„Kuldne mask”

Aris Kafantaris, Kreekast pärit arhitekt, on 12 aastat töötanud XXI sajandi silmapaistvaimaks ehituskunstnikus nimetatud Jaapani arhitekti Kengo Kuma juures. 1990. aastal loodud bürool on üle 300 töötaja ja esindus nii Tōkyōs, Pariisis, Pekingis kui Shanghais. Kafantaris tegutseb Tōkyō büroos projektijuhina.

Veebruari lõpus esines Kafantaris Tallinnas puitarhitektuuri kompetentsi­keskuse (PAKK) kutsel Baltimaade puit­arhitektuuri konverentsil. Ta tutvustas uurimistööd, milles traditsioonilist Jaapani puslena tuntud chidori ühendust katsetati eri mõõtkavadel ja objektidel: näituse makettidest mööbli ja paviljonini. Iga projektiga avanesid uued võimalused ühenduse edasi arendamiseks, igast projektist kasvas välja uus.

Järgnevalt puidust, arhitektuurist, kultuuriruumidest ja loomingust lähemalt.

Puidust räägitakse kui kestlikust materjalist, mis vähendab ehitussektori ja ka arhitektuuri süsiniku jalajälge. Miks puit sulle kui arhitektile meeldib? Mis eelised on puidul klaasi, metalli ja betooni ees?

Vastan sellele küsimusele ühe konverentsil üles astunud esineja mõttega. Praegu otsitakse ja püütakse leiutada nutikaid, eriliste omadustega materjale. Eeldatakse, et need näiteks puhastavad õhku, on iseparanevad või kasvavad. Kõige selle taga on põhjalik uurimistöö ja nüüdistehnoloogiad. Kui mõtleme puidule, siis see ju ongi täpselt selline nutikas materjal. Puit on tehtud õhust ja päikesest, me saame seda kasvatada nii palju kui vaja ning sellega ühtlasi parandada keskkonda. Betooni tootmiseks on vaja maavarasid ja tohutult energiat. Puit aga neelab õhust CO₂. Puit on peaaegu maagiline materjal. See ei tähenda muidugi, et puitu peaks kasutama igal pool ja kõikvõimalikes tingimustes.

Sa tutvustasid puitarhitektuuri konverentsil uurimistööd, millest on sündinud mitmesugused arhitektuuriobjektid. Selle taga on palju töötunde, katsetamist ning omajagu käsitööd. Kuidas on võimalik selliseid aeglasi ja põhjalikkust nõudvaid lahendusi luua maailmas, kus kõik käib kiiruse, kasumi ja efektiivsuse peale?

Kahtlemata on see katsumus. Pean siinkohal tõdema, et Kengo Kuma nimi annab meile peaaegu et ebaõiglase eelise. Klient, kes meie poole pöördub, teab, et meie ideed on ebatavalised ning ta on valmis leppima, et meie teeme teistmoodi.

Püüame töötada looduslike materjalidega, aga need käituvad tihtipeale ettearvamatult – alati ei saa anda garantiid, me ei oska tulemust ennustada. See käib Kengo Kuma – ja ma tean, et nii pole ilus väljenduda – brändiga kaasas. Meile on lubatud teha teistmoodi.

See pole alati nii olnud, ka Kengo Kumal pole alati sellist vabadust olnud. Tal on olnud õnne ning paar head projekti, mis viisid läbimurdele ja oma tõekspidamiste kehtestamisele. Näiteks 2000. aastal avatud Bato Hiroshige kunstimuuseum: muuseumi fassaad ja katus on kaetud õhukeste puidust ribidega, mis mõjuvad justkui hoone nahk. Niimoodi on puit tuulte ja päikese meelevallas ning on omajagu üllatav, et Kumal lubati sellist asja teha, sest teatavasti ei pea puit säärastele tingimustele kaua vastu. Klient sai arhitektuuri idee tugevusest siiski aru ning oli nõus proovima. Üks kordaminek viis teiseni ning Kuma sai aeglaselt üles ehitada oma maailma. Iga projekt ei pea õnnestuma, proovida tasub, aga kui tehtu luhtub, siis tuleb puudujääkidest õppida ning järgmisel korral paremini teha. Selline mõtteviis soosib pidevat katsetamist ning uute lahenduste otsimist. Keegi ei eeldagi, et katsetused jõuavad standarditesse ning levivad üle ilma, kuid need juhatavad uute teadmisteni.

