Toeta
Otsi

Kultuuri elutööpreemia

  • Näitus “3000 kodarat ehk elu nagu jalgratas!” Eesti Spordimuuseumis

    Siim Randoja

    Kolmapäeval, 3. aprillil kell 15 avatakse Eesti Spordimuuseumis uus näitus 3000 kodarat ehk elu nagu jalgratas! 

    Uue näituse eesmärgiks on – lisaks jalgrattavaimustuse tõstmisele näidata erinevaid rattasõiduga seostuvaid eneseväljenduse ja -teostuse võimalusi ning tutvustada enam kui sajandipikkust jalgrataste arengulugu Eestimaal. 

    Väljapanek tutvustab ligi neljakümne jalgratta vahendusel vahvate iseliikujate kasutusvõimalusi eilsel ja tänasel päeval. Näitusesaalis saab uudistada rattaid, millega sõitsid meie vanaisade vanaisad ning nostalgianurgakeses on võimalik lasterataste seltsis meenutada noorpõlves saadud esimesi rattakriimusid. Näha saab nii kahekordset jalgratast, rattaid külgkorvi ja kaubakastiga kui ka selliseid sõidukeid, mil selja taga vahetu pantvangikriisi- või lahingukogemus. Puudu pole ka tänapäevased teenistus- ja operatiivrattad. Ning lõpetuseks – otse loomulikult saab uudistada meie tuntumate rattaässade treening- ja võistlusvarustust ning ekstreemsportlaste tänapäevaseid adrenaliiniallikad. 

    Näitus jääb muuseumis avatuks juunikuuni.

  • Maailm ja mõnda, mis seal sees näha on

    Hannes Palang

    Autori tausta avab ehk kõige paremini tema kauaaegne kolleeg Uudo Pragi1, kes jagab toonased teadlased kasutatud ellujäämisstrateegia järgi nelja gruppi: kaasaminejad, kohanejad, sisepagulased ja nišitootjad. Kurs kasutas Pragi arvates (lk 24) „segastrateegiat nišitootjast ja sisepagulasest. Tema lemmiknišš oli etniline geograafia, kuid see oli nõukogude ajal äärmiselt kitsas ja teoreetiliselt suunatud venestamise hõlbustamisele, mis Kursile kuidagi ei sobinud. Nõnda õnnestus tal teha vaid empiirilist tööd, sedagi raskustega. Vahepeal töötas Kurs ka haldusjaotuse nišis. See regionaalökonoomiline  teema ja regionaalökonoomika üldse polnud tollal veel päriselt taltsutatud, mis võimaldaski Kursil midagi ära teha. Taltsutamise edenedes tõmbus Kurs sellest nišist välja ja muutus üha enam sisepagulaseks. Erinevalt Leo Tiigist jäi talle siiski veel pisike õhuaken, võimalus avaldada etnilise geograafia alaseid töid Soomes, mis oli piisavalt soometunud, et mitte kujutada erilist ohtu parteile, ja siiski eesti teadlase jaoks mõõtmatult vaba. Nii kujunenud kontaktid Soome geograafidega osutusid uute aegade saabudes Eesti inimgeograafiale väga kasulikeks”.

    Uute aegade saabudes läks seesama õhuaken pärani ja Kurs  kasutas võimalusi, kirjutades artikleid, pidades ettekandeid ja koostades kogumikke. Akadeemia, Eesti Loodus, Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, „Eesti teaduse bibliograafiline leksikon”, „Maailma maad”, TEA entsüklopeedia. Varasemad (ja teaduslikumad) artiklid on ta kogunud raamatusse „Rajamaade rahvaid” (Ilmamaa, 2006), oma arusaama Eesti geograafia kujunemisest avaldas ta Õpetatud Eesti Seltsi toimetiste sarjas2, kindlasti tuleb ära märkida Edgar Kanti doktoritöö3 avaldamine eestikeelsena Kursi toimetamisel. Oma 2004. aasta 31. augustil TÜ geograafia instituudis peetud lahkumisloengus4 teatab Kurs,  et teda on alati tsentrist enam huvitanud perifeeria ja et tema juhtmõtteks on olnud looduse, sealhulgas inimasurkondade mitmekesisuse hoidmine, mitte kaotamine või tasandamine. Siin arvustatav kogumik paigutub ka pigem perifeeriasse kui tsentrisse. See raamat meenutab, jutustab, arvustab ja kirjeldab.

    Raamat on jagatud kaheks osaks ja kumbki osa veel kolmeks alajaotuseks. Nagu ka autor ise kaheksandal leheküljel tunnistab, kogunesid siia teosesse eelmisest raamatust välja jäänud artiklid, mida on avaldamiskõlblikumaks kohendatud. Esimeses osas saab lugeda inimestest, kes olulised siis kas Eesti  geograafia või Ott Kursi enda jaoks: Baer, Middendorf, Christaller, Granö, Ariste, Aspel, Tiik, Ristikivi jt. Ühe erandiga – Aino Kallas – mehed. Artiklite stiil on erinev. Mõnest, nagu Granö, on kirjutatud elulooartikkel, pikk ja põhjalik, mõne teise, nagu Aleksander Aspel, puhul piirdutakse paari leheküljega. Ariste artikkel, ilmselt selle kogumiku huvitavamaid, koosneb katketest Ariste kirjadest Ott Kursile. Mõne teise sihiseadja puhul on Kurs valinud raamatusse hoopis enda kirjutatud arvustuse kellegi teise töö kohta; nii näiteks on Baeri peatükk põhiliselt Moskvas ilmunud Erki Tammiksaare ja Natalja Suhhova Baeriraamatu  retsensioon. Arvustaja elu teeb selline hüplikkus ja mitmekesisus raskeks, aga oma tegevuse juhtmõttest – hoida mitmekesisust – peab Kurs kenasti kinni. Ja kellele nimed nagu Friedrich Ratzel, Kaarlo Teräsvuori, Endel Varep ja Ilmar Arens ning nende roll geograafia ja Tartu Ülikooli loos võõrad on, siis teeotsa juhatab Kursi raamat kenasti kätte. Raamatu teises osas läheb Kurs tagasi nende teemade juurde, mis talle kogu akadeemilise karjääri jooksul olulised olnud: piirid, nimed, haldusruumid, Soome – kuidas maailm loodus- ja inimruumideks jaguneb, kuidas neid ruume nimetada;  kuidas on piirid Eesti sees ja raja taga tekkinud ja kuidas need eri poolelt vaadatuna paistavad. Ja jällegi stiililine ja vormiline mitmekesisus: teadusartikkel, siis ülevaateartikkel, siis arvustus, siis meenutus omaenda külaskäikudest Soome.

    Soome teema ongi vahest kõige huvitavam. Autor valdab seda põhjalikult ja raamatus on koos nii korralikud ülevaateartiklid Soomest endast ja ta rajatagustest hõimunaabritest ning reisikiri Eesti geograafide ekskursioonist Soome aastal 1986. Seda viimast tasuks hoolega lugeda ja mõelda sellele, kuidas aeg muutunud on – mis oli oluline siis ja mis praegu, mida pandi  tähele siis ja mida nüüd. Ja ikkagi olen raamatu läbi lugenuna natuke nõutu. Raamatu ümbrispaber lubab, et „siit raamatust võivad Ott Kursi ametikaaslased leida meenutusi oma teadusharu käekäigust, muude aladega tegelejad aga kogeda, kuidas geograafid maailma näevad ja liigendavad”. Meenutusi jah, ja ka neilt aladelt, millel geograafiaga vähem pistmist, ja huvitav on kah. Geograafide maailmanägemise seletamine aga eeldaks veel laiemat lähenemist. Ootan endiselt Ott Kursilt Eesti geograafia mõttelugu.

    1 Uudo Pragi, Inimgeograafia N Liidus ja Eestis sõjajärgsel perioodil. Rmt: H. Kulu ja  T. Tammaru (toim), Asustus ja ränne Eestis. Uurimusi Ann Marksoo 75. sünnipäevaks. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 9 – 33.

    2 Ott Kurs, Maateadusest Eestis. Geograafiast ja geograafidest 20. sajandil. Üllitatud Tartu Ülikooli 375. aastapäevaks. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad VIII. Tartu 2007, 251 lk. Arvustus: H. Palang, H. Maateadus kui klubi või kui distsipliin? Akadeemia 2008, nr 6, 1361–1365.

    3 Edgar Kant: Eesti rahvastik ja asustus. Koostanud ja eessõna kirjutanud Ott Kurs, saksa keelest tõlkinud Simo Runnel. Ilmamaa, 2007, 248 lk. Arvustus: H. Palang, Tippmehe tagasitulek. – Sirp, 15. II 2008.

    4 Ott Kurs, Sissejuhatuse asemel. Elust ja tegevusest Euroopa ja Euraasia vahel. Rmt:  Ott Kurs, Rajamaade rahvaid. Ilmamaa, 2006, lk 11–27.

  • Perspektiiviga uude aastasse

    Toomas Velmet

     

    Kuid kõigepealt pisut interpreetidest. Viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny (1981) kaalukamate saavutuste hulka kuuluvad Jascha Heifetzi nimelise konkursi (Vilnius) II preemia  ja Johannes Brahmsi nimelise konkursi (Austria, mõlemad 2005) II preemia ning muidugi ka kuldmedal Londoni Guildhalli muusika- ja draamakooli lõpetamisel (2006). Viiuldaja esinemispaigad haaravad suurema osa Euroopast, aga ka US A. Märkimisväärseimana tuleb nimetada selliseid Londoni saale kui Barbican ja Wigmore Hall. Meie noorte pianistide üks liidreid Sten Lassmann (1982) leiab kontserttegevuse kõrval ka aega uurimistööks Heino Elleri  klaveriloomingu teemal ja on ühtlasi ka muusikaja teatriakadeemia õppejõud. Sama akadeemia õppejõud Henry-David Varema (1969) on Saksamaal baseeruva Petersen Quarteti liikmena kindlasti neist kolmest enim plaadistanud ja maailma näinud interpreet. Igal kolmel juhul on tegemist kõrge rahvusvahelise tasemega oma erialal.

