmus muusika, mis täitis hinged valguse ja lootusega.

    Tänavuse festivali suursündmuseks võib pidada Thomas Tallise 40häälse moteti „Spem in alium“ („Ma ei ole kunagi lootnud kellegi teise kui ainult sinu peale“) Eesti esimest ettekannet. See 1573. aastal kirjutatud monumentaalne kooriteos jõudis kümmekond aastat tagasi laiema publiku teadvusse väga kummalisel teel. Nimelt on Tallise motetil keskne koht E. L. Jamesi skandaalse kuulsusega raamatus „50 halli varjundit“, kus sadomasohhistlike kalduvustega peategelane vajab oma seksuaalsete fantaasiate elluviimiseks just „Spem in aliumi“. Raamat tekitas miljonites lugejates huvi sedavõrd omapärast inspiratsiooni pakkuva kooriteose vastu ning nii tõusis selle loo The Tallis Scholarsi 1985. aasta salvestis 2012. aasta klassikalise muusika plaadimüügi edetabeli tippu. Ansambli juht Peter Philips on seda kurioosumit kommenteerinud nii: „Minult on intervjuudes korduvalt küsitud, kuidas ma suhtun kõrgkunsti sidumisse sadomasohhismiga. Olen sellele vastanud, et mul on ükskõik, kuidas inimesed Talliseni jõuavad – peaasi, et jõuavad.“*

    Olen teost „Spem in alium“ kuulnud umbes kümmekond aastat tagasi Londonis St. Martin-in-the-Fieldsi kirikus, kus seda esitati nii, nagu algupäraselt mõeldud: viies kaheksahäälses kooris laulis iga häält üks laulja. See tagas erakordse ühtluse ja voolavuse, millele aitas kaasa ka kiriku hea akustika. Kuna tegemist on mu elu ühe suurima koorimuusika elamusega, siis ootasin loomulikult põnevusega, kuidas kõlab see teos hoopis teistsuguse lähenemisviisiga esituses. Estonia kontserdisaalis kandsid moteti Andres Mustoneni juhatusel ette viis koori: Collegium Musicale, tütarlastekoor Ellerhein, Eesti Rahvusmeeskoor, Estonia Seltsi kammerkoor ja EMTA koor. Kuna koorid on eri suuruse ja tasemega, siis oli raske saavutada niisugust kõlalist ühtsust, nagu on võimalik ühe väikese koori puhul. Nii suurt lauljate massi on ka raskem juhtida ja seetõttu läkski dirigendi peamine energia kooride kooshoidmisele ning tema raiuv juhtimisstiil kõlas vastu ka kooridest. Samuti puudus Estonia saalis pehmendav kirikuakustika, mis andis eriti tunda hetkedel, kui laulis mõni väiksem koorirühm. Aga see kõik ei vähendanud esituse võimast muljet, mis tõi aeg-ajalt lausa kananaha ihule, eriti tahan esile tõsta Ellerheina imelisi kõrgeid sopraneid. Võib kindlalt öelda, et saalis olnud said ühe ainu- ja erakordse sündmuse osaliseks, sest vaevalt leitakse uus võimalus, et Tallise teos veel kord sellise koosseisuga ette kanda.

    Kontserdil „Lootus“ kõlas Leonard Bernsteini põnev teos „Halil“, milles soleeris Sinfonietta Rīga ees noor flöödimängija Siret Sui (dirigent Andres Mustonen).

    Peale ühendkooris laulmise esinesid kontserdil üksikkoorina Collegium Musicale, Ellerhein ja Eesti Rahvusmeeskoor. Collegium Musicale on oma kunagisest särast üht-teist kaotanud. Nende esituses kõlanud William Byrdi kolm laulu liturgilistele tekstidele olid kuidagi säratud – oli intonatsioonivääratusi ning väga häirisid harali ja mustad sisseastumised. Seevastu Ellerhein tegi oma viimaste aegade ühe mõjusama etteaste, eriti kaunilt kõlas Henry Purcelli „An Evening Hymn“ ehk „Õhtuhümn“ viie koorisolisti esituses. Eesti Rahvusmeeskoor kandis ette Tallise „Jeremija nutulaulud II“. Kui teose algus oli igavavõitu, siis keskosa, kus valitseb keeruline imitatsiooniline polüfooniline kude, läks lugu äkitselt särama ja jättis erakordselt sügava mulje. Kiitma peab rahvusmeeskoori kõrgeid tenoreid: uskumatu, et ühes eesti kooris on korraga mitu niivõrd head selle häälerühma lauljat, kes kõlavad kokku kui üks hääl.

    Tänavuse festivali üks säravamaid tähti oli itaalia tšellist Mario Brunello, kelle mängu sai nautida kahel õhtul. Öökontserdil kandis ta ette Johann Sebastian Bachi kaks süiti soolotšellole: nr 2 d-moll BWV 1008 ja nr 4 Es-duur BWV 1010. Brunello mängustiil on hästi pehme ja laulev, tema esituses puudub liigne dramaatilisus tänu millele jätsid süidid väga helge mulje. Bachi teoste vahele oli paigutatud Mieczysław Weinbergi traagilise alatooniga ning juudi rahvamuusika intonatsioonidel ja rütmidel põhinev sonaat soolotšellole nr 2 op. 86, kus avanes Brunello sootuks teistsugune, tugev natuur. Poola-juudi päritolu, aga Nõukogude Liidus elanud Weinbergi teoseid on hakatud järjest enam avastama ja esitama. Helilooja elu oli täis traagilisi sündmusi ja ilmselt päästis teda kõige hullemast vaid Stalini surm – just kuu enne diktaatori lahkumist oli ta arreteeritud kui „juudi kodanlik-natsionalist“. Weinbergi loomingu läbiv teema ongi valu inimkonna kannatuste pärast ja seda on tunda ka tema 1965. aastal valminud soolotšello sonaadis. Brunello imelist laulvat tooni, aga ka karget vormiselgust sai kuulda veel järgmisel õhtul, kui tšellist kandis koos Sinfonietta Rīgaga kontserdil „Lootus“ ette Franz Joseph Haydni tšellokontserdi nr 1 C-duur.

    Kontsert pealkirjaga „Lootus“ jäi esialgu silma väga kirju programmiga ning selle toimimine tekitas teatud kahtlusi: peale Haydni muusika olid kavva võetud Byrdi, Sõlvestrovi ja Bernsteini teosed ning lõpetuseks pidid kõlama ka kolm osa Bachi missast h-moll. Ometigi oli tegemist väga läbimõeldud ja loogilise kavaga. Avaloona kõlanud Byrdi „Ave verum corpus“ Eesti Filharmoonia Kammerkoorilt oli kaunis sissejuhatus, sellele järgnenud Valentõn Sõlvestrovi teoste „Ukraina palve“ ja „Vaikne muusika“ valik kavasse ilmselt kommentaare ei vaja. Et aga inimesed ei õpi oma vigadest ning õudused korduvad ikka ja jälle, tuletas meelde Leonard Bernsteini flöödile ja kammerorkestrile kirjutatud „Halil“ ehk „Flööt“, mis on pühendatud 1973. aastal Jom Kippuri sõjas surma saanud flöödimängijale Yadin Tenenbaumile. Kontrastina eelnevale sisendas lootust ja elurõõmu Haydni tšellokontsert ning viimasena kõlanud Bachi „Dona nobis pacem“ andis edasi praeguse suure soovi: anna meile rahu. Ettekannetest rääkides võib õhtu ühe suurima kordaminekuna välja tuua Iris Oja esitatud Bachi aldisoolo „Agnus Dei“ missast h-moll. Oja hääle pehme tämber ja sügavalt läbitunnetatud tõlgendus andsid tõeliselt hingemineva elamuse. Väga põnev teos oli Bernsteini „Halil“, kus omavahel võitlesid tonaalsus ja atonaalsus, hea ja kuri ning sisse lipsas intonatsioone helilooja muusikalidestki. Noore flöödimängija Siret Sui esitus oli laitmatu, aga kuidagi eemalolev ja väheste emotsioonidega.