Sa näitasid Tallinnas, kuidas igast projektist kasvas välja järgmine, tekkisid uued seosed, võimalused ja lahendused. Nimetasid tehtud objekte edasijõudmist hõlbustavateks katseteks, prototüüpideks. Kuidas Kuma büroos sellise käsitluseni jõuti?

Ma olen Jaapanis olnud 12 aastat, kaks aastat sellest veetsin Tōkyō ülikoolis Kengo Kuma stuudios ehk laboris, nagu seda seal nimetatakse. Ülejäänud kümme tema büroos. Ma pole olnud selle idee sünni juures, kuid minu arvates kujunes selline lähenemine välja koos ideega, et materjali tuleb vormida käsitsi ning see annab tulemuseks inimese mõõtkava. Kuma meelest on tema arhitektuur otsekui võitlus industrialiseerimise, automatiseerimise ja tööstusliku ruumi tootmise vastu. Kui mõtleme 1970. ja 1980. aastate brutalismile, betoonist ehitatud hiiglaslikele linnaosadele ja ehitistele, siis näeme, et neis pole midagi inimmõõtmelist, need pole mõeldud inimese kehale, aju ei suuda sellist ruumi hõlmata, see pole meie loomulik keskkond.

Kui ehitada suuri struktuure väikestest elementidest, mille on loonud inimkäed, siis ühtlasi luuakse ruum, mis on inimesele mugav ja kehale arusaadav.

Nii mõeldes võtan ka projekti ette teise tundega, ei keskendu nii palju ideaalsele lõpptulemusele, vaid ootan uudishimulikult, kuhu tee viib ning vaatan igatsevalt juba järgmise projekti poole, et sammuke edasi astuda ning vaadata, mida veel on võimalik teha.

Sa oled pärit Kreekast. Kuidas Jaapan ja Kengo Kuma su ellu tulid?

Mind viis Jaapanisse peamiselt juhus. Kõik ju teavad, et arhitektuuritudeng peab reisima, nägema uusi kohti ning elama vähemalt mõnda aega kodust eemal. Ma alustasin arhitektuuriõpinguid Kreekas, neljandal aastal sain võimaluse minna Barcelonasse, mis, olgem ausad, Kreekast nii väga palju ei erine. Hispaania oli väga tuttavlik, kuigi avaliku ruumi kasutamine ja kavandamine erineb Kreeka põhimõtetest kõvasti. Sain aru, et ma ei saa jääda ainult ühte kohta, sest õppimiseks on vaja väljuda tuttavast keskkonnast. Puht juhuslikult osalesin 2009. aastal kursusel, mida juhendas Kengo Kuma, ja mulle koitis, et Jaapan on ilmselt tuttavast miljööst kõige kaugem paik, nii vaimselt kui füüsiliselt. Sain stipendiumi ning läksin Tōkyō ülikooli Kengo Kuma laborisse õppima. Plaanisin Jaapanisse jääda vaid kaheks aastaks …

Kui palju erineb Jaapan Kreekast? Eestis tunnetatakse, et meil on jaapani disaini ja arhitektuuriga palju ühist: kontekstitundlikkus, minimalism, looduslähedus jne.

Loomulikult on Jaapanit väga lihtne eksootiliseks mõelda ja stereotüüpidesse langeda, öelda, et kõik oli uus ja veider. Jah, Jaapan oli esialgu võõras. Näiteks on väga erinev avalikus ruumis käitumine. Kreekas tuleb oma ruumi eest võidelda ja kätte saadut kaitsta, Jaapanis on kõige tähtsam teisi mitte segada. Kreekas meeldis mulle õues süüa ja kohvi juua, vaadelda inimesi ja olla ise vaadeldud, see oli osa argipäeva etendusest. Jaapanlastes tekitab selline käitumine stressi, esikohale seatakse privaatsus. Loomulikult on need üldistused ja alati on erandeid.

Kuidas jaapani kultuur ja arhitektuur on sinu loomingut mõjutanud?

Kreeka ja jaapani arhitektuurikultuur on nii mõneski mõttes vastandid. Näiteks materjalid. Kreekas on kivi, arhitektuur on raske, palju on müüre, massi. Jaapanis, vastupidi, ehitatakse puidust, pigem horisontaalselt, mitte vertikaalselt, peamisel kohal on katus. Loomulikult tulenevad erinevused loodusoludest. Jaapanisse minnes ma soovisingi ennast distantseerida arhetüüpidest ning läheneda ruumile kohapõhiselt, alustada sellest, mis ruumis juba olemas on.