    Alfred Schnittke (1934–1998) on eesti informeeritud kuulajale vägagi tuttav autor  juba üle 30 aasta, kuid viimasel kümnendil, s.t pärast helilooja surma, on tema teoste esitamine Eestis pigem harukordne. Peaks vist eesti interpreetidele ja kollektiividele meelde tuletama, et Schnittke teoste nimekirjas on üheksa sümfooniat, kuus concerto grosso’t, neli viiulikontserti, kaks tšellokontserti ja vioolakontserti, kolm balletti ja ooperit ning kammermuusikat kõikvõimalikele koosseisudele, sh neli keelpillikvartetti, kolm klaverisonaati ja viiulisonaati ning kaks tšellosonaati. Eraldi teemana tuleks käsitleda tema autorsusega kadentse viiele Mozarti klaverikontserdile ja eriti olulisena kadentsi Beethoveni viiulikontserdile. Üht-teist on meelde tuletada ka tema sidemetest Eestiga ja siin meenuvad esimesena Reekviemi salvestus (1976) ning Concerto Grosso nr 1 esiettekanne 1977 TPI aulas koos Pärdi „Tabula rasa“ esmaettekandega. Ka on Tallinnas esitatud autori Esimene  sümfoonia, kuid enim küll kammermuusikat: eelkõige „Süiti vanas stiilis“, Tšellosonaati nr 1 ja „Hümne“. Kõige hilisema loomisaastaga ongi tõenäoliselt Trio klaverile, viiulile ja tšellole (1992) ja siin ei peakski minu arvates lähtuma aastast 1985, mil autor kirjutas Trio viiulile, altviiulile ja tšellole. Viimane on küll klaveritrio algmaterjaliks, kuid autori teoste loendis seisab klaveritrio siiski täiesti omaette, kuigi märkusega, et tegemist on keelpillitrio  seadega. Kogu see informatsioon on siin toodud näitamaks valget laiku maailma XX sajandi heliloomingu esitustes Eestis. Võin lisada, et autoriteetsete kriitikute arvamustes seatakse Schnittke kõrvuti Šostakovitšiga ja parima iseloomustuse on tema loomingule andud Gennadi Roždestvenski, öeldes sõna-sõnalt nii: Alfred Schnittke nagu Dmitri Šostakovitški on ajastu kroonikakirjutaja, kes pööras uue lehekülje Venemaa kroonikaraamatus. Veel  on ta täpselt iseloomustanud autori helikeelt, öeldes, et ta on maailma muusikaajaloos enim puhast kolmkõla väärtustanud helilooja. Siit ongi õige minna Schnittke Trio juurde, kus viimati osundatu absoluutselt paika peab. Teose kulminatiivsetesse vormiosadesse on nii esimeses (Moderato) kui teises (Adagio) osas paigutatud ansambli tutti’na esitatud puhtad kolmkõla-järgnevused fff dünaamikas, mis on ainult finaali eelviimases akordis määritud  bassiga (C fis-moll kolmkõlas). See võte avaldab nii võimsalt muljet, et ületab isegi teose lõpu hääbumise. „Suur Dramaturg” peaks Schnittke nime ette kuuluma. Meil kõlas nimetatud Trio minu mälu järgi teist korda, varem on seda esitanud Uus Tallinna Trio Mederi saali avakontserdil. Mõlema esituse väärtus seisneb eelkõige meisterlikkuses – tekst on keerukas –, kuid süvenema peaks helilooja pakutud tempodesse. Ei ole päris vastuvõetav, et Moderato ja Adagio kulgevad äärmiselt sarnases pulsis ning veelgi enam peaks süvenema tohutu paljudesse tempomuutustesse, et need ka kuulajateni jõuaksid. Eriti Adagio puhul tundsin saalis esitajate pidevat hirmu liigaeglase tempo pärast. Kaugel sellest – seda hirmu ei peaks olema. Schnittke ei ole ega saa olla igav, kui järgida täpselt kõiki esituslikke remarke. Toon siin näite esimesest osast, mille noodist lugesin kokku 10 a tempo’t ja kolm Tempo I, kuid  päris kuulda neid ei olnud. Ja veel – keelpillimängijad, sul ponticello’t ei maksa maskeerida ega peita, seda esineb üks kord 13 takti vältel ja Schnittkel on see väljendusvahend väga oluline. Seejuures tuleb öelda, et saalitäis kuulajaid võttis teose väga sõbralikult vastu ja interpreedid olid selle ära teeninud.

    Vastukaaluna Schnittke dissonantsidele olid siis interpreedid paigutanud väga-väga konsonantse Felix Mendelssohn Bartholdy Trio  op. 49 d-moll (1839), mille kirjutamisest saab tänavu 170 aastat. Mendelssohni mõlemad triod (teine c-moll op. 66, 1845) on kenasti viisirikkad, kuid hästi paljusõnalise klaveripartiiga, mis on ikka sageli probleemiks. Sten Lassmann suutis suurepäraselt, isegi efektiga kogu selle tekstimüraka eksponeerida nii, et vaid paaris paigas soovinuks rohkem kuulda keelpillide tämbrit. Finaali koodas oli pianistil aga üks käik veel tagavaraks ja see oli tõeliselt  vaimustav. Kõige selle juures ei unustanud pianist kunagi, et ka klaver laulab (Andante con moto tranquillo) ja laulab hästi kenasti.

    Kokkuvõttes tuleks kontserti hinnata väga kõrgelt ja ma asetangi selle 2008. aasta akadeemiliste esituste suveräänsesse tippu.

  • Fritsud ja blondiinid tõsielus ja mängus

    Tarmo Teder

    Kogu Euroopa jaoks nii tähenduslikul 9. mail esilinastus kinos Sõprus pikk dokumentaalfilm „Fritsud ja blondiinid”. Kui nähtust elevil publik õhtul kino kõrval kulgevale tänavale valgus, näitasin ühe naisteveebi seksitoimetajale maja Vana-Posti 9, kus 1893. aastal sündis Alfred Rosenberg, kes pärast Teist maailmasõda Nürnbergis üles poodi.

    Paljud Balti näitlejad kehastasid 1950.–1980. aastatel Nõukogude Liidu kunstilistes propagandamängufilmides SSi ja Wehrmacht’i ohvitsere, aga natsiriigi tippe neid mängima ei valitud. Kuigi näiteks Jüri Järvetist oleks saanud päris huvitav Hitler või Tõnu Aavast isikupärane Martin Bormann. Aga just seda isikupära Nõukogude filmiideoloogia kartiski. Natsid pidid kinolinal paistma klišeeliselt lamedad kurjamid, ühemõõtmelised jõledused, paadunud lurjused, mundris masinad ja hingetud kõrilõikajad, kelles oli välistatud igasugune inimlikkus. Ometi võttis Nõukogude filmipublik nad salamisi eeskujuks, sest kurjus ja pahelisus on maagiliselt peibutavad ning Balti näitlejad suutsid üle stampide välja mängida psühholoogiliselt peenemat kude – neetud fašistidest hoovus mingit seletamatut teise inimese võlu. Moskva pirukasaalis nähtud näitlejat peeti aga ehtsaks natsiks, sest koolipoisid lihtsalt ei eristanud mängu ja reaalsust, ekraanil nähtut võeti süüdimatult tõsielu pähe ja Baltikum sai laiemalt külge fašismi märgi.

    Filmi „Fritsud ja blondiinid” režissöör Arbo Tammiksaar ja stsenarist Andrei Hvostov vaatasid oma dokumentaalteost luues läbi kümneid ja kümneid, kui mitte sadu mängufilme, kus võib näha natse kehastavaid Balti näitlejaid. Kogu pikk dokfilm näiksegi kohati selle filmilasu all kannatavat, mingit läbivat autoripositsiooni ei paista, probleemid jäävad rohkem kompimise ja lahtikoorimise kui selgitamise faasi.

    Dokumentaalfilm peab avama probleemi või portreed-karakterid, aga „Fritsud ja blondiinid” andis vähe selgeid vastuseid, hoopis küsimusi jäi hulgi hõljuma ja ka küsitavusi. Autori(te)lt eeldanuks rohkem konkreetset haaret, praegusel kujul paistab „Fritsud ja blondiinid” röögatult mastaapne katse segada dokumentaalsust ja mängulisust. Selles filmis rohkem irriteeritakse kui dirigeeritakse.

    Üks transtsendentaalselt enesesse suubuv paradoks on see, et dokumentaalfilmi valitud näitlejad kehastavad iseennast. Aga kui näitleja mängib iseennast, siis kerkib kohe küsimus, kas ta ongi selline näitlev-mänguline või hoopis püüab ehedalt avada oma karakteerset säsi. Üleminekud võivad sel puhul olla kaadrisiseselt varieeruvad, lavastuslik ja tõsielulisus eristamatult sünteesunud.

    Selles määratlematult segunenud ühtsuses peitubki üks „Fritsude ja blondiinide” võlu. Eriti värske ja Eesti filmidokumentalistikas uuendusliku võttena mõjus see nn ülekuulamisstseenides, kus kolm keskset näitlejat kui tõsielu persooni Guantánamo vangla või ka Gestapo või NKVD stiilis pihtide vahele võeti ja neile otsekui haua tagant kõmiseva häälega (Mart Sander) konkreetseid küsimusi esitati. Neist küsimustest pindmine on see, et kas te kahetsete, et mängisite Nõukogude ideoloogia ja rolliraha lõa otsas lamedaid natse, kinnistades massilises publikuteadvuses Balti fašismikuvandit. Tunnistasid ju filmis kolm keskset tegelast ja mõneti portreteeritut (Tõnu Aav, Algimantas Masiulis, Uldis Lieldidžs), et neil ei ole lapsepõlves kogetud reaalsest Saksa okupatsioonist ja sõduritest halbu (pigem vastupidi) mälestusi. Näitlejana läksid nad aga oma varase kogemusega vastuollu, osalesid, kas raha või virvatulekuulsuse nimel, suures vales. Paratamatult kerkib küsimus kunstniku isiklikust vastutusest.

