Värske Ehituskunst peaks olema kohustuslik lugemine kõigile omavalitsusjuhtidele, kes ikka veel usuvad lõputusse kasvu ning loodavad, et vaatamata kõigele toimuvale on just nende linnake või vallake tõmmanud õnneloosis pikema kõrre ning on õnnistatud elukeskkonnaga, kuhu kõik pikemalt mõtlemata kolida tahavad. Kuigi trendid näitavad, et suurte linnade, Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse rahvastik on kasvutrendis, tuleb paljudel karmi tõega siiski tõtt vaadata ja tõdeda, et pöörast ja lõppematut kasvu pole kuskilt tulemas ning ootused tuleb maha kruvida heal juhul paigalseisu peale.
Pärast 2017. aasta haldusreformi moodustati Eestis 213 omavalitsusüksuse asemel 79. Uut haldusjaotust valmistati ette juba 2004. aastast alates, kuid suure vastuseisu tõttu õnnestus see läbi viia alles 13 aastat hiljem. Reformi eesmärk oli väiksemad omavalitsused liita, sätestati, et omavalitsuse elanike alampiir peab olema 5000. Kahaneva elanikkonna tingimustes nähti, et kokkutõmbamine on üks viis, kuidas säilitada omavalitsuste haldussuutlikkus ja pakkuda elanikele kvaliteetselt neid teenuseid, mida neil kodu lähedal on vaja. Viis aastat hiljem ehk praegu koostavad need uued omavalitsused uusi üldplaneeringuid, millega pannakse paika pikaajalised arenguplaanid ja ruumistrateegiad. Määratakse maakasutus ja tuuakse välja potentsiaal. Üldjuhul neis uutes planeeringutes kahanemist ega ka arenguseisakut ei käsitleta, ikka orienteerutakse optimistlikule kasvule. Ometi peaks läbi mängima ka stsenaariumid, mis saab siis, kui kõik jääb samaks või muutub pisut ja palju hullemaks. Selleks valmistumisel tasub värske Ehituskunst läbi lugeda.
Kasv või kahanemine? Eesti rahvastikutrendide aruteludes on juba pikka aega valdav olnud pessimistlik toon, mille tingib maapiirkondade ääremaastumine, väikelinnade väljasuremine ja üleüldine rahvastiku vähenemine.
Juuni alguses avaldati viimase rahvaloenduse esimesed tulemused. Vastupidi levinud arvamusele selgub, et Eesti rahvastik ei ole viimase kümne aastaga mitte kahanenud, vaid hoopis kasvanud. Statistikaamet teatab, et vähenenud on küll tööealiste inimeste arv, aga inimesed elavad kauem, ning kasvanud on eestlaste arv.
Andmeid saab eraldi välja võtta ka elukoha järgi. Selgub, et 2021. aastal elas tunduvalt rohkem inimesi suuremate linnade ümber valglinnas kui aastal 2000. Statistikaameti juhtivanalüütik Kristjan Erik Loik toob välja, et traditsioonilistes väikelinnades on rahvaarv siiski alates 2000. aastast vähenenud ja seega on valglinnastumine suuremate linnade ümbruses seda laialdasem. See n-ö rasvavöö on kõige tihkem pealinna talje ümber, sest rahvaloenduse statistika ütleb ühtlasi, et Eesti suurim väikelinnaline piirkond oli 2021. aastal Peetri alevik, kus elas 6352 inimest, 2000. aastal aga ainult 835 inimest. Väikest kasvutrendi näitab ka linnastumine, kuid seda peamiselt Tallinna arvelt. Teistel linnadel, eriti väiksematel, pole millegi üle rõõmustada.
Kuidas siis planeerida elukeskkonda kahanevale rahvastikule ning tühjenevale väikelinnale?
Leppimine. Eesti vanim arhitektuuriajakiri Ehituskunst ilmub vahelduva perioodilisusega juba aastast 1981. Algselt andis seda välja arhitektide liit ning 1980. aastatel ilmus vaatamata kõikidele takistustele ja kaigastele kodarates kokku neli numbrit. Esimese numbri panid kokku Ain Padrik, Ignar Fjuk ja Ado Eigi. Nad leidsid toona, et asjaliku ja järjepideva arhitektuuriteooria ja -kriitika puudumine on üks ehituskunsti ebaühtlase arengu põhjus, ning seadsid eesmärgiks olla kunstilembene, ajalugu austav ja võimalikult humanitaarse kallakuga ning leida kontaktid teiste kultuuri- ja teadusaladega.
Mõnikord aitab elanikest tühjenevas väikelinnas negatiivsuse vastu must huumor. Soome kahaneva väikelinna Puolanka pessimistide ühingu välja antud postkaardid.
2012. aastast on Ehituskunst kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna välja anda. Ülikooli rüpes on ajakirja fookus mõistagi olnud akadeemilisusel ning arhitektuuriteadusel. Alguses vedasid ajakirja arhitektid Aet Ader ja Kadri Klementi, siis osakonna doktorandid, arhitekt Karli Luik ja filosoof Eik Hermann. Nüüdse topeltnumbri on kokku pannud Eik Hermann.
Kolm aastat koostatud mahult raamatulaadne 61. ja 62. topeltnumber kannab pealkirja „Väikelinnad: mittekasvavad“. Teemavalik näitab selgelt, et pelgalt arhitektuurist on Ehituskunst ammu laienenud linnaruumile ja sealt edasi kogu elukeskkonnale, kontakt teiste eluvaldkondadega on saavutatud ning ruumiloomet nähakse nii kultuuri, majanduse, mainekujunduse, turunduse kui ka poliitika osana. Energia-, kliima-, tervishoiu- ja muude kriiside tuules on arhitektuuris enam hakatud mõtlema kasinusele ja sellele, kuidas ehitada vähem, kuidas arhitektuur saaks kitsaskohtadele leevendust ja abi pakkuda, ning ühtlasi ka sellele, mis on arhitekti ülesanne, kui tema ülesanne pole enam uute objektide loomine.
Värske ajakirja numbri tummine materjal on jagatud kaheks suureks alateemaks: avang ja otsing. Avang omakorda neljaks alateemaks: kasv ja mittekasv; linnade kahanemine Eestis; linn ja maa; keskus ja ääremaa. Otsingud on jaotud kaheksasse teemaplokki: tööriistakasti laiendamine; strateegiad; fantaasiad; pärand ja pikk vaade; ühine ruum; linnasüdamed; taga- ja ääremaisuse potentsiaalid; elementsustamine.
Leidub nii teoreetilisemaid käsitlusi, praktilisi näiteid kui ka visioone, kuidas mittekasvamisega toime tulla. Näiteks ütleb Kasseli ülikooli arhitektuuri- ja disainiteooria professor Philipp Oswalt, et arusaam, nagu kasv oleks eelduspärane ja allakäik tähendab läbikukkumist, on allakäigu tabustamine ja tõrjumine, sellega määratakse kahanevad kohad põlu alla. Positiivsem on kahanemisest mõelda kui muutusest, vaid siis on võimalik sellele neutraalselt ja emotsioonitult läheneda. Positiivset tooni levitab ka Soome väikelinna Puolanka näide, kus kahanemine sünnitas omalaadse pessimismiliikumise. Loodi pessimistide ühing, mis suhtub kahanemisse ja depressiivsesse väikelinna musta huumoriga. Ühingu esindaja sõnab, et pessimism on vabastav, sest nii pole vaja halva mängu juures head nägu teha. Näiteks on välja antud postkaartide sari, mis keerab tavapärase piltpostkaardi mõtte pahupidi, näitab Puolankat nii, nagu see on, ja jagab umbes selliseid sõnumeid nagu „Lõpeta unistamine. Siin Puolankas pole niikuinii midagi“.
Esialgu tundub värske ajakirja maht ehk hirmutav, kuid tekstid on paraja ajaleheartikli pikkused ning pole üleliia koormatud oskussõnadest ega keelepruugist, mida ainult erialaspetsialist mõistab. Arvukad autorid, intervjuud ja skemaatilised illustratsioonid liigendavad tekstimahu parajateks suutäiteks. Kokku on kogutud sel teemal ilmunud teadus-ja ajaleheartiklid, kokkuvõtted raamatutest, magistri- ja doktoritöödest, näited toimetulemise viisidest, kõike seda täiendavad veel asjakohased ilmunud ja ajakirja tarbeks tehtud intervjuud. Ajakiri annab loodetavasti kätte mõttelõnga, et kahanemise planeerimine pole midagi, mille pärast häbi tunda, midagi, mis näitab läbikukkumist ja jätab juurde kõdunemise leha. Selgub hoopis, et kahanevate väikelinnadega ollakse hädas mujalgi ning pea liiva alla peitmisest ning probleemi eitamisest midagi paremaks ei muutu. Olümpiadeviisi – kiiremini, kõrgemale, kaugemale! – vaimus kasvanud asulad peaksid hakkama koonduma hüüdlause – aeglasemalt, vähem, tasakaalukamalt! – egiidi alla.
Ongi käes kaua oodatud südasuvi ja paljudel inimestel on alanud puhkus. Kuna Eesti suveilmad on heitlikud, siis pole paremat ajaviidet, kui vihmase või jaheda ilmaga end diivani nurka kerra tõmmata ja raamatuid lugeda. Samuti sobib mõnusa juturaamatuga kuumal rannaliival aega veeta. Nii pakin igal aastal enne suvekoju minemist endale kaasa kümmekond raamatut, mis on oma lugemisjärge juba pikemalt oodanud. Kui aastaid tagasi õpetajana töötasin, siis ühel sügisel rääkisin õpilastele vaimustunult, kui tore suvi mul oli – lugesin läbi lausa kakskümmend raamatut. Selle peale küsis üks õpilane kaastundlikult, kas mul oli tõesti nii igav, et pidin raamatuid lugema.
