Toeta
Otsi

„Kuldne mask”

  • Kolonialism ja postkolonialism Venemaal

    JAAK PROZES

    „Me pole mitte kunagi ja mitte kusagil olnud kolonisaatorid. Meie koostöö on üles ehitatud võrdõiguslikkuse alusel või soovist aidata ja toetada. Need riigid, kes püüavad meiega praegu võistelda, nemad just nimelt viisid läbi täiesti teistsugust poliitikat,“ nii ütles Peterburis tänavu 14. septembril Aafrika riigipeadega kohtudes Vladimir Putin. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi aga kirjutas 21. aprillil 2023. aastal alla seaduse dekoloniseerimisest. Nagu näha, on presidentidel kolonisatsioonist täiesti erinev ettekujutus. Milles siis asi?

    Oleme kõik kooliõpikutest lugenud, kuidas Venemaa alustas XVIII sajandi lõpus ulatuslikku Siberi koloniseerimist, samuti kuidas XVIII ja XIX sajandil tungiti Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse. Alguses nagu ikka, vägivald – sõjavägi liikus ja rajati tugipunktid, mis mehitati sõduritega. Kohalikud elanikud kas osaliselt tapeti või sunniti lahkuma, asemele tulid vene talupojad, kes hõivasid soodsamad alad, kindlustustesse toodi töölised. Kohalik eliit sunniti tegema koostööd, tõsteti makse, mille järel jätkus tsaaririigi kontrolli ja administratsiooni sisseseadmine, tsentraliseerimine ning kohalikud tõrjuti võimu juurest. Kõik peaks siin nagu kolonisatsiooniga selge olema. Ilmselt oligi see selge ka tsaaririigi ajal, näiteks üks suuremaid vene ajaloolasi Vassili Kljutševski on kirjutanud, et Vene riigi ajalugu on koloniseeriva maa ajalugu. Eriti Nõukogude riigi algperioodil, mil suhtuti ülima kriitilisusega tsaarivõimu, näidati Venemaad kui rahvaste vanglat ja vägivallal põhinenud riiki. Nüüd aga võib taas Vene-Ukraina sõja taustal näha, kuidas sõna „kolonialism“ kasutab Venemaa ajakirjandus lääneriikidest rääkides, Venemaa enda puhul sellest vaikitakse, s.t tegelikkuses pole riik oma imperiaalsest minevikust distantseerunud. Taas nagu külma sõja ajal püütakse vastanduda läänele, rääkida Venemaa erilisest tsiviliseeritud kolonisatsioonist. Venemaa ajaloolased on taas kasutusele võtnud sellised juba Nõukogude ajast pärit terminid nagu ühendamine (prisojedinenije), vabatahtlik liitumine (dobrovolnoje prisojedinenije) ja samuti rahvaste kaitsmine palju julmemate riikide eest. Sellega kaasnevad lood Venemaa ja vene kultuuri erilisest tsiviliseerivast rollist, mis allutatavatele rahvastele tunduvat eriliselt meelitavana, millest tulenevalt toimuski nende arengu edendamine, aga mis sisult tähendab assimileerimist. Seega praeguse Vene riigivõimu ideoloogia seisukohast ei saadavatki Venemaa ajalugu läbi kolonialismi paradigma käsitleda. Selle kohaselt on kolonialism seotud ainult läänemaailma riikide kujunemisega ja Venemaal pole sellega mingit pistmist.

    Tegelikkus on aga teistsugune, vaatamata Venemaa koloniaalsele eripärale oli Vene riigi poliitika alistatud territooriumide ja rahvaste suhtes sama jõhker, kui mitte jõhkram, nagu lääneriikidel. Kuidas näiteks on lood XX ja XXI sajandi kolonialismi ja postkolonialismi ilmingutega põhjala põlisrahvaste ja udmurtide näitel?

    Nõukogude võimu sõnad ja teod

    1917. aasta revolutsiooni käigus võimule tulnud bolševikud tunnistasid rahvaste enesemääramisõigust, suuremad rahvad said aastail 1917–1921 rahvusliku autonoomia. Lenini ideoloogia kohaselt pidi ka austama rahvaste rahvustundeid, et kindlustada nende rahvaste toetus Nõukogude korrale.1

    Seega oleks võinud arvata, et noor riik, kes räägib Nõukogude võimu kehtestamisest peale rahvuste võrdsusest ja sellest, et Venemaa oli tsaariajal rahvaste vangla, hakkab revideerima tekkinud ülekohut. Paraku aga näeme, kuidas Nõukogude võim rakendas kõiki kolonialismile omaseid võtteid ja kuidas põhjaaladel käivitus massiline kolonisatsioon. Näiteks 1926. aastal oli põhjas 650 000 venelast, 1937. aastal aga juba 1,4 miljonit.2 Siinkohal rõhutan, et suurim põhjala põlisrahvas olid neenetsid, keda 1939. aasta rahvaloendusel loendati 24 000. Nõukogude võim ja seda kehtestanud ametnikud võtsid üle juba tsaarivõimu ajast kehtinud arvamuse, mille kohaselt peeti põhjaalade elanikke äärmiselt vähearenenuks. „Narkomnatsi kohaliku rahvuskomitee ametnikud pidasid neid rahvusliku teadvuseta, rahvuslike nõudmisteta, haritlasteta ning kultuurita inimesteks, kes ei moodustanudki rahvust, sest nende nimetused, keeled ja eksistents üldse olid tihti kahtlased.“3

    Udmurdimaa küla Baiterek kandis 2022 soome-ugri kultuuripealinna tiitlit, sel puhul maandus Baiterekis ka kultuuripealinna sümbollind tsirk.

    Sellepärast on mõistetav, et uus võim püüdis põlisrahvaid tsiviliseerida, tehes seda oma kolonisti diskursusest lähtuvate arusaamade järgi. Ei mingeid uusi arusaamu.

    Koloniaaladministratsioonide eesmärgiks on kogu maailmas olnud põlisrahvaste legaalse ekspluateerimise korraldamine. Põlisrahvaste elus korraldatud muudatusi põhjendati seejuures püüdlustega tuua põlisrahvastele rahu, tervishoid, õnn ja teised kultuursed hüved.4

    Täpselt sedasama tegi ka Nõukogude võim. Kõigepealt loodi kultuuribaasid, mille abil õpetati põlisrahvale selgeks Nõukogude ideoloogia ja kultuuripoliitika, siis kolhoosid, seejärel arendati tervishoidu (eelkõige õpetati põlisrahvaid end pesema ja ravimeid tarvitama), lõpuks haridus – rajati internaadid, kuhu tundratest koguti kokku põlisrahvaste lapsed.

    Uurijad rõhutasid venelaste head mõju obiugrilaste eluolu paranemisele ja isikuomaduste arengule ja kiitsid vene elanikkonna toodud kultuurinähtusi nagu asulate planeerimine, elamuinterjööri muudatused ja rahva hügieeniharjumused.5

    Eht kolonialisti pilku väljendab näiteks ka XX sajandi 1950-60ndatel levitatud kujutus, et põliselanik loeb heal meelel raamatuid ja ajalehti ning vaatab filme, kandes poest ostetud rõivaid nagu ta lapsedki. Aga ta oskab veel valmistada traditsioonilisi riideid ja teha kaunistusi, kuid liiga palju aega ta sellele ei raiska.6

    Seega näeme, et Nõukogude süsteemi nii-öelda modernistlik rünnak põhjala põlisrahvastele oli tõesti totaalne ja inimestele ei tahetud asu anda ka mitte kõige väiksemates pisiasjades. Nõukogude materialistliku rünnaku tähtis eesmärk oli inimeste teadvuse mõjutamine.7

    Kuigi Nõukogude ideoloogia pretendeeris põhjarahvaste kohtlemise unikaalsete viiside avastamisele, on autorid täheldanud ka märkimisväärseid seoseid Nõukogude ja lääne kolonialismil. Näiteks märgib ameerika antropoloog Norman A. Chance, et kogu Nõukogude moderniseerumisekava lähtus väliste jõudude tahtest ja loogikast ega arvestanud Põhja rahvaste modifitseerumiseks ja muutusteks valmisolekuks vajalikke sisemisi mehhanisme. See on olnud põhjaalade moderniseerumisprotsessis üldine tendents, näiteks ka Alaskal.1

    Art Leete resümeeribki, et kuigi NSV Liidu juhtkond tunnistas sõnades rahvaste enesemääramisõigust, rakendati Siberi väikerahvaste suhtes samasugust koloniaalpoliitikat nagu muudeski koloniaalimpeeriumides valgete ülemkihi poolt värvilise elanikkonna suhtes. Põlisrahvastele oli kommunistliku poliitika kohaselt lubatud vaid kultuuriline enesemääramine kommunistliku majandussüsteemi raames.8

    Majandussüsteemi, aga ka haridussüsteemi kehtestamine põhjustas teravaid konflikte, mille käigus hukkus inimesi, eriti suureks osutus hukkunud põlisrahvaste esindajate arv. Tuntuim nendest oli Kazõmi sõda, mida Nõukogude allikad ega ka uurijad esile ei too ja Nõukogude võim on püüdnud hiljem näidata, et see polnud midagi erilist. Siiski on Kazõmi sõja puhul tegemist koloniaalvõimu ülekaaluka vägivallaga põlisrahva suhtes.9

    Selle „rahuliku administratiivse kontrolli“ käigus ütlevad põlisrahvad lahti oma traditsioonilistest väärtustest, muutub elustiil ja muutub keel. Põhja põlisrahvastel, ka soome-ugri rahvastel üldisemalt, hakkab rahvuslikul tasandil toimima vaimne koloniaalsuhe vene kultuuriga, tunnetatakse selgelt oma keelelis-kultuurilist alaväärsust.

    Näiteks rahvuskeelte väga kiiret kadumist märkame eelkõige tänapäeval, eelviimase 2010. aasta rahvaloenduse järgi valdas 30 943 handist handi keelt 9584 ja 12 269 mansist mansi keelt 938. Rahvuskeele valdajate arv vähenes hantide puhul aastail 2002–2010 13 568-lt 9584-ni ehk 29,4% ja mansidel 2763-lt 938-ni ehk 65,8%.10 Veel tahan rõhutada, et põhjarahvaste puhul on küll tegemist postkoloniaalsete ilmingutega, kuid tegelikult kolonialism jätkub. Venemaa üha aktiivsem Arktika-alade hõlvamine, üha uute nafta- ja gaasimaardlate kasutusele võtmine, kivisöe ja nikli kaevandamine on võrreldes 1939. aastaga nende alade elanikkonda mitmekordistanud. Pealetung põlisrahvaste traditsioonilistele maa-aladele jätkub. Seega kohtame nii traditsioonilisi kolonialismi ilminguid kui ka postkoloniaalseid ilminguid üheaegselt. Mille alusel on osa uurijaid olnud seisukohal, et ka venelased kolonisatsiooni all kannatasid-kannatavad, jääb mulle teada olevate faktide põhjal sügavalt arusaamatuks.

    Postkoloniaalsed stereotüübid

    Sisekolonisatsiooni tulemusena tekkisid täpselt samasugused postkoloniaalsed stereotüübid nagu kolonialismigi puhul. Ka neid stereotüüpe võib põhimõtteliselt liigitada nii, nagu Tiit Hennoste seda eestlaste puhul teeb: ambivalentsus, autentsus, enesekolonisatsioon, kolonisatsioon, hübriidsus, mimikri, orientalism, pidžin- ja kreoolkeeled jne.11 Enam-vähem kõiki neid märksõnu on võimalik kasutada ka udmurtide puhul.

    Ambivalentsus ehk kolonisaatori matkimine. Minu jaoks on selleks eelkõige küla- või rahvapidustustest osa võttev tähtsa ilmega mees. Vabaõhupidustustel, kus kõik tunnevad end vabalt, kõnnib ta ringi kraega valges särgis, lipsu ja diplomaadikohvriga. Ta näitab, et on ametnik, atribuudid on selleks, et kõik saaksid aru, et tegu on tähtsa mehega. Nii näevad tavaliselt välja ka venelasest ametnikud, kes külla inspekteerima tulevad.

    Autentsus ehk kolonisatsiooni mõjudest vabanemine. Kui Eesti puhul räägib Hennoste siin minu meelest ekslikult, et pole mõtet juurte poole pöörduda, sest ka fennougristika on loodud kolonisaatorite poolt kohalike alavääristamiseks,12 siis Udmurdimaal on näiteks väga jõuline liikumine etnofuturism, mis on just nimelt avangardistlik, saab jõudu ka eelkristlikest kultuurijuurtest, kuid kasutab tänapäevaseid võtteid. Väljendub edukalt nii sealses kirjanduses kui ka kunstis.13

    Enesekolonisatsiooni puhul võtab koloniseeritava ülemkiht ise ja vabatahtlikult üle kolonisaatorite väärtused, kombed ja kultuurimudelid. Hennoste järgi mõeldi omal ajal, et see võib olla rahvuse iseseisvumise eelduseks.14 Udmurtide seas on see toimunud terve XX sajandi vältel, kuid iseseisvust udmurdid ei saavutanud. Kommete ülevõtmisega kadus udmurdi eliidil küllaltki kiiresti rahvuslik identiteet. Udmurdimaad saab ja peab käsitlema kui koloniaalmaad, suhtumist udmurtidesse kui koloniseeritavasse rahvasse, sest nad olid venelaste meelest primitiivsed ja mahajäänud. Ilmekaks näiteks on udmurtide elu enne Vene kolonisatsiooni kajastav esimene udmurdi film „Alangasari vari“ (Arkadi Tšernenko, Vjatšeslav Ar-Sergi 1994) , kus udmurte on kujutatud primitiivsete poolpaljaste metsikute inimestena, kes oma jumalatele kogu aeg midagi ohverdavad. Ühesõnaga, tegemist on rahvaga, kes vajab tsiviliseerimist. Tänapäeval väljendub see näiteks seisukohas, et tänu venelastele on udmurtidel viiskude asemel saapad jalas. Udmurdimaal, aga ka teiste põhjarahvaste puhul, on eriti märgatav koloniseeritavatele peale surutud alaväärsuskompleks, teisisõnu, toimub vaimne kolonisatsioon.15

    Hübriidsus ja kreolisatsioon räägivad mõlemad eelkõige kolonisaatori ja koloniseeritava vastastikustest mõjudest. Hennoste hübriidsusest kuigivõrd ei räägi, kreolisatsioonist aga eelkõige kui kultuuride segunemisest ja toob näiteks biidermeieri ajastu ja nooreestlased. Udmurtide seas võib enam märgata hübriidsust ehk siis kolonisaatori ja koloniseeritava osalemist võimustruktuurides, millele viitab ka Homi Bhabha.16 Bhabha järgi on nii koloniseeriv kui koloniseeritav lõhestunud subjektid. Kolonisaator võimaldab paratamatult koloniseeritaval oma autoriteeti õõnestada ja tagajärjeks on paranoia, kustumatu vajadus saada oma kohalolu õigustusele kinnitust.17 Minu meelest Bhabha väide kehtib ja tõestab Vene riigi koloniaalset iseloomu. Just need kolonistide lõputud kahtlustused, mis levivad nii Udmurdimaal kui ka teistel koloniseeritud aladel, iseloomustavad soome-ugri rahvastega toimuvat.

    Koloniseeritav matkib kolonisaatorit, kuid ei saa kunagi tema koopiaks. See nähtus võiks Bhabha järgi liigituda hübriidsuse mõiste alla, kuid Hennoste kirjutab sellest mimikri mõistet avades ja ütleb, et sellel on hirmutav loomus. Tõesti, Udmurdimaal võib kohata udmurdi naiste seas levinud kujutelma, et ollakse inetud, sest ei ole heledaid juukseid ja siniseid silmi nagu venelastel. Sellepärast püütakse juukseid valgendada ja end venesarnaselt ehtida. Samamoodi tunnevad udmurdi mehed. Saan täiest aru, miks Hennoste seda hirmutavaks nimetab, sest see on lõputu alaväärsuskompleksi põhilisi allikaid.