    Küünlakuu esimesel päeval toimus Mustpeade majas ansambli Floridante (Kristo Käo – teorb, Villu Vihermäe – viola da gamba ning Saale Fischer – klavessiin ja orel) „Küünlavalguskontsert“, kus solistidena astusid üles sopranid Yena Choi ja Maria Valdmaa. Nende ettekandes kõlanud François Couperini tsükkel „Pimeduse tunnid“ oli lihtsalt imeline: selle teose muusika on nii elegantne ja vaoshoitud, aga samal ajal nii ilus ja liigutav. Esituse kohta saab vaid ülivõrdeid kasutada. Iga kontsert, kus esineb Maria Valdmaa, on kuulajatele pidupäev. Kõik algab loomulikult imeilusast häälest, aga sinna juurde lisab ta veel võrratu tõlgenduse, peene fraasitunnetuse, nõtkuse pikkadel nootidel ja kaunistustel – ning fantastiline elamus on garanteeritud. Tänu häälte sobivusele ja justkui ühes hingamisele kõlas kaunilt ka Yena Choi ja Maria Valdmaa duett. Floridante on juba aastaid rõõmustanud vanamuusikahuvilisi põnevate kavadega ning nende mäng on saavutanud taseme, kus kuulajana ei olegi enam vaja mõelda sellele, mida nad teevad, vaid saab lihtsalt lasta end sellest kaasa viia ja nautida.

    Tõeline hea tuju kontsert oli „Saksa suurmeistrid“, kus kõlas vähem tuntud saksa barokkmuusika. Esinesid Hortus Musicus, Helsingi Barokkorkestri keelpillisolistid Minna Kangas, Aira Maria Lehtipuu ja Riitta-Liisa Ristiluoma ning ajaloolistel puhkpillidel Alma Mayer. Aira Maria Lehtipuu suurepärane mäng on veel meeles viimaselt Haapsalu vanamuusikafestivalilt, kus ta astus üles nii solisti kui ka festivaliorkestri kontsertmeistrina. Selgi korral andis ettekannetele tõelise energialaengu just soome keelpillimängijate kolmik Lehtipuu juhtimisel. Üsna harv instrument meie kontserdilavadel on tsink, sest Eestis selle pilli mängijaid ei ole. Alma Mayeri ajaloolisteks puhkpillideks osutusid aga just eri tsingid ning Hortuse niigi mitmekesine puhkpillirühm sai põneva kõlavärviga täiendust. Selgi kontserdil hiilgas Maria Valdmaa, selle kõrval pakkus sügava elamuse ka Anto Õnnise esinemine, nii solistina kui ka duetis Valdmaaga.

    Festivali viimane kontsert „Orientaal“ oli tõeline piiride ületaja. Juba peaesinejad ise – Nissim Lugasi ja Niri Sadeh – olid omamoodi piirilõhkujad. Kuigi mõlemad on juudi päritolu muusikud, siis nende esituses kõlas nii juudi, araabia kui ka Lähis-Ida maade muusika. Vokalist Nissim Lugasi tegi kiire, aga huvitava ülevaate just nende maade ja rahvaste vokaalstiilidest, peale selle mängis ta pärsia keelpilli tar ning eri löökpille. Niri Sadeh lummas kuulajaid nii oma naiflöödi mängu kui ka kauni lauluhäälega. Hortus Musicus saate­ansamblina kinnitas klišeed, et muusika ei tunne riikide ega rahvaste piire ning nii kujuneski juudi ja eesti muusikutest kokku üks värvikas idamaine ansambel. Selle üks eredamaid näiteid oli Anto Õnnise ja Nissim Lugasi duett: õhtumaine laulmisstiil ja araabiapära andsid kokku äärmiselt huvitava ja mõjusa sümbioosi.

    * Peter Philips, There’s nothing wrong with getting into Thomas Tallis on the back of Fifty Shades of Grey. – The Spectator 28. II 2015.

  • Maja hinge insener

    EPP ALATALU

    Eesti arhitektuurimuuseumi „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ ja selle ingliskeelne sõsarraamat pälvisid hiljuti teadustrükise auhinna ehk muuseumiroti. Carl-Dag Lige koostatud ja Marje Eelma kujundatud suurteos oli ka arhitektuuripreemia nominent.

    Järvamaalt pärit betoonist võlutud ilmakuulus ehitusinsener August Komendant, koosmeele otsija ja inseneride õpetaja, on rõhutanud oma töös ja kirjutistes alati arhitekti ja inseneri koostöö olulisust. Mida teadsite Komendandist enne, kui kolme aasta eest valmis tema elu ja tööd käsitlev suurnäitus ja mullu ka raamat? Kas teda ja tema tehtut tutvustati teile, kui ülikoolis käisite?

    Maari Idnurm: Kahjuks räägitakse inseneriõppes väga vähe sellest, mis on varem olnud, ja ka filosoofia moodustab esimesel kursusel väikese osa üldainete mahust. Mina ei olnud midagi kuulnud, kahjuks, aga sain tema tehtust aimu Kadrioru staadioni tarindite uuringute käigus. Vaatan alati ajaloolist materjali ja tutvun joonistega. Carl-Dag Lige jagas lahkesti kogutud materjale, sellest oli väga palju kasu.

    Siiri Vallner: Kui õppisin USAs Virginia tehnikainstituudi Washingtoni-Alexandria arhitektuurikeskuses, siis oli selle kauaaegne juht ja professor Jaan Holt, arhitekt Louis Kahni ja insener August Komendandi õpilane. See kool kandis päris palju nn Kahni vaimu. Kuulsin, et on olnud üks Eesti insener, kes Kahniga koos töötas – teda peeti oluliseks. Kui käisin USAs Kahni maju vaatamas, ei pööranud ma sellele aga tähelepanu, kas insener on Komendant või keegi teine. Põhjalikuma teadmise sain Eestis, kui aastal 2000 hakati rohkem Kahni ja Eesti seosest rääkima. Arhitekt Jaak Huimerind ütles kord, et kui otsime seda päris oma erilist lugu, siis tuleks alati rääkida Kahnist koos Komendandiga. Ühte ei oleks ilma teiseta olnud ja nende erakordsele koostööle vaadates saab ka side Eestiga hoopis teise mõõdu. Nüüd on see lugu väga haaraval moel raamatusse koondatud.

    Idnurm: Koolile tagasi mõeldes: Tartu viljaelevaatoritest olin kuulnud, seda ülikoolis mainiti ühe-kahe lausega. Fakti teadsin, aga inseneri nime ei teadnud. Tegelikult ei teata ka praegu paljude hoonete ehitusinsenerist midagi. Kui projekteerimisega alustasin, siis mind pisut häiriski, et töödel, mis võidavad konkursse või saavad tuntuks, nagu polekski inseneri.

    Vallner: Seda raamatut lugedes mõtlesin, et ega ma ei teagi, kuidas insenere üldse õpetatakse. Komendant räägib inseneri erialast justkui arhitekt oma erialast, ei ole väga vahet. Ütleb samu asju, mida arhitekt ütleks ehitamise, projekteerimise ja kavandamise kohta. Arhitekti sellisele mõtlemisviisile paneb aluse kool, see on sisemiste seoste, tähenduse ja täpsuse otsimine, aga ka pidev valmisolek selgitada, mis on nähtava ruumi taga.

    Maari, sain aru, et koolis õpetatakse insenerinduse või tarindite ajalugu. Aga teil ei ole ju seda distsipliini, mida Komendant nimetab kavandamise filosoofiaks.

    Ehitusinsener Maari Idnurm ja arhitekt Siiri Vallner 2022. aasta betoonipäeval

    Idnurm: Nii on. Meil on küll õpikuid, näiteks raudbetooniõpik, kus kahel leheküljel on sissejuhatuseks inseneride nimede loetelu ja aastaarvud selle kohta, mis millalgi loodi või mida täiendati. Meie ajal jäi – ja jääb ilmselt praegugi – sissejuhatus pigem vahele ja alustatakse konstruktsioonidest.

    Komendant oli väga mitmekülgne haritud inimene: tal oli suurepärane Saksa kooli põhi, millega on tegelikult sarnane ka meie õpetamise algsüsteem. Ta rõhutab, et oluline on kujutlusvõime, mida insener saab algõppest ehk kujutava geomeetria õppimisest. Mind pani see rõhutus imestama. Kas siis USAs ei ole inseneriteaduses sellist ruumilist mõtlemist, et lood juba oma kujutluses konstruktsiooni, enne paberile panekut?

    Sain aru, mis veel Komendanti arendas, ja olen sellega väga päri: silmaringi avardab hoonete ja nende kahjustustega tegelemine. See on täpselt see töö, mida Komendant tegi Saksamaal pärast sõda. Ta nägi, kuidas saab taastada, mismoodi varem ehitati. Pean oluliseks, et insener tunneks varasemaid ehitusvõtteid, sest nende põhjal saab edasi või suuremalt mõelda. Ainult tänapäevastest teadmistest jääb väheks.