Eestlastena peame end lugejarahvaks. Seda uskumust näivad kinnitavat PISA tulemused, mille põhjal on meie 15-aastased nii Euroopa kui ka OECD riikide parimad. Targu aga vaikitakse täiskasvanute oskuste uuringust PIAACist, kuna täiskasvanute lugemisoskuse põhjal me nii head lugejad ei ole. Raamatutest aga Eesti kodudes siiski puudust ei tule. Mõne aasta tagune Austraalia Riikliku Ülikooli ja Nevada Ülikooli uurimus tõigi välja, et keskmises Eesti kodus on 218 raamatut, kolmandikul aga 350 või isegi rohkem. Seda toetab ka Eesti statistikaameti info, mille kohaselt eelmisel aastal trükiti umbes 3700 eri nimetust raamatuid ja brošüüre, mille trükiarv ulatus üle kolme miljoni. Kui iga inimese kohta ilmub aastas 2,6 trükist, siis küllap leiavad neist paljud ka tee inimeste kodudesse. Muidugi, raamatud kodusel raamaturiiulil ei tohiks olla vaid sisustuselement, vaid need on mõeldud ikka lugeja hinge ja südant rõõmustama. Erinevad uuringud näitavad, et raamatute olemasolu kodudes soodustab laste lugemisoskust: PISA uuringu järgi loevad paremini need õpilased, kellel on kodus kirjandusklassikat ja luuleraamatuid.
Kõiki uusi raamatuid ei jõua endale osta aga isegi kõige suurem bibliofiil, kuid siin aitavad hädast välja raamatukogud. Kuigi Eesti kodudes on üldiselt palju raamatuid, on eelmise aasta seisuga Eestis 513 rahvaraamatukogu, mida kasutab veidi üle kolmandiku Eesti elanikest, kes laenutavad keskmiselt 28 teavikut aastas. Lisaks pakuvad Tallinna keskraamatukogu e-raamatukogud ELLU ja OverDrive hulgaliselt e-raamatuid, mida saab laenutada asukohast sõltumata, kui vaid internetiühendus on olemas. Huvi e-raamatute vastu on kasvanud tasapisi ja kui näeme kedagi ninapidi oma telefonis istumas, siis on tegelikult suur võimalus, et ühismeedia asemel on inimene süvenenud hoopis mõnda e-raamatusse.
Suvel tasub lisaks oma tavapärasele raamatukogule külastada ka väiksemaid külaraamatukogusid ja laenutada sealt raamatuid, et neis nii lugejate kui ka laenutuste arvu suurendada. Mis mind aga hiljuti ehmatas, oli uudis laenutushüvitiste eelarve vähendamisest – võrreldes eelmise aastaga oli eelarve koguni 57% väiksem ja üle poole autoritest saab hüvitist alla 20 euro. Vaid 14 autorit on saanud tunda rõõmu üle 1000-eurosest hüvitisest. Kui seaduse järgi võib laenutushüvitise ülempiir olla kuni neli Eesti keskmist brutopalka, siis tegelikkuses ei saa ükski autor isegi mitte kahe brutopalga suurust hüvitist.
See uudis kurvastas mind tegelikult väga. Kui elukallidus suureneb iga päevaga, siis sellega koos peaksid tõusma ju ka hüvitised. Laenutuste arv ei ole oluliselt langenud, kuid riik loob taas kirjanikust sajanditagust vaese ja näljase inimese kuvandit, kes peab elus püsimiseks oma loomingut poolmuidu lugejatega jagama. Siinkohal sobibki ehk levitada ühes Facebooki grupis tehtud üleskutset: laenutagem iga kord raamatukogust lisaks hetkel soovitud raamatutele ka oma lemmikautorite ja -tõlkijate teoseid, mis on küll võib-olla varasemast ajast loetud, kuid mille laenutamine annaks autorile mõne laenutuskorra juurde ja suurendaks hüvitist jälle mõne sendi võrra.
Ma ei taha siiski pessimistlike nootidega lõpetada. Päike tuleb pilve tagant välja ja küllap on igaühel aega leida oma muude tegevuste vahel nii palju „igavust“, et mõni põnev raamat kätte võtta ning ennast sellesse unustada.
Näitus „Tuur skulptuur“ Telliskivi loomelinnakus kuni 21. VIII, kuraatorid Mara Ljutjuk ja Bianka Soe, kujundaja Üla Koppel ja helilooja Taavi Tulev. Näitus toimub festivali „Ma ei saa aru“ raames.
Skulptuurinäitus Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis on tõeliselt monumentaalne ettevõtmine ja seda üllatavam, et mõlemad kuraatorid – nii maalikunstnik Mara Ljutjuk kui ka loomelinnaku sisujuht Bianca Soe ei tegele tavaliselt skulptuuriga. Kuraatorite mängumaa on avar: 500 ruutmeetrile on koondatud enam kui kuuekümne autori sada skulptuuri tiheda elamusliku kogumina. Pisukese peataoleku järel tajub külaline end osalemas fenomenis, milletaolist niipea kindlasti ei korrata. Lugupidamist tekitab kuraatorite töö: isiklik suhtlemine autorite, kunstikogujate ja juba lahkunud skulptorite järeltulijatega.
Näitus avati juunis toimunud kahepäevase kunstifestivali „Ma ei saa aru“ programmi osana, ent on muutunud suve üheks tähelepanuväärsemaks kunstisündmuseks, mida saadavad korrapärased giidituurid ja publikumenu. Pole mõtet otsida näitust kandvat ideed, seda lihtsalt ei ole. Kujundaja Üla Koppel on aga suutnud luua näitusesaali helgelt vaba atmosfääri, korraldada ka eri ajastute ja isiksuste kaose loogiliselt jälgitavatesse kogumitesse. Külastaja leiab ennast põlvkondade, tõekspidamiste ja koolkondade kohtumispaigas. Meeleolu loomisel on oluline roll Taavi Tulevi helindil, mis loodud just sellele näitusele.
Autoritele kuuluvaid taieseid saab osta ning suur osa neist ongi juba leidnud uue omaniku. Endise nõukogudeaegse numbritehase tootmistsehh on üsna mõõdukalt korrastatud ja meenutab mõnevõrra Stalkeri maailma, ent küllase valgusega kõrges ruumis tuleb skulptuur suurepäraselt esile.
Tuuri võiks alustada kogumist, kus Jaak Soans on esitanud näitusele oma 1974. aasta šamottkompositsiooni „Ajastud“. Teos pärineb aastaist, mil mitmed näitusel esinejad polnud veel sündinud ning šamott koos alumiiniumi, plastmassi ja tehisvaiguga oli üks innovaatilisemaid materjale. Samuti oli uuenduslik nüüd siinse modernismi klassikana tuntav esteetika ning üldinimlikud mõtteseosed skulptuuris. Seda ajastut esindavad näitusel ka Riho Kuld oma dünaamilise pronksskulptuuriga ning Ülo Õun (1940–1988) mitme erakogudest toodud teosega.
Portreeskulptuuride esiletõus ühisel poodiumil (37 teost) kõneleb värskest vaatest skulptuurile. Keskel Kiwa oma teosega.
Samm lähinaabrusesse viib Terje Ojaveri hirmuskulptuurini ja võimaldab jalutada üle Jüri Ojaveri põrandal laotuva malmobjekti. See üliraske malmivalu laotus põrandal viimati märgilisel näitusel „Eesti Energiad“ Rotermanni soolalaos 1999. aastal. Külastajad tohivad üle malmpinna kõndida ja ongi seda innukalt teinud, malmsfääri servadest eenduvad nelja mehe portree-maskid. Need on Ants Juske, Leo Lapin, Jüri Ojaver ja Jaan Toomik. 1990ndate kolm esileküündivat kunstnikku ning ajastu kriitik ja kunstiteadlane. Kaks neist on praegu juba teispoolsuses. Aeg toimib ja teos kasvatab tähendusvälja. Leo Lapinit meenutab ka Tiiu Kirsipuu 2014. aastal loodud hommage „Triipkood“.
Kujundaja viib külalise alale, kus skulptoreid on köitnud materjalina puu. Paraku on ka puidul kunstis senisest teravam tähendus, ajalikkus, häviva looduse märk. Suhe elavasse materjali on siiski väga erinev: Villu Jaanisoo hiiglaslikust vineerplaadikestest koosnev Goethe portree (2019), Mati Karmini torso (2006) ja Hille Palmi naisfiguur (1986) jagavad ruumi René Reinumäe tootemilaadse personifitseeritud puutüvega (2022). Uku Sepsivardi üraskikahjustatud puukoore tükkidest jalanõud-labajalad („Libaüraskit jooksmas“, 2021) koosnevadki üraskisöögiks langenud puidust. Ehk peakski kunsti loomiseks kasutama vaid nii-öelda teise ringi loodust: Mari-Liis Tammi punased saepurukotid („Rubrum scobs lignea sacci“, 2020) ongi punased saepurukotid. Ka Jevgeni Zolodko salapärane bituumenimürakas („Tee ääres magav“, 2022) võibki olla tõeline tee äärde unustatud materjal, kes teab. Sepsivardi looming on lähiajal olnud tähelepanu all kui (keskkonna)tundlik mõtlus („Tema teosed on tihti valminud koostöös mõne looma, näiteks mesilase või lindudega“), ent suurima üllatajana astub esile hoopis Ekke Väli, kelle 1996. aastal kilesse pakitud puutüved on ajas omandanud kunagisest hoopis erineva kurjakuulutavama varjundi.