    Läbivalt ekspluateeritud näitlejakolmikust eendub mahuliselt Lieldidžs, kes mängis ligi 40 nõukogude sõjamängufilmis ja kelle puhul kerkib pidevalt küsimus: kas vana mees ikka kahetseb, et need rollid ette võttis? Tema kannatav ilme igatahes väljendab hooti lausa füüsilist hingepiina. Samas ei tohi unustada, et ta on ikkagi näitleja, kes võib alles nüüd pensionieas oma peenemat psühholoogilist rolli etendada!? Mine sa võta kinni, igatahes minu kõrval seansi ajal lahkelt rüüpamiseks punast veini pakkunud seksitoimetaja väitis, et ei kannata see Lieldidžs midagi – hoopis mängib kannatust ja režissöör on pime nagu armunud naine, kes laseb oma armastatul teha, mis tahab, ega takista teda üldse.

    Viimase väitega võiks mööndusega isegi nõustuda, kuigi autorid on näinud meeletult vaeva. Kusagile Kuramaa lossi kutsuti kokku mitukümmend veterannäitlejat, kes on kunagi filmides mänginud fritse ja blondiine. Stiilipeo kui retrograafilise visuaalkonverentsi korraldamisega ei koonerdatud: lastakse ilutulestikku, sünteesitakse sirpi-vasarat ja haakristi, pioneere ja Hitlerjugend’it, ahvitakse Oscari gala ja muud. Šõumees Mart Sander ohjab kogu protsessi mõnuga, aga tagantjärele korraldatud natsirolli võistluse ja nominentide pingestamise venitamine on pika-pika filmi ainuke tüütu koht. Proportsionaalselt tükkis see lossis peetud stiilipidu üldisest filmikanvaast esile ega haakunud kuigi orgaaniliselt ülejäänud liinidega. Midagi aga see siiski elavdas. Filmi kui terviku üle norides peab pidevalt silmas pidama materjali üüratut massi ja teema kirjusust, ent sellest johtuvalt ei tohiks ikkagi allahindlust teha. Kohati, hooti, puhuti ja paiguti paistab „Fritsudel ja blondiinidel” lastud minna liiga lõtvade ohjadega.

    Hea ja väga funktsionaalne leid on ekspansiivne filmikriitik Aleksandr Špagin, kes pillub oma suust kalambuure ja üritab loominguliselt kaamera ees lõkendades dekonstrueerida kogu nõukogudeaegset natsifilmindust selle sadades ilmingutes. Špagin on ehedalt särtsuv näide, et üks õige kriitik peab olema paks habeme ja prillidega vilgas närvipundar (soovitavalt veel kiilakas ja kongus ninaga) ning ta peab rääkima kiiremini kui tuld sülgav kuuliprits.

    Eesti-Läti koostöös tehtud „Fritse ja blondiine” võeti linti üle kahe aasta, pooleteisetunnine film neelas 2,4 miljonit. Tulemuse üle suurt kurta ei saa. Kindlasti annab see mõtlemisvõimelisemale Vene vaatajale uut peamurdmist vanal fašismiteemal. Lätlased olla aga monteerinud hoopis teise, tagasihoidlikuma versiooni, ajalooliste ekraanifašistide asjus palju hillitsetuma variandi. Materjali lõikamiseks ja taasmonteerimiseks on igatahes kuhjaga. Ka pärast postmodernismi ei saa midagi lõplikuks pidada ja fašism peakoludes viirastub edasi.

     

  • Ettepanekud Balti teatrifestivali reorganiseerimiseks

     

    4. – 9. septembrini peeti Tartus teine taaskäivitatud Balti teatrifestival. Selle raames kohtusid Eesti, Läti ja Leedu Teatriliidu delegatsioon ning arutasid festivali tulevikuperspektiive. Üheskoos jõuti konsensuseni, et Balti teatrifestivali traditsiooni tuleks kindlasti jätkata, kuid selle formaat vajab uuendamist. Järgnevalt teemegi mõned ettepanekud selle ürituse arendamiseks. 

    Kuna see teatrifestival aitab tutvustada Balti riike nii üksteisele kui väliskülalistele, soodustab loomeinimeste koostööprojekte, õhutab eestlaste, lätlaste ja leedulaste huvi üksteise vastu ning tugevdab seega sallivuse ja koostöö õhkkonda Baltimaadel, siis leiame, et järjepidev riiklik majanduslik toetus on selle traditsiooni jätkumiseks ja arenguks hädavajalik.

    Balti teatrifestival võiks jääda toimuma igal aastal vaheldumisi ühes Balti riigis. Igal festivalil on ametlik võistlusprogramm ning lisaprogramm. Võistlusprogrammi kuulub seitse lavastust: kaks Eestist, kaks Lätist, kaks Leedust ning lisaks veel üks lavastus riigist, kus festivali peetakse. Iga riik esitab festivalile eelmise aasta parima lavastuse ning ühe omadramaturgiat või kohalikku temaatikat esindava lavastuse, mille esietendusest ei tohi olla möödas üle kolme aasta. Võistlusprogrammi hindab rahvusvaheline žürii, tunnustades paremaid auhindadega. 

    Lisaprogrammi maht ja sisu jäävad festivali korraldajate otsustada. Võimaluse korral võiks lisaprogrammi kaasata lähiregioonide teatreid, nt Skandinaavia, Peterburi, Kaliningradi või Poola omi. Festivaliga kaasnevad etenduste arutelud ning kindlale teemale keskendatud õpikojad või seminarid. Balti teatrifestival peaks püüdma luua eri maade teatritegijate vahel uusi kontakte ja koostöövorme, näiteks tutvustama Balti riikide uut dramaturgiat, organiseerima rahvuste koostöös sündivaid lavastusi jms.

    Balti teatrifestivali kindla imago ja formaadi kujundamiseks, pidevaks ja mitmekülgseks infovahetuseks ning uute ideede genereerimiseks soovitame ja soovime luua festivali nõuandva kogu, kuhu kuuluks igast Balti riigist kaks esindajat.

    Jääme lootma kõikide osaliste koostöötahtele! 

     

    Arutelul osalesid ja nimetatud

    ettepanekuid toetavad:

     

    Jūratė Grigaitienė (Leedu), Dainis Grīnvalds (Läti), Liongina Gudeliene (Leedu), Margus Kasterpalu (Eesti), Ilze Kļaviņa (Läti), Edgaras Klivis (Leedu), Ruta Mažeikiene (Leedu), Kaarel Oja (Eesti), Rein Oja (Eesti) Riina Oruaas (Eesti), Agnese Paula (Läti), Martynas Petrikas (Leedu), Anneli Saro (Eesti), Terttu Savola (Soome), Nomeda Šatkauskiene (Leedu), Irena Veisaitė (Leedu), Riina Viiding (Eesti). 

  • Rauaaja ilusad valed

    Aarne Ruben

    2300 aastat lahutab meid Pythease suurest reisist ja umbes veerand sajandit Lennart Meri teooriast, et vanakreeka maadeuurija külastas Saaremaad. Mere panust eesti kirjandusse oleks vaja veel tutvustada. “Hõbevalgema” (1984) fenomen seisneb selles, et autor pani antiikautorid nagu Strabon või Tacitus näiliselt kõnelema eestlasele lähedastes mõistetekategooriates, suunas “ajaloo sooja hinguse” eestlastele. Lennart Meri justkui nägi ette, et ka tulev Laulev revolutsioon vajab oma kolme isamaakõnet. Nendeks kõnedeks said hõbevalged raamatud.

    Meri on ka ise tunnistanud seda, et idee on algselt saadud Winston Churchilli “Inglise keelt kõnelevate rahvaste ajaloost”, seal paigutati Pytheasel esmakordselt esinenud (Ultima) Thule hoopis Britanniasse. Nii et eksitusi juhtus. Ütleb ju Strabon oma teoses sõnaselgelt, et Thule on hoopis Britanniast põhja pool, jäätuva mere lähedal, sellest 10 500 staadioni (1648,5 km) kaugusel. Nii pikk on teekond Hebriidi saartelt Hekla vulkaanini Islandil ja tagasi, aga peaaegu sama kaugele jäävad Britanniast ka just nimelt Kura merevaigurannik ja Saaremaa. Kui muidugi a priori nõus olla, et Saaremaa jääb Britanniast põhja poole – ega ta jää ju! Kui aga arvesse võtta sedagi, et kogu tolleaegne meresõit oli laiuskraadiline ja meridiaanidest olid vaid ähmased ettekujutused – Pytheas võis ses suhtes kergesti eksida. Ta ei teadnud pikkuskraadi, kuid ta võis jõuda Saaremaale, tema silmis tõepoolest põhja poole…

    Lõpuks on ju igal inimesel oma Ultima Thule. Too Ultima Thule on igaühe retk oma hinge kaugeimasse soppi, oma südametunnistuse “asustatud maailma” piirini. Raamatukauplused on täis seiklusjutte ja üks niisugune jutt on ka tegelikult “Hõbevalgem”. Nii mõnedki peavad seda hoopistükkis lastejutuks, kus kergeusklikule luisatakse ilusaid valesid. Vene ajal aga oli üks ilus vale etem kui sada karmi tõtt.

    “Hõbevalgema” alguses näib, et “reisikirjal suurest paugust, tuulest ja muinasluulest” on ka vähemalt üks tegelane, rannapapp, kes süütab mere ääres ohutule. Aga ka Euroopa ise on teose tegelane. Ja Pythease Euroopa oli kaetud paksude metsadega, siin valitsesid võimsad hõimupealikud, keda kutsuti ka kuningaiks või “kaleviteks”, nõiatarid joonistasid vibude tinaotstele võlumärke, päikesetõusu vaadati ja arvestati megaliitidest ringi ühe samba tipu järgi, künkaid aga, kus ringi jooksid metsikute hobuste karjad, peeti maailma algusest pärit hiidude loominguks. “Enne igipikka talve,” joiutakse “Vanemas Eddas”, “kui maa polnud tehtud veel, siisap Bergelmir sündis… Seda iidseimast mäletan, ja see oiukas hiid pandi keerama käsikivi.”