    Vallner: Mulle jäi mulje, et ta mõtles väga loominguliselt, eriti oma aja kohta. Tal olid väga laialdased teadmised, rohkesti praktilist kogemust ja ta usaldas ennast. Ta uskus oma teadmistesse ja lihtsalt tegi. Maailmas on igal ajastul mõni tippinsener, kes teeb asju, mida varem pole tehtud, aga see pole tavaline.

    Idnurm: Olen nõus. Raamatust kumab mitmel korral läbi, et Komendantigi naeruvääristati. Ka meie väikses Eestis on nii, et kui tahta midagi natukene teistsugust teha, siis võib kohe mitu eksperti öelda, et nii ei saa, et isegi kui see kohe kokku ei kuku, siis ikka on parem sellisest lahendusest hoiduda. Nii oli ERMi uue hoone, Puurmani silla ja Narva kolledžiga. Kaasaja natukenegi suuremate ja uhkemate ehitiste puhul on ikka püütud tõestada, et tegijad pole pädevad.

    Ka meie koostöös valminud objektide kohta on ehitaja öelnud, et raketise või tugede äravõtmisel peab insener konstruktsiooni all seisma.

    Mulle, kes ma pole nii konkreetne kui Komendant, hakkas silma, et ta pani ennast maksma: tal oli kand ikka väga kõvasti maas ja teised pidid pigem temaga arvestama.

    Vallner: Üks Komendandi põhimõtteid oli alustada juba kavandamise kõige esimeses faasis koos arhitektiga. Tavaliselt võetakse konstruktor juba alustatud protsessi juurde ning arhitektuuri ideekeskmeks saab konstruktiivne mõte harva. Seda võidakse isegi formalismiks pidada. Kas selle taga ei ole meie tarbimiskultuur? Täna ehitad, homme lammutad. Kui aja mõõde puudub, siis ei saa ka ajatust tähtsaks pidada.

    Idnurm: Komendandile on iseloomulikud hooned, kus eksponeeritakse konstruktsiooni. Hoone vorm ja maht moodustuvad konstruktsioonist. Tänapäeval on see kõik liikunud natuke teise suunda: fassaadid on kaetud, konstruktsioonid ehk tegelik lahendus on peidus.

    Vallner: Kahni arhitektuuris ja Komendandi lahendustes on määrav element lagi või katus. Ajaloolise arhitektuuri puhul loob ruumi mulje lagi, enam-vähem 90 protsendi ulatuses. Nüüdisarhitektuuris ei määra lagi midagi, sest tehnosüsteemid on hõivanud kogu ruumi ülemise poole, sinna ei vaadatagi.

    Ma ei tea, kas Komendant saaks praegu üldse rahuldust pakkuvat tööd teha. Lugesin seda raamatut ja mõtlesin, et äkki on maailm koos selle tehnovärgiga liikunud täiesti vales suunas. Ehk kunagi ollakse leidlikumad ja saame kolmanda mõõtme ruumile jälle tagasi.

    Idnurm: Komendant kasutas Vierendeeli sõrestikku, et tehnosüsteeme natukenegi peita, torustikud olid selle ruumilise vahelae sees.

    Vallner: Kahni ja Komendandi ideaal oli täielikult arhitektuuriga integreeritud lahendused.

    Idnurm: Kõige parem osa raamatust on kaks peatükki Komendandi enda kirjutisi.

    Vallner: Mulle on meelde jäänud üks tsitaat – tegi kohutavalt nalja, kuidas ta seda ütleb: „Kui hoonel, ükskõik millise otstarbega, puudub eeldatav atmosfäär ja ratsionaalsus, väljendab see igas aspektis ainult heitlust lootuse ja meeleheite vahel.“ Mulle tohutult meeldib, et ta on asetanud ühte lausesse atmosfääri ja ratsionaalsuse. See tähendab, et talle oli atmosfäär või nii-öelda ruumi tunnetuslik aspekt sama tähtis kui ratsionaalsus. Kui seda ütleb tema, insener, siis on atmosfäär samasugune fakt nagu gravitatsioon, millega tuleb täielikult arvestada.

    Idnurm: Insenerina võin öelda, et lõpptulemus on oluline nii arhitektile kui ka teistele projektis osalistele. Igaüks kujutab hoonet võib-olla erinevalt ette ja püüdleb oma visiooni poole.

    Kahn ütleb Komendandi kohta nii: kuulake teda, kui ta räägib tarinditest, aga kui ta hakkab rääkima arhitektuurist, unustage ära, ta ei tea sellest mitte midagi. Paistab, et Komendant arvas, et loob ruumi ja vormi, aga oli ka vastasseis arhitektiga, kellel oli oma nägemus. Mingi pinge oli õhus.

    Vallner: Kahn oligi selline enesekeskne tüüp. Raamatus on neid suhteid just parasjagu avatud, mis on põnev ka neile, kes vahepeal talade ja sõrestike sisepingetest ehk tüdinevad.

    Sellele, kes pole ei arhitekt ega insener, jääb silma ka projektide vormistus. Komendant tegi ju ainult puhtandeid: arvutas kas peast või lükati abil ja kandis need hästi süstematiseeritud teadmised vatmanile.

    Vallner: Komendant uhkustab, et teeb üksinda ära 60 inimese töö, aga no siis ridade vahelt ikka tuleb välja, et tegelikult pani ta kodus naise joonestama.

    Mulle avaldasid tema joonised tohutult muljet. Ma ei tea, kas tol ajal õpetati koolis niimoodi. Kui ma ise USAs õppisin, siis prooviti igasuguste nippidega meid treenida nii, et kõik oluline mahuks ühele lehele. See üks joonis on kogu projekti võti. Komendandil oli see üks leht kogu aeg ees, sellel on nii suur pilt kui ka detail olemas. Olen proovinud seda rääkida nii oma büroos kui ka koolis tudengitele. Seda lihtsat asja on aga üllatavalt raske õpetada: arvutiga projekteerimisel on lõputult võimalusi kuhugi detailide rägastikku ära eksida. Aga kui on igal ajahetkel silme ees, mida ja miks teed, siis see on muu hulgas suur aja kokkuhoidmise koht.

    Idnurm: Olen ka nii harjunud, koolis õpetati sellist vormistamist. Esimesed koolitöödki tegin samuti: planeerisin ja kandsin kohe vatmanile. Ikka tegime kohe puhtalt. Kõigepealt tuleb arvutada, teha ristlõiked, dimensioneerida. Kui peas on kujutluspilt sellest asjast olemas, paigutad ära ja joonestad.

    Tänapäeval nõutakse, et plaanid, lõiked ja detailid oleksid vormistatud eraldi joonistena. See aga hakkab mõjutama inimeste mõtlemist: tegelikult kaob tervik silme eest ära, eriti kui ei olda pea­arhitekt või peainsener.

    See, kuidas asju ette kujutatakse, mõjutab kindlasti päris palju mõtlemist. Elu aga läheb edasi, ei saa naasta minevikku, sellest saab vaid õppida ja järeldusi teha.

    Vallner: Kuidas Komendant nii palju nii suuri asju üksi teha suutis? Tema silme ees oli kogu aeg suur pilt, see on ülioluline.

    Milline mulje jäi teile teistest inter­vjuudest, näiteks arhitekt Moshe Safdiega?

    Vallner: Raamat on nutikalt kokku panudud: iga järgmine peatükk või intervjuu avab mingi aspekti. Vestlused ja meenutused on tohutult väärtuslikud, ühtlasi on see ka muhe lugemine. Komendandi koostöö Moshe Safdiega oli mulle uudis. See näitab, et koostöö Kahniga ei olnud juhuslik õnnestumine, vaid tegu on ikkagi järjepideva väga kõrgetasemelise tööga. Isegi kui mõni projekt oli arhitektuurilt nõrgem, oli Komendandi osa ikka väga tasemel tehtud.

    Idnurm: Safdie ja Komendandi Habitat 67 korrusmaja* on fantastiline, isegi tänapäeva vahenditega oleks selle projekteerimine ja ehitamine keeruline ülesanne.

    Komendant on ilu kohta öelnud, et ilusad on daamide kleidid, aga ehitis on esteetiliselt veetlev. Komendandi sõnavaldamine, ka eesti keeles, on kiita saanud.