Portreeskulptuuride esiletõus ühisel poodiumil (37 teost) kõneleb värskest vaatest skulptuurile, mis väärtustab žanri, mida on aastakümneid püütud nüüdiskunstist kõrvale tõrjuda. Värske vaade on esile tõstnud ka naisskulptorite loomingu. Juba ainuüksi Anu Põdra (1947–2013) teose eksponeerimine näitusel on suursündmus ajal, kui mõlemad riiklikud kunstimuuseumid on jõudnud arusaamisele tema pärandi ülimast haprusest. Poodium naiskujurite klassikalise seltskonnaga (Hille Palm, Aime Kuulbusch, Nora Raba, Aili Vahtrapuu ja Gea Sibola-Hansen) on professionaalne, tark ja nii tehniliselt kui ka olemuslikult mõjuv. Tekitab ühtlasi süütunnet ajas tagasi vaadates: meil puuduvad nii mõnegi naislooja kunsti kohta põhjalikumad käsitlused. Kirke Kangro hoolikalt poleeritud pronkspiisad seinal („Sinu peegeldus“, 2018) peegeldavad nii vaatajat kui ka kogu näituseruumi (maailma). Aili Vahtrapuu neopopilikud teosed on viimastel kümnenditel olnud vähe eksponeeritud. Jällegi üllatus – need tööd võiksid olla eraldi väärtustatud oma eristuva otsingulisuse ja poeetiliste siirdetähendustega. Kes võiks kirjutada monograafia Pariisi ülikoolis doktoritöö kaitsnud skulptorist?
Kuraatorid ei ole otseselt viidanud skulptorite noore põlvkonna erisusele, isegi teoste nimekirjas puuduvad autorite sünnidaatumid. Kuid põlvkond on näitusel täiesti eristuvalt esindatud. Berit Talpsepp-Jaanisoo neosümbolistlik hiidfiguur („Sfinks“, 2015-2016) domineerib üle näituse lausa füüsiliselt. Anna-Mari Liivranna õrnhaprad meditatsioonid („Ringkäik“, 2020) ühendavad autorile omaselt klassikalise skulptuurimaterjali poeetilise haprusetunnetusega.
Näitusele on jõudnud Jass Kaselaane üks õudu tekitavaid objekte, mis kuluaarides kuuldu põhjal selleks näituseks „kraavist välja tõsteti ja elustati“ („Objekt“, 2013). Teispoolsuse paine kannab ka Edith Karlsoni hiiglaslikke roomajaid („Õed“, 2019). Nagu põlvkonnakaaslased, tegeleb ka tema kaduvuse hirmutavate valdkondadega. Püsimatu maailm ja kusagil läheduses luurav surm – praegu paraku mitte vaid kunstis.
Agaramal näituste jälgijal võib sel tuuril tekkida mõnigi korddéjà vu tunne. Suurem osa eksponaate ongi lähiaastail olnud Eestis eksponeeritud kas isikunäitustel või ühistes projektides. Kuid väsimatu Kaarel Kurismaa on loonud uue kineetilise skulptuuri „Sõit pasunasse“ just selle väljapaneku tarvis. Kui veab, võib suurmeistriga näitusel kohtuda. Ta viibib seal mõnda aega lausa iga päev, et hoida isalikult oma taiestel silm peal.
Võhmas sündinud, Kärstna ja Nõo kooli kasvandik ja Tartu ülikoolis ajalugu õppinud Hannes Varblane oli nii Tartu vaimu maapealne kehastus, kui vähegi olla saab. Veidi kummastavalt mõjub vähe teadvustatud kiretu fakt, et Varblase palgaline vaimutöö algas 1975 Eesti Spordimuuseumis teadurina. Ent näituste korraldamine Tartu Kunstimuuseumis kõlab luulega hoopis paremini kokku. Ja luuletas Varblane raevukalt, vihkamiseta poleks ta kirjutanud ridagi. Luule ja kirjandus, sekka meelepärast kunsti ja muusikat, rollinguid ja Dylanit ennekõike – need olid tema passioon, kirg, armastus ja kannatus. Kõik üheskoos. Luule kui rebend õieli elust, armistunud haav, mida ikka ja jälle tuli kratsida, sahtlitäis kõrtsiletil täis kritseldatud salvrätikuid. Ja luule kui teraapia, milles on koos nii vastuhakk kui vastu pidamine. Vastu olemine ja vastu pidamine kõlavad Varblasele mõeldes samas tähenduses. Mille kõige vastu – ja mille vähese, ent tõelise, vaba ja eheda poolt. Elus püsimine kõige selle armastamise ja vihkamise võimega, mis kumbagi neist väärib.
Esikkogu „Mäel, mis mureneb“ (1990) tõi Varblasele Betti Alveri kirjandusauhinna. Lõhestatud hingevaeva pihtimise poeesiat jagus aastate jooksul veel üheksasse kogusse. Varblase küsimus miks tõbrastunud aeg su kestus pole viiv on Hamleti-vääriline, ühtaegu ajalik ja ajatu ja praegu ehk rohkemgi kehtiv kui kunagi aastate eest selle sõnastamise hetkel. Ajuti anarhiasse kalduvat vabadusearmastust üle kõige võiks pidada Varblase elu ja loomingu juhtmõtteks koos alatise kompromissitu eneseväljendusega. Varblase luuletusi saab autori esituses kuulda sarjas „Kirjanike hääled“ välja antud luuleplaadilt „Kõikide üksilduste ajal“.
Varblase armastus kirjanduse vastu leidis väljundi ka tema esseistikas, mille paremik on kättesaadav kahes „Ilmavallas“-kogumikus. Tema alati suurte prillide taha peituv ja alati veidi valulik lühinägelik silmapaar ulatus pädevalt hindama mitte ainult kodumaist, vaid ka väärt maailmakirjandust. Omaaegsed Loomingu Raamatukogu kolleegiumi liikmed mäletavad, kuidas ühel koosolekul vaikides nurgas istunud Varblane ühtäkki virgus ja võttis jõuliselt sõna serbia kirjanduse väärtuste üle. Ilmamaa kirjastuse nõukogus ütles Varblane sõna sekka nii eesti mõtteloo ja kirjanduspärandi väljaandmise asjus kui ka seisis kartmatult oma vaadete eest ikka parema ja uuema eesti kirjanduse nimel.
„Oh ma vaene Tardo liin“ – võiks õhata pärast Varblase lahkumist siitilmast. Ometi oli ta juba aastaid sellest linnast eemal olnud. Ja ometi on tema vaim siin kohal. Seiskem näiteks mõnel õhtul Vanemuise tänavas Mati Karmini Juri Lotmani ees, tõstkem pilk veidi vasakule ja kõrgemale, vaadakem TÜ raamatukogu teise korruse akendesse, ja kui valgus on õige, võite näha ka Ilmar Kruusamäe Varblast kõrvuti Kurt Vonnegutiga.
Nüüd, mil Varblase hing on lõplikult vaba, on ta põrmuks saanuna oma armastatud ja vihatud, kuid vahest ikka rohkem sügavalt armastatud Tartus tagasi.
Näitekirjanik etnodramaturgia välitööl. Piret Jaaksiga vestles Tambet Kaugema. Kirjanik ja dramaturg Piret Jaaks kaitses juunis Eesti muusika- ja teatriakadeemias teatrikunsti alal filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks töö „Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös“ („Writing the People: Community Research and Tools for Documentary Theatre Creation in the Work of a Dramaturg“). Tema doktoritöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida etnodraama loomise meetodeid, mille abil saab dramaturg uurida kogukondi ja neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Loovuurimuse lähtepunktiks on sotsiaalse segregatsiooni esinemine Eesti ühiskonnas ja soov seda vähendada teatri kui kohtumispaiga kaudu, mis pakub kogukondadele kommunikatsiooniplatvormi.
HOLGER KIIK: Populistlik tõlgendus demokraatiast: üks rahvas, üks arvamus, üks võim
Populistlik lahendus rahva määratlemisele on mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine. „Populismi“ mõistet kohtab avalikes aruteludes niivõrd tihti, et selle tähendus kipub hägustuma. Seda jõulist sõna kasutatakse konkurentide kõrvalepühkimiseks ka etteheidet täpsustamata ning selle eest üritatakse valijat hoiatada, kuigi ka siis võivad populismi erinevad tähendused ebaselgelt läbi põimuda. Kuidas mõista „populismi“?
Populismiks esimeses tähenduses nimetatakse Eestis vastutustundetut ja valijatega manipuleerivat käitumist, demagoogilisel ja ebasiiral viisil populaarsuse taotlemist. Sinna alla käivad majanduslik vastutustundetus ehk vastuolulised või liigkulukad ettepanekud; oportunism, kui poliitikud esitavad ebasiiralt enda arvates populaarseid ideid, eriti kui soovitakse meeldida „valel viisil või valedele inimestele“; koguni igasugused riiklikud kulutused, nagu maksurahade eest tasutud ühistransport või kõrgharidus; emotsioonidele tuginevad argumendid, lihtsustamine ja demagoogiavõtted jpm. Nii seostatakse populismi demagoogiaga, vastutustundetusega ja n-ö majanduspopulismiga.
