Uus ukraina keele õppekomplekt Ukrainast põgenenud laste tarvis
SANNA MUSTONEN
Ukraina laste emakeele, identiteedi ja õppimise toetamiseks vajatakse nüüd kõikjal Euroopas kvaliteetset õppevara. Just enne sõda valmis Ukrainas pedagoogiliselt uuenduslik ukraina keele õppekomplekt koos õpilase tööraamatuga „Навчаємо(сь) української разом“ ehk „Õpime koos ukraina keelt“1. Praeguses olukorras peavad koostajad oluliseks, et see võetaks kasutusele kõikjal Euroopa koolides, kuhu on õppima asunud ukraina lapsi. Kuigi Ukraina koole praegu pommitatakse, ei ole võrdsema ühiskonna, laste haridusvõimaluste ja keeleõppe nimel tehtud töö olnud asjata, sest Euroopa õpetajate kaasabi ja koostöö tulemusena võib see levida hoopis laiemalt, toetada paguluses elavaid lapsi ja nende õpetajaid.
Ukraina haridussüsteemi on põhjalikult uuendatud 2018. aastast, kui Ukraina valitsus käivitas ulatusliku haridusreformi2. Soome on panustanud reformi välisministeeriumi ja Euroopa Liidu ühiselt rahastatud projekti „Õppigem koos“ („Learning together“3) kaudu.
Projekti aluspõhimõte on Ukraina hariduse edendamine võrdväärsemaks ja kaasavamaks. Kaasava kooli loomiseks on projekti raames arendatud õpetajakoolitust ja õpikeskkondi. Erilist tähelepanu on pööratud laste ja noorte võimalustele haridusteel edasi jõuda.
Üks keskne eesmärk on olnud keelevähemuste haridusvõimaluste toetamine. Näiteks rumeenia- ja ungarikeelsetes piirkondades elavatel lastel on olnud keeruline saavutada selline ukraina keele oskuse tase, et jätkata pärast põhikooli lõpetamist õpinguid ukraina keeles ning osaleda võrdväärsena Ukraina ühiskonnas. Ukraina keeleõppe töörühm hakkas seetõttu koostama multimodaalset, pedagoogiliselt uuenduslikku õppekomplekti I kuni IV klassi õpilaste jaoks. Algusest peale oli eesmärk luua seotud tervik, mida võiks kasutada erikeelsete ja eri taustaga õpilaste õpetamisel. Just enne sõja algust saadi valmis I klassi materjal.
Uus ukraina keele õppekomplekt toetab ennekõike õpilase suhtlusolukorras hakkama saamist. Suulise keeleoskuse juurest liigutakse tasapisi multimodaalsete tekstide tõlgendamise ja loome juurde. Haaravas loos seiklevad peategelastena Ukraina eri paikkondade loomad. Pildil õpilase tööraamatu „Навчаємо(сь) української разом“ ehk „Õpime koos ukraina keelt“ peategelased.
Ukrainas ei jõutud õppekomplekti veel kasutusele võtta, kuid see on nüüd avaldatud Soome Kooliameti (Opetushallitus) kodulehel ja seda on Euroopas ulatuslikult levitatud. Materjal koosneb juhistest õpetajale, õpilase multimodaalsest teksti- ja tööraamatust, interaktiivsetest harjutustest (Language Camp activities) ning nõuannetest ja juhistest kaugõppe läbiviimiseks. Õpilase tööraamatu materjal on eriti sobiv eel- ja algkooliealistele, aga paljud tegevusharjutused toimivad hästi ka vanemate laste ja noorte õpetamisel. Keeleõpe on integreeritud muude õppeainetega ning see toetab eri õppeainete keelekasutuse omandamist ja edaspidi ukrainakeelsesse õppesse siirdumist. Kuigi õppematerjal on mõeldud esmajoones ukraina keele kui teise keele õpetamiseks, sobivad selle kommunikatiivsed, kaasavad ja funktsionaalsed tegevusharjutused hästi ka emakeeleoskuse arendamiseks.
Õpetaja ja õpilase materjal
Juhendmaterjal õpetajatele „Ukraina keel kõigile“ („Ukrainian for All“) suunab õpetaja kujundama õppeprotsessi nii, et võetaks arvesse õppijate vajadused. Juhis avab Ukraina uue riikliku õppekava eesmärgid ja on abiks nende saavutamist toetavate õppe- ja hindamismeetodite arendamisel. Ühtlasi toetab juhis digitaalsete õpikeskkondade sihipärast kasutamist ning pakub vaatenurki ja vahendeid koostööks õpilase mitmekeelse koduga. Samuti leiab juhisest lisamaterjali õpetaja professionaalse arengu toetamiseks.
Õpilase tööraamat „Õpime koos ukraina keelt“ toetab eri tüüpi suhtlusolukordade keelekasutuse omandamist. Suuliselt keeleoskuselt liigutakse tasapisi edasi multimodaalsete tekstide tõlgendamise ja loome juurde. Tööraamatut läbib haarav lugu, kus seiklevad Ukraina eri paikkonnast pärit loomad. Need tegelaskujud tutvustavad lastele maad, keelt ja kultuuri tegevusülesannete abil. Tööraamatu värvikas kujundus on samuti hoolikalt kavandatud nii, et see pakuks erineva taustaga õpilastele samastumisvõimalusi ega süvendaks stereotüüpseid rolle, mida kiputakse kergesti omistama eri soost või rahvusest inimestele.
Õppekomplekti koostamisel on järgitud niisiis ajakohaseid, uurimustel põhinevaid arusaamu õppimisest ning see toetab ennekõike õppija toimimist suhtlusolukordades. Keeleõppes lähtutakse last huvitavast tegevusest, sest keeleoskus areneb teatavasti eriti tõhusalt mängu ja muusika ning põneva sisu tõttu. Seda rõhutatakse ka Soome põhikooliõppeks ettevalmistavas õppes, kui õpilased on alles keeleoskuse omandamisega alustanud. Näiteks grammatiline analüüs jäetakse hilisemaks, sellesse õpietappi, kui on juba omandatud piisavalt palju keelematerjali, mida analüüsida.
Isegi kui õpetaja ei oska ukraina keelt, leiab tööraamatust toredaid harjutusi, näiteks laule, lugusid, meisterdamisjuhiseid ning muid tegevus- ja interaktiivseid ülesandeid. Sel juhul saab õpilane olla keeleasjatundja rollis ja anda endale oma keele keskel uuest ja pingelisest koolipäevast veidi puhkust. Soomes rõhutatakse õppekavades õpilase oma emakeele toetamise tähtsust nii identiteedi kui ka õppimise vaatenurgast ning leitakse, et üksnes uue keele õppimisele ei tuleks keskenduda mitte üheski etapis. Õpilase emakeeleressursid toimivad uue keele õppimise aluse ja võimestajana ning seetõttu tuleb neid igati tugevdada.
Hea materjal võtta lapsevanematelgi
Uut ukraina keele õppekomplekti võib soovitada ka vanematele – kodudes ja vastuvõtukeskusteski vajatakse neil päevil lapsi huvitavat rõõmsat askeldamist. On teada, et tegutsemine aitab traumaga toime tulla: kui kätel ja kehal on tegemist, rahuneb ka meel.
Paljud ukraina pered soovivad kiiresti koju naasta ja nende lapsed, uus põlvkond, taastavad Ukrainas demokraatliku ühiskonna. Osa peresid jääbki aga sellesse riiki, kuhu sõja eest pakku mindi, nii et ka näiteks Eestisse jäänud lastel on vaja oma juurte eetilist tuge. Pealegi on ammu teada, et parem emakeeleoskus arendab keeleteadlikkust ja toetab teiste keelte – kas või näiteks eesti keele – ja muudegi õppeainete omandamist.
Ukrainlaste koostatud õppematerjali jagamine on peale solidaarsuse osutamise meie ukraina kolleegidele ka konkreetne tegu Ukraina – kaasa arvatud selle haridussüsteemi – uuesti ülesehitamiseks.
Tõlkinud Annekatrin Kaivapalu
Sanna Mustonen on Jyväskylä ülikooli õpetajakoolituse osakonna õpetaja ja projekti „Õppigem koos“ keeleõppe-ekspert.
1 https://www.oph.fi/fi/kehittaminen/materiaalia-ukrainasta-paenneiden-opetuksen-tueksi, otselink materjali juurde Google Drive’is https://drive.google.com/drive/folders/1wsUf7Q_ZQ6dFRGXpabp6fwqUTC_RA8Uf
Huviharidust rahastab kohalik omavalitsus ja suuresti sõltuvalt sellest, milliseid huvikoole ja -tegevust pakkuvaid ühinguid kohalikul tasandil toetatakse. Igas omavalitsuses on veidi omamoodi süsteem, üle-eestiline lahendus puudub. Riik toetab kohalikke omavalitsusi vastavalt koefitsiendile, mis tuleneb näiteks töötuse määrast, sotsiaalabi vajavate inimeste arvust ja teistest komponentidest. See summa vähenes aga 2021. aastal ligemale 40% võrra ning seni pole selge, kas omavalitsused jätkavad endises mahus toetamist ja panevad ise vahendeid juurde või ei tee seda. Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu esimees Jane Miller-Pärnamägi selgitab, milliseid tagajärgi võib kaasa tuua huvihariduse rahastamise vähenemine.
Huvihariduse rahastamine praegu
Arvestatakse pearaha, mis erineb piirkonniti. Jane Miller-Pärnamägi: „Pearaha arvestatakse paljudes omavalitsustes selle järgi, kui palju on Eesti huvihariduse infosüsteemis lapsi kirjas.Tartu linnas peab aga iga lapsevanem kinnitama, et tema laps käib ka tegelikult selles huviringis. Lisaks pearahale on Tartus ka teised rahastusvõimalused: huvikoolid saavad taotleda eraldi toetust festivalide ja võistlustega seotud kulude katteks. Seevastu Tallinna linnas on pearaha asemel minimaalne tegevustoetus. Tallinna erahuvihariduse toetuseks on linn määranud vaid 200 000 eurot, kuigi riigi toetus on viimastel aastatel olnud Tallinnale ligi 1,2 miljonit. Järelikult on erahuvikoolide toetamise proportsioon paigast ära, arvestades, et KOV peaks omalt poolt vähemalt samas suurusjärgus toetust riigi omale lisaks panustama. Olukorra ilmestamiseks tuleb öelda, et Tallinnas on 168 erahuvikooli ja 10 munitsipaalhuvikooli. Tallinna linn toetab praegu umbes 20 erahuvikooli ning ligi 30 euroga õpilase kohta aastas. Teistes KOVides on see toetus enamasti vähemalt 120 eurot aastas.“
Õpetajate palk on eriti väike rahvakultuuri ja kultuurhariduse valdkonnas. „Üle Eesti on spordi rahastamiseks eraldi süsteemid, mis ei käi huvihariduse rahastuse alla. Peale selle on spordivaldkonnas eraldi riiklik treeneri palgatoetus. Seega näeme, et sport on palju paremas seisus kui kultuur. Kui jätta välja laulu- ja tantsupeo protsessi toetamine, siis näeme väga suurt palgaprobleemi just rahvakultuuris ja laiemalt eri kunstide hariduses.“
Taotlemistähtajad panevad huvihariduse pakkujad ebavõrdsesse olukorda. „Kui Tallinna linn määrab toetused jaanuaris ehk keset õppeaastat, siis mõned kohalikud omavalitsused teevad seda augustis, mil pole täpselt selge, milline olukord ees ootab.“
Üks huvi kõik – või siiski mitte …
Huvihariduse puhul tuleb kõigepealt teha selgeks mõned mõistelised erinevused. Poliitikakujundajate tasandil räägitakse kõigest läbisegi: „huvitegevus“ ja „huviharidus“ on kasutusel ühes ja samas tähenduses. Tegelikult jaguneb huviharidus kolmeks.
Ringitegevuses (ka huvitegevus, vabahuviharidus) osalevad inimesed sooviga midagi konkreetset ära õppida või lihtsalt katsetada, nt õppida selgeks tants, omandamata selle ümber laiemat pilti.
Huviharidus on süsteemne (astmeline) õpe, mille puhul on juhendaja valinud teemad ja seadnud eesmärgi, mis tuleb mingi aja jooksul ära õppida.
Eelprofessionaalse õppe läbivad lapsed ja noored, kes soovivad saadud põhja pealt minna edasi kõrgharidust omandama. Sellisel tasandil õpitakse süvendatult ja läbitakse professionaalne praktika, nt osaletakse lavastusprotsessis, jõutakse arusaamisele tantsukunsti laiemast olemusest, tegutsetakse loojana jne. Tänapäeval eelprofessionaalset õpet riiklikul tasandil üldse ei käsitleta.
„Probleem tekibki sellest, et valdkonnaüleselt pole meil mõistete sisu kokku lepitud. Näiteks rahvatantsu puhul öeldakse tihtipeale, et tegemist on huviringiga, kuid enamasti on see süsteemne rahvakultuuriõpe, mis on juba huvihariduse tasand. Minu meelest peaks lähiaastate eesmärk olema kultuurharidusliku õppe või tegevuse vastavusse viimine nende mõistetega, sest see tingib ka rahastuse. Kui korraldada huvihariduslikku või eelprofessionaalset õpet, on mahud ja vajadused tunduvalt suuremad kui huviringi puhul. Ometi peaksid professionaalsed nõuded olema igal tasandil ühesugused,“ leiab Jane Miller-Pärnamägi.
Kindlasti tuleb rõhutada, et huvihariduses on õpetajad, mitte juhendajad või noorsootöötajad. Õpetajaamet peab olema väärtustatud – õpetaja on professionaal! Juhendamine seevastu kõlab nagu kõrvaltegevus, mitte päris töö. Jane Miller-Pärnamägi (vasakul) 14. XI 2021 Eesti tantsuhuvihariduse galal „Vahepeatus“.
Õpetaja on amet, mitte kõrvaltegevus
„Iga huviharidusliku õppe puhul on oluline, et õpetajad on koolitatud, oma ala spetsialistid ja pedagoogiliste oskustega. Kas need on omandatud kursustel või saadud ülikoolis, ei oma tähtsust. Ideaalis võiks muidugi õpetajatel olla kraad või kutse, kuid usun, et see on loomulik protsess, mille poole juba liigume.“Jane Miller-Pärnamägi on tähele pannud, et koolitustel osalevad õpetajad on ka seltsivamad ning jagavad üksteisega sageli meetodeid ja nippe.
„Kindlasti tuleb rõhutada, et huvihariduses on meil õpetajad, mitte juhendajad või noorsootöötajad. Inimesest saab mõne kunstiala õpetaja pärast pikaajalist haridusprotsessi. Õpetajaamet peab olema väärtustatud – õpetaja on professionaal! Juhendamine seevastu kõlab nagu kõrvaltegevus, mitte päris töö. Peame toetama seda, et huvihariduse õpetajatel, kes on võimelised sel alal päevast päeva töötama, oleksid sotsiaalsed garantiid tagatud. Aga meil liigub see asi praegu nagu vastassuunas, laulu- ja tantsupeoprotsessis muidugi mitte.Kuigi ka viimasel juhul ei soovi mõned KOVid või rühmad teha juhendajatega hooajalise võlaõigusliku lepingu asemel püsivat töölepingut, et rahastuse tingimusi täita. Aga see on juba pikem lugu.