    Vallner: Võib-olla insenerid räägivadki niimoodi, aga minu arust on Komendandil huvitav sõnavara. Kavandamisest räägib ta kui filosoofiast. Mõtled, mis pagana filosoofia. Filosoofia on ju esmapilgul selline targutamine, aga Komendandile oli filosoofia tegemise tarkus. Ja see on õige! Väga ilusasti öeldud ja kirjeldatud. Alguses ma ei saanud aru, mida ta mõtleb sõnaga „funktsioon“. Arhitekt mõtleb, et funktsioon on, noh, kas on vannituba või köök – arhitekti argoo –, aga tal tähendab see konstruktsiooni funktsionaalsust.

    Idnurm: Õpetan restaureerimisega seotut ja rõhutan, et projekteerides tuleb aru saada ja mõtestada, mida tehakse.

    Tarindi filosoofias leidsin äratundmise: kõik peab olema aus. Pean ka oluliseks, et projekteerimisel ei tohi teha petukaupa. Näiteks, et paneme dekoratiivsed talad atmosfääri loomiseks.

    Vallner: Tänapäeval liigutakse liiga palju petukauba suunas. Komendandi modernistlik – või pigem ajatu – lähenemine soojendab südant. Mis ikkagi jääb saja või kahesaja aasta pärast alles? Hoone konstruktsioon, see on kõige püsivam. Kõik muu kaob aja jooksul. Sellel peab olema mingi ilu, mis on näha ka viiesaja aasta pärast.

    Komendant on öelnud, et kui teooriat pole olemas, siis tuleb see ise luua.

    Idnurm: Ta oli nii uuenduslik. USAsse jõudis Komendant pingbetooni algusajal ja ka selle maaletoojana. Ausalt öeldes, tema lahendused olid sellised, et isegi tänapäeval on neid keeruline arvutada.

    Vallner: Mulle on meelde jäänud Komendandi lause, et kui lahendus on teoreetiliselt võimalik, siis võib kohe ehitama hakata. See oli pigem pluss: teda käivitas mõte, et keegi polnud varem nii teinud.

    Idnurm: Teooriad muutuvad, kuigi inseneriteadus pole kosmoseteooria, suuresti ikka füüsikaseadused.

    Meie eesmärk on aus arhitektuur. Head insenerid spetsialiseeruvad ühele materjalile. Kui Komendandile pakuti USAs tööd teraskonstruktsioonidega, siis ta neid töid vastu ei võtnud, vaid pakkus, et kas teeme betoonist või tema ei saa osaleda. Ka tänapäeval spetsialiseeruvad insenerid suuresti ühele mater­jalile.

    Arhitektuur ja ehitus on kollektiivsed erialad. Kui palju rohkem võiks olla vaidlusi ja arutelu erialade vahel. Ka Komendandi käest küsiti, kas ta pole solvunud, kui arhitekti kõrval inseneri ei märgata.

    Idnurm: Meil on erialaliidud ja need tunnustavad oma spetsialiste, on olemas näiteks puit- või betoonehituse preemiad. Eriosad on samuti olulised, sisekliima jms ei tohi ebaõnnestuda, kõik peavad pingutama.

    Koos näituse ja raamatu tegemisega jõudsid arhitektuurimuuseumisse konspektid, mille järgi ta oli TTÜs enne sõda õpetanud. Komendandi pärand on päris uhke.

    Idnurm: Neid võiksid lugeda nii insenerid kui ka arhitektid, ka need, kes ametit alles õpivad. Tundsin Komendandi raamatus konspektidest või arvutus­näidetest puudust.

    Vallner: Kui insenerid ja tudengid loeksid Komendandi kavandamisjuttu mõttega, siis räägiksid insenerid-arhitektid ühte keelt ja koostöö edeneks samal lainel.

    Idnurm: Inseneride tunnustuseks ütlen, et insenerid teevad koostööd, otsivad võimalusi ja pakuvad lahendusi. Lahendusvariante on palju, ei ole ainult ühte õiget teed. Palju sõltub sellest, kui hea insener on kaasatud, kui palju ta oskab kaasa mõelda ja mida arhitektile välja pakub.

    Kuidas on teie omavaheline ehk inseneri ja arhitekti koostöö sujunud?

    Idnurm: Ega me liiga palju koos töötanud ole. Tean, et oma kujunemise ajateljel hakkasin ühel hetkel Siirit rohkem usaldama. Uskusin temasse, isegi kui minu kujutluspildis või eelkavandil ei tulnud hea tulemus, uskusin, et see on õige ja hea, kuhu Siiri tahab jõuda. Tema on aga öelnud vastupidi: tema ootab, et insener rohkem sekkuks. Mina olen võib-olla liiga palju arhitektiga nõus.

    Vallner: Kui mõni insener ütleb ei juba siis, kui arhitekt alles küsimust formuleerib, siis Maari puhul tähendab see ikkagi tõesti, et asi on ebamõistlik. Maari on paindlikum, ta on restaureerimisinsener, ta on harjunud igasugu takistustega.

    Kuidas Komendanti veel tutvustada ja mida temalt õppida?

    Vallner: Väga raske on õpetada Komendandi põhimõtet, et tarindist saabki arhitektuur ja need kaks on lahutamatud. Selle õpetamiseks peab ikka väga suur meister olema ning palju häid näiteid esitama. Arusaamine, mis on tõeline arhitektuur, tuleb kogemusega. See tuleks edasi anda: üritada õpetada ja sellest õppida.

    * Habitat 67 on 1967. aasta Montreali maailmanäituse raames püstitatud 158 korteriga elamukompleks, mis koosneb justkui Lego kuubikutest. Selle rajamisel kasutati uuenduslikult tehases eeltoodetud paneele, kokku 354 ühesugust betoonist vormi. Hoone on jaotatud tinglikult kolmeks kuni 12 korruse kõrguseks torniks. Hoones on korterid, parkimiskorrus ja tehnoruumid.

  • Betoon kui võimalus ja kirg

    ROBERT TREUFELDT

    Noorpõlves lehitsesin minagi August Komendandi legendaarset raamatut „18 years with Architect Louis I. Kahn“ („18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga“), mis 1975. aastal väljaantuna jõudis üllatavalt kiiresti ka siiapoole raudeesriiet. Nüüd on arhitektuuriloolane Carl-Dag Lige lisaks mahukale näitusele saanud kaante vahele ka oma pikaajalise uurimistöö Komendandist endast.

    Raamat on ood betoonile, uute kasutamisvõimaluste otsimise ja lahenduste leidmise, tarindite arvutamise, tehases ja ehitusplatsil õige tehnoloogia eest võitlemise lugu. Lugu betoonist kui moodsa keskkonna kiirema ja odavama ehitamise osast, mis pole üksnes ehitustoote materjal, vaid ka ehitatud keskkonna vääristaja ja ehituskunsti kandja.

    Betooniga tegutses Eestist pärit ehitusinsener August Komendant, kelle loomeaeg Eestis jäi paraku lühikeseks kümneks aastaks, millest veel suure osa hõlmas ehituseks ebasoodne sõjaaeg. Järgnes mõni aasta sõjajärgsel Saksamaal. Nendest aegadest libisetakse tihti üle, aga raamatus toob Lige vägagi selgelt välja selle perioodi tähtsuse Komendandi insenerikunsti arenguloos.

    Kodus ja võõrsil

    1950. aastatest alates tegutses Komendant peamiselt USAs, aga ka Kanadas ja eestlastele eksootilises Venezuelas. Ta töötas koos mitme maailma tipparhitektiga, arendas tublisti betoonehitust ning oli ka hinnatud õppejõud. 1980. aastate teise pooleni kestnud periood on tema viljakaim ja tuntuim, samal ajal tekib raamatus kujutatud Komendandi loomeperioodide proportsioone ja tööde mahtusid vaadates mõte: kas ta oleks seda kõike ka saanud teha, kui oleks jäänud Eestisse? Oli ju siinpool raudeesriiet Eestis ja NSV Liiduski andekale ehitusinsenerile omajagu tegutsemisruumi – esmalt tulevad pähe Heinrich Laul, Juhan Aare ja Valdek Kulbach –, aga ei olnud sellist loome- ja reisimisvabadust, mis Komendandi loomingut mõjutas.

    Löövalt kollase ümbrispaberiga raamat on tavapärase kronoloogilise ülesehitusega, kuid sisaldab mitut meeldivalt üllatavat eripära. Väga väärtuslik on usutluste osa, enamiku usutlusi on maailma tipp- ja vähem tipmiste arhitektide ja ehitustegelastega teinud raamatu koostaja ise. Ehitusmaailmale ja peategelasele annavad inimlikku mõõdet juurde pereliikmete usutlused. Raamatu lõpus on ülevaade 2020. aastal Eesti arhitektuurimuuseumis toimunud suurest Komendandi näitusest, tema teadaolevate tööde loetelu aastatest 1934–1987, trükis ilmunud komendandiaana, piltide allikad ning koha- ja isikunimede register.