JOOSEP SUSI ja SAARA LIIS JÕERAND: Suitsu nurk XVI – Genka & DEW8 „Majaka“ Me peame rääkima kinnisvaraturust! Päris pöörane, mis toimub. Tallinna korterihinnad on hüpanud lakke, suure raha eest soetatakse väikeseid kastikesi, mille sees saab elada. Kui ennemuiste soetati suure raha eest väikeseid kastikesi sellistesse piirkondadesse nagu Kesklinn, Kadriorg ja Kalamaja, siis nüüd on nõutud ka linnaosad, mida varem üritati iga hinna eest vältida. Eemalt vaadates võib ju tunduda, et „seal“ elatakse jätkuvalt ühiskorterites, püha kolmainsuse moodustavad tusk, töötus ja armetus, mehed ei tee muud kui kaanivad palgapäeval viina, allaandmise märgiks lehvivad hruštšovkade mureneva krohvi ja kuritegevuse läppunud lehas täislastud voodilinad. Iseäranis on hinda tõusnud piirialad, kus minevik põkkub „meie“ maailma väärtusruumiga, mida põlistavad progress, progress, progress, mereäärsed kõikvõimalikkuse tuuleiilid, ontlike väikekodanlaste võitlused Linnateatri pääsmete ja aja eest psühholoogi vastuvõtule.
ANNA WILCZYŃSKA: Nähtamatu linn Tartus
Teinekord on linnastrateegia seisukohalt parem jätta mõni koht disainimata, lasta ruumil rahulikult olla, et jääks ruumi ka spontaansusele ja elule. Hoolimata sellest, et linnadel on n-ö ülalt alla planeerimisstrateegiad ning linnavõim on sõnastanud arenguperspektiivid ja visioonid, vormivad meie elukeskkonda ja ümbritsevat ruumi paljuski linlased ise, nende tegevus ja harjumused. Linna kujundamine rohujuure tasandil ehk alt üles toimub mitmel viisil ja vormis: aedades, isetekkelistel ja ebastandardsetel mänguplatsidel, grafitina, linlaste ise otsitud kohtumispaikades, pargipinkidel ja mujalgi. Seda nähtust on märganud ja uurinud mitmed autorid, olenevalt kohast ja rõhuasetusest nimetatakse seda mitut moodi: igapäevaurbanism (everyday urbanism), isetegemise urbanism (do-it-yourself urbanism) või nähtamatu linn (invisible city). Need käsitlused ja nähtused ei hakka kergesti silma ja inspireerivad oma ootamatusega.
JAANIKA ANDERSON: Ülikoolid, muuseumid ja kollektsioonid ehk Akadeemilise pärandi minevikukatsumused ja vastutus 5.–8. juulini toimus Belgias Euroopa akadeemilise pärandi võrgustiku Universeum XXII aastakonverents „Ülikoolimuuseumid ja -kogud: minevikukatsumused – vastutus tänapäeval“. 2000. aastal loodud võrgustikus tegeletakse akadeemilise pärandiga, nii materiaalse kui ka immateriaalse pärandiga selle kõige laiemas tähenduses. Universeumi eesmärk on soodustada Euroopa ülikoolide kogude säilimist, uurimist ja neile ligipääsu, edendada tegevust kogudes, muuseumides, arhiivides, raamatukogudes, observatooriumides ja ka botaanikaaedades. Konverentsi keskpunktis olid ülikoolimuuseumide ja -kogudega seotud minevikukatsumused, kuid ka ühiskondlikud ja poliitilised muutused. Akadeemilise pärandiga tegelevates asutustes nähakse endal kohustust neil teemadel aktiivselt kaasa rääkida ja olla esirinnas aruteluteemade tõstatamisel ning toimida akadeemilise institutsiooni ja ühiskonna vahel sillana.
JENS JAANIMÄGI: Kodakondsuspõhine migratsioonipoliitika ei austa inimõigusi
Mõne riigi pass on oma väljastajariigi välispoliitilise isolatsiooni tõttu sedavõrd nõrk, et sellega on peaaegu võimatu ühtegi riiki seaduslikult siseneda. Euroopa Liidu reaktsioon Ukrainale kallaletungimisele on olnud pretsedenditu. Liikmesriigid viskasid peaaegu kohe varasema migratsioonivastase retoorika üle parda ja uksed avati miljonitele hättajäänud võõramaalastele. Kuid miks on selline otsus niivõrd erandlik? Miks peab puhkema sõda, selleks et Euroopa riigid näitaksid rahvusvahelist solidaarsust ning avaksid ukse ja südame inimestele, kelle põhiõigused on tõsiselt ohustatud? Mis peamine: miks laieneb selline ulatuslik liikumisvabadus vaid inimestele, kes põgenevad sõja ja kuritegude eest?
Arvustamisel Ugala teatri „Kolm musketäri“
David Hume’i „Uurimus inimese arust. Uurimus moraali printsiipidest“
näitus „Tuur skulptuur“
muusikafestivalid „In Horto Regis“ ja „Klaaspärlimäng“
ajakiri Ehituskunst
telesarjad „Armastus, surm ja robotid“ ja „Armastuse saar“
Ab iste suscipit repellat modi ratione. Est deserunt illum quibusdam rem laboriosam non. Sed sint eaque nesciunt in aperiam illo veniam animi. Culpa omnis iusto magnam dolorum voluptatibus. Dicta iste quis et et.
Deleniti eos qui voluptatem doloremque sint. Quidem perferendis dicta similique voluptatem placeat reprehenderit.
Et amet dolor similique voluptas nam non. Sed voluptate numquam est necessitatibus sit. Et ex et veniam consequatur et minima.Aut sed reprehenderit sed quos excepturi quisquam. Dolorem dolorem perspiciatis facere vitae architecto. Voluptas nemo quo error ut minima porro. Architecto veritatis ut quia perferendis. Deleniti consequatur autem pariatur ea. Fuga unde ducimus in praesentium. Adipisci minima et amet molestiae. Quia aut sit aut nisi ducimus totam in ut. Dolorem voluptatem dolorum repellendus rerum expedita aut esse. Est quo ducimus beatae sunt. Iure asperiores sit voluptas tempore. Ut ut unde ducimus neque quod ut quo consequatur. Necessitatibus facere sint eum illo. Odio consequatur ut voluptas distinctio suscipit non laboriosam. Illo non quia magnam distinctio earum et quis dolorem.
Nam sit illum repellat officiis est. Voluptatem velit aliquam cumque non. Quam commodi vel velit dolore aut. Aut dolor quo modi eum ut doloribus eligendi.
Ullam dolores perferendis quis adipisci ab sit. Et consequatur natus ut ex illo quisquam. Incidunt harum neque culpa molestiae sapiente. Impedit praesentium animi suscipit assumenda consequatur delectus.
Amet enim porro aliquam velit odit vero. Reprehenderit dolorum consequuntur architecto. Ex et perspiciatis quas perspiciatis eos asperiores unde ex.Velit quis occaecati vero exercitationem ab. Ut distinctio quia sunt ut nihil. Harum voluptatibus omnis qui odio odio suscipit adipisci. Repellat non id voluptatem dolor quia autem. Ut ratione iure sequi quia culpa veritatis aliquam. Exercitationem aut accusamus in similique. A rem non tempore necessitatibus id aut. Cupiditate aut ipsa architecto at eum quo autem. Tenetur aperiam provident est. Maxime minima repudiandae dolores illum. Voluptatem excepturi necessitatibus molestiae labore. Iusto magni pariatur rerum quasi quasi nulla temporibus. Aspernatur quidem qui a et. Ipsa odit in totam et. Possimus ratione sit dicta rerum et.
Juulikuus vallutab Pärnu Põhjamaade kunstinädal (Nordic Art Week), mis sel korral keskendub põhjamaade kunstile. 22.-30. juulini vältava festivali peateema on “Hing või hingetus” ning pakub kuraatori Norra päritolu kunstnik Marita Isobel Solberg (MaRa)silmade läbi vaadet meie olemusse – millised me tegelikult oleme ja milline on aeg, milles me elame.
MaRA on (s 1977) Norra muusik, kunstnik ja loitsija, kes keskendub performance-ja helikunstile ning installatsioonile. MaRA esivanemate juured pärinevad paljudest põhjapoolsetest rahvastest: saami, rootsi, kveeni, karjala ja soome. Kunstnik on kasvanud keskkonnas, mis on lähedalt seotud looduse, käsitöö ja hooajatööga, mistõttu on ta uurinud väljendamisvõimalusi läbi kunsti ja erinevate muusikažanride. Tema projektide ühiseks nimetajaks on esitada väljakutseid nii publikule kui ka iseendale, püüda jõuda tuumani ja luua vibratsioone, millel on tagasilöök.
Põhjamaade kunstinädala sündmused koonduvad Pärnu avalikku ruumi ja Loovlinnakusse, mis avati eelmisel aastal Pärnu ajaloolises õllevabrikus (Suur-Jõe 10, Pärnu). Sel aastal avas uksed Loovlinnaku Suvegalerii ning tiheda rahvusvahelise suveprogrammi omapäraks on eri loovinstitutsioonide süntees.