    Orientalism, mis Hennoste käsitluses on lääne mõtlejate konstruktsioon idast ja mille kohta ta ütleb, et eestlasi alles hakatakse konstrueerima – millisel rahval on õigus eluloole? Udmurtidele öeldakse Moskvast, et neil ei ole õigust oma eluloole.

    Pidžin ja kreoolkeeled. Hennoste ütleb, et on ilma rahvata keeled ja eestlaste puhul võib nii vaadelda meie kirjakeele kujunemist XIX sajandil. Tegelikult võib sama täheldada ka udmurdi keele puhul, hirmutav on aga, et seda luuakse Udmurdimaal praegu ja et kogu uus, alates XX sajandi keskpaigast loodud sõnavara, on üks ühele võetud vene keelest, millele lisanduvad omakeelsed käändelõpud ja grammatika.

    Kokkuvõtvalt võib neile näidetele tuginedes märgata, kuidas postkolonialismi märksõnad on kandunud tänapäeva. Nad on universaalsed, kehtivad nii Eestis kui Udmurdimaal ja mujalgi. Venemaa ajalugu on kolonialismi ajalugu, kolonialismi ja postkolonialismi teoreetilised tööriistad ja määratlused sobivad ka Venemaa kohta. Suhtumises väikesearvulistesse põlisrahvastesse pole samuti suuri erinevusi. Vahe on vaid selles, et ingliskeelses impeeriumis on tegeletud ja tegeletakse küllaltki palju kolonialismi ja postkolonialismi uuringutega. Venemaal pole julgetud ega tahetud oma koloniaalsele pärandile otsa vaadata. Hoopis vastupidi – seda õigustatakse igati, olgu näiteks ka praegune Venemaa-Ukraina sõda.

    1 Art Leete, Muutused ja meeleheide. Põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2007, lk 38.

    2 Samas, lk 39.

    3 Art Leete, Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2000, lk 23, 174.

    4 Art Leete, Kazõmi sõda: šamanistliku kultuuri allakäik Lääne-Siberis. Tartu Ülikooli Kirjastus 2002, lk 30.

    5 Art Leete, Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2000, lk 180-181.

    6 Samas, lk 182.

    7 Art Leete, Muutused ja meeleheide. Põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2007, lk 111.

    8 Art Leete, Kazõmi sõda: šamanistliku kultuuri allakäik Lääne-Siberis. Tartu Ülikooli Kirjastus 2002, lk 23-24.

    9 Samas, lk 13.

    10 Jaak Prozes, Venemaa rahvaloendus ja uurali rahvad. Soome-ugri sõlmed 2010-2011. Fenno-Ugria, Tallinn 2012, lk 15.

    11 Tiit Hennoste, Postkolonialism ja Eesti, väga väike leksikon. – Vikerkaar 2003, 4-5, lk 85.

    12 Samas, lk 87.

    13 Eva Toulouze, Minu Udmurdimaad. Välitöömärkmeid ja mõtisklusi. Argo 2021, lk 102.

    14 Tiit Hennoste, Postkolonialism ja Eesti, väga väike leksikon. – Vikerkaar 2003, 4-5, lk 95.

    15 Eva Toulouze, Minu Udmurdimaad. Välitöömärkmeid ja mõtisklusi. Argo 2021, lk 51.

    16 Epp Annus, Homi Bhabha ja eesti lugeja. – Vikerkaar 4-5, lk 137.

    17 Samas.

  • Kas võimaluste aken avaneb?

    MIHHAIL TRUNIN

    Kui uskuda põhiseadust, on Venemaa võrdsete subjektide föderatsioon, aga mitte tsentraliseeritud juhtimisega unitaarriik. Vladimir Putini peamiseks „teeneks“ Venemaa asendamatu juhina peetakse nn võimuvertikaali tugevdamist. See tähendab, et föderaalkeskus, ja Putin isiklikult, on tugevdanud regioonide ja kohalike omavalitsuste majanduslikku allutamist ning poliitilist kontrolli nende üle. Sellesama põhiseaduse järgi on Venemaa paljurahvuseline riik, kus on olenemata rahvuslikust kuuluvusest tagatud kõigile võrdsed õigused ja vabadused. Ent igaühel, kes vähegi tänapäeva Venemaa tegelikkust tunneb, pole kahtlustki, et venelased on seal domineerivas, privilegeeritud seisundis, samal ajal kui riigis elavad teised rahvad allutatakse suuremal või vähemal määral sunni viisil assimileeruma.

    Venemaa sissetung Ukrainasse andis muu hulgas tõuke kahe teema laialdasele arutamisele. Neist esimene on Venemaa kui impeerium, mis on kujunenud sisekolonisatsiooni tulemusena. Vene võim ei luba ukrainlastele mitte ainult omaenda riiki, vaid ka rahvuslikku enesemääramist ja isegi vene keelest erinevat emakeelt. Seetõttu on aktualiseerunud ettekujutus rahvusvabariikides elavatest rahvastest kui koloniseeritutest. Niigi vähesed aktivistid, kes nende rahvaste õiguste eest võitlevad, emigreeruvad üha rohkem. Teine teema on Venemaa pärast Putinit ja/või lüüasaamist sõjas Ukraina vastu. Üha sagedamini esitatakse küsimusi mitte ainult selle kohta, kas sõda kutsub Venemaal esile revolutsiooni ja/või selle majanduse täieliku kokkuvarisemise, vaid kas see riik säilitab oma territoriaalse terviklikkuse. Kas me näeme Venemaa lagunemist? Kui jah, siis milliseks see kujuneb? Ja kui tugevad on üldse separatistlikud meeleolud Venemaa regioonides?

    Ajakirjanikud ja poliitaktivistid Anna Zujeva ja Raissa Zubareva ütlevad, et ulatuslikke separatistlikke meeleolusid Venemaa regioonides veel ei ole, kuid see ei tähenda, et ajaloolist võimalust ei tasu oodata. Ainult ootamisest ei piisa, tähtsam on selleks aegsasti valmistuda. Avatud Eesti Fondi Venemaa teemalist arutelu juhatas David Vseviov.

    Traditsiooniline augustikuine Venemaa probleemide teemadel vestlusõhtu, mida Avatud Eesti Fond korraldab Käsmu rahvamajas ja mis 2022. aastast kannab nime „Vabaduse hääled“,[1] toimus pealkirja all „Tõde ja õigus – Venemaa variant“. See oli pühendatud Vene kolonialismi ja rahvusliku separatismi probleemidele. Arutelu juhatas ajaloolane David Vseviov ning selles osalesid 2023. aastast Eestis elav Anna Zujeva Burjaatiast ja 2017. aastast Poolas elav Raissa Zubareva Sahha vabariigist.[2] Pärast üritust jätkasin Anna ja Raissaga jutuajamist. Rääkisime emigratsioonist, fondide Vaba Burjaatia ja Vaba Jakuutia tegevusest, Venemaa lagunemisest ning rahva meeleoludest Burjaatias ja Jakuutias.

    Millal otsustasite emigreeruda?

    Zubareva: Juba 2014. aastal elasin Jakutskis täielikus õuduses sellest, mis toimus ümberringi. Töötasin ajakirjanikuna sõltumatus väljaandes Jakutsk Vetšernii (ajaleht ilmub seniajani – M. T). Olime kolleegidega nördinud Krimmi annekteerimisest, hiljem sellest, mis toimus Donbassis. Vene riigi valede tase oli ületanud igasugused piirid. Mõtlesime mehega, mida peaksime edasi tegema, kuid saime aru, et [Venemaal – M. T.] läheb aina hullemaks ja seepärast tuleb ära sõita. Sain tunda seda hirmsat survet, mida avaldati vabariigi [Sahha – M. T.] sõltumatutele ajakirjanikele. Kutsetöö muutus iga päevaga üha raskemaks. Aastail 2014–2016 üritasin elukutset vahetada ja hakata [tarkvara – M T.] testijaks. Kirjutasin isegi mingi oma programmi. Tahtsime sõita USAsse. Müüsime väga kaua oma Jakutski korterit, kuid intervjuul Ühendriikide viisa saamiseks me läbi ei saanud. Meile soovitati sõita kõigepealt mõneks ajaks Euroopasse, et oleks mingi reisiajalugu, ning taotleda uuesti USA viisat. Otsustasime siiski nii mitte teha, vaid lihtsalt kuhugi ära sõita. Valisime Poola, sest seal on lihtsam legaliseeruda ja räägitakse suhteliselt arusaadavas slaavi keeles. Jõudsime Varssavisse 2016. aasta 31. detsembri hilisõhtul ja elame seal tänini.

    Czy mówisz po polsku?[3]

    Zubareva: Absolutnie! Õpin seda pidevalt. Õnneks olen saanud palju praktikat tänu tööle koos poolakatega ja sealsetele sõpradele.

    Zujeva: Mina lõpetasin Burjaatia riikliku ülikooli ja töötasin üheksa aastat riigitelevisioonis: algul munitsipaal-, hiljem pooleldi era-, pooleldi riiklikus telekanalis ATV. Juhtisin uudistesaateid, olin ajakirjanik ja tegevtoimetaja. 2019. aastal toimusid Ulan-Udes linnapea valimised ja mulle anti ette lugeda võltsing, kus mustati võimumeelse kandidaadi oponenti. Mina keeldusin sellest. Ütlesin, et mulle on vaatajatele valetamine vastuvõtmatu, ja lahkusin sellest telekanalist. Mõne päeva pärast, kui selgus, et võitnud oli Ühtse Venemaa kandidaat, algasid Ulan-Udes protestimeeleavaldused. Rahvahulk läks peaväljakule, protestiti kolm päeva. Mina olin ainus ajakirjanik, kes jäädvustas selle, kuidas rahvuskaart rahumeelse protestiaktsiooni laiali ajas. Video panin üles oma Youtube’i kanalisse, millel oli siis umbes tuhat jälgijat. Järgmisel päeval oli nende arv kasvanud 24 000ni! Nii sain blogijaks ja hakkasin arendama oma Youtube’i kanalit.[4] Otsustasime koos režissööri ja operaatoriga teha materjale sellest, kuidas Burjaatias tegelikult elatakse. Hiljem laiendasime geograafiat: käisin Tõvas, Kalmõkkias ja Dagestanis, tegin saateid lihtsate inimeste sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast. Vaba Burjaatia on esimene etniline sõjavastane õiguskaitsefond, mis on asutatud 2022. aasta aprillis. Liitusin selle tööga vabatahtlikuna, kuna kogu esimese sõja-aasta elasin Ulan-Udes. Tegin, mis sain: salvestasin videoid, kirjutasin tekste välismaa ja Vene riigivälisele meediale, andsin ise intervjuusid, abistasin Burjaatiasse saabunud välisajakirjanikke, kogusin jõudumööda fondile informatsiooni, kirjutasin mõningaid tekste fondi ühismeediale, vestlesin otse eetris Valentina Melnikovaga sõduriemade komiteest. Koguni varjasin Jakuutiast pärit sõjavastast aktivisti (Raissa Zubareva naeratab ja noogutab.), kes nüüd on kuulutatud ekstremistiks. Hiljuti peeti ta Kasahstanis kinni.

    Millal tekkisid probleemid?

    Zujeva: Probleemid ei jõudnudki mul alata. Töötasin tasa ja targu fondi heaks ega afišeerinud seda. Aga umbes uusaasta paiku mõistsin, et ei taha enam Venemaal elada. Just sel ajal kirjutasin pika teksti väljaandele Prodolženije Sledujet, mille olid asutanud endised Novaja Gazeta ajakirjanikud. See käsitles burjaatide emigreerumist Mongooliasse. Vaatlesin seda retrospektiivselt: poolteise sajandi jooksul lahkuvad burjaadid kodunt venelaste järjekordsete sõdade, kollektiviseerimise ja repressioonide eest.[5] Käesoleva aasta veebruaris käisin Mongoolias ja tegin seal samateemalise filmi.[6] Sama aasta märtsis sõitsin ise Venemaalt ära. Algul Türgisse, sealt Prahasse, hiljem olin kaks nädalat Poolas – seal me Raissaga tutvusime – ning lõpuks jõudsin Eestisse.

    Kuidas tekkisid fondid Vaba Jakuutia ja Vaba Burjaatia?

    Zubareva: Olin juba enne sõda kritiseerinud Putini režiimi ja kirjutanud sellest, et nii nagu Venemaal elatakse, elada ei tohi. Pärast sõja algust rääkisin avalikult sellest, et Sahha vabariik peab olema vaba. 2022. aasta suvel võtsid minuga kontakti endised kolleegid ajalehest Jakutsk Vetšernii ja rääkisid, et minu vastu oli huvi tundnud FSB, kuigi ma ei töötanud seal enam ammu. Kirjutasin siis oma Facebooki leheküljel: „Hei, FSB, kas te olete jobud või? Milleks tülitada minu endisi kolleege? Helistage isiklikult mulle ja ma selgitan teile kõike, ühtlasi ütlen, mida ma teist arvan!“

    Ja kas nad helistasid?

    Zubareva: Muidugi mitte, mis te nüüd! Siis hakkasin aktiivselt jälgima ühismeedia kanalites Free Buryatia[7] uudistevoogu. Nägin, et seal arutatakse rassismivastaseid ja dekoloniseerimise teemasid. Põhiliselt käis jutt sellest, kui halvasti Venemaal asiaatidesse, sealhulgas burjaatidesse, suhtutakse. Mulle kui Jakuutiast pärit inimesele on see teema väga lähedane. Mõtlesin, et ka meil tuleb asutada midagi sellist: jakuutidele välismaal, keda on üsna palju eri põhjustel Jakuutiast ära sõitnud, on vaja oma sõjavastast organisatsiooni. 2022. augustil kogunesid mõned huvitatud jakuudid ning otsustasid asutada oma fondi. Selle registreerisin ma hiljem, 2023. aasta veebruaris Poolas. Fondi ametlik nimetus on Free Yakutia Foundation.
    2022. aasta septembris kuulutati Venemaal välja mobilisatsioon. Paljudes Venemaa linnades algasid protestimiitingud. Nägime, et Jakutskis olid välja tulnud sõna otseses mõttes vaid mõned inimesed. Ettearvatult nabiti nad kinni, pisteti kongiautodesse, koostati protokollid, ja sellega oli kõik läbi. Siis kavandasime oma miitingu [2022. aasta – M. T.] 25. septembriks Jakutskis Ordžonokidze väljakul ja hakkasime selleks inimesi ette valmistama. Kirjutasime sotsiaalvõrgustikesse, koostasime juhendeid – kes mida peab tegema, millal ja kuhu minema, mida selga panema, kuidas vastama politseinikele, milliseid loosungeid hüüdma. Otsustasime, et miitingul korraldatakse ringmäng, esitatakse jakuutide rahvatants uosohhai. Kutsusime miitingule ainult naisi, sest kartsime, et mehed võidakse otse väljakult sõtta viia. Kohale tuli 500 inimest, tegime sotsiaalvõrgustikesse otseülekande. Vene eriteenistused summutasid meid. Mõistsin, et võidakse tõepoolest ühineda, et võidakse protesti avaldada – [Sahha] vabariigis ei kardeta. Üle 20 inimese said trahvi, fond otsis juriste ja kogus raha trahvide maksmiseks. Teine miiting oli meil plaanis nädala pärast. Just siis toimus Ukraina nelja oblasti „ühinemine“ Venemaaga.[8] Sahha vabariigi juht Aissen Nikolajev võttis sellest Kremli tseremooniast osa. Koju jõudmiseks oli ta hästi ette valmistunud: tõi endaga kaasa terve lennukitäie rahvuskaartlasi miitinguid laiali ajama.

    Jah, see on Vene võimude levinud praktika. Moskvasse ja Peterburi veetakse miitingutele OMONi üksusi just muudest piirkondadest, et pealinna omonlased omasid ei peksaks.