    Nii mõneski mõttes on ajalugu nagu astronoomia. Ülimates kaugustes, kus universum lõpeb, on aegruum kõverdunud nii palju, et pole enam mõtet arvestada, kui palju on sinna valgusaastaid ja kas seal üldse on meie käsitlustes mõõdetavaid vahemaid. Arvutustes võidakse sinna asetada lõpmatusemärk. Varasemas ajaloos jälle võivad üksteisele vasturääkivad pärimused kustutada mingi vägeva taia, mida kolm tuhat aastat tagasi usuti. Kõik mattub hämarusse, mida hajutada ei õnnestu. Hilisemad rooma ajaloolased on Pythease säilimata teost “Maailmamerest” nii maha teinud, et pole enam aru saada, millised selle reisi osad üldse toimusid! “Missugune arukas inimene,” kirjutas Strabon (Mere teoses tsiteeritud lk 43) “võtaks omaks vahemaa Borysthenesest [= Dnepr] Thuleni? Sest Thulet uurinud Pytheas on osutunud kõige valelikumaks inimeseks…” Kreeklaste ilmapilt oli ju iseenesestki küllalt segane ja “Maailmamerest” sisaldas ilmselt tervet müüri võõrapäraseid nimesid, mis võisid tekitada Ateena umbusklikus kodanikus tunde, kas paljukiidetud Pytheas ei ole mitte tugitoolireisija?! Et ta on kohtunud keltide, guioonide ja skandialaste “kalevitega” nagu lapsed kohtuvad teleekraanil Tommy ja Jerryga – on küll värviline ja liigub kusagil; me võime potentsiaalis isegi oletada, et ta olemas on, kuid tegelikult teda siiski ei eksisteeri.

    Allikakriitilised teosed Pythease reiside kohta on välja andnud taanlane Joris Mette ja britt Ch. Hawkes. Viimane püüdis Pythease käimisi ka kaardistada ja arvutada välja loogilisi vahemaid vastavalt tollal levinud maailmapildile. Kui hoolikalt arvesse võtta seda, mis üldse kannustas kreeklast kaugele põhja sõitma (merevaik ja eriti tinamaardlad), siis kujunes teekond järgmiseks.

    Kartaago oli Aleksander Suure vallutuste eel saamas vägevaks mereriigiks ja soovis saada ligipääsu Albioni ja Oestrymnidese (Bretagne’i) tinakaevandustele ümbersõiduga Ophiusa (Portugali) kaudu. Kartaago sundis üsna varsti Massalia kreeka kolooniat (praegune Marseille, sealt pärines Pytheas), et nende tee põhja viigu mööda Rhône’i jõge. Pytheas aga hakkas, võib-olla Massalia ülemere-konkurente trotsides, ikkagi sõitma ümber Portugali.

    Teekond Biskaia lahes oli ohtlik. Edaspidigi võis vapra meresõitja eskaadrit ähvardada vägivald kohalike hõimude poolt, kes ei pruukinudki olla nii sõbralikud. Pythease retkel oli maakuulajalik iseloom, sest kui ta oleks olnud valmis kohe tina kaevandama, siis oleks ta osa laevu raskes lastis tagasi saatnud. Tinata aga ei saanud, see oli vanakreeka au ja uhkuse – pronksi koostisosa. Kreeklased armastasid pronksi, sest selleta poleks neil olnud millestki oma sõjavankri-võidusõitjate hiigelkujusid valada. Marmori võisid ju võõrhõimud hõlpsamini purustada.

    Ushantist (praegune Prantsusmaa rannik) purjetas Pytheas ööpäevaga Belerionini (Cornwalli poolsaar). Ööpäevas suutis Pytheas soodsa tuulega purjetada peaaegu 1000 staadioni (u 170 km). Belerionis kohtas Pytheas kohalikke elanikke, kes nimetanud end Priteni või Pretani. Aja jooksul arenes neist nimedest välja Britannia nimetus.

    Hawkes oletas, et Pytheasele võidi näidata ka Bretagne’i kelti ilmavaatlussambaid Menhir Brise, mis nüüd pikali kukkunud ja murdunud. Siin mõõtis Pytheas suvisel pööripäeval ööpäeva pikkuseks 16 h. Pärast seda sõitis Pytheas üle La Manche’i väina. Ta küsis Belerioni asustavatelt “pritenitelt” tina kohta. Aga pritenid olid pealtnäha ilmselt vaesed kalurid, kes ütlesid, et mitte väga kaugel ei asu saar Ouiktis (latiniseeritult Victis, sama tüve säilitasid ka “piktid”), küsige sealt, isand, oma tina. See oli tänapäevane Wighti saar ja Pytheas jõudis sinna kiiremini kui pritenid olid oletanud. Edasi pidi Pytheas jõudma Kantioni (Kent).

    Teised ajaloolased ja merendusspetsialistid vaidlevad sellele vastu ja lausuvad, et Pytheas pidi kohe põrutama põhja, Mani saare poole. Pythease eesmärgiks oli ilmselt teha ring ümber Britannia – andmaks alust oma järeltulijatele väita, et saar on kolmnurkne. Me ei tea, kui palju tal see aega võttis. Meri väitis “Hõbevalgemas” loodete uurimise põhjal, et Pytheas veetis Belerionis kaks nädalat, seega venis ta teekond siin ja seal üsna palju. Natuke hiljem kui talvisel pööripäeval on Pytheas igatahes juba omast arust Tanaïse (Don) suudmes ja mõõdab läbi Euroopa kulgeva Lääne merevaigutee alguses päikese kõrguseks kuus küünart. See näitab, et tegu on seal 54. paralleeliga, mis rannaala siinpool Taanit vaid praeguse  Lübecki kohal lõikab. Seega on Pytheas jõudnud toona Lübeckit asendanud teutooni külla. Lübeckist on Pytheas edasi sõitnud Oderi suudmesse, mida ta peabki Doniks.

    Teel selle jõeni kohtab Pytheas Timaiose ja Pliniuse ümberjutustuse järgi ilmatu suurt saart valitseva “kuningaga” (vanakreeka keeles Basilia). See võib olla Bornholm, arvestades seda, et selleni jõuab kolme päevaga; see võib olla Rügen, arvestades seda, et seal on merevaiku. Just see Basilia saar on andnud nime Balti merele, on kirjutanud Lennart Meri.

    Meresõitja edasised käigud on aastatuhandete kaheksajalg meie jaoks neelanud.

    Tekib küsimus, kus on siis ikkagi Thule? Kas oleme tulehoidjad ja tulekandjad, nagu kadunud Meri meile pärandas?

    Nagu teada, arvestas Ma
    ssalia Pytheas päikese tõusmist küünardes ja pööripäevadel. Olbias Borysthenese lähedal sai ta 9, Keltiké laiuskraadil Elbe suudmes ja Lübeckis 6, kusagil kaugemal põhja pool 4 küünart. Ta pani sõrmi ülestikku ja leidis päikese kõrguse. Pytheas oli alati suur taevavaatleja. Barbarite silmis, keda ta siin ja seal kohtas, oli tal kogu aeg häda päikesega. Sest oleks ju liigne väita, nagu teinuks Pytheas oma vaatlusi üksnes pööripäevadel. Meresõitja vaatles taevakehi ka öösel, projekteerides taevavõlvile täisnurkseid koordinaate.

    Barbarid aga – kui nad olid piisavalt nutikad – pidid kindlasti mõistma, et suur rännumees tegi sõrmedega trikke, et oma asupaika teada saada. Kui kaugele põhja ta on sõitnud? Barbarid teadsid, et külalise ülesandeks on oma asukoha geograafiline määratlemine. Ja Pytheas võis neile ka seletada, et mida edasi põhja poole, seda madalamale vajub talvistes tingimustes päike.

    Igatahes on meie käsutada ainus autentne Pythease lause: “Barbarid näitasid meile kätte koha, kus päike unne suigub.” Paljud uurijad lähevad sellest mööda, arvates, et võib-olla olid siis päevad sealkandis, kuhu ta jõudis – Islandil näiteks – masendavalt lühikesed. Päikese magamaminekut ei viitsitud isegi tõlgendada, niivõrd absurdne näis see. Lennart aga viitsis ja ehitas sellele oma teooria. Phaeton või Elias sõitsid ju samuti tulises vankris, ju nad siis pidid ka kusagil peatuma!

    Mere meelest seostub päikese magamaminek Kaali katastroofiga. Aga siinkirjutajal tekkis vahepeal palju dissidentlikum teooria. Mis siis, kui “päikese magamaminek” oli lihtsalt kohalike elanike nali, ükskõik kus Thule siis ka ei asunud?

    Te elate kuskil rannakülas ja teile tuleb külla tähtis kreeklane, tsivilisatsiooni esindaja. Tal on kaasas tõlk, kes võib küll olla suurepärane, aga kuna hõimude keeli on nii palju, muutub suur osa mõttevahetusest ikkagi kehakeelseks. Ja te näete, et külalisel on päikese probleemid hingel. Ta on imestunud: lühim talvepäev on käes (kusagil Laadoga – Põhja-Norra joonel) ja päikese kõrgus alla kolme küünra! Või siis vastupidi: suvi on käes ja päike peaaegu ei suvatsegi loojuda, valgus ei kao, päike ise aga mõneks ajaks küll.

    Tõusnud kolm küünart, hakkab päike jälle laskuma. Ümberringi paugub käre pakane. Ja karusnahkses vammuses merekaru osutab käega põhja merede poole, pärides barbaritelt: “Aga mis siis seal üldse toimuda võiks? Seal on päike nii madalal, et võin ainult mõned korrad sõrmi otsakuti panna ja päikese kõrgus on käes?” “ära siis teinekord roni nii kaugele põhja” või “jää meie juurde, kui sa ei taha sattuda kohta, kus päike ära kaob”: “Seal heidab päike üldse magama.” Ja ei mingit seost taevast pudenenud tulekeraga!