Pärnu Loovlinnaku eestvedaja ja legendaarse performance grupi Non Grata asutajaliige Al Paldroki sõnul on loovlinnak just praegu avastamist väärt pärl. “Mitmetes loovlinnakutes üle maailma on esialgsele kooslusele nime andnud loovtegevus asendunud suures osas hipsterliku tarbimiskeskonnaga, Pärnu Loovlinnak on aga avastamist väärt ehe pärl – Loovlinnakut juhivad loovinimesed ise, mitte kinnisvarategelased ja haldusfirmad. Eelmisest aastast alustasid ajaloolise õlletehase ruumides tööd siiditrüki, raamatukirjastuse, maali ja luuleraadio stuudiod, avatud on kunstiresidentuur nii pikemaajalistele, kogu suve vältavatele residentuuridele kui ka lühiajalistele külalistele, kes töötavad Pärnus nädala või kuu kaupa,” selgitaib Al Paldrok.
Pärnu kunstinädal tutvustab kunstimaastiku värskemad suundumusi, Eesti ja Põhjamaade kunstnike loomingut ning pakub harivat meelelahutust tervele perele. Kunstinädalate ajalugu ulatub aastakümnete taha, alates 2016. aastast toimuvad need aga Nordic Baltic Art Center NOBA eestvedamisel ning sel aastal koostöös Loovlinnak MTÜ-ga. Selleaastase Pärnu kunstinädala programm sünnib koostöös suvepealinna kohalike kunstiasutustega ning Pärnu Linnavalitsuse ja Nordisk Kulturfondi toel.
Põhjamaade kunstinädala raames saab kõigele sellele ja veel avastamata Pärnu Loovlinnakule pilgu peale heita. Lisaks kohalikele kunstnikele osalevad kunstifestivalil Roi Vaara, Irma Optimisti, Michel Ruths, Janika Herlevi, Jyrki Riekki, Aarno Rankka, Juho Pösilö Pöysti, Risto Puurunen Soomest, Marita Solberg, Trond Ansten, Steinar Stensen, Arnfinn Killingtveit, Isabella Vik Norrast, Morgan Schagerberg, Erik Nilsson, Ketter Raudmets ja Peter Rosvik Roostist, Rasmus Dano, Lars Grenaae, Hanne Ravn Taanist, Magnús Logi Kristinsson Islandilt, Hansina Iversen Fääri saartelt. Täpsem info veebis www.kunstinadal.ee ja Facebookis.
Maailm ei saa paremaks teisiti kui muutustega inimeses
MART TŠERNJUK
Orientalist Märt Läänemetsa põhilised uurimisvaldkonnad on olnud mahajaana budism ja hiina mõttelugu. Selle kõrvalt on ta tegelenud ka Hiinast lähtuvate julgeolekuohtudega. Nüüd, kui olukord on pööranud selliseks, et ka Eesti julgeolekuasutustes on hakatud Hiina-ohtu tõsisemalt võtma, näeb Läänemets oma missiooni selles, et aitab Hiina poliitikat paremini mõista, ja siirdus tööle sisekaitseakadeemiasse.
Konfutsiuse „Vestetes ja vestluses“ ütleb õpetaja enda kohta: „olin viieteistkümnene / ihkasin õppida / olin kolmekümnene / püsisin jalul / olin neljakümnene / ei eksinud / olin viiekümnene / mõistsin taevatahet / olin kuuekümnene / hoidsin kõrvad lahti / olin seitsmekümnene / järgisin südamesoovi / ei rikkunud tava.“ Kuidas on sinu elukäik kulgenud? Kas mõistad ka juba taevatahet ja hoiad kõrvad lahti või järgid juba südamesoovi?
See Konfutsiuse ütlemine on mulle alati väga meeldinud. Julgen öelda küll, et viieteistkümneselt ihkasin õppida. Õppisin ja lugesin palju rohkem, kui koolis nõuti. Koolitükkidega oli alati kiire, et saada lugema. Kõik muu oli ajaraiskamine. Neljade-viitega läbivedamiseks pingutama eriti ei pidanud. Hiljem on see natuke tunda andnud. Väikeses maakeskkoolis ei olnud näiteks keelte õpetamine kuigi kõrgel tasemel ja sellega olen hädas olnud, palju on tulnud tööd teha. Huvitaval kombel on aga läinud just nii, et mu elutöö on seotud keelte ja tõlkimisega. Aga ega ma ühtegi võõrkeelt korralikult räägi ja kui peaksin tegema tasemeteste, siis kuigi kõrget skoori ilmselt ei saaks. Kui kolmekümneselt ehk olidki huvid ja elukutse paigas, siis neljakümneselt veel kindlasti eksisin ja tegin vigu. Viiekümneselt võis mingi sügavam mõistmine juba olla, kas just taevatahe, aga midagi siiski … See, et kuuekümneselt tuleb kõrvad lahti hoida, on väga ilus ütlemine. Võiks ju arvata, et kui mõistad juba taevatahet, mis siis veel saab juurde tulla. Aga tundub, et üleüldine huvi on tõusnud. Ühelt poolt nagu mõistad küll, kuidas asjad on, teiselt poolt jälle loed ja jälgid uudised ja ajalehti rohkem kui kunagi varem. Südamesooviga on lugu vist päris hea. Teen ikka seda, mida süda kutsub ja tavasid püüan ka mitte rikkuda. See tuleb õnneks paremini välja kui nooremas eas.
Konfutsius elas oma elu viimased kümnendid pagenduses ja tegutses rändõpetlasena. Rändõpetlane sa päris ei ole, aga pagenduses mõnes mõttes küll. Töötasid aastakümneid Tartu ülikoolis, kuid praegu oled hoopis sisekaitseakadeemia palgal. Kuidas ja mis põhjustel oled sinna jõudnud?
Tänapäeva akadeemilised töötajad on kõik omamoodi rändõpetlased. Õpi- ja teadusränne ning eri ülikoolides ja teadusasutustes töötamine on tavaline. Olen läbi aegade ennast täiendanud ning pidanud loenguid ja teinud uurimistööd mitmes ülikoolis nii Eestis kui ka mujal. Teisiti ei saakski see olla. Pagenduse mõistega oleksin ettevaatlikum. Tõesti tulin paar aastat tagasi Tartu ülikoolist töölt ära. Omal vabal tahtel – ega keegi otseselt sundinud, kuigi olud ja suhtumine lihtsustasid seda otsust mõnevõrra. Aeg sai lihtsalt täis. Aga ega ma ole Tartu ülikooliga sidemeid katkestanud. Pean loenguid ja osalen mõnes Aasia keskuse projektis. Tartu ülikool oli, on ja jääb minu alma mater’iks. Vabakutselise seisus on ideaal ja kui viitsida tööd teha, on võimalik ka ära elada. Aga kui minuni jõudis teave, et sisekaitseakadeemias on konkurss teaduri kohale Hiinast lähtuvate julgeolekuohtude alal, siis pani see ühe tulukese põlema ja otsustasin konkureerida. Olen selle teemaga hulk aastaid hobikorras tegelenud ja sellest kirjutanud. Kui nüüd on olukord pööranud selliseks, et ka Eesti julgeolekuasutustes hakatakse Hiina-ohtu tõsisemalt võtma, siis on see mul natuke ka missioonitöö püüda oma teadmist ja kogemust jagada.
Märt Läänemets: „Mida rohkem inimesi läheb budismist inspireerituna enesepuhastuse teed, seda rohkem on meil lootust, et maailm muutub pikkamööda paremaks.“
Avaldasid 2016. aastal Sirbis arvamusloo idateaduste seisu kohta Eestis ja sinu hinnang oli üsna pessimistlik. Milline on see nüüd, seitse aastat hiljem?
Endiselt üsna pessimistlik. Asi on küll arenenud, näiteks Tartu ülikoolis on avatud Aasia keskus ning tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringute rahvusvaheline magistriõppekava; Tallinna ülikool on ka arenenud, aga … Pessimistlikuks teeb see, et tõsiseltvõetavatele Aasia-uuringutele paneb ikkagi aluse süsteemne Aasia keelte õpe, mis on senimaani väga nõrgal tasemel. Tallinna ülikoolis on asi parem, seal saab mõnel Aasia suunal bakalaureusetasemel õpet koos keeltega, aga Tartu ülikoolis pakutav Ida-Aasia lisamoodul on vaevalt üle rahvaülikooli huvikursuse taseme. Sellega mingiks uurijaks ega spetsialistiks ei saa. Kõigis uutes arengutes ja tänapäeva uuringutes on keelte õppimine vaeslapse osas. Ma küsin ikka neilt, kes kahtlevad, kas Aasia keeli on vaja õppida, et kas saab tõsiselt võtta näiteks saksa poliitika, kultuuri või majanduse uurijat, kes ei oska saksa keelt, või amerikanisti, kes ei oska inglise keelt. Miskipärast aga arvatakse, et India või Lähis-Ida või Hiina uurija võib küll olla nii, et vastavat keelt ei oska. Nonsenss. Kui süsteemsel keeleõppel põhinevaid baasõppeprogramme ei tule, siis jääb meie Aasia-teadus ikka „sakste vana“ tarbijaks ja ümberjutustajaks. Originaaluuringuid ei ole ega tule, sest meie teadlased ei suuda originaaltekste lugeda ega mõista. Ei saa öelda, et neid üldse ei ole, aga on ikka väga vähe. Võib-olla Jaapani-uuringute alal on seis natuke parem. Hiina keele oskajaid on juurde tulnud, aga enamik noori, kes omal käel või stipendiumiga on Aasias õppimas käinud, ei tule akadeemiasse tagasi, sest on palju paremaid võimalusi ja siin ei paista mingit perspektiivi.