Haridusvaldkonnas on praegu riiklik prioriteet digioskused ja loodusteadused, mis on muidugi õige, aga kunstide haridust alahinnates lükkame ökosüsteemi tasakaalust välja ja see ei toimi enam. Kui tõsta esile tehnoloogia ja panna kõik vahendid selle alla, siis kaob ära kultuur ja inimlikud väärtused ehk empaatia, suhtlusoskus, mõtestamine, analüüs, tunnetuslik pool ja oskus väärtustada ühiskonnas olulist,“ loetleb huvihariduse eestkõneleja murelikult.
Huvihariduse rahastuse mõju kultuurivaldkonnale
Ebapiisav rahastus ja selle vähendamine on juba loonud teatud tendentside tekkeks fooni.
Järelkasv kahaneb. „Kui ma vaatan näiteks praegu Eesti Tantsuagentuuri tantsukooli pinnalt, siis meil on väga andekad noored, kes on saanud tantsukunstis hästi laia põhja ja silmaringi, kuid nad ei lähe seda edasi õppima. Siin mängivad rolli nii piirangud, mille tõttu on olnud välismaal enesetäiendamine raskendatud, kui ka ühiskonna suhtumine kultuuri.“
Publiku haritus jätab soovida. „Kui saame lapsepõlves kogeda kultuuri selle sees kasvades ja seda harrastades, kujuneb see elu loomulikuks osaks. Seetõttu hindame ka täiskasvanuna kunsti ja rahvakultuuri ning meist kujuneb teadlik ja haritud publik. Võib mõelda ka sedasi, et kui lapsepõlves ei ole liikumisharjumust, siis liigume väiksema tõenäosusega ka täiskasvanueas. Sama lugu on kultuuritarbimisega.“
Üldharidussüsteem on ülekoormatud. „Huviharidus on väga oluline haridussüsteemi osa, mille oleme jätnud tähelepanuta, surudes selle noorsootöö alla. Huviharidus on aga elukestev ja see vaade on vananeva elanikkonnaga riigis paratamatu. See on eakatele parim võimalus pidevalt õppida ja kodust välja tulla, et koos tantsida, laulda, heegeldada vms ja juttu ajada. Huviharidus suunab olema aktiivne, sütitab teotahet ja valmidust ise midagi välja mõelda, korraldada. Kõigi nende aspektide koormust ei saa panna üldharidusele ja seda süüdistada.“
Õhinapõhisus kaob, kohalik kultuurielu sureb välja. „Kui heita pilk väiksematele paikkondadele, siis näeme, et kodukandi ürituste korraldajad on tantsuõpetajad, koorijuhid ja huvihariduse eestvedajad. Nemad hoiavad püsti kogu üle-eestilist kultuuriruumi, nad on maa sool. Rahastuse vähenemisega kärbub ka nende jaks ning inimesed liiguvad kodukohast mujale ja teistesse eluvaldkondadesse. Noortele ei jää eeskujusid, kelle moodi tahta olla. Uus samasugune tegus põlvkond jääb üles kasvamata.“
Maal lihtsam, linnas võimalusi rohkem
Huvihariduses tegutsedes on oma võlud nii maal kui ka linnas, ometi tundub, et kaugemas vaates jääb maapiirkond kaotajaks. Palju sõltub muidugi asukohast, paiga poliitilistest suundumustest ja tegusate kultuuriinimeste olemasolust, kuid huvihariduse õppijale on valikuvõimalus siiski linnas suurem (mis siis, et seal on ka majanduslikud lõhed sügavamad). „Kahtlustan, et maal elades on lastel, kui neil raha napib, suurem võimalus huviringis osaleda kui linnas. Väikestes kogukondades hoitakse üksteist. Seal saab ka otsustajaid rohkem survestada, samal ajal kui linnas maksab osalejate rahakott kõik puudujäägid lõpuks ikkagi kinni. Teistpidi, kui piirkonnas ei ole piisavalt rahalist toetust, siis õpetaja lähebki kohta, kus ta saab lõpuks ka väärilist tasu. Nii on valida, kas mitte osaleda või kulutada lisaraha ja -aega, et kaugemalt kohale tulla,“ mõtiskleb Miller-Pärnamägi. E-huvikoolides ja piiramatutes digivõimalustes ta lahendust ei näe, sest huviharidus pakub ühistunnet, mida ekraani kaudu ei taju.
Õpetajate palgakäärid
Milline on siis see vääriline tasu, mida huvihariduse õpetajad teenivad? Kultuuriministeeriumi kriisiabi toetuse (rahvakultuuri alase huvitegevusega tegelevatele juhendajatele) taotluste põhjal oli näha, et nt Saaremaal teenib üks folklooriringi õpetaja 3.50 eurot brutopalgana tunnis. Ilmselt saab igaüks aru, et juba õpetaja kohaletulek maksab rohkem kui see, mis ta kätte saab.Kui vaadata aga laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate õpetajate tasu, siis ideaalstsenaariumi järgi (kõikjal see ei kehti) on neile makstav miinimum 15.50 eurot bruto 45 minuti eest, maksimum ulatub 31 euroni, kui õpetajal on kutse kaheksas tase, ja sellele lisandub koorijuhtide puhul tasu ka ettelaulmise kategooria eest. Folkloorivaldkonnas on aga suurem osa õpetajatööst õhinapõhine.
Tallinna linnas saavad laulu- ja tantsupeo protsessis osalevad rühmad korra aastas kultuuri- ja spordiametilt taotleda ka 600eurost tegevustoetust. Kui alguses said seda küsida ka folkloorirühmad, siis nüüd on see kitsenenud ainult suurpidude liikumises osalejatele.
„Kas kultuuri saab ja tuleb üldse niimoodi rahastada nagu spordisüsteemi, kus peamine kvaliteedi näitaja on tippsündmustel osalemine?“ küsib Jane Miller-Pärnamägi, vihjates võimalikule olukorrale, kui kultuuriga tegeletaks vaid linnukese kirjasaamise pärast, mitte sügavast huvist. „Sellisel juhul tekiks näiteks tantsuhuvihariduse puhul kõikidel rühmadel kohustus osaleda „Koolitantsul“. Aga me ju soovime, et lapsed osaleksid pigem loomulikus eakohases hariduslikus loomeprotsessis, mitte ei õpiks vaid tantse. Ka folkloorihuvihariduse puhul tähendaks see, et tekib nõue toota tulemit, mitte osaleda loomulikus arengus. Või harrastusteatrite puhul tähendaks see, et kõik viienda klassi õpilased peavad lavastama „Sipsiku“ – kes seda ei tee, see toetust ei saa,“ näitlikustab Miller-Pärnamägi olukorra absurdsust.
Maadlus ei ole parem kui korvpall, aga koorilaulul on regilaulu ees eelis
„Eks olegi raske öelda, millised on toetuse saamise nõuded. Kvalifitseeritud ja ennast pidevalt täiendav juhendaja on elementaarne, aga see, kas ta kütab lastega mööda võistlusi või teeb nendega loovtantsu ja improviseerib, ei tohiks olla määrav. Kui spordis on suudetud teha treeneritele ühtne süsteem, kus ei eristata nt maadlust või korvpalli, siis miks tõmmatakse tantsu eri alaliikide vahele toetuste mõttes piir? Need, kes käivad tantsupeol, on justkui õiged tantsuõpetajad ja UNESCO pärandi hoidjad. Need põhja loonud ja tööd teinud õpetajad, kes õpetavad lastele tantsurõõmu ja mingil muul viisil tantsimist, nii et täiskasvanuks saades tahetaks ka selle valdkonnaga edasi tegeleda, kas või rahvatantsurühmaga liitudes, ei ole aga süsteemi silmis väärtuslikud,“ ei varja huvihariduse eestkõneleja nördimust.
Laulu- ja tantsupeo protsessis osalejate toetused seavad esikohale peo repertuaari selgeks õppimise, aga ei toeta tantsu süvitsiminekut. Kristiina Siig kõneles sel teemal ühel konverentsil, et eelmisel noorte tantsupeol oli kõigil rühmaliikidel ülesanne õppida ära üks pärimustants ja selle põhjal loodud autoritants. Liigijuhtide eesmärk oli ühelt poolt tutvustada tantsijatele ja õpetajatele pärimustantsu mõnu, teiselt poolt luua otsene seos pärimustantsu ja tänapäevase lavarahvatantsu vahel – näidata, kuidas üks võib teisest välja kasvada. Pärimustantsu esitamist seejuures ei hinnatud ja see ei olnud tantsupeo kontserdi kavas. Pärimustantse tantsiti ülevaatustel seltskonnatantsuna, et luua ettetantsimispäeval hea tuju ja maandada konkursipinget. Heale mõttele vaatamata ilmusid paari rühma juhendajad kohale vabandusega, et pärimustantsu ei jõutudki õppida. See tähendab, et õpetajad ei saanud ise kogu ülesande eesmärgist aru ega isegi näinud seda seost. Selle asemel et alustada pärimustantsust, õppida ära selle põhisammud ja liikuda edasi töötluse juurde, tullakse tantsurühmades kokku, õpitakse selgeks autoritants, mida läheb vaja protsessis kvalifikatsiooni näitamiseks, ega omandata pärimuse ja selle elementide alusel loodud materjali tervikseoseid.
Koroona mõju huviharidusele
Süsteemset lähenemist ei ole toetanud ka viimaste aastate koroonapandeemia, mis on avaldanud osalusele negatiivset mõju. „Kui varem käis üks laps mitmes huvikoolis, siis kahanes piirangute tõttu osavõtt enamasti ühe peale. Vanemad leidsid, et see on kõige turvalisem variant. See, et tuli õppemaksu tasuda ja tundides ei saanud osaleda, ehmatas paljusid,“ selgitab Miller-Pärnamägi.
Sügisel, selle hooaja alguses, tegi tantsuhuvihariduse liit küsitluse, millest selgus, et piirangute tõttu kadus huvikoolidest 30–50% õpilasi. Maapiirkondades oli kohati kukkunud ära lausa 80% osalejatest. „Eriti hull seis oli näiteks Antslas, kus juhendaja ütles, et ta ei saa tantsupeoks lihtsalt rühma kokku, sest aasta jooksul ei lisandu kunagi piisavalt uusi liikmeid. Kui põhisissetulek tuleb õppemaksudest, aga lapsed kohal käia ei saa, sest kogu aeg on keegi lähikontaktne, siis lõpetavadki vanemad lepingud ära ning koolil on keeruline edasi toimida,“ toob Miller-Pärnamägi välja, kuidas on huviharidust mõjutanud ühiskondlikud olud ja otsused.
Teiselt poolt on neil, kes korra eemale jäänud, mugav ka edaspidi koju tiksuma jääda. On noori, kes eelistavad juba distantsõpet ega käi ka huvikoolis. Neile on iga suhtlemine pingutus. „See on aga hästi suur ohumärk, sest huviharidus võimaldab pingeid maandada ja enesega paremini läbi saada. Triinu Upkin kirjutas Sirbis toredasti sellest, mida huvihariduses osalemine õpetab, milliseid oskusi see treenib.* Huvihariduse abil võib oma tugevusi ja nõrkusi tundma õppida, teha eneseanalüüsi, kasvatada enesekindlust ja -usaldust, kasvada isiksusena või arendada rühmatöös osalemist ja suhtlemisoskust. Huvihariduse tänapäevased meetodid õpetavad sedagi, kuidas anda teistele tagasisidet nii, et säiliks heatahtlikkus ja edasiviiv kriitika.
Õpitakse teisi väärtustama, ütlema neile motiveerivaid asju. Seda on meie kultuuris ääretult vähe,“ mõtiskleb Jane Miller-Pärnamägi teemal, millest võivad noored huvihariduseta ilma jääda.
Õpetajate roll huviharidusse tagasipöördumisel
Kuidas need noored tagasi võita? „Kõik algab ikkagi õpetajast, kas ja kes meil on. Mulle meeldiks, et ringitegevust ei pakutaks ainult üldhariduskoolis. Tallinna linnas toetatakse ennekõike koolides toimuvaid huviringe, aga oluline on suunata lapsed ja noored eri keskkondadesse. See õpetab neid ennast mitmekülgsemalt tundma, aga ka nägema erisuguseid õpetajaid, karismaatilisi juhendajaid, oma ala fänne. Lõpuks võib tants elada keldrites ja pööningul, aga kui eesotsas on pühendunud õpetaja, siis see ka kestab. Siis on meil ka noori, kes käivad oma eeskujude jälgedes, olenemata, millised on huvihariduse tulevikuväljavaated,“ usub Miller-Pärnamägi.
Samal ajal tunneb ta suurt muret, et huvihariduse õpetaja peab kogu aeg oma rahakotti piiluma ja arvutama, kas ta veab järgmise palgapäevani välja. „Õpetaja on õpetaja: ka huvihariduse õpetaja palgatase peaks liikuma üldise õpetajate riikliku palgatasemega samas rütmis. Nende käes on ju meie tulevik, meie lapsed ja noored, nad hoiavad eesti kultuuri. Praegu on üldhariduskoolides õpetajatest puudus, aga tegelikult on meil paljud huvihariduse õpetajad valmis hommikupoolikuti õpetama ka üldhariduses. Selleks tuleks aga kogu õppekava veidi ringi vaadata, et osa liikumisõppest olekski tantsuõpe või osa tehnoloogiaõppest käsitöövõtete omandamine spetsialisti juures. Neid asutusi, kes võiksid aidata sellisel kujul tunde teha, on maa ja ilm.Ka haridus- ja teadusministeeriumi üks prioriteete on üldhariduse ja huvihariduse ehk mitteformaalse hariduse laiemalt omavahel lõimumine. See annakski võimaluse tuua oma ala huviharidusspetsialistid koolidesse ja viia kooliõpilased huvialakeskustesse.
Praegu on meil aga tegemist nagu teki sikutamisega: vaadatakse, kes mahub rahastuse alla ja kes mitte. Millegipärast nähakse, et meie kultuur on vaid laulu- ja tantsupidu. Aga UNESCO pärand ei kasva ainult tantsupeotantsude tantsimisest, vaid kõikide inimeste tööst, kes õpetavad kultuurikandjaid ühistegevuses ja kogukonnatundes väärtust nägema, panevad nad pingutama ja mitmesuguseid oskusi õppima. Kuni need inimesed on olemas, kestab ka kultuur. Loomulikult on laulu- ja tantsupidu tähtis, aga see ei ole ainus rahvakultuuri väljund, millele peab tähelepanu pöörama ja rahalist tuge pakkuma,“ kutsub Jane Miller-Pärnamägi üles nägema haridusvaldkonda laiemalt. See, kuidas väärtustame riigi ja rahvana huviharidust, määrab ka meie tuleviku.
* Triinu Upkin, Tants on kõigile. – Sirp 27. VIII 2021.
Baltimaade kunstiteadlaste ja kuraatorite seminar „Sarnasus erinevuses. Balti regionaalse kunstiajaloo perspektiivid“ kunstiakadeemia suures saalis 13. V ja Kumus 14. V, peakorraldajad Anu Allas ja Eda Tuulberg, koordinaatorid Annika Toots ja Tiiu Saadoja.
Baltimaade kunstiteadlaste ja kuraatorite seminari – nimetaksin seda pigem küll konverentsiks – kandvaks jõuks oli uurijate kriitiline pilk materjalile ja metodoloogistele vahenditele, millega nad töötavad. Kitsas regionaalsus teemaderingis ja ka ettekandjate valikul (üsnagi kindel kolmikjaotus) oli konverentsi tugevus, kuigi ootasin ka teistsugust sekkumist, rahvusvahelisemat rõhuasetust või pilku väljastpoolt.