    Raamatu põhimaht ja väärtus on rikkalik pildiaines ning nende kohati harjumuspäratu esitamine. Tarindite ilu esindavad nt taribetoondetailid ja nende monoliitimine, seenvahelaed ning kooriktarindid ja nende sõlmed. Lk 366-367 olev kollaaž omaaegsetest inseneri töövahenditest tuletab ehmatava selgusega meelde, et tol ajal tehti ju arvutusi lükatiga ja jooniseid käsitsi …

    Tartu viljaelevaatori silode sarrustamine. Tänapäeva perioodilise sarruse ajajärgul on mõtlemapanev sileda sarruse hoopis erinevast painutuskorrast tulenev teistsugune kooste- ja vaatepilt.

    Palju suuri ülelehepilte üldistab hästi tarindite mõtet ja toob üksikasjad huvitava nurga alt esile. Piltide esitamisele saab teha etteheite: kujutatud detail või töövõte vajab teinekord napisõnalise pildiallkirja asemel hoopis pikemat selgitust. Piltide ümbruse kohati tühjadel pindadel oleks olnud selgitustele ka ruumi – vajaliku seletuse otsimine tekstist, kui seal vastuseid ongi, tähendab omajagu tööd. Teine etteheide puudutab piltide allikate esitamist ja indekseerimist: allikate tähestiku järgi koondamine vähendab küll trükimahtu, kuid raskendab huvipakkuva pildi päritolu leidmist. Piltide otsimine raamatu lõpu loetelus oleva leheküljenumbri järgi raskendab omakorda leheküljenumbrite osaline puudumine.

    Raamatu algul ja tagakaane ümbrispaberil on koostaja välja toonud kolm omaenda lemmikehitist: Tallinna Kadrioru staadioni tribüün ja selle varikatus, Kanadas Québec’i provintsis Montréalis 1967. aasta maailmanäituse mooduli­põhine Habitati elamislinnak ning USAs Texase osariigis Kimbelli kunstimuuseum. Vastavalt on autor jaganud ka raamatumahtusid. Need ehitised on kahtlemata vägagi väljapaistvad, kuid soovitan raamatus tutvuda ja võimaluse korral vaadata ka kohapeal Eestis vähem tuntud ehitisi. Minu lemmikud raamatust on Tartu lennubaasi angaar, Tallinna sadama külmhoone ja Tartu viljaelevaator.

    Ühes Tartu lennubaasi angaaris kasutati ilmselt Eestis esimest korda pingbetooni. Raamatus lk 111 olev joonis on pingbetooni olemuse selgitamise mõttes valgustuslik, sest nt muinsuskaitseameti tellimusel koostatud lennubaasi ülevaates on juba kasutusse läinud selle tarindi sisuliselt vale kirjeldus.1

    Tallinna sadama külmhoonest on lk 130 joonis, mis toob tarindi unikaalsust pisut paremini esile kui kunagi Hubert Matve külmhoonet tutvustava kirjutise juures trükitud tilluke mustvalge skeem.2 Paraku on nii temperatuurivuukide puudumine kui ka plaat- ja vaivundamendi üheaegne esinemine jäänud raamatus selgitamata, mistõttu tuleb pöörduda Matve lühikese artikli juurde. Kuna hoone jäänused lammutati pärast sõda, pole kohapeal enam midagi vaadata.

    Tartu viljaelevaatori taastamise loos kirjutatud ja kujutatud raudbetooni mass on suurusjärgus 1000–1500 tonni, mida erinevalt raamatus väidetust ei olnud tol ajal võimalik tõsta. Tuleb jällegi vaadata Matve lühikest artiklit, kus on juttu lihtsalt „unikaalsest taastamisoperatsioonist“.3 Legendide põhjal oli tegu n-ö tagasiõhkimisega.

    Hävinud ja hävimisohus

    Lühidalt on käsitletud ka Komendandi Saksa okupatsiooni aegset arvukat tööstusehitusloomingut, kus ta oli tihti peaprojekteerija. Üks minu pikalt otsitud hiigelkompleks on jäänud raamatus siiski käsitlemata. Virumaal oli Komendandil käsil mitu projekti, seetõttu on väheusutav, et põlevkivitööstuse kõige võimsamana kavandatud ja ehitama hakatud kompleksis (Vana-)Ahtmes4 temal osalust ei olnud. Sealne viimane Saksa-aegne osa lammutati kahjuks (siinkirjutaja arvates täiesti sihilikult) 2013. aastal, nii et algupärast betooni pole enam näha ega saa ka hinnata.

    USAs Pennsylvania osariigis Philadelphias olev politseihoone (nn Round­house) on märgiline mitmel põhjusel. Ameerika linnadele iseloomulikku ruudustikul põhinevat linnaplaani eirav kolme ümara ehitise ühendmaht oli 1960. aastate alguse linnapildis isegi juba uuenduslik. Vahelagede sidumine fassaadiga nii, et tekkis ehituslikult ühtne tervik, oli omakorda revolutsiooniline ning erines vägagi hilisemast sõrestik-riputatud fassaad-tarindist, mis tõi linnades kaasa modernistlikku üksluisust.

    Tartu viljaelevaatori arhitektuurilahendus on kui fungiliku modernismi ideaalpilt ning meenutab Soomes arhitekt Erkki Huttuneni projekteeritud tööstusehitisi, eelkõige muidugi 1930. aastate Viiburi viljaelevaatorit. Pilt ja Sõna nr 10, 1941.

    Pärast 1958. aasta politseireforme kavandati maja avatud hoonena, mis oleks pidanud kaasama inimesi politsei tegevusse. Projekteerijatest olenemata ümbritseti juba ehituse ajal hoone betoontaraga, avatuks jäeti ainult peasissepääs. 2021. aastal lõpetas politsei seal tegevuse ning 2023. aastal ähvardab hoonet müük eraarendajale, kes võib mälestisena kaitsmata hoone lammutada. See on põhjustanud rahvusvahelise protesti ja hoone kandmise väljapaistva XX sajandi ohustatud ehituspärandina muinsuskaitse ekspertorganisatsiooni ICOMOS pärandihäire nimekirja.5 Kohapeal aga raskendab hoone kaitsmist senini püsiv politseivägivalla kuvand, mille võrdkujuna kasutatakse ka hoone käeraudu meenutavat põhiplaani.

    Raamatu aines on paljuski tõlgitud inglise keelest, mida kohati on ka tunda. Mitmel pool esinev mõiste eelvalatud betoon (ingl precast concrete) on eesti keeles ikka tari- ehk monteeritav betoon. Sellest näpuveast on ilmselt tingitud ka raamatupealkiri „Precast Concrete Structures“, mis peaks olema „Pre­stressed Concrete Structures“, nii nagu eesti keeles ongi „Pingbetoonkonstruktsioonid“. Lk 49 kasutatav süsinikterase mõiste tekitab küsimuse, milline on siis mittesüsinikteras. Need on tegelikult osa üldisest nähtusest, kus ehitusalane keel ei ole enam keskselt normeeritud ning võõrkeelsetele väljenditele peab igaüks ise leidma vasted.

    Küll aga oleks võinud mitmel pool esineva taristu ja rajatise puhul ikka jääda seni eesti keeles defineeritu juurde ning mitte kasutada neid muudes tähendustes. Hea, et pole siiski mindud kaasa Tallinna tehnikaülikoolis juurutatava tarindi ja konstruktsiooni eritlemisega ning raamatus on neid kasutatud sünonüümidena.

    Võrreldes raamatus käsitletud ainesega midagi sama suurejoonelist on meil õigupoolest toimunud vaid 1980. aastate keskel, kui tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi 1986. aastal tähistatud 50. aastapäeval toimus enne ja pärast mitu ettevõtmist, mis ennenägematult päädisid 1988. aastal nelja utilitaarehitise mälestiseks tunnistamisega, nende seas ka Kadrioru staadioni tribüün. Nende nelja hulgast tõsteti omakorda 2010. aastate algul väga suurejooneliselt, näituste ja trükistega, esile Tallinna tsaariaegse mereväebaasi vesilennukite angaari.