Kui tänapäeval hiina, jaapani ja korea keelt veel õpitakse, siis selliste klassikaliste kultuurkeelte nagu sanskriti, tiibeti jt õpetamine ülikoolitasemel puudub. Ja arvestades kõrghariduse rahastuse probleeme, siis vist midagi paremaks ei lähe. Kas sul on välja pakkuda mõni hea lahendus?
Ei ole. Raha taha kõik need asjad jäävadki. See pole ainult Tartu ülikooli või Eesti eripära. Klassikaliste keelte ja kultuuride uuringuid on ka suurtes ja kuulsates ülikoolides koondatud ja kinni pandud. Mingit läbimurret ei ole näha. Me võime öelda, et Eesti on väike ja kui palju meil sanskriti keele oskajaid vaja ongi. Aga see on selline mehaaniline lähenemine. Vanade kultuurkeelte õpetamist ei peaks vaatama nii jäigalt, et kui palju neid spetsialiste vaja on. See peaks olema filoloogide üldõppekavas sees. See laiendab keeletunnetust ja maailmavaadet. Inimesi, kes oskavad sanskritti lugeda ja tõlkida, ei ole võib-olla tõesti vaja rohkem, kui neid Eestis praegu on, nii umbes neli. Klassikalise hiina keele oskajaid samuti. Ei ole realistlik loota – kuigi südames ma ikka loodan –, et avatakse eriala, kus saab neid keeli süvitsi õppida, aga need võiksid õppekavas olla kas või vabaainena. Kui ma ise veel TÜs olin, siis tegin aeg-ajalt sanskriti kursusi. Mõnikord kümnele inimesele, mõnikord ühele-kahele. See võimalus oli ja keegi ei keelanud õpetada. Praegu sanskritti minu teada mujal ei õpetatagi kui Tartu vabas akadeemias, kus seda teeb minu hea sõber ja kolleeg Teet Toome. Ilmselt klassikaliste ida keelte õppimine ja tekstide uurimine-tõlkimine oli, on ja jääb üksikute entusiastide eralõbuks, millesse ametlik akadeemia ei võta vaevaks panustada.
Hiina keelt õpetatakse Hiina RV rahastatavas rahvusvahelises Konfutsiuse instituutide süsteemis. Eestis on see Tallinna ülikooli juures. Hiljuti tuli välja uudis, et Soomes, Rootsis ja Taanis plaanitakse Konfutsiuse instituudid sulgeda. TLÜ rektor Tõnu Viik seda teha ei plaani. Kas Eesti ülikoolid peaksid siinkohal järgima Põhjamaade eeskuju?
Konfutsiuse instituutide kui Hiina pehme jõu käepikenduse roll on ammu selgeks saanud. Skandaale, kus Konfutsiuse instituutide juhtkonnad on sekkunud ülikoolide akadeemilisse ellu, on teada palju. Kinni on neid pandud juba varemgi. Aga ma siiski ei tahaks väga jäigalt öelda, et paneme kohe TLÜ oma ka kinni. Sellega ei meenu mul ühtegi avalikku skandaali, kuigi kuuldavasti on nad püüdnud takistada mõne Tiibeti- või Taiwani-teemalise ürituse korraldamist ja teinud eesti õppejõududele „soovitusi“ Hiinat puudutavaid loengukursusi muuta. Selliseid asju tuleb ette, aga ma ei arva, et peaks kogu asja kirvemeetodil kinni panema. Tuleb jälgida ja kui on näha, et sekkutakse koduülikooli ellu ja õppetraditsioonidesse, siis peab loomulikult vastu tegutsema. Veel üks asi, miks TLÜ ei saa ega taha seda kinni panna, on väga selge. Rääkisime just kõrghariduse ja idateaduste kehvast rahastusest. Kuna hiina keele ja kultuuri õpe on TLÜs viidud Konfutsiuse instituudi alla, siis tehakse seda suurel määral Hiina kulul ja TLÜ saab oma niigi nappe vahendeid kokku hoida. Hiina keelt õpetatakse Hiina raha eest. Pragmaatiliselt õige, aga ma ei tea, milline on nende kursuste sisu ja mis laadi haridust antakse meie noortele pikemas perspektiivis. Peab olema ettevaatlik, aga ma ei annaks rektor Viigile nõu see kohe kinni panna.
Oled rahvusvahelise konfutsianismi assotsiatsiooni liige ja käinud ka Hiinas nende suurtel konverentsidel. Mida see organisatsioon endast kujutab?
Jah, olen. Nende iga viie aasta tagant – Konfutsiuse nulli ja viiega lõppevatel sünniaastapäevadel – peetaval suurel konverentsil olen käinud ainult ühe korra, 2019. aastal. Viis aastat varem sain ka kutse, aga mulle ei antud siis viisat. Kirjutasin sellest Sirbis ka pikema loo.1 See on vastuoluline organisatsioon. Ühelt poolt on see rahvusvaheline eri maade konfutsianismiuurijate ühendus, teiselt poolt aga Hiina valitsuse propaganda ja pehme jõu tööriist. Akadeemiline suund on seal täitsa olemas, kuid konverentsil oli peamine ikkagi panna maailm uskuma, et Hiina praegune riigivõim on konfutsianistlik ja järgib selle põhimõtteid. Pealegi seostatakse see kõik veel „Vöö ja tee“ initsiatiiviga jne. Kokkuvõttes meenutab Hiina konfutsianistlik propaganda suuresti Venemaa Russki Miri oma. Väidetakse, et kuna lääne eetilised väärtused on alla käinud, lääne ühiskond on väga individualistlik ja kasule orienteeritud, konfutsianism seevastu kogukondlik ja kollektivistlik, siis peaks lääs seda Hiinalt õppima ja üle võtma. Venemaa propagandas on ju sama lugu: Venemaa lubab maailma päästa – me näeme, kuidas ta seda teeb. Hiina Rahvavabariigi režiim on Venemaa oma kaksikvend: tohutu militariseerimine, vabaduse allasurumine jne. Paraku usuvad Hiina propagandat ka paljud lääne inimesed. Mu enda tuttavad Euroopa kolleegid on selle suhtes pigem kriitilised, aga ometi kasutatakse võimalust käia Hiinas, uurida elu ja kolleegidega suhelda. Miks mina sellega liitusin? Ikka samal põhjusel. Mind kutsuti sinna. Neil on oma andmebaasid ja nad soovivad, et liikmeid oleks võimalikult paljudelt maadelt. Minuni jõuti Vene kolleegide kaudu. Võtsin kutse vastu, sest mul oli huvi oma silmaga näha, kuidas see asi toimib, ja peab tunnistama, et minu halvimad ootused ja kahtlused said kinnitust. Tegu on põhiliselt suure propagandaüritusega, mida püütakse akadeemilise looriga kaunistada.
Kas Hiina Rahvavabariik peab praegu tõesti konfutsianistlikke ideaale au sees? Mis need ideaalid üldse endast kujutavad ja kas maailma ajaloos on olnud mõni aeg ja koht, kus need on leidnud rakendust ka reaalpoliitikas?
Meil on hea võimalus lugeda konfutsianismi alustekste eesti keeles Linnart Mälli tõlkes. Neid on ka juurde tulemas. Kunagi noorena pealkirjastasin ühe oma kirjutise nii: „Konfutsianism – maailma vanim humanismiõpetus“. Seda ta ka on. Umbes 500. aasta paiku e.m.a mujal ligimesearmastusest nii selgelt ei räägitud: „Mida ei taha endale, seda ära tee teistele.“ See tõdemus on konfutsianismi alustala. Konfutsianism on humanistlik rahumeelne õpetus, mis rõhutab inimese intellektuaalset ja kõlbelist arengut ning leiab, et riik ja ühiskond peavad püsima nendel, mitte vägivallal, sõdadel ja seadustel. Konfutsius leidis, et seadused on nagu lõks, kuhu inimesed kinni jäävad. Inimest peab õpetama eetiliseks ja targaks. Päris algusest peale on rõhutatud hariduse tähtsust. Poliitika esmaeesmärk peaks olema tekitada selline olukord, kus kõigil inimestel on piisavalt elatusvahendeid ja võimalus saada haridust. Kui inimesed on kõlbelised ja targad, toimib ühiskond iseenesest ja seaduse lõkse polegi vaja. Kas selliseid valitsusi on Hiina ja maailma ajaloos olnud? Puhtal kujul päris kindlasti mitte. Konfutsius ja Mengzi püüdsid seda poliitikasse viia, kuid Hiina riik ühendati ikkagi sõjaga, mida konfutsianistid on alati tauninud. Vahet tuleb teha konfutsianismi kui eetikaõpetuse ja konfutsianismi kui riigiõpetuse vahel. Viimane on ikkagi suhteliselt autoritaarne ja poliitilist hierarhiat eeldav. Tänapäeva Hiinas jälgitakse valitsemisel sama joont, aga eetika pool on täiesti puudu. Võib öelda, et Hiina pikas ajaloos pole nii repressiivset ja ekspansionistlikku režiimi varem olnudki.
Sinoloogia kõrval on sinu teine põhiteema olnud budoloogia. Mida on budismil meile öelda praeguses raskes poliitilises ja majanduslikus olukorras?