Uutest vaatepunktidest mõtestati senist kunstiajaloo kirjutust, sellega problematiseeriti varasemat historiograafilist käsitlust. Teemadering kattis nõukogudeaegset fotograafiat, naiskunstnike loomingut, näituse- ja kuraatorite tegevust, eksperimentaalset kunsti, identiteediküsimusi, sotsialismiperioodi kunstiajalugu ja selle taasmõtestamist. On igati ootuspärane, et uute teooriate tulek koos varasemate paradigmade väljavahetamisega vajab ka uut metodoloogilist ja teoreetilist käsitlust.
Uued lähenemised
Nõukogude kunsti uurimistraditsioonide laiendamisel jäi postteooriate, sealhulgas posthumanistlike teooriate, valguses silma eelkõige Linda Kaljundiettekanne „Igasugune kunst on ökoloogiline“ („All Art is Ecological“, pealkiri on laenatud filosoofilt ja ökoloogilt Timothy Mortonilt). Oma ettekandes mõtestas Kaljundi nõukogudeaegset kunsti ökokriitika diskursuse lähtekohalt: ta vaatles, kuidas kunstnikud ja kirjanikud olid seotud keskkonnahoiuga. Keskkonnaga suhestumisel oli esil nii aktiivne, nt keskkonnaaktivism, kui ka leebem vorm – loodust ohustavate teemade kujutamine. Keskkonnahumanitaaria rakendamine kujutava kunsti uurimisel, mida seni on Eestis vähe tehtud, on kahtlemata ajakohane ja vajalik suund Nõukogude aja taasavastamisel.
Linda Kaljundi mõtestas oma ettekandes nõukogudeaegset kunsti ökokriitika diskursuse abil. Üheks näiteks tõi ta Toomas Vindi maali „Häiritud maastik “ (1973, TKM).
Postteooriate alla paigutub ka leedu kuraatori Laima Kreivytė ettekanne. Ta toetus kuraatorite-teoreetikute Simon Sheikhi ja Vasif Kortuni ideedele ja tõstatas küsimusi postkureerimise kohta: kureerimine kui poliitikaloome vahend, näituseloome kui performatiivne praktika, või avalikkusega, Nõukogude korra tingimustes ka poliitilise režiimiga, kõneleja. Kreivytė kasutatud postkuratoorse kontseptsiooni abil saab ka nõukogude kunsti käsitlemisel liikuda mitmes suunas: uurida ajaloolist näituseloomet, mis ilmestas kuraatoripositsiooni, kunstniku ning ka (võimumeelse või ka mittevõimumeelse) institutsiooni keerulisi suhteid; aga ka teistpidi, vaadata, kuidas kureerida Nõukogude perioodi kunsti. Praeguse postkureerimise näiteks tõi KreivytėMoskva ja Baltimaade kontseptuaalse kunsti näituse „Mõtlevad pildid“, kus sõjaolukorras on rakendatud kriitilist institutsionaalset ja kuraatoripositsiooni, luues sel viisil sotsiaalseid kokkupuutepunkte.
Jätkates vajadusega kohandada rahvusvahelisi teooriaid kohapealse ajalooga, püüdis läti kunstiteadlane ja -kriitik Jana Kukaine lõhkuda feminismi mõiste ümbert denotatiivseid tähendusi ja pakkus välja feminismi alaliike, mis sobituksid regionaalse käsitlusega. Arutledes hilissotsialistlikes kultuurides tekkinud „feministliku tundlikkuse“ üle, pakkus Kukaine alaliikidena välja „intuitiivse feminismi“ (Ljiljana Kolešnik),„latentse feminismi“ (Zora Rusinova), „tõrksa feminismi“ (Beáta Hock), „protofeminismi“ (Mark Alan Švēde), „parafeminismi“ (Amelia Jones, Alise Tīfentāle), „pehme feminismi“ (Adelina Popnedeleva) ja„tsentrifugaalse feminismi“ (Gerardo Mosquera), mille abil saaks eritleda spetsiifilisi kooslusi ja perioode ning kasutada täpsemaid mõisteid.
Uute käsitluste juures ei saa mööda minna ka ajaloofilosoofilisest vaatenurgast. Leedu kunstiajaloolane ja kuraator Adomas Narkevičius vaatles nõukogude kunstis aja küsimust ja tõi ühise nimetaja alla eesti skulptori Anu Põdra ning leedu fotograafide Algirdas Šeškuse ja Virgilijus Šonta loomingu. Narkevičius leidis, et nende kunst oli oma ajas anakronistlik ja ajakohatu. Toetudes Nietzsche mõistele„ajakohatu“ (Unzeitgemäßheit) osutas Narkevičius sellele, et osa Nõukogude aja kunstist oli materiaalsete, vormiliste ja kontseptuaalsete püüdluste tõttu tugevalt lahus oma loomise ajast ning seepärast saab rääkida selle järelelust ja tõelisest tõlgendamisest alles aastakümneid hiljem. Näiteks Anu Põdra loomingut tõlgendatakse viimastel aastatel üha enam ja on seetõttu saanud just nüüd rahvusvaheliselt nähtavaks.
Marginalisatsioon ja nähtamatus
Uute teooriate ning meetodite kõrval oli tähtsal kohal ka marginaliseerituse küsimus Nõukogude Liidus. Marginaalsete häälte esiletoomine kunstiajaloo kirjutamisel oli raske nii poliitilise olukorra keerukuse kui ka metodoloogia tõttu. Näiteks käsitles kuraator Agnė Narušytėleedu fotograafi Virgilijus Šontat, kelle kunstnikuteed ja loomingut võib iseloomustada lausa topeltmarginatsioonina. Kväärkunstnikuna pildistas Šonta ühes Leedu internaatkoolis erivajadustega lapsi ja orbe.
See ilmestas Nõukogude süsteemi valupunkte, mida tollases süsteemis taheti peita avalikkuse eest. Šonta pildistas ka erootilisi meesakte, tema sellelaadsete teoste homoerootiline sisu oli Nõukogude ajal rangelt keelatud. Ühiskondlik tsensuur seadis piirid kunstniku tegutsemisele ja kunstniku looming – nagu ka juba eespool mainitud Narkevičiuseettekandes – ajakohatuse tõttu avanes tõlgendustele tunduvalt hiljem.
Kunstiteadlane Ingrid Ruudi mõtestas marginaliseeritud grupi – naisarhitektide – loomingu uurimist arhitektuuri feministliku kureerimise puhul. Ruudi vaatles isiklikke ja väiksemaid arhiive ning suulisi materjale kui problemaatilist lähtepunkti kuraatoritöö juures: kuidas leida või asendada materjali, mida pole, ning kuidas ümber käia suuliste allikatega (intervjuud). Soorollide jaotus arhitektuuris kajastub juba algmaterjali puudulikkuses: Nõukogude ajal tegutsenud naisarhitektide kohta on säilinud vähe materjali või seda pole olnudki, mistõttu on meetod ja uurimine piiratud. Kirjalike andmete puudumise korral võib seda asendada suuline ajalugu, mida omakorda mõjutab aja möödumine ning intervjuu kui meetod, mis põhineb intervjueeritava (naisarhitekt) ja intervjueerija (kuraator) kindlal suhtel.
Baltimaade kunstiajalugude võrdlev analüüs
Tulles tagasi seminari pealkirja juurde, siis regionaalse erinevuse ja sarnasuse üle arutlesid mitmed uurijad, mis lõi Baltimaade võrdlevale uurimusele soodsa pinnase. Mitu esinejat mõtestas Baltimaid ühtse mõtteruumina, teised aga osutasid regionaalsele eripärale. Eripära tuli esile kunstikoolkondade loomingulistes erinevustes, rahvuslikus taustas või ka institutsionaalsetes ja kultuuripoliitilistes tingimustes.
Näiteks „Mõtlevate piltide“ üks kuraator Liisa Kaljula käsitles 1970ndaid, kui Baltimaade kunstnikud (näiteks Laganovskis, Lapin, Navakas, Okas) otsisid viise, kuidas vastanduda režiimile ja võimumeelsele kunstile ning lõid poliitilise alatooniga kontseptuaalset kunsti. Samalaadset analüüsi pakkusid ka Gregor Taul, kes tegeleb doktoritöös Baltimaade monumentaalkunsti võrdlusega, ja Eglė Juocevičiūtė, kes uurib erakogude kujunemist Nõukogude ajal. Samuti Toms Ķencis, kes käsitleb etnograafilisi tunnusjooni Baltimaade graafikas kui üht võimalikku ühist narratiivi Nõukogude perioodil rahvusliku identiteedi loomisel või Māra Traumane, kes uurib eesti ja läti arhitektide mõttevahetust. Kädi Talvoja vaatles Nõukogude perioodil Balti kunstitriennaalide (biennaalide, kvadriennaalide) kavandamist, mis eeldas omavahelist suhtlust ja ühist näituseloomet.
Läti kunstiteadlane ja kuraator Inga Lāce, kes uurib Ida-Eurooopa suhteid kaugemate regioonidega, tõi sisse laiema vaatenurga. Lāce tutvustas seni vähe uuritud teemat: külma sõja ajal aastatel 1960–1980 korraldati Lätis India ja Kongo kunsti näitused, mis kuulusid Nõukogude Liidu kultuuridiplomaatilisse sõprusprojekti. Sageli olid niisugused väljapanekud näituseasutustesse sisse toodud poliitilistel kaalutlustel. Eesmärgistatud projekt viis ka Nõukogude Liidu kunstnikke Aafrikasse, näiteks Irina Venžeri ja Leonid Mahnatši, kes tegid Dakaris filmi „Aafrika rütmid“ (1966), mis pidi nõukogude inimesele tutvustama Aafrikat kui teistsugust kultuuriruumi.
Regionaalsus
„Sarnasus erinevuses. Balti regionaalse kunstiajaloo perspektiivid“ oli igati asjalik sissevaade puudutatud teemadesse. Eriti kunstiteadlasele, kes pole nõukogude perioodi uurija ega ka elanud sel ajal. Regionaalse teemapüstituse tõttu oli seminar koherentne, kuid küsimuse tekitas panbaltiline määratlemine. Kuna tegemist on regiooniga, mis on ühendatud ühesuguse ajaloo ja ka poliitilise olukorraga (nii Nõukogude ajal kui ka praegu), on loogiline uurida ka kunstiajalugu regionaalselt. Kuigi regionaalne valik on siinsete kunstiteaduslike uurimuste puhul esmane ja seni ka populaarseim, tekib küsimus alternatiivide kohta. Kas laiendada seda teiste postsovetlike riikidega, et pakkuda avaramat vaatepunkti „erinevusele sarnasuses“, või otsida hoopiski mõni muu ajaline määratlus ja suhe? Siit ka jätkuküsimus: kuidas mõista Baltimaade kunstiajalugu pärast Nõukogude perioodi? Kahtlemata andis Baltimaade kunstiteadlaste (taas)kohtumine võimaluse arutleda Nõukogude perioodi teemade üle ja täiendada ennast vastastikku. Küsimusi ja mõtteid jäi veel palju ja need ootavad jätkuseminari. Praegune geopoliitiline olukord annab veelgi rohkem põhjust ja ainest ka sellel seminaril puudutatud teemade juurde tagasi tulla.
Pandeemia algusest saadik on räägitud, et kinod on kaotamas lahingut voogedastuskanalite vastu. Kinode sulgemised ja piirangud peletavad inimesed kinost ja harjutavad mugava koduse diivaniga. Viimased nädalad on näidanud, et nii see siiski ei ole. „Apteeker Melchior“1 on jõudnud eksklusiivsesse 100 000 vaataja klubisse ning välismaisete filmide vaatajaskondki on vaikselt kasvamas endiste arvude suunas.
Igal pool seis nii roosiline ei ole. Ukraina sõjaga pudenesid tuhaks kõik Venemaa kinode lootused helgemale tulevikule. Kuigi Venemaal tehakse tunduvalt rohkem filme kui Eestis, ei suuda seal kodumaised filmid kinovõrgustikku üleval hoida. Neid on, aga mitte piisavalt palju. Eelneval viiel aastal jõudis Venemaa aasta 20 vaadatuima filmi hulka 3–6 kodumaist filmi. Ülejäänu, nagu meilgi, on Hollywoodi toodang.
Edukad on enamasti suured patriootilised filmid, lihtsakoelised komöödiad ning animatsioonid. Enamik viimaste aegade suuremaid vene filme on ka Eesti kinolevist läbi käinud. Kui sõda algas, siis lahkusid suured filmistuudiod kiiresti Venemaalt ning kinodes tekkis väga järsku filmipuudus. Paarist uuest Vene filmist ja mõnest üksikust väiksemast lääne omast ei piisa. On küll võimalik kõik kinosaalid nende väheste filmide seansse täis toppida, aga ega see rohkem rahvast kinno too.
Mainimata ei saa jätta ka seda probleemi, et osa Venemaa enda filmitoodangust on langenud põlu alla. Ikka leidub filme, kus mõnes rollis või lavastajatoolis on olnud valitsusele väga ebasobiv inimene. Näiteks võib välja tuua Viktor Pelevini romaani järgi tehtud filmi „Impeerium V“2, kus ühes osas astub üles räppar Oxxxymiron, kes on väga häälekalt olnud Putini režiimi ja sõja vastane. Nii ei jõudnudki 31. märtsil linastuma pidanud film ekraanile. Lihtsalt ei antud luba. Ilmselt on selliseid filme rohkemgi.
Venemaa esimene reageering oli lihtne – vanad filmid uuesti kinno. On ju sadu legendaarseid filme, mida arhiividest võtta ning rahvale uuesti näidata. Nii jõudsidki märtsi alguses ekraanile sellised filmid nagu „Vend“ ja „Vend 2“3. Vähemal määral olevat näidatud ka teisi vanemaid filme ja kuigi ka nendele filmidele leidus vaatajaid, ei pea olema selgeltnägija mõistmaks, et vanemate filmide näitamine ei ole võrreldav uute superkangelaste seikluste või Disney animatsioonidega.
Venemaa hetkel populaarseima filmi „Artek. Suur seiklus“ plakat loob sümboolse silla NSV Liidu ja tänase Venemaa vahel. Ameerika superkangelaste kinoedu kordamiseks sellest aga ei piisa.
Järgmisena jõuti Venemaal lahenduseni, et kui läänemaailm meile filme ei anna, siis tuleb neid mujalt otsida. Järsku meenus vana sõber India, kelle toodangut NSV Liidu ajal ikka ekraanidele toodi. Ka siis oli probleem, et lääne toodangut ekraanidele peaaegu ei jõudnud ja Bollywoodi filmid kõlbasid augu täitmiseks küll. Lisaks veel Hiina. Hiina filmitoodang on viimasel kümnel aastal teinud tugeva tõusu ja ennustatakse, et varsti hakkab sealne vaatajaarv ületama Hollywoodi oma. See pole nali, vaid näitaja, mida saab juba faktiks pidada.
Samal ajal kaasneb mõlema filmikunstiga ka probleeme. Bollywoodi stiil on väga erinev muu maailma filmikunstist ning Hollywoodi filmidega harjunud publikule jääb see kaugeks. Kindlasti on ka seal selliseid filme, mis reavaatajale sobivad, aga enamik jääb kaugeks ning kinopubliku harjutamine võtab aega.