Tuleme tagasi puitarhitektuuri ja sinu ettekande juurde. Chidori ühenduse nüüdisajastamine ning katsetamine eri mõõtkavadel eeldas palju käsitööd. Kui palju te kasutate moodsat tehnoloogiat ja tehaste võimalusi, usute, et need aitavad ka traditsioone värskendada?

Tehnoloogia kindlasti ajakohastab traditsioone ja traditsioonilisi ehitusviise. Kengo Kuma ütleks praegu, et traditsioon on alati olnud seotud tehnoloogiaga. Traditsiooniline jaapani puusepatöö oli omal ajal väga innovaatiline, need teadmised ei tulnud kuskilt iidsest koopast, ja neid ei kaitstud kiivalt uuenduste eest. Tehnoloogia ja traditsioonid on Jaapanis alati käsikäes arenenud.

Loomulikult on meil büroos 3D-printerid ja laserlõikurid, rääkimata moodsast projekteerimistarkvarast. Nendega uurime ajaloolisi ehitusvõtteid ja arhitektuuri. Me ei tõmba joont traditsiooni ja tehnoloogia vahele. Otsime ajaloost mustreid, tehnikat, materjale ja kasutame nüüdisaegseid tööriistu moodsa ehituskunsti loomiseks. Kuma laboris kasutatakse ka virutaalreaalsust. Me püüame tõesti kasutada kõike, mida saame, et teha väga lihtsaid asju.

Millised teemad teile veel peale traditsioonide olulised on?

Kengo Kuma büroo põhiline filosoofia on vastuseis ühetaolisusele ja mass­tootmisele. Kui uue hoonega alustame, uurime kõigepealt kohta, näiteks millised materjalid seal on. Puit, põhk, savi, laavakivi vms? Sellisel alustusel on palju eeliseid. Esiteks loomulikult kestlikkus. Teiseks on kohalikud materjalid sealse kultuuri osa. Kui piirkonnas on palju bambusest päikesevarje, siis on sellel oma põhjus ja seda tuleb silmas pidada. Kolmandaks, kohaliku materjali kasutamine kohalikul viisil on väärikas ja keskkonna suhtes aupaklik. Sealt edasi algab juba standardsem arhitekti töö, kus vastata tuleb küsimustele, millist ruumi tahetakse luua, mida on vaja disainida jne.

Tähendab, et me kasutame standardimata ehitusmaterjali. Loomulikult toob see kaasa palju katsetamist, katsumusi ja teha tuleb omajagu kompromisse.

Eestis arutavad nooremad arhitektid, kas ehk keskkonna suhtes oleks õiglane üldse vähem ehitada. Iga uue hoone rajamisega kaasneb ju materjalide tootmine, transportimine, ehituskulud jms. Ehitamine on väga suure CO2 jalajäljega. Kui palju te oma büroos nende teemade üle mõtisklete?

See on raske küsimus. Me ei arutle kindlasti nii, et kõige parem viis praegustest kriisidest väljumiseks on ehitamata jätmine. Teisalt leiame end sageli olukorras, kus püüame veenda klienti, et too vähem ehitaks. Näiteks tullakse meie juurde sooviga ehitada mäeküljele 20 000 ruutmeetri suurune hotell. Arhitektina tahaksin kohe hüüatada, kui kole ja raiskav see on. Niimoodi me kellelegi muidugi ei ütle, kuid küsime kindlasti, kas klient on oma soovis ikka täiesti kindel. Juhime tähelepanu hoopis koha väärtustele, näitame, et see, mida tahetakse, võib paiga rikkuse hoopiski hävitada. Tihti on sellisest selgitusest kasu. Meie juurde ju tullaksegi eelneva teadmisega, mida teeme ja kuidas ruumipoeesiat loome, ja seepärast usaldatakse ka meie arvamust. Tihti võtame vastu ka selliseid projekte, millest teised bürood on ära öelnud. Kengo Kuma ütleb sellistel puhkudel ikka, et püüame sellest teha parima, mida suudame ja sellega minimeerida kahju keskkonnale – võitleme parima arhitektuuri eest. Ma näen selles positiivset ellusuhtumist. Arhitektina peame ka enda suhtes ausad olema, mitte ennast lollitama. Kõige ökoloogilisem maja on ehitamata jäänud maja, kõigel, mis me teeme, on mingi mõju keskkonnale. Meie asi on mõju vähendada, maksimaalselt leevendada.

Kliendi ümberveenmine eeldab head läbirääkimisoskust. Kui palju tuleks inimestega töötamist arhitektidele õpetada?