    Zubareva: Jakuutia aktivistid, kes elavad välismaal, kuid on poliitiliselt aktiivsed, said miitingutel osalenutelt videoid ja fotosid ning üritasid neid rahvuskaartlasi leida ja identifitseerida. 1. oktoobril [2022 – M. T.] pidid jakuudi naised kogunema uuele miitingule. Jakutskis tegutses vabatahtlikuna neiu, kes läks varahommikul pildistama kõiki kesklinna suuri väljakuid. Need olid tõkestatud eritehnikaga – miskipärast oli sinna aetud ka sibiautosid, traktoreid, laadureid … Vaba oli ainult üks, Võidu väljak. Kui hakati sinna miitingule kogunema, sõitsid kohale rahvuskaartlased oma kongiautodega, tõkestasid väljaku ega lasknud sinna kedagi. Meie naised peeti kinni, otsiti läbi, kontrolliti nende telefone. Seda miitingut meil korraldada ei lastud. Mõni aeg tagasi eemaldusin fondi tööst, kuid see jätkab tegutsemist. Sellel on sotsiaalvõrgustikes oma leheküljed. Mõni kuu tagasi kuulutati meid välisagentideks.[9] Sain oma isiklikule meiliaadressile Venemaa justiitsministeeriumilt sellekohase teate. Seda staatust me muidugi ignoreerime, mingeid infokaste välisagendiks olemise kohta oma kirjutiste ette ühismeedias ei pane, mingeid aruandeid kuhugi Venemaale ei saada.

    Zujeva: Fond Vaba Burjaatia asutati kuu pärast sõja algust vastusena Venemaa võimude tegevusele üldse ja riiklikule narratiivile „Putini lahinguburjaatidest“ sealhulgas. Kaugeltki kõik burjaadid ei toeta sõda.[10] Fondi moodustas tosinkond burjaadi aktivisti, kes elavad välismaal, peamiselt Tšehhis ja USAs. Alguses lihtsalt salvestati ja avaldati videoid selle kohta, et burjaadid on sõja vastu. 2022. aasta märtsis oli see aktsioon sotsiaalvõrgustikes ja keegi ei kavatsenudki fondi asutada. Aga juba 2022. aasta märtsi keskpaiku ja lõpus hakkasid Burjaatiasse saabuma esimesed kirstud ning aktivistid otsustasid, et videotest ei piisa. Nii tekkiski fond, millel on mitu tegevussuunda.

    Esimene on muidugi vastupropaganda ja rahva informeerimine sellest, mispärast burjaadid Putini sõda ei toeta. Burjaadid on rahvas, kes on ise kokku puutunud koloniseerimise ja sunniviisilise russifitseerimisega, kaasa arvatud oma keele ja kultuuri kaotamisega. Nüüd püüab Venemaa teha sedasama ukrainlastega.

    Teine suund on sõjas langenute loendamine: arvesse võetakse etnilised burjaadid, Burjaatia elanikud[11] ning Burjaatia 15 sõjaväeossa komandeeritud ja mobiliseeritud. Lisaks sellele on fondi analüütikud paljastanud valesid burjaatide kohta, samuti otsinud ja taastanud tõepärast informatsiooni.

    Fondi tegevuse kolmas suund on juriidiline abi Burjaatia elanikele, kes ei soovi sõdida või tahavad mobilisatsioonist kõrvale hoida. Kümned sõjaväelased said teenistusest vabaneda. Aga möödunud aasta sügisel, kui Putin kuulutas välja mobilisatsiooni, tellisid fondi töötajad bussid ja evakueerisid sajad mehed Mongooliasse. Ulan-Udest on piirini 280 kilomeetrit.

    Neljas suund on dekoloniseerimine. Me räägime burjaadi rahva tõelisest ajaloost, räägime burjaadi keele probleemidest, populariseerime seda rubriigis „Burjaadi keele aeg“, räägime burjaadi kultuurist, vestleme teiste vabariikide aktivistidega rubriigis „Jutuajamised rahvuslikust“. Venemaal elab ligikaudu 200 rahvust, kuid me teame üksteisest nii vähe.

    Zubareva: Jah, fond Vaba Burjaatia on aidanud ka jakuute. Oleme palunud neilt abi ja nõuandeid.

    Zujeva: Käesoleva aasta 1. septembril kuulutas Vene Föderatsiooni peaprokuratuur meid „ebasoovitavaks organisatsiooniks“. See staatus on hullem kui välisagendi oma – välisageniks tembeldatakse meil tänavu märtsist alates –, sest osalemine „ebasoovitavates organisatsioonides“ ähvardab Venemaal kriminaalvastutusega. Meile pannakse süüks juriidilise abi andmist, valgustuslike materjalide ja sanktsiooninimekirjade koostamist. Kahtlemata me tegeleme sellega, mis praegust Vene ebainimlikku võimu ärritab: räägime, et kodanikel on õigused, ja aitame tundma õppida oma identiteeti – keelt, ajalugu, kultuuri. Me ei tunnusta Vene peaprokuratuuri otsust ja kaebame selle edasi kohtusse. See aga ei mõjuta meie tööd kuidagi.

    Külge riputatud „ebasoovitava organisatsiooni“ silt on meile täiendav motivatsioon ja reklaam. Me ei kavatse oma tegevust lõpetada. Venemaale jäänud jälgijaid oleme hoiatanud, kuidas nüüd fondiga Vaba Burjaatia saab koostööd jätkata. Ei ole vaja ühismeedias kommentaare kirjutada, panna laike ega postitusi edasi jagada, ei ole vaja annetada. Võib, ja on vaja, lugeda, vaadata ja kirjutada meile oma mõtetest ja tunnetest. Mulle tähendab fondi kui „ebasoovitava organisatsiooni“ staatus seda, et Venemaale praeguse võimu ja seaduste kehtivuse ajal ma enam naasta ei saa.

    Zubareva: Fond Vaba Jakuutia töötab samuti õiguskaitseorganisatsioonina. Selle eesmärk on kodanikuühiskonna ehitamine, kuid praegu näib mulle, et on vaja organisatsioone, kes tegeleksid [Sahha – M. T.] vabariigis just poliitikaga. Seni, tuleb välja, et Venemaal ongi õiguskaitse reaalpoliitika.

    See on nii, kuna poliitilist välja on tühjendatud, aga ühiskond on enamasti apaatne. Tegelda poliitikaga, nagu seda tehakse Euroopas või Ameerikas, on Venemaal võimatu ning seepärast muutub õiguskaitsealane või korruptsioonivastane tegevus kättesaadavaks mooduseks enda realiseerimiseks poliitikas – nii nagu see oli ka dissidentide puhul Nõukogude Liidus.

    Zubareva: Nüüd on muidugi vaja inimesi ja organisatsioone, kes Vene Föderatsiooni lagunemise hetkel sõidavad Sahha vabariiki ja hakkavad seal kohalikku protestiliikumist juhtima. Mina olen selle otsuse juba ammu teinud.

    Mis tahes jutuajamine regionaalsest poliitilisest aktiivsusest viib meid Venemaa kokkuvarisemise ja selle koosseisu kuuluvate rahvusvabariikide iseseisvumise teemani. Kuidas see teie arvates peaks toimuma?

    Zubareva: Mulle näib, et ise olen poliitiliseks tegevuseks küps. Määratlen ennast kui jakuudi patriooti, kes tahab üles ehitada iseseisva riigi. Ja isegi seejuures, et vene ja poola keel on mul praegu jakuudi keelest märksa aktiivsemad. Lapsepõlves rääkisin jakuudi keelt, kuid hiljem läksin nagu suur hulk jakuute üle vene keelele. Praegu räägivad isegi Putiniga opositsioonis poliitikud, näiteks Hodorkovski või Navalnõi, et [revolutsiooni, rahutuste või riigi lagunemise juhul – M. T.] tuleb rahvusvabariikidega kokku leppida, ja annavad mõista, et keegi neid niisama lihtsalt Venemaa koosseisust välja ei luba. Minu arvates on vaja juba praegu hakata arutama seda, mis meist saab eraldumise korral ja mida me selle tohutu territooriumiga peale hakkame. On vaja kas või teoreetiliselt läbi töötada iseseisva elu mehhanismid. Sahha vabariigis ei ole sildu üle Leena jõe, ka teid on väga vähe ja need on halvas seisukorras.

    Kuivõrd üldse Jakuutias ja Burjaatias tunnetatakse võimalust eralduda Venemaast? On ju nii, et kui algab iseseisvusliikumine, jõuab kätte hetk, mil impeeriumis elavad rahvad mõistavad, et neil pole selle impeeriumiga ühist teed, nii nagu kujunesid Eesti ja laguneva Nõukogude Liidu suhted 1980. aastate teisel poolel. Aga mitte „rahvuse südametunnistus“ ehk poliitilised ja sõjavastased aktivistid, vaid praegustes Venemaa regioonides elavad tavalised inimesed. Mil määral nemad teie arvates ajaloolist murrangut tunnetavad? Või domineerib seal ikka veel provintsi nukker argipäev, kus inimesed on aheldatud külmiku ja teleri vahele?

    Zujeva: Avaldan siin üksnes omaenda arvamust. Mulle näib, et Vene riigi koloniaalse iseloomu tõttu on Burjaatia Venemaa Föderatsiooni koosseisust lahkumise teema väga kitsas. Räägime sellest sõjavastaste aktivistide ringis ja ka meie fondis, kuid Burjaatias on see tabuteema. Olen suhelnud skulptorite, maalikunstnike, giidide ja literaatidega, kes eri põhjustel ei saa kuhugi ära sõita ja kes seejuures on sõja vastu, kuid me ei ole kunagi tõsiselt arutanud Burjaatia iseseisvust. Teisest küljest, kui ma pean vestlusi Youtube’i kanalis, kirjutatakse mulle jututoas ja kommentaarides palju rohkem Burjaatia iseseisvusest. Siin on kaks probleemi: esiteks on raske öelda, kas nii kirjutatakse Burjaatiast või kusagilt mujalt. Teiseks on siin minu arvates tegemist infomulliga: minu auditoorium on inimesed, kes mu väärtusi toetavad.

    Zubareva: Jah, ka minul on olnud tunne, et me asume infomullis. Olen jälginud sotsiaalvõrgustikes kõiki Sahha vabariigist pärit poliitaktiviste, kes töötavad iseseisvalt, organisatsiooniväliselt. Tihtipeale panevad nad üles kirjutisi oma jälgijate arvamustega. Neis on väga palju avaldusi selle kohta, et jakuudid on Vene maailma vastu. Teisest küljest on meil natsionalistide ühendusi, näiteks nagu Us Tumsuu.[12] Need on jakuudid, kes räägivad omavahel ainult jakuudi keeles, kuid selle ringkonna esindajad sõidavad ikkagi Ukrainasse sõdima. Mitte seepärast, et nad oleksid Putini poolt, vaid seepärast, et nad on puruvaesed …

    Zujeva: Tahaksin osutada uuringutele selle kohta, miks Moskva eelistab mobiliseerida sõtta just rahvusvabariikide elanikke. Uurija Aleksei Bessudnov on kirjutanud artikli, milles näitab, et just majandustegur määrab mobilisatsiooni dünaamika: mida vaesem piirkond, seda rohkem on sealt mobiliseerituid.[13] Fondi Vaba Burjaatia kaasasutaja ja endine analüütik Maria Vjuškova väidab, et rahvustegur etendab sama tähtsat rolli ning diskrimineerimine rahvustunnuse alusel on Vene armees olemas, kuigi varjatud kujul.[14]

    Zubareva: Iga jakuut mõistab, et koduvabariik on puruvaene, kuna Moskva pumpab sealt kõik ressursid välja. Enamik kardab protestida, kardetakse vapustusi, eelistatakse säilitada senine elukorraldus, kas või kuidagiviisi. Ja see on täiesti õudne. Meie rahvusaktivistide väike ringkond arutab iseseisvuse teemat, samal ajal kui statistiliselt keskmisele elanikule ei ole seda nähtavasti üldse tarvis. Et niisugust suhtumist ei oleks, tuleb meil lihtsalt rohkem tööd teha! On vaja tuua näiteid võimalikust tulevikust, luua pilt sellest, kuidas me saame elada Venemaata, koostada juba nüüd uue valitsuse tööplaan. Me peame andma igaühele mõista, et iseseisvus võib jakuutidele saada õnneliku tuleviku pandiks.

    Venemaa hilisajaloos on pretsedent seoses Tšetšeeni vabariigi eraldumiskatsega. Ja seal lõppes kõik kurvalt: Tšetšeenia tehti alguses maatasa, aga pärast külvati rahaga üle. Millised on sel juhul siis teie lootused?

    Zujeva: Kõrvuti fondiga Vaba Burjaatia, mis on esmajoones õiguskaitseorganisatsioon, on olemas veel kaks poliitilist demokraatlikku liikumist. Need on Tusgaar Buryad Mongolia ja Buryad-Mongol Erheten.[15] Nende esindajad on olnud minu jututubade külalisteks. Olen küsinud, milline on nende arvates eraldumise mehhanism. Kaasmaalased räägivad, et võimaluste aken avaneb siis, kui Venemaa kaotab sõja ja/või tekib Kremlis võimukaos.

    Kas ajaloolise võimaluse ootamine ei tuleta meelde olukorda Nõukogude Liidu lagunemise ajal, kuid nüüd juba veidi väiksemas mastaabis?

    Zubareva: See juhtub suuremates mastaapides! Rahvusvabariike on tänapäeva Venemaal rohkem kui oli liiduvabariike NSV Liidus[16] ja Moskva röövib neid kõiki!

    Zujeva: Aga edaspidi on burjaadi aktivistid, nagu jakuudid, kellest juba rääkis Raissa, ja kes on praegu samuti sunnitud elama välismaal, valmis kiiresti kohale sõitma ja hakkama Burjaatias poliitilist rahvust üles ehitama. Teine mehhanism, mida praegu samuti arutatakse, on referendum juhul, kui Moskva võimude haare peaks nõrgenema. Tõsi küll, rohkem kui kahekümne aasta jooksul koos Putiniga on inimesed Venemaal unustanud, mida tähendavad ausad valimised ja vastutustundlik poliitiline käitumine.

    Kas see siis tähendab, et praegu jääb ainult üle oodata võimaluste akent?

    Zubareva: Jah, ja see tuleb!

    Millal? Mulle näib, et 15 aasta pärast, mitte varem … Vaevalt suudab Putin midagi Ukrainas oluliselt vallutada, kuid kardan, et praegustel positsioonidel kaitselahinguid pidada suudavad Vene sõdurid veel kaua. Otsustades rindel valitseva olukorra järgi liigub asi Korea stsenaariumi suunas: tõmmatakse demarkatsioonijoon ja loid sõda jätkub. Aga sel juhul ei tule Putini sõjalist lüüasaamist ega võimaluste akent. Rahvusvabariikides ei ole ju tegelikult algatusi, mis tõukaksid Venemaad „poollagunemisele“. Üksikud aktivistid välja arvatud, inimesed vaikivad ja kannatavad.

    Zubareva: Siis ei jää meil midagi muud üle kui organiseerida see liikumine Vene Föderatsiooni sees. Aktivistidel, kes soovivad Sahha vabariigi iseseisvust, tasub läbi töötada võimalikud tegevusplaanid, kui utoopilistena need praegu ka ei näi, nagu ma enne mainisin. Programm on kindlasti vajalik, ja seda ajaloolise võimaluse puhuks ka koostatakse. Kuigi teame ajaloost, et ükski plaan kokkupõrkel tegelikkusega tavaliselt vastu ei pea. Siis me korrigeerime seda. Õnneks on helgeid päid jakuutide hulgas palju.

    Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

    [1] Aastail 2010–2021 oli ürituse nimetus „Venemaa hääled“.