Hiina filmikunstiga on jälle teine probleem. Paljud sealsed filmid on võrreldavad osaga Venemaa enda toodangust ja ideoloogiliselt ei sobi väga patriootlikud ning Hiinat ülistavad filmid Venemaa turule. Võttes ka arvesse, et Hiina ei ole näidanud üles sajaprotsendilist toetust Venemaa sissetungile Ukrainasse, siis ei pruugi Hiina olla üldse nii lahkeks filmijagaja, kui loodetakse.
Kui vaadata viimaste kuude Venemaa kinokassade tabeleid, siis ei leia paarikümne parima filmi hulgast seni ei India ega ka Hiina filme. Kui midagi peaks ka olema linastunud, pole need toonud arvestatavat asendust. Ilmselt oli tegemist lihtsalt ametliku reaktsiooniga meedias. See muidugi ei tähenda, et Venemaa ei võiks nende riikide filmitoodangu vastu huvi tunda. Samal ajal nendib Venemaa Kinoomanike Liit, et nende ja teiste sõbralike riikide ning vanade filmide uuslinastused ei suuda tuua rohkem kui 10% saamata jäänud tulust.
Mis siis Venemaa kinodes ilma teeb? Viimased kolm nädalat on edetabelit juhtinud kaks filmi. Esiteks „1941. Tiivad Berliini kohal“4. Tegemist ei ole Steven Spielbergi „1941“ ja Wim Wendersi „Taevas Berliini kohal“5 topeltseansiga, vaid üdini patriootliku sõjafilmiga, kus Venemaa sõdurid võitlevad kurjade natside vastu. Kui see film hakkab nüüd juba esikümne teise poolde vajuma, siis on kinotabeli etteotsa on tõusnud film nimega „Artek. Suur seiklus“6. Tegemist on lastele mõeldud komöödiaga, mille tegevus toimub enamjaolt 1988. aasta suvel Krimmi poolsaarel pioneerilaagris Artek. Filmi plakatilt leiab valge särgi ja punase kaelarätikuga koomiku ning loomulikult ka Venemaa ja NSV Liidu lipud.
Kuigi mainitud filmid on teeninud vastavalt 128 ja 155 miljonit rubla, kahvatuvad need arvud Hollywoodi filmide tulemuste kõrval. Näiteks on sel aastal linastunud „Uncharted: kaardilt kadunud“7 teeninud 1,5 miljardit rubla, „Laula 2“8 896 miljonit ja „Surm Niilusel“9 523 miljonit. Eelmise aasta lõpus linastunud „Ämblikmees: pole koduteed“10 jõudis peaaegu 3 miljardi rublani.
Venemaa Kinoomanike Liidu andmetel oli Venemaal aasta alguses 2161 kino 5709 ekraaniga. 18. aprilliks oli 36% neist suletud ja 5709 kinost oli alles 3633. 2022. aasta märtsis langes vaatajaarv 2019. aasta märtsiga võrreldes 59%. Võib ette kujutada, et paljud kinod elasid pandeemia üle viimase auruga ning sõda võttis viimasedki säästud ja lootused. Kinoomanike Liit ennustab, et repertuaaripuudus vähendab järgneva kahe kuu jooksul kinokassat veel 80% ning 50% kinodest suletakse. Venemaa filmitööstuses on hõivatud 55 000 inimest (35 000 kinodes ja 20 000 filmitööstuses), kellest paljud võivad suve lõpuks tööta jääda.
Peale filmipuuduse on räägitud ka sellest, et kinosaalide tehnika kulub ning tootjad ei kavatse Venemaale projektorite lampe jm tarnida. Seda, kas midagi on võimalik asendada Hiinast või teistest sõbralikest riikidest pärineva tehnoloogiaga, pole teada. Kui osa kinodest suletakse majandusraskuste tõttu, siis ilmselt on esialgu võimalik asenduseks kasutada suletud kinode tehnikat, aga nii ei pruugi see kaua kesta.
Ega Venemaal olegi palju võimalusi katastroofi ärahoidmiseks. Võiks ju ise rohkem filme toota, aga see võtab aega ning Venemaa laia publiku filmid pole ka oma kvaliteediga just hiilanud. Tuleb kohe pähe 2017. aasta vastus Marveli „Tasujatele“11 – „Kaitsjad“12, kus seiklevad supervõimetega nõukogude kangelased sealhulgas hiiglaslik vene karu. Vahel leiab ka mõne šedöövri, aga laiemale publikule mõeldud filmid sobivad siiski enamjaolt teiste filmide vahele, mitte iseseisvalt tervet kinosüsteemi kandma.
Kui ei saa ausalt, siis tuleb tegutseda teisiti. Aprillis teatati ühismeediakanalites, et kinod on hakanud illegaalselt Hollywoodi filme näitama. Isegi lausa nii, et kinoekraanile ilmub brauseriaken, otsitakse üles lehekülg, kus filmid on illegaalselt üleval ja pannakse lihtsalt film käima. Isegi sellised versioonid, kus film on varem kinosaalis käsikaameraga üles filmitud, on ekraanile jõudnud. Kinost kinno. Vanemad inimesed mäletavad ilmselt hästi kehva kvaliteediga koopiaid 1980ndate lõpust ja 1990ndate algusest, mida videoteekides näidati. Venemaa on jõudnud tagasi sellesse aega.
Esimese filmina langes sellise kohtlemise ohvriks Matt Reevesi „Batman“13, mida näidati nii mõneski kinos üle Venemaa. Kui laialdaselt seda tehti, pole teada, kuid teateid on tulnud Jekaterinburgist, Ivanovost, Nahhodkast, Jakutskist ja Moskvast. Peale „Batmani“ on näidatud ka „Punast pandaplikat“ ning Netflixi filme „Ära vaata üles“ ning „Punane hoiatus“.14
See pole muide üldse midagi sellist, mida kinod ise on oma peaga otsustanud teha, vaid sellise tegevuse on heaks kiitnud Venemaa kultuuriministeerium15 eesotsas kultuuriministri Olga Ljubimovaga, kes teatas, et nii on võimalik kinod sulgemisest päästa ning kutsus üles koostama nimekirja kodumaistest torrenti-lehekülgedest, kust on võimalik filme näidata. Lisaks on arutuse all ka kange alkoholi lubamine kinosaalidesse, et kompenseerida filmide kvaliteeti. Kõlab nagu anekdoot, aga ei ole seda mitte.
Netflixi filmid on kindlasti kinodele heaks sihtmärgiks, sest Netflix toodab hulgaliselt suurte staaridega filme, mida saab kohe väljatulekuhetkest peale hea kvaliteediga kinoekraanidele tuua. Lisaks tähendab see, et vähem inimesi otsib võimalust VPNi16 kasutada, sest VPN lubab olla välismaailmaga ühenduses ja saada uudiseid, mida Venemaa tahab kindlasti vältida. Kuigi VPNide pakkujad ise on loomulikult selle poolt, et pakkuda vene inimestele akent välismaailma, on probleemiks saanud teenuse eest tasumine, sest suurimad krediitkaardifirmad ja maksekeskkonnad on samuti Venemaalt lahkunud.
Seda, kuhu Venemaa kinosüsteem langeb, näeme ilmselt aasta lõpus. Kinoomanike Liidu prognoosid peavad enamjaolt paika ning kinosüsteem kahanebki miinimumile. Hoiame silma peal ning olgem õnnelikud, et meil on kinokultuur jälle õigele tasemele taastumas.
1 „Apteeker Melchior“, Elmo Nüganen, 2022.
2 „Ампир V“, Victor Ginzburg, 2022.
3 „Брат“, Aleksei Balabanov, 1997; „Брат 2“, Aleksei Balabanov, 2000.
4 „1941. Крылья над Берлином“, Konstantin Buslov, 2022.
5 „1941“, Steven Spielberg, 1979; „Der Himmel über Berlin“, Wim Wenders, 1987.
6 „Артек: Большое путешествие“, Armen Ananikjan, Karen Zahharov, 2022.
7 „Uncharted“, Ruben Fleischer, 2021.
8 „Sing 2“, Garth Jennings ja Christophe Lourdelet, 2021.
15 В российских кинотеатрах разрешат показывать фильмы с торрентов. DTF, 23. IV 2022. https://dtf.ru/s/534837-ia-panorama-dtf/1171991-v-rossiyskih-kinoteatrah-razreshat-pokazyvat-filmy-s-torrentov
16 VPN ehk Virtual Private Network või virtuaalne eravõrk on programm, mis lubab arvutil asuda näiliselt mõne teise riigi internetivõrgus ja pääseda nii ümber võimalikest netisisu piirangutest.
Estonia „Õhtused majad“, koreograaf Tiit Härm, helilooja Gustav Mahler, kunstnik Maarja Meeru, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi Varm. Tantsivad Jevgeni Grib, Ali Urata, Laura Maya, Ketlin Oja, Madeline Skelly, Anna Roberta, Marcus Nilson, Andrea Fabbri. Esietendus 18. III Estonia teatrisaalis.
Romantism on Tiit Härmile loomuomane: keskendumine suurtele tunnetele, mis isiksuse saatust ja käekäiku pöördeliselt mõjutavad. Seda kinnitab ta ka ise: „Mind on alati veedelnud romantilised teemad: püüdlemine ideaali, täiuse poole.“* Seda kinnitab ka Härmi värskeim lavateos „Õhtused majad“, mis temaatiliselt, tantsulise lahenduse ja üldise õhustikuga astuks nagu välja XIX ja XX sajandi vahetumise ajast.
Jutustav ballett. Selles balletis on Stefan Zweigi „Eilse maailma“ ja Anton Tšehhovi näidendite hingust, millest kumab läbi palavikuline iha murda välja hääbumisele määratud keskkonnast, kuid mis lõpuks suubub tiisikuslikku jõuetusse. Või nagu koreograaf ise kinnitab: see on „ballett tunnetest, tunnete ilust ja valust. See ballett on armastusest, nii hingelisest kui ka meelelisest. Ja see on ballett sajandivahetusel baltisaksa mõisates valitsenud eleegilisest ilust.“ Sellist eleegilist, hääbuvat ilu rõhutab balleti värvigamma, milles annavad tooni sügisene punakuld või talvine sinisus, puuduvad aga kevade ja suve rohelised toonid ning kui pikniku päevavalgus välja jätta, toimub tegevus ikka hämaratel või pimedatel aegadel, rõhutades balleti pealkirja – õhtut.
Lavastuse alguses on vaataja justkui paigutatud kaarikusse, mis läheneb algul ühele ja siis teisele mõisahoonele, aga pärale ei jõua. Seejärel tutvustatakse ükshaaval teose põhilisi tegelasi punktvalgusesse koondatud argise olukorra kaudu: saabub kiri ja lugu läheb käima. Erinevalt paljude nüüdisaja koreograafide tõrkest tantsulugusid vesta, on just jutustav ballett Härmile tähtis: see annab tema kinnitusel „osa, karakteri, kujundi. Ta nõuab esitajalt mitte ainult musikaalsust, oskust intoneerida plastilist teksti, vaid ka näitlejameisterlikkust, kangelase elu mõistmist, tema sisemaailmas rändamist. See on alati huvitav ja ahvatlev, sest tants – see on hinge pihtimus.“
Armukolmnurk. „Õhtustes majades“ keskendutakse eelkõige kolme tegelase hingepihtimusele: need on Dietz von Egloff ja kaks teda armastavat naist – Lydia ja Fastrade. Esmapilgul lihtne armukolmnurk, mille tagajärjel jääb maha kaks leske: esimene kaotab duelli tõttu oma laulatatu ja teinegi enesetapu tõttu armastatud mehe. Mehe, kelle püssikuul ei tapa üksnes teise mehe (Dachhauseni) ja seejärel iseenda, vaid kaudselt ka naised nende igatsustes, jättes nad minevikku vaatama, leinama poolikuks jäänud armastuslugu, mis neid läbi elu kummitavalt saadab, võttes võimaluse uueks, täisväärtuslikuks eluks. Naiste osaks jääb oodata elu õhtustes majades hommikut, mida kunagi ei saabu.
Ketlin Oja Fastrade on petlikult õhuline ja õrn, kuid selle all on terasest selgroog ja kindel meel. Ali Urata Dietzist õhkub maskuliinset jõudu, mis muudab ta naistemagnetiks.
Dietz nii Jevgeni Gribi kui ka Ali Urata esituses on just selline „eneses kahtleja ja otsija“, kes Härmi looma ahvatlevad: „inimesed, kes ei karda oma tunnetesse ja mõtetesse süüvida“. Gribi Dietz tõi mälusoppidest esile Mikk Mikiveri Fedja Protassovi Tolstoi „Elavast laibast“: mõõtmatu hingevalu, mille vaigistamiseks kasutatav plaaster peitub joomingutes, hasartmängudes ja liiderdamises, mis paraku pikemat lahendust ei paku. Gribi žestis on hooplemist, mis varjab tema hinges peituvat romantilist igatsust kättesaamatu järele. Ja Fastrade oma näilises süütuses mõjub kui inglitiiva puudutus, kui jumalik ilmutus – vabastav ja heidutav ühtaegu. Naise põhimõttekindlus aga ahistab – Gribi Dietz ei suuda tunnistada raamides peituvat vabadust, ta tahaks püsivalt kotkana kõrgustes lennata ning maistest vajadustest tingitud maandumissundus tekitab tuska ja trotsi, mis viivad teda jällegi ennasthävitavatele tegudele.
Uratas on vähem püüdu lehvida taevalaotuses, teda ajendab pigem pikk perekondlik aadlitraditsioon, mis ühtaegu nii sütitab kui ka summutab tema tegusid. Urata Dietzist õhkub maskuliinset jõudu, mis muudab ta naistemagnetiks – tema kõrval mõjuvad teised mehed kahvatuna. Ainult armastus Fastrade’i vastu toob nähtavale tema haavatavuse, ent iseteadvus ei luba tal enda ja naise suhtes lõpuni ausaks jääda ning hukutab ta.
Fastrade’i roll on ülimalt nõudlik, kinnitab Härm: on „vaja sellise südamega Fastrade’i, kes päriselt tunnetaks, kes suudaks ainuüksi pilguga panna saali hinge kinni hoidma“. Ketlin Ojas on lavastaja oma Fastrade’i leidnud. On ju Oja igasse (minu) nähtud rolli suutnud tuua midagi erakordselt puhast ja siirast, nii ka Fastrade’i. Tema kangelanna on petlikult õhuline ja õrn, kuid selle all on terasest selgroog ja kindel meel, mis võib nii talle endale kui ka teistele kannatusi kaasa tuua.
Gribi Dietzi ilmselt tõmbabki Oja Fastrade’i poole mitte ainult naise elegants ja sära (mis domineerib Laura Maya Fastrade’is), vaid ka naise sisemine jõud, mida Dietz ehk endalegi teadmatult vajab selleks, et välja ronida mülkast, kuhu ta on vajunud. Seejuures ei lase uhkus (ja põikpäisus – jooned, mis tulevad eriti esile Urata Dietzis) tal naise tugevust vastu võtta.
Huvitav on näha Oja ja Maya Fastrade’i erinevust stseenis, kus naine unistab pulmadest kleiti ja loori proovides, ning reaktsioonis Dietzi tormakale, intiimsele lähenemisele. Mayale on Dietz siin lausa eemaletõukav: otsene seksuaalsus mõjub talle rohmakalt ja peletavalt, tema Fastrade on see, kes tahaks eelkõige kuulda romantilist luulet ja tunda õrnu puudutusi. Oja Fastrade’ile on Dietz liialt rutuline: talle on ihulise läheduse eelduseks vaimne ja hingeline ligidus, milleks on vaja enam aega.