Kõlab kui hea mõte, aga kui järele mõelda, siis ma ei tea, kuidas seda teha. See, millest sa räägid, on ju elementaarne eluga hakkama saamise oskus, mida on vaja kõigil. Nii arstidel, ametnikel, advokaatidel, ökonomistidel jne.

Arhitektuur ilma kliendita ei sünni, arhitekt ei loo peaaegu kunagi oma lõbuks või sisetungi ajel. Ka ruumi valmis saamiseks on enamasti vaja kedagi kolmandat, kes paberile pandud mõtted ruumiks ehitab. Kõik välisosalised lisavad arhitekti loomingusse oma nüansse, oma mõtteid. Kuidas üks looja sellega lepib, et tema looming ei ole lõpuks enam tema oma?

Paljudele arhitektidele on see pärast kooli lõpetamist ebameeldiv avastus. Lahkusin ülikoolist kujutlusega, et saan arhitektuuri luua nagu luulet. Aga see pole nii. Arhitektil pole kontrolli selle üle, mida vajatakse ja mis valmis ehitatakse. Ma pidin ennast arhitektina ümber mõtestama. Näen ennast nõuandjana, kellel on unikaalsed oskused ja võimalus juhtida ja juhatada neid, kes ruumi tellivad ja ehitavad. Jah, tuleb olla diplomaat ja müügimees, aga väga ettevaatlik. Tuleb aru saada, et me pole kirjanikud või maalikunstnikud, oleme peaaegu nagu poliitika kujundajad. Paikneme võimu, raha ja ehitatud keskkonna vahel.

Kuidas pragmaatilises, efektiivsust nõudvas maailmas ehituskunstiga tegeleda saab? Mida soovitada koolist ideaalidega tulevatele arhitektidele, kes tahavad luua ruumipoeesiat, kuid selgub, et see polegi võimalik?

Minust oleks ebaõiglane midagi soovitada, sest iga kord, kui me büroos tahame teha midagi erilist, ruumiga „luuletada“, siis toetab meid Kengo Kuma, andes meile võimalused, mida teistel pole.

Soovitad saada sama kuulsaks?

Ei, see pole hea soovitus, sest keegi ei saa kuulsaks saamist planeerida. Palju oleneb õnnest ja õigel ajal õiges kohas olemisest.

Püüan soovitada midagi praktilisemalt. Arhitektina hoolime nüanssidest, mida kliendid tähelegi ei pane ja millest nemad ei hooli. Meil on teised prioriteedid. Tuleb aru saada, mis on kliendile oluline, mida ta soovib. Ilma selleta ei ole võimalik ka arhitektil oma ambitsioone ja tõekspidamisi ellu viia. Arhitektil võib selle mõistmine võtta kaua aega. Kui anda kliendile, mida ta tahab, siis saab projekti sisse panna ka poeesia.

See tähendab, et tihti tuleb mõnel heal ideel minna lasta. Kui palju on vaja töö käigus kompromisse teha?

See on igaühe enda otsus. Meie teeme büroos palju kompromisse. Kengo Kuma on kirjutanud raamatu „Alistumise arhitektuur“ („Architecture of Defeat“, 2019), kus ta ütleb, et arhitektil tuleb ära õppida kaotamine.

Kool selleks ette ei valmista.

Jah, ei valmista. Võib-olla on selline arusaam omane just Jaapanile, mida pidevalt laastavad katastroofid. Jaapanis teatakse, et kunagi ikka tuleb taifuun ja põrmustab kõik inimese loodu.

See suhtumine erineb ilmselt Kreekas ehitatud keskkonda suhtumisest. Kreeka on ju arhitektuuri häll – kui midagi rajatakse, siis ikka aasta­tuhandeid vastu pidama.

Jah, nii on. Jaapanis keskendutakse taastumisele, olukorrale pärast taifuuni. Kengo Kuma on väga osavalt selle oma arhitektuuri põiminud. Mõnikord sa lihtsalt kaotad ja tuleb vaadata, kuidas sealt edasi minna.

Pent Talveti loomingut kohtab Tallinnas Tammsaare pargis ja USAski. Ometi ei tunta disainibüroo Iseasi disainerit Eestis laiemalt, kuigi ta on loonud nii kontori- kui ka avaliku ruumi mööblit. Siinkohal tuleb temaga juttu igapäeva­olmest, tooteloomest, riigihangetest, tehisintellektist ja paljust muust.