Budismi uurimine on olnud ikka esimesel kohal ja konfutsianism pigem teisel. Budism on umbes sama vana õpetus kui konfutsianism. Võib-olla elasid Konfutsius ja Buddha isegi ühel ajal. Uuematel andmetel elas Buddha siiski umbes sada aastat hiljem. Kui konfutsianism on jäänud Ida-Aasia õpetuseks (Hiina, Korea, Jaapan, Vietnam), siis budismist sai üsna kiiresti maailmareligioon. Budism ei ole oma olemuselt poliitiline, vaid keskendub inimesele. Loomulikult mõisteti ka budismis, et inimene saab inimesena eksisteerida ainult koos teistega ja üleneda ehk vabaneda ainult inimühiskonnas kultuuri kaudu. Budismis kujunesid algusest peale erilised vaimsed kogukonnad, kus pühenduti täielikult õpetusele – dharmale. Neis munkade ja nunnade kogudustes on õpetuse edasiandmine järjepidevalt kestnud tänapäevani. Budismi õpetuse mõte on inimese vabanemine või pigem vabadus. Väga lihtsalt öeldes on see vabanemine väärarusaamadest, rumalusest (ehk lausa lollusest) ja nendest tunnetest, mis sunnivad agressiivsele käitumisele enda ja teiste vastu. Budismi järgi on viis baasolekut, millest vabanemiseks tuleb endaga tööd teha: teadmatus, rumalus, milles viibides inimene ei tea ega saa aru, kuidas asjad tegelikult on – ega tahagi aru saada; iha asjade järele, mida nähakse meeldivatena; viha asjade vastu, mida ei sallita; uhkus ja kadedus, mis on seotud egoismiga. Eesmärk on enese puhastamine neist viiest ja nende kombinatsioonidest – puhtalt psühholoogiline ja eksistentsiaalne siht.
Mida on budismil öelda praeguses olukorras? Kõike sedasama, mida ta 2500 aastat on öelnud. Maailm ei saa paremaks teisiti kui muutuste kaudu inimeses. Miks on meil alati olnud ja on ka praegu sõjad? Sellepärast, et inimeste meeles domineerivad omakasu ja võimuiha. Need on keerustunud ja muutunud ühiskonda suunavateks jõududeks. Sõjad on nende väljendus, sest teadmatuse tõttu arvatakse, et teisi – „vastaseid“ – hävitades saab probleeme lahendada. Tegelikult ei saa ning vägivald üha suurendab vägivalda ja kannatusi. Budismi järgi saab seda kõike muuta vaid siis, kui inimesed hakkavad aru saama, et põhjused ei peitu väljas, vaid enda meeles. Muuta ei saa välist maailma, vaid oma meelt. Kuigi üldiselt on olukord maailmas budismi ja teiste samalaadsete õpetuste mõjul läinud paremaks, ei ole agressiivsed tendentsid kuhugi kadunud. Mida rohkem inimesi läheb budismist inspireerituna selle enesepuhastuse teed, seda rohkem on meil lootust, et maailm muutub pikkamööda paremaks – kui me ennast enne ära ei hävita, mis pole ka välistatud. Budismi järgi ei kesta igavesti mitte midagi: ei meie meeleseisundid, maailmad ega miski muu. Ühel hetkel kõik hävib, et tulla tagasi mingil muul kujul. Kui inimkond ennast siin maakeral oma lolluses ka ära ei hävita, siis igavesti ei kesta nad niikuinii. Aga seni, kuni inimkond kestab, on ju võimalik elada ja mõista asju paremini.
Budismis ja teistes ida õpetustes on väga oluline koht õpetajatel ja vaimsetel juhendajatel. Kes on olnud sinu olulisemad õpetajad ja miks on sinu arvates õpetaja roll nii tähtis?
Õpetaja on see, kes annab teistele edasi teadmist, mida neil veel ei ole. Muiste, kui raamatuid veel ei olnud, oli kohtumine õpetajaga ainuke võimalus teadmist saada ja ennast seeläbi paremaks muuta. Mõnikord räägitakse õpetajakultusest, aga see on kultus kõige paremas mõttes. Õpetaja vääris austust sellega, et ta oli ainuke teadmise allikas. Budismis on õpetajate kohta palju epiteete. Üks ilusamaid on „hüvesõber“ ehk lihtsalt „hea sõber“. Õpetaja on kõige parem sõber. Esmane hüvesõber on Buddha, kes näitas oma eluga ette, kuidas vabaneda. Ükskõik kas ta elab või on juba lahkunud – ta on endiselt meie kõigi õpetaja. Kuid õpetaja võib olla ükskõik kes. Kõigest saab õppida. Häda on selles, et enamik inimesi ei tunne hüvesõpra ära. Rumal inimene võib aastakümneid elada õpetajaga koos, aga ta ei saa sellest aru. Indias oli budism esimesi õpetusi, kus hakati õpetust kirja panema. Sellepärast peeti ka raamatut hüvesõbraks. Õpetus ehk dharma ei pea ilmtingimata tulema otse teise inimese käest, vaid võib tulla ka kirja vahendusel. Tänapäeval, mil iga õpetus on paari hiirekliki kaugusel, on elav õpetaja endiselt tähtis. See on inimene, kellega tekib eriline side või „keemia“. Ta näitab või annab ainult sulle mõeldud suuniseid, mida just sina pead õppima. Elava õpetajaga kohtumisel on sõnades raskesti väljendatav nüanss. Tänapäeva inimesed, ka haritlased ja isegi budismiuurijad, ei taha seda vahel tunnistada. Igaüks arvab, et tema on kõige targem, et õpetajat võib küll kuulata, ta teadmistest kuivaks pigistada ja siis uhkelt edasi minna. Õpetaja mõjust iseseisvumine on ka budismis oluline, kuid aupaklikkus õpetaja suhtes peab jääma. See on hoiak, et õpetaja on hea sõber, kelleta ei oleks olnud võimalik uuele tasemele jõuda. Austus on suhtumise küsimus. Kui õpetajat ei austata, siis selle taga on egoism ja rumalus.
Minu n-ö juureõpetaja oli Linnart Mäll. Kohtusin temaga, kui ülikooli astusin. Elu viis meid nagu juhuslikult kokku, aga budismi järgi juhuseid ei ole. Ju siis nii oli vaja. Ta oli akadeemiline õpetaja, aga rohkem õpetas otseses vahetus suhtluses. Mul oli õnn selle suure õpetajaga ligi kolm aastakümmet koos olla, igasugu asju teha ja olukordi lahendada. Nagu tõeline hüvesõber, suunas ta mind raamatute ja teiste õpetajate juurde. Elu jooksul on neid olnud omajagu – ka selliseid, keda algul ei osanud võib-olla õpetajaks pidadagi ning kelle mõju ja tähendus avaldusid alles hiljem. On ka õpetajaid, kes on juba ammu enne mind lahkunud, aga õpetavad siiski, läbi raamatute, interneti jne. Või ka need, kes elavad, aga kellega pole veel kohtunud ja kelle raamatuid on olnud võimalus lugeda.
Mitme Tartu orientalisti uurimisobjekt on üks konkreetne tekst, millega tegeldakse aastakümneid. Linnart Mällil oli see „Kaheksatuhanderealise ületava mõistmise suutra“, Teet Toomel „Lootossuutra“, Andres Herkelil Nāgārdžuna „Keskmise tee juurvärsid“. Sinu tuumtekst on „Põimiksuutra“. Mis tekst see on, kuidas sa selleni jõudsid ning kaugel selle uurimise ja tõlkimisega oled?
„Põimiksuutra“, algpealkirjaga „Gaṇḍavyūhasūtra“, on üks üsna mahukas mahajaana suutra. Praegu arvatakse, et mahajaana suutrad olidki juba algusest peale teatud gruppide loodud tekstid, mida ühe ja sama grupi liikmed põlvkondade vältel edasi andsid ja täiendasid. Tänapäeva mahajaana uurijad järgivad seda traditsiooni ja nii mõnelgi on oma „elutöösuutra“. Mulle soovitas hakata seda uurima Linnart Mäll. Enam kui 20 aasta jooksul olen kirjutanud selle kohta hea portsu artikleid ja kaitsnud ka doktoritöö. Olen avaldanud katkendite tõlkeid, aga terviktõlke avaldamiseni pole veel jõudnud. Selline krüptiline ja mitmekihiline tekst nõuab aastaid pühendumist, et kuhugi välja jõuda. Arvan, et ma pole veel liiga vana, et sellega kunagi valmis saada. Mäll tegeles terve elu mainitud ületava mõistmise suutraga, aga kogutõlget valmis ei saanudki. Oleme Teet Toomega mõelnud, et peaks õpetaja töö lõpule viima, aga ka see seisab veel ees.