Maya Fastrade’ina on armas ja liigutav ning veenab esimeses vaatuses, kuid teise tarvis ei ole ta veel piisavalt leidnud värve, mis annaksid liigutustele iseloomu ning tegelaskuju hinges toimuva vaatajale paljastaksid.
Karge ja puhas. Härmi koreograafia on tehniliselt nõudlik, tuginedes ühetaolistele elementidele (maas ja õhus tehtavad pöörded, kõrgustesse püüdlevad hüpped ja lennukad tõsted vaheldumas argielu stiliseeritud pantomiimiga), mis nõuab tantsijatelt mõtestatud tööd, et väliselt sarnased liikumisjadad vaheldusrikka sisuga täita. Praegu, kui ballettmeistrid näivad võistlevat selle nimel, kes inimkeha rohkem murda, painutada ja liigendada suudab, mõjub Härmi akadeemilisele koolile tuginev tantsuline lahendus karge ja puhtana. See ballett nõuab tantsijatelt sarnaste ja korduvate liikumismustrite oskuslikku varjutamist, et neis peituv meeleolude ja tunnete peenus ning vaheldusrikkus esile tuua. „Õhtused majad“ nõuab suurt, aga delikaatset artistlikkust, iga liigutuse ja poosi mõtestatust – vastasel korral jääb ta kas igavalt ilulevaks või üledramatiseeritult naeruväärseks.
Härm on selles balletis veelgi enam kui varem juhindunud muusikast, püüdmata seda seejuures illustreerida liigutuste ohtrusega. Nagu ta ise on nentinud: Mahleris on „nii palju mõttekäike, mis on muusikas küllalt pikad, mitmetaktilised ja tantsija peab selle kõik välja kandma“. Nähtud etenduste põhjal suudavad meie balletikooli kasvandikud lavastaja mõtet paremini haarata – ühine kultuuritaust ja balletikoolkond seob ja toimib.
Balletikoolkondade erinevus tuleb ehk kõige selgemini esile Lydia rollis. Madeline Skelly Lydias domineerib väline ilu: pikad ja elegantsed jooned, kättesaamatuna mõjuv jahe suursugusus. Kuid tema Lydia jääbki vaid pärleid ja kalleid kinke imetlevaks kaunitariks, kelle käik Fastrade’i juurde armutunnistust tegema ei mõju usutavana. Anna Roberta Lydia aga ei ole üksnes tuisupäine ja igavlev naine, vaid Dietz (eriti Gribi kehastuses) äratab temas sensuaalsuse ja seksuaalsuse sel määral, milleks ta abikaasa koos kõikide ehete ja kinkidega suuteline pole. Arutelus, kas seksuaalne tõmme võrdub armastusega, annab Roberta Lydia sellele kindlalt jaatava vastuse.
Konteksti osa vastuvõtus. Kui „Õhtuste majade“ üldine tonaalsus on hoolimata kirgede draamast koreograafiliselt hillitsetud, siis stseen, kus Lydia abikaasa Dachhausen naise truudusemurdmiselt tabab, mõjub liialt otseütlevana ja isegi ebaloogilisena. Härm selgitab, et juhindus siin muusikast: „Mahleri 1. sümfoonia neljas osa algab kõrvulukustava akordiga. Keegi ei saa aru, miks seal on selline akord. [—] Minul on see balleti absoluutne kulminatsioon: kõige magusam meeleline seisund. Kitarr. Vaikus. Ja uksel seisab abikaasa. Võtab vaikuses kindad käest ja viskab pauguga näkku. Mahler ütles mulle ette, et nii peab tegema. Ma kuulsin seda tema muusikas, minu poolt on see üksnes tegevusse valatud.“
Andrea Fabbri Dachhausenis lööb selles stseenis välja vahemerelik temperament ning ta mõjub kangelasena Fellini filmist – veidi naeruväärne ja samas traagiline. Urata Dachhausenis ilmneb metsikus, mida temast keegi ehk aimanudki poleks – Lydia ei määri mitte ainult tema, vaid kogu tema ajaloolise suguvõsa au, mis tuleb verega puhtaks pesta. Marcus Nilsoni Dachhausenis säilib, vaatamata rabatusele ja nördimusele, aadellik joon, millega ta väldib stseeni muutumist mehhiko seebiooperiks.
Balletti vaadates mõtlesin sellele, kui palju sõltub kunstiteose vastuvõtt kontekstist: nii teistest sama žanri lavastustest, avaramast kultuuripildist kui ka poliitilistest sündmustest maailmas. Isegi kohvi,- konjaki- ja koogiballett muutub hõrguks siis, kui kohv, konjak ja kook võivad hetkega muutuda kättesaamatuks luksuseks, veelgi hinnalisem on aga Härmi balletis peituv püüdlus millegi enama kui vaid meelelise rahulduse poole – igatsus igavese ilu järele.
* Kõik Tiit Härmi tsitaadid on raamatust „Tiit Härm. Esitantsija“, koostaja Kadi Herkül. Eesti Teatriliit ja Rahvusooper Estonia 2022.
Näitus „Ars Viva 2022. Tajuvälja agendid“ Kai kunstikeskuses kuni 7.VIII. Kuraator Maria Helen Känd, kujundaja Tõnu Narro, graafiline disainer Henri Kutsar ning kunstnikud Tamina Amadyar, Jānis Dzirnieks, Lewis Hammond, Mooni Perry, Laura Põld ja Anastasia Sosunova.
Näitus on teoks saanud Kai kunstikeskuse ning Saksa Majanduse Kunsti- ja Kultuuriliidu koostööprojektina.
Maria Helen Kännu kureeritud näitus „Ars Viva2022. Tajuvälja agendid“ on toonud Kai kunstikeskusse kokku kuus noort rahvusvahelise taustaga kunstnikku. Vaatamata mitmekesisele päritolule, tekitavad kosmopoliidile hingevalu kõikjal maailmas üsna ühtmoodi asjad. Nii võib täheldada Eesti, Korea, Saksa jt maade kunstnike sarnaseid emotsioone, kuigi elamis- ja tegutsemisolud on erinevad.
Saksa Majanduse Kunsti- ja Kultuuriliit(Kulturkreis der deutschen Wirtschaft)annabkunstipreemiat Ars Viva noortele Saksamaal tegutsevatele kunstnikele 1953. aastast peale. Sel aastal pälvisid selle Tamina Amadyar, Lewis Hammond ja Mooni Perry. Kais astuvad nendega dialoogi kolm Baltimaade kunstnikku: Laura Põld, Anastasia Sosunova ja Jānis Dzirnieks. Kui Põld ja Dzirnieks välja arvata, siis ühendab neid kunstnikke tegutsemine väljaspool oma kodumaad või vähemusrahvusesse kuulumine. Neid seob ka arusaam, et maailm on järjest enam tehnoloogia retušeeritud, seda võib kõikjal aduda. Meie emotsioone ja kogemusi mõjutavad ebaloomulikud, kuigi siiski inimese loodud faktorid. Meie tundmused on aga niivõrd tehnoloogia vahendatud, et ka kodu võib tunduda võõras.
Traditsioonid postinterneti karakteristikaga
Mooni Perry videoteost „Binlang Xishi I–III“ eksponeeritakse kolmel ekraanil, see on jaotatud kolmeks peatükiks ja kestab 40 minutit. Videos püütakse jälile jõuda, miks peetakse mõnesid inimesi tülgastavaks. Esimeses peatükis räägib traditsiooniline korea pansori jutuvestja loo naisest, kes esimesel korral langes prostitutsiooni ja teisel hoopiski kosmosesse. Teises peatükis näidatakse Taiwani beetlipähklite kasvatamise lugu ja binlang xishi’sid ehk beetlineiusid, kes ihu paljastavas pesus neid pähkleid müüvad. Kolmandas peatükis on lavastatud lugemisrühma kogunemine, kus arutatakse räpasuse rolli üle kultuuris. Perry näitab, et argised asjad või nähtused või nende kandjad, nagu näiteks mustus, snäkid, erootika ja ulme pole iseenesest vastikud, ohtlikud ega ka madalalaubalised, vaid täidavad kindlat rolli – tagavad enamuse soovi asuda kosmilises hierarhias mitte kõige madalamal astmel.
Mustanahaline Briti kunstnik Lewis Hammond sobib sellest seltskonnast keskmise valge eurooplase kõrval Teise rolli ehk kõige paremini. Kuigi see identiteediaspekt on tema maalides esiplaanil – pea kõigil maalidel figureerib mustanahaline mees –, on tööde tegelik fookus mujal. Ta on jäädvustanud mõne objekti või inimese atmosfääriliselt, justkui oleks tegu Instagrami filtritega kaetud fotoga. Tegelikult on ta aga saavutanud sellise efekti Rubensi ja Goya maalitehnika emuleerimisega. Maaliga „Kes see on, kes tuleb“ kirjeldatakse kaost tekitavat jõudu, mis tekib, kui türann oma tahet läbi surub. Potentaat mõjub mõnes katastroofifilmis kujutatud koletise kuvatõmmisena. Türann sammub tühja pilguga eikuhugi, hävitades samal ajal traditsioone, mida sümboliseerivad purunevad kirikutornid. Ometigi on maalil ainult vanad kirikud, mis osutab tulevikuvisiooni puudumisele ja võimele korraldada ümber ainult minevikku.
Lewis Hammondi skulptuur „Suust kukkunud“ („Dead Spit“, 2022).
Tamina Amadyar on Afganistanist pärit kunstnik, kelle colourfield maaliseeria kujutab maastikke ja linnaruume. Erandiks on üks väiksemõõduline pilt kolme inimfiguuriga ukseorvas. Äratuntavate figuuride tõttu saab ka suuri abstraktseid kompositsioone käsitleda meelelise kogemuse, mitte mõtteliste konstruktsioonidena. Ka suurte kompositsioonide erksavärvilised kujundid muutuvad vaataja silmas äratuntavateks autodeks, kaljudeks ja teedeks. Amadyari maalid meenutavad Katrin Koskaru töid, Koskaru kasutab tundeliste objektide ja sündmuste kirjeldamiseks samuti abstraktset maalikeelt. Amadyar töötab puhaste pigmentidega, mitte valmisvärvidega. Ta viitab oma päritolu ja tööviisiga asjaolule, et euroopa värvilisel kujutava kunsti traditsioonil on tänuvõlg Afganistanist toodud sinise pigmendi – ultramariini ees.
Ainus eesti kunstnik Laura Põld on esindatud vaiptikandi, niidist ja naeltest seinainstallatsiooni ning skulptuursete multimeedia-installatsioonidega. Põllu tööd on teistega võrreldes ebamäärased, tema looming on väga kontekstitundlik. Tema pulbitsevad ja vulisevad installatsioonid mõjuvad loodusjõudude imitatsioonide, vulkaaniliste bonsaidena. Ometigi on raske ette kujutada, et need toimiksid niiviisi ka siis, kui on üksinda eksponeeritud. Põld otsib vestluskaaslast, kes tema tööd kõnelema paneks. Kais on ta neid küllaga leidnud.
Anastasia Sosunova on leedu kunstnik, kes mõtestab oma loomingus tänapäeva vene muinasjuttude müstika ja imerohkuse abil. Küllusesarve slaavi vaste samobranka on täidetud leedu maiuse karavai’ga. Tavaliselt kasutatakse sellel lilleväädimustreid, kuid kunstnik on need asendanud metallplaadile kantud lindudega. Videoga „Saame kokku, kui see kõik on läbi“ osutab kunstnik sellele, et reaktsioon kroonviirusele oli juba varasema enesessesulgumise tendentsi jätk. Surematu Kaštšei, kelle ainus haavatav kehaosa süda on kavalalt peidetud, on vastandatud Leedus levinud tarastatud uuselamurajoonidele. Kuigi karantiiniajal ohati, et igatsetakse intiimsema kontakti järele, siis uus olme osutab asjaolule, et tegelikult tahetakse ennast sama kavalalt võõraste eest peita, nagu oli teinud Kaštšei oma südamega. Need, kes tõesti soovivad lähedust teistega, ei leia ühiskonnas endale kohta.
Lätlase Jānis Dzirnieksi pildid on voogedastusplatvormidelt leitud kuvatõmmised ja koosnevad epoksüvaigul stabiliseeritud UV-tindiprintidest. Algoritm on moonutanud kujutiste need osad, mida ta ei ole tuvastanud konkreetse asja või isikuna. Dzirnieks tahab sellega öelda, et avalikkuses levivad värvilised kujutised on suuremalt jaolt sisutühjad. Enamik pildipinda on loodud vaid selleks, et osutada vastuvõtja tähelepanuvõime ihaldatule, justkui oleks publik ise võimetu olulist märkama.
Kureerides vormi
Kuraatoriga rääkides sai selgeks, et saatetekstis väljendatud mõtet, et teostest ei tule otsida ideid või kontseptsiooni, tuleb võtta sõna-sõnalt. Näitust tuleks käsitleda emotsionaalselt, isegi poeetiliselt. Teosed on valitud ning saali paigutatud eelkõige vormisarnasuse alusel. Kunstnike taust ja teemavalik ühilduvad aga kohati kattuva kunstikeele tõttu.
Ideed ja poeesia tuleks justkui lahku lüüa. See on aga juba ohtlik. Poeesia ja ka kunstinäituse eesmärk on ikkagi suunata vaataja ideedeni. Suunata ta midagi tajuma kujutlusvõimet sisse lülitamata on reklaami ja ajuvaba meelelahutuse tööriist. Sisu väljendamisel on kunstiteosed olnud agendid, mille kaudu on toodud varjatud saladused päevavalgele. Kuraator oleks võinud jätta saateteksti kirjutamata: see pigem kahjustab kui parandab väljapanekut. Teksti ainus väärtus seisneb lootuses, et tööd avavad ennast siiski ise paremini.
Kännu kuraatorisilm on seevastu laitmatu. Esimene töö, mida vaataja näeb, on Hammondi maal, kus on kujutatud puu varju müüril. Sama motiivi näeb ka näitusesaali teises otsas, kus vaatepunkt on varjust kaugemale toodud, maal ise on ka väiksem (esimene mahub vaevu autosse, teise saab portfelli pista). Rakursi ja suuruse muutus värskendab ähmastunud esmamuljet, tuletades aga meelde, et aega ei saa tagasi pöörata.
Samuti on suurepäraselt paigutatud videoteosed, mille vaatamine võtab peaaegu tunni. Sosunova video on paigutatud saali keskele, nii-öelda kitsaskohta, seal ei saa ka mugavalt istuda, mistõttu hakkab silm omasoodu teisi töid piiluma. Perry video on kuvatud aga raamile, mille alt ja kõrvalt on näha teiste kunstnike loomingut. Niimoodi jõuab näituse külastaja kõigile teostele piisavalt tähelepanu pöörata ja iga kunstnikuga mõtteis vestelda.