Kuidas ja millal jõudsid tootedisaini juurde? Kas pead ennast rohkem toote- või tööstusdisaineriks?

Tagantjärele mõeldes ja eriala marginaalsust arvestades jõudsin disainini hirmutavalt sirgjooneliselt. Kõik algas unistusest, huvist esemelise maailma kavandamise ja kujundamise vastu: õppisin eriala mitmes kõrgkoolis, sellele järgnes praktika, diplom ja erialane töö. Mul ei olnud varuplaani, kui ehk mõned mitte vähem marginaalsed sidusvaldkonnad välja arvata. On öeldud, et loomingulisel erialal töötamiseks on vaja julgust ja sihikindlust – tahaks kangesti end nii iseloomustada. Kaldun siiski arvama, et see oli pigem naiivsus, mis lasi asjadel niikaugele areneda.

Ma ei ole vaevunud definitsioonides näpuga järge ajama, aga nimetan ennast tööstusdisaineriks, sest kavandan, kujundan ja konstrueerin tööstuslikult tiražeeritavaid tooteid, mida soovivad valmistada ja/või turustada enamasti tööstusettevõtted. Pealegi on termin „tootedisain“ nihkumas digitoote teenistusse, selle kasutamine n-ö vanamoodsas kontekstis külvab juba veidi segadust. Disaini seletamisel surnud jänesele on segadust niigi palju …

Milline näeb välja sinu tavaline tööpäev ja milline on ideaalne loomekeskkond?

Ettekujutus, et disainer istub kitlis kavandite ja makettide keskel ning loob, ei vasta kahjuks tõele. Olenevalt projekti faasist on tööpäevad, -nädalad ja -kuud täiesti erinevad. Ühisosa on see, et panen kaua koolitatud esteedi meeled, kompositsioonitaju, kultuuritundlikkuse, empaatia ja tehnilise taibu kellegi teise, kolmanda ja neljanda asjaosalise teenistusse. Nokitsen tavasilmale nähtamatute detailide ja tavamõistusele olematute probleemide kallal, millega keegi teine tegeleda ei viitsi, ning teen pisikesi otsuseid, mida keegi teine teha ei taha.

Parim loomekeskkond on vaikus. Ideaalis ümbritsen end asjadega, mis on mulle tähenduslikud ning ergutavad mõtlemist. Viimased kümme aastat töötan peamiselt kodukontoris, kuigi olen disainibüroo Iseasi kollektiivi liige. Võimalus koostööks ja peegeldamiseks on ülioluline.

Kuidas sa end loomingu lainele häälestad või oled lihtsalt sündinud, kasvanud loojaks?

Kõik on ja keegi pole sündinud loojaks. Iga inimene on loov, genereerib ideid seoste loomise mõttes. Kui head ja asjakohased need seosed etteantud ülesande puhul on, sõltub treeningust ja teemasse sisseelamise ajast. Eeldused mängivad rolli.

Disainis – nii nagu mina seda viljelen –, erinevalt kunstist, ei oota enamasti keegi, et esimene impulss tuleks disainerilt. Nn loomingulisele faasile eelnevad arutelud tooteportfelli lünkade, kliendi soovide ja muu üle ning ajaks, kui on vaja käised üles käärida, on keskmisest loomingulisem või siis rahutum aju jõudnud luua nii palju seoseid ja kujutluspilte, et mingit eraldi käivitusmomenti pole enam vaja.

Disaineri ülesanne on olla laua taga teistest paar sammu ees, olla kursis sellega, mis laadi mõtteviise ja esteetikat on esemelise maailma eri nurkades leida. Oluline on hoida ennast vormis, et seosed, mida loon, oleksid relevantsed, ettevaatavad, ennetavad, ning seejuures kahe jalaga maa peal. Disaineri treeningu hulka kuuluvad nii mõtisklused esteetika evolutsiooni üle kui ka enda kursishoidmine tehnoloogiate, materjalide ning – kõlab proosaliselt – ostutoodetega. Ka see on pidev töö: häälestan ennast loomingule visuaalset maailma ahmides, seda endast läbi lastes. Selleks tuleb vist lihtsalt avatud meeltega kultuuri ja visuaalset maailma ahmida ja endast läbi lasta.

Mis on vahet väli- ja sisemööbli loomisel?