    [2] Vestluse ja arutelu videosalvestis vt Avatud Eesti Fond, Vabaduse Hääled: Tõde ja õigus – Venemaa variant. – Youtube 28. VIII 2023

    [3] – Kas Sa räägid poola keelt? – [Jah,] absoluutselt!

    [4] Anna Zueva, Независимое медиа о Бурятии.

    [5] Анна Зуева, Границы – это для царей. Спустя столетие буряты повторяют массовый исход из России в Монголию. – Продолжение Следует 1. II 2023

    [6] Anna Zueva, Специальный репортаж: как спустя столетие буряты повторяют исход из России в Монголию из-за войны. – Youtube 30. V 2023

    [7] Фонд Свободная Бурятия 

    [8] 30. IX 2022 pärast fiktiivsete referendumite korraldamist Ukraina okupeeritud piirkondades kuulutati, et Ukraina Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižžja oblast astusid Venemaa koosseisu. Venemaa ei kontrolli ühegi annekteeritud piirkonna territooriumi täielikult.

    [9] Välisagent – staatus, mis omistatakse Venemaal füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes saavad välismaalt rahalist toetust või on „välismaa mõju all“ (mida see ka ei tähendaks). Staatus seati sisse 2012. aastal, kuid aktiivselt hakkas Venemaa võim seda külge kleepima riigile vastuvõetamatutele poliitaktivistidele ja massiteabevahenditele 2021. aastal. Venemaa opositsioonilistes ringkondades levib nali, et välisagendi staatus on nüüd omamoodi kvaliteedimärk nagu importautodel või -rõivastel. Vt: Ольга Корелина, Все еще не верите, что статус «иноагента» — это самая настоящая дискриминация? Вот много (коротких и выразительных) примеров, почему это так. – Meduza 29. XI 2021.

    [10] Burjaadi sõjaväelastest Ukrainas hakati rääkima pärast seda, kui ajalehes Novaja Gazeta (nr 22, 4. III 2015) oli ilmunud Jelena Kostjutšenko intervjuu Dorži Batomunkujeviga, tankistiga, kes oli osalenud koos teiste Vene lepinguliste sõduritega lahingutes Donetski oblasti Debaltseve linna lähistel 2015. aasta jaanuaris-veebruaris. Lahingutegevus jätkus selles piirkonnas pärast Minski teise kokkuleppe allakirjutamist. Venemaa väitis, et ei ole konfliktipiirkonda oma regulaarvägesid saatnud. Vt: Елена Костюченко, «Мы все знали, на что идем и что может быть.» Интервью с российским танкистом, который вместе со своим батальоном был командирован сражаться за Дебальцево. – Новая Газета 2. III 2015

    [11] Военные погибшие в Украине из Иркутской области и республики Бурятия. – Люди Байкала 23. III 2022

    [12] Ус Тумсуу.

    [13] Aleksei Bessudnov, Suurbritannia Exeteri ülikooli sotsioloogia professor on väitnud: „Burjaatide ja tõvalaste märksa suurem suremus on nähtavasti seletatav lepinguliste sõjaväelaste palju ulatuslikuma värbamisega Ida-Siberi ja Kaug-Ida vaesematest piirkondadest. [—] Majanduslikult edukamates rahvusvabariikides (Jakuutia, Tatarstan) on armeeteenistus noorte meeste karjäärina vähem atraktiivsem ning vastavalt on ka langenud sõjaväelaste arv ühe elaniku kohta palju väiksem.“ Vt: Алексей Бессуднов, Смертность российских военных в Украине: действительно ли этнические меньшинства погибают чаще? – BBC 28. X 2022.

    Artikli täielik tekst on siin: Alexey Bessudnov, Ethnic and regional inequalities in Russian military fatalities in Ukraine: Preliminary findings from crowdsourced data. – Demographic Research 2023, 48

    [14] Maria Vjuškova – burjaadi aktivist, USA Notre Dame’i ülikooli teadus- ja arvutuskeskuse teadur – ei olnud nõus Bessudnovi järeldusega, et „teatud piirkonnast pärit sõdijate suur suremus on põhiliselt seletatav piirkonna majandusliku olukorraga“ ja et „samast piirkonnast pärit slaavlastel ja mitteslaavlastel on ühesugused võimalused sõjas langeda“. Vt:  Маргарита Иванова, «У мужчины из Бурятии вероятность умереть на войне примерно в 75 раз выше, чем у москвича». Социологи исследуют этническое неравенство в армии России. — Люди Байкала 20. VI 2023.

    [15] Тусгаар Буряад-Монголия, Буряад-Монгол Эрхэтэн.

    [16] Vene Föderatsioonis on 85 subjekti: 22 vabariiki, 9 kraid ja 46 oblastit. NSV Liidu koosseisu kuulus 15 liiduvabariiki, mis hiljem said iseseisvateks riikideks.

     

    Burjaatia, ametlikult Burjaatia Vabariik – subjekt Vene Föderatsiooni kaguosas. Pindala 351 334 km2 (2,05% Venemaa territooriumist), rahvastik 974 628 inimest, sealhulgas burjaate ligikaudu 30%.

    Jakuutia, ametlikult Sahha Vabariik – Vene Föderatsiooni suurim subjekt. Pindala 3 083 523 km2 (18,01% Venemaa territooriumist), rahvastik 997 565 inimest, sealhulgas jakuute ligikaudu 55%.

     

     

     

  • Soome-ugri murede allikas

    ART LEETE

    17. oktoobril algatati Venemaal terrorismi ja ekstremismi süüdistusega kriminaaluurimine ersa vanematekogu liikmete vastu. Ersasid süüdistatakse Venemaa Föderatsiooni rahvuspoliitika taunimises ja Venemaa territoriaalse terviklikkuse ohustamises iseseisva riigi Erzjan Mastor rajamise plaani kaudu. Süüdimõistmise korral ootab ersa kultuuritegelasi, kelle hulgast eakamad Grigori Mussaljov ja Jevgeni Tšetvergov on kaugelt üle 80 aasta vanad, kümneaastane vanglakaristus.1

    FSB korraldas ersa rahvuslike liidrite kodudes läbiotsimised, mille käigus kogutud asitõendite seas on näha Eesti lippu ja Eesti Rahva Muuseumi „Uurali kaja“ näituse kataloogi. Et olin ise olnud näituse idee väljamõtleja ja kuulunud kuraatorite toimkonda, siis tundsin end muidugi puudutatuna. Uralic-keskuse juht Oliver Loode, kes materjali edastas, on lisanud märkuse, et ilmselt pole meie näitust varem sellisena „tunnustatud“.

    „Uurali kaja“

    2016. aastal avatud ERMi soome-ugri püsinäitust ette valmistanud toimkonna eesmärk oli pakkuda soome-ugri rahvastele toetust nende kultuurilises iseolemises. Näitus peaks eestlastele peegeldama ka meie kultuurilist tausta.2 Vähetähtis pole seegi, et tegemist on maailma ainsa soome-ugri rahvastele pühendatud püsinäitusega. Näituse toimkond püüdis hoiduda soome-ugri eksootika ja müstika liigsest rõhutamisest (mis paljude arust küll hästi ei õnnestunud) ning edastada külastajatele sõnum, et hõimurahvaste pärand võimaldab innustada ja hoogustada mõtisklusi kultuuridevahelistest inimlikest väärtustest.

    Keskendusime tavalistele esemetele ja soome-ugri kultuurilistele praktikatele soorollide kujutelmade kaudu. Näitus põhineb soome-ugri naiste ja meeste tegemiste ja arusaamade kajastamisel. Soolise võrdõiguslikkuse küsimused olid tollal, näituse planeerimise alguse ajal, Eesti avalikkuses kasvava tähtsusega ja ka muuseumide ringkonnas tärkav teema. Püüdsime etnograafilise näituse asetada dialoogi ühiskonnas hoogu võtva arutlusteemaga. „Uurali kaja“ kavandamise kultuuriline ülesanne seisnes lääne tüüpi ühiskondade ja traditsiooniliste soome-ugri soorollide võrdluses tekkiva võimaliku võõristustunde maandamises. Seetõttu said väljapanekule üles seatud animafilme näitavad ekraanid lootuses soome-ugri muinasjuttudel põhinevate animatsioonide abil näidata naiste ja meeste suhteid läbi huumoriprisma ning seeläbi hoiduda soorollide ühemõttelisest ja tõlgendustele suletud käsitlusest.3

    Ilmselt võib keegi arvata, et mahe romantika, rahvapärase ilu esitlemine on salakaval viis õhutada äärmuslust. Pildil näitus „Uurali kaja“ ERMis.

    Inimene võib tahta ja mõelda, aga soome-ugri jumalad juhtisid meid läbi praktiliste võimaluste ja ebamäärasuse kadalipu ning valminud näitusel ei ole kõik täiel määral meie unistustele vastav. Aga seda ikka juhtub. Nagu öeldakse, on parim näitus valminud näitus, seega tuleb rahul olla, et meil ikkagi õnnestus midagi kokku panna.

    Ent nagu nähtub ERMi uue maja avamisele järgnenud arvustustest ja analüüsidest, ajab „Uurali kaja“ näitusel üks mure teist taga. See on romantiseeritud, ülistav, eelajalooline, dekontekstualiseeritud, lihtsustav ja stereotüüpe loov seksistlik väljapanek, kus puudub indiviid, kultuurilise dünaamika käsitlus ning soome-ugri rahvaste tänapäevaste põletavate probleemide analüüs.4 Sensoorne rõhuasetuski saab kriitikat, sest näitusel tekib kiiresti meeleline üleküllastus ning aju ei suuda sealt midagi mällu salvestada.5 Seesuguse vaatenurga alt näib, et näitus ei kõlba kuhugi. Kõik, mida on võimalik ühe näituse puhul valesti teha, on tehtud. Tähelepanuväärselt on etteheidete reas ka apoliitilisus.

    Tõele au andes tuleb siiski välja tuua, et „Uurali kaja“ on kiidetud laia haarde ja lummavuse, mitmetahulisuse, isevärki loogika, nutikuse, interaktiivsuse, maagilisuse ja kummalisuse eest.6 Nii et head on ka leitud omajagu, mida on kuraatorina muidugi meeldiv enesekriitikata omaks võtta. Ent ootuspäraselt on põnevam ja pinget pakkuvam ikkagi see osa hinnangutest, kus leitakse puudujääke.

    Soome-ugri kood

    Peab ütlema, et võimalikud pahandused olid „Uurali kajasse“ tegijate poolt sisse kodeeritud. Mõtlesime kohe, et „ükskõik, millest see näitus ka pole, toimib ta niikuinii massiivse soome-ugri rahvaid toetava manifestatsioonina“.7 Nii et näituse vaatamine ja nänni hankimine toimub külastaja enda vastutusel. Kui pärast mingi probleem ilmneb, siis oleme rahvast selles osas juba hoiatanud.

    Tartu ülikooli folklorist Elo-Hanna Seljamaa on märkinud „Uurali kaja“ arvustades, et põlisrahvaste esitlemine teeb kuraatorid vastutavaks soome-ugri rahvaste ees.8 Sellel taustal on ohtratest näitusele osaks langenud tunnustustest asjakohaseim Koosmeele auhind, mille saime Avatud Eesti Fondilt solidaarsuse eest põlisrahvastega. Varem paistis küll, et oleme püüdnud hoiduda poliitiliselt juhitava etnilise vaenu provotseerimisest, olla võimalikult leebed. Aga kas üldse on võimalik teha näitust, mida oleks võimatu kasutada millekski halvaks?

    Mingil kummalisel moel võibki leebus olla see, mis teeb selle näituse ekstremistlikuks. ERMi teadur Svetlana Karm kõneles, et tänu „Uurali kaja“ näitusele on Eestis elavatele soomeugrilastele jäänud vähemalt midagi, mida saab oma kultuuri kohta lastele näidata. Näitus annab meie soomeugrilastele ka sõnumi, et me ei unusta neid praegu ära, olgugi et nende maa asub Venemaal. Ilmselt võib keegi arvata, et mahe romantika, rahvapärase ilu esitlemine on salakaval viis õhutada äärmuslikkust, mis antud juhul tähendab mingisugusegi kultuurilise eripära ja enesetunnetuse säilitamist.

    Hiljuti Tallinnas toimunud konverentsil „Keskkonnakultuuride ümbermõtestamine Ida- ja Põhja-Euroopas“ tõi Viini ülikooli antropoloog Jaanika Vider välja oma kogemuse kaasava näituse tegemisest uue museoloogia postkoloniaalses vaimus. Ilmnes, et kui kuraatorid otsisid uudseid dialoogiviise põlisrahvaste jõustamiseks poolpoliitiliste museoloogiliste lahenduste kaudu, tahtsid põlisrahvastest koostööpartnerid lihtsalt ilusaid asju välja panna. Võetakse kergesti omaks esteetiline nauding ja romantika. Leebe meelelisus on see, mida paljud hindavad, seega tuleb tundelisusega olla ettevaatlik. Hoolimata kuraatorite püüdluste iseloomust läheb see kergesti üle poliitiliseks manifestatsiooniks.

    „Uurali kaja“ on seega tahes-tahtmata soome-ugri äärmusluse ilming. Silmanähtavat poliitikat näitusel peaaegu ei ole, aga avatud tõlgenduste ruumis võib juhtuda kõike. Väljapanekule saab külge kleepida igasuguseid tumedaid tagamõtteid. Muidugi, ilmselt sattus meie kataloog asitõendite sekka lihtsal põhjusel, et see on mingi eestikeelne raamat. Ent ersa aktivisti töölaual ta ju siiski oli. Nagu mainitud, samas kõrval seisis ekstremismi tõendava materjalina ka Eesti lipp, mis pole vähem ähvardav atribuut.

    Soomeugrilaseks olemise oht

    „Uurali kaja“ näitus on kogu selle soomeugrilaste olemasolemise viisi mõistmisel üksnes väike osake. Kontaktid Eesti, Soome ja Ungariga pole meie hõimurahvastele Venemaal varemgi kasuks tulnud. Juba tsaariajal, ent veel ka 1920. aastatel, käisid mitmed soome-ugri noored õpetlased stipendiumide toel Soomes ja Ungaris teadustöö kogemusi omandamas. Ja kui ei reisitudki Moskvast kaugemale läände, oldi siiski kontaktis Nõukogude Liitu külastanud soome-ugri teadlaste ja ühiskonnategelastega ning peeti kirjavahetust iseseisvate soome-ugri maade intellektuaalidega, avaldades siin isegi oma teadustöid.9

    1930. aastatel muutus aga soomeugrilaseks olemine NSV Liidus üleüldse ohtlikuks. Nõukogude propaganda hakkas õhutama võitlust väidetavate Suur-Soome ja Suur-Eesti poliitiliste ja territoriaalsete ambitsioonide vastu. 1931. aastal arreteeriti grupp mari intellektuaale, keda süüdistati plaanis eraldada Mari autonoomne oblast Nõukogude Liidust ja koguda luureandmeid Soome heaks. Süüdistatavad saadeti kolmeks aastaks asumisele.

    Peagi läks elu veelgi karmimaks. 1932. aastal algatati uurimine ja aastatel 1933–1934 peeti kohut hulga soome-ugri kultuuritegelaste ja õpetlaste üle välja mõeldud kontrrevolutsioonilise soome rahvaste vabastamise liidu (SOFIN10) süüasjas. SOFINi eesmärgiks olevat olnud Venemaa soome-ugri alade eraldamine NSV Liidust ja viimine Soome protektoraadi alla (kujutage nüüd ette, me räägime aladest mitusada kilomeetrit Moskvast idas). Soome-ugri haritlased olevat teinud nõukogudevastast propagandat, valmistanud ette terroriakte ning seda kõike soomlaste ja eestlaste eestvedamisel. Eestist olid asjasse tagaselja segatud hobietnograaf Aleksander Põrk ja keeleteadlane Julius Mark, kellel oli olnud kontakte Venemaa soome-ugri aktivistide ja teadlastega. Legendaarne udmurdi kirjanik ja õpetlane Kuzebai Gerd oli süüdistuse kohaselt selle soome-ugri terroriorganisatsiooni juht.9 Süüdimõistetud said eri pikkusega vanglakaristusi ja mõni isegi pääses eluga (muidugi mitte Gerd ise).