Hoolimata viimastel sajanditel levitatud eksiarvamusest, et inimene asub väljaspool loodust, oleme siiski paratamatult selle osa. Sama mõtet võib laiendada ka linnadele, mis ei ole kunagi olnud koduks üksnes inimesele, vaid toimivad ka teiste liikide suhtlusvõrgustikuna. Need suhted, nagu kodus ikka, kipuvad olema muutlikud ning ulatuvad peretülidest ja väljakolimistest harmoonilise kooseluni. Järjest arvukamad teadustööd näitavad, et peale inimloomade on linn koduks ka üha suuremale hulgale teistele liikidele, kellest mõne, näiteks kimalase, puhul on täheldatud suisa sedagi, et teatud linnades ületab nende arvukus juba linna ümbritsevate piirkondade oma.1 Põhjusi on mitu, kuid üldiselt on peasüüdlane ikka inimpopulatsiooni leviku laienemine teiste liikidega arvestamata, samuti põllumajandustootmisega kaasnevad probleemid, mille tagajärjel on maakeral halvenenud ligikaudu 40 protsendi muldade kvaliteet, sealjuures katavad linnad vaid 4 protsenti maismaast.2
Elurikkuse suurendamise hüvedest ja selleks astutavatest sammudest on ka Eesti linnade haljasalade ning aianduse konteksis juba palju räägitud ning loodud on eksperimentaalseid liigirikkust suurendavaid rohealasid või muudetud hoolduskorda. Korporatiivse rohepesu raames on rajatud ka linnamesilaid, kuigi hiljutiste uuringute järgi tuleb seda tegevust pidada ökoloogiliselt pigem kahjulikuks kui kasulikuks tegevuseks, sest mesila annab kohalike liikide ees ebavõrdse eelise mesinduses kasutatavatele meemesilastele.3 Hoolimata pingutustest on nimetatud sammud jäänud väikese entusiastide grupi kihutustööks, muudatusi on tehtud väga piiratud maa-alal ning suuremast nihkest teiste liikidega arvestava linnaehituse poole me paraku veel rääkida ei saa. Raadamise, raietöö ja muude hävituslike meetodite abil toimuv massiline valglinnastumine sunnib eelarvamuslikult kartma, et praegu vaatab siinmail suur osa arendajaid-arhitekte-planeerijaid veel vastavasisulise teema tõstatajat kui lillelapsest naiivikut või majandusele kahjulikku elementi. Võib-olla paneks neid teisiti mõtlema teadmine, et hoonete markeerimata klaaside tõttu hukkub rohkem linde kui metsaraie tagajärjel. USAs jäävad need arvud 100 miljoni ja miljardi linnu vahele,4 Saksamaal hinnatakse sel viisil hukkuvate lindude hulka 100 miljonile aastas. Kas meie rahvuslinnu suitsupääsukese arvukuse vähenemise peataks pesakohtade loomine hoonete katuseräästaste alla?
Kooseksisteerimise arhitektuur ei vastanda loodust ja linna, metsikust ja tsivilisatsiooni.
Kooseksisteerimise arhitektuur
Sakslased, maastikuarhitekt Thomas E. Hauck ja ökoloog Wolfgang W. Weisser on välja töötanud programmi „Animal-Aided Design“, kus kirjeldatakse peale praktiliste disainivõtete muudatust senises, ehitustegevusest lähtunud mõttemaailmas, mis on vajalik, et linnad oleksid ökoloogiliselt eetilisemad ja soosiksid teisiu liike.5 Inimese ja tema loodu ajalooline vastandamine loodusega on viinud meid olukorda, kus linnu planeeritakse vaid inimliigi huvidest lähtuvalt ning paratamatult võtab suur osa rajatavast, tihti autokeskne taristu ja selle hooldamine, kas otseselt või kaudselt teistelt liikidelt eluvõimaluse. Kui kooseksisteerimise põhimõtteid õigesti rakenda, siis võidavad sellest nii inimtegevuse sihtliigid kui ka inimesed ise. Tulemuseks on meeldivam, stressi maandav elukeskkond, linlased tunnetavad lähedast sidet loodusega ning nende vaimne ja füüsiline heaolu suureneb.
Tegu ei ole muidugi täiesti uue mõttearendusega, sellesarnasest ideoloogiast on lähtunud linnaruumi kujundamise ja ökoloogia valdkonna tipud alates maastikarhitektuuri suurkujust, New Yorgi Central Parki kujundanud Frederick Law Olmstedist. Praegu räägitakse konkreetsemalt ökoloogiliste võimaluste põimimisest arhitektuuri ja linnaplaneerimisega.
Haucki ja Weisseri seisukoha järgi peab teiste liikidega arvestamine algama juba planeerimise algfaasis ning ühendada tuleb ökoloogia ja ruumiline planeerimine. Siinjuures on keskne küsimus, millised loomad, linnud ja putukad peaksid üldse linnas elama. See otsus tuleb langetada varakult, et selgitada nende liikide vajadused ning nendega planeeringutes arvestada. Ideaalne oleks, kui ei keskenduta ainult juba kohapeal olevate liikide hoidmisele, vaid luuakse elupaiku ka uutele. Väljatöötatud lahendus on püsiv vaid siis, kui ka järgnev hooldustöö on teadlik ja hästi korraldatud.
Linnaplaneeringutes käsitletakse rohevõrgustikke üldiselt kui kliimamuutusega kohanemiseks kvaliteetsete rohealade loomist, seda muidugi inimese vajadustest lähtuvalt. Sealjuures on, eriti Eestis, nähtav kuidas linnasiseste rohealade planeerimine on liigselt kaldu korraloome, turvalisuse ja hoolduslihtsuse poole. Selle tõttu on haljasaladelt elurikkus kadunud. Teiste liikide elukeskkonna parandamiseks tuleb hakata vähendama ruumilisi barjääre, näiteks ebaproportsionaalselt suurt transpordile ja parkimisele antud maa-ala, öist ülevalgustatust, liikumist takistavaid tarasid, vooluveekogude viimist maa alla.
Mitte utoopia, vaid terendav reaalsus
Sellest, et tegu ei ole pelgalt puukallistajate ebarealistlike ootustega, vaid juba rakendatud võtetega, annavad aimu Amsterdami liigirikka linna juhise näited,6 arvukad lindude kaitseks välja töötatud aknalahendused7 või hoopis Berliinis 2020. aastal suletud Tegeli lennujaama ümberehitamine elukvartaliks – Schumacher Quartieriks –, kuhu ka Animal-Aided-Designi stuudio on kaasatud. Tänu naabruses paiknevatele metsadele oli lennujaama ümbrusest juba enne sulgemist saanud elurikkuse keskpunkt ning arendustöö eesmärk on seda veelgi rikastada.
Üllatuslikult rajatakse Saksamaal ka pesitsemist soodustavaid kohti näiteks soopistrikule, keda Eestis peetakse juba aastakümneid väljasurnud liigiks – arvatavasti on talle saatuslikuks saanud tundlikkus taimekaitsemürkide suhtes. Ka suitsupääsukesega tegeldakse: Taanis rajatava, juba enne ehituse algust auhindu võitnud Fælledby puitasumi hoonetele kinnitatakse linnu- ja nahkhiireliikide nõudmistele vastavaid pesakohti. Kogu piirkonnast on 40 protsenti antud loodusele, mis on ühendatud ümbritseva rohevõrgustikuga. Ehitustööd ei alga enne, kui ökoloogid ja keskkonnainsenerid on tunnistanud piirkonna looduse seisukorra rahuldavaks. Selline ehitamise järjekord eeldab senisest vähem laastavat ja laiutavat ehitusviisi.
Aga rotid?
Suur osa lugejaid on praeguseks ilmselt juba jõudnud mõelda: „Tore! Aga mida me teeme rottide, hiirte ja kõigi teiste liikidega, kellega me oma kodu jagada ei soovi?“ Siinkohal tuleb rõhutada kooseksisteerimise valikulisuse printsiipi. Kuigi roti-infestatsiooni ennetamiseks ja hävitustöö vältimiseks tehakse linnamaastike analüüsile ja andmebaasidele tuginevaid edusamme,8 ei kutsu ma üles alustama kooselu närilistega. Haucki ja Weisseri teeside varjamatu eesmärk on pakkuda valikut. Nad ei kutsu üles linna ümber tegema ökoloogiliseks Noa laevaks, vaid levitavad sõnumit, et arhitektuuris tuleb tegutseda eesmärgipäraselt ja läbimõeldult, laiendada linnades teiste liikide eluvõimalusi selliselt, et inimeste huvid otseselt kahjustada ei saaks.
***
Hiljutine linnurahu kehtestamise uuring näitas, et ka siinmail suhtutakse lindudesse heasoovlikult.9 Teame, et lindudele pesakastide valmistamine ja sööda panemine on populaarne, tunneme uhkust, kui kodu lähedal on toonekure pesa. Jätkuvalt on jõus Nõukogude ajal sündinud rahvuslik müüt meist kui keskkonnateadlikust metsarahvast. Selle põhjal on lootust, et kooseksisteerimise arhitektuuri idee langeb ka Eestis soodsale pinnasele ning loodus ei seostu meil enam ainult raba- või metsamatkal kogetavaga, vaid laieneb ka linnale ja infrastruktuurile.
Kooseksisteerimise arhitektuur
Kooseksisteerimise arhitektuur eeldab ka eri liikide elutsüklite ja vajaduste tundmist, seejärel nende kokku viimist inimestele heade ning vajalike lahendustega. Näiteks koduvarblased vajavad toiduks väga kindlate taimede seemneid, joogiks ja supluseks kindla sügavusega vett, lähestikku paiknevaid õõnsusi (sest tegu on koloonias pesitseva linnuga), liiva, et sulgedelt parasiite maha hõõruda jne. Sealjuures ei huvita varblasi lahenduste esteetiline väljanägemine. Sellega tuleb disaineril arvestada, kui inimesed sama ruumi kasutavad.
Kooseksisteerimise arhitektuur on inimeste loodud ruum, mis ei kahjusta teisi liike: ei tapa, vigasta ega hävita elupaiku.
Kooseksisteerimise arhitektuur mõjub teistele liikidele kutsuvalt. Kui otsustatakse kooseksisteerimise arhitektuuri võtteid rakendada, on inimestel vastutus tagada teistele liikide pikaajalised ja püsivad elamistingimused.
Kooseksisteerimise arhitektuur tagab teistele liikidele sujuvad liikumisteed ja ligipääsu neile vajalikesse kohtadesse.
Kooseksisteerimise arhitektuur arvestab sellega, et potentsiaalne ehitusplats on juba varasemalt asustatud ning seda kasutavad teised liigid ning neil on õigus seda teha ka edaspidi.
Kooseksisteerimise arhitektuur arvestab teiste liikide kõikide bioloogiliste vajadustega elu eri etappides.
Kooseksisteerimise arhitektuur võimaldab inimestel teiste liikidega koos elada ja soodustab liikidevahelisi kokkupuuteid.
Kooseksisteerimise arhitektuur ei vastanda loodust ja linna, metsikust ja tsivilisatsiooni.
1 Mark Goddard, Andrew Dougill, Tim Benton, Scaling up from gardens: biodiversity conservation in urban environments. – Trends in Ecology & Evolution 25(2), lk 90–98.
2 Fiona Harvey, UN says up to 40% of world’s land now degraded. – Guardian 27. IV 2022. https://www.theguardian.com/environment/2022/apr/27/united-nations-40-per-cent-planet-land-degraded
3 Katie Pavid, Beekeeping in cities is harming other wildlife, study finds. – Natural History Museum, 30. IX 2020.
4 Christine Sheppard, Bryan Lenz, Birds Flying Into Windows? Truths About Birds & Glass Collisions From ABC Experts. – American Bird Conservancy, 6. III 2019.
5 Thomas Hauck, Wolfgang Weisser, The Architecture of Cohabiation. Seven Theses – Topos nr 117, 2021.
6 Twenty ideas for integrating biodiversity in urban planning and development. Gemeente Amsterdam, 2019.
7 Bird-Strike Prevention: How to Stop Birds From Hitting Windows. – American Bird Conservancy.
8 Linda Poon, Will cities ever outsmart rats? – Bloomberg City Lab, 9. XIII 2017.
9 Uuring: Enamik eestimaalasi toetab raiemahu vähendamist riigimetsas ning üldist kevadist pesitsusrahu. –Bioneer, 10. V 2022.
Alustuseks Putukaväilast. Mis see siis ikkagi on ja kus asub? Kas see on juba olemas? Kui pole, siis millal valmis saab? Need küsimused kipuvad ikka seoses Putukaväilaga korduma. Küsitakse muidugi ka seda, miks omatahtsi vohavat loodust linnas üldse vaja on. Kõik need küsimused on põhjendatud, sest ühe suure lineaarpargi loomine on mahukas projekt, mis võtab palju aega ja mida tuleb kavandamise ajal ühtlasi rajada. Proovin seega Putukaväila olemust ja valmimist selgitada.
Putukaväil on endisele raudteetammile kavandatav kuut linnaosa läbiv lineaarpark, Tallinna uus roheline selgroog. Pikalt kasutuseta seisnud raudteetammi ääres on välja kujunenud ainulaadne keskkond, kus tehislik põimub looduslikuga. Uue pargi loomisega mõtestatakse ümber harjumuspärane linnapargi kuvand. Kokku pannakse kõik see väärtuslik, mis on Putukaväila trassile ajaga ise tekkinud, lisada elurikkust ja rohelist maailmavaadet kandvaid liikumisviise. Visiooni elluviimisele aitavad kaasa laiapõhjalised uuringud ning uudsed ruumiplaneerimise meetodid ja taktikad.
Tallinnas on n-ö halli ja rohelist linnaruumi planeeritud paralleelselt, mistõttu konkureerivad tänavad ja haljastus pahatihti samale ruumile. Seekord on vastupidi, raudteetaristu on hea võimalus luua täiesti uus ja ainulaadne rohekoridor.
Kalamajast Hiiuni. Putukaväil puutub kuude Tallinna linnaossa ning kulgeb Kalamajast Hiiuni. Uue lineaarpargi mõtteline telg on juba ammu raudteetammi kujul olemas olnud, kuid siiani ei saanud sellele raudteerööbaste ja kõrgepingeliinimastide tõttu igal pool ligi. Praeguseks on õhuliinid viidud osaliselt maa alla ja suurt osa Putukaväila trajektoorist katab jalg- ja jalgrattateede võrgustik. Linnaruum, mida Putukaväil läbib, on vaheldusrikas ja teekond meeleolukas, seda ilmestavad mitmekesised looduskooslused: liigirikkad niidud, alvarid ja linnametsad. Elurikkuse hoidmine ja toetamine ongi Putukaväila keskne väärtuspõhimõte. Tundub, et looduskeskkonna mõttes on kõik hästi ja palju juba olemas, kuid linn on mõeldud ka inimestele ja just sellest vaatepunktist jääb mitmekesisusest puudu. Küsimus on, kuidas kujundada jalg- ja jalgrattatee juppidest ning eriilmelistest keskkonnatükkidest terviklik park, mis pakub vaatamisväärsusi ja tegevusvõimalusi inimestele nii, et ei pea elurikkuse osas kompromisse tegema.
Putukaväila projekti iseloomustab nii strateegiline kui taktikaline lähenemine: samaaegselt töötatakse tervikut hõlmava ruumivisiooni ja ruumi sekkumise võimalustega. Visiooni elluviimine eeldab suuremaid investeeringuid ja seega etapiviisilist realiseerimist. Taktikalised sekkumised saab kiiremini ellu viia.
„Roo“, Triin Vallner, Ko Ai.