Puhtalt disaineri töö kulgu silmas pidades ei ole mingit vahet, aga kui vaadata toote elutsüklit kummaski kategoorias, tuleb välja, et need on väga erinevad tööd. Alustades sellest, et avaliku välimööbli valija ja hankija on eri isikud, kusjuures kumbki ei ole toote kasutaja ega tasu selle eest oma vahenditest. Seega on motivatsioon ja kaalutlused toote puhul hoopis teised kui keskmisel sisemööbli hankijal. Sisemööbel on personaalsem, sõltub sisearhitektuurist, kus moetsükkel on kiirem, kitsamalt määratletav on ka kasutajaskond ja seega peaks mängumaa igas mõttes laiem olema. Kuna disaineri töö on põnev just kitsenduste vahel laveerimise ja nende kiuste sundimatu lahenduse leidmise tõttu, siis pakub välimööbli disainimine rohkem hasarti.

Kuidas sünnib toode? Milline on kestlik toode?

Toode sünnib ideaalis õigesse tasakaalupunkti, kus esiteks võetakse arvesse väärtust ja ihaldusväärsust lõppkasutajale, teiseks mängivad rolli tootja/turustaja huvid ja kolmandaks on oluline ka teostatavus ressursside ja tehnoloogia mõttes. Kestlikkuse argumendid – kui näha selles kitsamalt ökoloogilise jalajäljega seotut – võiks ju tuua siia eraldi neljandaks tahuks, aga kaldun arvama, et praegu arvestatakse sellega juba ka eelmise kolme juures. Vähemalt nendes valdkondades, millega minul on au kokku puutuda. Üldiselt hoolitseb tootmise majandusloogika raiskamisest hoidumise eest üsna hästi ja järjest paremini. Kõige suurem oht libastuda ja toota ebakestlikku toodet on siis, kui tarbija ei ole oma valikus piisavalt kriitiline, või kui ka ise arvab, et on, siis suudab ikka ratsionaalselt põhjendada enam-vähem kõige ostmist, kui jõud üle käib.

Kestliku toote vastand on asi, mida kellelgi tegelikult vaja ei ole, millest kiiresti tüdinetakse. Inglise keeles on hea termin „novelty item“: see on emotsiooniost, nipsasjake, mille olemuslik osa on uudsus ja üllatuslikkus. Tähelepanuväärne on, et suur osa disaini – ka sellist, mida auhinnatakse – tehakse samadel alustel. See olgu mõtteaineks kõigile, kes arvavad, et disaini tähtsaim ülesanne on pakkuda uut, huvitavat ja innovaatilist. Ei ole.

Niisiis on kestlikkuse mõiste laiem ning seotud suuresti sellega, kas eset on tegelikult vaja ning kui kasulikult ja kaua teenib see nii ostjat kui ka müüjat.

Milline toode või asi on disaini ja materjali mõttes ajatu?

Varem arvasin, et kui ese on oma olemuse ja otstarbe puhtakujuline kehastus loomulikemas materjalis, siis see ongi ajatu. Ometi on palju selliseid tooteid, mis on omas ajas nendele kriteeriumidele justkui vastanud, ent osutunud 15 või 150 aasta pärast ikkagi üllatavalt ajaliseks.

Kohe, kui mängus on esteetiline taotlus, muutub absoluutsest ajatusest rääkimine riskantseks. Kindlam on rääkida hästi säilivast disainist, klassikast. Klassikal on samuti head ja halvad ajad, aga see väljub ajast ikkagi klassikana.

Disainis, arhitektuuris ja eriti sisearhitektuuris taas võidukäiku tegev lustiv postmodernistlik vormi- ja värvikäsitlus illustreerib hästi, et sellised aated nagu aus ja õige materjalikäsitlus, form-follows-function ehk vorm, mis järgib kasutust, kasinus jne, ei taga tingimata ajatust. Oleme inimestena kõik üllatavalt mõjutatavad ümbritsevast, veel enam siis disainerid-arhitektid-kunstnikud, kes kõrgendatud tähelepanuga visuaalseid signaale vastu võtavad. Ma ei ole kultuuriloolane, et kindlalt väita, et põhjused on samad, mis 1950. aastatel, kui masendava aja lõpetamiseks pöörased värvid välja toodi, aga mõningad paralleelid justkui paistavad. Naljaga pooleks: masendaval ajal paneb ka arhitekt värvilise pluusi selga.

Mida arvad plagiaadist, mida teinekord Eesti avalikus ruumis esineb? Kas sinu loomingut on ka kopeeritud?