    Põhjalikumat käsitlust vajavaid Eesti ehitusinsenere, aga ka eesti soost ehitusinseneride tegemisi nii läänes kui ka siinpool raudeesriiet okupeeritud Eestis ja ka NSV Liidus, on palju. Mujalt pärit inseneride tegemised Eestis XX sajandi eri ajajärkudel ongi peamiselt hallid laigud. Carl-Dag Lige kirjutatud Komendandi-raamat on väljapaistev Eesti ehitusinsenerikultuuri uurimus, mis loodetavasti on ainult vaheetapp selle kultuuri edasisel uurimisel.

    1 Mart Siilivask, Eksperdihinnang end. Kaitseväe lennuvälja angaarid Tartus Roosi 83 (objektide loendis nr 10) riikliku kaitse eelduste hindamiseks ja kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks. Tartu, juuli 2021. Leht 2.

    2 Hubert Matve, Sadama külmhoone. – Eesti arhitektuur 1. Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn 1993. Lk 37.

    3 Hubert Matve, Teraviljaelevaator Väike-Kaare t. 33. – Eesti arhitektuur 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn 1999. Lk 68.

    4 Kristel Valk, Arhitektuurielu Saksa okupatsiooni aegses Eestis 1941–1944. – Viisteist. Eesti Arhitektuurimuuseumi kogumik. Tallinn 2006. Lk 110–112.

    Viktor Nikolai, Ahtme kaevandus. – 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis. Tehnoloogia ja inimesed. Tallinn 2008. Lk 162.

    5 ICOMOS Heritage Alert – Philadelphia Police Headquarters. Pariis, 26. I 2023.

  • Caligula hobused

    TIIT RIISMAA

    Aastakümneid õigusriigi probleemide ja poliitikaga seotud inimesed, Henry Kissinger kas või, on kurtnud, et lõhe valimiste häälekogujate ja valitsemiseks pädevate inimeste vahel on aja jooksul ainult kasvanud. Probleem ise on sajandeid vana ja kuulub juba õigusriigieelsesse aega. Vähemalt legendi järgi oli see tuttav ka Caligulale, kes, pole täpsemalt teada, millistel asjaoludel, tahtnud Rooma senatisse valida oma lemmikhobuse. Meie valimisseadus võimaldab tõenäoliselt parlamenti valida ükskõik kelle, kuigi inimesed valimiskastide juures pole arvatavasti siiski nõus seda tegema. Paneb imestama, et Konstantin Päts ja Johan Laidoner valimistel ei kandideeri: nende asendusliikmed oleksid ju sama usaldusväärsed kui eurosaadikute omad.

    Omaette nähtuse moodustavad ülejooksikud, need, kes pärast valimisi ühest fraktsioonist teise lähevad. Nende hinnang selle kohta on, et toimus mingi müstiline selginemine, eneseleidmine, äratundmine, kirgastumine. Kui selline isend on ise kvoodi jagu hääli kogunud, võib teda isegi ehk kuidagi mõista, aga parteijooks ülekantud häältega muudab ülekantud hääled varastatud häälteks. Tõenäoliselt on see halvim, mis õigusriigis inimese ja riigi vahel toimuda saab. Varastatud hääl on pööranud end selle hääle andnud kodaniku vastu, on talle hambad säärde löönud ega lase sealt lahti enne järgmisi valimisi.

    Teatavasti on poliitikatsükkel kaheosaline: valimised ja sellele järgnev valitsemine. Paraku pole need mitte ühe ja sama mängu kaks eri pikkusega poolaega, vaid eeldavad üsna vastuolulist tegevust. Otto von Bismarck on kirjutanud, et mitte kunagi ei valetata nii palju kui enne valimisi, sõja ajal ja pärast jahti. Valitsusajal pole aga valetamine inimloomuse ja objektiivsete majandusseaduste hübriidrägastikus just kõige parem teejuht. Reeglid selles mängus on sellised, et teisele poolajale ehk valitsema pääsevad erakonnad, kes on osutunud valimistel võitjaks. Parteidel on kasutada kaht tüüpi inimesed: häälekogujaid ja valitsejad. Need kaks hulka kattuvad, kuid ainult osaliselt. Kissinger on seega väitnud, et see kattuv osa on aja jooksul ainult vähenenud.

    Parteide seisukohalt on poliitika­tsükkel nn kaheetapilise planeerimise probleem: ressurss tuleb valimiste ja valitsemise vahel jaotada parimal viisil. Kahjuks on sellel ülesandel väga halb lahend. Parteidel tuleb esimesel poolajal, siis valimistel, kogu ressurss mängu panna. Tuleb leida inimesed, kelle poolt on valijad nõus hääletama, ja laenata end kas või lõhki, et kampaania oleks võimalikult massiivne ja jõuline, lootes, et võimul olles saab selle raha tagasi teenida. Kes valimiste ajal valitsemisele mõtleb, on mängu juba ette kaotanud. Nende kahe etapi ajaline järjekord ütleb, et valitsejatega ei saa hääli koguda ega pääse võimule. Seega ollakse sunnitud valitsema häälekogujatega. Valimised toimuvad armutu konkurentsi tingimustes, kus kõik on lubatud, valitsemine seevastu monopoolses seisundis, sest on ju ainult üks valitsus. Võimule on raske saada, aga seal on hea olla. Tekib nokk kinni, saba lahti süsteem. Kui hääli koguda valitsemiseks sobivate inimestega, siis ei võideta valimisi ja valitsema ei saa. Kui koguda hääli selleks sobivate inimestega, siis võidetakse valimised, kuid valitsemiseks pole neist asja. Palgalesaamine ei tee veel kellestki professionaali. Siinmail nüüdseks suurde ebasoosingusse sattunud kunagine esiterrorist Lenin eksis ka selles, kui väitis, et igast köögitüdrukust võib saada riigijuht. Nimetatud nokk kinni, saba lahti süsteem näib olevat poliitilise populismi tuum.

    Valijate harimisega pole siin arukas tegeleda, sest kogu maailmas valivad nad neid, keda nad on alati valinud. Valimisseadusega siiski tasub tegeleda, kuigi see on ilmselt kõige raskemini muudetav seadus üldse, raskemgi kui põhiseaduse muutmine. Valimis­seadus on võimu loonud ning ükski võim ja võimukandja seal sees ei taha muuta asjaolusid, mille tõttu ta on võimule saanud. Ka Eesti valimisseadus on just selline, et paneb ukse seestpoolt lukku. Need seal sees, kes saaksid midagi muuta, ei taha seda teha, need, kes väljas ja tahaksid muutusi, ei saa neid teha. Võimukandjad võivad küll vahetuda, aga võim ise mitte. Ka õigusriigi võim põhineb privileegide hierarhial, olles stabiilne nii heas kui ka halvas – ei mädane ega idane, aga vananeb. Kõige perspektiivikam tee seestpoolt kinni pandud võimukantsi ukse avamiseks näib olevat uute usaldusväärsete parteide teke. Selliste, mille usaldusväärsus ei seisne ei selle esimehes, juhatuses, liikmetes, kontoris ega sponsorites, vaid selle partei põhimõtete poolt hääletavates inimestes.

     

  • Minevik kväärib?

    KAAREL VANAMÖLDER, MADLI VANAMÖLDER

    Sügisel esitletud raamat „Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandist“ on saanud hea vastuvõtu. Meedias on juba avaldatud positiivseid ülevaateid-arvustusi ning intervjuu asjaosalistega.1 Lugejate huvist räägib tõsiasi, et raamatust ilmub peagi juba kolmas trükk. Või nagu edastas kultussaade „Rahva oma kaitse“, on tegemist äärmiselt põneva teosega.2 Kuidas arvata midagi uut raamatust, mis seisnud juba vähemalt kaks kuud rambivalguses ja pälvinud ohtralt aplause? Püüame seda vaadelda ajaloolase pilguga. Meie sihiks pole teost taas tutvustada, sest seda on juba mitmel korral tehtud, mh ka Sirbis.3 Küsime hoopis, kuidas „Kalevi alt välja“ teemale läheneb ja millisena seda avab.

    Kas teosel võiks olla ka akadeemiline taotlus? Teostus pigem ei viita: küljendus on õhuline, tekst jäänud servast joondamata (kas saavutatud visuaalne vildakus ehk kväärsus on taotluslik?), kiri tavalisest suurem, viited puuduvad ja pildimaterjali on palju.