Kuna endise raudtee ala on suur ning ruumilõikude iseloom erineb, siis laias laastus ja samade kujunduspõhimõtetega uuele lineaarpargile läheneda ei saa. Seega oleme Putukaväila jaotanud osadeks, mis on linnaruumiliselt ja looduslikult juba välja joonistunud: Kopli kaubajaam, Paavli, Pelguranna, Merimets, Mustjõe, Veskimetsa, Väike-Õismäe, Astangu ning Vana-Mustamäe ja Hiiu. Nii on tervikuga mõttekam ja lihtsam tegeleda.
Esimesed kolm ruumilõiku on visioneerinud Kino maastikuarhitektid ja praegu projekteeritakse Pelguranna garaažide vahelist parki, mis valmib Euroopa rohepealinnaks olemise aasta jooksul 2024. aastaks.
Pelguaia kogukonnaaiale on koostatud maastikuarhitektuuri projekt (Franchi+Associati), millega lahendatakse rendiaiamaade paiknemise küsimus. Seda projekti hakatakse ellu viima lähiajal. Linn koos Brand Manuali teenusedisaineritega töötavad praegu välja ühisaia mudelit, et aiamaade rentimine parimal moel käivitada ja käigus hoida.
Väil läbib Merimetsa kohaliku omavalituse tasandi kaitseala ja selle lõigu eskiislahendus on valminud maastikuarhitektuuribüroos Sfäär Planeeringud. Eskiisiga lahendatakse muu hulgas katkestus (nii ruumiline kui tunnetuslik), mille põhjustab Paldiski maantee liiklusmagistraal. Mustjõest Hiiuni kulgeva ala põhihäda on monotoonsus. Selle kallal töötavad praegu AB Artes Terrae maastikuarhitektid. Eskiisprojekti eesmärk on tõsta ala ruumilist mitmekesisust haljastuse, puhkealade ja liikumisvõimalustega.
Väiksemaid ruumisekkumisi, nagu infotahvlid, väikevormid ning kohalike elanike eestvõttel sündinud projektid, sealhulgas näiteks Putukaväila mesilad, lisandub järk-järgult ja pidevalt.
Putukaväila suurim kitsaskoht on eriilmeliste ruumiosade mõtteline ühendamine, sest väila hakivad mõtteliselt ja ruumiliselt tükkideks magistraalid: Paldiski maantee, Ehitajate tee, Akadeemia tee, Kadaka tee ja teised. Olukorra lahendamine tähendab tänavaruumi demokraatlikumat ümberjaotamist liikumisviiside vahel. Selle saab ellu viia tasapisi ja aegamööda nimetatud tänavate ümberehitusprojektidega. Putukaväila sidusust parandab kiiresti elluviidav vahelahendus on Disainiosakonna loodud viidasüsteem. Lineaarpargi läbijuhtimiseks Kopli kaubajaamast koostas Tallinna ruumiloome kompetentsikeskus plaani, mille elluviimise võimalusi arutatakse praegu Eesti Raudteega.
Putukaväila kontseptsioon on paindlik ja pidevas arengus, seda mõjutavad nii linnaruumi areng ja trendid kui linlaste muutuvad soovid ja vajadused. Seetõttu ei oska keegi tegelikult öelda, millal Putukaväil lõplikult valmis saab, ning see pole ka kõige olulisem. Avatud protsessi, koostööprojektide ja ideede katselaborina on Putukaväil mõttemallide muutmise platvorm, kus uuritakse, milline on linna ja looduse sümbioos. Äsja kuulutasime välja installatsioonivõistluse „Kohasumin“ võitjad. Mõned installatsioonid valmivad autorite ja linlaste koostöös ja suvel saab koos Putukaväila meeskonnaga neid ehitama tulla.
Miks oli vaja installatsioonivõistlust? Linnaruumikunst on muuhulgas taktikaline kohaloomemeetod. 2021. aastal koostas rakendusliku antropoloogia keskus Putukaväila ruumitaju ja -kasutuse uuringu. Seal on välja toodud, kuidas Putukaväila rohekoridori praegu kasutatakse ja tajutakse ning millised on sealse ruumi kitsaskohad. Ühe puudusena toodi välja ühetaolisus ja monotoonsus. Installatsioonidega soovime seega elavdada üksluiseid Putukaväila lõike ning tugevdada ruumilõikude identiteeti ja luua kohatunde. Installatsioonivõistlusest jätsime teadlikult välja Putukaväila Põhja-Tallinna osa, kus selliseid murekohti on vähem ning nendega, mis on, juba tegeletakse.
Installatsioonide üks eesmärk on ühendada Putukaväila ruumiosad, luua tervik ja ühendada lõigud, kus Putukaväila põhitelg lõikub suuremate tänavatega. Putukaväila kasutajad tundsid puudust atraktiivsetest vaadetest, tegevus- ja peatumiskohtadest ning üleüldse vaheldusrikkamast ruumist. Puudust tunti huvipunktidest ja niisama olemise aladest, kohtadest, kus saaks aega veeta ilma tarbimissurveta.
„Liikide ristmik“, Nabeel Imtiaz, Paulina Schroeder, Augustas Lapinskas, Christian Hörner.„Põhukabel“, Eneli Kleemann, Katariina Mustasaar, Lill Volmer, Mia Martina Peil, Marie Anette Veesaar.
Mida võistlusega saada lootsime? Võistlusega lootsime saada kolm kohaspetsiifilist, keskkonnateadlikku ja kohalike elanikega arvestavat nüüdisaegset installatsiooni. Vormi, kuju ja olemuse osas andsime vabad käed: olgu maakunst, sekkumine, ruumiinstallatsioon, skulptuur, arhitektoon, väikevorm või muu sellesarnane. Rõhutasime Putukaväila ruumiosi ja nende iseloomu, soovisime, et maksimaalselt kasutataks ära ruum, selle elementide potentsiaal, et monotoone keskkond saaks elamuslikum. Installatsiooni loomisel ja materjalivalikul tuli lähtuda keskkonnasäästlikkusest ja materjalide ringmajanduse põhimõtetest – miski muu ei tuleks Putukaväilal kõne alla. Installatsiooni võimalike kasutajate ringi laiendasime inimestelt kõikvõimalikele asukatele: mõelda tuli nii loomade, putukate kui taimede peale.
Võidutööd. Võistlusele esitati 19 kavandit. Kaks võitjat valis välja rahvusvaheline žürii, üks selgus avaliku hääletuse tulemusel. Värskema pilgu tagamiseks liitusid žüriiga Helsingi kunstimuuseumi avaliku ruumi kunsti kuraatorid. Kolmes keeles avaliku hääletuse korraldamine oli linnale esmakordne ja eksperimentaalne ettevõtmine, millega ärgitati elanikke linnaruumi kujundamises ja kunstiloomes kaasa rääkima. Osavõtt oli aktiivne ja kogunes üle tuhande hääle. Kõigile töödele jagus fänne, kuid tihedas esikolmikus osutus võitjaks „Liikide ristmik“.
„Liikidevaheline ristmik“. „Liikide ristmik“ pakub lindudele, loomadele, putukatele ja taimedele eksperimentaalse teeületusvõimaluse, toimides jalgtee pikendusena, nii et taimedest varikatuse all saab ohutult üle tee. Installatsioon on hea maamärk, mis tõmbab ühtlasi tähelepanu teistele liikidele, kes elavad linnas inimese kõrval, ja rõhutab nende liikumisvõimaluste olulisust.
Teos sobib hästi Putukaväila kontseptsiooniga, kuna on mõeldud eelkõige putukatele ja väikeimetajatele ning juhib tähelepanu rohealade vähesele sidususele. Publiku heakskiidu pälvinud „Liikidevaheline ristmik“ oli ühtlasi üks žürii lemmik. Hääletuskeskkonnas sai oma valikut muuseas kommenteerida. Üks hääletaja iseloomustas installatsiooni nii: „Töö rõhutab hästi seda, et Putukaväila eesmärk on putukate elukeskkonna parandamine linnaruumis. Antud töö paistab silma nii kergliiklejatele kui autojuhtidele, mis minu silmis aitab kaasa laiemale teadlikkuse tõusule looduse ja linnaruumi seotusest“. Teine nägi, et säärasel ristmikul on liikluse rahustamise potentsiaali: „Kasutan Akadeemia tee ülekäiku sporti tehes. Lahe oleks seal midagi uut näha. Loodetavasti võtab ka autodel tempo maha :)“. Avaldati soovi, et selliseid installatsioone rajataks rohkem: „Samasugust loomade teed oleks vaja kindlasti ka Vabaduse pst-le ja Pärnu maanteele. Oravate heaks juba!“
„Põhukabel“. Putukaväila Mustjõe ruumiossa rajatav kabel on nüüdisaegne paviljon, mis toob elanikud kokku ja esindab kohapealseid väärtusi, looduslähedast ehitusviisi, materjale, ühistegevust, isetegemist ja looduses ajaveetmist. Lahendus on põhjalikult läbi töötatud: lisaks heale materjalikasutusele ja vastupidavusele on installatsioon sisult ja vormilt avatud ning kutsuv. Kabel ehitatakse üles linlaste osalusel ja kaasabil, samuti on kohalike elanike õlul kabeli hilisem tegevusega täitmine. Mustjõel on juba praegu näha elanike soovi ja indu oma kodukandi heaks midagi ära teha, seega sobib see installatsioon sinna ruumilõiku hästi.
„Roo“. „Roo“ koosneb kolmest installatsioonist: „Roo+mäng“, „Roo+sumin“ja „Roo+paus“. Neid ühendab materjal ehk pilliroog. Traditsioonilise materjalikäsitluse ja minimalistliku vormi sümbioos on võluv ning mitme n-ö ühte perre kuuluva väikevormi rajamine leidlik viis Putukaväila ruumiosade ühendamiseks. Mustjõele, Veskimetsa ja Väike-Õismäele rajatav „Roo“ pakub omalaadse ruumikogemuse inimestele ning elupaiga putukatele. Inimesed kasutavad installatsioone ennekõike soojemal ajal, külmade tulekul leivad seal loodetavasti talvekorteri kimalased.
Kuidas edasi? „Põhukabeli“ autorid ootavad linlasi suvel installatsiooni ehitamisel kaasa lööma, samuti on oodatud ettepanekud, mida kabelis teha võiks. Sügiseks avame kõik installatsioonid ning enne uute võistluste ettevalmistamist on paras hetk järele mõelda, mis läks hästi ja mida saaks paremini teha.
Loodame, et „Kohasumin“ tähistab linnaruumikunsti käsitluse muutust Tallinnas. Võistlustöödes olid esindatud praeguse aja olulisemad väärtused ning linn rakendas varasemast julgemaid võtteid. Kõik ei pruugi lõpuks nii õnnestuda, nagu kavandatud, kuid õppetunde ja kogemusi ongi hädasti vaja. Avatud meelega tahame kindlasti jätkata ja miks mitte rakendada samasuguseid võtteid kavandatavas Klindipargis. Muidugi on installatsioonivõistlused vaid üks linnaruumikunsti toetamise võimalus, kuid selleks et edasi minna, on vaja kõigepealt paika panna üheselt mõistetav stardijoon. Peab olema võtta mõni hea näide, millele viidata ja mille alusel usaldust kasvatada. Loodan, et „Kohasumin“ kinnitab linnapoolset arusaama, et linnaruumikunst ei koosne vaid monumentidest ja grafitist. Siit saab edasi liikuda kontseptuaalsemate, kaasavamate, protsessikesksemate, eksperimentaalsemate, ligipääsetavamate, abstraktsemate ja efemeersemate platvormideni.
Kati Ots on Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse linnakunsti kuraator.
Eestlastena elame mitmes mõttes piiririigis. Oleme käinud pika tee Põhja Konnast ja krattidest üleilmsete talgupäevade ja ükssarvik-idufirmadeni, kuid meie väärtusruumis on säilinud teatav ürgsus. Ka kultuuriruum on jäänud loodusest lahutamatuks, igavesti poolnukrutsevaks ja haisvaid adruvalle igatsevaks. Jaan Tätte on kirjeldanud, kuidas hommikupäikest tervitava vilsandlasega hingeliselt võrdväärse katarsise kogemiseks peaks linnainimene läbi lugema kolm raamatut ja käima kolm korda teatris. Valdur Mikita on võrrelnud kukeseenekorilust lääneeuroopaliku teatrielamusega – teatrisaalis kogetu, muide, kinnistub samuti paremini, kui koduteel õhtuhämaruses läbi pargi jalutada. Arvo Pärdi keskus mändide vahel ja metsa kõlakojad Võrumaal tõestavad ikka ja jälle, et eestlaste rahvusidentiteedis kuuluvad kultuuriruum ja füüsiline (loodus)ruum kokku.
Ometi on loodushoid teema, mis kerkib ikka ja jälle valusalt keskkonnaühenduste, riigi ja tööstuse huvide põrkumisel – suured arendusprojektid ning ressursimahukad investeeringud on teravas vastuolus ürgeestiliku loodustunnetusega, mil vesteldi hiiejumalaga ning öeldi ussisõnu. Paraku oleme kibekiire arendamise, kasvamise ja vaba turumajanduse tuules unustamas iidset ussisõnade kunsti, mis on eestlaste loodushoidu aastatuhandeid saatnud.
Ussisõnade tähtsus loodushoius
Looduse mõtestamine on paratamatult sotsiaalselt ja lingvistiliselt määratletud. Edusammudeks loodushoius vajame loodushoidu soodustavat lingvistilist pinda – terviklikku ussisõnade valdamise kunsti, kui soovite. Animistlikule maailmatunnetusele vastanduv, eluslooduse ekspluateerimist soosiv näiline dualism üleva inimhinge ja hingetu looduse vahel on meie piiririiki jõudnud arvestatava hilinemisega. Läänemaailmas kogusid eluslooduse elutuks tembeldamise sugemed hoogu juba Platoni ja Francis Baconi käsitlustes, kuid kinnistusid lõplikult renessansiajastu võidukäigu ja descartes’iliku filosoofiaga, mis lahutas hinge kehast, inimese loodusest. Kuna raske oleks kurnata, tükeldada ja kokku pressida midagi, milles tuksleb lõhna ja valu tundev hing, sai looduse ärakasutamine võimalikuks just mõttelise ümberlülituse tõttu. Eestlaste loodusruum on püsinud pikemalt elusana suuresti tänu austusele püha hiie ja metsatarkuse vastu, mis on kootud sügavale meie regivärssidesse ja rahvapärimusse.
Kui üraskipüüdjaid soosiv väärtusruum suudaks vaigistada kinnisidee lõputust kasvust ja saastavast progressiivsusest, astuksime sammu võrra edasi. Pildil üraski käigusüsteem.
Paraku on esivanemate regilaule hakanud summutama kasvu- ja edukultus, mille aluseks on looduse mõtestamine hingetu ressursiallikana. Niisiis oleme esimest korda tunnistajaks ussisõnade hääbumisele: kuidas teisiti seletada keeleruumi tekkinud käibetermineid nagu „ökosüsteemi teenused“ ja „jääkpuit“? Jääkpuit jätab paratamatult mulje, justkui jääks metsas puitu üle ning taevane õnn, et metsandusettevõtted selle välja kärutavad. Kuidas metsad aastatuhandeid enne metsatööstuse ajajärku hakkama said, jääb igaveseks müsteeriumiks.
Ussisõnade hääbumine: kuidas me kõneleme loodusest?