Võiks ju ennast meelitatuna tunda – plagiaat on kompliment heale tööle. Peab siiski mõistma, et keskmine plagieerija ei tee seda disaineri töö austamise pärast. Ta üldjuhul ei tea, kes ja millise taotlusega konkreetse eseme on teinud. Talle on see otsetee teenida, kuna on tekitatud nõudlus.

Meie büroo toodete koopiaid või nn analoogtooteid, mida enne vastavat hanget pakkuja tooteportfellis ei olnud, on paigaldatud Eestisse ja ka piiri taha. Valdkonnas on see paraku üsna tavaline praktika ning teeb suurt kahju ettevõttele, kes on võtnud riski arendada omatooteid, usaldanud disainerit, teinud suuri kulutusi tootearendusele ning turundamisele. Kopeerijal neid kulusid ega riske ei ole. Lohutada võib ennast vaid sellega, et kopeerija ärimudel on primitiivne: ta ei mõista toodet – mis ja miks – ega jõua nii pikas plaanis järgmisele tasemele.

Milline projekt või tootearendus on sul praegu käsil?

Eks ikka mööbel, nii olemasoleva seeria laiendused kui päris uued asjad. Ma olen tegelikult projekteerinud igasugust kilakola, väiksemaid seadmeid, ja teeks seda veelgi, aga kipub nii olema, et seda, mida teed, hakatakse just sinuga seostama, ja ühel hetkel keegi enam muud küsima ei tule. Ega ma selle vastu otseselt mässa ka, sest mööbel on huvitavam ja keerulisem, kui paistab.

Milline sinu loodud toode on su enda arvates kõige õnnestunum?

Disaini õnnestumise peamine objektiivne näitaja on müük ja mõned sellised tooted on mul õnnestunud tekitada küll. Uhke olen ühe võrdlemisi nähtamatu toote üle: väike seeria Linn Eesti tänavamööbitootjale Extery. See on just selline ilmne toode, mis esmapilgul on täiesti tavaline, tuttavlik, küllap isegi igav, aga meeletult mugav, väga vähesest toodetav ning detailides ilus. Isetu, aga ilus.

Hea toote defineerimiseks kohandan Voltaire’i: kui seda poleks olemas, siis tuleks see välja mõelda. Kui uus ese vastab sellele oma ilmsuses ja vajalikkuses, siis järelikult on see õnnestunud. Ilmne ese on hea ese.

Sinu linnaruumimööbli on valinud arhitektid ja maastikuarhitektid tihtipeale avaliku ruumi põhiprojektidesse, näiteks Tammsaare parki ja Vana-Kalamaja tänavale. Kuidas on lood selles vallas sisemööbliga?

Mulle pole tihti teada, kuhu üks või teine toode on jõudnud, sest need on ju lihtsalt kellegi tooted. Kuskilt kuulsin, et diivaneid August, mida toodab Intuit by Softrend, on vist kuskile Google’i USA kontoritesse jõudnud, aga võib-olla eksin.

Enamik vahest ei tea, et su isa on tuntud kirjandusteadlane, tõlkija, luuletaja ja esseist Jüri Talvet. Millised isikuomadused ja oskused oled isalt pärinud?

Võib-olla need silmaklapid, mis hoiavad oma rajal ega lase end segada. Väljundilt oleme küll diametraalselt erisuunalised. Isa on esemelisest maailmast kõige kaugemal seisev inimene, keda tean või suudan ette kujutada, ja vahel, kui murran liiga kaua pead mingi triviaalse detaili või otsuse kallal, tuletan meelde, et kuskil on inimene, kes ei näeks seal ei detaili ega otsuse kohta. Sellisel moel käib ta mul vahel abiks disainimas.

Kuidas ja kus sündisid välimööbli seeriad Veer, Jada ja Hide ning milline oli nende lähteülesanne?

Need sündimise lood ja lähteülesanded olid täiesti argised ja proosalised ning laias laastus algab kõik ühest kohast, küsimusest, milline toode peaks ettevõtte portfellis olemas, et lahendada kliendi x mure y. See on igav lugu ja küsimus. Väga suvalised teekonnad, ma ei kangutaks siit väga midagi välja.

Kes on sinu eeskuju? Kelle loominguteed jälgid?

Ma ei järgi eeskujuna niivõrd isikuid kui ideaale ja needki muutuvad. Jah, disainerite seas hinnatud Dieter Ramsi kümme käsku on üldiselt olulised, aga need ei ole ammendavad ja temagi looming ei ole ajatu. Jaapani käsitöö populariseerija Soetsu Yanagi, kes ise oli tugevalt mõjutatud William Morrise ideaalidest, heietused sellest, kuidas materjal ja töövõte juhivad eksimatult ainuõige lahenduseni, mis järelikult on ka olemuslikult ilus, on sümpaatsed, aga üritan hoiduda fundamentalismist. Praegu pildil olevaist olen hoidnud silma peal Rootsi stuudio Form Us With Love tegemistel.