    Tollal oli ohtlik elada, aga praegu on Venemaa põliselanikele ohtlik seda kõike meenutada. 1990. aastatel avanes võimaluste aken. Sel ajal sai arhiividest materjale kätte ja inimesed hakkasid samuti kõigest rohkem kõnelema. Näiteks 1930. aastate Lääne-Siberi põliselanike ülestõusudest oskasid äkki kõik midagi meenutada, kui mitte vahetult, siis vanemate, vanavanemate või mälestuste ja kõikjal ringlevate ebamääraste mütoloogilist laadi jutustuste kaudu. Mulle jäi küll mulje, et ükskõik kuhu lähed, iga hant teab midagi. Ma ei pidanud neid isegi eriti pinnima, paljud võtsid teema ise üles.

    Aga nüüd on see võimaluste aken jälle sulgunud. Arhiivid on sulgunud, Nõukogude võimule vastuhakkamisest kõnelemine on justkui riigivastane provokatsioon või vaenlase propaganda. Andsin paari aastakümne eest välja raamatu ühest handi ja metsaneenetsi ülestõusust Kazõmi jõel.11 Peagi võis kuulda, et külades on igal handil riiulis see raamat. 2008. aastal aga konfiskeeris Vene julgeolek mingi portsu neid raamatuid. Nii et neil ei võtnud eriti kaua aega taipamaks, et vaenlane ei maga.

    Üldiselt paistab, et igasugune asi võib muret kaasa tuua. Näitus „Uurali kaja“ näib esmapilgul süütu. Ehk üleliiagi, sest ega muidu teravsilmsed kriitikud seda mõõdutundetu ilutsemise ja tõsiste teemade kõrvalejätmise eest hurjutaks. Aga ilmneb, et isegi kui ei teegi äärmuslikku näitust, võib keegi teine selle ikkagi ekstremistlikuks lugeda.

    Kultuur muutub oluliseks kriisiajal. Kultuur võib rahvast ühendada, ent võib saada ka hävitamishimu esilekutsujaks. Praegused süüdistused ersade vastu ei erinegi SOFINi juhtumi omadest. Nagu vanasti, läheb ka nüüd tõestusmaterjalina käiku iga võimalik kontakt. Praegusel juhul on osutunud sellise kontakti tõendiks ka ühe soome-ugri terrorismis kahtlustatava kodust leitud näitusekataloog.

    1 Jaak Prozes, FSB pidas kinni ersa rahva liidrid ja algatas kriminaalasja. – fennougria.ee 26. X 2023.

    Эрзянские общественники заявили о задержании национальных активистов в Мордовии. Эрзянские общественники заявили о задержании национальных активистов в Мордовии. – www.idelreal.org 21. X 2023.

    2 Elo-Hanna Seljamaa, Peegelduv heli. – Sirp 27. I 2017.

    3 Svetlana Karm, Art Leete, Uurali kaja Eesti Rahva Muuseumis. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 2018, 61, lk 14−43.

    4 Ildiko Lehtinen, „Uurali kaja“ võrdluses soome-ugri rahvaste ekspositsioonidega mujal. – Soome-ugri sõlmed 2016, lk. 65–68.

    Eva Liisa Sepp, Kuidas Eesti Joonisfilm palus meestel teed juhatada. – Sirp 25. V 2017.

    Emilia Pawłusz, The Role of Estonian National Museum in the Process of Redefining the Boundaries of National Identity. Kogumikus Katrin Kullasepp, Giuseppina Marsico (toim.), Identity at the Borders and between the Borders. Springer Basingstoke 2021, lk 73–87.

    5 Marilyn Mägi, ERM: segadusseajav sisu kindlas kuues. – Universitas Tartuensis 2016, 10.

    6 Kristi Salve, Keelepuu varjus. – Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb 20. X 2016.

    Berit Petolai, 2016. Kajad sinus eneses. ERMi soome-ugri püsinäitusel. – Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb 10. XI 2016.

    Ildiko Lehtinen, „Uurali kaja“ võrdluses soome-ugri rahvaste ekspositsioonidega mujal. – Soome-ugri sõlmed 2016, lk. 65–68.

    Elo-Hanna Seljamaa, Peegelduv heli. – Sirp 27. I 2017.

    Mikaela Jo Krantz, Curating a Sense for the Past: Echo of the Urals Review. – Journal of Ethnology and Folkloristics 2022, 16 (2), lk. 318–319.

    7 Svetlana Karm, Art Leete, Uurali kaja Eesti Rahva Muuseumis. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 2018, 61, lk 35.

    8 Elo-Hanna Seljamaa, Peegelduv heli. – Sirp 27. I 2017.

    9 Eva Toulouze, A Long Great Ethnic Terror in the Volga Region. A War before the War. Kogumikus Andrej Kotljarchuk, Olle Sundström (toim), Ethnic and Religious Minorities in Stalin’s Soviet Union: New Dimensions of Research 2017, lk 153–172.

    10 Venekeelne lühend nimetusest Союз освобождения финских народностей.

    11 Арт Леэте, Казымская война: Восстание хантов и лесных ненцев против советской власти. Тарту 2004.

  • Biomassi põletamine lõppegu!

    GREGOR MÄNDMA

    19. oktoobril korraldati rahvusvaheline aktsioon biomassi põletamise vastu. Kuu aega enne ÜRO XXVIII kliimamuutuste konverentsi juhiti tähelepanu biomassi põletamises jätkusuutliku tegevuse nägemise silmakirjalikkusele ning nõuti valitsustelt biomassi põletamise lõpetamist.

    Veel mõne aasta eest oli biomass Euroopa Liidu peamine taastuva energia allikas: tervelt 60% kogu nn taastuvast energiast saadi biomassi (loe: raiutud metsade) põletamisest. Üks suurematest puidupelletite eksportijatest Graanul Invest mängib selles rohepesufarsis vähemalt Euroopa kontekstis võtmerolli. Kui uskuda USA põllumajandusministeeriumi 2022. aasta aruannet, panustavad kolm väikest Balti riiki Euroopa pelletitööstuse kogutoodangusse1 tervelt neljandiku. Siin toodetud pelletid kupatatakse Taani ja Hollandi ahjudesse, kus alles mõnikümmend aastat tagasi põletati sütt, ning kuulutatakse uhkelt, et ollakse taastuvenergia eesmärkide täitmisel eesrindlikud.

    Viimaste aastate biomassiga seotu Eestis võib kokku võtta järgmiselt: raiemaht kasvas2, Graanul Invest müüs enamusosaluse USA börsifirmale3, Euroopa Komisjon jätkab biomassi põletamise toetamist4. Teisisõnu: Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti metsad saadetakse Lääne-Euroopa ahjudesse, kasumid ujuvad edaspidi üle ookeani rahvusvaheliste äritegijate taskusse ning kaks väga rikast meest on saanud veel rikkamaks. Kirss tordil on Graanul Investi juhatuse liikme Jaano Haidla küüniline sõnavõtt, kus ta nimetab seda kõike jätkusuutlikkuseks.5

    Õnneks või kahjuks tuleb öelda, et Eesti olukorras ei ole midagi ainulaadset. Toosama rohelise eetosega kaunistatud keskkonna karistamatu vägistamine käib igas maailma otsas. Tšiili liitiumi- või Kongo koobaltikaevandused on hea näide, kus elektrisõidukite jätkusuutlikkuse fassaadi taga toimuvad koledused. Kui siduda kliimamuutustega heitlemine turumajandusmehhanismidega, on tulemuseks üsna väärastunud pilt, kus lageraied, Kongo lapstööjõu ekspluateerimine ja Tšiili põliselanike elupaikade hävitamine viiakse ellu taastuvenergia lipu all. See kõlab ebameeldivalt sarnaselt tsiviliseerimismissiooni retoorikaga, millega õigustati kolonialistlikke kasvuettevõtmisi XIX sajandi lõpul. Mõlemal puhul rüütatakse turumajanduse põhimõte „kasv kasvu pärast“ mingisugusesse eetilisse lobajuttu, mida on õige keeruline tõsiselt võtta.

    19. oktoobril sülitati sellele tehnokraatlikule maailmaparandamisele. Turumajandus lubas kõigepealt kaasmõjuefektiga kaasnevaid hüvesid, seejärel rohkemat vaba aega (tähelepanuväärne, et juhul kui on vaba aeg, peab olema ka mittevaba aeg), nüüd lubab see kasvusõltlane, et metsi põletades päästame maailma kliimakriisist.

    Kolm ettepanekut, mis ei võta mitte kelleltki tükki küljest, võivad päästa Eesti metsad kapitalismižileti käest: 1) toeta rahvaliikumist Eesti Metsa Abiks igakuise püsiannetusega, 2) räägi problemaatilisest metsaraiumisest oma sõpradele-tuttavatele, 3) kirjuta riigikogu liikmetele ning nõua neilt raiemahu drastilist vähendamist.

     

    1 USA põllumajandusministeerium, EU Wood Pellet Annual, 2022, lk 9.

    2 Riiklik metsainventuur: raiemaht kasvas mullu pool miljonit kuupmeetrit. – ERR, 8. VI 2023.

    3 Kaja Koovit, Raul Kirjanen müüb enamusosaluse Graanul Investis USA börsifirmale. – ERR, 4. VIII 2021.

    4 State aid: Commission approves €550 Million Danish Scheme to Support Electricity Production from Biomass Installations. Euroopa Komisjoni pressiteade, 19. V 2020.

    5 Vt 2. viide.

  • Teekond läbi urbsuse

    TETJANA KASIMA

    Lähme, käime siis, sina ja mina,

    kui õhtu on laotunud vastu taevasina

    nagu eeternarkoosis patsient lõikuslaual;

    lähme, käime, läbi neid pooltühje tänavaid,

    kus pomiseb üks-teine pelgupaik

    unetutest öödest odavates ühe-öö-hotellides

    ja rämpslokaalidest, milles kleepjad põrandad:

    tänavaid, mis venivad nagu üksluine argument

    täis reetlikku kavatsust, et

    juhtida sind ülekaaluka küsimuseni…

    Oh, ära küsi „Mis see on?“

    Lähme, käime ja külastame.

    T. S. Eliot, J. Alfred Prufrocki armulaul

    Inglise keelest tõlkinud Juhan Aru

    Mööda Vana-Kalamaja jalutamine paneb mind mõtlema kolmele asjale: urbsus, flâneur (pr uitaja, kondaja – tlk) ja passeggiata (it jalutuskäik – tlk). See tänav toob need kolm mõistet meelde ja laseb kogeda, kuidas nad elus võiksid tunduda. Selline võib olla linnas jalutamise üllatav efekt, kus abstraktne idee või mõiste võib materialiseeruda konkreetseks kogemuseks ja saada hoomatavaks ning kirjeldatavaks. Sellele olen mõelnud sõiduteed ületades, vanalinna selja taha jättes ja leides ennast väikeselt väljakult Balti jaama tagant, kus tänavalambid heidavad valgust kollastele ja rohelistele lehtedele asfaldil, sundides vaatama enda ümber, üles ja alla.

    On hämmastav, kuidas harjumused dikteerivad, kuhu me vaatame ja mida me näeme ning järgnevalt, mida me mõtleme. Uude keskkonda sattumine kutsub teistmoodi vaatama, käituma ja nägema. Üle väljaku ja pöördtoolidest mööda minnes mõtlen, kuidas ruumi avamine avab selle avastamiseks ja muudab urbseks.

    Linna urbsuse kontseptsioon rõhutab, et linnad peavad olema ligipääsetavad, sidusad ja külalislahked, rõhuasetusega inimkesksele disainile ja ehitatud taristu ning avatud rohealade tasakaalule. See on püüe rajada linnu, mis oleksid elamiseks mugavad, kestlikud ja kohandatavad elanike muutuvate vajadustega. Seda kontseptsiooni tutvustasid esmakordselt Walter Benjamin ja Asja Lacis lühikeses essees1 Napoli kohta, kus nad kirjeldavad Napolit „järsuna“. Edasi kirjeldavad nad Napolit kui paika, kus „mitte keegi ei orienteeru majanumbrite järgi“, sest „orientiirideks on poed, kaevud ja kirikud“. Lisaks on linn täis peidetud nurgataguseid ja paiku, mida mööduja ei märka, ja „silmapaistmatu uks, sageli lihtsalt kardin, toimib uksena, mis viib tänavalt kirikusse“. Linn on täis künniseid, kust on kerge üle astuda ja kus „rõdu, hoov, aken, värav, trepp, katus on ühtaegu lava ja loož“. Eraelu linnas on „hajutatud, urbne ja segunenud“, kus „iga isiklikku hoiakut või tegu läbivad ühiselu hoovused“.

    Mööda Vana-Kalamaja edasi sammudes ja Napolile mõeldes näen läbi tarade teiste inimeste aedadesse ja üle tänava majade hoovidesse, mille olemasolustki te ei teadnud, kuid mis veel tähtsam, te näete inimesi majades, hoovides, kohvikutes, klaasakende taga juuksuri juures või tassikest kohvi joomas. Teist saab osaline tänava- ja linnaelus, mitte lihtsalt nähtamatu möödakäija. Tänav haarab teid kaasa seal toimivate suhete võrgustikku.

    Mingil maagilisel moel näete läbi linna, müürid ja majad muutuvad urbseks sarnaselt XIX sajandist pärinevate Pariisi passaažidega, te ei saa enam lihtsalt ümber majade jalutada, vaid jalutate nende klaasakende kaudu, mis avavad linna sisemise elu väljapoole. Heaks näiteks urbsusest on Kalamaja muuseum, kus piirid privaatse ja avaliku vahel on hägustunud ja muuseumi sisse astudes astute kellegi elutuppa või kööki ning saate osaks nende kodusest keskkonnast. See läbi maja liikumise tunne paneb mind flâneur’ile mõtlema. Kuigi see termin on seotud XIX sajandi Prantsuse kirjanduse ja linnakultuuriga, on ta paindlik sobituma iga linnaga. See tähistab inimest, kes kõnnib tõttamata läbi linna, jälgides linnaelu ja maailma tema ümber. Igaüks võib olla selline inimene, Kalamaja toob flâneur’i tagasi, muutes seal jalutajad kord nähtavaks, kord nähtamatuks, seotuks ruumiga nende ümber ja ühtaegu endile ruumi loojateks. Vabadus, mille linnas jalutamine annab, on hindamatu ja paneb soovima teha sealsed paigad enda omaks. Aja jooksul on Kalamaja muutunud kultuurikonteineriks, kus isiklik ja ühiskondlik ajalugu sulab kokku. See piirkond on oma ajaloo kihthaaval kokku kogunud. Mööda Kalamaja edasi liikudes leiate järgmise huvitava piirkonna, mis lubab näha läbi maja, luues koridore hoonete vahele, mis kunagi olid ühes tükis. Krulli kvartal on muutunud urbseks piirkonnaks, kus minevik ja olevik kohtuvad ning on uurimiseks valmis. Jalutades ei tea te iial, kellega te võite kohtuda. Kohtumised on linnaelu lahutamatu osa. Italo Calvino, kes sai kuulsaks rikkast kujutlusvõimest kantud romaaniga „Nähtamatud linnad“ (Perioodika, 1994), kirjutab: „linnad on võõraste ja sidemete paigad“. Walter Benjamin räägib kohtumistest kui eluplahvatusest tänapäeva linnas. Kahepeale kokku peegeldavad need definitsioonid elu olemust linnas. Linnadest saavad uute mängijatega orkestrid, kes on esimest korda kokku tulnud, et harjutada keerukaid muusikapalu. Kuigi nad kõik harjutavad üksteisest eraldi, tekitavad nad koos mängides kõrvulukustavaid ja segadusse ajavaid helisid, mis vaevalt küll ilusat meloodiat meenutavad. Selles saginas muutub flâneur’i elu rikkamaks ja väljakutserohkemaks. Märkide, helide ja värvide märkamine keskkonnaga kohanemise kaudu muutub olulisemaks.