    Või tundus Pythease mängimine sõrmedega barbaritele naiivne… Teame ju, et primitiivsed rahvad ise on alati suutnud päiksevalguse järgi päeva-aega määratleda. Kuna barbar (muistne saarlane?) ei uskunud, et Pytheas tavatseb nõnda arvutada, kui kaugele ta on oma kodulinnast jõudnud (määratleda laiuskraadi oma süsteemis), siis võis barbarile jääda mulje, et sellele võõramaalasele võib ükskõik mida hambasse puhuda, ta on niikuinii parasjagu opakas. Ta rapsas oma fantaasiast esimese ettejuhtuva kujundi, mida võis muuseas ka käte keeles suurepäraselt väljendada: päike heidab magama.

    See siis ei oleks enam merelik teooria, et eestlased on tule kaitsjad ja isegi see tuli, mis kaminas – aestus – on meie oma. Aga kui Pytheast lihtsalt lollitati, siis oleks tegemist juba uue teooriaga, tõdemusega, et juba rauaaja inimesed teadsid huumorist päris palju.

    See lugu siin ei olnud katse Lennart Mere Kaali teooriat ümber lükata. “Hõbevalgemas” esitatu on ammu leidnud koha igasugustes väljaannetes, millest Interneti Wikipedia on vahest kõige kiiremini üles leitav. Kuna Mere ütlused on osaliselt verifitseeritavad, on tema puhul tegemist ikkagi teadusega. Aga kui läheneda palju vaieldud küsimusele ootamatust humoorikast vaatenurgast, anekdootlikult, siis saavad palju vaieldud küsimused hoopis uue vastuse.

     

  • Jalutuskäik galeriides

    Riin K?sepp

    Ilmar Kruusamäe. Matti. 1999. Õli, lõuend. Repro

    Kaunase kunstnike näitu-sed Tartus 15. II – 12. IV ja Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 2. V; Tartu kunstnike näitused Kaunases 15. III – 5. IV.

     

    “Kallid kunstiinimesed! Tänan teid, et loote ilu, mis tekitab meis rahulolu ja vastastikust austust,” kirjutas Kaunase kunstiinvasiooni puhul Tartusse suur eestlaste sõber, Leedu Vabariigi suursaadik Eestis Antanas Vinkus.

    Veebruari lõpus ja märtsi alguses võis näha Kaunase kunsti invasiooni Tartusse, esindatud oli kakskümmend üks kunstnikku kaheksa näitusega. 15. III sai teoks Tartu kunstipealetung neljas Kaunase olulisemas galeriis.

    Kaunaslased ise tunnistasid, et pole nii suurejooneliste kunstiprojektidega Baltimaade piires viimase viie-kuue aasta jooksul kokku puutunud. On küll korraldatud vahetusnäitusi Lõuna-Prantsusmaal, Hispaanias, Inglismaal või Saksamaal, kuid lähinaabrid on kõrvale jäänud.

    Näituse kuraator, galerii Meno parkas ning Kaunase Kunstnike Liidu juhataja Arvydas Žalpys (sealjuures ise majandusharidusega) oli teinud väga hea valiku Tartu kunstist, mis annab vaata et tallinlastelegi silmad ette. Kuigi Žalpys ise väidab, et kindlasti ei peegelda see meie ülikoolilinna kunstipilti täielikult, siis tegelikult ikka peegeldas küll. Kui panna välja kogu Kursi koolkond, Eda Lõhmus, Ahti Seppet personaalnäitusega, Endel Taniloo, Andres Sütevaka, Meiu Mündi või Tõnis Kriisa taiesed, siis ütleb see väga palju Tartu kunsti hetkeseisu kohta.

    Kogu projekti idee autor ja generaator oli aga loomulikult Matti Milius, kelleta poleks selline ettevõtmine teoks saanud. Kahju ainult, et kaunaslaste tööd valis samuti Leedu pool, Žalpys ise. Selle valiku oleks tasakaalustamise ja objektiivsuse mõttes võinud teha mõni eesti kunstiteadlane. Kaunase esinemine oli Tartus kuidagi laialivalguv, kohati modernistlikult kuiv, sekka mõned kolmanda järgu kunstnikud, samas ka tipptegijad installatsioonikunstnikud. Loomulikult mängib rolli ka kultuuride ja traditsioonide erinevus, sest läti kunsti mõistetakse ja mõtestatakse tegelikult paremini kui Leedu oma (erandiks Leedu rahvusvahelised kunstinimed). Ilmselt kunstihuvilised mäletavad 2004. aasta seni suurimat leedu kaasaegse kunsti näitust Eestis, koondpealkirjaga “Omas mahlas” nii Tallinna Kunstihoones kui Rotermanni soolalaos. 35 kunstniku hulgas olid esindatud ka sellised leedu kunsti suurnimed nagu Jonas Gasiunas, Deimantas Narkevičius ja Gintaras Markevičius.  Loodetavasti mõjub Kaunase kunst Narva kunstigaleriis kompaktsemalt.

    Kaunase väljapanekute puhul oli välja antud ka korralik, kvaliteetne kataloog Margus Kiisi mahlakate ja teravmeelsete tekstidega. Peeter Allik on tema arvates tõeline geenius, kes on teinud nii aktimaalidest, kitšist kui camp’ist poliitilised ja ideoloogilised statement’id. Eda Lõhmus aga lihtsalt headuse kehastus, kaunis noor naiskunstnik, hea haridusega, edukas, kelle pildid sobivad kõikide heade seinte kaunistuseks. Näituse kujunduski oli silmatorkavalt maitsekas. Oma väärikuses tõusis esile Ilmar Kruusamäe hüperrealistlik ja monumentaalne Matti Miliuse portree ning Peeter Alliku ligi kolme meetri pikkune maal “Võitlejad”. Väga tihedaks ja intensiivseks osutus aga Albert Kulgi tõeline isikunäitus, kus sürrealistlik müstitsim ja fantastika lõi vaataja meeled lausa segi. Nende nelja näituse populaarsuski ületas uudiste künnise. Telekanalite ja raadiote reporteritele oli pea iga eesti kunstnik sunnitud andma ka ohtralt intervjuusid. Imestuseks oli ka kohal Kaunase linna eesti kogukond: nii noored kui ka väga vanad, kellel oli eriti hea meel eesti keelt kuulda ja rääkida.

    1970. aastatel olid väga levinud kõikvõimalikud Balti liiduvabariikide triennaalid, biennaalid ja ühisnäitused, kus osalemine oli vaat et kohustuslik. Need polnud just eriti atraktiivsed, kuid see-eest informatiivsed. Ma ei arva, et peaks jätkama samas stiilis, kuid kuraatoriprojektide peale võiks küll mõelda.

     

     

  • Kiwa näitus “enter the untitled” Vaal galeriis

    Vaal Galerii

    Hea kunstisõber!

    Olete oodatud Kiwa näituse “enter the untitled” avamisele ja raamatu esitlusele Vaal galeriis neljapäeval, 4. aprillil kell 18-20. Näitus on avatud 4.aprillist 4. maini.

    Lähtudes Sol LeWitti kuulsast teesist: Kontseptualistid on pigem müstikud kui ratsionalistid, ühendab Kiwa teksti ja olematusemetafüüsika: “Rääkides müstikast, ei mõtle me tondijuttude teispoolsust, pigem piiritsooni, kus toimub teadvusesse sisenemine, kus on veel nimeta fenomenid ja tundmatus, kus toimub “millekski” saamine. See on püüe sõnastada midagi keele äärealadel, staadium enne tegelikku aegruumilist eksistentsi. Kaasegsed uuringud neuroteadustes ja kvantfüüsikas heidavad valgust piiritsoonile, mis on inimaju funktsioonidele omane.”

    Kunstiteadlane Elnara Taidre on kirjutanud: “Kiwa on kahtlemata oma põlvkonna kõige huvitavam ja samas kõige krüptilisem esindaja, alludes raskelt üldistavale analüüsile. Kiwa on mitmetahuline meta-kunstnik, kes viljeleb  installatsiooni, teksti / raamatut, muusikat / heli, maali, filmi / videot, teeb kontseptuaalseid projekte, kus meedia ja avalik ruum moodustavad ühtse kooskõla tekstiga, isikliku semiosfääriga ja kus üks teema väljendub eri meediates. Alates 1995 aastast on tal toimunud 30 personaalnäitust Eestis, Belgias, TØehhis ja Poolas, osalenud enam kui 200 näitusel ja festivalil Euroopas ja Ameerikas. Avaldanud kolm raamatut ja koostanud eesti eksperimentaalkirjanduse antoloogia.” Vahetult enne käesolevat isikinäitust kureeris ta koos Terje Toomistuga Eesti Rahva Muuseumi hittnäituse “Nõukogude lillelapsed.”

    Kunstniku isikkataloogi rolli täitva raamatu “enter the untitled” autorid on fotograaf Toomas Thetloff, kujundaja Tuuli Aule ning kunstiteadlased Anders Härm & Hanno Soans. Raamatu on kirjastanud mitte-kirjastus Paranoia.

    Näituse sees avatakse veel teinegi näitus, miniatuurses kunstiruumis Loop avatakse heliinstallatsioon “spatial experience”. Loop on alates 2009. a. tegutsev mobiilne kunstiruum, kus toimuvad rahvusvahelised (ränd)näitused. Kiwa heliinstallatsioon on esimene sellelaadne eksperiment Loopis. “spatial experience” avaneb Kiwa isikunäitusel galeriis Vaal ning reisib sealt edasi Prantsusmaale ning mujale, asetades Kiwa heliinstallatsiooni justkui end esmasest näitusekontekstist lahtirebinud osana erinevatesse näitamisolukordadesse (hotelli, erakorterisse, muuseumi ja mujale).  http://loooooooooop.blogspot.com/

    live heli avamisel:
    Hendrik Kaljujärv
    Kiwanoid

    raamat müügil esitlushinnaga

    toetajad:
    Eesti Kultuurkapital, SA Jaam, Virvese Vintage Fotostuudio

  • Tagasivaade Kopenhaagenile

    Martin Mölder

    Mida peaks tegema, mida võis loota ja milline oli tulemus?