Millist materjali eelistad ning millised on tulevikumaterjalid?

Aeg nügib taastuvate materjalide suunas. Ma tahaksin, et need oleksid meie klientidele kättesaadavamad ja taskukohasemad. Tulevikumaterjalid, ressursipuuduse materjalid, aga võib-olla tõusevad selle võrra rohkem ausse ka ülejäänud – nimetame neid siis minevikumaterjalideks –, kui need on oma õiges ja vajalikus rollis.

Mul ei ole otseselt lemmikmaterjali, iga materjali puhul jälgin lihtsalt, et selle omadused oleksid konkreetse eseme puhul põhjendatud.

Kui tihti sa vana hea pliiatsi ja paberiga töötad? Kas need täiendavad pigem arvutiprogramme või on täiesti omaette võimalus?

Ma kasutan paberit ja pliiatsit iga päev. Need on endiselt kiireimad vahendid saada mõte kõrvade vahelt silmade ette, et anda sellele esimene hinnang. Kui seal n-ö on midagi ja idee väärib edasi töötamist, liigub see CADi, projekteerimistarkvara annab mõttele armutuma hinnangu eelkõige mõõtude osas. Kui seal endiselt on midagi, siis liigub see taas korraks arvutist välja esmase tatist ja teibist maketini, mis annab tihti kiiremini ja parema esmase info tugevuse ja teostatavuse kohta kui simulatsioonid.

Oled sa kursis, kuivõrd soositakse Eesti riigihangetes kohalikku disaini ja toodangut ja kas seda on piisavalt?

Ei ole kursis, kas soositakse. Selge see, et kui me ise oma inimestesse ja ettevõtetesse ei usu, siis ei maksa arvata, et neid kuskil mujal keegi teine ootab. Samas peaks ka Eesti tootjad ise hoolt kandma, et nende pakutav oleks see igakülgselt kestlik toode, millest rääkisime, mitte novelty item, mille kõrval Ikea taburet tundubki viisakas valik.

Tarbijana jälgin hoolega, et mu teenitud eurod ei lisanduks otse kuskile Bezoze või Muski kõrgesse papihunnikusse, vaid teeksid siin lähemal mõne kasuliku ringi veel, enne kui lõpuks ikka eelmainitud hunnikutesse maanduvad. Maailm oleks rõõmsam koht, kui kõik seda teeksime.

Kas ja kui tihti sinult välismaale disainiteenust tellitakse? Kas sinu loomingut kohtab ka mujal?

Ma ei ole sellel suunal tegelenud. Seni olen suutnud päevad heade Eesti klientidega ära sisustada ja olen neile väga tänulik selle usalduse eest. Peaaegu kõik, mis ma olen projekteerinud, on eksportivate Eesti ettevõtete toodang. Rõõmu teeb, kui minu panusega loodud tooteid pannakse kokku siinsetes vabrikutes, pakitakse need alustele ja saadetakse teele kuskile, kus keegi on neis väärtust näinud ning valmis maksma, nii et söönuks saavad töötajad ja nende pered.

Kas tehisintellekt võtab varsti tootedisaineri töö üle?

Arvan, et tehisaru hakkab kujundama esteetikat, tegelikult muidugi juba ammu kujundab. Ta suudab uusi, üllatavaid seoseid luua kiiremini ja kompleksivabamalt kui inimene. Praegu on seal teatav kogus ebamäärasust, mis on omal moel veetlev, aga see tüütab kiiresti.

Vähemalt meie tillukese riigi tillukeses tööstuses on disaineri töö piisavalt universaalne ja vastutusvaldkond lai. Mõelda tuleb sellele, mida teha, kellele teha, milline teha, kuidas teha, kuidas valmistada, kes valmistab, palju maksab, kes ja kuidas müüb jne. Seda ahelat mõtestatud kujul ühest kohast nupulevajutusega (vist) saama ei hakka? Kui ta oma produktiivsuses disaineri tööst kogu rõõmu ja lõbu välja võtab ja disainer jääb üksnes projektijuhiks ja vigade parandajaks, siis ma vist eelistaksin midagi muud teha. Seni hoian meeled avatud ja elan arengule kaasa.