    Kalamaja toob flâneur’i tagasi, muutes seal jalutajad kord nähtavaks, kord nähtamatuks, seotuks ruumiga nende ümber ja ühtaegu endile ruumi loojaks.

    Kalamajas on palju kohti, kus võite sedasama kogeda: vana kohtub uuega. See on kummaline heterotoopia tunne, justkui oleksite mitmes kohas korraga. Kohe pärast Kalamaja muuseumi, kus kohtuvad Kalamaja apteek ja Kalma saun, uhkustades siltidega aastatest, mil nad ehitati, tuleb paik, kus kohtuvad vana ja uus.

    Tänav toob kokku eri vanuses inimesi ja see paneb mind mõtlema passeggiata’le. Passeggiata on itaalia traditsioon ja kultuuriline praktika, mis kujutab endast mõõdukal sammul jalutuskäiku, tihti õhtusel ajal, mööda linna tänavaid ja kõnniteid. Traditsioon on Itaalia kultuuri sügavalt sööbinud, see on sotsiaalne tegevus, millel on mitu eesmärki, näiteks suhtlemine, jälgimine ja inimeste vaatlemine. Passeggiata on itaalia elulaadi kehastus, mis rõhutab koosolemise, sotsiaalsete suhete ja lõõgastunud suhtlemise tähtsust elu lihtsate naudingutega. Raamatus „Passeggiata ja rahvakultuur Itaalia linnas: folkloor ja modernismi ilmingud“2 kirjutab Giovanna Negro: „Sassani alustas harilikult passeggiata’t, jalutades linnaväljakuni ja vesteldes sõpradega. Kui mehed lõõgastuvad üldjuhul tänavaäärsetes kohvikutes ja baarides, siis naised teevad oma lõõgastava rituaalse n-ö vanniskäigu (vasche) edasi-tagasi mööda linna peatänavat. Selles elavas, kinolikus atmosfääris „segunevad tervitused, pilgud, žestid, kostüümid ja vestlused, loomaks tähenduste rikkaliku tekstuuriga lõuendit“. Passeggiata toetab mu kuuluvustunnet, kui jalutan läbi Kalamaja, ma mõtlen, et keegi ei saa olla ükskõikne paikade suhtes, kus ta jalutab, tänava kogemine jalgsi liikudes loob kaua kestvaid sidemeid. See meenutab mulle eksponaati Kalamaja muuseumist. See on saapapaar, millega nende omanik kõndis palju kilomeetreid Kalamaja uurides.

    Nende ideede ilu seisneb selles, et nad ei ole seotud oma sünnipaigaga nagu Napoli või Pariis. Tõepoolest, nende universaalsus lubab neid kogeda eri maailmanurkades. Kui te kõnnite kodulinna tänavatel või tutvute uue linnaga, tunnete paratamatult, nagu viibiksite mitmes kohas ühekorraga. See tunne annab tunnistust ideede võimust, mis ulatuvad kaugemale geograafilistest piiridest ja kõnetavad eri kultuuridest ning erisuguse taustaga inimesi. Oma vahetu keskkonnaga seotuse ja ühtaegu laia maailmaga suhestumise tunne on väga sügav. See meenutab, et meil on ühine inimeseksolemise kogemus, ükskõik kus me ka ei viibi. Vajadus teiste inimestega seotud olla ja suhelda, näha ja nähtaval olla, on meie olemasolemise põhjapanev aspekt. See innustab meid uurima, ümbruskonnaga suhestuma ja sõlmima suhteid nendega, kellega oma rännakutel kohtume. Need paigad, asugu nad kodulinnas või võõral maal, on taustaks universaalse inimeseksolemise kogemuse vaatlemisele. Nad meenutavad meile ühiseid niite, mis seovad meid kokku globaalseks kogukonnaks. Lõppeks annab just ühine igatsus seotuse, mõistmise ja maailma ilu tajumise järele neile ideedele niisuguse kõlajõu ja tähtsuse, ükskõik kus te ka ei viibi. On nauding neid leida Kalamajas jalutades ja aeglases tempos linnaelu kogedes, kui kõnnitakse linnatänavatel ja tuntakse ennast ühenduses maailmaga, viibides samal ajal oma erasfääris.

    Tetjana Kasima on Tartu ülikooli doktorant ja võrdleva kirjandusteaduse nooremteadur.

    Inglise keelest tõlkinud Maarja Kaplinski

    1 Walter Benjamin, Asja Lacis, Naples. In Walter Benjamin, Reflections. Helen and Kurt Wolff Books, Harcourt Brace Jovanovich 1925.

    2 Giovanna P. Del Negro, Passeggiata and Popular Culture in an Italian Town: Folklore and the Performance of Modernity. McGill-Queen’s University Press 2004.

  • Tehisaru kujundab tänavaid

    LILL SARV

    Elanike kaasamine linnaruumi arendamise otsustesse on aktuaalne juba pikemat aega ning tõotab edaspidi aina tähtsust koguda. Euroopa Liidu rohepoliitika eduka teostamise võti on ka elanike käes, kes oma soovide, tegude ja käitumisega kujundavad linnu rohelisemaks ja jätkusuutlikumaks.

    Ruumiplaneerimise otsuste tegemisel on elanike seisukohtadega arvestamine suure väärtusega, sest kes teaks veel paremini, millised kohad kodukandis defineerivad kohalikku identiteeti, kuidas parandada linnaruumi kasutusmugavust ning millised on elanike vajadused ja soovid. Arhitektidel, linnaametnikel ja -planeerijatel ei ole sama vahetut kogemust, isegi kui nad on piirkonna kohta teinud põhjalikke analüüse. Kahjuks on koosloome töötoad sageli pakkunud pettumusi nii osalejatele kui ka läbiviijatele. Kommunikatsiooniprobleemide tõttu ei pruugi koosloome töötubades kokkulepitu jõuda linnaplaneerimise otsustesse. Elanike ideed ei sisalda erialaterminoloogiat, mida ongi neilt alusetu oodata. Kuid ruumiloojatel on raske leida ka õiget tõlgendust omadussõnadele nagu „ilus“ või „mugav“ ja tunnetele nagu „turvaline“ ja „kuulumistunne“. Eksperdid tõlgendavad neid paljuski oma väärtussüsteemide, eelistuste ja teadmiste põhjal.

    Mängu toetab tehisaru

    Millised abivahendid aitaksid elanikel väljendada oma soove nii, et ruumieksperdid neist aru saaksid, ja ka vastupidi? Ühise keele leidmiseks on linnaruumi visualiseerimise töötubadele pakutud soovide kirjeldamist, kuid mõttevahetuse käigus kiiresti sadakonna visiooni loomine võib ka parimale kunstnikule osutuda aeganõudvaks ja väsitavaks. See kunstnik peaks olema kursis parimate end tõestanud linnaruumi kujundamise võtetega. Selliseid eksperte ei ole paraku palju ja nende teenus ei pruugi olla kättesaadav ega taskukohane.

    Jõuame paljutõotava mõtteni kasutada siin tehisaru kui väsimatut abimeest. Paljud on tuttavad tehisaru, nt ChatGPT, loodud tekstidega või kirjelduste ja lühifraaside põhjal pilte loova programmiga Midjourney. Kuid ka linnaplaneerimise jaoks on programme, kus tehisaru loob visioone paremast tänavaruumist üksnes kirjelduste põhjal. Üks selline on UrbanistAI, kahe linnauurijaid ühendava agentuuri, Toretei ja SPIN Uniti arendatud interaktiivse tehisintellekti põhine tööriist, mis on loodudki linna kujundamise demokratiseerimiseks.

    Tehisaru pakub küsijale, mida see näha soovib. Tänavast võib saada nii aed kui ka veekogu. UrbanistAI

    UrbanistAI pakub töötubadele metoodikat ja tehisarupõhiseid linnaplaneerimise visuaaltööriistu, mis võimaldavad elanikel, arhitektidel, linnaplaneerijatel, arendajatel ja kohaliku omavalitsuse esindajatel luua ja analüüsida uut visuaalset ruumi. UrbanistAI-l on tehisarupõhine tehnoloogia linnaruumi kujundamise stsenaariumideks, kasutades selleks fotosid arutelu all olevast linnaruumist ning osalejate pakutud sõnalist kirjeldust, missugusena kindlat linnaruumi piirkonda näha soovitakse.

    Katsetused Kalamaja muuseumis

    Septembri lõpus toimus 2023. aasta disainiöö satelliitprogrammi raames töötuba „Tänavadisain tehisintellektiga“, kus osalejatel oli võimalus katsetada UrbanistAI sobivust linnaruumiteemalise koosloomeprotsessi abivahendina. Näidisalaks, mille peal osalejad said visiooniloomet harjutada, oli valitud Niine tänav – lühike tänavajupp, mis ühendab värskelt valminud Vana-Kalamaja tänavat ehk n-ö Kalamaja uut peatänavat Põhja puiesteega. Tegemist on Kalamaja ning vanalinna ja kesklinna tähtsa ühenduslüliga. Töötoa asukohaks sai valitud Kalamaja muuseum Kotzebue tänavas, kus samal ajal toimusid ettevalmistused Brasiilia toitude töötoaks, ning kuna muuseum oli külastajatele avatud, astusid sealt läbi ka juhuslikud inimesed, kes said kohapeal UrbanistAI kasutamist vaadata ja toimuva kohta küsida. Kahtlemata andis muuseumi kodune elevil õhkkond palju juurde töötoas tekkinud heale koostööle.

    Osavõtjad töötasid kolmes rühmas ligi kolm tundi. Selle aja jooksul loodi üle tuhande pildi, kuid tegemist oli rohkem tööprotsessi jäädvustamisega. Iga mõte leidis väljundi pildis ning seejärel said osalejad ühist visiooni edasi arendada.

    Selleks et saada ülevaade osalejate ootustest loodavale linnaruumile, paluti kõigil kirja panna märksõnad, millega nad kirjeldaksid Kalamaja tänavat, s.t milline võiks nende meelest olla üks õige Kalamaja tänav. Iga osaleja tõi töötuppa kaasa oma soovid, vaatenurgad, teadmised ja kogemused. Rühmatöö käigus hakati otsima Kalamaja tänavatele ühist visiooni ja seejärel liiguti edasi konkreetsele tänavale.

    Kolmes töörühmas loodi suur hulk pilte, mille hulgast osalejad valisid välja nende meelest kõige paremini õnnestunud. Töötoas selgus kohe, et UrbanistAI loodud esimeste visioonide põhjal töö pigem algas kui lõppes. Iga visiooni puhul hakati koos vaatama, mis on pildil valesti ja püüti ühiselt leida märksõnu, millega suunata tehisaru välja pakkuma õigemat pilti või lahendust, kuni jõuti järeldusele, et see on juba päris hea või selles pildis midagi väärtuslikku siiski on. Näiteks unistasid ja arutasid töötoas osalejad palju linnaaianduse teemal. Tehisaru lahendused olid alguses kõik sellised, mis oleksid vajanud iga päev andunud aiandusfännide panust. Kuid rühmas otsiti haljastusvõimalusi, mis ei nõua pidevat hoolt. Metsik hoolduseta rohelus vastas lõpuks kõige paremini ühisele visioonile.

    Ühes rühmas algatati arutelu Niine tänava enda identiteedi üle. Kas on tegemist olulise paigaga või lihtsalt ühe teega? Lõpuks jõuti ühisele järeldusele, et Niine tänav on midagi koha ja tänava vahepealset. See ei ole selline koht, kus soovitakse meelsasti peatuda ja aega veeta. Kuid näidisalana kasutatud tänaval on potentsiaali kunagi selliseks kohaks saada. Töötoas osalejad leidsid, et Niine tänaval tuleb anda jalakäijatele rohkelt ruumi ja tänavaruum liiklejate vahel turvalisemalt ümber korraldada, lisada haljastust.

    Sobivat lahendust, kuidas Niine tänav võiks välja näha, nende kolme tunni jooksul ei leitud. Osalejatele tegi tuska, et õige lahenduseni ei õnnestunud ühe töötoaga jõuda, küll aga joonistusid välja põhiideed, mida osalejad tänavaruumilt ootavad.

    Töötoa tulemused

    Osalejate tagasisidest aimus üllatust, kui hästi rühmatöö oli toiminud. Osalejad tõid välja, et piltide kasutamine oma mõtete selgitamisel on palju lihtsam kui sõnadega selgitamine. Üllatas, et ühine visioon tekkis hoolimata sellest, et kohtuti esimest korda. Arutelu linnaruumi üle sai hoogu nii headest kui ka absurdsetest näidetest. Absurdsed näited tõid kaasa naerupahvakaid, hoidsid meeleolu ülal ning soodustasid koostööd n-ö ühise vastase ehk tehisaru vastu.

    Seega saadi tulemuseks kinnitus, et tehisarupõhine tööriist võib sõltuvalt kasutusviisist inimesi kokku tuua ja panna nad ühiselt visioone looma. Ühised visioonid näitavad teed paremale ruumile.

    Töötoa tulemusi kokkuvõtval arutelul toodi välja, et nii osalenud linlaste kui ka arhitektide meelest toimis koosloomeprotsess sujuvalt ja koostöö läks hästi. UrbanistAI puhul tõdeti, et algset soovi, olgu see „rohelus“, „hubasus“ või „kogukonnatunne“, saab edasi arendada ja lisada loodavale tänavaruumile teisi kirjeldavaid märksõnu ja funktsioone. Siiski selgus ka, et tehisarupõhine tööriist ei sobi väga hästi, kui soovitakse keskenduda detailidele, näiteks kui oli alustatud tänavasillutisest ja selle peale teiste detailide lisamisest. Keskenduda tuleb üldideedele, ja tänavaruumi tunnetamisele, mitte sellele, kuidas tänavapostid õigesse kohta panna.

    Tehisarupõhistesse ruumiloome tööriistadesse tasub suhtuda liigse ratsionaalsuseta, tegemist on tööriistaga, mis pakub üllatavaid ja ka absurdseid lahendusi, andes teise vaatenurga. Seega tuleb analüüsida ka esialgu sobimatuna näivaid mõtteid ning mõelda, miks sellised elemendid ja lahendused meeldivad. Nii leitakse lahendus, mis absurdsetest mõtetest parima välja pigistab. Näiteks kui tehisaru pakub koske, siis võib selle asemel teha voolava veega installatsiooni; kui pakutakse antiikskulptuuridega linnaruumi, võib luua vabaõhu­galerii skulptuuritudengite töödest.

    Ühiselt järeldati, et töötoas järele proovitu sobib hästi arutelu algatamiseks ja suurte mõtete illustreerimiseks. UrbanistAI kasutamine liitis paremini ühise visiooni otsijaid. Leiti, et tehisaru stsenaariumide ebarealistlikud elemendid on isegi head, kuna tuletavad meelde, et tegemist ei ole kohe rakendatavate lahendustega. UrbanistAI on esmajoones koosloome tööriist, mis laseb mõtetel selgineda, tõstatab küsimusi, mida muidu ei oleks osatud esitadagi, ning jõuda ideedeni, milleni jõudmiseks pidi kõigepealt ära katsetama kõik ebasobiliku.

    Kõlama jäi soovitus katsetada sellist tööriista ka korteriühistu koosolekul, kus püütakse leida üksmeelt näiteks õueala kujundamiseks või hoone renoveerimiseks, kuna UrbanistAi toetab ühise visiooni loomist. Erialaspetsialistid tõlgendavad visioone kas või lähteülesandena, kasutades neid hanke koostamisel või arhitektuurivõistluse sisendina.

  • Mis koondab Eesti feministlikku kogukonda?