    Kuigi kliimateadustes on arvestataval määral teadmatust ja ebakindlust, siis peamistes ja olulistes asjades (kliimamuutuste reaalsus ja inimtekkelisus) enam vaidlusi ei ole ning teadmiste hulk üha kasvab1. Hea ülevaate meie teadmiste hetkeseisust annavad muu hulgas IPCC 2007. aasta aruanne2, seda täiendav  „Kopenhaageni diagnoos” 3 (edaspidi KD) ning 2009. aasta alguses samuti Kopenhaagenis aset leidnud kliimamuutuste-teemalise kongressi kokkuvõttev aruanne4 (edaspidi KA). XX sajandi algusest on maakera keskmine temperatuur tõusnud 0,7-0,8OC ning kui inimeste käitumises ei toimu lähiajal radikaalseid muutusi, siis on sajandi lõpuks oodata palju suuremat temperatuuri tõusu: kui inimkond jätkab nagu seni, siis soojeneb maakera keskmine temperatuur sajandi lõpuks tõenäoliselt 6-7 kraadi5 (KD).

    Kliima soojenemine tõotab aga juba alates 1,5 kraadist endaga kaasa tuua tõsiseid muutusi  ökosüsteemide toimimises ning inimeste elukeskkonnas. Hetkel peetakse kahekraadilist soojenemist maksimaalseks piiriks, millega kaasaegne inimühiskond on võimeline hakkama saama (KA). See piir on vähim eesmärk, mille poole peaksime pürgima igal võimalikul viisil. Selle saavutamine on aga üha vähem tõenäoline: juba praegune kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris kindlustab ilmselt kahekraadise soojenemise sajandi lõpuks ning selleks, et saaks piirduda kahe kraadiga, tuleks kohe vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni 60-80% (KA). Vaid radikaalsed muutused lähiaastatel – globaalse emissiooni  tipnemine järgmise kümne aasta jooksul ning langemine peaaegu nulli sajandi keskpaigaks – võiksid vähegi arvestatava tõenäosusega peatada kõige katastroofilisemate stsenaariumide realiseerumise ning tagada soojenemise 2-3 kraadi piirides (KD). Oluline on ka asjaolu, et kõik kliimamuutused, on inimkonna jaoks suhteliselt püsivad. Isegi kui kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine väheneb või peatub sootuks, ei kaasne sellega kliima normaliseerumist, kuna CO2 ja selle mõju jääb atmosfääri kauaks – jutt käib neljakohalistest aastaarvudest (KD). Ulatusliku  kliimasoojenemise vältimiseks võib inimkond atmosfääri paisata piiratud koguse süsihappegaasi ning suurem osa sellest on tõenäoliselt juba õhku paisatud6. Seega pole küsimus ainult selles, et vähendada kahjulikku tegevust, vaid ka selles, millal seda teha. Inimkond tohib kahe kraadi trajektooril püsimiseks ära kasutada vähem kui poole nendest fossiilsete kütuste varudest, mida teame maapõues peidus ja kasutatavad olevat.7 

    Kui meie senine tegevus jätkub, saabub peagi hetk, kus midagi positiivses suunas muuta on erakordselt keeruline ja kulukas, sest siiani edasi lükatud tegutsemine peab nüüd olema palju radikaalsem kui praegu. Ligikaudu on see teada, mida, millal ja millises ulatuses tuleb teha, et panna kliimasoojenemisele piir; keskmes on seejuures lisaks kõigele muule CO2 emissiooni globaalne tipnemine (sh rikkamates riikides vähendamine 40% 1990. aasta tasemega võrreldes) järgmise kümne aasta jooksul ning üleminek sisuliselt emissioonivabale ühiskonnale hiljemalt 40 aasta jooksul. See on miinimum, mida oleks vaja teha. Enne riikidevaheliste kõneluste algust oli seega üldjoontes teada, mida on tarvis teha kliimasoojenemise hoidmiseks kahe kraadi piires, ja oli teada ka see, mida riigid oleksid ideaaljuhul  olnud valmis tegema. Enamik mõjukamatest riikidest läks Kopenhaagenisse suhteliselt konkreetsete lubadustega, mis puudutasid CO2 emissiooni vähendamist aastaks 2020. Kui rikaste riikide lubadused kokku lüüa, on see aga kaks kuni neli korda vähem8, 9, kui oleks vaja kahe kraadi piires püsimiseks. Isegi Euroopa Liit, mis on selles valdkonnas olnud kõige progressiivsem, jääb oma maksimaalsete lubadustega (vähendada kuni 30% aastaks 2020) vajalikust määrast kaugele, rääkimata siis ülejäänud arenenud riikidest (Ameerika Ühendriigid näiteks lubasid kümme korda väiksemat vähendamist, kui vaja  oleks). Parim, milleni sellised lubadused viivad, on vähemalt kolm10 ning pessimistlikumate ennustuste kohaselt isegi neli11 kraadi soojenemist sajandi lõpuks. Seega, isegi kui realiseeritaks maksimaalsed (või praegused) lubadused, millega maailma riigid on välja tulnud, jääks lõpptulemus kaugele sellest, et vältida kliimasoojenemise katastroofilist mõju. Selle valguses olid Kopenhaageni riikidevahelised kõnelused juba ette kolossaalne läbikukkumine ning seda murelikumaks peaks tegema lõpuks kokkulepitu.

    Kaks nädalat kestnud kõneluste tulemuseks oli „Kopenhaageni  akord”12, mis aga paistab silma oma ambitsioonituse poolest. Tegemist on mitte millekski sisuliseks kohustava deklaratsiooniga, kus tunnistatakse peamiselt seda, et kliimasoojenemine on meie kaasaja suurim väljakutse, et kaks kraadi soojenemist peaks olema lagi ning et tuleb astuda samme kahjuliku tegevuse piiramiseks. Ühesõnaga kinnitatakse vaid seda, mis selle valdkonnaga kursis inimeste hulgas on juba mõnda aega teada, kuid ei astuta mitte ühtegi sammu nende eesmärkide suunas. Seetõttu on raske mitte järeldada, et Kopenhaageni kliimakonverents ning teatud mõttes kogu süsteem, millega  viimase 15 aasta jooksul on üritatud kliimaprobleeme lahendada, on täielikult ebaõnnestunud. Kõige ilmekamalt näitab seda asjaolu, et inimese kahjulik tegevus on selle probleemiga 1990ndate alguses tegelema hakkamisest peale üha intensiivsem – iga-aastane CO2 õhkupaiskamine on näiteks viimase kümne aasta jooksul märgatavalt suurenenud (KD, KA).

    Seega pole õiges suunas astutud õigupoolest ühtegi reaalset sammu, kuigi probleemiga on väidetavalt tegeletud. Keda selle taustal konkreetselt kõneluste läbikukkumises süüdistada, on suhteliselt teisejärguline. Meie teadmised on liikunud ühes, kuid meie tegevus vastupidises suunas: poliitiliselt ollakse valmis tunnistama, et kliimamuutust tuleb vältida, kuid ei olda valmis mitte midagi reaalsete tulemusteni viivat selle heaks tegema. Selline silmakirjalikkus peaks olema meie kõigi tõsine mure.       

    See, millest maailm teada ei saanud, kuid oleks pidanud

    Kui ideed, mida riigid (või praegune ülemaailmne majanduslikpoliitiline süsteem) on valmis ellu viima, on niivõrd kaugel sellest, mida peaks tegema, et vältida soovimatut, siis milline võiks üldse olla üldse lahendus? Samal ajal kui riikide esindajad töötasid välja oma kokkulepet, toimus Kopenhaagenis terve rida üritusi, mis tõid üle kogu maailma kokku mitmeid organisatsioone ja inimesi, kes on tunnistanud olukorra tõsidust ning, mis veel olulisem, valmis tegutsema, oma elu radikaalselt muutma, et järgmised põlvkonnad võiksid elada sellises inimsõbralikus maailmas, nagu meie seda tunneme. Selle taustal on paradoksaalne, et meedia kaudu jõudis maailma üldsuse teadvusesse heal juhul üksnes riikidevahelistel kõnelustel toimunu ning hääled, mis rääkisid muutustest, jäid maailma kõrvadel kuulmata.  Paralleelselt riikidevaheliste kõnelustega leidis Kopenhaagenis DGI-byeni konverentsikeskuses aset kõigile huvilistele avatud kliimafoorum, mille raames toimus 7. kuni 18. detsembrini sadu ettekandeid ja debatte, mida käisid kuulamas kümned tuhanded külastajad.

    Tegemist oli äärmiselt mitmekesise üritusega, mille teemade ring ulatus orgaanilisest põllumajandusest ja siirdelinnadest kuni kliimamuutuste, demokraatia ja õigluse seosteni. Arutati peaaegu kõike, mis võiks kliimasoojenemisega seotud olla, sealhulgas selle probleemi võimalikke reaalseid lahendusi. Juba üksnes see oli värskendav  kontrast ametlike kõneluste lootusetusele – oli näha, et maailmas on palju produktiivseid ideid ja selliseid inimesi, kes on valmis nende elluviimise eest seisma. Kliimafoorumi üheks kõige käegakatsutavamaks väljundiks oli deklaratsioon13, millele andsid oma heakskiidu sajad kliimaproblee
    midega otseselt või kaudselt seotud kodanikuühiskonna organisatsioonid üle kogu maailma (see on ikka veel avatud allkirjastamiseks nii organisatsioonidele kui üksikisikutele). See deklaratsioon peegeldab teadmisi selle kohta, mida oleks vaja teha enam kui kahekraadilise soojenemise vältimiseks ning stabiilse elukeskkonna tagamiseks  nende muutuste korral, mis meid ees ootavad. Muu hulgas on mainitud, et fossiilsete kütuste kasutamine tuleks lõpetada 30 aasta jooksul, et globaalse kliimaprobleemi tekitanud rikkad riigid peaksid selle eest ka vastava vastutuse võtma, et ei maksa loota üksnes turule, mille tulemuseks oleks ennekõike maakera atmosfääri kui inimkonna ühe kõige olulisema ühisvara muutmine majandusliku eliidi rahateenimise objektiks, või tehnoloogiale orienteeritud lahendustele (sh CO2 kinnipüüdmine ja ladustamine, biokütused või looduskeskkonna kunstlik transformeerimine), kuna nende toimimine on vaid  lootus ning nendega kaasneb potentsiaalselt rohkem ohte kui positiivseid mõjusid. Võiks öelda, et selle deklaratsiooni näol on paljuski tegemist kokkuleppega, mille riikide juhid oleksid pidanud saavutama selleks, et jõuda nende eesmärkideni, mida nad ise on tunnistatud. Selle kõrvutamine riikidevaheliste kõneluste tulemusega üksnes rõhutab olukorra tõsidust.