    Kui mõelda aga koostajate, toimetajate ja autorite isikutele, siis kindlasti: enamik on kas filosoofiadoktorid või doktorandid, s.t praktiseerivad teadlased. Akadeemiliselt mõjuvad ka sissejuhatus, ülevaade valdkonnaspetsiifilisest sõnavarast ning valikbibliograafia Eestiga seotud LGBT+ ajaloost. Ilmselt on „Kalevi alt välja“ võtnud siin eeskuju kogumikust „Kapiuksed valla“4, mis sisaldab samu komponente, kuid tekstid on teadustööle iseloomuliku vormistusega. Ehk ei vaidle vastu ka asjaosalised, kui määratleme „Kalevi alt välja“ esialgu populaarteaduslikuks väljaandeks, liiati kui mõned artiklid summeerivad juba varem teadusväljaannetes ilmunud uurimusi.

    N-ö jutustav osa koosneb üheksast pikemast artiklist ja kuuest lühemast hästi liigendatud ja haakuvast vahe­palast, mis lisavad mõnusalt dünaamikat. Artiklite ajaline raamistus ulatub XIX sajandi keskpaigast XX sajandi lõppu, sisu ja uurimismeetodite poolest saab kirjutiste vahele tõmmata mõttelise joone taasiseseisvumise piirilt. Varasemas pooles vaadeldakse peamiselt ajaloolisi isikuid, tehes seda valdavalt omaaegsete kohtumaterjalide, ajakirjanduse ja memuaristika abil. Hilisemas pooles on esiplaanil seksuaalvähemustega seotud institutsionaalsed arengud 1990. aastatel, kuid mitte ainult. Allikate variatiivsus on suurem: lisaks ajakirjandusele intervjuud, seadusloome, teater, ilukirjandus. Samas puuduvad nüüd täielikult kohtumaterjalid, mis kindlasti ei tähenda, et pärast homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist Eestis 1992. aastal kõikvõimalikke juhtumeid ette ei tulnud.

    Peened härrad omavahel?

    Kogumiku keskseks mõisteks on kväär, millesse koonduvad „kõik seksuaalselt ning sooliselt ühiskonna normide suhtes ebatavaliselt, mingil kombel „vääralt“ väljenduvad inimesed, tegevused ja nähtused“ (lk 6). Kväär tähistab seega ühtaegu nii omadust või olemust kui ka selle kandjat.

    Ajalooliste kvääride isikutena on peategelasteks elitaarsesse ühiskonnakihti kuulunud ja võimupositsioonil olnud mehed – aristokraadid ja aadlikud, bürgermeister, aktsiisikontrolör, linnanõunik, arst, aga ka kolhoosiesimees. Leidub literaate, nais- ja meeskunstnikke, kirjanikke-luuletajaid. Kvääre ühendab kultiveeritus – haridus, elitaarkultuur, teatud haprus, esteetika ja saksa keel. Kogumiku fotodelt vaatavad vastu peamiselt heas füüsilises vormis, hästi riietatud atraktiivsed härrasklassi mehed. Pilt sarnaneb seega briti kirjanduses ja teleseriaalides kujutatava eliidiga, kust väga harva puuduvad kväärisuhted.

    Nii luuakse ideaalkuvand kvääridest XIX sajandi lõpus, XX sajandi alguses kui eliiti kuuluvatest meestest. Kui sallimatu ühiskond neid vaenab või katsub tühistada, mõistavad seisusekaaslased nad kohtus õigeks, nagu näeme Ken Irdi artiklis või leiab esteetidest homopaar viimaks õnneliku rahupaiga Šveitsis, millest kirjutab Hannes Vinnal. Alamate seisuste esindajad, sh eestlased, puuduvad kvääridena täielikult kuni Eesti Vabariigi (kus seisused olid kaotatud) tulekuni ja ka seejärel on eestlastest mehed, ühe erandiga, pigem väljapressijad, kes neilt varem seksi ostnud baltisakslasest ohvrit ründavad.

    Näeme metodoloogilist akrobaatikat: sõdadevahelises Tallinnas „kirjeldatut“ seostatakse kunstilises filmis „Tom of Finland“ (2017) kujutatud pärastsõjaaegse Helsingi lantimistavadega, jõudes järeldusele, et Tallinnas toimus 1930. aastatel asi „enam-vähem sarnaselt“. Kes vähegi ajalooteadust nuusutanud, mõistab järelduse talumatut kunstlikkust.

    Aga ikkagi: eestlased?

    Andreas Kalkun, kes ka siinses kogumikus üles astub, on käsitlenud seksuaalsust talupojakultuuris ja leidnud, et kvääride kohta on väga vähe andmeid. Seksuaalse sisuga naljandite hulgas on vaid mõned seotud homoseksuaalsusega ja palju enam näiteks loomapilastusega.5 Ka rahvalaulueksperdi Lauri Õunapuu sõnul ei olnud kväär külaühiskonnas isikuks või teemaks, keda laulu sisse panna. Laul, kus poiss läheb lakka oma teada tüdruku kõrvale ning siis seal kogemata habemikule naabri-Juhanile suud annab, kõneleb pigem inimlikust eksitusest, mis saab veel kurvema lõpu: Juhan viskab musitaja lakast alla, kus kuldid teda nühkima asuvad. Kuni uusi allikaid ei ole ja olemasolevad uuel viisil kõnelema ei hakka või neid seda tegema ei sunnita, jäägu siis talumehe traditsioonilisteks seksuaalpartnereiks pealegi naine ja koduloomad. Mis ühtlasi tõstatab küsimuse, kas kväärsus on iseloomulik vaid teatud kultuurikihistustele ja seega sotsiaalne konstruktsioon.

    Käperdav kväär ja sadistist kväär?

    Kvääri idealiseerimine näib ühtlasi andvat suuniseid, milliseid inimesi ja suhteid võib kväärina käsitleda ja milliseid mitte. Raamatust on tervikuna täiesti puudu näiteks sugugi mitte ühiskonna hukkamõistu all kannatav, vaid oma võimu kuritarvitav kväärist käperdaja. Richard Roht kirjutab oma I maailmasõja mälestustes järgnevalt: „Kuid öösi ärkasin sellest, et kompaniiülem katsus minuga sõbrustada viisil, mida ma ei võinud valesti mõista. Taipasin kohe, et jutud, mis ülemast juba sügisel kompaniis ringi käisid, olid niisiis õiged. Mu pea sai kohkumisest kohe kaineks. Katsusin ülemast heaga lahti saada, soovitades tal heita ilusti magama. Aga kuna ta ikka edasi „sõbrutses“, andsin talle lõpuks hea vopsu, nii et ta oma voodisse kukkus. Sealt ta – „solvatuna“ – enam ei tõusnud, vaid jäi peagi uuesti magama.“6 Karl August Hindrey mälestustes on koolidirektor Hugo Treffnerist saanud aga lausa kväärist sadist, kes poisse brutaalselt peksab, voodis lamajatelt tekke pealt rebib jm viisil türanniseerib: „Aga et kõrvakiil peksuks võis kujuneda, seda nägin ma siin esimest korda. [—] Aga Treffener tagus, et [pekstava] pää vappus. Ja vihaga, kusjuures ta sõimas ja ta suust piisad lendasid.“7 Vihjeid direktori omasooiharusele leidub tekstis mitmeid: „Nõndanimetatud peenemad väiksemad poisid kogus Treffner alla. Tema isiklike ruumide kõrval oli siis veel tube? [—] Tsirkuses aga asetas end Treffner poisikeste keskele, komandeeris paari, keda ta kõige kohasemaks pidas, enesest paremale ja pahemale poole, toetas end siis istudes nende najale, pani käe ühele või teisele ümber õla…“8 Treffneri, kes asutas poistekooli, „kus ta ennast hästi tundis“9 homoseksualism on korduv motiiv nii mälestustes kui ilukirjanduses.

    Toodud näited rõhutavad esiteks mälestuste tähtsust ja muidugi ka nende tendentslikkust. Viha Treffneri vastu on Hindrey mälestuste läbivaid jooni, Richard Rohu leitmotiiviks on tsaaririigi allakäik, armee ja ühiskonna moraalne laostumine. Samas juhivad mõlemad tekstid tähelepanu hierarhilistele meestemaailmadele – armee, koolid, üliõpilas­organisatsioonid jms –, mis võiksid olla paljutõotavad, ehkki raskesti avanevad allikad mis tahes kväärsuhete leidmiseks. Nõukogude armees avanevast kvääriloost räägib üks hiljuti linastunud film, kuid ka Olavi Ruitlase „Kroonu“, kus kväärist ülemus ajateeni­jaid igal ööl jõhkralt peksab, alandab ja vägistab kuni piinatavad seda enam välja ei kannata ning ta tapavad. Tüüpe ja tüpaaže, kes kogumiku kvääridefinitsioonile vastavad, leiaks kindlasti veelgi.