    REBEKA PÕLDSAM

    Pannes kokku tänavuse Tallinna feministliku foorumi programmi, küsisin endalt: millised on praegu Eesti feministidele tähtsad teemad? 2017. aastal #minaka-liikumise, -laine või -kampaaniaga – kuidas keegi seda nimetada tahab – paranes kõikjal maailmas teadlikkus, et seksuaalvägivalla kogemisest tuleb rääkida. Kuna selgus, et ahistamine on väga levinud, tekkis küsimus, kuidas ennetada seksuaalvägivalda, mis on vormilt nii mitmekesine, ja miks seadused inimest ei kaitse? Ent märkimisväärsem on suundumus, et paljudes läänemaailma riikides on viimasel viiel aastal muudetud seadustes vägistamise definitsiooni: lubatud on vaid vahekorrad, kus kõik osalised on väljendanud selleks selget soovi. See teadmine pole jõudnud ainult naisteni, vaid piiridest on saanud teadlikumaks ka mehed.

    Kui rääkida nõusolekust seksuaalsuhtega, ollakse tihtilugu imestunud, et Eesti praegustes seadustes ei ole lähtutud selle puhul vastastikusest kokkuleppest. Sama tihti peetakse vastastikust selgesõnalist kokkulepet utoopiaks ja küsitakse, kas nüüd peab siis enne seksimist seksist rääkima. Sellepeale saab küsida, et kui seksist on ebamugav rääkida, kas ollakse üldse piisavalt küpsed, et sellises suhtes osaleda. Kuidas on saanud omavahelisest suhtlemisest, kus üksteist kuulatakse, teineteisega arvestatakse ja luuakse seeläbi usaldus, feministlik probleem? Mulle tundub, et suhtluse vastastikusus ongi üks suuremaid poliitikat ja ühiskonda ühendavatest ja lõhestavatest küsimustest. Feministliku rõhuasetuse annab siin vaid see, et valdavalt väldivad teistega arvestamist võimupositsioonidel mehed, osalt seetõttu, et võimupositsioonidel on mehi lihtsalt rohkem. Pole siiski põhjust luua illusioone ka võimupositsioonil naiste puhul.

    Feminism ajas

    Minu moraali toetab asjade ajalises perspektiivis vaatamine. Juba mõnda aega on tunne, et käes on kõige hullem aeg üldse. Alles oli COVID-19. Nüüd on inimeste südame ja meeled vallutanud sõda Ukrainas ja juba kuu aega ka Iisraeli-Hamasi sõda Gazas. Eesti valitsuse majanduspoliitika tõotab kasvatada viletsust nii rahakotis kui ka muudel tandritel. Tööelu põletab läbi ja kõigil mu ümber on pidevalt kiire: ei ole aega tööülesanneteks, uudiste lugemiseks, mõtlemiseks, tundmiseks, kokkusaamiseks, puhkamiseks, leppimiseks. Kas sel juhul jõuab üldse millegagi nõus olla või rääkida keerulistest tunnetest, mis eeldab ruumiandmist ja -võtmist? Paistab, et on nii kibe, et aitab vaid huumor.

    Soome kirjanik, dräägiartist, kultuurikorraldaja ja transinimeste õiguste aktivist Mira Aurelia Eskelinen avaldas maikuus autobiograafilise raamatu „Sisetunne“ („Aavistus“, S&S, 2023). Mulle kui kvääriajaloo uurijale on LGBT+inimeste omakäelised elulood üheks väärtuslikumaks allikaks ja loodan väga, et neid ilmub lähiaastatel nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes veel rohkem. Eskelineni tõlkekatkenditest1, mis räägivad nii hirmudest ja kõhklustest kui ka eufooriast ja unistustest, õhkub julgust elada – ja see nakkab. Vahel on hea endalt küsida: kas ma elan ainult kohustuste küüsis ja kui tihti teen seda, mida tõesti tahan? Kas ma üldse tean, mida ma tahan?

    Veel rohkem nalja tegi 2003. aastal ilmunud raamat „Tilliga ja tillita. Retsepte Eesti feministidelt“ (ENUT) ja selle üle arutamine. 20 aastat tagasi peeti feminismi nähtavasti mingiks noorte hulluseks. Kas praegu võiksid end toonaste feministidega samalaadselt kehtestada kliimaaktivistidest noored, kuna keskealisi kliimaaktiviste marginaliseeritakse, peetakse naiivseteks? Kogumiku autorid on 20 aastat hiljem oma raamatu suhtes kuidagi skeptilised: polevat piisavalt radikaalne, piisavalt tuumakas. Aga see raamat pulbitseb naljast ja sõbralikust šovinismi tümitamisest, sest suurem osa patriarhaalsuse väljendustest on liiga labane, et seda tõsimeelselt kritiseerida. Kui ikka poliitiline poistebänd tõotab lüüa platsi puhtaks ja (asemele?) tuua „Rohkem seksikaid mehi“, nagu lubas 2003. aastal Res Publica, siis võis ka tunduda, et käes on maailma lõpp, kui valimislubadused nii totrad on. Õnneks on „Tilliga ja tillita“ parimates raamatukogudes ja veebis vabalt saadaval.2

    Naeruta ei saanud ka Ukrainast pärit põgenikud. Koostöös Eesti Pagulasabiga kutsusime foorumile naised, kes rääkisid nii Eestist kui ka Ukrainast. Kui perekonnast pool on sõjas surma saanud ja teine pool on jõudnud Eestisse ajutisse korterisse, siis mõni nädal pärast saabumist ei oska põgenikud vastuseks sotsiaaltöötaja küsimusele, kas olete juba töö leidnud ja valmis endale korterit otsima, teha muud kui homeeriliselt naerda. Lein vajab aega – ja me peame seda inimestele andma. Selles pole midagi naljakat, et aega ei anta. Naljakas on pigem see, et eesti mehed, kes käivad või elavad koos ukraina naistega, peidavad oma kehva suhtlusoskuse rahvusliku eripära taha. Rahvuslike stereotüüpide üle võib ju ikka veidi naerda.

    Tartus rääkisid Tarmo Jüristo, Christian Veske ja Jens Jaanimägi, milliseid mõtteid tekitab sooline ebavõrdsus neis kui meestes. Vahest kõige huvitavam tähelepanek oli see, et kuigi mehed on paljudel juhtudel naistest privilegeeritumad, siis ei aita kedagi privileegiolümpia –, kus privileegide rohkus on häbiasi. Küll aga aitab oma privileegide teadvustamine paremini kommunikeerida, ära kuulata, läbi rääkida. Kuniks arusaam privileegide mõistest on keskpärane, on mõnusam kokku tulla luule ja laulu ja lugude ümber, et koos pinget maha nipsutada ja öelda kõigile abieluvõrdsusevastastele „Osta endale elu!“, millega kväärloominguõhtul Tartus rahvas kokku köideti.

    Tiina Söödi ja Dorothea Zeyringeri lavastus „Other Mother“ ehk „See teine ema“ rääkis seitsmeteistkümnest naisest, kes ei mahu emaduse normidesse. Kas tipptennisist on halb ema, kui ta ei loobu karjäärist? Kas Willendorfi Venus on lapseootel naine, ema või vanaema või lihtsalt üks ümmargune naine? Miks pole kuni viimase ajani loomingulised naised saanud pühenduda oma tööle, sest neid takistavad emakohustused? Eriti meeldis mulle lugu Tala Madani maalisarjast ja animatsioonist „Shit moms“ ehk „Sitased emad“3, kus ema on tehtud sitast ning muudkui määrib kõike, mille vastu ta puutub, ja lapsed teevad emast torne. Nüüd mõtlen, et mida see ikkagi tähendab.

    1 Katkendid Mira Aurelia Eskelineni raamatust „Sisetunne“. Tlk Mona Tärk. Feministeerium 25. X 2023. Ilmub 2024. aastal ka Värskes Rõhus.

    2 Liina Järviste, Kadi Mänd, Barbi Pilvre, Mari-Liis Sepper (toim), Tilliga ja tillita. Retsepte Eesti feministidelt. Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, 2003.

    3 Tala Madani, Shit moms. www.xibtmagazine.com/events/tala-madani-shit-moms

  • Kohatus 

    KRISTINA VIIN, kunstnik, luuletaja, usuteadlane 
    Kristina Viin

    Paradoksaalselt tähendab oma koht teatavat kohatust. Kohalolu on mina vaibumine ümbritsevas, müstiline sulandumine, sest alles ennast unustades avardub vaim või selgineb meel. See annab ruumi loominguks, vaimseks tööks, ekstaatiliseks loodus- või kunstielamuseks. Ei saa midagi vastu võtta ega olla kohal, kui ollakse ennast täis. Just niisugust tühjust eeldavad Blake’i luuleread: näha maailma liivateras / ja taevast põllulilles / hoida lõpmatust oma peos / ja igavikku ühes ajakillus.  

    Lapsena meeldis mulle ära kaduda: konnata mööda naaberkülade metsi, võpsikuid ja tühermaid, ronida lagunenud hoonetesse, haista teatavat dekadentsi ja avastada uusi maid. Alles siis, kui olin end kultuurist lahti ühendanud, eemale saanud, võisin ennastunustavalt nautida loodust, olla õnnelik. Fantaasia hakkas tööle ja mõte rändama, kõiksusetunnetus jõudis kohale.  

    Helgeimad mälestused ei pärine mitte Võrumaalt lapsepõlvekodust, kus oli palju süngust ja sürrealistlikku kaost, vaid Puka lähedalt Rebaste külast Villemani talust, kus elas vanavanaema. Seal vanas rehielamus sai kuulda jutte ja tarkusi hoopis teisest ajast. Seal sumpasin mööda oja ja kondasin metsas. Vanavanaema, rehielamut ega majatagust hiiglaslikku tamme enam pole. Maa müüdi naabri suvila pärijatele. Villemanil keeb nüüd uus elu, aga mulle ilmutab ta end unenägudes. 

    Nüüd viivad kondamised mu enamasti Jänese matkarajale – minust on saanud supilinlane. Kas Supilinn ongi nüüd see minu koht, kuhu juurdun, ma ei tea, igatahes tunnen end siin koduselt. See on parasjagu küla ja parasjagu linn, seitsme minutiga jõuan raeplatsile, randa ja terviserajale. Mulle meeldib, et siin on veel loodust, kuigi soised lehtpuised luhad kipuvad kuidagi rusuma. Tartus napib okasmetsi, kus õhk on natuke teine, ja seetõttu tuleb teha väljasõite teistele radadele.  

    Minu koht on ka kirjutuslaud koduses ateljeeruumis. Olen palju kolinud, töölaua asukohad ja aknavaated on vahetunud, aga kui istun oma laua taha ja heidan pilgu hõbepajule Supilinna tagaaias, siis mõte selgineb ja olen kohal.  

     

     

  • Keraamikute kokkumäng

    KRISTA PIIRIMÄE

    Näitus „Kokkumäng“. Kuraator Maarit Mälgi. Kujundaja Madis Liplap. Tartu Kunstimajas 13. X – 12. XI.

    Pealkiri „Kokkumäng“ on intrigeeriv, sest osalevad autorid ja nende käekirjad on vägagi erinevad. Pöördusin neist ühe, Tartu keraamiku Maanus Mikkeli poole, kes selgitas, et kolmeteistkümmet näitusel osalevat autorit ühendab Uhti mõisas asuv puupõletusahi, kus eelpõletusest läbi käinud teostele antakse viimane lihv.

    „Tavaliselt töötavad keraamikaahjud elektri-, gaasi- või puiduküttel. Puupõletusahjus asetatakse keskele keraamilised teosed ning külgedel olevate küttekollete avade kaudu pääseb suits ja leek nendele ligi. Ahi pakitakse, müüritakse kinni ja hakatakse kütma,“ jutustab Mikkel. „Siis tuleme igast ilmakaarest kokku, meeskond jagatakse kahesteks gruppideks, kes järgneva pooleteise päeva jooksul kordamööda tund või kaks tuld valvavad ja puid ahju juurde lisavad. Ahju uksel ei ole klaasi, on vaid piiluaugud.“

    Enamasti keraamika glasuuritakse, kasutades selleks jahvatatud klaasi koos metalloksüüdidega või värvimullaga segatud vedelsavi ehk angoobi. Põletuse lõpus lisatakse enamasti veelgi suitsu ja isegi leeki, mis teeb pinna tumedamaks ja maalilisemaks. Mikkel demonstreerib seda kolme suure anuma näitel. Mõnikord visatakse põletuse lõpus ahju sisse ka soola, mis lendub ja sulab ning annab teosele maandudes läbipaistva glasuuri. Mikkeli loomingus on selle näiteks sambakujuline „Idutaja“ näituse peasaalis. Teose pealkiri pärineb sõnast idu ja tähistab autori taltsutamatut eksperimenteerimislusti.

    Puupõletusahi pakub ütlemata palju väljundeid. Tegime Mikkeliga näitusel ringkäigu ja ta tutvustas teisigi tehnilisi nippe, mida alljärgnevalt vabas vormis tõlgendan. Tasub tähele panna, et ühe ja sama autori teoseid võib leida näituse eri osadest ja see lubab neid ka mitmeti analüüsida.

    Kokkumängiv kujundus

    Peasaalis paistab esimesena silma Eike Epliku „Orgaaniline vorm“. Äratuntav on tema isikupärane mullitav vorm, mida ta seekord on täiendanud Regina-Mareta Soonseina graafikat meenutava joonestikuga. Glasuuri asemel on kasutatud ainult suitsu ja leeki ning just see on andnud taiesele väljanägemise, mis meenutab kummaliste suudega ürgset olendit.

    Teosed mitte ainult ei mängi omavahel kokku, vaid kõnelevad ka publikuga.

    Figuure modelleerides on keraamikud tunginud pronksi pärusmaale. Kõige kõrgematele postamentidele on asetatud Eva Krivonogova „Kael I“ ja „Kael II“ ehk roosiliste peadega naisebüstid. Siin on autor katnud taiesed glasuuri asemel õrna akrüülvärviga. „Kael kannab kogu raskust, mis pea enda peale kogub, nii otseses kui ülekantud tähenduses,“ selgitab Krivonogova.

    Kersti Kals on oma neljas teoses demonstreerinud mitte ainult õigete proportsioonide tabamist, vaid ka detailipeenust. Näiteks kahefiguurilises kompositsioonis „Kuri“ on selleks kingapaelad, nööbid, lips, pintsakuserv. Oskust modelleerida peenikest sõrme on ta ära kasutanud hoopis ühe teise ihuliikme juures, millele viitab teose pealkiri „Liputaja“ ning kus saab näha peentöötluse kõige täiuslikumat tulemust.

    Meiu Münt üllatab. Maalikunstnikuna tuntud tartlane on hakanud avaldama luuletusi ja proosatekste ning esitleb end nüüd keraamiku ja skulptorina. Kaks pisikest figuraalset skulptuuri, ühel neist sõrm murtud, on modelleeritud väga tõepäraselt ja kaetud tagasihoidliku angoobiga. Kaksikteose pealkiri „Vaata mulle silma“ on õigustatud, sest figuuride silmavaated on mõjuvad. Teoseid ühendab salm näituse saatetekstis: vaata mulle silma / ütleb / murtud sõrmega tüdruk / tule minuga mängima / kutsub ta.

    Külli Kõiv on seevastu tegelenud ainult kätega, nagu viitab ka tema teose pealkiri „Kätemeri“. Vorm on võetud kämblalt kahelt poolt ja niiske saviga kokku kleebitud. Elulisuse annavad sõrmede kortsud ja kõrge kunstilise taseme maaliline glasuur, millele lisavad pidulikkust ja ürgsust sulanud soola sätendavad laigud ja täpid. Teised Kõivu teosed demonstreerivad hoopis omamoodi oskust – kolme kuni viie sentimeetri laiuste ribade põimimist ilusaks mustriks nii, et need ei muuda oma selget vormi isegi põletamisprotsessis. Sellises ribatehnikas on kokku pandud inimnäod, keerubid ja valge süda avatud ringkerega torsos ehk „Sümbioos“. Torso kõrgus on ligikaudu meeter ja see on maksimaalne, mis veel ahju mahub.