„Põimiksuutra“ on eri lugudest kokku põimitud omamoodi antoloogia, mida ühendab peategelase palveränd õpetajate-hüvesõprade otsingul. See on Sudhana, rikka linnakodaniku poeg, kes soovib õppida ja saada bodhisattvaks. Tema esimene õpetaja on tarkusebodhisattva Mandžušrī. Too näeb, et poisil on potentsiaali ehk temas on kasvama hakanud hüvejuur. Mandžušrī võiks teda muidugi ise õpetada ja suutra piirduks siis ehk kümne leheküljega. Aga ta annab Sudhanale nõu, et kui ta tahab õppida, peab vaeva nägema ja otsima õpetajaid-hüvesõpru. Sudhana rändab üle terve India ühe õpetaja juurest teise juurde. Kokku on neid üle viiekümne. Suutra ongi nende õpetuste jada ja kogumik. Kui nüüd lugeja käib koos Sudhanaga kõik need õpetajad läbi, siis peaks ka tema need õpetused omaks võtma. Viimane õpetaja on üks teine bodhisattva, Samantabhadra, kes ühendab kõiki bodhisattvateadmisi ja -voorusi. Sudhana saab temaga üheks ja võib alustada omaenda bodhisattvateed. Ma võrdlen seda suutrat tavalise haridussüsteemiga. Alguses läheb laps esimesse klassi ja siis edeneb aste-astmelt paljude õpetajate käe all, kuni jõuab ülikooli ja doktorikraadini ja on lõpuks saanud mingil erialal väga hea hariduse, mida hakkab rakendama, ennast teiste inimeste ja ühiskonna heaks teostama. „Põimiksuutras“ ongi väga oluline praktiline, aktiivne aspekt. Ideaal ei ole ainult ise targaks ja vabaks saada, vaid anda seda edasi ka teistele.
Peale budistlike tekstide uurimise ja tõlkimise korraldad ka chan-budistlikke mõtluslaagreid. Kus ja kuidas selleks impulsi said? Kas huvilisi jätkub?
Chan-budism on mõtlusbudism, mida tuntakse maailmas rohkem jaapanipärase zen-budismi nime all. Minu budismiõpingud olid esimesed paarkümmend aastat raamatute järgi Linnart Mälli ja teiste õpetajate suunamisel. Alles üsna küpses eas, nii 40 kandis, jõudsin arusaamiseni, et peab tegema ka mõtlusharjutusi teatud tehniliste reeglite järgi. Esimene tugev impulss tuli 2002. aastal, kui ühinesin bussitäie Eesti budistidega, et sõita Austriasse Grazi linna, kus dalai-laama viis läbi suure nädalapäevad kestva kālacakra õpetuse. Ta õpetas seal paljusid asju ja muu hulgas ka üht teksti, mis annab juhatusi mõtlusharjutusteks. Sealt sain tõuke omal käel harjutamiseks. Umbes aasta hiljem tuli võimalus minna stipendiumiga Taiwani hiina keelt ja kultuuri õppima. Seal leidsin võimaluse hakata Dharmatrummi budismikeskuses munkade ja nunnade juhendamisel süstemaatiliselt tegelema chan-mõtlusega. Kui hakkasin kaks aastat hiljem tagasi tulema, siis üks minu peamisi sealseid õpetajaid ütles, et mine ja jaga seda, mida siin omandasid. Ma päris kohe ei söandanud, aga paar aastat hiljem võtsin mõne hea sõbra ja kaasõpilase õhutusel südame rindu ja hakkasingi mõtluslaagreid korraldama. Pean seda siin elus oma kõige tähtsamaks missiooniks. Huvilisi jätkub. Masse ei käi, aga ega ma reklaami ka. Ma arvan, et selle aja jooksul, kus olen laagreid teinud, on ikka sadu inimesi läbi käinud. Usun, et nii mõnigi on saanud ärgitust iseseisvalt edasi harjutada. On ka neid, kes käivad aastaid. Ju siis tunnevad, et see on neile vajalik ja kasulik.
Kumb on olulisem: kas tekstide uurimine või mõtluses istumine?
Mõlemad on olulised. Ainult mõtluses istumine ja harjutamine, ilma intellektuaalsete teadmisteta, ei pruugi olla täiesti kasutu, aga ma arvan, et see ei ole nii tulemuslik. Lugemine, õppimine ja harjutamine täiendavad üksteist. Eri eluetappidel peaks tegelema rohkem ühe või teisega. Korraga mõlemat teha ei saagi. Näiteks, vahel keelan laagrites lugemise täitsa ära. See on nagu koolitundides: matemaatikatunnis tegele matemaatikaga ja eesti keeles tunnis eesti keelega. Kokku tuleb integreeritud haridus. Tekstide uurimise ja mõtlusega on samamoodi. Miks? See tuleb budismiõpetuse terviklikkusest. See põhineb „kolmel vaalal“. Esiteks kõlblus, mis sisaldab viit käitumisreeglit: selle kohaselt peab hoiduma tapmisest ja vägivallast, valetamisest, varastamisest, seksuaalsetest liialdustest ja uimastavatest ainetest. Teiseks mõtlus, meele keskendumisevõime tugevdamine. Kolmas on teadmine, tarkus ja mõistmine. Budistid võrdlevad seda mõnikord puuga. Kõlblus on juured, mõtlus tüvi, mõistmine ja tarkus võra, õied ja viljad. Mulle jõudis millalgi kohale, et tüve osa on nõrk. Mida rohkem olen mõtlusega ise tegelenud ja seda teistele õpetanud, seda suuremaks see veendumus kasvab. Enne oli juttu, kuidas budism saab tänapäeva maailma aidata ja kuidas inimesed peaksid tegelema iseenese arendamise ja muutmisega. Mõtlus on selleks üks tulemuslikumaid viise.
Oled eesti keelde tõlkinud mitmeid olulisi klassikalisi tekste, kuid tõlkepreemia oled saanud hoopis tänapäevase romaani, 2014. aastal ilmunud Mo Yani „Punase sorgo“ tõlke eest. Miks on hiina kirjanduse tõlkijaid Eestis nii vähe? Kuidas seda olukorda parandada?
Hiina keelest tõlkijaid on vähe sellepärast, et hiina keelt ei õpetata vajalikul tasemel. Isegi kui keegi on jõudnud hiina keeles kõrgemale tasemele, siis ilukirjanduse tõlkimine ei ole lihtne töö. Seda peab aastaid juurde õppima ja viljad on visad tulema. Kes see viitsib? See on ainult hulludele. Kuni hiina keele õppel põhinevat eriala meie ülikoolides ei ole, siis polegi loota muule, kui et aeg-ajalt ilmub välja mõni „hull“, kellele hakkab see meeldima. Seni on see nii olnud ja mõni hiina raamat on ikka tõlgitud ka.
„Punase sorgo“ tõlke ilmumisest on varsti möödas kümme aastat. Kas on plaanis veel midagi tänapäeva hiina kirjandusest tõlkida?
Paarkümmend aastat tagasi ma küll ei mõelnud, et hakkan tänapäeva kirjandust tõlkima. „Punane sorgo“ tuli tellimustööna Koolibri kirjastuselt, kui selle autor Mo Yan sai Nobeli kirjanduspreemia. Mõtteid on ikka olnud, aga „Punane sorgo“ andis kogemuse, et romaani tõlkimine on üks väga töömahukas ettevõtmine. Ise pole rohkem initsiatiivi haaranud. Saladuskatte all võin siiski öelda, et praegu on ühe teise kirjastuse tellimisel käsil ühe hiina loo tõlkimine – XX sajandi keskpaiga tuntud naiskirjaniku Eileen Chengi kuulus romaan „Poole elu saatus“, tuntud ka pealkirja all „Kaheksateist kevadet“.2 See on armastuslugu 1930ndate Shanghaist.
Klassikalisest hiina mõttepärandist oled meieni toonud Sun Zi ja Sun Bini „Sõja seadused“, ilmumas on „Mengzi“. Mis tekste võiks ja peaks veel hiina klassikast eesti keelde tõlkima? Kas sul on juba ka midagi mõttes?
Neid, mida peaks tõlkima, on väga palju. „Zhuangzi“ sisepeatükid on ilmumas kolleeg Margus Oti tõlkes. Sa ise oled maha saamas terviktõlkega. Hiina klassika on väga mahukas ja raske on täpselt öelda, mida peaks tõlkima. Üks tekst, mis meeles mõlgub, on „Shangi valitseja raamat“3, III sajandil e.m.a koostatud poliitiline traktaat. Kui rääkisime enne Hiina reaalpoliitikast, siis selle teoreetilise aluse moodustabki too teos. Võib küsida, miks sellist totalitaarse riigi käsiraamatut vaja on, ja miks mina, kelle südameõpetused on budism ja konfutsianism, selle peale mõtlen. Tunnen, et see on vajalik, et õppida tundma hiina poliitilise mõtte olemust.
Millise oma tõlkega oled kõige rohkem rahul?
Raske öelda. Teised on vist rahul „Punase sorgoga“, kui selle eest auhind anti. Viisakas oleks öelda, et ühegagi ei ole rahul, et alati saaks paremini. Aga mina nii viisakas ei ole ja kui ma oma väheseid tõlkeid vaatan, siis leian, et nad kõik on päris head. Loomulikult võiks leida igaühes midagi parandada. Ma olen selline kehv tõlkija ja lähen teksti nii sisse, et tõlke valmides olen omadega täitsa läbi ega taha seda enam mõnda aega nähagi. Sellepärast ei olegi julgenud palju rohkem ilukirjandust tõlkida. Arvan, et häbenema ei pea ühegi oma tõlke pärast.
1 Märt Läänemets, Kas Hiina päästab maailma? – Sirp 6. III 2020. https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kas-hiina-paastab-maailma/
2 „Half a Lifelong Romance“ (半生緣), „Eighteen Springs“ (十八春).
Näitekirjanik etnodramaturgia välitööl. Piret Jaaksiga vestles Tambet Kaugema.