    Kvääri leiutamine

    Autorid kuuluvad valdavas osas LGBT+ kogukonda10, mis arusaadavalt selgitab nende huvi selle temaatika vastu. See seab aga tahes-tahtmata teatud tunnetusliku filtri ka ajalooainese käsitlemisel.

    Kogumiku laiendpealkiri on „LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist“. Sellega saame suunise, et kõik raamatus käsitletavad ajaloolised isikud on kväärid. Seksuaalne orientatsioon on sügavalt isiklik asi, millest tulenevalt on minevikus elanud inimese kvääriks „tegemine“ keeruline ja eetiliselt küsitav. Raamatus on selgelt kväärid – kas seda ise oma elu ajal manifesteerinuna või homoseksi ostnuna – alla poole käsitletutest. Ülejäänud tegelaste sättumus on konstrueeritud „kaudsete tõendite“ põhjal: vastavad süüdistused, ühiselt veedetud jõulud, teatud lembusnoot kirjavahetuses, maalil „erilise soojusega“ (lk 88) kujutatud sõber vms. Vahel tunnistavad autorid isegi, et midagi täpsemat isikute suhete kohta tegelikult teada ei ole. Aga ometi on nad nüüdsest pandud „laulu sisse“, postuumselt vastu võetuna LGBT+ kogukonda. Sama anakronistlikult võib küsida, kas näiteks kohtus oma vabadust ja reputatsiooni kaitsma pidanud Kuressaare bürgermeister ja aktsiisikontrolör seda soovinuks?

    Kalevipojastki – õigemini kujutistest temast – on nüüdsest saanud kväär, ja lausa vaieldamatult, kui uskuda Aro Velmeti arvustust. Bart Pushaw’ lähenemine Kalevipojale on paradoksaalsel kombel ausamgi ajalooliste isikute otsitud kvääritamisest, sest Pushaw’ meetodiks ongi subjektiivsus: kväärist vaatleja näeb Kalevipoega kväärina. Mitte­kväärile võib tekst tunduda provokatiivse kiimlemisena, aga vaielda ei ole siin tegelikult midagi: see on subjektiivse tõlgendamise küsimus. On muidugi hämmastav, kuidas mehepilk kipub ikka kõike eenduvat või sirget – siin männitüvesid ja mõõku – kohe peenisega seostama, ehkki männitüve asemel sobiks võrdlusse paremini kuusekäbi ja mõõga asemel taskunuga. Siit tuleb küsida, kas kunstis leidub mõni alasti mehekeha, mille kohta saab öelda, et see kohe üldse ei kutsu „kväärist vaataja ihasid Kalevipojale suunama“ (lk 82)? Või muutub iga paljas mees kunstis edaspidi vaieldamatult homoerootiliseks, kui nii on leidnud meeskväär?

    Kväärikäsitlus näib toimivat üllatuslikult ka pehmendajana. Eriti teravalt torkab see silma Martin Rüngi artiklis antikangelasest Tartu kolhoosiesi­mehest, kes joonistub nahaalse, käperdava ja räuskava, seksi ostva vanamehena. Ometi leitakse kokkuvõttes, et „Esimees oli küll antikangelane, kuid oma käitumise ja olemusega jättis ta endast kustumatu mulje ning näitas, et ka rõhuvas keskkonnas on võimalik enda kehtestatud reeglite järgi elada [sic!]“ (lk 120). Kas „kätt perse peale“ (lk 119) ajav kväär ei olegi siis ahistaja?

    Kui allikaid pole, tuleb nad välja mõelda?

    Pikalt marginaliseeritud ühiskonnagruppide mineviku uurimine ongi väga keeruline ning allikaid napib. Kohtutoimikud pakuvad siin kahtlemata häid võimalusi, kuid töö on aeganõudev ja saadav pilt ühekülgne. Kogumikus laialdaselt kasutatud eestikeelse ajakirjanduse kõrvale võiks julgelt haarata omaaegse saksa- ja venekeelse meedia, kust välisuudiseid reeglina eesti keelde tõlgiti. Läti rahvusraamatukogu perioodika andmebaas11 on selleks ideaalne keskkond. Sisestades näiteks otsingusse „Eulenburg“ (millenimelisest skandaalist kirjutab kogumikus Kalkun), annab andmebaas aastate 1907–1909 lõikes ainuüksi saksakeelse ajakirjanduse põhjal kohe 500 vastet. Kindlasti tuleks kammida tihedalt läbi mälestused ja laiendada eelkõige kväärikäsitlust.

    Kui allikaid napib, tekib oht üle võimendada olemasolevaid. Ajaloos aitab selle vastu vana hea allikakriitika, mille kasutamine on kogumikus kahjuks äärmiselt ebaühtlane. Näiteks Kaarli puiestee saab kogumikus 1930. aastatel kvääri lantimispaiga tähenduse Uues Kosjalehes (mille ekvivalent oleks Nelli Teataja või kunagine Post) ilmunud üheainsa artikli põhjal. Edasi näeme metodoloogilist akrobaatikat: sõdadevahelises Tallinnas „kirjeldatut“ seostatakse kunstilises filmis „Tom of Finland“ (2017) kujutatud pärastsõjaaegse Helsingi lantimis­tavadega, jõudes järeldusele, et Tallinnas toimus 1930. aastatel asi „enam-vähem sarnaselt“ (lk 98). Kes vähegi ajaloo­teadust nuusutanud, mõistab järelduse talumatut kunstlikkust. Samal ajal ei näi loominguline lähenemine ajaloo­ainesele häirivat kogumiku toimetajaid ja koostajaid, pigem vastupidi. Tajudes allikalist ahtust, loodetakse edaspidi uut materjali siiski leida. Ja kui seda ei juhtu, polegi hullu: „Kas need lood on ikka veel peidus kuskil arhiivis või kellegi pööningul mõnes karbis või tuleks need hoopis välja mõelda?“ (lk 105).

    Kogumik „Kalevi alt välja“ on julge katse visandada seksuaalvähemuste ajalugu Eestis. Ajaloolase vaates on tulemus paraku sisult väga ebaühtlane – on väga tugevaid uurimusi ning tekste, mille osas ei oskagi seisukohta võtta. Enim häirib, et allikatega käiakse meelevaldselt ümber, paigutades nad sageli juba varem loodud ettekujutuse illustratsiooniks. Kogumik kõneleb eelkõige ühe kogukonna enesekuvandist ja maailmavaatest. Ei saa jätta mainimata, et raamatu valmimist on toetanud Rosa Luxemburg Foundation – rahvusvaheline sotsialistliku alternatiivpoliitika lobirühm ja haridusasutus, mis on seotud Saksamaa vasakpopulistliku parteiga Die Linke. Laiale lugejaskonnale pakutavat populaarteaduslikku ülevaadet tuleb jääda siiski veel ootama.

    1 Vt Krister Kivi, LGBT-vanarahva lood: kire kriminaalkroonika ehk Siil kalevi all. – Postimees 3. XII 2022; Maia Tammjärv, Eesti esimese LGBT+ ajaloo raamatu autor: paljud lood on haruldaselt positiivsed. – ERR 7. XI 2022; Aro Velmet, Miks on vaja marginaliseeritud ühiskonnaliikmete ajalugu? – Sirp 16. XII 2022.

    2 Rahva Oma Kaitse. Raadio2, ERR 8. XI 2022.

    3 Aro Velmet. Miks on vaja marginaliseeritud ühiskonnaliikmete ajalugu? – Sirp 16. XII 2022; Elo-Hanna Seljamaa, Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Ariadne Lõng 2022.

    4 Kapiuksed valla. Arutlusi homo- bi- ja transseksuaalsusest. Toim. Brigitta Davidjants. Eesti Gei Noored, 2010.

    5 Andreas Kalkun, Naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris. Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toim. Brigitta Davidjants. Eesti Gei Noored, 2010, lk 12–22.

    6 Richard Roht, Tsaari ohvitser. Ilmamaa 2016, lk 76.

    7 Karl August Hindrey, Minu elukroonika I–III. Loodus, Tartu 129, lk 59.

    8 Hindrey, Minu elukroonika, lk 59; 64.

    9 Sven Kivisildnik, Indrek Särg. Eesti gayluule järjekordne algus. H. Runnel. http://reinmets.pri.ee/index.php?sisu=homokultuur&homokultuur=runnel 20.01.2023

    10 Maia Tammjärv, Eesti esimese LGBT+ ajaloo raamatu autor: paljud lood on haruldaselt positiivsed. – ERR 7. XI 2022.

    11 www.periodika.lv

Sirp