    On aeg kiita kujundajat Madis Liplappi, kes kogu selle virvarri on näituse pealkirjale kohaselt kokku mängima pannud. Vaheldumisi valged ja punast värvi postamendid ning pikad servamata puitlauad ühendavad autoreid. Ühel laual on Mari Hiiemäe „Suvitajad“ ehk ühetaolised naisetorsod, millele annavad individuaalsuse eri värvi ja erineva meeleoluga glasuurid. Teisel laual näeme Kersti Laanmaa „Nefriitloomade“ toredat rivi sammumas läbi aastatuhandete kuni lõpuks kukub nende asemel kuristikku hoopiski punane sõiduauto.

    Figuuridega segamini on abstraktsed teosed. Rinnanibudega roosa laialivalguv mass laual ja põrandal pealkirjaga „Naine“ kuulub juba eespool mainitud Kersti Kalsile. Tõnis Kriisa on modelleerinud kolme kaarega vormi „5+“, mida võib tõlgendada ristteena, kus kõik suunad on kõverad tupikteed. Rauno Thomas Mossi „Bukett“ kujutab kaussi pandud põletamata keraamikatükke, mida saadavad samuti saatetekstina luuleread.

    Dialoog kõrvaltubades

    Ühes kõrvalsaalidest, põrandal madalas liivakastis on Kersti Laanmaa installatsioon jaapani mängust gomoku, mille selgituste lugemise jätan juba näitusekülastaja enda rõõmuks. Seinte ääres postamentide otsas kõrgub Priit Allase metafoorirohke „Tahe“. Imeilusaks glasuuritud munal sammub pronksist mees, kes hoiab käes lahtist metallrõngast, mida võib tõlgendada loomingulisuse metafoorina ja mis on niivõrd kõnekas, et nokkki olekski juba liigne. Karin Kalmani „Vaata mind, märkab sind“ kujutab suurt vormi üksikute kõhedust tekitavate silmadega. Mikkeli sõnul on nii suurt vormi nii õhukeste seintega väga raske teha.

    Teises kõrvalsaalis valitseb justkui kogu väljapanekut kuraator Maarit Mälgi „Läte“, mis haakub juba mainitud Priit Allase teosega vastasruumis. Mälgi on inspiratsiooni saanud ühelt Aafrika hõimult, keda aitavad põua ajal ellu jääda ahvileivapuud. Redelid aga tähendavad looduse ekspluateerimist. Teos on nii suur, et autor pidi selle enne ahju panemist ettevaatlikult tükkideks saagima ja pärast põletust kokku liimima.

    Kõrval ripub veel üks Meiu Mündi teos, nimelt „Päevade pale“. Münt on saanud inspiratsiooni paadilaudadelt, tõrvariismetelt, rabarberivarrelt ja nagu ta ise selgitab: „Ühtepidi mängivad materjalid oma olemuselt kokku maalähedusega (puit ja savi), teistpidi kannavad endas ka vastandmärke (paadilauad ja vesi, keraamika ja tuli). Paadilauale on salvestunud aastaaegade vaheldumine aastakümnete jooksul, aja aeglane liikumine ja pöördumatu edasi kulgemine, täis väikeseid märke, materjali muutumist – see on teelolek, mis saab lõpuks tolmuks.“ „Päevade pale” sümboliseerib ka sidet minevikuga, mälestusi möödunud päevadest, meenutusi millestki, mis on olnud kaunis ja helge, miski, mis jääb iga päevaga järjest kaugemale, kuid ei kao … veel. Ei kao seni, kuni on tulemas uued päevad oma ilu ja inetusega, oma rauge pehmuse ja teravate servadega.

  • Ei, mitte geiromaan, vaid ilus armastuslugu

    VILJA KIISLER

    Et Eesti tipp-poliitikute seast võiks sirguda kirjanik, ei osanud küll uneski näha. Sellist asja tuleb laia ilma pealgi harva ette, pigem käib ikka nii, et enne saadakse kellekski – näiteks kirjanikuks – ja siis minnakse poliitikasse, et omandatud vaimne kapital ühiskonna teenistusse rakendada. Eestiski on olnud ajad, mil tuntud loojad poliitikat tegid, tõsi, teab kui palju neid polnud. Aga sellist asja, et inimene hakkab ülinoorelt poliitikuks, teeb veerandsada aastat edukat poliitilist karjääri ning siis tuleb ja võidab romaanivõistluse, potsatades kohemaid eesti kirjanduse kõrgliigasse, nagu žürii esimees sõnastas – no sellist asja naljalt ette ei tule. See on kurioosum. Nii et kui romaanivõistluse võitja juunis teatavaks sai, siis kukkus lahti nii mõnigi suu. See oli tõeline üllatus.

    Sven Mikser 16. juunil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel. Mikser pälvis käsikirjaga „Vareda“ nii võistluse esikoha kui ka Emakeele Sihtasutuse keele- ja stiilipreemia. Vasakul žürii esimees Rein Raud.

    Järgnes pool aastat elevust ja heatahtlikku kahinat, Sven Mikser käis ühest stuudiost teise ja teda kuulates tuli muidugi paljudel meelde, et ega Mikser pole mingi tavaline poliitik kunagi olnud. Astus teine sama hästi kui lapsena Keskerakonda – täiesti arusaamatu, miks peaks seda tegema kuldmedalist, kellel on pealegi Tartu ülikooli inglise keele ja kirjanduse diplom käeulatuses. Kõige paremini teatakse teda loomulikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena. Parteijooksikutest üldiselt ei saa erakonnajuhte, Mikser on suur erand. Tema ajal olid sotsiaaldemokraadid Eesti poliitikas veel tegijad. Mikserist ei saanud küll peaministrit, aga ta on ainus SDE juht, kellel oleks mõnes teistsuguses poliitilises konstellatsioonis võinud see võimalus olla, sest tema ajal saavutasid sotsid riigikogu valimistel aegade parima tulemuse.

    Aga kõige imelikum asi Mikseri juures on loomulikult see, et ta on tark ja intelligentne, palju lugenud. See on alati välja paistnud ja ega üldiselt niisuguste omadustega poliitikas pikalt vastu ei pea: nokitakse surnuks või pannakse ise putku, maldamata mandaadi ammendumist oodata. Õnneks oli mitmekordne riigikogu liige, endine kaitse- ja välisminister Sven Mikser peagi Brüsselisse eurosaadikuks siirdumas, kui Sten­bockis Ekreikke ja parlamendis Loll-Kallede ajastu pihta hakkas. Ja nüüd tuleb välja, et veerand sajandit tipp-poliitikas möllanud Mikser otsustas endale viiekümnendaks sünnipäevaks romaani kinkida. Päris raamatu, ilukirjandusliku teose, mitte mingi poliitiliste kõnede või arvamusartiklite kogumiku, mille peaaegu iga asjaline võib kokku panna. See on cool.

    „Vareda“ ilmumist oodati pikisilmi. Käisin isegi mitu korda raamatupoodide lehekülgi klikkimas, kas ehk juba väljas. Väljaandmine jäigi pisut venima, viis kuud on tänapäeva mõõtkavas ikka pikk aeg, nii et Mikseri ilukirjanduslikuks debüüdiks osutus hoopis novell „Uinuv hiiglane“, mis ilmus oktoobri Vikerkaares. Meeldejääv tekst, selline filmilik. Lugeja fantaasiale on palju ruumi jäetud, igasuguseid küsimusi jääb õhku, aga see on pigem hea kui halb, sest on aru saada, et nõnda ei juhtu mitte kogemata, vaid meelega. On sümpaatne, et autor ei alahinda ei lugejat ega iseennast – ja ei hinda üle ka. Sama kehtib romaani kohta.

    Hästi hoitud saladus

    Enne „Vareda“ ilmumist jõudis Mikser mitmeski avalikus esinemises rääkida, kuidas ta end ilukirjanduslikes küsimustes interneti abil haris. Inglise filli diplom võib ju romaani kirjutamiseks hea eeldus olla, aga mitte piisav – see on alustava autori puhul igati täiskasvanulik ja eluterve äratundmine. Ning nagu näha, targale inimesele on internetist kasu, isegi romaanide kirjutamist on võimalik õppida. Erinevalt Rein Rauast ei tea ma täpselt, kust see eesti kirjanduse kõrgliiga algab ja kus lõpeb, aga igatahes on „Vareda“ näol tegemist meeldiva, hästi loetava ja oskuslikult komponeeritud teosega, mille puhul jääb ainsaks kahetsetavaks asjaoluks see, et teda jagub vaid üheks õhtuks, õigemini kõigest paariks tunniks, siis ongi otsas.

    Et tegemist on kujunemisromaani ja armastuslooga, sai teatavaks juba enne raamatu ilmumist. Mikseri hästi hoitud saladus seisneb aga selles, et romaani keskme moodustab kahe noore mehe armastuse lugu. Nõnda kirja pannes kõlab see küll kuidagi liiga järsult ja paikapanevalt, sest tegelikult ei ole see üldse oluline. Armastus on armastus ja see ei küsi sugu. Nii see on, lihtne. Jah, kes veel võiks sellise sõnumiga raamatu kirjutada kui mitte elupõline liberaalist sotsiaaldemokraat, kelles on liberaali alati rohkem olnud kui sotsialisti? Kuid hoolimata autori taustast pole see poliitiline sõnum. Ei ole isegi hoolimata sellest, et ühest soost inimeste armastus on alati olnud poliitiline küsimus ja on seda tänapäevalgi, hoolimata sellest, et Eestis tohivad kaks meest ja kaks naist lõpuks ometi isegi abielluda (ja see sai võimalikuks selle valitsuse ajal, millesse kuuluvad sotsiaaldemokraadid, kisab Lauri Läänemets kimedalt vahele, selle asemel et kasutada võimalust vait olla).

    See sõnum ei ole poliitiline hoolimata sellestki, et sündmused on paigutatud taasiseseisvumiseelsesse Eestisse, mil suured muutused on juba õhus, aga ei ole veel toimunud. Õigupoolest ei ole taustsüsteem, Nõukogude aja lõpp, kuigi tähtis ei peategelaste ega isegi autori jaoks, see on lihtsalt üks võimalik aegruum, millesse paigutada loomu poolest aegadeülene lugu, mis peab ju lihtsalt kuskil toimuma. Psühholoogiliselt usutav selles mõttes, et väga noore äkitselt armastuse sisse sattunud inimese jaoks ei pöörle maailm poliitilises rütmis, ja „Vareda“ peategelane on alles kuusteist. Just selle tõttu, et autor jätab armastusele poliitilise raami õigupoolest välja joonistamata, omandab raamatu sõnum päristise veenvuse.

    Erootiline ja empaatiline

    Sündmuste aegruumi tõttu kipuvad muidugi kerkima mõningad võrdlused. 1993. aastal Emil Tode nime all ilmunud Tõnu Õnnepalu „Piiririiki“, mis on üks eesti kirjanduse suuremaid – kui mitte suurim – edulugu maailmas, hakati kohe pärast ilmumist pidama eesti esimeseks geiromaaniks, kuigi peategelase sugu raamatus isegi ei öelda. Tagantjärele on ehk põhjust rääkida pigem kire­romaanist, sest sellesse kuulub ju ometigi mõrv (miskipärast tollane retseptsioon seda eriti ei märganud). Igatahes, homoromaani tunnuseid, mida iganes neiks siis ka pidada, Mikseri romaanile küll vaevalt omistada saab.

    Ehkki tervet teost läbib teatav erootiline õhustik, on see erootika kerge, õhuline, isegi karge ja igal juhul ülimalt diskreetne – mitte rafineerituse mõttes, vaid empaatilise autorihoiaku kujul, mida on hoolimata teksti kirjapanekust esimeses isikus kogu aeg tunda. Ei mingit pahelist kõrrega piimajoomist kalli raha eest Pariisi kohvikus nagu Õnnepalul. Piima juuakse, aga peamiselt selle pärast, et kõht on tühi, ja kui pood on kinni, siis naabrimuti lehm lüpsab ka nädalavahetusel. Autor kohtleb oma tegelasi pieteeditundeliselt ja hellalt kõigis ehmatustes ja ebamugavustes, mis neid tabavad, neile meenuvad ja suhtluse käigus teineteise kohta teatavaks saavad.

    Teine ennast ise välja pakkuv võrdlus on 1990. aastal ilmunud Jaan Unduski „Kuum. Lugu noorest armastusest“. Noore armastuse lugu, see alapealkiri sobiks „Varedale“ sama hästi kui „Kuumale“. Ühiseks saab pidada Nõukogude aja lõpu tausta, mis ei ole aga kummalegi oluline, ja ehk ka seda, et õigupoolest juhtub vähe, nn reaaleluline sündmustik ei moodusta kummagi romaani kandvat telge. Otsustav on esitusviis, ja siin on ühist juba palju vähem. Unduski erootika on Mikseri omaga võrreldes ülimast literatuursusest hoolimata tublisti kangem ja vängem.

    Teoreetiliselt võiks võrdlusmaterjaliks sobida ka eelmise romaanivõistluse võitja Loone Otsa „Armastus“, aga Otsa ja Mikseri ühiste mõõtmete tuvastamine ei vii kuhugi. Jah, autorid on mõlemad poliitikud, üks EKRE ja teine SDE oma, kuigi Loone poliitiline teekond on palju lühem kui Mikseril, kirjanduslik ja kirjanduslooline seevastu tublisti pikem. Keeleliselt on mõlemad autorid tundlikud, ega muidu romaanivõistlust võidagi. Ent tundlikkust on mitmesugust ning armastus teemana mingit ühisosa ei loo. Otsa raamat on eelkõige ajaloo belletristlik illustratsioon, Mikser seevastu teeb puhast ilukirjandust n-ö nullist peale, ühtegi ajaloolist tegelast ei ole.

    Sven Mikser on peale oma tausta ebatüüpiline debütant veel muuski mõttes. Arvestades seda, mil määral vohab ilukirjanduses omaeluloolise materjali kasutamine ja mina-vormiline esitus, oleks olnud igati ootuspärane, et debüütromaani peategelane ja autor seisavad teineteisele lähedal või on lausa samastatavad. Kui polnud tahtmist oma poliitilisi memuaare paberile panna, siis poliitika telgitaguste tundmist oleks saanud ju ikka ära kasutada ning kirjutada näiteks ilukirjanduslike sugemetega poolpublitsistliku teose, milles näpuga järge ajades oleks saanud mõnuga tuvastada viimaste aastakümnete poliitikuid. Kuid Mikseri peategelasel ja autoril endal pole vähimaidki ühisjooni peale selle, et autor oli romaani peategelasega valitud aegruumis umbes sama vana.

    Et Mikser on valinud puhta fiction’i, näitab, et ta läks välja täispanga peale, et tal on ilukirjandusega tõsi taga, ja see teeb rõõmu. Hea meel on ka sellest, et need ajad, mil hilist debüteerimist justkui pahaks pandi või erandlikuks peeti, on möödas. Keegi ei vaata enam autori vanust ega urgitse, et kus sa seni olid või mis sul nüüd siis äkki pähe lõi. Mis võiks olla normaalsem kui kinkida endale viiekümnendaks sünnipäevaks esimene ilukirjanduslik teos, mis pealegi võitis romaanivõistluse! Mikser võeti kirjanike seltskonda sõbralikult vastu juba enne esikromaani ilmumist. Siin ei maksa tingimata erakondlikke eelistusi näha, kuigi mine tea kah. Olgu sellega, kuidas on, järgmist raamatut loen ka, see on ette kindel. Ja poliitilised mälestused võiksid samuti tulla, soovitavalt mitmes köites. Seda enam, kui Mikser peaks poliitikaga lõpparve tegema.

Sirp