    Kui kliimafoorum kujutas endast ennekõike kohta, kus ideid vahetada, arutada ja huvilistega jagada, siis samal ajal Kopenhaageni tänavatel toimunud demonstratsioonidel oli mõnevõrra teine funktsioon. Demonstratsioone ja aktsioone leidis aset kümneid, kuid siinkohal tahan peatuda ennekõike kahel kõige märkimisväärsemal ja olulisemal.

    Laupäeval, 12. detsembril aset leidnud demonstratsioon oli kõige rahvarohkem ning tõi kokku erineval hinnangul 50 000 kuni 100 000 inimest (seda on sündmuse ja probleemi olulisust arvestades vägagi vähe – see ka ehk suurim puudujääk). Demonstrantide rongkäik liikus Kopenhaageni kesklinnast Bella keskuse juurde (riikidevaheliste kõneluste koht). Ühelt poolt tõi see kokku riikide tegevusetusele või kahjulikule tegevusele vastanduvad inimesed ja organisatsioonid, kuid oli peamiselt sümboolse tähendusega,  lõppedes sellega, et demonstrantide sõnum „anti edasi” riikide esindajatele. Selle peamiseks eesmärgiks oli seega näidata maailmale, et on olemas kümneid tuhandeid inimesi, kes on valmis Kopenhaagenisse sõitma, et avaldada otseselt oma rahulolematust, mis juba ainuüksi, ilma konkreetsete otseste mõjudeta laiematele protsessidele, on oluline ja vajalik. Neile, kes ei rahuldu hambutu, kuid vajaliku sümbolismiga, oli aga kolmapäevaks, 16. detsembriks plaanitud üritus „Võta võim tagasi!”, mille puhul rongkäik Bella keskuse juurde oleks pidanud tipnema rahva assambleega. Omavahel oleksid pidanud  kokku saama demonstrandid ning Bella keskusest välja kõndinud peamiselt kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajad, et kontrastina valitsustevahelisele ummikseisule arutada omavahel sisuliselt ja tõsiselt kliimamuutustega seonduvaid probleeme. Seisukohad, mida väljendasid selle aktsiooni eestkõnelejad, olid suhteliselt sarnased kliimafoorumi deklaratsioonis sõnastatuga. Peamiseks erinevuseks selle, aga ka laupäevase demonstratsiooniga võrreldes oli asjaolu, et tunnistati vajadust tegutseja järele, kes hakkaks nende eesmärkide eest võitlema. Kolmapäevane demonstratsioon ning selle raames  korraldatud rahvaassamblee oleksid pidanud aitama seda tegutsejat luua. Sellepoolest oli tegemist kaugelt kõige olulisema demonstratsiooniga. Mõlemad aga ebaõnnestusid paljuski ning eriti viimase puhul mängis ilmselt olulist rolli politsei vägagi jõuline ning demokraatia ja sõnavabaduse perspektiivist muret tekitav käitumine. Enne konverentsi ning eriti just konverentsi ajal tegutses politsei selle nimel, et demonstratsioonide väljumine neile ette kirjutatud piiridest täielikult välistada. Midagi sellist, mis toimus kümne aasta eest Seattle’is, ehk demonstrantide otsese tegevuse  või aktsioonide mõju ametlikele protsessidele oli peaaegu täielikult välistatud. Vahetult enne ametlike kõneluste algust võttis Taani parlament vastu seaduse, mis avardab märgatavalt politsei tegevuse piire14. Uue seaduse kohaselt on lubatud kõikide isikute ennetav (!) arreteerimine kuni 12 tunniks – piisab vaid kõige kergemast politsei kahtlusest. Samuti suurendati karistusi politsei korraldustele (nt lahkuda demonstratsioonilt) mitte allumise või politsei tegevuse takistamise eest.

    Kõik see avaldus ka politsei reaalses tegevuses. Kuigi ükski oluline demonstratsioon polnud veel toimunud, korraldas politsei haarangu ühes aktivistide ööbimis- ja organiseerumispaigas, kus hoiti kõiki territooriumil viibinuid paar tundi kinni ning kust viidi ära demonstratsioonideks ette valmistatud esemeid. 16 Laupäevasel demonstratsioonil arreteeriti ilma sisulise põhjuseta (mõne üksiku demonstrandi marginaalse tegevuse tõttu) kohe pärast demonstratsiooni algust korraga tuhande liikmega rongkäigu sektsioon.16 Päev enne kolmapäevast demonstratsiooni arreteeriti selle korraldanud organisatsiooni eestkõneleja Tadzio Müller17. Demonstratsiooni enda ajal arreteeriti ennetavalt üle kahesaja demonstrandi18 ning välistati  Bella keskusest väljunud ja sinna demonstratsiooni käigus liikunud inimeste kokkusaamine (mõlemaid pooli tervitati kumminuiade ja pipragaasiga). Lõppkokkuvõttes tuli sellele kõige olulisemale meeleavaldusele üksnes 4000 osalejat, ennetavalt massiliselt arreteeritute arv lähenes aga kahele tuhandele. Vaid käputäiele on esitatud süüdistus ning peaaegu kõik nad vabastati vahi alt enne 12 tunni möödumist. Sellise politsei tegevusega tagati demonstratsioonide võimalikult piiratud roll ja mõju. Seega lõppesid ka riikidevahelistele kõnelustele vastukaaluks  korraldatud üritused omamoodi paradoksaalse olukorraga.

    Ühelt poolt oli tegemist just selle Kopenhaageni ürituste osaga, kuhu olid tulnud kokku tegevusele pühendunud inimesed, kes mõtlesid reaalsetest ja vajalikest lahendustest. Teiselt poolt ei saanud aga keegi nendest teada, kuna esiteks hoolitses peavoolumeedia selle eest, et need hääled oleksid ametlike kõneluste ning üksnes arreteeritute arvu kajastamise kasuks summutatud, ning teiseks hoolitses Taani riik Kopenhaageni politsei kehastuses selle eest, et kõige olulisem demonstratsioon kogu selle kahe nädala vältel (ja ka paljud teised vähem  olulised, kuid samavõrd demonstrantide otsesele tegevusele ja aktsioonidele suunatud üritused) ei saavutaks oma eesmärki. Tundub, et tänapäeva maailmas pole enam võimalik rahumeelne kodanikuallumatus, mis on siiani viinud riigivõimu väära tegutsemise või tegevusetuse valguses paljude moraalselt õigete tagajärgedeni (LAV rassistliku režiimi lagunemine ja Nelson Mandela, Mahatma Gandhi ja India iseseisvumine ning kodanikuõiguste liikumine Ameerika Ühendriikides 1960ndatel on vaid mõned üksikud märkimisväärsed nimed ja sündmused) või aidanud nendele suurel määral kaasa. Arvestades  riikide tegevusetust ning tegutsemise hädavajalikkust antud küsimuses, on see parema ja õiglasema maailma saavutamise või antud juhul pigem elamiskõlbliku maailma säilitamise seisukohast potentsiaalselt vägagi traagiline kaotus. 

    Murelik vaade tulevikku

    Siiski ei peaks see lugu lõppema lootusetu pildiga, sest võimalus  vältida potentsiaalselt katastroofilist kliimasoojenemist ei ole kindlasti veel kadunud. Selle kõige taustal sümboliseerivad lootust just need inimesed, kes nendeks kaheks nädalaks olid Kopenhaagenisse oma rahulolematust ning oma ideid väljendama tulnud. Olukorras, kus riigid blokeerivad vajalikke lahendusi ja kus meedia eelistab olulistes küsimustes pigem vaikida, peitub positiivsus ehk just kõige tavalisemate inimeste – rahva tegutsemises ja käitumises. Ühelt poolt on vaja, et kasvaks inimeste teadlikkus, et mõistetaks probleemi tõsidust ja ulatust. See avaks lõpuks ka võimalused, et valitsused oleksid valmis  astuma vajalikke samme ning ümber hindama m
    õningates valdkondades seni keskset poliitikat. Selleks peab aga suurenema ka peavoolumeedia valmidus seda probleemi edastada ning selles osas seisukoht võtta. Teiselt poolt on aga vajalikud iga inimese reaalsed sammud; nagu praktika näitab, ei ole riikide või meedia tegevusele lootmine end praeguses olukorras veel õigustanud. Paljud nendest sammudest ei ole sugugi utoopilised ning on põhimõtteliselt kohe meie kõigi võimuses. Kõik, kes me elame maailma rikkamas osas, peaksime ümber hindama paljud oma tarbimis- ja eluharjumused (sh toitumine, transport, reisimine, energiatarbimine) ning üleüldse tarbimise kui oma identiteeti ja staatust kujundava tegevuse, tajuma vastutust, et just meie reaalne tegevus on lõppkokkuvõttes see, mis midagi võib muuta. Ilma tegutsemiseta pole tähtsust sellel, mida me usume või teame kliimasoojenemise kohta. Just selle koha pealt võis Kopenhaagenis nii kliimafoorumil kui ka demonstratsioonidel kohata tõeliselt erakordseid ja märkimisväärseid inimesi – inimesi, kes mitte ainult ei tunnista, et kliimamuutused on probleem, mille puhul tuleks midagi ette võtta, vaid kes ka elavad nende veendumuste järgi. 