Meie maailm piirneb paratamatult meie sõnavara piiridega. Foucault’liku käsitluse kohaselt ei kujunda loodusest ja keskkonnast kõnelemise viis mitte üksnes hoiakuid välise keskkonna suhtes, vaid määrab ka võimalikud tegevussuunad. Eesti metsas jalutav Foucault võiks möönda, et kuni jääkpuit meie meeltes eksisteerib, oleme võimetud kogema metsa elusolendina. Seega peame kriitiliselt hindama, millisel kujul elusloodus end meie keele- ja meeleruumis ilmutab.
Eluslooduse tõlgendusi levib meie keeleruumis mitmeid, toon neist välja neli peamist.
Pisendamine. Elusloodus oma võrratus mitmekesisuses jääb meile ka parima tahtmise juures hoomamatuks, mistõttu kipume pahatihti selle keerukust, süsteemsust ja täiuslikkust alahindama. Kuna võimatu on endale täielikult teadvustada, mis toimub igal ajahetkel mullakamaras, leherakus ja merekarbis, kuidas seeneniidistiku mälus püsivad välised vapustused igavesti ning kuidas kapsauss oma kookonist liblikana väljub, oleme sunnitud ka oma tõlgendusi lihtsustama. Nii on elusloodusel oht jääda meie mõtteis passiivseks ja vaikivaks taustsüsteemiks, mis kärarikkama ja edumeelsema maailma pealevajumisel vaikides taandub. Siilipeaks pügatud muruplatsil uuselamurajooni ees, kus võib küll leiduda siilile joogikauss, kuid mis ei meelita ligi ühtegi putukat, ei ole elusloodusega palju pistmist, ehkki „siilid“ ja „muru“ võivad paljudele loodusega seostuda.
Ebaratsionaliseerimine. Pahatihti poogitakse (niigi lihtsustatud) elusloodusele külge ebaratsionaalsuse mõõde. Omavalitsuste energiakavades võib kohata biomassil põhineva soojussüsteemi haavavate teguritena varumise hooajalisust ja vaheladustamise vajadust, kuid kuklaste ja mikroorganismide heaolu energiakavadesse ei mahu. Kuna kuklased end inimkeeli kaitsta ei suuda, peavad nende huve esindama looduskaitsjad, kes on tuntud „progressiivsete“ arenguplaanide vetostamise poolest. Ometi vajab laialt levinud arusaam ressursinäljasest „progressiivsusest“ hädasti ümbermõtestamist, ka Hasso Krull on toonitanud, et kõik inimkonna „saavutused“, mille tagajärjeks on hääbumine ja häving, on tegelikult läbikukkumised. Pole liialdus väita, et looduse säilitamine elamisväärse tuleviku nimel on kirjeldamatult ratsionaalne.
Teenustamine. Ebaratsionaalsuse teine äärmus on tõlgendus loodusest kui millestki inimeste jaoks leiutatust. Säärast mõttelaadi toetab eeskätt turumajanduslik „ökosüsteemi teenuste“ lingo, mis kannustab loodust nägema teenusepakkujana, kellega soodsamate hüvede nimel tingida. Loodushoiu ajendiks on sel puhulloodusteenuste(tugiteenused, reguleerivad teenused, varustusteenused, kultuurilised teenused) kvaliteet ja inimesele kättesaadavus. Probleem seisneb käsitluse talumatus kitsuses: ehkki teenustele keskenduv mõtteviis võib tõepoolest motiveerida ministeeriume loodushoiu nimel rohkem pingutama, ei ole looduse põhiülesanne inimkonnale teenuseid osutada. Elusloodus oma külluses peaks olema kaitstud inimese tekitatud laga ja heitmete eest, hoolimata võimalikust kahjust või kasust inimesele.
Lahusus. Kõigi eelnevate loodustõlgenduste ülene ja vaieldamatult keerukaim väljakutse on inimeste ja looduse vaheline näiline lahusus ehk millegi kõduva ja mullase põrkumine millegi steriilse ja tsiviliseerituga. Kipume edu mõõtma eelkõige produktiivsuse ja mullavabade küünealustega, looduses käimine on küll tore, kuid seni, kuni seda saab teha Hummeriga hõlpsasti ligipääsetaval korrastatud laudteel. Probleem iseenesest ei seisne rappa ehitatud laudteedes, Mikitagi on kirjutanud, et need kaks Eestit täiendavad teineteist. Hummer ja suitsusaun, tuludeklaratsiooni esitamine kukeseenekorjel, värske startup’i arendustegevus Kagu-Eesti vanaema võrkkiiges. Küll aga peaksime nägema looduses enamat kui üksnes geograafilist sihtpunkti, kus oma vaimse tervise akusid laadida. Võiksime looduses ära tunda algpunkti, kust me kõik pärineme. Ilmaasjata pole Silvia Lotman lausunud, et looduses käimine võiks olla hügieeni küsimus: vaimupuhtus aitab mõista, et mõttelise püramiidi tipus loodust krooniv inimene ei jää ellu, kui sipelgakolooniad on hävinud. Niisiis peaksime korrastama ka oma tsiviliseeritud edu mõõdikud, sest praegused paraku sipelgakolooniate säilimisele kaasa ei aita.
Kuidas säilitada ussisõnu?
Ussisõnade vägi elab meis kõigis viisil, kuidas me loodusest mõtleme ja kõneleme. Kuni loodusest mõtlemine seostub millegi pehme ja vanamoodsaga, mis kipub jalgu jääma inimkonna joovastavale võidukäigule (jälle see trall nende õlitehase keskkonnalubade ümber!), jääb mis tahes looduskaitseline ponnistus liiga nõrgaks.
Kohtasin hiljuti kirikuõpetajat, kes kirjeldas, kuidas ta oma kodumetsas üraskeid püüdes puu all südamerahus raamatut luges, õhk täis paksu üraskisuminat. Säärased säilitajad-konserveerijad elavad kõikjal meie ümber, tuleb nad vaid ära tunda. Üraskite püüdmises on midagi luuüdini ürgset, see on vaikiv ja kultuuriline protest laastava lageraie vastu. Kui üraskipüüdjaid soosiv väärtusruum suudaks vaigistada kinnisidee lõputust kasvust ja saastavast progressiivsusest, astuksime sammu võrra edasi. Säärasel pinnal on juba märksa hõlpsam märgata biomassi varumise hooajalisuse taga ka pesitsusrahu vajavaid linde ning hoida haisvaid adruvalle, olenemata nendega kaasnevast tulust või kulust inimesele. Kui õpime taas kuulma eluslooduse pulssi ja tunnetama selle tukslevat hinge, saavad loodushoius võimalikuks tõelised edusammud.
Maris Pedaja on Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert.
Vambola Kriguli doktorikontsert „Drumming“ 18. V EMTA suures saalis. Löökpillidel Adam Jeffrey, Anni Karu, Reno Kokmann, Atis Kriškāns, Vambola Krigul, Gertrud Leopard, Brita Reinmann, Heigo Rosin ja Robert Valdna, lauljad Andrea Kuzilov, Laura-Liis Kütt ja Aveli Meeles, pikoloflöödil Tuule-Helin Krigul. Kavas Steve Reichi „Drumming“ (1970-1971).
Mõni päev tagasi sattusin mittemuusikutest tuttavatega vestlema hiljutistest elamustest ning oh seda üllatust ja nördimust, kui jutuks tuli Steve Reichi „Drummingu“ Eesti ettekanne: nüüd tuleb ju taas oodata mitukümmend aastat kõikide asjaolude kokkulangemist, enne kui avaneb uus võimalus seda kuulda! Selle teose esitamine nõuab suurt hulka väga häid löökpillimängijaid, võimekat ansamblijuhti ning kalleid instrumente, mis omakorda vajavad piisavalt suurt lava ja hea akustikaga ruumi. Ka produktsiooni terviklikkuses ei tehta Steve Reichi muusikat esitades tihtilugu allahindlusi.
Peale muusikalise ettevalmistuse pandi selgi korral rõhku visuaalsele elamusele: muusikute taga oli hiigelsuur ekraan, millelt võis vaadata reaalajas lähikaadreid nende mängust. Ma pole kindel, kas alati on vaja siduda muusika kogemine muude aistingutega. Helide kõrvale millegi vaatamine võib tekitada teistsuguse ja põneva kogemuse, kuid võib ka tähelepanu oluliselt eemale juhtida ning isegi ärritada, kui kontseptsioon pole terviklik ega läbi mõeldud.
Tänu ekraanile sai sel kontserdil jälgida muusikute igat silmapilgutust, oleks võinud näha ka nende kahtlusi, kui neid oleks olnud. Ekraanilt oli näha muusikute peenelt läbi mõeldud lavaline olek, mis avaldus igas detailis. Löökpillimängijad meenutasid Fritz Langi kultusfilmi „Metropolis“ töölisi, kes maa-aluses linnas mehaaniliste liigutustega masinaid taltsutades maapealset maailma üleval hoidsid. Tahes-tahtmata tekitasid anonüümse ühetaoliseks kasvatatud rahvamassiga paralleele ka „Drummingu“ esitajate ühesugused kostüümid (kõige tavalisemad sinised teksased ja must triiksärk), igasugune emotsioonide ja isikliku väljendusvabaduse puudumine. Mitte keegi pole teistest tähtsam ega vähetähtsam, kõik töötavad ühe idee nimel – leida võis palju eri sümboleid. Näha sai vaid väheseid vajalikke signaalliigutusi: „Drummingu“ esimese osa saabuvatest muudatustest andsid märku napid pilgud ning minimaalsed žestid.
Steve Reichi „Drummingu“ esitamine nõuab suurt hulka väga häid löökpillimängijaid, võimekat ansamblijuhti ning kalleid instrumente, mis omakorda vajavad piisavalt suurt lava ja hea akustikaga ruumi. Vambola Krigulist (vasakul) saab aga Eesti esimene doktorikraadiga löökpillimängija.
Õhtu mõjus suisa paradoksaalselt: hoolimata suurest produktsioonist andsid minimaalseks lihvitud muusikavälised liikumised ruumi just muusikale. Teiseks oli selle emotsioonitu ja masinliku esituse taga maailm, mis polnud eelnevalt üles ehitatud valmis etendus. „Drumming“ koosneb väikestest muudatustest, mis võivad juhtuda praegu, kuid ka kümme sekundit varem või hiljem. „Drumming“ võib kesta 55–75 minutit ning teose pikkus sõltub korduste arvust. Kriguli juhtimisel kestis teos soliidselt umbes üks tund, kuid mind oleks huvitanud ka pikem versioon, mis oleks andnud võimaluse viibida igas kõlamassiivis veelgi kauem.
Rõhutan, et emotsioonitus ja isikliku väljendusvabaduse puudumine ei ole etteaste väärtust puudutav hinnang. See mõjus fantastiliselt. Mulle näib, et tunnetega laetud muusikat on nii palju, et see ei saa kuulajale ammu enam ligilähedaseltki sama tugevalt mõjuda kui tegijale (autorile, esitajale või etendajale), kes teeb ju muusikat mingil talle endale tähtsal põhjusel. Olen tundelisest väljenduslaadist väsinud. Mida rohkem üritab mõni artist mulle kui kuulajale meeldida, seda vähem ta mulle meeldib. Seda vähem on aru saada, mis on teose ja esituse tuum. „Drummingu“ esitajatel ei olnud taotlust kellelegi meeldida ega üldse mingisugustki poolehoidu tekitada – just see mõjus tõeliselt värskelt. Kuulajana tekib niiviisi kohe huvi laval toimuvast osa saada. Muusika ei ole kaetud sädeleva kunstlikke magusaineid sisaldava kastmega.
Imetlen kõiki, kes võtavad mängida Steve Reichi mahukaid töid. Viis aastat tagasi esitasime TMW avamisel Reichi teose „Radio Rewrite“, mis on kirjutatud Radioheadi lugude „Jigsaw Falling into Place“ ja „Everything in Its Right Place“ ainetel. Ühes proovis juhtus nii, et kellelgi läks rütmide lugemine sassi, seejärel langetas käed tema kõrval istuv muusik, siis loobus mängimast kolmas. Peaaegu oleksid kõik muusikud mängimise katkestanud, aga viimasel hetkel suudeti olukord päästa. Paljud Reichi teosed on minu meelest üles ehitatud nii, et iga muusik toetub kindlale teadmisele, et teised mängivad veatult. „Drummingu“ esitus oli puhas ja ma arvan, et osaliselt ka seetõttu, et kõik löökpillimängijad esitasid selle teose peast. Kui komplitseeritud ansamblirepertuaari peastmängimine saab standardiks, teeb see rõõmsaks küll. Amsterdami džässiskeenel pidavat see olema väga moodne. Kuulasin hiljuti Hollandi heliloojat ja bändi liidrit Tijn Wybengat koos orkestriga AM.Ok (Amsterdams Modern Orchestra) ning kõik muusikud esitasid keerulist repertuaari otsast lõpuni peast – esitus mõjub veenvamalt ja ka sisutihedamalt, sest muusikutel on aega üksteist jälgida ning haarata kinni kõikidest ideedest, mida neile pakutakse.
Peastmängimine võimaldab palju paremini teosele pühenduda, see on otsekui nõiduslik etendus. „Drummingut“ kuulates ja vaadates tekkis paralleel paganlike rituaalidega. Mitmel korral mängisid sama marimbat kolm löökpillimängijat korraga – väga keskendunult ja sihikindlalt nagu keerulist meditsiinilist operatsiooni tehes.
„Drummingus“ oli ka kaks spontaanselt mõjuvat helisaart: kolm lauljat töötasid ühtse tiimina nagu sireenid. Nad suhtlesid omavahel varjamatult ja langetasid laval uusi muusikalisi otsuseid. Veenva soorituse tegi flötist Tuule-Helin Krigul, kelle esteetilised otsused sobisid Reichi muusikaga hästi kokku.
Kogu „Drummingu“ idee rajaneb ühel lühikesel Lääne-Aafrika rütmimotiivil, mida on manipuleeritud mitmesuguste tehniliste võtete abil. Näiteks on sellele rütmimotiivile lisatud noote, neid eemaldatud ning kasutatud ka faasinihketehnikat – nende kompositsioonitehnikate patent kuulub küll Reichile. Reich on kirjutanud palju protsessimuusikat – ta on selle printsiibi pioneer –, mis tähendab, et talle on tähtis, et kuulajad oleks võimelised tajuma kõiki muusikas järk-järgult aset leidvaid sündmusi ja muutusi (ehk protsesse). Selle kompositsioonitehnika kasutamine laiendab tõepoolest kuulaja kogemust: näiteks ei teki hirmu, et ei pane tähele mõnd olulist komponenti, mille mõistmine lubab tervikuks siduda kogu teose. Protsessimuusika kuulamine on teistmoodi kogemus. Peale selle on Reich mänginud ka akustiliste ja pillidele omapäraste võimaluste kasutamisega. Näiteks oli kontserdil momente, mil ma ei saanudki aru, kas kõlab inimhääl või marimba, flööt või kellamäng – nende tämbrid sulandusid ühte nii veenvalt ja hõrgult. Niipea kui jõudsin eri hääled ja muusikute partiid välja raalida, rõhutati juba uusi noote, mis tõid välja järgmised meloodiakatked.
Vambola Krigulist saab aga Eesti esimene doktorikraadiga löökpillimängija ning ulatuslikud, harva esitatavad, süvenemist nõudvad nüüdisteosed sobivad talle juhtida hästi. Meie võime selle rikkuse üle vaid rõõmu tunda!