    Selle asemel on maailmas ning eriti Eestis veel suhteliselt levinud teadmatus või ükskõiksus seoses selle probleemiga. Miks see nii on? Võimalikke vastuseid sellele on palju. Lisaks meedia ja valitsuste tegevusele on tegemist ka probleemiga, mida on iga üksiku inimese perspektiivist väga keeruline hoomata: muutused, hoolimata sellest, et need võivad viia katastroofiliste tagajärgedeni, toimuvad aasta-aastalt vaevumärgatavas tempos, tihti kuskil kaugel ja mujal ning nende tagajärgedega peavad elama ja hakkama saama alles meie lapsed ja lapselapsed. Kui aga tunnistame, et inimtekkeline kliimasoojenemine  on vägagi tõsine probleem, mille puhul tuleb midagi viivitamatult ette võtta, siis avab see automaatselt tee paljudele teistele küsimustele, mida enamik inimesi, eriti need, kellele kuulub tänapäeva ühiskonnas võim, ei ole ehk valmis esitama. Need küsimused seavad muu hulgas kahtluse alla meie ühiskonna olemuslikud väärtused nagu pime usk pidurdamatusse progressi, tehnoloogia kõikvõimsusesse, igikestvasse majanduskasvu ning kõikjale sobivasse vabaturumajandusse. Kõiki neid küsimusi peaksime olema valmis esitama ja neile seni antud vastuseid vajadusel ümber hindama. Ehk alles see  tooks kaasa vajalikud muutused nii inimeste, meedia, riikide kui ka ettevõtete tegevuses.

    1 Vaata ka Silver Rattasepa artikkel Sirbi eelmise aasta viimases numbris.

    2 IPCC 2007, „Climate Change 2007: Synthesis Report”, http://www.ipcc.ch/pdf/assessmentreport/ar4/syr/ar4_syr.pdf (kontrollitud 29.12.2009)

    3 Allison et al 2009, „The Copenhagen Diagnosis”, http://www.ccrc.unsw.edu.au/Copenhagen/ Copenhagen_Diagnosis_HIGH.pdf (kontrollitud 29.12.2009)

    4 Richardson et al 2009, „Synthesis Report”, http://climatecongress.ku.dk/pdf/synthesisreport (kontrollitud 29.12.2009)

    5 Jha, Alok 2009, „Global temperatures could rise 6C by end of century, say scientists”,  The Guardian – 17.11.2009, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/nov/17/globaltemperature-rise (kontrollitud 29.12.2009)

    6 Allen et al 2009, „Warming caused by cumulative carbon emissions towards the trillionth tonne”, Nature, 458, lk 1163-1166, http://www.nature.com/nature/journal/v458/ n7242/full/nature08019.html (kontrollitud 29.12.2009)

    7 Meinshausen et al 2009, „Greenhouse-gas emission targets for limiting global warming to 2 °C”, Nature, 458, lk 1158-1162, http://www.nature.com/nature/journal/v458/ n7242/full/nature08017.html (kontrollitud 29.12.2009)

    8 The Guardian 2009, http://image.guardian.co.uk/sys-files/Environment/documents/ 2009/11/05/pledges.pdf (kontrollitud 29.12.2009) 

    9 Levin ja Bradley 2009, „Comparability of Annex I Emission Reduction Pledges”, World Resources Institue working papers, http://www.wri.org/publication/comparability-of-annexiemission-reduction-pledges (kontrollitud 29.12.2009)

    10 Goldenberg et al 2009, „Leaked UN report shows cuts offered at Copenhagen would lead to 3C rise”, The Guardian, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/dec/17/ un-leaked-report-copenhagen-3c (kontrollitud 29.12.2009)

    11 Climate Interactive 2009, „Scoreboard Science and Data”, http://climateinteractive. org/scoreboard/scoreboard-science-and-data (kontrollitud 29.12.2009)

    12 UN Climate Change Conference 2009, „Copenhagen Accord”, http://en.cop15.dk/ files/pdf/copenhagen_accord.pdf (kontrollitud 29.12.2009) 

    13 Klimaforum 2009, „System Change – Not Climate Change. A People’s Declaration from Klimaforum09”, http://www.klimaforum09.dk/IMG/pdf/A_People_s_Declaration_ from_Klimaforum09_-_ultimate_version.pdf (kontrollitud 29.12.2009)

    14 Carus, Felicity 2009, „Denmark approves new police powers ahead of Copenhagen”, The Guardian, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/nov/26/denmarkpolicepowers-copenhagen (kontrollitud 29.12.2009)

    15 van der Zee, Bibi 2009, „Danish police raid Copenhagen climate campaigners’ rooms”, The Guardian, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/dec/09/danishpoliceraid-climate-campaigner-rooms (kontrollitud 29.12.2009)

    16 BB C 2009, „Copenhagen police detain 968 in climate change rally”, http://news.  bbc
    .co.uk/2/hi/8409331.stm (kontrollitud 29.12.2009)

    17 van der Zee, Bibi 2009, „High-profile activist’s arrest fuels fears of police crackdown in Copenhagen”, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/dec/15/danish-policemassprotest-copenhagen (kontrollitud 29.12.2009)

    18 Reuters 2009, „Danish police hold 240 climate protestes”, http://www.reuters. com/article/idUSTRE 5BF19F20091216 (kontrollitud 29.12.2009)

  • „Wilhelm Tell” ja kohtumine ajastu fenomenig

    Tiiu Levald

    On huviväärne, et kõiki neid heliloojaid lummas üks ja seesama tenor – Adolphe Nourrit. Romantismiajastu üks olulisemaid persoone Ferenc Liszt on oma Fryderyk Chopini eluloos muu hulgas kirjeldanud ka seda lauljat sõnadega: „… suursugune artist, üheaegselt askeetlik ja kirglik. Ta on siiras, pühendunud katoliiklane  … ta pakub kunsti kõrge ja innuka respektiga, ta mõtleb selle üle, kõiges on mitmetine manifestatsioon, püha tabernaakel … Ilu, mille vormis on Tõe hiilgus” (autori tõlge).

    Nourrit jäi ilmselt viimaseks, kes laulis selle ooperi ühe peategelase Arnold Melcthali partii mitukümmend kõrget do-d falsetiga. Juba 1837. aastal tõi järgmine imetenor GilbertLouis Duprez kogu kõrgregistri laval kuuldavale rinnahäälel laulduna, nagu oleme harjunud  kuulma ka meie oma ajastul. See sai paraku saatuslikuks Nourrit’le, kes küll üritas ümber õppida, ent lõpetas siiski elu enesetapuga.

    „Guillaume Telli” kontsertesitus Estonia laval tõi suure tänutunde ja austuse tegijate,orkestri, koori ja solistide vastu. Dirigent Arvo Volmer ning kontsertmeistrid Ivo Sillamaa ja Ralf Taal on ilmselt andnud parima, et kogu rahvusooperi ansambel oleks vääriline seisma kõrvuti sellise tänase päeva  imega, nagu seda on Rossini interpreteerimisel Mario Zeffiri (Kreeka). Tenoriga, kelles on kokku saanud looduslikult ülirikka diapasooni ja kõlaintensiivsusega hääl ning kõik kahe eelmeenutatud tenori omadused: pühendumus, austus teose vastu (laulis peast!), rollisolek esimesest viimase helini, erakordse säraga kõrgregister ja uskumatult täiuslik hingamistehnika, mis võimaldas tal luua pikki kantilleenseid fraase. 

    Rääkides ettekande tervikust, ei saa maha vaikida vaimustust orkestrist. Iga kord, kui sellele kollektiivile antakse võimalus maa alt välja tulla, oleme saanud nautida pillimeeste kõrgtaset. Kuulasin oma emotsioonide kontrollimiseks kümne aasta tagust salvestust La Scala teatri etenduselt (dirigent Riccardo Muti), see oli küll hoopis teiste kupüüridega ja itaaliakeelse variandi esitus. Seal lähtus kontseptuaalne rõhuasetus peategelasest –  kangelane oli Guglielmo Tell, sest teatril oli võtta suurepärane bariton Giorgio Zancanaro, äärmiselt imposantse ja reljeefse väljenduslaadiga laulja. Ometi imponeerisid mulle tunduvalt enam elusa ettekande kõlavärvid, alates tšellode ansamblist avamängus kuni metsasarvede säravate kutsungiteni. Ka ei püüdnud Arvo Volmer kuulajaid jahmatada ülikiirete tempodega väga tuntuks mängitud avamängus. Kuigi Estonia koor on vahest kolmandiku,  kui mitte poole võrra väiksem kui La Scalas, kandusid kooristseenid saali meeldivas balansis. Eks paiknemine lavasügavuses annab kõlaühtlusele ka privileege, igatahes ei kummitanud enam üksikute häälte väljakostmine. Koor pidi distantsilt olema aga väga terane dirigendi tempomuutuste jälgimisel.

    Järgmise rahulolu hetke pakkusid ansamblid, kus musitseerisid Helen Lokuta, Angelika Mikk, Rauno Elp ja Leonid Savitski. Võrratult  kaunis oli Elbi Wilhelm Telli aaria duetis tšelloga (Henri-David Varema). Ilmselt üllatas paljusid maailmalavadel palju kõlanud imeline Mathilde aaria (II vaatus) Nadia Kuremi perfektses esituses. Siin oli hääle ja fraasi ilu ning stiili sobilik tundelisus, ülitäpsed ja mõtestatud fileerimised. Pean veel kord pöörduma eespool jutuks olnud La Scala etenduse salvestuse juurde – meie laval kõlasid samaväärsed maailmahääled täies professionaalsuses ja visuaalses  plaanis pakkus mõnigi tegelane palju esteetilisemat vaatepilti. Lummavaks kujunesid Zeffiri ja Kuremi duett metsastseenis ning muidugi Arnoldi viimane, lausa kaelamurdev aaria! Kahjuks oli mitu rolli jäänud kupüüride tõttu üliepisoodiliseks, ometi näitas Oliver Kuusik taas, et teda ootab vähemasti Rossinilauljana ilmselt ees suur tulevik. Hästi kõlasid Priit Volmeri, Mart Lauri ja René Soomi fraasid. Eriti viimasel paistab olevat dramaatilises plaanis veel päris palju tagavaraks.

    Kindlasti oli tehtud suur töö prantsuskeelse laulmise õnnestumiseks (konsultant Lauri Leesi), kuid paneksin kõigile noortele lauljatele südamele: taotlege samasugust elegantset üleolekut prantsuse nasaalidest, nagu seda teostas Zeffiri. Tänapäeval ei ava see mitte üksi teatrite uksi, vaid tagab ka kindla koha konkurentsis.  

Sirp